Nagu juba aprillikuu loo 1. osast näha oli, on Messier’ maratoni järjepidevus otustatud sedapuhku ühel häälel pooleli jätta, kuna selle järjekorras peale M70-t olevast järgmisest kümnekonnast liikmest on mitmed aprillikuus „komandeeringus” ja ei kvalfitseeru öösiti vaadeldavateks. Teisalt, just aprillis on lisaks Skorpioni nähtava osa suhteliselt headele vaatlusvõimalustele võimalik üleni üle vaadata ka Skorpioni naaber Maokandja. Asi selles, et Maokandja suurt ja paremale kaardu poolkaarekujulist, ehkki tuhmipoolsete tähtedega põhjapoolset, ülemist osa, jätkub pimedal ajal nii kevadesse, suvesse kui sügisesse. Umbes sama lugu on ka Mao läänepoolse osaga. See-eest aga Maokandja tähtkuju lõunapoolne osa küünib Eestis umbes horisondini välja ja on samamoodi vaid talve lõpuosa ja kevadkuude hommikutel (enne valgeid öid) vaadeldav nagu ka Skorpioni üle silmapiiri kerkiv osa seal kõrval paremal. Üle vaatamise vajaduse osas tuleb silmas pidada ennekõike süvataeva objektide uurimist; eks ikka ennekõike seoses Messier’ objektidega. Kõik puha kerasprved, kusjuures.

Skorpion: M4 ja M80

Alustame Skorpioni nähaoleva osaga, see on väiksem ja mahutab sega vähem. Kuid kerasparved mahutavad omakorda ikaagi päris palju tähti. Skorpionis on neid Messier’ kataloogi liikmetena kaks tükki.

Punaka tooniga Antaaresest vaid 1.3 kraadi lääne pool (paremal) paikneb kerasprv M4. Asudes 5600 valgusaasta kaugusel, on M4 puhul tegu Maale lähima kerasparvega, heledus 5,8 tähesuurust. Eestis kerkib M4 sama kõrgele (madalale) kui Antaares. Nii et siinmail pole lootustki püüda seda palja silmaga vaadelda, kuigi heleduse näit viitaks justkui piiripealsele olukorrale. Teisalt, kui üldiselt on kerasparved kümnete tuhandete valgusaastate kaugusel, peab antusd aspektis ikkagi suhteliselt tuhm olev M4 küllalt kesine kerasparv olema. Lähedus Antaaresele lihtsustab M4 teleskoobis leidmist, kuid eks madal asend rikub pidu ka teleskoobivaatluse aspetis. Lõunapoolsemates maades, kus M4 kõrgemale ulatub, on üsna kerge paljusid parve liikmeid üksteisest vaatluslikult eristada, seda tegi ka Messier’.

Teine sama kataloogi kerasparv Skorpionis on M80. See asub juba kerasparvede jaoks „normaalsel” kaugusel, ümmarguselt on see 33 000 valgusaastar. Heledus on 2 tähesuurust väiksem kui M4 puhul. M80 on samui Antaaresele suunalt lähedane, 4 kraadi. Teine orientiir on Akrab (beeta Sco), 2.6 tähesuurust (mitte segi ajada Akrabist allapoole jääva ja pisut heledama tähega Dschubba (delta Sco). Poolel nurkvahemaal Antaarese ja Akrabi vahel (kummagi poolt 4 kraadi) M80 paiknebki. Antud kerasparv kerkib Tartus kuni 9 kraadi kõrgusele.

Aga kui kõrgele tõuseb Antaares? Võttes asukohaks Tartu, siis kulmineerub Antaares 5 ja poole kraadi kõrgusel nagu ka M4.

Maokandja: M19 ja M62

Kui juba Antaares jälle meil külas on ja eeldatavalt umbes otse lõunasuunal, siis nüüd liigume mitte paremale, M4 poole, vaid vastupidi, vasakule ehk itta. Kuskil 7 ja poole kraadi kraadi juures leiame uue kerasparve. Ainult see pole enam Skorpioni, vaid juba Maokandja piirides olev objekt M19. Kui meenutada, siis märtsikuu loos sai seda juba mainitud kui küllalt madalal asuvat kerasparve ja eks see nii ongi. M19 maksimaalne kõrgus (Tartust vaadates küünib 6 kraadi lähedale, pisut.pisut enam kui M4 puhul.
Samuti kuu aja eest mainitud teine Maokandja madalatest kerasparvedest, M62, asub nii Maokandja tähtkuju lõunapiiri kui ka Eesti vaatleja jaoks lõunahorisondi lähedal. M19-ga võrreldes on M62 lõunasuuna korral 4 kraadi madalamal ja tartust vaadates 2 kraadi horisondist kõrgemal. Põhja-eestis on M62 kõrgus 1 kraad. No ei julge anda vekslit, et M62 (heledus 6.5 tähesuurus) pole kindlasti teleskoobis vaadeldav, kuid isiklikult pole kunagi viitsinud seda ka piki silmapiiri otsima hakata. Heledused on M19 korral 6.8 ja M62 puhul 6.5 tähesuurust. M19 kaugus asub 29 000 valgusaasta kaugusel ja M62 kaugus Maast on 22 000 valgusaastat. M62 on üks esimesi kerasparvi, mille keskel mõõdetav suur ainetihedus viitas mustale augule parve tsentris.
M19 jätab kerasparve kohta küllalt lapiku mulje. Järeldus, et parve liikmed pöörlevad kiiresti peamiselt ühes tasandis selle tsentri ümber oleks arvatavsti ennatlik, selle vaatlusliku aprillinalja viskab kosmiline tolm.

Kerasparved Maokandjas ja Skorpionis

Maokandja: M9 ja M107

Võsainglast mängides: „kella 11 suunas” M19-st paikneb järgmine madalale jääv Maokandja kerasparv M9. Parvede nurkvahemaa on umbes 8 ja pool kraadi. M9 on alumises kulminatsioonis veidi vähem kui 15 kraadi kõrgusel, nii et väga hull asi siin polegi. M9 on suunalt suhteliselt lähedal Amburil tähtkuju piiridele ja seega ka Galaktika tsentrile. Polegi väga paha: M9 asub Linnutee tsentraalselt mustast august umbes 5 ja poole tuhande valgusaasta kaugusel, Maast aga on M9 26 000 valgusaastat eemal. M9 näiv koguheledus on lähedane Neptuunile: 7.8 tähesuurust.

Taas pöördume abi saamiseks Antaarese poole. Kui see asub lõunasuunal, siis lükkame teleskoopi temast veidi üle 13 kraadi kõrgemale ja „avastame” järjekordse Maokandja kerasparve M107. M107 pakub kerasparve kohta suhteliselt hõredat vaatepilti. 21 000 valgusaasta kaugusel olev kerasparv asub (teleskoobis) vaatemiseks juba üsnagi sobival kõrgusel. Kui võtta „reeperiks 2.5 tähesuuruse heledusega täht Han (tseeta Oph), siis M107 asub sellest 2.5 kraadi eemal (allpool ja paremal).

Maokandja: veel kolm kerasparve

Veel kõrgemal Maokandjas paiknevad kerasparved M14, (vasakul) ning M10 ja M12 (paremal, viimased kaks on ka suhteliselt lähestikku). Neid objekte saab aga kenasti vaadelda ka edaspidi, isegi sügisõhtuti. Lähtudes Maokandja heldaimast ja kõrgeimast tähest Ras Alhague (alfa Oph), liigume käändekoordinaati mööda ligi 15 kraadi allapoole ja jõuamegi kerasparveni M14, kaugus 29 000 valgusaastat.

Püüame leida kerasparve M10. Selleks fikseerime tähest Ras Allhague 6.5 kraadi eemale (paremale ja veidi allapoole) jääva järgmise heledama tähe kappa Oph. Liikudes nüüd taas umbex 14 kraadi allapoole, leiame kerasparve M10, kaugus 15 000 valgusaastat. Pisut üle 3 kraadi üles ja paremale liikudes peaks edasi leidma kerasparve M12, kaugus 23 000 valgusaastat. Kolmest heledaim on M10.

Lüriidid

Lüriidid on 1 paljudest metepoorivooludest, kuid siiski arvestatavate hulgst. Meteoorid on nähtavad aprilis, maksimumiga 22. aprillil. Lüriidid on seotud komeediga C/1861 G1 (Thatcher). See komeet on parajasti perioodiga 415.5 aastat Päikese ümber tiirutamas ja praegu ta periheeli ligiduses ei ole. Ometi on komeedi laiendatud orbiidi see osa, millega Maa aprillis kokku puutub, piisavalt „prügine”, et muuta üha lühenev aprilliöö ilusamaks. Kas pole huvitav: prügi on ilu allikas!

Siinkohal tasub märkida, et kuigi absoluutsetes võrdlustes mitte väga tihe, on lüriidid siiski tugevaim meteoorivool, mis on seotud selliste, juba küllaltki pikaperioodiliste komeetidega. Tegemist on juba väga ammuse teadaoleva vooluga, esimesed andmed pärinevad juba aastast 687 eKr.

Lüriid aprillitaevas

Lüriidide meteoorivool on mingil määral vaadeldav kogu aprliili teise poole, kuid maksimum peaks esinema 21-se aprilli ööl vastu 22. aprilli. Ennustatav tunniarv on 18 kandis, kuid võimalikud on ka positiivsed üllatused. Mõni lüriidide esindaja võib ka päris hele olla.

Lüriidide radiant paikneb Lüüra ja Herkulese tähtkujude piirimail. Nagu mitmete teiste meteoorivooludega, on ka lüriidid paremini näha hommikupoole ööd, sest radiant kerkib öö edenedes üha kõrgemale. Tõsi küll, väga tihedat meteooride sadu lüriidide puhul ei eeldata, kuid kannatlik vaatleja peaks siiski üht-teist nägema ja prügi peos hoidma, et see soovide soovimise käigus kiirelt minema visata. Umbes nii soovitas igatahes Tõnisson. Lüriidid on küllaltki kiired taevalaotuses liikuma, nii et soovija peab nobe olema.

Jällegi saab teha huvitava vahekokkuvõtte seoses prügiga: oota prügi ilmumist ja viska omalt poolt prügi juurdegi! Kuid kõik peaks olema ju loogiline: läheneb järjekordne „Teeme ära”-propagandalaupäevak!

Aga Kuu, see alaline meteooride vaenlane? Ega seis just parim ei ole. Kuu on lähenemas täisfaasile, mis saabub 24. aprilli varastel tundidel. Kuigi täiskuu ei käi aprillis nii kõrgelt kui talvekuudel, on segav mõju kahjuks täiesti arvestatav. Loota tuleb heledatele meteooridele.

Virmaliste võimalikusest

3. märtsi õhtu oli tänavu üldiselt selge. Taevast vaatepilti täiendasid ka korralikud virmalised. Virmalised on seotud ebastabiilsete protsessidega Päikese pinnal ja selle lähedastes sisekihtides. Päikese diferntsiaalne pöörlemine ja magnetväli põhustavad aeg-ajalt jahedamate piirkondade, laikude tekkimise. Laikude piirkonnas on Päikese fotosfääri ehk nähtava pinna temperatuur ümbritsevast (5800 kraadi) märksa madalam, 4 ja 5 tuhande kraadi vahel. Justkui kompensatsiooniks võib just laikude kandis ette tulla küllaltki võimsaid ehk energgeetilisi plahvatusi, kus peamiselt prootonitest koosnev laetud osakeste pilv Päikesest eemale kihutab. Kui nende osakeste teele jääb ette Maa, siis astub mängu Maa (geo)magnetväli, mis juhib üldiselt osakesi Maa atmosfäärist eemale. Kuid geomanetpooluste ümbruses võimaldab magnetvälja kuju prootonite voo spiraalitades langemise Maa atmosfääri. Nüüd algab vastastikmõjustus Maa atmosääri koostisosakestega. Kuna kusagile peab kaasatoodud energia kuluma, on üks võimalusi valguse eraldumine ehk ergastatud õhumolekulide helendumine. Nähtuse nimetus ongi virmalised.

Päikese laikude ja laikude gruppide suurem arvukus ehk Päikese aktiivsus taastub mitte ülima täpsusega, kuid ligikaudu 11-aastaste perioodidega. Ka käesolev, 2024. aastal ongi Päike aktiivne, seega võinalusi virmalisteks on (sh lähematel aegadel) edaspidigi. Virmalisi saab aga suhteliselt suure tõenäosusega ennustada alles ligikaudu 2 päeva ette, siis kui Päikeselt on juba uus portsjon prootoneid „õiges” suunas välja lennanud. Päris tähelepanuta ei tasu sellega seoses jätta ka lähiöid.

Veel kvasari ehitamisest ehk rohepöörde täienduseks

Aprillikuu loo esimeses osas sisaldas ka törts rohejuttu kvasarite ehitamisest. Vahepeal oleme saanud selle idee kohta arvukalt palavaid toetuskirju. Soovijate arv kvasarit isiklikult tegema minna lausa ummistab postkastid, nii et isegi „näoraaamatu” lehti tuleb sulgeda. Läbivaks murekohaks on aga jäänud käppade küünduvuse küsimus – Andromeeda galaktika suur kaugus ehk kõrgus. Nojah, 2.5 miljonit valgusaastat ikkagi kõrgust; eks need Andromeeda kääbuskaaslased ole kah suurusjärgult sama kaugel ja kõrgel.

Kuid mured on selleks, et neid lahendada: on juba esitatud hanked ja projektid uute ning senisest kõrgemate redelite ning platvormide ehitamiseks ning tulevikus ka massitoodangusse paiskamiseks. Võib öelda, et tegelikult on nende konsruktsioonide ehitustegevusegagi juba alustatud. Nii et esimesed kvasariplatvormid peaksid peatselt töösse rakenduma; kõige esimese ja uhiuue rohekõrgusplatvormi ametlik esitlus on plaanitud juba sügiseks ühel veel täpselt koalitsioonilepingus kokkuleppimata õhtul Võidu väljakul, peale päevast uhket sissejuhatavat europaraadi. Andromeeda asub siis öötaevas soodsas asendis ning rohekosmose arenduse uus etapp võib alata. Seistes kindlalt roheredelite süsteemist koostatud platvormi ülemisel tasemel, on nii M31 kui selle 2 kaaslast väljavalitud isikutel parajasti käeulatuses. Väidetavalt. Kuid pidupäeva ootel tuleb meil kui alatiselt kõigele kuulekal rahvamassil rihma pingutada: nii tulevasel uhiuuel kvasaril kui roheplatvormidel on kahtlemata oma kõrge hind!

Aprillikuu lõpu suunas

Kohe-kohe saabub „kahe habeme tähtpäev” ehk 22. aprill. Kohe järgmine päev on jüripäev, 23. aprill. Edasi tuleb 24. aprill, aprillikuu soojarekordi päev. 25. aprill on markusepäev. 30. aprill on jällegi naljapäev. Ühtlasi ettevalmistuspäev kas volbrinõidumiseks või paraadiks. Aitab kah. Niipalju siis aprillikuust.

Õigus, 1 lubadus oli veel. Võõrkeelse looga seoses. Mis seal ikka. Väsinud linnakärast, suundutakse metsa, kus on ka jõeke. Meesterahva hooleks jääb jalgsi jões sumades paadi vedamine, kala püüdmine, turul käimine ja palju muud. Kodune daam küpsetab hoolega, korraldab üha uhkeid pidusid ja kui mehel aega üle jääb, siis võtab ka tema pidudest osa. Lõpp hea, kõik hea. Kui on.

Johhaidii!

On alanud september, esimene sügiskuu, kuigi suvist sooja võib ka sekka juhtuda. Sügise ametlik algus ei lange siiski kuu algusega kokku, see toimub 23. septembril kell 9.50. Siis on Päike otse Maa ekvaatori kohal ja peaaegu kogu maakera peal on päev ja öö ühepikkused, 12 tundi. Pooluste piikonnas on eriolukord: põhjapooluse kohal on Päike silmapiiril loojumas; ka lõunapooluselt vaaadates asub Päike silmapiiril, kuid siin on Päike hoopiski tõusmas. Vastavalt on põhjapoolkeral siis algamas polaaröö ja lõunapoolkeral, vastupidi, polaarpäev. Nii polaaröö kui polaarpäev kestavad pool aastat; polaarpäeval on Päike kogu aeg loojumatuna kusagil madalas taevas, kuid silmapiirist kõrgemal, polaaröö puhul aga pidevalt allpool horisonti. Päike asub kuu esimesel poolel Lõvi tähtkujus; 17. septembril liigub Neitsi tähtkujju.

Planeedid septembris

Tänavune septembrikuu pakub vaatlemiseks vähemalt kolme, kuu teises pooles koguni nelja planeeti.

Merkuur ilmub 18-nda paiku nähtavale hommikuhämaruses madalasse koiduvöösse, hakates edaspidi tõusma peaaegu 2 tundi enne Päikest, asukohaks Lõvi tähtkuju. Vaatlusperioodi algul on Merkuur varem tõusvast Reegulusest umbes 8 kraadi kaugusel, edaspidi planeedi ja tähe nurkvahemaa üha kasvab. Võib panna tähele, et Merkuur muutub tasapisi heledamaks. Suurima läänepoolse eemaldumuse aegu Päikesest, 22. septembril, on Merkuuri heledus -0.4 tähesuurust.

Veenus on septembris nähtav samuti hommikuti idakaares, kuid Merkuurist oluliselt heledama Koidutähena. Kuu alates tõuseb Veenus 2 tundi enne Päikest, kuu keskpaiku juba ligemale 3.5 tundi ja kuu lõpus 4 tundi (pisut enamgi) enne Päikest. Veenus asub enamuse ajast Vähi tähtkujus, 25-ndal siirdub Lõvi tähtkujju.
Veenus jõuab septembris ka oma alati suure heleduse tippu, -4.5 tähesuurust. (Veenuse täpne heledus varieerub sageli eri allikates mõne kümnendkoha võrra, ilmselt ei viitsita eriti heledust kontrolliks üle mõõta.) Teleskoobiga tasub samuti Veenust vaadata, siis paistab planeet kena noore Kuu kujuga. Kuu lõpus hakkab Veenus lähenema veidi hiljem tõusvale Reegulusele. Heledused pole muidugi võrreldavad, Reeguluse heledus on +1.35 tähesuurust. Aga mõlemad „tähed” on heledamad kui teine tähesuurus… Vana Kuu sirp on Veenusele lähimas asendis 12. septembri hommikul.

Jupiteri vaatlustingimused on head. Kui kuu alguses peab vist veel märkima, et Jupiter paistab peaaegu kogu öö (hommikupoole), siis kuu keskpaiku ja teises pooles võib nähtavust kommenteerides juba niimoodi „ümardada”, et planeet on näha kogu öö. Jupiter paikneb Jäära tähtkujus. Jupiteril heledust jätkub, -2.5 tähesuurust.
Ööl vastu 5. septembrit on Jupiter päris lähestikku Kuuga (Jupiter on allpool, asub Kuu servast 1.5 kraadi kaugusel).

Saturn„käib” endiselt öösel suhteliselt madalavõitu kaarega üle lõunataeva, asudes Veevalaja tähtkujus. Kuu algul paistab Saturn kogu öö, kuid peatselt hakkab planeet hommikuti üha varem loojuma. Saturni heledus on +0.5 tähesuurust, see paneet on seega märksa tuhmim kui Veenus ja Jupiter, ometi paistab ka Saturn taevavõlvil heleda tähena. Kuu on Saturnile lähimas asendis 26. septembri õhtul.

Nelja planeeti korraga siiski näha ei saa, küll aga võib hommikuti korraga imetleda kolme planeeti. Kuu alguses on siis nähtaval Veenus, Jupiter ja Saturn; idataeva koiduvöös on näha Veenus ja peaaegu vastassuunas, madalas läänetaevas asub Saturn ja Jupiter paistab hästi lõunakaares.

Kuu teises pooles saab korraga hommikutaevas näha omakorda Merkuuri, Veenust ja Jupiteri. Merkuur asub idas madalas koidutaevas ja siis need 2 heledat „laternat”: idakaares Veenus ning edelataevas Jupiter. Kui juba „laternatest” juttu tuli, siis saab ka kolmandast rääkida: madalas kagutaevas särab hommikutaevas ka Siirius, päris-tähtede heledaim esindaja. Siirius ilmub hommikuti nähtavale umbes koos septembrikuu algusega.

Hommikuses septembrikuu taevas on idakaares teisigi heledaid tähti, kuid Merkuur peaks neist kõigist madalamale, koiduvöösse jääma.

Marss on sedapuhku nähtamatu. Nähtamatu, nagu alati paljale silmale, on ka Neptuun. Isegi teleskoobis paistab Neptuun tähekese moodi, ei enamat. Siiski võiks ehk ära märkida, et Kalade tähtkujus asuval Neptuunil on 19. septembril vastasseis Päikesega. Neptuun on seega septembris põhimõtteliselt taevas olemas kogu öö, kuid heledus on +7.8 tähesuurust (ehk siis üldisemalt kaheksas tähesuurus) võtab pakutava nähtavuse „teise käega tagasi”. 19. septembri koordinaadid on Neptuunil järgmised:

otsetõus 23h 47m 8s; kääne -2° 47’ 3’’ .

Paneme võrdluseks kirja ka sama, 19. septembri jaoks Uraani koordinaadid: ka see, 6. tähesuuruse heledusega teleskoobiplaneet paistab samuti kogu öö, asudes Jäära tähtkujus, 8 kraadi Jupiterist vasakul):

otsetõus 3 h 30m 57s; kääne 18º 5’ 55’’ .

Kassiopeia tähtkuju

Septembrikuu öö saabudes saab kõrgel kirde-idataevas nähtavaks siksakiline W-tähte meenutav viie küllaltki heleda tähe kombinatsioon. Tegu on Kassiopeia tähtkujuga. Eestis ja teistes põhjamaades pakub Kassiopeia aastaringselt igal ööl enda vaatlusvõimalusi. Tähtkuju võtab küll osa taeva ööpäevasest pöörlemisest (ümber Põhjanaela), kuid sarnaselt Suurele Vankrile ja veel mõnele tähtkujule aga loojuma ei ulatu. Kusjuures Suur Vanker on võrdluseks päris hea, sest ka Kassiopeia tähed on sarnase heledusega ning teiseks asub kumbki tähtkuju Põhjanaela suhtes alati „teine teisel pool”. Sügisöö edenedes tõusebki Kassiopeia otse seniiti ehk pea kohale, samal ajal võtab Suur Vanker koha sisse põhjakaares, Põhjanaelast madalamal. Hommiku eel liigub Kassiopeia madalamale, loode suunas.

Kassiopeia… mis see on? Esimena tulevad meelde ehk kassid (ülimalt vahvad ja positiivsed, tuju ning tervist parandavad tegelased), aga „opeia” on tundmatu suurus. Mis see on? Oopium? Kasside, eriti nende meesssost isendite „oopium” on teatavasti palderjanijuurikas. Siiski, vist seda ikka ka ei mõelda… Tuleb entsüklopeediad lahti lüüa. Või siis internet. Aga interneti viga on see, et väga palju näivalt ametlikku infot seal on kontrollimata ja seega võimalik, et ka ekslik.

Oletame siiski, et oleme nüüd grammi jagu targemaks saanud ja teame et antud juhul tuleb kassid jätta rahule, omi asju toimetama. Muidu veel mõni neist annab selleks käpaga märkijätvalt märku…

Kassiopeia nimi on vastavale tähtkujule tegelikult tulnud Kreeka mütoloogiast, selline nimi oli müütilisel Etioopia kuningannal. Eesti mütoloogias oli see siksakiline tähtkuju tuntud kui Taevalook, samuti ka kui Vändatähed.

Kassiopeia tähtkuju oma heledamate tähtedega

Heledaid tähti on Kassiopeia viis: Caph (beeta Cas), Scedar (alfa Cas), Tsih (gamma Cas), Ruchbah (delta Cas), Segin(epsilon Cas). Vaatame need kõik nüüd üle.

Caph

Näiv heledus 2.28 tähesuurust. Tegu on F-spektriklassi hiiuga, täpsem tähis on F2 III. Caph on Päikesest umbes 3.5 korda suurem ning umbes 3 korda suurem sama spektriklassi peajada tähtedest. Massi poolest on Caph umbes 1.9 korda Päikesest massiivsem. Võib eeldada, et varem peajadal viibides kuulus Caph kuhugi A-spektriklassi. Värvuselt on Caph kollakasroheline, kuid heledus pole siiski nii suur, et roheline värv silma jaoks esile tõuseks. Kaugus selle täheni on 55 valgusaastat, seega just eriti kauge objektiga tegu ei ole. Tähel Caph on ka nõrk kaaslane, heledusega 13 tähesuurust.

Scedar

Näiv heledus 2.24 tähesuurust. Siin on tegu taas hiiuga, kuid sedapuhku oranzi hiiuga, K0 III. Scedar pole Maalt vaadates siiski piisavalt hele, et oranzi värvsut otse silma jaoks esile tuua. Oranzid hiiud on ka mõõtmetelt päris suured. Scedar hinnatakse olevat Päikesest 42 korda suurem, ületades selliste näitudega ka sama spektriklassi hiidude keskmisi näite. See asjaolu viitab ka II heledusklassi (hele hiid) arvestamise mõttele. Scedari mass on kusagil 4 ja 5 Päikese massi vahel. Näib, et Scedar viibis peajadal olles kusagil B spektriklassi keskel või jahedamas osas. Kaugus 228 valgusaastat.

Tsih

Tuntud mõnedes allikates ka Navi nime all. Heledus ei ole muutumatu, viimasel ajal hinnatakse seda umbes 2.15 tähesuuruga, kuid täht võib mõnikord olla ka sellest näidust heledam või tuhmim. Spektriklass on B0.5 IVe. B0.5 tähendab üpris kõrge pinnatemperatuuriga B-klassi tähte ning heledusklass IV omakorda seda, et olles küll veel peajadale lähedal, päriselt ta seal siiski enam ei ole. Peajada faasis oli see täht veel kuumem, asudes HR diagrammil ilmselt kusagil O-klassi lõpus. Tähis e näitab seda, et spektris leidub emissioonijooni ehk kiirgusjooni (peamiselt vesiniku jooni).

Tsih-tähe puhul on leitud, et ta omab nähtamatut kaaslast, orbitaalse perioodiga 203.5 päeva. Kaaslase olemus pole senimaani selge. Kõige enam on siiski viiteid, et tegu võiks olla neutrontähega. Teine, kaugem kaaslane, 11. tähesuuruse objekt 2 kaaresekundi kaugusel on F6 V, peajada täht. Siin on orbitaalne periood pikk, 480 aastat.

Huvitav on märkida, et tähest Tsih 21 kaareminuti kaugusel asub 5.5 tähesuuruse heledusega kolmiktäht HD 5408 (B7 V + B9 V +A1 IV) , mille ruumiline liikumine on sarnane Tsih-iga. Kuid ruumiline vahekaugus on omakorda liiga suur, et saaks rääkida gamma Cas ja HD 5408 süsteemi kaksiklusest. Siin võib eeldada, et tähed on tekkinud küll ühisest kosmilise gaasi-tolmupilve süsteemist, kuid piisavalt kaugel teineteisest, et edasine otsene gravitatsiooniline seos oleks olemas.

Tsih, kuum ja hele nagu ta on, paneb helendama ka oma ümbrust. Tähelepanuväärseim osa sellest on peegeldusudukogu IC 63, hüüdnimeks Kassiopeia Viirastus. Uduobjekt asub tähest umbes 3-4 valgusaasta kaugusel. Tõsi küll, otse vaadeldav see eriti pole, kuigi kuju piltidel on meeldejääv.

Peegeldusudu Kassiopeia Viirastus. Kuigi teleskoobis raskesti vaadeldav, on pilt muljetavaldav.

Kui keegi siiski soovib üritada otse vaadelda, siis teleskoop peab suur olema, läbimõõdus ligikaudu 30 cm või enam. Udukogu heledus on 10. tähesuurus, kuid tegu pole üldsegi punktobjektiga, vaid ligikaudu 10 x 5 kaareminuti läbimõõduga. Seega pole hea ka ülisuur suurendus. Hele täht Tsih (gamma Cas) ise tuleks teleskoobi vaateväljast eemale saada. Udukogu asub tähest umbes 20-27 kaareminuti kaugusel, ligikaudne läbimõõt on 1 valgusaasta kanti. Umbes samal nurkkaugel Tsih-ist asub ka äsjamainitud HR 5408.

Udukogd Kassiopeia Viirastus (IC 63, alumine) ja selle naaber IC 59 (ülemine) tähe Tsih võimsa kiirguse taustal. Tervikpildi vasak pool meenutab mingit jubeda näo profiili.

Mängime nüüd võsainglasi, tehes nii. Lähtume meie „suurest peatähest” Tsih ja tuginedes ekvatoriaalsetele koordinaatidele („põhi üleval”) ning seda ka, et teleskoop pöörab pildi ümber („põhi alla”), siis sellisel juhul HR 5408 asub Tsih-ist „kella 12 suunas” ja Viirastuse-udu asub „kella nelja suunas”. Püüame, nagu juttu oli, järgmise sammuna liigutada heleda Tsih-tähe teleskoobi vaateväljast välja. Kas udukogu kuidagi näha on, see saabki seepeale selgeks.

Udukogu koordinaadid: otsetõus 0h 59m 5s, kääne: 60º 53’ 42’’.

Läheduses asub ka teine samal põhjusel helenduv udu IC 59, kuid see on eelmisest tuhmim.

Tehes Gamma Cas ehk Tsih kohta lühikokkuvõtte, siis omab see ligikaudu 17, mõndel andmetel 19 Päikese massi ja 10 Päikese raadiust. Kaugus on umbes 550 valgusaastat.

Veidi Be-tähtedest

Tähte Tsih (gamma Cas) tuntakse teatud tüüpi muutlike tähtede, Be tähtede esindajana. Üldiselt on Be tähed väga kiiresti pöörlevad tähed, mille ümber on ka mingi ketas, mis võib olenevalt konkreetsest juhtumist olla erineva stabiilisuse astmega. Ketas Be tähe ümber koosneb tähest endast väljalennanud materjalist. Siiski pole asi liiga lihtne: mõnede Be tähtede pöörlemiskiirus pole väga suur, kuid ketas selle ümber võib ikkagi kuidagi tekkida. Kui tegu on kaksiktähega, võib mõnedel juhtudel kaarte segada ka teine komponent. Millalgi pakuti välja, et kõik Be tähed on kaksiktähtede komponendid, sellest ka ketas B-klassi komponendi ümber, kuid nii see paraku ka ei ole.

Be tähtede seas saab seega eristada ka alamklasse. Tsih, gamma Cas, on lisaks Be staatusele ka gamma Kassiopeia tüüpi muutlike tähtede prototüüp.

Ruchbac

Jätkame Kassiopeia heledate tähtedega. Ruchbac asub Maast umbes 99 valgusaasta kaugusel. (Kui keegi ütleb 100 va, pole see ka eriti vale.) Tähe heledus on 2.66 tähesuurust. Pole oluliselt tuhmim kui eelnevad 3, kuid arvud on armutud: sellise heledusega paistev täht kuulub kolmanda tähesuuruse tähtede hulka.

Spektriklass hinnatakse olevat A5 IV. Ruchbah arvatakse seega olevat parajasti lahkumas peajadalt HR diagrammil. Mass peaks olema 2.5 Päikese massi ja raadius 3.9 Päikese raadiust.

Ruchbah omab ka kaaslast, mis muudab tähe varjutusmuutlikuks, kuigi heleduse muutlikkus on napi mõõduga. Kaaslase olemuse kohta pole veel kuigi palju teada.

Segin

Segin ehk epsilon Cas asub W kujulise tähtkuju kontuuri ühes tipus (teises tipus on Caph). Näiv heledus 3.34 teeb sellest tähest Kassiopeia kontuuri tähistavast viiest tähest kõige tuhmima. Tähesuurus on Seginil seega üldiselt lugedes kolmas. Kaugus Maast 418 valgusaastat. Segin hinnatakse olema 9 Päikese massi ja 6 Päikese raadiusega. Spektriklass on B3 V. Siiski pole antud juhul asja paika panna eriti lihtne, sest spektris ilmneb ka emisoonijooni. Nii et Segin võib olla IV heledusklassis. (kuumade, sh B-spektriklassi tähtede puhul on mõnigi kord päris keeruline teha vahet V (peajada) ja IV (allhiidude) ning isegi ka III (hiidude) heledusklassi vahel, sest vastavate tähtede esindajate parameetrid ei erine oluliselt.) Siiski ei loeta Segin olevat ka klassikaliste Be tähtede esindajaks.

Vahekokkuvõte

Nii et Kassiopeia viiest tunnustähest on kolm tükki kuumad (Tsih ja Segin B spektriklassist, pinnatemperatuuridega vastavalt 25 000 K ja 15 100 K ning Ruchbah A spektriklassist, 8000 K), üks „soojusastmelt” vahepealne (Caph, F spektriklass, 7000 K) ning üks jahedam (Scedar, K spektriklass, 4600 K). Toas ja õues olevate temperatuuridega võrreldes on üleüldse kõigi tähtede pinnatemperatuurid muidugi tohutult kõrged.

Ei aita ka see, kui tähe pinnalt üritada sissepoole kaevuda. See ei aita, sest mida sügavamale jõuda, seda kuumemaks läheb. Tähtede keskmetes jõuaksime kindlasti välja kümnest miljonist kraadist kõrgemate temperatuuriväärtusteni. Hea küll, jätame labidad Maale, kuid ka tähtede pinnatemperatuure arvestades võib siiski antud juhul tõdeda, et kliima on neis paigus kuidagi liiga soe.

Otsene järeldus nii kuuma kliima vastu võitlemiseks on loomulikult see et Maal, iseäranis just piirkonnas, mis piirneb Läänemere, Soome lahe ja Peipsi järvega, tuleb meil kõigil koheselt midagi ette võtta, näiteks lasta endal elekter jäädavalt välja lülitada, makstes üha kasvavaid elektriarveid siiski edasi! Sest me peame ju olema gamma Kassiopeiaga solidaarsed, kas keegi julgeb vaielda?

Teleskoobiobjektidest Kassiopeias

Kassiopeia asub Linnuteel, seega peaks sinna mahtuma ka täheparvi ja udukogusid.
Nii ongi. Viie rikkama riigi, vabandust, viie heledama tähe ümbruses on taevas mitmed tähtede hajusparved. Tuntuimad neist on ehk M52 ja M103, mis on mahtunud kuulsasse Messier’ kataloogi. M52 leiab siis, kui liikuda Scedari (alfa Caph) juurest Caphi (beeta Cas suunas) ja siis veel umbes sama palju samas suunas edasi.

Hajusparv M52

M52 asub Maast umbes 4600 valgusaasta kaugusel, läbimõõt umbes 19 valgusaastat. Parve koguheledust hinnatakse umbes 7 tähesuurust. Arve liikmete arv on paarsaja kandis.

Kui lähtuda aga Ruchbah-tähest (delta Cas) ja hakata liikuma Segin (epsilon Cas) suunas, siis esimesest juba umbes kraadi kaugusel tuleb vastu hajusparv M103.

Hajusparv M103 üldisemas vaates.

Kui aga teleskoobiga M103 vaatlemise käigus ümbruskonnas veidi ringi keerutada, peaks sealt leidma veel päris mitu hajusparve, nt NGC 663, NGC 654 ja NGC 659.

Hajusparv NGC 663

M103 on neist heledaim, kuid siiski ka mitte väga hele, parve heledus on umbes 7.4 tähesuurust, veidi tuhmim kui M52. M103 asub ligemale 10 000 valgusaasta kaugusel, läbimõöt ligikaudu 18 valgusaastat. Kinnitatud liikmeid on üle 170.

Hajusparved on teada kui noorte, mitte väga ammu tekkinud noorte, pigem kuumade peajada tähtede kogumid. Nii on ka M103 puhul, kuid on huvitav märkida parves, suisa tsentris asuva päris punase, M6 spektriklassi hiiu või allhiiu olemasolu.

Hajusparv M103 detailsemalt.

Oleks „parem”, kui tegu oleks punase ülihiiuga, need on samuti noored objektid. „Tavalised” punased hiiud aga peaksid olema märksa vanemad. Võib spekuleerida, et vastasmõju tagajärjel mingi lähinaabriga võttis see täht eemalt vaadates hoopis vanema „näo”, kui ta tegelikult on. Sellist asja juhtub harva, kuid pole päris võimatu.

Kassiopeias seega hajusparvi jätkub! Kerasparvedega on kehvasti, see on ka mõistetav, sest Galaktika sfääriline allsüsteem, mille kerasparved moodustavad, ei kipu Maalt vaadates sinnakanti suunas projekteeruma..

Udukogusid on ka. Kassiopeia Viirastusest oli juba eespool juttu. Kergemini peaks leitav olema Pacmani udukogu, NGC 281. See on üks paljudest Linnutee tähetekke piirkondadest, kus noori kuumi tähti juba ka tekkinud on. Nende kiirgus ülejäänud udu helendama panebki. Udukogu asub mitte kaugel heledast tähest Scedar.

Pacmani uduna tuntud NGC 281.

Märgime ka Pacmani udu koordinaadid:

otsetõus: 0h 52m 59s, kääne: 56º 37’ 19’’ .

Udusid on muidugi veel, kuid eks neid kõiki pea ikka läbi teleskoobigi pildina üles püüdma võtma, vaatamisest üksi pigem ei aita… Nimetame siiski ühe veel, M52 lähedal, umbes poole kraadi kaugusel asub Mulli udukogu, katalooginimega NGC 7635. Udu helendab tsentraalse kuuma O spektriklassi tähe arvel. Sellest taevapiirkonnast on põhjust allpool veelgi juttu teha.

Muide, O-spektriklassi tähtede puhul pole isegi peajada ja ülihiidude esindajate vahel suuri erinevusi. Ei heleduse, massi ega läbimõõdu osas. Detailides muidugi saab eristusi teha. Võrdluseks: „külma” M spektriklassi puhul on peajada tähtede ja ülihiidude erinevused kolossaalselt suured.

Kassiopeia A

Huvitav objekt on Kassiopeia A umbes 11 000 valgusaasta kaugusel. Läbimõõt 11 valgusaaastat. Esmakordselt vaadeldi seda optilises kiirguses 1950. aastal. See on jällegi paraku objekt, mida ei tasu eriti proovida teleskoobiga otsida. Kuid paraja suurusega (läbimõõt 30 cm kanti või enam) teleskoop koos värvifiltritega võib teha imesid… Esmakordselt avastati Kassiopeia A hoopiski raadiokiirguses 1947. aastal. Tegu on Maalt registreerides võimsaima raadiokiirguse allikaga väljastpoolt Päikesesüsteemi, tõsi küll, seda vaid siis, kui kiirgust registreerida sagedusel 1 gigaherts. Pole seega ime, et ilmselt seoses just selle objektiga räägivad mõned esoteerikafännid salapärasest Kassiopeia kiirgusest.

Detailirohke pilt supernoova jäänukist Kassiopeia A, jäädvustatuna läbi uue, Webbi Kosmoseteleskoobi.

Salapära Kasssiopeia A puhul muidugi jätkub. Lähem uurimine on näidanud, et tegu on selgelt supernoova jäänukiga. Ka tekkinud kompaktne tuum on olemas. Vist neutrontäht (kuid mitte pulsar), aga ka must auk võib see olla. Röntgenuuringute jätkamine peaks siin pikapeale selguse andma. Kompaktse objekti olemasolule saadi kinnitus Chandra Röntgenkiirguse Obervatooriumi poolt, mis lennutati kosmosesse 1999. aasta suvel. Kassiopeia A oligi selle aparatuuri esimene uurimisobjekt.

Nii et Kassiopeia A kiirgab rõõmsasti nii raadiokiirgust kui röntgenkiirgust. Siiski ei saa siit kuidagi järeldada, et salapärased „Kassiopeia asukad” meile igatsugu erinevate sagedustega kahtlasi signaale saadavad. Kiirgus on siiski puha looduslik, isegi otse huultelt loetavaid valeväiteid see kiirgus sisaldada ei tohiks. Kuigi lahendamata saladusi Kassiopeia A juures on.

Kõnesolev supernoova pidanuks millalgi XVII sajandi teisel poolel Maal hästi näha olema. Ometi pole selle kohta suurt midagi teada. Siiski midagi nagu oleks. Kõige enam tundub tõenäoline, et supernoovat vaatles inglise asronoom John Flamsteed vähemalt 16. augustil 1680, kes märkis selle kataloogi kui 3 Cassiopeiae. Flamsteedi märgitud positsioon jääb praeguse Cas A asukohast 10 kaareminuti kaugusele. See on praeguste mõõtmisvõimaluste juures suhteliselt suur kaugus, kuid varasematel aegadel ei saanud alati nõuda ka väga vsuurt täpsust. 3 Cassiopeiae on jäänud senimaani nn hüpoteetiliseks täheks. Murekoht on see, et Flamsteed märkis objekti heleduseks kõigest 6 tähesuurust. Kõik oleks korras, kui „uus täht” paistnuks palju-palju tähesuurusi heledam. Kaarte segab veidi ka läheduses asuv täht AR Cas.

Võttes tööhüpoteesiks siiski eeltoodud Flamsteedi vaatlused, siis võis ehk tegu olla erandliku tähega ja seega erandliku supernoovaga. Täht võis olla juba varem väga intensiivse tähetuulega suure osa oma väliskihtidest kaotanud. Seesama hajunud ümbris võis osutuda hiljem plahvatanud supernoova valguse oluliseks neelajaks optilises kiirguses. Infrapunavaatlusi ju sel ajal ei olnud. Sellise supernoova variant viitab muuhulgas sellele, et tekkinud kompaktne objekt peaks olema siiski must auk.

Tegu oli küllalt pikka aega seniteada noorima supernoova jäänukiga Galaktikas, kuid üks veel noorema kandidaat on praeguseks siiski veel.

Paneme koordinaadid ka:

otsetõus 23h 23m 24s, kääne 58º 48’ 54’’ .

Kassiopeia A asub tähest tau Cas (4.9 tähesuurust) umbes 3 kraadi lääne pool. Tau Cas asub Caph-ist (beeta Cas) omakorda 3 kraadi lääne pool.

Märkus: Siin on lähtutud ekvatoriaalsetest koordinaatidest (täpsemini otsetõusust). Seega „lääne pool” tähendaks lõunakaarde vaadates paremal pool olemist. Kassiopeia aga Eestist vaadates lõunakaarde ei satugi. Seniidi piirkonnas on neid „vasak-parem” suundi aga raske paika panna. Kui Kassiopeia asub madalas põhjakaares, allpool Põhjanaela, siis tähendab otsetõusu mõttes „lääne pool” ikka paremal pool, kuid taevasse vaaadates hoopiski ida pool paiknemist. Sellest temaatikast oli juttu ka eelmise aasta septembrikuu loo esimeses osas.

„Tycho Brahe supernoova” ja Kassiopeia B

Kui eelmise (kuigi hiljem juhtunud) supernoova seletamisega oli/on raskusi, siis nüüd on asi palju reeglipärasem, kuna selle, 1572. aasta kuulsa supernoova kohta on palju andmeid. Supernoova plahvatus muutus esmakordselt nähtavaks 6. novembril, kuigi osad andmed justkui viitavad, et seda nähti juba mõni päev varem. See oli veel teleskoobieelne ajastu, heleduse täppismõõtmised olid madalamal tasemel, kuid on mitmeid kindlaid ülestähendusi, et supernoova sai umbes sama heledaks kui Veenus ning seda üritati jälgida isegi päevasel ajal. Niivõrd kuivõrd. Proovida tasus, sest Kassiopeia asub/asus novembrikuu päeviti põhjataevas ja sellele suisa vastassuunas, lõunakaares uitava madalavõitu Päikese otsesed kiired polnud ka eriti selja tagant silma pimestamas. Ning räägitakse ju sedagi, et vanasti olnud lisaks sellele, et rohi oli rohelisem, inimeste meeled erksamad ja silmanägeminegi teravam…

Selle aja kuulsamaid astronoome maailmas Tycho Brache ei olnud supernoovat kaugeltki esimesena märganud, hakates seda vaatlema alates 11. novembrist, kuid tegi kõige rohkem hoolsaid uuringuid. Algul paistnud see umbes Jupiteri heledusega, kuid edaspidi olnud ligi 2 nädalat Veenusega võrreldav. Ka Veenus ise oli sel ajal “võrdlustähena” hommikuses koidutaevas säramas, tõustes üle 4 tunni enne Päikest (varakult enne koitu) ning Jupitergi oli öösiti ilusasti pikalt nähtaval. Brachelt tuli ka üldine nimetus „uus täht” ehk noova, hiljem täpsustati see termin supernoovaks.

Tuhmumise käigus muutunud „valget värvi” täht algul kollaseks, seejärel üha punasemaks, kuni silm juba küllalt tuhmiks muutunud tähel enam värvusi ei eristanud. Supernoova olnud nähtav aegamööda tuhmudes 1574. aasta märtsini, siis kadunud see „uus täht” öötaevast.

Eestis… nojah, polnud siis eriti aega teadust teha, kohapeal võimutsenud võõramaisel Liivimaa ordul ja praktiliselt kõigil naabritel korraga oli siin vaja aastakümnete pikkust Liivi sõda pidada… Eestlaste endi sõnaõigus oli juba enam kui 300 aasta eest kaduma läinud. Nagu nüüdki see jälle kandikul ära on antud…

Nojah. On saanud selgeks, et 1572. aastal pidi Kassioepias tegu olema Ia tüüpi supernoovaga, millistest eriti midagi järele ei jää, ka mitte kompaktset jäänukit. Midagi siiski hoolega otsides avastati, ka seekord kõigepealt raadiokiirguses, 1952. aastal. Ka nõrk optiline udujäänuk on ikkagi fikseeritud, see ongi Kassiopeia B ehk siis SN 1572. Selle objekti amatöörvaatlus on tõesti välistatud. Pole mõtet selle nõrga objekti koordinaate kirjutada, piisab märkest juuresoleval pildil.

Kassiopeia. Märgitud on mõned süvataeva objektid. Hajusparvi tähistavad rohelised ringid, difuusseid udukogusid tähistavad punased ringid ja noovat pisem kollane ring. Kassiopeia supernoovade asukohti märgivad suured kollased ringid.

Alles 2004. aastal avastati ka Ia supernoova käivitamiseks hädavajalik kaksiktähest komponent, Päikesega sarnane peajada täht.

Kassiopeia B ehk kuulsa Tycho supernoova tõenäoseim kaugus on kusagil 9000 valgusaasta kandis, kuid veakoridor on praegu veel päris lai.

Nii et umbes 100 aasta vältel on Galaktikas plahvatanud 3 supernoovat: 1572. aastal, 1604. aastal (sellest pole praegu ruumi rääkida) ja 1680. aastal. Kaks esimest olid heledad ja nende vaatlemise kohta on palju teada, selle viimatise supernoova toimumise täpse fikseerimise kohta on küll teatud reservatsioonid, aga usume ehk siiski 1680. aastat. (Me usume küll ka liiga palju valesid asju, isegi absoluutselt musta keha hämarusastmega e-”valimiste” ausust!)

Ootame aga uut, tõeliselt heledat supernoovat! Oleks juba aeg!

Noova ka!

Kes vanu asju ja supernoovasid ei mäleta, siis olemas on ka noovad; neid esineb oluliselt tihedamini. Mitte nii võimsad kui supernoovad, aga siiski. Kassiopeias esines kõigest 2 aasta eest, 2021. aasta kevadel igati arvestatav noova! Noova ilmus suunalt, mis on päris lähedal hajusparvele M52 (vt kaasasolevat pilti).

2021. aasta noova Kassiopeias. Noova on pildil pandud vilkuma. Üleval hajusparv M52, paremal Mulli udukogu.

Noova lähedal on ka varem mainitud Mulli udukogu. Nimetused sellele noovale on Nova Cassiopeiae 2021 või alternatiivselt V1405 Cas. Noova avastas üks Jaapani amatöörastronoom (!) 18. märtsil 2021. aastal, kui noova heledus oli 9.5 tähesuurust. Hästi vedas sel mehel…

Noova heledus tõusis kiiresti ja jäi „pendeldama” 7.5 j a 8 tähesuuruse vahele. Tegu peaks olema hinnaguliselt klassikalise noovaga, kuid põnevust valmistas esialgu heleduse uus kasv 7. -9. maini, kui heledus tõusis 5.45 tähesuuruseni, nii et noova sai palja silmaga vaadeldavaks. Heleduse kasv oli siiski lühiajaline, sama kiiresti see ka langes. Pikemas ajalises plaanis oli tekkinud siiski heleduse ”platoo”, mille taustal esines lühiajalisi muutusi. Alates novembrikuust hakkas ka keskmine heledus aeglaselt, kuid kindlalt langema.

Sellised need noovad on. Valge kääbus „tirib” oma kaaslaselt, peajada jahedama poole esindajalt endale täheainet juurde, kuni toimub termotuumaplahvatus ja kogutud ümbris lendab laiali. Tähed ise jäävad noova korral alles. Antud kaksiksüsteem paikneb lähestikku, orbitaalse perioodiga kõigest 4.5 tundi. Arvata on, et see noova plahvatab kunagi uuesti. Nii see üldse noovadega enamasti juhtub, nad kipuvad korduma.

Kassiopeias on veel huvitavaid objekte, aga enam tõesti ei mahu…

Lõppsõnaks

Septembrikuu lõpus domineerib päevaga võrreldes pikkuse osas juba öö. Ligikaudu viiest kuust koosneva suvise hooaja lõppu tähistab 29 september, mihklipäev. Sellele vastandub jüripäev 23. aprillil, vähemal määral on samas rollis olnud ka volbripäev 1. mail. Mihklipäeval on läbi aegade olnud väga isesugust ilma. On olnud suisa suvist sooja, tugevaid torme, vihmavalinguid, samuti ka varaseid talve tunnusmärke. Mida ilm tänavu mihklipäevaks toob, seda saab kindlas kõneviisis väita juba alates 30. septembrist!

„Tänavu saavad esimesed õnnelikud mihklipäeva ilmateate kätte juba koguni 29. septembril kell 23.59! Kiirustage tellima, sest niivõrd soodsate tellimuste arv on piiratud! Kõige esimesest tellijast saab kuldklient: täiendava teenusena osaleb ta lisaks koguni kuuajalise vihakõneküttide vastase tasuta immuunsuspaketi loosimisel! Lisatasu eest saab ta veel soovi korral taotleda võimalust tervelt kahe nädala jooksul omada tasuta omaenda isklikku autot ja eluaset! Tähelepanú: tegu on teenusreklaamiga. Kaebuste ilmnemisel, püsimisel või kõrvaltoimete tekkimisel tutvuge meie uute, veelgi soodsamate pakkumistega! Täiendavalt teatame, et me pole tegelikult mitte kunagi mitte ühtegi reklaami, ka mitte äsjaavaldatud reklaami avaldanud! Siiski jätkame me ka edaspidi oma reklaamide avaldamist, kuigi me neid tegelikult ei avalda! Lisaks olgu teil teada, et need tasulised reklaamid on teile kõigile kohustuslikud ning kui te ei…”

Oinalauda uks avanes. „Mnjaa”, ütles talumees mõtlikult, pani käiakivi seina najale ja astus sisse.

Mõne tunni pärast saabus täiskuuöö.

Kuu faasid

• Viimane veerand: 7-ndal kell 1.21
• Kuuloomine: 15-ndal kell 4.40
• Esimene veerand: 22-sel kell 22.32
• Täiskuu: 29-ndal kell 12.57

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Algav maikuu on teadupärast hiliseim, loodust suvesse juhatav kevadkuu. On juba suhteliselt soojad ilmad. Enam ei tohiks olla lumesadusid, ka vana lumi peaks varjulistestki kohtadest olema sulanud. Tärkavad lilled ja rohi ning puud avavad oma pungad nii õitele kui lehtedele. Päeva pikkus ehk Päikese taevas oleku aeg kasvab aina edasi. See viimati mainitud nähtus algas tegelikult juba paar päeva enne jõule, peale talvist pööripäeva.

Öö aga muudkui lüheneb. Sealjuures pikeneb ka hämarikuperiood, kuid see protsess algas kevadise pööripäeva järgselt alles märtsis, kuna võrdpäevsuse aegu pimenes ja valgenes kõige kiiremini. Sama maksimaalselt kiire on pimenemise ja valgenemise protsess ka sügisese pööripäeva aegu septembris. Kuid eha- ja koidukuma kestvus, kui valgete ööde aeg välja arvata, pole siiski aasta lõikes väga muutlik, seetõttu ei pruugi vastav muutlikkus ka väga märgatav olla. Päike paistab mai alguses Jäära tähtkujus, 14. mail siirdub Päike Sõnni tähtkujju, vastavad tähtkujud on siis taevas koos Päikesega ja seega nähtamatud.

Poolvarjuline kuuvarjutus 5. mail

Kuuvarjutus on mitte eriti haruldane taevasündmus. Eestiski on kuuvarjutus, kas osaline või täielik, mõnikord nähtav isegi kahel korral aastal. Igal aastal me kuuvarjutust muidugi ka ei näe. Enamgi veel, kuuvarjutusi võib tervel Maal mõnel aastal üldse mitte esineda, maksimaalselt võib toimuda kuni 3 kuuvarjutust. Nii see üldiselt astronoomiaõpikutes seisab. Õige ka.

Siiski on olemas veel üks kuuvarjutuse liik, mis ei liigitu „päris” kuuvarjutuste hulka, samas aga puudub ka varjutuse täielik puudumine. See nähtus on poolvarjuline kuuvarjutus. Nagu öeldakse, langeb Kuule siis Maa poolvari.

Mis on poolvari? Kahtlemata on väär selline vastus: „Maa lõigatakse pooleks, pooled eraldatakse ja üks pool pannakse Kuud varjutama.” Nii saab väita vaid infotunnis rahvasaadikute arupärimistele vastates.

Tegelikkuses on asi lihtne. Poolvarjulise kuuvarjutuse korral on Kuu pealt vaadates Päike osaliselt Maa varjus, aga mitte üleni. Isegi kitsas Päikesesirbike paistab väga heledalt ja valgustab Kuu pinda, kust see valgus siis peegeldub ja tänu millele me Kuud ka näeme. Maalt vaadates jääb aga poolvarjuline kuuvarjutus silmale praktiliselt tähelepandamatuks. Siiski, kui kasutada mõõtmisaparaate (luksmeetrit), saab kergesti fikseerida Kuult Maale saabuva kiirguse intensiivsuse nõrgenemist.

Poolvarjulise kuuvarjutuse skeem. Kuu peab sattuma joonisel olevale hallile alale.

Poolvarjuline kuuvarjutus juhtub siis sedapuhku 5. mail. Eestis on see vaadeldav, kuid mitte täies ulatuses, sest Kuu tõuseb alles protsessi kestel: Tartus kell 21.13, Tallinnas kell 21.28, Kuressaares kell 21.30. Varjutus lõpeb kell 22.32; siin ei olene aeg enam asukohast.

Tegelikult jagunevad ka poolvarjulised kuuvarjutused osalisteks ja täielikeks, kuid kuna optiline efekt on siis silmale eriti vähe eristatav, seda üldjuhul ära ei märgita. Enamikel juhtudel jääb poolvarjutus osaliseks. Seekord ka.

Mai algusõhtute läänetaevas

Siirdume nüüd maikuu jooksul üha halvemini nähtava öötaeva juurde. Oletame, et on kuu algus. Vaatame läände. Sõnni tähtkuju paari-kolme esindajat seal siiski kohtab. Päris madalas lääne-loodekaares võib mai esimestel õhtutel tabada ehavalguse taustal juba päris nõrka tähekest – see on Aldebaran, heledaim täht Sõnni tähtkujust. Kahte tähte Sõnnist näeb veel: Aldebaranist ülespoole jäävad Sõnni kahe pika sarve otsi tähistavad Elanth (beeta Tau) ja vasakul pool Tianguan (tseeta Tau). Tänavu aastal on mai alguses Sõnni sarvede vahel ka „supertäht” Veenus. Eelmistest paremal leidub veel kolmaski täht, Hassaleh (iota Aur), kuid see kuulub Veomehe tähtkujju.

Mai algusõhtute läänetaevas

Vaadates endiselt päris madalasse läänekaarde, näeme 1. suurusjärgu ehk heledaimate tähtede tähtede arvestuses seal kolme tähte, paremalt vasakule lugedes näeme juba mainitud Aldebarani, edasi tuleb Betelgeuse ja siis Prooküon. Betelgeuse on praktiliselt ainus esindaja, mis on veel nähtavale jäänud Orioni tähtkujust, Prooküon esindab Väikese Peni tähtkuju. Prooküon on ka neist kolmest kõige kõrgemal ja pigem loodesse jäävast ehakumast alles vähe häiritud. Betelgeuse on siis keskmine ja juba madalamal ning Sõnni esindaja Aldebaran, kõige paremal pool, asub veel ka veidike madalamal. Kui väga soovida, saab nende tähtede paigutuse mingis lähenduses ka riviks lugeda. Õhtuhämaruse süvenedes need tähed muidugi peatselt ka loojuvad, Prooküon püsib kõige kauem nähtaval.

Kuu lõikes saabub aeg, kui neid mainitud kolme heledat tähte üldse enam näha pole. Juba mõni õhtu peale kuu algust juhtub see Aldebaraniga, seejärel varsti ka Betelgeusega. Prooküonil kulub nähtamatuks muutumiseks kõige enam õhtuid, see täht kaob ehavalgusse mai 3. dekaadi algul, 22-se mai paiku.

Lääne-loodetaevas ja eelnevatest kõrgemal on näha Polluks ja Kastor (Kastor on kõrgemal ja paremal pool), need on heledaimad tähed Kaksikute tähtkujust. Vähemalt kuu algul saavad õhtuti nähtavaks veel mõned Kaksikute tähed. Kaksikute tähtede Kastorist ja Polluksist alla ja paremale lähtuvad täheread on võtnud läänekaares peaaegu püstiasendi. Hommikuks on siiski kogu Kaksikute tähtkuju silmist kadunud. Niipalju siis „talvetaeva jäänukitest”.

Seniidi ümbrus ja põhjakaar

Vaatame kõrgele ka. Õhtu alguses leiame pea kohalt Suure Vankri, mis hommikuks loodekaarde liigub. Kuu lõpupoole on Suur Vanker juba õhtulgi otse lagipunkti piirkonnast pisut loode poole vajunud. Hommikuse taeva pilt hakkab üldse kuu edenedes õhtusest üha vähem erinema, sest öö pikkus ju üha lüheneb.

Proovime leida ka Väikese Vankri ja selle otsmise aisatähe Põhjanaela (Suure Vankri 2 tagaratta abiga), sealt edasi ka ülejäänud Väikese Vankri. Kui pimedus lubab, püüame leida ka Suurest Vankrist (ehk Suurest Karust) lõunasuunas allapoole jäävat üpris silmapaistmatut Väikest Lõvi. Väikese Lõvi lähipiirkonnas on valvel karu kolm kahetähelist käppa; üks käpp on peidus!

Kirde-põhjakaares on õhtuti leitavad Kefeuse tähtkuju ja Kassiopia (vasakul pool). Kefeuse kahjuks räägib asjaolu, et tähed on seal tuhmivõitu, ööde valgenedes kipub tähtkuju pildilt ära kaduma.

Maiõhtu põhjataevas

Kui oleme leidnud Väikese Vankri koos Põhjanaelaga, siis Põhjanaela tasub läbi teleskoobi vaadata. Siin on näha ilus, kuigi tuhmim kaaslane.

Planeedid maikuus

Vahelduseks uurime planeete ka.

Veenus on planeetidest näha kõige paremini. Kuu algul loojub Veenus 4.5 tundi pärast Päikest ja liigub Sõnni tähtkujust Kaksikute tähtkujju. Kuu teisel poolel Veenuse vaatlusaeg siiski lüheneb ja kuu lõpus loojub Veenus 3.5 tundi pärast Päikest. Aga asi seegi!

Marss paistab samuti maiõhtute ehataevas, Kaksikute ja Vähi tähtkujudes. Kuu lõpupoole võib üha enam panna tähele, et Marsile läheneb paremalt poolt Veenus. Kuid heleduste võrduses on asi võrdsusest kaugel: Veenus on heledam igast teisest planeedist ja tähest, Marss on aga parajasti langenud teise tähesuuruse heledusega „täheks”. Kuna mõnikord seostatakse Marssi meesterahvaga ja Veenust naisterahvaga, on heleduse võrdõiguslikkuse printsiip siin rängalt kannatada saanud ja meeste õigusi tuleb kaitsma hakata! Tuleb ka arvestada, et Marss pole valge, vaid punane ning kõik, mis pole valge, väärivat ju topeltkaitset!

Saturn ilmub kagusuunal madalasse hommikutaevasse, kuid alles kuu lõpuhommikutel. Planeet on näha Veevalaja tähtkujus; See tähtkuju ise küll paraku mitte.

Rohkem planeete maitaevas näha ei paku. Teema on sedapuhku kindlalt lukku pandud, sest kaebuste esitamise tähtaeg lõppes juba tund enne kirjapandu avaldamist ja seega küsimus sisulisele arutamisele ei kuulu.

Eeta-akvariidide meteoorivoolust

Juba tükk aega tagasi, 1986. aasta jaanuari esimesel poolel, oli Eestis võimalik näha kuulsat perioodilist komeeti, Halley komeeti. Kahjuks olid sel ajal vaatlustingimused kehvad, algul tüütas täiskuu ja seejärel üha enam segama hakanud ehavalgus. Komeedi heledus oli ka üpris kehvake. Ka ilmastik polnud eriti soosiv, kuigi sel ajal olid talved veel talvise näoga. Nii et kuuldavasti pole palju inimesi, kes Eestis Halley komeeti nägid. Märksa efektsemalt olevat Halley komeet olevat vaadeldav olnud 1910. aastal, kuid see jääb kahjuks juba liiga kaugesse minevikku. Halley komeedi periood on 76 aastat. 37 aastat on 1986. aastast möödas ja 39 läheb veel aega, kuni komeet jälle Päikesele ja ka Maale lähemale satub.

Ometi on mai alguse öödel võimalik Halley komeedi tükke näha. Nimelt siis esineb eeta- akvariidide meteoorivool maksiumiga 5-nda mai öösel vastu 6-ndat. Radiant paikneb Veevalaja tähtkujus, 1 kraadi jagu taevaekvaatorist lõuna pool. Õhtutaevas see piirkond veel horisondi kohal ei ole, meteoore tasub seega loota hommikupoole ööd. Meteoorivool pole küll eriti aktiivne, kuid kannatlikkuse korral peaks mõnda lendtähte ikka nägema. Ning siis saab panna endale plusspunti vähemalt Halley komeedi osa(de) nägemise eest. Ning kui ka vaatlus jääb sooritamata, on juba sügisel, peale oktoobri keskpaika, teinegi võimalus Halley komeedi osasid jälgida, sest komeedi orbiidi teine Maa orbiidiga lähestikku sattuv osa pakub siis vaatamiseks orioniidide meteoorivoolu.

Vähemalt lüriidide meteoorivool 22. aprilli paiku oli päris kenasti jälgitav. Kahjuks ununes see nähtus aprillkuu loos mainimata…

Lõunataevas

Jätkame tähtede ja tähtkujude uurimist. Väike Lõvi asub omakorda Lõvi turjal, Lõvi ise on vahva heledate tähtedega tähtkuju, heledaim neist on Reegulus, leitav läänekaares. Hommikuks vajub Lõvi madalale läände, hakates hommikuks ka osaliselt loojuma.

Kevadise lõunataeva heleduselt teine täht on Spiika. Tema paraku hiilib suhteliselt madalas lõunataevas: õhtul lõunas, hommikul edelas, hommikuks seab end ka loojuma.

Maikuu kesköö ümbruse tundidel (vähemalt esimesel kolmel nädalal) on vaadeldav ka kogu Neitsi tähtkuju (sinna Spiika kuulub), vähemalt selle heledamate tähtede osas. Tähkuju on suur (suuruselt teine tähtkuju taevas), kuid midagi suurelt silmahakkavat seal siiski ka pole. Suhteliselt heledaid täht mõni on, koos Spiikaga (neist kõige alumine, kuid kõige heledam) moodustub põhiosas mingi ebamäärast rombi või nelinurka meenutav geomeetriline kujund.

Skeem kerasparve M5 leidmiseks

Öeldakse, et Eestis pole tähtede kerasparvi palja silmaga üldse näha. Õnneks pole see päris õige. Lõunakaares võib mai alguse pimedail öil veel tabada sirbikujulise Mao tähtkuju kagunurgas kerasparve M5, mis heade tingimuste korral paistab paljale silmale uduse tähena.

Kerasparv M5 ja täht 5 Ser

Leidmisele aitab kaasa ka lähedasse suunda jääv Mao tähtkuju täht 5 Serpentis. Numbrimaagia, eks ole? 5 Serpentise nurkkaugus parve tsentrist on 22 kaareminutit, parve ligikausest välispiirist veel vähem, alla 20 kaareminuti. Teleskoobis on kerasparve pilt muidugi palju uhkem. Nägemise piiril on ka kuulus kerasparv M13 Herkuleses, mis idakaares paistab. Osa vaatlejaid võiksid nagu midagi siin silmaga eristada, endale nagu paistaks ka seal midagi, kuid kindlalt nähtavaks objektiks ei julge M13 siiski nimetada.

Võimas kevadine täht on Arktuurus, mis juba aprillis
paistis kogu öö ja nii on ka mais. Arktuurus saab nähtavaks õhtuti üha kõrgemal ning kuu lõpus „süttib” Arktuurus juba praktiliselt lõunasuunal. Hommikuks on Arktuurus jõudnud edela-läänetaevasse, olles aga ikka veel päris kõrgel.

Arktuurus kuulub Karjase tähtkujju, mis meenutab karikat. Tõusmise aegu on see „karikas” suisa vasakule külili, kuid maiõhtutel on Karjane juba poolenisti „jalgel”. Väsinuna tunduv Karjane saavutab päris püstiasendi alles läänetaevasse jõudnult. Loodetavasti ei meenuta see „sinise esmaspäeva” sündroomi…

Uhkemad maiõhtu lõunakaare tähed ja tähtkujud said välja toodud, tähematerjali on siiski veel. Kaksikute ja Lõvi vahele jääb pigem pisike nõrkadest tähtedest koosnev Vähi tähtkuju. Ometigi peaks see tähtkuju vähemalt mai algul veel nähtavaks saama, kui kannatlikult oodata tihedamat hämarust. Vähi kõrgeimas osas olev täht Tegmen (kui see üles leitakse…) osutub teleskoobiga vaadates kaksiktäheks.

Taas üks „kahvatu” tähtkuju on Kaalud, mis tõuseb pärast Neitsit ja on seega veelgi madalama kagu-lõunataeva tähtkuju. Paar-kolm selgelt nähtavat tähte seal õieti ongi. Neist alumise ja parempoolse suunas teleskoobiga (isegi binokliga) vaadates näeb jällegi kenasti ka tähe kaaslast. Tähe nimetus on Zugen Elgenubi.

Teleskoobis eristatavaid kaksiktähti on rohkemgi võimalik tabada. Lõvi tähtkujus Reeguluse kohal olev täht Algieba on samuti kaunis kaksiktäht, kuid binoklist sedapuhku ei piisa. Ka Kaksikute Kastor, tegelikult koguni kuuiktäht, hargneb korralikus teleskoobis kaheks komponendiks.

Neitsist kõrgemal paiknevad Bereniike Juuksed ja Jahipenid, muistsetel eestlastel tuntud kokku Hernekahludena. Jahipenid on juba nii kõrgel, et paiknevad Suure Vankri aisatähtedest vaid veidi „allpool” (mis koht on lagipea kohal allpool?) lõunakaares. Tähtkuju on üsna nigel, kuid ka selle heledaim täht Cor Caroli osutub teleskoobiga vaadates kaksiktäheks.

Berniike Juuksed ja parved

Veel Bereniika Juustest (Coma Berenices), mis kuu edenedes, nagu mõni muugi tähtkuju, kipub pildilt kaduma. Sellest oleks pidanud pigem juttu tegema pimedate aprilliööde eel. Seda mitte just suurt tähtkuju katab ülemises parempoolses osas Berniike Juuste täheparv, Melotte 111. See on meist kauguselt kolmas tähtede hajusparv, 260 valgusaasta kaugusel. Tundub siiski päris kauge vahemaa olevat, poole tunniga just ära ei kõnni, aga peatselt selgub, et oleneb, millega võrrelda.

Bereniike Juuste täheparv Melotte 111

Bereniike Juuste hajusparve ehk ka Coma täheparve ei tohiks kogemata segi ajada Coma galaktikaparvega, mida siis samuti Bereniike Juuste tähtkuju nime järgi teatakse. See parv asub tähtkuju põhjapoolses ehk kõrgemas osas, suunalt vasakul pool eelmainitud hajusparvest. Kaugus Coma galaktikaparveni on aga tõsiselt suur, umbes 330 miljonit valgusaastat ehk ligikaudu 100 megaparsekit. Seda vahemaad ei astu isegi tunni ajaga ära!

Coma galaktiparve puhul on aga millegi otseseks nägemiseks vaja suurt ja hea optilise kvaliteediga teleskoopi. Nii et üldjuhul pole siin erilist mõtet oma teleskoobiga vaatama tormata. Ülesvõtted läbi teleskoobi tulevad muidugi palju uhkemad välja. Kuna vaatesuund praktiliselt ühtib Galaktika põhjapooluse vaatesuunaga ja „kohalikku tolmu” on seega vähe segamas, siis paistab Coma galaktikaparv oma kauguse kohta isegi hästi. Galaktikaparv on rikas, sisaldades tuhandeid galaktikaid.

Bereniike Juuste tähtkuju. Ülal paremal näeme hajusat hajusparve Melotte 111. Coma galaktikaprve asukohta tähistab kollane ruut. Virgo-Coma galaktikaparve liikmeid leidub tähtkuju all paremas ääres. Kollane ring tähistab spiraalgalaktikat Nõel.

Kauget Coma galaktikaparve ei tohi samuti segi ajada ühe teise suure galaktikate parvega, Virgo ehk Virgo-Coma parvega. See on meile lähim suur galaktikaparv, keskelt läbi umbes 50 miljoni valgusaasta kaugusel. Selle parve heledamad galaktikad on märksa kergemini eristatavad, siin tasub igatahes teleskoopi silmailu saamiseks kasutada, kuigi vaatlemise taust peab korralikult pime olema. Selle parve põhjapoolsemad liikmed jäävad Bereniike Juuste tähtkuju piiridesse (lõunapoolsesse osasse).

Spiraalgalaktika Nõel, NGC 4565

Bereniike Juustes on „galaktilist materjali” veel muudki, näiteks võiks tuua otse küljelt paistva spiraalgalaktika Nõel, kataloogitähisega NGC 4565. See galaktika paistab Coma hajusparve Melotte 111 idapoolse (vasakpoolse) osa vahetus naabruses.

2 märkust. Esiteks. Melotte kataloog on üks täheparvede kataloogidest. Kataloogis on 245 liiget ja see sisaldab nii kerasparvi kui hajusparvi.

Teiseks. Kui rääkida veidi teaduslikumalt, siis meenutab hajusparv Melotte 111 palja silmaga vaadates mingil määral tähtede kerasparvede HR-diagrammi…

Looduse uurimisest

Tuleb tõdeda, et tähtede uurimine on ju looduse uurimine, õigemini üks looduse uurimise variantidest. Seoses looduse uurimisega tekib taas kiusatus soovitada kirjandusklassikat uurida. Sedapuhku tõdeme, et ka Eesti mehed on olnud head kirjamehed ja näitlejad, vähemalt 20. sajandil ja varemgi. Näiteks tahaks tuua praegu Eduard Bornhöhe ja tema loodud „Kuulsuse narrid” (1892).

Veelgi efektsem, kuigi ühes kohas kisub kurvaks kätte, on ehk samanimeline telelavastus (1982); rahvusringhäälingu arhiiv on päris mahukas. Üks peategelastest „Kuulsuse narrides” ongi „looduse uurija”, kes teatud hetkel etenduse käigus sellest ka igaks juhuks, kuigi veidike veidral kombel, otsesõnu teada annab! Maikuusse see telelevastus sobib, kuna mai on seal ilusasti ära mainitud. Üsna oluline osa tegevusest toimub öisel ajal ja vähemalt kolm Päikesesüsteemi planeeti on samuti mängus! Päike muidugi ka. Lisaks on lavastust jälgides hea võimalus heita otsepilku aparaadiehituse arengu salapärasesse maailma!

Kuu faasid

• Täiskuu: 5-ndal kell 20.34
• Viimane veerand: 12-ndal kell 17.28
• Kuuloomine: 19-ndal kell 18.53
• Esimene veerand: 27-ndal kell 18.22

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Kunstniku nägemus eksoplaneedist hajusparves M67. Pilt: ESO/ L. Calçada

Teadlased eesotsas Anna Brucalassi’ga (Max Plancki Maavälise Füüsika Instituut, Garching, Saksamaa) vaatlesid kuue aasta jooksul 88 tähte Vähi tähtkujus asuvas hajusparves M67, eesmärgiga leida massiivseid eksoplaneete peajada tähtede ümber. Vaatlusteks kasutati põhiliselt Euroopa Lõunaobservatooriumi 3.6 meetrist teleskoopi La Silla observatooriumis Tšiilis, kuid ka teisi.

Et leida märke massiivsetest eksoplaneetidest, kasutati tähtede uurimisel radiaalkiiruse meetodit. Selle meetodi puhul vaadeldakse tähe edasi-tagasi liikumist vaatleja sihis, mis tuleb välja tähe spektrit vaadeldes – meie poole liikudes on spektrijooned nihkunud sinise poole, meist eemaldudes aga punaste lainepikkuste poole. Selline liikumine annab märku planeetidest, mis asuvad tähe lähedal ja on piisavalt suure massiga, et seda gravitatsiooniliselt märgatavalt mõjutada.

Brucalassi ja tema kaasteadlased avastasid vaadeldavas valimis kolm tähte, mille ümber tiirleb planeet. Neist kaks on Päikesega sama tüüpi G spektriklassi tähed YBP1194 ja YBP1514. Kolmas täht S364 on oma arengu jooksul jõudnud peaaegu kogu oma tuumakütuse ära kasutada.

Planeet tähe YBP1194 ümber on massiga vähemalt 0,34 Jupiteri massi ja teeb ühe tiiru tähe ümber ca seitsme päevaga. YBP1514 ümber tiirleva planeedi mass on vähemalt 0,40 Jupiteri massi ja ta tiirleb perioodiga 5 päeva. S364 ümber tiirlev planeet on aga eelmistest palju massiivsem – 1,54 Jupiteri massiga ja teeb ühe ringi ümber tähe 122 päevaga.

YBP1194 on päikesega peaaegu identne, näitajate järgi Päikesele isegi lähemal, kui tähed mida klassifitseeritakse kui Päikese-tüüpi tähed. Seega on YBP1194b esimene planeet, mis on avastatud täheparvest Päikesega nii sarnase tähe juurest.

Töö kaasautor Luca Pasquini (ESO, Garching, Saksamaa) sõnade kohaselt näitavad nende tulemused, et planeedid on hajusparvedes pea sama sagedad kui üksikute tähtede ümber, aga neid pole kerge detekteerida. Pasquini lisab, et uued tulemused erinevad varasematest töödest, mille käigus pole täheparvedest planeeti leitud. Hilisemad vaatlused aga näitavad juba, et planeete leidub ka täheparvedes.
“Me jätkame selle parve vaatlemist, et teada saada, kuidas erinevad tähed, mille ümber on planeete neist, millel planeete pole. Uurime tähtede erinevusi massi ja keemilise koostise poolest.” ütleb Pasquini.

Allikad:

http://www.eso.org/public/news/eso1402/

Tehnilised andmed: säriaeg 7 s, suhteline ava f/5, tundlikkus ISO 400, objektiiv Sigma 70–300mm, kaamera Canon EOS 500D.

Teleskoop: PlaneWave CDK17 17″ (0.43 m) f/6.8, kaamera: FLI ProLine E2V CCD47-10-1-109, vaateväli: 16×16 kaareminutit, resolutsioon: 0.9 kaaresekundit piksli kohta.

Vähi tähtkuju. Punase rõngaga tähistatud vaateväljad on kahekraadise läbimõõduga. Sinine katkendlik joon kujutab ekliptikat.

Kui taevas on vähegi pime ja segav linnavalgus puudub, näeb hajusparve M44 ka palja silmaga. Abiks on Kaksikute heledad tähed Kastor ja Polluks, mis näitavad taevas enam-vähem õige suuna kätte. M44 ehk Preseepe ehk Sõime täheparv paistab taevas uduse laiguna, vaadates seda aga binokli või teleskoobiga, näeb seal hulgaliselt tähti.

Hajusparv M44 ehk Sõim. Hajusparve tähistav sinine rõngas on 70-kaareminutilise läbimõõduga.

M44 juurest tasub teha väikese põike lääne poole ehk taevasse vaadates paremale. Umbes viie kraadi kaugusel asub kolmiktäht Tseeta (ζ) Cancri, mille lähemaid komponente (A ja B) eraldab vaid 0.9 kaaresekundit. Väikeses teleskoobis sulavad A ja B üheks täheks heledusega 5.1 tähesuurust. Kolmas täht C on tihedast paarist AB 5.9 sekundi kaugusel, C heledus on 6.2 tähesuurust. AB ja C paistavad teleskoobis kollaka värvusega.

M44 ja Tseeta Cancri. Punase rõngaga on kujutatud ühekraadine vaateväli.

Nüüd on aeg vaadata kõrgemale, kus asub Vähi tähtkuju tipmine täht, palja silmaga nähtav Ioota (ι) Cancri. Juba 25-kordse suurendusega on näha imekaunis suure värvikontrastiga kaksiktäht, võisteldes ilu poolest Albireo ja Gamma (γ) Andromedaega. Ioota Cancrit kutsutaksegi mõnikord Kevadiseks Albireoks.

Ioota (ι) Cancri heledam komponent on 4.1 tähesuurusega G-spektriklassi hiid. Sellest 30.7″ kaugusel paikneb ligi kaks tähesuurust nõrgem, 6.0 tähesuurusega A-klassi kääbustäht, mis paistab sinisena. Väikese suurenduse kasutamine aitab siin värvikontrasti võimendamisele kaasa.

Ioota ja Fii-2 Cancri. Punasega tähistatud vaateväljad on kraadise läbimõõduga.

Suunates teleskoobi Iootalt neli kraadi lääne ja ühe kraadi lõuna poole, püüame vaatevälja Fii-2 (φ²) Cancri. Tegemist on üksteisest 5.2 kaaresekundi kaugusel paikneva võrdsete heledustega tähepaariga. Kaksiktähe komponendid on mõlemad heledusega 6.2 tähesuurust ning kuuluvad A-spektriklassi.

Viimaks põikame Vähi tähtkuju lõunapoolsemasse serva, neljanda tähseuuruse tähe Alfa (α) juurde, mis erinevalt ootuspärasest on hoopis tähtkuju heleduselt neljas täht Beeta (β), Ioota (ι) ja Delta (δ) järel. Alfa (α) Cancrist vähem kui kaks kraadi lääne pool asub teine Vähi tähtkuju piiridesse jääv Messier’ objekt, numbrit 67 kandev hajusparv M67. Binokli või Galileoskoobiga paistab M67 kõigest uduse laiguna, kus on aimata nõrku tähti. Veidi suurema apertuuriga teleskoop aga näitab juba kümnete kaupa tähti selles vanas, umbes kahe ja poole miljardi aasta vanuses täheparves.

Vaata ka Jeremy Perezi suurepäraseid joonistusi:

• Tseeta Cancri
• Ioota Cancri

Teleskoop: 90mm f/6.6 refraktor, kaamera: Canon 50D, pildistatud 31.01.2011 läbi katuseakna klaasi, 30 kaadrit 20-sekundilise säriajaga. Kasutatud tarkvara: IRIS, GIMP.

Perseuse ja Kassiopeia vahel, ent ametlikult siiski Perseuse tähtkuju piirides asuvad kõrvuti kaks palja silmagagi nähtavat täheparve – NGC 869 ja 884 – mida ühiselt kutsutakse Kaksikparveks. Tegemist on noorte hajusparvedega, mis asuvad vastavalt 6800 ja 7600 valgusaasta kaugusel, seega ka ruumiliselt üksteise ligidal. Kaksikparv on väärt vaatlusobjekt nii binokli, väikese teleskoobi kui ka suurema taevatoruga.

Vaata lisaks: Raivo Heina blogi

Avastatud 12. tähesuuruse täht GSC 08613–02122 asub 10 kaareminuti kaugusel noorest hajusparvest NGC 3293, mis on erakordselt rikas massiivsete beta Cephei tüüpi pulseeruvate tähtede poolest. Uue delta Scuti tähe muutlikkus leiti laia vaateväljaga tehtud NGC 3293 ülesvõtetest. Vaatlused teostati 42-sentimeetrise teleskoobiga Cerro Armazonese observatooriumis Tšiilis ja 1-meetrise teleskoobiga Lõuna-Aafrika observatooriumis (SAAO).

Laia vaateväljaga kaader taevaalast hajusparve NGC 3293 ümbruses. Uuritud täht GSC 08613–02122 asub pildi vasakus servas ja on tähistatud ringiga. Tähed C3 kuni C6 on heleduse mõõtmisel kasutatud võrdlustähed. Ruut märgib SAAO 1-meetrise teleskoobi vaatevälja.

Uuritud täht pulseerub perioodiga ligikaudu 4 tundi ja amplituudiga 0.05 tähesuurust V-filtris, kuid amplituud on ajas muutuv. Muutlikkuse uurimiseks koostasid autorid nn. O–C diagrammi, mis iseloomustab vaadeldud ja arvutatud maksimumide ajahetkede erinevust. O–C diagramm 2007. aasta vaatlustest tõi esile 29.5-päevase perioodi, mille tõenäoliseks põhjuseks on tuiklemine peamisele pulsatsioonisagedusele lähedase sagedusega. Samas on tähe käitumine 2006. ja 2007. aastal olnud erinev, mis nõuaks teistsugust interpretatsiooni. Alternatiivne mehhanism vaadeldud amplituudimuutuste selgitamiseks on teise pulsatsioonimoodi kadumine ja ilmumine teistsuguse faasiga. Sarnaseid amplituudimuutusi on täheldatud jaheda ja kaugelearenenud delta Scuti tähe 4 CVn puhul.

Artikkel: GSC08613-02122, a new delta Scuti star in Carina

Allikas: Avastati uus delta Scuti tüüpi täht (Tartu Observatooriumi teadusuudised)

1. märtsil ilmus 55. astronoomiapildina foto uuest observatooriumist Saaremaal. Nüüd on esimene valgus Kaigu observatooriumist käes, teatas Raivo Hein oma blogis. Esimese objektina on uue teleskoobiga pildile püütud kerasparv M3, mis on esindatud ka astronoomiapildil #15. Käesoleval fotol on näha vaid üks serv kokku poolest miljonist tähest koosnevast parvest. Boonusena on tähtede tagant näha ka paari taustagalaktikat.

Vaata lisaks: Raivo Heina blogi

Plejaadid ehk eestipäraselt Taevasõel on kaunis täheparv Sõnni tähtkujus. Selle parve tähed on noored ja kuumad, mistõttu paistavad nad meile sinistena. Tolm, läbi mille Plejaadid rühivad, peegeldab sinist tähevalgust ja paistab seetõttu sinise udukoguna. Merope on Plejaadide heleduselt neljas täht, olles nähtav ka palja silmaga.

Vaata lisaks:

• Astronoomiapilt #7: Seitse tähte Taevasõelas
• Raivo Heina blogi

Täheparv Terzan 5. Vaatevälja suurus on 40 kaaresekundit. Pilt: ESO

Allikas: Cosmic “Dig” Reveals Vestiges of the Milky Way’s Building Blocks (ESO pressiteade)

Sõim ehk Preseepe ehk M44 on täheparv Vähi tähtkujus. Kuna Sõim asub peaaegu ekliptika tasandil, juhtub Kuu või mõni planeet aeg-ajalt selle täheparve eest läbi liikuma. Nii oligi novembrikuu kahel esimesel ööl näha Marssi Sõime tähtede taustal liikumas. Käesolev foto on tehtud 2. novembril kell 02.30 Tartus. Marss on näha heledaima objektina pildi keskel, Marsi ümber tihedamalt paiknevad tähed moodustavadki Sõime täheparve.

Tehnilised andmed: 5 kaadrit kokku liidetud, üksikkaadri säriaeg 2.0 s, ava f/2.8, tundlikkus ISO 800, kaamera Canon 20D, objektiiv Canon EF 85mm f/1.8. Kasutatud programmid: Adobe Photoshop Lightroom ja Photoshop CS3.

Kerasparv M3 asub Jahipenide tähtkujus, heleda tähe Arktuuruse ja Suure Vankri vahel. See täheparv on üks suuremaid ja heledamaid, koosnedes umbes 500 tuhandest tähest ja asudes meist umbes 34 tuhande valgusaasta kaugusel. Parve avastas 1764. aastal Prantsuse astronoom Charles Messier, kelle koostatud kataloogis kannab täheparv numbrit 3 – siit tulebki nimetus Messier 3 ehk M3.

Vaata lisaks:

• Raivo Heina blogi
• Tõnis Eenmäe foto samast kerasparvest (Astronoomia foorum, 13.05.2008)