Päikese kohta siinkohal mainiks kõigepealt seda, et kuu algul on Päike Vähi tähtkujus, 10-ndal kell 21 paiku jõuab Lõvi tähtkujju. Kuna Päike ei paista meile punktallika, vaid kettana, tuleb eelnevas lauses arvestada Päikese keskpunkti.

21. augustil toimub täielik päikesevarjutus, kahjuks Eesti territooriumil jääb see täiesti märkamatuks. Täieliku varjutuse riba kulgeb Vaikselt Ookeanilt üle Põhja-Ameerika keskosa Vaiksele Ookeanile. Loomulikult on märksa suuremal maa-alal varjutus nähtav osalisena.

Põhjuseks, miks täisvarjus Päikese nähtavuspiirkond moodustab Maa peal kitsa riba, on Maa pööremise ja Kuu tiirlemise liitkombinatsioon.

Muuseas, 7. augusti õhtul toimus ka osaline kuuvarjutus, mille teine pool, kui äsjatõusnud Kuult vari tasapisi minema libises, oli vaadeldav ka Eestis.

Paljud ilmselt ei teagi, et igale kuuvarjutusele, olgu siis osaline või täielik, eelneb ja järgneb alati poolvarjuline kuuvarjutus. Selline varjutus võib esineda ka iseseisvana, kusjuures taas võib eristada osalist ja täisfaasi. Poolvarjuline kuuvarjutus on aga väga kehvasti vaadeldav, sest Maa täisvari Kuuni ei ulatu. Siin tuleb eristada mõisteid „täisvari“ ja „täisvarjutus“.

Mis siis õigupoolest toimub, kui kujutleda poolvarjulise kuuvarjutuse protsessi Kuu pealt vaadatuna? Poolvarjutuse korral toimub Kuu pealt vaadates osaline päikesevarjutus (osa Päikesest varjab Maa). Osalise poolvarjulise kuuvarjutuse puhul (Maalt vaadates) sõltub pilt Kuu pinnal vaatleja asukohast seal: teatud piirkonnas (see on siis poolvarju piirkond Maalt vaatamise mõttes) varjab Maa osaliselt Päikest, Kuu teises (loomulikult samuti Maaa poole pööratud) osas osaline päikesevarjutus puudub. Sinna siis Maa poolvari ei ulatu.

Siirdume vahepeal jälle korraks vaatlustega Maale, siis Kuule tagasi. Vaatme juhtu, kui käimas on osaline kuuvarjutus, st Kuu ketas on osaliselt Maa varjus. Mis paistab toimuvat aga siis Kuu pinnalt vaadates? Selles piirkonnas, kuhu Maa täisvari ulatub, on Kuu peal vaadeldav täielik päikesevarjutus. Kuid sellel Kuu osal, kuhu Maa täisvari ei ulatu, on varjutus osaline (see on siis Maa poolvarju piirkond).

Maa pealt vaadates täieliku kuuvarjutuse juhtumil, kui Kuu on üleni sattunud Maa täisvarju, on kogu Maa pooole pööratud kuuketta ulatuses vaadeldav täielik päikesevarjutus! Nagu me maapealsetest vaatluskogemustest teame, võib täielik kuuvarjutus kesta tublisti üle tunni aja.

Põhjustest ka. Maa on Kuust ligi 4 korda suurem ning vastavalt on ka Maa varju ulatus märksa suurem kui Kuul. Seega võib täiskuu ajal Kuu vabalt Maa täisvarju sisse üleni „sukelduda“. Kuu täisvari ulatub aga vaevu maapinnani, kogu Maa katmine Kuu varjuga ehk päikesevarjutus kogu Maa Kuupoolsel pinnal ei tule kõne allagi. Päikesevarjutus Maal (õigemini, selle väga kitsas piirkonnas) on mõistagi võimalik vaid „kuuloomise“ aegu.

Nii et see, kes soovib nautida pikaajalist ja küllalt sageli esinevat täielikku päikesevarjutust, tuleb Kuu peale saata!

Lisame veel siia juurde, et tegelikult mööduvad enamus täiskuid ja kuuloomisi varjutusvõimaluseta. Põhjuseks on Maa ja Kuu orbiitide umbes 5.1- kraadine kalle. Varjutuste võimalikkus ilmneb alles siis, kui Kuu ja Päike on täiskuu või kuuloomise aegu orbiitide lõikepunktide lähedal ehk „sõlmedes“.

Siirdume öötaevasse. Kindlasti on paljud inimesed näinud just augustiöödel nn „langevaid tähti“, sest ilmad on veel soojad ja mainitud nähtus kestab päris mitmeid öid. Teaduslikumalt nimetatatakse „langevaid tähti“ meteoorideks, mis konkreetselt teada päritolusuuna puhul saavad metoorivoolude liikmed. Meteoorivoole ja muuhulgas päris rikkalikke, on tegelikult päris mitu, kuid sobivalt sooje öid kipub nappima. Meteooride voole nimetatakse tähtkuju järgi, mille suunalt need näivad lähtuvat. Nii tuntaksegi enamust augustikuu lendtähti perseiididena, kuna radiant paikneb Perseuse tähtkujus. Kreeka mütoloogiast lähtuvalt tähendab Perseus – „per Zeus“ Zeusi järglast ehk Zeusi poega. Zeus oli teatavasti Kreeka mütoloogias peajumal.

Augustiõhtutel on perseiidide radiant suisa palja silmaga näha, kuigi tegemist on hoopis teemasse mittepuutuva astronoomilise objektiga – kaksiku tähtede hajusparvena, mis paljale silmale tundub kahe kõrvutioleva uduse laiguna. Muuseas, need udused laigud asuvad ühe „üldisema“ uduse piirkonna, nimelt Linnutee taustal. Kuna Linnutee suve lõpul ja sügisel vahetult pimedaks mineku järel kulgeb peaaegu et üle pea põhja-lõunasuunaliselt, siis siit see nimetus, sedapuhku soome-ugri rahvaste poolt on „lendu läinud“. Ametlik nimetus sellele ribale on teatavasti Galaktika, see tuleneb jällegi lõunast, Kreekamaalt, kus tähendas Piimateed. Müütiline põhjus: Jumalanna Hera katkestas oma poja Heraklese imetamise, kuid allesjäänud piim purskus taevasse. Heraklese auks nimetatud tähtkuju, konkreetsetselt Herkules, on augustiõhtutel kõrgel lõuna-edelataevas, jäädes Linnuteest lääne poole ehk paremale. Tõsi, nagu paljude teiste tähtkujude puhul, et ole seal eriti heledaid tähti, kuigi tähtkuju ise on suurepoolne. Kõige enam meenub seda piirkonda vaadeldes valesti valmistatud redel… Herkulesest allapoole jääb samuti suur, tagurpidi C kujulist kaart meenutav Maokandja tähtkuju, mille alumine osa „istub“ suisa horisondil. Kui sinna kaugele madalale lõunasse ja pisut paremale vaadata, peaks silma hakkama üksik punakas täht, see on Antaares Skorpioni tähtkujust. Skorpion üleni pole Eestist kunagi vaadedav, augustis on seegi vähene, mis üle horisondi küünib, parajasti loojumas. Kuu teisel poolel on vaateväljalt kadunud ka Antaares.

Herkulesest edasi lääne poole jääb pisike, kuid meeldejääv pookaarekujuline Põhjakrooni tähtkuju, millest omakorda edasi, lääne suunda jääb kevadööde valitseja Karjane, mis meenutab küll rohkem karikat, mis pealegi veel püstine. Tähtkuju alumises, kujuteldava Karika kitsaimas osas särab Eesti laiuskraadil heleduselt teine täht, oranzikas Arktuurus, mis öö kestel loojub.

Maokandja „seljas“, siiski pigem lääne pool, paikneb sirpi meenutav tähtkuju nimega Madu. Üks osa Maost jääb muuseas veel teisele poole Maokandjat, selle Mao osa, nn saba, leidmine on aga raske, sest põhiliselt hakkab sealkandis silma vahetult kõrvalolev Kotka tähtkuju, mis asub Linnutee taustal. Äratuntav on Kotka puhul tema kolmest tähest koosnev „pikk nokk“ : keskel hele Altair, ülal paremal Tarazed ning all vasakul Alshain.

Mööda Linnuteed allapoole Kotkast leiame Kilbi tähtkuju – hele laik Linnuteel ning silmapiiri kohale jääb veel Ambur – õigemini selle põhjapoolne osa nagu oli ka Skorpioni puhul. Amburist ida poole, samuti madalale silmapiiri kohale jääb Kaljukitse tähtkuju. Paraku jällegi – puuduvad heledad tähed. Kaljukitsest vasakule ehk ida poole hakkab tõusma „vesine taevaala“ , mille üks esindaja – Veevalaja tähtkuju end Kaljukitsest vasakul ja kõrgemal juba enam-vähem kohale on ,,tirinud”. Kõrgemal on platsis on ka nn „Pegasuse ruut“ ehk Pegasuse tähtkuju silmapaistvaim osa, koos Alpheratziga naabertähtkujust <Andromeedast. Viimane on pikliku ribana Peagasuse kõrval (vasakul) vaadeldav. Veel kõrgemale ida-kirdetaevasse jääb Kassiopeia, mille viiest suhteliselt heledast tähest koosnev vinkel on kergesti äratuntav. Muidugi tuleb mainida ka kõrgel lõunakaares paiknevaid Luike (linnutee taustal) ja Lüürat (paremal) oma „juhttähtede” Deenebi ja Veegaga.

Kus on Suur Vanker? Ikka täitsa olemas, asudes loode-põhjataevas. Kaks tagumist „ratast“ Põhjanaela poole sirutumas nagu ikka.

Põhja-kirdetaevas leiame heleda tähe Kapella, mis öö jooksul kõrgemale tõustes on näha Veomehe tähtkujus.

Planeetidest

Jupiter on esialgu leitav väga madalas läänetaevas, kuu keskpaiku kaob planeet ehavalgusse.

Kuigi Saturn on Jupiterist vähem hele, on ta sedapuhku paremini ja kauem leitav. Saturn paistab terve kuu õhtuti madalas lõuna-edelataevas. Kuu on Saturni lähedal 30-ndal.

Kõige paremini on näha Veenus, planeet asub hommikutaevas ja tõuseb 3.5 tundi enne Päikest.
21-sel möödub Veenus Polluksist 7 kraadi lõuna poolt. Kuu on Veenuse naabruses 19-ndal.

Kuu faasid.

• Täiskuu 7. augustil;
• viimane veerand 15. augustil;
• kuuloomine 21. augustil;
• esimene veerand 29. augustil.

Merkuuri vaatlusvõimalused olid kuu algul hommikutaevas, 8-nda paiku kadus Merkuur koiduvalgusse. Kuu esimesel nädalal aga oli Merkuur päris ilusasti leitav, ehkki asus madalas koiduvöös. Merkuuri leidmisel aitas hästi kaasa küllalt suur heledus (-0.9 tähesuurust).

Merkuuri asemele asub madalasse hommikutaevasse parajasti kuu teise dekaadi algul Jupiter, planeet paikneb Neitsi tähtkujus. Jupiteri vaatlustingimused paranevad kuu edenedes. Kuu on Jupiteri lähedal 28-nda hommikul.

Õhtutaevas on näha 3 planeeti: Veenus, Saturn ja Marss. Kõige viletsamalt on kuu keskpaigani vaadeldav Veenus (asub Kaalude tähtkujus),
loojudes umbes 40 minutit pärast Päikest. Kuu lõpus loojub Veenus 1 tund pärast Päikest, olles liikunud läbi Skorpioni Maokandja tähtkujju.

Kuid ka Saturn, asudes Maokandja tähtkujus, paistab üha halvemini ja 2. dekaadi lõpus kaob planeet ehavalgusse.

Marss paistab väga madalas lõuna-edelataevas Amburi tähtkujus, kuu lõpuks
nähtavus veidi paraneb.

Veel 1 hele objekt ilmus 1. kümnendi lõpus hommikutaevasse, see on põhjataeva heledaim täht Arktuurus, mis tegelikult on vaadeldav ka õhtuti läänetaevas. Kuigi Arktuurus ja Karjase tähtkuju lõunapoolne osa on tõusev ja loojuv, siis aasta jooksul pole ühtegi ööd, mil Arktuurus nägemata jääb. Nii õhtul kui hommikul paistab Arktuurus pisut kauem kui detsembri keskpaigani, kadudes siis õhtuti ehavalgusse.

15-ndal oktoobril jõuab vastasseisu Päikesega ka Uraan, asudes Kalade tähtkujus. See planeet paistab 6. tähesuuruse tähena, olles seega palja
silmaga leitavuse piirimail. Kindlamini on Uraan leitav muidugi binokli või
teleskoobiga ja siinkohal olgu esitatud ka koordinaadid:

otsetõus: 16 h 46.0 min
kääne: -20 kr 57.1 m

Järgmisel ööl (vastu 16-ndat) on täiskuu Uraanist 3 kraadi lõuna pool; siis
(ja ka eelmisel ööl) pole Uraan kindlasti palja silmaga leitav,
kuid Kuu suhtelise läheduse abil saab paneeti leida teleskoobis ilma
koordinaate teadmata.

Oktoobris jääb veel vaadata peamiselt hommikupoole ööd esinevat orioniidide meteoorivoolu, mille maksimum peaks saabuma ööl vastu 22. oktoobrit. Üksikuid orioniide võib näha kogu oktoobri ja veel novembri alguseski. Tegu pole küll eriti aktiivse vooluga, kuid see-eest võime orioniidide puhul näha Halley komedi tükke, sest orioniidide metoorivoolu seostatakse just ammu tuntud Halley komeediga.
See 76- aastase perioodiga komeet ise oli viimati vaadeldav 1986. aasta alguses, Eestis olid vaatlustingimused viletsad.

Kuu faasid

• Kuuloomine 1. oktoobril kell 2.11;
• esimene veerand 8. oktoobril kell 6.33;
• täiskuu 16. oktoobril kell 6,23;
• viimane veerand 22. oktoobril kell 21.14;
• kuuloomine 30. oktoobril kell 19.38.

Aga ka Perseus on üsna mitmes mõttes huvi pakkuv tähtkuju. Me ei räägi siin augustikuu perseiididest, küll aga tähtedest ja täheparvedest. Tema heleduselt teine täht Algol, mis Araabia keeles saatanat pidavat tähendama, on ainus tavavaatlejale kättesaadav muutlik täht. See üsna hele teise suurusjärgu täht kaob iga kolme päeva tagant taevast, kuna teda varjutab tunduvalt tuhmim kaaslane. Varjutus kestab kokku 7 tundi, mille vältel täht algul tuhmub (heledus väheneb umbes kolm korda) ja seejärel kasvab uuesti endise heleduseni. Veebruarikuus on sobivad varjutused 4.02 (miinimum kl 23.42), 7.02 (20.31), 10.02 (17.20) ja uuesti kuu lõpus: 22.02 (5:36), 24.02 (01:26) ning 27.02 (22.15). Kui ilm lubab, vaadake – et kas märkate muutust.

Algol pole ainus tähelepanuväärne objekt. Üsna tähtkuju põhjapiiril, „peaaegu Kassiopeias“ võib pimedail öödel näha heledat piklikku valguslaiku. Binokliga vaadates näeme, et tegu on kahe üsnagi tiheda täheparvega. See kaksik-hajusparv on ainus omataoline ja pakub suurt huvi tähesüsteemide uurijatele.

Kangelane Perseus, printsess Andromeeda päästja

Et käes on sügav talv, leiame õhtutaevast nii Talvekuusnurga kui kõik ülejäänud „talvised“ tähtkujud (vt näit detsembrikuu taevaülevaadet). Planeete me õhtutaevast ei leia, küll aga tasub vaadata kuusirbi kasvamist alates 10. veebruarist kuni täiskuuni 22. veebruaril. Õhtune Kuu käib juba kõrgelt ja teleskoobiomanikel tasub torud valmis panna.

Esimesena planeetidest ilmub taevasse Jupiter, tõustes juba kella 9 paiku õhtul. Jupiter asub Lõvi tähtkujus ja on veebruaritaeva kõige silmapaistvam objekt.
Hommiku poole läheb asi huvitavamaks, planeete tuleb juurde. Kagutaevasse ilmub Marss; planeet asub Kaalude tähtkujus ja tõuseb kella kolme paiku öösel. Marss läheneb jõudsalt vastasseisule (toimub 22. mail) ja on juba üsna hele. Selle punaka tähe võistlemist Skorpioni tähtkuju Antaaresega (kr. anti-Ares, tõlkes Arese vastane) tasub jälgida ka järgnevatel kuudel.

Hommikul kella 5 paiku kerkib kagutaevasse järgmine planeet Saturn. Tema on praegu „madalseisus“, 20 kraadi ekvaatorist lõuna pool Amburi tähtkujus. Noh, rõnga näevad teleskoobiomanikud ikka ära.
Pärast kella seitset hommikul, kui koiduvalgus tähed kustutab, võib madalalt kagutaevast leida ka Veenuse. See planeet on piisavalt hele, et olla nähtav veel pärast päikesetõusu. Tema tuhmim naaber Merkuur on samuti „näha“ ja asub Veenusele üsna lähedal, umbkaudu 5 kraadi ida pool. Võib-olla saab talle binokliga isegi pihta …

Kui aga seisab ees lõunamaa-reis, tasuks seal mõnel hommikul kindlasti välja minna – näha on kõik viis klassikalist planeeti, alates Merkuurist idakaares kuni Jupiterini läänetaevas. Ja Kuu seal kusagil vahepeal.

Ah-jaa – kui juba vaatamiseks läks, loeme üle ka hommikused tähtkujud. Suvekolmnurk (Veega, Deeneb, Altair) on juba kõrgel, nende alt leiame aga tähtkujud, mis õhtustele taevavaatajatele meie laiuskraadil kättesaamatud. Madalal lõunataevas paistavad Amburi ja Skorpioni põhjapoolsed otsad, nende kohal laiutab Maokandja, „Sodiaagi kolmeteistkümnes tähtkuju“. Leidke üles ka madu, mida kantakse – see on kogu taeva ainus kaheosaline tähtkuju. Oli ju Maokandja arst, tema truud abilised Madu ja Skorpion pidid alati kättesaadavad olema. Nii lebabki Skorpion Maokandja jalge ees, veripunane süda Antaares silmapiiri kohal säramas. Muidugi on need tähtkujud näha ka märtsis ja aprillis, aga siis peate end mitu tundi varem üles ajama.

Selget taevast!

Idast on tõusnud kevadele iseloomulikud tähtkujud: Lõvi, Karjane, ja Vähk, mõnevõrra hiljem tõusevad ka Neitsi ja Kaalude tähtkujud.
Selles valimis on vähem heledaid tähti kui talveõhtute taevas, mõned siiski leiduvad. Heledaim kevadtaeva täht on oranžikas Arktuurus Karjase tähtkujust. Karjane meenutab kujult rohkem karikat. Seda märkasid ka vanad eestlased: Eesti taevas nimetatigi tähtkuju Karikaks. Tähtkuju põhjapoolne osa on Eestis loojumatu, kuid madalas põhjakaares on see siis raskesti jälgitav.
Arktuurus on Eesti laiuskraadil näha oleva taeva heleduselt teine täht Siiriuse järel (Siirius on leitav õhtuti madalas lõuna-edelataevas, aprilli lõpupoole kaob ta ehavalgusse).  Arktuurus on oranž hiidtäht, mis asub Maast umbes 37 valgusaasta kaugusel ja on Päikesest ligikaudu 25 korda suurem, mis sobib muuseas hästi K-spektriklassi hiidudele.
Teine kevadine hele täht on leitav palju madalamal. Kui Arktuurus on juba päris kõrgele kerkinud, tõuseb kagu poolt Spiika, Neitsi tähtkuju heledaim täht. Neitsi on suuruselt teine tähtkuju taevas, Spiika paikneb tähtkuju alumises osas. Kokku meenutab Neitsi tähtkuju ebamäärast matemaatilist hulknurka. Spiika on teleskoobis eristamatu kaksiktäht 260 valgusaasta kaugusel. Mõlemad komponendid on kuumad ja sinised B-klassi tähed, üks neist on peajadalt hiljuti lahkunud, Päikesest 7 korda suurem. Teine komponent on peajada täht, 3,6 korda suurem kui Päike. Huvitav on märkida, et see tähepaar teeb ühise masskeskme ümber tiiru vaid 4 päevaga.

Lõvi tähtkuju on tõusnud juba varem. Heledaim täht Lõvis on Reegulus, 79 valgusaasta kaugusel. Ta on „esimese suurusjärgu tähtede“ hulgas kõige tuhmim, seetõttu ta eraldi silma ei torka. Reegulus koosneb 4 tähest. Peatäheks on sinine B klassi peajada täht, raadiusega 3 Päikese raadiust. Selle tähe lähedal on valgest kääbusest kaaslane. Eemal on veel tähepaar oranžist ja punasest kääbusest. On huvitav mainida, et suhteliselt heledate tähtedega Lõvi ei ole märkimist leidnud Eesti mütoloogilises taevas. Sama „tühjad kohad“ on Eesti taevas ka Neitsi tähtkuju ja Kaalud, viimane tõuseb veel madalamalt kagust. Tõsi küll, peale paari mitte just heleda tähe Kaaludes rohkem näha ei olegi.

Kõrgel taevas, enam-vähem pea kohal aga paikneb Suur Vanker. Suurest Vankrist veidi lõuna suunas asuvad nõrkade tähtedega Jahipenid ja Bereniike Juuksed. Viimase suunas vaadates tundub, nagu oleks taevasse peotäis tähepuru visatud. Tegemist on tegelikult meile kauguselt kolmanda tähtede hajusparvega. Siin on vanade eestlaste silm olnud terav: mõlemat tähtkuju kokku nimetati Hernekahludeks.

Suure Vankri tagumised rattad sihivad Põhjanaela suunas, seda aastaringselt. Asudes Maa põhjapooluse kohal, ei võta see täht osa tähistaeva ööpäevasest pöörlemisest. Põhjanael on ühtlasi Väikese Vankri otsmine aisatäht. Kogu Väike Vanker asub samuti loomulikult põhjataevas.

Mitte väga madalal põhjataevas paikneb W kujuline Kassiopeia, see tähtkuju on loojumatu, nagu ka Vankrid. Kassiopeia kõrval leiame tuhmimate tähtedega Kefeuse tähtkuju.
Madalas põhja-kirdetaevas asuvad kaks heledat tähte, Veega ja Deeneb. Veega koos väikese Lüüra tähtkujuga on napilt tervenisti loojumatu, Luige tähtkuju lõunapoolne tipp on siiski tõusev ja loojuv, seega parajasti nähtamatu.
Madalas loode-põhjataevas on leitav loojumatu osa Andromeeda tähtkujust, kuigi seda on ilmselt suhteliselt raske paika panna.
Mainida võiks ka Lohe tähtkuju. Selle tuhmid täheliikmed keerduvad Suure ja Väikese Vankri ning Kefeuse vahel.

Pöördume nüüd lõunataevasse tagasi ja vaatame kesköö paiku madalamale lõunasse ja püüame leida tähistaeva suurima, kuid taaskord enamjaolt nõrkade tähtedega tähtkuju nimega Hüdra. Hüdra ehk vesimao pea paikneb Vähi tähtkuju all suhteliselt kõrgel edelataevas, edasi kulgeb Hüdra Lõvist ja Neitsist allpool pika nõrga ribana kuni Kaaludeni välja. Keskmine osa Hüdrast jääb allapoole horisonti.
Hüdra „kukil“ asuvad kaks pisikest tähtkuju. Läänepoolsem (parempoolne) on ametlik Karikas. Tähtkuju on tõesti karika moodi (võrdle eestlaste Karika ehk Karjasega kõrgemal taevas), kuid paraku nõrkade tähtedega ja madalal. Karika kõrval on Kaarna tähtkuju. Siin on tähed veidi heledamad kui Karikas ja Hüdras, kuid kujult meenutab see pigem trapetsit.

Planeetidest.

Õhtuti säravad taevas kaks heledaimat planeeti: Veenus ja Jupiter.
Veenus saab nähtavaks juba alates päikeseloojangust ning loojub kuu algul 4 tundi, kuu lõpus 4,5 tundi pärast Päikest. 21-sel on Veenuse juures ilusa sirbina Kuu.
Jupiter „süttib“ varsti peale Veenust kõrgel taevas ja on aprilli algul nähtav kogu öö, kuu edenedes hakkab aegamööda enne hommikut loojuma.
Kuu on Jupiteri kõrval 26-ndal.
Marss oli kuu esimestel päevadel nähtav, asudes õhtuti madalas ehavöös, umbes nädal peale kuu algust kadus ehavalgusse.
Ehataevasse ilmub ka Merkuur, seda 22. aprilli paiku. Kuu lõpus peaks Merkuur suhteliselt hästi leitav olema.
Saturn paistab hommikupoole ööd, ta asub Skorpioni tähtkujus. 8-ndal ja 9-ndal on Kuu Saturni lähedal.

21-se õhtul katab Kuu Aldebarani. Vaadeldavus pole küll parimat sorti, sest Päike loojub alles peale kattumise algust, kuid binokli või teleskoobi abil võiks sündmuse ära näha. Kattumine algab kell 20.29 ja lõpeb kell 21.06.

Kuu faasid.

• Täiskuu 4-ndal,
• viimane veerand 12-ndal,
• noorkuu 18-ndal,
• esimene veerand 26-ndal.

Seekord võiks alustada just ühest päevasest taevanähtusest.
Nimelt võime 20. märtsi keskpäeva paiku näha Eestis päris suure faasiga osalist päikesevarjutust. Teatavasti kujutab päikesevarjutus endast olukorda, kus kuuloomise (või noorkuu, nagu rahvas kipub ütlema) ajal satuvad Kuu ja Päike täpselt ühele suunale. Kuu kui Maale lähem taevakeha jääb siis Päikesele ette. Kuna Maa poole on parajasti pööratud Kuu valgustamata külg, siis Kuud ennast näha ei ole. Täieliku päikesevarjutuse korral katab kuuketas kogu päikeseketta. Meil siin Eestis on aga seekord tegu osalise varjutusega. Edasised kellaajad on antud Tartu kohta, kuid ligikaudu kehtivad need kogu Eestis. Osaline varjutus algab kell 11.00, maksimaalne faasini jõuab varjutus kell 12.09. Siis paistab Päike nagu väga viltune kuusirp, ligikaudu 78 % päikeseketta läbimõõdust on Kuu varjus, pindalalt on varjus 73 % Päikese kettast. Varjutus lõpeb kell 13.17. Eestist loode suunas on seekordne päikesevarjutus kitsa ribana jälgitav ka täielikuna: kaarega Gröönimaast ja Islandist lõuna poolt üle Norra mere Põhjajäämerele kuni põhjapooluseni. Kuiva maa piirkondadest jäävad täisvarju teele Fääri saared ja Teravmäed.

Nüüd vaatame, mis sünnib õhtuses tähistaevas. Tähtede „süttimise“ osas on asi sama, nagu veebruari teises pooles: praktiliselt kohe peale päikeseloojangut tuleb nähtavale läänekaares Veenus, vaid pisut hiljem saab idakaares nähtavaks Jupiter. Kolmanda tähena saab nähtavaks esimene päris-täht, Siirius madalas kagutaevas.
Märtsikuu jooksul märkame, et talveõhtute tähtkujud liiguvad pimeduse saabudes aegapidi üha lääne poole. Kõige lihtsam on seda märgata Orioni jälgides. Orioni on suhteliselt lihtne ära tunda tähtkuju keskel oleva kolme ühes reas oleva heleda tähe järgi. Orioni heledaimad tähed on Riigel, mis särab tähtkuju alumises parempoolses nurgas ja vastas-nurgas, ülal vasakul, paistab veidi oranžika tooniga Betelgeuse.

Betelgeuse pole Maale just väga lähedal, umbes 650 valgusaastat lahutab meid sellest tähest, ometi on see esimene täht, millest on otsestes vaatlustes suudetud punktist suurem kujutis saada. (Praeguseks ajaks on selliseid tähti juba märksa rohkem). Muidugi ei paista Betelgeuse kettana tavalises teleskoobis, vaja on märksa spetsiifilisemaid meetodeid. Loomulikult koorub siit välja järeldus, et Betelgeuse peab olema päris suur täht ja nii ongi, tegu on nn punase ülihiiuga, ligi 1000 korda suurema tähega kui Päike. Tähti jagatakse hiidudeks ja kääbusteks (tegelikult on see loetelu laiem) nende heleduse järgi, kuid mingil määral on siin mängus ka tähe läbimõõt. Osutub, et kõige suuremad tähed üleüldse ongi needsamad punased ülihiiud.
Ka Riigel on ülihiid, kuid sinine ülihiid. Sinised ülihiiud kiirgavad pea sama vägevasti kui punased, kuid nende mõõtmed on märksa väiksemad. Järelikult peab siniste tähtede kiirgav pind olema palju kuumem kui punastel ja nii see ongi. Riigel on Maast (ja Päikesest) umbes 860 va kaugusel ja tema läbimõõt on „vaid“ 80 Päikese läbimõõtu.
Riigelil on ka peatähest kaugel olev kaksiktähest kaaslane, seega Riigeli süsteem koosneb kolmest tähest. Kaksikust kaaslased on samuti sinised ja kuumad tähed (asuvad nn peajadal), kuid märksa tuhmimad kui peatäht.

Orionist allpool ja vasakul paikneb Siirius. Selle tähe suur heledus tuleneb tema suhtelisest lähedusest Maale (8,6 va). Tegu on valge värvusega nn peajada tähega (ka Päike kuulub peajadasse, sellises olekus viibivad tähed enamuse aja oma eksisteerimisest). Siirius on Päikesest kuumem ja mõnevõrra suurem (umbes 1,7 korda).
Siiriusest ja Suure Peni tähtkujust kõrgemal asuva Väikese Peni heledaim täht on Prooküon. Ka Prooküon kuulub kauguse mõttes Päikese-lähedaste tähtede hulka, kaugus 11,4 va. Tegu on valkjasrohelise värvusega tähega, nn allhiiuga. Kuigi Päikesest on see täht umbes 2 korda suurem, ei erine allhiiud Päikesest kuumemate tähtede puhul eriti palju sama värvi (sama pinnatemperatuuriga) nn peajada tähtedest ei suuruse ega heleduse osas. Märkuse korras olgu veel mainitud, et rohelist värvust tähistaevas silm eriti ei seleta, rohkem on silm harjunud kollase ja valge ning punakasoranži värvusega.

Veel kõrgemal taevas tuleb vastu Kaksikute tähtkuju, mille kahest heledamast tähest, Kastorist ja Polluksist ülemine, Kastor, koosneb tegelikult kuuest erinevast tähest.
Kollaksoranžika tooniga Polluks (34 va kaugusel) kuulub nn punaste hiidude hulka, konkreetsemalt oranžikate hiidude hulka. Asi on selles, et punaseid hiidtähti saab tegelikult samuti rühmadeks jagada. Polluks on umbes 10 korda Päikesest suurem, olles kirjeldatud tähetüübi kohta isegi suhteliselt pisike… Muu hulgas on Polluks üks tähtedest, millel on avastatud planeet.

Kõrgel lõunataevas paistab Veomehe tähtkuju koos heleda Kapellaga (43 va). Kapella on teleskoobis eristamatu kaksiktäht, kumbki komponent on kollane hiid – need on päikeselaadsed tähed, aga on umbes 10 ja 8 korda Päikesest suuremad. Tegelikult kuulub süsteemi veel külm punaste kääbuste paar.
Kaksikutest läänes asub Sõnni tähtkuju, ka selle tähtkuju heledaim täht Aldebaran kuulub oranžide hiidtähtede hulka. Aldebaran asub umbes 68 valgusaasta kaugusel, on nt Polluksiga võrreldes veidi „punasem“ ja märksa suurem oranžikas hiid, Päikesega võrreldes umbes 40 korda suurem. Aldebaranil on ka pisike punasest kääbusest kaaslane.
Kui mainida kaaslasi, siis on need ka Siiriusel ja Prooküonil. Nende kaaslaseks on valge kääbus. Seda tüüpi tähed on juba eksootilisemad ja nende energiavarud on ammendatud. Jämedalt öeldes on kõik valged kääbused umbes maakerasuurused, omades samas Päikeses massi, seega väga tihedad moodustised.

Kuid tähtkujusid on lõunakaares veel! Otse Orionist allpool paikneb Jänese tähtkuju, kahjuks on tähed küllaltki nõrgad. Orionist ja Jänesest paremal pool (läänes) asub Eriidanus, ka seal puuduvad heledad tähed.
Orioni ning Suure ja Väikese Peni vahele jääv „tühi koht taevas“ on Ükssarviku tähtkuju, millest omakorda lõunasse jääb Ahter. Taas tuleb tunnistada heledate tähtede põuda. Ometigi kulgeb läbi Ükssarviku ning Ahtri ja Suure Peni vahelt Linnutee – tegelikult on selles suunas tähti rikkalikult… Kõrgemal kulgeb Linnutee läbi Orioni, Kaksikute ja Sõnni vahelt ning läbi Veomehe kõrgele pea kohale, sealt edasi läbi Perseuse ja Kassiopeia.

Planeetidest.
Õhtutaevas särab ehatähena Veenus, loojudes kuu algul 3 tundi, kuu lõpus 4 tundi pärast Päikest. Kuu algul on Veenuse lähedal (allpool paremal) leitav oranžikas Marss, Veenusest on ta palju tuhmim.
Marssi tasub teleskoobiga vaadata 11. märtsi õhtul, sest siis on Marsi läheduses Uraan. Palja silmaga vaatlemiseks ehavöös asuv Uraan kindlasti ei sobi. Ometi on just 11-nda õhtul haruldaselt sobiv võimalus Uraan „kätte saada“, sest ta asub Marsist vaid 16 kaareminuti ehk poole täiskuu läbimõõdu kaugusel. Mõlemad planeedid peaksid korraga teleskoobi vaatevälja sattuma, kui just liiga suurt suurendust ei kasutata.
Kuu teises pooles Marsi vaatlustingimused halvenevad. Planeedid paiknevad Kalade ja Jäära tähtkujudes.
Kuu on Marsi juures 21. õhtul ja Veenuse juures 22-se õhtul.

Kogu öö särab taevas endiselt Jupiter, tehes Vähi tähtkuju ilusamaks. Kuu oli Jupiteri juures 3-ndal.

Hommikutaevas paistab madalas kagutaevas Saturn, asudes Skorpioni tähtkujus. Saturni „külastab“ Kuu 12-ndal.

Kuu faasid. Täiskuu 5-ndal, viimane veerand 13-ndal, noorkuu (kuuloomine) 20-ndal, esimene veerand 27-ndal.