On alanud september, esimene sügiskuu, kuigi suvist sooja võib ka sekka juhtuda. Sügise ametlik algus ei lange siiski kuu algusega kokku, see toimub 23. septembril kell 9.50. Siis on Päike otse Maa ekvaatori kohal ja peaaegu kogu maakera peal on päev ja öö ühepikkused, 12 tundi. Pooluste piikonnas on eriolukord: põhjapooluse kohal on Päike silmapiiril loojumas; ka lõunapooluselt vaaadates asub Päike silmapiiril, kuid siin on Päike hoopiski tõusmas. Vastavalt on põhjapoolkeral siis algamas polaaröö ja lõunapoolkeral, vastupidi, polaarpäev. Nii polaaröö kui polaarpäev kestavad pool aastat; polaarpäeval on Päike kogu aeg loojumatuna kusagil madalas taevas, kuid silmapiirist kõrgemal, polaaröö puhul aga pidevalt allpool horisonti. Päike asub kuu esimesel poolel Lõvi tähtkujus; 17. septembril liigub Neitsi tähtkujju.

Planeedid septembris

Tänavune septembrikuu pakub vaatlemiseks vähemalt kolme, kuu teises pooles koguni nelja planeeti.

Merkuur ilmub 18-nda paiku nähtavale hommikuhämaruses madalasse koiduvöösse, hakates edaspidi tõusma peaaegu 2 tundi enne Päikest, asukohaks Lõvi tähtkuju. Vaatlusperioodi algul on Merkuur varem tõusvast Reegulusest umbes 8 kraadi kaugusel, edaspidi planeedi ja tähe nurkvahemaa üha kasvab. Võib panna tähele, et Merkuur muutub tasapisi heledamaks. Suurima läänepoolse eemaldumuse aegu Päikesest, 22. septembril, on Merkuuri heledus -0.4 tähesuurust.

Veenus on septembris nähtav samuti hommikuti idakaares, kuid Merkuurist oluliselt heledama Koidutähena. Kuu alates tõuseb Veenus 2 tundi enne Päikest, kuu keskpaiku juba ligemale 3.5 tundi ja kuu lõpus 4 tundi (pisut enamgi) enne Päikest. Veenus asub enamuse ajast Vähi tähtkujus, 25-ndal siirdub Lõvi tähtkujju.
Veenus jõuab septembris ka oma alati suure heleduse tippu, -4.5 tähesuurust. (Veenuse täpne heledus varieerub sageli eri allikates mõne kümnendkoha võrra, ilmselt ei viitsita eriti heledust kontrolliks üle mõõta.) Teleskoobiga tasub samuti Veenust vaadata, siis paistab planeet kena noore Kuu kujuga. Kuu lõpus hakkab Veenus lähenema veidi hiljem tõusvale Reegulusele. Heledused pole muidugi võrreldavad, Reeguluse heledus on +1.35 tähesuurust. Aga mõlemad „tähed” on heledamad kui teine tähesuurus… Vana Kuu sirp on Veenusele lähimas asendis 12. septembri hommikul.

Jupiteri vaatlustingimused on head. Kui kuu alguses peab vist veel märkima, et Jupiter paistab peaaegu kogu öö (hommikupoole), siis kuu keskpaiku ja teises pooles võib nähtavust kommenteerides juba niimoodi „ümardada”, et planeet on näha kogu öö. Jupiter paikneb Jäära tähtkujus. Jupiteril heledust jätkub, -2.5 tähesuurust.
Ööl vastu 5. septembrit on Jupiter päris lähestikku Kuuga (Jupiter on allpool, asub Kuu servast 1.5 kraadi kaugusel).

Saturn„käib” endiselt öösel suhteliselt madalavõitu kaarega üle lõunataeva, asudes Veevalaja tähtkujus. Kuu algul paistab Saturn kogu öö, kuid peatselt hakkab planeet hommikuti üha varem loojuma. Saturni heledus on +0.5 tähesuurust, see paneet on seega märksa tuhmim kui Veenus ja Jupiter, ometi paistab ka Saturn taevavõlvil heleda tähena. Kuu on Saturnile lähimas asendis 26. septembri õhtul.

Nelja planeeti korraga siiski näha ei saa, küll aga võib hommikuti korraga imetleda kolme planeeti. Kuu alguses on siis nähtaval Veenus, Jupiter ja Saturn; idataeva koiduvöös on näha Veenus ja peaaegu vastassuunas, madalas läänetaevas asub Saturn ja Jupiter paistab hästi lõunakaares.

Kuu teises pooles saab korraga hommikutaevas näha omakorda Merkuuri, Veenust ja Jupiteri. Merkuur asub idas madalas koidutaevas ja siis need 2 heledat „laternat”: idakaares Veenus ning edelataevas Jupiter. Kui juba „laternatest” juttu tuli, siis saab ka kolmandast rääkida: madalas kagutaevas särab hommikutaevas ka Siirius, päris-tähtede heledaim esindaja. Siirius ilmub hommikuti nähtavale umbes koos septembrikuu algusega.

Hommikuses septembrikuu taevas on idakaares teisigi heledaid tähti, kuid Merkuur peaks neist kõigist madalamale, koiduvöösse jääma.

Marss on sedapuhku nähtamatu. Nähtamatu, nagu alati paljale silmale, on ka Neptuun. Isegi teleskoobis paistab Neptuun tähekese moodi, ei enamat. Siiski võiks ehk ära märkida, et Kalade tähtkujus asuval Neptuunil on 19. septembril vastasseis Päikesega. Neptuun on seega septembris põhimõtteliselt taevas olemas kogu öö, kuid heledus on +7.8 tähesuurust (ehk siis üldisemalt kaheksas tähesuurus) võtab pakutava nähtavuse „teise käega tagasi”. 19. septembri koordinaadid on Neptuunil järgmised:

otsetõus 23h 47m 8s; kääne -2° 47’ 3’’ .

Paneme võrdluseks kirja ka sama, 19. septembri jaoks Uraani koordinaadid: ka see, 6. tähesuuruse heledusega teleskoobiplaneet paistab samuti kogu öö, asudes Jäära tähtkujus, 8 kraadi Jupiterist vasakul):

otsetõus 3 h 30m 57s; kääne 18º 5’ 55’’ .

Kassiopeia tähtkuju

Septembrikuu öö saabudes saab kõrgel kirde-idataevas nähtavaks siksakiline W-tähte meenutav viie küllaltki heleda tähe kombinatsioon. Tegu on Kassiopeia tähtkujuga. Eestis ja teistes põhjamaades pakub Kassiopeia aastaringselt igal ööl enda vaatlusvõimalusi. Tähtkuju võtab küll osa taeva ööpäevasest pöörlemisest (ümber Põhjanaela), kuid sarnaselt Suurele Vankrile ja veel mõnele tähtkujule aga loojuma ei ulatu. Kusjuures Suur Vanker on võrdluseks päris hea, sest ka Kassiopeia tähed on sarnase heledusega ning teiseks asub kumbki tähtkuju Põhjanaela suhtes alati „teine teisel pool”. Sügisöö edenedes tõusebki Kassiopeia otse seniiti ehk pea kohale, samal ajal võtab Suur Vanker koha sisse põhjakaares, Põhjanaelast madalamal. Hommiku eel liigub Kassiopeia madalamale, loode suunas.

Kassiopeia… mis see on? Esimena tulevad meelde ehk kassid (ülimalt vahvad ja positiivsed, tuju ning tervist parandavad tegelased), aga „opeia” on tundmatu suurus. Mis see on? Oopium? Kasside, eriti nende meesssost isendite „oopium” on teatavasti palderjanijuurikas. Siiski, vist seda ikka ka ei mõelda… Tuleb entsüklopeediad lahti lüüa. Või siis internet. Aga interneti viga on see, et väga palju näivalt ametlikku infot seal on kontrollimata ja seega võimalik, et ka ekslik.

Oletame siiski, et oleme nüüd grammi jagu targemaks saanud ja teame et antud juhul tuleb kassid jätta rahule, omi asju toimetama. Muidu veel mõni neist annab selleks käpaga märkijätvalt märku…

Kassiopeia nimi on vastavale tähtkujule tegelikult tulnud Kreeka mütoloogiast, selline nimi oli müütilisel Etioopia kuningannal. Eesti mütoloogias oli see siksakiline tähtkuju tuntud kui Taevalook, samuti ka kui Vändatähed.

Kassiopeia tähtkuju oma heledamate tähtedega

Heledaid tähti on Kassiopeia viis: Caph (beeta Cas), Scedar (alfa Cas), Tsih (gamma Cas), Ruchbah (delta Cas), Segin(epsilon Cas). Vaatame need kõik nüüd üle.

Caph

Näiv heledus 2.28 tähesuurust. Tegu on F-spektriklassi hiiuga, täpsem tähis on F2 III. Caph on Päikesest umbes 3.5 korda suurem ning umbes 3 korda suurem sama spektriklassi peajada tähtedest. Massi poolest on Caph umbes 1.9 korda Päikesest massiivsem. Võib eeldada, et varem peajadal viibides kuulus Caph kuhugi A-spektriklassi. Värvuselt on Caph kollakasroheline, kuid heledus pole siiski nii suur, et roheline värv silma jaoks esile tõuseks. Kaugus selle täheni on 55 valgusaastat, seega just eriti kauge objektiga tegu ei ole. Tähel Caph on ka nõrk kaaslane, heledusega 13 tähesuurust.

Scedar

Näiv heledus 2.24 tähesuurust. Siin on tegu taas hiiuga, kuid sedapuhku oranzi hiiuga, K0 III. Scedar pole Maalt vaadates siiski piisavalt hele, et oranzi värvsut otse silma jaoks esile tuua. Oranzid hiiud on ka mõõtmetelt päris suured. Scedar hinnatakse olevat Päikesest 42 korda suurem, ületades selliste näitudega ka sama spektriklassi hiidude keskmisi näite. See asjaolu viitab ka II heledusklassi (hele hiid) arvestamise mõttele. Scedari mass on kusagil 4 ja 5 Päikese massi vahel. Näib, et Scedar viibis peajadal olles kusagil B spektriklassi keskel või jahedamas osas. Kaugus 228 valgusaastat.

Tsih

Tuntud mõnedes allikates ka Navi nime all. Heledus ei ole muutumatu, viimasel ajal hinnatakse seda umbes 2.15 tähesuuruga, kuid täht võib mõnikord olla ka sellest näidust heledam või tuhmim. Spektriklass on B0.5 IVe. B0.5 tähendab üpris kõrge pinnatemperatuuriga B-klassi tähte ning heledusklass IV omakorda seda, et olles küll veel peajadale lähedal, päriselt ta seal siiski enam ei ole. Peajada faasis oli see täht veel kuumem, asudes HR diagrammil ilmselt kusagil O-klassi lõpus. Tähis e näitab seda, et spektris leidub emissioonijooni ehk kiirgusjooni (peamiselt vesiniku jooni).

Tsih-tähe puhul on leitud, et ta omab nähtamatut kaaslast, orbitaalse perioodiga 203.5 päeva. Kaaslase olemus pole senimaani selge. Kõige enam on siiski viiteid, et tegu võiks olla neutrontähega. Teine, kaugem kaaslane, 11. tähesuuruse objekt 2 kaaresekundi kaugusel on F6 V, peajada täht. Siin on orbitaalne periood pikk, 480 aastat.

Huvitav on märkida, et tähest Tsih 21 kaareminuti kaugusel asub 5.5 tähesuuruse heledusega kolmiktäht HD 5408 (B7 V + B9 V +A1 IV) , mille ruumiline liikumine on sarnane Tsih-iga. Kuid ruumiline vahekaugus on omakorda liiga suur, et saaks rääkida gamma Cas ja HD 5408 süsteemi kaksiklusest. Siin võib eeldada, et tähed on tekkinud küll ühisest kosmilise gaasi-tolmupilve süsteemist, kuid piisavalt kaugel teineteisest, et edasine otsene gravitatsiooniline seos oleks olemas.

Tsih, kuum ja hele nagu ta on, paneb helendama ka oma ümbrust. Tähelepanuväärseim osa sellest on peegeldusudukogu IC 63, hüüdnimeks Kassiopeia Viirastus. Uduobjekt asub tähest umbes 3-4 valgusaasta kaugusel. Tõsi küll, otse vaadeldav see eriti pole, kuigi kuju piltidel on meeldejääv.

Peegeldusudu Kassiopeia Viirastus. Kuigi teleskoobis raskesti vaadeldav, on pilt muljetavaldav.

Kui keegi siiski soovib üritada otse vaadelda, siis teleskoop peab suur olema, läbimõõdus ligikaudu 30 cm või enam. Udukogu heledus on 10. tähesuurus, kuid tegu pole üldsegi punktobjektiga, vaid ligikaudu 10 x 5 kaareminuti läbimõõduga. Seega pole hea ka ülisuur suurendus. Hele täht Tsih (gamma Cas) ise tuleks teleskoobi vaateväljast eemale saada. Udukogu asub tähest umbes 20-27 kaareminuti kaugusel, ligikaudne läbimõõt on 1 valgusaasta kanti. Umbes samal nurkkaugel Tsih-ist asub ka äsjamainitud HR 5408.

Udukogd Kassiopeia Viirastus (IC 63, alumine) ja selle naaber IC 59 (ülemine) tähe Tsih võimsa kiirguse taustal. Tervikpildi vasak pool meenutab mingit jubeda näo profiili.

Mängime nüüd võsainglasi, tehes nii. Lähtume meie „suurest peatähest” Tsih ja tuginedes ekvatoriaalsetele koordinaatidele („põhi üleval”) ning seda ka, et teleskoop pöörab pildi ümber („põhi alla”), siis sellisel juhul HR 5408 asub Tsih-ist „kella 12 suunas” ja Viirastuse-udu asub „kella nelja suunas”. Püüame, nagu juttu oli, järgmise sammuna liigutada heleda Tsih-tähe teleskoobi vaateväljast välja. Kas udukogu kuidagi näha on, see saabki seepeale selgeks.

Udukogu koordinaadid: otsetõus 0h 59m 5s, kääne: 60º 53’ 42’’.

Läheduses asub ka teine samal põhjusel helenduv udu IC 59, kuid see on eelmisest tuhmim.

Tehes Gamma Cas ehk Tsih kohta lühikokkuvõtte, siis omab see ligikaudu 17, mõndel andmetel 19 Päikese massi ja 10 Päikese raadiust. Kaugus on umbes 550 valgusaastat.

Veidi Be-tähtedest

Tähte Tsih (gamma Cas) tuntakse teatud tüüpi muutlike tähtede, Be tähtede esindajana. Üldiselt on Be tähed väga kiiresti pöörlevad tähed, mille ümber on ka mingi ketas, mis võib olenevalt konkreetsest juhtumist olla erineva stabiilisuse astmega. Ketas Be tähe ümber koosneb tähest endast väljalennanud materjalist. Siiski pole asi liiga lihtne: mõnede Be tähtede pöörlemiskiirus pole väga suur, kuid ketas selle ümber võib ikkagi kuidagi tekkida. Kui tegu on kaksiktähega, võib mõnedel juhtudel kaarte segada ka teine komponent. Millalgi pakuti välja, et kõik Be tähed on kaksiktähtede komponendid, sellest ka ketas B-klassi komponendi ümber, kuid nii see paraku ka ei ole.

Be tähtede seas saab seega eristada ka alamklasse. Tsih, gamma Cas, on lisaks Be staatusele ka gamma Kassiopeia tüüpi muutlike tähtede prototüüp.

Ruchbac

Jätkame Kassiopeia heledate tähtedega. Ruchbac asub Maast umbes 99 valgusaasta kaugusel. (Kui keegi ütleb 100 va, pole see ka eriti vale.) Tähe heledus on 2.66 tähesuurust. Pole oluliselt tuhmim kui eelnevad 3, kuid arvud on armutud: sellise heledusega paistev täht kuulub kolmanda tähesuuruse tähtede hulka.

Spektriklass hinnatakse olevat A5 IV. Ruchbah arvatakse seega olevat parajasti lahkumas peajadalt HR diagrammil. Mass peaks olema 2.5 Päikese massi ja raadius 3.9 Päikese raadiust.

Ruchbah omab ka kaaslast, mis muudab tähe varjutusmuutlikuks, kuigi heleduse muutlikkus on napi mõõduga. Kaaslase olemuse kohta pole veel kuigi palju teada.

Segin

Segin ehk epsilon Cas asub W kujulise tähtkuju kontuuri ühes tipus (teises tipus on Caph). Näiv heledus 3.34 teeb sellest tähest Kassiopeia kontuuri tähistavast viiest tähest kõige tuhmima. Tähesuurus on Seginil seega üldiselt lugedes kolmas. Kaugus Maast 418 valgusaastat. Segin hinnatakse olema 9 Päikese massi ja 6 Päikese raadiusega. Spektriklass on B3 V. Siiski pole antud juhul asja paika panna eriti lihtne, sest spektris ilmneb ka emisoonijooni. Nii et Segin võib olla IV heledusklassis. (kuumade, sh B-spektriklassi tähtede puhul on mõnigi kord päris keeruline teha vahet V (peajada) ja IV (allhiidude) ning isegi ka III (hiidude) heledusklassi vahel, sest vastavate tähtede esindajate parameetrid ei erine oluliselt.) Siiski ei loeta Segin olevat ka klassikaliste Be tähtede esindajaks.

Vahekokkuvõte

Nii et Kassiopeia viiest tunnustähest on kolm tükki kuumad (Tsih ja Segin B spektriklassist, pinnatemperatuuridega vastavalt 25 000 K ja 15 100 K ning Ruchbah A spektriklassist, 8000 K), üks „soojusastmelt” vahepealne (Caph, F spektriklass, 7000 K) ning üks jahedam (Scedar, K spektriklass, 4600 K). Toas ja õues olevate temperatuuridega võrreldes on üleüldse kõigi tähtede pinnatemperatuurid muidugi tohutult kõrged.

Ei aita ka see, kui tähe pinnalt üritada sissepoole kaevuda. See ei aita, sest mida sügavamale jõuda, seda kuumemaks läheb. Tähtede keskmetes jõuaksime kindlasti välja kümnest miljonist kraadist kõrgemate temperatuuriväärtusteni. Hea küll, jätame labidad Maale, kuid ka tähtede pinnatemperatuure arvestades võib siiski antud juhul tõdeda, et kliima on neis paigus kuidagi liiga soe.

Otsene järeldus nii kuuma kliima vastu võitlemiseks on loomulikult see et Maal, iseäranis just piirkonnas, mis piirneb Läänemere, Soome lahe ja Peipsi järvega, tuleb meil kõigil koheselt midagi ette võtta, näiteks lasta endal elekter jäädavalt välja lülitada, makstes üha kasvavaid elektriarveid siiski edasi! Sest me peame ju olema gamma Kassiopeiaga solidaarsed, kas keegi julgeb vaielda?

Teleskoobiobjektidest Kassiopeias

Kassiopeia asub Linnuteel, seega peaks sinna mahtuma ka täheparvi ja udukogusid.
Nii ongi. Viie rikkama riigi, vabandust, viie heledama tähe ümbruses on taevas mitmed tähtede hajusparved. Tuntuimad neist on ehk M52 ja M103, mis on mahtunud kuulsasse Messier’ kataloogi. M52 leiab siis, kui liikuda Scedari (alfa Caph) juurest Caphi (beeta Cas suunas) ja siis veel umbes sama palju samas suunas edasi.

Hajusparv M52

M52 asub Maast umbes 4600 valgusaasta kaugusel, läbimõõt umbes 19 valgusaastat. Parve koguheledust hinnatakse umbes 7 tähesuurust. Arve liikmete arv on paarsaja kandis.

Kui lähtuda aga Ruchbah-tähest (delta Cas) ja hakata liikuma Segin (epsilon Cas) suunas, siis esimesest juba umbes kraadi kaugusel tuleb vastu hajusparv M103.

Hajusparv M103 üldisemas vaates.

Kui aga teleskoobiga M103 vaatlemise käigus ümbruskonnas veidi ringi keerutada, peaks sealt leidma veel päris mitu hajusparve, nt NGC 663, NGC 654 ja NGC 659.

Hajusparv NGC 663

M103 on neist heledaim, kuid siiski ka mitte väga hele, parve heledus on umbes 7.4 tähesuurust, veidi tuhmim kui M52. M103 asub ligemale 10 000 valgusaasta kaugusel, läbimõöt ligikaudu 18 valgusaastat. Kinnitatud liikmeid on üle 170.

Hajusparved on teada kui noorte, mitte väga ammu tekkinud noorte, pigem kuumade peajada tähtede kogumid. Nii on ka M103 puhul, kuid on huvitav märkida parves, suisa tsentris asuva päris punase, M6 spektriklassi hiiu või allhiiu olemasolu.

Hajusparv M103 detailsemalt.

Oleks „parem”, kui tegu oleks punase ülihiiuga, need on samuti noored objektid. „Tavalised” punased hiiud aga peaksid olema märksa vanemad. Võib spekuleerida, et vastasmõju tagajärjel mingi lähinaabriga võttis see täht eemalt vaadates hoopis vanema „näo”, kui ta tegelikult on. Sellist asja juhtub harva, kuid pole päris võimatu.

Kassiopeias seega hajusparvi jätkub! Kerasparvedega on kehvasti, see on ka mõistetav, sest Galaktika sfääriline allsüsteem, mille kerasparved moodustavad, ei kipu Maalt vaadates sinnakanti suunas projekteeruma..

Udukogusid on ka. Kassiopeia Viirastusest oli juba eespool juttu. Kergemini peaks leitav olema Pacmani udukogu, NGC 281. See on üks paljudest Linnutee tähetekke piirkondadest, kus noori kuumi tähti juba ka tekkinud on. Nende kiirgus ülejäänud udu helendama panebki. Udukogu asub mitte kaugel heledast tähest Scedar.

Pacmani uduna tuntud NGC 281.

Märgime ka Pacmani udu koordinaadid:

otsetõus: 0h 52m 59s, kääne: 56º 37’ 19’’ .

Udusid on muidugi veel, kuid eks neid kõiki pea ikka läbi teleskoobigi pildina üles püüdma võtma, vaatamisest üksi pigem ei aita… Nimetame siiski ühe veel, M52 lähedal, umbes poole kraadi kaugusel asub Mulli udukogu, katalooginimega NGC 7635. Udu helendab tsentraalse kuuma O spektriklassi tähe arvel. Sellest taevapiirkonnast on põhjust allpool veelgi juttu teha.

Muide, O-spektriklassi tähtede puhul pole isegi peajada ja ülihiidude esindajate vahel suuri erinevusi. Ei heleduse, massi ega läbimõõdu osas. Detailides muidugi saab eristusi teha. Võrdluseks: „külma” M spektriklassi puhul on peajada tähtede ja ülihiidude erinevused kolossaalselt suured.

Kassiopeia A

Huvitav objekt on Kassiopeia A umbes 11 000 valgusaasta kaugusel. Läbimõõt 11 valgusaaastat. Esmakordselt vaadeldi seda optilises kiirguses 1950. aastal. See on jällegi paraku objekt, mida ei tasu eriti proovida teleskoobiga otsida. Kuid paraja suurusega (läbimõõt 30 cm kanti või enam) teleskoop koos värvifiltritega võib teha imesid… Esmakordselt avastati Kassiopeia A hoopiski raadiokiirguses 1947. aastal. Tegu on Maalt registreerides võimsaima raadiokiirguse allikaga väljastpoolt Päikesesüsteemi, tõsi küll, seda vaid siis, kui kiirgust registreerida sagedusel 1 gigaherts. Pole seega ime, et ilmselt seoses just selle objektiga räägivad mõned esoteerikafännid salapärasest Kassiopeia kiirgusest.

Detailirohke pilt supernoova jäänukist Kassiopeia A, jäädvustatuna läbi uue, Webbi Kosmoseteleskoobi.

Salapära Kasssiopeia A puhul muidugi jätkub. Lähem uurimine on näidanud, et tegu on selgelt supernoova jäänukiga. Ka tekkinud kompaktne tuum on olemas. Vist neutrontäht (kuid mitte pulsar), aga ka must auk võib see olla. Röntgenuuringute jätkamine peaks siin pikapeale selguse andma. Kompaktse objekti olemasolule saadi kinnitus Chandra Röntgenkiirguse Obervatooriumi poolt, mis lennutati kosmosesse 1999. aasta suvel. Kassiopeia A oligi selle aparatuuri esimene uurimisobjekt.

Nii et Kassiopeia A kiirgab rõõmsasti nii raadiokiirgust kui röntgenkiirgust. Siiski ei saa siit kuidagi järeldada, et salapärased „Kassiopeia asukad” meile igatsugu erinevate sagedustega kahtlasi signaale saadavad. Kiirgus on siiski puha looduslik, isegi otse huultelt loetavaid valeväiteid see kiirgus sisaldada ei tohiks. Kuigi lahendamata saladusi Kassiopeia A juures on.

Kõnesolev supernoova pidanuks millalgi XVII sajandi teisel poolel Maal hästi näha olema. Ometi pole selle kohta suurt midagi teada. Siiski midagi nagu oleks. Kõige enam tundub tõenäoline, et supernoovat vaatles inglise asronoom John Flamsteed vähemalt 16. augustil 1680, kes märkis selle kataloogi kui 3 Cassiopeiae. Flamsteedi märgitud positsioon jääb praeguse Cas A asukohast 10 kaareminuti kaugusele. See on praeguste mõõtmisvõimaluste juures suhteliselt suur kaugus, kuid varasematel aegadel ei saanud alati nõuda ka väga vsuurt täpsust. 3 Cassiopeiae on jäänud senimaani nn hüpoteetiliseks täheks. Murekoht on see, et Flamsteed märkis objekti heleduseks kõigest 6 tähesuurust. Kõik oleks korras, kui „uus täht” paistnuks palju-palju tähesuurusi heledam. Kaarte segab veidi ka läheduses asuv täht AR Cas.

Võttes tööhüpoteesiks siiski eeltoodud Flamsteedi vaatlused, siis võis ehk tegu olla erandliku tähega ja seega erandliku supernoovaga. Täht võis olla juba varem väga intensiivse tähetuulega suure osa oma väliskihtidest kaotanud. Seesama hajunud ümbris võis osutuda hiljem plahvatanud supernoova valguse oluliseks neelajaks optilises kiirguses. Infrapunavaatlusi ju sel ajal ei olnud. Sellise supernoova variant viitab muuhulgas sellele, et tekkinud kompaktne objekt peaks olema siiski must auk.

Tegu oli küllalt pikka aega seniteada noorima supernoova jäänukiga Galaktikas, kuid üks veel noorema kandidaat on praeguseks siiski veel.

Paneme koordinaadid ka:

otsetõus 23h 23m 24s, kääne 58º 48’ 54’’ .

Kassiopeia A asub tähest tau Cas (4.9 tähesuurust) umbes 3 kraadi lääne pool. Tau Cas asub Caph-ist (beeta Cas) omakorda 3 kraadi lääne pool.

Märkus: Siin on lähtutud ekvatoriaalsetest koordinaatidest (täpsemini otsetõusust). Seega „lääne pool” tähendaks lõunakaarde vaadates paremal pool olemist. Kassiopeia aga Eestist vaadates lõunakaarde ei satugi. Seniidi piirkonnas on neid „vasak-parem” suundi aga raske paika panna. Kui Kassiopeia asub madalas põhjakaares, allpool Põhjanaela, siis tähendab otsetõusu mõttes „lääne pool” ikka paremal pool, kuid taevasse vaaadates hoopiski ida pool paiknemist. Sellest temaatikast oli juttu ka eelmise aasta septembrikuu loo esimeses osas.

„Tycho Brahe supernoova” ja Kassiopeia B

Kui eelmise (kuigi hiljem juhtunud) supernoova seletamisega oli/on raskusi, siis nüüd on asi palju reeglipärasem, kuna selle, 1572. aasta kuulsa supernoova kohta on palju andmeid. Supernoova plahvatus muutus esmakordselt nähtavaks 6. novembril, kuigi osad andmed justkui viitavad, et seda nähti juba mõni päev varem. See oli veel teleskoobieelne ajastu, heleduse täppismõõtmised olid madalamal tasemel, kuid on mitmeid kindlaid ülestähendusi, et supernoova sai umbes sama heledaks kui Veenus ning seda üritati jälgida isegi päevasel ajal. Niivõrd kuivõrd. Proovida tasus, sest Kassiopeia asub/asus novembrikuu päeviti põhjataevas ja sellele suisa vastassuunas, lõunakaares uitava madalavõitu Päikese otsesed kiired polnud ka eriti selja tagant silma pimestamas. Ning räägitakse ju sedagi, et vanasti olnud lisaks sellele, et rohi oli rohelisem, inimeste meeled erksamad ja silmanägeminegi teravam…

Selle aja kuulsamaid astronoome maailmas Tycho Brache ei olnud supernoovat kaugeltki esimesena märganud, hakates seda vaatlema alates 11. novembrist, kuid tegi kõige rohkem hoolsaid uuringuid. Algul paistnud see umbes Jupiteri heledusega, kuid edaspidi olnud ligi 2 nädalat Veenusega võrreldav. Ka Veenus ise oli sel ajal “võrdlustähena” hommikuses koidutaevas säramas, tõustes üle 4 tunni enne Päikest (varakult enne koitu) ning Jupitergi oli öösiti ilusasti pikalt nähtaval. Brachelt tuli ka üldine nimetus „uus täht” ehk noova, hiljem täpsustati see termin supernoovaks.

Tuhmumise käigus muutunud „valget värvi” täht algul kollaseks, seejärel üha punasemaks, kuni silm juba küllalt tuhmiks muutunud tähel enam värvusi ei eristanud. Supernoova olnud nähtav aegamööda tuhmudes 1574. aasta märtsini, siis kadunud see „uus täht” öötaevast.

Eestis… nojah, polnud siis eriti aega teadust teha, kohapeal võimutsenud võõramaisel Liivimaa ordul ja praktiliselt kõigil naabritel korraga oli siin vaja aastakümnete pikkust Liivi sõda pidada… Eestlaste endi sõnaõigus oli juba enam kui 300 aasta eest kaduma läinud. Nagu nüüdki see jälle kandikul ära on antud…

Nojah. On saanud selgeks, et 1572. aastal pidi Kassioepias tegu olema Ia tüüpi supernoovaga, millistest eriti midagi järele ei jää, ka mitte kompaktset jäänukit. Midagi siiski hoolega otsides avastati, ka seekord kõigepealt raadiokiirguses, 1952. aastal. Ka nõrk optiline udujäänuk on ikkagi fikseeritud, see ongi Kassiopeia B ehk siis SN 1572. Selle objekti amatöörvaatlus on tõesti välistatud. Pole mõtet selle nõrga objekti koordinaate kirjutada, piisab märkest juuresoleval pildil.

Kassiopeia. Märgitud on mõned süvataeva objektid. Hajusparvi tähistavad rohelised ringid, difuusseid udukogusid tähistavad punased ringid ja noovat pisem kollane ring. Kassiopeia supernoovade asukohti märgivad suured kollased ringid.

Alles 2004. aastal avastati ka Ia supernoova käivitamiseks hädavajalik kaksiktähest komponent, Päikesega sarnane peajada täht.

Kassiopeia B ehk kuulsa Tycho supernoova tõenäoseim kaugus on kusagil 9000 valgusaasta kandis, kuid veakoridor on praegu veel päris lai.

Nii et umbes 100 aasta vältel on Galaktikas plahvatanud 3 supernoovat: 1572. aastal, 1604. aastal (sellest pole praegu ruumi rääkida) ja 1680. aastal. Kaks esimest olid heledad ja nende vaatlemise kohta on palju teada, selle viimatise supernoova toimumise täpse fikseerimise kohta on küll teatud reservatsioonid, aga usume ehk siiski 1680. aastat. (Me usume küll ka liiga palju valesid asju, isegi absoluutselt musta keha hämarusastmega e-”valimiste” ausust!)

Ootame aga uut, tõeliselt heledat supernoovat! Oleks juba aeg!

Noova ka!

Kes vanu asju ja supernoovasid ei mäleta, siis olemas on ka noovad; neid esineb oluliselt tihedamini. Mitte nii võimsad kui supernoovad, aga siiski. Kassiopeias esines kõigest 2 aasta eest, 2021. aasta kevadel igati arvestatav noova! Noova ilmus suunalt, mis on päris lähedal hajusparvele M52 (vt kaasasolevat pilti).

2021. aasta noova Kassiopeias. Noova on pildil pandud vilkuma. Üleval hajusparv M52, paremal Mulli udukogu.

Noova lähedal on ka varem mainitud Mulli udukogu. Nimetused sellele noovale on Nova Cassiopeiae 2021 või alternatiivselt V1405 Cas. Noova avastas üks Jaapani amatöörastronoom (!) 18. märtsil 2021. aastal, kui noova heledus oli 9.5 tähesuurust. Hästi vedas sel mehel…

Noova heledus tõusis kiiresti ja jäi „pendeldama” 7.5 j a 8 tähesuuruse vahele. Tegu peaks olema hinnaguliselt klassikalise noovaga, kuid põnevust valmistas esialgu heleduse uus kasv 7. -9. maini, kui heledus tõusis 5.45 tähesuuruseni, nii et noova sai palja silmaga vaadeldavaks. Heleduse kasv oli siiski lühiajaline, sama kiiresti see ka langes. Pikemas ajalises plaanis oli tekkinud siiski heleduse ”platoo”, mille taustal esines lühiajalisi muutusi. Alates novembrikuust hakkas ka keskmine heledus aeglaselt, kuid kindlalt langema.

Sellised need noovad on. Valge kääbus „tirib” oma kaaslaselt, peajada jahedama poole esindajalt endale täheainet juurde, kuni toimub termotuumaplahvatus ja kogutud ümbris lendab laiali. Tähed ise jäävad noova korral alles. Antud kaksiksüsteem paikneb lähestikku, orbitaalse perioodiga kõigest 4.5 tundi. Arvata on, et see noova plahvatab kunagi uuesti. Nii see üldse noovadega enamasti juhtub, nad kipuvad korduma.

Kassiopeias on veel huvitavaid objekte, aga enam tõesti ei mahu…

Lõppsõnaks

Septembrikuu lõpus domineerib päevaga võrreldes pikkuse osas juba öö. Ligikaudu viiest kuust koosneva suvise hooaja lõppu tähistab 29 september, mihklipäev. Sellele vastandub jüripäev 23. aprillil, vähemal määral on samas rollis olnud ka volbripäev 1. mail. Mihklipäeval on läbi aegade olnud väga isesugust ilma. On olnud suisa suvist sooja, tugevaid torme, vihmavalinguid, samuti ka varaseid talve tunnusmärke. Mida ilm tänavu mihklipäevaks toob, seda saab kindlas kõneviisis väita juba alates 30. septembrist!

„Tänavu saavad esimesed õnnelikud mihklipäeva ilmateate kätte juba koguni 29. septembril kell 23.59! Kiirustage tellima, sest niivõrd soodsate tellimuste arv on piiratud! Kõige esimesest tellijast saab kuldklient: täiendava teenusena osaleb ta lisaks koguni kuuajalise vihakõneküttide vastase tasuta immuunsuspaketi loosimisel! Lisatasu eest saab ta veel soovi korral taotleda võimalust tervelt kahe nädala jooksul omada tasuta omaenda isklikku autot ja eluaset! Tähelepanú: tegu on teenusreklaamiga. Kaebuste ilmnemisel, püsimisel või kõrvaltoimete tekkimisel tutvuge meie uute, veelgi soodsamate pakkumistega! Täiendavalt teatame, et me pole tegelikult mitte kunagi mitte ühtegi reklaami, ka mitte äsjaavaldatud reklaami avaldanud! Siiski jätkame me ka edaspidi oma reklaamide avaldamist, kuigi me neid tegelikult ei avalda! Lisaks olgu teil teada, et need tasulised reklaamid on teile kõigile kohustuslikud ning kui te ei…”

Oinalauda uks avanes. „Mnjaa”, ütles talumees mõtlikult, pani käiakivi seina najale ja astus sisse.

Mõne tunni pärast saabus täiskuuöö.

Kuu faasid

• Viimane veerand: 7-ndal kell 1.21
• Kuuloomine: 15-ndal kell 4.40
• Esimene veerand: 22-sel kell 22.32
• Täiskuu: 29-ndal kell 12.57

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Augustikuu kohaloleku üle saab rõõmustada veel ühel kentsakal põhjusel. Nimelt „viimase 120 000 aasta kuumim juuli” on edukalt üle elatud, saame kliimahüsteeriaga edukalt edasi minna. Tõsi küll, üks ruudulise soniga kiilakas punapea teatas äsja saladuskatte all, et 112 000 aastat tagasi oli juuli siiski veel tervelt sajandiku kraadi võrra veelgi soojem, ta mäletavat seda täpselt. Noh, mine sa tea.

Luigest Kotkasse

Linnutee paistab augustis kogu oma ilus, selle heledaim piirkond paistab meil Kilbi tähtkujus lõunakaares. Liigume Kilbist piki Linnuteed kõrgemale. Linnuteele jäävad nüüd kaks suurt lind-tähtkuju: kõrgemal Luik (koos Deenebiga) ja Kotkas (koos Altairiga). Midagi on nende kontuurides sarnast: midagi ristikujulist, mille üht sihti võib kujutada suurte linnutiibadena. Samas on need tähtkujud erinevad ka. Süvataeva objektide osas nimelt. Luiges on mitmeid reklaamitavaid (teleskoobi)objekte, kuigi Messier’ kataloog tunneb siingi vaid kaht hajusparve: M29 ja M39, kujuures M29 pole eriti efektse välimusega ka teleskoobis, see hajusparv paikneb tähe Sadr (gamma Cyg) läheduses, sellest tähest veel veidi allpool.. M39 paikneb kõrgemal, tähtkuju kirdeosas, on eristatav ka palja silmaga ja paistab muidugi ka teleskoobis. Kuna Luik on niigi „udune”, võib M39 leidmine siiski harjutamist vajada. Objekti tuleb otsida Deenebist vasakul ja kõrgemal.

„Laskume” Luigest Kotka juurde. Kotkas on küll Linnutee taustal, kuid uhkeid süvataeva objekte nagu polekski. Tegelikult on ka Kotkas neid piisavalt, aga mingi kurja juhuse tõttu ei satu selle päris suure tähtkuju suunas suhteliselt tuntud „uduseid asju”, mida on hea teleskoobiga üles otsida.

Muidugi, aeg läheb edasi ja võimalused koos sellega. Kasutatavaid teleskoope tehakse üha paremaid ja kui need on õigesti paika pandud ja sisaldavad ka piisavalt tarkvara, siis piisab „õigele” nupule vajutamisest ja teleskoop „veerebki” õiges suunas vaatama. Aga kui miski on valesti, siis ei pruugi sellise üli-automaatse teleskoobiga saada üldse suurt midagi vaadata. Kõik oleneb muidugi konkreetsest teleskoobist. Teleskoope on kuuldavasti maailmas kokku ju päris mitu tükki ja tehakse juurde ka…

Aga et asi ei jääks umbmäärase külajutu tasemele, tuleb midagi ikka konkretiseerida ka.

Oleme siis Kotka tähtkuju uurimas. Alustaksime hajusparvega NGC 6709. See asub Kotka tähkuju ülemises parempoolses ääres. Parve heledus on 6.7 tähesuurust, kahjuks on seda siiski Linnutee arvukate tähtede taustal raskevõitu eristada. Võiks alustada väiksematest suurendustest.
Koordinaadid: otsetõus 18h 52m 26s, kääne 10kr 20 min 52sek .

Kotka tähtkuju

Nüüd võtame ette planetaarudu NGC 6781; koordinaadid:

otsetõus 19h 19m 38s, kääne +6kr 34min 58sek.

Udukogu asub Kotka tähtede Deeneb Okab (delta Aql) ja Deeneb (tseeta Aql) umbes kolmandiku nurkvahekauguse kandis vahel, kui Deeneb Okabist minema hakata. Deeneb Okab (või Denebokab?) on Kotkas sarnases positsioonis Luige tähtkuju gammaga, tähega Sadr.
Mõlemad on nimelt vastava tähkuju ristikujulisut meenutava keskpunkti tähisteks. Ning Deenebite puudust Kotkas ei ole: peale äsjamainitud tseeta Aql on sama nimega, Deeneb, ka tema naaber, epsilon Aql!

Mis veel parem, tähtkuju lõunaosas paiknevad kõrvuti kaks tähte, lambda Aql ja iota Aql. Mõlema ühine nimetus on Al Thalimain! Nii et Kotkas on mõnes mõttes kaksikute tähtkuju.

Tuleme tagasi planetaarudu NGC 6781 juurde. Objekti heledus on 11.4 tähesuurust ning nurkläbimõõt on veidi alla 2 kaareminuti. See planetaarudu omab mõneti nii kuulsa Lüüra udu (M57) tunnuseid, kuid rõnga sisemus pole nii selgelt rõngast eraldatud kui M57 puhul.

Nüüd püüame uurida Fantoom-triibu udukogu NGC 6741. Heledus 11 tähesuurust, nurkläbimõõduks on hinnatud 0.1 kaareminutit. Mõlemad asjaolud kokku teevad objekti klassikalisel kombel teleskoobiga otsimise keeruliseks, proovida muidugi tasub, eriti koordinaatide abiga. Need on:

otsetõus: 19h 3m 51s; kääne: -0kr 24min 50sek.

Objekt asub tähtkuju lõunapiiri lähedal, Kilbist veidi põhja pool.

Niipalju hetkel Kotkast.

Perseiidide meteoorivool

Perseiidide meteoorivool ongi parajasti käimas, kohe-kohe saabub maksimum. Seda meteoorivoolu peetakse üldiselt aasta parimaks vooluks. Põhjusi on ka. Perseiidid on aasta-aastalt üsna stabiilsed. Maksimumi öö saabub tänavu 12. augusti öö vastu 13. augustit. Parim aeg vaatlusteks on öö hommikupoolne osa enne valgenemist. Esiteks on radiant hommikul kõrgemal kui õhtul ja ka meteooride maksimumi eeldatakse 13. augusti hommikuks, tõsi küll, see juhtub mõni tund peale Päikese tõusu. Eeldatakse, et näha peaks olema mõnedel hinnangutel ligikaudu kuni 140 meteoori tunnis. Sellinegi arv ei taga siiski „tähesadu”, sest tuhmimad lendtähed ei pruugi saada ära märgatud.
Üldiselt pakutakse, et tänavu on perseiidide meteoorivool vaadeldav 17. juulist 24. augustini. Ligikaudu selline on eeldatud vaatlusvahemik olnud ka varasematel aastatel. Ajavahemik on päris pikk, kuid parimad ööd on ikka tavaliselt 10-13. augustini.

Perseiidide meteoorivoo suhteliselt hea stabiilsus aastate lõikes on ehk siiski veidi ka selili rehaks keset rohtu, kui sellele peale astuda. Nimelt väga tihedateks tähesadudeks arenevad perseiidid harva. Ometigi pole see võimatu. Ka perseiide moodustavad meteoorosakesed esinevad tihedamate ja hõredamate tompudena, nii et üllatusi võib ette tulla. Kui just valesti meeles pole, siis nt 1993. aasta perseiidide maksimum oli suhteliselt võimas, vaatlusaparaadid fikseerisid isegi mõnede kivikeste langemist Kuu pinnale. Maa atmosfäär toimis hea väravavahina: maapinnale jõudnud meteoriite pole sellest ajast nagu teada. Loodetavasti on õigesti meeles. „Kuigi ma seda tegelikult ei tea, mul pole seda paberit kaasas, kuid lugege mu huultelt, mul pole küll neid ka praegu kaasas, aga…” Ah ei, see oli üks teine jutt ühelt hoopis vanalt ja lootusetult rikkis grammafoniplaadilt.

Perseiidide meteoorivoo meteoorid tormavad üldjuhul kiiresti läbi taevalaotuse. Eks põhjus ole meteoorosakeste ja Maa oma orbiidil liikumiste suhtelistes kiirustes. Öeldakse, et langevat tähte nähes peab midagi soovima ja tähe suunas midagi viskama. Vähemalt Tõnisson „Kevades” nii teadis. Selles mõttes on augustikuu lendtähed igavesed kiusupunnid: kole vähe on soovimiseks aega.
Selles osas on palju parem kasutada detsembrikuist geminiidide meteoorivoolu. Siis paistavad meteoorid enamjaolt märksa aeglasemalt. Siis ehk jõuab isegi mõne muu algselt soovitu, nt Jaguar – tüüpi „autologu” korraliku ise kokku pandud sääreväristajaga ehk võrriga asendada.

Augustikuu lendtähtede radiant

Voolumeteoorid liiguvad üksikuna võttes Maa suhtes umbes ühesuguses suunas ja ka kiirused ei erine eri osakestel väga palju. See teebki võimalikuks klassifitseerimise kui „kiire vool” nagu perseiidid või „aeglane vool” nagu geminiididid. Meteoorivoolu üksikosakesed näivad lähtuvat ühest konkreetsest punktist taevas. Augustikuu peamiste lendtähtähede puhul asub see punkt Perseuse tähtkujus, olles suunalt lähedane palja silmaga nähtavale kaksikhajusparvele, katalooiginimetustega NGC 869 ja NGC 884. Tegu on puhtalt geomeetrilise efektiga. Kujutades ette ülipikka sirget maanteed, näib ju ka see koonduvat kauguses ühte punkti, kust „punktautod” välja ilmuvad ja edaspidi auto kuju ning kiiruse omandavad. Vaatleja arvates.

Meteoore võib siiski näha igal pool taevas, nende nähtud liikumsteid mõtteliselt pikendadades saamegi nende lähtumise enam-vähem ühest punktist taevasfääril. Parim vaatesuund polegi ehk radiant ise, vaid sellest eemal. Radiandist nurkkaugusega hinnaguliselt 30 – 40 kraadi eemal on atmosfääris kihutav lendtäht aga piisavalt hästi „külje pealt näha”. Ka radiandi suunas võib muidugi vaadata.

Parim asend vaatluseks on ehk… lamamine, puudub suurem vajadus kaela kangutada ja pead usinasti pöörata, kuigi mõningal määral peab seda ka lesides tegema. Võib-olla polegi vale see rahvajutt, et astronoomi kutsehaigus on kaelaradikuliit. Tõsi küll, isiklikult juhtus kunagi nii, et täpselt samale küsimusele oli aus vastus selline: „Ei, aga minul on hoopis praegu bronhiit”. Läks ju ilusasti riimi. Nii põhjustasin tahtmatult küsijates lõbusa tuju. Ikka tore, kui kaasinimesi aidata saab…

Augustikuu põhimeteoorid on seotud Swift-Tuttle komeediga, mis avastati 1862. aastal. Komeedi orbitaalne periood ümber Päikese liikumisel on ligikaudu 130 aastat, see pole päris konstantne suurus. Järgmisel korral oli komeet Päikese lähedal 1992. aastal, kuid Maalt oli vaadeldavus kehv. See – eest järgmisel korral, 2126. aastal peaks Swift-Tuttle komeet olema uhkesti näha.

2126 on seega vahva aasta: Eesti kirdepoolses osas näeb oktoobris ka täielikku päikesevarjutust.

1867. aastal leidis Itaalia astronoom Schiapparelli, et swift-Tuttle komeedi orbiit langeb küllaltki hästi kokku iga-augustikuise perseiidide meteoorisajuga. Jajah, seesama Schiapparelli, kellelt väidetavalt olevat läinud lendu Marsi „kanalite” idee.

Meteoorid on üldiselt vaadeldavad 75-1000 km kõrgusel atmosfääris, päris hea lendtähena nähtaval olemise kõrgus on 100 km ümbruses. Teatavasti loetakse 100 km riikide piirideks vertikaalsuunal. Nii et meteooride langemist vaadeldes võib iga juhtumi puhul aru pidada, kas see toimus riigipiiri rikkudes või mitte. Aga noh, riigipiir kui selline… See on meil ju isegi piki maismaad praktikas aegunud nähtus, kas pole? Kurb muidugi.

Vana Kuu

Meteooride vaatlemisel on õigel asjatundjal üks esimesi küsimusi: kuidas on Kuuga? Mida vähem Kuu segamas on, seda parem. Sedapuhku satuvad/sattusid metooride maksimumööd, 10-13. august, vana Kuu viimasesse veerandisse. Igal järgmisel ööl on Kuu üha kitsama sirbiga ja tõusu aeg jääb ka aina hiljemaks. Nii et asi pole hull. Siiski „käib” Kuu praegusel ajal öösiti väga kõrgelt, Kuu kääne on suurem kui Päikesel 21. juunil. Seega, vaatamata viimasele veerandile on Kuu olnud öötaevas igal öösel arvestatava kestvusega esindatud. 12. augusti hommikul Kuu tõusis tund peale keskööd ja järgmisel hommikul, kui eeldatatakse meteoorivoo maksmumi, tõsueb Kuu juba märksa hiljem. Kuu on väga sirbikujuline ja selle tõttu on madal ka Kuu heledus. Seega mingit laastamistööd Kuu meteooride vaatlemisel saabuval ööl teha ei tohiks. Kuu asub praegustel öödel väga kõrgelt käivate Sõnni ja Kaksikute tähkujudes, need asuvad mitte just vastassuunas perseiidide radiandile, kuid seegi ei tähenda midagi.

Vanaks saanud Kuu loojub 13-ndal koguni koos Päikesega ja järgmisel paaril päeval isegi veidi hiljem, kuid õhtuse vana Kuu nägemise nali jääb ära: sirp muutub päevases taevasinas nägemiseks liiga tuhmiks ja õhtul lisaks ka liiga madalaks (sirp jääb paksu atmosfääri taha). 15. augusti hommiku ülikitsukese kuusirbi peaks hommikuhämaras veel üles leidma, kuid mitte enam päevasel ajal ja paraku ka mitte 25 minuti jooksul pärast Päikese loojumist ( Kuu loojub alles siis).

51 Pegasi b ja 47 Ursae Majoris b.

Parajasti on käimas järjekordne astronoomiahuviliste kokkutulek.
Eks sellised üritusi ole läbi aegade ikka aeg-ajalt tehtud. Kuid praegu jooksva aegrea esimese numbriga kokkutulek oli 1996. aastal Saaremaal Kaalis. Võib kujutada ette (isiklik kogemus kahjuks puudub), et muuhulgas oli seal juttu ka kahest äsjasest esma-avastatud eksoplaneedist.

Kuigi päris esimesed kaks eksoplaneeti olid avastatud juba 1992. aastal, siis „päris õigete” planeetide kategooriasse neid nagu ka ei taheta lugeda. Küllap õigustatult, sest neutrontähe lähistele saab midagi eemalt planeedina tunduvat kokku koguneda alles varem eksisteerinud neutrontähe eellaseks olnud tavatähe või selle kaaslase jäänustest peale neutrontähe tekkimist.

Esimesed kaks „ehtsat” eksoplaneeti olid avastamise järjekorras 51 Peagasi b (b tähistabki planeeti) ja 47 Ursae Majoris b. Esimene neist avastati 1995. aasta oktoobris, teise avastamisest teatati mõni kuu hiljem, 1996. aasta jaanuaris. Need kaks „pioneeri” olid esialgu kõrvuti kirjas kõigis artiklites ja ajakirjades, kus neist juttu oli. Aeg on aga armutu ja seda ka hõbemedalistide suhtes. Praegusel ajal on juba üsna aeganõudev välja peilida, mis oli see järjekorras teine avastatud eksoplaneet, sest nüüd räägitakse ajaloolises mastaabis alati vaid kõige esimesest, tähe 51 Pegasi juures avastatud planeedist; 47 Ursae Majoris b on sattunud täiesti ebõiglaselt unustuste musta kasti.

Mõlemad uut tüüpi planeedid, eksoplaneedid, põrutasid kohe suure haamrilöögi arusaama pihta, et planeedid, kui neid kuskil veel ka on, peavad paiknema umbkaudu samamoodi nagu planeedid Päikesesüsteemis: kergemad tähele lähemal ja raskemad tähest eemal (mitte eriti lähemal kui Jupiter Päikesele). Kuid et tihti võib tegu olla „suure Jupiteriga” , mis on tähele palju lähemal kui Merkuur Päikesele – seda vist küll ei eeldatud.

Aeg on edasi läinud, eksoplaneete on teada üle 5300, kuid midagi põhjapanevalt kokkuvõtvalt ei saa nende kohta ikkagi öelda.

Augustikuu lõpetuseks

Laseme siis augustikuul veereda. Mõnedki kooliõpilased tunnevad augustis teatud „ei taha kooli minna” – tunnet. Aga sellegi eest kantakse meil hoolega hoolt – mitte igal koolil ei lasta tänavu 1. septembril uksi avada. Kes vastu vaidleb, seda ähvardab vihakõnenui. Aga selle vastu leiame rohtu: metsas parajaid tokke leidub!

Selle loo avaldamise hetkest juba üsna ammu, umbes küünlapäevani (2. veebruar) oli ehk madalas läänekaares veel leitav Altair, üldiselt on aga see täht veebruari õhtutaevast kadunud, otsida võib seda tähte hoopiski hommikupoole madalast idakaarest. Altairil (Kotka tähtkujust) on kergelt äratuntav „passipilt”, täht nimega Tarazed, (gamma Aql) koguni kolmandasse tähesuurusse jääv täht. Kuid asudes Altairist vaid 2 kraadi kõrgemal (ja paremal), on selle kombinatsiooni abil Altairi eriti kerge ära tunda.

Küünlakuu ja küünlapäevaga seoses on Eesti rahvaastronoomias nimetud koguni kaht astronoomilist objekti. Küünlapäeva Tähtedena on tuntud praegune ametlik Perseuse tähtkuju, Vana-Kreeka mütoloogilise peajumala Zeusi järeltulija järgi. Meenutame, et Jõulutähed (Veomehe tähtkuju) ja Päris-Jõulutäht (Kapella samast tähtkujust) on oma nimetuse saanud selle järgi, et jõulukuu keskööl asub see seltskond kõrgel lõunakaares.

Küünlapäeva Tähtedega on pisut teisiti. Nimelt oli see tähekamp maksimaalses kõrguses, peaaegu et pea kohal, mitte küünlapäeva keskööl, vaid varaõhtuti, kui pimedaks läheb. (Aga pigem me vaatamegi ju rohkem õhtuti taevasse, kui hommikuti, eks ole?)

Küünlapäeva Tähed vanade eestlaste järgi

Mõtlemisainet pakub aga eestlaste Küünlakuu Täht. Teise, tänapäevase nimega on see Deeneb Luige tähtkujust. Kui meenutada eelmise aasta juulikuu taevalugu, siis see on see sama väga kauge täht (asub meist 1600 valgusaasta kaugusel, kui mitte enamgi), kust pidid lähtuma ühed jubedad tulnukad. Ühena paljudest koledatest asjadest suutsid need hirmsad kujud oma „külastuskohtades” ja nende ümbruses Maal tekitada muuhulgas isetaastuvaid saladuslikke jõuvälju, mis siis omakorda ammusurnud inimesi kalmistutelt päris hirmuäratavate mulaažidena uuesti „käima keerasid”… Tegu on siis vendade Strugatskite ulmelooga. Kas siin võib esineda mingi seos meie esivanemate folklooriga? Veebruarikuu oli ju meie kandis selline kuu, kus väljas vähe teha sai, tuiskude ja pakase eest tuli varjuda toaseinte vahele ja tubaste tööde taustal põnevaid lugusid vesta… Seoste leidmine on siin siiski vist asjatu.

Kauge, kuid hele täht Deeneb. Eesti rahvaastronoomiast aga tuntud kui Küünlakuu Täht.

Kukalt kratsima paneb just see, et veebruarikuus on nii Luik kui Deeneb aasta lõikes just kõige kehvemini öösiti näha. Teleskoobis kauni kahevärvilise kaksiktähena vaadeldav Albireo (beeta Cyg) Luige lõunapoolsest äärest läheb üldse kesköötundideks looja. Ka jaanuaris lühitutvustatud sümbiootiline kaksiktäht CH Cygni Luigest on enne 2012. aastat olnud isikliku praktika järgi just sellises asendis, et selle vaatlusi ei saanud just eriti mugavalt läbi viia ei õhtuti ega hommikuti, samuti ka keskööl. Asendid on praegugi muidugi endised, aga mugavused on kasvanud.

Kujuteldavast astronoomilisest vaatlusest

Tõravere suur teleskoop on juba viimased 11 aastat olnud varustatud varasemast palju enam arvutijuhitava automaatikaga, mis ei karda hunti ega tonti, kui ta just mingil hetkel kuidagi rikkis pole. Teisisõnu: vaatleja astronoom ei pea enamjaolt enam väga hämaras teleskoobiruumis mööda redeleid kõrgele ronima ja poolenisti mälu järgi vajalikke nuppe vajalikul hulgal vajutama ja kruvisid vajalikus suunas kruttima, samuti piisavalt selga sirutama või just hoopiski kuidagi kägaras olema, et oma silma abi kasutades vaadeldav objekt kõigepealt üldse peateleskoobi vaatevälja saada ja seal ka veel täpselt õigesse asukohta rihtida.

Varem oli sageli vaja ka okulaaride juurde üha tagasi ronida ja asi üle kontrollida. Kui kellamehhanism kippus viltu käima ja seda tuli (ikka muidugi ootamatult) päris tihti ette, pidi praktiliselt kogu ekspositsiooniaja ka silmaga läbi teleskoobi vaatama ja sama ajal ühes käes kogu aeg juhtpulti hoidma.

Enne 1990-ndaid oli öösiti lisaks vaatlejale tornis ametis ka valvemehaanik, kes sättis õhtul teleskoobi töökorda ning sulges vaatluse lõppedes teleskoobi ja torni ning oli vajadusel vaatlejale kohe abiks. 1990-ndatel ja sealt edasi rahalised eelarved seda luksust enam ei võimaldanud. Sellest hoolimata on teleskoobimehaanikud edaspidigi olnud ikkagi alati nõus vaatleja mureliku helistamise peale vajadusel ka öösel kodust kohale tulema.

1999. aastast 2006. aastani tuli seoses sellel ajal kasutusel olnud CCD-kaameraga Orbis jännata täiendavalt veel jahutusseadmeks kasutatava vedela lämmastikuga, mida tuli piimanõudega sarnanevatesse püttidesse kuskilt Tartu kandist regulaarselt juurde vedada. Vaatluse ettevalmistusel ja ka vaatluse käigus tuli see „vaatlusõli” mehaanikute poolt teravmeelselt konstrueeritud lehtrite abil vastuvõtja sisemusse valada, loomulikult ainult õige ava kaudu õigesse kohta muidugi. Sissejuhatuseks kulus umbes 3 kannutäit, väga sooja suvepäeva soojuse järel ehk pisut neljandastki. Edaspidisel lisa valamisel oli korraga vaja umbes poolteist kuni kaks kannutäit; täpse koguse vajadus ja millal seda valada tuli, tekkis ajapikku kogemuslikult, „tunde järgi”. Hooga liialt valada ei saanud, siis hakkas lämmastik „üle keema” ja see oli ebasoovitav. Kui aga anum juba peaaegu tühi oli, hakkas käsiloleva ekspositsiooni sisse kiirelt müra tulema ja antud töö läks untsu. Õnneks hakkas ka kaamera ise enne lausa tühjaks saamist endast teatud viisil märku andma.

„Lämmastikuajastu” alguses, 1999. aastal, liikus ringi mõte koguni ülikooli füüsikahoone keldris kasutult seisma jäänud vedela lämmastiku masin Tõraverre nihverdada, kuid see plaan maeti kiiresti maha. Seda enam, et uus järjekordne CCD kaamera Andor lämmastikjahutust enam ei vajanud (nagu seda ei vajanud ka Orbisele eelnenud kaamerad ST-6 ja HPC). Nüüd tuli mängu elektrodünaamikast tuntud Peltier’ jahutusefekt. Eks neid kaameraid tuleb endist viisi aeg-ajalt uuematega asendada.

Nüüd juba tükk aega, alates 2012. aasta algusest, toob mitmest arvutist koosnev armaada kõik vajalikud vaatepildid abiruumi soojade seinte vahele ja ka teleskoopi liigutatakse sealtsamast. Teleskoobiruumi vaatlemise ajal üldse mitte pilku heita muidugi ka ei saa. Midagi tuleb sealgi siiski ka teha. Kes soovib ja oskab, võib kasvõi vahepeal vaadelda ka endisel, varasemal viisil, kuigi objektiivselt võttes on selline tegevus ehk juba kilplaslik, kuid samas see aitab unega võidelda. Nojah, seda lämmastikujanti enam ikkagi teha ei saa.

Näiteks just need veebruarihommikused CH Cygni vaatlused olid ühed sellised, mille puhul oli eelkirjeldatud tüütuid ronimistrikke vaja sooritada, selleks see „näidisprotsess” sai ka ära toodud. Mõnegi teise tähe puhul oli aeg-ajalt sama lugu.

Muidugi leidub ka mitmeid tähtede ja teleskoobi vastastikuseid asendeid, kus kogu see vaatlustehniline tegevus oli teostatav väga mugavas asendist, lihtsalt tugeva põranda peal seistes. Kui siis kellamehhanism ka korras oli, võis üsna palju vaatlusajast ka lihtsalt uut ekspositsiooni või teise tähe vaatlust ette valmistades niisama vilistada või ka lihtsalt ringi käia, mitte aga eriti kaugele (sest mine sa töötavaid masinaid tea), võis sangpommi tõsta (ka see oli tornis vahepeal olemas) või lihtsalt tähistaevast imetleda või üldse mitte midagi teha (inimlik loomulik laiskus eelistab muidugi just seda) ja lihtsalt teatud aja oodata. Magama jäämist tuli vältida – selleks leidis iga vaatleja ise omi viise, kohati päris originaalseid.

Aga ikkagi – Küünlapäeva Täht?

Küsimus üle-eelmises punktis Deenebi kohta jäi aga püsti, täiesti kõrvale sai kaldutud. Antud tähe kõige viletsam vaatluskuu on just veebruar, küünlakuu. Deeneb seikleb siis enda jaoks just kõige madalamas piirkonnas, kuskil põhjakaares. Tõsi, vastu hommikut, on Deeneb kirdesuunalt juba uuesti kõrgemal. Kuid veel kõrgemale kerkib hommikuks Deenebist heledam Veega, mis enne keskööd samuti madalas põhjakaares asub.

Jääb üle arvata, et eestlased olid Deenebi suhtes tähelepanelikud ja viisakad. Täht on küll loojumatu, kuid jämedalt hinnates just veebruarikuu keskööl oma madalaimas asendis. Sedagi võis kunagi miskipärast pidada märgiliseks sündmuseks. Eks siis veebruar ole Deenebi jaoks kuu, millele järgnevatel kuudel see täht hakkab üha suuremal osal ööst üha kõrgemal paistma (hommikutaevas), seega omal moel on veebruar Deenebi tagasipöördumise kuu. Nii et miks ka mitte – Küünlakuu Täht. Teatud salapära aga ikkagi jääb.

Orion

Orion “ametlikus vormis”. Tähtedest tuleb Riigel eesti keeles siiski 2 “i”-ga kirjutada.

Siirdume veebruarikuu õhtusesse lõunakaarde, Orioni tähtkuju uurima. Tähtkuju on seda väärt. Veebruarikuu õhtutaevas oleks ilma Orionita oluliselt viletsam.

Kreeka mütoloogias oli Orion võimas jahimees. Eesti mütoloogia nägi siin küll hoopis muud, talumehe „käsirelvi”: Kooti ja Reha.

Kui vaatame taevasse, siis Orioni vasakpoolne ja heledam kujuteldav õlga kujutab täht Betelgeuse, mis on jällegi üks punastav täht, nagu neid taevas päris mitu tükki on. Parempoolne ja tuhmim õlg aga on omakorda Bellatrix. Selle tähega on omad jamad. Tähtede algsed, enamasti araabiakeelsed nimetuseed on sageli tõlgitud ja siis uuesti kuhugi tõlgitud jne. Moonutused, mis seejuures võivad tekkida, on sagedased. Araabia keeles (kirjapilti toomata) olevat olnud algselt selle tähe nimi „Möirgav vallutaja”. Mitte just hea tõlkimise järel tekkis siis kuidagi Bellatrix ehk „Naissõdalane”. Oh seda pahameelt, kui kunagi ammu sai mingile huviliste grupile ülearuselt veel juurde öeldud, et ega neil kahel nimetusel sisulist vahet ju polegi. Alles siis märkasin, et see grupp koosneski naisterahvastest… Nojah… Õnneks oli see seltskond vähem kui kümneliikmeline…

Orioni pead tähistab nõrk täheke, mis silmi kissitades oleks nagu mitmest osast koosnev. Õige, nii ongi. („Õige, härra inspektor. Uwe Sievers. Poksija. Euroopa ekstšempion. Raskekaalus. Nüüd vanemsanitar Les Cerisiers sanatooriumis”. Kui 2 kuu eest soovitatud „Füüsikud” on hoolega ära vaadatud, peaks see katkend tuttav ette tulema.)

Aga tõepoolest. Orioni kujuteldavas peas paistab tõepoolest tegelikult mitte 1, vaid 3 tähte. Kokku tuntud kui Meissa. Aga ka nimetus Heka pole võõras.

Orioni tähtkuju loomulikumas vormis. Pildi paremale äärde mahub ka osa Orioni kilbist.

Liigume allapoole ja kohtume kuulsa Orioni vööga. Kolmeliikmeline sirge rivi, paremalt vasakule: Mintaka, Alnilam, Alnitak (justkui 3 poisist koosnev ühendkoor ikka neist „Füüsikutest”: „Tere päevast, preili doktor!”) Tähepoisid on siin tõesti kopsakad: sinakad, ülimalt kuumad ja massivsed, 2 äärmist asuvad koguni O-spektriklassis. Suurt rohkem palja silmaga hästi nähtavaid O-tähti taevas polegi.

Kui teleskoop algselt Alnitakile suunata, saab selle lähedusest jäädvustada pildi heledast gaasudust ja tumedast tolmudust selle taustal. Gaasudu on punakat värvi, kuna seda valgustab ikka seesama Alnitak. Miks mitte sinine? Sellepärast, et see ei ole peegeldusudu, vaid kiirgusudu. Keskkond neelab kõigepealt kuuma tähe kiirgust, töötleb seda ümber ja kiirgab siis uuesti, aga juba märksa pikema lainepikkusega, osa energiat kiirguseks tagasi ei muutu.

Udu asub nimelt kuuma tähte ümbritseva nn Strömgreni sfääri sees. Kusjuures see piirkond ei tarvitse üldse sfääri ehk ringi kujuline olla. Selles piirkonnas üldiselt gaas ioniseeritakse (kuuma tähe UV-kiirgus lööb aatomist elektroni minema.) Kui siis elektron uuesti julgeb aatomisse „nina näidata”, hüppab ta aralt energiatasemeid pidi allapoole. Suhteliselt soodsaks astumiseks sel teel jääb eel-eelviimaselt tasemelt eelviimasele langemine (Balmeri H-alfa joon). See annabki udukogu punase värvi. Samal ajal ioniseeritakse muidugi uusi ja uusi udukogu vesiniku aatomeid, sest tähel kiirgust jätkub. Piirkond, kui kaugele HII, ioniseeritud vesiniku ala ulatub, oleneb tsentraaltähe kuumusest, aga ka udukeskkonna tihedusest, suunast samuti.

Punase udu taustal jääb pildile ka teistsuguse keemilise koostisega tume tolmuudu nimega Hobusepea. Teleskoobis, kus pole spetsiaalseid värvifiltreid, on selle otsene silmaga vaatlus siiski raskendatud, sest kiirgusudu pole ka just eriti hele ja kontrastne. Kui kasutada ühe Eesti nurga murdekeelt, siis: võiks siin öelda nii: „Äga paertsel ajal pannasse nende vaatmise massinate külge ju igate moodi vigurissi juure…”

Suur Orioni udukogu M42. Näivalt justkui eraldi jääv, suurt lindu meenutava udukogu “pead” moodustav osa on eraldi nimetusega M43.

Edasi Orioni uurides võib kujutleda, et Orioni vööst allapoole lähtub mõõk. Mõõga juures on kujutlusvõimet vööga võrreldes rohkem vaja. Mõõka moodustavad tähed pole ka nii heledad, ometi paistab keskmine neist kuidagi udune. Binokliga vaadates on udu juba hästi näha. Kui võtta (suurem) teleskoop, näeme pilti veel mastaapsemalt. See on kuulus Orioni Udu, Messier’ kataloogis number 42. Näha on ka kosmilises ajaskaalas küllaltki uhiuus, 6. tähest kogumik, nagu linnumunad pesas. Täheparveke koos uduga kokku siis annavadki lihtsalt silmaga vaadates selle uduse tähe illusiooni.

Kui hoolega teleskoobis vaadata, siis tundub üks osa Orioni udust kuidagi eraldi olevat. See on siis omaette nimetusega M43. Messsier’ tabel muide on leidnud Orioni tähtkujust ühe liikme veel, taaskord difuusse udukogu, M78. Selle leiame teleskoobiga siis, kui jällegi just Alnitakist, vasakpoolsest vöötähest lähtudes, teleskoopi Betelgeuse suunas aeglaselt nihutada.

Udukogu M43 eraldi.

Udusid on Orioni taustal veel mitmeid teisigi, väga „udune” tähtkuju tegelikult. Nt on udukogu ka nt „mõõgas” oleva teise tähe, nüü Ori ümber. Ärme aga unustame, et Orioni läbib Linnutee, Orioni suunda projekteerub isegi üks selle spiraalharudest; see peaks aitama asjast aru saada.

Vasakpoolse jalana (ida pool) pastab Orionis täht Saiph, heledamat ja läänepoolsemat aga tuntakse Riigelina. Riigel on üldse tähtkuju heledaim täht.Riigel on jällegi üks kuum, sinakas täht, mis on lisaks ka ülihiiu staatuses. Sellised tähed on ka peajada sinistest tähtedest suuremad, kuid üldse mitte nii suured kui punased ülihiiud, näiteks Betelgeuse. Termin „ülihiid” tähendabki ennekõike tähe suurt heledust.

Orioni läänepoolses küljes (paremalt) on leitav ka Orioni kilp. Kahjuks on siin tähed suhteliselt tuhmid, kuid hoolega vaadates on kilpi moodustav poolkaar siiski vaadeldav. Juuresolevatest joonistest ühel on osa kilbist siiski näha.

Vist sai Orion lühidalt üle vaadatud. Mis siis muud kui soojalt riidesse ja õue! Vajadusel tasub kaasa võtta tähekaart ja hõõglambi iseloomuga valgust kiirgav tuhmipoolne lambike selle uurimiseks. Arvutiekraan ja nutitelefon pigem ei kõlba, need mõjuvad silmale pimestavalt. Tähistaevas nõuab enda uurimiseks aga pimedaga harjunud silma.

Lõpetame sellega sedapuhku veebruarikuu jutud.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Tähine lõunakaar on veebruariõhtuti ilus. Heledaid tähti taevas kui palju! Põhja-lõuna suunaliselt kulgeb kaunis Linnutee, mille teist haru näeme samal kombel hilissuvel augustiõhtutel ja ka hiljem, sügisõhtutel.

Varem oli Eestile kombeks üks aastaaeg korraga, veebruar kuulus kindlalt talvekuude nimistusse, kõige kõvemad pakased just sinna mahtusidki (jaanuaris muidugi ka). Pakane nõuab üldiselt aga selget ilma ja nii ongi rahvasuus levinud mõte, et mida külmem ilm, seda heledamalt säravad taevas tähed.

Nüüd aga, juba peale 1986/1987. aasta külma talve tuli juba järgmine talv „katkine” ja nii on see üldjuhul kestnud senimaani välja. Uut tõesti külma talve polegi enam sekka juhtunud; vaid mõni üksik lihtsalt talve nime vääriv on ette tulnud: 1995/1996, siis eriti pika vahe järel (13 aastat!) suhteliselt lähestikku 2009/2010, 2010/2011 ja 2012/2013 (kuigi siingi oli asi aastavahetuse sulaga piiri peal). Nüüd ootame ja loodame jälle kannatlikult, millal kord tuleb uus. Ka tänavune, juba kümnes järjestikune talv on ammu rikkis. Talv ei ole korralik, kui sinna sisse satub jupp või mitu aega musta maad, mida põhjustab murukasvatav soojus. Seetõttu ei saa päris talveks nimetada ka külmalt alanud 2002/2003 ja mõnda teistki, mida mõni ehk mäletab suisa külmana. Vaidlemise koht on siin muidugi ka…

Sellistes tingimustes on ammu kiiresti laiali hajunud ka see varasemate aegade rahvapärimuslik mõtteke külmade ilmade ja tähtede heleduse korrektsioonist. Sest mis külm see on, kui mõne niigi harva ettetuleva pika ja selge jaanuariöö või veebruariöö koidikuks on teatud juhtudel tekkinud vaid külmakartlikke kurgitaimi kergelt kahjustav öökülmake, mida võib ette tulla isegi juunikuus, näiteks paljud kartulipealsedki külmusid ära veel 1992. aasta jaaniööl….

Kuigi, üks aspekt jääb siiski alles, sellest allpool.

Tähtede seisust

Veebruariõhtu väärib tõesti taevavaatlusi. Mida enam kuu lõpu poole, seda paremini paistab kohe pimenemise käigus kogu Taevakuusnurk. Kapella asetseb koos Veomehega kõrgel kõigi teiste kohal. Veidi allapoole ja vasakule jääb Kaksikute tähtkuju, üksteise kõrval on Kastor ja Polluks. Kastor on veidi tuhmim, see-eest aga kõrgemal.

Veomehest allapoole ja paremale paigutub Sõnn. Et Aldebaran ja Marss seal vastastikku punastavad, sellest oli juba eelnevalt juttu. Täpsema arusaamise huvides jälgige asja ise. Muuseas, „remark”: kui ilm on tõesti juhuslikult külm, on ka vaatlejal tuppa tulles nägu ehk veidi punane, kuid ega see tähenda, et ta just punastab…

Tähistaevas 2023. aasta veebruariõhtul. Ka Marss on platsis.

Nojah. Omakorda kahest eelnevast tähtkujust allpool seisab Orion. Seal on Riigel ja kuusnurga keskpaika tähistav Betelgeuse.
Orionist vasakul, Kaksikutest allpool asub Väike Peni heledast Prooküonist ja nähtavalt vähem heledast tähest Gomeisast koosneva tähepaariga. Veelgi allpool, üpris madalas, paikneb Siirius koos Suure Peniga.

Kui heledaid planeete ei paista ja ei neid ega ka Siiriust pole juhtumisi juba tükk aega silma hakanud, pakub Siirius teiste tähtedega ikka kontrasti küll: on neist märksa heledam ja tihtipeale ka vilgub teistest vägevamini. Mõnikord vilgub Siirius kohe nii kõvasti, et vahetab koguni reaalajas vaadatuna värvi ja eriti rahutu atmosfääri korral võib suisa tunduda, et Siirius vihub taevavõlvil tantsu. Teised tähed vilguvad ka, kuid Siiriuse suur heledus ja madal asend loovad hea korrektsiooni.

Tingimused sellisteks heledate tähtede tugevalt vilkuvatekss olukordadeks võivad ette tulla eriti seoses kujuteldavate äsjaalanud külmade talveilmadega. Neid ei tule jah enam tihti ette, kuid vahel harva siiski. Selle efekt võib avalduda ka tähekujutise kvaliteedis läbi teleskoobi. Nt 18. jaanuaril 2006. aastal oli ööpäeva jooksul läinud 29 kraadi külmemaks (nii et kokku sai -27 Celsiuse järgi) ja kuuldavasti olevat kujutised suures Tõravere teleskoobis nii kehvad olnud, et vähemalt tuhmimate tähtede vaatlemine olnuks liialt väikese kasuteguriga, et seda tegema hakata.
Mis oli asja põhjuseks? Eks ikka jääkristallide suhteliselt suur hulk atmosfääris.

Nii et pakase ja tähtede nähtavuse vahel võib ikkagi ka korrektsioone leida: tähed vilguvad ja on seega veidi ehk ka silmatorkavamad just äsjaalanud pakase korral. Kuid seegi ei pruugi ilmtingimata igal juhtumil nii olla.

Samas, heledate planeetide paistmise puhul, paistavad need enamasti rahuliku ja stabiilse valgusega. Tummalt, muutumatult ja ikkagi ehk… ähvardavalt… Mõnigi kord on tuntud Jupiteri ja eriti Veenuse nägemisel muret, et äkki UFOdega tulnukad on rünnakule asunud… Selles on muidugi ka Siiriust süüdistatud.

Siiski, madalas asendis vilkumas olen näinud nii Veenust, Jupiteri kui teisigi planeete. Omakorda isegi Siirius suudab mõnikord olla päris rahulik. Maa atmosfäär määrab kõik! Planeetide suurem nurkläbimõõt võtab vilkumisefekti maha, kuid päris ära elimineerida seda ei saa.

Kaks „Veenust” ühe päevaga!

Veidi võiks meenutada veel mulluse veebruari lõpus olnud huvitavat olukorda. Hommikul tõusis umbes 2 tundi enne Päikese tõusu kagutaevasse heleda tähena Veenus, mis kadus vaateväljalt alles suure valge saabudes. Õhtul, peatselt peale Päikese loojumist süttis enam-vähem täpselt sama koha peal hele täht uuesti. Esimese hooga ehk täiesti loogiline (selle koha peal see täht (Veenus) ju hommikul õhtut ootama oli jäänud), kuid kui veidi mõtlema hakata ja taeva pöörlemist arvestada, siis ei tohiks ju asi nii olla.

No ega ei olnudki asi nii, et seesama hommikune täht (Veenus) süttis õhtul uuesti. Õhtune „Veenus” oli hoopis päris-täht Siirius, mis juhuslikult sattus süttimise aegu samale kohale, kust Veenus hommikul ära kadus!

Veel veidi veebruariõhtute taevast

Orioni tähtkujust tuleb pikemalt juttu edaspidi. Orionist allpool aga paistab, et kaks omavahel veidi viltu nelinurka on kokku saanud. See on Jänese tähtkuju. Kui seal midagi märkimist väärib siis Jänese „raamistikust” lõuna pool (meil juba päris madalas), paikneb kerasparv M79. Appi tuleb muidugi võtta teleskoop. Siiski, hoolega vaadates ja kujutlusmeelt rakendades saab leida, et Jänese tähtkuju vasakpoolne nelinurk sarnaneb hämmastavalt Suure Vankri „rataste” vastastikule paigutusele, kuigi mastaap on hulga väiksem ja tähed ka tuhmimad.

Orioni lähinaabrid on Lääne pool Eriidanus, ida pool aga Ükssarvik, sellest allpool veel Ahter. Kõrgel, Kaksikute ja Vähi naabruses (vasakul üleval) asub Ilves, selle kõrvale, Veomehe „selja taha”, jääb Kaelkirjak. Kui Kaksikud ja Veomees välja arvata, siis siinkohal sobib ehk veidi moonutatud Kukerpillide laulurida: „Kuid ausaid taevatähtesid sa asjata sealt otsid!”

Krabi udu

Keskendume nüüd ühele teleskoobiobjektile Sõnni tähtkujus. Kui Marssi praegu mitte arvestada, siis Sõnni peana võib kujutleda Hüaadide täheparve ja Aldebarani selle heleda silmana. Kahe pika ida poole ulatuva sarve otstena võib käsitleda kaht tähte: Elnath (beeta Taur) ja Tianguan (tseeta Taur)

Viimatinimetatu lähedal, umbes kraad sellest kõrgemal on teleskoobis vaadeldav tuntud Messier’ kataloogi esimene liige, udune objekt M1; see on Krabi udu.

Sõnni ühe “sarve” kohal asub 1054. aasta supernoova jäänuk M1.

Supernoova 1054. aastal

Tegu on 1054. aasta 5. juulil Maa taevasse ilmunud heledast, läbi päevase taevasinagi näha olnud supernoovast järele jäänud udukoguga. Kuna suvisel ajal asub Sõnn üle horisondi just päevasel ajal, pidigi ülihele, ka Veenusest märksa (vähemalt kahe tähesuuruse jagu) heledam supernoova peaaegu terve päeva näha olema, paiknedes küll kehvavõitu koha peal, vaatesuunalt Päikesest mitte väga kaugel. Aga just öösitii pidi selle objekti vaatlemisega olema raskusi – supernoova oli enamjaolt allpool silmapiiri. Juuli algul tõuseb see piirkond alles tund – poolteist enne päikesetõusu. Kuigi supernoova oli väga hele, muutis see asjaolu tema täpse koha paikapaneku raskemaks.

Lõuna pool, väiksematel laiuskraadidel, oli asi mõneti parem, kuigi mitte eriti palju. Pole seega suurim ime, et see sündmus just Hiina kroonikates on ära kirjeldatud. Kuid ikkagi on kentsakas, et Euroopast pole selle supernoova vaatlemise kohta väga kindlaid ajalooürikuid seni leitud. See-eest on märke sündmuse jälgimisest Põhja-Ameerikas.

Siiski, juuli kuu lõpus ja edaspidi paranes supernoova vaadeldavus öisel ajal, siis kadus objekt ka päevasest taevast. Supernoova tuhmumine loomulikult üha jätkus, kuid hinnanguliselt pidi objekt öötaevas ligi aasta aega näha olema, loomulikult üha oma ilu ja sära kaotades.

Krabi udu tsentri neutrontähest pulsar ja muudki neutrontähed

Niisiis, Krabi udu, M1. Selle mitte just väga kerasümmeetrilise udu ligikaudses tsentris asub teine osa, mis sama supernoova plahvatusest üle jäi, nimelt neutrontäht.

Krabi udukogu. Keskel on peidus neutrontäht.

Neutrontähed on üpris eksootilised objektid, sest leitavad pole nad ka silmaga läbi teleskoobi vaadates. Neutrontähed on küll kuumemad kõigist teistest tähtedest, mida võiks ette kujutada, nende pinnatemperatuur on miljoni kraadi kandis, äsjatekkinud on veelgi kuumemad. Vanad neutrontähed on kuskil 700 – 800 tuhandese pinnatemperatuuriga. Eks needki jahtu tasapisi edasi, kuid juba päris aeglase tempoga.

Neutrontähtede eriline väiksus, suurusjärgus paarkümmend kilomeetrit (mitte eriti suurte asteroidide läbimõõt) ei võimalda neid ikkagi kaugelt vaadelda, olgu nad pealegi tohutult kuumad.

Neutrontähel aga üllatusi jagub. Väikestele mõõtmetele vastukaaluks on need aga ülimalt massiivsed, üldiselt poolteist kuni kaks Päikese massi! Puudub igasugune maapealne võrdlusmoment niisuguste suurte masside üliväikesesse ruumalasse sattumise kohta! Maapealsetes füüsikatundides kiusatakse õpilasi muuhulgas ühe teatud konstandiga, vabalangemiskiirendusega Maa pinna lähistel. Arvuliselt on see 9.8 m/s2, tähis on g, see on teisisõnu Maa gravitatsioonivälja tugevus maapinnal ja selle lähistel.

Kuid neutrontähe juures on kohalik „g” võrdne 300 000 kordse maapealse „g”-ga! Nii et kukkuda seal ei tasu, ka mitte vägagi madalalt. Isegi püstiseis on ülimalt ohtlik: vägevad loodejõud tirivad kogu keha, eriti aga jalad, väga peenikesteks ja pikkadeks niitideks; üleüldse hävitaks neutrontäht oma pinnale ja selle ligidussegi sattunud inimese väga kiiresti. Lisaks eksisteerib sealkandis ju ka miljoniline “põrgukuumus”!

Ülimalt väikestesse mastaapidesse kokku sattunud on ka neutrontähe eellase, ehk algse tähe, impulsimoment. See põhjustab nüüd neutrontähe väga kiire pöörlemise ning samuti saab väikesesse ruumalasse kokku väga-väga tugev magnetväli, mis ei kannata võrdlust mitte mingi maapealsetes mastaapides ette tulla võiva magnetväljaga. Need asjaolud kokku võimaldavad aga tekkida olukorral, kus magnetpooluste sihis kiirgab neutrontäht eriti suuri kiirguse koguseid. Kui neutrontähe pöörlemistelg ja magnettelg kokku ei lange (enamasti just nii juhtub), hakkavad neutrontähed just neis kahes vastupidises suunas ka üsnagi kaugele näha olema. Pöörlemise tõttu aga pole kiiratav energiavoog pidev, vaid jätab pulseeruva mulje. Mõnedel juhtudel satub pöörleva kimbu kiirgus ka Maa suunas liikuma. Sellised neutrontähed ongi tuntud pulsaritena. Täpsemalt rohkem detailidesse laskumata on pulsarid üldiselt dedekteeritavad raadiokiirguses, kaksiktähe juhul on neutrontäht nähtav peamiselt röntgenpulsarina millalgi hiljem, siis, kui ta on oma naabrilt parajasti materjali juurde kogumas (akreteerimas).

Neutrontäht ja selle lähiümbrus. Pöörlemistelg ja magnetiline telg ei asu ühes sihis. Kitsastest punastena märgitud koonustest väljuvad tugevad kiirgusjoad. Neutrontähe kiire pöörlemise tõttu tundub kaugelt eemalt kiirgus majakana vilkuvat. Sinised kõverad kujutavad magnetvälja jõujooni.

Noore üksikpulsari puhul on pulseerimine näha ka raadiolainetest lühemalainelistes elektromagnetkiirguse skaalades, sealhulgas optilises kiirguses. Just Krabi pulsar aga ongi väga noor, pööreldes väga kiiresti ja vilkudes ka optilises lainealas, ultravioletis ja ka röntgenikiirguses. Krabi pulsari suunalt on registreeritud koguni võimsaid gammakiirguse vilkuvaid purskeid.

Mõnedel avastatud küllaltki noortel neutrontähtedel, nn magnetaridel, on toimimas isegi „keskmisest neutrontähest” sadakond korda tugevamad magnetväljad. Need objektid esinevad
gammakiirguse ajutiste pulseerijatena, kusjuures mõned pulsid võivad olla väga võimsad.

Krabi pulsaril suisa magnetari aukraadi küll pole, kuid palju puudu ka ei jää. Registreeritud on ka väga kõrge energiaga gammakiirgust.

Krabi süda – optiliselt vilkuv pulsar. Vilkumise tempot on aeglustaud silmale sobivaks kiiruseks. Alampulss poole perioodi peal viitab neutrontähe vastaspoolse magnettelje poolt lähtuvale kiirgusele, mida osalt varjutab ära neutrontäht ise. Kliki joonisele ja vilkumine algab!
Teised kaks tähte on rahulikud taustatähed.

Nagu juba kirja sai, on Karbiudu neutrontähest kese vaadeldav ka optiliselt. Tõsi küll, vaatlusaparatuur peab olema eriline, lisaks küllalt suurele teleskoobile peab leiduma ka väga suure ajalise lahutusega vastuvõtja. Krabiudus pesitseva neutrontähe pulsside maksimumheledus on 16.6 tähesuurust, tähe pöörlemisperiood on 0.033 sekundit. Seega 1 sekundiga saame 30,3 välgatust Sellise ajalise vahemaaga korduvad seega ka pulsid. Pulsatsooni perioodi sisse mahub tegelikult teinegi, pool perioodi hilisem, põhipulsist nõrgem alampulss, mis kiirgub seoses neutrontähe teisest magnepoolusest lähtuva valguse osalise sattumise Maa vaatleja suunas. See viitab sellele, et Krabi pulsari juhul on pöörlemistelg ja magnettelg teineteisega ligikaudu risti.

Peasähvatuse poolmaksimumi ajaline laius kestab umbes 10 % perioodist olles seega välkumise perioodist 10 korda lühem, umbes 0,003s.

Juuresoleval lingil saab vaadata tugevalt aeglustatud ja võimendatud neutrontähe pulsse, kusjuures perioodi sisse, pool perioodi hiljem, mahub ka nõrgem alampulss. Viimane on seotud neutrontähe vastassuunalise magnetpoolusega, kust väljuvat kiirgust osalt ka meie suunas satub.

Hinnanguliselt aga koguni 99 % neutrontähtedest pulsaritena ei paista. Neutrontähe magnetline telg ei pruugi ju olla Maa suunas orienteeritud ning vanemad neutrontähed, mis moodustavad neutrontähtede rõhuva enamuse, on pööremise aeglustumise ja magnetvälja nõrgenemise tõttu „oma majakatule välja lülitanud”.

Kas neutrontäht võib külla tulla?

Igal juhul ei tasuks aga ühelgi neutrontähel toimuvat lähedalt vaatama minna! Ega tehnika seda praegu ei võimaldagi.
Kas aga mõni neist võib hoopis ise kohale tulla? Kuna teisedki tähed Galaktikas teostavad omaliikumisi (isegi üksikuna ringihulkuvaid planeete on olemas!), ei saa põhimõtteliselt välistada ka mõne, oma väikeste mõõtmete tõttu vähekiirguva ja seetõttu raskesti avastatava neutrontähe Päikesele ja Maale ligihiilimist. Kui arvestada neutrontähe tiheduse hinnangul sellist võrdlust, et kogu inimkond oleks justkui ühte kuupsentimeetrisse kokku topitud, siis see lähikohtumine meile tore olla ei saaks. Lootkem seega, et jätkub praegune seis, kus ühegi neutrontähe ligiolekust märke ei ole, ka mitte gravitatsioonilisi.

Gaasipilve uuriti raadio- ja infrapunalainetes, milleks kasutatud teleskoobid olid vastavalt National Science Foundation’i Green Bank Telescope ning European Space Agency’i Herschel Space Observatory.

Üldlevinud teooria kohaselt tekivad tähed gaasi- ja tolmupilvede gravitatsioonilisel kokkutõmbumisel: esmalt gaasiklompideks, siis tihedateks tuumikuteks ning lõpuks noorteks tähtedeks. Kirjeldatud protsessi üksikasjad on seni teadlastele tundmatud olnud. Üheks probleemiks on tõsiasi, et enamikes vaadeldud gaasikogudes on lähiümbruses küllaldaselt muid tähti, mis võivad mõjutada tähetekkeprotsessi, kas tähetuule või lööklainete kaudu. Üldine väliste mõjutajate puudumine on asjaolu, mis teeb Pegasusest leitud udukogu haruldaseks ning huvipakkuvaks teaduslikuks uurimisobjektiks.

Perseuse tähtkujus avastatud gaasipilv on pildil kujutatud protsessi teises ja kolmandas järgus, mis vastavalt kujutavad gaasipilve kollapseerumist klompideks ning tuumikute tekkimist. Pilt: Bill Saxton, NRAO/AUI/NSF.

James Di Francesco (University of Victoria, Kanada) sõnul võib olla tegemist täiesti esmakordse tähe tuuma eellase vaatlusega. 100 Päikese massiga gaasipilvest peaks jaguma vähemalt kümne tähe tekkimiseks.

Vaata lisaks: Raivo Heina blogi

Vaata lisaks: Raivo Heina blogi

Orioni tähtkuju

Ehkki Orion on talvine tähtkuju, kulmineerudes detsembris südaöö paiku, on just veebruar-märts kõige mugavam aeg Orioni tähtkujus asuvate objektide vaatlemiseks, sest ilmad on pisut paremad ja Orion on kõrgeimas asendis lõuna suunas varajastel õhtutundidel. Tõsi küll, märtsi teises pooles, kui õhtud muutuvad valgemaks, jääb Orioni vaatlusaega väga kiiresti vähemaks.

Orioni udu väikeses teleskoobis. Pildi aluseks on Raivo Heina foto. M42 keskel on näha neli Trapetsi tähte.

Õigupoolest eristatakse siin kahte udukogu: suurem ja heledam on M42 ning sellest on tumeda tolmuribaga eraldatud M43. Juuresolev must-valge pilt annab ettekujutuse, kuidas Orioni udu väikeses teleskoobis paistab.

M42 keskel on juba väikeste suurendustega näha neli Trapetsi tähte. Tegemist on noore täheparvega, mis on tekkinud udukogus olevast gaasist. Trapetsi tähti tähistatakse ühiselt kreeka tähega Teeta, millele lisatakse indeks 1.

Järgnevale taevakaardile on mahutatud terve Orioni mõõk. Joonise keskel, ülemises punases rõngas on tähistatud Trapets ehk Teeta-1 ja selle kõrval kaksiktäht Teeta-2.

Orioni mõõk: Teeta-1 Orionis, Teeta-2 Orionis, Ioota Orionis ja Struve 747. Punaste ringidega on kujutatud poolekraadise läbimõõduga (ehk täiskuu-suurused) vaateväljad.

Umbes pool kaarekraadi ehk 30 minutit Trapetsist lõuna pool paikneb kaksiktäht Ioota Orionis. Heledast, 2.8 tähesuurusega tähest 11 kaaresekundi kaugusel asub neli tähesuurust nõrgem täht. Suure heleduste erinevuse tõttu on väikese teleskoobiga Ioota nõrgemat komponenti väga raske eristada.

Vaid 10 kaareminuti kaugusel Iootast asub veel üks kaksiktäht, Struve 747. See tähepaar on tunduvalt laiem, kahe tähe vahekaugus on 35 kaaresekundit.

Nüüd on aeg suunata teleskoop Orioni vöö idapoolseima tähe, Tseeta juurde, millest veidi madalamal asub viiest tähest koosnev mitmiktäht Sigma Orionis. Tõsi küll, teleskoobiga näeme seal vaid kolme komponenti.

Sigma Orionis. Punane rõngas kujutab 30-minutilist vaatevälja.

Orioni vöö pakub meile veel ühe kaksiktähe: vöö kõige läänepoolsem (ehk parempoolsem) täht Delta on kaksiktäht. Heledam komponent on tähesuurusega 2.2 ja sellest 52 sekundit põhja suunas asub 6.3 tähesuurusega nõrgem komponent.

Retke lõpetuseks suuname teleskoobi Orioni õlgadest kõrgemale, kus asub pea ja ühes sellega kaksiktäht Lambda Orionis.

Lambda Orionis. Punane rõngas kujutab 30-minutilist vaatevälja.

Lambda Orionis on väikese teleskoobi jaoks, nagu seda on Galileoskoop, paras proovikivi. Kaksiktähe komponendid on heledusega 3.6 ja 5.5 tähesuurust ja nende vahekaugus on 4.4 kaaresekundit. Kui Galileoskoobiga kasutada lisaokulaari, mis annab 80- kuni 100-kordse suurenduse, õnnestub kaksiktähe komponendid siiski lahutada. Suurema teleskoobiga on komponentide eristamine palju lihtsam.

Saamaks rohkem aimu, kuidas Orioni udu ja nimetatud kaksiktähed teleskoobis paistavad, soovitan vaadata Jeremy Perezi suurepäraseid joonistusi:

• Orioni udukogu
• Teeta-1 Orionis
• Teeta-2 Orionis
• Ioota Orionis
• Struve 747
• Sigma Orionis
• Delta Orionis
• Lambda Orionis

Vaata lisaks:

• Raivo Hein: M42, Orion Nebula, Orioni udukogu
• Top 200 most beautiful Double Stars

Põhja-Ameerika udukogu ehk katalooginimega NGC 7000 asub tähistaevas Luige tähtkujus, Luige sabatähe Deenebi ligidal. Udukogu koosneb ioniseeritud vesinikust, kuid ei ole täpselt teada, milline täht selle udukogu kiirgama paneb. Tumedad alad pildil on põhjustatud tähtedevahelisest tolmupilvest, mis varjab enda taga nii tähti kui ioniseeritud vesinikku.

Vaata lisaks: Raivo Heina blogi

Tähetekkepiirkond Väikeses Magalhãesi Pilves. Pildil toodud piirkond on tuntud ka kui udukogu NGC 346. Foto: NASA, ESA, A. Nota (ESA/STScI) et al.

Väike Magalhãesi Pilv on üks Linnutee kaaslastest, mis on palja silmaga nähtav lõunapoolkeral. Väikeseid, irregulaarseid galaktikaid (selliseid nagu Väike Magalhãesi Pilv) esines väga palju varajases Universumis. Tänaseks päevaks on enamus selliseid väikeseid galaktikaid ühinenud ning nad on moodustanud suuremaid galaktikaid, nagu meie Linnutee. Väike Magalhãesi Pilv on üks galaktikate ehituskividest, mis on tänapäevani säilinud. Väikeses Magalhãesi Pilves asuva tähetekkepiirkonna detailne uurimine näitab, et ta sarnaneb tugevalt nende kääbusgalaktikatega, mis esinesid varajases Universumis.

Allikas: Image: Where stars are born

ESO piltide paremiku eesotsas on pilt Orioni tähtkujus asuvast udukogust Tuli Leekides (Fire in the Flame). Pilt on tehtud infrapunases piirkonnas, kasutades selleks teleskoopi VISTA. Pildil toodud udukogu kujutab endast tähetekkepiirkonda, kus udukogu keskel on näha ka mitmed noored tähed. Nähtavas valguses me neid tähti ei näeks, kuna udukogus olev tolm neelab kogu neilt tuleva valguse.

Udukogu "Tuli Leegis". Pilt on tehtud ESO VISTA teleskoobiga infrapunases piirkonnas. Foto: ESO/J. Emerson/VISTA.

Kui tunned huvi ülejäänud piltide paremikku jäävate fotode vastu, siis vaata lisaks allpool toodud viiteid.

Allikas:
Deep space drama: Top 10 views of the southern skies
ESO – Top 100 Images

Pelikani udukogu asub Luige tähtkujus heleda tähe Denebi ligidal ja Põhja-Ameerika udukogu kõrval. Punase värvuse annab udukogule ioniseeritud vesinik, mis kiirgab valgust punases spektripiirkonnas. Oma nime on Pelikani udukogu saanud tänu sellele, et meenutab oma kujult pelikani. Juuresolevale pildile on mahtunud vaid osa udukogust, Pelikani pea.

Vaata lisaks: Raivo Heina blogi

Tähetekkepiirkond, mis on tuntud ka Monoceros R2 nime all, paistab nähtavas piirkonnas meile tumeda pilvena, kuna tähtedevaheline tolm neelab kogu valguse selles piirkonnas. Infrapunases valguses seevastu paistab pilv helendava udukoguna, kus on näha ka mitmed noored ning alles tekkivad tähed.

Udukogu Ükssarviku tähtkujus infrapunases valguses. Pildil olevas udukogus sünnivad hetkel mitmed uued tähed. Foto: ESO/J. Emerson/VISTA

Udukogu Ükssarviku tähtkujus nähtavas (vasakul) ja infrapunases valguses (paremal). Foto: ESO/J. Emerson/VISTA/Digitized Sky Survey 2

Allikas: VISTA Reveals the Secret of the Unicorn

Carina udukogu. Käesolev foto on kombineeritud kahest Hubble'i kosmoseteleskoobi vaatlusest: 2005. aastal vaadeldi vesinikuaatomite kiirgust ja 2010. aastal hapnikuaatomite kiirgust. Foto: NASA, ESA, and the Hubble Heritage Project (STScI/AURA)

Allikas: Cosmic Ice Sculptures

Meduusi udukogu ehk IC 443 on supernoova jäänuk, mis paistab meile Kaksikute tähtkujus 3. tähesuuruse tähe Eeta Geminorumi lähedal. Udukogu asub meist umbkaudu 5000 valgusaasta kaugusel ning on sündinud 3 kuni 30 tuhat aastat tagasi supernoova plahvatuse tagajärjel.

Vaata lisaks: Raivo Heina blogi