Kuidas saaks veel paremini lõpetada Astronoomia Aastat kui mitte astronoomilise sündmusega, mida näeb poolel maakeral? Just nii oligi: vana-aastaõhtul leidis aset osaline kuuvarjutus, mis oli nähtav Euroopas, Aasias, Aafrikas ja Austraalias. Kui vaid pilved ei seganud – aga Tartus ja Tõraveres oli taevas varjutuse ajal selge ja sündmus sai pildile jäädvustatud.

Vasakpoolse foto tegi Tõnis üks minut pärast varjutuse keskmomenti ehk kell 21.23 Tõraveres. Parempoolse foto tegi Taavi 20 minutit hiljem, kell 21.44 Tartus, kui täisvarju lahkumiseni Kuult jäi veel 8 minutit.

Huvitav on ehk veel see, et üks fotodest on saadud digiseebikaga läbi Galileoskoobi pildistades ja teine peegelkaameraga 80-millimeetrise ED-refraktori fookuses. Kas arvad ära, kumb on kumb?

Tehnilised andmed: Stellarvue Nighthawk Next Generation 80 mm f/7, Canon EOS 30D, 1/640 s, ISO 100 (vasakpoolne foto); Galileoskoop, Panasonic LX-1, 1/100 s, f/3.6, ISO 80 (parempoolne foto). RAW-failide töötlus programmiga Adobe Photoshop Lightroom.

2010. aasta esimeste kuude peategelaseks tõuseb planeet Marss, mis jõuab 29. jaanuaril järjekordsesse vastasseisu (Päike, Maa ja Marss on sel hetkel ühel joonel). Lähimas asendis Maale on Marss küll kaks päeva varem, 27. jaanuaril: Punast planeeti lahutab Maast siis 99.33 miljonit kilomeetrit. Marss on vastasseisu ajal nähtav kogu öö, tõustes enne päikeseloojangut, kulmineerudes veidi pärast südaööd ning loojudes pärast päikesetõusu. Marss särab heledusega -1.2 tähesuurust, mis on ligilähedane heledaima tähe Siiriuse heledusele, kuid Marss on äratuntavalt oranžikas ja tõuseb taevas palju kõrgemale.

Marsi ketta läbimõõt ulatub seekordse vastasseisu ajal 14.1 kaaresekundini. Ehkki suurte vastasseisude ajal, viimati 2003. aastal ja järgmisena 2018, on Marss Maale palju lähemal ja planeedi ketas võib saavutada läbimõõduks 25 kaaresekundit, on seekordne vastasseis Eesti vaatlejate jaoks alanud aastakümne parim. Väiksema näiva läbimõõdu kompenseerib kuhjaga asjaolu, et Marss on Vähi tähtkujus, kulmineerudes 53 kraadi kõrgusel. Järgmiste vastasseisude ajal on Marss taevas tunduvalt madalamal ning atmosfäärivirvendused teevad kujutise uduseks. Alles 2020. aasta sügisene vastasseis tõotab praegusest paremat vaatemängu.

Marss jääb õhtutaevasse särama veel terveks kevadeks, kuid ketta läbimõõt ja heledus kahanevad nädalatega ning märtsi lõpuks on läbimõõt vaid 9 kaaresekundit ja heledus nullinda tähesuuruse juures.

Saturn, mille rõngad paistsid eelmisel aastal serviti, alustab aastat rõngaste 5-kraadise kaldenurgaga, kuid Maa ja Saturni orbiitide kalded põhjustavad selle, et maikuuks on rõngad jälle peaaegu serviti, kaldenurk vaid 1.7 kraadi. Saturni vastasseis tuleb 22. märtsil, siis on planeet nähtav terve öö, särades heledusega 0.5 tähesuurust. Kuna Saturn on taevaekvaatori ligidal Neitsi tähtkujus, siis kulmineerub ta 33 kraadi kõrgusel. Saturn liigub aasta teises pooles järjest lõunapoolsematele käänetele, mis tähendab seda, et vaatlustingimused Eestis lähiaastatel ainult halvenevad.

See-eest rühib Jupiter põhja poole, jõudes aasta teises pooles taevaekvaatori lähedusse. Jupiteri vastasseis on 21. septembril ning ühtlasi on Jupiter periheeli lähedal, mis tähendab, et Jupiteri ja Maa vahekaugus on peaaegu nii väike, kui ta üldse olla saab – 590 miljonit kilomeetrit. Jupiter särab siis heledusega -2.8 tähesuurust, sarnanedes heleduselt juba rohkem Veenuse kui Siiriusega. Jupiteri ketta näiv läbimõõt kasvab vastasseisu ajaks 49.8 kaaresekundini, mis teeb pilvevöötide ja Suure Punase Laigu vaatlemise nauditavaks.

Veenus liigub jaanuaris Maa pealt vaadates teisel pool Päikest, mistõttu jääb ta Päikese kumasse ja ei ole nähtav. Veenus ilmub Ehatähena nähtavale veebruari teises pooles, alguses madalal loojanguvalguses, kuid edasi järjest kõrgemal ja jääb nähtavale ka taeva pimenedes. Kõige uhkemalt särab Veenus õhtuses taevas selle aasta mais ja juunis, seejärel vaatlustingimused halvenevad, ehkki suurim idapoolne eemaldumine 46 kraadi leiab aset 20. augustil. Septembri keskpaigas loojub Veenus koos Päikesega, ehkki eemaldumine Päikesest on siis veel üle 40 kraadi. Alumine ühendus on 29. oktoobril ja seejärel ilmub Veenus kiiresti nähtavale Koidutähena. Detsembris ulatub Veenuse heledus -4.5 tähesuuruseni ning ta tõuseb juba enam kui 4 tundi enne Päikest.

Merkuur on Päikesele lähima planeedina raskesti vaadeldav, sest suurema osa ajast veedab ta Päikese kumas. Soodsaid vaatlusaegu tuleb ette mõned korrad aastas, kuid korraga vaid nädalaks kuni paariks. 2010. aastal on parimad Merkuuri vaatlemise ajad aprilli esimeses pooles, kui Merkuur ilmub õhtutaevasse, ning septembri keskel, kui ta on näha hommikuses taevas. Suurimad eemaldumised Päikesest on neil perioodidel vastavalt 19.2 kraadi 8. aprillil ja 17.9 kraadi 19. septembril.

Suurematest meteoorivooludest on 2010. aastal soositud perseiidid ja geminiidid, sest neid segab Kuu kõige vähem. Perseiidide maksimumi ajal 12. augustil on Kuu kõigest kahe päeva vanune ning geminiidide maksimumis 14. detsembril loojub poolkuu veidi pärast südaööd. Perseiidide maksimaalseks tunniarvuks seniidis ennustatakse 100 ja geminiidide tunniarvuks 120. Kõige rohkem kannatavad kuuvalguse tõttu aasta alguse kvadrantiidid, mille maksimaalne tunniarv võiks 3. jaanuari õhtul ulatuda ka 120-ni, kuid täiskuu tõttu on näha vaid mõned üksikud heledamad meteoorid.

Lõpetuseks veel põnevatest astronoomilistest nähtustest, mida 2010. aastal Eestist kahjuks vaadelda ei saa, nimelt päikese- ja kuuvarjutustest. Aasta kahest päikese- ja kahest kuuvarjutusest on Eestis mööndustega vaadeldav vaid 21. detsembri kuuvarjutus, aga selleks ajaks, kui Maa täisvari terve Kuu ära katab, on Kuu juba loojas. Näha saab vaid täisvarju ilmumist väga madalal paistvale Kuule.

Lisaks mainitud planeetidele ja meteooridele pakub tähistaevas veel lugematul hulgal vaatlusobjekte, mille nägemiseks piisab ka tagasihoidlikust vaatlustehnikast. Selgeid öid ja põnevaid vaatluselamusi alanud aastaks!

Varjutuse ajamomendid:

• poolvari langeb Kuule 19:17:08
• täisvari langeb Kuule 20:52:43
• varjutuse keskmoment 21:22:39
• täisvari lahkub Kuult 21:52:41
• poolvari lahkub Kuult 23:28:11

Poolvarju langemist Kuule palja silmaga ei erista, seega tasub varjutust jälgida hetkest, kui Kuu siseneb täisvarju. Piir täisvarju ja poolvarju vahel ei ole terav: võib jälgida, kuidas Kuu alumine serv paistab järk-järgult tumedamana. Varjutuse keskmomendil ehk maksimaalse varjutuse ajal on Kuu läbimõõdust 7.6 protsenti Maa täisvarju sees.

Kui vana-aasta õhtul taevas vähegi selgineb, tasub peolaua või telekavaatamise kõrvalt pilk korraks Kuu poole pöörata. Järgmist kuuvarjutust näeb alles 2010. aasta 21. detsembri hommikul, aga siis on täisvarjutuse alguseks Kuu juba loojunud.

Vaata lisaks:

• 2009 Dec 31: Partial Lunar Eclipse (PDF)
• Fred Espenak (NASA/GSFC) Eclipses During 2009

Rannas: Hiinlased olid valmis vastu võtma palju rohkem huvilisi.

Kahjuks ei antud meile aga head ilma, oli täitsa pilves. Nii oligi hiinlaste poolt hoolega välja mõõdetud/lindistatud ja sildistatud platsidel rahvast väga vähe.

Rahakamad grupid otsisid omale eelmisel õhtu ilmainfo põhjal paremaid (kaugemaid) vaatluskohti. Aga tegelikult oli ilm sel päeval kogu täisvarju piirkonnas väga halb. Õnnelikke, kel õnnestus 6 minutit Päikese krooni imetleda, oli vist üsna vähe…

Rohkem oli neid, kes sel päeval üldse päikest ei näinud.

Aga meile ta end aeg-ajalt ikka läbi hõredate pilveaukude näitas. Saime päikesesirbi vähenemist (muidugi mitte pidevalt) jälgida peaaegu täisvarju saabumiseni. Võibolla oli ka krooni ajal pilvedes hõredamaid kohti, kuid krooni vähene valgus sellest läbi tungida ei suutnud. Ja mõned minutid pärast täisvarju lõppu hakkas hoopiski üsna tugevalt vihma sadama. Nii me Draakoni käest võidetud Päikese kasvamist ei näinudki.

Kuueminutine pilkane pimedus päise päeva ajal on ka küll elamus, aga …

Imeilus värvidemäng, kroon, briljantsõrmused ja tähed-planeedid jäid seekord meil nägemata.

Aparatuur: AsusEee, LabPro, andurid.

Sellel korral olid meil kaasas ka mõõteriistad: EMÜ füüsikalabori arvutipõhine mõõtesüsteem LabPro. Mõõtsime kaht suurust – temperatuuri (anduri tööpiirkond -40 – 135 °C, tundlikkus 0,2°) ning valgustatust (anduri tööpiirkond 0 – 150000 lx, tundlikkus 50 lx). Mõõtmisi plaanisime teha 150 min vältel, esimesest kuni neljanda kontaktini, sagedusega 10 mõõtmist minutis.

Vaatluse rikkus halb ilm. Oli pilves, valgustatuse muutumine sõltus palju pilvkatte tihedusest. Alates 20 minutist hakkas valgustatus vähenema, kiirusega umbes 300 lx/min, viimastel minutitel kuni 500 lx/min. Täisvarju saabumise ajaks kahanes valgustatus 100 luksini, mis oli fotomeetri selle tööpiirkonna korral juba allpool tundlikkuse piirnivood. Mõned minutid pärast täisvarju lõppu katkestas mõõtmised vihmasadu.

Temperatuuri langus oli samuti märgatav: tunni ajaga 32 kraadilt 28 kraadile.

Mõõtmised: Temperatuuri ja valgustatuse muutumine. Mõõtmist alustati esimesest kontaktist (kell 8.23 kohaliku aja järgi).

Alanud nädal on päikesevarjutuse nädal. Kolmapäeval, 22. juulil saab täielikku päikesevarjutust vaadelda kitsal maaribal, mis algab Indiast, kulgeb läbi Nepali, Bangladeshi, Bhutani, Myanmari ja Hiina ning lõpeb Vaikse Ookeani kohal. Tegemist on 21. sajandi pikima täieliku päikesevarjutusega: ookeani kohal ulatub varjutuse pikkus 6 minuti ja 39 sekundini.

Nädala astronoomiasündmust illustreerib Tartu Observatooriumi joonistusvõistlusel V-IX klassi vanuserühmas III preemia pälvinud töö.