Detsembrikuu päevad on aasta kõige lühemad. Teisisõnu, Päikese silmapiirist kõrgemal asumise aeg on detsembrikuu ööpäevadel minimaalne. Tõsi küll, kuu esimesel dekaadil konkureerib päev oma pikkuse osas jaanuari esimese dekaadiga, kuid ärme sellele „pisiasjale” erilist rõhku asetame. Kõige lühemaks päevaks osutub 21. detsember. Sel päeval kell 11.20 (Ida-Euroopa talveajas) tähistame talve algust. Siis asub Päike täpselt Kaljukitse pöörijoonel ning on ühtlasi suurimas lõunapoolses eemaldumuses taevaekvaatorist. Tähtkujude arvestuses asub Päike kuu esimesel poolel Maokandja tähtkujus, 18-ndal detsembril siirdub Päike Amburi tähtkujju. Kõik klapib: Amburi tähtkujus asub ekliptika talvepunkt. Just seal paikneb Päike, õigemini selle keskpunkt, 21. detsembril kell 11.20.

Planeedid detsembrikuu õõs

Tänavune detsember on päris hea planeetide nähtavuse kuu.

Merkuur ilmub 14-nda detsembri paiku hommikuti madalasse kagutaevasse. Edaspidistel hommikutel stabiliseerub Merkuuri tõusu aeg ligikaudu 2 tunni juurde enne Päikese tõusu. Merkuur muutub “vaikselt” ka heledamaks: +1.2 tähesuuruse juurest vaatlusperioodi algul kuni -0.2 tähesuuruseni jõulupühade saabumisel. Aasta viimasel nädalal jääb Merkuuri heledus stabiilseks, kuid vaatlusaeg tasapisi lüheneb ning umbes täpselt aasta lõpus, 31. paiku kaob Merkuur ehavalgusse. Planeet liigub vaatlusperioodi vältel Skorpioni tähtkujust Maokandja tähtkujju.
24-ndal detsembril möödub Merkuur Antaaresest 7 kraadi põhja poolt. Antaares ise siis näha ei ole; see punakas „päris-täht” saab hommikuti nähtavaks mõned päevad peale uue aasta saabumist.
25-ndal on Merkuuril suurim läänepoolne eemaldumus Päikesest (22 kraadi). Kuu on Merkuurile suhteliselt lähimas asendis 29-nda hommikul, kuid Kuu asub üle 7 kraadi madalamal ja on suisa nähtamatu.

Veenus on nähtav õhtuti madalas, kuid kuu edenedes üha kõrgemal, lõuna-edelataevas Ehatähena. Võiks ära märkida, et lõpuks ometi, pärast umbes 11-kuulist “kehva aega”, astub heledaim planeet täiesti „kapist välja”. Viimati oli Veenus suhteliselt hästi vaadeldav tänavu jaanuaris hommikutaevas. Edasine on olnud „rist ja viletsus”: pool aastat järgemööda oli Veenus vahepeal üldse nähtamatu, seejärel sügiskuudel oli planeedi nähtavus justkui olemas, kuid Veenus paistis ikkagi vaid väga madalas ja/või väga lühikest aega. Ka detsembri algul on Veenuse käändekoordinaat pigem kurvakstegev (-24 kraadi). Varsti peale kuu algust loojub Veenus siiski täpselt 3 tundi pärast Päikest ning sellistes tingimustes on planeet siiski hästi nähtav, kui vaid madalale vaatesuunale miskit ette ei jää.

Edaspidi kasvab Veenuse kääne, st planeet kerkib õhtuti kõrgemale, samuti saab lisa vaatlusaeg. Kuu keskel on Veenuse loojanguaeg lähenemas 4 tunnile pärast Päikese loojumist ning Jõululaupäeval on Veenuse vaatlusaeg juba 4 tundi ja veerand juurdegi. Pühadevahelisel perioodil tuleb vaatlusaega veei lisakski ning kuu ja ühtlasi aasta lõpus loojub Ehatäht juba 4.5 tundi pärast Päikest. Planeet paistab, kordame üle, lõuna-edelataevas ja ei oma heleduse osas „tähelisi” konkurente: heledus on -4.2 tähesuurust.
Veenus liigub detsembris Amburi tähtkujust Kaljukitse tähtkujju.

Kuu on Veenusele lähimas asendis 4. detsembri õhtul. Kuu noore sirbi toredat nähtavust rikub aga madal asend. 5. detsembri õhtuks on Kuu Veenusest möödunud ja nurkkaugus nende vahel suurem kui eelmisel õhtul. Taevakehad paiknevad siis aga veel endiselt suhteliselt lähestikku ja kuna ikka veel sirbi kujuga Kuud on siis märksa paremini näha, on ilmselt seetõttu kunagise riigipüha ja konstitutsioonipäeva õhtul Kuu ja Veenuse kombinatsioon kõige parem tänavu detsembris. (See 5. detsembri „riigipüha” kehtis viimati 1977. aastal. (Tegelikult võib selle asjaolu ka arvestamata jätta.))

Jupiter, planeetide kroonimata kuningas, väärib oma tiitlit. Jupiter on 7-ndal detsembril vastasseisus Päikesega, paistes võimsa Jõulutähena ehk siis tegelikult Jõuluplaneedina kogu pika detsembriöö. Hele planeet tõuseb õhtuti kirdest, kulmineerudes kesköö paiku kõrgel lõunataevas ja vajudes hommikuks loode suunas. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Jupiter saavutab heleduse
-2.6 tähesuurust. Veenuse heleduseni Jupiteri ei küüni, kuid teisalt ei paista ka Veenus kogu öö vältel.

Kuu ja Jupiter paiknevad lähestikku 14-nda detsembri ööl vastu 15-ndat detsembrit. Kuusirpi selleks ööks pakkuda ei ole, see-eest on Kuu, (kuigi mitte ka ülearu), “täis”. Täiskuu faas on 15. detsembri päeval. (Termini „täis” lahti mõtestamisega ei tasu muidugi üle ka pingutada!) Üks öö varem, 13. detsembri õhtutundidel, paikneb Kuu Taevasõela (M45) vahetus läheduses.

M45-st ümmarguselt 7 kraadi edelas paikneb Uraan (5.7 tähesuurust). Uraan ei liigu orbitaalses mõttes eriti kiiresti, nii et enam-vähem kehtib see ligikaudne hinnang kogu detsembri vältel. Palja silmaga vaatamiseks Uraan (eriti) ei sobi. Kui aga Kuud segamas pole, võib teleskoobi abiga Uraani üles otsida. Uraan on teleskoobivaatluse jaoks piisavalt hele ja ilus, samuti paistab seegi planeet teleskoobis tähtedest (pisut) suurem. Seejärel võib püüda Uraani üles leida ka ilma teleskoobi abita. Ei julge just garantiiks mütsi söömist lubada (kui see müts just söögiseene kübar ei ole), aga Uraani võiks ehk niimoodi ära näha.

Marss paistab hommikupoole ööd samuti hästi. Marss tõuseb juba mitu tundi enne keskööd: kuu alguses tõuseb Marss ligemale 4 tundi pärast Päikese loojumist, kuu keskpaiku aga 3 tundi pärast Päikee loojumist. Detsembrikuu ning ühtlasi aasta lõpus paistab Marss juba peaaegu kogu öö. Marss on küllalt kergesti äratuntav. Planeet on punaka tooniga, olles heledam kõigist teistest punakas-oranzidena paiknevatest päris-tähtedest. Kuu algul on Marsi heledus -0.5 tähesuurust, kuu keskel -0.8 tähesuurust ja kuu lõpus, suurte pühade aegu, on Marsi heledus -1.0 kuni -1.1 tähesuurust.

Mitte kogu öö, keskööd ümbritsevate tundide jooksul madalas lõunakaares paistev Siirius jääb siiski heledamaks kui Marss, kuid ei paista punakana. Kõik teised tähed on tuhimad nii Siiriusest kui Marsist. Kuu on Marsile kõige lähemal 17-nda ööl vastu 18-ndat. “Täis olekust” on Kuu selleks ajaks juba eemaldunud.

Kuu algul on Marss lähedal Sõime hajusparvele M44, mis on vaadeldav ka palja silmaga uduse laigukesena. M44 puhul, nagu süvataeva objektidega enamasti juhtub, on tegu objektiga, mida on uhkem läbi teleskoobi uurida. Marsi naabrus teeb täheparve vaatluse kindlasti veelgi huvitavamaks.

Marss ja M44 on kõige rohkem lähestikku 6. ja 7. detsembril.
7. detsembril hakkab aga Marss liikuma vastupidiselt (retrograadselt) ning kaugus M44-st edaspidi tasapisi kasvab. Lähestikkus, nagu taevavõlvil taevakehadega ikka, on seda vaid objektide vaheliste näivate nurkkauguste väiksuse mõttes. Kuigi Marss ja M44 ei satu otse teineteise taustale, siis teatud lähenduses võime ikkagi rääkida ka nende ühendusest ehk peenema nimetusega konjunktsioonist.

Saturn on nähtav õhtupoole ööd lõuna-edelatevas Veevalaja tähtkujus. Vaatlusaega jätkub ka Saturnil: kuu alguses on Saturn näha peaaegu keskööni. Kalendrikuu vältel planeedi vaatluseg siiski veidi lüheneb ning kuu ja aasta lõpus loojub Saturn umbes paar tundi enne keskööd. Siit ka ligikudne juhis 31. detsembriks: kui Saturn veel nähtaval on, siis on kindlasti veel vana aasta lõpuni aega ja rakette lasta ei tohi! Pärast Saturni loojumist tuleb veel umbes paar tundi rakettidega oodata. “Brežnevi kõne” tuleb kah välja kannatada. Saturni heledus detsembris on keskmiselt 0.9 tähesuurust, olles üpris aeglases langustrendis. Alati tasub Saturni vaadelda teleskoobiga, sest uhke rõngas lihtsalt nõuab enda nägemist. Eks seetõttu ongi Saturni vaadet teleleskoobis tihti peetud ka astronoomia sümboliks. Teleskoobi puudumisel võib aga lihtsalt vaadata ka raamatutest või arvutiekraanilt pilte Saturnist. Nii võib ilmselt saada isegi kõige võimsama Saturtni-elamuse… Muidugi, päris õige see piltide asi kah pole. Võib ju ise ka joonistada suure-suure ringi ja suure-suure rõnga selle ümber. Küsimus: kas paberil näeme siis Saturni või hoopiski joonistaja töövaeva?

Kuu paikneb Saturnile kõige lähemal 8. detsembri õhtul. Kuu on siis parajasti 1. veerandis.

Geminiidid ja objekt 3200 Phaethon

Geminiidide meteoorivoolu detsembrikuu keskpaiku on selle loo kirjapanija varemgi kiitnud. Tõepoolest, tegu on aasta ühe võimsaima meteoorivooluga, konkureerides kenasti augustiöödel nähtava „kolleegiga”. Nagu voolu nimetus reedab, asub meteoorivoolu radiant Kaksikute tähtkujus, mitte kaugel eemal kuuiktähest Kastor (alfa Gem), näiv heledus 1.58 tähesuurust. Detsembriöö on pikk, kuid pole muret: radiant on kogu aeg silmapiiri kohal, kerkides praktiliselt kesköö paiku kõrgele ülemisse kulminatsiooni.

Geminiidde meteoorivool peaks olema küllalt erandlikult seotud mitte komeedi, vaid asteroidiga, nimelt 3200 Phaethoniga, mis avastati 1983. aastal,seega mitte eriti ammu. Kuid selle asteroidi orbiit on, kui pilke peale heita, ka pesuehtsa komeedi orbiidi moodi. Tõsi küll, orbiidiellips pole väga kaugele välja veninud. Periheelis on 3200 Phaethoni kaugus Päkesest 0.14 astronoomilist ühikust (aü) ja afeelis 2.4 aü; tiirlemisperiood on 1.4 aastat.
Nii et selle asteroidi Päikesele lähim asend on (kui lugeda Merkuuri orbiit lihtsustatult ringikujuliseks) Päikesele märksa lähemal kui asub Merkuur Päikesest (umbes 0.4 aü). Afeelis on 3200 Phaethon kuskil Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel, asteroidide vöö kandis.

Muuseas, „asteroidide vöö” tähendab ju seda, et sealkandis tiirutavate Päkeseüsteemi väikekehade ehk siis asteroidide enamuse orbiidiellipsid pole väga palju ringkujulisusest erinevad, erinevalt komeetidest.

Leidub ka asteroide, mis Maa orbiidi lähistelt võivad oma orbiidil mööda liikuda, samas mitte eriti kaugele eemaldudes, nt ka 3200 Phaethon. Viimane kuulub nn Apollo tüüpi asteroidie klassi. „Apollod” on siis asteroidid, mille periheel on lähemal kui Maa Päikesele (1 aü), afeel aga sellest kaugemal (üle 1 aü), kusjuures ka orbiidi pikem pooltelg on suurem kui 1 aü.

Asteroidi 3200 Phaethoni läbimõõtu hinnatakse 5.8 km juurde ja massi 140 triljoni kg kanti. Komeedid on mõnede kilomeerite või mõnede kümnete kilomeetrite tuumade läbimõõtude juures. Masse võiks ehk hinnata väiksemate komeetide puhul alla 100 triljoni kg., suuremate puhul üle 100 triljoni kg. Selles ligikaudses hinnagus tundub 3200 Phaethon „keskmisest” komeedist tihedam, kuid samas ka mitte eriti palju. Nii et seda, kes nimetab objekti 3200 Phaethon komeediks, ei tohiks ketserluses süüdistama hakata. Jäädes siiski selle eelduse juurde, et geminiidide meteoorivool on pärit objektist 3200 Phaethon, siis… eks see asteroid võiks siiski samas ka mitteaktiivne komeet olla. Seega on ehk tegu nn dualistliku objektiga, Kuid kui teha kiire kõrvalehüpe, siis teadlaskond on ju ammu omaks võtnud nt valguse dualismi idee ja katki pole ometi midagi! (Kaasaja teadlaste puhul on asjalood palju kehvemad, kuna mõnedki neist on „kurjast vaimust vaevatud” („nagu köster vahel ütelda armastas”). Sellised „teadlased”, muide, polegi tegelikult teadlased. Kuid paljud taolised tegelased „õpetavad” ülikoolides!)

Geminiidide keskmine lennukiirus Maa atmosfääri sisenedes on umbes 35 km/s, seega peaaegu poole väiksem kui nt perseiidide puhul augustis. Objekt 3200 Phaethon ei liigu Päikesest väga kaugele eemale (suhteliselt Päikesele lähedale jääb ka orbiidiellipsi keskpunkt). Selle tulemusena ei saavuta väga suurt kiirust ka enamik meteoore, mis „komeet-asteroidist” välja on trüginud.
Seetõttu on geminiidid vähemalt potentsiaalselt üpris vaatamisväärsed: konkreetsete juhtumite puhul on tihti aega äravalt mõelda ja mõtiskleda, kas „see” meteoor kukub maha või mitte. Sellise põhjusega hirmu võib küll siiski prahina taskust omalt poolt minema visata ja soovida midagi ilusat, nt… no selle peab ikka igaüks ise välja mõtlema! Meteooride suhteliselt väike algkiirus pikendab nende nägemise aega, kuid seevastu hoopiski vähendab võimekust ohtlikuna maapinnani jõuda. Allakukkumisvõimekusega boliidid pärinevad üldjuhul mitte meteoorivooludest, kuigi mõni voolumeteooride esindaja võib (arvatavasti ohutu) boliidina paista küll. Välistada saab looduses harva midagi, kuid pidevalt ainult kõike kartes pole ka ju mõtet vegeteerida, eks ole?

Geminiidide meteoorivoolu lendtähti 2023. aastal

Keskendudes meteooridele, siis geminiidide nähtavusaega on hinnatud 6. kuni 19. detsembrini. Võib kohata ka märksa uhkema kujuga hinnanguid, nt 19. novembrist 24. detsembrini. Eks siin ole statistilist määramatust omajagu, sest ükski konkreetne meteoor ei saa enne nähtavaks, kui ta on Maa atmosfäri sisenenud. Märksa rohkem konsensust on eeldusel, et meteooride esinemise geminiidide maksimum on 13. detsembri ööl vastu 14-ndat. Kesköö paiku ja sellele järgnevail tundidel on arvatavasti tingimused eriti head nii radiandi kõrguse kui ka eeldatava maksimumi konkreetsema aja mõttes. Muidugi võib vaatlustega alustada juba õhtutundidel ja jätkata sama tegevust ka 14. detsembril, kui pimedus uuesti saabub. Näha võiks heal juhul 120-150 meteoori tunnis, kuid rohkem (ja vähem…!) võib ka olla.

Kuid „heal juhul” vist kahjuks ei realiseeru ning jällegi (kui mitmes kord juba, vt hiljutisi oktoobrikuu ja novembrikuu lugusid) on süüdi meie sõber Kuu, mis 15. detsembri päeval jõuab täiskuu faasi. 13. detsembri õhtul tõuseb Kuu juba paar tundi enne Päikese loojumist ja katab ikkagi ära kogu „meteooride öö”. Sarnane lugu kordub ka järgmisel ööl. Noh, Kuu on siiski Lõuna-Eesti suhtes justkui veidi armuline; Kuu loojub 14. detsembril veidi enne Päikese tõusu. Kasu sellest on mõistagi olematu. Mingit ülimalt teoreetilist mängu võib ehk mängida seoses Kuu kõrguse vähenemise ja taeva koiduvalguse kasvu kiiruse kombinatsiooniga; keskendudes üli-ümmarguselt ajale kuskil üks ja kolmveerand tundi enne Päikese tõusu, kuid lootusi ei saa sellelegi asetada.

Kuid siiski leidub alati härjal sarvist haarajaid, kuigi härja sarved on juba ammu maha nuditud ja härg lisaks ninarõngale kümne ketiga seina küljes kinni. Näiteks…
Tartus loojub Kuu 14. detsembril JUBA kell 8.31 ja Päike tõuseb ALLES kell 8.55. Rutta meteoore vaatlema! Pakume KOGUNI 24 minutit Kuust vaba vaatlusaega! Vaatlusplatside broneerimine ON JUBA alanud! Kiirusta, sest vaatlusplatside arv ON piiratud! Seekord ON KOGUNI kõik hinnad SOODUSHINNAD, olenemata ISEGI hinna suurusest! Meteoorid TOOB teieni PETUPALU OÜ! Vaatluste läbiviimist VÕIMALDAB teile SA FOSFORIIDI KAEVUVESI!

Hoidkem siiski arukat joont ja peletagem kõik petturid nii silma-kui riigipiirist kaugele eemale! In corpore!

15. detsembri hommikul loojub täisfaasis Kuu juba kogu Eestis pärast Päikese tõusu. Siiski on geminiidid üldiselt küllalt heledad ja päris „pikka nina” ka ei tohiks saada. Samas, aega, kannatust, sooje riideid, kuuma „0 Vol”-iga jooki ja mõistagi selget ilma läheb vaja.

Ursiidid ja komeet 8P/Tuttle

Ursiidid on teine detsembrikuu meteoorivool, mis kuulutab astronoomilise talve algust ning vähemalt mõnedel aastatel on täiesti arvestatav. Samas on määramatust küllat palju jäänud.

Isiklikult sai ursiiididega täitsa kogemata tuttavaks saadud 21. detsembri ööl vastu 22. detsembrit 1997, „rutiinse” tähtede spektraalvaatluste käigus Tõravere suurt teleskoopi kasutades.
Suhteliselt tihedas tempos ilmus taevalaotusse üks lendtäht teise järel. Pööramata nähtusele põhitöö kõrval mitte eriti suurt tähelepanu (märk professionaalsuse puudumisest!), süvenes järgmistel päevadel nii raamatuid kui internetti kasutades veendumus, et nähtu kujutas endast just ursiidide meteoorivoolu ilmingut. Suunad ju klappisid.

Ursiidide meteoore arvatakse näha olevat 17. kuni 26. detsembrini. 21. detsembri ööl vastu 22. detsembrit eeldatakse maksimumi. Maksmaalaseks tunniarvuks loodetakse 10 meteoori tunnis. Mitte just väga palju, aga rohkem võib ka olla.

Ursiidide puhul pole radiandi asukohas erilist küsimust: väga palju oleneb vaatleja asukoha geograafilisest laiusest. Radiant asub ju Väikeses Vankris, mitte just otse Põhjanaela juures (14 kraadi eemal), kuid kogu tähtkuju, mis pole ka eriti suure pindalaga, pakneb ju maailma põhjapooluse lähistel.

Ursiidide meteoorivoolu radiant

Radiandi asukoht seab piirid ka vaatlusvõimalustele, sest suurel osal lõunapoolkerast pole ursiidid nähtavad. Polegi siis väga imestada, et ursiidid pole endiselt väga hästi uuritud. Siiski on uuringuid tehtud ja isegi jõutud mõnede „meteoorikimpude” avastamiseni.

Ursiididega seonduv komeet on 8P/Tuttle, ilma „asteroidismi” kahtlustuseta. Komeet 8P/Tuttle on lühiperioodiline komeet perioodiga 13.7 aastat. See periood on vähemalt viimastel aegadel küllalt hästi ka püsinud.

Komeet 8P/Tuttle asub praegu Amburi tähtkujus, olles asukoha mõttes detsembrikuu öös mittevaadeldav. Kuid isegi soodsa vaatesuuna korral oleks selle komeedi praegu nägemine korralik vaatluslik ülesanne. Jätame selle ürituse sedapuhku nõuks…

Periheelis on selle komeedi kaugus Päikesest 1.026 aü (veidi rohkem kui Maa kaugus Päikesest) ning afeelis 10.30 aü, ulatudes seega Saturni orbiidist veidi kaugemale. Nagu komeetidele kombeks, ei asu ka 8P/Tuttle Päikeseüsteemi tasandiga eriti suures kooskõlas, kaldenurk on 55 kraadi. Viimati oli komeet periheelis 2021. aastal ning sellest eelmisel korral 2008. aastal ning veel üks ring tagasi juhtus see 1994. aastal.

On tulnud välja, et ursiidide meteoorivoolu maksimaalsed ilmingud ilmnevad 6 aastat hiljem kui komeet 8P/Tuttle läbib periheeli. Samas on need “maksimaalsed aastad” küllalt muutliku olekuga: mõnikord on ursiidid siis hästi ja piisavalt pikalt-laialt näha, mõnikord aga ootamatult lühikest aega ainult mingis maakera küllalt väikeses piirkonnas ning isegi hoolikas etttevalimistus ei pruugi tingimata olla edukas. Mingi aktiivsuse tõus siiski ikkagi aga esineb.

Tasapisi on, osalt ka tagantjärele, märgatud ursiidide aktiivsemaid ilminguid ka komeedi periheelist läbimineku aastate ümbruses. Sellise näitena võiks tuua komeedi periheeli aasta 1994. aastal, samuti esines ursiidide aktiviseerumist 1982. aastal, 2 aastat pärast 1980. aasta komeedi periheeli aastat. Need juhused pole ainsad. Kui siia veel lisada kasvõi täitsa „kogemata kombel” enda poolt nähtu 1997. aastal, siis miks ei võinud seekord „klappida” ka nt kolme aasta “vanune” periheelist kulund aeg 1994. aastast lähtudes.

Tänavu möödub 2021. aastast, komeet 8P/Tuttle viimatisest külaskäigust 3 aastat. Mine sa tea, mis siis seekord saab. Nii, et võtame seekordse astronoomilise talve esimesest ööst kõik, mis võtta annab! Vähemalt ursiidide meteoorivoolu uurimise mõttes.

Milline on „Kuu seis”? Kuu on segavaks faktoriks küll, kuid õnneks ainult osa ööst, hommikupoole. Tartus tõuseb Kuu 21. detsembril kell 22.55, seega pimedat aega siiski jätkub. Kuu faas on pisut suurem kui viimane veerand, seega Kuul heledust jätkub ja hommikupoolne öö on vähemale osaliselt ursiidide seisukohalt rikutud. Samas, kes see ikka aasta ühel pikematest öödest pidevalt taevasse jõuab vaadata…

Kuust veel

Kuud oleme seoses meteooride nähtavusega juba palju kirunud. Kuid Kuu on ju väga ilus öötaeva objekt, mis seda ikka maha teha.

Kuu oskab seekord väga kenasti detsembrikuise kalendrikuu sisse juhatada ja lõpetada: nii 1. detsembril kui 31. detsembril on kuulooomine. Detsembrikuu „taevane dirigent” ise on sealjuures täiesti tagasihoidlik, jäädes neil öödel (ja päevadel) nähtamatuks.

Kuu vähene ööpäevane nähtavusaeg esineb seekord koguni 2 korda kalendrikuu jooksul. Sügavaim” miinimum” esineb 30. detsembril, kuid kuuloomine on siis lähedal ja asjaosaline ise nagunii nähtamatu. Teine „miinimum” on kalendrikuu algul ja jaguneb peaaegu võrdselt 2. ja 3. detsembri vahel. 2. detsembril on Kuu jällegi loomisele lähedal ja meile nähtamatu. Kuigi Kuu loojub 3. detsembri õhtul hiljem kui Päike, võiks Kuud ikkagi ka sel ööpäeval nähtamatuks lugeda. Esimest noorkuu-sirbi õhtut võiks nautida 4. detsembril. Vana Kuu sirpi näeme veel 28. detsembril.
29. detsembril on Kuu juba küllaltki oma madalaima orbiidiasendi läheduses ja jääb nähtamatuks, nagu meil juba varem seoses Merkuuri naabrusega jutuks oli. Seega detsembrikuu kolmel esimesel ja samuti viimasel kolmel ööpäeval peame Kuust vaid unistama.

Kuid mitte igal selgel detsembriööl ei pea me Kuust vaid unistama. Näiteks geminiidide meteooridega seoses tekkis võib-olla juba mõtteid kirkad haarata ja Kuud lammutama lennata… Kõige kõrgemalt ja kauem käib Kuu sedapuhku täiskuuööl, 15-ndal detsembril vastu 16-ndat detsembrit. Tartus tõuseb Kuu siis enam kui tund enne Päikese loojumist ja loojub üle 2 tunni pärast Päikese tõusu, olles vaadeldav kokku 4 minutit vähem kui 21 tundi. Tallinnas on täisfaasis Kuu sel ööl (ja lisaks päevadelt „laenatud” lisaajal) vaadeldav 21 tundi ja 34 minutit. Detsembrikuu ööd on ju maksimaalselt pikad, kuid sedapuhku jääb täiskuule sellest hoolimata tunde vähekski!

Aga see äsjane mõtteidu on siiski kuidagi löövalt meeldejääv ja peaks meie pahupidi pööratud maailmapildiga igati sobima: „Kõik see mees Kuud lammutama! Kuu materjalist teeme läbi ookeanide tammid ja saamegi „rail paltikule” pikenduse igasse maailmajakku, sh Austraaliasse!”

Tähistaevast ka

Pikad detsembriööd peaksid tõelisele taevahuvilisele olema suurimaks kompensatsiooniks valgetele ja lühikestele juuniöödele. Mõnikord on see tõesti nii. Paar „aga” siiski on. Statistiliselt „ründavad” Eesti piirkonda detsembrikuudel sageli tsüklonid, mis toovad kaasa enamasti pilvise taeva. Ka mõnede kõrgrõhulalade puhul võib visalt püsida madal pilvisus (kihtpilved või kihtrünkpilved), nii et ilm võib liigagi sageli olla küllalt halli olekuga ning astronoomilisi vaatlusi mittesoosiv. NB! See ei olnud ilmaennustus, vaid „vaade keskmisse minevikku”. Lootkem siiski ilusatele ilmadele, mida mõndel detsembritel siiski küllalt palju ette tuleb.

Tähistaevas lõunakaares detsembrikuu südaöö aegu

Kui ette kujutada detsembrikuu südaööd ja selle ümbrust, siis on taevapilt väga uhke. Kõrgel lõunakaares on sedapuhku Jõulutähti paistmas koguni kaks! Lisaks „traditsioonilisele” Jõulutähele, Kapellale Veomehe tähtkujus särab samuti küllalt kõrgel taevas hulga heledam objekt, milleks osutub planeet Jupiter. Jupiter asub Kapellast veidi madalamal ja paremal pool. Kuid mida rohkem, seda uhkem! Eks see kehti ka Jõulutähtede suurema valiku korral!
Veomehe tähtkujust võib kuulsast Messier’ objektide kataloogist leida 3 tähtede hajusparve: M36, M37 ja M38.

Jupiterist (ja kõrgemal paistvast Kapellast) tüki „maad” vasemal pool leiame heleda ja punase „tähe”, milleks osutub Marss. Mida enam kuu lõpu poole, seda heledamana Marss paistab. Nagu juba varem juttu oli, siis päris-tähtedest edestab Marssi heleduse poolest vaid Siirius madalas kagu-lõunataevas. Madala asendi ja suure heleduse ning talvises atmosfääris leiduda võivate jääkristallikeste tõttu kipub Siirius tihti kangesti vilkuma. Vilkumist võib tähele panna ka teiste tähtede puhul. Atmosfääri sellises olekus, mis põhjustab „hullemat vilkumist”, võivad vilkuda ka Jupiter ja Marss, mis üldiselt saadavad meile „rahulikuma iseloomuga” kiirgust. Siirius võib siis suisa „tantsima hakata” ja/või kiirelt ka värvi muutma. Enamasti nii ekstreemseid tingimusi atmosfäär siiski ei paku. Otse 4 kraadi Siiriusest allpool asub hajusparv M41. Kui objekt palja silmaga ei eristu, kaasakem siis abiks binokkel või teleskoop.

Siiriusest 13 kraadi vasakul, kehvade tähtedega Ahtri tähtkujus asub hajusparv M47. Ehk näeb silmaga ära? M47-st omakorda 1.3 kraadi vasakule allapoole asub teine hajusparv M46. Seda kindlasti palja silmaga ei näe. Vaadata läbi teleskoobi siiski tasub. Parve alumises ääres (teleskoop pöörab pildi ümber) on ehk leitav teinegi objekt, planetaarudu NGC 2438 (10. tähesuurus). M46 ja NGC 2438 pole omavahel seotud, need projekteeruvad üksteise suunas juhuslikult (planetaarudu asub meile lähemal).

Orioni tähtkuju ja selle ümbrus

Lõunakaare tähtkujudest on kesköö paiku kindlasti mõtet viidata Orionile (Eesti mütoloogias Koot ja Reha). Orioni tähed on heledad; heledaim neist on Riigel tähtkuju all paremas nurgas ning vaid õige pisut tuhmim on punakas Betelgeuse, Riigeliga võrreldes diognaalis tähtkuju ülemises vasakus nurgas. Nende kahe heleda tähe vahelisest piirkonnast leiame kolm „rivistunud” enam-vähem võrdse heledusega tähte, Orioni vöö. Võõ paikneb veidi viltu, paremalt ülaltpoolt vasakule allapoole. Juba binokliga tasub kindlasti lähemalt vaadata Suurt Orioni Udukogu (M42 ning selle vahetu naaber M43). Veel üks Messier’ kataloogi difuusne udu Orionis on M78 (vt joonist).

Orionist otse allpool asub Jänese tähtkuju. Sinna on paiga leidnud kerasparv M79, kahjuks päris madalas asendis.

Tuleme kõrgemal paistvate objektide juurde tagasi. Värvuselt (heleduselt siiski mitte) konkureerib Marsiga ka Jupiteriga samas tähtkujus, Sõnnis, paiknev Aldebaran, asudes Jupiterist veidi allpool paremal. Sõnni läänepoolseimas (paremas) nurga asub Taevasõel (M45), mis meenutab kujult pisikest vankrikest, kuid binokli või teleskoobi kaasamine teeb vaatepildi veelgi vahvamaks.

Kaks Jõulutähte (Kapella ning Jupiter), Marss ja veel üht-teist suuremas plaanis

Sõnni vasakule ulatuva alumise „sarve” tipu (Tianguan, tseeta Tau) lähedal, sellest pisut „ülevalpool”, asub 1054. aastal plahvatanud supernoova jäänuk M1, Krabi Udu. Vaatlemiseks tuleb kasutada teleskoopi. Udu keskel asuv ning ülikiirelt kogu elektromagnetlainete spektri ulatuses vilkuv (sh optiline) pulsar ehk neutrontäht pole kahjuks (isegi „keskmisest veidi parema”) amatöörtehnika abil vaadeldav. Pulsar oleks muidu uhke imetleda küll: valguspulsid heledusega 16.6 tähesuurust vahelduvad iga 0.033 sekundi tagant. Sama lühike on ka selle neutrontähe pöörlemistperiood. Krabi Pulsar on ju veel väga noor neutrontäht ja seega „keskmisest neutrontähest” ka kuumem: pinnatemperatuur ületab miljon Kelvinit (samuti Celsiust). Kusjuures umbes miljonine kraadine pinnatemperatuur mingil „keskmisel” neutrontähel ei tohiks olla eriti valesti pakutud. Küllalt vanad, mittepulsariteks muutunud neutrontähted on jahtunud umbes 700 000 kraadise pinnatemperatuurini.

Sõnnist vasakule (ida poole) jäävad Kaksikud. Kastor ja Polluks, suhtelised heledad tähed, paiknevad tähtkuju idaservas ehk vasakus ääres, Kastor ülalpool, Polluks allpool. Tähtkuju loodeservas paikneb Messier’ kataloogi esindajana hajusparv M35. Kaksikutest allpool ja vasakul asubki juba meile tuttav Marss, Vähi tähtkujus. Marsi (ja planeetide kohta üldse) oli lähemalt juttu juba ka loo alguses.

Hele täht Prooküon paikneb Orioni kõrgemale ulatuvast osast vasakul (ida pool). Samas paikneb see kõrgemal Siiriusest ja ka tõuseb enne Siiriust. Ligikaudselt ja mitte päris „sirget” joont tõmmates, umbes kolmandikul nurkvahemaast Siiriuse ja Prooküoni vahel, asub Ükssarviku tähtujus taas üks hajusparv Messier’ kataloogist, M50. Seda palja silmaga ilmselt ei näe, objekti otsida tuleb binokli või teleskoobi abiga.

Madalas põhjakaares on leitavad täheed Veega ja Deeneb (vasakul). Õhtul paistsid need tähed läänetaevas, hommikuks liiguvad kirde-idakaarde.

Suur Vanker on kesköö paiku „tagurdamas”, „püstises asendis”, rattad ees, kirdetaevas üha kõrgemale. Põhjanael asub ikka põhja suunas; selle leidmiseks pikendame Suure Vankri tagumiste, parajasti kõige kõrgemate rataste, vahekaugust.

Scrödingeri kass ja Brasiilia kass

1. Schrödingeri kass

Mitte ainult geminiidide meteoorivooolu lendtähtede, vaid ka kasside kohta on senistes juttudes nii mõngi kiitev lause kokku pandud. Nagu me kõik teame, on ka kassitõuge päris erinevaid. Siinkohal konkretiseeriks neist kahte. Alustuseks võtame ette Schrödingeri kassi.

Schrödingeri kass ei ole siiski päris ehtne kass; rääkima peaks hoopis Schrödingeri kassi paradoksist. Asja põhiolemus on järgmine.

Tavasuuruses, harjumulike mõõtmete ja massidega objekte ehk makrokehasid ning nende liikumist iseloomustatakse klassikalise füüsikaga ning üldiselt sellest ka piisab. Aatomimaailmas ehk mikroskoopilises skaalas toimuvad protsessid elementaarosakeste vahel on aga kirjeldatavad teistsugusel, kvantmehaanilisel viisil, kus on olulisel kohal toimuvate protsesside tõenäosused. Veidi hoolikamal, kuid siiski liialt kergekujulisel võrdlemisel võib jääda mulje, et kvantmehaanika oma tõenäosuslainetega kirjeldab makroskoopilist maailmapilti valesti.

Schrödingeri kassi paradoks ongi täiesti otsene, samas siiski sügavamas mõttes olemuslikult väär võrdlus mikroosakeste käitumist käsitleva kvantfüüsika ja klassikalise füüsika vahel.

Mainitud paradoksi võib detailides esitada erinevatel viisidel (ka kassi asemel nt mõnda närilist kasutades), kuid näiteks võib seda teha järgmisel viisil. Mingil teaduslikul põhjendusel on mingi kass või muu elusolend paigutatud kasti, kus jätkub piisavalt õhku. Probleem on aga kinnises sinihappepudelis, mida kast samuti sisaldab ja kass seda avada ei saa. Meil on ka mingi väljast juhitav mehhanism, mida „lükates” see mehhanism 50% tõenäosusega purustab karbi sees oleva pudeli. Pudeli purunemine saaks kiiresti kassile saatuslikuks.

Kuid meie, „targad” eksperimentaatorid, viivitame pikalt kasti avamisega. Kui seda viimaks siiski teeme, saame alles siis teada, kuidas kassiga lood on. Otsene võrdlus kvantmehaanikas kasutatava Schrödingeri võrrandi lahendamisega tähendaks seda, et kass oli kuni karbi avamiseni üheaegselt samasugusel määral nii elus kui surnud ning alles karbi avanemine tõi kassi täiel määral ellu tagasi (kuna pudel osutus terveks) või siis muutus asi kahjuks vastupidiseks (kuna pudel osutus katki olevaks).

Loomulikult oli kass tegelikult ka kastis kinni olles ikka kogu aeg täiesti elus või siis hoopis mitte. Kasti avamine ei muutnud tegelikult midagi. Peale selle, et meie saime infot juurde. Viga, mis me Schrödingeri kassi paradoksi puhul oma arutlustes teeme, on see, et me kanname „toore jõuga”, sealjuures valesti, üle kvantmehaanika „keele” klassikalisse füüsikasse.

Schrödingeri kass

Kuid kui me teostaksime asja matemaailiselt-füüsikaliselt korrektselt, siis selguks, et kvantmehaanika keerulistes valemites (Schrödingeri võrrand!) kirjeldatavad tõenäosused kinnistuvad sujuvalt kindlateks veendumusteks, kui uuritavate objektide massid osutuvad piisavalt suurteks (makrokehade, sh antud juhul ka kassi puhul!). Ka Schrödingeri kassi paradoks kaotab niimoodi oma hambad ja küüned. Tuleb veel kord üle korrata, et kass on loomulikult ka enne kasti avamist ikka sama elus (või siis mitte), oluline on ainult see, kas sinihappepudel vahepealse katse aegu kas siis ei purunenud või purunes, vaatamata sellele, et meie seda ei teadnud.

Kui aga elus ja terve kass kastist välja lasta ning see lisaks ka kuidagi aru saab, mis eksperimenti temaga tehti, siis on eksperimentaatoril kasulik otsekohe ja väga kiiresti jooksu pista, sest kassil on ka küüned ja hambad täiesti töökorras! Märkus: puu otsa ronimine siinkohal põgenejat ei aita!

2. Brasiilia kass

Ajasime oma küllalt totra eksperimendiga kassid tigedaks. Sellisest olukorrast on vaid lühike samm järgmise olendi, Brasiilia kassini. Seegi pole tavaline kass, vaid hoopis süsimust puuma, kelle keegi rahahull kurjategija on mingil viisil Brasiiliast Inglismaale vedanud. Puuma on tiigriga võrreldes küll pisut vähem võimas, kuid ikkagi väga ohtlik suur kaslane, kellega inimesel ei tasu küll paljakäsi kaklema minna.

Konkretiseerimist jätkates on siinkohal tegu kuulsa dedektiivi Sherlock Holmesi lugude autori, Arthur Conan Doyle õudusjutu sugemetega põnevuslooga, mille pealkiri on juba välja öeldud: „Brasiillia kass” (1898). Siiski, kuigi juba ainult kunstipärases mõttes, on siin teatud ühisjooni „Schrödingeri kassiga” seotud määramatusega. Nimelt loo peategelane satub oma mõrvarist sugulase („kassiomaniku”) kavala plaani tulemusel terveks ööks puumast kiskjaga samasse puuri, st „Schrödingeri kassi” keskkonnaga analoogilisse kasti. Katseobjektiks sattunud inimese tõenäosus ellu jääda ei jagune antud juhul aga sugugi „50 – 50”-le… Hommik peab tooma selgust, mis öösel juhtus.

Brasiilia kass

Õnneks selgub kiiresti asjaolu, et puuris leidub sopp, olgugi väga kehvake, kuhu kiire varjumise järel „kass” oma ohvrit eriti hästi murdma ei ulatu, kuid veidi siiski. Nii see jube öö kulgeb, kuni kurjategijast peremees tuleb olukorda üle vaatama ja „Schrödingeri kasti” avab. Selgub aga, et koos sellega sulgus uus „Schrödingeri kast”, sedapuhku juba mõrvari enda jaoks. Kui õnnetu ohver elas siiski öö üle, siis sedapuhku on tulemused vastupidised. Eks vähemalt mõnikord peab ju õiglus ka võitma! Kohalikud röövlid, võtke teie kah puhtalt teie endi huvides tagasihoidlikumaid poose!

Detsembriloo lõpetuseks

Jutt hakkas kalduma kuidagi kirjanduse suunas. Lisaks siia juurde veel katkendi Soome kirjaniku Hannu Mäkelä nooremale koolieale (!?) mõeldud raamatust „Härra Huu” (eesti keeles ilmunud 1985)”. Parajasti on kõnet pidamas admiral Õllekõht.

„„Ma haarasin saabli ja otustasin müüa oma hinge nii kallilt, kui vähegi saab.”

Härra Huu ärkas. Admiral karjus jälle. Härra Huu poleks osanud arvatagi, et admiral Õllekõht oli pidanud kaupmeheametit. Härra Huu jäi uuesti tukkuma.”

Nojah…

Tüüpiline kultuurisoovitus ei tahaks ka tulemata jätta. Olgu see sedapuhku lühike (kuigi võõrkeelne) katkend prantsuse väärtfilmist „Sandarm ja tulnukad” (1979). Mullu juunis sai seda filmi juba mainitud, kuid väärtused ei vanane. Probleem on kokkuvõtvalt lihtne, kuid osaliste jaoks üpris keerulisevõitu. Sandarmitel tuleb nimelt mõelda välja, kuidas tuvastada tulnukaid (teisisõnu, kas, kes ja kustkohast täpselt kõmiseb tühjusest või mitte… (Täna näeme ja kuuleme taolisi „tühje tünne” igas infotunnis. Oleks veel, et ainult infotunnis.)

https://www.youtube.com/watch?v=tBR76xk5vKs

Kuu faasid

• Kuuloomine: 1-sel kell 8.21
• Esimene veerand: 8-ndal kell 17.26
• Täiskuu: 15-ndal kell 11.02
• Viimane veerand 23-ndal kell 0.18
• Kuulooomine: 31-sel kell 0.27

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)

Katse virmalisi ette ennustada läks kuu aja eest osaliselt korda. 5. ja 6. oktoobril, samuti mõnedel järgmistel öödel võis virmalisi näha. Ülivõimsaid virmalisi ei olnud, aga põhjakaare valgussambaid või lihtsalt (kergelt) värvilst kuma võis silma peale vaadtes tähele panna küll. Kui aga keegi virmalisi pildistas, siis sai pilt märksa uhkem: kaasaja kaamerad, kui need üldse virmalisi suudavad tuvastada, tuvastavad automaatselt ka erinevad värvid.
Päikese „rahutud päevad” kestavad, edasi kestavad seega ka virmaliste päris head võimalused.

Päike

Enamus kuust paikneb Päike Kaaludes, 23-ndal siirdub Skorpioni tähtkujuu, 29-ndal liigub aga Maokandja tähtkujju.

Planeedid novembris

Planeetide nähtavus tänavu novembris on päris hea, kuigi pessimist võib ikka öelda, et saaks ka paremini.

Veenus on leitav õhtuti madalas edelataevas. Planeedi vaatlusaeg on kasvamas, oktoobrikuise aeglase tempoga võrreldes ka mõneti kiiremini. Veenus loojub kuu alguses pisut üle tunni pärast Päikest, kuu keskpaiku enam kui poolteist tundi ning kuu lõpus 2 tundi ja kolmveerand pärast Päikese loojumist. Nii et vähemalt kuu viimasel dekaadil peaks Veenus olema piisavalt kaua nähtav, et Ehatähena, nagu kord ja kohus, juba küllalt kergelt leitav olla. Tõsi küll, igati hästi see asi just ka ei ole. Nimelt jääb Veenus endiselt üpris madalasse asendisse ning kui ikka puud või eriti majad ette jäävad, pole ikkagi planeeti näha; samuti koonduvad ka pilved geomeetrilise projektsiooniefekti tõttu sagedamini just vaatesuunalt horisondile lähemale (küllap on kasvõi kahe eelmise kuu katsed Veenust näha seda sageli kinnitanud). Veenus liigub novembrikuus Maokandja tähtkujust Amburi tähtkujju. Veenuse heledus on ümmarguselt -4,0 tähesuurust.

Kuu ja Veenuse lähestikku nägemisega on taas kord kehvad lood. Kuu on Veenusele kõige lähemas asendis (kuigi mitte just lähedal) 4. novembri õhtul. Kuid Kuu loojub juba mõni minut pärast Päikest ning koguni tund enne Veenuse loojumist ja on nähtamatu. Ka järgmisel õhtul, kui Kuu on Veenusest (üpris kaugelt lõuna poolt) möödunud, on taevakehade omavaheline nurkkaugus veel suurem ning Kuu loojub ikkagi märksa varem kui Veenus. 5. novembri Kuu juurde tuleme veel varsti tagasi.

Teine õhtune planeet on Saturn; niimoodi olid lood ka oktoobris. Kui Veenus paistab novembris paremini kui kuu aega varem, siis Saturn paistab novembrikuus lühemat aega kui oktoobris. Ometi võib endiselt julgelt nentida, et Saturni vaatlustingimused on paremad kui Veenusel. Saturn paikneb õhtutaevas lõunakaares Veevalaja tähtkujus ning loojub kuu alguses peale kella 1, edaspidi aga kesköö paiku. Planeedi heledus on 0,9 tähesuurust. Kuu on Saturni lähedal 10. ja 11. novebri õhtutel. Mardipäeva õhtul otsib „peremees sulast”, päev hiljem aga „sulane peremeest”.

Novembrikuu parimad vaatlustingimused on Jupiteril. Kuu esimeses pooles tõuseb Jupiter veel veidi hiljem kui algab öö, kuid kuu teises pooles saab Päikesesüsteemi suurim ja massiivseim planeet nähtavaks kogu öö vältel. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Kes hoolega Jupiteri asendit uurib, märkab Jupiteriliikumist lääne suunas, mitte ööpäevase liikumise mõttes, vaid selles mastaabis, kui tähistaevas kujuteldavalt „seisma panna”. Liikumine on mõistagi väga aeglane, kuid nimetus on liikumise suuna tõttu vahva: retrograadne. Ega see muud ei tähenda, kui et Jupiter on lähenemas vastasseisule Päikesega. Asi klapib: planeet saab ju terve öö jooksul nähtavaks. Retrograadseks muutus Jupiteri liikumine juba 9. oktoobril. Jupiteri heleduseks on -2.6 tähesuurust. Peale Veenuse loojumist on Jupiter heledaim „täht” taevas. Kuu esimesel nädalal heleduse konkurentsi probleemi polegi: Veenus loojub umbes samal ajal või varemgi veel võrreldes Jupiteri tõusu ajaga. Kuu on Jupiterile lähimas asendis 17-nda novembri ööl vastu 18-ndat.

Marss on purjetamas Jupiteri „tuules”, tõustes samuti kirdesuunalt. Marss tõuseb siiski mõni tund hiljem kui Jupiter, asudes Vähi tähtkujus. Seega on Marss hommikutaeva objekt. Planeet loojub alles peale keskpäeva, kuid seda peame mõistagi vaid endale ette kujutama. Tõsi küll, teleskoobiga on Marss päevalgi nähtav, sest planeet on piisavalt hele. Mardi-jooksmise aegu on Marsi heledus 0 tähesuurust, kuid heledus kasvab edaspidi päris jõudsalt: kadripäevaks on Marsi heledus -0.3 tähesuurust; kuu lõpus (andresepäevaks) aga -0.5 tähesuurust. Erinevalt Jupiterist liigub Marss novembris päripidiselt. See viimane märkus (nagu ka Jupiteri puhul) oli peamiselt mõeldud teatud tüüpi tasuliste muinasjuttude vestjatele abisaadetiseks. Sest oma ligimest peavad kõik alati aitama, täpsemalt küll ainult siis, kui ligimene on kelm, röövel või muidu kaabakas, ütleb oravamäärus.
Kuu on Marsi lähedal 20-nda novembri ööl vastu 21 novembrit.
Neist veidi allpool asub Sõime hajusparv M44.

Kuu ja Marss heleda hajusparve M44 läheduses 21. novembri hommikutaevas

Merkuur on nähtamatu. „Kuid seda juhtub tihti”, lohutas audiitor ja andis rahapesu andeks.

„Sellise jutuga ei jõua me kuhugi!”, muutus tavakodaniku järelvalveametnik rangeks.

Järjejutt Kuust: kehv nähtavus

Kuu jätkab ka novembris oma küllalt ekstrmaalseid nähtavuse muudatusi.

Miinimum jõuab sedapuhku kätte 5. novembril. Võttes vaatluse alla Tartu, siis Kuu tõuseb kell 13.12 ja loojub kell 17.01. Kuu nähtavusajaks saab seega 3 tundi ja 49 minutit. Päike loojub samal õhtul kell 16.14. Kuid kuidas on lood Kuu praktilise nähtavusega, ikka selsamal 5. novembril?

Kuuloomine oli juba 1. novembril. Kuid kuna Kuu on liikumas sel ajal oma orbiidi apogee ehk Maast kaugeima punkti lähistel, pole ka Kuu noore faasi kasv kõige kiirem, seda ka mitte 5. novembriks. Tõika kinnitab ka asjaolu, et Kuu esimene veerand saabub alles 9. novembril, tõsi küll, hommikul. Väga madalas asendis taevas asuv Kuu on päevases taevas vaadeldav üpris viletsalt, loomulikult seda enam, mida väiksem on Kuu faas. Ometi on Kuu sirp 5. novembriks nii palju kasvanud, et selle leidmine on võimalik. Päikese loojangu aegu ja selle järel ei tohiks Kuu enam märkamatuks jääda, kuid peame arvestama ikka seda, et Maa kaaslane asub väga madalas lõuna-edelataevas ja loojub peatselt, juba kolmveerand tundi pärast Päikest.

Järgmsel, 6. novembri õhtul on ikka väga madalal paiknev, kuid veidi juba suurem Kuu kauem näha ning edaspidi paraneb Kuu nähtavus õhtust õhtusse päris kiiresti.

Vaatame üle ka Tallinna sündmused 5. novembril. Kuu tõuseb kell 13.41 ja loojub kell 16.48. Kuu (ülemine äär, ärme unustame) on seega nähtav 3 tundi ja 7 minutit. Päike loojub kell 16.17. Tallinnas on seega Kuu veel kehvemini, veel madalamas leitav ja loojub vaid pool tundi pärast Päikest. Siiski peaks Kuu horisondi lähistel (küllaltki lühiajaliselt) nähtavaks saama.

Ka 6. novembri õhtul on võib märkida Kuu kehvemat nähtvaust kui Tartus.
Edasistel õhtutel Kuu nähtavus paraneb, veelgi kiiremini kui Tartus.

Järjejutt Kuust: võimas nähtavus

Otsime ka Kuu kõrgeima käigu päeva. See jääb jällegi, nagu oktoobris, kahe kalendripäeva sisse.
Sedapuhku juhtub nii, et Kuu nähtavus on kahel järjestikusel taevatiirul suhteliselt sarnane, kuid pisut kauem on Kuu nähtaval neist esimesel korral, 17-ndal novembril vastu 18-ndat novembrit.

Kuna täiskuu faas oli vaid 2 ööpäeva varem, 15. novembril kell 23.28, on Kuu veel üsna ümmargune,kuid mitte täiesti, sest Kuu liigub oma orbitaalsel teel perigee ehk Maale lähima punkti piirkonnas, seega suhteliselt kiiresti ning ka Kuu faas muutub suhteliselt kiiremini.

Olles kujuteldava vaatlejana Tartus, siis Päike loojub 17. novembril kell 15.49. Kuu tõuseb juba 15.39, seega 10 minutit enne Päikese loojumist. (Praktilistel kaalutlustel võib siiski ehk ümaralt ette kujutad, et Kuu tõuseb Päikese loojangu aegu). Möödub pikk novembriöö ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.09. Kas Kuu on omakorda loojumas? Oh ei, Kuu loojub alles kell 12.32, pärast keskpäeva.
Kuu austab seega Tartu kandi rahvast oma kohalolekuga 20 tundi ja 53 minutit, seega 7 minutit vähem kui 21 tundi. Tähelepanelik vaatleja võib panna tähele, et hommikuses päevavalguses on Kuu faas juba pisut pisem kui oli tõustes.

Tallinnas on siis Kuud veelgi kauem näha. Alustame 17. novembri õhtust. Päike loojub Tallinnas kell 15.51. Kuu aga tõuseb juba kell 15.29; nende ajamomentide erinevus on seega 20 minuti kanti. Pikk öö saab viimaks otsa isegi Tallinnas ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.23. Kuu „naerab” läänekares veel küllalt kõrgel, loojudes alles kell 13.02. Kuu, nagu näha, austab Tallinnat oma nähtavalolemisega 21 tundi ja 33 minutit.

(Nii et Tallinnas ehk õnnestub heal juhul sama „vana Kuud” isegi 2 päeval järjestikku koos Päikesega näha: 17-nda novembri õhtul pisut enne Päikese loojumist ja siis 18-ndal veel tubli pool päeva (hommikupoole).)

Põhjustest ka

Miks tõuseb Kuu sedapuhku 17. novembril täiskuu kombel, kuskil Päikese loojumisega „segi” ja loojub hoopis pookuu kombel, päeval? Sest 3. veerandi poolkuu peaks ju keskpäeva paiku loojuma, eks ole?

Siin avaldub ilusasti Kuu orbiidi tasandi erinevus ekliptika tasandist, nurk nende vahel on umbes 5.1 kraadi. Kuu on 17. ja 18. novembril oma suurimas põhjapoolses eemaldumuses ekliptika tasandist ja seetõttu põhjapoolkeral väga pikalt vaadeldav. Teise aspektina on ju novembrikuu päev küllalt lühike ning Päikese tõusust keskpäevani pole just väga palju tunde.

Kui võrrelda Kuu nähtavuse ajalisi piire oktoobrikuuga, mille puhul samuti sama teema üleval oli, siis saame veidi teised arvud. Asi on põhiliselt selles, et Kuu liikumise periood(id) orbiidil ei klapi täisarvu päevadega.

Ka oktoobris esitatud Kuu nähtavuse piirid Soomes, vastavalt kohtades, kus Kuu üldse nähtamatuks muutub või siis üldse ei looju, siis ka need kohad on nüüd teised, veidi teistsuguste laiuskraadidega. Mõlemad laiuskraadid on sedapuhku, novembris, Eestist pisut eemal põhja pool.

Tähed õhtuti

Vahel ütleb mõni, et ülikool olla lapsepõlve pikendaja. Kuid pikendada saab ka aastaegu. Seda teeb näiteks õhtuses tähistaevas lõuna-edelakaares näha olev Sügiskolmnurk tähtede Veega, Deenebi ja Altairi esituses. Veega on neist heledaim, Deeneb vaatelt (mitte vaaadetelt!) vasakpoolseim, Altair aga madalaim.

Lõuna-edelataeva kõrgemat osa teeb uhkeks Sügiskolnurk

Kuna nende tähtede kombinatsiooni tunakse ka Suvekolmnurgana, saamegi ehk novembrikuuski ette manada pildi augustiööst, hämarikuvalguses isegi juuliööst. Tõsi küll, tähelepanuta tuleb jätta asjaolu, et ehakuma on nüüd edela-läänetaevas, mitte loode-põhjakaares, nagu oli suvel.

Horiondi lähedale vaadates tundub veel miski justkui tuttavlik, kuid teisalt ei ole ka. Juulis ja augusti alguses oli väga madalas edelataevas õhtuti näha punakas täht nimega Antaares, see on täpselt meeles. Vahepeal polnud Antaarest mitu kuud enam näha. Nüüd on Antaares vist tagasi? Sealsamas, väga madalas edelataevas. Kuid nii hele ta suvel kaugeltki ei olnud. Ning miks ta pole enam punane? On hoopis kollakasvalge nagu enamik tähti. Kuid hirmus hele on ta küll. Hea veel, et aegapidi aina madalamale vajub, muidu ehmataks veel äragi.
Õigus, vaja teleskoop tuua. Huvitav objekt on see seal madalas läbi telekoobi vaadates. Meenutab nagu vananevat Kuud enne kolmandat veerandit. Kas mõni täht vahetab faasi? Õigus! Astronoomia õpikus on ju kirjas, et Merkuur ja Veenus muudavad oma faase. Kumb see siis on? Aga keegi ju kuskil kirjutas, et isegi kuulus Kopernik polevat Merkuuri kunagi näinud. (Kuigi, vaevalt küll see nii on…) Teiselt poolt, Koperniku vastu ikka nii lihtalt ei saa… Selge, see objekt on seega Veenus! Täpselt nii ongi. Veenus seal madalas varaõhtuti paistabki.

Ka alumine taevane lõunakaar on õhtuti huvitav

Kagutaevas, madalalmal kui Altair, kuid Veenusest soodsamas asendis, on samuti näha hele täht; Veenusega ei anna võrrelda, kuid Sügis-Suve-Kolmnurga liikmetega küll. Teleskoopi kasutades osutub see täht aga ootamtult uhkeks: seegi osutub planeedile omaselt kettakeseks, kuid seda ümbritseb ka ilus rõngas. Selgub, et antud objekt on hoopis planeet Saturn. Nii, madalavõitu läänekaares on veel üks hele täht, oranzika tooniga. Äkki on see Marss, see pidavat olema ju punakas või midagi taolist? See täht on justkui ka juba kuude viisi õhtuti näha olnud… Teleskoopi objektile suunates on täht muidugi ilusam ja heledam, kuid jääb siiski täheks. Nii ongi: see on täht nimega Arktuurus.

Ka madalas kirdetaevas olev hele täht ei osutu planeediks. Tegemist on tähega Kapella. Teadlased, muuseas, on siiski välja selgitanud, et Kapella peidab endast teatud saladust, nimelt see täht koosneb kahest komponendist. Mõlemad neist on kollased, mitte väga erinevad meie Päikesest. Eks ka kogu see süsteem kokku ole siis kollane. Kusjuures vahva ongi, et kaks tähte „lihtvaatlustel” ühte sulavad: kui ükskõik kumba komponenti poleks, oleks Kapella märksa vähem hele. Kahtlane on, kas ta oleks siis tuntud vanade eestlaste Jõulutähena. Kahtlane on seegi, et ta ka seda ametlikku, Kapella nime kannaks.

Mõõdub mõni aeg ja kirdetaevas saab nähtavaks midagi judinaid tekitavat. Madalasse taevasse ilmub väga hele täht. Algaja vaatleja ehmatab ehk isegi ära ja suundub lagedalt põllult tubasesse soojusesse tagasi. Kuid oh seda jama! Varsti hakkab see hele täht, osutudes üha kõrgemal olevaks, talle suisa aknasse paistma! Puudel ju enam lehti ei ole, mis nüüd viga objektidel puuvõradestki läbi paista!
Midagi tuleb ette võtta, teleskoop on ju julgestuseks olemas! Hele objekt osutub teleskoobis vöödilise kettakujuliseks. Hea ilma korral on eristatav ka miski punakas plekike või laiguke. Veelgi huvitavam, seda objekti ääristavad neli pisikest täppi, kahtlaselt enamvähem ühel real. Mis on vaatluse järeldus? Ikka see, et hele objekt on planeet Jupiter, Päikeseüsteemi hiiglane planeetide arvestuses koos oma nelja suurima kaaslasega: Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

Nüüd polegi vaatleja enam eriti üllatunud, kui veel mõni tund hiljem, jällegi kirdesuunalt, uus hele objekt silma hakkab, kusjuures üsna vahepeal läände loojunud Arktuuruse moodi, nii värvuselt kui heleduselt. Teleskoop ei valeta: see oranz objekt peab olema planeet Marss!

Tähti hilisöises ehk varajases hommikutaevas

Kaua sa ikka õues külmetada jõuad. Aknast peale Jupiteri ka väga midagi sisse ei paista. Ning vaatleja otustab veidi magada. Siiski, juba kella poole 6 paiku on vaatleja uuesti vaatlemas nagu viis kopikat. Päikese tõusuni on veel aega (eeldame kuu lõpuosa, kadripäeva aega).

Heledaim „täht”, Jupiter, on liikunud läänetaevasse, kuid on siiski veel suhtleliselt kõrgel, umbes 30 kraadi silmapiirist. Otse Jupiteri kohal, ehk kõrgemal, paikneb Kapella. Jupiteri suhtelises läheduses, allpool paremal, asub oranzikas Aldrebaran, asudes nagu ka parjasti Jupiter, Sõnni tähtkujus.

Hommikul vara ärkajat tervitavad edela-läänesuunal paljud heledad tähed. Pildil näeme selle taevaala ülemist osa.

Jupiteril on aga öösel tekkinud hele konkurent, mis paikneb edelas, Jupiterist vasakul allpool, vähem kui 10 kraadi kõrgusel. Täht on tõesti hele, kuid siiski on otseses võrdluses näha, et Jupiter on heledam.

See teine, madal hele täht, on Siirius. Jupiteri ja Siiriuse vahepealse piirkonna keskpaiga lähedal leiame kolm tähte enam-vähem ühel mõttelisel sirgel, kusjuures peaaegu horsiontaalselt. Need tähed, vasakult lugedes Alnitak, Alnilam ja Mintaka moodustavad teatavasti Orioni tähtkuju keskosa. Orioni tähtkuju heledaimad tähed asuvad vöö tähtedest üleval ja allapool. Ülalpool ja pisut vasakul asub punakas Betelgeuse, allpool, pisut paremal ja eriti madalas asub valkjas Riigel. Punakat tooni omavad Betelgeuse (vasakul) ja Aldebaran (paremal) on peaaegu samal kõrgusel, kuid Betelgeuse asub siiski veidi kõrgemal.

Hommikune edela-läänetaevas: see osa, mis jääb horisondile lähemale

Siiriusest kõrgemal asub hele täht nimega Prooküon. Sellest omakorda üleval ja paremal, samas Kapellast vasakul, paiknevad „Kaksikud” Kastor ja Polluks. Kastor on neist kahest kõrgem ja parempoolsem, samas pisut tuhmim.

Prooküonist veel kõrgemal “punetab” aga planeet Marss.

Õhtul madalas läänekaares paistnud ja vahepeal loojunud Arktuurus on uuesti tõusnud ja paikneb nüüd idataevas. Arktuurusest allapool ja paremal asub taas üks hele täht, Spiika. Kõrgel lõunakaares paikneb Reegulus. See on ka küllalt hele täht, kuid nt Arktuurusest ja Spiikast tuhmim.

Sügissuvise kolmnurga liikmed Veega (heledam) ja Deeneb paiknevad nüüd madalas kirdetaevas.

Novemrikuise hommikutaeva täpne kirjeldamine on siiski keeruline, sest koiduvalguse arenemise alguse taevapilt on erinevalt õhtutaevast kuu vältel suhtleliselt kiiresti muutuv.

Leoniidide meteooridest

Iga-aastane leoniidide meteoorivoolu aeg on novembrikuus. Leoniidide langemisvõimalusi hinnatakse küllalt pikalt: 6. novembrist 30. novembrini. Mõned allikad pakuvad veel mõni päev pikemat perioodi. Üldiselt igal aastal rõhutatakse seoses leoniididega aga just 17. ja/või 18. kuupäeva. Nii on seegi kord: leoniidide maksimumi hinnatakse 17. novembri ööle vastu 18. novembrit. Kas sellest ööst ei olnud meil juba juttu? Oli küll, seoses väga kaua ja kõrgelt käiva suure faasiga Kuuga. Kuu, kuigi juba veidi üle täiskuu faasi, paistab siis kogu öö ja pool päeva veel pealegi. Kuna leoniidid on, nagu paljud teisedki meteooorivood juhtuvad olema, radiandi asukoha tõttu hommikupoolse öö meteoorid, siis Kuu rikub suurema osa efektist ära. Asi on väga sarnane orioniidide vooga tänavu oktoobris, kui samuti Kuu platsis oli. Aga siiski: tänavuste orioniidide esindajaga sobib vähemalt ühe täiesti juhusliku öise vaatleja kirjeldus väga heledast, ilmselt boliidi mõõtu objektist, mis vaatamata „heledust irvitavale” Kuule muljetavaldavat vaatepilti oli pakkunud.

Kuuta öö ja kõrge radiandi eeldusel on tänavuste leoniidide intensiivusi pakutud erinevaid, 10 kuni 22 meteoori tunnis. Arvatavasti on leoniidid taas sellised nagu paljudel viimastel aastatel: mitte eriti intensiivsed, kuid midagi ikka.. Kui see Kuu segamas ei oleks…
Kuu allakukkumist pole karta ega loota, samuti mitte ka Kuu raketina minemalendamist, sest Kuule mõjuva Maa gravitatsioonijõu võrdsus tiirutavat Kuud Maast eemalesuruva tsentrifugaaljõuga hoiab Kuud oma orbiidil kinni. Kui kuulus õun, mis väidetavalt Newtonile pähe kukkus, oleks olnud sel ajal samuti ka tsentrifugaaljõu mõju all, oleks õun enam-vähem horisontaalselt üle Newtoni lennanud ja mine tea, kas me siiamaani üldse teaksime, et aknast on ohtlik alla hüpata…

Tagantjärele oktoobrikuu komeedist

Kuidas siis paistis komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)?
Kuigi enamus ennustusi olid komeedi palja silmaga nähtavuse osas pigem tagasihooidlikud, läks seekord paremini neil ennustajatel, kes olid mõõdukalt optimistlikud.

Tuleb uhkusega ja tulevasel veebruarikuul igati õigustatult aumedalit oodates tunnistada, et vähemalt see komeet õnnestus endalgi ära näha. Tundub, et komeet muutus Eestimaa taevas paljale silmale nähtavaks üsna vahetult pärast perigee olukorda 12. oktoobril. Jääb mulje, et parimad vaatlustingimused olid 15. oktoobri õhtul, kuid enda poolt jäi komeet pilvesogase taeva tõttu siis veel nägemata, kuigi koht, kuhu vaadata, paistis õige olevat. Kuid järgmisel õhtul oli ilm parem ja komeet nähtav, kuigi täpselt pidi teadma, kust otsida.

Ajaline mänguruum oli küllalt kitsas, tuli leida paras moment tuhmuva ehakuma ja idahoriondilt üha kõrgemale kerkiva täiskuu valgustusefektide vahel. Umbes kell kolmveerand kaheksa õhtul oli vist parim vaatlusaeg. Komeet võis olla palja silmaga näha veel mitmel õhtul, kuid Kuu võis asja juba nurja ka ajada. Teleskoobi või ka binokli abil nägi komeet muidugi parem välja, samuti oli ka ajaline nähtavus mõistagi siis märksa parem, komeeti võib nii vaadelda praegugi..

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Nagu näha, on komeedil pikk saba, isegi kaheosaline saba.

Mida siis kauge külalise kohta veel öelda on?

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) avastati küllalt hiljuti, 22. veebruaril 2023. aastal. Seega üsna tüüpiline „tulen ja lähen”- komeet.

Komeet (komeedi tuum) oli perigees olles, 12. oktoobril, Maast ligemale 70 miljoni kilomeetri kaugusel, seega pisut vähem kui poolel Päikese kaugusel Maast. Periheelis ehk Päikesele lähimas asendis asus komeet veidi varem, 27. septembril, asudes siis Päikesest 58 miljoni km kaugusel ehl 0.39 astronoomilise ühiku kaugusel. Seda kaugust võib võrrelda Marsi kaugusega Maast Marsi suure vastasseisu aegadel.

Arvatakse, et see komeet asus viimati periheelis umbes 80 000 aasta eest, kuid vaatlused näitavad, et orbiit edaspidi muutub ja Maalt oli kosmiline külaline viimast korda vaadeldav. Tundub isegi võimalik, et komeet sai Päikesest ”mööda kukkudes” sellise hoo, et võib Päikesesüsteemist üldse väljuda. Seegi protsess, kui see siiski teoks saab, on mõistagi väga pika kestvusega.

Kes veel komeeti nägid?

Kuskil olla keegi ammuse paharetina laialt tuntud kohtualune puudutanud avalikul istungil silmanähtavalt liigsuurt energiat rakendades kogu kohtusaali nähes ja kuuldes kohtuniku nina. Kohe seejärel ta tunnistanud tehtu kohta vaid seda: „Vale!” „Vale!” „Vale!” Advokaat kordas üha omalt poolt: „See ei olnud nii nagu see asi paistis!” Ning niimoodi edasi. Kohtualune jäänud oma sõnade juurde kindlaks. Seetõttu tunnistanud värvi muutva ninaga kohtunik, kes omaette nina alla (jälle see nina!) üha vihasemalt vandunud, ka omalt poolt süüaluse valjuhäälselt õigeks. Sest seadus on seadus ja igal isikul on kohustus oma vigu tunnistada. Kui isik aga kinnitab vastupidist, kinnitab see igal juhul, ainsa määrava asjaoluna, ka süüteo puudumist. Kuna süüdistatav oli jäänud antud olukorras süütuks, oli edasise sammuna puhtloogiline järeldada ja järeldatudki, et kohtualune pole ka selles süüdi, milles teda algselt süüdistati.

Kõik osalised läinud, kusjuures viimane kui üks, meedia väitel igati õnnelikena, laiali. Seejärel viidud (igaks juhuks) kohale toodud kassiliivakast ning kraapimis-ronimispost, samuti ka koertele mõeldud nurgapostid ja närimiskondid kohtusaalist sajutiselt minema.

Eksisteeerib puhtteoreetiline võimalus („juhusliku tühipilgu seadus”), et mõni saalisviibinu nägi õhtul ka komeeti. Juhul kui üks neist nägijaist juhtus kogemata olema kohtunik, nägi too vähem kui 12 tunni jooksul koguni kahte komeeti.

Niipalju siis novembrist

Kultuurisoovituseks üks tugitooliteatrike 1987. aasta külmast ja vihmasest juunikuust, kui õunapuud õitsesid alles jaanipäeva aegu. Veenmaks, et füüsika ja füüsikud on kõikvõimsad. Kui keegi uskuma jääb.

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tugitooliteater-automobiil

Mida päris lõpetuseks öelda? Eks tirime lagedale järjekordse tsitaadi.

“Aga vara ta kirjutab minu nimele, kõik. Ja siis ma lasen tal kirjutada veksli, nagu oleks ta minu käest suure laenu saanud”.

Kuu faasid

• Kuuloomine: 1-sel kell 14.47
• Esimene veerand: 9-ndal kell 7.55
• Täiskuu: 15-ndal kell 23.28
• Viimane veerand 23-ndal kell 3.28

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)

Päike on praegusel ajal oma aktiivsuse maksimumi lähedal; aktiivsuse tipp peaks sedapuhku saaabuma 2025. aastal.. Teisisõnu, Päikesel esisneb keskmisest sagedamini laike ja laikude gruppe. Laikude kandis esineb aga tihti võimsaid aine väljapurskeid ehk protuberantse. Kui Maa satub mõne säärase purske väljundproduktide teele ning samal ajal on vaatluskohas selge öö, siis oleme uhke taevase vaatemängu ehk virmaliste tunnistajateks.

Virmalised ja mõned pilved

Järjekordne võimas plahvatus toimus 3. oktoobril kell 15.10 Ida-Euroopa suveaja järgi. Seda hinnatakse koguni käesoleva Päikese aktiivuse tsükli seni võimsaimaks (mida on fikseeritud Päikese nähtaval küljel). Vastav aktiivne piirkond asub Päikese näiva ketta tsentrist mitte eriti kaugel, seega on oodata laetud osakeste ehk prootonite voo jõudmist Maa lähistele, seda tõenäoliselt 4. või 5. oktoobril. Seega eeloleval ööl ja igaks juhuks ka järgneval ööl tasub loota virmalisi, kui veab, siis koguni uhkeid.

Planeedid oktoobris

Veenus on õhtuti leitav päris madalas edelataevas. Võrreldes septembriga hakkab planeedi vaatlusaeg aeglaselt kasvama, kuid pigem seista tahtvate künnihärgade, mitte ratsahobuste vedamisel. Tõepoolest: kuu algul loojub Veenus mõni minut enam kui pool tundi pärast Päikest, kuu keskel kolmveerand tundi, kuu lõpus ligemale tund pärast Päikest. Veenus selle ajaga siiski, tähistaevast reeperiks võtttes, paigal ei püsi, liikudes kuu jooksul Kaalude tähtkujust läbi Skorpoioni Maokandja tähtkujju. Veenus möödub 26-ndal oktoobril Antaaresest 3 kraadi põhja poolt, kuid Antaarest mõistagi siis näha ei ole. Kuu on Veenusele kõige lähemal 5. oktoobri õhtul, kuid nii nagu kuu aega tagasi, loojub Kuu ka seekord enne Veenust ja on nähtamatu.

Teine õhtutaevas näha olev planeet on Saturn. Saturn on Veenusest alati märksa vähem hele, kuid sedapuhku paistab Saturn Veenusest kindlasti paremini. Saturn asub öö alguses küllalt madalas kagutaevas, liigub edaspidi üle lõunataeva ning loojub mõni tund peale keskööd. Tõsi küll, kuu lõpuks on planeedi vaatlusaeg mõneti lühenenud. Heledus on Saturnil umbes 0.7 tähesuurust. Kuu on Saturni lähedal 14. oktoobri õhtul.

Marss paistab punaka tähena heades tingimustes hommikupoole ööd, tõustes juba enne keskööd. Planeet läheb ka heledamaks. Kuu algul on Marsi heledus 0.5 tähesuurust, kuu lõpus aga umbes võrdne kinnistäht Kapella heledusega (0.08 tähesuurust). Marss paikneb enamuse oktoobrikuust Kaksikute tähtkujus, kuu lõpus liigub Vähi tähtkujju. 19-ndal oktoobrul möödub Marss Polluksisit 6 kraadi lõuna poolt. Polluks on värvuselt veidi Marsi moodi, kollakas-oranz, kuid tagasihoidlik heledus (1.13 tähesuurust) ei too seda värvitooni eriti välja. Kuu on Marsi lähedal ööl vastu 24. oktoobrit.

Kõige paremini on tänavu oktoobrikuus näha Jupiter, samuti hommikupoole ööd, kuid vaatlusaeg on pikk ja üha pikeneb, kuna planeet tõuseb aina varem, ka Marsiga võrreldes üha varem. Kuu lõpus on Jupiter näha juba peaaegu kogu öö. Jupiter saavutab heleduse -2.5 tähesuurust, olles kõigist päris-tähtedest märksa heledam. Kuu on Jupiterile kõige lähemal ööl vastu 21.oktoobrit.

Merkuur on sedapuhku nähtamatu.

Nähtamatuks jäi Eestis ka rõngakujuline päikesevarjutus 2. oktoobril.

Päikese ja kellade seisud

Päike asub peaaegu kogu oktoobrikuu vältel Neitsi tähtkujus. 31. oktoobril siirdub Päike Kaalude tähtkujju.

Teatavasti kasutame me igapäevaelus ajavahemikena keskmist päikeseaega. Millega aga seletada igal aastal kahel korral teostavaid „ajahüppeid”? Muidugi ei hüppa aeg ise, vaid öeldakse, et „tuleb”(!) kellasid keerata. Järjekordne selline „suursaavutus” tehakse arvatavasti 27. oktoobril, kui suveajaga harjunud inimestel kästakse („tuleb!”) ajanäitajad kell 4 öösel tund aega tagasi kruttida. Kui aga arvestada, et üha kiirenevas tempos tehakse meil ja mitmes kohas mujalgi üha enam ebanormaalseid asju (neid samal ajal “(uus)normaalusteks”) nimetades, siis polegi suurt midagi ka seoses kellade keeramisega eriliselt imeks panna. Eriliselt mittenormaalne selle kasvava kaose taustal on hoopiski see, et katseobjektiks olev rahvas alati kõigega päri on. Hoopis terve mõistuse kaitseks esitatavad „irisemised” olla need, mis tulevat juttudest ja mõtetestki välja transporteerida. Aga eks seegi kuulub kogu „kompoti” juurde nagu rihmad-traksid pükste juurde, kui pisut järele mõelda. Taolise nähtuse kohta on muide ka ilus nimetus ammuilma välja möeldud: “Stockholmi sündroom”.

Igatahes, ilusaid peatseid pimedaid pärastlõunaid siis! Kevadel on siis omakorda jälle järjekordselt tore ühtäkki tund aega varem ärkama hakata ja uimasena liiklusesse ning mujalegi tormata, eks ole? Muidugi on! Hurraa, seltsimehed!

„Ning …maal jätkus suur segadus”, kui veidi väänatult tsiteerida „Kuldvõtmekest”, rohkem tuntud Buratino loona.

Kuu oktoobrikuu „miinimum”

Septembrikuu loos tuli kõne alla, et Kuu võtab kuu jooksul taeva taustal ette väga erinevaid trajektoore. Eks selline lugu jätkub oktoobriski. Vaatame konkreetsemalt, mis seekord juhtub.

Kuuloomine on 2. oktoobri õhtul. Kitsukest vana Kuu sirpi võis leida veel 1. oktoobri hommikul, mis tõusis ligi 2 tundi enne Päikest. Kuid 3. ega ka 4. oktoobril pole Kuud mõtet otsida, kuna Maa kaaslane loojub ikka veel veidi enne Päikest. Palju parem pole asi ka 5. ja 6. oktoobril, kuid mõni teravsilm võib Kuu enne Päikese loojumist kuskilt üles leida. 7. ja 8. oktoobril on juba paksemaks saanud kuusirp arvatavasti leitav, kui vaatleja paikneb lagedal, kuid tingimused on ikka väga kehvad, Kuukene-noorekene paistab siis lühiajaliselt väga madalas lõuna-edelataevas.

Siis saabub 9. oktoober, juhtumisi kolmapäev, kuid see polegi antud kontekstis oluline. Kuu loojub Tartus 1 tund ja 40 minutit pärast Päikest. Ikka väga ruttu, kuna sirbiks ei saa Kuu enam pidada (juba järgmisel päeval saabub Kuu esimene veerand).
Kuu pole siis ka kaua taevas olnud, olles tõusnud veidi enam kui 2 tundi enne Päikese loojumist. Konkreetrsemalt: Tartus tõuseb Kuu kell 16.19 ning loojub kell 20.05. Vahepeal, kell 18.24 loojub Päike.
Kokku aga saame, et Kuu (täpsemalt selle ülemine serv) asub horisondi kohal 3 tundi ja 46 minutit. Päris vähe!

Umbes sellise kujuga on Kuu 9. oktoobri õhtul, asudes väga madalas

Uurime asja Tallinnas, kujutades ette, et leiame vaatluseks lageda koha, kus parajasti isegi kastjalgrattureid ei seikle. Kuu tõuseb Tallinnas (ikka 9. oktoobrit arvestades) kell 16.50 ning loojub kell 19.51. Päike loojub samas kohas kell 18.30. Päris lihtne on veenuda, et Kuu nähtavus piirdub 3 tunni ja 1 minutiga.
Seda jällegi ülemise serva arvestuses, sest nii neid tõuse-loojanguid defineeritakse. Üleni on Kuu nähtav veel lühemat aega.

Muuseas, Tallinn paikneb Tartust lääne pool. Peaksime teadma, et kõik tõusud-loojangud, mis leiavad aset mingist meridiaanist lääne pool, toimuvad hiljem kui antud meridiaanil. Seega oleks loogiline see, et Kuu tõuseb Tallinnas hiljem kui Tartus. Samuti ka see, et Päike loojub Tallinnas varem. Siiski tekitab kõhklevaid mõtteid asjaolu, et Päikese loojanguaegade vahe on 6 minutit, Kuu tõusuaegade vahe aga hoopis 32 minutit (vt eestpoolt).
Kuid nüüd satume täielkku hämmingusse, kuna Kuu loojub Tartus 14 minutit HILJEM kui lääne pool asuvas Tallinnas!

„Mina tean!” ütleb keegi. „Kuu liigub tähistaeva taustal ju vastupidises suunas, ida poole!” Ega see väide vale ei ole. Kas teeme siis järelduse, et peale Tallinnas loojumist liigub Kuu taevas pika nurkvahemaa ida poole, et saaks Tartus hiljem loojuda? Seega peaks Kuu Tallinnast vaadates kohe peale loojumist uuesti samast kohast tõusma ning seejärel uuesti loojuma?
Ka Tartus peaks siis olema kella 8 paiku õhtul selline olukord, et Kuu loojumine ajutiselt seiskub ja pöörduks korraks koguni suunalt vastupidiseks.

Noh, nagu öeldud, eelmise lõigu alguses esitatud väide iseenesest on õige: Kuu liigub keskelt läbi iga päev 13 kraadi ida poole. Veidi üle 27 päerva läheb aega, et Kuu jõuaks samade tähtede kõrvale tagasi. Siiski peame arvestama, et Kuu ei liigu ekvaatoriga paralleelselt vaid pigem mööda ekliptikat. Tegelikult on Kuu orbiit ka ekliptika tasandiga 5.1 kraadise nurga all. See tähendab, et Kuu liikumine läänest itta, arvestades ekvatoriaalseid koordinaate, pole päevade lõikes võrdsete sammudega. Kuid 27 päevaga (ja pisut üle selle) saab ring ikkagi täis.

Kuid mõnede minutitega ei juhtu siiski eriti midagi, kujutlegem siis Kuu „omaliikumist” ükskõik mis koordinaatides: Kuu asukoht tähtede taustal on nii lühikese ajavahemiku vältel praktiliselt konstantne. Seega eelmises lõigus kirjeldatud „kuuvigurid” ikkagi arvesse ei tule.

Põhjus, miks Kuu nt 9. oktoobril Tartus hiljem loojub kui Tallinnas, seisneb selles, et Tallinn erineb Tartust ka laiuskraadide osas, asudes Tartust põhja pool. Samasse võtmesse asetame Kuu suure lõunapoolse nurkkauguse taevaekvaatorist. Lisaks on ju Maa ümmargune, mitte lame. Tõsi küll, „lamemaalasteks” tahetakse nimetada just neid, kes teavad, et Maa on ümmargune (kuigi mitte päris täpselt kerakujuline), aga see sellega…

Teisiti võib ka nii öelda, et mängus on seesama Kuu kehv ehk madal ja lühiajaline asend vaatlusteks. Mida kaugemal lõunataevas Kuu paikneb, seda lühemat aega on ta põhjapoolkeral vaadeldav. Ehk siis mida enam põhja pool vaatleja paikneb, seda lühemat aega ja madalamal paistab toodud tingmuste puhul Kuu. See on mõistagi üldine reegel, mis kehtib iga taevaeha kohta. Kuid kuna Kuu nähtavustingimuste muutlikkus on märkimisväärne, on ajas muutlikud ka Kuu vaadeldavuse tingimiuste erinevused.

Antud juhul avaldub erisus muuhulgas selles, et Kuu loojub 9. oktoobril Tartus varem kui Tallinnas.

Kuu oktoobrikuu „maksimum”

Kui on miinimum (või miinimumid), siis sümmetriakaalutlustel ei tohiks puududa ka maksimum (või maksimumid). Tõepoolest, oktoobrikuus on olemas ka päev(ad), kui Kuu nähtavus on väga hea. Sümmetrikaalustlustest võib sedagi eeldada, et kui väga madalas asendis on Kuu pisut enne 1. veerandit, siis kõrgeimas asendis paistev Kuu juhtub olema pisut enne viimast, 3. veerandit.

Tõepoolest, nii see ongi. Kuu viimane veerand on 24. oktoobri ennelõunal. Kuu „maksimaalne seis” on paar ööd varem, 21. oktoobri ööl vastu 22. oktoobrit. Võtame jälle kõigepealt Tartu. Päike loojub 21. oktoobril kell 17.51. Vananev, kuid veel siiski „tüsedavüitu” Kuu tõuseb kell 18.46, vähem kui tund peale Päikese loojumist, siis on ju alles hämarik. Täpsemalt, äsja on siis konkreetsemalt õppenud alles tsiviiilne hämarik, kestavad nautiline ja astronoomiline hämarik. Kuu loojub 22. oktoobril kell 15.48. Päike tõuseb 22. oktoobri hommikul kell 8.05 ja loojub kell 17.49, paar tundi hiljem kui loojub Kuu.

Kuu tõusu ja loojangu ajamonentide vahe Tartus on aga 21 tundi ja 2 minutit. Kui võrdleme seda ajavahemikku maksimaalse Kuu nähtavusajaga septembris, siis oktoobris tuleb 6 minutit juurde. Asi on selles, et Kuu liikumine oma orbiidil ei ole samas faasis kellaaegade muutumise ja päevade vaheldmise rütmiga. Lisaks on Kuu täpne orbiit keerulisem kui ellips.

Umbes sellise kujuga on Kuu 22. oktoobri hommikul, asudes kõrgel taevas

Siirdume Tallinna. Päike loojub 21. oktoobril kell 17.56. Kuu tõuseb kell 18.33. Päikese loojumisest on möödas pisut üle poole tunni, seega poolvalge aeg alles. Kuu loojub aga alles 22-sel oktoobril kell 16.17. Päike tõuseb 22. oktoobril Tallinnas kell 8.16 ja loojub kell 17.53, vaid poolteist tundi pärast Kuu loojangut. Paneme tähele, et Kuu pole veel viimases veerandis, kuid ligemale kogu päeva peaks Kuu paistma ju kuuloomise aegu! Võrreldes Kuu tõusu ja loojangu ajamonente Tallinnas, saame, et Kuu on vaadeldav järgemööda 21 tundi ja 44 minutit.

Kuna Kuu asub sedapuhku taevaekvaatorist väga kaugel põhja pool, avaldub see ka selles, et sedapuhku Kuu tõuseb Tallinnas varem kui Tartus. Tähelepanuväärne on aga kindlasti ka see, et Tallinnas on Kuu näha 42 minutit, ligemale kolmveeerand tundi kauem kui Tartus.

Kuu „ekstreemumitest” teisel pool Soome lahte

Tekib mõte, mis juhtuks, kui liiguksime veelgi enam põhja poole. Tõsi küll, kohe tekib looduslik takistus Soome lahe näol. Kuid tublimad mehed olevat suisa üle Soome lahe ujunud. Siiski, jätame sügisese ekstreemspordi kõrvale ja aerutame, purjetame või lihtsalt „laevatame” või koguni lendame Soome välja.

Oleme Helsingis (60 kraadi 10 kaareminutit põhjalaiust), mis muuseas asub Tallinnale märksa lähemal kui Tartu. Tallinna ja Helsingi vahemaaks hinnatakse ümmarguselt 80 kilomeerist. Tallinn-Tartu maanteel näitavad kilomeetripostid vahekauguseks 186 kilomeetrit, kuigi otsejoones on see vahemaa siiski väiksem. Käsitleme endiselt 21. ja 22. oktoobrit.

Päikese loojanguaeg Helsingis on kell 17.53. Kuu tuleb nähtavale kohe varsti, kell 18.15 (22 minutit híljem). 22. oktoobril on Päikese tõusuaeg kell 8.18, Kuu, mõistagi, paistab siis kõrgel-kõrgel taevas, kõrgemal kui Eestis. Kuu loojub kell 16.53 ja Päike loojub kell 17.50. Seega loojub meie „paksuvõitu” Kuu, mitte loomise lähistel olev Kuu, alles tund enne Päikese loojumist!

Kuu on Helsingis (ehk Soome lahe põhjakaldal, siinsamas, Tallinna lähedal…) nähtav 21. opktoobril vastu 22. oktoobrit 22 tundi ja 38 minutit!

Oleme Helsingis ja uurime Kuud varem, 9. oktoobril, veidi enne 1. veerandit. Kuu tõuseb kell 17.08 ja loojub kell 19.30. Vahepeal, kell 16.28, loojub ka Päike. Kuu tõusu ja loojangu ajamomentide vahe on aga 2 tundi ja 22 minutit. Ei ole just palju.

Liikudes Helsingist edasi põhja poole, jämedalt võttes veel kord Tartu ja Tallinna vahemaa jagu, siis põhjalaiusel 61 kraadi ja 16 kaareminutit satume olukorda, kus 9. oktoobril jääb Kuu tõusmata. Eelneval ja järgneval õhtul on Kuu aga veel (juba) vaadeldav.
See pole sugugi põhjapolaarjoon, kus Päike talvisel pööripäeval ei tõuse. Põhjapolaarjoon asub meie käsitletud laiuskraadist palju kaugemal põhja pool; vastav laiuskraad on teatavasti alles 66 kraadi ja 34 kaareminutit.

Vaatame, mis juhtub samal laiuskraadil, 61 kraadi ja 15 kaareminutit, 21. oktoobril vastu 22. oktoobrit. Tuleb välja, et Kuu ei tõuse ka 21. oktoobril! Enamgi veel, Kuu jääb tõusmata ka 22. oktoobril! Vaat nüüd on küll jama lahti. Kuu peaks ju väga hästi paistma! Kuhu kadus Kuu nüüd?

Eks vastus ole analoogiline prillide otsimisega, kui prillid on ees.
Kui Kuu on juba tõusnud, ega ta siis teist korda tõusta saa, sest „kaksikvenda” Kuul ju ei ole. Asi on selles, et sedapuhku on Kuu loojumatu. Seda võiski tegelikult juba eeldada, arvestastades Kuu nähtavust Helsingis. Vana Kuu tõuseb 20. oktoobril kell 17.31, enne Päikese loojumist. Kuid 21. oktoobril Kuu ei loojugi. 22. oktoobril jääb Kuu samuti loojumata, asudes Päikese loojangu ümbruse aegu otse põhjas, kuigi madalas, silmapiiril. Kuu loojumine leiab lõpuks aset 23. oktoobril kell 17.13. Ärme unustame, et asume mängult Soomes, laiuskraadil 61 kraadi ja 16 kaareminutit, Helsingist otse põhja suunas.

Aga… Kuu ei loojunud koguni 2 ööpäeval. 9. oktoobril jäi Kuu tõusmata „vaid” 1 ööpäeva jooksul. Uurime veel asja. Tuleb välja, et Kuu muutub mitteloojuvaks meile veelgi lähemal, põhjalaiusel 60 kraadi 34 kaareminutit. Ega selleks pole muud vajagi kui uuesti Helsingist startides veel kord ligikaudu läbida Tallinna ja Helsingi vahemaa (põhja suunas). Tõepoolest, mainitud laiuskraad on vaid kraadi jagu rohkem põhja pool kui Tallinn. See nurkvahemaa on isegi pisut väiksem kui Tartu ja Tallinna puhul, kui jällegi arvestada laiuskraade.

Miks muutub Kuu mittetõusvaks ja mitteloojuvaks erinevatel laiuskraadidel? Asi on peamiselt selles, et arvestada tuleb Maa atmosfääri keskmist refraktsiooni, mis „tõstab” silmapiiri lähedal olevaid taevakehasid näivalt kõrgemale kui need tegelikult on. Seetõttu kujunevad ka Kuu tõusmise ja loojumise ajamomendid alati Kuu nähtavuse kasuks võrreldes sellega kui refraktsiooni ei esineks. See kehtib kõigi taevakehade kohta. Seetõttu algab nt ka polaarpäev polaarjoontel alati varem ja lõpeb hiljem kui pööripäevade täpsed ajamomendid näitavad (siia lisandub ka Päikese ülemise ääre efekt nagu ka Kuu puhul).

Tähistaevas

Õhtutaevas tervitab meid kõigepealt aastaaegade muutumise tõttu Sügiskolmnurgaks ümber nimetunud Suvekolmnurk kolme heledat tähena: kõrgel lõunataevas paistavad Deeneb (vasakul) ja Veega (paremal, heledam). Neist allapoole jääb kolmas hele täht Altair, olles pisut tuhmim kui Veega ja pisut heledam kui Deeneb. Vastavad tähtkujud, kus tuhmimadki tähed välja ilmuvad, on Luik, Lüüra ja Kotkas. Läbi Luige ja Kotka kulgeb allapoole Linnutee, mis Luiges tundub isegi kaheks hargnevat. Teine haru, tundub, et „lõpeb otsa”. Kotkast allpool leiame heledaima osa Linnuteest, konkreetne, vähe silmatorkav tähtkuju samas kohas on Kilp. Linnutee jätkub veelgi allapoole, hea ilma korral isegi väga madalal asuvate Amburi tähtkuju tähtedeni, kuid päris vastu silmapiiri Linnutee riba siiski ei ulatu.

Kõik pole õige, mida oma silmaga näeme. Linnutee, reaasluses hiigelsuur täheketas meie ümber, sisaldab peale tähtede ka gaasi ja tolmu. Tähtede kiirgust neelavad tolmupilved tekitavadki Luige piirkonnas Linnutee näiva hargnemise ja ühe haru katkemise efekti.
Teine „valede autor” on Maa atmosfäär: maapinnal seisva vaatleja jaoks on silmapiiri lähedastes suundades atmosfäär eriti paks ning seetõttu hajub läbitulev valgus eriti intensiivselt ja tähtede heledus väheneb, ehkki vaid näivalt. Seetõttu ei näe me Eestis ka seda, et tegelikult on Linnutee Amburi suunal mitte „ära kustumas ”, vaid hoopiski kõige heledam, veel heledam kui Kilbi tähtkujus. Amburi tähtkuju kanti jääb suunalt ka Linnutee tsenter.

Varaõhtuses läänetaevas „süttib” oranzikas Arktuurus, Eestis põhimõtteliselt näha olla võivatest tähtedest heleduselt teisel kohal, napilt Veegat heleduselt edestades. Tähtkuju on Karjane, mis läänekaares kenasti püsti seisab, kuid vajub allapoole ja Arktuurus edaspidi loojub. Karjase karikat meenutava kontuuri ülemine osa aga ei koojugi, jäädes Põhjanaelast allpool ka põhjakaarde sattununa nähtavaks. Siiski, üldiselt jääb Karjase loojumatu osa tähele panemata. Mis puutub Arktuurusesse, siis umbkaudu samal ööl (9-ndal vastu 10-ndat oktoobrit), kui õhtul on näha Kuu oma väga madalas asendis, siis vastu hommikut peaks Arktuurus uuesti kirdetaevas nähtavale ilmuma, olles järgnevatel hommikutel üha paremini vaadeldav. Nii et Arktuurusest saab edaspidi mõneks ajaks nii ehatäht kui koidutäht. Suuri tähti sõnade alguses ei julge Veenuse tõttu kirjutada, kuna ka Veenus on madalas paikneva Ehatähena õhtuti vaadeldav.

Kesköö ümbruses asuvad lõunakaares „vesise maitsega” tähtkujud Kalad, Veevalaja ja Vaal. Kuigi Vaalas on ka mõneti heledamaid tähti, on kokkuvüttes tegu taevaalaga, kus puuduvad heledad tähed. Sama lugu, heledate tähtede puudus, on ka Vaalast hiljem tõusva Eriidanuse tähtkujuga. Tõsi küll, Eriidanuse lõunapoolne osa jääb Eestis nähtamatuks ja seal on koguni 1. suurusjärgu täht, Achernar. Aga väga see teadmine vist ei lohuta. Õnneks päästab välja planeet Saturn, mis annab Veevalaja tähtkujus asudes kesisele taevapiirkonna pildile palju juurde.

Nagu planeetide rubriigis juba juttu oli, paistavad öö hommikupoolses osas ka hästi ka planeedid Marss ning eriti Jupiter. Öö kaugemale edenedes tõuseb taevane jahimees Orion, mille vöö tähed on tõusmise aegu alla vasakule kaldu. Kui Orion on ilusasti nähtaval, tõuseb kagust ka Siirius, heledaim kinnistäht nii Eestis nähtavaist kui ka üldse kogu tähistaevas. Siiski, võrdluses Jupiteriga jääb Siirius alla. Küllalt heledaid tähti on hommikutaevas rohkemgi.

Paneme tähele, et Veega ja Deeneb jõuavad kõrgelt lõunataevast hommikuks madalasse põhjakaarde; õhtul madalas kirdetaevas asunud Kapella kerkib hommikuks kõrgele.

Suur Vanker asub õhtuti madalas loode-põhjataevas, Kassiopeia kõrgel kirdetaevas, peatselt seniidis. Edaspidi Suur Vanker kerkib, Kassiopeia vajub omakorda allapoole.

Drakoniidid

Nagu ikka, ootame ka tänavu drakoniidide meteoorivoolu, mille maksimum peaks saabuma 7-nda oktoobri ööl vastu 8-ndat oktoobrit, intensiivseim peaks nähtu olema vastu hommikut. Radiant asub Lohe tähtkujus, suunalt mitte väga kaugel naabertähtkujust Lüüra, heleda tähega Veega. Kuna aga radiant öö jooksul allapoole vajub, siis tasub meteoore vaadelda terve öö, pigem ehk isegi õhtupoole ööd, samuti ka järgneval ööl. Pikalt drakoniidid üldiselt näha ei ole, eeldatakse esinemiskuupäevi 6. kuni 10. oktoober. Maksimumi arvuga pole asi aga üldse lihtne, seegi tuleks ise iga kord kindlaks teha, sel aastal samuti. Drakoniidid võivad küllalt ennustamatult kujuneda vägagi võimsateks, samas, kindel ei saa selles ka kunagi olla…

Drakoniide 2023. aastast

Mida teeb Kuu? Noh, sellest oleme juba rääkinud. Noore Kuu sirp on 7. õhtul vaevu lühiajaliselt leitav ja loojub kiiresti. 8-ndal pole lugu eriti parem. Nii et praktiliselt Kuu drakoniidide vaatlusi üldse ei sega.

Orioniidid

Peale oktoobri keskpaika võime järjekordselt näha ka kuulsa Halley komeedi tükikesi, sest Maa satub järjekordselt selle komeedi orbiidile küllalt ligidale. Orioniide, kuigi hõredalt, võib hinnanguliselt leida päris pikalt, 2. oktoobrist 7. novembrini. Üldiselt tuntakse neid siiski pigem „20. oktoobri kandi” meteooridena. Tõepoolest, maksimum peaks esinema 21. oktoobri ööl vasti 22. oktoobrit. Orioniidid pole samas tuntud eriti suure aktiivsusega. Siiski tasuks taevasse vaadata, kuna mõned lendtähed võivad olla ootamatult heledad. Samuti on vahva efekt see, et oriniiidide meteoorid kihutavad taevas väga kiiresti, isegi kiiremini kui augustikuised kiired perseiidid. Päris ühesugused ei ole siiski ka konkreetse meteoorivoolu meteooride kiirused. Orioniide õhtul otsida ei tasu, kuna radiant tõuseb öösel, seega on tegu hommikuse meteoorivooluga.

21. oktoobri öö vastu 22. oktoobrit on meil ka juba palju mainimist leidnud. Ikka selle Kuu kõrgelt ja pikalt nöhtavuse suhtes. Ning eriti kõrgel on Kuu vastu hommikut… Kuna ka Kuu faas on veel küllalt suur, 2 päeva enne viimast veerandit, siis orioniidide vaatlus on sedapuhku Kuu poolt üsna põhjalikult rikutud. Heledamaid meteoore, kui neid juhtub, muidugi näeb.

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)

12. oktoobril jõuab perigeesse ehk Maale lähimasse asendisse septembris mainitud komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Siis pole ta Eestis ikka veel vaadeldav. Oktoobri teises pooles võib komeet osutuda palja silmaga madalavõitu edelataevas vaadeldavaks. Komeet liigub oktoobrikuu jooksul Lõvi, Neitsi, Mao ja Maokandja tähtkujudes. Lootused komeedi heledusele on küllalt erinevad. Juhtuda võib ju positiiivseid üllatusi, nagu komeedid vahel pakuvad. Eks uurime ja vaatame.

Lõpulauseks

Kuu oma noores faasis paistab sedapuhku õhtuti kehvasti. Orioniidid paistavad omakorda Kuu tõttu kehvasti. Midagi on lahti. Keegi peab olema süüdi.

Võtame loo lõputsitaadi, kasutades taaskord “Kälimeeste” seriaali, veidi muudetud kujul:

„Kui sinu käest välja pressitakse
ja sa sellest ei teata
ja ikkagi teada saadakse,
sind pannakse kinni, jah?
Isegi kui väljapressijat kätte ei saada,
sind pannakse ikka kinni
kuriteo varjamise eest?!”

Kultuurisoovituseks võiks lisada ringhäälingu arhiivist audioloo “Hääl krokodilli kõhust” (1981).

Huvitav lugu…

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/kuuldemang-kuuldemang-haal-krokodilli-kohust

Kuu faasid

• Kuuloomine: 2-sel kell 21.49
• Esimene veerand: 10-ndal kell 21.55
• Täiskuu: 17-ndal kell 14.26
• Viimane veerand 24-ndal kell 11.03

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

Sedapuhku on täitunud järjekordne näide sellest, mida praktikas tähendavad tõotused ja lubadused. Pööripäev on juba kolme päeva kaugusel, kuid septembrikuu loo lõpuosa tuleb alles nüüd. Siit moraal: ei tohi kunagi mitte midagi lubada; kui, siis ainult tagantjärele.

Kuu uskumatud tiitlid

18. septembri osaline kuuvarjutus möödus vaikselt. Kuidagi eriti vaikselt. Kuid ehk oli asi seda väärtki: varjutus toimus valgenevas hommikus küllalt madalas taevas ning, mis vist kõige olulisem, esines üpris kasin faas.

Kuu on Maa looduslik kaaslane. Jälgides Kuud ja selle kuju ööpäevaseid ja ka pikemaajalisi muutusi, öeldakse, et Kuu muudab oma faasi.Tegelikult mõistagi ei liimita õhtuti paistvale noorele Kuule laaste juurde, samuti ei hööveldata Kuu-viilakaid hommikuti paistva vana Kuu faasi ajal vähemaks. Kuu faaside vaheldumise “mäng” käib esiteks seetõttu, et Kuu on (vähemalt ligikaudu) kerakujuline taevakeha ning teise asjaoluna muutuvad korrapärase järjepidevusega Päikese, Kuu ja Maa vastastikused asendid.

Kuid Kuu faaside muutlikkusest tundub rahvamassidele olevat vähe. Seal, kus juba ordeneid ees, sinna mahub neid vist alati hulgim ka juurde… Järgnevalt tooks mõningase kommeteeritud loetelu, mis kindlasti ei ole lõplik.

Verekuu nr. 1

Sellise „verekuu” variandi puhul on tegu täieliku kuuvarjutusega. Kuuvarjutuse korral ei kao Kuu vaateväljast täielikult. „Ärakadunud” osa Kuust jääb samuti nõrgalt nähtavaks, omandades punakaspruuni värvuse. Põhjuseks on Maa atmosfäär, millest läbi minnes valguskiirgus hajub. Lühikesed lainepikkused ehk sinisem valgus hajub rohkel määral suvalistes suundades ning Kuuni jõuab sellist kiirgust vähe. Kud mida pikema lainepikkusega ehk mida punasem on valgus, seda suurem on võimalus, et kiirgus ikkagi Kuuni jõuab ja sealt ka tagasi peegeldub. Seda meie siis Maa pealt ka näeme. Suure intensiivsusega tuhkvalguskiirgus muidugi ei ole, kuid selge taeva korral on see siiski vaadeldav. „Verekuu” auimetus siiski miskpärast osalise varjutuse puhul ei paista kehtivat.

Kuu täisvarjutus. Mõnes kohas hüüavad mõned seda verekuuks.

Verekuu nr. 2

Tuleb ette, et mõnikord esineb järjestikku 4 täielikku kuuvarjutust, ilma et vahepeale jääks osalisi kuuvarjutusi. Selliseid varjutuste tsükleid nimetatakse tetraadideks. Tetraadi-siseseid kuuvarjutusi hüütakse mõnede poolt eraldi „verekuudeks”. Nii et sellised täielikud kuuvarjutused on kokkuvõttes kahekordsed „verekuud” või „verekuud” ruudus! Ega siin midagi rohkem kommenteerida ei oskagi…

Sinine Kuu nr. 1

Sünoodilise kuu pikkus, mille järel kordub sama Kuu faas, on umbes 29.5 päeva. Kalendrikuu on omakorda aga 30 või 31 päeva pikkune, erandiks on veebruar 28 või 29 päevaga. Seega on küllalt head võimalused, et mõnikord satub Kuu sama faas ilmnema kahel korral sama kalendrikuu jooksul. Kui selliseks Kuu faasiks satub olema täiskuu, olgem siis kuulekad ja uuendustega kaasaskäivad isikud ning nimetagem sellist, teist täiskuud samal kalendrikuul „siniseks kuuks”. (Kui see juhtub esmaspäevasel päeval, siis võib ehk ka vastavat nädalapäeva nimetada „siniseks”…)

Täiskuu. Mõnikord öeldakse lisaks, et see on sinine Kuu, mõnikord ka superkuu.

Sinine Kuu nr. 2

Tatika Jaanid ja Vesipruuli Salomonid on leidlikud. Selle tõestuseks on kasvõi see selles, et ka Kuu siniseks nimetamiseks on teinegi põhjus leitud.

Aasta jooksul on neli aastaega: kevad suvi, sügis ja talv. Aastaaegade ajalised algused on seotud Maa ja Päikese vastastikuste asenditega. Märtsikuine kevade algus toimub siis, kui Päike satub paistma täpselt Maa ekvaatori kohal, olles siirdumas taeva lõunapoolkeralt põhjapoolkerale. Juunikuus algab suvi, see tähendab, et Päike paikneb ekvaatorist kõige enam põhja pool, asudes Vähi põõrijoone kohal. Septembrikuus, sügisese pööripäeva mpmendil, on Päike taas otse Maa ekvaatori kohal, olle siirdumas lõunapoolkera kohale. Detsembris on talvine pööripäev, selle täpne moment määrab talvise pööripäeva; Päike asub siis ekvaatorist kõige kaugemal lõunapoolses asendis, asudes Kaljukitse pöörijoone kohal. Sellest kõigest on meil varemgi juttu olnud.

Kui mõne aastaaja sisse langeb juhtumisi 4 korda täiskuu, siis järjekorras kolmas neist on sattunud pikeobjektiks nimega „sinine Kuu”, vähemalt mõnede allikate järgi. See on siis „sinise Kuu” teine variant. (Jällegi ei oska esitada takistusi, miks ei võiks selgi juhul vastavat esmaspäevale langevat nimetada „siniseks”!)

Superkuu

Kuna Kuu orbiit meenutab ellipsit, siis igal orbitaalsel tiirul on Kuu Maale kord lähemal, kord kaugemal. Kuu liikumise periood mööda oma orbiiti kannab anomaalse kuu nimetust. See pole aga päris võrdne Kuu faaaside vahetumise perioodiga ehk sünoodilise kuuga. Tulemuseks on see, et nii nagu iga muugi Kuu faas, tuleb ka täiskuu faas mõnikord ette siis, kui Kuu on Maale oma orbiidi perigee lähedal ehk siis Maale kõige ligemal. Selline Kuu faas on miskipärast ära teeninud „superkuu” nimetuse.

Midagi ülimalt erilist pole siiski ka „superkuu”, sest kauguste erinevus pole eriti suur, lisaks peame arvestama, et me tajume ju valgust logaritmina tõelisest kinnipüütavast kiirgusest, seetõttu pole praktikas „superkuuga” eriti suurt ette võtta. „Superkuu” on tõesti ka veidi suurema läbimõõduga kui „mittesuperkuu”, aga kuna etaloni kõrval pole, siis ei hakka ka pisut suurem või väiksem Kuu läbimõõt silma, vähemalt mitte eriti. Siiski üks oluline aspekt on: kui täielik päikesevarjutus satub „superkuu” ajale, siis on varjutus tõepoolest täielik, mitte rõngakujuline. Vähem, kuigi siiski, mängib siin rolli ka Maa pisut muutuv aastane kaugus Päikesest.

Mustad Kuud ja muudki

„Mustad Kuud” olevat samuti olemas. Siingi ei piirduta ühe variandiga. Ühel juhul on asi nii, et „must kuu” tähendab veebruarikuud ilma ühegi täiskuuta selle käigus. Jääbki kuidagi segaseks, kas mustaks tuleks lugeda kalendrikuud veebruari või taevakeha nimega Kuu… Teisel juhul võivat Kuu „must” olla ka juhul, kui kalendrikuusse satub teine kuuloomine.

Esineda võivad ka „märg Kuu” ja „kuiv Kuu”.
„Märja Kuu” esinemine on soodustatud troopikavöötmes; selline olukord vastab loojuma hakkava kuusribi täiesti selili olekule, meenutades veekaussi. „Kuiv” on Kuu mõistagi siis, kui sirp on pigem püstine.

Tuleb veel meeles pidada, et kuna Maal on palju erinevaid ajavööndeid ning samuti on olemas kuupäevaraja, siis igal pool maakeral ei pruugi mõnda sorti Kuu samal kuupäeval esineda.

Kindlasti saab moodustada ja ongi moodustatud Kuust igasugu
muidki kombinatsioone.

Ilus rahvusvaheline folkoloor see kõik, eks ole?

„Kõikvõimas” füüsika

Astronoomilisi protsesse kirjeldatakse üldiselt füüsika kaudu, kuigi mõistagi on mängus ka muud loodusteadused. Füüsika püüab kõige üldisemalt kirjeldada kõiki maailma sündmusi, kuigi, tõsi küll, ka füüsika hambad ei ole lõpmata teravad, vähemalt praeguse seisuga.

Järgnevas püüaks esitada konkreetse näite, kuidas füüsika abil püütakse seletada ka tänapävaseid filmimuinasjutte. Edasine jutt keskendubki ühe taolisele loo lühikokkuvõttele ja selle teadusliku selgituse katse „retsensioonile”.

„Teadmata kadunud” ehk võõrkeeli „Lost”

2005. kuni 2011. aastani näidati ühel Eesti telekanalil seriaali „Teadmata kadunud”. Interneti avarustest leiab prargugi mitmeid võimalusi seriaaal (koos epiloogiga!) ära vaadata, ka subtiitreid leiab, kui veidi otsida. Tõsi, aega ja kannatust tuleb varuda, epiloogiga koos on vaja vaadata ära kokku 122 jagu (iga osa ümmarguselt 40 minutit). Lugu hakkab hargnema peale seda hetke, kui ookeani kohal ära eksinud lennuk mingi saare kohal ootamatult osadeks lagununeb ning alla kukub. Filmis oli juhtumi kuupäevaks märgitud 22. september 2004. aasta. Oleme jõudnud järele ja juba pisut möödagi läinud selle „sündmuse” 20. aastapäevast.

Loo sisust (võib jätta lugemata)

Mingi imelise juhuse läbi pääsevad päris paljud lennureisijad hirmsast avariist siiski vaid väiksemate vigastuste või ainult tühiste kriimustustega ning hakkavad saarel asjatult päästjaid ootama. Päästjate asemel hakkab aga aegsasti ning üha enam ilmnema, et saar varjab endas mingit aeg-ajalt erinevatel viisidel avalduvat salapära ning vaenulikkust. Aegapidi selgub, et algul asustamata tundunud saarel leiduvad ka püsielanikud ehk Teised, kes endid tutvustada ega näidatagi ei soovi, kuid samas siiski sooritavad allakukkunute vastu erinevaid ning ootamatuid vandalismiakte. Lisaks eksisteerivad saart enamuses katva džungli varjus eksootilised, samas väga ohtlikud loomad, kellede „juhtfiguuriks” osutub salapärane „koletis”, kes suudab vajadusel sooritada sellise mastaabiga hirmuäratavaid tempe, mis võiksid jõukohased olla vaid ammu väljasurnud dinosaurustele.

Pikapeale leiavad ellujäänud saarelt üha uusi salapäraseid asju: rohkem või vähem maa alla ehtitatud ning peidetud punkrilaadseid, aga enamikul juhtudel koguni kõrgtehnoloogiat sisaldavaid ehitisi, mille otstarve jääb samuti pikka aega segaseks. Siiski selgub punkrid uurides, et saart on kunagi püüdnud asustada ambitsioonikate kavatsustega teadlaste grupp. Kuid kas, miks ning kus nad nüüd endid peidavad? Tekib küsimus, kas need teadlased ongi salapärased kurjad Teised seal dzunglis? (Aegapidi selgub, et siiski mitte, kuigi teatud seosed on olemas.)

Lisaks ilmub merelt saarele päästjate asemel hoopiski veel üks kahtlane ning kindlasti kuriteglik kamp, kes saarel asuvate Teistega sõdima asuvad. Mõistagi ei salli need „uued pahad” ka lennuõnnetuse rahvast.

Aegamööda siiski karastub (erinevate „juhtumite” tõttu paraku üha väheneva liikmeskonnaga) lennuõnnetuses ellujäänute rühm, kes muide ka omavahel alailma tülli lähevad, võitluses nii Teiste, saare ohtliku fauna ning isegi Koletisega kui ka merelt saabunutega ja hakkavad endidki saarel aegamööda kehtestama.

Esimeses avastatud punkritest vaatab vastu täiendav mõistatus. Kas vajutada mahajäetud juhiste järgi teatud korrapära järel teatud nuppu või oodata-vaadata, mis vastasel juhul saab. Viimaks selgubki (taas mitmeid konflikte sisaldava) praktika käigus, et nupule mittevajutamine toob tõepoolest kaasa jubeda kaose vähemalt saarel ja seda ümbritseval merel, kuid võb-olla isegi (peaaegu?) kogu maailma ulatuses. Õnneks selgub juba totaalse katastroofi käimamineku käigus viimasel hetkel, et kuskil punkrinurgas on olemas veel „tagavaranupp”, mistõttu maailm siiski „õhku ei lenda”. Hakkab selguma, et saare salapära on suuresti seotud kohaliku ekstreemselt võimsa elektromagnetismi ilmingutega saarest allpool sügavas maapõues.

Kuid sellest kõigest on ikka veel vähe. Vähemalt ühe, hiljem leitava punkri sisu on veelgi „kangema kraadiga”. Selle punkri kaudu saab nimelt võimalikuks tekida koguni saare ja ümbritseva mere nihkeid nii ruumis kui ka ajas. Mõistagi hakkavadki sellised sündmused ka juhtuma. Nii et seriaali algul lihtsalt põnev olukord läheb ikka täiesti ulmeliseks (ning kahjuks ka jaburaks) kätte.

Ometi on püstitatud juba seriaali alguses avalik eesmärk, et loo sündmused leiavad teadusliku seletuse. Ning seda siis viimaks ka teha püütakse. Päästerõngaks valitakse füüsikast Casimiri efekt, mis on füüsiku pilguga vaadates käsitletav kvantteooriana. Et aga laiadele vaatajamassidele ikka võimalikult segane ja kokkuvõttes usutav seletus saaks, siis ongi lahenduspaketi sisuks Casimiri efekt…

Mis on Casimiri efekt?

Casimiri efekt on nõrk elektromagnetiline kvantefek, millel puudub klassikaline, igapäevaelus tavaline analoog. Efekti lahtiseletamiseks võib siiski algul ette võtta tavaelus küllap palju rohkem aru saamist leidev klassikaline elektrodünaamika, konkreetesemalt elektrostaatika.

Juulikuu loos oli näiteks juttu hiigelkondensaatoritest seoses atmosfäärielektriga. Teeme nüüd asja lihtsamaks ning kujutame ette tavalist, normaalmõõtmetega konkreetset elektrilist kondensaatorit, mis koosneb kahest väga hea elektrijuhtivusega metallplaadist, mille vahele jääb õhuke kiht materjali, mis elektrit ei juhi (praktikas tähendab see, et vastav keskkond juhib elektrit võimalikult halvasti), selleks sobib ka õhk. Kui kondensaatori plaadid laaduvad (eri märkidega) laengutega, tekib plaatide vahel elektriline tõmbejõud. Lihtne.

Casimiri kvantefekt aga läheb kaugemale. Nimelt selgub kvantväljateoorias, et ülilähestikku paiknevad kaks plaadikest tõmbuvad teineteise poole ka elektrilaengut omamata.

Kvantmehaanika erineb klassikalisest füüsikast päris tublisti. Kvantmehaanika ning sealt edasi kvantväljateooria on ometigi aga välja arendatud, nagu muudki teoreetilise füüsika harud, katseandmete ja matemaatiliste seoste faktiliste kooskõlade abiga. Katseeadmetega sobivate matemaatiliste seoste arendamine võimaldab omakorda ennustada uusi katseandmeid ning nii need füüsikateooriad, kvantteeoria(d) nende hulgas, ongi arenenud.

Teooriad võib ennustada ja ka enustavad (päris) tihti täiesti uusi, seni märkamata jäänud protsesse looduses (nt elementaarosakese spinn) või siis omakorda seletada olemasolevaid nähtusi, millest varasemad teooriad pole jagu saanud. Selliseidki näiteid on mitmeid, nt ülijuhtivus. Taolise rivi liikmeks sobib ka Casimiri efekt, mis on muuseas väga nõrk efekt.

Casimiri efekti kaela on konkreetsel juhul riputatud kogu põnevusmuinasjutu „Teadmata kadunud” „teaduslik seletus”: kõik saare ajalis-ruumilised nihked, samuti saarel olevate inimeste ja ka loomade aegruuminihked (sealhulgas ka väljaspoole saart).

Kas Casimiri efekt on „tõeline ime”?

Siiski pole ka Casimri efekt mingi imerohi. Kvantefekt küll, kusjuures tegemist on efektiga, millel, nagu juba öeldud, puudub klassikaline analoog igapäevaelust. Kuid nii võib öelda paljude mikromaailma seaduste kohta, mida käsitlevad kvantteooriad.

Sissejuhatavalt ning samas kokkuvõtvalt on aatomimaailmas toimuv välja toodud aatomi- ja tuumafüüsika õppprogrammides koolides, samuti ka füüsika kõrgharidusõppe „esimeses ringis” füüsika üldkursuses. Casimiri efekt, tõsi küll, nagu mitmed muudki efektid, võib jääda aatomi- ja tuumafüüsikas siiski esimese hooga käsitlemata, kuna võib-olla ei aita eriti kaasa algse, üldise tervikmaailmapildi kujunemisel. Kuid see viimatine on vaid subjektiivne arvamus, mis ei ole vist eriti õige.

Siiski ei lükka Casimiri efekt nagu mitmed teisedki vähetuntumad efektid, maailmas ega teaduses mitte midagi ümber ega püstita ka uusi teaduse alussambaid.

Kõik siiski kahjuks asjadest olemusest väga aru ei saa; rõhutaks, et nende hulgas on neidki, kes peaksid oma paberil kirjas olevate ametioskuste ning töökohtade tõttu ikkagi aru saama. Ka kuulsas NASA-s ja mujalgi leidub taolisi tainapäid. (Muuseas, ka eeltoodud Kuu erinevate tiitlite puhul käib kirjandusest läbi termin NASA.) Või meenutame kasvõi kunagist Mars Polar Landeri ehitamist, mis tagantjärele meenutas kuulsat lugu Paabeli torni ehitamisest.

Casimiri efekti kaasa kaasates on tekitatud muuhulgas „varpajami idee. Selle abil pidavat saama mingit aegruumi osa „kaasa võttes” ehk siis liikuma pannes liikuda koos sellesama kihutava aegruumi osaga kuitahes suure kiirusega ja kuhu iganes nii ruumis kui ka ajas (valguse kiirus jääks siin täiesti „poisikese” rolli). Seriaalis ”Teadmata kadunud” kohtab samasuguseid asju.

Kuid ära unustatakse või ei osatagi näha, et vastu tuleb triviaalne viga. Nimelt äsjatoodud idee põhjal Casimiri efekti „efektne” rakendamine (mide me teha ei oskagi) nõuaks tingimata täiendavaid ning oluliselt SUUREMAID kasutatavaid energihulkasid, mille sisse pakituna Casimiri efekti loodetav „kasu” olematuks sumbuks. Sest need suuremaid energiaid kasutavad protsessid hävitaksid samal ajal Casimiri efekti loodetud mõju. Nii et väga kasulik on siinkohal meenutada parun Münchhausenit, kes tõmbas enda juukseidpidi soost välja. Teatud võrdlusena, kuigi mitte otsesena, võime ette kujutada ka külmkappi, mis külmetab. Külmkapi töötamine nõuab aga kokkuvõttes suurema soojushulga kasutamist kui see soojushulk, mille väevõimuga ringipaigutamine toob kaasa külmkapi temperatuuri languse.

Makroskoopiline elektromagnetism pole samuti „kõikvõimas”

Ka „Teadmata kadunud” – seriaalis ei ole Casimiri efektiga samamoodi mitte midagi ära teha. Ei suuda see esile kutsuda ega ka juhtida kolossaalselt tugevaid elektromagnetjõude, millel on antud muinasjutus samuti suur osakaal. Samuti pole teada vähimaidki katseandmeid ega teooriaarendusi, kus elektromagnetiline vastastikmõju toimiks nii, nagu juhtub seriaalis „Teadmata kadunud”, nt inimese muutmine hoopis millekski muuks kui inimene… (jutt ei ole „koduparteide” äkilisest vahetamisest…)

Aga mida ühest pikale veninud filmiseeriaalist ikka saab nõuda. Eks seal ole ka kordaminekuid. Näiteks tegelaste perekonnanimed. Nii füüsikud kui filosoofid peaksid palju tuttavaid kohtama… Mõni nimi: Daniel Farady, Eloise Hawking, John Locke alias Jeremy Bentham, Anthony Cooper, Rose Henderson, Danielle ning Alex Rousseau jt.

Tõsine füüsik võib lugemise lõpetada

Jätame füüsika-teoreetilised arutlused nüüd kõrvale. Mis siis „tegelikult” sel salapärasel saarel ikkagi toimub ja mis saab ellujäänud ning üha kokkukuivavast lennuseltskonnast?

Mõnede ellujäänute seltskonna liikmete poolne esimene katse parvega merele minna ning kuskilt abi tuua luhtub Teiste ülijultunud diversiooniakti tõttu praktiliselt kohe.

Vaenuliku laevadessandi, kes hiljem kohale ilmub, kiuste õnnestub mõnel ellujäänul siiski just nende väljastpoolt kohaletuleku tõttu saarelt minema pääseda.
Kuid selgub, et saare müstilised „haarmed” ei jäta ka vabadusse põgenenuid mentaalselt rahule. Üksteise järel jõutakse peale tekkinud hingepiinu otsuseni, et neil tuleb ühiselt saarele tagasi minna. Nüüd juba teadlikult püütakse provotseerida uus lennuõnnetus, mis neid muu maailma jaoks olematule saarele tagasi viiks ning mõistagi satutaksegi viimaks saarele tagasi, ise siiski lõpuni aru saamata, miks ikkagi nii jubedasse kohta naasta taheti ning naasetigi. Peatselt kohtutakse ka varem saarele jäänud kaaslastega ning võivad alata uued keerulised džungliseiklused ja konfliktid, ka omavahel ei suudeta endiselt just sõpradeks saada…

Siiski on tasapisi hakanud ka miskit välja selguma. Mõlemal lennureisijate vaenlaste seltskonnal, kes kõige rohkem siiski omavahel vaenu üleval peavad, on mõistagi ka juhid. Üks on saare püsielanike ehk Teiste praegune juht; teine, laevakamba juht, on aga endine, saarelt kunagi pagendatud Teiste juht, kellel on nüüdseks juhtida oma röövlikari. Tegu on praktiliselt elupõliste rivaalidega, siit ka kauakestnud konflikt nende vahel. Üks rivaalide juht, nüüdne sissetungija, saab lõpuks kismade käigus hukka, teine jääb uusi plaane sepitsema.

Edasi selgub aga, et eelnev oli vaid „sisssejuhatav rivaliteet” madalamal tasandil. Saarel toimuv põhiline ning väga pikaajaline konflikt käib hoopis Teiste kõige kõrgema positsiooniga „juhtoina” nimega Jacob ning tema nimetu kaksikvenna vahel. Need kurjamid sattusid saarele juba väga ammu, olles seal tegelikult ka sündinud. Jacobi „tume vend” on aga kunagi kauges minevikus sattunud saarealuse tugeva elektromagnetvälja vahetu mõju alla ning seetõttu rahvale juba tuntud „Koletiseks” moondunud, olles samas võimeline võtma ka teiste, enamasti juba surnud inimeste kujusid.

Jacob ongi see salapärane põhikavalpea, kes „koob niite” saarel ning koguni ka väljaspool saart, meelitades vahendeid valimata saarele aeg-ajalt uusi inimesi, muuhulgas ka neidsamu, kes sattusid lennuõnnetusse ning vaatab muiates pealt, kui kaua keegi saare vaenulikus keskkonnas hakkama saab. Ka “Koletis” ei ole loomulikult mitte kellegi vastu Jacobist sõbralikum…

Õnneks aga ootavad need kaks kurjuse põhikehastust saarel juba väga pikka aega ka võimalust, millal nad saaksid üksteist hävitada. “Koletise” kavala plaani abil saabki Jacob viimaks hävitatud. Üks suur vaenlane seega vähem ka lennuõnnetuse läbielanute jaoks. Kulub siiski veel tükk aega, enne kui ellujäänutel avaneb võimalus ka “Koletise” likvideerimiseks; lõpuks läheb siiski seegi asi korda.

Nüüd lõpuks on saar muutunud rohkem inimlembeliseks. Lennuõnnetuse üleelanud, kellest on nüüdseks ellu jäänud küllalt vähesed, ning vähemalt mõned Teiste vaenuliku kamba viimastest jäänustest üritavad omavahel leppida. Nüüd saab võimalikuks, kuigi veel väga pingelises olukorras, ka osade inimeste lõplik saarelt pääsemine. Saarele jääjad üritavad hakata korraldama kohapealset paremat tulevikku. Vihjamisi on juttu, et edaspidi siirduvad veel mõned saarelt koju tagasi. Kui nii võib öelda, siis õnnelik lõpp…

Täiendavaid imesid „loob” siiski veel ka Casimiri efekt. „Korduslennuõnnetuse” käigus tekib imelisel kombel ka „elujärgne reaalsus”, kui ilmselt aastasadu või veelgi hiljem, kui kõik lennuõnnetuse osalised on juba elust lahkunud, saab võimalikuks nende uus kokkusaamine, et ühiselt ning nüüd tõesti juba suurte sõpradena, edasi uude tulevikku siirduda. Aga miks ka mitte.

Unistada ju võib… Palju me tegelikult maailma kohta teame? Väga palju on asju, mida me ei tea. Kuid Casimiri efekt, nagu kõik teised senituntud efektid, siiski imesid korda ei saada.

2004. aasta oli 20 aasta eest

Nii palju siis ühest filmismuinasloost. 20 aastat enne 2024. aastast juhtus muidki mitmesuguseid isetsuguseid sündmusi. Näiteks Eestis ilmus siis septembri algul lagedale laserpointeri täiustatud variant: kõrgustesse suunatud pikk punane kraana, mis tänavugi, aastapäeva mõttes peaaegu päevase täpsusega, loomulikult ikka taas taevatähtedele lihtsama osutamise otstarbeks, taaskasutusele võeti. Kuid Jaburjõe Jauram, pointeri maaletooja, vajutas eset demonsteeerides uhkesti valele kangile; punakraana prantsatas täispikkuses vastu maad ning osutus edaspidi kasutuskõlbmatuks. Taevatähtede näitajad otsustasid ühel häälel, et piirduvad edaspidi tavaliste pliiatspointeritega.

Algas septembrikuu. Planeetide koha pealt on septembris, ehkki mõni paremini, mõni halvemini, näha kõik 5 palja silmaga nähtavat planeeti. Siiski mitte korraga; seda lõbu tuleb harva ette.

Juba 1. septembri pühapäevahommikuses ärevuses liiga vara (umbes poole 6 paiku või veidi varemgi) kooli minejad võisid hea õnne korral näha Merkuuri. Merkuur sai nähtavaks kohe kuu algusest peale, seoses ilmumisega hommikuti madalasse koidutaevasse idakaares. Ka päris vana Kuu sirp oli 1. septembri hommikul Merkuurile suhteliselt lähedal; paistes Merkuurist 6 kraadi kõrgemal.

Edaspidi Merkuuri vaatlusaeg veidi pikeneb: planeet hakkab tõusma umbes 2 tundi enne Päikest. Lugedes piki ekliptikat nagu ikka, on Merkuuril 5-ndal septembril suurim läänepoolne eemaldumus Päikesest (18.1 kraadi) ja heledus 0.3 tähesuurust. Merkuur muutub vaatlusperioodi vältel üha heledamaks, kuid vaatlusaeg ei kipu siiski rohkem kasvama. Vastupidi, kalendrikuu „faasi” kasvades hakkab Merkuuri vaatlusaeg lühenema ja 16-nda paiku kaob planeet uuesti koiduvalgusse.

Merkuur asub Lõvi tähkujus. Lõvi tähtkuju „valvab” aga hele täht Reegulus (1.35 tähesuurust). Merkuur ja Reegulus kohtuvadki: 9-ndal möödub Merkuur Reegulusest 0.5 kraadi (täiskuu läbimõõt) põhja poolt. Kuna Merkuur on heledam, võiks luuleliselt öelda, et Merkuur on Lõvi Reeguluselt vallutanud. Asi on piltlikult sarnane sellega, kui omal ajal mongolid, kes tugevat vastupanu kohtamata kaugele Kesk-Euroopasse tungisid, lihtsalt millalgi enam ei viitsinud ja läksid tagasi. (Oluline põhjus oli siiski see, et mongolite sõjakas juht sattus termodünaamilisse tasakaalu.) Ka Merkuur loovutab Lõvi peatselt Reegulusele tagasi ja „kõnnib” ida poole, koiduvalgusse tagasi. Mongolid, muide, kadusid samuti itta, kust nad tulidki.

30-ndal septembril on Merkuuril ülemine ühendus Päikesega.

Veenus, teine Maa suhtes siseplaneet Päikesüsteemis, on samuti kuidagi leitav, kuid Merkuuriga võrredes sedapuhku oluliselt kehvemini. Veenus asub väga madalas õhtutaevas, loojudes vaid ligikaudu pool tundi pärast Päikest. Millalgi selle poole tunni sees saab Veenus selge taeva korral vaatlejale lühiajaliselt nähtavaks, kuid vaatesuunalt läänes kasvavad puud tuleb sedapuhku harvesteriga eelnevalt nii maha võtta, et ka meetrikõrgusi kände järele ei jääks!

Veenuse liikumine 2024. aasta septembris tähistaeva taustal

Veenus asub Neitsi tähtkujus, 30-ndal septembril liigub planeet Kaalude tähtkujju. 18-ndal möödub Veenus kinnistäht Spiikast 2.5 kraadi põhja poolt, kuid seda sündmust näha meil ei õnnestu. Nähtamatuks jääb ka see, et Kuu on 5-nda septembri õhtul Veenuse lähedal. Kuigi kuuloomine oli juba 3. septembri varahommikul, loojub Kuu enne Veenust ja on nähtamatu.

Marss on näha hommikupole ööd, paistes heleda punaka tähena, nagu tal kombeks. Marsi heledus on umbes 0.6 tähesuurust. Marss tõuseb kella 23 paiku, seega juba enne keskööd. Marss liigub (juba kuu alguses) Sõnni tähtkujust Kaksikute tähtkujju. Kuu alguses on Marss veel suhteliselt lähedal Jupiterile, asudes Jupiterist vasakul pool. Hiljem planeetide vahekaugus üha kasvab. Mitte kaugel Marsist asub 25-nda ja 26-nda septembri hommikutel Kuu: Marss asub 25-ndal septembril Kuust madalamal, järgmisel hommikul aga paremal pool.

Jupiter, heledaim „täht” tänavustel septembriöödel, paistab samuti hommikupoole ööd, tõustes Marsist veel varem. Kuu keskpaiku tõuseb Jupiter umbes kella 22 paiku. Jupiter paikneb Sõnni tähtkujus. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 24-nda septembri hommikutaevas (Jupiter paikneb Kuust madalamal).

Saturn jõuab 8-ndal septembril Päikesega vastasseisu. See tähendab, et planeedi vaatlustingimused on head: Saturn paistab kogu öö, tõustes ida-kagusuunalt ning kulmineerudes lõunataevas (kohalikul) keskööl. Saturni heledus on päris sarnane Marsi heledusega: 0.6 tähesuurust, kuid Saturn ei ole punane. Kuu teises pooles Saturn aga enam kogu öö ei paista; Saturnist saab siis õhtutaeva objekt. Saturn, uhke rõnga omanik, nagu me teame, paistab Veevalaja tähtkujus. Kuna Veevalaja tähtkuju on ise, kuigi küllalt suur, kuid üsna silmapaistmatu, on Saturn Veevalaja tähtkujule ning ka lisaks laiemalegi selle kandi taeva-alale tõeliseks kaunistavaks päriliks.

Täiskuuööl, 17-ndal septembril vastu 18-ndat, on Kuu Saturni lähedal (Saturn asub Kuust paremal pool). Samal ööl on Kuu lähedal ka Neptuunile (palja silmaga nähtamatu Neptuun asub Kuust vasakul). Järgneval hommikupoolikul katab äsja varjutuse lõpetanud Kuu Neptuuni, kuid Eestis on mõlemad asjaosalised, nii Kuu kui Neptuun, samuti ka Saturn, selleks ajaks loojunud, ka päev on siis juba alanud.

Vastasseisu Päikesega jõuab ka Neptuun. See leiab aset 21. septembril. Neptuun asub Veevalaja naabri, Kalade tähtkujus. Ka Kalad ei paista sugugi paremini kui Veevalaja, kuid Neptuunist paraku tähtkujudele iluravi tegijat ei ole. Neptuuni heledus on 7.8 tähesuurust (seega on tegu heleduselt 8. tähesuuruse objektiga) ning kuigi Neptuun on teleskoobiga vaadeldav, pole ka sel juhul vähemalt esimese hooga lihtne otsustada, miline neist tuhmipoolsetest „tähtedest” siis tegelikult planeet Neptuuniks peaks osutuma.

Väidetavalt oli 1612/1613. aasta talvel Jupiteri uurimise käigus Neptuuni esimeseks (juhuslikuks) vaatlejaks juba kuulus Galilei, kellel polnud aga põhjust eeldada, et vaadeldu oli planeet ning et see oli koguni senitundmatu… Teatavasti toimus Neptuuni hilisem teaduslik avastamine XIX sajandil ju teoreetikute ja vaatlejate hiilgava ühistööna.

Osaline kuuvarjutus 18. septembril

17/18. septembri hommikupoolne öö pakub meile võimaluse jägida osalist kuuvarjutust. Poolvari ilmub Kuule kell 3.41, kuid see on alles eelmäng ning tõenäoliselt juhtub nii, et vaatlejad ei märka sel ajal Kuud vaadates mingeid muutusi. Täisvarju ilmumine kuuketta äärele ehk siis osalise varjutuse algus on kell 5.12. Maksimaalne faas kell 5.44. Osalise varjutuse lõpp on kell 6.15. Toodud ajad kehtivad ühtemoodi igas Eestimaa nurgas. Poolvari lahkub Kuult kell 7.47, kuid Kuu jõuab enne seda loojuda (Tartus loojub Kuu kell 6.56, Kuressaares kell 7.13, Talllinnas kell 7.04). Paneme tähele, et osaline kuuvarjutus on sedapuhku Eestis küll üleni näha, kuid varjutuse lõpuosa kipub konkureeeima kasvava koidukumaga, ka vajub Kuu juba üpris madalale, õnneks siiski (peaaegu otse) läände, koidukumale vastassuunas. Päike tõuseb Tartus kell 6.49, Kuressaares kell 7.06, Tallinnas kell 6.57.

KUID! Paraku on selleski meepütis ka tõrvatilk. („Edaspidi tuleb igal hommikul iga õis igas aias trahvi ähvardusel puhtaks pesta, sest mesi peab ju ometi puhas olema!”, pidavat ütlema uus koostatav looduskaitseseadus.) Asi on selles, et varjutuse maksimaalne faas on seekord vaid 0.08, seetõttu on varjutuse, eriti just selle lõpuosa jälgimine valgeneva hommikutaeva taustal mitte just eriti soodne, kuid midagi „kahtlast” peaks siiski kuuketta ülemises parempoolses servas paista olema.

Osaline kuuvarjutus

Kes polnud siis veel järjekordse tinavalamisega erilisse hoogu sattunud ning seetõttu juhtumisi mäletab 2009. aasta talvist (!) vana-aastaõhtut, siis juhtus umbes kella 21 ja 22 vahel olema ligikaudu sarnane, „riivav” osaline kuuvarjutus. Kuid vähemalt ehakuma siis segamas ei olnud. Midagi ikka paistis ka. Küllap ka seekord. Kui midagi sellest külmast talveõhtust veel meenutada, siis Võsa Pets muide pidas väga asjaliku aastalõpukõne.

3. kuni 5. juuni 2024 aastal: Päike kattis Veenust

Kirjeldatud kuuvarjutus saab kipakavõitu olema küll, kuid selge ilma korral siiski jälgitav. Nüüd siirdume täieliku ning peaaegu täieliku nähtamatuse radadele; konkreetsemalt teeks nüüd juttu mõnest sündmusest seoses Veenuse ja Päikesega.

3. juunist (meeldejätmise huvides) ligikaudu kella 21-st kuni 5. juunini ümmarguselt kella 18-ni, kattis „meie” täht Päike planeet Veenust. Teisisõnu, Päike asus siis otse Veenuse ees. Antud nähtus ei pakkunud võimalust otseseks vaatlemiseks. Kuid võib-olla on Veenuse kattumine Päikesega huvitav teadmiseks võtta.

Veenus liikumas Päikese taha peitu. Pilt on tehtud autmaatjaamaga SOHO.

Eelmine kord sattus Päike Veenust katma 2016. aasta juunikuus, uuesti juhtub see alles 2032. aastal. Selliste 8-aastaste vahedega on Päike otse Veenuse ees olnud millalgi „noorel suvel” ehk varastel juunikuu päevadel alates 1976. aastast ja nii kestab see veel 8- aastaste vahede järel 2048. aastani. Edaspidi muutub Veenuse katmine Päikese poolt aga märksa haruldasemaks sündmuseks.

Veenuse üleminekutest Päikese kettast

Aeg-ajalt on avalikkuse kõrvu rohkem sattunud analoogiline, kuid vahetatud osapooltega astronoomiline sündmus. Sel juhul satub Maalt vaadates Veenus Päikesest ettepoole, Päikese ketta taustale. Seda nimetatakse Veenuse üleminekuks Päikese kettast. Kuna Veenus on Päikesest suurusjärguliselt 100 korda väiksem, siis planeedi ülemineku ajal Päikesest ei toimu mingit päikesevarjutust, vaid ainult ühe täiendava ümmarguse „laigukese” aeglane liuglemine Päikese taustal. Viimati juhtus see 6. juunil 2012. Vähemalt Tartus Toomemäel, täpsemalt Tähetornis ja Toomkiriku tornis käis tollel varahommikul päris tihe liiklus…

Kui Eestis 6. juunil 2012 Päike tõusis (Tartus kell 4.11, Kuressaares kell 4.28, suveaja järgi) oli Veenus juba Päikese ketta taustale jõudnud. Veenus kadus Päikese kettalt kell 8.09.
See juhtus siis 2012. aastal, 12 aastat tagasi.

Minevikust ning tulevikust

Eelmine Veenuse üleminek Päikesest (Veenus seega Maalt vaadates eespool) toimus 2004. aasta 8. juunil. Mitmete keskpäevaümbruse, vaatluseks väga soodsate tundide vältel, kui üleminek aset leidis, rikkus vähemalt suuremal osal Eestist selle sündmuse vaatlemise aga pidev ja tugev vihmasadu… Väga kahju, et absoluutselt vale ilm rikkus ka ülemineku otsese vaatluse ajalooliselt kuulsa Repsoldi heliomeetri abil Tartus Toomemäel Petzvali teleskoobitornis (nii on seda hoonet kutsutud). Samast heliomeetrist liikunuks läbi otsene elektromagnetiline (konkreetsemalt optiline) info juba järjepanu kolmandast Veenuse üleminekust. Eelmisel kahel korral, 1874. ja 1882. aastal, vaadeldi sama aparaadiga Veenuse üleminekut Päikesest, tõsi küll, eri kohtades kaugel väljaspool Eestit. Edaspidi, alates siis 2004. aasta suvest, jäi Petzvali tornist mahavõetuks ka seal senini paiknenud Petzvali astrograaf, kuid siinkohal tuleb arvestada, et pealetungiv kasvavate puude rinne oli vähendanud juba pikema aja vältel vaba vaatevälja ulatust Petzvali torni ümber ning märksa efektsem Zeissi teleskoop Tähetorni põhihoone ülemisel korrusel oli ju (igas suunas) taevavaatlusteks töökorras.

2004. aasta üleminekule eelnenud Veenuse üleminek Päikese kettast toimus enam kui 120 aastat varem, 6. detsembril 1882. Eestis polnud ometigi seda võimalik vaadelda, kuna oli öö. Järjekorras veel varasem Veenuse üleminek Päikesest toimus 9. detsembril 1874. aastal ja jällegi olid Päike ja Veenus sel ajal Eestis allpool silmapiiri!

Sellele omakorda eelnenud Veenuse üleminekut Päikesest andis jälle „mehemoodi” oodata. See juhtus 3. juunil 1769 ning olgugi et siinkandis on juunis lühikesed suveööd, sattus Veenuse ülemineku sündmus Eesti oludes jällegi öisele ajale…

Veel 8 aastat ajas tagasi minnes toimus eelmine Veenuse üleminek Päikesest 6. juunil 1761. aastal ning siis oli Eestis päevane aeg ja üleminek põhimõtteliselt vaadeldav.

Kordaks veel kord üle: Eestis sattus seega Veenuse üleminek Päikese kettast viimati enne eel-viimatist korda, 2004. aasta 8. juunit, põhimõtteliselt näha olema 6. juunil, aastal 1761! Ning ilm… kes see seda takkajärgi enam teab! Tõsisemad ilmavaatlused Eestis algasid alles 1805. aastal, needki olid algul mõistagi küllalt päris puudulikud.

1761. ja 2004. aasta vahele jääb 243 aastat. Väga vähe polegi. 2004. ja 2012. aasta vahele jäänud 8- aastane „vaheaeg” on sellises ajavõrdluses täiesti tühine.

Kui ajaloost kaasaega tagasi tulla ja sama hooga otse edasi põrutada, siis järgmine Veenuse üleminek Päikesest toimub jällegi alles hea tüki aja pärast: 2117. aasta 11. detsembril ja Eestis pole seegi taas kord vaadeldav. Sama võib öelda ka järgmise, 8. detsembril 2125. aastal toimuva Veenuse Päikese kettast ülemineku kohta. Alles üle-ülejärgmine Veenuse üleminek Päikesest on jälle vaadeldav ka Eestis, kuid see toimub alles 11. juunil 2247. aastal. Veenuse üleminek on siis ilusa ilma korral vaadeldav just nende tundide vältel, kui Päike on kenasti kõrgel. Kahjuks on aga selline ajafaktor meie jaoks karm mis karm…

2012. ja 2247. aasta vahele jääb 235 aastat. Jälle palju mis palju.

Saime siiski huvitava aastate rea, mis paistab silma oma hõredusega: 1761, 2004, 2012, 2247. Neil aastail vastavalt oli või saab olema võimalus Eestis mõne tunni vältel vaadelda Veenuse üleminekut Päikese kettast. Mõistagi, sedagi vaid juhul, kui ilm on olnud või saab olema asjaga päri… Teatavasti 2004. aastal ilm üldse meie poolt ei olnud. 2012. aastal ei nähtud Eestist kogu üleminekut, pilvedki olid siiski samuti kollitamas; ka Toomemäelt vaadates ei olnud üleminekut kogu aeg näha. 1761. aasta juunikuu alguse ilma kohta ei tea me (vist?) tagantjärele midagi ning kaugel ees oleva, 2247. aasta varasuvise juunipäeva ilmast ei tea me päris kindlasti samuti ette mitte midagi.

Mõistagi pole ka Veenuse üleminek Päikesest miski endast uhkesti märku andev taevanähtus, vaid jääb täiesti märkamatuks, kui seda mitte ette teada ja vaatlusseadmeid mitte valmis seada. Palja silmaga EI TOHI Päikesest LÄBI üritada vaadata (nt kui Päike vahel harva, nagu oli tänavu juunis, Veenust kattis). Samuti ei tohi Päikest ka niisama, pilku teritamatagi, vaadata (kiire lühike kõrvalpilk on maksimaalne, mida teha saab). Ammugi mitte EI TOHI Päikest otse läbi binokli, pikksilma ega teleskoobi vaadata; see viiks juba pimedaksjäämiseni. Kuid aparaate tuleb kasutada mõistusega; eks need ju selleks loodud ongi. Kui meil on mingi teleskoop, mille küljes olevale võimalikule raamile saab midagi kinnitada, siis võib selle raami abil projekteerida Päikese kujutise fikseeritud ekraanile või paberilehele. Selle ekraani kaugus teleskoobi okulaari asukohast tuleks valida selline, et pilt ekraanil saaks terav. Terav pilt küll, kuid terav mõnusa vaatamise mõttes, mitte mõõgateraks silmateradele Päikese otsese vaatamise korral.

Mida siis Veenuse kauges minevikus aset leidnud ülemineku ajal Päikesest meie mail ka nähti? See oli siis 6. juunil 1761. Aus vastus on… küllap mitte midagi! Ei ole midagi teada Eestis XVIII sajandil, sel süngel ja sügaval tsaariajastul, teleskoopidest, ekraanidest, ka mitte keevitajamaskidest. Massimeediat ei olnud, fotograafia oli leiutamata, internetist rääkimata. Tahma muidugi suitsutaredes jätkus. Võib-olla sattus kellelegi pihku mingi heledat valgust neelav „tahmaklaasi-taoline” ese ja ta juhtus läbi selle kogemata ka Päikese poole vaatama. Miskit erilist poleks Päike siis ikkagi endast vaataja jaoks kujutanud. Parimal juhul ehk võiski üpris punktikujuline Veenus siiski kirjeldatud viisil kuidagi näha olla, kuid küllap ei teeninud välja isegi õlakehitust…

Nagu juba öeldud sai, on asi nii, et kui Veenus (või Merkuur) Päikese kettale satub, ei kujuta üleminekunähtus muud kui üht täiendavat pisikest, ehkki ilusat ja ümmargust laigukest selle taustal. Laike võib Päikesel aga ikka olla, kord enam, kord rohkem.

Siin aga jõuamegi praktilise kasuni, miks võiks alati ilusa korral Päikese kujutist üritada vaatluskõlbuliseks muuta. Sel juhul on võimalik oma silmaga rahulikult uurida, kas ja kui palju laike Päikese pinnal parajasti on. Laigud on teada piirkondadena, kust võivad sagedasti pärineda Päikese pinnal esinevad plahvatused või pursked. Kui laike esineb Päikese näiva ketta tsentri lähistel, on olukord küllaltki huvitav. See ei ole küll lihtsalt Päikese kujutise amatöörtehnika abil vaatlemise kaudu otseselt fikseeritav, aga kui mõne purske suund on „õigesti” valitud, võib see Maal peatselt põhjustada virmalisi, samuti esinevad häired raadiosides, nähtusi tuntakse ka magnettormidena. Kahjuks ei saa virmalisi pika aja lõikes, nt kuu aega, siiski ette ennustada, piirduma peab mõne päevaga või veelgi lühema ajaga. Kui aga mõni plahvatus on äsja toimunud päikeseketta ääre kandis, on aparaatide abil vaatluskõlbulikuks muudetud vaatepilt veelgi uhkem: Päikesel oleks neis kohtades justkui „juuksed”…

Päike Veenuse ees

Maailmaruumis toimub igasuguseid asju, mida silm otse ei seleta. Miks ei võiks siis hea sõnaga meenutada ka Veenuse katmist Päikese ketta poolt, mis toimus 3. kuni 5. juunini 2024. aastal. Polegi erilist vahet, millal sellest rääkida… Eelmine selline sündmus leidis aset 8 aasta eest, 2016. aastal ja järgmine tuleb 2032. aastal.

Jälle üks komeet ilmumas

Järjekordselt peaks ehk ka ühest komeedist juttu tegema. Vihjamisi sai juba aprillikuu loos mainitud, et üks järjekordne „pesemata lumekamakas” on sügisel Päikesele lähenemas.

Saagem siis tuttavaks: see on komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) isiklikult! On ju uhke nimi! Eesti laste nimesid on mõistagi veel uhkemaid, juba 1990-ndaist pärit kentsakad eesnimed Peeter Esimene ja Okeray on vaid kerged uusimasse aega suundumuse varased näited… Aga keskendugem komeedile.

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) jõuab periheeli 27. septembril; vähim kaugus Päikesest 0.39 astronoomilist ühikut; näiv heledus arvatakse siis olevat +3 tähesuuruse kanti. Kuid septembrikuus on komeet Maa taevas Päikesele suunalt nii lähedal, et vaadata pole veel midagi, vähemalt mitte põhjapoolkeral. Komeet paikneb enamuse septembrist Sekstandi tähtkujus, kuu lõpus liigub Lõvi tähtkujju.

Maalt vaadates peaks komeet maksimaalse heleduse saavutama oktoobri keskpaiku. Võib-olla saame siis komeeti muuhulgas Eestiski palja silmaga näha, kuid ootame oktoobri ära. Komeedi ennustatav maksimumheledus tekitab vaidlusi. Kuid sellised kahtlused on komeetide puhul tavalised.

Impulsi jäävus, detailne tasakaal, termodünaamika, pimedusevõrdsus ning võrdpäevsus

Alanud septembrikuus, juba kuu alguses, võib ainult imestada, et vähem kui pooleteise kuu eest olid valged ööd, kui päris pimedaks ei läinudki.

Nüüd on ööpimedust oi-oi kui palju ning pimeduse saabumine on kiire ja igal õhtul varasem kui enne. Aga meie oleme muidugi optimistid ning rõõmustame kõige üle. Sest on ju seda ka, mille üle rõõmustada: hommikuti saabub ju valgenemise aeg omakorda üha hiljem!

Nii et füüsikast tuntud impulsi jäävuse seadus kehtib täie rauaga: pimedus varem, valgus hiljem. Kokkuvõttes ju täielik tasakaal „varem-hiljem skaalal”, eks ole?

Ka röövli ning ohvri puhul kehtib ju sama; samuti ka statistilise füüsika avarustest pärit detailse tasakaalu printsiiip, lisaks ka võrdluse-vendluse printsiip (igaühele midagi): röövlile vara, ohvrile nuga või siis vaid pisut-pisut metalli. Koguses vähe küll, aga metall ju maksab; kokkuostupunktid rahaga ei koonerdavat. Nii et ohver igal juhul vaid võidab. M.O.T.T. Mis annabki meile nüüd (füüsikat kui ülearust asja juba hüljates) võimaluse väita, et loomulikult on ohver see, kes röövimisest kokkuvõttes rikkamana välja tuleb.

Statistilise füüsika koha pealt on muuseas ka ise oldud peaaegu „käpp”. Selle, tõsi küll, lihtsamat ja „söödavama kujuga” versiooni ehk termodünaamikat, on omalt poolt ka ülikooli IV kursuse füüsikutele loetud. Paber valemite lõputu reaga oli, tõsi küll, igaks juhuks nina all. Algaja asi. Mis andis muuhulgas alust tublide tudengite poolsele paroodiale, kui nad uusi „rebaseid ristisid”. Kuid mis seal ikka, vaid mõni aasta varem sai sama kursust ise ülikoolipingis istudes kuulatud… (Neil, mitte just kaugetel aegadel, oli ülikooliõppes veel 3 kursuse asemel 4.)

Mingil viisil levis mingi info millegi kohta ka ülikoolist väljapoole ning seoses sellega laekus (tava)postkasti mitu „tõeliste teoreetikute” kirja, kus esitati termodünaamika, vähemalt selle mõnede osade kohta omad, uhkete skeemide ehk siis joonistustega kaunistatud variandid.

Üks uhke näide, vähemalt joonistustel, oli pikk vaheseinteta toru, mille ühes otsas pidid toimuma rangelt isotermilised (temperatuur ei muutu), teises aga rangelt adiabaatilised (ei toimu soojusvahetust ümbritseva keskkonnaga) protsessid. Nojah, mõisted „soojus” ja temperatuur” tunduvad ju esmapilgul samade asjadena ning eks neil olegi ka mitmeid ühiseid jooni. Samas võeti siiski aksioomiks, et tegu ON erinevate protsessidega, kuid mis kumbgi EI LEVI (küllalt jämeda) toru sees edasi… Samas püüti kõiki neid püstitatud „alustingimusi” „teooria” edasises arenduses üldsegi mitte arvestada… Laiema analoogia põhjal lõhnab see krempel kõvasti astroloogia ning horoskoobi koostamise järele, eks ole? (vt ka 2023. aasta veebruari loo 3. osa).

Ühtegi neist „õige asja teoreetikutest” ei õnnestunud ümber veenda; üldiselt otsekohe tulid posti teel vastu veel pikemad, endisi mõtteid „kinnitavad” seletused koos veel uhkemate skeem-joonistustega… Kuni mõistagi olin mina see, kes loobus. Või siis vastati vahetus arupidamises umbes nii, et „Nojah, olgu nii, hea et veidike ikka midagi aru ka saite, aga tegelikult on asi siiski nii, et…” Kokkuvõttes mõistagi sama lugu. Küllap ei õnnestu(ks) praegugi mitte kedagi mitte milleski ümber veenda…

Oletame ja eriti just usume me kõik siis nüüd pigem seda, et röövli ja ohvri kohtumine algas ja ka lõppes pidevas vastastikuse mõistmise õhkkonnas viigiga, st vara ja metalltükike(sed) said vahetatud liigseid (sõimu)sõnu kulutamata. Võrdne värk.

Tulles uitmõtetelt tagasi, siis päevade ja ööde osas saabubki septembris ju tegelikult võrdsus.

22-sel septembril on sügisene pööripäev. Siis asub Päike Maa ekvaatori kohal, olles siirdumas Maa põhjapoolkera kohalt lõunapoolkera kohale. Kui meenutada augustikuu loo 1. osast astronoomilisi kliimavöötmeid, siis tähendab see olukord, et edapidised 3 kuud paikneb Päike keskpäeviti seniidis kuskil Maa ekvaatori ja Kaljukitse pöörijoone vahelistes Maa piirkondades.

Tähtkujude arvestuses liigub Päike 16-ndal septembril Lõvi tähtkujust Neitsi tähtkujju.

Kilbi tähtkujust

Pimedas septembrikuu õhtutaevas kulgeb üle pea põhja-lõunasuunaliselt Linnutee. Linuutee taustal paiknevad, kui lõnakaarde vaadata, küllalt suured tähtkujud Luik (ülemine) ja Kotkas (alumine). Nende vahele jäävad väiksemad ja vähem tähelepandavad Rebase ning Noole tähtkujud.

Kotka tähtkuju. Alt paremast nurgast lähtudes asume otsima hajusparve M11, mis asub naabertähtkujus Kilp.

Kotka tähtkujust omakorda pisut madalamal asub Kilbi tähtkuju. Tähtkuju pole suur, ka mitte tähelepanuväärse kontuuriga. Siiski peaks ilusa ilma korral olema märgatav, et Kotka tähtkujust veidi allpool on Linnutee kõige heledam. Umbkaudu samas piirkonnas paikneb ka Kilbi tähtkuju. Ka vanad eestlased panid seda kohta taevas tähele ning nimetasid seda Kerakorvideks. Usukumatu, aga tõsi: olid sellised huvitavad ajad, kui mehed tegid meestetöid ning naised tegid naistetöid, kududes muuhulgas väga palju; kudumisvarustus, sh lõngakerad, olid külas käieski kaasas.

Osa Kotka tähkujust nig tema alumine ehk lõunapoolne naaber Kilp. Hajusparved on märgitud kollaste ringikestega. Ka muutlik täht delta Scuti on ära märgitud.

Osa Kilbi tähtkujust detailsemalt

Kilbi tähtkuju sisaldab kaht objekti Messier’ kataloogist. Kõrgemal paikneb neist hajusparv M11 ning see on juhtumisi ka märkimisväärsem objekt kui teine, mõneti madalamal asuv hajusparv M26. Hajusparv M11 (Metspart) on üldse üks kopsakamaid teadaolevaid hajusparvi. Kaugus Maast on 6200 valgusaastat. Hajusparve kohta päris kaugel. Liikmeid parves hinnatakse üle 2900 kanti, tähtede selline hulk pole hajusparvede hulgas just sagedane. Mõned allikad väidavad sedagi, et M11 on palja silmaga eristatav, kuid näiv heledus 6,3 tähesuursust oleks siiski nagu „veidi vähe”. Kuid iga vaatleja oma silm on mõistagi kuningas.

Hajusparv M11

Ega nende hajusparvede ning kerasparvede vahel väga jäika piiri ei olegi. Vahelduseks võib vaadelda ka Kotkast ülespoole jäävat Noole tähtkujus paiknevat kerasparve M71 (sellest oli augustikuu loo 2. osas juttu). Väga palju vägavam see kerasparv hajusparvest M11 polegi. Seda nii visuaalse pildi kui ka teadaolevate parameetrite osas.

Teine Messier’ kataloogi kuuluv Kilbi tähtkuju hajusparv M26 on seevastu korralikuks argumendiks, et tähtede hajusparved on kerasparvedega võrreldes hoopis midagi muud, „kergekaalulisemat”. Tõsi küll, põhjust selleks annab sedapuhku ka asjaolu, et seegi hajusparv on küllalt kaugel, 5000 valgusaasta kaugusel. M26 ja Maa vahele on tõenäoliselt paigutunud ka „kerge” tolmupilv. M26 heledus on 8.0 tähesuurust; objekt paistab teleskoobis pigem uduse laigukesena ja ei ole eriti pilkupüüdev, aga vaadata võib ikka.

Hajusparv M26

M26 otsimiseks tuleks fikseerida täht delta Scuti. M26 jääb sellest 1 kraadi jagu kagu poole (vasakule ja veidi allapoole). Delta Scuti on ise samanimelist tüüpi muutlike tähtede prototüüp. Delta Scuti tähed on omakorda pulseeruvalt muutlike tähtede üks alltüüpe.

Delta Scuti tähtede heleduste ajaline muulikkus on küllat pidev ja järsk; heleduskõverad eenutavad V-tähte. (Ka hajusparve M11 kuju teleskoobis meenutab (ehk) pisut V-tähte, kuid see on mõistagi hoopis teine asi). Konkreetselt delta Scuti heledus muutub 4.6 ja 4.79 tähesuuruse vahel perioodiga 4.65 tundi.

Kuu esimene ja viimane veerand veerand tänavu septembris

11. septembri hommikul kell 9.05 on Kuu esimeses veerandis. See pole mõistagi teab mis suur uudis. Soovitada võiks aga sama päeva õhtul lihtsalt Kuud vaadata. Ka Kuu vaatamine pole ju mõistagi midagi erilist (kuigi seda tasub alati teha!), kuid paneme tähele, kus Kuu asub!

„Point” on selles, et tõepoolest, kus siis Kuu asub? Siin on mingi analoogia Veenuse sellekuise varaõhtuse otsimisega väga madalast läänetaevast, kuid õnneks on Kuu siiski oluliselt heledam.

Sedapuhku peame kõigepealt leidma sõna otseses mõttes vaba vaatevälja lõunasilmapiiri suunas. Ning seal see Kuu siis peaaegu et horisonti pühibki. Kuigi luuda pole Kuumehel siiski kaasas. Nii madal Kuu asend, isegi suisa lõunameridiaanil ülemises kulminatsioonis asudes, on muljetavaldav. Mõistagi on ka Kuu vaatlusaeg lühike; Kuu paikneb üle silmapiiri kokku vaid mõne tunni vältel. Tartus on aega Kuu tõusust loojanguni 3h 53 min; Kuu tõuseb kell Tartus 17.26 ja loojub kell 21.19. Päike loojub Tartus kell 19.44.

Põhja-Eestis paistab Kuu isegi veelgi madalamal ja veel lühemat aega, olles nähtav 3h 11 min. Kuu tõuseb Tallinnas kell 17.55 ja loojub kell 21.06; Päike loojub Tallinnas kell 19.53.

Muuseas, lisaks peame arvestama, et Kuu (nagu Päikesegi) puhul arvestatakse tõusu ja loojangu momentideks ajahetki, kui Kuu ülemine äär on parajasti horisondil. Seetõttu me näeme parajasti 1. veerandisse jõudnud Kuud tervikuna tänavu 11. septembril kokkuvõttes veelgi lühemat aega kui äsja esitatud ajavahemikud lubavad.

Eks Kuu „istub” seal küllalt madalas mitu õhtut järjepanu, kuid eriti madal on sedapuhku asend 11. septembri õhtul, Kuu on siis parjasti esimeses veerandis.

Põhjus: Kuu orbiit (otseselt mõistagi nähtamatu) on parajasti sellises asendis, et orbiidi lõunapoolne äär Amburi tähtkuju suunal jääb veel üle 5 kraadi madalamale kui sealkandis asuv ekliptika osa (ekliptika on Päikese näiv orbiit ehk aastane teekond). See-eest oma orbiidi vastasküljes, septembris seega viimasel veerandil, on hommikuti paistev Kuu „hiilgevormis”. Maa loodusliku kaaslasena tuntud ning ühtlasi meile lähim taevakeha tõuseb septembrikuisel viimasel faasiveerandil väga kõrgele ja paistab suurema osa ööpäevast. Täiskuu faas jääb kuhugi vahepeale, kuid Kuu paistab ka siis hästi, ikkagi kogu öö! Sedapuhku siis ka koos varjutusega. Head Kuu-uurimist!

Tegelikult on Kuu tänavu juba igal kalendrikuul olnud ja on edaspidigi mõnedel kuupäevadel peaaegu mööda horisonti „roomamas” igal orbiidiringil. Nt mõni päev peale augustikuist lendtähtede langemise maksimumi oli Kuu väga „maadligi” surutud esimese veerandi ja täiskuu faasi vahepeal, 15. augusti õhtul. „Kole suur” Kuu faas küll, aga kuna Kuud peaaegu „areenil” näha polnudki, siis meteooride vaatlust Kuu praktiliselt ikkagi ei seganud!

Kuu jõuab viimasesse veerandisse 24. septembril kell 21.50. Teatavasti on ju viimase veerandi Kuu tuntud vana Kuuna, mis paistab hommikuti. Kuu viimasel veerandil on Kuu Maalt nähtava osa suurus täiesti sümmeetriline esimese veerandiga, ainult Kuu nähtav ning nähtamatu osa ning vaatlusaeg (hommik või õhtu) on kohad vahetanud. Küsime korraks uuesti, kas hommikuse vana Kuu nähtavus on nüüd sama halb kui 1. veerandil, õhtutaevas paistva Kuu aegu? Uurime vastavaid väljaarvutatud arve, kusjuures need ei tohiks valetada.

Päike loojub 24. septembril Tartus kell 19.06. Parajasti viimase veerandi Kuu tõuseb 24. septembril Tartus kell 20.55 ja loojub järgmisel päeval, 25. septembril kell 16.51. Vahepeal, kell 25. septembril kell 7.05 hommikul, tõuseb Päike, mis loojub kell 19.03. Öise taeva vaatleja, kes Kuud näha ei soovi, jõuab 24. septembri õhtul õhtupimeduse ära oodata (pimeneb ju kiiresti, ikkagi september) ning kuskil veerand tunni kanti ka pimedust nautida, siis tõuseb põhja-kirde suunalt juba Kuu, püsides taevas kogu ülejäänud öö ning lisaks ka veel enamuse päevast, kadudes siiski mõni tund enne Päikese loojumist lühiajaliselt, mõneks tunniks, kuskile loode-põhja suunas silmapiiri alla.

Kuu (ülemine äär) on seega Tartus 24/25. septembril silmapiiri kohal kokku 20 tundi ja 56 minutit.

Vana Kuu päevane loojumine ilmselt siiski nähtav ei ole, kuna siis on ju ikkagi päevane taevasina ja olemas on ka paks neelav atmosfäär, eriti kui madalamale vaadata. Nii et vale pole siiski seegi rahvatarkus, et Päike „kustutab” päeval vana Kuu taevast pikapeale ära. Selles mõttes on vana Kuu sarnane varahommikuse „ilusa ilma uduga” (kui see esineb), samuti ka kastega ehk märja rohuga: Päike „kaotab” kõik ära; algul hajub udu, siis kuivab kaste; seejärel kaob millalgi taevast ka Kuu.

Läheme nüüd Anija meeste kombel Tallinnasse ka. (Kusjuures sellega paralleel Vilde romaaniga ka piirdub: me ei lase mitte mingil juhul endid kolkida; kui vaja, siis korraldame asjad hoopis vastupidi!) Päike loojub Tallinnas 24. septembril kell 19.14, Kuu tõuseb kell 20.41. Päike tõuseb 25. septembril kell 7.13; Kuu loojub kell 18.18 ja Päike loojub kell 19.11. Kuu loojub alles vähem kui tund enne Päikese loojumist! Meenutame, et tegu on vana Kuuga, mis siirdus (alles!/juba!) viimasesse veerandisse!

Kokku on Kuu 24/25 septembri ööl Tallinnas üle silmapiiri 21 tundi ja 37 minutit! Kaugel see 24 tundigi enam on… Siiski tuleb nentida, et Kuu oskab hästi JOKK-skeeme kasutada. Me ei saa ju siiski ka antud juhul vaidlustada fakti, et vana Kuu tõuseb millalgi öösel ja loojub millalgi päeval pärast Päikese tõusu. Mis siis, et vana Kuu „ronib” sedapuhku õhtuti juba väga kiiresti kohale ja päeval ei taha kuidagi „ära minna”, olgu see vaatleja Maa peal nii vihane kui tahab.

Samuti on asi klappimas ka noore Kuu juhul, mis tänavu septembris väga kehvasti paistab. Tõuseb ju noor Kuu nüüdki, nagu ka õpikutes kirjas, enne Päikese loojumist ja loojub öösel. Nii ju on! Päikesesüsteemi juhatus on igal juhul soodsa otsuse langetanud ja gravitatsioonikohus siin mingit probleeme ei näe! Kes soovib, süüdistagu Newtonit!

„Möh? Ah või see Newton on nüüdseks juba… Noh, paras teile!”, hirnus Päikesesüsteemi Juhataja naerda; võimsad hirnatusvõnked levisid resonantsi tekitades toolile ning lauale, need ei pidanud vastu ning kogu süsteem lagunes koos Juhatajaga põrandale laiali. Kujunes ligikaudu sarnane olukord nagu siis, kui köster oli äsja ära vihtunud märksa vähem kui 1 sekundi kestnud ägeda tantsutuuri Teele ning Tootsiga.

„Polnaja peredelka”

Mäletatavasti olen kippunud andma ka kultuurisoovitusi. Mõistagi ei pruugi kõigi maitsed klappida, kuigi peale sunnitud pole kellelegi midagi (kindlasti mitte siinse autori poolt). Seekord teeks aga „tarbimise” ülesande keeruliseks ning ainult tõsistele fännidele.

1983. aasta kuumadel ja päikeselistel juulipäevadel võis raadiost, nagu ikka, kuulata järjejutte. Peale 10-15. juuli järjejuttu lastele („Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”) tuli nädal hiljem, 18-22. juulil kuuldavale Zinovi Jurjevi (pseundonüüm) jutustus „Uuestisünd” (tõlge venekeelsest originaalist „Polnaja peredelka”). 10-aastase põnevuslugude huvilisena seda järjejuttu esmakordselt ja siiani ainukest korda kuulates jättis see siiski ootamatult sügava mulje, kõige enam ilmselt seetõttu, et reedene ja ühtlasi viimane osa jäi kuulamata. Kahjuks pole seda lugu korraliku raamatu kujul siiski eesti keeles ilmunud, kuid lugeda võib venekeelset. Siiski, kõik pole kadunud. Siirduge Rahvusraamatukokku ja võtke ette ajalehe „Noorte Hääl” numbrid 12. jaanuarist kuni 19. märtsini 1977, kus teos (vähemalt enam-vähem) on eesti keeles avaldatud. Võib-olla siiski ka meenuvad kuskilt ajusopist kunagised raadiost kuuldud märksõnad nagu nt „Tserero”, „professor Lamont”, „mustajuukseline”, „süstalt kõrgel hoidev mees”, „Audrey villa”, „Mr Wolmut”, „põgenemine”, „kohus” ning kahtlemata ka loo põhisõnum: „uuestisünd”.

Kes läbis otsingute kadalipu ning loo (olenemata keelest) läbi luges (või lihtsalt meelde tuletas), ehk ka taipab, miks selle teosega praegu tutvuda on soovitatud. August lõppes ju kuidagi sünges toonis ning nii ei pea see ju jääma:

Õppeaastal algus uus;
lugudegi autor uus!
Ümbersünd tal tehtud läbi;
meeltest kadund sõna „häbi”…

Lõplikuks kinnituseks eelnevale ka Karavani lugu „Teine mees”; algul kuulete loo võõrkeelset originaali (seda viisi osas; kerge tehniline rike ühes kohas ei sega ehk palju).

https://www.youtube.com/watch?v=QluskC-cfGU

Septembri-loo lõpp pööripäeval.

Kuu faasid

Kuuloomine: 3-ndal kell 4.55;
Esimene veerand: 11-ndal kell 9.05;
Täiskuu: 18-ndal kell 5.34;
Viimane veerand 24-ndal kell 21.50.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

11. augustil 1992 (mitte eriti ammu) mõõdeti Eesti ametlik soojarekord +35.6 kraadi. Küllap on läbi aegade juunis ja juulis siiski veel palavam olnud. Seda tasub uskuda, sest meist põhja pool asuvas Soomeski on rohkem sooja mõõdetud. Teisalt – august üllatab vahel ka sügistormidega. See ei tohiks olla üllatav, kuid on konkreetsetel juhtudel ikkagi nagu harjumatu. Lugege kasvõi läbi jutustus „Külatraagik” Abruka mehe Jüri Tuuliku kogumikust „Mehed ja koerad”. Kirjeldus käib muuseas koera pilgu läbi. Kuid kirjeldus on asjalik.

Augustitormid, nagu tormid ikka, on eriti tüütud mere kohal olevate paatidega sõudjatel. Siiski pole nende eest ka keset maismaad pääsu. Kõige selle kinnituseks ka järgnev laul, Kalmer Tennosaar ja
„Jamaika hällilaul”:

https://www.youtube.com/watch?v=-K1DR4PsTRQ

Veevalaja: kaks Saturni korraga!

Saturn, nagu juba augusti loo 1. osa algul juttu oli, paikneb Veevalaja tähtkujus ja paistab kogiu öö. Alles hommikpoole ööd tõusevad Jupiter ja Marss, kuid neil on silmi vaid teineteise jaoks; planeedid asuvad väga lähestikku. Saturn jääb palju kaugemale. Kuid igav Saturnil siiski vast ei ole.

Ilus planeet teleskoobiga vaadates – Saturn. Rõngas paistab praegu kitsavõitu, kuid on siiski vaadeldav. Ka mõni Saturni kaaslane on siin ära märgitud.

Kunagi ühes Eesti jutuloos oli kirjas, kuidas rehelised neid luurava mõisahärra pimedas pihtide vahele võtsid ja talle füüüsilise noomituse tegid. Härra röökis: “Ärga pekske, ma olen saks!!!”
„Ah teid k.r..deid on veel kaks!” , vastati ning „märkused” läksid omasoodu edasi. Milleks selline jänesehaak? Aga Saturn on nagu see läbiklobitud mõisahärra: neid on samuti Veevalajas praegu kaks. Üks on planeet Saturn, teine aga planetaarudu Saturn. Siiski pole nad suisa kõrvuti, vaid pigem Veevalaja tähtkuju eri külgedel. Planetaarudu Saturn (NGC 7009) paikneb tähtkuju lääneserva lähedal, visuaalselt kuskil madalas lõunakaares paiknevast Kaljukitse tähtkujust pisut kõrgemal. Konkreetsemalt, „udune” Saturn asub tähest nüü Aqr (4.7 tähesuurust) veidi enam kui 1 kraad lääne pool (paremal). Planetaarudust Saturn jäävad omakorda juba mitu kraadi ülespoole paremale tähed müü Aqr (4.8 tähesuurust)ja Albali (epsilon) Aqr, 3.7 tähesuurust.

Planetaarudu NGC 7009 (Saturn) asukoht punaste ringjoonte keskel Veevalaja tähtkuju alumises lääneservas. Ka suur osa Kaljukitse tähtkujust jääb pildile.

„Udu-Saturni” lähedal pesitsevad ka 2 Messier’ kataloogi objekti.

Pisut vähem kui 2 kraadi planetaarudust Saturn (M7009) alla ja paremale leiame ühe „Messier’ eksitustest”: tähtede optiline rühm M73. Teleskoobis on seal näha 4 tähte. Kuna teleskoop pilti ümber pöörab, siis visuaalselt on näha miski kujuteldav nooleke, mis on sihitud vasakule poole (tegelikkuses paremale.) Tähtede heledused pole siiski kiita, 10 ja 12. tähesuuruse vahel, kuid õnneks asuvad nad lähestikku. See asjaolu siis „Messier’ eksituse” tekitaski.

M73 lähinaaber (nurgaühikutes nagu alati) on kerasparv M72.
M72 asub M73-st veidi enam kui kraadi võrra paremal pool (lääne pool). M72 asub enam kui 50 000 valgusaasta kaugusel ja paistab 9. tähesuuruse objektina. Seega mitte eriti vägev vaatepilt teleskoobis, kuid midagi ikka, käib kah kehval ajal. Õigus jah, kõik me peame ju hoopiski demokraatliku sõnavabaduse alustele tuginedes ütlema, et parv on „imeline, uhke ja vägev”, praegusel õitseval imede-ajastul.

Planetaarudu Saturn on teleskoobis vaadates küllalt pisike, kuid hästi näha ja õige pisut meenutab tõesti Saturni. Mõistagi, ka Saturn ise paistab „Saturni moodi” vaid siis, kui Saturni läbi teleskoobi vaadelda.

Troopilise konvergentsi tsoon ja arktiline front

Jätkame ilmarindel, trügides üha kõrgemale atmosfääri..

Ilmatemaatika sisaldab muuhulgas mõisted polaarfront ja arktiline front, samuti on juttu ka troopilisest frondist. Troopilist fronti kirjeldatakse rohkem troopilise konvergentsi tsoonina. Ka siinses loos on viimatine termin kasutusele võetud seoses Maa piirkondadega, kus tekivad ja liiguvad väikesed, aga „vihased” troopilised tsüklonid (lisa-aunimetustega orkaanid ja taifuunid). Sellised tsüklonid tekivad ekvatoriaalse üld-madalrõhuvööndi, kus on aastaringselt umbes ühtemoodi kuum ja sajab samuti aastaringselt palju, kuid samas eriti ei tormitse, piirialadel. Veelgi enam ekvaatorist eemale minnes satub huviline juba kuivematesse, passaat-tuulte piirkondadesse, kus algavad troopilised kõrgrõhuvööndid. Nii et troopilise konvergentsi tsooni saab üsna õigustatult pidada ekvatoriaalsete ja troopiliste õhumasside piirialaks, vahel siis ka troopilise frondi nime all, kuigi klassikalisel, parasvöötmele iseloomulikul kujul troopilist fronti ei eksisteeri.

Kolime nüüd põhjapooluse (või lõunapooluse) lähedale, kus valitsevad külmad ja kuivad arktilised (antarktilised) õhumassid, mis aegamööda lõunasse-edelasse (põhja-loodesse) trügivad. Selgub, et saavad esineda soodsad võimalused arktilise (antarktilise) frondi kujunemiseks: pealetungivast külmast frondist pooluse suunas on väga külm õhk, kuid üle frondi “hüpates” satume märksa soojema õhuga piirkonda. See soojem õhk on paravõõtme õhk. Arktilised frondid, vähemalt põhjapoolkeral, pole siiski kuigi stabiilsed ja ei ulatu üldiselt troposfääri ülaossa.

Nii. Meil peaks olema varem kirjapandu põhjal sellised kliimavöötmed: ekvatoriaalne vööde, troopilised vöötmed, parasvööde ning arktiline ja antarktiline külmvööde. Ekvatoriaalse ning troopiliste vööndite vahel on vähamalt ookeanidel eristatav troopilise konvergntsi tsoon, lihtsustatult troopiline front. Äsja tegime juttu ka arktilisest (antarktilisest) frondist. Ehk on siis olemas kolmaski „üldfront”: see, mis eristab parasvöötme õhku troopilisest õhust. Kui on, on see “parasfrondi“-nimeline?

Polaarfront ja jugavool

Meenutame uuesti üldist skeemi maapinna lähedases atmosfääris (troposfääris), mis pole segatud mandrite ja ookeanide ebakorrapärase vaheldumisega ja Maa pöörlemisega. Pooluste kohal asuvad pakaselised kõrgrõhualad, kus õhk laskub. Ekvaatoril, mis saab enim Päikese poolt soojendatud, tõuseb õhk ülespoole (õhul polegi seal mujale minna) ja seetõttu moodustub madalrõhuvöönd. Troposfääri kõrgematesse kihtidesse tõusnud soe õhk hakkab omakorda pooluste suunas laiali valguma ja jahtuma. Jahtudes vajub õhk mõlemal poolkeral allapoole, põhjustades (sub)troopikavööndite kuivad ja soojad (kuumad) kõrgrõhuala- ilmad. Mis siis, et ekvaatori kandist teele asunud õhk on nüüdseks esialgu veidi jahtunud: Päike kuumutab ju siingi, troopikas, võimsalt maapinda, mis omakorda aitab õhul uuesti soojeneda. Osa allavalgunud õhust liigub troopikast ekvaatori suunas tagasi ja üks õhuringluse ring saab täis. Teine osa troopikas alla laskunud õhust liigub edasi pooluste suunas. Samas liigub sellele õhule vastu polaaralade kõrgrõhualadest pärit külm õhk. Kuigi troopikaõhk põhja poole liikudes jahtub ja (ant)arktiline õhk soojeneb, tekib kokkuvõttes siiski reeglina olukord, kus kusagil parasvöötmes, küllalt kitsas ruumipiirkonnas külm ja soe õhumass kohtuvad. Nendevahelist eralduspiiri tähistab mõlemal poolkeral polaarfrondi nimeline kitsas eralduspiirkond.

Kus on jugavool, sealkandis on ka polaarfront ning sellel arenevad parasvöötme tsüklonid. a): madalrõhuala on “kitsenenud polaarfrondiks, mis võib ka maapinna lähedases õhukihis frondina “näha olla”. b) Polaarfrondil hakkab kujunema häiritus ehk sündimas on tsüklon. Sajudki on juba alanud roheline piirkond). c): Noor äge tsüklon selgelt eristuva sooja sektoriga (allosas). d) ja e): Tsüklon “vananeb”, soe sektor kitseneb ja kaob. f): Tsüklon on vana, kuid ulatub suurtele kõrgustele; polaarfrondi uued tsüklonid tekivad vana tsükloni servas osatüklonitena.

Kõige lihtsamalt võiks käsitleda polaarfonti kui vähem või rohkem looklevat joont mis kulgeb läbi kogu troposfääri ümber Maa pooluste koos siin-seal aeg-ajalt ette tulevate suuremate sopistustega. Kokkuvõttes tekitavadki need sopistused kummalgi poolkeral parasvöötmelised madalröhuvööndid, mis koosnevad eraldi pööristest ehk tsüklonitest.

Parasvöötme tsükolni teke ja areng. Vt eelmise joonise selgitust.

Nende madalrõhualade vööndite tekkel ongi tähtis osa kummagi poolkera polaarfrondil. Polaarfront ulatub kõrgele läbi troposfääri, sealjuures ei ole polaarfrondi kuju päris „püstine”.

Oleme nüüd konkreetsuse mõttes põhjapoolkeral.
Osutub, et kõrgemal kui umbes 5 km on troposfääris üldjuhul tugevamad need tuuled, mis lähtuvad algselt lõuna poolt, pöörates seega kokkuvõttes ka põhja poolt saabuva õhu mitte idast läände, vaid läänest itta liikuma. Kokkuvõttes saab polaarfrondi kandis kogu troposfääris määravaks läänevool. Troposfääri kõrgemas osas paikneb sellega seotult mitte küll verikaalselt eriti paks, kuid oluline tugevate tuulte riba, mida tuntakse jugavoolu nime all. Polaarfrondi ja jugavoolu loogetega koos tekivad neis loogetes tsüklonid, mida jugavool edasi mujale, peamiselt siis ida suunas liigutab.

Polaarfrondiga seotud jugavool Põhja-Ameerika kohal. Päris nõrgalt on pildil esindatud subtroopiline jugavool (pildi paremas ääres).

Jugavool (koos polaarfrondiga) pole siiski päris püsiv ei ajaliselt, tugevuselt ega ka ruumilise paiknemise mõttes. Jugavoolu või siis tema „kolleegi”, polaarfrondi suuremad looked võivad juhtida tsükloneid ka meridionaalselt põhja-lõuna sihis liikuma. Lisaks ei juhindu paravöötmeliste tsüklonite eksistents ainuüksi jugavoolu asukohast. Minnes veidi konkreetsemaks, siis sügistalvisel poolaastal võib nt Islandi piirkonna madarõhuala muutuda ekstreemselt ulatuslikuks, samas väheliikuvaks. Jugavool kipub siis looklema selle kõrgtroposfääri ulatuva madalrõhkkonna lõunaservas. Siis tormavad hoopis suure peatsükloni pisikesed ägedad osatsüklonid (peamiselt) itta-kirdesse, Põhja-Euroopa kohale, püüdes meid panna unustama, et peaks olema talv.

Jälle jugavool. See võib mõnikord ka katkeda või osadeks haruneda, Mida punasem, seda võimsam on selles kohas jugavool. Jugavoolu “küüsis” on pildil tugevasti ka Eesti. Stabiilset ilusat ilma Eestis selline olukord küll ei näita. Märkus. See ei ole tänase päeva seis, vaid suvaline näide.

Talvepoolaastal peaks polaarfront koos jugavooluga liikuma suvega võrreldes lõuna poole, viies lõuna poole kaasa ka tsüklonid ja nende trajektoorid. Põhja-Euroopa, sh Eesti jaoks peaks see tähendama normaalse neljanda aastaaja, talve kehtestumist koos püsiva lumikattega detsembris, jaanuaris ja veebruaris, vähemalt kahel viimasel kuul neist. Kahjuks viimastel aastatel, suisa aastakümnetel, ei pruugi see sugugi nii minna. Kuid selliseid sopatalve-perioode on olnud ennegi ja alati on talviste talvede rida ka viimaks tagasi tulnud. Kindlasti juhtub see millalgi nüüdselgi juhul, kahjuks ei oska keegi täpselt seda ette ennustada.

Siin kasutatakse mõistagi alailma juhust ja rõhutatakse laest võetud ideed, et kliima soojeneb, kusjuures pidevalt ja ühtlaselt, seega lineaarses trendis. Pakuks omalt poolt midagi krõbedamat: las kliima soojeneb eksponentsiaalselt! Siis ju saame juba mõne aasta pärast korraldada soojamaareise Antarktika külmapoolusele, et seal avamaal juulikuus (ehk siis talvel!) kurke ja kõrvitsaid kasvatada!

Jugavool koos polaarfrondiga võib mitte ainult kaarduda, vaid ka nõrgeneda ja kohati ning ajuti enam-vähem äragi kaduda. Siis levivad talvine pakane, samuti suvine kuumus märksa suuremates mastaapides.

Tsüklonid ja nende liikumine ei pruugi siiski tingimata seostuda jugavooluga. Mõni tsüklon võib ka Eestis vaadatuna vahel kasvõi kirdest edelasse liikuda, kuigi suhteliselt harva. Veel vähem liiguvad jugavoolude „soovi järgi” kõrgrõhualad, seda nii suvel kui ka talvel.

Jugavoolud parasvöötmetes seoses polaarfrontidega pole siiski ainsad. Ka subtroopiliste kõrgrõhualade ülapiiride piirkonnas on täheldatav jugavool, samuti ka mõnes muus piirkonnas, nt Jaapani kohal. Subtroopiline jugavool (kuigi märksa vähem võimas kui polaarfrondi jugavool parasvöötmes), asudes ju reeglina selge ilma piirkonnas, võib kogemusteta lendureid ebameeldivalt ehmatada.

Mis front see polaarfront ikkagi on?

Üle-eelmise alapunkti lõpul asusime otsima arktilisele frondile ja nn troopilisele frondile ehk troopilise konvergentsi tsoonile lisaks ka kolmandat klimatoloogilist fronti, mis peaks eraldama parasvöötme õhku troopilisest õhust. Siis tuligi jutuks polaarfront. Kas tegu ongi sellega, mida asusime otsima? On ja ei ole ka.

Segadus ilmneb juba nimetuse puhul. Arktilisi ja antarktilisi alasid tuntakse ju polaaraladena. Polaarfront peaks just seostuma nende, külmade piirkondade lähedusega. Millistel geograafilistel laiustel (kummalgi poolkeral) polaarfrondid aga paiknevad? Kuna polaarfrondid ja jugavoolud ei püsi paigal, siis ei saa ka täpseid laiuskraade nimetada, aga väga ümmarguselt kõneldakse siiski umbes 50-ndatest ja 60-ndatest laiuskraadidest. Sellesse piirkonda sobib ka Eesti keskmine laiuskraad (ligemale 58 ja pool kraadi).
Eesti jääb polaarfrondist vahel lõuna poole, vahel põhja poole, mõnikord kulgeb see suisa üle Eesti. Sel juhul kihutavad Atlandilt pärit läänetsüklonid üle meie ja ilm on väga „halb”.

Polaarfrondi kohta öeldakse muuhulgas tõepoolest, et see eraldab troopilist õhku parasvöötme õhust. Kuid… kuigi Eestis on suveilm mõnikord tõesti palav, kas see ikka alati tähendab, et meil valitseb troopikakuumus, kui polaarfront asub Eestist põhja pool? Ei vist. Kuid tihti ju olukord just selline ongi, et polaarfront asub põhja pool, troopiliselt kuum aga siiski pole.

Ilmakaartidel näidatakse ära konkreetsete tsüklonitega seotud atmosfääriliste frondijoonte sik-sakiline süsteem mida kokkuvõttes nimetataksegi tihti ka polaarfrondiks. Mõne tsükloni kauges loodeservas on polaarfrondist põhja pool ka eriti külma õhu piiriala, arktiline front, millest põhja poole jääb karm kõrgrõhuala.

Kuid polaarfrondi mõiste tuuakse tihti sisse ka, kui külma polaarse ehk arktilise (või antarktilise) õhumassi piiriala. Kus peitub siis tõde?

Polaarpööris

Tuleb panna tähele, et polaarfrondi piirkond on otsesemalt määratav kõrgemates troposfääri kihtides, läheduses toimetab ka jugavool, kus toimub kiire õhu liikumine ümber mõlema pooluse läänest ida poole, seega põhjapoolkeral kellaosuti liikumisele vastassuunas. Jugavoolu ja põhjapooluse asukoha vahele jäävat troposfääri ülemist osa tuntakse polaarpöörisena, kus õhk samuti vastupäeva liigub, kuigi märksa aeglasemalt kui jugavool. Samuti asub polaarpööris lõunapooluse ümber. Nii et kuigi madalamates õhukihtides saab rääkida kõrgrõhualadest pooluste lähistel, siis oluliselt kõrgemates õhukihtides on sageli tegu külma madalrõhualaga.

Polaarpööris troposfääri ülaosas. Jugavool ümbritseb külma õhuga ala, mis moodustab kaugel allpool oleva arktilise kõrgrõhuala kohal külma madalrõhuala. Pildi keskel asub põhjapoolus. Kui polaarpööris (koos jugavooluga) on liiga tugev, takistab see külma õhu liikumist kaugemale lõunasse. Alumises troposfääri osas avaldub see sellena, et külmad kõrgrõhualad “”ei viitsi” lõuna poole liikuda. ja meil on poritalv.

Kui polaarfront, jugavool ning nendega seoses ka polaarpööris on kõrgetes õhukihtides keskmisest tugevamad, ei lasta arktllisel külmal lõuna poole liikuda. Madalamas troposfääri osas tähendab see seda, et läänetsüklonid asuvad talvel liialt põhja pool (enamasti siis ka Eestist põhja pool) ja on peaaegu pidevas rivis suundumas ookeanlt mandrile, tuues kaasa jaanuaripori. Ekstreemseimatel juhtudel, küllalt harva siiski, liiguvad Atlandil ja Vaikse ookeani põhjaosas tekkinud tsüklonid isegi üle kogu Põhja-Siberi ja Põhja-Ameerika põhjaosa, mis talviti on siiski ju enamasti kõrgrõhualade võimu all. Nii et polaarfront on sel juhul ilusasti igal pool tsüklonite näol maapinnal lähedaltki jälgitavaks saanud. Näiteks oli olukord selline 2006. aasta detembrikuus. Siis ei saanud muidugi keegi ilma järgi aru, et oli detsember. +12 kraadi, mis Eestis siis mõõdeti, oli ikka “kole” vaadata küll.

Polaarpöörise eriti tugev variant annab siis meile „vale talveilma”, kus neljas aastaaeg, talv, jääb vahel suisa vahele. Mitte eriti tugev polaarpööris võimaldab ka Eestis normaalset talveilma. Kui polaarpööris suisa laguneb, siis jõuavad arktilised õhumassid Eestist palju rohkemgi lõunasse. On teada juhumeid, kus Aadria meri (Vahemere osa Apenniini ja Balkani poolsaare vahel) on kinni külmunud.

Aga konkreetne front toopilise ja parasvöötme õhu vahel?

Polaarfront on võimas atmosfäärinähtus, kuid see on otseselt tegev pigem kõrgemates õhukihtides, pannes liikuma tsükloneid, mingil määral ka antitsükloneid. Kuid front parasvöötme ja troopilise õhumassi vahel maapinna lähedastes õhukihtides: on seda siis või ei ole? Eks selliseidki fronte esineb ikka. Kui tsüklonite ja kõrgrõhualade paigutus on selline, et meile on lähenemas kaugelt lõuna või kagu poolt soe atmosfääriline front, võib eeldada küll, et selle järel saabub kuum troopiline õhk. Selles mõttes on asi sarnane külmade, arktilise frontidega põhjakaarest. Kuid üldiselt ei ulatu kumbagi tüüpi viimatikirjeldatud frondid, vähemalt mitte pidevalt, väga kõrgetesse õhukihtidesse.

Atmosfäärilised frondid

Püüame „laskuda maa peale” ja vaadata, mis tüüpi frondid meile konkreetseid ilmamuutusi toovad. Sellised, atmosfäärilised frontid, mida nimetatakse ka madalrõhulohkudeks, on enamasti seotud tsüklonitega, kuigi mõnikord võib mõni vähemaktiivne front ka kõrgrõhuala osadeks jagada.
Nagu nimetusedki ütlevad, toob sooja frondi üleminek kaasa soojema õhu, külma frondi üleminek aga külmema õhu.
Tihti esinevad ka okludeerunud frondid, kus tsüklonis esinevad soe ja sellele järel kiiremini liikunud külm front on ühinenud. Okludeerunud frondid võivad mõnikord püsida pikka aega, liikuda ühes või teises suunas, esinedes vastavalt liikumissuunale ja frondi järel kohalesaabuvale õhumassiile praktiliselt ikkagi kas külma või sooja frondina. Mõnikord võib selline front ka samastuda polaarfrondiga.

Tsüklonid ja antitsüklonid

Jätame nüüd mängust välja troopilised tsüklomid ehk orkaanid ja taifuunid. Tsüklonites on üldiselt frontide poolt selgelt eristatavad külma ja sooja õhuga sektorid. Kui suvi välja arvata, siis joonistub selgelt välja selline ligikaudne muster. Kui tsüklon satub keskmega Eestist põhja poole, siis satume selle lõunaserva, kus puhuvad edela-läänetuuled, mis toovad suhteliselt sooja ja sajuse ilma. Tsükloni põhjaserva sattudes toovad aga idakaare tuuled kohale külma õhu. Suvel pole pilt nii mustvalge, olukord võib kujuneda suisa vastupidiseks: läänest tuleb jahedust, idast sooja.

Niinimetatud lõunatsüklonid (need pole kaugel eemal tekkivad troopilised tsüklonid!), mis tekivad Vahemere, Musta mere või koguni Kaspia mere kandis, kannavad ennekõike suvepoolaastal, kui nad juhtumisi põhja suunas liiguvad, sooja sektorit endi idaservas. Lõunatsükloni meist lääne poolt möödudes satume selle sooja idaserva, kus koos lõunakaare tuultega saabub troopiline kuumus ja/või tugevad hoovihmad ning äike. Talviti võib lõunatsükloni soe sektor Eestini jõuides juba kadunud olla. Kui selline tsüklon möödub aga Eestist ida poolt, puhuvad põhjakaare tuuled, mis toovad jaheda õhumassi ja vihmasaju, talvel ,mõistagi lumesaju. Võib-olla on meeles 2008. aasta kaks tõsiseimat lumesadu: 25. märtsil ja 23. novembril. Mõlemal juhul sattusime lõunatsükloni lääneserva. Et lumi mõlemal juhul peatselt kiiresti sulas, polnud enam nende tsüklonite süü…

Nii nagu madalrõhualad, ka antitsüklonid ehk kõrgrõhualad on tekkimas, kadumas ja liikumas igal pool maakeral, paljudes piirkondades on need aga küllalt stabiilsed. Nii kujunevadki need “hobulaiused” ja kõik muud, millest seni juttu on olnud. Eesti piirkonnas aga on rõhkkondade, samuti õhumasside vaheldumine väga kireva spektriga. Kui aga jälle asja maksimaalselt lihtsaks ajada, siis suvel toovad kõrgrõhualad meile sooja ja kuiva, madalrõhualad jahedust ja niiskust. Talvelgi toovad antitsüklonid kuiva ja tsüklonid niiskust, kuid kõrgrõhualdega kaasneb siis ilma külmenemine, tsüklonitega aga soojenemine. Kuid palju oleneb ka sellest, milline on rõhkkondade vastastikune paigutus, kuna see määrab tuule suuna ja seega selle, kustpoolt õhk meieni liigub.

Õhumassid

Lähtume 7 kliimavöötmest: üks ekvtoriaalne ning ülejäänud kahekaupa: troopilised vöötmed, parasvöötmed ning külmvöötmed. Vastavates piirkondades kujunenud õhumasse nimetatakse analoogiliselt. Kui välja arvata ekvatoriaalne vööde, siis ülejäänud piirkondades formeerunud õhumasse jagatakse veel merelisteks ja mandrilisteks. Eestini võivad ulatuda need kõik, va ekvatoriaalne õhumass. Vaatame neid pisut lähemalt.

Kontinentaalne arktiline õhumass. See õhumass on väga külm ja kuiv ning tekib Põhja-Jäämere jääga kaetud aladel ning Gröönimaal. Eestini võib see õhumass liikuda peamiselt kirdesuunalt Kara mere piirkonnast, harvem ka Gröönimaalt, kui see jõuab kohale loode-põhja suunalt üle Barentsi mere kandudes. Kontinentaalne arktiline õhumass on aastaringselt külm. Talvel toob kontinentaalne arktiline õhumass tugeva pakase, kevadel ja sügisel aga vastavalt hilised või varased öökülmad. Kesksuvel tähendab sellise õhumassi saabumine samuti küllaltki jahedat, kuid selle kompensatsiooniks siiski päikeseküllast ilma. Kui pidev arktilise õhu juurdevool katkeb, siis suvel läheb meie ilm selles õhumassis aegapidi soojemaks.

Mereline arktiline õhumass. See formeerub Põhja-Jäämere külmumata osas, Teravmägedest lõuna pool ja Barentsi merel. Eestisse kandub see loode-põhja suunalt ning toob aastaringselt kaasa külma, hoogsadudega ilma. Võib öelda, et mereline arktiline õhumass põhjustab kõige viletsamat suveilma: on külm, põhjakaaretuuline ja sajune.

Mereline paravöötme õhumass tekib Atlandi ookeani põhjaosas ning jõuab Eestini lääne-edela suunalt ning põhjustab pilvist ilma ja sadusid. Suvel läheb ilm läänevoolu korral jahedamaks, talvel aga on asi vastupidine: mereline parasvöötne õhk toob kaasa sajud, tihti vihma kujul ja sooja, tihti siis sulailma.

Kontinentaalne parasvöötme õhumass. Tekkepiirkond on parasvöötme mandrite kohal. Eestisse saabub selline õhumass idakaarest. Talvel on kontinentaalne mandriline õhumass väga külm ja kuiv, see võib olla isegi veel enam jahtunud kui kontinentaalne arktiline õhumass. Suvel on see õhumass aga soe. Kuigi suviti ei ole kõrgrõhualade moodustumine Aasia kohal eriti soodne, neid siiski siin-seal tekib ja kuna mandriliselt maapinnalt pole ka eriti niiskust atmosfääri aurumas, on kontinentaalne parasvöötme õhumass ka suvel siiski kuivapoolne. Eestis on suvised põuaperioodid, samuti kuumalained sageli seotud kontinentaalse parasvöötme õhumassi saabumisega.

Suvised kuumalained esinevad eriti aga siis, kui Eestisse saabub kagu või lõuna poolt kontinentaalne troopiline õhumass. See formeerub Põhja-Aafrikas, Araabia poolsaarel, Kaspia mere ümbruses ja Kesk-Aasias; mõistagi ka Eestist veelgi kaugemates piirkondades. Talvel, kui selline õhumass vahel harva Eestini jõuab, toob see kaasa nullilähedase ja pilvise kõrgrõhualailma, suur suvine soojus on pika tee ja pikkade öödega kaduma läinud.

Mereline troopiline õhumass formeerub Pürenee poolsaarest lääne pool Atlandi ookeani kohal või Euroopast lõunapoolsemate merede (nt Vahemere) kohal. Eestini võib see õhumass kanduda edela või edela-lõuna poolt, kui Atlandi tsüklonid tekivad tavalisest märksa lõuna pool (“hobulaiuste” kandis) ja liiguvad järsult põhja-kirde suunas. Iseäranis suveperioodil võivad troopilist niisket õhku tuua oma idaservas ka lõunatsüklonid. Mereline troopiline õhumass toob talvel tugeva sulailma, suvel aga lämbe ilma ning võimsad hoogsajud koos äikesega.

Ekvatoriaalne õhumass Eestini ei ulatu. Tegu on väga niiske ja kuuma õhuga. Sajud, sh sagedased hoogsajud koos äikesega, on väga intensiivsed. Samas pole ilm ekvaaatori lähistel eriti tormine.

Ka viimati esitatud õhumasside tekkepiirkondade jaotus ei anna siiski täit pilti Maa kliimavöötmetest ja nende eripäradest. Parimaks kliimavöötmete jaotuseks peetakse Köppeni klassifikatsiooni, kuid see sisaldab omakorda nii palju detaile, et võib kogemata mõne koha peal ka eksliku pildi anda. Siin läheks see kirjeldus liialt detailseks.

Sargasso meri

Atlandi ookeani troopilise ja lähistroopilise (subtroopilise) piirkonna (“hobulaiuste”) kohal laiub küllaltki püsiva loomuga kõrgrõhuala, kuigi kõigub mõneti siia-sinna ja tõmbub vahel koomale, vahel laieneb. Kui see antitsüklon vahepeal ka laguneb, moodustub see päris kiiresti uuesti. Seda tuntakse ka Assoori-Bermuda kõrgrõhualana. Eriti just suvepoolaastal kipub see kõrgrõhuala laienema ka Euroopa (eeskätt lõunapoolse osa) ja Vahemere kohale, kuid sellest võib mõni osa tihti liikuda ka Eestisse ilusat ilma tooma.

Assoori kõrgrõhuala „pikaealisuse” tõttu on kujunenud välja ka Atlandi ookeani sisealadel paiknev Sargasso meri. See meri on ümbritsetud hoovustest, mis omakorda on välja kujunenud tuulte mõjul, mis kõrgrõhuala äärealadel puhuvad päripäeva. Sargasso merd piirab lõuna poolt Lääne-Aafrikast Kariibi mere poole liikuv Antilli hoovus.
Kesk-Ameerikast idas paiknevast Kariibi merest lähtub põhja suuunas Golfi hoovus, mis piirab Sargasso merd lääne ja põhja poolt. Kui Golfi hoovus on jõudnud Euroopa lähistele, kaardub osa sellest piki Aafrika lääneserva lõunasse, moodustades külma Kanaari hoovuse, mis paikneb siis Sargasso merest ida pool. „Külm” on muidugi suhteline mõiste; suurem osa Golfi hoovusest liigub ju piki Norra rannikut põhja poole ning kui keegi seda külmaks hoovuseks nimetab, tuleks talt kasvõi tagantjärele kooli lõpudiplom või tunnistus tagasi võtta.

Peame siiski arvestama, et kui Golfi hoovus on üle Atlandi itta-kirdesse liikunud, on see siiski mõnevõrra jahtunud võrreldes lähtepiirkonna, Kariibi mere tingimustega. Kandudes Kanaari hoovusena uuesti lõunasse, tundub Aafrika ligiduses vist tõesti, et hoovus on külm. Sellega seostub muuseas Aafrika looderanniku läheduses paiknevate Kanaari saarte kui puhkusemagnetite fenomen: aastaringselt on ilm suvine ja soe, samas ka mitte nii palav, et seda välja ei kannataks. Erandeid ilma osas muidugi siiski esineb sealgi.

Kanaari saared ja astronoomia

Kanaari saarte ilus ilm (reeglina ulatub sinna ju kõrgrõhuala) on kohale meelitanud ka astronoome. Nii paiknevad observatooriumid koguni kahel sealsel saarel: ühel uhketest suvitussaartest nimega Tenerife asub samanimeline observatoorium. Märksa vähem turistidele tuntud kõige ookeanipoolsemal, La Palma mägisel saarel, asub teine observatoorium. Seda peaks vist eesti keeles nimetama Poiste-Kivi Observatooriumiks. Ah jaa, ega ka Tenerife pole eriti tasane saar, sealne võimas Teide mägi on üldse kogu Hispaania kõrgeim, tipuga üle 5000 meetri (Kanaarid kuuluvad Hispaaniale). La Palma saare teleskoobid on enamjaolt rahvusvaheliseks kasutamiseks, suurim sealne, mitte just eriti ammu valminud 10-meetrise läbimõõduga teleskoop on aukartust äratav: maailmas on nii suuri teleskoope väga vähe: kaks 10-meetrise mosaiikpeegliga teleskoopi olid olemas enne La Palma suurima teleskoobi valmimist vaid ühes teises saarestikus, Hawaiil Vaikses ookeanis.

Nagu mainitud, käivad La Palma saare teleskoopide juures astronoomid oma vaatlusprogramme ellu viimas ka mujalt kui Hispaaniast. Ka nende ridade kirjutaja on La Palma saarel teleskoobivaatlustes veidi kaasa löönud, kuid siiski vaid ühel nädalasel perioodil, 2002. aasta juunikuus. Kanaaridel mõistagi valgeid öid ei tunta. Ka öine taevapilt on juba veidi teistsuguner, nähtavad on ka mõned lõunapoolsemad tähtkujud, mida Eestis kunagi ei näe. Näiteks igavavõitu Kaalude tähtkujust allpool asub märksa muljetavaldavam Hundi tähtkuju.

Mis huntidesse üldiselt puutub, siis veel umbes 35 aasta eest sai hundi küttimise eest preemiat, nüüd on aga hunt „rahvusloom” (!) ja nende laskmine toob võimsad trahvid. Kuigi usun ja loodan, et uhkesti oma arvukust üha kasvatavad ja sellega seoses palju kurja tegevaid võsavõllemeid kütitakse siiski, keelajaid „kukele” saates ja väga õigesti tehakse!

Sargasso meri ja Bermuda kolmnurk

Maailmamere hoovused pole siiski kindlate piiridega. Olekski veider teisiti arvata, kuna torujuhtmete sees hoovused ju ei paikne.
(Mõistagi, kui „üleval pool” hulpivate klounide poolt massimeedia kaudu kuulutatakse, et hoovused voolavad nüüdsest ainult metallist rennide või torude sees, hakkame me seda kohe hoobilt ka uskuma, eks ole?) Ning loomulikult liiguvad teatud määral ka Sargasso mere piirid. Sargasso meres asub Bermuda saarestik, Ameerikast idas, kuid küllaltki mandrile lähedal.

Sargasso mere äärmises lääneservas saab joonistada mõttelise kolmnurga Florida poolsaare lõunatipu, Puerto Rico saare loodetipu ja Bermuda saarestiku vahel. Seda kanti tuntakse Bermuda kolmnurgana. Noh ja mis siis?

Palju kuulujutte põhjustanud Bermuda kolmnurk. Ometi ei paista kohalik rahvas seda kartvat

Bermuda kolmnurka peetakse nüüdseks juba pikki aastakümneid mõnde hindajate poolt üheks Maa kõige salapärasemaks piirkonnaks seal tihti kaduma minevate laevade tõttu. Hullemgi veel, isegi lennukid kaduvat tihti selles kolmnurgas.

Vaatame asja aruka talumehe pilguga. Nii jubedast kohast, igaks juhuks isegi selle ümbrusest, peaks inimesed ju eemale hoidma. Nii Florida poolsaar, Bermuda, kui ka Puerto Rico, samuti selle naabersaared Kuuba ja Haiti (saari on teisigi) peaksid olema enam-vähem inimtühjad. Nii igaks juhuks. Aga kas on? Aga otse vastupidi! Kõik need piirkonnad on tihedasti asustatud ja tuntud turismimagnetitena. Iseasi, kas poliitikute tegevus ja riigis parajasti toimuv turismi alati eriti soosivad (Kuuba, Haiti).

Niisiis, Bermuda kolmnurga tipud kihavad inimesest, kes loomulikult ka laevasõite ette võtavad. Näiteks asub Florida poolsaare lähistel, pisut kagu pool Bahama saarestik (samuti rikaste turistide magnet), kuhu mõnikord Floridast suisa nadidel alustel retki ette võetakse. See pole aga ühelgi merel ohutu tegevus.

Ameerika mandrid koos neid ühendava kitsa Kesk-Ameerika ribaga on kokkuvõttes omapärase kujuga. (Jätame Panama kanali siinkohal arvestamata.) Tekkiva „lohu” sisse jäävad Kariibi meri ja Mehhiko laht loovad kokkuvõttes tingimused, et just sinnakanti ei laiene stabiilne (sub)troopiline kõrgrõhuala, kuigi mõistagi esineb sealgi vahel kõrgrõhualasid. Tihti on lugu hoopis nii, et troopilise konvergentsi tsoon (sellest oli meil varem juttu) koos troopiliste orkaanidega laieneb sealkandis põhja poole (järgides ligikaudu Golfi hoovust) ja ühineb piirkonnaga, kus tekivad juba parasvöötme tsüklonid. Eks ka Bermuda kolmnurga ala kipub jääma selle rahutu ning muutlike tingimustega atmosfääri osa idaserva. Sagedaste orkaanide, mõnikord hoopis udude küüsis pole meresõit, samuti lennundus, sugugi lihtsad ettevõtmised. Mõnikord laieneb aga üle Bermuda kolmnurga hoopis ida poolt Assoori-Bermuda nappide tuultega kõrgrõhuala ning vähemalt purjelaevade ajastul tähendas see seda, et jälle polnud meresõit lihtne ettevõte.

Kui nüüd püüda Bermuda kolmnurga salapäraseid „kangelastegusid” lähemalt uurida, siis on algselt ette võetud paar konkreetset juhtumit 1. ja 2. maailmasõja aegu. Edasi on legend hakanud end ise üha laiemaks harutama… Kuid kahtlasi kadumisi toimub ju sõdade aegu kahjuks ikka. Lisaks veel see ka, et kuigi öeldakse, et kõige jubedam vale on statistika, kehtib see ütlus tõesena vaid väga väikese statistilise valimi korral. Laeva- ja lennuõnnetuste laiem statistika aga pidavat näitama, et Bermuda kolmnurgaks nimetatud piirkond ei eristuvat siis aga kuidagi. Nii et Bermuda kolmnurga kui fenomeni puhul võib kahtlustada tihti esinevat olukorda, et „palju kisa, vähe villa”.

El Niño ja La Niña

Ikka ja jälle jõuame tõdemuseni, et “tegelikkus on veel keerulisem”.
Ega need eespool esitatud kliimatingimused Maa eri kohtades pole paraku ikkagi pidavalt ühesugused, vaid on siia-sinna muutlikud. Näitena võiks tuua El Niño ja La Niña nähtused.

El Niño efekt nõrgendab passaatide tuulte tugevust Vaiksel ookeanil, kus sooja vett transporditakse Ameerikast lääne poole. Omakorda kerkib siis Lõuna-Ameerika lääneranniku lähistel ookeanil vähem külma vett alt ülespoole. Ilmad muutuvad sel juhul Lõuna-Ameerika läänerannikul merelisemaks ja seega oluliselt sajusemaks kui muidu (nt Peruus). Jahedama vee vähenenud tõus sügavustest kõrgemale viib omakorda muidu kalarikkast piirkonnast kalaparved eemale.

Põhja-Ameerika põhjaosas muutub El Niño aegadel aga omakorda kuivemaks.

Kuna miskipärast tekib nähtus sageli detsebrikuus (kestab kuid), on El Niño saanud nii „pisikese poisi” kui „jõululapse” aunimetuse. Kuigi suurt austust ei pruugi nähtus siiski esile kutsuda.

Tegelikult mõjutab El Niño eksisteerimine, ehkki üpris keerulisel viisil, ilmastikku suures osas maailmast.

La Niña on vastupidise mõjuga efekt, muutes tavaolukorra passaat-tuuli veelgi tugevamateks. Pigem põuases Austraalias tekkivad vihmaperioodid, niigi vihmane Okeaania satub võimsate sadude küüsi. Lõuna-Ameerika läänerannikul on omakorda siis eriti põuane. Kuid sealtkandi kalamehed peaks siis rahul olema. Üldiselt esineb La Niña harvem kui El Niño. Võrdõiguslikkus peab siiski valitsema: La Niña tähedab „väikest tüdrukut”. Kui vaadata jälle ka Põhja-Ameerikat, siis nüüd on kuivaperioodid eelistatud selle lõunapoolses osas.

El Niño ja La Niña ei esine perioodiliselt. Miks nad üldse esinevad, vajab ikka veel uurimist. Õnneks või kahjuks on siiski ka sageli olukordi, kus pole kumbagi.

Must ilmahobune – stratosfäär

Meil oli juttu kõrgetest põõristest (nt polaarpööris), mis toimivad troposfääri kõrgemates osades, kandudes kohati üle isegi stratosfääri alaserva, kus pilvi ei ole. Kuid omad pöörised on ka kõrgemal, „päris”-stratosfääris (stratosfääri kõrgus on numbes 12 kuni 51 km). Needki on muutliku iseloomuga. Nt kõrgel põhjapooluse piirkonna kohal asub üks stratosfääri pööristest. Seegi võib tugeveda või nõrgeneda, sellega seoses ka vastava atmosfääripiirkonna temperatuuride muutlikkus.

Teame üldist suundumust, et kui troposfääris temperatuur üldiselt kõrguse kasvades langeb, siis piir langusele saabub tropopausis. Stratosfääris hakkab kõrguse suurenedes temperatuur algul „kikivarvail”, edaspidi juba otsustavalt tõusma, kuni temperatuur umbkaudu 0 Celsiuse kanti jõuab. Palju on siinkohal mängus kolme aatomiga hapniku molekul osoon (O3). Stratosfääris paikneb nimelt osoonikiht, mis kaitseb meid kalkide kiirguste eest.

Ka stratosfääri temperatuur pole igal pool samal kõrgusel samasuguse väärtusega (troposfääris on ju samuti nii). Esineb temperatuuri muutusi, seonduvana stratosfääri pööriste tugevnemise või lagunemisega.

On märgatud huvitavat, kuid vaid statistilise täpsusega seost stratosfääri temperatuuri tõusuga polaaralade kohal ning maapinnalähedase temperatuuri langusega (talveilma tugevnemine). Seda siis polaaralade ja parasvöötmete kandis. Läheb stratosfäär sealkandis soojemaks, siis võib mõne nädala pärast loota “meie” ilma külmenemisele. Aga alati nii ka ei juhtu. On jällegi, mida uurida.

Mesosfäär; helkivad ööpilved, meteoorid ja virmalised

Stratosfäärist kõrgemal asub stratopaus, kus üldine temperatuuri kasv kõrguse suurenedes lõpeb. Edasi tuleb mesosfäär, kus temperatuur kõrguse kasvades jälle langeb. Mesosfääri ülaoas, (umbes 82 km kõrgusel) saavutab atmosfäär tervikuna oma temperatuuri miinimumi (ligikaudu -173 kraadi). Edasi tuleb mesopaus.

Mesosfäär (~52-82 km) ei sisalda muidugi ka pilvi, need jäid ju kaugele alla troposfääri. Ometi osutub, et mingid üliõhukesed pilved on kohati mesosfääris võimalikud. Päevases taevasinas ja ööpimeduses neid näha ei ole.

Kui aga on valged suveööd, võib põhjakaare heleda kuma taustal näha taevafoonist heledamaid „pilvekesi”. Need ongi helkivad ööpilved, mis paistavad siis, kui Päike neid altpoolt horisonti väga suure, 90 kraadile läheneva nurga alt valgustab.

Nähtus sarnaneb kvalitatiivselt kiirte käiguga röntgenteleskoobis, mida samuti võibolla ka kunagi kirjeldame, kui meie põhiseadust ja sõnavabadust uljalt kaitsvad „organid” seda siiski teha lubavad.

Mesosfääri, vähemalt selle ülemisse otsa, ulatuvad meteoorid ehk lendtähed. Võimsamate boliidide korral on ilusasti mängus kogu mesosfäär, isegi stratosfääri ülaosa.

Ka virmalised, mis esinevad keskelt läbi kõrgemal kui meteoorid, ulatuvad veidi siiski ka mesosfääri piiridesse, ikka ülaltpoolt.

Termosfäär ja kineetiline temperatuur

Kui veel kõrgemale kerkida, algab termosfäär. Selle ülapiir arvatakse olevat kuskil 600 km kandis. Termosfääri allosast (~82 km) ülespoole minnes hakkab taas temperatuur tõusma, kusjuures päris otsustavalt, jõudes termosfääri ülaosas üle 2000 Celisuse kraadi. Maapealsed kõrged temperatuurinäidud jäävad siinse kõrguse kasvades juba kaugele maha. Ometi tunneks kujuteldav kosmonaut, et Päike küll kõrvetab, kuid jäiselt külm on samas ikka. Selline ongi väga hõredale keskkonnnale vastav kineetiline temperatuur. Teisiti väljendades on see mittetasakaaluline temperatuur, mille määrab erinevate üksikute molekulide ja/või aatomite soojusliikumine vaba tee suure pikkuse korral.

Kui hüpata võrdluseks Maa pinnale, siis kineetlise temperatuuri hõng on kõige tugevam päikesepaistelisel selgel päeval. Siit need erinevused kraadiklaasi näitudele varjus ja Päikese käes. Seega pole temperatuur siis üliväga tasakaaluline. Ka öine selge taevaga temperatuur on veidi “kineetilises kastmes”, st „vale” ehk „demokraatlikult mittelubatava maailmavaate” näoga: maapinna lähedal on külmem kui kõrgemal. Seevastu (pikalt) pilvealune ilm on „ustav seltsimees” ja „õigete meeste jutu rääkija”: kuna tagab kena küllalt tasakaalulise temperatuuri.

Virmaliste põhiosa on näha termosfääris, virmalisi paistab vahel kuni 1000 km kõrguselt. See kõrgus vastab juba eksosfäärile.

Hajuv eksosfäär

Termosfäärist kõrgemal on piire panna üha raskem; seal asub eksosfäär. Selle ja ühtlasi kogu atmosfääri ülapiiri on eriti raske panna. Tuhandete kilomeetriteni see ulatub. Eksosfääris saab Maa atmosfäärist tasapisi vaakum maailmaruumis. Isegi kineetilise temperatuuriga on nüüd raske mängida, sest osakesi on niivõrd hõredalt. Võiks öelda, et ka termosfääri kõrge (kineetiline) temperatuur hajub eksosfääris maailmaruumi laiali.

Lõpetame sellega sedapuhku augustikuised astronoomilises pakendis esitatud ilmajutud. Alguse said atmosfääri-lood juba juunikuus. Lugudele ei pannud õlga alla „kliimaministeerium”, küll aga esines vastassuunalisi kahtlasi märke. On ju ikkagi augustikuu, tumedate ööde kuu…

Lõpetuseks nekroloog Tähetorni Kalendrile

Augustikuu lood said seega otsa. Ning loo lõpp on kurb. Alates uuest aastast oleme ilma täpselt sada korda ilmunud „Tähetorni Kalendrist”, vähemalt nii nagu seda varem oleme näinud. (Tõsi küll, ma teadsin seda „saladust” juba mitu kuud tagasi…) Ajad on armutud. Mida ei suutnud Vene aeg, seda suutis SEE aeg. Mis SELLE aja nimetuseks täpsemalt on, seda ehk suudavad piisavalt kaua hiljem öelda ajaloolased. Kuid igal juhul juhivad „SEDA” aega uppujad, kes ka kõiki teisi kaasa uppuma sundides vihaselt vannuvad, et ühis-uppumine toimub siiski liialt aeglase tempoga.

Ka kultuurisoovitused on seekord kurvad, nagu vist juba siinse loo alguses märkasite. Võtame eest ära roosade prillide filtrid, mis lasid seni läbi vaid paljude väärate sündmuste kirjelduse allegoorilist-satiirilist, humoorikat osa. Nüüd vaatame elule sügavamalt silma, vaadates (soovitan tõsiselt!) ära Aserbaidžaani kirjanku Anari „Dante juubel” järgi valminud telelavastuse „Tema majesteet komödiant” (1983). Jah, pealkiri on veel naljahõngu tõotav, kuid lugu ise on kõike muud kui naljakas. Peame siis etendust vaadates ühtlasi ka Tähetorni Kalendri ning võib-olla veel millegi peiesid. Vahel me lihtsalt peame, seda ka avalikult tunnistades, kurvad olema, et edaspidi osata uuesti elust ka rõõmsaid hetki otsida, sest isegi SEE aeg saab otsa. Mõni ootamatu kuukiir paistab ka süsipimedates öödes, pakkudes meile lohutust.

Tähetorni Kalendri juubeliväljaanne, mis osutus vaid mõni kuu hiljem millekski muuks.

Kes on see Käbirlinski (ning tema poeg) seal lavastuses? Eks ikka Tähetorni Kalender isiksustunud kujul. Ning… küllap ka käesolevate ridade autor (juhtumisi olnud ka Tähetorni Kalendri kalendaariumiosa kunagine, ehkki küllaltki lühiajaline, koostaja-toimetaja)…

Veel 1 Käbirlinski kandidaat…

https://arhiiv.err.ee/video/tema-majesteet-komodiant

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tema-majesteet-komodiant-2

Tervitused pimedate ööde puhul! Jätkame augustikuu juttudega. Päike on paistnud augusti alguses Vähi tähtkujus. 10-ndal augustil siirdub Päike Lõvi tähtkujju. Meenutame, et Vähi tähtkujju liikus Päike Kaksikute tähtkujust 20-ndal juulil. Siis olid veel ilusad valged ööd. Tuleb välja, et Päikese Vähis viibimise ajal muutusid valged ööd üha tuhmikaks, kuni need (vähemalt praktiliselt) otsa said. Vähi tähtkuju pole muidugi milleski süüdi. Ikka Päike ise on vajunud üha lõuna poole ehk madalamale. Esialgu ei sega see asjaolu siiski veel suveilmade püsimist.

„Täheatlas”

Tänavu suvel on ilmunud „Täheatlase” uustrükk. „Täheatlase” autorid on Eesti astronoomid, kes on hästi teada-tuntud nii oma erialaste tööde-tegemiste kui ka suurte kogemuste poolest: Jaak Jaaniste ja Enn Saar. Esimene kord anti „Täheatlas” samade autorite poolt välja enam kui 30 aastat tagasi. Ei oskagi siin muud juurde lisada kui et asuge lugema!

Mõnest teleskoobiobjektist

Tänavuse augustikuu loo esimeses osas oli pisut juttu õhtuses lõunataevas Luige ja Kotka tähtkujude vahele jäävatest Rebase ja Noole tähtkujudest. Kui meenutada vahelduseks jälle vana hea Messier’ kataloogi olemasolu, siis leiame ühe Messier’ objekti mõlemast tähtkujust, kuigi mõlemal juhul tuleb üles otsida just Nool. Noole tähtkuju tähtede gamma (vaskpoolne nooleots ja delta vahel, nende mõttelisest ühendusjoonest pisut allapool, paikneb kerasparv M71. Mõistagi, nagu kerasparvede puhul üldiselt ikka, on M71 näha vaid teleskoobis. Kerasparv küll, kuid M71 ei kuulu neist kõige uhkemate ja rikkalikumate hulka. Pigem võiks öelda, et kerasparve kohta on M71 päris kääbus ja meenutab teleskoobis pigem hajusparve. M71 asub 13 000 valgusaasta kaugusel. Arv tundub suur, kuid tegelikult on M71 kerasparve kohta ikka Maale küllalt lähedal. Kerasparvede kaugused on üldiselt märksa suuremad. Eks seegi aspekt rõhuta, et M71 on vähemalt mõõdetavate karkteristikute mõttes umbes selline nagu Jaapani korvpallikoondis käimasoleval OM-il. Siiski vanust parvel jätkub, seega kerasparv mis kerasparv!

Kerasparv M71

Nüüd läheme sellesaamast Noole otsatipust, gamma, paar-kolm kraadi kõrgemale ja tsipake vasakule. Nüüd saame päris lihtsalt (vähemalt peaks saama) kätte planetaarudu M27, hüüdnimega Hantel. Eks sellepärast hantel, et objekt on ka hantli moodi. M27 on heledam kui oma kuju poolest kuulus Lüüra udu M57, kuid see-eest on näha ka binoklis, kui see binokkel just väga marginaalne ei ole. M27 asub 1200 valgusaasta kaugusel.

Planetaarudu Hantel, M27

Lüüra udust M57 on varemgi juttu olnud, märgime nüüd ka ära. Leiame kõrgel särava heleda Veega, sellest veidi alla ja vasakule jääb pisike, vankrit meenutav tähtede nelik. Kogemata võib algaja vaatleja seda ka Väikeseks Vankriks pidada. Kahe alumise „ratta” vahel, peaaegu keskel, paiknebki rõngakujuline udu M57.

Lüüra Udu, M57; tuntud ka kui Rõngas läbi teleskoobi vaadates. Võib tekkida kahtlus, et see on märk suitsetavatest tulnukatest.

Kena vaatepilt teleskoobis. M57 asub umbes 2200 valgusaasta kaugusel. Lüüra Udu on umbes 7000 aasta vanune. Üldse on planetaarudud igal konkreetsel juhul kosmoses vaadeldavad vaid 10 000 aasta ringis. Päris vähe aega muide!

Augustiõhtute lõunataevas. Kuu esimeses pooles on leitav ka Antaares. Herkulese “eliitredelist” ülal ja vasakul kujutame ette joonisel nähamatut “tuulelohet” või “torbikut”:

Lüürast lääne pool (paremal) asub suur, kuid kehvapoolselt heledate tähtedega Herkules. Selle kujund kipub meenutama redelit, mille on kokku ehitanud mõni hiljutine või suisa „istuv” minister, mitte aga puusepp. (Kahjuks ei saa sõna „istuv” ümbert siinkohal veel (!) võtta jutumärke.) Nojah. Olgu meil siis redel: vasakul pool kolm pulgaotsa, paremal ka. Vaatame paremal pool olevat kahte ülemist redelipulga otsa ehk tähte. Nende tähtede vahel, kui teleskoopi alumisest „pulgast” ülemise suunas liigutada, on leitav kuulus Herkulese täheparv, kerasparv M13. Vähemalt põhjataeva tingimustes peetakse seda parve oma ilu ja korrapära ning kerasparve kohta küllaltki suure näiva heleduse tõttu kerasparvede kuningaks. M13 asub 25 000 valgusaasta kaugusel.

Kuulus kerasparv M13 Herkulese tähtkujus. Uhke.

Kerasparvede ja galaktikate puhul muidugi seda muret pole, et need kiiresti “kustuvad”. Hajusparved siiski hajuvad aegapidi laiali, kuid siiski võtab selline asi aega.

Herkules sisaldab siiski endas teistki kerasparve Messier’ kataloogist, M92. See on samuti väga korralik kerasparv. M92 asub 27 000 valgusaasta kaugusel.

M92, teine muljetavaldav kerasparv Herkulese tähtkujus.

Nüüd teeme nii. Vaatame jälle seda „eliitredelit” ja keskendume nüüd ülemisele vasakpoolsele pulgaotsale. Nüüd paneme tähele, et veel ülespoole ja vasakule jääb miski „torbik” või „tuulelohe” või midagi sellesarnast. Liigutame teleskoopi selle „tuulelohe” lähima tipus suunas ja pöördume umbes poolel teel veidi paremale. Teine varaint on see, et liigutame teleskoopi meie „eliitredeli” vasakust tipust otse üles, põhja suunas. Mõlemal juhul peaks mitte suurt vaeva nähes leidma kerasparve M92.

Nii et, mehed, kui soovite oma daamile demonstreerida, et „toote tähed taevast alla”, siis nii M13 kui ka M92 on ühed suhteliselt sobivatest esmavariantidest, kui teleskoop kah ligidal on. Muidugi, ka planetaarudud M27 ja eriti M57 on sama „ägedad” või ehk veelgi vahvamad, maitse asi, kuid eriti just see viimane, planetaarudu Rõngas, nõuab pisut suuremat vilumust, ehkki „reepertähed”, Lüüras sisalduva vankrikese kaks alumist ratast, on päris head.

Tähtkujud parimas asendis ehk väga kõrgel – on see parim asend?

Muuseas, see Lüüras „sisalduv” vankrike on kuidagi rööpküliku, mitte ristküliku kujuline. Kuidas sellisega sõita? “Abi ikka leiame!”, nagu ütles ka Zorro Wremjas, kui Nisu Unn temalt kodanik H. Gängi küllatuleku puhul abi ning nõu tuli küsima. Nimelt, vahetame ülemise parema „ratta” Lüüras sisalduval vankrikesel välja! Selle asemel võtame, tõsi küll, tuhmima, tähte, mis jääb vankrikese ülemisest vasakust „rattast” omakorda vasakule. Nüüd sarnaneb see „parandatud” vankrikese kuju rohkem ristkülikuga, kuigi on eestpoolt veidi laiem kui tagantpoolt. Küllap kuidagi veab veidi maad ära ikka!

Tuleme tagasi kerasparve M92 otsimise juurde. Mainitud sai Herkulese “eliitedelist” veidi kõrgemale vasakule jäävat „tuulelohet”, seda siis juba tähtkujude mastaabis palja silmaga vaadates. Ongi see vahest Lohe tähtkuju? On ja ei ole ka. Enamus tähti selles „tuulelohes” või „torbikus” (ka nii võib tunduda) on tõesti Lohe tähtkuju tähed. Kuid just see Herkulese „eliitredeli” ülemisele vasakule pulgaotsale lähim täht „tuulelohes” on siiski Herkulese tähtkuju liige. Vähemalt ametlikult. „tuulelohe” ülejäänd tähed mooodustavad tõelise Lohe tähkuju tuhmivõitu kontuuris aga tõepoolest midagi lohe pea taolist. Ah jaa, mis loom on lohe? Kas see võib metsas matkates või lagedas (lend)tähti vaadates vastu tulla? Noh, vast siiski mitte. Lohe ehk draakon on muinasjutuloom, kes põhiliselt liigub peamiselt lennates ja puhub suust tuld välja. Muinasjutumaailmas on mõistagi tegu ohtliku loomaga. Sageli, muide olevat lohel ühe pea asemel suisa mitu. Ei oska täpsustada, kas lohe-legendidest ongi tulnud ütlus: „kaks pead on ikka kas pead”!

Lohe üldiseks paikapanekuks taevas vaatame õhtutaevas loodesse. Seal asub Suur Vanker, liikudes tasapisi paremale ehk esialgu loodest põhja poole. Leiame Suure Vankri aisatäjhtedest kõige eemal olevavd 2 ratast: Dubhe (ülemine) ja Merak (alumine).
Pikendades nende tähtede vahelist kujuteldavat joont ülespoole, siis viimaks vastutulev umbes sama hele täht on Põhjanael. Kui seisame näoga Põhjanaela suunas, vaatame ühtlasi otse põhja poole. Sellest on ka varem palju juttu olnud, kuid korrata tasub ikka. Kontserttuuridel esitavad lauljad ju ka aina uuesti ja uuesti ühtesid ja samu lugusid ning just sellepärast ju kuulama minnaksegi!

Põhjanael on Väikese Vankri otsmine aisatäht. Meenutame, et kõrgel lõunataevas asuv Lüüra kujund-kombinatsioon on selline, et heledast Veegast veidi allpool ja vasakul asub mingi vankrikese kontuur. Nüüd on asi teatud määral sarnane. Põhjanaelast allpool ja vasakul olevad 4 tähte moodustavad siingi vankrirattad. Nüüd on aga tegu „ausa ja õige” Väikese Vankriga. Alumised, Põhjanaelast kaugeimad rattatähed on kusjuuures heledamad kui ülemised kaks. Tuhmivõitu on ka kaks ülejäänud tähte, mis koos Põhjanaelaga moodustavad Väikese Vankri aisa.

No nii. Olgu siis Suur Vanker loode-põhjataevas ja Väike Vanker sellest kõrgamal, nii nagu just sai kirjeldatud. Kahe vankri vahelt võib leida tuhmipoolsete tähtede rivi, mille parempoolne ots ongi Lohe sabaots. Mõõdunud Vankritest, pöördub-keerdub Lohe kontuur ülespoole, siis, olles ülespoole liikunud, teeb uhke keeru vasakule, liigub siis uues suunas, möödudes niimoodi elegantselt Kefeuse tähtkujust (kah paraku küllalt tuhmipoolne), edasi ka Lüürast ning Lohe kontuur lõpeb peaga, mis koos Herkuleselt saadud tähe abiga moodustab meile juba tuntud „torbiku” ehk „tuulelohe”. Samuti keerdub Lohe oma keerdumise käigus nii, et „tuulelohe” ehk „torbik” asub juba mitte enam põhjataevas, vaid väga kõrgel lõunataevas. Loogiline, Herkules, Lüüra ja Luik paiknevad ju ka lõunasuunal. Kefeuse kõrval moodustub Lohe ühest lüli-osast veel midagi 4 rattaga vankrikese taolist, kuid üsna otse peab üles vaatama, varbad võiks sihtida enne seda loode suunas.

Eeltoodud põhjataeva ja lõunataeva jutt ei tähenda midagi keerulist. Kui seisame pimedal augustiõhtul näoga Põhjanaela suunas ja soovime näha Lohe pead ehk „tuulelohet, peab vaatesuunda kergitama üle 90 kraadi. See on ju ääretult ebamugav. Pöördume vastassunas ja nüüd näeme Luike, Lüürat, Herkulest ikka kõrgel, kuid üle lagipea ehk seniidi ei pea siis vaatama. Jutt sai vist keerulisem kui küsimus ise, aitab vast siinkohal sellest.

Loodame, et kõik said eelnevast aru (kunagi ligi 30 aasta eest küsis mingisse järjekordsesse jaburasse telereklaami veel jaburamate täiskasvanute poolt kaasatud väike Kati kogu aeg: „Kas kõik said aru?”). Sest ka Luige teise „ülakorruse naabri”, Kefeusega on sarnased lood, tähtkuju asub kõrgel taevas. Kefeuse üks tipp, põhjapoolne, ei ole kaugel omakorda Põhjanaelast. Vähemalt õhtupoole ööd võiks nüüdse juhu korral varbad kirde poole seada.

Augustiööde põhjataevas. Kuna pilt on paratamatult tasapinnaline, on siinkohal raske “varvaste gümnastikat” välja joonistada, seda võib ülemiste tähtkujude puhul vaid ette kujutada.

Kui Suur Vanker asub loodes, siis on sellest teisel pool ja nurkkauguse mõttes sama kaugel paiknev Kassiopeia nähtav üha kõrgemal ida-kirdetaevas. Kui Suur Vanker on omadega täiesti põhja jõudnud, asub Kassiopeia pea kohal. Jälle sama asi – kuidas vaadata? Teeme asja võimalikult lihtsaks: Kefeus ja osa Lohest, hiljem öösel Kassiopeia; nende vaatlemiseks tuleb vaadata kõige soodamasse kohta – enam-vähem otse pea kohale ehk seniiti. Kõrgemal ei saagi nurkade mõttes midagi enam asuda. Teisisõnu, silampiirist 90 kraadi kõrgemal asub lagipunkt ehk seniit, kõrgust üle 90 kraadi ei saa olla. Nurka saab muidugi edasi suurendada, kuid kõrguse koordinaat siis juba väheneb alla 90 kraadi. Nimelt siis tuleb taevakeha kõrgust hakata lugema hoopis horisondi vastaspunktist.
Eks sellest ka see „varvaste vaatesuundade” muutmise vajalikkus.

Vaatame nüüd natuke vähem kõrgele ja seame varbad kagu-lõuna suunas. Kui meenutada parandustöid Lüüra vankrikese kallal, siis peaks silma hakkama üks vankrike veel, millisena paistab väikesevõitu Delfiini tähtkuju. Üks ülejääv täht jääb vankrikese parempoolsetest „ratastest” allapoole. Vandel eestlastel oli see tähtkuju tuntud Väikese Ristina. Tõepoolest, kui varbaid (suuna mõttes) mitte liigutada, kuid painutada pead vasakule poole, on tähkuju tõesti ristikujuline. Veelkordne tõendus, et tähtkujud tekitab inimese fantaasia.

Õhurõhkkonnad ekvaatori ja troopika ning subtroopika kandis

Jätame nüüd astronoomiliste vaatlustega seonduva varvaste gümnastika vahelduseks rahule. Augustikuu loo esimeses osas oli algne plaan lühidalt midagi mainida seoses Maa ilmastiku ja kliimaga. Kuid nagu tihti juhtub, hakkas kummipael venima. Vaatame, kas ja millal see katkeb.

Kõige rohkem Päikese kiirgust langeb mailmaruumist Maa pinna suunas ekvaatoril ja selle lähiümbruses. Ekvaatoril on seetõttu väga soe ja soojus omakorda võimaldab vee aurumist atmosfääri.
Ekvaatoril domineerivad seetõttu tõusvad õhuvoolud ja
kokkuvõttes tekib kogu ekvaatori piirkonna ulatuses enav-vähem ühtlane madalrõhuala, samas konkreetseid, tuulerikkaid tsükloneid tekitamata. Kuid sajupilvi loomulikult jätkub, seetõttu on ilm kuum ja väga niiske. Põhjamaalasele on selline ilm vist küllalt kehv taluda .Ekvaatori kandis kasvavadki kuulsad vihmametsad, nt Brasiilias. Mõistagi käib kahjuks ka nende aktiivne hävitamine nagu ka Eesti metsi muudetakse ülehelikiirusel meetrikõrguste „kändudega” songermaaks.

Kõrgele troposfääri ülaossa tõusnud õhk hakkab edaspidi liikuma mõlemat suunda pidi ekvaatorist eemale. Samas jääb ka niiskusevaru aina vähemaks. Kuiv õhk on aga niiskest õhust raskem, nagu juulikuu loos juttu oli. Kaugenenud ekvaatorist, hakkab kõrgele tõusnud õhk laskuma.

Nendes piirkondades tekivad troopilised ja subtroopilised kõrgrõhuvööndid. mõlemal pool ekvaaatorit. Valdavad on kuumad, kuivad ja nõrkade tuultega ilmad.

Troopiliste kõrgrõhualade lemmikpiirkonnad on tuntud ka subtroopiliste körgrõhuvöönditena, kuna need alad laienevad ka mingil määral parasvöötmetesse ning piirkondadesse, kus suvepoolaastal on kliima troopiline, talvepoolaastal aga parasvöötmeline (madalrõhkkondi esineb siis sagedamini).

Kuna ekvaator on ometigi endiselt küllalt ligidal, samas domineerivad aga laskuvad õhuvoolud, siis valitseb neis paigus, Päikese kiirte all, kõrvetavamgi kuumus, kui otse ekvaatoril, kus esinevad sagedased pilved ja tugevad sajud. Sellisteks kõrgrõhualade lemmikpiirkondadeks, kui veidi konkretiseerida, on muuhulgas Sahara kõrbe alad Põhja-Aafrikas, samuti kõrgrõhuvööndid Lõuna-Aafrikas, Austraalias ja Lõuna-Ameerika lõunapoolses osas. Troopilised kõrgrõhualad esinevad ka Vaikse ja Atlandi ookeani kohal, seda nii põhja kui lõuna pool ekvaatorit, samuti ka India ookeani lõunaosas. Atlandi Ookeanis, Pürenee poolsaarest, Vahemerest ja Loode-Aafrikast kaugel lääne pool, tunti vastava troopilise kõrgrõhuala piirkonda “hobulaiustena”. Enne aurulaevade ajastut oli laevadel selle piirkonna läbimine päris problemaatiline: enamjaolt nappis nii tuult kui sademeid. Õnneks on mere kohal õhk siiski niiskem kui kõrbetes ja sademeid esineb sagedamini.

Kõrgrõhuala puhul, nagu nimetuski ütleb, on tegu kõrgema rõhu piirkonnaga, vähemalt maapinna kohal esimestel kilomeetritel mõõtes. Kõrgeim on rõhk kõrgrõhuala keskmes. Kus on suurem rõhk, sealt üritab õhk ka laiemale liikuda. Mängu tuleb aga ka Coriolise jõud, millest oli loo 1. osas juttu. Kokkuvõttes tekib olukord, kus kõrgrõhualades liigub õhk päripäeva. Saagu seegi ära öeldud, et madalrõhualades (tsüklonites) põhjustab sama efekt õhu liikumuse vastupäeva. Seda siis põhjapoolkeral. Lõunapoolkeral on jälle kõik need suunad vastupidised.

Kui jälle kujutada ette Atlandi Ookeani ja „hobulaiusi”, siis neid mingil viisil edukalt ületades jõuab laevarändur kõrgrõhuala lõunaserva, kirdepasaat-tuulte vööndisse. Taoline vöönd esineb ka Vaiksel Ookeanil. Teisel pool ekvatorit puhuvad ookeanidel analoogilised passaadid, kuid need on kagupassaadid. Selliste tuulte vööndid on üsnagi stabiilsed kogu aasta vältel, teatud muutusi muidugi esineb. Passaatide tuule suuna (põhjatuule asemel kirdetuul ja lõunatuule asemel kagutuul) põhjustab Coriolise jõu efekt, nagu juba juttu oli.

Kirdepassaatidest pisut lõuna pool ning kagupassaatidest (lõunapoolkeral) pisut põhja pool, pms ookeanide kohal, asuvad ekvatoriaalse vaikse, kuid sajuse madalrõhuvööndi äärealad, nn. troopillise konvergentsi tsoonid. Need piirkonnad on sagedaste troopiliste tsüklonite (orkaanid, taifuunid) tekke-ja liikumiskohad. Sellised tsüklonid liiguvad enamjaolt põhjapoolkeral lääne-loode või lõunapoolkeral lääne- edela poole. Troopilised tsüklonid on mõõtmetelt väikesed, kuid see-eest on need väga ägedad. Mandrite kohale jõudes kaotavad troopilised tsüklonid oma energia ja hääbuvad. Rannikutele ja saartele sattunud, kuid mõnigi kord ka mandrite kohale jõudes teevad need tsüklonid mõistagi suurt kahju. Muidugi peavad ka laevad ja lennukid neist hoiduma.

Liigume nüüd ekvaatorilt üha enam eemale. Põhjapoolkera (sub)troopiliste kõrgrõhualade põhjaservades valitsevad passaatidele vastassuunalised edela-ja läänetuuled. Õhk, mis ekvaatorilt pärit, on „hobulaiustel” ja kõrbetes allapoole laskunud. See osa laskunud õhust, mis ekvaatori poole (passaatidena) tagasi ei pöördu, hakkab liikuma põhjapoolkeral põhja, lõunapoolkeral lõuna poole. Kuid seltsimees Coriolis avaldab jälle oma jõudu. Nii pöörduvad need tuuled hoopis enam-vähem läänest ida suunas puhuma, lõunapoolkeral on olukord samasugune (kontrolli mõttes kontrolli üle).

Parasvöötmete ning pooluste rõhualad

Kui nüüd liigume põhjapoolkeral veel edasi põhja poole, lõunapoolkeral aga lõuna poole, jõuame uute globaalsete madalrõhuvöönditeni. Sedapuhku saab rääkida parasvöötmete madalrõhualadest. Erinevalt ekvaatori kohal olevast madalrõhuvööndist koosnevad paravöötme madalrõhualad pöörlevatest ja tuulistest tsüklonitest ning nende süsteemidest. Erinevus troopiliste tsüklonitega on suuremad mõõtmed ja suhteliselt väiksem ägedus. Lisaks esinevad parasvöötme tsüklonites enamasti selgelt eristuvad sooja ja külma õhuga sektorid, mis troopilistel tsüklonitel puuudvad. Tsüklonites pöörleb õhk põhjapoolkeral vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva. Seega, kui rääkida põhjapoolkerast, siis parasvöötmelise madalrõhuvööndi lõunaservas, nagu ka lõunapoolse kõrgrõhuala põhjaservas, puhuvad edela- ja läänetuuled. Eks ka Eesti satub üldiselt olema selle madalrõhuvööndi piirkonnas, kus domineerivad läänetuuled. Kuid Eesti asub veel detailsemas lähenduses huvitavas kandis, kus võib ette tulla igasuguseid ilmasid. Sellest hiljem uuesti.

Parasvöötme madarõhualade tekkepõhjuste selgitamisel peaksime vahelduseks liikuma otse poolustele. Poolused saavad, vastupidi ekvaatorile, Päikese poolt lähtuvat soojust kõige vähem. Seega on pooluste piirkonnas õhutemperatuur madal ja õhu niiskusesisaldus väike. Ei ole raske ette kujutada, et sellistes tingimustes valitsevad pooluste piirkonnas aastaringsed külmad kõrgrõhualad oma laskuvate õhuvooludega. Kuna kõrgrõhualades (põhjapoolkeral) liigub õhk päripäeva, siis pooluselt eemaldudes kohe ja kiirelt soojemaks ei lähe, kuna valitsevad külmad kirde-idatuuled (Kas keegi ütles „Coriolis”? Õige!) Selline olukord valitseb arktilise kõrgrõhuala lõunaservas. Kirde-idatuuled puhuvad ka antarktilise kõrgrõhuala ümber, kus õhk pöörleb vastupäeva.

Maa on ümmargune, mitte lame!

Kui me neid „vastupäeva-päripäeva” probleemide põhjusi otsime, siis ärme unustame muuhulgas veel üht asjaolu. Nimelt Maast mõnevõrra eemal maailmaruumis asja jälgides on otseselt näha, et põhjapoolusel ja lõunapoolusel seisjad seisavad „päkad vastamisi”, st ühel on teise suhtes pea alaspidi. Kuid sõbralik Maa gravitatsioon laseb meil kohapeal arvata, et püsti seistes oleme igas maakera paigas ikka „õigetpidi”! (Seda küsimust on käsitletud ka 2022. aasta septembrikuu loo 1. osas.)

Tõe väljaselgitamisel teevad töö kiiresti ära füüsika valemid, kui me neid kasutada oskame. Antud juhul siis on mängus Coriloise jõud (kordame seda juba ei tea mitmendat korda!) koos seda kirjeldava vektorkorrutist (!) sisaldava valemiga, kuid las see jääb siia kirja panemata.

Veel parasvöötme madalrõhuvööndist

Külm õhk niisiis voolab aegapidi poolustelt eemale (kirdetuul). Samas liigub mõlemal poolkeral teise, troopilise kõrgrõhuala vööndist, maapinnalähedane õhk pooluste suuunas (edela-läänetuul). Kuskil saavad aga erinevad õhumassid kokku. Lühidalt kokku võttes tekib atmosfääris teatud segadus, kus säilub siiski teatud korrapära. Segadused ja igasugu pöörised aga meeldivad teineteisele. Olemegi saanud parasvõõtmete tsüklonitest koosnevad parasvöötmete madalrõhualad. Soe õhk sunnitakse tõusma, külm vajub allapoole; vastavad piirkonnad paiknevad küllalt lähestikku. Kõige selle tulemusena tekivad pilved, sajud ja tormituuled.

Loodetavasti ei jäänud kahe silma vahele, et „tekitasime” augusti loo 1. osas loetletuga võrreldes kliimavöötmeid juurde: nimelt palavvööde jagunes märkamatult ekvatoriaalseks ning kaheks troopiliseks vöötmeks, lisaks on ikka olemas ka parasvöötmed ja külmvöötmed, samuti ka vahepealsed “sub”-vöötmealad nende vahel. Kuid nende vööndite piire annab mitmeti sättida, lisaks muutuvad need niigi ning lihtsuse huvidele see kõik mõistagi kasuks ei ole.

Reaalsus on veel keerulisem

Rõhuvööndite, millest äsja juttu oli, peaaegu korrapärane vaheldumine on märksa paremini jälgitav lõunapoolkeral, seda just sealsete mandrite ja ookeanide suhteliselt korrapärase paigutuse tõttu. Antarktikas asub Antarktise manner, mis soodustab kuiva ja külma kõrgrõhuala aastaringset olemasolu. Antaktises ongi mõõdetud Maa kõige madalamad temperatuurid (kuni -89 kraadi!). Tihedalt kõrgrõhuala vastu on Antarktise äärealadel pressitud parasvöötme madalrõhualad. Nende rõhkkondade kokkupuutepiirkondades puhuvad põhiliselt kagu- ja idatuuled, mille tugevus on päris suur.Sellised tingimused on inimese jaoks väga koledad. Lõunapoolkera paravöötmeliste madalrõhualade poolusest kaugemates, põhjapoolsetes servades valitsevad omakorda läänetuuled. Antarktise mandri ümbruses olev vaba vee piirkond suuresti kattub läänetuulte vööndiga, seetõttu on kujunenud ka vastav ookeanivee ringlus Antarktise ümber (läänetuulte hoovus).

Rõhkkondade küllalt stabiilne (kuigi siiski mitte pidev) paigutus lõunapoolkeral talvekuudel (juuli-august). Punasega on märgitud kõlrgrõhualad ning sinisega madalrõhualad. Siin on piirid kaunis konkreetselt vaadeldavad. Antarktiline kõle kõrgrõhuala valitseb suurt osa Antarktise mandrist. Selle ümber asub parasvöötme madalrõhuvöönd. Sellele järgneb omakorda subtroopilise kõrgrõhuala vöönd. Joonisel üleval asub Austraalia, Aafrika vasakul ja Lõuna-Ameerika all paremal. Keskel on lõunapoolus, mis omakorda asub Antarktise mandril.

Edasi üha põhja poole vaadates asuvad lõunapoolkeral troopilised kõrgrõhualad, mis suvepoolaastal on tugevamad ookeanide kohal, talvepoolaastal aga mandrite kohal, kuid päris ära need üldiselt ka ei kao.

Liikudes veelgi põhja poole, satume ookeanide kohal lõunapoolkera orkaanide ja taifuunide piirkonda, mis juhatavad omakorda sisse vaikse, kuid sajuse madalrõhuvööndi piirkonna ekvaatoril ja selle lähedal. Huvitav on see, et mõneti rohkem annab ekvatoriaalne madalrõhuala ennast tunda just mandrite kohal.

Põhjapoolkera erisustest

Põhjapoolkeral on asi tegelikult märksa keerulisem kui lõunapoolkeral.

Seni loetletud kõrgrõhuvööndid ja madalrõhuvööndid pole siiski ühtlased, vaid kipuvad Maa mõlemal poolkeral sageli, kuigi mitte alati, katkema mandrite ja ookeanide piirimail. Ühed rõhkkonnad koonduvad pigem ookenide, teised mandrite kohale. Edasi arvestame soojusmahtuvuste erinevustega maa ja ookeani (merede) kohal: maapind ja samuti õhk selle kohal soojeneb suvel kiiremini kui ookean ja selle kohal olev õhk. Talvel on kõik vastupidi: mandri kohal toimub kiire jahtumine, ookeanide kohal aeglane. Siit saab teha järelduse, et mandrite kohal on suved soojemad ja talved omakorda külmemad. Siit tuleb välja veel üks Maa kliimapiirkondade eristus: mandriline ja mereline kliima.

Püüame ette kujutada gloobust. Põhjapoolkeral asub hiigelsuur Euraasia manner, mis ulatub põhja pool üle ka üle poraarjoone, lõuna pool aga kaugele lõunasse. India Ookeani põhjaserv Aasia ja ekvaatori vahel ei ole küllat ulatuslik, et selle kohal saaks moodustuda korralik troopiline kõrgrõhuala. Küll aga saavad kõrgrõhualad rahulikult tekkida Atlandi ja Vaikse Ookeani kohal. Sellest oli juba juttu ka (meenuta “hobulaiusi”). Kuid ka kitsas Kesk-Ameerika ja Kariibi mere kant on „kahtlase” pinnamoega. Sealgi ei moodustu püsivat kõrgrõhuala, kuigi aeg-ajalt neid muidugi tekib. Seda kanti ähvardavad sageli kagu suunalt saabuvad arvukad orkaanid. Ekvatoriaalset madalrõhuala ääristav troopilise konvergentsi tsoon oma ägedate ja ohtlike troopiliste tsüklonite näol võib siin areneda küllalt laialdaseks. Tsüklonitega seonduv ala „ronib” siis piki Põhja-Ameerika idarannikut põhja poole, muutudes tasapisi piirkonnaks, kus tekivad juba paravöötme tsüklonid, mis üle Põhja-Atlandi ida-kirde suunas, Euroopa poole tõttavad. Väga laias laastus toimub midagi taolist ka Aasia idaranniku lähedal. Lähemal uurimisel ilmnevad siiski märgatavad erinevused, mis ei mahu antud artiklisse.

Põhja-Ameerika edelaosas, kuid Kordiljeeride mäeahelikust ida pool on siiski soodsad tingimused mitte küll väga suuremõõtmelise, kuid väga püsiva troopilise kõrgrõhuala tekkeks. Sealkandis (konkreetselt sünge nimetusega paigas Surmaorg) mõõdetud maksimumtemperatuurid võistlevad Aafrikas Saharas mõõdetavate Maa absoluutsete maksimumtemperatuuridega (58 kraadi).

Aasia puhul on oluline ka arvestada hiiglaslikku mägedemassiivi (kõrgeimate tippudega mäestik on seal Himaalaja), mis eraldab Lõuna-Aasiat Sise-Aasiast. Piki kogu Ameerika lääneserva pidi kulgev Kordiljeeride (Lõuna-Ameerikas tuntud ka Andide nime all) mägede ahel on samuti Ameerika kliima kujundamisel oluline. Mõistagi tuleb arvestada ka hoovusi.

Olles jälle mõttes Euraasia mandril, vaatame olukorda suvepoolaastal. Kui
Lõuna-Aasia ja põhjapoolsed tundra-alad välja arvata, siis asume parasvöötmes. Suvel soojenevad mandri sisealad küllalt tugevasti, andes põhjust tõusvateks õhuvooludeks. Siiski pole veeauru võtta just eriti palju. Seetõttu kujunebki mandri kohal küllaltki ebamäärane olukord, kus aeg-ajalt tekib madalrõhualasid, aeg-ajalt kõrgrõhualasid, rõhkude vahe pole eriti suur, siiski võib kohati vahel korralikult sadada. Mõnikord siiski räägitakse üldisest Aasia madalrõhualast, kuid üldiselt on see nagu vahelduvvool: „kord on, kord ei ole”. Palju ei erine ilm suvel ka Euroopas. Siiski ulatub üldjuhul „hobulaiuste” ehk Assoori kõrgrõhuala Lõuna-Euroopa kohale. Kõrgrõhualade mõju alla võib sattuda ka Eesti, mõistagi on meile tuttavad ka tsüklonid (kuid mitte troopilised tsüklonid). Tsükloneid ja ka antitsükloneid ehk kõrgrõhualasid võib meile tulla igast suunast, kuid eriti just tsükloneid tuleb siiski enim lääne poolt.

Nimelt Atlandi ookeani põhjaosa kohal paikneb nn Islandi miinimum ehk paravöötme madalrõhuala ookeani kohal. Suvel liiguvad tsüklonid tihti ka Gröönimaal ja Põhja-Jäämerel. Arktiline külm kõrgrõhuala põhjapooluse ümbruses on ebapüsiv, püsivam on see Gröönimaa sisealadel. Paravöötme madalrõhuala eksisteerib ka Vaikse Ookeani põhjaosas. Erinevaid rõhkkondi esineb Põhja-Ameerika mandril.

Näide muutlikust õhu-rõhkkondade paigutusest põhjapoolkeral suvel. Keskel on põhjapoolus. Ameerika jääb vasakule ja Euraasia paremale.Allpool näeme Vahemerd. Kõrgrõhualad on punased, madalrõhualad sinised. Näeme arktilist kõrgrõhuala põhjapooluse ümbruse ja Gröönimaa kohal. Seda ümbritsevad Islandi madalrõhuala (allpool) ja Aleuudi madalrõhuala (üleval). Hästi on näha omakorda madalrõhuvööndit ookeanide kohal ümbritsevad subtroopilised kõrgrõhualad Atlandil (laienemas Vahemere kohale) ja Vaiksel ookeanil. Aasias (ja Euroopas) võivad suvel asuda nii kõrg- kui madalrõhualad (hetkel pigem madalrõhualad), sama lugu Põhja-Ameerikas (hetkel pigem kõrgrõhualad).

Mis juhtub talvel? Madalrõhuala Põhja-Atlandil on võimsam kui suvel, sama on olukord ka madalrõhualaga Vaikse Ookeni põhjaosas. Samas on tugevnenud ka kõrgrõhuala Gröönimaal, arktiline kõrgrõhuala liigub ka kusagil Põhja-Jäämerel ringi, kuigi see ei pruugi olla otse keskmega pooluse kohal. Aasia mandril kujuneb aga välja ülimalt võimas, ulatuslik ja pakaseline kõrgrõhuala, tuntud ka Siberi kõrgrõhuala nime all. Selle kõrgrõhuala mõju ulatub isegi Lõuna-Aasiani, kuigi India ja selle naaberriikide piirkonnas, kõrgmägede vööndist lõuna pool, on ilm ikkagi soe. Siberi kõrgrõhuala ei saa aga kuidagi (sub)troopiliseks kõrgrõhualaks nimetada, see asub ju parasvöötmes, otsapidi polaarvöötmes. Ookeanide mõjust kõige kaugemal, Ida-Siberis esinevad ka põhjapoolkera kõige madalamad temperatuurid, võisteldes sarnaste näitudega keset Gröönimaad (kuni -70 kraadi). Üldiselt võtavad kõrgrõhualad võimust ka Põhja-Ameerikas.

Talvel valitseb Aasia (Siberi) kohal ulatuslik ja võimas kõrgrõhuala (H). Kõrgrõhuala piirid võivad teatud määral nihkuda, sh laieneda ja kitseneda, ka rõhk tsentris pole konstantne, kuid üldiselt on see antitsüklon püsiva loomuga. Mõnikord laieneb Siberi kõrgrõhuala kaugele läände, vallutades ka suurema osa Euroopast. Pildil on nooltega näidatud ka talviste kirdemussoonide piirkond India ookeani põhjaosas.
Lõuna pool (allpool) on joonisel näha ka ekvaatori piirkond, joonise allääres algab juba lõunapoolkera kagupassaatide piirkond India ookeanil.

Mussoonid, musoonkliima

Maakeral esineb lisaks küllaltki stabiilsetele passaat-tuulte vöönditele ka piirkondi, kus esinevad mussoonid ehk õhuvoolud sõltuvalt aastaajast. Kõige tuntum mussoonkliimaga piirkond paikneb Aasia lõunaranniku ja India Ookeani põhjaserva kandis. Talvel puhuvad mussoonid Aasiat katva kõrgrõhuala lõunaservas enamasti kirdest ning see on kuiv, kuid soe poolaasta. Suvel puhuvad mussoontuuled aga edelast, kandes ookeani kohalt niisket õhku, seega suvi on päris sajune aastaaaeg, kugi palav on põhjamaalse jaoks seal ikka. Talv on küll kuiv, kuid ikkagi soe, suisa palav: laiuskraadilt asub Lõuna-Aasia ju küllalt ekvaatori lähedal ja põhja poole jäävad kõrgmäed hoiavad külma õhu eeemal. Täpustavalt võiks ka öelda, et tegu on troopilise mussoonkliimaga.

Aasia idaranniku piirkonnas esinevad parasvöötme mussoonid. Kirdevool kannab külma kuiva õhku. Põhjus: mandri kohal asub Siberi (või Aasia) võimas kõrgrõhuala, ookeani kohal aga madalrõhuala. Suvepoolaastal on vastupidi: subtroopiline kõrgrõhuala on ookeanil tugevnenud ja laienenud põhja poole, mandri kohal puudub kõrgrõhuala (vähemalt pole see nii võimas kui kui talvel), kokkuvõttes on õhuvool lõuna poolt, väiksemate laiuskraaide pool, ja õhk merelisem ning niiskem, soe muidugi ka.

Domineeriv lõunavool suvel laieneb ka kaugele Aasia mandri siseossa. See aitab kaasa asjaolule, et talvise suure pakase koldes Ida-Siberis on suvi küll lühike, kuid väga soe, koguni kuum. Ida-Siberi kliima on äärmuslikult mandriline, kuskil mujal maakeral sellist aastast temperatuurikõikumist (-65 kuni +45 kraadi meile tuttaval Celsiuse skaalal) ei leia.

Vahemereline kliima ja Eesti

Maal esineb ka piirkondi, kus suvi on üldiselt kuum ja kuiv, talved aga sajused, kuigi mitte külmad. Sellise piirkonna parim näide on Vahemere ümbrus. Talvepoolaastal „vajub”, vähemalt „peaks vajuma” parasvöötme madarõhuala Atlandi põhjaosast lõuna poole, kandudes osaliselt ka Vahemere piirkonda, muutes sealkandis soodamaks tsüklonaalse tegevuse. Eestimaa jaoks normaalsel, talvisel talvel tähendab see asjaolu üldiselt seda, et ka Lõuna- ja Kesk-Euroopas tegutsevad tsüklonid, Eesti jääb nende põhjaserva. Põhja ning ida poolt avaldavad mõju Siberi kõrgrõhuala, samuti arktiline kõrgrõhuala, mis sageli ka vähemalt osaliselt (koos Grööni kõrgrõhualaga) omavahel ühinevad.

Suvel laieneb (peaks laienema) aga Vahemere kohale subtroopiline Assoori (“hobulaiuste”) kõrgrõhuvöönd ning ilm on üldiselt kuiv ja kindlasti soe, samas ka mitte nii kuum kui kagu poole jääva Punase mere ümbruses. Selline kliima meeldib paljudele, kuigi suvel on siiski palavavõitu. Sellega on seletatav ka pikkade lõunapauside ehk „siesta” pidamine. Kui mõni järjekordne „kliima-aktivistist” hull seletab, et Vahemere lähistel on suvine kuumus enneolematu nähtus, siis võiks tal soovitada seda juttu oma hallile kassile rääkida. Ei, siiski mitte ka seda; kassid on küllalt flegmaatilised loomad, kuid neilgi on oma taluvuspiir!

Eesti ilmastikust

Eesti ilm, nii suvel kui talvel, on muutlik ja talvel tegelikult veelgi märksa muutlikum kui suvel. Meie ilma võivad kujundada nii kõrgrõhualad kui madalrõhualad. Enamik madalrõhualasid tuleb lääne poolt, kõrgrõhualad saaabuvad rohkem eri suundadest. Samuti on erinevad õhumassid, mis meile saabuvad. Kui talvised kõrgrõhualad on üldiselt tuntud kui külma ilma kehastused (suvel toovad sooja ilma), siis madalrõhualad toovad küll üldiselt talvel soojema, suvel külmema ilma, kuid tuleb jälgida konkreetse tsükloni paigutust Eesti suhtes. Talvel on sellest tulenevad kontrastid eriti suured. Tsüklon võib Eesti kohale liiikuda oma lõunaservaga, see aga tähendab edela-läänetuuli ja sooja, üldiselt suisa sulailma. Tsükloni põhjaservas aga puhuvad kirde-idatuuled, valitsevad lumetuisud ja külm. „Päris-talvekuudel”, eriti jaanuaris ja veebruaris, peaksid meid mõjutama pigem tsüklonid oma põhjaservadega, samuti esinevad ka sagedased kõrgrõhualad. Kuid see reegel praksatas järsult katki alates 1987/1988. aasta talvest, seega juba päris ammu. Paljudel talvedel sellest aastast edasi oleme rahuliku suusailma ja külmakraadide asemel saanud sageli ligi pool aastat kestva porihooaja, mida mõnikord korraks katkestavad „talveampsud”.

Muidugi võib vaielda, kes soovib, aga viimati oli Eestis korralik talvine talv 2012/2013. aastal, kuigi aastavahetuse sula kippus sedagi rikkuma. Huvitav oli külmade talveilmade jätkumine kogu märtsikuu jooksul. Kusjuures kevadise pööripäeva ümbruses lisandus kirde poolt üha pakaselisemat õhku, kuid meid päästis seni viimatise tõsiselt külma ilma, 1987. aasta jaanuaripakase kordumisest Päikese tublisti kasvanud kõrgus märtsikuu kolmandal dekaadil, samuti asjaolu, et päev sai juba ööst pikemaks.

Kuid talvine rõhkkondade paigutuse anomaalia, kui Põhja-Euroopat räsivad vihmatsüklonid, võib siiski olla geograafiliselt ulatuslik: Lõuna-Euroopa ja ka Vahemere kohal talvised tsüklonid eriti ei arene, vaid seal laiutab kõrgrõhuala nagu suvelgi kombeks. Kusjuures sealkandis ei olegi siis talv normist soojem, kui mitte pigem vastupidi. Kuid kevadine soe saabub sinna siis siiski liiga vara.

Põhjus „sügisekevadistele talvedele” on lihtne: nn polaarfront koos selle kohal oleva jugavoolu vööndiga, millest ka varsti räägime, asub tihti „vale” koha peal. Miks, seda aga seletada ei osata. Peale isehakanud „tarkade”, muidugi.

Äratuskell

Enamus lugejaid on kindlasti pikaks ilmajutuks kiskunud astronoomialugu, kus siiski hoiduti ilma ennustamisest, lugedes magama jäänud. Äratuseks sobiks ehk lühike looke kunagisest „Meelejahutajast”:

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/humoresk-margus-lepa-roheline-naine

Nüüd aga vaheajakell

„Tund on läbi”, ütles direktor ukse vahelt. Nagu direktor ütleb, nii ka on. Ka teadusasutustes. Iseasi, kas ka tegelikult alati nii on.

Meenutame vaheajal koolimaja või teadusasutuse saalis kahekaupa ja käsikäes sundkorras jalutades ning kindlasti mitte joostes ega paigal seistes, samuti mitte valjusti kisades, veel seda, et alailma korraldatakse mingeid konkursse; kes suudab mingis ääretult jaburas tegevuses kõige edukam olla (meenutame kasvõi „Farmi”, „Baari”, „Naistevahetust” jpm). Albikära vallas olla kah järjekordne konkurss maha peetud. Nimelt selles, kes mida kõige enam usub. Pronksmedali ehk 3. koha saaja usub jäägitult kõiki astrolooge koos nende kallihinnaliste horoskoopidega. Hõbemedal läks sellele, kes usub ja uskus alati teatud tüüpi kirju: 80-ndail aastail uskus ta „Venetsueela ahel-kirju”, hiljem aga „Nigeeria e-kirju”. Võidu saavutas aga see, kes kuulutas uhkelt: „Aga mina usun Aktuaalset Kaamerat!”

Järgneb

Augustikuu öödel on kõige paremini (st kõige pikemalt) nähtav Saturm. Kuu algul tõuseb Saturn mõnikümmend minutit pärast Päikese loojangut, edaspidi veelgi varem, kokkuvõttes võib ehk siiski öelda, et Saturn on tänavu augustis näha kogu öö. Planeet paikneb Veevalaja tähtkujus, tõustes küll mitte kõrgele, kuid ei asu ka eriti madalas. Nii et on lõppemas nüüdseks juba pikki aastaid kestnud aeg, kus Saturn, kui ta näha oli, paiknes taevavõlvil vaid küllalt madalas lõunaaares. Saturni heledus on 0.7 tähesuurust, paistes heleda 1. suurusjärgu tähena. Kuu on Saturni lähistel taasiseseisvumispäeva, 20. augusti ööl vastu 21. augustit.

Jupiter ja Marss on samuti nähtavad, kuid mitte õhtuses ööpimeduses.
Planeedid paistavad hommikupoole ööd üksteise lähedal Sõnni tähtkujus.

Marss paikneb kuu algul Jupiterist paremal, kuu lõpus aga vasakul pool. Marss, nagu tal kombeks, paistab punaka tooniga tähena. Heledust on Marsil umbes sama palju kui Saturnil, kuid Saturn on ehk siiski kümnendiku tähesuuruse jagu heledam. Marss möödub 4-ndal augustil teisest punakast objektust, kinnistähest Aldebaran, 5 kraadi põhja poolt. Seega Marss paikneb Aldebaranist kõrgemal. Marss on Aldebaranist ka pisut heledam, kuid sisuliselt on täht ja planeet sarnaste heledustega. Kuu on Marsile kõige lähemal ööl vastu 28-ndat augustit.

Jupiter (heledam) ja Marss (punakas) 14. augusti hommikutaevas

Jupiter paistab, nagu ka Marss, Sõnni tähtkujus. Kuu esimesel poolel liigub Marss Jupiterile üha lähemale ja möödub 14-ndal Jupiterist 18 kaareminuti kauguselt. See tähendab, et Jupiteri ja Marsi (nurk)vahemaa on vaid veidi enam kui pool täiskuu läbimõõdust. Kuu teises pooles jääb Marss Jupiterist vasakule poole ja planeetide vaheline nurkkaugus taevavõlvil aegamööda suureneb. Jupiter on nähtav aga tähesuurusega -2, sellel planeedil on heledust piisavalt, et paista parajasti taeva heledaima „tähena”. Kuu asub Jupiterist üleval ja paremal ööl vastu 27. augustit.

Veenusest ka. Planeet on olnud temale mitteomaselt päris nähtamatu juba tükk aega, augusti lõpus saab juba kokku pool aastat. Ometigi just siis, augusti viimastel päevadel, läheb juba päris kiiresti pimedaks ning ilusa klaarselge läänetaeva korral peaks Veenus saama nähtavaks, paraku vaid umbes kümnekonnaks minutiks, loojudes pool tundi pärast Päikest. Veenus paikneb Neitsi tähtkujus, tähtkuju enda nägemine on sel ajal muidugi võimatu, olles selle täieliku võimatuse taustal ometigi siiski märksa reaalsem kui „kliimaministeeriumi” mõju kliimale. Kuu neil õhtutel Veenusega ei kohtu.

Merkuur pole sedapuhku augustis nähtav. See planeet ongi aga üldtuntud kui argpüks, mis kardab Päikese külje alt kaugele minna.

Augustikuu lendtähed

Nagu augustiöödel ikka, peaksime ka tänavu, kõige enam veidi enne kuu keskpaika, nägema suhteliselt palju “langevaid tähti”.
Mõnedes astonoomiaõpikutes on kirjas, et lendtähti näeb alati 10-12 augusti öödel ning see on ka õige. Siiski võib algaja tähehuviline siit teha järelduse, et augustikuu lendtähtähtede nähtavuse piirid mahuvadki nende kuupäevade piiridesse. Langevaid (või siis lendavaid) „tähti” võib aga näha ka nendest kuupäevadest varem ja ka hiljem, kuid tõenäosus tihedamini esinevateks lendtähtedeks langeb. Väga valed need äsjatoodud kuupäevad aga esile tõstmiseks ka ei ole. Eeldatav maksimum saabub meie jaoks kehvapoolsel kellajal, 12. augusti päeval peale lõunat, kuid 10/11, 11/12 ja 12/13 augusti ööl ning lisaks veel mõnedel ööldel tasub langevaid tähti otsida ikka. Kuna radiant, mis asub Perseuse tähtkuju suunal, tõuseb hommikupoole ööd kõrgemale, siis on vaatlejate paremad võimalused hommikupoole ööd. Perseiidide radiant tõuseb Eestis praktiliselt seniiti, see suurendab meteooride nägemise tõenäosuse arvutuslike maksimumide ligidale. Nagu ikka, loodetakse 12. või 13. augusti paiku umbes 100 meteoori tunnis, aga võib-olla ka rohkem. Eks igaüks peab siinkohal andma oma panuse ja panema oma õla alla… Ei, ei, ei! Ainult mitte jälle seda mürgitamise kampaania õudust! Mõeldud sai ikka oma panust meteooride loendamisel!

Perseiidide meteoorivool laieneb, mõistagi nõrgemal kujul päris laia kuupärvade vahemikku, pakutakse isegi kuupäevi 17. juuli kuni 24. august, veel laiemad piirid on pakutud isegi 14. juulist 1. septembrini. Mõistlikud piirid on siiski kitsamad, aga ei hakka siinkohal huupi oma „ennustust” lisama.

Mida teeb seekord Kuu? Kõige parem justkui asi pole, sest 12-ndal on parajasti Kuu 1. veerand. Ööl vastu 12-ndat aga eeldatakse meteoorivoolu maksimumi,Kuid meteooride vaatlejail siiski üldiselt veab. Kuu oma esimeses veerandis on aga augustikuus, vähemalt tänavu, näha küllaltki madalas ja lühikest aega, loojudes 12-ndal augustil Tartus juba tund ja veerand pärast Päikest, Põhja-Eestis isegi juba tund pärast Päikest. Meteoorid aga saavad eeldatavalt võimsamaks alles hommikupoole ööd. Eelnevatel õhtutel loojub Kuu veel varemgi. Nii et Kuu on suhteliselt suure faasiga küll, aga samas sedapuhku heatahtlik ja eriti ei kiusa..

Perseiidide meteoorivoolu meteoorid sisenevad Maa atmosfääri ligikaudse kiirusega 60 km/s ehk 60 000 m/s ehk 216 000 km/h.

Kiirused on ka mõne teise meteoorivooluga võrreldes küllalt suured, nii et meteoorid liiguvad üle taeva ka silmanähtavalt päris kiiresti. Absoluutarvud, nagu näete, on muidugi samuti suured. Kas teha jälle trahvi? Eks ikka. Kuna meteoore on kinni püüda raske, siis eks ikka meie orjameelne rahvas ole jälle nõus „ära maksma”, eks ole? Kuigi küllap moodustatakse siiski „kliimaministeerimi” juurde ka „Meteooride Kinnipüüdmise Osakond” koos vastava „Nõuniku” ametikohaga. Eduka kandideerimise aluseks on töövestlusele kaasavõetav kotitäis juba kinnipüütud meteoore, ehk praktikas tolmuimeja kotitäis voodite ja kappide alt kogutud tolmu, mis tuleb tulevase tööandja laua peale tõendusmaterjalina välja valada. Loomulikult on oluline ka töövestluse käigus kohapeal tühjaksvalatavate tolmukottide võimalikult suur arv.

Meteoorid muutuvad nähtavaks, kui kosmilised osakesed on jõudnud umbes 80-100 km kõrgusele (vahel siiski ka paarkümmend km kõrgemal või ka pisut madalalamal). Peab tunnistama, et kunagi varem siinses portaalis, täpsemalt mulluse augusti loo 2. osas, toodud meteooride maksimaalne esinemiskõrgus kuni 1000 km sai kirjutatud kogemata valesti, nii kõrgel võivad harva näha olla virmalised, mitte meteoorid.

Teine, delta-akvaraiidide meteoorivool, perseiididest nõrgem, võib samuti pilti rikastada. Delta-akvatiidide meteooride liikumise suund taevavõlvil aga erineb perseidide suunast. Mõistagi võib näha ka mõnda muud meteoori. Sporaadilisi meteoore võib näha igal (vähemalt pimedal ja selgel) ööl.

„Õiged” ja „valed” valged ööd

Kes on juhtumisi valgete ööde absoluutne vaenlane, võib toimida kaheti. Ühel, lihtsamal juhul, piisab kui vältida augusti esimesel nädalal selgetel öödel õueminekut. Nimelt on siis, augusti esimestel selgetel öödel, veel kergelt märgatav nõrk värvitu kuma madalas põhjataevas. Edaspidi on pime küll. Kuid rõhutame sõna „absoluutne”. Kui juhindume täpselt reeglitest, siis astronoomiline valge öö lõpeb alles 18. augustil, alles siis võib kindlameelne pimeda öö austaja öösel tähti uurima minna.

Tõsi küll, Kuu. Kuu, eriti veel suurema faasi korral, muudab ju öö samuti valgeks ning selline sageli esinev “jama” juhtub ju aastaingselt. Kuid kindlameelsus maksab. Ega inimene pole lihtne tavaline luksmeeter, kes mõõdab tuimalt vaid silma valgustatust (vt mulluseid novembrikuu lugusid). Kui tahame (!), siis saame oluliseks pidada hoopis valguse ALLIKAT! Kuna Kuud loetakse üldiselt ju öötaeva objektiks, siis Kuu poolt põhjustatud öise lisavalguse võib ju vajadusel (st soovi korral) jätta arvestamata! Siin võib tuua võrdluse ka meie igapäevaelust. Me pole küll sisimas eriti nõus paljude meile pähemääritavate hullude asjadega ja kirume vaikselt, vaadates eelnevalt kartlikult ringi ja kattes oma suugi mingi paksu, helisid summutava materjaliga, kuid me väldime ju veelgi enam neid, kes neid hulle asju muuta üritavad, sest nende „retoorika” olla vale… Nojah, mis sa teed. Oleme ju tarkade klubi… Ning kui veel miski suvaline näide tuua, siis nt on mehed ju üle maailma läbi aegade arvanud, et rinnapiima tähtsaim osa on pakend…

Kuid kumba liiki valge öö on siis „õige” ja kumb „vale”, kas hämarikust või kuuvalgusest põhjustatu? Kui veidi mõelda, tekib eelnevat juttu arvestades vastuolu. Jätame selle pähkli lugejatele pureda.

Tähistaevas

Õhtupimeduse saabudes võtab vaatlejad kagu-lõunataevas esimesena vastu Suvekolmnurk. Kõrgel lõunataevas särab hele Veega. Pimeduse süvenedes saab nähtavaks ka kogu Lüüra tähtkuju, mille hulgast 4 tähte, kuigi suhteliselt tuhmid, meenutavad kokkuvõttes vankrikest. Lüüra tähtkuju on pindalalt küllaltki tagasihoidlik.

Suvekolmnurga teine liige on samuti väga kõrgel paistev Deeneb, mis jääb Veegast vasakule ehk ida poole. Deeneb on Veegast pisut vähem hele, kuid on ikkagi piisavalt hele, et kuuluda tähistaeva 21 heledaima liikme ehk esimese suurusjärgu tähtede hulka.
Deeneb asub Luige tähkujus, mis on pindalalt Lüürast suurem. Deeneb ja teised heledamad tähed moodustavad kokku luige moodi kujundi küll. Vanade eestlaste tähistaevas oli Luik muuseas tuntud Suure Ristina, Lüürat tunti kaherattalise vankrina, täpsem nimetus Vanad Reinad. Deeneb oli lisaks tuntud Küünlakuu tähena, Veega aga Vabamehena.

Lõunataevas augustiõhtutel

Suvekolmnurk peab kolmnurgana sisaldama ka kolmandat tippu ja oh seda imet, nii see ongi. Veegast ja Deenebist märksa allpool, samas siiski küllalt kõrgel, asub Altair, heleduselt Veega ja Deenebi vahepeal. Pimeduse süvenemine toob esile Kotka tähtkuju, kuhu Altair kuulub, mõneti Luike meenutava kujundina, Altair on Kotka pea tähistaja, kuid Kotka pead võib ka mujal asuvana ette kujutada, kui fantaasiat jätkub (Luiges tähistab Deeneb saba). Kotka ja Altairiga on siiski oma eripära. Nimelt kui Altair on nähtavaks saanud, hakkab enamasti järgmise Kotka tähena peatselt silma vaid 3. tähesuuruse täht Tarazed. Kiire leidmise põhjuseks ongi lähedus teisele, palju heledamale Altairile. Mõneti rohkem kulub aega Altairist alla ja vasakule jääva veel tuhmima tähe, Alshain, leidmiseks. Need 3 tähte, mis moodustavad vaid Kotka tähtkuu üsna napi osa, tunti vanade eestlaste poolt Vanade Sauatätedena, samuti ka lihtsalt Sauatähtedena.

Luige ja Kotka vahele jäävad väikesevõitu tähtkujud Rebane ja veel väiksem Nool. Rebase leidmine on päris kena kunsttükk, kuna heledate tähtede jagamise ajal oli see Reinuvader küllap trennis või siis Riigikogu puhvetis. Küll aga leiab üsna kergesti üles noolekujulise ja väikesemõõdulise Noole tähtkuju, kuigi ka sealsed tähed pole eriti heledad.

Õhtuti särab läänekaares Arktuurus Karjase tähtkujust. Arktuurus öösel loojub, kuid ei looju mitte kogu Karjase tähtkuju. Kuu esimeses pooles on õhtuti väga madalas lõuna-edelataevas näha ka Antaarest, mis kuu keskpaiku kaob ehavalgusse. Antaares on Skorpioni tähtkuju „juhttäht”, kuid Skorpioni üldisemad vaatlusvõimalused on selleks aastaks ammendunud.

Madalas kirdetaevas asub õhtuti Kapella koos Veomehe tähtkujuga. Hommikuks tõusevad need kõrgemale; mida enam kuu lõpu poole, seda rohkem.

Vastu hommikut rikastub idataevas mitmete heledate tähtedega; siingi võib lisada, et mida enam kuu lõpu poole, seda uhkem. Kõigepalt tõuseb kirde poolt Sõnn koos Jupiteri, Marsi ja Aldebaraniga. Sõnnile järgneb Kaksikute tähtkuju koos heledate tähtede paariga Polluks (alumine) ja Kastor (ülemine).

Mõni päev peale kuu algust, 4-nda paiku ilmub idakaares hommikuti nähtavale punakas Betelgeuse. Aegapidi, kuu edenedes, ilmub Orioni tähtkuju tähti vastu hommikut nähtavale juurde. 13-nda paiku saab kagus nähtavaks Riigel. Kuu viimasel nädalal näeme hommikuti kogu Orioni (Saiph kui Orioni teine ja tuhmim jalg kaasa arvatud), vöö muidugi ka, paremalt vasakule lugedes: Mintaka, Alnilam, Alnitak. Kuu viimasel nädalal näeme ära ka heleda Prooküoni ja märksa tuhmima Gomeisa, need tähed kahe peale kokku moodustavadki enam-vähem kogu Väikese Peni tähtkuju.

Pärtlipäeva (24. august) paiku korjatakse kokku humalaid. Mis nendega teha, seda ei ole vist hea avalikult nimetada, kuna mingil määral tuleb mängu keemiline ühend: „tsee-kaks-haa-viis-oo-haa”. Jättes viimatitoodud asjaolu 2 silma vahele, viitame vaid sellele, et kui hommikuti ilmub nähtavale Prooküon, võib õuest humalad tuppa tuua.

Ilmast ja kliimast

Juunikuu ja juulikuulugudes on palju olnud juttu protsessidest Maa atmosfääris. Atmosfääri alumises ja tihedaimas osas, troposfääris, esinevad nähtused määravad ära ilma; kas on soe või külm, pilves või selge, sajab või ei saja. Kuna Maa atmosfääri ei saa pidada füüsikalises mõttes suletud süsteemiks, on see üks põhjusi, miks on teoreetiliste mudelite järgi ilma ikka veel raske ennustada. See paraku tähendab, et ilma pole praeguse ajani võimalik täpselt ennustada. Siiski saab midagi proovida, kuid alati teatud tõenäousega. Praeguse seisuga pole siiski mingit mõtet püüda ennustada ilma enam kui 10 päeva ette. Kui veidi „rihma pingutada”, siis võib piiri vedada juba 5 päeva peale. Eesootava ilma osas ei saa alati kindel olla isegi 1 päeva ulatuses.

Ilma pikaajalist olemust ja aastaringset muutlikkust mingis piirkonnas, üldisemas tähenduses isegi üle kogu Maa tuntakse kliima nime all. Ilmaolude mingites mastaapides muutlikkus pikkade aastate vältel ei tähenda iseenesest veel kliima muutlikkust. Inimkonna osa ilmaprotsesside muutumises on täpselt raske hinnata, küll aga saab nentida, et see on päris väike, kui mitte kaduvväike. Nagu juba vihjamisi jutuks oli, on igasuguste väärmoodustiste nagu nt „kliimaministeerium”, kokkuklopsimise mõju kliimale ja hetkeilmale mõistagi väärtuses, mis arvuliselt võrdub ümmarguse nulliga. Null on tore arv, kuuludes nii reaalarvude kui ka imaginaararvude, kokkuvõttes kompleksarvude mõlema arvtelje hulka! Vaat nii vägevasti mõjutab kliimat kliimaministeerium! Loodetavasti on iga lugeja samale järeldusele jõudnud juba palju varem, otsekohe peale selle kentsaka uudis-või unarsõna käikulaskmist. Huvitavatest ametitest vastavas „suveöö unenäo” asutuses oli veidi juttu ka jaanuarikuu loo 2. osas.

Itaalia kirjaniku Luigi Malerba poolt on kirjutatud vahva raamat „Kodanik Koni”, eesti keeles ilmund 1984. aastal. Kodanik Koni tundus olevat juba ette mures ühe tulevase EL-i põhjaoblasti Kliimaministeeriumi pärast, seetõttu oli Koni väga vihane arvu null peale, võttes teema kokku lühikese lausega: „Null on ülimalt ohtlik!!!” ’Aga muidu oli Koni tubli mees, kohalike kohevsaba-närilliste vastu võitles ta kokkuvõttes päris edukalt. Soovitan lugeda!

Kliimavõõndid

Ilmastiku, sh temperatuuri, määramisel on suur osa selles, kui palju Päikese kiirgust mingi Maa piirkond endale saab. Kõige paremas seisus on selles osas Maa ekvaatori ja selle ümbruse piirkond. Kõige napimalt saavad Päikese kiirgusest osa Maa geograafilised poolused ja nende ümbrus. Nii tuntaksegi ekvaatori ümbrust palavvöötmena, pooluste ümbrusi aga külmvöödetena. Vahepealseid alasid mõlemal poolkeral tuntakse parasvöötmetena.
Selged piirid panevad siin astronoomiliselt paika polaarjooned ja pöörijooned.

Polaarjooonte ja pöörijoonte vahelised piirkonnad moodustavad parasvöötmed. Parasvöötmetes ei esine kunagi poolaaröid ja polaarpäevi, samuti ei paista Päike neis piirkondades mitte kunagi otse lagipea kohalt ehk seniidist. Põhjapoolkeralt vaadates asub Päike parasvõõtmes keskpäeval alati lõunataevas, lõunapoolkera parasvöötmes aga põhjataevas.

Maa kliimavöötmed ja nende astronoomilised piirid

Põhjapolaarjoonest põhja pool ja lõunapolaarjoonest lõuna pool aga esinevad teatud perioodide vältel aastas polaarpäev ja polaaröö. Poolustele lähendes polaaröö ja polaarpäeva kestused üha pikenevad ning poolustel esinevadki vaid poole aasta pikkune polaaröö ja sama pikk polaarpäev.

Põhjapoolse parasvöötme lõunapiir asub Vähi pöörijoonel, lõunapoolse parasvöötme põhjapiir aga Kaljukitse pöörijoonel.
Maakera pöörijoonte kohal asub Päike vastavalt 21. juunil ja 22. detsembril, pööripäevadel, asudes keskpäeval otse seniidis. Pöörijoonte nimetused on seotud sellega, et antiikajal asus Päike pööripäevadel vastavate tähtkujude taustal, tänapäeval on Päike pööripäevade ajaks nihkunud naabertähkujudesse.

Pöörijoonte vahele jääb siis palavvööde, mille keskel asub Maa ekvaator. Otse ekvaatori kohal teeb Päike oma ööpäevased tiirud 20. märtsil ja 22. septembril, kevadisel ja sügisesel pööripäeval.
Tõsi küll, kõik need 4 siin esitatud kuupäeva võivad päeva võrra nihkesse sattuda, seoses gregoriuse kalendri „hüpetega” 29. veebruari ümber.

Palavvööde konkreetsemal kaardil

Palavvöötmes liigub Päike aastaringselt väga kõrge kaarega ja satub aasta vältel vaatlejast nii põhja kui ka lõuna suunas. Nii päevade kui ööde pikkused on kogu aasta üsna võrreldevad, 12 tunni ümber, valgeid öid loomulikult ei esine, pimedaks läheb järsult ja järsult ka valgeneb.

Kliima ja ilmastiku mõttes on aga eeltoodud vöötmeteks jaotamine küllalt ligikaudne ja vajab täpsustamist. Detailsemaid jaotamisi tehakse mitmel erineval viisil. See asjaolu ise näitab, et tegelikult pole asjad lihtsad. Ei tohi unustada Maa pöörlemist, samuti ka seda, et Maa pinda katavad ookeanid, mered, mandrid ja saared ning seegi lisab keerukust juurde, eriti põhjapoolkeral.

Maa pöörlemisest

Elame pöörleval Maal. Maa pöörleb läänest itta nurkkiirusega 0,00007 m/s. Kui minna nurkkiiruselt üle joonkiirustele ehk tavalistele kiirustele, siis pöörleva Maa punktid liiguvad ümber Maa kujuteldava telje aga erineva kiirusega. Kõige kiiremini osalevad selles liikumises maapinna need punktid, mis asuvad ekvaatoril. (Kujutame lihtsuse huvides Maad tahke ja jäiga kehana.) Maa ekvaatori koahal pöölreb Maa pind kiirusega 1676 km/h ehk 466 m/s.
Ekvaatorist eemal olevad Maa pinna pubktid pöörlevad aeglasemalt. Geograafiliste pooluste punktides pöörlemist ei toimu. Kuna Maad võib kujutada ette pöörleva kerana, siis pöörlemiskiiruse vähenemise iseloomustamiseks ekvaatorilt eemaldudes tuleb pöörlemiskiirus ekvaaatoril korrutada koosinusega asukoha laiuskraadist.

Eesti asukoha laiuskraadid jäävad ligikaudu 58 ja 59 põhjalaiuskraadi kanti, nii et koosinust arvestades tiirleme meie koos maapinnaga umbes 2 korda aeglasemalt kui maapind ekvaatori kohal, ümmarguse väärtusena võiks siia kirjutada 800 km/h. Me ju kõik koos maapinnaga liigume sama kiirusega, ise sea tähele panemata. Kiirus ületab aga tugeasti lubatud sõidukiirust, nii et pöörlemismaksu senimaani puudumine on täiesti mõistetmatu.

Nurgaühikutest

Kui minna üle kraadidelt radiaanmmõõdule, siis Eesti ligikaudne laiuskraad on üsna pisut suurem kui 1 radiaan (1 rad = 57 kraadi 17 kaareminutit 45 kaaresekundit) . Radiaanidele üleminekuks on kõigepealt vaja teisendada kraadid, minutid ja sekundid komakohaga kraadideks. Selleks tuleb kõigepealt kaaresekundid jagada 60-ga ja tulemus liita kaareminutitele. Saame komakohaga kaareminutite väärtuse, mis tuleb jällegi jagada 60-ga ning tulemus liita kaarekraadidele.

Minnes nüüd kraadidelt üle radiaanidele, tuleb kraadide (komakohtadega) arv korrutada arvuga „pi” ning jagada 180-ga. Füüsikaliste arvutuste puhul tuleb tingimata veenduda, et nurgad on esitatud just nimelt radiaanmõõdus. Vastasel juhul saame arvutustes vastuseks vaid „aiateibad”, st vale vastuse.

Kui meil on kasutusel astronoomilsed pikkuskraadid (otsetõus, tunninurk) või ka geograafilised pikkuskraadid Maal, on sageli kasutusel aja mõõtmisest tuttavalikud ühikud (tunnid, minutid, sekundid). Siin tuleb kraadide saamise jaoks tundide komakohtadega väärtusted korrutada 15-ga. (vt ka mulluse maikuu loo 2. osa). Sekundite, minutite ja tundide teisendamine komakohtadega tundideks käib samamoodi nagu äsjakirjeldatud teisendamine kraadide puhul.

Maa pöörlemine ja Coriolise jõud

Pöördume tagasi Maa pöörlemise juurtde. Niisiis, Maa ekvaator teeb omi ringe ümber Maa kujuteldava pöörlemistelje kõige kiiremini. Mida enam pooluse pool maapinna punktid asuvad, seda aeglasemalt need punktid ka pöörlevad. Mõistetamatu lugu peaks aga saama kohe selgeks, kui panna tähele, et ekvaatori punktid maapinnal peavad oma pöördliikumise käigus läbima ka kõige pikema teekonna, võrreldes muude maapinna punktidega. Poolustel saavutab maapinna pöörlemiskiirus (joonkiirus) nullväärtuse.

Elame pöörleval Maal, meiegi võtame ka Maa pöörlemisest osa. Ka Maa atmosfäär püüab kaasa pöörelda. Siiski ei saa juba maailmamere kui vedela keskkonna puhul enam rääkida jäiga keha mehaanikast, veelgi vähem aga atmosfääri puhul. Nii tekivadki atmosfääris Maa pöörlemise tulemusel täiendavad liikumised.

Alustame siiski millegi või kellegi liikumisest mööda maapinda, mis ise pöörleb koos kogu Maaga. Esineb huvitav nähtus. Liikumise puhul, olenemata suunast, kipub liikuv keha teatud määral avaldama jõudu liikumissuunast paremale poole. Nii on rohkem uhutud jõgede parempoolsed kaldad, rongirattad suruvad rohkem neist paremale poole jäävaid liipreid jne. Seda kõike juhul, kui liikumine toimub põhjapoolekeral. Lõunapoolkera korral avaldub lisajõud liikumisest vasakule poole. Sellist, keha Maad mööda liikumisel keha poolt avalduvat jõudu liikumissuunast paremale või vasakule poole, olenevalt Maa poolkerast, tuntakse Coriolise jõu nime all.

Kuid Corilise jõud esineb ka atmosfääris õhu liikumise puhul.
Ekvaatori piirkonnast lõunast põhja poole liikuma hakkav õhk kaldub oma teekonnal paremale ehk edela-lääne poolt ida-kirde suunas. Samamoodi on lugu põhjapooluse kandist lõunasse liikuva õhuga: kaldudes paremale poole, hakkav põhjatuule asemel puhuma ida-kirdetuul. Lõunapoolkeral on asjad vastupidsed: ekvaatorilt pooluse ehk lõuna poole liikumine muundub kirdest-idast edelase-läände liikumiseks. Samuti muutub õhu poolusepiirkondadest otse põhja liiikumine pigem kagust loodesse liikumiseks.

Ikka need kliimavöötmed

Palavvööde, parasvöötmed ja külmvöötmed, millest enne juttu oli, on küll astronoomilise täpsusega paika pandud, kuid kirjeldavad praktikas atmosfääriprotsesse küllaltki suure üldistuse astmega.
Tuleb püüda teha täpsustusi. Sellest aga juba loo järgmises osas.

Astronoomiahuviliste ühest eelkokkutulekust ehk kohalikust rajoonivoorust

Aegruumi iga punkt sisaldab mingit sündmust. Mõned neid on ajasarnased, st saavad olla põhjuslikus seoses. Tihtilugu ongi just ajasarnased sündumsed need, mis pakuvad enamat huvi. Läheme konkreetsemaks.

On ju lähenemas tänavuse astronoomiahuviliste kokkutuleku vabariiklik ja otsustav voor. Rajoonivoorud (teisisõnu maakonnavoorud) on aga praeguseks juba maha peetud. Kohaliku mastaabiga kokkutulek oli siingi juba ära. (Valla- ja eriti külavoorud olid juba nii ammu ära, et neid ei maksa mainidagi.) Kuna ilm oli sageli pilves, siis peeti programmiväliselt mitu täiendavat ettekannet.

Näiteks Millisalu Miili rääkis, et tema õetütre ämm valla teisest otsast teadnud rääkida kohaliku mehe, Ossermanni Oskari seiklustest. Ossermanni Oskar oli millalgi saanud mingit euro-reisitoetust. Preemiaks eeskujuliku käitumise eest. Nimelt Oskari peale olla saabunud kõige vähem anonüümseid koputuskaebusi. Ta on neil seal lisaks tuntud sihukese mehena kah, kes ise kõige enam teisi kodanikke jälgib ja vajalikke kõnesid teeb. Nii et auhinnaks reisitoetuse saamine polnud mingi üllatus.

Niisiis, Oskar otsustas ühe lõbusa Aafrika ringreisi kasuks, sihtriikideks Niger ja Nigeeria, sealhulgas paadimatk Nigeri jõel. Maksis rahad ära ja asuski reisile. Järgnev toimus väidetavalt Oskari enda väidete järgi.

Asuski siis Oskar Aafrika poole teele. Reisi vahepeatuses, mingis Lääne-Euroopa riigis, olla lennujaamas asunud endiste aegade ripatsina veel passikontroll. Seal siis küsis luugi taga istuja Oskari reisisihti. „Nigeeria!” vastas Oskar. See vastus võttis niigi kahvanäolise ametniku aga ootamatult täiesti kaameks. Ametnik kordas küsimust. „Nigeeria!” jäi Oskar kindlaks. Seepeale vajutas ametnik kiirelt mingile nupule. Siis tormas kohale mundris tüüpide (osad kahvanäolised, suurem osa mitte) armaada, kes kordasid omakorda justkui ühendkoor passiametniku küsimust. Oskar mõtles, et Nigeeria pole sealkandi rahval vist heas kirjas riik ja proovis siis teise sihtkohaga õnne, öeldes: „Niger!” Vaat siis alles läks põrgu lahti!

Varasemaga võrreldes ootamatult märksa sinisilmsemaks muutunud Oskar löödi otsekohe kolmeks nädalaks kongi. Kui ta siis lõpuks järjekordse pärimise peale püüdis seletada, et üritab Nigeris Nigeri jõel matkata, võttes asja lühimal võimalikul viisil 2 sõnaga kokku: „Niger, Niger!”, kisti kongiuks lahti, nii mundris kui mundrita rahvas tormas ummisjalu sisse ja Oskari seletuse järgi oli rahvamassi kõigi liikmete nägudel kindlad lintšimiskavatsused. (Kolmandat reisisõna, „Nigeeria”, Oskar välja öelda ei jõudnudki.) Kuna suurel massil oli kaasas ka kokkuvõttes eriti suur summaarne viha, lõi see aga liiga kiirelt ja osaliste endi vahel välja. (Füüsikalise analoogia põhjal võiks siinkohal öelda, et pomm plahvatas sissepoole.) Suure löömingu käigus õnnestus Oskaril puurist välja fuajeesse roomata. Sealgi käis armutu lööming; lennujaama „vip-sektorist” pärit kruusid ning pudelid aina lendasid ja toolid raksusid. Oskaril oli nüüd hullumoodi õnne, sest kudagimoodi õnnestus tal end ka sellest ülilärmakast hoonest ohutult välja hiivata.

Täiskuu paistis (Oskari arvates) samuti kurjakuulutava näoga kõrgel öise lennujaama-tollihoone kohal. Kas mõni planeet ka paistis, seda Oskar ei teadnud, sest oli astronoomias nõrgavõitu, vaatamata harjumusele kõike piiluda ja vaadelda. Kõik finantsid ja piletid olid muidugi otsas või „ajutiselt hoiule võetud”. Edasi järgnes Oskaril veel kolm nädalat anonüümset hiilimisajastut mööda kraave ja teepervi. Kuu jõudis vahepealsel ajastul vaid hommikutaevas vaadeldavana vanaks saada, mõneks ööks üldse silmist kaduda ja uue noore Kuuna õhtuti jälle nähtavale ilmuda. Alles siis jõudis Oskar kuidagimoodi, üleni mudasena, räbalais ja näljasena, kodumaile tagasi.

Oskar seletanud lisaks eeltoodule veel, et väga hea, et piirid üldiselt igal pool lahti on, muidu polekski koju tagasi saanud. Lähemal ajal Oskar aga uut ekskursiooni välismaale ette võtta ei kavatse, seda enam, et reisitoetuse korduseraldamise soovi peale Oskar pipramaale saadeti. Vähamalt ei kavatse Oskar enam teha ringreisi Nigerisse ja Nigeeriasse. Sest mis seal kohapeal veel toimuda võib, kui juba keset Euroopat ainult nende riikide nimetamine sellise vihamöllu lahti lööb! Vähemalt esialgu polevat keegi veel märganud ka Ossermanni Oskari varasemaid harjumusi – teiste poolt räägitava salaja pealt kuulamine, akende taga pildistamine ning kompromiteerivate märkmete tegemine. Küllap nii, katse-eksituse meetodil, muutuvadki Saulused Paulusteks tagasi.

See oli siis nope ühest tähehuviliste kokkutuleku eelringist ehk rajoonivoorust. Eks iga soovija saab peatselt kuulda, mida kõike veel sellel astronoomiahuviliste vabariiklikul finaalturniiril ära räägitakse! Kui saite rajoonivoorudest läbi, ärge jääge loorberitele puhkama, vaid võtke aga osa, seda tasub teha! Seda enam, et kuuldavasti olla huvilistel siiski võimalik ka eelvoorude tulemustest mööda minnes sõltumatu otsepääse ehk „wild-kaart” finaalüritusele hankida, aga see polevat päris tasuta, vaja olla kuskil veidi „määrida”. Aga mina pole seda teile öelnud!

Esimesi otsi kokku vedades

Kuidagi ei tahaks ikka ka kultuurisoovituseta läbi saada.
Mulluse oktoobrikuu loos sai muuhulgas soovitatud bulgaaria päritolu televastust „Veluurpintsak”. See on seda tüüpi lugu, et tasub uuesti üle soovitada; lavastus sisaldab mitmeid huvitavaid aspekte, mis esmavaatamisel kõik ei pruugi meelde jäädagi. Sedapuhku on viimaste kuude sündmusi arvetades soovituse rõhuasetus just lavastuse teises pooles, kuid loomulikult hakkame ikka algusest peale!

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/veluurpintsak-147327

Kuu faasid

• Kuuloomine: 4-ndal kell 14.13
• Esimene veerand: 12-ndal kell 18.19
• Täiskuu: 19-ndal kell 21.26
• Viimane veerand 26-ndal kell 12.26

.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Juulikuu planeetide seis on järgmine.

Marss kui punaka tähena paistev planeet on näha vastu hommikut madalas idataevas. Planeet liigub Jäära tähtkujust Sõnni tähtkujju. Marsi vaatlusaeg on pikenemas ja vaatlustingimused kuu jooksul paranemas.

Jupiter on näha samuti hommikutevas Sõnni tähtkujus; vaatlusaeg ja nähtavus on samuti vastavalt pikenemas ja paranemas. 10-ndal juulil möödub Jupiter Aldebaranist 5 kraadi põhja poolt. Tõsi küll, Aldebarani ennast siis veel teleskoobi abita näha ei ole, kuid juba 4-5 päeva hiljem peaks Aldebaran nähtavaks saama. Kuu lõpuks on omakorda Marss Jupiterile paremalt poolt lähemale jõudnud.

Kuu paaril viimasel hommikul moodustub kokkuvõttes võrdhaarse kolmnurga laadne huvitav kujund: kolmnurga aluse moodustavad selle ülemised (!) tipud Jupiter (vasakul) ja Marss (paremal). Kolmanda kolmnurga tipu moodustab Sõnni heledaim täht Aldebaran. Kui hästi tahta, võib seda kolmnurka ka võrdkülgseks pidada. Kuna ka Aldebaran on veidi oranzi tooni, siis on nad Marsiga suhteliselt sarnased, ka nende heledused on võrreldavad (0.9 tähesuurust). Jupiter on aga oluliselt heledam (-2.0 tähesuurust), olles üldse heledaim „täht” juulitaevas. Kuna seltsis olla segasem, siis on igaks juhuks ka Kuu platsis: 30-nda hommikul asub Kuu Marsist ülal ja paremal, 31-sel aga Jupiterist ülalpool ja vasakul. Kuu külastab samu planeete juba ka juuli alguses: 2. juuli hommikul asus vana Kuu sirp Marsi lähedal, 3. hommikul paistab Kuu aga veel kitsama sirbina Jupiteri lähedal (teisele poole jääb Taevasõel).

Saturn on näha kolmanda planeedina juulikuus, samuti hommikutaevas. Saturn paikneb teistest planeetidest eemal, kagu-lõunataevas Veevalaja tähtkujus. Saturni vaatlusaeg on
pikem kui Marsil ja Jupiteril. Kuu lõpus paistab Saturn juba suurema osa ööst, kuid ikkagi hommikupoole. Värvuselt on Saturn sarnane Jupiteriga - kollakasvalge toon nagu enamus tähti meile näivalt paistavad. Saturni heledus on aga üpris sarnane Marsi omaga (0.9 tähesuurust). 25-nda hommikul on Kuu Saturni lähedal (Saturn asub paremal pool).

Merkuur ja Veenus pole sedapuhku nähtavad.

Pluuto, mis ametlikult enam planeet ei ole, jõuab 23. juulil vastasseisu Päikesega. Pluuto asub Kaljukitse tähtkujus, heledus 14.4 tähesuurust. Tõsi küll, ka Pluuto pole nähtav ja pole seda kunagi, vähemalt palja silmaga taevasse vaadates, kuid info mõttes saagu see mainitud, ikka parem kui mitte midagi. Võrdluseks võiks tuua kunagise kujuteldava ajalootunni, kus õpilast pinniti ütlema, mis tähtsat toimus aastal 1882. Poisil ei tulnud suurt midagi meelde, kuid lõpus siiski ütles, et „mägiröövel jossif” sai 4-aastaseks. Mõistagi tuli poisile rasvane „viis” panna! Tänavust, 2024. aastat võiks kaasajal ja lähitulevikus ajupestavad (üli)õpilased „viie” või „A” saamiseks nt meenutada, et abielu kui mõiste visati aasta tagasi kasti. Õnneks on see prügikastiks ümbernimetatud kinkekast siiski veel välja viimata.

Tähed

Tähistaevas kestab umbkaudu kolmel juuli esimesel nädalal valgete ööde periood, kuigi vaikselt siiski üha hämaramaks läheb. Edasi pimenevad ööd üha kiiremini ńing nähaolevaid tähti tuleb aina juurde.

Juuliõhtute tähtede märksõnaks on ulatuslik Suvekolmnurk lõunakaares. Kõrgel üleval särab Veega, sellest vasakul ehk ida pool on leitav Deeneb. Neist kahest märksa madalamal, kuid siiski päris kõrgel asub Altair. Läänekaares on leitav Arktuurus, omades oranzi tooni. Suurema osa kuust, juuli 3-nda dekaadi alguseni, paistab Arktuurus kogu öö, edaspidi hakkab aga üha varem enne hommikut loojuma.

Päris madalas edelataevas on kuu alguses leitav õhtuti Spiika, mis kaob 1. dekaadi lõpupoole ehavalgusse. Väga madalas lõuna-edelataevas on õhtuti nähtav ka Antaares, punakatooniline täht.
Kapella, eestlaste Jõulutäht, asub õhtuti madalas põhjakaares, hommikupoole ööd tõuseb kirde poolt aga kõrgemale. Aldebaranist oli enne juba veidi juttu, see täht tuleb nähtavale hommikuti madalas kirdetaevas kuu keskpaiku.

Juulikuu 3. dekaadil hakkab päris-pimedus öösiti üha enam võimust võtma. Dekaadi keskpaiku saab klassikaline tähine öötaevas, mille maikuu „ära kaotas”, oma endise mustri tagasi. Madalas kirdetaevas saavad siis hommikuti nähtavaks ka taevased kaksikud Kastor (ülapool) ja Polluks (allpool). Miks mitte neid kaksikuteks kutsuda, sest Kaksikute tähtkujus nad ju asuvad.

Suur Vanker asub juuliöödel loode-põhjakaares. Tagumiste kujuteldavate rataste 4-5 kordne pikendus sihib Väikese Vankri aisatipuks olevat Põhjanaela nagu alati. Suurest Vankrist teisel pool Põhjanaela ja umbes sama kaugel (nurgamõõdus loomulikult!) asub Kassiopeia, asudes ajapikku üha kõrgemal. Kassiopeia jälgimiseks, vähemalt õhtupoole, sobib ka avatud või hästi läbipaistev idapoolne aken. Suure Vankri jaoks võiks kasutada põhjapoolset akent; selle tähtkuju joonise moodustavad 7 suhteliselt heledat tähte, Kassiopeia W-kuju aga omakorda 5 tähte. Mõistagi on mõlemas tähtkujus tähti veel. Ning loomulikult on ka tähtkujusid veel.

Veel Maa atmosfääri protsessidest

Juunikuu loos oli juttu õhurõhust, veeauru osast selles ja õhuniiskusest. Kuna ööd on ikka veel valged ja lühikesed (va kuu lõpunädal), siis vaataks seegi kord ka seda, mis toimub taevas, kuid mitte väga kõrgel-kaugel. Püüame alustuseks uurida pilvi, õigemini pilvede erinevaid tüüpilisi klasse. Klassifitseerimise üks põhiparameetreid on pilvede alumise ääre kõrgus. Nii saab jagada pilved nelja põhikategooriasse. Need on ülemise kihi pilved, keskmise kihi pilved ja alumise kihi pilved ning neljandaks vertikaalse arenguga pilved. Hakkame ültpoolt pihta ja arvestame kõrguse hinnagutes muuhulgas Eesti asukohta maakeral.

Pilvede liigid

Ülemise kihi pilved on üldjoontes tuntud erinevate kiudpilvedena, alumine äär enamasti 7-9 km kõrgusel, vahel ka 6 km kõrgusel. Keskmise kihi pilvede alampiir kõigub põhiliselt 3-6 km vahel ning alumise kihi pilvede alumine piir on umbes 2 km ja alla selle, olles sageli ka madalamal kui kilomeeter. Umbes sarnane kui alumistel pilvedel on aluse kõrgus ka vertikaalsetel pilvedel. Tuleks siiski rõhutada, et nii nagu looduses sageli, pole ka pilvede kõrguse ja ka klasside liigitamisel tegemist raudkindlate ning konstantsete piiridega.

Pilvede põhiliike jagatakse omakorda. Ülemisi kihi pilvede üks ja vist ka tuntuim alaliik on lihtsalt kiudpilved. Ilusas sinises taevas meenutavad need mõngi kord midagi kassiküünte sarnast. Kuju ja ulatus võib muidugi ka teistsugune olla, siingi saab eristada omakorda alaliike, aga las need jääda. Tasub märkida, et mõnikord on reaktiivlennukite poolt mahajäetavad taevased valged jooned visad hajuma, kippudes samuti ühe kiudpilvede alaliiigina esinema.

OSa ülemise kihi pilvi on tuntud kiudrünkpilvedena. Maapinnalt vaadates ja ka tegelikult pole kiudrünkpilved eriti paksud, kuid võivad moodstada taevasinaga vaheldudes huvitavaid peeni mustreid.
Kolmas variant ülemise kihi pilvi on kiudkihtpilved, mis moodustavad ühtlase valkja vine, millest vähemalt heledamad taevakehad kenasti läbi paistavad.

Keskmise kihi pilved jagunevad kaheks rühmaks. Üks rühm, kõrgrünkpilved sarnanevad mõneti kiudrünkpilvedele, kuid pilvetükid on suuremad ja paksemad. Mõnikord meenutab pilt lambavilla. Kõrgrünkpilved võivad esineda ka läätsekujulisetna (ei tasu ehmatada, need pilved ei ole UFO-d). Teine keskmiste pilvede liik on kõrgkihtpilved; need moodustavad enam-vähem ühtlase pilvelaama, millest Päike ja Kuu tihti läbi paistavad, vahel rohkem, vahel vähem. Mõnikord need siiski kõrgkihtpilvedest läbi ei paista.

Alumise kihi pilved. Siin on üldiselt olnud „kolmene” põhijaotus Üks alumise kihi pilveliikidest on kihtrünkpilved. Neid võib ehk kõige üldisemalt võrrelda suvalise kuju ja suurusega pankookidega, mis asuvad servapidi üksteise peal, mõnikord esineb pilvede vahel rohkem või vähem ka selge taeva „auke”.
Selline pilveliik katab taevast kõige sagedamini, olenemata kella- ja aastaajast. Teine alumise kihi pilvede liik, kihtpilved, moodustavad üldjuhul mitte just paksu, kuid siiski tiheda ja üsna ühtlase pilvekihi, mis võib just sügistalvisel poolaastal, vaheldudes aeg-ajalt vastastikku kihtrünkpilvedega, pikka aega kestvat halli ilma põhjustada. Suvepoolaastal võib kihtpilvi esineda peamiselt öösiti, harvemini päeval.

Jõuame kihtsajupilvedeni. Alumise piiri järgi peaks neidki liigitama alumise kihi pilvedeks ja nii on seda pikka aega ka tehtud. Kuid viimastel aegadel kiputakse kihtsajupilvi liigitama pigem keskkihi pilvede hulka. Ega see liigitus siin lihtne pole. Kihtsajupilved võivad, kuigi mitte ühtlase massina, ulatuda troposfääri ülemise, kiudpilvede kihini välja. Tihti esinevad kihtsajupilved mitmete erinevate kihtidena, millede vahel esineb tühikuid; pilvekihte esineb nii alumises, keskmises kui kõrgemas kihis. Kokku moodustub sajupilv.

Neljas pilvede põhikategooria on vertikaalse (ülespoole) arenguga pilved ehk rünkpilved. Siingi on kaks põhiklassi: „lihtsalt” rünkpilved ehk nn hea ilma pilved ja rünksajupilved. Kui rääkida “hea ilma rünkpilvedest“, siis on tegemist pilvedega, mille paksus vertikaalsel ehk „alt-üles-skaalal” on võrreldav nende horisontaalse laiusega; paksus võib osutada ka laiustest suuremaks. Rünksajupilvede kõrgus on juba oluliselt suurem kui nende horisontaalne ulatus.
Seega üldiselt> vertikaalsed pilved.

Rünkpilvedele „meeldib” esineda enamasti suvepoolaastal ning päevasel ajal. Seetõttu esineb õhtuti sageli meeldiv vaatepilt: pilved hajuvad. Siiski ei kao ka rünkpilved ööseks tingimata alati ära, kuid sel juhul siiski nende verikaalne ulatus kahaneb ja see, mis üle jääb, saab enamasti kihtrünkpilvede nimetuse. Põhimõtteliselt sama kehtib sageli ka rünksajupilvede kohta. Siiski oleme ju tihti kogenud, et võimsaid vihmahooge esineb ka öösiti. Sageli esineb olukordi (külmad atmosfäärifrondid ja liitunud frondid), kus rünksajupilved (sh äike) võivad esineda ööpäevaringselt, mõnel juhul (soe front) on isegi eelistatud öine, kusjuures päris äge äike.

Enamus loetletud pilvede liike, va kihtsajupilved ja rünksajupilved, on sellised, kust sademeid ei lange, vähemalt mitte eriti. Nii on ka tavaliste, hea ilma rünkpilvedega, kuigi nende paksemate variantide puhul võib esineda üksikuid piisku või ka kerge lühike sajuhoog. Kergeid sademeid võivad anda ka kihtrünkpilved ning kõrgkihtpilved, samuti kihtpilved (viimaste puhul on suurem uduvihma võimalus).

Uurime veel rünksajupilvi. Rünksajupilved on kompaktsed, tihedad pilvemassid, mis ulatuvad alumise äärega umbes kilomeetri, mõnikord mõnesaja meetri kõrgusele, kuid läbivad tihedate pilvetornidena kõrguses ka keskmise ja ülemise kihi, st kogu troposfääri. Sellised pilved annavad tugevaid, kuigi üldjuhul suhteliselt lühiajalisi sajuhooge. Kuna selliste pilvede piir on küllalt konkreetne, võib juhtuda, et ühe naabri õues kallab vihma, teise naabri krundil ei saja aga midagi.

Rünksajupilvede puhul võiks veel esile tuua kaks”alamrühma”.
Tavalised, üldiselt ilma äikeseta rünksajupilved on endi ülemises osas ümarate vormidega, sageli lillkapsa kujuga, ka „kiilaspea” hüüdnimega. Kõige võimsamad rünksajupilved kujunevad aga üldiselt ka äikesepilvedeks. Nende puhul võib tihti, olenevalt muidugi pilve asendist vaateja suhtes, näha pilve ülemise piiri mõningast kiudpilvedeks laialivajumist, sageli meenutab pilv eemalt vaaates sepaalasit.

Korraliku äikesepilve skemaatiline ehitus. Selline pilv läbib kogu troposfääri. Ülemises osas on jääkristallid, alumises veepiisakesed. Keskel on allajahtunud veepiisakeste (temperatuuriga alla 0 kraadi) ja jääkristallide segu.

Samuti võib vahel tunduda, et äikespilvel on „juuksed”. See kõik tähendab, et pilve ülaosa on jõudnud tropopausini ning kõrgemale pilv lihtsalt ei saa areneda. (Vahel võib tropopaus ise koos pilvetipuga kõrgemale kerkida.)

Kuigi sageli on väidetud, et rünksajupilved ei saa esineda koos kihtsajupilvedega, siis tegelikkuses võivad need siiski ka „seguneda”. Nii et stabiilse tugevusega tükk aega kestnud mõõduka tugevusega lausvihm võib korraga sujuvalt või ka päris kiirelt üle minna väga tugevaks sajuks. Tõsi, siis on lootust, et vihm jääb varsti üle. Aga kindel pole seegi.

Niipalju siis pilvedest. Kuid jätame äikesepilved meelde, kuna neid läheb meid veel edaspidi vaja.

Ionosfäär

Maailmaruumist satub Maa atmosfääri alati kosmilise kiirte laetud osakesi ning kõrge sagedusega elektromagnetlaineid. Sellised osakesi “lähetab” meile ka Päike. Need „külalised” muundavad osa õhu molekulidest positiivse laenguga ioonideks, sealjuures vabaneb mõistagi ka negatiivse laenguga elektrone. Elektronid omakorda võivad ühineda mõne neutraalse molekuliga, moodustades negatiivseid ioone. Kokkuvõttes esineb atmosfääri teatud kõrgusest alates päris päris palju elektrilaenguga osakesi (allpool on õhk tihedam ja laengud neutraliseeruvad kiiresti). Sellised, laetud osakesed, juhivad elektrivoolu. Elektrilaenguid sisaldavat piirkonda atmosfääris tuntakse ionosfääri nime all. Ionosfääri piire on siiski rangelt raske kirja panna, kuna piirid on muutlikud. Muutused leiavad aset nii ööpäeva kui aasta vältel. Esineb allikaid, kus mainitakse ionosfääri piirideks kõrgused maapinnast 100 ja 400 km vahel, kuid samuti 80 ja 600 km vahel. Ionosfääri alumise kõrguse piir võib siiski ka 80-st kilomeetrist allapoole „madalduda”.

Ionosfäär toimib muuhulgas kui Maalt saadetud raadiolainete peegeldaja, võimaldades kokkuvõttes nende ulatuselikku levikut kaugete maade ja merede taha. Ionosfääri kõrguse muutumine on ka põhjus, miks raadiolainete levi on erinev valgel ja pimedal ajal, üldismealt ka suvel ja talvel. Öösel on raadiolainete (eriti just lühilainete, ka kesklainete, vähem pikklainete) levi parem kui päeval ja talvel parem kui suvel. Põhjus on selles, et Päikeselt lähtuv elektromagnetkiirgus ja laetud aineosakeste foon ioniseerivad atmosfääri rohkem, „surudes” seega päeval ionosfääri alumist piiri allapoole ja raadiolainete levik kokkuvõttes halveneb. Öösel ionosfäär „kerkib” ja levi paraneb. Tõsi küll, see on kahe otsaga asi. Kui kuuldavaid saatelaineid on liialt tihedasti, siis kokkuvõttes väheneb konkreetse jaama kuuldavus, sest teised jaamad segavad. Nii et kõik oleneb konkreetsest tingimustest. Paljud meist peaksid mäletama vene ajast, et talvel, kui õhtupimedus saabus aegsasti, oli raadiosaadete selge kuulamine sageli palju raskem ku päeval.

Tõsi küll, meie ju läksime 30 aasta eest üle vaid ultralühilainete kasutamisele; need levivad vaid otse ning ionosfäärilt enamjaolt ei peegeldu. Seetõttu võib äsjane jutt raadioside kuuldavuse muutlikkusest eriti just noorevõitu eas inimestes tekitada hämmingut. Lisada tuleks veel juurde, et konkreetsemalt hakati 90-ndail raadio ultralühilainetena kasutama vaid neid „õigeid” ehk „lääne laineid”, mis on pisut lühema lainepikkusega kui olid vene-aegsed Eesti ULL- jaamad. Kuid sellest erinevusest täiesti piisas, et sundida 90-ndate keskel rahvast oma vanu raadioid hülgama ja poodi uute järele minema, kui just mõnda tublit elektroonika-meest käepärast ei olnud. Vahva, eks? Muide, analoogiline „ruttu-poodi”-protsess on nüüdseks juba mitu uut ringi teinud. Kuskil sajandivahetuse aegu jõudis järg (värvi)televiisorite kätte: kes telekastist midagi näha tahtis, pidi uue muretsema või siis endise, SECAM-süsteemi vahetama PAL-süsteemi vastu. Ühtlasi kadusid kasutusest ka mustvalged telerid. Vast tuleb meelde? Edasi, 2009. aasta suvel toimus uus etapp, „digipööre”. Siis tuli jälle uus teler osta või täiendada see digiboksiga. Kaupmehed taas aina mõnulesid. Möödusid jälle mõned aastad ja telekanalite vaatamiseks tuli hakata neid pakettidena „sisse ostma”. Muuseas, võib kindel olla, et see ringprotsess pole sugugi lõppenud. Sama kehtib ka arvutite osas jne. Muuseas, kas on veel mõni, kes pole kuulnud nt plaanist käibelolevad autod keelustada ja kohustulik rämps ehk elektriautod asemele osta? Teine küsimus: kui paljud märkasid äsjast autode „katusemaksu” kehtestamist (olgugi esialgu väikse vahepeatusega), millest meedia ei piiksatanudki, vaid peksis üles suvalist, samas suunatud vahtu nagu alati. ;Mõistagi muutub üha „paremaks”, seda mõistagi vaid hinna osas, ka elekter. Aga me ju vastu sellele kõigele ei hakka ja ei jäta ka ühiselt röövarveid maksmata, eks ole?

Tuleme nüüd igati ausa ja kõike isereguleeriva turumajanduse ja nn „neljanda võimu” ülima objektiivsuse kiitmise juurest juurest teaduse küsimuste juurde tagasi. Niisiis, maailmaruumist lähtuv kiirgus (nii elektromagnetiline kui korpuskulaarne) põhjustavad palju laetud osakesi sisaldava ionosfääri tekke. Oma panuse ioonide tekkeks annab ka Maa sisemusest lähtuv radoon. Ionosfäär, samuti ka maapind, on samas ka küllalt head elektrijuhid (kuigi mitte ülimalt head). Vahepealne atmosfäär (maapinna lähedane, st ilmastikku kujundav troposfäär ja sellest kõrgemal olev stratosfäär, mingil määral ka mesosfäär, on aga elektrit peaaegu mitte juhtivad isolaatorid. Termosfääris esineb aga ka ionosfäär.

Atmosfääri madalama osa läbilõige. Ingliskeelsed atmosfääri erinevate osade nimetused (alt üles) on järgmised: troposfäär, tropopaus, stratosfäär, stratopaus, mesosfäär, mesopaus, termosfäär. Troposfääris toimuvad ilmastikuprotsessid (sh pilvede eksistents). Stratosfääris paikneb osoonikoht (joonisel allpool paremal). Ligikaudu koos termosfääriga saab alguse ka ionosfäär, samuti magnetosfäär (märgitud joonisel ülal paremal). Kollasega on märgitud temperatuuri ligikaudne käik atmosfääris.

Uuringud näitavad aga veel midagi huvitavat. Nimelt ionosfääri ja maapinna vahel eksisteerib küllat kõrge elektriline pinge. Mõneti muutlik see pinge on, kuid keskmine väärtus ulatub 250 000 voldini. Mõnel hinnangul on see keskmine pinge siiski mõneti suurem, ent olgu. Küllalt suur on see igatahes! Nii et Maa pinda ja ionosfääri võiks pidada omalaadse hiiglasuure elektrilise kondenaatori sfäärilisteks plaatideks. Kuid mis selle pinge põhjustab ja miks see ära ei kao?

Maa atmosfääri alumine ja tihedam osa (troposfäär, stratosfäär) on elektrilise isolaatori moodi küll, kuid pole mitte ideaalne isolaator; eks seal esine ka mõningaid ioone ehk elektrilaenguga aatomeid või molekule. Nii et maapinnast ja ionosfäärist moodustuv kondensaaror „lekib”. Sealjuures „lekkevool” toimib just selge taeva korral, pilvede puhul koonduvad ioonid tompudesse ja nende vahel on elektrijuhtivust eriti kesine. Nii et enam-vähem pidev selge ilma elektrivool atmosfääris täiesti eksisteerib, kusjuures see vertikaalne voolutugevus on üle 1000 ampri!

Mis!? Kus!? Mida??? Varjendisse!!! Kõik need ehmatuse pealt tekkinud küsimused ja hüüded on muidugi õigustatud.

Kuid probleem pole siiski suur, tegelikult probleem puudub.. Nimelt takistus oleneb ju takisti mõõtmetest, kujuures mida „paksem” on takisti, seda väiksem osa voolust läbib takisti üht kitsast osa. Nii on lood ka atmosfääri alaosaga: selle kui „takisti paksus” on mitte verikaalne vaid horisontaalne. Ehk siis antud tähenduses on takisti ristlõike pindala ju ligikaudu võrreldav Maa välise pindalaga! Kui käsitleda ühe ruutmeetrise pindalaga õhusammast, siis voolu tihedus selles sambas on vaid ligikaudu 1 pikoamper ehk 10 astmel -12 amprit. Selline tühine vooluke ei sega meid mitte kuidagi ja ega me seda kuidagi ei tunnetagi. Nii et selge taevas välku ei tekita!

Jutuksolnud enam kui 1000 amprine koguvool (täpsemini umbes 1300 A, mõnel hinnagul veidi suurem, ega seda täpselt kerge mõõta pole) ionosfääri ja maapinna vahel peaks ometigi päris kiiresti nende piirkondade vahelise pinge ära kaotama (ja seega seesama voolgi peaks päris kiiresti lakkama). Miks aga see ligi 250 000 voldine pinge püsib? Selgub, et seda pinget hoiavad püsti just… äikesepilved!

Äikesepilved, äike ja tõusvad õhuvoolud

Mis on õigupoolest äikeseilm? Taevas kattub tumeda pilvemassiga, hämardub. Algab tugev hoovihm, lisaks sellele võib esineda tugevaid tuuleiile. Neist mõlemast ohtlikum ilmanähtus on aga välkude löömine ehk sädelahendus. Välgule järgnev müristamine on juba välgu akustiline järelkaja. Sädelahendused ehk välgud võivad esineda pilve eri osade või kahe erineva pilve vahel. Inimese jaoks on aga kõige ohtlikumateks kolmas välkude variant: välgulöögid .pilve ja Maa vahel.

Mis ikkagi on välk? See on lühiajaline väga tugev elektrivool tavaolukorras elektrit mittejuhtivas õhus. Temperatuur tõuseb välgukanalis väga kiirelt kuni 30 000 kraadini, õhk paisub seal ülimalt kiiresti, seejärel omakorda jahtub kiiresti ning tõmbub kiiresti jälle kokku. Need õhu lahku-kokku liikumised põhjustavdki kõuemürina. Mõõtes aega välgulöögi ja müristamise vahel sekundites ning jagades selle kolmega, saame välgu ligikaudse kauguse kilomeetrites. Müristamise hilinemine seostub mõistagi heli väiksema levikukiirusega võrreldes valgusega.

Et neutraalsed õhumolekulid peaaegu korraga suures koguses elektrt juhtivateks ioonideks muutuksid, on vaja väga kõrge pinge tekkimist. Ning tõepoolest: tekkiva välgukanali otste vaheline pinge ulatub sadade miljonite voltideni, isegi miljardite voltideni. Juhtivas kitsas kanalis tekib tugev vool, kuni 100 tuhat amprit.

Välgu puhul saab „hästi otsides” leida ideelist analoogi küllalt kuivas õhus tekkida võiva „särtsuga” (vt juunikuu lugu). Nimelt „välguvoolu” tekkimisel hakkab ülikõrge pinge kiiresti langema; see põhjustabki omakorda välgulöögi lühikese kestuse, kuna ka voolutugevus langeb pinge kiire languse tõttu kiiresti. „Särtsu” puhul toimub ju midagi sarnast. Kuid nii geomeetriline ulatus kui ka võimsuse mastaabid on siiski võrreldamatult erinevad: välgulöögi võimsus küünib triljoni vatini, nii et pinge ja sealt edasi ka voolutugevuse kiire langus ei kompenseeri nende ülisuuri maksimumväärtusi.

Miks tekivad äikesepilved? Märksõnaks on tõusvad õhuvoolud.
Mida kõrgem õhutemperatuur, seda intensiivsem on märjalt aluspinnalt vee aurumine. Kõrgrõhuala korral on aga maapinna lähedal valitsemas laskuvad õhuvoolud ning veeaur eemaldub aluspinna lähedalt pigem horisantaalsuundades ja ilm on ilus (mõni rünkpilveke võib esineda). Madalama rõhu korral aga tekivad soodsamad tingimused niiske õhu kerkimiseks kõrgele. Kõrgemale tõustes õhk jahtub ja moodustuvad esimesed veepiisad, mis omavahel liituvad ning pilvede alged ongi tekkinud. Teisalt aga tähendab aurust vee(piiskade) tekkimine energia ehk sooojuse eraldumist. (Tundub valepidi idee olevat, aga tegelikult ei ole.) See asjaolu võimaldab ka veepiiskade tekkimisel niiske (piisava veeauru sisaldudega) õhu edasist tõusmist. Nii võivad areneda mitut tüüpi pilved: erineva arengustaadimuiga „hea ilma rünkpilved” ning sealt edasi rünksajupilved. Eriti võimsatest rünksajupilvedest saavad äikesepilved.

Külgsuundadelt tungib tõusva niiske õhu asemele omakorda peale kuivem ja külmem õhk. See osa õhust ei tekita veepiisku ja pilvi. Tõusva ja mittetõusva õhu piirid kujunevad tihti päris järskudeks. Seetõttu ongi sageli olukord kokkuvõttes selline, et rünk(saju)pilvede vahelisel alal on õhk klaarilt sinine ja läbipaistev.

Aga ikka need äikesepilved. Suuremale (ligikaudu 6-10 (või enamagi)) km kõrgusele tõusnud veeauru osakesed on kõik muutunud jääkristallideks. Alumistes pilve osades (1-4 km) on koostiseks vaid (peamiselt) veepiisad. Veepiisad ja ka jääkistallid ei püsi siiski omakorda paigal, vaid liiguvad teatud (erinevates) mastaapides omakorda üles-alla ja tekib vastastikune hõõrdumine. Siit omakorda tekivad ja kasvavad ka elektrilaengud. Kokkuvõttes toimuvad äikesepilves erinevad turbulentsed liikumised. Kuid turbulents on teoreetikute öudusunenägu kuna seda on füüsikalis-matemaatilises võtmes kehv kirjeldada; konkreetsetel juhtudel on vaja faktiliselt teada üpris palju konkreetseid tingimusi ning neid pole mõõtmistega alati lihtne kätte saada. Seetõttu tuleb ka äikesepilve detailsetes kirjelduses piirduda olukorda teatud määral lihtsustavate mudelitega.

Kokkuvõtlikult tekib olukord, et äikespilve kõrgesse ülaossa (6-10 km või enamgi) koonduvad positiivsed laengud. Alumises pilvepooles asuvad veepiisad omandavad aga negatiiivseid laenguid. Tõsi küll, täiesti ühene see pole, pilve allosa mõningates piirkondades tekib ka pluss-laenguga piirkondi, kuid üldiselt domineerib pilve alaosas siiski negatiivne laeng.

Meil oli varem juttu kujuteldavast elektrilisest kondensaatorist, mille moodustavad maapind ja ionosfäär, pingega suuurusjärgus 250 000 volti; maapind on sealjuures ionosfääri suhtes negatiivselt laetud. Pinge on suur, kuid looduses saab tekkida ju veel kõrgemaid pingeid! Äikesepilve alaosa ja Maa vahel moodustub teine, ajutine kondensaator, mis on vastupidises suunas laetud (maapind on pilve negatiivse laengu suhtes positiivne). Kogunevad pinged on vägevad: olenevalt kõrgusest kümned ja sajad miljonid voldid. Nagu mainitud, pole välistatud ka ligi miljard volti!

Mõttelisi kondensaatoreid tekib seoses äikespilve(de)ga suisa mitu tükki: ka pilve ülaosa ja alaosa vahel tekivad kõrged pinged, tagajärjeks välkude löömine. Enamus välkudest muuseas just sellised ongi. Võib ka juhtuda, et kaks või enam pilve asuvad piisavalt lähestikku kõrvuti ning siis võib tekkida nn kondensaator ka kahe pilve vahele. Pingete kasvades jõauame selgi juhul õhu läbilöögipingeni ja sädelahendus ehk välk ongi käes.
Pilvesiseste ja pilvede vaheliste välkude järel taastuvad endised pinged pilvedes esineva intensiivse turbulentse konvektsiooni tõttu kiiresti ning suurt mõju ionosfääri ja maapinna laadimise mõttes need ei oma.

Kujutame nüüd jälle ette seda kõige ohtlikumat välku, mis võib tekkida Maa ja pilve vahel. Kõrge pinge ja seega ka suure elektrivälja tugevuse tõttu eraldub pilve veepiisakestest elektrone, need suunduvad suurt kiirendust omades pilve suhtes plusslaenguga maapinna suunas, kuid põrkuvad kiiresti uute veepiisakestega ja löövad ka neist uusi elektrone välja. Selline elekronide liikumine kannab põrkeionisatsiooni nimetust. Kokkuvõttes Benny Hilly šou sagedase jooksuliikumise kombel sik-sakis (allapoole) liikuvad elektronid tekitavad hästi elektrit juhtiva kitsa kanali. Kui elektronid on jõudnud mingi kõrguseni maapinnast, ei kannata ka maapinna positiivsed ioonid enam olukorda välja ja kargavad elektronide joale vastu. Kui kaks vastusööstvat kaskaadi kohtuvad, siis see õige välk sünnibki. Elektronid ja negatiivsed ioonid sööstavad maasse, positiivsed ioonid aga pilvesse.

Maa ja pilve allosa vahelise välgu tagajärjel neutraliseerunud laeng taastub pilves seal toimuvate õhuvoolude ja üha uute tekkivate piiskade vastastikuse hõõrdumise tõttu kiiresti. Maa pinnaga aga asi nii lihtne ei ole, piksesnoolest saadud negatiivne laeng hajub pinnases küllalt kiiresti laiali, kuigi mitte just silmapilkselt, sest maapind pole siiski nii hea elektrijuht kui nt metallid. Sellepärast tekib vahetult välgulöögi järel ohtlik sammupinge (vt allpool).

Äikesepilve ülaosa ja ionosfääri koosmõjus saame ette kujutada veel ühe elektriline kondensaatori moodustumist. Pilve ülaosas on positiivsem laeng kui ionosfääril selle kohal. Ka see kondensaator „lekib” ehk esineb elektrilisi gaaslahendusi. Nende käigus saab ionosfäär positiivset laengut juurde; see hajub omakorda mööda ionosfääri laiali.

Kokkuvõttes on maapinna ja ionosfääri elektrilise laadumise mõttes kõige huvitavamad need elektrilised läbilöögid, mis toimivad äikesepilve alaosa ning maapinna vahel, samuti ka need, mis läbivad pilve kohal oleva stratosfääri ja mesosfääri, kulgedes pilve ülaosa ja ionosfääri vahel.

Äikesepilved moodustavad Maa atmosfääri alaosast (troposfäärist) siiski vaid küllalt väikese osa. Lisaks pole ka ükski konkreetne pilv kuigi püsiv. Seetõttu saamegi rääkida äikesepilvedest kui maapinnast ning ionosfäärist koosneva hiigelkondensaatori sisse ja välja lülituvatest laadijatest, kokkuvõtliku voolu suunaga alt üles. Nõrk ja märkamatu, kuid pidev „tühjenemisvool” kulgeb aga vastupidises suunas, maapjnna suunas ning seda just selge taevaga. Selline olukord tagab kokkuvõttes Maa ja ionosfääri vahelise püsiva, kuigi ajas mõneti muutliku pinge.

Elektrivoolu ringlus ionosfääri ja maapinna vahel. Ionosfäär on laetud maapinna suhtes positiivselt (umbes 250 000 volti). Läbi pilvedeta taeva-alade (läbi selge taeva) kulgeb selle pinge mõjul ionosfääri ja maapinna vahel vool suunaga ülevalt alla. Sellise voolu tihedus on väike ja seetõttu meie seda voolu ei tunneta, Äikesepilvede alaosade ning maapinna vahel tekivad aga veelgi suuremate väärtustega, samas vastupidiste suundadega pnged. Need pinged põhjustavad välgulööke, kus voolu suund on alt üles. Välgulöökide tulemusena satub pilve alaossa positiivseid laenguid ja maapinnale omakorda negatiivseid laengiuid. Pilvesiseste välgulöökide ning konvektsiooni tõttu kanduvad maapinnalt pilve sattunud positiivsed laengud pilve ülaossa, kus tekib omakorda postiivne pinge ionosääri suhtes.. Gaaslahendused äikesepilvede ülaosade ja ionosfääri vahel kannavad ionosfääri plusslaenguid juurde ning pinge ionosfääri ja maapinna vahel kokkuvõttes säilub.
Joonisel on näha pingete jaotus pilve alaosa ja maapinna vahel ENNE välgulööki.

Äikesega seotud ohtudest

Elusolendeil tasub äikesesse suhtuda ettevaatlikkusega. Välgulöögi piires toimib ülitugev vool, ning sellega otsene pihtasaamine on enam kui piisav orgamismi hukkumiseks. Kuid välgu peaharu võib ka hargneda osadeks ning ka sel juhul on asi ülimalt eluohtlik. Selle tõttu ongi soovitav äikese ajal hoiduda suurte puude lähedusest. Teistpidi võttes pole ka lagedal maal püsti seismine eriti hea. Parim, mis teha saaks, oleks vaatamata märjaks saamisele istuda puudest eemale maha, pea maas ja pakkida jäsemed võimalikult kokku.

Kui äike on kuhugi millegi kaudu maasse löönud, tuleb jällegi olla ettevaatlik. Maa juhib elektrit küll, kuid mitte nii hästi kui metallid. Seetõttu äikesetabamuse lähedal tekib maapinnas esialgu negatiivse laengu üleküllus, mis hajub alles veidi aja pärast. Seetõttu pole ka äikese ajal jooksmine ega pika sammuga käimine hea plaan, sest nii võib sattuda sammupinge piirkonda ja sammude tegija saaks kannatada.

Välgulöögi JÄREL tekib maapinnal välgu koondmispunkti lähiümbruses negatiivse laengu üleküllus ja seetõttu ohtlik sammupinge maapinna eri punktide vahel. Selle piirkonna kohale on joonisel seatud hüüumärk. Aegamööda sammupinge kaob.

Kindlasti ei tohiks peos hoida mingeid antenne ega kette, kindlasti mitte ka selliseid, mis mööda maad lohisevad. Ujumine pole ka kasulik. Kuigi ujuja ei ulatu veest eriti palju välja, võime veekogu kujutada eriti tasasena, seda isegi tasase maapinnaga võrreldes. Nüüd võib isegi ujuja pea osutuda piksevardaks. Mõistagi ei pruugi nii minna, aga ei saa ka väita, et see pole võimalik.

Mis puuutub piksevarrastesse, siis õige piksevarras on hoonetele hea kaitsevahend. Piksevardaks sobib hästi elektrit juhtiv, kusjuures mitte tingmata üleni sirge metallvarrras, millel ka paksust parasjagu. Piksevarda ülemine osa võiks ulatuda hoone kõrgematest osadest kõrgemale. Pikesevarras võib vahepeal üle minna sobivalt valitud, hästi isoleeritud juhtmeks ning peab teist otsa pidi ulatuma maasse ning see võiks ulatuda umbes meetri sügavusele või enamgi (kindlasti mitte alla poole meetri!). Alumine ots tuleks maa sees ühendada mingi laia plaadiga või metallist võrguga, et võimalik elektrilaeng paremini hajuks.

„Vale-piksevardaks” võib saada korstnast tulev suits. Seetõttu ei ole ka küttekollete kasutamine äikese ajal üldse hea mõte. Ahjusiibrid (ja tegelikult ka aknad) tuleks ka kütmise puudumisel kinni hoida, sest võimalik läbilöök tabab õhku kergemini kui majaseinte korpusi. Välk võib vastikmõjustuda ka elektriliinidega ning seetõttu võib ühendatud elektrivõrgu kaudu tekkida ebasoovitavid ülepingeid. Näiteks võib väljalülitatud hõõglamp korraks helendama hakata, kuid see polegi kõige kehvem võimalik variant. Klassikaliste glasuurist kaitsekorkidega kasutati vahel sellist trikki, et pöörati korki veidi väljapoole, mitte seda päriselt eemaldades. Nii püüti vähendatda võimaliku parasiitliku sädelahenduse ulatust ja seega ka tekkiva liigvoolu tugevust.

Kaasaegsed kaitsmed on vist juba enamjaolt kõik väga tundlikud ja automaatsed ning koguni digitaalsed: kui satud „pahasse nimekirja”, jäädki hopsti elektrist ilma ning asi polegi seotud äikesega. Ei peagi elektrimehed enam tõstukiga akna alla ronima ja juhtmeid läbi lõikama.
Muuseas, lisaks pingutatakse palehigis, et ka kogu ringlev raha muutuks nummerdatud „digirahaks”: üks näpuliigutus ja rahulolematud, kes oma elu-olu täiesti pahupidi pööramist ei poolda, jääksid hoobilt ühegi sendita!

Nii et äikeseilma tuleb suhtuda tõsidusega, kuid samas ka mitte (kabu)hirmuga. Meil on ka mitte-looduslikke vaenlasi.

Delta-akvariidid

Hakkame maailmaruumi sündmuste suunas tagasi liikuma. Juulikuu juhatab sisse aasta teise poole arvestatavamad meteoorivoolud. Meteoorid saavad lendtähtena nähtavaks, kui pisikesed osakesed maailmaruumist sisenevad Maa atmosfääri ja pidurduvad, põrkudes atmosfääri osakestega. Esimene mainimisväärne sügispoolaasta meteoorivool on delta-akvariidid. Selle meteoorivoolu esinemise ajapiirid on küllat laiad ja kindel piiritlemine raske. Võiks esitada tänavuse kohta sellise hinnagu, et meteoorivool on vaadeldav 18. juulist kuni 21. augustini, seega suisa kuu aega. Maksimum saabub juulikuu lõpus, 29. juulil vastu 30-ndat. On ka hinnguid, et kõige enam delta-akvariide esineb ööl enne seda. Keskmist tunnimaksimumi hinnatakse 25 juhtumi juurde. Meie siin Eestis peame siiski arvestama asjaoluga, et delta-akvariidide radiant jääb küllalt madalale ja see vähendab nähtavate meteooride arvukust.

Hommikupoole ööd paistva vana Kuu viimane veerand on 28. juuli hommikul. Vana Kuu kerkib juuli lõpus juba päris kõrgele, seega segav mõju meteooridele on olemas, kuigi igal järgmisel ööl on Kuu faas väiksem.

Lõpuks

„Mida siis lõpetuseks öelda?” See lause pärineb allakirjutanu (kes siis oli ülikoolis „rebasest” tudengi staatuses) analüütilise geomeetria ja kõrgema algebra õppejõult 16. detsembrist 1991 kella kolmveerand kümne paiku hommikul, kui semestri viimane loeng lõppema hakkas. Ei hakka järgnevat siinkohal tsiteerima, kuna täpselt pole see kõik meeleski, kuid need mõned laused, mis öeldi, olid tuumakad.

Kuid mida nüüd lõpetuseks öelda? Tuumakaid asju just ei öelda ei oska. Paljud peaks mäletama Indiana Joenes’i filmitriloogiat. Võib-olla isegi kõige meeldejäävam ja realistlikum seik oli see, et muuhulgas ka ülikooli õppejõuna tegelev dr. Jones tüdines arvukast, arvestust saada soovijate üliõpilaste massist, põgenedes oma kabinetist akna kaudu ning siirdudes taas kord džungliavarustesse seiklema.

Indiana Jones on leidnud põhimõttelisi järgijaid ka hiljem, 21. sajandil; iseasi kas just tingimata samamoodi, akna abi kasutades. Mõni neist ülikooli-meestest läheb ehk samuti seiklema, mõni miskit muud tegema, mõni siirdub aga mingi uue tähtsa laua taha; etteantud töö-ülesande täitmiseks otsekohe alla kirjutades igale suvalise sisuga paberile, mis talle aga ette antakse; teenistusvalmiduse tipuks küllap igaks juhuks ka allkirju tühjale lauaplaadile üha kribades. Harjutama ju allagi kirjutamist pidevalt peab, kuna harjutamine teeb meistriks! Tõsi küll, selleski töös võib ette tulla äpardusi:

Ükskord pastakas sai tühjaks!
Mis nüüd teha – appi hüüaks?
Laud on uusi papreid täis;
allakirjutamiskäsk on käind!
Mida ometi nüüd teha?
Ei siin nüüd aita loog, ei reha!

Võtaks õige küüned appi,
lootes: mõni kriips ehk klapib!?
„Alla-kiri” jääb nüüd homseks,
kuigi pole see heaks kombeks!
Nii ta vaatas, mõtteis õhk,
tühja pastakaga tõtt!

Teisest küljest on allkiri siiski alati üks kindel asi. Nt ühes ERR-i arhiivis leiduvas 1978. aasta krimi-telelavastuses „Kolm rubiini”, konkreetsemalt selle 5. osas, sunniti kahtlusalune samuti igale lausele alla kirjutama. Mõistagi selgus, et tegu oligi ülimalt hämara isikuga. Küllalt järsu tooniga on lausallakirjutamise hobi võimalikke negatiivseid külgi mainitud ka sama lavastuse 7. osas. (Üldiselt aga on mainitud lavastus siiski liialt suur ideoloogiline jama (selles mõttes siiski väga tänapäevane!), et seda siinkohal kultuurisoovitusena esile tuua.)

Kultuurisoovitusena, kui juba kord tekkinud kriminaalse alatooniga jätkata, pakuks hoopis katkendi ühest Itaalia märulikomöödiast: „Watch out, we’re mad!” (1974), eesti keelde tõlgituna: „Hoidke alt, me oleme vihased!” Tunnuslaul kiidab muuseas mitmel korral ka öise tähistaeva ilu. Tugevalt seda filmi paraku siiski soovitada ei saa, kuna film on võõrkeelne, kuid on siiski ka vaid visuaalses mõttes vaadatav (subtiitrid on internetis siiski leitavad). Mõistagi on kogu seegi film paras kerge meelelahutus, kuid küllalt iseloomulik on ka üks valitud katkend; mõni võõrkeelne lause seal sees ei tohiks asja eriti segaseks ajada. Sedasama katkendit võiks omalt poolt pealkirjastada nt nii: „Kurjategija viperused”. Loo moraalina võiks meeles pidada seda, et kurikaelu ei peetagi igal pool, alati ja kõigi poolt „eliidiks”, nagu nt meie mail praegu kombeks. Tuleb võtta eeskuju ja kurjategijad tõldadest välja tirida ning karmile vastutusele võtta! (Viisi pidada võiks mõistagi ka veidi osata.)

https://www.youtube.com/watch?v=m61KlN_n-ec

Kuu faasid

• Kuuloomine: 6-ndal kell 1.57
• Esimene veerand: 14-ndal kell 1.49
• Täiskuu: 21-sel kell 13.17
• Viimane veerand 28-ndal kell 5.51.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Kuu esimene dekaad sarnaneb maikuule:öötaevas pole planeete näha. Edaspidi tuleb siiski mõningaid muudatusi, kuid väga vara tuleb ärgata. Või siis mitte öösel magama minna. Ka mõned tähed on juunikuu valgete ööde tingimustes ikkagi näha, seda ka suvise pööripäeva aegu.

Marss ilmub kuu lõpus, umbes 27-nda paiku, hommikuti üpris madalale ida-kirdetaevasse, asudes Jäära tähtkujus. Kuna Marss siis juba aasta aega ja pisut peale sellegi olnud nähtamatu, siis tasub Marsi taasilmumist ehk isegi tähistada. Ainus mure on see, et nagu enamasti ikka planeetide vaatlusperioodide alguses või lõpus, on Marsi vaatlustingimused kehvad ja planeet ei pruugi kiirelt silma hakata.

Jupiter, mis tänavusel kevadel viimasena viiest vaateväljast kadus, ilmub juunikuus taas nähtavale, sedapuhku hommikuti väga madalasse koidutaevasse. Jupiter saab nähtavaks aasta kõige lühemate ööde aegu, 20-nda juuni paiku. Kuu lõpus tõuseb Jupiter 1.75 tundi enne Päikest, olles juba „paari grammi” jagu nähtavust parandanud.

Saturn on see planeet, mis tänavuse täieliku (olgugi ajutise) planeedipõua esimesena katkestab. Teise dekaadi algul, 12-nda juuni paiku, ilmub Veevalaja tähtkujus viibiv Saturn madalasse kagutaevasse, samuti hommikuti. Edaspidi planeedi vaatlusaeg kasvab päris jõudsalt: kuu lõpus tõuseb Saturn juba 3.5 tundi enne Päikest. 29-ndal juunil hakkab Saturn liikuma vastupidiselt ehk retrograadselt. Kuu on Saturni lähistel 28.juuni hommikul.

Ega ei tasu muretseda, retrograadselt liikuvad planeedid ei hammusta; ei meid ega üksteist ega üldse mitte midagi. Aga proovi sa seda selgeks teha soolapuhujatest astroloogidele, kes samuti muuhulgas netiavarustel oma teenusi reklaamivad. Istuli kukkuma kipub panema hoopis asjaolu, et need seltsimehed küsivad oma jauburduste eest täitsa soolast hinda. Aga egas sellinegi pakkumine saa muidu kaua püsida, kui poleks nõudlust. Vaat see asjaolu paneb peale esialgset püstitõusmist suisa toolist mööda istuma. Aga noh, egas astroloogia pole see ainus ja kõige hullem hullus, mille peale meil hulginõudlust paistab olema. Muidu sellised asjad üha jätkuda ei saaks. Vahva rätsep oli teatavasti teist laadi mees ja igatahes teadis, mida häiritustega ette võtta: lõi kõik 7 kärbest maha. Et suisa ühe hoobiga, see oli asjale vaid iluline täiendus.

Nii et juunikuu lõpuhommikutel tasub idakaarde vaadata. Püüame mingi olukorra võimaluse piires ka konkretiseerida. Oletame, et asume Tartu kandis ning kell on 8-10 minutit peale kolme. Kuigi mitte kõrvuti, peaks nägema kolme planeeti. Kirdest leiame neist kolmest kõige vasakpoolsema ja madalama (umbes 4 kraadi kõrgusel) Jupiteri. Umbes 20 kraadi Jupiterist paremal ja samas kõrgemal (ligikaudu 10 kraadi kõrgusel) asub tuhmivõitu ja punakas Marss ning Marsist märksa rohkem edasi paremale, päris täpselt kagusuunal ja ka pisut kõrgemal (17 kraadi), on leitav Saturn, umbes sama tuhm kui Marss. Planeedid on tuhmivõitu küllalt heleda taevafooni tõttu. Suurt viga tegemata on tingimused sarnased planeetide vaatllmiseks ka mujal. Läänesaarte lääneosas võiks kirjeldatud tulemuse saamiseks siiski lisada Tartu kohta esitatud kellaaegadele 15 minutit, mujal moidagi vahepealset. Seega teatud ajaline hajuvus esineb, kuid kannatlik vaatleja peaks planeedid ikka üles leidma. Ilus ilm ja vaba vaateväli on muidugi kõige eelduseks.

Muidugi ei tähenda eelnev jutt seda, et planeedid on näha vaid loetud minutite vältel. Tegu oli lihtsalt näitega.

Saatana komeedist

Ei, plaanis polnud avalikult vanduda. Ometi mõned seda teevad, isegi taevakehadele hüüdnime pannes. Internetist võib vastu vaadata huvitavaid asju. Näiteks ka see, et Maale on liginemas Saatana komeet.

Aprillikuu loo 1. osas osas oli muuhulgas juttu komeedist 12P/Pons-Brooks.
Kui palju keegi seda komeeti Eestis nägid, ei tea. Kahtlustada võib, et nende hulk pole suur. Sama tõdemus kehtib arvatavasti ka mitme eelmise komeedi kohta, millest varasema aasta jooksul on siinsetes taevaülevaadetes juttu olnud.

Komeet 12P/Pons-Brooks oli periheelis 2024. aasta 21. aprillil. See tähendab, et komeet oli siis Päikesele lähimas asendis. Maa teeb enda orbiidil oma tiire, neid komeetidega kooskõlastamata. Sedapuhku on asjaolud sellised, et sama komeedi lähim asend Maale saabub alles tänavu 2. juunil. Kuna see komeet on Päikesest juba tükk aega eemaldumas, siis on märksa langenud ka selle objekti niigi kehvapoolne heledus. Ka kaugus Maast jääb isegi 2. juunil ligikaudu 1.5 astronoomilise ühiku kaugusele. See vastab umbkaudu Päikese ja Marsi vahekaugusele. Nii et mingit kasu meil sedapuhku Maa ja komeedi „lähikohtumisest” ei ole.

Ometigi saab alati igasuguseid huvitavaid ideid genereerida. Kui vaadata arvukaid (ja kahjuks üha totramaid) kosmose-retkede filme, võib neist mõni asi meelde jääda. Ühed sellised tuntud filmid kannavad nime „Star trek”. Kuskil olla esinenud ka mingi komeet, mis antud juhul andis miskipärast inspiratsiooni komeedi 12P/Pons-Brooks nimetamine Saatana Komeediks. Sellisel süngel nimetusel on eesti keeles olemas teisigi altenatiive, kuid siinkohal neid üles kirjutama ei hakka.

Tähtedest juuniöös

Juuniööd on lühikesed ja valged. Selle teemani jõuame veel tagasi.
Loendamatutest tähtedest moodustuv tähtkujude muster pimeda taeva taustal on kaudunud. Heledamaid tähti siiski näeb.Enne kui eraldi tähtede juurde asuda, mainime Suurt Vankrit, mis asub kusagil loodetaevas. Suure Vankri tähed on küllalt heledad (enamuses 2. tähesuurus), kuid öö on nii valge, et vankri ülesleidmiseks tuleb selle liikmeid ükshaaval otsida. Siiski on vaadeldav ka umbes sama hele Põhjanael, mis asub Suure Vankri aisatähtedest kõige kaugemal asuvate rataste vahekauguse pikendusel. Põhjanael kuulub Väikesesse Vankrisse, olles selle otsmine aisatäht, kuid tähtkuju tervikuna pole juunikuus vaadeldav.

Tähtedest. Oranzi tooniga Arktuurus „süttib” õhtul juunitaeva heldaima tähena, kui on veel küllalt valge. Kuu alguses juhtub see kella 23 paiku (Eesti lääneservas pisut hiljem, kuna ka hämarus saabub seal hiljem) otse lõunasuunal. Kuu edenedes tuleb Arktuurus nähtavale lõunameridiaanist üha enam pareamal pool. Lühikese öö vältel on Arkutuurus leitav kõrgel edela-läänetaevas. Uus pikk juunipäev saabub enne Arktuuruse loojumist.

Samuti hele Veega tuleb nähtavale kõrgel idataevas, pisut tuhmim Deeneb asub Veegast vasakul pool. Kõrgel taevas on need tähed ka hommikul.

Kapella, Jõulutäht Eesti rahvaastronoomias, on juuniöödel leitav madalas põhjakaares. Taevas on selles piirkonnas juuniöödel kõige heledam, kuid ka Kapella on hele ja suudab jääda nähtavaks. Kapella Eestis üldse ei loojugi, samuti ka Veega ja Deeneb.

Kuu alguses on lühikese öö alguses näha läänekaares tuhmivõitu Reegulust, mis peagi loojub. Kolmandal dekaadil kaob Reegulus üldse vaateväljalt.

Edelataevas on õhtuti, samuti üha madalamal, näha Spiika, mis samuti öösel loojub.

Punakas Antaares, olles olnud äsja Päikesega vastasseisus, tõuseb juunikuu algul umbes Päikese loojangu aegu, kuid jõuab ikkagi juba enne hommikut loojuda. Täht asub päris madalas lõunataevas. Kuu edenedes loojub Antaares üha varem.

Altair on näha ida-kagutaevas, madalamal kui Veega ja Deeneb.

Virmaliste võimalikkusest

10. mai ööl vastu 11-ndat võisime näha vähemalt viimase paarkümne aasta võimsaimad virmalisi. Päike on muutunud väga aktiivseks, tumedaid laike esineb sageli ning nende ümbrusest lähtuvaid laetud osakeste purskeid esineb samuti sageli. Mõistagi ei suundu pursete produktid alati Maa suunas, kuid juunis on siiski virmaliste võimalikkus täiesti reaalne. Kahjuks ei saa neid kuu lõikes ette ennustada. Ainus probleem on suviselt hele öötaevas, millest nõrgemad virmalised läbi ei paista. Virmalistest võiks ka rohkem rääkida, kuid ehk kunagi edaspidi. Siirdume meie sedapuhku hoopis virmaliste põhilisest esinemiskõrgusest,maapinnast umbes 100 km, üha allapoole kuni maapinnani välja.

Pildike virmalistest

Vee olekust ja hulgast Maa atmosfääris – pilves ilm või selge

Juuni on valgete ööde kuu. Põhjuseks on valguse hajumine Maa atmosfääris. Heledamaid objekte siiski näeme nagu juba juttu oli. Nii et Päikese valguse hajumine segab Maalt maailmaruumi uurimist, kuid see on alles selge ilma jutt. Põhjalikult pilves ilma korral on astronoomiliste objektide vaatlus lootusetu, siis küündib verikaalne nähtavus paarisaja meetrini või on veelgi väiksem.

Paras keskmine suvepäev. Jätkub nii Päikest, selget taevast kui pilvi.

Pilved aga seostuvad veega. Gaasilises olekus vesi on teatavasti veeaur, mida alati atmosfääris leidub. Sobivatel tingimustel muundub osa veaurust veepiiskadeks ja jääkristallideks, luues sellega omakorda tingimusi pilvede tekkeks. Kuna veeauru osa atmosfääris koostises pole väga suur, kuid ometigi oluline, võiks sellel teemal ka pikemalt rääkida. Öötaevas on ju käesoleval kuul nähtav vaid vähesel määral ja lühikest aega…

Veeauru osarõhk

Maa atmosfääri üheks iseloomustavaks parameetriks on õhurõhk. Mulluses juulikuu loos oli õhurõhust ja selle erinevatest ühikutest ka pikemalt juttu. Kui kasutada rahvusvahelise mõõtühikute süsteemis kasutatavat rõhu põhiühikut pascal (Pa), siis atmosfääri normaalrõhuks maapinna lähedal loetakse 101 325 Pa. (Päris suur arv see sada tuhat…) Sedasama rõhu väärtust pascalites saab mõistagi teisendada ka teisteks arvudeks (teistes ühikutes), nt 1 atmosfäär (atm), 1013.25 hektopaskalilt (hPa) või 760 millimeetrit elavhõbedasammast (mm Hg).

Õhurõhk on maksimaalne maapinnal ja selle lähedal, kõrguse kasvades rõhk väheneb. Sama lugu on õhu tihedusega. Täpne õhurõhu väärtus (ja seega ka tihedus) on ajas veidi muutuv, nagu me ilmateadetest kuuleme.

Ilmateated raadios sisaldavad enamasti ka juttu õhuniiskusest. „Suhteline õhuniiskus oli…” (70 protsenti, 87 protsenti, 46 protsenti jne). Sajuse ilma korral on õhuniiskus 100 protsendi ligidal. Kuid mida see õieti tähendab? Selleni jõudmiseks teeme ühe pikema ringi.

Niiskus seostub meie argielus veega. Seda teame ka, et vesi esineb vedela vee, tahke oleku ehk jää (või lume) ning gaasilise oleku ehk auru kujul. Õhus on alati mingil määral veeauru, kuid erinevalt teistest õhu koostisosadest on veeauru kogus küllalt muutlik. Enamasti räägitakse õhu koostisest nii: 78 protsenti moodustab lämmastik, 21 protsenti hapnik ja ja ülejäänud 1 protsendi moodustavad teised gaasid. Sellest 1 protsendist moodustab enamuse argoon (0,93 protsenti õhu koostisest) ning praegusel ajal hullumoodi demoniseeritav taimede asendamatu toiteallikas ehk süsihappegaas moodustab vaid 0.04 protsenti.

Paneme tähele, et eeltoodud protsente ehk suhtarve esile tuues veeauru osa õhus ei arvestata. Teisisõnu, äsjakirjeldatud õhu koostis vastab täiesti kuivale atmosfäärile; õhuniiskus on null ühikut ja 0 protsenti. Selline käsitlus on tegelikult sohitegemine, kuid olukorda annab seda just sellega põhjendada, et veeauru osa on muutlik ja kuidagi peavad ju mingid arvud atmosfääri koostise kohta meelde jääma!

Kordame veel üle, et rõhuõhk 1 atm ehk 101 325 Pa ehk 1013.25 hPa on normaalrõhk, tuntud ka ühikutes 760 mm Hg. Oleme juba ka rõhutatnud, et mingi, kuigi ajas muutliku osa õhust moodustab alati ka veeaur. Õhu kogurõhk aga mõjutab sama veeuru hulga juures suhtelise õhuniiskuse protsenti. Samas on õhu kogurõhk samuti muutlik suurus, kuid mitte ka väga suurtes piirides, kui eeldada ikka maapinnalähedast olukorda. Eksisteerivad ju madalrõhkkonnad ja kõrgrõhkkonnad.

Läheme konkreetsete näidete juurde. Veeauru maksimaalne võimalik osarõhk õhurõhust on 20 plusskraadi juures 2.30 protsenti (NB! See ei ole suhtelise õhuniiskuse protsent, selleni veel jõuame!) Absoluutarvudes on veeauru maksimaalne osarõhk sel juhul 2330 Pa ehk 23.3 hPa ehk 17.5 mm Hg. Eriti palju seda justkui polegi. Kuid siiski: see 2.3 protsenti, mille veeauru kogus õhus moodustab, (või mingi muu väärtus, vt allpool) tuleb õhu molekulide koostise 100 protsendi sisse ära mahutada. Seega on veeauru osa arvestades õhus tegelikult lämmastikku vähem kui 78 protsenti, hapnikku vähem kui 21 protsenti jne. Rohepöörajad võivad siinkohal suurest rõõmust senisest veelgi ogaramaks minna: ka süsihappegaasi osakaal õhus on tegelikult seoses veeuru osalusega veelgi veidi väiksem kui „ametlikult” kirjas! Kusjuures mida madalam temperatuur, seda vähem veeauru õhu koostises saab olla! Siiski ei tasu unustada, et veeauru võib õhus küllalt vähe olla ka kõrgetel temperatuuridel.

Siinkohal vüiks vahemärkusena lisada, et käimasolev „rohe-kliima-bolševism” on vaja atmosfääris leiduva süsihappegaasi suhtelise koguse vähendamiseks soodsamate tingimuste loomiseks tagurpidi pöörata: mitte temperatuuri tõusu vastu ei tule võidelda, vaid temperatuuri languse vastu! Kuid asi see neid loosungeid üle värvida ei ole; kiired ja sagedased sildivahetused on ju moes!

„OK!” (nagu ütleb alati ühe teleseriaali intelligentne konstaabel, kellele juba kunagi varem oleme viidatud). Jääme esialgu maalähedase õhukihi temperatuuri väärtuse juurde kindlaks (valisime +20 kraadi Celsiuse järgi, enamasti seostatakse seda temperatuuri normaaltingimustega, kuigi viimasel ajal kasutatakse ka mõnd muud sellele lähedast temperatuuri, nt +15 kraadi.). Muudame siinkohal mängult maapinnalähedast õhurõhku piirides 95 000 Pa (ehk 950 hPa ehk 720 mm Hg) eriti sügava madalrõhkkonna korrral kuni 105 000 Pa (ehk 1050 hPa ehk 787.5 mm Hg) võimsa kõrgrõhuala puhul. Nüüd saame maksimaalseteks võimalikeks veeauru osarõhkude väärtusteks vastavalt 2.45 kuni 2.22 protsenti vastavast õhu kogurõhust maapinnal. Seega suurem veeauru osakaal õhus vastab madalamale õhu kogurõhule. Loogiline ju ka: madal rõhk, madalrõhkkond sajud, tormid (üldse kogu „halva ilma” spekter), on ju „ühe ja sama alagrupi meeskonnad…”

Kui aga õhutemperatuur muutub, hakkab ka maksimaalselt võimalik atmosfääri veeauru osarõhk muutuma (kuigi see võib vastavast maksimumväärtusest muidugi ka väiksem olla). Konkreetsemalt, kui õhutemperatuuri langetada, hakkab veeauru maksimaalne võimalik osarõhk samuti langema. Temperatuuri tõustes veeauru osaõhu võimalik maksimaalne väärtus aga kasvab. Jäädes edasises jutuks truuks täpselt normaalrõhule 1013.25 hPA, siis tooks veel järgmisi näiteid.

Olgu õhutemperatuur 0 kraadi. Sel juhul on veeauru maksimaalne võimalik osarõhk 421 Pa (ehk 4.21 hPa ehk 3.2 mm Hg) See on 0.42 protsenti õhu kogurõhust. Ühtlasi tähendab see, et õhu koostises on siis veeauru molekule 0,42 protsenti (veeauru rõhk hektopaskalites tuleb jagada 10-ga).

Võtame veel sellise näite. Olgu õhutemperatuur -25 kraadi Celsiust. Nüüd on veeauru maksimaalne võimalik osarõhk õhus 68.7 Pa (ehk 0.69 hPa ehk 0.52 mm Hg). Õhu koostises saab sel juhul veeauru olla vaid kuni 0.07 protsenti.

30 plusskraadi juures on aga veeauru maksimaalne võimalik osarõhk atmosfääris 4270 Pa ehk 42.7 hPa ehk 32 mm Hg. Protsentides on see 4.21 protsenti õhu kogurõhust. Arvud jäävad siingi ju küllalt väikesteks, kuid pakasega võrreldes on siin siiski märgatav erinevus olemas. Nii et mida külmem õhk, seda vähem seal veeauru olla saab. Kuid: see ei garanteeri, et kuumas õhus veeuauru ka tegelikult alati märksa rohkem on kui külmas õhus.

Absoluutne õhuniiskus

Senine jutt viitas kogu aeg veeauru maksimaalsele osarõhule atmosfääris erinevatel tingimustel. Nägime, et mida kõrgem temperatuur, seda rohkem võib õhus niiskust ehk veeauru sisalduda. Veeauru suuremat sisaldust võimaldab ka madalam õhurõhk (rõhk, milles avaldub kogu atmosfääri koostise, mitte vaid veeauru kogutoime).

Sai ka rõhutaud, et õhk võib kõigi eeltoodud tingimuste korral ka maksimaalsest vähem niiske olla. Sellisel juhul on mõistagi väiksem ka veeauru osarõhk. Seda, kui palju õhus parajasti veeauru tegelikult leidub, iseloomustab selline suurus nagu absoluutne õhniiskus. Seda võib avaldada kahel viisil. Üks võimalus õhuniiskuse iseloomustamiseks on veeauru tegelik osarõhk (ühikuteks ikka vastavalt isklikule valikule Pa, hPa, mm Hg (on teisigi võimalikke ühikuid)).

Teine ja enam kasutatav võimalus hinnata veeauru hulka õhus on veeauru tihedus. Tiheduse põhiõhik on teatavasti kilogrammi kuupmeetri kohta (kg/m3 ), kuid õhuniiskuse puhul on praktilisem kasutada 1000 korda pisemat ühikut, grammi kuupmeetri kohta. Gaaside tihedus ja rõhk on omavahel võrdelised. Teisisõnu, nii palju kordi kui kasvab või väheneb rõhk, kasvab või väheneb ka tihedus.

Paar näidet siiagi. Nagu eespool kirjas, on +20 kraadi juures maksimaalne võimalik veeuru rõhk 23.30 hPa. Sellisele vearuru rõhule vastab selle tihedus 17.2 g/m3. (Sarnasus rõhuühiku vastava näiduga 17.5 mm Hg on juhuslik.)

0 kraadi juhul on välisõhus sisalduva veeauru suurim võimalik tihedus 3.3. Pakase puhul, -25 kraadi juures on see suurus 0.6. Palava ilma korral, +30 kraadi on vastav näit aga 30.5. Kõik need tihedused on ühikutes grammi kuupmeetri kohta.

Endiselt ei tohi unustada, et õhk võib ka vähem veeauru sisaldada kui eeltoodud numbrid näitavad, olgu siis juttu kas tihedusest või rõhust. Sellest lähemalt veel järgmises punktis.

Toome lõpuks ära ka seosed, kuidas veeuru osarõhult veeauru tihedusele üle minna. Selleks teisendame veeauru rõhu konkreetselt paskalitesse. St, kui veeauru osarõhk on antud hektopaskalites, tuleb sellele vastav arv korrutada sajaga. Edasine toiming on järgmine. Õhutemperatuur Celsiuse kraadides tuleb teisendada kelvinite kraadideks, st kraadiklaasi temperatuurinäidule tuleb liita 273.15 kraadi (ei tee erilist viga ka 273-ga liitmine). Nüüd jagame veeauru osarõhu kelvinitessse teisendatud õhutemperatuuri näiduga. Lõpuks jagame tulemuse 461.5-ga (see arv on gaasi erikonstant veeauru jaoks). Olemegi saanud veeauru tiheduse (ühik kg/m3). Mugavama kuju jaoks korrutame saadu veel tuhandega. Nüüd on meil veeauru tihedus selleks enimkasutatavates ühikutes. (g/m3).

Suhteline õhuniiskus

Veel kord peaks ära märkima, et seni on jutt enamjaolt viidanud maksimaalsetele veeauru võimalikele hulkadele õhus, olenevalt õhu temperatuurist ja õhu kogurõhust. Kuid igal temperatuuril ja rõhul võib õhus ka vähem veeauru olla. Siin tulebki sisse selline mõiste nagu suhteline õhuniiskus.

Jätame taas ülearuse segaduse vältimiseks meie kohal oleva õhusamba kui terviku rõhu konstantseks ja normaalseks (760 mm Hg ehk 1 arm).

Miks aga üldse esinevad sõltuvalt temperatuurist veeauru osarõhu (samuti tiheduse) jaoks piirid, millest suuremaid väärtusi olla ei saa?

Märksõnaks on küllastus. See tähendab olukorda, kus vesi ja veeaur on omavahel tasakaalus: sama palju kui vedel vesi aurab, nii palju seda ka samal ajal omakorda veeks muutub ehk kondenseerub.
See omakorda tähendab, et konkreetsete tingimuste korral ei saagi õhus veeauru teatud maksimalväärtusest rohkem sisalduda: suurem tekkida võiv veeauru kogus kohe ka kondenseerub. Selline olukord tähendab, et õhuniiskus on 100 protsenti. Küllap on selline olukord meile tuttav sügistalvisest hallli ilma ajast: õues on kõik esemed ja maapind niisked, sageli sajab. Mida madalam on õhutemperatuur, seda väiksemast kogusest veeaurust piisab, et see muutuks küllastunuks. Rohkem vett õhk antud temperatuuril „vastu ei võta”. Õhu kondenseerumise heaks näiteks on veepiisakeste kogumid ehk pilved. Kogu troposfääri ulatuses (Eestis ligikaudu 10 km) võib esineda pilvi. Kui piisakesed (ülevalpool ka jääkristallid) aina liituvad ja seega raskemaks muutuvad, hakkab sadama. Siis on peatselt ka maapinna lähedal õhuniiskus ligi 100 protsenti. Kui maapinnalähedane õhk on ilma sajutagi 100% niiskusesisaldusega, tekib udu.

Kui õhus on veeauru selle antud tingimustel maksimaalsest võimalikust kogusest vähem ning enamasti ju nii ongi, siis on suhteline õhuniiskus alla 100 protsendi.

Kastepunkt, kaste, hall ja härmatis

Ilusa selge suvepäeva järel saabub õhtu ning öö. Tähed (vähemalt heledamad) ilmuvad taevasse. Õhutemperatuur aga langeb, sest õhu (ja maapinna) soojendaja, Päike, asub allpool silmapiiri. Tähendab see muuhulgas seda, et suhteline õhuniiskus suureneb. Sageli langeb öösel maapinnale väga lähedal olevas õhukihis temperatuur sellise näiduni, kus suhteline õhuniiskus on 100 protsenti, siis tekib kaste. Seda temperatuuri väärtust tuntakse kastepunkti nime all. Seega juhtub nüüd maapinnal rohuga sama, mis kõrgemal taevas sajupilvede tekke korral, kuna maapind ja selle lähedus jahtuvad sedapuhku kõige kiiremini.

Igale absoluutse õhuniiskuse väärtusele vastab mingi (madalam) temperatuur, mille puhul veeaur osutub küllastunuks ja siis ongi kaste öösel olemas! Lisanduda võib ka madal uduvine. Uue päeva saabudes võib veeauru hulk õhus ehk siis absoluutne õhuniiskus endiselt ligikaudu sama püsida, kuid kuna aga temperatuur päeval tõuseb, siis suhteline õhuniiskus väheneb ja kaste aurub ära.

Kastega sarnane nähtus on hall. Siin on lugu nii, et kastepunktile vastav temperatuur on nullist madalam. Sel juhul toimub veeauru otsene üleminek jääks, vedelat faasi vahele jättes. Päris pakaseliste ilmadega võib analoogsetel põhjustel tekkida puude külge ilus härmatis. Kui härmatist ei teki, kuigi on külm, siis iseloomustab kastepunkt õhu hetketemperatuurist veelgi madalamat õhutemperatuuri, st ka absoluutset niiskust on siis õhus eriti vähe.

Ei tee vist paha veel kord korrata ka seda, et Kõrge õhutemperatuuri korral võib absoluutne õhuniiskus olla märksa kõrgem kui külma õhu korral. Rõhuasetus on ikka sõnal „võib”. Kõrge temperatuur võimaldab, kuid ei taga kõrgemat absoluutset õhuniiskust võrreldes märksa madalama temperatuuriga. Kui õhu absoluutne niiskus on madal, ei teki kaste tekke jaoks piisavaid tingimusi ka selgel vaiksel suveööl, kuigi temperatuur on mõistagi ka siis madalam kui päeval. Sellist olukorda tuleb meil ette nt pikka aega kestnud põuaste ilmade korral. Midagi head on siingi: sääskede regeneratsiooni ehk taasteket see ei soodusta.

Kumb on tihedam: niiske või kuiv õhk?

Meil on palju juttu olnud niiskemast ja kuivemast õhust seoses veeauru erineva hulgaga; niiskemas õhus on veeauru rohkem. Kerge on vist tekkima mulje, et mida enam on veeuru, seda rohkem õhus koostismaterjali on ja õhu tiheduski on seega suurem.

Ometigi ei tähenda veeauru suurem sisaldus seda, et õhk on sel juhul tihedam. Vastupidi, veeaur on õhust kergem (täiesti kuiva õhu molaarmass on 29, veeauru puhul aga 18 grammi mooli kohta). Tuleb välja, et niiskema õhu tihedus on väiksem kui kuivema õhu korral. Vastuolu? Tegelikult ei ole. Veeauru suurema hulga korral õhus on omakorda vähem teiste õhu osakeste molekule (mis on kokkuvõttes veeuru molekulidest raskemad). Kui võtame nt näärivana seljakotist raskemaid pakke vähemaks ja asendame neeed kergematega, on ka terve kott kergem kui enne. Aga… kuhu need ülejäänud õhuosakesed, lämmastik, hapnik jne siis pannakse, kui õhku veeauru juurde koguneb? Midagi mõistmatut siin ei ole. Õhuniiskus on alati maakera eri paikades ja kõrgustes erinev, kusjuures erinevused ei esine ju hirmsuurtes skaalades. Ühes kohas muutub õhk niiskemaks, kuna veeauru hulk kasvab. Kuskil teises kohas muutub õhk omakorda kuivemaks ning sinna need ühes kohas „ülearuseks saanud” lämmastiku, hapniku jm molekulid paigutuvadki.

Kuna nägime, et veeauru tihedusele saab alati vastavasse seada veeauru osarõhu väärtuse, tuleb mõistagi välja see, et suurem veeauru osakaal õhus (muud tingimused olgu samad) on vastavuses suurema veeauru osarõhuga võrreldes õhu kogurõhuga.

Püüame veel veidi edasi mõelda. Kui kuivem ja seega tihedam õhk asendub veidi kergema, enam niiske õhuga, siis kokkuvõttes ju õhurõhk tervikuna langeb. Sellele üldistusele oleme eespool juba varemgi jõudnud: niiskem õhk – madalam õhurõhk – madalrõhualad – pilved ja sajud.

Ometi on konkreetsete ilmanähtuste täpne ette „paikapanek” ehk ilma ennustamine palju-palju keerulisem ning ega seda siiamani päris täpselt teha ei osatagi. Äsjakirjeldatu käis vaid üldiste tendetside kohta.

„Särts” ja õhuniiskus

Teame, et õhk on halb elektrijuht. Puhas vesi samuti, kuid siin tuleb eristada põhimõtet ja praktikat. Igasugust niiskuse sisaldust iseloomustab veeauru hulk, kuid faktiliselt on looduslik vesi siiski elektrit juhtiv elektrolüüt, kuigi elektrolüüdina küllalt nõrk. Teisisõnu, looduslikus vees on muudki peale vee molekulide.
Seetõttu tuleb arvestada üldise niiskuse ehk sellega seoses veega kui elektrit juhtiva keskkonnaga. Õhu niiskusesisalduse kasvades kasvab ka õhu elektrijuhtivus. Esmapilgul tundub nüüd, et mida kuivem õhk, seda vabamad me elektrist oleme. Paraku…

Teeme järgneva katse. Ootame ära pakaselise ilma ning kütame tuba hästi hoolega ning päevade viisi, tuba niisutamata. Soovitavalt katame põrandad ka vaipkattega. Võtame ka kassi tuppa pesitsema. Millalgi otsustame teha kassile pai. Nüüd võib juhtuda midagi ootamatult: kass küünistab või hammustab valusasti, kuid küüsi/hambaid kasutamata. Võib kuulda ka praksatust.

Mis siis juhtus? Mis ikka juhtus: olime kassi kasukaga erinevalt laetud ja käe kokkupuutes või vahetus läheduses kassi karvkattega toimus elektrilahendus, mis osaliselt esines kitsas, kuivas õhukihis läbilöögina ehk sädelahendusena. Kassi pole mõtet süüdistada.

Või siis tuleme, paksud kampsunid seljas, rännakult tuppa ja puutume näpuga mingit nurgelist metalli. Tegelikult… ei soovita. Oleme elektriliselt laetud, elamus on päris ehmatav ja valulik. Mida siis teha? Võiks soovitada laia käega mingit küllalt halvasti, kuid kuidagi siiski juhtivat pinda (kuid mitte kohe kassi!) silitada, pikapeale peaks laeng hajuma. Toa mõningane niisutamine on „särtsu” vastu samuti mõttekas.

Liigniiskus peaks aga olema laialt tuntud probleem. Elekter võib nüüd teisel viisil toimida: kilbid ja juhtmed võivad „valesid käike” mööda, kuigi mitte läbi õhu, elektrit juhtima hakata. Kuigi võrgupinged 230 (või 400) volti on palju madalamad, kui kuivas õhus koguneda võiva staatilise laengu korral (!), siis antud juhul on probleemiks elektrijaama võimsus: „särts” ei kesta mitte imelühikest aega, vaid nii kaua, kui ühendus esineb. Sellist olukorda ei tohi endaga ega kellegi teisega kindlasti juhtuda lasta.

Tulles õhu juurde tagasi, siis kumb rohkem staatilist elektrit ja „särtsu” mõjutab, kas absoluutne või suhteline niiskus? Oleme aru saanud, et talvel, madalama õhutemperatuuriga poolaastal, on absoluutne õhuniiskus üldiselt madalam ja staatilised laengud ning „särtsud” on kerged tekkima. Kuid just talvel (nagu ka sügisel) on ju tihti ka ligi 100 protsenti suhtelist õhuniiskust ja siis on ometigi märjad tingimused. Seega peab mängus olema ka suhteline õhuniiskus. Ning ongi: 100 protsenti ja sellele lähedase suhtelise õhuniiskuse korral toimib pidev ja automaatne elektriline „maaühendus” mitte läbi õhu, vaid esemetele kondenseerunud ja elektrit juhtivate veepiisakeste kaudu. Staatiliste laengute ja „särtsu” tekke jaoks pole seega siis tingimusi, kuigi absoluutne õhuniikskus võib olla küllalt madal.

Õhuniiskuse talumisest

Kui suhteline õhuniiskus on 100% ligidal, talub inimorganism halvemini nii liialt kõrgeid kui ka madalaid temperatuure.
Soe suvepäev on märksa meeldivam, kui ilm pole lämbe. Lämbust põhjustab just suure suhtelise õhuniiskuse ja kõrge temperatuuri koosmõju, Õhk kipub siis rohkem kondenseeruma, seda ka inimese nahale. See omakorda on takistuseks inimese sisemisele temperatuuriregulatsioonile, sh higistamisele.

Külma talvise ilmaga ja kõrge õhuniiskuse protsendiga pole lood paremad. Taas tuleb teemaks õhu kondenseerumine nahale. Kuid märg nahk juhib paremini soojust. Madala temperatuuri juhul tähendab see seda, et organism jahtub kiiremini.
.
Talvise kõrgrõhuala vaikse ilmaga ja madala (nii suhtelise kui absoluutse) õhuniiskusega võib looduses liikumine ja toimetamine täitsa nauditav olla. Suvel samuti. Väldime vüimalusel vaid särtsu saamisi.

Väga madal suhtelise õhuniiskuse protsent pole siiski ka eriti hea, kuigi esimese hooga ei pruugi see tundeliselt avalduda. Kui suhteline õhuniiskus on 50 protsendi kandis, peaksid hundid söönud ja lambad terved olema. Kuigi jah, kaasajal on ju kõik vastupidi, normaalsus ja ebanormaalus on kohad vahetanud. Aga loodusseadused sellest absoluutselt ei hooli! Ärme hoolime meie ka!

Saunas leili visates saame kaela pahvaka kuumust. Osaliselt saame tõesti kerise kuumuses veest moodustunud kuuma veeauru laiali leviku ja jahtumise (!) kaudu leiliruumi temperatuuri tõsta. Põhiline kiire kuumatunne tuleb leiliruumis leili abil aga suhtelise õhuniiskuse kiire kasvu arvel Mõistagi kerkis siis ka absoluutne niikus.

Küllastunud veeauru rõhk saab võrdseks atmosfäärirõhuga temperatuuril 100 kraadi. Selle katseliseks kinnituseks on asjaolu, et veekatel läheb 100 kraadi juures keema. Loodusliku õhutemperatuuri 100 kraadini küündimist (st ilma tehnilise kõrvalabita) pole aga Maal täheldatud. Maksimumtemperatuur õhus ulatub +57 kraadini, siis on veeauru maksimaalne osarõhk ju veel oluliselt madalam kui 100 kraadi puhul. Veetemperatuur meredes ei kerki niigi kõrgele. Siinkohal võib tõdeda, et Maal puuduvad praegu tingimused väga suure veeauru hulga korraga atmosfääri sattumiseks.

Seega on täiesti võimatu, et võiksime näha rohehullu pilti Maa merede keemaminekust, mis mõnede „ekspertide” arvates juba praegu toimuvat!

Selge ja pilves taeva värvus

Kõige enam läbipaastev ja ka ilus on selge taevas siis, kui selle värvus päeval on sügavsinine. Kuid kindlasti oleme märganud, et mõnikord on ka selge taevas kuidagi valkja tooniga.

Päike sügavsinise selge taeva taustal. Paneme tähele, et suunalt Päikese lähiümbruses on taeva toon alati veidi valkjam. Põhjus: sealtkandist lähtub vaataja silma ka muid hajunud värve peale sinise.

Taeva värvid seonduvad valguse hajumisega. Atmosfääris toimuvad pidevalt väga väikestes mastaapides õhu tiheduse muutused ehk peenes keeles fluktuatsioonid. Mida väiksem on Päikeselt saabuva valguse lainepikkus, ehk mida sinisem see on, seda enam see õhu fluktuatsoonide tõttu hajub. Pilvede osakesed (veepiisad, jääkristallid) on aga piisavalt suured, et põhjustada valguse hajumist sõltumata selle värvist. Seetõttu paistavadki pilved valged, või hallid. Lauspilves ilm tekitab üldise „halli olemise”.

Reaalselt leidub õhus ka mingil määral veepiisakesi (so mikroskoopilisi vedela vee koguseid, kõrgemal ka minimõõdus jääkristalle (so vett tahkes olekus). Nende osakeste suhteliselt väikese arvu ja väikeste mõõtmete korral need veel pilvi ei moodusta. Olenevalt õhuniiskuse määrast (nii absoluutsest kui suhtelisest kokku) on aga selliseid piisku ja/või kristalle õhus erineval hulgal, kuigi veeauru hulk õhus ei pruugi vastata küllastunud olekule.

Suurema õhuniiskuse korral on ka veepiisakeste õhus esinemiseks paremad tingimused. Põhjus on omakorda, nagu korduvalt toonitatud, selles, et kõrgema temperatuuuri korral saab õhuniiskuse ehk veeauru hulk õhus olla suurem, seetõttu ka mõnede piisakeste teke ehk veeauru kondenseerumise võimalus on suurem. Nii võibki väga sooja ilma korral taevas olla mitte väga sügavsinine, vaid valkjas. Muidugi ei pruugi tingimata nii olla, õhk võib siiski olla väga kuiv ka väga kõrge temperatuuri korral.

Nüüd jõuame tõdemusele, et suvise kuumalaine korral, kui kuumus eriti vastik tundub, võib päris tihti ka (selge) taeva värv olla mitte ülimalt sügavsinine, vaid mõneti valkjam. Põhjuseks siis nii absoluutse kui suhtelise õhuniiskuse ehk kokkuvõttes veeauru suuurem määr ja selle kaasnähuna ka mõneti suurem veepiisakeste arv atmosfääris. Väga kuum ilm võib muidugi esineda ka väga ilusa sinise taevaga, kui vett (nii auru kui piisku) esneb õhus vähem.

Kuid pika põua korral kipub õhk „rikastuma” ka tolmust.
Tolm ja vesi tunduvad kuidagi „vastasmärgilistena”, kuid taeva „värvimise” osas toimivad need sarnaselt: kipuvad ilusat taevasina valkjamaks muutma.

Mõnikord on selge taevas pigem valkja (piimja) värvitooniga. Siis on õhus lisaks veerurule ka rohkem veepiisakesi.

Talvise pakaseilma korral võivad mõnikord omakorda jääkristallid taeva värvi „rikkuda”, kuigi õhuniiskus pole suur.

Öise tähistaeva pilti päevast piimjat taevast tekitavad tingimused väga ei riku, kui just veepiiskade hulk õhus juba kerget pilvkatet ei meenuta. Samas võivad tähtede kujutised suure suurendusega teleskoobis olla siiski „punktist” märksa suuremad laigud. Eriti just tuhmimate tähtede tõsiteaduslikul uurimisel halvendab selline probleem vaatluse kvaliteeti.

Võiks veel märkida, et polegi jäika piiri väga „sogase” selge taeva ja küllalt hõreda pilvisuse vahel.

Koit ja Hämarik

Lõpuks oleme jõudnud juunikuu ööde juurde tagasi.
Ka ehapuna (või koidupuna) on atmosfääri fluktuatsioonide tulemus. Päike on siis allpool silmapiiri ja Päikeselt kiirguva valguse kõige enam hajuv sinist värvi osa ei ulatu ülespoole silmapiiri. Õhtuse või hommikuse vaatleja jaoks jäävad üle pikalainelisemad värvid – kollane ja punane, mis hajuvad Päikese otsekiirguse suunast vähem eemale. Nii need eha- ja koidukuma tekivadki. Lühikestel valgetel juuniöödel aga Päike Eesti laiuskraadil eriti madalale ei vajugi. Seda ilmestab asjaolu, et loodetaevast lähtuv värviline ehakuma „purjetab” üle põhjakaare kirdesse, muutudes sujuvalt koidukumaks. Seda tuntaksegi Koidu ja Hämariku kohtumistena. Ilus folkloor, eks ole? Kuid folkloor võib ka praktikas realiseeruda. Mõnigi pruudi-peigmehe paar võib teineteist kogu järgnevaks eluks leida just valgetel suveöödel jalutades. Igatahes edu selles kõigile!

Kartulisaak tõhusamaks!

Taas kord väga pikaks veninud lugu peaks lõpetuseks sisaldama ka praktilisi ja elulisi näpunäiteid eluks Maal, konkreetsemalt kuskil 58.5 põhjalaiuskraadi ja 25 kraadi idapikkuse ümbruses.

Juuni on käes, kartul maas, kuid kuidas sumedail suveöil põldu metssigade eest kaitsta? Väga lihtne. Küla peal Juuksuri Juhan leidis ainuõige lahenduse. Ta ehitas elumaja ja kartulipõllu vahele vägeva 4 meetri kõrguse aia, nii et valguski mitte kuskillt läbi ei paista. Okastraadi vedas veel kõige peale. Põllu ülejäänud kolmele, metsapoolsele küljele aga Juhan aeda teha vajalikuks ei pidanud. Neis kolmes küljes kehtib „sigade usaldusprintsiip”: Juhan nimelt usub metssigade aususse. Iga kaasaegne, st euroopalikke väärtusi kandev metssiga pidavat toimima ausalt ja üritama põllule trügida vaid järgmist trajektoori mööda: kõigepealt marsib metsast ringiga mööda põlluveert plangu taha, st maja tagaküljel olevale paraadtrepile (kus valvab ka ketisolev tubli hundikoer) ja alles sealt püüab rõhkija üle kõrge aia põllule ronida. Sellise ,„e-tara” (alternatiivselt „m-tara”, nagu Juhan tähtsalt oma uhket kikkhabet sõjakalt õieli hoides kommenteeris) nime kandva ehitise idee olevat talle andnud keegi tundmatu ja maski kandev tegelane kunagi mullu veebruari-märtsikuus.

Kogu seda uuenduslikku kõnet oma „e-tara” kiituseks ajas Juhan ülientusiastlikult, tihtilugu osutades ka maja kõiki seinu enam-vähem üleni katvatele lugematutele auhinnapaberitele, millega seesama maskiga tundmatu teda kokku tubli 16 puuda (262 kg) kaaluva kastitäiega (kasti korpuse massi arvestamata) kohe ka etteruttavalt olla premeerinud. (Tõsi küll, enamus neist „seinaleht-auhindadest” olid juba loetumatuiks luitunud ja ootasid kastis järge ootavate ja enam endist värskust säilitanud eksemplaride vastu väljavahetamist.) Enda võimsa ettekande lõppakordina hakkas Juuksuri Juhan oma jutu peale kohe ka intensiivselt plaksutama.

Kindlasti saabki Juhan sügisel küla parima kartulisaagi, kuna teised külamehed ei viitsinud niivõrd uuenduslikku laadi „e-aeda” oma maja ja põllu vahele ehitama hakata, vaid vedasid hoopis asjalikud klassikalised elektritarad oma põldudele ümber. „Põld peab ikka aknast näha ka olema,” ütlesid need, „uus-agronoomia” alal Juhanist märksa vähem haritud mehed, teenides niimoodi ära Juhani pikad ja sagedased vägeva vandumisega pikitud sõimuvalingud ning lisaks ka süüdistused „sigade agentideks” olemises.

Karu Kaarliga, kes oma põllu ümber „karjuse” panekut lõpetades endale suunatud sõimumonoloogi taustal vaid laialt naeris ning seejärel asjast omapoolse ja põhjalikult erineva arvamuse esitas (sealhulgas auhindu hullupaberiteks nimetades), läks käbe poiss Juhan kohe ka kaklema, saades kiirelt selles sportlikus vastasseisus auväärse teise ehk hõbemedalikoha. Seejärel siirdus „Juuksuri-Juss” ülikiiresti maanteele; seal õnnestus tal hüpata esimesse mööduvasse autosse ja oht oli sedapuhku möödas. Juhanil vedas, sest oli ju automaksuvaba nädal ja masinaid seega veel vuras.

Päeva sisustamisest ka

Kuigi kultuurisoovitus pole loo kohustuslik osa, pakuks siiski seekordki midagi välja. Juuniöö on küll lühike ja valge, samas ehk just seetõttu ütlemata ilus. Võib-olla just sellega seoses võib öine uneaeg jääda kasutamata. Nagu loo päris alguses sai mainitud, võib unepuudus esineda ka varahommikuse planeetide vaatlemisega seoses. Et aga saabuval uuel päeval eduka eurokolhoosi edendamise huvides ikka selles ärapöördunud rohepöördevormis püsida ning kinnipüütud elektrimolekule kartulikottidega taas keldrisse hoiule viima hakata, tuleb organismi ergutada. Juhatusi andis selleks juba eelmiste kolhooside aegu, ligi 40 aasta eest, härra Ernst Kern isiklikult.
Lugu (etteruttavalt olgu öeldud, et ka teine lugu) on küll pisut juba sügishõnguline, aga meie Eestis käime ju muust maailmast eesrindlikult ees!

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/uduvere-arni-valiklood-hommikuvoimlemine

Tänapäeval on lõunapaus mitte igas asutuses väga soovitatav nähtus, kuna „tasuta lõunaid polevat olemas”, kuid memuaaride mõttes sisutati hoogsat tööpäeva aastakümnete eest siiski ka tubli lõunaga; ka siin pakub juhiseid ikka Ärni ise.

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/uduvere-arni-valiklood-lounavahe-uhel-hoogtookuu-paeval

Päris lõpuks rehabiliteerime ametlikult ka tubli kassi, keda ennist seoses kuiva toaga alusetult agressiivsuses süüdistasime.

Kass-astronoom tööhoos

Kuu faasid

• Kuuloomine: 6-ndal kell 15.38
• Esimene veerand: 14-ndal kell 8.18
• Täiskuu: 22-sel kell 4.08
• Viimane veerand 29-ndal kell 0.53

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Planeetide seis 2024. mais on päris huvitav.

Jupiter on sedapuhku maipühade-planeet. Tesisisõnu, Jupiter on leitav, kusjuures kaunis kehvasti, vaid väga madalas loodetaevas maikuu kahel, tingimisi kolmel esimesel õhtul (Sõnni tähtkujus). Edaspidi on Jupiter tänavu maikuus nähtamatu.

Ongi… kõik! Merkuur, Veenus, Marss ja Saturn tänavu maikuus nähtavad ei ole, vähemalt mitte paljale silmale. Isegi veidi kahju, et Jupiter „sümmeetriat” veidi rikub, kuid eks see mõni üksik nähtavuse õhtu tähenda ka ikkagi vaid arvatavasti päris aeganõudvat vaba silmapiiri otsimist ja siis omakorda Jupiteri otsimist, mis võib vaatlusplatsi otsimise käigus juba kadunud olla. Selline olukord, kus (peaaegu) terve kuu vältel pole ühtki planeeti näha, on päris haruldane. Vastukaaluks võiks tuua nt olukorra, kus kõik planeedid on korraga näha. Seegi juhtus viimati paarikümne aasta eest, 2002. aastal, kah juhtumisi maikuus.

Kuid eks kõik ole alati kõigega kooskõlaline. 4. mail toimub taaskordne „Teeme ära!” – kampaania korras koristamise päev. Asi see siis pole sedapuhku ka taevavõlv sellest ainsast allesjäänud planeedist, Jupiterist, puhastada! Üks küsimus siiski kerkib: kas mõnel muul päeval tohib (veel) ka midagi koristada?

Eeta-akvariidid

Maikuu alguses tekib jälle võimalus näha kuulsa Halley komeedi pisikesi osised. Teisisõnu – vaadeldavaks saab eeta-akvariidide meteoorivool. Üksikuid eeta-akvariide võib mõnedel hinnangutel näha isegi 19. aprillsti 28. maini, kuid tõsisemalt võiks meteoorivoost rääkida ehk vahemikus 3. maist kuni 7. maini. Maksimum peaks saabuma 5-nda öösel vastu 6-ndant. Eeldatav maksimum on 40 meteoori tunnis, seega nt enam kui lüriidel aprllikuus. Meteoore tasub loota hommiikupoole ööd, sest Veevalaja tähkujus paiknev radiant on õhtul veel silmapiiri all. Radiandi kõrguse osas on seega omakorda lüriidid paremas seisus. Hea on siiski see, et eeta-akvariidide aegsed ööd on veel piisaval pimedad. Kuu samuti seekord ei sega, sest läheneb kuuloomine ja kitsas vana Kuu sirp on 6-nda mai hommikul praktiliselt nähtamatu.

Valgete ööde saabumine

Maikuu kõige esimestel öödel läheb veel öösiti üleni pimedaks, kuigi pimeduse saabumine üha venib, selle kestvus seevastu lüheneb. Siis aga saavad nähtavaks valged ööd, alguses tagasihoidliku kesköise helendusega madalas põhjakaares. Teisisõnu, õhtune ehavalgus loodekaares enam päriselt ei kustugi ning hakkab üha sujuvamalt muutuma hommikuseks koiduvalguseks kirdetaevas. Kesköise põhjataeva heleduse intensiivsus aga ööst ööse kasvab ning omandab kuu keskpaiku ka koidule ja ehale omast värvitooni. Edaspidi hakkab kogu taevavõlv üha kiiremini heledamaks muutuma, selle tagajärjel näeme isegi (kohalikul) keskööl üha vähem tähti. Mai kolmandal dekaadil võimegi nentida, et ööd on juba valged. Kui täitsa täpne olla, siis ööd valgenevad aeglaselt edasi kuni suvise pööripöevani välja, kuid maikuu lõpu ööd on juba igati põhjamaa valgete ööde nime väärt.

Heledamatest tähtedest

Väga madalas läänekaares asuvad maikuu algõhtutel pisut punakad tähed Betelgeuse ning sellest paremal pool Aldebaran. Mõlemast omakorda vasakule ja veidi kõrgemale jääb Prooküon. Loomulikult loojuvad need tähed peatselt. Varsti kaovad üldse ehavalgusse kõigepealt Aldebaran, siis Betelguse. Prooküon peab vastu kauem, olles nähtav maikuu kolmel esimesel nädalal.

Heledamatest tähtedest paistavad õhtuti läänekaares Kaksikute tähtkuju tähed Kastor ja Polluks. Viimane neist paistab päris kuu alguses umbes kogu öö, edaspidi hakkab siiski üha varem loojuma. Teoreetiliselt loojumatu Kastor on Polluksist kauem näha kogu öö, kuid maikuu edenedes muutub eriti just põhjataevas üha valgemaks ning ka Kastor kaob nähtavalt enne hommiku saabumist.

Maiöö taevapilt lõunakaares

Laialadase taevaala mõttes on õhtuti lõunakaares leitavad Arktuurus Karjase tähtkujust, Spiika Neitsi tähtkujust ja Reegulus Lõvi tähtkujust. Arktuurus, oranzi tooniga hele täht, asub neist kõige kõrgemal, Spiika madalamal ja Reegulus, läänepoolseim, on kolmest ige tuhmim. Kuu edenedes asuvad nad öö saabudes üha enam lääne pool. Reegulus loojub öösel, kuu kulgedes üha varem. Spiika paistab kuu alguses veel kogu öö, kuid edaspidi loojub ka Spiika öö jooksul. Muuseas, Reegulus loojub Spiikast vaid 40 minutit varem. Arktuurus on aga maiöö heledaimaks pärliks kogu öö.

Altair Korka tähtkujust kuu esimesel poolel õhtuti ei paista, kuid on kenasti näha hommikupoole ööd, kuu keskel ja lõpus on aga näha kogu öö.

Maiöö idataevas

Veega ja Deeneb (vastavalt Lüürast ja Luigest) on loojumatud, paistes öösel kõrgel idakaares. Loojumatuse lugu on ka Kapellaga Veomehest; see täht asub loodetaevas. Veel ühest heldast tähest, Antaaresest, räägime allpool.

Hetzprung-Russelli diagaramm

Poole aasta eest, novembrikuus, sai mõnevõrra räägitud Hertzprung-Russelli (HR) diagrammist, kuid jutu raskuspunkt kaldus kiirguse kirjeldamisele.

Räägime siis nüüd ka diagramimist endast. Alustame selle kõige heledamaid tähti iseloomustavast osast, ülihiidudest.

Nii punased, kollased, valged kui ka sinised ülihiiud on suurusjärguliselt saranaste ja väga suurte absoluutsete heledustega, teistes terminites kiirgusvõimsustega. Siit ongi tulnud ka seliste tähtede iseloomustamine ülihiiu nimetusega. Viimastel aegadel on hakatud eristama ka peamiselt kollast värvi ülihiidude hulgast ka eriti heledaid hüperhiidusid. Ülihiiud on ka geomeetrilises mõttes hiiglasuured tähed, kõige suuremad tähed on aga just punased ülihiiud.

Kõigi ülihiidtähtede üheks omaduseks on ka suur mass. Seetõttu ootab neid ees supernoovana plahvatamine ning tsentraalsete kompaktsete jäänuste, neutrontähtede või mustade aukude tekkmine.

Ülihiidudest vähem heledad, kuid siiski heledad tähed on tuntud hiidudena. Kääbustähtedeks nimetatavad tähed on omakorda juba üpris vähe heledad tähed, kiirgates kõige kesisemalt ning hõlmates HR diagrammi alumise osa. Kääbused on ka ruumala (seega samuti läbimõõdu ja raadiuse) mõttes väikesed. Kõige väiksemad tähed HR diagrammil on valged kääbused (ligemale Päikese massiga, kuid vaid maakera masti ruumala ja läbimõõduga). Kuid tegelikult on valged kääbused juba üks põhiliik tähtede jäänuseid (HR diagrammile mitte mahtuvate veelgi masiivsemate ja veelgi väiksemate neutrontähtede ja suisa eksootiliste mustade aukude kõrval), mida tuleks käsitleda pigem eraldi arvestustes.

Heledusklassid ehk jadad HR diagrammil

Vaatame uuesti, veidi detailsemalt tähtede jaotust HR diagrammil.
Tähtede tuntumad heledusklassid on seega ülihiiud, hiiud, peajada tähed ja kääbused. Punaste ja oranzide, mõnes käsitluses ka kollaste tähtede (sh Päikese puhul) 2 viimast mõistet kattuvad. Klassikaline HR diagramm sisaldab veel mõne heledusklassi. Heledad hiiud on heledamad kui tavalised hiiud, kuid veidi jäävad alla ülihiiudele.

Allhiiud on omakorda vähem heledad kui hiiud, kuid heledamad sama värvi peajada tähtedest. Eriti ilusasti on see heledusklass esindatud kollaste ja oranzide tähtede puhul.

Hertzprung-Russelli diagramm. Esitatud on peajada (keskel), ülihiidude jada (kõige üleval), osa hiidude jadast (ülal keskel) ja valgete kääbuste jada (all vasakul). Punktiirjooned tähistavad tähtede ligikaudseid samaraadiusjooni.

Peajada kulgeb teatud määral loogeldes HR-diagrammil „loodest kagusse”. All ja paremal asuvad siis punased kääbustähed, kõige üleval vasakul olevad peajada tähed ei erine aga palju isegi samas diagrammi piirkonnas paiknevatest ülihiidudest ning nende vahel polegi alati lihtne piire eristada. Samas ei ole selliseid väga kuumi ja üliheledaid ning suuri (samas mitte ülisuuri) sinakaid tähti üldse eriti palju, kuid need vähesed paistavad väga kaugele. Punaseid kääbuseid (väkesed nii heleduselt kui suuruselt), esineb aga tohutul hulgal, kuid smas on need tähed tagasihoidlikud ja kiirgavad nõrgalt.

Peajadast pisut all ja vasakul HR diagrammil paikneb sarnase, kujuga, kuid vähem arvukas jada allkääbuseid. Sellised tähed on peajada tähtedest koostise mõttes vähem „metallilised”.

Ning viimane, juba mainitud jada HR diagrammi all vasakul nurgas, ongi valgete kääbuste jada.

Spektriklassid HR diagrammil

Seni pole jutusse sisse toodud spektriklasse, mis iseloomustavad tähtede värvusi ehk teisisõnu temperatuure. Tundub ehk esmapilgul imelik, kuid kõige jahedamad tähed on punased tähed. Eks me ole sellega igapäevaelus harjunud: kui rauatõkki kuumutada, muutub ta punaseks. Eriti ei õnnestu aga (ja pole vist vajagi) rauda veel kuumemaks ehk kollakas-valgeks-sinakaks ajada. Tuleb ju arvestada ka sellega, et igal ainel, raual kaasa arvatud, on oma sulamistemperatuur ning kes see tahab sellise ohtliku mänguga jännata.

Tulles tähtede juurde tagasi, sis punaseimaid ehk jahedaimaid tähti tuntakse M-spektriklassi tähtedena. Nende temperatuur algab kuskilt 2 ja 3 tuhande kraadi vahelt. M-klassi vasakpoolne naaber, K-spektriklass, iseloomustab veidi kuumema pinnaga tähti. Edasi tuleb kollaste tähtede spektriklass ehk G-klass. Ka meie Päike kuulub siia. Järgmine, veel soojemas suunas minnes, on F-spektriklass. Nende kohta öeldakse rohekakollased, kuid ausalt öeldes, ega rohelisi tähti taevas silma vist ei hakkagi. Kuigi, ei saa unustada, et eri inimesed võivad samu asju näha pisut erinevalt, kui detaile arvestada.

Nüüd jõuame juba kuumade tähtede spektriklassideni. A-klassi tähtede puhul on esindatud silma jaoks päris palju kõiki värve, nii et kokkuvõttes nimetatakse neid tähti valgeteks. Veel kuumemad on sinakasvalged B-klassi tähed ning kõige kuumemad on O-spektriklassi tähed. Peajada O-klassi tähed ulatuvad kuumuselt umbes 50 000 kraadini, kuid peajadalt edasi arenenud tähed võivad oma arengus isegi veel kuumemaks minna. Siin tulevad mängu uued liigitused, kuid mingil ajal nimetati mõnedes allikates kõiki neid ülikuumi objekte kokkuvõtvalt O-tähtedeks. Lihtsuse ja meeldejätmise huvids huvides võib seda teha ka praegu. Sellistest ülikuumadest objektidest moodustati HR-diagrammi vasakus ääres vertikaalne, nn sinivalge jada. Kõige ülemisteks said siniseimad ülihiiud, edasi Wolf-Rayet’ tähed (WR-tähed), edasi allpool planetaarudude tuumad ja päris kõige all kõige kuuemad valged kääbused. Vähemalt kolme viimati nimetatud rühma tähed on selles mõttes ühises klubis, et nende pinnakihtideks on saanud nende varasemad sisekihid. Sest mida enam tähe sisemusse „minna”, seda kuumemaks ju keskkond läheb.

Spektriklassid jagatakse veelgi detailsemalt araabia numbrite järgi alamklassideks 0 kuni 9, mõnes spektripiirkonnas ka 0.5 ühiku kaupa.

Tavalistes tähtedes tomib sisemine „energiakombinaat: termotuumareaktsioonid. Kuid valged kääbused ei genereeri enam TD-energiat. Neil jääb üle ainult aeglaselt jahtuda. Kõik neist polegi enam eriti kuumad: jahedaim valge kääbus kuulub koguni K spektriklassi.

Tähtede mõõtmetest HD diagrammil

Kui võrrelda tähtede reaalseid suurusi, siis HR digagrammil on suurimad tähed ülal paremal ja väikseimad tähed all vasakul. Ülihiiud on sarnase heledusega tähed, samuti on nad küllaltki suured. Nagu juba mainitud sai, on üleüldse suurimad tähed maailmaruumis punased ülihiiud, läbimõõdud küündivad ekstreemseimatel juhtudel enam kui 2000 Päikese läbimõõduga võrreldavaiks. Kui paigutada selline täht mõttes Päikese asemele, ulatuks selle väline äär kaugemale kui Saturni orbiit. Viimase väärtus on teatvasti 19,2 astronoomilst ühikut (aü). 1 aü on omakorda Maa ja Päikese vaheline kaugus, umbes 150 miljonit kilomeetrit. Kõige kuumemad (sinisemad) ülihiiud (heleduse mõttes) küünivad HR diagrammil „vaid” kuskil paarikümne Päikese raadiuseni, saades diagrammil praktiliselt kokku suurimate ja kuumimate peajada tähtedega.

Tähtede asukohti Hertzprung-Russselli diagrammil

Kordame üle: minnes külmematelt (punasematelt) kuumemate (siniste) ülihiidude suunas, keskeltläbi nende läbimõõt aina väheneb, väheneb ka kiirgav pind. Suuruse vähenemise kompenseerib aga siniste tähtede puhul kasvav temperatuur, mis annab omalt poolt tähe kiirgusele jõudu juurde.

Peajada (V heledusklass) asend on HR diagramil teistsugune, mitte horisontaalne, st ei saa kuidagi öelda, et peajada tähtede heledus eri spektriklassides on sarnane.

Ülejäänud heledusklassid on samuti vähemal või rohkemal määral omanäolised. Jämedas võrdluses on need HR diagrammi kuumemas pooles pigem peajada, külmemas pooles pigem ülihidude jadaga sarnase kujuga.

Siiski ei saa üheski HR diagrammi piirkonnas hinnata kõiki tähti juba ette täpselt sama mõõdupuuga. Kõik jadad on ju teatava laiusega, mõni vähem hajuv, mõni rohkem. Sarnaste tähtede parameetrid ei ole ometigi ühesugused; seda ei pruugi olla ka tähtede sisekihtides toimuvad protsessid. See, mida iga konkreetne täht tegelikkkuses endast kujutab, tuleb siiski täpsete ja küllat pikkade vaatlusseeriatega ning teooriate võrdlusega „välja nõiduda”. Üldistusi täheklasside kohta Galaktikas (ja veel suuremates mastaapides) saab teha vaid nn „keskmistatud tasemel”.

Asi on ka selles, et allpool kirjeldatavad eeskirjad tähtede läbimõõtude, kiirgavuste ja temperatuuride seostamiseks kehtivad täpselt vaid nn ideaalse, musta keha mudeli korral (vt mulluse märtsikuu lugu). Tähti saab musta keha mudelitega kirjeldada vaid ligikaudselt, mõnesid rohkem, mõnesid vähem.

Oranz hiidtäht Arktuurus võrrelduna suuruselt Päikese, Siiriuse ja Prooküoniga

Eelmiselt pildilt tuttav Arktuurus, sedapuhku võrdluses punase ülihhiu Antaaresega

HR diagramm tervikuna

Tähe kiirgavus ehk tähe kiirgusvoog tähe pinnaühiku kohta (vt mulluse novembrikuu juttude rida) on pöördvõrdeline tähe raadiuse (samuti läbimõõdu) ruuduga. Teisalt on kiirgavus võrdeline tähe temperatuuri neljanda astmega. Kokku siis tulevadki HR diagrammi liikmete heleduse, temperatuuri ja suuruste paigutused.

Tähtede HR diagrammi jadadest on peajada arvukaim, sest seal viibivad tähed oma eksisteerimisajast kõige pikema osa: vesiniku aatomite tuumad ehk prootonid muunuvad seal kõrge tõhu ja temperatuuri teingimustes heeliumi aatomite tuumadeks. Protsessiga kaasneb täiendava energia eraldumine, teisisõnu soojust ja selle kiirgamist tuleb juurde. Teistes heledusklassides on protsessid juba kiiremad, samas ka keerulisemad kirjeldada.

Logaritmilsest skaalast

Ei ole ka raske märgata, et nii nagu HR diagrammi vertikaalne, kiirgusvõimuse skaala, pole ka teperatuuriskaala lineaarne. Kuumemate tähtede spektriklassid (O, B) võtavad endi alla märksa laiema temperatuurivahemiku kui teises ääres asuvad K ja M klassid. Seetõttu on astronoomide omavahelises „keeles” sageli kasutusel logaritmiline temperatuuriskaala. Sellise skaala näidud mahuvad nüüd enamasti kõik arvude 3 ja 5 vahele. See tundub palju mõnusam kui keksida ringi suurte arvude: tuhandete ja koguni sadade tuhandete vahel. Samas, tõsi küll, logaritm kui matemaatiline protseduur peletab huvilisi eemale.

Mis on logaritm? Igal logaritmill (tähis log) on oma alus, see arv kirjutatakse log tähise kõrval väikeses formaadis alla ja paremale.
Kui aluseseks on 10, siis jäetakse see tavaliselt välja kirjutamata. Selline logaritm ongi üldjuhul kasutusel. Teine väga levinud variant on veel, siis on logaritmi aluseks arv e (ligikaudu 2.718).
Ka see alus jäetakse üldiselt välja kirjutamata, logaritmi tähis ise aga on siis ln.

Logaritmitav suurus kirjutatakse välja alusest edasi paremale poole, nüüd juba jälle tavaformaadis.

Nüüd tuleb kirjutada veel võrdusmärk ja selle järel vastus. Kuid mis on see vastus? Ideeliselt on skeem väga lihtne, vaadates asja teistpidi: logaritmi alus astmel vastus võrdub logaritmitavaga.

Mõni näide:

log 1000 = 3, sest 10 astmel 3 võrdub 1000;

log 10 000 = 4, sest 10 astmel 4 võrdub 10 000;

log 100 000 = 5, sest 10 astmel 5 võrdub 100 000.

(10 kui logaritmi alus jäetakse kirjutamata).

Muuseas, sellega olemegi „leiutanud” HR-diagarammi horiontaalskaala ehk temperatuuriskaala mugavama, kuid esimese hooga võõrapärasema eeskirja.

HR diagrammi vertikaalsest skaalast oli palju juttu novembrikuu lugudes. Suisa nii palju, et diagramm ise jäi lõpuks üldse jutust välja… Aga eks oma vigadest tule õppida. Jälle meenub see eelmises kuus mainitud Kontori laululugu…

Antaares, Skorpioni heledaim täht

31-sel mail jõuab Päikesega vastasseisu Antaares, punane ülihiidtäht Skorpioni tähtkujust. See tähendab, et väga madalas lõunakaares paiknev Antaares jõuab oma „kõrgeimasse asendisse” ehk ülemisse kulminatsiooni parajasti keskööks. Umbes sama peaks siis saama öelda ka Eestis näha oleva Skorpioni ülejääänud osa suhtes. Paraku siiski mitte: valged ööd on selleks ajaks juba võimust võtnud ning peale Antaarese seal madalas lõunakaares (peaaegu) midagi näha ei olegi. Enne maikuu lõppu on Antaares, kuu esimeses pooles ka tema naabertähed, näha hommikupoole ööd.

Antaares on üks kahest punasest ülihiiust (teine on Betelgeuse), mis kuulub näiva helelduse poolest tähistaeva 21 heledaima tähe hulka, mida nimetatakse esimese suurusjärgu tähtedeks. Punased ülihiiud, nagu juba juttu oli, on tõelised ülisuured hiiglased nii endi absoluutsete (ehk tegelike) heleduste osas kui ka läbimõõtude mastaabis. Konkreetselt Antaares kõige suurem teadaolev täht siiski ei ole, kuid täht on siiski suur: ligikaudu 700 korda suurem kui Päike. Päikese kohale asetudes ulatuks Antaars Marsi ja Jupiteri orbiitide vahele, asteroidide vöö kanti.

Antaares on tegelikult kaksiktäht, paari teine komponent on B klassi, täpsemalt
B2.5 V ehk B- klassi peajada täht. Läbimõõtu on hinnatud 5 ja 6 Päikese läbimõõdu vahele. Selle spektriklassi peajada tähed on üldiselt mõnevõrra suuremad, kuid nagu eespool öeldud, eelnevalt „ette öelda” tähtede parameeeterid täpselt ei saa.
Komponendid asuvad üksteisest ligikaudu 220 aü kaugusel.

Komponentide massid polegi aga eriti erinevad: punane ülihiid omab massi ligikaudu 12 Päikese massi, B-klassi täht aga 7 Päikese massi kandis. Siiski on see teatud määral oluline erinevus. B-klassi komponendi mõõdetud spktriklass (M2.5 V) on parajasti sealkandis, kus tähed on algmassi mõttes piirimal, kus nende evolutsiooni lõppetapp võib viia kas valge kääbuse rahulikule tekkele või hoopiski supernoova plahvatusele ja neutrontähe tekkeni. Igaltahes läheb supernoovani aega, kui protsessid peaksid sinnapoole kalduma.

Kuid kindlasti peaks supernoova plahvatus juhtuma punase ülihiiuga, millisena me Antaarest näemegi. B klassi peajada täht on väiksema kiirgusvõimsuse ja heledusega (5.5 tähesuurust vastandina punasele komponendile; 1. tähesuurus). Millal supernoova plahvatus täpselt toimub, seda me paraku ei tea.
Nii et jälgigem Antaarest, plahvatus võib toimuda peatselt! Tõsi küll, teisalt võib ooteaeg siiski veel miljoneid aastaid venida.

Tuleb muidugi rõhutada, et kuna Antaares asub meist sadade valgusaastate kaugusel, ei põhjustaks ka sealt valguse kiirusel Maale jõudev info supernoova plahvatuse kohta mingit keskkonnakatastroofi.

Astronoomilise ööjutu lõpetuseks külaelu päevaseid füüsikauudiseid

Eelmisel ööl läksid astronoomilised vaatlused täielikult aia taha, sest ümbruskonnas olid kõik päevaste sündmuste järel kole väsinud. Nimelt Kastipalu Kalle käis eile oma rohepöörde üldnõuete kohaselt roheliseks värvitud kastijalgrattaga enda lugupeetud ämma külla toomas. Kogu küla elas sündmusele tundide viisi kaasa. Esiteks seetõttu, et ilmnes väga huvitav ja tõenäoliselt kogu seni teadaolevat kaasaegset füüsikalist maailmapilti ümberkujundav nähtus: heli levis oluliselt kiiremini kui valgus. Sest väga kole kisa hakkas kostma tõesti juba kuskil 4 tundi enne kui Kalle koos „kaubaga” vaateväljale ilmus. Lõpuks ometi kord kohale väntamise järel muutusid osaliste koordinaadid küll enam-vähem konstantseteks, kuid jube lärm kestis edasi terve ülejäänud päeva ning vaibus väga aeglaselt alles pärast seda, kui täieliku rohepöörde läbi teinud välimusega „Kasti-Kalle” lähimate naabrite ukse taha ilmus, nõudes Dialoogi Politsei kutsumist ja paludes öömaja.

Kultuurisoovitus ka jälle juurde. Sedapuhku pakuks arhiivist üht audiolugu. Tegu on Ungari kirjaniku Andras Nyergesi looga „Bencsiku meetod” (esmaesitus Eesti Raadios 1978. aastal). Miskipärast tahab selle looga seoses meelde tulla termin: keskmine eestlane. Vabandan, kui eksin, kusjuures sooviksin seda väga. Kuid juttu tuleb selles loos muuhulgas ka kosmonautikast ja Kuust.

Kuu faasid

• Viimane veerand: 1-sel kell 14.27
• Kuuloomine: 8-ndal kell 6.22
• Esimene veerand: 15-ndal kell 14.48
• Täiskuu: 23-ndal kell 16.53
• Viimane veerand 30-ndal kell 20.13.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Nagu juba aprillikuu loo 1. osast näha oli, on Messier’ maratoni järjepidevus otustatud sedapuhku ühel häälel pooleli jätta, kuna selle järjekorras peale M70-t olevast järgmisest kümnekonnast liikmest on mitmed aprillikuus „komandeeringus” ja ei kvalfitseeru öösiti vaadeldavateks. Teisalt, just aprillis on lisaks Skorpioni nähtava osa suhteliselt headele vaatlusvõimalustele võimalik üleni üle vaadata ka Skorpioni naaber Maokandja. Asi selles, et Maokandja suurt ja paremale kaardu poolkaarekujulist, ehkki tuhmipoolsete tähtedega põhjapoolset, ülemist osa, jätkub pimedal ajal nii kevadesse, suvesse kui sügisesse. Umbes sama lugu on ka Mao läänepoolse osaga. See-eest aga Maokandja tähtkuju lõunapoolne osa küünib Eestis umbes horisondini välja ja on samamoodi vaid talve lõpuosa ja kevadkuude hommikutel (enne valgeid öid) vaadeldav nagu ka Skorpioni üle silmapiiri kerkiv osa seal kõrval paremal. Üle vaatamise vajaduse osas tuleb silmas pidada ennekõike süvataeva objektide uurimist; eks ikka ennekõike seoses Messier’ objektidega. Kõik puha kerasprved, kusjuures.

Skorpion: M4 ja M80

Alustame Skorpioni nähaoleva osaga, see on väiksem ja mahutab sega vähem. Kuid kerasparved mahutavad omakorda ikaagi päris palju tähti. Skorpionis on neid Messier’ kataloogi liikmetena kaks tükki.

Punaka tooniga Antaaresest vaid 1.3 kraadi lääne pool (paremal) paikneb kerasprv M4. Asudes 5600 valgusaasta kaugusel, on M4 puhul tegu Maale lähima kerasparvega, heledus 5,8 tähesuurust. Eestis kerkib M4 sama kõrgele (madalale) kui Antaares. Nii et siinmail pole lootustki püüda seda palja silmaga vaadelda, kuigi heleduse näit viitaks justkui piiripealsele olukorrale. Teisalt, kui üldiselt on kerasparved kümnete tuhandete valgusaastate kaugusel, peab antusd aspektis ikkagi suhteliselt tuhm olev M4 küllalt kesine kerasparv olema. Lähedus Antaaresele lihtsustab M4 teleskoobis leidmist, kuid eks madal asend rikub pidu ka teleskoobivaatluse aspetis. Lõunapoolsemates maades, kus M4 kõrgemale ulatub, on üsna kerge paljusid parve liikmeid üksteisest vaatluslikult eristada, seda tegi ka Messier’.

Teine sama kataloogi kerasparv Skorpionis on M80. See asub juba kerasparvede jaoks „normaalsel” kaugusel, ümmarguselt on see 33 000 valgusaastar. Heledus on 2 tähesuurust väiksem kui M4 puhul. M80 on samui Antaaresele suunalt lähedane, 4 kraadi. Teine orientiir on Akrab (beeta Sco), 2.6 tähesuurust (mitte segi ajada Akrabist allapoole jääva ja pisut heledama tähega Dschubba (delta Sco). Poolel nurkvahemaal Antaarese ja Akrabi vahel (kummagi poolt 4 kraadi) M80 paiknebki. Antud kerasparv kerkib Tartus kuni 9 kraadi kõrgusele.

Aga kui kõrgele tõuseb Antaares? Võttes asukohaks Tartu, siis kulmineerub Antaares 5 ja poole kraadi kõrgusel nagu ka M4.

Maokandja: M19 ja M62

Kui juba Antaares jälle meil külas on ja eeldatavalt umbes otse lõunasuunal, siis nüüd liigume mitte paremale, M4 poole, vaid vastupidi, vasakule ehk itta. Kuskil 7 ja poole kraadi kraadi juures leiame uue kerasparve. Ainult see pole enam Skorpioni, vaid juba Maokandja piirides olev objekt M19. Kui meenutada, siis märtsikuu loos sai seda juba mainitud kui küllalt madalal asuvat kerasparve ja eks see nii ongi. M19 maksimaalne kõrgus (Tartust vaadates küünib 6 kraadi lähedale, pisut.pisut enam kui M4 puhul.
Samuti kuu aja eest mainitud teine Maokandja madalatest kerasparvedest, M62, asub nii Maokandja tähtkuju lõunapiiri kui ka Eesti vaatleja jaoks lõunahorisondi lähedal. M19-ga võrreldes on M62 lõunasuuna korral 4 kraadi madalamal ja tartust vaadates 2 kraadi horisondist kõrgemal. Põhja-eestis on M62 kõrgus 1 kraad. No ei julge anda vekslit, et M62 (heledus 6.5 tähesuurus) pole kindlasti teleskoobis vaadeldav, kuid isiklikult pole kunagi viitsinud seda ka piki silmapiiri otsima hakata. Heledused on M19 korral 6.8 ja M62 puhul 6.5 tähesuurust. M19 kaugus asub 29 000 valgusaasta kaugusel ja M62 kaugus Maast on 22 000 valgusaastat. M62 on üks esimesi kerasparvi, mille keskel mõõdetav suur ainetihedus viitas mustale augule parve tsentris.
M19 jätab kerasparve kohta küllalt lapiku mulje. Järeldus, et parve liikmed pöörlevad kiiresti peamiselt ühes tasandis selle tsentri ümber oleks arvatavsti ennatlik, selle vaatlusliku aprillinalja viskab kosmiline tolm.

Kerasparved Maokandjas ja Skorpionis

Maokandja: M9 ja M107

Võsainglast mängides: „kella 11 suunas” M19-st paikneb järgmine madalale jääv Maokandja kerasparv M9. Parvede nurkvahemaa on umbes 8 ja pool kraadi. M9 on alumises kulminatsioonis veidi vähem kui 15 kraadi kõrgusel, nii et väga hull asi siin polegi. M9 on suunalt suhteliselt lähedal Amburil tähtkuju piiridele ja seega ka Galaktika tsentrile. Polegi väga paha: M9 asub Linnutee tsentraalselt mustast august umbes 5 ja poole tuhande valgusaasta kaugusel, Maast aga on M9 26 000 valgusaastat eemal. M9 näiv koguheledus on lähedane Neptuunile: 7.8 tähesuurust.

Taas pöördume abi saamiseks Antaarese poole. Kui see asub lõunasuunal, siis lükkame teleskoopi temast veidi üle 13 kraadi kõrgemale ja „avastame” järjekordse Maokandja kerasparve M107. M107 pakub kerasparve kohta suhteliselt hõredat vaatepilti. 21 000 valgusaasta kaugusel olev kerasparv asub (teleskoobis) vaatemiseks juba üsnagi sobival kõrgusel. Kui võtta „reeperiks 2.5 tähesuuruse heledusega täht Han (tseeta Oph), siis M107 asub sellest 2.5 kraadi eemal (allpool ja paremal).

Maokandja: veel kolm kerasparve

Veel kõrgemal Maokandjas paiknevad kerasparved M14, (vasakul) ning M10 ja M12 (paremal, viimased kaks on ka suhteliselt lähestikku). Neid objekte saab aga kenasti vaadelda ka edaspidi, isegi sügisõhtuti. Lähtudes Maokandja heldaimast ja kõrgeimast tähest Ras Alhague (alfa Oph), liigume käändekoordinaati mööda ligi 15 kraadi allapoole ja jõuamegi kerasparveni M14, kaugus 29 000 valgusaastat.

Püüame leida kerasparve M10. Selleks fikseerime tähest Ras Allhague 6.5 kraadi eemale (paremale ja veidi allapoole) jääva järgmise heledama tähe kappa Oph. Liikudes nüüd taas umbex 14 kraadi allapoole, leiame kerasparve M10, kaugus 15 000 valgusaastat. Pisut üle 3 kraadi üles ja paremale liikudes peaks edasi leidma kerasparve M12, kaugus 23 000 valgusaastat. Kolmest heledaim on M10.

Lüriidid

Lüriidid on 1 paljudest metepoorivooludest, kuid siiski arvestatavate hulgst. Meteoorid on nähtavad aprilis, maksimumiga 22. aprillil. Lüriidid on seotud komeediga C/1861 G1 (Thatcher). See komeet on parajasti perioodiga 415.5 aastat Päikese ümber tiirutamas ja praegu ta periheeli ligiduses ei ole. Ometi on komeedi laiendatud orbiidi see osa, millega Maa aprillis kokku puutub, piisavalt „prügine”, et muuta üha lühenev aprilliöö ilusamaks. Kas pole huvitav: prügi on ilu allikas!

Siinkohal tasub märkida, et kuigi absoluutsetes võrdlustes mitte väga tihe, on lüriidid siiski tugevaim meteoorivool, mis on seotud selliste, juba küllaltki pikaperioodiliste komeetidega. Tegemist on juba väga ammuse teadaoleva vooluga, esimesed andmed pärinevad juba aastast 687 eKr.

Lüriid aprillitaevas

Lüriidide meteoorivool on mingil määral vaadeldav kogu aprliili teise poole, kuid maksimum peaks esinema 21-se aprilli ööl vastu 22. aprilli. Ennustatav tunniarv on 18 kandis, kuid võimalikud on ka positiivsed üllatused. Mõni lüriidide esindaja võib ka päris hele olla.

Lüriidide radiant paikneb Lüüra ja Herkulese tähtkujude piirimail. Nagu mitmete teiste meteoorivooludega, on ka lüriidid paremini näha hommikupoole ööd, sest radiant kerkib öö edenedes üha kõrgemale. Tõsi küll, väga tihedat meteooride sadu lüriidide puhul ei eeldata, kuid kannatlik vaatleja peaks siiski üht-teist nägema ja prügi peos hoidma, et see soovide soovimise käigus kiirelt minema visata. Umbes nii soovitas igatahes Tõnisson. Lüriidid on küllaltki kiired taevalaotuses liikuma, nii et soovija peab nobe olema.

Jällegi saab teha huvitava vahekokkuvõtte seoses prügiga: oota prügi ilmumist ja viska omalt poolt prügi juurdegi! Kuid kõik peaks olema ju loogiline: läheneb järjekordne „Teeme ära”-propagandalaupäevak!

Aga Kuu, see alaline meteooride vaenlane? Ega seis just parim ei ole. Kuu on lähenemas täisfaasile, mis saabub 24. aprilli varastel tundidel. Kuigi täiskuu ei käi aprillis nii kõrgelt kui talvekuudel, on segav mõju kahjuks täiesti arvestatav. Loota tuleb heledatele meteooridele.

Virmaliste võimalikusest

3. märtsi õhtu oli tänavu üldiselt selge. Taevast vaatepilti täiendasid ka korralikud virmalised. Virmalised on seotud ebastabiilsete protsessidega Päikese pinnal ja selle lähedastes sisekihtides. Päikese diferntsiaalne pöörlemine ja magnetväli põhustavad aeg-ajalt jahedamate piirkondade, laikude tekkimise. Laikude piirkonnas on Päikese fotosfääri ehk nähtava pinna temperatuur ümbritsevast (5800 kraadi) märksa madalam, 4 ja 5 tuhande kraadi vahel. Justkui kompensatsiooniks võib just laikude kandis ette tulla küllaltki võimsaid ehk energgeetilisi plahvatusi, kus peamiselt prootonitest koosnev laetud osakeste pilv Päikesest eemale kihutab. Kui nende osakeste teele jääb ette Maa, siis astub mängu Maa (geo)magnetväli, mis juhib üldiselt osakesi Maa atmosfäärist eemale. Kuid geomanetpooluste ümbruses võimaldab magnetvälja kuju prootonite voo spiraalitades langemise Maa atmosfääri. Nüüd algab vastastikmõjustus Maa atmosääri koostisosakestega. Kuna kusagile peab kaasatoodud energia kuluma, on üks võimalusi valguse eraldumine ehk ergastatud õhumolekulide helendumine. Nähtuse nimetus ongi virmalised.

Päikese laikude ja laikude gruppide suurem arvukus ehk Päikese aktiivsus taastub mitte ülima täpsusega, kuid ligikaudu 11-aastaste perioodidega. Ka käesolev, 2024. aastal ongi Päike aktiivne, seega võinalusi virmalisteks on (sh lähematel aegadel) edaspidigi. Virmalisi saab aga suhteliselt suure tõenäosusega ennustada alles ligikaudu 2 päeva ette, siis kui Päikeselt on juba uus portsjon prootoneid „õiges” suunas välja lennanud. Päris tähelepanuta ei tasu sellega seoses jätta ka lähiöid.

Veel kvasari ehitamisest ehk rohepöörde täienduseks

Aprillikuu loo esimeses osas sisaldas ka törts rohejuttu kvasarite ehitamisest. Vahepeal oleme saanud selle idee kohta arvukalt palavaid toetuskirju. Soovijate arv kvasarit isiklikult tegema minna lausa ummistab postkastid, nii et isegi „näoraaamatu” lehti tuleb sulgeda. Läbivaks murekohaks on aga jäänud käppade küünduvuse küsimus – Andromeeda galaktika suur kaugus ehk kõrgus. Nojah, 2.5 miljonit valgusaastat ikkagi kõrgust; eks need Andromeeda kääbuskaaslased ole kah suurusjärgult sama kaugel ja kõrgel.

Kuid mured on selleks, et neid lahendada: on juba esitatud hanked ja projektid uute ning senisest kõrgemate redelite ning platvormide ehitamiseks ning tulevikus ka massitoodangusse paiskamiseks. Võib öelda, et tegelikult on nende konsruktsioonide ehitustegevusegagi juba alustatud. Nii et esimesed kvasariplatvormid peaksid peatselt töösse rakenduma; kõige esimese ja uhiuue rohekõrgusplatvormi ametlik esitlus on plaanitud juba sügiseks ühel veel täpselt koalitsioonilepingus kokkuleppimata õhtul Võidu väljakul, peale päevast uhket sissejuhatavat europaraadi. Andromeeda asub siis öötaevas soodsas asendis ning rohekosmose arenduse uus etapp võib alata. Seistes kindlalt roheredelite süsteemist koostatud platvormi ülemisel tasemel, on nii M31 kui selle 2 kaaslast väljavalitud isikutel parajasti käeulatuses. Väidetavalt. Kuid pidupäeva ootel tuleb meil kui alatiselt kõigele kuulekal rahvamassil rihma pingutada: nii tulevasel uhiuuel kvasaril kui roheplatvormidel on kahtlemata oma kõrge hind!

Aprillikuu lõpu suunas

Kohe-kohe saabub „kahe habeme tähtpäev” ehk 22. aprill. Kohe järgmine päev on jüripäev, 23. aprill. Edasi tuleb 24. aprill, aprillikuu soojarekordi päev. 25. aprill on markusepäev. 30. aprill on jällegi naljapäev. Ühtlasi ettevalmistuspäev kas volbrinõidumiseks või paraadiks. Aitab kah. Niipalju siis aprillikuust.

Õigus, 1 lubadus oli veel. Võõrkeelse looga seoses. Mis seal ikka. Väsinud linnakärast, suundutakse metsa, kus on ka jõeke. Meesterahva hooleks jääb jalgsi jões sumades paadi vedamine, kala püüdmine, turul käimine ja palju muud. Kodune daam küpsetab hoolega, korraldab üha uhkeid pidusid ja kui mehel aega üle jääb, siis võtab ka tema pidudest osa. Lõpp hea, kõik hea. Kui on.

Johhaidii!

Kellakatastroofist

Alustame siis aprilliga. Kõigepealt tuleb vist juhtida (taas kord…) tähelepanu 31. märtsil toimunud „Suurele Paugule”, kui ajaaarvamine löödi meil taas kord tunni võrra nihkesse, ning alustati suveajaga. Kellad, mis jõudsid 31. märtsil näiduni 3 öösel, kuulutati hoobilt hoopis kella 4 näitama. Suveaeg sobib iseenesest küll endistviisi rohkem aastaringseks kasutuseks seoses vene ajal kujunenud ja siiani püsiva harjumusega päevaseid töö- ja äritoimingud tsentraliseerida kindlalt pigem kella 13, mitte kella 12 juurde. Kuid teiselt poolt, veelgi suurem probleem on aga kellakeeramine ise. Kuigi kella keerati äsja tund aega edasi, tähendab see kellakeeramisega kaasaliikunud taustsüsteemis (kus me kõik paratamatult viibime) vaadatuna seda, et hommikust ärkamist ja kõiki teisi päevaseid toiminguid tuleb alustada hoopiski tund aega varem. Ning see aspekt on kindlasti kahjulik (üldine tervis, tähelepanuvõime liikluses jne).

Mida selle jandi kohta öelda?
„Kõige tähtsam kõikide asjade edasisel edenemisel on: lomboküürsus!” „HURR-RAA!” „HJURAA-AA!” „HURRRAA-AA!”… (st kestvad kiiduavaldused saalist). Hiljem küsis keegi kõrvalseisja kelleltki saalis: „Mis see lomboküürsus on, mida te hurraatasite? Kas see on lammaste iga-lõunane pesemine?” „Meie ei pea seda teadma, mis on lomboküürsus! Pole ette nähtud! Mis lambad?! Oot.oot! Kes sina oled? Kas ei pooldagi lomboküürsust? Rahvas, rünnakule! Hurraaa!” Õnneks jõudis õnnetu küsija siiski plehku panna.

Aprillipäikesest ja ilmast

Aprillikuu Päike käib päris juba kõrge kaarega ja päev on ööst pikem. Ometi on aprillikuu õhutmperatuuri mõõdetud miinimum -25 kraadi, seega võib tõeliselt arktilise õhumassi kohaletulek isegi päikeselisel päeval veel kerget miinust hoida, seda vast küll ainult päris kuu alguses. Miskipärast on meid juba päris pikalt ära hellitatud aastaringsete pigem liigsoojade ilmadega ning mõne viimatise aasta aprillis vahel ette tulnud vilusid ja pilvealuseid päevi, kus veidi lundki on riputanud, peetakse ekslikult aprillikuu kohta väga külmadeks.

Aprillikuu Eestis mõõdetud temperatuuride maksimum ja miinimum erinevad üksteisest 52 kraadi võrra. Miinimum on -25, maksimum koguni +27 kraadi. Tundub hirmus suur vahemik, kuid võtame võrdluseks mõne teise kuu, nt jaanuari. Asi pole sugugi parem, jälle saame peaaegu sama, koguni 53-kraadise erinevuse, -43-st +10-ni. Kusjuures ka probleem asjadest arusaamisega on siin sama, kuna nullkraadist lörtsisooja plögailma kiputakse ekslikult juba jaanuari normiks lugema. Suvekuudel on ilmastik siiski stabiilsem, nt juulis on õhutemperatuuri seni teadaolev kõikumise ulatus Eestis peaaegu 20 kraadi väiksem: kasutades ka komakohti, siis +0,5-st +35,2-ni.

Astronoomilises mõttes paikneb Päike aprilli keskpaigani Kalade tähtkujus, 18-ndast aprillist alates aga Jäära tähtkujus.

Apriliööde planeedid

Planeetide vaatlusvõimaluste au kaitseb tänavustel aprilliõhtutel Jupiter. Planeet on vaadeldav õhtutaevas lääne-loodekaares, tähtkujuks on suurema osa kuust Jäär, kuid kuu lõpus liigub Jupiter Sõnni tähtkujju. Nentida tuleb tõsiasja, et kuigi Jupiter on vaadeldav terve kuu vältel, siis vaatlustingimused halvenevad jõudsalt, kuna vähenevad nii planeedi vaatlusaeg kui sellega seoses ka kõrgus horisondist. Kuu alguses on asjad veel päris normaalsed, Jupiter loojub umbes 3.5 tundi pärast Päikest ja paistab probleemideta heledaima tähtobjektina taevas, ületades heleduselt lähima võrdlusobjektina lõuna-edelataevas paistvat kinnistäht Siiriust.
Nii Jupiter kui Siirius (Suure Peni tähtkujus) loojuvad kuu alguses umbes ühel ajal. Edaspidi hakkab aga Jupiter üha enam jõudma heledasse ehavöösse ning muutub kuu teises pooles ka selle aspekti tõttu kehvemini vaadeldavaks. Kuu lõpus loojub Jupiter vaid ligemale veerand tundi rohkem kui tund pärast Päikest ja on leitav väga madalas.

Pikalt on Jupiter nautinud mõne kraadi kaugusel asuva Uraani lähedust (või vastupidi). Kuid aprillis toimub partnerite otsustav lähenemine ja möödaminek. 21. aprillil möödub Jupiter Uraanist 31 kaareminutit lõuna poolt. Selline nurkkaugus vastab täiskuu läbimõõdule, nii et teleskoobis saab planeete mahutada samale vaateväljale. Palja silmaga on Uraan (heledus 5.8 tähesuurust) vaadeldavuse piiril. Mõni inimene peaks Uraani nägema, kuid karta on, et mitte kõik.

Noorkuu sirp asub Jupiteri juures 10. aprillil. Samas kandis pesitseb ka üks komeet (vt allpool).

Mis puutub Siiriusse, siis ka see päris-täht (taeva heledaim) vajub kuu edenedes üha madalamale (edelasse), hakates loojuma enne Jupiteri. Päev-paar peale jüripäeva kaob Siirius ehavalgusse.

Miks tuua mängu Siirius, see pole ju planeet? Põhjusi on kaks. Esiteks võrdlus Jupiteriga. Mõlema heleda „tähe” vaatlustingimused halvenevad ning omavahel võrrelduna neid objekte uurida on sedapuhku päris asjakohane.
Teine põhjus on see, et Merkuur, Veenus, Marss ja Saturn moodustavad sedapuhku nähtamatute planeetide klubi (vähemalt palja silmaga vaadates). Kõik aastad ega ka kuud pole planeetide nähtavuse osas vennad.

8. aprillil on täielik päikesevarjutus, mis Eestis jääb taaskord nägemata. Meil pole varjutus vaadeldav ka osalisena.

Orion „laseb jalga”

Kuulsa Vana-Kreeka mütoloogilise küti järgi nime saanud Orioni tähtkuju näeme kuu alguses õhtuti veel üleni madalas edelataevas; öö kulgedes tähtkuju loojub. Kuid seegi seis ei püsi mitte just eriti kaua. Esimesena lähevad juba õhtutaevast kaotsi Orioni jalgu esindavad tähed: tähtkuju heledaim liige Riigel ning sellest märksa tuhmim, teise suurusjärgu täht Saiph, kadudes mõlemad umbes 14-nda aprilli paiku ehavalgusse. Edasi jääme ilma Orioni vööst, mille liikmed (kõik 2. tähesuurus) kaovad korraga ehavalgusse 20-nda aprilli paiku. Enne seda võime õhtuti vöö liikmeid näha madalas läänetaevas kolme üsna täpselt paralleelselt horisondiga asetseva tähena. Vesiloodi pole siis põranda valamiseks vajagi, piisab ka tähtede vaatamisest… Kui siit edasi veel nädal aega oodata, siis Orioni parem õlg, Bellatriks (2. tähesuurus) kaob ehavalgusse 27-nda aprilli paiku. Ka Orioni pead esindav küllaltki tuhm ning udune mitmiktäht Meissa (või ka Heka) kaob kuu lõpu lähenedes ehavalgusse. Teist õlga esindav hele ja punakas Betelgeuse jääb siiski Orioni õhtuti esindama kuu lõpuni, kuigi vajub üha madalamale läände, ehavööse.

Lääne-edelataevas õhtuti apriili alguses

Teisi tähti õhtuti läänetaevas

Loojangukumasse on kadumas ka Sõnn. Kuu alguses on tähtkuju veel kenasti vaadeldav, kuid mitte enam kuu lõpus. Sõnni heledaim täht Aldebaran on mahlakuu algul näha õhtuti poole ööni, kuid vajub kuu lõpuõhtuteks madalasse loodetaevasse, ehavöösse, Betelgeusest paremale ning loojub mõistagi üha kiiremini. Elnath (beeta Tau) on Aldebaranist tuhmim, teise tähesuuruse täht, kuid soodsama aprilli-asendi tõttu jääb ilusasti nähtavaks kuu lõpuni. Teine Sõnni „ametlik sarv”, Tianguan (tseeta Taau) on eelmisest ligi tähesuuruse jagu tuhmim ning asub umbes 9 kraadi allpool ja vasakul (vaadates kuu lõpus õhtuti läänetaevasse). Tianguan on Elnath-ist tuhmim, kuid peaks siiski ka kuu lõpus leitav olema. Kergemini hakkab kuu lõpuõhtute läänetaevas Sõnni ühe sarve kandidaadina silma ehk hoopiski Veomehe tähtkuju täht Hassaleh (iota Aur), asudes sama kõrgel kui Elnath ja 8 kraadi paremal pool. Aprillikuus kaob nähtavalt ka Taevasõel, pimedas taevas muljetavaldav tähtede hajusparv Sõnni tähtkuju koosseisus; kuigi heledatena need tähed seal ka just ei paista.

Kaksikud asuvad Sõnnist ida pool, aprilliööde kontekstis tähendab see, et ka kõrgemal. Seega Kaksikute tähtkujus on läbi aprillikuu kogu öö vältel vaadeldavad vähemalt selle „juhttähed” Polluks (alumine ja vasakul) ning Kastor (ülemine ja paremal). Terve öö on need tähed paistnud juba alates detsembrikuust. Läänepoolsemad ja tuhmimad tähed Kaksikutes, nt Alhena (gamma Gem), Mebsuta (epsilon Gem), Mekhuda (tseeta Gem), Propos (eeta Gem), samuti ka teised taolised „realiikmed”, aga loojuvad öösel.

Ka Väikese Peni liikmed Prooküon ja Gomeisa paistavd õhtuti ja loojuvad öösel; vaatlusaeg lüheneb.

Juba jutuks olnud Veomehega pole muret: tähtkuju on loojumatu ja selle heleldaim täht Kapella hoiab oma kollast lippu ikka päris kõrgel.

Laiemalt ringi vaadates: Karjasest Kaksikuteni

Aprllis on kogu öö vaadeldav karikakujuline tähtkuju Karjane. Esimene, mis Karjases silma hakkab, on ornazi tooniga Arktuurus (näiv heledus -0.05 tähesuurust). Kuu algul leiab Arktuuruse õhtuti veel (pigem) madalast idakaarest, kuid edaspidi kerkib Karuvalvur (Arktuurus eestikeelses tõlkes) pimeduse saabumise ajaks üha kõrgemale.

Muuseas, kas meist tahaks vabatahtlikult mõnda vabades tingimustes toimetavat karu valvata? Pole probleemi, küllap soovijaid jätkub, sest potentsiaali jääb ülegi. Vaadakem kasvõi mõnd „lääne filmi” viimasest 10 aastast ja tegelikult kuskil 3 korda varasemastki ajast. Ühed põhilistest märulikangelastest, kes kurikaelu ja üldse kõiki ettesattujaid edukalt üle katuseharjade loopima tormavad, on isikud, kelle kõne esindab helisageduspiirkonna skaala kõrgemat osa. Kerge on siit edasi otsekohe veenduda, et kõik on kooskõlas. Kõrgem sagedus tähedab automaatselt ka suuremat energiat (meenutagem energia valemit koos Plancki konstandiga!). Suurem energia omakorda esindab suuremat füüsi(ka)list jõudu. Mott. Karud peaksid aegsasti tegema tagasitõmbuvaid järeldusi.

Teiseks kohustuslikuks ja mõistagi ka positiivseks „võimsuselemendiks” filmides on Maa ekvatoriaalalade ümbrusest ja päris viimasel ajal ka Punasest merest kirdest pärit isikutel. Antud juhul pole kõne sagedusskaala määramine oluline, piisab geograafiliste koordinaatide poolt määratud päritolupiirkonnast. Füüsikalised (kvantitatiivsed) valemid ei anna antud juhul justkui midagi, kuid usun, et teate siiski selle sihtgrupi esindajaid küll ja veel; igal poolt vaatab mõni vastu, vaata kuhu vaid tahad. Siin trügib uksest sisse otsene ja katseline järeldus, et kui polegi kvaliteeti, siis seda võimsam on ometigi kvantiteet! Nii et ikkagi saime järelduseks: Mott. Nii et karud, krokodillid, tiigrid jt, värisegu!

Lõunataevas apriilliõhtutel

Hästi, saime karud võimsa kontrolli alla. Tagasi teema juurde. Kuna Karjane kulgeb aprilliöö vältel üle lõunameridiaani, on igati paslik öelda Karjase kohta: kevadine tähtkuju. Loogiliselt on seega kevadised ka muud lõunakaare tähed ja tähtkujud aprilllikuu öötaevas. Lõunakaarde tõusnud Karjasest paremal (lääne pool) asub Lõvi. Reegulus (heledus 1.35 tähesuurust) on Lõvi heledaim täht. Telekoobiga on ilus vaadata aga Reegulusest tuhmimat, kuid muidu piisavalt heledat Algiebat (gamma Leo), mis asub Reeglusest ülapool ja veidi vasakul, heledus 2.1 tähesuurust. Kui kujutis pole just ülimalt halb, siis näeme teleskoobis kena kahevärvilist kaksiktähte. Lõvi on ilus tähtkuju, mitmed teisedki tähed on seal parajalt heledad. Lõvist omakorda lääne poole jääb Vähk. Vähk ei ole silmatorkav tähtkuju, kuid meelega sinnapoole vaadates muudab uduse laiguna paistev Sõime hajusparv (M44) Vähi siiski huvitavaks. Mõistagi peab taevafoon tume ja ümberringi pime olema. Vähi tuhmide tähtede heledamate esindajate vaatesuunalt kõrgeim liige, Tegmen (ioota Cnc), muutub teleskoobi range pilgu all aga kaksiktäheks, tasub vaadata.

Kui Algieba puhul võib mõnikord liiga halb atmosfääriga seonduv kujutis vaatepilti rikkuda, siis sarnane on lugu Kastoriga Kaksikutest (see jääb omakorda Vähist läände). Kastor on kuuiktäht, detailsemalt on Kastoris kolm kaksiktähte. Neist kolmest kahte kaksiktähte peaks ka läbi teleskoobi eraldi näha olema, st Kastor peaks paistma kokkuvõttes „vaid” kaksiktähena. Kuid mõningates harvades kujutise tingimustes võib Kastor ka tavateleskoobis paista üksiktähena ja algatada advokaadivaba juurdluse kõigi suhtes, kes julgevad selles kahelda.

Lõvi ja Karjase vahele jääb piirkond, kuhu oleks justkui sattunud mingi tuhmide tähtede parv. Nii see tegelikult ongi: tegu on Bereniike Juuste täheparvega Melotte 111. Samasse suunda, kuigi parvest suuremale taevasfääri pindalale on „paigutatud” ka Berniike Juuste tähtkuju. Lisaks jutuksolevale täheparvele selles tähtkujus suurt muud põgusalt peale vaadates ei paistagi.

Jätkame jalutuskäiku: Neitsist Maokandja ja Herkuleseni

Kogu aprillikuu vältel paistavad heledatest tähtedest kogu öö Kaksikute juhtiv, kuigi juhilubadeta tähepaar ja samuti Arktuurus Karjasest, samuti võib ligikaudu sama öelda Reeguluse kohta Lõvist. Lisaks võib umbes sama öelda ka Spiika kohta Neitsi tähtkujust. Aprilli algul tõuseb Spiika veel ehavalguse aegu, edaspidi aga hakkab õhuti silma üha kõrgemal nagu Arktuuruski. Siiski, Arktuurusega võrreldes jääb Spiika märksa madalamale kagu-lõunasuunda. Kulmineeruvad need tähed aga peaaegu üheaegselt (Spiika siiski 50 minutit varem). Neitsi tähtkuju on suur ja ka suhteliselt heledaid tähti seal samuti leidub, kuid Neitsi ei mõju kokkuvõttes siiski väga „veenvalt”.

Kui Neitsi on kagutaevast lõunakaarde siirdumas, tõuseb veel madalamalt kagu poolt Kaalude tähtkuju. Seal pole ka eriti palju vaadata, paari (olgu, kolme, kuid kaks on paremini näha) kolmanda tähesuuruse tähte (2.7, 2.8 tähesuurust) märkame siiski. Kahest madalamat ja parempoolsemat tähte Zuben Elgenubi (alfa Lib) tasub teleskoobi, isegi tavalise binokliga uurida, kuna täht omab kaaslast kaugusel 3 kaaresekundit. Tõsi, kaaslane on tuhmim kui peatäht, palja silmaga meed ei eristu.

Kaaludest kõrgemale tõuseb Madu. Selle tähtkuju tähtedega ei saanuks ka just 20. sajandi Eurovisioonile minna, kuid omapärane küsimärgi või sirbi kuju on siiski tähelepanuväärne. Veel kõrgemale lõunakaarde kerkib pisike, kuid väga ilus tähtkuju Põhjakroon, heledaim täht selles poolkaares on Gemma (alfa CrB:teine tähesuurus). …. Kuidas palun? Ah et selle tähtkujuga läheme siiski eurovisooonile? Nojah. Kuid… 21. sajandi eurovisioon… Noh, kuidas see ansambel Kontor (solist Heino Seljamaa) kunagi lauliski (mitte küll kahjuks Eurovisioonil): „…Ma ei räägi parem edasi…”

Lähemegi siis mitte edasi, vaid hoopis Kaalude juurde tagasi.
Kaalud kulmineeruvad kuu algul hommikupoole ööd, kuu lõpus aga kesköö paiku. Kaalusid on kunagi loetud ka osaks Skorpioni tähtkujust. Kui nii, siis peaks Skorpion ise ka ligidal olema. Tõepoolest. Kaalude järel tõuseb Skorpion, jätkates sodiaagi tähtkujude lõikes traditsiooni „madalam kui eelmine”. Skorpion ilmub nähtavale väga madalas kagu-lõunataevas. Heledaim täht on Antaares, punakas täht (0.89 tähesuurust). Antaaresest peamiselt paremale poole asetub nõrgemate tähtedega Skorpioni sõrg. Pool, õigemini isegi enamus Skorpionist aga on Eestis mittetõusev. Ka nähtavad Skorpioni tähed (v.a Antaares) pole õhtutaevas kunagi, terve aasta vältel, vaadeldavad. Kuid (sarnaselt paarile eelnevale kuule) saab Skorpioni nähtavat osa imetleda aprillikuus, hommikupoole ööd.

Tähtkujud kagu-lõunasuunal aprillikuu hommikutaevas

Laseme taevasfääril pöörduda pisut veel idast lääne poole, nüüd on kenasti mängus kaks tähtkuju- giganti. Kõrgem neist on Herkules, pool sellest tähtkujust on Eestis koguni loojumatu. Tähtkuju prototüüp, Herakles oli Vana-Kreeka mütoloogias vägev vägilane (kuigi kaasaaja femiinsetes löömafilmides löödaks lisaks Orionile temagi kiiresti koos seinaga välja; erandi moodustaks juhtum, kui nad teostaksid eelneva naha intensiivse pruunistamise solaariumis; see oleks heaks filmidopinguks „pahade heledavärviliste „korralekutsumisel””).

Herkulesest lõuna poole ehk madalamale asetub Maokandja, mille lõunapiir ulatub Eestis praktiliselt horisondini (Skorpionist ida pool ehk vasakul). See mütoloogiline mehike oli kange muus mõõdus: tegu oli universaalse arstiga, Asklepiusega, kes muuhulgas tõi rahvast üha vilunumalt ka teispoolsusest tagasi. Zeus, kreeka peajumal, aga konkurentsi ei sallinud ja kõrvaldas rivaali Maa pealt. Nii see Maokandja tähtkuju tekkis, kahele poole temast sattus Madu, mille idapoolse jupikese tähistaevas ära näitamine on üsna kopsakas ülesanne.

Põhja sattumine…

…olla taunitav, teeme Eesti taevas loojumatu tähekambaga siis seekord eriti kiiresti ja laseme kohe jalga. Pea kohalt leiame öösel Suure Vankri, sellest allpool asub Väike Vanker, selles asuv Põhjanael määrab põhjasuuna ja selle järgi muudki ilmakaared. Kassiopeia asub Põhjanaelast madalamal, kuid mitte väga madalas põhjakaares. Kogu moos. Pöördume nüüd uuesti viuhti 180 kraadi ringi ja vaatame jälle „õiges” suunas, vabanedes kiiresti ja kergendusega põhjatähe all seismisest ehk rahvakeeli „paadialuse” staatusest, enne kui mõni eriti tark isiksus seda märkab või sellele koguni viitama hakkab.

Seniiiti

Kuid kes ütles, et seniit ja põhjasuund on samad? Noh, kui ütles, siis paras talle kui ebateadlikule elemendile. Otse lagipea kphal ehk seniidis ja selle ümbruses on aprillis vaadeldav Suur Vanker. See asjaolu suisa sunnib (ehkki pigem horisontaalasendist) Suurt Vankrit lähmalt uurima. Võtame mingi teleskoobi ka ligi. Kombineerinud edulkalt teleskoobi paigutamise ja „häälestamisega”, saame vaatlusega pihta hakata. Püüame uurida ka süvataeva objekte. Igaks juhuks olgu ka hoiatatud, et Suure Vankri öise imetlemise eesmärgil magamistoa lage ja katust minema lõhkuda ka ei maksa, nagu nt Sääriku Seiu aasta tagasi tegi.

Suur Vanker koos Messier’ objektidega

Suur Vanker sisaldab 7 Messier’ kataloogi liiget, neist koguni 6 on galaktikad. Seitsmes objekt, M40, on justkui eksitusena galaktikate vahele sattunud. Ning palun väga: just Messier’ üheks kolmest “eksituseks” seda peetaksegi. Tegu on lihtsalt kahe lähestikku paistva ehk optilise kaksiktähega, ei enamat. M40 asub tähe Megrez (delta UMa) lähedal (1.5 kraadi põhja pool), tähepaari nurkvahekaugus on 50 kaaresekundit, heledused 9. ja 10. tähesuurus. (vt. ka jaanuari loo 1. osa). Komponendid pole omavahel seotud: kaugused on Maast ümmarguselt 1140 ja 450 valgusaastat.

Optillise kaksiktähe M40 asukoht tähe Megrez suhtes. Näha on ka paar nõrka galaktikat.

Optiline kaksiktäht M40 Suures Vankris. Tuntud ka ühena “Messiier’ eksitustest”.

Jaanuaris oli juttu ka galaktikast M51, mida on kasulik otsida Suure Vankri otsmise aisatähe järgi. Sama tähe, Alkaid (eeta UMa), lahkel kaasabil peaks sarnaselt leidma ka spiraalgalaktika M101. Nüüd tuleks appi paluda ka mitmiktäht Miitsar (tseeta UMa), millest koos tuhmi naabri Alcoriga sageli juttu tehakse. Kui võtta Alkaidi ja Miitsari vaheline nurkkaugus, 6 kraadi ja 40 kaareminut, kolmnurga aluseks, siis kujuteldava võrdhaarse kolmnurga tipus, Lohe tähtkuju suunal, paiknebki M101, mis asub Alkaidist 5 ja poole kraadi kaugusel nagu ka Miitsarist. M101 asub ligikaudu 27 miljoni valgusaasta kaugusel.

Messier’ kataloogi liige M101 – spiraalgalaktika hüüdnimega Vankriratas.

Muuseas, Veekeeris (või ka pesumasin…) M51 Jahipenides asub suunalt Alkaidile lähemal kui M101 oma 3 ja poole nurgakraadiga. M101 „aunimetuseks” on Vankriratas, kuid see pole eriti originaalne, kuna sellenimelisi taevaobjete on teisigi, nt hajusparv M36 Veomehes.

Seniidis (mitte segi ajada sõnaga seniilne!) paiknev Suur Vanker paistab muidugi just niipidi nagu vaatleja seda soovib. Kuid võtame siiski eeskujuks sügisese olukorra põhjataevas, kui aisatähtede „taga” olev vanker on justkui “õigetpidi” asendis ja kaks alumist ratast vuravad mööda teed. Eesmine ratas on seega Phekda (gamma Uma) ja tagumine Merak (beeta Uma).

Võttes appi teleskoobi, tekib vist kohe soov trahvikiitung kirjutada: mõlemad rattad on kusagile otsa sõitmas. Eesmine ratas, Phekda hakkab „ületama” galaktikat M109. Tagumise ratta ette on jäänud koguni 2 objekti: galaktika M108 ja planetaarudu M97.

Kaks Messier’ kataloogi objekti ühel pildil – M97 ja M108. Kaadrist välja (alla paremale) jääb täht Merak.

M108 on spiraalgalaktika, paistes meile serviti; asub tähest Merak 1.5 kraadi kaugusel, heledus 10,7 tähesuurust. Kaugus 46 miljonit valgusaastat.

Spiraalgalaktika M108 Suures Vankris

Planetaarne udukogu M97 (Öökull) Suures Vankris

Omakorda mitte suunalt kaugel objektist M108, vaid 48 kaareminutit eemal paiknev planetaarne udukogu M97, Öökull, pole kahjuks kuulsa Lüüra uduga võrreldav, kuid mingi udune tomp peaks teleskoobis paistma. Isiklikult olen seda objekti vahel vaadelnud ainult madalas asendis põhjataevas; kahte tumedamat osa ehk öökullisilma pidi pigem ette kujutama. Peaaegu otse seniidi suunal peaks pilt aga parem olema. M97 jääb tähest Merak 2 kraadi ja 16 kraadi kaugusele. Võrdluseks: alumiste rattatähtede Meraki ja Phekda vahemaa on umbes 8 kraadi. M97 paikneb 2000 valgusaasta kaugusel, näiv heledus 9.9 tähesuurust. Arv 2000 tundub suisa olematu suurus võrreldes 46 miljoniga. Merak omakorda jääb meist 80 valgusaasta „lähedusse”; see on omakorda justkui päris väike arv, seda isegi 2000-ga võrreldes. Nii et liiklusõnnetust Suure Vankriga oodata siiski pole.

Spiraalgalaktika M109 Suures Vankris

M109 on ilus varbspiraalgalaktika, kuigi tsentriosa paistab enam silma. Nii et just seniidi kandis tasub seda galaktikat teleskoobis uurida küll. Heledus on kahjuks siiski tagasihoidlk, 10,8 tähesuurust. Nurkkaugus Pehekdast on 40 kaareminutit. Galaktika ise peaks asuma 60 miljoni valgusaasta kaugusel, kuid on välja pakutud ka suuremaid väärtust, mis asetaksid M109 Messier’ kataloogi kaugeimaks liikmeks, M58 asemel. Täht Phekda (vankri eimene ratas) paikneb aga „vaid” 83 valgusaasta kaugusel. Nii et siingi pole kokkupõrkeohtu.

Siiski saaks siit hea tahtmise korral huvitavaid teemasid ikkagi arendada seoses vankritega. Ka koolides ning lastesaadetes võiks ikkagi esineda mõni „vankritädi” koos sisendav-kisendava veendumusega, et: „Vankrite rattaid saab vahetada ainult sõidu ajal ja maksimumkiirusel; seda enam, et vankrite seismajätmine on ammugi ajale jalgu jäänud nähtus ning mis peamine, otseses vastuolus ka vankrite isiklike valikute vabadusega!”

Suurt Vankrit siiski kindlate kätega edasi juhtides jääb veel „kirss tordil”, kuna kaks Messier’ kataloogi galaktikat on Suures Vankris veel. Nende galaktikate enam vähem konstantsete vaatlustingimuste püsimiseks pole oluline ei kellaaeg ega ka aastaaeg, peaasi vaid, et pime ja selge oleks. Tõsi, seekord on vaja seitsmest heledast vankritähest eemalduda. Võiks teha aga nii. Vankrirataste Phekda ja Dubhe (alfa UMa) vaheline diognaal on 10 ja pool kraadi pikk. Jätkates samas suunas, tuleb 10 kraadi kaugusel vastu galaktikate paar: M81 (koordinaadilt lõuna pool) ja M82 (põhja pool). Galaktikaid lahutab vaid 37 kaareminutit, pisut enam kui täiskuu läbimõõt.

Suure Vankri kaht galaktikat – M81 (ülal) ja M82 (all) – võib näha teleskoobis ühisel vaateväljal

Galaktikad on sedapuhku ka ruumiliselt lähestikku. M82 on mõneti „räsitud” moega. “Sakutamine” on teostatud suurema massiga M81 poolt. M81, spiraalgalaktika, paistab meile pigem pealtvaates, M82 aga külgvaates. M81 paikneb 12 miljoni valgusasta kaugusel, Ka näival heledusel pole viga: 6.9 tähesuurust.

Galaktika M81 Suures Vankris on tore teleskoobiobjekt

Nii et M81 tasub üles otsida küll! Isegi binoklist võib piisata. M81 on peagalaktikaks grupis, mille „turuväärtuselt” teiseks liikmeks on M82, heledus 8.4 tähesuurust, kaugus Maast samuti umbes 12 miljonit valgusaastat. Seda galaktikat loetakse irregulaarseks, kuid siiski on osavad uurijad seda külje pealt uurides ka spiraalharusid leidnud. Irregulaarsus on seesama „räsitud olek”, mille eest tuleb arve saata M81-le. Muuseas, tuleks korrata, et, miks mitte ka meie ei peaks siiski arveid kosmosesse lennutama: (pöörd)väärtuslik rohepööre vajab ju üha uusi finantseerimisi!

Irregulaarseks peetav galaktika M82

M82 puhul väärib märkimist suur tähetekke kiirus, eriti galaktika tsetraalsemas osas. Uusi tähti tekb M82 keskme lähedases piirkonnas ligi 10 korda tempokamalt kui terves Linnutees kokku. Võimalik, et ka siin on „süüdi” M82 naaber,M81. Veel paistab M82 silma väga omapäraste „raadiokõrvadega”. Raadiogalaktikaid teatakse ammu, kuid M82 on selleski aspektis kuidagi iseeäralik. Eks tuleb uurimisi jätkata. M81 ja M82 paari on põhjust veel ka allpool hea sõnaga mainida.

Märkus. Tähtede täpsete nimede kirjapilt on mõneti „vabameelne”. Nt Phekda on sageli tähistatud ka nii: Phecda.

12. aprill…

… on kosmonautikapäev. Sel päeval, 1961. aastal tegi kuulus Juri Gagarin esimese inimesena kiire tiiru ümber Maa. Lend kestis 108 minutit ehk 1 tund ja 48 minutit. Maksimaalne kõrgus maapinnast ulatus 327 kilomeetrini. Kui midagi võrdluseks tuua, siis kuulus rahvusvaheline kosmosejaam ISS „kõigub” kuskil 350 ja 450 km kõrguse vahel ning Hubble kosmoseteleskoop paikneb peaaegu 600 km kõrgusel. Ometi saab Gagarini lendu siiski kosmoselennuks pidada. Tänapäevaks meile ringiga lääne poolt tagasi jõudnud Nõukogude absurdi-propaganda suutis seda sündmust üliaktiivselt kajastades veidi ka irvitamise objektiks muuta, kuid Gagarini lend oli kõigest hoolimata märgiline. Ikkagi esimene inimene, kes osales enneolematus inimeksperimendis ning suutiski raketitehnika abil Maa külgetõmbejõudu osaliselt üle mängida ning lisaks ka kosmosest elusa ja tervena tagasi tulla. Koeraga nimega Laika mõni aasta varem tehtud kosmose-eksperiment isegi ei eeldanud Maale tagasijõudmist. See oli tõesti julm eksperiment. ilma igasuguse naljata.

Jälle ka komeediteemal

Kui mitmes kord see juba on suhteliselt lühikese aja vältel. Jälle loodetakse ühe Päikesele läheneva komeedi peale. Seekordne komeet 12P/Pons-Brooks võib siiski osutada veidi, kuid mitte vist palju tõsisemaks tegijaks.

2024. aasta kevade komeet 12P/Pons-Brooks

12P/Pons-Brooks on lühiperioodiline komeet, perioodiga 71 aastat. Tiirlemisperiood ümber Päikese tundub siiski pikk, kuid komeetide puhul võivad perioodid ulatuda sadade tuhandete aastateni. Sealt edasi on omakorda vaid lühike samm olukorrani, kus paljud komeedid käivad Päikese läheduses ära vaid ühe korra, „tukkudes” enne ja pärast seda nähtamatuna Päikesesüsteemi hõreda perifeeria moodustava Öpik-Oorti pilves. Muidugi ei käi paljud Oorti pilve komeedid üldse Päikest (ja Maal pesitsevat vaatlejat) „narrimas”.

Komeet 12P/Pons-Brooks avastati kuulsal „Prantsuse Muskus käimise” aastal, 12. juulil 1812 avastajaks Pons. Brooks’i nimi lisadus 1883. aastal, kui viimane sama komeedi sõltumatult eelmisest lähenemisest ja selle uurijatest uuesti avastas. Hiljem on sama komeet periheelis käinud veel kahel korral.

Komeedi 12P/Pons-Brooks orbiidi tasand ei ole lähedane ekliptika tasandiga

Komeet on lühiperioodiline ning selliste komeetide orbiidid asuvad sageli ekliptika tasandi läheduses. Käsitletava komeedi puhul seda küll öelda ei saa, kuna orbiidi kaldenurk ekliptika tasandiga on 74 kraadi. Arvatavasti on see komeet suhteliselt hiljuti planeetide (loe: Jupiteri) mõjul lühiperioodilisse lõksu sattunud ja orbiidi kaldumine edaspidi ekliptika tasandi suunas seisab veel ees.

Komeet 12P/Pons-Brooks ja tähistaevas. Komeedi näiv orbiit on kujutaud nõrga rohelise joonega. Rohelisega on märgitud ka komeedi asukohad konkreetetel päevadel ning kuudel. Kollane joon on ekliptika.

Komeet asub kuu esimeses pooles Jäära tähtkujus ja läheneb sellelesamale „paharetist komeedijahtijale” Jupiterile. Nurkvahekaugus komeedi pea ja Jupiteri vahel on minimaalne 13. aprillil (3 kraadi). 11. ja 12. aprillil peaks komeedi saba minema üle Jupiteri (11-ndal lisaks ka tsentraalse täpsusega üle Uraani). Komeedi heledus kasvab ka: kuu algul 1, aprillil, on see ette hinnatud olema 5.1 tähesuurust ja objekt asub õhtul Jäära tähest Hamal (alfa Ari, 2.1 tähesuurust), 1.5 kraadi vasakul.

13-ndaks kuupäevaks, Jupiterist möödumise ajaks peaks komeedi heledus olema 4.5 tähesuurust. Heleduse mõttes peaks komeeti siis palja silmaga nägema küll, ehkki heledus hajub punktallikatega võrreldes rohkem laiali. Kehvaks teeb asja aga see, et komeet loojub 13. aprillil vaid 2 tundi ja 10 minuti pärast Päikest. Seetõttu pole komeedi nägemine madalas taevas ehakuma ligiduses eriti optimistlik. Kuu algul on selles osas asi parem, kuna komeet loojub peaaegu 4 tundi Päikesest hiljem. See-eest aga on heledus madalam. Nokk kinni, saba lahti, nagu tihti juhtub.
Siiski, on ka neid, kes pakuvad komeedile veidi suurmat heledust, maksimumiga 3.7 tähesuurust.

Üks häda lisandub veel; seda kasvava Kuu näol. Kitsas Kuu, komeet ja Jupiter kohtuvad 10. aprillil. Järgnevatel õhtutel küll Kuu eemaldub, kuid muutub üha heledamaks. Jälle on komeet kannatavaks osapooleks.

Edaspidi, peale Jupiterist möödumist loojub komeet üha rutemini ja kaob paraku veelgi kindlamini nähtavalt.

Eks aprilli edenedes saab üht-teist selgemaks, milline selle komeedi nähtavus ehk heledus tegelikult on. Periheeli aeg on 21. aprillil, heledust ennustatakse 4.4 tähesuurust. Selleks ajaks on komeet siirdunud üleni Sõnni tähtkujju. Edaspidi hakkab ka heleldus vaikselt „alla võtma”. Kuu lõpus loojub komeet juba samal ajal kui Päike.

Muuseas, lootusi pannakse komeedi nägemise võimalusele 8. aprilli päeval, päikesevarjutuse ajal. Täisvarju riba kulgeb üle Põhja-Ameeerika, nii et soodsaid kohti vaatlusteks peks leidma (kui need pole just „ära-tule”-piirkondadeks muutuda lubatud „rikastava erinevuse” mõttes püstirikkaks saanud anarhiasaared); ilma osas peab muidugi samuti vedama nagu alati.

Päev pärast ametlikku ning sõbralikku kohtumist Jupiteri ja komeet 12P/Pons-Brooksiga 10. aprillil on Kuu juba järgneval õhtul, 11. aprillil, kenasti näha Taevasõela täheparve kõrval. Samal ajal on Kuu vaid 4 ja poole kraadi kaugusel teisest komeedist 13P/Olbers. Tõsi küll, see komeet on vaid 10. tähesuuruse tuhm tähesarnane objekt, saba ei maksa teleskoobigagi otsida. Antud komeet on perioodi pikkuse osas (kuid ainult selles osas!) peaaegu 12P/Pons-Brooks-i kaksikvend, periood on 69 aastat. Periheeli jõuab see komeet tänavu 30. juunil. Komeet on selleks ajaks loojumatu ja paikneb Ilvese tähtkujus, kuid seda palja silmaga vaadelda pole ikkagi lootust (periheelis pakutakse praegu heledust 7.0 kuni 7.5 tähesuurust), valged ööd sinna juurde.

Muuseas, igal kellaajal ja aastaajal leidub päris mitmetes suundades taevas alati komeete, kuid… Uurisin hiljuti kolme suvaliselt valitud komeedi andmeid ning nende näivateks heledusteks olid kahel juhul 18. ja kord 19. tähesuurus. See asjaolu ei muuda neist objektidest lähemalt rääkimist eriti huvitavaks jututeemaks.

Kui mõni komeet muutubki mõneks ajaks muljeltavaldavalt heledaks, siis pahatihti kaasneb sellega taevasfääril Päikese lähedal paiknemine ja jälle on huvilised narriks tehtud. Sellinegi järjekordne „pesemata lumekobakas”, on Päikesele lähenemas ning eks kevade ja suve edenedes selgub, mis siis temaga saab.

Külastaks mõnda komeeti?

Mehitatud ja isegi mehitamata kosmoselendudega Maast kaugele eemale lendamisega pole just parim hetkeseis. Ei ole meist veel rändajaid isegi lähimate, vaid mõnede valgusaastate mastaabis paiknevate Päikese naabertähtede vahel.

Hulga väiksemate mastaapide tõttu on Päikesesüsteem siiski lootustandvam piirkond seoses mehitamata kosmoseaparaatide jõudmisega isegi Pluutoni ja pisut kaugemalegi. On külastatud ka mõnda komeeti, Kuust rääkimata.

Kuu puhul leidsimegi lõpuks taevakeha, kuhu ka inimene on jõudnud. Kuid kui ootaks komsosevallutamise jätkuteel mõnda lähedalt möödauhavat komeeti? (Siiski poleks vaja 1908. aasta Tunguusi avarii-komeedi taolist, selline tuleks meile liialt lähedale.) Raske ettevõte siiski, arvutused ja raketiehituse peab tegema väga täpselt ning mis veel hullem, päris kiiresti.

Oletame siiski, et kosmoseprogramm on tehtud ja rakett valmis ja läheb sõiduks. Kosmonaut kargab uljalt komeedi pinnale. Nüüd tuleb olla aga ettevaatlik: kiiresti joosta ja pikki hüppeid teha ei tasu, kuna teine kosmiline kiirus komeedil võib ühtäkki ületatud saada. Eksisteerib ka võimalus, et kosmosnaut võib sattuda ise komeedi tehiskaaslaseks. See poleks ikkagi samuti meeldiv väljavaade. Tugev jalgade trampimine komeedil on omakorda selles mõttes ohtlik, et ühtäkki võib maapind, st komeet, mitte ainult pindala, vaid ka ruumala mõttes tükkideks pudeneda. Jällegi osutuks komeedil jalutaja korraga avakomsoses viibijaks. Tõsi, abi oleks nööriga raketi külge sidumisest. Raketi algne maandumine (st komeedindumine) oleks mõistagi ülipeen ja aeganõudev töö. Ning isegi kui komeet jääb selle käigus terveks, on siiski suur probleeem, kuidas käivitada piisavalt reaktiivjõudu tagasi pöördumiseks (kergekaaluline komeet saab siis ju samuti vastassuunas liikumise lisaimpulsi). Nii et isegi laost valmis raketi väljaostmisel tasub komeedi-lennu otstarvet põhjalikult kaaluda.

Siiski, ega me ju ei tea, võib-olla siiski on kellelgi salajasi komeedi-rännu kogemusi. Oleks ju igati vahva, kui keegi astuks kapist välja ning pajataks oma isiklikke kosmosemuljeid nagu nt Vikenti Liblikas naaberkülast, kes kätega igas suunas vehkides ja aeg-ajalt hävituslennuki pikeerimist imiteerides oma hiljutises sisutihedas, kujundlikus ning metafooridest kubisevas kõnes seletas, kuidas ta olla endale vahukulbiga kohvi keedupotist kruusi tõstnud.

Kvasarid

Seal tähises-tähises taevas,
üks salalik- kauge objekt.
Kahtlane kiirgus sealt laekub,
kus spektrijoonest saab mets!

Kuniks ööd on veel kevadiselt pimedad, sobiks veel ühel pikka aega küllalt hämarana püsinud teemal rääkida.

Esiteks hakati otsima optilisi vasteid suhteliselt tugevat kosmilist raadiokiirgust emiteerivatele objektidele. Nii avastati raadiogalaktikad, kus raadiokiirgust lähetav piirkond kippus ulatuma oluliselt suuremale piirkonnale kui optikas leitud vaste. Kuid ärme neile praegu suurt rõhku asetame.

Alates 1960. aastast hakati raadiokiirguse järgi leidma optilises lainealas esmapilgul justkui tavalisi tähti. Esimene avastatu sai katalooginimeks 3C 273. Selliseid tähti spektraalselt edasi uurides hakkas aga kiiresti silma, et taolised, Maalt vaadates küllat tuhmid, kuid siiski tavaliste tähtedena paistvad „raadiotähed” on väga imelike spektritega, mida ei suudetud ühegi aatomi (ega molekuli) laoboratoorse spektriga seostada. (Spekter on uuritava objekti kiirguse jaotus lainepikkuste (või sageduste) järgi.) Selliseid saladuslikkuse loori taha jääma kippuvaid objekte kogunes rohkem kui üks.

Suur samm edasi astuti 1963. aastal, kui ühel sellisel objektil, just sellelsamal esma-avastatul 3C 273, õnnestus M. Schmidti nimelisel uurijal need imelikud heledad jooned ära tuvastada: tegu oli kõige lihtsama ja rikkalikuma aine, vesiniku nn. Lymani seeria joontega. „Viga” oli selles, et need jooned asusid ootamatult hulga „maad” pikematel lainepikkustel kui „tarvis”. Nüüd oli lõng üles võetud ja tundmatud kiirgusjooned (kogu vesiniku Lymani seeria, mõnede muude ainete jooni ka) pandi paika ka teiste vaadeldud, kvasarite aunimetuse saanud objektide, spektrites. Kõigil neil esines ülimalt suurel määral spektrijoonte nihe, nn punanihe. Suur punanihke väärtus viitas omakorda, et kvasarid peavd asuma ülimalt suurtel kaugustel. Kuid mida siit järeldada saab? Võrdlevad vaatlused ja arvutused näitasid, et kvasarite absoluutsed ehk tõelised heledused peavad olema ligi paarkümmend korda suuremad suurimate teadaolevate hiidgalaktikate absoluutsetest koguheledustest!

Kvasarijahist teleskoobiga

Muide, seesama kvasar 3C 273 jäi pikaks ajaks näiva heleduse poolest heledaimaks kvasariks taevas ning arvestades ka selle absoluutset heledust (ikkagi täiesti „ausa” kvasari mõõtu kvasar), võib seda ka praegu heledaimaks pidada. Kvasari näiv heledus on 12.9 tähesuurust ja see paikneb Neitsi tähtkujus, eks sellepärast see teema just nüüd, aprillis, saigi üles võetud.

Püüame siis selle kvasari justkui kuidagi kinni ka. Asub see Porrimast (gamma Vir (3.4 tähesuurust)) 2.6 kraadi loodes (lõunakaares asumise korral ülal ja paremal). Kvasar 3C 273 paikneb 3 kraadi kaugusel kagu pool (allpool vasakul) galaktikast M61. Ega siin tegelikult muud targemat teha pole kui kasutada koordinaate.

Alfa: 12h 29m 06s ; delta: 2º 3´ 9´´

Peab siiski tunnistama, et nii tuhmi objekti otsimine ja vaatlemise proovimine pole eriti suurt kasu toov tegevus. On ju ka Pluuto kui teadaolevalt üpris kehvalt, vaid erinevatelt taevafotodelt otsitava taevakeha heledus vaid alla poolteise tähesuuruse väiksem.

Kvasari 3C 273 asukoht ehk vaatesuund Neitsi tähtkujus

3C 273 on ka ühtlasi meile üks lähemaid kvasareid, asudes „vaid” 2.4 miljardi valgusaasta kaugusel. Kilomeetrites tuleb see „veidi” suurem arv, 2 270 000 000 000 000 000 0000, ehk 2.27 korda 10 astmes 22. Tuleb siiski arvestada, et nii suured kaugused Universumis pole päris lihtlineaarselt määratavad, vaid olenevad kasutamiseks valitud Universumi kosmoloogilse mudeli õigsusest. Arvestades ka äsjatoodud märkust, peaks
3C 273 absoluutheledus olema -26.9 tähesuurust, küllaltki kvasarite „harju keskmise” kandis. Kaugust määrava punanihke väärtus z = 0.158.

Kvasarite heledus pole siiski konstantne, see kehtib ka 3C 273 kohta.

Tuleb siiski märkida, et konkurents nii lähima kvasari kui ka heledaima kvasari tiitlile on olemas. Teisalt kiputakse kvasariteks liigitatama ka mõnda lihtsalt aktiivset galaktikat, mille aktiivsus kvasari mõõtu välja ei anna. Eks see piir olegi tegelikult hägune. Praegu teadaolevalt heledaim kvasar (näiv heledus 12.2 tähesuurust) on
4U 0241+61 Kassiopeia tähtkujus. Absoluutne heledus on sellel objektil -25 tähesuurust (seega tegelikult märksa kesisem kvasar kui eelmine). See objekt peab eelnevat arvestades meile lähemal olema ja ongi. Siit omakorda järeldub kohe, et väiksem peab olema ka punanihe: z =0.044, See objekt on Eestis mitteloojuv, asub aprilliöösiti põhjakaares Kassiopeia tähtkujus, laias laastus vastassuunas Neitsi tähtkuju hallata olevale kvasarile 3C 273.

Kvasari 4U 0241 +61 koordinaadid:

alfa: 2h 44m 58s ; delta: 62º 28’ 7’’

Peab siiski tegema möönduse, et selle objektiga on seotud mitmeid segadusi nii koordinaatide kui heleduse osas.

Lähima kvasari au võiks (ehk) riputada objektile: 3C 465 punanihkega z = 0.030. Näiv heledus 13.3 tähesuurust, absoluutne heledus -23 tähesuurust, seega kvasarite mõistes juba üpris kesine. Objekt paikneb Pegasuse tähtkujus, mis on teatavasti aprilliöödel nähtamatu.

Millega on üldse tegu?

Läheme kvasarite uurimise ajaloo suunas tagasi. Tekkis uus küsimus: mis objektid need sellised ikkagi on?
Väliselt justkui tähed, aga palju heledamad võrreldes isegi võimsaimate, sadu miljardeid päris-tähti sisaldavate galaktikatega. Siit hiiliski sisse ka nimetus kvasar. Edasistel tähistaeva inspekteerimistel avastati suhteliselt ootamatult ka kvasareid, mis raadiokiirguses olid suhteliselt nõrgad. Kuid ka need kvasarid kiirgavad ikkagi peaaegu terves elektromagnetlainete diapasoonis. Nii et kõigil kvasaritel on võimsust väga palju ja jääb ülegi! (Kuid hirmu ei tasu siiski tunda, kuna kvasarid asuvad ju väga kaugel. „No mina küll jõuan neil iga kell eest ära joosta!”, nagu Tiguvälja Teet teisipäeval lahvka juures praalis.)

1973. aastast suudeti mõõta ühe kvasari kui „”tähe” normaalsest mõneti suurem kujutis. Sellest alates tulid astronoomid aegapidi järeldusele, et kvasarite puhul peaks tegu olema hoopiski ülikaugete (ja seega noorte) galaktikate väga heledate tuumadega. Alates 1997. aastast on kvasarite ümber olevaid galaktikaid endid ka otseselt selgelt jäädvustatud. Meile paistavad need galaktikad väga tuhmid vaid väga suurte kauguste tõttu. Galaktikate välised osad ei kippunud varem, kehvemate teleskoopide ja kiirgusvastuvõtjate ajastul, lihtsalt sel põhjusel paistma, et need kiirgavad oluliselt nõrgemini kui nende kvasaritest tuumad. Ning ärme unustame, et suhteliste (mitte absoluutsete) heleduste arvestuses (nagu nad peale vaadates tunduvad) on ju ka kvasarid väga tuhmid objektid. Palja silmaga ja õigupoolest ka läbi tavalise amatöörteleskoobi vaadates pole ju kvasareid näha. (Ka siin korduvalt mainitav kvasar 3C 273 oma ümmardatult 13. tähesuurusega on tuhm mis tuhm).

Hubble teleskoobi foto kvasarist 3C 273. Vasakul on näha ka gaasijuga, mis väljub pildil nähtamatust ümbrisgalaktikast.

Kaugused kvasariteni on tõesti ülimalt suured, ega veelgi kaugemalt palju kraami paistmas polegi, kui välja arvata Universumi mikrolaineline taustakiirgus. Kuna kvasarid asuvad tõesti suisa „maailma alguses” ja seda mitte ainult ruumilises, vaid ka ajalises mõttes, on tegu just nimelt noorte galaktikate heledate tuumadega.

Hubble teleskoobi foto kvasarit 3C 373 ümbritsevast galaktikast. Väga hele kvasarist tuum on varjestatud.

Aga mis „loomad” need kvasarid seal kaugete glaktikate tuumades siis ikkagi on? Üldine seletus on, et kvasareid, neid üliaktiivseid ja seetõttu oma olemuselt väga heledaid objekte „kütab” neid ümbritsev üpris tihe laetud osakestest koosnev plasmamaterjal, mis kvasari päris keskmes oleva tsentraalse (ülimalt massivse ja ka väga suurte väliste mõõtmetega) musta augu suunas ülisuure kiirendusega keereldes ja pööreldes langeb. Protsessiga kaasneb lisaks, magnetväljade lahke abiga, ka dünaamiline hõõrdumine. See aspekt põhjustab kiirgumise „hargnemist” peaaegu kõikidele mõeldavatele lainepikkustele (ehk sagedustele). (Kiirused on mõistagi ka suured, kuid kiirguse põhjustab just osakeste suur kiirendus.) Soodsaimad tingimused, et galaktika tuum paistaks kvasarina, ongi just noortel, alles välja kujunevatel galaktikatel, sest veel mitte tähtedeks koondunud materjali ja ka tähti tervikuna, mida must auk neelab, tuuma läheduses leidub.

Meenutame, et kvasarite kiiratavad spektrijooned asuvad uskumatult „valede” kohtade peal. Mainitud hele Lyman-alfa kiirgusjoone laboratoorne lainepikkus on 121,6 nanomeetrit, seega päris kaugel ultavioletses spektripiirkonnas. Esimestel avastatud kvasaritel ol Lyman-alfa joon küll hulga maad „punasemas piirkonnas”, kuid siiski endiselt UV-alas. Leitud on aga kvasareid, mille Lyman-alfa joon on nihkunud optilisse lainealasse ja isegi sealt edasi lähis-infrapunasesse kanti (olles siis juba jälle optilises kiirgusdiapasoonis nähtamatu). Kaugeima praeguseks avastatud kvasari punanihke indeks z = 10.1, sellele vastab hiigelkaugus 13.2 miljardit valgusaastat.

„Lymani mets”

Lyman-alfa (hääldades: “laimani alfa) kiirgusjoon tekib siis, kui vesiniku aatomis siirdub selle ainus elektron esimeselt ergastatud energiatasemelt põhiolekusse. Võimalik on ka vastassuunaline üleminek, sel juhul tekib samal energeetilisel kohal (121,6 nanomeetrit laboritingimustes) hoopis neeldumisjoon, mis viitab mujalt saabunud kiirguse nõrgenemisele.

Nüüd siis siirdume luuletuses lubatud metsa. Uurime jälle Lymani alfa-joont, mis oma suhtelise tugevuse tõttu on oluline „asitõend” kvasarite spektrite mõistmisel.

Kvasarite spektrite uurimisel tekkis nimelt järjekordne küsimus.
Mida kujutab endast Lyman-alfa kiirgusjoonele lisanduv arvukas neeldumisjoonte rivi, mis jääb kiirgusjoonest lühemate lainepikkuste poole? Pikapeale tuli möönda, et ka need neeldumisjooned on tegelikult Lyman-alfa tekkega jooned, kuid miskipärast viitavad nende asukohta väiksematele ja lisaks ka erinevatele punanihetele. See ongi see „Lymani mets”.

Astronoomid on siiski aegapidi välja peilinud, et mainitud neeldumisjoonte võrgustikku ei tekita mitte kauge kvasar ise, vaid neutraalset vesinikku sisaldavad kosmilised gaasipilved, mis jäävad kvasarilt tulevale valgusele ette. Olenevalt kaugusest Maalt vaadates, neelavad need gaasipilved kvasari kiirgust, tekitades ikka selle Lymani alfa joone, kuid sedapuhku neeldumisjoone. Ühe gaasipilve käest vabalt pääsenud footonid kohtuvad kusagil oma teel järgmise, Maale lähema pilvega, siis tekib uus neeldumisjoone komponent jne.

Sellist „metsa” hoolega uurides, kasutades kvasarite intensiivset kiirgust, saab üha täpsemalt kaardistada vesinikupilvede tihedust ja jaotust maailmaruumis ja nii ka tehakse. Teatavasti aga on vesinik Universumis väga tähtis aine, mille järgi saab ennustada uute tähtede tekkevõimalusi ja võrrelda seda olemasolevate ning juba kustunudki tähtede arvukusega. Kuid see on juba pika ja mitmeastmelise täheteaduse tegemise näide.

Kõige kaugemate avastatud kvasarite korral (punanihkest tulenev kauguse mõõt z = 6 või veelgi rohkem) on lühemalaineline spekter alates Lymani kiirgusjoontest teistsugune kui äsja sai kirjeldatud (õieti nagu „põlegi” teist!), see viitab juba teistele, veel üldisematele kosmoloogilistele põhjustele.

Kvasarite väiksemad vennad

Kas ka meile lähemal esineb kvasareid? Esineb, kuid vaid nende „kergemate versioonidena”. Need on tuntud mikrokvsaritena, aktiivsete galaktikatena, osa neist nimetatakse Seyferti I või Seyferti II tüüpi glaktikateks. Osa aktiivsetest galaktikatest on tuntud suure ruumilise ulatusega raadiogalaktikatena. Nende objektide lähem käsitlus ei paista siiski käesolevasse loosse ära mahtuvat. Muuseas, aktiivsete galaktikate aspektis tuleb jälle kord nimetada galaktikat M81 seoses tuuma piirkonnas toimuvaga, samuti ka selle väga huvitavaks tähetekkepiirkonnaks osutuvat naabergalaktikat M82. Tundub, et need galaktikad on koguni üksteisega kokku põrganud (st üksteisest läbi liikunud) ning selle kokkupõrke „järelkajad” on siiamaani jälgitavad.

Aktiivsetes galaktikates tuumade „põrgukatel” küll keeb, kuid mitte nii intensiivselt kui kvasarite puhul. Galaktikad, need meile lähemad kui kvasar-tuumadega galaktikad, on ühtlasi ka vanemad ja nende keskmete lähedalt on põhiline materjal juba tsentraalsesse musta auku neelatud või ka enne seda „ohutus kauguses” tähtedeks saanud. Tõsi küll, asi oleneb ka vaatesuunast. Kui vastavat galaktikat täpselt külje pealt vaadata, ei paista ka kvasar „päris „kvasarina”. Samas, nii lähedastel kui ka suhteliselt suurematel kaugustel Maast (ühtlasi Päikesest ja ka Linnuteest) ei ole kvasareid siiski avastatud. Ju siis nii lähedases ruumis (ja ajas) kvasareid ikkagi pole.

Kvasari „jäänuk”, must auk, on olemas ka täiesti nn rahulike galaktikate keskmetes, meie Linnutee sealhulgas. Mingil määral toimuvad kvasari-taolised protsessid siiski ka sellistes galaktikates, kuid „intensiivuse nupp” on kõvasti maha keeratud olekus. Ka mõne massivsema tähtede kerasparve keskmes on must auk, ega needki saanud täiesti „näljas olevatena” tekkida..

Uudiseid rohepöörde rinnetelt

Kvasari saaksime aga ise teha küll! Nt Andromeeda galaktika (kuigi aprilliöödel kahjuks kehvas asendis) on niigi ilus, teeksime ta õige tema tuuma (uuesti) kvasariks muutmisega veel oluliselt ilusamaks! Selleks oleks vaja lihtsat tööd: võtame mõne teise galaktika, nt kaks Andromeeda elliptilist kääbuskaaslast M32 ja M110. Vaja on puistata neist esmalt üks, siis kohe sujuvalt ka teine aegamööda Andromeeda põhigalaktika, M31, tsentrilähedase piirkonna suunas laiali. Juurdepuistetava piirkonna valikul tuleb küll päris täpne olla, samuti on oluline ka puistamise kiirus, nii et jukerdamist omajagu oleks, aga lõpptulemus saaks ju uhke! Paar isikut on siiski selle idee kohta öelnud, et „midagi on pildil valesti”, aga ega siis saa ka uskuda kõike, mida sulle räägitakse. „Peaasi, et pipar oleks lahustunud ja pööre oleks roheline!” nagu ütleb alati Poldivälja Paavel, kui ta järjekordse mutri on puruks keeranud ja õigus kah!

Viimati tsiteeritud lause kõikehaarava sügavuse ja ulatuse tõttu võeti Paavel muuseas ka Helsingi Ülikooli audoktorite konkurentsitihedasse järjekorda. Kusjuures on lootust, et lähikuudel võib asi ka asjaks saada. Kuigi see polnud hädavajalik nõue, panime siiski veel omalt poolt külakogukonna otsusega Paavli kindluse mõttes ka põhikooli lõpueksamitele kirja.
Paavel on ju Ilmeni Internaatkodust ka juba ammu väljas, väljakirjutamise ametlike dokumentidega tegeleme samuti hetkel hoolega.

Soovides Poldivälja-mehale tema peatsel akadeemilisel kõrgpilotaažil seiklemisel edu, peaks üldiselt vist tasapisi hakkama jutulõnga kokku sõlmima.

Noppeid ühest tavalisest füüsika tunnist

„Austatud klass, järgmine tunniteema on: „Rasked esemed, allakukkumine ja gravitatsioon”. Vastajaks on õpilane Kiir ja küsimuse esitajaks härra Laur. Palun.”

„Aitäh, lugupeetud köster. Lugupeetud õpilane Kiir. Küsimus. Kas üles tõstetud raske ese kukub gravitatsiooni mõjul alla, kui see lahti lasta? Palun vastake mulle konkreetselt ja selgelt jah või ei ning ma palun, ärge ajage seosetut juttu nagu te seni olete alati ajanud. Aitäh.”

„Aitäh. Vastates teie küsimusele, peame me kõik võimalused laual hoidma. Ma ei saa eseme eest vastata, peate küsimusega eseme enda poole pöörduma. Esemed on muide väga jutukad, olen isiklikult nendega paljudel koosolekutel, veel enam aga omavahel vestelnud. Teie vihje gravitatsioonile on väga kaval ja te püüate mind rünnata, aga me ei tea mitte kunagi, millal gravitatsioon katkeb, ma olen teile sellest juba mitu korda rääkinud ja kas te olete ikka päris kindel, et te lasete eseme lahti või ainult lubate seda? Kas te võite mulle vastata, et te ikka lasete eseme lahti?? Vastake!!! Aitäh!”

Aitäh. „Mul on küsimus tunni toimumise kohta härra kõstrile. Kuulsite ise: Kiir keeldub küsimusele vastamast ja esineb selle asemel täiesti segase jutuga. Ma ei saanud Kiirelt vastust, palun kutsuge ta korrale ja käskige vastata!” Aitäh.