Detsembrikuu päevad on aasta kõige lühemad. Teisisõnu, Päikese silmapiirist kõrgemal asumise aeg on detsembrikuu ööpäevadel minimaalne. Tõsi küll, kuu esimesel dekaadil konkureerib päev oma pikkuse osas jaanuari esimese dekaadiga, kuid ärme sellele „pisiasjale” erilist rõhku asetame. Kõige lühemaks päevaks osutub 21. detsember. Sel päeval kell 11.20 (Ida-Euroopa talveajas) tähistame talve algust. Siis asub Päike täpselt Kaljukitse pöörijoonel ning on ühtlasi suurimas lõunapoolses eemaldumuses taevaekvaatorist. Tähtkujude arvestuses asub Päike kuu esimesel poolel Maokandja tähtkujus, 18-ndal detsembril siirdub Päike Amburi tähtkujju. Kõik klapib: Amburi tähtkujus asub ekliptika talvepunkt. Just seal paikneb Päike, õigemini selle keskpunkt, 21. detsembril kell 11.20.

Planeedid detsembrikuu õõs

Tänavune detsember on päris hea planeetide nähtavuse kuu.

Merkuur ilmub 14-nda detsembri paiku hommikuti madalasse kagutaevasse. Edaspidistel hommikutel stabiliseerub Merkuuri tõusu aeg ligikaudu 2 tunni juurde enne Päikese tõusu. Merkuur muutub “vaikselt” ka heledamaks: +1.2 tähesuuruse juurest vaatlusperioodi algul kuni -0.2 tähesuuruseni jõulupühade saabumisel. Aasta viimasel nädalal jääb Merkuuri heledus stabiilseks, kuid vaatlusaeg tasapisi lüheneb ning umbes täpselt aasta lõpus, 31. paiku kaob Merkuur ehavalgusse. Planeet liigub vaatlusperioodi vältel Skorpioni tähtkujust Maokandja tähtkujju.
24-ndal detsembril möödub Merkuur Antaaresest 7 kraadi põhja poolt. Antaares ise siis näha ei ole; see punakas „päris-täht” saab hommikuti nähtavaks mõned päevad peale uue aasta saabumist.
25-ndal on Merkuuril suurim läänepoolne eemaldumus Päikesest (22 kraadi). Kuu on Merkuurile suhteliselt lähimas asendis 29-nda hommikul, kuid Kuu asub üle 7 kraadi madalamal ja on suisa nähtamatu.

Veenus on nähtav õhtuti madalas, kuid kuu edenedes üha kõrgemal, lõuna-edelataevas Ehatähena. Võiks ära märkida, et lõpuks ometi, pärast umbes 11-kuulist “kehva aega”, astub heledaim planeet täiesti „kapist välja”. Viimati oli Veenus suhteliselt hästi vaadeldav tänavu jaanuaris hommikutaevas. Edasine on olnud „rist ja viletsus”: pool aastat järgemööda oli Veenus vahepeal üldse nähtamatu, seejärel sügiskuudel oli planeedi nähtavus justkui olemas, kuid Veenus paistis ikkagi vaid väga madalas ja/või väga lühikest aega. Ka detsembri algul on Veenuse käändekoordinaat pigem kurvakstegev (-24 kraadi). Varsti peale kuu algust loojub Veenus siiski täpselt 3 tundi pärast Päikest ning sellistes tingimustes on planeet siiski hästi nähtav, kui vaid madalale vaatesuunale miskit ette ei jää.

Edaspidi kasvab Veenuse kääne, st planeet kerkib õhtuti kõrgemale, samuti saab lisa vaatlusaeg. Kuu keskel on Veenuse loojanguaeg lähenemas 4 tunnile pärast Päikese loojumist ning Jõululaupäeval on Veenuse vaatlusaeg juba 4 tundi ja veerand juurdegi. Pühadevahelisel perioodil tuleb vaatlusaega veei lisakski ning kuu ja ühtlasi aasta lõpus loojub Ehatäht juba 4.5 tundi pärast Päikest. Planeet paistab, kordame üle, lõuna-edelataevas ja ei oma heleduse osas „tähelisi” konkurente: heledus on -4.2 tähesuurust.
Veenus liigub detsembris Amburi tähtkujust Kaljukitse tähtkujju.

Kuu on Veenusele lähimas asendis 4. detsembri õhtul. Kuu noore sirbi toredat nähtavust rikub aga madal asend. 5. detsembri õhtuks on Kuu Veenusest möödunud ja nurkkaugus nende vahel suurem kui eelmisel õhtul. Taevakehad paiknevad siis aga veel endiselt suhteliselt lähestikku ja kuna ikka veel sirbi kujuga Kuud on siis märksa paremini näha, on ilmselt seetõttu kunagise riigipüha ja konstitutsioonipäeva õhtul Kuu ja Veenuse kombinatsioon kõige parem tänavu detsembris. (See 5. detsembri „riigipüha” kehtis viimati 1977. aastal. (Tegelikult võib selle asjaolu ka arvestamata jätta.))

Jupiter, planeetide kroonimata kuningas, väärib oma tiitlit. Jupiter on 7-ndal detsembril vastasseisus Päikesega, paistes võimsa Jõulutähena ehk siis tegelikult Jõuluplaneedina kogu pika detsembriöö. Hele planeet tõuseb õhtuti kirdest, kulmineerudes kesköö paiku kõrgel lõunataevas ja vajudes hommikuks loode suunas. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Jupiter saavutab heleduse
-2.6 tähesuurust. Veenuse heleduseni Jupiteri ei küüni, kuid teisalt ei paista ka Veenus kogu öö vältel.

Kuu ja Jupiter paiknevad lähestikku 14-nda detsembri ööl vastu 15-ndat detsembrit. Kuusirpi selleks ööks pakkuda ei ole, see-eest on Kuu, (kuigi mitte ka ülearu), “täis”. Täiskuu faas on 15. detsembri päeval. (Termini „täis” lahti mõtestamisega ei tasu muidugi üle ka pingutada!) Üks öö varem, 13. detsembri õhtutundidel, paikneb Kuu Taevasõela (M45) vahetus läheduses.

M45-st ümmarguselt 7 kraadi edelas paikneb Uraan (5.7 tähesuurust). Uraan ei liigu orbitaalses mõttes eriti kiiresti, nii et enam-vähem kehtib see ligikaudne hinnang kogu detsembri vältel. Palja silmaga vaatamiseks Uraan (eriti) ei sobi. Kui aga Kuud segamas pole, võib teleskoobi abiga Uraani üles otsida. Uraan on teleskoobivaatluse jaoks piisavalt hele ja ilus, samuti paistab seegi planeet teleskoobis tähtedest (pisut) suurem. Seejärel võib püüda Uraani üles leida ka ilma teleskoobi abita. Ei julge just garantiiks mütsi söömist lubada (kui see müts just söögiseene kübar ei ole), aga Uraani võiks ehk niimoodi ära näha.

Marss paistab hommikupoole ööd samuti hästi. Marss tõuseb juba mitu tundi enne keskööd: kuu alguses tõuseb Marss ligemale 4 tundi pärast Päikese loojumist, kuu keskpaiku aga 3 tundi pärast Päikee loojumist. Detsembrikuu ning ühtlasi aasta lõpus paistab Marss juba peaaegu kogu öö. Marss on küllalt kergesti äratuntav. Planeet on punaka tooniga, olles heledam kõigist teistest punakas-oranzidena paiknevatest päris-tähtedest. Kuu algul on Marsi heledus -0.5 tähesuurust, kuu keskel -0.8 tähesuurust ja kuu lõpus, suurte pühade aegu, on Marsi heledus -1.0 kuni -1.1 tähesuurust.

Mitte kogu öö, keskööd ümbritsevate tundide jooksul madalas lõunakaares paistev Siirius jääb siiski heledamaks kui Marss, kuid ei paista punakana. Kõik teised tähed on tuhimad nii Siiriusest kui Marsist. Kuu on Marsile kõige lähemal 17-nda ööl vastu 18-ndat. “Täis olekust” on Kuu selleks ajaks juba eemaldunud.

Kuu algul on Marss lähedal Sõime hajusparvele M44, mis on vaadeldav ka palja silmaga uduse laigukesena. M44 puhul, nagu süvataeva objektidega enamasti juhtub, on tegu objektiga, mida on uhkem läbi teleskoobi uurida. Marsi naabrus teeb täheparve vaatluse kindlasti veelgi huvitavamaks.

Marss ja M44 on kõige rohkem lähestikku 6. ja 7. detsembril.
7. detsembril hakkab aga Marss liikuma vastupidiselt (retrograadselt) ning kaugus M44-st edaspidi tasapisi kasvab. Lähestikkus, nagu taevavõlvil taevakehadega ikka, on seda vaid objektide vaheliste näivate nurkkauguste väiksuse mõttes. Kuigi Marss ja M44 ei satu otse teineteise taustale, siis teatud lähenduses võime ikkagi rääkida ka nende ühendusest ehk peenema nimetusega konjunktsioonist.

Saturn on nähtav õhtupoole ööd lõuna-edelatevas Veevalaja tähtkujus. Vaatlusaega jätkub ka Saturnil: kuu alguses on Saturn näha peaaegu keskööni. Kalendrikuu vältel planeedi vaatluseg siiski veidi lüheneb ning kuu ja aasta lõpus loojub Saturn umbes paar tundi enne keskööd. Siit ka ligikudne juhis 31. detsembriks: kui Saturn veel nähtaval on, siis on kindlasti veel vana aasta lõpuni aega ja rakette lasta ei tohi! Pärast Saturni loojumist tuleb veel umbes paar tundi rakettidega oodata. “Brežnevi kõne” tuleb kah välja kannatada. Saturni heledus detsembris on keskmiselt 0.9 tähesuurust, olles üpris aeglases langustrendis. Alati tasub Saturni vaadelda teleskoobiga, sest uhke rõngas lihtsalt nõuab enda nägemist. Eks seetõttu ongi Saturni vaadet teleleskoobis tihti peetud ka astronoomia sümboliks. Teleskoobi puudumisel võib aga lihtsalt vaadata ka raamatutest või arvutiekraanilt pilte Saturnist. Nii võib ilmselt saada isegi kõige võimsama Saturtni-elamuse… Muidugi, päris õige see piltide asi kah pole. Võib ju ise ka joonistada suure-suure ringi ja suure-suure rõnga selle ümber. Küsimus: kas paberil näeme siis Saturni või hoopiski joonistaja töövaeva?

Kuu paikneb Saturnile kõige lähemal 8. detsembri õhtul. Kuu on siis parajasti 1. veerandis.

Geminiidid ja objekt 3200 Phaethon

Geminiidide meteoorivoolu detsembrikuu keskpaiku on selle loo kirjapanija varemgi kiitnud. Tõepoolest, tegu on aasta ühe võimsaima meteoorivooluga, konkureerides kenasti augustiöödel nähtava „kolleegiga”. Nagu voolu nimetus reedab, asub meteoorivoolu radiant Kaksikute tähtkujus, mitte kaugel eemal kuuiktähest Kastor (alfa Gem), näiv heledus 1.58 tähesuurust. Detsembriöö on pikk, kuid pole muret: radiant on kogu aeg silmapiiri kohal, kerkides praktiliselt kesköö paiku kõrgele ülemisse kulminatsiooni.

Geminiidde meteoorivool peaks olema küllalt erandlikult seotud mitte komeedi, vaid asteroidiga, nimelt 3200 Phaethoniga, mis avastati 1983. aastal,seega mitte eriti ammu. Kuid selle asteroidi orbiit on, kui pilke peale heita, ka pesuehtsa komeedi orbiidi moodi. Tõsi küll, orbiidiellips pole väga kaugele välja veninud. Periheelis on 3200 Phaethoni kaugus Päkesest 0.14 astronoomilist ühikust (aü) ja afeelis 2.4 aü; tiirlemisperiood on 1.4 aastat.
Nii et selle asteroidi Päikesele lähim asend on (kui lugeda Merkuuri orbiit lihtsustatult ringikujuliseks) Päikesele märksa lähemal kui asub Merkuur Päikesest (umbes 0.4 aü). Afeelis on 3200 Phaethon kuskil Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel, asteroidide vöö kandis.

Muuseas, „asteroidide vöö” tähendab ju seda, et sealkandis tiirutavate Päkeseüsteemi väikekehade ehk siis asteroidide enamuse orbiidiellipsid pole väga palju ringkujulisusest erinevad, erinevalt komeetidest.

Leidub ka asteroide, mis Maa orbiidi lähistelt võivad oma orbiidil mööda liikuda, samas mitte eriti kaugele eemaldudes, nt ka 3200 Phaethon. Viimane kuulub nn Apollo tüüpi asteroidie klassi. „Apollod” on siis asteroidid, mille periheel on lähemal kui Maa Päikesele (1 aü), afeel aga sellest kaugemal (üle 1 aü), kusjuures ka orbiidi pikem pooltelg on suurem kui 1 aü.

Asteroidi 3200 Phaethoni läbimõõtu hinnatakse 5.8 km juurde ja massi 140 triljoni kg kanti. Komeedid on mõnede kilomeerite või mõnede kümnete kilomeetrite tuumade läbimõõtude juures. Masse võiks ehk hinnata väiksemate komeetide puhul alla 100 triljoni kg., suuremate puhul üle 100 triljoni kg. Selles ligikaudses hinnagus tundub 3200 Phaethon „keskmisest” komeedist tihedam, kuid samas ka mitte eriti palju. Nii et seda, kes nimetab objekti 3200 Phaethon komeediks, ei tohiks ketserluses süüdistama hakata. Jäädes siiski selle eelduse juurde, et geminiidide meteoorivool on pärit objektist 3200 Phaethon, siis… eks see asteroid võiks siiski samas ka mitteaktiivne komeet olla. Seega on ehk tegu nn dualistliku objektiga, Kuid kui teha kiire kõrvalehüpe, siis teadlaskond on ju ammu omaks võtnud nt valguse dualismi idee ja katki pole ometi midagi! (Kaasaja teadlaste puhul on asjalood palju kehvemad, kuna mõnedki neist on „kurjast vaimust vaevatud” („nagu köster vahel ütelda armastas”). Sellised „teadlased”, muide, polegi tegelikult teadlased. Kuid paljud taolised tegelased „õpetavad” ülikoolides!)

Geminiidide keskmine lennukiirus Maa atmosfääri sisenedes on umbes 35 km/s, seega peaaegu poole väiksem kui nt perseiidide puhul augustis. Objekt 3200 Phaethon ei liigu Päikesest väga kaugele eemale (suhteliselt Päikesele lähedale jääb ka orbiidiellipsi keskpunkt). Selle tulemusena ei saavuta väga suurt kiirust ka enamik meteoore, mis „komeet-asteroidist” välja on trüginud.
Seetõttu on geminiidid vähemalt potentsiaalselt üpris vaatamisväärsed: konkreetsete juhtumite puhul on tihti aega äravalt mõelda ja mõtiskleda, kas „see” meteoor kukub maha või mitte. Sellise põhjusega hirmu võib küll siiski prahina taskust omalt poolt minema visata ja soovida midagi ilusat, nt… no selle peab ikka igaüks ise välja mõtlema! Meteooride suhteliselt väike algkiirus pikendab nende nägemise aega, kuid seevastu hoopiski vähendab võimekust ohtlikuna maapinnani jõuda. Allakukkumisvõimekusega boliidid pärinevad üldjuhul mitte meteoorivooludest, kuigi mõni voolumeteooride esindaja võib (arvatavasti ohutu) boliidina paista küll. Välistada saab looduses harva midagi, kuid pidevalt ainult kõike kartes pole ka ju mõtet vegeteerida, eks ole?

Geminiidide meteoorivoolu lendtähti 2023. aastal

Keskendudes meteooridele, siis geminiidide nähtavusaega on hinnatud 6. kuni 19. detsembrini. Võib kohata ka märksa uhkema kujuga hinnanguid, nt 19. novembrist 24. detsembrini. Eks siin ole statistilist määramatust omajagu, sest ükski konkreetne meteoor ei saa enne nähtavaks, kui ta on Maa atmosfäri sisenenud. Märksa rohkem konsensust on eeldusel, et meteooride esinemise geminiidide maksimum on 13. detsembri ööl vastu 14-ndat. Kesköö paiku ja sellele järgnevail tundidel on arvatavasti tingimused eriti head nii radiandi kõrguse kui ka eeldatava maksimumi konkreetsema aja mõttes. Muidugi võib vaatlustega alustada juba õhtutundidel ja jätkata sama tegevust ka 14. detsembril, kui pimedus uuesti saabub. Näha võiks heal juhul 120-150 meteoori tunnis, kuid rohkem (ja vähem…!) võib ka olla.

Kuid „heal juhul” vist kahjuks ei realiseeru ning jällegi (kui mitmes kord juba, vt hiljutisi oktoobrikuu ja novembrikuu lugusid) on süüdi meie sõber Kuu, mis 15. detsembri päeval jõuab täiskuu faasi. 13. detsembri õhtul tõuseb Kuu juba paar tundi enne Päikese loojumist ja katab ikkagi ära kogu „meteooride öö”. Sarnane lugu kordub ka järgmisel ööl. Noh, Kuu on siiski Lõuna-Eesti suhtes justkui veidi armuline; Kuu loojub 14. detsembril veidi enne Päikese tõusu. Kasu sellest on mõistagi olematu. Mingit ülimalt teoreetilist mängu võib ehk mängida seoses Kuu kõrguse vähenemise ja taeva koiduvalguse kasvu kiiruse kombinatsiooniga; keskendudes üli-ümmarguselt ajale kuskil üks ja kolmveerand tundi enne Päikese tõusu, kuid lootusi ei saa sellelegi asetada.

Kuid siiski leidub alati härjal sarvist haarajaid, kuigi härja sarved on juba ammu maha nuditud ja härg lisaks ninarõngale kümne ketiga seina küljes kinni. Näiteks…
Tartus loojub Kuu 14. detsembril JUBA kell 8.31 ja Päike tõuseb ALLES kell 8.55. Rutta meteoore vaatlema! Pakume KOGUNI 24 minutit Kuust vaba vaatlusaega! Vaatlusplatside broneerimine ON JUBA alanud! Kiirusta, sest vaatlusplatside arv ON piiratud! Seekord ON KOGUNI kõik hinnad SOODUSHINNAD, olenemata ISEGI hinna suurusest! Meteoorid TOOB teieni PETUPALU OÜ! Vaatluste läbiviimist VÕIMALDAB teile SA FOSFORIIDI KAEVUVESI!

Hoidkem siiski arukat joont ja peletagem kõik petturid nii silma-kui riigipiirist kaugele eemale! In corpore!

15. detsembri hommikul loojub täisfaasis Kuu juba kogu Eestis pärast Päikese tõusu. Siiski on geminiidid üldiselt küllalt heledad ja päris „pikka nina” ka ei tohiks saada. Samas, aega, kannatust, sooje riideid, kuuma „0 Vol”-iga jooki ja mõistagi selget ilma läheb vaja.

Ursiidid ja komeet 8P/Tuttle

Ursiidid on teine detsembrikuu meteoorivool, mis kuulutab astronoomilise talve algust ning vähemalt mõnedel aastatel on täiesti arvestatav. Samas on määramatust küllat palju jäänud.

Isiklikult sai ursiiididega täitsa kogemata tuttavaks saadud 21. detsembri ööl vastu 22. detsembrit 1997, „rutiinse” tähtede spektraalvaatluste käigus Tõravere suurt teleskoopi kasutades.
Suhteliselt tihedas tempos ilmus taevalaotusse üks lendtäht teise järel. Pööramata nähtusele põhitöö kõrval mitte eriti suurt tähelepanu (märk professionaalsuse puudumisest!), süvenes järgmistel päevadel nii raamatuid kui internetti kasutades veendumus, et nähtu kujutas endast just ursiidide meteoorivoolu ilmingut. Suunad ju klappisid.

Ursiidide meteoore arvatakse näha olevat 17. kuni 26. detsembrini. 21. detsembri ööl vastu 22. detsembrit eeldatakse maksimumi. Maksmaalaseks tunniarvuks loodetakse 10 meteoori tunnis. Mitte just väga palju, aga rohkem võib ka olla.

Ursiidide puhul pole radiandi asukohas erilist küsimust: väga palju oleneb vaatleja asukoha geograafilisest laiusest. Radiant asub ju Väikeses Vankris, mitte just otse Põhjanaela juures (14 kraadi eemal), kuid kogu tähtkuju, mis pole ka eriti suure pindalaga, pakneb ju maailma põhjapooluse lähistel.

Ursiidide meteoorivoolu radiant

Radiandi asukoht seab piirid ka vaatlusvõimalustele, sest suurel osal lõunapoolkerast pole ursiidid nähtavad. Polegi siis väga imestada, et ursiidid pole endiselt väga hästi uuritud. Siiski on uuringuid tehtud ja isegi jõutud mõnede „meteoorikimpude” avastamiseni.

Ursiididega seonduv komeet on 8P/Tuttle, ilma „asteroidismi” kahtlustuseta. Komeet 8P/Tuttle on lühiperioodiline komeet perioodiga 13.7 aastat. See periood on vähemalt viimastel aegadel küllalt hästi ka püsinud.

Komeet 8P/Tuttle asub praegu Amburi tähtkujus, olles asukoha mõttes detsembrikuu öös mittevaadeldav. Kuid isegi soodsa vaatesuuna korral oleks selle komeedi praegu nägemine korralik vaatluslik ülesanne. Jätame selle ürituse sedapuhku nõuks…

Periheelis on selle komeedi kaugus Päikesest 1.026 aü (veidi rohkem kui Maa kaugus Päikesest) ning afeelis 10.30 aü, ulatudes seega Saturni orbiidist veidi kaugemale. Nagu komeetidele kombeks, ei asu ka 8P/Tuttle Päikeseüsteemi tasandiga eriti suures kooskõlas, kaldenurk on 55 kraadi. Viimati oli komeet periheelis 2021. aastal ning sellest eelmisel korral 2008. aastal ning veel üks ring tagasi juhtus see 1994. aastal.

On tulnud välja, et ursiidide meteoorivoolu maksimaalsed ilmingud ilmnevad 6 aastat hiljem kui komeet 8P/Tuttle läbib periheeli. Samas on need “maksimaalsed aastad” küllalt muutliku olekuga: mõnikord on ursiidid siis hästi ja piisavalt pikalt-laialt näha, mõnikord aga ootamatult lühikest aega ainult mingis maakera küllalt väikeses piirkonnas ning isegi hoolikas etttevalimistus ei pruugi tingimata olla edukas. Mingi aktiivsuse tõus siiski ikkagi aga esineb.

Tasapisi on, osalt ka tagantjärele, märgatud ursiidide aktiivsemaid ilminguid ka komeedi periheelist läbimineku aastate ümbruses. Sellise näitena võiks tuua komeedi periheeli aasta 1994. aastal, samuti esines ursiidide aktiviseerumist 1982. aastal, 2 aastat pärast 1980. aasta komeedi periheeli aastat. Need juhused pole ainsad. Kui siia veel lisada kasvõi täitsa „kogemata kombel” enda poolt nähtu 1997. aastal, siis miks ei võinud seekord „klappida” ka nt kolme aasta “vanune” periheelist kulund aeg 1994. aastast lähtudes.

Tänavu möödub 2021. aastast, komeet 8P/Tuttle viimatisest külaskäigust 3 aastat. Mine sa tea, mis siis seekord saab. Nii, et võtame seekordse astronoomilise talve esimesest ööst kõik, mis võtta annab! Vähemalt ursiidide meteoorivoolu uurimise mõttes.

Milline on „Kuu seis”? Kuu on segavaks faktoriks küll, kuid õnneks ainult osa ööst, hommikupoole. Tartus tõuseb Kuu 21. detsembril kell 22.55, seega pimedat aega siiski jätkub. Kuu faas on pisut suurem kui viimane veerand, seega Kuul heledust jätkub ja hommikupoolne öö on vähemale osaliselt ursiidide seisukohalt rikutud. Samas, kes see ikka aasta ühel pikematest öödest pidevalt taevasse jõuab vaadata…

Kuust veel

Kuud oleme seoses meteooride nähtavusega juba palju kirunud. Kuid Kuu on ju väga ilus öötaeva objekt, mis seda ikka maha teha.

Kuu oskab seekord väga kenasti detsembrikuise kalendrikuu sisse juhatada ja lõpetada: nii 1. detsembril kui 31. detsembril on kuulooomine. Detsembrikuu „taevane dirigent” ise on sealjuures täiesti tagasihoidlik, jäädes neil öödel (ja päevadel) nähtamatuks.

Kuu vähene ööpäevane nähtavusaeg esineb seekord koguni 2 korda kalendrikuu jooksul. Sügavaim” miinimum” esineb 30. detsembril, kuid kuuloomine on siis lähedal ja asjaosaline ise nagunii nähtamatu. Teine „miinimum” on kalendrikuu algul ja jaguneb peaaegu võrdselt 2. ja 3. detsembri vahel. 2. detsembril on Kuu jällegi loomisele lähedal ja meile nähtamatu. Kuigi Kuu loojub 3. detsembri õhtul hiljem kui Päike, võiks Kuud ikkagi ka sel ööpäeval nähtamatuks lugeda. Esimest noorkuu-sirbi õhtut võiks nautida 4. detsembril. Vana Kuu sirpi näeme veel 28. detsembril.
29. detsembril on Kuu juba küllaltki oma madalaima orbiidiasendi läheduses ja jääb nähtamatuks, nagu meil juba varem seoses Merkuuri naabrusega jutuks oli. Seega detsembrikuu kolmel esimesel ja samuti viimasel kolmel ööpäeval peame Kuust vaid unistama.

Kuid mitte igal selgel detsembriööl ei pea me Kuust vaid unistama. Näiteks geminiidide meteooridega seoses tekkis võib-olla juba mõtteid kirkad haarata ja Kuud lammutama lennata… Kõige kõrgemalt ja kauem käib Kuu sedapuhku täiskuuööl, 15-ndal detsembril vastu 16-ndat detsembrit. Tartus tõuseb Kuu siis enam kui tund enne Päikese loojumist ja loojub üle 2 tunni pärast Päikese tõusu, olles vaadeldav kokku 4 minutit vähem kui 21 tundi. Tallinnas on täisfaasis Kuu sel ööl (ja lisaks päevadelt „laenatud” lisaajal) vaadeldav 21 tundi ja 34 minutit. Detsembrikuu ööd on ju maksimaalselt pikad, kuid sedapuhku jääb täiskuule sellest hoolimata tunde vähekski!

Aga see äsjane mõtteidu on siiski kuidagi löövalt meeldejääv ja peaks meie pahupidi pööratud maailmapildiga igati sobima: „Kõik see mees Kuud lammutama! Kuu materjalist teeme läbi ookeanide tammid ja saamegi „rail paltikule” pikenduse igasse maailmajakku, sh Austraaliasse!”

Tähistaevast ka

Pikad detsembriööd peaksid tõelisele taevahuvilisele olema suurimaks kompensatsiooniks valgetele ja lühikestele juuniöödele. Mõnikord on see tõesti nii. Paar „aga” siiski on. Statistiliselt „ründavad” Eesti piirkonda detsembrikuudel sageli tsüklonid, mis toovad kaasa enamasti pilvise taeva. Ka mõnede kõrgrõhulalade puhul võib visalt püsida madal pilvisus (kihtpilved või kihtrünkpilved), nii et ilm võib liigagi sageli olla küllalt halli olekuga ning astronoomilisi vaatlusi mittesoosiv. NB! See ei olnud ilmaennustus, vaid „vaade keskmisse minevikku”. Lootkem siiski ilusatele ilmadele, mida mõndel detsembritel siiski küllalt palju ette tuleb.

Tähistaevas lõunakaares detsembrikuu südaöö aegu

Kui ette kujutada detsembrikuu südaööd ja selle ümbrust, siis on taevapilt väga uhke. Kõrgel lõunakaares on sedapuhku Jõulutähti paistmas koguni kaks! Lisaks „traditsioonilisele” Jõulutähele, Kapellale Veomehe tähtkujus särab samuti küllalt kõrgel taevas hulga heledam objekt, milleks osutub planeet Jupiter. Jupiter asub Kapellast veidi madalamal ja paremal pool. Kuid mida rohkem, seda uhkem! Eks see kehti ka Jõulutähtede suurema valiku korral!
Veomehe tähtkujust võib kuulsast Messier’ objektide kataloogist leida 3 tähtede hajusparve: M36, M37 ja M38.

Jupiterist (ja kõrgemal paistvast Kapellast) tüki „maad” vasemal pool leiame heleda ja punase „tähe”, milleks osutub Marss. Mida enam kuu lõpu poole, seda heledamana Marss paistab. Nagu juba varem juttu oli, siis päris-tähtedest edestab Marssi heleduse poolest vaid Siirius madalas kagu-lõunataevas. Madala asendi ja suure heleduse ning talvises atmosfääris leiduda võivate jääkristallikeste tõttu kipub Siirius tihti kangesti vilkuma. Vilkumist võib tähele panna ka teiste tähtede puhul. Atmosfääri sellises olekus, mis põhjustab „hullemat vilkumist”, võivad vilkuda ka Jupiter ja Marss, mis üldiselt saadavad meile „rahulikuma iseloomuga” kiirgust. Siirius võib siis suisa „tantsima hakata” ja/või kiirelt ka värvi muutma. Enamasti nii ekstreemseid tingimusi atmosfäär siiski ei paku. Otse 4 kraadi Siiriusest allpool asub hajusparv M41. Kui objekt palja silmaga ei eristu, kaasakem siis abiks binokkel või teleskoop.

Siiriusest 13 kraadi vasakul, kehvade tähtedega Ahtri tähtkujus asub hajusparv M47. Ehk näeb silmaga ära? M47-st omakorda 1.3 kraadi vasakule allapoole asub teine hajusparv M46. Seda kindlasti palja silmaga ei näe. Vaadata läbi teleskoobi siiski tasub. Parve alumises ääres (teleskoop pöörab pildi ümber) on ehk leitav teinegi objekt, planetaarudu NGC 2438 (10. tähesuurus). M46 ja NGC 2438 pole omavahel seotud, need projekteeruvad üksteise suunas juhuslikult (planetaarudu asub meile lähemal).

Orioni tähtkuju ja selle ümbrus

Lõunakaare tähtkujudest on kesköö paiku kindlasti mõtet viidata Orionile (Eesti mütoloogias Koot ja Reha). Orioni tähed on heledad; heledaim neist on Riigel tähtkuju all paremas nurgas ning vaid õige pisut tuhmim on punakas Betelgeuse, Riigeliga võrreldes diognaalis tähtkuju ülemises vasakus nurgas. Nende kahe heleda tähe vahelisest piirkonnast leiame kolm „rivistunud” enam-vähem võrdse heledusega tähte, Orioni vöö. Võõ paikneb veidi viltu, paremalt ülaltpoolt vasakule allapoole. Juba binokliga tasub kindlasti lähemalt vaadata Suurt Orioni Udukogu (M42 ning selle vahetu naaber M43). Veel üks Messier’ kataloogi difuusne udu Orionis on M78 (vt joonist).

Orionist otse allpool asub Jänese tähtkuju. Sinna on paiga leidnud kerasparv M79, kahjuks päris madalas asendis.

Tuleme kõrgemal paistvate objektide juurde tagasi. Värvuselt (heleduselt siiski mitte) konkureerib Marsiga ka Jupiteriga samas tähtkujus, Sõnnis, paiknev Aldebaran, asudes Jupiterist veidi allpool paremal. Sõnni läänepoolseimas (paremas) nurga asub Taevasõel (M45), mis meenutab kujult pisikest vankrikest, kuid binokli või teleskoobi kaasamine teeb vaatepildi veelgi vahvamaks.

Kaks Jõulutähte (Kapella ning Jupiter), Marss ja veel üht-teist suuremas plaanis

Sõnni vasakule ulatuva alumise „sarve” tipu (Tianguan, tseeta Tau) lähedal, sellest pisut „ülevalpool”, asub 1054. aastal plahvatanud supernoova jäänuk M1, Krabi Udu. Vaatlemiseks tuleb kasutada teleskoopi. Udu keskel asuv ning ülikiirelt kogu elektromagnetlainete spektri ulatuses vilkuv (sh optiline) pulsar ehk neutrontäht pole kahjuks (isegi „keskmisest veidi parema”) amatöörtehnika abil vaadeldav. Pulsar oleks muidu uhke imetleda küll: valguspulsid heledusega 16.6 tähesuurust vahelduvad iga 0.033 sekundi tagant. Sama lühike on ka selle neutrontähe pöörlemistperiood. Krabi Pulsar on ju veel väga noor neutrontäht ja seega „keskmisest neutrontähest” ka kuumem: pinnatemperatuur ületab miljon Kelvinit (samuti Celsiust). Kusjuures umbes miljonine kraadine pinnatemperatuur mingil „keskmisel” neutrontähel ei tohiks olla eriti valesti pakutud. Küllalt vanad, mittepulsariteks muutunud neutrontähted on jahtunud umbes 700 000 kraadise pinnatemperatuurini.

Sõnnist vasakule (ida poole) jäävad Kaksikud. Kastor ja Polluks, suhtelised heledad tähed, paiknevad tähtkuju idaservas ehk vasakus ääres, Kastor ülalpool, Polluks allpool. Tähtkuju loodeservas paikneb Messier’ kataloogi esindajana hajusparv M35. Kaksikutest allpool ja vasakul asubki juba meile tuttav Marss, Vähi tähtkujus. Marsi (ja planeetide kohta üldse) oli lähemalt juttu juba ka loo alguses.

Hele täht Prooküon paikneb Orioni kõrgemale ulatuvast osast vasakul (ida pool). Samas paikneb see kõrgemal Siiriusest ja ka tõuseb enne Siiriust. Ligikaudselt ja mitte päris „sirget” joont tõmmates, umbes kolmandikul nurkvahemaast Siiriuse ja Prooküoni vahel, asub Ükssarviku tähtujus taas üks hajusparv Messier’ kataloogist, M50. Seda palja silmaga ilmselt ei näe, objekti otsida tuleb binokli või teleskoobi abiga.

Madalas põhjakaares on leitavad täheed Veega ja Deeneb (vasakul). Õhtul paistsid need tähed läänetaevas, hommikuks liiguvad kirde-idakaarde.

Suur Vanker on kesköö paiku „tagurdamas”, „püstises asendis”, rattad ees, kirdetaevas üha kõrgemale. Põhjanael asub ikka põhja suunas; selle leidmiseks pikendame Suure Vankri tagumiste, parajasti kõige kõrgemate rataste, vahekaugust.

Scrödingeri kass ja Brasiilia kass

1. Schrödingeri kass

Mitte ainult geminiidide meteoorivooolu lendtähtede, vaid ka kasside kohta on senistes juttudes nii mõngi kiitev lause kokku pandud. Nagu me kõik teame, on ka kassitõuge päris erinevaid. Siinkohal konkretiseeriks neist kahte. Alustuseks võtame ette Schrödingeri kassi.

Schrödingeri kass ei ole siiski päris ehtne kass; rääkima peaks hoopis Schrödingeri kassi paradoksist. Asja põhiolemus on järgmine.

Tavasuuruses, harjumulike mõõtmete ja massidega objekte ehk makrokehasid ning nende liikumist iseloomustatakse klassikalise füüsikaga ning üldiselt sellest ka piisab. Aatomimaailmas ehk mikroskoopilises skaalas toimuvad protsessid elementaarosakeste vahel on aga kirjeldatavad teistsugusel, kvantmehaanilisel viisil, kus on olulisel kohal toimuvate protsesside tõenäosused. Veidi hoolikamal, kuid siiski liialt kergekujulisel võrdlemisel võib jääda mulje, et kvantmehaanika oma tõenäosuslainetega kirjeldab makroskoopilist maailmapilti valesti.

Schrödingeri kassi paradoks ongi täiesti otsene, samas siiski sügavamas mõttes olemuslikult väär võrdlus mikroosakeste käitumist käsitleva kvantfüüsika ja klassikalise füüsika vahel.

Mainitud paradoksi võib detailides esitada erinevatel viisidel (ka kassi asemel nt mõnda närilist kasutades), kuid näiteks võib seda teha järgmisel viisil. Mingil teaduslikul põhjendusel on mingi kass või muu elusolend paigutatud kasti, kus jätkub piisavalt õhku. Probleem on aga kinnises sinihappepudelis, mida kast samuti sisaldab ja kass seda avada ei saa. Meil on ka mingi väljast juhitav mehhanism, mida „lükates” see mehhanism 50% tõenäosusega purustab karbi sees oleva pudeli. Pudeli purunemine saaks kiiresti kassile saatuslikuks.

Kuid meie, „targad” eksperimentaatorid, viivitame pikalt kasti avamisega. Kui seda viimaks siiski teeme, saame alles siis teada, kuidas kassiga lood on. Otsene võrdlus kvantmehaanikas kasutatava Schrödingeri võrrandi lahendamisega tähendaks seda, et kass oli kuni karbi avamiseni üheaegselt samasugusel määral nii elus kui surnud ning alles karbi avanemine tõi kassi täiel määral ellu tagasi (kuna pudel osutus terveks) või siis muutus asi kahjuks vastupidiseks (kuna pudel osutus katki olevaks).

Loomulikult oli kass tegelikult ka kastis kinni olles ikka kogu aeg täiesti elus või siis hoopis mitte. Kasti avamine ei muutnud tegelikult midagi. Peale selle, et meie saime infot juurde. Viga, mis me Schrödingeri kassi paradoksi puhul oma arutlustes teeme, on see, et me kanname „toore jõuga”, sealjuures valesti, üle kvantmehaanika „keele” klassikalisse füüsikasse.

Schrödingeri kass

Kuid kui me teostaksime asja matemaailiselt-füüsikaliselt korrektselt, siis selguks, et kvantmehaanika keerulistes valemites (Schrödingeri võrrand!) kirjeldatavad tõenäosused kinnistuvad sujuvalt kindlateks veendumusteks, kui uuritavate objektide massid osutuvad piisavalt suurteks (makrokehade, sh antud juhul ka kassi puhul!). Ka Schrödingeri kassi paradoks kaotab niimoodi oma hambad ja küüned. Tuleb veel kord üle korrata, et kass on loomulikult ka enne kasti avamist ikka sama elus (või siis mitte), oluline on ainult see, kas sinihappepudel vahepealse katse aegu kas siis ei purunenud või purunes, vaatamata sellele, et meie seda ei teadnud.

Kui aga elus ja terve kass kastist välja lasta ning see lisaks ka kuidagi aru saab, mis eksperimenti temaga tehti, siis on eksperimentaatoril kasulik otsekohe ja väga kiiresti jooksu pista, sest kassil on ka küüned ja hambad täiesti töökorras! Märkus: puu otsa ronimine siinkohal põgenejat ei aita!

2. Brasiilia kass

Ajasime oma küllalt totra eksperimendiga kassid tigedaks. Sellisest olukorrast on vaid lühike samm järgmise olendi, Brasiilia kassini. Seegi pole tavaline kass, vaid hoopis süsimust puuma, kelle keegi rahahull kurjategija on mingil viisil Brasiiliast Inglismaale vedanud. Puuma on tiigriga võrreldes küll pisut vähem võimas, kuid ikkagi väga ohtlik suur kaslane, kellega inimesel ei tasu küll paljakäsi kaklema minna.

Konkretiseerimist jätkates on siinkohal tegu kuulsa dedektiivi Sherlock Holmesi lugude autori, Arthur Conan Doyle õudusjutu sugemetega põnevuslooga, mille pealkiri on juba välja öeldud: „Brasiillia kass” (1898). Siiski, kuigi juba ainult kunstipärases mõttes, on siin teatud ühisjooni „Schrödingeri kassiga” seotud määramatusega. Nimelt loo peategelane satub oma mõrvarist sugulase („kassiomaniku”) kavala plaani tulemusel terveks ööks puumast kiskjaga samasse puuri, st „Schrödingeri kassi” keskkonnaga analoogilisse kasti. Katseobjektiks sattunud inimese tõenäosus ellu jääda ei jagune antud juhul aga sugugi „50 – 50”-le… Hommik peab tooma selgust, mis öösel juhtus.

Brasiilia kass

Õnneks selgub kiiresti asjaolu, et puuris leidub sopp, olgugi väga kehvake, kuhu kiire varjumise järel „kass” oma ohvrit eriti hästi murdma ei ulatu, kuid veidi siiski. Nii see jube öö kulgeb, kuni kurjategijast peremees tuleb olukorda üle vaatama ja „Schrödingeri kasti” avab. Selgub aga, et koos sellega sulgus uus „Schrödingeri kast”, sedapuhku juba mõrvari enda jaoks. Kui õnnetu ohver elas siiski öö üle, siis sedapuhku on tulemused vastupidised. Eks vähemalt mõnikord peab ju õiglus ka võitma! Kohalikud röövlid, võtke teie kah puhtalt teie endi huvides tagasihoidlikumaid poose!

Detsembriloo lõpetuseks

Jutt hakkas kalduma kuidagi kirjanduse suunas. Lisaks siia juurde veel katkendi Soome kirjaniku Hannu Mäkelä nooremale koolieale (!?) mõeldud raamatust „Härra Huu” (eesti keeles ilmunud 1985)”. Parajasti on kõnet pidamas admiral Õllekõht.

„„Ma haarasin saabli ja otustasin müüa oma hinge nii kallilt, kui vähegi saab.”

Härra Huu ärkas. Admiral karjus jälle. Härra Huu poleks osanud arvatagi, et admiral Õllekõht oli pidanud kaupmeheametit. Härra Huu jäi uuesti tukkuma.”

Nojah…

Tüüpiline kultuurisoovitus ei tahaks ka tulemata jätta. Olgu see sedapuhku lühike (kuigi võõrkeelne) katkend prantsuse väärtfilmist „Sandarm ja tulnukad” (1979). Mullu juunis sai seda filmi juba mainitud, kuid väärtused ei vanane. Probleem on kokkuvõtvalt lihtne, kuid osaliste jaoks üpris keerulisevõitu. Sandarmitel tuleb nimelt mõelda välja, kuidas tuvastada tulnukaid (teisisõnu, kas, kes ja kustkohast täpselt kõmiseb tühjusest või mitte… (Täna näeme ja kuuleme taolisi „tühje tünne” igas infotunnis. Oleks veel, et ainult infotunnis.)

https://www.youtube.com/watch?v=tBR76xk5vKs

Kuu faasid

• Kuuloomine: 1-sel kell 8.21
• Esimene veerand: 8-ndal kell 17.26
• Täiskuu: 15-ndal kell 11.02
• Viimane veerand 23-ndal kell 0.18
• Kuulooomine: 31-sel kell 0.27

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)

Katse virmalisi ette ennustada läks kuu aja eest osaliselt korda. 5. ja 6. oktoobril, samuti mõnedel järgmistel öödel võis virmalisi näha. Ülivõimsaid virmalisi ei olnud, aga põhjakaare valgussambaid või lihtsalt (kergelt) värvilst kuma võis silma peale vaadtes tähele panna küll. Kui aga keegi virmalisi pildistas, siis sai pilt märksa uhkem: kaasaja kaamerad, kui need üldse virmalisi suudavad tuvastada, tuvastavad automaatselt ka erinevad värvid.
Päikese „rahutud päevad” kestavad, edasi kestavad seega ka virmaliste päris head võimalused.

Päike

Enamus kuust paikneb Päike Kaaludes, 23-ndal siirdub Skorpioni tähtkujuu, 29-ndal liigub aga Maokandja tähtkujju.

Planeedid novembris

Planeetide nähtavus tänavu novembris on päris hea, kuigi pessimist võib ikka öelda, et saaks ka paremini.

Veenus on leitav õhtuti madalas edelataevas. Planeedi vaatlusaeg on kasvamas, oktoobrikuise aeglase tempoga võrreldes ka mõneti kiiremini. Veenus loojub kuu alguses pisut üle tunni pärast Päikest, kuu keskpaiku enam kui poolteist tundi ning kuu lõpus 2 tundi ja kolmveerand pärast Päikese loojumist. Nii et vähemalt kuu viimasel dekaadil peaks Veenus olema piisavalt kaua nähtav, et Ehatähena, nagu kord ja kohus, juba küllalt kergelt leitav olla. Tõsi küll, igati hästi see asi just ka ei ole. Nimelt jääb Veenus endiselt üpris madalasse asendisse ning kui ikka puud või eriti majad ette jäävad, pole ikkagi planeeti näha; samuti koonduvad ka pilved geomeetrilise projektsiooniefekti tõttu sagedamini just vaatesuunalt horisondile lähemale (küllap on kasvõi kahe eelmise kuu katsed Veenust näha seda sageli kinnitanud). Veenus liigub novembrikuus Maokandja tähtkujust Amburi tähtkujju. Veenuse heledus on ümmarguselt -4,0 tähesuurust.

Kuu ja Veenuse lähestikku nägemisega on taas kord kehvad lood. Kuu on Veenusele kõige lähemas asendis (kuigi mitte just lähedal) 4. novembri õhtul. Kuid Kuu loojub juba mõni minut pärast Päikest ning koguni tund enne Veenuse loojumist ja on nähtamatu. Ka järgmisel õhtul, kui Kuu on Veenusest (üpris kaugelt lõuna poolt) möödunud, on taevakehade omavaheline nurkkaugus veel suurem ning Kuu loojub ikkagi märksa varem kui Veenus. 5. novembri Kuu juurde tuleme veel varsti tagasi.

Teine õhtune planeet on Saturn; niimoodi olid lood ka oktoobris. Kui Veenus paistab novembris paremini kui kuu aega varem, siis Saturn paistab novembrikuus lühemat aega kui oktoobris. Ometi võib endiselt julgelt nentida, et Saturni vaatlustingimused on paremad kui Veenusel. Saturn paikneb õhtutaevas lõunakaares Veevalaja tähtkujus ning loojub kuu alguses peale kella 1, edaspidi aga kesköö paiku. Planeedi heledus on 0,9 tähesuurust. Kuu on Saturni lähedal 10. ja 11. novebri õhtutel. Mardipäeva õhtul otsib „peremees sulast”, päev hiljem aga „sulane peremeest”.

Novembrikuu parimad vaatlustingimused on Jupiteril. Kuu esimeses pooles tõuseb Jupiter veel veidi hiljem kui algab öö, kuid kuu teises pooles saab Päikesesüsteemi suurim ja massiivseim planeet nähtavaks kogu öö vältel. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Kes hoolega Jupiteri asendit uurib, märkab Jupiteriliikumist lääne suunas, mitte ööpäevase liikumise mõttes, vaid selles mastaabis, kui tähistaevas kujuteldavalt „seisma panna”. Liikumine on mõistagi väga aeglane, kuid nimetus on liikumise suuna tõttu vahva: retrograadne. Ega see muud ei tähenda, kui et Jupiter on lähenemas vastasseisule Päikesega. Asi klapib: planeet saab ju terve öö jooksul nähtavaks. Retrograadseks muutus Jupiteri liikumine juba 9. oktoobril. Jupiteri heleduseks on -2.6 tähesuurust. Peale Veenuse loojumist on Jupiter heledaim „täht” taevas. Kuu esimesel nädalal heleduse konkurentsi probleemi polegi: Veenus loojub umbes samal ajal või varemgi veel võrreldes Jupiteri tõusu ajaga. Kuu on Jupiterile lähimas asendis 17-nda novembri ööl vastu 18-ndat.

Marss on purjetamas Jupiteri „tuules”, tõustes samuti kirdesuunalt. Marss tõuseb siiski mõni tund hiljem kui Jupiter, asudes Vähi tähtkujus. Seega on Marss hommikutaeva objekt. Planeet loojub alles peale keskpäeva, kuid seda peame mõistagi vaid endale ette kujutama. Tõsi küll, teleskoobiga on Marss päevalgi nähtav, sest planeet on piisavalt hele. Mardi-jooksmise aegu on Marsi heledus 0 tähesuurust, kuid heledus kasvab edaspidi päris jõudsalt: kadripäevaks on Marsi heledus -0.3 tähesuurust; kuu lõpus (andresepäevaks) aga -0.5 tähesuurust. Erinevalt Jupiterist liigub Marss novembris päripidiselt. See viimane märkus (nagu ka Jupiteri puhul) oli peamiselt mõeldud teatud tüüpi tasuliste muinasjuttude vestjatele abisaadetiseks. Sest oma ligimest peavad kõik alati aitama, täpsemalt küll ainult siis, kui ligimene on kelm, röövel või muidu kaabakas, ütleb oravamäärus.
Kuu on Marsi lähedal 20-nda novembri ööl vastu 21 novembrit.
Neist veidi allpool asub Sõime hajusparv M44.

Kuu ja Marss heleda hajusparve M44 läheduses 21. novembri hommikutaevas

Merkuur on nähtamatu. „Kuid seda juhtub tihti”, lohutas audiitor ja andis rahapesu andeks.

„Sellise jutuga ei jõua me kuhugi!”, muutus tavakodaniku järelvalveametnik rangeks.

Järjejutt Kuust: kehv nähtavus

Kuu jätkab ka novembris oma küllalt ekstrmaalseid nähtavuse muudatusi.

Miinimum jõuab sedapuhku kätte 5. novembril. Võttes vaatluse alla Tartu, siis Kuu tõuseb kell 13.12 ja loojub kell 17.01. Kuu nähtavusajaks saab seega 3 tundi ja 49 minutit. Päike loojub samal õhtul kell 16.14. Kuid kuidas on lood Kuu praktilise nähtavusega, ikka selsamal 5. novembril?

Kuuloomine oli juba 1. novembril. Kuid kuna Kuu on liikumas sel ajal oma orbiidi apogee ehk Maast kaugeima punkti lähistel, pole ka Kuu noore faasi kasv kõige kiirem, seda ka mitte 5. novembriks. Tõika kinnitab ka asjaolu, et Kuu esimene veerand saabub alles 9. novembril, tõsi küll, hommikul. Väga madalas asendis taevas asuv Kuu on päevases taevas vaadeldav üpris viletsalt, loomulikult seda enam, mida väiksem on Kuu faas. Ometi on Kuu sirp 5. novembriks nii palju kasvanud, et selle leidmine on võimalik. Päikese loojangu aegu ja selle järel ei tohiks Kuu enam märkamatuks jääda, kuid peame arvestama ikka seda, et Maa kaaslane asub väga madalas lõuna-edelataevas ja loojub peatselt, juba kolmveerand tundi pärast Päikest.

Järgmsel, 6. novembri õhtul on ikka väga madalal paiknev, kuid veidi juba suurem Kuu kauem näha ning edaspidi paraneb Kuu nähtavus õhtust õhtusse päris kiiresti.

Vaatame üle ka Tallinna sündmused 5. novembril. Kuu tõuseb kell 13.41 ja loojub kell 16.48. Kuu (ülemine äär, ärme unustame) on seega nähtav 3 tundi ja 7 minutit. Päike loojub kell 16.17. Tallinnas on seega Kuu veel kehvemini, veel madalamas leitav ja loojub vaid pool tundi pärast Päikest. Siiski peaks Kuu horisondi lähistel (küllaltki lühiajaliselt) nähtavaks saama.

Ka 6. novembri õhtul on võib märkida Kuu kehvemat nähtvaust kui Tartus.
Edasistel õhtutel Kuu nähtavus paraneb, veelgi kiiremini kui Tartus.

Järjejutt Kuust: võimas nähtavus

Otsime ka Kuu kõrgeima käigu päeva. See jääb jällegi, nagu oktoobris, kahe kalendripäeva sisse.
Sedapuhku juhtub nii, et Kuu nähtavus on kahel järjestikusel taevatiirul suhteliselt sarnane, kuid pisut kauem on Kuu nähtaval neist esimesel korral, 17-ndal novembril vastu 18-ndat novembrit.

Kuna täiskuu faas oli vaid 2 ööpäeva varem, 15. novembril kell 23.28, on Kuu veel üsna ümmargune,kuid mitte täiesti, sest Kuu liigub oma orbitaalsel teel perigee ehk Maale lähima punkti piirkonnas, seega suhteliselt kiiresti ning ka Kuu faas muutub suhteliselt kiiremini.

Olles kujuteldava vaatlejana Tartus, siis Päike loojub 17. novembril kell 15.49. Kuu tõuseb juba 15.39, seega 10 minutit enne Päikese loojumist. (Praktilistel kaalutlustel võib siiski ehk ümaralt ette kujutad, et Kuu tõuseb Päikese loojangu aegu). Möödub pikk novembriöö ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.09. Kas Kuu on omakorda loojumas? Oh ei, Kuu loojub alles kell 12.32, pärast keskpäeva.
Kuu austab seega Tartu kandi rahvast oma kohalolekuga 20 tundi ja 53 minutit, seega 7 minutit vähem kui 21 tundi. Tähelepanelik vaatleja võib panna tähele, et hommikuses päevavalguses on Kuu faas juba pisut pisem kui oli tõustes.

Tallinnas on siis Kuud veelgi kauem näha. Alustame 17. novembri õhtust. Päike loojub Tallinnas kell 15.51. Kuu aga tõuseb juba kell 15.29; nende ajamomentide erinevus on seega 20 minuti kanti. Pikk öö saab viimaks otsa isegi Tallinnas ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.23. Kuu „naerab” läänekares veel küllalt kõrgel, loojudes alles kell 13.02. Kuu, nagu näha, austab Tallinnat oma nähtavalolemisega 21 tundi ja 33 minutit.

(Nii et Tallinnas ehk õnnestub heal juhul sama „vana Kuud” isegi 2 päeval järjestikku koos Päikesega näha: 17-nda novembri õhtul pisut enne Päikese loojumist ja siis 18-ndal veel tubli pool päeva (hommikupoole).)

Põhjustest ka

Miks tõuseb Kuu sedapuhku 17. novembril täiskuu kombel, kuskil Päikese loojumisega „segi” ja loojub hoopis pookuu kombel, päeval? Sest 3. veerandi poolkuu peaks ju keskpäeva paiku loojuma, eks ole?

Siin avaldub ilusasti Kuu orbiidi tasandi erinevus ekliptika tasandist, nurk nende vahel on umbes 5.1 kraadi. Kuu on 17. ja 18. novembril oma suurimas põhjapoolses eemaldumuses ekliptika tasandist ja seetõttu põhjapoolkeral väga pikalt vaadeldav. Teise aspektina on ju novembrikuu päev küllalt lühike ning Päikese tõusust keskpäevani pole just väga palju tunde.

Kui võrrelda Kuu nähtavuse ajalisi piire oktoobrikuuga, mille puhul samuti sama teema üleval oli, siis saame veidi teised arvud. Asi on põhiliselt selles, et Kuu liikumise periood(id) orbiidil ei klapi täisarvu päevadega.

Ka oktoobris esitatud Kuu nähtavuse piirid Soomes, vastavalt kohtades, kus Kuu üldse nähtamatuks muutub või siis üldse ei looju, siis ka need kohad on nüüd teised, veidi teistsuguste laiuskraadidega. Mõlemad laiuskraadid on sedapuhku, novembris, Eestist pisut eemal põhja pool.

Tähed õhtuti

Vahel ütleb mõni, et ülikool olla lapsepõlve pikendaja. Kuid pikendada saab ka aastaegu. Seda teeb näiteks õhtuses tähistaevas lõuna-edelakaares näha olev Sügiskolmnurk tähtede Veega, Deenebi ja Altairi esituses. Veega on neist heledaim, Deeneb vaatelt (mitte vaaadetelt!) vasakpoolseim, Altair aga madalaim.

Lõuna-edelataeva kõrgemat osa teeb uhkeks Sügiskolnurk

Kuna nende tähtede kombinatsiooni tunakse ka Suvekolmnurgana, saamegi ehk novembrikuuski ette manada pildi augustiööst, hämarikuvalguses isegi juuliööst. Tõsi küll, tähelepanuta tuleb jätta asjaolu, et ehakuma on nüüd edela-läänetaevas, mitte loode-põhjakaares, nagu oli suvel.

Horiondi lähedale vaadates tundub veel miski justkui tuttavlik, kuid teisalt ei ole ka. Juulis ja augusti alguses oli väga madalas edelataevas õhtuti näha punakas täht nimega Antaares, see on täpselt meeles. Vahepeal polnud Antaarest mitu kuud enam näha. Nüüd on Antaares vist tagasi? Sealsamas, väga madalas edelataevas. Kuid nii hele ta suvel kaugeltki ei olnud. Ning miks ta pole enam punane? On hoopis kollakasvalge nagu enamik tähti. Kuid hirmus hele on ta küll. Hea veel, et aegapidi aina madalamale vajub, muidu ehmataks veel äragi.
Õigus, vaja teleskoop tuua. Huvitav objekt on see seal madalas läbi telekoobi vaadates. Meenutab nagu vananevat Kuud enne kolmandat veerandit. Kas mõni täht vahetab faasi? Õigus! Astronoomia õpikus on ju kirjas, et Merkuur ja Veenus muudavad oma faase. Kumb see siis on? Aga keegi ju kuskil kirjutas, et isegi kuulus Kopernik polevat Merkuuri kunagi näinud. (Kuigi, vaevalt küll see nii on…) Teiselt poolt, Koperniku vastu ikka nii lihtalt ei saa… Selge, see objekt on seega Veenus! Täpselt nii ongi. Veenus seal madalas varaõhtuti paistabki.

Ka alumine taevane lõunakaar on õhtuti huvitav

Kagutaevas, madalalmal kui Altair, kuid Veenusest soodsamas asendis, on samuti näha hele täht; Veenusega ei anna võrrelda, kuid Sügis-Suve-Kolmnurga liikmetega küll. Teleskoopi kasutades osutub see täht aga ootamtult uhkeks: seegi osutub planeedile omaselt kettakeseks, kuid seda ümbritseb ka ilus rõngas. Selgub, et antud objekt on hoopis planeet Saturn. Nii, madalavõitu läänekaares on veel üks hele täht, oranzika tooniga. Äkki on see Marss, see pidavat olema ju punakas või midagi taolist? See täht on justkui ka juba kuude viisi õhtuti näha olnud… Teleskoopi objektile suunates on täht muidugi ilusam ja heledam, kuid jääb siiski täheks. Nii ongi: see on täht nimega Arktuurus.

Ka madalas kirdetaevas olev hele täht ei osutu planeediks. Tegemist on tähega Kapella. Teadlased, muuseas, on siiski välja selgitanud, et Kapella peidab endast teatud saladust, nimelt see täht koosneb kahest komponendist. Mõlemad neist on kollased, mitte väga erinevad meie Päikesest. Eks ka kogu see süsteem kokku ole siis kollane. Kusjuures vahva ongi, et kaks tähte „lihtvaatlustel” ühte sulavad: kui ükskõik kumba komponenti poleks, oleks Kapella märksa vähem hele. Kahtlane on, kas ta oleks siis tuntud vanade eestlaste Jõulutähena. Kahtlane on seegi, et ta ka seda ametlikku, Kapella nime kannaks.

Mõõdub mõni aeg ja kirdetaevas saab nähtavaks midagi judinaid tekitavat. Madalasse taevasse ilmub väga hele täht. Algaja vaatleja ehmatab ehk isegi ära ja suundub lagedalt põllult tubasesse soojusesse tagasi. Kuid oh seda jama! Varsti hakkab see hele täht, osutudes üha kõrgemal olevaks, talle suisa aknasse paistma! Puudel ju enam lehti ei ole, mis nüüd viga objektidel puuvõradestki läbi paista!
Midagi tuleb ette võtta, teleskoop on ju julgestuseks olemas! Hele objekt osutub teleskoobis vöödilise kettakujuliseks. Hea ilma korral on eristatav ka miski punakas plekike või laiguke. Veelgi huvitavam, seda objekti ääristavad neli pisikest täppi, kahtlaselt enamvähem ühel real. Mis on vaatluse järeldus? Ikka see, et hele objekt on planeet Jupiter, Päikeseüsteemi hiiglane planeetide arvestuses koos oma nelja suurima kaaslasega: Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

Nüüd polegi vaatleja enam eriti üllatunud, kui veel mõni tund hiljem, jällegi kirdesuunalt, uus hele objekt silma hakkab, kusjuures üsna vahepeal läände loojunud Arktuuruse moodi, nii värvuselt kui heleduselt. Teleskoop ei valeta: see oranz objekt peab olema planeet Marss!

Tähti hilisöises ehk varajases hommikutaevas

Kaua sa ikka õues külmetada jõuad. Aknast peale Jupiteri ka väga midagi sisse ei paista. Ning vaatleja otustab veidi magada. Siiski, juba kella poole 6 paiku on vaatleja uuesti vaatlemas nagu viis kopikat. Päikese tõusuni on veel aega (eeldame kuu lõpuosa, kadripäeva aega).

Heledaim „täht”, Jupiter, on liikunud läänetaevasse, kuid on siiski veel suhtleliselt kõrgel, umbes 30 kraadi silmapiirist. Otse Jupiteri kohal, ehk kõrgemal, paikneb Kapella. Jupiteri suhtelises läheduses, allpool paremal, asub oranzikas Aldrebaran, asudes nagu ka parjasti Jupiter, Sõnni tähtkujus.

Hommikul vara ärkajat tervitavad edela-läänesuunal paljud heledad tähed. Pildil näeme selle taevaala ülemist osa.

Jupiteril on aga öösel tekkinud hele konkurent, mis paikneb edelas, Jupiterist vasakul allpool, vähem kui 10 kraadi kõrgusel. Täht on tõesti hele, kuid siiski on otseses võrdluses näha, et Jupiter on heledam.

See teine, madal hele täht, on Siirius. Jupiteri ja Siiriuse vahepealse piirkonna keskpaiga lähedal leiame kolm tähte enam-vähem ühel mõttelisel sirgel, kusjuures peaaegu horsiontaalselt. Need tähed, vasakult lugedes Alnitak, Alnilam ja Mintaka moodustavad teatavasti Orioni tähtkuju keskosa. Orioni tähtkuju heledaimad tähed asuvad vöö tähtedest üleval ja allapool. Ülalpool ja pisut vasakul asub punakas Betelgeuse, allpool, pisut paremal ja eriti madalas asub valkjas Riigel. Punakat tooni omavad Betelgeuse (vasakul) ja Aldebaran (paremal) on peaaegu samal kõrgusel, kuid Betelgeuse asub siiski veidi kõrgemal.

Hommikune edela-läänetaevas: see osa, mis jääb horisondile lähemale

Siiriusest kõrgemal asub hele täht nimega Prooküon. Sellest omakorda üleval ja paremal, samas Kapellast vasakul, paiknevad „Kaksikud” Kastor ja Polluks. Kastor on neist kahest kõrgem ja parempoolsem, samas pisut tuhmim.

Prooküonist veel kõrgemal “punetab” aga planeet Marss.

Õhtul madalas läänekaares paistnud ja vahepeal loojunud Arktuurus on uuesti tõusnud ja paikneb nüüd idataevas. Arktuurusest allapool ja paremal asub taas üks hele täht, Spiika. Kõrgel lõunakaares paikneb Reegulus. See on ka küllalt hele täht, kuid nt Arktuurusest ja Spiikast tuhmim.

Sügissuvise kolmnurga liikmed Veega (heledam) ja Deeneb paiknevad nüüd madalas kirdetaevas.

Novemrikuise hommikutaeva täpne kirjeldamine on siiski keeruline, sest koiduvalguse arenemise alguse taevapilt on erinevalt õhtutaevast kuu vältel suhtleliselt kiiresti muutuv.

Leoniidide meteooridest

Iga-aastane leoniidide meteoorivoolu aeg on novembrikuus. Leoniidide langemisvõimalusi hinnatakse küllalt pikalt: 6. novembrist 30. novembrini. Mõned allikad pakuvad veel mõni päev pikemat perioodi. Üldiselt igal aastal rõhutatakse seoses leoniididega aga just 17. ja/või 18. kuupäeva. Nii on seegi kord: leoniidide maksimumi hinnatakse 17. novembri ööle vastu 18. novembrit. Kas sellest ööst ei olnud meil juba juttu? Oli küll, seoses väga kaua ja kõrgelt käiva suure faasiga Kuuga. Kuu, kuigi juba veidi üle täiskuu faasi, paistab siis kogu öö ja pool päeva veel pealegi. Kuna leoniidid on, nagu paljud teisedki meteooorivood juhtuvad olema, radiandi asukoha tõttu hommikupoolse öö meteoorid, siis Kuu rikub suurema osa efektist ära. Asi on väga sarnane orioniidide vooga tänavu oktoobris, kui samuti Kuu platsis oli. Aga siiski: tänavuste orioniidide esindajaga sobib vähemalt ühe täiesti juhusliku öise vaatleja kirjeldus väga heledast, ilmselt boliidi mõõtu objektist, mis vaatamata „heledust irvitavale” Kuule muljetavaldavat vaatepilti oli pakkunud.

Kuuta öö ja kõrge radiandi eeldusel on tänavuste leoniidide intensiivusi pakutud erinevaid, 10 kuni 22 meteoori tunnis. Arvatavasti on leoniidid taas sellised nagu paljudel viimastel aastatel: mitte eriti intensiivsed, kuid midagi ikka.. Kui see Kuu segamas ei oleks…
Kuu allakukkumist pole karta ega loota, samuti mitte ka Kuu raketina minemalendamist, sest Kuule mõjuva Maa gravitatsioonijõu võrdsus tiirutavat Kuud Maast eemalesuruva tsentrifugaaljõuga hoiab Kuud oma orbiidil kinni. Kui kuulus õun, mis väidetavalt Newtonile pähe kukkus, oleks olnud sel ajal samuti ka tsentrifugaaljõu mõju all, oleks õun enam-vähem horisontaalselt üle Newtoni lennanud ja mine tea, kas me siiamaani üldse teaksime, et aknast on ohtlik alla hüpata…

Tagantjärele oktoobrikuu komeedist

Kuidas siis paistis komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)?
Kuigi enamus ennustusi olid komeedi palja silmaga nähtavuse osas pigem tagasihooidlikud, läks seekord paremini neil ennustajatel, kes olid mõõdukalt optimistlikud.

Tuleb uhkusega ja tulevasel veebruarikuul igati õigustatult aumedalit oodates tunnistada, et vähemalt see komeet õnnestus endalgi ära näha. Tundub, et komeet muutus Eestimaa taevas paljale silmale nähtavaks üsna vahetult pärast perigee olukorda 12. oktoobril. Jääb mulje, et parimad vaatlustingimused olid 15. oktoobri õhtul, kuid enda poolt jäi komeet pilvesogase taeva tõttu siis veel nägemata, kuigi koht, kuhu vaadata, paistis õige olevat. Kuid järgmisel õhtul oli ilm parem ja komeet nähtav, kuigi täpselt pidi teadma, kust otsida.

Ajaline mänguruum oli küllalt kitsas, tuli leida paras moment tuhmuva ehakuma ja idahoriondilt üha kõrgemale kerkiva täiskuu valgustusefektide vahel. Umbes kell kolmveerand kaheksa õhtul oli vist parim vaatlusaeg. Komeet võis olla palja silmaga näha veel mitmel õhtul, kuid Kuu võis asja juba nurja ka ajada. Teleskoobi või ka binokli abil nägi komeet muidugi parem välja, samuti oli ka ajaline nähtavus mõistagi siis märksa parem, komeeti võib nii vaadelda praegugi..

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Nagu näha, on komeedil pikk saba, isegi kaheosaline saba.

Mida siis kauge külalise kohta veel öelda on?

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) avastati küllalt hiljuti, 22. veebruaril 2023. aastal. Seega üsna tüüpiline „tulen ja lähen”- komeet.

Komeet (komeedi tuum) oli perigees olles, 12. oktoobril, Maast ligemale 70 miljoni kilomeetri kaugusel, seega pisut vähem kui poolel Päikese kaugusel Maast. Periheelis ehk Päikesele lähimas asendis asus komeet veidi varem, 27. septembril, asudes siis Päikesest 58 miljoni km kaugusel ehl 0.39 astronoomilise ühiku kaugusel. Seda kaugust võib võrrelda Marsi kaugusega Maast Marsi suure vastasseisu aegadel.

Arvatakse, et see komeet asus viimati periheelis umbes 80 000 aasta eest, kuid vaatlused näitavad, et orbiit edaspidi muutub ja Maalt oli kosmiline külaline viimast korda vaadeldav. Tundub isegi võimalik, et komeet sai Päikesest ”mööda kukkudes” sellise hoo, et võib Päikesesüsteemist üldse väljuda. Seegi protsess, kui see siiski teoks saab, on mõistagi väga pika kestvusega.

Kes veel komeeti nägid?

Kuskil olla keegi ammuse paharetina laialt tuntud kohtualune puudutanud avalikul istungil silmanähtavalt liigsuurt energiat rakendades kogu kohtusaali nähes ja kuuldes kohtuniku nina. Kohe seejärel ta tunnistanud tehtu kohta vaid seda: „Vale!” „Vale!” „Vale!” Advokaat kordas üha omalt poolt: „See ei olnud nii nagu see asi paistis!” Ning niimoodi edasi. Kohtualune jäänud oma sõnade juurde kindlaks. Seetõttu tunnistanud värvi muutva ninaga kohtunik, kes omaette nina alla (jälle see nina!) üha vihasemalt vandunud, ka omalt poolt süüaluse valjuhäälselt õigeks. Sest seadus on seadus ja igal isikul on kohustus oma vigu tunnistada. Kui isik aga kinnitab vastupidist, kinnitab see igal juhul, ainsa määrava asjaoluna, ka süüteo puudumist. Kuna süüdistatav oli jäänud antud olukorras süütuks, oli edasise sammuna puhtloogiline järeldada ja järeldatudki, et kohtualune pole ka selles süüdi, milles teda algselt süüdistati.

Kõik osalised läinud, kusjuures viimane kui üks, meedia väitel igati õnnelikena, laiali. Seejärel viidud (igaks juhuks) kohale toodud kassiliivakast ning kraapimis-ronimispost, samuti ka koertele mõeldud nurgapostid ja närimiskondid kohtusaalist sajutiselt minema.

Eksisteeerib puhtteoreetiline võimalus („juhusliku tühipilgu seadus”), et mõni saalisviibinu nägi õhtul ka komeeti. Juhul kui üks neist nägijaist juhtus kogemata olema kohtunik, nägi too vähem kui 12 tunni jooksul koguni kahte komeeti.

Niipalju siis novembrist

Kultuurisoovituseks üks tugitooliteatrike 1987. aasta külmast ja vihmasest juunikuust, kui õunapuud õitsesid alles jaanipäeva aegu. Veenmaks, et füüsika ja füüsikud on kõikvõimsad. Kui keegi uskuma jääb.

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tugitooliteater-automobiil

Mida päris lõpetuseks öelda? Eks tirime lagedale järjekordse tsitaadi.

“Aga vara ta kirjutab minu nimele, kõik. Ja siis ma lasen tal kirjutada veksli, nagu oleks ta minu käest suure laenu saanud”.

Kuu faasid

• Kuuloomine: 1-sel kell 14.47
• Esimene veerand: 9-ndal kell 7.55
• Täiskuu: 15-ndal kell 23.28
• Viimane veerand 23-ndal kell 3.28

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)

Algas septembrikuu. Planeetide koha pealt on septembris, ehkki mõni paremini, mõni halvemini, näha kõik 5 palja silmaga nähtavat planeeti. Siiski mitte korraga; seda lõbu tuleb harva ette.

Juba 1. septembri pühapäevahommikuses ärevuses liiga vara (umbes poole 6 paiku või veidi varemgi) kooli minejad võisid hea õnne korral näha Merkuuri. Merkuur sai nähtavaks kohe kuu algusest peale, seoses ilmumisega hommikuti madalasse koidutaevasse idakaares. Ka päris vana Kuu sirp oli 1. septembri hommikul Merkuurile suhteliselt lähedal; paistes Merkuurist 6 kraadi kõrgemal.

Edaspidi Merkuuri vaatlusaeg veidi pikeneb: planeet hakkab tõusma umbes 2 tundi enne Päikest. Lugedes piki ekliptikat nagu ikka, on Merkuuril 5-ndal septembril suurim läänepoolne eemaldumus Päikesest (18.1 kraadi) ja heledus 0.3 tähesuurust. Merkuur muutub vaatlusperioodi vältel üha heledamaks, kuid vaatlusaeg ei kipu siiski rohkem kasvama. Vastupidi, kalendrikuu „faasi” kasvades hakkab Merkuuri vaatlusaeg lühenema ja 16-nda paiku kaob planeet uuesti koiduvalgusse.

Merkuur asub Lõvi tähkujus. Lõvi tähtkuju „valvab” aga hele täht Reegulus (1.35 tähesuurust). Merkuur ja Reegulus kohtuvadki: 9-ndal möödub Merkuur Reegulusest 0.5 kraadi (täiskuu läbimõõt) põhja poolt. Kuna Merkuur on heledam, võiks luuleliselt öelda, et Merkuur on Lõvi Reeguluselt vallutanud. Asi on piltlikult sarnane sellega, kui omal ajal mongolid, kes tugevat vastupanu kohtamata kaugele Kesk-Euroopasse tungisid, lihtsalt millalgi enam ei viitsinud ja läksid tagasi. (Oluline põhjus oli siiski see, et mongolite sõjakas juht sattus termodünaamilisse tasakaalu.) Ka Merkuur loovutab Lõvi peatselt Reegulusele tagasi ja „kõnnib” ida poole, koiduvalgusse tagasi. Mongolid, muide, kadusid samuti itta, kust nad tulidki.

30-ndal septembril on Merkuuril ülemine ühendus Päikesega.

Veenus, teine Maa suhtes siseplaneet Päikesüsteemis, on samuti kuidagi leitav, kuid Merkuuriga võrredes sedapuhku oluliselt kehvemini. Veenus asub väga madalas õhtutaevas, loojudes vaid ligikaudu pool tundi pärast Päikest. Millalgi selle poole tunni sees saab Veenus selge taeva korral vaatlejale lühiajaliselt nähtavaks, kuid vaatesuunalt läänes kasvavad puud tuleb sedapuhku harvesteriga eelnevalt nii maha võtta, et ka meetrikõrgusi kände järele ei jääks!

Veenuse liikumine 2024. aasta septembris tähistaeva taustal

Veenus asub Neitsi tähtkujus, 30-ndal septembril liigub planeet Kaalude tähtkujju. 18-ndal möödub Veenus kinnistäht Spiikast 2.5 kraadi põhja poolt, kuid seda sündmust näha meil ei õnnestu. Nähtamatuks jääb ka see, et Kuu on 5-nda septembri õhtul Veenuse lähedal. Kuigi kuuloomine oli juba 3. septembri varahommikul, loojub Kuu enne Veenust ja on nähtamatu.

Marss on näha hommikupole ööd, paistes heleda punaka tähena, nagu tal kombeks. Marsi heledus on umbes 0.6 tähesuurust. Marss tõuseb kella 23 paiku, seega juba enne keskööd. Marss liigub (juba kuu alguses) Sõnni tähtkujust Kaksikute tähtkujju. Kuu alguses on Marss veel suhteliselt lähedal Jupiterile, asudes Jupiterist vasakul pool. Hiljem planeetide vahekaugus üha kasvab. Mitte kaugel Marsist asub 25-nda ja 26-nda septembri hommikutel Kuu: Marss asub 25-ndal septembril Kuust madalamal, järgmisel hommikul aga paremal pool.

Jupiter, heledaim „täht” tänavustel septembriöödel, paistab samuti hommikupoole ööd, tõustes Marsist veel varem. Kuu keskpaiku tõuseb Jupiter umbes kella 22 paiku. Jupiter paikneb Sõnni tähtkujus. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 24-nda septembri hommikutaevas (Jupiter paikneb Kuust madalamal).

Saturn jõuab 8-ndal septembril Päikesega vastasseisu. See tähendab, et planeedi vaatlustingimused on head: Saturn paistab kogu öö, tõustes ida-kagusuunalt ning kulmineerudes lõunataevas (kohalikul) keskööl. Saturni heledus on päris sarnane Marsi heledusega: 0.6 tähesuurust, kuid Saturn ei ole punane. Kuu teises pooles Saturn aga enam kogu öö ei paista; Saturnist saab siis õhtutaeva objekt. Saturn, uhke rõnga omanik, nagu me teame, paistab Veevalaja tähtkujus. Kuna Veevalaja tähtkuju on ise, kuigi küllalt suur, kuid üsna silmapaistmatu, on Saturn Veevalaja tähtkujule ning ka lisaks laiemalegi selle kandi taeva-alale tõeliseks kaunistavaks päriliks.

Täiskuuööl, 17-ndal septembril vastu 18-ndat, on Kuu Saturni lähedal (Saturn asub Kuust paremal pool). Samal ööl on Kuu lähedal ka Neptuunile (palja silmaga nähtamatu Neptuun asub Kuust vasakul). Järgneval hommikupoolikul katab äsja varjutuse lõpetanud Kuu Neptuuni, kuid Eestis on mõlemad asjaosalised, nii Kuu kui Neptuun, samuti ka Saturn, selleks ajaks loojunud, ka päev on siis juba alanud.

Vastasseisu Päikesega jõuab ka Neptuun. See leiab aset 21. septembril. Neptuun asub Veevalaja naabri, Kalade tähtkujus. Ka Kalad ei paista sugugi paremini kui Veevalaja, kuid Neptuunist paraku tähtkujudele iluravi tegijat ei ole. Neptuuni heledus on 7.8 tähesuurust (seega on tegu heleduselt 8. tähesuuruse objektiga) ning kuigi Neptuun on teleskoobiga vaadeldav, pole ka sel juhul vähemalt esimese hooga lihtne otsustada, miline neist tuhmipoolsetest „tähtedest” siis tegelikult planeet Neptuuniks peaks osutuma.

Väidetavalt oli 1612/1613. aasta talvel Jupiteri uurimise käigus Neptuuni esimeseks (juhuslikuks) vaatlejaks juba kuulus Galilei, kellel polnud aga põhjust eeldada, et vaadeldu oli planeet ning et see oli koguni senitundmatu… Teatavasti toimus Neptuuni hilisem teaduslik avastamine XIX sajandil ju teoreetikute ja vaatlejate hiilgava ühistööna.

Osaline kuuvarjutus 18. septembril

17/18. septembri hommikupoolne öö pakub meile võimaluse jägida osalist kuuvarjutust. Poolvari ilmub Kuule kell 3.41, kuid see on alles eelmäng ning tõenäoliselt juhtub nii, et vaatlejad ei märka sel ajal Kuud vaadates mingeid muutusi. Täisvarju ilmumine kuuketta äärele ehk siis osalise varjutuse algus on kell 5.12. Maksimaalne faas kell 5.44. Osalise varjutuse lõpp on kell 6.15. Toodud ajad kehtivad ühtemoodi igas Eestimaa nurgas. Poolvari lahkub Kuult kell 7.47, kuid Kuu jõuab enne seda loojuda (Tartus loojub Kuu kell 6.56, Kuressaares kell 7.13, Talllinnas kell 7.04). Paneme tähele, et osaline kuuvarjutus on sedapuhku Eestis küll üleni näha, kuid varjutuse lõpuosa kipub konkureeeima kasvava koidukumaga, ka vajub Kuu juba üpris madalale, õnneks siiski (peaaegu otse) läände, koidukumale vastassuunas. Päike tõuseb Tartus kell 6.49, Kuressaares kell 7.06, Tallinnas kell 6.57.

KUID! Paraku on selleski meepütis ka tõrvatilk. („Edaspidi tuleb igal hommikul iga õis igas aias trahvi ähvardusel puhtaks pesta, sest mesi peab ju ometi puhas olema!”, pidavat ütlema uus koostatav looduskaitseseadus.) Asi on selles, et varjutuse maksimaalne faas on seekord vaid 0.08, seetõttu on varjutuse, eriti just selle lõpuosa jälgimine valgeneva hommikutaeva taustal mitte just eriti soodne, kuid midagi „kahtlast” peaks siiski kuuketta ülemises parempoolses servas paista olema.

Osaline kuuvarjutus

Kes polnud siis veel järjekordse tinavalamisega erilisse hoogu sattunud ning seetõttu juhtumisi mäletab 2009. aasta talvist (!) vana-aastaõhtut, siis juhtus umbes kella 21 ja 22 vahel olema ligikaudu sarnane, „riivav” osaline kuuvarjutus. Kuid vähemalt ehakuma siis segamas ei olnud. Midagi ikka paistis ka. Küllap ka seekord. Kui midagi sellest külmast talveõhtust veel meenutada, siis Võsa Pets muide pidas väga asjaliku aastalõpukõne.

3. kuni 5. juuni 2024 aastal: Päike kattis Veenust

Kirjeldatud kuuvarjutus saab kipakavõitu olema küll, kuid selge ilma korral siiski jälgitav. Nüüd siirdume täieliku ning peaaegu täieliku nähtamatuse radadele; konkreetsemalt teeks nüüd juttu mõnest sündmusest seoses Veenuse ja Päikesega.

3. juunist (meeldejätmise huvides) ligikaudu kella 21-st kuni 5. juunini ümmarguselt kella 18-ni, kattis „meie” täht Päike planeet Veenust. Teisisõnu, Päike asus siis otse Veenuse ees. Antud nähtus ei pakkunud võimalust otseseks vaatlemiseks. Kuid võib-olla on Veenuse kattumine Päikesega huvitav teadmiseks võtta.

Veenus liikumas Päikese taha peitu. Pilt on tehtud autmaatjaamaga SOHO.

Eelmine kord sattus Päike Veenust katma 2016. aasta juunikuus, uuesti juhtub see alles 2032. aastal. Selliste 8-aastaste vahedega on Päike otse Veenuse ees olnud millalgi „noorel suvel” ehk varastel juunikuu päevadel alates 1976. aastast ja nii kestab see veel 8- aastaste vahede järel 2048. aastani. Edaspidi muutub Veenuse katmine Päikese poolt aga märksa haruldasemaks sündmuseks.

Veenuse üleminekutest Päikese kettast

Aeg-ajalt on avalikkuse kõrvu rohkem sattunud analoogiline, kuid vahetatud osapooltega astronoomiline sündmus. Sel juhul satub Maalt vaadates Veenus Päikesest ettepoole, Päikese ketta taustale. Seda nimetatakse Veenuse üleminekuks Päikese kettast. Kuna Veenus on Päikesest suurusjärguliselt 100 korda väiksem, siis planeedi ülemineku ajal Päikesest ei toimu mingit päikesevarjutust, vaid ainult ühe täiendava ümmarguse „laigukese” aeglane liuglemine Päikese taustal. Viimati juhtus see 6. juunil 2012. Vähemalt Tartus Toomemäel, täpsemalt Tähetornis ja Toomkiriku tornis käis tollel varahommikul päris tihe liiklus…

Kui Eestis 6. juunil 2012 Päike tõusis (Tartus kell 4.11, Kuressaares kell 4.28, suveaja järgi) oli Veenus juba Päikese ketta taustale jõudnud. Veenus kadus Päikese kettalt kell 8.09.
See juhtus siis 2012. aastal, 12 aastat tagasi.

Minevikust ning tulevikust

Eelmine Veenuse üleminek Päikesest (Veenus seega Maalt vaadates eespool) toimus 2004. aasta 8. juunil. Mitmete keskpäevaümbruse, vaatluseks väga soodsate tundide vältel, kui üleminek aset leidis, rikkus vähemalt suuremal osal Eestist selle sündmuse vaatlemise aga pidev ja tugev vihmasadu… Väga kahju, et absoluutselt vale ilm rikkus ka ülemineku otsese vaatluse ajalooliselt kuulsa Repsoldi heliomeetri abil Tartus Toomemäel Petzvali teleskoobitornis (nii on seda hoonet kutsutud). Samast heliomeetrist liikunuks läbi otsene elektromagnetiline (konkreetsemalt optiline) info juba järjepanu kolmandast Veenuse üleminekust. Eelmisel kahel korral, 1874. ja 1882. aastal, vaadeldi sama aparaadiga Veenuse üleminekut Päikesest, tõsi küll, eri kohtades kaugel väljaspool Eestit. Edaspidi, alates siis 2004. aasta suvest, jäi Petzvali tornist mahavõetuks ka seal senini paiknenud Petzvali astrograaf, kuid siinkohal tuleb arvestada, et pealetungiv kasvavate puude rinne oli vähendanud juba pikema aja vältel vaba vaatevälja ulatust Petzvali torni ümber ning märksa efektsem Zeissi teleskoop Tähetorni põhihoone ülemisel korrusel oli ju (igas suunas) taevavaatlusteks töökorras.

2004. aasta üleminekule eelnenud Veenuse üleminek Päikese kettast toimus enam kui 120 aastat varem, 6. detsembril 1882. Eestis polnud ometigi seda võimalik vaadelda, kuna oli öö. Järjekorras veel varasem Veenuse üleminek Päikesest toimus 9. detsembril 1874. aastal ja jällegi olid Päike ja Veenus sel ajal Eestis allpool silmapiiri!

Sellele omakorda eelnenud Veenuse üleminekut Päikesest andis jälle „mehemoodi” oodata. See juhtus 3. juunil 1769 ning olgugi et siinkandis on juunis lühikesed suveööd, sattus Veenuse ülemineku sündmus Eesti oludes jällegi öisele ajale…

Veel 8 aastat ajas tagasi minnes toimus eelmine Veenuse üleminek Päikesest 6. juunil 1761. aastal ning siis oli Eestis päevane aeg ja üleminek põhimõtteliselt vaadeldav.

Kordaks veel kord üle: Eestis sattus seega Veenuse üleminek Päikese kettast viimati enne eel-viimatist korda, 2004. aasta 8. juunit, põhimõtteliselt näha olema 6. juunil, aastal 1761! Ning ilm… kes see seda takkajärgi enam teab! Tõsisemad ilmavaatlused Eestis algasid alles 1805. aastal, needki olid algul mõistagi küllalt päris puudulikud.

1761. ja 2004. aasta vahele jääb 243 aastat. Väga vähe polegi. 2004. ja 2012. aasta vahele jäänud 8- aastane „vaheaeg” on sellises ajavõrdluses täiesti tühine.

Kui ajaloost kaasaega tagasi tulla ja sama hooga otse edasi põrutada, siis järgmine Veenuse üleminek Päikesest toimub jällegi alles hea tüki aja pärast: 2117. aasta 11. detsembril ja Eestis pole seegi taas kord vaadeldav. Sama võib öelda ka järgmise, 8. detsembril 2125. aastal toimuva Veenuse Päikese kettast ülemineku kohta. Alles üle-ülejärgmine Veenuse üleminek Päikesest on jälle vaadeldav ka Eestis, kuid see toimub alles 11. juunil 2247. aastal. Veenuse üleminek on siis ilusa ilma korral vaadeldav just nende tundide vältel, kui Päike on kenasti kõrgel. Kahjuks on aga selline ajafaktor meie jaoks karm mis karm…

2012. ja 2247. aasta vahele jääb 235 aastat. Jälle palju mis palju.

Saime siiski huvitava aastate rea, mis paistab silma oma hõredusega: 1761, 2004, 2012, 2247. Neil aastail vastavalt oli või saab olema võimalus Eestis mõne tunni vältel vaadelda Veenuse üleminekut Päikese kettast. Mõistagi, sedagi vaid juhul, kui ilm on olnud või saab olema asjaga päri… Teatavasti 2004. aastal ilm üldse meie poolt ei olnud. 2012. aastal ei nähtud Eestist kogu üleminekut, pilvedki olid siiski samuti kollitamas; ka Toomemäelt vaadates ei olnud üleminekut kogu aeg näha. 1761. aasta juunikuu alguse ilma kohta ei tea me (vist?) tagantjärele midagi ning kaugel ees oleva, 2247. aasta varasuvise juunipäeva ilmast ei tea me päris kindlasti samuti ette mitte midagi.

Mõistagi pole ka Veenuse üleminek Päikesest miski endast uhkesti märku andev taevanähtus, vaid jääb täiesti märkamatuks, kui seda mitte ette teada ja vaatlusseadmeid mitte valmis seada. Palja silmaga EI TOHI Päikesest LÄBI üritada vaadata (nt kui Päike vahel harva, nagu oli tänavu juunis, Veenust kattis). Samuti ei tohi Päikest ka niisama, pilku teritamatagi, vaadata (kiire lühike kõrvalpilk on maksimaalne, mida teha saab). Ammugi mitte EI TOHI Päikest otse läbi binokli, pikksilma ega teleskoobi vaadata; see viiks juba pimedaksjäämiseni. Kuid aparaate tuleb kasutada mõistusega; eks need ju selleks loodud ongi. Kui meil on mingi teleskoop, mille küljes olevale võimalikule raamile saab midagi kinnitada, siis võib selle raami abil projekteerida Päikese kujutise fikseeritud ekraanile või paberilehele. Selle ekraani kaugus teleskoobi okulaari asukohast tuleks valida selline, et pilt ekraanil saaks terav. Terav pilt küll, kuid terav mõnusa vaatamise mõttes, mitte mõõgateraks silmateradele Päikese otsese vaatamise korral.

Mida siis Veenuse kauges minevikus aset leidnud ülemineku ajal Päikesest meie mail ka nähti? See oli siis 6. juunil 1761. Aus vastus on… küllap mitte midagi! Ei ole midagi teada Eestis XVIII sajandil, sel süngel ja sügaval tsaariajastul, teleskoopidest, ekraanidest, ka mitte keevitajamaskidest. Massimeediat ei olnud, fotograafia oli leiutamata, internetist rääkimata. Tahma muidugi suitsutaredes jätkus. Võib-olla sattus kellelegi pihku mingi heledat valgust neelav „tahmaklaasi-taoline” ese ja ta juhtus läbi selle kogemata ka Päikese poole vaatama. Miskit erilist poleks Päike siis ikkagi endast vaataja jaoks kujutanud. Parimal juhul ehk võiski üpris punktikujuline Veenus siiski kirjeldatud viisil kuidagi näha olla, kuid küllap ei teeninud välja isegi õlakehitust…

Nagu juba öeldud sai, on asi nii, et kui Veenus (või Merkuur) Päikese kettale satub, ei kujuta üleminekunähtus muud kui üht täiendavat pisikest, ehkki ilusat ja ümmargust laigukest selle taustal. Laike võib Päikesel aga ikka olla, kord enam, kord rohkem.

Siin aga jõuamegi praktilise kasuni, miks võiks alati ilusa korral Päikese kujutist üritada vaatluskõlbuliseks muuta. Sel juhul on võimalik oma silmaga rahulikult uurida, kas ja kui palju laike Päikese pinnal parajasti on. Laigud on teada piirkondadena, kust võivad sagedasti pärineda Päikese pinnal esinevad plahvatused või pursked. Kui laike esineb Päikese näiva ketta tsentri lähistel, on olukord küllaltki huvitav. See ei ole küll lihtsalt Päikese kujutise amatöörtehnika abil vaatlemise kaudu otseselt fikseeritav, aga kui mõne purske suund on „õigesti” valitud, võib see Maal peatselt põhjustada virmalisi, samuti esinevad häired raadiosides, nähtusi tuntakse ka magnettormidena. Kahjuks ei saa virmalisi pika aja lõikes, nt kuu aega, siiski ette ennustada, piirduma peab mõne päevaga või veelgi lühema ajaga. Kui aga mõni plahvatus on äsja toimunud päikeseketta ääre kandis, on aparaatide abil vaatluskõlbulikuks muudetud vaatepilt veelgi uhkem: Päikesel oleks neis kohtades justkui „juuksed”…

Päike Veenuse ees

Maailmaruumis toimub igasuguseid asju, mida silm otse ei seleta. Miks ei võiks siis hea sõnaga meenutada ka Veenuse katmist Päikese ketta poolt, mis toimus 3. kuni 5. juunini 2024. aastal. Polegi erilist vahet, millal sellest rääkida… Eelmine selline sündmus leidis aset 8 aasta eest, 2016. aastal ja järgmine tuleb 2032. aastal.

Jälle üks komeet ilmumas

Järjekordselt peaks ehk ka ühest komeedist juttu tegema. Vihjamisi sai juba aprillikuu loos mainitud, et üks järjekordne „pesemata lumekamakas” on sügisel Päikesele lähenemas.

Saagem siis tuttavaks: see on komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) isiklikult! On ju uhke nimi! Eesti laste nimesid on mõistagi veel uhkemaid, juba 1990-ndaist pärit kentsakad eesnimed Peeter Esimene ja Okeray on vaid kerged uusimasse aega suundumuse varased näited… Aga keskendugem komeedile.

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) jõuab periheeli 27. septembril; vähim kaugus Päikesest 0.39 astronoomilist ühikut; näiv heledus arvatakse siis olevat +3 tähesuuruse kanti. Kuid septembrikuus on komeet Maa taevas Päikesele suunalt nii lähedal, et vaadata pole veel midagi, vähemalt mitte põhjapoolkeral. Komeet paikneb enamuse septembrist Sekstandi tähtkujus, kuu lõpus liigub Lõvi tähtkujju.

Maalt vaadates peaks komeet maksimaalse heleduse saavutama oktoobri keskpaiku. Võib-olla saame siis komeeti muuhulgas Eestiski palja silmaga näha, kuid ootame oktoobri ära. Komeedi ennustatav maksimumheledus tekitab vaidlusi. Kuid sellised kahtlused on komeetide puhul tavalised.

Impulsi jäävus, detailne tasakaal, termodünaamika, pimedusevõrdsus ning võrdpäevsus

Alanud septembrikuus, juba kuu alguses, võib ainult imestada, et vähem kui pooleteise kuu eest olid valged ööd, kui päris pimedaks ei läinudki.

Nüüd on ööpimedust oi-oi kui palju ning pimeduse saabumine on kiire ja igal õhtul varasem kui enne. Aga meie oleme muidugi optimistid ning rõõmustame kõige üle. Sest on ju seda ka, mille üle rõõmustada: hommikuti saabub ju valgenemise aeg omakorda üha hiljem!

Nii et füüsikast tuntud impulsi jäävuse seadus kehtib täie rauaga: pimedus varem, valgus hiljem. Kokkuvõttes ju täielik tasakaal „varem-hiljem skaalal”, eks ole?

Ka röövli ning ohvri puhul kehtib ju sama; samuti ka statistilise füüsika avarustest pärit detailse tasakaalu printsiiip, lisaks ka võrdluse-vendluse printsiip (igaühele midagi): röövlile vara, ohvrile nuga või siis vaid pisut-pisut metalli. Koguses vähe küll, aga metall ju maksab; kokkuostupunktid rahaga ei koonerdavat. Nii et ohver igal juhul vaid võidab. M.O.T.T. Mis annabki meile nüüd (füüsikat kui ülearust asja juba hüljates) võimaluse väita, et loomulikult on ohver see, kes röövimisest kokkuvõttes rikkamana välja tuleb.

Statistilise füüsika koha pealt on muuseas ka ise oldud peaaegu „käpp”. Selle, tõsi küll, lihtsamat ja „söödavama kujuga” versiooni ehk termodünaamikat, on omalt poolt ka ülikooli IV kursuse füüsikutele loetud. Paber valemite lõputu reaga oli, tõsi küll, igaks juhuks nina all. Algaja asi. Mis andis muuhulgas alust tublide tudengite poolsele paroodiale, kui nad uusi „rebaseid ristisid”. Kuid mis seal ikka, vaid mõni aasta varem sai sama kursust ise ülikoolipingis istudes kuulatud… (Neil, mitte just kaugetel aegadel, oli ülikooliõppes veel 3 kursuse asemel 4.)

Mingil viisil levis mingi info millegi kohta ka ülikoolist väljapoole ning seoses sellega laekus (tava)postkasti mitu „tõeliste teoreetikute” kirja, kus esitati termodünaamika, vähemalt selle mõnede osade kohta omad, uhkete skeemide ehk siis joonistustega kaunistatud variandid.

Üks uhke näide, vähemalt joonistustel, oli pikk vaheseinteta toru, mille ühes otsas pidid toimuma rangelt isotermilised (temperatuur ei muutu), teises aga rangelt adiabaatilised (ei toimu soojusvahetust ümbritseva keskkonnaga) protsessid. Nojah, mõisted „soojus” ja temperatuur” tunduvad ju esmapilgul samade asjadena ning eks neil olegi ka mitmeid ühiseid jooni. Samas võeti siiski aksioomiks, et tegu ON erinevate protsessidega, kuid mis kumbgi EI LEVI (küllalt jämeda) toru sees edasi… Samas püüti kõiki neid püstitatud „alustingimusi” „teooria” edasises arenduses üldsegi mitte arvestada… Laiema analoogia põhjal lõhnab see krempel kõvasti astroloogia ning horoskoobi koostamise järele, eks ole? (vt ka 2023. aasta veebruari loo 3. osa).

Ühtegi neist „õige asja teoreetikutest” ei õnnestunud ümber veenda; üldiselt otsekohe tulid posti teel vastu veel pikemad, endisi mõtteid „kinnitavad” seletused koos veel uhkemate skeem-joonistustega… Kuni mõistagi olin mina see, kes loobus. Või siis vastati vahetus arupidamises umbes nii, et „Nojah, olgu nii, hea et veidike ikka midagi aru ka saite, aga tegelikult on asi siiski nii, et…” Kokkuvõttes mõistagi sama lugu. Küllap ei õnnestu(ks) praegugi mitte kedagi mitte milleski ümber veenda…

Oletame ja eriti just usume me kõik siis nüüd pigem seda, et röövli ja ohvri kohtumine algas ja ka lõppes pidevas vastastikuse mõistmise õhkkonnas viigiga, st vara ja metalltükike(sed) said vahetatud liigseid (sõimu)sõnu kulutamata. Võrdne värk.

Tulles uitmõtetelt tagasi, siis päevade ja ööde osas saabubki septembris ju tegelikult võrdsus.

22-sel septembril on sügisene pööripäev. Siis asub Päike Maa ekvaatori kohal, olles siirdumas Maa põhjapoolkera kohalt lõunapoolkera kohale. Kui meenutada augustikuu loo 1. osast astronoomilisi kliimavöötmeid, siis tähendab see olukord, et edapidised 3 kuud paikneb Päike keskpäeviti seniidis kuskil Maa ekvaatori ja Kaljukitse pöörijoone vahelistes Maa piirkondades.

Tähtkujude arvestuses liigub Päike 16-ndal septembril Lõvi tähtkujust Neitsi tähtkujju.

Kilbi tähtkujust

Pimedas septembrikuu õhtutaevas kulgeb üle pea põhja-lõunasuunaliselt Linnutee. Linuutee taustal paiknevad, kui lõnakaarde vaadata, küllalt suured tähtkujud Luik (ülemine) ja Kotkas (alumine). Nende vahele jäävad väiksemad ja vähem tähelepandavad Rebase ning Noole tähtkujud.

Kotka tähtkuju. Alt paremast nurgast lähtudes asume otsima hajusparve M11, mis asub naabertähtkujus Kilp.

Kotka tähtkujust omakorda pisut madalamal asub Kilbi tähtkuju. Tähtkuju pole suur, ka mitte tähelepanuväärse kontuuriga. Siiski peaks ilusa ilma korral olema märgatav, et Kotka tähtkujust veidi allpool on Linnutee kõige heledam. Umbkaudu samas piirkonnas paikneb ka Kilbi tähtkuju. Ka vanad eestlased panid seda kohta taevas tähele ning nimetasid seda Kerakorvideks. Usukumatu, aga tõsi: olid sellised huvitavad ajad, kui mehed tegid meestetöid ning naised tegid naistetöid, kududes muuhulgas väga palju; kudumisvarustus, sh lõngakerad, olid külas käieski kaasas.

Osa Kotka tähkujust nig tema alumine ehk lõunapoolne naaber Kilp. Hajusparved on märgitud kollaste ringikestega. Ka muutlik täht delta Scuti on ära märgitud.

Osa Kilbi tähtkujust detailsemalt

Kilbi tähtkuju sisaldab kaht objekti Messier’ kataloogist. Kõrgemal paikneb neist hajusparv M11 ning see on juhtumisi ka märkimisväärsem objekt kui teine, mõneti madalamal asuv hajusparv M26. Hajusparv M11 (Metspart) on üldse üks kopsakamaid teadaolevaid hajusparvi. Kaugus Maast on 6200 valgusaastat. Hajusparve kohta päris kaugel. Liikmeid parves hinnatakse üle 2900 kanti, tähtede selline hulk pole hajusparvede hulgas just sagedane. Mõned allikad väidavad sedagi, et M11 on palja silmaga eristatav, kuid näiv heledus 6,3 tähesuursust oleks siiski nagu „veidi vähe”. Kuid iga vaatleja oma silm on mõistagi kuningas.

Hajusparv M11

Ega nende hajusparvede ning kerasparvede vahel väga jäika piiri ei olegi. Vahelduseks võib vaadelda ka Kotkast ülespoole jäävat Noole tähtkujus paiknevat kerasparve M71 (sellest oli augustikuu loo 2. osas juttu). Väga palju vägavam see kerasparv hajusparvest M11 polegi. Seda nii visuaalse pildi kui ka teadaolevate parameetrite osas.

Teine Messier’ kataloogi kuuluv Kilbi tähtkuju hajusparv M26 on seevastu korralikuks argumendiks, et tähtede hajusparved on kerasparvedega võrreldes hoopis midagi muud, „kergekaalulisemat”. Tõsi küll, põhjust selleks annab sedapuhku ka asjaolu, et seegi hajusparv on küllalt kaugel, 5000 valgusaasta kaugusel. M26 ja Maa vahele on tõenäoliselt paigutunud ka „kerge” tolmupilv. M26 heledus on 8.0 tähesuurust; objekt paistab teleskoobis pigem uduse laigukesena ja ei ole eriti pilkupüüdev, aga vaadata võib ikka.

Hajusparv M26

M26 otsimiseks tuleks fikseerida täht delta Scuti. M26 jääb sellest 1 kraadi jagu kagu poole (vasakule ja veidi allapoole). Delta Scuti on ise samanimelist tüüpi muutlike tähtede prototüüp. Delta Scuti tähed on omakorda pulseeruvalt muutlike tähtede üks alltüüpe.

Delta Scuti tähtede heleduste ajaline muulikkus on küllat pidev ja järsk; heleduskõverad eenutavad V-tähte. (Ka hajusparve M11 kuju teleskoobis meenutab (ehk) pisut V-tähte, kuid see on mõistagi hoopis teine asi). Konkreetselt delta Scuti heledus muutub 4.6 ja 4.79 tähesuuruse vahel perioodiga 4.65 tundi.

Kuu esimene ja viimane veerand veerand tänavu septembris

11. septembri hommikul kell 9.05 on Kuu esimeses veerandis. See pole mõistagi teab mis suur uudis. Soovitada võiks aga sama päeva õhtul lihtsalt Kuud vaadata. Ka Kuu vaatamine pole ju mõistagi midagi erilist (kuigi seda tasub alati teha!), kuid paneme tähele, kus Kuu asub!

„Point” on selles, et tõepoolest, kus siis Kuu asub? Siin on mingi analoogia Veenuse sellekuise varaõhtuse otsimisega väga madalast läänetaevast, kuid õnneks on Kuu siiski oluliselt heledam.

Sedapuhku peame kõigepealt leidma sõna otseses mõttes vaba vaatevälja lõunasilmapiiri suunas. Ning seal see Kuu siis peaaegu et horisonti pühibki. Kuigi luuda pole Kuumehel siiski kaasas. Nii madal Kuu asend, isegi suisa lõunameridiaanil ülemises kulminatsioonis asudes, on muljetavaldav. Mõistagi on ka Kuu vaatlusaeg lühike; Kuu paikneb üle silmapiiri kokku vaid mõne tunni vältel. Tartus on aega Kuu tõusust loojanguni 3h 53 min; Kuu tõuseb kell Tartus 17.26 ja loojub kell 21.19. Päike loojub Tartus kell 19.44.

Põhja-Eestis paistab Kuu isegi veelgi madalamal ja veel lühemat aega, olles nähtav 3h 11 min. Kuu tõuseb Tallinnas kell 17.55 ja loojub kell 21.06; Päike loojub Tallinnas kell 19.53.

Muuseas, lisaks peame arvestama, et Kuu (nagu Päikesegi) puhul arvestatakse tõusu ja loojangu momentideks ajahetki, kui Kuu ülemine äär on parajasti horisondil. Seetõttu me näeme parajasti 1. veerandisse jõudnud Kuud tervikuna tänavu 11. septembril kokkuvõttes veelgi lühemat aega kui äsja esitatud ajavahemikud lubavad.

Eks Kuu „istub” seal küllalt madalas mitu õhtut järjepanu, kuid eriti madal on sedapuhku asend 11. septembri õhtul, Kuu on siis parjasti esimeses veerandis.

Põhjus: Kuu orbiit (otseselt mõistagi nähtamatu) on parajasti sellises asendis, et orbiidi lõunapoolne äär Amburi tähtkuju suunal jääb veel üle 5 kraadi madalamale kui sealkandis asuv ekliptika osa (ekliptika on Päikese näiv orbiit ehk aastane teekond). See-eest oma orbiidi vastasküljes, septembris seega viimasel veerandil, on hommikuti paistev Kuu „hiilgevormis”. Maa loodusliku kaaslasena tuntud ning ühtlasi meile lähim taevakeha tõuseb septembrikuisel viimasel faasiveerandil väga kõrgele ja paistab suurema osa ööpäevast. Täiskuu faas jääb kuhugi vahepeale, kuid Kuu paistab ka siis hästi, ikkagi kogu öö! Sedapuhku siis ka koos varjutusega. Head Kuu-uurimist!

Tegelikult on Kuu tänavu juba igal kalendrikuul olnud ja on edaspidigi mõnedel kuupäevadel peaaegu mööda horisonti „roomamas” igal orbiidiringil. Nt mõni päev peale augustikuist lendtähtede langemise maksimumi oli Kuu väga „maadligi” surutud esimese veerandi ja täiskuu faasi vahepeal, 15. augusti õhtul. „Kole suur” Kuu faas küll, aga kuna Kuud peaaegu „areenil” näha polnudki, siis meteooride vaatlust Kuu praktiliselt ikkagi ei seganud!

Kuu jõuab viimasesse veerandisse 24. septembril kell 21.50. Teatavasti on ju viimase veerandi Kuu tuntud vana Kuuna, mis paistab hommikuti. Kuu viimasel veerandil on Kuu Maalt nähtava osa suurus täiesti sümmeetriline esimese veerandiga, ainult Kuu nähtav ning nähtamatu osa ning vaatlusaeg (hommik või õhtu) on kohad vahetanud. Küsime korraks uuesti, kas hommikuse vana Kuu nähtavus on nüüd sama halb kui 1. veerandil, õhtutaevas paistva Kuu aegu? Uurime vastavaid väljaarvutatud arve, kusjuures need ei tohiks valetada.

Päike loojub 24. septembril Tartus kell 19.06. Parajasti viimase veerandi Kuu tõuseb 24. septembril Tartus kell 20.55 ja loojub järgmisel päeval, 25. septembril kell 16.51. Vahepeal, kell 25. septembril kell 7.05 hommikul, tõuseb Päike, mis loojub kell 19.03. Öise taeva vaatleja, kes Kuud näha ei soovi, jõuab 24. septembri õhtul õhtupimeduse ära oodata (pimeneb ju kiiresti, ikkagi september) ning kuskil veerand tunni kanti ka pimedust nautida, siis tõuseb põhja-kirde suunalt juba Kuu, püsides taevas kogu ülejäänud öö ning lisaks ka veel enamuse päevast, kadudes siiski mõni tund enne Päikese loojumist lühiajaliselt, mõneks tunniks, kuskile loode-põhja suunas silmapiiri alla.

Kuu (ülemine äär) on seega Tartus 24/25. septembril silmapiiri kohal kokku 20 tundi ja 56 minutit.

Vana Kuu päevane loojumine ilmselt siiski nähtav ei ole, kuna siis on ju ikkagi päevane taevasina ja olemas on ka paks neelav atmosfäär, eriti kui madalamale vaadata. Nii et vale pole siiski seegi rahvatarkus, et Päike „kustutab” päeval vana Kuu taevast pikapeale ära. Selles mõttes on vana Kuu sarnane varahommikuse „ilusa ilma uduga” (kui see esineb), samuti ka kastega ehk märja rohuga: Päike „kaotab” kõik ära; algul hajub udu, siis kuivab kaste; seejärel kaob millalgi taevast ka Kuu.

Läheme nüüd Anija meeste kombel Tallinnasse ka. (Kusjuures sellega paralleel Vilde romaaniga ka piirdub: me ei lase mitte mingil juhul endid kolkida; kui vaja, siis korraldame asjad hoopis vastupidi!) Päike loojub Tallinnas 24. septembril kell 19.14, Kuu tõuseb kell 20.41. Päike tõuseb 25. septembril kell 7.13; Kuu loojub kell 18.18 ja Päike loojub kell 19.11. Kuu loojub alles vähem kui tund enne Päikese loojumist! Meenutame, et tegu on vana Kuuga, mis siirdus (alles!/juba!) viimasesse veerandisse!

Kokku on Kuu 24/25 septembri ööl Tallinnas üle silmapiiri 21 tundi ja 37 minutit! Kaugel see 24 tundigi enam on… Siiski tuleb nentida, et Kuu oskab hästi JOKK-skeeme kasutada. Me ei saa ju siiski ka antud juhul vaidlustada fakti, et vana Kuu tõuseb millalgi öösel ja loojub millalgi päeval pärast Päikese tõusu. Mis siis, et vana Kuu „ronib” sedapuhku õhtuti juba väga kiiresti kohale ja päeval ei taha kuidagi „ära minna”, olgu see vaatleja Maa peal nii vihane kui tahab.

Samuti on asi klappimas ka noore Kuu juhul, mis tänavu septembris väga kehvasti paistab. Tõuseb ju noor Kuu nüüdki, nagu ka õpikutes kirjas, enne Päikese loojumist ja loojub öösel. Nii ju on! Päikesesüsteemi juhatus on igal juhul soodsa otsuse langetanud ja gravitatsioonikohus siin mingit probleeme ei näe! Kes soovib, süüdistagu Newtonit!

„Möh? Ah või see Newton on nüüdseks juba… Noh, paras teile!”, hirnus Päikesesüsteemi Juhataja naerda; võimsad hirnatusvõnked levisid resonantsi tekitades toolile ning lauale, need ei pidanud vastu ning kogu süsteem lagunes koos Juhatajaga põrandale laiali. Kujunes ligikaudu sarnane olukord nagu siis, kui köster oli äsja ära vihtunud märksa vähem kui 1 sekundi kestnud ägeda tantsutuuri Teele ning Tootsiga.

„Polnaja peredelka”

Mäletatavasti olen kippunud andma ka kultuurisoovitusi. Mõistagi ei pruugi kõigi maitsed klappida, kuigi peale sunnitud pole kellelegi midagi (kindlasti mitte siinse autori poolt). Seekord teeks aga „tarbimise” ülesande keeruliseks ning ainult tõsistele fännidele.

1983. aasta kuumadel ja päikeselistel juulipäevadel võis raadiost, nagu ikka, kuulata järjejutte. Peale 10-15. juuli järjejuttu lastele („Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”) tuli nädal hiljem, 18-22. juulil kuuldavale Zinovi Jurjevi (pseundonüüm) jutustus „Uuestisünd” (tõlge venekeelsest originaalist „Polnaja peredelka”). 10-aastase põnevuslugude huvilisena seda järjejuttu esmakordselt ja siiani ainukest korda kuulates jättis see siiski ootamatult sügava mulje, kõige enam ilmselt seetõttu, et reedene ja ühtlasi viimane osa jäi kuulamata. Kahjuks pole seda lugu korraliku raamatu kujul siiski eesti keeles ilmunud, kuid lugeda võib venekeelset. Siiski, kõik pole kadunud. Siirduge Rahvusraamatukokku ja võtke ette ajalehe „Noorte Hääl” numbrid 12. jaanuarist kuni 19. märtsini 1977, kus teos (vähemalt enam-vähem) on eesti keeles avaldatud. Võib-olla siiski ka meenuvad kuskilt ajusopist kunagised raadiost kuuldud märksõnad nagu nt „Tserero”, „professor Lamont”, „mustajuukseline”, „süstalt kõrgel hoidev mees”, „Audrey villa”, „Mr Wolmut”, „põgenemine”, „kohus” ning kahtlemata ka loo põhisõnum: „uuestisünd”.

Kes läbis otsingute kadalipu ning loo (olenemata keelest) läbi luges (või lihtsalt meelde tuletas), ehk ka taipab, miks selle teosega praegu tutvuda on soovitatud. August lõppes ju kuidagi sünges toonis ning nii ei pea see ju jääma:

Õppeaastal algus uus;
lugudegi autor uus!
Ümbersünd tal tehtud läbi;
meeltest kadund sõna „häbi”…

Lõplikuks kinnituseks eelnevale ka Karavani lugu „Teine mees”; algul kuulete loo võõrkeelset originaali (seda viisi osas; kerge tehniline rike ühes kohas ei sega ehk palju).

https://www.youtube.com/watch?v=QluskC-cfGU

Septembri-loo lõpp pööripäeval.

Kuu faasid

Kuuloomine: 3-ndal kell 4.55;
Esimene veerand: 11-ndal kell 9.05;
Täiskuu: 18-ndal kell 5.34;
Viimane veerand 24-ndal kell 21.50.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

Augustikuu öödel on kõige paremini (st kõige pikemalt) nähtav Saturm. Kuu algul tõuseb Saturn mõnikümmend minutit pärast Päikese loojangut, edaspidi veelgi varem, kokkuvõttes võib ehk siiski öelda, et Saturn on tänavu augustis näha kogu öö. Planeet paikneb Veevalaja tähtkujus, tõustes küll mitte kõrgele, kuid ei asu ka eriti madalas. Nii et on lõppemas nüüdseks juba pikki aastaid kestnud aeg, kus Saturn, kui ta näha oli, paiknes taevavõlvil vaid küllalt madalas lõunaaares. Saturni heledus on 0.7 tähesuurust, paistes heleda 1. suurusjärgu tähena. Kuu on Saturni lähistel taasiseseisvumispäeva, 20. augusti ööl vastu 21. augustit.

Jupiter ja Marss on samuti nähtavad, kuid mitte õhtuses ööpimeduses.
Planeedid paistavad hommikupoole ööd üksteise lähedal Sõnni tähtkujus.

Marss paikneb kuu algul Jupiterist paremal, kuu lõpus aga vasakul pool. Marss, nagu tal kombeks, paistab punaka tooniga tähena. Heledust on Marsil umbes sama palju kui Saturnil, kuid Saturn on ehk siiski kümnendiku tähesuuruse jagu heledam. Marss möödub 4-ndal augustil teisest punakast objektust, kinnistähest Aldebaran, 5 kraadi põhja poolt. Seega Marss paikneb Aldebaranist kõrgemal. Marss on Aldebaranist ka pisut heledam, kuid sisuliselt on täht ja planeet sarnaste heledustega. Kuu on Marsile kõige lähemal ööl vastu 28-ndat augustit.

Jupiter (heledam) ja Marss (punakas) 14. augusti hommikutaevas

Jupiter paistab, nagu ka Marss, Sõnni tähtkujus. Kuu esimesel poolel liigub Marss Jupiterile üha lähemale ja möödub 14-ndal Jupiterist 18 kaareminuti kauguselt. See tähendab, et Jupiteri ja Marsi (nurk)vahemaa on vaid veidi enam kui pool täiskuu läbimõõdust. Kuu teises pooles jääb Marss Jupiterist vasakule poole ja planeetide vaheline nurkkaugus taevavõlvil aegamööda suureneb. Jupiter on nähtav aga tähesuurusega -2, sellel planeedil on heledust piisavalt, et paista parajasti taeva heledaima „tähena”. Kuu asub Jupiterist üleval ja paremal ööl vastu 27. augustit.

Veenusest ka. Planeet on olnud temale mitteomaselt päris nähtamatu juba tükk aega, augusti lõpus saab juba kokku pool aastat. Ometigi just siis, augusti viimastel päevadel, läheb juba päris kiiresti pimedaks ning ilusa klaarselge läänetaeva korral peaks Veenus saama nähtavaks, paraku vaid umbes kümnekonnaks minutiks, loojudes pool tundi pärast Päikest. Veenus paikneb Neitsi tähtkujus, tähtkuju enda nägemine on sel ajal muidugi võimatu, olles selle täieliku võimatuse taustal ometigi siiski märksa reaalsem kui „kliimaministeeriumi” mõju kliimale. Kuu neil õhtutel Veenusega ei kohtu.

Merkuur pole sedapuhku augustis nähtav. See planeet ongi aga üldtuntud kui argpüks, mis kardab Päikese külje alt kaugele minna.

Augustikuu lendtähed

Nagu augustiöödel ikka, peaksime ka tänavu, kõige enam veidi enne kuu keskpaika, nägema suhteliselt palju “langevaid tähti”.
Mõnedes astonoomiaõpikutes on kirjas, et lendtähti näeb alati 10-12 augusti öödel ning see on ka õige. Siiski võib algaja tähehuviline siit teha järelduse, et augustikuu lendtähtähtede nähtavuse piirid mahuvadki nende kuupäevade piiridesse. Langevaid (või siis lendavaid) „tähti” võib aga näha ka nendest kuupäevadest varem ja ka hiljem, kuid tõenäosus tihedamini esinevateks lendtähtedeks langeb. Väga valed need äsjatoodud kuupäevad aga esile tõstmiseks ka ei ole. Eeldatav maksimum saabub meie jaoks kehvapoolsel kellajal, 12. augusti päeval peale lõunat, kuid 10/11, 11/12 ja 12/13 augusti ööl ning lisaks veel mõnedel ööldel tasub langevaid tähti otsida ikka. Kuna radiant, mis asub Perseuse tähtkuju suunal, tõuseb hommikupoole ööd kõrgemale, siis on vaatlejate paremad võimalused hommikupoole ööd. Perseiidide radiant tõuseb Eestis praktiliselt seniiti, see suurendab meteooride nägemise tõenäosuse arvutuslike maksimumide ligidale. Nagu ikka, loodetakse 12. või 13. augusti paiku umbes 100 meteoori tunnis, aga võib-olla ka rohkem. Eks igaüks peab siinkohal andma oma panuse ja panema oma õla alla… Ei, ei, ei! Ainult mitte jälle seda mürgitamise kampaania õudust! Mõeldud sai ikka oma panust meteooride loendamisel!

Perseiidide meteoorivool laieneb, mõistagi nõrgemal kujul päris laia kuupärvade vahemikku, pakutakse isegi kuupäevi 17. juuli kuni 24. august, veel laiemad piirid on pakutud isegi 14. juulist 1. septembrini. Mõistlikud piirid on siiski kitsamad, aga ei hakka siinkohal huupi oma „ennustust” lisama.

Mida teeb seekord Kuu? Kõige parem justkui asi pole, sest 12-ndal on parajasti Kuu 1. veerand. Ööl vastu 12-ndat aga eeldatakse meteoorivoolu maksimumi,Kuid meteooride vaatlejail siiski üldiselt veab. Kuu oma esimeses veerandis on aga augustikuus, vähemalt tänavu, näha küllaltki madalas ja lühikest aega, loojudes 12-ndal augustil Tartus juba tund ja veerand pärast Päikest, Põhja-Eestis isegi juba tund pärast Päikest. Meteoorid aga saavad eeldatavalt võimsamaks alles hommikupoole ööd. Eelnevatel õhtutel loojub Kuu veel varemgi. Nii et Kuu on suhteliselt suure faasiga küll, aga samas sedapuhku heatahtlik ja eriti ei kiusa..

Perseiidide meteoorivoolu meteoorid sisenevad Maa atmosfääri ligikaudse kiirusega 60 km/s ehk 60 000 m/s ehk 216 000 km/h.

Kiirused on ka mõne teise meteoorivooluga võrreldes küllalt suured, nii et meteoorid liiguvad üle taeva ka silmanähtavalt päris kiiresti. Absoluutarvud, nagu näete, on muidugi samuti suured. Kas teha jälle trahvi? Eks ikka. Kuna meteoore on kinni püüda raske, siis eks ikka meie orjameelne rahvas ole jälle nõus „ära maksma”, eks ole? Kuigi küllap moodustatakse siiski „kliimaministeerimi” juurde ka „Meteooride Kinnipüüdmise Osakond” koos vastava „Nõuniku” ametikohaga. Eduka kandideerimise aluseks on töövestlusele kaasavõetav kotitäis juba kinnipüütud meteoore, ehk praktikas tolmuimeja kotitäis voodite ja kappide alt kogutud tolmu, mis tuleb tulevase tööandja laua peale tõendusmaterjalina välja valada. Loomulikult on oluline ka töövestluse käigus kohapeal tühjaksvalatavate tolmukottide võimalikult suur arv.

Meteoorid muutuvad nähtavaks, kui kosmilised osakesed on jõudnud umbes 80-100 km kõrgusele (vahel siiski ka paarkümmend km kõrgemal või ka pisut madalalamal). Peab tunnistama, et kunagi varem siinses portaalis, täpsemalt mulluse augusti loo 2. osas, toodud meteooride maksimaalne esinemiskõrgus kuni 1000 km sai kirjutatud kogemata valesti, nii kõrgel võivad harva näha olla virmalised, mitte meteoorid.

Teine, delta-akvaraiidide meteoorivool, perseiididest nõrgem, võib samuti pilti rikastada. Delta-akvatiidide meteooride liikumise suund taevavõlvil aga erineb perseidide suunast. Mõistagi võib näha ka mõnda muud meteoori. Sporaadilisi meteoore võib näha igal (vähemalt pimedal ja selgel) ööl.

„Õiged” ja „valed” valged ööd

Kes on juhtumisi valgete ööde absoluutne vaenlane, võib toimida kaheti. Ühel, lihtsamal juhul, piisab kui vältida augusti esimesel nädalal selgetel öödel õueminekut. Nimelt on siis, augusti esimestel selgetel öödel, veel kergelt märgatav nõrk värvitu kuma madalas põhjataevas. Edaspidi on pime küll. Kuid rõhutame sõna „absoluutne”. Kui juhindume täpselt reeglitest, siis astronoomiline valge öö lõpeb alles 18. augustil, alles siis võib kindlameelne pimeda öö austaja öösel tähti uurima minna.

Tõsi küll, Kuu. Kuu, eriti veel suurema faasi korral, muudab ju öö samuti valgeks ning selline sageli esinev “jama” juhtub ju aastaingselt. Kuid kindlameelsus maksab. Ega inimene pole lihtne tavaline luksmeeter, kes mõõdab tuimalt vaid silma valgustatust (vt mulluseid novembrikuu lugusid). Kui tahame (!), siis saame oluliseks pidada hoopis valguse ALLIKAT! Kuna Kuud loetakse üldiselt ju öötaeva objektiks, siis Kuu poolt põhjustatud öise lisavalguse võib ju vajadusel (st soovi korral) jätta arvestamata! Siin võib tuua võrdluse ka meie igapäevaelust. Me pole küll sisimas eriti nõus paljude meile pähemääritavate hullude asjadega ja kirume vaikselt, vaadates eelnevalt kartlikult ringi ja kattes oma suugi mingi paksu, helisid summutava materjaliga, kuid me väldime ju veelgi enam neid, kes neid hulle asju muuta üritavad, sest nende „retoorika” olla vale… Nojah, mis sa teed. Oleme ju tarkade klubi… Ning kui veel miski suvaline näide tuua, siis nt on mehed ju üle maailma läbi aegade arvanud, et rinnapiima tähtsaim osa on pakend…

Kuid kumba liiki valge öö on siis „õige” ja kumb „vale”, kas hämarikust või kuuvalgusest põhjustatu? Kui veidi mõelda, tekib eelnevat juttu arvestades vastuolu. Jätame selle pähkli lugejatele pureda.

Tähistaevas

Õhtupimeduse saabudes võtab vaatlejad kagu-lõunataevas esimesena vastu Suvekolmnurk. Kõrgel lõunataevas särab hele Veega. Pimeduse süvenedes saab nähtavaks ka kogu Lüüra tähtkuju, mille hulgast 4 tähte, kuigi suhteliselt tuhmid, meenutavad kokkuvõttes vankrikest. Lüüra tähtkuju on pindalalt küllaltki tagasihoidlik.

Suvekolmnurga teine liige on samuti väga kõrgel paistev Deeneb, mis jääb Veegast vasakule ehk ida poole. Deeneb on Veegast pisut vähem hele, kuid on ikkagi piisavalt hele, et kuuluda tähistaeva 21 heledaima liikme ehk esimese suurusjärgu tähtede hulka.
Deeneb asub Luige tähkujus, mis on pindalalt Lüürast suurem. Deeneb ja teised heledamad tähed moodustavad kokku luige moodi kujundi küll. Vanade eestlaste tähistaevas oli Luik muuseas tuntud Suure Ristina, Lüürat tunti kaherattalise vankrina, täpsem nimetus Vanad Reinad. Deeneb oli lisaks tuntud Küünlakuu tähena, Veega aga Vabamehena.

Lõunataevas augustiõhtutel

Suvekolmnurk peab kolmnurgana sisaldama ka kolmandat tippu ja oh seda imet, nii see ongi. Veegast ja Deenebist märksa allpool, samas siiski küllalt kõrgel, asub Altair, heleduselt Veega ja Deenebi vahepeal. Pimeduse süvenemine toob esile Kotka tähtkuju, kuhu Altair kuulub, mõneti Luike meenutava kujundina, Altair on Kotka pea tähistaja, kuid Kotka pead võib ka mujal asuvana ette kujutada, kui fantaasiat jätkub (Luiges tähistab Deeneb saba). Kotka ja Altairiga on siiski oma eripära. Nimelt kui Altair on nähtavaks saanud, hakkab enamasti järgmise Kotka tähena peatselt silma vaid 3. tähesuuruse täht Tarazed. Kiire leidmise põhjuseks ongi lähedus teisele, palju heledamale Altairile. Mõneti rohkem kulub aega Altairist alla ja vasakule jääva veel tuhmima tähe, Alshain, leidmiseks. Need 3 tähte, mis moodustavad vaid Kotka tähtkuu üsna napi osa, tunti vanade eestlaste poolt Vanade Sauatätedena, samuti ka lihtsalt Sauatähtedena.

Luige ja Kotka vahele jäävad väikesevõitu tähtkujud Rebane ja veel väiksem Nool. Rebase leidmine on päris kena kunsttükk, kuna heledate tähtede jagamise ajal oli see Reinuvader küllap trennis või siis Riigikogu puhvetis. Küll aga leiab üsna kergesti üles noolekujulise ja väikesemõõdulise Noole tähtkuju, kuigi ka sealsed tähed pole eriti heledad.

Õhtuti särab läänekaares Arktuurus Karjase tähtkujust. Arktuurus öösel loojub, kuid ei looju mitte kogu Karjase tähtkuju. Kuu esimeses pooles on õhtuti väga madalas lõuna-edelataevas näha ka Antaarest, mis kuu keskpaiku kaob ehavalgusse. Antaares on Skorpioni tähtkuju „juhttäht”, kuid Skorpioni üldisemad vaatlusvõimalused on selleks aastaks ammendunud.

Madalas kirdetaevas asub õhtuti Kapella koos Veomehe tähtkujuga. Hommikuks tõusevad need kõrgemale; mida enam kuu lõpu poole, seda rohkem.

Vastu hommikut rikastub idataevas mitmete heledate tähtedega; siingi võib lisada, et mida enam kuu lõpu poole, seda uhkem. Kõigepalt tõuseb kirde poolt Sõnn koos Jupiteri, Marsi ja Aldebaraniga. Sõnnile järgneb Kaksikute tähtkuju koos heledate tähtede paariga Polluks (alumine) ja Kastor (ülemine).

Mõni päev peale kuu algust, 4-nda paiku ilmub idakaares hommikuti nähtavale punakas Betelgeuse. Aegapidi, kuu edenedes, ilmub Orioni tähtkuju tähti vastu hommikut nähtavale juurde. 13-nda paiku saab kagus nähtavaks Riigel. Kuu viimasel nädalal näeme hommikuti kogu Orioni (Saiph kui Orioni teine ja tuhmim jalg kaasa arvatud), vöö muidugi ka, paremalt vasakule lugedes: Mintaka, Alnilam, Alnitak. Kuu viimasel nädalal näeme ära ka heleda Prooküoni ja märksa tuhmima Gomeisa, need tähed kahe peale kokku moodustavadki enam-vähem kogu Väikese Peni tähtkuju.

Pärtlipäeva (24. august) paiku korjatakse kokku humalaid. Mis nendega teha, seda ei ole vist hea avalikult nimetada, kuna mingil määral tuleb mängu keemiline ühend: „tsee-kaks-haa-viis-oo-haa”. Jättes viimatitoodud asjaolu 2 silma vahele, viitame vaid sellele, et kui hommikuti ilmub nähtavale Prooküon, võib õuest humalad tuppa tuua.

Ilmast ja kliimast

Juunikuu ja juulikuulugudes on palju olnud juttu protsessidest Maa atmosfääris. Atmosfääri alumises ja tihedaimas osas, troposfääris, esinevad nähtused määravad ära ilma; kas on soe või külm, pilves või selge, sajab või ei saja. Kuna Maa atmosfääri ei saa pidada füüsikalises mõttes suletud süsteemiks, on see üks põhjusi, miks on teoreetiliste mudelite järgi ilma ikka veel raske ennustada. See paraku tähendab, et ilma pole praeguse ajani võimalik täpselt ennustada. Siiski saab midagi proovida, kuid alati teatud tõenäousega. Praeguse seisuga pole siiski mingit mõtet püüda ennustada ilma enam kui 10 päeva ette. Kui veidi „rihma pingutada”, siis võib piiri vedada juba 5 päeva peale. Eesootava ilma osas ei saa alati kindel olla isegi 1 päeva ulatuses.

Ilma pikaajalist olemust ja aastaringset muutlikkust mingis piirkonnas, üldisemas tähenduses isegi üle kogu Maa tuntakse kliima nime all. Ilmaolude mingites mastaapides muutlikkus pikkade aastate vältel ei tähenda iseenesest veel kliima muutlikkust. Inimkonna osa ilmaprotsesside muutumises on täpselt raske hinnata, küll aga saab nentida, et see on päris väike, kui mitte kaduvväike. Nagu juba vihjamisi jutuks oli, on igasuguste väärmoodustiste nagu nt „kliimaministeerium”, kokkuklopsimise mõju kliimale ja hetkeilmale mõistagi väärtuses, mis arvuliselt võrdub ümmarguse nulliga. Null on tore arv, kuuludes nii reaalarvude kui ka imaginaararvude, kokkuvõttes kompleksarvude mõlema arvtelje hulka! Vaat nii vägevasti mõjutab kliimat kliimaministeerium! Loodetavasti on iga lugeja samale järeldusele jõudnud juba palju varem, otsekohe peale selle kentsaka uudis-või unarsõna käikulaskmist. Huvitavatest ametitest vastavas „suveöö unenäo” asutuses oli veidi juttu ka jaanuarikuu loo 2. osas.

Itaalia kirjaniku Luigi Malerba poolt on kirjutatud vahva raamat „Kodanik Koni”, eesti keeles ilmund 1984. aastal. Kodanik Koni tundus olevat juba ette mures ühe tulevase EL-i põhjaoblasti Kliimaministeeriumi pärast, seetõttu oli Koni väga vihane arvu null peale, võttes teema kokku lühikese lausega: „Null on ülimalt ohtlik!!!” ’Aga muidu oli Koni tubli mees, kohalike kohevsaba-närilliste vastu võitles ta kokkuvõttes päris edukalt. Soovitan lugeda!

Kliimavõõndid

Ilmastiku, sh temperatuuri, määramisel on suur osa selles, kui palju Päikese kiirgust mingi Maa piirkond endale saab. Kõige paremas seisus on selles osas Maa ekvaatori ja selle ümbruse piirkond. Kõige napimalt saavad Päikese kiirgusest osa Maa geograafilised poolused ja nende ümbrus. Nii tuntaksegi ekvaatori ümbrust palavvöötmena, pooluste ümbrusi aga külmvöödetena. Vahepealseid alasid mõlemal poolkeral tuntakse parasvöötmetena.
Selged piirid panevad siin astronoomiliselt paika polaarjooned ja pöörijooned.

Polaarjooonte ja pöörijoonte vahelised piirkonnad moodustavad parasvöötmed. Parasvöötmetes ei esine kunagi poolaaröid ja polaarpäevi, samuti ei paista Päike neis piirkondades mitte kunagi otse lagipea kohalt ehk seniidist. Põhjapoolkeralt vaadates asub Päike parasvõõtmes keskpäeval alati lõunataevas, lõunapoolkera parasvöötmes aga põhjataevas.

Maa kliimavöötmed ja nende astronoomilised piirid

Põhjapolaarjoonest põhja pool ja lõunapolaarjoonest lõuna pool aga esinevad teatud perioodide vältel aastas polaarpäev ja polaaröö. Poolustele lähendes polaaröö ja polaarpäeva kestused üha pikenevad ning poolustel esinevadki vaid poole aasta pikkune polaaröö ja sama pikk polaarpäev.

Põhjapoolse parasvöötme lõunapiir asub Vähi pöörijoonel, lõunapoolse parasvöötme põhjapiir aga Kaljukitse pöörijoonel.
Maakera pöörijoonte kohal asub Päike vastavalt 21. juunil ja 22. detsembril, pööripäevadel, asudes keskpäeval otse seniidis. Pöörijoonte nimetused on seotud sellega, et antiikajal asus Päike pööripäevadel vastavate tähtkujude taustal, tänapäeval on Päike pööripäevade ajaks nihkunud naabertähkujudesse.

Pöörijoonte vahele jääb siis palavvööde, mille keskel asub Maa ekvaator. Otse ekvaatori kohal teeb Päike oma ööpäevased tiirud 20. märtsil ja 22. septembril, kevadisel ja sügisesel pööripäeval.
Tõsi küll, kõik need 4 siin esitatud kuupäeva võivad päeva võrra nihkesse sattuda, seoses gregoriuse kalendri „hüpetega” 29. veebruari ümber.

Palavvööde konkreetsemal kaardil

Palavvöötmes liigub Päike aastaringselt väga kõrge kaarega ja satub aasta vältel vaatlejast nii põhja kui ka lõuna suunas. Nii päevade kui ööde pikkused on kogu aasta üsna võrreldevad, 12 tunni ümber, valgeid öid loomulikult ei esine, pimedaks läheb järsult ja järsult ka valgeneb.

Kliima ja ilmastiku mõttes on aga eeltoodud vöötmeteks jaotamine küllalt ligikaudne ja vajab täpsustamist. Detailsemaid jaotamisi tehakse mitmel erineval viisil. See asjaolu ise näitab, et tegelikult pole asjad lihtsad. Ei tohi unustada Maa pöörlemist, samuti ka seda, et Maa pinda katavad ookeanid, mered, mandrid ja saared ning seegi lisab keerukust juurde, eriti põhjapoolkeral.

Maa pöörlemisest

Elame pöörleval Maal. Maa pöörleb läänest itta nurkkiirusega 0,00007 m/s. Kui minna nurkkiiruselt üle joonkiirustele ehk tavalistele kiirustele, siis pöörleva Maa punktid liiguvad ümber Maa kujuteldava telje aga erineva kiirusega. Kõige kiiremini osalevad selles liikumises maapinna need punktid, mis asuvad ekvaatoril. (Kujutame lihtsuse huvides Maad tahke ja jäiga kehana.) Maa ekvaatori koahal pöölreb Maa pind kiirusega 1676 km/h ehk 466 m/s.
Ekvaatorist eemal olevad Maa pinna pubktid pöörlevad aeglasemalt. Geograafiliste pooluste punktides pöörlemist ei toimu. Kuna Maad võib kujutada ette pöörleva kerana, siis pöörlemiskiiruse vähenemise iseloomustamiseks ekvaatorilt eemaldudes tuleb pöörlemiskiirus ekvaaatoril korrutada koosinusega asukoha laiuskraadist.

Eesti asukoha laiuskraadid jäävad ligikaudu 58 ja 59 põhjalaiuskraadi kanti, nii et koosinust arvestades tiirleme meie koos maapinnaga umbes 2 korda aeglasemalt kui maapind ekvaatori kohal, ümmarguse väärtusena võiks siia kirjutada 800 km/h. Me ju kõik koos maapinnaga liigume sama kiirusega, ise sea tähele panemata. Kiirus ületab aga tugeasti lubatud sõidukiirust, nii et pöörlemismaksu senimaani puudumine on täiesti mõistetmatu.

Nurgaühikutest

Kui minna üle kraadidelt radiaanmmõõdule, siis Eesti ligikaudne laiuskraad on üsna pisut suurem kui 1 radiaan (1 rad = 57 kraadi 17 kaareminutit 45 kaaresekundit) . Radiaanidele üleminekuks on kõigepealt vaja teisendada kraadid, minutid ja sekundid komakohaga kraadideks. Selleks tuleb kõigepealt kaaresekundid jagada 60-ga ja tulemus liita kaareminutitele. Saame komakohaga kaareminutite väärtuse, mis tuleb jällegi jagada 60-ga ning tulemus liita kaarekraadidele.

Minnes nüüd kraadidelt üle radiaanidele, tuleb kraadide (komakohtadega) arv korrutada arvuga „pi” ning jagada 180-ga. Füüsikaliste arvutuste puhul tuleb tingimata veenduda, et nurgad on esitatud just nimelt radiaanmõõdus. Vastasel juhul saame arvutustes vastuseks vaid „aiateibad”, st vale vastuse.

Kui meil on kasutusel astronoomilsed pikkuskraadid (otsetõus, tunninurk) või ka geograafilised pikkuskraadid Maal, on sageli kasutusel aja mõõtmisest tuttavalikud ühikud (tunnid, minutid, sekundid). Siin tuleb kraadide saamise jaoks tundide komakohtadega väärtusted korrutada 15-ga. (vt ka mulluse maikuu loo 2. osa). Sekundite, minutite ja tundide teisendamine komakohtadega tundideks käib samamoodi nagu äsjakirjeldatud teisendamine kraadide puhul.

Maa pöörlemine ja Coriolise jõud

Pöördume tagasi Maa pöörlemise juurtde. Niisiis, Maa ekvaator teeb omi ringe ümber Maa kujuteldava pöörlemistelje kõige kiiremini. Mida enam pooluse pool maapinna punktid asuvad, seda aeglasemalt need punktid ka pöörlevad. Mõistetamatu lugu peaks aga saama kohe selgeks, kui panna tähele, et ekvaatori punktid maapinnal peavad oma pöördliikumise käigus läbima ka kõige pikema teekonna, võrreldes muude maapinna punktidega. Poolustel saavutab maapinna pöörlemiskiirus (joonkiirus) nullväärtuse.

Elame pöörleval Maal, meiegi võtame ka Maa pöörlemisest osa. Ka Maa atmosfäär püüab kaasa pöörelda. Siiski ei saa juba maailmamere kui vedela keskkonna puhul enam rääkida jäiga keha mehaanikast, veelgi vähem aga atmosfääri puhul. Nii tekivadki atmosfääris Maa pöörlemise tulemusel täiendavad liikumised.

Alustame siiski millegi või kellegi liikumisest mööda maapinda, mis ise pöörleb koos kogu Maaga. Esineb huvitav nähtus. Liikumise puhul, olenemata suunast, kipub liikuv keha teatud määral avaldama jõudu liikumissuunast paremale poole. Nii on rohkem uhutud jõgede parempoolsed kaldad, rongirattad suruvad rohkem neist paremale poole jäävaid liipreid jne. Seda kõike juhul, kui liikumine toimub põhjapoolekeral. Lõunapoolkera korral avaldub lisajõud liikumisest vasakule poole. Sellist, keha Maad mööda liikumisel keha poolt avalduvat jõudu liikumissuunast paremale või vasakule poole, olenevalt Maa poolkerast, tuntakse Coriolise jõu nime all.

Kuid Corilise jõud esineb ka atmosfääris õhu liikumise puhul.
Ekvaatori piirkonnast lõunast põhja poole liikuma hakkav õhk kaldub oma teekonnal paremale ehk edela-lääne poolt ida-kirde suunas. Samamoodi on lugu põhjapooluse kandist lõunasse liikuva õhuga: kaldudes paremale poole, hakkav põhjatuule asemel puhuma ida-kirdetuul. Lõunapoolkeral on asjad vastupidsed: ekvaatorilt pooluse ehk lõuna poole liikumine muundub kirdest-idast edelase-läände liikumiseks. Samuti muutub õhu poolusepiirkondadest otse põhja liiikumine pigem kagust loodesse liikumiseks.

Ikka need kliimavöötmed

Palavvööde, parasvöötmed ja külmvöötmed, millest enne juttu oli, on küll astronoomilise täpsusega paika pandud, kuid kirjeldavad praktikas atmosfääriprotsesse küllaltki suure üldistuse astmega.
Tuleb püüda teha täpsustusi. Sellest aga juba loo järgmises osas.

Astronoomiahuviliste ühest eelkokkutulekust ehk kohalikust rajoonivoorust

Aegruumi iga punkt sisaldab mingit sündmust. Mõned neid on ajasarnased, st saavad olla põhjuslikus seoses. Tihtilugu ongi just ajasarnased sündumsed need, mis pakuvad enamat huvi. Läheme konkreetsemaks.

On ju lähenemas tänavuse astronoomiahuviliste kokkutuleku vabariiklik ja otsustav voor. Rajoonivoorud (teisisõnu maakonnavoorud) on aga praeguseks juba maha peetud. Kohaliku mastaabiga kokkutulek oli siingi juba ära. (Valla- ja eriti külavoorud olid juba nii ammu ära, et neid ei maksa mainidagi.) Kuna ilm oli sageli pilves, siis peeti programmiväliselt mitu täiendavat ettekannet.

Näiteks Millisalu Miili rääkis, et tema õetütre ämm valla teisest otsast teadnud rääkida kohaliku mehe, Ossermanni Oskari seiklustest. Ossermanni Oskar oli millalgi saanud mingit euro-reisitoetust. Preemiaks eeskujuliku käitumise eest. Nimelt Oskari peale olla saabunud kõige vähem anonüümseid koputuskaebusi. Ta on neil seal lisaks tuntud sihukese mehena kah, kes ise kõige enam teisi kodanikke jälgib ja vajalikke kõnesid teeb. Nii et auhinnaks reisitoetuse saamine polnud mingi üllatus.

Niisiis, Oskar otsustas ühe lõbusa Aafrika ringreisi kasuks, sihtriikideks Niger ja Nigeeria, sealhulgas paadimatk Nigeri jõel. Maksis rahad ära ja asuski reisile. Järgnev toimus väidetavalt Oskari enda väidete järgi.

Asuski siis Oskar Aafrika poole teele. Reisi vahepeatuses, mingis Lääne-Euroopa riigis, olla lennujaamas asunud endiste aegade ripatsina veel passikontroll. Seal siis küsis luugi taga istuja Oskari reisisihti. „Nigeeria!” vastas Oskar. See vastus võttis niigi kahvanäolise ametniku aga ootamatult täiesti kaameks. Ametnik kordas küsimust. „Nigeeria!” jäi Oskar kindlaks. Seepeale vajutas ametnik kiirelt mingile nupule. Siis tormas kohale mundris tüüpide (osad kahvanäolised, suurem osa mitte) armaada, kes kordasid omakorda justkui ühendkoor passiametniku küsimust. Oskar mõtles, et Nigeeria pole sealkandi rahval vist heas kirjas riik ja proovis siis teise sihtkohaga õnne, öeldes: „Niger!” Vaat siis alles läks põrgu lahti!

Varasemaga võrreldes ootamatult märksa sinisilmsemaks muutunud Oskar löödi otsekohe kolmeks nädalaks kongi. Kui ta siis lõpuks järjekordse pärimise peale püüdis seletada, et üritab Nigeris Nigeri jõel matkata, võttes asja lühimal võimalikul viisil 2 sõnaga kokku: „Niger, Niger!”, kisti kongiuks lahti, nii mundris kui mundrita rahvas tormas ummisjalu sisse ja Oskari seletuse järgi oli rahvamassi kõigi liikmete nägudel kindlad lintšimiskavatsused. (Kolmandat reisisõna, „Nigeeria”, Oskar välja öelda ei jõudnudki.) Kuna suurel massil oli kaasas ka kokkuvõttes eriti suur summaarne viha, lõi see aga liiga kiirelt ja osaliste endi vahel välja. (Füüsikalise analoogia põhjal võiks siinkohal öelda, et pomm plahvatas sissepoole.) Suure löömingu käigus õnnestus Oskaril puurist välja fuajeesse roomata. Sealgi käis armutu lööming; lennujaama „vip-sektorist” pärit kruusid ning pudelid aina lendasid ja toolid raksusid. Oskaril oli nüüd hullumoodi õnne, sest kudagimoodi õnnestus tal end ka sellest ülilärmakast hoonest ohutult välja hiivata.

Täiskuu paistis (Oskari arvates) samuti kurjakuulutava näoga kõrgel öise lennujaama-tollihoone kohal. Kas mõni planeet ka paistis, seda Oskar ei teadnud, sest oli astronoomias nõrgavõitu, vaatamata harjumusele kõike piiluda ja vaadelda. Kõik finantsid ja piletid olid muidugi otsas või „ajutiselt hoiule võetud”. Edasi järgnes Oskaril veel kolm nädalat anonüümset hiilimisajastut mööda kraave ja teepervi. Kuu jõudis vahepealsel ajastul vaid hommikutaevas vaadeldavana vanaks saada, mõneks ööks üldse silmist kaduda ja uue noore Kuuna õhtuti jälle nähtavale ilmuda. Alles siis jõudis Oskar kuidagimoodi, üleni mudasena, räbalais ja näljasena, kodumaile tagasi.

Oskar seletanud lisaks eeltoodule veel, et väga hea, et piirid üldiselt igal pool lahti on, muidu polekski koju tagasi saanud. Lähemal ajal Oskar aga uut ekskursiooni välismaale ette võtta ei kavatse, seda enam, et reisitoetuse korduseraldamise soovi peale Oskar pipramaale saadeti. Vähamalt ei kavatse Oskar enam teha ringreisi Nigerisse ja Nigeeriasse. Sest mis seal kohapeal veel toimuda võib, kui juba keset Euroopat ainult nende riikide nimetamine sellise vihamöllu lahti lööb! Vähemalt esialgu polevat keegi veel märganud ka Ossermanni Oskari varasemaid harjumusi – teiste poolt räägitava salaja pealt kuulamine, akende taga pildistamine ning kompromiteerivate märkmete tegemine. Küllap nii, katse-eksituse meetodil, muutuvadki Saulused Paulusteks tagasi.

See oli siis nope ühest tähehuviliste kokkutuleku eelringist ehk rajoonivoorust. Eks iga soovija saab peatselt kuulda, mida kõike veel sellel astronoomiahuviliste vabariiklikul finaalturniiril ära räägitakse! Kui saite rajoonivoorudest läbi, ärge jääge loorberitele puhkama, vaid võtke aga osa, seda tasub teha! Seda enam, et kuuldavasti olla huvilistel siiski võimalik ka eelvoorude tulemustest mööda minnes sõltumatu otsepääse ehk „wild-kaart” finaalüritusele hankida, aga see polevat päris tasuta, vaja olla kuskil veidi „määrida”. Aga mina pole seda teile öelnud!

Esimesi otsi kokku vedades

Kuidagi ei tahaks ikka ka kultuurisoovituseta läbi saada.
Mulluse oktoobrikuu loos sai muuhulgas soovitatud bulgaaria päritolu televastust „Veluurpintsak”. See on seda tüüpi lugu, et tasub uuesti üle soovitada; lavastus sisaldab mitmeid huvitavaid aspekte, mis esmavaatamisel kõik ei pruugi meelde jäädagi. Sedapuhku on viimaste kuude sündmusi arvetades soovituse rõhuasetus just lavastuse teises pooles, kuid loomulikult hakkame ikka algusest peale!

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/veluurpintsak-147327

Kuu faasid

• Kuuloomine: 4-ndal kell 14.13
• Esimene veerand: 12-ndal kell 18.19
• Täiskuu: 19-ndal kell 21.26
• Viimane veerand 26-ndal kell 12.26

.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Käes on aasta teine kuu, veebruar. Aasta kõige külmem kuu, vähemalt peaks olema. Päike paikneb kuu keskpaigani Kaljukitse tähtkujus, 17-ndal veebruaril liigub aga Veevalaja tähtkujju. Eks see tähenda seda, et Päike on meie kandis ronimas päeviti taevasfääril kõrgemale ja ka päeva pikkus on kasvusuunal.
Uue aasta soovijail tuleks nüüd, veebruaris, ühe teatud eksemplari asemel juba terve kast ühes võtta. Ometi on võimalik teatud tingimistel mitte ainult „kasti”, vaid ka „ühe” kohustusest vabaneda.

Asi on selles, et hiina ehk ühe idamaade kalendri variandi uus aasta, mida ka Eestis, tõsi küll, peamiselt vaid esoteerilistel kaalutlustel, samuti tuntakse, algab tänavu samuti veebruaris. Uus, draakoni aasta algab 2024. aasta 10. veebruaril. Uus aasta algab talvisele pööripäevale järgneval teisel kuuloomise päeval. Seega on loomulikult 10. veebruar ühtlasi ka kuuloomise kuupäev,

Planeedid veebruari öötaevas

Veenus on nähtav hommikuti Koidutähena. Vaatlustingimused pole aga kahjuks eriti kiita. Kuu alates tõuseb Veenus umbes 1 tund ja 20 minutit enne Päikest, kuid see on veel isegi hästi. Veenuse vaatlusaeg kuu edenedes üha lüheneb. Planeet tõuseb peatselt vaid 1 tund enne Päikest, edaspidi juba üha enam alla 1 tunni enne Päikese tõusu. Vabariigi aastapäeva aegu tõuseb Veenus vaid pool tundi enne Päikest ja kaob 25-nda veebruari paiku koiduvalgusse. 22-sel möödub Veenus Marsist umbes pool kraadi (täpsemalt 37 kaareminutit) põhja poolt. Veenus paikneb Amburi ja Kaljukitse tähtkujudes. Kuu suhteline lähedalolek Veenusele 7-nda ja 8-nda veebruari hommikutel jääb Kuu liialt lõunapoolse käändekoordinaadi tõttu nägemata. Nägemata jääb muide ka Antaarese kattumine Kuuga 5. veebruaril, sest Kuu pole siis veel tõusnud.

Jupiter paistab õhtutaevas ja paistab probleemideta Jäära tähtkujus. Jupiteri pole raske leida: tuleb lihtsalt fikseerida heledaim täht taevas. Jupiter see „täht” ongi. On veebruarikuu, seega õhtutaevas on üldse palju heledaid tähti, kuid Jupiteri see ei huvita.
Kui vähemalt jaanuari esimeses pooles oli Jupiter veel õhtu alguses ida pool taevameridiaaani, siis nüüd on asi ühel pool: Jupiter paikneb edela-läänetaevas. Kuu on Jupiteri lähistel 14-nda ja 15-nda veebruari õhtutel.

Saturn paistab kuu algul, samuti õhtutaevas, madalas edelataevas Veevalaja tähtkujus. Kuid Saturni vaatlustingimused on halvad ning peatselt, 8-nda veebruari paiku, kaob Saturn ehavalgusse. Juba 28-ndal kuupäeval on Saturnil ka ühendus Päikesega.

Merkuuri ja Marssi pole sedapuhku näha. Aga alles jaanuari algul oli Merkuur ju vaadeldav! Marsiga on lugu veelgi parem – alles möödunud aasta veebruarikuus see planeet ju paistis! Nagu ütles ühe Tartu Rüütli tänava toidupoe müüja 1991. aasta talongisügisel: „Ega te ju iga päev saia ei osta!” Tuttav olukord, eks ole? Marssi juba alt ei vea!

Muuseas, kuu alguses moodustavad ilusa rivi Pluuto, Merkuur, Marss ja Veenus (rivi pikkus varieerub, kuid on 16-17 kraadi kandis, seega on seltskond küllalt ligistikku). Paraku on ka Päike selle lühikese rivi ühes otsa jätkuks, nii et praktikas näeme vaid Veenust. Pluuto vaatlemise prooovmine madalas taevas oleks muidugi niikuinii naljanumber.

Tähistaevas

Veebruariöödel on huvitav jälgida Suure Vankri asukoha muutust. Pimeduse saabudes leiame selle tähtkuju kirdetaevast kerkimas, rattad eespool ehk kõrgemal. Peale keskööd jõuab tähtkuju seniiti ehk pea kohale.

Veebruarikuust kui külmast tuisukuust, vähemasti varasematel aegadel, on veidi ka varem juttu olnud. Ööd on endiselt päris pikad. No mis sa muud teed kui tubaseid töid. Pidavalt vaikida ka ei viitsi. Nii pajatasidki vanemad inimesed noorematele mõnikord jutuvesteid. Mõnigi kord sattus külajutte kuulama ka naabrirahva noorem generatsioon. Kuid öö otsa ei saanud ju ka jutte rääkida. Igaks juhuks pidi vahepal ka kella vaatama. Tõsi küll, kell oli õues. Seesama Suur Vanker. Peremees läkski vahel ajakontrolliks välja ja teatas tagasi tulles: „Suur Vanker juba katuse kohal, aeg on magama minna!”. Tõsi mis tõsi, veebruariöös otse ülalt alla vaatav Suur Vanke andis teada, et kesköögi oli juba möödas. Nii võime seda, ehkki küllalt ligikaudset, vaid ühest tähtkujust koosnevat ajanäitajat, vaadata ka tänavustel veebruariöödel.

Täpsemalt saab tähekell just 12 millalgi siis, kui Suur Vanker asub pea kohal. Samal ajal paikneb Kassiopeia tähtkuju otse põhjasuunal. Meie tavakellad näitavad siis kuskil kella 2 kanti, kui võtta veebruarikuu kohta üldiselt. (Tähekellast tähtede järgi oli rohkem juttu 2022. aasta novembrikuu loos.)

Hommikuks on Suur Vanker oma kõrge positsiooni juba minetanud ja siirdumas loodetaevasse. Siis on kirdest tõusmas omakorda Kassiopeia. Loomulikult on Põhjanael alati ühes kohas kinni ja eriti palju ei muuda oma asukohta ka Väike Vanker tervikuna.

Lõunataevast esindavad õhtupoolses öös “külmale ilmale omased” tähtkujud. Kõrgel lõunataevas asub Veomees (heleda tähega Kapella), sellest pisut madalamal ja lääne pool asub Sõnn (koos tähega Aldebaran). Samuti kõrgel taevas, Sõnnist vasakul (ida pool) on näha Kaksikud; heledad thed on seal kõrvuti Polluks (allpool) ja Kastor (ülalpool). Pisut heledam neist kahest, Polluks (1.13 tähesuurust), on üks tuhmimaid 1. suurusjärgu tähti, kuid Kastor (1,58 rähesuurust) jääb juba 2. suuurusjärgu tähede seltskonda, olles omakorda selles klassis üks heledamaid.

Kaksikutest hiljem tõusenud Väike Peni (heleda tähega Prooküon) jääb Kaksikutest allapoole ja paremale. Kaksikute ja Sõnni kujuteldavast vahepiirist allpool paikneb Orioni tähtkuju. Orioni heledad tähed on Betelgeuse ja Riigel ning silmapaistev nähtus on muidugi 3-täheline vöö. Veebruari algul tuleb pisut oodata, kuni kagust on tõusmas Suur Peni koos Siiriusega. Siirius (taeva heledaim täht) on veebruari teises pooles aga kohe nähtav, kui pimedus on saabumas.

Hommikul, kui juba valgeneb, kõrgub lõunakaares hele täht Arktuurus; kõrgust umbes 60 kaarekraadi. Peaagu otse Arktuurusest allpool (pisut paremal) paikneb Spiika, umbes 15 kraadi kõrgusel. Reegulus on jõudnud otse läänesuunda ja asub umbes sama kõrgel kui Spiika. Kui ida-kirde poole vaadata, siis hakkavad silma Veega; kuskil 50 kraadi kõrgusel ja Deeneb kümmekond kraadi madalamal. Idas paikneb Altair 21-22 kraadi kõrgusel, kaugel kagus-lõunas näeme Antaares; kõigest ligikaudu 5 kraadi kõrgusel. Loode-põhjakaarde on vajunud Kapella (16-17 kraadi kõrgusel). 12-13 kraadi kõrgusel loodes asuvad Polluks ja Kastor.

Toodud kõrguste väärtused pole konstantsed ei kellaajalises ega kuupäevalises mõttes; need kehtivad kuskil kella 6 ja 7 vahel hommikul. Veenus pole siis veel tõusnudki.

Veenust tasub otsida siis, kui enam eriti pime polegi, väga madalast kagutaevast, kuid kuu viimastel hommikutel planeet enam ei paistagi (vt eestpoolt).

Messier’ kataloogi keskealiste klubi – küpsete 50-liste osakond

Jätkame ka Messier’ kataloogiga. Jaanuaris oli viimati juttu hajusparvest M52 Kassiopeia tähtkujus. Kassiopeia sisaldab üldse päris mitmeid hajusparvi. Kuid läheme nüüd edasi.

Kerasparve M53 asukohakaart

Otsime objekti M53. Siin kohe õhtul jaole ei saa. Kuid kuskil kella 22 paiku ja sealt edasi peaks otsinguid saatma edu. M53 kujutab endast tähtede kerasparve, mis asub Bereniike Juuste tähtkujus. See tähtkuju pole eriti silmapaistev, asub Karjase ja Lõvi vahel, kuid süvataeva objekte seal jagub. Üks neist on M53. Selleks tuleb fikseerida täht Diadem (alfa Com); sellest tähest umbes 1 kraad loode-põhja suunas (kõrgemale) otsitav kerasparv jääbki. Kaugus 58 000 valgusaastat.

Kerasparv M53

Nüüd saab vist selgeks, miks Messier’ kataloog nii hoogsalt jälle käsile sai võetud. Sest kaks järgmist objekti, kerasparved M54 ja M55 Amburi tähtkujus omavad käändekoordinaati -30 kraadi (pisut enamgi) ning Eestis neid näha ei saa.

M56 on järgmine Messier’ objekt. Tegu on suhteliselt vähereklaamitud kerasparvega Lüüra tähtkujus.

M56 ja M57

Lüüra on loojumatu tähtkuju, kuid seda tasub veebruarikuus kõige tulemuslikumalt uurida hommikupoole ööd kirdetaevast. Heaks juhikseks on Eestis heleduselt kolmas täht taevas, Veega. Lüüra on väikesevõitu tähtkuju; teised tähed on palju tuhmimad ja 4 neist meenutavad vankrikese rattaid. Tõmbame „tagumiste rataste” vahelist joont kujuteldavalt vasakule. Millalgi tuleb sellisel teel vastu Luige tähtkuju täht Albireo (beeta Cyg). Vaadates nüüd uuesti ka Lüüra tagumisi „rattaid”, siis fikseerime neist vasakpoolse ja liigume uuesti Albireo suunas. Umbes poolel teel (nurkkauguse mõttes) kohtumegi kerasparvega M56. Väga võimas parv see pole, kuid ega igaühele pole ühepalju antud…

Objekt M57 on tuntud planetaarudu nimetusega Rõngas; sellessamas Lüüra tähtkujus. See objekt on väa kuulus, kuigi ega seda just teatribinokliga ka ei näe! See udukogu asub üsna täpselt ka juba jutuks võetud kahe Lüüra tagumise „rattatähe” vahel. Paremal pool olev „rattatäht” on Sheliak (beeta Lyr) ja vasakpoolne täht on Sulafat (gamma Lyr). Sellest objektist oli muuseas juttu alles hiljuti, jaanuarikuu loo esimeses osas.

Kaunis planetaarudu M57

Lüüra Udu nagu, M57 samuti tuntakse, tuuakse tihti näitena, millisena Päike paistab tulevikus, mitmed miljardid aastad hiljem. Tingimata ei saa küll garanteerida just sellist parajasti valgeks kääbuseks muutuvat Päikest ümbritseva udukogu väliskuju, kuid võimalik see siiski on.

Uute objektide jaoks tuleb kindlasti oodata hommikupoolset ööd. Siis siirdume Neitsi tähtkuju ja hakkame „sobrama” Virgo galaktikaparves. Virgo ehk Neitsi parv on meile lähim suur galaktikaparv, tuntud ka Virgo-Coma parvena.

Orienteeruv Virgo parve asukoht M58 eeskujul

M58 ongi siis üks Virgo parve kuuluv galaktika, täpsemalt varbspiraalne galaktika. Asudes 62 miljoni valgusaaasta kaugusel, peaks M58 olema Messier’ kataloogi kaugeim objekt. (Ega ju Virgo parve erinevad liikmed pole meist ju ka täpselt ühel kaugusel).

M59 on samuti Neitsi tähtkujus paiknev Virgo parve galaktika, sedapuhku on tegu elliptilise galaktikaga. Objekt ei paikne suunalt kaugel M58-st, kuid ruumiliselt on see galaktika meile lähemal, „vaid” 50 miljoni valgusaasta kaugusel.

Järgmise Messier’ objekti, M60, otsimiseks ei pea taas vaatesuunda eriti muutma. M60 on samuti elliptiline galaktika Neitsi tähkujus. Kuulub samuti Virgo parve, 57 miljoni valgusaasta kaugusel. M60-l on ka lähinaaber, spiraalgalaktika NGC 4647, M60-st mõneti tuhmim. Nurkvahemaa galaktikate tsentrite vahel on vaid 2 ja pool kaareminutit. Need galaktikad siiski ruumiliselt nii lähestikku pole, otsest vastasmõju pole ka justkui näha.

Galaktikad M58, M59 ja M60 paremalt vasakule lugedes

Kõik kolm galaktikat, M58, M59 ja M60 asuvad suunalt päris lähestikku: umbes kolmandikul nurkvahemaast Neitsi tähtkuju tähe Vindemiatriks (epsilon Vir) ja Lõvi tähtkuju tähe Deneboola (beeta Leo) vahel. M59 asub M58-st 1 kraadi ja mõne kaareminuti jagu ida pool (vasakul). Omakorda M59 ja M60 lahutab vaid 25 kaareminutit (M60 on ida pool ehk vasakul); see on vähem kui täiskuu läbimõõt. Seega vähemalt M59 ja M60 peaksid ka piisava suurendusega teleskoobis ühte vaatevälja ära mahtuma.
Teleskoop, meenutame, pöörab aga pildi ringi. Nii et teleskoobis jääb hoops M59 vasakule poole.

Otsime üles ka objekti M61. Seegi on galaktika ja asetseb Neitsi tähtkujus. See on Virgo parve Messier’ poolt avastatud liikmetest lõunapoolseim ehk madalam liige (tähtkuju lõunasuunal olles).

Virgo parv ja M61 selle taustal (sinise ringikesega)

M61 paikneb juba mainitud Deneboola (beeta Leo) ja Neitsi tähtkuju tähe Porrima (gamma Vir) vahelise joone kandis (Porrima on lähemal).

Varbspiraalne galaktika M61

M61 puhul on tegu varbspiraalse galaktikaga, kaugus Maast 50,5 miljonit valgusaastat. Galaktika asub Virgo parve seles osas, mis parve põhiosast „ussripikuna” väljapoole ulatub, Selle tõttu on seda parve osa viimasel ajal lahterdatud ka eraldi ühe Virgo „ääreparve” liikmena.

29. veebruari mõistatus

Tänavune kalendriaasta on päris pikk – enamasti ette tuleva 365 päeva asemel on päevi 366. Ning see kuu, kus see lisakuupäev ette tuleb, on veebruar. Kolm aastat järgemööda kestab veebruar 28 päeva, siis neljas aasta sisaldab ka 29. veebruari. Kuigi jah, aasta lühima kuu staatusest see veebruari ei päästa. Kuid miks üldse see 29. veebruar aeg-ajalt „virvendab”?

Põhjus on lihtne – kalendrisüsteemi valik on selline. Erinevaid kokku pandud kalendreid on läbi aegade palju. Aga miks on nii?

Kalendritemaatika oli jutuks juba mainitud 2022. aasta novembrikuu loos. Siseneme siiski jälle sellesse teemasse.

Maa 1 täispööre ümber oma näiva telje kestab 24 tundi. See on 1 ööpäev. Üheks tiiruks ümber Päikese ei kulu aga täisarv ööpäevi, vaid 365,242 ööpäeva. Seda ajavahemikku nimetatakse troopiliseks aastaks. Tõsi küll, see nimetus on eksitav, Maa kliimavöötmetega pole siin mingit pistmist. Troopiline aasta tähendab, et olles fikseerinud mingi stardihetke, laseme Maal pöörelda ning tiirelda. Stardiaegse olukorra taastumine (st Päike paistab samast maapinna vaatekohast vaadates samas suunas ning ka Maa on Päikese ümber ringi teinud) tähendabki troopilist aastat. Kuid siin ongi probleemi tuum: aasta möödudes ei paista Päike täpselt samast suunast.

Kui võtame taustaks kinnistähed, siis on arvud pisut teised. Maa üks täispööre kestab 23 tundi ja 56 minutit. Seda ajavahemikku tuntakse täheööpäevana. Selleks on kasutusel teine ajasüsteem, nimetusega täheaeg; oma sekundite, tundide ja minutitega. Täheaja sekund on lühem kui päikeseaja sekund, sama lugu on muidugi ka täheaja minutite ja tundidega. Täheööpäev täheajas on 24 tundi pikk, päikeseajas aga 23 tundi ja 24 minutit. Füüsikas üldiselt kasutatav sekund vastab päikeseaja sekundile. Siin tuleks veel täpsustada, et selle all mõeldakse keskmist päikeseaega, mitte aga ebaühtlase kuluga tõelist päikeseaega. Päikeseööpäeva pikkus päikeseajas on muidugi 24 tundi (nagu see varem juba kirja sai). Täheaeg päikeseööpäeva jooksul on mõistagi juba veidi pikem kui 24 tundi, täpsemalt 4 minutit pikem. Küllalt lihtne, eks ole?

Kinnistähti reeperiks võttes saame ka aasta pikkuseks veidi erineva väärtuse. Maa täistiir tähtede suhtes kestab 365,256 ööpäeva (päikeseajas). Sellist aastat nimetatakse sideeriliseks aastaks. Kuna elu Maal käib aga Päikese dirigeerimisel, siis praktikas kasutatakse päikeseööpäeva ja troopilist aastat,

Kuid ööpäeva ja aasta pikkused ei klapi ikkagi täisarv-kordselt, võrdle neid omavahel kuidas tahes. See teebki täpse kalendri kasutamise keeruliseks.

Pikka aega kasutati laialdaselt (sh Eestis) Rooma impeerumi aegu kasutusele võetud juuliuse kalendrit. Mingil määral on see kasutusel praegugi, kasvõi ametliku uue kalendri alternatiivina (nt „vana kalender” Venemaal, ka Eestis esineb mingil määral sellekohast nostalgiat). Juuliuse kalendri aasta pikkuseks on 365,25 ööpäeva. Et kalendriaastasse peab mahtuma täisarv ööpäevi, siis ongi siin võetud kasutusele liigaasta lisakuupäevaga. Lisakuupäev hakkas kehtima iga 4 aasta järel. Kuna ka kuude pikkused on kalandrisse saanud ebaühtlased, siis anti lisakuupäeva omamise õigus veebruarile, kui kõige lühemale kuule.

Juuliuse kalender võeti muuseas Venemaal kasutusele ootamatult hilja, alles 1700. aastal.

Eestisse tõid juuliuse kalendri Saksa „vabastajad” 13. sajandil. Eesti „astus siis esimest korda „Euroopa Liitu””. Põimudes edaspidi Rootsi (lisaks Poola ja Taani) ning Venemaa ülemvõimuga, kestis see „saksa-euro lust ja lillepidu” ligikaudu 700 aastat. Varsti järgnes sellele 50 aastaks Venemaa uus ja julm ülemvõim, sedapuhku Eurooopa ehk üldisemalt Lääne vaiksel heakskiidul. Nüüd on käsil „euroetenduse” järgmine, loodetavasti siiski lühike vaatus.

Rääkides juuliuse kalendrist edasi, siis vaatamata lisapäeva kasutuselevõtule vastuolu siiski jäi, sest 365,250 ei võrdu 365,242-ga. Ööpäevane viga tekib juba 128. aastaga. Mis oleks, kui jätaks siis liigaasta ära? Sellele lihtsana tunduva idee pakkus kalendri uuendamiseks välja Tartu astronoom Johann Mädler. Mida veel vaja olnuks? Ei midagi erilist, lihtsalt saavutada kokkulepe vastavaks kalendrireformiks. Aga looda sa! Tõsiseim arutelu selle kohta peeti Venemaal (Eesti oli siis Venemaa külge liidetud) 1899. aastal, kuid kalendrit niimoodi ei reformitud.

Kalendrit tasapisi ja riik-riigilt siiski reformiti. 1582. aastast hakkas tasapisi Euroopa juurduma uus, gregoriuse kalender.

Gregoriuse kalendrit hakati kasutama 1582. aastal

See on märksa täpsem kui juuliuse kalender (aga mitte nii täpne, kui 19. sajandil Mädleri pakutu oleks olnud). Venemaal ja veel selle küljes olnud Eestis tehti vastav kalendrireform
1918. aasta veebruaris. Seekordne, kuigi sündmusterohke veebruar sai meil eriti lühike:
1. veebruari asemel loeti kohe 14. veebruar. Kokku anti 15 päeva. See viimane meenutab eelmise Liidu aegset kinni-istumise-karistust, kui mõni kodanik kehtestatud nõuete vastu kergemal moel eksis. Vahest võeti siingi eeskuju 1918. aasta kalendrireformist?

Gregoriuse kalndri paranduslik idee on selles, et sajandivahetuste aegu jäetakse kolmel aastal neljast lisapäev ehk 29. veebruar kalendrisse lisamata. Viimati, 2000. aastal, oli liigaasta täiesti olemas, sest kaks esimest numbrit arvus 2000 jaguvad neljaga. (20:4=5). Kuid sajand varem, 1900. aastal, gregoriuse kalendris liigaasta ei esinenud. Tavalised, mitte liigaastad, tulevad ka 2100. 2200. ja 2300. aastal. Alles 2400. aasta on jälle liigaasta.
Vahepealsetel aegadel aga esineb liigaasta nagu ikka: iga 4 aasta järel.

Veebruar lühike – jutt olgu ka lühike!

„Kas sa tuled mulle perenaiseks?”
„Ma olen nõus! Aga kas ma tohin peremehe ka kaasa võtta?”

See oli viide stseenile kultuurisoovituse vallast. Siinkohal on jutt „Kälimeeste” seriaalist, tehtud 12-13 aastat tagasi. Parjajalt ühiskonnakriiitiline seriaal, aga siis vist ei osatud arvata, kui leebed lood veel sel ajal olid. Kuid mõni asi on sealtki vägagi kasulik meelde jätta. Konkreetsemalt vihjaks 3. hooaja 11. osale. Tegevusjuhised tavakodanikele ametnike ja „ärimeeste” hämara armee omavoli vastu on seal suurepärased, võtkem eeskuju! Seos astronoomiaga on siingi täiesti ilmne, sest juba „Kälimeeste” järgnev osa on täiesti Maa-lähedane, kosmoseteemasid käsitlev, fantastiline olme-film.

Päris lõpetuseks ja rahunemiseks soovitaks meeleolu loomiseks kaasata aegumatu Benny Hilli abi alljärgneva viitega:

https://www.bilibili.com/video/BV17f4y1N7td/

Kuu faasid

• Viimane veerand: 3-ndal kell 1.18;
• Kuuloomine: 10-ndal kell 0.59;
• Esimene veerand: 16-ndal kell 17.01;
• Täiskuu: 24-ndal kell 14.30.

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h).

See omakorda tähendab, et aasta pikim öö on 21-sel vastu 22-st detsembrit. Lühim päev aastas aga on 22. detsember. Ka Päike on siis lõunapoolseimas asendis, olles jõudnud 23 kraadi ja 26,3 kaareminutini taevakvaatorist lõuna poole. Ühtlas tähendab see ekvatoriaalsetes koordinaatides Päikese käänet -23 kraadi ja 26.3 kaareminutit.

Aasta viimasel 10 päeval hakkab päev juba tasapisi pikenema. Kusjuures just õhtuti hakkab see efekt esialgu kiiremini tunda andma. Jõuluõhtul on valgenemise efekt veel täiesti märkamatu. Võib-olla märkab aga tähelepanelik inimene vana-aastaõhtul ehk nääriõhtul, et pimenema hakkab juba kümmekond minutit hiljem kui pööripäeva aegu. Kuigi erinevad pilvisuse tingumised võivad selle efekti veel ära summutada. Eks tuleb oodata jaanuari.

Planeedid detsmbrikuu öös

Planeetide osas satub nii õhtutaevasse kui hommikutaevasse väga hele „täht”, need on vastavalt Jupiter ja Veenus. Kuu algul võib neid kuskil poole 5 paiku öösel veel korraga näha: Jupiter madalas lääne-loode suunal ja Veenus madalas vastassuunas, kagutaevas. 12-ndal annavad nad parajasti teatepulga üle, Jupiter loojudes, Veenus tõustes. Edaspidi loojub Jupiter enne kui Veenus tõuseb.

Jupiter paistab õhtupoole ööd Jäära tähtkujus. Planeet paistab heledam igast päris-tähest (Jupiteri heledus on umbes -2.6 tähesuurust). Jupiter liigub öö jooksul aegapidi üle taevavõlvi küllaltki kõrges kaares, seega leidmisega ei tohiks raskusi olla. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 22. detsembri õhtul.

Veenus paistab hommikuti kagu-lõunakaares, liikudes Neitsi, hiljem Kaalude tähtkujudes. Planeedi heledus on umbes -4.0 tähesuurust), seega on Veenus veelgi heledam kui Jupiter, kuid ei tõuse nii kõrgele kui Jupiter. Veenus tõuseb kuu algul 4,5 tundi enne Päikest, kuu lõpus pisut aga pisut vähem kui 3,5 tundi enne Päikest. Üha kitsenev vana Kuu sirp on Veenuse lähedal 9-nda ja 10-nda detsembri hommikutel.

Kolmanda planeedina paistab detsembriõhtutel Saturn, asudes Veevalaja tähtkujus. Heledus on umbes 0.9 tähesuurust. Saturn loojub jämedalt hinnates kuu algupooles kella 10 paiku õhtul, kuu löpus umbes tund aega varem. Kuu, sedapuhku noore kuu sirbina, on Saturnile kõige lähemal 17. detsembri õhtul.

Teleskoobis tasub uurida kõiki kolme planeeti. Kui Veenus muutub ehk üha „igavamaks”, omandades järjest suurema faasi, samas aga väiksema nurkläbimõõdu, siis Jupiter ja Saturn on vahvad nagu alati. Ometigi tasub muidugi ka Veenuse teleskoobis uurimine end alati ära.

Jupiter 4 suurimat kaaslast Io, Europa, Ganymedes ja Callisto on ikka Jupiteri läheduses. Mitte küll kõik neli pole kogu aeg näha. Mõni neist võib olla Jupiteri taga peidus, mõni jällegi otse juhtplaneedi ees, kuid vaadelda pole neid ka siis lihtne. Kõige huvitavam on ehk olukord, kui kaaslane satub Jupiteri varju, kuid mitte otseselt teisele poole Jupiteri. Siis võib kaaslase ootamatu „tekkimne”, veelgi enam aga „kadumine” päris efektne olla. Vastavaid kellaaegu on muidugi ka ette arvutatud, nii et tasub õigeaegselt teleskoobi juures olla, lootes loomulikult ka selgele ilmale.

Siinkohal ongi toodud ka koondtabel Jupiteri kaaslaste kattumiste ja varjutuste kohta Jupiteriga. Erandina on esitatud ka Europa eraldumine Jupiteri eest 16. detsembril, 8 minutit enne kui Io kaob Jupiteri taha, liikudes näiliselt vastassunas Europaga. Märkimist väärivad 25. detsembril vaid pooletunnise vahega aset leidvad (kell 18.22 ja 18.51) Europa ja Io väljumised varjust ehk „süttimised” Lisatud on ka Jupiteri süsteemi „seiklused” uue aasta 1. jaanuaril: siis väärib märkimist kell 18.30 Europa ilmumine Jupiteri tagant välja, et 6 minutit hiljem varju kaduda ehk „kustuda”-

2. detsember kell 18.37 Io ilmub varjust
5. detsember kell 18.48 Ganymedes kaob ketta taha
5. detsember kell 20.20 Ganymedes ilmub ketta tagant
5. detsember kell 21.48 Ganymedes kaob varju
5. detsember kell 23.46 Ganymedes ilmub varjust
6. detsember kell 4.37 Io kaob ketta taha
7. detsember kell 19.41 Europa kaob ketta taha
7. detsember kell 23.03 Io kaob ketta taha
7. detsember kell 23.45 Europa ilmub varjust
8. detsember kell 2.03 Io ilmub varjust
9. detsember kell 17.29 Io kaob ketta taha
9. detsember kell 20.32 ilmub Io varjust
12. detsember kell 22.14 Ganymedes kaob ketta taha
12. detsember kell 23.51 Ganymedes ilmub ketta tagant
13. detsember kell 1.50 Ganymedes kaob varju
13. detsember kell 3.48 Ganymedes ilmub varjust
14. detsember kell 22.03 Europa kaob ketta taha
15. detsember kell 0.52 Io kaob ketta taha
15. detsember kell 2.23 Europa ilmub varjust
15. detsember kell 3.58 Io ilmub varjust
16. detsember kell 19.09 Europa ilmub Jupiteri eest
16. detsember kell 19.17 Io kaob ketta taha
16. detsember kell 22.27 Io ilmub varjust
18. detsember kell 15.43 Europa ilmub varjust
18. detsember kell 16.56 Io ilmub varjust
20. detsember kell 1.45 Ganymedes kaob ketta taha
20. detsember kell 3.26 Ganymedes ilmub ketta tagant
22. detsember kell 0.27 Europa kaob ketta taha
22. detsember kell 2.39`Io kaob ketta taha
23. detsember kell 21.07 Io kaob ketta taha
24. detsember kell 0.22 Io ilmub varjust
25. detsember kell 18.22 Europa ilmub varjust
25. detsember kell 18.51 Io ilmub varjust
29. detsember kell 2.53 Europa kaob ketta taha
30. detsember kell 22.57 Io kaob ketta taha
31. detsember kell 2.18 Io ilmub varjust
1. jaanuar kell 16.08 Europa kaob ketta taha
1. jaanuar kell 17.24 Io kaob ketta taha
1. jaanuar kell 18.30 Europa ilmub ketta tagant
1. jaanuar kell 18.36 Europa kaob varju
1. jaanuar kell 20.47 Io ilmub varjust
1. jaanuar kell 21.01 Eoropa ilmub varjust

Saturni muudab telekoobis alati väga „parketikõlblikuks” tema uhke rõngas, õigemini rõngaste süsteem. Ka Saturni rõngas muutub mõnikord nähtamatuks, kuid mitte 2023. aastal.

Merkuur ja Marss on vaatleja eest paraku peidus, vähemalt paljale silmale. Küllap on põhjus selles, et mõlemad algavad M-tähega, arvas keegi väidetavalt tähtis isik, kes olevat elukutselt suunamudija. Mida see tähendab, see pole kellelegi teada, kaasa arvatud „mudijale” endale.

Geniniidid

Detsembri varajane keskpaik pakub igal aastal toreda nähtuse: geminiidide meteoorivoolu. Üksikuid geminiide on näha isegi 19. novembrist 24. detsembrini, kuid maksimumi aeg satub ikka sinna 13.-14. detsembri kanti. Ka seekord loodetakse maksimumi 14. detsembri õhtuks, kella poole 10 kanti.

Meteoorid on geminiidide puhul mõnusad, kuna ei sisene Maa atmosfääri just suurima kiirusega ning on seetõttu ka taevas üldiselt näha mitte vaid üheks hetkeks. Nii et, soovid, soovid, neid on just geminiidide ajal ehk lihtsam soovida kui nt perseiidide aegu augustis.

Maksimumi tunniarv peaks olema 120 meteoori, seda muidugi vaid eel-hinnaguliselt. Ega geminiidid pereiididele alla ei jää, vahest ehk sedavõrd siiski, et maksimumilähedane olukord ei kesta nii mitu päeva. Kuid eelised on silmanähtavad: Kaksikute tähtkuju koos radiandiga on kogu öö üle silmapiiri, muudkui viska aga murule või lumele pikali ja vaatle 15 tundi järgemööda, hämarikuaegu arvstades enamgi aega. Kuid… kas just seda ikka tasub soovitada? Kui eeldada tõelisi talveilmu, peavad nii riietus kui tervislik eelseisund olema suisa polaaruurija omad.

Kuid seistes, olgugi et vajalikult soojalt riides, võib geminiide nautida küll. Kui hakkab jahe, võib soojas toas vahepeal sisemust jookidega soojendada. Tõsi küll, etanoool, nii ehedal kui ka mingil lahjendatud kujul, on siiski täiesti mittesoovitav, vähemalt mitte enne vaatluse lõpetamist. Soe tee on üle kõige!

Kuu on tänavu geminiide igati soosiv. Kuuloomine on 13. detsembri varastel tundidel, kuid ka 14. detsembril arvatavasti Kuu veel ei paistagi. Nii et head jälgimist!

Ursiidid

Veidi ka pööripäeva-aegsest ursiidide meteoorivoost. Radiant on Väikeses Vankris, nii et öine kellaaeg vaatlusi ei mõjuta. Üldiselt on see vool väheaktiivne (umbes 10 meteoori tunnis). Üldiselt , kuid mitte ka siis ühtlasel viisil, aktiveerub see vool 13 või 14-aastaste vahedega; tänavune aasta sellesse rivvi ei kuulu. Kuid mõnel aastal pakuvad ursiidid ootamatuid meeldivaid üllatusi. Maksimumi öö on tänavu 22-sel vastu 23-ndat. Tasub ära vaadata! Tõsi küll, Kuu on siis poolel teel esimesest veerandist täiskuuni ja segab meteooride jälgimist kõvasti. Kella 5-st alates on taevas aga Kuust vaba ja kuskil 2 ja pool tund saab siiski meteoore rahulikult jälgida. Eelmisel ööl loojub Kuu poole 4 paiku, siis on “vaba vaatlusaega” rohkem.

Kapella, Deeneb, Veega – kaugused ja kõrgused

Pika detsembriöö keskpaiku paikneb väga kõrgel lõunatevas Veomehe tähtkuju. Õhtutundidel paikneb tähtkuju kirdetaevas, hommikuti loodes. Heledaim täht Veomehes on Kapella. Eestis nähtavatest tähtedest on ta heleduselt neljas täht taevas (näiv visuaalne heledus +0.08 tähesuurust), olles seega päris tihedalt Arktuuruse ja Veega kannul. Eesti mütoloogias on Kapella tuntud kui Jõulutäht ja seda õigusega: tegu on detsembriöös kõige kõrgemale kerkiva korralikult heleda tähega. Tegulikult kuulub Kapellale selles osas isegi täielik rekord: ükski teine esimese suurusjärgu täht nii kõrgele ei küündi. Märkus: esimese suurusjärgu täheks loetakse tähti, mlle näiv heledus on algebraliselt väiksem kui 1.5 tähesuurust. 21 neid kogu tähistava kohta ongi.

Tulles Kapella kõrguse küündivuse juurde tagasi, siis päris napilt teisele kohale jääb Deeneb ja kolmandale kohale Veega. Muuseas, vähemalt kuu esimeses pooles on ka viimati nimetatud tähed õhtupimeda saabudes küllalt kõrgel edelasuunal; Kapella on sel ajal alles üles „ronimas”.

Eeltoodu peaks olema hea näide sellest, miks taevakehade kohta sobib öelda pigem seda, et nad on kaugel. Kõrgus oleneb ju kohast, kus maakera punktis ja mis kellaajal taevasse vaadata. Kui täht paikneb silmapiiril, ei tähenda see ju seda, et tegu on Maa pinnal asuva objektiga. Üks-ühele võiks erinevatest kõrgustest rääkida vaid otse pea kohal olevate taevakehadega seoses. Isegi kui seda ühte punkti pisut laiendada pisikese ringikesega, on ju ikkagi tegu vaid väga pisikese osaga kogu taevasfäärist. Kui aga rääkida kaugusest Maani, on asi ühene. Maa tühised mõõtmed ei mängi taevakehade puhul rolli. Tõsi küll, mõnedes küsimustes tuleb Maa suurust arvestada (nt Kuu ja Päike loodelised jõud), kuid kõrguse all peame nendegi puhul alati silmas nurkkagust horisondist.

Siis, kui kaugus Maa pinnast on väike, seda juba Maa mõõtmetega võrreldes, muutub otseses mõttes oluliseks ka koht, kus vaatlust sooritada. Nii on lugu pilvedega. Siis on tõesti mõtet kõrguse all silmas pidada kõige lühemat pilvest Maa suunas tõmmatud kujuteldavat sirglõiku. Ning kes parjasti otse pilve all ei ole, on ise selles süüdi: temast jääb pilv kaugemale. (Äikesepilve puhul muidugi on hea, kui pilv pole pea kohal). Kuid jällegi tuli juba mängu lisaks kõrgusele ka kaugus.

Kapella kaugus Maast on 43 valgusaastat. Kuna Kapella kerkib väga kõrgele, siis eksime korraks täpselt rajalt; teisendame kauguse kilomeetriteks ja ütleme kauguse asemel kõrgus: Jõulutäht paikneb jõuluööl kesköö paiku ligikaudu 400 triljoni kilomeetri kõrgusel. Üldjuhul tuleb muidugi öelda, et Kapella paikneb 400 triljoni kilomeetri kaugusel.

Ka Luige heledaim täht Deeneb (näiv heledus 1.25 tähesuurust) paikneb vähemalt detsebrikuu alguse õhtuti veel küllalt kõrgel; Deeneb paistis õhtuti väga kõrgel mitu kuud. Seetõttu on küllap ka Deeneb (kaugus vähemalt 1600 valgusaastat) ära teeninud enda kauguse esitamise kõrguse terminites. Deeneb „kõrgub” 150 tuhande triljoni kilomeetri kõrgusel. Üldiselt muidugi, meenutame, tuleb ikkagi rääkida kaugusest.

Kolm on kohtu seadus: vaatame ka Veega üle. Veega küündib samuti taevas kõrgele oma 25,3 valgusaastaga. Veega „kõrgus” on 240 triljonit kilomeetrit.

Tähtkujude ja tähtede nimedest

Mõistagi ei saa me kuidagi rääkida sellest, kui „kõrgel” on pikkusühikuid kasutades Veomehe tähtkuju. Enamgi veel, mitte ühegi tähtkuju kaugusest pole mõtet rääkida. Tähtkuju on tegelikult selline asi, mida tegelikkuses polegi olemas. Erineva heledusega ja erineval kaugusel olevad tähed moodustavad meie jaoks kirju mustriga tähistaeva, mille erinevaid osi tuntaksegi tähkujudena. Siin oleneb kõik inimeste fantaasiast ja omavahelistest kokkulepetest. Sel kombel ongi kujunenud välja maailma eri rahvaste tähkujud. Ka Eesti rahvastronoomias olid oma tähtkujud.
Kõne all juba olnud Veomehe tähtkuju tunti Jõulutähtedena, Kapella nimetuseks oli Päris-Jõulutäht. Praegune nimetus Jõulutäht on siis eelneva lühendatud kuju.
Ametlikud tähtkujud, neid on kokku 88, tuginevad suurel määral Vana-Kreeka mütoloogiale.

Tähtede tänapäevaste nimetustega on keerulisem, algallikaid on erinevaid. Siiski võib teha mingi üldistuse, et paljud tähenimed on tulnud araabia keelest. Vähemate või rohkemate tõlkimiste tulemusel on siis saadud tänapäeval tuntud tähtede nimetused. Mõnelgi tähekaardil on üks ja seesama täht praegugi esindatud erineva nimetusega.

Kapellast veel

Kapella on tuntud kui kahest kollasest, G-spektriklassi kuuluvast hiidtähest koosnev tähepaar. Need kokku sulavadki Maalt vaadates üheks täheks. Tegelikult on Kapella süsteemi puhul tegu nelja tähega. Peatähtede paari ümber tiirleb veel märksa kaugemal olev punaste kääbuste paar. Eriti palju need ülejäänud kaks komponenti süsteemi summaarsele heledusele ei lisa, pealegi on nende nurkkaugus “põhipaarist” päris suur. Kapella hiidudest komponendid oleksid siiski esimese suurusjärgu tähtedena vaadeldavad ka eraldi paiknedes (näivad heledused oleksid 0,76 ja 0,91 tähesuurust).

Peatähed asuvad teineteisest umbes 0.7 astronoomilise ühiku kaugusel ehk sama kaugel kui asub Veenus Päikesest. Ei saa aga järeldada, et üks neist tiirleb paigalseisva teise komponendi ümber: Mõlemad tähed tiirlevad ümber ühise masskeskme 104-päevase perioodiga ehk meie mõistes ligi 3 ja pool kuud. Teleskoobis nad eralduvad ei ole, tegu on spektraalse kaksiktähega. Spektriklassid on vastavalt G8 III ja G1 III. Esimene neist näitab mingil määral ka K0 spektriklassile omaseid jooni. Läbimõõdud tähtedel on vastavalt umbes 10 kuni 12 ( eri hinnangutel) ja 8-9 Päikese läbimõõtu, massid vastavalt 2,69 ja 2,56 Päikese massi.

Kapella kollane tähepaar omab teatud muutlikkust, olles RS Canum Venaticorumi tüüpi muutlike tähtede esindajaks. Seda tüüpi muutlikud tähed paiknevadki lähedaste paaridena. Kui kujutada Kapella kollast paari Päikese asemel, siis registreeriksime võimsal kombel kromosfääride aktiivsust ja näeksime vägevaid virmalisi, kuid samas oleksime ka silmitsi elu hävitava osakaeste voo jõudmisega maapinnani. Seega polekski kedagi, kes virmalisi vaatleks…

Kollaste hiidude paari ümbritseva punaste kääbuste spektriklassid on M1 Vja M4-5 V. Esimese mass on umbes pool Päikese massi, teise oma umbes 0.2 Päikese massi.. Ka M1-komponendi läbimõõt ei erine palju poolest Päikese läbimõõdust. Teise komponendi läbimõõt on väiksem, kuid pole täpselt teada. Üksteise ümber teeb see paar tiiru ligi 300 Maa aastaga, asudes üksteisest 40 aü kaugusel, st umbes sama kaugel kui Pluuto Päikesest.

Kääbuste paar ja hiidtähtede paar asub aga üksteisest kaugel, 9500 aü kaugusel. Orbitaalse perioodi suurusjärk on paarisaja tuhande aasta kandis.

Alamaaz

Veomehe tähtkujus paiknevad suunalt päris lähestikku paar huvitavat varjutusmuutlikku tähte. Üks neist on Alamaaz (epsilon Aur), teine aga Haedi (tseeta Aur).

Alustame „espilonist”. Alamaaz on ammu tuntud kui täht, mis iga 27 aasta jooksul kaob osaliselt millegi varju. Varjutaja olemus jäi kauaks salapäraseks: midagi suurt, tihedat ja jahedat..

Alamaaz asub Maast kaugel, täpseid hinnagid polegi veel. Ehk sobib ligikaudne hinnang 1 kiloparsek. Valgusaastate jaoks tuleb veel 3.26-ga korrutada.

Heledamaks komponendiks (õigemini ainsaks, mis üldse näha on) peetakse HR diagrammi järgi F0 I klassi ülihiidu, massiga ligikaudu 15 Päikese massi. Täht on ka mõõtmetelt väga suur, umbkaudse hinnanguga paarsada Päikese läbimõõtu.

27- aastaste vahedega korduvate varjutuse aegu langeb tähe heledus 2.9 tähesuuruselt 3.8 tähesuuruseni. Varjutuse ilmingud kestavad umbes 600 päeva, seega 1 aastaga siin hakkama ei saa.
Viimatine varjutus kestis 2009. aastast 2011. aastani.

Kaua tekitas küsimusi, mis on see varjutav komponent. Varjutus pole ometigi täielik, sest F-klassi täht ju päriselt nähtvalt ei kao.

Praeguseks on usutavaim idee järgmine. Varjutusi peaks põhjustama ulatuslik ja küllaltki läbipaistmatu tolmu sisaldav ketas. Ketas ei ole kujunenud aga mitte varjutatava F-klassi ülihiiu ümber, vaid ümbritseb hoopiski teist epsilon Auriga süsteemi komponenti. Selle komponendi kaugus F-klassi tähest on umbes 35 aü, seega veidi suurem kui Päikese ja Neptuuni vaheline kaugus. Orbitaalse perioodi annavad otseselt varjutused: umbes 27 aastat.

Kunstiline kujund epsilon Auriga (Alamaaz) süsteemist.

F-klassi tähe varjutusi põhjustava ketta keskel asuv komponent tundub omakorda olema kaksiktäht. Mõlemad, kusjuures nähtamatud kaksiku komponendid peaksid kuuluma B spektriklassi, arvatavasti kusagile keskele. Nähtamatud on need komponendid ikka sellesama, neid ümbritseva ketta tõttu. Selle tähepaari varjutus kestab seega Maalt vaadates pidevalt. B-klassi tähtede kogumassi on hinnatud umbes 13 Päikese massi kanti. Selle paari vahemaa ja orbitaalne periood pole teada, aga kindlasti pole nad üksteisest kaugel ja ka periood on palju lühem kui 27 aastat.

Haedi

Siirdume Haedi (tseeta Aur) juurde. Nurkkaugus Alamaaziga on vaid 2 ja pool kraadi. Siin on taevas kaks kõrvuti asetsevat nõrgavõitu tähte nimega Haedi; vasakpoolne Haedi on eeta Aur. Neist
parempoolne Haedi ongi siis tseeta Aur.

Tegu siis jällegi varjutusmuutliku kaksiktähega. Varjutusevälisel ajal on süsteemi koguheledus 3.75 tähesuurust. Siin on koos „külm” ja „kuum” komponent. Nn külm komponent kujutab endast K2 I üliihiidu koos kuuma, B7 V klassi peajada tähega. Külm komponent on suur, kuskil 150 Päikese läbimõõduga ja massiga ligi 5 Päikese massi. Massi suhtelise väiksuse tõttu on seda tähte mõnikord hinnatud ka K2 II ehk heledate hiidude klassi kuuluvaks. Samas läbimõõt ja üldine evolutsiooniline staatus peaks ikkagi viitama ülihiiule.

Nimelt K-komponent ei tohiks olla oluliselt vanem kui B-komponent. Seda tüüpi kaksiktähti on teada teisigi ning kokkuvõttes võib nende abil eelnevat lauset kinnitada. Muide, tseeta Aur ongi vastava täheklassi prototüüp.

B-tähe mass on peaaegu sama, mis K-tähel: 4,8 Päikese massi.
Läbimõõt on aga palju väiksem, võrdlus Päikesega annab ühekohalise numbri.

Kuuma komponendi varjutuse ajal langeb vaadeldav visuaalne heledus 3.75-st 4 tähesuuruseni, seega mitte eriti palju. Kuid kuna kuum komponent kiirgab märksa rohkem lühilainelist kiirgust, sh UV-kiirgust, siis vastavates filtrites on heleduse langus palju muljetavaldavam.

Orbitaalne periood on samade tüvenubritega kui Alamaazil, kuid komakoht on oluline: 2,7 aastat. Selline periood sobib kestvaks uurimiseks palju paremini!

Süsteemi kaugus maast on umbes 700 va.

Veomehe tähtkuju. Märgitud on Kapella (Capella), Alamaaz ja Haedi.

Tähistaevast veidi veel

Pika detsembriöö jooksul jõuab taevas palju pöörduda. Õhtuti paikneb lõunakaares Suur Ruut (põhitähtkujuks on selles Peagasus), edelasse-läände on vajumas nime poolest Sügiskolmnurgaks teisenenud Suvekolmnurk: Veega (heledaim, loojumatu, Deeneb, tuhmim, loojumatu ja Altair (see täht loojub õhtu edenedes, kuid alates 19-ndast detsembrist jõuab hommikul juba uuesti ida poolt tõusta). Otsustavalt on hommikutaevas ida-kirde poolt tagasi kõrgele „ründamas” ka Veega ja Deeneb.

Suure Ruudu asendab lõunakaares, jällegi öö edenedes, Talvekuusnurk, liikmetega Kapella, Polluks (ja Kastor), Prooküon, Siirius, Riigel, Aldebaran. Seltskonna keskmes troonib punakas Betelgeuse.

Kuid pidu on pikk: hommikuks vajub ära ka Talvekuusnurk. Idast kerkib üha kõrgemale juba Kevadkolnurk: Arktuurus (vasakul kõrgel), Reegulus (paremal kõrgel, tuhmim) ja Spiika (allpool). Arktuurus on muuseas kuu esimeses pooles ka veel õhtuti päris madalas läänekaares nähtav.

„Öö on pikk,” ütleb ööbik. Tõsi küll, detsembris ta ei laula.

Lõpetame loo

Jälle hakkas lugu pikale minema. Ärme siis rohkem laseme minna.
Kultuurisoovitus siiski ka. Mullu detsembris sai soovitatud vaadata kuulsa Šveitsi kirjaniku Friedrich Dürrenmatti „Füüsikuid”. Kuid see selle kange kirjamehe looming väärib rohkematki tutvustamist. Üheks vahvaks näiteks on “Romulus Suur”. Sedagi lugu tasub vaadata telelavastusena ringhäälingu arhiivist. Esmakordselt oli see tükk meil teleekraanil esitusel 24. juunil 1988. aastal, reedel; võin seda isiklikust kogemusest kinnitada. Üks vihje siiski enne vaatamist: sündmustiku toimumise ajaks oli seni toiminud tolleaegne „lääne tsivilisatsioon” juba aegsasti kokku kukkunud.

Kuu faasid

• Viimane veerand: 5-ndal kell 7.49;
• Kuuloomine: 13-ndal kell 1.32;
• Esimene veerand: 19-ndal kell 20.39;
• Täiskuu: 27-ndal kell 2.33.

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h).

Leoniidid

Sellest hiljuti olnud aastast saab juba 24 aastat. 1999. aastal oli iga inimene noorem kui praegu, rohi rohelisem, taevas sinisem, mõnelgi paistis „õige elu” alles ees olevat ning maksimumi saavutas ka novembrikuine leoniidide meteoorivool. Küllalt esinduslikud olid leoniidid juba aasta varemgi ja isegi mõni aasta hiljem oli, mida vaadata. Kirjutatakse ka 1966. aasta eriti efektsest leoniidide vaatemängust, eriti Ameerikas (teadaolev võimsaim meteoorisadu läbi aegade). Kuna selle jutu kirjutaja vanus oli 1966. aastal veel negatiivse väärtusega, puudub ka isiklik kogemus, aga küllap olid leoniidid siis meilgi vägevad. Paraku pole isiklikke super-kogemusi ka isegi 1999. aastast ja selle naaberaastaist. Novembritaevas on ju sageli kiuslikult pilvine, ei säästa need pilved teistest enam ka astronoome…

Ilus leoniid-meteoor

Tihedate leoniidide esinemisperiood peaks aga juba selge olema: 33 aastat. Lahutame 33-st 24 ja saame 9. Liidame selle 2023-le otsa. Nii et polegi enam ülimalt kaugel eeldatav uue maksimumi aasta 2032.

Üldiselt on tõesti teada, et leoniidide intensiivus saavutab maksimumi umbes 33-aastaste vaheaegade järel. Kõige efektsemad teadaolevad sõna otseses mõttes tähesajud või meteooride vihmad läbi aegade ongi pakkunud mitmel korral just leoniidid. Sarnase, 33- aastase perioodiga käib periheelis ära ka leoniide toitev Tempel-Tuttle komeet, veelgi detailsemas kirjapilids 55P/Tempel-Tuttle. Komeet jõuab kohale veidi enne meteoore ja tirib enda järel kaasa varasematel tiirudel maha jäetud meteroosakeste „puntraid”, tekitades samas ka uusi. Periheelis on see komeet Päikesele lähemal kui Maa, afeelis aga on veidi kaugemal kui Uraan Päikesest.

55P/Tempel-Tuttle komeedi orbiit. Piklik nagu komeetidele kombeks.

Kuid komeedi orbiidi tasand on ekliptika suhtes viltu, 18 kraadi. Kui komeedi orbiidi tasand siiski ekliptikale projekteerida, siis saame, et komeet liigub ümber Päikese planeetidele suunalt vastupidselt ehk retrograadselt. Kaugelt Päikesesüsteemi äärealadelt algselt pärit objektide puhul (seda komeedid kõik on) pole siin aga midagi üllatavat. Lühemaperioodilsed komeedid nagu ka Tempel-Tuttle komeet, on lihtsalt aegapidi suurte planeetide, eeskätt Jupiteri poolt jäävalt Päikese suhtelisse lähedusse „taltsutatud”.

Tõrvatilgad meepotis

Siiski pole lugu nii lihtne. On ka andmeid, et mitte päris iga 33 aastase tsükli möödudes pole leoniidid eriti aktiviseerunud. Suure pettumuse tekitas oodatava järjekordse võimsa maksimumi aasta 1899. Leoniidid jäid tagasihoidlikuks ka 1933. aastal. Samuti ei õnnestunud neil kordadel ka komeeti ennast taasavastada. 1966. aastal tulid leoniidid aga võimsalt tagasi

Siit võib juba arglikult arendada omaette korduva tsükli, et kahel järjestikusel 33-aastasel perioodil muutuvad leoniidid väga efektseiks, kahel järgneval aga mitte.

Tulevikuennustustes kiputaksegi kartma, et leoniidid löövad „verest välja” ka järgmisel oodataval maksimumi aastal (2032. aasta kandis) ja võib-olla isegi ka 2065. aastal. Alles 3 perioodi ehk sajand hiljem peale 1999. aastat usutakse päris entusiastlikult leoniidide suure võimsuse taastumist. Probleem siiski jääb: terve sajand ooteaega on selgelt liiga palju! Kuid kuigi üpris vähe, peaks siiski neidki inimesi leiduma, kes 100 aasta järel uuesti vägevaid leoniide näha saavad. Ligikaudne sünniaasta peab muidugi sobima.

„Süüdlane” pauside tekkeks on ka kätte leitud. Ikka see Jupiter! Jupiterist lähedalt möödumist ongi hinnatud põhipõhjuseks, miks 1899. aastal ja takkapihta veel 1933. aasta leoniidid kahvatuks jäid. Ning Jupiter ei jäta jonni: juba 5 aasta pärast, 2028. aastal on Jupiter ja periheelile lähenev Tempel-Tuttle komeet jälle liiga lähestikku ja massiivne Jupiter nihutab nii komeeti kui meteoorosakesi mõnevõrra teise kohta kui nad muidu satuksid olema. Vägevaid tähesadusid võib aga jälle loota 2098. aastal ja ka sellele järgneva 33 aasta pärast.

Optimismi ka

Õnneks pole see päris nõrkadeks jäävate leoniidide idee kindel. Mingisugune leoniidi-meteooride aktiivsuse kasv arvatavasti siiski toimub ka mõnel aastal 2032. aasta ümbruses. Võimalik, et leoniidid saavad siiski augustikuiste perseiididega võrreldavaks või heal juhul enamakski. Leoniide ja Tempel-Tuttle komeeti on püütud küll hoolega uurida ja arvutada, kuid meteooride puhul on alati võimalus, et jänku hüppab kübarast välja. Meteoorosakesed on päris „tume aine”, mis annab endast märku alles siis, kui meteoor(id) Maa atmosfääri sisenevad. NB! Mõistagi ei saa meteoorosakesi „päris” tumeda aine osakesteks pidada nende tühise massi ja siiski väga vähese koguse tõttu.

Pole võimatu leoniidide mõningane ootamatu aktiveerumine ka mõnel täiesti „ootamatul” aastal. Suhteliselt hea aktiivsus veel 2001. ja 2002. aastal oli ka päris huvitav, kuigi need nähtused seostusid veel endise, 1999. maksimumiga.

Mida teevad leoniidid tänavu?

Aga käesoleval, 2023. aastal? Midagi peaks ikka näha olema, kuid siiski vist mitte eriti efektselt. Nii nagu mitmetel viimastel aasta(kümne)tel ikka. Eeldatav tunniarv mitte kümneid ja sadu tuhandeid nagu parimatel aastatel läbi aegade, vaid ehk 15-20 kandis. Aga, nagu öeldud, ootamatused pole välistatud. Lõpliku kindluse annavad muidugi reaalsed vaatlused. Kui vaid ilm on ilus, soovitan mõnel ööl 18. novembril ja selle ümbruses hommikupoole ööd soojalt riidesse panna ja selgesse taevasse vaadata küll. Üksikuid leoniide võib leida isegi kuu aja jooksul. Aga just hommikupoole ööd tasub leoniide vaadelda sellepärast, et siis on üle horisondi tõusnud Lõvi tähtkuju, kus asub leoniidide radiant. Leo on üks ilus poisslapse nimi, kuid see tähendab tõlkes ka Lõvi tähtkuju. Kes mäletab 1980-ndate algust ja varasemaid aegu, siis võisid sel ajal „leoniidid” kuidagi (ilmaaegu muidugi) seostuda ka partei ja riigijuhi Leonid Brezneviga… Seda nime korrutati ja kirjutati neil aegadel kestvate kiiduavalduste saatel ikka väga sageli. Noh, praegu tehakse samamoodi. Nime(de) kõla ja kirjapilt on lihtsalt erinevad…

Leoniidide meteoorivoolu radiant. “Regulus” asemel lugeda “Reegulus”.

Aga leoniidid ja Kuu? Kuu osas on seekord asi korras. Noor sirbikujuline Kuu paistab 17. novembri õhtul väga madalas ja loojub kiiresti. Ka päev-paar enne ja hiljem pole Kuu rohkem segamas. Mida kõrgemale leoniidide radiant hommikutaevas kerkib, seda paremaks vaatlustingimuused muutuvad. Kusjuures ei pea tingimata ida poole vaatama, vaatesuuna võib vabalt valida. Kui hakkab valgenema, võiks põhimõtteliselt just mujale, mitte ida-kagu suunas vaadata (mujal on taevas ju pimedam).

Ning lisaks leoniididele võib ju hommikutaevas kasvõi heledat Veeenust nautida. Pean vajalikuks ette hoiatada, et järgmine aasta on päris kehv Veenuse-aasta. Muidugi tasub vaadata ka läänetaevas end loojuma sättivat, samuti hästi heledat Jupiteri ja vibutada „leoniidide rikkuja” suunas rusikat. Kuigi rusikad võib taskusse jätta, Jupiterist me jagu ei saa! Või mine tea, Jupiter ju läheb „igaks juhuks” poole seitsme paiku looja!

Taevastest Vankritest

Esimeses novembri-loo osas oli juttu Vale-Väike-Vankritest. Üks vist jäi mainimata: ka osa põhjataevas paiknevast Lohe tähtkujust meenutab kokku nelja vankriratast. Aga võib-olla ei panda seda eriti tähele.

Päris Väike Vanker on samuti alati põhjataevas. Enamgi veel, vankri otsmine aisatäht, Põhjanael, on kogu aeg suisa ühel kohal paigal. Mitte küll matemaatilise täpsusega, kuid silmaga vaatamiseks piisab.

Kergem on kohe leida Suurt Vankrit, mis õhtul asub madalas loode-põhjakaares, kuid hommikuks kerkib, tagumised rattad ees, kirdetaevast pea kohale, seniidi kanti. Needsamad 2 tagumist ratast sihivad alati, olenemata nende vaatesuunast, Põhjanaela poole. Sealt edasi pole ka Väikese Vankri kokkupanek eriti raske.

Fotomeetriast

Jätkame nüüd kuu alguses algatatud kiirguse kinnipüüdmise ja kirjeldamise temaatikaga.

Tähed kiirgavad. Astronoomid mõõdavad. Kõige esimene optiline mõõteriist on ajalooliselt kindlasti inimese silm seda nii taevakehade kui maiste esemete heleduse ja värvuse mõõtmiseks. Seejuures teeb inimaju automaatselt ka esmase esemete heleduste (ja värvuste) võrdluse. See annabki meile ju võimaluse maailmapilti „nautida”. Kuigi alati ei pruugi pilt meeldiv olla, ka see arusaam areneb juba varasest east alates seoses inimese võimega luua (automaatseid) võrdlusi. Inimesel on loomulikult väga palju teisigi kaasasündinud ja arenevaid oskusi. On need kõik head või mitte, see ei mahu teemasse.

Üks inimlik omadus on seegi, et võimalusel püütakse mingeid asju täiustada. Silma võimed kiirgust täpselt registrerida on piiratud. Samuti on ju iga inimese silmade tegevuse täpsus indviduaalne ja mitte täpselt ühesugune. Seetõttu ongi kasutusele võetud silmale võimalikult vastavaid, kuid objektiivsemaid mõõteaparaate ja süsteeme. Küllalt suurte jõupingutuste tulemusel on päris paljude erinevate inimeste nägemise (ehkki normaalse nägemise) võimekusi uurides saadud kokku sellised piirid, et „keskmine” inimsilm näeb kiirgavaid (või peegeldavaid) objekte, kui vastavate kiirguste lainepikkused on 380 ja 760 nanomeetri vahel. (1 nanomeeter on meetrites selline arv nagu null koma, siis 8 nulli ja siis 1). 380 nanomeetrit on violetne värvitoon ja 760 nanomeetrit punane, teised vikerkaarevärvid jäävad sinna vahemikku. Ka eri värvi kiirguste nägemine on erinev. Juba mainitud paljude katsete tulemusel on koostatud silma suhtelise tundlikkuse kõver, mille maksimumis on kiirguse (valguse) tajumine kõige tugevam. Kõige heledamini tunnetab inimisilm valgust 555 nanomeetit ehk rohekaskollast värvitooni.

Kiirgustajuritest

Vastavalt „keskmise inimese” nägermisele on püütud ehitada võimalikult analoogseid tehnilisi kiirgustajureid. Tuntuim selline tajur on ehk UBV fotomeetilise süsteemi V- filtrit kasutav fotomeeter. V-filtri kasutamine tähendab siis just inimese silmale võimalikult sarnase kiirgustajuri vastuvõtlikkust ehk siis tundlikkust. Nii mõõdetud tähe heledust tuntaksegi V-heledusena, sagedamini aga on see tuntud (näiva) heledusena, mida tähistatakse m-tähega. Heleduste väärtusi tuntakse tähesuurustena, kuid ühikud puuduvad. Kasutusel on tihti ka tähis mV. Absoluutne, teatud kindlale kaugusele (10 parsekit) üle kantav tähe näiv heledus, millest ka juba novembrikuu esimese osa loos juttu oli, kannab üldiselt tähist M, kasutusel on laialt ka MV.

V-filtri tundlikkuse maksimum on püütud paigutada samuti 555 nm lähedale. Nagu pole identne iga erinev silm „keskmise silmga”, nii ei pruugi ka järeletehtav tehistajur olla sellega kokkuvõttes „igas asendis” identne. Nii püüti heleda tähe Veega näiv heledus valida täpselt väärtusega null, aga sattus siiski 0.03 tähesuurust. Probleem pole muidugi eriti suur, sest heledusskaalade kalibreerimiseks on kasutatud teisi tähti ka. Peame meeles sedagi, et täpselt monokrokmaatilist (ühevärvilist) kiirgust tähed ju ei kiirga, õigupoolest polegi seda kuskil olemas, sest lõpmata täpse lainepikkuse mõiste ise on vaid sümboolne. Täpsuse huvides võiks veel märkida, et soovides saada täpselt nulliseid värvusindkseid, peab Veega heledus ka teistes filtrites pisut nullist erinema ja ni see ongi.

HR diagrammil (millest sai 1. osas veidi rääkima hakatud, aga oleme selle vist juba unustanud) peame muidugi vertikaalteljele asetama alati tähe absoluutse, (mitte suhtelise) V-heleduse, tähis MV.

Aga korraks jooksis läbi mõiste „UBV”. Mis see on? Eks see ole üks mitmetest väljatöötatud üldistest fotomeetrilisest süsteemidest, kus teised filtrid registreeerivad paremini teistsuguste lainepikkustega kiirgusi kui inimsilm.

B-filter võeti kasutusele kui võimalikult vastav varasema aja fototehnika poolt võimaldatud fotograafilise matejali tundlikkusele (1950–1960-ndad aastad ja varem); seda spektripiirkonda kasutades kogub kiirgustajur põhiliselt sinist valgust, mida aga inimsilm fikseerib märksa nigelamalt ja seega keskmist silmanägemist enam aluseks võtta ei saa.

U-filtri läbilaskvuspiirkond on aga juba põhiliselt ultravioletses (UV)-spektripiirkonnas ning lihtsalt silmaga vaadetes ei teaks me sellest kiirgusest üldse midagi. U-filtri valimisel on arvestatud on ka asjaolu, et Maa atmosfäär laseb läbi vaid väikest osa UV kiirgusest; just seda Maa pinnani jüudvat kiirguse osa arvestades siis U-filter ongi määratud.

Näivate tähesuuruste valitud nullpunktid eri filtites (U, B, V) vastavad siiski erinevatele kiirguse intensiivsuste väärtustele. Aluseks on võetud silmaga valgena (esindab kõiki värve) paistvate tähtede spekriklass A0, mille hea esindaja on seesama Veega. B-filtri läbilaskvusele vastavas lainepikkuste piirkonnas on A0 spektriklassi esindavate tähtede kiirguste intensiivsused suuremad kui visuaalsele, V- filtrile vastavas lainepikkuste vahemikus.

Näivale visuaalsele ehk V- heledusele valitud mV = 0 vastab A0-tähtedel seega väiksem kiirgusvoog ja intensiivsus võrreldes B-filtriga seotud kiirgusele, kuid ka„siniste” heleduste skaala on samas ikkagi nii paika pandud, et sealgi mB = 0. Omakorda ultravioletses (UV) spektripiirkonnas mõõdetakse A0-klassi tähe kiirgust U-filtrit kasutades. Seal on valitud heleduse nullpunktiks (mU = 0) võetud samale, A0 spektriklassi tähele vastav UV kiirgus; seda siis selles UV-kiirguse osas, mis pääseb veel läbi Maa atmosfääri. Selle kiirguse intensiivsus vastab A0 spektriklassis aga omakorda juba väiksemale kiirguse intensiivsusele kui B-filtriga mõõdetavas sinises spektripiirkonnas.

NAgu juba eelnevas lõigus juttu oli, toimub A0-spektriklassi tähtede puhul UV-kiirguse kõige pikalainelisemas osas (ehk lähis-UV piirkonnas) tähe kiirguse järsk nõrgenemine. See kiire langus toimub lainepikkuse 365 nm kandis. Sama lainepikkusega on püütud sobitada ka U-filtri läbilaskvuse maksimumi.

Ühelt poolt vastab selline kokkuvõtlik kiirguse jaotus absoluutselt musta keha (vt märtsikuu lugu) mudeli järgi tähe kiirgamisvõime kiirele kukkumisele üldise kiirguse maksimumile vastavast lainepikkustest lühematel lainetel, praktikas aga on tegu nn Balmeri hüppega (või siis kukkumisega) vesiniku spektris lainepikkusel 365 nanomeetrit. A0 spektriklassi tähtedel domineeribki tähe kiirguse jaotuse ehk spektri kujundamisel kõige võimsamalt just vesiniku panus, kuigi vesinik mõjutab mingil määral kõigi tähtede „väljanägemist”, kuumimatest jahedaimateni välja.

UBV süsteem laieneb, ikka A0 spekriklassi tähti (Veega) kiirgust aluseks võttes ka teiste filtrite (R, I jne) abil ka punasesse ja infrapunasesse (IP) spektripiirkonda, mis on samuti silmale nähtamatu. R-filter laseb läbi punast valgust. Punane kiirgus on analoogiliselt sinisega silmale tajumiseks kesisevõitu. Kuid R-filter on päris lai; lisaks registreerib see osaliselt ka nähtamatut IP-kiirgust. Vastavad näivad heledused on aga siiski taas kombineeritud nii, et need on selles spektriklassis nullise väärtusega. Ikka seda A0 tähe (esindajaks Veega) spektriklassi on siin silmas peetud..

Kui aga üle kogu spektri Veega kiirguamisvõime summeerida, saame kätte Veega kiirgavuse. Siit saab omakorda arvutada ka tähe bolomeetrilise heleduse tähesuurustes (kuid ikka ühikuta).

Nullid tulevad ideaalsete A0 spektriklassi tähtede puhul ka kõik heleduste vahed ehk värvusindeksid (B-V, U-B), kuna null miinus null on samuti null. Tähe pinnatemperatuuri saame kiirgavuse kaudu leida, see on Veegal veidi alla 10 000 K.

Kui nüüd mõõdame mõne teise tähe kiirgust ja leiame sealtkaudu nende värvusindeksid, saame siit kasutusele võtta ka järjekordse võimaluse mõõta tähe pinnatemperatuuri. Juba värvusindeksi B-V kaudu saab tähe spektriklassi (sega temperatuuri hinnata. Negatiivne värvusindeks vastab kuumadele B ja O spektriklassi tähtedele, positiivne aga A0-st jahedamatele. Kui arvutame värvusindekseid, polegi oluline, kas nende arvutamisel olid kasutusel näivad või absoluutsed heledused, sest heleduste vahed eri filtrites on mõlemal juhul samad.

Võib üritada ka mõõta tähe kiirguse intensiivust ja sealt edasi bolomeetrilist heledust igas lainealas korraga, seda tehaksegi temperatuuri mõõtmise meetodil. Siiski pole kiirgustajurid üldiselt igale „värvile” ühtviisi tundlikud ja täpse intensiivsuse määramine sellisel „liiga jõulisel” otsemõõtmisel võib osutuda raskeks.
Tihti on kasulikum on kiirgust mõõta „tasa ja targu”, eri filtrite abiga.

Ühikutest veidi veel. Kui me vahetame V-filtri mõne teise, U või B või R või I-filtri vastu välja, siis ei saa enam kasutada silmanägemisega seotud lukse, kuna need kipuvad „otsa saama”. Logaritmitava suuruseńa peaks siis ikkagi kasutaḿa vatte ruutmeetri kohta. Ka V-filtri korral võime registreeritava suurusena mõõta lukside asemel vatte ruutmeetri kohta (nagu juba loo esimeses osas juttu oli, vt ka järgmises osas). Lisaks ühikutele on siis muidugi ka arvväärtused erinevad. Tuleb muudkui teisendada, pole pääsu!

Veel üks vaheaeg tulekul

Arvad: asi ühel pool.
Aga jätk on sellel lool!

Lisame tänase Vikerkaja lõppu veel saate jooksul toodud sõnumeid.

„Sellisete tegude toimepanek oli lisaks kõigele muule ränk põhiseaduse rikkumine!” teatas kohtunik Müller kohtualusele resoluutse tooniga. „Kõiki neid sooritatud tempe saate nüüd pikkade aastate vältel kahetsema, sest selliste asjade eest on ette nähtud karmid karistused ning kõik me oleme alati seaduse ees võrdsed! Karistuseks saate… oot-oot! Valvur, näita paremini valgust!” …

”Ah see oled sina, Stirlitz! No siis on teine asi! Miks sa kohe ei öelnud?” Müller ohkas sügavalt ja lisas sõbramehelikult vabandava tooniga: „Kuule, ole hea, mine vaata kõrvalkabinetti, kas Bormann on piisavalt kaine! Kui ikka kuidagi jalul püsib, lähme kõik koos õllekasse!”

„Tahtsime sind lihtsalt proovile panna, kas su silmanägemine on korras, vana totu,” muigas Stirlitz ja pani rahulikult luba küsimata suitsu ette. „Kuule Müller, me ju mõlemad teame ilma vaatamatagi, et Bormann pole täna eriti suuteline õllekasse jõudma.” Sitirlitz haigutas ja lisas: „Ausalt öeldes mina ise kah ei viitsi koote ligutada. Käi aga ise ära või saada valvur! Anname siinsamas soskudele rivitult!”

„Kui sa just ise võtta ei taha, eks me siis lubame sul ka mujale minna!” irvitas kohtualune Stirlitz mõnuga suitsu puhudes lisaks. „Olgu nii,” soostus vähenõudlik Müller ja viipas valvurile, kes kohe teenistusvalmilt Mülleri kabinetist kadus.

Vaadanuks valvur üle õla tagasi, näinuks ta väljast veel, kuidas Stirlitz võttis topelttaskust paberi allajoonitud nimedega ja viskas selle hooletu liigutusega kohtunikule nina alla.

Veidi hljem kostis raksatus ja mulksatus. Polnudki enam midagi vaadata. Mäda vundamendi viimased jäänused olid otsustavalt järele andnud. Kogu vägeva fassaadiga gestaapokohtu hoone oli silmapiirilt sohu kadunud.

„Ei tea, kuhu ma need õlled nüüd panema pean?” pahandas tagasitulev valvur.

Kuu algul jäi suures tuhmi komeedi tuhinas kirja panemata üks mardilaupäeva keskpäeva astronoomiline nähtus: Kuu varjutab Veenuse. Asi polegi ehk eriti teemat väärt, sest nähtus toimub ajal, kui lisaks asjaosalistele on horisondi kohaĺ ka Päike. See rikub efekti ära. Kuna aga Veenus on väga hele ja teleskoobis päevalgi hästi vaadeldav, võiks ehk teema kallal siiski pisut lokku lüüa.

Pimedas oleks pilt väga ilus ja seda see 9. novembri öises hommikutaevas ju ongi. Heleda sirbikujulise Kuu kõrval paistab väga lähestikku imeliselt hele „täht”. Ei keegi muu kui Veenus isiklikult! Kuid kattumise nähtus jääb kahjuks täitsa keskpäevasesse aega.

Kuu ja Veenus 9. novembri hommikutaevas

Veenuse faas on umbes 57%, planeet paistab seega pisut suurema kui poolkuu kujuga. Kõrvaloleva Kuu faas on palju väiksem! Ning Veenuse faas on vastupidine võrreldes Kuuga!

„Kuule, seltsimees „astronoom”, muheleb kõiketeadev Küla-Karla. „Nüüd oled omadega küll sees! Vana Kuu ja vana Veenus hommikuti kõrvuti küll vastupidiste kujudega ei ole! Hee, kus ülikooli lõpetanu sihuke mul väljas. Sa õpi ikka elu tundma, mitte ära aja tuima jama!”

Tuleb vaikida. Viisakusest. Jäägu igaühele oma arvamus. Süüdlasliku näoga tuleb püüda alustatu lõpuni kirja panna. Seda enam, et Karlal (ei, ta nimi oli hoopis… no ei mäleta!) on osaliselt õigus.

Me ju vaatame Veenust läbi telekoobi! Ning enamus teleskoope pöörab pildi ringi! Silmale vaadates on Veenus punktikujuline ja mis kuju on punktil? Ikka… punkt…
Kuu paistab teistpidi küll kui Veenus, aga ainult nii kaua, kui me teleskoopi Veenuselt Kuu suunas ei pööra. Ning siis selgub, et paistavad nii Kuu kui Veenus ühte pidi, kusjuures noore Kuu kujuga!

Veenuse näiv faas 9. novembril

Teeme veel ühe „pöörde”.
Ega see Veenus tegelikult praegu siiski väga vana ei ole, pigem ikka noor, kui tuua analooogiaks Kuu. Veenus on antud kontekstis tõesti noor, Kuu aga vana! Kuuloomise ajal on ju Kuu alumises ühenduses Päikesega. Mis siis, et ülemist ühendust Päikesega Kuul kunagi ei olegi. Hetkel siiski vana Kuu ongi alles sinnapoole, (alumise) ühenduse suunas teel; kuuloomine tuleb 13. novembril. Omakorda Veenuse just viimatine ühendus Päikesega oli aga samuti alumine. Teisisõnu, Veenus oli viimatise ühenduse ajal Maa pole pööratud oma valgustamata küljega nagu ka Kuu mõne päeva pärast kuuloomise aegu… Tähendab, kõrvuti on „noor Veenus” ja „vana Kuu”!

Lugu hakkab siiski keeruliseks minema. Tuleme Veenuse- varjutuse juurde tagasi. Seega: jutt on 9. novembrist. Veenus kaob Tartust vaadates Kuu kumera külje taha kell 11.49 ja naaseb kell 13.03. Talinnas on asi vaid väga pisut nihkes: Veenus kaob kell 11.47 ja taasilmub kell 13.02. Kuressaares on asjad samuti sarnased: Kuu kaob kell 11.47 ja uuesti saame Veenust tervitada kell 13.04.

Kusjuures Veenus ei taasilmu mitte „sirbi kõverduses”, vaid väljaspool Kuu näivat ketast. Öötaeva tingimustes oleks nähtus väga efektne; iseäranis Veenuse süttimne „eimillestki” kuusirbist eemal. Tõsi küll (eeldades taas pimedust või vähemalt korralikku hämarust), Kuu nähtamatu osa peaks tuhkvalguse efetki kaudu samuti näha olema ning Veenuse taasilmuine toimuks just „tuhkketta” kontuuri tagant. Selgituseks vihje: Kuu läbi ei paista.

Teleskoobi või binokli puudumisel polegi keskpäeval toimumva kattumise aegu õieti midagi erilist taevas näha. Mitte kõige kitsama kuusirbi peaks edelasuunalt pikapeale leidma, see ongi üldiselt kõik. Siiski: Veenus on väga hele ja päevalgi kuskil palja silmaga nägemise piiri lähedal, kuigi see oleneb konkreetsest inimesest (sellest oli juttu loo 1. osas ja tuleb jutuks veel kolmandaski osas). Nii et võib teha katset päeval kella kolmveerand 12 ja poole 2 paiku Kuud uurida-„puurida”, äkki Veenus hakkabki Kuu kõrval silma. Lootusetu selline katse ei ole, muidu ei soovitakski.

9. novembri hommikul paistab madalas läänetaevas hiidplaneet Jupiter, olles pisut vähem hele kui Veenus

Ongi kogu lugu

Mida veel? Ei muud kui seekord jääb jutt lühikeseks ja ehk see ongi hea. Vabalt võib juhtuda, et seniseid sama autorlusega lugusid pole keegi veel lõpuni viitsinud lugeda.

Meenutaks veel siiski seda ka, kuidas käskjalg Švejk telefonogrammi vastu võttis.

Esimene katse oli läinud täiega nurja, kuna Švejk polnud ühestki sõnast aru saanud. Teine katse.

„11. marsirood.. Korda!”

„11. marsirood…”

,,Rooduülem… On kirjas? Korda!”

,,Rooduülem…”

,,Nõupidamisele homme… Oled valmis? Korda!”

,,Nõupidamisele homme…”

„Kell üheksa. — Unterschrift. Kas sa, ahv, tead, mis on Unterschrift? See on allkiri. Korda!”

„Kell üheksa. — Unterschrift. Kas sa, ahv, tead, mis on Unterschrift? See … on… allkiri.”

„Oled sa aga jahupea. Pane allkiri; oberst Schröder, tõbras! On valmis? Korda!”

„Oberst Schröder, tõbras.”

„Väga hea, sa härg! Kes võttis telefonogrammi vastu?”

„Mina.”

,,Himmelhergott, kes see sihuke mina on?”

„Švejk. Veel midagi?”

„Jumal tänatud, muud ei midagi.”

Novembris enam seenemetsa üldjuhul asja ei ole. Ilm on suvega võrreldes päris jahe, vahel isegi talvine. Küllap sellepärast on november ongi teise nimega talvekuu. Päike paikneb kuu algusest alates Kaalude tähtkujus, 24-ndal liigub Skorpioni tähtkujju ja 30-ndal Maokandja tähtkujju. Suure faasiga Kuud, sh täiskuud, saab tänavu novembris nautida kuu lõpunädalal.

Novembriöö on pikk. Äsjane järjekordne seatemp nimega kellakeermine süvendab seda muljet, kuna ka juba pealelõunane osa päevast on pime. Sageli on novembrikuule omane, et tihti sajab midagi. Enamasti vihma, aga ka lumi ja lörts pole haruldased. Ning kui parajasti ei sajagi, siis taevas kipub ikka enamasti pilvevangi jääma. See on omane sügistalvisele ajale üldiselt: isegi kõrgrõhuala tingimustes võib esineda madal kihtpilvisus, seda nii öösel kui ka päeval. Siiski võivad ilmad ka ilusad olla. Selle hinnaks on omakorda öised miinuskraadid, millest mõnikord ka päeval ei pruugi lahti saada.

Planeedid novembris

Novembrikuus teevad pilvedest kõrgemale (kaugemale) jäävat ilma kõige enam endiselt Veenus ja Jupiter.

Veenus paistab väga hästi hommikutaevas. Planeet tõuseb kuu algul peaaegu 5 tundi enne Päikest ning rändab selle käigus Lõvi tähtkujust Neitsi tähtkujju. Planeedi nähtavus ei muutu eriti ka kuu edenedes, siiski tõuseb Veenus kuu lõpus 4.5 tundi enne Päikest, st vaatlusaeg veidike kahaneb ja planeedi asend muutub mõnevõrra madalamaks. 29-ndal möödub Veenus Spiikast 3.9 kraadi põhja poolt. Kuu on Veenus lähedal 9-nda novembri hommikul.

Jupiter on kuu algul „parimas jõus”. 3-ndal on Jupiter Päikesega vastasseisus ning planeet särab vahvasti kogu öö Jäära tähtkujus. Kohaliku kesköö paiku (Tartus umbes kell veerand üks, Kuressaares kell pool üks Ida-Euroopa talveaja järgi) on Jupiter päris kõrgel lõunasuunal kulmineerumas. Pidu võiks kuu lõpuni kesta täie hooga, kuid tegelikult päriselt mitte. Teisesl ja kolamndal novembrikuu dekaadil hakkab Jupiter aegapidi muutuma õhtutaeva objektiks, loojudes enne hmmikut. Siiski on Jupiter ka kuu lõpus enamuse ööst vaadeldav. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 25-ndal novembril.

Saturn koos Veevalaja tähtkujuga on vaadeldav õhtutaevas, paistes umbes pool ööd või veidike vähem. See planeet ei torka nii võimsalt silma kui ülejäänud 2, kuid madalavõitu lõunakaarde pilku heites peaks siiski olema hõlpsasti leitav. Kuu on Saturni lähedal 20. novembri õhtul.

Ka palja silmaga nähtavuse piiril olev Uraan Jäära tähtkujust jõuab 13-ndal novembril Päikesega vastasseisu. Heledus on 5.6 tähesuurust, seega on Uraan 6. tähesuuruse objekt. Jupiterist on Uraan siiski liiga kaugel (vasakul pool), nii et heledat planeeti reeperiks võtta eriti ei saa.

Märgime puudujad ka üles: Merkuur ja Marss. Aga teha pole midagi, isegi Euroopa Komisjon on võimetu. Kuigi nad ise vist oma võimete olematusesse ei usu.

Novembri tähistaevas

Üldiselt oleks mõttekas kõigil inimestel end harjutada sagedase väljas viibimisega, sh tähtede vaatamisega tegelemisega. Sest kui Eurorehvidega Vanem Vend on peatselt rahvamasside valdavate ovatsioonide saatel paigutanud meie tubadesse ja autodesse „turvalisust tagavad” jälgimiskaamerad, on ju kusagil siiski veidi aega vaja end ka omaette tunda. Siinkohal on soovitus siiski ühene: majast (või korterist) tuleb viivitamatult välja pilduda nii kaamerad kui ka nende kohaletoojad!

Varane novembrikuu õhtutaevas tuletab meelde sooje augustiöid, sest taevapilt on sarnane: Suvekolmnurk ilutseb lõunataevas, kuigi on augustiõhtutega võrreldes siiski lääne poole liikunud. Trio tegelased on kõrgel paistvad hele Veega (Lüüras) ja vasakul pool veidi tuhmim Deeneb (Luiges) ning Altair (Kotkas) neist allpool, umbes poolel kõrgusel horisondist. Kuid jahedus ja varajane kellaag tuletavad siiski meelde, et Suvekolmnurka on praegu mõttekas nimetada hoopis Sügiskolmnurgaks. Eks niimoodi tehtagi. Tõsi küll, sedapuhku on lõnakaares hoopis pigem Sügisnelinurk, kuigi mitte ruut. Nimelt juba jutuks olnud Saturn (Veevalajas) on samuti kambas, asudes veelgi märksa madalamal kui Altair ja asudes vasakul pool. Heledus on ka sobiv, ülejäänutega võrreldav. Madalas läänekaares paistab Arktuurus (Karjases) ja kirdetaevas Kapella (Veomehes).

Öö edeneb, peatselt loojub Arktuurus ja Kapella kerkib kõrgemale.
Idakaares kerkib üha kõrgemale ka kõigist eelnevaist hulga heledam „tegija”, loomulikult on see Jupiter! Jupiter esindab siis Jäära tähtkuju.

Kagust kerkib Veevalaja järel Vaal, selle heledaim liige Deeneb Kaitos hakkab ehk eraldi silma. Heledus pole sellel tähel küll teab kui suur, kuid siiski võrreldav Põhjanaela ja Suure Vankri tähtede heledustega. Vaalast Kõrgemal oleva Kalade tähtkuju võib juhusliku uitava pilgu ees suisa märamatuks jääda. Sama lugu oleks Veevalajaga, kui seal Saturni poleks. Ka varaõhtul lõunakaares paistev Kaljukits ei sisalda heledaid tähti. Ka mõned Amburi tähed on „esimese pimeduse” ajal väga madalas lõuna-edelasuunal veel leitavad.

Kui Veevalaja, Kalad ja Vaal on sisustamas madalamat lõunakaart, siis kõrgel taevas näeme ribakujulist Andromeedat ja sellest paremal (lääne pool) Pegasust. Pegasus meenutab esmajärjekorras ruutu, tõsi küll, ülemine vasakpoolne ruudu tipp on „laenatud” Andromeedast. Pegasus ise ulatub oma piirides märksa kaugemale läände.
Pegasuse läänepoolsed, väikesevõitu naabrid on Delfiin (ülalpool) ja Hobu. Viimane neist on kahjuks eriliselt kõike muud kui silmapaistev.
Delfiin seevastu meenutab kujult vankrikest. Kes ei tea, kus on Väike Vanker, võib hoopis Delfiini selleks pidada.

Kuid Vale-Väikesele Vankrile on konkurents. Ida poolt on kerkimas teine taoline „vankrike”, kujult sarnane, kuid pindalalt veel pisem kui Delfiini näiv joonis. Antiud juhul on tegiu Taevasõelaga. See polegi tegelikult eraldi tähtkuju, vaid pisike osa Sõnni tähkujust (ülejäänud tähtkuju tõuseb Sõela järel, heledaim täht Sõnnis on oranzi tooni Aldebaran. Sõel on hoopiski üks parajal kaugusel asuv kena tähtede hajusparv, tasub ka teleskoobis vaadelda. Mude, vankrikese kujuga on ka põhiosa Lüürast, kui heledat Veegat mitte arvestada.

Kui öö on iuba hommikupooles, kerkivad lõunataevasse lisaks Sõnnile ka Orion, Kaksikud, Suur Peni ja Väike Peni. Kõrgel-kõrgel asetseb Veomees, mille hele täht Kapella asendab õhtul samas kandis paistnud Veegat ja Deenebit. Viimase on nüüd omakorda palju madalamal ja läände-loodesse liikunud. Küllaltki madalal paistev Suure Peni juhttäht Siirius on isegi üldise heldatest tähtedest rikka lõunakaare taustal ülejäänud tähtedest märgatavalt heledam.

Hommikupoole ööd ilmub madalas idataevas uuesti nähtavale Arktuurus, mis õhtul loojus ja oli 7 tundi nähtamatu. Märksa enam hakkab muidugi silma aga taevakaunitariks kutsutud Veenus, tõustes koos Neitsi tähtkujuga. Veenus lööb muidugi oma heledusega „platsi puhtaks”, seda enam, et „hõbemedalipoiss” Jupiter loojub üha varem. Nii et feministlikud unistused saavad siin teoks. kuigi nii ei tohi vabas ühiskonnas rääkida. Kuid novmebrikuu öö on tõesti pikk. Isegi Siirius, kuigi nähtav hommikupoole ööd, jõuab kuu lõpus juba omakorda 2 tundi enne Päikese tõusu loojuda. Veel kehvemad on lood heleda tähega Riigel Orioni tähtkuju edelaosast: see loojub Siiriusest pool tundi varemgi.

Komeedijuttu ka

Ühest komeedist võiks ka juttu teha, kuigi taevapilti see objekt arvatavasti segi ei löö. Komeet kannab uhket nimetust C/2023 H2 (Lemmon). Avastati see tänavu 23. aprillil. Eks neid komeedikesi ikka aeg-ajalt ette satub, enamasti jäävad need aga kaugele palja silmaga nähtavusest. Kõnesolev komeet läbis periheeli 29. oktoobril ja arvutuste järgi jõuab Maale lähimassse asendisse 10. novembril. Umbes samaks ajaks peaks ka heledus saavuama maksimumi, mida hinnatakse ette 5.3 tähesuuruse peale. Heledust võivad suurendada ootamatud (pisi)plahvatused, mis komeetidel Päikese suhtelises läheduses ette võivad tulla. Tõsi, teisalt võivad komeedid ka rehkendatust väiksema heledusega „üllatada”, sest lisaks tuumale ei pruugi ka seda ümbritsev nn pea olla eriti sümmeetrilse ehitusega.

Kuu esimesel dekaadil on komeedi liikumine tähistaeva taustal päris kiiresti. 1. novembril asub komeet veidi vasakul Suure Vankri otsmisest aisatähest. Kuid komeet ei paista veel palja silmaga. Edasi liigub komeet üle Karjase tähtkuju loojumatu põhjapoolse serva, olles seega samuti öö jooksul loojumatu. Edasi liigub komeet Herkulese tähtkujju ja muutub just 10. novembri, Mardipäeva paiku juba loojuvaks objektiks.

Komeedi c/2023 H2 (Lemmon) asukoht 10. novembril, märgitud ruuduga.

Komeet asub ka perigee ajal, 10. novembril veel napilt Herkulese tähtkujus (vt üldkaarti). Konkreetselt asub objekt siis Herkulese tähtkuju idaservas. Võiks lähtuda heledast Veegast (ja Lüürast, mis on pisike tähtkuju ning siis otsida sellest paremal ja allpool. Nii et mardisantidel tasub aeg-ajalt ustele kolkimise vaheajal ka läänetaevasse vaadata ja püüda „Komeedi” komme närides komeeti üles otsida. Seda võib umbes sama edukalt teha ka eelmisel õhtul; enamus “marditajaid” just 9. novembri õhtul ringi liigubki. Läheb juba teemast välja, aga järgmine jooksuaeg on juba Kadripäeval, 25. novembril ja õhtul enne seda. Ainult et Kadride puhul pole ilus, kui nad on habemega! Habe on Martide ainuõigus!

Komeedi c/2023 H2 (Lemmon) tee tähistaevas (roheline). Kollane ring kujutab komeedi asukohta 10. novembril. Teine joon kujutab ekliptikat.

Komeet liigub edaspidi Kotka tähtkujju, muutudes jälle paljale silmale nähtamatuks ning sealt Kaljukitse. Heledus üha langeb. Kuu teises pooles liigub c/2023 H2 (Lemmon) edasi lõuna poole ja kaob meie laiuskraadil silmapiirist allapoole.

Komeet c/2023 H2 (Lemmon) on komeetidele omaselt väga väljavenitatud orbiidiga, praegu hinnatakse perioodi 3872 aastale. Õigem on see pigem ümardada umbes 3900 aastale, sest komeedi liikumise edasine jälgmine annab arvatavasti alust täpsustusteks.
Aga kes see ikka 3900 aastat oodata viitsib.

Kuigi jah, kuulusat Hale-Boppi komeeti, kui mälu ei peta, peab ootama veel ligi 24 000 aastat. Aga eelmisest periheelist on juba tervelt 26 aastat möödunud! Päris palju ju! Ka kuulsas Svejki raamatus anti kõrtsmik Palivecile 10 aastat, kuid peatselt oli juba 7 päeva täis!

Hertzprung-Russelli diagrammi suunas

Palju kordi on lugudes olnud juttu Hertzprung-Russelli diagrammist (HR diagrammist). Oleks juba ammu olnud kasulik selle olemust ka otseselt meelde tuletada. Püüaks nüüd vaikselt selles suunas liikuda.

Horisontaalskaala ehk temperatuuriskaala

HR diagramm kajastab igal konkreetsel juhul tähe heleduse sõltuvust tähe pinnatemperatuurist. Horisontalne skaala HR diagrammil ongi temperatuuriskaala. Pinnatemperatuur määrab ära, mis värvi täht eemalt paistab. Nii et tähe „värv” on olemuselt kujuteldava kaugloetava tähe—termomeetri näit.

Tegelikult ei kiirga üksi täht kindlalt vaid üht värvi ehk monokromaatilist kiirgust, kuid kiirguse maksimumi sagedus ehk teise termini kaudu lainepikkus ongi see temperartuuri määraja.

Kiirgamise kui nähtuse üldiseloomustamise jaoks võiks ehk üle vaadata märtsikuu loo. Oluline punkt on siinkohal see, et tähe kiirguse maksimaalväärtusele vastava lainepikkuse ja seda kiirgust kiirgava pinna (seega tähe pinna ehk fotosfääri) temperatuuri korrutis on konstant. Maksimaalse kiirguse lainepikkus määrabki ära ka tähe värvuse. Siit tuletatakse ka temperatuur. Kõik tähed on iseeenesest kuumad: „külmemad”, punased tähed on jahedamad kui 3000 kraadi, kuumimael ulatub see aga mitmekümnete tuhandete, isegi saja tuhande kraadi kanti.

Temperatuuriskaala on ajalooliselt jaotatud ka eri tähistega, kuumiaatest jahedamate suunas: O B A F G K M. Need klassid on hiljem jagatud ka alamklassideks numbritega 0-st 9.5-ni.

Tõsi küll, eelnev jutt käis nn ideaalse ehk musta keha mudeli kohta, mida tähed tegelikult ei ole. Musta keha mudelist oli juttu märtsikuu loos, kus (nagu ka veebrikuu loo 3. osas) sai lisaks hoiatatud mustade jõudude pealetungi eest, aga näib, et tulutult. Tähtede puhul peaks kasutama pigem mõistet värvustemperatuur, aga suurt viga ka ei tee, kui need erisused hetkel arvestamata jätta.

Vertikaalskaala ehk heledusskaala

HR diagrammi vertikaalteljestik kajastab tähe kiirgusvõimsust ehk heledust. Selle erinevad väljendused omavad teatud valikuvabadust (koos erinevate ühikutega). Kui asetada vertikaalteljele nimelt just heledus, on see taevavaatajate jaoks harjunud viisil ilma ühikuta suurus nagu tähtede heledused ikka. Kuid tähe näiv ehk suhteline heledus nagu tavatabelites tihti esitatud, siiski antud juhul ei sobi, tuleb kasutada absoluutset heledust. Asi on selles, et tuleb elimineerida kauguse mõju tähe heledusele. Kaugem täht paistab ju tuhmim võrreldes olukorraga kui seesama täht paikneks Maale lähemal. Tähed aga asuvadki Maast kõikvõimalikes erinevates kaugustes, kuigi kõik need kaugused on nt kilomeetreid kauguse ühikuteks võttes üliväga suured. Nii ongi absoluutse heleduse jaoks kasutusele võetud kokkuleppeline kauguse ühik, 10 parsekit. Kui täht asub 10 parseki kaugusel, siis tema näiv ja absoluutne heledus langevad kokku. Ligikaudse näitena sobib siin Polluks Kaksikute tähkujust (Kaksikute heledaima tähtede paari alumine liige, Kaksikute heledaim täht): näiv heledus 1.14 tähesuurust, absoluutne tähesuurus 1.08 tähesuurust.

Tähe kauguse määramise täpsus oleneb tähe kaugusest (kuigi nii väljenduda tundub naljakas), samuti ka sellest, palju on vaatekiirel valgust neelavat või hajutavat materjali. Nagu võib ette arvata, pole seegi töö üldse kerge ning täpse absoluutse heleduse määramine seega alati samuti mitte.

HR diagrammi vertikaalteljel võib kasutada peale absoluutse heleduse ka muid suurusi, tihti on selleks juba mainitud kiirgusvõimus. Tähiseks on L .

Sageli kasutatakse aga võrdlust Päikese kiirgusvõimsusega (see on siis ühikuks). Sel juhul ei kujune arvud „astronoomiliselt suurteks”, kuid varieeruvus eri tähetüüpide puhul on siiski suur. (Nt pole mingi ime, kui tähe kiirgusvõimsus on tuhat korda suurem või sada korda madalam Päikese kiirgusvõimsusest L⨀).
Tihti on kasutusel ka tähe ja Päikese kiirgusvõimsuste suhe. Siis saame mõistagi ühikuta väärtused.

Ühikuna võib kasutusel olla ka absoluutse koguheleduse nullpunktile vastav kiirgusvõimsus, mis väärtuselt ületab Päikesele vastavat näitu veidi alla 100 korra. Tähistatakse seda L0. Nii et veel ühel põhjusel on vaja olla ettevaatlik: tuleb selgeks teha, kas võrdlevaks ühikuks on Päikese kiirgusvõimsus või hoopis see teine. Jääme aga oma edasises jutus siiski Päikese kui üldlevinud võrdlusobjekti juurde kindlaks. Tasub märkida, et Päikese absoluutne koguheledus ehk bolomeetriline heledus on +4.74 tähesuurust. Nii peabki olema, sest täpselt viiekordsele heleduste erinevusele vastab kiirgusvõimsuste erinevus 100 korda. Selles jutus on siis arvestatud Päikese ja tähtede kogukiirgust, mitte vaid seda osa, mida silm tajub.

Tegelikult ju nähtus ise, millest jutt, ongi iseenesest sama, vaid arvud koos ühikuteskaala eri valikutega on erinevad. Ainult jah, peab aru saama, milline ühikute skaala konkreetselt parajasti kasutusel on.

HR diagramm Horisontaaltelgedel (ülal ja all) erinevad temperatuuri kirjeldavad skaalad. Vasakul vertikaalteljel absoluutne heledus, paremal vertikaalteljel kiirgusvõimsuse ja Päikese kiirgusvõimsuse suhe.

Tähtede kiirgus ja valgus

Tuues taas mängu heleduse termini, jõudsimegi märkamatult ka logaritmilise skaalani. Logaritmitavaks võib sageli olla tähtede (sh Päikese) kiirgusvõimsus vastuvõtja pinnaühiku kohta ehk intensiivsus. Muuseas, Maale jõudva Päikese kiirguse intensiivsust tuntakse solaarkonstandi nimetuse all.

Siit on juba lühike maa astronoomias heleduseks nimetatava suuruseni. Erinevaid tähti iseloomustavad arvud on heleduste kasutamise juhul päris „viisakad”. Samas võib aga just logaritmi kui mitte ehk kõige lihtsama matemaatilise avaldise kasutamine olla eemaletõukav, kuigi kasutamise tulemused on sageli nii meeldivad kui ka vajalikud.

Lisaks kiirgusvõimsusele, intensiivsusele ja neist tuletatavale heledusele kasutatakse astronoomias ka selliseid suurusi nagu kiirgusvoog tähe enda pinnaühiku kohta ehk kiirgavus või siis silmaga tajutav kiirgavus ehk valgsus. Kuid kokkuvõtvalt peetakse mingil kombel silmas ikkagi ju tähe „heledust”, nii on ju suupärane. Kuid rangelt tuleb näpuga järge hoida, et mõisted sassi ei läheks.

Peab ka pidama meeles, et astronoomias tuntud mõiste heledus on ranges füüsikalises süstemaatikas tegelikult valgustatuseks nimetatud suuruse logaritmitud kuju. Valgustatus näitab, kui suurt osa vastuvõtja pinnaühikule langevast kiirguse intensiivsusest silmanägemise abil endale saame. (Heledus iseloomustab füüsikas tegelikult tähe pinnaühikult eraldunud kiirgust mingis valitud suunas, kuid jätame selle eraldi mõistena praegu rahule.)

Kordaks üle: kui soovime mõõta koguenergiat, mis vastuvõtja pinnaühikule langeb, siis on tegu energeetilise valgustatusega ehk intensiivsusega. Millegipärast kiputakse intensiivsust viimasel ajal nimetama ka kiiritustiheduseks (see on kole sõna!).

Aga valgus? Valgus on silmaga tajutav osa kiirgusest. Kogutud valgusenergiat nimetatakse valgustatuseks. Valgustatuse ühikuks on luks (lux) ehk teisisõnu luumenit ruutmeetri kohta (lm/m2). Kogu kiirgust iseloomustaval intensiivsusel on ühik vatti ruutmeetri kohta.

Kui valgustatust teisendada antud loo 3. osas toodava, logaritmi sisaldava Pogsoni valemiga, saamegi esialgu arvutada tähtede näivad heledused tähesuurustes. Kui aga energeetilist valgustatust ehk intensiivsust (vatti ruutmeetri kohta) niimoodi teisendame, saame tähe näiva koguheleduse ehk bolomeetrilise heleduse. Siin läheb arvesse ka infrapunases ja ultravioletses lainealas kiiratud, silmale nähtamatu kiirgus.

Muuseas, ka valgustatust (seda kiirguse osa, mida silm tajub), saab esitada lukside asemel vattides ruutmeetri kohta, kuid mõõteaparaat peab siis olema vastavalt kalibreeritud. Et ikkagi sama, silmaga tajutavat heleduse väärtust saada, peab siis ka Pogsoni valemis sisaduv liidetav a olema teistsuguse väärtusega kui lukse mõõtva luksmeetri kasutamise korral. See konstant on erineva väärtusega ka bolomeetrilse heleduse arvutamise puhul. Kuid vaatame Pogsoni valemit edaspidi edasi, kui just „megaluumeneid” eraldav tuldpurkav vihakõnelohe enne kohale ei tule.

Kiirgusest ja valgusest veel

Miks on aga logaritmide kasutamine kasulik? Asi on selles, et inimene tajubki kiirgust mitte absoluutskaalas, vaid logaritmilises skaalas. Tähtede poolt põhjustatud valgustatus peab tegelikult kõvasti erinema, selleks et inimene tajuks tähe näivas heleduses vaid veidi märgatavat muutust. Nii et kohati on inimese automaatne taju „targem” kui „teadlik” aju, mis püüab arvutada samu asju matemaatiliselt ja peab seda üldjuhul tüütuks ning keeeruliseks..

Muidugi ei seondu valgusnähtused ainult tähtede vaatlemisega. Kiirguse äsjakirjeldatud tajumine valgusena kehtib muidugi ka iga maapealse objekti vaatlemisel.

Tahaks ikka selle ühikute teema ka tagasi tirida, kuigi sellega seoses võib lugeja tabada end valjusti vandumas. Teatavasti on võimsuse põhiühikuks vatt (W). Ka mingilt tähelt lähtuvat kiirgust saab hinnata samades ühikutes. Kiirgusvõimsust tuntakse muuseas ka kiirgusvoona, kuid tuleb jälle olla ettevaatlik. Mõiste kiirgusvoog võib olla kasutusel ka ühikutes vatti ruutmeetri, lisaks veel ka sageduse või lainepikkuse ühiku kohta, seda eriti teoreetilises astrofüüsikas. Astronoomid registreerivad teleskoopide ja vastuvõtjate abil muidugi mitte otseselt kaugelt tähelt lähtuvat kogukiirgust, vaid selle nappi osa, mis Maale, teleskoobini ja/või silmani jõuab. Päikese kui punktist suurema objekti puhul saab veel eristada ka suundi, kust kiirgus pärineb.

Kuid kordaks siin sedagi varem öeldut, et HR diagrammi vertikaalteljel kasutatav füüsikaline suurus iseloomustab just tähelt tegelikult lähtuvat kiirgust. See info saadakse kätte Maal tehtud mõõtmiste teisendamise teel. Üks oluline asi, mida selle jaoks teada vaja, on lisaks tähe kaugusele ka tähe tegelik pindala.

Fotomeetrias on nähtava kiirguse jaoks kasutusel omad ühikud: siin on defineeritud ka üks rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi (SI-süsteemi) seitsmest põhiühikust. Tegu on valgustugevusega, mille SI-ühik on kandela (cd). Valgustugevusena võiks kujutada ette ideaaljuhul punktallikalt, kuid reaalselt mingilt väikeselt kiirgusallikalt lähtuva valguskiirguse voogu konkreetses vaadeldavas suunas. Valgustugevus 1 kandela vastab ligikaudu põlevalt küünlalt lähtuvale valgusele vaatleja suunal. Kandelat saab esitada ka nii: luumenit steradiaani koha. Steradiaan on ruuminurga ühik.

Analoogiliselt kasutatakse veel ka kiirgustugevust, kuid siin uut ühikut ei defineerita, ühikuks on vatti steradiaani kohta.

Kohutavalt palju suurusi ja ühikuid tuleb kokku. Aga kui harjub, siis väga palju polegi.

Kiirgusvoog (või kiirgusvõimsus) (ühik vatt) ja valgusvoog (ühik luumen) on vastavalt kiirgustugevusele ja valgustugevusele lähedased, kuid siiski erinevad mõisted. Voog tähendab, et arvestatakse kiirgusallika kiirgusvoogu või valgusallika valgusvoogu kõigis kiiratavates suundades kokku.

Valgustugevuse kaudu tuletatakse ka silmaga tajutava kiirgusvoo ehk valgusvoo „konkureeriv” ühik vati asemel, selleks on siis ühik luumen (lm). Kandela definitsiooni kaudu (mida siinkohal välja tooma ei hakka) vastab silma tundlikkuse maksimumi kohal, (555 nm) kiirgusvoole 1 vatt arvuliselt valgusvoog 683 luumenit . Kõigis muudes lainepikkustes on 1 vatile (see iseloomustab kiirgust üldiselt) vastavaid luumeneid (see iseloomustab valgust) vähem. Null-luumenid saabuvad kohtadel umbes 380 ja 760 nanomeetit: silm väljaspool seda lainepikkuste vahemikku enam midagi ei taju, olgu kiirgusvõimsust ehk vatte (või vatte ruuutmeetri kohta, kui väljendume intensiivsustes) palju tahes.

Kuna kiirgust kiiratakse reaalselt alati mingis lainepikkuste (kuigi vahel väga kitsas) vahemikus, kehtib kogu vattide hulga teisendamisel luumenite hulgaks mittematemaatiku jaoks üsna tüütu (integraali sisaldav) valem, mis arvestab ka silma tundlikkuse erinevust erinevatel lainepikkustel. Kitsal erijuhul, kui kiirgus kiirgub tõesti praktiliselt ainult 555 nm kandis, kehtib palju lihtsam valem:

valgusvoog (luumenites) = 683 korda energiavoog (vattides).

Mõne teise üpris konkreetse lainepikkusega kiirguse korral tuleb sarnane korrutis läbi korrutada veel antud lainepikkusele vastava, mingi nulli ja ühe vahele jääva konstandiga (555 nm korral on see konstant 1). See konstant on null väiksematel lainepikkustel kui 380 nm ja pikematel kui 760 nm; mõistagi on sellistel lainepikkustel ka luumenite arv ümmargune null ja kiirgus on silmale nähamatu.

Nt küllalt punasele valgusele vastava 680 nm kiirguse puhul on selle konstandi väärtus 0.017 ja

valgusvoog (luumenites) = 683 korda 0.017 korda energiavoog (vattides).

Kui tahame ka valgusvoo puhul siiski vatte kasutada, võime sedagi teha, kuid siis võiks segiajamise vältimiseks need „nähtavad vatid” kuidagi teistest eraldi märgistada. Üks selliseid „märgistamise viise” ongi teostunud just luumenite kasutuselevõtu kaudu. Võrdetegur 683 on kokkuleppeline suurus, see on sisse tulnud omakorda valgustugevuse ühiku kandela kasutuselevõtu kaudu.

Kui aga aparaat suudab mõõta kogu kättesaadavat energiat kõikide sageduste või lainepikkuste kohta kokku (sh silmale mittetajutavat), siis see iseloomustab juba kogu kiirgajale (tähele) omast kiirgusvõimsust. Iseloomustades kogutud energiat vastuvõtja pinnaühiku kohta, tähendab see teatavasti intensiivsust. Ühikuks on vatti ruutmeetri kohta, see sai nüüd mitmendat korda üle korratud..

Paljud kiirgajad (nt hõõglamp) kiirgavad oma energia põhiosa optilisest lainealast väljaspool ning vattide koguhulgale vastavad luumenid on päris tagasihoidlikud.

………………………………………………..
Jätkame siitkohast edasi peale x-päeva (0 < x < 31) kestvat reklaamipausi:

„Hei, kas sa nätakat tahad?” „Muidugi, aga mitte igasugust!”
„Kas „Levi-Elekter-Münt” sobib?” „Suurepärane! See on mulle parim!”
„Näete! On olemas ainult 1 tõeline värskus! See on noolega kapis!”

jne…
…………………………………………………………..

Muust kah

Mitte kuidagi ei saa aru, miks maailm ümberringi aina enam hulluste sohu vajub. Ka astronoomiasse ronib see nähtus sisse. Nüüd olevat vaja muuhulgas ümber nimetada ka Magalhäesi Pilvede nimelised galaktikad! Vale (valge) nahavärviga mees olla avastanud need vales kohas, „selgub” sajandeid hiljem! Omalt poolt kipub nüüd mõtteisse tulema väga „ilusaid” alternatiivseid nimetusi (ise nad alustasid!), aga ei ole tahtmist nende väljakirjutamiseks langeda samale tasemele nagu mõnedki „segast peksvad” väärastunud indiviidid tänapäeval „ruulivad”.

Vaatame hoopis teist küsimust. Kes meist ei teaks keemiatundidest Dimitri Mendelejevit ja tema perioodilisusseadust. Vähemalt kuidagi uduselt on need nimed ja nimetused ehk meeles. Kasvõi nende eest kahe saamine koolis. Kuna see pole aga kindlasti pedagoogiline, on arvatavasti jäänud rahvamassidele teadmata veel üks huvitav järeldus, mida D. Mendelejev olevat(!?) välja öelnud: „40-kraadine viin on inimesele kõige parem!” Pidanud Mendelejev sellega silmas vist küll oma rahvust ehk vene inimesi, kuid eks see kehti siis teiste kohta ka. Et viinal oli vähemalt 1980-ndate alguses mõnigi kord kanguseks ka 45 kraadi, siis oli see selge kõrvalekaldumine suure teadlase näpunäidetest ning korra taastamise huvides põhjustaski see Gorbatšovi kuiva seaduse alates 1. juunist 1985. aaastast. Kokkuvõttes viis see omakorda sellisele suurepärasele sündmusele nagu NSVL hävinemisele. Vaat kuhu viis autoriteedi sõna mittekuulamine! Ka Eesti sai siis jälle vabaks.

Kahjuks küll on see meie vabaduse asi samuti taaskord juba suuresti ajalugu. Siiski, ka praegu peaks poelettidel olema mitme erineva kraadiga viinasid. Seega jälle on erinevusi 40 kraadist. See annab analoogia põhjal omakorda teatud lootusi nii ida- kui läänepoolsete impeerimumite tuleviku lühiajalisuse suhtes. Sealhulgas sialdub ka lootus, et meiegi saame jälle vabaks ja vabaneme protsessi käigus ka hullumeelsetest ja inimvihkajalikest „uusnormaalsustest”.

Arvatavasti tulevad küll enne veel käsulauad Mendelejevi tabelgi ümber nimetada. Pakun siinkohal siis aegsasti alternatiiviks „Tabelejevi mendeli”.

Iseseisva Eesti ja vabade eestlaste tegemiste mõtetesse kinnistamiseks jällegi ka üks kultuurisoovitus. Seekord soovitaks rahvuringhäälingu arhiivist ära vaadata üldse esimese Eesti teatri etenduse, Lydia Koidula „Saaremaa onupoeg”. Esmakordselt kanti see ette Vanemuise seltsis 24. juunil 1870. aastal. Seda originaali pole küll kahjuks pakkuda, kuid väga hea on ka Rakvere Teatri lavastus, esmaeeter ETV-s 16. jaanuaril 1987. Omad Eesti inimesed, olgugi kasvõi Eesti eri nurkadest omi asju ajamas, vahel küll ka liialt kangekaelselt, kuid mitte ühegi võõramaalse käsulaudade järgi! Nii on ja jääb loomulikult kõige Eestisse ja eestlastesse puutuvaga!

Kuu faasid

• Viimane veerand: 5-ndal kell 10.37
• Kuuloomine: 13-ndal kell 11.27
• Esimene veerand: 20-ndal kell 12.50
• Täiskuu: 27-ndal kell 11.16

Arvestatud on Ida-Euroopa TALVEAEGA (GMT+2h).

Oktoobrikuine planeetide nähtavus

Merkuur saab „linnukese kirja”, kuigi nähtavus on marginaalne. Planeet on näha esimese oktoobri hommikul koiduvöös, kuid juba järgmisel hommikul on Merkuur leitavuse piiril, st kaob koiduvalgusse ja on edaspidi nähtamatu. Tähkujuks Neitsi, kuhu Merkuur just kuuvahetusel Lõvi tähtkujust jõudis.

Veenus ja Jupiter paistavad sedapuhku hästi, lastes kinnistuda muljel, et mõned taevatähed on tõesti väga heledad.

Veenus särab hommikutaevas idakaares Lõvi tähtkujus, juba kuu alguses on vaatlusaeg päris pikk, üle 4 tunni. Varajaste ärkajate rõõmuks aga Veenuse vaatlusaeg pikeneb veelgi: kuu lõpus tõuseb kirgas Koidutäht peaegu 5 tundi enne Päikest; „kodutähtkujuks” on Lõvi. Mitte eriti kaugel asub kinnisäht Reegulus: 9-ndal möödub Veenus Reegulusest 2.3 kraadi lõuna poolt. Reeguluse ja Veenuse heledusi võrreldes tekib ehk võrdlus, et pildile on sattunud kõrvuti Kalevipoeg ja kääbik… Kuu ja Veenus on lähestikku 10. oktoobri ja 11. oktoobri hommikutaevas.

Jupiter on näha kogu öö. Ka Jupiter on väga hele, paistes Jäära tähtkujus: õhtuti idakaares, kesköö paiku kõrgel lõunataevas ja hommikul läänekaares.
Kuu ja Jupiter on lähestikku ööl vastu 2. oktoobrit. Samuti on Kuu ja jupiter lähestikku öödel vastu 29. oktoobrit ja vastu 30. oktoobrit.

Jupiter ja Veenus moodustavad (see oli nii juba septembris) huvitava sümbioosi. Õhtupoole ööd särab idakaares Jupiter. Mitmeid tunde hiljem, hommiku lähenedes, tõuseb veel heledamaks muutunud „Jupiter” samast kandist justkui uuesti. Vahepeal mõnda aega maganuna, vaadates aknast nüüd juba hommikupoole ööd idatavasse, näeb vaatleja sealsuunas ikka jälle heledat tähte. Kui planeetide „seis” pole vaatlejale teada, siis tundubki ehk nii, et see hele täht võttis õhtul tõusmiseks hoogu, kerkiski mõneti, kuid „kukkus alla tagasi”, kogus jõudu ja ka heledust juurde ning nüüd üritab uuel katsel kõrgemale kerkida.

Nii on. Kuid hommikuks on idakaares tegu siiski mitte enam Jupiteri, vaid Veenusega! Päris Jupiter on ka siis täitsa taevas olemas, kuid „kolinud” edelatavasse. Kui aga pimedas öös aknast läbi lehtpuude võrade midagi püüda vaadata, siis väga hästi taevapilt ei paista, puulehed ja oksad kipuvad vaadet varjama ja seega ka objektide heledusi täpselt võrrelda pole kerge. Kuigi selgeks saab see, et tegu on suure heledusega. Siis võib tõesti ehk tekkida ekslik kahtlus, et Jupiter ei saagi millegipärast idataevast minema. Kuu lõpu poole saab Veenuse käändekoordinaat siiski üha rohkem Jupiteri omast erinema. Otsetõusud erinevad muidugi väga suurelt.

Kahes eelnevas lõigus kirjeldatu oli muidugi suuresti kunstlik liialdus…

Saturn on vaadeldav õhtupoole ööd madalavõitu lõuna-edelataevas Veevalaja tähtkujus. Heldus pole üldse nii suur kui Veenusel ja Jupiteril, kuid omaette võttes on ka Saturn täitsa hele „täht” ja selles tuhmis taevapiirkonnas, kus ta asub, lööb teisi, päris-tähti ikkagi pika puuga. Tõsi, õhtuti kõrgel lõunakaares paistva Veega, läänekaarde jääva Arktuuruse ja kirdetaevas asuva Kapellaga ei tasu Saturnil tüli norima minna, neist tähtedest on see planeet praegu pisut tuhmim. Kuu on Saturnile kõige lähemal 24. oktoobri õhtul.

Marss on sedapuhku ikka nähtamatu. Ei usu ka, et noomimine siin abiks on…

Osaline kuuvarjutus

Eelmise aasta oktoobris oli meeldiv võimalus rääkida osalisest päikesevarjutusest, mis oli ka selge taeva korral ka Eestis vaadeldav. Tänavune oktoober pakub välja jälle osalise varjutuse, kuid seekord kuuvarjutuse. Varjutus toimub 28. oktoobri ööl vastu 29-ndat. Eestis on varjutus näha algusest lõpuni. Poolvari ilmub Kuule 28. oktoobril kell 21.02, osalise varjutuse algus kell 22.35. Varjutuse keskmoment on kell 23.14, osalise varjutuse lõpp kell 23.53. Poolvarjutuse lõpp nihkub 29. oktoobrisse, kell 1.26. Muide, ka heleda tähenea paistev Jupiter paikneb samas kandis ja vaatab varjutust pealt.

Üks viga sel varjutusel seekord siiski on: faas jääb väikeseks. Maksimaalne faas on ainult 0.12. Seega eriti efektne nähtus seekord ei ole, kuid „vaese mehe varjutusena” kõlbab ikka.

Varjutus on nähtav Euraasia mandril, Aafrikas, vähemalt mingil määral ka Austraalias ning Ameerika mandrite idaosades, samuti näeb varjutust Põhja-Jäämerel ja Gröönimaal, India ookeanil ja Atlandi ookeanil, samuti mõnes Vaikse Ookeani sopis ja India ookeanist lõunasse jääval Antarktise mandri marginaalsel osal.

Paar nädalat varem, 14. oktoobril esineb ka rõngakujuline päikesevarjutus. Eestis jääb see aga nägemata. Varjutus on justkui tellitud Põhja- ja Lõuna-Ameerika jaoks, kuigi Lõuna-Ameerika lõunasopp jääb nähtusest siiski täiesti ilma. Varjutuse toimumist saab fikseerida suuremal osal Atlandi ookenaist ja Vaikse Ookeani idaosas. Loomulikult on enamuses päikesevarjutuse nähtavuspiirkonnast varjutus vaadeldav osalisena nagu ikka.

Drakoniidid

Oktoobrikuusse jagub ka meteoore ehk lendtähti. Suhteliselt efektne meteoorivool on drakoniidid. Drakoniidid on aktiivsed perioodil 6. oktoobrist kuni 10. oktoobrini, maksimumiga 8. oktoobri ööl vastu 9. oktoobrit. Meteooride maksimumi arvuline täpsus on jäänud pigem halvasti ennustatavaks, kuid üldiselt peaks see jääma alla kvadrantiididele, perseiididele ja geminiididele. Nagu nimetus ütleb, paikneb radiant Draakoni ehk Lohe tähtkujus.

Kuu mõju drakoniididele pole olematu, kuid mitte ka kõige hullem. Kuu viimane veerand on 6. oktoobril, seega 8/9. oktoobri ööl on Kuu juba sirbi kujuga, ehkki sirp on paks. Kuid Kuu käib siis väga kõrgel ja tõuseb kesköö paiku. Siiski pole meteooride osas kõik kadunud ka hommikupoole ööd, sest Kuu heledus pole ikkagi eriti suur.

Orioniidid

Nagu nimetusest aru saada, paikneb selle meteoorivoo radiant Orionis. Orion tõuseb hommikupoole ööd, seega nende lendtähtede vaatlemiseks tuleb öösel üles tõusta. Orioniidide maksimum peaks olema 21. oktoobri ööl vastu 22. oktoobrit ja vähemalt mingil määral peaks see olema võrreldav drakoniidide maksimumiga. Orioniidide nähtavus üldises mõttes hajub aga palju rohkem, seda hinnatakse koguni 2. oktoobrist 7. novembrini. See suur hajuvus tähendab omakorda ka seda, et mainitud perioodi alguses ja lõpus pole orioniide eriti palju märgata…

Kuul on 22. oktoobril esimene veerand. St, siis on õhtupoole ööd taevas poolkuu. Algul ehk näib, et asjad on hullemad kui olid drakoniidide puhul, Kuu faas on nüüd ju suurem. Mis tõsi, see tõsi. „Nii on”, nagu ütleb iga lause alguses ning lõpus „Papade ja mammade” seriaali nn “intelligentne konstaabel”. See konstaabel avaldab muidki põhjapanevaid tõdesid nagu nt: „Tool on istumiseks!”. Siiski on tegu ikkagi tõeliselt intelligentse konstaabliga, kui tuua võrdluseks teise teleseriaali, „Naabriplika” „OK-konstaabel”. Siiski, mõlemat sorti pudrupead sobiksid nt piimamaennerguga kõlistajate jahtimiseks küll…

.Aga vaatame veel veidi seda orioniidide aja Kuud. Ligemale esimene veerand on juba küll, kuid väga madalas olev Kuu loojub 21-sel nt Tartus juba kell 21.17, st vaevu 3 ja pool tundi pärast Päikese loojumist. Öö on siis alles noor, orioniide hommikutaevas pole Kuu kuidagi segamas.

Oktoobrikuu tähed

Oktoobriöö on päris pikk. Õhtutaevas leiab juba suvest saadik tuttava Suvekolmnurga: kõrgel lõunakaares asub juba manitud Veega, temast vasakul (ida pool) asub Deeneb ja neist kahest allpool paistab Altair. Arktuurus, oranzi tooni täht, paistab madalas läänetaevas ja Kapella on kerkimas kirdesuunal. Ka mõnest viimatimainitust oli seoses Saturniga juba juttu.

Kesköö paiku on taevapilt pöördunud. Suvekolmnurk on läände vajunud, Arktuurus loojunud ja Kapella kõrgemale kerkinud. Kuu lõpupoole on ka Altair juba kesköö paiku loojumas.

Kuid ei maksa kurvastada: alates umbes 10. oktoobrist tõuseb Arktuurus hommikuti uuesti ja on edaspid nähtav nii õhtuti kui ka hommikuti. Kui juba hommikutaevasse jõudsime, siis on pilt üldse ilus: lõunakaares on palju heledaid tähti: Kapella Veomehe tähtkujust on kõrgel lõunakaares, Sõnn koos heleda Aldebaraniga Veomehest veidi allpool ja paremal, sellest omakorda vasakule jäävad Kaksikud koos Polluksi (allpool) ja Kastoriga. Sellest tähepaarist allpool on samuti midagi taolist, kuid siin on ülemine täht märksa tuhmim: tegu on Väikese Peni tähtkujuga, hele täht on Prooküon ja tuhmim Gomeisa. Muidugi ei saa jääda märkamatuks Orion, kolm samal kujuteldaval sirgel paiknevat vöötähte (paremalt vasakule) Mintaka, Alnilam, Alnitak on tähtkuju „visiitkaart”. Hele, punakas Betelgeuse üleval ja veel pisut-pisut heledam Riigel allpool Orionis aitavad tõsta nii Orioni tähtkuju kui üldse tähistaeva heledate tähtede arvukust.

Madalas kagutaevas särab hommikuti kõigist eelnevaist märgatavalt veelgi heledam Siirius, üldse heledaim täht taevas. Kui veel lisada ka hommikutaevas säravad planeedid Veenus ja Jupiter, siis on ikka uhke pilt küll!

Hakkaks parem kohe õhtul hommikutaevast vaatama! Aga ei saa! Looduse ja loodusseaduste vastu me ei saa, isegi e-võltsingute proovimine on täiesti kasutu!

Tähistaeva mudeleid muidugi on: lisaks taevakaartidele on olemas ka planetaariumiprogramme, kuid ükski neist pole täiuslik. Siin on isegi teatud oht päris tähistaevast võõranduda.

Põhjataeva tähed ja tähtkujud on vaadeldavad alati kogu öö jooksul ja aastaringselt. Võttes küll osa taevasfääri näivast pöörlemisest, ei ulatu nad looojuma.

Täiendavalt Kassiopeiast

Septembrikuu lugu keskendus suuresti Kassiopeia tähtkujule, mis pika sügisöö jooksul end kenasti vaadelda laseb, kerkides isegi otse seniidi piirkonda. Oktoober on samuti sügiskuu ja Kassiopeia nähtavus pole üldsegi halvem.

Kassiopeias väärivad märkimist muuhulgas kaks kollast ülihiidtähte.

Jämedalt võiks nii asju ette kujutada, et ülihiid-tähtede maailmas on suurimad punased, M-klassi ülihiiud. Need ongi üleüldse suurimad tähed üldse. Läbimõõdud võivad küündida üle paari tuhande Päikese läbimõõdu kanti. K-klaasi ülihiiud on väiksemad, ulatudes suurusjärgus mõnesaja Päikese läbimõõduni. G- klassi ülihiiud peaksid üldiselt läbimõõdus jääma juba sajakonna või vähemagi Päikese läbimõõdu juurde. Veel kuumemate ülihiidude puhul jätkavad keskmised läbimõõdud aeglast vähenemist, kümne-paarikümne Päikese läbimõõdu suunas. Umbes sama suured on ka O-klassi peajada tähed. Kas siinkohal oleks paslik nimetada peajada tähti kääbusteks? Ei vist, eks ole?

G- klassis aga võib leida päris piraka ülihiiu, roo Cas. Läbimõõt üle 500 Päikese läbimõõdu. Mass umbes 40 Päikese massi. Spekriklass G2 Ia; lisatakse veel juurde ka täht „e”. Et nii ekstreemne täht on muutlik, seda ka läbimõõdu ja temperatuuri osas, pole üldse ootamatu. Selliseid tähti peaks Linnutees olema üldse vaid mõnikümmend. Niivõrd vägevaid kollaseid ülihiide hüütakse ka hüperhiidudeks.

Kassiopeia tähtkuju veel kord. Kollaste ringidega on tähistatud kollased ülihiiud roo Cas ja V509 Cas.

Kuid Kassiopeia sisaldab peaaegu teist samasugust tähte veel: V509 Cas. Jällegi on tegu väga suure tähega, 500-600 Päikese läbimõõtu. Seegi täht on lahterdatud G-klassi ülihiiuks.
Teisalt:see objekt on nii muutlik, et oskab „reisida” ülihiidude “laagris” aegapidi ühest spektriklassist teise. Selline erandlik täht väärib samuti enda hoolikat uurimist ja seda muidugi ka tehakse. Ka isiklikult on mitmeid selle tähe spektraalvaatlusi läbi viidud (see viimane aspekt pole muidugi oluline).

Kassiopeias võib päris kergesti leida ka Päikesega üpris sarnase tähe, Achird (eta Cas). Täht jääb Kassiopeia W-kujulise vinkli kahe tähe, Scedar (alfa Caph) ja Tsih (beta Caph) vahele, Scedari lähedale. Tõsi küll, päris täpselt sirge joone peale Scedar, Tsih ja Achird rihitud ei ole, aga käib ka nii küll. Achirdi heledus on 3.44 tähesuurust, olles tähesuuruse jagu tuhmim kui Saph ja Scedar, nii et suhteline tuhmus lausa hüüab meile vastu. Samas, silm kipub nägema seda, mida ta näha tahab. Kassiopeia W-vinkli teises otsa moodustav Segin on heleduselt 3.34 tähesuurust, seega üsna vähe heledam kui Achird, aga kuna Segini ümbruses pole üldse heledavõitu tähti, siis paistab ta esmapilgul meile suhteliselt rohkem hele kui ta Achirdiga võrreldes on.

Siinkohal tuleb meelde vana lugu nudist-keisri uutest rõivastest. Teises võrdluses võiks siin tuua mõne, kes oma valju kisa põhjal oleks justkui „paavstist paavstima” ususekti tegelane, kuid kes aga faktipõhiselt osutub hoopiski vanakurjavaimu sulaseks ja täiesti nõdrameelseks veel pealekauba! Aga ega tähed ole selles süüdi! Selliseid väärnähte külvavad „targad inimesed” meie maailmas ise.

Niisiis, Achrird. Täht siis sarnaneb mõnevõrra Päikesele, spektriklassiks G0 V. Mass päikesega võrreldav, kuid temperatuuri osas veidike Päikesest kuumem (6000 K) ja täht on ka väheke suurem, kuid mitte eriti. Kaugus 19 valgusaastat. Läbi teleskoobi vaadates saab nähtavaks ka tema kaaslane, 7.51 tähesuurust, seega 4 suurusjärku tuhmim. Täpsemalt näpuga järge ajades on küll nii, et peatäht kuulub napilt kolmanda tähesuuruse kampa, kaaslane aga on kaheksanda suuruse täht.

Kassiopeia tähtkuju. Ära on märgitud Achird ehk eeta Cas.

Achiredi peatähe kaaslane on Päikesest igati viletsamate parameetritega, K7 V spektriklassi punakas-oranz kääbustäht HR-diagrammi peajadal. Mass on 0.57 Päikese massi, läbimõõt 0.66 Päikese läbimõõtu ja pinnatemperatuur 4000 K.

Tähtede vanusest

Muuseas, mitte ükski vähemalt üksitähena eksisteeriv K- ja M- spektriklassi peajada täht(punane kääbus) pole kogu Universumi 5-miljardise ajaloo jooksul jõudnud peajada etapist kaugele areneda. Põhiliselt ongi punaste kääbuste puhul tegu päris vanade tähtedega, kuid ikka alles staadiumis, kus nende tuumas muunudb vesinik heeliumiks. „Noorim” vanusepiir, kust alates on mõned vaadeldavad tähed osaliselt peajadast eemale arenenud, asub hinnaguliselt kuskil G-klassi lõpus, G8-G9 spektriklassi kandis. G- tähtede peajada enamus on juba massiivsemad ja arenevad kiiremini. Aabitsatõde on see, et mida suurem on tähe algmass, seda kiirermini ta areneb. Nii juhtubki, et kuumemad tähed, A-, B-, iseäranis O spektriklassi esindajad peaajadal on noored tähed. Siiski, täheteke kestab ka kaasajal; isegi M-kääbuste hulgas võib noori olla, kuid rõhutatult domineerivad on seal vanemaealised tähed. Miks?

Siin võiks tuua meelevaldse näite bioloogiaga seonduvast.
Kujutame ette, et erinevates maailmajagudes elavad erineva elueaega olendid: Euroopas 1000 aastat, Aasias 500 aastat, Aafrikas 100 aastat ja Ameerikas 10 aastat. Huvide konflikti vältimiseks jätame nende olendite olemuse täpsustamata.

Oluline on aga lisatäiendus, et olendeid sünnib igal pool umbes ühesuguse hetketempoga juurde. Sel juhul pole raske panna tähele, et Ameeerikas (meie analoogi põhjal siis O-klass) on see kujuteldav rahvastik sel juhul alati väga noor, kuid seevastu Euroopas (peajada M-spektriklassi analoog) annab noori tikutulega otsida. Muud variandid Aafrikas ja Aasias on domineeriva ea poolest kusagil vahepeal.

Üldiselt ei tohiks olla nii, et O või B klassi (üli)hiiudki kuuluksid väga pikalt arenenud tähtede hulka. Punased K- ja M-hiidtähed on juba üsna „eakad”. Siiski peaksid kõigis spektriklaassides, sh K- ja M klassis, just ülihiiuks arenenud tähed olema ikkagi veel päris noored.

Punaseid kääbuseid võib küll „maha teha” (tuhmid ja jahedad, massilt ning suuruselt on ka viletsad) ”, kuid siin esineb sipelgapesa efekt: neid on väga palju! Tähtede üldarvult spektriklasside järgi „juhib” kindlalt M klass ja just nimelt kääbustähtede arvukuse tõttu! K klass „kubiseb” samuti kääbustähtedest, kuigi absoluutväärtuselt juba vähem. Nii et punased kääbused juhivad maailma! Samas … eks sa katsu mõnda K-kääbust taevast palja silmaga otsida! Üks K-klassi kaksiktähe komponent, kusjuures omaette võttes oleks see päris hele, tuleb meelde, see on meie lähima tähesüsteemi Alfa Kentauri üks heledatest komponentidest, kuid eraldi saab teda vaadelda ikkagi vaid teleskoobis. Paraku on see piirkond Eestist vaadates liiga kaugel lõunas ja nähtamatu.

M-kääbused ja Me tähed

Väga arvukaid punaseid M- kääbuseid pole Maalt palja silmaga näha aga mitte ühtegi! „Ei soole, ei, moole, ei taale, vat soole!” nagu ütles kunagi Ernst Kern (vt rahvusringhäälingu arhiivist „Meie Uduvere”, 1987).

Paljud nähtamatud punased kääbused on meile lähemal kui nii mõnigi taevas heledasti paistev täheke. Lähim punane kääbus (M5.5 Ve) spekriklass) paiknebki samas Alfa Kentauri kolmiksüsteemis, see on meile parajasti kõige lähem täht üldse. Näiv heledus on aga… 11.13 tähesuurust! 3 tähesuurust tuhmim kui Neptuun. Siiski võib tunda rõõmu, et omakorda Pluutost on meile lähim kinnistäht 3 tähesuurust heledam.

Kes täheteadusega esmakordselt kokku puutub, võib siin sattuda segadusse. Sest vastu kumab ju lihtne järeldus,” et kui juba meile lähim täht nii tuhmi heledusega on, siis pole ju loomulikult mitte ükski teine ehk kaugem täht samuti vaadeldav! Ometi aga on kaunilt täherikas ilmaruum selgetel öödel täiesti vaadeldav.

Tähed pole paraku siiski kaugeltki ühesugused nagu elektronid, mida kõrvuti uurides eristada ei saa. Kiirgusvõimsused on tähtedel väga erinevad ning just neid pigem suurema kiirgusvõimsusega ehk suurema absoluutheledusega tähti me öötaevas näemegi. Päris võrdsete mastaapidega pole isegi ühe ja sama spektriklassi ja heledusklassi esindajad. Paneme tähele, et tähed HR diagrammi erinevatel jadadel (sh peajadal) ei moodusta kitsaid jooni, vaid päris arvestatava laiusega ribasid. Eks see olegi üks aspekte, miks täheteadus on huvitav: enamasti pole miskid asjad üksüheselt ja iseenesest mõistetavalt otsekohe selged.

Kujutame nüüd ette, et harutame tähelt saabuva valguse tähevikerkaare ehk spektrina laiali. Enamasti on tähespektri taust pidev, kuigi mitte konstantne, selle taustal omakorda aga eristuvad selgesti tuhmimad „väljalöögid”, mida tuntakse neeldumisjoontena. Kõigis spektriklassides leidub aga ka selliseid tähti, mis sisaldavad pideva spektri taustal ka heledamaid „väljalööke” ehk kiirgusjooni. Põhjused võivad olla erinevad, sageli on selles kuidagi „süüdi” tähe kaksiklus.

Kiirgusjoontega tähti on muidugi püütud klassifitseerida ning nii tuntakse muuhulgas „e”-tähega märgistatud tähtede alamklasse: Oe, Be, Ae ja Me-tähed. F, G ja K-klassides leidub samuti „e”-liikmeid, kuid just „e”-tähte sisaldavaid alamklasside nimetusi juhtumisi ei ole.

Kiirgusjooned ehk emissioonijooned tähe spektris viitavad, et miski selle tähega „pole korras” ja selle atmosfääri väliskihtides esinevad mingid ebatavalisused, millega kaasneb üldjuhul ka eemalt (Maalt) vaadeldav suurem üldheleduse muutlikkus ühes või teises värvis. Mõned muutused võivad olla ka väga kiired. Muutlikkus võib esineda ka kiirgusjooni mitte sisaldavates tähtedes, kuid las see praegu olla.

Üldiselt ja talupoja loogika järgi võttes peaksid suuremad heledused, sh kiirgusjooned, seonduma kuumemate tähtedega. Nii ongi, Oe, Be ja Ae tähed ongi ju kuumad. Be tähtede (keerulisest) olemusest sai pisut juttu tehtud septembrikuu loos.

Aga Me tähed? Need on siiski ka täitsa olemas. Ka Proxima Kentauri omab emisioonijooni.

Mis siis on Me tähed? Täheatmosfäär peab kiirgusjoonte tekkeks olema rahutu, esinevad plahvatuslikud ainetompude liikumised, kusjuures suunad ei pruugi olla radiaalsed. Mängus on (alati keeruline) magnetväli, see alaline tähtede teoreetilise seletamise “õudusunenägu”.

Üheks süüdlaseks Me-fenomeni seletamisel on pakutud asjaolu, et paljud Me tähed … polegi veel päriselt tähed, vaid tegu on väga vanade prototähtedega, mis oma arengu „kohalikus, suhtlelises ajaskaalas” on siiski hoopis väga noored! St vaatamata miljardeid aastaid kestnud kokkutõmbumisele polegi need tähed veel alustanud TD-reaktsioonidega nende keskmeis! Kogu kiiratav energia pärineb ikka veel gravitatsioonilise kokkutõmbumise arvelt! See ei tähenda, et tegu oleks „pruunide kääbustega”: tähtede mass on piisav, et TD reaktsioonid algaksid, aga pole veel jõudnud! See „tõstab” selllised Me kääbused „päris” M kääbustest peajadal veidi kõrgemale ja paremale, kuid parameetrite erinevused on väikesed ja täpset piiri vedada hästi ei saa. Siiski ei saa muidugi väita, et kõik Me kääbused alles ootavad sisemist süttimist.

Ega need „ära süttinud”, „päris” M ja Me kääbuseid ole vastavatest prototähtedest põhjapanevalt erineva käitumisega: esineb ikka see purskeline aineklompide liikumine, segunemine ja vihane magnetväli on mängus. Kui mõne M -klassi peajada tähe ümber ka planeete esineb (ja neid esineb!), pole elu tõenäosus kindlasti tõsiseltvõetav.

Ka Proxima Kentauri juures on leitud kolm planeeti; tegu on lähimate eksoplaneetidega.

Võiks veel mainida üht Me alaliiki, need on protoüübi järgi UV Ceti tähed. Järske muutusi võib esineda mitte ainult optilises, vaid ka palju lühemas ja pikemas elektromanetkiirguse lainealas. Sellistel tähtedel, kuigi need on jahedad, on ebastabiilsus eriti mastaapne ning seetõttu on neist kasulik eriti kaugele eemale hoida! Ka Proxima on selline täht. Meie oleme sellest muidugi ohutus kauguses, mitte aga planeedid Proxima ümber.
Nii et lähimaks „exo-UFO” allikaks väljaspool Päikesesüsteemi ei tohiks Proxima planeedid küll osutuda.

Alfa Kentauri süsteem

Alfa Kentauri tähesüsteem on nii Maale kui Päikesele lähim tähtede kogum; omavahel on need 3 tähte gravitatsiooniliselt seotud. Proxima tiirutab ülejäänud 2 tähe ümber umbes 550 000 aastase perioodiga. See on ka enam-vähem piir, kui pikk võiks olla kaksiktähe orbitaalne periood (võttes siin 2 tähte, mille ümber Proxima tiirleb, ühe tähena kokku). Proxima kaugus massiivsemast alfa Kentauri tähepaarist on umbes 13 000 astronoomilist ühikut. Teiste ühikutes on see peaaegu 0.2 valgusaastat. Päikesesüsteemi analoogia põhjal asuks see objekt kaugel Oorti pilve välimise piirkonna kandis.

Kolmiktähe alfa Kentauri suhtelised mõõtmed võrreldes Päikesega (Sun).

Kui nüüd võtta vaatluse alla süsteemi heledam liikmepaar, siis nende orbitaalne periood on 22 päeva, orbiidi suur pooltelg 23 astronoomilist ühikut, st keskmine vahemaa tähtede keskpunktide vahel on veidi suurem kui Päikese ja Uraani vaheline kaugus. Uraani tiirlemisperiood aga on 84 aastat. Millest selline erinevus?
Asi on massides. Massiivsem komponent on Päikesest ainult 1.1 korda raskem (ja 1.2 korda suurem). K1-klassi komponent aga on 0.97 Päikese massiga (ja 0.86 Päikese diameetrist). Kaksiksüsteemi suur kogumass annab ka küllalt lühikese orbitaalse perioodi. Komponentide ühine masskese, mille ümber tiirlemine toimub, ei asu ju kummagi komponendi sees, vaid kuskil nende vahel. Kumbki „kimab” selle ümber tiirutada, mõlemad liikumised lähevad perioodi leidmisel üsna võrdväärseina arvesse; kiirusi tuleb ka liita. Mitte nii nagu Päikesesüsteemi puhul, kus praktiliselt kogu orbitaalne liikumine jääb madala massiga planeetide „õlgadele” ning liikumine käib ümber Päikese. Selle tulemuseks on ka planeetide pikad orbitaalperioodid.

Alfa Kentauri süsteemis on veelgi planeete. Kaks tükki ümbritsevad K-klassi tähte ja on vihjeid, et vähenalt üks peaks tiirutama ka heledaima komponendi, G-klassi peajada tähe ümber. Tõsi küll, kõigi viimatimainitute suhtes on siiani teatud kahtlusi.

Aga: me ju siin Eestis ei näegi ju üldse Kentauri tähtkuju. Aastaringselt. Mis oktoobritaeva jutt see on? Ega ei ole väga jah… Ühtegi muusse kuusse see ka rohkem ei sobi… Kujutame ehk siiski oktoobrikuu päevases taevas ette, et kuskil allpool lõunasilmapiiri on praegu Kentaur, sh alfa Kentauri (nimed Riigel Kentaurus, Toliman, lisaks Proxima) vaadeldav. Kui see Päike ei segaks ja kui see maakera ees ei oleks…

Puhkuseks peale edukaid vaatlusi…

Vahepealsel paaril kuul on kultuurisoovitused jäänud teenimatult unarusse. Ega kogu aeg saa ainult taevasse vaadata, vältida tuleb ju taevavaatleja väidetava kutsehaiguse, kaelaradikuliidi arengut. Uduvere loole ja mõnele veel sai juba vihjatud. Aga paneme vunki juurde! Seekord võiks appi võtta bulgaaaria kirjanduse baasil tehtud telelavastusi. Süngel oktoobrikuu pilvisel, kuigi võib-olla taevalaotuse mõttes suisa pilvitul ööl või päeval võiks rahvusringhäälingu arhiivist ära vaadata lavastuse „Veluurpintsak”, ETV 1987. Väga kaasajaline lugu, mõjub justkui tasapeegel kõverpeegli raamistuses või hoopiski vastupidi. Kui võhma jätkub, vaadake sama teema jätkuks kasvõi ühe hooga ära veel teinegi bulgaaria päritolu loo järgi kokku pandud telelavastus „Golemanov”, ETV 1981. Siitkandi rahvas ei kipu kahjuks küll olema eriti aldis varem teiste ja ka endi tehtud vigadest õppima, aga ehk mõni inimene siiski lisandub nende klubisse, kes näevad kriitilise ning tegusa pilguga ka seda, mis reaalajas meie endi ümber toimub.

Sünge oktoobripäeva üheks näiteks on kindlasti pärastlõunase pimeduseajastu ehk talveaja algus 29. oktoobril, kui kella 4-st saab ühtäkki uuesti kell 3. Kuidas fikseerida aga mingi tähtis sündmus, nt lapse sünd 29. oktoobril kell 3.30? Ongi meil see kardetud „ajaparadoks” valmis. Selleks ei peagi iseeendaga kohtuma nagu oli pidevalt rõhutatud 1989. aasta filmis „Tagasi tulevikku, 2.”

Kuu faasid

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Juulis on Päike Eestist vaadates peaaegu sama võimsalt nähtav kui juunis. Kuni 23-nda juulini (kaasa arvatud) on Tartu laiuskraadil Päikese kääne ehk nurkkaugus taevaekvaatorist 20 kraadi või enam põhja suunas. (Maksimumis, suvisel pööripäeval 21. juunil oli vastav näitaja 23 kraadi ja 26 minutit.) Nii et suvi jätkub täie hooga! Kahel juulikuu esimesel dekaadil asub Päike Kaksikute tähtkujus, 21-sel juulil liigub aga Vähi tähtkujju.

Planeedid juulis

Kõige pikemalt saab juulis jälgida Saturni. Planeet on nähtav hommikuti madalas kagu-lõunataevas Veevalaja tähtkujus. Vaatlusaeg läheb aga üha pikemaks (öö pikeneb vaikselt samuti) ning kuu lõpus võib öelda, et Saturn paistab juba kogu öö. Kuu ja Saturn on lähestikku 7. juulil.

Jupiter on leitav samuti hommikutaevas, kuid vaatesuunalt Saturnist märksa vasakul, tõustes ida-kirdesuunalt. Jupiter asub Jäära tähtkujus. Heledus on planeedil suur, kuid vaatlusaeg lühem kui Saturnil. Kuu on Jupiteri lähedal 12. juuli hommikutaevas.

Õhtutaevast võib otsida Veenust. Planeet on leitav väga madalas läänetaevas. Kuu alates 1.5 tundi pärast Päikest loojuva Veenuse vaatlusaeg lüheneb paraku edasi. Veenus on väga hele, kuid Päikese poolt valgustatud Maa atmosfääri vastu ei saa ka see planeet. Varsti pärast kuu keskpaika, 18-nda paiku kaob Veenus ehavalgusse. Veenus asub Lõvi tähtkujus.

Veenuse “tegelik pale” tänavu juulikuus.

Kuu ja Veenus tänavuses juulitaevas ei kohtu. Muide, kellel juhtub teleskoop taskus või käekotis või muidu saadaval olema, kasutage seda ka. Veenus on sellises vaates parajasti väga vahva, kitsa kuusirbi kujuline.

Enamus teleskoope pöörab Veenuse “valepidi”.

Veenus on juba mõnda aega tähistaeva taustal Marssi taga ajanud ja sellele ka lähemale jõudnud. Marss jõudis siiski juunis paraku ehavalgusse kaduda ja jääb nähtamatuks ka juulis. 1. juulil jõuab Veenus Marsist 3 kraadi ja 33 kaareminuti kaugusele. Kuid siis saab Veenusel tagaajamise isu otsa, Marsist möödumine jääb toimumata. Edaspidi hakkab Veenus Marsist aeglasemalt liikuma ja jääb maha.

Kui teleskoopi juba Veenuse imetlemiseks kasutada, siis selle aparaadi abil peaks 1. juuli õhtul siiski lisaks Veenusele nägema ka Marssi. Vajadusel (olenevalt vateväljast) peab teleskoopi nihutama Veenusest mõneti vasakule, ehk ka veidi kõrgemale.

Paar päeva enne ehavalgusse kadumist, 16-ndal, jõuab Veenus Reegulusega lähimasse asendisse. Marsist pisut heledam, kuid Veenuse heledusega võrreldes ikkagi väga kahvatu Reegulus pole samuti loomulikult palja silmaga vaadeldav. Kuid siingi ei toimu rangelt võttes möödumist piki ekliptikat, Veenusel saab jälle võhm otsa: edaspidi hakkab Veeenus Reegulusest samuti eemalduma, kuigi algul päris naljakalt: suunaga ekliptikast lõuna poole. Nii et möödub ja ei möödu ka.

Marss küll möödub 10-ndal Reeglusest (põhja poolt), kuid mõlemad on siis paljale silmale nähtamatud ja seega pole suurt mõtet teemat edasi arendada.

Pluuto ka!

Nähtaval mitteolevate objektide teemat võib ka jätkata. 22-sel juulil jõuab ka Pluuto, nii Päikesest kui Maast kaugel olev Päikese kaaslane, Päikesega vastasseisu. Pluuto seikleb Amburi ja Kaljukitse piirialadel. Endine planeet asus aasta alguses Amburi tähkujus, märtsi algusest alates Kaljukitse tähtkujus, nädal peale juuli algust liigub aga jälle Amburi tähtkuju ja jääb sinna aasta lõpuni.

Heledus aga on Pluutol väga kesine: 14.3 tähesuurust ja ta ei paista ka lihtsatel fotomeetrilistel üksikülesvõtetel kuidagimoodi erinevana ümbritsevatest väga nõrkadest taustatähtedest. Läbi teleskoobi Pluutot silmaga vaadata pole mõtet proovidagi. Siiski: kui aga öö on pime ja selge, teleskoop suur ja hea ning telekoobi suurendusele ja vaatevälja suurusele vastava taevaala tähed on eelnevalt viimse kui üheni peas, siis muidugi peaks Pluutot nägema ka! Kadedad keeled räägivad ja neid tuleb vist paraku uskuda, et Pluuto ei paista ka palja silmaga…

Kahvatuvõitu kerasparv M75 kogub kuulsust nähtamatu Pluuto arvel.

22. juulil asub Pluuto 1 kraad ja 6 kaareminutit lõuna pool mitte kõige võimsamat muljet jätvast kerasparvest M75. Tegelikult on Pluuto M75 läheduses kaua, nii juulis kui ka augustis. Enamgi veel, Pluuto hakkab M75-st otsustavamalt eemalduma alles tuleva aasta veebruaris, olles siis uuesti Kaljukitse tähtkuju piirides. Nii et kui hoolega M75 lõunapoolse naabruse taevakaarte uurida ja kui kättesaadav varustus, aeg ja oskused (!) lubavad eri öödel ridamisi fotomeetrilisi ülesvõtteid teha, peaks saadud pilte uurides Pluuto pikapeale ka ära tuvastada saama. Aga jah, Pluuto on väga madalas, see raskendab asja.

Kui Pluuto 1930. aastal avastati, asus ta hea koha peal, põhjapoolkeral kõrgelt käivas Kaksikute tähtkujus. Nüüdseks on Pluutol siis ligikaudu pool ringi ümber Päikese ära tehtud. Vahepealse 93 aasta jooksul läbitud teekonna jooksul läbis Pluuto periheeli (1989. aastal), kus orbitaalne kiirus oli kõige suurem. See avaldus ka (Pluuto kohta) kiiremas liikumises tähistaeva taustal Maalt vaadates. Pluuto orbiit on aga küllalt elliptiline ehk piklik. Uuesti Kaksikute tähtkujju, enda avastamise piirkonda, jõudmiseks läheb endisel täieõiguslikul planeedil mitu aastakümmet rohkem aega. Paha on ka see, et just praegusest ajast edasistel aastakümnetel hälbib Pluuto ekliptikast suhteliselt kaugele lõuna poole ja tema kerkimine oluliselt kõrgemale taevasse kui praegu, olles Amburi tähtkujus, võtab ikka hirmus palju aega. Kokku kulub Pluutol täistiiruks sodiaagivöö ja Päikese suhtes aega 248 aastat.

Vabalt võib juhtuda, et Pluuto on täisringi tehtud saamise ajaks uuesti planeediks ülendatud. Või olla koguni juba teist korda planeetide klubist välja visatud…

Muuseas, kääbusplaneet Pluuto amelik nimetus on praegu 134340 Pluto. Eesti keeli vahest siiski 134340 Pluuto. Puhas jama ikkagi see uus nimi! Ärme meie seda ka kasutame, eks? Slava Pluuto, kui veel võõrsõnu kasutada!

Õhurõhust

Kuna ööd on ikka veel valged, siis pööraks ka seekord jutu ilma suunas. Õigemini räägiks selle ühest iseloomustajast ehk õhurõhust. Ilmateatesse lisatakse sageli ka õhurõhu väärtus ja selle tendents. Mõtet see omab, sest kõrge (ja tõusva) õhurõhu korral on põhjust oodata pigem kuiva ja selget ilma, madala õhurõhu korral aga enamasti sajust ja tuulist ilma. Kuigi ühelegi kindlale õhurõhu näidule ei saa täpset ilma kunagi üksühesesse vastavusse seada.

Ilmateates mainitakse õhurõhku tihti kahel moel. Näiteks: õhurõhk oli kell 11 ajal 775 millimeetrit elavhõbedasammast ehk 1033 hektopaskalit. Noh, selline õhurõhk on nn normrõhust ikka märksa kõrgem ja ilm peaks olema ilus. Aga need ühikud: 775 mm Hg ja 1033 hPa. Kuidas neid ühikuid täpsemalt seostada?

Võtame asjast kergema arusaamise huvides ühe teise õhurõhu võimaliku väärtuse, norm-õhurõhuna tuntud näitaja; see on 760 mm Hg ehk 1013.25 hPa.

Teisendame kõigepealt pisut hektopaskaleid. Eesliide hekto tähendab sajaga korrutamist. Ehk siis 1013.25 hPa tähendab 1013.25 *100 Pa. Kokkuvõttes on normaalse õhurõhu väärtus 101 325 Pa, ligikaudsemalt 1,013 * 10 astmes 5 Pa. Seda väärtust tuntakse ka 1 füüsikalise atmosfäärina (atm). Seega 1013.25 hpa = 1 atm. Õhutõhu reaalsed väärtused kõiguvad selle keskmise väärtuse ümber. (Tulles korraks tagasi algul toodud näite juurde, siis 1033 hPa = 1.02 atm.)

Aga 760 mm Hg – mida selle pujääniga ette võtta? Kõigepealt lihtne teisendamise võte. Teeme sellise arvutuse: 760 * 4/3 = 1013. Olemegi saaanud hektopaskalid. Arv 4/3 sobib siin igasuguse õhurõhu väärtuse teisenduskordajaks. Näiteks 775 * 4/3 = 1033 hPa. Nii et kergema vastupanu teele minnes me korrutame või jagame näidud 4/3-ga ja saamegi ühtedest ühikutest teised. Kes õhurõhust rohkem lugeda ei taha, võibki siit „otse” edasi minna ja järgmised 2 või 3 alapunkti vahele jätta.

Hektopaskalid ja mm Hg.

Aga kas see äsjane teisendus seletas „mm Hg” asja ära? Ei seletanud. Tuleb leida üldisem ja põhimõtteline teisendamise skeem. Siin me seda tegema ei hakka, kuid päris lihtsalt on tuletatav rõhu arvutamise valem, kus omavahel korrutada tuleb tihedus, raskuskiirendus ja kõrgus. Paneme siis valemina ka kirja:

p = r * g * h ,

h – kõrgus.

Enam-vähem automaatselt peaks olema selge, mis on raskuskiirendus. See on see meie tuttav g = 9.8 m/s2.. Aga mille tihedus ja mille kõrgus? Siin tuleb mängu baromeeter – õhurõhumõõtja. Baromeetris kasutatakse elavhõbedat – selle tähis on Hg ja eks tihedus tähendabki siin elavhõbeda tihedust. Hg tiheduse väärtus on kaunis kopsakas: 13 600 kg/m3, olles suurem ka paljude tahkete ainete tihedusest. Kuid toatemperatuuril esineb elavhõbe vedelal kujul. Sellepärast seda materjali baromeetris vaja ongi.

Nii, jääb veel millegi kõrgus. See on elavhõbedasamba kõrgus baromeetris. Aga mis mõttes täpsemalt?

Elavhõbedabaromeetri jaoks on vaja elavhõbedat sisaldavat anumat. See nn vann ehk anum ei pruugi olla eriti suur ja ega tavaliselt ei olegi. Siis võtame ühest otsast õhukindlalt suletud klaastoru ja valame selle ka elavhõbedat täis. Siis katame korraks toru lahtise ava ja asetame selle toru, lahtine ots allapole, elavhõbedanumasse. Kui toru pole liiga lühike, siis elavhõbda (Hg) tase torus mingil määral langeb, kuid jääb kindlale tasemele pidama. Ülemine osa torust saab õhutühjaks. Normaalõhurõhu korral on Hg tase torus 760 mm kõrgem kui ümbritsevas anumas. Tähendab, Hg tase torus oleneb kogu atmosfääri õhusamba rõhust toruga võrdsele pindalale.

Elavhõbeda-baromeetri skeem

Seega toru läbimõõt ja ka anuma suurus pole olulised. Võrdluse all toruga on ainult toru läbimõõduga võrdne anuma pindala osa.

Nüüd siis äsja üleskirjutatud valem. Kasutame seda valemit arvudega: p = 13600 *9,8 *0.76 ja saame 101 325 Pa. Nüüd veel kord 100-ga jagades saamegi 1013.25 hPa.

Arvud peavad aga olema täpsed, 9.8 tuleks täpsuse huvides tegelikult asendada 9.80665-ga ja 13600 asendada 13595.1-ga.

Nii et rõhu mõõtühikuna kasutatav 760 mm Hg tähendab, et oleme rõhu arvutamise valemist kasutanud vaid üht tegurit: 0.76 m ehk 760 mm ja see ju ongi elavhõbedasamba kõrgus, millele vastab normaalrõhk! Ehk siis veel kord: 760 mm Hg tähendab rõhuna 1013.25 hektopaskalit ehk 1013 * 100 paskalit ehk 1.013 korda sada tuhat paskalit.

Veel kord puust ja punaseks ning veel siniseks, mustaks ja valgeks ka: et saada 1013.25 hPa, tuleb 760 mm Hg jagada saja tuhandega, siis korrutada 13595.1-ga ja korrutada ka veel ka 9.80665-ga. Sellise eeskirja järgi tuleb hektopaskaliteks teisendada ükskõik millist õhurõhu väärtust, kui ühikuks on mm Hg. Tagasi teisendamisel tuleb kõik teha vastupidi: korrutamised asendada jagamistega ja jagamine korrutamisega.

Õhurõhu kõikumine kajastub ka Hg samba kõrguse muutumises. Kõrgema õhurõhu korral rõhub õhk anumas olevale elavhõbedale rohkem. Selle võrra surutakse õhutühjas torus olevat Hg taset ülespoole ja saamegi suurema kõrguse näidu, nt 770 mm Hg. Madala õhurõhu korral langeb ka torus oleva Hg tase allapoole; näiduks võime saada nt 740 mm Hg. Teisendusarvutus hektopaskaliteks on ikka endine, toodud eelmises lõigus.

Kõike seda eelnevat „jama” ei pea aga läbi tegema, kui kasutada juba mainitud abikordajat 4/3 või 3/4, oleneb kumba pidi vaja on.
Sellise lihtsa teisenduse täpsus on üldjuhul täiesti piisav.

Muuseas, inglise keeles on elavhõbe mercury. Mitte segi ajada planeet Merkuuriga!

Mis on atmosfäär kui ühik?

Rõhu ühikutena eristatakse ka füüsikalist ja tehnilist atmosfääri.
Füüsikaline atmosfäär (atm) on see, millega kogu senise aja maadlesime: normrõhk 1 atm võrdub 101 325 Pa ehk 1013.25 hPa ehk 760 mm Hg.

Tehniline atmosfäär (at) pannakse paika teisiti. Siin kasutatakse rõhu ühikuna jõukilogrammi (kgf) ruutsentimeetri kohta. Si-süsteemi ühikutes tähendab see: 9.80665 njuutonit kümne tuhandiku ruutmeetri kohta. Ehk siis 1 at võrdub 98066.5 Pa ehk ligikaudu 0.9678 atm. Omakorda 1 atm võrdub 1.0332 at.

„Kahe atmosfääri vahele” jääb veel üks tore rõhuühik, baar (bar).
1 bar = 100 000 Pa. See on veidi väiksem füüsikalisest atmosfäärist ja veidi suurem tehnilisest atmosfäärist. Selles baaris aga alkoholi ei müüda! Isegi tasuta ei anta!

Kuid ligikaudseks meelespidamiseks on atmosfääri rõhk merepinnal (või siis maapinnal, kui me just mägedes pole) ikka ümmarguselt sada tuhat paskalit. Suurt vahet pole, kas see on märgitud kui 1 bar või 1 atm või 1 at. Täpse õhurõhu väärtuse saame baromeetrit vaadates. Mingi üldise hetkehinnangu saab ka uudiseid kuulates või interneti ilmalehekülgi uurides. Siis võib alati eeldada, et kasutusel on füüsikaline atmosfäär (atm) ja selle teisendused, kui meenutada eelnevat juttu.

Kõrguse kasvades atmosfäärirõhk aegapidi väheneb. Peabki vähenema, kuna siis õhk hõreneb. Kuid vastav baromeetriline valem on vaatamata oma suhtelisele lühidusele vist liiga jubeda kujuga, et seda siia kirja panna. Saame ehk ka ilma hakkama.

Vee-baromeeter

Kas keegi ütles, et baromeetri „töömaterjal” peab tingimata olema elavhõbe? Kui ütles, siis viskas villast. Hg on kasutusel sageli küll, kuid just sellepärast, et Hg esineb vedelal kujul ja on väga raske, st suure tihedusega. See aitab minimeerida baromeetri mõõtmeid. Kuid baromeetreis võib kasutada ka muid vedelike, miks mitte ka vett. Vee tihedus on küllalt täpselt 1000 kg/m3. Seega tuleb välja, et vee tihedus on Hg omast 13.6 korda väiksem. Nii et selleks, et saada kokku ikka see tuttav normaalrõhu väärtus 1013.25 hPa, tuleb veebaromeetri korral normaalrõhu juhul veesamba kõrguseks 10.33 meetrit H20! Veel täpsemini: 10.3323 meetrit. Üleminekul Hg-st veele on teisenduseks vaja 760 mm Hg korrutada 13.6-ga (täpsemalt, 13,5951-ga) ja jagada 1000-ga (kokkuvõtlikult tuleb korrutada 0.0135951-ga). Täpsem veesamba normväärtus on 10.3323 meetrit. Tagasi Hg samba kõrguseks teisendades peame veesamaba kõrguse 0,0135951-ga jagama, eks ole?

Madala ja kõrge rõhu näidud kõiguksid veetasemete järgi siis kuskil 9.5 meetri ja 11 meetri H2O samba vahemikus. Nii jube kõrget ehitist oleks baromeetrina ikka päris tüütu kasutada… Tuleks pidevalt loota halvale ilmale ehk madalale rõhule, siis peaks baromeetri näidu vaatamiseks umbes meetri – pooleteise jagu vähem ronima kui ilusa ilma korral. Kuid halva ilma üks tunnuseid, tugev tuul, võib ka 8-meetrise redeliga halbu üllatusi korraldada… Meenutame, et teivashüppe maailmarekord on ainult üle 6 meetri…

Veesamba kõrgust meetrites hektopaskalitesse teisendades kordaja 4/3 veebaromeetri korral muidugi ei kehti. Siin on teine kordaja: selle kordaja saamiseks tuleb juba tuntud arv 9.8 (ehk 9,80665) korrutada 10-ga.. Nii et 10.3323 meetrit veesammast * 98.0665 = 1013,25 hPa. Tagasi veesamba kõrguseks teisendades tuleb hektopaskalid 98.0665-ga jagada.

Muuseas, siia on peidetud ka tõsiasi, et pumbakaevuga vett 10 meetrist (ja mõnedest sentimeetritest) kõrgemale pumbata ei saa. Võib-olla talvel kuskil Siberi kõrgrõhuala keskmes tähevaatluste ajal sooja saamiseks õnnestuks mõnikord vett 11 m kõrgusele pumbata. Kui see tee peal ära ei külmu.

Õhurõhku mõõdetakse muul viisil ka (nt aneroidbaromeetriga), aga vahest aitab praegu.
Lugeja on vist niigi pahane, et kuhu see astronoomia siis jälle kadus. Aga õhusammas meie kohal paikneb ju ka taevas, sh juulitaevas.

Tähistaevas

Kes vahepealse osa lugemise asemel kohvi või mõnd tõsisemat ja mehistavamat jooki proovisid: tuleme astronoomia juurde tagasi. Juuliöö pakub vaatamiseks lõunakaares paistvat tuntud Suvekolmnurka (üleval on vasakul Deeneb, paremal Veega ja allpool Altair.

Ühele kolmnurgale võib juulikuus alati kindel olla -. see on Suvekolmnurk!

Õhtupoole ööd on väga madalas lõunakaares leitav Antaares oma punaka tooniga. Võib ehk tunduda, et vahest on see Marss, kuid sedapuhku mitte. Antaares on ometigi oma nime saanud kui „Vale-Marss” või Marsi võistleja. Ka läänekaares paistev hele täht Arktuurus kiirgab punasele lähedase värvitooniga.
Arktuurus paistab enamuse kuust kogu öö, kuid hakkab 23. juuli paiku vastu hommikut loojuma. Kirdetaevas on leitav Kapella. See täht on kollaka tooniga nagu kord ja kohus.

Kuu algul on madalas edelataevas näha veel Spiikat, edaspidi kaob see täht ehavalgusse (1. dekaadi lõpus). Umbkaudu kuu keskpaigast alates tasub hommikuti kirde-idasuunalt otsida Aldebarani, mõni aeg (kalendrit vaadates) hiljem ka Polluksit ning tema naabrit Kastorit. Kastor on Polluksist pisut tuhmim, kuid asub kompensatsiooniks omakorda kõrgemal.

Nii, need olid 1. suurusjärgu tähed pluss Kastor (see viimane on tuhmim kui 1.5 tähesuurust, täpsemalt näit on 1.58). Planeetidest oli juba juttu.

Tuntumatest tähtkujudest paikneb Suur Vanker loodekaares, Kassiopeia kirdetaevas. Põhjanael näitab Väikese Vankri aisa tipus vankumatu järjekindlusega meile põhjasuuna kätte.

Eks muidugi paista tähti märksa enam ja mida rohkem kuu edasi kulgeb, seda rohkem neid näha ka on. Kolmanda dekaadi keskpaiku ja sealt edasi tiheneb pimedus juba päris otsustavalt ning kogu tähistaeva ja tähtkujude ilu, mis umbes kaheks kuuks ja pisut enamakski „ära kadus”, tuleb kuu lõpuks tagasi.

Päris kottpimedust selge ilmaga tuleb siiski veel veidi oodata.
Tegelikult pole selge öö ju kunagi kottpime, sest kottpimedus tähendab ju, et tähtigi pole näha! Nii et norida saab alati, kui tahtmist on. Ka siis, kui kõik on ideaalne, mida niigi väga harva juhtub…

Kuid kes neid pilvi teab. Tihedad pilved võivad ka valgele ööle tumedust märksa juurde lisada. Rääkimata eriti paksudest äikesepilvedest, mis võivad ka keset päeva päris hämara olukorra tekitada. Kuid astronoomiliste vaatluste puhul on pilved alati sulaselge nuhtlus, selge seegi.

Kui lubada veel kord vahele ilmajuttu, siis võimsad äikesepilved (rünksajupilvede alaliik) on tõelised kogu atmosfääri alaosa ehk kogu troposfääri (paksus Euroopas kuskil 10 km kanti ) läbivad püstised sambad, kui neid kõrvalt lennukiaknast juhtub näha saama. Vaid päris tühine osa, ligi paarsada meetrit maapinnast, jääb sellise pilve alumise serva alla.

Võimsa sambana troposfääri läbiv äikesepilv. Ees taustal mõned väiksemad rünkpilved

Äikesepilve sees löövad välgud, välke esineb ka pilve ja maapinna vahel, see teebki äikese ohtlikuks ilmanähtuseks. Kuid ka äikesepilve kohal, kus jälle on selge ja Päike kiirgab, pole ohutu liuelda. Välku võib ka siin lüüa, pilve ja ionosfääri vahel.

Valged ööd ja nende piirid ning polaarpäev

Kuna juuli ööd on veel valged, aeg kesksuvine ja augustikuised „ei taha kooli minna” – mured paistavad veel kaugel, siis võiks rääkida veel ka valgetest öödest. Et valgete ööde tase jagatakse kolme gruppi, sellest on juba ka juttu olnud. Nimelt eristatakse tsiviilset (kõige valgem), nautilist ja astronoomilist valget ööd. See oleneb sellest, mitu kraadi horisondist maksimaalselt allapoole jõuab öö jooksul Päikese keskpunkt. Tsiviilse valge öö Päikese kõrguse alampiiriks on alumises kulminatsioonis -6 kraadi (ülempiir on Päikese loojangu hetk, kui Päikese ülemine serv on horisondil). Nautiline hämarik kestab, kuni Päikese kõrgus on -12 kraadi või alla selle ja astronoomiline valge öö kestab, kuni Päikese keskpunkt on „sukeldunud” -18 kraadi kõrgusele. Praktilised piirid on muidugi siledamad ja olenevad ka konkreetse inimese silma valgusaistingutest.

Valge öö – põhjamaade suveilu

Kui kaugele ulatub valge öö piir? Põhjas sinnamaani, kus Päike loojuda ei jõuagi. Kõige lähemal on see piir meile, Eestile, suvisel pööripäeval, 21. juunil. Siis otse põhja minnes leiakasime koha, kus päevaks-paariks kehtestub polaarpäev. Seda laiuskraadi tervikuna nimetatakse põhjapolaarjooneks. Eriti kaugel polaarjoon meist ei olegi, see asub laiuskraadil 66 kraadi ja 64 kaareminutit. Eesti keskmine laiuskraad on umbes 58 ja pool kraadi, Põhja-Eestis on 59 kraadi „kopikatega”.

Kuid kui kaugele meist lõuna poole jäävad valgete ööde piirid? Eks seegi olene kuupäevast. Võtame aluseks ikka lõunapoolseimad võimalikud piirid, mis esinevad suvisel pööripäeval. 66 kraadist ja 34 minutist tuleb nüüd 6 kraadi maha võtta. Tsiviilse valge öö piir jääb siis 60 kraadi ja 64 minuti juurde, nii et päris kenasti piki Soome lahe põhjakallast, Eestis tsiviilseid valgeid öid seega ei esine. Nautilise valge öö jaoks lahutame sellestsamast põhjapolaarjoone laiuskraadist veel 6 kraadi ja saame 54 kraadi ja 64 kaareminutit. See piir jääb juba Eestist lõunasse, üle Leedu. Nii valge (või siis pime) kui sel piirijoonel, on vähemalt Kesk-ja Põhja-Eestis umbes 16. mail ja 28. juulil (siis vastavalt algab ja lõpeb meil nautiline valge öö), seega on vastava lõunapoolse piirkonna suvine pööriöö juba märksa hämaram kui meil. Leedu lõnapoolseim osa jääb nautilistest öödest ilma. Napilt nautilise valge öö piirkonna sisse jääb Leedus paiknev Moletai Observatoorium. Ilus kant, kui aega, on võib vaatamas käia.

Leedus (nagu mujalgi) on muidki kohti, mida imetlemas käia.Viisakal vastukülaskäigul leedulastele, kellest mõned juba head mitmed aastad tagasi on üle ärakaotatud riigipiiride harrastanud öiseid romantilisi kaubikuretki üle Läti Lõuna-Eestisse ja tagasi. Veel enne kui hakkasid saabuma üha kaugemad ja samas üha kallimad külalised, keda üldjuhul enam tagasigi ei raatsita saata. Kuid teatavasti ju pidu ei parane, kui võõrad ei vähene! Kuid küll võõrad vähenevad, kui piirid taastada ja lisaks dioodi põhimõttel ainult väljapoolse läbilaskesuunaga, vajadusel füüsilis-füüsikalisi lisajõude rakendades. Sissepoole saab lasta vaid päris omi ja neid, kelle kohalik positiivne meelestatus on faktiliselt teada!

Veepiisk vikerkaart tekitamas. Valguskiir murdub veepiiska sisenedes eri värvi kiirteks. Seejärel kiired peegelduvad piisa tagaseinalt ja murduvad piisast väljudes veel kord.

Ka sellisele ilusale loodusnähtusele nagu vikerkaar – valguse peegeldumise ja murdumise koondsümbolile – tuleb tagastada äsjakirjeldatud ja alati kestnud tähendus, vabastades selle kiireimas korras üha raskemalt väärastuva sundideoloogia majakatulest! Ühtlasi vabanedes ka ise üha süvenevast orjameelsusest!

Nii. Astronoomilise valge öö piir – vaja veel 6 kraadi juba saadud 54 kraadist ja 64 kaareminutist maha lahutada ja saame 48 kraadi ja ikka see 64 kaareminutit. See piir jookseb juba üle Saksamaa ja Poola põhjaosade. Arvestades, et astronoomiline valge öö on on oma „välispiiri” ligidal päris olematu, kerkib pimeda öö praktiline piir veidi rohkem põhja poole. Olgu selle viimase hinnanguga kuidas on, kuid astronoomilise valge öö piirist lõuna pool läheb põhjapoolkeral aastaringselt, igal ööl pimedaks. Kogu Aafrikas on alati pime. Tõsi, ainult öösiti muidugi, päeval on seal valge. Päris kole või samas hoopis lohutav on meil aga päikeseküllase juulitaeva alla mõelda, et suures osas Antarktikast on praegu ööpäevaringselt pime ja kohutavalt külm veel ka. Polaarööst lähemalt ehk kunagi edaspidi.

Valge öö (koos selle kõigi variantidega) on siis teise nurga alt vaaates koidu ja hämariku kestvus enne või pärast igapäevast Päikese tõusu/loojangut. Kestvus oleneb laiuskraadist. Kõige lühem on see nähtus ekvaatoril, kus Päike alati tõuseb ja loojub „otse”. Mujal aga Päike mõningal määral ikka ka liugleb ja hämariku perioodid on pikemad. Siis oleneb asi ka aastaaegadest.

Väga täpselt näpuga järge ajades arvutusi tehes tuleb lisaks arvestada, et Maa pole päris kerakujuline. Kerakujulisuse mudel on aga siiski märksa parem ideest, et Maa on tasane ja veel kolme vaala seljas ka… Või oli nende vaalade asemel hoopis kolm elektrihunniku seest väljakistud molekuli, kes see nii täpselt mäletab!

Aga polaarpäev? Selles piirkonnas on Päike näha ööpäevaringselt: polaarjoonel umbes 1-2 ööpäeva jagu (arvestame ikka suvist pööripäeva, 21. juunit). Kujuteldavalt aina enam põhja pool olles paistab keskööpäike üha rohkem ööpäevi ja üha kõrgemalt. Selle arvel kannatab aga omakorda keskpäevane Päikese kõrgus, mis omakorda muutub aina madalamaks.

Põhjapooluse kohal on 21. juuni ööpäevane Päikese teekond vahvalt omapärane: Päike püsib pidevalt samal, 23 kraadi ja 26.3 kaareminuti kõrgusel ja tiirutab niimoodi ümber silmapiiri.
Kuigi teisalt võttes on midagi vähem ka: Päike paistab üle 31 kraadi madalamal kui nt Tartus sama, 21. juuni keskpäeval.

Eemaldume nüüd ajas 21. juunist. Tiirutava Päikese kõrgus põhjapoolusel aegapidi kahaneb, samas koondub üha enam põhja poole kokku ka piirkond, kus Päike käitub nagu 21. juunil põhjapolaarjoonel – jäädes vaid üheks ööpäevaks pidevalt, loojumatuna nähtavale. Põhjapoolusest lõuna pool ei ole ka Päikese ööpäevane kõrgus ühelgi päeval aastas konstantne. Sügisesel pööripäeval jõuab „polaarjoon” põhjapoolusele – Päike on otse silmapiiril ja loojub, kuigi väga aeglaselt (ise muudkui silmapiiril tiirutades).

Kuid millal on nt Tartus Päike keskpäeval sama kõrgel kui põhjapoolusel suvisel põõripäeval ööpäevaringselt? Osutub, et sobivaimad päevad on 14. oktoober ja 28. veebruar.

Samuti „reisivad”, ajas 21. juunist edasi vaadates, põhja poole ka hämarikuvööndite piirid. Põhja-Eestis, 59. laiuskraadil, lõpeb nautiline valge öö 28. juulil ja astronoomiline valge öö 18. augustil (tegelikult on juba ligi 10 päeva varem täitsa pime).

Lõunapoolkeral on pooleaastase vahega kõik analoogiline.

Päikese keskpunkt ja ülapiir, refraktsioon

Segadust tekitab asjaolu, et Päike ei paista punktallikana, vaid omab umbes poolekraadist (täpsemalt 32 kaareminutit) läbimõõtu ja vastavalt siis umbes veerandi kraadi suurust raadiust. Päikese tõusu ja loojangu momentideks loetakse aga aega, kui Päikese ülemine äär on parajasti horisondil. (Sama lugu on Kuu puhul.) See annab kokkuvõttes päevadele „pikkust juurde” ja nihutab ka reaalse polaarpäeva piiri „päris” polaarjoonest veidi lõuna poole (eeldame siinkohal jälle 21. juunit). Ligikaudu hinnates saame niimoodi 66 kraadi ja 34 kaaremeeinuti asemel 66 kraadi ja 18 minutit põhjalaiust.

Hämarike arvestatakse siiski Päikese keskpunkti koordinaatide järgi.

Kuid täpsuse muresid on veel. Ühe mure nimetuseks on Maa atmosfääris esinev refraktsioon ehk valguskiire suuna muutumine ehk murdumine teekonnal atmosfääri ülapiirist maapinnani. (Vaid seniidist lähtuva valguskiire suund otse alla ei tekita üldse refraktsiooni.) Õhk muutub ju teel läbi atmosfääri üldiselt üha tihedamaks ning õhu murdumisnäitaja muutub (kasvab). Efekt kasvab kiiresti, kui vaatesuund läheneb silmapiirile (horisondile), kus refraktsioonist tingitud keskmine parand on 35 kaareminutit. Seda suurust Päikese tõusu ja loojangu arvutamisel ka reeglina arvestatakse. Ka see lisab Päikesele, kusjuures igal pool ja iga päev, nähtavusaega juurde.

Refraktsiooni efekt. Kui me just seniiti ei vaata, paistab taevakeha meile alati veidi kõrgemal kui ta tegelikult on.

Kuid kahjuks pole antud juhul tegu konstandiga ja seetõttu võib Päike vahel (vähemalt osaliselt) näha olla ka mingist ettemärgitud kellaajast veidi varem või hiljem. Analoogiline lugu on iga objektiga, mis asub kõrgemal-kaugemal kui Maa atmosfäär.

Kuu parallaks

Kuu on Maale lähim astronoomiline objekt. Kuu näib esimese hooga meist küll väga kaugel olevat, keskmiselt 384 000 km Maa tsentrist. Kui siit Maa raadius, ligikaudu 6400 km, maha lahutada, ja eeldame Kuu otse seniidis (lagipea kohal) olevat, saame 377 600 km. Tegelikult tuleks siit veel maha lahutada Kuu raadius (1750 km). Kui Kuu asub (suuna mõttes) seniidist madalamal, asub meie looduslik kaaslane maapinnal olevast vaatlejast tegelikult kaugemal. Eesti laiuskraadil on see alati nii, Kuu otse seniiti kunagi ei ulatu. Päike ka mitte.

Muuseas, üks 1980-ndatel kuskil avaldatud vist mitte väga kindel uuring olevat näidanud, et kui 70-aastase „keskmise inimese” kõik senises elus astutud sammud ühte ritta asetada, siis annaks see teekonna jalgsi Maalt Kuule.

Vaatesuund Kuule sõltub aga asukohast Maa peal. Põhjus: Kuu on Maale siiski piisavalt lähedal, nii et tuleb arvestada ka Maa reaalseid mõõtmeid; Maa pinna punkte ei saa samastada Maa tsentriga. (Siin pole asi ainult selles, et Maa pole läbipaistev!)

Parallaktiline efekt. Kui me vaataksime otse seniidis olevat Kuud, siis parallaksi poleks. Igalt poolt mujalt vaadates näib Kuu olevat madalamal kui tegelikult.

Nii juhtubki, et koos Kuu kõrguse (nurkkaugus silmapiirist seniidi suunas) vähenemisega kasvab parallaktiline efekt: Kuu paistab madalamal kui ta Maa tsentrist vaadates oleks. Maa eri kohtadest vaadates paistab Kuu seega tähistaeva taustal pisut erinevates suundades. Efekti maksimum, nagu ka refraktsiooni puhul, esineb siis, kui Kuu on praktiliselt horisondil. Siis küünib parallaksi väärtus 1 kraadi lähedale (57 kaareminutit). Vastavad parandid on aga vastasmärgilised: refraktsioon „tõstab”, parallaks „langetab” Kuud. Kuud „tõstab” ka eelmainitud ülemise ääre reegel. Nende kolme efekti kokkuvõttes tuleb parandusliige silmapiiri jaoks kokku ootamatult väike, umbes 7 kaareminutit „allapoole”.

Päike, mille puhul parallaksi arvestada pole mõtet (asub liiga kaugel), on koondparandusliige päris suur, 51 kaareminutit („ülespoole”). See on juba päris lähedane 1 kraadile.

Parallaksi mõju on praktiliselt olematu ka planeetide puhul, loomulikult ka tähtede puhul. Neil juhtudel jääb alles ainult refraktsiooni efekt.

Lõpetame pika loo

Jälle läks nii nagu alati, kuigi kavatsused olid head. Lugu sai taas liiga teema-, ja arvurohke. Aga kas see on kindlalt halvem variant, kui pidevalt igalt poolt vastuvaatav nähtus: küsigu inimene ükskõik mis ametlikult asjamehelt ükskõik mida konkreetselt ja see hakkab alati ainult keerutama nagu kass ümber palava pudru. Kusjuures kassi pudru-motiivid on täiesti mõistetavad. Aga eks ka neil ametnikest putukatel on omad toiduahela-motiivid…

Lõpuks siiski ka paar mini-kultuurisoovitust, mis oleksid mõtteliseks järjeks juunikuus soovitatud järjeloole. Sest põhjused ju üha süvenevad. Sedapuhku ei tohiks isegi mõlema loo peale kokku kuluda eriti palju väärtuslikku aega. Püüame kuulata Kuldse Trio esituses lugu: „Kui sa mind ei armasta”. Aus astronoomiline lugu, sisaldab nii Päikest, (langevaid) tähti kui ka Kuud. Teine soovitus oleks jällegi rahvusringhäälingu arhiivist, „Ivar Vigla sou:1” 31. detsembrist 1989. Alustada võiks saate 36. minutist.

Loo päris lõputsitaat olgu „õigeima eestlase” Endel Kellapi poolt: „Aeg on energiahulk, mis jääb põhjuse ja tagajärje vahele!”

Kuu faasid

• Täiskuu: 3-ndal kell 14.39
• Viimane verand: 10-ndal kell 4.48
• Kuuloomine: 17-ndal kell 21.32
• Esimene veerand: 26-ndal kell 1.07

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Kuu „hüpetest”

Aprill algab sedapuhku õhtuse üsna kõrgelt käiva Kuuga. Esimene veerand on juba seljataga. Täiskuu on 6-ndal ja viga pole nagu ikka veel midagi. Edasi kaob Kuu õhtutaevast, seegi on loomulik, sest vana Kuu paistab ju hommikuti. Kuid kohe varsti sealt edasi, juba enne, kui Kuu jõuab viimasesse veerandisse, tekib jama: Kuu hakkab paistma lõunakaares nii madalalt ja lühidalt, et mõnigi vaatleja tahaks suisa vanduma hakata.

Tartus tõuseb Kuu 12-ndal aprillil kell 4.13 ja loojub juba kell 8.24, olles seega üle horisondi vaid 4 tundi ja Kuu keskpunkti maksimaalne kõrgus horisondist on 3.5 kraadi. Kuu enda läbimõõt on teatavasti 0.5 kraadi. Tallinnas on asi veelgi hullem: 12-ndal kuupäeval tõuseb Kuu kell 4.40 ja loojub juba kell 8.13, olles näha vaid 3 ja pool tundi. Maksimaalne kõrgus on vaid 2 kraadi kanti, pisut üle selle.
Viimane veerand on 13. aprillil. Edaspidi hakkab Kuu tõusma alles üsna vahetult enne Päikese tõusu ja seega jäävad vana Kuu kitsa sirbi vaatlemise rõõmud arvatavasti sedapuhku nägemata, kuigi Kuu maksimaalne kõrgus horisondist hakkab kasvama.

20. aprillil on kuuloomine ja Kuu muidugi ikka nähtamatu. Nii ju peabki olema. Kuid juba järgmisel päeval on noore Kuu sirp õhtutaevas leitav ja üldse läheb kõik Kuuga seonduv jälle väga ilusaks: noor Kuu paistab kõrgelt ja kaua, olles leitav juba päeval pealõunasel ajal või veelgi varem kõrgel taevas. Kõige uhkem on Kuu seis 25-nda õhtul: esimesele veerandile lähenev Kuu tõuseb Tartus kell 7.26 ja loojub alles järgmisel kuupäeval kell 3.58, juba üsna vastu hommikut. Kokku saame Kuu nähtavuse ajaks ligikaudu 20 ja pool tundi. Tallinnas on sedapuhku asi veelgi parem kui Tartus: Kuu tõuseb kell 25-ndal kell 7.15 ja loojub alles 26-ndal kell 4.23. Kokku 21 tundi ja pisut minuteid peale ka! Esimese veerandi Kuud saab imetleda kaks õhtut hiljem. Õhtune kasvav Kuu on kenasti näha kuu lõpuni.

Sedapuhku satub Kuu esimene veerand ajale, mis taas kord paneb kellakeeramist kiruma. Aprillis on suveaeg ja Kuu esimene veerand on 28-ndal kell 0.20. Kuid talveaja järgi oleks Kuu esimene veerand 27-ndal aprillil kell 23.20. Kes kellaaega ei süvene ja vaatab lihtsalt kuupäeva, võib olenevalt asjameeste suvast sattuda erinevatele kuupäevadele. Sest kui kehtiks 2000. ja 2001. aastal kehtinud aastaringne talveaeg, siis olekski Kuu esimene veerand 27-ndal, mitte 28-ndal märtsil. Ega Kuu sellest ei küsi, selle faas muutub ikka nii nagu ta muutub, aga asja ülesmärkimine saab tekitada palju segadust. Vahva, eks?

Miks nii suured muutused?

Eks ju Päikegi käi aasta jooksul taevas erinevaid ringe. Suvepäevad on pikad ja Päike kõrgel, talvel detsembris ja jaanuaris pole madalast Päikesest suurt midagi kasu. (See, et talviti pole enam talveilma, on hoopis eraldi teema, sellest oli veebruari loo teises osas ka juttu.) Maa ekvaatori ja ekliptika tasandite vahel on 23 kraadi ja 26 kaareminuti suurune nurk. Päike satub Maalt vaadates talvel Amburi ja tema naabertähtkujude piirkonda. Need tähtkujud käivad põhjapoolkeral aga madalat rada. Suvel särab Päike aga põhiliselt Sõnni ja Kaksikute tähtkujude taustal. Need aga liiguvad meie kandis kõrge kaarega.

Kuid äsja võisime näidete varal veenduda, et Kuu teeb veel suuremaid nähtavuse hüppeid. Eks asi ole selles, et kuigi Kuu orbiidi tasand on lähedane ekliptika tasandiga, on nende vahel siiski umbes 5.1 kraadine nurk. Kuu orbiit ei püsi ka paigal, vaid „laperdab” ekliptika ümber perioodiga 18.8 aastat. Tänavu, veelgi enam aga tuleval aastal, tulebki Kuu asendi muutustele kokku veelgi enam kui 10 kraadine koordinaatide muutus. „Heal ajal” on Kuu ülimalt hästi nähtav, „halval ajal” aga üpris kehvasti. Varakevadisel ajal kujuneb just nii, et õhtune noor Kuu paistab suurepäraselt, hommikune vana Kuu aga eriti viletsalt.

Kuskil 9 -10 aastat hiljem on aga erinevused Kuu nähtavuses kuu aja jooksul märksa väiksemateks kulunud. Kuud vaadelda soovija jaoks avaldub see ennekõike „viletsa Kuu” nähtavustingimuste paranemises.

Muuseas, märtsi lõpupoole või aprilli alguspoole taevast kaunistav kasvav noor Kuu kõrgel õhtutaevas viitab lähenevatele ülestõusmispühadele. Teatavasti võib üldiselt öelda nii, et ülestõusmispühade 1. püha satub kevadisele pööripäevale järgnenva täiskuu järgsele esimesele pühapäevale. Neil pühadel on mitu nimetust: lihavõttepühad, munadepühad, kevadpühad. Pühasid on 3: pühapäev, esmaspäev ja teisipäev. Eelnev riigipüha, Suur Reede on siin tihedasti seotud, kuid hoopis teise tähendusega.

Kahjuks on Eesti muu Euroopaga võrreldes jäärapäiselt keeldunud esmaspäeva, teist ülestõusmispüha riigipühaks muutmast. Kuna aga Eestis tegutsevad pangad pole enamikus tegelikult Eesti pangad, siis ainsa „tööpäevana” aastas sel päeval pankadevahelised ülekanded ei liigu. Aga nojah, äsja saime me kõik kinnitust, et Eestil on muidki eripärasid muu tsiviliseeritud maailmaga võrreldes…

Planeedid aprillikuus

Tänavu aprillis saame näha kõiki kolme Maa-tüüpi planeeti: Merkuuri, Veenust ja Marssi. Kaugemate planeetide vaatlemiskvoot on sedapuhku null. Kui vaatlejad edaspidi rohkem allaheitlikult ning ülemusi ja kollast spektrivärvi austades käituvad, võetakse selle kvoodi küsimus ehk kunagi tulevikus uuesti käsitlusele.

Veenus paistab nii hästi nagu ta pole enam peaaegu 2 ja pool aastat näha olnud. Planeet on nähtav õhtuti ehatähena, loojudes kuu algul 4 tundi pärast Päikest, kuid kuu jooksul pikeneb vaatlusaeg veel poole tunni võrra, seega 4 ja poole tunnini. Vaatlusaja saab nende ajavahemikega kenasti samastada, sest seda planeeti võib leida juba kohe, kui Päike on loojunud. Pimeduse süvenedes muutub Veenus üha heledamaks. Paari tunni pärast, päris pimedas, kiirgab planeet läänekaares nii võimsalt, et ühegi teise „tähega” ei tohiks siin segadust tekkida.

Veenus liigub kuu algul Jäära tähtkujus, edaspidi Sõnni tähtkujus. 11-ndal võib panna tähele, et Veenus asub Plejaadide täheparve ehk vankrikesena paistva Taevasõela lähedal, umbes 2 ja pool kraadi sellest lõuna pool. 19-ndal möödub Veenus Aldebarandist 7 kraadi põhja poolt, seega mitte eriti ligidalt. 23-nda aprilli õhtul on Veenuse lähedal ilus sirbikujuline Kuu.

Marss on vaadeldav õhtutaevas Kaksikute tähtkujus. Punakas planeet on oma varatalvise suure heleduse minetanud, kuid paistab ikkagi hästi, loojudes tunduvalt hiljem kui saabub kesköö. Kuu on Marsile kõige lähemal 25.-nda aprilli õhtul (Marss jääb vasakule).

Merkuur on nähtav aprilli esimesel poolel õhtuti Veenust „abistava” teise ehatähena. Kuu alguses päris heledalt paistva planeedi vaatlusaeg pikeneb. Kuu keskpaigale lähenedes ligineb Merkuuri loojumisaeg 2.5 tunnile pärast Päikest. Kuu keskel aga hakkab vaatlusaeg lühenema. Isegi veel suurem probleem aga on see, et Merkuuri heledus kahaneb siis kiiresti; igal õhtuga muutub Merkuur tuntavalt tuhmimaks ja 18-nda paiku kaob Merkuur ehavalgusse. Kui me elaksime troopikavöös, kus ehakuma tõeliselt kiiresti kustub, näeksime Merkuuri veel veidi kauem, ka teise tähesuuruse tähena, kuid ehakuma kestus teeb meil siin oma töö. 11-ndal on Merkuuril suurim idapoolne eemaldumus Päikesest (piki ekliptikat vaadates), siis on planeedi heledus 0.1 tähesuurust. Nähtavusaja jooksul liigub Merkuur Kalade tähtkujust Jäära tähtkuju.

20-ndal aprillil on täielik päikesevarjutus, kuid selle jälgimiseks tuleb minna kaugele, Austraalia ja Okeaania saarestiku kanti. Mõnedes vähestes kohtades on tsentraalne varjutus sedapuhku näha hoopiski rõngakujulisena. Eestis särab Päike nagu alati, ka osalisest varjutusest on asi väga kaugel.

Öö ja hämariku kestusest

Aprilli alguse ja lõpu pimeda taeva kestmise aeg on küllaltki erinev. Kuu algul on olukord veel nagu oli märtsis: läheb suhteliselt kiiresti pimedaks, ööl pikkust jätkub ja hommikul läheb kiiresti valgeks. Kuu lõpuöödel on asi teistmoodi. Muidugi läheb Päike hiljem looja ja tõuseb varem, juba see „õõnestab” öö pikkust. Lisaks sellele võtab ka pimeduse saabumine kauem aega. Hommikupoole ööd hakkab üha peatsemalt ka valgenemine pihta.

Ega imestada pole midagi, sest juba 25. aprillil algab meil teoreetiliselt astronoomiline valge öö, kui Päikese keskpunkti asukoht ei lange öö jooksul madalamale kui 18 kraadi silmapiirist. Praktiliselt saab siiski Eestis kottpimedat keskööilma nautida ka veel aprilli lõpus; Eha ja Koidu kohtumismängud praktikas siiski veel ei alga.

Tähistaevas

Aprillikuu õhtu idapoolne öötaevas on kevadist nägu. Kevadiste heledate tähtedena on tuntud Arkutuurus, Spiika ja Reegulus. Õhtupimeduse saabumisel võib suhteliselt madalast idakaarest kuu algul leida oranzi tooniga Arktuuruse, heleduselt teisel kohal oleva tähe Eesti laiuskraadil. See on meil teine täht lisaks Siiriusele, mille näiv visuaalne heleedus on negatiivne, -0.04 tähesuurust. Mõnes käsiraamatus on selle väärtuseks toodud ka -0.05 tähesuurust. Eks see reaalne näit kuskil seal vahepeal ole ja ega ükski täht pole briljantselt mittemuutlik. Arktuurus tõuseb aina kõrgemale ja tekib soov ka ülejäänud kaks heledat “kevadtähte” ära vaadata. Lõpuks saadab soovi edu: kagutaevasse ilmub ka äsjatõusnud Spiika. See jääb küll Arktuurusest märksa madalamale. Aga kus on Reegulus? See täht on „kaval poiss” ja oskab tihti end päris unikaalsel viisil ära peita.

Aprilliöö lõunataevas

Olles nimelt esimese suurusjärgu tähtede hulgas kõige tuhmim (1.35 tähesuurust) ning asudes Lõvi tähtkujus, kus on ka mitu teist heledat tähte, mis Reegulusest palju tuhmimad ei olegi, ei pruugi Reegulus eriti silma hakatagi. Näha on ta muidugi hästi, aga me ei pruugi kohe õigesti otsida. Õhtupimeduse saabudes on Lõvi juba kõrgel taevas, Reegulus muidugi samuti. Meeldetuletuseks tasub ka mainida, et Arktuurus asub Karajase tähtkujus ning Spiika kodutähtkuju on Neitsi. Kogu see kupatus on kuu edenedes näha õhtupimeduse saabudes üha kõrgemal, Reegulus hakkab viimaks paistma juba edelasuunal.

Õhtune läänekaar on kuu algul veel talviselt tuttav: näha on Taevakuusnurk. Ka tuttavad talvised tähtkujud on näha: uhke Orion (Betelgeuse ja Riigeliga), pikkade sarvedega Sõnn (Aldebaraniga), väänatud hobuseraua kujuga Veomees (Kapellaga) ja kahest tähetede reast koosnev Kaksikud (Polluks ja ka Kastor väärivad mainimist). Korda valvavad Suur Peni (Siiriusega) ja Väike Peni (Prooküoniga). Kuu lõpuks on Riigel ja Siirius silmist kadunud, ka Orioni vöö kaob silmapiirilt. Riigel kaob ehavalgusse umbes täpselt kuu keskpaiku ja Siiriusega juhtub sama kümmekond päeva hiljem, enam-vähem samal ajal kui algab algavad astronoomiliselt valged ööd.

Madalas läänekaares on leitavad Betelgeuse (vasakul) ja Aldebaran. Neist vasakul ja ka teatud määral kõrgemal paistab siis Prooküon. Kaksikute ja Veomehega ei juhtu veel midagi.

Suur Vanker asub aprilliõhtutel otse pea kohal, Kassiopeia asub põhjataevas.

Hommikutaevas ei erine palju märtshommikute taevast, kuigi pisut lääne poole pilt siiski nihkub. Ühtegi planeeti pole ka. Tasub aga mainida, et aprillihommikutel on enne valgeks minekut enam-vähem parim võimalus aastas näha Eestis niigi vaid osalt üle horisondi tõusva Skorpioni tähtkuju teisi tähti peale Antaarese (nn Skorpioni sõrga). Sama kehtib ka Skorpioni naabri, Maokandja lõunapoolsemate ja seega madalamate tähtede kohta. Antaares on madalas ehavöös leitav ka hiljem, valgetel suveöödel, kuid mitte tema tuhmimad naabrid.

Millest nähtav maailm tehtud on?

Teame, et taevakehad, tähed ja planeedid, on elektriliselt neutraalsed. Kõigi objektide piirides muidugi laetud osakesi jätkub. Tähtede puhul on temperatuur nii kõrge, et enamus aineosakesi on laetud: elektronid ja ioonid. Ioonid on elektrone kaotanud ja seega positiivse elektrilaenguga aatomid (kuigi esineda võib ka elektrone juurde saanud negatiivseid ioone). Peamised ainete ehituskivid ehk elementaarosakesed on elektronid ja aatomituumade koostisosad, prootonid ja neutronid. Vesinik, mis moodustab enamuse tähtede juures enamuse ainest, koosneb väga lihtsatest aatomitest: ühest prootonist selle tuum koosnebki ja kõik. Prootoni ümber tiirutab ka üks elektron ning see ongi kogu vesiniku aatom. Kui vesiniku aatom oma elektroni kaotab, jääbki alles vaid üks prooton. Kuskil mujal seikleb ka minema löödud elektron. Teiste ainete aatomid on keerulisemad. Tuumade koostises on rohkem prootoneid, sama palju on tuuma ümber ka elektrone. Kui mõni elektron aatomi koosseisust lahkub, muutubki aatom positiivselt laetud iooniks. Kui vesinik välja arvata, siis aatomite tuumade koosseisus on ka neutroneid, millel puudub elektrilaeng.

Elementaarosakesi on palju rohkem, aga sellest praegu enamat juttu ei teeks. Kõige kergem ja pisem on elektron, prootonid ja neutronid on raskemad ja suuremad, kuid ikkagi üliväikesed igapäevaelu mõistes.

Kuidas neid osakesi uuritakse?

Elementaarosakeste käitumist uurib kvantmehaanika.
Kvantmehaanika (ja selle edasiarendus erirelatiivsusteooriaga põimudes – kvantväljateooria) on kaasaegse fundamentaalfüüsika alusteooria. Meie igapäevaelus harjumuslikud massid on elementaarosakeste mõttes aga väga suured massid. Keerulisevõitu kvantmehaanika valemeid saab sellisel juhul lihtsustada ja saamegi oma klassikalised, juba koolis õpitavad mehaanika ning molekulaarfüüsika seadused tagasi. Ka klassikaline elektrodünaamika (sh optika), mis uurib samuti üldjuhul väga väikeste, kuid vähem või rohkem laetud osakeste liikumisega seoses toimuvat, ei ole kvantteooria. Aatomifüüsika, mis uurib samuti mehaanikat ja elektrodünaamikat, kuid aatomite ja molekulide tasandil, ilma kvantmehaanikata aga enam üldse hakkama ei saa. Üldine, kogu elektrodünaamikat käsitlev kvantteooria arendus on samuti olemas, seda tuntakse kui kvantelektrodünaamikat. Aga see on päris keeruline.

Ülikoolides enamasti aatomifüüsikaga samas kursuses koos esitatav tuumafüüsika käsitleb juba ka kaht täiendavat vastastikmõju, nimelt tugevat ja nõrka vastastikmõju, siingi kõlbab loomulikult ainult kvantteoreetiline käsitlus. Siit on teooriaid edasigi arendatud: elektromagnetilist ja nõrka vastastikmõju kirjeldab ühiselt elektronõrk teooria. Tugeva vastastikmõjuga on olnud veelgi suuremaid raskusi (mängu tulevad raskesti äraseletatava käitumisega kvargid ja gluuonid), kuid päris korralik teooria on siiski olemas, kuigi see vajab veel lisatööd. Elektronõrka teooriat ja tugeva vastastikmõju teooriat (see teine on kvantkromodünaamika) kokku nimetatakse füüsikalise maailmapildi kirjeldamise standardmudeliks. Käivad püüdlused neidki kahte teooriat ühendada suure ühendteooria nime all, kuid praegu pole seda veel üles suudetud ehitada.

Kuid midagi on ju veel – neljas vastastikmõju ehk gravitatsioon. See, millega me igapäevaelus ehk kõige rohkem kokku puutume. Hästi töötab muidugi esimene lähendus ehk Newtoni mehaanika. Väikeste masside puhul tuleb aga käsitlusele võtta kvantmehaanika, nagu juba juttu oli. Kuid selgub, et Newtoni mehaanika tõrgub ka kohutavalt suurte masside korral. Sellest hädast on üle saadud – vastav teooria on üldrelatiivsusteooria, mille matemaatiline kirjeldamine pole taas kord üldse lihtne. Kuid kvantmehaanilises mõttes on ka see teooria puhtalt klassikaline.
Vaja on veel üldisemat teooriat, mis suudaks kokku pakkida nii väga suurte, keskmiste kui üliväikeste massidega seonduva. See peaks olema gravitatsiooni kvantteooria. Vaat seda meil ei ole. Jõudu on selle kallal muidugi palju proovitud ja proovitakse ka edasi. Väikesi edusamme on tasapisi suudetud astuda, kuid seni on kusagil ikka mingi suurem tõrge vastu tulnud. Töö teooria loomiseks käib muidugi aina edasi.

Ning lõpuks – tuleks ühendada nii seni veel samuti tuletamise faasis olev suur ühendteooria ja seesama, veel loomata kvantgravitatsiooni teooria. Ka sellele üldteooriale on ammu nimi juba pandud – supergravitatsioon. See peaks praegust arusaama kogu meie maailma kohta märkimisväärselt arendama.
Millal aga sinnamaani jõutakse – kes seda teab. Isiklikult usun küll, et need probleemid lõpuks lahendatakse, aga ajafaktor on muidugi teadmata.

Neist suurtest teooriatest oli juttu juba detsembrikuu loos, seoses „Füüsikutega”, kui meelde tuleb. Kes enne pole seda vaadanud, vaadake ära! Möbius lahendas seal teatavasti gravitatsiooni probleemi ehk lõi gravitatsiooni kvantteooria ja tuletas ka ühtse välja teooria ehk meie keeli supergravitatsiooni!

Tunnelefektist

Kvantmehaanika lubab toimida huvitaval nähtusel – tunnelefektil. Nimelt osutub, et elementaarosake (parim näide on siin elektron kui väga tühise massi ja ka läbimõõduga objekt) võib õhukeste seintega august läbi pääseda ilma et peaks koguma energiat, et augu seintest üle liikuda. Sellist seina nimetatakse potentsiaalibarjääriks. Näiteks olgu fikseeritud, et elektron on kujuteldava augu põhjas. Mingil järgmisel ajahetkel võib selguda, et elektron ei viibi enam augus, vaid väljaspool selle väga õhukest seina. Kusjuures seina sees ei leia me elektroni kunagi. Siin peitubki asja lahendus. Kvantmehaanika on väärt teooria, kuid sellega tuleb harjuda. Nimelt tunnistab kvantmehaanika kohe alguses ja ausalt, et lõpmata täpselt pole ikkagi võimalik ka elementaarosakeste kõiki omadusi, vähemalt mitte korraga, mõõta. Siia hulka kuulub ka täpne teadmine, kui palju osakesel parajasti tegelikult energiat on. Mõõteriist ise, samuti mõõtmiseks kuluv aeg on juba piisavalt suureks häirivaks faktoriks. Seda kõike tuntakse määramatuse printsiibina. Piisavalt suurema osakese massi korral kaob tunnelefekti tõenäosus lõpmata väikeseks ja seega seda katsetes mitte kunagi ei juhtugi.

Kuid ka elektroni või nt prootoni „võimetel” on piirid. Augu seinte paksenedes väheneb kiiresti tunnelefekti võimalus. Peatselt tuleb vastu piir, mida võib nimetada lõpmatu laiusega potentsiaalbarjääriks. Nüüd ei pääse ka ükski elementaarosake enam sellest kujuteldavast august välja. Loomulikult pole olemas ka ühtegi molekuli, mis suudaks lõpmata paksu barjääri läbida. Molekulide puhul on tunnelfekt üldse vähem tõenäoline, kuna need on juba suuremad ja raskemad objektid.

Kui me mingil meetodil suudame visata mikroosakesed, olgu need elektronid (mille asemel mõni iseprofessor arvab olevat „elektrimolekulid”) või ka aatomid või päris molekulid potentsiaaliauku ehk antud juhul prügikasti, siis peavad need sinna ka jääma. Kui ootamatult selgub, et need on selle praktiliselt lõpmata paksusega barjääri ikkagi läbinud, tunnelleerunud läbi arvutiserverite seinte ja sisenenud lõpuks hoopis teise, kaugesse kasti, siis on midagi valesti. Ainus võimalus on see, et kõrvalised jõud on vahepeal jõudnud paksud potentsiaalibarjäärid väga kitsasteks viilida.

Aprillikatse

Lõpetuseks teeme aprillikuu saabumise puhul järjekordse katse seeriast „enne uinumist”. Lõhume ära ühe aatomi tuuma. See on väga lihtne. Aatomeid on kõik kohad täis, nende puudust ei ole. Võtame ühe aatomi ja eraldame tuuma, pühkides elektronkatte harjakese abil minema. Tuum on väga kerge, meie aga kasutame töö kindla edukuse nimel raskeid vahendeid. Paneme tuuma alasile ja virutame sepahaamriga pihta ning ongi kombes! Nüüd korjame laialilennanud prootonid ja neutronid, samuti ka äsja maha pühitud elektronid põrandalt kokku ja viskame selle prahi aknast välja. Toas niigi kraami palju.

Kuu faasid

• Täiskuu 6-ndal kell 7.35
• Viimane veerand 13-ndal kell 12.11
• Noorkuu 20-ndal kell 7.12
• esimene veerand 28-ndal kell 0.20.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega.

Kuu algus pakub õhtutaevas kahe heledaima planeedi, Veenuse ja Jupiteri lähiasetuse. 2-sel märtsil on planeetide vahemaa minimaalne, pool kraadi (täiskuu läbimõõt). Edaspidi eemaldub Veenus Jupiterist ning võib hinnanguliselt öelda, et kuu keskpaiku ja edaspidi planeedid enam lähestikku pigem ei ole.

1. ja 2. märtsi õhtul on Veenus ja Jupiter ilusasti kõrvuti.

Veenus liigub kuu keskel Kalade tähtkujust Jäära tähtkujju. Heleda Ehatähe vaatlusaeg kasvab kuu vältel umbes tunni võrra: kuu algul loojub Veenus 3 tundi pärast Päikest, kuu lõpus aga 4 tundi pärast Päikest. 30-nda õhtul on Veenus 1 kraadi kaugusel Uraanist, see annab hea võimaluse ka Uraan teleskoobis ära vaadata. Uraani heledus on 5.8 tähesuurust, seega ümmaruselt 6. tähesuurus. Sellised objektid on aga parajasti palja silmaga vaadeldavuse piiril, nii et alles optilise abivahendi kindlate kätega kasutamise korral on Uraani nägemine tagatud.

30. märtsi õhtul on Veenus 1 kraadi kaugusel Uraanist.

15. märtsi õhtul on Veenus 5 kraadi lõuna pool spiraalgalaktikast M74. See galaktika on aga üsna tuhm, 9. tähesuuruse objekt ning mitte punktallikas, vaid mõne kaareminuti läbimõõdus galaktika nn pealtvaates. Kui lisada veel märtsiõhtu ehakuma efekt, selle sumbudes aga objekti madal asend, pole M74 leidmine väga lihtne, kuid katset võib teha.

24. märtsi õhtul on Veenuse lähedal noore Kuu sirp.

15. märtsi õhtul on Veenus 5 kraadi kaugusel objektist M74.

Jupiter, paistes heleduselt teise tähena taevas, asub Kalade tähtkujus. Selle planeedi vaatlusaeg vastupidiselt Veenusele üha lüheneb. Kuu lõpus, 28-nda paiku, kaob Jupiter, tuntud muuhulgas kui roomlaste peajumal ja eestlaste kuusulane, ehavalgusse.

22-se õhtul on parajasti päevavanune noor Kuu Jupiterist madalamal, kuid Kuu leidmine võib olla raske, ometigi proovida võib.

Kuu lõpus toimub õhtutaevas tegelikult „vahtkonna vahetus”; Jupiteri vahetab välja Merkuur. Nähtavale peaks Merkuur ehataevas ilmuma 30-nda paiku. Paar päeva varem, 28-ndal, möödub Merkuur umbes poolteist kraadi Jupiterist põhja poolt, kuid arvatavasti ei ole planeedid koos palja silmaga vaadeldavad. Hea, kui Jupiteri veel ära näeb. Küll võiks aga jällegi kasutada teleskoobi abi. Merkuur asub muidugi samuti Kalade tähtkujus.

Õhtutaevas on vaadeldav ka Marss. Juba üle poole aasta Sõnni tähtkujus viibinud Marss liigub märtsikuu lõpupoole Sõnnist Kaksikute tähtkujju. Nüüd on Marss ja Aldebaran (alfa Taur) enam-vähem võrdse heledusega. Samuti on mõlemad endiselt punakas-oranzid. Enam ei ole nad siiski eriti lähestikku.
Marsi kiituseks peab aga nentima, et planeet paistab endiselt suurema osa ööst, loojudes alles ligikaudu 2.5 tundi enne Päikese tõusu.

30-ndal on Marss umbes kraadi kaugusel hajusparvest M35.

30. märtsil on Marsi lähedal hajusparv M35.

Parv on teleskoobis lihtsasti vaadeldav, parem ongi, kui suurendus pole eriti suur.
Huvitava objektina peaks teleskoobis olema letitav M35-st vahetult üles ja vasakule jääv teine hajusparv NGC 2158. Parve heledus pole küll suur, kuid objekt paistab üsna kompaktsena, väliselt nagu kerasparve moodi. Siinkohal oleks juba parem suurem suurendus. Parved projekteeruvad üksteise lähedale juhuslikult, NGC 2158 on ligi 3 korda kaugemal (9000 valgusaastat) kui M35 (3000 valgusaastat).

28-ndal märtsil on Marsi lähedal esimesele veerandile liginev Kuu.

Vabamees ja Orjatäht

Märtsikuu pakub huvitavat vastasseisu – vabadus ja orjus.
Taevavõlvile vaadates väljendub see õhtusel ajal. Ühel pool, madalas lõunakaares paistab hele Orjatäht. Otse selle vastas, madalas põhjakaares, peab vastu aga teine hele täht, Vabamees. Ametlikult tunneme neid tähti ehk teisi nimesid pidi rohkem: Orjatähena on eesti rahvaastronoomias tuntud praegune Siirius, Vabamehena aga Veega.

Orjatäht Suure Peni rinnal

Orjatäht uhkes üksinduses

Kumb on selles vastasseisus siis kangem? Esimese hooga tundub, et Orjatäht. See on ju tähistaeva heledaim liige. Veenus ja Jupiter säravad õhtuti veel heledamatena, kuid need on ju hoopis planeedid, mis paistavad tähtede moodi. Veega on ka hele, kuid Eesti laiuskraadil paistab päris-tähtede heleduse „edetabelis” kolmandal kohal. Siiski on ka Veegal omad eelised. Nimelt see täht ei looju Eestis kunagi. Märtsikuu hommikuks asub Vabamees juba päris kõrgel ida-kirdetaevas, Orjatäht on aga ammu loojunud. Nii et vabaduse leek ei kustu kunagi!

Vabamees ja Vanad Reinad

Vabamees uhkes üksinduses

Vabamees, Veega, väärib veelgi kiitust. Ikkagi esimene täht, mille kaugus on Maalt ära määratud. Ning seda suisa meil, Eestimaal, Tartu Tähetornis, Suure Fraunhoferi Refraktoriga. Vaatlusi teostas Wilhelm Struve, kes avaldas tulemused 1837. aastal. Vaatlustehnika täpsus polnud muidugi tänapäeva tasemel, kuid õnne oli ka. Hilisemad mõõtmised on kinnitanud, et Veega esimesena mõõdetud kaugus tuli üpris lähedane sellele, nagu me seda praegu teame, 26 valgusaastat.

Veidi detailsemalt

Võrdleme veel Vabameest ja Orjatähte. Objektiivselt võttes on tegu päris sama klassi vastastega: mõlemad on Hertzprung-Russelli (HR) diagrammil peajadal, valgetena paistvate A-spektriklassi kuumemas otsas olevad tähed. Siirius paistab heledamana, kuna „teeb sohki”, paiknedes meile lähemal kui Veega, asudes 8.6 valgusaasta kaugusel. Nagu füüsikast teada, väheneb kiirgava objekti poolt põhjustatud valgustatus (NB! astronoomid nimetavad seda heleduseks) pöördvõrdeliselt kauguse ruuduga. See ongi põhjus, miks kaugemal olevad objektid paistavad tuhmimad kui lähemad.

Üldjuhul aitab muidugi heleduse langusele kaasa ka valgust neelava keskkonna olemasolu ühes või teises vaatesuunas.

Veegal asub veelgi ühel heal positsioonil. Oma A0-spektriklassi ja küllalt vähese ajalise muutlikkuse tõttu on see täht valitud üldiseks tähtede heleduse põhietaloniks. Värvusindeksid B-V ja U-B on Veegal 0. Fotomeetrilise UBV-süsteemi V-heledus, mis on püütud valida nii, et see võimalikult täpselt sarnaneks inimsilma poolt tajutava valgusega, on valitud samuti selline, et Veega heledus vastaks tähesuurusele null. Kuid niimoodi valitud mõõtesüsteemiga sooritatud täpsemate mõõtmiste järgi on Veega V-heledus siiski pisut nullist erinev, 0.03 tähesuurust.

(Absoluutselt) musta keha kiirgus

„Kas sa teed nalja? Kuidas see must keha kiirata saab?”

Küsimus on muidugi õigustatud. Absoluutselt must ju tähendabki sõna otses mõttes valguse puudumist. Sama hästi võiks ju rääkida lisaks valguse levimisele ka pimeduse levimisest. Ülekantud täheduses saabki niimoodi rääkida. Kindlasti kehtib see vaimupimeduse korral; selle nähtuse otsa võib praegu igal sammul komistada…

Kuid füüsika soovib olla konkreetne. Mismoodi see must keha siis ikka kiirgab? Tegelikult saab see kiirata küll, isegi väga heledasti. Siis must keha muidugi enam mustana ei paista. Asi on nimelt selles, et must keha on must selles mõttes, et ei peegelda endale langevat kiirgust, kogu kiirgus neeldub. Absoluutselt must keha ei peegelda absoluutselt mite midagi. Seetõttu absoluutselt must keha absoluutselt mustana paistabki.

Meenutame, miks me üldse asju erinevates värvides näeme. Ikka sellepärast, et vastavat värvi valgus peegeldub sellelt kehalt kõige paremini. Kui kõik värvid peegelduvad hästi, näeme objekti valgena. Kui miski ei peegeldu, jääbki üle must.

Päris absoluutselt musti objekte on raske leida, kuid võime siiski ette kujutada üleni tahmaga (ka seestpoolt) kaetud ja seega musta karpi/kasti, mille külje sees on kuskil üsna pisike auk, mis paistab eriti mustana. Vaat see koht vastabki absoluutselt mustale kehale. Tihti ei viitsita sõna „absoluutselt” kasutada ja räägitakse lihtsalt „mustast kehast”.

Kehtib kindel seaduspära: mida rohkem keha neelab, seda rohkem ta ka kiirgab! Kiiratud kiirguse sagedus võib tihti jääda infrapunasesse, inimsilmale nähtamatusse spektripiirkonda. Seetõttu madalamatel temperatuuridel paistabki must keha mustana.

Musta keha tuntaval kuumutamisel hakkab see üha intensiivsemalt ise kiirgama, seda ka kiirguse nähtavas osas. Nüüd muutub vaatepilt otse vastupidiseks: must karp kiirgab, kõige heledamini aga just auk karbi seinas! Must keha kiirgabki! Must ta siis enam muidugi ei paista, kuid nimetus „must” säilub. Ah jaa, tahma ei ole siiski tingimata vaja kasutada, vältimaks põlemist (süsiniku keemiline ühinemisreaktsioon hapnikuga), mis samuti muidugi kiirgust eraldab.

Vastupidisel piirjuhul, kui kogu kiirgus peegeldub, puudub neeldumine ning seega ei eraldu ju ka energiat, mida peegeldav objekt ise selle olukorraga seoses kiirata saaks.

Musta keha kiirgus, soojuskiirgus ja tähe kiirgus

Musta keha tüüpi kiirgust tuntakse rohkem tasakaalulise soojuskiirguse nime all. See mõiste on arvatavasti rohkem tuttav. Soojuskiirgust kiirgavad kõik objektid; kiirguse lainepikkused, kui kiirgava objekti temperatuur pole eriti kõrge, jäävad infrapunasesse (IR) spektriossa. Siit siis ka IR- kiirguse nimetamine soojuskiirguseks. Soojuskiirgust peetakse tihti „kõige loomulikumaks” kiirguseks, kuid „loomulikele” looduslikele protsessidele allub tegelikult igat sorti kiirgus, ka see mis pole soojuslik.

Kõigile mingi absoluutsest nullist kõrgema temperatuuriga kehadele on iseloomulik soojuskiirgus, kuid arvestada tuleb reeglina ka neeldumist (kui keha pole absoluutselt must).

Võib-olla rohkem elektrivoolu kulgemise kahe reegli järgi tuntud füüsik Kirchoff leidis, et iga soojuskiirgust kiirgava keha kiirgamisvõime ja neelamisvõime suhe on jääv suurus.
Wien avastas seaduspära, et mida kõrgem on kiirgava keha temperatuur, seda lühemal lainepikkusel asub keha kiirguse maksimum.

Väga oluline on Max Plancki tuletatud universaalne valem, mis konkretiseerib Kirchoffi poolt esitatud universaalse seaduspärasuse – seda tunneme Plancki valemina. Kuna musta keha neelamisvõime on 1 (kogu pealelangev kiirgus neeldub), siis Plancki valem määrabki musta keha kiirgusenergia jaotuse lainepikkuste või siis sageduste skaalal. Valguse kiiruse abil saab kergesti ühte skaalat teiseks teisendada, kuid siin tuleb olla tähelepanelik: vaatamata näilisele lihtsusele võib teisenduse esimese hooga siiski teha valesti. Täpsemalt detailidesse siin rohkem ehk ei lasku.

Kõik kehad pole loomullikult musta keha tiitlit väärt, kuid selgub, et ligikaudu saab musta keha kiirguse mudelit tihti kasutada ka päris paljude „vähem mustade” objektide soojuskiirguse puhul.

Ka tähed kiirgavad soojuskiirgust ja sellegi kiirguse iseloomu saab vähemalt mingis lähenduses vaadata musta keha kiirgusena. Siingi oleneb tähe kiirgusenergia maksimum temperatuurist. Jahedatel, punastel M-tähtedel on see maksimum infrapunases, kõige kuumematel, O-klassi tähtedel aga ultravioletis. Seega jääb neil juhtudel päris suur osa kiirgusest silmale tabamatuks. Kõige enam sobivad silmale nähtava kiirgusega valged, A-klassi tähed. Täpsemalt osutub, et kõige „parem” on just A0 spektriklassi tähtede kiirgusenergia jaotus ehk pidevspekter, sellepärast paistavadki need tähed meile valgetena (valge tähendab kõiki värve korraga).

Spektrijoontest

Kuid iga tähe spekter sisaldab ka spektrijooni. Neid ei saa aga otseselt tähe kokkuleppeliselt pinnalt ehk fotosfäärilt lähtuva soojuskiirgusega seostada. Tähe kiirgusenergia „soojuslik kõver” ehk pidevspektri intensiivsuse jaotus lainepikkuste järgi tuleb paika panna spektrijooni arvestamata.

Ometigi tuleb spektrijooni vägagi arvestada ja uurida.
Tähe spektrijooned tekivad pidevspektrist veidi kõrgemal tähe atmosfääris. Olenevalt „altpoolt” tulevale kiirgusele vastavast temperatuurist, tekivad pideva spektri taustale väga erinevate keemiliste elementide spektrijooned, samuti varieeruvad joonte suhtelised intensiivsused ja ka joonte kuju. Kokkuvõtlik pilt moonutab ka pideva spektri kuju.

Nagu näha, on asi paradoksihõnguline: spektrijooned ei määra tähe spektriklassi, ometi just spektrijoonte abil täpset spektriklassi määratakse! Tegelikult on põhjus ja tagajärg ringi keeratud: tähe spektriklass määrab spektrijooned ja neid siis ka spektroskoopia abil ka vaadeldakse. Pideva spektri paikapanek käib teise vaatluse põhitüübi kaudu, fotomeetria abil.

Spektrijooned ei ole siiski aga igal konkreetsel tähel päriselt just sellised nagu võiks senist juttu arvesse võttes eeldada. Erinevad spektrijooned võivad ühel ja samal tähel viidata erinevatele spektriklassidele. Siis on tähe „paikapanek” tuntud Hertzprung-Russelli diagarammil juba raskem töö. Segaduste tekitamises on kõige enam „süüdi„ tähtede magnetväljad.

Veel kord – Vabamees ja Orjatäht

Omavahelises võrdluses sobibki Veega spekter rohkem „raamide sisse” kui Siiriuse oma. Paistab ka nii, et Siirius on pigem siiski A1 kui A0, mis on aga kõige „valgema” spektriklassi standard. Nii ongi just Veega, parajalt hele A0 spektriklasssi täht, etaloniks valitud, mitte veelgi heledam Siirius.

Siiriusel on muidugi ka oma kuulusrikas ajalugu. Vanad egiptlased panid tähele seost Siiriuse esmase hommikuse nähtavaletuleku ja Niiluse jõe iga-aastaste üleujutuste kordumise vahel. Siiriuse taasilmumise perioodi jälgimine viis koguni selleni, et tuntud juuliuse kalender (praegune vana kalender) täpsustati 365.25 pärva pikkuseks, täpselt 365 päeva osutus liialt ebatäpseks. Egiptuse laiuskraadidel on selliseid vaatlusi hea sooritada, sest valgeks ja pimedaks läheb aastaringselt kiiresti, palju kiiremini kui näiteks Eestis.

Meie maal vahelduvad aastaajad, aga mitte täpse ajalise järjekindlusega, nii et Siiriusest meil selles osas suurt kasu pole olnud. Küll aga olevat osades mõisates rehepeksjatest teolisi koju lubatud, kui see täht tõusis. Varasügisesel ajal septembris aga juhtub see alles vastu hommikut, eelmistel sajanditel oli samuti nii. Siit ka see Orjatähe nimetus.

Kui aga Orjatähe asemel oleks taibatud lähtuda hoopis Vabamehest, mis kogu aeg nähaval, olnuks asi ehk hoopis teisiti: polekski vaja olnud mõistegu tegema minna ja mõisasaksad pidanuksid ise endi kontidele valu andma! Enda rahvuse mahasalgamine poleks ehk ka praegu nii levinud. Kindlad need põhjuslikud seosed muidugi ei ole…

Kokkuvõttes võib vist ikkagi taaskord öelda, et vabadus kaalub orjuse üle!

Veel märtsiõhtu taevast

Niisiis, väga heledad Veenus ja Jupiter säravad õhtuti edela-läänekaares. Siirius ehk Orjatäht, heleduselt „pronksmedalil”, aga madalas lõunataevas. Teomehe tööriistu on ka käepärast: Koot ja Reha, uuemal ajal Orion. Muuseas, kolme rehapulka (Orioni vööd) on tuntud ka Sauatähtedena. Orionist kõrgmal ja paremal asub Suur Oda, tuntud ka Vibuna, praegusaja ametlik Sõnni tähtkuju. Sellest kujundist lääne pool asub Taevasõel, praegu Sõnni tähtkuju osa. Sõnni heledaimat tähte Aldebarani ümbritsevad tuhmimad tähed olid Eestis tuntud Vana Sõelana. Tänavu on enamuse märtsist Sõnnis ka üks rändavatest tähtedest, planeet Marss.

Veel enam vasakul, ida pool on kaks päris heledat tähte, eestlaste Kaksikud, praegu tuntud Polluksi ja Kastorina.. Nüüd on ametlike Kaksikutena tuntud mõneti suurem taevaala. Päris kõrgel taevas särab õhtul Jõulutäht, Kapella tänasel päeval. Vändatähed või Taevalook ehk Kassiopeia asub kõrgel läänetaevas, öö edenedes vajaub allapoole. Suur Vanker on omakorda kirdetaevas, see tõuseb aegapidi ülespoole. Kaksikutest kagus võib tuhmivõitu tähti vaadates ette kujutada mingit looma pead, sealt edasi kulgeb tähtede rida allapoole vasakule. See näitab, et tõusmas on Suur Look, tänapäevane Hüdra. Kogu kujundi üle horisondi tõusmine võtab aega.

Hommikutaevas troonib Arktuurus, mis tõuseb õhtuti üha varem peale pimenemist ning asub hommikul kõrgel lõunakaares. Ida pool on Suvekolmnurk – Vabamees Veega, Deeneb ja Altair.

Jälle see kellakeeramine…

Vähemalt üks hull asi tuleb ka veel välja kannatada – taaskordne kellakeeramine 26. märtsil. Kella kolmest öösel saab ühtäkki kell neli. Suveaeg iseenesest passiks aastaringselt palju paremini kui talveaeg, aga kellakeeramine on üks jube tegevus – varem juba mainitud vaimupimeduse üks musternäidiseid. Kella näit lükatakse tund aega edasi, aga viiekuise talveajaga sisseharjutatud hommikuse ärkamise aeg muutub tund aega varasemaks. Ühtäkki tuleb kõiki asju tund aega varem tegema hakata, paljud inimesed liiguvad hommikuti uimastena ringi. Tervises, liikluses ja mujalgi tekkivad probleemid on käsi hõõrudes nurkade taga ootamas. Jääks seekordne keeramine ometi viimaseks!

Päike ikka ka

Päike on märtsi alguses Veevalaja tähtkujus, 12-ndal liigub aga Kalade tähtkujju. Veel toredam on aga see, et 20. märtsil kell 23.25 algab kevad! Päike on siis täpselt Maa ekvaatori kohal. Paar päeva on kogu Maal päev ja öö ühepikkused. Eestis muidugi ka. Tõsi küll, Maa atmosfääris toimuv valguskiirte levikusuuna mõningane muutus ehk valguse murdumine horisondi lähedal toob võrdpäevsuse näivalt paar päeva ettepoole. Aga see pole suur erinevus.

Üks päev tuleb märtsis veel edukalt läbi teha, nimelt siis tuleb kasutuskõlbmatuks osutunud elektrimolekulid prügiämbrisse visata, aga selle kuupäeva mainimine on siin ehk ebakohane. Küll aga esitaks siis Päikese koordinaadid Tartu kohalikul keskmisel keskpäeval: kääne on – 6 kraadi 4.6 kaareminutit ja otsetõus on 23 tundi 2 minutit 50 sekundit.

Kuu faasid
• Täiskuu 7-ndal kell 14.40
• Viimane veerand 15-ndal kell 4.08
• Noorkuu 21-sell kell 19.23
• esimene veerand 29-ndal kell 5.32.

Arvestatud on enamasti Ida-Euroopa talveaega, kuid 29-nda kuufaas on suveajas.

Planeetide nähtavuse osas on seis eelmise kuuga võrreldes ühe planeedi võrra vaesem – Saturni pole näha. Ka Merkuur ei paista.

Jupiteri vaatlusaeg on õhtuti edela-läänekaares Kalade ja Vaala tähtkujudes. Jupiter paistab kõigist päris-tähtedest heledamana.

Veenus ja Jupiter 7. veebruari õhtul. Veenus on Veevalajas ning Jupiter, kuigi pildilt see ei pasta, asub Vaala tähtkujus.

Veenus ja Jupiter 28. veebruaril. Nüüd on mõlemad neist Kalade tähtkujus.

Veenus on veelgi heledam „täht” kui Jupiter, paistes samuti õhtuti ehataevas. Kuu teises pooles asuvad need 2 „supertähte” lähestikku, kusjuures mida kuu lõpu poole, seda lähemale Veenus Jupiterile liigub (paremalt ja altpoolt). Kui veebruarikuu hakkab läbi saama, lahutab neid praktiliselt vaid täiskuu läbimõõt, kuigi veidike enam. Veenus vaatlusaeg seejuures pikeneb (2.5 tunnilt 3 tunnile pärast Päikese loojumist), Jupiteril aga lüheneb (vastavalt 4.5 tunnilt 3 tunnile). 22. veebruari õhtul särab Veenuse ja Jupiteri vahel noore Kuu sirp.

15. veebruaril, päeval poole kolme paiku, möödub Veenus Neptuunist vaid 47 kaaresekundi kauguselt. Kui see juhtuks pimedal ajal ja heledused oleksid võrreldavad, siis palja silmaga vaadates sulaksid kaks planeeti „üheks täheks” kokku. Väga harvaesinev vaatepilt, mis jääb ka sedapuhku nägemata. Juba väikeses teleskoobis ja binoklis näeb Veenust päevasel ajal hästi (heledus -4 tähesuurust), kuid Neptuuni kindlasti päeval mitte kuidagi ei näe (heledus +8 tähesuurust). Palja silmaga pole mingit lootust Neptuuni ööselgi näha.

Kella 18 paiku võiks teleskoobiga ka Neptuuni leida. Siis on planeetide vahekaugus 10 kaareminutini kasvanud, kuid lähestikune seis on seegi. Kell 19 on nurkkaugus kasvanud ligi 14 kaareminutini.

Veenus on kuu algul Veevalajas, edaspidi aga Kalades ja Vaalas, siis jälle Kalades.

Marss on kõige pikemalt vaadeldav, samuti õhtupoole ööd, asudes kõrgel lõunakaares Sõnni tähtkujus. Marss loojub alles vastu hommikut, 3 tundi enne Päikese tõusu. Heledus on Marsil kahest ülejäänud planeedist aga madalam; Siiriuse (õhtuti madalas lõunakaares) heleduse vastu Marss oma heledusega samuti ei saa.

http://www.astronoomia.ee/maaramata/12081/veebruaritaevas-2023-1-osa-3/

Taevakuusnurk, Betelgeuse ja Marss veebruariõhtuil

See-eest punastab Marss võidu Aldebaraniga (veidi Marsist tuhmim), samuti Sõnni tähtkujust. Kuu on Marsi lähedal 27. ja 28. veebruari õhtutel: neist esimesel õhtul on Marss Kuust vasakul, teisel õhtul aga paremal pool.

Komeet C/2022 E3 (ZTF)

Osa komeedi C/2022 E3 (ZTF) orbiidist. Raske hinnata, kas kogu orbiit on väga piklik ellips või parabool.

Sedapuhku on põhjust rääkida ka ühe komeedi, C/2022 E3 (ZTF) vaatlusvõimalustest. Vaadeldavuse piiril on see udune sabatäht olnud juba jaanuari lõpus, heleduse maksimumi, 5.4 tähesuurust, ennustatakse 1. veebruariks. Sel päeval asub komeet Maale lähimas asendis (perigees).

Komeedi C/2022 E3 (ZTF) lähim asend maale 1. veebruaril 2023. aastal (42.5 miljonit km). Joonisel asub komeet siis Maale suunatud joone pikendusel.

Nähtavuses on siiski „agasid”. Kõigepealt, isegi tuhmid komeedid pole eriti konkreetsete ruumiliste heleduspiiridega, seega hajuvad heledusnäitajad mõneti laiali ning see vähendab leidmise/nägemise teravust. Teisalt ei ole komeetide heledused täpselt ennustatavad. Paremal juhul võib heledus suureneda ja seda mõnikord päris ootamatult, kui komeedi tuumast plahvatab välja suurem hulk materjali, see suurendab ka heledust. Üldiselt aga väheneb komeedi C/2022 E3 (ZTF) heledus veebruarikuu edenedes üha madalamate väärtuste suunas (tähesuuruse arvuline number selle käigus seevastu kasvab).

Komeet C/2022 E3 avastati vähem kui aasta tagasi, 2. märtsil 2022 Palomari Observatooriumis Lõuna-Californias 17.3 tähesuuruse heledusega objektina. Esialgu pakuti, et avastatud on uus asteroid, kuid edasised vaatlused näitasid ka nõrga uduse ümbrise olemasolu. Seega oli avatatud hoopis uus komeet.

Komeedi orbiiti võib ka vastavate abijoonte abil kujutada.

Avastamise ajal asus komeet C/2022 E3 (ZTF) Jupiteri orbiidist veidi Päikesele lähemal, kuid komeedi lähenemine Päikesele jätkus. Periheelis oli komeet 12. jaanuaril (166.4 miljonit kilomeetrit).

Maale aga komeet alles läheneb. Olles esialgu ka veel Päikesele päris lähedal, saavutab C/2022 E3 (ZTF) oma maksimaalse heleduse 1. veebruaril, kui komeet on Maale lähimas asendis (42.5 miljonit kilomeetrit).

Komeedi vaadeldavus Eestis

Komeet C/2022 E3 (ZTF) muudab oma asukohta tähistaeva taustal päris kiiresti.

1. veebruaril asub komeet leitavuse mõttes väga tuhmide tähtedega taevaalas, Kaelkirjaku tähtkujus. Komeedi asukohta 1. veebruari õhtul aitab leida ka kujuteldava joone pikendus Suure Vankri kahe rattatähe vahel. Konkreetsemalt: võttes diagonaali Phecda (gamma UMa) – Dubhe (alfa UMa) ligikaudsel suunal 27 ja pool kraadi edasi. Võrdluseks: Phceda ja Dubhe vaheline nurkkaugus on umbes 10 ja pool kraadi.

Aga pannes lootuse sellele, et komeet on paljale silmale eristatav ja samuti kõrges asendis, siis peaks komeedi leidmine ehk lihtsam olema kui siin sai räägitud.

Lähtestades vaatleja asukoha Tartusse, siis kella 21.50 paiku 1. veebruari õhtul paikneb komeet kõige kõrgemal kohal taevas, asudes seniidist ehk lagipunktist umbes 12 kraadi madalamal (põhjasuunas), Põhjanaelast aga ligi 19 kraadi kõrgemal.

Meenutame ka, kuidas Põhjanaela leida. Vaate Põhjanaela ja seega ka põhjasuuna poole paneb taevavõlvil paika Suur Vanker oma teise tähtedevahelise kujuteldava joonega, Merak (beeta Uma) – Dubhe (alfa Uma) suunalise mõttelise liikumise pikendusega. Vastavad nurkkaugused on 5 ja pool Meraki ja Dubhe vahel ning 29 kraadi jääb Dubhe ja Põhjanaela vahele. Õhtuti asub veebruaris Suur Vanker kirdetaevas, rattad kõrgemal, aisatähed madalamal, hommikutaevas on Suur Vanker seniiti kerkinud.

Kuna komeet pole punktallikas, siis arvestame asukohana tema tuuma masskeskme koordinaate. Enam-vähem langeb masskese kokku ka geomeetrilise keskmega.

Päev hiljem, 2. veebruaril, 21.15 paiku, lahutab komeeti C/2022 E3 (ZTF) seniidist vaid 6 ja pool kraadi! Tallinna lähistel on komeedi tuum taevasfääri lagipunktist vaid ligemale 5 kraadi kaugusel.

Komeedi C/2022 E3 (ZTF) orbiidi ja ekliptika lõigud tähistaeva taustal

3. veebruar kell 20.53. lahutab Tartust vaadates komeedi tuuma keset seniidist vaid 11 kaareminutit, alla poole täiskuu läbimõõdust! Nüüd võime küll öelda, et komeet on praktiliselt seniidis! Komeedi heledust eeldatakse hakkama langema, seega 3. veebruari õhtu jaoks pakutakse see olema 5.5 tähesuurust. Kes näeb objekti (veel) palja silmaga, kes mingi kergelt suurendava abivahendiga.

Kuressaares jõuab komeet 3. veebruaril seniiti umbes veerand tundi hiljem. Komeedi omaliikumise tõttu on siin minimaalne seniitkaugus Tartuga võrreldes „kolossaalselt suur”: 47 kaareminutit (poolteist täiskuu läbimõõtu)!

Tallinnas asub komeedi tuuma keskpunkt samuti peaaegu seniidis, 22 kaareminuti kaugusel, kuid teisel pool, lõunasuunas.

Kokkuvõttes võime üldistada, et 3. veebruari hilisõhtul kuskil kella 20.45 ja 21.15 vahel asub komeet Eestist vaadates seniidis! Komeedi palja silmaga leidmiseks piisavale heledusele lootes saaks siis seda vaadelda isegi oma töö lõpetamisega hilja peale jäänud korstnapühkija, kelle pea alumisel korrusel asuvast korstna tahmaluugist vabalt läbi mahub!

4. veebruaril poole 9 paiku õhtul on komeet Tartu seniidile lähimas asendis, aga juba 5 kraadi eemal, Tallinnas enamgi. Selleks ajaks on komeet juba Kaelkirjakust Veomehe tähtkujju jõudnud. Edaspidistel öödel jääb komeedi maksimaalne kaugus seniidist üha kaugemale ja kaugemale.

5/6 veebruari ööl kell 3 möödub komeedi tuum Kapellast 1.5 kraadi ida poolt, kuid komeedi (mitte just hele) ioonsaba peaks kulgema üle Kapella! Hinnatav komeedi heledus peaks nüüd olema 5.7 tähesuurust. Arvatavasti peab nüüd ja edaspidi juba ainult suurendavatele optikariistadele lootma jääma. Kui just heledus ei osutu suuremaks…

6/7. veebruari ööl kella 4 paiku sisuliselt ühtib komeet C/2022 E3 tähega Haedi (tseeta Aur), mis on teatud lähiskaksiktähtede klassi prototüüp. Teleskoobis paraku see täht komponentideks ikkagi ei eraldu. Komeedi oodatav heledus on 5.9 tähesuurust.

8/9. veebruaril ööl kesköö paiku möödub komeedi tuuma keskpunkt veel ühest Veomehe tähest Hassaleh (ioota Aur 40 kaareminuti kauguselt. See tähendab, et peaaegu langevad need kaks objekti kokku, seda enam, et komeedi saba on nüüdki naabruses olevast tähest üle suunatud. Komeedi heledus peaks nüüd olema 6,1 tähesuurust.

Hassaleh’ puhul väärib ehk märkimist, kuna Eesti rahvaastronoomias on naabertähtkuju Sõnni nimetatud Suureks Odaks, samuti Vibuks, nii et Vibu juhul võetakse Hassaleh teist vibu äärt moodustavaks täheks. Samuti käsitletakse mõnikord seda tähte kui Sõnni ülemise sarve otsa.

Ööl vastu 10. veebruari jõuab üha nõrgenev komeet Sõnni tähtkujju, lähenedes Marsile ja muutudes kella 6 paiku esmakordselt veebruarikuus Eestis tõusvaks ja loojuvaks objektiks.

11. veebruari õhtul asub komeet Marsist 1 kraadi kauguselt kagu pool (Marsist allpool vasakul). Heledus on siis 6.5 tähesuurust. Võrdluseks: eelmisel õhtul 10. veebruaril, on Marsi ja komeedi vahekaugus umbes 2 ja pool kraadi (komeet on ülal vasakul) ja 12. veebruari õhtul on nad juba teine teisel pool 3 ja poole kraadi kaugusel (komeet on Marsist allpool). Nüüd juba muidugi päris mitmenda ööd järjest (aga võib-olla ka kohe kuu algusest vaatamata heleduse maksimumile) peab kasutama binoklit või teleskoopi.

Ööl vastu 15-ndat veebruari asub komeet Aldebaranist 1.5 krtaadi kaugusel (eeldatav heledus 7.1 tähesuurust).

20. veebruaril on sabatäht endiselt Sõnni tähtkujus, Aldebaranist lõuna poole liikunud komeedi heledus 7.8 tähesuurust.

Kuu lõpus, 28. veebruari õhtuks on endiselt Sõnnis, üha aeglasemalt lõuna poole liikuva komeedi eeldatav heledus 8.6 tähesuurust.

AGA: Komeedi parimad vaatlustingimused kuu algul langevad kahjuks kokku Kuu täisfaasi lähedal oleva perioodiaga. Kuigi Kuu peale 7-ndat veebruari hakkab õhtutaevast kiiresti kaduma ja samuti faas vähenema, siis ka komeedi niigi napp heledus on samuti languses ja kokkuvõttes tundub kahjuks, et ilma binoklit või teleskoopi kasutamata me komeeti C/2022 E3 vaadeldes ühelgi ööl ei pääse!

Edaspidi siirdub komeet Eriidanuse tähtkujju, liikumine üha aeglustub ja helduse langus jätkub.

Milline on komeedi C/2022 E3 (ZTF) periood?

Esialgsel perioodi hinnangul saadi tulemuseks, et komeedil orbiit on väga pikergune ellips, varem oli komeet periheelis ja võis seega Maalt näha olla 50 000 viimati aastat tagasi. Edaspidine hinnang on aga pakkunud suisa paraboolset orbiiti, seega ei pruugi komeet C/2022 E3 (ZTF) varem Päikese läheduses käinud olla ja ei pruugi ka tagas tulla. Loodetavasti suudavad edasised vaatlused komeedi orbiiti täpsustada.

Üks seni paremaid ülesvõtteid komeedist C/2022 E3 (ZTF). Komeedi pea “rohetab” molekulaarse süsiniku ja tsüanogeeni molekulide mõjul.

Palja silmaga seda arvatavasti ei erista, kuid piltidel tuleb välja komeedi roheline „pea”. See tuleb molekulaarse süsiniku C2 ja tsüanogeeni (CN)2 molekulidest.

Päikesest ka

Päike käib veebruaris juba kõrgemat rada kui jaanuaris. 16-ndal siirdub Päike Kaljukitse tähtkujust Veevalaja tähtkujju. Veebruaris võib mõnel aasta ette tulla ka nn “märtsiilma” – päeval sula, öösel külm. Väga tihti seda siiski ei juhtu: kui veebruari ka satub selget kõrgrõhkkonnailma, siis üldjuhul tähendab see külmakraade nii päeval kui öösel.

Kuu faasid.

• Täiskuu 5-ndal kell 20.29
• Viimane veerand 13-ndal kell 18.01
• Noorkuu 20-ndal kell 9.06
• Esimene veerand 27-ndal kell 10.06

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.

19. juunil keskpäeval saab näha võrdlemisi haruldast sündmust – Kuu varjutab planeet Veenuse. Varjutus algab kell 11:21 ning umbes kahe ja poole minutiga kaob Veenus Kuu serva taha. Umbes tund aega hiljem, kell 12:19, ilmub Veenus uuesti Kuu vastaskülje tagant nähtavale.

AHHAA keskuses toimub selle sündmuse vaatlemine alates 10:45 kuni 13:00. Kõige paremad vaated avanevad just varjutuse alguse ja lõpu paiku, varjutuse ajal vahemikus 11:24–12:19 pole Veenus nähtav ning näha saab vaid Kuud (mis on samuti oma väga õhukese sirbiga päevasel ajal üsna haruldane vaatepilt).

Simuleeritud vaade Veenusele ja Kuule pisut enne varjutuse algust. (Pilt: Stellarium)

Osalemine tasuta.

Ligipääs AHHAA katusele on fuajee trepikoja 3. korruselt.