Tervitused pimedate ööde puhul! Jätkame augustikuu juttudega. Päike on paistnud augusti alguses Vähi tähtkujus. 10-ndal augustil siirdub Päike Lõvi tähtkujju. Meenutame, et Vähi tähtkujju liikus Päike Kaksikute tähtkujust 20-ndal juulil. Siis olid veel ilusad valged ööd. Tuleb välja, et Päikese Vähis viibimise ajal muutusid valged ööd üha tuhmikaks, kuni need (vähemalt praktiliselt) otsa said. Vähi tähtkuju pole muidugi milleski süüdi. Ikka Päike ise on vajunud üha lõuna poole ehk madalamale. Esialgu ei sega see asjaolu siiski veel suveilmade püsimist.

„Täheatlas”

Tänavu suvel on ilmunud „Täheatlase” uustrükk. „Täheatlase” autorid on Eesti astronoomid, kes on hästi teada-tuntud nii oma erialaste tööde-tegemiste kui ka suurte kogemuste poolest: Jaak Jaaniste ja Enn Saar. Esimene kord anti „Täheatlas” samade autorite poolt välja enam kui 30 aastat tagasi. Ei oskagi siin muud juurde lisada kui et asuge lugema!

Mõnest teleskoobiobjektist

Tänavuse augustikuu loo esimeses osas oli pisut juttu õhtuses lõunataevas Luige ja Kotka tähtkujude vahele jäävatest Rebase ja Noole tähtkujudest. Kui meenutada vahelduseks jälle vana hea Messier’ kataloogi olemasolu, siis leiame ühe Messier’ objekti mõlemast tähtkujust, kuigi mõlemal juhul tuleb üles otsida just Nool. Noole tähtkuju tähtede gamma (vaskpoolne nooleots ja delta vahel, nende mõttelisest ühendusjoonest pisut allapool, paikneb kerasparv M71. Mõistagi, nagu kerasparvede puhul üldiselt ikka, on M71 näha vaid teleskoobis. Kerasparv küll, kuid M71 ei kuulu neist kõige uhkemate ja rikkalikumate hulka. Pigem võiks öelda, et kerasparve kohta on M71 päris kääbus ja meenutab teleskoobis pigem hajusparve. M71 asub 13 000 valgusaasta kaugusel. Arv tundub suur, kuid tegelikult on M71 kerasparve kohta ikka Maale küllalt lähedal. Kerasparvede kaugused on üldiselt märksa suuremad. Eks seegi aspekt rõhuta, et M71 on vähemalt mõõdetavate karkteristikute mõttes umbes selline nagu Jaapani korvpallikoondis käimasoleval OM-il. Siiski vanust parvel jätkub, seega kerasparv mis kerasparv!

Kerasparv M71

Nüüd läheme sellesaamast Noole otsatipust, gamma, paar-kolm kraadi kõrgemale ja tsipake vasakule. Nüüd saame päris lihtsalt (vähemalt peaks saama) kätte planetaarudu M27, hüüdnimega Hantel. Eks sellepärast hantel, et objekt on ka hantli moodi. M27 on heledam kui oma kuju poolest kuulus Lüüra udu M57, kuid see-eest on näha ka binoklis, kui see binokkel just väga marginaalne ei ole. M27 asub 1200 valgusaasta kaugusel.

Planetaarudu Hantel, M27

Lüüra udust M57 on varemgi juttu olnud, märgime nüüd ka ära. Leiame kõrgel särava heleda Veega, sellest veidi alla ja vasakule jääb pisike, vankrit meenutav tähtede nelik. Kogemata võib algaja vaatleja seda ka Väikeseks Vankriks pidada. Kahe alumise „ratta” vahel, peaaegu keskel, paiknebki rõngakujuline udu M57.

Lüüra Udu, M57; tuntud ka kui Rõngas läbi teleskoobi vaadates. Võib tekkida kahtlus, et see on märk suitsetavatest tulnukatest.

Kena vaatepilt teleskoobis. M57 asub umbes 2200 valgusaasta kaugusel. Lüüra Udu on umbes 7000 aasta vanune. Üldse on planetaarudud igal konkreetsel juhul kosmoses vaadeldavad vaid 10 000 aasta ringis. Päris vähe aega muide!

Augustiõhtute lõunataevas. Kuu esimeses pooles on leitav ka Antaares. Herkulese “eliitredelist” ülal ja vasakul kujutame ette joonisel nähamatut “tuulelohet” või “torbikut”:

Lüürast lääne pool (paremal) asub suur, kuid kehvapoolselt heledate tähtedega Herkules. Selle kujund kipub meenutama redelit, mille on kokku ehitanud mõni hiljutine või suisa „istuv” minister, mitte aga puusepp. (Kahjuks ei saa sõna „istuv” ümbert siinkohal veel (!) võtta jutumärke.) Nojah. Olgu meil siis redel: vasakul pool kolm pulgaotsa, paremal ka. Vaatame paremal pool olevat kahte ülemist redelipulga otsa ehk tähte. Nende tähtede vahel, kui teleskoopi alumisest „pulgast” ülemise suunas liigutada, on leitav kuulus Herkulese täheparv, kerasparv M13. Vähemalt põhjataeva tingimustes peetakse seda parve oma ilu ja korrapära ning kerasparve kohta küllaltki suure näiva heleduse tõttu kerasparvede kuningaks. M13 asub 25 000 valgusaasta kaugusel.

Kuulus kerasparv M13 Herkulese tähtkujus. Uhke.

Kerasparvede ja galaktikate puhul muidugi seda muret pole, et need kiiresti “kustuvad”. Hajusparved siiski hajuvad aegapidi laiali, kuid siiski võtab selline asi aega.

Herkules sisaldab siiski endas teistki kerasparve Messier’ kataloogist, M92. See on samuti väga korralik kerasparv. M92 asub 27 000 valgusaasta kaugusel.

M92, teine muljetavaldav kerasparv Herkulese tähtkujus.

Nüüd teeme nii. Vaatame jälle seda „eliitredelit” ja keskendume nüüd ülemisele vasakpoolsele pulgaotsale. Nüüd paneme tähele, et veel ülespoole ja vasakule jääb miski „torbik” või „tuulelohe” või midagi sellesarnast. Liigutame teleskoopi selle „tuulelohe” lähima tipus suunas ja pöördume umbes poolel teel veidi paremale. Teine varaint on see, et liigutame teleskoopi meie „eliitredeli” vasakust tipust otse üles, põhja suunas. Mõlemal juhul peaks mitte suurt vaeva nähes leidma kerasparve M92.

Nii et, mehed, kui soovite oma daamile demonstreerida, et „toote tähed taevast alla”, siis nii M13 kui ka M92 on ühed suhteliselt sobivatest esmavariantidest, kui teleskoop kah ligidal on. Muidugi, ka planetaarudud M27 ja eriti M57 on sama „ägedad” või ehk veelgi vahvamad, maitse asi, kuid eriti just see viimane, planetaarudu Rõngas, nõuab pisut suuremat vilumust, ehkki „reepertähed”, Lüüras sisalduva vankrikese kaks alumist ratast, on päris head.

Tähtkujud parimas asendis ehk väga kõrgel – on see parim asend?

Muuseas, see Lüüras „sisalduv” vankrike on kuidagi rööpküliku, mitte ristküliku kujuline. Kuidas sellisega sõita? “Abi ikka leiame!”, nagu ütles ka Zorro Wremjas, kui Nisu Unn temalt kodanik H. Gängi küllatuleku puhul abi ning nõu tuli küsima. Nimelt, vahetame ülemise parema „ratta” Lüüras sisalduval vankrikesel välja! Selle asemel võtame, tõsi küll, tuhmima, tähte, mis jääb vankrikese ülemisest vasakust „rattast” omakorda vasakule. Nüüd sarnaneb see „parandatud” vankrikese kuju rohkem ristkülikuga, kuigi on eestpoolt veidi laiem kui tagantpoolt. Küllap kuidagi veab veidi maad ära ikka!

Tuleme tagasi kerasparve M92 otsimise juurde. Mainitud sai Herkulese “eliitedelist” veidi kõrgemale vasakule jäävat „tuulelohet”, seda siis juba tähtkujude mastaabis palja silmaga vaadates. Ongi see vahest Lohe tähtkuju? On ja ei ole ka. Enamus tähti selles „tuulelohes” või „torbikus” (ka nii võib tunduda) on tõesti Lohe tähtkuju tähed. Kuid just see Herkulese „eliitredeli” ülemisele vasakule pulgaotsale lähim täht „tuulelohes” on siiski Herkulese tähtkuju liige. Vähemalt ametlikult. „tuulelohe” ülejäänd tähed mooodustavad tõelise Lohe tähkuju tuhmivõitu kontuuris aga tõepoolest midagi lohe pea taolist. Ah jaa, mis loom on lohe? Kas see võib metsas matkates või lagedas (lend)tähti vaadates vastu tulla? Noh, vast siiski mitte. Lohe ehk draakon on muinasjutuloom, kes põhiliselt liigub peamiselt lennates ja puhub suust tuld välja. Muinasjutumaailmas on mõistagi tegu ohtliku loomaga. Sageli, muide olevat lohel ühe pea asemel suisa mitu. Ei oska täpsustada, kas lohe-legendidest ongi tulnud ütlus: „kaks pead on ikka kas pead”!

Lohe üldiseks paikapanekuks taevas vaatame õhtutaevas loodesse. Seal asub Suur Vanker, liikudes tasapisi paremale ehk esialgu loodest põhja poole. Leiame Suure Vankri aisatäjhtedest kõige eemal olevavd 2 ratast: Dubhe (ülemine) ja Merak (alumine).
Pikendades nende tähtede vahelist kujuteldavat joont ülespoole, siis viimaks vastutulev umbes sama hele täht on Põhjanael. Kui seisame näoga Põhjanaela suunas, vaatame ühtlasi otse põhja poole. Sellest on ka varem palju juttu olnud, kuid korrata tasub ikka. Kontserttuuridel esitavad lauljad ju ka aina uuesti ja uuesti ühtesid ja samu lugusid ning just sellepärast ju kuulama minnaksegi!

Põhjanael on Väikese Vankri otsmine aisatäht. Meenutame, et kõrgel lõunataevas asuv Lüüra kujund-kombinatsioon on selline, et heledast Veegast veidi allpool ja vasakul asub mingi vankrikese kontuur. Nüüd on asi teatud määral sarnane. Põhjanaelast allpool ja vasakul olevad 4 tähte moodustavad siingi vankrirattad. Nüüd on aga tegu „ausa ja õige” Väikese Vankriga. Alumised, Põhjanaelast kaugeimad rattatähed on kusjuuures heledamad kui ülemised kaks. Tuhmivõitu on ka kaks ülejäänud tähte, mis koos Põhjanaelaga moodustavad Väikese Vankri aisa.

No nii. Olgu siis Suur Vanker loode-põhjataevas ja Väike Vanker sellest kõrgamal, nii nagu just sai kirjeldatud. Kahe vankri vahelt võib leida tuhmipoolsete tähtede rivi, mille parempoolne ots ongi Lohe sabaots. Mõõdunud Vankritest, pöördub-keerdub Lohe kontuur ülespoole, siis, olles ülespoole liikunud, teeb uhke keeru vasakule, liigub siis uues suunas, möödudes niimoodi elegantselt Kefeuse tähtkujust (kah paraku küllalt tuhmipoolne), edasi ka Lüürast ning Lohe kontuur lõpeb peaga, mis koos Herkuleselt saadud tähe abiga moodustab meile juba tuntud „torbiku” ehk „tuulelohe”. Samuti keerdub Lohe oma keerdumise käigus nii, et „tuulelohe” ehk „torbik” asub juba mitte enam põhjataevas, vaid väga kõrgel lõunataevas. Loogiline, Herkules, Lüüra ja Luik paiknevad ju ka lõunasuunal. Kefeuse kõrval moodustub Lohe ühest lüli-osast veel midagi 4 rattaga vankrikese taolist, kuid üsna otse peab üles vaatama, varbad võiks sihtida enne seda loode suunas.

Eeltoodud põhjataeva ja lõunataeva jutt ei tähenda midagi keerulist. Kui seisame pimedal augustiõhtul näoga Põhjanaela suunas ja soovime näha Lohe pead ehk „tuulelohet, peab vaatesuunda kergitama üle 90 kraadi. See on ju ääretult ebamugav. Pöördume vastassunas ja nüüd näeme Luike, Lüürat, Herkulest ikka kõrgel, kuid üle lagipea ehk seniidi ei pea siis vaatama. Jutt sai vist keerulisem kui küsimus ise, aitab vast siinkohal sellest.

Loodame, et kõik said eelnevast aru (kunagi ligi 30 aasta eest küsis mingisse järjekordsesse jaburasse telereklaami veel jaburamate täiskasvanute poolt kaasatud väike Kati kogu aeg: „Kas kõik said aru?”). Sest ka Luige teise „ülakorruse naabri”, Kefeusega on sarnased lood, tähtkuju asub kõrgel taevas. Kefeuse üks tipp, põhjapoolne, ei ole kaugel omakorda Põhjanaelast. Vähemalt õhtupoole ööd võiks nüüdse juhu korral varbad kirde poole seada.

Augustiööde põhjataevas. Kuna pilt on paratamatult tasapinnaline, on siinkohal raske “varvaste gümnastikat” välja joonistada, seda võib ülemiste tähtkujude puhul vaid ette kujutada.

Kui Suur Vanker asub loodes, siis on sellest teisel pool ja nurkkauguse mõttes sama kaugel paiknev Kassiopeia nähtav üha kõrgemal ida-kirdetaevas. Kui Suur Vanker on omadega täiesti põhja jõudnud, asub Kassiopeia pea kohal. Jälle sama asi – kuidas vaadata? Teeme asja võimalikult lihtsaks: Kefeus ja osa Lohest, hiljem öösel Kassiopeia; nende vaatlemiseks tuleb vaadata kõige soodamasse kohta – enam-vähem otse pea kohale ehk seniiti. Kõrgemal ei saagi nurkade mõttes midagi enam asuda. Teisisõnu, silampiirist 90 kraadi kõrgemal asub lagipunkt ehk seniit, kõrgust üle 90 kraadi ei saa olla. Nurka saab muidugi edasi suurendada, kuid kõrguse koordinaat siis juba väheneb alla 90 kraadi. Nimelt siis tuleb taevakeha kõrgust hakata lugema hoopis horisondi vastaspunktist.
Eks sellest ka see „varvaste vaatesuundade” muutmise vajalikkus.

Vaatame nüüd natuke vähem kõrgele ja seame varbad kagu-lõuna suunas. Kui meenutada parandustöid Lüüra vankrikese kallal, siis peaks silma hakkama üks vankrike veel, millisena paistab väikesevõitu Delfiini tähtkuju. Üks ülejääv täht jääb vankrikese parempoolsetest „ratastest” allapoole. Vandel eestlastel oli see tähtkuju tuntud Väikese Ristina. Tõepoolest, kui varbaid (suuna mõttes) mitte liigutada, kuid painutada pead vasakule poole, on tähkuju tõesti ristikujuline. Veelkordne tõendus, et tähtkujud tekitab inimese fantaasia.

Õhurõhkkonnad ekvaatori ja troopika ning subtroopika kandis

Jätame nüüd astronoomiliste vaatlustega seonduva varvaste gümnastika vahelduseks rahule. Augustikuu loo esimeses osas oli algne plaan lühidalt midagi mainida seoses Maa ilmastiku ja kliimaga. Kuid nagu tihti juhtub, hakkas kummipael venima. Vaatame, kas ja millal see katkeb.

Kõige rohkem Päikese kiirgust langeb mailmaruumist Maa pinna suunas ekvaatoril ja selle lähiümbruses. Ekvaatoril on seetõttu väga soe ja soojus omakorda võimaldab vee aurumist atmosfääri.
Ekvaatoril domineerivad seetõttu tõusvad õhuvoolud ja
kokkuvõttes tekib kogu ekvaatori piirkonna ulatuses enav-vähem ühtlane madalrõhuala, samas konkreetseid, tuulerikkaid tsükloneid tekitamata. Kuid sajupilvi loomulikult jätkub, seetõttu on ilm kuum ja väga niiske. Põhjamaalasele on selline ilm vist küllalt kehv taluda .Ekvaatori kandis kasvavadki kuulsad vihmametsad, nt Brasiilias. Mõistagi käib kahjuks ka nende aktiivne hävitamine nagu ka Eesti metsi muudetakse ülehelikiirusel meetrikõrguste „kändudega” songermaaks.

Kõrgele troposfääri ülaossa tõusnud õhk hakkab edaspidi liikuma mõlemat suunda pidi ekvaatorist eemale. Samas jääb ka niiskusevaru aina vähemaks. Kuiv õhk on aga niiskest õhust raskem, nagu juulikuu loos juttu oli. Kaugenenud ekvaatorist, hakkab kõrgele tõusnud õhk laskuma.

Nendes piirkondades tekivad troopilised ja subtroopilised kõrgrõhuvööndid. mõlemal pool ekvaaatorit. Valdavad on kuumad, kuivad ja nõrkade tuultega ilmad.

Troopiliste kõrgrõhualade lemmikpiirkonnad on tuntud ka subtroopiliste körgrõhuvöönditena, kuna need alad laienevad ka mingil määral parasvöötmetesse ning piirkondadesse, kus suvepoolaastal on kliima troopiline, talvepoolaastal aga parasvöötmeline (madalrõhkkondi esineb siis sagedamini).

Kuna ekvaator on ometigi endiselt küllalt ligidal, samas domineerivad aga laskuvad õhuvoolud, siis valitseb neis paigus, Päikese kiirte all, kõrvetavamgi kuumus, kui otse ekvaatoril, kus esinevad sagedased pilved ja tugevad sajud. Sellisteks kõrgrõhualade lemmikpiirkondadeks, kui veidi konkretiseerida, on muuhulgas Sahara kõrbe alad Põhja-Aafrikas, samuti kõrgrõhuvööndid Lõuna-Aafrikas, Austraalias ja Lõuna-Ameerika lõunapoolses osas. Troopilised kõrgrõhualad esinevad ka Vaikse ja Atlandi ookeani kohal, seda nii põhja kui lõuna pool ekvaatorit, samuti ka India ookeani lõunaosas. Atlandi Ookeanis, Pürenee poolsaarest, Vahemerest ja Loode-Aafrikast kaugel lääne pool, tunti vastava troopilise kõrgrõhuala piirkonda “hobulaiustena”. Enne aurulaevade ajastut oli laevadel selle piirkonna läbimine päris problemaatiline: enamjaolt nappis nii tuult kui sademeid. Õnneks on mere kohal õhk siiski niiskem kui kõrbetes ja sademeid esineb sagedamini.

Kõrgrõhuala puhul, nagu nimetuski ütleb, on tegu kõrgema rõhu piirkonnaga, vähemalt maapinna kohal esimestel kilomeetritel mõõtes. Kõrgeim on rõhk kõrgrõhuala keskmes. Kus on suurem rõhk, sealt üritab õhk ka laiemale liikuda. Mängu tuleb aga ka Coriolise jõud, millest oli loo 1. osas juttu. Kokkuvõttes tekib olukord, kus kõrgrõhualades liigub õhk päripäeva. Saagu seegi ära öeldud, et madalrõhualades (tsüklonites) põhjustab sama efekt õhu liikumuse vastupäeva. Seda siis põhjapoolkeral. Lõunapoolkeral on jälle kõik need suunad vastupidised.

Kui jälle kujutada ette Atlandi Ookeani ja „hobulaiusi”, siis neid mingil viisil edukalt ületades jõuab laevarändur kõrgrõhuala lõunaserva, kirdepasaat-tuulte vööndisse. Taoline vöönd esineb ka Vaiksel Ookeanil. Teisel pool ekvatorit puhuvad ookeanidel analoogilised passaadid, kuid need on kagupassaadid. Selliste tuulte vööndid on üsnagi stabiilsed kogu aasta vältel, teatud muutusi muidugi esineb. Passaatide tuule suuna (põhjatuule asemel kirdetuul ja lõunatuule asemel kagutuul) põhjustab Coriolise jõu efekt, nagu juba juttu oli.

Kirdepassaatidest pisut lõuna pool ning kagupassaatidest (lõunapoolkeral) pisut põhja pool, pms ookeanide kohal, asuvad ekvatoriaalse vaikse, kuid sajuse madalrõhuvööndi äärealad, nn. troopillise konvergentsi tsoonid. Need piirkonnad on sagedaste troopiliste tsüklonite (orkaanid, taifuunid) tekke-ja liikumiskohad. Sellised tsüklonid liiguvad enamjaolt põhjapoolkeral lääne-loode või lõunapoolkeral lääne- edela poole. Troopilised tsüklonid on mõõtmetelt väikesed, kuid see-eest on need väga ägedad. Mandrite kohale jõudes kaotavad troopilised tsüklonid oma energia ja hääbuvad. Rannikutele ja saartele sattunud, kuid mõnigi kord ka mandrite kohale jõudes teevad need tsüklonid mõistagi suurt kahju. Muidugi peavad ka laevad ja lennukid neist hoiduma.

Liigume nüüd ekvaatorilt üha enam eemale. Põhjapoolkera (sub)troopiliste kõrgrõhualade põhjaservades valitsevad passaatidele vastassuunalised edela-ja läänetuuled. Õhk, mis ekvaatorilt pärit, on „hobulaiustel” ja kõrbetes allapoole laskunud. See osa laskunud õhust, mis ekvaatori poole (passaatidena) tagasi ei pöördu, hakkab liikuma põhjapoolkeral põhja, lõunapoolkeral lõuna poole. Kuid seltsimees Coriolis avaldab jälle oma jõudu. Nii pöörduvad need tuuled hoopis enam-vähem läänest ida suunas puhuma, lõunapoolkeral on olukord samasugune (kontrolli mõttes kontrolli üle).

Parasvöötmete ning pooluste rõhualad

Kui nüüd liigume põhjapoolkeral veel edasi põhja poole, lõunapoolkeral aga lõuna poole, jõuame uute globaalsete madalrõhuvöönditeni. Sedapuhku saab rääkida parasvöötmete madalrõhualadest. Erinevalt ekvaatori kohal olevast madalrõhuvööndist koosnevad paravöötme madalrõhualad pöörlevatest ja tuulistest tsüklonitest ning nende süsteemidest. Erinevus troopiliste tsüklonitega on suuremad mõõtmed ja suhteliselt väiksem ägedus. Lisaks esinevad parasvöötme tsüklonites enamasti selgelt eristuvad sooja ja külma õhuga sektorid, mis troopilistel tsüklonitel puuudvad. Tsüklonites pöörleb õhk põhjapoolkeral vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva. Seega, kui rääkida põhjapoolkerast, siis parasvöötmelise madalrõhuvööndi lõunaservas, nagu ka lõunapoolse kõrgrõhuala põhjaservas, puhuvad edela- ja läänetuuled. Eks ka Eesti satub üldiselt olema selle madalrõhuvööndi piirkonnas, kus domineerivad läänetuuled. Kuid Eesti asub veel detailsemas lähenduses huvitavas kandis, kus võib ette tulla igasuguseid ilmasid. Sellest hiljem uuesti.

Parasvöötme madarõhualade tekkepõhjuste selgitamisel peaksime vahelduseks liikuma otse poolustele. Poolused saavad, vastupidi ekvaatorile, Päikese poolt lähtuvat soojust kõige vähem. Seega on pooluste piirkonnas õhutemperatuur madal ja õhu niiskusesisaldus väike. Ei ole raske ette kujutada, et sellistes tingimustes valitsevad pooluste piirkonnas aastaringsed külmad kõrgrõhualad oma laskuvate õhuvooludega. Kuna kõrgrõhualades (põhjapoolkeral) liigub õhk päripäeva, siis pooluselt eemaldudes kohe ja kiirelt soojemaks ei lähe, kuna valitsevad külmad kirde-idatuuled (Kas keegi ütles „Coriolis”? Õige!) Selline olukord valitseb arktilise kõrgrõhuala lõunaservas. Kirde-idatuuled puhuvad ka antarktilise kõrgrõhuala ümber, kus õhk pöörleb vastupäeva.

Maa on ümmargune, mitte lame!

Kui me neid „vastupäeva-päripäeva” probleemide põhjusi otsime, siis ärme unustame muuhulgas veel üht asjaolu. Nimelt Maast mõnevõrra eemal maailmaruumis asja jälgides on otseselt näha, et põhjapoolusel ja lõunapoolusel seisjad seisavad „päkad vastamisi”, st ühel on teise suhtes pea alaspidi. Kuid sõbralik Maa gravitatsioon laseb meil kohapeal arvata, et püsti seistes oleme igas maakera paigas ikka „õigetpidi”! (Seda küsimust on käsitletud ka 2022. aasta septembrikuu loo 1. osas.)

Tõe väljaselgitamisel teevad töö kiiresti ära füüsika valemid, kui me neid kasutada oskame. Antud juhul siis on mängus Coriloise jõud (kordame seda juba ei tea mitmendat korda!) koos seda kirjeldava vektorkorrutist (!) sisaldava valemiga, kuid las see jääb siia kirja panemata.

Veel parasvöötme madalrõhuvööndist

Külm õhk niisiis voolab aegapidi poolustelt eemale (kirdetuul). Samas liigub mõlemal poolkeral teise, troopilise kõrgrõhuala vööndist, maapinnalähedane õhk pooluste suuunas (edela-läänetuul). Kuskil saavad aga erinevad õhumassid kokku. Lühidalt kokku võttes tekib atmosfääris teatud segadus, kus säilub siiski teatud korrapära. Segadused ja igasugu pöörised aga meeldivad teineteisele. Olemegi saanud parasvõõtmete tsüklonitest koosnevad parasvöötmete madalrõhualad. Soe õhk sunnitakse tõusma, külm vajub allapoole; vastavad piirkonnad paiknevad küllalt lähestikku. Kõige selle tulemusena tekivad pilved, sajud ja tormituuled.

Loodetavasti ei jäänud kahe silma vahele, et „tekitasime” augusti loo 1. osas loetletuga võrreldes kliimavöötmeid juurde: nimelt palavvööde jagunes märkamatult ekvatoriaalseks ning kaheks troopiliseks vöötmeks, lisaks on ikka olemas ka parasvöötmed ja külmvöötmed, samuti ka vahepealsed “sub”-vöötmealad nende vahel. Kuid nende vööndite piire annab mitmeti sättida, lisaks muutuvad need niigi ning lihtsuse huvidele see kõik mõistagi kasuks ei ole.

Reaalsus on veel keerulisem

Rõhuvööndite, millest äsja juttu oli, peaaegu korrapärane vaheldumine on märksa paremini jälgitav lõunapoolkeral, seda just sealsete mandrite ja ookeanide suhteliselt korrapärase paigutuse tõttu. Antarktikas asub Antarktise manner, mis soodustab kuiva ja külma kõrgrõhuala aastaringset olemasolu. Antaktises ongi mõõdetud Maa kõige madalamad temperatuurid (kuni -89 kraadi!). Tihedalt kõrgrõhuala vastu on Antarktise äärealadel pressitud parasvöötme madalrõhualad. Nende rõhkkondade kokkupuutepiirkondades puhuvad põhiliselt kagu- ja idatuuled, mille tugevus on päris suur.Sellised tingimused on inimese jaoks väga koledad. Lõunapoolkera paravöötmeliste madalrõhualade poolusest kaugemates, põhjapoolsetes servades valitsevad omakorda läänetuuled. Antarktise mandri ümbruses olev vaba vee piirkond suuresti kattub läänetuulte vööndiga, seetõttu on kujunenud ka vastav ookeanivee ringlus Antarktise ümber (läänetuulte hoovus).

Rõhkkondade küllalt stabiilne (kuigi siiski mitte pidev) paigutus lõunapoolkeral talvekuudel (juuli-august). Punasega on märgitud kõlrgrõhualad ning sinisega madalrõhualad. Siin on piirid kaunis konkreetselt vaadeldavad. Antarktiline kõle kõrgrõhuala valitseb suurt osa Antarktise mandrist. Selle ümber asub parasvöötme madalrõhuvöönd. Sellele järgneb omakorda subtroopilise kõrgrõhuala vöönd. Joonisel üleval asub Austraalia, Aafrika vasakul ja Lõuna-Ameerika all paremal. Keskel on lõunapoolus, mis omakorda asub Antarktise mandril.

Edasi üha põhja poole vaadates asuvad lõunapoolkeral troopilised kõrgrõhualad, mis suvepoolaastal on tugevamad ookeanide kohal, talvepoolaastal aga mandrite kohal, kuid päris ära need üldiselt ka ei kao.

Liikudes veelgi põhja poole, satume ookeanide kohal lõunapoolkera orkaanide ja taifuunide piirkonda, mis juhatavad omakorda sisse vaikse, kuid sajuse madalrõhuvööndi piirkonna ekvaatoril ja selle lähedal. Huvitav on see, et mõneti rohkem annab ekvatoriaalne madalrõhuala ennast tunda just mandrite kohal.

Põhjapoolkera erisustest

Põhjapoolkeral on asi tegelikult märksa keerulisem kui lõunapoolkeral.

Seni loetletud kõrgrõhuvööndid ja madalrõhuvööndid pole siiski ühtlased, vaid kipuvad Maa mõlemal poolkeral sageli, kuigi mitte alati, katkema mandrite ja ookeanide piirimail. Ühed rõhkkonnad koonduvad pigem ookenide, teised mandrite kohale. Edasi arvestame soojusmahtuvuste erinevustega maa ja ookeani (merede) kohal: maapind ja samuti õhk selle kohal soojeneb suvel kiiremini kui ookean ja selle kohal olev õhk. Talvel on kõik vastupidi: mandri kohal toimub kiire jahtumine, ookeanide kohal aeglane. Siit saab teha järelduse, et mandrite kohal on suved soojemad ja talved omakorda külmemad. Siit tuleb välja veel üks Maa kliimapiirkondade eristus: mandriline ja mereline kliima.

Püüame ette kujutada gloobust. Põhjapoolkeral asub hiigelsuur Euraasia manner, mis ulatub põhja pool üle ka üle poraarjoone, lõuna pool aga kaugele lõunasse. India Ookeani põhjaserv Aasia ja ekvaatori vahel ei ole küllat ulatuslik, et selle kohal saaks moodustuda korralik troopiline kõrgrõhuala. Küll aga saavad kõrgrõhualad rahulikult tekkida Atlandi ja Vaikse Ookeani kohal. Sellest oli juba juttu ka (meenuta “hobulaiusi”). Kuid ka kitsas Kesk-Ameerika ja Kariibi mere kant on „kahtlase” pinnamoega. Sealgi ei moodustu püsivat kõrgrõhuala, kuigi aeg-ajalt neid muidugi tekib. Seda kanti ähvardavad sageli kagu suunalt saabuvad arvukad orkaanid. Ekvatoriaalset madalrõhuala ääristav troopilise konvergentsi tsoon oma ägedate ja ohtlike troopiliste tsüklonite näol võib siin areneda küllalt laialdaseks. Tsüklonitega seonduv ala „ronib” siis piki Põhja-Ameerika idarannikut põhja poole, muutudes tasapisi piirkonnaks, kus tekivad juba paravöötme tsüklonid, mis üle Põhja-Atlandi ida-kirde suunas, Euroopa poole tõttavad. Väga laias laastus toimub midagi taolist ka Aasia idaranniku lähedal. Lähemal uurimisel ilmnevad siiski märgatavad erinevused, mis ei mahu antud artiklisse.

Põhja-Ameerika edelaosas, kuid Kordiljeeride mäeahelikust ida pool on siiski soodsad tingimused mitte küll väga suuremõõtmelise, kuid väga püsiva troopilise kõrgrõhuala tekkeks. Sealkandis (konkreetselt sünge nimetusega paigas Surmaorg) mõõdetud maksimumtemperatuurid võistlevad Aafrikas Saharas mõõdetavate Maa absoluutsete maksimumtemperatuuridega (58 kraadi).

Aasia puhul on oluline ka arvestada hiiglaslikku mägedemassiivi (kõrgeimate tippudega mäestik on seal Himaalaja), mis eraldab Lõuna-Aasiat Sise-Aasiast. Piki kogu Ameerika lääneserva pidi kulgev Kordiljeeride (Lõuna-Ameerikas tuntud ka Andide nime all) mägede ahel on samuti Ameerika kliima kujundamisel oluline. Mõistagi tuleb arvestada ka hoovusi.

Olles jälle mõttes Euraasia mandril, vaatame olukorda suvepoolaastal. Kui
Lõuna-Aasia ja põhjapoolsed tundra-alad välja arvata, siis asume parasvöötmes. Suvel soojenevad mandri sisealad küllalt tugevasti, andes põhjust tõusvateks õhuvooludeks. Siiski pole veeauru võtta just eriti palju. Seetõttu kujunebki mandri kohal küllaltki ebamäärane olukord, kus aeg-ajalt tekib madalrõhualasid, aeg-ajalt kõrgrõhualasid, rõhkude vahe pole eriti suur, siiski võib kohati vahel korralikult sadada. Mõnikord siiski räägitakse üldisest Aasia madalrõhualast, kuid üldiselt on see nagu vahelduvvool: „kord on, kord ei ole”. Palju ei erine ilm suvel ka Euroopas. Siiski ulatub üldjuhul „hobulaiuste” ehk Assoori kõrgrõhuala Lõuna-Euroopa kohale. Kõrgrõhualade mõju alla võib sattuda ka Eesti, mõistagi on meile tuttavad ka tsüklonid (kuid mitte troopilised tsüklonid). Tsükloneid ja ka antitsükloneid ehk kõrgrõhualasid võib meile tulla igast suunast, kuid eriti just tsükloneid tuleb siiski enim lääne poolt.

Nimelt Atlandi ookeani põhjaosa kohal paikneb nn Islandi miinimum ehk paravöötme madalrõhuala ookeani kohal. Suvel liiguvad tsüklonid tihti ka Gröönimaal ja Põhja-Jäämerel. Arktiline külm kõrgrõhuala põhjapooluse ümbruses on ebapüsiv, püsivam on see Gröönimaa sisealadel. Paravöötme madalrõhuala eksisteerib ka Vaikse Ookeani põhjaosas. Erinevaid rõhkkondi esineb Põhja-Ameerika mandril.

Näide muutlikust õhu-rõhkkondade paigutusest põhjapoolkeral suvel. Keskel on põhjapoolus. Ameerika jääb vasakule ja Euraasia paremale.Allpool näeme Vahemerd. Kõrgrõhualad on punased, madalrõhualad sinised. Näeme arktilist kõrgrõhuala põhjapooluse ümbruse ja Gröönimaa kohal. Seda ümbritsevad Islandi madalrõhuala (allpool) ja Aleuudi madalrõhuala (üleval). Hästi on näha omakorda madalrõhuvööndit ookeanide kohal ümbritsevad subtroopilised kõrgrõhualad Atlandil (laienemas Vahemere kohale) ja Vaiksel ookeanil. Aasias (ja Euroopas) võivad suvel asuda nii kõrg- kui madalrõhualad (hetkel pigem madalrõhualad), sama lugu Põhja-Ameerikas (hetkel pigem kõrgrõhualad).

Mis juhtub talvel? Madalrõhuala Põhja-Atlandil on võimsam kui suvel, sama on olukord ka madalrõhualaga Vaikse Ookeni põhjaosas. Samas on tugevnenud ka kõrgrõhuala Gröönimaal, arktiline kõrgrõhuala liigub ka kusagil Põhja-Jäämerel ringi, kuigi see ei pruugi olla otse keskmega pooluse kohal. Aasia mandril kujuneb aga välja ülimalt võimas, ulatuslik ja pakaseline kõrgrõhuala, tuntud ka Siberi kõrgrõhuala nime all. Selle kõrgrõhuala mõju ulatub isegi Lõuna-Aasiani, kuigi India ja selle naaberriikide piirkonnas, kõrgmägede vööndist lõuna pool, on ilm ikkagi soe. Siberi kõrgrõhuala ei saa aga kuidagi (sub)troopiliseks kõrgrõhualaks nimetada, see asub ju parasvöötmes, otsapidi polaarvöötmes. Ookeanide mõjust kõige kaugemal, Ida-Siberis esinevad ka põhjapoolkera kõige madalamad temperatuurid, võisteldes sarnaste näitudega keset Gröönimaad (kuni -70 kraadi). Üldiselt võtavad kõrgrõhualad võimust ka Põhja-Ameerikas.

Talvel valitseb Aasia (Siberi) kohal ulatuslik ja võimas kõrgrõhuala (H). Kõrgrõhuala piirid võivad teatud määral nihkuda, sh laieneda ja kitseneda, ka rõhk tsentris pole konstantne, kuid üldiselt on see antitsüklon püsiva loomuga. Mõnikord laieneb Siberi kõrgrõhuala kaugele läände, vallutades ka suurema osa Euroopast. Pildil on nooltega näidatud ka talviste kirdemussoonide piirkond India ookeani põhjaosas.
Lõuna pool (allpool) on joonisel näha ka ekvaatori piirkond, joonise allääres algab juba lõunapoolkera kagupassaatide piirkond India ookeanil.

Mussoonid, musoonkliima

Maakeral esineb lisaks küllaltki stabiilsetele passaat-tuulte vöönditele ka piirkondi, kus esinevad mussoonid ehk õhuvoolud sõltuvalt aastaajast. Kõige tuntum mussoonkliimaga piirkond paikneb Aasia lõunaranniku ja India Ookeani põhjaserva kandis. Talvel puhuvad mussoonid Aasiat katva kõrgrõhuala lõunaservas enamasti kirdest ning see on kuiv, kuid soe poolaasta. Suvel puhuvad mussoontuuled aga edelast, kandes ookeani kohalt niisket õhku, seega suvi on päris sajune aastaaaeg, kugi palav on põhjamaalse jaoks seal ikka. Talv on küll kuiv, kuid ikkagi soe, suisa palav: laiuskraadilt asub Lõuna-Aasia ju küllalt ekvaatori lähedal ja põhja poole jäävad kõrgmäed hoiavad külma õhu eeemal. Täpustavalt võiks ka öelda, et tegu on troopilise mussoonkliimaga.

Aasia idaranniku piirkonnas esinevad parasvöötme mussoonid. Kirdevool kannab külma kuiva õhku. Põhjus: mandri kohal asub Siberi (või Aasia) võimas kõrgrõhuala, ookeani kohal aga madalrõhuala. Suvepoolaastal on vastupidi: subtroopiline kõrgrõhuala on ookeanil tugevnenud ja laienenud põhja poole, mandri kohal puudub kõrgrõhuala (vähemalt pole see nii võimas kui kui talvel), kokkuvõttes on õhuvool lõuna poolt, väiksemate laiuskraaide pool, ja õhk merelisem ning niiskem, soe muidugi ka.

Domineeriv lõunavool suvel laieneb ka kaugele Aasia mandri siseossa. See aitab kaasa asjaolule, et talvise suure pakase koldes Ida-Siberis on suvi küll lühike, kuid väga soe, koguni kuum. Ida-Siberi kliima on äärmuslikult mandriline, kuskil mujal maakeral sellist aastast temperatuurikõikumist (-65 kuni +45 kraadi meile tuttaval Celsiuse skaalal) ei leia.

Vahemereline kliima ja Eesti

Maal esineb ka piirkondi, kus suvi on üldiselt kuum ja kuiv, talved aga sajused, kuigi mitte külmad. Sellise piirkonna parim näide on Vahemere ümbrus. Talvepoolaastal „vajub”, vähemalt „peaks vajuma” parasvöötme madarõhuala Atlandi põhjaosast lõuna poole, kandudes osaliselt ka Vahemere piirkonda, muutes sealkandis soodamaks tsüklonaalse tegevuse. Eestimaa jaoks normaalsel, talvisel talvel tähendab see asjaolu üldiselt seda, et ka Lõuna- ja Kesk-Euroopas tegutsevad tsüklonid, Eesti jääb nende põhjaserva. Põhja ning ida poolt avaldavad mõju Siberi kõrgrõhuala, samuti arktiline kõrgrõhuala, mis sageli ka vähemalt osaliselt (koos Grööni kõrgrõhualaga) omavahel ühinevad.

Suvel laieneb (peaks laienema) aga Vahemere kohale subtroopiline Assoori (“hobulaiuste”) kõrgrõhuvöönd ning ilm on üldiselt kuiv ja kindlasti soe, samas ka mitte nii kuum kui kagu poole jääva Punase mere ümbruses. Selline kliima meeldib paljudele, kuigi suvel on siiski palavavõitu. Sellega on seletatav ka pikkade lõunapauside ehk „siesta” pidamine. Kui mõni järjekordne „kliima-aktivistist” hull seletab, et Vahemere lähistel on suvine kuumus enneolematu nähtus, siis võiks tal soovitada seda juttu oma hallile kassile rääkida. Ei, siiski mitte ka seda; kassid on küllalt flegmaatilised loomad, kuid neilgi on oma taluvuspiir!

Eesti ilmastikust

Eesti ilm, nii suvel kui talvel, on muutlik ja talvel tegelikult veelgi märksa muutlikum kui suvel. Meie ilma võivad kujundada nii kõrgrõhualad kui madalrõhualad. Enamik madalrõhualasid tuleb lääne poolt, kõrgrõhualad saaabuvad rohkem eri suundadest. Samuti on erinevad õhumassid, mis meile saabuvad. Kui talvised kõrgrõhualad on üldiselt tuntud kui külma ilma kehastused (suvel toovad sooja ilma), siis madalrõhualad toovad küll üldiselt talvel soojema, suvel külmema ilma, kuid tuleb jälgida konkreetse tsükloni paigutust Eesti suhtes. Talvel on sellest tulenevad kontrastid eriti suured. Tsüklon võib Eesti kohale liiikuda oma lõunaservaga, see aga tähendab edela-läänetuuli ja sooja, üldiselt suisa sulailma. Tsükloni põhjaservas aga puhuvad kirde-idatuuled, valitsevad lumetuisud ja külm. „Päris-talvekuudel”, eriti jaanuaris ja veebruaris, peaksid meid mõjutama pigem tsüklonid oma põhjaservadega, samuti esinevad ka sagedased kõrgrõhualad. Kuid see reegel praksatas järsult katki alates 1987/1988. aasta talvest, seega juba päris ammu. Paljudel talvedel sellest aastast edasi oleme rahuliku suusailma ja külmakraadide asemel saanud sageli ligi pool aastat kestva porihooaja, mida mõnikord korraks katkestavad „talveampsud”.

Muidugi võib vaielda, kes soovib, aga viimati oli Eestis korralik talvine talv 2012/2013. aastal, kuigi aastavahetuse sula kippus sedagi rikkuma. Huvitav oli külmade talveilmade jätkumine kogu märtsikuu jooksul. Kusjuures kevadise pööripäeva ümbruses lisandus kirde poolt üha pakaselisemat õhku, kuid meid päästis seni viimatise tõsiselt külma ilma, 1987. aasta jaanuaripakase kordumisest Päikese tublisti kasvanud kõrgus märtsikuu kolmandal dekaadil, samuti asjaolu, et päev sai juba ööst pikemaks.

Kuid talvine rõhkkondade paigutuse anomaalia, kui Põhja-Euroopat räsivad vihmatsüklonid, võib siiski olla geograafiliselt ulatuslik: Lõuna-Euroopa ja ka Vahemere kohal talvised tsüklonid eriti ei arene, vaid seal laiutab kõrgrõhuala nagu suvelgi kombeks. Kusjuures sealkandis ei olegi siis talv normist soojem, kui mitte pigem vastupidi. Kuid kevadine soe saabub sinna siis siiski liiga vara.

Põhjus „sügisekevadistele talvedele” on lihtne: nn polaarfront koos selle kohal oleva jugavoolu vööndiga, millest ka varsti räägime, asub tihti „vale” koha peal. Miks, seda aga seletada ei osata. Peale isehakanud „tarkade”, muidugi.

Äratuskell

Enamus lugejaid on kindlasti pikaks ilmajutuks kiskunud astronoomialugu, kus siiski hoiduti ilma ennustamisest, lugedes magama jäänud. Äratuseks sobiks ehk lühike looke kunagisest „Meelejahutajast”:

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/humoresk-margus-lepa-roheline-naine

Nüüd aga vaheajakell

„Tund on läbi”, ütles direktor ukse vahelt. Nagu direktor ütleb, nii ka on. Ka teadusasutustes. Iseasi, kas ka tegelikult alati nii on.

Meenutame vaheajal koolimaja või teadusasutuse saalis kahekaupa ja käsikäes sundkorras jalutades ning kindlasti mitte joostes ega paigal seistes, samuti mitte valjusti kisades, veel seda, et alailma korraldatakse mingeid konkursse; kes suudab mingis ääretult jaburas tegevuses kõige edukam olla (meenutame kasvõi „Farmi”, „Baari”, „Naistevahetust” jpm). Albikära vallas olla kah järjekordne konkurss maha peetud. Nimelt selles, kes mida kõige enam usub. Pronksmedali ehk 3. koha saaja usub jäägitult kõiki astrolooge koos nende kallihinnaliste horoskoopidega. Hõbemedal läks sellele, kes usub ja uskus alati teatud tüüpi kirju: 80-ndail aastail uskus ta „Venetsueela ahel-kirju”, hiljem aga „Nigeeria e-kirju”. Võidu saavutas aga see, kes kuulutas uhkelt: „Aga mina usun Aktuaalset Kaamerat!”

Järgneb

Kellakatastroofist

Alustame siis aprilliga. Kõigepealt tuleb vist juhtida (taas kord…) tähelepanu 31. märtsil toimunud „Suurele Paugule”, kui ajaaarvamine löödi meil taas kord tunni võrra nihkesse, ning alustati suveajaga. Kellad, mis jõudsid 31. märtsil näiduni 3 öösel, kuulutati hoobilt hoopis kella 4 näitama. Suveaeg sobib iseenesest küll endistviisi rohkem aastaringseks kasutuseks seoses vene ajal kujunenud ja siiani püsiva harjumusega päevaseid töö- ja äritoimingud tsentraliseerida kindlalt pigem kella 13, mitte kella 12 juurde. Kuid teiselt poolt, veelgi suurem probleem on aga kellakeeramine ise. Kuigi kella keerati äsja tund aega edasi, tähendab see kellakeeramisega kaasaliikunud taustsüsteemis (kus me kõik paratamatult viibime) vaadatuna seda, et hommikust ärkamist ja kõiki teisi päevaseid toiminguid tuleb alustada hoopiski tund aega varem. Ning see aspekt on kindlasti kahjulik (üldine tervis, tähelepanuvõime liikluses jne).

Mida selle jandi kohta öelda?
„Kõige tähtsam kõikide asjade edasisel edenemisel on: lomboküürsus!” „HURR-RAA!” „HJURAA-AA!” „HURRRAA-AA!”… (st kestvad kiiduavaldused saalist). Hiljem küsis keegi kõrvalseisja kelleltki saalis: „Mis see lomboküürsus on, mida te hurraatasite? Kas see on lammaste iga-lõunane pesemine?” „Meie ei pea seda teadma, mis on lomboküürsus! Pole ette nähtud! Mis lambad?! Oot.oot! Kes sina oled? Kas ei pooldagi lomboküürsust? Rahvas, rünnakule! Hurraaa!” Õnneks jõudis õnnetu küsija siiski plehku panna.

Aprillipäikesest ja ilmast

Aprillikuu Päike käib päris juba kõrge kaarega ja päev on ööst pikem. Ometi on aprillikuu õhutmperatuuri mõõdetud miinimum -25 kraadi, seega võib tõeliselt arktilise õhumassi kohaletulek isegi päikeselisel päeval veel kerget miinust hoida, seda vast küll ainult päris kuu alguses. Miskipärast on meid juba päris pikalt ära hellitatud aastaringsete pigem liigsoojade ilmadega ning mõne viimatise aasta aprillis vahel ette tulnud vilusid ja pilvealuseid päevi, kus veidi lundki on riputanud, peetakse ekslikult aprillikuu kohta väga külmadeks.

Aprillikuu Eestis mõõdetud temperatuuride maksimum ja miinimum erinevad üksteisest 52 kraadi võrra. Miinimum on -25, maksimum koguni +27 kraadi. Tundub hirmus suur vahemik, kuid võtame võrdluseks mõne teise kuu, nt jaanuari. Asi pole sugugi parem, jälle saame peaaegu sama, koguni 53-kraadise erinevuse, -43-st +10-ni. Kusjuures ka probleem asjadest arusaamisega on siin sama, kuna nullkraadist lörtsisooja plögailma kiputakse ekslikult juba jaanuari normiks lugema. Suvekuudel on ilmastik siiski stabiilsem, nt juulis on õhutemperatuuri seni teadaolev kõikumise ulatus Eestis peaaegu 20 kraadi väiksem: kasutades ka komakohti, siis +0,5-st +35,2-ni.

Astronoomilises mõttes paikneb Päike aprilli keskpaigani Kalade tähtkujus, 18-ndast aprillist alates aga Jäära tähtkujus.

Apriliööde planeedid

Planeetide vaatlusvõimaluste au kaitseb tänavustel aprilliõhtutel Jupiter. Planeet on vaadeldav õhtutaevas lääne-loodekaares, tähtkujuks on suurema osa kuust Jäär, kuid kuu lõpus liigub Jupiter Sõnni tähtkujju. Nentida tuleb tõsiasja, et kuigi Jupiter on vaadeldav terve kuu vältel, siis vaatlustingimused halvenevad jõudsalt, kuna vähenevad nii planeedi vaatlusaeg kui sellega seoses ka kõrgus horisondist. Kuu alguses on asjad veel päris normaalsed, Jupiter loojub umbes 3.5 tundi pärast Päikest ja paistab probleemideta heledaima tähtobjektina taevas, ületades heleduselt lähima võrdlusobjektina lõuna-edelataevas paistvat kinnistäht Siiriust.
Nii Jupiter kui Siirius (Suure Peni tähtkujus) loojuvad kuu alguses umbes ühel ajal. Edaspidi hakkab aga Jupiter üha enam jõudma heledasse ehavöösse ning muutub kuu teises pooles ka selle aspekti tõttu kehvemini vaadeldavaks. Kuu lõpus loojub Jupiter vaid ligemale veerand tundi rohkem kui tund pärast Päikest ja on leitav väga madalas.

Pikalt on Jupiter nautinud mõne kraadi kaugusel asuva Uraani lähedust (või vastupidi). Kuid aprillis toimub partnerite otsustav lähenemine ja möödaminek. 21. aprillil möödub Jupiter Uraanist 31 kaareminutit lõuna poolt. Selline nurkkaugus vastab täiskuu läbimõõdule, nii et teleskoobis saab planeete mahutada samale vaateväljale. Palja silmaga on Uraan (heledus 5.8 tähesuurust) vaadeldavuse piiril. Mõni inimene peaks Uraani nägema, kuid karta on, et mitte kõik.

Noorkuu sirp asub Jupiteri juures 10. aprillil. Samas kandis pesitseb ka üks komeet (vt allpool).

Mis puutub Siiriusse, siis ka see päris-täht (taeva heledaim) vajub kuu edenedes üha madalamale (edelasse), hakates loojuma enne Jupiteri. Päev-paar peale jüripäeva kaob Siirius ehavalgusse.

Miks tuua mängu Siirius, see pole ju planeet? Põhjusi on kaks. Esiteks võrdlus Jupiteriga. Mõlema heleda „tähe” vaatlustingimused halvenevad ning omavahel võrrelduna neid objekte uurida on sedapuhku päris asjakohane.
Teine põhjus on see, et Merkuur, Veenus, Marss ja Saturn moodustavad sedapuhku nähtamatute planeetide klubi (vähemalt palja silmaga vaadates). Kõik aastad ega ka kuud pole planeetide nähtavuse osas vennad.

8. aprillil on täielik päikesevarjutus, mis Eestis jääb taaskord nägemata. Meil pole varjutus vaadeldav ka osalisena.

Orion „laseb jalga”

Kuulsa Vana-Kreeka mütoloogilise küti järgi nime saanud Orioni tähtkuju näeme kuu alguses õhtuti veel üleni madalas edelataevas; öö kulgedes tähtkuju loojub. Kuid seegi seis ei püsi mitte just eriti kaua. Esimesena lähevad juba õhtutaevast kaotsi Orioni jalgu esindavad tähed: tähtkuju heledaim liige Riigel ning sellest märksa tuhmim, teise suurusjärgu täht Saiph, kadudes mõlemad umbes 14-nda aprilli paiku ehavalgusse. Edasi jääme ilma Orioni vööst, mille liikmed (kõik 2. tähesuurus) kaovad korraga ehavalgusse 20-nda aprilli paiku. Enne seda võime õhtuti vöö liikmeid näha madalas läänetaevas kolme üsna täpselt paralleelselt horisondiga asetseva tähena. Vesiloodi pole siis põranda valamiseks vajagi, piisab ka tähtede vaatamisest… Kui siit edasi veel nädal aega oodata, siis Orioni parem õlg, Bellatriks (2. tähesuurus) kaob ehavalgusse 27-nda aprilli paiku. Ka Orioni pead esindav küllaltki tuhm ning udune mitmiktäht Meissa (või ka Heka) kaob kuu lõpu lähenedes ehavalgusse. Teist õlga esindav hele ja punakas Betelgeuse jääb siiski Orioni õhtuti esindama kuu lõpuni, kuigi vajub üha madalamale läände, ehavööse.

Lääne-edelataevas õhtuti apriili alguses

Teisi tähti õhtuti läänetaevas

Loojangukumasse on kadumas ka Sõnn. Kuu alguses on tähtkuju veel kenasti vaadeldav, kuid mitte enam kuu lõpus. Sõnni heledaim täht Aldebaran on mahlakuu algul näha õhtuti poole ööni, kuid vajub kuu lõpuõhtuteks madalasse loodetaevasse, ehavöösse, Betelgeusest paremale ning loojub mõistagi üha kiiremini. Elnath (beeta Tau) on Aldebaranist tuhmim, teise tähesuuruse täht, kuid soodsama aprilli-asendi tõttu jääb ilusasti nähtavaks kuu lõpuni. Teine Sõnni „ametlik sarv”, Tianguan (tseeta Taau) on eelmisest ligi tähesuuruse jagu tuhmim ning asub umbes 9 kraadi allpool ja vasakul (vaadates kuu lõpus õhtuti läänetaevasse). Tianguan on Elnath-ist tuhmim, kuid peaks siiski ka kuu lõpus leitav olema. Kergemini hakkab kuu lõpuõhtute läänetaevas Sõnni ühe sarve kandidaadina silma ehk hoopiski Veomehe tähtkuju täht Hassaleh (iota Aur), asudes sama kõrgel kui Elnath ja 8 kraadi paremal pool. Aprillikuus kaob nähtavalt ka Taevasõel, pimedas taevas muljetavaldav tähtede hajusparv Sõnni tähtkuju koosseisus; kuigi heledatena need tähed seal ka just ei paista.

Kaksikud asuvad Sõnnist ida pool, aprilliööde kontekstis tähendab see, et ka kõrgemal. Seega Kaksikute tähtkujus on läbi aprillikuu kogu öö vältel vaadeldavad vähemalt selle „juhttähed” Polluks (alumine ja vasakul) ning Kastor (ülemine ja paremal). Terve öö on need tähed paistnud juba alates detsembrikuust. Läänepoolsemad ja tuhmimad tähed Kaksikutes, nt Alhena (gamma Gem), Mebsuta (epsilon Gem), Mekhuda (tseeta Gem), Propos (eeta Gem), samuti ka teised taolised „realiikmed”, aga loojuvad öösel.

Ka Väikese Peni liikmed Prooküon ja Gomeisa paistavd õhtuti ja loojuvad öösel; vaatlusaeg lüheneb.

Juba jutuks olnud Veomehega pole muret: tähtkuju on loojumatu ja selle heleldaim täht Kapella hoiab oma kollast lippu ikka päris kõrgel.

Laiemalt ringi vaadates: Karjasest Kaksikuteni

Aprllis on kogu öö vaadeldav karikakujuline tähtkuju Karjane. Esimene, mis Karjases silma hakkab, on ornazi tooniga Arktuurus (näiv heledus -0.05 tähesuurust). Kuu algul leiab Arktuuruse õhtuti veel (pigem) madalast idakaarest, kuid edaspidi kerkib Karuvalvur (Arktuurus eestikeelses tõlkes) pimeduse saabumise ajaks üha kõrgemale.

Muuseas, kas meist tahaks vabatahtlikult mõnda vabades tingimustes toimetavat karu valvata? Pole probleemi, küllap soovijaid jätkub, sest potentsiaali jääb ülegi. Vaadakem kasvõi mõnd „lääne filmi” viimasest 10 aastast ja tegelikult kuskil 3 korda varasemastki ajast. Ühed põhilistest märulikangelastest, kes kurikaelu ja üldse kõiki ettesattujaid edukalt üle katuseharjade loopima tormavad, on isikud, kelle kõne esindab helisageduspiirkonna skaala kõrgemat osa. Kerge on siit edasi otsekohe veenduda, et kõik on kooskõlas. Kõrgem sagedus tähedab automaatselt ka suuremat energiat (meenutagem energia valemit koos Plancki konstandiga!). Suurem energia omakorda esindab suuremat füüsi(ka)list jõudu. Mott. Karud peaksid aegsasti tegema tagasitõmbuvaid järeldusi.

Teiseks kohustuslikuks ja mõistagi ka positiivseks „võimsuselemendiks” filmides on Maa ekvatoriaalalade ümbrusest ja päris viimasel ajal ka Punasest merest kirdest pärit isikutel. Antud juhul pole kõne sagedusskaala määramine oluline, piisab geograafiliste koordinaatide poolt määratud päritolupiirkonnast. Füüsikalised (kvantitatiivsed) valemid ei anna antud juhul justkui midagi, kuid usun, et teate siiski selle sihtgrupi esindajaid küll ja veel; igal poolt vaatab mõni vastu, vaata kuhu vaid tahad. Siin trügib uksest sisse otsene ja katseline järeldus, et kui polegi kvaliteeti, siis seda võimsam on ometigi kvantiteet! Nii et ikkagi saime järelduseks: Mott. Nii et karud, krokodillid, tiigrid jt, värisegu!

Lõunataevas apriilliõhtutel

Hästi, saime karud võimsa kontrolli alla. Tagasi teema juurde. Kuna Karjane kulgeb aprilliöö vältel üle lõunameridiaani, on igati paslik öelda Karjase kohta: kevadine tähtkuju. Loogiliselt on seega kevadised ka muud lõunakaare tähed ja tähtkujud aprilllikuu öötaevas. Lõunakaarde tõusnud Karjasest paremal (lääne pool) asub Lõvi. Reegulus (heledus 1.35 tähesuurust) on Lõvi heledaim täht. Telekoobiga on ilus vaadata aga Reegulusest tuhmimat, kuid muidu piisavalt heledat Algiebat (gamma Leo), mis asub Reeglusest ülapool ja veidi vasakul, heledus 2.1 tähesuurust. Kui kujutis pole just ülimalt halb, siis näeme teleskoobis kena kahevärvilist kaksiktähte. Lõvi on ilus tähtkuju, mitmed teisedki tähed on seal parajalt heledad. Lõvist omakorda lääne poole jääb Vähk. Vähk ei ole silmatorkav tähtkuju, kuid meelega sinnapoole vaadates muudab uduse laiguna paistev Sõime hajusparv (M44) Vähi siiski huvitavaks. Mõistagi peab taevafoon tume ja ümberringi pime olema. Vähi tuhmide tähtede heledamate esindajate vaatesuunalt kõrgeim liige, Tegmen (ioota Cnc), muutub teleskoobi range pilgu all aga kaksiktäheks, tasub vaadata.

Kui Algieba puhul võib mõnikord liiga halb atmosfääriga seonduv kujutis vaatepilti rikkuda, siis sarnane on lugu Kastoriga Kaksikutest (see jääb omakorda Vähist läände). Kastor on kuuiktäht, detailsemalt on Kastoris kolm kaksiktähte. Neist kolmest kahte kaksiktähte peaks ka läbi teleskoobi eraldi näha olema, st Kastor peaks paistma kokkuvõttes „vaid” kaksiktähena. Kuid mõningates harvades kujutise tingimustes võib Kastor ka tavateleskoobis paista üksiktähena ja algatada advokaadivaba juurdluse kõigi suhtes, kes julgevad selles kahelda.

Lõvi ja Karjase vahele jääb piirkond, kuhu oleks justkui sattunud mingi tuhmide tähtede parv. Nii see tegelikult ongi: tegu on Bereniike Juuste täheparvega Melotte 111. Samasse suunda, kuigi parvest suuremale taevasfääri pindalale on „paigutatud” ka Berniike Juuste tähtkuju. Lisaks jutuksolevale täheparvele selles tähtkujus suurt muud põgusalt peale vaadates ei paistagi.

Jätkame jalutuskäiku: Neitsist Maokandja ja Herkuleseni

Kogu aprillikuu vältel paistavad heledatest tähtedest kogu öö Kaksikute juhtiv, kuigi juhilubadeta tähepaar ja samuti Arktuurus Karjasest, samuti võib ligikaudu sama öelda Reeguluse kohta Lõvist. Lisaks võib umbes sama öelda ka Spiika kohta Neitsi tähtkujust. Aprilli algul tõuseb Spiika veel ehavalguse aegu, edaspidi aga hakkab õhuti silma üha kõrgemal nagu Arktuuruski. Siiski, Arktuurusega võrreldes jääb Spiika märksa madalamale kagu-lõunasuunda. Kulmineeruvad need tähed aga peaaegu üheaegselt (Spiika siiski 50 minutit varem). Neitsi tähtkuju on suur ja ka suhteliselt heledaid tähti seal samuti leidub, kuid Neitsi ei mõju kokkuvõttes siiski väga „veenvalt”.

Kui Neitsi on kagutaevast lõunakaarde siirdumas, tõuseb veel madalamalt kagu poolt Kaalude tähtkuju. Seal pole ka eriti palju vaadata, paari (olgu, kolme, kuid kaks on paremini näha) kolmanda tähesuuruse tähte (2.7, 2.8 tähesuurust) märkame siiski. Kahest madalamat ja parempoolsemat tähte Zuben Elgenubi (alfa Lib) tasub teleskoobi, isegi tavalise binokliga uurida, kuna täht omab kaaslast kaugusel 3 kaaresekundit. Tõsi, kaaslane on tuhmim kui peatäht, palja silmaga meed ei eristu.

Kaaludest kõrgemale tõuseb Madu. Selle tähtkuju tähtedega ei saanuks ka just 20. sajandi Eurovisioonile minna, kuid omapärane küsimärgi või sirbi kuju on siiski tähelepanuväärne. Veel kõrgemale lõunakaarde kerkib pisike, kuid väga ilus tähtkuju Põhjakroon, heledaim täht selles poolkaares on Gemma (alfa CrB:teine tähesuurus). …. Kuidas palun? Ah et selle tähtkujuga läheme siiski eurovisooonile? Nojah. Kuid… 21. sajandi eurovisioon… Noh, kuidas see ansambel Kontor (solist Heino Seljamaa) kunagi lauliski (mitte küll kahjuks Eurovisioonil): „…Ma ei räägi parem edasi…”

Lähemegi siis mitte edasi, vaid hoopis Kaalude juurde tagasi.
Kaalud kulmineeruvad kuu algul hommikupoole ööd, kuu lõpus aga kesköö paiku. Kaalusid on kunagi loetud ka osaks Skorpioni tähtkujust. Kui nii, siis peaks Skorpion ise ka ligidal olema. Tõepoolest. Kaalude järel tõuseb Skorpion, jätkates sodiaagi tähtkujude lõikes traditsiooni „madalam kui eelmine”. Skorpion ilmub nähtavale väga madalas kagu-lõunataevas. Heledaim täht on Antaares, punakas täht (0.89 tähesuurust). Antaaresest peamiselt paremale poole asetub nõrgemate tähtedega Skorpioni sõrg. Pool, õigemini isegi enamus Skorpionist aga on Eestis mittetõusev. Ka nähtavad Skorpioni tähed (v.a Antaares) pole õhtutaevas kunagi, terve aasta vältel, vaadeldavad. Kuid (sarnaselt paarile eelnevale kuule) saab Skorpioni nähtavat osa imetleda aprillikuus, hommikupoole ööd.

Tähtkujud kagu-lõunasuunal aprillikuu hommikutaevas

Laseme taevasfääril pöörduda pisut veel idast lääne poole, nüüd on kenasti mängus kaks tähtkuju- giganti. Kõrgem neist on Herkules, pool sellest tähtkujust on Eestis koguni loojumatu. Tähtkuju prototüüp, Herakles oli Vana-Kreeka mütoloogias vägev vägilane (kuigi kaasaaja femiinsetes löömafilmides löödaks lisaks Orionile temagi kiiresti koos seinaga välja; erandi moodustaks juhtum, kui nad teostaksid eelneva naha intensiivse pruunistamise solaariumis; see oleks heaks filmidopinguks „pahade heledavärviliste „korralekutsumisel””).

Herkulesest lõuna poole ehk madalamale asetub Maokandja, mille lõunapiir ulatub Eestis praktiliselt horisondini (Skorpionist ida pool ehk vasakul). See mütoloogiline mehike oli kange muus mõõdus: tegu oli universaalse arstiga, Asklepiusega, kes muuhulgas tõi rahvast üha vilunumalt ka teispoolsusest tagasi. Zeus, kreeka peajumal, aga konkurentsi ei sallinud ja kõrvaldas rivaali Maa pealt. Nii see Maokandja tähtkuju tekkis, kahele poole temast sattus Madu, mille idapoolse jupikese tähistaevas ära näitamine on üsna kopsakas ülesanne.

Põhja sattumine…

…olla taunitav, teeme Eesti taevas loojumatu tähekambaga siis seekord eriti kiiresti ja laseme kohe jalga. Pea kohalt leiame öösel Suure Vankri, sellest allpool asub Väike Vanker, selles asuv Põhjanael määrab põhjasuuna ja selle järgi muudki ilmakaared. Kassiopeia asub Põhjanaelast madalamal, kuid mitte väga madalas põhjakaares. Kogu moos. Pöördume nüüd uuesti viuhti 180 kraadi ringi ja vaatame jälle „õiges” suunas, vabanedes kiiresti ja kergendusega põhjatähe all seismisest ehk rahvakeeli „paadialuse” staatusest, enne kui mõni eriti tark isiksus seda märkab või sellele koguni viitama hakkab.

Seniiiti

Kuid kes ütles, et seniit ja põhjasuund on samad? Noh, kui ütles, siis paras talle kui ebateadlikule elemendile. Otse lagipea kphal ehk seniidis ja selle ümbruses on aprillis vaadeldav Suur Vanker. See asjaolu suisa sunnib (ehkki pigem horisontaalasendist) Suurt Vankrit lähmalt uurima. Võtame mingi teleskoobi ka ligi. Kombineerinud edulkalt teleskoobi paigutamise ja „häälestamisega”, saame vaatlusega pihta hakata. Püüame uurida ka süvataeva objekte. Igaks juhuks olgu ka hoiatatud, et Suure Vankri öise imetlemise eesmärgil magamistoa lage ja katust minema lõhkuda ka ei maksa, nagu nt Sääriku Seiu aasta tagasi tegi.

Suur Vanker koos Messier’ objektidega

Suur Vanker sisaldab 7 Messier’ kataloogi liiget, neist koguni 6 on galaktikad. Seitsmes objekt, M40, on justkui eksitusena galaktikate vahele sattunud. Ning palun väga: just Messier’ üheks kolmest “eksituseks” seda peetaksegi. Tegu on lihtsalt kahe lähestikku paistva ehk optilise kaksiktähega, ei enamat. M40 asub tähe Megrez (delta UMa) lähedal (1.5 kraadi põhja pool), tähepaari nurkvahekaugus on 50 kaaresekundit, heledused 9. ja 10. tähesuurus. (vt. ka jaanuari loo 1. osa). Komponendid pole omavahel seotud: kaugused on Maast ümmarguselt 1140 ja 450 valgusaastat.

Optillise kaksiktähe M40 asukoht tähe Megrez suhtes. Näha on ka paar nõrka galaktikat.

Optiline kaksiktäht M40 Suures Vankris. Tuntud ka ühena “Messiier’ eksitustest”.

Jaanuaris oli juttu ka galaktikast M51, mida on kasulik otsida Suure Vankri otsmise aisatähe järgi. Sama tähe, Alkaid (eeta UMa), lahkel kaasabil peaks sarnaselt leidma ka spiraalgalaktika M101. Nüüd tuleks appi paluda ka mitmiktäht Miitsar (tseeta UMa), millest koos tuhmi naabri Alcoriga sageli juttu tehakse. Kui võtta Alkaidi ja Miitsari vaheline nurkkaugus, 6 kraadi ja 40 kaareminut, kolmnurga aluseks, siis kujuteldava võrdhaarse kolmnurga tipus, Lohe tähtkuju suunal, paiknebki M101, mis asub Alkaidist 5 ja poole kraadi kaugusel nagu ka Miitsarist. M101 asub ligikaudu 27 miljoni valgusaasta kaugusel.

Messier’ kataloogi liige M101 – spiraalgalaktika hüüdnimega Vankriratas.

Muuseas, Veekeeris (või ka pesumasin…) M51 Jahipenides asub suunalt Alkaidile lähemal kui M101 oma 3 ja poole nurgakraadiga. M101 „aunimetuseks” on Vankriratas, kuid see pole eriti originaalne, kuna sellenimelisi taevaobjete on teisigi, nt hajusparv M36 Veomehes.

Seniidis (mitte segi ajada sõnaga seniilne!) paiknev Suur Vanker paistab muidugi just niipidi nagu vaatleja seda soovib. Kuid võtame siiski eeskujuks sügisese olukorra põhjataevas, kui aisatähtede „taga” olev vanker on justkui “õigetpidi” asendis ja kaks alumist ratast vuravad mööda teed. Eesmine ratas on seega Phekda (gamma Uma) ja tagumine Merak (beeta Uma).

Võttes appi teleskoobi, tekib vist kohe soov trahvikiitung kirjutada: mõlemad rattad on kusagile otsa sõitmas. Eesmine ratas, Phekda hakkab „ületama” galaktikat M109. Tagumise ratta ette on jäänud koguni 2 objekti: galaktika M108 ja planetaarudu M97.

Kaks Messier’ kataloogi objekti ühel pildil – M97 ja M108. Kaadrist välja (alla paremale) jääb täht Merak.

M108 on spiraalgalaktika, paistes meile serviti; asub tähest Merak 1.5 kraadi kaugusel, heledus 10,7 tähesuurust. Kaugus 46 miljonit valgusaastat.

Spiraalgalaktika M108 Suures Vankris

Planetaarne udukogu M97 (Öökull) Suures Vankris

Omakorda mitte suunalt kaugel objektist M108, vaid 48 kaareminutit eemal paiknev planetaarne udukogu M97, Öökull, pole kahjuks kuulsa Lüüra uduga võrreldav, kuid mingi udune tomp peaks teleskoobis paistma. Isiklikult olen seda objekti vahel vaadelnud ainult madalas asendis põhjataevas; kahte tumedamat osa ehk öökullisilma pidi pigem ette kujutama. Peaaegu otse seniidi suunal peaks pilt aga parem olema. M97 jääb tähest Merak 2 kraadi ja 16 kraadi kaugusele. Võrdluseks: alumiste rattatähtede Meraki ja Phekda vahemaa on umbes 8 kraadi. M97 paikneb 2000 valgusaasta kaugusel, näiv heledus 9.9 tähesuurust. Arv 2000 tundub suisa olematu suurus võrreldes 46 miljoniga. Merak omakorda jääb meist 80 valgusaasta „lähedusse”; see on omakorda justkui päris väike arv, seda isegi 2000-ga võrreldes. Nii et liiklusõnnetust Suure Vankriga oodata siiski pole.

Spiraalgalaktika M109 Suures Vankris

M109 on ilus varbspiraalgalaktika, kuigi tsentriosa paistab enam silma. Nii et just seniidi kandis tasub seda galaktikat teleskoobis uurida küll. Heledus on kahjuks siiski tagasihoidlk, 10,8 tähesuurust. Nurkkaugus Pehekdast on 40 kaareminutit. Galaktika ise peaks asuma 60 miljoni valgusaasta kaugusel, kuid on välja pakutud ka suuremaid väärtust, mis asetaksid M109 Messier’ kataloogi kaugeimaks liikmeks, M58 asemel. Täht Phekda (vankri eimene ratas) paikneb aga „vaid” 83 valgusaasta kaugusel. Nii et siingi pole kokkupõrkeohtu.

Siiski saaks siit hea tahtmise korral huvitavaid teemasid ikkagi arendada seoses vankritega. Ka koolides ning lastesaadetes võiks ikkagi esineda mõni „vankritädi” koos sisendav-kisendava veendumusega, et: „Vankrite rattaid saab vahetada ainult sõidu ajal ja maksimumkiirusel; seda enam, et vankrite seismajätmine on ammugi ajale jalgu jäänud nähtus ning mis peamine, otseses vastuolus ka vankrite isiklike valikute vabadusega!”

Suurt Vankrit siiski kindlate kätega edasi juhtides jääb veel „kirss tordil”, kuna kaks Messier’ kataloogi galaktikat on Suures Vankris veel. Nende galaktikate enam vähem konstantsete vaatlustingimuste püsimiseks pole oluline ei kellaaeg ega ka aastaaeg, peaasi vaid, et pime ja selge oleks. Tõsi, seekord on vaja seitsmest heledast vankritähest eemalduda. Võiks teha aga nii. Vankrirataste Phekda ja Dubhe (alfa UMa) vaheline diognaal on 10 ja pool kraadi pikk. Jätkates samas suunas, tuleb 10 kraadi kaugusel vastu galaktikate paar: M81 (koordinaadilt lõuna pool) ja M82 (põhja pool). Galaktikaid lahutab vaid 37 kaareminutit, pisut enam kui täiskuu läbimõõt.

Suure Vankri kaht galaktikat – M81 (ülal) ja M82 (all) – võib näha teleskoobis ühisel vaateväljal

Galaktikad on sedapuhku ka ruumiliselt lähestikku. M82 on mõneti „räsitud” moega. “Sakutamine” on teostatud suurema massiga M81 poolt. M81, spiraalgalaktika, paistab meile pigem pealtvaates, M82 aga külgvaates. M81 paikneb 12 miljoni valgusasta kaugusel, Ka näival heledusel pole viga: 6.9 tähesuurust.

Galaktika M81 Suures Vankris on tore teleskoobiobjekt

Nii et M81 tasub üles otsida küll! Isegi binoklist võib piisata. M81 on peagalaktikaks grupis, mille „turuväärtuselt” teiseks liikmeks on M82, heledus 8.4 tähesuurust, kaugus Maast samuti umbes 12 miljonit valgusaastat. Seda galaktikat loetakse irregulaarseks, kuid siiski on osavad uurijad seda külje pealt uurides ka spiraalharusid leidnud. Irregulaarsus on seesama „räsitud olek”, mille eest tuleb arve saata M81-le. Muuseas, tuleks korrata, et, miks mitte ka meie ei peaks siiski arveid kosmosesse lennutama: (pöörd)väärtuslik rohepööre vajab ju üha uusi finantseerimisi!

Irregulaarseks peetav galaktika M82

M82 puhul väärib märkimist suur tähetekke kiirus, eriti galaktika tsetraalsemas osas. Uusi tähti tekb M82 keskme lähedases piirkonnas ligi 10 korda tempokamalt kui terves Linnutees kokku. Võimalik, et ka siin on „süüdi” M82 naaber,M81. Veel paistab M82 silma väga omapäraste „raadiokõrvadega”. Raadiogalaktikaid teatakse ammu, kuid M82 on selleski aspektis kuidagi iseeäralik. Eks tuleb uurimisi jätkata. M81 ja M82 paari on põhjust veel ka allpool hea sõnaga mainida.

Märkus. Tähtede täpsete nimede kirjapilt on mõneti „vabameelne”. Nt Phekda on sageli tähistatud ka nii: Phecda.

12. aprill…

… on kosmonautikapäev. Sel päeval, 1961. aastal tegi kuulus Juri Gagarin esimese inimesena kiire tiiru ümber Maa. Lend kestis 108 minutit ehk 1 tund ja 48 minutit. Maksimaalne kõrgus maapinnast ulatus 327 kilomeetrini. Kui midagi võrdluseks tuua, siis kuulus rahvusvaheline kosmosejaam ISS „kõigub” kuskil 350 ja 450 km kõrguse vahel ning Hubble kosmoseteleskoop paikneb peaaegu 600 km kõrgusel. Ometi saab Gagarini lendu siiski kosmoselennuks pidada. Tänapäevaks meile ringiga lääne poolt tagasi jõudnud Nõukogude absurdi-propaganda suutis seda sündmust üliaktiivselt kajastades veidi ka irvitamise objektiks muuta, kuid Gagarini lend oli kõigest hoolimata märgiline. Ikkagi esimene inimene, kes osales enneolematus inimeksperimendis ning suutiski raketitehnika abil Maa külgetõmbejõudu osaliselt üle mängida ning lisaks ka kosmosest elusa ja tervena tagasi tulla. Koeraga nimega Laika mõni aasta varem tehtud kosmose-eksperiment isegi ei eeldanud Maale tagasijõudmist. See oli tõesti julm eksperiment. ilma igasuguse naljata.

Jälle ka komeediteemal

Kui mitmes kord see juba on suhteliselt lühikese aja vältel. Jälle loodetakse ühe Päikesele läheneva komeedi peale. Seekordne komeet 12P/Pons-Brooks võib siiski osutada veidi, kuid mitte vist palju tõsisemaks tegijaks.

2024. aasta kevade komeet 12P/Pons-Brooks

12P/Pons-Brooks on lühiperioodiline komeet, perioodiga 71 aastat. Tiirlemisperiood ümber Päikese tundub siiski pikk, kuid komeetide puhul võivad perioodid ulatuda sadade tuhandete aastateni. Sealt edasi on omakorda vaid lühike samm olukorrani, kus paljud komeedid käivad Päikese läheduses ära vaid ühe korra, „tukkudes” enne ja pärast seda nähtamatuna Päikesesüsteemi hõreda perifeeria moodustava Öpik-Oorti pilves. Muidugi ei käi paljud Oorti pilve komeedid üldse Päikest (ja Maal pesitsevat vaatlejat) „narrimas”.

Komeet 12P/Pons-Brooks avastati kuulsal „Prantsuse Muskus käimise” aastal, 12. juulil 1812 avastajaks Pons. Brooks’i nimi lisadus 1883. aastal, kui viimane sama komeedi sõltumatult eelmisest lähenemisest ja selle uurijatest uuesti avastas. Hiljem on sama komeet periheelis käinud veel kahel korral.

Komeedi 12P/Pons-Brooks orbiidi tasand ei ole lähedane ekliptika tasandiga

Komeet on lühiperioodiline ning selliste komeetide orbiidid asuvad sageli ekliptika tasandi läheduses. Käsitletava komeedi puhul seda küll öelda ei saa, kuna orbiidi kaldenurk ekliptika tasandiga on 74 kraadi. Arvatavasti on see komeet suhteliselt hiljuti planeetide (loe: Jupiteri) mõjul lühiperioodilisse lõksu sattunud ja orbiidi kaldumine edaspidi ekliptika tasandi suunas seisab veel ees.

Komeet 12P/Pons-Brooks ja tähistaevas. Komeedi näiv orbiit on kujutaud nõrga rohelise joonega. Rohelisega on märgitud ka komeedi asukohad konkreetetel päevadel ning kuudel. Kollane joon on ekliptika.

Komeet asub kuu esimeses pooles Jäära tähtkujus ja läheneb sellelesamale „paharetist komeedijahtijale” Jupiterile. Nurkvahekaugus komeedi pea ja Jupiteri vahel on minimaalne 13. aprillil (3 kraadi). 11. ja 12. aprillil peaks komeedi saba minema üle Jupiteri (11-ndal lisaks ka tsentraalse täpsusega üle Uraani). Komeedi heledus kasvab ka: kuu algul 1, aprillil, on see ette hinnatud olema 5.1 tähesuurust ja objekt asub õhtul Jäära tähest Hamal (alfa Ari, 2.1 tähesuurust), 1.5 kraadi vasakul.

13-ndaks kuupäevaks, Jupiterist möödumise ajaks peaks komeedi heledus olema 4.5 tähesuurust. Heleduse mõttes peaks komeeti siis palja silmaga nägema küll, ehkki heledus hajub punktallikatega võrreldes rohkem laiali. Kehvaks teeb asja aga see, et komeet loojub 13. aprillil vaid 2 tundi ja 10 minuti pärast Päikest. Seetõttu pole komeedi nägemine madalas taevas ehakuma ligiduses eriti optimistlik. Kuu algul on selles osas asi parem, kuna komeet loojub peaaegu 4 tundi Päikesest hiljem. See-eest aga on heledus madalam. Nokk kinni, saba lahti, nagu tihti juhtub.
Siiski, on ka neid, kes pakuvad komeedile veidi suurmat heledust, maksimumiga 3.7 tähesuurust.

Üks häda lisandub veel; seda kasvava Kuu näol. Kitsas Kuu, komeet ja Jupiter kohtuvad 10. aprillil. Järgnevatel õhtutel küll Kuu eemaldub, kuid muutub üha heledamaks. Jälle on komeet kannatavaks osapooleks.

Edaspidi, peale Jupiterist möödumist loojub komeet üha rutemini ja kaob paraku veelgi kindlamini nähtavalt.

Eks aprilli edenedes saab üht-teist selgemaks, milline selle komeedi nähtavus ehk heledus tegelikult on. Periheeli aeg on 21. aprillil, heledust ennustatakse 4.4 tähesuurust. Selleks ajaks on komeet siirdunud üleni Sõnni tähtkujju. Edaspidi hakkab ka heleldus vaikselt „alla võtma”. Kuu lõpus loojub komeet juba samal ajal kui Päike.

Muuseas, lootusi pannakse komeedi nägemise võimalusele 8. aprilli päeval, päikesevarjutuse ajal. Täisvarju riba kulgeb üle Põhja-Ameeerika, nii et soodsaid kohti vaatlusteks peks leidma (kui need pole just „ära-tule”-piirkondadeks muutuda lubatud „rikastava erinevuse” mõttes püstirikkaks saanud anarhiasaared); ilma osas peab muidugi samuti vedama nagu alati.

Päev pärast ametlikku ning sõbralikku kohtumist Jupiteri ja komeet 12P/Pons-Brooksiga 10. aprillil on Kuu juba järgneval õhtul, 11. aprillil, kenasti näha Taevasõela täheparve kõrval. Samal ajal on Kuu vaid 4 ja poole kraadi kaugusel teisest komeedist 13P/Olbers. Tõsi küll, see komeet on vaid 10. tähesuuruse tuhm tähesarnane objekt, saba ei maksa teleskoobigagi otsida. Antud komeet on perioodi pikkuse osas (kuid ainult selles osas!) peaaegu 12P/Pons-Brooks-i kaksikvend, periood on 69 aastat. Periheeli jõuab see komeet tänavu 30. juunil. Komeet on selleks ajaks loojumatu ja paikneb Ilvese tähtkujus, kuid seda palja silmaga vaadelda pole ikkagi lootust (periheelis pakutakse praegu heledust 7.0 kuni 7.5 tähesuurust), valged ööd sinna juurde.

Muuseas, igal kellaajal ja aastaajal leidub päris mitmetes suundades taevas alati komeete, kuid… Uurisin hiljuti kolme suvaliselt valitud komeedi andmeid ning nende näivateks heledusteks olid kahel juhul 18. ja kord 19. tähesuurus. See asjaolu ei muuda neist objektidest lähemalt rääkimist eriti huvitavaks jututeemaks.

Kui mõni komeet muutubki mõneks ajaks muljeltavaldavalt heledaks, siis pahatihti kaasneb sellega taevasfääril Päikese lähedal paiknemine ja jälle on huvilised narriks tehtud. Sellinegi järjekordne „pesemata lumekobakas”, on Päikesele lähenemas ning eks kevade ja suve edenedes selgub, mis siis temaga saab.

Külastaks mõnda komeeti?

Mehitatud ja isegi mehitamata kosmoselendudega Maast kaugele eemale lendamisega pole just parim hetkeseis. Ei ole meist veel rändajaid isegi lähimate, vaid mõnede valgusaastate mastaabis paiknevate Päikese naabertähtede vahel.

Hulga väiksemate mastaapide tõttu on Päikesesüsteem siiski lootustandvam piirkond seoses mehitamata kosmoseaparaatide jõudmisega isegi Pluutoni ja pisut kaugemalegi. On külastatud ka mõnda komeeti, Kuust rääkimata.

Kuu puhul leidsimegi lõpuks taevakeha, kuhu ka inimene on jõudnud. Kuid kui ootaks komsosevallutamise jätkuteel mõnda lähedalt möödauhavat komeeti? (Siiski poleks vaja 1908. aasta Tunguusi avarii-komeedi taolist, selline tuleks meile liialt lähedale.) Raske ettevõte siiski, arvutused ja raketiehituse peab tegema väga täpselt ning mis veel hullem, päris kiiresti.

Oletame siiski, et kosmoseprogramm on tehtud ja rakett valmis ja läheb sõiduks. Kosmonaut kargab uljalt komeedi pinnale. Nüüd tuleb olla aga ettevaatlik: kiiresti joosta ja pikki hüppeid teha ei tasu, kuna teine kosmiline kiirus komeedil võib ühtäkki ületatud saada. Eksisteerib ka võimalus, et kosmosnaut võib sattuda ise komeedi tehiskaaslaseks. See poleks ikkagi samuti meeldiv väljavaade. Tugev jalgade trampimine komeedil on omakorda selles mõttes ohtlik, et ühtäkki võib maapind, st komeet, mitte ainult pindala, vaid ka ruumala mõttes tükkideks pudeneda. Jällegi osutuks komeedil jalutaja korraga avakomsoses viibijaks. Tõsi, abi oleks nööriga raketi külge sidumisest. Raketi algne maandumine (st komeedindumine) oleks mõistagi ülipeen ja aeganõudev töö. Ning isegi kui komeet jääb selle käigus terveks, on siiski suur probleeem, kuidas käivitada piisavalt reaktiivjõudu tagasi pöördumiseks (kergekaaluline komeet saab siis ju samuti vastassuunas liikumise lisaimpulsi). Nii et isegi laost valmis raketi väljaostmisel tasub komeedi-lennu otstarvet põhjalikult kaaluda.

Siiski, ega me ju ei tea, võib-olla siiski on kellelgi salajasi komeedi-rännu kogemusi. Oleks ju igati vahva, kui keegi astuks kapist välja ning pajataks oma isiklikke kosmosemuljeid nagu nt Vikenti Liblikas naaberkülast, kes kätega igas suunas vehkides ja aeg-ajalt hävituslennuki pikeerimist imiteerides oma hiljutises sisutihedas, kujundlikus ning metafooridest kubisevas kõnes seletas, kuidas ta olla endale vahukulbiga kohvi keedupotist kruusi tõstnud.

Kvasarid

Seal tähises-tähises taevas,
üks salalik- kauge objekt.
Kahtlane kiirgus sealt laekub,
kus spektrijoonest saab mets!

Kuniks ööd on veel kevadiselt pimedad, sobiks veel ühel pikka aega küllalt hämarana püsinud teemal rääkida.

Esiteks hakati otsima optilisi vasteid suhteliselt tugevat kosmilist raadiokiirgust emiteerivatele objektidele. Nii avastati raadiogalaktikad, kus raadiokiirgust lähetav piirkond kippus ulatuma oluliselt suuremale piirkonnale kui optikas leitud vaste. Kuid ärme neile praegu suurt rõhku asetame.

Alates 1960. aastast hakati raadiokiirguse järgi leidma optilises lainealas esmapilgul justkui tavalisi tähti. Esimene avastatu sai katalooginimeks 3C 273. Selliseid tähti spektraalselt edasi uurides hakkas aga kiiresti silma, et taolised, Maalt vaadates küllat tuhmid, kuid siiski tavaliste tähtedena paistvad „raadiotähed” on väga imelike spektritega, mida ei suudetud ühegi aatomi (ega molekuli) laoboratoorse spektriga seostada. (Spekter on uuritava objekti kiirguse jaotus lainepikkuste (või sageduste) järgi.) Selliseid saladuslikkuse loori taha jääma kippuvaid objekte kogunes rohkem kui üks.

Suur samm edasi astuti 1963. aastal, kui ühel sellisel objektil, just sellelsamal esma-avastatul 3C 273, õnnestus M. Schmidti nimelisel uurijal need imelikud heledad jooned ära tuvastada: tegu oli kõige lihtsama ja rikkalikuma aine, vesiniku nn. Lymani seeria joontega. „Viga” oli selles, et need jooned asusid ootamatult hulga „maad” pikematel lainepikkustel kui „tarvis”. Nüüd oli lõng üles võetud ja tundmatud kiirgusjooned (kogu vesiniku Lymani seeria, mõnede muude ainete jooni ka) pandi paika ka teiste vaadeldud, kvasarite aunimetuse saanud objektide, spektrites. Kõigil neil esines ülimalt suurel määral spektrijoonte nihe, nn punanihe. Suur punanihke väärtus viitas omakorda, et kvasarid peavd asuma ülimalt suurtel kaugustel. Kuid mida siit järeldada saab? Võrdlevad vaatlused ja arvutused näitasid, et kvasarite absoluutsed ehk tõelised heledused peavad olema ligi paarkümmend korda suuremad suurimate teadaolevate hiidgalaktikate absoluutsetest koguheledustest!

Kvasarijahist teleskoobiga

Muide, seesama kvasar 3C 273 jäi pikaks ajaks näiva heleduse poolest heledaimaks kvasariks taevas ning arvestades ka selle absoluutset heledust (ikkagi täiesti „ausa” kvasari mõõtu kvasar), võib seda ka praegu heledaimaks pidada. Kvasari näiv heledus on 12.9 tähesuurust ja see paikneb Neitsi tähtkujus, eks sellepärast see teema just nüüd, aprillis, saigi üles võetud.

Püüame siis selle kvasari justkui kuidagi kinni ka. Asub see Porrimast (gamma Vir (3.4 tähesuurust)) 2.6 kraadi loodes (lõunakaares asumise korral ülal ja paremal). Kvasar 3C 273 paikneb 3 kraadi kaugusel kagu pool (allpool vasakul) galaktikast M61. Ega siin tegelikult muud targemat teha pole kui kasutada koordinaate.

Alfa: 12h 29m 06s ; delta: 2º 3´ 9´´

Peab siiski tunnistama, et nii tuhmi objekti otsimine ja vaatlemise proovimine pole eriti suurt kasu toov tegevus. On ju ka Pluuto kui teadaolevalt üpris kehvalt, vaid erinevatelt taevafotodelt otsitava taevakeha heledus vaid alla poolteise tähesuuruse väiksem.

Kvasari 3C 273 asukoht ehk vaatesuund Neitsi tähtkujus

3C 273 on ka ühtlasi meile üks lähemaid kvasareid, asudes „vaid” 2.4 miljardi valgusaasta kaugusel. Kilomeetrites tuleb see „veidi” suurem arv, 2 270 000 000 000 000 000 0000, ehk 2.27 korda 10 astmes 22. Tuleb siiski arvestada, et nii suured kaugused Universumis pole päris lihtlineaarselt määratavad, vaid olenevad kasutamiseks valitud Universumi kosmoloogilse mudeli õigsusest. Arvestades ka äsjatoodud märkust, peaks
3C 273 absoluutheledus olema -26.9 tähesuurust, küllaltki kvasarite „harju keskmise” kandis. Kaugust määrava punanihke väärtus z = 0.158.

Kvasarite heledus pole siiski konstantne, see kehtib ka 3C 273 kohta.

Tuleb siiski märkida, et konkurents nii lähima kvasari kui ka heledaima kvasari tiitlile on olemas. Teisalt kiputakse kvasariteks liigitatama ka mõnda lihtsalt aktiivset galaktikat, mille aktiivsus kvasari mõõtu välja ei anna. Eks see piir olegi tegelikult hägune. Praegu teadaolevalt heledaim kvasar (näiv heledus 12.2 tähesuurust) on
4U 0241+61 Kassiopeia tähtkujus. Absoluutne heledus on sellel objektil -25 tähesuurust (seega tegelikult märksa kesisem kvasar kui eelmine). See objekt peab eelnevat arvestades meile lähemal olema ja ongi. Siit omakorda järeldub kohe, et väiksem peab olema ka punanihe: z =0.044, See objekt on Eestis mitteloojuv, asub aprilliöösiti põhjakaares Kassiopeia tähtkujus, laias laastus vastassuunas Neitsi tähtkuju hallata olevale kvasarile 3C 273.

Kvasari 4U 0241 +61 koordinaadid:

alfa: 2h 44m 58s ; delta: 62º 28’ 7’’

Peab siiski tegema möönduse, et selle objektiga on seotud mitmeid segadusi nii koordinaatide kui heleduse osas.

Lähima kvasari au võiks (ehk) riputada objektile: 3C 465 punanihkega z = 0.030. Näiv heledus 13.3 tähesuurust, absoluutne heledus -23 tähesuurust, seega kvasarite mõistes juba üpris kesine. Objekt paikneb Pegasuse tähtkujus, mis on teatavasti aprilliöödel nähtamatu.

Millega on üldse tegu?

Läheme kvasarite uurimise ajaloo suunas tagasi. Tekkis uus küsimus: mis objektid need sellised ikkagi on?
Väliselt justkui tähed, aga palju heledamad võrreldes isegi võimsaimate, sadu miljardeid päris-tähti sisaldavate galaktikatega. Siit hiiliski sisse ka nimetus kvasar. Edasistel tähistaeva inspekteerimistel avastati suhteliselt ootamatult ka kvasareid, mis raadiokiirguses olid suhteliselt nõrgad. Kuid ka need kvasarid kiirgavad ikkagi peaaegu terves elektromagnetlainete diapasoonis. Nii et kõigil kvasaritel on võimsust väga palju ja jääb ülegi! (Kuid hirmu ei tasu siiski tunda, kuna kvasarid asuvad ju väga kaugel. „No mina küll jõuan neil iga kell eest ära joosta!”, nagu Tiguvälja Teet teisipäeval lahvka juures praalis.)

1973. aastast suudeti mõõta ühe kvasari kui „”tähe” normaalsest mõneti suurem kujutis. Sellest alates tulid astronoomid aegapidi järeldusele, et kvasarite puhul peaks tegu olema hoopiski ülikaugete (ja seega noorte) galaktikate väga heledate tuumadega. Alates 1997. aastast on kvasarite ümber olevaid galaktikaid endid ka otseselt selgelt jäädvustatud. Meile paistavad need galaktikad väga tuhmid vaid väga suurte kauguste tõttu. Galaktikate välised osad ei kippunud varem, kehvemate teleskoopide ja kiirgusvastuvõtjate ajastul, lihtsalt sel põhjusel paistma, et need kiirgavad oluliselt nõrgemini kui nende kvasaritest tuumad. Ning ärme unustame, et suhteliste (mitte absoluutsete) heleduste arvestuses (nagu nad peale vaadates tunduvad) on ju ka kvasarid väga tuhmid objektid. Palja silmaga ja õigupoolest ka läbi tavalise amatöörteleskoobi vaadates pole ju kvasareid näha. (Ka siin korduvalt mainitav kvasar 3C 273 oma ümmardatult 13. tähesuurusega on tuhm mis tuhm).

Hubble teleskoobi foto kvasarist 3C 273. Vasakul on näha ka gaasijuga, mis väljub pildil nähtamatust ümbrisgalaktikast.

Kaugused kvasariteni on tõesti ülimalt suured, ega veelgi kaugemalt palju kraami paistmas polegi, kui välja arvata Universumi mikrolaineline taustakiirgus. Kuna kvasarid asuvad tõesti suisa „maailma alguses” ja seda mitte ainult ruumilises, vaid ka ajalises mõttes, on tegu just nimelt noorte galaktikate heledate tuumadega.

Hubble teleskoobi foto kvasarit 3C 373 ümbritsevast galaktikast. Väga hele kvasarist tuum on varjestatud.

Aga mis „loomad” need kvasarid seal kaugete glaktikate tuumades siis ikkagi on? Üldine seletus on, et kvasareid, neid üliaktiivseid ja seetõttu oma olemuselt väga heledaid objekte „kütab” neid ümbritsev üpris tihe laetud osakestest koosnev plasmamaterjal, mis kvasari päris keskmes oleva tsentraalse (ülimalt massivse ja ka väga suurte väliste mõõtmetega) musta augu suunas ülisuure kiirendusega keereldes ja pööreldes langeb. Protsessiga kaasneb lisaks, magnetväljade lahke abiga, ka dünaamiline hõõrdumine. See aspekt põhjustab kiirgumise „hargnemist” peaaegu kõikidele mõeldavatele lainepikkustele (ehk sagedustele). (Kiirused on mõistagi ka suured, kuid kiirguse põhjustab just osakeste suur kiirendus.) Soodsaimad tingimused, et galaktika tuum paistaks kvasarina, ongi just noortel, alles välja kujunevatel galaktikatel, sest veel mitte tähtedeks koondunud materjali ja ka tähti tervikuna, mida must auk neelab, tuuma läheduses leidub.

Meenutame, et kvasarite kiiratavad spektrijooned asuvad uskumatult „valede” kohtade peal. Mainitud hele Lyman-alfa kiirgusjoone laboratoorne lainepikkus on 121,6 nanomeetrit, seega päris kaugel ultavioletses spektripiirkonnas. Esimestel avastatud kvasaritel ol Lyman-alfa joon küll hulga maad „punasemas piirkonnas”, kuid siiski endiselt UV-alas. Leitud on aga kvasareid, mille Lyman-alfa joon on nihkunud optilisse lainealasse ja isegi sealt edasi lähis-infrapunasesse kanti (olles siis juba jälle optilises kiirgusdiapasoonis nähtamatu). Kaugeima praeguseks avastatud kvasari punanihke indeks z = 10.1, sellele vastab hiigelkaugus 13.2 miljardit valgusaastat.

„Lymani mets”

Lyman-alfa (hääldades: “laimani alfa) kiirgusjoon tekib siis, kui vesiniku aatomis siirdub selle ainus elektron esimeselt ergastatud energiatasemelt põhiolekusse. Võimalik on ka vastassuunaline üleminek, sel juhul tekib samal energeetilisel kohal (121,6 nanomeetrit laboritingimustes) hoopis neeldumisjoon, mis viitab mujalt saabunud kiirguse nõrgenemisele.

Nüüd siis siirdume luuletuses lubatud metsa. Uurime jälle Lymani alfa-joont, mis oma suhtelise tugevuse tõttu on oluline „asitõend” kvasarite spektrite mõistmisel.

Kvasarite spektrite uurimisel tekkis nimelt järjekordne küsimus.
Mida kujutab endast Lyman-alfa kiirgusjoonele lisanduv arvukas neeldumisjoonte rivi, mis jääb kiirgusjoonest lühemate lainepikkuste poole? Pikapeale tuli möönda, et ka need neeldumisjooned on tegelikult Lyman-alfa tekkega jooned, kuid miskipärast viitavad nende asukohta väiksematele ja lisaks ka erinevatele punanihetele. See ongi see „Lymani mets”.

Astronoomid on siiski aegapidi välja peilinud, et mainitud neeldumisjoonte võrgustikku ei tekita mitte kauge kvasar ise, vaid neutraalset vesinikku sisaldavad kosmilised gaasipilved, mis jäävad kvasarilt tulevale valgusele ette. Olenevalt kaugusest Maalt vaadates, neelavad need gaasipilved kvasari kiirgust, tekitades ikka selle Lymani alfa joone, kuid sedapuhku neeldumisjoone. Ühe gaasipilve käest vabalt pääsenud footonid kohtuvad kusagil oma teel järgmise, Maale lähema pilvega, siis tekib uus neeldumisjoone komponent jne.

Sellist „metsa” hoolega uurides, kasutades kvasarite intensiivset kiirgust, saab üha täpsemalt kaardistada vesinikupilvede tihedust ja jaotust maailmaruumis ja nii ka tehakse. Teatavasti aga on vesinik Universumis väga tähtis aine, mille järgi saab ennustada uute tähtede tekkevõimalusi ja võrrelda seda olemasolevate ning juba kustunudki tähtede arvukusega. Kuid see on juba pika ja mitmeastmelise täheteaduse tegemise näide.

Kõige kaugemate avastatud kvasarite korral (punanihkest tulenev kauguse mõõt z = 6 või veelgi rohkem) on lühemalaineline spekter alates Lymani kiirgusjoontest teistsugune kui äsja sai kirjeldatud (õieti nagu „põlegi” teist!), see viitab juba teistele, veel üldisematele kosmoloogilistele põhjustele.

Kvasarite väiksemad vennad

Kas ka meile lähemal esineb kvasareid? Esineb, kuid vaid nende „kergemate versioonidena”. Need on tuntud mikrokvsaritena, aktiivsete galaktikatena, osa neist nimetatakse Seyferti I või Seyferti II tüüpi glaktikateks. Osa aktiivsetest galaktikatest on tuntud suure ruumilise ulatusega raadiogalaktikatena. Nende objektide lähem käsitlus ei paista siiski käesolevasse loosse ära mahtuvat. Muuseas, aktiivsete galaktikate aspektis tuleb jälle kord nimetada galaktikat M81 seoses tuuma piirkonnas toimuvaga, samuti ka selle väga huvitavaks tähetekkepiirkonnaks osutuvat naabergalaktikat M82. Tundub, et need galaktikad on koguni üksteisega kokku põrganud (st üksteisest läbi liikunud) ning selle kokkupõrke „järelkajad” on siiamaani jälgitavad.

Aktiivsetes galaktikates tuumade „põrgukatel” küll keeb, kuid mitte nii intensiivselt kui kvasarite puhul. Galaktikad, need meile lähemad kui kvasar-tuumadega galaktikad, on ühtlasi ka vanemad ja nende keskmete lähedalt on põhiline materjal juba tsentraalsesse musta auku neelatud või ka enne seda „ohutus kauguses” tähtedeks saanud. Tõsi küll, asi oleneb ka vaatesuunast. Kui vastavat galaktikat täpselt külje pealt vaadata, ei paista ka kvasar „päris „kvasarina”. Samas, nii lähedastel kui ka suhteliselt suurematel kaugustel Maast (ühtlasi Päikesest ja ka Linnuteest) ei ole kvasareid siiski avastatud. Ju siis nii lähedases ruumis (ja ajas) kvasareid ikkagi pole.

Kvasari „jäänuk”, must auk, on olemas ka täiesti nn rahulike galaktikate keskmetes, meie Linnutee sealhulgas. Mingil määral toimuvad kvasari-taolised protsessid siiski ka sellistes galaktikates, kuid „intensiivuse nupp” on kõvasti maha keeratud olekus. Ka mõne massivsema tähtede kerasparve keskmes on must auk, ega needki saanud täiesti „näljas olevatena” tekkida..

Uudiseid rohepöörde rinnetelt

Kvasari saaksime aga ise teha küll! Nt Andromeeda galaktika (kuigi aprilliöödel kahjuks kehvas asendis) on niigi ilus, teeksime ta õige tema tuuma (uuesti) kvasariks muutmisega veel oluliselt ilusamaks! Selleks oleks vaja lihtsat tööd: võtame mõne teise galaktika, nt kaks Andromeeda elliptilist kääbuskaaslast M32 ja M110. Vaja on puistata neist esmalt üks, siis kohe sujuvalt ka teine aegamööda Andromeeda põhigalaktika, M31, tsentrilähedase piirkonna suunas laiali. Juurdepuistetava piirkonna valikul tuleb küll päris täpne olla, samuti on oluline ka puistamise kiirus, nii et jukerdamist omajagu oleks, aga lõpptulemus saaks ju uhke! Paar isikut on siiski selle idee kohta öelnud, et „midagi on pildil valesti”, aga ega siis saa ka uskuda kõike, mida sulle räägitakse. „Peaasi, et pipar oleks lahustunud ja pööre oleks roheline!” nagu ütleb alati Poldivälja Paavel, kui ta järjekordse mutri on puruks keeranud ja õigus kah!

Viimati tsiteeritud lause kõikehaarava sügavuse ja ulatuse tõttu võeti Paavel muuseas ka Helsingi Ülikooli audoktorite konkurentsitihedasse järjekorda. Kusjuures on lootust, et lähikuudel võib asi ka asjaks saada. Kuigi see polnud hädavajalik nõue, panime siiski veel omalt poolt külakogukonna otsusega Paavli kindluse mõttes ka põhikooli lõpueksamitele kirja.
Paavel on ju Ilmeni Internaatkodust ka juba ammu väljas, väljakirjutamise ametlike dokumentidega tegeleme samuti hetkel hoolega.

Soovides Poldivälja-mehale tema peatsel akadeemilisel kõrgpilotaažil seiklemisel edu, peaks üldiselt vist tasapisi hakkama jutulõnga kokku sõlmima.

Noppeid ühest tavalisest füüsika tunnist

„Austatud klass, järgmine tunniteema on: „Rasked esemed, allakukkumine ja gravitatsioon”. Vastajaks on õpilane Kiir ja küsimuse esitajaks härra Laur. Palun.”

„Aitäh, lugupeetud köster. Lugupeetud õpilane Kiir. Küsimus. Kas üles tõstetud raske ese kukub gravitatsiooni mõjul alla, kui see lahti lasta? Palun vastake mulle konkreetselt ja selgelt jah või ei ning ma palun, ärge ajage seosetut juttu nagu te seni olete alati ajanud. Aitäh.”

„Aitäh. Vastates teie küsimusele, peame me kõik võimalused laual hoidma. Ma ei saa eseme eest vastata, peate küsimusega eseme enda poole pöörduma. Esemed on muide väga jutukad, olen isiklikult nendega paljudel koosolekutel, veel enam aga omavahel vestelnud. Teie vihje gravitatsioonile on väga kaval ja te püüate mind rünnata, aga me ei tea mitte kunagi, millal gravitatsioon katkeb, ma olen teile sellest juba mitu korda rääkinud ja kas te olete ikka päris kindel, et te lasete eseme lahti või ainult lubate seda? Kas te võite mulle vastata, et te ikka lasete eseme lahti?? Vastake!!! Aitäh!”

Aitäh. „Mul on küsimus tunni toimumise kohta härra kõstrile. Kuulsite ise: Kiir keeldub küsimusele vastamast ja esineb selle asemel täiesti segase jutuga. Ma ei saanud Kiirelt vastust, palun kutsuge ta korrale ja käskige vastata!” Aitäh.

Aitäh. „Härra Laur, ma ei saa sekkuda, kuna küsitav püsis teemas. Mina igatahes kuulsin selgeid vastuseid. Küsisite: „Kas üles tõstetud?” Vastus oli „Jah!” Küsisite: „Lahti lasta?” Vastus oli „Ei!”. Küsisite: „Kukub alla?” Vastus oli: „Vastake!!!” Kiir andis täiesti ammendavad ja täpsed vastused. Ma kutsun hoops teid korrale, teil pole õigust õpilast Kiirt selliste koolikiuslike küsimustega ärritada!”

„Härra köster, ma küsisin ju vaid ühte konkreetset ja seejuures ülilihtsat asja ja vastust ei tulnud. Hinne Kiirele saab olla vaid üks! Asi paistab koguni palju hullem olevat; kõik said praegu ja on varemgi saanud kuulda ja näha, et Kiire esinemine viitab adekvaatsuse täielikule puudumisele, kooliküpsusest on asi hoopiski kaugel! Ma ei tahaks seda küll välja öelda, aga probleemi lähemaks käsitlemiseks tuleks kaaluda õpilase Kiire juhtumi uurimiseks psühhiaatrite konsiiliumi kokkutulekut, kas te ei leia?”

„Seda viimast ettepanekut toetan ma täielikult!”

„Lible, kes sinul lubas veel siin ringi hiilida ja veel ka sõna võtta! Vait! Uks kinni! Härra Laur, nagu ma juba ütlesin, te üha solvate rängalt kõrgestisündinud Kiirt. Lisaks peate te hoopis vastajale tänu avaldama, kuna väga austatud õpilane Kiir väärib hoopis kolme viite korraga! Ta vastas kahele lisaküsimusele koguni ennetavalt! Lisaks püsis ta jälle ka teemas! Mina vist ka. Tänan teid vastamast, lugupeetud Kiir. Palun ärge kurvastage, kohe saate kommi! Kas ma löön kohe uuesti teie saapanööbid läikima? Kuulutan sellega tunni lõppenuks!”
(Sosinal): „Kuule, rentnik, ütle õige, kus me oleme, miks me siin oleme ja kuidas me siia saime ning mine tee Kiirele pai!
(Röögatades): Lible, jälle sina! Mine kohe eemale! Vipper ja Imelik, mida te tahate! Tõnisson ja Kesamaa, te peate otsekohe taanduma! Järveots, ma hoiatan! Toomingas, ma olen köster! Aaaappiiii.ii.i…! Pää-ää-stkee…ee Ki..kik..eri..kii..iiir..!” (kole kisa mitmest suunast, kolin, pikapeale vaikus)

Ruumi üksijäänud rentnik keerutab vuntsi ja ümiseb omaette arusaamatus keeles:
„Kuut pai, tsõu,
juu mast kõu,
mio-maio….”

Veidi hiljem, mõtlikult:
„Diogenes tünni seest (nagu tal mood),
vaid lausub: ”Jajah, või et nõnda on lood!””

…………………………………………………

Kultuurisoovitus peale tunde jäänutele ka. Püsides kõstri ja Kiire eeskuju järgides samuti, ehkki vaid osaliselt, teemas, võiks sedapuhku soovitada ringhäälingu arhviist Vanalinnastuudio etendust „Ei mingit kahtlust” (ETV 1983). Kindlasti vaadake ka teist vaatust.

Nojah, ja igaks juhuks ka see jutuksolnud Kontori lugu:

https://www.youtube.com/watch?v=r1K_TmZ7h1M
ning:

https://www.youtube.com/watch?v=t5ImncN-rQc

(Viimatise loo eestikeelne kokkuvõte juba järgmises osas!)

Kuu faasid

• Viimane veerand: 2-sel kell 6.15;
• Kuuloomine: 8-ndal kell 21.21;
• Esimene veerand: 15-ndal kell 22.13;
• Täiskuu: 24-ndal kell 2.49.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Järgneb (kindlasti veidi lühemana)…

Taevasõel – kõige ägedam täheparv

Krõbekülmadel talveöödel ja varakevadistel õhtutel võib taevas näha tavatähtedest erinevat moodustist: kuus tähte lähestikku koos, taustaks õrnalt helenduv udu.
✨See on Taevasõel ehk Plejaadid.
✨See on meile lähim täheparv, milles on vähemalt 1000 tähte.

Kui teadustöös kirjeldatakse kosmilisi protsesse tavaliselt keeruliste valemite kaudu, siis „Tähtede õhtu Tõraveres“ katsub publikule kosmoses toimuvat võimalikult lihtsas keeles ja rohkete näidetega selgitada.

Võimalik, et üritust pildistatakse ja fotodest tehakse avalik fotogalerii.

Üritus toimub Stellaariumis (Torni 6, Tõravere). Stellaarium asub parklast viieminutise jalutuskäigu kaugusel.
Üksikpilet maksab 2 eurot, perepilet 5 eurot.

Selle loo avaldamise hetkest juba üsna ammu, umbes küünlapäevani (2. veebruar) oli ehk madalas läänekaares veel leitav Altair, üldiselt on aga see täht veebruari õhtutaevast kadunud, otsida võib seda tähte hoopiski hommikupoole madalast idakaarest. Altairil (Kotka tähtkujust) on kergelt äratuntav „passipilt”, täht nimega Tarazed, (gamma Aql) koguni kolmandasse tähesuurusse jääv täht. Kuid asudes Altairist vaid 2 kraadi kõrgemal (ja paremal), on selle kombinatsiooni abil Altairi eriti kerge ära tunda.

Küünlakuu ja küünlapäevaga seoses on Eesti rahvaastronoomias nimetud koguni kaht astronoomilist objekti. Küünlapäeva Tähtedena on tuntud praegune ametlik Perseuse tähtkuju, Vana-Kreeka mütoloogilise peajumala Zeusi järeltulija järgi. Meenutame, et Jõulutähed (Veomehe tähtkuju) ja Päris-Jõulutäht (Kapella samast tähtkujust) on oma nimetuse saanud selle järgi, et jõulukuu keskööl asub see seltskond kõrgel lõunakaares.

Küünlapäeva Tähtedega on pisut teisiti. Nimelt oli see tähekamp maksimaalses kõrguses, peaaegu et pea kohal, mitte küünlapäeva keskööl, vaid varaõhtuti, kui pimedaks läheb. (Aga pigem me vaatamegi ju rohkem õhtuti taevasse, kui hommikuti, eks ole?)

Küünlapäeva Tähed vanade eestlaste järgi

Mõtlemisainet pakub aga eestlaste Küünlakuu Täht. Teise, tänapäevase nimega on see Deeneb Luige tähtkujust. Kui meenutada eelmise aasta juulikuu taevalugu, siis see on see sama väga kauge täht (asub meist 1600 valgusaasta kaugusel, kui mitte enamgi), kust pidid lähtuma ühed jubedad tulnukad. Ühena paljudest koledatest asjadest suutsid need hirmsad kujud oma „külastuskohtades” ja nende ümbruses Maal tekitada muuhulgas isetaastuvaid saladuslikke jõuvälju, mis siis omakorda ammusurnud inimesi kalmistutelt päris hirmuäratavate mulaažidena uuesti „käima keerasid”… Tegu on siis vendade Strugatskite ulmelooga. Kas siin võib esineda mingi seos meie esivanemate folklooriga? Veebruarikuu oli ju meie kandis selline kuu, kus väljas vähe teha sai, tuiskude ja pakase eest tuli varjuda toaseinte vahele ja tubaste tööde taustal põnevaid lugusid vesta… Seoste leidmine on siin siiski vist asjatu.

Kauge, kuid hele täht Deeneb. Eesti rahvaastronoomiast aga tuntud kui Küünlakuu Täht.

Kukalt kratsima paneb just see, et veebruarikuus on nii Luik kui Deeneb aasta lõikes just kõige kehvemini öösiti näha. Teleskoobis kauni kahevärvilise kaksiktähena vaadeldav Albireo (beeta Cyg) Luige lõunapoolsest äärest läheb üldse kesköötundideks looja. Ka jaanuaris lühitutvustatud sümbiootiline kaksiktäht CH Cygni Luigest on enne 2012. aastat olnud isikliku praktika järgi just sellises asendis, et selle vaatlusi ei saanud just eriti mugavalt läbi viia ei õhtuti ega hommikuti, samuti ka keskööl. Asendid on praegugi muidugi endised, aga mugavused on kasvanud.

Kujuteldavast astronoomilisest vaatlusest

Tõravere suur teleskoop on juba viimased 11 aastat olnud varustatud varasemast palju enam arvutijuhitava automaatikaga, mis ei karda hunti ega tonti, kui ta just mingil hetkel kuidagi rikkis pole. Teisisõnu: vaatleja astronoom ei pea enamjaolt enam väga hämaras teleskoobiruumis mööda redeleid kõrgele ronima ja poolenisti mälu järgi vajalikke nuppe vajalikul hulgal vajutama ja kruvisid vajalikus suunas kruttima, samuti piisavalt selga sirutama või just hoopiski kuidagi kägaras olema, et oma silma abi kasutades vaadeldav objekt kõigepealt üldse peateleskoobi vaatevälja saada ja seal ka veel täpselt õigesse asukohta rihtida.

Varem oli sageli vaja ka okulaaride juurde üha tagasi ronida ja asi üle kontrollida. Kui kellamehhanism kippus viltu käima ja seda tuli (ikka muidugi ootamatult) päris tihti ette, pidi praktiliselt kogu ekspositsiooniaja ka silmaga läbi teleskoobi vaatama ja sama ajal ühes käes kogu aeg juhtpulti hoidma.

Enne 1990-ndaid oli öösiti lisaks vaatlejale tornis ametis ka valvemehaanik, kes sättis õhtul teleskoobi töökorda ning sulges vaatluse lõppedes teleskoobi ja torni ning oli vajadusel vaatlejale kohe abiks. 1990-ndatel ja sealt edasi rahalised eelarved seda luksust enam ei võimaldanud. Sellest hoolimata on teleskoobimehaanikud edaspidigi olnud ikkagi alati nõus vaatleja mureliku helistamise peale vajadusel ka öösel kodust kohale tulema.

1999. aastast 2006. aastani tuli seoses sellel ajal kasutusel olnud CCD-kaameraga Orbis jännata täiendavalt veel jahutusseadmeks kasutatava vedela lämmastikuga, mida tuli piimanõudega sarnanevatesse püttidesse kuskilt Tartu kandist regulaarselt juurde vedada. Vaatluse ettevalmistusel ja ka vaatluse käigus tuli see „vaatlusõli” mehaanikute poolt teravmeelselt konstrueeritud lehtrite abil vastuvõtja sisemusse valada, loomulikult ainult õige ava kaudu õigesse kohta muidugi. Sissejuhatuseks kulus umbes 3 kannutäit, väga sooja suvepäeva soojuse järel ehk pisut neljandastki. Edaspidisel lisa valamisel oli korraga vaja umbes poolteist kuni kaks kannutäit; täpse koguse vajadus ja millal seda valada tuli, tekkis ajapikku kogemuslikult, „tunde järgi”. Hooga liialt valada ei saanud, siis hakkas lämmastik „üle keema” ja see oli ebasoovitav. Kui aga anum juba peaaegu tühi oli, hakkas käsiloleva ekspositsiooni sisse kiirelt müra tulema ja antud töö läks untsu. Õnneks hakkas ka kaamera ise enne lausa tühjaks saamist endast teatud viisil märku andma.

„Lämmastikuajastu” alguses, 1999. aastal, liikus ringi mõte koguni ülikooli füüsikahoone keldris kasutult seisma jäänud vedela lämmastiku masin Tõraverre nihverdada, kuid see plaan maeti kiiresti maha. Seda enam, et uus järjekordne CCD kaamera Andor lämmastikjahutust enam ei vajanud (nagu seda ei vajanud ka Orbisele eelnenud kaamerad ST-6 ja HPC). Nüüd tuli mängu elektrodünaamikast tuntud Peltier’ jahutusefekt. Eks neid kaameraid tuleb endist viisi aeg-ajalt uuematega asendada.

Nüüd juba tükk aega, alates 2012. aasta algusest, toob mitmest arvutist koosnev armaada kõik vajalikud vaatepildid abiruumi soojade seinte vahele ja ka teleskoopi liigutatakse sealtsamast. Teleskoobiruumi vaatlemise ajal üldse mitte pilku heita muidugi ka ei saa. Midagi tuleb sealgi siiski ka teha. Kes soovib ja oskab, võib kasvõi vahepeal vaadelda ka endisel, varasemal viisil, kuigi objektiivselt võttes on selline tegevus ehk juba kilplaslik, kuid samas see aitab unega võidelda. Nojah, seda lämmastikujanti enam ikkagi teha ei saa.

Näiteks just need veebruarihommikused CH Cygni vaatlused olid ühed sellised, mille puhul oli eelkirjeldatud tüütuid ronimistrikke vaja sooritada, selleks see „näidisprotsess” sai ka ära toodud. Mõnegi teise tähe puhul oli aeg-ajalt sama lugu.

Muidugi leidub ka mitmeid tähtede ja teleskoobi vastastikuseid asendeid, kus kogu see vaatlustehniline tegevus oli teostatav väga mugavas asendist, lihtsalt tugeva põranda peal seistes. Kui siis kellamehhanism ka korras oli, võis üsna palju vaatlusajast ka lihtsalt uut ekspositsiooni või teise tähe vaatlust ette valmistades niisama vilistada või ka lihtsalt ringi käia, mitte aga eriti kaugele (sest mine sa töötavaid masinaid tea), võis sangpommi tõsta (ka see oli tornis vahepeal olemas) või lihtsalt tähistaevast imetleda või üldse mitte midagi teha (inimlik loomulik laiskus eelistab muidugi just seda) ja lihtsalt teatud aja oodata. Magama jäämist tuli vältida – selleks leidis iga vaatleja ise omi viise, kohati päris originaalseid.

Aga ikkagi – Küünlapäeva Täht?

Küsimus üle-eelmises punktis Deenebi kohta jäi aga püsti, täiesti kõrvale sai kaldutud. Antud tähe kõige viletsam vaatluskuu on just veebruar, küünlakuu. Deeneb seikleb siis enda jaoks just kõige madalamas piirkonnas, kuskil põhjakaares. Tõsi, vastu hommikut, on Deeneb kirdesuunalt juba uuesti kõrgemal. Kuid veel kõrgemale kerkib hommikuks Deenebist heledam Veega, mis enne keskööd samuti madalas põhjakaares asub.

Jääb üle arvata, et eestlased olid Deenebi suhtes tähelepanelikud ja viisakad. Täht on küll loojumatu, kuid jämedalt hinnates just veebruarikuu keskööl oma madalaimas asendis. Sedagi võis kunagi miskipärast pidada märgiliseks sündmuseks. Eks siis veebruar ole Deenebi jaoks kuu, millele järgnevatel kuudel see täht hakkab üha suuremal osal ööst üha kõrgemal paistma (hommikutaevas), seega omal moel on veebruar Deenebi tagasipöördumise kuu. Nii et miks ka mitte – Küünlakuu Täht. Teatud salapära aga ikkagi jääb.

Orion

Orion “ametlikus vormis”. Tähtedest tuleb Riigel eesti keeles siiski 2 “i”-ga kirjutada.

Siirdume veebruarikuu õhtusesse lõunakaarde, Orioni tähtkuju uurima. Tähtkuju on seda väärt. Veebruarikuu õhtutaevas oleks ilma Orionita oluliselt viletsam.

Kreeka mütoloogias oli Orion võimas jahimees. Eesti mütoloogia nägi siin küll hoopis muud, talumehe „käsirelvi”: Kooti ja Reha.

Kui vaatame taevasse, siis Orioni vasakpoolne ja heledam kujuteldav õlga kujutab täht Betelgeuse, mis on jällegi üks punastav täht, nagu neid taevas päris mitu tükki on. Parempoolne ja tuhmim õlg aga on omakorda Bellatrix. Selle tähega on omad jamad. Tähtede algsed, enamasti araabiakeelsed nimetuseed on sageli tõlgitud ja siis uuesti kuhugi tõlgitud jne. Moonutused, mis seejuures võivad tekkida, on sagedased. Araabia keeles (kirjapilti toomata) olevat olnud algselt selle tähe nimi „Möirgav vallutaja”. Mitte just hea tõlkimise järel tekkis siis kuidagi Bellatrix ehk „Naissõdalane”. Oh seda pahameelt, kui kunagi ammu sai mingile huviliste grupile ülearuselt veel juurde öeldud, et ega neil kahel nimetusel sisulist vahet ju polegi. Alles siis märkasin, et see grupp koosneski naisterahvastest… Nojah… Õnneks oli see seltskond vähem kui kümneliikmeline…

Orioni pead tähistab nõrk täheke, mis silmi kissitades oleks nagu mitmest osast koosnev. Õige, nii ongi. („Õige, härra inspektor. Uwe Sievers. Poksija. Euroopa ekstšempion. Raskekaalus. Nüüd vanemsanitar Les Cerisiers sanatooriumis”. Kui 2 kuu eest soovitatud „Füüsikud” on hoolega ära vaadatud, peaks see katkend tuttav ette tulema.)

Aga tõepoolest. Orioni kujuteldavas peas paistab tõepoolest tegelikult mitte 1, vaid 3 tähte. Kokku tuntud kui Meissa. Aga ka nimetus Heka pole võõras.

Orioni tähtkuju loomulikumas vormis. Pildi paremale äärde mahub ka osa Orioni kilbist.

Liigume allapoole ja kohtume kuulsa Orioni vööga. Kolmeliikmeline sirge rivi, paremalt vasakule: Mintaka, Alnilam, Alnitak (justkui 3 poisist koosnev ühendkoor ikka neist „Füüsikutest”: „Tere päevast, preili doktor!”) Tähepoisid on siin tõesti kopsakad: sinakad, ülimalt kuumad ja massivsed, 2 äärmist asuvad koguni O-spektriklassis. Suurt rohkem palja silmaga hästi nähtavaid O-tähti taevas polegi.

Kui teleskoop algselt Alnitakile suunata, saab selle lähedusest jäädvustada pildi heledast gaasudust ja tumedast tolmudust selle taustal. Gaasudu on punakat värvi, kuna seda valgustab ikka seesama Alnitak. Miks mitte sinine? Sellepärast, et see ei ole peegeldusudu, vaid kiirgusudu. Keskkond neelab kõigepealt kuuma tähe kiirgust, töötleb seda ümber ja kiirgab siis uuesti, aga juba märksa pikema lainepikkusega, osa energiat kiirguseks tagasi ei muutu.

Udu asub nimelt kuuma tähte ümbritseva nn Strömgreni sfääri sees. Kusjuures see piirkond ei tarvitse üldse sfääri ehk ringi kujuline olla. Selles piirkonnas üldiselt gaas ioniseeritakse (kuuma tähe UV-kiirgus lööb aatomist elektroni minema.) Kui siis elektron uuesti julgeb aatomisse „nina näidata”, hüppab ta aralt energiatasemeid pidi allapoole. Suhteliselt soodsaks astumiseks sel teel jääb eel-eelviimaselt tasemelt eelviimasele langemine (Balmeri H-alfa joon). See annabki udukogu punase värvi. Samal ajal ioniseeritakse muidugi uusi ja uusi udukogu vesiniku aatomeid, sest tähel kiirgust jätkub. Piirkond, kui kaugele HII, ioniseeritud vesiniku ala ulatub, oleneb tsentraaltähe kuumusest, aga ka udukeskkonna tihedusest, suunast samuti.

Punase udu taustal jääb pildile ka teistsuguse keemilise koostisega tume tolmuudu nimega Hobusepea. Teleskoobis, kus pole spetsiaalseid värvifiltreid, on selle otsene silmaga vaatlus siiski raskendatud, sest kiirgusudu pole ka just eriti hele ja kontrastne. Kui kasutada ühe Eesti nurga murdekeelt, siis: võiks siin öelda nii: „Äga paertsel ajal pannasse nende vaatmise massinate külge ju igate moodi vigurissi juure…”

Suur Orioni udukogu M42. Näivalt justkui eraldi jääv, suurt lindu meenutava udukogu “pead” moodustav osa on eraldi nimetusega M43.

Edasi Orioni uurides võib kujutleda, et Orioni vööst allapoole lähtub mõõk. Mõõga juures on kujutlusvõimet vööga võrreldes rohkem vaja. Mõõka moodustavad tähed pole ka nii heledad, ometi paistab keskmine neist kuidagi udune. Binokliga vaadates on udu juba hästi näha. Kui võtta (suurem) teleskoop, näeme pilti veel mastaapsemalt. See on kuulus Orioni Udu, Messier’ kataloogis number 42. Näha on ka kosmilises ajaskaalas küllaltki uhiuus, 6. tähest kogumik, nagu linnumunad pesas. Täheparveke koos uduga kokku siis annavadki lihtsalt silmaga vaadates selle uduse tähe illusiooni.

Kui hoolega teleskoobis vaadata, siis tundub üks osa Orioni udust kuidagi eraldi olevat. See on siis omaette nimetusega M43. Messsier’ tabel muide on leidnud Orioni tähtkujust ühe liikme veel, taaskord difuusse udukogu, M78. Selle leiame teleskoobiga siis, kui jällegi just Alnitakist, vasakpoolsest vöötähest lähtudes, teleskoopi Betelgeuse suunas aeglaselt nihutada.

Udukogu M43 eraldi.

Udusid on Orioni taustal veel mitmeid teisigi, väga „udune” tähtkuju tegelikult. Nt on udukogu ka nt „mõõgas” oleva teise tähe, nüü Ori ümber. Ärme aga unustame, et Orioni läbib Linnutee, Orioni suunda projekteerub isegi üks selle spiraalharudest; see peaks aitama asjast aru saada.

Vasakpoolse jalana (ida pool) pastab Orionis täht Saiph, heledamat ja läänepoolsemat aga tuntakse Riigelina. Riigel on üldse tähtkuju heledaim täht.Riigel on jällegi üks kuum, sinakas täht, mis on lisaks ka ülihiiu staatuses. Sellised tähed on ka peajada sinistest tähtedest suuremad, kuid üldse mitte nii suured kui punased ülihiiud, näiteks Betelgeuse. Termin „ülihiid” tähendabki ennekõike tähe suurt heledust.

Orioni läänepoolses küljes (paremalt) on leitav ka Orioni kilp. Kahjuks on siin tähed suhteliselt tuhmid, kuid hoolega vaadates on kilpi moodustav poolkaar siiski vaadeldav. Juuresolevatest joonistest ühel on osa kilbist siiski näha.

Vist sai Orion lühidalt üle vaadatud. Mis siis muud kui soojalt riidesse ja õue! Vajadusel tasub kaasa võtta tähekaart ja hõõglambi iseloomuga valgust kiirgav tuhmipoolne lambike selle uurimiseks. Arvutiekraan ja nutitelefon pigem ei kõlba, need mõjuvad silmale pimestavalt. Tähistaevas nõuab enda uurimiseks aga pimedaga harjunud silma.

Lõpetame sellega sedapuhku veebruarikuu jutud.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Jätkame alguses neutrontähtede lainelt. Esimene neist avastati 1967. aastal Rebase tähtkuju suunalt
fikseeritud regulaarsete, iga 1.3 sekundi tagant korduvate raadiokiirguse pulsside järgi. Esialgu peeti seda mõistuslike olendite, “väikeste roheliste mehikeste” poolt antavaks tehissignaaliks. Selliseid korrapäraseid signaale hakati aga peagi ka mujalt avastama. Leiti ka nähtuse looduslik põhjus, kiirelt pöörlevad neutrontähed.

Massi kasvamise järjekorras: Maa, valge kääbustäht, neutrontäht, Valge kääbus ja Maa on ligikaudu ühesuurused, neutrontäht näib nende taustal tühise punktina. Valge kääbuse mass on aga lähedane Päikese massile. Kuid neutrontäht on veel suurema massiga: peaaegu 2 Päikese massi!

Siinkohal mõningane korrektuur Sõnni supernoova nähtavuse kohta 1054. aastal. Arvestades Maa telje pretsessiooni, pidi supernoova hommikuhämaral ajal vaatlemiseks aega rohkem jääma, kui eelmises loos sai kirjutatud, kuid põhjapoolkera suuremate laiuste jaoks polnud asi siiski ka väga palju parem.

Meenutame ka, et jaanuarikuu jutus oli juttu sümbioosist, vastastikku kasulikust kooseksisteerimisest tähtede maailmas. Kuid see pole ainuke variant. Esineda võib koguni variant, mida võiks nimetada „musta lese sündroomiks”. Seda võib ette tulla neutrontähe ja peajada tähe vastasmõjus, mis algab üldiselt kunagi hiljem, peale neutrontähe tekkimist. Kogu kasu saab siin endale neutrontäht. Kõigepealt rikastab juba algmassilt väiksem peajada täht aine ülekande kaudu materjali neutrontähe pinnal ja ümbruses. Selle käigus on neutrontäht vaadeldav just röntgenkiirguse pulsarina.

“Mustast lesest” ja selle tavalisest tähest kaaslane: Kaaslane on veel päris terve.

Aine ülekande tulemusel neutrontähele võib see saada lisaks ka palju uut pöörlemisenergiat. Nii (taas)sünnivad eriti kiirelt pöörlevad millisekundilised (raadio)pulsarid, mis pöörlevad ehk veelgi kiiremini kui pöörlesid samad neutrontähed oma eksistentsi alguses. Neutrontähe paariline, isegi kui ta on valgeks kääbuseks jõudnud areneda, võib edaspidi oma väiksema massi ja tiheduse tõttu lähinaabri kalgi lühilainelise kiirguse mõjul „ära keeda. Samuti võib loodeliste jõudude mõjul kaaslane täielikult laguneda. Kaasaegse turumajanduse mudel, eks ole? „Kurgid mulle, raha mulle, kõik mis sul üle jäi, ka mulle!”

“Mustast lesest” neutrontäht ja selle kaaslane. Kaaslase lammutamine on täies hoos.

Teise tähe jäänustest, mis neutrontähe ümber tiirutama jäävad, võivad mõnel juhul edaspidi kokku koonduda moodustised, mida tuntakse kui planeete neutrontähtede ümber. Esimene eksoplaneet avastatigi just sellisena, neutrontähe ümber tiirutava kaaslasena, 1992. aastal. See oli umbes 3 aastat enne kui avastati esimene nn „päris” eksoplaneet.

“Mustast lesest” neutrontäht ja kaaslase jäänused

Kahest tähest võib üks saada ka „tavaliste tähtede” puhul, kui eriti intensiivne massiülekanne muutub kogu süsteemi massikaoks, tähtede nn ühise ümbrise staadiumis.

Siin on sümbioosist asi seega kaugel. Termin sümbioos on võetud kasutusele bioloogiast. Aga ka bioloogia puhul ei pruugi kõik olla sümbiootiline. Selle kohta, kuidas ohjeldamatult sissekanduv võõrliik võib sümbioosi asemel kohapealse elu katastroofiliselt segi paisata, võib täiendavalt tutvuda John Wyndhami ulmelooga „Trifiidide päev” (1986, eestikeelne esmatõlge aastast 1990). Kui kunagi ammu enda vanatädile selle raamatu lühikokkuvõtte jõudumööda ette kandsin, ütles ta selle peale ohates: „Need ju hullemad kui UFOd…” Astronoomilised sugemed trifiidide loos on komeetide ja meteooride temaatika näol muulgi viisil täitsa olemas.

Ulmelugu küll, kuid trifiidide asemel tuleb looduses ette ka täiesti reaalselt eksisteerivaid ekspansiivse bioloogia esindajaid. Meenutame kasvõi endagi maale meetaimena sisse toodud Siberi karuputke, mis hakkas end siin kohe vabalt tundma ja on edaspidi palju pahandust teinud. See on heaks näiteks, mida võib millegi võõrapärase ohjeldamatu sissevedu tuua.

Mida toob 2023. aasta?

See on iseäranis iga kalendriaasta alguses iseloomulik astroloogiline tavaküsimus. Eks hakkame meiegi seda uurima, veebruaris pole aasta algus ju veel kaugele jäänud. Vastuse ühe, kõige hullema variandi äratundmiseks võiks ehk veel kord pöörduda kirjanduse poole. Nagu kahe kuu eest, võtame appi ühe tuntud Šveitsi kirjaniku loomingu. Seekord tutvume teise sama masti kange kirjamehega kui Friedrich Dürrenmatt; nimelt soovitaks nüüd Max Frisch’i loomingu ühte pärlit: „Härra Biedermann ja tulesüütajad”, (esmatrükk 1953, eestikeelne tõlge jällegi Loomingu Raamatukogus, 1961. aastal). Eestikeelsetest järelkuulatavatest lavastusvariantidest on subjektiivsel hinnangul ehk parim samanimeline kuuldemäng aastast 2000, kuid kõlbab ka 1961. aasta variant. Lugege-vaadake lugu ise läbi, eks siis peaks saama selgeks, kas siin on lood sümbiootilised või hoopis midagi muud.

Vahepeal imetleme loomulikult õues tähistaeva ilu edasi, seejuures mitte külmetades. Toaseinte vahele tagasi tulles võiks aga tuleviku ennustamise huvides teha midagi praktilist, miks mitte nt seda, millele kohe keskendume.

Teeme ise horoskoobi!

1. Konkretiseerime tööks vajaliku

Midagi keerulist ei tohiks ju horoskoobi jaoks olla, sest senine praktika näitab, et Päikeseüsteemist kaugemale pole siin vaja vaadata. Sellega langevad ära paljud suured raskused nagu ainuüksi meie Galaktika tähtedelt lähtuva kiirguse levi, tähtede omavaheliste seoste arvutused (teatavasti on Linnutees tubli 200 miljardit tähte), lisaks muidugi ka arvukad planeedid tähtede ümber, ulatuslikud gaasipilved…. Ära langevad küsimused on ka galaktikatevaheliste hetkeseoste leidmise vajadus, viriaaliteoreemi probleemid galaktikate parvedes; tumeaine ja tumeenergia küsimused jne. Eks ka galaktikaid üldse kokku maailmaruumis hinnatakse kuskile 200 või koguni 300 miljardi kanti. Enamus asju, mida horoskoobiks kõike vaja ei ole, ei tulnudki kohe meelde… Seega tohutud lihtsustused, eks ju!

Päikesesüsteemi keskne taevakeha on Päike, seda nii läbimõõdu kui massi osas. Suuremaid ja raskemaid Päikese kaaslasi, planeete on 8, varem oli neid koos kääbusplaneet Pluutoga kokku 9. Horoskoobi koostamine aga rajaneb ka teatud ajavahemiku (mille kestus pole täpselt fikseeritav…) traditsioonidele, seega Pluuto tähtis roll pole kuhugi kadunud. Ning jälle peame horoskoobiasjatundjate maailma lähiajaloo pioneeridele tänu avaldama: ka arvukad asteroidid, komeedid, rääkimata loendamatutest meteoorosakestest, võime jälle välja jätta! Võiks seega hinnanguliselt öelda, et meie aja astroloogia kasutab kogu astronoomiast vaid 1 promilli ülimalt tühist murdosa. (Teatavasti on promill kümnendik protsenti).

Nii. Elektromagnetilise vastasmõju võime minema visata, sest taevakehad, mh Päikesesüsteemis, on elektriliselt neutraalsed. Ka aatomisiseseid tugevat ja nõrka vastasmõju pole meil vaja. Jätame ehk ainult selle meelde, et need jõud hoiavad taevakehi kompaktseina koos. Jääb gravitatsioon, kusjuures piisab tavalisest Newtoni mehaanikast. Seega selgub, et ka astrofüüsika eri harusid üleüldse on meil antud probleemis, horoskoobi koostamise probleemis nimelt, üsna vähe vaja, ühestainsast ja seejuures selle tuntud, lihtsamast osast täiesti piisab!

2. Nüüd aga tööle!

Oletame siiski, et midagi me juba varasemast teame. Nimelt seda, millised on Päikese ja planeetide massid. See on oluline abistav asjaolu.

Esimese asjana paneme nüüd uuesti tähele Päikese suurt massi planeetidega võrreldes. Ei tahaks küll ennast korrata, kuid jälle on meil lihtsustuse mõttes „jackpot”, eesti keeles peavõit (mitmes see nüüd juba on?). Sest me saame arvutada suurt viga tegemata eraldi iga taevakehade paari gravitatsioonilisi seoseid, kusjuures siin on „igas pulmas ühine peigmees”, Päike nimelt. (Peigmees, mitte pruut just sellepärast, et mees peaks ju olema suurem ja tugevam, sest mis kasu tast muidu oleks?)

Veel üks Kukerpillide laulurida ütleb: „Kuid kord iga pidu saab otsa!” Otsa saab viimaks ka meie lihtsustuste lõppematu jada. Tuleb välja, et kõigest hoolimata seisab horoskoobitegijal ees tõsine ja väga mahukas töö. Kõigepealt tuleb fikseerida mingi planeetide algseis, st Päikese kohalt vaadates tuleb kindlaks teha, kus asuvad kõik 9, praegust või endist, planeeti. Seda nimetatakse heliotsentriliseks süsteemiks. Seda on edasiseks tööks hädasti vaja, nii saame arvutusteks fikseerida vähemalt Päikese kui praktiliselt paigalseisva objekti Päikesesüsteemi mõttes. Mingi arvutuste lähteseisu, planeetide algseisu fikseerimine pole aga sugugi mingi naljategemine, vaja on eelnevalt koguda palju vaatlusandmeid, mida me teeme ju Maa pealt, mitte Päikese pealt. Seda viimast, kui tehnilised võimalused ka lubaksid, ei tasuks teha aga isegi mitte öösel… Vajalikud algandmed on seega vaja ka teisendada heliotsentrilisteks, koondada tabelitesse, nii saame ajapikku üha mahukama andmebaasi, mis aitab meil üha täpsemini fikseerida edasisteks arvutusteks vajalikke algandmeid. Eks nii neid kopsakaid tabelid tasapisi tehtud ongi.

3. Ülesannet lahendama!

Nüüd oleme siis viimaks taevakehade mingi algseisu mingil hetkel suutnud fikseerida. Edasi saab dünaamika ja kinemaatika reegleid kasutades asuda arvutama planeetide asukohti mingiks muuks, horoskoobi tellimuse esitajat huvitavaks ajaks. Lihtsat pole siin ikkagi aga midagi. Seda enam, et vaja on ikkagi arvestada ka planeetide omavahelisi gravitatsioonilisi seoseid, ikka jälle paarikaupa, sest keerulisemalt me vähemalt „jõumeetodil” arvutada ei oska! See töö pole seega põhimõtteliselt enam nii täpne, sest tõepoolest, tegelikult tuleks kõik planeedid kui sarnaste massidega objektid, korraga võrranditesse sisse toppida. Aga… kui erijuhud välja arvata, ei ole seni isegi ainult 3 kehast koosneva süsteemi ülesanne täpset lahendust leidnud. Taevaste asjade uurija peab olema aga kaval, kasutama lähendusi, nipitamisi, arendusi ja mida veel. Nii on siiski võimalik mingeid üldisi, kusjuures mitte väga valesid tulemusi saada.

Nagu näha, on meie töö kujunenud väga mahukaks. Ühest inimesest jääb „nullist alustamise” jaoks vist väheks, vaja on teadlaste gruppi ja midagi pole parata, jälle on vaja ka varem nende probleemide kallal töötanute tulemusi kasutada. Nii saab kokkuvõttes ka täiendada neid mahukaid nn efemeriidide tabeleid, millest saab ehk jälle edaspidi lähtuda.

4. Koordinaate teisendama!

Vaat nii! Kujutame siis nüüd ette, et lõpuks oleme saanud, mida tahtsime: planeetide ja Pluuto asetused mingil kindlal ajahetkel. Kuid oh häda – see on ju heliotsentrilises süsteemis. Muuseas, Maad me ei tohtinud ka seniste arvutuste käigus unustada! (Nii ju ei tohi, et „Maa on lihtsalt Maa ja siis on neid planeeete 1, 2, 3, jne. 8 tk koos Pluutoga kokku!”) Kusjuures täpsuse huvides oli kasulik, kui käsitlesime Maa asemel Maad ja Kuud kui kaksikplaneeti. Nagu ka Pluutot ja Charonit.

Nüüd peab aga hakkama teisendama saadud koordinaate geotsentrilisteks. See pole küll enam nii mahukas töö, kuid suisa lihtne ka muidugi mitte. Seda saab teha päris täpselt, kuid eksida ei tohi!

Saime siis lõpuks planeetide asukohad, lähtudes kujuteldavast Maa tsentrist vaadatuna. Päike pole ka loomulikult enam ühe koha peal, vaid on eri aegadel eri kohtades. Hakkab kujunema juba midagi tuttavlikku, eks ole? Ning üks töö on veel hoopis tegemata: arvutused seoses Kuu asukohaga. Kuna Kuu on Maa kaaslane, on see geotsentriline ülesanne, kuid mitte täpselt: Kuu ja Maa ühine raskuskese on Maa keskmest eemal. Ka see korrektuur tuleb ära teha.

Olgu. Ütleme, et seegi asi on tehtud. Aga jälle see „aga”. Ega me tegelikult ju Maa keskmes ole, vaid kuskil kindlas kohas Maa pinnal. Seega… jah, just nii: marss jälle teisendama! Sedapuhku geotsentrilisest topotsentrilisteks, vaatluskohakeskseteks koordinaatideks.

Alles nüüd on töö tehtud. Võime öelda, et sel õhtul kell kaheksa selles asulas (ning selle ümbruses) on Jupiter „vaat nii kõrgel selles suunas”, Veenus jälle „selles teises kohas” jne. Aga meenutame, et see polegi meie hetke-eesmärk, meie peame tegema horoskoopi, kusjuures nüüdseks oleme jõudnud väga otsustavasse etappi. Oleme kasutusele võtnud ekliptilised koordinaadid. Jagame naljapärast ekliptika joone 12 võrdseks osaks ja lähtume seda tehes kevadpunktist ehk taevaekvaatori ja ekliptika ühest kindlast lõikepunktist (kokku on neid kaks).

5. NB! Oluline käänupunkt paradigmas!

Nüüd aga „pöörame ootamatult ära”, UNUSTADES KOGU SENITEHTU! Millekski muuks on seda raske nimetada.
Kasutame siis oma äsja tarvitusele võetud ekliptilisi koordinaate, kuid taevakeha ekliptilise laiuskoordinaadi unustame nüüd ka ära. Ainsa asjana püüame edaspidi vaid meeles pidada, et jagasime teatud punktist (kevadpunktist) lähtudes selle taevasfääri suuringjoone 12 võrdseks osaks. Nüüd anname igale neile 12 osale mingi tähtkuju nimetuse ja väidame, et see on sodiaagimärk või ka päikesemärk. Kusjuures nii tehes satuvad päris tähtkujud samanimelistest märkidest umbes 1 liikme võrra nihkesse, aga seda me kah ei hakka tähele panema. Ka see ei vääri meie ehk siis horoskoobimeistrite tähelepanu, et tähtkujusid mahub ekliptika peale ritta 13, Maokandja lisandub ka (Skorpioni ja Amburi vahele).

Nüüd pühendume vaid ühele aspektile, nimelt… millised on Päikese, Kuu, planeetide ja Pluuto näivad nurkkaugused üksteise suhtes ja millise „märgi” sisse miski neist millalgi satub.

Kui koostame üliprimaarse, kuid levinuima variandi, nn sünnihoroskoobi, arvestame vaid Päikese vaatesuunda sel vajalikul hetkel, jämedamas hinnangus vajalikul päeval.
Siit siis tulevadki need Kalad, Amburid, Kaksikud, Jäärad ja Sõnnid jt. Kust tulevad aga Maokandjad ja kus nad üldse selles üldises „nihkehoroskoobis” peaksid paiknema, sellest ajalugu vaikib…

„Keerulisemal juhul” siis, nagu öeldud, vaatame ka Kuud, planeete, kuid arvestame ikka vaid… nendevahelisi näivaid nurkkaugusi!

Kujuteldav suvaline “planeetide seis” sodiaagimärkide (sisemine ring) ja tähtkujude (välimine ring) taustal.

Arvutuste osas ongi vist kõik. Aga ei oskagi selle töömaratoni üle enam rõõmu tunda, sest tekib põhjendatud küsimus, MIKS me seda üldse tegime. Tekib ka mõte, et kohe võinuks ju alustada sellest käesolevast, alapunktist viis. Arvestades juba ette töö edaspidist iseloomu, võime ju teha ka koguni kasvõi nii, et paigutame ekliptikale hoopis mingid kujuteldavad planeete asendavad objektid, osad võivad „täpsuse huvides” ka reaalsed planeedid olla. Ning miks meil üldse on kasutusel just ekliptika tasand? Ei tea…

Keegi pole ka kusagil öelnud, milline on ekliptika RAADIUS. Päris tühiseks ei tasu seda aga võtta, üldmulje on siis liiga kahtlane.

Punktid 1-5 (alternatiiv)

Esitaks nüüd ühe suvalise alternatiivse näite, kuidas võiks kogu selle eelnevalt kirjeldatud ja antud teemapüstituses päris mõttetuks osutunud hiigelarvutusliku (mõtte)töö asendada suurelt osalt lihtsa „kondimootori” tegevusega.

1. etapp

Ronime selgel ja kuuvalgel ööl kõrge puu otsa. Meil on kaasas võimalikult pikk, ühest otsast äsja külmakindla sordiga värvipotti torgatud latt. Nüüd hindame kiirelt taevapilti ja joonistame seejärel värvist latiotsa kasutades maapinnale horisondi kohal oleva ekliptika osa jätku, piki maapinda. Kuud oli meil selleks vaja, et paremini näha. Latti ja puud kokku oli omakorda vaja selleks, et ekliptika raadius liiga napp ei saaks.

2. etapp

Ronime nüüd kiiresti alla, kahmame labida ja kaevame imekiiresti piki värvitud joont maasse poolkaare. Maksimaalse sügavusulatuse (see vastab taas kord ekliptika meie enda poolt valitavale raadiusele) valime ise, kuid liiga vähe ei ole jällegi kasulik. See kaevatav kaareke järgib muidugi ekliptika tasandit, saades seetõttu viltuse kuju. Mõningate tugede paigutamine kaevatavasse piirkonda on seega hädavajalik. Suurring(joon) on nüüd kokkuvõttes valmis; osa taevas, osa äsja maa sisse kaevatud.

3. etapp

Hüppame äsjavalminud kaevikusse. Seda on siiski raske kiiresti teha, kuna meenutame uuesti, et see kaevatud kaar maa sees pole vertikaalne, vaid viltune, eriti laia ristläbimõõduga ei tohiks see ka olla; see-eest aga peaks saama sealt suhteliselt kerge vaevaga välja ronida!

Harjunud astroloogina paneme nüüd kiirelt kaevikus paika tuntud 12 päikesemärgi maa alla ulatuvad osad ja piiritleme need millegagi, kiireim viis selleks materjali saada on näiteks sellesama pika lati (enne maa sisse hüppamist) lühikesteks juppideks löömine, hoiduda tuleks muidugi värvitud otsast.

4. etapp

Nüüd paigutame nähtamatu Päikese (öö on ju!) ning ka taevas mitte näha olevate planeetide asemele oma „maamärkide” sisse suvalistesse kohtadesse mingid esemed. Juhul, kui on siiski liiga pime, et ikka neidsamu äsja äravisatud latitükke võsast kokku korjata, võib kasutada ka muud kättesattuvat, nt tühju pudeleid (täis pudelitest võib hakata kahju, kuigi keelatud pole kasutada neidki), munakive, vanu saapaid vm, nii et kokku saaks koos Kuu ja võib-olla mõne parajasti paistva päris planeediga 10 liiget. Maakera on teatavasti horoskoopides mängust väljas; Päike meie öisel tööhetkel ka ei paista, ka mitte kaugemad planeedid.

Suvalisse kohta me taome need saapad ja pudelid sellepärast, et kes seda ikka täpselt teab, kus suunas need tegelikult peaksid paiknema! Pealegi pole meil üldse palju aega. Taevapilt muutub ja seega ka meie kaevatud kaeviku asend ja kuju peaks varsti ümber kaevatud saama! Vahepeal tuleks siis ka uuesti puu otsas käia, ka äsjalõhutud latt tuleks (ajutiselt) uuesti kokku liimida… Nii et jama kui palju, kui aega raiskame!

5. etapp – lihtsustused

Meenutame, et meil on ju veebruarikuu, seega oleks kasud sees, kui selleks värvi- ja kaevetööks kasutame kuu alguse või ka lõpu varaõhtust pimedust, sest siis on suurem jagu ekliptikast kena kõrge kaarega silmapiiri kohal ning värvida, kaevata ja märkida on vähem vaja.

Nagu loo 1. osas olnud tekstist võib lugeda, paistavad tänavu veebruaris umbes 2 tundi pärast Päikese loojumist horisondi kohal Marss, Jupiter ja Veenus. Kuu paistmine on meie töö üks põhieeldus, aga nagu juba öeldud, seegi tingimus on veebruarikuu alguses ja lõpus täidetud. Kaevatud kaevikusse tuleb seega kinni lüüa 6 väljavalitud objekti, millest samuti äsja jutu oli.

Nagu näha, saab ka selle töö juures teha lihtsustusi.

Ongi jälle kogu lugu. Läks ju arvutamisega võrreldes ikkagi vähem aega ja vaeva! Pealegi võib kaevamise lihtsustamiseks ja kiirendamiseks kohale tuua trobikonna musklilisi meesterahvaid. Neid mehi saab rakendada ka sellesama pika lati juppideks löömisel. Tõsi küll, töökäsk seoses kaevamisega tuleb neile täpne ette anda.

Kuigi me pole nüüdseks selle „paralleellülituse” järel omadega just täpselt samas kohas, kui eelmise alapunkti 5 lõpus, oleme me siiski põhimõtteliselt ka mitte sealt kuigi kaugel.

Nüüd ja edaspidi on igatahes meie horoskoobitöö kaks „paralleeljuhet” taas „ühe traadina” koos”.

6. „Populaarteaduslik” osa

Järgmise sammuna hakkame siis nende nurkkauguste ja ekliptika äsjajagatud osade ja taevakehade (olgu nad siis tegelikult neis valitud asendeis või mitte!) kohta kokku luuletama mingeid „ennustuslikke” lugusid. Lood ei tohi siiski olla päris suvalised, vaid peavad sisaldama nii palju tõde, et vale koos püsiks ja usin kuulaja-lugeja ikka uskuma jääks. Näited ei hakka siin enam tooma, sellega saab igaüks hakkama!

7. Ongi meil horoskoop valmis!

Kui kogu selle pikaks kujunenud horoskoobi tegemise juhise kirjutamise mõtte juurde naasta, siis on see soovitus igaühel omaenda mõtlemisveski käima panna. Nt võib pahasoovlik „horoskoobiluuletaja” kinnitada, et lood on sul kehvad jah, aga ära loodagi olukorra paranemisele. Mingeid juhiseid võib horoskoobist ka saada: nt seda, et plaanid küll suvel ilusa ilmaga heina teha, aga viimasel hetkel selgub, et “pagan, Kuu on veemärgis”, seega aidaa heinategu! Et heina tea, tuleb oodata sobivamat astroloogilist seisu! Ilm on siin muidugi teisejärguline. Nii võib ka veebruar „osutuda” sobivaks heinakuuks!

Tegelikult siiski horoskoopidesse lausvalesid ei kirjutata, see poleks usutav. Kui panna kirja üpris mitmed tavaelus aset leida võivad sündmused ja miski, olgugi kasvõi pisike osa neist ka realiseerub, siis saabki mõnegi horoskoobilugeja psüühikat mõjutada uskumuse suunas, et horoskoobid ongi tõekuulutajad.
Puha jama muidugi.

Lisamõtteid horoskoobiloole

Tegelikult ei hakka keegi tuntud ega vähe tuntud astroloogidest mitte kunagi neid eelkirjeldatud pikki arvutusi läbi tegema. Puu otsima ronima ja seejärel käbedalt kaevama minna pole samuti vaja, kuigi ka mitte keelatud. Astroloogide õnneks on olemas astronoomid ja nende tööde tulemused, samuti on aastakümneid juba olemas arvutid ja paljud arvutiprogrammid. Selliseidki programme leidub, mis on koostatud astroloogidele abiks. Neis on vajalikud algtingimused juba sees olemas, samuti ka algoritmid arvutuste ning teisenduste jaoks. Astroloog peab sisestama vaid omalt poolt „täpsustavad lähteandmed”: inimese nime ja sünniaja, küla koordinaadid ning kas inimene on (olevat) loru või tubli, vastavalt loodetava honorari suurusele. Varsti „viskabki arvuti vastuse näkku”. Jaani või Jüri sünnihoroskoop ongi valmis.

Aga põhipunktides 1 kuni 4 kirjeldatud arvutustegevus on loomulikult siiski väga vajalik ja oluline. Ega seda tööd tegelikult ju horoskoopide jaoks ole tehtud ega tehtagi. Ei selleski loos märgitud Kuu faasid ega planeetide nähtavus poleks vastasel juhul üldse kirjeldatavad.

Meie eelnevale teoreetilisele horoskoobi-kondikavale (kuigi vähemalt alates viiendas alapunktis mainitud käänupunktist nõuab see jutumärke) tuginedes saame lõpuks anda täpse vastuse juba tükk aega tagasi esitatud küsimusele: mida toob 2023. aasta? Eks ikka seda, mille poole me igaüks ise püüdleme. Horoskoobid ei tee siin midagi. Välisjõudude vastu saab tööd teha vaid omaenda sisemiste jõududega, nii ütleb ka mehaanika üks printsiipidest.

Veel üks katse enne uinumist

Aga mis neist astroloogidest ikka piinata. Nad ka inimesed nagu kõik teisedki. Ka teised teevad oma tegemisi. Siinkohal üks „õpetus”, kuidas kujuteldav erihariduseta juhthumanitaar, äsja edutatud kujuteldavaks juhtfüüsikuks, kirjeldab valguse kiiruse mõõtmise katset.

„Valime välja kaks posti. Ühe posti juurde paneme lambi ja kella. Teise posti juurde paneme vastuvõtja ja teise kella. Läheme esimese posti juurde ja lülitame lambi sisse ning paneme kella käima. Nüüd jookseme kiiresti teise posti juurde ja ootame, kuni valgus ka sinna jõuab. Siis paneme teise kella kinni. Nüüd saame lihtsasti arvutada kella näitude vahe, mis ongi valguse kiirus.”

Kirjeldatud katse õigsuse „tõestus”:
„Katse korrektsust kinnitavad anonüümsed internetiküsitlused, mille järgi eeltoodud katset peab korrektseks väidetavalt koguni üle 30 protsendi väidetavatest füüsikutest!”

Foto andmed: Canon EOS 1000D, fookuskaugus 21 mm, F 3.5, ISO 200, säri 70 s.

Käesolev foto on tehtud 2011. aasta sügisel. Taevapoolus ja Põhjanael on õige veidi kaadrist välja jäänud, kuid see-eest on hästi äratuntav Suure Vankri tähtkuju. Pildi all paremas nurgas põhjustab kaadrist väljas olev valgusallikas objektiivi sisepeegelduse – tegemist ei ole taevase nähtusega.

Käesolev foto on tehtud ööl vastu 8. jaanuarit Pärnu linnas. Põhjanael asub enam-vähem pildi keskel ning temast allapoole ja veidi paremale jäävad äratuntavalt Väikese Vankri tähtkuju tähed. Maapealseid objekte valgustab hele Kuu.

Tehnilised andmed: säriaeg 8 minutit, suhteline ava F/3.5, ISO 50, fotoaparaat Olympus SP560.

Hiiglaslik ämblik Herkulese tähtkujus. Foto: New Mexico Skies

Otsepilti saab jälgida New Mexico Skies observatooriumi ilmaleheküljelt.

Aasta tagasi, 16. veebruaril 2009 ilmus esimene Astronoomiapilt; seda kuupäeva võib lugeda ka Astronoomia.ee veebilehe sünnipäevaks. Aasta jooksul on igal nädalal – ilma eranditeta – ilmunud üks Eestiga seotud astronoomiapilt, olgu siis tavaline foto, läbi teleskoobi tehtud taevapilt, arvutijoonistus või paberile joonistatud pilt. Üks aasta – 52 nädalat – 52 pilti. Astronoomia.ee esimesel sünnipäeval on sobilik lauale panna tordid, millel kujutatud Eesti taevas silmatorkavad tähtkujud: Suur Vanker, Kassiopeia ja Luik.

Maa pöörlemise tõttu näib ka tähistaevas ümber pooluste pöörlevat. Juuresoleva pildi ülemises servas on näha peaaegu paigalseisvat Põhjanaela ning sellest kaugemal üha pikemaid jälgi jätvaid heledaid tähti. Foto alumises vasakus servas on näha tuttava Suure Vankri tähtkuju 5 tähte; kaks tagumist ratast, mis Põhjanaelale osutavad, on küll paraku puu varjus. Põhjanaelast vasakul on näha Väikese vankri tähti, eriti hästi paistavad tagumised rattad – üks sinine, teine kollane.

Pildistatud 9. oktoobri õhtul hääbuvas ehavalguses Tartumaal Laguja külas. Pildil on kujutatud tähistaeva pöördumist 12 minuti jooksul.

Tehnilised andmed: Pilt koosneb 60-st ISO200 ja 4-sekundilise säriga tehtud pildist, mis on omavahel programmiga Iris kokku stackitud. Pildistatud Pentax Optio M60 kompaktkaameraga.

Õhtal oli jälle ilus ilm tulemas ja panin varakult oma teleskoobi püsti. Hull asi oli see, et otsija oli Tallinna obsi jäänud ja seetõttu oli praktiliselt võimatu teleskoobi joondamine vaid torust vaadates. Ühtki kalibreerimistähte ma seal vaateväljast ei leidnud ja nii lõingi lõpuks käega ja vaatasin Kuud! Siiski õnnestus leida katse-eksitusega ka Orioni udukogu ja Plejaadid!

Pilt on tehtud 7. märtsil 2009 Saaremaal.

Vaata lisaks: Raivo Heina blogi