12. augustil kell 2.35 sähvatanud boliidi jälg Tõravere kohal (foto Tarmo Tanilsoo).

Perseiidide näol on tegu ühega kolmest kõige intensiivsemast põhjapoolkera meteoorivoolust. Selle maksimum on igal aastal 12. augusti paiku, kui Eestis on ööd juba pimedad, kuid veel suviselt soojad. Just seepärast on perseiide palju mugavam vaadelda kui ülejäänud kahte suurt voolu geminiide ja kvadrantiide (maksimumid vastavalt detsembri keskel ja jaanuari algul). Eesti astronoomiahuviliste iga-aastane kokkutulek, mis toimub alates 1996. aastast, on ajastatud perseiidide maksimumi järgi ning alati on kokkutuleku kavas olnud perseiidide loendamine. Siin kirjeldatud vaatluse viisin läbi astronoomiahuviliste XXI kokkutulekul, mis toimus Tõraveres 10. kuni 14. augustini.

Perseiidide voolu dünaamikast ja selleks aastaks prognoositud suure aktiivsuse põhjustest saab lähemalt lugeda Jaak Jaaniste artiklist Perseiidid 2016: tähesadu on võimalik. Olgu siinkohal vaid öeldud, et tavapärasest kõrgema aktiivsuse tipphetkeks oli prognoositud Eesti ajas 12. augusti öösel kell 2:30, kui Rahvusvahelise Meteooriorganisatsiooni (IMO) meteoorivoolude kalendri põhjal võis oodata 150–160 meteoori tunnis. Selline maksimumi kellaaeg sobis Eestis vaatlemiseks ideaalselt, kuna koidueelne taevas on siis veel piisavalt pime ning voolu radiant juba kõrgele taevasse tõusnud. Jäi vaid loota head ilma.

Lootustetult pilvisele 11. augusti hommikule ja ennelõunale järgnesid pärastlõunal selginemised ning õhtuks oli suurem osa pilvedest hajunud. Õhtupoolse osa ööst säras madalal lõunakaares hele poolkuu, mistõttu tõsisemat meteooride loendamist veel teha ei saanud. Siiski õnnestus Kuu ja Saturni vaatlemise kõrvalt märgata ka juba mitmeid meteoore. Esialgu vastas nende ilmumissageduses tavalisele perseiidide maksimumile.

Pärast keskööd ja Kuu loojumist muutus taevas piisavalt pimedaks ning kohaliku aja järgi kell 0:41–2:51 tegelesin metoodilise meteooride loendamisega. Vaatlussuunaks sai valitud Lohe tähtkuju heledaim täht Thuban, mis asus põhjakaares enam-vähem poolel teel Suure ja Väikese Vankri vahel. Vaatluse esimene pooltund ei erinenud märgatavalt tüüpilisest perseiidide maksimumist. Ilmus keskeltläbi üks meteoor minutis ehk tegelikult 2–3 meteoori korraga ja siis paar-kolm minutit ilma meteoorideta (joonis 1). Pärast kella 1 öösel muutus vaatlus igavamaks, kuna ilmuvate meteooride arv langes märgatavalt ning kell 1:21–1:31 ilmus 10 minuti jooksul vaid kolm perseiidi. Nagu hiljem selgus, osutus see vaikuseks enne tormi.

Joonis 1. Vaadeldud Perseiidide arv 10-minutiliste vaatlusintervallide kaupa 12. augustil 00:41–02:51.

Poole kahe ajal öösel meteooride ilmumissagedus suurenes ning kella kahe paiku tuli 10-minutiliste loendusintervallide jooksul juba 12–13 perseiidi. Enne poolt kolme öösel, mis vastab täpselt ennustatud suurele maksimumile, toimus meteooride sageduse kasvus teine hüpe: ajavahemikus 2:21–2:31 ilmus 22 ning vahemikus 2:31–2:41 koguni 27 perseiidi. Suurim meteooride aktiivsus püsis suhteliselt lühikest aega ning viimase loendusintervalli ajal 2:41–2:51 märkasin 15 perseiidi. Samal ajal võis kirdetaevas järjest selgemini märgata koiduvalgust, mistõttu lõpetasin vaatluse.

Tavatult suurt meteooride ilmumissagedust märkasid ka teised (vähesed) huvilised Tõraveres, kes poole kolmeni öösel üleval suutsid olla. IMO kodulehel olev selle aasta perseiidide kokkuvõte sisaldab ka detailsed graafikut 11–12. augusti öö kohta. Sellelt võib selgelt näha lühiajalist maksimumi kella poole kolme paiku öösel Eesti aja järgi, mil meteooride tunniarv seniidis ulatus 200–250ni, mis ületab umbes kahekordselt tüüpilist perseiidide maksimumi.

Koos meteooride arvukuse maksimumiga ilmusid ka mõned väga heledad meteoorid. Eriti muljetavaldav oli kella 2:35 paiku idakirdes sähvatanud boliid, mille heleduseks määrasin -5 tähesuurust ning mis tekitas taevas välku meenutava valgussähvatuse. See meteoor jättis ka vähemalt kümmekond sekundit püsinud jälje, mida Tarmo Tanilsool pildistada õnnestus. Kõigi vaadeldud meteooride heledusjaotus on esitatud joonisel 2. Peab aga ütlema, et ootamatult ja sageli vaid sekundi murdosaks ilmuvate meteooride heleduse täpne hindamine pole alati sugugi lihtne. Ilmselt seetõttu erineb esitatud heleduste histogramm mõnevõrra oodatavast normaaljaotusest. Muidugi ei saa täielikult välistada ka looduslikku varieeruvust meteooride suurus- ja heledusjaotuses, mida mõnikord on täheldatud.

Joonis 2. Vaadeldud meteooride heledusjaotus.

Mida võib sellest kõigest kokkuvõtvalt järeldada? Esiteks oli kahtlemata tegu kõige võimsamate perseiididega, mida alates aastast 2000 kui meteoorivaatlustega alustasin, olen näinud. Kokku loendasin 2 tunni ja 10 minutiga 165 meteoori, millest 156 olid perseiidid, 6 akvariidid, 2 kaprikorniidid ning 1 sporaadiline. See näitab, et antud vool võib üllatusi valmistada ka siis, kui selle emakomeet Swift-Tuttle ei asu läheduses (viimati periheelis aastal 1992 ja järgmist korda 2126).

Teiseks – ennustatud maksimumi kellaaeg kattus praktiliselt täpselt reaalsete vaatlustega, mis on muljetavaldav ja viitab kindlasti olulistele edusammudele meteoorivoolude modelleerimisel. Seega jälgige reklaami ja kui prognoosid näitavad suuri tunniarve, on asi igal juhul kontrollimist väärt.

Kolmandaks, personaalne tähelepanek seoses seekordse vaatlussuuna valikuga ja soovitus eriti algajatele vaatlejatele – ärge valige perseiidide loendamiseks põhjataevast, kui on võimalik vaadata lõunasse. Põhiliseks probleemiks on see, et perseiididega samaaegselt aktiivsed akvariidid, kaprikorniidid ja tsügniidid lendavad just selles taevaosas perseiididega samas suunas. Kogemustega vaatleja eristab muidugi perseiide nende suure kiiruse põhjal üsna hõlpsasti. Hoopis suuremaks probleemiks osutus aga akvariidide ja kaprikorniidide eristamine. Nende voolude lähestikku asuvad radiandid jäävad põhjasuunda vaadates otse selja taha ning meteooride kiirus ei erine väga palju. Seega oli mõnikord päris raske öelda, milline meteoor pärines akvariidide ja milline kaprikorniidide radiandist. Seega, loendage perseiide pigem lõunataevas, kui just Kuu või vaatevälja piiratus ei sega.

Nojah, võib ju väita, et mullu oli meil tegu noorkuu-perseiididega ja spetsiaalselt valitud vaatluskohaga. Et nagu poleks tänavu lootustki vastu saada… Aga päris nii see ei ole, ja seda kahel põhjusel:

Esiteks – esimeses veerandis olev Kuu loojub piisavalt vara (10.08 kl 23.40; 11.08 Kuu ei looju; 12.08 loojub kl 00.06; 13.08 kl 00.38). Seega jääb täispimedat aega piisavalt, pealegi on hommikupoole ööd radiant kõrgemal ja ka sporaadiliste meteooride sagedus suurem.

Teiseks: nagu väidab naabrimees Esko Lyytinen, on perseiidide sagedusel veel teinegi periood – 12 aastat. Põhjuseks asjaolu, et emakomeet Swift-Tuttle on 1:11 tiirlemisresonantsis Jupiteriga, st komeedi keskmine periood on 11 korda pikem Jupiteri tiirlemisperioodist. Jupiteri teeb täistiiru ümber Päikese (ja läbib meteoorivoolu orbiidi tasandi) 11,86 aastaga, olles sel ajal voolu meteoorkehadele kõige lähemal. Väidetakse, et Jupiteri gravitatsiooniväli kallutab voolu Maale lähemale, põhjustades intensiivsemat tähesadu. Rehkendus on tavapäraselt keeruline ja tulemused vasturääkivad, fakt on aga see, et aastatel 1980, 1992 ja 2004 nähti tavapärasest rohkem meteoore.

2004. a kokkutulekul Krabi koolis langes oodatav maksimum ajale, kus Kuu oli noorkuu faasis. Kohal olid ka külalised Soomest, et kontrollida Lyytineni rehkendusi spetsiaalse videokaamera abil. Õnnetuseks juhtus just see „maksimumi öö“ olema pilves ja oodatud tulemus jäi saamata. Aga teistel öödel nägime meteoore palju – kokku registreeris 15 vaatlejat kolme öö jooksul enam kui 800 „langevat tähte“, neist 579 perseiidi.

Liidame 2004. aastale 12, saame 2016. Mida siis oodata?

Maa läbib voolu tasandi 12. augustil kl 8.22 UT (meie ajas 11.22 ehk südapäeval). Jäägu see maksimum siis ameeriklastele. Aga: alates aastast 1999 püütakse ennustada ka lokaalseid maksimume, mida tekitavad emakomeedi varasematel periheeli läbimistel tekitatud tolmupilved. Meetod, mille töötasid välja David Asher ja Robert McNaught, põhineb eralduvate pilvede dünaamika modelleerimisel ja toimis leoniidide puhul suurepäraselt. (Vt autori artiklit “Horisondi” 2000. aasta oktoobrikuu numbris.) Aga – leoniidide emakomeedi periood on vaid 33 aastat (Swift-Tuttle’i 133 vastu) ning valemite täpsustamiseks vajalike vaatluste arv võrratult suurem. Sellele vaatamata on arvutused tehtud (lisaks E. Lyytinenile veel venelane Mihhail Maslov ja prantslane Jeremiah Vaubaillon) ja need annavad lootust, et oodatav kõrvalmaksimum leiab aset ööl vastu 12. augustit, tund enne päikesetõusu (23.23 UT ehk 02.30 meie ajas).

Kokkuvõtteks: parimad vaatlusööd on 11/12 ja 12/13 august, pärast keskööd. Kui ennustused paika peavad, võib tunniarv ulatuda kuni 150-ni. Perseiidide vool on suhteliselt hajus, meteoore jätkub terveks järgmiseks nädalaks. Ning mine tea, äkki õnnestub pihta saada mõnele hulkuvale pilvele, mis sisaldab eriti heledaid meteoore. Igatahes – 2007. aastal pani 12 vaatlejat Tõravere mäel kolme ööga kirja üle 1200 meteoori.

Selget taevast!