Astronoomia.eePostitused sildiga '' «

Praetud muna meenutav kollane hüperhiid

Taavi Tuvikene — Wed, 05 Oct 2011 07:33:30 +0000

Astronoomid said ESO VLT teleskoopi kasutades pildi võrdlemisi haruldasest tähest, kollasest hüperhiiust ja seda ümbritsevast hiiglaslikust kahekordsest tolmümbrisest. Tänu sarnasusele praemunaga sai objekt hüüdnimeks Praetud Muna udukogu.

Kollane hüperhiid IRAS 17163-3907 asub meist ligikaudu 13 tuhande valgusaasta kaugusel. Tähe läbimõõt on umbes 1000 Päikese läbimõõtu ja tema heledus ületab Päikese heleduse 500 000 kordselt. Kui selline täht asuks meie Päikesesüsteemis, siis Maa oleks sügaval tähe sisemuses, Jupiter jääks parasjagu tähest väljapoole ning sisemine tolmümbris hõlmaks kõiki planeete ning osa komeetidest. Välise tolmümbrise raadius on umbes 10 000 astronoomilist ühikut.

Kollased hüperhiiud on oma evolutsiooni lõppfaasis olevad massiivsed tähed, mis on põletanud ära nii vesiniku kui heeliumi ning mis lõpetavad oma elu supernoovadena.

Praetud Muna udukogu: kollane hüperhiidtäht IRAS 17163-3907 ja tema kahekordne tolmümbris. Pilt: ESO / E. Lagadec

Galaktikad arenevad rahulikult

Elmo Tempel — Fri, 15 Oct 2010 09:49:07 +0000

Uued ESO VLT vaatlused näitavad esmakordselt, et galaktikad võivad varases Universumis areneda ka rahulikult – noored galaktikad imevad endasse külma gaasi, mis täitis kogu varajase Universumi. Pidevalt galaktikasse langev külm gaas võimaldab galaktikal uusi tähti toota ning suuremaks kasvada. Esimese paari miljardi aasta jooksul suurenes tüüpilise galaktika mass dramaatiliselt ning see ongi üks aktuaalsemaid probleeme tänapäeva astrofüüsikas.

Esimesed galaktikad tekkisid, kui Universum oli alla ühe miljardi aasta vana. Esialgu tekkinud süsteemid olid tunduvalt väiksemad kui tänapäeval vaadeldud suured galaktikad nagu näiteks Linnutee või Andromeeda galaktika. Seega galaktikad oma arengu käigus kasvavad oluliselt. Üheks põhjuseks, miks galaktikad pidevalt suurenevad, on kindlasti galaktikate põrked. Galaktikate põrgete olemasolu on vaatlustest väga hästi teada ning varases Universumis, kus põrked olid sagedasemad, võimaldas see galaktikatel küllaltki kiiresti kasvada. Ometi ei suuda galaktikate põrked seletada kõikide galaktikate teket – üheks näiteks on mõhnata galaktikad, kus ei ole otseseid jälgi galaktikatevahelistest põrgetest. Seega on galaktikate arenguks pakutud ka teisi, põrgetest märksa rahulikumaid teid.

Üheks põrgetele alternatiivseks teeks on pakutud külma gaasi langemist noortesse galaktikatesse varajases Universumis. Astronoomide töörühm, kasutades ESO VLT teleskoopi, testiski seda hüpoteesi. Varajane Universum on täidetud peamiselt vesiniku ja heeliumiga ning kui see gaas langeb galaktikatesse, siis see on ideaalseks allikaks tähetekkele. Senini ei ole sellele hüpoteesile veel vaatluslikult kinnitust leitud.

Uued tulemused VLT andmetest näitavad selgelt, et gaasi akretsioon noortesse galaktikatesse toimub ning selle tulemusena on galaktikates aktiivne täheteke, mis omakorda võimaldab galaktikatel kiiresti kasvada. Saadud tulemus omab suurt tähtsust galaktikate tekke mõistmisel, kuna see andis esmakordselt kinnitust, et galaktikate areng varajases Universumis võib toimuda ka rahulikumat teed pidi.

Uurimust, mis viis antud avastuseni, alustati sellest, et valiti hoolikalt välja kolm galaktikat, kus ei olnud jälgi galaktikatevahelisest interaktsioonist. Valitud galaktikad olid pealtnäha tavalised, aeglaselt pöörleva kettaga ning nad asusid umbes kahe miljardi aasta vanuses Universumis.

Tänapäevastes galaktikates paiknevad rasked elemendid (raskemad kui vesinik ja heelium) peamiselt galaktika keskosas. Valitud kolmes galaktikas oli galaktika keskel raskeid elemente vähemuses ning galaktika keskel toimus ka aktiivne täheteke. See fakt näitab, et gaas, mis galaktika keskel täheteket põhjustab, on pärit galaktikat ümbritsevast gaasipilvest, kus raskete elementide sisaldus on väga väike.

Antud uurimus on samm lähemale galaktikate tekke mõistmisele ning näitab meile kindlalt, et galaktikad võivad tekkida mitmel viisil.

Allikas: Growing Galaxies Gently
Teadusartikkel ajakirjas Nature: Gas accretion as the origin of chemical abundance gradients in distant galaxies (PDF)

Elegantne galaktika infrapunases valguses

Elmo Tempel — Thu, 23 Sep 2010 06:16:31 +0000

ESO Väga Suure Teleskoobiga (VLT) tehti senini parim pilt galaktikast NGC 1365 infrapunases valguses. NGC 1365 on ilus varbspiraalne galaktika, mis asub Fornaxi galaktikate grupis umbes 60 miljoni valgusaasta kaugusel maast.

NGC 1365 on üks paremini uuritud varbspiraalne galaktika, kuna ta on oma olemuselt peaaegu täiuslik varbspiraalne galaktika – galaktika keskel on näha ilus sirge varb, mille kummastki otsast ulatub välja prominentne spiraalharu. Päris galaktika keskosas on näha veel teine spiraalharu ning kogu galaktikat läbib ka selgelt eristuv tolmuriba.

Galaktika NGC 1365 infrapunases valguses. Foto: ESO VLT.

Galaktika NGC 1365 võrdlusena nähtavas (vasakul) ja infrapunases (paremal) valguses. Foto: ESO VLT.

Loe lisaks: An Elegant Galaxy in an Unusual Light

ESO astronoomid avastasid planeedirikka planeedisüsteemi

Jaan-Juhan Oidermaa — Wed, 25 Aug 2010 09:31:02 +0000

Euroopa Lõunaobservatooriumi astronoomid leidsid planeedisüsteemi, kus Päikese-sarnase tähe HD 1080 ümber tiirleb vähemalt viis planeeti ning vihjeid leidub veel kahe olemasolust, kirjutab Jaan-Juhan Oidermaa Eesti Füüsika Portaalis.

HD 1080 asub Maast umbes 127 valgusaasta kaugusel ning on üks teadaolevast viieteistkümnest eksoplaneedisüsteemist, kus on rohkem kui kolm planeeti. Kui vaatlusi kinnitatakse, asub leitud süsteemis seitse planeeti, mis teeb sellest planeedirikkaima avastatud süsteemi. Planeedid tiirlevad oma ematähe ümber sarnases formatsioonis nagu Päikesesüsteemi planeedid, ent rohkem kokkusurutud orbiitidel.

Avaldatud uurimuse põhiautor Christophe Lovis võttis pressiteates uurimuse kokku sõnadega: “Me oleme arvatavasti leidnud süsteemi, kus tiirleb kõige rohkem planeete, kui on seni avastatud.” Töörühma uurimus põhineb kuue aasta jooksul VLT HARPS-i spektrograafi abil tehtud 190 vaatlusel. Instrument võimaldab astronoomidel mõõta tähe võbelemist, mida põhjustab selle ümber tiirlevate planeetide gravitatsiooniline tõmme.

Üks kahest potentsiaalsest planeedikandidaadist arvatakse olevat Saturni-sarnane planeet, mille tiirlemisperiood on 2200 päeva. Teine aga võib osutuda Maale lähedaseima massiga planeediks, mis kunagi avastatud, kaaludes ainult 1.4 Maa massi. Ent planeet asub tähele väga lähedal ning selle aasta kestab vaid 1.18 päeva. “Objekt põhjustab tähe liikumiskiiruses ainult 1 m/s suurust võbelemist, mis on aeglasem, kui käimiskiirus, ning seega on seda väga raske mõõta,” ütles töörühma liige Daien Segransan.

Planeet on arvatavasti väike ning kivine, olles seega sarnane hiljuti avastatud planeedile Corot-7b, mis tiirleb ühe teise tähe ümber. Päevased temperatuurid küünivad mõlemal 2200 kraadini Celsiuse järgi, mil planeedi ööpoolsel küljel on külma kuni 210 kraadi.

Planeedisüsteem on veel mitmel põhjusel unikaalne. Viis Neptuuni-sarnast planeeti tiirlevad orbiitidel, mille raadius ei ületa Marsi oma. Seega on süsteemi siseosas rohkem planeete ning need on massiivsemad kui Päikesesüsteemis. Samuti ei ole planeedisüsteemis Jupiteri-sarnast gaasihiiglast. Kuid kõik planeedid tiirlevad peaaegu ringikujulistel orbiitidel nagu Päikesesüsteemis.

Süsteem kinnitab ka mitmeid seniseid astronoomide hüpoteese. Kasutades nii äsjaavastatud kui ka varasemate leitud planeedisüsteemide andmeid, selgus, et planeetide asukohad näivad järgivat regulaarset mustrit, mida tuntakse Titius-Bode’i seaduse nime all. See omakorda viitab sellele, et kõik planeedisüsteemid järgivad tekkides sama kulgu. Samuti kinnitab süsteem teooriat, mille kohaselt asuvad massiivsemad planeedisüsteemid raskemate ning metallirikkamate tähtede ümber.

Uurimustulemused tehti Haute-Provence’i observatooriumis toimunud konverentsil teatavaks vaid paar päeva enne NASA Kepleri töörühma konfidensiaalsuslepingu lõppemist. Selleks neljapäevaks on planeeritud pressikonverents, kus arutatakse “väga intrigeerivat planeedisüsteemi”. Nii või teisiti, tsiteerides ESO pressiteadet: “Eksoplaneetide teaduses on alanud uus ajajärk, kus uuritakse kompleksseid planeedisüsteeme, mitte üksikuid planeete.”

Allikas: ESO: Richest planetary system discovered.

Teadusuudis Eesti Füüsika Portaalis: ESO astronoomid avastasid planeedirikka planeedisüsteemi

Miks enamus kaugeid galaktikaid on nähtamatud?

Elmo Tempel — Thu, 25 Mar 2010 11:33:53 +0000

Astronoomid on tähele pannud, et enamustes väga kaugete galaktikate taevaülevaadetes jääb suur osa (90 protsenti) galaktikatest meile nähtamatuks. Kasutades ESO VLT (Very Large Telescope) teleskoope, on õnnestunud antud küsimusse natuke rohkem selgust tuua.

Väga kaugete objektide vaatelmiseks kasutavad astronoomid tihti tugevaid emissioonijooni. Üheks selliseks on Lyman-alfa joon, mis tekib ergastatud vesiniku aatomi minekul põhiseisundisse. Tugevad emissioonijooned paistavad kaugele ning me peaksime olema võimelised neid nägema. Siiski, praegustes Lyman-alfa taevaülevaadetes on leitud ainult väike osa eeldatavatest galaktikatest.

See, et osades galaktikates Lyman-alfa jooni ei esine ning nad peavadki meile nähtamatud olema, on astronoomidele teada juba pikka aega. Kuid siiani ei oldud vaatluslikult kindlaks tehtud, kui suur osa galaktikatest siiski nähtamatuks jääb. Kasutades VLT teleskoope, vaadeldi ühte konkreetset taeva piirkonda nii Lyman-alfa kui ka H-alfa piirkonnas. Nende kahe vaatluse koosmõjul õnnestus astronoomidel välja selgitada, et umbes 90 protsenti kõigist galaktikatest kaugetes taevaülevaadetes jäävad meile Lyman-alfa piirkonnas nähtamatuks

Põhjus, miks me enamusel kaugetest galaktikatest Lyman-alfa jooni ei näe, seisneb selles, et Lyman-alfa footonid interakteeruvad tähtedevahelise gaasi ja tolmuga ning seetõttu ei jõua nad meieni.

Kokkuvõtteks võib öelda, et nüüd, kus me teame, kui palju galaktikaid meil tegelikult kaugete galaktikate taevaülevaadetes jääb nägemata, me saame luua palju täpsema pildi kosmosest ning sellest, kuidas täheteke Universumis on arenenud.

Allikas: Explained: Why many surveys of distant galaxies miss 90% of their targets (ESO pressiteade)

Kõige primitiivsemad tähed väljaspool Linnuteed on paljastatud

Elmo Tempel — Thu, 18 Feb 2010 10:14:19 +0000

Pärast mitmeid aastaid edutuid otsinguid on lõpuks üles leitud kõige primitiivsemad tähed väljaspool Linuutee galaktikat. Uued vaatlused ESO VLT (Very Large Telescope) teleskoobiga aitasid lahendada meie galaktika lähiümbruses kõige vanemate tähtede probleemi, mis on ülimalt oluline mõistmaks esimeste tähtede teket Universumis.

Primitiivsed tähed on tekkinud vahetult pärast Suurt Pauku, umbes 13,7 miljardit aastat tagasi. Tüüpiliselt on nendel tähtedel vesinikust ja heeliumist raskemate elementide sisaldus umbes tuhandik sellest, mis on Päikesel. Kuna astronoomias nimetatakse kõiki vesinikust ja heeliumist raskemaid elemente metallideks, siis selliseid primitiivseid tähti nimetatakse ka väga metallivaesteks tähtedeks. Sellised tähed on väga haruldased ning peamiselt on neid vaadeldud meie Linnutee galaktikas.

Praeguse arusaama järgi tekivad Linuutee-sarnased galaktikad väiksemate galaktikate ühinemisel. Seega Linnutees vaadeldud ekstreemselt metallivaesed tähed tekkisid algselt kääbusgalaktikates, mis hiljem ühinesid meie galaktikaga. Selle teooria kohaselt peaks selliseid primitiivseid tähti esinema ka teistes meie Linnuteed ümbritsevates kääbusgalaktikates. Viimaste aastate aktiivsed otsingud ei ole senini selliseid tähti Linnutee lähiümbrusest leidnud.

Kasutades uusi ESO VLT spektraalseid vaatlusi ning modelleerides tähe spektreid, õnnestus astronoomidel siiski avastada ekstreemselt metallivaesed tähed neljas Linnutee kääbuskaaslases: Fornaxi, Sculptori, Sextansi ja Carina kääbusgalaktikas. Need avastatud tähed kinnitavad meie arusaama esimeste tähtede ja galaktikate tekkest.

Allikas: No Place to Hide: Missing Primitive Stars Outside Milky Way Uncovered

Esimene spekter ümber kauge tähe tiirlevast planeedist

Taavi Tuvikene — Wed, 13 Jan 2010 20:40:03 +0000

Astronoomidel õnnestus esimest korda otseselt registreerida eksoplaneedi spekter, mis on uueks verstapostiks väljaspool Päikesesüsteemi asuvate planeetide uurimisel. Varem on eksoplaneetide spektreid saadud vaid kaudselt, uurides tähelt tulevat valgust planeedi varjutuse ajal ning võrreldes seda väljaspool varjutust mõõdetud spektriga.

Eksoplaneedi HR 8799 c spekter. Allikas: ESO / M. Janson

Värskelt avaldatud uurimuses saadi spekter noore tähe HR 8799 ümber tiirlevast hiidplaneedist. Teadaolevalt on tegemist kolmest planeedist koosneva süsteemiga: 7 kuni 10 Jupiteri massiga planeedid tiirlevad ümber ematähe 20 kuni 70 astronoomilise ühiku kaugusel. Täht ise on 1.5 korda Päikesest suurema massiga ning asub meist 130 valgusaasta kaugusel.

Spekter saadi keskmisest planeedist tähisega HR 8799 c, mille mass on ligikaudu 10 Jupiteri massi, temperatuur 1100 kelvinit ja kaugus tähest 38 aü. Vaatlused viidi läbi infrapunases lainealas, kasutades ESO VLT teleskoopi ning adaptiivset optikat, mis kompenseerib Maa atmosfääri virvendusi.

Kuna ematäht on planeedist tuhandeid kordi heledam, siis on spektri saamisel tegemist märkimisväärse tulemusega. Seda võib piltlikult võrrelda küünla uurimisega kahe kilomeetri kauguselt, kui küünla kõrval on pimestavalt hele 300-vatine elektripirn.

Saadud spekter annab tööd teoreetikutele, sest praeguste teoreetiliste mudelitega ei õnnestunud spektris nähtut ära seletada. Samuti loodetakse saada spektrid planeedisüsteemi teistest planeetidest, mis võimaldaks uurida, kuidas planeedisüsteemid, nagu ka meie Päikesesüsteem, tekivad.

Allikad:

VLT Captures First Direct Spectrum of an Exoplanet (ESO pressiteade)
[PDF] Spatially resolved spectroscopy of the exoplanet HR 8799 c (teadusartikkel)

Erakordselt hele supernoova osutus uut tüüpi plahvatuseks

Taavi Tuvikene — Tue, 08 Dec 2009 21:11:35 +0000

Erakordselt hele ja kauakestev supernoova 2007bi osutus ülimassiivse ja metallivaese tähe plahvatuseks. Supernoova plahvatus leidis aset metallivaeses kääbusgalaktikas, mis asub lähedases Universumis punanihkel z = 0.128. Sellised galaktikad on tavalised, kuid siiani vähe uuritud.

Supernoova 2007bi avastati robotteleskoobiga 2007. aasta aprillis ning koheselt märgati, et selle spekter on tavapärasest erinev. Järgneva pooleteise aasta jooksul, mil supernoova aegamööda kustus, koguti täiendavaid vaatlusandmeid nii Kecki 10-meetrise teleskoobiga kui ESO 8-meetrise VLT-ga.

Andmete analüüs näitas, et supernoova eellaseks sai olla vaid ülimassiivne, vähemalt 200-kordse Päikese massiga täht, mis sisaldas algselt väga vähe keemilisi elemente lisaks vesinikule ja heeliumile. Samasugused arvatakse olevat kõige esimesed tähed, mis varajases Universumis tekkisid.

Kui Päikese-sarnased tähed lõpetavad oma elu valge kääbusena, siis 10–140 Päikese massiga tähtedel tekib massiivne rauast tuum ja nad lõpetavad elu tuumakollapsiga supernoovana. Seejuures jääb sellise supernoova plahvatuse korral järele kas neutrontäht või must auk.

Suurema kui 140 Päikese massiga tähtede korral aga ületab temperatuur enne hapniku süttimist tähe keskel miljard kelvinit ning eralduvad footonid saavad nii suure energia, et hakkavad moodustama elektronide-positronide paare. Selline paaride moodustumine vähendab kiirguse rõhku, mis tähte tasakaalus hoiab, tähe välised kihid hakkavad keskele kokku kukkuma, süüdates hapniku plahvatusega, mida kutsutakse paar-ebastabiilseks supernoovaks (pair-instability supernoova ehk PISN). Eralduv energia paiskab tähe tervenisti laiali, ilma et sellest midagi järele jääks. Erandiks on üli-ülimassiivsed tähed, mille tuuma mass ületab 130 Päikese massi – sellistest tähtedest jääb siiski järele must auk.

Paar-ebastabiilsete supernoovade teooria on juba aastakümneid olemas ja selles ei ole kunagi kaheldud. Küll on aga 2007bi esimene taoline supernoova, mida on vaadeldud ja mis teooriaga väga hästi kokku langeb. Selliste supernoovade leidmine praegusest Universumist on tõend, et need eksisteerisid või lausa domineerisid varajases Universumis, kui tähed olid palju massiivsemad kui tänapäeval.

Allikad:

A Superbright Supernova That’s the First of Its Kind (pressiteade)
Different stellar demise (Nature, 3. detsember 2009)

Linnutee mõhnast leiti kääbusgalaktika jäänuk

Taavi Tuvikene — Mon, 30 Nov 2009 09:25:54 +0000

Astronoomidel õnnestus Linnutee mõhnas vaadelda tähtede parve, mis arvatakse olevat jäänuk Linnutee tekkimisel sellega kokkusulanud kääbusgalaktikast. Täheparv Terzan 5, mis mõnevõrra meenutab kerasparve, asub Linnutee keskosas, paksude tolmupilvede varjus. Vaatlused tehti ESO VLT teleskoobiga lähis-infrapunases lainealas, kasutades uut adaptiivse optika seadet. Erinevalt kerasparvedest, mille tähed on tekkinud üheaegselt, võib Terzan 5 parves näha kahte tähepopulatsiooni: 12 miljardi ja 6 miljardi aasta vanust. Edaspidi loodetakse leida veel sarnaseid objekte, mis annaksid meile teavet Linnutee tekkimise kohta.

Täheparv Terzan 5. Vaatevälja suurus on 40 kaaresekundit. Pilt: ESO

Allikas: Cosmic “Dig” Reveals Vestiges of the Milky Way’s Building Blocks (ESO pressiteade)

VLT lahutas Betelgeuse osadeks

Erik Tago — Fri, 07 Aug 2009 23:53:53 +0000

ESO väga suur teleskoop VLT, mis asub Tšiilis Paranali mäel, on suutnud Betelgeuse kujutise lahutada osadeks. Orioni tähtkuju heledaima tähe kujutisel on näha tähe pind ja kaugele ulatuvad ainejoad. See on esimene täht peale Päikese, mille kujutis on pindobjekt. Tema kaugust on hinnatud 500 kuni 1000 valgusaastani. Betelgeuse on punane hiidtäht, mis võib plahvatada supernoovana. Pildi lahutus on 0.037 kaaresekundit.

Betelgeuse vaadatuna VLT-ga

Püstitati uus kosmilise kauguse rekord

Elmo Tempel — Wed, 29 Apr 2009 08:17:20 +0000

ESO VLT (Very Large Telescope) kinnitas, et NASA Swift satelliidi poolt leitud gammasähvatus on jälg kõige kaugemast täheplahvatusest, mis senini vaadeldud. Täheplahvatus leidis aset rohkem kui 13 miljardit aastat tagasi, umbes ajal, kui Universum oli ainult 600 miljonit aastat vana.

Kunstniku nägemus gammasähvatusest

Gammasähvatused (gamma-ray burst, GRB) on võimsad gammakiirguse pursked, mille kestus ulatub vähem kui sekundist kuni mõne minutini. Gammasähvatused on tõenäoliselt seotud massiivsete tähtede plahvatustega, mille tulemusena täht kollapseerub mustaks auguks. Gammasähvatused on ühtlasi ka kõige heledamad ja võimsamad plahvatused Universumis.

Eelmine gammasähvatuse kaugusrekord pärineb 2008 aasta septembrist. Võrreldes sellega on nüüd avastatud gammasähvatus 190 miljonit valgusaastat kaugemal kui eelmine rekord.

Praeguse gammasähvatuse avastamine andis kinnitust sellele, et gammasähvatused lubavad uurida kõige kaugemaid Universumi alasid. Üha uute ja kaugemate gammasähvatuste vaatlemine annab võimaluse uurida kõige esimesi tähti ning teha kindlaks, millal täheteke Universumis alguse sai.

Allikad:

Orioni Trapetsi heledaim täht luubi all

Taavi Tuvikene — Mon, 13 Apr 2009 16:34:14 +0000

Teadusajakiri Astronomy & Astrophysics avaldas suurima lahutusega pildi noorest kaksiktähest Theta¹ Orionis C, mis paikneb Orioni Trapetsi täheparves. Pildi saamiseks kasutati ESO VLT Interferomeetrit (VLTI) ja selle külge ühendatud instrumenti AMBER, mis liidab VLT kolme 8.2-meetrise teleskoobi valguse üheks pildiks.

Kaksiktäht Theta¹ Ori C on Trapetsi neljast tähest heledaim. Orioni Trapetsi täheparv on lähim massiivsete tähtede tekke piirkond, asudes meist umbes 1350 valgusaasta kaugusel. See annab võimaluse massiivsete tähtede tekkimist detailsemalt uurida.

Ehkki Theta¹ Ori C on palja silmagagi nähtav, paiknevad selle kaksiktähe komponendid üksteisele nii lähedal (20 tuhandikku kaaresekundit), et neid ei suudetud kuni 1997. aastani eristada. Kõrge nurklahutus on seega hädavajalik, et kaksiksüsteemi lähemalt uurida. VLTI abil saadud pildi lahutus on 2 millikaaresekundit. Ühendades AMBERi vaatlused viimase 12 aasta jooksul tehtud mõõtmistega, õnnestus teadlastel määrata süsteemi orbitaalperiood (11.3 aastat) ning mass (44±7 Päikese massi). Kaksiktähe ja ühtlasi Orioni tähetekke piirkonna kauguseks saadi 410±20 parsekit ehk ligikaudu 1350 valgusaastat. Mõõtmistulemused on olulised massiivsete tähtede tekkemudelite arvutamisel.

Orioni Trapetsi heledaim täht

Vasakul: Orioni Trapetsi täheparv. Heledaim täht on Theta¹ Orionis C, mida pildistati VLT interferomeetriga. Näha on kahest tähest koosnev süsteem. Paremal: Kaksiktähe orbiit (hall joon) määrati 12 aasta mõõtmiste abil (kollased punktid vearistidega). Kollaaž: MPIfR (Stefan Kraus), kombineerides VLTI pildi VLT/ISAAC ülesvõttega (Mark McCaughrean) ja Hubble’i kosmoseteleskoobi (HST) pildiga (John Bally et al.).

Allikas: High-resolution image of the brightest Orion Trapezium star

Mitmeti kummaline galaktikate paar

Elmo Tempel — Sat, 04 Apr 2009 18:05:37 +0000

ESO VLT-ga (Very Large Telescope) on saadud senini parim pilt huvitavast interakteeruvate galaktikate paarist Arp 261. Lisaks visuaalsele ilule on veidrad objetid olulised ka teadusele. Tavapärasest erinevad tähesüsteemid aitavad mõista Universumi mitmekesisust ning seda kuidas galaktikad ning teised objektid on tekkinud ning arenenud.

Galaktikate paar Arp 261 ESO VLT silme läbi

Galaktikate paar Arp 261 asub umbes 70 miljoni valgusaasta kaugusel Kaalude tähtkujus. Pildil on näha kaks lähestikku paikenvat galaktikat, mis aeglaselt üksteisest läbi liiguvad. Selliste galaktikate põrgete korral on tähtede omavaheline kokkupõrge küllaltki ebatõenäoline, kuid seevastu galaktikates paiknev gaas ja tolm põrkuvad suurel kiirusel, mis omakorda kutsub esile aktiivse tähetekke. Äsja tekkinud heledad täheparved, mis peamiselt koosnevad noortest kuumadest tähtedest, on selgesti nähtavad ka juuresoleval pildil.

Lisaks kahele interakteeruvale galaktikale, on pildil näha ka ebatavaline supernoova SN 1995N, mille uurimine oli antud pildi tegemisel peamiseks eesmärgiks. SN 1995 paikneb Arp 261 kõige heledamast punktist natuke paremal, peaaegu pildi keskel. Antud supernoova on ebatavaline, kuna tema heledus langes väga aeglaselt, ning ta on ka üks vähestest supernoovadest, mis oli nähtav gamma kiirguses.

Lisaks galaktikatele ja eelpool nimetatud supernoovale, on pildil näha veel mõned esi- ning tagaplaanil paiknevad objektid. Meile kõige lähemal paiknevad kaks asteroidi, mis on juhuslikult pildile jäänud. Pildil on nad näha puna-rohe-siniste jälgedena üleval vasakus nurgas. Kauguselt järgmine objekt, mida näha võib on näivalt hele täht pildi allservas. Pildil paistab see täht küll väga heledana, kuid palja silmaga nägemiseks peaks ta olema sada korda heledam. Arp 261-st ja supernoovast umbes viiskümmend kuni sada korda kaugemal paikneb üks galaktikate parv, mis on näha pildi paremas servas. Kindlasti on pildil veel mitmeid teisi objekte, mis esmapilgul on jäänud tähelepanuta.

Allikas: A Curious Pair of Galaxies