Tule veeda Teadlaste öö Tartu tähetornis ja saad koos meiega Saturni rõngaid lugeda!

Kell 19.00 toimub Tartu tähetornis majatuur, kus huvilised saavad tutvuda püsinäituse uue kihistusega pealkirjaga „Kaks poissi, kes unistasid tähtedest. Struve, Fraunhofer ja 200-aastane teleskoop“.

Kell 20.00 toimub Jaak Jaaniste ja Enn Saare koostatud “Täheatlas“ esitlus. Teos on eestikeelne ja just meie taevale kohandatud inforikas teejuht tähtede maailmas orienteerumiseks. Kohapeal saab teost ka soodushinnaga soetada!

Kell 20.30 toimub selge ilma korral tähetornis suure Zeissi teleskoobiga Saturni vaatlus, pilvise ilma korral toimub aga planetaariumietendus.

60 aastat tagasi, 14. septembril 1964 toimus Tõraveres pidulik sündmus – avati observatooriumikompleks, mis avas uue peatüki Eesti kosmoseajaloos.
27. septembril kell 18—22 avab Tartu observatoorium selle piduliku sündmuse puhul Teadlaste ööl uksed kõigile huvilistele.

Teadlaste ööl on Tõraveres avatud Tartu observatooriumi peamaja, suure teleskoobi torn ja Stellaarium ning Kosmosepunker.
18.00—19.30 Populaarteaduslikud ettekanded neljalt teadussuunalt (Tartu observatooriumi peamaja suures saalis)
19.00—21.00 Tegevuspunktid (erinevates paikades Tartu observatooriumi peamajas)
21.00—22.00 Saturni vaatlemine (vaatlusväljakul suure teleskoobi torni lähedal) NB! Toimub selge ilma korral.

Loe täpsemalt: SIIT

Üllar Kivila

Sügistaevas 2024

„2024. aasta sügis-talv pakub taevavaatlejatele rikkalikku pidulauda: kõiki Päikesesüsteemi planeete, lootustandvat komeeti, mida saab palja silmaga näha ning mitmeid kosmoseaparaatide starte või manöövreid,“ selgitas Üllar Kivila.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Planeetide seis 2024. mais on päris huvitav.

Jupiter on sedapuhku maipühade-planeet. Tesisisõnu, Jupiter on leitav, kusjuures kaunis kehvasti, vaid väga madalas loodetaevas maikuu kahel, tingimisi kolmel esimesel õhtul (Sõnni tähtkujus). Edaspidi on Jupiter tänavu maikuus nähtamatu.

Ongi… kõik! Merkuur, Veenus, Marss ja Saturn tänavu maikuus nähtavad ei ole, vähemalt mitte paljale silmale. Isegi veidi kahju, et Jupiter „sümmeetriat” veidi rikub, kuid eks see mõni üksik nähtavuse õhtu tähenda ka ikkagi vaid arvatavasti päris aeganõudvat vaba silmapiiri otsimist ja siis omakorda Jupiteri otsimist, mis võib vaatlusplatsi otsimise käigus juba kadunud olla. Selline olukord, kus (peaaegu) terve kuu vältel pole ühtki planeeti näha, on päris haruldane. Vastukaaluks võiks tuua nt olukorra, kus kõik planeedid on korraga näha. Seegi juhtus viimati paarikümne aasta eest, 2002. aastal, kah juhtumisi maikuus.

Kuid eks kõik ole alati kõigega kooskõlaline. 4. mail toimub taaskordne „Teeme ära!” – kampaania korras koristamise päev. Asi see siis pole sedapuhku ka taevavõlv sellest ainsast allesjäänud planeedist, Jupiterist, puhastada! Üks küsimus siiski kerkib: kas mõnel muul päeval tohib (veel) ka midagi koristada?

Eeta-akvariidid

Maikuu alguses tekib jälle võimalus näha kuulsa Halley komeedi pisikesi osised. Teisisõnu – vaadeldavaks saab eeta-akvariidide meteoorivool. Üksikuid eeta-akvariide võib mõnedel hinnangutel näha isegi 19. aprillsti 28. maini, kuid tõsisemalt võiks meteoorivoost rääkida ehk vahemikus 3. maist kuni 7. maini. Maksimum peaks saabuma 5-nda öösel vastu 6-ndant. Eeldatav maksimum on 40 meteoori tunnis, seega nt enam kui lüriidel aprllikuus. Meteoore tasub loota hommiikupoole ööd, sest Veevalaja tähkujus paiknev radiant on õhtul veel silmapiiri all. Radiandi kõrguse osas on seega omakorda lüriidid paremas seisus. Hea on siiski see, et eeta-akvariidide aegsed ööd on veel piisaval pimedad. Kuu samuti seekord ei sega, sest läheneb kuuloomine ja kitsas vana Kuu sirp on 6-nda mai hommikul praktiliselt nähtamatu.

Valgete ööde saabumine

Maikuu kõige esimestel öödel läheb veel öösiti üleni pimedaks, kuigi pimeduse saabumine üha venib, selle kestvus seevastu lüheneb. Siis aga saavad nähtavaks valged ööd, alguses tagasihoidliku kesköise helendusega madalas põhjakaares. Teisisõnu, õhtune ehavalgus loodekaares enam päriselt ei kustugi ning hakkab üha sujuvamalt muutuma hommikuseks koiduvalguseks kirdetaevas. Kesköise põhjataeva heleduse intensiivsus aga ööst ööse kasvab ning omandab kuu keskpaiku ka koidule ja ehale omast värvitooni. Edaspidi hakkab kogu taevavõlv üha kiiremini heledamaks muutuma, selle tagajärjel näeme isegi (kohalikul) keskööl üha vähem tähti. Mai kolmandal dekaadil võimegi nentida, et ööd on juba valged. Kui täitsa täpne olla, siis ööd valgenevad aeglaselt edasi kuni suvise pööripöevani välja, kuid maikuu lõpu ööd on juba igati põhjamaa valgete ööde nime väärt.

Heledamatest tähtedest

Väga madalas läänekaares asuvad maikuu algõhtutel pisut punakad tähed Betelgeuse ning sellest paremal pool Aldebaran. Mõlemast omakorda vasakule ja veidi kõrgemale jääb Prooküon. Loomulikult loojuvad need tähed peatselt. Varsti kaovad üldse ehavalgusse kõigepealt Aldebaran, siis Betelguse. Prooküon peab vastu kauem, olles nähtav maikuu kolmel esimesel nädalal.

Heledamatest tähtedest paistavad õhtuti läänekaares Kaksikute tähtkuju tähed Kastor ja Polluks. Viimane neist paistab päris kuu alguses umbes kogu öö, edaspidi hakkab siiski üha varem loojuma. Teoreetiliselt loojumatu Kastor on Polluksist kauem näha kogu öö, kuid maikuu edenedes muutub eriti just põhjataevas üha valgemaks ning ka Kastor kaob nähtavalt enne hommiku saabumist.

Maiöö taevapilt lõunakaares

Laialadase taevaala mõttes on õhtuti lõunakaares leitavad Arktuurus Karjase tähtkujust, Spiika Neitsi tähtkujust ja Reegulus Lõvi tähtkujust. Arktuurus, oranzi tooniga hele täht, asub neist kõige kõrgemal, Spiika madalamal ja Reegulus, läänepoolseim, on kolmest ige tuhmim. Kuu edenedes asuvad nad öö saabudes üha enam lääne pool. Reegulus loojub öösel, kuu kulgedes üha varem. Spiika paistab kuu alguses veel kogu öö, kuid edaspidi loojub ka Spiika öö jooksul. Muuseas, Reegulus loojub Spiikast vaid 40 minutit varem. Arktuurus on aga maiöö heledaimaks pärliks kogu öö.

Altair Korka tähtkujust kuu esimesel poolel õhtuti ei paista, kuid on kenasti näha hommikupoole ööd, kuu keskel ja lõpus on aga näha kogu öö.

Maiöö idataevas

Veega ja Deeneb (vastavalt Lüürast ja Luigest) on loojumatud, paistes öösel kõrgel idakaares. Loojumatuse lugu on ka Kapellaga Veomehest; see täht asub loodetaevas. Veel ühest heldast tähest, Antaaresest, räägime allpool.

Hetzprung-Russelli diagaramm

Poole aasta eest, novembrikuus, sai mõnevõrra räägitud Hertzprung-Russelli (HR) diagrammist, kuid jutu raskuspunkt kaldus kiirguse kirjeldamisele.

Räägime siis nüüd ka diagramimist endast. Alustame selle kõige heledamaid tähti iseloomustavast osast, ülihiidudest.

Nii punased, kollased, valged kui ka sinised ülihiiud on suurusjärguliselt saranaste ja väga suurte absoluutsete heledustega, teistes terminites kiirgusvõimsustega. Siit ongi tulnud ka seliste tähtede iseloomustamine ülihiiu nimetusega. Viimastel aegadel on hakatud eristama ka peamiselt kollast värvi ülihiidude hulgast ka eriti heledaid hüperhiidusid. Ülihiiud on ka geomeetrilises mõttes hiiglasuured tähed, kõige suuremad tähed on aga just punased ülihiiud.

Kõigi ülihiidtähtede üheks omaduseks on ka suur mass. Seetõttu ootab neid ees supernoovana plahvatamine ning tsentraalsete kompaktsete jäänuste, neutrontähtede või mustade aukude tekkmine.

Ülihiidudest vähem heledad, kuid siiski heledad tähed on tuntud hiidudena. Kääbustähtedeks nimetatavad tähed on omakorda juba üpris vähe heledad tähed, kiirgates kõige kesisemalt ning hõlmates HR diagrammi alumise osa. Kääbused on ka ruumala (seega samuti läbimõõdu ja raadiuse) mõttes väikesed. Kõige väiksemad tähed HR diagrammil on valged kääbused (ligemale Päikese massiga, kuid vaid maakera masti ruumala ja läbimõõduga). Kuid tegelikult on valged kääbused juba üks põhiliik tähtede jäänuseid (HR diagrammile mitte mahtuvate veelgi masiivsemate ja veelgi väiksemate neutrontähtede ja suisa eksootiliste mustade aukude kõrval), mida tuleks käsitleda pigem eraldi arvestustes.

Heledusklassid ehk jadad HR diagrammil

Vaatame uuesti, veidi detailsemalt tähtede jaotust HR diagrammil.
Tähtede tuntumad heledusklassid on seega ülihiiud, hiiud, peajada tähed ja kääbused. Punaste ja oranzide, mõnes käsitluses ka kollaste tähtede (sh Päikese puhul) 2 viimast mõistet kattuvad. Klassikaline HR diagramm sisaldab veel mõne heledusklassi. Heledad hiiud on heledamad kui tavalised hiiud, kuid veidi jäävad alla ülihiiudele.

Allhiiud on omakorda vähem heledad kui hiiud, kuid heledamad sama värvi peajada tähtedest. Eriti ilusasti on see heledusklass esindatud kollaste ja oranzide tähtede puhul.

Hertzprung-Russelli diagramm. Esitatud on peajada (keskel), ülihiidude jada (kõige üleval), osa hiidude jadast (ülal keskel) ja valgete kääbuste jada (all vasakul). Punktiirjooned tähistavad tähtede ligikaudseid samaraadiusjooni.

Peajada kulgeb teatud määral loogeldes HR-diagrammil „loodest kagusse”. All ja paremal asuvad siis punased kääbustähed, kõige üleval vasakul olevad peajada tähed ei erine aga palju isegi samas diagrammi piirkonnas paiknevatest ülihiidudest ning nende vahel polegi alati lihtne piire eristada. Samas ei ole selliseid väga kuumi ja üliheledaid ning suuri (samas mitte ülisuuri) sinakaid tähti üldse eriti palju, kuid need vähesed paistavad väga kaugele. Punaseid kääbuseid (väkesed nii heleduselt kui suuruselt), esineb aga tohutul hulgal, kuid smas on need tähed tagasihoidlikud ja kiirgavad nõrgalt.

Peajadast pisut all ja vasakul HR diagrammil paikneb sarnase, kujuga, kuid vähem arvukas jada allkääbuseid. Sellised tähed on peajada tähtedest koostise mõttes vähem „metallilised”.

Ning viimane, juba mainitud jada HR diagrammi all vasakul nurgas, ongi valgete kääbuste jada.

Spektriklassid HR diagrammil

Seni pole jutusse sisse toodud spektriklasse, mis iseloomustavad tähtede värvusi ehk teisisõnu temperatuure. Tundub ehk esmapilgul imelik, kuid kõige jahedamad tähed on punased tähed. Eks me ole sellega igapäevaelus harjunud: kui rauatõkki kuumutada, muutub ta punaseks. Eriti ei õnnestu aga (ja pole vist vajagi) rauda veel kuumemaks ehk kollakas-valgeks-sinakaks ajada. Tuleb ju arvestada ka sellega, et igal ainel, raual kaasa arvatud, on oma sulamistemperatuur ning kes see tahab sellise ohtliku mänguga jännata.

Tulles tähtede juurde tagasi, sis punaseimaid ehk jahedaimaid tähti tuntakse M-spektriklassi tähtedena. Nende temperatuur algab kuskilt 2 ja 3 tuhande kraadi vahelt. M-klassi vasakpoolne naaber, K-spektriklass, iseloomustab veidi kuumema pinnaga tähti. Edasi tuleb kollaste tähtede spektriklass ehk G-klass. Ka meie Päike kuulub siia. Järgmine, veel soojemas suunas minnes, on F-spektriklass. Nende kohta öeldakse rohekakollased, kuid ausalt öeldes, ega rohelisi tähti taevas silma vist ei hakkagi. Kuigi, ei saa unustada, et eri inimesed võivad samu asju näha pisut erinevalt, kui detaile arvestada.

Nüüd jõuame juba kuumade tähtede spektriklassideni. A-klassi tähtede puhul on esindatud silma jaoks päris palju kõiki värve, nii et kokkuvõttes nimetatakse neid tähti valgeteks. Veel kuumemad on sinakasvalged B-klassi tähed ning kõige kuumemad on O-spektriklassi tähed. Peajada O-klassi tähed ulatuvad kuumuselt umbes 50 000 kraadini, kuid peajadalt edasi arenenud tähed võivad oma arengus isegi veel kuumemaks minna. Siin tulevad mängu uued liigitused, kuid mingil ajal nimetati mõnedes allikates kõiki neid ülikuumi objekte kokkuvõtvalt O-tähtedeks. Lihtsuse ja meeldejätmise huvids huvides võib seda teha ka praegu. Sellistest ülikuumadest objektidest moodustati HR-diagrammi vasakus ääres vertikaalne, nn sinivalge jada. Kõige ülemisteks said siniseimad ülihiiud, edasi Wolf-Rayet’ tähed (WR-tähed), edasi allpool planetaarudude tuumad ja päris kõige all kõige kuuemad valged kääbused. Vähemalt kolme viimati nimetatud rühma tähed on selles mõttes ühises klubis, et nende pinnakihtideks on saanud nende varasemad sisekihid. Sest mida enam tähe sisemusse „minna”, seda kuumemaks ju keskkond läheb.

Spektriklassid jagatakse veelgi detailsemalt araabia numbrite järgi alamklassideks 0 kuni 9, mõnes spektripiirkonnas ka 0.5 ühiku kaupa.

Tavalistes tähtedes tomib sisemine „energiakombinaat: termotuumareaktsioonid. Kuid valged kääbused ei genereeri enam TD-energiat. Neil jääb üle ainult aeglaselt jahtuda. Kõik neist polegi enam eriti kuumad: jahedaim valge kääbus kuulub koguni K spektriklassi.

Tähtede mõõtmetest HD diagrammil

Kui võrrelda tähtede reaalseid suurusi, siis HR digagrammil on suurimad tähed ülal paremal ja väikseimad tähed all vasakul. Ülihiiud on sarnase heledusega tähed, samuti on nad küllaltki suured. Nagu juba mainitud sai, on üleüldse suurimad tähed maailmaruumis punased ülihiiud, läbimõõdud küündivad ekstreemseimatel juhtudel enam kui 2000 Päikese läbimõõduga võrreldavaiks. Kui paigutada selline täht mõttes Päikese asemele, ulatuks selle väline äär kaugemale kui Saturni orbiit. Viimase väärtus on teatvasti 19,2 astronoomilst ühikut (aü). 1 aü on omakorda Maa ja Päikese vaheline kaugus, umbes 150 miljonit kilomeetrit. Kõige kuumemad (sinisemad) ülihiiud (heleduse mõttes) küünivad HR diagrammil „vaid” kuskil paarikümne Päikese raadiuseni, saades diagrammil praktiliselt kokku suurimate ja kuumimate peajada tähtedega.

Tähtede asukohti Hertzprung-Russselli diagrammil

Kordame üle: minnes külmematelt (punasematelt) kuumemate (siniste) ülihiidude suunas, keskeltläbi nende läbimõõt aina väheneb, väheneb ka kiirgav pind. Suuruse vähenemise kompenseerib aga siniste tähtede puhul kasvav temperatuur, mis annab omalt poolt tähe kiirgusele jõudu juurde.

Peajada (V heledusklass) asend on HR diagramil teistsugune, mitte horisontaalne, st ei saa kuidagi öelda, et peajada tähtede heledus eri spektriklassides on sarnane.

Ülejäänud heledusklassid on samuti vähemal või rohkemal määral omanäolised. Jämedas võrdluses on need HR diagrammi kuumemas pooles pigem peajada, külmemas pooles pigem ülihidude jadaga sarnase kujuga.

Siiski ei saa üheski HR diagrammi piirkonnas hinnata kõiki tähti juba ette täpselt sama mõõdupuuga. Kõik jadad on ju teatava laiusega, mõni vähem hajuv, mõni rohkem. Sarnaste tähtede parameetrid ei ole ometigi ühesugused; seda ei pruugi olla ka tähtede sisekihtides toimuvad protsessid. See, mida iga konkreetne täht tegelikkkuses endast kujutab, tuleb siiski täpsete ja küllat pikkade vaatlusseeriatega ning teooriate võrdlusega „välja nõiduda”. Üldistusi täheklasside kohta Galaktikas (ja veel suuremates mastaapides) saab teha vaid nn „keskmistatud tasemel”.

Asi on ka selles, et allpool kirjeldatavad eeskirjad tähtede läbimõõtude, kiirgavuste ja temperatuuride seostamiseks kehtivad täpselt vaid nn ideaalse, musta keha mudeli korral (vt mulluse märtsikuu lugu). Tähti saab musta keha mudelitega kirjeldada vaid ligikaudselt, mõnesid rohkem, mõnesid vähem.

Oranz hiidtäht Arktuurus võrrelduna suuruselt Päikese, Siiriuse ja Prooküoniga

Eelmiselt pildilt tuttav Arktuurus, sedapuhku võrdluses punase ülihhiu Antaaresega

HR diagramm tervikuna

Tähe kiirgavus ehk tähe kiirgusvoog tähe pinnaühiku kohta (vt mulluse novembrikuu juttude rida) on pöördvõrdeline tähe raadiuse (samuti läbimõõdu) ruuduga. Teisalt on kiirgavus võrdeline tähe temperatuuri neljanda astmega. Kokku siis tulevadki HR diagrammi liikmete heleduse, temperatuuri ja suuruste paigutused.

Tähtede HR diagrammi jadadest on peajada arvukaim, sest seal viibivad tähed oma eksisteerimisajast kõige pikema osa: vesiniku aatomite tuumad ehk prootonid muunuvad seal kõrge tõhu ja temperatuuri teingimustes heeliumi aatomite tuumadeks. Protsessiga kaasneb täiendava energia eraldumine, teisisõnu soojust ja selle kiirgamist tuleb juurde. Teistes heledusklassides on protsessid juba kiiremad, samas ka keerulisemad kirjeldada.

Logaritmilsest skaalast

Ei ole ka raske märgata, et nii nagu HR diagrammi vertikaalne, kiirgusvõimuse skaala, pole ka teperatuuriskaala lineaarne. Kuumemate tähtede spektriklassid (O, B) võtavad endi alla märksa laiema temperatuurivahemiku kui teises ääres asuvad K ja M klassid. Seetõttu on astronoomide omavahelises „keeles” sageli kasutusel logaritmiline temperatuuriskaala. Sellise skaala näidud mahuvad nüüd enamasti kõik arvude 3 ja 5 vahele. See tundub palju mõnusam kui keksida ringi suurte arvude: tuhandete ja koguni sadade tuhandete vahel. Samas, tõsi küll, logaritm kui matemaatiline protseduur peletab huvilisi eemale.

Mis on logaritm? Igal logaritmill (tähis log) on oma alus, see arv kirjutatakse log tähise kõrval väikeses formaadis alla ja paremale.
Kui aluseseks on 10, siis jäetakse see tavaliselt välja kirjutamata. Selline logaritm ongi üldjuhul kasutusel. Teine väga levinud variant on veel, siis on logaritmi aluseks arv e (ligikaudu 2.718).
Ka see alus jäetakse üldiselt välja kirjutamata, logaritmi tähis ise aga on siis ln.

Logaritmitav suurus kirjutatakse välja alusest edasi paremale poole, nüüd juba jälle tavaformaadis.

Nüüd tuleb kirjutada veel võrdusmärk ja selle järel vastus. Kuid mis on see vastus? Ideeliselt on skeem väga lihtne, vaadates asja teistpidi: logaritmi alus astmel vastus võrdub logaritmitavaga.

Mõni näide:

log 1000 = 3, sest 10 astmel 3 võrdub 1000;

log 10 000 = 4, sest 10 astmel 4 võrdub 10 000;

log 100 000 = 5, sest 10 astmel 5 võrdub 100 000.

(10 kui logaritmi alus jäetakse kirjutamata).

Muuseas, sellega olemegi „leiutanud” HR-diagarammi horiontaalskaala ehk temperatuuriskaala mugavama, kuid esimese hooga võõrapärasema eeskirja.

HR diagrammi vertikaalsest skaalast oli palju juttu novembrikuu lugudes. Suisa nii palju, et diagramm ise jäi lõpuks üldse jutust välja… Aga eks oma vigadest tule õppida. Jälle meenub see eelmises kuus mainitud Kontori laululugu…

Antaares, Skorpioni heledaim täht

31-sel mail jõuab Päikesega vastasseisu Antaares, punane ülihiidtäht Skorpioni tähtkujust. See tähendab, et väga madalas lõunakaares paiknev Antaares jõuab oma „kõrgeimasse asendisse” ehk ülemisse kulminatsiooni parajasti keskööks. Umbes sama peaks siis saama öelda ka Eestis näha oleva Skorpioni ülejääänud osa suhtes. Paraku siiski mitte: valged ööd on selleks ajaks juba võimust võtnud ning peale Antaarese seal madalas lõunakaares (peaaegu) midagi näha ei olegi. Enne maikuu lõppu on Antaares, kuu esimeses pooles ka tema naabertähed, näha hommikupoole ööd.

Antaares on üks kahest punasest ülihiiust (teine on Betelgeuse), mis kuulub näiva helelduse poolest tähistaeva 21 heledaima tähe hulka, mida nimetatakse esimese suurusjärgu tähtedeks. Punased ülihiiud, nagu juba juttu oli, on tõelised ülisuured hiiglased nii endi absoluutsete (ehk tegelike) heleduste osas kui ka läbimõõtude mastaabis. Konkreetselt Antaares kõige suurem teadaolev täht siiski ei ole, kuid täht on siiski suur: ligikaudu 700 korda suurem kui Päike. Päikese kohale asetudes ulatuks Antaars Marsi ja Jupiteri orbiitide vahele, asteroidide vöö kanti.

Antaares on tegelikult kaksiktäht, paari teine komponent on B klassi, täpsemalt
B2.5 V ehk B- klassi peajada täht. Läbimõõtu on hinnatud 5 ja 6 Päikese läbimõõdu vahele. Selle spektriklassi peajada tähed on üldiselt mõnevõrra suuremad, kuid nagu eespool öeldud, eelnevalt „ette öelda” tähtede parameeeterid täpselt ei saa.
Komponendid asuvad üksteisest ligikaudu 220 aü kaugusel.

Komponentide massid polegi aga eriti erinevad: punane ülihiid omab massi ligikaudu 12 Päikese massi, B-klassi täht aga 7 Päikese massi kandis. Siiski on see teatud määral oluline erinevus. B-klassi komponendi mõõdetud spktriklass (M2.5 V) on parajasti sealkandis, kus tähed on algmassi mõttes piirimal, kus nende evolutsiooni lõppetapp võib viia kas valge kääbuse rahulikule tekkele või hoopiski supernoova plahvatusele ja neutrontähe tekkeni. Igaltahes läheb supernoovani aega, kui protsessid peaksid sinnapoole kalduma.

Kuid kindlasti peaks supernoova plahvatus juhtuma punase ülihiiuga, millisena me Antaarest näemegi. B klassi peajada täht on väiksema kiirgusvõimsuse ja heledusega (5.5 tähesuurust vastandina punasele komponendile; 1. tähesuurus). Millal supernoova plahvatus täpselt toimub, seda me paraku ei tea.
Nii et jälgigem Antaarest, plahvatus võib toimuda peatselt! Tõsi küll, teisalt võib ooteaeg siiski veel miljoneid aastaid venida.

Tuleb muidugi rõhutada, et kuna Antaares asub meist sadade valgusaastate kaugusel, ei põhjustaks ka sealt valguse kiirusel Maale jõudev info supernoova plahvatuse kohta mingit keskkonnakatastroofi.

Astronoomilise ööjutu lõpetuseks külaelu päevaseid füüsikauudiseid

Eelmisel ööl läksid astronoomilised vaatlused täielikult aia taha, sest ümbruskonnas olid kõik päevaste sündmuste järel kole väsinud. Nimelt Kastipalu Kalle käis eile oma rohepöörde üldnõuete kohaselt roheliseks värvitud kastijalgrattaga enda lugupeetud ämma külla toomas. Kogu küla elas sündmusele tundide viisi kaasa. Esiteks seetõttu, et ilmnes väga huvitav ja tõenäoliselt kogu seni teadaolevat kaasaegset füüsikalist maailmapilti ümberkujundav nähtus: heli levis oluliselt kiiremini kui valgus. Sest väga kole kisa hakkas kostma tõesti juba kuskil 4 tundi enne kui Kalle koos „kaubaga” vaateväljale ilmus. Lõpuks ometi kord kohale väntamise järel muutusid osaliste koordinaadid küll enam-vähem konstantseteks, kuid jube lärm kestis edasi terve ülejäänud päeva ning vaibus väga aeglaselt alles pärast seda, kui täieliku rohepöörde läbi teinud välimusega „Kasti-Kalle” lähimate naabrite ukse taha ilmus, nõudes Dialoogi Politsei kutsumist ja paludes öömaja.

Kultuurisoovitus ka jälle juurde. Sedapuhku pakuks arhiivist üht audiolugu. Tegu on Ungari kirjaniku Andras Nyergesi looga „Bencsiku meetod” (esmaesitus Eesti Raadios 1978. aastal). Miskipärast tahab selle looga seoses meelde tulla termin: keskmine eestlane. Vabandan, kui eksin, kusjuures sooviksin seda väga. Kuid juttu tuleb selles loos muuhulgas ka kosmonautikast ja Kuust.

Kuu faasid

• Viimane veerand: 1-sel kell 14.27
• Kuuloomine: 8-ndal kell 6.22
• Esimene veerand: 15-ndal kell 14.48
• Täiskuu: 23-ndal kell 16.53
• Viimane veerand 30-ndal kell 20.13.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Nagu juba aprillikuu loo 1. osast näha oli, on Messier’ maratoni järjepidevus otustatud sedapuhku ühel häälel pooleli jätta, kuna selle järjekorras peale M70-t olevast järgmisest kümnekonnast liikmest on mitmed aprillikuus „komandeeringus” ja ei kvalfitseeru öösiti vaadeldavateks. Teisalt, just aprillis on lisaks Skorpioni nähtava osa suhteliselt headele vaatlusvõimalustele võimalik üleni üle vaadata ka Skorpioni naaber Maokandja. Asi selles, et Maokandja suurt ja paremale kaardu poolkaarekujulist, ehkki tuhmipoolsete tähtedega põhjapoolset, ülemist osa, jätkub pimedal ajal nii kevadesse, suvesse kui sügisesse. Umbes sama lugu on ka Mao läänepoolse osaga. See-eest aga Maokandja tähtkuju lõunapoolne osa küünib Eestis umbes horisondini välja ja on samamoodi vaid talve lõpuosa ja kevadkuude hommikutel (enne valgeid öid) vaadeldav nagu ka Skorpioni üle silmapiiri kerkiv osa seal kõrval paremal. Üle vaatamise vajaduse osas tuleb silmas pidada ennekõike süvataeva objektide uurimist; eks ikka ennekõike seoses Messier’ objektidega. Kõik puha kerasprved, kusjuures.

Skorpion: M4 ja M80

Alustame Skorpioni nähaoleva osaga, see on väiksem ja mahutab sega vähem. Kuid kerasparved mahutavad omakorda ikaagi päris palju tähti. Skorpionis on neid Messier’ kataloogi liikmetena kaks tükki.

Punaka tooniga Antaaresest vaid 1.3 kraadi lääne pool (paremal) paikneb kerasprv M4. Asudes 5600 valgusaasta kaugusel, on M4 puhul tegu Maale lähima kerasparvega, heledus 5,8 tähesuurust. Eestis kerkib M4 sama kõrgele (madalale) kui Antaares. Nii et siinmail pole lootustki püüda seda palja silmaga vaadelda, kuigi heleduse näit viitaks justkui piiripealsele olukorrale. Teisalt, kui üldiselt on kerasparved kümnete tuhandete valgusaastate kaugusel, peab antusd aspektis ikkagi suhteliselt tuhm olev M4 küllalt kesine kerasparv olema. Lähedus Antaaresele lihtsustab M4 teleskoobis leidmist, kuid eks madal asend rikub pidu ka teleskoobivaatluse aspetis. Lõunapoolsemates maades, kus M4 kõrgemale ulatub, on üsna kerge paljusid parve liikmeid üksteisest vaatluslikult eristada, seda tegi ka Messier’.

Teine sama kataloogi kerasparv Skorpionis on M80. See asub juba kerasparvede jaoks „normaalsel” kaugusel, ümmarguselt on see 33 000 valgusaastar. Heledus on 2 tähesuurust väiksem kui M4 puhul. M80 on samui Antaaresele suunalt lähedane, 4 kraadi. Teine orientiir on Akrab (beeta Sco), 2.6 tähesuurust (mitte segi ajada Akrabist allapoole jääva ja pisut heledama tähega Dschubba (delta Sco). Poolel nurkvahemaal Antaarese ja Akrabi vahel (kummagi poolt 4 kraadi) M80 paiknebki. Antud kerasparv kerkib Tartus kuni 9 kraadi kõrgusele.

Aga kui kõrgele tõuseb Antaares? Võttes asukohaks Tartu, siis kulmineerub Antaares 5 ja poole kraadi kõrgusel nagu ka M4.

Maokandja: M19 ja M62

Kui juba Antaares jälle meil külas on ja eeldatavalt umbes otse lõunasuunal, siis nüüd liigume mitte paremale, M4 poole, vaid vastupidi, vasakule ehk itta. Kuskil 7 ja poole kraadi kraadi juures leiame uue kerasparve. Ainult see pole enam Skorpioni, vaid juba Maokandja piirides olev objekt M19. Kui meenutada, siis märtsikuu loos sai seda juba mainitud kui küllalt madalal asuvat kerasparve ja eks see nii ongi. M19 maksimaalne kõrgus (Tartust vaadates küünib 6 kraadi lähedale, pisut.pisut enam kui M4 puhul.
Samuti kuu aja eest mainitud teine Maokandja madalatest kerasparvedest, M62, asub nii Maokandja tähtkuju lõunapiiri kui ka Eesti vaatleja jaoks lõunahorisondi lähedal. M19-ga võrreldes on M62 lõunasuuna korral 4 kraadi madalamal ja tartust vaadates 2 kraadi horisondist kõrgemal. Põhja-eestis on M62 kõrgus 1 kraad. No ei julge anda vekslit, et M62 (heledus 6.5 tähesuurus) pole kindlasti teleskoobis vaadeldav, kuid isiklikult pole kunagi viitsinud seda ka piki silmapiiri otsima hakata. Heledused on M19 korral 6.8 ja M62 puhul 6.5 tähesuurust. M19 kaugus asub 29 000 valgusaasta kaugusel ja M62 kaugus Maast on 22 000 valgusaastat. M62 on üks esimesi kerasparvi, mille keskel mõõdetav suur ainetihedus viitas mustale augule parve tsentris.
M19 jätab kerasparve kohta küllalt lapiku mulje. Järeldus, et parve liikmed pöörlevad kiiresti peamiselt ühes tasandis selle tsentri ümber oleks arvatavsti ennatlik, selle vaatlusliku aprillinalja viskab kosmiline tolm.

Kerasparved Maokandjas ja Skorpionis

Maokandja: M9 ja M107

Võsainglast mängides: „kella 11 suunas” M19-st paikneb järgmine madalale jääv Maokandja kerasparv M9. Parvede nurkvahemaa on umbes 8 ja pool kraadi. M9 on alumises kulminatsioonis veidi vähem kui 15 kraadi kõrgusel, nii et väga hull asi siin polegi. M9 on suunalt suhteliselt lähedal Amburil tähtkuju piiridele ja seega ka Galaktika tsentrile. Polegi väga paha: M9 asub Linnutee tsentraalselt mustast august umbes 5 ja poole tuhande valgusaasta kaugusel, Maast aga on M9 26 000 valgusaastat eemal. M9 näiv koguheledus on lähedane Neptuunile: 7.8 tähesuurust.

Taas pöördume abi saamiseks Antaarese poole. Kui see asub lõunasuunal, siis lükkame teleskoopi temast veidi üle 13 kraadi kõrgemale ja „avastame” järjekordse Maokandja kerasparve M107. M107 pakub kerasparve kohta suhteliselt hõredat vaatepilti. 21 000 valgusaasta kaugusel olev kerasparv asub (teleskoobis) vaatemiseks juba üsnagi sobival kõrgusel. Kui võtta „reeperiks 2.5 tähesuuruse heledusega täht Han (tseeta Oph), siis M107 asub sellest 2.5 kraadi eemal (allpool ja paremal).

Maokandja: veel kolm kerasparve

Veel kõrgemal Maokandjas paiknevad kerasparved M14, (vasakul) ning M10 ja M12 (paremal, viimased kaks on ka suhteliselt lähestikku). Neid objekte saab aga kenasti vaadelda ka edaspidi, isegi sügisõhtuti. Lähtudes Maokandja heldaimast ja kõrgeimast tähest Ras Alhague (alfa Oph), liigume käändekoordinaati mööda ligi 15 kraadi allapoole ja jõuamegi kerasparveni M14, kaugus 29 000 valgusaastat.

Püüame leida kerasparve M10. Selleks fikseerime tähest Ras Allhague 6.5 kraadi eemale (paremale ja veidi allapoole) jääva järgmise heledama tähe kappa Oph. Liikudes nüüd taas umbex 14 kraadi allapoole, leiame kerasparve M10, kaugus 15 000 valgusaastat. Pisut üle 3 kraadi üles ja paremale liikudes peaks edasi leidma kerasparve M12, kaugus 23 000 valgusaastat. Kolmest heledaim on M10.

Lüriidid

Lüriidid on 1 paljudest metepoorivooludest, kuid siiski arvestatavate hulgst. Meteoorid on nähtavad aprilis, maksimumiga 22. aprillil. Lüriidid on seotud komeediga C/1861 G1 (Thatcher). See komeet on parajasti perioodiga 415.5 aastat Päikese ümber tiirutamas ja praegu ta periheeli ligiduses ei ole. Ometi on komeedi laiendatud orbiidi see osa, millega Maa aprillis kokku puutub, piisavalt „prügine”, et muuta üha lühenev aprilliöö ilusamaks. Kas pole huvitav: prügi on ilu allikas!

Siinkohal tasub märkida, et kuigi absoluutsetes võrdlustes mitte väga tihe, on lüriidid siiski tugevaim meteoorivool, mis on seotud selliste, juba küllaltki pikaperioodiliste komeetidega. Tegemist on juba väga ammuse teadaoleva vooluga, esimesed andmed pärinevad juba aastast 687 eKr.

Lüriid aprillitaevas

Lüriidide meteoorivool on mingil määral vaadeldav kogu aprliili teise poole, kuid maksimum peaks esinema 21-se aprilli ööl vastu 22. aprilli. Ennustatav tunniarv on 18 kandis, kuid võimalikud on ka positiivsed üllatused. Mõni lüriidide esindaja võib ka päris hele olla.

Lüriidide radiant paikneb Lüüra ja Herkulese tähtkujude piirimail. Nagu mitmete teiste meteoorivooludega, on ka lüriidid paremini näha hommikupoole ööd, sest radiant kerkib öö edenedes üha kõrgemale. Tõsi küll, väga tihedat meteooride sadu lüriidide puhul ei eeldata, kuid kannatlik vaatleja peaks siiski üht-teist nägema ja prügi peos hoidma, et see soovide soovimise käigus kiirelt minema visata. Umbes nii soovitas igatahes Tõnisson. Lüriidid on küllaltki kiired taevalaotuses liikuma, nii et soovija peab nobe olema.

Jällegi saab teha huvitava vahekokkuvõtte seoses prügiga: oota prügi ilmumist ja viska omalt poolt prügi juurdegi! Kuid kõik peaks olema ju loogiline: läheneb järjekordne „Teeme ära”-propagandalaupäevak!

Aga Kuu, see alaline meteooride vaenlane? Ega seis just parim ei ole. Kuu on lähenemas täisfaasile, mis saabub 24. aprilli varastel tundidel. Kuigi täiskuu ei käi aprillis nii kõrgelt kui talvekuudel, on segav mõju kahjuks täiesti arvestatav. Loota tuleb heledatele meteooridele.

Virmaliste võimalikusest

3. märtsi õhtu oli tänavu üldiselt selge. Taevast vaatepilti täiendasid ka korralikud virmalised. Virmalised on seotud ebastabiilsete protsessidega Päikese pinnal ja selle lähedastes sisekihtides. Päikese diferntsiaalne pöörlemine ja magnetväli põhustavad aeg-ajalt jahedamate piirkondade, laikude tekkimise. Laikude piirkonnas on Päikese fotosfääri ehk nähtava pinna temperatuur ümbritsevast (5800 kraadi) märksa madalam, 4 ja 5 tuhande kraadi vahel. Justkui kompensatsiooniks võib just laikude kandis ette tulla küllaltki võimsaid ehk energgeetilisi plahvatusi, kus peamiselt prootonitest koosnev laetud osakeste pilv Päikesest eemale kihutab. Kui nende osakeste teele jääb ette Maa, siis astub mängu Maa (geo)magnetväli, mis juhib üldiselt osakesi Maa atmosfäärist eemale. Kuid geomanetpooluste ümbruses võimaldab magnetvälja kuju prootonite voo spiraalitades langemise Maa atmosfääri. Nüüd algab vastastikmõjustus Maa atmosääri koostisosakestega. Kuna kusagile peab kaasatoodud energia kuluma, on üks võimalusi valguse eraldumine ehk ergastatud õhumolekulide helendumine. Nähtuse nimetus ongi virmalised.

Päikese laikude ja laikude gruppide suurem arvukus ehk Päikese aktiivsus taastub mitte ülima täpsusega, kuid ligikaudu 11-aastaste perioodidega. Ka käesolev, 2024. aastal ongi Päike aktiivne, seega võinalusi virmalisteks on (sh lähematel aegadel) edaspidigi. Virmalisi saab aga suhteliselt suure tõenäosusega ennustada alles ligikaudu 2 päeva ette, siis kui Päikeselt on juba uus portsjon prootoneid „õiges” suunas välja lennanud. Päris tähelepanuta ei tasu sellega seoses jätta ka lähiöid.

Veel kvasari ehitamisest ehk rohepöörde täienduseks

Aprillikuu loo esimeses osas sisaldas ka törts rohejuttu kvasarite ehitamisest. Vahepeal oleme saanud selle idee kohta arvukalt palavaid toetuskirju. Soovijate arv kvasarit isiklikult tegema minna lausa ummistab postkastid, nii et isegi „näoraaamatu” lehti tuleb sulgeda. Läbivaks murekohaks on aga jäänud käppade küünduvuse küsimus – Andromeeda galaktika suur kaugus ehk kõrgus. Nojah, 2.5 miljonit valgusaastat ikkagi kõrgust; eks need Andromeeda kääbuskaaslased ole kah suurusjärgult sama kaugel ja kõrgel.

Kuid mured on selleks, et neid lahendada: on juba esitatud hanked ja projektid uute ning senisest kõrgemate redelite ning platvormide ehitamiseks ning tulevikus ka massitoodangusse paiskamiseks. Võib öelda, et tegelikult on nende konsruktsioonide ehitustegevusegagi juba alustatud. Nii et esimesed kvasariplatvormid peaksid peatselt töösse rakenduma; kõige esimese ja uhiuue rohekõrgusplatvormi ametlik esitlus on plaanitud juba sügiseks ühel veel täpselt koalitsioonilepingus kokkuleppimata õhtul Võidu väljakul, peale päevast uhket sissejuhatavat europaraadi. Andromeeda asub siis öötaevas soodsas asendis ning rohekosmose arenduse uus etapp võib alata. Seistes kindlalt roheredelite süsteemist koostatud platvormi ülemisel tasemel, on nii M31 kui selle 2 kaaslast väljavalitud isikutel parajasti käeulatuses. Väidetavalt. Kuid pidupäeva ootel tuleb meil kui alatiselt kõigele kuulekal rahvamassil rihma pingutada: nii tulevasel uhiuuel kvasaril kui roheplatvormidel on kahtlemata oma kõrge hind!

Aprillikuu lõpu suunas

Kohe-kohe saabub „kahe habeme tähtpäev” ehk 22. aprill. Kohe järgmine päev on jüripäev, 23. aprill. Edasi tuleb 24. aprill, aprillikuu soojarekordi päev. 25. aprill on markusepäev. 30. aprill on jällegi naljapäev. Ühtlasi ettevalmistuspäev kas volbrinõidumiseks või paraadiks. Aitab kah. Niipalju siis aprillikuust.

Õigus, 1 lubadus oli veel. Võõrkeelse looga seoses. Mis seal ikka. Väsinud linnakärast, suundutakse metsa, kus on ka jõeke. Meesterahva hooleks jääb jalgsi jões sumades paadi vedamine, kala püüdmine, turul käimine ja palju muud. Kodune daam küpsetab hoolega, korraldab üha uhkeid pidusid ja kui mehel aega üle jääb, siis võtab ka tema pidudest osa. Lõpp hea, kõik hea. Kui on.

Johhaidii!

Kellakatastroofist

Alustame siis aprilliga. Kõigepealt tuleb vist juhtida (taas kord…) tähelepanu 31. märtsil toimunud „Suurele Paugule”, kui ajaaarvamine löödi meil taas kord tunni võrra nihkesse, ning alustati suveajaga. Kellad, mis jõudsid 31. märtsil näiduni 3 öösel, kuulutati hoobilt hoopis kella 4 näitama. Suveaeg sobib iseenesest küll endistviisi rohkem aastaringseks kasutuseks seoses vene ajal kujunenud ja siiani püsiva harjumusega päevaseid töö- ja äritoimingud tsentraliseerida kindlalt pigem kella 13, mitte kella 12 juurde. Kuid teiselt poolt, veelgi suurem probleem on aga kellakeeramine ise. Kuigi kella keerati äsja tund aega edasi, tähendab see kellakeeramisega kaasaliikunud taustsüsteemis (kus me kõik paratamatult viibime) vaadatuna seda, et hommikust ärkamist ja kõiki teisi päevaseid toiminguid tuleb alustada hoopiski tund aega varem. Ning see aspekt on kindlasti kahjulik (üldine tervis, tähelepanuvõime liikluses jne).

Mida selle jandi kohta öelda?
„Kõige tähtsam kõikide asjade edasisel edenemisel on: lomboküürsus!” „HURR-RAA!” „HJURAA-AA!” „HURRRAA-AA!”… (st kestvad kiiduavaldused saalist). Hiljem küsis keegi kõrvalseisja kelleltki saalis: „Mis see lomboküürsus on, mida te hurraatasite? Kas see on lammaste iga-lõunane pesemine?” „Meie ei pea seda teadma, mis on lomboküürsus! Pole ette nähtud! Mis lambad?! Oot.oot! Kes sina oled? Kas ei pooldagi lomboküürsust? Rahvas, rünnakule! Hurraaa!” Õnneks jõudis õnnetu küsija siiski plehku panna.

Aprillipäikesest ja ilmast

Aprillikuu Päike käib päris juba kõrge kaarega ja päev on ööst pikem. Ometi on aprillikuu õhutmperatuuri mõõdetud miinimum -25 kraadi, seega võib tõeliselt arktilise õhumassi kohaletulek isegi päikeselisel päeval veel kerget miinust hoida, seda vast küll ainult päris kuu alguses. Miskipärast on meid juba päris pikalt ära hellitatud aastaringsete pigem liigsoojade ilmadega ning mõne viimatise aasta aprillis vahel ette tulnud vilusid ja pilvealuseid päevi, kus veidi lundki on riputanud, peetakse ekslikult aprillikuu kohta väga külmadeks.

Aprillikuu Eestis mõõdetud temperatuuride maksimum ja miinimum erinevad üksteisest 52 kraadi võrra. Miinimum on -25, maksimum koguni +27 kraadi. Tundub hirmus suur vahemik, kuid võtame võrdluseks mõne teise kuu, nt jaanuari. Asi pole sugugi parem, jälle saame peaaegu sama, koguni 53-kraadise erinevuse, -43-st +10-ni. Kusjuures ka probleem asjadest arusaamisega on siin sama, kuna nullkraadist lörtsisooja plögailma kiputakse ekslikult juba jaanuari normiks lugema. Suvekuudel on ilmastik siiski stabiilsem, nt juulis on õhutemperatuuri seni teadaolev kõikumise ulatus Eestis peaaegu 20 kraadi väiksem: kasutades ka komakohti, siis +0,5-st +35,2-ni.

Astronoomilises mõttes paikneb Päike aprilli keskpaigani Kalade tähtkujus, 18-ndast aprillist alates aga Jäära tähtkujus.

Apriliööde planeedid

Planeetide vaatlusvõimaluste au kaitseb tänavustel aprilliõhtutel Jupiter. Planeet on vaadeldav õhtutaevas lääne-loodekaares, tähtkujuks on suurema osa kuust Jäär, kuid kuu lõpus liigub Jupiter Sõnni tähtkujju. Nentida tuleb tõsiasja, et kuigi Jupiter on vaadeldav terve kuu vältel, siis vaatlustingimused halvenevad jõudsalt, kuna vähenevad nii planeedi vaatlusaeg kui sellega seoses ka kõrgus horisondist. Kuu alguses on asjad veel päris normaalsed, Jupiter loojub umbes 3.5 tundi pärast Päikest ja paistab probleemideta heledaima tähtobjektina taevas, ületades heleduselt lähima võrdlusobjektina lõuna-edelataevas paistvat kinnistäht Siiriust.
Nii Jupiter kui Siirius (Suure Peni tähtkujus) loojuvad kuu alguses umbes ühel ajal. Edaspidi hakkab aga Jupiter üha enam jõudma heledasse ehavöösse ning muutub kuu teises pooles ka selle aspekti tõttu kehvemini vaadeldavaks. Kuu lõpus loojub Jupiter vaid ligemale veerand tundi rohkem kui tund pärast Päikest ja on leitav väga madalas.

Pikalt on Jupiter nautinud mõne kraadi kaugusel asuva Uraani lähedust (või vastupidi). Kuid aprillis toimub partnerite otsustav lähenemine ja möödaminek. 21. aprillil möödub Jupiter Uraanist 31 kaareminutit lõuna poolt. Selline nurkkaugus vastab täiskuu läbimõõdule, nii et teleskoobis saab planeete mahutada samale vaateväljale. Palja silmaga on Uraan (heledus 5.8 tähesuurust) vaadeldavuse piiril. Mõni inimene peaks Uraani nägema, kuid karta on, et mitte kõik.

Noorkuu sirp asub Jupiteri juures 10. aprillil. Samas kandis pesitseb ka üks komeet (vt allpool).

Mis puutub Siiriusse, siis ka see päris-täht (taeva heledaim) vajub kuu edenedes üha madalamale (edelasse), hakates loojuma enne Jupiteri. Päev-paar peale jüripäeva kaob Siirius ehavalgusse.

Miks tuua mängu Siirius, see pole ju planeet? Põhjusi on kaks. Esiteks võrdlus Jupiteriga. Mõlema heleda „tähe” vaatlustingimused halvenevad ning omavahel võrrelduna neid objekte uurida on sedapuhku päris asjakohane.
Teine põhjus on see, et Merkuur, Veenus, Marss ja Saturn moodustavad sedapuhku nähtamatute planeetide klubi (vähemalt palja silmaga vaadates). Kõik aastad ega ka kuud pole planeetide nähtavuse osas vennad.

8. aprillil on täielik päikesevarjutus, mis Eestis jääb taaskord nägemata. Meil pole varjutus vaadeldav ka osalisena.

Orion „laseb jalga”

Kuulsa Vana-Kreeka mütoloogilise küti järgi nime saanud Orioni tähtkuju näeme kuu alguses õhtuti veel üleni madalas edelataevas; öö kulgedes tähtkuju loojub. Kuid seegi seis ei püsi mitte just eriti kaua. Esimesena lähevad juba õhtutaevast kaotsi Orioni jalgu esindavad tähed: tähtkuju heledaim liige Riigel ning sellest märksa tuhmim, teise suurusjärgu täht Saiph, kadudes mõlemad umbes 14-nda aprilli paiku ehavalgusse. Edasi jääme ilma Orioni vööst, mille liikmed (kõik 2. tähesuurus) kaovad korraga ehavalgusse 20-nda aprilli paiku. Enne seda võime õhtuti vöö liikmeid näha madalas läänetaevas kolme üsna täpselt paralleelselt horisondiga asetseva tähena. Vesiloodi pole siis põranda valamiseks vajagi, piisab ka tähtede vaatamisest… Kui siit edasi veel nädal aega oodata, siis Orioni parem õlg, Bellatriks (2. tähesuurus) kaob ehavalgusse 27-nda aprilli paiku. Ka Orioni pead esindav küllaltki tuhm ning udune mitmiktäht Meissa (või ka Heka) kaob kuu lõpu lähenedes ehavalgusse. Teist õlga esindav hele ja punakas Betelgeuse jääb siiski Orioni õhtuti esindama kuu lõpuni, kuigi vajub üha madalamale läände, ehavööse.

Lääne-edelataevas õhtuti apriili alguses

Teisi tähti õhtuti läänetaevas

Loojangukumasse on kadumas ka Sõnn. Kuu alguses on tähtkuju veel kenasti vaadeldav, kuid mitte enam kuu lõpus. Sõnni heledaim täht Aldebaran on mahlakuu algul näha õhtuti poole ööni, kuid vajub kuu lõpuõhtuteks madalasse loodetaevasse, ehavöösse, Betelgeusest paremale ning loojub mõistagi üha kiiremini. Elnath (beeta Tau) on Aldebaranist tuhmim, teise tähesuuruse täht, kuid soodsama aprilli-asendi tõttu jääb ilusasti nähtavaks kuu lõpuni. Teine Sõnni „ametlik sarv”, Tianguan (tseeta Taau) on eelmisest ligi tähesuuruse jagu tuhmim ning asub umbes 9 kraadi allpool ja vasakul (vaadates kuu lõpus õhtuti läänetaevasse). Tianguan on Elnath-ist tuhmim, kuid peaks siiski ka kuu lõpus leitav olema. Kergemini hakkab kuu lõpuõhtute läänetaevas Sõnni ühe sarve kandidaadina silma ehk hoopiski Veomehe tähtkuju täht Hassaleh (iota Aur), asudes sama kõrgel kui Elnath ja 8 kraadi paremal pool. Aprillikuus kaob nähtavalt ka Taevasõel, pimedas taevas muljetavaldav tähtede hajusparv Sõnni tähtkuju koosseisus; kuigi heledatena need tähed seal ka just ei paista.

Kaksikud asuvad Sõnnist ida pool, aprilliööde kontekstis tähendab see, et ka kõrgemal. Seega Kaksikute tähtkujus on läbi aprillikuu kogu öö vältel vaadeldavad vähemalt selle „juhttähed” Polluks (alumine ja vasakul) ning Kastor (ülemine ja paremal). Terve öö on need tähed paistnud juba alates detsembrikuust. Läänepoolsemad ja tuhmimad tähed Kaksikutes, nt Alhena (gamma Gem), Mebsuta (epsilon Gem), Mekhuda (tseeta Gem), Propos (eeta Gem), samuti ka teised taolised „realiikmed”, aga loojuvad öösel.

Ka Väikese Peni liikmed Prooküon ja Gomeisa paistavd õhtuti ja loojuvad öösel; vaatlusaeg lüheneb.

Juba jutuks olnud Veomehega pole muret: tähtkuju on loojumatu ja selle heleldaim täht Kapella hoiab oma kollast lippu ikka päris kõrgel.

Laiemalt ringi vaadates: Karjasest Kaksikuteni

Aprllis on kogu öö vaadeldav karikakujuline tähtkuju Karjane. Esimene, mis Karjases silma hakkab, on ornazi tooniga Arktuurus (näiv heledus -0.05 tähesuurust). Kuu algul leiab Arktuuruse õhtuti veel (pigem) madalast idakaarest, kuid edaspidi kerkib Karuvalvur (Arktuurus eestikeelses tõlkes) pimeduse saabumise ajaks üha kõrgemale.

Muuseas, kas meist tahaks vabatahtlikult mõnda vabades tingimustes toimetavat karu valvata? Pole probleemi, küllap soovijaid jätkub, sest potentsiaali jääb ülegi. Vaadakem kasvõi mõnd „lääne filmi” viimasest 10 aastast ja tegelikult kuskil 3 korda varasemastki ajast. Ühed põhilistest märulikangelastest, kes kurikaelu ja üldse kõiki ettesattujaid edukalt üle katuseharjade loopima tormavad, on isikud, kelle kõne esindab helisageduspiirkonna skaala kõrgemat osa. Kerge on siit edasi otsekohe veenduda, et kõik on kooskõlas. Kõrgem sagedus tähedab automaatselt ka suuremat energiat (meenutagem energia valemit koos Plancki konstandiga!). Suurem energia omakorda esindab suuremat füüsi(ka)list jõudu. Mott. Karud peaksid aegsasti tegema tagasitõmbuvaid järeldusi.

Teiseks kohustuslikuks ja mõistagi ka positiivseks „võimsuselemendiks” filmides on Maa ekvatoriaalalade ümbrusest ja päris viimasel ajal ka Punasest merest kirdest pärit isikutel. Antud juhul pole kõne sagedusskaala määramine oluline, piisab geograafiliste koordinaatide poolt määratud päritolupiirkonnast. Füüsikalised (kvantitatiivsed) valemid ei anna antud juhul justkui midagi, kuid usun, et teate siiski selle sihtgrupi esindajaid küll ja veel; igal poolt vaatab mõni vastu, vaata kuhu vaid tahad. Siin trügib uksest sisse otsene ja katseline järeldus, et kui polegi kvaliteeti, siis seda võimsam on ometigi kvantiteet! Nii et ikkagi saime järelduseks: Mott. Nii et karud, krokodillid, tiigrid jt, värisegu!

Lõunataevas apriilliõhtutel

Hästi, saime karud võimsa kontrolli alla. Tagasi teema juurde. Kuna Karjane kulgeb aprilliöö vältel üle lõunameridiaani, on igati paslik öelda Karjase kohta: kevadine tähtkuju. Loogiliselt on seega kevadised ka muud lõunakaare tähed ja tähtkujud aprilllikuu öötaevas. Lõunakaarde tõusnud Karjasest paremal (lääne pool) asub Lõvi. Reegulus (heledus 1.35 tähesuurust) on Lõvi heledaim täht. Telekoobiga on ilus vaadata aga Reegulusest tuhmimat, kuid muidu piisavalt heledat Algiebat (gamma Leo), mis asub Reeglusest ülapool ja veidi vasakul, heledus 2.1 tähesuurust. Kui kujutis pole just ülimalt halb, siis näeme teleskoobis kena kahevärvilist kaksiktähte. Lõvi on ilus tähtkuju, mitmed teisedki tähed on seal parajalt heledad. Lõvist omakorda lääne poole jääb Vähk. Vähk ei ole silmatorkav tähtkuju, kuid meelega sinnapoole vaadates muudab uduse laiguna paistev Sõime hajusparv (M44) Vähi siiski huvitavaks. Mõistagi peab taevafoon tume ja ümberringi pime olema. Vähi tuhmide tähtede heledamate esindajate vaatesuunalt kõrgeim liige, Tegmen (ioota Cnc), muutub teleskoobi range pilgu all aga kaksiktäheks, tasub vaadata.

Kui Algieba puhul võib mõnikord liiga halb atmosfääriga seonduv kujutis vaatepilti rikkuda, siis sarnane on lugu Kastoriga Kaksikutest (see jääb omakorda Vähist läände). Kastor on kuuiktäht, detailsemalt on Kastoris kolm kaksiktähte. Neist kolmest kahte kaksiktähte peaks ka läbi teleskoobi eraldi näha olema, st Kastor peaks paistma kokkuvõttes „vaid” kaksiktähena. Kuid mõningates harvades kujutise tingimustes võib Kastor ka tavateleskoobis paista üksiktähena ja algatada advokaadivaba juurdluse kõigi suhtes, kes julgevad selles kahelda.

Lõvi ja Karjase vahele jääb piirkond, kuhu oleks justkui sattunud mingi tuhmide tähtede parv. Nii see tegelikult ongi: tegu on Bereniike Juuste täheparvega Melotte 111. Samasse suunda, kuigi parvest suuremale taevasfääri pindalale on „paigutatud” ka Berniike Juuste tähtkuju. Lisaks jutuksolevale täheparvele selles tähtkujus suurt muud põgusalt peale vaadates ei paistagi.

Jätkame jalutuskäiku: Neitsist Maokandja ja Herkuleseni

Kogu aprillikuu vältel paistavad heledatest tähtedest kogu öö Kaksikute juhtiv, kuigi juhilubadeta tähepaar ja samuti Arktuurus Karjasest, samuti võib ligikaudu sama öelda Reeguluse kohta Lõvist. Lisaks võib umbes sama öelda ka Spiika kohta Neitsi tähtkujust. Aprilli algul tõuseb Spiika veel ehavalguse aegu, edaspidi aga hakkab õhuti silma üha kõrgemal nagu Arktuuruski. Siiski, Arktuurusega võrreldes jääb Spiika märksa madalamale kagu-lõunasuunda. Kulmineeruvad need tähed aga peaaegu üheaegselt (Spiika siiski 50 minutit varem). Neitsi tähtkuju on suur ja ka suhteliselt heledaid tähti seal samuti leidub, kuid Neitsi ei mõju kokkuvõttes siiski väga „veenvalt”.

Kui Neitsi on kagutaevast lõunakaarde siirdumas, tõuseb veel madalamalt kagu poolt Kaalude tähtkuju. Seal pole ka eriti palju vaadata, paari (olgu, kolme, kuid kaks on paremini näha) kolmanda tähesuuruse tähte (2.7, 2.8 tähesuurust) märkame siiski. Kahest madalamat ja parempoolsemat tähte Zuben Elgenubi (alfa Lib) tasub teleskoobi, isegi tavalise binokliga uurida, kuna täht omab kaaslast kaugusel 3 kaaresekundit. Tõsi, kaaslane on tuhmim kui peatäht, palja silmaga meed ei eristu.

Kaaludest kõrgemale tõuseb Madu. Selle tähtkuju tähtedega ei saanuks ka just 20. sajandi Eurovisioonile minna, kuid omapärane küsimärgi või sirbi kuju on siiski tähelepanuväärne. Veel kõrgemale lõunakaarde kerkib pisike, kuid väga ilus tähtkuju Põhjakroon, heledaim täht selles poolkaares on Gemma (alfa CrB:teine tähesuurus). …. Kuidas palun? Ah et selle tähtkujuga läheme siiski eurovisooonile? Nojah. Kuid… 21. sajandi eurovisioon… Noh, kuidas see ansambel Kontor (solist Heino Seljamaa) kunagi lauliski (mitte küll kahjuks Eurovisioonil): „…Ma ei räägi parem edasi…”

Lähemegi siis mitte edasi, vaid hoopis Kaalude juurde tagasi.
Kaalud kulmineeruvad kuu algul hommikupoole ööd, kuu lõpus aga kesköö paiku. Kaalusid on kunagi loetud ka osaks Skorpioni tähtkujust. Kui nii, siis peaks Skorpion ise ka ligidal olema. Tõepoolest. Kaalude järel tõuseb Skorpion, jätkates sodiaagi tähtkujude lõikes traditsiooni „madalam kui eelmine”. Skorpion ilmub nähtavale väga madalas kagu-lõunataevas. Heledaim täht on Antaares, punakas täht (0.89 tähesuurust). Antaaresest peamiselt paremale poole asetub nõrgemate tähtedega Skorpioni sõrg. Pool, õigemini isegi enamus Skorpionist aga on Eestis mittetõusev. Ka nähtavad Skorpioni tähed (v.a Antaares) pole õhtutaevas kunagi, terve aasta vältel, vaadeldavad. Kuid (sarnaselt paarile eelnevale kuule) saab Skorpioni nähtavat osa imetleda aprillikuus, hommikupoole ööd.

Tähtkujud kagu-lõunasuunal aprillikuu hommikutaevas

Laseme taevasfääril pöörduda pisut veel idast lääne poole, nüüd on kenasti mängus kaks tähtkuju- giganti. Kõrgem neist on Herkules, pool sellest tähtkujust on Eestis koguni loojumatu. Tähtkuju prototüüp, Herakles oli Vana-Kreeka mütoloogias vägev vägilane (kuigi kaasaaja femiinsetes löömafilmides löödaks lisaks Orionile temagi kiiresti koos seinaga välja; erandi moodustaks juhtum, kui nad teostaksid eelneva naha intensiivse pruunistamise solaariumis; see oleks heaks filmidopinguks „pahade heledavärviliste „korralekutsumisel””).

Herkulesest lõuna poole ehk madalamale asetub Maokandja, mille lõunapiir ulatub Eestis praktiliselt horisondini (Skorpionist ida pool ehk vasakul). See mütoloogiline mehike oli kange muus mõõdus: tegu oli universaalse arstiga, Asklepiusega, kes muuhulgas tõi rahvast üha vilunumalt ka teispoolsusest tagasi. Zeus, kreeka peajumal, aga konkurentsi ei sallinud ja kõrvaldas rivaali Maa pealt. Nii see Maokandja tähtkuju tekkis, kahele poole temast sattus Madu, mille idapoolse jupikese tähistaevas ära näitamine on üsna kopsakas ülesanne.

Põhja sattumine…

…olla taunitav, teeme Eesti taevas loojumatu tähekambaga siis seekord eriti kiiresti ja laseme kohe jalga. Pea kohalt leiame öösel Suure Vankri, sellest allpool asub Väike Vanker, selles asuv Põhjanael määrab põhjasuuna ja selle järgi muudki ilmakaared. Kassiopeia asub Põhjanaelast madalamal, kuid mitte väga madalas põhjakaares. Kogu moos. Pöördume nüüd uuesti viuhti 180 kraadi ringi ja vaatame jälle „õiges” suunas, vabanedes kiiresti ja kergendusega põhjatähe all seismisest ehk rahvakeeli „paadialuse” staatusest, enne kui mõni eriti tark isiksus seda märkab või sellele koguni viitama hakkab.

Seniiiti

Kuid kes ütles, et seniit ja põhjasuund on samad? Noh, kui ütles, siis paras talle kui ebateadlikule elemendile. Otse lagipea kphal ehk seniidis ja selle ümbruses on aprillis vaadeldav Suur Vanker. See asjaolu suisa sunnib (ehkki pigem horisontaalasendist) Suurt Vankrit lähmalt uurima. Võtame mingi teleskoobi ka ligi. Kombineerinud edulkalt teleskoobi paigutamise ja „häälestamisega”, saame vaatlusega pihta hakata. Püüame uurida ka süvataeva objekte. Igaks juhuks olgu ka hoiatatud, et Suure Vankri öise imetlemise eesmärgil magamistoa lage ja katust minema lõhkuda ka ei maksa, nagu nt Sääriku Seiu aasta tagasi tegi.

Suur Vanker koos Messier’ objektidega

Suur Vanker sisaldab 7 Messier’ kataloogi liiget, neist koguni 6 on galaktikad. Seitsmes objekt, M40, on justkui eksitusena galaktikate vahele sattunud. Ning palun väga: just Messier’ üheks kolmest “eksituseks” seda peetaksegi. Tegu on lihtsalt kahe lähestikku paistva ehk optilise kaksiktähega, ei enamat. M40 asub tähe Megrez (delta UMa) lähedal (1.5 kraadi põhja pool), tähepaari nurkvahekaugus on 50 kaaresekundit, heledused 9. ja 10. tähesuurus. (vt. ka jaanuari loo 1. osa). Komponendid pole omavahel seotud: kaugused on Maast ümmarguselt 1140 ja 450 valgusaastat.

Optillise kaksiktähe M40 asukoht tähe Megrez suhtes. Näha on ka paar nõrka galaktikat.

Optiline kaksiktäht M40 Suures Vankris. Tuntud ka ühena “Messiier’ eksitustest”.

Jaanuaris oli juttu ka galaktikast M51, mida on kasulik otsida Suure Vankri otsmise aisatähe järgi. Sama tähe, Alkaid (eeta UMa), lahkel kaasabil peaks sarnaselt leidma ka spiraalgalaktika M101. Nüüd tuleks appi paluda ka mitmiktäht Miitsar (tseeta UMa), millest koos tuhmi naabri Alcoriga sageli juttu tehakse. Kui võtta Alkaidi ja Miitsari vaheline nurkkaugus, 6 kraadi ja 40 kaareminut, kolmnurga aluseks, siis kujuteldava võrdhaarse kolmnurga tipus, Lohe tähtkuju suunal, paiknebki M101, mis asub Alkaidist 5 ja poole kraadi kaugusel nagu ka Miitsarist. M101 asub ligikaudu 27 miljoni valgusaasta kaugusel.

Messier’ kataloogi liige M101 – spiraalgalaktika hüüdnimega Vankriratas.

Muuseas, Veekeeris (või ka pesumasin…) M51 Jahipenides asub suunalt Alkaidile lähemal kui M101 oma 3 ja poole nurgakraadiga. M101 „aunimetuseks” on Vankriratas, kuid see pole eriti originaalne, kuna sellenimelisi taevaobjete on teisigi, nt hajusparv M36 Veomehes.

Seniidis (mitte segi ajada sõnaga seniilne!) paiknev Suur Vanker paistab muidugi just niipidi nagu vaatleja seda soovib. Kuid võtame siiski eeskujuks sügisese olukorra põhjataevas, kui aisatähtede „taga” olev vanker on justkui “õigetpidi” asendis ja kaks alumist ratast vuravad mööda teed. Eesmine ratas on seega Phekda (gamma Uma) ja tagumine Merak (beeta Uma).

Võttes appi teleskoobi, tekib vist kohe soov trahvikiitung kirjutada: mõlemad rattad on kusagile otsa sõitmas. Eesmine ratas, Phekda hakkab „ületama” galaktikat M109. Tagumise ratta ette on jäänud koguni 2 objekti: galaktika M108 ja planetaarudu M97.

Kaks Messier’ kataloogi objekti ühel pildil – M97 ja M108. Kaadrist välja (alla paremale) jääb täht Merak.

M108 on spiraalgalaktika, paistes meile serviti; asub tähest Merak 1.5 kraadi kaugusel, heledus 10,7 tähesuurust. Kaugus 46 miljonit valgusaastat.

Spiraalgalaktika M108 Suures Vankris

Planetaarne udukogu M97 (Öökull) Suures Vankris

Omakorda mitte suunalt kaugel objektist M108, vaid 48 kaareminutit eemal paiknev planetaarne udukogu M97, Öökull, pole kahjuks kuulsa Lüüra uduga võrreldav, kuid mingi udune tomp peaks teleskoobis paistma. Isiklikult olen seda objekti vahel vaadelnud ainult madalas asendis põhjataevas; kahte tumedamat osa ehk öökullisilma pidi pigem ette kujutama. Peaaegu otse seniidi suunal peaks pilt aga parem olema. M97 jääb tähest Merak 2 kraadi ja 16 kraadi kaugusele. Võrdluseks: alumiste rattatähtede Meraki ja Phekda vahemaa on umbes 8 kraadi. M97 paikneb 2000 valgusaasta kaugusel, näiv heledus 9.9 tähesuurust. Arv 2000 tundub suisa olematu suurus võrreldes 46 miljoniga. Merak omakorda jääb meist 80 valgusaasta „lähedusse”; see on omakorda justkui päris väike arv, seda isegi 2000-ga võrreldes. Nii et liiklusõnnetust Suure Vankriga oodata siiski pole.

Spiraalgalaktika M109 Suures Vankris

M109 on ilus varbspiraalgalaktika, kuigi tsentriosa paistab enam silma. Nii et just seniidi kandis tasub seda galaktikat teleskoobis uurida küll. Heledus on kahjuks siiski tagasihoidlk, 10,8 tähesuurust. Nurkkaugus Pehekdast on 40 kaareminutit. Galaktika ise peaks asuma 60 miljoni valgusaasta kaugusel, kuid on välja pakutud ka suuremaid väärtust, mis asetaksid M109 Messier’ kataloogi kaugeimaks liikmeks, M58 asemel. Täht Phekda (vankri eimene ratas) paikneb aga „vaid” 83 valgusaasta kaugusel. Nii et siingi pole kokkupõrkeohtu.

Siiski saaks siit hea tahtmise korral huvitavaid teemasid ikkagi arendada seoses vankritega. Ka koolides ning lastesaadetes võiks ikkagi esineda mõni „vankritädi” koos sisendav-kisendava veendumusega, et: „Vankrite rattaid saab vahetada ainult sõidu ajal ja maksimumkiirusel; seda enam, et vankrite seismajätmine on ammugi ajale jalgu jäänud nähtus ning mis peamine, otseses vastuolus ka vankrite isiklike valikute vabadusega!”

Suurt Vankrit siiski kindlate kätega edasi juhtides jääb veel „kirss tordil”, kuna kaks Messier’ kataloogi galaktikat on Suures Vankris veel. Nende galaktikate enam vähem konstantsete vaatlustingimuste püsimiseks pole oluline ei kellaaeg ega ka aastaaeg, peaasi vaid, et pime ja selge oleks. Tõsi, seekord on vaja seitsmest heledast vankritähest eemalduda. Võiks teha aga nii. Vankrirataste Phekda ja Dubhe (alfa UMa) vaheline diognaal on 10 ja pool kraadi pikk. Jätkates samas suunas, tuleb 10 kraadi kaugusel vastu galaktikate paar: M81 (koordinaadilt lõuna pool) ja M82 (põhja pool). Galaktikaid lahutab vaid 37 kaareminutit, pisut enam kui täiskuu läbimõõt.

Suure Vankri kaht galaktikat – M81 (ülal) ja M82 (all) – võib näha teleskoobis ühisel vaateväljal

Galaktikad on sedapuhku ka ruumiliselt lähestikku. M82 on mõneti „räsitud” moega. “Sakutamine” on teostatud suurema massiga M81 poolt. M81, spiraalgalaktika, paistab meile pigem pealtvaates, M82 aga külgvaates. M81 paikneb 12 miljoni valgusasta kaugusel, Ka näival heledusel pole viga: 6.9 tähesuurust.

Galaktika M81 Suures Vankris on tore teleskoobiobjekt

Nii et M81 tasub üles otsida küll! Isegi binoklist võib piisata. M81 on peagalaktikaks grupis, mille „turuväärtuselt” teiseks liikmeks on M82, heledus 8.4 tähesuurust, kaugus Maast samuti umbes 12 miljonit valgusaastat. Seda galaktikat loetakse irregulaarseks, kuid siiski on osavad uurijad seda külje pealt uurides ka spiraalharusid leidnud. Irregulaarsus on seesama „räsitud olek”, mille eest tuleb arve saata M81-le. Muuseas, tuleks korrata, et, miks mitte ka meie ei peaks siiski arveid kosmosesse lennutama: (pöörd)väärtuslik rohepööre vajab ju üha uusi finantseerimisi!

Irregulaarseks peetav galaktika M82

M82 puhul väärib märkimist suur tähetekke kiirus, eriti galaktika tsetraalsemas osas. Uusi tähti tekb M82 keskme lähedases piirkonnas ligi 10 korda tempokamalt kui terves Linnutees kokku. Võimalik, et ka siin on „süüdi” M82 naaber,M81. Veel paistab M82 silma väga omapäraste „raadiokõrvadega”. Raadiogalaktikaid teatakse ammu, kuid M82 on selleski aspektis kuidagi iseeäralik. Eks tuleb uurimisi jätkata. M81 ja M82 paari on põhjust veel ka allpool hea sõnaga mainida.

Märkus. Tähtede täpsete nimede kirjapilt on mõneti „vabameelne”. Nt Phekda on sageli tähistatud ka nii: Phecda.

12. aprill…

… on kosmonautikapäev. Sel päeval, 1961. aastal tegi kuulus Juri Gagarin esimese inimesena kiire tiiru ümber Maa. Lend kestis 108 minutit ehk 1 tund ja 48 minutit. Maksimaalne kõrgus maapinnast ulatus 327 kilomeetrini. Kui midagi võrdluseks tuua, siis kuulus rahvusvaheline kosmosejaam ISS „kõigub” kuskil 350 ja 450 km kõrguse vahel ning Hubble kosmoseteleskoop paikneb peaaegu 600 km kõrgusel. Ometi saab Gagarini lendu siiski kosmoselennuks pidada. Tänapäevaks meile ringiga lääne poolt tagasi jõudnud Nõukogude absurdi-propaganda suutis seda sündmust üliaktiivselt kajastades veidi ka irvitamise objektiks muuta, kuid Gagarini lend oli kõigest hoolimata märgiline. Ikkagi esimene inimene, kes osales enneolematus inimeksperimendis ning suutiski raketitehnika abil Maa külgetõmbejõudu osaliselt üle mängida ning lisaks ka kosmosest elusa ja tervena tagasi tulla. Koeraga nimega Laika mõni aasta varem tehtud kosmose-eksperiment isegi ei eeldanud Maale tagasijõudmist. See oli tõesti julm eksperiment. ilma igasuguse naljata.

Jälle ka komeediteemal

Kui mitmes kord see juba on suhteliselt lühikese aja vältel. Jälle loodetakse ühe Päikesele läheneva komeedi peale. Seekordne komeet 12P/Pons-Brooks võib siiski osutada veidi, kuid mitte vist palju tõsisemaks tegijaks.

2024. aasta kevade komeet 12P/Pons-Brooks

12P/Pons-Brooks on lühiperioodiline komeet, perioodiga 71 aastat. Tiirlemisperiood ümber Päikese tundub siiski pikk, kuid komeetide puhul võivad perioodid ulatuda sadade tuhandete aastateni. Sealt edasi on omakorda vaid lühike samm olukorrani, kus paljud komeedid käivad Päikese läheduses ära vaid ühe korra, „tukkudes” enne ja pärast seda nähtamatuna Päikesesüsteemi hõreda perifeeria moodustava Öpik-Oorti pilves. Muidugi ei käi paljud Oorti pilve komeedid üldse Päikest (ja Maal pesitsevat vaatlejat) „narrimas”.

Komeet 12P/Pons-Brooks avastati kuulsal „Prantsuse Muskus käimise” aastal, 12. juulil 1812 avastajaks Pons. Brooks’i nimi lisadus 1883. aastal, kui viimane sama komeedi sõltumatult eelmisest lähenemisest ja selle uurijatest uuesti avastas. Hiljem on sama komeet periheelis käinud veel kahel korral.

Komeedi 12P/Pons-Brooks orbiidi tasand ei ole lähedane ekliptika tasandiga

Komeet on lühiperioodiline ning selliste komeetide orbiidid asuvad sageli ekliptika tasandi läheduses. Käsitletava komeedi puhul seda küll öelda ei saa, kuna orbiidi kaldenurk ekliptika tasandiga on 74 kraadi. Arvatavasti on see komeet suhteliselt hiljuti planeetide (loe: Jupiteri) mõjul lühiperioodilisse lõksu sattunud ja orbiidi kaldumine edaspidi ekliptika tasandi suunas seisab veel ees.

Komeet 12P/Pons-Brooks ja tähistaevas. Komeedi näiv orbiit on kujutaud nõrga rohelise joonega. Rohelisega on märgitud ka komeedi asukohad konkreetetel päevadel ning kuudel. Kollane joon on ekliptika.

Komeet asub kuu esimeses pooles Jäära tähtkujus ja läheneb sellelesamale „paharetist komeedijahtijale” Jupiterile. Nurkvahekaugus komeedi pea ja Jupiteri vahel on minimaalne 13. aprillil (3 kraadi). 11. ja 12. aprillil peaks komeedi saba minema üle Jupiteri (11-ndal lisaks ka tsentraalse täpsusega üle Uraani). Komeedi heledus kasvab ka: kuu algul 1, aprillil, on see ette hinnatud olema 5.1 tähesuurust ja objekt asub õhtul Jäära tähest Hamal (alfa Ari, 2.1 tähesuurust), 1.5 kraadi vasakul.

13-ndaks kuupäevaks, Jupiterist möödumise ajaks peaks komeedi heledus olema 4.5 tähesuurust. Heleduse mõttes peaks komeeti siis palja silmaga nägema küll, ehkki heledus hajub punktallikatega võrreldes rohkem laiali. Kehvaks teeb asja aga see, et komeet loojub 13. aprillil vaid 2 tundi ja 10 minuti pärast Päikest. Seetõttu pole komeedi nägemine madalas taevas ehakuma ligiduses eriti optimistlik. Kuu algul on selles osas asi parem, kuna komeet loojub peaaegu 4 tundi Päikesest hiljem. See-eest aga on heledus madalam. Nokk kinni, saba lahti, nagu tihti juhtub.
Siiski, on ka neid, kes pakuvad komeedile veidi suurmat heledust, maksimumiga 3.7 tähesuurust.

Üks häda lisandub veel; seda kasvava Kuu näol. Kitsas Kuu, komeet ja Jupiter kohtuvad 10. aprillil. Järgnevatel õhtutel küll Kuu eemaldub, kuid muutub üha heledamaks. Jälle on komeet kannatavaks osapooleks.

Edaspidi, peale Jupiterist möödumist loojub komeet üha rutemini ja kaob paraku veelgi kindlamini nähtavalt.

Eks aprilli edenedes saab üht-teist selgemaks, milline selle komeedi nähtavus ehk heledus tegelikult on. Periheeli aeg on 21. aprillil, heledust ennustatakse 4.4 tähesuurust. Selleks ajaks on komeet siirdunud üleni Sõnni tähtkujju. Edaspidi hakkab ka heleldus vaikselt „alla võtma”. Kuu lõpus loojub komeet juba samal ajal kui Päike.

Muuseas, lootusi pannakse komeedi nägemise võimalusele 8. aprilli päeval, päikesevarjutuse ajal. Täisvarju riba kulgeb üle Põhja-Ameeerika, nii et soodsaid kohti vaatlusteks peks leidma (kui need pole just „ära-tule”-piirkondadeks muutuda lubatud „rikastava erinevuse” mõttes püstirikkaks saanud anarhiasaared); ilma osas peab muidugi samuti vedama nagu alati.

Päev pärast ametlikku ning sõbralikku kohtumist Jupiteri ja komeet 12P/Pons-Brooksiga 10. aprillil on Kuu juba järgneval õhtul, 11. aprillil, kenasti näha Taevasõela täheparve kõrval. Samal ajal on Kuu vaid 4 ja poole kraadi kaugusel teisest komeedist 13P/Olbers. Tõsi küll, see komeet on vaid 10. tähesuuruse tuhm tähesarnane objekt, saba ei maksa teleskoobigagi otsida. Antud komeet on perioodi pikkuse osas (kuid ainult selles osas!) peaaegu 12P/Pons-Brooks-i kaksikvend, periood on 69 aastat. Periheeli jõuab see komeet tänavu 30. juunil. Komeet on selleks ajaks loojumatu ja paikneb Ilvese tähtkujus, kuid seda palja silmaga vaadelda pole ikkagi lootust (periheelis pakutakse praegu heledust 7.0 kuni 7.5 tähesuurust), valged ööd sinna juurde.

Muuseas, igal kellaajal ja aastaajal leidub päris mitmetes suundades taevas alati komeete, kuid… Uurisin hiljuti kolme suvaliselt valitud komeedi andmeid ning nende näivateks heledusteks olid kahel juhul 18. ja kord 19. tähesuurus. See asjaolu ei muuda neist objektidest lähemalt rääkimist eriti huvitavaks jututeemaks.

Kui mõni komeet muutubki mõneks ajaks muljeltavaldavalt heledaks, siis pahatihti kaasneb sellega taevasfääril Päikese lähedal paiknemine ja jälle on huvilised narriks tehtud. Sellinegi järjekordne „pesemata lumekobakas”, on Päikesele lähenemas ning eks kevade ja suve edenedes selgub, mis siis temaga saab.

Külastaks mõnda komeeti?

Mehitatud ja isegi mehitamata kosmoselendudega Maast kaugele eemale lendamisega pole just parim hetkeseis. Ei ole meist veel rändajaid isegi lähimate, vaid mõnede valgusaastate mastaabis paiknevate Päikese naabertähtede vahel.

Hulga väiksemate mastaapide tõttu on Päikesesüsteem siiski lootustandvam piirkond seoses mehitamata kosmoseaparaatide jõudmisega isegi Pluutoni ja pisut kaugemalegi. On külastatud ka mõnda komeeti, Kuust rääkimata.

Kuu puhul leidsimegi lõpuks taevakeha, kuhu ka inimene on jõudnud. Kuid kui ootaks komsosevallutamise jätkuteel mõnda lähedalt möödauhavat komeeti? (Siiski poleks vaja 1908. aasta Tunguusi avarii-komeedi taolist, selline tuleks meile liialt lähedale.) Raske ettevõte siiski, arvutused ja raketiehituse peab tegema väga täpselt ning mis veel hullem, päris kiiresti.

Oletame siiski, et kosmoseprogramm on tehtud ja rakett valmis ja läheb sõiduks. Kosmonaut kargab uljalt komeedi pinnale. Nüüd tuleb olla aga ettevaatlik: kiiresti joosta ja pikki hüppeid teha ei tasu, kuna teine kosmiline kiirus komeedil võib ühtäkki ületatud saada. Eksisteerib ka võimalus, et kosmosnaut võib sattuda ise komeedi tehiskaaslaseks. See poleks ikkagi samuti meeldiv väljavaade. Tugev jalgade trampimine komeedil on omakorda selles mõttes ohtlik, et ühtäkki võib maapind, st komeet, mitte ainult pindala, vaid ka ruumala mõttes tükkideks pudeneda. Jällegi osutuks komeedil jalutaja korraga avakomsoses viibijaks. Tõsi, abi oleks nööriga raketi külge sidumisest. Raketi algne maandumine (st komeedindumine) oleks mõistagi ülipeen ja aeganõudev töö. Ning isegi kui komeet jääb selle käigus terveks, on siiski suur probleeem, kuidas käivitada piisavalt reaktiivjõudu tagasi pöördumiseks (kergekaaluline komeet saab siis ju samuti vastassuunas liikumise lisaimpulsi). Nii et isegi laost valmis raketi väljaostmisel tasub komeedi-lennu otstarvet põhjalikult kaaluda.

Siiski, ega me ju ei tea, võib-olla siiski on kellelgi salajasi komeedi-rännu kogemusi. Oleks ju igati vahva, kui keegi astuks kapist välja ning pajataks oma isiklikke kosmosemuljeid nagu nt Vikenti Liblikas naaberkülast, kes kätega igas suunas vehkides ja aeg-ajalt hävituslennuki pikeerimist imiteerides oma hiljutises sisutihedas, kujundlikus ning metafooridest kubisevas kõnes seletas, kuidas ta olla endale vahukulbiga kohvi keedupotist kruusi tõstnud.

Kvasarid

Seal tähises-tähises taevas,
üks salalik- kauge objekt.
Kahtlane kiirgus sealt laekub,
kus spektrijoonest saab mets!

Kuniks ööd on veel kevadiselt pimedad, sobiks veel ühel pikka aega küllalt hämarana püsinud teemal rääkida.

Esiteks hakati otsima optilisi vasteid suhteliselt tugevat kosmilist raadiokiirgust emiteerivatele objektidele. Nii avastati raadiogalaktikad, kus raadiokiirgust lähetav piirkond kippus ulatuma oluliselt suuremale piirkonnale kui optikas leitud vaste. Kuid ärme neile praegu suurt rõhku asetame.

Alates 1960. aastast hakati raadiokiirguse järgi leidma optilises lainealas esmapilgul justkui tavalisi tähti. Esimene avastatu sai katalooginimeks 3C 273. Selliseid tähti spektraalselt edasi uurides hakkas aga kiiresti silma, et taolised, Maalt vaadates küllat tuhmid, kuid siiski tavaliste tähtedena paistvad „raadiotähed” on väga imelike spektritega, mida ei suudetud ühegi aatomi (ega molekuli) laoboratoorse spektriga seostada. (Spekter on uuritava objekti kiirguse jaotus lainepikkuste (või sageduste) järgi.) Selliseid saladuslikkuse loori taha jääma kippuvaid objekte kogunes rohkem kui üks.

Suur samm edasi astuti 1963. aastal, kui ühel sellisel objektil, just sellelsamal esma-avastatul 3C 273, õnnestus M. Schmidti nimelisel uurijal need imelikud heledad jooned ära tuvastada: tegu oli kõige lihtsama ja rikkalikuma aine, vesiniku nn. Lymani seeria joontega. „Viga” oli selles, et need jooned asusid ootamatult hulga „maad” pikematel lainepikkustel kui „tarvis”. Nüüd oli lõng üles võetud ja tundmatud kiirgusjooned (kogu vesiniku Lymani seeria, mõnede muude ainete jooni ka) pandi paika ka teiste vaadeldud, kvasarite aunimetuse saanud objektide, spektrites. Kõigil neil esines ülimalt suurel määral spektrijoonte nihe, nn punanihe. Suur punanihke väärtus viitas omakorda, et kvasarid peavd asuma ülimalt suurtel kaugustel. Kuid mida siit järeldada saab? Võrdlevad vaatlused ja arvutused näitasid, et kvasarite absoluutsed ehk tõelised heledused peavad olema ligi paarkümmend korda suuremad suurimate teadaolevate hiidgalaktikate absoluutsetest koguheledustest!

Kvasarijahist teleskoobiga

Muide, seesama kvasar 3C 273 jäi pikaks ajaks näiva heleduse poolest heledaimaks kvasariks taevas ning arvestades ka selle absoluutset heledust (ikkagi täiesti „ausa” kvasari mõõtu kvasar), võib seda ka praegu heledaimaks pidada. Kvasari näiv heledus on 12.9 tähesuurust ja see paikneb Neitsi tähtkujus, eks sellepärast see teema just nüüd, aprillis, saigi üles võetud.

Püüame siis selle kvasari justkui kuidagi kinni ka. Asub see Porrimast (gamma Vir (3.4 tähesuurust)) 2.6 kraadi loodes (lõunakaares asumise korral ülal ja paremal). Kvasar 3C 273 paikneb 3 kraadi kaugusel kagu pool (allpool vasakul) galaktikast M61. Ega siin tegelikult muud targemat teha pole kui kasutada koordinaate.

Alfa: 12h 29m 06s ; delta: 2º 3´ 9´´

Peab siiski tunnistama, et nii tuhmi objekti otsimine ja vaatlemise proovimine pole eriti suurt kasu toov tegevus. On ju ka Pluuto kui teadaolevalt üpris kehvalt, vaid erinevatelt taevafotodelt otsitava taevakeha heledus vaid alla poolteise tähesuuruse väiksem.

Kvasari 3C 273 asukoht ehk vaatesuund Neitsi tähtkujus

3C 273 on ka ühtlasi meile üks lähemaid kvasareid, asudes „vaid” 2.4 miljardi valgusaasta kaugusel. Kilomeetrites tuleb see „veidi” suurem arv, 2 270 000 000 000 000 000 0000, ehk 2.27 korda 10 astmes 22. Tuleb siiski arvestada, et nii suured kaugused Universumis pole päris lihtlineaarselt määratavad, vaid olenevad kasutamiseks valitud Universumi kosmoloogilse mudeli õigsusest. Arvestades ka äsjatoodud märkust, peaks
3C 273 absoluutheledus olema -26.9 tähesuurust, küllaltki kvasarite „harju keskmise” kandis. Kaugust määrava punanihke väärtus z = 0.158.

Kvasarite heledus pole siiski konstantne, see kehtib ka 3C 273 kohta.

Tuleb siiski märkida, et konkurents nii lähima kvasari kui ka heledaima kvasari tiitlile on olemas. Teisalt kiputakse kvasariteks liigitatama ka mõnda lihtsalt aktiivset galaktikat, mille aktiivsus kvasari mõõtu välja ei anna. Eks see piir olegi tegelikult hägune. Praegu teadaolevalt heledaim kvasar (näiv heledus 12.2 tähesuurust) on
4U 0241+61 Kassiopeia tähtkujus. Absoluutne heledus on sellel objektil -25 tähesuurust (seega tegelikult märksa kesisem kvasar kui eelmine). See objekt peab eelnevat arvestades meile lähemal olema ja ongi. Siit omakorda järeldub kohe, et väiksem peab olema ka punanihe: z =0.044, See objekt on Eestis mitteloojuv, asub aprilliöösiti põhjakaares Kassiopeia tähtkujus, laias laastus vastassuunas Neitsi tähtkuju hallata olevale kvasarile 3C 273.

Kvasari 4U 0241 +61 koordinaadid:

alfa: 2h 44m 58s ; delta: 62º 28’ 7’’

Peab siiski tegema möönduse, et selle objektiga on seotud mitmeid segadusi nii koordinaatide kui heleduse osas.

Lähima kvasari au võiks (ehk) riputada objektile: 3C 465 punanihkega z = 0.030. Näiv heledus 13.3 tähesuurust, absoluutne heledus -23 tähesuurust, seega kvasarite mõistes juba üpris kesine. Objekt paikneb Pegasuse tähtkujus, mis on teatavasti aprilliöödel nähtamatu.

Millega on üldse tegu?

Läheme kvasarite uurimise ajaloo suunas tagasi. Tekkis uus küsimus: mis objektid need sellised ikkagi on?
Väliselt justkui tähed, aga palju heledamad võrreldes isegi võimsaimate, sadu miljardeid päris-tähti sisaldavate galaktikatega. Siit hiiliski sisse ka nimetus kvasar. Edasistel tähistaeva inspekteerimistel avastati suhteliselt ootamatult ka kvasareid, mis raadiokiirguses olid suhteliselt nõrgad. Kuid ka need kvasarid kiirgavad ikkagi peaaegu terves elektromagnetlainete diapasoonis. Nii et kõigil kvasaritel on võimsust väga palju ja jääb ülegi! (Kuid hirmu ei tasu siiski tunda, kuna kvasarid asuvad ju väga kaugel. „No mina küll jõuan neil iga kell eest ära joosta!”, nagu Tiguvälja Teet teisipäeval lahvka juures praalis.)

1973. aastast suudeti mõõta ühe kvasari kui „”tähe” normaalsest mõneti suurem kujutis. Sellest alates tulid astronoomid aegapidi järeldusele, et kvasarite puhul peaks tegu olema hoopiski ülikaugete (ja seega noorte) galaktikate väga heledate tuumadega. Alates 1997. aastast on kvasarite ümber olevaid galaktikaid endid ka otseselt selgelt jäädvustatud. Meile paistavad need galaktikad väga tuhmid vaid väga suurte kauguste tõttu. Galaktikate välised osad ei kippunud varem, kehvemate teleskoopide ja kiirgusvastuvõtjate ajastul, lihtsalt sel põhjusel paistma, et need kiirgavad oluliselt nõrgemini kui nende kvasaritest tuumad. Ning ärme unustame, et suhteliste (mitte absoluutsete) heleduste arvestuses (nagu nad peale vaadates tunduvad) on ju ka kvasarid väga tuhmid objektid. Palja silmaga ja õigupoolest ka läbi tavalise amatöörteleskoobi vaadates pole ju kvasareid näha. (Ka siin korduvalt mainitav kvasar 3C 273 oma ümmardatult 13. tähesuurusega on tuhm mis tuhm).

Hubble teleskoobi foto kvasarist 3C 273. Vasakul on näha ka gaasijuga, mis väljub pildil nähtamatust ümbrisgalaktikast.

Kaugused kvasariteni on tõesti ülimalt suured, ega veelgi kaugemalt palju kraami paistmas polegi, kui välja arvata Universumi mikrolaineline taustakiirgus. Kuna kvasarid asuvad tõesti suisa „maailma alguses” ja seda mitte ainult ruumilises, vaid ka ajalises mõttes, on tegu just nimelt noorte galaktikate heledate tuumadega.

Hubble teleskoobi foto kvasarit 3C 373 ümbritsevast galaktikast. Väga hele kvasarist tuum on varjestatud.

Aga mis „loomad” need kvasarid seal kaugete glaktikate tuumades siis ikkagi on? Üldine seletus on, et kvasareid, neid üliaktiivseid ja seetõttu oma olemuselt väga heledaid objekte „kütab” neid ümbritsev üpris tihe laetud osakestest koosnev plasmamaterjal, mis kvasari päris keskmes oleva tsentraalse (ülimalt massivse ja ka väga suurte väliste mõõtmetega) musta augu suunas ülisuure kiirendusega keereldes ja pööreldes langeb. Protsessiga kaasneb lisaks, magnetväljade lahke abiga, ka dünaamiline hõõrdumine. See aspekt põhjustab kiirgumise „hargnemist” peaaegu kõikidele mõeldavatele lainepikkustele (ehk sagedustele). (Kiirused on mõistagi ka suured, kuid kiirguse põhjustab just osakeste suur kiirendus.) Soodsaimad tingimused, et galaktika tuum paistaks kvasarina, ongi just noortel, alles välja kujunevatel galaktikatel, sest veel mitte tähtedeks koondunud materjali ja ka tähti tervikuna, mida must auk neelab, tuuma läheduses leidub.

Meenutame, et kvasarite kiiratavad spektrijooned asuvad uskumatult „valede” kohtade peal. Mainitud hele Lyman-alfa kiirgusjoone laboratoorne lainepikkus on 121,6 nanomeetrit, seega päris kaugel ultavioletses spektripiirkonnas. Esimestel avastatud kvasaritel ol Lyman-alfa joon küll hulga maad „punasemas piirkonnas”, kuid siiski endiselt UV-alas. Leitud on aga kvasareid, mille Lyman-alfa joon on nihkunud optilisse lainealasse ja isegi sealt edasi lähis-infrapunasesse kanti (olles siis juba jälle optilises kiirgusdiapasoonis nähtamatu). Kaugeima praeguseks avastatud kvasari punanihke indeks z = 10.1, sellele vastab hiigelkaugus 13.2 miljardit valgusaastat.

„Lymani mets”

Lyman-alfa (hääldades: “laimani alfa) kiirgusjoon tekib siis, kui vesiniku aatomis siirdub selle ainus elektron esimeselt ergastatud energiatasemelt põhiolekusse. Võimalik on ka vastassuunaline üleminek, sel juhul tekib samal energeetilisel kohal (121,6 nanomeetrit laboritingimustes) hoopis neeldumisjoon, mis viitab mujalt saabunud kiirguse nõrgenemisele.

Nüüd siis siirdume luuletuses lubatud metsa. Uurime jälle Lymani alfa-joont, mis oma suhtelise tugevuse tõttu on oluline „asitõend” kvasarite spektrite mõistmisel.

Kvasarite spektrite uurimisel tekkis nimelt järjekordne küsimus.
Mida kujutab endast Lyman-alfa kiirgusjoonele lisanduv arvukas neeldumisjoonte rivi, mis jääb kiirgusjoonest lühemate lainepikkuste poole? Pikapeale tuli möönda, et ka need neeldumisjooned on tegelikult Lyman-alfa tekkega jooned, kuid miskipärast viitavad nende asukohta väiksematele ja lisaks ka erinevatele punanihetele. See ongi see „Lymani mets”.

Astronoomid on siiski aegapidi välja peilinud, et mainitud neeldumisjoonte võrgustikku ei tekita mitte kauge kvasar ise, vaid neutraalset vesinikku sisaldavad kosmilised gaasipilved, mis jäävad kvasarilt tulevale valgusele ette. Olenevalt kaugusest Maalt vaadates, neelavad need gaasipilved kvasari kiirgust, tekitades ikka selle Lymani alfa joone, kuid sedapuhku neeldumisjoone. Ühe gaasipilve käest vabalt pääsenud footonid kohtuvad kusagil oma teel järgmise, Maale lähema pilvega, siis tekib uus neeldumisjoone komponent jne.

Sellist „metsa” hoolega uurides, kasutades kvasarite intensiivset kiirgust, saab üha täpsemalt kaardistada vesinikupilvede tihedust ja jaotust maailmaruumis ja nii ka tehakse. Teatavasti aga on vesinik Universumis väga tähtis aine, mille järgi saab ennustada uute tähtede tekkevõimalusi ja võrrelda seda olemasolevate ning juba kustunudki tähtede arvukusega. Kuid see on juba pika ja mitmeastmelise täheteaduse tegemise näide.

Kõige kaugemate avastatud kvasarite korral (punanihkest tulenev kauguse mõõt z = 6 või veelgi rohkem) on lühemalaineline spekter alates Lymani kiirgusjoontest teistsugune kui äsja sai kirjeldatud (õieti nagu „põlegi” teist!), see viitab juba teistele, veel üldisematele kosmoloogilistele põhjustele.

Kvasarite väiksemad vennad

Kas ka meile lähemal esineb kvasareid? Esineb, kuid vaid nende „kergemate versioonidena”. Need on tuntud mikrokvsaritena, aktiivsete galaktikatena, osa neist nimetatakse Seyferti I või Seyferti II tüüpi glaktikateks. Osa aktiivsetest galaktikatest on tuntud suure ruumilise ulatusega raadiogalaktikatena. Nende objektide lähem käsitlus ei paista siiski käesolevasse loosse ära mahtuvat. Muuseas, aktiivsete galaktikate aspektis tuleb jälle kord nimetada galaktikat M81 seoses tuuma piirkonnas toimuvaga, samuti ka selle väga huvitavaks tähetekkepiirkonnaks osutuvat naabergalaktikat M82. Tundub, et need galaktikad on koguni üksteisega kokku põrganud (st üksteisest läbi liikunud) ning selle kokkupõrke „järelkajad” on siiamaani jälgitavad.

Aktiivsetes galaktikates tuumade „põrgukatel” küll keeb, kuid mitte nii intensiivselt kui kvasarite puhul. Galaktikad, need meile lähemad kui kvasar-tuumadega galaktikad, on ühtlasi ka vanemad ja nende keskmete lähedalt on põhiline materjal juba tsentraalsesse musta auku neelatud või ka enne seda „ohutus kauguses” tähtedeks saanud. Tõsi küll, asi oleneb ka vaatesuunast. Kui vastavat galaktikat täpselt külje pealt vaadata, ei paista ka kvasar „päris „kvasarina”. Samas, nii lähedastel kui ka suhteliselt suurematel kaugustel Maast (ühtlasi Päikesest ja ka Linnuteest) ei ole kvasareid siiski avastatud. Ju siis nii lähedases ruumis (ja ajas) kvasareid ikkagi pole.

Kvasari „jäänuk”, must auk, on olemas ka täiesti nn rahulike galaktikate keskmetes, meie Linnutee sealhulgas. Mingil määral toimuvad kvasari-taolised protsessid siiski ka sellistes galaktikates, kuid „intensiivuse nupp” on kõvasti maha keeratud olekus. Ka mõne massivsema tähtede kerasparve keskmes on must auk, ega needki saanud täiesti „näljas olevatena” tekkida..

Uudiseid rohepöörde rinnetelt

Kvasari saaksime aga ise teha küll! Nt Andromeeda galaktika (kuigi aprilliöödel kahjuks kehvas asendis) on niigi ilus, teeksime ta õige tema tuuma (uuesti) kvasariks muutmisega veel oluliselt ilusamaks! Selleks oleks vaja lihtsat tööd: võtame mõne teise galaktika, nt kaks Andromeeda elliptilist kääbuskaaslast M32 ja M110. Vaja on puistata neist esmalt üks, siis kohe sujuvalt ka teine aegamööda Andromeeda põhigalaktika, M31, tsentrilähedase piirkonna suunas laiali. Juurdepuistetava piirkonna valikul tuleb küll päris täpne olla, samuti on oluline ka puistamise kiirus, nii et jukerdamist omajagu oleks, aga lõpptulemus saaks ju uhke! Paar isikut on siiski selle idee kohta öelnud, et „midagi on pildil valesti”, aga ega siis saa ka uskuda kõike, mida sulle räägitakse. „Peaasi, et pipar oleks lahustunud ja pööre oleks roheline!” nagu ütleb alati Poldivälja Paavel, kui ta järjekordse mutri on puruks keeranud ja õigus kah!

Viimati tsiteeritud lause kõikehaarava sügavuse ja ulatuse tõttu võeti Paavel muuseas ka Helsingi Ülikooli audoktorite konkurentsitihedasse järjekorda. Kusjuures on lootust, et lähikuudel võib asi ka asjaks saada. Kuigi see polnud hädavajalik nõue, panime siiski veel omalt poolt külakogukonna otsusega Paavli kindluse mõttes ka põhikooli lõpueksamitele kirja.
Paavel on ju Ilmeni Internaatkodust ka juba ammu väljas, väljakirjutamise ametlike dokumentidega tegeleme samuti hetkel hoolega.

Soovides Poldivälja-mehale tema peatsel akadeemilisel kõrgpilotaažil seiklemisel edu, peaks üldiselt vist tasapisi hakkama jutulõnga kokku sõlmima.

Noppeid ühest tavalisest füüsika tunnist

„Austatud klass, järgmine tunniteema on: „Rasked esemed, allakukkumine ja gravitatsioon”. Vastajaks on õpilane Kiir ja küsimuse esitajaks härra Laur. Palun.”

„Aitäh, lugupeetud köster. Lugupeetud õpilane Kiir. Küsimus. Kas üles tõstetud raske ese kukub gravitatsiooni mõjul alla, kui see lahti lasta? Palun vastake mulle konkreetselt ja selgelt jah või ei ning ma palun, ärge ajage seosetut juttu nagu te seni olete alati ajanud. Aitäh.”

„Aitäh. Vastates teie küsimusele, peame me kõik võimalused laual hoidma. Ma ei saa eseme eest vastata, peate küsimusega eseme enda poole pöörduma. Esemed on muide väga jutukad, olen isiklikult nendega paljudel koosolekutel, veel enam aga omavahel vestelnud. Teie vihje gravitatsioonile on väga kaval ja te püüate mind rünnata, aga me ei tea mitte kunagi, millal gravitatsioon katkeb, ma olen teile sellest juba mitu korda rääkinud ja kas te olete ikka päris kindel, et te lasete eseme lahti või ainult lubate seda? Kas te võite mulle vastata, et te ikka lasete eseme lahti?? Vastake!!! Aitäh!”

Aitäh. „Mul on küsimus tunni toimumise kohta härra kõstrile. Kuulsite ise: Kiir keeldub küsimusele vastamast ja esineb selle asemel täiesti segase jutuga. Ma ei saanud Kiirelt vastust, palun kutsuge ta korrale ja käskige vastata!” Aitäh.

Aitäh. „Härra Laur, ma ei saa sekkuda, kuna küsitav püsis teemas. Mina igatahes kuulsin selgeid vastuseid. Küsisite: „Kas üles tõstetud?” Vastus oli „Jah!” Küsisite: „Lahti lasta?” Vastus oli „Ei!”. Küsisite: „Kukub alla?” Vastus oli: „Vastake!!!” Kiir andis täiesti ammendavad ja täpsed vastused. Ma kutsun hoops teid korrale, teil pole õigust õpilast Kiirt selliste koolikiuslike küsimustega ärritada!”

„Härra köster, ma küsisin ju vaid ühte konkreetset ja seejuures ülilihtsat asja ja vastust ei tulnud. Hinne Kiirele saab olla vaid üks! Asi paistab koguni palju hullem olevat; kõik said praegu ja on varemgi saanud kuulda ja näha, et Kiire esinemine viitab adekvaatsuse täielikule puudumisele, kooliküpsusest on asi hoopiski kaugel! Ma ei tahaks seda küll välja öelda, aga probleemi lähemaks käsitlemiseks tuleks kaaluda õpilase Kiire juhtumi uurimiseks psühhiaatrite konsiiliumi kokkutulekut, kas te ei leia?”

„Seda viimast ettepanekut toetan ma täielikult!”

„Lible, kes sinul lubas veel siin ringi hiilida ja veel ka sõna võtta! Vait! Uks kinni! Härra Laur, nagu ma juba ütlesin, te üha solvate rängalt kõrgestisündinud Kiirt. Lisaks peate te hoopis vastajale tänu avaldama, kuna väga austatud õpilane Kiir väärib hoopis kolme viite korraga! Ta vastas kahele lisaküsimusele koguni ennetavalt! Lisaks püsis ta jälle ka teemas! Mina vist ka. Tänan teid vastamast, lugupeetud Kiir. Palun ärge kurvastage, kohe saate kommi! Kas ma löön kohe uuesti teie saapanööbid läikima? Kuulutan sellega tunni lõppenuks!”
(Sosinal): „Kuule, rentnik, ütle õige, kus me oleme, miks me siin oleme ja kuidas me siia saime ning mine tee Kiirele pai!
(Röögatades): Lible, jälle sina! Mine kohe eemale! Vipper ja Imelik, mida te tahate! Tõnisson ja Kesamaa, te peate otsekohe taanduma! Järveots, ma hoiatan! Toomingas, ma olen köster! Aaaappiiii.ii.i…! Pää-ää-stkee…ee Ki..kik..eri..kii..iiir..!” (kole kisa mitmest suunast, kolin, pikapeale vaikus)

Ruumi üksijäänud rentnik keerutab vuntsi ja ümiseb omaette arusaamatus keeles:
„Kuut pai, tsõu,
juu mast kõu,
mio-maio….”

Veidi hiljem, mõtlikult:
„Diogenes tünni seest (nagu tal mood),
vaid lausub: ”Jajah, või et nõnda on lood!””

…………………………………………………

Kultuurisoovitus peale tunde jäänutele ka. Püsides kõstri ja Kiire eeskuju järgides samuti, ehkki vaid osaliselt, teemas, võiks sedapuhku soovitada ringhäälingu arhviist Vanalinnastuudio etendust „Ei mingit kahtlust” (ETV 1983). Kindlasti vaadake ka teist vaatust.

Nojah, ja igaks juhuks ka see jutuksolnud Kontori lugu:

https://www.youtube.com/watch?v=r1K_TmZ7h1M
ning:

https://www.youtube.com/watch?v=t5ImncN-rQc

(Viimatise loo eestikeelne kokkuvõte juba järgmises osas!)

Kuu faasid

• Viimane veerand: 2-sel kell 6.15;
• Kuuloomine: 8-ndal kell 21.21;
• Esimene veerand: 15-ndal kell 22.13;
• Täiskuu: 24-ndal kell 2.49.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Järgneb (kindlasti veidi lühemana)…

Universumi tumedam pool

Tule Tõraverre koos teadlastega tähti uurima! Igal tähtede õhtul saab kuulata mõnd põnevat teadlase ettekannet.
Seekord räägib kosmoloog ja Tartu observatooriumi direktor Antti Tamm universumi tumedamast poolest.
Kui teadustöös kirjeldatakse kosmilisi protsesse tavaliselt keeruliste valemite kaudu, siis „Tähtede õhtu Tõraveres“ katsub publikule kosmoses toimuvat võimalikult lihtsas keeles ja rohkete näidetega selgitada.

Selge taeva korral saab teleskoobiga tähti vaadata.
Avatud oli lastenurk, Stellaarium, kosmosemissioonide simulatsiooni keskus (kosmosepunker) ja suure teleskoobi torn, kus sai vestelda astronoomide ja kosmoseinseneridega.

Osalemine maksab üksikkülastajale 2 eurot, perele 5 eurot.

Veebruari koolivaheajal vaatame taevasse ning uurime taevakehasid.

Vaatluste toimumised sõltuvad ilmast.
Ürituse toimumise kohta avaldatakse info igal toimumispäeval kell 18 Tartu tähetorni Facebooki lehel ja kodulehel.

Vaatlusnädalal on Tähetorn mõnel pilvisel õhtul siiski külastajatele avatud, jälgige Facebooki!

Vaatluse ajal on tähetorni tasuta sissepääs.

Sel korral tutvustab Peeter Tenjes Linnuteed, mis on meile nii kodune, kuid Universumis ometi nii haruldane. Tenjes jutustab, mida põnevat on viimastel aastatel meie kodugalaktika kohta avastatud.

Avatud on lastenurk, Stellaarium, kosmosemissioonide simulatsiooni keskus (kosmosepunker) ja suure teleskoobi torn, kus saab vestelda astronoomide ja kosmoseinseneridega.
Selge ilma korral saab teleskoobiga ka taevast vaadelda.

Üksikpilet maksab 2€ ja perepilet 5€.

Peeter Müürsepp

Astrooptik Bernhard Schmidt ja tema pärand

Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti ühenduse esimees Peeter Müürsepp jr. teeb ülevaate Naissaarelt pärit leiutaja Bernhard Schmidti elukäigust ja peamistest saavutustest peegelteleskoopide arendamisel.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Taevasõel – kõige ägedam täheparv

Krõbekülmadel talveöödel ja varakevadistel õhtutel võib taevas näha tavatähtedest erinevat moodustist: kuus tähte lähestikku koos, taustaks õrnalt helenduv udu.
✨See on Taevasõel ehk Plejaadid.
✨See on meile lähim täheparv, milles on vähemalt 1000 tähte.

Kui teadustöös kirjeldatakse kosmilisi protsesse tavaliselt keeruliste valemite kaudu, siis „Tähtede õhtu Tõraveres“ katsub publikule kosmoses toimuvat võimalikult lihtsas keeles ja rohkete näidetega selgitada.

Võimalik, et üritust pildistatakse ja fotodest tehakse avalik fotogalerii.

Üritus toimub Stellaariumis (Torni 6, Tõravere). Stellaarium asub parklast viieminutise jalutuskäigu kaugusel.
Üksikpilet maksab 2 eurot, perepilet 5 eurot.

See omakorda tähendab, et aasta pikim öö on 21-sel vastu 22-st detsembrit. Lühim päev aastas aga on 22. detsember. Ka Päike on siis lõunapoolseimas asendis, olles jõudnud 23 kraadi ja 26,3 kaareminutini taevakvaatorist lõuna poole. Ühtlas tähendab see ekvatoriaalsetes koordinaatides Päikese käänet -23 kraadi ja 26.3 kaareminutit.

Aasta viimasel 10 päeval hakkab päev juba tasapisi pikenema. Kusjuures just õhtuti hakkab see efekt esialgu kiiremini tunda andma. Jõuluõhtul on valgenemise efekt veel täiesti märkamatu. Võib-olla märkab aga tähelepanelik inimene vana-aastaõhtul ehk nääriõhtul, et pimenema hakkab juba kümmekond minutit hiljem kui pööripäeva aegu. Kuigi erinevad pilvisuse tingumised võivad selle efekti veel ära summutada. Eks tuleb oodata jaanuari.

Planeedid detsmbrikuu öös

Planeetide osas satub nii õhtutaevasse kui hommikutaevasse väga hele „täht”, need on vastavalt Jupiter ja Veenus. Kuu algul võib neid kuskil poole 5 paiku öösel veel korraga näha: Jupiter madalas lääne-loode suunal ja Veenus madalas vastassuunas, kagutaevas. 12-ndal annavad nad parajasti teatepulga üle, Jupiter loojudes, Veenus tõustes. Edaspidi loojub Jupiter enne kui Veenus tõuseb.

Jupiter paistab õhtupoole ööd Jäära tähtkujus. Planeet paistab heledam igast päris-tähest (Jupiteri heledus on umbes -2.6 tähesuurust). Jupiter liigub öö jooksul aegapidi üle taevavõlvi küllaltki kõrges kaares, seega leidmisega ei tohiks raskusi olla. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 22. detsembri õhtul.

Veenus paistab hommikuti kagu-lõunakaares, liikudes Neitsi, hiljem Kaalude tähtkujudes. Planeedi heledus on umbes -4.0 tähesuurust), seega on Veenus veelgi heledam kui Jupiter, kuid ei tõuse nii kõrgele kui Jupiter. Veenus tõuseb kuu algul 4,5 tundi enne Päikest, kuu lõpus pisut aga pisut vähem kui 3,5 tundi enne Päikest. Üha kitsenev vana Kuu sirp on Veenuse lähedal 9-nda ja 10-nda detsembri hommikutel.

Kolmanda planeedina paistab detsembriõhtutel Saturn, asudes Veevalaja tähtkujus. Heledus on umbes 0.9 tähesuurust. Saturn loojub jämedalt hinnates kuu algupooles kella 10 paiku õhtul, kuu löpus umbes tund aega varem. Kuu, sedapuhku noore kuu sirbina, on Saturnile kõige lähemal 17. detsembri õhtul.

Teleskoobis tasub uurida kõiki kolme planeeti. Kui Veenus muutub ehk üha „igavamaks”, omandades järjest suurema faasi, samas aga väiksema nurkläbimõõdu, siis Jupiter ja Saturn on vahvad nagu alati. Ometigi tasub muidugi ka Veenuse teleskoobis uurimine end alati ära.

Jupiter 4 suurimat kaaslast Io, Europa, Ganymedes ja Callisto on ikka Jupiteri läheduses. Mitte küll kõik neli pole kogu aeg näha. Mõni neist võib olla Jupiteri taga peidus, mõni jällegi otse juhtplaneedi ees, kuid vaadelda pole neid ka siis lihtne. Kõige huvitavam on ehk olukord, kui kaaslane satub Jupiteri varju, kuid mitte otseselt teisele poole Jupiteri. Siis võib kaaslase ootamatu „tekkimne”, veelgi enam aga „kadumine” päris efektne olla. Vastavaid kellaaegu on muidugi ka ette arvutatud, nii et tasub õigeaegselt teleskoobi juures olla, lootes loomulikult ka selgele ilmale.

Siinkohal ongi toodud ka koondtabel Jupiteri kaaslaste kattumiste ja varjutuste kohta Jupiteriga. Erandina on esitatud ka Europa eraldumine Jupiteri eest 16. detsembril, 8 minutit enne kui Io kaob Jupiteri taha, liikudes näiliselt vastassunas Europaga. Märkimist väärivad 25. detsembril vaid pooletunnise vahega aset leidvad (kell 18.22 ja 18.51) Europa ja Io väljumised varjust ehk „süttimised” Lisatud on ka Jupiteri süsteemi „seiklused” uue aasta 1. jaanuaril: siis väärib märkimist kell 18.30 Europa ilmumine Jupiteri tagant välja, et 6 minutit hiljem varju kaduda ehk „kustuda”-

2. detsember kell 18.37 Io ilmub varjust
5. detsember kell 18.48 Ganymedes kaob ketta taha
5. detsember kell 20.20 Ganymedes ilmub ketta tagant
5. detsember kell 21.48 Ganymedes kaob varju
5. detsember kell 23.46 Ganymedes ilmub varjust
6. detsember kell 4.37 Io kaob ketta taha
7. detsember kell 19.41 Europa kaob ketta taha
7. detsember kell 23.03 Io kaob ketta taha
7. detsember kell 23.45 Europa ilmub varjust
8. detsember kell 2.03 Io ilmub varjust
9. detsember kell 17.29 Io kaob ketta taha
9. detsember kell 20.32 ilmub Io varjust
12. detsember kell 22.14 Ganymedes kaob ketta taha
12. detsember kell 23.51 Ganymedes ilmub ketta tagant
13. detsember kell 1.50 Ganymedes kaob varju
13. detsember kell 3.48 Ganymedes ilmub varjust
14. detsember kell 22.03 Europa kaob ketta taha
15. detsember kell 0.52 Io kaob ketta taha
15. detsember kell 2.23 Europa ilmub varjust
15. detsember kell 3.58 Io ilmub varjust
16. detsember kell 19.09 Europa ilmub Jupiteri eest
16. detsember kell 19.17 Io kaob ketta taha
16. detsember kell 22.27 Io ilmub varjust
18. detsember kell 15.43 Europa ilmub varjust
18. detsember kell 16.56 Io ilmub varjust
20. detsember kell 1.45 Ganymedes kaob ketta taha
20. detsember kell 3.26 Ganymedes ilmub ketta tagant
22. detsember kell 0.27 Europa kaob ketta taha
22. detsember kell 2.39`Io kaob ketta taha
23. detsember kell 21.07 Io kaob ketta taha
24. detsember kell 0.22 Io ilmub varjust
25. detsember kell 18.22 Europa ilmub varjust
25. detsember kell 18.51 Io ilmub varjust
29. detsember kell 2.53 Europa kaob ketta taha
30. detsember kell 22.57 Io kaob ketta taha
31. detsember kell 2.18 Io ilmub varjust
1. jaanuar kell 16.08 Europa kaob ketta taha
1. jaanuar kell 17.24 Io kaob ketta taha
1. jaanuar kell 18.30 Europa ilmub ketta tagant
1. jaanuar kell 18.36 Europa kaob varju
1. jaanuar kell 20.47 Io ilmub varjust
1. jaanuar kell 21.01 Eoropa ilmub varjust

Saturni muudab telekoobis alati väga „parketikõlblikuks” tema uhke rõngas, õigemini rõngaste süsteem. Ka Saturni rõngas muutub mõnikord nähtamatuks, kuid mitte 2023. aastal.

Merkuur ja Marss on vaatleja eest paraku peidus, vähemalt paljale silmale. Küllap on põhjus selles, et mõlemad algavad M-tähega, arvas keegi väidetavalt tähtis isik, kes olevat elukutselt suunamudija. Mida see tähendab, see pole kellelegi teada, kaasa arvatud „mudijale” endale.

Geniniidid

Detsembri varajane keskpaik pakub igal aastal toreda nähtuse: geminiidide meteoorivoolu. Üksikuid geminiide on näha isegi 19. novembrist 24. detsembrini, kuid maksimumi aeg satub ikka sinna 13.-14. detsembri kanti. Ka seekord loodetakse maksimumi 14. detsembri õhtuks, kella poole 10 kanti.

Meteoorid on geminiidide puhul mõnusad, kuna ei sisene Maa atmosfääri just suurima kiirusega ning on seetõttu ka taevas üldiselt näha mitte vaid üheks hetkeks. Nii et, soovid, soovid, neid on just geminiidide ajal ehk lihtsam soovida kui nt perseiidide aegu augustis.

Maksimumi tunniarv peaks olema 120 meteoori, seda muidugi vaid eel-hinnaguliselt. Ega geminiidid pereiididele alla ei jää, vahest ehk sedavõrd siiski, et maksimumilähedane olukord ei kesta nii mitu päeva. Kuid eelised on silmanähtavad: Kaksikute tähtkuju koos radiandiga on kogu öö üle silmapiiri, muudkui viska aga murule või lumele pikali ja vaatle 15 tundi järgemööda, hämarikuaegu arvstades enamgi aega. Kuid… kas just seda ikka tasub soovitada? Kui eeldada tõelisi talveilmu, peavad nii riietus kui tervislik eelseisund olema suisa polaaruurija omad.

Kuid seistes, olgugi et vajalikult soojalt riides, võib geminiide nautida küll. Kui hakkab jahe, võib soojas toas vahepeal sisemust jookidega soojendada. Tõsi küll, etanoool, nii ehedal kui ka mingil lahjendatud kujul, on siiski täiesti mittesoovitav, vähemalt mitte enne vaatluse lõpetamist. Soe tee on üle kõige!

Kuu on tänavu geminiide igati soosiv. Kuuloomine on 13. detsembri varastel tundidel, kuid ka 14. detsembril arvatavasti Kuu veel ei paistagi. Nii et head jälgimist!

Ursiidid

Veidi ka pööripäeva-aegsest ursiidide meteoorivoost. Radiant on Väikeses Vankris, nii et öine kellaaeg vaatlusi ei mõjuta. Üldiselt on see vool väheaktiivne (umbes 10 meteoori tunnis). Üldiselt , kuid mitte ka siis ühtlasel viisil, aktiveerub see vool 13 või 14-aastaste vahedega; tänavune aasta sellesse rivvi ei kuulu. Kuid mõnel aastal pakuvad ursiidid ootamatuid meeldivaid üllatusi. Maksimumi öö on tänavu 22-sel vastu 23-ndat. Tasub ära vaadata! Tõsi küll, Kuu on siis poolel teel esimesest veerandist täiskuuni ja segab meteooride jälgimist kõvasti. Kella 5-st alates on taevas aga Kuust vaba ja kuskil 2 ja pool tund saab siiski meteoore rahulikult jälgida. Eelmisel ööl loojub Kuu poole 4 paiku, siis on “vaba vaatlusaega” rohkem.

Kapella, Deeneb, Veega – kaugused ja kõrgused

Pika detsembriöö keskpaiku paikneb väga kõrgel lõunatevas Veomehe tähtkuju. Õhtutundidel paikneb tähtkuju kirdetaevas, hommikuti loodes. Heledaim täht Veomehes on Kapella. Eestis nähtavatest tähtedest on ta heleduselt neljas täht taevas (näiv visuaalne heledus +0.08 tähesuurust), olles seega päris tihedalt Arktuuruse ja Veega kannul. Eesti mütoloogias on Kapella tuntud kui Jõulutäht ja seda õigusega: tegu on detsembriöös kõige kõrgemale kerkiva korralikult heleda tähega. Tegulikult kuulub Kapellale selles osas isegi täielik rekord: ükski teine esimese suurusjärgu täht nii kõrgele ei küündi. Märkus: esimese suurusjärgu täheks loetakse tähti, mlle näiv heledus on algebraliselt väiksem kui 1.5 tähesuurust. 21 neid kogu tähistava kohta ongi.

Tulles Kapella kõrguse küündivuse juurde tagasi, siis päris napilt teisele kohale jääb Deeneb ja kolmandale kohale Veega. Muuseas, vähemalt kuu esimeses pooles on ka viimati nimetatud tähed õhtupimeda saabudes küllalt kõrgel edelasuunal; Kapella on sel ajal alles üles „ronimas”.

Eeltoodu peaks olema hea näide sellest, miks taevakehade kohta sobib öelda pigem seda, et nad on kaugel. Kõrgus oleneb ju kohast, kus maakera punktis ja mis kellaajal taevasse vaadata. Kui täht paikneb silmapiiril, ei tähenda see ju seda, et tegu on Maa pinnal asuva objektiga. Üks-ühele võiks erinevatest kõrgustest rääkida vaid otse pea kohal olevate taevakehadega seoses. Isegi kui seda ühte punkti pisut laiendada pisikese ringikesega, on ju ikkagi tegu vaid väga pisikese osaga kogu taevasfäärist. Kui aga rääkida kaugusest Maani, on asi ühene. Maa tühised mõõtmed ei mängi taevakehade puhul rolli. Tõsi küll, mõnedes küsimustes tuleb Maa suurust arvestada (nt Kuu ja Päike loodelised jõud), kuid kõrguse all peame nendegi puhul alati silmas nurkkagust horisondist.

Siis, kui kaugus Maa pinnast on väike, seda juba Maa mõõtmetega võrreldes, muutub otseses mõttes oluliseks ka koht, kus vaatlust sooritada. Nii on lugu pilvedega. Siis on tõesti mõtet kõrguse all silmas pidada kõige lühemat pilvest Maa suunas tõmmatud kujuteldavat sirglõiku. Ning kes parjasti otse pilve all ei ole, on ise selles süüdi: temast jääb pilv kaugemale. (Äikesepilve puhul muidugi on hea, kui pilv pole pea kohal). Kuid jällegi tuli juba mängu lisaks kõrgusele ka kaugus.

Kapella kaugus Maast on 43 valgusaastat. Kuna Kapella kerkib väga kõrgele, siis eksime korraks täpselt rajalt; teisendame kauguse kilomeetriteks ja ütleme kauguse asemel kõrgus: Jõulutäht paikneb jõuluööl kesköö paiku ligikaudu 400 triljoni kilomeetri kõrgusel. Üldjuhul tuleb muidugi öelda, et Kapella paikneb 400 triljoni kilomeetri kaugusel.

Ka Luige heledaim täht Deeneb (näiv heledus 1.25 tähesuurust) paikneb vähemalt detsebrikuu alguse õhtuti veel küllalt kõrgel; Deeneb paistis õhtuti väga kõrgel mitu kuud. Seetõttu on küllap ka Deeneb (kaugus vähemalt 1600 valgusaastat) ära teeninud enda kauguse esitamise kõrguse terminites. Deeneb „kõrgub” 150 tuhande triljoni kilomeetri kõrgusel. Üldiselt muidugi, meenutame, tuleb ikkagi rääkida kaugusest.

Kolm on kohtu seadus: vaatame ka Veega üle. Veega küündib samuti taevas kõrgele oma 25,3 valgusaastaga. Veega „kõrgus” on 240 triljonit kilomeetrit.

Tähtkujude ja tähtede nimedest

Mõistagi ei saa me kuidagi rääkida sellest, kui „kõrgel” on pikkusühikuid kasutades Veomehe tähtkuju. Enamgi veel, mitte ühegi tähtkuju kaugusest pole mõtet rääkida. Tähtkuju on tegelikult selline asi, mida tegelikkuses polegi olemas. Erineva heledusega ja erineval kaugusel olevad tähed moodustavad meie jaoks kirju mustriga tähistaeva, mille erinevaid osi tuntaksegi tähkujudena. Siin oleneb kõik inimeste fantaasiast ja omavahelistest kokkulepetest. Sel kombel ongi kujunenud välja maailma eri rahvaste tähkujud. Ka Eesti rahvastronoomias olid oma tähtkujud.
Kõne all juba olnud Veomehe tähtkuju tunti Jõulutähtedena, Kapella nimetuseks oli Päris-Jõulutäht. Praegune nimetus Jõulutäht on siis eelneva lühendatud kuju.
Ametlikud tähtkujud, neid on kokku 88, tuginevad suurel määral Vana-Kreeka mütoloogiale.

Tähtede tänapäevaste nimetustega on keerulisem, algallikaid on erinevaid. Siiski võib teha mingi üldistuse, et paljud tähenimed on tulnud araabia keelest. Vähemate või rohkemate tõlkimiste tulemusel on siis saadud tänapäeval tuntud tähtede nimetused. Mõnelgi tähekaardil on üks ja seesama täht praegugi esindatud erineva nimetusega.

Kapellast veel

Kapella on tuntud kui kahest kollasest, G-spektriklassi kuuluvast hiidtähest koosnev tähepaar. Need kokku sulavadki Maalt vaadates üheks täheks. Tegelikult on Kapella süsteemi puhul tegu nelja tähega. Peatähtede paari ümber tiirleb veel märksa kaugemal olev punaste kääbuste paar. Eriti palju need ülejäänud kaks komponenti süsteemi summaarsele heledusele ei lisa, pealegi on nende nurkkaugus “põhipaarist” päris suur. Kapella hiidudest komponendid oleksid siiski esimese suurusjärgu tähtedena vaadeldavad ka eraldi paiknedes (näivad heledused oleksid 0,76 ja 0,91 tähesuurust).

Peatähed asuvad teineteisest umbes 0.7 astronoomilise ühiku kaugusel ehk sama kaugel kui asub Veenus Päikesest. Ei saa aga järeldada, et üks neist tiirleb paigalseisva teise komponendi ümber: Mõlemad tähed tiirlevad ümber ühise masskeskme 104-päevase perioodiga ehk meie mõistes ligi 3 ja pool kuud. Teleskoobis nad eralduvad ei ole, tegu on spektraalse kaksiktähega. Spektriklassid on vastavalt G8 III ja G1 III. Esimene neist näitab mingil määral ka K0 spektriklassile omaseid jooni. Läbimõõdud tähtedel on vastavalt umbes 10 kuni 12 ( eri hinnangutel) ja 8-9 Päikese läbimõõtu, massid vastavalt 2,69 ja 2,56 Päikese massi.

Kapella kollane tähepaar omab teatud muutlikkust, olles RS Canum Venaticorumi tüüpi muutlike tähtede esindajaks. Seda tüüpi muutlikud tähed paiknevadki lähedaste paaridena. Kui kujutada Kapella kollast paari Päikese asemel, siis registreeriksime võimsal kombel kromosfääride aktiivsust ja näeksime vägevaid virmalisi, kuid samas oleksime ka silmitsi elu hävitava osakaeste voo jõudmisega maapinnani. Seega polekski kedagi, kes virmalisi vaatleks…

Kollaste hiidude paari ümbritseva punaste kääbuste spektriklassid on M1 Vja M4-5 V. Esimese mass on umbes pool Päikese massi, teise oma umbes 0.2 Päikese massi.. Ka M1-komponendi läbimõõt ei erine palju poolest Päikese läbimõõdust. Teise komponendi läbimõõt on väiksem, kuid pole täpselt teada. Üksteise ümber teeb see paar tiiru ligi 300 Maa aastaga, asudes üksteisest 40 aü kaugusel, st umbes sama kaugel kui Pluuto Päikesest.

Kääbuste paar ja hiidtähtede paar asub aga üksteisest kaugel, 9500 aü kaugusel. Orbitaalse perioodi suurusjärk on paarisaja tuhande aasta kandis.

Alamaaz

Veomehe tähtkujus paiknevad suunalt päris lähestikku paar huvitavat varjutusmuutlikku tähte. Üks neist on Alamaaz (epsilon Aur), teine aga Haedi (tseeta Aur).

Alustame „espilonist”. Alamaaz on ammu tuntud kui täht, mis iga 27 aasta jooksul kaob osaliselt millegi varju. Varjutaja olemus jäi kauaks salapäraseks: midagi suurt, tihedat ja jahedat..

Alamaaz asub Maast kaugel, täpseid hinnagid polegi veel. Ehk sobib ligikaudne hinnang 1 kiloparsek. Valgusaastate jaoks tuleb veel 3.26-ga korrutada.

Heledamaks komponendiks (õigemini ainsaks, mis üldse näha on) peetakse HR diagrammi järgi F0 I klassi ülihiidu, massiga ligikaudu 15 Päikese massi. Täht on ka mõõtmetelt väga suur, umbkaudse hinnanguga paarsada Päikese läbimõõtu.

27- aastaste vahedega korduvate varjutuse aegu langeb tähe heledus 2.9 tähesuuruselt 3.8 tähesuuruseni. Varjutuse ilmingud kestavad umbes 600 päeva, seega 1 aastaga siin hakkama ei saa.
Viimatine varjutus kestis 2009. aastast 2011. aastani.

Kaua tekitas küsimusi, mis on see varjutav komponent. Varjutus pole ometigi täielik, sest F-klassi täht ju päriselt nähtvalt ei kao.

Praeguseks on usutavaim idee järgmine. Varjutusi peaks põhjustama ulatuslik ja küllaltki läbipaistmatu tolmu sisaldav ketas. Ketas ei ole kujunenud aga mitte varjutatava F-klassi ülihiiu ümber, vaid ümbritseb hoopiski teist epsilon Auriga süsteemi komponenti. Selle komponendi kaugus F-klassi tähest on umbes 35 aü, seega veidi suurem kui Päikese ja Neptuuni vaheline kaugus. Orbitaalse perioodi annavad otseselt varjutused: umbes 27 aastat.

Kunstiline kujund epsilon Auriga (Alamaaz) süsteemist.

F-klassi tähe varjutusi põhjustava ketta keskel asuv komponent tundub omakorda olema kaksiktäht. Mõlemad, kusjuures nähtamatud kaksiku komponendid peaksid kuuluma B spektriklassi, arvatavasti kusagile keskele. Nähtamatud on need komponendid ikka sellesama, neid ümbritseva ketta tõttu. Selle tähepaari varjutus kestab seega Maalt vaadates pidevalt. B-klassi tähtede kogumassi on hinnatud umbes 13 Päikese massi kanti. Selle paari vahemaa ja orbitaalne periood pole teada, aga kindlasti pole nad üksteisest kaugel ja ka periood on palju lühem kui 27 aastat.

Haedi

Siirdume Haedi (tseeta Aur) juurde. Nurkkaugus Alamaaziga on vaid 2 ja pool kraadi. Siin on taevas kaks kõrvuti asetsevat nõrgavõitu tähte nimega Haedi; vasakpoolne Haedi on eeta Aur. Neist
parempoolne Haedi ongi siis tseeta Aur.

Tegu siis jällegi varjutusmuutliku kaksiktähega. Varjutusevälisel ajal on süsteemi koguheledus 3.75 tähesuurust. Siin on koos „külm” ja „kuum” komponent. Nn külm komponent kujutab endast K2 I üliihiidu koos kuuma, B7 V klassi peajada tähega. Külm komponent on suur, kuskil 150 Päikese läbimõõduga ja massiga ligi 5 Päikese massi. Massi suhtelise väiksuse tõttu on seda tähte mõnikord hinnatud ka K2 II ehk heledate hiidude klassi kuuluvaks. Samas läbimõõt ja üldine evolutsiooniline staatus peaks ikkagi viitama ülihiiule.

Nimelt K-komponent ei tohiks olla oluliselt vanem kui B-komponent. Seda tüüpi kaksiktähti on teada teisigi ning kokkuvõttes võib nende abil eelnevat lauset kinnitada. Muide, tseeta Aur ongi vastava täheklassi prototüüp.

B-tähe mass on peaaegu sama, mis K-tähel: 4,8 Päikese massi.
Läbimõõt on aga palju väiksem, võrdlus Päikesega annab ühekohalise numbri.

Kuuma komponendi varjutuse ajal langeb vaadeldav visuaalne heledus 3.75-st 4 tähesuuruseni, seega mitte eriti palju. Kuid kuna kuum komponent kiirgab märksa rohkem lühilainelist kiirgust, sh UV-kiirgust, siis vastavates filtrites on heleduse langus palju muljetavaldavam.

Orbitaalne periood on samade tüvenubritega kui Alamaazil, kuid komakoht on oluline: 2,7 aastat. Selline periood sobib kestvaks uurimiseks palju paremini!

Süsteemi kaugus maast on umbes 700 va.

Veomehe tähtkuju. Märgitud on Kapella (Capella), Alamaaz ja Haedi.

Tähistaevast veidi veel

Pika detsembriöö jooksul jõuab taevas palju pöörduda. Õhtuti paikneb lõunakaares Suur Ruut (põhitähtkujuks on selles Peagasus), edelasse-läände on vajumas nime poolest Sügiskolmnurgaks teisenenud Suvekolmnurk: Veega (heledaim, loojumatu, Deeneb, tuhmim, loojumatu ja Altair (see täht loojub õhtu edenedes, kuid alates 19-ndast detsembrist jõuab hommikul juba uuesti ida poolt tõusta). Otsustavalt on hommikutaevas ida-kirde poolt tagasi kõrgele „ründamas” ka Veega ja Deeneb.

Suure Ruudu asendab lõunakaares, jällegi öö edenedes, Talvekuusnurk, liikmetega Kapella, Polluks (ja Kastor), Prooküon, Siirius, Riigel, Aldebaran. Seltskonna keskmes troonib punakas Betelgeuse.

Kuid pidu on pikk: hommikuks vajub ära ka Talvekuusnurk. Idast kerkib üha kõrgemale juba Kevadkolnurk: Arktuurus (vasakul kõrgel), Reegulus (paremal kõrgel, tuhmim) ja Spiika (allpool). Arktuurus on muuseas kuu esimeses pooles ka veel õhtuti päris madalas läänekaares nähtav.

„Öö on pikk,” ütleb ööbik. Tõsi küll, detsembris ta ei laula.

Lõpetame loo

Jälle hakkas lugu pikale minema. Ärme siis rohkem laseme minna.
Kultuurisoovitus siiski ka. Mullu detsembris sai soovitatud vaadata kuulsa Šveitsi kirjaniku Friedrich Dürrenmatti „Füüsikuid”. Kuid see selle kange kirjamehe looming väärib rohkematki tutvustamist. Üheks vahvaks näiteks on “Romulus Suur”. Sedagi lugu tasub vaadata telelavastusena ringhäälingu arhiivist. Esmakordselt oli see tükk meil teleekraanil esitusel 24. juunil 1988. aastal, reedel; võin seda isiklikust kogemusest kinnitada. Üks vihje siiski enne vaatamist: sündmustiku toimumise ajaks oli seni toiminud tolleaegne „lääne tsivilisatsioon” juba aegsasti kokku kukkunud.

Kuu faasid

• Viimane veerand: 5-ndal kell 7.49;
• Kuuloomine: 13-ndal kell 1.32;
• Esimene veerand: 19-ndal kell 20.39;
• Täiskuu: 27-ndal kell 2.33.

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h).

Tartu tähetornis toimub 23.–29. oktoobril Kuu ja Jupiteri vaatlusnädal.

Igal õhtul kella 21–23 saab Tartu tähetornis selge ilma korral vaadelda Jupiteri ja kasvavat Kuud.
Selge ilma korral on võimalik 28. oktoobri õhtul vaadelda ka osalist kuuvarjutust. Täiskuud näeb samal õhtul kl 23.24, kuuvarjutus algab kl 21.02 ja saavutab maksimumi kl 23.14.
Osalemine vaatlusel tasuta.

Tartu tähetorn on ainulaadne hoone, kus tehtud maailmateadus on muutnud inimkonna arusaama Maast ja universumist. Osana Struve geodeetilisest kaarest kuulub Tartu tähetorn UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Näitusesaalides võib tutvuda lugudega astronoomiast, geodeesiast ja seismoloogiast.

Sügistaeva ülevaade

Üllar Kivila

2023. aasta sügistaevast võib leida kõik Päikesesüsteemi planeedid peale Marsi. Kas sõjajumala puudumine selle aja jooksul midagi Maal paremaks muudab, näitab aeg. 28. oktoobri õhtul ampsab Maa vari täiskuu küljest pisikese tüki ning detsembri keskel vaadeldav geminiidide meteoorivool võiks sel aastal Kuu puudumise tõttu taevast eriti soodne olla. Kui vaid taevas pilves ei ole…

Üht-teist põnevat leiab taevas veel aset ning üha pikenevad ööd pakuvad kuni talve alguseni aina rohkem vaatlusaega.

Loeng on tasuta.
Kõik huvilised on oodatud!

Juulis on Päike Eestist vaadates peaaegu sama võimsalt nähtav kui juunis. Kuni 23-nda juulini (kaasa arvatud) on Tartu laiuskraadil Päikese kääne ehk nurkkaugus taevaekvaatorist 20 kraadi või enam põhja suunas. (Maksimumis, suvisel pööripäeval 21. juunil oli vastav näitaja 23 kraadi ja 26 minutit.) Nii et suvi jätkub täie hooga! Kahel juulikuu esimesel dekaadil asub Päike Kaksikute tähtkujus, 21-sel juulil liigub aga Vähi tähtkujju.

Planeedid juulis

Kõige pikemalt saab juulis jälgida Saturni. Planeet on nähtav hommikuti madalas kagu-lõunataevas Veevalaja tähtkujus. Vaatlusaeg läheb aga üha pikemaks (öö pikeneb vaikselt samuti) ning kuu lõpus võib öelda, et Saturn paistab juba kogu öö. Kuu ja Saturn on lähestikku 7. juulil.

Jupiter on leitav samuti hommikutaevas, kuid vaatesuunalt Saturnist märksa vasakul, tõustes ida-kirdesuunalt. Jupiter asub Jäära tähtkujus. Heledus on planeedil suur, kuid vaatlusaeg lühem kui Saturnil. Kuu on Jupiteri lähedal 12. juuli hommikutaevas.

Õhtutaevast võib otsida Veenust. Planeet on leitav väga madalas läänetaevas. Kuu alates 1.5 tundi pärast Päikest loojuva Veenuse vaatlusaeg lüheneb paraku edasi. Veenus on väga hele, kuid Päikese poolt valgustatud Maa atmosfääri vastu ei saa ka see planeet. Varsti pärast kuu keskpaika, 18-nda paiku kaob Veenus ehavalgusse. Veenus asub Lõvi tähtkujus.

Veenuse “tegelik pale” tänavu juulikuus.

Kuu ja Veenus tänavuses juulitaevas ei kohtu. Muide, kellel juhtub teleskoop taskus või käekotis või muidu saadaval olema, kasutage seda ka. Veenus on sellises vaates parajasti väga vahva, kitsa kuusirbi kujuline.

Enamus teleskoope pöörab Veenuse “valepidi”.

Veenus on juba mõnda aega tähistaeva taustal Marssi taga ajanud ja sellele ka lähemale jõudnud. Marss jõudis siiski juunis paraku ehavalgusse kaduda ja jääb nähtamatuks ka juulis. 1. juulil jõuab Veenus Marsist 3 kraadi ja 33 kaareminuti kaugusele. Kuid siis saab Veenusel tagaajamise isu otsa, Marsist möödumine jääb toimumata. Edaspidi hakkab Veenus Marsist aeglasemalt liikuma ja jääb maha.

Kui teleskoopi juba Veenuse imetlemiseks kasutada, siis selle aparaadi abil peaks 1. juuli õhtul siiski lisaks Veenusele nägema ka Marssi. Vajadusel (olenevalt vateväljast) peab teleskoopi nihutama Veenusest mõneti vasakule, ehk ka veidi kõrgemale.

Paar päeva enne ehavalgusse kadumist, 16-ndal, jõuab Veenus Reegulusega lähimasse asendisse. Marsist pisut heledam, kuid Veenuse heledusega võrreldes ikkagi väga kahvatu Reegulus pole samuti loomulikult palja silmaga vaadeldav. Kuid siingi ei toimu rangelt võttes möödumist piki ekliptikat, Veenusel saab jälle võhm otsa: edaspidi hakkab Veeenus Reegulusest samuti eemalduma, kuigi algul päris naljakalt: suunaga ekliptikast lõuna poole. Nii et möödub ja ei möödu ka.

Marss küll möödub 10-ndal Reeglusest (põhja poolt), kuid mõlemad on siis paljale silmale nähtamatud ja seega pole suurt mõtet teemat edasi arendada.

Pluuto ka!

Nähtaval mitteolevate objektide teemat võib ka jätkata. 22-sel juulil jõuab ka Pluuto, nii Päikesest kui Maast kaugel olev Päikese kaaslane, Päikesega vastasseisu. Pluuto seikleb Amburi ja Kaljukitse piirialadel. Endine planeet asus aasta alguses Amburi tähkujus, märtsi algusest alates Kaljukitse tähtkujus, nädal peale juuli algust liigub aga jälle Amburi tähtkuju ja jääb sinna aasta lõpuni.

Heledus aga on Pluutol väga kesine: 14.3 tähesuurust ja ta ei paista ka lihtsatel fotomeetrilistel üksikülesvõtetel kuidagimoodi erinevana ümbritsevatest väga nõrkadest taustatähtedest. Läbi teleskoobi Pluutot silmaga vaadata pole mõtet proovidagi. Siiski: kui aga öö on pime ja selge, teleskoop suur ja hea ning telekoobi suurendusele ja vaatevälja suurusele vastava taevaala tähed on eelnevalt viimse kui üheni peas, siis muidugi peaks Pluutot nägema ka! Kadedad keeled räägivad ja neid tuleb vist paraku uskuda, et Pluuto ei paista ka palja silmaga…

Kahvatuvõitu kerasparv M75 kogub kuulsust nähtamatu Pluuto arvel.

22. juulil asub Pluuto 1 kraad ja 6 kaareminutit lõuna pool mitte kõige võimsamat muljet jätvast kerasparvest M75. Tegelikult on Pluuto M75 läheduses kaua, nii juulis kui ka augustis. Enamgi veel, Pluuto hakkab M75-st otsustavamalt eemalduma alles tuleva aasta veebruaris, olles siis uuesti Kaljukitse tähtkuju piirides. Nii et kui hoolega M75 lõunapoolse naabruse taevakaarte uurida ja kui kättesaadav varustus, aeg ja oskused (!) lubavad eri öödel ridamisi fotomeetrilisi ülesvõtteid teha, peaks saadud pilte uurides Pluuto pikapeale ka ära tuvastada saama. Aga jah, Pluuto on väga madalas, see raskendab asja.

Kui Pluuto 1930. aastal avastati, asus ta hea koha peal, põhjapoolkeral kõrgelt käivas Kaksikute tähtkujus. Nüüdseks on Pluutol siis ligikaudu pool ringi ümber Päikese ära tehtud. Vahepealse 93 aasta jooksul läbitud teekonna jooksul läbis Pluuto periheeli (1989. aastal), kus orbitaalne kiirus oli kõige suurem. See avaldus ka (Pluuto kohta) kiiremas liikumises tähistaeva taustal Maalt vaadates. Pluuto orbiit on aga küllalt elliptiline ehk piklik. Uuesti Kaksikute tähtkujju, enda avastamise piirkonda, jõudmiseks läheb endisel täieõiguslikul planeedil mitu aastakümmet rohkem aega. Paha on ka see, et just praegusest ajast edasistel aastakümnetel hälbib Pluuto ekliptikast suhteliselt kaugele lõuna poole ja tema kerkimine oluliselt kõrgemale taevasse kui praegu, olles Amburi tähtkujus, võtab ikka hirmus palju aega. Kokku kulub Pluutol täistiiruks sodiaagivöö ja Päikese suhtes aega 248 aastat.

Vabalt võib juhtuda, et Pluuto on täisringi tehtud saamise ajaks uuesti planeediks ülendatud. Või olla koguni juba teist korda planeetide klubist välja visatud…

Muuseas, kääbusplaneet Pluuto amelik nimetus on praegu 134340 Pluto. Eesti keeli vahest siiski 134340 Pluuto. Puhas jama ikkagi see uus nimi! Ärme meie seda ka kasutame, eks? Slava Pluuto, kui veel võõrsõnu kasutada!

Õhurõhust

Kuna ööd on ikka veel valged, siis pööraks ka seekord jutu ilma suunas. Õigemini räägiks selle ühest iseloomustajast ehk õhurõhust. Ilmateatesse lisatakse sageli ka õhurõhu väärtus ja selle tendents. Mõtet see omab, sest kõrge (ja tõusva) õhurõhu korral on põhjust oodata pigem kuiva ja selget ilma, madala õhurõhu korral aga enamasti sajust ja tuulist ilma. Kuigi ühelegi kindlale õhurõhu näidule ei saa täpset ilma kunagi üksühesesse vastavusse seada.

Ilmateates mainitakse õhurõhku tihti kahel moel. Näiteks: õhurõhk oli kell 11 ajal 775 millimeetrit elavhõbedasammast ehk 1033 hektopaskalit. Noh, selline õhurõhk on nn normrõhust ikka märksa kõrgem ja ilm peaks olema ilus. Aga need ühikud: 775 mm Hg ja 1033 hPa. Kuidas neid ühikuid täpsemalt seostada?

Võtame asjast kergema arusaamise huvides ühe teise õhurõhu võimaliku väärtuse, norm-õhurõhuna tuntud näitaja; see on 760 mm Hg ehk 1013.25 hPa.

Teisendame kõigepealt pisut hektopaskaleid. Eesliide hekto tähendab sajaga korrutamist. Ehk siis 1013.25 hPa tähendab 1013.25 *100 Pa. Kokkuvõttes on normaalse õhurõhu väärtus 101 325 Pa, ligikaudsemalt 1,013 * 10 astmes 5 Pa. Seda väärtust tuntakse ka 1 füüsikalise atmosfäärina (atm). Seega 1013.25 hpa = 1 atm. Õhutõhu reaalsed väärtused kõiguvad selle keskmise väärtuse ümber. (Tulles korraks tagasi algul toodud näite juurde, siis 1033 hPa = 1.02 atm.)

Aga 760 mm Hg – mida selle pujääniga ette võtta? Kõigepealt lihtne teisendamise võte. Teeme sellise arvutuse: 760 * 4/3 = 1013. Olemegi saaanud hektopaskalid. Arv 4/3 sobib siin igasuguse õhurõhu väärtuse teisenduskordajaks. Näiteks 775 * 4/3 = 1033 hPa. Nii et kergema vastupanu teele minnes me korrutame või jagame näidud 4/3-ga ja saamegi ühtedest ühikutest teised. Kes õhurõhust rohkem lugeda ei taha, võibki siit „otse” edasi minna ja järgmised 2 või 3 alapunkti vahele jätta.

Hektopaskalid ja mm Hg.

Aga kas see äsjane teisendus seletas „mm Hg” asja ära? Ei seletanud. Tuleb leida üldisem ja põhimõtteline teisendamise skeem. Siin me seda tegema ei hakka, kuid päris lihtsalt on tuletatav rõhu arvutamise valem, kus omavahel korrutada tuleb tihedus, raskuskiirendus ja kõrgus. Paneme siis valemina ka kirja:

p = r * g * h ,

h – kõrgus.

Enam-vähem automaatselt peaks olema selge, mis on raskuskiirendus. See on see meie tuttav g = 9.8 m/s2.. Aga mille tihedus ja mille kõrgus? Siin tuleb mängu baromeeter – õhurõhumõõtja. Baromeetris kasutatakse elavhõbedat – selle tähis on Hg ja eks tihedus tähendabki siin elavhõbeda tihedust. Hg tiheduse väärtus on kaunis kopsakas: 13 600 kg/m3, olles suurem ka paljude tahkete ainete tihedusest. Kuid toatemperatuuril esineb elavhõbe vedelal kujul. Sellepärast seda materjali baromeetris vaja ongi.

Nii, jääb veel millegi kõrgus. See on elavhõbedasamba kõrgus baromeetris. Aga mis mõttes täpsemalt?

Elavhõbedabaromeetri jaoks on vaja elavhõbedat sisaldavat anumat. See nn vann ehk anum ei pruugi olla eriti suur ja ega tavaliselt ei olegi. Siis võtame ühest otsast õhukindlalt suletud klaastoru ja valame selle ka elavhõbedat täis. Siis katame korraks toru lahtise ava ja asetame selle toru, lahtine ots allapole, elavhõbedanumasse. Kui toru pole liiga lühike, siis elavhõbda (Hg) tase torus mingil määral langeb, kuid jääb kindlale tasemele pidama. Ülemine osa torust saab õhutühjaks. Normaalõhurõhu korral on Hg tase torus 760 mm kõrgem kui ümbritsevas anumas. Tähendab, Hg tase torus oleneb kogu atmosfääri õhusamba rõhust toruga võrdsele pindalale.

Elavhõbeda-baromeetri skeem

Seega toru läbimõõt ja ka anuma suurus pole olulised. Võrdluse all toruga on ainult toru läbimõõduga võrdne anuma pindala osa.

Nüüd siis äsja üleskirjutatud valem. Kasutame seda valemit arvudega: p = 13600 *9,8 *0.76 ja saame 101 325 Pa. Nüüd veel kord 100-ga jagades saamegi 1013.25 hPa.

Arvud peavad aga olema täpsed, 9.8 tuleks täpsuse huvides tegelikult asendada 9.80665-ga ja 13600 asendada 13595.1-ga.

Nii et rõhu mõõtühikuna kasutatav 760 mm Hg tähendab, et oleme rõhu arvutamise valemist kasutanud vaid üht tegurit: 0.76 m ehk 760 mm ja see ju ongi elavhõbedasamba kõrgus, millele vastab normaalrõhk! Ehk siis veel kord: 760 mm Hg tähendab rõhuna 1013.25 hektopaskalit ehk 1013 * 100 paskalit ehk 1.013 korda sada tuhat paskalit.

Veel kord puust ja punaseks ning veel siniseks, mustaks ja valgeks ka: et saada 1013.25 hPa, tuleb 760 mm Hg jagada saja tuhandega, siis korrutada 13595.1-ga ja korrutada ka veel ka 9.80665-ga. Sellise eeskirja järgi tuleb hektopaskaliteks teisendada ükskõik millist õhurõhu väärtust, kui ühikuks on mm Hg. Tagasi teisendamisel tuleb kõik teha vastupidi: korrutamised asendada jagamistega ja jagamine korrutamisega.

Õhurõhu kõikumine kajastub ka Hg samba kõrguse muutumises. Kõrgema õhurõhu korral rõhub õhk anumas olevale elavhõbedale rohkem. Selle võrra surutakse õhutühjas torus olevat Hg taset ülespoole ja saamegi suurema kõrguse näidu, nt 770 mm Hg. Madala õhurõhu korral langeb ka torus oleva Hg tase allapoole; näiduks võime saada nt 740 mm Hg. Teisendusarvutus hektopaskaliteks on ikka endine, toodud eelmises lõigus.

Kõike seda eelnevat „jama” ei pea aga läbi tegema, kui kasutada juba mainitud abikordajat 4/3 või 3/4, oleneb kumba pidi vaja on.
Sellise lihtsa teisenduse täpsus on üldjuhul täiesti piisav.

Muuseas, inglise keeles on elavhõbe mercury. Mitte segi ajada planeet Merkuuriga!

Mis on atmosfäär kui ühik?

Rõhu ühikutena eristatakse ka füüsikalist ja tehnilist atmosfääri.
Füüsikaline atmosfäär (atm) on see, millega kogu senise aja maadlesime: normrõhk 1 atm võrdub 101 325 Pa ehk 1013.25 hPa ehk 760 mm Hg.

Tehniline atmosfäär (at) pannakse paika teisiti. Siin kasutatakse rõhu ühikuna jõukilogrammi (kgf) ruutsentimeetri kohta. Si-süsteemi ühikutes tähendab see: 9.80665 njuutonit kümne tuhandiku ruutmeetri kohta. Ehk siis 1 at võrdub 98066.5 Pa ehk ligikaudu 0.9678 atm. Omakorda 1 atm võrdub 1.0332 at.

„Kahe atmosfääri vahele” jääb veel üks tore rõhuühik, baar (bar).
1 bar = 100 000 Pa. See on veidi väiksem füüsikalisest atmosfäärist ja veidi suurem tehnilisest atmosfäärist. Selles baaris aga alkoholi ei müüda! Isegi tasuta ei anta!

Kuid ligikaudseks meelespidamiseks on atmosfääri rõhk merepinnal (või siis maapinnal, kui me just mägedes pole) ikka ümmarguselt sada tuhat paskalit. Suurt vahet pole, kas see on märgitud kui 1 bar või 1 atm või 1 at. Täpse õhurõhu väärtuse saame baromeetrit vaadates. Mingi üldise hetkehinnangu saab ka uudiseid kuulates või interneti ilmalehekülgi uurides. Siis võib alati eeldada, et kasutusel on füüsikaline atmosfäär (atm) ja selle teisendused, kui meenutada eelnevat juttu.

Kõrguse kasvades atmosfäärirõhk aegapidi väheneb. Peabki vähenema, kuna siis õhk hõreneb. Kuid vastav baromeetriline valem on vaatamata oma suhtelisele lühidusele vist liiga jubeda kujuga, et seda siia kirja panna. Saame ehk ka ilma hakkama.

Vee-baromeeter

Kas keegi ütles, et baromeetri „töömaterjal” peab tingimata olema elavhõbe? Kui ütles, siis viskas villast. Hg on kasutusel sageli küll, kuid just sellepärast, et Hg esineb vedelal kujul ja on väga raske, st suure tihedusega. See aitab minimeerida baromeetri mõõtmeid. Kuid baromeetreis võib kasutada ka muid vedelike, miks mitte ka vett. Vee tihedus on küllalt täpselt 1000 kg/m3. Seega tuleb välja, et vee tihedus on Hg omast 13.6 korda väiksem. Nii et selleks, et saada kokku ikka see tuttav normaalrõhu väärtus 1013.25 hPa, tuleb veebaromeetri korral normaalrõhu juhul veesamba kõrguseks 10.33 meetrit H20! Veel täpsemini: 10.3323 meetrit. Üleminekul Hg-st veele on teisenduseks vaja 760 mm Hg korrutada 13.6-ga (täpsemalt, 13,5951-ga) ja jagada 1000-ga (kokkuvõtlikult tuleb korrutada 0.0135951-ga). Täpsem veesamba normväärtus on 10.3323 meetrit. Tagasi Hg samba kõrguseks teisendades peame veesamaba kõrguse 0,0135951-ga jagama, eks ole?

Madala ja kõrge rõhu näidud kõiguksid veetasemete järgi siis kuskil 9.5 meetri ja 11 meetri H2O samba vahemikus. Nii jube kõrget ehitist oleks baromeetrina ikka päris tüütu kasutada… Tuleks pidevalt loota halvale ilmale ehk madalale rõhule, siis peaks baromeetri näidu vaatamiseks umbes meetri – pooleteise jagu vähem ronima kui ilusa ilma korral. Kuid halva ilma üks tunnuseid, tugev tuul, võib ka 8-meetrise redeliga halbu üllatusi korraldada… Meenutame, et teivashüppe maailmarekord on ainult üle 6 meetri…

Veesamba kõrgust meetrites hektopaskalitesse teisendades kordaja 4/3 veebaromeetri korral muidugi ei kehti. Siin on teine kordaja: selle kordaja saamiseks tuleb juba tuntud arv 9.8 (ehk 9,80665) korrutada 10-ga.. Nii et 10.3323 meetrit veesammast * 98.0665 = 1013,25 hPa. Tagasi veesamba kõrguseks teisendades tuleb hektopaskalid 98.0665-ga jagada.

Muuseas, siia on peidetud ka tõsiasi, et pumbakaevuga vett 10 meetrist (ja mõnedest sentimeetritest) kõrgemale pumbata ei saa. Võib-olla talvel kuskil Siberi kõrgrõhuala keskmes tähevaatluste ajal sooja saamiseks õnnestuks mõnikord vett 11 m kõrgusele pumbata. Kui see tee peal ära ei külmu.

Õhurõhku mõõdetakse muul viisil ka (nt aneroidbaromeetriga), aga vahest aitab praegu.
Lugeja on vist niigi pahane, et kuhu see astronoomia siis jälle kadus. Aga õhusammas meie kohal paikneb ju ka taevas, sh juulitaevas.

Tähistaevas

Kes vahepealse osa lugemise asemel kohvi või mõnd tõsisemat ja mehistavamat jooki proovisid: tuleme astronoomia juurde tagasi. Juuliöö pakub vaatamiseks lõunakaares paistvat tuntud Suvekolmnurka (üleval on vasakul Deeneb, paremal Veega ja allpool Altair.

Ühele kolmnurgale võib juulikuus alati kindel olla -. see on Suvekolmnurk!

Õhtupoole ööd on väga madalas lõunakaares leitav Antaares oma punaka tooniga. Võib ehk tunduda, et vahest on see Marss, kuid sedapuhku mitte. Antaares on ometigi oma nime saanud kui „Vale-Marss” või Marsi võistleja. Ka läänekaares paistev hele täht Arktuurus kiirgab punasele lähedase värvitooniga.
Arktuurus paistab enamuse kuust kogu öö, kuid hakkab 23. juuli paiku vastu hommikut loojuma. Kirdetaevas on leitav Kapella. See täht on kollaka tooniga nagu kord ja kohus.

Kuu algul on madalas edelataevas näha veel Spiikat, edaspidi kaob see täht ehavalgusse (1. dekaadi lõpus). Umbkaudu kuu keskpaigast alates tasub hommikuti kirde-idasuunalt otsida Aldebarani, mõni aeg (kalendrit vaadates) hiljem ka Polluksit ning tema naabrit Kastorit. Kastor on Polluksist pisut tuhmim, kuid asub kompensatsiooniks omakorda kõrgemal.

Nii, need olid 1. suurusjärgu tähed pluss Kastor (see viimane on tuhmim kui 1.5 tähesuurust, täpsemalt näit on 1.58). Planeetidest oli juba juttu.

Tuntumatest tähtkujudest paikneb Suur Vanker loodekaares, Kassiopeia kirdetaevas. Põhjanael näitab Väikese Vankri aisa tipus vankumatu järjekindlusega meile põhjasuuna kätte.

Eks muidugi paista tähti märksa enam ja mida rohkem kuu edasi kulgeb, seda rohkem neid näha ka on. Kolmanda dekaadi keskpaiku ja sealt edasi tiheneb pimedus juba päris otsustavalt ning kogu tähistaeva ja tähtkujude ilu, mis umbes kaheks kuuks ja pisut enamakski „ära kadus”, tuleb kuu lõpuks tagasi.

Päris kottpimedust selge ilmaga tuleb siiski veel veidi oodata.
Tegelikult pole selge öö ju kunagi kottpime, sest kottpimedus tähendab ju, et tähtigi pole näha! Nii et norida saab alati, kui tahtmist on. Ka siis, kui kõik on ideaalne, mida niigi väga harva juhtub…

Kuid kes neid pilvi teab. Tihedad pilved võivad ka valgele ööle tumedust märksa juurde lisada. Rääkimata eriti paksudest äikesepilvedest, mis võivad ka keset päeva päris hämara olukorra tekitada. Kuid astronoomiliste vaatluste puhul on pilved alati sulaselge nuhtlus, selge seegi.

Kui lubada veel kord vahele ilmajuttu, siis võimsad äikesepilved (rünksajupilvede alaliik) on tõelised kogu atmosfääri alaosa ehk kogu troposfääri (paksus Euroopas kuskil 10 km kanti ) läbivad püstised sambad, kui neid kõrvalt lennukiaknast juhtub näha saama. Vaid päris tühine osa, ligi paarsada meetrit maapinnast, jääb sellise pilve alumise serva alla.

Võimsa sambana troposfääri läbiv äikesepilv. Ees taustal mõned väiksemad rünkpilved

Äikesepilve sees löövad välgud, välke esineb ka pilve ja maapinna vahel, see teebki äikese ohtlikuks ilmanähtuseks. Kuid ka äikesepilve kohal, kus jälle on selge ja Päike kiirgab, pole ohutu liuelda. Välku võib ka siin lüüa, pilve ja ionosfääri vahel.

Valged ööd ja nende piirid ning polaarpäev

Kuna juuli ööd on veel valged, aeg kesksuvine ja augustikuised „ei taha kooli minna” – mured paistavad veel kaugel, siis võiks rääkida veel ka valgetest öödest. Et valgete ööde tase jagatakse kolme gruppi, sellest on juba ka juttu olnud. Nimelt eristatakse tsiviilset (kõige valgem), nautilist ja astronoomilist valget ööd. See oleneb sellest, mitu kraadi horisondist maksimaalselt allapoole jõuab öö jooksul Päikese keskpunkt. Tsiviilse valge öö Päikese kõrguse alampiiriks on alumises kulminatsioonis -6 kraadi (ülempiir on Päikese loojangu hetk, kui Päikese ülemine serv on horisondil). Nautiline hämarik kestab, kuni Päikese kõrgus on -12 kraadi või alla selle ja astronoomiline valge öö kestab, kuni Päikese keskpunkt on „sukeldunud” -18 kraadi kõrgusele. Praktilised piirid on muidugi siledamad ja olenevad ka konkreetse inimese silma valgusaistingutest.

Valge öö – põhjamaade suveilu

Kui kaugele ulatub valge öö piir? Põhjas sinnamaani, kus Päike loojuda ei jõuagi. Kõige lähemal on see piir meile, Eestile, suvisel pööripäeval, 21. juunil. Siis otse põhja minnes leiakasime koha, kus päevaks-paariks kehtestub polaarpäev. Seda laiuskraadi tervikuna nimetatakse põhjapolaarjooneks. Eriti kaugel polaarjoon meist ei olegi, see asub laiuskraadil 66 kraadi ja 64 kaareminutit. Eesti keskmine laiuskraad on umbes 58 ja pool kraadi, Põhja-Eestis on 59 kraadi „kopikatega”.

Kuid kui kaugele meist lõuna poole jäävad valgete ööde piirid? Eks seegi olene kuupäevast. Võtame aluseks ikka lõunapoolseimad võimalikud piirid, mis esinevad suvisel pööripäeval. 66 kraadist ja 34 minutist tuleb nüüd 6 kraadi maha võtta. Tsiviilse valge öö piir jääb siis 60 kraadi ja 64 minuti juurde, nii et päris kenasti piki Soome lahe põhjakallast, Eestis tsiviilseid valgeid öid seega ei esine. Nautilise valge öö jaoks lahutame sellestsamast põhjapolaarjoone laiuskraadist veel 6 kraadi ja saame 54 kraadi ja 64 kaareminutit. See piir jääb juba Eestist lõunasse, üle Leedu. Nii valge (või siis pime) kui sel piirijoonel, on vähemalt Kesk-ja Põhja-Eestis umbes 16. mail ja 28. juulil (siis vastavalt algab ja lõpeb meil nautiline valge öö), seega on vastava lõunapoolse piirkonna suvine pööriöö juba märksa hämaram kui meil. Leedu lõnapoolseim osa jääb nautilistest öödest ilma. Napilt nautilise valge öö piirkonna sisse jääb Leedus paiknev Moletai Observatoorium. Ilus kant, kui aega, on võib vaatamas käia.

Leedus (nagu mujalgi) on muidki kohti, mida imetlemas käia.Viisakal vastukülaskäigul leedulastele, kellest mõned juba head mitmed aastad tagasi on üle ärakaotatud riigipiiride harrastanud öiseid romantilisi kaubikuretki üle Läti Lõuna-Eestisse ja tagasi. Veel enne kui hakkasid saabuma üha kaugemad ja samas üha kallimad külalised, keda üldjuhul enam tagasigi ei raatsita saata. Kuid teatavasti ju pidu ei parane, kui võõrad ei vähene! Kuid küll võõrad vähenevad, kui piirid taastada ja lisaks dioodi põhimõttel ainult väljapoolse läbilaskesuunaga, vajadusel füüsilis-füüsikalisi lisajõude rakendades. Sissepoole saab lasta vaid päris omi ja neid, kelle kohalik positiivne meelestatus on faktiliselt teada!

Veepiisk vikerkaart tekitamas. Valguskiir murdub veepiiska sisenedes eri värvi kiirteks. Seejärel kiired peegelduvad piisa tagaseinalt ja murduvad piisast väljudes veel kord.

Ka sellisele ilusale loodusnähtusele nagu vikerkaar – valguse peegeldumise ja murdumise koondsümbolile – tuleb tagastada äsjakirjeldatud ja alati kestnud tähendus, vabastades selle kiireimas korras üha raskemalt väärastuva sundideoloogia majakatulest! Ühtlasi vabanedes ka ise üha süvenevast orjameelsusest!

Nii. Astronoomilise valge öö piir – vaja veel 6 kraadi juba saadud 54 kraadist ja 64 kaareminutist maha lahutada ja saame 48 kraadi ja ikka see 64 kaareminutit. See piir jookseb juba üle Saksamaa ja Poola põhjaosade. Arvestades, et astronoomiline valge öö on on oma „välispiiri” ligidal päris olematu, kerkib pimeda öö praktiline piir veidi rohkem põhja poole. Olgu selle viimase hinnanguga kuidas on, kuid astronoomilise valge öö piirist lõuna pool läheb põhjapoolkeral aastaringselt, igal ööl pimedaks. Kogu Aafrikas on alati pime. Tõsi, ainult öösiti muidugi, päeval on seal valge. Päris kole või samas hoopis lohutav on meil aga päikeseküllase juulitaeva alla mõelda, et suures osas Antarktikast on praegu ööpäevaringselt pime ja kohutavalt külm veel ka. Polaarööst lähemalt ehk kunagi edaspidi.

Valge öö (koos selle kõigi variantidega) on siis teise nurga alt vaaates koidu ja hämariku kestvus enne või pärast igapäevast Päikese tõusu/loojangut. Kestvus oleneb laiuskraadist. Kõige lühem on see nähtus ekvaatoril, kus Päike alati tõuseb ja loojub „otse”. Mujal aga Päike mõningal määral ikka ka liugleb ja hämariku perioodid on pikemad. Siis oleneb asi ka aastaaegadest.

Väga täpselt näpuga järge ajades arvutusi tehes tuleb lisaks arvestada, et Maa pole päris kerakujuline. Kerakujulisuse mudel on aga siiski märksa parem ideest, et Maa on tasane ja veel kolme vaala seljas ka… Või oli nende vaalade asemel hoopis kolm elektrihunniku seest väljakistud molekuli, kes see nii täpselt mäletab!

Aga polaarpäev? Selles piirkonnas on Päike näha ööpäevaringselt: polaarjoonel umbes 1-2 ööpäeva jagu (arvestame ikka suvist pööripäeva, 21. juunit). Kujuteldavalt aina enam põhja pool olles paistab keskööpäike üha rohkem ööpäevi ja üha kõrgemalt. Selle arvel kannatab aga omakorda keskpäevane Päikese kõrgus, mis omakorda muutub aina madalamaks.

Põhjapooluse kohal on 21. juuni ööpäevane Päikese teekond vahvalt omapärane: Päike püsib pidevalt samal, 23 kraadi ja 26.3 kaareminuti kõrgusel ja tiirutab niimoodi ümber silmapiiri.
Kuigi teisalt võttes on midagi vähem ka: Päike paistab üle 31 kraadi madalamal kui nt Tartus sama, 21. juuni keskpäeval.

Eemaldume nüüd ajas 21. juunist. Tiirutava Päikese kõrgus põhjapoolusel aegapidi kahaneb, samas koondub üha enam põhja poole kokku ka piirkond, kus Päike käitub nagu 21. juunil põhjapolaarjoonel – jäädes vaid üheks ööpäevaks pidevalt, loojumatuna nähtavale. Põhjapoolusest lõuna pool ei ole ka Päikese ööpäevane kõrgus ühelgi päeval aastas konstantne. Sügisesel pööripäeval jõuab „polaarjoon” põhjapoolusele – Päike on otse silmapiiril ja loojub, kuigi väga aeglaselt (ise muudkui silmapiiril tiirutades).

Kuid millal on nt Tartus Päike keskpäeval sama kõrgel kui põhjapoolusel suvisel põõripäeval ööpäevaringselt? Osutub, et sobivaimad päevad on 14. oktoober ja 28. veebruar.

Samuti „reisivad”, ajas 21. juunist edasi vaadates, põhja poole ka hämarikuvööndite piirid. Põhja-Eestis, 59. laiuskraadil, lõpeb nautiline valge öö 28. juulil ja astronoomiline valge öö 18. augustil (tegelikult on juba ligi 10 päeva varem täitsa pime).

Lõunapoolkeral on pooleaastase vahega kõik analoogiline.

Päikese keskpunkt ja ülapiir, refraktsioon

Segadust tekitab asjaolu, et Päike ei paista punktallikana, vaid omab umbes poolekraadist (täpsemalt 32 kaareminutit) läbimõõtu ja vastavalt siis umbes veerandi kraadi suurust raadiust. Päikese tõusu ja loojangu momentideks loetakse aga aega, kui Päikese ülemine äär on parajasti horisondil. (Sama lugu on Kuu puhul.) See annab kokkuvõttes päevadele „pikkust juurde” ja nihutab ka reaalse polaarpäeva piiri „päris” polaarjoonest veidi lõuna poole (eeldame siinkohal jälle 21. juunit). Ligikaudu hinnates saame niimoodi 66 kraadi ja 34 kaaremeeinuti asemel 66 kraadi ja 18 minutit põhjalaiust.

Hämarike arvestatakse siiski Päikese keskpunkti koordinaatide järgi.

Kuid täpsuse muresid on veel. Ühe mure nimetuseks on Maa atmosfääris esinev refraktsioon ehk valguskiire suuna muutumine ehk murdumine teekonnal atmosfääri ülapiirist maapinnani. (Vaid seniidist lähtuva valguskiire suund otse alla ei tekita üldse refraktsiooni.) Õhk muutub ju teel läbi atmosfääri üldiselt üha tihedamaks ning õhu murdumisnäitaja muutub (kasvab). Efekt kasvab kiiresti, kui vaatesuund läheneb silmapiirile (horisondile), kus refraktsioonist tingitud keskmine parand on 35 kaareminutit. Seda suurust Päikese tõusu ja loojangu arvutamisel ka reeglina arvestatakse. Ka see lisab Päikesele, kusjuures igal pool ja iga päev, nähtavusaega juurde.

Refraktsiooni efekt. Kui me just seniiti ei vaata, paistab taevakeha meile alati veidi kõrgemal kui ta tegelikult on.

Kuid kahjuks pole antud juhul tegu konstandiga ja seetõttu võib Päike vahel (vähemalt osaliselt) näha olla ka mingist ettemärgitud kellaajast veidi varem või hiljem. Analoogiline lugu on iga objektiga, mis asub kõrgemal-kaugemal kui Maa atmosfäär.

Kuu parallaks

Kuu on Maale lähim astronoomiline objekt. Kuu näib esimese hooga meist küll väga kaugel olevat, keskmiselt 384 000 km Maa tsentrist. Kui siit Maa raadius, ligikaudu 6400 km, maha lahutada, ja eeldame Kuu otse seniidis (lagipea kohal) olevat, saame 377 600 km. Tegelikult tuleks siit veel maha lahutada Kuu raadius (1750 km). Kui Kuu asub (suuna mõttes) seniidist madalamal, asub meie looduslik kaaslane maapinnal olevast vaatlejast tegelikult kaugemal. Eesti laiuskraadil on see alati nii, Kuu otse seniiti kunagi ei ulatu. Päike ka mitte.

Muuseas, üks 1980-ndatel kuskil avaldatud vist mitte väga kindel uuring olevat näidanud, et kui 70-aastase „keskmise inimese” kõik senises elus astutud sammud ühte ritta asetada, siis annaks see teekonna jalgsi Maalt Kuule.

Vaatesuund Kuule sõltub aga asukohast Maa peal. Põhjus: Kuu on Maale siiski piisavalt lähedal, nii et tuleb arvestada ka Maa reaalseid mõõtmeid; Maa pinna punkte ei saa samastada Maa tsentriga. (Siin pole asi ainult selles, et Maa pole läbipaistev!)

Parallaktiline efekt. Kui me vaataksime otse seniidis olevat Kuud, siis parallaksi poleks. Igalt poolt mujalt vaadates näib Kuu olevat madalamal kui tegelikult.

Nii juhtubki, et koos Kuu kõrguse (nurkkaugus silmapiirist seniidi suunas) vähenemisega kasvab parallaktiline efekt: Kuu paistab madalamal kui ta Maa tsentrist vaadates oleks. Maa eri kohtadest vaadates paistab Kuu seega tähistaeva taustal pisut erinevates suundades. Efekti maksimum, nagu ka refraktsiooni puhul, esineb siis, kui Kuu on praktiliselt horisondil. Siis küünib parallaksi väärtus 1 kraadi lähedale (57 kaareminutit). Vastavad parandid on aga vastasmärgilised: refraktsioon „tõstab”, parallaks „langetab” Kuud. Kuud „tõstab” ka eelmainitud ülemise ääre reegel. Nende kolme efekti kokkuvõttes tuleb parandusliige silmapiiri jaoks kokku ootamatult väike, umbes 7 kaareminutit „allapoole”.

Päike, mille puhul parallaksi arvestada pole mõtet (asub liiga kaugel), on koondparandusliige päris suur, 51 kaareminutit („ülespoole”). See on juba päris lähedane 1 kraadile.

Parallaksi mõju on praktiliselt olematu ka planeetide puhul, loomulikult ka tähtede puhul. Neil juhtudel jääb alles ainult refraktsiooni efekt.

Lõpetame pika loo

Jälle läks nii nagu alati, kuigi kavatsused olid head. Lugu sai taas liiga teema-, ja arvurohke. Aga kas see on kindlalt halvem variant, kui pidevalt igalt poolt vastuvaatav nähtus: küsigu inimene ükskõik mis ametlikult asjamehelt ükskõik mida konkreetselt ja see hakkab alati ainult keerutama nagu kass ümber palava pudru. Kusjuures kassi pudru-motiivid on täiesti mõistetavad. Aga eks ka neil ametnikest putukatel on omad toiduahela-motiivid…

Lõpuks siiski ka paar mini-kultuurisoovitust, mis oleksid mõtteliseks järjeks juunikuus soovitatud järjeloole. Sest põhjused ju üha süvenevad. Sedapuhku ei tohiks isegi mõlema loo peale kokku kuluda eriti palju väärtuslikku aega. Püüame kuulata Kuldse Trio esituses lugu: „Kui sa mind ei armasta”. Aus astronoomiline lugu, sisaldab nii Päikest, (langevaid) tähti kui ka Kuud. Teine soovitus oleks jällegi rahvusringhäälingu arhiivist, „Ivar Vigla sou:1” 31. detsembrist 1989. Alustada võiks saate 36. minutist.

Loo päris lõputsitaat olgu „õigeima eestlase” Endel Kellapi poolt: „Aeg on energiahulk, mis jääb põhjuse ja tagajärje vahele!”

Kuu faasid

• Täiskuu: 3-ndal kell 14.39
• Viimane verand: 10-ndal kell 4.48
• Kuuloomine: 17-ndal kell 21.32
• Esimene veerand: 26-ndal kell 1.07

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).