Päike on praegusel ajal oma aktiivsuse maksimumi lähedal; aktiivsuse tipp peaks sedapuhku saaabuma 2025. aastal.. Teisisõnu, Päikesel esisneb keskmisest sagedamini laike ja laikude gruppe. Laikude kandis esineb aga tihti võimsaid aine väljapurskeid ehk protuberantse. Kui Maa satub mõne säärase purske väljundproduktide teele ning samal ajal on vaatluskohas selge öö, siis oleme uhke taevase vaatemängu ehk virmaliste tunnistajateks.

Virmalised ja mõned pilved

Järjekordne võimas plahvatus toimus 3. oktoobril kell 15.10 Ida-Euroopa suveaja järgi. Seda hinnatakse koguni käesoleva Päikese aktiivuse tsükli seni võimsaimaks (mida on fikseeritud Päikese nähtaval küljel). Vastav aktiivne piirkond asub Päikese näiva ketta tsentrist mitte eriti kaugel, seega on oodata laetud osakeste ehk prootonite voo jõudmist Maa lähistele, seda tõenäoliselt 4. või 5. oktoobril. Seega eeloleval ööl ja igaks juhuks ka järgneval ööl tasub loota virmalisi, kui veab, siis koguni uhkeid.

Planeedid oktoobris

Veenus on õhtuti leitav päris madalas edelataevas. Võrreldes septembriga hakkab planeedi vaatlusaeg aeglaselt kasvama, kuid pigem seista tahtvate künnihärgade, mitte ratsahobuste vedamisel. Tõepoolest: kuu algul loojub Veenus mõni minut enam kui pool tundi pärast Päikest, kuu keskel kolmveerand tundi, kuu lõpus ligemale tund pärast Päikest. Veenus selle ajaga siiski, tähistaevast reeperiks võtttes, paigal ei püsi, liikudes kuu jooksul Kaalude tähtkujust läbi Skorpoioni Maokandja tähtkujju. Veenus möödub 26-ndal oktoobril Antaaresest 3 kraadi põhja poolt, kuid Antaarest mõistagi siis näha ei ole. Kuu on Veenusele kõige lähemal 5. oktoobri õhtul, kuid nii nagu kuu aega tagasi, loojub Kuu ka seekord enne Veenust ja on nähtamatu.

Teine õhtutaevas näha olev planeet on Saturn. Saturn on Veenusest alati märksa vähem hele, kuid sedapuhku paistab Saturn Veenusest kindlasti paremini. Saturn asub öö alguses küllalt madalas kagutaevas, liigub edaspidi üle lõunataeva ning loojub mõni tund peale keskööd. Tõsi küll, kuu lõpuks on planeedi vaatlusaeg mõneti lühenenud. Heledus on Saturnil umbes 0.7 tähesuurust. Kuu on Saturni lähedal 14. oktoobri õhtul.

Marss paistab punaka tähena heades tingimustes hommikupoole ööd, tõustes juba enne keskööd. Planeet läheb ka heledamaks. Kuu algul on Marsi heledus 0.5 tähesuurust, kuu lõpus aga umbes võrdne kinnistäht Kapella heledusega (0.08 tähesuurust). Marss paikneb enamuse oktoobrikuust Kaksikute tähtkujus, kuu lõpus liigub Vähi tähtkujju. 19-ndal oktoobrul möödub Marss Polluksisit 6 kraadi lõuna poolt. Polluks on värvuselt veidi Marsi moodi, kollakas-oranz, kuid tagasihoidlik heledus (1.13 tähesuurust) ei too seda värvitooni eriti välja. Kuu on Marsi lähedal ööl vastu 24. oktoobrit.

Kõige paremini on tänavu oktoobrikuus näha Jupiter, samuti hommikupoole ööd, kuid vaatlusaeg on pikk ja üha pikeneb, kuna planeet tõuseb aina varem, ka Marsiga võrreldes üha varem. Kuu lõpus on Jupiter näha juba peaaegu kogu öö. Jupiter saavutab heleduse -2.5 tähesuurust, olles kõigist päris-tähtedest märksa heledam. Kuu on Jupiterile kõige lähemal ööl vastu 21.oktoobrit.

Merkuur on sedapuhku nähtamatu.

Nähtamatuks jäi Eestis ka rõngakujuline päikesevarjutus 2. oktoobril.

Päikese ja kellade seisud

Päike asub peaaegu kogu oktoobrikuu vältel Neitsi tähtkujus. 31. oktoobril siirdub Päike Kaalude tähtkujju.

Teatavasti kasutame me igapäevaelus ajavahemikena keskmist päikeseaega. Millega aga seletada igal aastal kahel korral teostavaid „ajahüppeid”? Muidugi ei hüppa aeg ise, vaid öeldakse, et „tuleb”(!) kellasid keerata. Järjekordne selline „suursaavutus” tehakse arvatavasti 27. oktoobril, kui suveajaga harjunud inimestel kästakse („tuleb!”) ajanäitajad kell 4 öösel tund aega tagasi kruttida. Kui aga arvestada, et üha kiirenevas tempos tehakse meil ja mitmes kohas mujalgi üha enam ebanormaalseid asju (neid samal ajal “(uus)normaalusteks”) nimetades, siis polegi suurt midagi ka seoses kellade keeramisega eriliselt imeks panna. Eriliselt mittenormaalne selle kasvava kaose taustal on hoopiski see, et katseobjektiks olev rahvas alati kõigega päri on. Hoopis terve mõistuse kaitseks esitatavad „irisemised” olla need, mis tulevat juttudest ja mõtetestki välja transporteerida. Aga eks seegi kuulub kogu „kompoti” juurde nagu rihmad-traksid pükste juurde, kui pisut järele mõelda. Taolise nähtuse kohta on muide ka ilus nimetus ammuilma välja möeldud: “Stockholmi sündroom”.

Igatahes, ilusaid peatseid pimedaid pärastlõunaid siis! Kevadel on siis omakorda jälle järjekordselt tore ühtäkki tund aega varem ärkama hakata ja uimasena liiklusesse ning mujalegi tormata, eks ole? Muidugi on! Hurraa, seltsimehed!

„Ning …maal jätkus suur segadus”, kui veidi väänatult tsiteerida „Kuldvõtmekest”, rohkem tuntud Buratino loona.

Kuu oktoobrikuu „miinimum”

Septembrikuu loos tuli kõne alla, et Kuu võtab kuu jooksul taeva taustal ette väga erinevaid trajektoore. Eks selline lugu jätkub oktoobriski. Vaatame konkreetsemalt, mis seekord juhtub.

Kuuloomine on 2. oktoobri õhtul. Kitsukest vana Kuu sirpi võis leida veel 1. oktoobri hommikul, mis tõusis ligi 2 tundi enne Päikest. Kuid 3. ega ka 4. oktoobril pole Kuud mõtet otsida, kuna Maa kaaslane loojub ikka veel veidi enne Päikest. Palju parem pole asi ka 5. ja 6. oktoobril, kuid mõni teravsilm võib Kuu enne Päikese loojumist kuskilt üles leida. 7. ja 8. oktoobril on juba paksemaks saanud kuusirp arvatavasti leitav, kui vaatleja paikneb lagedal, kuid tingimused on ikka väga kehvad, Kuukene-noorekene paistab siis lühiajaliselt väga madalas lõuna-edelataevas.

Siis saabub 9. oktoober, juhtumisi kolmapäev, kuid see polegi antud kontekstis oluline. Kuu loojub Tartus 1 tund ja 40 minutit pärast Päikest. Ikka väga ruttu, kuna sirbiks ei saa Kuu enam pidada (juba järgmisel päeval saabub Kuu esimene veerand).
Kuu pole siis ka kaua taevas olnud, olles tõusnud veidi enam kui 2 tundi enne Päikese loojumist. Konkreetrsemalt: Tartus tõuseb Kuu kell 16.19 ning loojub kell 20.05. Vahepeal, kell 18.24 loojub Päike.
Kokku aga saame, et Kuu (täpsemalt selle ülemine serv) asub horisondi kohal 3 tundi ja 46 minutit. Päris vähe!

Umbes sellise kujuga on Kuu 9. oktoobri õhtul, asudes väga madalas

Uurime asja Tallinnas, kujutades ette, et leiame vaatluseks lageda koha, kus parajasti isegi kastjalgrattureid ei seikle. Kuu tõuseb Tallinnas (ikka 9. oktoobrit arvestades) kell 16.50 ning loojub kell 19.51. Päike loojub samas kohas kell 18.30. Päris lihtne on veenuda, et Kuu nähtavus piirdub 3 tunni ja 1 minutiga.
Seda jällegi ülemise serva arvestuses, sest nii neid tõuse-loojanguid defineeritakse. Üleni on Kuu nähtav veel lühemat aega.

Muuseas, Tallinn paikneb Tartust lääne pool. Peaksime teadma, et kõik tõusud-loojangud, mis leiavad aset mingist meridiaanist lääne pool, toimuvad hiljem kui antud meridiaanil. Seega oleks loogiline see, et Kuu tõuseb Tallinnas hiljem kui Tartus. Samuti ka see, et Päike loojub Tallinnas varem. Siiski tekitab kõhklevaid mõtteid asjaolu, et Päikese loojanguaegade vahe on 6 minutit, Kuu tõusuaegade vahe aga hoopis 32 minutit (vt eestpoolt).
Kuid nüüd satume täielkku hämmingusse, kuna Kuu loojub Tartus 14 minutit HILJEM kui lääne pool asuvas Tallinnas!

„Mina tean!” ütleb keegi. „Kuu liigub tähistaeva taustal ju vastupidises suunas, ida poole!” Ega see väide vale ei ole. Kas teeme siis järelduse, et peale Tallinnas loojumist liigub Kuu taevas pika nurkvahemaa ida poole, et saaks Tartus hiljem loojuda? Seega peaks Kuu Tallinnast vaadates kohe peale loojumist uuesti samast kohast tõusma ning seejärel uuesti loojuma?
Ka Tartus peaks siis olema kella 8 paiku õhtul selline olukord, et Kuu loojumine ajutiselt seiskub ja pöörduks korraks koguni suunalt vastupidiseks.

Noh, nagu öeldud, eelmise lõigu alguses esitatud väide iseenesest on õige: Kuu liigub keskelt läbi iga päev 13 kraadi ida poole. Veidi üle 27 päerva läheb aega, et Kuu jõuaks samade tähtede kõrvale tagasi. Siiski peame arvestama, et Kuu ei liigu ekvaatoriga paralleelselt vaid pigem mööda ekliptikat. Tegelikult on Kuu orbiit ka ekliptika tasandiga 5.1 kraadise nurga all. See tähendab, et Kuu liikumine läänest itta, arvestades ekvatoriaalseid koordinaate, pole päevade lõikes võrdsete sammudega. Kuid 27 päevaga (ja pisut üle selle) saab ring ikkagi täis.

Kuid mõnede minutitega ei juhtu siiski eriti midagi, kujutlegem siis Kuu „omaliikumist” ükskõik mis koordinaatides: Kuu asukoht tähtede taustal on nii lühikese ajavahemiku vältel praktiliselt konstantne. Seega eelmises lõigus kirjeldatud „kuuvigurid” ikkagi arvesse ei tule.

Põhjus, miks Kuu nt 9. oktoobril Tartus hiljem loojub kui Tallinnas, seisneb selles, et Tallinn erineb Tartust ka laiuskraadide osas, asudes Tartust põhja pool. Samasse võtmesse asetame Kuu suure lõunapoolse nurkkauguse taevaekvaatorist. Lisaks on ju Maa ümmargune, mitte lame. Tõsi küll, „lamemaalasteks” tahetakse nimetada just neid, kes teavad, et Maa on ümmargune (kuigi mitte päris täpselt kerakujuline), aga see sellega…

Teisiti võib ka nii öelda, et mängus on seesama Kuu kehv ehk madal ja lühiajaline asend vaatlusteks. Mida kaugemal lõunataevas Kuu paikneb, seda lühemat aega on ta põhjapoolkeral vaadeldav. Ehk siis mida enam põhja pool vaatleja paikneb, seda lühemat aega ja madalamal paistab toodud tingmuste puhul Kuu. See on mõistagi üldine reegel, mis kehtib iga taevaeha kohta. Kuid kuna Kuu nähtavustingimuste muutlikkus on märkimisväärne, on ajas muutlikud ka Kuu vaadeldavuse tingimiuste erinevused.

Antud juhul avaldub erisus muuhulgas selles, et Kuu loojub 9. oktoobril Tartus varem kui Tallinnas.

Kuu oktoobrikuu „maksimum”

Kui on miinimum (või miinimumid), siis sümmetriakaalutlustel ei tohiks puududa ka maksimum (või maksimumid). Tõepoolest, oktoobrikuus on olemas ka päev(ad), kui Kuu nähtavus on väga hea. Sümmetrikaalustlustest võib sedagi eeldada, et kui väga madalas asendis on Kuu pisut enne 1. veerandit, siis kõrgeimas asendis paistev Kuu juhtub olema pisut enne viimast, 3. veerandit.

Tõepoolest, nii see ongi. Kuu viimane veerand on 24. oktoobri ennelõunal. Kuu „maksimaalne seis” on paar ööd varem, 21. oktoobri ööl vastu 22. oktoobrit. Võtame jälle kõigepealt Tartu. Päike loojub 21. oktoobril kell 17.51. Vananev, kuid veel siiski „tüsedavüitu” Kuu tõuseb kell 18.46, vähem kui tund peale Päikese loojumist, siis on ju alles hämarik. Täpsemalt, äsja on siis konkreetsemalt õppenud alles tsiviiilne hämarik, kestavad nautiline ja astronoomiline hämarik. Kuu loojub 22. oktoobril kell 15.48. Päike tõuseb 22. oktoobri hommikul kell 8.05 ja loojub kell 17.49, paar tundi hiljem kui loojub Kuu.

Kuu tõusu ja loojangu ajamonentide vahe Tartus on aga 21 tundi ja 2 minutit. Kui võrdleme seda ajavahemikku maksimaalse Kuu nähtavusajaga septembris, siis oktoobris tuleb 6 minutit juurde. Asi on selles, et Kuu liikumine oma orbiidil ei ole samas faasis kellaaegade muutumise ja päevade vaheldmise rütmiga. Lisaks on Kuu täpne orbiit keerulisem kui ellips.

Umbes sellise kujuga on Kuu 22. oktoobri hommikul, asudes kõrgel taevas

Siirdume Tallinna. Päike loojub 21. oktoobril kell 17.56. Kuu tõuseb kell 18.33. Päikese loojumisest on möödas pisut üle poole tunni, seega poolvalge aeg alles. Kuu loojub aga alles 22-sel oktoobril kell 16.17. Päike tõuseb 22. oktoobril Tallinnas kell 8.16 ja loojub kell 17.53, vaid poolteist tundi pärast Kuu loojangut. Paneme tähele, et Kuu pole veel viimases veerandis, kuid ligemale kogu päeva peaks Kuu paistma ju kuuloomise aegu! Võrreldes Kuu tõusu ja loojangu ajamonente Tallinnas, saame, et Kuu on vaadeldav järgemööda 21 tundi ja 44 minutit.

Kuna Kuu asub sedapuhku taevaekvaatorist väga kaugel põhja pool, avaldub see ka selles, et sedapuhku Kuu tõuseb Tallinnas varem kui Tartus. Tähelepanuväärne on aga kindlasti ka see, et Tallinnas on Kuu näha 42 minutit, ligemale kolmveeerand tundi kauem kui Tartus.

Kuu „ekstreemumitest” teisel pool Soome lahte

Tekib mõte, mis juhtuks, kui liiguksime veelgi enam põhja poole. Tõsi küll, kohe tekib looduslik takistus Soome lahe näol. Kuid tublimad mehed olevat suisa üle Soome lahe ujunud. Siiski, jätame sügisese ekstreemspordi kõrvale ja aerutame, purjetame või lihtsalt „laevatame” või koguni lendame Soome välja.

Oleme Helsingis (60 kraadi 10 kaareminutit põhjalaiust), mis muuseas asub Tallinnale märksa lähemal kui Tartu. Tallinna ja Helsingi vahemaaks hinnatakse ümmarguselt 80 kilomeerist. Tallinn-Tartu maanteel näitavad kilomeetripostid vahekauguseks 186 kilomeetrit, kuigi otsejoones on see vahemaa siiski väiksem. Käsitleme endiselt 21. ja 22. oktoobrit.

Päikese loojanguaeg Helsingis on kell 17.53. Kuu tuleb nähtavale kohe varsti, kell 18.15 (22 minutit híljem). 22. oktoobril on Päikese tõusuaeg kell 8.18, Kuu, mõistagi, paistab siis kõrgel-kõrgel taevas, kõrgemal kui Eestis. Kuu loojub kell 16.53 ja Päike loojub kell 17.50. Seega loojub meie „paksuvõitu” Kuu, mitte loomise lähistel olev Kuu, alles tund enne Päikese loojumist!

Kuu on Helsingis (ehk Soome lahe põhjakaldal, siinsamas, Tallinna lähedal…) nähtav 21. opktoobril vastu 22. oktoobrit 22 tundi ja 38 minutit!

Oleme Helsingis ja uurime Kuud varem, 9. oktoobril, veidi enne 1. veerandit. Kuu tõuseb kell 17.08 ja loojub kell 19.30. Vahepeal, kell 16.28, loojub ka Päike. Kuu tõusu ja loojangu ajamomentide vahe on aga 2 tundi ja 22 minutit. Ei ole just palju.

Liikudes Helsingist edasi põhja poole, jämedalt võttes veel kord Tartu ja Tallinna vahemaa jagu, siis põhjalaiusel 61 kraadi ja 16 kaareminutit satume olukorda, kus 9. oktoobril jääb Kuu tõusmata. Eelneval ja järgneval õhtul on Kuu aga veel (juba) vaadeldav.
See pole sugugi põhjapolaarjoon, kus Päike talvisel pööripäeval ei tõuse. Põhjapolaarjoon asub meie käsitletud laiuskraadist palju kaugemal põhja pool; vastav laiuskraad on teatavasti alles 66 kraadi ja 34 kaareminutit.

Vaatame, mis juhtub samal laiuskraadil, 61 kraadi ja 15 kaareminutit, 21. oktoobril vastu 22. oktoobrit. Tuleb välja, et Kuu ei tõuse ka 21. oktoobril! Enamgi veel, Kuu jääb tõusmata ka 22. oktoobril! Vaat nüüd on küll jama lahti. Kuu peaks ju väga hästi paistma! Kuhu kadus Kuu nüüd?

Eks vastus ole analoogiline prillide otsimisega, kui prillid on ees.
Kui Kuu on juba tõusnud, ega ta siis teist korda tõusta saa, sest „kaksikvenda” Kuul ju ei ole. Asi on selles, et sedapuhku on Kuu loojumatu. Seda võiski tegelikult juba eeldada, arvestastades Kuu nähtavust Helsingis. Vana Kuu tõuseb 20. oktoobril kell 17.31, enne Päikese loojumist. Kuid 21. oktoobril Kuu ei loojugi. 22. oktoobril jääb Kuu samuti loojumata, asudes Päikese loojangu ümbruse aegu otse põhjas, kuigi madalas, silmapiiril. Kuu loojumine leiab lõpuks aset 23. oktoobril kell 17.13. Ärme unustame, et asume mängult Soomes, laiuskraadil 61 kraadi ja 16 kaareminutit, Helsingist otse põhja suunas.

Aga… Kuu ei loojunud koguni 2 ööpäeval. 9. oktoobril jäi Kuu tõusmata „vaid” 1 ööpäeva jooksul. Uurime veel asja. Tuleb välja, et Kuu muutub mitteloojuvaks meile veelgi lähemal, põhjalaiusel 60 kraadi 34 kaareminutit. Ega selleks pole muud vajagi kui uuesti Helsingist startides veel kord ligikaudu läbida Tallinna ja Helsingi vahemaa (põhja suunas). Tõepoolest, mainitud laiuskraad on vaid kraadi jagu rohkem põhja pool kui Tallinn. See nurkvahemaa on isegi pisut väiksem kui Tartu ja Tallinna puhul, kui jällegi arvestada laiuskraade.

Miks muutub Kuu mittetõusvaks ja mitteloojuvaks erinevatel laiuskraadidel? Asi on peamiselt selles, et arvestada tuleb Maa atmosfääri keskmist refraktsiooni, mis „tõstab” silmapiiri lähedal olevaid taevakehasid näivalt kõrgemale kui need tegelikult on. Seetõttu kujunevad ka Kuu tõusmise ja loojumise ajamomendid alati Kuu nähtavuse kasuks võrreldes sellega kui refraktsiooni ei esineks. See kehtib kõigi taevakehade kohta. Seetõttu algab nt ka polaarpäev polaarjoontel alati varem ja lõpeb hiljem kui pööripäevade täpsed ajamomendid näitavad (siia lisandub ka Päikese ülemise ääre efekt nagu ka Kuu puhul).

Tähistaevas

Õhtutaevas tervitab meid kõigepealt aastaaegade muutumise tõttu Sügiskolmnurgaks ümber nimetunud Suvekolmnurk kolme heledat tähena: kõrgel lõunataevas paistavad Deeneb (vasakul) ja Veega (paremal, heledam). Neist allapoole jääb kolmas hele täht Altair, olles pisut tuhmim kui Veega ja pisut heledam kui Deeneb. Vastavad tähtkujud, kus tuhmimadki tähed välja ilmuvad, on Luik, Lüüra ja Kotkas. Läbi Luige ja Kotka kulgeb allapoole Linnutee, mis Luiges tundub isegi kaheks hargnevat. Teine haru, tundub, et „lõpeb otsa”. Kotkast allpool leiame heledaima osa Linnuteest, konkreetne, vähe silmatorkav tähtkuju samas kohas on Kilp. Linnutee jätkub veelgi allapoole, hea ilma korral isegi väga madalal asuvate Amburi tähtkuju tähtedeni, kuid päris vastu silmapiiri Linnutee riba siiski ei ulatu.

Kõik pole õige, mida oma silmaga näeme. Linnutee, reaasluses hiigelsuur täheketas meie ümber, sisaldab peale tähtede ka gaasi ja tolmu. Tähtede kiirgust neelavad tolmupilved tekitavadki Luige piirkonnas Linnutee näiva hargnemise ja ühe haru katkemise efekti.
Teine „valede autor” on Maa atmosfäär: maapinnal seisva vaatleja jaoks on silmapiiri lähedastes suundades atmosfäär eriti paks ning seetõttu hajub läbitulev valgus eriti intensiivselt ja tähtede heledus väheneb, ehkki vaid näivalt. Seetõttu ei näe me Eestis ka seda, et tegelikult on Linnutee Amburi suunal mitte „ära kustumas ”, vaid hoopiski kõige heledam, veel heledam kui Kilbi tähtkujus. Amburi tähtkuju kanti jääb suunalt ka Linnutee tsenter.

Varaõhtuses läänetaevas „süttib” oranzikas Arktuurus, Eestis põhimõtteliselt näha olla võivatest tähtedest heleduselt teisel kohal, napilt Veegat heleduselt edestades. Tähtkuju on Karjane, mis läänekaares kenasti püsti seisab, kuid vajub allapoole ja Arktuurus edaspidi loojub. Karjase karikat meenutava kontuuri ülemine osa aga ei koojugi, jäädes Põhjanaelast allpool ka põhjakaarde sattununa nähtavaks. Siiski, üldiselt jääb Karjase loojumatu osa tähele panemata. Mis puutub Arktuurusesse, siis umbkaudu samal ööl (9-ndal vastu 10-ndat oktoobrit), kui õhtul on näha Kuu oma väga madalas asendis, siis vastu hommikut peaks Arktuurus uuesti kirdetaevas nähtavale ilmuma, olles järgnevatel hommikutel üha paremini vaadeldav. Nii et Arktuurusest saab edaspidi mõneks ajaks nii ehatäht kui koidutäht. Suuri tähti sõnade alguses ei julge Veenuse tõttu kirjutada, kuna ka Veenus on madalas paikneva Ehatähena õhtuti vaadeldav.

Kesköö ümbruses asuvad lõunakaares „vesise maitsega” tähtkujud Kalad, Veevalaja ja Vaal. Kuigi Vaalas on ka mõneti heledamaid tähti, on kokkuvüttes tegu taevaalaga, kus puuduvad heledad tähed. Sama lugu, heledate tähtede puudus, on ka Vaalast hiljem tõusva Eriidanuse tähtkujuga. Tõsi küll, Eriidanuse lõunapoolne osa jääb Eestis nähtamatuks ja seal on koguni 1. suurusjärgu täht, Achernar. Aga väga see teadmine vist ei lohuta. Õnneks päästab välja planeet Saturn, mis annab Veevalaja tähtkujus asudes kesisele taevapiirkonna pildile palju juurde.

Nagu planeetide rubriigis juba juttu oli, paistavad öö hommikupoolses osas ka hästi ka planeedid Marss ning eriti Jupiter. Öö kaugemale edenedes tõuseb taevane jahimees Orion, mille vöö tähed on tõusmise aegu alla vasakule kaldu. Kui Orion on ilusasti nähtaval, tõuseb kagust ka Siirius, heledaim kinnistäht nii Eestis nähtavaist kui ka üldse kogu tähistaevas. Siiski, võrdluses Jupiteriga jääb Siirius alla. Küllalt heledaid tähti on hommikutaevas rohkemgi.

Paneme tähele, et Veega ja Deeneb jõuavad kõrgelt lõunataevast hommikuks madalasse põhjakaarde; õhtul madalas kirdetaevas asunud Kapella kerkib hommikuks kõrgele.

Suur Vanker asub õhtuti madalas loode-põhjataevas, Kassiopeia kõrgel kirdetaevas, peatselt seniidis. Edaspidi Suur Vanker kerkib, Kassiopeia vajub omakorda allapoole.

Drakoniidid

Nagu ikka, ootame ka tänavu drakoniidide meteoorivoolu, mille maksimum peaks saabuma 7-nda oktoobri ööl vastu 8-ndat oktoobrit, intensiivseim peaks nähtu olema vastu hommikut. Radiant asub Lohe tähtkujus, suunalt mitte väga kaugel naabertähtkujust Lüüra, heleda tähega Veega. Kuna aga radiant öö jooksul allapoole vajub, siis tasub meteoore vaadelda terve öö, pigem ehk isegi õhtupoole ööd, samuti ka järgneval ööl. Pikalt drakoniidid üldiselt näha ei ole, eeldatakse esinemiskuupäevi 6. kuni 10. oktoober. Maksimumi arvuga pole asi aga üldse lihtne, seegi tuleks ise iga kord kindlaks teha, sel aastal samuti. Drakoniidid võivad küllalt ennustamatult kujuneda vägagi võimsateks, samas, kindel ei saa selles ka kunagi olla…

Drakoniide 2023. aastast

Mida teeb Kuu? Noh, sellest oleme juba rääkinud. Noore Kuu sirp on 7. õhtul vaevu lühiajaliselt leitav ja loojub kiiresti. 8-ndal pole lugu eriti parem. Nii et praktiliselt Kuu drakoniidide vaatlusi üldse ei sega.

Orioniidid

Peale oktoobri keskpaika võime järjekordselt näha ka kuulsa Halley komeedi tükikesi, sest Maa satub järjekordselt selle komeedi orbiidile küllalt ligidale. Orioniide, kuigi hõredalt, võib hinnanguliselt leida päris pikalt, 2. oktoobrist 7. novembrini. Üldiselt tuntakse neid siiski pigem „20. oktoobri kandi” meteooridena. Tõepoolest, maksimum peaks esinema 21. oktoobri ööl vasti 22. oktoobrit. Orioniidid pole samas tuntud eriti suure aktiivsusega. Siiski tasuks taevasse vaadata, kuna mõned lendtähed võivad olla ootamatult heledad. Samuti on vahva efekt see, et oriniiidide meteoorid kihutavad taevas väga kiiresti, isegi kiiremini kui augustikuised kiired perseiidid. Päris ühesugused ei ole siiski ka konkreetse meteoorivoolu meteooride kiirused. Orioniide õhtul otsida ei tasu, kuna radiant tõuseb öösel, seega on tegu hommikuse meteoorivooluga.

21. oktoobri öö vastu 22. oktoobrit on meil ka juba palju mainimist leidnud. Ikka selle Kuu kõrgelt ja pikalt nöhtavuse suhtes. Ning eriti kõrgel on Kuu vastu hommikut… Kuna ka Kuu faas on veel küllalt suur, 2 päeva enne viimast veerandit, siis orioniidide vaatlus on sedapuhku Kuu poolt üsna põhjalikult rikutud. Heledamaid meteoore, kui neid juhtub, muidugi näeb.

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)

12. oktoobril jõuab perigeesse ehk Maale lähimasse asendisse septembris mainitud komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Siis pole ta Eestis ikka veel vaadeldav. Oktoobri teises pooles võib komeet osutuda palja silmaga madalavõitu edelataevas vaadeldavaks. Komeet liigub oktoobrikuu jooksul Lõvi, Neitsi, Mao ja Maokandja tähtkujudes. Lootused komeedi heledusele on küllalt erinevad. Juhtuda võib ju positiiivseid üllatusi, nagu komeedid vahel pakuvad. Eks uurime ja vaatame.

Lõpulauseks

Kuu oma noores faasis paistab sedapuhku õhtuti kehvasti. Orioniidid paistavad omakorda Kuu tõttu kehvasti. Midagi on lahti. Keegi peab olema süüdi.

Võtame loo lõputsitaadi, kasutades taaskord “Kälimeeste” seriaali, veidi muudetud kujul:

„Kui sinu käest välja pressitakse
ja sa sellest ei teata
ja ikkagi teada saadakse,
sind pannakse kinni, jah?
Isegi kui väljapressijat kätte ei saada,
sind pannakse ikka kinni
kuriteo varjamise eest?!”

Kultuurisoovituseks võiks lisada ringhäälingu arhiivist audioloo “Hääl krokodilli kõhust” (1981).

Huvitav lugu…

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/kuuldemang-kuuldemang-haal-krokodilli-kohust

Kuu faasid

• Kuuloomine: 2-sel kell 21.49
• Esimene veerand: 10-ndal kell 21.55
• Täiskuu: 17-ndal kell 14.26
• Viimane veerand 24-ndal kell 11.03

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

Kuu algul jäi suures tuhmi komeedi tuhinas kirja panemata üks mardilaupäeva keskpäeva astronoomiline nähtus: Kuu varjutab Veenuse. Asi polegi ehk eriti teemat väärt, sest nähtus toimub ajal, kui lisaks asjaosalistele on horisondi kohaĺ ka Päike. See rikub efekti ära. Kuna aga Veenus on väga hele ja teleskoobis päevalgi hästi vaadeldav, võiks ehk teema kallal siiski pisut lokku lüüa.

Pimedas oleks pilt väga ilus ja seda see 9. novembri öises hommikutaevas ju ongi. Heleda sirbikujulise Kuu kõrval paistab väga lähestikku imeliselt hele „täht”. Ei keegi muu kui Veenus isiklikult! Kuid kattumise nähtus jääb kahjuks täitsa keskpäevasesse aega.

Kuu ja Veenus 9. novembri hommikutaevas

Veenuse faas on umbes 57%, planeet paistab seega pisut suurema kui poolkuu kujuga. Kõrvaloleva Kuu faas on palju väiksem! Ning Veenuse faas on vastupidine võrreldes Kuuga!

„Kuule, seltsimees „astronoom”, muheleb kõiketeadev Küla-Karla. „Nüüd oled omadega küll sees! Vana Kuu ja vana Veenus hommikuti kõrvuti küll vastupidiste kujudega ei ole! Hee, kus ülikooli lõpetanu sihuke mul väljas. Sa õpi ikka elu tundma, mitte ära aja tuima jama!”

Tuleb vaikida. Viisakusest. Jäägu igaühele oma arvamus. Süüdlasliku näoga tuleb püüda alustatu lõpuni kirja panna. Seda enam, et Karlal (ei, ta nimi oli hoopis… no ei mäleta!) on osaliselt õigus.

Me ju vaatame Veenust läbi telekoobi! Ning enamus teleskoope pöörab pildi ringi! Silmale vaadates on Veenus punktikujuline ja mis kuju on punktil? Ikka… punkt…
Kuu paistab teistpidi küll kui Veenus, aga ainult nii kaua, kui me teleskoopi Veenuselt Kuu suunas ei pööra. Ning siis selgub, et paistavad nii Kuu kui Veenus ühte pidi, kusjuures noore Kuu kujuga!

Veenuse näiv faas 9. novembril

Teeme veel ühe „pöörde”.
Ega see Veenus tegelikult praegu siiski väga vana ei ole, pigem ikka noor, kui tuua analooogiaks Kuu. Veenus on antud kontekstis tõesti noor, Kuu aga vana! Kuuloomise ajal on ju Kuu alumises ühenduses Päikesega. Mis siis, et ülemist ühendust Päikesega Kuul kunagi ei olegi. Hetkel siiski vana Kuu ongi alles sinnapoole, (alumise) ühenduse suunas teel; kuuloomine tuleb 13. novembril. Omakorda Veenuse just viimatine ühendus Päikesega oli aga samuti alumine. Teisisõnu, Veenus oli viimatise ühenduse ajal Maa pole pööratud oma valgustamata küljega nagu ka Kuu mõne päeva pärast kuuloomise aegu… Tähendab, kõrvuti on „noor Veenus” ja „vana Kuu”!

Lugu hakkab siiski keeruliseks minema. Tuleme Veenuse- varjutuse juurde tagasi. Seega: jutt on 9. novembrist. Veenus kaob Tartust vaadates Kuu kumera külje taha kell 11.49 ja naaseb kell 13.03. Talinnas on asi vaid väga pisut nihkes: Veenus kaob kell 11.47 ja taasilmub kell 13.02. Kuressaares on asjad samuti sarnased: Kuu kaob kell 11.47 ja uuesti saame Veenust tervitada kell 13.04.

Kusjuures Veenus ei taasilmu mitte „sirbi kõverduses”, vaid väljaspool Kuu näivat ketast. Öötaeva tingimustes oleks nähtus väga efektne; iseäranis Veenuse süttimne „eimillestki” kuusirbist eemal. Tõsi küll (eeldades taas pimedust või vähemalt korralikku hämarust), Kuu nähtamatu osa peaks tuhkvalguse efetki kaudu samuti näha olema ning Veenuse taasilmuine toimuks just „tuhkketta” kontuuri tagant. Selgituseks vihje: Kuu läbi ei paista.

Teleskoobi või binokli puudumisel polegi keskpäeval toimumva kattumise aegu õieti midagi erilist taevas näha. Mitte kõige kitsama kuusirbi peaks edelasuunalt pikapeale leidma, see ongi üldiselt kõik. Siiski: Veenus on väga hele ja päevalgi kuskil palja silmaga nägemise piiri lähedal, kuigi see oleneb konkreetsest inimesest (sellest oli juttu loo 1. osas ja tuleb jutuks veel kolmandaski osas). Nii et võib teha katset päeval kella kolmveerand 12 ja poole 2 paiku Kuud uurida-„puurida”, äkki Veenus hakkabki Kuu kõrval silma. Lootusetu selline katse ei ole, muidu ei soovitakski.

9. novembri hommikul paistab madalas läänetaevas hiidplaneet Jupiter, olles pisut vähem hele kui Veenus

Ongi kogu lugu

Mida veel? Ei muud kui seekord jääb jutt lühikeseks ja ehk see ongi hea. Vabalt võib juhtuda, et seniseid sama autorlusega lugusid pole keegi veel lõpuni viitsinud lugeda.

Meenutaks veel siiski seda ka, kuidas käskjalg Švejk telefonogrammi vastu võttis.

Esimene katse oli läinud täiega nurja, kuna Švejk polnud ühestki sõnast aru saanud. Teine katse.

„11. marsirood.. Korda!”

„11. marsirood…”

,,Rooduülem… On kirjas? Korda!”

,,Rooduülem…”

,,Nõupidamisele homme… Oled valmis? Korda!”

,,Nõupidamisele homme…”

„Kell üheksa. — Unterschrift. Kas sa, ahv, tead, mis on Unterschrift? See on allkiri. Korda!”

„Kell üheksa. — Unterschrift. Kas sa, ahv, tead, mis on Unterschrift? See … on… allkiri.”

„Oled sa aga jahupea. Pane allkiri; oberst Schröder, tõbras! On valmis? Korda!”

„Oberst Schröder, tõbras.”

„Väga hea, sa härg! Kes võttis telefonogrammi vastu?”

„Mina.”

,,Himmelhergott, kes see sihuke mina on?”

„Švejk. Veel midagi?”

„Jumal tänatud, muud ei midagi.”

Algav maikuu on teadupärast hiliseim, loodust suvesse juhatav kevadkuu. On juba suhteliselt soojad ilmad. Enam ei tohiks olla lumesadusid, ka vana lumi peaks varjulistestki kohtadest olema sulanud. Tärkavad lilled ja rohi ning puud avavad oma pungad nii õitele kui lehtedele. Päeva pikkus ehk Päikese taevas oleku aeg kasvab aina edasi. See viimati mainitud nähtus algas tegelikult juba paar päeva enne jõule, peale talvist pööripäeva.

Öö aga muudkui lüheneb. Sealjuures pikeneb ka hämarikuperiood, kuid see protsess algas kevadise pööripäeva järgselt alles märtsis, kuna võrdpäevsuse aegu pimenes ja valgenes kõige kiiremini. Sama maksimaalselt kiire on pimenemise ja valgenemise protsess ka sügisese pööripäeva aegu septembris. Kuid eha- ja koidukuma kestvus, kui valgete ööde aeg välja arvata, pole siiski aasta lõikes väga muutlik, seetõttu ei pruugi vastav muutlikkus ka väga märgatav olla. Päike paistab mai alguses Jäära tähtkujus, 14. mail siirdub Päike Sõnni tähtkujju, vastavad tähtkujud on siis taevas koos Päikesega ja seega nähtamatud.

Poolvarjuline kuuvarjutus 5. mail

Kuuvarjutus on mitte eriti haruldane taevasündmus. Eestiski on kuuvarjutus, kas osaline või täielik, mõnikord nähtav isegi kahel korral aastal. Igal aastal me kuuvarjutust muidugi ka ei näe. Enamgi veel, kuuvarjutusi võib tervel Maal mõnel aastal üldse mitte esineda, maksimaalselt võib toimuda kuni 3 kuuvarjutust. Nii see üldiselt astronoomiaõpikutes seisab. Õige ka.

Siiski on olemas veel üks kuuvarjutuse liik, mis ei liigitu „päris” kuuvarjutuste hulka, samas aga puudub ka varjutuse täielik puudumine. See nähtus on poolvarjuline kuuvarjutus. Nagu öeldakse, langeb Kuule siis Maa poolvari.

Mis on poolvari? Kahtlemata on väär selline vastus: „Maa lõigatakse pooleks, pooled eraldatakse ja üks pool pannakse Kuud varjutama.” Nii saab väita vaid infotunnis rahvasaadikute arupärimistele vastates.

Tegelikkuses on asi lihtne. Poolvarjulise kuuvarjutuse korral on Kuu pealt vaadates Päike osaliselt Maa varjus, aga mitte üleni. Isegi kitsas Päikesesirbike paistab väga heledalt ja valgustab Kuu pinda, kust see valgus siis peegeldub ja tänu millele me Kuud ka näeme. Maalt vaadates jääb aga poolvarjuline kuuvarjutus silmale praktiliselt tähelepandamatuks. Siiski, kui kasutada mõõtmisaparaate (luksmeetrit), saab kergesti fikseerida Kuult Maale saabuva kiirguse intensiivsuse nõrgenemist.

Poolvarjulise kuuvarjutuse skeem. Kuu peab sattuma joonisel olevale hallile alale.

Poolvarjuline kuuvarjutus juhtub siis sedapuhku 5. mail. Eestis on see vaadeldav, kuid mitte täies ulatuses, sest Kuu tõuseb alles protsessi kestel: Tartus kell 21.13, Tallinnas kell 21.28, Kuressaares kell 21.30. Varjutus lõpeb kell 22.32; siin ei olene aeg enam asukohast.

Tegelikult jagunevad ka poolvarjulised kuuvarjutused osalisteks ja täielikeks, kuid kuna optiline efekt on siis silmale eriti vähe eristatav, seda üldjuhul ära ei märgita. Enamikel juhtudel jääb poolvarjutus osaliseks. Seekord ka.

Mai algusõhtute läänetaevas

Siirdume nüüd maikuu jooksul üha halvemini nähtava öötaeva juurde. Oletame, et on kuu algus. Vaatame läände. Sõnni tähtkuju paari-kolme esindajat seal siiski kohtab. Päris madalas lääne-loodekaares võib mai esimestel õhtutel tabada ehavalguse taustal juba päris nõrka tähekest – see on Aldebaran, heledaim täht Sõnni tähtkujust. Kahte tähte Sõnnist näeb veel: Aldebaranist ülespoole jäävad Sõnni kahe pika sarve otsi tähistavad Elanth (beeta Tau) ja vasakul pool Tianguan (tseeta Tau). Tänavu aastal on mai alguses Sõnni sarvede vahel ka „supertäht” Veenus. Eelmistest paremal leidub veel kolmaski täht, Hassaleh (iota Aur), kuid see kuulub Veomehe tähtkujju.

Mai algusõhtute läänetaevas

Vaadates endiselt päris madalasse läänekaarde, näeme 1. suurusjärgu ehk heledaimate tähtede tähtede arvestuses seal kolme tähte, paremalt vasakule lugedes näeme juba mainitud Aldebarani, edasi tuleb Betelgeuse ja siis Prooküon. Betelgeuse on praktiliselt ainus esindaja, mis on veel nähtavale jäänud Orioni tähtkujust, Prooküon esindab Väikese Peni tähtkuju. Prooküon on ka neist kolmest kõige kõrgemal ja pigem loodesse jäävast ehakumast alles vähe häiritud. Betelgeuse on siis keskmine ja juba madalamal ning Sõnni esindaja Aldebaran, kõige paremal pool, asub veel ka veidike madalamal. Kui väga soovida, saab nende tähtede paigutuse mingis lähenduses ka riviks lugeda. Õhtuhämaruse süvenedes need tähed muidugi peatselt ka loojuvad, Prooküon püsib kõige kauem nähtaval.

Kuu lõikes saabub aeg, kui neid mainitud kolme heledat tähte üldse enam näha pole. Juba mõni õhtu peale kuu algust juhtub see Aldebaraniga, seejärel varsti ka Betelgeusega. Prooküonil kulub nähtamatuks muutumiseks kõige enam õhtuid, see täht kaob ehavalgusse mai 3. dekaadi algul, 22-se mai paiku.

Lääne-loodetaevas ja eelnevatest kõrgemal on näha Polluks ja Kastor (Kastor on kõrgemal ja paremal pool), need on heledaimad tähed Kaksikute tähtkujust. Vähemalt kuu algul saavad õhtuti nähtavaks veel mõned Kaksikute tähed. Kaksikute tähtede Kastorist ja Polluksist alla ja paremale lähtuvad täheread on võtnud läänekaares peaaegu püstiasendi. Hommikuks on siiski kogu Kaksikute tähtkuju silmist kadunud. Niipalju siis „talvetaeva jäänukitest”.

Seniidi ümbrus ja põhjakaar

Vaatame kõrgele ka. Õhtu alguses leiame pea kohalt Suure Vankri, mis hommikuks loodekaarde liigub. Kuu lõpupoole on Suur Vanker juba õhtulgi otse lagipunkti piirkonnast pisut loode poole vajunud. Hommikuse taeva pilt hakkab üldse kuu edenedes õhtusest üha vähem erinema, sest öö pikkus ju üha lüheneb.

Proovime leida ka Väikese Vankri ja selle otsmise aisatähe Põhjanaela (Suure Vankri 2 tagaratta abiga), sealt edasi ka ülejäänud Väikese Vankri. Kui pimedus lubab, püüame leida ka Suurest Vankrist (ehk Suurest Karust) lõunasuunas allapoole jäävat üpris silmapaistmatut Väikest Lõvi. Väikese Lõvi lähipiirkonnas on valvel karu kolm kahetähelist käppa; üks käpp on peidus!

Kirde-põhjakaares on õhtuti leitavad Kefeuse tähtkuju ja Kassiopia (vasakul pool). Kefeuse kahjuks räägib asjaolu, et tähed on seal tuhmivõitu, ööde valgenedes kipub tähtkuju pildilt ära kaduma.

Maiõhtu põhjataevas

Kui oleme leidnud Väikese Vankri koos Põhjanaelaga, siis Põhjanaela tasub läbi teleskoobi vaadata. Siin on näha ilus, kuigi tuhmim kaaslane.

Planeedid maikuus

Vahelduseks uurime planeete ka.

Veenus on planeetidest näha kõige paremini. Kuu algul loojub Veenus 4.5 tundi pärast Päikest ja liigub Sõnni tähtkujust Kaksikute tähtkujju. Kuu teisel poolel Veenuse vaatlusaeg siiski lüheneb ja kuu lõpus loojub Veenus 3.5 tundi pärast Päikest. Aga asi seegi!

Marss paistab samuti maiõhtute ehataevas, Kaksikute ja Vähi tähtkujudes. Kuu lõpupoole võib üha enam panna tähele, et Marsile läheneb paremalt poolt Veenus. Kuid heleduste võrduses on asi võrdsusest kaugel: Veenus on heledam igast teisest planeedist ja tähest, Marss on aga parajasti langenud teise tähesuuruse heledusega „täheks”. Kuna mõnikord seostatakse Marssi meesterahvaga ja Veenust naisterahvaga, on heleduse võrdõiguslikkuse printsiip siin rängalt kannatada saanud ja meeste õigusi tuleb kaitsma hakata! Tuleb ka arvestada, et Marss pole valge, vaid punane ning kõik, mis pole valge, väärivat ju topeltkaitset!

Saturn ilmub kagusuunal madalasse hommikutaevasse, kuid alles kuu lõpuhommikutel. Planeet on näha Veevalaja tähtkujus; See tähtkuju ise küll paraku mitte.

Rohkem planeete maitaevas näha ei paku. Teema on sedapuhku kindlalt lukku pandud, sest kaebuste esitamise tähtaeg lõppes juba tund enne kirjapandu avaldamist ja seega küsimus sisulisele arutamisele ei kuulu.

Eeta-akvariidide meteoorivoolust

Juba tükk aega tagasi, 1986. aasta jaanuari esimesel poolel, oli Eestis võimalik näha kuulsat perioodilist komeeti, Halley komeeti. Kahjuks olid sel ajal vaatlustingimused kehvad, algul tüütas täiskuu ja seejärel üha enam segama hakanud ehavalgus. Komeedi heledus oli ka üpris kehvake. Ka ilmastik polnud eriti soosiv, kuigi sel ajal olid talved veel talvise näoga. Nii et kuuldavasti pole palju inimesi, kes Eestis Halley komeeti nägid. Märksa efektsemalt olevat Halley komeet olevat vaadeldav olnud 1910. aastal, kuid see jääb kahjuks juba liiga kaugesse minevikku. Halley komeedi periood on 76 aastat. 37 aastat on 1986. aastast möödas ja 39 läheb veel aega, kuni komeet jälle Päikesele ja ka Maale lähemale satub.

Ometi on mai alguse öödel võimalik Halley komeedi tükke näha. Nimelt siis esineb eeta- akvariidide meteoorivool maksiumiga 5-nda mai öösel vastu 6-ndat. Radiant paikneb Veevalaja tähtkujus, 1 kraadi jagu taevaekvaatorist lõuna pool. Õhtutaevas see piirkond veel horisondi kohal ei ole, meteoore tasub seega loota hommikupoole ööd. Meteoorivool pole küll eriti aktiivne, kuid kannatlikkuse korral peaks mõnda lendtähte ikka nägema. Ning siis saab panna endale plusspunti vähemalt Halley komeedi osa(de) nägemise eest. Ning kui ka vaatlus jääb sooritamata, on juba sügisel, peale oktoobri keskpaika, teinegi võimalus Halley komeedi osasid jälgida, sest komeedi orbiidi teine Maa orbiidiga lähestikku sattuv osa pakub siis vaatamiseks orioniidide meteoorivoolu.

Vähemalt lüriidide meteoorivool 22. aprilli paiku oli päris kenasti jälgitav. Kahjuks ununes see nähtus aprillkuu loos mainimata…

Lõunataevas

Jätkame tähtede ja tähtkujude uurimist. Väike Lõvi asub omakorda Lõvi turjal, Lõvi ise on vahva heledate tähtedega tähtkuju, heledaim neist on Reegulus, leitav läänekaares. Hommikuks vajub Lõvi madalale läände, hakates hommikuks ka osaliselt loojuma.

Kevadise lõunataeva heleduselt teine täht on Spiika. Tema paraku hiilib suhteliselt madalas lõunataevas: õhtul lõunas, hommikul edelas, hommikuks seab end ka loojuma.

Maikuu kesköö ümbruse tundidel (vähemalt esimesel kolmel nädalal) on vaadeldav ka kogu Neitsi tähtkuju (sinna Spiika kuulub), vähemalt selle heledamate tähtede osas. Tähkuju on suur (suuruselt teine tähtkuju taevas), kuid midagi suurelt silmahakkavat seal siiski ka pole. Suhteliselt heledaid täht mõni on, koos Spiikaga (neist kõige alumine, kuid kõige heledam) moodustub põhiosas mingi ebamäärast rombi või nelinurka meenutav geomeetriline kujund.

Skeem kerasparve M5 leidmiseks

Öeldakse, et Eestis pole tähtede kerasparvi palja silmaga üldse näha. Õnneks pole see päris õige. Lõunakaares võib mai alguse pimedail öil veel tabada sirbikujulise Mao tähtkuju kagunurgas kerasparve M5, mis heade tingimuste korral paistab paljale silmale uduse tähena.

Kerasparv M5 ja täht 5 Ser

Leidmisele aitab kaasa ka lähedasse suunda jääv Mao tähtkuju täht 5 Serpentis. Numbrimaagia, eks ole? 5 Serpentise nurkkaugus parve tsentrist on 22 kaareminutit, parve ligikausest välispiirist veel vähem, alla 20 kaareminuti. Teleskoobis on kerasparve pilt muidugi palju uhkem. Nägemise piiril on ka kuulus kerasparv M13 Herkuleses, mis idakaares paistab. Osa vaatlejaid võiksid nagu midagi siin silmaga eristada, endale nagu paistaks ka seal midagi, kuid kindlalt nähtavaks objektiks ei julge M13 siiski nimetada.

Võimas kevadine täht on Arktuurus, mis juba aprillis
paistis kogu öö ja nii on ka mais. Arktuurus saab nähtavaks õhtuti üha kõrgemal ning kuu lõpus „süttib” Arktuurus juba praktiliselt lõunasuunal. Hommikuks on Arktuurus jõudnud edela-läänetaevasse, olles aga ikka veel päris kõrgel.

Arktuurus kuulub Karjase tähtkujju, mis meenutab karikat. Tõusmise aegu on see „karikas” suisa vasakule külili, kuid maiõhtutel on Karjane juba poolenisti „jalgel”. Väsinuna tunduv Karjane saavutab päris püstiasendi alles läänetaevasse jõudnult. Loodetavasti ei meenuta see „sinise esmaspäeva” sündroomi…

Uhkemad maiõhtu lõunakaare tähed ja tähtkujud said välja toodud, tähematerjali on siiski veel. Kaksikute ja Lõvi vahele jääb pigem pisike nõrkadest tähtedest koosnev Vähi tähtkuju. Ometigi peaks see tähtkuju vähemalt mai algul veel nähtavaks saama, kui kannatlikult oodata tihedamat hämarust. Vähi kõrgeimas osas olev täht Tegmen (kui see üles leitakse…) osutub teleskoobiga vaadates kaksiktäheks.

Taas üks „kahvatu” tähtkuju on Kaalud, mis tõuseb pärast Neitsit ja on seega veelgi madalama kagu-lõunataeva tähtkuju. Paar-kolm selgelt nähtavat tähte seal õieti ongi. Neist alumise ja parempoolse suunas teleskoobiga (isegi binokliga) vaadates näeb jällegi kenasti ka tähe kaaslast. Tähe nimetus on Zugen Elgenubi.

Teleskoobis eristatavaid kaksiktähti on rohkemgi võimalik tabada. Lõvi tähtkujus Reeguluse kohal olev täht Algieba on samuti kaunis kaksiktäht, kuid binoklist sedapuhku ei piisa. Ka Kaksikute Kastor, tegelikult koguni kuuiktäht, hargneb korralikus teleskoobis kaheks komponendiks.

Neitsist kõrgemal paiknevad Bereniike Juuksed ja Jahipenid, muistsetel eestlastel tuntud kokku Hernekahludena. Jahipenid on juba nii kõrgel, et paiknevad Suure Vankri aisatähtedest vaid veidi „allpool” (mis koht on lagipea kohal allpool?) lõunakaares. Tähtkuju on üsna nigel, kuid ka selle heledaim täht Cor Caroli osutub teleskoobiga vaadates kaksiktäheks.

Berniike Juuksed ja parved

Veel Bereniika Juustest (Coma Berenices), mis kuu edenedes, nagu mõni muugi tähtkuju, kipub pildilt kaduma. Sellest oleks pidanud pigem juttu tegema pimedate aprilliööde eel. Seda mitte just suurt tähtkuju katab ülemises parempoolses osas Berniike Juuste täheparv, Melotte 111. See on meist kauguselt kolmas tähtede hajusparv, 260 valgusaasta kaugusel. Tundub siiski päris kauge vahemaa olevat, poole tunniga just ära ei kõnni, aga peatselt selgub, et oleneb, millega võrrelda.

Bereniike Juuste täheparv Melotte 111

Bereniike Juuste hajusparve ehk ka Coma täheparve ei tohiks kogemata segi ajada Coma galaktikaparvega, mida siis samuti Bereniike Juuste tähtkuju nime järgi teatakse. See parv asub tähtkuju põhjapoolses ehk kõrgemas osas, suunalt vasakul pool eelmainitud hajusparvest. Kaugus Coma galaktikaparveni on aga tõsiselt suur, umbes 330 miljonit valgusaastat ehk ligikaudu 100 megaparsekit. Seda vahemaad ei astu isegi tunni ajaga ära!

Coma galaktiparve puhul on aga millegi otseseks nägemiseks vaja suurt ja hea optilise kvaliteediga teleskoopi. Nii et üldjuhul pole siin erilist mõtet oma teleskoobiga vaatama tormata. Ülesvõtted läbi teleskoobi tulevad muidugi palju uhkemad välja. Kuna vaatesuund praktiliselt ühtib Galaktika põhjapooluse vaatesuunaga ja „kohalikku tolmu” on seega vähe segamas, siis paistab Coma galaktikaparv oma kauguse kohta isegi hästi. Galaktikaparv on rikas, sisaldades tuhandeid galaktikaid.

Bereniike Juuste tähtkuju. Ülal paremal näeme hajusat hajusparve Melotte 111. Coma galaktikaprve asukohta tähistab kollane ruut. Virgo-Coma galaktikaparve liikmeid leidub tähtkuju all paremas ääres. Kollane ring tähistab spiraalgalaktikat Nõel.

Kauget Coma galaktikaparve ei tohi samuti segi ajada ühe teise suure galaktikate parvega, Virgo ehk Virgo-Coma parvega. See on meile lähim suur galaktikaparv, keskelt läbi umbes 50 miljoni valgusaasta kaugusel. Selle parve heledamad galaktikad on märksa kergemini eristatavad, siin tasub igatahes teleskoopi silmailu saamiseks kasutada, kuigi vaatlemise taust peab korralikult pime olema. Selle parve põhjapoolsemad liikmed jäävad Bereniike Juuste tähtkuju piiridesse (lõunapoolsesse osasse).

Spiraalgalaktika Nõel, NGC 4565

Bereniike Juustes on „galaktilist materjali” veel muudki, näiteks võiks tuua otse küljelt paistva spiraalgalaktika Nõel, kataloogitähisega NGC 4565. See galaktika paistab Coma hajusparve Melotte 111 idapoolse (vasakpoolse) osa vahetus naabruses.

2 märkust. Esiteks. Melotte kataloog on üks täheparvede kataloogidest. Kataloogis on 245 liiget ja see sisaldab nii kerasparvi kui hajusparvi.

Teiseks. Kui rääkida veidi teaduslikumalt, siis meenutab hajusparv Melotte 111 palja silmaga vaadates mingil määral tähtede kerasparvede HR-diagrammi…

Looduse uurimisest

Tuleb tõdeda, et tähtede uurimine on ju looduse uurimine, õigemini üks looduse uurimise variantidest. Seoses looduse uurimisega tekib taas kiusatus soovitada kirjandusklassikat uurida. Sedapuhku tõdeme, et ka Eesti mehed on olnud head kirjamehed ja näitlejad, vähemalt 20. sajandil ja varemgi. Näiteks tahaks tuua praegu Eduard Bornhöhe ja tema loodud „Kuulsuse narrid” (1892).

Veelgi efektsem, kuigi ühes kohas kisub kurvaks kätte, on ehk samanimeline telelavastus (1982); rahvusringhäälingu arhiiv on päris mahukas. Üks peategelastest „Kuulsuse narrides” ongi „looduse uurija”, kes teatud hetkel etenduse käigus sellest ka igaks juhuks, kuigi veidike veidral kombel, otsesõnu teada annab! Maikuusse see telelevastus sobib, kuna mai on seal ilusasti ära mainitud. Üsna oluline osa tegevusest toimub öisel ajal ja vähemalt kolm Päikesesüsteemi planeeti on samuti mängus! Päike muidugi ka. Lisaks on lavastust jälgides hea võimalus heita otsepilku aparaadiehituse arengu salapärasesse maailma!

Kuu faasid

• Täiskuu: 5-ndal kell 20.34
• Viimane veerand: 12-ndal kell 17.28
• Kuuloomine: 19-ndal kell 18.53
• Esimene veerand: 27-ndal kell 18.22

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

1. Ernst Julius Öpiku nim. stipendium – Olga Tihhonova, Tartu Ülikooli magistrant,
2. Juhan Rossi nim. stipendium – Tanel Voormansik, Tartu Ülikooli magistrant,
3. Juhan Rossi nim. stipendium – Kairi Raabe, Tartu Ülikooli magistrant,
4. Charles Villmanni nim. stipendium – Mihkel Pajusalu, Tartu Ülikooli doktorant.

Tallinna Tehnikaülikooli ruumides toimub sel päeval üritus “Sputniku päev – 55 aastat esimese Maa tehiskaaslase kosmoselennust”, mis algab kell 18 TTÜ teadusprorektori Erkki Truve avasõnadega, millele järgnevalt võtavad kosmose teemadel sõna Riigikogu esimees Ene Ergma ja TTÜ teoreetilise füüsika õppetooli vanemteadur Vladislav-Venjamin Pustõnski. Kell 19.40 tutvustatakse Eesti Tudengisatelliiti EstCube ja näitust “Eesti jälg kosmoses”. Kell 20.30–01 on avatud Tallinna tähetorn, kus võib imetleda meteoriitide väljapanekut ning selge ilma korral kiigata kosmosesse läbi Tallinna suurima teleskoobi.

Tartu Tähetornis toimub 4. oktoobril kell 18.15 astronoomialoeng “Sputniku eelloost: Peenemündest Bajkongõrinini”, kus Tartu Observatooriumi vanemteadur Uno Veisman arutleb, kuidas suutis sõjast nõrgestatud ja tehniliselt vähearenenud Nõukogude Liit Ameerika Ühendriike edestada ning esimesena maailmas viia tehiskaaslase Maa orbiidile.

Nii Tartus kui Tallinnas hõigatakse sel päeval välja ka koolilastele mõeldud joonistusvõistlus teemal “Eesti aastal 2057 – milline võiks Eesti välja näha sputniku 100. sünnipäeval”.

Sputniku lennu tähistamine jätkub Tartu tähetornis 6. oktoobril kell 12-15 toimuval perepäeval “Sputniku päev – 55 aastat esimese Maa tehiskaaslase kosmoselennust”. Lennutatakse tahkekütusega rakette, tutvustatakse Eesti Tudengisatelliiti EstCube ja näitust “Eesti jälg kosmoses” ning selge ilma korral on kõigil võimalik imetleda kosmosemissiooni Kosmos-2083 satelliidi maandumiskapslit aastast 1990. Maa kunstlike tehiskaaslaste vaatlusjaama tegevust tutvustab selle asutuse esimene juhataja Valdur Tiit ning noorematele külastajatele näidatakse ajastukohased multifilme ja avatud on sputnikute meisterdamise töötuba.

Rohkem infot Tallinna ürituste kohta: www.ttu.ee, Ave Tarvas – 620 3589, ave.tarvas at ttu.ee

Rohkem infot Tartu ürituste kohta: www.ajaloomuuseum.ut.ee/tahetorn, Viljar Valder – 5394 9753, viljar.valder at ut.ee

Olete oodatud!

Planetarist on inimene, kes töötab planetaariumidega ehk seadmetega, mis on mõeldud kunstliku tähistaeva tekitamiseks. Tema töö eeldab tähistaeva tundmist, astronoomiaalaseid eelteadmisi ja oskust aparatuuri käsitleda ning korras hoida. Kõike seda püütaksegi planetaristide koolitusel osalejatele õpetada.

Kursuse eesmärgiks on koolitada välja planetaariumigiide, kes omavad eelteadmisi ja ettevalmistust töötamaks Eesti planetaariumides. Kursuse lõpetanud on võimalised juhtima planetaariumiseansse Tartu Tähetornis, Teaduskeskuses AHHAA ja mujal.

„Eestis on kaks väga suurepärast teineteist täiendavat planetaariumit – Tartu Tähetorni klassikaline optilis-mehhaaniline planetaarium ja Teaduskeskus AHHAA täissfääriline hübriidplanetaarium, mis on üks maailma parimaid planetaariume. Kahjuks aga napib  spetsialiste, kes mõistaksid planetaariumietendusi korraldada. Arvestades tööjõupuudust ning siin-seal kuuldud ideid uute planetaariumite rajamise kohta, siis on antud kursus täna väga aktuaalne. Kindlasti on tegemist põhjaliku ja intensiivse kursusega, kus osalejatel tuleb üles näidata süvenemisvõimet ja teadmistejanu. Tõelise entusiasti jaoks on see elu võimalus“ räägib Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumi Tähetorni juhataja Viljar Valder.

Neljal õppenädalavahetusel toimuvale planetaristide koolitusele pääseb vaid 20 õnnelikku, kes selgitatakse välja konkursi teel. Osalejate majutuse,  toitlustuse  ja õppekäiguga Peterburi planetaariumisse seotud kulud katavad korraldajad. Vaja on vaid eelteadmisi astronoomiast, aega ning tahtmist.

Registreerumine, konkursitingimused, ajakava ja muu lisainfo: http://www.ajaloomuuseum.ut.ee/planetaarium/koolitus/

Planetaristide koolitust toetab Euroopa Sotsiaalfond teaduse populariseerimise alameetme TEEME kaudu.

Astronoomidest ja fotograafidest koosnev žürii (Tõnis Eenmäe, Andres Tarto ja Taavi Tuvikene) valis kõigepealt välja 17 paremat fotot, mille hulgast selgitas hääletuse teel võitjad. Mõlemas kategoorias otsustas žürii välja anda kolm auhinda, lisaks said oma lemmiku valida astronoomiahuviliste kokkutulekust osavõtjad. Konkursile laekunud parimatest fotodest on koostatud näitus, mida saab 25. augustist kuni 11. septembrini vaadata Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumi valges saalis.

Kuu lähivaates – I auhind – Kalle Rahu

Auhinnaks on vabalt valitud foto väljatrükk 60×90 cm formaadis Fotoluksilt.

Kuu ja Veenus. Slaid. Multisäritus. Foto: Kalle Rahu

Kuu lähivaates – II auhind – Max Anderson

II auhinna võitis Max Anderson paremuselt teise ja kolmanda foto eest. Auhinnaks on 60-eurone kinkekaart Fotoluksilt.

Kuu. Foto: Max Anderson

Kuu ja Marss. Foto: Max Anderson

Kuu lähivaates – III auhind – Raivo Hein

Auhinnaks on ajakirja “Tarkade Klubi” poolaastatellimus, millega kaasneb Raivo Heina astrofotode raamat.

Kuu. Foto: Raivo Hein

Maastikufoto Kuuga – I auhind – Kalle Rahu

I auhinna pälvis Kalle Rahu kahe fotoga: “Kuu ja Veenus” saavutas žürii hääletusel esimese ja “Täielik kuuvarjutus” kolmanda koha. Auhinnaks on entsüklopeedia “Tähistaevas”.

Kuu ja Veenus. Slaid. Multisäritus ja pikk säriaeg. Foto: Kalle Rahu

Täielik kuuvarjutus. Slaid. Pikk säriaeg. Foto: Kalle Rahu

Maastikufoto Kuuga – II auhind – Remo Savisaar

II auhinna pälvis Remo Savisaar kahe fotoga: “Suveõhtu” saavutas žürii hääletusel teise ja “Lend üle kuuketta” neljanda koha. Auhinnaks on Galileoskoop.

Suveõhtu. Foto: Remo Savisaar

Lend üle kuuketta. Foto: Remo Savisaar

Maastikufoto Kuuga – III auhind – Evelin Nummert

Auhinnaks on ajakirja “Tarkade Klubi” poolaastatellimus, millega kaasneb Raivo Heina astrofotode raamat.

Teletorn ja Kuu. Foto: Evelin Nummert

Publiku auhind – Evelin Nummert

Astronoomiahuviliste kokkutulekul osavõtjad andsid enim hääli Evelin Nummerti fotole Tallinna teletornist ja Kuust. Auhinnaks on 2011. aasta kevadel ilmunud raamat “Tartu Tähetorni 200-aastane ajalugu”.

Tõnu Tuvikene (1952–2010) töötas pärast ülikooli lõpetamist Tartu Observatooriumis tähtede füüsika alal, hiljem siirdus aga tööle arvutite alal, peamiselt programmeerijana. Päikesesüsteemi uurimise ja kosmonautika asjatundjana kirjutas ta hulgaliselt populaarteaduslikke artikleid, esines raadiosaadetes, astronoomiahuviliste kokkutulekutel ja mitmesugustel teaduspäevadel. Enam kui 20 aastat juhatas ta Tähetorni ringi koosolekuid.

Izold Pustõlnik (1938–2008) oli kauaaegne Tartu Observatooriumi vanemteadur, tegeledes peamiselt lähiskaksiktähtede uurimisega. Ta kaitses füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi 1968. aastal ja doktorikraadi 1994. Lisaks otsesele teadustööle tegeles ta astronoomia populariseerimisega ning osales mitmetes rahvusvahelistes teadusorganisatsioonides.

Asteroidid 11829 Tuvikene (1984 EU1) ja 11832 Pustylnik (1984 SC6) avastas Belgia astronoom Henri Debehogne 1984. aastal. Oma avastatud asteroididele nimede väljapakkumise õiguse pärandas Debehogne oma kolleegile Chris Sterkenile, kelle algatusel saidki asteroidid praegused nimed.

Eesti ja Eesti astronoomid on varemgi asteroidide nimedes äramärkimist leidnud: 1541 Estonia, 2099 Opik (Ernst Julius Öpiku auks) ja 11577 Einasto (Jaan Einasto auks).

Asteroidide andmed Päikesesüsteemi väikekehade andmebaasis:

• 11829 Tuvikene
• 11832 Pustylnik

MTÜ Stellaariumi projekt kannab pealkirja “Kuidas me näeme kosmilisi objekte Maalt ja kuidas meie koduplaneet kosmosest paistab”. Projekt sisaldab fotonäituse korraldamist ning Astronoomia.ee veebilehe arendamist, sealhulgas honoreeritakse ajakirjas “Vaatleja” ilmuvaid artikleid ja uudiseid.

MTÜ-le Tähetorn Orion eraldati raha tähetorni infotehnoloogilise süsteemi arendamise lõpuleviimiseks. Tähetorn Orion asub Viljandimaal Olustveres.

Vaata lisaks:

• Teaduse populariseerimise 2011. aasta projektikonkursi tulemused
• Tähetorn Orion
• Stellaarium

Üritused algavad kell 11.00 Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumi valges saalis, kus esitletakse raamatut “Tartu Tähetorn”.

Kell 13.15 algab ülikooli aulas pidulik aktus.

Kell 15–19 toimuvad avalikud üritused Tartu Tähetornis. Avatud on muuseum, saab näha näitemängu, planetaariumietendusi ja osaleda töötubades.

Kell 19 esitab Tartu Ülikooli sümfooniaorklester Tähetorni juures Urmas Sisaski loomingut.

Kell 22 esineb ansambel Mahavok kontserdiprogrammiga “Galaktikad”.

Selge ilmaga järgneb kontserdile vaatlusõhtu, mis kestab kella 00.30-ni.

Kõik üritused on tasuta. Ootame rohket osavõttu.

Vaata lisaks: Tartu Tähetorni 200. aastapäeva üritused (TÜ Ajaloo Muuseum)

Tähetornis toimuvad vaatlusõhtud esmaspäevast neljapäevani. Selge ilma korral on võimalus otsida taevast Merkuuri ja vaadelda Zeissi teleskoobiga Saturni. Lisaks on võimalus vaadata planetaariumietendust, kuulata loengut ja osaleda tähekaardi-teemalises töötoas.

Ürituste kava ja lisainfo: http://www.ajaloomuuseum.ut.ee/979284

Tööde esitamise tähtaeg on 30. juuni 2011, võitjad kuulutatakse välja astronoomiahuviliste XVI kokkutulekul 13. augustil 2011 ja konkursi veebilehel astro.fotoluks.ee. Konkursi veebilehelt leiab ühtlasi konkursi tingimused ja auhinnainfo.

Parim aeg Kuu vaatlemiseks ja pildistamiseks on märtsis-aprillis. Selget taevast ja head pildiõnne!

Juri Berezkin kirjutab Plejaadidest kui taevaavadest, Linnuteest ja Kuul nähtavatest tegelastest ning toob välja vastavad kultuurilised seosed Põhja-Euraasia rahvaste müütides. Teemat jätkab Aleksander Gura, kes mütoloogilise teksti loomist mõtestavas artiklis käsitleb võrdlevalt slaavi rahvaste uskumusi Kuul nähtavate laikude kohta. Andres Kuperjanovi artikkel Sandivankrist ehk Suure (ja ka Väikese) Vankri tähtkujule omistatud nimedest annab ülevaate kristliku algupäraga astronüümidest Eesti rahvaastronoomias.

Enn Ernits süveneb kosmilise jahi temaatikasse Põhja-Euroopa kaljutaides. Nikolai Sivkov kirjeldab üksikasjalikult Lääne-Bulgaariast leitud hilisantiikset jäärapea kujulist lunisolaarset kalendrit ja mõtestab lahti
selle märgisüsteemi ning Vesselina Koleva kirjutab rohkele pildimaterjalile toetudes Bulgaaria puukalendrite tüüpilistest märkidest, struktuurist ja pühakutest. Võrdlusi on toodud Euroopa puukalendritega.

Mare Kõiva artiklis meie maakera viimastest päevadest võrreldakse rahvapäraseid maailmalõpuendeid prohvetite ennustustega. Laste mõtlemist käsitlevas artiklis kirjeldab Eve Kikas laste õppimise protsessi ja sellega seotud raskusi üleminekul tavamõtlemise tasemelt teaduslikule, kasutades alusmaterjalina laste seletusi pilvedest, vihmast
ja vikerkaarest.

Ajakirjas ilmub intervjuu Anu Korbiga, konverentside tutvustused, erialaraamatute arvustused ja sündmuste kroonika. Eelretsenseeritav ajakiri Mäetagused ilmub järjepidevalt aastast 1996 ja on veebis loetav aadressil http://www.folklore.ee/tagused/nr46/.

Võistluse reeglite ja ülesannetega saab tutvuda aadressil:
http://www.astronoomia.ee/tahetorni-ring/voistlus/

Kiirustage, astronoomiahuvilised, kiirustage! Esimese ülesande tähtaeg on juba 6. jaanuaril.

Varasemad kirjutised (jaanuar 2000 kuni september 2006) leiab vanast arhiivist. Loodame lähitulevikus kogu “Vaatleja” arhiivi Astronoomia.ee keskkonda ümber tõsta.