Katse virmalisi ette ennustada läks kuu aja eest osaliselt korda. 5. ja 6. oktoobril, samuti mõnedel järgmistel öödel võis virmalisi näha. Ülivõimsaid virmalisi ei olnud, aga põhjakaare valgussambaid või lihtsalt (kergelt) värvilst kuma võis silma peale vaadtes tähele panna küll. Kui aga keegi virmalisi pildistas, siis sai pilt märksa uhkem: kaasaja kaamerad, kui need üldse virmalisi suudavad tuvastada, tuvastavad automaatselt ka erinevad värvid.
Päikese „rahutud päevad” kestavad, edasi kestavad seega ka virmaliste päris head võimalused.

Päike

Enamus kuust paikneb Päike Kaaludes, 23-ndal siirdub Skorpioni tähtkujuu, 29-ndal liigub aga Maokandja tähtkujju.

Planeedid novembris

Planeetide nähtavus tänavu novembris on päris hea, kuigi pessimist võib ikka öelda, et saaks ka paremini.

Veenus on leitav õhtuti madalas edelataevas. Planeedi vaatlusaeg on kasvamas, oktoobrikuise aeglase tempoga võrreldes ka mõneti kiiremini. Veenus loojub kuu alguses pisut üle tunni pärast Päikest, kuu keskpaiku enam kui poolteist tundi ning kuu lõpus 2 tundi ja kolmveerand pärast Päikese loojumist. Nii et vähemalt kuu viimasel dekaadil peaks Veenus olema piisavalt kaua nähtav, et Ehatähena, nagu kord ja kohus, juba küllalt kergelt leitav olla. Tõsi küll, igati hästi see asi just ka ei ole. Nimelt jääb Veenus endiselt üpris madalasse asendisse ning kui ikka puud või eriti majad ette jäävad, pole ikkagi planeeti näha; samuti koonduvad ka pilved geomeetrilise projektsiooniefekti tõttu sagedamini just vaatesuunalt horisondile lähemale (küllap on kasvõi kahe eelmise kuu katsed Veenust näha seda sageli kinnitanud). Veenus liigub novembrikuus Maokandja tähtkujust Amburi tähtkujju. Veenuse heledus on ümmarguselt -4,0 tähesuurust.

Kuu ja Veenuse lähestikku nägemisega on taas kord kehvad lood. Kuu on Veenusele kõige lähemas asendis (kuigi mitte just lähedal) 4. novembri õhtul. Kuid Kuu loojub juba mõni minut pärast Päikest ning koguni tund enne Veenuse loojumist ja on nähtamatu. Ka järgmisel õhtul, kui Kuu on Veenusest (üpris kaugelt lõuna poolt) möödunud, on taevakehade omavaheline nurkkaugus veel suurem ning Kuu loojub ikkagi märksa varem kui Veenus. 5. novembri Kuu juurde tuleme veel varsti tagasi.

Teine õhtune planeet on Saturn; niimoodi olid lood ka oktoobris. Kui Veenus paistab novembris paremini kui kuu aega varem, siis Saturn paistab novembrikuus lühemat aega kui oktoobris. Ometi võib endiselt julgelt nentida, et Saturni vaatlustingimused on paremad kui Veenusel. Saturn paikneb õhtutaevas lõunakaares Veevalaja tähtkujus ning loojub kuu alguses peale kella 1, edaspidi aga kesköö paiku. Planeedi heledus on 0,9 tähesuurust. Kuu on Saturni lähedal 10. ja 11. novebri õhtutel. Mardipäeva õhtul otsib „peremees sulast”, päev hiljem aga „sulane peremeest”.

Novembrikuu parimad vaatlustingimused on Jupiteril. Kuu esimeses pooles tõuseb Jupiter veel veidi hiljem kui algab öö, kuid kuu teises pooles saab Päikesesüsteemi suurim ja massiivseim planeet nähtavaks kogu öö vältel. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Kes hoolega Jupiteri asendit uurib, märkab Jupiteriliikumist lääne suunas, mitte ööpäevase liikumise mõttes, vaid selles mastaabis, kui tähistaevas kujuteldavalt „seisma panna”. Liikumine on mõistagi väga aeglane, kuid nimetus on liikumise suuna tõttu vahva: retrograadne. Ega see muud ei tähenda, kui et Jupiter on lähenemas vastasseisule Päikesega. Asi klapib: planeet saab ju terve öö jooksul nähtavaks. Retrograadseks muutus Jupiteri liikumine juba 9. oktoobril. Jupiteri heleduseks on -2.6 tähesuurust. Peale Veenuse loojumist on Jupiter heledaim „täht” taevas. Kuu esimesel nädalal heleduse konkurentsi probleemi polegi: Veenus loojub umbes samal ajal või varemgi veel võrreldes Jupiteri tõusu ajaga. Kuu on Jupiterile lähimas asendis 17-nda novembri ööl vastu 18-ndat.

Marss on purjetamas Jupiteri „tuules”, tõustes samuti kirdesuunalt. Marss tõuseb siiski mõni tund hiljem kui Jupiter, asudes Vähi tähtkujus. Seega on Marss hommikutaeva objekt. Planeet loojub alles peale keskpäeva, kuid seda peame mõistagi vaid endale ette kujutama. Tõsi küll, teleskoobiga on Marss päevalgi nähtav, sest planeet on piisavalt hele. Mardi-jooksmise aegu on Marsi heledus 0 tähesuurust, kuid heledus kasvab edaspidi päris jõudsalt: kadripäevaks on Marsi heledus -0.3 tähesuurust; kuu lõpus (andresepäevaks) aga -0.5 tähesuurust. Erinevalt Jupiterist liigub Marss novembris päripidiselt. See viimane märkus (nagu ka Jupiteri puhul) oli peamiselt mõeldud teatud tüüpi tasuliste muinasjuttude vestjatele abisaadetiseks. Sest oma ligimest peavad kõik alati aitama, täpsemalt küll ainult siis, kui ligimene on kelm, röövel või muidu kaabakas, ütleb oravamäärus.
Kuu on Marsi lähedal 20-nda novembri ööl vastu 21 novembrit.
Neist veidi allpool asub Sõime hajusparv M44.

Kuu ja Marss heleda hajusparve M44 läheduses 21. novembri hommikutaevas

Merkuur on nähtamatu. „Kuid seda juhtub tihti”, lohutas audiitor ja andis rahapesu andeks.

„Sellise jutuga ei jõua me kuhugi!”, muutus tavakodaniku järelvalveametnik rangeks.

Järjejutt Kuust: kehv nähtavus

Kuu jätkab ka novembris oma küllalt ekstrmaalseid nähtavuse muudatusi.

Miinimum jõuab sedapuhku kätte 5. novembril. Võttes vaatluse alla Tartu, siis Kuu tõuseb kell 13.12 ja loojub kell 17.01. Kuu nähtavusajaks saab seega 3 tundi ja 49 minutit. Päike loojub samal õhtul kell 16.14. Kuid kuidas on lood Kuu praktilise nähtavusega, ikka selsamal 5. novembril?

Kuuloomine oli juba 1. novembril. Kuid kuna Kuu on liikumas sel ajal oma orbiidi apogee ehk Maast kaugeima punkti lähistel, pole ka Kuu noore faasi kasv kõige kiirem, seda ka mitte 5. novembriks. Tõika kinnitab ka asjaolu, et Kuu esimene veerand saabub alles 9. novembril, tõsi küll, hommikul. Väga madalas asendis taevas asuv Kuu on päevases taevas vaadeldav üpris viletsalt, loomulikult seda enam, mida väiksem on Kuu faas. Ometi on Kuu sirp 5. novembriks nii palju kasvanud, et selle leidmine on võimalik. Päikese loojangu aegu ja selle järel ei tohiks Kuu enam märkamatuks jääda, kuid peame arvestama ikka seda, et Maa kaaslane asub väga madalas lõuna-edelataevas ja loojub peatselt, juba kolmveerand tundi pärast Päikest.

Järgmsel, 6. novembri õhtul on ikka väga madalal paiknev, kuid veidi juba suurem Kuu kauem näha ning edaspidi paraneb Kuu nähtavus õhtust õhtusse päris kiiresti.

Vaatame üle ka Tallinna sündmused 5. novembril. Kuu tõuseb kell 13.41 ja loojub kell 16.48. Kuu (ülemine äär, ärme unustame) on seega nähtav 3 tundi ja 7 minutit. Päike loojub kell 16.17. Tallinnas on seega Kuu veel kehvemini, veel madalamas leitav ja loojub vaid pool tundi pärast Päikest. Siiski peaks Kuu horisondi lähistel (küllaltki lühiajaliselt) nähtavaks saama.

Ka 6. novembri õhtul on võib märkida Kuu kehvemat nähtvaust kui Tartus.
Edasistel õhtutel Kuu nähtavus paraneb, veelgi kiiremini kui Tartus.

Järjejutt Kuust: võimas nähtavus

Otsime ka Kuu kõrgeima käigu päeva. See jääb jällegi, nagu oktoobris, kahe kalendripäeva sisse.
Sedapuhku juhtub nii, et Kuu nähtavus on kahel järjestikusel taevatiirul suhteliselt sarnane, kuid pisut kauem on Kuu nähtaval neist esimesel korral, 17-ndal novembril vastu 18-ndat novembrit.

Kuna täiskuu faas oli vaid 2 ööpäeva varem, 15. novembril kell 23.28, on Kuu veel üsna ümmargune,kuid mitte täiesti, sest Kuu liigub oma orbitaalsel teel perigee ehk Maale lähima punkti piirkonnas, seega suhteliselt kiiresti ning ka Kuu faas muutub suhteliselt kiiremini.

Olles kujuteldava vaatlejana Tartus, siis Päike loojub 17. novembril kell 15.49. Kuu tõuseb juba 15.39, seega 10 minutit enne Päikese loojumist. (Praktilistel kaalutlustel võib siiski ehk ümaralt ette kujutad, et Kuu tõuseb Päikese loojangu aegu). Möödub pikk novembriöö ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.09. Kas Kuu on omakorda loojumas? Oh ei, Kuu loojub alles kell 12.32, pärast keskpäeva.
Kuu austab seega Tartu kandi rahvast oma kohalolekuga 20 tundi ja 53 minutit, seega 7 minutit vähem kui 21 tundi. Tähelepanelik vaatleja võib panna tähele, et hommikuses päevavalguses on Kuu faas juba pisut pisem kui oli tõustes.

Tallinnas on siis Kuud veelgi kauem näha. Alustame 17. novembri õhtust. Päike loojub Tallinnas kell 15.51. Kuu aga tõuseb juba kell 15.29; nende ajamomentide erinevus on seega 20 minuti kanti. Pikk öö saab viimaks otsa isegi Tallinnas ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.23. Kuu „naerab” läänekares veel küllalt kõrgel, loojudes alles kell 13.02. Kuu, nagu näha, austab Tallinnat oma nähtavalolemisega 21 tundi ja 33 minutit.

(Nii et Tallinnas ehk õnnestub heal juhul sama „vana Kuud” isegi 2 päeval järjestikku koos Päikesega näha: 17-nda novembri õhtul pisut enne Päikese loojumist ja siis 18-ndal veel tubli pool päeva (hommikupoole).)

Põhjustest ka

Miks tõuseb Kuu sedapuhku 17. novembril täiskuu kombel, kuskil Päikese loojumisega „segi” ja loojub hoopis pookuu kombel, päeval? Sest 3. veerandi poolkuu peaks ju keskpäeva paiku loojuma, eks ole?

Siin avaldub ilusasti Kuu orbiidi tasandi erinevus ekliptika tasandist, nurk nende vahel on umbes 5.1 kraadi. Kuu on 17. ja 18. novembril oma suurimas põhjapoolses eemaldumuses ekliptika tasandist ja seetõttu põhjapoolkeral väga pikalt vaadeldav. Teise aspektina on ju novembrikuu päev küllalt lühike ning Päikese tõusust keskpäevani pole just väga palju tunde.

Kui võrrelda Kuu nähtavuse ajalisi piire oktoobrikuuga, mille puhul samuti sama teema üleval oli, siis saame veidi teised arvud. Asi on põhiliselt selles, et Kuu liikumise periood(id) orbiidil ei klapi täisarvu päevadega.

Ka oktoobris esitatud Kuu nähtavuse piirid Soomes, vastavalt kohtades, kus Kuu üldse nähtamatuks muutub või siis üldse ei looju, siis ka need kohad on nüüd teised, veidi teistsuguste laiuskraadidega. Mõlemad laiuskraadid on sedapuhku, novembris, Eestist pisut eemal põhja pool.

Tähed õhtuti

Vahel ütleb mõni, et ülikool olla lapsepõlve pikendaja. Kuid pikendada saab ka aastaegu. Seda teeb näiteks õhtuses tähistaevas lõuna-edelakaares näha olev Sügiskolmnurk tähtede Veega, Deenebi ja Altairi esituses. Veega on neist heledaim, Deeneb vaatelt (mitte vaaadetelt!) vasakpoolseim, Altair aga madalaim.

Lõuna-edelataeva kõrgemat osa teeb uhkeks Sügiskolnurk

Kuna nende tähtede kombinatsiooni tunakse ka Suvekolmnurgana, saamegi ehk novembrikuuski ette manada pildi augustiööst, hämarikuvalguses isegi juuliööst. Tõsi küll, tähelepanuta tuleb jätta asjaolu, et ehakuma on nüüd edela-läänetaevas, mitte loode-põhjakaares, nagu oli suvel.

Horiondi lähedale vaadates tundub veel miski justkui tuttavlik, kuid teisalt ei ole ka. Juulis ja augusti alguses oli väga madalas edelataevas õhtuti näha punakas täht nimega Antaares, see on täpselt meeles. Vahepeal polnud Antaarest mitu kuud enam näha. Nüüd on Antaares vist tagasi? Sealsamas, väga madalas edelataevas. Kuid nii hele ta suvel kaugeltki ei olnud. Ning miks ta pole enam punane? On hoopis kollakasvalge nagu enamik tähti. Kuid hirmus hele on ta küll. Hea veel, et aegapidi aina madalamale vajub, muidu ehmataks veel äragi.
Õigus, vaja teleskoop tuua. Huvitav objekt on see seal madalas läbi telekoobi vaadates. Meenutab nagu vananevat Kuud enne kolmandat veerandit. Kas mõni täht vahetab faasi? Õigus! Astronoomia õpikus on ju kirjas, et Merkuur ja Veenus muudavad oma faase. Kumb see siis on? Aga keegi ju kuskil kirjutas, et isegi kuulus Kopernik polevat Merkuuri kunagi näinud. (Kuigi, vaevalt küll see nii on…) Teiselt poolt, Koperniku vastu ikka nii lihtalt ei saa… Selge, see objekt on seega Veenus! Täpselt nii ongi. Veenus seal madalas varaõhtuti paistabki.

Ka alumine taevane lõunakaar on õhtuti huvitav

Kagutaevas, madalalmal kui Altair, kuid Veenusest soodsamas asendis, on samuti näha hele täht; Veenusega ei anna võrrelda, kuid Sügis-Suve-Kolmnurga liikmetega küll. Teleskoopi kasutades osutub see täht aga ootamtult uhkeks: seegi osutub planeedile omaselt kettakeseks, kuid seda ümbritseb ka ilus rõngas. Selgub, et antud objekt on hoopis planeet Saturn. Nii, madalavõitu läänekaares on veel üks hele täht, oranzika tooniga. Äkki on see Marss, see pidavat olema ju punakas või midagi taolist? See täht on justkui ka juba kuude viisi õhtuti näha olnud… Teleskoopi objektile suunates on täht muidugi ilusam ja heledam, kuid jääb siiski täheks. Nii ongi: see on täht nimega Arktuurus.

Ka madalas kirdetaevas olev hele täht ei osutu planeediks. Tegemist on tähega Kapella. Teadlased, muuseas, on siiski välja selgitanud, et Kapella peidab endast teatud saladust, nimelt see täht koosneb kahest komponendist. Mõlemad neist on kollased, mitte väga erinevad meie Päikesest. Eks ka kogu see süsteem kokku ole siis kollane. Kusjuures vahva ongi, et kaks tähte „lihtvaatlustel” ühte sulavad: kui ükskõik kumba komponenti poleks, oleks Kapella märksa vähem hele. Kahtlane on, kas ta oleks siis tuntud vanade eestlaste Jõulutähena. Kahtlane on seegi, et ta ka seda ametlikku, Kapella nime kannaks.

Mõõdub mõni aeg ja kirdetaevas saab nähtavaks midagi judinaid tekitavat. Madalasse taevasse ilmub väga hele täht. Algaja vaatleja ehmatab ehk isegi ära ja suundub lagedalt põllult tubasesse soojusesse tagasi. Kuid oh seda jama! Varsti hakkab see hele täht, osutudes üha kõrgemal olevaks, talle suisa aknasse paistma! Puudel ju enam lehti ei ole, mis nüüd viga objektidel puuvõradestki läbi paista!
Midagi tuleb ette võtta, teleskoop on ju julgestuseks olemas! Hele objekt osutub teleskoobis vöödilise kettakujuliseks. Hea ilma korral on eristatav ka miski punakas plekike või laiguke. Veelgi huvitavam, seda objekti ääristavad neli pisikest täppi, kahtlaselt enamvähem ühel real. Mis on vaatluse järeldus? Ikka see, et hele objekt on planeet Jupiter, Päikeseüsteemi hiiglane planeetide arvestuses koos oma nelja suurima kaaslasega: Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

Nüüd polegi vaatleja enam eriti üllatunud, kui veel mõni tund hiljem, jällegi kirdesuunalt, uus hele objekt silma hakkab, kusjuures üsna vahepeal läände loojunud Arktuuruse moodi, nii värvuselt kui heleduselt. Teleskoop ei valeta: see oranz objekt peab olema planeet Marss!

Tähti hilisöises ehk varajases hommikutaevas

Kaua sa ikka õues külmetada jõuad. Aknast peale Jupiteri ka väga midagi sisse ei paista. Ning vaatleja otustab veidi magada. Siiski, juba kella poole 6 paiku on vaatleja uuesti vaatlemas nagu viis kopikat. Päikese tõusuni on veel aega (eeldame kuu lõpuosa, kadripäeva aega).

Heledaim „täht”, Jupiter, on liikunud läänetaevasse, kuid on siiski veel suhtleliselt kõrgel, umbes 30 kraadi silmapiirist. Otse Jupiteri kohal, ehk kõrgemal, paikneb Kapella. Jupiteri suhtelises läheduses, allpool paremal, asub oranzikas Aldrebaran, asudes nagu ka parjasti Jupiter, Sõnni tähtkujus.

Hommikul vara ärkajat tervitavad edela-läänesuunal paljud heledad tähed. Pildil näeme selle taevaala ülemist osa.

Jupiteril on aga öösel tekkinud hele konkurent, mis paikneb edelas, Jupiterist vasakul allpool, vähem kui 10 kraadi kõrgusel. Täht on tõesti hele, kuid siiski on otseses võrdluses näha, et Jupiter on heledam.

See teine, madal hele täht, on Siirius. Jupiteri ja Siiriuse vahepealse piirkonna keskpaiga lähedal leiame kolm tähte enam-vähem ühel mõttelisel sirgel, kusjuures peaaegu horsiontaalselt. Need tähed, vasakult lugedes Alnitak, Alnilam ja Mintaka moodustavad teatavasti Orioni tähtkuju keskosa. Orioni tähtkuju heledaimad tähed asuvad vöö tähtedest üleval ja allapool. Ülalpool ja pisut vasakul asub punakas Betelgeuse, allpool, pisut paremal ja eriti madalas asub valkjas Riigel. Punakat tooni omavad Betelgeuse (vasakul) ja Aldebaran (paremal) on peaaegu samal kõrgusel, kuid Betelgeuse asub siiski veidi kõrgemal.

Hommikune edela-läänetaevas: see osa, mis jääb horisondile lähemale

Siiriusest kõrgemal asub hele täht nimega Prooküon. Sellest omakorda üleval ja paremal, samas Kapellast vasakul, paiknevad „Kaksikud” Kastor ja Polluks. Kastor on neist kahest kõrgem ja parempoolsem, samas pisut tuhmim.

Prooküonist veel kõrgemal “punetab” aga planeet Marss.

Õhtul madalas läänekaares paistnud ja vahepeal loojunud Arktuurus on uuesti tõusnud ja paikneb nüüd idataevas. Arktuurusest allapool ja paremal asub taas üks hele täht, Spiika. Kõrgel lõunakaares paikneb Reegulus. See on ka küllalt hele täht, kuid nt Arktuurusest ja Spiikast tuhmim.

Sügissuvise kolmnurga liikmed Veega (heledam) ja Deeneb paiknevad nüüd madalas kirdetaevas.

Novemrikuise hommikutaeva täpne kirjeldamine on siiski keeruline, sest koiduvalguse arenemise alguse taevapilt on erinevalt õhtutaevast kuu vältel suhtleliselt kiiresti muutuv.

Leoniidide meteooridest

Iga-aastane leoniidide meteoorivoolu aeg on novembrikuus. Leoniidide langemisvõimalusi hinnatakse küllalt pikalt: 6. novembrist 30. novembrini. Mõned allikad pakuvad veel mõni päev pikemat perioodi. Üldiselt igal aastal rõhutatakse seoses leoniididega aga just 17. ja/või 18. kuupäeva. Nii on seegi kord: leoniidide maksimumi hinnatakse 17. novembri ööle vastu 18. novembrit. Kas sellest ööst ei olnud meil juba juttu? Oli küll, seoses väga kaua ja kõrgelt käiva suure faasiga Kuuga. Kuu, kuigi juba veidi üle täiskuu faasi, paistab siis kogu öö ja pool päeva veel pealegi. Kuna leoniidid on, nagu paljud teisedki meteooorivood juhtuvad olema, radiandi asukoha tõttu hommikupoolse öö meteoorid, siis Kuu rikub suurema osa efektist ära. Asi on väga sarnane orioniidide vooga tänavu oktoobris, kui samuti Kuu platsis oli. Aga siiski: tänavuste orioniidide esindajaga sobib vähemalt ühe täiesti juhusliku öise vaatleja kirjeldus väga heledast, ilmselt boliidi mõõtu objektist, mis vaatamata „heledust irvitavale” Kuule muljetavaldavat vaatepilti oli pakkunud.

Kuuta öö ja kõrge radiandi eeldusel on tänavuste leoniidide intensiivusi pakutud erinevaid, 10 kuni 22 meteoori tunnis. Arvatavasti on leoniidid taas sellised nagu paljudel viimastel aastatel: mitte eriti intensiivsed, kuid midagi ikka.. Kui see Kuu segamas ei oleks…
Kuu allakukkumist pole karta ega loota, samuti mitte ka Kuu raketina minemalendamist, sest Kuule mõjuva Maa gravitatsioonijõu võrdsus tiirutavat Kuud Maast eemalesuruva tsentrifugaaljõuga hoiab Kuud oma orbiidil kinni. Kui kuulus õun, mis väidetavalt Newtonile pähe kukkus, oleks olnud sel ajal samuti ka tsentrifugaaljõu mõju all, oleks õun enam-vähem horisontaalselt üle Newtoni lennanud ja mine tea, kas me siiamaani üldse teaksime, et aknast on ohtlik alla hüpata…

Tagantjärele oktoobrikuu komeedist

Kuidas siis paistis komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)?
Kuigi enamus ennustusi olid komeedi palja silmaga nähtavuse osas pigem tagasihooidlikud, läks seekord paremini neil ennustajatel, kes olid mõõdukalt optimistlikud.

Tuleb uhkusega ja tulevasel veebruarikuul igati õigustatult aumedalit oodates tunnistada, et vähemalt see komeet õnnestus endalgi ära näha. Tundub, et komeet muutus Eestimaa taevas paljale silmale nähtavaks üsna vahetult pärast perigee olukorda 12. oktoobril. Jääb mulje, et parimad vaatlustingimused olid 15. oktoobri õhtul, kuid enda poolt jäi komeet pilvesogase taeva tõttu siis veel nägemata, kuigi koht, kuhu vaadata, paistis õige olevat. Kuid järgmisel õhtul oli ilm parem ja komeet nähtav, kuigi täpselt pidi teadma, kust otsida.

Ajaline mänguruum oli küllalt kitsas, tuli leida paras moment tuhmuva ehakuma ja idahoriondilt üha kõrgemale kerkiva täiskuu valgustusefektide vahel. Umbes kell kolmveerand kaheksa õhtul oli vist parim vaatlusaeg. Komeet võis olla palja silmaga näha veel mitmel õhtul, kuid Kuu võis asja juba nurja ka ajada. Teleskoobi või ka binokli abil nägi komeet muidugi parem välja, samuti oli ka ajaline nähtavus mõistagi siis märksa parem, komeeti võib nii vaadelda praegugi..

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Nagu näha, on komeedil pikk saba, isegi kaheosaline saba.

Mida siis kauge külalise kohta veel öelda on?

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) avastati küllalt hiljuti, 22. veebruaril 2023. aastal. Seega üsna tüüpiline „tulen ja lähen”- komeet.

Komeet (komeedi tuum) oli perigees olles, 12. oktoobril, Maast ligemale 70 miljoni kilomeetri kaugusel, seega pisut vähem kui poolel Päikese kaugusel Maast. Periheelis ehk Päikesele lähimas asendis asus komeet veidi varem, 27. septembril, asudes siis Päikesest 58 miljoni km kaugusel ehl 0.39 astronoomilise ühiku kaugusel. Seda kaugust võib võrrelda Marsi kaugusega Maast Marsi suure vastasseisu aegadel.

Arvatakse, et see komeet asus viimati periheelis umbes 80 000 aasta eest, kuid vaatlused näitavad, et orbiit edaspidi muutub ja Maalt oli kosmiline külaline viimast korda vaadeldav. Tundub isegi võimalik, et komeet sai Päikesest ”mööda kukkudes” sellise hoo, et võib Päikesesüsteemist üldse väljuda. Seegi protsess, kui see siiski teoks saab, on mõistagi väga pika kestvusega.

Kes veel komeeti nägid?

Kuskil olla keegi ammuse paharetina laialt tuntud kohtualune puudutanud avalikul istungil silmanähtavalt liigsuurt energiat rakendades kogu kohtusaali nähes ja kuuldes kohtuniku nina. Kohe seejärel ta tunnistanud tehtu kohta vaid seda: „Vale!” „Vale!” „Vale!” Advokaat kordas üha omalt poolt: „See ei olnud nii nagu see asi paistis!” Ning niimoodi edasi. Kohtualune jäänud oma sõnade juurde kindlaks. Seetõttu tunnistanud värvi muutva ninaga kohtunik, kes omaette nina alla (jälle see nina!) üha vihasemalt vandunud, ka omalt poolt süüaluse valjuhäälselt õigeks. Sest seadus on seadus ja igal isikul on kohustus oma vigu tunnistada. Kui isik aga kinnitab vastupidist, kinnitab see igal juhul, ainsa määrava asjaoluna, ka süüteo puudumist. Kuna süüdistatav oli jäänud antud olukorras süütuks, oli edasise sammuna puhtloogiline järeldada ja järeldatudki, et kohtualune pole ka selles süüdi, milles teda algselt süüdistati.

Kõik osalised läinud, kusjuures viimane kui üks, meedia väitel igati õnnelikena, laiali. Seejärel viidud (igaks juhuks) kohale toodud kassiliivakast ning kraapimis-ronimispost, samuti ka koertele mõeldud nurgapostid ja närimiskondid kohtusaalist sajutiselt minema.

Eksisteeerib puhtteoreetiline võimalus („juhusliku tühipilgu seadus”), et mõni saalisviibinu nägi õhtul ka komeeti. Juhul kui üks neist nägijaist juhtus kogemata olema kohtunik, nägi too vähem kui 12 tunni jooksul koguni kahte komeeti.

Niipalju siis novembrist

Kultuurisoovituseks üks tugitooliteatrike 1987. aasta külmast ja vihmasest juunikuust, kui õunapuud õitsesid alles jaanipäeva aegu. Veenmaks, et füüsika ja füüsikud on kõikvõimsad. Kui keegi uskuma jääb.

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tugitooliteater-automobiil

Mida päris lõpetuseks öelda? Eks tirime lagedale järjekordse tsitaadi.

“Aga vara ta kirjutab minu nimele, kõik. Ja siis ma lasen tal kirjutada veksli, nagu oleks ta minu käest suure laenu saanud”.

Kuu faasid

• Kuuloomine: 1-sel kell 14.47
• Esimene veerand: 9-ndal kell 7.55
• Täiskuu: 15-ndal kell 23.28
• Viimane veerand 23-ndal kell 3.28

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)

Päike on praegusel ajal oma aktiivsuse maksimumi lähedal; aktiivsuse tipp peaks sedapuhku saaabuma 2025. aastal.. Teisisõnu, Päikesel esisneb keskmisest sagedamini laike ja laikude gruppe. Laikude kandis esineb aga tihti võimsaid aine väljapurskeid ehk protuberantse. Kui Maa satub mõne säärase purske väljundproduktide teele ning samal ajal on vaatluskohas selge öö, siis oleme uhke taevase vaatemängu ehk virmaliste tunnistajateks.

Virmalised ja mõned pilved

Järjekordne võimas plahvatus toimus 3. oktoobril kell 15.10 Ida-Euroopa suveaja järgi. Seda hinnatakse koguni käesoleva Päikese aktiivuse tsükli seni võimsaimaks (mida on fikseeritud Päikese nähtaval küljel). Vastav aktiivne piirkond asub Päikese näiva ketta tsentrist mitte eriti kaugel, seega on oodata laetud osakeste ehk prootonite voo jõudmist Maa lähistele, seda tõenäoliselt 4. või 5. oktoobril. Seega eeloleval ööl ja igaks juhuks ka järgneval ööl tasub loota virmalisi, kui veab, siis koguni uhkeid.

Planeedid oktoobris

Veenus on õhtuti leitav päris madalas edelataevas. Võrreldes septembriga hakkab planeedi vaatlusaeg aeglaselt kasvama, kuid pigem seista tahtvate künnihärgade, mitte ratsahobuste vedamisel. Tõepoolest: kuu algul loojub Veenus mõni minut enam kui pool tundi pärast Päikest, kuu keskel kolmveerand tundi, kuu lõpus ligemale tund pärast Päikest. Veenus selle ajaga siiski, tähistaevast reeperiks võtttes, paigal ei püsi, liikudes kuu jooksul Kaalude tähtkujust läbi Skorpoioni Maokandja tähtkujju. Veenus möödub 26-ndal oktoobril Antaaresest 3 kraadi põhja poolt, kuid Antaarest mõistagi siis näha ei ole. Kuu on Veenusele kõige lähemal 5. oktoobri õhtul, kuid nii nagu kuu aega tagasi, loojub Kuu ka seekord enne Veenust ja on nähtamatu.

Teine õhtutaevas näha olev planeet on Saturn. Saturn on Veenusest alati märksa vähem hele, kuid sedapuhku paistab Saturn Veenusest kindlasti paremini. Saturn asub öö alguses küllalt madalas kagutaevas, liigub edaspidi üle lõunataeva ning loojub mõni tund peale keskööd. Tõsi küll, kuu lõpuks on planeedi vaatlusaeg mõneti lühenenud. Heledus on Saturnil umbes 0.7 tähesuurust. Kuu on Saturni lähedal 14. oktoobri õhtul.

Marss paistab punaka tähena heades tingimustes hommikupoole ööd, tõustes juba enne keskööd. Planeet läheb ka heledamaks. Kuu algul on Marsi heledus 0.5 tähesuurust, kuu lõpus aga umbes võrdne kinnistäht Kapella heledusega (0.08 tähesuurust). Marss paikneb enamuse oktoobrikuust Kaksikute tähtkujus, kuu lõpus liigub Vähi tähtkujju. 19-ndal oktoobrul möödub Marss Polluksisit 6 kraadi lõuna poolt. Polluks on värvuselt veidi Marsi moodi, kollakas-oranz, kuid tagasihoidlik heledus (1.13 tähesuurust) ei too seda värvitooni eriti välja. Kuu on Marsi lähedal ööl vastu 24. oktoobrit.

Kõige paremini on tänavu oktoobrikuus näha Jupiter, samuti hommikupoole ööd, kuid vaatlusaeg on pikk ja üha pikeneb, kuna planeet tõuseb aina varem, ka Marsiga võrreldes üha varem. Kuu lõpus on Jupiter näha juba peaaegu kogu öö. Jupiter saavutab heleduse -2.5 tähesuurust, olles kõigist päris-tähtedest märksa heledam. Kuu on Jupiterile kõige lähemal ööl vastu 21.oktoobrit.

Merkuur on sedapuhku nähtamatu.

Nähtamatuks jäi Eestis ka rõngakujuline päikesevarjutus 2. oktoobril.

Päikese ja kellade seisud

Päike asub peaaegu kogu oktoobrikuu vältel Neitsi tähtkujus. 31. oktoobril siirdub Päike Kaalude tähtkujju.

Teatavasti kasutame me igapäevaelus ajavahemikena keskmist päikeseaega. Millega aga seletada igal aastal kahel korral teostavaid „ajahüppeid”? Muidugi ei hüppa aeg ise, vaid öeldakse, et „tuleb”(!) kellasid keerata. Järjekordne selline „suursaavutus” tehakse arvatavasti 27. oktoobril, kui suveajaga harjunud inimestel kästakse („tuleb!”) ajanäitajad kell 4 öösel tund aega tagasi kruttida. Kui aga arvestada, et üha kiirenevas tempos tehakse meil ja mitmes kohas mujalgi üha enam ebanormaalseid asju (neid samal ajal “(uus)normaalusteks”) nimetades, siis polegi suurt midagi ka seoses kellade keeramisega eriliselt imeks panna. Eriliselt mittenormaalne selle kasvava kaose taustal on hoopiski see, et katseobjektiks olev rahvas alati kõigega päri on. Hoopis terve mõistuse kaitseks esitatavad „irisemised” olla need, mis tulevat juttudest ja mõtetestki välja transporteerida. Aga eks seegi kuulub kogu „kompoti” juurde nagu rihmad-traksid pükste juurde, kui pisut järele mõelda. Taolise nähtuse kohta on muide ka ilus nimetus ammuilma välja möeldud: “Stockholmi sündroom”.

Igatahes, ilusaid peatseid pimedaid pärastlõunaid siis! Kevadel on siis omakorda jälle järjekordselt tore ühtäkki tund aega varem ärkama hakata ja uimasena liiklusesse ning mujalegi tormata, eks ole? Muidugi on! Hurraa, seltsimehed!

„Ning …maal jätkus suur segadus”, kui veidi väänatult tsiteerida „Kuldvõtmekest”, rohkem tuntud Buratino loona.

Kuu oktoobrikuu „miinimum”

Septembrikuu loos tuli kõne alla, et Kuu võtab kuu jooksul taeva taustal ette väga erinevaid trajektoore. Eks selline lugu jätkub oktoobriski. Vaatame konkreetsemalt, mis seekord juhtub.

Kuuloomine on 2. oktoobri õhtul. Kitsukest vana Kuu sirpi võis leida veel 1. oktoobri hommikul, mis tõusis ligi 2 tundi enne Päikest. Kuid 3. ega ka 4. oktoobril pole Kuud mõtet otsida, kuna Maa kaaslane loojub ikka veel veidi enne Päikest. Palju parem pole asi ka 5. ja 6. oktoobril, kuid mõni teravsilm võib Kuu enne Päikese loojumist kuskilt üles leida. 7. ja 8. oktoobril on juba paksemaks saanud kuusirp arvatavasti leitav, kui vaatleja paikneb lagedal, kuid tingimused on ikka väga kehvad, Kuukene-noorekene paistab siis lühiajaliselt väga madalas lõuna-edelataevas.

Siis saabub 9. oktoober, juhtumisi kolmapäev, kuid see polegi antud kontekstis oluline. Kuu loojub Tartus 1 tund ja 40 minutit pärast Päikest. Ikka väga ruttu, kuna sirbiks ei saa Kuu enam pidada (juba järgmisel päeval saabub Kuu esimene veerand).
Kuu pole siis ka kaua taevas olnud, olles tõusnud veidi enam kui 2 tundi enne Päikese loojumist. Konkreetrsemalt: Tartus tõuseb Kuu kell 16.19 ning loojub kell 20.05. Vahepeal, kell 18.24 loojub Päike.
Kokku aga saame, et Kuu (täpsemalt selle ülemine serv) asub horisondi kohal 3 tundi ja 46 minutit. Päris vähe!

Umbes sellise kujuga on Kuu 9. oktoobri õhtul, asudes väga madalas

Uurime asja Tallinnas, kujutades ette, et leiame vaatluseks lageda koha, kus parajasti isegi kastjalgrattureid ei seikle. Kuu tõuseb Tallinnas (ikka 9. oktoobrit arvestades) kell 16.50 ning loojub kell 19.51. Päike loojub samas kohas kell 18.30. Päris lihtne on veenuda, et Kuu nähtavus piirdub 3 tunni ja 1 minutiga.
Seda jällegi ülemise serva arvestuses, sest nii neid tõuse-loojanguid defineeritakse. Üleni on Kuu nähtav veel lühemat aega.

Muuseas, Tallinn paikneb Tartust lääne pool. Peaksime teadma, et kõik tõusud-loojangud, mis leiavad aset mingist meridiaanist lääne pool, toimuvad hiljem kui antud meridiaanil. Seega oleks loogiline see, et Kuu tõuseb Tallinnas hiljem kui Tartus. Samuti ka see, et Päike loojub Tallinnas varem. Siiski tekitab kõhklevaid mõtteid asjaolu, et Päikese loojanguaegade vahe on 6 minutit, Kuu tõusuaegade vahe aga hoopis 32 minutit (vt eestpoolt).
Kuid nüüd satume täielkku hämmingusse, kuna Kuu loojub Tartus 14 minutit HILJEM kui lääne pool asuvas Tallinnas!

„Mina tean!” ütleb keegi. „Kuu liigub tähistaeva taustal ju vastupidises suunas, ida poole!” Ega see väide vale ei ole. Kas teeme siis järelduse, et peale Tallinnas loojumist liigub Kuu taevas pika nurkvahemaa ida poole, et saaks Tartus hiljem loojuda? Seega peaks Kuu Tallinnast vaadates kohe peale loojumist uuesti samast kohast tõusma ning seejärel uuesti loojuma?
Ka Tartus peaks siis olema kella 8 paiku õhtul selline olukord, et Kuu loojumine ajutiselt seiskub ja pöörduks korraks koguni suunalt vastupidiseks.

Noh, nagu öeldud, eelmise lõigu alguses esitatud väide iseenesest on õige: Kuu liigub keskelt läbi iga päev 13 kraadi ida poole. Veidi üle 27 päerva läheb aega, et Kuu jõuaks samade tähtede kõrvale tagasi. Siiski peame arvestama, et Kuu ei liigu ekvaatoriga paralleelselt vaid pigem mööda ekliptikat. Tegelikult on Kuu orbiit ka ekliptika tasandiga 5.1 kraadise nurga all. See tähendab, et Kuu liikumine läänest itta, arvestades ekvatoriaalseid koordinaate, pole päevade lõikes võrdsete sammudega. Kuid 27 päevaga (ja pisut üle selle) saab ring ikkagi täis.

Kuid mõnede minutitega ei juhtu siiski eriti midagi, kujutlegem siis Kuu „omaliikumist” ükskõik mis koordinaatides: Kuu asukoht tähtede taustal on nii lühikese ajavahemiku vältel praktiliselt konstantne. Seega eelmises lõigus kirjeldatud „kuuvigurid” ikkagi arvesse ei tule.

Põhjus, miks Kuu nt 9. oktoobril Tartus hiljem loojub kui Tallinnas, seisneb selles, et Tallinn erineb Tartust ka laiuskraadide osas, asudes Tartust põhja pool. Samasse võtmesse asetame Kuu suure lõunapoolse nurkkauguse taevaekvaatorist. Lisaks on ju Maa ümmargune, mitte lame. Tõsi küll, „lamemaalasteks” tahetakse nimetada just neid, kes teavad, et Maa on ümmargune (kuigi mitte päris täpselt kerakujuline), aga see sellega…

Teisiti võib ka nii öelda, et mängus on seesama Kuu kehv ehk madal ja lühiajaline asend vaatlusteks. Mida kaugemal lõunataevas Kuu paikneb, seda lühemat aega on ta põhjapoolkeral vaadeldav. Ehk siis mida enam põhja pool vaatleja paikneb, seda lühemat aega ja madalamal paistab toodud tingmuste puhul Kuu. See on mõistagi üldine reegel, mis kehtib iga taevaeha kohta. Kuid kuna Kuu nähtavustingimuste muutlikkus on märkimisväärne, on ajas muutlikud ka Kuu vaadeldavuse tingimiuste erinevused.

Antud juhul avaldub erisus muuhulgas selles, et Kuu loojub 9. oktoobril Tartus varem kui Tallinnas.

Kuu oktoobrikuu „maksimum”

Kui on miinimum (või miinimumid), siis sümmetriakaalutlustel ei tohiks puududa ka maksimum (või maksimumid). Tõepoolest, oktoobrikuus on olemas ka päev(ad), kui Kuu nähtavus on väga hea. Sümmetrikaalustlustest võib sedagi eeldada, et kui väga madalas asendis on Kuu pisut enne 1. veerandit, siis kõrgeimas asendis paistev Kuu juhtub olema pisut enne viimast, 3. veerandit.

Tõepoolest, nii see ongi. Kuu viimane veerand on 24. oktoobri ennelõunal. Kuu „maksimaalne seis” on paar ööd varem, 21. oktoobri ööl vastu 22. oktoobrit. Võtame jälle kõigepealt Tartu. Päike loojub 21. oktoobril kell 17.51. Vananev, kuid veel siiski „tüsedavüitu” Kuu tõuseb kell 18.46, vähem kui tund peale Päikese loojumist, siis on ju alles hämarik. Täpsemalt, äsja on siis konkreetsemalt õppenud alles tsiviiilne hämarik, kestavad nautiline ja astronoomiline hämarik. Kuu loojub 22. oktoobril kell 15.48. Päike tõuseb 22. oktoobri hommikul kell 8.05 ja loojub kell 17.49, paar tundi hiljem kui loojub Kuu.

Kuu tõusu ja loojangu ajamonentide vahe Tartus on aga 21 tundi ja 2 minutit. Kui võrdleme seda ajavahemikku maksimaalse Kuu nähtavusajaga septembris, siis oktoobris tuleb 6 minutit juurde. Asi on selles, et Kuu liikumine oma orbiidil ei ole samas faasis kellaaegade muutumise ja päevade vaheldmise rütmiga. Lisaks on Kuu täpne orbiit keerulisem kui ellips.

Umbes sellise kujuga on Kuu 22. oktoobri hommikul, asudes kõrgel taevas

Siirdume Tallinna. Päike loojub 21. oktoobril kell 17.56. Kuu tõuseb kell 18.33. Päikese loojumisest on möödas pisut üle poole tunni, seega poolvalge aeg alles. Kuu loojub aga alles 22-sel oktoobril kell 16.17. Päike tõuseb 22. oktoobril Tallinnas kell 8.16 ja loojub kell 17.53, vaid poolteist tundi pärast Kuu loojangut. Paneme tähele, et Kuu pole veel viimases veerandis, kuid ligemale kogu päeva peaks Kuu paistma ju kuuloomise aegu! Võrreldes Kuu tõusu ja loojangu ajamonente Tallinnas, saame, et Kuu on vaadeldav järgemööda 21 tundi ja 44 minutit.

Kuna Kuu asub sedapuhku taevaekvaatorist väga kaugel põhja pool, avaldub see ka selles, et sedapuhku Kuu tõuseb Tallinnas varem kui Tartus. Tähelepanuväärne on aga kindlasti ka see, et Tallinnas on Kuu näha 42 minutit, ligemale kolmveeerand tundi kauem kui Tartus.

Kuu „ekstreemumitest” teisel pool Soome lahte

Tekib mõte, mis juhtuks, kui liiguksime veelgi enam põhja poole. Tõsi küll, kohe tekib looduslik takistus Soome lahe näol. Kuid tublimad mehed olevat suisa üle Soome lahe ujunud. Siiski, jätame sügisese ekstreemspordi kõrvale ja aerutame, purjetame või lihtsalt „laevatame” või koguni lendame Soome välja.

Oleme Helsingis (60 kraadi 10 kaareminutit põhjalaiust), mis muuseas asub Tallinnale märksa lähemal kui Tartu. Tallinna ja Helsingi vahemaaks hinnatakse ümmarguselt 80 kilomeerist. Tallinn-Tartu maanteel näitavad kilomeetripostid vahekauguseks 186 kilomeetrit, kuigi otsejoones on see vahemaa siiski väiksem. Käsitleme endiselt 21. ja 22. oktoobrit.

Päikese loojanguaeg Helsingis on kell 17.53. Kuu tuleb nähtavale kohe varsti, kell 18.15 (22 minutit híljem). 22. oktoobril on Päikese tõusuaeg kell 8.18, Kuu, mõistagi, paistab siis kõrgel-kõrgel taevas, kõrgemal kui Eestis. Kuu loojub kell 16.53 ja Päike loojub kell 17.50. Seega loojub meie „paksuvõitu” Kuu, mitte loomise lähistel olev Kuu, alles tund enne Päikese loojumist!

Kuu on Helsingis (ehk Soome lahe põhjakaldal, siinsamas, Tallinna lähedal…) nähtav 21. opktoobril vastu 22. oktoobrit 22 tundi ja 38 minutit!

Oleme Helsingis ja uurime Kuud varem, 9. oktoobril, veidi enne 1. veerandit. Kuu tõuseb kell 17.08 ja loojub kell 19.30. Vahepeal, kell 16.28, loojub ka Päike. Kuu tõusu ja loojangu ajamomentide vahe on aga 2 tundi ja 22 minutit. Ei ole just palju.

Liikudes Helsingist edasi põhja poole, jämedalt võttes veel kord Tartu ja Tallinna vahemaa jagu, siis põhjalaiusel 61 kraadi ja 16 kaareminutit satume olukorda, kus 9. oktoobril jääb Kuu tõusmata. Eelneval ja järgneval õhtul on Kuu aga veel (juba) vaadeldav.
See pole sugugi põhjapolaarjoon, kus Päike talvisel pööripäeval ei tõuse. Põhjapolaarjoon asub meie käsitletud laiuskraadist palju kaugemal põhja pool; vastav laiuskraad on teatavasti alles 66 kraadi ja 34 kaareminutit.

Vaatame, mis juhtub samal laiuskraadil, 61 kraadi ja 15 kaareminutit, 21. oktoobril vastu 22. oktoobrit. Tuleb välja, et Kuu ei tõuse ka 21. oktoobril! Enamgi veel, Kuu jääb tõusmata ka 22. oktoobril! Vaat nüüd on küll jama lahti. Kuu peaks ju väga hästi paistma! Kuhu kadus Kuu nüüd?

Eks vastus ole analoogiline prillide otsimisega, kui prillid on ees.
Kui Kuu on juba tõusnud, ega ta siis teist korda tõusta saa, sest „kaksikvenda” Kuul ju ei ole. Asi on selles, et sedapuhku on Kuu loojumatu. Seda võiski tegelikult juba eeldada, arvestastades Kuu nähtavust Helsingis. Vana Kuu tõuseb 20. oktoobril kell 17.31, enne Päikese loojumist. Kuid 21. oktoobril Kuu ei loojugi. 22. oktoobril jääb Kuu samuti loojumata, asudes Päikese loojangu ümbruse aegu otse põhjas, kuigi madalas, silmapiiril. Kuu loojumine leiab lõpuks aset 23. oktoobril kell 17.13. Ärme unustame, et asume mängult Soomes, laiuskraadil 61 kraadi ja 16 kaareminutit, Helsingist otse põhja suunas.

Aga… Kuu ei loojunud koguni 2 ööpäeval. 9. oktoobril jäi Kuu tõusmata „vaid” 1 ööpäeva jooksul. Uurime veel asja. Tuleb välja, et Kuu muutub mitteloojuvaks meile veelgi lähemal, põhjalaiusel 60 kraadi 34 kaareminutit. Ega selleks pole muud vajagi kui uuesti Helsingist startides veel kord ligikaudu läbida Tallinna ja Helsingi vahemaa (põhja suunas). Tõepoolest, mainitud laiuskraad on vaid kraadi jagu rohkem põhja pool kui Tallinn. See nurkvahemaa on isegi pisut väiksem kui Tartu ja Tallinna puhul, kui jällegi arvestada laiuskraade.

Miks muutub Kuu mittetõusvaks ja mitteloojuvaks erinevatel laiuskraadidel? Asi on peamiselt selles, et arvestada tuleb Maa atmosfääri keskmist refraktsiooni, mis „tõstab” silmapiiri lähedal olevaid taevakehasid näivalt kõrgemale kui need tegelikult on. Seetõttu kujunevad ka Kuu tõusmise ja loojumise ajamomendid alati Kuu nähtavuse kasuks võrreldes sellega kui refraktsiooni ei esineks. See kehtib kõigi taevakehade kohta. Seetõttu algab nt ka polaarpäev polaarjoontel alati varem ja lõpeb hiljem kui pööripäevade täpsed ajamomendid näitavad (siia lisandub ka Päikese ülemise ääre efekt nagu ka Kuu puhul).

Tähistaevas

Õhtutaevas tervitab meid kõigepealt aastaaegade muutumise tõttu Sügiskolmnurgaks ümber nimetunud Suvekolmnurk kolme heledat tähena: kõrgel lõunataevas paistavad Deeneb (vasakul) ja Veega (paremal, heledam). Neist allapoole jääb kolmas hele täht Altair, olles pisut tuhmim kui Veega ja pisut heledam kui Deeneb. Vastavad tähtkujud, kus tuhmimadki tähed välja ilmuvad, on Luik, Lüüra ja Kotkas. Läbi Luige ja Kotka kulgeb allapoole Linnutee, mis Luiges tundub isegi kaheks hargnevat. Teine haru, tundub, et „lõpeb otsa”. Kotkast allpool leiame heledaima osa Linnuteest, konkreetne, vähe silmatorkav tähtkuju samas kohas on Kilp. Linnutee jätkub veelgi allapoole, hea ilma korral isegi väga madalal asuvate Amburi tähtkuju tähtedeni, kuid päris vastu silmapiiri Linnutee riba siiski ei ulatu.

Kõik pole õige, mida oma silmaga näeme. Linnutee, reaasluses hiigelsuur täheketas meie ümber, sisaldab peale tähtede ka gaasi ja tolmu. Tähtede kiirgust neelavad tolmupilved tekitavadki Luige piirkonnas Linnutee näiva hargnemise ja ühe haru katkemise efekti.
Teine „valede autor” on Maa atmosfäär: maapinnal seisva vaatleja jaoks on silmapiiri lähedastes suundades atmosfäär eriti paks ning seetõttu hajub läbitulev valgus eriti intensiivselt ja tähtede heledus väheneb, ehkki vaid näivalt. Seetõttu ei näe me Eestis ka seda, et tegelikult on Linnutee Amburi suunal mitte „ära kustumas ”, vaid hoopiski kõige heledam, veel heledam kui Kilbi tähtkujus. Amburi tähtkuju kanti jääb suunalt ka Linnutee tsenter.

Varaõhtuses läänetaevas „süttib” oranzikas Arktuurus, Eestis põhimõtteliselt näha olla võivatest tähtedest heleduselt teisel kohal, napilt Veegat heleduselt edestades. Tähtkuju on Karjane, mis läänekaares kenasti püsti seisab, kuid vajub allapoole ja Arktuurus edaspidi loojub. Karjase karikat meenutava kontuuri ülemine osa aga ei koojugi, jäädes Põhjanaelast allpool ka põhjakaarde sattununa nähtavaks. Siiski, üldiselt jääb Karjase loojumatu osa tähele panemata. Mis puutub Arktuurusesse, siis umbkaudu samal ööl (9-ndal vastu 10-ndat oktoobrit), kui õhtul on näha Kuu oma väga madalas asendis, siis vastu hommikut peaks Arktuurus uuesti kirdetaevas nähtavale ilmuma, olles järgnevatel hommikutel üha paremini vaadeldav. Nii et Arktuurusest saab edaspidi mõneks ajaks nii ehatäht kui koidutäht. Suuri tähti sõnade alguses ei julge Veenuse tõttu kirjutada, kuna ka Veenus on madalas paikneva Ehatähena õhtuti vaadeldav.

Kesköö ümbruses asuvad lõunakaares „vesise maitsega” tähtkujud Kalad, Veevalaja ja Vaal. Kuigi Vaalas on ka mõneti heledamaid tähti, on kokkuvüttes tegu taevaalaga, kus puuduvad heledad tähed. Sama lugu, heledate tähtede puudus, on ka Vaalast hiljem tõusva Eriidanuse tähtkujuga. Tõsi küll, Eriidanuse lõunapoolne osa jääb Eestis nähtamatuks ja seal on koguni 1. suurusjärgu täht, Achernar. Aga väga see teadmine vist ei lohuta. Õnneks päästab välja planeet Saturn, mis annab Veevalaja tähtkujus asudes kesisele taevapiirkonna pildile palju juurde.

Nagu planeetide rubriigis juba juttu oli, paistavad öö hommikupoolses osas ka hästi ka planeedid Marss ning eriti Jupiter. Öö kaugemale edenedes tõuseb taevane jahimees Orion, mille vöö tähed on tõusmise aegu alla vasakule kaldu. Kui Orion on ilusasti nähtaval, tõuseb kagust ka Siirius, heledaim kinnistäht nii Eestis nähtavaist kui ka üldse kogu tähistaevas. Siiski, võrdluses Jupiteriga jääb Siirius alla. Küllalt heledaid tähti on hommikutaevas rohkemgi.

Paneme tähele, et Veega ja Deeneb jõuavad kõrgelt lõunataevast hommikuks madalasse põhjakaarde; õhtul madalas kirdetaevas asunud Kapella kerkib hommikuks kõrgele.

Suur Vanker asub õhtuti madalas loode-põhjataevas, Kassiopeia kõrgel kirdetaevas, peatselt seniidis. Edaspidi Suur Vanker kerkib, Kassiopeia vajub omakorda allapoole.

Drakoniidid

Nagu ikka, ootame ka tänavu drakoniidide meteoorivoolu, mille maksimum peaks saabuma 7-nda oktoobri ööl vastu 8-ndat oktoobrit, intensiivseim peaks nähtu olema vastu hommikut. Radiant asub Lohe tähtkujus, suunalt mitte väga kaugel naabertähtkujust Lüüra, heleda tähega Veega. Kuna aga radiant öö jooksul allapoole vajub, siis tasub meteoore vaadelda terve öö, pigem ehk isegi õhtupoole ööd, samuti ka järgneval ööl. Pikalt drakoniidid üldiselt näha ei ole, eeldatakse esinemiskuupäevi 6. kuni 10. oktoober. Maksimumi arvuga pole asi aga üldse lihtne, seegi tuleks ise iga kord kindlaks teha, sel aastal samuti. Drakoniidid võivad küllalt ennustamatult kujuneda vägagi võimsateks, samas, kindel ei saa selles ka kunagi olla…

Drakoniide 2023. aastast

Mida teeb Kuu? Noh, sellest oleme juba rääkinud. Noore Kuu sirp on 7. õhtul vaevu lühiajaliselt leitav ja loojub kiiresti. 8-ndal pole lugu eriti parem. Nii et praktiliselt Kuu drakoniidide vaatlusi üldse ei sega.

Orioniidid

Peale oktoobri keskpaika võime järjekordselt näha ka kuulsa Halley komeedi tükikesi, sest Maa satub järjekordselt selle komeedi orbiidile küllalt ligidale. Orioniide, kuigi hõredalt, võib hinnanguliselt leida päris pikalt, 2. oktoobrist 7. novembrini. Üldiselt tuntakse neid siiski pigem „20. oktoobri kandi” meteooridena. Tõepoolest, maksimum peaks esinema 21. oktoobri ööl vasti 22. oktoobrit. Orioniidid pole samas tuntud eriti suure aktiivsusega. Siiski tasuks taevasse vaadata, kuna mõned lendtähed võivad olla ootamatult heledad. Samuti on vahva efekt see, et oriniiidide meteoorid kihutavad taevas väga kiiresti, isegi kiiremini kui augustikuised kiired perseiidid. Päris ühesugused ei ole siiski ka konkreetse meteoorivoolu meteooride kiirused. Orioniide õhtul otsida ei tasu, kuna radiant tõuseb öösel, seega on tegu hommikuse meteoorivooluga.

21. oktoobri öö vastu 22. oktoobrit on meil ka juba palju mainimist leidnud. Ikka selle Kuu kõrgelt ja pikalt nöhtavuse suhtes. Ning eriti kõrgel on Kuu vastu hommikut… Kuna ka Kuu faas on veel küllalt suur, 2 päeva enne viimast veerandit, siis orioniidide vaatlus on sedapuhku Kuu poolt üsna põhjalikult rikutud. Heledamaid meteoore, kui neid juhtub, muidugi näeb.

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)

12. oktoobril jõuab perigeesse ehk Maale lähimasse asendisse septembris mainitud komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Siis pole ta Eestis ikka veel vaadeldav. Oktoobri teises pooles võib komeet osutuda palja silmaga madalavõitu edelataevas vaadeldavaks. Komeet liigub oktoobrikuu jooksul Lõvi, Neitsi, Mao ja Maokandja tähtkujudes. Lootused komeedi heledusele on küllalt erinevad. Juhtuda võib ju positiiivseid üllatusi, nagu komeedid vahel pakuvad. Eks uurime ja vaatame.

Lõpulauseks

Kuu oma noores faasis paistab sedapuhku õhtuti kehvasti. Orioniidid paistavad omakorda Kuu tõttu kehvasti. Midagi on lahti. Keegi peab olema süüdi.

Võtame loo lõputsitaadi, kasutades taaskord “Kälimeeste” seriaali, veidi muudetud kujul:

„Kui sinu käest välja pressitakse
ja sa sellest ei teata
ja ikkagi teada saadakse,
sind pannakse kinni, jah?
Isegi kui väljapressijat kätte ei saada,
sind pannakse ikka kinni
kuriteo varjamise eest?!”

Kultuurisoovituseks võiks lisada ringhäälingu arhiivist audioloo “Hääl krokodilli kõhust” (1981).

Huvitav lugu…

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/kuuldemang-kuuldemang-haal-krokodilli-kohust

Kuu faasid

• Kuuloomine: 2-sel kell 21.49
• Esimene veerand: 10-ndal kell 21.55
• Täiskuu: 17-ndal kell 14.26
• Viimane veerand 24-ndal kell 11.03

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

Kuu esimene dekaad sarnaneb maikuule:öötaevas pole planeete näha. Edaspidi tuleb siiski mõningaid muudatusi, kuid väga vara tuleb ärgata. Või siis mitte öösel magama minna. Ka mõned tähed on juunikuu valgete ööde tingimustes ikkagi näha, seda ka suvise pööripäeva aegu.

Marss ilmub kuu lõpus, umbes 27-nda paiku, hommikuti üpris madalale ida-kirdetaevasse, asudes Jäära tähtkujus. Kuna Marss siis juba aasta aega ja pisut peale sellegi olnud nähtamatu, siis tasub Marsi taasilmumist ehk isegi tähistada. Ainus mure on see, et nagu enamasti ikka planeetide vaatlusperioodide alguses või lõpus, on Marsi vaatlustingimused kehvad ja planeet ei pruugi kiirelt silma hakata.

Jupiter, mis tänavusel kevadel viimasena viiest vaateväljast kadus, ilmub juunikuus taas nähtavale, sedapuhku hommikuti väga madalasse koidutaevasse. Jupiter saab nähtavaks aasta kõige lühemate ööde aegu, 20-nda juuni paiku. Kuu lõpus tõuseb Jupiter 1.75 tundi enne Päikest, olles juba „paari grammi” jagu nähtavust parandanud.

Saturn on see planeet, mis tänavuse täieliku (olgugi ajutise) planeedipõua esimesena katkestab. Teise dekaadi algul, 12-nda juuni paiku, ilmub Veevalaja tähtkujus viibiv Saturn madalasse kagutaevasse, samuti hommikuti. Edaspidi planeedi vaatlusaeg kasvab päris jõudsalt: kuu lõpus tõuseb Saturn juba 3.5 tundi enne Päikest. 29-ndal juunil hakkab Saturn liikuma vastupidiselt ehk retrograadselt. Kuu on Saturni lähistel 28.juuni hommikul.

Ega ei tasu muretseda, retrograadselt liikuvad planeedid ei hammusta; ei meid ega üksteist ega üldse mitte midagi. Aga proovi sa seda selgeks teha soolapuhujatest astroloogidele, kes samuti muuhulgas netiavarustel oma teenusi reklaamivad. Istuli kukkuma kipub panema hoopis asjaolu, et need seltsimehed küsivad oma jauburduste eest täitsa soolast hinda. Aga egas sellinegi pakkumine saa muidu kaua püsida, kui poleks nõudlust. Vaat see asjaolu paneb peale esialgset püstitõusmist suisa toolist mööda istuma. Aga noh, egas astroloogia pole see ainus ja kõige hullem hullus, mille peale meil hulginõudlust paistab olema. Muidu sellised asjad üha jätkuda ei saaks. Vahva rätsep oli teatavasti teist laadi mees ja igatahes teadis, mida häiritustega ette võtta: lõi kõik 7 kärbest maha. Et suisa ühe hoobiga, see oli asjale vaid iluline täiendus.

Nii et juunikuu lõpuhommikutel tasub idakaarde vaadata. Püüame mingi olukorra võimaluse piires ka konkretiseerida. Oletame, et asume Tartu kandis ning kell on 8-10 minutit peale kolme. Kuigi mitte kõrvuti, peaks nägema kolme planeeti. Kirdest leiame neist kolmest kõige vasakpoolsema ja madalama (umbes 4 kraadi kõrgusel) Jupiteri. Umbes 20 kraadi Jupiterist paremal ja samas kõrgemal (ligikaudu 10 kraadi kõrgusel) asub tuhmivõitu ja punakas Marss ning Marsist märksa rohkem edasi paremale, päris täpselt kagusuunal ja ka pisut kõrgemal (17 kraadi), on leitav Saturn, umbes sama tuhm kui Marss. Planeedid on tuhmivõitu küllalt heleda taevafooni tõttu. Suurt viga tegemata on tingimused sarnased planeetide vaatllmiseks ka mujal. Läänesaarte lääneosas võiks kirjeldatud tulemuse saamiseks siiski lisada Tartu kohta esitatud kellaaegadele 15 minutit, mujal moidagi vahepealset. Seega teatud ajaline hajuvus esineb, kuid kannatlik vaatleja peaks planeedid ikka üles leidma. Ilus ilm ja vaba vaateväli on muidugi kõige eelduseks.

Muidugi ei tähenda eelnev jutt seda, et planeedid on näha vaid loetud minutite vältel. Tegu oli lihtsalt näitega.

Saatana komeedist

Ei, plaanis polnud avalikult vanduda. Ometi mõned seda teevad, isegi taevakehadele hüüdnime pannes. Internetist võib vastu vaadata huvitavaid asju. Näiteks ka see, et Maale on liginemas Saatana komeet.

Aprillikuu loo 1. osas osas oli muuhulgas juttu komeedist 12P/Pons-Brooks.
Kui palju keegi seda komeeti Eestis nägid, ei tea. Kahtlustada võib, et nende hulk pole suur. Sama tõdemus kehtib arvatavasti ka mitme eelmise komeedi kohta, millest varasema aasta jooksul on siinsetes taevaülevaadetes juttu olnud.

Komeet 12P/Pons-Brooks oli periheelis 2024. aasta 21. aprillil. See tähendab, et komeet oli siis Päikesele lähimas asendis. Maa teeb enda orbiidil oma tiire, neid komeetidega kooskõlastamata. Sedapuhku on asjaolud sellised, et sama komeedi lähim asend Maale saabub alles tänavu 2. juunil. Kuna see komeet on Päikesest juba tükk aega eemaldumas, siis on märksa langenud ka selle objekti niigi kehvapoolne heledus. Ka kaugus Maast jääb isegi 2. juunil ligikaudu 1.5 astronoomilise ühiku kaugusele. See vastab umbkaudu Päikese ja Marsi vahekaugusele. Nii et mingit kasu meil sedapuhku Maa ja komeedi „lähikohtumisest” ei ole.

Ometigi saab alati igasuguseid huvitavaid ideid genereerida. Kui vaadata arvukaid (ja kahjuks üha totramaid) kosmose-retkede filme, võib neist mõni asi meelde jääda. Ühed sellised tuntud filmid kannavad nime „Star trek”. Kuskil olla esinenud ka mingi komeet, mis antud juhul andis miskipärast inspiratsiooni komeedi 12P/Pons-Brooks nimetamine Saatana Komeediks. Sellisel süngel nimetusel on eesti keeles olemas teisigi altenatiive, kuid siinkohal neid üles kirjutama ei hakka.

Tähtedest juuniöös

Juuniööd on lühikesed ja valged. Selle teemani jõuame veel tagasi.
Loendamatutest tähtedest moodustuv tähtkujude muster pimeda taeva taustal on kaudunud. Heledamaid tähti siiski näeb.Enne kui eraldi tähtede juurde asuda, mainime Suurt Vankrit, mis asub kusagil loodetaevas. Suure Vankri tähed on küllalt heledad (enamuses 2. tähesuurus), kuid öö on nii valge, et vankri ülesleidmiseks tuleb selle liikmeid ükshaaval otsida. Siiski on vaadeldav ka umbes sama hele Põhjanael, mis asub Suure Vankri aisatähtedest kõige kaugemal asuvate rataste vahekauguse pikendusel. Põhjanael kuulub Väikesesse Vankrisse, olles selle otsmine aisatäht, kuid tähtkuju tervikuna pole juunikuus vaadeldav.

Tähtedest. Oranzi tooniga Arktuurus „süttib” õhtul juunitaeva heldaima tähena, kui on veel küllalt valge. Kuu alguses juhtub see kella 23 paiku (Eesti lääneservas pisut hiljem, kuna ka hämarus saabub seal hiljem) otse lõunasuunal. Kuu edenedes tuleb Arktuurus nähtavale lõunameridiaanist üha enam pareamal pool. Lühikese öö vältel on Arkutuurus leitav kõrgel edela-läänetaevas. Uus pikk juunipäev saabub enne Arktuuruse loojumist.

Samuti hele Veega tuleb nähtavale kõrgel idataevas, pisut tuhmim Deeneb asub Veegast vasakul pool. Kõrgel taevas on need tähed ka hommikul.

Kapella, Jõulutäht Eesti rahvaastronoomias, on juuniöödel leitav madalas põhjakaares. Taevas on selles piirkonnas juuniöödel kõige heledam, kuid ka Kapella on hele ja suudab jääda nähtavaks. Kapella Eestis üldse ei loojugi, samuti ka Veega ja Deeneb.

Kuu alguses on lühikese öö alguses näha läänekaares tuhmivõitu Reegulust, mis peagi loojub. Kolmandal dekaadil kaob Reegulus üldse vaateväljalt.

Edelataevas on õhtuti, samuti üha madalamal, näha Spiika, mis samuti öösel loojub.

Punakas Antaares, olles olnud äsja Päikesega vastasseisus, tõuseb juunikuu algul umbes Päikese loojangu aegu, kuid jõuab ikkagi juba enne hommikut loojuda. Täht asub päris madalas lõunataevas. Kuu edenedes loojub Antaares üha varem.

Altair on näha ida-kagutaevas, madalamal kui Veega ja Deeneb.

Virmaliste võimalikkusest

10. mai ööl vastu 11-ndat võisime näha vähemalt viimase paarkümne aasta võimsaimad virmalisi. Päike on muutunud väga aktiivseks, tumedaid laike esineb sageli ning nende ümbrusest lähtuvaid laetud osakeste purskeid esineb samuti sageli. Mõistagi ei suundu pursete produktid alati Maa suunas, kuid juunis on siiski virmaliste võimalikkus täiesti reaalne. Kahjuks ei saa neid kuu lõikes ette ennustada. Ainus probleem on suviselt hele öötaevas, millest nõrgemad virmalised läbi ei paista. Virmalistest võiks ka rohkem rääkida, kuid ehk kunagi edaspidi. Siirdume meie sedapuhku hoopis virmaliste põhilisest esinemiskõrgusest,maapinnast umbes 100 km, üha allapoole kuni maapinnani välja.

Pildike virmalistest

Vee olekust ja hulgast Maa atmosfääris – pilves ilm või selge

Juuni on valgete ööde kuu. Põhjuseks on valguse hajumine Maa atmosfääris. Heledamaid objekte siiski näeme nagu juba juttu oli. Nii et Päikese valguse hajumine segab Maalt maailmaruumi uurimist, kuid see on alles selge ilma jutt. Põhjalikult pilves ilma korral on astronoomiliste objektide vaatlus lootusetu, siis küündib verikaalne nähtavus paarisaja meetrini või on veelgi väiksem.

Paras keskmine suvepäev. Jätkub nii Päikest, selget taevast kui pilvi.

Pilved aga seostuvad veega. Gaasilises olekus vesi on teatavasti veeaur, mida alati atmosfääris leidub. Sobivatel tingimustel muundub osa veaurust veepiiskadeks ja jääkristallideks, luues sellega omakorda tingimusi pilvede tekkeks. Kuna veeauru osa atmosfääris koostises pole väga suur, kuid ometigi oluline, võiks sellel teemal ka pikemalt rääkida. Öötaevas on ju käesoleval kuul nähtav vaid vähesel määral ja lühikest aega…

Veeauru osarõhk

Maa atmosfääri üheks iseloomustavaks parameetriks on õhurõhk. Mulluses juulikuu loos oli õhurõhust ja selle erinevatest ühikutest ka pikemalt juttu. Kui kasutada rahvusvahelise mõõtühikute süsteemis kasutatavat rõhu põhiühikut pascal (Pa), siis atmosfääri normaalrõhuks maapinna lähedal loetakse 101 325 Pa. (Päris suur arv see sada tuhat…) Sedasama rõhu väärtust pascalites saab mõistagi teisendada ka teisteks arvudeks (teistes ühikutes), nt 1 atmosfäär (atm), 1013.25 hektopaskalilt (hPa) või 760 millimeetrit elavhõbedasammast (mm Hg).

Õhurõhk on maksimaalne maapinnal ja selle lähedal, kõrguse kasvades rõhk väheneb. Sama lugu on õhu tihedusega. Täpne õhurõhu väärtus (ja seega ka tihedus) on ajas veidi muutuv, nagu me ilmateadetest kuuleme.

Ilmateated raadios sisaldavad enamasti ka juttu õhuniiskusest. „Suhteline õhuniiskus oli…” (70 protsenti, 87 protsenti, 46 protsenti jne). Sajuse ilma korral on õhuniiskus 100 protsendi ligidal. Kuid mida see õieti tähendab? Selleni jõudmiseks teeme ühe pikema ringi.

Niiskus seostub meie argielus veega. Seda teame ka, et vesi esineb vedela vee, tahke oleku ehk jää (või lume) ning gaasilise oleku ehk auru kujul. Õhus on alati mingil määral veeauru, kuid erinevalt teistest õhu koostisosadest on veeauru kogus küllalt muutlik. Enamasti räägitakse õhu koostisest nii: 78 protsenti moodustab lämmastik, 21 protsenti hapnik ja ja ülejäänud 1 protsendi moodustavad teised gaasid. Sellest 1 protsendist moodustab enamuse argoon (0,93 protsenti õhu koostisest) ning praegusel ajal hullumoodi demoniseeritav taimede asendamatu toiteallikas ehk süsihappegaas moodustab vaid 0.04 protsenti.

Paneme tähele, et eeltoodud protsente ehk suhtarve esile tuues veeauru osa õhus ei arvestata. Teisisõnu, äsjakirjeldatud õhu koostis vastab täiesti kuivale atmosfäärile; õhuniiskus on null ühikut ja 0 protsenti. Selline käsitlus on tegelikult sohitegemine, kuid olukorda annab seda just sellega põhjendada, et veeauru osa on muutlik ja kuidagi peavad ju mingid arvud atmosfääri koostise kohta meelde jääma!

Kordame veel üle, et rõhuõhk 1 atm ehk 101 325 Pa ehk 1013.25 hPa on normaalrõhk, tuntud ka ühikutes 760 mm Hg. Oleme juba ka rõhutatnud, et mingi, kuigi ajas muutliku osa õhust moodustab alati ka veeaur. Õhu kogurõhk aga mõjutab sama veeuru hulga juures suhtelise õhuniiskuse protsenti. Samas on õhu kogurõhk samuti muutlik suurus, kuid mitte ka väga suurtes piirides, kui eeldada ikka maapinnalähedast olukorda. Eksisteerivad ju madalrõhkkonnad ja kõrgrõhkkonnad.

Läheme konkreetsete näidete juurde. Veeauru maksimaalne võimalik osarõhk õhurõhust on 20 plusskraadi juures 2.30 protsenti (NB! See ei ole suhtelise õhuniiskuse protsent, selleni veel jõuame!) Absoluutarvudes on veeauru maksimaalne osarõhk sel juhul 2330 Pa ehk 23.3 hPa ehk 17.5 mm Hg. Eriti palju seda justkui polegi. Kuid siiski: see 2.3 protsenti, mille veeauru kogus õhus moodustab, (või mingi muu väärtus, vt allpool) tuleb õhu molekulide koostise 100 protsendi sisse ära mahutada. Seega on veeauru osa arvestades õhus tegelikult lämmastikku vähem kui 78 protsenti, hapnikku vähem kui 21 protsenti jne. Rohepöörajad võivad siinkohal suurest rõõmust senisest veelgi ogaramaks minna: ka süsihappegaasi osakaal õhus on tegelikult seoses veeuru osalusega veelgi veidi väiksem kui „ametlikult” kirjas! Kusjuures mida madalam temperatuur, seda vähem veeauru õhu koostises saab olla! Siiski ei tasu unustada, et veeauru võib õhus küllalt vähe olla ka kõrgetel temperatuuridel.

Siinkohal vüiks vahemärkusena lisada, et käimasolev „rohe-kliima-bolševism” on vaja atmosfääris leiduva süsihappegaasi suhtelise koguse vähendamiseks soodsamate tingimuste loomiseks tagurpidi pöörata: mitte temperatuuri tõusu vastu ei tule võidelda, vaid temperatuuri languse vastu! Kuid asi see neid loosungeid üle värvida ei ole; kiired ja sagedased sildivahetused on ju moes!

„OK!” (nagu ütleb alati ühe teleseriaali intelligentne konstaabel, kellele juba kunagi varem oleme viidatud). Jääme esialgu maalähedase õhukihi temperatuuri väärtuse juurde kindlaks (valisime +20 kraadi Celsiuse järgi, enamasti seostatakse seda temperatuuri normaaltingimustega, kuigi viimasel ajal kasutatakse ka mõnd muud sellele lähedast temperatuuri, nt +15 kraadi.). Muudame siinkohal mängult maapinnalähedast õhurõhku piirides 95 000 Pa (ehk 950 hPa ehk 720 mm Hg) eriti sügava madalrõhkkonna korrral kuni 105 000 Pa (ehk 1050 hPa ehk 787.5 mm Hg) võimsa kõrgrõhuala puhul. Nüüd saame maksimaalseteks võimalikeks veeauru osarõhkude väärtusteks vastavalt 2.45 kuni 2.22 protsenti vastavast õhu kogurõhust maapinnal. Seega suurem veeauru osakaal õhus vastab madalamale õhu kogurõhule. Loogiline ju ka: madal rõhk, madalrõhkkond sajud, tormid (üldse kogu „halva ilma” spekter), on ju „ühe ja sama alagrupi meeskonnad…”

Kui aga õhutemperatuur muutub, hakkab ka maksimaalselt võimalik atmosfääri veeauru osarõhk muutuma (kuigi see võib vastavast maksimumväärtusest muidugi ka väiksem olla). Konkreetsemalt, kui õhutemperatuuri langetada, hakkab veeauru maksimaalne võimalik osarõhk samuti langema. Temperatuuri tõustes veeauru osaõhu võimalik maksimaalne väärtus aga kasvab. Jäädes edasises jutuks truuks täpselt normaalrõhule 1013.25 hPA, siis tooks veel järgmisi näiteid.

Olgu õhutemperatuur 0 kraadi. Sel juhul on veeauru maksimaalne võimalik osarõhk 421 Pa (ehk 4.21 hPa ehk 3.2 mm Hg) See on 0.42 protsenti õhu kogurõhust. Ühtlasi tähendab see, et õhu koostises on siis veeauru molekule 0,42 protsenti (veeauru rõhk hektopaskalites tuleb jagada 10-ga).

Võtame veel sellise näite. Olgu õhutemperatuur -25 kraadi Celsiust. Nüüd on veeauru maksimaalne võimalik osarõhk õhus 68.7 Pa (ehk 0.69 hPa ehk 0.52 mm Hg). Õhu koostises saab sel juhul veeauru olla vaid kuni 0.07 protsenti.

30 plusskraadi juures on aga veeauru maksimaalne võimalik osarõhk atmosfääris 4270 Pa ehk 42.7 hPa ehk 32 mm Hg. Protsentides on see 4.21 protsenti õhu kogurõhust. Arvud jäävad siingi ju küllalt väikesteks, kuid pakasega võrreldes on siin siiski märgatav erinevus olemas. Nii et mida külmem õhk, seda vähem seal veeauru olla saab. Kuid: see ei garanteeri, et kuumas õhus veeuauru ka tegelikult alati märksa rohkem on kui külmas õhus.

Absoluutne õhuniiskus

Senine jutt viitas kogu aeg veeauru maksimaalsele osarõhule atmosfääris erinevatel tingimustel. Nägime, et mida kõrgem temperatuur, seda rohkem võib õhus niiskust ehk veeauru sisalduda. Veeauru suuremat sisaldust võimaldab ka madalam õhurõhk (rõhk, milles avaldub kogu atmosfääri koostise, mitte vaid veeauru kogutoime).

Sai ka rõhutaud, et õhk võib kõigi eeltoodud tingimuste korral ka maksimaalsest vähem niiske olla. Sellisel juhul on mõistagi väiksem ka veeauru osarõhk. Seda, kui palju õhus parajasti veeauru tegelikult leidub, iseloomustab selline suurus nagu absoluutne õhniiskus. Seda võib avaldada kahel viisil. Üks võimalus õhuniiskuse iseloomustamiseks on veeauru tegelik osarõhk (ühikuteks ikka vastavalt isklikule valikule Pa, hPa, mm Hg (on teisigi võimalikke ühikuid)).

Teine ja enam kasutatav võimalus hinnata veeauru hulka õhus on veeauru tihedus. Tiheduse põhiõhik on teatavasti kilogrammi kuupmeetri kohta (kg/m3 ), kuid õhuniiskuse puhul on praktilisem kasutada 1000 korda pisemat ühikut, grammi kuupmeetri kohta. Gaaside tihedus ja rõhk on omavahel võrdelised. Teisisõnu, nii palju kordi kui kasvab või väheneb rõhk, kasvab või väheneb ka tihedus.

Paar näidet siiagi. Nagu eespool kirjas, on +20 kraadi juures maksimaalne võimalik veeuru rõhk 23.30 hPa. Sellisele vearuru rõhule vastab selle tihedus 17.2 g/m3. (Sarnasus rõhuühiku vastava näiduga 17.5 mm Hg on juhuslik.)

0 kraadi juhul on välisõhus sisalduva veeauru suurim võimalik tihedus 3.3. Pakase puhul, -25 kraadi juures on see suurus 0.6. Palava ilma korral, +30 kraadi on vastav näit aga 30.5. Kõik need tihedused on ühikutes grammi kuupmeetri kohta.

Endiselt ei tohi unustada, et õhk võib ka vähem veeauru sisaldada kui eeltoodud numbrid näitavad, olgu siis juttu kas tihedusest või rõhust. Sellest lähemalt veel järgmises punktis.

Toome lõpuks ära ka seosed, kuidas veeuru osarõhult veeauru tihedusele üle minna. Selleks teisendame veeauru rõhu konkreetselt paskalitesse. St, kui veeauru osarõhk on antud hektopaskalites, tuleb sellele vastav arv korrutada sajaga. Edasine toiming on järgmine. Õhutemperatuur Celsiuse kraadides tuleb teisendada kelvinite kraadideks, st kraadiklaasi temperatuurinäidule tuleb liita 273.15 kraadi (ei tee erilist viga ka 273-ga liitmine). Nüüd jagame veeauru osarõhu kelvinitessse teisendatud õhutemperatuuri näiduga. Lõpuks jagame tulemuse 461.5-ga (see arv on gaasi erikonstant veeauru jaoks). Olemegi saanud veeauru tiheduse (ühik kg/m3). Mugavama kuju jaoks korrutame saadu veel tuhandega. Nüüd on meil veeauru tihedus selleks enimkasutatavates ühikutes. (g/m3).

Suhteline õhuniiskus

Veel kord peaks ära märkima, et seni on jutt enamjaolt viidanud maksimaalsetele veeauru võimalikele hulkadele õhus, olenevalt õhu temperatuurist ja õhu kogurõhust. Kuid igal temperatuuril ja rõhul võib õhus ka vähem veeauru olla. Siin tulebki sisse selline mõiste nagu suhteline õhuniiskus.

Jätame taas ülearuse segaduse vältimiseks meie kohal oleva õhusamba kui terviku rõhu konstantseks ja normaalseks (760 mm Hg ehk 1 arm).

Miks aga üldse esinevad sõltuvalt temperatuurist veeauru osarõhu (samuti tiheduse) jaoks piirid, millest suuremaid väärtusi olla ei saa?

Märksõnaks on küllastus. See tähendab olukorda, kus vesi ja veeaur on omavahel tasakaalus: sama palju kui vedel vesi aurab, nii palju seda ka samal ajal omakorda veeks muutub ehk kondenseerub.
See omakorda tähendab, et konkreetsete tingimuste korral ei saagi õhus veeauru teatud maksimalväärtusest rohkem sisalduda: suurem tekkida võiv veeauru kogus kohe ka kondenseerub. Selline olukord tähendab, et õhuniiskus on 100 protsenti. Küllap on selline olukord meile tuttav sügistalvisest hallli ilma ajast: õues on kõik esemed ja maapind niisked, sageli sajab. Mida madalam on õhutemperatuur, seda väiksemast kogusest veeaurust piisab, et see muutuks küllastunuks. Rohkem vett õhk antud temperatuuril „vastu ei võta”. Õhu kondenseerumise heaks näiteks on veepiisakeste kogumid ehk pilved. Kogu troposfääri ulatuses (Eestis ligikaudu 10 km) võib esineda pilvi. Kui piisakesed (ülevalpool ka jääkristallid) aina liituvad ja seega raskemaks muutuvad, hakkab sadama. Siis on peatselt ka maapinna lähedal õhuniiskus ligi 100 protsenti. Kui maapinnalähedane õhk on ilma sajutagi 100% niiskusesisaldusega, tekib udu.

Kui õhus on veeauru selle antud tingimustel maksimaalsest võimalikust kogusest vähem ning enamasti ju nii ongi, siis on suhteline õhuniiskus alla 100 protsendi.

Kastepunkt, kaste, hall ja härmatis

Ilusa selge suvepäeva järel saabub õhtu ning öö. Tähed (vähemalt heledamad) ilmuvad taevasse. Õhutemperatuur aga langeb, sest õhu (ja maapinna) soojendaja, Päike, asub allpool silmapiiri. Tähendab see muuhulgas seda, et suhteline õhuniiskus suureneb. Sageli langeb öösel maapinnale väga lähedal olevas õhukihis temperatuur sellise näiduni, kus suhteline õhuniiskus on 100 protsenti, siis tekib kaste. Seda temperatuuri väärtust tuntakse kastepunkti nime all. Seega juhtub nüüd maapinnal rohuga sama, mis kõrgemal taevas sajupilvede tekke korral, kuna maapind ja selle lähedus jahtuvad sedapuhku kõige kiiremini.

Igale absoluutse õhuniiskuse väärtusele vastab mingi (madalam) temperatuur, mille puhul veeaur osutub küllastunuks ja siis ongi kaste öösel olemas! Lisanduda võib ka madal uduvine. Uue päeva saabudes võib veeauru hulk õhus ehk siis absoluutne õhuniiskus endiselt ligikaudu sama püsida, kuid kuna aga temperatuur päeval tõuseb, siis suhteline õhuniiskus väheneb ja kaste aurub ära.

Kastega sarnane nähtus on hall. Siin on lugu nii, et kastepunktile vastav temperatuur on nullist madalam. Sel juhul toimub veeauru otsene üleminek jääks, vedelat faasi vahele jättes. Päris pakaseliste ilmadega võib analoogsetel põhjustel tekkida puude külge ilus härmatis. Kui härmatist ei teki, kuigi on külm, siis iseloomustab kastepunkt õhu hetketemperatuurist veelgi madalamat õhutemperatuuri, st ka absoluutset niiskust on siis õhus eriti vähe.

Ei tee vist paha veel kord korrata ka seda, et Kõrge õhutemperatuuri korral võib absoluutne õhuniiskus olla märksa kõrgem kui külma õhu korral. Rõhuasetus on ikka sõnal „võib”. Kõrge temperatuur võimaldab, kuid ei taga kõrgemat absoluutset õhuniiskust võrreldes märksa madalama temperatuuriga. Kui õhu absoluutne niiskus on madal, ei teki kaste tekke jaoks piisavaid tingimusi ka selgel vaiksel suveööl, kuigi temperatuur on mõistagi ka siis madalam kui päeval. Sellist olukorda tuleb meil ette nt pikka aega kestnud põuaste ilmade korral. Midagi head on siingi: sääskede regeneratsiooni ehk taasteket see ei soodusta.

Kumb on tihedam: niiske või kuiv õhk?

Meil on palju juttu olnud niiskemast ja kuivemast õhust seoses veeauru erineva hulgaga; niiskemas õhus on veeauru rohkem. Kerge on vist tekkima mulje, et mida enam on veeuru, seda rohkem õhus koostismaterjali on ja õhu tiheduski on seega suurem.

Ometigi ei tähenda veeauru suurem sisaldus seda, et õhk on sel juhul tihedam. Vastupidi, veeaur on õhust kergem (täiesti kuiva õhu molaarmass on 29, veeauru puhul aga 18 grammi mooli kohta). Tuleb välja, et niiskema õhu tihedus on väiksem kui kuivema õhu korral. Vastuolu? Tegelikult ei ole. Veeauru suurema hulga korral õhus on omakorda vähem teiste õhu osakeste molekule (mis on kokkuvõttes veeuru molekulidest raskemad). Kui võtame nt näärivana seljakotist raskemaid pakke vähemaks ja asendame neeed kergematega, on ka terve kott kergem kui enne. Aga… kuhu need ülejäänud õhuosakesed, lämmastik, hapnik jne siis pannakse, kui õhku veeauru juurde koguneb? Midagi mõistmatut siin ei ole. Õhuniiskus on alati maakera eri paikades ja kõrgustes erinev, kusjuures erinevused ei esine ju hirmsuurtes skaalades. Ühes kohas muutub õhk niiskemaks, kuna veeauru hulk kasvab. Kuskil teises kohas muutub õhk omakorda kuivemaks ning sinna need ühes kohas „ülearuseks saanud” lämmastiku, hapniku jm molekulid paigutuvadki.

Kuna nägime, et veeauru tihedusele saab alati vastavasse seada veeauru osarõhu väärtuse, tuleb mõistagi välja see, et suurem veeauru osakaal õhus (muud tingimused olgu samad) on vastavuses suurema veeauru osarõhuga võrreldes õhu kogurõhuga.

Püüame veel veidi edasi mõelda. Kui kuivem ja seega tihedam õhk asendub veidi kergema, enam niiske õhuga, siis kokkuvõttes ju õhurõhk tervikuna langeb. Sellele üldistusele oleme eespool juba varemgi jõudnud: niiskem õhk – madalam õhurõhk – madalrõhualad – pilved ja sajud.

Ometi on konkreetsete ilmanähtuste täpne ette „paikapanek” ehk ilma ennustamine palju-palju keerulisem ning ega seda siiamani päris täpselt teha ei osatagi. Äsjakirjeldatu käis vaid üldiste tendetside kohta.

„Särts” ja õhuniiskus

Teame, et õhk on halb elektrijuht. Puhas vesi samuti, kuid siin tuleb eristada põhimõtet ja praktikat. Igasugust niiskuse sisaldust iseloomustab veeauru hulk, kuid faktiliselt on looduslik vesi siiski elektrit juhtiv elektrolüüt, kuigi elektrolüüdina küllalt nõrk. Teisisõnu, looduslikus vees on muudki peale vee molekulide.
Seetõttu tuleb arvestada üldise niiskuse ehk sellega seoses veega kui elektrit juhtiva keskkonnaga. Õhu niiskusesisalduse kasvades kasvab ka õhu elektrijuhtivus. Esmapilgul tundub nüüd, et mida kuivem õhk, seda vabamad me elektrist oleme. Paraku…

Teeme järgneva katse. Ootame ära pakaselise ilma ning kütame tuba hästi hoolega ning päevade viisi, tuba niisutamata. Soovitavalt katame põrandad ka vaipkattega. Võtame ka kassi tuppa pesitsema. Millalgi otsustame teha kassile pai. Nüüd võib juhtuda midagi ootamatult: kass küünistab või hammustab valusasti, kuid küüsi/hambaid kasutamata. Võib kuulda ka praksatust.

Mis siis juhtus? Mis ikka juhtus: olime kassi kasukaga erinevalt laetud ja käe kokkupuutes või vahetus läheduses kassi karvkattega toimus elektrilahendus, mis osaliselt esines kitsas, kuivas õhukihis läbilöögina ehk sädelahendusena. Kassi pole mõtet süüdistada.

Või siis tuleme, paksud kampsunid seljas, rännakult tuppa ja puutume näpuga mingit nurgelist metalli. Tegelikult… ei soovita. Oleme elektriliselt laetud, elamus on päris ehmatav ja valulik. Mida siis teha? Võiks soovitada laia käega mingit küllalt halvasti, kuid kuidagi siiski juhtivat pinda (kuid mitte kohe kassi!) silitada, pikapeale peaks laeng hajuma. Toa mõningane niisutamine on „särtsu” vastu samuti mõttekas.

Liigniiskus peaks aga olema laialt tuntud probleem. Elekter võib nüüd teisel viisil toimida: kilbid ja juhtmed võivad „valesid käike” mööda, kuigi mitte läbi õhu, elektrit juhtima hakata. Kuigi võrgupinged 230 (või 400) volti on palju madalamad, kui kuivas õhus koguneda võiva staatilise laengu korral (!), siis antud juhul on probleemiks elektrijaama võimsus: „särts” ei kesta mitte imelühikest aega, vaid nii kaua, kui ühendus esineb. Sellist olukorda ei tohi endaga ega kellegi teisega kindlasti juhtuda lasta.

Tulles õhu juurde tagasi, siis kumb rohkem staatilist elektrit ja „särtsu” mõjutab, kas absoluutne või suhteline niiskus? Oleme aru saanud, et talvel, madalama õhutemperatuuriga poolaastal, on absoluutne õhuniiskus üldiselt madalam ja staatilised laengud ning „särtsud” on kerged tekkima. Kuid just talvel (nagu ka sügisel) on ju tihti ka ligi 100 protsenti suhtelist õhuniiskust ja siis on ometigi märjad tingimused. Seega peab mängus olema ka suhteline õhuniiskus. Ning ongi: 100 protsenti ja sellele lähedase suhtelise õhuniiskuse korral toimib pidev ja automaatne elektriline „maaühendus” mitte läbi õhu, vaid esemetele kondenseerunud ja elektrit juhtivate veepiisakeste kaudu. Staatiliste laengute ja „särtsu” tekke jaoks pole seega siis tingimusi, kuigi absoluutne õhuniikskus võib olla küllalt madal.

Õhuniiskuse talumisest

Kui suhteline õhuniiskus on 100% ligidal, talub inimorganism halvemini nii liialt kõrgeid kui ka madalaid temperatuure.
Soe suvepäev on märksa meeldivam, kui ilm pole lämbe. Lämbust põhjustab just suure suhtelise õhuniiskuse ja kõrge temperatuuri koosmõju, Õhk kipub siis rohkem kondenseeruma, seda ka inimese nahale. See omakorda on takistuseks inimese sisemisele temperatuuriregulatsioonile, sh higistamisele.

Külma talvise ilmaga ja kõrge õhuniiskuse protsendiga pole lood paremad. Taas tuleb teemaks õhu kondenseerumine nahale. Kuid märg nahk juhib paremini soojust. Madala temperatuuri juhul tähendab see seda, et organism jahtub kiiremini.
.
Talvise kõrgrõhuala vaikse ilmaga ja madala (nii suhtelise kui absoluutse) õhuniiskusega võib looduses liikumine ja toimetamine täitsa nauditav olla. Suvel samuti. Väldime vüimalusel vaid särtsu saamisi.

Väga madal suhtelise õhuniiskuse protsent pole siiski ka eriti hea, kuigi esimese hooga ei pruugi see tundeliselt avalduda. Kui suhteline õhuniiskus on 50 protsendi kandis, peaksid hundid söönud ja lambad terved olema. Kuigi jah, kaasajal on ju kõik vastupidi, normaalsus ja ebanormaalus on kohad vahetanud. Aga loodusseadused sellest absoluutselt ei hooli! Ärme hoolime meie ka!

Saunas leili visates saame kaela pahvaka kuumust. Osaliselt saame tõesti kerise kuumuses veest moodustunud kuuma veeauru laiali leviku ja jahtumise (!) kaudu leiliruumi temperatuuri tõsta. Põhiline kiire kuumatunne tuleb leiliruumis leili abil aga suhtelise õhuniiskuse kiire kasvu arvel Mõistagi kerkis siis ka absoluutne niikus.

Küllastunud veeauru rõhk saab võrdseks atmosfäärirõhuga temperatuuril 100 kraadi. Selle katseliseks kinnituseks on asjaolu, et veekatel läheb 100 kraadi juures keema. Loodusliku õhutemperatuuri 100 kraadini küündimist (st ilma tehnilise kõrvalabita) pole aga Maal täheldatud. Maksimumtemperatuur õhus ulatub +57 kraadini, siis on veeauru maksimaalne osarõhk ju veel oluliselt madalam kui 100 kraadi puhul. Veetemperatuur meredes ei kerki niigi kõrgele. Siinkohal võib tõdeda, et Maal puuduvad praegu tingimused väga suure veeauru hulga korraga atmosfääri sattumiseks.

Seega on täiesti võimatu, et võiksime näha rohehullu pilti Maa merede keemaminekust, mis mõnede „ekspertide” arvates juba praegu toimuvat!

Selge ja pilves taeva värvus

Kõige enam läbipaastev ja ka ilus on selge taevas siis, kui selle värvus päeval on sügavsinine. Kuid kindlasti oleme märganud, et mõnikord on ka selge taevas kuidagi valkja tooniga.

Päike sügavsinise selge taeva taustal. Paneme tähele, et suunalt Päikese lähiümbruses on taeva toon alati veidi valkjam. Põhjus: sealtkandist lähtub vaataja silma ka muid hajunud värve peale sinise.

Taeva värvid seonduvad valguse hajumisega. Atmosfääris toimuvad pidevalt väga väikestes mastaapides õhu tiheduse muutused ehk peenes keeles fluktuatsioonid. Mida väiksem on Päikeselt saabuva valguse lainepikkus, ehk mida sinisem see on, seda enam see õhu fluktuatsoonide tõttu hajub. Pilvede osakesed (veepiisad, jääkristallid) on aga piisavalt suured, et põhjustada valguse hajumist sõltumata selle värvist. Seetõttu paistavadki pilved valged, või hallid. Lauspilves ilm tekitab üldise „halli olemise”.

Reaalselt leidub õhus ka mingil määral veepiisakesi (so mikroskoopilisi vedela vee koguseid, kõrgemal ka minimõõdus jääkristalle (so vett tahkes olekus). Nende osakeste suhteliselt väikese arvu ja väikeste mõõtmete korral need veel pilvi ei moodusta. Olenevalt õhuniiskuse määrast (nii absoluutsest kui suhtelisest kokku) on aga selliseid piisku ja/või kristalle õhus erineval hulgal, kuigi veeauru hulk õhus ei pruugi vastata küllastunud olekule.

Suurema õhuniiskuse korral on ka veepiisakeste õhus esinemiseks paremad tingimused. Põhjus on omakorda, nagu korduvalt toonitatud, selles, et kõrgema temperatuuuri korral saab õhuniiskuse ehk veeauru hulk õhus olla suurem, seetõttu ka mõnede piisakeste teke ehk veeauru kondenseerumise võimalus on suurem. Nii võibki väga sooja ilma korral taevas olla mitte väga sügavsinine, vaid valkjas. Muidugi ei pruugi tingimata nii olla, õhk võib siiski olla väga kuiv ka väga kõrge temperatuuri korral.

Nüüd jõuame tõdemusele, et suvise kuumalaine korral, kui kuumus eriti vastik tundub, võib päris tihti ka (selge) taeva värv olla mitte ülimalt sügavsinine, vaid mõneti valkjam. Põhjuseks siis nii absoluutse kui suhtelise õhuniiskuse ehk kokkuvõttes veeauru suuurem määr ja selle kaasnähuna ka mõneti suurem veepiisakeste arv atmosfääris. Väga kuum ilm võib muidugi esineda ka väga ilusa sinise taevaga, kui vett (nii auru kui piisku) esneb õhus vähem.

Kuid pika põua korral kipub õhk „rikastuma” ka tolmust.
Tolm ja vesi tunduvad kuidagi „vastasmärgilistena”, kuid taeva „värvimise” osas toimivad need sarnaselt: kipuvad ilusat taevasina valkjamaks muutma.

Mõnikord on selge taevas pigem valkja (piimja) värvitooniga. Siis on õhus lisaks veerurule ka rohkem veepiisakesi.

Talvise pakaseilma korral võivad mõnikord omakorda jääkristallid taeva värvi „rikkuda”, kuigi õhuniiskus pole suur.

Öise tähistaeva pilti päevast piimjat taevast tekitavad tingimused väga ei riku, kui just veepiiskade hulk õhus juba kerget pilvkatet ei meenuta. Samas võivad tähtede kujutised suure suurendusega teleskoobis olla siiski „punktist” märksa suuremad laigud. Eriti just tuhmimate tähtede tõsiteaduslikul uurimisel halvendab selline probleem vaatluse kvaliteeti.

Võiks veel märkida, et polegi jäika piiri väga „sogase” selge taeva ja küllalt hõreda pilvisuse vahel.

Koit ja Hämarik

Lõpuks oleme jõudnud juunikuu ööde juurde tagasi.
Ka ehapuna (või koidupuna) on atmosfääri fluktuatsioonide tulemus. Päike on siis allpool silmapiiri ja Päikeselt kiirguva valguse kõige enam hajuv sinist värvi osa ei ulatu ülespoole silmapiiri. Õhtuse või hommikuse vaatleja jaoks jäävad üle pikalainelisemad värvid – kollane ja punane, mis hajuvad Päikese otsekiirguse suunast vähem eemale. Nii need eha- ja koidukuma tekivadki. Lühikestel valgetel juuniöödel aga Päike Eesti laiuskraadil eriti madalale ei vajugi. Seda ilmestab asjaolu, et loodetaevast lähtuv värviline ehakuma „purjetab” üle põhjakaare kirdesse, muutudes sujuvalt koidukumaks. Seda tuntaksegi Koidu ja Hämariku kohtumistena. Ilus folkloor, eks ole? Kuid folkloor võib ka praktikas realiseeruda. Mõnigi pruudi-peigmehe paar võib teineteist kogu järgnevaks eluks leida just valgetel suveöödel jalutades. Igatahes edu selles kõigile!

Kartulisaak tõhusamaks!

Taas kord väga pikaks veninud lugu peaks lõpetuseks sisaldama ka praktilisi ja elulisi näpunäiteid eluks Maal, konkreetsemalt kuskil 58.5 põhjalaiuskraadi ja 25 kraadi idapikkuse ümbruses.

Juuni on käes, kartul maas, kuid kuidas sumedail suveöil põldu metssigade eest kaitsta? Väga lihtne. Küla peal Juuksuri Juhan leidis ainuõige lahenduse. Ta ehitas elumaja ja kartulipõllu vahele vägeva 4 meetri kõrguse aia, nii et valguski mitte kuskillt läbi ei paista. Okastraadi vedas veel kõige peale. Põllu ülejäänud kolmele, metsapoolsele küljele aga Juhan aeda teha vajalikuks ei pidanud. Neis kolmes küljes kehtib „sigade usaldusprintsiip”: Juhan nimelt usub metssigade aususse. Iga kaasaegne, st euroopalikke väärtusi kandev metssiga pidavat toimima ausalt ja üritama põllule trügida vaid järgmist trajektoori mööda: kõigepealt marsib metsast ringiga mööda põlluveert plangu taha, st maja tagaküljel olevale paraadtrepile (kus valvab ka ketisolev tubli hundikoer) ja alles sealt püüab rõhkija üle kõrge aia põllule ronida. Sellise ,„e-tara” (alternatiivselt „m-tara”, nagu Juhan tähtsalt oma uhket kikkhabet sõjakalt õieli hoides kommenteeris) nime kandva ehitise idee olevat talle andnud keegi tundmatu ja maski kandev tegelane kunagi mullu veebruari-märtsikuus.

Kogu seda uuenduslikku kõnet oma „e-tara” kiituseks ajas Juhan ülientusiastlikult, tihtilugu osutades ka maja kõiki seinu enam-vähem üleni katvatele lugematutele auhinnapaberitele, millega seesama maskiga tundmatu teda kokku tubli 16 puuda (262 kg) kaaluva kastitäiega (kasti korpuse massi arvestamata) kohe ka etteruttavalt olla premeerinud. (Tõsi küll, enamus neist „seinaleht-auhindadest” olid juba loetumatuiks luitunud ja ootasid kastis järge ootavate ja enam endist värskust säilitanud eksemplaride vastu väljavahetamist.) Enda võimsa ettekande lõppakordina hakkas Juuksuri Juhan oma jutu peale kohe ka intensiivselt plaksutama.

Kindlasti saabki Juhan sügisel küla parima kartulisaagi, kuna teised külamehed ei viitsinud niivõrd uuenduslikku laadi „e-aeda” oma maja ja põllu vahele ehitama hakata, vaid vedasid hoopis asjalikud klassikalised elektritarad oma põldudele ümber. „Põld peab ikka aknast näha ka olema,” ütlesid need, „uus-agronoomia” alal Juhanist märksa vähem haritud mehed, teenides niimoodi ära Juhani pikad ja sagedased vägeva vandumisega pikitud sõimuvalingud ning lisaks ka süüdistused „sigade agentideks” olemises.

Karu Kaarliga, kes oma põllu ümber „karjuse” panekut lõpetades endale suunatud sõimumonoloogi taustal vaid laialt naeris ning seejärel asjast omapoolse ja põhjalikult erineva arvamuse esitas (sealhulgas auhindu hullupaberiteks nimetades), läks käbe poiss Juhan kohe ka kaklema, saades kiirelt selles sportlikus vastasseisus auväärse teise ehk hõbemedalikoha. Seejärel siirdus „Juuksuri-Juss” ülikiiresti maanteele; seal õnnestus tal hüpata esimesse mööduvasse autosse ja oht oli sedapuhku möödas. Juhanil vedas, sest oli ju automaksuvaba nädal ja masinaid seega veel vuras.

Päeva sisustamisest ka

Kuigi kultuurisoovitus pole loo kohustuslik osa, pakuks siiski seekordki midagi välja. Juuniöö on küll lühike ja valge, samas ehk just seetõttu ütlemata ilus. Võib-olla just sellega seoses võib öine uneaeg jääda kasutamata. Nagu loo päris alguses sai mainitud, võib unepuudus esineda ka varahommikuse planeetide vaatlemisega seoses. Et aga saabuval uuel päeval eduka eurokolhoosi edendamise huvides ikka selles ärapöördunud rohepöördevormis püsida ning kinnipüütud elektrimolekule kartulikottidega taas keldrisse hoiule viima hakata, tuleb organismi ergutada. Juhatusi andis selleks juba eelmiste kolhooside aegu, ligi 40 aasta eest, härra Ernst Kern isiklikult.
Lugu (etteruttavalt olgu öeldud, et ka teine lugu) on küll pisut juba sügishõnguline, aga meie Eestis käime ju muust maailmast eesrindlikult ees!

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/uduvere-arni-valiklood-hommikuvoimlemine

Tänapäeval on lõunapaus mitte igas asutuses väga soovitatav nähtus, kuna „tasuta lõunaid polevat olemas”, kuid memuaaride mõttes sisutati hoogsat tööpäeva aastakümnete eest siiski ka tubli lõunaga; ka siin pakub juhiseid ikka Ärni ise.

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/uduvere-arni-valiklood-lounavahe-uhel-hoogtookuu-paeval

Päris lõpuks rehabiliteerime ametlikult ka tubli kassi, keda ennist seoses kuiva toaga alusetult agressiivsuses süüdistasime.

Kass-astronoom tööhoos

Kuu faasid

• Kuuloomine: 6-ndal kell 15.38
• Esimene veerand: 14-ndal kell 8.18
• Täiskuu: 22-sel kell 4.08
• Viimane veerand 29-ndal kell 0.53

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Nagu juba aprillikuu loo 1. osast näha oli, on Messier’ maratoni järjepidevus otustatud sedapuhku ühel häälel pooleli jätta, kuna selle järjekorras peale M70-t olevast järgmisest kümnekonnast liikmest on mitmed aprillikuus „komandeeringus” ja ei kvalfitseeru öösiti vaadeldavateks. Teisalt, just aprillis on lisaks Skorpioni nähtava osa suhteliselt headele vaatlusvõimalustele võimalik üleni üle vaadata ka Skorpioni naaber Maokandja. Asi selles, et Maokandja suurt ja paremale kaardu poolkaarekujulist, ehkki tuhmipoolsete tähtedega põhjapoolset, ülemist osa, jätkub pimedal ajal nii kevadesse, suvesse kui sügisesse. Umbes sama lugu on ka Mao läänepoolse osaga. See-eest aga Maokandja tähtkuju lõunapoolne osa küünib Eestis umbes horisondini välja ja on samamoodi vaid talve lõpuosa ja kevadkuude hommikutel (enne valgeid öid) vaadeldav nagu ka Skorpioni üle silmapiiri kerkiv osa seal kõrval paremal. Üle vaatamise vajaduse osas tuleb silmas pidada ennekõike süvataeva objektide uurimist; eks ikka ennekõike seoses Messier’ objektidega. Kõik puha kerasprved, kusjuures.

Skorpion: M4 ja M80

Alustame Skorpioni nähaoleva osaga, see on väiksem ja mahutab sega vähem. Kuid kerasparved mahutavad omakorda ikaagi päris palju tähti. Skorpionis on neid Messier’ kataloogi liikmetena kaks tükki.

Punaka tooniga Antaaresest vaid 1.3 kraadi lääne pool (paremal) paikneb kerasprv M4. Asudes 5600 valgusaasta kaugusel, on M4 puhul tegu Maale lähima kerasparvega, heledus 5,8 tähesuurust. Eestis kerkib M4 sama kõrgele (madalale) kui Antaares. Nii et siinmail pole lootustki püüda seda palja silmaga vaadelda, kuigi heleduse näit viitaks justkui piiripealsele olukorrale. Teisalt, kui üldiselt on kerasparved kümnete tuhandete valgusaastate kaugusel, peab antusd aspektis ikkagi suhteliselt tuhm olev M4 küllalt kesine kerasparv olema. Lähedus Antaaresele lihtsustab M4 teleskoobis leidmist, kuid eks madal asend rikub pidu ka teleskoobivaatluse aspetis. Lõunapoolsemates maades, kus M4 kõrgemale ulatub, on üsna kerge paljusid parve liikmeid üksteisest vaatluslikult eristada, seda tegi ka Messier’.

Teine sama kataloogi kerasparv Skorpionis on M80. See asub juba kerasparvede jaoks „normaalsel” kaugusel, ümmarguselt on see 33 000 valgusaastar. Heledus on 2 tähesuurust väiksem kui M4 puhul. M80 on samui Antaaresele suunalt lähedane, 4 kraadi. Teine orientiir on Akrab (beeta Sco), 2.6 tähesuurust (mitte segi ajada Akrabist allapoole jääva ja pisut heledama tähega Dschubba (delta Sco). Poolel nurkvahemaal Antaarese ja Akrabi vahel (kummagi poolt 4 kraadi) M80 paiknebki. Antud kerasparv kerkib Tartus kuni 9 kraadi kõrgusele.

Aga kui kõrgele tõuseb Antaares? Võttes asukohaks Tartu, siis kulmineerub Antaares 5 ja poole kraadi kõrgusel nagu ka M4.

Maokandja: M19 ja M62

Kui juba Antaares jälle meil külas on ja eeldatavalt umbes otse lõunasuunal, siis nüüd liigume mitte paremale, M4 poole, vaid vastupidi, vasakule ehk itta. Kuskil 7 ja poole kraadi kraadi juures leiame uue kerasparve. Ainult see pole enam Skorpioni, vaid juba Maokandja piirides olev objekt M19. Kui meenutada, siis märtsikuu loos sai seda juba mainitud kui küllalt madalal asuvat kerasparve ja eks see nii ongi. M19 maksimaalne kõrgus (Tartust vaadates küünib 6 kraadi lähedale, pisut.pisut enam kui M4 puhul.
Samuti kuu aja eest mainitud teine Maokandja madalatest kerasparvedest, M62, asub nii Maokandja tähtkuju lõunapiiri kui ka Eesti vaatleja jaoks lõunahorisondi lähedal. M19-ga võrreldes on M62 lõunasuuna korral 4 kraadi madalamal ja tartust vaadates 2 kraadi horisondist kõrgemal. Põhja-eestis on M62 kõrgus 1 kraad. No ei julge anda vekslit, et M62 (heledus 6.5 tähesuurus) pole kindlasti teleskoobis vaadeldav, kuid isiklikult pole kunagi viitsinud seda ka piki silmapiiri otsima hakata. Heledused on M19 korral 6.8 ja M62 puhul 6.5 tähesuurust. M19 kaugus asub 29 000 valgusaasta kaugusel ja M62 kaugus Maast on 22 000 valgusaastat. M62 on üks esimesi kerasparvi, mille keskel mõõdetav suur ainetihedus viitas mustale augule parve tsentris.
M19 jätab kerasparve kohta küllalt lapiku mulje. Järeldus, et parve liikmed pöörlevad kiiresti peamiselt ühes tasandis selle tsentri ümber oleks arvatavsti ennatlik, selle vaatlusliku aprillinalja viskab kosmiline tolm.

Kerasparved Maokandjas ja Skorpionis

Maokandja: M9 ja M107

Võsainglast mängides: „kella 11 suunas” M19-st paikneb järgmine madalale jääv Maokandja kerasparv M9. Parvede nurkvahemaa on umbes 8 ja pool kraadi. M9 on alumises kulminatsioonis veidi vähem kui 15 kraadi kõrgusel, nii et väga hull asi siin polegi. M9 on suunalt suhteliselt lähedal Amburil tähtkuju piiridele ja seega ka Galaktika tsentrile. Polegi väga paha: M9 asub Linnutee tsentraalselt mustast august umbes 5 ja poole tuhande valgusaasta kaugusel, Maast aga on M9 26 000 valgusaastat eemal. M9 näiv koguheledus on lähedane Neptuunile: 7.8 tähesuurust.

Taas pöördume abi saamiseks Antaarese poole. Kui see asub lõunasuunal, siis lükkame teleskoopi temast veidi üle 13 kraadi kõrgemale ja „avastame” järjekordse Maokandja kerasparve M107. M107 pakub kerasparve kohta suhteliselt hõredat vaatepilti. 21 000 valgusaasta kaugusel olev kerasparv asub (teleskoobis) vaatemiseks juba üsnagi sobival kõrgusel. Kui võtta „reeperiks 2.5 tähesuuruse heledusega täht Han (tseeta Oph), siis M107 asub sellest 2.5 kraadi eemal (allpool ja paremal).

Maokandja: veel kolm kerasparve

Veel kõrgemal Maokandjas paiknevad kerasparved M14, (vasakul) ning M10 ja M12 (paremal, viimased kaks on ka suhteliselt lähestikku). Neid objekte saab aga kenasti vaadelda ka edaspidi, isegi sügisõhtuti. Lähtudes Maokandja heldaimast ja kõrgeimast tähest Ras Alhague (alfa Oph), liigume käändekoordinaati mööda ligi 15 kraadi allapoole ja jõuamegi kerasparveni M14, kaugus 29 000 valgusaastat.

Püüame leida kerasparve M10. Selleks fikseerime tähest Ras Allhague 6.5 kraadi eemale (paremale ja veidi allapoole) jääva järgmise heledama tähe kappa Oph. Liikudes nüüd taas umbex 14 kraadi allapoole, leiame kerasparve M10, kaugus 15 000 valgusaastat. Pisut üle 3 kraadi üles ja paremale liikudes peaks edasi leidma kerasparve M12, kaugus 23 000 valgusaastat. Kolmest heledaim on M10.

Lüriidid

Lüriidid on 1 paljudest metepoorivooludest, kuid siiski arvestatavate hulgst. Meteoorid on nähtavad aprilis, maksimumiga 22. aprillil. Lüriidid on seotud komeediga C/1861 G1 (Thatcher). See komeet on parajasti perioodiga 415.5 aastat Päikese ümber tiirutamas ja praegu ta periheeli ligiduses ei ole. Ometi on komeedi laiendatud orbiidi see osa, millega Maa aprillis kokku puutub, piisavalt „prügine”, et muuta üha lühenev aprilliöö ilusamaks. Kas pole huvitav: prügi on ilu allikas!

Siinkohal tasub märkida, et kuigi absoluutsetes võrdlustes mitte väga tihe, on lüriidid siiski tugevaim meteoorivool, mis on seotud selliste, juba küllaltki pikaperioodiliste komeetidega. Tegemist on juba väga ammuse teadaoleva vooluga, esimesed andmed pärinevad juba aastast 687 eKr.

Lüriid aprillitaevas

Lüriidide meteoorivool on mingil määral vaadeldav kogu aprliili teise poole, kuid maksimum peaks esinema 21-se aprilli ööl vastu 22. aprilli. Ennustatav tunniarv on 18 kandis, kuid võimalikud on ka positiivsed üllatused. Mõni lüriidide esindaja võib ka päris hele olla.

Lüriidide radiant paikneb Lüüra ja Herkulese tähtkujude piirimail. Nagu mitmete teiste meteoorivooludega, on ka lüriidid paremini näha hommikupoole ööd, sest radiant kerkib öö edenedes üha kõrgemale. Tõsi küll, väga tihedat meteooride sadu lüriidide puhul ei eeldata, kuid kannatlik vaatleja peaks siiski üht-teist nägema ja prügi peos hoidma, et see soovide soovimise käigus kiirelt minema visata. Umbes nii soovitas igatahes Tõnisson. Lüriidid on küllaltki kiired taevalaotuses liikuma, nii et soovija peab nobe olema.

Jällegi saab teha huvitava vahekokkuvõtte seoses prügiga: oota prügi ilmumist ja viska omalt poolt prügi juurdegi! Kuid kõik peaks olema ju loogiline: läheneb järjekordne „Teeme ära”-propagandalaupäevak!

Aga Kuu, see alaline meteooride vaenlane? Ega seis just parim ei ole. Kuu on lähenemas täisfaasile, mis saabub 24. aprilli varastel tundidel. Kuigi täiskuu ei käi aprillis nii kõrgelt kui talvekuudel, on segav mõju kahjuks täiesti arvestatav. Loota tuleb heledatele meteooridele.

Virmaliste võimalikusest

3. märtsi õhtu oli tänavu üldiselt selge. Taevast vaatepilti täiendasid ka korralikud virmalised. Virmalised on seotud ebastabiilsete protsessidega Päikese pinnal ja selle lähedastes sisekihtides. Päikese diferntsiaalne pöörlemine ja magnetväli põhustavad aeg-ajalt jahedamate piirkondade, laikude tekkimise. Laikude piirkonnas on Päikese fotosfääri ehk nähtava pinna temperatuur ümbritsevast (5800 kraadi) märksa madalam, 4 ja 5 tuhande kraadi vahel. Justkui kompensatsiooniks võib just laikude kandis ette tulla küllaltki võimsaid ehk energgeetilisi plahvatusi, kus peamiselt prootonitest koosnev laetud osakeste pilv Päikesest eemale kihutab. Kui nende osakeste teele jääb ette Maa, siis astub mängu Maa (geo)magnetväli, mis juhib üldiselt osakesi Maa atmosfäärist eemale. Kuid geomanetpooluste ümbruses võimaldab magnetvälja kuju prootonite voo spiraalitades langemise Maa atmosfääri. Nüüd algab vastastikmõjustus Maa atmosääri koostisosakestega. Kuna kusagile peab kaasatoodud energia kuluma, on üks võimalusi valguse eraldumine ehk ergastatud õhumolekulide helendumine. Nähtuse nimetus ongi virmalised.

Päikese laikude ja laikude gruppide suurem arvukus ehk Päikese aktiivsus taastub mitte ülima täpsusega, kuid ligikaudu 11-aastaste perioodidega. Ka käesolev, 2024. aastal ongi Päike aktiivne, seega võinalusi virmalisteks on (sh lähematel aegadel) edaspidigi. Virmalisi saab aga suhteliselt suure tõenäosusega ennustada alles ligikaudu 2 päeva ette, siis kui Päikeselt on juba uus portsjon prootoneid „õiges” suunas välja lennanud. Päris tähelepanuta ei tasu sellega seoses jätta ka lähiöid.

Veel kvasari ehitamisest ehk rohepöörde täienduseks

Aprillikuu loo esimeses osas sisaldas ka törts rohejuttu kvasarite ehitamisest. Vahepeal oleme saanud selle idee kohta arvukalt palavaid toetuskirju. Soovijate arv kvasarit isiklikult tegema minna lausa ummistab postkastid, nii et isegi „näoraaamatu” lehti tuleb sulgeda. Läbivaks murekohaks on aga jäänud käppade küünduvuse küsimus – Andromeeda galaktika suur kaugus ehk kõrgus. Nojah, 2.5 miljonit valgusaastat ikkagi kõrgust; eks need Andromeeda kääbuskaaslased ole kah suurusjärgult sama kaugel ja kõrgel.

Kuid mured on selleks, et neid lahendada: on juba esitatud hanked ja projektid uute ning senisest kõrgemate redelite ning platvormide ehitamiseks ning tulevikus ka massitoodangusse paiskamiseks. Võib öelda, et tegelikult on nende konsruktsioonide ehitustegevusegagi juba alustatud. Nii et esimesed kvasariplatvormid peaksid peatselt töösse rakenduma; kõige esimese ja uhiuue rohekõrgusplatvormi ametlik esitlus on plaanitud juba sügiseks ühel veel täpselt koalitsioonilepingus kokkuleppimata õhtul Võidu väljakul, peale päevast uhket sissejuhatavat europaraadi. Andromeeda asub siis öötaevas soodsas asendis ning rohekosmose arenduse uus etapp võib alata. Seistes kindlalt roheredelite süsteemist koostatud platvormi ülemisel tasemel, on nii M31 kui selle 2 kaaslast väljavalitud isikutel parajasti käeulatuses. Väidetavalt. Kuid pidupäeva ootel tuleb meil kui alatiselt kõigele kuulekal rahvamassil rihma pingutada: nii tulevasel uhiuuel kvasaril kui roheplatvormidel on kahtlemata oma kõrge hind!

Aprillikuu lõpu suunas

Kohe-kohe saabub „kahe habeme tähtpäev” ehk 22. aprill. Kohe järgmine päev on jüripäev, 23. aprill. Edasi tuleb 24. aprill, aprillikuu soojarekordi päev. 25. aprill on markusepäev. 30. aprill on jällegi naljapäev. Ühtlasi ettevalmistuspäev kas volbrinõidumiseks või paraadiks. Aitab kah. Niipalju siis aprillikuust.

Õigus, 1 lubadus oli veel. Võõrkeelse looga seoses. Mis seal ikka. Väsinud linnakärast, suundutakse metsa, kus on ka jõeke. Meesterahva hooleks jääb jalgsi jões sumades paadi vedamine, kala püüdmine, turul käimine ja palju muud. Kodune daam küpsetab hoolega, korraldab üha uhkeid pidusid ja kui mehel aega üle jääb, siis võtab ka tema pidudest osa. Lõpp hea, kõik hea. Kui on.

Johhaidii!

Aeg: 17. märts 2015 kell 22:04.

Tehnika: Canon EOS 5D, objektiiv Canon EF 16-35mm, Canon PROTECT filter; statiiv Manfrotto 055PRO.

Kasutatud: fookuskaugus 16mm, suhteline ava F/2,8; säriaeg 15 sek; ISO 320.

Loodusfotograaf Remo Savisaar pildistas virmalisi Tartumaal, olles varem juba sellise vaatemängu jäädvustamiseks sobivad pildistamiskohad välja otsinud. Kui valgusvihud taevasse ilmusid, jäi üle vaid õiges kohas kaamera üles seada ja kaunid pildid kaamerasse püüda.

Juuresolev foto on tehtud kell 04.13 Saadjärve ääres. Pildilt on eemaldatud paar järve vastaskaldal paistnud valgustäppi. Värviliselt veiklevate virmaliste tagant paistab tähistaevas: pildi vasakus servas (madalal) on näha kolme tähte Pegasuse Ruudust, piki foto vasakut serva üles kulgevad Andromeeda tähtkuju heledamad tähed ning punaste virmaliste tagant paistab koguni Andromeeda galaktika. Ülal keskel on näha poolt Kassiopeia kaksisveest.

Vaata lisaks: Virmalised – postitus Remo Savisaare pildiblogis

Piltidel on rohelise värviga kujutatud vesinikuioonide kiirgus lainepikkusel 3–4 mikromeetrit, tuues esile virmaliste aktiivsuse. Sinine värv tähistab päikesevalgust, mis peegeldub Saturnilt 2 mikromeetri lainealas, ja punane tähistab soojuskiirgust lainepikkusega 5 mikromeetrit.

Virmalised Saturni lõunapooluse kohal. Valevärvides pilt on kokku pandud 65 üksikvaatluse põhjal. Vaatlused on tehtud 1. novembril 2008. Pilt: NASA/JPL/University of Arizona/University of Leicester

Neli pilti Saturni virmalistest. Vaatlused pärinevad 24. maist 2007. Pilt: NASA/JPL/University of Arizona/University of Leicester

Allikas: New Views of Saturn’s Aurora, Captured by Cassini

Tartu Observatooriumi korraldatud kooliõpilaste joonistusvõistlusele laekus üle 200 töö. Astronoomiapildi rubriigis ilmuvad neist suve jooksul mõned huvitavamad. Jaanika Linde “Virmalised” pälvis X-XII klassi vanuserühmas I preemia.

Maa on otsekui magnetilste nabanööridaga seotud oma toitva “emakese Päikesega” , saades nende kaudu hulga enam energiat vaid tavalise päikesetuule kaaudu. NASA uurijatel on veel paljugi selguseta, kuid paistab, et Pöhjala rahvaid juba iidsetest aegadest lummanud virmalised on hakanud oma saladusi avama. Kui suure mõjuga on see loodusnähtus olnud võib järeldada kas või ligi sajakonnast sünonüümist, murdesõnast ja lähedasest mõistest seoses virmalistega eesti keeles. On selge , et virmalised peegeldavad maise elu jaoks väga olulist tegurit- Maa magnetvälja ja sellega seotud nähtusi ka Päikesel. tema magnetvälja ja osakestest koosnevat päikesetuult. Maa magnetväli ja sellest tulenevad loodunähtused seovad meid hoopis vahetumalt Kosmosega kui teised tuntud astronoomilised nähtused olgu siis ohutu Päikesevarjutus või sabatäht, harva juhtuv meteoorisadu või üliharva ohtlikuks osutuv taevakivi langemine.

Maa magnetväli toimib miljardeid aastaid pidevalt maise elu kaitseks,et Ematäht, mis ühe käega annab ja teisega samal ajal võtab, seda liiga kiiresti ei hävitaks. Marsiga on vististi nii juhtunud, tema hulg pisem tuum ja nõrguke magnetväli raugesid juba enne kui elu jõudis seal sündidagi. Arvatavasti?