Planeedid novembrikuus

Õhtu saabub varakult, surume soni silmile, maski näole ja siirdume tublidele tegudele. Muuhulgas võiks soovitada asuda selget taevast uurima. Kusjuures maski võib selle töö puhul minema visata.

Sügisene hilisõhtune taevas koos kevadpunkti lähistel oleva Jupiteriga

Novembrikuu öötaevas võime näha kolme planeeti. Jupiter on paistmas silmapaistvalt heleda tähena õhtupoole ööd Kalade tähtkujus. Kuu on Jupiteri juures ööl vastu 5-ndat novembrit. Jupiteri juurde tuleme edasise jutuga veel tagasi.

Marss on nähtav aga kogu öö Sõnni tähtkujus. Ka Marsil pole heledusest puudu, see on võrreldav öö edenedes kagust tõusva heledaima kinnistähe, Siiriuse omaga. Kuu edenedes muutub Marss üha heledamaks. Kuu külastab Marssi öödel vastu 11-ndat ja 12-ndat novembrit.

Saturn on juba mitmendat kuud näha õhtuti madalas lõuna-edelataevas Kaljukitse tähtkujus. Vaatlusaeg aegamööda siiski lüheneb ja ka heledus pole just teab kui suur, kuid planeedile tasub siiski pilku heita: heleduse poolest konkureerivaid tähti selles piirkonnas pole. Suunalt lähim, ligikaudu sama heledana paistev täht on Altair Kotka tähtkujus, kuid paikneb Saturnist siiski märksa kõrgemal lõunakaares. Kuu on Saturni lähedal 1. novembri õhtul ning 28. ning 29. õhtul.

Siseplaneete pole tänavu novembrikuus näha.

Tähekell ja täheaeg

1. Tähekell

Varajane õhtutaevas eesotsas tuttava Suvekolmnurgaga (liikmetest kõige heledam Veega ja kõige kõrgemale ulatuv Deeneb asuvad ülal ning kõige enam Maale lähedasem Altair paikneb allpool) on küll teatud määral lääne poole liikunud, kuid siiski võrreldes oktoobriga üpris sarnane ja äratuntav. Ka oranži tooni Arktuurus vajub õhtuti läänes üha madalamale, kuid on veel täiesti olemas.

Edaspidi, pika pimeda õhtu edenedes kerkib üles pea kohale Kassiopeia. See on vahva tähtkuju, viis heledat tähte, paiknevad W-kujuliselt. Eesti rahvaastronoomias on see piirkond tuntud Vändatähtena ja ka Taevaloogana. Kui W-kujutise algusest lugema hakata, on need 5 tähte järgmised: Caph (beeta Cas), Scedar (alfa Cas), Tsih (gamma Cas, Ruchbah (delta Cas) ja Segin (epsilon Cas).

Kassiopeia ja Caph kui taevakella osuti ots

Caph Kassiopeiast on aga selle poolest tuntud, et asub taevasfääri nullmeridiaani lähedal, mis läbib taevaekvaatoriga ristudes kevadpunkti. See on punkt, kus asub Päikese keskpunkt kevadise võrdpäevsuse hetkel, märtsikuisel pööripäeval. Siit saab määrata täheaega. Kui kevadpunkt (ja Caph) kulmineeruvad ülemises asendis ehk siis peaaegu otse pea kohal, on täheaeg null; kui aga on alumine kulminatsioon ja Caph asub otse põhjasuunas, oma madalaimas asendis, vastab see täheajale kell 12. Kevadpunkt Kalade tähtkujus on tõusev ja loojuv punkt taevas, kus pealegi ei asu heledat tähte, seega on see otseseks vaatlemiseks kehvake koht.

Tõsi küll, tänavu novembris kõlbab õhtupoole ööd ka kevadpunkti poole vaadata, sest selle koha lähedal asub ei miski muu kui parajasti taeva heledaima tähena paistev Jupiter isiklikult! Kui hakkab hämarduma, „süttib” ida-kagutaevas Jupiter. Sellele vastab täheaja väärtus, mis on mõne tunni võrra enam enam kui 18 tundi. Otse lõunameridiaanile, kõrgeimasse asendisse taevas tõusnud Jupiter osutab kellale 24 ehk siis 0. Kui Jupiter loojub, on sel ajal tähekell kuus.

Jupiteri ei saa aga ikkagi ka tänavu novembris kogu öö kasutada, kuna ta on hommikupoole ööd koos kevadpunktiga loojunud. Pealegi ei jää Jupiter edaspidistel kuudel, pikemas plaanis, kevadpunkti lähistele pidama, vaid liigub sealt eemale. Ometi sobib ehk siiski praegu Jupiteri abil harjutada Kassiopeia tähe Caph abil tähekella kogu öö jooksul vaatama. Selleks tuleb siis vaadata põhjakaarde, Jupiteri puhul vaatame lõunakaarde.

Tähekell põhjataevas näitamas kella nelja täheaja järgi. Pilt on pärit kogumikust Täheatlas; Jaak Jaaniste, Enn Saar, 1990.

Fikseerime Caphi ja Põhjanaela. Nüüd kujutame ette ringjoont keskmega Põhjanaela kohal ja näiva raadiusega, milleks on nurkvahemaa Põhjanaela ja Caphi vahel. Need ongi meie tähekella „numbrilaud” ja „osuti”. See kell, muuseas, käib vastupidises suunas harjumuspärasele „kellaosuti liikumise suunale”. Ikka sellepärast, et vaatame põhja poole. Jupiteri jälgimise „kell” lõunasuunal käib aga harjumuspärases suunas. Teema täpsustuseks võib kordamiseks pilgu peale heita ka tänavuse septembrikuu taevaülevaate 1. osale.

Niisiis, kell 0 täheajas asub Caph ülemises kulminatsioonis, Põhjanaelast otse üles; kell 12 aga alumises, asudes otse Põhjanaelast allpool. Põhjanaelast otse läände, vasakule jäämise korral on tähekell 6 ja kui Caph paikneb Põhjanaelast otse paremal pool, siis aga on meie taevakell, tähekell, näitamas 18.

Paneme tähele, et meie taevase tähekella kujuteldava osuti täisring ei ole mitte 12-tunnine, vaid 24-tunnine.

2. Tähekella võrdlus teiste kelladega

Novembrikuus võib öelda, et tähekell näitab kaks kuud peale sügisest pööripäeva nulli neli tundi enne kohalikku keskööd. Kohalik kesköö aga on näiteks Tartus 13 minutit hilisem kui meie tavakellade talvine vööndiaeg. (Vahemärkus. Nagu mäletame, tegime oktoobri lõpus „kangelasteo” ja keerasime vööndiaja järgi suveaja kella näidud viieks kuuks tunni võrra tagasi. Loodan, et me ei unustanud tagurpidi keerata ka nt elektriarvesti näite!) See 13 minutit tuleb siis liita, et saada kohalikust keskmisest ajast vööndiaja kellanäit. Tähekell on 22. novembri paiku siis meie tavakellade näitudest umbes 3 tunni ja kolmveerandi võrra ees. Kuu lõpus on seesama erinevus umbes pool tundi enam, kuu alates aga on see ligikaudu 2 tundi ja 40 minutit.

Otse tähistaevasse meisterdatud tähekella abil, mida just äsja kirjeldasime, saab seega aastaringselt ka ligikaudset tavakellade kellaaega määrata. Täpselt langevad täheaeg ja päikeseajale tuginev kohalik keskmine aeg kokku sügisese pööripäeva aegu, 22. septembril. Kohalik aeg on aga eri asulates erinev. Ka täheaja hetkeväärtus oleneb samamoodi kohast, kus asub vaatleja. Arvestada tuleb vastava asula geograafilise pikkusega. Tartu puhul sai eelmises lõigus näide juba toodud. Kuressaare puhul saame kohalikust keskmisest ajast (see on keskmine kohalik päikeseaeg) talvise vööndiaja kella näidu, kui liidame juurde 30 minutit. Tartu puhul, meenutame, on see liidetav 13 minutit. Ka vööndiaeg tugineb päikeseajale; Eestis on see Ida-Euroopa aeg.

Tähelepanu tuleb veel juhtida sellele, et suveaja kehtimise ajal muutub ka päikeseaja eri variantide kellade näitude erinevus tunni võrra. Kell 0 ehk südaööl kohalikus ajas ja samaaegselt ka täheajas 22. septembril on kell 1.13 suvise vööndiaja järgi Tartus ja kell 1.30 Kuressaares. Vastavalt on ka kohalik keskpäev neis kohtades kell 13.13 ja 13.30. Talveaja jaoks on vaja neist neist näitudest tund maha arvata (näiteks Tartus on kohalik keskmine keskpäev siis kell 12.13 ja kesköö kell 0.13).

Võib esineda ka soov võrrelda täheaega täiendavalt veel tõelise kohaliku päikeseajaga. Kuna selle aja kulg on mõneti ebaühtlane, on vaja arvesse võtta ka tõelise ning keskmise päikeseaja vahelist erinevust, mis on aasta lõikes muutlik (selle nimetus on ajavõrrand). See ei olene vaatleja geograafilisest asukohast. Maksimaalselt ulatub see erinevus umbes veerand tunnini ühele või teisele poole keskmisest kohalikust ajast. Jätame selle praegu ehk lihtsuse huvides mängust välja.

3. Kas veel lihtsamalt ei saa?

Saab küll, kuid eks üldiselt tuleb lihtsus ikka täpsuse arvelt. Aga tõepoolest, kõigile see suur ümberarvutamise maraton väga ei istu. Teeme nüüd veel lihtsamalt ja ligikaudsemalt ega arvesta ka eri kohtades erinevat kohalikku keskmist aega, mida seni korduvalt sai mängu toodud. Oletame ka, et kehtib pidev talvine vööndiaeg. Iga kuuga kasvab täheaja ja vööndiaja ehk päikeseaja erinevus 2 tundi ning 12 kuuga saame ringi täis. Septembrikuu kolmandas dekaadis on need kaks aega umbkaudu samade kellanäitudega. Täheaeg käib aga päikeseajast pideva rütmiga ette. Päikeseaja vahemikust täheaja vahemikuks teisendamise sobiva täpsusega võrdetegur on 1.0027379094. Aastaga koguneb erinevuseks 1 ööpäev, mis on 24 tundi ehk 0 ehk näidud langevad järgneva aasta septembris samal ajal jälle kokku.

Märkida tasub ehk veel, et Suur Vanker ja Kassiopeia on Põhjanaelast umbes sama kaugel, kuid üks ühel, teine teisel pool. Üpris jämedakoelise, kuid siiski mingi hinnangu täheaja kohta saab seega ka Suurt Vankrit, konkreetsemalt kahte esimest ratast Kassiopeia ja Caphi asemel põhjataevas vaadeldes, liites (või lahutades) nii mõõdetud „täheajale” 12 tundi.

Tähtkujud ja tähed novembris

Viskame oma arvukad ja erinevaid aegasid näitavad kellad nüüd üle õla nurka ja hakkame taevasfääri aeglast pöördumist arvestades tähti vaatama. Tähed liiguvad endist viisi ikka idast läände… Kui Kassiopeia on pea kohale jõudnud, jääb Suur Vanker põhjakaarde, Andromeeda ja ruudukujuline Pegasus ning „vesine taevaala”: Kalad, Veevalaja ja Vaal lõunakaarde. Kui Jupiteri Kalades ja ka Saturni Kaljukitse tähtkujus lõuna-edelataevas poleks näha, oleks pilt üsnagi kurb: heledaid päris-tähti suurt nagu polegi. Küll aga kerkib heledaid tähti ülespoole lõunakaarde südaöö paiku ja sealt edasi: tõusevad Taevakuusnurk ja mitmed teised, samuti suhtelised heledad tähed.

Taevakuusnurk ja Betelgeuse koos Marsiga

Taevakuusnurga liikmed on järgmised. Kapella Veomehes on üldse kõige põhjapoolsem ja seega kõrgeimalt käiv esimese suurusjärgu täht, olles muidugi ka loojumatu. Polluks Kaksikutes ja Aldebaran Sõnnis on mõlemad K-spekriklassikuuluvad oranzid hiidtähed, kuid teisest peaaegu kaks korda lähemal asuv Polluks on Aldebaraniga võrreldes päris päkapikk ja paistab ka tuhmimana. Prooküon Väikeses Penis esindab päris haruldast täheliiki: allhiide F-spektriklassis, olles seega olemuselt kollakasroheline. Suures Penis asuv tähistaeva heledaim täht Siirius aga on väga hele lihtsal põhjusel: täht asub Maale päris lähedal. Orioni heledaimad esindajad Riigel ning peaaegu kuusnurga keskele jääv seitsmes samaväärse heledusega täht, Betelgeuse, seevastu on Maast kaugel eemal, päris mitmete sadade valgusaastate kaugusel, kuid on samas ülihiiud: Riigel esindab siniseid, Betelgeuse aga punaseid ülihiide, olles ka läbimõõdu osas kõige suuremate tähtede konkurentsis.

Laseme pikal hilissügise ööl edasi hommikusse kulgeda. Heledate tähtedega ja mainitud kuusnurga tähti sisaldavad Orion, Suur ja Väike Peni, Kaksikud ja Sõnn, samuti Veomees on juba läänekaarde vajumas. Kehvasti vaadeldav Vähk paistab aga hea koha peal, kõrgel lõunataevas.

Idataevast on kerkimas uued tähistaeva esindajad Lõvi, Karjane ja tuhmide tähtede „puruga” rikastatud Bereniike Juuksed nende vahel.

Karjase tähtkuju ja selle heledaim täht Arktuurus

Üha kõrgemale tõuseb õhtul loojunud, kuid peale vahepealset puhkust kesköö järel uuesti tõusnud, Eesti taevas teine kahest negatiivset näiva heleduse väärtust omav Arktuurus, asudes Karjase tähtkujus. Kuu teises pooles jõuab see seltskond ilusasti valgenemise ajaks lõunakaarde.

Lõvi tähtkuju ja selle heledaim täht Reegulus

Muidugi on leitav ka Reeglus Lõvis, mis väga kaugetel aegadel asus sama koha lähedal, kus Päike suvisel pööripäeval.

Idataevast tõuseb pikkamööda ka suuruselt teine tähtkuju taevas, Neitsi. Viimaks hakkame nägema ka Spiikat, Neitsi heledaimat tähte. Spiika ilmub madalas idataevas nähtavale umbes 8-nda novembri paiku. Spiika on heaks näiteks kaksiktähtedest, mille vahekaugus on võrreldav komponentide läbimõõduga.

Neitsi tähtkuju ja selle heldaim täht Spiika

Leoniididest

17. novembri ümbruses võib hommikupoole ööd otsida meteoore, nimelt leoniide. See meteoorivool kogus kuulsust oma suure aktiivsusega aastail 1998 ja 1999. Tuli ette isegi üksikuid nii heledaid, et nimetus boliid oli samuti õigustatud. Leoniidide meteoorivool on tuntud kui vool, mis saab iga 33 aasta tagnt eriti efektseks, sest siis jõuab Maa lähikosmosesse Tempel-Tuttle komeedi tuum. Meteooride ja nende voolude uurimine pole just tänuväärt tegevus, sest asjade käigu ette arvutamistel on suur võimalus mitte arvestada „kõrvalisi asjolusid”. Seetõttu ehk ei tasu liiga südamesse võtta mõningaid uurimusi, et edaspidi leoniidid aktiivseks ei muutugi.

Oktoobripühad novembris, muidu ajalugu ka

Nüüd siirdume kalendri-, ja ajalooteemadele; mitte just eriti kaugesse minevikku. Tundub, et tähistaevaga on siin vähe ühist, kuid siiski. Eks ka kalendri kasutamise alged tuginevad ju sellel, mis ülaltpoolt pilvi paistmas on ja on olnud. Varemjuhtunu meenutamine on muidugi üldse kahe otsaga asi. Üks vanasõna ütleb, et kes minevikku ei meenuta, elab tulevikuta. Teine levinud ütlus aga lubab vana asja meenutajail lausa silma peast välja lüüa. Arvestades lähenevaid valimisi, aktiviseeruvad nii ühe kui kindlasti ka teise „koolkonna” esindajad. Arvestades praegust väga tõsist hetkeolukorda Eestis, oleks kindlasti siiski kasulik, kui rahval mälu ikka nullist erinev oleks ja rumalatele mõeldud reklaamplakatitest ning juba ammu pidevaks saanud lausvalede laviinist mööda vaadataks. Vaadata tuleb ikka faktiliselt toimepandud tegude suunas. Vastasel juhul võib tõesti juhtuda, et Eestil ja eestlastel tulevikku enam ei ole.

Asume asja kallale. Kuni 1980-ndate aastate lõpuni, nõukogude okupatsiooni ajal, oli Eestis kõige suurem ametlik riigipüha aastas 7. november. Suisa nii suur, et riigipüha oli isegi järgmine päev, 8. november, mida mõnikord nimetati mitteametlikult ka peaparandamise pühaks… (Oli küll veel teinegi pea sama kange pühadepaar, kus ametlikud riiklikud rituaalid (nt isegi ajalehe Rahva Hääl esikülg), olid peaaegu täpselt samad; nimelt 1. ja 2. mai kui töörahva rahvusvahelise solidaarsuse pühad ning tagatipuks veel ka 9. mai kui võidupüha sinna otsa.) Samas aga nimetati neid novembripäevi kangekaelselt just oktoobripühadeks. Miks siis?

Noh, eks see 7. november oli käsitluses kui „suure, ühtse ja igavese” Euroopa, pardon, Nõukogu Liidule algusepanemise päev, kui Venemaa pealinnas Petrogradis toimus punane riigipööre. See leidis aset 25. oktoobril 1917. See oli sel ajal kehtinud juuliuse, vana kalendri järgi. Vahepeal, 1918. aastal mindi aga Venemaal ja Mandri-Eestis, kus samuti valitses punaseks muutunud vene võim, üle uuele, gregoriuse kalendrile. 2 nädalat jäid üleminekul vahele, 1. veebruari asemel loeti 14. veebruar ja nii edasi. Muuseas, Lääne-Eesti saartel, mis juba enne oktoobripööret olid Saksa vägede poolt vallutatud, võeti siis kohe ka uus kalender kasutusele, seega 1917. aasta sügisel. Ruhnus oli seda tehtud isegi veel 2 aastat varem. Katkenud oli igasugune side saarte ja mandri vahel.

Viimatimainitud asjaolu oli kindlasti üks tähtsatest aspektidest, miks puhkes praktiliselt veel endist viisi sakslaste valitsuse all olevail Saaremaal ja Muhus sõjaline konflikt Eesti oma meeste vahel 1919. aasta veebruaris. Lisaks muidugi ka täielik jäärapäisus, oskamatus ja soovimatus diplomaatiliselt suhelda ning omakasupüüdlikkus mõlema poole vahel. Võib-olla pole see kõigi arvates just objektiivseim hinnang, aga teadaolevalt suurem osa sõjakuritegudest tehti selle konflikti käigus mandrilt saabunud röövsalkade ehk karistussalklaste poolt; karistati rahvast, kes oma teada olid sisuliselt kõige enam vastastunud just Saksa parunitele.

Päris Eesti Vabariik ja terve mõistus jõudsid siin järele alles järgnevatel kuudel. Muuseas, Saaremaa sõjameeste enamus, kaasa arvatud allakirjutanu vanaisa Mihkel, ei osalenud siseriiklikel rumalustel, vaid tegid Vabadussõja päris rinnetel korralikke mehetegusid.

Tuleme tagasi 1917. aastasse. Kalender küll vahetati ära, kuid öö ja päev vaheldusid ikka endist viisi, reaalselt ei jäänud ju midagi vahele. Bolševike režiim, mis oli Mandri-Eestis kehtestatud, jäigi siin truuks päevade reaalsele loendamisele ja kalendri vahetuse kuupäevahüpet ei võetud arvesse: 25. oktoobri uueks nimetuseks oli gregoriuse kalendris, mis meil praegugi kehtib, lihtsalt 7. november. Aga nime poolest oktoobripühadeks jäid need tähtpäevad punase režiimi aegade lõpuni.

Muuseas, nõukaaja lõpupoole ilmunud kalendreid ja punaseid kuupäevi tagantjärele vaadates võib segadust tekitada veel ka 7. oktoober. 1977. aastal võeti N Liidus vastu uus konstitutsioon ja alates 1978. aastast sai see päev, 7. oktoober, samuti riigipühaks. (Varem oli konstitutsiooni päev kui riigipüha 5. detsember).

Nagu näha, on enamus ligi 40 aasta taguseid riigipühi juba ära mainitud. Paneme siis kaks ülejäänut ka kirja: 8. märts kui rahvusvaheline naistepäev ja 1. jaanuar, uusaasta.

See ei puutu küll enam üldse asjasse, kuid kangesti tahaks lisada, et lisaks igapühapäevasele Meelejahutajale rõõmustas Meelejahutaja rahvast ka enamasti siis, kui olid pühad: 1. jaanuaril, 8. märtsil, 2. mail ja 8. novembril. Seevastu 1. mail ja 7. novembril polnud selleks aega, kuna oli alati suure paraadi kohustuslik ülekanne. Meelejahutaja jaoks ei jätkunud miskipärast kunagi raadioaega ka 9. mail ja 7. oktoobril.

Aga jõulupühad?

Kui kord juba oleme veidi ajaloolaste mängumaale tunginud, siis sellesse teemablokki, kuigi see hästi ei taha siia sobida, tuleks vist midagi lisada ka jõulupühadest. Jõulud on ju alati, nagu ka praegu, olnud detsembris. Nõukogude ajal neid muidugi ametlikult ei peetud, üldiselt ei tohtinud neist valjusti rääkidagi, aga vaikselt pidasid paljud neid ikka, kusjuures kommertsivabalt. Siinkohal on aga koos kalendri vahetusega säilinud ka jõulude pidamise kuupäevad. Vana kalendri järgi oli jõulu 1. püha 25. detsembril, sama kuupäev, 25. detsember, tähistab jõule ka uues kalendris.

Siiski, mõneski kohas, sh Venemaal ja mingil määral ka Eestis, pole unustatud ka vana, juuliuse kalendrit. Selle kalendri järgi on jõulud ikka 25. detsembril, kuid uue, meie praeguse ametliku kalendri järgi on see päev hoopüis 7. jaanuaril. Sellest nädal edasi on siis vana kalendri uusaasta. Kui jõulude pidamise järjepidevust oleks soovitud teha nagu tehti oktoobripühade puhul, siis oleks ka meie uues kalendris jõulud jaanuaris, mitte detsembris.

Pikk heietamine sama asja üle pole mõnikord eriti hea jutt.
Kuigi, tuginedes kogemuslikele faktidele, on olemas ka inimesi, kes on võimelised isegi täpselt üht ja sama, kusjuures mitte alati just eriti suure sisuga lauset, järjepanu korrutama suisa kahekohaline arv kordi. Kuidagi tuleks ka siinne kalandritemaatika kokku võtta. Senise loo moraaliks kipub ehk olema arvamine, et vana kalender oli uuest parem ja täpsem. Aga just nii see ei olnud. Nimelt see vana, juuliuse kalender, oli aastasadadega reaalsest aastast üha enam nihkesse läinud. Kalendrireform tõi lihtsalt kalendrikuupäevad tagasi kooskõlla reaalse ajaga. Vana kalendriga pidevalt jätkates jõuaksime millalgi sinna, kus jõulupühi tuleks pidada valgete suveööde aegu, jaanituld tuleks teha aga pikal-pikal talveööl…

Loo lõpetuseks

Muide tänavu, 2022. aastal toimub endiste oktoobripühade aegu vahva astronoomiline sündmus: täielik kuuvarjutus 8. novembril. Eestis pole see siiski paraku nähtav.

Küll see kuupäev 8. november on sedapuhku ikka mainimisväärne! Kuuvarjutusigi on sel kuupäeval varem ette tulnud, nt. 1984. aastal, tõsi küll, siis oli varjutus poolvarjuline ja praktiliselt midagi polnud seega näha. Päris sageli juhtub, et poolvarjulist kuuvarjutust ei loetagi „päris” kuuvarjutuste hulka, sest Kuu pealt vaadates pole Päike siis ju üleni varjutatud.
Kui veel veidi senitoodud kuupäevade klapitamisega mängida, siis tasub meenutada ka eelmise kuu, oktoobrikuu, 25. päeva päikesevarjutust. Varjutusi aga on üldiselt pikkade aegade vältel peetud hirmutekitavaiks taevanähtusteks… Tähekell põhjataevas aga käib kõigest hoolimata üha edasi ja edasi. Aastatuhandete jooksul viib Maa telje pretsessioon selle kella küll paigast ära, kuid lõhkuda ei suuda seda ükski huligaan.

Kuu faasid.

• Esimene veerand: 1-sel kell 8.37
• Täiskuu: täiskuu 8-ndal kell 13.02
• Viimane veerand: 16-ndal kell 15.27
• Noorkuu: 24-ndal kell 0.57,
• Esimene veerand: 30-ndal kell 16.36

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.

Jahipenide heledaim täht, Alfa Canum Venaticorum, lühidalt α CVn, kannab ladina keeles veel üht nime – Cor Caroli – mis tõlkes tähendab Karli Süda. Selle nime andis Inglise kuninga Charles I auks Sir Charles Scarborough, kes oli kuningas Charles II arst. Scarborough väitis, et see täht säras erakordselt heledalt 29. mail 1660, kui Charles II naasis Londonisse pärast monarhia taastamist.

Teleskoobiga vaadates lahutub Cor Caroli kergesti kaheks komponendiks, mis paiknevad üksteisest 19 kaaresekundi kaugusel. Komponentidest heledam on 2.9 tähesuurusega A-spektriklassi (A0) kääbustäht, mille teevad eriliseks väga tugev magnetväli ja veider keemiline koostis. Ilmselt aitab tugev magnetväli mõningaid keemilisi elemente tähe pinnale tõsta. Cor Caroli nõrgem komponent on 5.6 tähesuurusega F-spektriklassi (F0) kääbustäht. Värvikontrast ei ole teleskoobis suur, kuid on siiski olemas: heledam komponent paistab nõrgemast komponendist sinakam.

Jahipenide tähtkuju. Tähelepanu väärivad kaksiktäht Cor Caroli ja kerasparv M3.

Cor Caroli ja heleda tähe Arktuuruse vahel on palja silma jaoks tühi tähistaevas, kuid kui õnnestub binokkel või teleskoobi otsijapikksilm suunata üsna täpselt nende kahe tähe vahele, näeme seal ümmargust udust laiku. Lähemal uurimisel selgub, et tegemist on kerasparvega, mis kannab nime Messier 3 ehk lihtsalt M3.

Kerasparved on sadadest tuhandetest tähtedest koosnevad kerakujulised täheparved, mis paiknevad galaktika halos. Kerasparv M3 asub meist umbes 34 tuhande valgusaasta kaugusel ja sisaldab ligikaudu pool miljonit tähte. Väikeses teleskoobis ei õnnestu kersaparve üksikuid tähti eristada, kuid keskmises või suuremas teleskoobis on M3 kaunis vaatepilt. 15-sentimeetrise läbimõõduga teleskoop lahutab tähti välimise kahe kolmandiku ulatuses ja 20-sentimeetrine toob välja tähed kogu parve ulatuses, välja arvatud päris keskosas.

Kerasparv M3. Pildistatud 90 mm refraktoriga, säriaeg kokku 52 minutit. Foto: Mart Stöör.

Teleskoobiga visuaalselt vaadeldes ei näe me tavaliselt küll sellist pilti nagu pika säriajaga astrofotodel, kuid juuresolev foto annab siiski küllalt hästi aimu, mida teleskoobiga näha võib.

Vaata lisaks:

• Alpha Canum Venaticorum (Jeremy Perez)
• Cor Caroli (Jim Kaler)
• Canes Venatici (Ian Ridpath’s Star Tales)
• Astronoomiapilt #15: Kaunis kevadine kerasparv M3
• Messier 3 (The Messier Catalog)

Kaksikute tähtkuju kaks heledamat tähte, Kastor ja Polluks, on paljudele kindlasti tuttavad. Kahekesi moodustavad nad ka Talvekuusnurga ühe tipu. Ehkki Kastor kannab nime Alfa Geminorum, on Kaksikute Beeta-täht Polluks tegelikult ligi pool tähesuurust heledam. Kastor on sellest tähepaarist põhjapoolsem, taevasse vaadates paistab ta Polluksist kõrgemal ja paremal.

Lõvi ja Kaksikud. Kastor (Kaksikute tähtkujus) ja Gamma Leonis (Lõvi tähtkujus) lahutuvad juba väikese teleskoobiga komponentideks.

Vaadates Kastorit teleskoobiga, näeme lähestikku kahte valget tähte. Heledused on A- ja B-komponendil pisut erinevad, vastavalt 1.9 ja 3.0 tähesuurust. A ja B vahekaugus on veidi rohkem kui 4 kaaresekundit ja see suureneb praegu aasta-aastalt. A-B paaril kulub 445 aastat, et teha terve tiir ümber ühise masskeskme. Väikese teleskoobiga, näiteks Galilesoskoobiga vaadeldes on tähtede 4-sekundiline vahekaugus väljakutse, et neid üksteisest täielikult lahutada. Abiks on võimalikult suur suurendus, 80-100 korda. Suurema teleskoobiga ei ole Kastori A ja B lahutamine probleemiks.

Tähelepanelikult vaadates võib heledast AB-paarist 72 kaaresekundi ehk 1.2 kaareminuti kaugusel näha nõrka, 9.8 tähesuurusega kolmandat komponenti – Kastor C. Spektroskoopiliselt uurides on leitud, et kõik kolm komponenti – A, B ja C – on omakorda kaksiktähed, mis teeb Kastorist koguni kolmekordse kaksiktähe ehk kuuiktähe!

Vaadates Kaksikutest ida poole, näeme suurejoonelist kevadist tähtkuju – Lõvi. Ehkki Lõvi tähtkuju oleks väärt põhjalikumat avastamisretke, pöörame seekord tähelepanu vaid ühele tähele: Gamma Leonis (γ Leo), tuntud ka kui Algieba (Lõvi Lakk). Gamma Leonis asub Lõvi tähtkuju heledaimast tähest Reegulusest kõrgemal, jäädes kuuest tähest koosneva Sirbi keskele. Gamma vahetusse lähedusse jääb ka tuntud meteoorivoolu leoniidide radiant.

Teleskoobis paistab Gamma Leonis kauni kaksiktähena: mõlemad komponendid on kollast värvi, heledam A on mõnevõrra oranžikam kui nõrgem komponent B. γ Leo komponentide vahekaugus on 4.6 kaaresekundit, mis on üsna sarnane Kastorile. Suure suurendusega ja hoolikalt vaadeldes ei teki ka Galileoskoobiga raskusi komponente lahutada, isegi õige pisut vaba ruumi jääb kahe tähe vahele.

Gamma Leonis A on K-spektriklassi hiidtäht ja teine komponent (B) on veidi kuumem, G-spektriklassi hiid. Sellised hiidtähtede paarid on küllaltki haruldased. Gamma Leonise komponentidel kulub umbkaudu 500 aastat, et teineteise ümber täistiir teha. Kuna pikast perioodist on tänapäevaks vaadeldud vaid väike osa, on orbiit veel ebatäpne. 2010. aastal avastati A-komponendi ümber tiirlemas planeet, mille mass on vähemalt 8.8 Jupiteri massi ja tiirlemisperiood 1.2 aastat.

Jeremy Perezi joonistused kaksiktähtedest:

• Kastor
• Gamma Leonis

Jim Kaleri kirjutised tähtedest:

• Kastor
• Gamma Leonis

Vähi tähtkuju. Punase rõngaga tähistatud vaateväljad on kahekraadise läbimõõduga. Sinine katkendlik joon kujutab ekliptikat.

Kui taevas on vähegi pime ja segav linnavalgus puudub, näeb hajusparve M44 ka palja silmaga. Abiks on Kaksikute heledad tähed Kastor ja Polluks, mis näitavad taevas enam-vähem õige suuna kätte. M44 ehk Preseepe ehk Sõime täheparv paistab taevas uduse laiguna, vaadates seda aga binokli või teleskoobiga, näeb seal hulgaliselt tähti.

Hajusparv M44 ehk Sõim. Hajusparve tähistav sinine rõngas on 70-kaareminutilise läbimõõduga.

M44 juurest tasub teha väikese põike lääne poole ehk taevasse vaadates paremale. Umbes viie kraadi kaugusel asub kolmiktäht Tseeta (ζ) Cancri, mille lähemaid komponente (A ja B) eraldab vaid 0.9 kaaresekundit. Väikeses teleskoobis sulavad A ja B üheks täheks heledusega 5.1 tähesuurust. Kolmas täht C on tihedast paarist AB 5.9 sekundi kaugusel, C heledus on 6.2 tähesuurust. AB ja C paistavad teleskoobis kollaka värvusega.

M44 ja Tseeta Cancri. Punase rõngaga on kujutatud ühekraadine vaateväli.

Nüüd on aeg vaadata kõrgemale, kus asub Vähi tähtkuju tipmine täht, palja silmaga nähtav Ioota (ι) Cancri. Juba 25-kordse suurendusega on näha imekaunis suure värvikontrastiga kaksiktäht, võisteldes ilu poolest Albireo ja Gamma (γ) Andromedaega. Ioota Cancrit kutsutaksegi mõnikord Kevadiseks Albireoks.

Ioota (ι) Cancri heledam komponent on 4.1 tähesuurusega G-spektriklassi hiid. Sellest 30.7″ kaugusel paikneb ligi kaks tähesuurust nõrgem, 6.0 tähesuurusega A-klassi kääbustäht, mis paistab sinisena. Väikese suurenduse kasutamine aitab siin värvikontrasti võimendamisele kaasa.

Ioota ja Fii-2 Cancri. Punasega tähistatud vaateväljad on kraadise läbimõõduga.

Suunates teleskoobi Iootalt neli kraadi lääne ja ühe kraadi lõuna poole, püüame vaatevälja Fii-2 (φ²) Cancri. Tegemist on üksteisest 5.2 kaaresekundi kaugusel paikneva võrdsete heledustega tähepaariga. Kaksiktähe komponendid on mõlemad heledusega 6.2 tähesuurust ning kuuluvad A-spektriklassi.

Viimaks põikame Vähi tähtkuju lõunapoolsemasse serva, neljanda tähseuuruse tähe Alfa (α) juurde, mis erinevalt ootuspärasest on hoopis tähtkuju heleduselt neljas täht Beeta (β), Ioota (ι) ja Delta (δ) järel. Alfa (α) Cancrist vähem kui kaks kraadi lääne pool asub teine Vähi tähtkuju piiridesse jääv Messier’ objekt, numbrit 67 kandev hajusparv M67. Binokli või Galileoskoobiga paistab M67 kõigest uduse laiguna, kus on aimata nõrku tähti. Veidi suurema apertuuriga teleskoop aga näitab juba kümnete kaupa tähti selles vanas, umbes kahe ja poole miljardi aasta vanuses täheparves.

Vaata ka Jeremy Perezi suurepäraseid joonistusi:

• Tseeta Cancri
• Ioota Cancri

Ükssarviku tähtkuju (ladina keeles Monoceros, lühendina Mon) heledaim täht ei olegi 3.93 tähesuurusega Alfa (α), vaid hoopis sajandiku võrra heledam Beeta (β). Tõsi küll, esikoha napsab ta Alfa eest väikese sohiga, sest tegemist on hoopis kolmiktähega, mille komponendid on ükshaaval mõnevõrra nõrgemad. Teleskoobis on aga tegemist suurepärase vaatepildiga, ühega ilusamatest, mida tähed pakkuda võivad!

β Mon komponente tähistatakse lääne poolt ida poole lugedes A, B ja C, nende heledused on vastavalt 4.6, 5.4 ja 5.6 tähesuurust. Kõik kolm on valge värvusega, mille annab B-spektriklassile vastav temperatuur. Komponentide B ja C vahekaugus on 2.9 kaaresekundit, mis teeb nende lahutamise 5-sentimeetrises teleskoobis raskeks. Komponent A on neist kahest veidi kaugemal – 7.1″.

β Mon leidmiseks võib kasutada Orioni vöö abi. Kui vaadata piki Orioni vööd ida poole ehk vasakule, siis jõuame neljanda tähesuuruse täheni Gamma (γ). Beeta (β) on Gammast veel kolm ja pool kraadi ida pool. Väljaspool suuremat linnavalgust peaks β Mon ka palja silmaga märgatav olema.

Huvitavad mitmiktähed Ükssarviku tähtkujus. Punased rõngad kujutavad 3-kraadist vaatevälja.

Teine kaunis objekt Ükssarviku tähtkujus on kaksiktäht Epsilon (ε) Mon. Selle leidmiseks on jälle abi Orionist, kuid sedapuhku tuleks jälgida mõttelist joont Orioni pea (Lambda ehk λ) ja Betelgeuse vahel. Kui seda joont teist samapalju pikendada, jõuamegi Epsilon (ε) Mon juurde.

Selle kauni kaksiktähe heledam komponent (A) on heledusega 4.4 tähesuurust ja temast 12.1 kaaresekundi kaugusel asub 6.6 tähesuurusega nõrgem komponent (B). A on A-spektriklassi allhiid ning B on F-spektriklassi kääbus. Spektroskoopiliselt on leitud, et A-komponent on omakorda kaksiktäht, seega on siingi tegemist kolmiktähega, ehkki me kolmandat komponenti silmaga ei näe!

Kuidas tähed teleskoobis paistavad? Vaata Jeremy Perezi suurepäraseid joonistusi:

• Beeta Monocerotis
• Epsilon Monocerotis

Vaata lisaks: Top 200 most beautiful Double Stars

Orioni tähtkuju

Ehkki Orion on talvine tähtkuju, kulmineerudes detsembris südaöö paiku, on just veebruar-märts kõige mugavam aeg Orioni tähtkujus asuvate objektide vaatlemiseks, sest ilmad on pisut paremad ja Orion on kõrgeimas asendis lõuna suunas varajastel õhtutundidel. Tõsi küll, märtsi teises pooles, kui õhtud muutuvad valgemaks, jääb Orioni vaatlusaega väga kiiresti vähemaks.

Orioni udu väikeses teleskoobis. Pildi aluseks on Raivo Heina foto. M42 keskel on näha neli Trapetsi tähte.

Õigupoolest eristatakse siin kahte udukogu: suurem ja heledam on M42 ning sellest on tumeda tolmuribaga eraldatud M43. Juuresolev must-valge pilt annab ettekujutuse, kuidas Orioni udu väikeses teleskoobis paistab.

M42 keskel on juba väikeste suurendustega näha neli Trapetsi tähte. Tegemist on noore täheparvega, mis on tekkinud udukogus olevast gaasist. Trapetsi tähti tähistatakse ühiselt kreeka tähega Teeta, millele lisatakse indeks 1.

Järgnevale taevakaardile on mahutatud terve Orioni mõõk. Joonise keskel, ülemises punases rõngas on tähistatud Trapets ehk Teeta-1 ja selle kõrval kaksiktäht Teeta-2.

Orioni mõõk: Teeta-1 Orionis, Teeta-2 Orionis, Ioota Orionis ja Struve 747. Punaste ringidega on kujutatud poolekraadise läbimõõduga (ehk täiskuu-suurused) vaateväljad.

Umbes pool kaarekraadi ehk 30 minutit Trapetsist lõuna pool paikneb kaksiktäht Ioota Orionis. Heledast, 2.8 tähesuurusega tähest 11 kaaresekundi kaugusel asub neli tähesuurust nõrgem täht. Suure heleduste erinevuse tõttu on väikese teleskoobiga Ioota nõrgemat komponenti väga raske eristada.

Vaid 10 kaareminuti kaugusel Iootast asub veel üks kaksiktäht, Struve 747. See tähepaar on tunduvalt laiem, kahe tähe vahekaugus on 35 kaaresekundit.

Nüüd on aeg suunata teleskoop Orioni vöö idapoolseima tähe, Tseeta juurde, millest veidi madalamal asub viiest tähest koosnev mitmiktäht Sigma Orionis. Tõsi küll, teleskoobiga näeme seal vaid kolme komponenti.

Sigma Orionis. Punane rõngas kujutab 30-minutilist vaatevälja.

Orioni vöö pakub meile veel ühe kaksiktähe: vöö kõige läänepoolsem (ehk parempoolsem) täht Delta on kaksiktäht. Heledam komponent on tähesuurusega 2.2 ja sellest 52 sekundit põhja suunas asub 6.3 tähesuurusega nõrgem komponent.

Retke lõpetuseks suuname teleskoobi Orioni õlgadest kõrgemale, kus asub pea ja ühes sellega kaksiktäht Lambda Orionis.

Lambda Orionis. Punane rõngas kujutab 30-minutilist vaatevälja.

Lambda Orionis on väikese teleskoobi jaoks, nagu seda on Galileoskoop, paras proovikivi. Kaksiktähe komponendid on heledusega 3.6 ja 5.5 tähesuurust ja nende vahekaugus on 4.4 kaaresekundit. Kui Galileoskoobiga kasutada lisaokulaari, mis annab 80- kuni 100-kordse suurenduse, õnnestub kaksiktähe komponendid siiski lahutada. Suurema teleskoobiga on komponentide eristamine palju lihtsam.

Saamaks rohkem aimu, kuidas Orioni udu ja nimetatud kaksiktähed teleskoobis paistavad, soovitan vaadata Jeremy Perezi suurepäraseid joonistusi:

• Orioni udukogu
• Teeta-1 Orionis
• Teeta-2 Orionis
• Ioota Orionis
• Struve 747
• Sigma Orionis
• Delta Orionis
• Lambda Orionis

Vaata lisaks:

• Raivo Hein: M42, Orion Nebula, Orioni udukogu
• Top 200 most beautiful Double Stars

Albireo vaatlemiseks tuleb leida Luige tähtkuju, mis sügisõhtutel asub olenevalt kellaajast lõuna- ja läänekaare vahel. Albireo ehk β Cygni on kolmanda tähesuuruse täht Luige pika kaela otsas (vaata juuresolevat taevakaarti). Kes näeb Luige tähtkuju asemel Suurt Risti, siis Albireo on püsti seisva risti alumine täht.

Luige tähtkuju kaart

Üksteisest 35 kaaresekundi kaugusel asetsevad Albireo komponendid on teleskoobis näha juba väikeste suurendustega, näiteks Galileoskoobiga vaadeldes piisab kaasasolevast okulaarist, mis annab 25-kordse suurenduse. Parem on siiski kasutada suuremat suurendust, vahemikus 50–100 korda.

Albireo heledam komponent, kollast värvi Albireo A on omakorda kaksiktäht, mis koosneb K-spektriklassi hiiust ja B-spektriklassi peajada tähest. Kokku paistavad nad heledusega 3.1 tähesuurust. Albireo nõrgem komponent, sinist värvi Albireo B on kiiresti pöörlev Be-täht, paistes heledusega 5.1 tähesuurust.

Kui kollane-sinine Albireo nähtud, on paras aeg vaadelda võrdluseks sarnase heledusega ja sama värvi komponentidega Gamma Andromedaet. Peamine erinevus Albireost seisneb selles, et Gamma Andromedae komponentide vahekaugus on umbes neli korda väiksem, 9.6 kaaresekundit.

Gamma Andromedae otsimist võib alustada Pegasuse Ruudu ülemisest vasakpoolsest tähest, mis on tegelikult Andromeeda tähtkuju heledaim täht ehk α. Sellest vasakule jääb rida heledaid tähti: δ, β ja otsitav γ (vaata taevakaarti). Teine võimalus on orienteeruda Kassiopeia või Perseuse tähtkuju järgi – igal juhul on Gamma Andromedae oma suure heledusega kergesti leitav. Varasügisel on Andromeeda õhtuti madalal idakaares, kuid talve lähenedes paistab ta järjest kõrgemalt ja rohkem lõuna suunas.

Andromeeda tähtkuju kaart

Kui Albireo vaatlemiseks piisab juba 25-kordsest suurendusest, siis Gamma Andromedae jaoks soovitan kindlasti suuremat. Näiteks Galileoskoobi ja Meade 6.4 mm okulaari koostöös saavutatav 78-kordne suurendus tundub väga hästi sobivat.

Gamma Andromedae kollane komponent on hiidtäht näiva heledusega 2.3 tähesuurust ja sinine on sellest nõrgem, 4.8 tähesuurust. Tuleb aga välja, et sinine komponent on omakorda kolmiktäht, koosnedes üsna sarnastest peajada tähtedest. Gamma Andromedae on seega koguni neliktäht!

Juuresoleval pildil on kujutatud Albireod ja Gamma Andromedaet sellisena, nagu nad paistavad Galileoskoobis või mõnes teises pisikeses teleskoobis. Mida väiksem on teleskoobi läbimõõt, seda suurema raadiusega rõngast näeme tähekujutise ümber. Õigupoolest on rõngaid rohkem kui üks, kuid iga järgmise heledus on eelmisest tunduvalt väiksem.

Albireo ja Gamma Andromedae teleskoobis. Tähekujutised vastavad sellele, mida on näha 5-sentimeetrise teleskoobiga, näiteks Galileoskoobiga. Mõlema pildi külje pikkus on 5 kaareminutit.

Ehkki olen Albireod ja Gamma Andromedaet palju kordi vaadelnud, suunan selge ilmaga ikka ja jälle oma Galileoskoobi neile värvilistele tähtedele. Tänu väiksemale vahekaugusele komponentide vahel on ehk Gamma Andromedae põnevam, kuid Albireos ei pea ka kunagi pettuma. Liiatigi peetakse Albireod paljude kaksiktähe-huviliste seas ilusaimaks. Kumb neist Sulle rohkem meeldib?

61 Cygni on astronoomia ajaloos oluline täht: 1838. aastal mõõtis Friedrich Wilhelm Bessel selle tähesüsteemi parallaksi ja sai kauguseks 10.4 valgusaastat, mis on väga lähedane tänapäevasele mõõtetulemusele 11.4 valgusaastat. Bessel oli Tartu Tähetorni direktori Friedrich Georg Wilhelm Struve hea sõber ja üheskoos lahendasid nad olulise küsimuse: kui kaugel asuvad tähed? Poolteist aastat enne Besselit mõõtis Struve Tartus Veega parallaksi, mis oli maailmas esimene õnnestunud tähe parallaksi mõõtmine. Kui Struve valis mõõtmiseks väga heleda tähe Veega, siis Bessel valis suure omaliikumisega tähe – 61 Cygni liigub kaugete tähtede suhtes 5 kaaresekundit aastas. Tagantjärele võib öelda, et Besseli valik osutus paremaks, sest Veega asub kaks ja pool korda kaugemal ja Struve mõõtevead osutusid Besseli omadest suuremaks. Nii seostataksegi esimest parallaksi mõõtmist sageli 61 Cygni ja Besseli nimega.

61 Cygni otsimist soovitan alustada heledast tähest Nüü Cygni, mis on palja silmaga nähtav ja asub Luige sabatähest Deenebist kagu suunas. Luige tähtkuju kaardil on 61 Cygni tähistatud ning asub Nüü ja Tau Cygni vahepeal.

Luige tähtkuju kaart. Kollase ruuduga on tähistatud detailsema otsimiskaardi vaateväli.

Allpool toodud detailsemal otsimiskaardil asub Nüü Cygni rõngas nr 1. Punased rõngad otsimiskaardil on 1-kraadise läbimõõduga, mis enam-vähem vastab Galileoskoobi vaateväljale 25-kordse suurendusega. Nüü Cygnilt kaksiktäheni jõudmiseks kulub niiviisi neli hüpet. Alternatiivina võib alustada ka teisest heledast tähest – Tau Cygni.

61 Cygni otsimiskaart. Kujutatud on 6x6 kraadi suurune taevaala, punaste rõngastega on tähistatud 1-kraadised vaateväljad. Kasutatud on arvutiprogrammi XEphem.

Teleskoobi juurde kaasavõtmiseks tasub välja trükkida PDF-formaadis otsimiskaart.

Teleskoobi okulaaris eristuvad teineteisest umbes 30 kaaresekundi kaugusel asuvad kaksiktähe komponendid kergesti. Kuna tegemist on jahedate kääbustähtedega, siis on nad mõlemad sooja värvusega – kollakad-oranžid. Heledam komponent on heledusega 5.2 tähesuurust ja nõrgem 6.0 tähesuurust. Juuresoleval pildil on kujutatud 61 Cygni poolekraadises ehk täiskuu-suuruses vaateväljas, mis ligikaudu vastab Galileoskoobi vaateväljale 80-kordse suurendusega (kasutades 6.4-millimeetrist okulaari).

61 Cygni okulaaris. Kujutatud on 30-minutiline vaateväli. Kasutatud on arvutiprogrammi XEphem.

61 Cygnist on mõne vaatlusõhtuga saanud üks minu lemmikkaksiktähtedest, mille otsin pea igal võimalusel jälle uuesti üles. Naudin tema Galileoskoobiga vaatlemist nii 25-kordse kui 80-kordse suurendusega. Ümbritsevatest tähtedest on 61 Cygni heledam ja torkab seetõttu okulaaris hästi silma. Samas nõuab tema ülesotsimine veidi vaeva, mis lisab vaatlusele kindlasti põnevust.

Vaata lisaks: 61 Cygni (Struve 2758) – Belt of Venus – Jeremy Perezi suurepärased tähistaeva joonistused