Sedapuhku on täitunud järjekordne näide sellest, mida praktikas tähendavad tõotused ja lubadused. Pööripäev on juba kolme päeva kaugusel, kuid septembrikuu loo lõpuosa tuleb alles nüüd. Siit moraal: ei tohi kunagi mitte midagi lubada; kui, siis ainult tagantjärele.

Kuu uskumatud tiitlid

18. septembri osaline kuuvarjutus möödus vaikselt. Kuidagi eriti vaikselt. Kuid ehk oli asi seda väärtki: varjutus toimus valgenevas hommikus küllalt madalas taevas ning, mis vist kõige olulisem, esines üpris kasin faas.

Kuu on Maa looduslik kaaslane. Jälgides Kuud ja selle kuju ööpäevaseid ja ka pikemaajalisi muutusi, öeldakse, et Kuu muudab oma faasi.Tegelikult mõistagi ei liimita õhtuti paistvale noorele Kuule laaste juurde, samuti ei hööveldata Kuu-viilakaid hommikuti paistva vana Kuu faasi ajal vähemaks. Kuu faaside vaheldumise “mäng” käib esiteks seetõttu, et Kuu on (vähemalt ligikaudu) kerakujuline taevakeha ning teise asjaoluna muutuvad korrapärase järjepidevusega Päikese, Kuu ja Maa vastastikused asendid.

Kuid Kuu faaside muutlikkusest tundub rahvamassidele olevat vähe. Seal, kus juba ordeneid ees, sinna mahub neid vist alati hulgim ka juurde… Järgnevalt tooks mõningase kommeteeritud loetelu, mis kindlasti ei ole lõplik.

Verekuu nr. 1

Sellise „verekuu” variandi puhul on tegu täieliku kuuvarjutusega. Kuuvarjutuse korral ei kao Kuu vaateväljast täielikult. „Ärakadunud” osa Kuust jääb samuti nõrgalt nähtavaks, omandades punakaspruuni värvuse. Põhjuseks on Maa atmosfäär, millest läbi minnes valguskiirgus hajub. Lühikesed lainepikkused ehk sinisem valgus hajub rohkel määral suvalistes suundades ning Kuuni jõuab sellist kiirgust vähe. Kud mida pikema lainepikkusega ehk mida punasem on valgus, seda suurem on võimalus, et kiirgus ikkagi Kuuni jõuab ja sealt ka tagasi peegeldub. Seda meie siis Maa pealt ka näeme. Suure intensiivsusega tuhkvalguskiirgus muidugi ei ole, kuid selge taeva korral on see siiski vaadeldav. „Verekuu” auimetus siiski miskpärast osalise varjutuse puhul ei paista kehtivat.

Kuu täisvarjutus. Mõnes kohas hüüavad mõned seda verekuuks.

Verekuu nr. 2

Tuleb ette, et mõnikord esineb järjestikku 4 täielikku kuuvarjutust, ilma et vahepeale jääks osalisi kuuvarjutusi. Selliseid varjutuste tsükleid nimetatakse tetraadideks. Tetraadi-siseseid kuuvarjutusi hüütakse mõnede poolt eraldi „verekuudeks”. Nii et sellised täielikud kuuvarjutused on kokkuvõttes kahekordsed „verekuud” või „verekuud” ruudus! Ega siin midagi rohkem kommenteerida ei oskagi…

Sinine Kuu nr. 1

Sünoodilise kuu pikkus, mille järel kordub sama Kuu faas, on umbes 29.5 päeva. Kalendrikuu on omakorda aga 30 või 31 päeva pikkune, erandiks on veebruar 28 või 29 päevaga. Seega on küllalt head võimalused, et mõnikord satub Kuu sama faas ilmnema kahel korral sama kalendrikuu jooksul. Kui selliseks Kuu faasiks satub olema täiskuu, olgem siis kuulekad ja uuendustega kaasaskäivad isikud ning nimetagem sellist, teist täiskuud samal kalendrikuul „siniseks kuuks”. (Kui see juhtub esmaspäevasel päeval, siis võib ehk ka vastavat nädalapäeva nimetada „siniseks”…)

Täiskuu. Mõnikord öeldakse lisaks, et see on sinine Kuu, mõnikord ka superkuu.

Sinine Kuu nr. 2

Tatika Jaanid ja Vesipruuli Salomonid on leidlikud. Selle tõestuseks on kasvõi see selles, et ka Kuu siniseks nimetamiseks on teinegi põhjus leitud.

Aasta jooksul on neli aastaega: kevad suvi, sügis ja talv. Aastaaegade ajalised algused on seotud Maa ja Päikese vastastikuste asenditega. Märtsikuine kevade algus toimub siis, kui Päike satub paistma täpselt Maa ekvaatori kohal, olles siirdumas taeva lõunapoolkeralt põhjapoolkerale. Juunikuus algab suvi, see tähendab, et Päike paikneb ekvaatorist kõige enam põhja pool, asudes Vähi põõrijoone kohal. Septembrikuus, sügisese pööripäeva mpmendil, on Päike taas otse Maa ekvaatori kohal, olle siirdumas lõunapoolkera kohale. Detsembris on talvine pööripäev, selle täpne moment määrab talvise pööripäeva; Päike asub siis ekvaatorist kõige kaugemal lõunapoolses asendis, asudes Kaljukitse pöörijoone kohal. Sellest kõigest on meil varemgi juttu olnud.

Kui mõne aastaaja sisse langeb juhtumisi 4 korda täiskuu, siis järjekorras kolmas neist on sattunud pikeobjektiks nimega „sinine Kuu”, vähemalt mõnede allikate järgi. See on siis „sinise Kuu” teine variant. (Jällegi ei oska esitada takistusi, miks ei võiks selgi juhul vastavat esmaspäevale langevat nimetada „siniseks”!)

Superkuu

Kuna Kuu orbiit meenutab ellipsit, siis igal orbitaalsel tiirul on Kuu Maale kord lähemal, kord kaugemal. Kuu liikumise periood mööda oma orbiiti kannab anomaalse kuu nimetust. See pole aga päris võrdne Kuu faaaside vahetumise perioodiga ehk sünoodilise kuuga. Tulemuseks on see, et nii nagu iga muugi Kuu faas, tuleb ka täiskuu faas mõnikord ette siis, kui Kuu on Maale oma orbiidi perigee lähedal ehk siis Maale kõige ligemal. Selline Kuu faas on miskipärast ära teeninud „superkuu” nimetuse.

Midagi ülimalt erilist pole siiski ka „superkuu”, sest kauguste erinevus pole eriti suur, lisaks peame arvestama, et me tajume ju valgust logaritmina tõelisest kinnipüütavast kiirgusest, seetõttu pole praktikas „superkuuga” eriti suurt ette võtta. „Superkuu” on tõesti ka veidi suurema läbimõõduga kui „mittesuperkuu”, aga kuna etaloni kõrval pole, siis ei hakka ka pisut suurem või väiksem Kuu läbimõõt silma, vähemalt mitte eriti. Siiski üks oluline aspekt on: kui täielik päikesevarjutus satub „superkuu” ajale, siis on varjutus tõepoolest täielik, mitte rõngakujuline. Vähem, kuigi siiski, mängib siin rolli ka Maa pisut muutuv aastane kaugus Päikesest.

Mustad Kuud ja muudki

„Mustad Kuud” olevat samuti olemas. Siingi ei piirduta ühe variandiga. Ühel juhul on asi nii, et „must kuu” tähendab veebruarikuud ilma ühegi täiskuuta selle käigus. Jääbki kuidagi segaseks, kas mustaks tuleks lugeda kalendrikuud veebruari või taevakeha nimega Kuu… Teisel juhul võivat Kuu „must” olla ka juhul, kui kalendrikuusse satub teine kuuloomine.

Esineda võivad ka „märg Kuu” ja „kuiv Kuu”.
„Märja Kuu” esinemine on soodustatud troopikavöötmes; selline olukord vastab loojuma hakkava kuusribi täiesti selili olekule, meenutades veekaussi. „Kuiv” on Kuu mõistagi siis, kui sirp on pigem püstine.

Tuleb veel meeles pidada, et kuna Maal on palju erinevaid ajavööndeid ning samuti on olemas kuupäevaraja, siis igal pool maakeral ei pruugi mõnda sorti Kuu samal kuupäeval esineda.

Kindlasti saab moodustada ja ongi moodustatud Kuust igasugu
muidki kombinatsioone.

Ilus rahvusvaheline folkoloor see kõik, eks ole?

„Kõikvõimas” füüsika

Astronoomilisi protsesse kirjeldatakse üldiselt füüsika kaudu, kuigi mõistagi on mängus ka muud loodusteadused. Füüsika püüab kõige üldisemalt kirjeldada kõiki maailma sündmusi, kuigi, tõsi küll, ka füüsika hambad ei ole lõpmata teravad, vähemalt praeguse seisuga.

Järgnevas püüaks esitada konkreetse näite, kuidas füüsika abil püütakse seletada ka tänapävaseid filmimuinasjutte. Edasine jutt keskendubki ühe taolisele loo lühikokkuvõttele ja selle teadusliku selgituse katse „retsensioonile”.

„Teadmata kadunud” ehk võõrkeeli „Lost”

2005. kuni 2011. aastani näidati ühel Eesti telekanalil seriaali „Teadmata kadunud”. Interneti avarustest leiab prargugi mitmeid võimalusi seriaaal (koos epiloogiga!) ära vaadata, ka subtiitreid leiab, kui veidi otsida. Tõsi, aega ja kannatust tuleb varuda, epiloogiga koos on vaja vaadata ära kokku 122 jagu (iga osa ümmarguselt 40 minutit). Lugu hakkab hargnema peale seda hetke, kui ookeani kohal ära eksinud lennuk mingi saare kohal ootamatult osadeks lagununeb ning alla kukub. Filmis oli juhtumi kuupäevaks märgitud 22. september 2004. aasta. Oleme jõudnud järele ja juba pisut möödagi läinud selle „sündmuse” 20. aastapäevast.

Loo sisust (võib jätta lugemata)

Mingi imelise juhuse läbi pääsevad päris paljud lennureisijad hirmsast avariist siiski vaid väiksemate vigastuste või ainult tühiste kriimustustega ning hakkavad saarel asjatult päästjaid ootama. Päästjate asemel hakkab aga aegsasti ning üha enam ilmnema, et saar varjab endas mingit aeg-ajalt erinevatel viisidel avalduvat salapära ning vaenulikkust. Aegapidi selgub, et algul asustamata tundunud saarel leiduvad ka püsielanikud ehk Teised, kes endid tutvustada ega näidatagi ei soovi, kuid samas siiski sooritavad allakukkunute vastu erinevaid ning ootamatuid vandalismiakte. Lisaks eksisteerivad saart enamuses katva džungli varjus eksootilised, samas väga ohtlikud loomad, kellede „juhtfiguuriks” osutub salapärane „koletis”, kes suudab vajadusel sooritada sellise mastaabiga hirmuäratavaid tempe, mis võiksid jõukohased olla vaid ammu väljasurnud dinosaurustele.

Pikapeale leiavad ellujäänud saarelt üha uusi salapäraseid asju: rohkem või vähem maa alla ehtitatud ning peidetud punkrilaadseid, aga enamikul juhtudel koguni kõrgtehnoloogiat sisaldavaid ehitisi, mille otstarve jääb samuti pikka aega segaseks. Siiski selgub punkrid uurides, et saart on kunagi püüdnud asustada ambitsioonikate kavatsustega teadlaste grupp. Kuid kas, miks ning kus nad nüüd endid peidavad? Tekib küsimus, kas need teadlased ongi salapärased kurjad Teised seal dzunglis? (Aegapidi selgub, et siiski mitte, kuigi teatud seosed on olemas.)

Lisaks ilmub merelt saarele päästjate asemel hoopiski veel üks kahtlane ning kindlasti kuriteglik kamp, kes saarel asuvate Teistega sõdima asuvad. Mõistagi ei salli need „uued pahad” ka lennuõnnetuse rahvast.

Aegamööda siiski karastub (erinevate „juhtumite” tõttu paraku üha väheneva liikmeskonnaga) lennuõnnetuses ellujäänute rühm, kes muide ka omavahel alailma tülli lähevad, võitluses nii Teiste, saare ohtliku fauna ning isegi Koletisega kui ka merelt saabunutega ja hakkavad endidki saarel aegamööda kehtestama.

Esimeses avastatud punkritest vaatab vastu täiendav mõistatus. Kas vajutada mahajäetud juhiste järgi teatud korrapära järel teatud nuppu või oodata-vaadata, mis vastasel juhul saab. Viimaks selgubki (taas mitmeid konflikte sisaldava) praktika käigus, et nupule mittevajutamine toob tõepoolest kaasa jubeda kaose vähemalt saarel ja seda ümbritseval merel, kuid võb-olla isegi (peaaegu?) kogu maailma ulatuses. Õnneks selgub juba totaalse katastroofi käimamineku käigus viimasel hetkel, et kuskil punkrinurgas on olemas veel „tagavaranupp”, mistõttu maailm siiski „õhku ei lenda”. Hakkab selguma, et saare salapära on suuresti seotud kohaliku ekstreemselt võimsa elektromagnetismi ilmingutega saarest allpool sügavas maapõues.

Kuid sellest kõigest on ikka veel vähe. Vähemalt ühe, hiljem leitava punkri sisu on veelgi „kangema kraadiga”. Selle punkri kaudu saab nimelt võimalikuks tekida koguni saare ja ümbritseva mere nihkeid nii ruumis kui ka ajas. Mõistagi hakkavadki sellised sündmused ka juhtuma. Nii et seriaali algul lihtsalt põnev olukord läheb ikka täiesti ulmeliseks (ning kahjuks ka jaburaks) kätte.

Ometi on püstitatud juba seriaali alguses avalik eesmärk, et loo sündmused leiavad teadusliku seletuse. Ning seda siis viimaks ka teha püütakse. Päästerõngaks valitakse füüsikast Casimiri efekt, mis on füüsiku pilguga vaadates käsitletav kvantteooriana. Et aga laiadele vaatajamassidele ikka võimalikult segane ja kokkuvõttes usutav seletus saaks, siis ongi lahenduspaketi sisuks Casimiri efekt…

Mis on Casimiri efekt?

Casimiri efekt on nõrk elektromagnetiline kvantefek, millel puudub klassikaline, igapäevaelus tavaline analoog. Efekti lahtiseletamiseks võib siiski algul ette võtta tavaelus küllap palju rohkem aru saamist leidev klassikaline elektrodünaamika, konkreetesemalt elektrostaatika.

Juulikuu loos oli näiteks juttu hiigelkondensaatoritest seoses atmosfäärielektriga. Teeme nüüd asja lihtsamaks ning kujutame ette tavalist, normaalmõõtmetega konkreetset elektrilist kondensaatorit, mis koosneb kahest väga hea elektrijuhtivusega metallplaadist, mille vahele jääb õhuke kiht materjali, mis elektrit ei juhi (praktikas tähendab see, et vastav keskkond juhib elektrit võimalikult halvasti), selleks sobib ka õhk. Kui kondensaatori plaadid laaduvad (eri märkidega) laengutega, tekib plaatide vahel elektriline tõmbejõud. Lihtne.

Casimiri kvantefekt aga läheb kaugemale. Nimelt selgub kvantväljateoorias, et ülilähestikku paiknevad kaks plaadikest tõmbuvad teineteise poole ka elektrilaengut omamata.

Kvantmehaanika erineb klassikalisest füüsikast päris tublisti. Kvantmehaanika ning sealt edasi kvantväljateooria on ometigi aga välja arendatud, nagu muudki teoreetilise füüsika harud, katseandmete ja matemaatiliste seoste faktiliste kooskõlade abiga. Katseeadmetega sobivate matemaatiliste seoste arendamine võimaldab omakorda ennustada uusi katseandmeid ning nii need füüsikateooriad, kvantteeoria(d) nende hulgas, ongi arenenud.

Teooriad võib ennustada ja ka enustavad (päris) tihti täiesti uusi, seni märkamata jäänud protsesse looduses (nt elementaarosakese spinn) või siis omakorda seletada olemasolevaid nähtusi, millest varasemad teooriad pole jagu saanud. Selliseidki näiteid on mitmeid, nt ülijuhtivus. Taolise rivi liikmeks sobib ka Casimiri efekt, mis on muuseas väga nõrk efekt.

Casimiri efekti kaela on konkreetsel juhul riputatud kogu põnevusmuinasjutu „Teadmata kadunud” „teaduslik seletus”: kõik saare ajalis-ruumilised nihked, samuti saarel olevate inimeste ja ka loomade aegruuminihked (sealhulgas ka väljaspoole saart).

Kas Casimiri efekt on „tõeline ime”?

Siiski pole ka Casimri efekt mingi imerohi. Kvantefekt küll, kusjuures tegemist on efektiga, millel, nagu juba öeldud, puudub klassikaline analoog igapäevaelust. Kuid nii võib öelda paljude mikromaailma seaduste kohta, mida käsitlevad kvantteooriad.

Sissejuhatavalt ning samas kokkuvõtvalt on aatomimaailmas toimuv välja toodud aatomi- ja tuumafüüsika õppprogrammides koolides, samuti ka füüsika kõrgharidusõppe „esimeses ringis” füüsika üldkursuses. Casimiri efekt, tõsi küll, nagu mitmed muudki efektid, võib jääda aatomi- ja tuumafüüsikas siiski esimese hooga käsitlemata, kuna võib-olla ei aita eriti kaasa algse, üldise tervikmaailmapildi kujunemisel. Kuid see viimatine on vaid subjektiivne arvamus, mis ei ole vist eriti õige.

Siiski ei lükka Casimiri efekt nagu mitmed teisedki vähetuntumad efektid, maailmas ega teaduses mitte midagi ümber ega püstita ka uusi teaduse alussambaid.

Kõik siiski kahjuks asjadest olemusest väga aru ei saa; rõhutaks, et nende hulgas on neidki, kes peaksid oma paberil kirjas olevate ametioskuste ning töökohtade tõttu ikkagi aru saama. Ka kuulsas NASA-s ja mujalgi leidub taolisi tainapäid. (Muuseas, ka eeltoodud Kuu erinevate tiitlite puhul käib kirjandusest läbi termin NASA.) Või meenutame kasvõi kunagist Mars Polar Landeri ehitamist, mis tagantjärele meenutas kuulsat lugu Paabeli torni ehitamisest.

Casimiri efekti kaasa kaasates on tekitatud muuhulgas „varpajami idee. Selle abil pidavat saama mingit aegruumi osa „kaasa võttes” ehk siis liikuma pannes liikuda koos sellesama kihutava aegruumi osaga kuitahes suure kiirusega ja kuhu iganes nii ruumis kui ka ajas (valguse kiirus jääks siin täiesti „poisikese” rolli). Seriaalis ”Teadmata kadunud” kohtab samasuguseid asju.

Kuid ära unustatakse või ei osatagi näha, et vastu tuleb triviaalne viga. Nimelt äsjatoodud idee põhjal Casimiri efekti „efektne” rakendamine (mide me teha ei oskagi) nõuaks tingimata täiendavaid ning oluliselt SUUREMAID kasutatavaid energihulkasid, mille sisse pakituna Casimiri efekti loodetav „kasu” olematuks sumbuks. Sest need suuremaid energiaid kasutavad protsessid hävitaksid samal ajal Casimiri efekti loodetud mõju. Nii et väga kasulik on siinkohal meenutada parun Münchhausenit, kes tõmbas enda juukseidpidi soost välja. Teatud võrdlusena, kuigi mitte otsesena, võime ette kujutada ka külmkappi, mis külmetab. Külmkapi töötamine nõuab aga kokkuvõttes suurema soojushulga kasutamist kui see soojushulk, mille väevõimuga ringipaigutamine toob kaasa külmkapi temperatuuri languse.

Makroskoopiline elektromagnetism pole samuti „kõikvõimas”

Ka „Teadmata kadunud” – seriaalis ei ole Casimiri efektiga samamoodi mitte midagi ära teha. Ei suuda see esile kutsuda ega ka juhtida kolossaalselt tugevaid elektromagnetjõude, millel on antud muinasjutus samuti suur osakaal. Samuti pole teada vähimaidki katseandmeid ega teooriaarendusi, kus elektromagnetiline vastastikmõju toimiks nii, nagu juhtub seriaalis „Teadmata kadunud”, nt inimese muutmine hoopis millekski muuks kui inimene… (jutt ei ole „koduparteide” äkilisest vahetamisest…)

Aga mida ühest pikale veninud filmiseeriaalist ikka saab nõuda. Eks seal ole ka kordaminekuid. Näiteks tegelaste perekonnanimed. Nii füüsikud kui filosoofid peaksid palju tuttavaid kohtama… Mõni nimi: Daniel Farady, Eloise Hawking, John Locke alias Jeremy Bentham, Anthony Cooper, Rose Henderson, Danielle ning Alex Rousseau jt.

Tõsine füüsik võib lugemise lõpetada

Jätame füüsika-teoreetilised arutlused nüüd kõrvale. Mis siis „tegelikult” sel salapärasel saarel ikkagi toimub ja mis saab ellujäänud ning üha kokkukuivavast lennuseltskonnast?

Mõnede ellujäänute seltskonna liikmete poolne esimene katse parvega merele minna ning kuskilt abi tuua luhtub Teiste ülijultunud diversiooniakti tõttu praktiliselt kohe.

Vaenuliku laevadessandi, kes hiljem kohale ilmub, kiuste õnnestub mõnel ellujäänul siiski just nende väljastpoolt kohaletuleku tõttu saarelt minema pääseda.
Kuid selgub, et saare müstilised „haarmed” ei jäta ka vabadusse põgenenuid mentaalselt rahule. Üksteise järel jõutakse peale tekkinud hingepiinu otsuseni, et neil tuleb ühiselt saarele tagasi minna. Nüüd juba teadlikult püütakse provotseerida uus lennuõnnetus, mis neid muu maailma jaoks olematule saarele tagasi viiks ning mõistagi satutaksegi viimaks saarele tagasi, ise siiski lõpuni aru saamata, miks ikkagi nii jubedasse kohta naasta taheti ning naasetigi. Peatselt kohtutakse ka varem saarele jäänud kaaslastega ning võivad alata uued keerulised džungliseiklused ja konfliktid, ka omavahel ei suudeta endiselt just sõpradeks saada…

Siiski on tasapisi hakanud ka miskit välja selguma. Mõlemal lennureisijate vaenlaste seltskonnal, kes kõige rohkem siiski omavahel vaenu üleval peavad, on mõistagi ka juhid. Üks on saare püsielanike ehk Teiste praegune juht; teine, laevakamba juht, on aga endine, saarelt kunagi pagendatud Teiste juht, kellel on nüüdseks juhtida oma röövlikari. Tegu on praktiliselt elupõliste rivaalidega, siit ka kauakestnud konflikt nende vahel. Üks rivaalide juht, nüüdne sissetungija, saab lõpuks kismade käigus hukka, teine jääb uusi plaane sepitsema.

Edasi selgub aga, et eelnev oli vaid „sisssejuhatav rivaliteet” madalamal tasandil. Saarel toimuv põhiline ning väga pikaajaline konflikt käib hoopis Teiste kõige kõrgema positsiooniga „juhtoina” nimega Jacob ning tema nimetu kaksikvenna vahel. Need kurjamid sattusid saarele juba väga ammu, olles seal tegelikult ka sündinud. Jacobi „tume vend” on aga kunagi kauges minevikus sattunud saarealuse tugeva elektromagnetvälja vahetu mõju alla ning seetõttu rahvale juba tuntud „Koletiseks” moondunud, olles samas võimeline võtma ka teiste, enamasti juba surnud inimeste kujusid.

Jacob ongi see salapärane põhikavalpea, kes „koob niite” saarel ning koguni ka väljaspool saart, meelitades vahendeid valimata saarele aeg-ajalt uusi inimesi, muuhulgas ka neidsamu, kes sattusid lennuõnnetusse ning vaatab muiates pealt, kui kaua keegi saare vaenulikus keskkonnas hakkama saab. Ka “Koletis” ei ole loomulikult mitte kellegi vastu Jacobist sõbralikum…

Õnneks aga ootavad need kaks kurjuse põhikehastust saarel juba väga pikka aega ka võimalust, millal nad saaksid üksteist hävitada. “Koletise” kavala plaani abil saabki Jacob viimaks hävitatud. Üks suur vaenlane seega vähem ka lennuõnnetuse läbielanute jaoks. Kulub siiski veel tükk aega, enne kui ellujäänutel avaneb võimalus ka “Koletise” likvideerimiseks; lõpuks läheb siiski seegi asi korda.

Nüüd lõpuks on saar muutunud rohkem inimlembeliseks. Lennuõnnetuse üleelanud, kellest on nüüdseks ellu jäänud küllalt vähesed, ning vähemalt mõned Teiste vaenuliku kamba viimastest jäänustest üritavad omavahel leppida. Nüüd saab võimalikuks, kuigi veel väga pingelises olukorras, ka osade inimeste lõplik saarelt pääsemine. Saarele jääjad üritavad hakata korraldama kohapealset paremat tulevikku. Vihjamisi on juttu, et edaspidi siirduvad veel mõned saarelt koju tagasi. Kui nii võib öelda, siis õnnelik lõpp…

Täiendavaid imesid „loob” siiski veel ka Casimiri efekt. „Korduslennuõnnetuse” käigus tekib imelisel kombel ka „elujärgne reaalsus”, kui ilmselt aastasadu või veelgi hiljem, kui kõik lennuõnnetuse osalised on juba elust lahkunud, saab võimalikuks nende uus kokkusaamine, et ühiselt ning nüüd tõesti juba suurte sõpradena, edasi uude tulevikku siirduda. Aga miks ka mitte.

Unistada ju võib… Palju me tegelikult maailma kohta teame? Väga palju on asju, mida me ei tea. Kuid Casimiri efekt, nagu kõik teised senituntud efektid, siiski imesid korda ei saada.

2004. aasta oli 20 aasta eest

Nii palju siis ühest filmismuinasloost. 20 aastat enne 2024. aastast juhtus muidki mitmesuguseid isetsuguseid sündmusi. Näiteks Eestis ilmus siis septembri algul lagedale laserpointeri täiustatud variant: kõrgustesse suunatud pikk punane kraana, mis tänavugi, aastapäeva mõttes peaaegu päevase täpsusega, loomulikult ikka taas taevatähtedele lihtsama osutamise otstarbeks, taaskasutusele võeti. Kuid Jaburjõe Jauram, pointeri maaletooja, vajutas eset demonsteeerides uhkesti valele kangile; punakraana prantsatas täispikkuses vastu maad ning osutus edaspidi kasutuskõlbmatuks. Taevatähtede näitajad otsustasid ühel häälel, et piirduvad edaspidi tavaliste pliiatspointeritega.