Katse virmalisi ette ennustada läks kuu aja eest osaliselt korda. 5. ja 6. oktoobril, samuti mõnedel järgmistel öödel võis virmalisi näha. Ülivõimsaid virmalisi ei olnud, aga põhjakaare valgussambaid või lihtsalt (kergelt) värvilst kuma võis silma peale vaadtes tähele panna küll. Kui aga keegi virmalisi pildistas, siis sai pilt märksa uhkem: kaasaja kaamerad, kui need üldse virmalisi suudavad tuvastada, tuvastavad automaatselt ka erinevad värvid.
Päikese „rahutud päevad” kestavad, edasi kestavad seega ka virmaliste päris head võimalused.

Päike

Enamus kuust paikneb Päike Kaaludes, 23-ndal siirdub Skorpioni tähtkujuu, 29-ndal liigub aga Maokandja tähtkujju.

Planeedid novembris

Planeetide nähtavus tänavu novembris on päris hea, kuigi pessimist võib ikka öelda, et saaks ka paremini.

Veenus on leitav õhtuti madalas edelataevas. Planeedi vaatlusaeg on kasvamas, oktoobrikuise aeglase tempoga võrreldes ka mõneti kiiremini. Veenus loojub kuu alguses pisut üle tunni pärast Päikest, kuu keskpaiku enam kui poolteist tundi ning kuu lõpus 2 tundi ja kolmveerand pärast Päikese loojumist. Nii et vähemalt kuu viimasel dekaadil peaks Veenus olema piisavalt kaua nähtav, et Ehatähena, nagu kord ja kohus, juba küllalt kergelt leitav olla. Tõsi küll, igati hästi see asi just ka ei ole. Nimelt jääb Veenus endiselt üpris madalasse asendisse ning kui ikka puud või eriti majad ette jäävad, pole ikkagi planeeti näha; samuti koonduvad ka pilved geomeetrilise projektsiooniefekti tõttu sagedamini just vaatesuunalt horisondile lähemale (küllap on kasvõi kahe eelmise kuu katsed Veenust näha seda sageli kinnitanud). Veenus liigub novembrikuus Maokandja tähtkujust Amburi tähtkujju. Veenuse heledus on ümmarguselt -4,0 tähesuurust.

Kuu ja Veenuse lähestikku nägemisega on taas kord kehvad lood. Kuu on Veenusele kõige lähemas asendis (kuigi mitte just lähedal) 4. novembri õhtul. Kuid Kuu loojub juba mõni minut pärast Päikest ning koguni tund enne Veenuse loojumist ja on nähtamatu. Ka järgmisel õhtul, kui Kuu on Veenusest (üpris kaugelt lõuna poolt) möödunud, on taevakehade omavaheline nurkkaugus veel suurem ning Kuu loojub ikkagi märksa varem kui Veenus. 5. novembri Kuu juurde tuleme veel varsti tagasi.

Teine õhtune planeet on Saturn; niimoodi olid lood ka oktoobris. Kui Veenus paistab novembris paremini kui kuu aega varem, siis Saturn paistab novembrikuus lühemat aega kui oktoobris. Ometi võib endiselt julgelt nentida, et Saturni vaatlustingimused on paremad kui Veenusel. Saturn paikneb õhtutaevas lõunakaares Veevalaja tähtkujus ning loojub kuu alguses peale kella 1, edaspidi aga kesköö paiku. Planeedi heledus on 0,9 tähesuurust. Kuu on Saturni lähedal 10. ja 11. novebri õhtutel. Mardipäeva õhtul otsib „peremees sulast”, päev hiljem aga „sulane peremeest”.

Novembrikuu parimad vaatlustingimused on Jupiteril. Kuu esimeses pooles tõuseb Jupiter veel veidi hiljem kui algab öö, kuid kuu teises pooles saab Päikesesüsteemi suurim ja massiivseim planeet nähtavaks kogu öö vältel. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Kes hoolega Jupiteri asendit uurib, märkab Jupiteriliikumist lääne suunas, mitte ööpäevase liikumise mõttes, vaid selles mastaabis, kui tähistaevas kujuteldavalt „seisma panna”. Liikumine on mõistagi väga aeglane, kuid nimetus on liikumise suuna tõttu vahva: retrograadne. Ega see muud ei tähenda, kui et Jupiter on lähenemas vastasseisule Päikesega. Asi klapib: planeet saab ju terve öö jooksul nähtavaks. Retrograadseks muutus Jupiteri liikumine juba 9. oktoobril. Jupiteri heleduseks on -2.6 tähesuurust. Peale Veenuse loojumist on Jupiter heledaim „täht” taevas. Kuu esimesel nädalal heleduse konkurentsi probleemi polegi: Veenus loojub umbes samal ajal või varemgi veel võrreldes Jupiteri tõusu ajaga. Kuu on Jupiterile lähimas asendis 17-nda novembri ööl vastu 18-ndat.

Marss on purjetamas Jupiteri „tuules”, tõustes samuti kirdesuunalt. Marss tõuseb siiski mõni tund hiljem kui Jupiter, asudes Vähi tähtkujus. Seega on Marss hommikutaeva objekt. Planeet loojub alles peale keskpäeva, kuid seda peame mõistagi vaid endale ette kujutama. Tõsi küll, teleskoobiga on Marss päevalgi nähtav, sest planeet on piisavalt hele. Mardi-jooksmise aegu on Marsi heledus 0 tähesuurust, kuid heledus kasvab edaspidi päris jõudsalt: kadripäevaks on Marsi heledus -0.3 tähesuurust; kuu lõpus (andresepäevaks) aga -0.5 tähesuurust. Erinevalt Jupiterist liigub Marss novembris päripidiselt. See viimane märkus (nagu ka Jupiteri puhul) oli peamiselt mõeldud teatud tüüpi tasuliste muinasjuttude vestjatele abisaadetiseks. Sest oma ligimest peavad kõik alati aitama, täpsemalt küll ainult siis, kui ligimene on kelm, röövel või muidu kaabakas, ütleb oravamäärus.
Kuu on Marsi lähedal 20-nda novembri ööl vastu 21 novembrit.
Neist veidi allpool asub Sõime hajusparv M44.

Kuu ja Marss heleda hajusparve M44 läheduses 21. novembri hommikutaevas

Merkuur on nähtamatu. „Kuid seda juhtub tihti”, lohutas audiitor ja andis rahapesu andeks.

„Sellise jutuga ei jõua me kuhugi!”, muutus tavakodaniku järelvalveametnik rangeks.

Järjejutt Kuust: kehv nähtavus

Kuu jätkab ka novembris oma küllalt ekstrmaalseid nähtavuse muudatusi.

Miinimum jõuab sedapuhku kätte 5. novembril. Võttes vaatluse alla Tartu, siis Kuu tõuseb kell 13.12 ja loojub kell 17.01. Kuu nähtavusajaks saab seega 3 tundi ja 49 minutit. Päike loojub samal õhtul kell 16.14. Kuid kuidas on lood Kuu praktilise nähtavusega, ikka selsamal 5. novembril?

Kuuloomine oli juba 1. novembril. Kuid kuna Kuu on liikumas sel ajal oma orbiidi apogee ehk Maast kaugeima punkti lähistel, pole ka Kuu noore faasi kasv kõige kiirem, seda ka mitte 5. novembriks. Tõika kinnitab ka asjaolu, et Kuu esimene veerand saabub alles 9. novembril, tõsi küll, hommikul. Väga madalas asendis taevas asuv Kuu on päevases taevas vaadeldav üpris viletsalt, loomulikult seda enam, mida väiksem on Kuu faas. Ometi on Kuu sirp 5. novembriks nii palju kasvanud, et selle leidmine on võimalik. Päikese loojangu aegu ja selle järel ei tohiks Kuu enam märkamatuks jääda, kuid peame arvestama ikka seda, et Maa kaaslane asub väga madalas lõuna-edelataevas ja loojub peatselt, juba kolmveerand tundi pärast Päikest.

Järgmsel, 6. novembri õhtul on ikka väga madalal paiknev, kuid veidi juba suurem Kuu kauem näha ning edaspidi paraneb Kuu nähtavus õhtust õhtusse päris kiiresti.

Vaatame üle ka Tallinna sündmused 5. novembril. Kuu tõuseb kell 13.41 ja loojub kell 16.48. Kuu (ülemine äär, ärme unustame) on seega nähtav 3 tundi ja 7 minutit. Päike loojub kell 16.17. Tallinnas on seega Kuu veel kehvemini, veel madalamas leitav ja loojub vaid pool tundi pärast Päikest. Siiski peaks Kuu horisondi lähistel (küllaltki lühiajaliselt) nähtavaks saama.

Ka 6. novembri õhtul on võib märkida Kuu kehvemat nähtvaust kui Tartus.
Edasistel õhtutel Kuu nähtavus paraneb, veelgi kiiremini kui Tartus.

Järjejutt Kuust: võimas nähtavus

Otsime ka Kuu kõrgeima käigu päeva. See jääb jällegi, nagu oktoobris, kahe kalendripäeva sisse.
Sedapuhku juhtub nii, et Kuu nähtavus on kahel järjestikusel taevatiirul suhteliselt sarnane, kuid pisut kauem on Kuu nähtaval neist esimesel korral, 17-ndal novembril vastu 18-ndat novembrit.

Kuna täiskuu faas oli vaid 2 ööpäeva varem, 15. novembril kell 23.28, on Kuu veel üsna ümmargune,kuid mitte täiesti, sest Kuu liigub oma orbitaalsel teel perigee ehk Maale lähima punkti piirkonnas, seega suhteliselt kiiresti ning ka Kuu faas muutub suhteliselt kiiremini.

Olles kujuteldava vaatlejana Tartus, siis Päike loojub 17. novembril kell 15.49. Kuu tõuseb juba 15.39, seega 10 minutit enne Päikese loojumist. (Praktilistel kaalutlustel võib siiski ehk ümaralt ette kujutad, et Kuu tõuseb Päikese loojangu aegu). Möödub pikk novembriöö ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.09. Kas Kuu on omakorda loojumas? Oh ei, Kuu loojub alles kell 12.32, pärast keskpäeva.
Kuu austab seega Tartu kandi rahvast oma kohalolekuga 20 tundi ja 53 minutit, seega 7 minutit vähem kui 21 tundi. Tähelepanelik vaatleja võib panna tähele, et hommikuses päevavalguses on Kuu faas juba pisut pisem kui oli tõustes.

Tallinnas on siis Kuud veelgi kauem näha. Alustame 17. novembri õhtust. Päike loojub Tallinnas kell 15.51. Kuu aga tõuseb juba kell 15.29; nende ajamomentide erinevus on seega 20 minuti kanti. Pikk öö saab viimaks otsa isegi Tallinnas ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.23. Kuu „naerab” läänekares veel küllalt kõrgel, loojudes alles kell 13.02. Kuu, nagu näha, austab Tallinnat oma nähtavalolemisega 21 tundi ja 33 minutit.

(Nii et Tallinnas ehk õnnestub heal juhul sama „vana Kuud” isegi 2 päeval järjestikku koos Päikesega näha: 17-nda novembri õhtul pisut enne Päikese loojumist ja siis 18-ndal veel tubli pool päeva (hommikupoole).)

Põhjustest ka

Miks tõuseb Kuu sedapuhku 17. novembril täiskuu kombel, kuskil Päikese loojumisega „segi” ja loojub hoopis pookuu kombel, päeval? Sest 3. veerandi poolkuu peaks ju keskpäeva paiku loojuma, eks ole?

Siin avaldub ilusasti Kuu orbiidi tasandi erinevus ekliptika tasandist, nurk nende vahel on umbes 5.1 kraadi. Kuu on 17. ja 18. novembril oma suurimas põhjapoolses eemaldumuses ekliptika tasandist ja seetõttu põhjapoolkeral väga pikalt vaadeldav. Teise aspektina on ju novembrikuu päev küllalt lühike ning Päikese tõusust keskpäevani pole just väga palju tunde.

Kui võrrelda Kuu nähtavuse ajalisi piire oktoobrikuuga, mille puhul samuti sama teema üleval oli, siis saame veidi teised arvud. Asi on põhiliselt selles, et Kuu liikumise periood(id) orbiidil ei klapi täisarvu päevadega.

Ka oktoobris esitatud Kuu nähtavuse piirid Soomes, vastavalt kohtades, kus Kuu üldse nähtamatuks muutub või siis üldse ei looju, siis ka need kohad on nüüd teised, veidi teistsuguste laiuskraadidega. Mõlemad laiuskraadid on sedapuhku, novembris, Eestist pisut eemal põhja pool.

Tähed õhtuti

Vahel ütleb mõni, et ülikool olla lapsepõlve pikendaja. Kuid pikendada saab ka aastaegu. Seda teeb näiteks õhtuses tähistaevas lõuna-edelakaares näha olev Sügiskolmnurk tähtede Veega, Deenebi ja Altairi esituses. Veega on neist heledaim, Deeneb vaatelt (mitte vaaadetelt!) vasakpoolseim, Altair aga madalaim.

Lõuna-edelataeva kõrgemat osa teeb uhkeks Sügiskolnurk

Kuna nende tähtede kombinatsiooni tunakse ka Suvekolmnurgana, saamegi ehk novembrikuuski ette manada pildi augustiööst, hämarikuvalguses isegi juuliööst. Tõsi küll, tähelepanuta tuleb jätta asjaolu, et ehakuma on nüüd edela-läänetaevas, mitte loode-põhjakaares, nagu oli suvel.

Horiondi lähedale vaadates tundub veel miski justkui tuttavlik, kuid teisalt ei ole ka. Juulis ja augusti alguses oli väga madalas edelataevas õhtuti näha punakas täht nimega Antaares, see on täpselt meeles. Vahepeal polnud Antaarest mitu kuud enam näha. Nüüd on Antaares vist tagasi? Sealsamas, väga madalas edelataevas. Kuid nii hele ta suvel kaugeltki ei olnud. Ning miks ta pole enam punane? On hoopis kollakasvalge nagu enamik tähti. Kuid hirmus hele on ta küll. Hea veel, et aegapidi aina madalamale vajub, muidu ehmataks veel äragi.
Õigus, vaja teleskoop tuua. Huvitav objekt on see seal madalas läbi telekoobi vaadates. Meenutab nagu vananevat Kuud enne kolmandat veerandit. Kas mõni täht vahetab faasi? Õigus! Astronoomia õpikus on ju kirjas, et Merkuur ja Veenus muudavad oma faase. Kumb see siis on? Aga keegi ju kuskil kirjutas, et isegi kuulus Kopernik polevat Merkuuri kunagi näinud. (Kuigi, vaevalt küll see nii on…) Teiselt poolt, Koperniku vastu ikka nii lihtalt ei saa… Selge, see objekt on seega Veenus! Täpselt nii ongi. Veenus seal madalas varaõhtuti paistabki.

Ka alumine taevane lõunakaar on õhtuti huvitav

Kagutaevas, madalalmal kui Altair, kuid Veenusest soodsamas asendis, on samuti näha hele täht; Veenusega ei anna võrrelda, kuid Sügis-Suve-Kolmnurga liikmetega küll. Teleskoopi kasutades osutub see täht aga ootamtult uhkeks: seegi osutub planeedile omaselt kettakeseks, kuid seda ümbritseb ka ilus rõngas. Selgub, et antud objekt on hoopis planeet Saturn. Nii, madalavõitu läänekaares on veel üks hele täht, oranzika tooniga. Äkki on see Marss, see pidavat olema ju punakas või midagi taolist? See täht on justkui ka juba kuude viisi õhtuti näha olnud… Teleskoopi objektile suunates on täht muidugi ilusam ja heledam, kuid jääb siiski täheks. Nii ongi: see on täht nimega Arktuurus.

Ka madalas kirdetaevas olev hele täht ei osutu planeediks. Tegemist on tähega Kapella. Teadlased, muuseas, on siiski välja selgitanud, et Kapella peidab endast teatud saladust, nimelt see täht koosneb kahest komponendist. Mõlemad neist on kollased, mitte väga erinevad meie Päikesest. Eks ka kogu see süsteem kokku ole siis kollane. Kusjuures vahva ongi, et kaks tähte „lihtvaatlustel” ühte sulavad: kui ükskõik kumba komponenti poleks, oleks Kapella märksa vähem hele. Kahtlane on, kas ta oleks siis tuntud vanade eestlaste Jõulutähena. Kahtlane on seegi, et ta ka seda ametlikku, Kapella nime kannaks.

Mõõdub mõni aeg ja kirdetaevas saab nähtavaks midagi judinaid tekitavat. Madalasse taevasse ilmub väga hele täht. Algaja vaatleja ehmatab ehk isegi ära ja suundub lagedalt põllult tubasesse soojusesse tagasi. Kuid oh seda jama! Varsti hakkab see hele täht, osutudes üha kõrgemal olevaks, talle suisa aknasse paistma! Puudel ju enam lehti ei ole, mis nüüd viga objektidel puuvõradestki läbi paista!
Midagi tuleb ette võtta, teleskoop on ju julgestuseks olemas! Hele objekt osutub teleskoobis vöödilise kettakujuliseks. Hea ilma korral on eristatav ka miski punakas plekike või laiguke. Veelgi huvitavam, seda objekti ääristavad neli pisikest täppi, kahtlaselt enamvähem ühel real. Mis on vaatluse järeldus? Ikka see, et hele objekt on planeet Jupiter, Päikeseüsteemi hiiglane planeetide arvestuses koos oma nelja suurima kaaslasega: Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

Nüüd polegi vaatleja enam eriti üllatunud, kui veel mõni tund hiljem, jällegi kirdesuunalt, uus hele objekt silma hakkab, kusjuures üsna vahepeal läände loojunud Arktuuruse moodi, nii värvuselt kui heleduselt. Teleskoop ei valeta: see oranz objekt peab olema planeet Marss!

Tähti hilisöises ehk varajases hommikutaevas

Kaua sa ikka õues külmetada jõuad. Aknast peale Jupiteri ka väga midagi sisse ei paista. Ning vaatleja otustab veidi magada. Siiski, juba kella poole 6 paiku on vaatleja uuesti vaatlemas nagu viis kopikat. Päikese tõusuni on veel aega (eeldame kuu lõpuosa, kadripäeva aega).

Heledaim „täht”, Jupiter, on liikunud läänetaevasse, kuid on siiski veel suhtleliselt kõrgel, umbes 30 kraadi silmapiirist. Otse Jupiteri kohal, ehk kõrgemal, paikneb Kapella. Jupiteri suhtelises läheduses, allpool paremal, asub oranzikas Aldrebaran, asudes nagu ka parjasti Jupiter, Sõnni tähtkujus.

Hommikul vara ärkajat tervitavad edela-läänesuunal paljud heledad tähed. Pildil näeme selle taevaala ülemist osa.

Jupiteril on aga öösel tekkinud hele konkurent, mis paikneb edelas, Jupiterist vasakul allpool, vähem kui 10 kraadi kõrgusel. Täht on tõesti hele, kuid siiski on otseses võrdluses näha, et Jupiter on heledam.

See teine, madal hele täht, on Siirius. Jupiteri ja Siiriuse vahepealse piirkonna keskpaiga lähedal leiame kolm tähte enam-vähem ühel mõttelisel sirgel, kusjuures peaaegu horsiontaalselt. Need tähed, vasakult lugedes Alnitak, Alnilam ja Mintaka moodustavad teatavasti Orioni tähtkuju keskosa. Orioni tähtkuju heledaimad tähed asuvad vöö tähtedest üleval ja allapool. Ülalpool ja pisut vasakul asub punakas Betelgeuse, allpool, pisut paremal ja eriti madalas asub valkjas Riigel. Punakat tooni omavad Betelgeuse (vasakul) ja Aldebaran (paremal) on peaaegu samal kõrgusel, kuid Betelgeuse asub siiski veidi kõrgemal.

Hommikune edela-läänetaevas: see osa, mis jääb horisondile lähemale

Siiriusest kõrgemal asub hele täht nimega Prooküon. Sellest omakorda üleval ja paremal, samas Kapellast vasakul, paiknevad „Kaksikud” Kastor ja Polluks. Kastor on neist kahest kõrgem ja parempoolsem, samas pisut tuhmim.

Prooküonist veel kõrgemal “punetab” aga planeet Marss.

Õhtul madalas läänekaares paistnud ja vahepeal loojunud Arktuurus on uuesti tõusnud ja paikneb nüüd idataevas. Arktuurusest allapool ja paremal asub taas üks hele täht, Spiika. Kõrgel lõunakaares paikneb Reegulus. See on ka küllalt hele täht, kuid nt Arktuurusest ja Spiikast tuhmim.

Sügissuvise kolmnurga liikmed Veega (heledam) ja Deeneb paiknevad nüüd madalas kirdetaevas.

Novemrikuise hommikutaeva täpne kirjeldamine on siiski keeruline, sest koiduvalguse arenemise alguse taevapilt on erinevalt õhtutaevast kuu vältel suhtleliselt kiiresti muutuv.

Leoniidide meteooridest

Iga-aastane leoniidide meteoorivoolu aeg on novembrikuus. Leoniidide langemisvõimalusi hinnatakse küllalt pikalt: 6. novembrist 30. novembrini. Mõned allikad pakuvad veel mõni päev pikemat perioodi. Üldiselt igal aastal rõhutatakse seoses leoniididega aga just 17. ja/või 18. kuupäeva. Nii on seegi kord: leoniidide maksimumi hinnatakse 17. novembri ööle vastu 18. novembrit. Kas sellest ööst ei olnud meil juba juttu? Oli küll, seoses väga kaua ja kõrgelt käiva suure faasiga Kuuga. Kuu, kuigi juba veidi üle täiskuu faasi, paistab siis kogu öö ja pool päeva veel pealegi. Kuna leoniidid on, nagu paljud teisedki meteooorivood juhtuvad olema, radiandi asukoha tõttu hommikupoolse öö meteoorid, siis Kuu rikub suurema osa efektist ära. Asi on väga sarnane orioniidide vooga tänavu oktoobris, kui samuti Kuu platsis oli. Aga siiski: tänavuste orioniidide esindajaga sobib vähemalt ühe täiesti juhusliku öise vaatleja kirjeldus väga heledast, ilmselt boliidi mõõtu objektist, mis vaatamata „heledust irvitavale” Kuule muljetavaldavat vaatepilti oli pakkunud.

Kuuta öö ja kõrge radiandi eeldusel on tänavuste leoniidide intensiivusi pakutud erinevaid, 10 kuni 22 meteoori tunnis. Arvatavasti on leoniidid taas sellised nagu paljudel viimastel aastatel: mitte eriti intensiivsed, kuid midagi ikka.. Kui see Kuu segamas ei oleks…
Kuu allakukkumist pole karta ega loota, samuti mitte ka Kuu raketina minemalendamist, sest Kuule mõjuva Maa gravitatsioonijõu võrdsus tiirutavat Kuud Maast eemalesuruva tsentrifugaaljõuga hoiab Kuud oma orbiidil kinni. Kui kuulus õun, mis väidetavalt Newtonile pähe kukkus, oleks olnud sel ajal samuti ka tsentrifugaaljõu mõju all, oleks õun enam-vähem horisontaalselt üle Newtoni lennanud ja mine tea, kas me siiamaani üldse teaksime, et aknast on ohtlik alla hüpata…

Tagantjärele oktoobrikuu komeedist

Kuidas siis paistis komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)?
Kuigi enamus ennustusi olid komeedi palja silmaga nähtavuse osas pigem tagasihooidlikud, läks seekord paremini neil ennustajatel, kes olid mõõdukalt optimistlikud.

Tuleb uhkusega ja tulevasel veebruarikuul igati õigustatult aumedalit oodates tunnistada, et vähemalt see komeet õnnestus endalgi ära näha. Tundub, et komeet muutus Eestimaa taevas paljale silmale nähtavaks üsna vahetult pärast perigee olukorda 12. oktoobril. Jääb mulje, et parimad vaatlustingimused olid 15. oktoobri õhtul, kuid enda poolt jäi komeet pilvesogase taeva tõttu siis veel nägemata, kuigi koht, kuhu vaadata, paistis õige olevat. Kuid järgmisel õhtul oli ilm parem ja komeet nähtav, kuigi täpselt pidi teadma, kust otsida.

Ajaline mänguruum oli küllalt kitsas, tuli leida paras moment tuhmuva ehakuma ja idahoriondilt üha kõrgemale kerkiva täiskuu valgustusefektide vahel. Umbes kell kolmveerand kaheksa õhtul oli vist parim vaatlusaeg. Komeet võis olla palja silmaga näha veel mitmel õhtul, kuid Kuu võis asja juba nurja ka ajada. Teleskoobi või ka binokli abil nägi komeet muidugi parem välja, samuti oli ka ajaline nähtavus mõistagi siis märksa parem, komeeti võib nii vaadelda praegugi..

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Nagu näha, on komeedil pikk saba, isegi kaheosaline saba.

Mida siis kauge külalise kohta veel öelda on?

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) avastati küllalt hiljuti, 22. veebruaril 2023. aastal. Seega üsna tüüpiline „tulen ja lähen”- komeet.

Komeet (komeedi tuum) oli perigees olles, 12. oktoobril, Maast ligemale 70 miljoni kilomeetri kaugusel, seega pisut vähem kui poolel Päikese kaugusel Maast. Periheelis ehk Päikesele lähimas asendis asus komeet veidi varem, 27. septembril, asudes siis Päikesest 58 miljoni km kaugusel ehl 0.39 astronoomilise ühiku kaugusel. Seda kaugust võib võrrelda Marsi kaugusega Maast Marsi suure vastasseisu aegadel.

Arvatakse, et see komeet asus viimati periheelis umbes 80 000 aasta eest, kuid vaatlused näitavad, et orbiit edaspidi muutub ja Maalt oli kosmiline külaline viimast korda vaadeldav. Tundub isegi võimalik, et komeet sai Päikesest ”mööda kukkudes” sellise hoo, et võib Päikesesüsteemist üldse väljuda. Seegi protsess, kui see siiski teoks saab, on mõistagi väga pika kestvusega.

Kes veel komeeti nägid?

Kuskil olla keegi ammuse paharetina laialt tuntud kohtualune puudutanud avalikul istungil silmanähtavalt liigsuurt energiat rakendades kogu kohtusaali nähes ja kuuldes kohtuniku nina. Kohe seejärel ta tunnistanud tehtu kohta vaid seda: „Vale!” „Vale!” „Vale!” Advokaat kordas üha omalt poolt: „See ei olnud nii nagu see asi paistis!” Ning niimoodi edasi. Kohtualune jäänud oma sõnade juurde kindlaks. Seetõttu tunnistanud värvi muutva ninaga kohtunik, kes omaette nina alla (jälle see nina!) üha vihasemalt vandunud, ka omalt poolt süüaluse valjuhäälselt õigeks. Sest seadus on seadus ja igal isikul on kohustus oma vigu tunnistada. Kui isik aga kinnitab vastupidist, kinnitab see igal juhul, ainsa määrava asjaoluna, ka süüteo puudumist. Kuna süüdistatav oli jäänud antud olukorras süütuks, oli edasise sammuna puhtloogiline järeldada ja järeldatudki, et kohtualune pole ka selles süüdi, milles teda algselt süüdistati.

Kõik osalised läinud, kusjuures viimane kui üks, meedia väitel igati õnnelikena, laiali. Seejärel viidud (igaks juhuks) kohale toodud kassiliivakast ning kraapimis-ronimispost, samuti ka koertele mõeldud nurgapostid ja närimiskondid kohtusaalist sajutiselt minema.

Eksisteeerib puhtteoreetiline võimalus („juhusliku tühipilgu seadus”), et mõni saalisviibinu nägi õhtul ka komeeti. Juhul kui üks neist nägijaist juhtus kogemata olema kohtunik, nägi too vähem kui 12 tunni jooksul koguni kahte komeeti.

Niipalju siis novembrist

Kultuurisoovituseks üks tugitooliteatrike 1987. aasta külmast ja vihmasest juunikuust, kui õunapuud õitsesid alles jaanipäeva aegu. Veenmaks, et füüsika ja füüsikud on kõikvõimsad. Kui keegi uskuma jääb.

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tugitooliteater-automobiil

Mida päris lõpetuseks öelda? Eks tirime lagedale järjekordse tsitaadi.

“Aga vara ta kirjutab minu nimele, kõik. Ja siis ma lasen tal kirjutada veksli, nagu oleks ta minu käest suure laenu saanud”.

Kuu faasid

• Kuuloomine: 1-sel kell 14.47
• Esimene veerand: 9-ndal kell 7.55
• Täiskuu: 15-ndal kell 23.28
• Viimane veerand 23-ndal kell 3.28

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)

Tule veeda Teadlaste öö Tartu tähetornis ja saad koos meiega Saturni rõngaid lugeda!

Kell 19.00 toimub Tartu tähetornis majatuur, kus huvilised saavad tutvuda püsinäituse uue kihistusega pealkirjaga „Kaks poissi, kes unistasid tähtedest. Struve, Fraunhofer ja 200-aastane teleskoop“.

Kell 20.00 toimub Jaak Jaaniste ja Enn Saare koostatud “Täheatlas“ esitlus. Teos on eestikeelne ja just meie taevale kohandatud inforikas teejuht tähtede maailmas orienteerumiseks. Kohapeal saab teost ka soodushinnaga soetada!

Kell 20.30 toimub selge ilma korral tähetornis suure Zeissi teleskoobiga Saturni vaatlus, pilvise ilma korral toimub aga planetaariumietendus.

Algas septembrikuu. Planeetide koha pealt on septembris, ehkki mõni paremini, mõni halvemini, näha kõik 5 palja silmaga nähtavat planeeti. Siiski mitte korraga; seda lõbu tuleb harva ette.

Juba 1. septembri pühapäevahommikuses ärevuses liiga vara (umbes poole 6 paiku või veidi varemgi) kooli minejad võisid hea õnne korral näha Merkuuri. Merkuur sai nähtavaks kohe kuu algusest peale, seoses ilmumisega hommikuti madalasse koidutaevasse idakaares. Ka päris vana Kuu sirp oli 1. septembri hommikul Merkuurile suhteliselt lähedal; paistes Merkuurist 6 kraadi kõrgemal.

Edaspidi Merkuuri vaatlusaeg veidi pikeneb: planeet hakkab tõusma umbes 2 tundi enne Päikest. Lugedes piki ekliptikat nagu ikka, on Merkuuril 5-ndal septembril suurim läänepoolne eemaldumus Päikesest (18.1 kraadi) ja heledus 0.3 tähesuurust. Merkuur muutub vaatlusperioodi vältel üha heledamaks, kuid vaatlusaeg ei kipu siiski rohkem kasvama. Vastupidi, kalendrikuu „faasi” kasvades hakkab Merkuuri vaatlusaeg lühenema ja 16-nda paiku kaob planeet uuesti koiduvalgusse.

Merkuur asub Lõvi tähkujus. Lõvi tähtkuju „valvab” aga hele täht Reegulus (1.35 tähesuurust). Merkuur ja Reegulus kohtuvadki: 9-ndal möödub Merkuur Reegulusest 0.5 kraadi (täiskuu läbimõõt) põhja poolt. Kuna Merkuur on heledam, võiks luuleliselt öelda, et Merkuur on Lõvi Reeguluselt vallutanud. Asi on piltlikult sarnane sellega, kui omal ajal mongolid, kes tugevat vastupanu kohtamata kaugele Kesk-Euroopasse tungisid, lihtsalt millalgi enam ei viitsinud ja läksid tagasi. (Oluline põhjus oli siiski see, et mongolite sõjakas juht sattus termodünaamilisse tasakaalu.) Ka Merkuur loovutab Lõvi peatselt Reegulusele tagasi ja „kõnnib” ida poole, koiduvalgusse tagasi. Mongolid, muide, kadusid samuti itta, kust nad tulidki.

30-ndal septembril on Merkuuril ülemine ühendus Päikesega.

Veenus, teine Maa suhtes siseplaneet Päikesüsteemis, on samuti kuidagi leitav, kuid Merkuuriga võrredes sedapuhku oluliselt kehvemini. Veenus asub väga madalas õhtutaevas, loojudes vaid ligikaudu pool tundi pärast Päikest. Millalgi selle poole tunni sees saab Veenus selge taeva korral vaatlejale lühiajaliselt nähtavaks, kuid vaatesuunalt läänes kasvavad puud tuleb sedapuhku harvesteriga eelnevalt nii maha võtta, et ka meetrikõrgusi kände järele ei jääks!

Veenuse liikumine 2024. aasta septembris tähistaeva taustal

Veenus asub Neitsi tähtkujus, 30-ndal septembril liigub planeet Kaalude tähtkujju. 18-ndal möödub Veenus kinnistäht Spiikast 2.5 kraadi põhja poolt, kuid seda sündmust näha meil ei õnnestu. Nähtamatuks jääb ka see, et Kuu on 5-nda septembri õhtul Veenuse lähedal. Kuigi kuuloomine oli juba 3. septembri varahommikul, loojub Kuu enne Veenust ja on nähtamatu.

Marss on näha hommikupole ööd, paistes heleda punaka tähena, nagu tal kombeks. Marsi heledus on umbes 0.6 tähesuurust. Marss tõuseb kella 23 paiku, seega juba enne keskööd. Marss liigub (juba kuu alguses) Sõnni tähtkujust Kaksikute tähtkujju. Kuu alguses on Marss veel suhteliselt lähedal Jupiterile, asudes Jupiterist vasakul pool. Hiljem planeetide vahekaugus üha kasvab. Mitte kaugel Marsist asub 25-nda ja 26-nda septembri hommikutel Kuu: Marss asub 25-ndal septembril Kuust madalamal, järgmisel hommikul aga paremal pool.

Jupiter, heledaim „täht” tänavustel septembriöödel, paistab samuti hommikupoole ööd, tõustes Marsist veel varem. Kuu keskpaiku tõuseb Jupiter umbes kella 22 paiku. Jupiter paikneb Sõnni tähtkujus. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 24-nda septembri hommikutaevas (Jupiter paikneb Kuust madalamal).

Saturn jõuab 8-ndal septembril Päikesega vastasseisu. See tähendab, et planeedi vaatlustingimused on head: Saturn paistab kogu öö, tõustes ida-kagusuunalt ning kulmineerudes lõunataevas (kohalikul) keskööl. Saturni heledus on päris sarnane Marsi heledusega: 0.6 tähesuurust, kuid Saturn ei ole punane. Kuu teises pooles Saturn aga enam kogu öö ei paista; Saturnist saab siis õhtutaeva objekt. Saturn, uhke rõnga omanik, nagu me teame, paistab Veevalaja tähtkujus. Kuna Veevalaja tähtkuju on ise, kuigi küllalt suur, kuid üsna silmapaistmatu, on Saturn Veevalaja tähtkujule ning ka lisaks laiemalegi selle kandi taeva-alale tõeliseks kaunistavaks päriliks.

Täiskuuööl, 17-ndal septembril vastu 18-ndat, on Kuu Saturni lähedal (Saturn asub Kuust paremal pool). Samal ööl on Kuu lähedal ka Neptuunile (palja silmaga nähtamatu Neptuun asub Kuust vasakul). Järgneval hommikupoolikul katab äsja varjutuse lõpetanud Kuu Neptuuni, kuid Eestis on mõlemad asjaosalised, nii Kuu kui Neptuun, samuti ka Saturn, selleks ajaks loojunud, ka päev on siis juba alanud.

Vastasseisu Päikesega jõuab ka Neptuun. See leiab aset 21. septembril. Neptuun asub Veevalaja naabri, Kalade tähtkujus. Ka Kalad ei paista sugugi paremini kui Veevalaja, kuid Neptuunist paraku tähtkujudele iluravi tegijat ei ole. Neptuuni heledus on 7.8 tähesuurust (seega on tegu heleduselt 8. tähesuuruse objektiga) ning kuigi Neptuun on teleskoobiga vaadeldav, pole ka sel juhul vähemalt esimese hooga lihtne otsustada, miline neist tuhmipoolsetest „tähtedest” siis tegelikult planeet Neptuuniks peaks osutuma.

Väidetavalt oli 1612/1613. aasta talvel Jupiteri uurimise käigus Neptuuni esimeseks (juhuslikuks) vaatlejaks juba kuulus Galilei, kellel polnud aga põhjust eeldada, et vaadeldu oli planeet ning et see oli koguni senitundmatu… Teatavasti toimus Neptuuni hilisem teaduslik avastamine XIX sajandil ju teoreetikute ja vaatlejate hiilgava ühistööna.

Osaline kuuvarjutus 18. septembril

17/18. septembri hommikupoolne öö pakub meile võimaluse jägida osalist kuuvarjutust. Poolvari ilmub Kuule kell 3.41, kuid see on alles eelmäng ning tõenäoliselt juhtub nii, et vaatlejad ei märka sel ajal Kuud vaadates mingeid muutusi. Täisvarju ilmumine kuuketta äärele ehk siis osalise varjutuse algus on kell 5.12. Maksimaalne faas kell 5.44. Osalise varjutuse lõpp on kell 6.15. Toodud ajad kehtivad ühtemoodi igas Eestimaa nurgas. Poolvari lahkub Kuult kell 7.47, kuid Kuu jõuab enne seda loojuda (Tartus loojub Kuu kell 6.56, Kuressaares kell 7.13, Talllinnas kell 7.04). Paneme tähele, et osaline kuuvarjutus on sedapuhku Eestis küll üleni näha, kuid varjutuse lõpuosa kipub konkureeeima kasvava koidukumaga, ka vajub Kuu juba üpris madalale, õnneks siiski (peaaegu otse) läände, koidukumale vastassuunas. Päike tõuseb Tartus kell 6.49, Kuressaares kell 7.06, Tallinnas kell 6.57.

KUID! Paraku on selleski meepütis ka tõrvatilk. („Edaspidi tuleb igal hommikul iga õis igas aias trahvi ähvardusel puhtaks pesta, sest mesi peab ju ometi puhas olema!”, pidavat ütlema uus koostatav looduskaitseseadus.) Asi on selles, et varjutuse maksimaalne faas on seekord vaid 0.08, seetõttu on varjutuse, eriti just selle lõpuosa jälgimine valgeneva hommikutaeva taustal mitte just eriti soodne, kuid midagi „kahtlast” peaks siiski kuuketta ülemises parempoolses servas paista olema.

Osaline kuuvarjutus

Kes polnud siis veel järjekordse tinavalamisega erilisse hoogu sattunud ning seetõttu juhtumisi mäletab 2009. aasta talvist (!) vana-aastaõhtut, siis juhtus umbes kella 21 ja 22 vahel olema ligikaudu sarnane, „riivav” osaline kuuvarjutus. Kuid vähemalt ehakuma siis segamas ei olnud. Midagi ikka paistis ka. Küllap ka seekord. Kui midagi sellest külmast talveõhtust veel meenutada, siis Võsa Pets muide pidas väga asjaliku aastalõpukõne.

3. kuni 5. juuni 2024 aastal: Päike kattis Veenust

Kirjeldatud kuuvarjutus saab kipakavõitu olema küll, kuid selge ilma korral siiski jälgitav. Nüüd siirdume täieliku ning peaaegu täieliku nähtamatuse radadele; konkreetsemalt teeks nüüd juttu mõnest sündmusest seoses Veenuse ja Päikesega.

3. juunist (meeldejätmise huvides) ligikaudu kella 21-st kuni 5. juunini ümmarguselt kella 18-ni, kattis „meie” täht Päike planeet Veenust. Teisisõnu, Päike asus siis otse Veenuse ees. Antud nähtus ei pakkunud võimalust otseseks vaatlemiseks. Kuid võib-olla on Veenuse kattumine Päikesega huvitav teadmiseks võtta.

Veenus liikumas Päikese taha peitu. Pilt on tehtud autmaatjaamaga SOHO.

Eelmine kord sattus Päike Veenust katma 2016. aasta juunikuus, uuesti juhtub see alles 2032. aastal. Selliste 8-aastaste vahedega on Päike otse Veenuse ees olnud millalgi „noorel suvel” ehk varastel juunikuu päevadel alates 1976. aastast ja nii kestab see veel 8- aastaste vahede järel 2048. aastani. Edaspidi muutub Veenuse katmine Päikese poolt aga märksa haruldasemaks sündmuseks.

Veenuse üleminekutest Päikese kettast

Aeg-ajalt on avalikkuse kõrvu rohkem sattunud analoogiline, kuid vahetatud osapooltega astronoomiline sündmus. Sel juhul satub Maalt vaadates Veenus Päikesest ettepoole, Päikese ketta taustale. Seda nimetatakse Veenuse üleminekuks Päikese kettast. Kuna Veenus on Päikesest suurusjärguliselt 100 korda väiksem, siis planeedi ülemineku ajal Päikesest ei toimu mingit päikesevarjutust, vaid ainult ühe täiendava ümmarguse „laigukese” aeglane liuglemine Päikese taustal. Viimati juhtus see 6. juunil 2012. Vähemalt Tartus Toomemäel, täpsemalt Tähetornis ja Toomkiriku tornis käis tollel varahommikul päris tihe liiklus…

Kui Eestis 6. juunil 2012 Päike tõusis (Tartus kell 4.11, Kuressaares kell 4.28, suveaja järgi) oli Veenus juba Päikese ketta taustale jõudnud. Veenus kadus Päikese kettalt kell 8.09.
See juhtus siis 2012. aastal, 12 aastat tagasi.

Minevikust ning tulevikust

Eelmine Veenuse üleminek Päikesest (Veenus seega Maalt vaadates eespool) toimus 2004. aasta 8. juunil. Mitmete keskpäevaümbruse, vaatluseks väga soodsate tundide vältel, kui üleminek aset leidis, rikkus vähemalt suuremal osal Eestist selle sündmuse vaatlemise aga pidev ja tugev vihmasadu… Väga kahju, et absoluutselt vale ilm rikkus ka ülemineku otsese vaatluse ajalooliselt kuulsa Repsoldi heliomeetri abil Tartus Toomemäel Petzvali teleskoobitornis (nii on seda hoonet kutsutud). Samast heliomeetrist liikunuks läbi otsene elektromagnetiline (konkreetsemalt optiline) info juba järjepanu kolmandast Veenuse üleminekust. Eelmisel kahel korral, 1874. ja 1882. aastal, vaadeldi sama aparaadiga Veenuse üleminekut Päikesest, tõsi küll, eri kohtades kaugel väljaspool Eestit. Edaspidi, alates siis 2004. aasta suvest, jäi Petzvali tornist mahavõetuks ka seal senini paiknenud Petzvali astrograaf, kuid siinkohal tuleb arvestada, et pealetungiv kasvavate puude rinne oli vähendanud juba pikema aja vältel vaba vaatevälja ulatust Petzvali torni ümber ning märksa efektsem Zeissi teleskoop Tähetorni põhihoone ülemisel korrusel oli ju (igas suunas) taevavaatlusteks töökorras.

2004. aasta üleminekule eelnenud Veenuse üleminek Päikese kettast toimus enam kui 120 aastat varem, 6. detsembril 1882. Eestis polnud ometigi seda võimalik vaadelda, kuna oli öö. Järjekorras veel varasem Veenuse üleminek Päikesest toimus 9. detsembril 1874. aastal ja jällegi olid Päike ja Veenus sel ajal Eestis allpool silmapiiri!

Sellele omakorda eelnenud Veenuse üleminekut Päikesest andis jälle „mehemoodi” oodata. See juhtus 3. juunil 1769 ning olgugi et siinkandis on juunis lühikesed suveööd, sattus Veenuse ülemineku sündmus Eesti oludes jällegi öisele ajale…

Veel 8 aastat ajas tagasi minnes toimus eelmine Veenuse üleminek Päikesest 6. juunil 1761. aastal ning siis oli Eestis päevane aeg ja üleminek põhimõtteliselt vaadeldav.

Kordaks veel kord üle: Eestis sattus seega Veenuse üleminek Päikese kettast viimati enne eel-viimatist korda, 2004. aasta 8. juunit, põhimõtteliselt näha olema 6. juunil, aastal 1761! Ning ilm… kes see seda takkajärgi enam teab! Tõsisemad ilmavaatlused Eestis algasid alles 1805. aastal, needki olid algul mõistagi küllalt päris puudulikud.

1761. ja 2004. aasta vahele jääb 243 aastat. Väga vähe polegi. 2004. ja 2012. aasta vahele jäänud 8- aastane „vaheaeg” on sellises ajavõrdluses täiesti tühine.

Kui ajaloost kaasaega tagasi tulla ja sama hooga otse edasi põrutada, siis järgmine Veenuse üleminek Päikesest toimub jällegi alles hea tüki aja pärast: 2117. aasta 11. detsembril ja Eestis pole seegi taas kord vaadeldav. Sama võib öelda ka järgmise, 8. detsembril 2125. aastal toimuva Veenuse Päikese kettast ülemineku kohta. Alles üle-ülejärgmine Veenuse üleminek Päikesest on jälle vaadeldav ka Eestis, kuid see toimub alles 11. juunil 2247. aastal. Veenuse üleminek on siis ilusa ilma korral vaadeldav just nende tundide vältel, kui Päike on kenasti kõrgel. Kahjuks on aga selline ajafaktor meie jaoks karm mis karm…

2012. ja 2247. aasta vahele jääb 235 aastat. Jälle palju mis palju.

Saime siiski huvitava aastate rea, mis paistab silma oma hõredusega: 1761, 2004, 2012, 2247. Neil aastail vastavalt oli või saab olema võimalus Eestis mõne tunni vältel vaadelda Veenuse üleminekut Päikese kettast. Mõistagi, sedagi vaid juhul, kui ilm on olnud või saab olema asjaga päri… Teatavasti 2004. aastal ilm üldse meie poolt ei olnud. 2012. aastal ei nähtud Eestist kogu üleminekut, pilvedki olid siiski samuti kollitamas; ka Toomemäelt vaadates ei olnud üleminekut kogu aeg näha. 1761. aasta juunikuu alguse ilma kohta ei tea me (vist?) tagantjärele midagi ning kaugel ees oleva, 2247. aasta varasuvise juunipäeva ilmast ei tea me päris kindlasti samuti ette mitte midagi.

Mõistagi pole ka Veenuse üleminek Päikesest miski endast uhkesti märku andev taevanähtus, vaid jääb täiesti märkamatuks, kui seda mitte ette teada ja vaatlusseadmeid mitte valmis seada. Palja silmaga EI TOHI Päikesest LÄBI üritada vaadata (nt kui Päike vahel harva, nagu oli tänavu juunis, Veenust kattis). Samuti ei tohi Päikest ka niisama, pilku teritamatagi, vaadata (kiire lühike kõrvalpilk on maksimaalne, mida teha saab). Ammugi mitte EI TOHI Päikest otse läbi binokli, pikksilma ega teleskoobi vaadata; see viiks juba pimedaksjäämiseni. Kuid aparaate tuleb kasutada mõistusega; eks need ju selleks loodud ongi. Kui meil on mingi teleskoop, mille küljes olevale võimalikule raamile saab midagi kinnitada, siis võib selle raami abil projekteerida Päikese kujutise fikseeritud ekraanile või paberilehele. Selle ekraani kaugus teleskoobi okulaari asukohast tuleks valida selline, et pilt ekraanil saaks terav. Terav pilt küll, kuid terav mõnusa vaatamise mõttes, mitte mõõgateraks silmateradele Päikese otsese vaatamise korral.

Mida siis Veenuse kauges minevikus aset leidnud ülemineku ajal Päikesest meie mail ka nähti? See oli siis 6. juunil 1761. Aus vastus on… küllap mitte midagi! Ei ole midagi teada Eestis XVIII sajandil, sel süngel ja sügaval tsaariajastul, teleskoopidest, ekraanidest, ka mitte keevitajamaskidest. Massimeediat ei olnud, fotograafia oli leiutamata, internetist rääkimata. Tahma muidugi suitsutaredes jätkus. Võib-olla sattus kellelegi pihku mingi heledat valgust neelav „tahmaklaasi-taoline” ese ja ta juhtus läbi selle kogemata ka Päikese poole vaatama. Miskit erilist poleks Päike siis ikkagi endast vaataja jaoks kujutanud. Parimal juhul ehk võiski üpris punktikujuline Veenus siiski kirjeldatud viisil kuidagi näha olla, kuid küllap ei teeninud välja isegi õlakehitust…

Nagu juba öeldud sai, on asi nii, et kui Veenus (või Merkuur) Päikese kettale satub, ei kujuta üleminekunähtus muud kui üht täiendavat pisikest, ehkki ilusat ja ümmargust laigukest selle taustal. Laike võib Päikesel aga ikka olla, kord enam, kord rohkem.

Siin aga jõuamegi praktilise kasuni, miks võiks alati ilusa korral Päikese kujutist üritada vaatluskõlbuliseks muuta. Sel juhul on võimalik oma silmaga rahulikult uurida, kas ja kui palju laike Päikese pinnal parajasti on. Laigud on teada piirkondadena, kust võivad sagedasti pärineda Päikese pinnal esinevad plahvatused või pursked. Kui laike esineb Päikese näiva ketta tsentri lähistel, on olukord küllaltki huvitav. See ei ole küll lihtsalt Päikese kujutise amatöörtehnika abil vaatlemise kaudu otseselt fikseeritav, aga kui mõne purske suund on „õigesti” valitud, võib see Maal peatselt põhjustada virmalisi, samuti esinevad häired raadiosides, nähtusi tuntakse ka magnettormidena. Kahjuks ei saa virmalisi pika aja lõikes, nt kuu aega, siiski ette ennustada, piirduma peab mõne päevaga või veelgi lühema ajaga. Kui aga mõni plahvatus on äsja toimunud päikeseketta ääre kandis, on aparaatide abil vaatluskõlbulikuks muudetud vaatepilt veelgi uhkem: Päikesel oleks neis kohtades justkui „juuksed”…

Päike Veenuse ees

Maailmaruumis toimub igasuguseid asju, mida silm otse ei seleta. Miks ei võiks siis hea sõnaga meenutada ka Veenuse katmist Päikese ketta poolt, mis toimus 3. kuni 5. juunini 2024. aastal. Polegi erilist vahet, millal sellest rääkida… Eelmine selline sündmus leidis aset 8 aasta eest, 2016. aastal ja järgmine tuleb 2032. aastal.

Jälle üks komeet ilmumas

Järjekordselt peaks ehk ka ühest komeedist juttu tegema. Vihjamisi sai juba aprillikuu loos mainitud, et üks järjekordne „pesemata lumekamakas” on sügisel Päikesele lähenemas.

Saagem siis tuttavaks: see on komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) isiklikult! On ju uhke nimi! Eesti laste nimesid on mõistagi veel uhkemaid, juba 1990-ndaist pärit kentsakad eesnimed Peeter Esimene ja Okeray on vaid kerged uusimasse aega suundumuse varased näited… Aga keskendugem komeedile.

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) jõuab periheeli 27. septembril; vähim kaugus Päikesest 0.39 astronoomilist ühikut; näiv heledus arvatakse siis olevat +3 tähesuuruse kanti. Kuid septembrikuus on komeet Maa taevas Päikesele suunalt nii lähedal, et vaadata pole veel midagi, vähemalt mitte põhjapoolkeral. Komeet paikneb enamuse septembrist Sekstandi tähtkujus, kuu lõpus liigub Lõvi tähtkujju.

Maalt vaadates peaks komeet maksimaalse heleduse saavutama oktoobri keskpaiku. Võib-olla saame siis komeeti muuhulgas Eestiski palja silmaga näha, kuid ootame oktoobri ära. Komeedi ennustatav maksimumheledus tekitab vaidlusi. Kuid sellised kahtlused on komeetide puhul tavalised.

Impulsi jäävus, detailne tasakaal, termodünaamika, pimedusevõrdsus ning võrdpäevsus

Alanud septembrikuus, juba kuu alguses, võib ainult imestada, et vähem kui pooleteise kuu eest olid valged ööd, kui päris pimedaks ei läinudki.

Nüüd on ööpimedust oi-oi kui palju ning pimeduse saabumine on kiire ja igal õhtul varasem kui enne. Aga meie oleme muidugi optimistid ning rõõmustame kõige üle. Sest on ju seda ka, mille üle rõõmustada: hommikuti saabub ju valgenemise aeg omakorda üha hiljem!

Nii et füüsikast tuntud impulsi jäävuse seadus kehtib täie rauaga: pimedus varem, valgus hiljem. Kokkuvõttes ju täielik tasakaal „varem-hiljem skaalal”, eks ole?

Ka röövli ning ohvri puhul kehtib ju sama; samuti ka statistilise füüsika avarustest pärit detailse tasakaalu printsiiip, lisaks ka võrdluse-vendluse printsiip (igaühele midagi): röövlile vara, ohvrile nuga või siis vaid pisut-pisut metalli. Koguses vähe küll, aga metall ju maksab; kokkuostupunktid rahaga ei koonerdavat. Nii et ohver igal juhul vaid võidab. M.O.T.T. Mis annabki meile nüüd (füüsikat kui ülearust asja juba hüljates) võimaluse väita, et loomulikult on ohver see, kes röövimisest kokkuvõttes rikkamana välja tuleb.

Statistilise füüsika koha pealt on muuseas ka ise oldud peaaegu „käpp”. Selle, tõsi küll, lihtsamat ja „söödavama kujuga” versiooni ehk termodünaamikat, on omalt poolt ka ülikooli IV kursuse füüsikutele loetud. Paber valemite lõputu reaga oli, tõsi küll, igaks juhuks nina all. Algaja asi. Mis andis muuhulgas alust tublide tudengite poolsele paroodiale, kui nad uusi „rebaseid ristisid”. Kuid mis seal ikka, vaid mõni aasta varem sai sama kursust ise ülikoolipingis istudes kuulatud… (Neil, mitte just kaugetel aegadel, oli ülikooliõppes veel 3 kursuse asemel 4.)

Mingil viisil levis mingi info millegi kohta ka ülikoolist väljapoole ning seoses sellega laekus (tava)postkasti mitu „tõeliste teoreetikute” kirja, kus esitati termodünaamika, vähemalt selle mõnede osade kohta omad, uhkete skeemide ehk siis joonistustega kaunistatud variandid.

Üks uhke näide, vähemalt joonistustel, oli pikk vaheseinteta toru, mille ühes otsas pidid toimuma rangelt isotermilised (temperatuur ei muutu), teises aga rangelt adiabaatilised (ei toimu soojusvahetust ümbritseva keskkonnaga) protsessid. Nojah, mõisted „soojus” ja temperatuur” tunduvad ju esmapilgul samade asjadena ning eks neil olegi ka mitmeid ühiseid jooni. Samas võeti siiski aksioomiks, et tegu ON erinevate protsessidega, kuid mis kumbgi EI LEVI (küllalt jämeda) toru sees edasi… Samas püüti kõiki neid püstitatud „alustingimusi” „teooria” edasises arenduses üldsegi mitte arvestada… Laiema analoogia põhjal lõhnab see krempel kõvasti astroloogia ning horoskoobi koostamise järele, eks ole? (vt ka 2023. aasta veebruari loo 3. osa).

Ühtegi neist „õige asja teoreetikutest” ei õnnestunud ümber veenda; üldiselt otsekohe tulid posti teel vastu veel pikemad, endisi mõtteid „kinnitavad” seletused koos veel uhkemate skeem-joonistustega… Kuni mõistagi olin mina see, kes loobus. Või siis vastati vahetus arupidamises umbes nii, et „Nojah, olgu nii, hea et veidike ikka midagi aru ka saite, aga tegelikult on asi siiski nii, et…” Kokkuvõttes mõistagi sama lugu. Küllap ei õnnestu(ks) praegugi mitte kedagi mitte milleski ümber veenda…

Oletame ja eriti just usume me kõik siis nüüd pigem seda, et röövli ja ohvri kohtumine algas ja ka lõppes pidevas vastastikuse mõistmise õhkkonnas viigiga, st vara ja metalltükike(sed) said vahetatud liigseid (sõimu)sõnu kulutamata. Võrdne värk.

Tulles uitmõtetelt tagasi, siis päevade ja ööde osas saabubki septembris ju tegelikult võrdsus.

22-sel septembril on sügisene pööripäev. Siis asub Päike Maa ekvaatori kohal, olles siirdumas Maa põhjapoolkera kohalt lõunapoolkera kohale. Kui meenutada augustikuu loo 1. osast astronoomilisi kliimavöötmeid, siis tähendab see olukord, et edapidised 3 kuud paikneb Päike keskpäeviti seniidis kuskil Maa ekvaatori ja Kaljukitse pöörijoone vahelistes Maa piirkondades.

Tähtkujude arvestuses liigub Päike 16-ndal septembril Lõvi tähtkujust Neitsi tähtkujju.

Kilbi tähtkujust

Pimedas septembrikuu õhtutaevas kulgeb üle pea põhja-lõunasuunaliselt Linnutee. Linuutee taustal paiknevad, kui lõnakaarde vaadata, küllalt suured tähtkujud Luik (ülemine) ja Kotkas (alumine). Nende vahele jäävad väiksemad ja vähem tähelepandavad Rebase ning Noole tähtkujud.

Kotka tähtkuju. Alt paremast nurgast lähtudes asume otsima hajusparve M11, mis asub naabertähtkujus Kilp.

Kotka tähtkujust omakorda pisut madalamal asub Kilbi tähtkuju. Tähtkuju pole suur, ka mitte tähelepanuväärse kontuuriga. Siiski peaks ilusa ilma korral olema märgatav, et Kotka tähtkujust veidi allpool on Linnutee kõige heledam. Umbkaudu samas piirkonnas paikneb ka Kilbi tähtkuju. Ka vanad eestlased panid seda kohta taevas tähele ning nimetasid seda Kerakorvideks. Usukumatu, aga tõsi: olid sellised huvitavad ajad, kui mehed tegid meestetöid ning naised tegid naistetöid, kududes muuhulgas väga palju; kudumisvarustus, sh lõngakerad, olid külas käieski kaasas.

Osa Kotka tähkujust nig tema alumine ehk lõunapoolne naaber Kilp. Hajusparved on märgitud kollaste ringikestega. Ka muutlik täht delta Scuti on ära märgitud.

Osa Kilbi tähtkujust detailsemalt

Kilbi tähtkuju sisaldab kaht objekti Messier’ kataloogist. Kõrgemal paikneb neist hajusparv M11 ning see on juhtumisi ka märkimisväärsem objekt kui teine, mõneti madalamal asuv hajusparv M26. Hajusparv M11 (Metspart) on üldse üks kopsakamaid teadaolevaid hajusparvi. Kaugus Maast on 6200 valgusaastat. Hajusparve kohta päris kaugel. Liikmeid parves hinnatakse üle 2900 kanti, tähtede selline hulk pole hajusparvede hulgas just sagedane. Mõned allikad väidavad sedagi, et M11 on palja silmaga eristatav, kuid näiv heledus 6,3 tähesuursust oleks siiski nagu „veidi vähe”. Kuid iga vaatleja oma silm on mõistagi kuningas.

Hajusparv M11

Ega nende hajusparvede ning kerasparvede vahel väga jäika piiri ei olegi. Vahelduseks võib vaadelda ka Kotkast ülespoole jäävat Noole tähtkujus paiknevat kerasparve M71 (sellest oli augustikuu loo 2. osas juttu). Väga palju vägavam see kerasparv hajusparvest M11 polegi. Seda nii visuaalse pildi kui ka teadaolevate parameetrite osas.

Teine Messier’ kataloogi kuuluv Kilbi tähtkuju hajusparv M26 on seevastu korralikuks argumendiks, et tähtede hajusparved on kerasparvedega võrreldes hoopis midagi muud, „kergekaalulisemat”. Tõsi küll, põhjust selleks annab sedapuhku ka asjaolu, et seegi hajusparv on küllalt kaugel, 5000 valgusaasta kaugusel. M26 ja Maa vahele on tõenäoliselt paigutunud ka „kerge” tolmupilv. M26 heledus on 8.0 tähesuurust; objekt paistab teleskoobis pigem uduse laigukesena ja ei ole eriti pilkupüüdev, aga vaadata võib ikka.

Hajusparv M26

M26 otsimiseks tuleks fikseerida täht delta Scuti. M26 jääb sellest 1 kraadi jagu kagu poole (vasakule ja veidi allapoole). Delta Scuti on ise samanimelist tüüpi muutlike tähtede prototüüp. Delta Scuti tähed on omakorda pulseeruvalt muutlike tähtede üks alltüüpe.

Delta Scuti tähtede heleduste ajaline muulikkus on küllat pidev ja järsk; heleduskõverad eenutavad V-tähte. (Ka hajusparve M11 kuju teleskoobis meenutab (ehk) pisut V-tähte, kuid see on mõistagi hoopis teine asi). Konkreetselt delta Scuti heledus muutub 4.6 ja 4.79 tähesuuruse vahel perioodiga 4.65 tundi.

Kuu esimene ja viimane veerand veerand tänavu septembris

11. septembri hommikul kell 9.05 on Kuu esimeses veerandis. See pole mõistagi teab mis suur uudis. Soovitada võiks aga sama päeva õhtul lihtsalt Kuud vaadata. Ka Kuu vaatamine pole ju mõistagi midagi erilist (kuigi seda tasub alati teha!), kuid paneme tähele, kus Kuu asub!

„Point” on selles, et tõepoolest, kus siis Kuu asub? Siin on mingi analoogia Veenuse sellekuise varaõhtuse otsimisega väga madalast läänetaevast, kuid õnneks on Kuu siiski oluliselt heledam.

Sedapuhku peame kõigepealt leidma sõna otseses mõttes vaba vaatevälja lõunasilmapiiri suunas. Ning seal see Kuu siis peaaegu et horisonti pühibki. Kuigi luuda pole Kuumehel siiski kaasas. Nii madal Kuu asend, isegi suisa lõunameridiaanil ülemises kulminatsioonis asudes, on muljetavaldav. Mõistagi on ka Kuu vaatlusaeg lühike; Kuu paikneb üle silmapiiri kokku vaid mõne tunni vältel. Tartus on aega Kuu tõusust loojanguni 3h 53 min; Kuu tõuseb kell Tartus 17.26 ja loojub kell 21.19. Päike loojub Tartus kell 19.44.

Põhja-Eestis paistab Kuu isegi veelgi madalamal ja veel lühemat aega, olles nähtav 3h 11 min. Kuu tõuseb Tallinnas kell 17.55 ja loojub kell 21.06; Päike loojub Tallinnas kell 19.53.

Muuseas, lisaks peame arvestama, et Kuu (nagu Päikesegi) puhul arvestatakse tõusu ja loojangu momentideks ajahetki, kui Kuu ülemine äär on parajasti horisondil. Seetõttu me näeme parajasti 1. veerandisse jõudnud Kuud tervikuna tänavu 11. septembril kokkuvõttes veelgi lühemat aega kui äsja esitatud ajavahemikud lubavad.

Eks Kuu „istub” seal küllalt madalas mitu õhtut järjepanu, kuid eriti madal on sedapuhku asend 11. septembri õhtul, Kuu on siis parjasti esimeses veerandis.

Põhjus: Kuu orbiit (otseselt mõistagi nähtamatu) on parajasti sellises asendis, et orbiidi lõunapoolne äär Amburi tähtkuju suunal jääb veel üle 5 kraadi madalamale kui sealkandis asuv ekliptika osa (ekliptika on Päikese näiv orbiit ehk aastane teekond). See-eest oma orbiidi vastasküljes, septembris seega viimasel veerandil, on hommikuti paistev Kuu „hiilgevormis”. Maa loodusliku kaaslasena tuntud ning ühtlasi meile lähim taevakeha tõuseb septembrikuisel viimasel faasiveerandil väga kõrgele ja paistab suurema osa ööpäevast. Täiskuu faas jääb kuhugi vahepeale, kuid Kuu paistab ka siis hästi, ikkagi kogu öö! Sedapuhku siis ka koos varjutusega. Head Kuu-uurimist!

Tegelikult on Kuu tänavu juba igal kalendrikuul olnud ja on edaspidigi mõnedel kuupäevadel peaaegu mööda horisonti „roomamas” igal orbiidiringil. Nt mõni päev peale augustikuist lendtähtede langemise maksimumi oli Kuu väga „maadligi” surutud esimese veerandi ja täiskuu faasi vahepeal, 15. augusti õhtul. „Kole suur” Kuu faas küll, aga kuna Kuud peaaegu „areenil” näha polnudki, siis meteooride vaatlust Kuu praktiliselt ikkagi ei seganud!

Kuu jõuab viimasesse veerandisse 24. septembril kell 21.50. Teatavasti on ju viimase veerandi Kuu tuntud vana Kuuna, mis paistab hommikuti. Kuu viimasel veerandil on Kuu Maalt nähtava osa suurus täiesti sümmeetriline esimese veerandiga, ainult Kuu nähtav ning nähtamatu osa ning vaatlusaeg (hommik või õhtu) on kohad vahetanud. Küsime korraks uuesti, kas hommikuse vana Kuu nähtavus on nüüd sama halb kui 1. veerandil, õhtutaevas paistva Kuu aegu? Uurime vastavaid väljaarvutatud arve, kusjuures need ei tohiks valetada.

Päike loojub 24. septembril Tartus kell 19.06. Parajasti viimase veerandi Kuu tõuseb 24. septembril Tartus kell 20.55 ja loojub järgmisel päeval, 25. septembril kell 16.51. Vahepeal, kell 25. septembril kell 7.05 hommikul, tõuseb Päike, mis loojub kell 19.03. Öise taeva vaatleja, kes Kuud näha ei soovi, jõuab 24. septembri õhtul õhtupimeduse ära oodata (pimeneb ju kiiresti, ikkagi september) ning kuskil veerand tunni kanti ka pimedust nautida, siis tõuseb põhja-kirde suunalt juba Kuu, püsides taevas kogu ülejäänud öö ning lisaks ka veel enamuse päevast, kadudes siiski mõni tund enne Päikese loojumist lühiajaliselt, mõneks tunniks, kuskile loode-põhja suunas silmapiiri alla.

Kuu (ülemine äär) on seega Tartus 24/25. septembril silmapiiri kohal kokku 20 tundi ja 56 minutit.

Vana Kuu päevane loojumine ilmselt siiski nähtav ei ole, kuna siis on ju ikkagi päevane taevasina ja olemas on ka paks neelav atmosfäär, eriti kui madalamale vaadata. Nii et vale pole siiski seegi rahvatarkus, et Päike „kustutab” päeval vana Kuu taevast pikapeale ära. Selles mõttes on vana Kuu sarnane varahommikuse „ilusa ilma uduga” (kui see esineb), samuti ka kastega ehk märja rohuga: Päike „kaotab” kõik ära; algul hajub udu, siis kuivab kaste; seejärel kaob millalgi taevast ka Kuu.

Läheme nüüd Anija meeste kombel Tallinnasse ka. (Kusjuures sellega paralleel Vilde romaaniga ka piirdub: me ei lase mitte mingil juhul endid kolkida; kui vaja, siis korraldame asjad hoopis vastupidi!) Päike loojub Tallinnas 24. septembril kell 19.14, Kuu tõuseb kell 20.41. Päike tõuseb 25. septembril kell 7.13; Kuu loojub kell 18.18 ja Päike loojub kell 19.11. Kuu loojub alles vähem kui tund enne Päikese loojumist! Meenutame, et tegu on vana Kuuga, mis siirdus (alles!/juba!) viimasesse veerandisse!

Kokku on Kuu 24/25 septembri ööl Tallinnas üle silmapiiri 21 tundi ja 37 minutit! Kaugel see 24 tundigi enam on… Siiski tuleb nentida, et Kuu oskab hästi JOKK-skeeme kasutada. Me ei saa ju siiski ka antud juhul vaidlustada fakti, et vana Kuu tõuseb millalgi öösel ja loojub millalgi päeval pärast Päikese tõusu. Mis siis, et vana Kuu „ronib” sedapuhku õhtuti juba väga kiiresti kohale ja päeval ei taha kuidagi „ära minna”, olgu see vaatleja Maa peal nii vihane kui tahab.

Samuti on asi klappimas ka noore Kuu juhul, mis tänavu septembris väga kehvasti paistab. Tõuseb ju noor Kuu nüüdki, nagu ka õpikutes kirjas, enne Päikese loojumist ja loojub öösel. Nii ju on! Päikesesüsteemi juhatus on igal juhul soodsa otsuse langetanud ja gravitatsioonikohus siin mingit probleeme ei näe! Kes soovib, süüdistagu Newtonit!

„Möh? Ah või see Newton on nüüdseks juba… Noh, paras teile!”, hirnus Päikesesüsteemi Juhataja naerda; võimsad hirnatusvõnked levisid resonantsi tekitades toolile ning lauale, need ei pidanud vastu ning kogu süsteem lagunes koos Juhatajaga põrandale laiali. Kujunes ligikaudu sarnane olukord nagu siis, kui köster oli äsja ära vihtunud märksa vähem kui 1 sekundi kestnud ägeda tantsutuuri Teele ning Tootsiga.

„Polnaja peredelka”

Mäletatavasti olen kippunud andma ka kultuurisoovitusi. Mõistagi ei pruugi kõigi maitsed klappida, kuigi peale sunnitud pole kellelegi midagi (kindlasti mitte siinse autori poolt). Seekord teeks aga „tarbimise” ülesande keeruliseks ning ainult tõsistele fännidele.

1983. aasta kuumadel ja päikeselistel juulipäevadel võis raadiost, nagu ikka, kuulata järjejutte. Peale 10-15. juuli järjejuttu lastele („Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”) tuli nädal hiljem, 18-22. juulil kuuldavale Zinovi Jurjevi (pseundonüüm) jutustus „Uuestisünd” (tõlge venekeelsest originaalist „Polnaja peredelka”). 10-aastase põnevuslugude huvilisena seda järjejuttu esmakordselt ja siiani ainukest korda kuulates jättis see siiski ootamatult sügava mulje, kõige enam ilmselt seetõttu, et reedene ja ühtlasi viimane osa jäi kuulamata. Kahjuks pole seda lugu korraliku raamatu kujul siiski eesti keeles ilmunud, kuid lugeda võib venekeelset. Siiski, kõik pole kadunud. Siirduge Rahvusraamatukokku ja võtke ette ajalehe „Noorte Hääl” numbrid 12. jaanuarist kuni 19. märtsini 1977, kus teos (vähemalt enam-vähem) on eesti keeles avaldatud. Võib-olla siiski ka meenuvad kuskilt ajusopist kunagised raadiost kuuldud märksõnad nagu nt „Tserero”, „professor Lamont”, „mustajuukseline”, „süstalt kõrgel hoidev mees”, „Audrey villa”, „Mr Wolmut”, „põgenemine”, „kohus” ning kahtlemata ka loo põhisõnum: „uuestisünd”.

Kes läbis otsingute kadalipu ning loo (olenemata keelest) läbi luges (või lihtsalt meelde tuletas), ehk ka taipab, miks selle teosega praegu tutvuda on soovitatud. August lõppes ju kuidagi sünges toonis ning nii ei pea see ju jääma:

Õppeaastal algus uus;
lugudegi autor uus!
Ümbersünd tal tehtud läbi;
meeltest kadund sõna „häbi”…

Lõplikuks kinnituseks eelnevale ka Karavani lugu „Teine mees”; algul kuulete loo võõrkeelset originaali (seda viisi osas; kerge tehniline rike ühes kohas ei sega ehk palju).

https://www.youtube.com/watch?v=QluskC-cfGU

Septembri-loo lõpp pööripäeval.

Kuu faasid

Kuuloomine: 3-ndal kell 4.55;
Esimene veerand: 11-ndal kell 9.05;
Täiskuu: 18-ndal kell 5.34;
Viimane veerand 24-ndal kell 21.50.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

11. augustil 1992 (mitte eriti ammu) mõõdeti Eesti ametlik soojarekord +35.6 kraadi. Küllap on läbi aegade juunis ja juulis siiski veel palavam olnud. Seda tasub uskuda, sest meist põhja pool asuvas Soomeski on rohkem sooja mõõdetud. Teisalt – august üllatab vahel ka sügistormidega. See ei tohiks olla üllatav, kuid on konkreetsetel juhtudel ikkagi nagu harjumatu. Lugege kasvõi läbi jutustus „Külatraagik” Abruka mehe Jüri Tuuliku kogumikust „Mehed ja koerad”. Kirjeldus käib muuseas koera pilgu läbi. Kuid kirjeldus on asjalik.

Augustitormid, nagu tormid ikka, on eriti tüütud mere kohal olevate paatidega sõudjatel. Siiski pole nende eest ka keset maismaad pääsu. Kõige selle kinnituseks ka järgnev laul, Kalmer Tennosaar ja
„Jamaika hällilaul”:

https://www.youtube.com/watch?v=-K1DR4PsTRQ

Veevalaja: kaks Saturni korraga!

Saturn, nagu juba augusti loo 1. osa algul juttu oli, paikneb Veevalaja tähtkujus ja paistab kogiu öö. Alles hommikpoole ööd tõusevad Jupiter ja Marss, kuid neil on silmi vaid teineteise jaoks; planeedid asuvad väga lähestikku. Saturn jääb palju kaugemale. Kuid igav Saturnil siiski vast ei ole.

Ilus planeet teleskoobiga vaadates – Saturn. Rõngas paistab praegu kitsavõitu, kuid on siiski vaadeldav. Ka mõni Saturni kaaslane on siin ära märgitud.

Kunagi ühes Eesti jutuloos oli kirjas, kuidas rehelised neid luurava mõisahärra pimedas pihtide vahele võtsid ja talle füüüsilise noomituse tegid. Härra röökis: “Ärga pekske, ma olen saks!!!”
„Ah teid k.r..deid on veel kaks!” , vastati ning „märkused” läksid omasoodu edasi. Milleks selline jänesehaak? Aga Saturn on nagu see läbiklobitud mõisahärra: neid on samuti Veevalajas praegu kaks. Üks on planeet Saturn, teine aga planetaarudu Saturn. Siiski pole nad suisa kõrvuti, vaid pigem Veevalaja tähtkuju eri külgedel. Planetaarudu Saturn (NGC 7009) paikneb tähtkuju lääneserva lähedal, visuaalselt kuskil madalas lõunakaares paiknevast Kaljukitse tähtkujust pisut kõrgemal. Konkreetsemalt, „udune” Saturn asub tähest nüü Aqr (4.7 tähesuurust) veidi enam kui 1 kraad lääne pool (paremal). Planetaarudust Saturn jäävad omakorda juba mitu kraadi ülespoole paremale tähed müü Aqr (4.8 tähesuurust)ja Albali (epsilon) Aqr, 3.7 tähesuurust.

Planetaarudu NGC 7009 (Saturn) asukoht punaste ringjoonte keskel Veevalaja tähtkuju alumises lääneservas. Ka suur osa Kaljukitse tähtkujust jääb pildile.

„Udu-Saturni” lähedal pesitsevad ka 2 Messier’ kataloogi objekti.

Pisut vähem kui 2 kraadi planetaarudust Saturn (M7009) alla ja paremale leiame ühe „Messier’ eksitustest”: tähtede optiline rühm M73. Teleskoobis on seal näha 4 tähte. Kuna teleskoop pilti ümber pöörab, siis visuaalselt on näha miski kujuteldav nooleke, mis on sihitud vasakule poole (tegelikkuses paremale.) Tähtede heledused pole siiski kiita, 10 ja 12. tähesuuruse vahel, kuid õnneks asuvad nad lähestikku. See asjaolu siis „Messier’ eksituse” tekitaski.

M73 lähinaaber (nurgaühikutes nagu alati) on kerasparv M72.
M72 asub M73-st veidi enam kui kraadi võrra paremal pool (lääne pool). M72 asub enam kui 50 000 valgusaasta kaugusel ja paistab 9. tähesuuruse objektina. Seega mitte eriti vägev vaatepilt teleskoobis, kuid midagi ikka, käib kah kehval ajal. Õigus jah, kõik me peame ju hoopiski demokraatliku sõnavabaduse alustele tuginedes ütlema, et parv on „imeline, uhke ja vägev”, praegusel õitseval imede-ajastul.

Planetaarudu Saturn on teleskoobis vaadates küllalt pisike, kuid hästi näha ja õige pisut meenutab tõesti Saturni. Mõistagi, ka Saturn ise paistab „Saturni moodi” vaid siis, kui Saturni läbi teleskoobi vaadelda.

Troopilise konvergentsi tsoon ja arktiline front

Jätkame ilmarindel, trügides üha kõrgemale atmosfääri..

Ilmatemaatika sisaldab muuhulgas mõisted polaarfront ja arktiline front, samuti on juttu ka troopilisest frondist. Troopilist fronti kirjeldatakse rohkem troopilise konvergentsi tsoonina. Ka siinses loos on viimatine termin kasutusele võetud seoses Maa piirkondadega, kus tekivad ja liiguvad väikesed, aga „vihased” troopilised tsüklonid (lisa-aunimetustega orkaanid ja taifuunid). Sellised tsüklonid tekivad ekvatoriaalse üld-madalrõhuvööndi, kus on aastaringselt umbes ühtemoodi kuum ja sajab samuti aastaringselt palju, kuid samas eriti ei tormitse, piirialadel. Veelgi enam ekvaatorist eemale minnes satub huviline juba kuivematesse, passaat-tuulte piirkondadesse, kus algavad troopilised kõrgrõhuvööndid. Nii et troopilise konvergentsi tsooni saab üsna õigustatult pidada ekvatoriaalsete ja troopiliste õhumasside piirialaks, vahel siis ka troopilise frondi nime all, kuigi klassikalisel, parasvöötmele iseloomulikul kujul troopilist fronti ei eksisteeri.

Kolime nüüd põhjapooluse (või lõunapooluse) lähedale, kus valitsevad külmad ja kuivad arktilised (antarktilised) õhumassid, mis aegamööda lõunasse-edelasse (põhja-loodesse) trügivad. Selgub, et saavad esineda soodsad võimalused arktilise (antarktilise) frondi kujunemiseks: pealetungivast külmast frondist pooluse suunas on väga külm õhk, kuid üle frondi “hüpates” satume märksa soojema õhuga piirkonda. See soojem õhk on paravõõtme õhk. Arktilised frondid, vähemalt põhjapoolkeral, pole siiski kuigi stabiilsed ja ei ulatu üldiselt troposfääri ülaossa.

Nii. Meil peaks olema varem kirjapandu põhjal sellised kliimavöötmed: ekvatoriaalne vööde, troopilised vöötmed, parasvööde ning arktiline ja antarktiline külmvööde. Ekvatoriaalse ning troopiliste vööndite vahel on vähamalt ookeanidel eristatav troopilise konvergntsi tsoon, lihtsustatult troopiline front. Äsja tegime juttu ka arktilisest (antarktilisest) frondist. Ehk on siis olemas kolmaski „üldfront”: see, mis eristab parasvöötme õhku troopilisest õhust. Kui on, on see “parasfrondi“-nimeline?

Polaarfront ja jugavool

Meenutame uuesti üldist skeemi maapinna lähedases atmosfääris (troposfääris), mis pole segatud mandrite ja ookeanide ebakorrapärase vaheldumisega ja Maa pöörlemisega. Pooluste kohal asuvad pakaselised kõrgrõhualad, kus õhk laskub. Ekvaatoril, mis saab enim Päikese poolt soojendatud, tõuseb õhk ülespoole (õhul polegi seal mujale minna) ja seetõttu moodustub madalrõhuvöönd. Troposfääri kõrgematesse kihtidesse tõusnud soe õhk hakkab omakorda pooluste suunas laiali valguma ja jahtuma. Jahtudes vajub õhk mõlemal poolkeral allapoole, põhjustades (sub)troopikavööndite kuivad ja soojad (kuumad) kõrgrõhuala- ilmad. Mis siis, et ekvaatori kandist teele asunud õhk on nüüdseks esialgu veidi jahtunud: Päike kuumutab ju siingi, troopikas, võimsalt maapinda, mis omakorda aitab õhul uuesti soojeneda. Osa allavalgunud õhust liigub troopikast ekvaatori suunas tagasi ja üks õhuringluse ring saab täis. Teine osa troopikas alla laskunud õhust liigub edasi pooluste suunas. Samas liigub sellele õhule vastu polaaralade kõrgrõhualadest pärit külm õhk. Kuigi troopikaõhk põhja poole liikudes jahtub ja (ant)arktiline õhk soojeneb, tekib kokkuvõttes siiski reeglina olukord, kus kusagil parasvöötmes, küllalt kitsas ruumipiirkonnas külm ja soe õhumass kohtuvad. Nendevahelist eralduspiiri tähistab mõlemal poolkeral polaarfrondi nimeline kitsas eralduspiirkond.

Kus on jugavool, sealkandis on ka polaarfront ning sellel arenevad parasvöötme tsüklonid. a): madalrõhuala on “kitsenenud polaarfrondiks, mis võib ka maapinna lähedases õhukihis frondina “näha olla”. b) Polaarfrondil hakkab kujunema häiritus ehk sündimas on tsüklon. Sajudki on juba alanud roheline piirkond). c): Noor äge tsüklon selgelt eristuva sooja sektoriga (allosas). d) ja e): Tsüklon “vananeb”, soe sektor kitseneb ja kaob. f): Tsüklon on vana, kuid ulatub suurtele kõrgustele; polaarfrondi uued tsüklonid tekivad vana tsükloni servas osatüklonitena.

Kõige lihtsamalt võiks käsitleda polaarfonti kui vähem või rohkem looklevat joont mis kulgeb läbi kogu troposfääri ümber Maa pooluste koos siin-seal aeg-ajalt ette tulevate suuremate sopistustega. Kokkuvõttes tekitavadki need sopistused kummalgi poolkeral parasvöötmelised madalröhuvööndid, mis koosnevad eraldi pööristest ehk tsüklonitest.

Parasvöötme tsükolni teke ja areng. Vt eelmise joonise selgitust.

Nende madalrõhualade vööndite tekkel ongi tähtis osa kummagi poolkera polaarfrondil. Polaarfront ulatub kõrgele läbi troposfääri, sealjuures ei ole polaarfrondi kuju päris „püstine”.

Oleme nüüd konkreetsuse mõttes põhjapoolkeral.
Osutub, et kõrgemal kui umbes 5 km on troposfääris üldjuhul tugevamad need tuuled, mis lähtuvad algselt lõuna poolt, pöörates seega kokkuvõttes ka põhja poolt saabuva õhu mitte idast läände, vaid läänest itta liikuma. Kokkuvõttes saab polaarfrondi kandis kogu troposfääris määravaks läänevool. Troposfääri kõrgemas osas paikneb sellega seotult mitte küll verikaalselt eriti paks, kuid oluline tugevate tuulte riba, mida tuntakse jugavoolu nime all. Polaarfrondi ja jugavoolu loogetega koos tekivad neis loogetes tsüklonid, mida jugavool edasi mujale, peamiselt siis ida suunas liigutab.

Polaarfrondiga seotud jugavool Põhja-Ameerika kohal. Päris nõrgalt on pildil esindatud subtroopiline jugavool (pildi paremas ääres).

Jugavool (koos polaarfrondiga) pole siiski päris püsiv ei ajaliselt, tugevuselt ega ka ruumilise paiknemise mõttes. Jugavoolu või siis tema „kolleegi”, polaarfrondi suuremad looked võivad juhtida tsükloneid ka meridionaalselt põhja-lõuna sihis liikuma. Lisaks ei juhindu paravöötmeliste tsüklonite eksistents ainuüksi jugavoolu asukohast. Minnes veidi konkreetsemaks, siis sügistalvisel poolaastal võib nt Islandi piirkonna madarõhuala muutuda ekstreemselt ulatuslikuks, samas väheliikuvaks. Jugavool kipub siis looklema selle kõrgtroposfääri ulatuva madalrõhkkonna lõunaservas. Siis tormavad hoopis suure peatsükloni pisikesed ägedad osatsüklonid (peamiselt) itta-kirdesse, Põhja-Euroopa kohale, püüdes meid panna unustama, et peaks olema talv.

Jälle jugavool. See võib mõnikord ka katkeda või osadeks haruneda, Mida punasem, seda võimsam on selles kohas jugavool. Jugavoolu “küüsis” on pildil tugevasti ka Eesti. Stabiilset ilusat ilma Eestis selline olukord küll ei näita. Märkus. See ei ole tänase päeva seis, vaid suvaline näide.

Talvepoolaastal peaks polaarfront koos jugavooluga liikuma suvega võrreldes lõuna poole, viies lõuna poole kaasa ka tsüklonid ja nende trajektoorid. Põhja-Euroopa, sh Eesti jaoks peaks see tähendama normaalse neljanda aastaaja, talve kehtestumist koos püsiva lumikattega detsembris, jaanuaris ja veebruaris, vähemalt kahel viimasel kuul neist. Kahjuks viimastel aastatel, suisa aastakümnetel, ei pruugi see sugugi nii minna. Kuid selliseid sopatalve-perioode on olnud ennegi ja alati on talviste talvede rida ka viimaks tagasi tulnud. Kindlasti juhtub see millalgi nüüdselgi juhul, kahjuks ei oska keegi täpselt seda ette ennustada.

Siin kasutatakse mõistagi alailma juhust ja rõhutatakse laest võetud ideed, et kliima soojeneb, kusjuures pidevalt ja ühtlaselt, seega lineaarses trendis. Pakuks omalt poolt midagi krõbedamat: las kliima soojeneb eksponentsiaalselt! Siis ju saame juba mõne aasta pärast korraldada soojamaareise Antarktika külmapoolusele, et seal avamaal juulikuus (ehk siis talvel!) kurke ja kõrvitsaid kasvatada!

Jugavool koos polaarfrondiga võib mitte ainult kaarduda, vaid ka nõrgeneda ja kohati ning ajuti enam-vähem äragi kaduda. Siis levivad talvine pakane, samuti suvine kuumus märksa suuremates mastaapides.

Tsüklonid ja nende liikumine ei pruugi siiski tingimata seostuda jugavooluga. Mõni tsüklon võib ka Eestis vaadatuna vahel kasvõi kirdest edelasse liikuda, kuigi suhteliselt harva. Veel vähem liiguvad jugavoolude „soovi järgi” kõrgrõhualad, seda nii suvel kui ka talvel.

Jugavoolud parasvöötmetes seoses polaarfrontidega pole siiski ainsad. Ka subtroopiliste kõrgrõhualade ülapiiride piirkonnas on täheldatav jugavool, samuti ka mõnes muus piirkonnas, nt Jaapani kohal. Subtroopiline jugavool (kuigi märksa vähem võimas kui polaarfrondi jugavool parasvöötmes), asudes ju reeglina selge ilma piirkonnas, võib kogemusteta lendureid ebameeldivalt ehmatada.

Mis front see polaarfront ikkagi on?

Üle-eelmise alapunkti lõpul asusime otsima arktilisele frondile ja nn troopilisele frondile ehk troopilise konvergentsi tsoonile lisaks ka kolmandat klimatoloogilist fronti, mis peaks eraldama parasvöötme õhku troopilisest õhust. Siis tuligi jutuks polaarfront. Kas tegu ongi sellega, mida asusime otsima? On ja ei ole ka.

Segadus ilmneb juba nimetuse puhul. Arktilisi ja antarktilisi alasid tuntakse ju polaaraladena. Polaarfront peaks just seostuma nende, külmade piirkondade lähedusega. Millistel geograafilistel laiustel (kummalgi poolkeral) polaarfrondid aga paiknevad? Kuna polaarfrondid ja jugavoolud ei püsi paigal, siis ei saa ka täpseid laiuskraade nimetada, aga väga ümmarguselt kõneldakse siiski umbes 50-ndatest ja 60-ndatest laiuskraadidest. Sellesse piirkonda sobib ka Eesti keskmine laiuskraad (ligemale 58 ja pool kraadi).
Eesti jääb polaarfrondist vahel lõuna poole, vahel põhja poole, mõnikord kulgeb see suisa üle Eesti. Sel juhul kihutavad Atlandilt pärit läänetsüklonid üle meie ja ilm on väga „halb”.

Polaarfrondi kohta öeldakse muuhulgas tõepoolest, et see eraldab troopilist õhku parasvöötme õhust. Kuid… kuigi Eestis on suveilm mõnikord tõesti palav, kas see ikka alati tähendab, et meil valitseb troopikakuumus, kui polaarfront asub Eestist põhja pool? Ei vist. Kuid tihti ju olukord just selline ongi, et polaarfront asub põhja pool, troopiliselt kuum aga siiski pole.

Ilmakaartidel näidatakse ära konkreetsete tsüklonitega seotud atmosfääriliste frondijoonte sik-sakiline süsteem mida kokkuvõttes nimetataksegi tihti ka polaarfrondiks. Mõne tsükloni kauges loodeservas on polaarfrondist põhja pool ka eriti külma õhu piiriala, arktiline front, millest põhja poole jääb karm kõrgrõhuala.

Kuid polaarfrondi mõiste tuuakse tihti sisse ka, kui külma polaarse ehk arktilise (või antarktilise) õhumassi piiriala. Kus peitub siis tõde?

Polaarpööris

Tuleb panna tähele, et polaarfrondi piirkond on otsesemalt määratav kõrgemates troposfääri kihtides, läheduses toimetab ka jugavool, kus toimub kiire õhu liikumine ümber mõlema pooluse läänest ida poole, seega põhjapoolkeral kellaosuti liikumisele vastassuunas. Jugavoolu ja põhjapooluse asukoha vahele jäävat troposfääri ülemist osa tuntakse polaarpöörisena, kus õhk samuti vastupäeva liigub, kuigi märksa aeglasemalt kui jugavool. Samuti asub polaarpööris lõunapooluse ümber. Nii et kuigi madalamates õhukihtides saab rääkida kõrgrõhualadest pooluste lähistel, siis oluliselt kõrgemates õhukihtides on sageli tegu külma madalrõhualaga.

Polaarpööris troposfääri ülaosas. Jugavool ümbritseb külma õhuga ala, mis moodustab kaugel allpool oleva arktilise kõrgrõhuala kohal külma madalrõhuala. Pildi keskel asub põhjapoolus. Kui polaarpööris (koos jugavooluga) on liiga tugev, takistab see külma õhu liikumist kaugemale lõunasse. Alumises troposfääri osas avaldub see sellena, et külmad kõrgrõhualad “”ei viitsi” lõuna poole liikuda. ja meil on poritalv.

Kui polaarfront, jugavool ning nendega seoses ka polaarpööris on kõrgetes õhukihtides keskmisest tugevamad, ei lasta arktllisel külmal lõuna poole liikuda. Madalamas troposfääri osas tähendab see seda, et läänetsüklonid asuvad talvel liialt põhja pool (enamasti siis ka Eestist põhja pool) ja on peaaegu pidevas rivis suundumas ookeanlt mandrile, tuues kaasa jaanuaripori. Ekstreemseimatel juhtudel, küllalt harva siiski, liiguvad Atlandil ja Vaikse ookeani põhjaosas tekkinud tsüklonid isegi üle kogu Põhja-Siberi ja Põhja-Ameerika põhjaosa, mis talviti on siiski ju enamasti kõrgrõhualade võimu all. Nii et polaarfront on sel juhul ilusasti igal pool tsüklonite näol maapinnal lähedaltki jälgitavaks saanud. Näiteks oli olukord selline 2006. aasta detembrikuus. Siis ei saanud muidugi keegi ilma järgi aru, et oli detsember. +12 kraadi, mis Eestis siis mõõdeti, oli ikka “kole” vaadata küll.

Polaarpöörise eriti tugev variant annab siis meile „vale talveilma”, kus neljas aastaaeg, talv, jääb vahel suisa vahele. Mitte eriti tugev polaarpööris võimaldab ka Eestis normaalset talveilma. Kui polaarpööris suisa laguneb, siis jõuavad arktilised õhumassid Eestist palju rohkemgi lõunasse. On teada juhumeid, kus Aadria meri (Vahemere osa Apenniini ja Balkani poolsaare vahel) on kinni külmunud.

Aga konkreetne front toopilise ja parasvöötme õhu vahel?

Polaarfront on võimas atmosfäärinähtus, kuid see on otseselt tegev pigem kõrgemates õhukihtides, pannes liikuma tsükloneid, mingil määral ka antitsükloneid. Kuid front parasvöötme ja troopilise õhumassi vahel maapinna lähedastes õhukihtides: on seda siis või ei ole? Eks selliseidki fronte esineb ikka. Kui tsüklonite ja kõrgrõhualade paigutus on selline, et meile on lähenemas kaugelt lõuna või kagu poolt soe atmosfääriline front, võib eeldada küll, et selle järel saabub kuum troopiline õhk. Selles mõttes on asi sarnane külmade, arktilise frontidega põhjakaarest. Kuid üldiselt ei ulatu kumbagi tüüpi viimatikirjeldatud frondid, vähemalt mitte pidevalt, väga kõrgetesse õhukihtidesse.

Atmosfäärilised frondid

Püüame „laskuda maa peale” ja vaadata, mis tüüpi frondid meile konkreetseid ilmamuutusi toovad. Sellised, atmosfäärilised frontid, mida nimetatakse ka madalrõhulohkudeks, on enamasti seotud tsüklonitega, kuigi mõnikord võib mõni vähemaktiivne front ka kõrgrõhuala osadeks jagada.
Nagu nimetusedki ütlevad, toob sooja frondi üleminek kaasa soojema õhu, külma frondi üleminek aga külmema õhu.
Tihti esinevad ka okludeerunud frondid, kus tsüklonis esinevad soe ja sellele järel kiiremini liikunud külm front on ühinenud. Okludeerunud frondid võivad mõnikord püsida pikka aega, liikuda ühes või teises suunas, esinedes vastavalt liikumissuunale ja frondi järel kohalesaabuvale õhumassiile praktiliselt ikkagi kas külma või sooja frondina. Mõnikord võib selline front ka samastuda polaarfrondiga.

Tsüklonid ja antitsüklonid

Jätame nüüd mängust välja troopilised tsüklomid ehk orkaanid ja taifuunid. Tsüklonites on üldiselt frontide poolt selgelt eristatavad külma ja sooja õhuga sektorid. Kui suvi välja arvata, siis joonistub selgelt välja selline ligikaudne muster. Kui tsüklon satub keskmega Eestist põhja poole, siis satume selle lõunaserva, kus puhuvad edela-läänetuuled, mis toovad suhteliselt sooja ja sajuse ilma. Tsükloni põhjaserva sattudes toovad aga idakaare tuuled kohale külma õhu. Suvel pole pilt nii mustvalge, olukord võib kujuneda suisa vastupidiseks: läänest tuleb jahedust, idast sooja.

Niinimetatud lõunatsüklonid (need pole kaugel eemal tekkivad troopilised tsüklonid!), mis tekivad Vahemere, Musta mere või koguni Kaspia mere kandis, kannavad ennekõike suvepoolaastal, kui nad juhtumisi põhja suunas liiguvad, sooja sektorit endi idaservas. Lõunatsükloni meist lääne poolt möödudes satume selle sooja idaserva, kus koos lõunakaare tuultega saabub troopiline kuumus ja/või tugevad hoovihmad ning äike. Talviti võib lõunatsükloni soe sektor Eestini jõuides juba kadunud olla. Kui selline tsüklon möödub aga Eestist ida poolt, puhuvad põhjakaare tuuled, mis toovad jaheda õhumassi ja vihmasaju, talvel ,mõistagi lumesaju. Võib-olla on meeles 2008. aasta kaks tõsiseimat lumesadu: 25. märtsil ja 23. novembril. Mõlemal juhul sattusime lõunatsükloni lääneserva. Et lumi mõlemal juhul peatselt kiiresti sulas, polnud enam nende tsüklonite süü…

Nii nagu madalrõhualad, ka antitsüklonid ehk kõrgrõhualad on tekkimas, kadumas ja liikumas igal pool maakeral, paljudes piirkondades on need aga küllalt stabiilsed. Nii kujunevadki need “hobulaiused” ja kõik muud, millest seni juttu on olnud. Eesti piirkonnas aga on rõhkkondade, samuti õhumasside vaheldumine väga kireva spektriga. Kui aga jälle asja maksimaalselt lihtsaks ajada, siis suvel toovad kõrgrõhualad meile sooja ja kuiva, madalrõhualad jahedust ja niiskust. Talvelgi toovad antitsüklonid kuiva ja tsüklonid niiskust, kuid kõrgrõhualdega kaasneb siis ilma külmenemine, tsüklonitega aga soojenemine. Kuid palju oleneb ka sellest, milline on rõhkkondade vastastikune paigutus, kuna see määrab tuule suuna ja seega selle, kustpoolt õhk meieni liigub.

Õhumassid

Lähtume 7 kliimavöötmest: üks ekvtoriaalne ning ülejäänud kahekaupa: troopilised vöötmed, parasvöötmed ning külmvöötmed. Vastavates piirkondades kujunenud õhumasse nimetatakse analoogiliselt. Kui välja arvata ekvatoriaalne vööde, siis ülejäänud piirkondades formeerunud õhumasse jagatakse veel merelisteks ja mandrilisteks. Eestini võivad ulatuda need kõik, va ekvatoriaalne õhumass. Vaatame neid pisut lähemalt.

Kontinentaalne arktiline õhumass. See õhumass on väga külm ja kuiv ning tekib Põhja-Jäämere jääga kaetud aladel ning Gröönimaal. Eestini võib see õhumass liikuda peamiselt kirdesuunalt Kara mere piirkonnast, harvem ka Gröönimaalt, kui see jõuab kohale loode-põhja suunalt üle Barentsi mere kandudes. Kontinentaalne arktiline õhumass on aastaringselt külm. Talvel toob kontinentaalne arktiline õhumass tugeva pakase, kevadel ja sügisel aga vastavalt hilised või varased öökülmad. Kesksuvel tähendab sellise õhumassi saabumine samuti küllaltki jahedat, kuid selle kompensatsiooniks siiski päikeseküllast ilma. Kui pidev arktilise õhu juurdevool katkeb, siis suvel läheb meie ilm selles õhumassis aegapidi soojemaks.

Mereline arktiline õhumass. See formeerub Põhja-Jäämere külmumata osas, Teravmägedest lõuna pool ja Barentsi merel. Eestisse kandub see loode-põhja suunalt ning toob aastaringselt kaasa külma, hoogsadudega ilma. Võib öelda, et mereline arktiline õhumass põhjustab kõige viletsamat suveilma: on külm, põhjakaaretuuline ja sajune.

Mereline paravöötme õhumass tekib Atlandi ookeani põhjaosas ning jõuab Eestini lääne-edela suunalt ning põhjustab pilvist ilma ja sadusid. Suvel läheb ilm läänevoolu korral jahedamaks, talvel aga on asi vastupidine: mereline parasvöötne õhk toob kaasa sajud, tihti vihma kujul ja sooja, tihti siis sulailma.

Kontinentaalne parasvöötme õhumass. Tekkepiirkond on parasvöötme mandrite kohal. Eestisse saabub selline õhumass idakaarest. Talvel on kontinentaalne mandriline õhumass väga külm ja kuiv, see võib olla isegi veel enam jahtunud kui kontinentaalne arktiline õhumass. Suvel on see õhumass aga soe. Kuigi suviti ei ole kõrgrõhualade moodustumine Aasia kohal eriti soodne, neid siiski siin-seal tekib ja kuna mandriliselt maapinnalt pole ka eriti niiskust atmosfääri aurumas, on kontinentaalne parasvöötme õhumass ka suvel siiski kuivapoolne. Eestis on suvised põuaperioodid, samuti kuumalained sageli seotud kontinentaalse parasvöötme õhumassi saabumisega.

Suvised kuumalained esinevad eriti aga siis, kui Eestisse saabub kagu või lõuna poolt kontinentaalne troopiline õhumass. See formeerub Põhja-Aafrikas, Araabia poolsaarel, Kaspia mere ümbruses ja Kesk-Aasias; mõistagi ka Eestist veelgi kaugemates piirkondades. Talvel, kui selline õhumass vahel harva Eestini jõuab, toob see kaasa nullilähedase ja pilvise kõrgrõhualailma, suur suvine soojus on pika tee ja pikkade öödega kaduma läinud.

Mereline troopiline õhumass formeerub Pürenee poolsaarest lääne pool Atlandi ookeani kohal või Euroopast lõunapoolsemate merede (nt Vahemere) kohal. Eestini võib see õhumass kanduda edela või edela-lõuna poolt, kui Atlandi tsüklonid tekivad tavalisest märksa lõuna pool (“hobulaiuste” kandis) ja liiguvad järsult põhja-kirde suunas. Iseäranis suveperioodil võivad troopilist niisket õhku tuua oma idaservas ka lõunatsüklonid. Mereline troopiline õhumass toob talvel tugeva sulailma, suvel aga lämbe ilma ning võimsad hoogsajud koos äikesega.

Ekvatoriaalne õhumass Eestini ei ulatu. Tegu on väga niiske ja kuuma õhuga. Sajud, sh sagedased hoogsajud koos äikesega, on väga intensiivsed. Samas pole ilm ekvaaatori lähistel eriti tormine.

Ka viimati esitatud õhumasside tekkepiirkondade jaotus ei anna siiski täit pilti Maa kliimavöötmetest ja nende eripäradest. Parimaks kliimavöötmete jaotuseks peetakse Köppeni klassifikatsiooni, kuid see sisaldab omakorda nii palju detaile, et võib kogemata mõne koha peal ka eksliku pildi anda. Siin läheks see kirjeldus liialt detailseks.

Sargasso meri

Atlandi ookeani troopilise ja lähistroopilise (subtroopilise) piirkonna (“hobulaiuste”) kohal laiub küllaltki püsiva loomuga kõrgrõhuala, kuigi kõigub mõneti siia-sinna ja tõmbub vahel koomale, vahel laieneb. Kui see antitsüklon vahepeal ka laguneb, moodustub see päris kiiresti uuesti. Seda tuntakse ka Assoori-Bermuda kõrgrõhualana. Eriti just suvepoolaastal kipub see kõrgrõhuala laienema ka Euroopa (eeskätt lõunapoolse osa) ja Vahemere kohale, kuid sellest võib mõni osa tihti liikuda ka Eestisse ilusat ilma tooma.

Assoori kõrgrõhuala „pikaealisuse” tõttu on kujunenud välja ka Atlandi ookeani sisealadel paiknev Sargasso meri. See meri on ümbritsetud hoovustest, mis omakorda on välja kujunenud tuulte mõjul, mis kõrgrõhuala äärealadel puhuvad päripäeva. Sargasso merd piirab lõuna poolt Lääne-Aafrikast Kariibi mere poole liikuv Antilli hoovus.
Kesk-Ameerikast idas paiknevast Kariibi merest lähtub põhja suuunas Golfi hoovus, mis piirab Sargasso merd lääne ja põhja poolt. Kui Golfi hoovus on jõudnud Euroopa lähistele, kaardub osa sellest piki Aafrika lääneserva lõunasse, moodustades külma Kanaari hoovuse, mis paikneb siis Sargasso merest ida pool. „Külm” on muidugi suhteline mõiste; suurem osa Golfi hoovusest liigub ju piki Norra rannikut põhja poole ning kui keegi seda külmaks hoovuseks nimetab, tuleks talt kasvõi tagantjärele kooli lõpudiplom või tunnistus tagasi võtta.

Peame siiski arvestama, et kui Golfi hoovus on üle Atlandi itta-kirdesse liikunud, on see siiski mõnevõrra jahtunud võrreldes lähtepiirkonna, Kariibi mere tingimustega. Kandudes Kanaari hoovusena uuesti lõunasse, tundub Aafrika ligiduses vist tõesti, et hoovus on külm. Sellega seostub muuseas Aafrika looderanniku läheduses paiknevate Kanaari saarte kui puhkusemagnetite fenomen: aastaringselt on ilm suvine ja soe, samas ka mitte nii palav, et seda välja ei kannataks. Erandeid ilma osas muidugi siiski esineb sealgi.

Kanaari saared ja astronoomia

Kanaari saarte ilus ilm (reeglina ulatub sinna ju kõrgrõhuala) on kohale meelitanud ka astronoome. Nii paiknevad observatooriumid koguni kahel sealsel saarel: ühel uhketest suvitussaartest nimega Tenerife asub samanimeline observatoorium. Märksa vähem turistidele tuntud kõige ookeanipoolsemal, La Palma mägisel saarel, asub teine observatoorium. Seda peaks vist eesti keeles nimetama Poiste-Kivi Observatooriumiks. Ah jaa, ega ka Tenerife pole eriti tasane saar, sealne võimas Teide mägi on üldse kogu Hispaania kõrgeim, tipuga üle 5000 meetri (Kanaarid kuuluvad Hispaaniale). La Palma saare teleskoobid on enamjaolt rahvusvaheliseks kasutamiseks, suurim sealne, mitte just eriti ammu valminud 10-meetrise läbimõõduga teleskoop on aukartust äratav: maailmas on nii suuri teleskoope väga vähe: kaks 10-meetrise mosaiikpeegliga teleskoopi olid olemas enne La Palma suurima teleskoobi valmimist vaid ühes teises saarestikus, Hawaiil Vaikses ookeanis.

Nagu mainitud, käivad La Palma saare teleskoopide juures astronoomid oma vaatlusprogramme ellu viimas ka mujalt kui Hispaaniast. Ka nende ridade kirjutaja on La Palma saarel teleskoobivaatlustes veidi kaasa löönud, kuid siiski vaid ühel nädalasel perioodil, 2002. aasta juunikuus. Kanaaridel mõistagi valgeid öid ei tunta. Ka öine taevapilt on juba veidi teistsuguner, nähtavad on ka mõned lõunapoolsemad tähtkujud, mida Eestis kunagi ei näe. Näiteks igavavõitu Kaalude tähtkujust allpool asub märksa muljetavaldavam Hundi tähtkuju.

Mis huntidesse üldiselt puutub, siis veel umbes 35 aasta eest sai hundi küttimise eest preemiat, nüüd on aga hunt „rahvusloom” (!) ja nende laskmine toob võimsad trahvid. Kuigi usun ja loodan, et uhkesti oma arvukust üha kasvatavad ja sellega seoses palju kurja tegevaid võsavõllemeid kütitakse siiski, keelajaid „kukele” saates ja väga õigesti tehakse!

Sargasso meri ja Bermuda kolmnurk

Maailmamere hoovused pole siiski kindlate piiridega. Olekski veider teisiti arvata, kuna torujuhtmete sees hoovused ju ei paikne.
(Mõistagi, kui „üleval pool” hulpivate klounide poolt massimeedia kaudu kuulutatakse, et hoovused voolavad nüüdsest ainult metallist rennide või torude sees, hakkame me seda kohe hoobilt ka uskuma, eks ole?) Ning loomulikult liiguvad teatud määral ka Sargasso mere piirid. Sargasso meres asub Bermuda saarestik, Ameerikast idas, kuid küllaltki mandrile lähedal.

Sargasso mere äärmises lääneservas saab joonistada mõttelise kolmnurga Florida poolsaare lõunatipu, Puerto Rico saare loodetipu ja Bermuda saarestiku vahel. Seda kanti tuntakse Bermuda kolmnurgana. Noh ja mis siis?

Palju kuulujutte põhjustanud Bermuda kolmnurk. Ometi ei paista kohalik rahvas seda kartvat

Bermuda kolmnurka peetakse nüüdseks juba pikki aastakümneid mõnde hindajate poolt üheks Maa kõige salapärasemaks piirkonnaks seal tihti kaduma minevate laevade tõttu. Hullemgi veel, isegi lennukid kaduvat tihti selles kolmnurgas.

Vaatame asja aruka talumehe pilguga. Nii jubedast kohast, igaks juhuks isegi selle ümbrusest, peaks inimesed ju eemale hoidma. Nii Florida poolsaar, Bermuda, kui ka Puerto Rico, samuti selle naabersaared Kuuba ja Haiti (saari on teisigi) peaksid olema enam-vähem inimtühjad. Nii igaks juhuks. Aga kas on? Aga otse vastupidi! Kõik need piirkonnad on tihedasti asustatud ja tuntud turismimagnetitena. Iseasi, kas poliitikute tegevus ja riigis parajasti toimuv turismi alati eriti soosivad (Kuuba, Haiti).

Niisiis, Bermuda kolmnurga tipud kihavad inimesest, kes loomulikult ka laevasõite ette võtavad. Näiteks asub Florida poolsaare lähistel, pisut kagu pool Bahama saarestik (samuti rikaste turistide magnet), kuhu mõnikord Floridast suisa nadidel alustel retki ette võetakse. See pole aga ühelgi merel ohutu tegevus.

Ameerika mandrid koos neid ühendava kitsa Kesk-Ameerika ribaga on kokkuvõttes omapärase kujuga. (Jätame Panama kanali siinkohal arvestamata.) Tekkiva „lohu” sisse jäävad Kariibi meri ja Mehhiko laht loovad kokkuvõttes tingimused, et just sinnakanti ei laiene stabiilne (sub)troopiline kõrgrõhuala, kuigi mõistagi esineb sealgi vahel kõrgrõhualasid. Tihti on lugu hoopis nii, et troopilise konvergentsi tsoon (sellest oli meil varem juttu) koos troopiliste orkaanidega laieneb sealkandis põhja poole (järgides ligikaudu Golfi hoovust) ja ühineb piirkonnaga, kus tekivad juba parasvöötme tsüklonid. Eks ka Bermuda kolmnurga ala kipub jääma selle rahutu ning muutlike tingimustega atmosfääri osa idaserva. Sagedaste orkaanide, mõnikord hoopis udude küüsis pole meresõit, samuti lennundus, sugugi lihtsad ettevõtmised. Mõnikord laieneb aga üle Bermuda kolmnurga hoopis ida poolt Assoori-Bermuda nappide tuultega kõrgrõhuala ning vähemalt purjelaevade ajastul tähendas see seda, et jälle polnud meresõit lihtne ettevõte.

Kui nüüd püüda Bermuda kolmnurga salapäraseid „kangelastegusid” lähemalt uurida, siis on algselt ette võetud paar konkreetset juhtumit 1. ja 2. maailmasõja aegu. Edasi on legend hakanud end ise üha laiemaks harutama… Kuid kahtlasi kadumisi toimub ju sõdade aegu kahjuks ikka. Lisaks veel see ka, et kuigi öeldakse, et kõige jubedam vale on statistika, kehtib see ütlus tõesena vaid väga väikese statistilise valimi korral. Laeva- ja lennuõnnetuste laiem statistika aga pidavat näitama, et Bermuda kolmnurgaks nimetatud piirkond ei eristuvat siis aga kuidagi. Nii et Bermuda kolmnurga kui fenomeni puhul võib kahtlustada tihti esinevat olukorda, et „palju kisa, vähe villa”.

El Niño ja La Niña

Ikka ja jälle jõuame tõdemuseni, et “tegelikkus on veel keerulisem”.
Ega need eespool esitatud kliimatingimused Maa eri kohtades pole paraku ikkagi pidavalt ühesugused, vaid on siia-sinna muutlikud. Näitena võiks tuua El Niño ja La Niña nähtused.

El Niño efekt nõrgendab passaatide tuulte tugevust Vaiksel ookeanil, kus sooja vett transporditakse Ameerikast lääne poole. Omakorda kerkib siis Lõuna-Ameerika lääneranniku lähistel ookeanil vähem külma vett alt ülespoole. Ilmad muutuvad sel juhul Lõuna-Ameerika läänerannikul merelisemaks ja seega oluliselt sajusemaks kui muidu (nt Peruus). Jahedama vee vähenenud tõus sügavustest kõrgemale viib omakorda muidu kalarikkast piirkonnast kalaparved eemale.

Põhja-Ameerika põhjaosas muutub El Niño aegadel aga omakorda kuivemaks.

Kuna miskipärast tekib nähtus sageli detsebrikuus (kestab kuid), on El Niño saanud nii „pisikese poisi” kui „jõululapse” aunimetuse. Kuigi suurt austust ei pruugi nähtus siiski esile kutsuda.

Tegelikult mõjutab El Niño eksisteerimine, ehkki üpris keerulisel viisil, ilmastikku suures osas maailmast.

La Niña on vastupidise mõjuga efekt, muutes tavaolukorra passaat-tuuli veelgi tugevamateks. Pigem põuases Austraalias tekkivad vihmaperioodid, niigi vihmane Okeaania satub võimsate sadude küüsi. Lõuna-Ameerika läänerannikul on omakorda siis eriti põuane. Kuid sealtkandi kalamehed peaks siis rahul olema. Üldiselt esineb La Niña harvem kui El Niño. Võrdõiguslikkus peab siiski valitsema: La Niña tähedab „väikest tüdrukut”. Kui vaadata jälle ka Põhja-Ameerikat, siis nüüd on kuivaperioodid eelistatud selle lõunapoolses osas.

El Niño ja La Niña ei esine perioodiliselt. Miks nad üldse esinevad, vajab ikka veel uurimist. Õnneks või kahjuks on siiski ka sageli olukordi, kus pole kumbagi.

Must ilmahobune – stratosfäär

Meil oli juttu kõrgetest põõristest (nt polaarpööris), mis toimivad troposfääri kõrgemates osades, kandudes kohati üle isegi stratosfääri alaserva, kus pilvi ei ole. Kuid omad pöörised on ka kõrgemal, „päris”-stratosfääris (stratosfääri kõrgus on numbes 12 kuni 51 km). Needki on muutliku iseloomuga. Nt kõrgel põhjapooluse piirkonna kohal asub üks stratosfääri pööristest. Seegi võib tugeveda või nõrgeneda, sellega seoses ka vastava atmosfääripiirkonna temperatuuride muutlikkus.

Teame üldist suundumust, et kui troposfääris temperatuur üldiselt kõrguse kasvades langeb, siis piir langusele saabub tropopausis. Stratosfääris hakkab kõrguse suurenedes temperatuur algul „kikivarvail”, edaspidi juba otsustavalt tõusma, kuni temperatuur umbkaudu 0 Celsiuse kanti jõuab. Palju on siinkohal mängus kolme aatomiga hapniku molekul osoon (O3). Stratosfääris paikneb nimelt osoonikiht, mis kaitseb meid kalkide kiirguste eest.

Ka stratosfääri temperatuur pole igal pool samal kõrgusel samasuguse väärtusega (troposfääris on ju samuti nii). Esineb temperatuuri muutusi, seonduvana stratosfääri pööriste tugevnemise või lagunemisega.

On märgatud huvitavat, kuid vaid statistilise täpsusega seost stratosfääri temperatuuri tõusuga polaaralade kohal ning maapinnalähedase temperatuuri langusega (talveilma tugevnemine). Seda siis polaaralade ja parasvöötmete kandis. Läheb stratosfäär sealkandis soojemaks, siis võib mõne nädala pärast loota “meie” ilma külmenemisele. Aga alati nii ka ei juhtu. On jällegi, mida uurida.

Mesosfäär; helkivad ööpilved, meteoorid ja virmalised

Stratosfäärist kõrgemal asub stratopaus, kus üldine temperatuuri kasv kõrguse suurenedes lõpeb. Edasi tuleb mesosfäär, kus temperatuur kõrguse kasvades jälle langeb. Mesosfääri ülaoas, (umbes 82 km kõrgusel) saavutab atmosfäär tervikuna oma temperatuuri miinimumi (ligikaudu -173 kraadi). Edasi tuleb mesopaus.

Mesosfäär (~52-82 km) ei sisalda muidugi ka pilvi, need jäid ju kaugele alla troposfääri. Ometi osutub, et mingid üliõhukesed pilved on kohati mesosfääris võimalikud. Päevases taevasinas ja ööpimeduses neid näha ei ole.

Kui aga on valged suveööd, võib põhjakaare heleda kuma taustal näha taevafoonist heledamaid „pilvekesi”. Need ongi helkivad ööpilved, mis paistavad siis, kui Päike neid altpoolt horisonti väga suure, 90 kraadile läheneva nurga alt valgustab.

Nähtus sarnaneb kvalitatiivselt kiirte käiguga röntgenteleskoobis, mida samuti võibolla ka kunagi kirjeldame, kui meie põhiseadust ja sõnavabadust uljalt kaitsvad „organid” seda siiski teha lubavad.

Mesosfääri, vähemalt selle ülemisse otsa, ulatuvad meteoorid ehk lendtähed. Võimsamate boliidide korral on ilusasti mängus kogu mesosfäär, isegi stratosfääri ülaosa.

Ka virmalised, mis esinevad keskelt läbi kõrgemal kui meteoorid, ulatuvad veidi siiski ka mesosfääri piiridesse, ikka ülaltpoolt.

Termosfäär ja kineetiline temperatuur

Kui veel kõrgemale kerkida, algab termosfäär. Selle ülapiir arvatakse olevat kuskil 600 km kandis. Termosfääri allosast (~82 km) ülespoole minnes hakkab taas temperatuur tõusma, kusjuures päris otsustavalt, jõudes termosfääri ülaosas üle 2000 Celisuse kraadi. Maapealsed kõrged temperatuurinäidud jäävad siinse kõrguse kasvades juba kaugele maha. Ometi tunneks kujuteldav kosmonaut, et Päike küll kõrvetab, kuid jäiselt külm on samas ikka. Selline ongi väga hõredale keskkonnnale vastav kineetiline temperatuur. Teisiti väljendades on see mittetasakaaluline temperatuur, mille määrab erinevate üksikute molekulide ja/või aatomite soojusliikumine vaba tee suure pikkuse korral.

Kui hüpata võrdluseks Maa pinnale, siis kineetlise temperatuuri hõng on kõige tugevam päikesepaistelisel selgel päeval. Siit need erinevused kraadiklaasi näitudele varjus ja Päikese käes. Seega pole temperatuur siis üliväga tasakaaluline. Ka öine selge taevaga temperatuur on veidi “kineetilises kastmes”, st „vale” ehk „demokraatlikult mittelubatava maailmavaate” näoga: maapinna lähedal on külmem kui kõrgemal. Seevastu (pikalt) pilvealune ilm on „ustav seltsimees” ja „õigete meeste jutu rääkija”: kuna tagab kena küllalt tasakaalulise temperatuuri.

Virmaliste põhiosa on näha termosfääris, virmalisi paistab vahel kuni 1000 km kõrguselt. See kõrgus vastab juba eksosfäärile.

Hajuv eksosfäär

Termosfäärist kõrgemal on piire panna üha raskem; seal asub eksosfäär. Selle ja ühtlasi kogu atmosfääri ülapiiri on eriti raske panna. Tuhandete kilomeetriteni see ulatub. Eksosfääris saab Maa atmosfäärist tasapisi vaakum maailmaruumis. Isegi kineetilise temperatuuriga on nüüd raske mängida, sest osakesi on niivõrd hõredalt. Võiks öelda, et ka termosfääri kõrge (kineetiline) temperatuur hajub eksosfääris maailmaruumi laiali.

Lõpetame sellega sedapuhku augustikuised astronoomilises pakendis esitatud ilmajutud. Alguse said atmosfääri-lood juba juunikuus. Lugudele ei pannud õlga alla „kliimaministeerium”, küll aga esines vastassuunalisi kahtlasi märke. On ju ikkagi augustikuu, tumedate ööde kuu…

Lõpetuseks nekroloog Tähetorni Kalendrile

Augustikuu lood said seega otsa. Ning loo lõpp on kurb. Alates uuest aastast oleme ilma täpselt sada korda ilmunud „Tähetorni Kalendrist”, vähemalt nii nagu seda varem oleme näinud. (Tõsi küll, ma teadsin seda „saladust” juba mitu kuud tagasi…) Ajad on armutud. Mida ei suutnud Vene aeg, seda suutis SEE aeg. Mis SELLE aja nimetuseks täpsemalt on, seda ehk suudavad piisavalt kaua hiljem öelda ajaloolased. Kuid igal juhul juhivad „SEDA” aega uppujad, kes ka kõiki teisi kaasa uppuma sundides vihaselt vannuvad, et ühis-uppumine toimub siiski liialt aeglase tempoga.

Ka kultuurisoovitused on seekord kurvad, nagu vist juba siinse loo alguses märkasite. Võtame eest ära roosade prillide filtrid, mis lasid seni läbi vaid paljude väärate sündmuste kirjelduse allegoorilist-satiirilist, humoorikat osa. Nüüd vaatame elule sügavamalt silma, vaadates (soovitan tõsiselt!) ära Aserbaidžaani kirjanku Anari „Dante juubel” järgi valminud telelavastuse „Tema majesteet komödiant” (1983). Jah, pealkiri on veel naljahõngu tõotav, kuid lugu ise on kõike muud kui naljakas. Peame siis etendust vaadates ühtlasi ka Tähetorni Kalendri ning võib-olla veel millegi peiesid. Vahel me lihtsalt peame, seda ka avalikult tunnistades, kurvad olema, et edaspidi osata uuesti elust ka rõõmsaid hetki otsida, sest isegi SEE aeg saab otsa. Mõni ootamatu kuukiir paistab ka süsipimedates öödes, pakkudes meile lohutust.

Tähetorni Kalendri juubeliväljaanne, mis osutus vaid mõni kuu hiljem millekski muuks.

Kes on see Käbirlinski (ning tema poeg) seal lavastuses? Eks ikka Tähetorni Kalender isiksustunud kujul. Ning… küllap ka käesolevate ridade autor (juhtumisi olnud ka Tähetorni Kalendri kalendaariumiosa kunagine, ehkki küllaltki lühiajaline, koostaja-toimetaja)…

Veel 1 Käbirlinski kandidaat…

https://arhiiv.err.ee/video/tema-majesteet-komodiant

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tema-majesteet-komodiant-2

Augustikuu öödel on kõige paremini (st kõige pikemalt) nähtav Saturm. Kuu algul tõuseb Saturn mõnikümmend minutit pärast Päikese loojangut, edaspidi veelgi varem, kokkuvõttes võib ehk siiski öelda, et Saturn on tänavu augustis näha kogu öö. Planeet paikneb Veevalaja tähtkujus, tõustes küll mitte kõrgele, kuid ei asu ka eriti madalas. Nii et on lõppemas nüüdseks juba pikki aastaid kestnud aeg, kus Saturn, kui ta näha oli, paiknes taevavõlvil vaid küllalt madalas lõunaaares. Saturni heledus on 0.7 tähesuurust, paistes heleda 1. suurusjärgu tähena. Kuu on Saturni lähistel taasiseseisvumispäeva, 20. augusti ööl vastu 21. augustit.

Jupiter ja Marss on samuti nähtavad, kuid mitte õhtuses ööpimeduses.
Planeedid paistavad hommikupoole ööd üksteise lähedal Sõnni tähtkujus.

Marss paikneb kuu algul Jupiterist paremal, kuu lõpus aga vasakul pool. Marss, nagu tal kombeks, paistab punaka tooniga tähena. Heledust on Marsil umbes sama palju kui Saturnil, kuid Saturn on ehk siiski kümnendiku tähesuuruse jagu heledam. Marss möödub 4-ndal augustil teisest punakast objektust, kinnistähest Aldebaran, 5 kraadi põhja poolt. Seega Marss paikneb Aldebaranist kõrgemal. Marss on Aldebaranist ka pisut heledam, kuid sisuliselt on täht ja planeet sarnaste heledustega. Kuu on Marsile kõige lähemal ööl vastu 28-ndat augustit.

Jupiter (heledam) ja Marss (punakas) 14. augusti hommikutaevas

Jupiter paistab, nagu ka Marss, Sõnni tähtkujus. Kuu esimesel poolel liigub Marss Jupiterile üha lähemale ja möödub 14-ndal Jupiterist 18 kaareminuti kauguselt. See tähendab, et Jupiteri ja Marsi (nurk)vahemaa on vaid veidi enam kui pool täiskuu läbimõõdust. Kuu teises pooles jääb Marss Jupiterist vasakule poole ja planeetide vaheline nurkkaugus taevavõlvil aegamööda suureneb. Jupiter on nähtav aga tähesuurusega -2, sellel planeedil on heledust piisavalt, et paista parajasti taeva heledaima „tähena”. Kuu asub Jupiterist üleval ja paremal ööl vastu 27. augustit.

Veenusest ka. Planeet on olnud temale mitteomaselt päris nähtamatu juba tükk aega, augusti lõpus saab juba kokku pool aastat. Ometigi just siis, augusti viimastel päevadel, läheb juba päris kiiresti pimedaks ning ilusa klaarselge läänetaeva korral peaks Veenus saama nähtavaks, paraku vaid umbes kümnekonnaks minutiks, loojudes pool tundi pärast Päikest. Veenus paikneb Neitsi tähtkujus, tähtkuju enda nägemine on sel ajal muidugi võimatu, olles selle täieliku võimatuse taustal ometigi siiski märksa reaalsem kui „kliimaministeeriumi” mõju kliimale. Kuu neil õhtutel Veenusega ei kohtu.

Merkuur pole sedapuhku augustis nähtav. See planeet ongi aga üldtuntud kui argpüks, mis kardab Päikese külje alt kaugele minna.

Augustikuu lendtähed

Nagu augustiöödel ikka, peaksime ka tänavu, kõige enam veidi enne kuu keskpaika, nägema suhteliselt palju “langevaid tähti”.
Mõnedes astonoomiaõpikutes on kirjas, et lendtähti näeb alati 10-12 augusti öödel ning see on ka õige. Siiski võib algaja tähehuviline siit teha järelduse, et augustikuu lendtähtähtede nähtavuse piirid mahuvadki nende kuupäevade piiridesse. Langevaid (või siis lendavaid) „tähti” võib aga näha ka nendest kuupäevadest varem ja ka hiljem, kuid tõenäosus tihedamini esinevateks lendtähtedeks langeb. Väga valed need äsjatoodud kuupäevad aga esile tõstmiseks ka ei ole. Eeldatav maksimum saabub meie jaoks kehvapoolsel kellajal, 12. augusti päeval peale lõunat, kuid 10/11, 11/12 ja 12/13 augusti ööl ning lisaks veel mõnedel ööldel tasub langevaid tähti otsida ikka. Kuna radiant, mis asub Perseuse tähtkuju suunal, tõuseb hommikupoole ööd kõrgemale, siis on vaatlejate paremad võimalused hommikupoole ööd. Perseiidide radiant tõuseb Eestis praktiliselt seniiti, see suurendab meteooride nägemise tõenäosuse arvutuslike maksimumide ligidale. Nagu ikka, loodetakse 12. või 13. augusti paiku umbes 100 meteoori tunnis, aga võib-olla ka rohkem. Eks igaüks peab siinkohal andma oma panuse ja panema oma õla alla… Ei, ei, ei! Ainult mitte jälle seda mürgitamise kampaania õudust! Mõeldud sai ikka oma panust meteooride loendamisel!

Perseiidide meteoorivool laieneb, mõistagi nõrgemal kujul päris laia kuupärvade vahemikku, pakutakse isegi kuupäevi 17. juuli kuni 24. august, veel laiemad piirid on pakutud isegi 14. juulist 1. septembrini. Mõistlikud piirid on siiski kitsamad, aga ei hakka siinkohal huupi oma „ennustust” lisama.

Mida teeb seekord Kuu? Kõige parem justkui asi pole, sest 12-ndal on parajasti Kuu 1. veerand. Ööl vastu 12-ndat aga eeldatakse meteoorivoolu maksimumi,Kuid meteooride vaatlejail siiski üldiselt veab. Kuu oma esimeses veerandis on aga augustikuus, vähemalt tänavu, näha küllaltki madalas ja lühikest aega, loojudes 12-ndal augustil Tartus juba tund ja veerand pärast Päikest, Põhja-Eestis isegi juba tund pärast Päikest. Meteoorid aga saavad eeldatavalt võimsamaks alles hommikupoole ööd. Eelnevatel õhtutel loojub Kuu veel varemgi. Nii et Kuu on suhteliselt suure faasiga küll, aga samas sedapuhku heatahtlik ja eriti ei kiusa..

Perseiidide meteoorivoolu meteoorid sisenevad Maa atmosfääri ligikaudse kiirusega 60 km/s ehk 60 000 m/s ehk 216 000 km/h.

Kiirused on ka mõne teise meteoorivooluga võrreldes küllalt suured, nii et meteoorid liiguvad üle taeva ka silmanähtavalt päris kiiresti. Absoluutarvud, nagu näete, on muidugi samuti suured. Kas teha jälle trahvi? Eks ikka. Kuna meteoore on kinni püüda raske, siis eks ikka meie orjameelne rahvas ole jälle nõus „ära maksma”, eks ole? Kuigi küllap moodustatakse siiski „kliimaministeerimi” juurde ka „Meteooride Kinnipüüdmise Osakond” koos vastava „Nõuniku” ametikohaga. Eduka kandideerimise aluseks on töövestlusele kaasavõetav kotitäis juba kinnipüütud meteoore, ehk praktikas tolmuimeja kotitäis voodite ja kappide alt kogutud tolmu, mis tuleb tulevase tööandja laua peale tõendusmaterjalina välja valada. Loomulikult on oluline ka töövestluse käigus kohapeal tühjaksvalatavate tolmukottide võimalikult suur arv.

Meteoorid muutuvad nähtavaks, kui kosmilised osakesed on jõudnud umbes 80-100 km kõrgusele (vahel siiski ka paarkümmend km kõrgemal või ka pisut madalalamal). Peab tunnistama, et kunagi varem siinses portaalis, täpsemalt mulluse augusti loo 2. osas, toodud meteooride maksimaalne esinemiskõrgus kuni 1000 km sai kirjutatud kogemata valesti, nii kõrgel võivad harva näha olla virmalised, mitte meteoorid.

Teine, delta-akvaraiidide meteoorivool, perseiididest nõrgem, võib samuti pilti rikastada. Delta-akvatiidide meteooride liikumise suund taevavõlvil aga erineb perseidide suunast. Mõistagi võib näha ka mõnda muud meteoori. Sporaadilisi meteoore võib näha igal (vähemalt pimedal ja selgel) ööl.

„Õiged” ja „valed” valged ööd

Kes on juhtumisi valgete ööde absoluutne vaenlane, võib toimida kaheti. Ühel, lihtsamal juhul, piisab kui vältida augusti esimesel nädalal selgetel öödel õueminekut. Nimelt on siis, augusti esimestel selgetel öödel, veel kergelt märgatav nõrk värvitu kuma madalas põhjataevas. Edaspidi on pime küll. Kuid rõhutame sõna „absoluutne”. Kui juhindume täpselt reeglitest, siis astronoomiline valge öö lõpeb alles 18. augustil, alles siis võib kindlameelne pimeda öö austaja öösel tähti uurima minna.

Tõsi küll, Kuu. Kuu, eriti veel suurema faasi korral, muudab ju öö samuti valgeks ning selline sageli esinev “jama” juhtub ju aastaingselt. Kuid kindlameelsus maksab. Ega inimene pole lihtne tavaline luksmeeter, kes mõõdab tuimalt vaid silma valgustatust (vt mulluseid novembrikuu lugusid). Kui tahame (!), siis saame oluliseks pidada hoopis valguse ALLIKAT! Kuna Kuud loetakse üldiselt ju öötaeva objektiks, siis Kuu poolt põhjustatud öise lisavalguse võib ju vajadusel (st soovi korral) jätta arvestamata! Siin võib tuua võrdluse ka meie igapäevaelust. Me pole küll sisimas eriti nõus paljude meile pähemääritavate hullude asjadega ja kirume vaikselt, vaadates eelnevalt kartlikult ringi ja kattes oma suugi mingi paksu, helisid summutava materjaliga, kuid me väldime ju veelgi enam neid, kes neid hulle asju muuta üritavad, sest nende „retoorika” olla vale… Nojah, mis sa teed. Oleme ju tarkade klubi… Ning kui veel miski suvaline näide tuua, siis nt on mehed ju üle maailma läbi aegade arvanud, et rinnapiima tähtsaim osa on pakend…

Kuid kumba liiki valge öö on siis „õige” ja kumb „vale”, kas hämarikust või kuuvalgusest põhjustatu? Kui veidi mõelda, tekib eelnevat juttu arvestades vastuolu. Jätame selle pähkli lugejatele pureda.

Tähistaevas

Õhtupimeduse saabudes võtab vaatlejad kagu-lõunataevas esimesena vastu Suvekolmnurk. Kõrgel lõunataevas särab hele Veega. Pimeduse süvenedes saab nähtavaks ka kogu Lüüra tähtkuju, mille hulgast 4 tähte, kuigi suhteliselt tuhmid, meenutavad kokkuvõttes vankrikest. Lüüra tähtkuju on pindalalt küllaltki tagasihoidlik.

Suvekolmnurga teine liige on samuti väga kõrgel paistev Deeneb, mis jääb Veegast vasakule ehk ida poole. Deeneb on Veegast pisut vähem hele, kuid on ikkagi piisavalt hele, et kuuluda tähistaeva 21 heledaima liikme ehk esimese suurusjärgu tähtede hulka.
Deeneb asub Luige tähkujus, mis on pindalalt Lüürast suurem. Deeneb ja teised heledamad tähed moodustavad kokku luige moodi kujundi küll. Vanade eestlaste tähistaevas oli Luik muuseas tuntud Suure Ristina, Lüürat tunti kaherattalise vankrina, täpsem nimetus Vanad Reinad. Deeneb oli lisaks tuntud Küünlakuu tähena, Veega aga Vabamehena.

Lõunataevas augustiõhtutel

Suvekolmnurk peab kolmnurgana sisaldama ka kolmandat tippu ja oh seda imet, nii see ongi. Veegast ja Deenebist märksa allpool, samas siiski küllalt kõrgel, asub Altair, heleduselt Veega ja Deenebi vahepeal. Pimeduse süvenemine toob esile Kotka tähtkuju, kuhu Altair kuulub, mõneti Luike meenutava kujundina, Altair on Kotka pea tähistaja, kuid Kotka pead võib ka mujal asuvana ette kujutada, kui fantaasiat jätkub (Luiges tähistab Deeneb saba). Kotka ja Altairiga on siiski oma eripära. Nimelt kui Altair on nähtavaks saanud, hakkab enamasti järgmise Kotka tähena peatselt silma vaid 3. tähesuuruse täht Tarazed. Kiire leidmise põhjuseks ongi lähedus teisele, palju heledamale Altairile. Mõneti rohkem kulub aega Altairist alla ja vasakule jääva veel tuhmima tähe, Alshain, leidmiseks. Need 3 tähte, mis moodustavad vaid Kotka tähtkuu üsna napi osa, tunti vanade eestlaste poolt Vanade Sauatätedena, samuti ka lihtsalt Sauatähtedena.

Luige ja Kotka vahele jäävad väikesevõitu tähtkujud Rebane ja veel väiksem Nool. Rebase leidmine on päris kena kunsttükk, kuna heledate tähtede jagamise ajal oli see Reinuvader küllap trennis või siis Riigikogu puhvetis. Küll aga leiab üsna kergesti üles noolekujulise ja väikesemõõdulise Noole tähtkuju, kuigi ka sealsed tähed pole eriti heledad.

Õhtuti särab läänekaares Arktuurus Karjase tähtkujust. Arktuurus öösel loojub, kuid ei looju mitte kogu Karjase tähtkuju. Kuu esimeses pooles on õhtuti väga madalas lõuna-edelataevas näha ka Antaarest, mis kuu keskpaiku kaob ehavalgusse. Antaares on Skorpioni tähtkuju „juhttäht”, kuid Skorpioni üldisemad vaatlusvõimalused on selleks aastaks ammendunud.

Madalas kirdetaevas asub õhtuti Kapella koos Veomehe tähtkujuga. Hommikuks tõusevad need kõrgemale; mida enam kuu lõpu poole, seda rohkem.

Vastu hommikut rikastub idataevas mitmete heledate tähtedega; siingi võib lisada, et mida enam kuu lõpu poole, seda uhkem. Kõigepalt tõuseb kirde poolt Sõnn koos Jupiteri, Marsi ja Aldebaraniga. Sõnnile järgneb Kaksikute tähtkuju koos heledate tähtede paariga Polluks (alumine) ja Kastor (ülemine).

Mõni päev peale kuu algust, 4-nda paiku ilmub idakaares hommikuti nähtavale punakas Betelgeuse. Aegapidi, kuu edenedes, ilmub Orioni tähtkuju tähti vastu hommikut nähtavale juurde. 13-nda paiku saab kagus nähtavaks Riigel. Kuu viimasel nädalal näeme hommikuti kogu Orioni (Saiph kui Orioni teine ja tuhmim jalg kaasa arvatud), vöö muidugi ka, paremalt vasakule lugedes: Mintaka, Alnilam, Alnitak. Kuu viimasel nädalal näeme ära ka heleda Prooküoni ja märksa tuhmima Gomeisa, need tähed kahe peale kokku moodustavadki enam-vähem kogu Väikese Peni tähtkuju.

Pärtlipäeva (24. august) paiku korjatakse kokku humalaid. Mis nendega teha, seda ei ole vist hea avalikult nimetada, kuna mingil määral tuleb mängu keemiline ühend: „tsee-kaks-haa-viis-oo-haa”. Jättes viimatitoodud asjaolu 2 silma vahele, viitame vaid sellele, et kui hommikuti ilmub nähtavale Prooküon, võib õuest humalad tuppa tuua.

Ilmast ja kliimast

Juunikuu ja juulikuulugudes on palju olnud juttu protsessidest Maa atmosfääris. Atmosfääri alumises ja tihedaimas osas, troposfääris, esinevad nähtused määravad ära ilma; kas on soe või külm, pilves või selge, sajab või ei saja. Kuna Maa atmosfääri ei saa pidada füüsikalises mõttes suletud süsteemiks, on see üks põhjusi, miks on teoreetiliste mudelite järgi ilma ikka veel raske ennustada. See paraku tähendab, et ilma pole praeguse ajani võimalik täpselt ennustada. Siiski saab midagi proovida, kuid alati teatud tõenäousega. Praeguse seisuga pole siiski mingit mõtet püüda ennustada ilma enam kui 10 päeva ette. Kui veidi „rihma pingutada”, siis võib piiri vedada juba 5 päeva peale. Eesootava ilma osas ei saa alati kindel olla isegi 1 päeva ulatuses.

Ilma pikaajalist olemust ja aastaringset muutlikkust mingis piirkonnas, üldisemas tähenduses isegi üle kogu Maa tuntakse kliima nime all. Ilmaolude mingites mastaapides muutlikkus pikkade aastate vältel ei tähenda iseenesest veel kliima muutlikkust. Inimkonna osa ilmaprotsesside muutumises on täpselt raske hinnata, küll aga saab nentida, et see on päris väike, kui mitte kaduvväike. Nagu juba vihjamisi jutuks oli, on igasuguste väärmoodustiste nagu nt „kliimaministeerium”, kokkuklopsimise mõju kliimale ja hetkeilmale mõistagi väärtuses, mis arvuliselt võrdub ümmarguse nulliga. Null on tore arv, kuuludes nii reaalarvude kui ka imaginaararvude, kokkuvõttes kompleksarvude mõlema arvtelje hulka! Vaat nii vägevasti mõjutab kliimat kliimaministeerium! Loodetavasti on iga lugeja samale järeldusele jõudnud juba palju varem, otsekohe peale selle kentsaka uudis-või unarsõna käikulaskmist. Huvitavatest ametitest vastavas „suveöö unenäo” asutuses oli veidi juttu ka jaanuarikuu loo 2. osas.

Itaalia kirjaniku Luigi Malerba poolt on kirjutatud vahva raamat „Kodanik Koni”, eesti keeles ilmund 1984. aastal. Kodanik Koni tundus olevat juba ette mures ühe tulevase EL-i põhjaoblasti Kliimaministeeriumi pärast, seetõttu oli Koni väga vihane arvu null peale, võttes teema kokku lühikese lausega: „Null on ülimalt ohtlik!!!” ’Aga muidu oli Koni tubli mees, kohalike kohevsaba-närilliste vastu võitles ta kokkuvõttes päris edukalt. Soovitan lugeda!

Kliimavõõndid

Ilmastiku, sh temperatuuri, määramisel on suur osa selles, kui palju Päikese kiirgust mingi Maa piirkond endale saab. Kõige paremas seisus on selles osas Maa ekvaatori ja selle ümbruse piirkond. Kõige napimalt saavad Päikese kiirgusest osa Maa geograafilised poolused ja nende ümbrus. Nii tuntaksegi ekvaatori ümbrust palavvöötmena, pooluste ümbrusi aga külmvöödetena. Vahepealseid alasid mõlemal poolkeral tuntakse parasvöötmetena.
Selged piirid panevad siin astronoomiliselt paika polaarjooned ja pöörijooned.

Polaarjooonte ja pöörijoonte vahelised piirkonnad moodustavad parasvöötmed. Parasvöötmetes ei esine kunagi poolaaröid ja polaarpäevi, samuti ei paista Päike neis piirkondades mitte kunagi otse lagipea kohalt ehk seniidist. Põhjapoolkeralt vaadates asub Päike parasvõõtmes keskpäeval alati lõunataevas, lõunapoolkera parasvöötmes aga põhjataevas.

Maa kliimavöötmed ja nende astronoomilised piirid

Põhjapolaarjoonest põhja pool ja lõunapolaarjoonest lõuna pool aga esinevad teatud perioodide vältel aastas polaarpäev ja polaaröö. Poolustele lähendes polaaröö ja polaarpäeva kestused üha pikenevad ning poolustel esinevadki vaid poole aasta pikkune polaaröö ja sama pikk polaarpäev.

Põhjapoolse parasvöötme lõunapiir asub Vähi pöörijoonel, lõunapoolse parasvöötme põhjapiir aga Kaljukitse pöörijoonel.
Maakera pöörijoonte kohal asub Päike vastavalt 21. juunil ja 22. detsembril, pööripäevadel, asudes keskpäeval otse seniidis. Pöörijoonte nimetused on seotud sellega, et antiikajal asus Päike pööripäevadel vastavate tähtkujude taustal, tänapäeval on Päike pööripäevade ajaks nihkunud naabertähkujudesse.

Pöörijoonte vahele jääb siis palavvööde, mille keskel asub Maa ekvaator. Otse ekvaatori kohal teeb Päike oma ööpäevased tiirud 20. märtsil ja 22. septembril, kevadisel ja sügisesel pööripäeval.
Tõsi küll, kõik need 4 siin esitatud kuupäeva võivad päeva võrra nihkesse sattuda, seoses gregoriuse kalendri „hüpetega” 29. veebruari ümber.

Palavvööde konkreetsemal kaardil

Palavvöötmes liigub Päike aastaringselt väga kõrge kaarega ja satub aasta vältel vaatlejast nii põhja kui ka lõuna suunas. Nii päevade kui ööde pikkused on kogu aasta üsna võrreldevad, 12 tunni ümber, valgeid öid loomulikult ei esine, pimedaks läheb järsult ja järsult ka valgeneb.

Kliima ja ilmastiku mõttes on aga eeltoodud vöötmeteks jaotamine küllalt ligikaudne ja vajab täpsustamist. Detailsemaid jaotamisi tehakse mitmel erineval viisil. See asjaolu ise näitab, et tegelikult pole asjad lihtsad. Ei tohi unustada Maa pöörlemist, samuti ka seda, et Maa pinda katavad ookeanid, mered, mandrid ja saared ning seegi lisab keerukust juurde, eriti põhjapoolkeral.

Maa pöörlemisest

Elame pöörleval Maal. Maa pöörleb läänest itta nurkkiirusega 0,00007 m/s. Kui minna nurkkiiruselt üle joonkiirustele ehk tavalistele kiirustele, siis pöörleva Maa punktid liiguvad ümber Maa kujuteldava telje aga erineva kiirusega. Kõige kiiremini osalevad selles liikumises maapinna need punktid, mis asuvad ekvaatoril. (Kujutame lihtsuse huvides Maad tahke ja jäiga kehana.) Maa ekvaatori koahal pöölreb Maa pind kiirusega 1676 km/h ehk 466 m/s.
Ekvaatorist eemal olevad Maa pinna pubktid pöörlevad aeglasemalt. Geograafiliste pooluste punktides pöörlemist ei toimu. Kuna Maad võib kujutada ette pöörleva kerana, siis pöörlemiskiiruse vähenemise iseloomustamiseks ekvaatorilt eemaldudes tuleb pöörlemiskiirus ekvaaatoril korrutada koosinusega asukoha laiuskraadist.

Eesti asukoha laiuskraadid jäävad ligikaudu 58 ja 59 põhjalaiuskraadi kanti, nii et koosinust arvestades tiirleme meie koos maapinnaga umbes 2 korda aeglasemalt kui maapind ekvaatori kohal, ümmarguse väärtusena võiks siia kirjutada 800 km/h. Me ju kõik koos maapinnaga liigume sama kiirusega, ise sea tähele panemata. Kiirus ületab aga tugeasti lubatud sõidukiirust, nii et pöörlemismaksu senimaani puudumine on täiesti mõistetmatu.

Nurgaühikutest

Kui minna üle kraadidelt radiaanmmõõdule, siis Eesti ligikaudne laiuskraad on üsna pisut suurem kui 1 radiaan (1 rad = 57 kraadi 17 kaareminutit 45 kaaresekundit) . Radiaanidele üleminekuks on kõigepealt vaja teisendada kraadid, minutid ja sekundid komakohaga kraadideks. Selleks tuleb kõigepealt kaaresekundid jagada 60-ga ja tulemus liita kaareminutitele. Saame komakohaga kaareminutite väärtuse, mis tuleb jällegi jagada 60-ga ning tulemus liita kaarekraadidele.

Minnes nüüd kraadidelt üle radiaanidele, tuleb kraadide (komakohtadega) arv korrutada arvuga „pi” ning jagada 180-ga. Füüsikaliste arvutuste puhul tuleb tingimata veenduda, et nurgad on esitatud just nimelt radiaanmõõdus. Vastasel juhul saame arvutustes vastuseks vaid „aiateibad”, st vale vastuse.

Kui meil on kasutusel astronoomilsed pikkuskraadid (otsetõus, tunninurk) või ka geograafilised pikkuskraadid Maal, on sageli kasutusel aja mõõtmisest tuttavalikud ühikud (tunnid, minutid, sekundid). Siin tuleb kraadide saamise jaoks tundide komakohtadega väärtusted korrutada 15-ga. (vt ka mulluse maikuu loo 2. osa). Sekundite, minutite ja tundide teisendamine komakohtadega tundideks käib samamoodi nagu äsjakirjeldatud teisendamine kraadide puhul.

Maa pöörlemine ja Coriolise jõud

Pöördume tagasi Maa pöörlemise juurtde. Niisiis, Maa ekvaator teeb omi ringe ümber Maa kujuteldava pöörlemistelje kõige kiiremini. Mida enam pooluse pool maapinna punktid asuvad, seda aeglasemalt need punktid ka pöörlevad. Mõistetamatu lugu peaks aga saama kohe selgeks, kui panna tähele, et ekvaatori punktid maapinnal peavad oma pöördliikumise käigus läbima ka kõige pikema teekonna, võrreldes muude maapinna punktidega. Poolustel saavutab maapinna pöörlemiskiirus (joonkiirus) nullväärtuse.

Elame pöörleval Maal, meiegi võtame ka Maa pöörlemisest osa. Ka Maa atmosfäär püüab kaasa pöörelda. Siiski ei saa juba maailmamere kui vedela keskkonna puhul enam rääkida jäiga keha mehaanikast, veelgi vähem aga atmosfääri puhul. Nii tekivadki atmosfääris Maa pöörlemise tulemusel täiendavad liikumised.

Alustame siiski millegi või kellegi liikumisest mööda maapinda, mis ise pöörleb koos kogu Maaga. Esineb huvitav nähtus. Liikumise puhul, olenemata suunast, kipub liikuv keha teatud määral avaldama jõudu liikumissuunast paremale poole. Nii on rohkem uhutud jõgede parempoolsed kaldad, rongirattad suruvad rohkem neist paremale poole jäävaid liipreid jne. Seda kõike juhul, kui liikumine toimub põhjapoolekeral. Lõunapoolkera korral avaldub lisajõud liikumisest vasakule poole. Sellist, keha Maad mööda liikumisel keha poolt avalduvat jõudu liikumissuunast paremale või vasakule poole, olenevalt Maa poolkerast, tuntakse Coriolise jõu nime all.

Kuid Corilise jõud esineb ka atmosfääris õhu liikumise puhul.
Ekvaatori piirkonnast lõunast põhja poole liikuma hakkav õhk kaldub oma teekonnal paremale ehk edela-lääne poolt ida-kirde suunas. Samamoodi on lugu põhjapooluse kandist lõunasse liikuva õhuga: kaldudes paremale poole, hakkav põhjatuule asemel puhuma ida-kirdetuul. Lõunapoolkeral on asjad vastupidsed: ekvaatorilt pooluse ehk lõuna poole liikumine muundub kirdest-idast edelase-läände liikumiseks. Samuti muutub õhu poolusepiirkondadest otse põhja liiikumine pigem kagust loodesse liikumiseks.

Ikka need kliimavöötmed

Palavvööde, parasvöötmed ja külmvöötmed, millest enne juttu oli, on küll astronoomilise täpsusega paika pandud, kuid kirjeldavad praktikas atmosfääriprotsesse küllaltki suure üldistuse astmega.
Tuleb püüda teha täpsustusi. Sellest aga juba loo järgmises osas.

Astronoomiahuviliste ühest eelkokkutulekust ehk kohalikust rajoonivoorust

Aegruumi iga punkt sisaldab mingit sündmust. Mõned neid on ajasarnased, st saavad olla põhjuslikus seoses. Tihtilugu ongi just ajasarnased sündumsed need, mis pakuvad enamat huvi. Läheme konkreetsemaks.

On ju lähenemas tänavuse astronoomiahuviliste kokkutuleku vabariiklik ja otsustav voor. Rajoonivoorud (teisisõnu maakonnavoorud) on aga praeguseks juba maha peetud. Kohaliku mastaabiga kokkutulek oli siingi juba ära. (Valla- ja eriti külavoorud olid juba nii ammu ära, et neid ei maksa mainidagi.) Kuna ilm oli sageli pilves, siis peeti programmiväliselt mitu täiendavat ettekannet.

Näiteks Millisalu Miili rääkis, et tema õetütre ämm valla teisest otsast teadnud rääkida kohaliku mehe, Ossermanni Oskari seiklustest. Ossermanni Oskar oli millalgi saanud mingit euro-reisitoetust. Preemiaks eeskujuliku käitumise eest. Nimelt Oskari peale olla saabunud kõige vähem anonüümseid koputuskaebusi. Ta on neil seal lisaks tuntud sihukese mehena kah, kes ise kõige enam teisi kodanikke jälgib ja vajalikke kõnesid teeb. Nii et auhinnaks reisitoetuse saamine polnud mingi üllatus.

Niisiis, Oskar otsustas ühe lõbusa Aafrika ringreisi kasuks, sihtriikideks Niger ja Nigeeria, sealhulgas paadimatk Nigeri jõel. Maksis rahad ära ja asuski reisile. Järgnev toimus väidetavalt Oskari enda väidete järgi.

Asuski siis Oskar Aafrika poole teele. Reisi vahepeatuses, mingis Lääne-Euroopa riigis, olla lennujaamas asunud endiste aegade ripatsina veel passikontroll. Seal siis küsis luugi taga istuja Oskari reisisihti. „Nigeeria!” vastas Oskar. See vastus võttis niigi kahvanäolise ametniku aga ootamatult täiesti kaameks. Ametnik kordas küsimust. „Nigeeria!” jäi Oskar kindlaks. Seepeale vajutas ametnik kiirelt mingile nupule. Siis tormas kohale mundris tüüpide (osad kahvanäolised, suurem osa mitte) armaada, kes kordasid omakorda justkui ühendkoor passiametniku küsimust. Oskar mõtles, et Nigeeria pole sealkandi rahval vist heas kirjas riik ja proovis siis teise sihtkohaga õnne, öeldes: „Niger!” Vaat siis alles läks põrgu lahti!

Varasemaga võrreldes ootamatult märksa sinisilmsemaks muutunud Oskar löödi otsekohe kolmeks nädalaks kongi. Kui ta siis lõpuks järjekordse pärimise peale püüdis seletada, et üritab Nigeris Nigeri jõel matkata, võttes asja lühimal võimalikul viisil 2 sõnaga kokku: „Niger, Niger!”, kisti kongiuks lahti, nii mundris kui mundrita rahvas tormas ummisjalu sisse ja Oskari seletuse järgi oli rahvamassi kõigi liikmete nägudel kindlad lintšimiskavatsused. (Kolmandat reisisõna, „Nigeeria”, Oskar välja öelda ei jõudnudki.) Kuna suurel massil oli kaasas ka kokkuvõttes eriti suur summaarne viha, lõi see aga liiga kiirelt ja osaliste endi vahel välja. (Füüsikalise analoogia põhjal võiks siinkohal öelda, et pomm plahvatas sissepoole.) Suure löömingu käigus õnnestus Oskaril puurist välja fuajeesse roomata. Sealgi käis armutu lööming; lennujaama „vip-sektorist” pärit kruusid ning pudelid aina lendasid ja toolid raksusid. Oskaril oli nüüd hullumoodi õnne, sest kudagimoodi õnnestus tal end ka sellest ülilärmakast hoonest ohutult välja hiivata.

Täiskuu paistis (Oskari arvates) samuti kurjakuulutava näoga kõrgel öise lennujaama-tollihoone kohal. Kas mõni planeet ka paistis, seda Oskar ei teadnud, sest oli astronoomias nõrgavõitu, vaatamata harjumusele kõike piiluda ja vaadelda. Kõik finantsid ja piletid olid muidugi otsas või „ajutiselt hoiule võetud”. Edasi järgnes Oskaril veel kolm nädalat anonüümset hiilimisajastut mööda kraave ja teepervi. Kuu jõudis vahepealsel ajastul vaid hommikutaevas vaadeldavana vanaks saada, mõneks ööks üldse silmist kaduda ja uue noore Kuuna õhtuti jälle nähtavale ilmuda. Alles siis jõudis Oskar kuidagimoodi, üleni mudasena, räbalais ja näljasena, kodumaile tagasi.

Oskar seletanud lisaks eeltoodule veel, et väga hea, et piirid üldiselt igal pool lahti on, muidu polekski koju tagasi saanud. Lähemal ajal Oskar aga uut ekskursiooni välismaale ette võtta ei kavatse, seda enam, et reisitoetuse korduseraldamise soovi peale Oskar pipramaale saadeti. Vähamalt ei kavatse Oskar enam teha ringreisi Nigerisse ja Nigeeriasse. Sest mis seal kohapeal veel toimuda võib, kui juba keset Euroopat ainult nende riikide nimetamine sellise vihamöllu lahti lööb! Vähemalt esialgu polevat keegi veel märganud ka Ossermanni Oskari varasemaid harjumusi – teiste poolt räägitava salaja pealt kuulamine, akende taga pildistamine ning kompromiteerivate märkmete tegemine. Küllap nii, katse-eksituse meetodil, muutuvadki Saulused Paulusteks tagasi.

See oli siis nope ühest tähehuviliste kokkutuleku eelringist ehk rajoonivoorust. Eks iga soovija saab peatselt kuulda, mida kõike veel sellel astronoomiahuviliste vabariiklikul finaalturniiril ära räägitakse! Kui saite rajoonivoorudest läbi, ärge jääge loorberitele puhkama, vaid võtke aga osa, seda tasub teha! Seda enam, et kuuldavasti olla huvilistel siiski võimalik ka eelvoorude tulemustest mööda minnes sõltumatu otsepääse ehk „wild-kaart” finaalüritusele hankida, aga see polevat päris tasuta, vaja olla kuskil veidi „määrida”. Aga mina pole seda teile öelnud!

Esimesi otsi kokku vedades

Kuidagi ei tahaks ikka ka kultuurisoovituseta läbi saada.
Mulluse oktoobrikuu loos sai muuhulgas soovitatud bulgaaria päritolu televastust „Veluurpintsak”. See on seda tüüpi lugu, et tasub uuesti üle soovitada; lavastus sisaldab mitmeid huvitavaid aspekte, mis esmavaatamisel kõik ei pruugi meelde jäädagi. Sedapuhku on viimaste kuude sündmusi arvetades soovituse rõhuasetus just lavastuse teises pooles, kuid loomulikult hakkame ikka algusest peale!

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/veluurpintsak-147327

Kuu faasid

• Kuuloomine: 4-ndal kell 14.13
• Esimene veerand: 12-ndal kell 18.19
• Täiskuu: 19-ndal kell 21.26
• Viimane veerand 26-ndal kell 12.26

.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Kuu esimene dekaad sarnaneb maikuule:öötaevas pole planeete näha. Edaspidi tuleb siiski mõningaid muudatusi, kuid väga vara tuleb ärgata. Või siis mitte öösel magama minna. Ka mõned tähed on juunikuu valgete ööde tingimustes ikkagi näha, seda ka suvise pööripäeva aegu.

Marss ilmub kuu lõpus, umbes 27-nda paiku, hommikuti üpris madalale ida-kirdetaevasse, asudes Jäära tähtkujus. Kuna Marss siis juba aasta aega ja pisut peale sellegi olnud nähtamatu, siis tasub Marsi taasilmumist ehk isegi tähistada. Ainus mure on see, et nagu enamasti ikka planeetide vaatlusperioodide alguses või lõpus, on Marsi vaatlustingimused kehvad ja planeet ei pruugi kiirelt silma hakata.

Jupiter, mis tänavusel kevadel viimasena viiest vaateväljast kadus, ilmub juunikuus taas nähtavale, sedapuhku hommikuti väga madalasse koidutaevasse. Jupiter saab nähtavaks aasta kõige lühemate ööde aegu, 20-nda juuni paiku. Kuu lõpus tõuseb Jupiter 1.75 tundi enne Päikest, olles juba „paari grammi” jagu nähtavust parandanud.

Saturn on see planeet, mis tänavuse täieliku (olgugi ajutise) planeedipõua esimesena katkestab. Teise dekaadi algul, 12-nda juuni paiku, ilmub Veevalaja tähtkujus viibiv Saturn madalasse kagutaevasse, samuti hommikuti. Edaspidi planeedi vaatlusaeg kasvab päris jõudsalt: kuu lõpus tõuseb Saturn juba 3.5 tundi enne Päikest. 29-ndal juunil hakkab Saturn liikuma vastupidiselt ehk retrograadselt. Kuu on Saturni lähistel 28.juuni hommikul.

Ega ei tasu muretseda, retrograadselt liikuvad planeedid ei hammusta; ei meid ega üksteist ega üldse mitte midagi. Aga proovi sa seda selgeks teha soolapuhujatest astroloogidele, kes samuti muuhulgas netiavarustel oma teenusi reklaamivad. Istuli kukkuma kipub panema hoopis asjaolu, et need seltsimehed küsivad oma jauburduste eest täitsa soolast hinda. Aga egas sellinegi pakkumine saa muidu kaua püsida, kui poleks nõudlust. Vaat see asjaolu paneb peale esialgset püstitõusmist suisa toolist mööda istuma. Aga noh, egas astroloogia pole see ainus ja kõige hullem hullus, mille peale meil hulginõudlust paistab olema. Muidu sellised asjad üha jätkuda ei saaks. Vahva rätsep oli teatavasti teist laadi mees ja igatahes teadis, mida häiritustega ette võtta: lõi kõik 7 kärbest maha. Et suisa ühe hoobiga, see oli asjale vaid iluline täiendus.

Nii et juunikuu lõpuhommikutel tasub idakaarde vaadata. Püüame mingi olukorra võimaluse piires ka konkretiseerida. Oletame, et asume Tartu kandis ning kell on 8-10 minutit peale kolme. Kuigi mitte kõrvuti, peaks nägema kolme planeeti. Kirdest leiame neist kolmest kõige vasakpoolsema ja madalama (umbes 4 kraadi kõrgusel) Jupiteri. Umbes 20 kraadi Jupiterist paremal ja samas kõrgemal (ligikaudu 10 kraadi kõrgusel) asub tuhmivõitu ja punakas Marss ning Marsist märksa rohkem edasi paremale, päris täpselt kagusuunal ja ka pisut kõrgemal (17 kraadi), on leitav Saturn, umbes sama tuhm kui Marss. Planeedid on tuhmivõitu küllalt heleda taevafooni tõttu. Suurt viga tegemata on tingimused sarnased planeetide vaatllmiseks ka mujal. Läänesaarte lääneosas võiks kirjeldatud tulemuse saamiseks siiski lisada Tartu kohta esitatud kellaaegadele 15 minutit, mujal moidagi vahepealset. Seega teatud ajaline hajuvus esineb, kuid kannatlik vaatleja peaks planeedid ikka üles leidma. Ilus ilm ja vaba vaateväli on muidugi kõige eelduseks.

Muidugi ei tähenda eelnev jutt seda, et planeedid on näha vaid loetud minutite vältel. Tegu oli lihtsalt näitega.

Saatana komeedist

Ei, plaanis polnud avalikult vanduda. Ometi mõned seda teevad, isegi taevakehadele hüüdnime pannes. Internetist võib vastu vaadata huvitavaid asju. Näiteks ka see, et Maale on liginemas Saatana komeet.

Aprillikuu loo 1. osas osas oli muuhulgas juttu komeedist 12P/Pons-Brooks.
Kui palju keegi seda komeeti Eestis nägid, ei tea. Kahtlustada võib, et nende hulk pole suur. Sama tõdemus kehtib arvatavasti ka mitme eelmise komeedi kohta, millest varasema aasta jooksul on siinsetes taevaülevaadetes juttu olnud.

Komeet 12P/Pons-Brooks oli periheelis 2024. aasta 21. aprillil. See tähendab, et komeet oli siis Päikesele lähimas asendis. Maa teeb enda orbiidil oma tiire, neid komeetidega kooskõlastamata. Sedapuhku on asjaolud sellised, et sama komeedi lähim asend Maale saabub alles tänavu 2. juunil. Kuna see komeet on Päikesest juba tükk aega eemaldumas, siis on märksa langenud ka selle objekti niigi kehvapoolne heledus. Ka kaugus Maast jääb isegi 2. juunil ligikaudu 1.5 astronoomilise ühiku kaugusele. See vastab umbkaudu Päikese ja Marsi vahekaugusele. Nii et mingit kasu meil sedapuhku Maa ja komeedi „lähikohtumisest” ei ole.

Ometigi saab alati igasuguseid huvitavaid ideid genereerida. Kui vaadata arvukaid (ja kahjuks üha totramaid) kosmose-retkede filme, võib neist mõni asi meelde jääda. Ühed sellised tuntud filmid kannavad nime „Star trek”. Kuskil olla esinenud ka mingi komeet, mis antud juhul andis miskipärast inspiratsiooni komeedi 12P/Pons-Brooks nimetamine Saatana Komeediks. Sellisel süngel nimetusel on eesti keeles olemas teisigi altenatiive, kuid siinkohal neid üles kirjutama ei hakka.

Tähtedest juuniöös

Juuniööd on lühikesed ja valged. Selle teemani jõuame veel tagasi.
Loendamatutest tähtedest moodustuv tähtkujude muster pimeda taeva taustal on kaudunud. Heledamaid tähti siiski näeb.Enne kui eraldi tähtede juurde asuda, mainime Suurt Vankrit, mis asub kusagil loodetaevas. Suure Vankri tähed on küllalt heledad (enamuses 2. tähesuurus), kuid öö on nii valge, et vankri ülesleidmiseks tuleb selle liikmeid ükshaaval otsida. Siiski on vaadeldav ka umbes sama hele Põhjanael, mis asub Suure Vankri aisatähtedest kõige kaugemal asuvate rataste vahekauguse pikendusel. Põhjanael kuulub Väikesesse Vankrisse, olles selle otsmine aisatäht, kuid tähtkuju tervikuna pole juunikuus vaadeldav.

Tähtedest. Oranzi tooniga Arktuurus „süttib” õhtul juunitaeva heldaima tähena, kui on veel küllalt valge. Kuu alguses juhtub see kella 23 paiku (Eesti lääneservas pisut hiljem, kuna ka hämarus saabub seal hiljem) otse lõunasuunal. Kuu edenedes tuleb Arktuurus nähtavale lõunameridiaanist üha enam pareamal pool. Lühikese öö vältel on Arkutuurus leitav kõrgel edela-läänetaevas. Uus pikk juunipäev saabub enne Arktuuruse loojumist.

Samuti hele Veega tuleb nähtavale kõrgel idataevas, pisut tuhmim Deeneb asub Veegast vasakul pool. Kõrgel taevas on need tähed ka hommikul.

Kapella, Jõulutäht Eesti rahvaastronoomias, on juuniöödel leitav madalas põhjakaares. Taevas on selles piirkonnas juuniöödel kõige heledam, kuid ka Kapella on hele ja suudab jääda nähtavaks. Kapella Eestis üldse ei loojugi, samuti ka Veega ja Deeneb.

Kuu alguses on lühikese öö alguses näha läänekaares tuhmivõitu Reegulust, mis peagi loojub. Kolmandal dekaadil kaob Reegulus üldse vaateväljalt.

Edelataevas on õhtuti, samuti üha madalamal, näha Spiika, mis samuti öösel loojub.

Punakas Antaares, olles olnud äsja Päikesega vastasseisus, tõuseb juunikuu algul umbes Päikese loojangu aegu, kuid jõuab ikkagi juba enne hommikut loojuda. Täht asub päris madalas lõunataevas. Kuu edenedes loojub Antaares üha varem.

Altair on näha ida-kagutaevas, madalamal kui Veega ja Deeneb.

Virmaliste võimalikkusest

10. mai ööl vastu 11-ndat võisime näha vähemalt viimase paarkümne aasta võimsaimad virmalisi. Päike on muutunud väga aktiivseks, tumedaid laike esineb sageli ning nende ümbrusest lähtuvaid laetud osakeste purskeid esineb samuti sageli. Mõistagi ei suundu pursete produktid alati Maa suunas, kuid juunis on siiski virmaliste võimalikkus täiesti reaalne. Kahjuks ei saa neid kuu lõikes ette ennustada. Ainus probleem on suviselt hele öötaevas, millest nõrgemad virmalised läbi ei paista. Virmalistest võiks ka rohkem rääkida, kuid ehk kunagi edaspidi. Siirdume meie sedapuhku hoopis virmaliste põhilisest esinemiskõrgusest,maapinnast umbes 100 km, üha allapoole kuni maapinnani välja.

Pildike virmalistest

Vee olekust ja hulgast Maa atmosfääris – pilves ilm või selge

Juuni on valgete ööde kuu. Põhjuseks on valguse hajumine Maa atmosfääris. Heledamaid objekte siiski näeme nagu juba juttu oli. Nii et Päikese valguse hajumine segab Maalt maailmaruumi uurimist, kuid see on alles selge ilma jutt. Põhjalikult pilves ilma korral on astronoomiliste objektide vaatlus lootusetu, siis küündib verikaalne nähtavus paarisaja meetrini või on veelgi väiksem.

Paras keskmine suvepäev. Jätkub nii Päikest, selget taevast kui pilvi.

Pilved aga seostuvad veega. Gaasilises olekus vesi on teatavasti veeaur, mida alati atmosfääris leidub. Sobivatel tingimustel muundub osa veaurust veepiiskadeks ja jääkristallideks, luues sellega omakorda tingimusi pilvede tekkeks. Kuna veeauru osa atmosfääris koostises pole väga suur, kuid ometigi oluline, võiks sellel teemal ka pikemalt rääkida. Öötaevas on ju käesoleval kuul nähtav vaid vähesel määral ja lühikest aega…

Veeauru osarõhk

Maa atmosfääri üheks iseloomustavaks parameetriks on õhurõhk. Mulluses juulikuu loos oli õhurõhust ja selle erinevatest ühikutest ka pikemalt juttu. Kui kasutada rahvusvahelise mõõtühikute süsteemis kasutatavat rõhu põhiühikut pascal (Pa), siis atmosfääri normaalrõhuks maapinna lähedal loetakse 101 325 Pa. (Päris suur arv see sada tuhat…) Sedasama rõhu väärtust pascalites saab mõistagi teisendada ka teisteks arvudeks (teistes ühikutes), nt 1 atmosfäär (atm), 1013.25 hektopaskalilt (hPa) või 760 millimeetrit elavhõbedasammast (mm Hg).

Õhurõhk on maksimaalne maapinnal ja selle lähedal, kõrguse kasvades rõhk väheneb. Sama lugu on õhu tihedusega. Täpne õhurõhu väärtus (ja seega ka tihedus) on ajas veidi muutuv, nagu me ilmateadetest kuuleme.

Ilmateated raadios sisaldavad enamasti ka juttu õhuniiskusest. „Suhteline õhuniiskus oli…” (70 protsenti, 87 protsenti, 46 protsenti jne). Sajuse ilma korral on õhuniiskus 100 protsendi ligidal. Kuid mida see õieti tähendab? Selleni jõudmiseks teeme ühe pikema ringi.

Niiskus seostub meie argielus veega. Seda teame ka, et vesi esineb vedela vee, tahke oleku ehk jää (või lume) ning gaasilise oleku ehk auru kujul. Õhus on alati mingil määral veeauru, kuid erinevalt teistest õhu koostisosadest on veeauru kogus küllalt muutlik. Enamasti räägitakse õhu koostisest nii: 78 protsenti moodustab lämmastik, 21 protsenti hapnik ja ja ülejäänud 1 protsendi moodustavad teised gaasid. Sellest 1 protsendist moodustab enamuse argoon (0,93 protsenti õhu koostisest) ning praegusel ajal hullumoodi demoniseeritav taimede asendamatu toiteallikas ehk süsihappegaas moodustab vaid 0.04 protsenti.

Paneme tähele, et eeltoodud protsente ehk suhtarve esile tuues veeauru osa õhus ei arvestata. Teisisõnu, äsjakirjeldatud õhu koostis vastab täiesti kuivale atmosfäärile; õhuniiskus on null ühikut ja 0 protsenti. Selline käsitlus on tegelikult sohitegemine, kuid olukorda annab seda just sellega põhjendada, et veeauru osa on muutlik ja kuidagi peavad ju mingid arvud atmosfääri koostise kohta meelde jääma!

Kordame veel üle, et rõhuõhk 1 atm ehk 101 325 Pa ehk 1013.25 hPa on normaalrõhk, tuntud ka ühikutes 760 mm Hg. Oleme juba ka rõhutatnud, et mingi, kuigi ajas muutliku osa õhust moodustab alati ka veeaur. Õhu kogurõhk aga mõjutab sama veeuru hulga juures suhtelise õhuniiskuse protsenti. Samas on õhu kogurõhk samuti muutlik suurus, kuid mitte ka väga suurtes piirides, kui eeldada ikka maapinnalähedast olukorda. Eksisteerivad ju madalrõhkkonnad ja kõrgrõhkkonnad.

Läheme konkreetsete näidete juurde. Veeauru maksimaalne võimalik osarõhk õhurõhust on 20 plusskraadi juures 2.30 protsenti (NB! See ei ole suhtelise õhuniiskuse protsent, selleni veel jõuame!) Absoluutarvudes on veeauru maksimaalne osarõhk sel juhul 2330 Pa ehk 23.3 hPa ehk 17.5 mm Hg. Eriti palju seda justkui polegi. Kuid siiski: see 2.3 protsenti, mille veeauru kogus õhus moodustab, (või mingi muu väärtus, vt allpool) tuleb õhu molekulide koostise 100 protsendi sisse ära mahutada. Seega on veeauru osa arvestades õhus tegelikult lämmastikku vähem kui 78 protsenti, hapnikku vähem kui 21 protsenti jne. Rohepöörajad võivad siinkohal suurest rõõmust senisest veelgi ogaramaks minna: ka süsihappegaasi osakaal õhus on tegelikult seoses veeuru osalusega veelgi veidi väiksem kui „ametlikult” kirjas! Kusjuures mida madalam temperatuur, seda vähem veeauru õhu koostises saab olla! Siiski ei tasu unustada, et veeauru võib õhus küllalt vähe olla ka kõrgetel temperatuuridel.

Siinkohal vüiks vahemärkusena lisada, et käimasolev „rohe-kliima-bolševism” on vaja atmosfääris leiduva süsihappegaasi suhtelise koguse vähendamiseks soodsamate tingimuste loomiseks tagurpidi pöörata: mitte temperatuuri tõusu vastu ei tule võidelda, vaid temperatuuri languse vastu! Kuid asi see neid loosungeid üle värvida ei ole; kiired ja sagedased sildivahetused on ju moes!

„OK!” (nagu ütleb alati ühe teleseriaali intelligentne konstaabel, kellele juba kunagi varem oleme viidatud). Jääme esialgu maalähedase õhukihi temperatuuri väärtuse juurde kindlaks (valisime +20 kraadi Celsiuse järgi, enamasti seostatakse seda temperatuuri normaaltingimustega, kuigi viimasel ajal kasutatakse ka mõnd muud sellele lähedast temperatuuri, nt +15 kraadi.). Muudame siinkohal mängult maapinnalähedast õhurõhku piirides 95 000 Pa (ehk 950 hPa ehk 720 mm Hg) eriti sügava madalrõhkkonna korrral kuni 105 000 Pa (ehk 1050 hPa ehk 787.5 mm Hg) võimsa kõrgrõhuala puhul. Nüüd saame maksimaalseteks võimalikeks veeauru osarõhkude väärtusteks vastavalt 2.45 kuni 2.22 protsenti vastavast õhu kogurõhust maapinnal. Seega suurem veeauru osakaal õhus vastab madalamale õhu kogurõhule. Loogiline ju ka: madal rõhk, madalrõhkkond sajud, tormid (üldse kogu „halva ilma” spekter), on ju „ühe ja sama alagrupi meeskonnad…”

Kui aga õhutemperatuur muutub, hakkab ka maksimaalselt võimalik atmosfääri veeauru osarõhk muutuma (kuigi see võib vastavast maksimumväärtusest muidugi ka väiksem olla). Konkreetsemalt, kui õhutemperatuuri langetada, hakkab veeauru maksimaalne võimalik osarõhk samuti langema. Temperatuuri tõustes veeauru osaõhu võimalik maksimaalne väärtus aga kasvab. Jäädes edasises jutuks truuks täpselt normaalrõhule 1013.25 hPA, siis tooks veel järgmisi näiteid.

Olgu õhutemperatuur 0 kraadi. Sel juhul on veeauru maksimaalne võimalik osarõhk 421 Pa (ehk 4.21 hPa ehk 3.2 mm Hg) See on 0.42 protsenti õhu kogurõhust. Ühtlasi tähendab see, et õhu koostises on siis veeauru molekule 0,42 protsenti (veeauru rõhk hektopaskalites tuleb jagada 10-ga).

Võtame veel sellise näite. Olgu õhutemperatuur -25 kraadi Celsiust. Nüüd on veeauru maksimaalne võimalik osarõhk õhus 68.7 Pa (ehk 0.69 hPa ehk 0.52 mm Hg). Õhu koostises saab sel juhul veeauru olla vaid kuni 0.07 protsenti.

30 plusskraadi juures on aga veeauru maksimaalne võimalik osarõhk atmosfääris 4270 Pa ehk 42.7 hPa ehk 32 mm Hg. Protsentides on see 4.21 protsenti õhu kogurõhust. Arvud jäävad siingi ju küllalt väikesteks, kuid pakasega võrreldes on siin siiski märgatav erinevus olemas. Nii et mida külmem õhk, seda vähem seal veeauru olla saab. Kuid: see ei garanteeri, et kuumas õhus veeuauru ka tegelikult alati märksa rohkem on kui külmas õhus.

Absoluutne õhuniiskus

Senine jutt viitas kogu aeg veeauru maksimaalsele osarõhule atmosfääris erinevatel tingimustel. Nägime, et mida kõrgem temperatuur, seda rohkem võib õhus niiskust ehk veeauru sisalduda. Veeauru suuremat sisaldust võimaldab ka madalam õhurõhk (rõhk, milles avaldub kogu atmosfääri koostise, mitte vaid veeauru kogutoime).

Sai ka rõhutaud, et õhk võib kõigi eeltoodud tingimuste korral ka maksimaalsest vähem niiske olla. Sellisel juhul on mõistagi väiksem ka veeauru osarõhk. Seda, kui palju õhus parajasti veeauru tegelikult leidub, iseloomustab selline suurus nagu absoluutne õhniiskus. Seda võib avaldada kahel viisil. Üks võimalus õhuniiskuse iseloomustamiseks on veeauru tegelik osarõhk (ühikuteks ikka vastavalt isklikule valikule Pa, hPa, mm Hg (on teisigi võimalikke ühikuid)).

Teine ja enam kasutatav võimalus hinnata veeauru hulka õhus on veeauru tihedus. Tiheduse põhiõhik on teatavasti kilogrammi kuupmeetri kohta (kg/m3 ), kuid õhuniiskuse puhul on praktilisem kasutada 1000 korda pisemat ühikut, grammi kuupmeetri kohta. Gaaside tihedus ja rõhk on omavahel võrdelised. Teisisõnu, nii palju kordi kui kasvab või väheneb rõhk, kasvab või väheneb ka tihedus.

Paar näidet siiagi. Nagu eespool kirjas, on +20 kraadi juures maksimaalne võimalik veeuru rõhk 23.30 hPa. Sellisele vearuru rõhule vastab selle tihedus 17.2 g/m3. (Sarnasus rõhuühiku vastava näiduga 17.5 mm Hg on juhuslik.)

0 kraadi juhul on välisõhus sisalduva veeauru suurim võimalik tihedus 3.3. Pakase puhul, -25 kraadi juures on see suurus 0.6. Palava ilma korral, +30 kraadi on vastav näit aga 30.5. Kõik need tihedused on ühikutes grammi kuupmeetri kohta.

Endiselt ei tohi unustada, et õhk võib ka vähem veeauru sisaldada kui eeltoodud numbrid näitavad, olgu siis juttu kas tihedusest või rõhust. Sellest lähemalt veel järgmises punktis.

Toome lõpuks ära ka seosed, kuidas veeuru osarõhult veeauru tihedusele üle minna. Selleks teisendame veeauru rõhu konkreetselt paskalitesse. St, kui veeauru osarõhk on antud hektopaskalites, tuleb sellele vastav arv korrutada sajaga. Edasine toiming on järgmine. Õhutemperatuur Celsiuse kraadides tuleb teisendada kelvinite kraadideks, st kraadiklaasi temperatuurinäidule tuleb liita 273.15 kraadi (ei tee erilist viga ka 273-ga liitmine). Nüüd jagame veeauru osarõhu kelvinitessse teisendatud õhutemperatuuri näiduga. Lõpuks jagame tulemuse 461.5-ga (see arv on gaasi erikonstant veeauru jaoks). Olemegi saanud veeauru tiheduse (ühik kg/m3). Mugavama kuju jaoks korrutame saadu veel tuhandega. Nüüd on meil veeauru tihedus selleks enimkasutatavates ühikutes. (g/m3).

Suhteline õhuniiskus

Veel kord peaks ära märkima, et seni on jutt enamjaolt viidanud maksimaalsetele veeauru võimalikele hulkadele õhus, olenevalt õhu temperatuurist ja õhu kogurõhust. Kuid igal temperatuuril ja rõhul võib õhus ka vähem veeauru olla. Siin tulebki sisse selline mõiste nagu suhteline õhuniiskus.

Jätame taas ülearuse segaduse vältimiseks meie kohal oleva õhusamba kui terviku rõhu konstantseks ja normaalseks (760 mm Hg ehk 1 arm).

Miks aga üldse esinevad sõltuvalt temperatuurist veeauru osarõhu (samuti tiheduse) jaoks piirid, millest suuremaid väärtusi olla ei saa?

Märksõnaks on küllastus. See tähendab olukorda, kus vesi ja veeaur on omavahel tasakaalus: sama palju kui vedel vesi aurab, nii palju seda ka samal ajal omakorda veeks muutub ehk kondenseerub.
See omakorda tähendab, et konkreetsete tingimuste korral ei saagi õhus veeauru teatud maksimalväärtusest rohkem sisalduda: suurem tekkida võiv veeauru kogus kohe ka kondenseerub. Selline olukord tähendab, et õhuniiskus on 100 protsenti. Küllap on selline olukord meile tuttav sügistalvisest hallli ilma ajast: õues on kõik esemed ja maapind niisked, sageli sajab. Mida madalam on õhutemperatuur, seda väiksemast kogusest veeaurust piisab, et see muutuks küllastunuks. Rohkem vett õhk antud temperatuuril „vastu ei võta”. Õhu kondenseerumise heaks näiteks on veepiisakeste kogumid ehk pilved. Kogu troposfääri ulatuses (Eestis ligikaudu 10 km) võib esineda pilvi. Kui piisakesed (ülevalpool ka jääkristallid) aina liituvad ja seega raskemaks muutuvad, hakkab sadama. Siis on peatselt ka maapinna lähedal õhuniiskus ligi 100 protsenti. Kui maapinnalähedane õhk on ilma sajutagi 100% niiskusesisaldusega, tekib udu.

Kui õhus on veeauru selle antud tingimustel maksimaalsest võimalikust kogusest vähem ning enamasti ju nii ongi, siis on suhteline õhuniiskus alla 100 protsendi.

Kastepunkt, kaste, hall ja härmatis

Ilusa selge suvepäeva järel saabub õhtu ning öö. Tähed (vähemalt heledamad) ilmuvad taevasse. Õhutemperatuur aga langeb, sest õhu (ja maapinna) soojendaja, Päike, asub allpool silmapiiri. Tähendab see muuhulgas seda, et suhteline õhuniiskus suureneb. Sageli langeb öösel maapinnale väga lähedal olevas õhukihis temperatuur sellise näiduni, kus suhteline õhuniiskus on 100 protsenti, siis tekib kaste. Seda temperatuuri väärtust tuntakse kastepunkti nime all. Seega juhtub nüüd maapinnal rohuga sama, mis kõrgemal taevas sajupilvede tekke korral, kuna maapind ja selle lähedus jahtuvad sedapuhku kõige kiiremini.

Igale absoluutse õhuniiskuse väärtusele vastab mingi (madalam) temperatuur, mille puhul veeaur osutub küllastunuks ja siis ongi kaste öösel olemas! Lisanduda võib ka madal uduvine. Uue päeva saabudes võib veeauru hulk õhus ehk siis absoluutne õhuniiskus endiselt ligikaudu sama püsida, kuid kuna aga temperatuur päeval tõuseb, siis suhteline õhuniiskus väheneb ja kaste aurub ära.

Kastega sarnane nähtus on hall. Siin on lugu nii, et kastepunktile vastav temperatuur on nullist madalam. Sel juhul toimub veeauru otsene üleminek jääks, vedelat faasi vahele jättes. Päris pakaseliste ilmadega võib analoogsetel põhjustel tekkida puude külge ilus härmatis. Kui härmatist ei teki, kuigi on külm, siis iseloomustab kastepunkt õhu hetketemperatuurist veelgi madalamat õhutemperatuuri, st ka absoluutset niiskust on siis õhus eriti vähe.

Ei tee vist paha veel kord korrata ka seda, et Kõrge õhutemperatuuri korral võib absoluutne õhuniiskus olla märksa kõrgem kui külma õhu korral. Rõhuasetus on ikka sõnal „võib”. Kõrge temperatuur võimaldab, kuid ei taga kõrgemat absoluutset õhuniiskust võrreldes märksa madalama temperatuuriga. Kui õhu absoluutne niiskus on madal, ei teki kaste tekke jaoks piisavaid tingimusi ka selgel vaiksel suveööl, kuigi temperatuur on mõistagi ka siis madalam kui päeval. Sellist olukorda tuleb meil ette nt pikka aega kestnud põuaste ilmade korral. Midagi head on siingi: sääskede regeneratsiooni ehk taasteket see ei soodusta.

Kumb on tihedam: niiske või kuiv õhk?

Meil on palju juttu olnud niiskemast ja kuivemast õhust seoses veeauru erineva hulgaga; niiskemas õhus on veeauru rohkem. Kerge on vist tekkima mulje, et mida enam on veeuru, seda rohkem õhus koostismaterjali on ja õhu tiheduski on seega suurem.

Ometigi ei tähenda veeauru suurem sisaldus seda, et õhk on sel juhul tihedam. Vastupidi, veeaur on õhust kergem (täiesti kuiva õhu molaarmass on 29, veeauru puhul aga 18 grammi mooli kohta). Tuleb välja, et niiskema õhu tihedus on väiksem kui kuivema õhu korral. Vastuolu? Tegelikult ei ole. Veeauru suurema hulga korral õhus on omakorda vähem teiste õhu osakeste molekule (mis on kokkuvõttes veeuru molekulidest raskemad). Kui võtame nt näärivana seljakotist raskemaid pakke vähemaks ja asendame neeed kergematega, on ka terve kott kergem kui enne. Aga… kuhu need ülejäänud õhuosakesed, lämmastik, hapnik jne siis pannakse, kui õhku veeauru juurde koguneb? Midagi mõistmatut siin ei ole. Õhuniiskus on alati maakera eri paikades ja kõrgustes erinev, kusjuures erinevused ei esine ju hirmsuurtes skaalades. Ühes kohas muutub õhk niiskemaks, kuna veeauru hulk kasvab. Kuskil teises kohas muutub õhk omakorda kuivemaks ning sinna need ühes kohas „ülearuseks saanud” lämmastiku, hapniku jm molekulid paigutuvadki.

Kuna nägime, et veeauru tihedusele saab alati vastavasse seada veeauru osarõhu väärtuse, tuleb mõistagi välja see, et suurem veeauru osakaal õhus (muud tingimused olgu samad) on vastavuses suurema veeauru osarõhuga võrreldes õhu kogurõhuga.

Püüame veel veidi edasi mõelda. Kui kuivem ja seega tihedam õhk asendub veidi kergema, enam niiske õhuga, siis kokkuvõttes ju õhurõhk tervikuna langeb. Sellele üldistusele oleme eespool juba varemgi jõudnud: niiskem õhk – madalam õhurõhk – madalrõhualad – pilved ja sajud.

Ometi on konkreetsete ilmanähtuste täpne ette „paikapanek” ehk ilma ennustamine palju-palju keerulisem ning ega seda siiamani päris täpselt teha ei osatagi. Äsjakirjeldatu käis vaid üldiste tendetside kohta.

„Särts” ja õhuniiskus

Teame, et õhk on halb elektrijuht. Puhas vesi samuti, kuid siin tuleb eristada põhimõtet ja praktikat. Igasugust niiskuse sisaldust iseloomustab veeauru hulk, kuid faktiliselt on looduslik vesi siiski elektrit juhtiv elektrolüüt, kuigi elektrolüüdina küllalt nõrk. Teisisõnu, looduslikus vees on muudki peale vee molekulide.
Seetõttu tuleb arvestada üldise niiskuse ehk sellega seoses veega kui elektrit juhtiva keskkonnaga. Õhu niiskusesisalduse kasvades kasvab ka õhu elektrijuhtivus. Esmapilgul tundub nüüd, et mida kuivem õhk, seda vabamad me elektrist oleme. Paraku…

Teeme järgneva katse. Ootame ära pakaselise ilma ning kütame tuba hästi hoolega ning päevade viisi, tuba niisutamata. Soovitavalt katame põrandad ka vaipkattega. Võtame ka kassi tuppa pesitsema. Millalgi otsustame teha kassile pai. Nüüd võib juhtuda midagi ootamatult: kass küünistab või hammustab valusasti, kuid küüsi/hambaid kasutamata. Võib kuulda ka praksatust.

Mis siis juhtus? Mis ikka juhtus: olime kassi kasukaga erinevalt laetud ja käe kokkupuutes või vahetus läheduses kassi karvkattega toimus elektrilahendus, mis osaliselt esines kitsas, kuivas õhukihis läbilöögina ehk sädelahendusena. Kassi pole mõtet süüdistada.

Või siis tuleme, paksud kampsunid seljas, rännakult tuppa ja puutume näpuga mingit nurgelist metalli. Tegelikult… ei soovita. Oleme elektriliselt laetud, elamus on päris ehmatav ja valulik. Mida siis teha? Võiks soovitada laia käega mingit küllalt halvasti, kuid kuidagi siiski juhtivat pinda (kuid mitte kohe kassi!) silitada, pikapeale peaks laeng hajuma. Toa mõningane niisutamine on „särtsu” vastu samuti mõttekas.

Liigniiskus peaks aga olema laialt tuntud probleem. Elekter võib nüüd teisel viisil toimida: kilbid ja juhtmed võivad „valesid käike” mööda, kuigi mitte läbi õhu, elektrit juhtima hakata. Kuigi võrgupinged 230 (või 400) volti on palju madalamad, kui kuivas õhus koguneda võiva staatilise laengu korral (!), siis antud juhul on probleemiks elektrijaama võimsus: „särts” ei kesta mitte imelühikest aega, vaid nii kaua, kui ühendus esineb. Sellist olukorda ei tohi endaga ega kellegi teisega kindlasti juhtuda lasta.

Tulles õhu juurde tagasi, siis kumb rohkem staatilist elektrit ja „särtsu” mõjutab, kas absoluutne või suhteline niiskus? Oleme aru saanud, et talvel, madalama õhutemperatuuriga poolaastal, on absoluutne õhuniiskus üldiselt madalam ja staatilised laengud ning „särtsud” on kerged tekkima. Kuid just talvel (nagu ka sügisel) on ju tihti ka ligi 100 protsenti suhtelist õhuniiskust ja siis on ometigi märjad tingimused. Seega peab mängus olema ka suhteline õhuniiskus. Ning ongi: 100 protsenti ja sellele lähedase suhtelise õhuniiskuse korral toimib pidev ja automaatne elektriline „maaühendus” mitte läbi õhu, vaid esemetele kondenseerunud ja elektrit juhtivate veepiisakeste kaudu. Staatiliste laengute ja „särtsu” tekke jaoks pole seega siis tingimusi, kuigi absoluutne õhuniikskus võib olla küllalt madal.

Õhuniiskuse talumisest

Kui suhteline õhuniiskus on 100% ligidal, talub inimorganism halvemini nii liialt kõrgeid kui ka madalaid temperatuure.
Soe suvepäev on märksa meeldivam, kui ilm pole lämbe. Lämbust põhjustab just suure suhtelise õhuniiskuse ja kõrge temperatuuri koosmõju, Õhk kipub siis rohkem kondenseeruma, seda ka inimese nahale. See omakorda on takistuseks inimese sisemisele temperatuuriregulatsioonile, sh higistamisele.

Külma talvise ilmaga ja kõrge õhuniiskuse protsendiga pole lood paremad. Taas tuleb teemaks õhu kondenseerumine nahale. Kuid märg nahk juhib paremini soojust. Madala temperatuuri juhul tähendab see seda, et organism jahtub kiiremini.
.
Talvise kõrgrõhuala vaikse ilmaga ja madala (nii suhtelise kui absoluutse) õhuniiskusega võib looduses liikumine ja toimetamine täitsa nauditav olla. Suvel samuti. Väldime vüimalusel vaid särtsu saamisi.

Väga madal suhtelise õhuniiskuse protsent pole siiski ka eriti hea, kuigi esimese hooga ei pruugi see tundeliselt avalduda. Kui suhteline õhuniiskus on 50 protsendi kandis, peaksid hundid söönud ja lambad terved olema. Kuigi jah, kaasajal on ju kõik vastupidi, normaalsus ja ebanormaalus on kohad vahetanud. Aga loodusseadused sellest absoluutselt ei hooli! Ärme hoolime meie ka!

Saunas leili visates saame kaela pahvaka kuumust. Osaliselt saame tõesti kerise kuumuses veest moodustunud kuuma veeauru laiali leviku ja jahtumise (!) kaudu leiliruumi temperatuuri tõsta. Põhiline kiire kuumatunne tuleb leiliruumis leili abil aga suhtelise õhuniiskuse kiire kasvu arvel Mõistagi kerkis siis ka absoluutne niikus.

Küllastunud veeauru rõhk saab võrdseks atmosfäärirõhuga temperatuuril 100 kraadi. Selle katseliseks kinnituseks on asjaolu, et veekatel läheb 100 kraadi juures keema. Loodusliku õhutemperatuuri 100 kraadini küündimist (st ilma tehnilise kõrvalabita) pole aga Maal täheldatud. Maksimumtemperatuur õhus ulatub +57 kraadini, siis on veeauru maksimaalne osarõhk ju veel oluliselt madalam kui 100 kraadi puhul. Veetemperatuur meredes ei kerki niigi kõrgele. Siinkohal võib tõdeda, et Maal puuduvad praegu tingimused väga suure veeauru hulga korraga atmosfääri sattumiseks.

Seega on täiesti võimatu, et võiksime näha rohehullu pilti Maa merede keemaminekust, mis mõnede „ekspertide” arvates juba praegu toimuvat!

Selge ja pilves taeva värvus

Kõige enam läbipaastev ja ka ilus on selge taevas siis, kui selle värvus päeval on sügavsinine. Kuid kindlasti oleme märganud, et mõnikord on ka selge taevas kuidagi valkja tooniga.

Päike sügavsinise selge taeva taustal. Paneme tähele, et suunalt Päikese lähiümbruses on taeva toon alati veidi valkjam. Põhjus: sealtkandist lähtub vaataja silma ka muid hajunud värve peale sinise.

Taeva värvid seonduvad valguse hajumisega. Atmosfääris toimuvad pidevalt väga väikestes mastaapides õhu tiheduse muutused ehk peenes keeles fluktuatsioonid. Mida väiksem on Päikeselt saabuva valguse lainepikkus, ehk mida sinisem see on, seda enam see õhu fluktuatsoonide tõttu hajub. Pilvede osakesed (veepiisad, jääkristallid) on aga piisavalt suured, et põhjustada valguse hajumist sõltumata selle värvist. Seetõttu paistavadki pilved valged, või hallid. Lauspilves ilm tekitab üldise „halli olemise”.

Reaalselt leidub õhus ka mingil määral veepiisakesi (so mikroskoopilisi vedela vee koguseid, kõrgemal ka minimõõdus jääkristalle (so vett tahkes olekus). Nende osakeste suhteliselt väikese arvu ja väikeste mõõtmete korral need veel pilvi ei moodusta. Olenevalt õhuniiskuse määrast (nii absoluutsest kui suhtelisest kokku) on aga selliseid piisku ja/või kristalle õhus erineval hulgal, kuigi veeauru hulk õhus ei pruugi vastata küllastunud olekule.

Suurema õhuniiskuse korral on ka veepiisakeste õhus esinemiseks paremad tingimused. Põhjus on omakorda, nagu korduvalt toonitatud, selles, et kõrgema temperatuuuri korral saab õhuniiskuse ehk veeauru hulk õhus olla suurem, seetõttu ka mõnede piisakeste teke ehk veeauru kondenseerumise võimalus on suurem. Nii võibki väga sooja ilma korral taevas olla mitte väga sügavsinine, vaid valkjas. Muidugi ei pruugi tingimata nii olla, õhk võib siiski olla väga kuiv ka väga kõrge temperatuuri korral.

Nüüd jõuame tõdemusele, et suvise kuumalaine korral, kui kuumus eriti vastik tundub, võib päris tihti ka (selge) taeva värv olla mitte ülimalt sügavsinine, vaid mõneti valkjam. Põhjuseks siis nii absoluutse kui suhtelise õhuniiskuse ehk kokkuvõttes veeauru suuurem määr ja selle kaasnähuna ka mõneti suurem veepiisakeste arv atmosfääris. Väga kuum ilm võib muidugi esineda ka väga ilusa sinise taevaga, kui vett (nii auru kui piisku) esneb õhus vähem.

Kuid pika põua korral kipub õhk „rikastuma” ka tolmust.
Tolm ja vesi tunduvad kuidagi „vastasmärgilistena”, kuid taeva „värvimise” osas toimivad need sarnaselt: kipuvad ilusat taevasina valkjamaks muutma.

Mõnikord on selge taevas pigem valkja (piimja) värvitooniga. Siis on õhus lisaks veerurule ka rohkem veepiisakesi.

Talvise pakaseilma korral võivad mõnikord omakorda jääkristallid taeva värvi „rikkuda”, kuigi õhuniiskus pole suur.

Öise tähistaeva pilti päevast piimjat taevast tekitavad tingimused väga ei riku, kui just veepiiskade hulk õhus juba kerget pilvkatet ei meenuta. Samas võivad tähtede kujutised suure suurendusega teleskoobis olla siiski „punktist” märksa suuremad laigud. Eriti just tuhmimate tähtede tõsiteaduslikul uurimisel halvendab selline probleem vaatluse kvaliteeti.

Võiks veel märkida, et polegi jäika piiri väga „sogase” selge taeva ja küllalt hõreda pilvisuse vahel.

Koit ja Hämarik

Lõpuks oleme jõudnud juunikuu ööde juurde tagasi.
Ka ehapuna (või koidupuna) on atmosfääri fluktuatsioonide tulemus. Päike on siis allpool silmapiiri ja Päikeselt kiirguva valguse kõige enam hajuv sinist värvi osa ei ulatu ülespoole silmapiiri. Õhtuse või hommikuse vaatleja jaoks jäävad üle pikalainelisemad värvid – kollane ja punane, mis hajuvad Päikese otsekiirguse suunast vähem eemale. Nii need eha- ja koidukuma tekivadki. Lühikestel valgetel juuniöödel aga Päike Eesti laiuskraadil eriti madalale ei vajugi. Seda ilmestab asjaolu, et loodetaevast lähtuv värviline ehakuma „purjetab” üle põhjakaare kirdesse, muutudes sujuvalt koidukumaks. Seda tuntaksegi Koidu ja Hämariku kohtumistena. Ilus folkloor, eks ole? Kuid folkloor võib ka praktikas realiseeruda. Mõnigi pruudi-peigmehe paar võib teineteist kogu järgnevaks eluks leida just valgetel suveöödel jalutades. Igatahes edu selles kõigile!

Kartulisaak tõhusamaks!

Taas kord väga pikaks veninud lugu peaks lõpetuseks sisaldama ka praktilisi ja elulisi näpunäiteid eluks Maal, konkreetsemalt kuskil 58.5 põhjalaiuskraadi ja 25 kraadi idapikkuse ümbruses.

Juuni on käes, kartul maas, kuid kuidas sumedail suveöil põldu metssigade eest kaitsta? Väga lihtne. Küla peal Juuksuri Juhan leidis ainuõige lahenduse. Ta ehitas elumaja ja kartulipõllu vahele vägeva 4 meetri kõrguse aia, nii et valguski mitte kuskillt läbi ei paista. Okastraadi vedas veel kõige peale. Põllu ülejäänud kolmele, metsapoolsele küljele aga Juhan aeda teha vajalikuks ei pidanud. Neis kolmes küljes kehtib „sigade usaldusprintsiip”: Juhan nimelt usub metssigade aususse. Iga kaasaegne, st euroopalikke väärtusi kandev metssiga pidavat toimima ausalt ja üritama põllule trügida vaid järgmist trajektoori mööda: kõigepealt marsib metsast ringiga mööda põlluveert plangu taha, st maja tagaküljel olevale paraadtrepile (kus valvab ka ketisolev tubli hundikoer) ja alles sealt püüab rõhkija üle kõrge aia põllule ronida. Sellise ,„e-tara” (alternatiivselt „m-tara”, nagu Juhan tähtsalt oma uhket kikkhabet sõjakalt õieli hoides kommenteeris) nime kandva ehitise idee olevat talle andnud keegi tundmatu ja maski kandev tegelane kunagi mullu veebruari-märtsikuus.

Kogu seda uuenduslikku kõnet oma „e-tara” kiituseks ajas Juhan ülientusiastlikult, tihtilugu osutades ka maja kõiki seinu enam-vähem üleni katvatele lugematutele auhinnapaberitele, millega seesama maskiga tundmatu teda kokku tubli 16 puuda (262 kg) kaaluva kastitäiega (kasti korpuse massi arvestamata) kohe ka etteruttavalt olla premeerinud. (Tõsi küll, enamus neist „seinaleht-auhindadest” olid juba loetumatuiks luitunud ja ootasid kastis järge ootavate ja enam endist värskust säilitanud eksemplaride vastu väljavahetamist.) Enda võimsa ettekande lõppakordina hakkas Juuksuri Juhan oma jutu peale kohe ka intensiivselt plaksutama.

Kindlasti saabki Juhan sügisel küla parima kartulisaagi, kuna teised külamehed ei viitsinud niivõrd uuenduslikku laadi „e-aeda” oma maja ja põllu vahele ehitama hakata, vaid vedasid hoopis asjalikud klassikalised elektritarad oma põldudele ümber. „Põld peab ikka aknast näha ka olema,” ütlesid need, „uus-agronoomia” alal Juhanist märksa vähem haritud mehed, teenides niimoodi ära Juhani pikad ja sagedased vägeva vandumisega pikitud sõimuvalingud ning lisaks ka süüdistused „sigade agentideks” olemises.

Karu Kaarliga, kes oma põllu ümber „karjuse” panekut lõpetades endale suunatud sõimumonoloogi taustal vaid laialt naeris ning seejärel asjast omapoolse ja põhjalikult erineva arvamuse esitas (sealhulgas auhindu hullupaberiteks nimetades), läks käbe poiss Juhan kohe ka kaklema, saades kiirelt selles sportlikus vastasseisus auväärse teise ehk hõbemedalikoha. Seejärel siirdus „Juuksuri-Juss” ülikiiresti maanteele; seal õnnestus tal hüpata esimesse mööduvasse autosse ja oht oli sedapuhku möödas. Juhanil vedas, sest oli ju automaksuvaba nädal ja masinaid seega veel vuras.

Päeva sisustamisest ka

Kuigi kultuurisoovitus pole loo kohustuslik osa, pakuks siiski seekordki midagi välja. Juuniöö on küll lühike ja valge, samas ehk just seetõttu ütlemata ilus. Võib-olla just sellega seoses võib öine uneaeg jääda kasutamata. Nagu loo päris alguses sai mainitud, võib unepuudus esineda ka varahommikuse planeetide vaatlemisega seoses. Et aga saabuval uuel päeval eduka eurokolhoosi edendamise huvides ikka selles ärapöördunud rohepöördevormis püsida ning kinnipüütud elektrimolekule kartulikottidega taas keldrisse hoiule viima hakata, tuleb organismi ergutada. Juhatusi andis selleks juba eelmiste kolhooside aegu, ligi 40 aasta eest, härra Ernst Kern isiklikult.
Lugu (etteruttavalt olgu öeldud, et ka teine lugu) on küll pisut juba sügishõnguline, aga meie Eestis käime ju muust maailmast eesrindlikult ees!

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/uduvere-arni-valiklood-hommikuvoimlemine

Tänapäeval on lõunapaus mitte igas asutuses väga soovitatav nähtus, kuna „tasuta lõunaid polevat olemas”, kuid memuaaride mõttes sisutati hoogsat tööpäeva aastakümnete eest siiski ka tubli lõunaga; ka siin pakub juhiseid ikka Ärni ise.

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/uduvere-arni-valiklood-lounavahe-uhel-hoogtookuu-paeval

Päris lõpuks rehabiliteerime ametlikult ka tubli kassi, keda ennist seoses kuiva toaga alusetult agressiivsuses süüdistasime.

Kass-astronoom tööhoos

Kuu faasid

• Kuuloomine: 6-ndal kell 15.38
• Esimene veerand: 14-ndal kell 8.18
• Täiskuu: 22-sel kell 4.08
• Viimane veerand 29-ndal kell 0.53

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Käes on aasta teine kuu, veebruar. Aasta kõige külmem kuu, vähemalt peaks olema. Päike paikneb kuu keskpaigani Kaljukitse tähtkujus, 17-ndal veebruaril liigub aga Veevalaja tähtkujju. Eks see tähenda seda, et Päike on meie kandis ronimas päeviti taevasfääril kõrgemale ja ka päeva pikkus on kasvusuunal.
Uue aasta soovijail tuleks nüüd, veebruaris, ühe teatud eksemplari asemel juba terve kast ühes võtta. Ometi on võimalik teatud tingimistel mitte ainult „kasti”, vaid ka „ühe” kohustusest vabaneda.

Asi on selles, et hiina ehk ühe idamaade kalendri variandi uus aasta, mida ka Eestis, tõsi küll, peamiselt vaid esoteerilistel kaalutlustel, samuti tuntakse, algab tänavu samuti veebruaris. Uus, draakoni aasta algab 2024. aasta 10. veebruaril. Uus aasta algab talvisele pööripäevale järgneval teisel kuuloomise päeval. Seega on loomulikult 10. veebruar ühtlasi ka kuuloomise kuupäev,

Planeedid veebruari öötaevas

Veenus on nähtav hommikuti Koidutähena. Vaatlustingimused pole aga kahjuks eriti kiita. Kuu alates tõuseb Veenus umbes 1 tund ja 20 minutit enne Päikest, kuid see on veel isegi hästi. Veenuse vaatlusaeg kuu edenedes üha lüheneb. Planeet tõuseb peatselt vaid 1 tund enne Päikest, edaspidi juba üha enam alla 1 tunni enne Päikese tõusu. Vabariigi aastapäeva aegu tõuseb Veenus vaid pool tundi enne Päikest ja kaob 25-nda veebruari paiku koiduvalgusse. 22-sel möödub Veenus Marsist umbes pool kraadi (täpsemalt 37 kaareminutit) põhja poolt. Veenus paikneb Amburi ja Kaljukitse tähtkujudes. Kuu suhteline lähedalolek Veenusele 7-nda ja 8-nda veebruari hommikutel jääb Kuu liialt lõunapoolse käändekoordinaadi tõttu nägemata. Nägemata jääb muide ka Antaarese kattumine Kuuga 5. veebruaril, sest Kuu pole siis veel tõusnud.

Jupiter paistab õhtutaevas ja paistab probleemideta Jäära tähtkujus. Jupiteri pole raske leida: tuleb lihtsalt fikseerida heledaim täht taevas. Jupiter see „täht” ongi. On veebruarikuu, seega õhtutaevas on üldse palju heledaid tähti, kuid Jupiteri see ei huvita.
Kui vähemalt jaanuari esimeses pooles oli Jupiter veel õhtu alguses ida pool taevameridiaaani, siis nüüd on asi ühel pool: Jupiter paikneb edela-läänetaevas. Kuu on Jupiteri lähistel 14-nda ja 15-nda veebruari õhtutel.

Saturn paistab kuu algul, samuti õhtutaevas, madalas edelataevas Veevalaja tähtkujus. Kuid Saturni vaatlustingimused on halvad ning peatselt, 8-nda veebruari paiku, kaob Saturn ehavalgusse. Juba 28-ndal kuupäeval on Saturnil ka ühendus Päikesega.

Merkuuri ja Marssi pole sedapuhku näha. Aga alles jaanuari algul oli Merkuur ju vaadeldav! Marsiga on lugu veelgi parem – alles möödunud aasta veebruarikuus see planeet ju paistis! Nagu ütles ühe Tartu Rüütli tänava toidupoe müüja 1991. aasta talongisügisel: „Ega te ju iga päev saia ei osta!” Tuttav olukord, eks ole? Marssi juba alt ei vea!

Muuseas, kuu alguses moodustavad ilusa rivi Pluuto, Merkuur, Marss ja Veenus (rivi pikkus varieerub, kuid on 16-17 kraadi kandis, seega on seltskond küllalt ligistikku). Paraku on ka Päike selle lühikese rivi ühes otsa jätkuks, nii et praktikas näeme vaid Veenust. Pluuto vaatlemise prooovmine madalas taevas oleks muidugi niikuinii naljanumber.

Tähistaevas

Veebruariöödel on huvitav jälgida Suure Vankri asukoha muutust. Pimeduse saabudes leiame selle tähtkuju kirdetaevast kerkimas, rattad eespool ehk kõrgemal. Peale keskööd jõuab tähtkuju seniiti ehk pea kohale.

Veebruarikuust kui külmast tuisukuust, vähemasti varasematel aegadel, on veidi ka varem juttu olnud. Ööd on endiselt päris pikad. No mis sa muud teed kui tubaseid töid. Pidavalt vaikida ka ei viitsi. Nii pajatasidki vanemad inimesed noorematele mõnikord jutuvesteid. Mõnigi kord sattus külajutte kuulama ka naabrirahva noorem generatsioon. Kuid öö otsa ei saanud ju ka jutte rääkida. Igaks juhuks pidi vahepal ka kella vaatama. Tõsi küll, kell oli õues. Seesama Suur Vanker. Peremees läkski vahel ajakontrolliks välja ja teatas tagasi tulles: „Suur Vanker juba katuse kohal, aeg on magama minna!”. Tõsi mis tõsi, veebruariöös otse ülalt alla vaatav Suur Vanke andis teada, et kesköögi oli juba möödas. Nii võime seda, ehkki küllalt ligikaudset, vaid ühest tähtkujust koosnevat ajanäitajat, vaadata ka tänavustel veebruariöödel.

Täpsemalt saab tähekell just 12 millalgi siis, kui Suur Vanker asub pea kohal. Samal ajal paikneb Kassiopeia tähtkuju otse põhjasuunal. Meie tavakellad näitavad siis kuskil kella 2 kanti, kui võtta veebruarikuu kohta üldiselt. (Tähekellast tähtede järgi oli rohkem juttu 2022. aasta novembrikuu loos.)

Hommikuks on Suur Vanker oma kõrge positsiooni juba minetanud ja siirdumas loodetaevasse. Siis on kirdest tõusmas omakorda Kassiopeia. Loomulikult on Põhjanael alati ühes kohas kinni ja eriti palju ei muuda oma asukohta ka Väike Vanker tervikuna.

Lõunataevast esindavad õhtupoolses öös “külmale ilmale omased” tähtkujud. Kõrgel lõunataevas asub Veomees (heleda tähega Kapella), sellest pisut madalamal ja lääne pool asub Sõnn (koos tähega Aldebaran). Samuti kõrgel taevas, Sõnnist vasakul (ida pool) on näha Kaksikud; heledad thed on seal kõrvuti Polluks (allpool) ja Kastor (ülalpool). Pisut heledam neist kahest, Polluks (1.13 tähesuurust), on üks tuhmimaid 1. suurusjärgu tähti, kuid Kastor (1,58 rähesuurust) jääb juba 2. suuurusjärgu tähede seltskonda, olles omakorda selles klassis üks heledamaid.

Kaksikutest hiljem tõusenud Väike Peni (heleda tähega Prooküon) jääb Kaksikutest allapoole ja paremale. Kaksikute ja Sõnni kujuteldavast vahepiirist allpool paikneb Orioni tähtkuju. Orioni heledad tähed on Betelgeuse ja Riigel ning silmapaistev nähtus on muidugi 3-täheline vöö. Veebruari algul tuleb pisut oodata, kuni kagust on tõusmas Suur Peni koos Siiriusega. Siirius (taeva heledaim täht) on veebruari teises pooles aga kohe nähtav, kui pimedus on saabumas.

Hommikul, kui juba valgeneb, kõrgub lõunakaares hele täht Arktuurus; kõrgust umbes 60 kaarekraadi. Peaagu otse Arktuurusest allpool (pisut paremal) paikneb Spiika, umbes 15 kraadi kõrgusel. Reegulus on jõudnud otse läänesuunda ja asub umbes sama kõrgel kui Spiika. Kui ida-kirde poole vaadata, siis hakkavad silma Veega; kuskil 50 kraadi kõrgusel ja Deeneb kümmekond kraadi madalamal. Idas paikneb Altair 21-22 kraadi kõrgusel, kaugel kagus-lõunas näeme Antaares; kõigest ligikaudu 5 kraadi kõrgusel. Loode-põhjakaarde on vajunud Kapella (16-17 kraadi kõrgusel). 12-13 kraadi kõrgusel loodes asuvad Polluks ja Kastor.

Toodud kõrguste väärtused pole konstantsed ei kellaajalises ega kuupäevalises mõttes; need kehtivad kuskil kella 6 ja 7 vahel hommikul. Veenus pole siis veel tõusnudki.

Veenust tasub otsida siis, kui enam eriti pime polegi, väga madalast kagutaevast, kuid kuu viimastel hommikutel planeet enam ei paistagi (vt eestpoolt).

Messier’ kataloogi keskealiste klubi – küpsete 50-liste osakond

Jätkame ka Messier’ kataloogiga. Jaanuaris oli viimati juttu hajusparvest M52 Kassiopeia tähtkujus. Kassiopeia sisaldab üldse päris mitmeid hajusparvi. Kuid läheme nüüd edasi.

Kerasparve M53 asukohakaart

Otsime objekti M53. Siin kohe õhtul jaole ei saa. Kuid kuskil kella 22 paiku ja sealt edasi peaks otsinguid saatma edu. M53 kujutab endast tähtede kerasparve, mis asub Bereniike Juuste tähtkujus. See tähtkuju pole eriti silmapaistev, asub Karjase ja Lõvi vahel, kuid süvataeva objekte seal jagub. Üks neist on M53. Selleks tuleb fikseerida täht Diadem (alfa Com); sellest tähest umbes 1 kraad loode-põhja suunas (kõrgemale) otsitav kerasparv jääbki. Kaugus 58 000 valgusaastat.

Kerasparv M53

Nüüd saab vist selgeks, miks Messier’ kataloog nii hoogsalt jälle käsile sai võetud. Sest kaks järgmist objekti, kerasparved M54 ja M55 Amburi tähtkujus omavad käändekoordinaati -30 kraadi (pisut enamgi) ning Eestis neid näha ei saa.

M56 on järgmine Messier’ objekt. Tegu on suhteliselt vähereklaamitud kerasparvega Lüüra tähtkujus.

M56 ja M57

Lüüra on loojumatu tähtkuju, kuid seda tasub veebruarikuus kõige tulemuslikumalt uurida hommikupoole ööd kirdetaevast. Heaks juhikseks on Eestis heleduselt kolmas täht taevas, Veega. Lüüra on väikesevõitu tähtkuju; teised tähed on palju tuhmimad ja 4 neist meenutavad vankrikese rattaid. Tõmbame „tagumiste rataste” vahelist joont kujuteldavalt vasakule. Millalgi tuleb sellisel teel vastu Luige tähtkuju täht Albireo (beeta Cyg). Vaadates nüüd uuesti ka Lüüra tagumisi „rattaid”, siis fikseerime neist vasakpoolse ja liigume uuesti Albireo suunas. Umbes poolel teel (nurkkauguse mõttes) kohtumegi kerasparvega M56. Väga võimas parv see pole, kuid ega igaühele pole ühepalju antud…

Objekt M57 on tuntud planetaarudu nimetusega Rõngas; sellessamas Lüüra tähtkujus. See objekt on väa kuulus, kuigi ega seda just teatribinokliga ka ei näe! See udukogu asub üsna täpselt ka juba jutuks võetud kahe Lüüra tagumise „rattatähe” vahel. Paremal pool olev „rattatäht” on Sheliak (beeta Lyr) ja vasakpoolne täht on Sulafat (gamma Lyr). Sellest objektist oli muuseas juttu alles hiljuti, jaanuarikuu loo esimeses osas.

Kaunis planetaarudu M57

Lüüra Udu nagu, M57 samuti tuntakse, tuuakse tihti näitena, millisena Päike paistab tulevikus, mitmed miljardid aastad hiljem. Tingimata ei saa küll garanteerida just sellist parajasti valgeks kääbuseks muutuvat Päikest ümbritseva udukogu väliskuju, kuid võimalik see siiski on.

Uute objektide jaoks tuleb kindlasti oodata hommikupoolset ööd. Siis siirdume Neitsi tähtkuju ja hakkame „sobrama” Virgo galaktikaparves. Virgo ehk Neitsi parv on meile lähim suur galaktikaparv, tuntud ka Virgo-Coma parvena.

Orienteeruv Virgo parve asukoht M58 eeskujul

M58 ongi siis üks Virgo parve kuuluv galaktika, täpsemalt varbspiraalne galaktika. Asudes 62 miljoni valgusaaasta kaugusel, peaks M58 olema Messier’ kataloogi kaugeim objekt. (Ega ju Virgo parve erinevad liikmed pole meist ju ka täpselt ühel kaugusel).

M59 on samuti Neitsi tähtkujus paiknev Virgo parve galaktika, sedapuhku on tegu elliptilise galaktikaga. Objekt ei paikne suunalt kaugel M58-st, kuid ruumiliselt on see galaktika meile lähemal, „vaid” 50 miljoni valgusaasta kaugusel.

Järgmise Messier’ objekti, M60, otsimiseks ei pea taas vaatesuunda eriti muutma. M60 on samuti elliptiline galaktika Neitsi tähkujus. Kuulub samuti Virgo parve, 57 miljoni valgusaasta kaugusel. M60-l on ka lähinaaber, spiraalgalaktika NGC 4647, M60-st mõneti tuhmim. Nurkvahemaa galaktikate tsentrite vahel on vaid 2 ja pool kaareminutit. Need galaktikad siiski ruumiliselt nii lähestikku pole, otsest vastasmõju pole ka justkui näha.

Galaktikad M58, M59 ja M60 paremalt vasakule lugedes

Kõik kolm galaktikat, M58, M59 ja M60 asuvad suunalt päris lähestikku: umbes kolmandikul nurkvahemaast Neitsi tähtkuju tähe Vindemiatriks (epsilon Vir) ja Lõvi tähtkuju tähe Deneboola (beeta Leo) vahel. M59 asub M58-st 1 kraadi ja mõne kaareminuti jagu ida pool (vasakul). Omakorda M59 ja M60 lahutab vaid 25 kaareminutit (M60 on ida pool ehk vasakul); see on vähem kui täiskuu läbimõõt. Seega vähemalt M59 ja M60 peaksid ka piisava suurendusega teleskoobis ühte vaatevälja ära mahtuma.
Teleskoop, meenutame, pöörab aga pildi ringi. Nii et teleskoobis jääb hoops M59 vasakule poole.

Otsime üles ka objekti M61. Seegi on galaktika ja asetseb Neitsi tähtkujus. See on Virgo parve Messier’ poolt avastatud liikmetest lõunapoolseim ehk madalam liige (tähtkuju lõunasuunal olles).

Virgo parv ja M61 selle taustal (sinise ringikesega)

M61 paikneb juba mainitud Deneboola (beeta Leo) ja Neitsi tähtkuju tähe Porrima (gamma Vir) vahelise joone kandis (Porrima on lähemal).

Varbspiraalne galaktika M61

M61 puhul on tegu varbspiraalse galaktikaga, kaugus Maast 50,5 miljonit valgusaastat. Galaktika asub Virgo parve seles osas, mis parve põhiosast „ussripikuna” väljapoole ulatub, Selle tõttu on seda parve osa viimasel ajal lahterdatud ka eraldi ühe Virgo „ääreparve” liikmena.

29. veebruari mõistatus

Tänavune kalendriaasta on päris pikk – enamasti ette tuleva 365 päeva asemel on päevi 366. Ning see kuu, kus see lisakuupäev ette tuleb, on veebruar. Kolm aastat järgemööda kestab veebruar 28 päeva, siis neljas aasta sisaldab ka 29. veebruari. Kuigi jah, aasta lühima kuu staatusest see veebruari ei päästa. Kuid miks üldse see 29. veebruar aeg-ajalt „virvendab”?

Põhjus on lihtne – kalendrisüsteemi valik on selline. Erinevaid kokku pandud kalendreid on läbi aegade palju. Aga miks on nii?

Kalendritemaatika oli jutuks juba mainitud 2022. aasta novembrikuu loos. Siseneme siiski jälle sellesse teemasse.

Maa 1 täispööre ümber oma näiva telje kestab 24 tundi. See on 1 ööpäev. Üheks tiiruks ümber Päikese ei kulu aga täisarv ööpäevi, vaid 365,242 ööpäeva. Seda ajavahemikku nimetatakse troopiliseks aastaks. Tõsi küll, see nimetus on eksitav, Maa kliimavöötmetega pole siin mingit pistmist. Troopiline aasta tähendab, et olles fikseerinud mingi stardihetke, laseme Maal pöörelda ning tiirelda. Stardiaegse olukorra taastumine (st Päike paistab samast maapinna vaatekohast vaadates samas suunas ning ka Maa on Päikese ümber ringi teinud) tähendabki troopilist aastat. Kuid siin ongi probleemi tuum: aasta möödudes ei paista Päike täpselt samast suunast.

Kui võtame taustaks kinnistähed, siis on arvud pisut teised. Maa üks täispööre kestab 23 tundi ja 56 minutit. Seda ajavahemikku tuntakse täheööpäevana. Selleks on kasutusel teine ajasüsteem, nimetusega täheaeg; oma sekundite, tundide ja minutitega. Täheaja sekund on lühem kui päikeseaja sekund, sama lugu on muidugi ka täheaja minutite ja tundidega. Täheööpäev täheajas on 24 tundi pikk, päikeseajas aga 23 tundi ja 24 minutit. Füüsikas üldiselt kasutatav sekund vastab päikeseaja sekundile. Siin tuleks veel täpsustada, et selle all mõeldakse keskmist päikeseaega, mitte aga ebaühtlase kuluga tõelist päikeseaega. Päikeseööpäeva pikkus päikeseajas on muidugi 24 tundi (nagu see varem juba kirja sai). Täheaeg päikeseööpäeva jooksul on mõistagi juba veidi pikem kui 24 tundi, täpsemalt 4 minutit pikem. Küllalt lihtne, eks ole?

Kinnistähti reeperiks võttes saame ka aasta pikkuseks veidi erineva väärtuse. Maa täistiir tähtede suhtes kestab 365,256 ööpäeva (päikeseajas). Sellist aastat nimetatakse sideeriliseks aastaks. Kuna elu Maal käib aga Päikese dirigeerimisel, siis praktikas kasutatakse päikeseööpäeva ja troopilist aastat,

Kuid ööpäeva ja aasta pikkused ei klapi ikkagi täisarv-kordselt, võrdle neid omavahel kuidas tahes. See teebki täpse kalendri kasutamise keeruliseks.

Pikka aega kasutati laialdaselt (sh Eestis) Rooma impeerumi aegu kasutusele võetud juuliuse kalendrit. Mingil määral on see kasutusel praegugi, kasvõi ametliku uue kalendri alternatiivina (nt „vana kalender” Venemaal, ka Eestis esineb mingil määral sellekohast nostalgiat). Juuliuse kalendri aasta pikkuseks on 365,25 ööpäeva. Et kalendriaastasse peab mahtuma täisarv ööpäevi, siis ongi siin võetud kasutusele liigaasta lisakuupäevaga. Lisakuupäev hakkas kehtima iga 4 aasta järel. Kuna ka kuude pikkused on kalandrisse saanud ebaühtlased, siis anti lisakuupäeva omamise õigus veebruarile, kui kõige lühemale kuule.

Juuliuse kalender võeti muuseas Venemaal kasutusele ootamatult hilja, alles 1700. aastal.

Eestisse tõid juuliuse kalendri Saksa „vabastajad” 13. sajandil. Eesti „astus siis esimest korda „Euroopa Liitu””. Põimudes edaspidi Rootsi (lisaks Poola ja Taani) ning Venemaa ülemvõimuga, kestis see „saksa-euro lust ja lillepidu” ligikaudu 700 aastat. Varsti järgnes sellele 50 aastaks Venemaa uus ja julm ülemvõim, sedapuhku Eurooopa ehk üldisemalt Lääne vaiksel heakskiidul. Nüüd on käsil „euroetenduse” järgmine, loodetavasti siiski lühike vaatus.

Rääkides juuliuse kalendrist edasi, siis vaatamata lisapäeva kasutuselevõtule vastuolu siiski jäi, sest 365,250 ei võrdu 365,242-ga. Ööpäevane viga tekib juba 128. aastaga. Mis oleks, kui jätaks siis liigaasta ära? Sellele lihtsana tunduva idee pakkus kalendri uuendamiseks välja Tartu astronoom Johann Mädler. Mida veel vaja olnuks? Ei midagi erilist, lihtsalt saavutada kokkulepe vastavaks kalendrireformiks. Aga looda sa! Tõsiseim arutelu selle kohta peeti Venemaal (Eesti oli siis Venemaa külge liidetud) 1899. aastal, kuid kalendrit niimoodi ei reformitud.

Kalendrit tasapisi ja riik-riigilt siiski reformiti. 1582. aastast hakkas tasapisi Euroopa juurduma uus, gregoriuse kalender.

Gregoriuse kalendrit hakati kasutama 1582. aastal

See on märksa täpsem kui juuliuse kalender (aga mitte nii täpne, kui 19. sajandil Mädleri pakutu oleks olnud). Venemaal ja veel selle küljes olnud Eestis tehti vastav kalendrireform
1918. aasta veebruaris. Seekordne, kuigi sündmusterohke veebruar sai meil eriti lühike:
1. veebruari asemel loeti kohe 14. veebruar. Kokku anti 15 päeva. See viimane meenutab eelmise Liidu aegset kinni-istumise-karistust, kui mõni kodanik kehtestatud nõuete vastu kergemal moel eksis. Vahest võeti siingi eeskuju 1918. aasta kalendrireformist?

Gregoriuse kalndri paranduslik idee on selles, et sajandivahetuste aegu jäetakse kolmel aastal neljast lisapäev ehk 29. veebruar kalendrisse lisamata. Viimati, 2000. aastal, oli liigaasta täiesti olemas, sest kaks esimest numbrit arvus 2000 jaguvad neljaga. (20:4=5). Kuid sajand varem, 1900. aastal, gregoriuse kalendris liigaasta ei esinenud. Tavalised, mitte liigaastad, tulevad ka 2100. 2200. ja 2300. aastal. Alles 2400. aasta on jälle liigaasta.
Vahepealsetel aegadel aga esineb liigaasta nagu ikka: iga 4 aasta järel.

Veebruar lühike – jutt olgu ka lühike!

„Kas sa tuled mulle perenaiseks?”
„Ma olen nõus! Aga kas ma tohin peremehe ka kaasa võtta?”

See oli viide stseenile kultuurisoovituse vallast. Siinkohal on jutt „Kälimeeste” seriaalist, tehtud 12-13 aastat tagasi. Parjajalt ühiskonnakriiitiline seriaal, aga siis vist ei osatud arvata, kui leebed lood veel sel ajal olid. Kuid mõni asi on sealtki vägagi kasulik meelde jätta. Konkreetsemalt vihjaks 3. hooaja 11. osale. Tegevusjuhised tavakodanikele ametnike ja „ärimeeste” hämara armee omavoli vastu on seal suurepärased, võtkem eeskuju! Seos astronoomiaga on siingi täiesti ilmne, sest juba „Kälimeeste” järgnev osa on täiesti Maa-lähedane, kosmoseteemasid käsitlev, fantastiline olme-film.

Päris lõpetuseks ja rahunemiseks soovitaks meeleolu loomiseks kaasata aegumatu Benny Hilli abi alljärgneva viitega:

https://www.bilibili.com/video/BV17f4y1N7td/

Kuu faasid

• Viimane veerand: 3-ndal kell 1.18;
• Kuuloomine: 10-ndal kell 0.59;
• Esimene veerand: 16-ndal kell 17.01;
• Täiskuu: 24-ndal kell 14.30.

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h).

See omakorda tähendab, et aasta pikim öö on 21-sel vastu 22-st detsembrit. Lühim päev aastas aga on 22. detsember. Ka Päike on siis lõunapoolseimas asendis, olles jõudnud 23 kraadi ja 26,3 kaareminutini taevakvaatorist lõuna poole. Ühtlas tähendab see ekvatoriaalsetes koordinaatides Päikese käänet -23 kraadi ja 26.3 kaareminutit.

Aasta viimasel 10 päeval hakkab päev juba tasapisi pikenema. Kusjuures just õhtuti hakkab see efekt esialgu kiiremini tunda andma. Jõuluõhtul on valgenemise efekt veel täiesti märkamatu. Võib-olla märkab aga tähelepanelik inimene vana-aastaõhtul ehk nääriõhtul, et pimenema hakkab juba kümmekond minutit hiljem kui pööripäeva aegu. Kuigi erinevad pilvisuse tingumised võivad selle efekti veel ära summutada. Eks tuleb oodata jaanuari.

Planeedid detsmbrikuu öös

Planeetide osas satub nii õhtutaevasse kui hommikutaevasse väga hele „täht”, need on vastavalt Jupiter ja Veenus. Kuu algul võib neid kuskil poole 5 paiku öösel veel korraga näha: Jupiter madalas lääne-loode suunal ja Veenus madalas vastassuunas, kagutaevas. 12-ndal annavad nad parajasti teatepulga üle, Jupiter loojudes, Veenus tõustes. Edaspidi loojub Jupiter enne kui Veenus tõuseb.

Jupiter paistab õhtupoole ööd Jäära tähtkujus. Planeet paistab heledam igast päris-tähest (Jupiteri heledus on umbes -2.6 tähesuurust). Jupiter liigub öö jooksul aegapidi üle taevavõlvi küllaltki kõrges kaares, seega leidmisega ei tohiks raskusi olla. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 22. detsembri õhtul.

Veenus paistab hommikuti kagu-lõunakaares, liikudes Neitsi, hiljem Kaalude tähtkujudes. Planeedi heledus on umbes -4.0 tähesuurust), seega on Veenus veelgi heledam kui Jupiter, kuid ei tõuse nii kõrgele kui Jupiter. Veenus tõuseb kuu algul 4,5 tundi enne Päikest, kuu lõpus pisut aga pisut vähem kui 3,5 tundi enne Päikest. Üha kitsenev vana Kuu sirp on Veenuse lähedal 9-nda ja 10-nda detsembri hommikutel.

Kolmanda planeedina paistab detsembriõhtutel Saturn, asudes Veevalaja tähtkujus. Heledus on umbes 0.9 tähesuurust. Saturn loojub jämedalt hinnates kuu algupooles kella 10 paiku õhtul, kuu löpus umbes tund aega varem. Kuu, sedapuhku noore kuu sirbina, on Saturnile kõige lähemal 17. detsembri õhtul.

Teleskoobis tasub uurida kõiki kolme planeeti. Kui Veenus muutub ehk üha „igavamaks”, omandades järjest suurema faasi, samas aga väiksema nurkläbimõõdu, siis Jupiter ja Saturn on vahvad nagu alati. Ometigi tasub muidugi ka Veenuse teleskoobis uurimine end alati ära.

Jupiter 4 suurimat kaaslast Io, Europa, Ganymedes ja Callisto on ikka Jupiteri läheduses. Mitte küll kõik neli pole kogu aeg näha. Mõni neist võib olla Jupiteri taga peidus, mõni jällegi otse juhtplaneedi ees, kuid vaadelda pole neid ka siis lihtne. Kõige huvitavam on ehk olukord, kui kaaslane satub Jupiteri varju, kuid mitte otseselt teisele poole Jupiteri. Siis võib kaaslase ootamatu „tekkimne”, veelgi enam aga „kadumine” päris efektne olla. Vastavaid kellaaegu on muidugi ka ette arvutatud, nii et tasub õigeaegselt teleskoobi juures olla, lootes loomulikult ka selgele ilmale.

Siinkohal ongi toodud ka koondtabel Jupiteri kaaslaste kattumiste ja varjutuste kohta Jupiteriga. Erandina on esitatud ka Europa eraldumine Jupiteri eest 16. detsembril, 8 minutit enne kui Io kaob Jupiteri taha, liikudes näiliselt vastassunas Europaga. Märkimist väärivad 25. detsembril vaid pooletunnise vahega aset leidvad (kell 18.22 ja 18.51) Europa ja Io väljumised varjust ehk „süttimised” Lisatud on ka Jupiteri süsteemi „seiklused” uue aasta 1. jaanuaril: siis väärib märkimist kell 18.30 Europa ilmumine Jupiteri tagant välja, et 6 minutit hiljem varju kaduda ehk „kustuda”-

2. detsember kell 18.37 Io ilmub varjust
5. detsember kell 18.48 Ganymedes kaob ketta taha
5. detsember kell 20.20 Ganymedes ilmub ketta tagant
5. detsember kell 21.48 Ganymedes kaob varju
5. detsember kell 23.46 Ganymedes ilmub varjust
6. detsember kell 4.37 Io kaob ketta taha
7. detsember kell 19.41 Europa kaob ketta taha
7. detsember kell 23.03 Io kaob ketta taha
7. detsember kell 23.45 Europa ilmub varjust
8. detsember kell 2.03 Io ilmub varjust
9. detsember kell 17.29 Io kaob ketta taha
9. detsember kell 20.32 ilmub Io varjust
12. detsember kell 22.14 Ganymedes kaob ketta taha
12. detsember kell 23.51 Ganymedes ilmub ketta tagant
13. detsember kell 1.50 Ganymedes kaob varju
13. detsember kell 3.48 Ganymedes ilmub varjust
14. detsember kell 22.03 Europa kaob ketta taha
15. detsember kell 0.52 Io kaob ketta taha
15. detsember kell 2.23 Europa ilmub varjust
15. detsember kell 3.58 Io ilmub varjust
16. detsember kell 19.09 Europa ilmub Jupiteri eest
16. detsember kell 19.17 Io kaob ketta taha
16. detsember kell 22.27 Io ilmub varjust
18. detsember kell 15.43 Europa ilmub varjust
18. detsember kell 16.56 Io ilmub varjust
20. detsember kell 1.45 Ganymedes kaob ketta taha
20. detsember kell 3.26 Ganymedes ilmub ketta tagant
22. detsember kell 0.27 Europa kaob ketta taha
22. detsember kell 2.39`Io kaob ketta taha
23. detsember kell 21.07 Io kaob ketta taha
24. detsember kell 0.22 Io ilmub varjust
25. detsember kell 18.22 Europa ilmub varjust
25. detsember kell 18.51 Io ilmub varjust
29. detsember kell 2.53 Europa kaob ketta taha
30. detsember kell 22.57 Io kaob ketta taha
31. detsember kell 2.18 Io ilmub varjust
1. jaanuar kell 16.08 Europa kaob ketta taha
1. jaanuar kell 17.24 Io kaob ketta taha
1. jaanuar kell 18.30 Europa ilmub ketta tagant
1. jaanuar kell 18.36 Europa kaob varju
1. jaanuar kell 20.47 Io ilmub varjust
1. jaanuar kell 21.01 Eoropa ilmub varjust

Saturni muudab telekoobis alati väga „parketikõlblikuks” tema uhke rõngas, õigemini rõngaste süsteem. Ka Saturni rõngas muutub mõnikord nähtamatuks, kuid mitte 2023. aastal.

Merkuur ja Marss on vaatleja eest paraku peidus, vähemalt paljale silmale. Küllap on põhjus selles, et mõlemad algavad M-tähega, arvas keegi väidetavalt tähtis isik, kes olevat elukutselt suunamudija. Mida see tähendab, see pole kellelegi teada, kaasa arvatud „mudijale” endale.

Geniniidid

Detsembri varajane keskpaik pakub igal aastal toreda nähtuse: geminiidide meteoorivoolu. Üksikuid geminiide on näha isegi 19. novembrist 24. detsembrini, kuid maksimumi aeg satub ikka sinna 13.-14. detsembri kanti. Ka seekord loodetakse maksimumi 14. detsembri õhtuks, kella poole 10 kanti.

Meteoorid on geminiidide puhul mõnusad, kuna ei sisene Maa atmosfääri just suurima kiirusega ning on seetõttu ka taevas üldiselt näha mitte vaid üheks hetkeks. Nii et, soovid, soovid, neid on just geminiidide ajal ehk lihtsam soovida kui nt perseiidide aegu augustis.

Maksimumi tunniarv peaks olema 120 meteoori, seda muidugi vaid eel-hinnaguliselt. Ega geminiidid pereiididele alla ei jää, vahest ehk sedavõrd siiski, et maksimumilähedane olukord ei kesta nii mitu päeva. Kuid eelised on silmanähtavad: Kaksikute tähtkuju koos radiandiga on kogu öö üle silmapiiri, muudkui viska aga murule või lumele pikali ja vaatle 15 tundi järgemööda, hämarikuaegu arvstades enamgi aega. Kuid… kas just seda ikka tasub soovitada? Kui eeldada tõelisi talveilmu, peavad nii riietus kui tervislik eelseisund olema suisa polaaruurija omad.

Kuid seistes, olgugi et vajalikult soojalt riides, võib geminiide nautida küll. Kui hakkab jahe, võib soojas toas vahepeal sisemust jookidega soojendada. Tõsi küll, etanoool, nii ehedal kui ka mingil lahjendatud kujul, on siiski täiesti mittesoovitav, vähemalt mitte enne vaatluse lõpetamist. Soe tee on üle kõige!

Kuu on tänavu geminiide igati soosiv. Kuuloomine on 13. detsembri varastel tundidel, kuid ka 14. detsembril arvatavasti Kuu veel ei paistagi. Nii et head jälgimist!

Ursiidid

Veidi ka pööripäeva-aegsest ursiidide meteoorivoost. Radiant on Väikeses Vankris, nii et öine kellaaeg vaatlusi ei mõjuta. Üldiselt on see vool väheaktiivne (umbes 10 meteoori tunnis). Üldiselt , kuid mitte ka siis ühtlasel viisil, aktiveerub see vool 13 või 14-aastaste vahedega; tänavune aasta sellesse rivvi ei kuulu. Kuid mõnel aastal pakuvad ursiidid ootamatuid meeldivaid üllatusi. Maksimumi öö on tänavu 22-sel vastu 23-ndat. Tasub ära vaadata! Tõsi küll, Kuu on siis poolel teel esimesest veerandist täiskuuni ja segab meteooride jälgimist kõvasti. Kella 5-st alates on taevas aga Kuust vaba ja kuskil 2 ja pool tund saab siiski meteoore rahulikult jälgida. Eelmisel ööl loojub Kuu poole 4 paiku, siis on “vaba vaatlusaega” rohkem.

Kapella, Deeneb, Veega – kaugused ja kõrgused

Pika detsembriöö keskpaiku paikneb väga kõrgel lõunatevas Veomehe tähtkuju. Õhtutundidel paikneb tähtkuju kirdetaevas, hommikuti loodes. Heledaim täht Veomehes on Kapella. Eestis nähtavatest tähtedest on ta heleduselt neljas täht taevas (näiv visuaalne heledus +0.08 tähesuurust), olles seega päris tihedalt Arktuuruse ja Veega kannul. Eesti mütoloogias on Kapella tuntud kui Jõulutäht ja seda õigusega: tegu on detsembriöös kõige kõrgemale kerkiva korralikult heleda tähega. Tegulikult kuulub Kapellale selles osas isegi täielik rekord: ükski teine esimese suurusjärgu täht nii kõrgele ei küündi. Märkus: esimese suurusjärgu täheks loetakse tähti, mlle näiv heledus on algebraliselt väiksem kui 1.5 tähesuurust. 21 neid kogu tähistava kohta ongi.

Tulles Kapella kõrguse küündivuse juurde tagasi, siis päris napilt teisele kohale jääb Deeneb ja kolmandale kohale Veega. Muuseas, vähemalt kuu esimeses pooles on ka viimati nimetatud tähed õhtupimeda saabudes küllalt kõrgel edelasuunal; Kapella on sel ajal alles üles „ronimas”.

Eeltoodu peaks olema hea näide sellest, miks taevakehade kohta sobib öelda pigem seda, et nad on kaugel. Kõrgus oleneb ju kohast, kus maakera punktis ja mis kellaajal taevasse vaadata. Kui täht paikneb silmapiiril, ei tähenda see ju seda, et tegu on Maa pinnal asuva objektiga. Üks-ühele võiks erinevatest kõrgustest rääkida vaid otse pea kohal olevate taevakehadega seoses. Isegi kui seda ühte punkti pisut laiendada pisikese ringikesega, on ju ikkagi tegu vaid väga pisikese osaga kogu taevasfäärist. Kui aga rääkida kaugusest Maani, on asi ühene. Maa tühised mõõtmed ei mängi taevakehade puhul rolli. Tõsi küll, mõnedes küsimustes tuleb Maa suurust arvestada (nt Kuu ja Päike loodelised jõud), kuid kõrguse all peame nendegi puhul alati silmas nurkkagust horisondist.

Siis, kui kaugus Maa pinnast on väike, seda juba Maa mõõtmetega võrreldes, muutub otseses mõttes oluliseks ka koht, kus vaatlust sooritada. Nii on lugu pilvedega. Siis on tõesti mõtet kõrguse all silmas pidada kõige lühemat pilvest Maa suunas tõmmatud kujuteldavat sirglõiku. Ning kes parjasti otse pilve all ei ole, on ise selles süüdi: temast jääb pilv kaugemale. (Äikesepilve puhul muidugi on hea, kui pilv pole pea kohal). Kuid jällegi tuli juba mängu lisaks kõrgusele ka kaugus.

Kapella kaugus Maast on 43 valgusaastat. Kuna Kapella kerkib väga kõrgele, siis eksime korraks täpselt rajalt; teisendame kauguse kilomeetriteks ja ütleme kauguse asemel kõrgus: Jõulutäht paikneb jõuluööl kesköö paiku ligikaudu 400 triljoni kilomeetri kõrgusel. Üldjuhul tuleb muidugi öelda, et Kapella paikneb 400 triljoni kilomeetri kaugusel.

Ka Luige heledaim täht Deeneb (näiv heledus 1.25 tähesuurust) paikneb vähemalt detsebrikuu alguse õhtuti veel küllalt kõrgel; Deeneb paistis õhtuti väga kõrgel mitu kuud. Seetõttu on küllap ka Deeneb (kaugus vähemalt 1600 valgusaastat) ära teeninud enda kauguse esitamise kõrguse terminites. Deeneb „kõrgub” 150 tuhande triljoni kilomeetri kõrgusel. Üldiselt muidugi, meenutame, tuleb ikkagi rääkida kaugusest.

Kolm on kohtu seadus: vaatame ka Veega üle. Veega küündib samuti taevas kõrgele oma 25,3 valgusaastaga. Veega „kõrgus” on 240 triljonit kilomeetrit.

Tähtkujude ja tähtede nimedest

Mõistagi ei saa me kuidagi rääkida sellest, kui „kõrgel” on pikkusühikuid kasutades Veomehe tähtkuju. Enamgi veel, mitte ühegi tähtkuju kaugusest pole mõtet rääkida. Tähtkuju on tegelikult selline asi, mida tegelikkuses polegi olemas. Erineva heledusega ja erineval kaugusel olevad tähed moodustavad meie jaoks kirju mustriga tähistaeva, mille erinevaid osi tuntaksegi tähkujudena. Siin oleneb kõik inimeste fantaasiast ja omavahelistest kokkulepetest. Sel kombel ongi kujunenud välja maailma eri rahvaste tähkujud. Ka Eesti rahvastronoomias olid oma tähtkujud.
Kõne all juba olnud Veomehe tähtkuju tunti Jõulutähtedena, Kapella nimetuseks oli Päris-Jõulutäht. Praegune nimetus Jõulutäht on siis eelneva lühendatud kuju.
Ametlikud tähtkujud, neid on kokku 88, tuginevad suurel määral Vana-Kreeka mütoloogiale.

Tähtede tänapäevaste nimetustega on keerulisem, algallikaid on erinevaid. Siiski võib teha mingi üldistuse, et paljud tähenimed on tulnud araabia keelest. Vähemate või rohkemate tõlkimiste tulemusel on siis saadud tänapäeval tuntud tähtede nimetused. Mõnelgi tähekaardil on üks ja seesama täht praegugi esindatud erineva nimetusega.

Kapellast veel

Kapella on tuntud kui kahest kollasest, G-spektriklassi kuuluvast hiidtähest koosnev tähepaar. Need kokku sulavadki Maalt vaadates üheks täheks. Tegelikult on Kapella süsteemi puhul tegu nelja tähega. Peatähtede paari ümber tiirleb veel märksa kaugemal olev punaste kääbuste paar. Eriti palju need ülejäänud kaks komponenti süsteemi summaarsele heledusele ei lisa, pealegi on nende nurkkaugus “põhipaarist” päris suur. Kapella hiidudest komponendid oleksid siiski esimese suurusjärgu tähtedena vaadeldavad ka eraldi paiknedes (näivad heledused oleksid 0,76 ja 0,91 tähesuurust).

Peatähed asuvad teineteisest umbes 0.7 astronoomilise ühiku kaugusel ehk sama kaugel kui asub Veenus Päikesest. Ei saa aga järeldada, et üks neist tiirleb paigalseisva teise komponendi ümber: Mõlemad tähed tiirlevad ümber ühise masskeskme 104-päevase perioodiga ehk meie mõistes ligi 3 ja pool kuud. Teleskoobis nad eralduvad ei ole, tegu on spektraalse kaksiktähega. Spektriklassid on vastavalt G8 III ja G1 III. Esimene neist näitab mingil määral ka K0 spektriklassile omaseid jooni. Läbimõõdud tähtedel on vastavalt umbes 10 kuni 12 ( eri hinnangutel) ja 8-9 Päikese läbimõõtu, massid vastavalt 2,69 ja 2,56 Päikese massi.

Kapella kollane tähepaar omab teatud muutlikkust, olles RS Canum Venaticorumi tüüpi muutlike tähtede esindajaks. Seda tüüpi muutlikud tähed paiknevadki lähedaste paaridena. Kui kujutada Kapella kollast paari Päikese asemel, siis registreeriksime võimsal kombel kromosfääride aktiivsust ja näeksime vägevaid virmalisi, kuid samas oleksime ka silmitsi elu hävitava osakaeste voo jõudmisega maapinnani. Seega polekski kedagi, kes virmalisi vaatleks…

Kollaste hiidude paari ümbritseva punaste kääbuste spektriklassid on M1 Vja M4-5 V. Esimese mass on umbes pool Päikese massi, teise oma umbes 0.2 Päikese massi.. Ka M1-komponendi läbimõõt ei erine palju poolest Päikese läbimõõdust. Teise komponendi läbimõõt on väiksem, kuid pole täpselt teada. Üksteise ümber teeb see paar tiiru ligi 300 Maa aastaga, asudes üksteisest 40 aü kaugusel, st umbes sama kaugel kui Pluuto Päikesest.

Kääbuste paar ja hiidtähtede paar asub aga üksteisest kaugel, 9500 aü kaugusel. Orbitaalse perioodi suurusjärk on paarisaja tuhande aasta kandis.

Alamaaz

Veomehe tähtkujus paiknevad suunalt päris lähestikku paar huvitavat varjutusmuutlikku tähte. Üks neist on Alamaaz (epsilon Aur), teine aga Haedi (tseeta Aur).

Alustame „espilonist”. Alamaaz on ammu tuntud kui täht, mis iga 27 aasta jooksul kaob osaliselt millegi varju. Varjutaja olemus jäi kauaks salapäraseks: midagi suurt, tihedat ja jahedat..

Alamaaz asub Maast kaugel, täpseid hinnagid polegi veel. Ehk sobib ligikaudne hinnang 1 kiloparsek. Valgusaastate jaoks tuleb veel 3.26-ga korrutada.

Heledamaks komponendiks (õigemini ainsaks, mis üldse näha on) peetakse HR diagrammi järgi F0 I klassi ülihiidu, massiga ligikaudu 15 Päikese massi. Täht on ka mõõtmetelt väga suur, umbkaudse hinnanguga paarsada Päikese läbimõõtu.

27- aastaste vahedega korduvate varjutuse aegu langeb tähe heledus 2.9 tähesuuruselt 3.8 tähesuuruseni. Varjutuse ilmingud kestavad umbes 600 päeva, seega 1 aastaga siin hakkama ei saa.
Viimatine varjutus kestis 2009. aastast 2011. aastani.

Kaua tekitas küsimusi, mis on see varjutav komponent. Varjutus pole ometigi täielik, sest F-klassi täht ju päriselt nähtvalt ei kao.

Praeguseks on usutavaim idee järgmine. Varjutusi peaks põhjustama ulatuslik ja küllaltki läbipaistmatu tolmu sisaldav ketas. Ketas ei ole kujunenud aga mitte varjutatava F-klassi ülihiiu ümber, vaid ümbritseb hoopiski teist epsilon Auriga süsteemi komponenti. Selle komponendi kaugus F-klassi tähest on umbes 35 aü, seega veidi suurem kui Päikese ja Neptuuni vaheline kaugus. Orbitaalse perioodi annavad otseselt varjutused: umbes 27 aastat.

Kunstiline kujund epsilon Auriga (Alamaaz) süsteemist.

F-klassi tähe varjutusi põhjustava ketta keskel asuv komponent tundub omakorda olema kaksiktäht. Mõlemad, kusjuures nähtamatud kaksiku komponendid peaksid kuuluma B spektriklassi, arvatavasti kusagile keskele. Nähtamatud on need komponendid ikka sellesama, neid ümbritseva ketta tõttu. Selle tähepaari varjutus kestab seega Maalt vaadates pidevalt. B-klassi tähtede kogumassi on hinnatud umbes 13 Päikese massi kanti. Selle paari vahemaa ja orbitaalne periood pole teada, aga kindlasti pole nad üksteisest kaugel ja ka periood on palju lühem kui 27 aastat.

Haedi

Siirdume Haedi (tseeta Aur) juurde. Nurkkaugus Alamaaziga on vaid 2 ja pool kraadi. Siin on taevas kaks kõrvuti asetsevat nõrgavõitu tähte nimega Haedi; vasakpoolne Haedi on eeta Aur. Neist
parempoolne Haedi ongi siis tseeta Aur.

Tegu siis jällegi varjutusmuutliku kaksiktähega. Varjutusevälisel ajal on süsteemi koguheledus 3.75 tähesuurust. Siin on koos „külm” ja „kuum” komponent. Nn külm komponent kujutab endast K2 I üliihiidu koos kuuma, B7 V klassi peajada tähega. Külm komponent on suur, kuskil 150 Päikese läbimõõduga ja massiga ligi 5 Päikese massi. Massi suhtelise väiksuse tõttu on seda tähte mõnikord hinnatud ka K2 II ehk heledate hiidude klassi kuuluvaks. Samas läbimõõt ja üldine evolutsiooniline staatus peaks ikkagi viitama ülihiiule.

Nimelt K-komponent ei tohiks olla oluliselt vanem kui B-komponent. Seda tüüpi kaksiktähti on teada teisigi ning kokkuvõttes võib nende abil eelnevat lauset kinnitada. Muide, tseeta Aur ongi vastava täheklassi prototüüp.

B-tähe mass on peaaegu sama, mis K-tähel: 4,8 Päikese massi.
Läbimõõt on aga palju väiksem, võrdlus Päikesega annab ühekohalise numbri.

Kuuma komponendi varjutuse ajal langeb vaadeldav visuaalne heledus 3.75-st 4 tähesuuruseni, seega mitte eriti palju. Kuid kuna kuum komponent kiirgab märksa rohkem lühilainelist kiirgust, sh UV-kiirgust, siis vastavates filtrites on heleduse langus palju muljetavaldavam.

Orbitaalne periood on samade tüvenubritega kui Alamaazil, kuid komakoht on oluline: 2,7 aastat. Selline periood sobib kestvaks uurimiseks palju paremini!

Süsteemi kaugus maast on umbes 700 va.

Veomehe tähtkuju. Märgitud on Kapella (Capella), Alamaaz ja Haedi.

Tähistaevast veidi veel

Pika detsembriöö jooksul jõuab taevas palju pöörduda. Õhtuti paikneb lõunakaares Suur Ruut (põhitähtkujuks on selles Peagasus), edelasse-läände on vajumas nime poolest Sügiskolmnurgaks teisenenud Suvekolmnurk: Veega (heledaim, loojumatu, Deeneb, tuhmim, loojumatu ja Altair (see täht loojub õhtu edenedes, kuid alates 19-ndast detsembrist jõuab hommikul juba uuesti ida poolt tõusta). Otsustavalt on hommikutaevas ida-kirde poolt tagasi kõrgele „ründamas” ka Veega ja Deeneb.

Suure Ruudu asendab lõunakaares, jällegi öö edenedes, Talvekuusnurk, liikmetega Kapella, Polluks (ja Kastor), Prooküon, Siirius, Riigel, Aldebaran. Seltskonna keskmes troonib punakas Betelgeuse.

Kuid pidu on pikk: hommikuks vajub ära ka Talvekuusnurk. Idast kerkib üha kõrgemale juba Kevadkolnurk: Arktuurus (vasakul kõrgel), Reegulus (paremal kõrgel, tuhmim) ja Spiika (allpool). Arktuurus on muuseas kuu esimeses pooles ka veel õhtuti päris madalas läänekaares nähtav.

„Öö on pikk,” ütleb ööbik. Tõsi küll, detsembris ta ei laula.

Lõpetame loo

Jälle hakkas lugu pikale minema. Ärme siis rohkem laseme minna.
Kultuurisoovitus siiski ka. Mullu detsembris sai soovitatud vaadata kuulsa Šveitsi kirjaniku Friedrich Dürrenmatti „Füüsikuid”. Kuid see selle kange kirjamehe looming väärib rohkematki tutvustamist. Üheks vahvaks näiteks on “Romulus Suur”. Sedagi lugu tasub vaadata telelavastusena ringhäälingu arhiivist. Esmakordselt oli see tükk meil teleekraanil esitusel 24. juunil 1988. aastal, reedel; võin seda isiklikust kogemusest kinnitada. Üks vihje siiski enne vaatamist: sündmustiku toimumise ajaks oli seni toiminud tolleaegne „lääne tsivilisatsioon” juba aegsasti kokku kukkunud.

Kuu faasid

• Viimane veerand: 5-ndal kell 7.49;
• Kuuloomine: 13-ndal kell 1.32;
• Esimene veerand: 19-ndal kell 20.39;
• Täiskuu: 27-ndal kell 2.33.

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h).

Novembris enam seenemetsa üldjuhul asja ei ole. Ilm on suvega võrreldes päris jahe, vahel isegi talvine. Küllap sellepärast on november ongi teise nimega talvekuu. Päike paikneb kuu algusest alates Kaalude tähtkujus, 24-ndal liigub Skorpioni tähtkujju ja 30-ndal Maokandja tähtkujju. Suure faasiga Kuud, sh täiskuud, saab tänavu novembris nautida kuu lõpunädalal.

Novembriöö on pikk. Äsjane järjekordne seatemp nimega kellakeermine süvendab seda muljet, kuna ka juba pealelõunane osa päevast on pime. Sageli on novembrikuule omane, et tihti sajab midagi. Enamasti vihma, aga ka lumi ja lörts pole haruldased. Ning kui parajasti ei sajagi, siis taevas kipub ikka enamasti pilvevangi jääma. See on omane sügistalvisele ajale üldiselt: isegi kõrgrõhuala tingimustes võib esineda madal kihtpilvisus, seda nii öösel kui ka päeval. Siiski võivad ilmad ka ilusad olla. Selle hinnaks on omakorda öised miinuskraadid, millest mõnikord ka päeval ei pruugi lahti saada.

Planeedid novembris

Novembrikuus teevad pilvedest kõrgemale (kaugemale) jäävat ilma kõige enam endiselt Veenus ja Jupiter.

Veenus paistab väga hästi hommikutaevas. Planeet tõuseb kuu algul peaaegu 5 tundi enne Päikest ning rändab selle käigus Lõvi tähtkujust Neitsi tähtkujju. Planeedi nähtavus ei muutu eriti ka kuu edenedes, siiski tõuseb Veenus kuu lõpus 4.5 tundi enne Päikest, st vaatlusaeg veidike kahaneb ja planeedi asend muutub mõnevõrra madalamaks. 29-ndal möödub Veenus Spiikast 3.9 kraadi põhja poolt. Kuu on Veenus lähedal 9-nda novembri hommikul.

Jupiter on kuu algul „parimas jõus”. 3-ndal on Jupiter Päikesega vastasseisus ning planeet särab vahvasti kogu öö Jäära tähtkujus. Kohaliku kesköö paiku (Tartus umbes kell veerand üks, Kuressaares kell pool üks Ida-Euroopa talveaja järgi) on Jupiter päris kõrgel lõunasuunal kulmineerumas. Pidu võiks kuu lõpuni kesta täie hooga, kuid tegelikult päriselt mitte. Teisesl ja kolamndal novembrikuu dekaadil hakkab Jupiter aegapidi muutuma õhtutaeva objektiks, loojudes enne hmmikut. Siiski on Jupiter ka kuu lõpus enamuse ööst vaadeldav. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 25-ndal novembril.

Saturn koos Veevalaja tähtkujuga on vaadeldav õhtutaevas, paistes umbes pool ööd või veidike vähem. See planeet ei torka nii võimsalt silma kui ülejäänud 2, kuid madalavõitu lõunakaarde pilku heites peaks siiski olema hõlpsasti leitav. Kuu on Saturni lähedal 20. novembri õhtul.

Ka palja silmaga nähtavuse piiril olev Uraan Jäära tähtkujust jõuab 13-ndal novembril Päikesega vastasseisu. Heledus on 5.6 tähesuurust, seega on Uraan 6. tähesuuruse objekt. Jupiterist on Uraan siiski liiga kaugel (vasakul pool), nii et heledat planeeti reeperiks võtta eriti ei saa.

Märgime puudujad ka üles: Merkuur ja Marss. Aga teha pole midagi, isegi Euroopa Komisjon on võimetu. Kuigi nad ise vist oma võimete olematusesse ei usu.

Novembri tähistaevas

Üldiselt oleks mõttekas kõigil inimestel end harjutada sagedase väljas viibimisega, sh tähtede vaatamisega tegelemisega. Sest kui Eurorehvidega Vanem Vend on peatselt rahvamasside valdavate ovatsioonide saatel paigutanud meie tubadesse ja autodesse „turvalisust tagavad” jälgimiskaamerad, on ju kusagil siiski veidi aega vaja end ka omaette tunda. Siinkohal on soovitus siiski ühene: majast (või korterist) tuleb viivitamatult välja pilduda nii kaamerad kui ka nende kohaletoojad!

Varane novembrikuu õhtutaevas tuletab meelde sooje augustiöid, sest taevapilt on sarnane: Suvekolmnurk ilutseb lõunataevas, kuigi on augustiõhtutega võrreldes siiski lääne poole liikunud. Trio tegelased on kõrgel paistvad hele Veega (Lüüras) ja vasakul pool veidi tuhmim Deeneb (Luiges) ning Altair (Kotkas) neist allpool, umbes poolel kõrgusel horisondist. Kuid jahedus ja varajane kellaag tuletavad siiski meelde, et Suvekolmnurka on praegu mõttekas nimetada hoopis Sügiskolmnurgaks. Eks niimoodi tehtagi. Tõsi küll, sedapuhku on lõnakaares hoopis pigem Sügisnelinurk, kuigi mitte ruut. Nimelt juba jutuks olnud Saturn (Veevalajas) on samuti kambas, asudes veelgi märksa madalamal kui Altair ja asudes vasakul pool. Heledus on ka sobiv, ülejäänutega võrreldav. Madalas läänekaares paistab Arktuurus (Karjases) ja kirdetaevas Kapella (Veomehes).

Öö edeneb, peatselt loojub Arktuurus ja Kapella kerkib kõrgemale.
Idakaares kerkib üha kõrgemale ka kõigist eelnevaist hulga heledam „tegija”, loomulikult on see Jupiter! Jupiter esindab siis Jäära tähtkuju.

Kagust kerkib Veevalaja järel Vaal, selle heledaim liige Deeneb Kaitos hakkab ehk eraldi silma. Heledus pole sellel tähel küll teab kui suur, kuid siiski võrreldav Põhjanaela ja Suure Vankri tähtede heledustega. Vaalast Kõrgemal oleva Kalade tähtkuju võib juhusliku uitava pilgu ees suisa märamatuks jääda. Sama lugu oleks Veevalajaga, kui seal Saturni poleks. Ka varaõhtul lõunakaares paistev Kaljukits ei sisalda heledaid tähti. Ka mõned Amburi tähed on „esimese pimeduse” ajal väga madalas lõuna-edelasuunal veel leitavad.

Kui Veevalaja, Kalad ja Vaal on sisustamas madalamat lõunakaart, siis kõrgel taevas näeme ribakujulist Andromeedat ja sellest paremal (lääne pool) Pegasust. Pegasus meenutab esmajärjekorras ruutu, tõsi küll, ülemine vasakpoolne ruudu tipp on „laenatud” Andromeedast. Pegasus ise ulatub oma piirides märksa kaugemale läände.
Pegasuse läänepoolsed, väikesevõitu naabrid on Delfiin (ülalpool) ja Hobu. Viimane neist on kahjuks eriliselt kõike muud kui silmapaistev.
Delfiin seevastu meenutab kujult vankrikest. Kes ei tea, kus on Väike Vanker, võib hoopis Delfiini selleks pidada.

Kuid Vale-Väikesele Vankrile on konkurents. Ida poolt on kerkimas teine taoline „vankrike”, kujult sarnane, kuid pindalalt veel pisem kui Delfiini näiv joonis. Antiud juhul on tegiu Taevasõelaga. See polegi tegelikult eraldi tähtkuju, vaid pisike osa Sõnni tähkujust (ülejäänud tähtkuju tõuseb Sõela järel, heledaim täht Sõnnis on oranzi tooni Aldebaran. Sõel on hoopiski üks parajal kaugusel asuv kena tähtede hajusparv, tasub ka teleskoobis vaadelda. Mude, vankrikese kujuga on ka põhiosa Lüürast, kui heledat Veegat mitte arvestada.

Kui öö on iuba hommikupooles, kerkivad lõunataevasse lisaks Sõnnile ka Orion, Kaksikud, Suur Peni ja Väike Peni. Kõrgel-kõrgel asetseb Veomees, mille hele täht Kapella asendab õhtul samas kandis paistnud Veegat ja Deenebit. Viimase on nüüd omakorda palju madalamal ja läände-loodesse liikunud. Küllaltki madalal paistev Suure Peni juhttäht Siirius on isegi üldise heldatest tähtedest rikka lõunakaare taustal ülejäänud tähtedest märgatavalt heledam.

Hommikupoole ööd ilmub madalas idataevas uuesti nähtavale Arktuurus, mis õhtul loojus ja oli 7 tundi nähtamatu. Märksa enam hakkab muidugi silma aga taevakaunitariks kutsutud Veenus, tõustes koos Neitsi tähtkujuga. Veenus lööb muidugi oma heledusega „platsi puhtaks”, seda enam, et „hõbemedalipoiss” Jupiter loojub üha varem. Nii et feministlikud unistused saavad siin teoks. kuigi nii ei tohi vabas ühiskonnas rääkida. Kuid novmebrikuu öö on tõesti pikk. Isegi Siirius, kuigi nähtav hommikupoole ööd, jõuab kuu lõpus juba omakorda 2 tundi enne Päikese tõusu loojuda. Veel kehvemad on lood heleda tähega Riigel Orioni tähtkuju edelaosast: see loojub Siiriusest pool tundi varemgi.

Komeedijuttu ka

Ühest komeedist võiks ka juttu teha, kuigi taevapilti see objekt arvatavasti segi ei löö. Komeet kannab uhket nimetust C/2023 H2 (Lemmon). Avastati see tänavu 23. aprillil. Eks neid komeedikesi ikka aeg-ajalt ette satub, enamasti jäävad need aga kaugele palja silmaga nähtavusest. Kõnesolev komeet läbis periheeli 29. oktoobril ja arvutuste järgi jõuab Maale lähimassse asendisse 10. novembril. Umbes samaks ajaks peaks ka heledus saavuama maksimumi, mida hinnatakse ette 5.3 tähesuuruse peale. Heledust võivad suurendada ootamatud (pisi)plahvatused, mis komeetidel Päikese suhtelises läheduses ette võivad tulla. Tõsi, teisalt võivad komeedid ka rehkendatust väiksema heledusega „üllatada”, sest lisaks tuumale ei pruugi ka seda ümbritsev nn pea olla eriti sümmeetrilse ehitusega.

Kuu esimesel dekaadil on komeedi liikumine tähistaeva taustal päris kiiresti. 1. novembril asub komeet veidi vasakul Suure Vankri otsmisest aisatähest. Kuid komeet ei paista veel palja silmaga. Edasi liigub komeet üle Karjase tähtkuju loojumatu põhjapoolse serva, olles seega samuti öö jooksul loojumatu. Edasi liigub komeet Herkulese tähtkujju ja muutub just 10. novembri, Mardipäeva paiku juba loojuvaks objektiks.

Komeedi c/2023 H2 (Lemmon) asukoht 10. novembril, märgitud ruuduga.

Komeet asub ka perigee ajal, 10. novembril veel napilt Herkulese tähtkujus (vt üldkaarti). Konkreetselt asub objekt siis Herkulese tähtkuju idaservas. Võiks lähtuda heledast Veegast (ja Lüürast, mis on pisike tähtkuju ning siis otsida sellest paremal ja allpool. Nii et mardisantidel tasub aeg-ajalt ustele kolkimise vaheajal ka läänetaevasse vaadata ja püüda „Komeedi” komme närides komeeti üles otsida. Seda võib umbes sama edukalt teha ka eelmisel õhtul; enamus “marditajaid” just 9. novembri õhtul ringi liigubki. Läheb juba teemast välja, aga järgmine jooksuaeg on juba Kadripäeval, 25. novembril ja õhtul enne seda. Ainult et Kadride puhul pole ilus, kui nad on habemega! Habe on Martide ainuõigus!

Komeedi c/2023 H2 (Lemmon) tee tähistaevas (roheline). Kollane ring kujutab komeedi asukohta 10. novembril. Teine joon kujutab ekliptikat.

Komeet liigub edaspidi Kotka tähtkujju, muutudes jälle paljale silmale nähtamatuks ning sealt Kaljukitse. Heledus üha langeb. Kuu teises pooles liigub c/2023 H2 (Lemmon) edasi lõuna poole ja kaob meie laiuskraadil silmapiirist allapoole.

Komeet c/2023 H2 (Lemmon) on komeetidele omaselt väga väljavenitatud orbiidiga, praegu hinnatakse perioodi 3872 aastale. Õigem on see pigem ümardada umbes 3900 aastale, sest komeedi liikumise edasine jälgmine annab arvatavasti alust täpsustusteks.
Aga kes see ikka 3900 aastat oodata viitsib.

Kuigi jah, kuulusat Hale-Boppi komeeti, kui mälu ei peta, peab ootama veel ligi 24 000 aastat. Aga eelmisest periheelist on juba tervelt 26 aastat möödunud! Päris palju ju! Ka kuulsas Svejki raamatus anti kõrtsmik Palivecile 10 aastat, kuid peatselt oli juba 7 päeva täis!

Hertzprung-Russelli diagrammi suunas

Palju kordi on lugudes olnud juttu Hertzprung-Russelli diagrammist (HR diagrammist). Oleks juba ammu olnud kasulik selle olemust ka otseselt meelde tuletada. Püüaks nüüd vaikselt selles suunas liikuda.

Horisontaalskaala ehk temperatuuriskaala

HR diagramm kajastab igal konkreetsel juhul tähe heleduse sõltuvust tähe pinnatemperatuurist. Horisontalne skaala HR diagrammil ongi temperatuuriskaala. Pinnatemperatuur määrab ära, mis värvi täht eemalt paistab. Nii et tähe „värv” on olemuselt kujuteldava kaugloetava tähe—termomeetri näit.

Tegelikult ei kiirga üksi täht kindlalt vaid üht värvi ehk monokromaatilist kiirgust, kuid kiirguse maksimumi sagedus ehk teise termini kaudu lainepikkus ongi see temperartuuri määraja.

Kiirgamise kui nähtuse üldiseloomustamise jaoks võiks ehk üle vaadata märtsikuu loo. Oluline punkt on siinkohal see, et tähe kiirguse maksimaalväärtusele vastava lainepikkuse ja seda kiirgust kiirgava pinna (seega tähe pinna ehk fotosfääri) temperatuuri korrutis on konstant. Maksimaalse kiirguse lainepikkus määrabki ära ka tähe värvuse. Siit tuletatakse ka temperatuur. Kõik tähed on iseeenesest kuumad: „külmemad”, punased tähed on jahedamad kui 3000 kraadi, kuumimael ulatub see aga mitmekümnete tuhandete, isegi saja tuhande kraadi kanti.

Temperatuuriskaala on ajalooliselt jaotatud ka eri tähistega, kuumiaatest jahedamate suunas: O B A F G K M. Need klassid on hiljem jagatud ka alamklassideks numbritega 0-st 9.5-ni.

Tõsi küll, eelnev jutt käis nn ideaalse ehk musta keha mudeli kohta, mida tähed tegelikult ei ole. Musta keha mudelist oli juttu märtsikuu loos, kus (nagu ka veebrikuu loo 3. osas) sai lisaks hoiatatud mustade jõudude pealetungi eest, aga näib, et tulutult. Tähtede puhul peaks kasutama pigem mõistet värvustemperatuur, aga suurt viga ka ei tee, kui need erisused hetkel arvestamata jätta.

Vertikaalskaala ehk heledusskaala

HR diagrammi vertikaalteljestik kajastab tähe kiirgusvõimsust ehk heledust. Selle erinevad väljendused omavad teatud valikuvabadust (koos erinevate ühikutega). Kui asetada vertikaalteljele nimelt just heledus, on see taevavaatajate jaoks harjunud viisil ilma ühikuta suurus nagu tähtede heledused ikka. Kuid tähe näiv ehk suhteline heledus nagu tavatabelites tihti esitatud, siiski antud juhul ei sobi, tuleb kasutada absoluutset heledust. Asi on selles, et tuleb elimineerida kauguse mõju tähe heledusele. Kaugem täht paistab ju tuhmim võrreldes olukorraga kui seesama täht paikneks Maale lähemal. Tähed aga asuvadki Maast kõikvõimalikes erinevates kaugustes, kuigi kõik need kaugused on nt kilomeetreid kauguse ühikuteks võttes üliväga suured. Nii ongi absoluutse heleduse jaoks kasutusele võetud kokkuleppeline kauguse ühik, 10 parsekit. Kui täht asub 10 parseki kaugusel, siis tema näiv ja absoluutne heledus langevad kokku. Ligikaudse näitena sobib siin Polluks Kaksikute tähkujust (Kaksikute heledaima tähtede paari alumine liige, Kaksikute heledaim täht): näiv heledus 1.14 tähesuurust, absoluutne tähesuurus 1.08 tähesuurust.

Tähe kauguse määramise täpsus oleneb tähe kaugusest (kuigi nii väljenduda tundub naljakas), samuti ka sellest, palju on vaatekiirel valgust neelavat või hajutavat materjali. Nagu võib ette arvata, pole seegi töö üldse kerge ning täpse absoluutse heleduse määramine seega alati samuti mitte.

HR diagrammi vertikaalteljel võib kasutada peale absoluutse heleduse ka muid suurusi, tihti on selleks juba mainitud kiirgusvõimus. Tähiseks on L .

Sageli kasutatakse aga võrdlust Päikese kiirgusvõimsusega (see on siis ühikuks). Sel juhul ei kujune arvud „astronoomiliselt suurteks”, kuid varieeruvus eri tähetüüpide puhul on siiski suur. (Nt pole mingi ime, kui tähe kiirgusvõimsus on tuhat korda suurem või sada korda madalam Päikese kiirgusvõimsusest L⨀).
Tihti on kasutusel ka tähe ja Päikese kiirgusvõimsuste suhe. Siis saame mõistagi ühikuta väärtused.

Ühikuna võib kasutusel olla ka absoluutse koguheleduse nullpunktile vastav kiirgusvõimsus, mis väärtuselt ületab Päikesele vastavat näitu veidi alla 100 korra. Tähistatakse seda L0. Nii et veel ühel põhjusel on vaja olla ettevaatlik: tuleb selgeks teha, kas võrdlevaks ühikuks on Päikese kiirgusvõimsus või hoopis see teine. Jääme aga oma edasises jutus siiski Päikese kui üldlevinud võrdlusobjekti juurde kindlaks. Tasub märkida, et Päikese absoluutne koguheledus ehk bolomeetriline heledus on +4.74 tähesuurust. Nii peabki olema, sest täpselt viiekordsele heleduste erinevusele vastab kiirgusvõimsuste erinevus 100 korda. Selles jutus on siis arvestatud Päikese ja tähtede kogukiirgust, mitte vaid seda osa, mida silm tajub.

Tegelikult ju nähtus ise, millest jutt, ongi iseenesest sama, vaid arvud koos ühikuteskaala eri valikutega on erinevad. Ainult jah, peab aru saama, milline ühikute skaala konkreetselt parajasti kasutusel on.

HR diagramm Horisontaaltelgedel (ülal ja all) erinevad temperatuuri kirjeldavad skaalad. Vasakul vertikaalteljel absoluutne heledus, paremal vertikaalteljel kiirgusvõimsuse ja Päikese kiirgusvõimsuse suhe.

Tähtede kiirgus ja valgus

Tuues taas mängu heleduse termini, jõudsimegi märkamatult ka logaritmilise skaalani. Logaritmitavaks võib sageli olla tähtede (sh Päikese) kiirgusvõimsus vastuvõtja pinnaühiku kohta ehk intensiivsus. Muuseas, Maale jõudva Päikese kiirguse intensiivsust tuntakse solaarkonstandi nimetuse all.

Siit on juba lühike maa astronoomias heleduseks nimetatava suuruseni. Erinevaid tähti iseloomustavad arvud on heleduste kasutamise juhul päris „viisakad”. Samas võib aga just logaritmi kui mitte ehk kõige lihtsama matemaatilise avaldise kasutamine olla eemaletõukav, kuigi kasutamise tulemused on sageli nii meeldivad kui ka vajalikud.

Lisaks kiirgusvõimsusele, intensiivsusele ja neist tuletatavale heledusele kasutatakse astronoomias ka selliseid suurusi nagu kiirgusvoog tähe enda pinnaühiku kohta ehk kiirgavus või siis silmaga tajutav kiirgavus ehk valgsus. Kuid kokkuvõtvalt peetakse mingil kombel silmas ikkagi ju tähe „heledust”, nii on ju suupärane. Kuid rangelt tuleb näpuga järge hoida, et mõisted sassi ei läheks.

Peab ka pidama meeles, et astronoomias tuntud mõiste heledus on ranges füüsikalises süstemaatikas tegelikult valgustatuseks nimetatud suuruse logaritmitud kuju. Valgustatus näitab, kui suurt osa vastuvõtja pinnaühikule langevast kiirguse intensiivsusest silmanägemise abil endale saame. (Heledus iseloomustab füüsikas tegelikult tähe pinnaühikult eraldunud kiirgust mingis valitud suunas, kuid jätame selle eraldi mõistena praegu rahule.)

Kordaks üle: kui soovime mõõta koguenergiat, mis vastuvõtja pinnaühikule langeb, siis on tegu energeetilise valgustatusega ehk intensiivsusega. Millegipärast kiputakse intensiivsust viimasel ajal nimetama ka kiiritustiheduseks (see on kole sõna!).

Aga valgus? Valgus on silmaga tajutav osa kiirgusest. Kogutud valgusenergiat nimetatakse valgustatuseks. Valgustatuse ühikuks on luks (lux) ehk teisisõnu luumenit ruutmeetri kohta (lm/m2). Kogu kiirgust iseloomustaval intensiivsusel on ühik vatti ruutmeetri kohta.

Kui valgustatust teisendada antud loo 3. osas toodava, logaritmi sisaldava Pogsoni valemiga, saamegi esialgu arvutada tähtede näivad heledused tähesuurustes. Kui aga energeetilist valgustatust ehk intensiivsust (vatti ruutmeetri kohta) niimoodi teisendame, saame tähe näiva koguheleduse ehk bolomeetrilise heleduse. Siin läheb arvesse ka infrapunases ja ultravioletses lainealas kiiratud, silmale nähtamatu kiirgus.

Muuseas, ka valgustatust (seda kiirguse osa, mida silm tajub), saab esitada lukside asemel vattides ruutmeetri kohta, kuid mõõteaparaat peab siis olema vastavalt kalibreeritud. Et ikkagi sama, silmaga tajutavat heleduse väärtust saada, peab siis ka Pogsoni valemis sisaduv liidetav a olema teistsuguse väärtusega kui lukse mõõtva luksmeetri kasutamise korral. See konstant on erineva väärtusega ka bolomeetrilse heleduse arvutamise puhul. Kuid vaatame Pogsoni valemit edaspidi edasi, kui just „megaluumeneid” eraldav tuldpurkav vihakõnelohe enne kohale ei tule.

Kiirgusest ja valgusest veel

Miks on aga logaritmide kasutamine kasulik? Asi on selles, et inimene tajubki kiirgust mitte absoluutskaalas, vaid logaritmilises skaalas. Tähtede poolt põhjustatud valgustatus peab tegelikult kõvasti erinema, selleks et inimene tajuks tähe näivas heleduses vaid veidi märgatavat muutust. Nii et kohati on inimese automaatne taju „targem” kui „teadlik” aju, mis püüab arvutada samu asju matemaatiliselt ja peab seda üldjuhul tüütuks ning keeeruliseks..

Muidugi ei seondu valgusnähtused ainult tähtede vaatlemisega. Kiirguse äsjakirjeldatud tajumine valgusena kehtib muidugi ka iga maapealse objekti vaatlemisel.

Tahaks ikka selle ühikute teema ka tagasi tirida, kuigi sellega seoses võib lugeja tabada end valjusti vandumas. Teatavasti on võimsuse põhiühikuks vatt (W). Ka mingilt tähelt lähtuvat kiirgust saab hinnata samades ühikutes. Kiirgusvõimsust tuntakse muuseas ka kiirgusvoona, kuid tuleb jälle olla ettevaatlik. Mõiste kiirgusvoog võib olla kasutusel ka ühikutes vatti ruutmeetri, lisaks veel ka sageduse või lainepikkuse ühiku kohta, seda eriti teoreetilises astrofüüsikas. Astronoomid registreerivad teleskoopide ja vastuvõtjate abil muidugi mitte otseselt kaugelt tähelt lähtuvat kogukiirgust, vaid selle nappi osa, mis Maale, teleskoobini ja/või silmani jõuab. Päikese kui punktist suurema objekti puhul saab veel eristada ka suundi, kust kiirgus pärineb.

Kuid kordaks siin sedagi varem öeldut, et HR diagrammi vertikaalteljel kasutatav füüsikaline suurus iseloomustab just tähelt tegelikult lähtuvat kiirgust. See info saadakse kätte Maal tehtud mõõtmiste teisendamise teel. Üks oluline asi, mida selle jaoks teada vaja, on lisaks tähe kaugusele ka tähe tegelik pindala.

Fotomeetrias on nähtava kiirguse jaoks kasutusel omad ühikud: siin on defineeritud ka üks rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi (SI-süsteemi) seitsmest põhiühikust. Tegu on valgustugevusega, mille SI-ühik on kandela (cd). Valgustugevusena võiks kujutada ette ideaaljuhul punktallikalt, kuid reaalselt mingilt väikeselt kiirgusallikalt lähtuva valguskiirguse voogu konkreetses vaadeldavas suunas. Valgustugevus 1 kandela vastab ligikaudu põlevalt küünlalt lähtuvale valgusele vaatleja suunal. Kandelat saab esitada ka nii: luumenit steradiaani koha. Steradiaan on ruuminurga ühik.

Analoogiliselt kasutatakse veel ka kiirgustugevust, kuid siin uut ühikut ei defineerita, ühikuks on vatti steradiaani kohta.

Kohutavalt palju suurusi ja ühikuid tuleb kokku. Aga kui harjub, siis väga palju polegi.

Kiirgusvoog (või kiirgusvõimsus) (ühik vatt) ja valgusvoog (ühik luumen) on vastavalt kiirgustugevusele ja valgustugevusele lähedased, kuid siiski erinevad mõisted. Voog tähendab, et arvestatakse kiirgusallika kiirgusvoogu või valgusallika valgusvoogu kõigis kiiratavates suundades kokku.

Valgustugevuse kaudu tuletatakse ka silmaga tajutava kiirgusvoo ehk valgusvoo „konkureeriv” ühik vati asemel, selleks on siis ühik luumen (lm). Kandela definitsiooni kaudu (mida siinkohal välja tooma ei hakka) vastab silma tundlikkuse maksimumi kohal, (555 nm) kiirgusvoole 1 vatt arvuliselt valgusvoog 683 luumenit . Kõigis muudes lainepikkustes on 1 vatile (see iseloomustab kiirgust üldiselt) vastavaid luumeneid (see iseloomustab valgust) vähem. Null-luumenid saabuvad kohtadel umbes 380 ja 760 nanomeetit: silm väljaspool seda lainepikkuste vahemikku enam midagi ei taju, olgu kiirgusvõimsust ehk vatte (või vatte ruuutmeetri kohta, kui väljendume intensiivsustes) palju tahes.

Kuna kiirgust kiiratakse reaalselt alati mingis lainepikkuste (kuigi vahel väga kitsas) vahemikus, kehtib kogu vattide hulga teisendamisel luumenite hulgaks mittematemaatiku jaoks üsna tüütu (integraali sisaldav) valem, mis arvestab ka silma tundlikkuse erinevust erinevatel lainepikkustel. Kitsal erijuhul, kui kiirgus kiirgub tõesti praktiliselt ainult 555 nm kandis, kehtib palju lihtsam valem:

valgusvoog (luumenites) = 683 korda energiavoog (vattides).

Mõne teise üpris konkreetse lainepikkusega kiirguse korral tuleb sarnane korrutis läbi korrutada veel antud lainepikkusele vastava, mingi nulli ja ühe vahele jääva konstandiga (555 nm korral on see konstant 1). See konstant on null väiksematel lainepikkustel kui 380 nm ja pikematel kui 760 nm; mõistagi on sellistel lainepikkustel ka luumenite arv ümmargune null ja kiirgus on silmale nähamatu.

Nt küllalt punasele valgusele vastava 680 nm kiirguse puhul on selle konstandi väärtus 0.017 ja

valgusvoog (luumenites) = 683 korda 0.017 korda energiavoog (vattides).

Kui tahame ka valgusvoo puhul siiski vatte kasutada, võime sedagi teha, kuid siis võiks segiajamise vältimiseks need „nähtavad vatid” kuidagi teistest eraldi märgistada. Üks selliseid „märgistamise viise” ongi teostunud just luumenite kasutuselevõtu kaudu. Võrdetegur 683 on kokkuleppeline suurus, see on sisse tulnud omakorda valgustugevuse ühiku kandela kasutuselevõtu kaudu.

Kui aga aparaat suudab mõõta kogu kättesaadavat energiat kõikide sageduste või lainepikkuste kohta kokku (sh silmale mittetajutavat), siis see iseloomustab juba kogu kiirgajale (tähele) omast kiirgusvõimsust. Iseloomustades kogutud energiat vastuvõtja pinnaühiku kohta, tähendab see teatavasti intensiivsust. Ühikuks on vatti ruutmeetri kohta, see sai nüüd mitmendat korda üle korratud..

Paljud kiirgajad (nt hõõglamp) kiirgavad oma energia põhiosa optilisest lainealast väljaspool ning vattide koguhulgale vastavad luumenid on päris tagasihoidlikud.

………………………………………………..
Jätkame siitkohast edasi peale x-päeva (0 < x < 31) kestvat reklaamipausi:

„Hei, kas sa nätakat tahad?” „Muidugi, aga mitte igasugust!”
„Kas „Levi-Elekter-Münt” sobib?” „Suurepärane! See on mulle parim!”
„Näete! On olemas ainult 1 tõeline värskus! See on noolega kapis!”

jne…
…………………………………………………………..

Muust kah

Mitte kuidagi ei saa aru, miks maailm ümberringi aina enam hulluste sohu vajub. Ka astronoomiasse ronib see nähtus sisse. Nüüd olevat vaja muuhulgas ümber nimetada ka Magalhäesi Pilvede nimelised galaktikad! Vale (valge) nahavärviga mees olla avastanud need vales kohas, „selgub” sajandeid hiljem! Omalt poolt kipub nüüd mõtteisse tulema väga „ilusaid” alternatiivseid nimetusi (ise nad alustasid!), aga ei ole tahtmist nende väljakirjutamiseks langeda samale tasemele nagu mõnedki „segast peksvad” väärastunud indiviidid tänapäeval „ruulivad”.

Vaatame hoopis teist küsimust. Kes meist ei teaks keemiatundidest Dimitri Mendelejevit ja tema perioodilisusseadust. Vähemalt kuidagi uduselt on need nimed ja nimetused ehk meeles. Kasvõi nende eest kahe saamine koolis. Kuna see pole aga kindlasti pedagoogiline, on arvatavasti jäänud rahvamassidele teadmata veel üks huvitav järeldus, mida D. Mendelejev olevat(!?) välja öelnud: „40-kraadine viin on inimesele kõige parem!” Pidanud Mendelejev sellega silmas vist küll oma rahvust ehk vene inimesi, kuid eks see kehti siis teiste kohta ka. Et viinal oli vähemalt 1980-ndate alguses mõnigi kord kanguseks ka 45 kraadi, siis oli see selge kõrvalekaldumine suure teadlase näpunäidetest ning korra taastamise huvides põhjustaski see Gorbatšovi kuiva seaduse alates 1. juunist 1985. aaastast. Kokkuvõttes viis see omakorda sellisele suurepärasele sündmusele nagu NSVL hävinemisele. Vaat kuhu viis autoriteedi sõna mittekuulamine! Ka Eesti sai siis jälle vabaks.

Kahjuks küll on see meie vabaduse asi samuti taaskord juba suuresti ajalugu. Siiski, ka praegu peaks poelettidel olema mitme erineva kraadiga viinasid. Seega jälle on erinevusi 40 kraadist. See annab analoogia põhjal omakorda teatud lootusi nii ida- kui läänepoolsete impeerimumite tuleviku lühiajalisuse suhtes. Sealhulgas sialdub ka lootus, et meiegi saame jälle vabaks ja vabaneme protsessi käigus ka hullumeelsetest ja inimvihkajalikest „uusnormaalsustest”.

Arvatavasti tulevad küll enne veel käsulauad Mendelejevi tabelgi ümber nimetada. Pakun siinkohal siis aegsasti alternatiiviks „Tabelejevi mendeli”.

Iseseisva Eesti ja vabade eestlaste tegemiste mõtetesse kinnistamiseks jällegi ka üks kultuurisoovitus. Seekord soovitaks rahvuringhäälingu arhiivist ära vaadata üldse esimese Eesti teatri etenduse, Lydia Koidula „Saaremaa onupoeg”. Esmakordselt kanti see ette Vanemuise seltsis 24. juunil 1870. aastal. Seda originaali pole küll kahjuks pakkuda, kuid väga hea on ka Rakvere Teatri lavastus, esmaeeter ETV-s 16. jaanuaril 1987. Omad Eesti inimesed, olgugi kasvõi Eesti eri nurkadest omi asju ajamas, vahel küll ka liialt kangekaelselt, kuid mitte ühegi võõramaalse käsulaudade järgi! Nii on ja jääb loomulikult kõige Eestisse ja eestlastesse puutuvaga!

Kuu faasid

• Viimane veerand: 5-ndal kell 10.37
• Kuuloomine: 13-ndal kell 11.27
• Esimene veerand: 20-ndal kell 12.50
• Täiskuu: 27-ndal kell 11.16

Arvestatud on Ida-Euroopa TALVEAEGA (GMT+2h).

Oktoobrikuine planeetide nähtavus

Merkuur saab „linnukese kirja”, kuigi nähtavus on marginaalne. Planeet on näha esimese oktoobri hommikul koiduvöös, kuid juba järgmisel hommikul on Merkuur leitavuse piiril, st kaob koiduvalgusse ja on edaspidi nähtamatu. Tähkujuks Neitsi, kuhu Merkuur just kuuvahetusel Lõvi tähtkujust jõudis.

Veenus ja Jupiter paistavad sedapuhku hästi, lastes kinnistuda muljel, et mõned taevatähed on tõesti väga heledad.

Veenus särab hommikutaevas idakaares Lõvi tähtkujus, juba kuu alguses on vaatlusaeg päris pikk, üle 4 tunni. Varajaste ärkajate rõõmuks aga Veenuse vaatlusaeg pikeneb veelgi: kuu lõpus tõuseb kirgas Koidutäht peaegu 5 tundi enne Päikest; „kodutähtkujuks” on Lõvi. Mitte eriti kaugel asub kinnisäht Reegulus: 9-ndal möödub Veenus Reegulusest 2.3 kraadi lõuna poolt. Reeguluse ja Veenuse heledusi võrreldes tekib ehk võrdlus, et pildile on sattunud kõrvuti Kalevipoeg ja kääbik… Kuu ja Veenus on lähestikku 10. oktoobri ja 11. oktoobri hommikutaevas.

Jupiter on näha kogu öö. Ka Jupiter on väga hele, paistes Jäära tähtkujus: õhtuti idakaares, kesköö paiku kõrgel lõunataevas ja hommikul läänekaares.
Kuu ja Jupiter on lähestikku ööl vastu 2. oktoobrit. Samuti on Kuu ja jupiter lähestikku öödel vastu 29. oktoobrit ja vastu 30. oktoobrit.

Jupiter ja Veenus moodustavad (see oli nii juba septembris) huvitava sümbioosi. Õhtupoole ööd särab idakaares Jupiter. Mitmeid tunde hiljem, hommiku lähenedes, tõuseb veel heledamaks muutunud „Jupiter” samast kandist justkui uuesti. Vahepeal mõnda aega maganuna, vaadates aknast nüüd juba hommikupoole ööd idatavasse, näeb vaatleja sealsuunas ikka jälle heledat tähte. Kui planeetide „seis” pole vaatlejale teada, siis tundubki ehk nii, et see hele täht võttis õhtul tõusmiseks hoogu, kerkiski mõneti, kuid „kukkus alla tagasi”, kogus jõudu ja ka heledust juurde ning nüüd üritab uuel katsel kõrgemale kerkida.

Nii on. Kuid hommikuks on idakaares tegu siiski mitte enam Jupiteri, vaid Veenusega! Päris Jupiter on ka siis täitsa taevas olemas, kuid „kolinud” edelatavasse. Kui aga pimedas öös aknast läbi lehtpuude võrade midagi püüda vaadata, siis väga hästi taevapilt ei paista, puulehed ja oksad kipuvad vaadet varjama ja seega ka objektide heledusi täpselt võrrelda pole kerge. Kuigi selgeks saab see, et tegu on suure heledusega. Siis võib tõesti ehk tekkida ekslik kahtlus, et Jupiter ei saagi millegipärast idataevast minema. Kuu lõpu poole saab Veenuse käändekoordinaat siiski üha rohkem Jupiteri omast erinema. Otsetõusud erinevad muidugi väga suurelt.

Kahes eelnevas lõigus kirjeldatu oli muidugi suuresti kunstlik liialdus…

Saturn on vaadeldav õhtupoole ööd madalavõitu lõuna-edelataevas Veevalaja tähtkujus. Heldus pole üldse nii suur kui Veenusel ja Jupiteril, kuid omaette võttes on ka Saturn täitsa hele „täht” ja selles tuhmis taevapiirkonnas, kus ta asub, lööb teisi, päris-tähti ikkagi pika puuga. Tõsi, õhtuti kõrgel lõunakaares paistva Veega, läänekaarde jääva Arktuuruse ja kirdetaevas asuva Kapellaga ei tasu Saturnil tüli norima minna, neist tähtedest on see planeet praegu pisut tuhmim. Kuu on Saturnile kõige lähemal 24. oktoobri õhtul.

Marss on sedapuhku ikka nähtamatu. Ei usu ka, et noomimine siin abiks on…

Osaline kuuvarjutus

Eelmise aasta oktoobris oli meeldiv võimalus rääkida osalisest päikesevarjutusest, mis oli ka selge taeva korral ka Eestis vaadeldav. Tänavune oktoober pakub välja jälle osalise varjutuse, kuid seekord kuuvarjutuse. Varjutus toimub 28. oktoobri ööl vastu 29-ndat. Eestis on varjutus näha algusest lõpuni. Poolvari ilmub Kuule 28. oktoobril kell 21.02, osalise varjutuse algus kell 22.35. Varjutuse keskmoment on kell 23.14, osalise varjutuse lõpp kell 23.53. Poolvarjutuse lõpp nihkub 29. oktoobrisse, kell 1.26. Muide, ka heleda tähenea paistev Jupiter paikneb samas kandis ja vaatab varjutust pealt.

Üks viga sel varjutusel seekord siiski on: faas jääb väikeseks. Maksimaalne faas on ainult 0.12. Seega eriti efektne nähtus seekord ei ole, kuid „vaese mehe varjutusena” kõlbab ikka.

Varjutus on nähtav Euraasia mandril, Aafrikas, vähemalt mingil määral ka Austraalias ning Ameerika mandrite idaosades, samuti näeb varjutust Põhja-Jäämerel ja Gröönimaal, India ookeanil ja Atlandi ookeanil, samuti mõnes Vaikse Ookeani sopis ja India ookeanist lõunasse jääval Antarktise mandri marginaalsel osal.

Paar nädalat varem, 14. oktoobril esineb ka rõngakujuline päikesevarjutus. Eestis jääb see aga nägemata. Varjutus on justkui tellitud Põhja- ja Lõuna-Ameerika jaoks, kuigi Lõuna-Ameerika lõunasopp jääb nähtusest siiski täiesti ilma. Varjutuse toimumist saab fikseerida suuremal osal Atlandi ookenaist ja Vaikse Ookeani idaosas. Loomulikult on enamuses päikesevarjutuse nähtavuspiirkonnast varjutus vaadeldav osalisena nagu ikka.

Drakoniidid

Oktoobrikuusse jagub ka meteoore ehk lendtähti. Suhteliselt efektne meteoorivool on drakoniidid. Drakoniidid on aktiivsed perioodil 6. oktoobrist kuni 10. oktoobrini, maksimumiga 8. oktoobri ööl vastu 9. oktoobrit. Meteooride maksimumi arvuline täpsus on jäänud pigem halvasti ennustatavaks, kuid üldiselt peaks see jääma alla kvadrantiididele, perseiididele ja geminiididele. Nagu nimetus ütleb, paikneb radiant Draakoni ehk Lohe tähtkujus.

Kuu mõju drakoniididele pole olematu, kuid mitte ka kõige hullem. Kuu viimane veerand on 6. oktoobril, seega 8/9. oktoobri ööl on Kuu juba sirbi kujuga, ehkki sirp on paks. Kuid Kuu käib siis väga kõrgel ja tõuseb kesköö paiku. Siiski pole meteooride osas kõik kadunud ka hommikupoole ööd, sest Kuu heledus pole ikkagi eriti suur.

Orioniidid

Nagu nimetusest aru saada, paikneb selle meteoorivoo radiant Orionis. Orion tõuseb hommikupoole ööd, seega nende lendtähtede vaatlemiseks tuleb öösel üles tõusta. Orioniidide maksimum peaks olema 21. oktoobri ööl vastu 22. oktoobrit ja vähemalt mingil määral peaks see olema võrreldav drakoniidide maksimumiga. Orioniidide nähtavus üldises mõttes hajub aga palju rohkem, seda hinnatakse koguni 2. oktoobrist 7. novembrini. See suur hajuvus tähendab omakorda ka seda, et mainitud perioodi alguses ja lõpus pole orioniide eriti palju märgata…

Kuul on 22. oktoobril esimene veerand. St, siis on õhtupoole ööd taevas poolkuu. Algul ehk näib, et asjad on hullemad kui olid drakoniidide puhul, Kuu faas on nüüd ju suurem. Mis tõsi, see tõsi. „Nii on”, nagu ütleb iga lause alguses ning lõpus „Papade ja mammade” seriaali nn “intelligentne konstaabel”. See konstaabel avaldab muidki põhjapanevaid tõdesid nagu nt: „Tool on istumiseks!”. Siiski on tegu ikkagi tõeliselt intelligentse konstaabliga, kui tuua võrdluseks teise teleseriaali, „Naabriplika” „OK-konstaabel”. Siiski, mõlemat sorti pudrupead sobiksid nt piimamaennerguga kõlistajate jahtimiseks küll…

.Aga vaatame veel veidi seda orioniidide aja Kuud. Ligemale esimene veerand on juba küll, kuid väga madalas olev Kuu loojub 21-sel nt Tartus juba kell 21.17, st vaevu 3 ja pool tundi pärast Päikese loojumist. Öö on siis alles noor, orioniide hommikutaevas pole Kuu kuidagi segamas.

Oktoobrikuu tähed

Oktoobriöö on päris pikk. Õhtutaevas leiab juba suvest saadik tuttava Suvekolmnurga: kõrgel lõunakaares asub juba manitud Veega, temast vasakul (ida pool) asub Deeneb ja neist kahest allpool paistab Altair. Arktuurus, oranzi tooni täht, paistab madalas läänetaevas ja Kapella on kerkimas kirdesuunal. Ka mõnest viimatimainitust oli seoses Saturniga juba juttu.

Kesköö paiku on taevapilt pöördunud. Suvekolmnurk on läände vajunud, Arktuurus loojunud ja Kapella kõrgemale kerkinud. Kuu lõpupoole on ka Altair juba kesköö paiku loojumas.

Kuid ei maksa kurvastada: alates umbes 10. oktoobrist tõuseb Arktuurus hommikuti uuesti ja on edaspid nähtav nii õhtuti kui ka hommikuti. Kui juba hommikutaevasse jõudsime, siis on pilt üldse ilus: lõunakaares on palju heledaid tähti: Kapella Veomehe tähtkujust on kõrgel lõunakaares, Sõnn koos heleda Aldebaraniga Veomehest veidi allpool ja paremal, sellest omakorda vasakule jäävad Kaksikud koos Polluksi (allpool) ja Kastoriga. Sellest tähepaarist allpool on samuti midagi taolist, kuid siin on ülemine täht märksa tuhmim: tegu on Väikese Peni tähtkujuga, hele täht on Prooküon ja tuhmim Gomeisa. Muidugi ei saa jääda märkamatuks Orion, kolm samal kujuteldaval sirgel paiknevat vöötähte (paremalt vasakule) Mintaka, Alnilam, Alnitak on tähtkuju „visiitkaart”. Hele, punakas Betelgeuse üleval ja veel pisut-pisut heledam Riigel allpool Orionis aitavad tõsta nii Orioni tähtkuju kui üldse tähistaeva heledate tähtede arvukust.

Madalas kagutaevas särab hommikuti kõigist eelnevaist märgatavalt veelgi heledam Siirius, üldse heledaim täht taevas. Kui veel lisada ka hommikutaevas säravad planeedid Veenus ja Jupiter, siis on ikka uhke pilt küll!

Hakkaks parem kohe õhtul hommikutaevast vaatama! Aga ei saa! Looduse ja loodusseaduste vastu me ei saa, isegi e-võltsingute proovimine on täiesti kasutu!

Tähistaeva mudeleid muidugi on: lisaks taevakaartidele on olemas ka planetaariumiprogramme, kuid ükski neist pole täiuslik. Siin on isegi teatud oht päris tähistaevast võõranduda.

Põhjataeva tähed ja tähtkujud on vaadeldavad alati kogu öö jooksul ja aastaringselt. Võttes küll osa taevasfääri näivast pöörlemisest, ei ulatu nad looojuma.

Täiendavalt Kassiopeiast

Septembrikuu lugu keskendus suuresti Kassiopeia tähtkujule, mis pika sügisöö jooksul end kenasti vaadelda laseb, kerkides isegi otse seniidi piirkonda. Oktoober on samuti sügiskuu ja Kassiopeia nähtavus pole üldsegi halvem.

Kassiopeias väärivad märkimist muuhulgas kaks kollast ülihiidtähte.

Jämedalt võiks nii asju ette kujutada, et ülihiid-tähtede maailmas on suurimad punased, M-klassi ülihiiud. Need ongi üleüldse suurimad tähed üldse. Läbimõõdud võivad küündida üle paari tuhande Päikese läbimõõdu kanti. K-klaasi ülihiiud on väiksemad, ulatudes suurusjärgus mõnesaja Päikese läbimõõduni. G- klassi ülihiiud peaksid üldiselt läbimõõdus jääma juba sajakonna või vähemagi Päikese läbimõõdu juurde. Veel kuumemate ülihiidude puhul jätkavad keskmised läbimõõdud aeglast vähenemist, kümne-paarikümne Päikese läbimõõdu suunas. Umbes sama suured on ka O-klassi peajada tähed. Kas siinkohal oleks paslik nimetada peajada tähti kääbusteks? Ei vist, eks ole?

G- klassis aga võib leida päris piraka ülihiiu, roo Cas. Läbimõõt üle 500 Päikese läbimõõdu. Mass umbes 40 Päikese massi. Spekriklass G2 Ia; lisatakse veel juurde ka täht „e”. Et nii ekstreemne täht on muutlik, seda ka läbimõõdu ja temperatuuri osas, pole üldse ootamatu. Selliseid tähti peaks Linnutees olema üldse vaid mõnikümmend. Niivõrd vägevaid kollaseid ülihiide hüütakse ka hüperhiidudeks.

Kassiopeia tähtkuju veel kord. Kollaste ringidega on tähistatud kollased ülihiiud roo Cas ja V509 Cas.

Kuid Kassiopeia sisaldab peaaegu teist samasugust tähte veel: V509 Cas. Jällegi on tegu väga suure tähega, 500-600 Päikese läbimõõtu. Seegi täht on lahterdatud G-klassi ülihiiuks.
Teisalt:see objekt on nii muutlik, et oskab „reisida” ülihiidude “laagris” aegapidi ühest spektriklassist teise. Selline erandlik täht väärib samuti enda hoolikat uurimist ja seda muidugi ka tehakse. Ka isiklikult on mitmeid selle tähe spektraalvaatlusi läbi viidud (see viimane aspekt pole muidugi oluline).

Kassiopeias võib päris kergesti leida ka Päikesega üpris sarnase tähe, Achird (eta Cas). Täht jääb Kassiopeia W-kujulise vinkli kahe tähe, Scedar (alfa Caph) ja Tsih (beta Caph) vahele, Scedari lähedale. Tõsi küll, päris täpselt sirge joone peale Scedar, Tsih ja Achird rihitud ei ole, aga käib ka nii küll. Achirdi heledus on 3.44 tähesuurust, olles tähesuuruse jagu tuhmim kui Saph ja Scedar, nii et suhteline tuhmus lausa hüüab meile vastu. Samas, silm kipub nägema seda, mida ta näha tahab. Kassiopeia W-vinkli teises otsa moodustav Segin on heleduselt 3.34 tähesuurust, seega üsna vähe heledam kui Achird, aga kuna Segini ümbruses pole üldse heledavõitu tähti, siis paistab ta esmapilgul meile suhteliselt rohkem hele kui ta Achirdiga võrreldes on.

Siinkohal tuleb meelde vana lugu nudist-keisri uutest rõivastest. Teises võrdluses võiks siin tuua mõne, kes oma valju kisa põhjal oleks justkui „paavstist paavstima” ususekti tegelane, kuid kes aga faktipõhiselt osutub hoopiski vanakurjavaimu sulaseks ja täiesti nõdrameelseks veel pealekauba! Aga ega tähed ole selles süüdi! Selliseid väärnähte külvavad „targad inimesed” meie maailmas ise.

Niisiis, Achrird. Täht siis sarnaneb mõnevõrra Päikesele, spektriklassiks G0 V. Mass päikesega võrreldav, kuid temperatuuri osas veidike Päikesest kuumem (6000 K) ja täht on ka väheke suurem, kuid mitte eriti. Kaugus 19 valgusaastat. Läbi teleskoobi vaadates saab nähtavaks ka tema kaaslane, 7.51 tähesuurust, seega 4 suurusjärku tuhmim. Täpsemalt näpuga järge ajades on küll nii, et peatäht kuulub napilt kolmanda tähesuuruse kampa, kaaslane aga on kaheksanda suuruse täht.

Kassiopeia tähtkuju. Ära on märgitud Achird ehk eeta Cas.

Achiredi peatähe kaaslane on Päikesest igati viletsamate parameetritega, K7 V spektriklassi punakas-oranz kääbustäht HR-diagrammi peajadal. Mass on 0.57 Päikese massi, läbimõõt 0.66 Päikese läbimõõtu ja pinnatemperatuur 4000 K.

Tähtede vanusest

Muuseas, mitte ükski vähemalt üksitähena eksisteeriv K- ja M- spektriklassi peajada täht(punane kääbus) pole kogu Universumi 5-miljardise ajaloo jooksul jõudnud peajada etapist kaugele areneda. Põhiliselt ongi punaste kääbuste puhul tegu päris vanade tähtedega, kuid ikka alles staadiumis, kus nende tuumas muunudb vesinik heeliumiks. „Noorim” vanusepiir, kust alates on mõned vaadeldavad tähed osaliselt peajadast eemale arenenud, asub hinnaguliselt kuskil G-klassi lõpus, G8-G9 spektriklassi kandis. G- tähtede peajada enamus on juba massiivsemad ja arenevad kiiremini. Aabitsatõde on see, et mida suurem on tähe algmass, seda kiirermini ta areneb. Nii juhtubki, et kuumemad tähed, A-, B-, iseäranis O spektriklassi esindajad peaajadal on noored tähed. Siiski, täheteke kestab ka kaasajal; isegi M-kääbuste hulgas võib noori olla, kuid rõhutatult domineerivad on seal vanemaealised tähed. Miks?

Siin võiks tuua meelevaldse näite bioloogiaga seonduvast.
Kujutame ette, et erinevates maailmajagudes elavad erineva elueaega olendid: Euroopas 1000 aastat, Aasias 500 aastat, Aafrikas 100 aastat ja Ameerikas 10 aastat. Huvide konflikti vältimiseks jätame nende olendite olemuse täpsustamata.

Oluline on aga lisatäiendus, et olendeid sünnib igal pool umbes ühesuguse hetketempoga juurde. Sel juhul pole raske panna tähele, et Ameeerikas (meie analoogi põhjal siis O-klass) on see kujuteldav rahvastik sel juhul alati väga noor, kuid seevastu Euroopas (peajada M-spektriklassi analoog) annab noori tikutulega otsida. Muud variandid Aafrikas ja Aasias on domineeriva ea poolest kusagil vahepeal.

Üldiselt ei tohiks olla nii, et O või B klassi (üli)hiiudki kuuluksid väga pikalt arenenud tähtede hulka. Punased K- ja M-hiidtähed on juba üsna „eakad”. Siiski peaksid kõigis spektriklaassides, sh K- ja M klassis, just ülihiiuks arenenud tähed olema ikkagi veel päris noored.

Punaseid kääbuseid võib küll „maha teha” (tuhmid ja jahedad, massilt ning suuruselt on ka viletsad) ”, kuid siin esineb sipelgapesa efekt: neid on väga palju! Tähtede üldarvult spektriklasside järgi „juhib” kindlalt M klass ja just nimelt kääbustähtede arvukuse tõttu! K klass „kubiseb” samuti kääbustähtedest, kuigi absoluutväärtuselt juba vähem. Nii et punased kääbused juhivad maailma! Samas … eks sa katsu mõnda K-kääbust taevast palja silmaga otsida! Üks K-klassi kaksiktähe komponent, kusjuures omaette võttes oleks see päris hele, tuleb meelde, see on meie lähima tähesüsteemi Alfa Kentauri üks heledatest komponentidest, kuid eraldi saab teda vaadelda ikkagi vaid teleskoobis. Paraku on see piirkond Eestist vaadates liiga kaugel lõunas ja nähtamatu.

M-kääbused ja Me tähed

Väga arvukaid punaseid M- kääbuseid pole Maalt palja silmaga näha aga mitte ühtegi! „Ei soole, ei, moole, ei taale, vat soole!” nagu ütles kunagi Ernst Kern (vt rahvusringhäälingu arhiivist „Meie Uduvere”, 1987).

Paljud nähtamatud punased kääbused on meile lähemal kui nii mõnigi taevas heledasti paistev täheke. Lähim punane kääbus (M5.5 Ve) spekriklass) paiknebki samas Alfa Kentauri kolmiksüsteemis, see on meile parajasti kõige lähem täht üldse. Näiv heledus on aga… 11.13 tähesuurust! 3 tähesuurust tuhmim kui Neptuun. Siiski võib tunda rõõmu, et omakorda Pluutost on meile lähim kinnistäht 3 tähesuurust heledam.

Kes täheteadusega esmakordselt kokku puutub, võib siin sattuda segadusse. Sest vastu kumab ju lihtne järeldus,” et kui juba meile lähim täht nii tuhmi heledusega on, siis pole ju loomulikult mitte ükski teine ehk kaugem täht samuti vaadeldav! Ometi aga on kaunilt täherikas ilmaruum selgetel öödel täiesti vaadeldav.

Tähed pole paraku siiski kaugeltki ühesugused nagu elektronid, mida kõrvuti uurides eristada ei saa. Kiirgusvõimsused on tähtedel väga erinevad ning just neid pigem suurema kiirgusvõimsusega ehk suurema absoluutheledusega tähti me öötaevas näemegi. Päris võrdsete mastaapidega pole isegi ühe ja sama spektriklassi ja heledusklassi esindajad. Paneme tähele, et tähed HR diagrammi erinevatel jadadel (sh peajadal) ei moodusta kitsaid jooni, vaid päris arvestatava laiusega ribasid. Eks see olegi üks aspekte, miks täheteadus on huvitav: enamasti pole miskid asjad üksüheselt ja iseenesest mõistetavalt otsekohe selged.

Kujutame nüüd ette, et harutame tähelt saabuva valguse tähevikerkaare ehk spektrina laiali. Enamasti on tähespektri taust pidev, kuigi mitte konstantne, selle taustal omakorda aga eristuvad selgesti tuhmimad „väljalöögid”, mida tuntakse neeldumisjoontena. Kõigis spektriklassides leidub aga ka selliseid tähti, mis sisaldavad pideva spektri taustal ka heledamaid „väljalööke” ehk kiirgusjooni. Põhjused võivad olla erinevad, sageli on selles kuidagi „süüdi” tähe kaksiklus.

Kiirgusjoontega tähti on muidugi püütud klassifitseerida ning nii tuntakse muuhulgas „e”-tähega märgistatud tähtede alamklasse: Oe, Be, Ae ja Me-tähed. F, G ja K-klassides leidub samuti „e”-liikmeid, kuid just „e”-tähte sisaldavaid alamklasside nimetusi juhtumisi ei ole.

Kiirgusjooned ehk emissioonijooned tähe spektris viitavad, et miski selle tähega „pole korras” ja selle atmosfääri väliskihtides esinevad mingid ebatavalisused, millega kaasneb üldjuhul ka eemalt (Maalt) vaadeldav suurem üldheleduse muutlikkus ühes või teises värvis. Mõned muutused võivad olla ka väga kiired. Muutlikkus võib esineda ka kiirgusjooni mitte sisaldavates tähtedes, kuid las see praegu olla.

Üldiselt ja talupoja loogika järgi võttes peaksid suuremad heledused, sh kiirgusjooned, seonduma kuumemate tähtedega. Nii ongi, Oe, Be ja Ae tähed ongi ju kuumad. Be tähtede (keerulisest) olemusest sai pisut juttu tehtud septembrikuu loos.

Aga Me tähed? Need on siiski ka täitsa olemas. Ka Proxima Kentauri omab emisioonijooni.

Mis siis on Me tähed? Täheatmosfäär peab kiirgusjoonte tekkeks olema rahutu, esinevad plahvatuslikud ainetompude liikumised, kusjuures suunad ei pruugi olla radiaalsed. Mängus on (alati keeruline) magnetväli, see alaline tähtede teoreetilise seletamise “õudusunenägu”.

Üheks süüdlaseks Me-fenomeni seletamisel on pakutud asjaolu, et paljud Me tähed … polegi veel päriselt tähed, vaid tegu on väga vanade prototähtedega, mis oma arengu „kohalikus, suhtlelises ajaskaalas” on siiski hoopis väga noored! St vaatamata miljardeid aastaid kestnud kokkutõmbumisele polegi need tähed veel alustanud TD-reaktsioonidega nende keskmeis! Kogu kiiratav energia pärineb ikka veel gravitatsioonilise kokkutõmbumise arvelt! See ei tähenda, et tegu oleks „pruunide kääbustega”: tähtede mass on piisav, et TD reaktsioonid algaksid, aga pole veel jõudnud! See „tõstab” selllised Me kääbused „päris” M kääbustest peajadal veidi kõrgemale ja paremale, kuid parameetrite erinevused on väikesed ja täpset piiri vedada hästi ei saa. Siiski ei saa muidugi väita, et kõik Me kääbused alles ootavad sisemist süttimist.

Ega need „ära süttinud”, „päris” M ja Me kääbuseid ole vastavatest prototähtedest põhjapanevalt erineva käitumisega: esineb ikka see purskeline aineklompide liikumine, segunemine ja vihane magnetväli on mängus. Kui mõne M -klassi peajada tähe ümber ka planeete esineb (ja neid esineb!), pole elu tõenäosus kindlasti tõsiseltvõetav.

Ka Proxima Kentauri juures on leitud kolm planeeti; tegu on lähimate eksoplaneetidega.

Võiks veel mainida üht Me alaliiki, need on protoüübi järgi UV Ceti tähed. Järske muutusi võib esineda mitte ainult optilises, vaid ka palju lühemas ja pikemas elektromanetkiirguse lainealas. Sellistel tähtedel, kuigi need on jahedad, on ebastabiilsus eriti mastaapne ning seetõttu on neist kasulik eriti kaugele eemale hoida! Ka Proxima on selline täht. Meie oleme sellest muidugi ohutus kauguses, mitte aga planeedid Proxima ümber.
Nii et lähimaks „exo-UFO” allikaks väljaspool Päikesesüsteemi ei tohiks Proxima planeedid küll osutuda.

Alfa Kentauri süsteem

Alfa Kentauri tähesüsteem on nii Maale kui Päikesele lähim tähtede kogum; omavahel on need 3 tähte gravitatsiooniliselt seotud. Proxima tiirutab ülejäänud 2 tähe ümber umbes 550 000 aastase perioodiga. See on ka enam-vähem piir, kui pikk võiks olla kaksiktähe orbitaalne periood (võttes siin 2 tähte, mille ümber Proxima tiirleb, ühe tähena kokku). Proxima kaugus massiivsemast alfa Kentauri tähepaarist on umbes 13 000 astronoomilist ühikut. Teiste ühikutes on see peaaegu 0.2 valgusaastat. Päikesesüsteemi analoogia põhjal asuks see objekt kaugel Oorti pilve välimise piirkonna kandis.

Kolmiktähe alfa Kentauri suhtelised mõõtmed võrreldes Päikesega (Sun).

Kui nüüd võtta vaatluse alla süsteemi heledam liikmepaar, siis nende orbitaalne periood on 22 päeva, orbiidi suur pooltelg 23 astronoomilist ühikut, st keskmine vahemaa tähtede keskpunktide vahel on veidi suurem kui Päikese ja Uraani vaheline kaugus. Uraani tiirlemisperiood aga on 84 aastat. Millest selline erinevus?
Asi on massides. Massiivsem komponent on Päikesest ainult 1.1 korda raskem (ja 1.2 korda suurem). K1-klassi komponent aga on 0.97 Päikese massiga (ja 0.86 Päikese diameetrist). Kaksiksüsteemi suur kogumass annab ka küllalt lühikese orbitaalse perioodi. Komponentide ühine masskese, mille ümber tiirlemine toimub, ei asu ju kummagi komponendi sees, vaid kuskil nende vahel. Kumbki „kimab” selle ümber tiirutada, mõlemad liikumised lähevad perioodi leidmisel üsna võrdväärseina arvesse; kiirusi tuleb ka liita. Mitte nii nagu Päikesesüsteemi puhul, kus praktiliselt kogu orbitaalne liikumine jääb madala massiga planeetide „õlgadele” ning liikumine käib ümber Päikese. Selle tulemuseks on ka planeetide pikad orbitaalperioodid.

Alfa Kentauri süsteemis on veelgi planeete. Kaks tükki ümbritsevad K-klassi tähte ja on vihjeid, et vähenalt üks peaks tiirutama ka heledaima komponendi, G-klassi peajada tähe ümber. Tõsi küll, kõigi viimatimainitute suhtes on siiani teatud kahtlusi.

Aga: me ju siin Eestis ei näegi ju üldse Kentauri tähtkuju. Aastaringselt. Mis oktoobritaeva jutt see on? Ega ei ole väga jah… Ühtegi muusse kuusse see ka rohkem ei sobi… Kujutame ehk siiski oktoobrikuu päevases taevas ette, et kuskil allpool lõunasilmapiiri on praegu Kentaur, sh alfa Kentauri (nimed Riigel Kentaurus, Toliman, lisaks Proxima) vaadeldav. Kui see Päike ei segaks ja kui see maakera ees ei oleks…

Puhkuseks peale edukaid vaatlusi…

Vahepealsel paaril kuul on kultuurisoovitused jäänud teenimatult unarusse. Ega kogu aeg saa ainult taevasse vaadata, vältida tuleb ju taevavaatleja väidetava kutsehaiguse, kaelaradikuliidi arengut. Uduvere loole ja mõnele veel sai juba vihjatud. Aga paneme vunki juurde! Seekord võiks appi võtta bulgaaaria kirjanduse baasil tehtud telelavastusi. Süngel oktoobrikuu pilvisel, kuigi võib-olla taevalaotuse mõttes suisa pilvitul ööl või päeval võiks rahvusringhäälingu arhiivist ära vaadata lavastuse „Veluurpintsak”, ETV 1987. Väga kaasajaline lugu, mõjub justkui tasapeegel kõverpeegli raamistuses või hoopiski vastupidi. Kui võhma jätkub, vaadake sama teema jätkuks kasvõi ühe hooga ära veel teinegi bulgaaria päritolu loo järgi kokku pandud telelavastus „Golemanov”, ETV 1981. Siitkandi rahvas ei kipu kahjuks küll olema eriti aldis varem teiste ja ka endi tehtud vigadest õppima, aga ehk mõni inimene siiski lisandub nende klubisse, kes näevad kriitilise ning tegusa pilguga ka seda, mis reaalajas meie endi ümber toimub.

Sünge oktoobripäeva üheks näiteks on kindlasti pärastlõunase pimeduseajastu ehk talveaja algus 29. oktoobril, kui kella 4-st saab ühtäkki uuesti kell 3. Kuidas fikseerida aga mingi tähtis sündmus, nt lapse sünd 29. oktoobril kell 3.30? Ongi meil see kardetud „ajaparadoks” valmis. Selleks ei peagi iseeendaga kohtuma nagu oli pidevalt rõhutatud 1989. aasta filmis „Tagasi tulevikku, 2.”

Kuu faasid

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Juulis on Päike Eestist vaadates peaaegu sama võimsalt nähtav kui juunis. Kuni 23-nda juulini (kaasa arvatud) on Tartu laiuskraadil Päikese kääne ehk nurkkaugus taevaekvaatorist 20 kraadi või enam põhja suunas. (Maksimumis, suvisel pööripäeval 21. juunil oli vastav näitaja 23 kraadi ja 26 minutit.) Nii et suvi jätkub täie hooga! Kahel juulikuu esimesel dekaadil asub Päike Kaksikute tähtkujus, 21-sel juulil liigub aga Vähi tähtkujju.

Planeedid juulis

Kõige pikemalt saab juulis jälgida Saturni. Planeet on nähtav hommikuti madalas kagu-lõunataevas Veevalaja tähtkujus. Vaatlusaeg läheb aga üha pikemaks (öö pikeneb vaikselt samuti) ning kuu lõpus võib öelda, et Saturn paistab juba kogu öö. Kuu ja Saturn on lähestikku 7. juulil.

Jupiter on leitav samuti hommikutaevas, kuid vaatesuunalt Saturnist märksa vasakul, tõustes ida-kirdesuunalt. Jupiter asub Jäära tähtkujus. Heledus on planeedil suur, kuid vaatlusaeg lühem kui Saturnil. Kuu on Jupiteri lähedal 12. juuli hommikutaevas.

Õhtutaevast võib otsida Veenust. Planeet on leitav väga madalas läänetaevas. Kuu alates 1.5 tundi pärast Päikest loojuva Veenuse vaatlusaeg lüheneb paraku edasi. Veenus on väga hele, kuid Päikese poolt valgustatud Maa atmosfääri vastu ei saa ka see planeet. Varsti pärast kuu keskpaika, 18-nda paiku kaob Veenus ehavalgusse. Veenus asub Lõvi tähtkujus.

Veenuse “tegelik pale” tänavu juulikuus.

Kuu ja Veenus tänavuses juulitaevas ei kohtu. Muide, kellel juhtub teleskoop taskus või käekotis või muidu saadaval olema, kasutage seda ka. Veenus on sellises vaates parajasti väga vahva, kitsa kuusirbi kujuline.

Enamus teleskoope pöörab Veenuse “valepidi”.

Veenus on juba mõnda aega tähistaeva taustal Marssi taga ajanud ja sellele ka lähemale jõudnud. Marss jõudis siiski juunis paraku ehavalgusse kaduda ja jääb nähtamatuks ka juulis. 1. juulil jõuab Veenus Marsist 3 kraadi ja 33 kaareminuti kaugusele. Kuid siis saab Veenusel tagaajamise isu otsa, Marsist möödumine jääb toimumata. Edaspidi hakkab Veenus Marsist aeglasemalt liikuma ja jääb maha.

Kui teleskoopi juba Veenuse imetlemiseks kasutada, siis selle aparaadi abil peaks 1. juuli õhtul siiski lisaks Veenusele nägema ka Marssi. Vajadusel (olenevalt vateväljast) peab teleskoopi nihutama Veenusest mõneti vasakule, ehk ka veidi kõrgemale.

Paar päeva enne ehavalgusse kadumist, 16-ndal, jõuab Veenus Reegulusega lähimasse asendisse. Marsist pisut heledam, kuid Veenuse heledusega võrreldes ikkagi väga kahvatu Reegulus pole samuti loomulikult palja silmaga vaadeldav. Kuid siingi ei toimu rangelt võttes möödumist piki ekliptikat, Veenusel saab jälle võhm otsa: edaspidi hakkab Veeenus Reegulusest samuti eemalduma, kuigi algul päris naljakalt: suunaga ekliptikast lõuna poole. Nii et möödub ja ei möödu ka.

Marss küll möödub 10-ndal Reeglusest (põhja poolt), kuid mõlemad on siis paljale silmale nähtamatud ja seega pole suurt mõtet teemat edasi arendada.

Pluuto ka!

Nähtaval mitteolevate objektide teemat võib ka jätkata. 22-sel juulil jõuab ka Pluuto, nii Päikesest kui Maast kaugel olev Päikese kaaslane, Päikesega vastasseisu. Pluuto seikleb Amburi ja Kaljukitse piirialadel. Endine planeet asus aasta alguses Amburi tähkujus, märtsi algusest alates Kaljukitse tähtkujus, nädal peale juuli algust liigub aga jälle Amburi tähtkuju ja jääb sinna aasta lõpuni.

Heledus aga on Pluutol väga kesine: 14.3 tähesuurust ja ta ei paista ka lihtsatel fotomeetrilistel üksikülesvõtetel kuidagimoodi erinevana ümbritsevatest väga nõrkadest taustatähtedest. Läbi teleskoobi Pluutot silmaga vaadata pole mõtet proovidagi. Siiski: kui aga öö on pime ja selge, teleskoop suur ja hea ning telekoobi suurendusele ja vaatevälja suurusele vastava taevaala tähed on eelnevalt viimse kui üheni peas, siis muidugi peaks Pluutot nägema ka! Kadedad keeled räägivad ja neid tuleb vist paraku uskuda, et Pluuto ei paista ka palja silmaga…

Kahvatuvõitu kerasparv M75 kogub kuulsust nähtamatu Pluuto arvel.

22. juulil asub Pluuto 1 kraad ja 6 kaareminutit lõuna pool mitte kõige võimsamat muljet jätvast kerasparvest M75. Tegelikult on Pluuto M75 läheduses kaua, nii juulis kui ka augustis. Enamgi veel, Pluuto hakkab M75-st otsustavamalt eemalduma alles tuleva aasta veebruaris, olles siis uuesti Kaljukitse tähtkuju piirides. Nii et kui hoolega M75 lõunapoolse naabruse taevakaarte uurida ja kui kättesaadav varustus, aeg ja oskused (!) lubavad eri öödel ridamisi fotomeetrilisi ülesvõtteid teha, peaks saadud pilte uurides Pluuto pikapeale ka ära tuvastada saama. Aga jah, Pluuto on väga madalas, see raskendab asja.

Kui Pluuto 1930. aastal avastati, asus ta hea koha peal, põhjapoolkeral kõrgelt käivas Kaksikute tähtkujus. Nüüdseks on Pluutol siis ligikaudu pool ringi ümber Päikese ära tehtud. Vahepealse 93 aasta jooksul läbitud teekonna jooksul läbis Pluuto periheeli (1989. aastal), kus orbitaalne kiirus oli kõige suurem. See avaldus ka (Pluuto kohta) kiiremas liikumises tähistaeva taustal Maalt vaadates. Pluuto orbiit on aga küllalt elliptiline ehk piklik. Uuesti Kaksikute tähtkujju, enda avastamise piirkonda, jõudmiseks läheb endisel täieõiguslikul planeedil mitu aastakümmet rohkem aega. Paha on ka see, et just praegusest ajast edasistel aastakümnetel hälbib Pluuto ekliptikast suhteliselt kaugele lõuna poole ja tema kerkimine oluliselt kõrgemale taevasse kui praegu, olles Amburi tähtkujus, võtab ikka hirmus palju aega. Kokku kulub Pluutol täistiiruks sodiaagivöö ja Päikese suhtes aega 248 aastat.

Vabalt võib juhtuda, et Pluuto on täisringi tehtud saamise ajaks uuesti planeediks ülendatud. Või olla koguni juba teist korda planeetide klubist välja visatud…

Muuseas, kääbusplaneet Pluuto amelik nimetus on praegu 134340 Pluto. Eesti keeli vahest siiski 134340 Pluuto. Puhas jama ikkagi see uus nimi! Ärme meie seda ka kasutame, eks? Slava Pluuto, kui veel võõrsõnu kasutada!

Õhurõhust

Kuna ööd on ikka veel valged, siis pööraks ka seekord jutu ilma suunas. Õigemini räägiks selle ühest iseloomustajast ehk õhurõhust. Ilmateatesse lisatakse sageli ka õhurõhu väärtus ja selle tendents. Mõtet see omab, sest kõrge (ja tõusva) õhurõhu korral on põhjust oodata pigem kuiva ja selget ilma, madala õhurõhu korral aga enamasti sajust ja tuulist ilma. Kuigi ühelegi kindlale õhurõhu näidule ei saa täpset ilma kunagi üksühesesse vastavusse seada.

Ilmateates mainitakse õhurõhku tihti kahel moel. Näiteks: õhurõhk oli kell 11 ajal 775 millimeetrit elavhõbedasammast ehk 1033 hektopaskalit. Noh, selline õhurõhk on nn normrõhust ikka märksa kõrgem ja ilm peaks olema ilus. Aga need ühikud: 775 mm Hg ja 1033 hPa. Kuidas neid ühikuid täpsemalt seostada?

Võtame asjast kergema arusaamise huvides ühe teise õhurõhu võimaliku väärtuse, norm-õhurõhuna tuntud näitaja; see on 760 mm Hg ehk 1013.25 hPa.

Teisendame kõigepealt pisut hektopaskaleid. Eesliide hekto tähendab sajaga korrutamist. Ehk siis 1013.25 hPa tähendab 1013.25 *100 Pa. Kokkuvõttes on normaalse õhurõhu väärtus 101 325 Pa, ligikaudsemalt 1,013 * 10 astmes 5 Pa. Seda väärtust tuntakse ka 1 füüsikalise atmosfäärina (atm). Seega 1013.25 hpa = 1 atm. Õhutõhu reaalsed väärtused kõiguvad selle keskmise väärtuse ümber. (Tulles korraks tagasi algul toodud näite juurde, siis 1033 hPa = 1.02 atm.)

Aga 760 mm Hg – mida selle pujääniga ette võtta? Kõigepealt lihtne teisendamise võte. Teeme sellise arvutuse: 760 * 4/3 = 1013. Olemegi saaanud hektopaskalid. Arv 4/3 sobib siin igasuguse õhurõhu väärtuse teisenduskordajaks. Näiteks 775 * 4/3 = 1033 hPa. Nii et kergema vastupanu teele minnes me korrutame või jagame näidud 4/3-ga ja saamegi ühtedest ühikutest teised. Kes õhurõhust rohkem lugeda ei taha, võibki siit „otse” edasi minna ja järgmised 2 või 3 alapunkti vahele jätta.

Hektopaskalid ja mm Hg.

Aga kas see äsjane teisendus seletas „mm Hg” asja ära? Ei seletanud. Tuleb leida üldisem ja põhimõtteline teisendamise skeem. Siin me seda tegema ei hakka, kuid päris lihtsalt on tuletatav rõhu arvutamise valem, kus omavahel korrutada tuleb tihedus, raskuskiirendus ja kõrgus. Paneme siis valemina ka kirja:

p = r * g * h ,

h – kõrgus.

Enam-vähem automaatselt peaks olema selge, mis on raskuskiirendus. See on see meie tuttav g = 9.8 m/s2.. Aga mille tihedus ja mille kõrgus? Siin tuleb mängu baromeeter – õhurõhumõõtja. Baromeetris kasutatakse elavhõbedat – selle tähis on Hg ja eks tihedus tähendabki siin elavhõbeda tihedust. Hg tiheduse väärtus on kaunis kopsakas: 13 600 kg/m3, olles suurem ka paljude tahkete ainete tihedusest. Kuid toatemperatuuril esineb elavhõbe vedelal kujul. Sellepärast seda materjali baromeetris vaja ongi.

Nii, jääb veel millegi kõrgus. See on elavhõbedasamba kõrgus baromeetris. Aga mis mõttes täpsemalt?

Elavhõbedabaromeetri jaoks on vaja elavhõbedat sisaldavat anumat. See nn vann ehk anum ei pruugi olla eriti suur ja ega tavaliselt ei olegi. Siis võtame ühest otsast õhukindlalt suletud klaastoru ja valame selle ka elavhõbedat täis. Siis katame korraks toru lahtise ava ja asetame selle toru, lahtine ots allapole, elavhõbedanumasse. Kui toru pole liiga lühike, siis elavhõbda (Hg) tase torus mingil määral langeb, kuid jääb kindlale tasemele pidama. Ülemine osa torust saab õhutühjaks. Normaalõhurõhu korral on Hg tase torus 760 mm kõrgem kui ümbritsevas anumas. Tähendab, Hg tase torus oleneb kogu atmosfääri õhusamba rõhust toruga võrdsele pindalale.

Elavhõbeda-baromeetri skeem

Seega toru läbimõõt ja ka anuma suurus pole olulised. Võrdluse all toruga on ainult toru läbimõõduga võrdne anuma pindala osa.

Nüüd siis äsja üleskirjutatud valem. Kasutame seda valemit arvudega: p = 13600 *9,8 *0.76 ja saame 101 325 Pa. Nüüd veel kord 100-ga jagades saamegi 1013.25 hPa.

Arvud peavad aga olema täpsed, 9.8 tuleks täpsuse huvides tegelikult asendada 9.80665-ga ja 13600 asendada 13595.1-ga.

Nii et rõhu mõõtühikuna kasutatav 760 mm Hg tähendab, et oleme rõhu arvutamise valemist kasutanud vaid üht tegurit: 0.76 m ehk 760 mm ja see ju ongi elavhõbedasamba kõrgus, millele vastab normaalrõhk! Ehk siis veel kord: 760 mm Hg tähendab rõhuna 1013.25 hektopaskalit ehk 1013 * 100 paskalit ehk 1.013 korda sada tuhat paskalit.

Veel kord puust ja punaseks ning veel siniseks, mustaks ja valgeks ka: et saada 1013.25 hPa, tuleb 760 mm Hg jagada saja tuhandega, siis korrutada 13595.1-ga ja korrutada ka veel ka 9.80665-ga. Sellise eeskirja järgi tuleb hektopaskaliteks teisendada ükskõik millist õhurõhu väärtust, kui ühikuks on mm Hg. Tagasi teisendamisel tuleb kõik teha vastupidi: korrutamised asendada jagamistega ja jagamine korrutamisega.

Õhurõhu kõikumine kajastub ka Hg samba kõrguse muutumises. Kõrgema õhurõhu korral rõhub õhk anumas olevale elavhõbedale rohkem. Selle võrra surutakse õhutühjas torus olevat Hg taset ülespoole ja saamegi suurema kõrguse näidu, nt 770 mm Hg. Madala õhurõhu korral langeb ka torus oleva Hg tase allapoole; näiduks võime saada nt 740 mm Hg. Teisendusarvutus hektopaskaliteks on ikka endine, toodud eelmises lõigus.

Kõike seda eelnevat „jama” ei pea aga läbi tegema, kui kasutada juba mainitud abikordajat 4/3 või 3/4, oleneb kumba pidi vaja on.
Sellise lihtsa teisenduse täpsus on üldjuhul täiesti piisav.

Muuseas, inglise keeles on elavhõbe mercury. Mitte segi ajada planeet Merkuuriga!

Mis on atmosfäär kui ühik?

Rõhu ühikutena eristatakse ka füüsikalist ja tehnilist atmosfääri.
Füüsikaline atmosfäär (atm) on see, millega kogu senise aja maadlesime: normrõhk 1 atm võrdub 101 325 Pa ehk 1013.25 hPa ehk 760 mm Hg.

Tehniline atmosfäär (at) pannakse paika teisiti. Siin kasutatakse rõhu ühikuna jõukilogrammi (kgf) ruutsentimeetri kohta. Si-süsteemi ühikutes tähendab see: 9.80665 njuutonit kümne tuhandiku ruutmeetri kohta. Ehk siis 1 at võrdub 98066.5 Pa ehk ligikaudu 0.9678 atm. Omakorda 1 atm võrdub 1.0332 at.

„Kahe atmosfääri vahele” jääb veel üks tore rõhuühik, baar (bar).
1 bar = 100 000 Pa. See on veidi väiksem füüsikalisest atmosfäärist ja veidi suurem tehnilisest atmosfäärist. Selles baaris aga alkoholi ei müüda! Isegi tasuta ei anta!

Kuid ligikaudseks meelespidamiseks on atmosfääri rõhk merepinnal (või siis maapinnal, kui me just mägedes pole) ikka ümmarguselt sada tuhat paskalit. Suurt vahet pole, kas see on märgitud kui 1 bar või 1 atm või 1 at. Täpse õhurõhu väärtuse saame baromeetrit vaadates. Mingi üldise hetkehinnangu saab ka uudiseid kuulates või interneti ilmalehekülgi uurides. Siis võib alati eeldada, et kasutusel on füüsikaline atmosfäär (atm) ja selle teisendused, kui meenutada eelnevat juttu.

Kõrguse kasvades atmosfäärirõhk aegapidi väheneb. Peabki vähenema, kuna siis õhk hõreneb. Kuid vastav baromeetriline valem on vaatamata oma suhtelisele lühidusele vist liiga jubeda kujuga, et seda siia kirja panna. Saame ehk ka ilma hakkama.

Vee-baromeeter

Kas keegi ütles, et baromeetri „töömaterjal” peab tingimata olema elavhõbe? Kui ütles, siis viskas villast. Hg on kasutusel sageli küll, kuid just sellepärast, et Hg esineb vedelal kujul ja on väga raske, st suure tihedusega. See aitab minimeerida baromeetri mõõtmeid. Kuid baromeetreis võib kasutada ka muid vedelike, miks mitte ka vett. Vee tihedus on küllalt täpselt 1000 kg/m3. Seega tuleb välja, et vee tihedus on Hg omast 13.6 korda väiksem. Nii et selleks, et saada kokku ikka see tuttav normaalrõhu väärtus 1013.25 hPa, tuleb veebaromeetri korral normaalrõhu juhul veesamba kõrguseks 10.33 meetrit H20! Veel täpsemini: 10.3323 meetrit. Üleminekul Hg-st veele on teisenduseks vaja 760 mm Hg korrutada 13.6-ga (täpsemalt, 13,5951-ga) ja jagada 1000-ga (kokkuvõtlikult tuleb korrutada 0.0135951-ga). Täpsem veesamba normväärtus on 10.3323 meetrit. Tagasi Hg samba kõrguseks teisendades peame veesamaba kõrguse 0,0135951-ga jagama, eks ole?

Madala ja kõrge rõhu näidud kõiguksid veetasemete järgi siis kuskil 9.5 meetri ja 11 meetri H2O samba vahemikus. Nii jube kõrget ehitist oleks baromeetrina ikka päris tüütu kasutada… Tuleks pidevalt loota halvale ilmale ehk madalale rõhule, siis peaks baromeetri näidu vaatamiseks umbes meetri – pooleteise jagu vähem ronima kui ilusa ilma korral. Kuid halva ilma üks tunnuseid, tugev tuul, võib ka 8-meetrise redeliga halbu üllatusi korraldada… Meenutame, et teivashüppe maailmarekord on ainult üle 6 meetri…

Veesamba kõrgust meetrites hektopaskalitesse teisendades kordaja 4/3 veebaromeetri korral muidugi ei kehti. Siin on teine kordaja: selle kordaja saamiseks tuleb juba tuntud arv 9.8 (ehk 9,80665) korrutada 10-ga.. Nii et 10.3323 meetrit veesammast * 98.0665 = 1013,25 hPa. Tagasi veesamba kõrguseks teisendades tuleb hektopaskalid 98.0665-ga jagada.

Muuseas, siia on peidetud ka tõsiasi, et pumbakaevuga vett 10 meetrist (ja mõnedest sentimeetritest) kõrgemale pumbata ei saa. Võib-olla talvel kuskil Siberi kõrgrõhuala keskmes tähevaatluste ajal sooja saamiseks õnnestuks mõnikord vett 11 m kõrgusele pumbata. Kui see tee peal ära ei külmu.

Õhurõhku mõõdetakse muul viisil ka (nt aneroidbaromeetriga), aga vahest aitab praegu.
Lugeja on vist niigi pahane, et kuhu see astronoomia siis jälle kadus. Aga õhusammas meie kohal paikneb ju ka taevas, sh juulitaevas.

Tähistaevas

Kes vahepealse osa lugemise asemel kohvi või mõnd tõsisemat ja mehistavamat jooki proovisid: tuleme astronoomia juurde tagasi. Juuliöö pakub vaatamiseks lõunakaares paistvat tuntud Suvekolmnurka (üleval on vasakul Deeneb, paremal Veega ja allpool Altair.

Ühele kolmnurgale võib juulikuus alati kindel olla -. see on Suvekolmnurk!

Õhtupoole ööd on väga madalas lõunakaares leitav Antaares oma punaka tooniga. Võib ehk tunduda, et vahest on see Marss, kuid sedapuhku mitte. Antaares on ometigi oma nime saanud kui „Vale-Marss” või Marsi võistleja. Ka läänekaares paistev hele täht Arktuurus kiirgab punasele lähedase värvitooniga.
Arktuurus paistab enamuse kuust kogu öö, kuid hakkab 23. juuli paiku vastu hommikut loojuma. Kirdetaevas on leitav Kapella. See täht on kollaka tooniga nagu kord ja kohus.

Kuu algul on madalas edelataevas näha veel Spiikat, edaspidi kaob see täht ehavalgusse (1. dekaadi lõpus). Umbkaudu kuu keskpaigast alates tasub hommikuti kirde-idasuunalt otsida Aldebarani, mõni aeg (kalendrit vaadates) hiljem ka Polluksit ning tema naabrit Kastorit. Kastor on Polluksist pisut tuhmim, kuid asub kompensatsiooniks omakorda kõrgemal.

Nii, need olid 1. suurusjärgu tähed pluss Kastor (see viimane on tuhmim kui 1.5 tähesuurust, täpsemalt näit on 1.58). Planeetidest oli juba juttu.

Tuntumatest tähtkujudest paikneb Suur Vanker loodekaares, Kassiopeia kirdetaevas. Põhjanael näitab Väikese Vankri aisa tipus vankumatu järjekindlusega meile põhjasuuna kätte.

Eks muidugi paista tähti märksa enam ja mida rohkem kuu edasi kulgeb, seda rohkem neid näha ka on. Kolmanda dekaadi keskpaiku ja sealt edasi tiheneb pimedus juba päris otsustavalt ning kogu tähistaeva ja tähtkujude ilu, mis umbes kaheks kuuks ja pisut enamakski „ära kadus”, tuleb kuu lõpuks tagasi.

Päris kottpimedust selge ilmaga tuleb siiski veel veidi oodata.
Tegelikult pole selge öö ju kunagi kottpime, sest kottpimedus tähendab ju, et tähtigi pole näha! Nii et norida saab alati, kui tahtmist on. Ka siis, kui kõik on ideaalne, mida niigi väga harva juhtub…

Kuid kes neid pilvi teab. Tihedad pilved võivad ka valgele ööle tumedust märksa juurde lisada. Rääkimata eriti paksudest äikesepilvedest, mis võivad ka keset päeva päris hämara olukorra tekitada. Kuid astronoomiliste vaatluste puhul on pilved alati sulaselge nuhtlus, selge seegi.

Kui lubada veel kord vahele ilmajuttu, siis võimsad äikesepilved (rünksajupilvede alaliik) on tõelised kogu atmosfääri alaosa ehk kogu troposfääri (paksus Euroopas kuskil 10 km kanti ) läbivad püstised sambad, kui neid kõrvalt lennukiaknast juhtub näha saama. Vaid päris tühine osa, ligi paarsada meetrit maapinnast, jääb sellise pilve alumise serva alla.

Võimsa sambana troposfääri läbiv äikesepilv. Ees taustal mõned väiksemad rünkpilved

Äikesepilve sees löövad välgud, välke esineb ka pilve ja maapinna vahel, see teebki äikese ohtlikuks ilmanähtuseks. Kuid ka äikesepilve kohal, kus jälle on selge ja Päike kiirgab, pole ohutu liuelda. Välku võib ka siin lüüa, pilve ja ionosfääri vahel.

Valged ööd ja nende piirid ning polaarpäev

Kuna juuli ööd on veel valged, aeg kesksuvine ja augustikuised „ei taha kooli minna” – mured paistavad veel kaugel, siis võiks rääkida veel ka valgetest öödest. Et valgete ööde tase jagatakse kolme gruppi, sellest on juba ka juttu olnud. Nimelt eristatakse tsiviilset (kõige valgem), nautilist ja astronoomilist valget ööd. See oleneb sellest, mitu kraadi horisondist maksimaalselt allapoole jõuab öö jooksul Päikese keskpunkt. Tsiviilse valge öö Päikese kõrguse alampiiriks on alumises kulminatsioonis -6 kraadi (ülempiir on Päikese loojangu hetk, kui Päikese ülemine serv on horisondil). Nautiline hämarik kestab, kuni Päikese kõrgus on -12 kraadi või alla selle ja astronoomiline valge öö kestab, kuni Päikese keskpunkt on „sukeldunud” -18 kraadi kõrgusele. Praktilised piirid on muidugi siledamad ja olenevad ka konkreetse inimese silma valgusaistingutest.

Valge öö – põhjamaade suveilu

Kui kaugele ulatub valge öö piir? Põhjas sinnamaani, kus Päike loojuda ei jõuagi. Kõige lähemal on see piir meile, Eestile, suvisel pööripäeval, 21. juunil. Siis otse põhja minnes leiakasime koha, kus päevaks-paariks kehtestub polaarpäev. Seda laiuskraadi tervikuna nimetatakse põhjapolaarjooneks. Eriti kaugel polaarjoon meist ei olegi, see asub laiuskraadil 66 kraadi ja 64 kaareminutit. Eesti keskmine laiuskraad on umbes 58 ja pool kraadi, Põhja-Eestis on 59 kraadi „kopikatega”.

Kuid kui kaugele meist lõuna poole jäävad valgete ööde piirid? Eks seegi olene kuupäevast. Võtame aluseks ikka lõunapoolseimad võimalikud piirid, mis esinevad suvisel pööripäeval. 66 kraadist ja 34 minutist tuleb nüüd 6 kraadi maha võtta. Tsiviilse valge öö piir jääb siis 60 kraadi ja 64 minuti juurde, nii et päris kenasti piki Soome lahe põhjakallast, Eestis tsiviilseid valgeid öid seega ei esine. Nautilise valge öö jaoks lahutame sellestsamast põhjapolaarjoone laiuskraadist veel 6 kraadi ja saame 54 kraadi ja 64 kaareminutit. See piir jääb juba Eestist lõunasse, üle Leedu. Nii valge (või siis pime) kui sel piirijoonel, on vähemalt Kesk-ja Põhja-Eestis umbes 16. mail ja 28. juulil (siis vastavalt algab ja lõpeb meil nautiline valge öö), seega on vastava lõunapoolse piirkonna suvine pööriöö juba märksa hämaram kui meil. Leedu lõnapoolseim osa jääb nautilistest öödest ilma. Napilt nautilise valge öö piirkonna sisse jääb Leedus paiknev Moletai Observatoorium. Ilus kant, kui aega, on võib vaatamas käia.

Leedus (nagu mujalgi) on muidki kohti, mida imetlemas käia.Viisakal vastukülaskäigul leedulastele, kellest mõned juba head mitmed aastad tagasi on üle ärakaotatud riigipiiride harrastanud öiseid romantilisi kaubikuretki üle Läti Lõuna-Eestisse ja tagasi. Veel enne kui hakkasid saabuma üha kaugemad ja samas üha kallimad külalised, keda üldjuhul enam tagasigi ei raatsita saata. Kuid teatavasti ju pidu ei parane, kui võõrad ei vähene! Kuid küll võõrad vähenevad, kui piirid taastada ja lisaks dioodi põhimõttel ainult väljapoolse läbilaskesuunaga, vajadusel füüsilis-füüsikalisi lisajõude rakendades. Sissepoole saab lasta vaid päris omi ja neid, kelle kohalik positiivne meelestatus on faktiliselt teada!

Veepiisk vikerkaart tekitamas. Valguskiir murdub veepiiska sisenedes eri värvi kiirteks. Seejärel kiired peegelduvad piisa tagaseinalt ja murduvad piisast väljudes veel kord.

Ka sellisele ilusale loodusnähtusele nagu vikerkaar – valguse peegeldumise ja murdumise koondsümbolile – tuleb tagastada äsjakirjeldatud ja alati kestnud tähendus, vabastades selle kiireimas korras üha raskemalt väärastuva sundideoloogia majakatulest! Ühtlasi vabanedes ka ise üha süvenevast orjameelsusest!

Nii. Astronoomilise valge öö piir – vaja veel 6 kraadi juba saadud 54 kraadist ja 64 kaareminutist maha lahutada ja saame 48 kraadi ja ikka see 64 kaareminutit. See piir jookseb juba üle Saksamaa ja Poola põhjaosade. Arvestades, et astronoomiline valge öö on on oma „välispiiri” ligidal päris olematu, kerkib pimeda öö praktiline piir veidi rohkem põhja poole. Olgu selle viimase hinnanguga kuidas on, kuid astronoomilise valge öö piirist lõuna pool läheb põhjapoolkeral aastaringselt, igal ööl pimedaks. Kogu Aafrikas on alati pime. Tõsi, ainult öösiti muidugi, päeval on seal valge. Päris kole või samas hoopis lohutav on meil aga päikeseküllase juulitaeva alla mõelda, et suures osas Antarktikast on praegu ööpäevaringselt pime ja kohutavalt külm veel ka. Polaarööst lähemalt ehk kunagi edaspidi.

Valge öö (koos selle kõigi variantidega) on siis teise nurga alt vaaates koidu ja hämariku kestvus enne või pärast igapäevast Päikese tõusu/loojangut. Kestvus oleneb laiuskraadist. Kõige lühem on see nähtus ekvaatoril, kus Päike alati tõuseb ja loojub „otse”. Mujal aga Päike mõningal määral ikka ka liugleb ja hämariku perioodid on pikemad. Siis oleneb asi ka aastaaegadest.

Väga täpselt näpuga järge ajades arvutusi tehes tuleb lisaks arvestada, et Maa pole päris kerakujuline. Kerakujulisuse mudel on aga siiski märksa parem ideest, et Maa on tasane ja veel kolme vaala seljas ka… Või oli nende vaalade asemel hoopis kolm elektrihunniku seest väljakistud molekuli, kes see nii täpselt mäletab!

Aga polaarpäev? Selles piirkonnas on Päike näha ööpäevaringselt: polaarjoonel umbes 1-2 ööpäeva jagu (arvestame ikka suvist pööripäeva, 21. juunit). Kujuteldavalt aina enam põhja pool olles paistab keskööpäike üha rohkem ööpäevi ja üha kõrgemalt. Selle arvel kannatab aga omakorda keskpäevane Päikese kõrgus, mis omakorda muutub aina madalamaks.

Põhjapooluse kohal on 21. juuni ööpäevane Päikese teekond vahvalt omapärane: Päike püsib pidevalt samal, 23 kraadi ja 26.3 kaareminuti kõrgusel ja tiirutab niimoodi ümber silmapiiri.
Kuigi teisalt võttes on midagi vähem ka: Päike paistab üle 31 kraadi madalamal kui nt Tartus sama, 21. juuni keskpäeval.

Eemaldume nüüd ajas 21. juunist. Tiirutava Päikese kõrgus põhjapoolusel aegapidi kahaneb, samas koondub üha enam põhja poole kokku ka piirkond, kus Päike käitub nagu 21. juunil põhjapolaarjoonel – jäädes vaid üheks ööpäevaks pidevalt, loojumatuna nähtavale. Põhjapoolusest lõuna pool ei ole ka Päikese ööpäevane kõrgus ühelgi päeval aastas konstantne. Sügisesel pööripäeval jõuab „polaarjoon” põhjapoolusele – Päike on otse silmapiiril ja loojub, kuigi väga aeglaselt (ise muudkui silmapiiril tiirutades).

Kuid millal on nt Tartus Päike keskpäeval sama kõrgel kui põhjapoolusel suvisel põõripäeval ööpäevaringselt? Osutub, et sobivaimad päevad on 14. oktoober ja 28. veebruar.

Samuti „reisivad”, ajas 21. juunist edasi vaadates, põhja poole ka hämarikuvööndite piirid. Põhja-Eestis, 59. laiuskraadil, lõpeb nautiline valge öö 28. juulil ja astronoomiline valge öö 18. augustil (tegelikult on juba ligi 10 päeva varem täitsa pime).

Lõunapoolkeral on pooleaastase vahega kõik analoogiline.

Päikese keskpunkt ja ülapiir, refraktsioon

Segadust tekitab asjaolu, et Päike ei paista punktallikana, vaid omab umbes poolekraadist (täpsemalt 32 kaareminutit) läbimõõtu ja vastavalt siis umbes veerandi kraadi suurust raadiust. Päikese tõusu ja loojangu momentideks loetakse aga aega, kui Päikese ülemine äär on parajasti horisondil. (Sama lugu on Kuu puhul.) See annab kokkuvõttes päevadele „pikkust juurde” ja nihutab ka reaalse polaarpäeva piiri „päris” polaarjoonest veidi lõuna poole (eeldame siinkohal jälle 21. juunit). Ligikaudu hinnates saame niimoodi 66 kraadi ja 34 kaaremeeinuti asemel 66 kraadi ja 18 minutit põhjalaiust.

Hämarike arvestatakse siiski Päikese keskpunkti koordinaatide järgi.

Kuid täpsuse muresid on veel. Ühe mure nimetuseks on Maa atmosfääris esinev refraktsioon ehk valguskiire suuna muutumine ehk murdumine teekonnal atmosfääri ülapiirist maapinnani. (Vaid seniidist lähtuva valguskiire suund otse alla ei tekita üldse refraktsiooni.) Õhk muutub ju teel läbi atmosfääri üldiselt üha tihedamaks ning õhu murdumisnäitaja muutub (kasvab). Efekt kasvab kiiresti, kui vaatesuund läheneb silmapiirile (horisondile), kus refraktsioonist tingitud keskmine parand on 35 kaareminutit. Seda suurust Päikese tõusu ja loojangu arvutamisel ka reeglina arvestatakse. Ka see lisab Päikesele, kusjuures igal pool ja iga päev, nähtavusaega juurde.

Refraktsiooni efekt. Kui me just seniiti ei vaata, paistab taevakeha meile alati veidi kõrgemal kui ta tegelikult on.

Kuid kahjuks pole antud juhul tegu konstandiga ja seetõttu võib Päike vahel (vähemalt osaliselt) näha olla ka mingist ettemärgitud kellaajast veidi varem või hiljem. Analoogiline lugu on iga objektiga, mis asub kõrgemal-kaugemal kui Maa atmosfäär.

Kuu parallaks

Kuu on Maale lähim astronoomiline objekt. Kuu näib esimese hooga meist küll väga kaugel olevat, keskmiselt 384 000 km Maa tsentrist. Kui siit Maa raadius, ligikaudu 6400 km, maha lahutada, ja eeldame Kuu otse seniidis (lagipea kohal) olevat, saame 377 600 km. Tegelikult tuleks siit veel maha lahutada Kuu raadius (1750 km). Kui Kuu asub (suuna mõttes) seniidist madalamal, asub meie looduslik kaaslane maapinnal olevast vaatlejast tegelikult kaugemal. Eesti laiuskraadil on see alati nii, Kuu otse seniiti kunagi ei ulatu. Päike ka mitte.

Muuseas, üks 1980-ndatel kuskil avaldatud vist mitte väga kindel uuring olevat näidanud, et kui 70-aastase „keskmise inimese” kõik senises elus astutud sammud ühte ritta asetada, siis annaks see teekonna jalgsi Maalt Kuule.

Vaatesuund Kuule sõltub aga asukohast Maa peal. Põhjus: Kuu on Maale siiski piisavalt lähedal, nii et tuleb arvestada ka Maa reaalseid mõõtmeid; Maa pinna punkte ei saa samastada Maa tsentriga. (Siin pole asi ainult selles, et Maa pole läbipaistev!)

Parallaktiline efekt. Kui me vaataksime otse seniidis olevat Kuud, siis parallaksi poleks. Igalt poolt mujalt vaadates näib Kuu olevat madalamal kui tegelikult.

Nii juhtubki, et koos Kuu kõrguse (nurkkaugus silmapiirist seniidi suunas) vähenemisega kasvab parallaktiline efekt: Kuu paistab madalamal kui ta Maa tsentrist vaadates oleks. Maa eri kohtadest vaadates paistab Kuu seega tähistaeva taustal pisut erinevates suundades. Efekti maksimum, nagu ka refraktsiooni puhul, esineb siis, kui Kuu on praktiliselt horisondil. Siis küünib parallaksi väärtus 1 kraadi lähedale (57 kaareminutit). Vastavad parandid on aga vastasmärgilised: refraktsioon „tõstab”, parallaks „langetab” Kuud. Kuud „tõstab” ka eelmainitud ülemise ääre reegel. Nende kolme efekti kokkuvõttes tuleb parandusliige silmapiiri jaoks kokku ootamatult väike, umbes 7 kaareminutit „allapoole”.

Päike, mille puhul parallaksi arvestada pole mõtet (asub liiga kaugel), on koondparandusliige päris suur, 51 kaareminutit („ülespoole”). See on juba päris lähedane 1 kraadile.

Parallaksi mõju on praktiliselt olematu ka planeetide puhul, loomulikult ka tähtede puhul. Neil juhtudel jääb alles ainult refraktsiooni efekt.

Lõpetame pika loo

Jälle läks nii nagu alati, kuigi kavatsused olid head. Lugu sai taas liiga teema-, ja arvurohke. Aga kas see on kindlalt halvem variant, kui pidevalt igalt poolt vastuvaatav nähtus: küsigu inimene ükskõik mis ametlikult asjamehelt ükskõik mida konkreetselt ja see hakkab alati ainult keerutama nagu kass ümber palava pudru. Kusjuures kassi pudru-motiivid on täiesti mõistetavad. Aga eks ka neil ametnikest putukatel on omad toiduahela-motiivid…

Lõpuks siiski ka paar mini-kultuurisoovitust, mis oleksid mõtteliseks järjeks juunikuus soovitatud järjeloole. Sest põhjused ju üha süvenevad. Sedapuhku ei tohiks isegi mõlema loo peale kokku kuluda eriti palju väärtuslikku aega. Püüame kuulata Kuldse Trio esituses lugu: „Kui sa mind ei armasta”. Aus astronoomiline lugu, sisaldab nii Päikest, (langevaid) tähti kui ka Kuud. Teine soovitus oleks jällegi rahvusringhäälingu arhiivist, „Ivar Vigla sou:1” 31. detsembrist 1989. Alustada võiks saate 36. minutist.

Loo päris lõputsitaat olgu „õigeima eestlase” Endel Kellapi poolt: „Aeg on energiahulk, mis jääb põhjuse ja tagajärje vahele!”

Kuu faasid

• Täiskuu: 3-ndal kell 14.39
• Viimane verand: 10-ndal kell 4.48
• Kuuloomine: 17-ndal kell 21.32
• Esimene veerand: 26-ndal kell 1.07

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

“Jupiteri ja Saturni suur ühendus.”

Üllar Kivila,astronoom, AHHAA-keskuse peaplanetarist.

Juttu tuleb talvisel pööripäeval toimuvast suurest ühendusest Jupiteri ja Saturni vahel, kus planeedid satuvad taevasfääril teineteisele nii lähedale, et neid saab korraga teleskoobis näha. Viimati olid need kaks planeeti nii lähedases ühenduses Galileo Galilei eluajal.

Räägitakse võimalustest seda harukordset sündmust vaadelda, ühendustest üldiselt ning pisut ka asjaosalistest endist, meie Päikesesüsteemi kahest suurimast planeedist.

21. detsembri õhtul saavad Päikesesüsteemi kaks suurimat planeeti, Jupiter ja Saturn taevavõlvil kokku. Seda küll ainult Maa pealt vaadates, sest tegelikult lahutab neid planeete sel hetkel ikkagi ligi viiekordne Maa ja Päikese vahekaugus. Sellist taevanähtust nimetatakse suureks ühenduseks ning tänavune on lähim alates 1623. aastast. Ühenduse lähimal hetkel paistavad planeedid teineteisest vaid 6 kaareminuti kaugusel, mis on umbes 1/5 täiskuu läbimõõdust ning piisavalt lähedal, et paista korraga enamike teleskoopide vaateväljas kuni umbes 150 kordse suurenduseni.

Seda haruldast taevanähtust saab vaadelda AHHAA keskuse teleskoopidega. Paraku on vaatlusaken üpris lühike – alates kella 16 on taevas piisavalt hämar, et saab vaatlemisega alustada ning umbes kell 17:15 loojuvad mõlemad planeedid. Hiljem saabujad saavad vaadelda teisi samal õhtul paistvaid taevakehasid, kasvavat poolkuud ning punast planeeti Marssi.

AHHAA katusel avanev vaade, suurendusel teleskoobivaade Jupiteri ja Saturni suurele ühendusele, kus on korraga näha mõlemad planeedid ja nende heledamad kaaslased. Pilt: Stellarium/Space Engine

Vaatlusõhtul on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi vahendusel pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Osalemine tasuta.
Sissepääs keskuse fuajee kaudu, lisainfot saab küsida kassast.

NB! Vaatlus toimub vaid selge ilma korral.
Katusel on jahe ja võib-olla tuuline, riietuge vastavalt.

AHHAA keskuse katusel olevad teleskoobid töötavad ka valgetel öödel. 26. ja 27. juunil kell 22:00-01:00 saab vaadelda õhtutaevas paistvat kasvavat poolkuud. Hiljem, umbes kella 23:45 paiku tõusevad nähtavale Päikesesüsteemi kaks suurimat planeeti, Jupiter ja Saturn. Kui ilm ja taevas on soosivad, võime jätkata vaatlemisega planeeritust kauem. Kella 1:45 paiku tõuseb nähtavale punane planeet Marss.

Kuna see vaatlusõhtu toimub aasta kõige valgemal ajal, siis udukogusid ja galaktikaid sel korral näha ei ole, kuid hea õnne korral võib vaadelda mõnd kena mitmiktähte või heledamat täheparve.

Vaatlusõhtu lõpupoole AHHAA katuselt avanev vaade. (Pilt: Stellarium)

Jupiter, pildistatud AHHAA katusel 13. märtsil 2017. Summeeritud 750 kaadrit, RGB kanalid joondatud. Nähtaval ka Jupiteri kaaslased Io ja Ganymedes.

Vaatlusõhtutel on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi vahendusel pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Osalemine tasuta.
Sissepääs AHHAAsse on küljeukse (Newtoni kohviku trepikoja) kaudu!

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral. Katusel võib olla jahe ja tuuline.

Valged suveööd on juba kohal ja pimedat taevast jätkub vaid tunnikese jagu kummalegi poole astronoomilist keskööd, mis Tartu kandis on umbes kell 01:10. Nõnda kutsub AHHAA taevahuvilisi selle kevade viimastele vaatlusõhtutele 1. ja 2. juunil. Nähtaval on Kuu, Päikesessüteemi suurim planeet Jupiter koos kuulsa punase laigu ja nelja kaaslasega ning Saturn oma rõngaste ja suure kaaslase Titaniga.

Igal vaatlusõhtul on võimalus nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi kaudu pilti teha. Canoni peegelkaamerate omanikud saavad enda kaamera otse teleskoobi külge kinnitada, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Vaatlused toimuvad õhtuti kell 23:00 – 00:30
Katusele pääseb igal pool- ja täistunnil korraga kuni 20 inimest, kogunemine vähemalt 5 minutit enne vaatluse algust keskuse fuajees (sissepääs peaukse kaudu).

Registreerumine AHHAA fuajees keskuse lahtioleku ajal vahetult enne vaatluse algust. Osalemine tasuta

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral.

Jupiter, pildistatud AHHAA katusel 13. märtsil 2017. Summeeritud 750 kaadrit, RGB kanalid joondatud. Nähtaval ka Jupiteri kaaslased Io ja Ganymedes.