Jätkame alguses neutrontähtede lainelt. Esimene neist avastati 1967. aastal Rebase tähtkuju suunalt
fikseeritud regulaarsete, iga 1.3 sekundi tagant korduvate raadiokiirguse pulsside järgi. Esialgu peeti seda mõistuslike olendite, “väikeste roheliste mehikeste” poolt antavaks tehissignaaliks. Selliseid korrapäraseid signaale hakati aga peagi ka mujalt avastama. Leiti ka nähtuse looduslik põhjus, kiirelt pöörlevad neutrontähed.

Massi kasvamise järjekorras: Maa, valge kääbustäht, neutrontäht, Valge kääbus ja Maa on ligikaudu ühesuurused, neutrontäht näib nende taustal tühise punktina. Valge kääbuse mass on aga lähedane Päikese massile. Kuid neutrontäht on veel suurema massiga: peaaegu 2 Päikese massi!

Siinkohal mõningane korrektuur Sõnni supernoova nähtavuse kohta 1054. aastal. Arvestades Maa telje pretsessiooni, pidi supernoova hommikuhämaral ajal vaatlemiseks aega rohkem jääma, kui eelmises loos sai kirjutatud, kuid põhjapoolkera suuremate laiuste jaoks polnud asi siiski ka väga palju parem.

Meenutame ka, et jaanuarikuu jutus oli juttu sümbioosist, vastastikku kasulikust kooseksisteerimisest tähtede maailmas. Kuid see pole ainuke variant. Esineda võib koguni variant, mida võiks nimetada „musta lese sündroomiks”. Seda võib ette tulla neutrontähe ja peajada tähe vastasmõjus, mis algab üldiselt kunagi hiljem, peale neutrontähe tekkimist. Kogu kasu saab siin endale neutrontäht. Kõigepealt rikastab juba algmassilt väiksem peajada täht aine ülekande kaudu materjali neutrontähe pinnal ja ümbruses. Selle käigus on neutrontäht vaadeldav just röntgenkiirguse pulsarina.

“Mustast lesest” ja selle tavalisest tähest kaaslane: Kaaslane on veel päris terve.

Aine ülekande tulemusel neutrontähele võib see saada lisaks ka palju uut pöörlemisenergiat. Nii (taas)sünnivad eriti kiirelt pöörlevad millisekundilised (raadio)pulsarid, mis pöörlevad ehk veelgi kiiremini kui pöörlesid samad neutrontähed oma eksistentsi alguses. Neutrontähe paariline, isegi kui ta on valgeks kääbuseks jõudnud areneda, võib edaspidi oma väiksema massi ja tiheduse tõttu lähinaabri kalgi lühilainelise kiirguse mõjul „ära keeda. Samuti võib loodeliste jõudude mõjul kaaslane täielikult laguneda. Kaasaegse turumajanduse mudel, eks ole? „Kurgid mulle, raha mulle, kõik mis sul üle jäi, ka mulle!”

“Mustast lesest” neutrontäht ja selle kaaslane. Kaaslase lammutamine on täies hoos.

Teise tähe jäänustest, mis neutrontähe ümber tiirutama jäävad, võivad mõnel juhul edaspidi kokku koonduda moodustised, mida tuntakse kui planeete neutrontähtede ümber. Esimene eksoplaneet avastatigi just sellisena, neutrontähe ümber tiirutava kaaslasena, 1992. aastal. See oli umbes 3 aastat enne kui avastati esimene nn „päris” eksoplaneet.

“Mustast lesest” neutrontäht ja kaaslase jäänused

Kahest tähest võib üks saada ka „tavaliste tähtede” puhul, kui eriti intensiivne massiülekanne muutub kogu süsteemi massikaoks, tähtede nn ühise ümbrise staadiumis.

Siin on sümbioosist asi seega kaugel. Termin sümbioos on võetud kasutusele bioloogiast. Aga ka bioloogia puhul ei pruugi kõik olla sümbiootiline. Selle kohta, kuidas ohjeldamatult sissekanduv võõrliik võib sümbioosi asemel kohapealse elu katastroofiliselt segi paisata, võib täiendavalt tutvuda John Wyndhami ulmelooga „Trifiidide päev” (1986, eestikeelne esmatõlge aastast 1990). Kui kunagi ammu enda vanatädile selle raamatu lühikokkuvõtte jõudumööda ette kandsin, ütles ta selle peale ohates: „Need ju hullemad kui UFOd…” Astronoomilised sugemed trifiidide loos on komeetide ja meteooride temaatika näol muulgi viisil täitsa olemas.

Ulmelugu küll, kuid trifiidide asemel tuleb looduses ette ka täiesti reaalselt eksisteerivaid ekspansiivse bioloogia esindajaid. Meenutame kasvõi endagi maale meetaimena sisse toodud Siberi karuputke, mis hakkas end siin kohe vabalt tundma ja on edaspidi palju pahandust teinud. See on heaks näiteks, mida võib millegi võõrapärase ohjeldamatu sissevedu tuua.

Mida toob 2023. aasta?

See on iseäranis iga kalendriaasta alguses iseloomulik astroloogiline tavaküsimus. Eks hakkame meiegi seda uurima, veebruaris pole aasta algus ju veel kaugele jäänud. Vastuse ühe, kõige hullema variandi äratundmiseks võiks ehk veel kord pöörduda kirjanduse poole. Nagu kahe kuu eest, võtame appi ühe tuntud Šveitsi kirjaniku loomingu. Seekord tutvume teise sama masti kange kirjamehega kui Friedrich Dürrenmatt; nimelt soovitaks nüüd Max Frisch’i loomingu ühte pärlit: „Härra Biedermann ja tulesüütajad”, (esmatrükk 1953, eestikeelne tõlge jällegi Loomingu Raamatukogus, 1961. aastal). Eestikeelsetest järelkuulatavatest lavastusvariantidest on subjektiivsel hinnangul ehk parim samanimeline kuuldemäng aastast 2000, kuid kõlbab ka 1961. aasta variant. Lugege-vaadake lugu ise läbi, eks siis peaks saama selgeks, kas siin on lood sümbiootilised või hoopis midagi muud.

Vahepeal imetleme loomulikult õues tähistaeva ilu edasi, seejuures mitte külmetades. Toaseinte vahele tagasi tulles võiks aga tuleviku ennustamise huvides teha midagi praktilist, miks mitte nt seda, millele kohe keskendume.

Teeme ise horoskoobi!

1. Konkretiseerime tööks vajaliku

Midagi keerulist ei tohiks ju horoskoobi jaoks olla, sest senine praktika näitab, et Päikeseüsteemist kaugemale pole siin vaja vaadata. Sellega langevad ära paljud suured raskused nagu ainuüksi meie Galaktika tähtedelt lähtuva kiirguse levi, tähtede omavaheliste seoste arvutused (teatavasti on Linnutees tubli 200 miljardit tähte), lisaks muidugi ka arvukad planeedid tähtede ümber, ulatuslikud gaasipilved…. Ära langevad küsimused on ka galaktikatevaheliste hetkeseoste leidmise vajadus, viriaaliteoreemi probleemid galaktikate parvedes; tumeaine ja tumeenergia küsimused jne. Eks ka galaktikaid üldse kokku maailmaruumis hinnatakse kuskile 200 või koguni 300 miljardi kanti. Enamus asju, mida horoskoobiks kõike vaja ei ole, ei tulnudki kohe meelde… Seega tohutud lihtsustused, eks ju!

Päikesesüsteemi keskne taevakeha on Päike, seda nii läbimõõdu kui massi osas. Suuremaid ja raskemaid Päikese kaaslasi, planeete on 8, varem oli neid koos kääbusplaneet Pluutoga kokku 9. Horoskoobi koostamine aga rajaneb ka teatud ajavahemiku (mille kestus pole täpselt fikseeritav…) traditsioonidele, seega Pluuto tähtis roll pole kuhugi kadunud. Ning jälle peame horoskoobiasjatundjate maailma lähiajaloo pioneeridele tänu avaldama: ka arvukad asteroidid, komeedid, rääkimata loendamatutest meteoorosakestest, võime jälle välja jätta! Võiks seega hinnanguliselt öelda, et meie aja astroloogia kasutab kogu astronoomiast vaid 1 promilli ülimalt tühist murdosa. (Teatavasti on promill kümnendik protsenti).

Nii. Elektromagnetilise vastasmõju võime minema visata, sest taevakehad, mh Päikesesüsteemis, on elektriliselt neutraalsed. Ka aatomisiseseid tugevat ja nõrka vastasmõju pole meil vaja. Jätame ehk ainult selle meelde, et need jõud hoiavad taevakehi kompaktseina koos. Jääb gravitatsioon, kusjuures piisab tavalisest Newtoni mehaanikast. Seega selgub, et ka astrofüüsika eri harusid üleüldse on meil antud probleemis, horoskoobi koostamise probleemis nimelt, üsna vähe vaja, ühestainsast ja seejuures selle tuntud, lihtsamast osast täiesti piisab!

2. Nüüd aga tööle!

Oletame siiski, et midagi me juba varasemast teame. Nimelt seda, millised on Päikese ja planeetide massid. See on oluline abistav asjaolu.

Esimese asjana paneme nüüd uuesti tähele Päikese suurt massi planeetidega võrreldes. Ei tahaks küll ennast korrata, kuid jälle on meil lihtsustuse mõttes „jackpot”, eesti keeles peavõit (mitmes see nüüd juba on?). Sest me saame arvutada suurt viga tegemata eraldi iga taevakehade paari gravitatsioonilisi seoseid, kusjuures siin on „igas pulmas ühine peigmees”, Päike nimelt. (Peigmees, mitte pruut just sellepärast, et mees peaks ju olema suurem ja tugevam, sest mis kasu tast muidu oleks?)

Veel üks Kukerpillide laulurida ütleb: „Kuid kord iga pidu saab otsa!” Otsa saab viimaks ka meie lihtsustuste lõppematu jada. Tuleb välja, et kõigest hoolimata seisab horoskoobitegijal ees tõsine ja väga mahukas töö. Kõigepealt tuleb fikseerida mingi planeetide algseis, st Päikese kohalt vaadates tuleb kindlaks teha, kus asuvad kõik 9, praegust või endist, planeeti. Seda nimetatakse heliotsentriliseks süsteemiks. Seda on edasiseks tööks hädasti vaja, nii saame arvutusteks fikseerida vähemalt Päikese kui praktiliselt paigalseisva objekti Päikesesüsteemi mõttes. Mingi arvutuste lähteseisu, planeetide algseisu fikseerimine pole aga sugugi mingi naljategemine, vaja on eelnevalt koguda palju vaatlusandmeid, mida me teeme ju Maa pealt, mitte Päikese pealt. Seda viimast, kui tehnilised võimalused ka lubaksid, ei tasuks teha aga isegi mitte öösel… Vajalikud algandmed on seega vaja ka teisendada heliotsentrilisteks, koondada tabelitesse, nii saame ajapikku üha mahukama andmebaasi, mis aitab meil üha täpsemini fikseerida edasisteks arvutusteks vajalikke algandmeid. Eks nii neid kopsakaid tabelid tasapisi tehtud ongi.

3. Ülesannet lahendama!

Nüüd oleme siis viimaks taevakehade mingi algseisu mingil hetkel suutnud fikseerida. Edasi saab dünaamika ja kinemaatika reegleid kasutades asuda arvutama planeetide asukohti mingiks muuks, horoskoobi tellimuse esitajat huvitavaks ajaks. Lihtsat pole siin ikkagi aga midagi. Seda enam, et vaja on ikkagi arvestada ka planeetide omavahelisi gravitatsioonilisi seoseid, ikka jälle paarikaupa, sest keerulisemalt me vähemalt „jõumeetodil” arvutada ei oska! See töö pole seega põhimõtteliselt enam nii täpne, sest tõepoolest, tegelikult tuleks kõik planeedid kui sarnaste massidega objektid, korraga võrranditesse sisse toppida. Aga… kui erijuhud välja arvata, ei ole seni isegi ainult 3 kehast koosneva süsteemi ülesanne täpset lahendust leidnud. Taevaste asjade uurija peab olema aga kaval, kasutama lähendusi, nipitamisi, arendusi ja mida veel. Nii on siiski võimalik mingeid üldisi, kusjuures mitte väga valesid tulemusi saada.

Nagu näha, on meie töö kujunenud väga mahukaks. Ühest inimesest jääb „nullist alustamise” jaoks vist väheks, vaja on teadlaste gruppi ja midagi pole parata, jälle on vaja ka varem nende probleemide kallal töötanute tulemusi kasutada. Nii saab kokkuvõttes ka täiendada neid mahukaid nn efemeriidide tabeleid, millest saab ehk jälle edaspidi lähtuda.

4. Koordinaate teisendama!

Vaat nii! Kujutame siis nüüd ette, et lõpuks oleme saanud, mida tahtsime: planeetide ja Pluuto asetused mingil kindlal ajahetkel. Kuid oh häda – see on ju heliotsentrilises süsteemis. Muuseas, Maad me ei tohtinud ka seniste arvutuste käigus unustada! (Nii ju ei tohi, et „Maa on lihtsalt Maa ja siis on neid planeeete 1, 2, 3, jne. 8 tk koos Pluutoga kokku!”) Kusjuures täpsuse huvides oli kasulik, kui käsitlesime Maa asemel Maad ja Kuud kui kaksikplaneeti. Nagu ka Pluutot ja Charonit.

Nüüd peab aga hakkama teisendama saadud koordinaate geotsentrilisteks. See pole küll enam nii mahukas töö, kuid suisa lihtne ka muidugi mitte. Seda saab teha päris täpselt, kuid eksida ei tohi!

Saime siis lõpuks planeetide asukohad, lähtudes kujuteldavast Maa tsentrist vaadatuna. Päike pole ka loomulikult enam ühe koha peal, vaid on eri aegadel eri kohtades. Hakkab kujunema juba midagi tuttavlikku, eks ole? Ning üks töö on veel hoopis tegemata: arvutused seoses Kuu asukohaga. Kuna Kuu on Maa kaaslane, on see geotsentriline ülesanne, kuid mitte täpselt: Kuu ja Maa ühine raskuskese on Maa keskmest eemal. Ka see korrektuur tuleb ära teha.

Olgu. Ütleme, et seegi asi on tehtud. Aga jälle see „aga”. Ega me tegelikult ju Maa keskmes ole, vaid kuskil kindlas kohas Maa pinnal. Seega… jah, just nii: marss jälle teisendama! Sedapuhku geotsentrilisest topotsentrilisteks, vaatluskohakeskseteks koordinaatideks.

Alles nüüd on töö tehtud. Võime öelda, et sel õhtul kell kaheksa selles asulas (ning selle ümbruses) on Jupiter „vaat nii kõrgel selles suunas”, Veenus jälle „selles teises kohas” jne. Aga meenutame, et see polegi meie hetke-eesmärk, meie peame tegema horoskoopi, kusjuures nüüdseks oleme jõudnud väga otsustavasse etappi. Oleme kasutusele võtnud ekliptilised koordinaadid. Jagame naljapärast ekliptika joone 12 võrdseks osaks ja lähtume seda tehes kevadpunktist ehk taevaekvaatori ja ekliptika ühest kindlast lõikepunktist (kokku on neid kaks).

5. NB! Oluline käänupunkt paradigmas!

Nüüd aga „pöörame ootamatult ära”, UNUSTADES KOGU SENITEHTU! Millekski muuks on seda raske nimetada.
Kasutame siis oma äsja tarvitusele võetud ekliptilisi koordinaate, kuid taevakeha ekliptilise laiuskoordinaadi unustame nüüd ka ära. Ainsa asjana püüame edaspidi vaid meeles pidada, et jagasime teatud punktist (kevadpunktist) lähtudes selle taevasfääri suuringjoone 12 võrdseks osaks. Nüüd anname igale neile 12 osale mingi tähtkuju nimetuse ja väidame, et see on sodiaagimärk või ka päikesemärk. Kusjuures nii tehes satuvad päris tähtkujud samanimelistest märkidest umbes 1 liikme võrra nihkesse, aga seda me kah ei hakka tähele panema. Ka see ei vääri meie ehk siis horoskoobimeistrite tähelepanu, et tähtkujusid mahub ekliptika peale ritta 13, Maokandja lisandub ka (Skorpioni ja Amburi vahele).

Nüüd pühendume vaid ühele aspektile, nimelt… millised on Päikese, Kuu, planeetide ja Pluuto näivad nurkkaugused üksteise suhtes ja millise „märgi” sisse miski neist millalgi satub.

Kui koostame üliprimaarse, kuid levinuima variandi, nn sünnihoroskoobi, arvestame vaid Päikese vaatesuunda sel vajalikul hetkel, jämedamas hinnangus vajalikul päeval.
Siit siis tulevadki need Kalad, Amburid, Kaksikud, Jäärad ja Sõnnid jt. Kust tulevad aga Maokandjad ja kus nad üldse selles üldises „nihkehoroskoobis” peaksid paiknema, sellest ajalugu vaikib…

„Keerulisemal juhul” siis, nagu öeldud, vaatame ka Kuud, planeete, kuid arvestame ikka vaid… nendevahelisi näivaid nurkkaugusi!

Kujuteldav suvaline “planeetide seis” sodiaagimärkide (sisemine ring) ja tähtkujude (välimine ring) taustal.

Arvutuste osas ongi vist kõik. Aga ei oskagi selle töömaratoni üle enam rõõmu tunda, sest tekib põhjendatud küsimus, MIKS me seda üldse tegime. Tekib ka mõte, et kohe võinuks ju alustada sellest käesolevast, alapunktist viis. Arvestades juba ette töö edaspidist iseloomu, võime ju teha ka koguni kasvõi nii, et paigutame ekliptikale hoopis mingid kujuteldavad planeete asendavad objektid, osad võivad „täpsuse huvides” ka reaalsed planeedid olla. Ning miks meil üldse on kasutusel just ekliptika tasand? Ei tea…

Keegi pole ka kusagil öelnud, milline on ekliptika RAADIUS. Päris tühiseks ei tasu seda aga võtta, üldmulje on siis liiga kahtlane.

Punktid 1-5 (alternatiiv)

Esitaks nüüd ühe suvalise alternatiivse näite, kuidas võiks kogu selle eelnevalt kirjeldatud ja antud teemapüstituses päris mõttetuks osutunud hiigelarvutusliku (mõtte)töö asendada suurelt osalt lihtsa „kondimootori” tegevusega.

1. etapp

Ronime selgel ja kuuvalgel ööl kõrge puu otsa. Meil on kaasas võimalikult pikk, ühest otsast äsja külmakindla sordiga värvipotti torgatud latt. Nüüd hindame kiirelt taevapilti ja joonistame seejärel värvist latiotsa kasutades maapinnale horisondi kohal oleva ekliptika osa jätku, piki maapinda. Kuud oli meil selleks vaja, et paremini näha. Latti ja puud kokku oli omakorda vaja selleks, et ekliptika raadius liiga napp ei saaks.

2. etapp

Ronime nüüd kiiresti alla, kahmame labida ja kaevame imekiiresti piki värvitud joont maasse poolkaare. Maksimaalse sügavusulatuse (see vastab taas kord ekliptika meie enda poolt valitavale raadiusele) valime ise, kuid liiga vähe ei ole jällegi kasulik. See kaevatav kaareke järgib muidugi ekliptika tasandit, saades seetõttu viltuse kuju. Mõningate tugede paigutamine kaevatavasse piirkonda on seega hädavajalik. Suurring(joon) on nüüd kokkuvõttes valmis; osa taevas, osa äsja maa sisse kaevatud.

3. etapp

Hüppame äsjavalminud kaevikusse. Seda on siiski raske kiiresti teha, kuna meenutame uuesti, et see kaevatud kaar maa sees pole vertikaalne, vaid viltune, eriti laia ristläbimõõduga ei tohiks see ka olla; see-eest aga peaks saama sealt suhteliselt kerge vaevaga välja ronida!

Harjunud astroloogina paneme nüüd kiirelt kaevikus paika tuntud 12 päikesemärgi maa alla ulatuvad osad ja piiritleme need millegagi, kiireim viis selleks materjali saada on näiteks sellesama pika lati (enne maa sisse hüppamist) lühikesteks juppideks löömine, hoiduda tuleks muidugi värvitud otsast.

4. etapp

Nüüd paigutame nähtamatu Päikese (öö on ju!) ning ka taevas mitte näha olevate planeetide asemele oma „maamärkide” sisse suvalistesse kohtadesse mingid esemed. Juhul, kui on siiski liiga pime, et ikka neidsamu äsja äravisatud latitükke võsast kokku korjata, võib kasutada ka muud kättesattuvat, nt tühju pudeleid (täis pudelitest võib hakata kahju, kuigi keelatud pole kasutada neidki), munakive, vanu saapaid vm, nii et kokku saaks koos Kuu ja võib-olla mõne parajasti paistva päris planeediga 10 liiget. Maakera on teatavasti horoskoopides mängust väljas; Päike meie öisel tööhetkel ka ei paista, ka mitte kaugemad planeedid.

Suvalisse kohta me taome need saapad ja pudelid sellepärast, et kes seda ikka täpselt teab, kus suunas need tegelikult peaksid paiknema! Pealegi pole meil üldse palju aega. Taevapilt muutub ja seega ka meie kaevatud kaeviku asend ja kuju peaks varsti ümber kaevatud saama! Vahepeal tuleks siis ka uuesti puu otsas käia, ka äsjalõhutud latt tuleks (ajutiselt) uuesti kokku liimida… Nii et jama kui palju, kui aega raiskame!

5. etapp – lihtsustused

Meenutame, et meil on ju veebruarikuu, seega oleks kasud sees, kui selleks värvi- ja kaevetööks kasutame kuu alguse või ka lõpu varaõhtust pimedust, sest siis on suurem jagu ekliptikast kena kõrge kaarega silmapiiri kohal ning värvida, kaevata ja märkida on vähem vaja.

Nagu loo 1. osas olnud tekstist võib lugeda, paistavad tänavu veebruaris umbes 2 tundi pärast Päikese loojumist horisondi kohal Marss, Jupiter ja Veenus. Kuu paistmine on meie töö üks põhieeldus, aga nagu juba öeldud, seegi tingimus on veebruarikuu alguses ja lõpus täidetud. Kaevatud kaevikusse tuleb seega kinni lüüa 6 väljavalitud objekti, millest samuti äsja jutu oli.

Nagu näha, saab ka selle töö juures teha lihtsustusi.

Ongi jälle kogu lugu. Läks ju arvutamisega võrreldes ikkagi vähem aega ja vaeva! Pealegi võib kaevamise lihtsustamiseks ja kiirendamiseks kohale tuua trobikonna musklilisi meesterahvaid. Neid mehi saab rakendada ka sellesama pika lati juppideks löömisel. Tõsi küll, töökäsk seoses kaevamisega tuleb neile täpne ette anda.

Kuigi me pole nüüdseks selle „paralleellülituse” järel omadega just täpselt samas kohas, kui eelmise alapunkti 5 lõpus, oleme me siiski põhimõtteliselt ka mitte sealt kuigi kaugel.

Nüüd ja edaspidi on igatahes meie horoskoobitöö kaks „paralleeljuhet” taas „ühe traadina” koos”.

6. „Populaarteaduslik” osa

Järgmise sammuna hakkame siis nende nurkkauguste ja ekliptika äsjajagatud osade ja taevakehade (olgu nad siis tegelikult neis valitud asendeis või mitte!) kohta kokku luuletama mingeid „ennustuslikke” lugusid. Lood ei tohi siiski olla päris suvalised, vaid peavad sisaldama nii palju tõde, et vale koos püsiks ja usin kuulaja-lugeja ikka uskuma jääks. Näited ei hakka siin enam tooma, sellega saab igaüks hakkama!

7. Ongi meil horoskoop valmis!

Kui kogu selle pikaks kujunenud horoskoobi tegemise juhise kirjutamise mõtte juurde naasta, siis on see soovitus igaühel omaenda mõtlemisveski käima panna. Nt võib pahasoovlik „horoskoobiluuletaja” kinnitada, et lood on sul kehvad jah, aga ära loodagi olukorra paranemisele. Mingeid juhiseid võib horoskoobist ka saada: nt seda, et plaanid küll suvel ilusa ilmaga heina teha, aga viimasel hetkel selgub, et “pagan, Kuu on veemärgis”, seega aidaa heinategu! Et heina tea, tuleb oodata sobivamat astroloogilist seisu! Ilm on siin muidugi teisejärguline. Nii võib ka veebruar „osutuda” sobivaks heinakuuks!

Tegelikult siiski horoskoopidesse lausvalesid ei kirjutata, see poleks usutav. Kui panna kirja üpris mitmed tavaelus aset leida võivad sündmused ja miski, olgugi kasvõi pisike osa neist ka realiseerub, siis saabki mõnegi horoskoobilugeja psüühikat mõjutada uskumuse suunas, et horoskoobid ongi tõekuulutajad.
Puha jama muidugi.

Lisamõtteid horoskoobiloole

Tegelikult ei hakka keegi tuntud ega vähe tuntud astroloogidest mitte kunagi neid eelkirjeldatud pikki arvutusi läbi tegema. Puu otsima ronima ja seejärel käbedalt kaevama minna pole samuti vaja, kuigi ka mitte keelatud. Astroloogide õnneks on olemas astronoomid ja nende tööde tulemused, samuti on aastakümneid juba olemas arvutid ja paljud arvutiprogrammid. Selliseidki programme leidub, mis on koostatud astroloogidele abiks. Neis on vajalikud algtingimused juba sees olemas, samuti ka algoritmid arvutuste ning teisenduste jaoks. Astroloog peab sisestama vaid omalt poolt „täpsustavad lähteandmed”: inimese nime ja sünniaja, küla koordinaadid ning kas inimene on (olevat) loru või tubli, vastavalt loodetava honorari suurusele. Varsti „viskabki arvuti vastuse näkku”. Jaani või Jüri sünnihoroskoop ongi valmis.

Aga põhipunktides 1 kuni 4 kirjeldatud arvutustegevus on loomulikult siiski väga vajalik ja oluline. Ega seda tööd tegelikult ju horoskoopide jaoks ole tehtud ega tehtagi. Ei selleski loos märgitud Kuu faasid ega planeetide nähtavus poleks vastasel juhul üldse kirjeldatavad.

Meie eelnevale teoreetilisele horoskoobi-kondikavale (kuigi vähemalt alates viiendas alapunktis mainitud käänupunktist nõuab see jutumärke) tuginedes saame lõpuks anda täpse vastuse juba tükk aega tagasi esitatud küsimusele: mida toob 2023. aasta? Eks ikka seda, mille poole me igaüks ise püüdleme. Horoskoobid ei tee siin midagi. Välisjõudude vastu saab tööd teha vaid omaenda sisemiste jõududega, nii ütleb ka mehaanika üks printsiipidest.

Veel üks katse enne uinumist

Aga mis neist astroloogidest ikka piinata. Nad ka inimesed nagu kõik teisedki. Ka teised teevad oma tegemisi. Siinkohal üks „õpetus”, kuidas kujuteldav erihariduseta juhthumanitaar, äsja edutatud kujuteldavaks juhtfüüsikuks, kirjeldab valguse kiiruse mõõtmise katset.

„Valime välja kaks posti. Ühe posti juurde paneme lambi ja kella. Teise posti juurde paneme vastuvõtja ja teise kella. Läheme esimese posti juurde ja lülitame lambi sisse ning paneme kella käima. Nüüd jookseme kiiresti teise posti juurde ja ootame, kuni valgus ka sinna jõuab. Siis paneme teise kella kinni. Nüüd saame lihtsasti arvutada kella näitude vahe, mis ongi valguse kiirus.”

Kirjeldatud katse õigsuse „tõestus”:
„Katse korrektsust kinnitavad anonüümsed internetiküsitlused, mille järgi eeltoodud katset peab korrektseks väidetavalt koguni üle 30 protsendi väidetavatest füüsikutest!”

Tähine lõunakaar on veebruariõhtuti ilus. Heledaid tähti taevas kui palju! Põhja-lõuna suunaliselt kulgeb kaunis Linnutee, mille teist haru näeme samal kombel hilissuvel augustiõhtutel ja ka hiljem, sügisõhtutel.

Varem oli Eestile kombeks üks aastaaeg korraga, veebruar kuulus kindlalt talvekuude nimistusse, kõige kõvemad pakased just sinna mahtusidki (jaanuaris muidugi ka). Pakane nõuab üldiselt aga selget ilma ja nii ongi rahvasuus levinud mõte, et mida külmem ilm, seda heledamalt säravad taevas tähed.

Nüüd aga, juba peale 1986/1987. aasta külma talve tuli juba järgmine talv „katkine” ja nii on see üldjuhul kestnud senimaani välja. Uut tõesti külma talve polegi enam sekka juhtunud; vaid mõni üksik lihtsalt talve nime vääriv on ette tulnud: 1995/1996, siis eriti pika vahe järel (13 aastat!) suhteliselt lähestikku 2009/2010, 2010/2011 ja 2012/2013 (kuigi siingi oli asi aastavahetuse sulaga piiri peal). Nüüd ootame ja loodame jälle kannatlikult, millal kord tuleb uus. Ka tänavune, juba kümnes järjestikune talv on ammu rikkis. Talv ei ole korralik, kui sinna sisse satub jupp või mitu aega musta maad, mida põhjustab murukasvatav soojus. Seetõttu ei saa päris talveks nimetada ka külmalt alanud 2002/2003 ja mõnda teistki, mida mõni ehk mäletab suisa külmana. Vaidlemise koht on siin muidugi ka…

Sellistes tingimustes on ammu kiiresti laiali hajunud ka see varasemate aegade rahvapärimuslik mõtteke külmade ilmade ja tähtede heleduse korrektsioonist. Sest mis külm see on, kui mõne niigi harva ettetuleva pika ja selge jaanuariöö või veebruariöö koidikuks on teatud juhtudel tekkinud vaid külmakartlikke kurgitaimi kergelt kahjustav öökülmake, mida võib ette tulla isegi juunikuus, näiteks paljud kartulipealsedki külmusid ära veel 1992. aasta jaaniööl….

Kuigi, üks aspekt jääb siiski alles, sellest allpool.

Tähtede seisust

Veebruariõhtu väärib tõesti taevavaatlusi. Mida enam kuu lõpu poole, seda paremini paistab kohe pimenemise käigus kogu Taevakuusnurk. Kapella asetseb koos Veomehega kõrgel kõigi teiste kohal. Veidi allapoole ja vasakule jääb Kaksikute tähtkuju, üksteise kõrval on Kastor ja Polluks. Kastor on veidi tuhmim, see-eest aga kõrgemal.

Veomehest allapoole ja paremale paigutub Sõnn. Et Aldebaran ja Marss seal vastastikku punastavad, sellest oli juba eelnevalt juttu. Täpsema arusaamise huvides jälgige asja ise. Muuseas, „remark”: kui ilm on tõesti juhuslikult külm, on ka vaatlejal tuppa tulles nägu ehk veidi punane, kuid ega see tähenda, et ta just punastab…

Tähistaevas 2023. aasta veebruariõhtul. Ka Marss on platsis.

Nojah. Omakorda kahest eelnevast tähtkujust allpool seisab Orion. Seal on Riigel ja kuusnurga keskpaika tähistav Betelgeuse.
Orionist vasakul, Kaksikutest allpool asub Väike Peni heledast Prooküonist ja nähtavalt vähem heledast tähest Gomeisast koosneva tähepaariga. Veelgi allpool, üpris madalas, paikneb Siirius koos Suure Peniga.

Kui heledaid planeete ei paista ja ei neid ega ka Siiriust pole juhtumisi juba tükk aega silma hakanud, pakub Siirius teiste tähtedega ikka kontrasti küll: on neist märksa heledam ja tihtipeale ka vilgub teistest vägevamini. Mõnikord vilgub Siirius kohe nii kõvasti, et vahetab koguni reaalajas vaadatuna värvi ja eriti rahutu atmosfääri korral võib suisa tunduda, et Siirius vihub taevavõlvil tantsu. Teised tähed vilguvad ka, kuid Siiriuse suur heledus ja madal asend loovad hea korrektsiooni.

Tingimused sellisteks heledate tähtede tugevalt vilkuvatekss olukordadeks võivad ette tulla eriti seoses kujuteldavate äsjaalanud külmade talveilmadega. Neid ei tule jah enam tihti ette, kuid vahel harva siiski. Selle efekt võib avalduda ka tähekujutise kvaliteedis läbi teleskoobi. Nt 18. jaanuaril 2006. aastal oli ööpäeva jooksul läinud 29 kraadi külmemaks (nii et kokku sai -27 Celsiuse järgi) ja kuuldavasti olevat kujutised suures Tõravere teleskoobis nii kehvad olnud, et vähemalt tuhmimate tähtede vaatlemine olnuks liialt väikese kasuteguriga, et seda tegema hakata.
Mis oli asja põhjuseks? Eks ikka jääkristallide suhteliselt suur hulk atmosfääris.

Nii et pakase ja tähtede nähtavuse vahel võib ikkagi ka korrektsioone leida: tähed vilguvad ja on seega veidi ehk ka silmatorkavamad just äsjaalanud pakase korral. Kuid seegi ei pruugi ilmtingimata igal juhtumil nii olla.

Samas, heledate planeetide paistmise puhul, paistavad need enamasti rahuliku ja stabiilse valgusega. Tummalt, muutumatult ja ikkagi ehk… ähvardavalt… Mõnigi kord on tuntud Jupiteri ja eriti Veenuse nägemisel muret, et äkki UFOdega tulnukad on rünnakule asunud… Selles on muidugi ka Siiriust süüdistatud.

Siiski, madalas asendis vilkumas olen näinud nii Veenust, Jupiteri kui teisigi planeete. Omakorda isegi Siirius suudab mõnikord olla päris rahulik. Maa atmosfäär määrab kõik! Planeetide suurem nurkläbimõõt võtab vilkumisefekti maha, kuid päris ära elimineerida seda ei saa.

Kaks „Veenust” ühe päevaga!

Veidi võiks meenutada veel mulluse veebruari lõpus olnud huvitavat olukorda. Hommikul tõusis umbes 2 tundi enne Päikese tõusu kagutaevasse heleda tähena Veenus, mis kadus vaateväljalt alles suure valge saabudes. Õhtul, peatselt peale Päikese loojumist süttis enam-vähem täpselt sama koha peal hele täht uuesti. Esimese hooga ehk täiesti loogiline (selle koha peal see täht (Veenus) ju hommikul õhtut ootama oli jäänud), kuid kui veidi mõtlema hakata ja taeva pöörlemist arvestada, siis ei tohiks ju asi nii olla.

No ega ei olnudki asi nii, et seesama hommikune täht (Veenus) süttis õhtul uuesti. Õhtune „Veenus” oli hoopis päris-täht Siirius, mis juhuslikult sattus süttimise aegu samale kohale, kust Veenus hommikul ära kadus!

Veel veidi veebruariõhtute taevast

Orioni tähtkujust tuleb pikemalt juttu edaspidi. Orionist allpool aga paistab, et kaks omavahel veidi viltu nelinurka on kokku saanud. See on Jänese tähtkuju. Kui seal midagi märkimist väärib siis Jänese „raamistikust” lõuna pool (meil juba päris madalas), paikneb kerasparv M79. Appi tuleb muidugi võtta teleskoop. Siiski, hoolega vaadates ja kujutlusmeelt rakendades saab leida, et Jänese tähtkuju vasakpoolne nelinurk sarnaneb hämmastavalt Suure Vankri „rataste” vastastikule paigutusele, kuigi mastaap on hulga väiksem ja tähed ka tuhmimad.

Orioni lähinaabrid on Lääne pool Eriidanus, ida pool aga Ükssarvik, sellest allpool veel Ahter. Kõrgel, Kaksikute ja Vähi naabruses (vasakul üleval) asub Ilves, selle kõrvale, Veomehe „selja taha”, jääb Kaelkirjak. Kui Kaksikud ja Veomees välja arvata, siis siinkohal sobib ehk veidi moonutatud Kukerpillide laulurida: „Kuid ausaid taevatähtesid sa asjata sealt otsid!”

Krabi udu

Keskendume nüüd ühele teleskoobiobjektile Sõnni tähtkujus. Kui Marssi praegu mitte arvestada, siis Sõnni peana võib kujutleda Hüaadide täheparve ja Aldebarani selle heleda silmana. Kahe pika ida poole ulatuva sarve otstena võib käsitleda kaht tähte: Elnath (beeta Taur) ja Tianguan (tseeta Taur)

Viimatinimetatu lähedal, umbes kraad sellest kõrgemal on teleskoobis vaadeldav tuntud Messier’ kataloogi esimene liige, udune objekt M1; see on Krabi udu.

Sõnni ühe “sarve” kohal asub 1054. aasta supernoova jäänuk M1.

Supernoova 1054. aastal

Tegu on 1054. aasta 5. juulil Maa taevasse ilmunud heledast, läbi päevase taevasinagi näha olnud supernoovast järele jäänud udukoguga. Kuna suvisel ajal asub Sõnn üle horisondi just päevasel ajal, pidigi ülihele, ka Veenusest märksa (vähemalt kahe tähesuuruse jagu) heledam supernoova peaaegu terve päeva näha olema, paiknedes küll kehvavõitu koha peal, vaatesuunalt Päikesest mitte väga kaugel. Aga just öösitii pidi selle objekti vaatlemisega olema raskusi – supernoova oli enamjaolt allpool silmapiiri. Juuli algul tõuseb see piirkond alles tund – poolteist enne päikesetõusu. Kuigi supernoova oli väga hele, muutis see asjaolu tema täpse koha paikapaneku raskemaks.

Lõuna pool, väiksematel laiuskraadidel, oli asi mõneti parem, kuigi mitte eriti palju. Pole seega suurim ime, et see sündmus just Hiina kroonikates on ära kirjeldatud. Kuid ikkagi on kentsakas, et Euroopast pole selle supernoova vaatlemise kohta väga kindlaid ajalooürikuid seni leitud. See-eest on märke sündmuse jälgimisest Põhja-Ameerikas.

Siiski, juuli kuu lõpus ja edaspidi paranes supernoova vaadeldavus öisel ajal, siis kadus objekt ka päevasest taevast. Supernoova tuhmumine loomulikult üha jätkus, kuid hinnanguliselt pidi objekt öötaevas ligi aasta aega näha olema, loomulikult üha oma ilu ja sära kaotades.

Krabi udu tsentri neutrontähest pulsar ja muudki neutrontähed

Niisiis, Krabi udu, M1. Selle mitte just väga kerasümmeetrilise udu ligikaudses tsentris asub teine osa, mis sama supernoova plahvatusest üle jäi, nimelt neutrontäht.

Krabi udukogu. Keskel on peidus neutrontäht.

Neutrontähed on üpris eksootilised objektid, sest leitavad pole nad ka silmaga läbi teleskoobi vaadates. Neutrontähed on küll kuumemad kõigist teistest tähtedest, mida võiks ette kujutada, nende pinnatemperatuur on miljoni kraadi kandis, äsjatekkinud on veelgi kuumemad. Vanad neutrontähed on kuskil 700 – 800 tuhandese pinnatemperatuuriga. Eks needki jahtu tasapisi edasi, kuid juba päris aeglase tempoga.

Neutrontähtede eriline väiksus, suurusjärgus paarkümmend kilomeetrit (mitte eriti suurte asteroidide läbimõõt) ei võimalda neid ikkagi kaugelt vaadelda, olgu nad pealegi tohutult kuumad.

Neutrontähel aga üllatusi jagub. Väikestele mõõtmetele vastukaaluks on need aga ülimalt massiivsed, üldiselt poolteist kuni kaks Päikese massi! Puudub igasugune maapealne võrdlusmoment niisuguste suurte masside üliväikesesse ruumalasse sattumise kohta! Maapealsetes füüsikatundides kiusatakse õpilasi muuhulgas ühe teatud konstandiga, vabalangemiskiirendusega Maa pinna lähistel. Arvuliselt on see 9.8 m/s2, tähis on g, see on teisisõnu Maa gravitatsioonivälja tugevus maapinnal ja selle lähistel.

Kuid neutrontähe juures on kohalik „g” võrdne 300 000 kordse maapealse „g”-ga! Nii et kukkuda seal ei tasu, ka mitte vägagi madalalt. Isegi püstiseis on ülimalt ohtlik: vägevad loodejõud tirivad kogu keha, eriti aga jalad, väga peenikesteks ja pikkadeks niitideks; üleüldse hävitaks neutrontäht oma pinnale ja selle ligidussegi sattunud inimese väga kiiresti. Lisaks eksisteerib sealkandis ju ka miljoniline “põrgukuumus”!

Ülimalt väikestesse mastaapidesse kokku sattunud on ka neutrontähe eellase, ehk algse tähe, impulsimoment. See põhjustab nüüd neutrontähe väga kiire pöörlemise ning samuti saab väikesesse ruumalasse kokku väga-väga tugev magnetväli, mis ei kannata võrdlust mitte mingi maapealsetes mastaapides ette tulla võiva magnetväljaga. Need asjaolud kokku võimaldavad aga tekkida olukorral, kus magnetpooluste sihis kiirgab neutrontäht eriti suuri kiirguse koguseid. Kui neutrontähe pöörlemistelg ja magnettelg kokku ei lange (enamasti just nii juhtub), hakkavad neutrontähed just neis kahes vastupidises suunas ka üsnagi kaugele näha olema. Pöörlemise tõttu aga pole kiiratav energiavoog pidev, vaid jätab pulseeruva mulje. Mõnedel juhtudel satub pöörleva kimbu kiirgus ka Maa suunas liikuma. Sellised neutrontähed ongi tuntud pulsaritena. Täpsemalt rohkem detailidesse laskumata on pulsarid üldiselt dedekteeritavad raadiokiirguses, kaksiktähe juhul on neutrontäht nähtav peamiselt röntgenpulsarina millalgi hiljem, siis, kui ta on oma naabrilt parajasti materjali juurde kogumas (akreteerimas).

Neutrontäht ja selle lähiümbrus. Pöörlemistelg ja magnetiline telg ei asu ühes sihis. Kitsastest punastena märgitud koonustest väljuvad tugevad kiirgusjoad. Neutrontähe kiire pöörlemise tõttu tundub kaugelt eemalt kiirgus majakana vilkuvat. Sinised kõverad kujutavad magnetvälja jõujooni.

Noore üksikpulsari puhul on pulseerimine näha ka raadiolainetest lühemalainelistes elektromagnetkiirguse skaalades, sealhulgas optilises kiirguses. Just Krabi pulsar aga ongi väga noor, pööreldes väga kiiresti ja vilkudes ka optilises lainealas, ultravioletis ja ka röntgenikiirguses. Krabi pulsari suunalt on registreeritud koguni võimsaid gammakiirguse vilkuvaid purskeid.

Mõnedel avastatud küllaltki noortel neutrontähtedel, nn magnetaridel, on toimimas isegi „keskmisest neutrontähest” sadakond korda tugevamad magnetväljad. Need objektid esinevad
gammakiirguse ajutiste pulseerijatena, kusjuures mõned pulsid võivad olla väga võimsad.

Krabi pulsaril suisa magnetari aukraadi küll pole, kuid palju puudu ka ei jää. Registreeritud on ka väga kõrge energiaga gammakiirgust.

Krabi süda – optiliselt vilkuv pulsar. Vilkumise tempot on aeglustaud silmale sobivaks kiiruseks. Alampulss poole perioodi peal viitab neutrontähe vastaspoolse magnettelje poolt lähtuvale kiirgusele, mida osalt varjutab ära neutrontäht ise. Kliki joonisele ja vilkumine algab!
Teised kaks tähte on rahulikud taustatähed.

Nagu juba kirja sai, on Karbiudu neutrontähest kese vaadeldav ka optiliselt. Tõsi küll, vaatlusaparatuur peab olema eriline, lisaks küllalt suurele teleskoobile peab leiduma ka väga suure ajalise lahutusega vastuvõtja. Krabiudus pesitseva neutrontähe pulsside maksimumheledus on 16.6 tähesuurust, tähe pöörlemisperiood on 0.033 sekundit. Seega 1 sekundiga saame 30,3 välgatust Sellise ajalise vahemaaga korduvad seega ka pulsid. Pulsatsooni perioodi sisse mahub tegelikult teinegi, pool perioodi hilisem, põhipulsist nõrgem alampulss, mis kiirgub seoses neutrontähe teisest magnepoolusest lähtuva valguse osalise sattumise Maa vaatleja suunas. See viitab sellele, et Krabi pulsari juhul on pöörlemistelg ja magnettelg teineteisega ligikaudu risti.

Peasähvatuse poolmaksimumi ajaline laius kestab umbes 10 % perioodist olles seega välkumise perioodist 10 korda lühem, umbes 0,003s.

Juuresoleval lingil saab vaadata tugevalt aeglustatud ja võimendatud neutrontähe pulsse, kusjuures perioodi sisse, pool perioodi hiljem, mahub ka nõrgem alampulss. Viimane on seotud neutrontähe vastassuunalise magnetpoolusega, kust väljuvat kiirgust osalt ka meie suunas satub.

Hinnanguliselt aga koguni 99 % neutrontähtedest pulsaritena ei paista. Neutrontähe magnetline telg ei pruugi ju olla Maa suunas orienteeritud ning vanemad neutrontähed, mis moodustavad neutrontähtede rõhuva enamuse, on pööremise aeglustumise ja magnetvälja nõrgenemise tõttu „oma majakatule välja lülitanud”.

Kas neutrontäht võib külla tulla?

Igal juhul ei tasuks aga ühelgi neutrontähel toimuvat lähedalt vaatama minna! Ega tehnika seda praegu ei võimaldagi.
Kas aga mõni neist võib hoopis ise kohale tulla? Kuna teisedki tähed Galaktikas teostavad omaliikumisi (isegi üksikuna ringihulkuvaid planeete on olemas!), ei saa põhimõtteliselt välistada ka mõne, oma väikeste mõõtmete tõttu vähekiirguva ja seetõttu raskesti avastatava neutrontähe Päikesele ja Maale ligihiilimist. Kui arvestada neutrontähe tiheduse hinnangul sellist võrdlust, et kogu inimkond oleks justkui ühte kuupsentimeetrisse kokku topitud, siis see lähikohtumine meile tore olla ei saaks. Lootkem seega, et jätkub praegune seis, kus ühegi neutrontähe ligiolekust märke ei ole, ka mitte gravitatsioonilisi.

Avastatud tähesüsteem PSR J1311-3430. Tähesüsteem on nii kompaktne, et mahuks meie Päikese suurusesse ruumi. Pildi ääres ongi toodud vastavas mõõtkavas Päikese kontuurjoon (oranž rõngas). © SDO/AIA (Päike), Albert Einstein Institute.

Vastleitud pulsari teeb huvitavaks asjaolu, et koos kääbusest kaaslasega moodustab ta kaksiktähe süsteemi. Mainitud kaaslane on ebaharilikult tihe, kuna tegemist on kunagise tähe jäänukiga. Tema mass ületab Jupiteri oma vähemalt kaheksa korda, kuid suuruselt jääb ta meie tähesüsteemi suurimale planeedile alla, olles läbimõõdult pea poole väiksem. Seega on kaaslane umbes 30 korda tihedam kui Päike. Pulsar PSR J1311-3430 paiskab oma kaaslaselt ainet eemale ja kunagi võib viimane täielikult aurustuda. Vabanev aine langeb lõpuks pulsarile, pannes seda veelgi kiiremini pöörlema. Seetõttu kutsutakse sarnaseid pulsareid „mustadeks leskedeks“ samanimelise ämblikuliigi järgi, kelle suur emasloom väiksema isase pärast paaritumist nahka pistab.

Peaaegu kogu gammakiirgus neeldub Maa atmosfääris ja seetõttu tuleb gammavaatlusi teostada kosmoses. Avastus tugineb NASA Fermi kosmoseteleskoobiga nelja aasta vältel kogutud andmetel. Kuna kogutud infohulk on väga suur, võib pulsari olemasolu kinnitada vaid juhul kui oletatava kiirgusallika kohta suudetakse mõned olulised parameetrid, nagu näiteks tema pulseerimisperiood, piisava täpsusega ette ennustada. Mida rohkem need eeldused tegelikkusele vastavad, seda vähem kulub arvutuste tegemiseks aega. Seni on teadlasi pulsarite esialgsete parameetrite leidmisel aidanud raadiosagedustel tehtud vaatlused. Pulsarilt PSR J1311-3430 nagu ka paljudelt teistelt temalaadsetelt tähtedelt raadiokiirgus meieni ei jõua ja seetõttu jääksid need varasemate meetoditega avastamatuks. Tema kaaslase aurustumisel kiirgub aga nähtavat valgust ja just selle mõõtmisel leiti vajalikud esialgsed parameetrid.

Kui kasutada senituntud arvutusmeetodeid, siis kuluks nende väheste lisaandmete varal isegi tänapäeva superarvutitel mõeldamatult palju aega, et oletatava pulsari täpsed omadused välja selgitada. Probleemi lahendasid Max Plancki Instituudi teadlased, kes töötasid välja uue efektiivsema analüüsimeetodi. Seeläbi õnnestus ATLASe klasteravutil tehtud andmetöötluse tulemusel kinnitada pulsari PSR J1311-3430 olemasolu ja leida tema tähtsamad parameetrid.

See pulsar teeb ühes sekundis 390 pööret ümber oma telje. Tihe kaaslane asub pulsarist 1,4 korda kaugemal kui Kuu Maast. Tähesüsteemi osad teevad oma ühise masskeskme ümber tiiru 93 minutiga. See on uus rekord kuna varem pole ühtegi nii kiiresti tiirlevat pulsariga kaksiktähte leitud.

Uus meetod tõotab lähiajal tuua teisigi avastusi. Sarnaste süsteemide avastamine võimaldab teadlastel täpsemalt uurida väga lähedaste kaksiksüsteemide arengut, mida pole tänaseni suudetud täielikult selgitada. Samuti aitab avastus rohkem teada saada raadio- ja gammakiirguse tekkest pulsaritel. Peale pulsarite leidub ilmaruumis teisigi gammakiirguse allikaid, mille tuvastamisel uus meetod kasulikuks võib osutuda.

Päikesest vähemalt viis korda massiivsemad tähed ei muutu oma eluea lõpus aeglaselt kahvatuks valgeks kääbuseks, vaid võivad plahvatavad suurejoonelise supernoovana. Tähest järelejäänud aine kukub gravitatsiooni tõttu kokku ning sellest moodustub must auk, kui laenguta tuumaosakesed – neutronid – ei suuda gravitatsioonile vastu seista. Vastasel juhul, kui kokkukukkuva aine mass ületab 1.4 Päikese massi, tekib neutrontäht, tihedaim ainevorm, mis ilma mustaks auguks muutumata eksisteerida saab.

Valge kääbus aeglustab pulsari kiirgusvooge. Bill Saxton, NRAO/AUI/NSF.

„Tegelikult võiks neutrontähte väga vabalt võrrelda aatomiga, ühe aatomiga, mille läbimõõt umbes 10 kilomeetrit,“ naeris uurimuse kaasautor Scott Ransom intervjuu ajal. Neutrontäht peaks koosnema peaaegu eranditult neutronitest. Siiski väidavad mõned teooriad, et neutronid saavad veel tihedamateks eksootilisteks aineosakesteks muutuda nagu hüperonideks, kaooniteks või isegi vabadeks kvarkideks.

„Meie mõõdetud massi kohaselt ei saa need seal kohe mitte kuidagi olla,“ ütles Ransom. Tema töörühm kasutas selle tõestamiseks Einsteini üldrelatiivsusteooria alusel Irwin Shapiro avastatud ‘Shapiro hilinemiseks’ kutsutavat efekti. Oli vaid õnnelik juhus, et meetodit kasutada sai, kuna selle rakendamiseks peab neutrontähe erivormil, pulsaril, olema paariline, mille ümber tiirelda. Samuti peab binaarsüsteem asetsema Maa suhtes täpselt õigel tasandil.

Pulsar käitub ülitäpse kosmilise majakana kiirates regulaarselt kosmosesse röntgen- või gammakiiri. Kui kiirgusvoog satub pulsari paaristähe, antud juhul valge kääbuse lähedusse, muudab see kiirgusvoo Maale saabumise vahelised intervallid ebaregulaarseks. „Kääbuse mass muudab venitab aegruumi välja ja kiirgus peab pikema tee läbima,“ selgitas Paul Demores, uurimuse peaautor: „see on kõige puhtamal kujul üldrelatiivsus.“ Hilinemise abil on võimalik kindlaks teha mõlema tähe massid.

Eelnevalt on arvatud, et neutrontähede mass ei saa olla suurem kui 1.4-3 Päikese massi. Töörühma tulemuste kohaselt on PSR J1614-2230 mass 1.97 Päikese massi, mis on eelnevalt raskeima neutrontähe tiitlit kandnust 20% võrra raskem. „See ei pruugi tunduda just väga palju, aga kui sa hakkad mõtlema, kui palju Päike ise kaalub, siis ei tundugi see väga väike erinevus,“ mõtiskles Ransom. Lisaks pulsarite maksimaalse massilae tõstmisele pakub avastatu astronoomidele veelgi pinget.

Seni ei ole veel pulsariteadlased täieliku konsensuseni jõudnud, mis põhjustab teatud tüüpi ülienergeetilisi ning samas lühikesi gammakiirte purskeid. Valdava teooria kohaselt tekitavad nähtuse omavahel kokku põrkavad neutrontähed ning avastus tundub seda veelgi kinnitavat. „Kui sa põrgatad omavahel kahte tunduvalt suurema massiga neutrontähte, siis on sul tunduvalt suurem parameetriline ruum põrkamisjärgse massi saamiseks,“ demonstreeris Demores piltlikult.

Veelgi enam, arvatakse, et sellised neutrontähtede omavahelised põrked põhjustavad moodsa astronoomia Püha Graali – gravitatsioonilainete – teket. Nimetatud lained kannavad väärtusliku lisainformatsiooni neutrontähtede koostise kohta. „See süsteem ning pulsarid üldse on fantastilised kosmilised laboratooriumid, mille kõiki rakendusi on äärmiselt raske üles lugeda,“ naeratas Ransom.

Töörühma uurimus ilmub 28. oktoobril ajakirjas Nature.
Avastuse võimalikele mõjudele astrofüüsikas pühendatud artikkel ilmub ajakirjas Astrophysical Journal.

Pulsarid ehk neutrontähed on massiivsete tähtede jäänused. Kuigi nad on tavaliselt kõigest 30-kilomeetrise diameetriga, on nende magnetväljad Päikese omast miljardeid kordi suuremad, vahendab sciencedaily.com.

Kõige ekstreemsemate pulsarite pinnal on magnetväli 50–1000 korda tavapärasest suurem ning nad annavad välja võimsat gamma- ja röntgenkiirgust. Astrofüüsikute arvates on gammakiirguse pursete allikaks nende tugevad magnetväljad.

Teoreetiliste uurimuste kohaselt on pulsarite sisemuses olev magnetväli pindmisest veelgi tugevam, mistõttu tähe pind võib deformeeruda ning ka eemale lennata. Magnetvälja kahanemine viib tähe pinna kuumenemise või osakeste kiirenemise tõttu stabiilselt purskuvate röntgenkiirteni.

Hiljuti pakkusid aga teadlased teadusajakirjas Science ilmunud artiklis välja, et seesama energiaallikas võib töötada ka nõrgemate magnetväljadega pulsarites. NASA Chandra ning SWIFT X-Ray observatooriumites läbi viidud vaatlused neutrontähe SGR 0418 kohta viitavad pindmisest väljast tugevama sisemise magnetvälja olemasolule.

“Me näeme pulsaritele omaseid purskeid ja plahvatusi nõrga magnetväljaga neutrontähel,” sõnas Dr Silvia Zane, üks uurimuse peaautoreid UCL’ist (University College London).

Pulsarid on väga tugeva magnetväljaga ning pööreldes viivad kõrge energiaga osakeste tuuled energiat tähelt ära, sundides tähe pöörlemiskiirust aeglaselt vähenema. Mis muudab SGR 0418 teistest neutrontähtedest erilisemaks on fakt, et erinevalt aeglustuva pöörlemiskiirusega pulsaritest näitas tähe 490-päevane jälgimine, et pöörlemise kiirus ei vähenegi.

“See on esimene kord, kui sellist asja on nähtud ning see leid paneb meid küsima, kust pärineb tähe energia? Hetkel oleme huvitatud ka teadmisest kui paljud teised nõrga magnetväljaga neutrontähed meie galaktikas mingil hetkel niimoodi käituma võivad hakata,” rääkis Dr Zane.

Tähtsaimaks küsimuseks on sisemise ja pindmise magnetvälja tugevuse erinevus. SGR 0418 võib selle küsimuse vastamisel väga kasulikuks osutuda.

Allikas: Mysterious Pulsar With Hidden Powers Discovered
Teadusartikkel: A Low-Magnetic-Field Soft Gamma Repeater
Teadusuudis Eesti Füüsika Portaalis: Avastati müstiline võimas pulsar

Pulsarid on supernoova plahvatusest järele jäänud neutrontähed, mille läbimõõt on ligi paarkümmend kilomeetrit ja mis pööreldes kiirusega mõni pööre sekundis, plingivad raadiokiirguses väga püsiva sagedusega. Raadiopulsareid on avastatud alates 1967. aastast  ligi 1800. Tavaliselt pulsar on nähtav ka optilises, röntgen+ ja gammalainealas.

Kõne all olev pulsar asub Kefeuse tähtkujus supernoova jäänuki alas, mis on tähistatud nimega CTA 1 ja mis asub ligi 4600 valgusaasta kaugusel. Pulsar on tekkinud supernoova plahvatuses 10 tuhat aastat tagasi,kiirates energiat ligi 1000 rohkem kui Päike pulseerimisperioodiga 316.86 millisekundit. Kuid erinevaks teistest pulsaritest teeb teda see, et kogu energia kiirgab ta vaid gammalainetes. Sellist pulsarit oli võimalik avastada vaid Fermi gammateleskoobigan

Pulsar ei asu jäänuki keskel, mis viitab asümmeetrilisele supernoova plahvatusele, mille tulemusen a  pulser sai suure algkiiruse, hinnanguliselt umbes miljon miili tunnis. Uut tüüpi objekti, mille olemasolu isegi ei ennustatud, seletamine jääb tulevikku.