Katse virmalisi ette ennustada läks kuu aja eest osaliselt korda. 5. ja 6. oktoobril, samuti mõnedel järgmistel öödel võis virmalisi näha. Ülivõimsaid virmalisi ei olnud, aga põhjakaare valgussambaid või lihtsalt (kergelt) värvilst kuma võis silma peale vaadtes tähele panna küll. Kui aga keegi virmalisi pildistas, siis sai pilt märksa uhkem: kaasaja kaamerad, kui need üldse virmalisi suudavad tuvastada, tuvastavad automaatselt ka erinevad värvid.
Päikese „rahutud päevad” kestavad, edasi kestavad seega ka virmaliste päris head võimalused.

Päike

Enamus kuust paikneb Päike Kaaludes, 23-ndal siirdub Skorpioni tähtkujuu, 29-ndal liigub aga Maokandja tähtkujju.

Planeedid novembris

Planeetide nähtavus tänavu novembris on päris hea, kuigi pessimist võib ikka öelda, et saaks ka paremini.

Veenus on leitav õhtuti madalas edelataevas. Planeedi vaatlusaeg on kasvamas, oktoobrikuise aeglase tempoga võrreldes ka mõneti kiiremini. Veenus loojub kuu alguses pisut üle tunni pärast Päikest, kuu keskpaiku enam kui poolteist tundi ning kuu lõpus 2 tundi ja kolmveerand pärast Päikese loojumist. Nii et vähemalt kuu viimasel dekaadil peaks Veenus olema piisavalt kaua nähtav, et Ehatähena, nagu kord ja kohus, juba küllalt kergelt leitav olla. Tõsi küll, igati hästi see asi just ka ei ole. Nimelt jääb Veenus endiselt üpris madalasse asendisse ning kui ikka puud või eriti majad ette jäävad, pole ikkagi planeeti näha; samuti koonduvad ka pilved geomeetrilise projektsiooniefekti tõttu sagedamini just vaatesuunalt horisondile lähemale (küllap on kasvõi kahe eelmise kuu katsed Veenust näha seda sageli kinnitanud). Veenus liigub novembrikuus Maokandja tähtkujust Amburi tähtkujju. Veenuse heledus on ümmarguselt -4,0 tähesuurust.

Kuu ja Veenuse lähestikku nägemisega on taas kord kehvad lood. Kuu on Veenusele kõige lähemas asendis (kuigi mitte just lähedal) 4. novembri õhtul. Kuid Kuu loojub juba mõni minut pärast Päikest ning koguni tund enne Veenuse loojumist ja on nähtamatu. Ka järgmisel õhtul, kui Kuu on Veenusest (üpris kaugelt lõuna poolt) möödunud, on taevakehade omavaheline nurkkaugus veel suurem ning Kuu loojub ikkagi märksa varem kui Veenus. 5. novembri Kuu juurde tuleme veel varsti tagasi.

Teine õhtune planeet on Saturn; niimoodi olid lood ka oktoobris. Kui Veenus paistab novembris paremini kui kuu aega varem, siis Saturn paistab novembrikuus lühemat aega kui oktoobris. Ometi võib endiselt julgelt nentida, et Saturni vaatlustingimused on paremad kui Veenusel. Saturn paikneb õhtutaevas lõunakaares Veevalaja tähtkujus ning loojub kuu alguses peale kella 1, edaspidi aga kesköö paiku. Planeedi heledus on 0,9 tähesuurust. Kuu on Saturni lähedal 10. ja 11. novebri õhtutel. Mardipäeva õhtul otsib „peremees sulast”, päev hiljem aga „sulane peremeest”.

Novembrikuu parimad vaatlustingimused on Jupiteril. Kuu esimeses pooles tõuseb Jupiter veel veidi hiljem kui algab öö, kuid kuu teises pooles saab Päikesesüsteemi suurim ja massiivseim planeet nähtavaks kogu öö vältel. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Kes hoolega Jupiteri asendit uurib, märkab Jupiteriliikumist lääne suunas, mitte ööpäevase liikumise mõttes, vaid selles mastaabis, kui tähistaevas kujuteldavalt „seisma panna”. Liikumine on mõistagi väga aeglane, kuid nimetus on liikumise suuna tõttu vahva: retrograadne. Ega see muud ei tähenda, kui et Jupiter on lähenemas vastasseisule Päikesega. Asi klapib: planeet saab ju terve öö jooksul nähtavaks. Retrograadseks muutus Jupiteri liikumine juba 9. oktoobril. Jupiteri heleduseks on -2.6 tähesuurust. Peale Veenuse loojumist on Jupiter heledaim „täht” taevas. Kuu esimesel nädalal heleduse konkurentsi probleemi polegi: Veenus loojub umbes samal ajal või varemgi veel võrreldes Jupiteri tõusu ajaga. Kuu on Jupiterile lähimas asendis 17-nda novembri ööl vastu 18-ndat.

Marss on purjetamas Jupiteri „tuules”, tõustes samuti kirdesuunalt. Marss tõuseb siiski mõni tund hiljem kui Jupiter, asudes Vähi tähtkujus. Seega on Marss hommikutaeva objekt. Planeet loojub alles peale keskpäeva, kuid seda peame mõistagi vaid endale ette kujutama. Tõsi küll, teleskoobiga on Marss päevalgi nähtav, sest planeet on piisavalt hele. Mardi-jooksmise aegu on Marsi heledus 0 tähesuurust, kuid heledus kasvab edaspidi päris jõudsalt: kadripäevaks on Marsi heledus -0.3 tähesuurust; kuu lõpus (andresepäevaks) aga -0.5 tähesuurust. Erinevalt Jupiterist liigub Marss novembris päripidiselt. See viimane märkus (nagu ka Jupiteri puhul) oli peamiselt mõeldud teatud tüüpi tasuliste muinasjuttude vestjatele abisaadetiseks. Sest oma ligimest peavad kõik alati aitama, täpsemalt küll ainult siis, kui ligimene on kelm, röövel või muidu kaabakas, ütleb oravamäärus.
Kuu on Marsi lähedal 20-nda novembri ööl vastu 21 novembrit.
Neist veidi allpool asub Sõime hajusparv M44.

Kuu ja Marss heleda hajusparve M44 läheduses 21. novembri hommikutaevas

Merkuur on nähtamatu. „Kuid seda juhtub tihti”, lohutas audiitor ja andis rahapesu andeks.

„Sellise jutuga ei jõua me kuhugi!”, muutus tavakodaniku järelvalveametnik rangeks.

Järjejutt Kuust: kehv nähtavus

Kuu jätkab ka novembris oma küllalt ekstrmaalseid nähtavuse muudatusi.

Miinimum jõuab sedapuhku kätte 5. novembril. Võttes vaatluse alla Tartu, siis Kuu tõuseb kell 13.12 ja loojub kell 17.01. Kuu nähtavusajaks saab seega 3 tundi ja 49 minutit. Päike loojub samal õhtul kell 16.14. Kuid kuidas on lood Kuu praktilise nähtavusega, ikka selsamal 5. novembril?

Kuuloomine oli juba 1. novembril. Kuid kuna Kuu on liikumas sel ajal oma orbiidi apogee ehk Maast kaugeima punkti lähistel, pole ka Kuu noore faasi kasv kõige kiirem, seda ka mitte 5. novembriks. Tõika kinnitab ka asjaolu, et Kuu esimene veerand saabub alles 9. novembril, tõsi küll, hommikul. Väga madalas asendis taevas asuv Kuu on päevases taevas vaadeldav üpris viletsalt, loomulikult seda enam, mida väiksem on Kuu faas. Ometi on Kuu sirp 5. novembriks nii palju kasvanud, et selle leidmine on võimalik. Päikese loojangu aegu ja selle järel ei tohiks Kuu enam märkamatuks jääda, kuid peame arvestama ikka seda, et Maa kaaslane asub väga madalas lõuna-edelataevas ja loojub peatselt, juba kolmveerand tundi pärast Päikest.

Järgmsel, 6. novembri õhtul on ikka väga madalal paiknev, kuid veidi juba suurem Kuu kauem näha ning edaspidi paraneb Kuu nähtavus õhtust õhtusse päris kiiresti.

Vaatame üle ka Tallinna sündmused 5. novembril. Kuu tõuseb kell 13.41 ja loojub kell 16.48. Kuu (ülemine äär, ärme unustame) on seega nähtav 3 tundi ja 7 minutit. Päike loojub kell 16.17. Tallinnas on seega Kuu veel kehvemini, veel madalamas leitav ja loojub vaid pool tundi pärast Päikest. Siiski peaks Kuu horisondi lähistel (küllaltki lühiajaliselt) nähtavaks saama.

Ka 6. novembri õhtul on võib märkida Kuu kehvemat nähtvaust kui Tartus.
Edasistel õhtutel Kuu nähtavus paraneb, veelgi kiiremini kui Tartus.

Järjejutt Kuust: võimas nähtavus

Otsime ka Kuu kõrgeima käigu päeva. See jääb jällegi, nagu oktoobris, kahe kalendripäeva sisse.
Sedapuhku juhtub nii, et Kuu nähtavus on kahel järjestikusel taevatiirul suhteliselt sarnane, kuid pisut kauem on Kuu nähtaval neist esimesel korral, 17-ndal novembril vastu 18-ndat novembrit.

Kuna täiskuu faas oli vaid 2 ööpäeva varem, 15. novembril kell 23.28, on Kuu veel üsna ümmargune,kuid mitte täiesti, sest Kuu liigub oma orbitaalsel teel perigee ehk Maale lähima punkti piirkonnas, seega suhteliselt kiiresti ning ka Kuu faas muutub suhteliselt kiiremini.

Olles kujuteldava vaatlejana Tartus, siis Päike loojub 17. novembril kell 15.49. Kuu tõuseb juba 15.39, seega 10 minutit enne Päikese loojumist. (Praktilistel kaalutlustel võib siiski ehk ümaralt ette kujutad, et Kuu tõuseb Päikese loojangu aegu). Möödub pikk novembriöö ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.09. Kas Kuu on omakorda loojumas? Oh ei, Kuu loojub alles kell 12.32, pärast keskpäeva.
Kuu austab seega Tartu kandi rahvast oma kohalolekuga 20 tundi ja 53 minutit, seega 7 minutit vähem kui 21 tundi. Tähelepanelik vaatleja võib panna tähele, et hommikuses päevavalguses on Kuu faas juba pisut pisem kui oli tõustes.

Tallinnas on siis Kuud veelgi kauem näha. Alustame 17. novembri õhtust. Päike loojub Tallinnas kell 15.51. Kuu aga tõuseb juba kell 15.29; nende ajamomentide erinevus on seega 20 minuti kanti. Pikk öö saab viimaks otsa isegi Tallinnas ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.23. Kuu „naerab” läänekares veel küllalt kõrgel, loojudes alles kell 13.02. Kuu, nagu näha, austab Tallinnat oma nähtavalolemisega 21 tundi ja 33 minutit.

(Nii et Tallinnas ehk õnnestub heal juhul sama „vana Kuud” isegi 2 päeval järjestikku koos Päikesega näha: 17-nda novembri õhtul pisut enne Päikese loojumist ja siis 18-ndal veel tubli pool päeva (hommikupoole).)

Põhjustest ka

Miks tõuseb Kuu sedapuhku 17. novembril täiskuu kombel, kuskil Päikese loojumisega „segi” ja loojub hoopis pookuu kombel, päeval? Sest 3. veerandi poolkuu peaks ju keskpäeva paiku loojuma, eks ole?

Siin avaldub ilusasti Kuu orbiidi tasandi erinevus ekliptika tasandist, nurk nende vahel on umbes 5.1 kraadi. Kuu on 17. ja 18. novembril oma suurimas põhjapoolses eemaldumuses ekliptika tasandist ja seetõttu põhjapoolkeral väga pikalt vaadeldav. Teise aspektina on ju novembrikuu päev küllalt lühike ning Päikese tõusust keskpäevani pole just väga palju tunde.

Kui võrrelda Kuu nähtavuse ajalisi piire oktoobrikuuga, mille puhul samuti sama teema üleval oli, siis saame veidi teised arvud. Asi on põhiliselt selles, et Kuu liikumise periood(id) orbiidil ei klapi täisarvu päevadega.

Ka oktoobris esitatud Kuu nähtavuse piirid Soomes, vastavalt kohtades, kus Kuu üldse nähtamatuks muutub või siis üldse ei looju, siis ka need kohad on nüüd teised, veidi teistsuguste laiuskraadidega. Mõlemad laiuskraadid on sedapuhku, novembris, Eestist pisut eemal põhja pool.

Tähed õhtuti

Vahel ütleb mõni, et ülikool olla lapsepõlve pikendaja. Kuid pikendada saab ka aastaegu. Seda teeb näiteks õhtuses tähistaevas lõuna-edelakaares näha olev Sügiskolmnurk tähtede Veega, Deenebi ja Altairi esituses. Veega on neist heledaim, Deeneb vaatelt (mitte vaaadetelt!) vasakpoolseim, Altair aga madalaim.

Lõuna-edelataeva kõrgemat osa teeb uhkeks Sügiskolnurk

Kuna nende tähtede kombinatsiooni tunakse ka Suvekolmnurgana, saamegi ehk novembrikuuski ette manada pildi augustiööst, hämarikuvalguses isegi juuliööst. Tõsi küll, tähelepanuta tuleb jätta asjaolu, et ehakuma on nüüd edela-läänetaevas, mitte loode-põhjakaares, nagu oli suvel.

Horiondi lähedale vaadates tundub veel miski justkui tuttavlik, kuid teisalt ei ole ka. Juulis ja augusti alguses oli väga madalas edelataevas õhtuti näha punakas täht nimega Antaares, see on täpselt meeles. Vahepeal polnud Antaarest mitu kuud enam näha. Nüüd on Antaares vist tagasi? Sealsamas, väga madalas edelataevas. Kuid nii hele ta suvel kaugeltki ei olnud. Ning miks ta pole enam punane? On hoopis kollakasvalge nagu enamik tähti. Kuid hirmus hele on ta küll. Hea veel, et aegapidi aina madalamale vajub, muidu ehmataks veel äragi.
Õigus, vaja teleskoop tuua. Huvitav objekt on see seal madalas läbi telekoobi vaadates. Meenutab nagu vananevat Kuud enne kolmandat veerandit. Kas mõni täht vahetab faasi? Õigus! Astronoomia õpikus on ju kirjas, et Merkuur ja Veenus muudavad oma faase. Kumb see siis on? Aga keegi ju kuskil kirjutas, et isegi kuulus Kopernik polevat Merkuuri kunagi näinud. (Kuigi, vaevalt küll see nii on…) Teiselt poolt, Koperniku vastu ikka nii lihtalt ei saa… Selge, see objekt on seega Veenus! Täpselt nii ongi. Veenus seal madalas varaõhtuti paistabki.

Ka alumine taevane lõunakaar on õhtuti huvitav

Kagutaevas, madalalmal kui Altair, kuid Veenusest soodsamas asendis, on samuti näha hele täht; Veenusega ei anna võrrelda, kuid Sügis-Suve-Kolmnurga liikmetega küll. Teleskoopi kasutades osutub see täht aga ootamtult uhkeks: seegi osutub planeedile omaselt kettakeseks, kuid seda ümbritseb ka ilus rõngas. Selgub, et antud objekt on hoopis planeet Saturn. Nii, madalavõitu läänekaares on veel üks hele täht, oranzika tooniga. Äkki on see Marss, see pidavat olema ju punakas või midagi taolist? See täht on justkui ka juba kuude viisi õhtuti näha olnud… Teleskoopi objektile suunates on täht muidugi ilusam ja heledam, kuid jääb siiski täheks. Nii ongi: see on täht nimega Arktuurus.

Ka madalas kirdetaevas olev hele täht ei osutu planeediks. Tegemist on tähega Kapella. Teadlased, muuseas, on siiski välja selgitanud, et Kapella peidab endast teatud saladust, nimelt see täht koosneb kahest komponendist. Mõlemad neist on kollased, mitte väga erinevad meie Päikesest. Eks ka kogu see süsteem kokku ole siis kollane. Kusjuures vahva ongi, et kaks tähte „lihtvaatlustel” ühte sulavad: kui ükskõik kumba komponenti poleks, oleks Kapella märksa vähem hele. Kahtlane on, kas ta oleks siis tuntud vanade eestlaste Jõulutähena. Kahtlane on seegi, et ta ka seda ametlikku, Kapella nime kannaks.

Mõõdub mõni aeg ja kirdetaevas saab nähtavaks midagi judinaid tekitavat. Madalasse taevasse ilmub väga hele täht. Algaja vaatleja ehmatab ehk isegi ära ja suundub lagedalt põllult tubasesse soojusesse tagasi. Kuid oh seda jama! Varsti hakkab see hele täht, osutudes üha kõrgemal olevaks, talle suisa aknasse paistma! Puudel ju enam lehti ei ole, mis nüüd viga objektidel puuvõradestki läbi paista!
Midagi tuleb ette võtta, teleskoop on ju julgestuseks olemas! Hele objekt osutub teleskoobis vöödilise kettakujuliseks. Hea ilma korral on eristatav ka miski punakas plekike või laiguke. Veelgi huvitavam, seda objekti ääristavad neli pisikest täppi, kahtlaselt enamvähem ühel real. Mis on vaatluse järeldus? Ikka see, et hele objekt on planeet Jupiter, Päikeseüsteemi hiiglane planeetide arvestuses koos oma nelja suurima kaaslasega: Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

Nüüd polegi vaatleja enam eriti üllatunud, kui veel mõni tund hiljem, jällegi kirdesuunalt, uus hele objekt silma hakkab, kusjuures üsna vahepeal läände loojunud Arktuuruse moodi, nii värvuselt kui heleduselt. Teleskoop ei valeta: see oranz objekt peab olema planeet Marss!

Tähti hilisöises ehk varajases hommikutaevas

Kaua sa ikka õues külmetada jõuad. Aknast peale Jupiteri ka väga midagi sisse ei paista. Ning vaatleja otustab veidi magada. Siiski, juba kella poole 6 paiku on vaatleja uuesti vaatlemas nagu viis kopikat. Päikese tõusuni on veel aega (eeldame kuu lõpuosa, kadripäeva aega).

Heledaim „täht”, Jupiter, on liikunud läänetaevasse, kuid on siiski veel suhtleliselt kõrgel, umbes 30 kraadi silmapiirist. Otse Jupiteri kohal, ehk kõrgemal, paikneb Kapella. Jupiteri suhtelises läheduses, allpool paremal, asub oranzikas Aldrebaran, asudes nagu ka parjasti Jupiter, Sõnni tähtkujus.

Hommikul vara ärkajat tervitavad edela-läänesuunal paljud heledad tähed. Pildil näeme selle taevaala ülemist osa.

Jupiteril on aga öösel tekkinud hele konkurent, mis paikneb edelas, Jupiterist vasakul allpool, vähem kui 10 kraadi kõrgusel. Täht on tõesti hele, kuid siiski on otseses võrdluses näha, et Jupiter on heledam.

See teine, madal hele täht, on Siirius. Jupiteri ja Siiriuse vahepealse piirkonna keskpaiga lähedal leiame kolm tähte enam-vähem ühel mõttelisel sirgel, kusjuures peaaegu horsiontaalselt. Need tähed, vasakult lugedes Alnitak, Alnilam ja Mintaka moodustavad teatavasti Orioni tähtkuju keskosa. Orioni tähtkuju heledaimad tähed asuvad vöö tähtedest üleval ja allapool. Ülalpool ja pisut vasakul asub punakas Betelgeuse, allpool, pisut paremal ja eriti madalas asub valkjas Riigel. Punakat tooni omavad Betelgeuse (vasakul) ja Aldebaran (paremal) on peaaegu samal kõrgusel, kuid Betelgeuse asub siiski veidi kõrgemal.

Hommikune edela-läänetaevas: see osa, mis jääb horisondile lähemale

Siiriusest kõrgemal asub hele täht nimega Prooküon. Sellest omakorda üleval ja paremal, samas Kapellast vasakul, paiknevad „Kaksikud” Kastor ja Polluks. Kastor on neist kahest kõrgem ja parempoolsem, samas pisut tuhmim.

Prooküonist veel kõrgemal “punetab” aga planeet Marss.

Õhtul madalas läänekaares paistnud ja vahepeal loojunud Arktuurus on uuesti tõusnud ja paikneb nüüd idataevas. Arktuurusest allapool ja paremal asub taas üks hele täht, Spiika. Kõrgel lõunakaares paikneb Reegulus. See on ka küllalt hele täht, kuid nt Arktuurusest ja Spiikast tuhmim.

Sügissuvise kolmnurga liikmed Veega (heledam) ja Deeneb paiknevad nüüd madalas kirdetaevas.

Novemrikuise hommikutaeva täpne kirjeldamine on siiski keeruline, sest koiduvalguse arenemise alguse taevapilt on erinevalt õhtutaevast kuu vältel suhtleliselt kiiresti muutuv.

Leoniidide meteooridest

Iga-aastane leoniidide meteoorivoolu aeg on novembrikuus. Leoniidide langemisvõimalusi hinnatakse küllalt pikalt: 6. novembrist 30. novembrini. Mõned allikad pakuvad veel mõni päev pikemat perioodi. Üldiselt igal aastal rõhutatakse seoses leoniididega aga just 17. ja/või 18. kuupäeva. Nii on seegi kord: leoniidide maksimumi hinnatakse 17. novembri ööle vastu 18. novembrit. Kas sellest ööst ei olnud meil juba juttu? Oli küll, seoses väga kaua ja kõrgelt käiva suure faasiga Kuuga. Kuu, kuigi juba veidi üle täiskuu faasi, paistab siis kogu öö ja pool päeva veel pealegi. Kuna leoniidid on, nagu paljud teisedki meteooorivood juhtuvad olema, radiandi asukoha tõttu hommikupoolse öö meteoorid, siis Kuu rikub suurema osa efektist ära. Asi on väga sarnane orioniidide vooga tänavu oktoobris, kui samuti Kuu platsis oli. Aga siiski: tänavuste orioniidide esindajaga sobib vähemalt ühe täiesti juhusliku öise vaatleja kirjeldus väga heledast, ilmselt boliidi mõõtu objektist, mis vaatamata „heledust irvitavale” Kuule muljetavaldavat vaatepilti oli pakkunud.

Kuuta öö ja kõrge radiandi eeldusel on tänavuste leoniidide intensiivusi pakutud erinevaid, 10 kuni 22 meteoori tunnis. Arvatavasti on leoniidid taas sellised nagu paljudel viimastel aastatel: mitte eriti intensiivsed, kuid midagi ikka.. Kui see Kuu segamas ei oleks…
Kuu allakukkumist pole karta ega loota, samuti mitte ka Kuu raketina minemalendamist, sest Kuule mõjuva Maa gravitatsioonijõu võrdsus tiirutavat Kuud Maast eemalesuruva tsentrifugaaljõuga hoiab Kuud oma orbiidil kinni. Kui kuulus õun, mis väidetavalt Newtonile pähe kukkus, oleks olnud sel ajal samuti ka tsentrifugaaljõu mõju all, oleks õun enam-vähem horisontaalselt üle Newtoni lennanud ja mine tea, kas me siiamaani üldse teaksime, et aknast on ohtlik alla hüpata…

Tagantjärele oktoobrikuu komeedist

Kuidas siis paistis komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)?
Kuigi enamus ennustusi olid komeedi palja silmaga nähtavuse osas pigem tagasihooidlikud, läks seekord paremini neil ennustajatel, kes olid mõõdukalt optimistlikud.

Tuleb uhkusega ja tulevasel veebruarikuul igati õigustatult aumedalit oodates tunnistada, et vähemalt see komeet õnnestus endalgi ära näha. Tundub, et komeet muutus Eestimaa taevas paljale silmale nähtavaks üsna vahetult pärast perigee olukorda 12. oktoobril. Jääb mulje, et parimad vaatlustingimused olid 15. oktoobri õhtul, kuid enda poolt jäi komeet pilvesogase taeva tõttu siis veel nägemata, kuigi koht, kuhu vaadata, paistis õige olevat. Kuid järgmisel õhtul oli ilm parem ja komeet nähtav, kuigi täpselt pidi teadma, kust otsida.

Ajaline mänguruum oli küllalt kitsas, tuli leida paras moment tuhmuva ehakuma ja idahoriondilt üha kõrgemale kerkiva täiskuu valgustusefektide vahel. Umbes kell kolmveerand kaheksa õhtul oli vist parim vaatlusaeg. Komeet võis olla palja silmaga näha veel mitmel õhtul, kuid Kuu võis asja juba nurja ka ajada. Teleskoobi või ka binokli abil nägi komeet muidugi parem välja, samuti oli ka ajaline nähtavus mõistagi siis märksa parem, komeeti võib nii vaadelda praegugi..

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Nagu näha, on komeedil pikk saba, isegi kaheosaline saba.

Mida siis kauge külalise kohta veel öelda on?

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) avastati küllalt hiljuti, 22. veebruaril 2023. aastal. Seega üsna tüüpiline „tulen ja lähen”- komeet.

Komeet (komeedi tuum) oli perigees olles, 12. oktoobril, Maast ligemale 70 miljoni kilomeetri kaugusel, seega pisut vähem kui poolel Päikese kaugusel Maast. Periheelis ehk Päikesele lähimas asendis asus komeet veidi varem, 27. septembril, asudes siis Päikesest 58 miljoni km kaugusel ehl 0.39 astronoomilise ühiku kaugusel. Seda kaugust võib võrrelda Marsi kaugusega Maast Marsi suure vastasseisu aegadel.

Arvatakse, et see komeet asus viimati periheelis umbes 80 000 aasta eest, kuid vaatlused näitavad, et orbiit edaspidi muutub ja Maalt oli kosmiline külaline viimast korda vaadeldav. Tundub isegi võimalik, et komeet sai Päikesest ”mööda kukkudes” sellise hoo, et võib Päikesesüsteemist üldse väljuda. Seegi protsess, kui see siiski teoks saab, on mõistagi väga pika kestvusega.

Kes veel komeeti nägid?

Kuskil olla keegi ammuse paharetina laialt tuntud kohtualune puudutanud avalikul istungil silmanähtavalt liigsuurt energiat rakendades kogu kohtusaali nähes ja kuuldes kohtuniku nina. Kohe seejärel ta tunnistanud tehtu kohta vaid seda: „Vale!” „Vale!” „Vale!” Advokaat kordas üha omalt poolt: „See ei olnud nii nagu see asi paistis!” Ning niimoodi edasi. Kohtualune jäänud oma sõnade juurde kindlaks. Seetõttu tunnistanud värvi muutva ninaga kohtunik, kes omaette nina alla (jälle see nina!) üha vihasemalt vandunud, ka omalt poolt süüaluse valjuhäälselt õigeks. Sest seadus on seadus ja igal isikul on kohustus oma vigu tunnistada. Kui isik aga kinnitab vastupidist, kinnitab see igal juhul, ainsa määrava asjaoluna, ka süüteo puudumist. Kuna süüdistatav oli jäänud antud olukorras süütuks, oli edasise sammuna puhtloogiline järeldada ja järeldatudki, et kohtualune pole ka selles süüdi, milles teda algselt süüdistati.

Kõik osalised läinud, kusjuures viimane kui üks, meedia väitel igati õnnelikena, laiali. Seejärel viidud (igaks juhuks) kohale toodud kassiliivakast ning kraapimis-ronimispost, samuti ka koertele mõeldud nurgapostid ja närimiskondid kohtusaalist sajutiselt minema.

Eksisteeerib puhtteoreetiline võimalus („juhusliku tühipilgu seadus”), et mõni saalisviibinu nägi õhtul ka komeeti. Juhul kui üks neist nägijaist juhtus kogemata olema kohtunik, nägi too vähem kui 12 tunni jooksul koguni kahte komeeti.

Niipalju siis novembrist

Kultuurisoovituseks üks tugitooliteatrike 1987. aasta külmast ja vihmasest juunikuust, kui õunapuud õitsesid alles jaanipäeva aegu. Veenmaks, et füüsika ja füüsikud on kõikvõimsad. Kui keegi uskuma jääb.

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tugitooliteater-automobiil

Mida päris lõpetuseks öelda? Eks tirime lagedale järjekordse tsitaadi.

“Aga vara ta kirjutab minu nimele, kõik. Ja siis ma lasen tal kirjutada veksli, nagu oleks ta minu käest suure laenu saanud”.

Kuu faasid

• Kuuloomine: 1-sel kell 14.47
• Esimene veerand: 9-ndal kell 7.55
• Täiskuu: 15-ndal kell 23.28
• Viimane veerand 23-ndal kell 3.28

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)

Algas septembrikuu. Planeetide koha pealt on septembris, ehkki mõni paremini, mõni halvemini, näha kõik 5 palja silmaga nähtavat planeeti. Siiski mitte korraga; seda lõbu tuleb harva ette.

Juba 1. septembri pühapäevahommikuses ärevuses liiga vara (umbes poole 6 paiku või veidi varemgi) kooli minejad võisid hea õnne korral näha Merkuuri. Merkuur sai nähtavaks kohe kuu algusest peale, seoses ilmumisega hommikuti madalasse koidutaevasse idakaares. Ka päris vana Kuu sirp oli 1. septembri hommikul Merkuurile suhteliselt lähedal; paistes Merkuurist 6 kraadi kõrgemal.

Edaspidi Merkuuri vaatlusaeg veidi pikeneb: planeet hakkab tõusma umbes 2 tundi enne Päikest. Lugedes piki ekliptikat nagu ikka, on Merkuuril 5-ndal septembril suurim läänepoolne eemaldumus Päikesest (18.1 kraadi) ja heledus 0.3 tähesuurust. Merkuur muutub vaatlusperioodi vältel üha heledamaks, kuid vaatlusaeg ei kipu siiski rohkem kasvama. Vastupidi, kalendrikuu „faasi” kasvades hakkab Merkuuri vaatlusaeg lühenema ja 16-nda paiku kaob planeet uuesti koiduvalgusse.

Merkuur asub Lõvi tähkujus. Lõvi tähtkuju „valvab” aga hele täht Reegulus (1.35 tähesuurust). Merkuur ja Reegulus kohtuvadki: 9-ndal möödub Merkuur Reegulusest 0.5 kraadi (täiskuu läbimõõt) põhja poolt. Kuna Merkuur on heledam, võiks luuleliselt öelda, et Merkuur on Lõvi Reeguluselt vallutanud. Asi on piltlikult sarnane sellega, kui omal ajal mongolid, kes tugevat vastupanu kohtamata kaugele Kesk-Euroopasse tungisid, lihtsalt millalgi enam ei viitsinud ja läksid tagasi. (Oluline põhjus oli siiski see, et mongolite sõjakas juht sattus termodünaamilisse tasakaalu.) Ka Merkuur loovutab Lõvi peatselt Reegulusele tagasi ja „kõnnib” ida poole, koiduvalgusse tagasi. Mongolid, muide, kadusid samuti itta, kust nad tulidki.

30-ndal septembril on Merkuuril ülemine ühendus Päikesega.

Veenus, teine Maa suhtes siseplaneet Päikesüsteemis, on samuti kuidagi leitav, kuid Merkuuriga võrredes sedapuhku oluliselt kehvemini. Veenus asub väga madalas õhtutaevas, loojudes vaid ligikaudu pool tundi pärast Päikest. Millalgi selle poole tunni sees saab Veenus selge taeva korral vaatlejale lühiajaliselt nähtavaks, kuid vaatesuunalt läänes kasvavad puud tuleb sedapuhku harvesteriga eelnevalt nii maha võtta, et ka meetrikõrgusi kände järele ei jääks!

Veenuse liikumine 2024. aasta septembris tähistaeva taustal

Veenus asub Neitsi tähtkujus, 30-ndal septembril liigub planeet Kaalude tähtkujju. 18-ndal möödub Veenus kinnistäht Spiikast 2.5 kraadi põhja poolt, kuid seda sündmust näha meil ei õnnestu. Nähtamatuks jääb ka see, et Kuu on 5-nda septembri õhtul Veenuse lähedal. Kuigi kuuloomine oli juba 3. septembri varahommikul, loojub Kuu enne Veenust ja on nähtamatu.

Marss on näha hommikupole ööd, paistes heleda punaka tähena, nagu tal kombeks. Marsi heledus on umbes 0.6 tähesuurust. Marss tõuseb kella 23 paiku, seega juba enne keskööd. Marss liigub (juba kuu alguses) Sõnni tähtkujust Kaksikute tähtkujju. Kuu alguses on Marss veel suhteliselt lähedal Jupiterile, asudes Jupiterist vasakul pool. Hiljem planeetide vahekaugus üha kasvab. Mitte kaugel Marsist asub 25-nda ja 26-nda septembri hommikutel Kuu: Marss asub 25-ndal septembril Kuust madalamal, järgmisel hommikul aga paremal pool.

Jupiter, heledaim „täht” tänavustel septembriöödel, paistab samuti hommikupoole ööd, tõustes Marsist veel varem. Kuu keskpaiku tõuseb Jupiter umbes kella 22 paiku. Jupiter paikneb Sõnni tähtkujus. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 24-nda septembri hommikutaevas (Jupiter paikneb Kuust madalamal).

Saturn jõuab 8-ndal septembril Päikesega vastasseisu. See tähendab, et planeedi vaatlustingimused on head: Saturn paistab kogu öö, tõustes ida-kagusuunalt ning kulmineerudes lõunataevas (kohalikul) keskööl. Saturni heledus on päris sarnane Marsi heledusega: 0.6 tähesuurust, kuid Saturn ei ole punane. Kuu teises pooles Saturn aga enam kogu öö ei paista; Saturnist saab siis õhtutaeva objekt. Saturn, uhke rõnga omanik, nagu me teame, paistab Veevalaja tähtkujus. Kuna Veevalaja tähtkuju on ise, kuigi küllalt suur, kuid üsna silmapaistmatu, on Saturn Veevalaja tähtkujule ning ka lisaks laiemalegi selle kandi taeva-alale tõeliseks kaunistavaks päriliks.

Täiskuuööl, 17-ndal septembril vastu 18-ndat, on Kuu Saturni lähedal (Saturn asub Kuust paremal pool). Samal ööl on Kuu lähedal ka Neptuunile (palja silmaga nähtamatu Neptuun asub Kuust vasakul). Järgneval hommikupoolikul katab äsja varjutuse lõpetanud Kuu Neptuuni, kuid Eestis on mõlemad asjaosalised, nii Kuu kui Neptuun, samuti ka Saturn, selleks ajaks loojunud, ka päev on siis juba alanud.

Vastasseisu Päikesega jõuab ka Neptuun. See leiab aset 21. septembril. Neptuun asub Veevalaja naabri, Kalade tähtkujus. Ka Kalad ei paista sugugi paremini kui Veevalaja, kuid Neptuunist paraku tähtkujudele iluravi tegijat ei ole. Neptuuni heledus on 7.8 tähesuurust (seega on tegu heleduselt 8. tähesuuruse objektiga) ning kuigi Neptuun on teleskoobiga vaadeldav, pole ka sel juhul vähemalt esimese hooga lihtne otsustada, miline neist tuhmipoolsetest „tähtedest” siis tegelikult planeet Neptuuniks peaks osutuma.

Väidetavalt oli 1612/1613. aasta talvel Jupiteri uurimise käigus Neptuuni esimeseks (juhuslikuks) vaatlejaks juba kuulus Galilei, kellel polnud aga põhjust eeldada, et vaadeldu oli planeet ning et see oli koguni senitundmatu… Teatavasti toimus Neptuuni hilisem teaduslik avastamine XIX sajandil ju teoreetikute ja vaatlejate hiilgava ühistööna.

Osaline kuuvarjutus 18. septembril

17/18. septembri hommikupoolne öö pakub meile võimaluse jägida osalist kuuvarjutust. Poolvari ilmub Kuule kell 3.41, kuid see on alles eelmäng ning tõenäoliselt juhtub nii, et vaatlejad ei märka sel ajal Kuud vaadates mingeid muutusi. Täisvarju ilmumine kuuketta äärele ehk siis osalise varjutuse algus on kell 5.12. Maksimaalne faas kell 5.44. Osalise varjutuse lõpp on kell 6.15. Toodud ajad kehtivad ühtemoodi igas Eestimaa nurgas. Poolvari lahkub Kuult kell 7.47, kuid Kuu jõuab enne seda loojuda (Tartus loojub Kuu kell 6.56, Kuressaares kell 7.13, Talllinnas kell 7.04). Paneme tähele, et osaline kuuvarjutus on sedapuhku Eestis küll üleni näha, kuid varjutuse lõpuosa kipub konkureeeima kasvava koidukumaga, ka vajub Kuu juba üpris madalale, õnneks siiski (peaaegu otse) läände, koidukumale vastassuunas. Päike tõuseb Tartus kell 6.49, Kuressaares kell 7.06, Tallinnas kell 6.57.

KUID! Paraku on selleski meepütis ka tõrvatilk. („Edaspidi tuleb igal hommikul iga õis igas aias trahvi ähvardusel puhtaks pesta, sest mesi peab ju ometi puhas olema!”, pidavat ütlema uus koostatav looduskaitseseadus.) Asi on selles, et varjutuse maksimaalne faas on seekord vaid 0.08, seetõttu on varjutuse, eriti just selle lõpuosa jälgimine valgeneva hommikutaeva taustal mitte just eriti soodne, kuid midagi „kahtlast” peaks siiski kuuketta ülemises parempoolses servas paista olema.

Osaline kuuvarjutus

Kes polnud siis veel järjekordse tinavalamisega erilisse hoogu sattunud ning seetõttu juhtumisi mäletab 2009. aasta talvist (!) vana-aastaõhtut, siis juhtus umbes kella 21 ja 22 vahel olema ligikaudu sarnane, „riivav” osaline kuuvarjutus. Kuid vähemalt ehakuma siis segamas ei olnud. Midagi ikka paistis ka. Küllap ka seekord. Kui midagi sellest külmast talveõhtust veel meenutada, siis Võsa Pets muide pidas väga asjaliku aastalõpukõne.

3. kuni 5. juuni 2024 aastal: Päike kattis Veenust

Kirjeldatud kuuvarjutus saab kipakavõitu olema küll, kuid selge ilma korral siiski jälgitav. Nüüd siirdume täieliku ning peaaegu täieliku nähtamatuse radadele; konkreetsemalt teeks nüüd juttu mõnest sündmusest seoses Veenuse ja Päikesega.

3. juunist (meeldejätmise huvides) ligikaudu kella 21-st kuni 5. juunini ümmarguselt kella 18-ni, kattis „meie” täht Päike planeet Veenust. Teisisõnu, Päike asus siis otse Veenuse ees. Antud nähtus ei pakkunud võimalust otseseks vaatlemiseks. Kuid võib-olla on Veenuse kattumine Päikesega huvitav teadmiseks võtta.

Veenus liikumas Päikese taha peitu. Pilt on tehtud autmaatjaamaga SOHO.

Eelmine kord sattus Päike Veenust katma 2016. aasta juunikuus, uuesti juhtub see alles 2032. aastal. Selliste 8-aastaste vahedega on Päike otse Veenuse ees olnud millalgi „noorel suvel” ehk varastel juunikuu päevadel alates 1976. aastast ja nii kestab see veel 8- aastaste vahede järel 2048. aastani. Edaspidi muutub Veenuse katmine Päikese poolt aga märksa haruldasemaks sündmuseks.

Veenuse üleminekutest Päikese kettast

Aeg-ajalt on avalikkuse kõrvu rohkem sattunud analoogiline, kuid vahetatud osapooltega astronoomiline sündmus. Sel juhul satub Maalt vaadates Veenus Päikesest ettepoole, Päikese ketta taustale. Seda nimetatakse Veenuse üleminekuks Päikese kettast. Kuna Veenus on Päikesest suurusjärguliselt 100 korda väiksem, siis planeedi ülemineku ajal Päikesest ei toimu mingit päikesevarjutust, vaid ainult ühe täiendava ümmarguse „laigukese” aeglane liuglemine Päikese taustal. Viimati juhtus see 6. juunil 2012. Vähemalt Tartus Toomemäel, täpsemalt Tähetornis ja Toomkiriku tornis käis tollel varahommikul päris tihe liiklus…

Kui Eestis 6. juunil 2012 Päike tõusis (Tartus kell 4.11, Kuressaares kell 4.28, suveaja järgi) oli Veenus juba Päikese ketta taustale jõudnud. Veenus kadus Päikese kettalt kell 8.09.
See juhtus siis 2012. aastal, 12 aastat tagasi.

Minevikust ning tulevikust

Eelmine Veenuse üleminek Päikesest (Veenus seega Maalt vaadates eespool) toimus 2004. aasta 8. juunil. Mitmete keskpäevaümbruse, vaatluseks väga soodsate tundide vältel, kui üleminek aset leidis, rikkus vähemalt suuremal osal Eestist selle sündmuse vaatlemise aga pidev ja tugev vihmasadu… Väga kahju, et absoluutselt vale ilm rikkus ka ülemineku otsese vaatluse ajalooliselt kuulsa Repsoldi heliomeetri abil Tartus Toomemäel Petzvali teleskoobitornis (nii on seda hoonet kutsutud). Samast heliomeetrist liikunuks läbi otsene elektromagnetiline (konkreetsemalt optiline) info juba järjepanu kolmandast Veenuse üleminekust. Eelmisel kahel korral, 1874. ja 1882. aastal, vaadeldi sama aparaadiga Veenuse üleminekut Päikesest, tõsi küll, eri kohtades kaugel väljaspool Eestit. Edaspidi, alates siis 2004. aasta suvest, jäi Petzvali tornist mahavõetuks ka seal senini paiknenud Petzvali astrograaf, kuid siinkohal tuleb arvestada, et pealetungiv kasvavate puude rinne oli vähendanud juba pikema aja vältel vaba vaatevälja ulatust Petzvali torni ümber ning märksa efektsem Zeissi teleskoop Tähetorni põhihoone ülemisel korrusel oli ju (igas suunas) taevavaatlusteks töökorras.

2004. aasta üleminekule eelnenud Veenuse üleminek Päikese kettast toimus enam kui 120 aastat varem, 6. detsembril 1882. Eestis polnud ometigi seda võimalik vaadelda, kuna oli öö. Järjekorras veel varasem Veenuse üleminek Päikesest toimus 9. detsembril 1874. aastal ja jällegi olid Päike ja Veenus sel ajal Eestis allpool silmapiiri!

Sellele omakorda eelnenud Veenuse üleminekut Päikesest andis jälle „mehemoodi” oodata. See juhtus 3. juunil 1769 ning olgugi et siinkandis on juunis lühikesed suveööd, sattus Veenuse ülemineku sündmus Eesti oludes jällegi öisele ajale…

Veel 8 aastat ajas tagasi minnes toimus eelmine Veenuse üleminek Päikesest 6. juunil 1761. aastal ning siis oli Eestis päevane aeg ja üleminek põhimõtteliselt vaadeldav.

Kordaks veel kord üle: Eestis sattus seega Veenuse üleminek Päikese kettast viimati enne eel-viimatist korda, 2004. aasta 8. juunit, põhimõtteliselt näha olema 6. juunil, aastal 1761! Ning ilm… kes see seda takkajärgi enam teab! Tõsisemad ilmavaatlused Eestis algasid alles 1805. aastal, needki olid algul mõistagi küllalt päris puudulikud.

1761. ja 2004. aasta vahele jääb 243 aastat. Väga vähe polegi. 2004. ja 2012. aasta vahele jäänud 8- aastane „vaheaeg” on sellises ajavõrdluses täiesti tühine.

Kui ajaloost kaasaega tagasi tulla ja sama hooga otse edasi põrutada, siis järgmine Veenuse üleminek Päikesest toimub jällegi alles hea tüki aja pärast: 2117. aasta 11. detsembril ja Eestis pole seegi taas kord vaadeldav. Sama võib öelda ka järgmise, 8. detsembril 2125. aastal toimuva Veenuse Päikese kettast ülemineku kohta. Alles üle-ülejärgmine Veenuse üleminek Päikesest on jälle vaadeldav ka Eestis, kuid see toimub alles 11. juunil 2247. aastal. Veenuse üleminek on siis ilusa ilma korral vaadeldav just nende tundide vältel, kui Päike on kenasti kõrgel. Kahjuks on aga selline ajafaktor meie jaoks karm mis karm…

2012. ja 2247. aasta vahele jääb 235 aastat. Jälle palju mis palju.

Saime siiski huvitava aastate rea, mis paistab silma oma hõredusega: 1761, 2004, 2012, 2247. Neil aastail vastavalt oli või saab olema võimalus Eestis mõne tunni vältel vaadelda Veenuse üleminekut Päikese kettast. Mõistagi, sedagi vaid juhul, kui ilm on olnud või saab olema asjaga päri… Teatavasti 2004. aastal ilm üldse meie poolt ei olnud. 2012. aastal ei nähtud Eestist kogu üleminekut, pilvedki olid siiski samuti kollitamas; ka Toomemäelt vaadates ei olnud üleminekut kogu aeg näha. 1761. aasta juunikuu alguse ilma kohta ei tea me (vist?) tagantjärele midagi ning kaugel ees oleva, 2247. aasta varasuvise juunipäeva ilmast ei tea me päris kindlasti samuti ette mitte midagi.

Mõistagi pole ka Veenuse üleminek Päikesest miski endast uhkesti märku andev taevanähtus, vaid jääb täiesti märkamatuks, kui seda mitte ette teada ja vaatlusseadmeid mitte valmis seada. Palja silmaga EI TOHI Päikesest LÄBI üritada vaadata (nt kui Päike vahel harva, nagu oli tänavu juunis, Veenust kattis). Samuti ei tohi Päikest ka niisama, pilku teritamatagi, vaadata (kiire lühike kõrvalpilk on maksimaalne, mida teha saab). Ammugi mitte EI TOHI Päikest otse läbi binokli, pikksilma ega teleskoobi vaadata; see viiks juba pimedaksjäämiseni. Kuid aparaate tuleb kasutada mõistusega; eks need ju selleks loodud ongi. Kui meil on mingi teleskoop, mille küljes olevale võimalikule raamile saab midagi kinnitada, siis võib selle raami abil projekteerida Päikese kujutise fikseeritud ekraanile või paberilehele. Selle ekraani kaugus teleskoobi okulaari asukohast tuleks valida selline, et pilt ekraanil saaks terav. Terav pilt küll, kuid terav mõnusa vaatamise mõttes, mitte mõõgateraks silmateradele Päikese otsese vaatamise korral.

Mida siis Veenuse kauges minevikus aset leidnud ülemineku ajal Päikesest meie mail ka nähti? See oli siis 6. juunil 1761. Aus vastus on… küllap mitte midagi! Ei ole midagi teada Eestis XVIII sajandil, sel süngel ja sügaval tsaariajastul, teleskoopidest, ekraanidest, ka mitte keevitajamaskidest. Massimeediat ei olnud, fotograafia oli leiutamata, internetist rääkimata. Tahma muidugi suitsutaredes jätkus. Võib-olla sattus kellelegi pihku mingi heledat valgust neelav „tahmaklaasi-taoline” ese ja ta juhtus läbi selle kogemata ka Päikese poole vaatama. Miskit erilist poleks Päike siis ikkagi endast vaataja jaoks kujutanud. Parimal juhul ehk võiski üpris punktikujuline Veenus siiski kirjeldatud viisil kuidagi näha olla, kuid küllap ei teeninud välja isegi õlakehitust…

Nagu juba öeldud sai, on asi nii, et kui Veenus (või Merkuur) Päikese kettale satub, ei kujuta üleminekunähtus muud kui üht täiendavat pisikest, ehkki ilusat ja ümmargust laigukest selle taustal. Laike võib Päikesel aga ikka olla, kord enam, kord rohkem.

Siin aga jõuamegi praktilise kasuni, miks võiks alati ilusa korral Päikese kujutist üritada vaatluskõlbuliseks muuta. Sel juhul on võimalik oma silmaga rahulikult uurida, kas ja kui palju laike Päikese pinnal parajasti on. Laigud on teada piirkondadena, kust võivad sagedasti pärineda Päikese pinnal esinevad plahvatused või pursked. Kui laike esineb Päikese näiva ketta tsentri lähistel, on olukord küllaltki huvitav. See ei ole küll lihtsalt Päikese kujutise amatöörtehnika abil vaatlemise kaudu otseselt fikseeritav, aga kui mõne purske suund on „õigesti” valitud, võib see Maal peatselt põhjustada virmalisi, samuti esinevad häired raadiosides, nähtusi tuntakse ka magnettormidena. Kahjuks ei saa virmalisi pika aja lõikes, nt kuu aega, siiski ette ennustada, piirduma peab mõne päevaga või veelgi lühema ajaga. Kui aga mõni plahvatus on äsja toimunud päikeseketta ääre kandis, on aparaatide abil vaatluskõlbulikuks muudetud vaatepilt veelgi uhkem: Päikesel oleks neis kohtades justkui „juuksed”…

Päike Veenuse ees

Maailmaruumis toimub igasuguseid asju, mida silm otse ei seleta. Miks ei võiks siis hea sõnaga meenutada ka Veenuse katmist Päikese ketta poolt, mis toimus 3. kuni 5. juunini 2024. aastal. Polegi erilist vahet, millal sellest rääkida… Eelmine selline sündmus leidis aset 8 aasta eest, 2016. aastal ja järgmine tuleb 2032. aastal.

Jälle üks komeet ilmumas

Järjekordselt peaks ehk ka ühest komeedist juttu tegema. Vihjamisi sai juba aprillikuu loos mainitud, et üks järjekordne „pesemata lumekamakas” on sügisel Päikesele lähenemas.

Saagem siis tuttavaks: see on komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) isiklikult! On ju uhke nimi! Eesti laste nimesid on mõistagi veel uhkemaid, juba 1990-ndaist pärit kentsakad eesnimed Peeter Esimene ja Okeray on vaid kerged uusimasse aega suundumuse varased näited… Aga keskendugem komeedile.

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) jõuab periheeli 27. septembril; vähim kaugus Päikesest 0.39 astronoomilist ühikut; näiv heledus arvatakse siis olevat +3 tähesuuruse kanti. Kuid septembrikuus on komeet Maa taevas Päikesele suunalt nii lähedal, et vaadata pole veel midagi, vähemalt mitte põhjapoolkeral. Komeet paikneb enamuse septembrist Sekstandi tähtkujus, kuu lõpus liigub Lõvi tähtkujju.

Maalt vaadates peaks komeet maksimaalse heleduse saavutama oktoobri keskpaiku. Võib-olla saame siis komeeti muuhulgas Eestiski palja silmaga näha, kuid ootame oktoobri ära. Komeedi ennustatav maksimumheledus tekitab vaidlusi. Kuid sellised kahtlused on komeetide puhul tavalised.

Impulsi jäävus, detailne tasakaal, termodünaamika, pimedusevõrdsus ning võrdpäevsus

Alanud septembrikuus, juba kuu alguses, võib ainult imestada, et vähem kui pooleteise kuu eest olid valged ööd, kui päris pimedaks ei läinudki.

Nüüd on ööpimedust oi-oi kui palju ning pimeduse saabumine on kiire ja igal õhtul varasem kui enne. Aga meie oleme muidugi optimistid ning rõõmustame kõige üle. Sest on ju seda ka, mille üle rõõmustada: hommikuti saabub ju valgenemise aeg omakorda üha hiljem!

Nii et füüsikast tuntud impulsi jäävuse seadus kehtib täie rauaga: pimedus varem, valgus hiljem. Kokkuvõttes ju täielik tasakaal „varem-hiljem skaalal”, eks ole?

Ka röövli ning ohvri puhul kehtib ju sama; samuti ka statistilise füüsika avarustest pärit detailse tasakaalu printsiiip, lisaks ka võrdluse-vendluse printsiip (igaühele midagi): röövlile vara, ohvrile nuga või siis vaid pisut-pisut metalli. Koguses vähe küll, aga metall ju maksab; kokkuostupunktid rahaga ei koonerdavat. Nii et ohver igal juhul vaid võidab. M.O.T.T. Mis annabki meile nüüd (füüsikat kui ülearust asja juba hüljates) võimaluse väita, et loomulikult on ohver see, kes röövimisest kokkuvõttes rikkamana välja tuleb.

Statistilise füüsika koha pealt on muuseas ka ise oldud peaaegu „käpp”. Selle, tõsi küll, lihtsamat ja „söödavama kujuga” versiooni ehk termodünaamikat, on omalt poolt ka ülikooli IV kursuse füüsikutele loetud. Paber valemite lõputu reaga oli, tõsi küll, igaks juhuks nina all. Algaja asi. Mis andis muuhulgas alust tublide tudengite poolsele paroodiale, kui nad uusi „rebaseid ristisid”. Kuid mis seal ikka, vaid mõni aasta varem sai sama kursust ise ülikoolipingis istudes kuulatud… (Neil, mitte just kaugetel aegadel, oli ülikooliõppes veel 3 kursuse asemel 4.)

Mingil viisil levis mingi info millegi kohta ka ülikoolist väljapoole ning seoses sellega laekus (tava)postkasti mitu „tõeliste teoreetikute” kirja, kus esitati termodünaamika, vähemalt selle mõnede osade kohta omad, uhkete skeemide ehk siis joonistustega kaunistatud variandid.

Üks uhke näide, vähemalt joonistustel, oli pikk vaheseinteta toru, mille ühes otsas pidid toimuma rangelt isotermilised (temperatuur ei muutu), teises aga rangelt adiabaatilised (ei toimu soojusvahetust ümbritseva keskkonnaga) protsessid. Nojah, mõisted „soojus” ja temperatuur” tunduvad ju esmapilgul samade asjadena ning eks neil olegi ka mitmeid ühiseid jooni. Samas võeti siiski aksioomiks, et tegu ON erinevate protsessidega, kuid mis kumbgi EI LEVI (küllalt jämeda) toru sees edasi… Samas püüti kõiki neid püstitatud „alustingimusi” „teooria” edasises arenduses üldsegi mitte arvestada… Laiema analoogia põhjal lõhnab see krempel kõvasti astroloogia ning horoskoobi koostamise järele, eks ole? (vt ka 2023. aasta veebruari loo 3. osa).

Ühtegi neist „õige asja teoreetikutest” ei õnnestunud ümber veenda; üldiselt otsekohe tulid posti teel vastu veel pikemad, endisi mõtteid „kinnitavad” seletused koos veel uhkemate skeem-joonistustega… Kuni mõistagi olin mina see, kes loobus. Või siis vastati vahetus arupidamises umbes nii, et „Nojah, olgu nii, hea et veidike ikka midagi aru ka saite, aga tegelikult on asi siiski nii, et…” Kokkuvõttes mõistagi sama lugu. Küllap ei õnnestu(ks) praegugi mitte kedagi mitte milleski ümber veenda…

Oletame ja eriti just usume me kõik siis nüüd pigem seda, et röövli ja ohvri kohtumine algas ja ka lõppes pidevas vastastikuse mõistmise õhkkonnas viigiga, st vara ja metalltükike(sed) said vahetatud liigseid (sõimu)sõnu kulutamata. Võrdne värk.

Tulles uitmõtetelt tagasi, siis päevade ja ööde osas saabubki septembris ju tegelikult võrdsus.

22-sel septembril on sügisene pööripäev. Siis asub Päike Maa ekvaatori kohal, olles siirdumas Maa põhjapoolkera kohalt lõunapoolkera kohale. Kui meenutada augustikuu loo 1. osast astronoomilisi kliimavöötmeid, siis tähendab see olukord, et edapidised 3 kuud paikneb Päike keskpäeviti seniidis kuskil Maa ekvaatori ja Kaljukitse pöörijoone vahelistes Maa piirkondades.

Tähtkujude arvestuses liigub Päike 16-ndal septembril Lõvi tähtkujust Neitsi tähtkujju.

Kilbi tähtkujust

Pimedas septembrikuu õhtutaevas kulgeb üle pea põhja-lõunasuunaliselt Linnutee. Linuutee taustal paiknevad, kui lõnakaarde vaadata, küllalt suured tähtkujud Luik (ülemine) ja Kotkas (alumine). Nende vahele jäävad väiksemad ja vähem tähelepandavad Rebase ning Noole tähtkujud.

Kotka tähtkuju. Alt paremast nurgast lähtudes asume otsima hajusparve M11, mis asub naabertähtkujus Kilp.

Kotka tähtkujust omakorda pisut madalamal asub Kilbi tähtkuju. Tähtkuju pole suur, ka mitte tähelepanuväärse kontuuriga. Siiski peaks ilusa ilma korral olema märgatav, et Kotka tähtkujust veidi allpool on Linnutee kõige heledam. Umbkaudu samas piirkonnas paikneb ka Kilbi tähtkuju. Ka vanad eestlased panid seda kohta taevas tähele ning nimetasid seda Kerakorvideks. Usukumatu, aga tõsi: olid sellised huvitavad ajad, kui mehed tegid meestetöid ning naised tegid naistetöid, kududes muuhulgas väga palju; kudumisvarustus, sh lõngakerad, olid külas käieski kaasas.

Osa Kotka tähkujust nig tema alumine ehk lõunapoolne naaber Kilp. Hajusparved on märgitud kollaste ringikestega. Ka muutlik täht delta Scuti on ära märgitud.

Osa Kilbi tähtkujust detailsemalt

Kilbi tähtkuju sisaldab kaht objekti Messier’ kataloogist. Kõrgemal paikneb neist hajusparv M11 ning see on juhtumisi ka märkimisväärsem objekt kui teine, mõneti madalamal asuv hajusparv M26. Hajusparv M11 (Metspart) on üldse üks kopsakamaid teadaolevaid hajusparvi. Kaugus Maast on 6200 valgusaastat. Hajusparve kohta päris kaugel. Liikmeid parves hinnatakse üle 2900 kanti, tähtede selline hulk pole hajusparvede hulgas just sagedane. Mõned allikad väidavad sedagi, et M11 on palja silmaga eristatav, kuid näiv heledus 6,3 tähesuursust oleks siiski nagu „veidi vähe”. Kuid iga vaatleja oma silm on mõistagi kuningas.

Hajusparv M11

Ega nende hajusparvede ning kerasparvede vahel väga jäika piiri ei olegi. Vahelduseks võib vaadelda ka Kotkast ülespoole jäävat Noole tähtkujus paiknevat kerasparve M71 (sellest oli augustikuu loo 2. osas juttu). Väga palju vägavam see kerasparv hajusparvest M11 polegi. Seda nii visuaalse pildi kui ka teadaolevate parameetrite osas.

Teine Messier’ kataloogi kuuluv Kilbi tähtkuju hajusparv M26 on seevastu korralikuks argumendiks, et tähtede hajusparved on kerasparvedega võrreldes hoopis midagi muud, „kergekaalulisemat”. Tõsi küll, põhjust selleks annab sedapuhku ka asjaolu, et seegi hajusparv on küllalt kaugel, 5000 valgusaasta kaugusel. M26 ja Maa vahele on tõenäoliselt paigutunud ka „kerge” tolmupilv. M26 heledus on 8.0 tähesuurust; objekt paistab teleskoobis pigem uduse laigukesena ja ei ole eriti pilkupüüdev, aga vaadata võib ikka.

Hajusparv M26

M26 otsimiseks tuleks fikseerida täht delta Scuti. M26 jääb sellest 1 kraadi jagu kagu poole (vasakule ja veidi allapoole). Delta Scuti on ise samanimelist tüüpi muutlike tähtede prototüüp. Delta Scuti tähed on omakorda pulseeruvalt muutlike tähtede üks alltüüpe.

Delta Scuti tähtede heleduste ajaline muulikkus on küllat pidev ja järsk; heleduskõverad eenutavad V-tähte. (Ka hajusparve M11 kuju teleskoobis meenutab (ehk) pisut V-tähte, kuid see on mõistagi hoopis teine asi). Konkreetselt delta Scuti heledus muutub 4.6 ja 4.79 tähesuuruse vahel perioodiga 4.65 tundi.

Kuu esimene ja viimane veerand veerand tänavu septembris

11. septembri hommikul kell 9.05 on Kuu esimeses veerandis. See pole mõistagi teab mis suur uudis. Soovitada võiks aga sama päeva õhtul lihtsalt Kuud vaadata. Ka Kuu vaatamine pole ju mõistagi midagi erilist (kuigi seda tasub alati teha!), kuid paneme tähele, kus Kuu asub!

„Point” on selles, et tõepoolest, kus siis Kuu asub? Siin on mingi analoogia Veenuse sellekuise varaõhtuse otsimisega väga madalast läänetaevast, kuid õnneks on Kuu siiski oluliselt heledam.

Sedapuhku peame kõigepealt leidma sõna otseses mõttes vaba vaatevälja lõunasilmapiiri suunas. Ning seal see Kuu siis peaaegu et horisonti pühibki. Kuigi luuda pole Kuumehel siiski kaasas. Nii madal Kuu asend, isegi suisa lõunameridiaanil ülemises kulminatsioonis asudes, on muljetavaldav. Mõistagi on ka Kuu vaatlusaeg lühike; Kuu paikneb üle silmapiiri kokku vaid mõne tunni vältel. Tartus on aega Kuu tõusust loojanguni 3h 53 min; Kuu tõuseb kell Tartus 17.26 ja loojub kell 21.19. Päike loojub Tartus kell 19.44.

Põhja-Eestis paistab Kuu isegi veelgi madalamal ja veel lühemat aega, olles nähtav 3h 11 min. Kuu tõuseb Tallinnas kell 17.55 ja loojub kell 21.06; Päike loojub Tallinnas kell 19.53.

Muuseas, lisaks peame arvestama, et Kuu (nagu Päikesegi) puhul arvestatakse tõusu ja loojangu momentideks ajahetki, kui Kuu ülemine äär on parajasti horisondil. Seetõttu me näeme parajasti 1. veerandisse jõudnud Kuud tervikuna tänavu 11. septembril kokkuvõttes veelgi lühemat aega kui äsja esitatud ajavahemikud lubavad.

Eks Kuu „istub” seal küllalt madalas mitu õhtut järjepanu, kuid eriti madal on sedapuhku asend 11. septembri õhtul, Kuu on siis parjasti esimeses veerandis.

Põhjus: Kuu orbiit (otseselt mõistagi nähtamatu) on parajasti sellises asendis, et orbiidi lõunapoolne äär Amburi tähtkuju suunal jääb veel üle 5 kraadi madalamale kui sealkandis asuv ekliptika osa (ekliptika on Päikese näiv orbiit ehk aastane teekond). See-eest oma orbiidi vastasküljes, septembris seega viimasel veerandil, on hommikuti paistev Kuu „hiilgevormis”. Maa loodusliku kaaslasena tuntud ning ühtlasi meile lähim taevakeha tõuseb septembrikuisel viimasel faasiveerandil väga kõrgele ja paistab suurema osa ööpäevast. Täiskuu faas jääb kuhugi vahepeale, kuid Kuu paistab ka siis hästi, ikkagi kogu öö! Sedapuhku siis ka koos varjutusega. Head Kuu-uurimist!

Tegelikult on Kuu tänavu juba igal kalendrikuul olnud ja on edaspidigi mõnedel kuupäevadel peaaegu mööda horisonti „roomamas” igal orbiidiringil. Nt mõni päev peale augustikuist lendtähtede langemise maksimumi oli Kuu väga „maadligi” surutud esimese veerandi ja täiskuu faasi vahepeal, 15. augusti õhtul. „Kole suur” Kuu faas küll, aga kuna Kuud peaaegu „areenil” näha polnudki, siis meteooride vaatlust Kuu praktiliselt ikkagi ei seganud!

Kuu jõuab viimasesse veerandisse 24. septembril kell 21.50. Teatavasti on ju viimase veerandi Kuu tuntud vana Kuuna, mis paistab hommikuti. Kuu viimasel veerandil on Kuu Maalt nähtava osa suurus täiesti sümmeetriline esimese veerandiga, ainult Kuu nähtav ning nähtamatu osa ning vaatlusaeg (hommik või õhtu) on kohad vahetanud. Küsime korraks uuesti, kas hommikuse vana Kuu nähtavus on nüüd sama halb kui 1. veerandil, õhtutaevas paistva Kuu aegu? Uurime vastavaid väljaarvutatud arve, kusjuures need ei tohiks valetada.

Päike loojub 24. septembril Tartus kell 19.06. Parajasti viimase veerandi Kuu tõuseb 24. septembril Tartus kell 20.55 ja loojub järgmisel päeval, 25. septembril kell 16.51. Vahepeal, kell 25. septembril kell 7.05 hommikul, tõuseb Päike, mis loojub kell 19.03. Öise taeva vaatleja, kes Kuud näha ei soovi, jõuab 24. septembri õhtul õhtupimeduse ära oodata (pimeneb ju kiiresti, ikkagi september) ning kuskil veerand tunni kanti ka pimedust nautida, siis tõuseb põhja-kirde suunalt juba Kuu, püsides taevas kogu ülejäänud öö ning lisaks ka veel enamuse päevast, kadudes siiski mõni tund enne Päikese loojumist lühiajaliselt, mõneks tunniks, kuskile loode-põhja suunas silmapiiri alla.

Kuu (ülemine äär) on seega Tartus 24/25. septembril silmapiiri kohal kokku 20 tundi ja 56 minutit.

Vana Kuu päevane loojumine ilmselt siiski nähtav ei ole, kuna siis on ju ikkagi päevane taevasina ja olemas on ka paks neelav atmosfäär, eriti kui madalamale vaadata. Nii et vale pole siiski seegi rahvatarkus, et Päike „kustutab” päeval vana Kuu taevast pikapeale ära. Selles mõttes on vana Kuu sarnane varahommikuse „ilusa ilma uduga” (kui see esineb), samuti ka kastega ehk märja rohuga: Päike „kaotab” kõik ära; algul hajub udu, siis kuivab kaste; seejärel kaob millalgi taevast ka Kuu.

Läheme nüüd Anija meeste kombel Tallinnasse ka. (Kusjuures sellega paralleel Vilde romaaniga ka piirdub: me ei lase mitte mingil juhul endid kolkida; kui vaja, siis korraldame asjad hoopis vastupidi!) Päike loojub Tallinnas 24. septembril kell 19.14, Kuu tõuseb kell 20.41. Päike tõuseb 25. septembril kell 7.13; Kuu loojub kell 18.18 ja Päike loojub kell 19.11. Kuu loojub alles vähem kui tund enne Päikese loojumist! Meenutame, et tegu on vana Kuuga, mis siirdus (alles!/juba!) viimasesse veerandisse!

Kokku on Kuu 24/25 septembri ööl Tallinnas üle silmapiiri 21 tundi ja 37 minutit! Kaugel see 24 tundigi enam on… Siiski tuleb nentida, et Kuu oskab hästi JOKK-skeeme kasutada. Me ei saa ju siiski ka antud juhul vaidlustada fakti, et vana Kuu tõuseb millalgi öösel ja loojub millalgi päeval pärast Päikese tõusu. Mis siis, et vana Kuu „ronib” sedapuhku õhtuti juba väga kiiresti kohale ja päeval ei taha kuidagi „ära minna”, olgu see vaatleja Maa peal nii vihane kui tahab.

Samuti on asi klappimas ka noore Kuu juhul, mis tänavu septembris väga kehvasti paistab. Tõuseb ju noor Kuu nüüdki, nagu ka õpikutes kirjas, enne Päikese loojumist ja loojub öösel. Nii ju on! Päikesesüsteemi juhatus on igal juhul soodsa otsuse langetanud ja gravitatsioonikohus siin mingit probleeme ei näe! Kes soovib, süüdistagu Newtonit!

„Möh? Ah või see Newton on nüüdseks juba… Noh, paras teile!”, hirnus Päikesesüsteemi Juhataja naerda; võimsad hirnatusvõnked levisid resonantsi tekitades toolile ning lauale, need ei pidanud vastu ning kogu süsteem lagunes koos Juhatajaga põrandale laiali. Kujunes ligikaudu sarnane olukord nagu siis, kui köster oli äsja ära vihtunud märksa vähem kui 1 sekundi kestnud ägeda tantsutuuri Teele ning Tootsiga.

„Polnaja peredelka”

Mäletatavasti olen kippunud andma ka kultuurisoovitusi. Mõistagi ei pruugi kõigi maitsed klappida, kuigi peale sunnitud pole kellelegi midagi (kindlasti mitte siinse autori poolt). Seekord teeks aga „tarbimise” ülesande keeruliseks ning ainult tõsistele fännidele.

1983. aasta kuumadel ja päikeselistel juulipäevadel võis raadiost, nagu ikka, kuulata järjejutte. Peale 10-15. juuli järjejuttu lastele („Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”) tuli nädal hiljem, 18-22. juulil kuuldavale Zinovi Jurjevi (pseundonüüm) jutustus „Uuestisünd” (tõlge venekeelsest originaalist „Polnaja peredelka”). 10-aastase põnevuslugude huvilisena seda järjejuttu esmakordselt ja siiani ainukest korda kuulates jättis see siiski ootamatult sügava mulje, kõige enam ilmselt seetõttu, et reedene ja ühtlasi viimane osa jäi kuulamata. Kahjuks pole seda lugu korraliku raamatu kujul siiski eesti keeles ilmunud, kuid lugeda võib venekeelset. Siiski, kõik pole kadunud. Siirduge Rahvusraamatukokku ja võtke ette ajalehe „Noorte Hääl” numbrid 12. jaanuarist kuni 19. märtsini 1977, kus teos (vähemalt enam-vähem) on eesti keeles avaldatud. Võib-olla siiski ka meenuvad kuskilt ajusopist kunagised raadiost kuuldud märksõnad nagu nt „Tserero”, „professor Lamont”, „mustajuukseline”, „süstalt kõrgel hoidev mees”, „Audrey villa”, „Mr Wolmut”, „põgenemine”, „kohus” ning kahtlemata ka loo põhisõnum: „uuestisünd”.

Kes läbis otsingute kadalipu ning loo (olenemata keelest) läbi luges (või lihtsalt meelde tuletas), ehk ka taipab, miks selle teosega praegu tutvuda on soovitatud. August lõppes ju kuidagi sünges toonis ning nii ei pea see ju jääma:

Õppeaastal algus uus;
lugudegi autor uus!
Ümbersünd tal tehtud läbi;
meeltest kadund sõna „häbi”…

Lõplikuks kinnituseks eelnevale ka Karavani lugu „Teine mees”; algul kuulete loo võõrkeelset originaali (seda viisi osas; kerge tehniline rike ühes kohas ei sega ehk palju).

https://www.youtube.com/watch?v=QluskC-cfGU

Septembri-loo lõpp pööripäeval.

Kuu faasid

Kuuloomine: 3-ndal kell 4.55;
Esimene veerand: 11-ndal kell 9.05;
Täiskuu: 18-ndal kell 5.34;
Viimane veerand 24-ndal kell 21.50.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

Veebruari koolivaheajal vaatame taevasse ning uurime taevakehasid.

Vaatluste toimumised sõltuvad ilmast.
Ürituse toimumise kohta avaldatakse info igal toimumispäeval kell 18 Tartu tähetorni Facebooki lehel ja kodulehel.

Vaatlusnädalal on Tähetorn mõnel pilvisel õhtul siiski külastajatele avatud, jälgige Facebooki!

Vaatluse ajal on tähetorni tasuta sissepääs.

Käes on aasta teine kuu, veebruar. Aasta kõige külmem kuu, vähemalt peaks olema. Päike paikneb kuu keskpaigani Kaljukitse tähtkujus, 17-ndal veebruaril liigub aga Veevalaja tähtkujju. Eks see tähenda seda, et Päike on meie kandis ronimas päeviti taevasfääril kõrgemale ja ka päeva pikkus on kasvusuunal.
Uue aasta soovijail tuleks nüüd, veebruaris, ühe teatud eksemplari asemel juba terve kast ühes võtta. Ometi on võimalik teatud tingimistel mitte ainult „kasti”, vaid ka „ühe” kohustusest vabaneda.

Asi on selles, et hiina ehk ühe idamaade kalendri variandi uus aasta, mida ka Eestis, tõsi küll, peamiselt vaid esoteerilistel kaalutlustel, samuti tuntakse, algab tänavu samuti veebruaris. Uus, draakoni aasta algab 2024. aasta 10. veebruaril. Uus aasta algab talvisele pööripäevale järgneval teisel kuuloomise päeval. Seega on loomulikult 10. veebruar ühtlasi ka kuuloomise kuupäev,

Planeedid veebruari öötaevas

Veenus on nähtav hommikuti Koidutähena. Vaatlustingimused pole aga kahjuks eriti kiita. Kuu alates tõuseb Veenus umbes 1 tund ja 20 minutit enne Päikest, kuid see on veel isegi hästi. Veenuse vaatlusaeg kuu edenedes üha lüheneb. Planeet tõuseb peatselt vaid 1 tund enne Päikest, edaspidi juba üha enam alla 1 tunni enne Päikese tõusu. Vabariigi aastapäeva aegu tõuseb Veenus vaid pool tundi enne Päikest ja kaob 25-nda veebruari paiku koiduvalgusse. 22-sel möödub Veenus Marsist umbes pool kraadi (täpsemalt 37 kaareminutit) põhja poolt. Veenus paikneb Amburi ja Kaljukitse tähtkujudes. Kuu suhteline lähedalolek Veenusele 7-nda ja 8-nda veebruari hommikutel jääb Kuu liialt lõunapoolse käändekoordinaadi tõttu nägemata. Nägemata jääb muide ka Antaarese kattumine Kuuga 5. veebruaril, sest Kuu pole siis veel tõusnud.

Jupiter paistab õhtutaevas ja paistab probleemideta Jäära tähtkujus. Jupiteri pole raske leida: tuleb lihtsalt fikseerida heledaim täht taevas. Jupiter see „täht” ongi. On veebruarikuu, seega õhtutaevas on üldse palju heledaid tähti, kuid Jupiteri see ei huvita.
Kui vähemalt jaanuari esimeses pooles oli Jupiter veel õhtu alguses ida pool taevameridiaaani, siis nüüd on asi ühel pool: Jupiter paikneb edela-läänetaevas. Kuu on Jupiteri lähistel 14-nda ja 15-nda veebruari õhtutel.

Saturn paistab kuu algul, samuti õhtutaevas, madalas edelataevas Veevalaja tähtkujus. Kuid Saturni vaatlustingimused on halvad ning peatselt, 8-nda veebruari paiku, kaob Saturn ehavalgusse. Juba 28-ndal kuupäeval on Saturnil ka ühendus Päikesega.

Merkuuri ja Marssi pole sedapuhku näha. Aga alles jaanuari algul oli Merkuur ju vaadeldav! Marsiga on lugu veelgi parem – alles möödunud aasta veebruarikuus see planeet ju paistis! Nagu ütles ühe Tartu Rüütli tänava toidupoe müüja 1991. aasta talongisügisel: „Ega te ju iga päev saia ei osta!” Tuttav olukord, eks ole? Marssi juba alt ei vea!

Muuseas, kuu alguses moodustavad ilusa rivi Pluuto, Merkuur, Marss ja Veenus (rivi pikkus varieerub, kuid on 16-17 kraadi kandis, seega on seltskond küllalt ligistikku). Paraku on ka Päike selle lühikese rivi ühes otsa jätkuks, nii et praktikas näeme vaid Veenust. Pluuto vaatlemise prooovmine madalas taevas oleks muidugi niikuinii naljanumber.

Tähistaevas

Veebruariöödel on huvitav jälgida Suure Vankri asukoha muutust. Pimeduse saabudes leiame selle tähtkuju kirdetaevast kerkimas, rattad eespool ehk kõrgemal. Peale keskööd jõuab tähtkuju seniiti ehk pea kohale.

Veebruarikuust kui külmast tuisukuust, vähemasti varasematel aegadel, on veidi ka varem juttu olnud. Ööd on endiselt päris pikad. No mis sa muud teed kui tubaseid töid. Pidavalt vaikida ka ei viitsi. Nii pajatasidki vanemad inimesed noorematele mõnikord jutuvesteid. Mõnigi kord sattus külajutte kuulama ka naabrirahva noorem generatsioon. Kuid öö otsa ei saanud ju ka jutte rääkida. Igaks juhuks pidi vahepal ka kella vaatama. Tõsi küll, kell oli õues. Seesama Suur Vanker. Peremees läkski vahel ajakontrolliks välja ja teatas tagasi tulles: „Suur Vanker juba katuse kohal, aeg on magama minna!”. Tõsi mis tõsi, veebruariöös otse ülalt alla vaatav Suur Vanke andis teada, et kesköögi oli juba möödas. Nii võime seda, ehkki küllalt ligikaudset, vaid ühest tähtkujust koosnevat ajanäitajat, vaadata ka tänavustel veebruariöödel.

Täpsemalt saab tähekell just 12 millalgi siis, kui Suur Vanker asub pea kohal. Samal ajal paikneb Kassiopeia tähtkuju otse põhjasuunal. Meie tavakellad näitavad siis kuskil kella 2 kanti, kui võtta veebruarikuu kohta üldiselt. (Tähekellast tähtede järgi oli rohkem juttu 2022. aasta novembrikuu loos.)

Hommikuks on Suur Vanker oma kõrge positsiooni juba minetanud ja siirdumas loodetaevasse. Siis on kirdest tõusmas omakorda Kassiopeia. Loomulikult on Põhjanael alati ühes kohas kinni ja eriti palju ei muuda oma asukohta ka Väike Vanker tervikuna.

Lõunataevast esindavad õhtupoolses öös “külmale ilmale omased” tähtkujud. Kõrgel lõunataevas asub Veomees (heleda tähega Kapella), sellest pisut madalamal ja lääne pool asub Sõnn (koos tähega Aldebaran). Samuti kõrgel taevas, Sõnnist vasakul (ida pool) on näha Kaksikud; heledad thed on seal kõrvuti Polluks (allpool) ja Kastor (ülalpool). Pisut heledam neist kahest, Polluks (1.13 tähesuurust), on üks tuhmimaid 1. suurusjärgu tähti, kuid Kastor (1,58 rähesuurust) jääb juba 2. suuurusjärgu tähede seltskonda, olles omakorda selles klassis üks heledamaid.

Kaksikutest hiljem tõusenud Väike Peni (heleda tähega Prooküon) jääb Kaksikutest allapoole ja paremale. Kaksikute ja Sõnni kujuteldavast vahepiirist allpool paikneb Orioni tähtkuju. Orioni heledad tähed on Betelgeuse ja Riigel ning silmapaistev nähtus on muidugi 3-täheline vöö. Veebruari algul tuleb pisut oodata, kuni kagust on tõusmas Suur Peni koos Siiriusega. Siirius (taeva heledaim täht) on veebruari teises pooles aga kohe nähtav, kui pimedus on saabumas.

Hommikul, kui juba valgeneb, kõrgub lõunakaares hele täht Arktuurus; kõrgust umbes 60 kaarekraadi. Peaagu otse Arktuurusest allpool (pisut paremal) paikneb Spiika, umbes 15 kraadi kõrgusel. Reegulus on jõudnud otse läänesuunda ja asub umbes sama kõrgel kui Spiika. Kui ida-kirde poole vaadata, siis hakkavad silma Veega; kuskil 50 kraadi kõrgusel ja Deeneb kümmekond kraadi madalamal. Idas paikneb Altair 21-22 kraadi kõrgusel, kaugel kagus-lõunas näeme Antaares; kõigest ligikaudu 5 kraadi kõrgusel. Loode-põhjakaarde on vajunud Kapella (16-17 kraadi kõrgusel). 12-13 kraadi kõrgusel loodes asuvad Polluks ja Kastor.

Toodud kõrguste väärtused pole konstantsed ei kellaajalises ega kuupäevalises mõttes; need kehtivad kuskil kella 6 ja 7 vahel hommikul. Veenus pole siis veel tõusnudki.

Veenust tasub otsida siis, kui enam eriti pime polegi, väga madalast kagutaevast, kuid kuu viimastel hommikutel planeet enam ei paistagi (vt eestpoolt).

Messier’ kataloogi keskealiste klubi – küpsete 50-liste osakond

Jätkame ka Messier’ kataloogiga. Jaanuaris oli viimati juttu hajusparvest M52 Kassiopeia tähtkujus. Kassiopeia sisaldab üldse päris mitmeid hajusparvi. Kuid läheme nüüd edasi.

Kerasparve M53 asukohakaart

Otsime objekti M53. Siin kohe õhtul jaole ei saa. Kuid kuskil kella 22 paiku ja sealt edasi peaks otsinguid saatma edu. M53 kujutab endast tähtede kerasparve, mis asub Bereniike Juuste tähtkujus. See tähtkuju pole eriti silmapaistev, asub Karjase ja Lõvi vahel, kuid süvataeva objekte seal jagub. Üks neist on M53. Selleks tuleb fikseerida täht Diadem (alfa Com); sellest tähest umbes 1 kraad loode-põhja suunas (kõrgemale) otsitav kerasparv jääbki. Kaugus 58 000 valgusaastat.

Kerasparv M53

Nüüd saab vist selgeks, miks Messier’ kataloog nii hoogsalt jälle käsile sai võetud. Sest kaks järgmist objekti, kerasparved M54 ja M55 Amburi tähtkujus omavad käändekoordinaati -30 kraadi (pisut enamgi) ning Eestis neid näha ei saa.

M56 on järgmine Messier’ objekt. Tegu on suhteliselt vähereklaamitud kerasparvega Lüüra tähtkujus.

M56 ja M57

Lüüra on loojumatu tähtkuju, kuid seda tasub veebruarikuus kõige tulemuslikumalt uurida hommikupoole ööd kirdetaevast. Heaks juhikseks on Eestis heleduselt kolmas täht taevas, Veega. Lüüra on väikesevõitu tähtkuju; teised tähed on palju tuhmimad ja 4 neist meenutavad vankrikese rattaid. Tõmbame „tagumiste rataste” vahelist joont kujuteldavalt vasakule. Millalgi tuleb sellisel teel vastu Luige tähtkuju täht Albireo (beeta Cyg). Vaadates nüüd uuesti ka Lüüra tagumisi „rattaid”, siis fikseerime neist vasakpoolse ja liigume uuesti Albireo suunas. Umbes poolel teel (nurkkauguse mõttes) kohtumegi kerasparvega M56. Väga võimas parv see pole, kuid ega igaühele pole ühepalju antud…

Objekt M57 on tuntud planetaarudu nimetusega Rõngas; sellessamas Lüüra tähtkujus. See objekt on väa kuulus, kuigi ega seda just teatribinokliga ka ei näe! See udukogu asub üsna täpselt ka juba jutuks võetud kahe Lüüra tagumise „rattatähe” vahel. Paremal pool olev „rattatäht” on Sheliak (beeta Lyr) ja vasakpoolne täht on Sulafat (gamma Lyr). Sellest objektist oli muuseas juttu alles hiljuti, jaanuarikuu loo esimeses osas.

Kaunis planetaarudu M57

Lüüra Udu nagu, M57 samuti tuntakse, tuuakse tihti näitena, millisena Päike paistab tulevikus, mitmed miljardid aastad hiljem. Tingimata ei saa küll garanteerida just sellist parajasti valgeks kääbuseks muutuvat Päikest ümbritseva udukogu väliskuju, kuid võimalik see siiski on.

Uute objektide jaoks tuleb kindlasti oodata hommikupoolset ööd. Siis siirdume Neitsi tähtkuju ja hakkame „sobrama” Virgo galaktikaparves. Virgo ehk Neitsi parv on meile lähim suur galaktikaparv, tuntud ka Virgo-Coma parvena.

Orienteeruv Virgo parve asukoht M58 eeskujul

M58 ongi siis üks Virgo parve kuuluv galaktika, täpsemalt varbspiraalne galaktika. Asudes 62 miljoni valgusaaasta kaugusel, peaks M58 olema Messier’ kataloogi kaugeim objekt. (Ega ju Virgo parve erinevad liikmed pole meist ju ka täpselt ühel kaugusel).

M59 on samuti Neitsi tähtkujus paiknev Virgo parve galaktika, sedapuhku on tegu elliptilise galaktikaga. Objekt ei paikne suunalt kaugel M58-st, kuid ruumiliselt on see galaktika meile lähemal, „vaid” 50 miljoni valgusaasta kaugusel.

Järgmise Messier’ objekti, M60, otsimiseks ei pea taas vaatesuunda eriti muutma. M60 on samuti elliptiline galaktika Neitsi tähkujus. Kuulub samuti Virgo parve, 57 miljoni valgusaasta kaugusel. M60-l on ka lähinaaber, spiraalgalaktika NGC 4647, M60-st mõneti tuhmim. Nurkvahemaa galaktikate tsentrite vahel on vaid 2 ja pool kaareminutit. Need galaktikad siiski ruumiliselt nii lähestikku pole, otsest vastasmõju pole ka justkui näha.

Galaktikad M58, M59 ja M60 paremalt vasakule lugedes

Kõik kolm galaktikat, M58, M59 ja M60 asuvad suunalt päris lähestikku: umbes kolmandikul nurkvahemaast Neitsi tähtkuju tähe Vindemiatriks (epsilon Vir) ja Lõvi tähtkuju tähe Deneboola (beeta Leo) vahel. M59 asub M58-st 1 kraadi ja mõne kaareminuti jagu ida pool (vasakul). Omakorda M59 ja M60 lahutab vaid 25 kaareminutit (M60 on ida pool ehk vasakul); see on vähem kui täiskuu läbimõõt. Seega vähemalt M59 ja M60 peaksid ka piisava suurendusega teleskoobis ühte vaatevälja ära mahtuma.
Teleskoop, meenutame, pöörab aga pildi ringi. Nii et teleskoobis jääb hoops M59 vasakule poole.

Otsime üles ka objekti M61. Seegi on galaktika ja asetseb Neitsi tähtkujus. See on Virgo parve Messier’ poolt avastatud liikmetest lõunapoolseim ehk madalam liige (tähtkuju lõunasuunal olles).

Virgo parv ja M61 selle taustal (sinise ringikesega)

M61 paikneb juba mainitud Deneboola (beeta Leo) ja Neitsi tähtkuju tähe Porrima (gamma Vir) vahelise joone kandis (Porrima on lähemal).

Varbspiraalne galaktika M61

M61 puhul on tegu varbspiraalse galaktikaga, kaugus Maast 50,5 miljonit valgusaastat. Galaktika asub Virgo parve seles osas, mis parve põhiosast „ussripikuna” väljapoole ulatub, Selle tõttu on seda parve osa viimasel ajal lahterdatud ka eraldi ühe Virgo „ääreparve” liikmena.

29. veebruari mõistatus

Tänavune kalendriaasta on päris pikk – enamasti ette tuleva 365 päeva asemel on päevi 366. Ning see kuu, kus see lisakuupäev ette tuleb, on veebruar. Kolm aastat järgemööda kestab veebruar 28 päeva, siis neljas aasta sisaldab ka 29. veebruari. Kuigi jah, aasta lühima kuu staatusest see veebruari ei päästa. Kuid miks üldse see 29. veebruar aeg-ajalt „virvendab”?

Põhjus on lihtne – kalendrisüsteemi valik on selline. Erinevaid kokku pandud kalendreid on läbi aegade palju. Aga miks on nii?

Kalendritemaatika oli jutuks juba mainitud 2022. aasta novembrikuu loos. Siseneme siiski jälle sellesse teemasse.

Maa 1 täispööre ümber oma näiva telje kestab 24 tundi. See on 1 ööpäev. Üheks tiiruks ümber Päikese ei kulu aga täisarv ööpäevi, vaid 365,242 ööpäeva. Seda ajavahemikku nimetatakse troopiliseks aastaks. Tõsi küll, see nimetus on eksitav, Maa kliimavöötmetega pole siin mingit pistmist. Troopiline aasta tähendab, et olles fikseerinud mingi stardihetke, laseme Maal pöörelda ning tiirelda. Stardiaegse olukorra taastumine (st Päike paistab samast maapinna vaatekohast vaadates samas suunas ning ka Maa on Päikese ümber ringi teinud) tähendabki troopilist aastat. Kuid siin ongi probleemi tuum: aasta möödudes ei paista Päike täpselt samast suunast.

Kui võtame taustaks kinnistähed, siis on arvud pisut teised. Maa üks täispööre kestab 23 tundi ja 56 minutit. Seda ajavahemikku tuntakse täheööpäevana. Selleks on kasutusel teine ajasüsteem, nimetusega täheaeg; oma sekundite, tundide ja minutitega. Täheaja sekund on lühem kui päikeseaja sekund, sama lugu on muidugi ka täheaja minutite ja tundidega. Täheööpäev täheajas on 24 tundi pikk, päikeseajas aga 23 tundi ja 24 minutit. Füüsikas üldiselt kasutatav sekund vastab päikeseaja sekundile. Siin tuleks veel täpsustada, et selle all mõeldakse keskmist päikeseaega, mitte aga ebaühtlase kuluga tõelist päikeseaega. Päikeseööpäeva pikkus päikeseajas on muidugi 24 tundi (nagu see varem juba kirja sai). Täheaeg päikeseööpäeva jooksul on mõistagi juba veidi pikem kui 24 tundi, täpsemalt 4 minutit pikem. Küllalt lihtne, eks ole?

Kinnistähti reeperiks võttes saame ka aasta pikkuseks veidi erineva väärtuse. Maa täistiir tähtede suhtes kestab 365,256 ööpäeva (päikeseajas). Sellist aastat nimetatakse sideeriliseks aastaks. Kuna elu Maal käib aga Päikese dirigeerimisel, siis praktikas kasutatakse päikeseööpäeva ja troopilist aastat,

Kuid ööpäeva ja aasta pikkused ei klapi ikkagi täisarv-kordselt, võrdle neid omavahel kuidas tahes. See teebki täpse kalendri kasutamise keeruliseks.

Pikka aega kasutati laialdaselt (sh Eestis) Rooma impeerumi aegu kasutusele võetud juuliuse kalendrit. Mingil määral on see kasutusel praegugi, kasvõi ametliku uue kalendri alternatiivina (nt „vana kalender” Venemaal, ka Eestis esineb mingil määral sellekohast nostalgiat). Juuliuse kalendri aasta pikkuseks on 365,25 ööpäeva. Et kalendriaastasse peab mahtuma täisarv ööpäevi, siis ongi siin võetud kasutusele liigaasta lisakuupäevaga. Lisakuupäev hakkas kehtima iga 4 aasta järel. Kuna ka kuude pikkused on kalandrisse saanud ebaühtlased, siis anti lisakuupäeva omamise õigus veebruarile, kui kõige lühemale kuule.

Juuliuse kalender võeti muuseas Venemaal kasutusele ootamatult hilja, alles 1700. aastal.

Eestisse tõid juuliuse kalendri Saksa „vabastajad” 13. sajandil. Eesti „astus siis esimest korda „Euroopa Liitu””. Põimudes edaspidi Rootsi (lisaks Poola ja Taani) ning Venemaa ülemvõimuga, kestis see „saksa-euro lust ja lillepidu” ligikaudu 700 aastat. Varsti järgnes sellele 50 aastaks Venemaa uus ja julm ülemvõim, sedapuhku Eurooopa ehk üldisemalt Lääne vaiksel heakskiidul. Nüüd on käsil „euroetenduse” järgmine, loodetavasti siiski lühike vaatus.

Rääkides juuliuse kalendrist edasi, siis vaatamata lisapäeva kasutuselevõtule vastuolu siiski jäi, sest 365,250 ei võrdu 365,242-ga. Ööpäevane viga tekib juba 128. aastaga. Mis oleks, kui jätaks siis liigaasta ära? Sellele lihtsana tunduva idee pakkus kalendri uuendamiseks välja Tartu astronoom Johann Mädler. Mida veel vaja olnuks? Ei midagi erilist, lihtsalt saavutada kokkulepe vastavaks kalendrireformiks. Aga looda sa! Tõsiseim arutelu selle kohta peeti Venemaal (Eesti oli siis Venemaa külge liidetud) 1899. aastal, kuid kalendrit niimoodi ei reformitud.

Kalendrit tasapisi ja riik-riigilt siiski reformiti. 1582. aastast hakkas tasapisi Euroopa juurduma uus, gregoriuse kalender.

Gregoriuse kalendrit hakati kasutama 1582. aastal

See on märksa täpsem kui juuliuse kalender (aga mitte nii täpne, kui 19. sajandil Mädleri pakutu oleks olnud). Venemaal ja veel selle küljes olnud Eestis tehti vastav kalendrireform
1918. aasta veebruaris. Seekordne, kuigi sündmusterohke veebruar sai meil eriti lühike:
1. veebruari asemel loeti kohe 14. veebruar. Kokku anti 15 päeva. See viimane meenutab eelmise Liidu aegset kinni-istumise-karistust, kui mõni kodanik kehtestatud nõuete vastu kergemal moel eksis. Vahest võeti siingi eeskuju 1918. aasta kalendrireformist?

Gregoriuse kalndri paranduslik idee on selles, et sajandivahetuste aegu jäetakse kolmel aastal neljast lisapäev ehk 29. veebruar kalendrisse lisamata. Viimati, 2000. aastal, oli liigaasta täiesti olemas, sest kaks esimest numbrit arvus 2000 jaguvad neljaga. (20:4=5). Kuid sajand varem, 1900. aastal, gregoriuse kalendris liigaasta ei esinenud. Tavalised, mitte liigaastad, tulevad ka 2100. 2200. ja 2300. aastal. Alles 2400. aasta on jälle liigaasta.
Vahepealsetel aegadel aga esineb liigaasta nagu ikka: iga 4 aasta järel.

Veebruar lühike – jutt olgu ka lühike!

„Kas sa tuled mulle perenaiseks?”
„Ma olen nõus! Aga kas ma tohin peremehe ka kaasa võtta?”

See oli viide stseenile kultuurisoovituse vallast. Siinkohal on jutt „Kälimeeste” seriaalist, tehtud 12-13 aastat tagasi. Parjajalt ühiskonnakriiitiline seriaal, aga siis vist ei osatud arvata, kui leebed lood veel sel ajal olid. Kuid mõni asi on sealtki vägagi kasulik meelde jätta. Konkreetsemalt vihjaks 3. hooaja 11. osale. Tegevusjuhised tavakodanikele ametnike ja „ärimeeste” hämara armee omavoli vastu on seal suurepärased, võtkem eeskuju! Seos astronoomiaga on siingi täiesti ilmne, sest juba „Kälimeeste” järgnev osa on täiesti Maa-lähedane, kosmoseteemasid käsitlev, fantastiline olme-film.

Päris lõpetuseks ja rahunemiseks soovitaks meeleolu loomiseks kaasata aegumatu Benny Hilli abi alljärgneva viitega:

https://www.bilibili.com/video/BV17f4y1N7td/

Kuu faasid

• Viimane veerand: 3-ndal kell 1.18;
• Kuuloomine: 10-ndal kell 0.59;
• Esimene veerand: 16-ndal kell 17.01;
• Täiskuu: 24-ndal kell 14.30.

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h).

Novembris enam seenemetsa üldjuhul asja ei ole. Ilm on suvega võrreldes päris jahe, vahel isegi talvine. Küllap sellepärast on november ongi teise nimega talvekuu. Päike paikneb kuu algusest alates Kaalude tähtkujus, 24-ndal liigub Skorpioni tähtkujju ja 30-ndal Maokandja tähtkujju. Suure faasiga Kuud, sh täiskuud, saab tänavu novembris nautida kuu lõpunädalal.

Novembriöö on pikk. Äsjane järjekordne seatemp nimega kellakeermine süvendab seda muljet, kuna ka juba pealelõunane osa päevast on pime. Sageli on novembrikuule omane, et tihti sajab midagi. Enamasti vihma, aga ka lumi ja lörts pole haruldased. Ning kui parajasti ei sajagi, siis taevas kipub ikka enamasti pilvevangi jääma. See on omane sügistalvisele ajale üldiselt: isegi kõrgrõhuala tingimustes võib esineda madal kihtpilvisus, seda nii öösel kui ka päeval. Siiski võivad ilmad ka ilusad olla. Selle hinnaks on omakorda öised miinuskraadid, millest mõnikord ka päeval ei pruugi lahti saada.

Planeedid novembris

Novembrikuus teevad pilvedest kõrgemale (kaugemale) jäävat ilma kõige enam endiselt Veenus ja Jupiter.

Veenus paistab väga hästi hommikutaevas. Planeet tõuseb kuu algul peaaegu 5 tundi enne Päikest ning rändab selle käigus Lõvi tähtkujust Neitsi tähtkujju. Planeedi nähtavus ei muutu eriti ka kuu edenedes, siiski tõuseb Veenus kuu lõpus 4.5 tundi enne Päikest, st vaatlusaeg veidike kahaneb ja planeedi asend muutub mõnevõrra madalamaks. 29-ndal möödub Veenus Spiikast 3.9 kraadi põhja poolt. Kuu on Veenus lähedal 9-nda novembri hommikul.

Jupiter on kuu algul „parimas jõus”. 3-ndal on Jupiter Päikesega vastasseisus ning planeet särab vahvasti kogu öö Jäära tähtkujus. Kohaliku kesköö paiku (Tartus umbes kell veerand üks, Kuressaares kell pool üks Ida-Euroopa talveaja järgi) on Jupiter päris kõrgel lõunasuunal kulmineerumas. Pidu võiks kuu lõpuni kesta täie hooga, kuid tegelikult päriselt mitte. Teisesl ja kolamndal novembrikuu dekaadil hakkab Jupiter aegapidi muutuma õhtutaeva objektiks, loojudes enne hmmikut. Siiski on Jupiter ka kuu lõpus enamuse ööst vaadeldav. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 25-ndal novembril.

Saturn koos Veevalaja tähtkujuga on vaadeldav õhtutaevas, paistes umbes pool ööd või veidike vähem. See planeet ei torka nii võimsalt silma kui ülejäänud 2, kuid madalavõitu lõunakaarde pilku heites peaks siiski olema hõlpsasti leitav. Kuu on Saturni lähedal 20. novembri õhtul.

Ka palja silmaga nähtavuse piiril olev Uraan Jäära tähtkujust jõuab 13-ndal novembril Päikesega vastasseisu. Heledus on 5.6 tähesuurust, seega on Uraan 6. tähesuuruse objekt. Jupiterist on Uraan siiski liiga kaugel (vasakul pool), nii et heledat planeeti reeperiks võtta eriti ei saa.

Märgime puudujad ka üles: Merkuur ja Marss. Aga teha pole midagi, isegi Euroopa Komisjon on võimetu. Kuigi nad ise vist oma võimete olematusesse ei usu.

Novembri tähistaevas

Üldiselt oleks mõttekas kõigil inimestel end harjutada sagedase väljas viibimisega, sh tähtede vaatamisega tegelemisega. Sest kui Eurorehvidega Vanem Vend on peatselt rahvamasside valdavate ovatsioonide saatel paigutanud meie tubadesse ja autodesse „turvalisust tagavad” jälgimiskaamerad, on ju kusagil siiski veidi aega vaja end ka omaette tunda. Siinkohal on soovitus siiski ühene: majast (või korterist) tuleb viivitamatult välja pilduda nii kaamerad kui ka nende kohaletoojad!

Varane novembrikuu õhtutaevas tuletab meelde sooje augustiöid, sest taevapilt on sarnane: Suvekolmnurk ilutseb lõunataevas, kuigi on augustiõhtutega võrreldes siiski lääne poole liikunud. Trio tegelased on kõrgel paistvad hele Veega (Lüüras) ja vasakul pool veidi tuhmim Deeneb (Luiges) ning Altair (Kotkas) neist allpool, umbes poolel kõrgusel horisondist. Kuid jahedus ja varajane kellaag tuletavad siiski meelde, et Suvekolmnurka on praegu mõttekas nimetada hoopis Sügiskolmnurgaks. Eks niimoodi tehtagi. Tõsi küll, sedapuhku on lõnakaares hoopis pigem Sügisnelinurk, kuigi mitte ruut. Nimelt juba jutuks olnud Saturn (Veevalajas) on samuti kambas, asudes veelgi märksa madalamal kui Altair ja asudes vasakul pool. Heledus on ka sobiv, ülejäänutega võrreldav. Madalas läänekaares paistab Arktuurus (Karjases) ja kirdetaevas Kapella (Veomehes).

Öö edeneb, peatselt loojub Arktuurus ja Kapella kerkib kõrgemale.
Idakaares kerkib üha kõrgemale ka kõigist eelnevaist hulga heledam „tegija”, loomulikult on see Jupiter! Jupiter esindab siis Jäära tähtkuju.

Kagust kerkib Veevalaja järel Vaal, selle heledaim liige Deeneb Kaitos hakkab ehk eraldi silma. Heledus pole sellel tähel küll teab kui suur, kuid siiski võrreldav Põhjanaela ja Suure Vankri tähtede heledustega. Vaalast Kõrgemal oleva Kalade tähtkuju võib juhusliku uitava pilgu ees suisa märamatuks jääda. Sama lugu oleks Veevalajaga, kui seal Saturni poleks. Ka varaõhtul lõunakaares paistev Kaljukits ei sisalda heledaid tähti. Ka mõned Amburi tähed on „esimese pimeduse” ajal väga madalas lõuna-edelasuunal veel leitavad.

Kui Veevalaja, Kalad ja Vaal on sisustamas madalamat lõunakaart, siis kõrgel taevas näeme ribakujulist Andromeedat ja sellest paremal (lääne pool) Pegasust. Pegasus meenutab esmajärjekorras ruutu, tõsi küll, ülemine vasakpoolne ruudu tipp on „laenatud” Andromeedast. Pegasus ise ulatub oma piirides märksa kaugemale läände.
Pegasuse läänepoolsed, väikesevõitu naabrid on Delfiin (ülalpool) ja Hobu. Viimane neist on kahjuks eriliselt kõike muud kui silmapaistev.
Delfiin seevastu meenutab kujult vankrikest. Kes ei tea, kus on Väike Vanker, võib hoopis Delfiini selleks pidada.

Kuid Vale-Väikesele Vankrile on konkurents. Ida poolt on kerkimas teine taoline „vankrike”, kujult sarnane, kuid pindalalt veel pisem kui Delfiini näiv joonis. Antiud juhul on tegiu Taevasõelaga. See polegi tegelikult eraldi tähtkuju, vaid pisike osa Sõnni tähkujust (ülejäänud tähtkuju tõuseb Sõela järel, heledaim täht Sõnnis on oranzi tooni Aldebaran. Sõel on hoopiski üks parajal kaugusel asuv kena tähtede hajusparv, tasub ka teleskoobis vaadelda. Mude, vankrikese kujuga on ka põhiosa Lüürast, kui heledat Veegat mitte arvestada.

Kui öö on iuba hommikupooles, kerkivad lõunataevasse lisaks Sõnnile ka Orion, Kaksikud, Suur Peni ja Väike Peni. Kõrgel-kõrgel asetseb Veomees, mille hele täht Kapella asendab õhtul samas kandis paistnud Veegat ja Deenebit. Viimase on nüüd omakorda palju madalamal ja läände-loodesse liikunud. Küllaltki madalal paistev Suure Peni juhttäht Siirius on isegi üldise heldatest tähtedest rikka lõunakaare taustal ülejäänud tähtedest märgatavalt heledam.

Hommikupoole ööd ilmub madalas idataevas uuesti nähtavale Arktuurus, mis õhtul loojus ja oli 7 tundi nähtamatu. Märksa enam hakkab muidugi silma aga taevakaunitariks kutsutud Veenus, tõustes koos Neitsi tähtkujuga. Veenus lööb muidugi oma heledusega „platsi puhtaks”, seda enam, et „hõbemedalipoiss” Jupiter loojub üha varem. Nii et feministlikud unistused saavad siin teoks. kuigi nii ei tohi vabas ühiskonnas rääkida. Kuid novmebrikuu öö on tõesti pikk. Isegi Siirius, kuigi nähtav hommikupoole ööd, jõuab kuu lõpus juba omakorda 2 tundi enne Päikese tõusu loojuda. Veel kehvemad on lood heleda tähega Riigel Orioni tähtkuju edelaosast: see loojub Siiriusest pool tundi varemgi.

Komeedijuttu ka

Ühest komeedist võiks ka juttu teha, kuigi taevapilti see objekt arvatavasti segi ei löö. Komeet kannab uhket nimetust C/2023 H2 (Lemmon). Avastati see tänavu 23. aprillil. Eks neid komeedikesi ikka aeg-ajalt ette satub, enamasti jäävad need aga kaugele palja silmaga nähtavusest. Kõnesolev komeet läbis periheeli 29. oktoobril ja arvutuste järgi jõuab Maale lähimassse asendisse 10. novembril. Umbes samaks ajaks peaks ka heledus saavuama maksimumi, mida hinnatakse ette 5.3 tähesuuruse peale. Heledust võivad suurendada ootamatud (pisi)plahvatused, mis komeetidel Päikese suhtelises läheduses ette võivad tulla. Tõsi, teisalt võivad komeedid ka rehkendatust väiksema heledusega „üllatada”, sest lisaks tuumale ei pruugi ka seda ümbritsev nn pea olla eriti sümmeetrilse ehitusega.

Kuu esimesel dekaadil on komeedi liikumine tähistaeva taustal päris kiiresti. 1. novembril asub komeet veidi vasakul Suure Vankri otsmisest aisatähest. Kuid komeet ei paista veel palja silmaga. Edasi liigub komeet üle Karjase tähtkuju loojumatu põhjapoolse serva, olles seega samuti öö jooksul loojumatu. Edasi liigub komeet Herkulese tähtkujju ja muutub just 10. novembri, Mardipäeva paiku juba loojuvaks objektiks.

Komeedi c/2023 H2 (Lemmon) asukoht 10. novembril, märgitud ruuduga.

Komeet asub ka perigee ajal, 10. novembril veel napilt Herkulese tähtkujus (vt üldkaarti). Konkreetselt asub objekt siis Herkulese tähtkuju idaservas. Võiks lähtuda heledast Veegast (ja Lüürast, mis on pisike tähtkuju ning siis otsida sellest paremal ja allpool. Nii et mardisantidel tasub aeg-ajalt ustele kolkimise vaheajal ka läänetaevasse vaadata ja püüda „Komeedi” komme närides komeeti üles otsida. Seda võib umbes sama edukalt teha ka eelmisel õhtul; enamus “marditajaid” just 9. novembri õhtul ringi liigubki. Läheb juba teemast välja, aga järgmine jooksuaeg on juba Kadripäeval, 25. novembril ja õhtul enne seda. Ainult et Kadride puhul pole ilus, kui nad on habemega! Habe on Martide ainuõigus!

Komeedi c/2023 H2 (Lemmon) tee tähistaevas (roheline). Kollane ring kujutab komeedi asukohta 10. novembril. Teine joon kujutab ekliptikat.

Komeet liigub edaspidi Kotka tähtkujju, muutudes jälle paljale silmale nähtamatuks ning sealt Kaljukitse. Heledus üha langeb. Kuu teises pooles liigub c/2023 H2 (Lemmon) edasi lõuna poole ja kaob meie laiuskraadil silmapiirist allapoole.

Komeet c/2023 H2 (Lemmon) on komeetidele omaselt väga väljavenitatud orbiidiga, praegu hinnatakse perioodi 3872 aastale. Õigem on see pigem ümardada umbes 3900 aastale, sest komeedi liikumise edasine jälgmine annab arvatavasti alust täpsustusteks.
Aga kes see ikka 3900 aastat oodata viitsib.

Kuigi jah, kuulusat Hale-Boppi komeeti, kui mälu ei peta, peab ootama veel ligi 24 000 aastat. Aga eelmisest periheelist on juba tervelt 26 aastat möödunud! Päris palju ju! Ka kuulsas Svejki raamatus anti kõrtsmik Palivecile 10 aastat, kuid peatselt oli juba 7 päeva täis!

Hertzprung-Russelli diagrammi suunas

Palju kordi on lugudes olnud juttu Hertzprung-Russelli diagrammist (HR diagrammist). Oleks juba ammu olnud kasulik selle olemust ka otseselt meelde tuletada. Püüaks nüüd vaikselt selles suunas liikuda.

Horisontaalskaala ehk temperatuuriskaala

HR diagramm kajastab igal konkreetsel juhul tähe heleduse sõltuvust tähe pinnatemperatuurist. Horisontalne skaala HR diagrammil ongi temperatuuriskaala. Pinnatemperatuur määrab ära, mis värvi täht eemalt paistab. Nii et tähe „värv” on olemuselt kujuteldava kaugloetava tähe—termomeetri näit.

Tegelikult ei kiirga üksi täht kindlalt vaid üht värvi ehk monokromaatilist kiirgust, kuid kiirguse maksimumi sagedus ehk teise termini kaudu lainepikkus ongi see temperartuuri määraja.

Kiirgamise kui nähtuse üldiseloomustamise jaoks võiks ehk üle vaadata märtsikuu loo. Oluline punkt on siinkohal see, et tähe kiirguse maksimaalväärtusele vastava lainepikkuse ja seda kiirgust kiirgava pinna (seega tähe pinna ehk fotosfääri) temperatuuri korrutis on konstant. Maksimaalse kiirguse lainepikkus määrabki ära ka tähe värvuse. Siit tuletatakse ka temperatuur. Kõik tähed on iseeenesest kuumad: „külmemad”, punased tähed on jahedamad kui 3000 kraadi, kuumimael ulatub see aga mitmekümnete tuhandete, isegi saja tuhande kraadi kanti.

Temperatuuriskaala on ajalooliselt jaotatud ka eri tähistega, kuumiaatest jahedamate suunas: O B A F G K M. Need klassid on hiljem jagatud ka alamklassideks numbritega 0-st 9.5-ni.

Tõsi küll, eelnev jutt käis nn ideaalse ehk musta keha mudeli kohta, mida tähed tegelikult ei ole. Musta keha mudelist oli juttu märtsikuu loos, kus (nagu ka veebrikuu loo 3. osas) sai lisaks hoiatatud mustade jõudude pealetungi eest, aga näib, et tulutult. Tähtede puhul peaks kasutama pigem mõistet värvustemperatuur, aga suurt viga ka ei tee, kui need erisused hetkel arvestamata jätta.

Vertikaalskaala ehk heledusskaala

HR diagrammi vertikaalteljestik kajastab tähe kiirgusvõimsust ehk heledust. Selle erinevad väljendused omavad teatud valikuvabadust (koos erinevate ühikutega). Kui asetada vertikaalteljele nimelt just heledus, on see taevavaatajate jaoks harjunud viisil ilma ühikuta suurus nagu tähtede heledused ikka. Kuid tähe näiv ehk suhteline heledus nagu tavatabelites tihti esitatud, siiski antud juhul ei sobi, tuleb kasutada absoluutset heledust. Asi on selles, et tuleb elimineerida kauguse mõju tähe heledusele. Kaugem täht paistab ju tuhmim võrreldes olukorraga kui seesama täht paikneks Maale lähemal. Tähed aga asuvadki Maast kõikvõimalikes erinevates kaugustes, kuigi kõik need kaugused on nt kilomeetreid kauguse ühikuteks võttes üliväga suured. Nii ongi absoluutse heleduse jaoks kasutusele võetud kokkuleppeline kauguse ühik, 10 parsekit. Kui täht asub 10 parseki kaugusel, siis tema näiv ja absoluutne heledus langevad kokku. Ligikaudse näitena sobib siin Polluks Kaksikute tähkujust (Kaksikute heledaima tähtede paari alumine liige, Kaksikute heledaim täht): näiv heledus 1.14 tähesuurust, absoluutne tähesuurus 1.08 tähesuurust.

Tähe kauguse määramise täpsus oleneb tähe kaugusest (kuigi nii väljenduda tundub naljakas), samuti ka sellest, palju on vaatekiirel valgust neelavat või hajutavat materjali. Nagu võib ette arvata, pole seegi töö üldse kerge ning täpse absoluutse heleduse määramine seega alati samuti mitte.

HR diagrammi vertikaalteljel võib kasutada peale absoluutse heleduse ka muid suurusi, tihti on selleks juba mainitud kiirgusvõimus. Tähiseks on L .

Sageli kasutatakse aga võrdlust Päikese kiirgusvõimsusega (see on siis ühikuks). Sel juhul ei kujune arvud „astronoomiliselt suurteks”, kuid varieeruvus eri tähetüüpide puhul on siiski suur. (Nt pole mingi ime, kui tähe kiirgusvõimsus on tuhat korda suurem või sada korda madalam Päikese kiirgusvõimsusest L⨀).
Tihti on kasutusel ka tähe ja Päikese kiirgusvõimsuste suhe. Siis saame mõistagi ühikuta väärtused.

Ühikuna võib kasutusel olla ka absoluutse koguheleduse nullpunktile vastav kiirgusvõimsus, mis väärtuselt ületab Päikesele vastavat näitu veidi alla 100 korra. Tähistatakse seda L0. Nii et veel ühel põhjusel on vaja olla ettevaatlik: tuleb selgeks teha, kas võrdlevaks ühikuks on Päikese kiirgusvõimsus või hoopis see teine. Jääme aga oma edasises jutus siiski Päikese kui üldlevinud võrdlusobjekti juurde kindlaks. Tasub märkida, et Päikese absoluutne koguheledus ehk bolomeetriline heledus on +4.74 tähesuurust. Nii peabki olema, sest täpselt viiekordsele heleduste erinevusele vastab kiirgusvõimsuste erinevus 100 korda. Selles jutus on siis arvestatud Päikese ja tähtede kogukiirgust, mitte vaid seda osa, mida silm tajub.

Tegelikult ju nähtus ise, millest jutt, ongi iseenesest sama, vaid arvud koos ühikuteskaala eri valikutega on erinevad. Ainult jah, peab aru saama, milline ühikute skaala konkreetselt parajasti kasutusel on.

HR diagramm Horisontaaltelgedel (ülal ja all) erinevad temperatuuri kirjeldavad skaalad. Vasakul vertikaalteljel absoluutne heledus, paremal vertikaalteljel kiirgusvõimsuse ja Päikese kiirgusvõimsuse suhe.

Tähtede kiirgus ja valgus

Tuues taas mängu heleduse termini, jõudsimegi märkamatult ka logaritmilise skaalani. Logaritmitavaks võib sageli olla tähtede (sh Päikese) kiirgusvõimsus vastuvõtja pinnaühiku kohta ehk intensiivsus. Muuseas, Maale jõudva Päikese kiirguse intensiivsust tuntakse solaarkonstandi nimetuse all.

Siit on juba lühike maa astronoomias heleduseks nimetatava suuruseni. Erinevaid tähti iseloomustavad arvud on heleduste kasutamise juhul päris „viisakad”. Samas võib aga just logaritmi kui mitte ehk kõige lihtsama matemaatilise avaldise kasutamine olla eemaletõukav, kuigi kasutamise tulemused on sageli nii meeldivad kui ka vajalikud.

Lisaks kiirgusvõimsusele, intensiivsusele ja neist tuletatavale heledusele kasutatakse astronoomias ka selliseid suurusi nagu kiirgusvoog tähe enda pinnaühiku kohta ehk kiirgavus või siis silmaga tajutav kiirgavus ehk valgsus. Kuid kokkuvõtvalt peetakse mingil kombel silmas ikkagi ju tähe „heledust”, nii on ju suupärane. Kuid rangelt tuleb näpuga järge hoida, et mõisted sassi ei läheks.

Peab ka pidama meeles, et astronoomias tuntud mõiste heledus on ranges füüsikalises süstemaatikas tegelikult valgustatuseks nimetatud suuruse logaritmitud kuju. Valgustatus näitab, kui suurt osa vastuvõtja pinnaühikule langevast kiirguse intensiivsusest silmanägemise abil endale saame. (Heledus iseloomustab füüsikas tegelikult tähe pinnaühikult eraldunud kiirgust mingis valitud suunas, kuid jätame selle eraldi mõistena praegu rahule.)

Kordaks üle: kui soovime mõõta koguenergiat, mis vastuvõtja pinnaühikule langeb, siis on tegu energeetilise valgustatusega ehk intensiivsusega. Millegipärast kiputakse intensiivsust viimasel ajal nimetama ka kiiritustiheduseks (see on kole sõna!).

Aga valgus? Valgus on silmaga tajutav osa kiirgusest. Kogutud valgusenergiat nimetatakse valgustatuseks. Valgustatuse ühikuks on luks (lux) ehk teisisõnu luumenit ruutmeetri kohta (lm/m2). Kogu kiirgust iseloomustaval intensiivsusel on ühik vatti ruutmeetri kohta.

Kui valgustatust teisendada antud loo 3. osas toodava, logaritmi sisaldava Pogsoni valemiga, saamegi esialgu arvutada tähtede näivad heledused tähesuurustes. Kui aga energeetilist valgustatust ehk intensiivsust (vatti ruutmeetri kohta) niimoodi teisendame, saame tähe näiva koguheleduse ehk bolomeetrilise heleduse. Siin läheb arvesse ka infrapunases ja ultravioletses lainealas kiiratud, silmale nähtamatu kiirgus.

Muuseas, ka valgustatust (seda kiirguse osa, mida silm tajub), saab esitada lukside asemel vattides ruutmeetri kohta, kuid mõõteaparaat peab siis olema vastavalt kalibreeritud. Et ikkagi sama, silmaga tajutavat heleduse väärtust saada, peab siis ka Pogsoni valemis sisaduv liidetav a olema teistsuguse väärtusega kui lukse mõõtva luksmeetri kasutamise korral. See konstant on erineva väärtusega ka bolomeetrilse heleduse arvutamise puhul. Kuid vaatame Pogsoni valemit edaspidi edasi, kui just „megaluumeneid” eraldav tuldpurkav vihakõnelohe enne kohale ei tule.

Kiirgusest ja valgusest veel

Miks on aga logaritmide kasutamine kasulik? Asi on selles, et inimene tajubki kiirgust mitte absoluutskaalas, vaid logaritmilises skaalas. Tähtede poolt põhjustatud valgustatus peab tegelikult kõvasti erinema, selleks et inimene tajuks tähe näivas heleduses vaid veidi märgatavat muutust. Nii et kohati on inimese automaatne taju „targem” kui „teadlik” aju, mis püüab arvutada samu asju matemaatiliselt ja peab seda üldjuhul tüütuks ning keeeruliseks..

Muidugi ei seondu valgusnähtused ainult tähtede vaatlemisega. Kiirguse äsjakirjeldatud tajumine valgusena kehtib muidugi ka iga maapealse objekti vaatlemisel.

Tahaks ikka selle ühikute teema ka tagasi tirida, kuigi sellega seoses võib lugeja tabada end valjusti vandumas. Teatavasti on võimsuse põhiühikuks vatt (W). Ka mingilt tähelt lähtuvat kiirgust saab hinnata samades ühikutes. Kiirgusvõimsust tuntakse muuseas ka kiirgusvoona, kuid tuleb jälle olla ettevaatlik. Mõiste kiirgusvoog võib olla kasutusel ka ühikutes vatti ruutmeetri, lisaks veel ka sageduse või lainepikkuse ühiku kohta, seda eriti teoreetilises astrofüüsikas. Astronoomid registreerivad teleskoopide ja vastuvõtjate abil muidugi mitte otseselt kaugelt tähelt lähtuvat kogukiirgust, vaid selle nappi osa, mis Maale, teleskoobini ja/või silmani jõuab. Päikese kui punktist suurema objekti puhul saab veel eristada ka suundi, kust kiirgus pärineb.

Kuid kordaks siin sedagi varem öeldut, et HR diagrammi vertikaalteljel kasutatav füüsikaline suurus iseloomustab just tähelt tegelikult lähtuvat kiirgust. See info saadakse kätte Maal tehtud mõõtmiste teisendamise teel. Üks oluline asi, mida selle jaoks teada vaja, on lisaks tähe kaugusele ka tähe tegelik pindala.

Fotomeetrias on nähtava kiirguse jaoks kasutusel omad ühikud: siin on defineeritud ka üks rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi (SI-süsteemi) seitsmest põhiühikust. Tegu on valgustugevusega, mille SI-ühik on kandela (cd). Valgustugevusena võiks kujutada ette ideaaljuhul punktallikalt, kuid reaalselt mingilt väikeselt kiirgusallikalt lähtuva valguskiirguse voogu konkreetses vaadeldavas suunas. Valgustugevus 1 kandela vastab ligikaudu põlevalt küünlalt lähtuvale valgusele vaatleja suunal. Kandelat saab esitada ka nii: luumenit steradiaani koha. Steradiaan on ruuminurga ühik.

Analoogiliselt kasutatakse veel ka kiirgustugevust, kuid siin uut ühikut ei defineerita, ühikuks on vatti steradiaani kohta.

Kohutavalt palju suurusi ja ühikuid tuleb kokku. Aga kui harjub, siis väga palju polegi.

Kiirgusvoog (või kiirgusvõimsus) (ühik vatt) ja valgusvoog (ühik luumen) on vastavalt kiirgustugevusele ja valgustugevusele lähedased, kuid siiski erinevad mõisted. Voog tähendab, et arvestatakse kiirgusallika kiirgusvoogu või valgusallika valgusvoogu kõigis kiiratavates suundades kokku.

Valgustugevuse kaudu tuletatakse ka silmaga tajutava kiirgusvoo ehk valgusvoo „konkureeriv” ühik vati asemel, selleks on siis ühik luumen (lm). Kandela definitsiooni kaudu (mida siinkohal välja tooma ei hakka) vastab silma tundlikkuse maksimumi kohal, (555 nm) kiirgusvoole 1 vatt arvuliselt valgusvoog 683 luumenit . Kõigis muudes lainepikkustes on 1 vatile (see iseloomustab kiirgust üldiselt) vastavaid luumeneid (see iseloomustab valgust) vähem. Null-luumenid saabuvad kohtadel umbes 380 ja 760 nanomeetit: silm väljaspool seda lainepikkuste vahemikku enam midagi ei taju, olgu kiirgusvõimsust ehk vatte (või vatte ruuutmeetri kohta, kui väljendume intensiivsustes) palju tahes.

Kuna kiirgust kiiratakse reaalselt alati mingis lainepikkuste (kuigi vahel väga kitsas) vahemikus, kehtib kogu vattide hulga teisendamisel luumenite hulgaks mittematemaatiku jaoks üsna tüütu (integraali sisaldav) valem, mis arvestab ka silma tundlikkuse erinevust erinevatel lainepikkustel. Kitsal erijuhul, kui kiirgus kiirgub tõesti praktiliselt ainult 555 nm kandis, kehtib palju lihtsam valem:

valgusvoog (luumenites) = 683 korda energiavoog (vattides).

Mõne teise üpris konkreetse lainepikkusega kiirguse korral tuleb sarnane korrutis läbi korrutada veel antud lainepikkusele vastava, mingi nulli ja ühe vahele jääva konstandiga (555 nm korral on see konstant 1). See konstant on null väiksematel lainepikkustel kui 380 nm ja pikematel kui 760 nm; mõistagi on sellistel lainepikkustel ka luumenite arv ümmargune null ja kiirgus on silmale nähamatu.

Nt küllalt punasele valgusele vastava 680 nm kiirguse puhul on selle konstandi väärtus 0.017 ja

valgusvoog (luumenites) = 683 korda 0.017 korda energiavoog (vattides).

Kui tahame ka valgusvoo puhul siiski vatte kasutada, võime sedagi teha, kuid siis võiks segiajamise vältimiseks need „nähtavad vatid” kuidagi teistest eraldi märgistada. Üks selliseid „märgistamise viise” ongi teostunud just luumenite kasutuselevõtu kaudu. Võrdetegur 683 on kokkuleppeline suurus, see on sisse tulnud omakorda valgustugevuse ühiku kandela kasutuselevõtu kaudu.

Kui aga aparaat suudab mõõta kogu kättesaadavat energiat kõikide sageduste või lainepikkuste kohta kokku (sh silmale mittetajutavat), siis see iseloomustab juba kogu kiirgajale (tähele) omast kiirgusvõimsust. Iseloomustades kogutud energiat vastuvõtja pinnaühiku kohta, tähendab see teatavasti intensiivsust. Ühikuks on vatti ruutmeetri kohta, see sai nüüd mitmendat korda üle korratud..

Paljud kiirgajad (nt hõõglamp) kiirgavad oma energia põhiosa optilisest lainealast väljaspool ning vattide koguhulgale vastavad luumenid on päris tagasihoidlikud.

………………………………………………..
Jätkame siitkohast edasi peale x-päeva (0 < x < 31) kestvat reklaamipausi:

„Hei, kas sa nätakat tahad?” „Muidugi, aga mitte igasugust!”
„Kas „Levi-Elekter-Münt” sobib?” „Suurepärane! See on mulle parim!”
„Näete! On olemas ainult 1 tõeline värskus! See on noolega kapis!”

jne…
…………………………………………………………..

Muust kah

Mitte kuidagi ei saa aru, miks maailm ümberringi aina enam hulluste sohu vajub. Ka astronoomiasse ronib see nähtus sisse. Nüüd olevat vaja muuhulgas ümber nimetada ka Magalhäesi Pilvede nimelised galaktikad! Vale (valge) nahavärviga mees olla avastanud need vales kohas, „selgub” sajandeid hiljem! Omalt poolt kipub nüüd mõtteisse tulema väga „ilusaid” alternatiivseid nimetusi (ise nad alustasid!), aga ei ole tahtmist nende väljakirjutamiseks langeda samale tasemele nagu mõnedki „segast peksvad” väärastunud indiviidid tänapäeval „ruulivad”.

Vaatame hoopis teist küsimust. Kes meist ei teaks keemiatundidest Dimitri Mendelejevit ja tema perioodilisusseadust. Vähemalt kuidagi uduselt on need nimed ja nimetused ehk meeles. Kasvõi nende eest kahe saamine koolis. Kuna see pole aga kindlasti pedagoogiline, on arvatavasti jäänud rahvamassidele teadmata veel üks huvitav järeldus, mida D. Mendelejev olevat(!?) välja öelnud: „40-kraadine viin on inimesele kõige parem!” Pidanud Mendelejev sellega silmas vist küll oma rahvust ehk vene inimesi, kuid eks see kehti siis teiste kohta ka. Et viinal oli vähemalt 1980-ndate alguses mõnigi kord kanguseks ka 45 kraadi, siis oli see selge kõrvalekaldumine suure teadlase näpunäidetest ning korra taastamise huvides põhjustaski see Gorbatšovi kuiva seaduse alates 1. juunist 1985. aaastast. Kokkuvõttes viis see omakorda sellisele suurepärasele sündmusele nagu NSVL hävinemisele. Vaat kuhu viis autoriteedi sõna mittekuulamine! Ka Eesti sai siis jälle vabaks.

Kahjuks küll on see meie vabaduse asi samuti taaskord juba suuresti ajalugu. Siiski, ka praegu peaks poelettidel olema mitme erineva kraadiga viinasid. Seega jälle on erinevusi 40 kraadist. See annab analoogia põhjal omakorda teatud lootusi nii ida- kui läänepoolsete impeerimumite tuleviku lühiajalisuse suhtes. Sealhulgas sialdub ka lootus, et meiegi saame jälle vabaks ja vabaneme protsessi käigus ka hullumeelsetest ja inimvihkajalikest „uusnormaalsustest”.

Arvatavasti tulevad küll enne veel käsulauad Mendelejevi tabelgi ümber nimetada. Pakun siinkohal siis aegsasti alternatiiviks „Tabelejevi mendeli”.

Iseseisva Eesti ja vabade eestlaste tegemiste mõtetesse kinnistamiseks jällegi ka üks kultuurisoovitus. Seekord soovitaks rahvuringhäälingu arhiivist ära vaadata üldse esimese Eesti teatri etenduse, Lydia Koidula „Saaremaa onupoeg”. Esmakordselt kanti see ette Vanemuise seltsis 24. juunil 1870. aastal. Seda originaali pole küll kahjuks pakkuda, kuid väga hea on ka Rakvere Teatri lavastus, esmaeeter ETV-s 16. jaanuaril 1987. Omad Eesti inimesed, olgugi kasvõi Eesti eri nurkadest omi asju ajamas, vahel küll ka liialt kangekaelselt, kuid mitte ühegi võõramaalse käsulaudade järgi! Nii on ja jääb loomulikult kõige Eestisse ja eestlastesse puutuvaga!

Kuu faasid

• Viimane veerand: 5-ndal kell 10.37
• Kuuloomine: 13-ndal kell 11.27
• Esimene veerand: 20-ndal kell 12.50
• Täiskuu: 27-ndal kell 11.16

Arvestatud on Ida-Euroopa TALVEAEGA (GMT+2h).

Oktoobrikuine planeetide nähtavus

Merkuur saab „linnukese kirja”, kuigi nähtavus on marginaalne. Planeet on näha esimese oktoobri hommikul koiduvöös, kuid juba järgmisel hommikul on Merkuur leitavuse piiril, st kaob koiduvalgusse ja on edaspidi nähtamatu. Tähkujuks Neitsi, kuhu Merkuur just kuuvahetusel Lõvi tähtkujust jõudis.

Veenus ja Jupiter paistavad sedapuhku hästi, lastes kinnistuda muljel, et mõned taevatähed on tõesti väga heledad.

Veenus särab hommikutaevas idakaares Lõvi tähtkujus, juba kuu alguses on vaatlusaeg päris pikk, üle 4 tunni. Varajaste ärkajate rõõmuks aga Veenuse vaatlusaeg pikeneb veelgi: kuu lõpus tõuseb kirgas Koidutäht peaegu 5 tundi enne Päikest; „kodutähtkujuks” on Lõvi. Mitte eriti kaugel asub kinnisäht Reegulus: 9-ndal möödub Veenus Reegulusest 2.3 kraadi lõuna poolt. Reeguluse ja Veenuse heledusi võrreldes tekib ehk võrdlus, et pildile on sattunud kõrvuti Kalevipoeg ja kääbik… Kuu ja Veenus on lähestikku 10. oktoobri ja 11. oktoobri hommikutaevas.

Jupiter on näha kogu öö. Ka Jupiter on väga hele, paistes Jäära tähtkujus: õhtuti idakaares, kesköö paiku kõrgel lõunataevas ja hommikul läänekaares.
Kuu ja Jupiter on lähestikku ööl vastu 2. oktoobrit. Samuti on Kuu ja jupiter lähestikku öödel vastu 29. oktoobrit ja vastu 30. oktoobrit.

Jupiter ja Veenus moodustavad (see oli nii juba septembris) huvitava sümbioosi. Õhtupoole ööd särab idakaares Jupiter. Mitmeid tunde hiljem, hommiku lähenedes, tõuseb veel heledamaks muutunud „Jupiter” samast kandist justkui uuesti. Vahepeal mõnda aega maganuna, vaadates aknast nüüd juba hommikupoole ööd idatavasse, näeb vaatleja sealsuunas ikka jälle heledat tähte. Kui planeetide „seis” pole vaatlejale teada, siis tundubki ehk nii, et see hele täht võttis õhtul tõusmiseks hoogu, kerkiski mõneti, kuid „kukkus alla tagasi”, kogus jõudu ja ka heledust juurde ning nüüd üritab uuel katsel kõrgemale kerkida.

Nii on. Kuid hommikuks on idakaares tegu siiski mitte enam Jupiteri, vaid Veenusega! Päris Jupiter on ka siis täitsa taevas olemas, kuid „kolinud” edelatavasse. Kui aga pimedas öös aknast läbi lehtpuude võrade midagi püüda vaadata, siis väga hästi taevapilt ei paista, puulehed ja oksad kipuvad vaadet varjama ja seega ka objektide heledusi täpselt võrrelda pole kerge. Kuigi selgeks saab see, et tegu on suure heledusega. Siis võib tõesti ehk tekkida ekslik kahtlus, et Jupiter ei saagi millegipärast idataevast minema. Kuu lõpu poole saab Veenuse käändekoordinaat siiski üha rohkem Jupiteri omast erinema. Otsetõusud erinevad muidugi väga suurelt.

Kahes eelnevas lõigus kirjeldatu oli muidugi suuresti kunstlik liialdus…

Saturn on vaadeldav õhtupoole ööd madalavõitu lõuna-edelataevas Veevalaja tähtkujus. Heldus pole üldse nii suur kui Veenusel ja Jupiteril, kuid omaette võttes on ka Saturn täitsa hele „täht” ja selles tuhmis taevapiirkonnas, kus ta asub, lööb teisi, päris-tähti ikkagi pika puuga. Tõsi, õhtuti kõrgel lõunakaares paistva Veega, läänekaarde jääva Arktuuruse ja kirdetaevas asuva Kapellaga ei tasu Saturnil tüli norima minna, neist tähtedest on see planeet praegu pisut tuhmim. Kuu on Saturnile kõige lähemal 24. oktoobri õhtul.

Marss on sedapuhku ikka nähtamatu. Ei usu ka, et noomimine siin abiks on…

Osaline kuuvarjutus

Eelmise aasta oktoobris oli meeldiv võimalus rääkida osalisest päikesevarjutusest, mis oli ka selge taeva korral ka Eestis vaadeldav. Tänavune oktoober pakub välja jälle osalise varjutuse, kuid seekord kuuvarjutuse. Varjutus toimub 28. oktoobri ööl vastu 29-ndat. Eestis on varjutus näha algusest lõpuni. Poolvari ilmub Kuule 28. oktoobril kell 21.02, osalise varjutuse algus kell 22.35. Varjutuse keskmoment on kell 23.14, osalise varjutuse lõpp kell 23.53. Poolvarjutuse lõpp nihkub 29. oktoobrisse, kell 1.26. Muide, ka heleda tähenea paistev Jupiter paikneb samas kandis ja vaatab varjutust pealt.

Üks viga sel varjutusel seekord siiski on: faas jääb väikeseks. Maksimaalne faas on ainult 0.12. Seega eriti efektne nähtus seekord ei ole, kuid „vaese mehe varjutusena” kõlbab ikka.

Varjutus on nähtav Euraasia mandril, Aafrikas, vähemalt mingil määral ka Austraalias ning Ameerika mandrite idaosades, samuti näeb varjutust Põhja-Jäämerel ja Gröönimaal, India ookeanil ja Atlandi ookeanil, samuti mõnes Vaikse Ookeani sopis ja India ookeanist lõunasse jääval Antarktise mandri marginaalsel osal.

Paar nädalat varem, 14. oktoobril esineb ka rõngakujuline päikesevarjutus. Eestis jääb see aga nägemata. Varjutus on justkui tellitud Põhja- ja Lõuna-Ameerika jaoks, kuigi Lõuna-Ameerika lõunasopp jääb nähtusest siiski täiesti ilma. Varjutuse toimumist saab fikseerida suuremal osal Atlandi ookenaist ja Vaikse Ookeani idaosas. Loomulikult on enamuses päikesevarjutuse nähtavuspiirkonnast varjutus vaadeldav osalisena nagu ikka.

Drakoniidid

Oktoobrikuusse jagub ka meteoore ehk lendtähti. Suhteliselt efektne meteoorivool on drakoniidid. Drakoniidid on aktiivsed perioodil 6. oktoobrist kuni 10. oktoobrini, maksimumiga 8. oktoobri ööl vastu 9. oktoobrit. Meteooride maksimumi arvuline täpsus on jäänud pigem halvasti ennustatavaks, kuid üldiselt peaks see jääma alla kvadrantiididele, perseiididele ja geminiididele. Nagu nimetus ütleb, paikneb radiant Draakoni ehk Lohe tähtkujus.

Kuu mõju drakoniididele pole olematu, kuid mitte ka kõige hullem. Kuu viimane veerand on 6. oktoobril, seega 8/9. oktoobri ööl on Kuu juba sirbi kujuga, ehkki sirp on paks. Kuid Kuu käib siis väga kõrgel ja tõuseb kesköö paiku. Siiski pole meteooride osas kõik kadunud ka hommikupoole ööd, sest Kuu heledus pole ikkagi eriti suur.

Orioniidid

Nagu nimetusest aru saada, paikneb selle meteoorivoo radiant Orionis. Orion tõuseb hommikupoole ööd, seega nende lendtähtede vaatlemiseks tuleb öösel üles tõusta. Orioniidide maksimum peaks olema 21. oktoobri ööl vastu 22. oktoobrit ja vähemalt mingil määral peaks see olema võrreldav drakoniidide maksimumiga. Orioniidide nähtavus üldises mõttes hajub aga palju rohkem, seda hinnatakse koguni 2. oktoobrist 7. novembrini. See suur hajuvus tähendab omakorda ka seda, et mainitud perioodi alguses ja lõpus pole orioniide eriti palju märgata…

Kuul on 22. oktoobril esimene veerand. St, siis on õhtupoole ööd taevas poolkuu. Algul ehk näib, et asjad on hullemad kui olid drakoniidide puhul, Kuu faas on nüüd ju suurem. Mis tõsi, see tõsi. „Nii on”, nagu ütleb iga lause alguses ning lõpus „Papade ja mammade” seriaali nn “intelligentne konstaabel”. See konstaabel avaldab muidki põhjapanevaid tõdesid nagu nt: „Tool on istumiseks!”. Siiski on tegu ikkagi tõeliselt intelligentse konstaabliga, kui tuua võrdluseks teise teleseriaali, „Naabriplika” „OK-konstaabel”. Siiski, mõlemat sorti pudrupead sobiksid nt piimamaennerguga kõlistajate jahtimiseks küll…

.Aga vaatame veel veidi seda orioniidide aja Kuud. Ligemale esimene veerand on juba küll, kuid väga madalas olev Kuu loojub 21-sel nt Tartus juba kell 21.17, st vaevu 3 ja pool tundi pärast Päikese loojumist. Öö on siis alles noor, orioniide hommikutaevas pole Kuu kuidagi segamas.

Oktoobrikuu tähed

Oktoobriöö on päris pikk. Õhtutaevas leiab juba suvest saadik tuttava Suvekolmnurga: kõrgel lõunakaares asub juba manitud Veega, temast vasakul (ida pool) asub Deeneb ja neist kahest allpool paistab Altair. Arktuurus, oranzi tooni täht, paistab madalas läänetaevas ja Kapella on kerkimas kirdesuunal. Ka mõnest viimatimainitust oli seoses Saturniga juba juttu.

Kesköö paiku on taevapilt pöördunud. Suvekolmnurk on läände vajunud, Arktuurus loojunud ja Kapella kõrgemale kerkinud. Kuu lõpupoole on ka Altair juba kesköö paiku loojumas.

Kuid ei maksa kurvastada: alates umbes 10. oktoobrist tõuseb Arktuurus hommikuti uuesti ja on edaspid nähtav nii õhtuti kui ka hommikuti. Kui juba hommikutaevasse jõudsime, siis on pilt üldse ilus: lõunakaares on palju heledaid tähti: Kapella Veomehe tähtkujust on kõrgel lõunakaares, Sõnn koos heleda Aldebaraniga Veomehest veidi allpool ja paremal, sellest omakorda vasakule jäävad Kaksikud koos Polluksi (allpool) ja Kastoriga. Sellest tähepaarist allpool on samuti midagi taolist, kuid siin on ülemine täht märksa tuhmim: tegu on Väikese Peni tähtkujuga, hele täht on Prooküon ja tuhmim Gomeisa. Muidugi ei saa jääda märkamatuks Orion, kolm samal kujuteldaval sirgel paiknevat vöötähte (paremalt vasakule) Mintaka, Alnilam, Alnitak on tähtkuju „visiitkaart”. Hele, punakas Betelgeuse üleval ja veel pisut-pisut heledam Riigel allpool Orionis aitavad tõsta nii Orioni tähtkuju kui üldse tähistaeva heledate tähtede arvukust.

Madalas kagutaevas särab hommikuti kõigist eelnevaist märgatavalt veelgi heledam Siirius, üldse heledaim täht taevas. Kui veel lisada ka hommikutaevas säravad planeedid Veenus ja Jupiter, siis on ikka uhke pilt küll!

Hakkaks parem kohe õhtul hommikutaevast vaatama! Aga ei saa! Looduse ja loodusseaduste vastu me ei saa, isegi e-võltsingute proovimine on täiesti kasutu!

Tähistaeva mudeleid muidugi on: lisaks taevakaartidele on olemas ka planetaariumiprogramme, kuid ükski neist pole täiuslik. Siin on isegi teatud oht päris tähistaevast võõranduda.

Põhjataeva tähed ja tähtkujud on vaadeldavad alati kogu öö jooksul ja aastaringselt. Võttes küll osa taevasfääri näivast pöörlemisest, ei ulatu nad looojuma.

Täiendavalt Kassiopeiast

Septembrikuu lugu keskendus suuresti Kassiopeia tähtkujule, mis pika sügisöö jooksul end kenasti vaadelda laseb, kerkides isegi otse seniidi piirkonda. Oktoober on samuti sügiskuu ja Kassiopeia nähtavus pole üldsegi halvem.

Kassiopeias väärivad märkimist muuhulgas kaks kollast ülihiidtähte.

Jämedalt võiks nii asju ette kujutada, et ülihiid-tähtede maailmas on suurimad punased, M-klassi ülihiiud. Need ongi üleüldse suurimad tähed üldse. Läbimõõdud võivad küündida üle paari tuhande Päikese läbimõõdu kanti. K-klaasi ülihiiud on väiksemad, ulatudes suurusjärgus mõnesaja Päikese läbimõõduni. G- klassi ülihiiud peaksid üldiselt läbimõõdus jääma juba sajakonna või vähemagi Päikese läbimõõdu juurde. Veel kuumemate ülihiidude puhul jätkavad keskmised läbimõõdud aeglast vähenemist, kümne-paarikümne Päikese läbimõõdu suunas. Umbes sama suured on ka O-klassi peajada tähed. Kas siinkohal oleks paslik nimetada peajada tähti kääbusteks? Ei vist, eks ole?

G- klassis aga võib leida päris piraka ülihiiu, roo Cas. Läbimõõt üle 500 Päikese läbimõõdu. Mass umbes 40 Päikese massi. Spekriklass G2 Ia; lisatakse veel juurde ka täht „e”. Et nii ekstreemne täht on muutlik, seda ka läbimõõdu ja temperatuuri osas, pole üldse ootamatu. Selliseid tähti peaks Linnutees olema üldse vaid mõnikümmend. Niivõrd vägevaid kollaseid ülihiide hüütakse ka hüperhiidudeks.

Kassiopeia tähtkuju veel kord. Kollaste ringidega on tähistatud kollased ülihiiud roo Cas ja V509 Cas.

Kuid Kassiopeia sisaldab peaaegu teist samasugust tähte veel: V509 Cas. Jällegi on tegu väga suure tähega, 500-600 Päikese läbimõõtu. Seegi täht on lahterdatud G-klassi ülihiiuks.
Teisalt:see objekt on nii muutlik, et oskab „reisida” ülihiidude “laagris” aegapidi ühest spektriklassist teise. Selline erandlik täht väärib samuti enda hoolikat uurimist ja seda muidugi ka tehakse. Ka isiklikult on mitmeid selle tähe spektraalvaatlusi läbi viidud (see viimane aspekt pole muidugi oluline).

Kassiopeias võib päris kergesti leida ka Päikesega üpris sarnase tähe, Achird (eta Cas). Täht jääb Kassiopeia W-kujulise vinkli kahe tähe, Scedar (alfa Caph) ja Tsih (beta Caph) vahele, Scedari lähedale. Tõsi küll, päris täpselt sirge joone peale Scedar, Tsih ja Achird rihitud ei ole, aga käib ka nii küll. Achirdi heledus on 3.44 tähesuurust, olles tähesuuruse jagu tuhmim kui Saph ja Scedar, nii et suhteline tuhmus lausa hüüab meile vastu. Samas, silm kipub nägema seda, mida ta näha tahab. Kassiopeia W-vinkli teises otsa moodustav Segin on heleduselt 3.34 tähesuurust, seega üsna vähe heledam kui Achird, aga kuna Segini ümbruses pole üldse heledavõitu tähti, siis paistab ta esmapilgul meile suhteliselt rohkem hele kui ta Achirdiga võrreldes on.

Siinkohal tuleb meelde vana lugu nudist-keisri uutest rõivastest. Teises võrdluses võiks siin tuua mõne, kes oma valju kisa põhjal oleks justkui „paavstist paavstima” ususekti tegelane, kuid kes aga faktipõhiselt osutub hoopiski vanakurjavaimu sulaseks ja täiesti nõdrameelseks veel pealekauba! Aga ega tähed ole selles süüdi! Selliseid väärnähte külvavad „targad inimesed” meie maailmas ise.

Niisiis, Achrird. Täht siis sarnaneb mõnevõrra Päikesele, spektriklassiks G0 V. Mass päikesega võrreldav, kuid temperatuuri osas veidike Päikesest kuumem (6000 K) ja täht on ka väheke suurem, kuid mitte eriti. Kaugus 19 valgusaastat. Läbi teleskoobi vaadates saab nähtavaks ka tema kaaslane, 7.51 tähesuurust, seega 4 suurusjärku tuhmim. Täpsemalt näpuga järge ajades on küll nii, et peatäht kuulub napilt kolmanda tähesuuruse kampa, kaaslane aga on kaheksanda suuruse täht.

Kassiopeia tähtkuju. Ära on märgitud Achird ehk eeta Cas.

Achiredi peatähe kaaslane on Päikesest igati viletsamate parameetritega, K7 V spektriklassi punakas-oranz kääbustäht HR-diagrammi peajadal. Mass on 0.57 Päikese massi, läbimõõt 0.66 Päikese läbimõõtu ja pinnatemperatuur 4000 K.

Tähtede vanusest

Muuseas, mitte ükski vähemalt üksitähena eksisteeriv K- ja M- spektriklassi peajada täht(punane kääbus) pole kogu Universumi 5-miljardise ajaloo jooksul jõudnud peajada etapist kaugele areneda. Põhiliselt ongi punaste kääbuste puhul tegu päris vanade tähtedega, kuid ikka alles staadiumis, kus nende tuumas muunudb vesinik heeliumiks. „Noorim” vanusepiir, kust alates on mõned vaadeldavad tähed osaliselt peajadast eemale arenenud, asub hinnaguliselt kuskil G-klassi lõpus, G8-G9 spektriklassi kandis. G- tähtede peajada enamus on juba massiivsemad ja arenevad kiiremini. Aabitsatõde on see, et mida suurem on tähe algmass, seda kiirermini ta areneb. Nii juhtubki, et kuumemad tähed, A-, B-, iseäranis O spektriklassi esindajad peaajadal on noored tähed. Siiski, täheteke kestab ka kaasajal; isegi M-kääbuste hulgas võib noori olla, kuid rõhutatult domineerivad on seal vanemaealised tähed. Miks?

Siin võiks tuua meelevaldse näite bioloogiaga seonduvast.
Kujutame ette, et erinevates maailmajagudes elavad erineva elueaega olendid: Euroopas 1000 aastat, Aasias 500 aastat, Aafrikas 100 aastat ja Ameerikas 10 aastat. Huvide konflikti vältimiseks jätame nende olendite olemuse täpsustamata.

Oluline on aga lisatäiendus, et olendeid sünnib igal pool umbes ühesuguse hetketempoga juurde. Sel juhul pole raske panna tähele, et Ameeerikas (meie analoogi põhjal siis O-klass) on see kujuteldav rahvastik sel juhul alati väga noor, kuid seevastu Euroopas (peajada M-spektriklassi analoog) annab noori tikutulega otsida. Muud variandid Aafrikas ja Aasias on domineeriva ea poolest kusagil vahepeal.

Üldiselt ei tohiks olla nii, et O või B klassi (üli)hiiudki kuuluksid väga pikalt arenenud tähtede hulka. Punased K- ja M-hiidtähed on juba üsna „eakad”. Siiski peaksid kõigis spektriklaassides, sh K- ja M klassis, just ülihiiuks arenenud tähed olema ikkagi veel päris noored.

Punaseid kääbuseid võib küll „maha teha” (tuhmid ja jahedad, massilt ning suuruselt on ka viletsad) ”, kuid siin esineb sipelgapesa efekt: neid on väga palju! Tähtede üldarvult spektriklasside järgi „juhib” kindlalt M klass ja just nimelt kääbustähtede arvukuse tõttu! K klass „kubiseb” samuti kääbustähtedest, kuigi absoluutväärtuselt juba vähem. Nii et punased kääbused juhivad maailma! Samas … eks sa katsu mõnda K-kääbust taevast palja silmaga otsida! Üks K-klassi kaksiktähe komponent, kusjuures omaette võttes oleks see päris hele, tuleb meelde, see on meie lähima tähesüsteemi Alfa Kentauri üks heledatest komponentidest, kuid eraldi saab teda vaadelda ikkagi vaid teleskoobis. Paraku on see piirkond Eestist vaadates liiga kaugel lõunas ja nähtamatu.

M-kääbused ja Me tähed

Väga arvukaid punaseid M- kääbuseid pole Maalt palja silmaga näha aga mitte ühtegi! „Ei soole, ei, moole, ei taale, vat soole!” nagu ütles kunagi Ernst Kern (vt rahvusringhäälingu arhiivist „Meie Uduvere”, 1987).

Paljud nähtamatud punased kääbused on meile lähemal kui nii mõnigi taevas heledasti paistev täheke. Lähim punane kääbus (M5.5 Ve) spekriklass) paiknebki samas Alfa Kentauri kolmiksüsteemis, see on meile parajasti kõige lähem täht üldse. Näiv heledus on aga… 11.13 tähesuurust! 3 tähesuurust tuhmim kui Neptuun. Siiski võib tunda rõõmu, et omakorda Pluutost on meile lähim kinnistäht 3 tähesuurust heledam.

Kes täheteadusega esmakordselt kokku puutub, võib siin sattuda segadusse. Sest vastu kumab ju lihtne järeldus,” et kui juba meile lähim täht nii tuhmi heledusega on, siis pole ju loomulikult mitte ükski teine ehk kaugem täht samuti vaadeldav! Ometi aga on kaunilt täherikas ilmaruum selgetel öödel täiesti vaadeldav.

Tähed pole paraku siiski kaugeltki ühesugused nagu elektronid, mida kõrvuti uurides eristada ei saa. Kiirgusvõimsused on tähtedel väga erinevad ning just neid pigem suurema kiirgusvõimsusega ehk suurema absoluutheledusega tähti me öötaevas näemegi. Päris võrdsete mastaapidega pole isegi ühe ja sama spektriklassi ja heledusklassi esindajad. Paneme tähele, et tähed HR diagrammi erinevatel jadadel (sh peajadal) ei moodusta kitsaid jooni, vaid päris arvestatava laiusega ribasid. Eks see olegi üks aspekte, miks täheteadus on huvitav: enamasti pole miskid asjad üksüheselt ja iseenesest mõistetavalt otsekohe selged.

Kujutame nüüd ette, et harutame tähelt saabuva valguse tähevikerkaare ehk spektrina laiali. Enamasti on tähespektri taust pidev, kuigi mitte konstantne, selle taustal omakorda aga eristuvad selgesti tuhmimad „väljalöögid”, mida tuntakse neeldumisjoontena. Kõigis spektriklassides leidub aga ka selliseid tähti, mis sisaldavad pideva spektri taustal ka heledamaid „väljalööke” ehk kiirgusjooni. Põhjused võivad olla erinevad, sageli on selles kuidagi „süüdi” tähe kaksiklus.

Kiirgusjoontega tähti on muidugi püütud klassifitseerida ning nii tuntakse muuhulgas „e”-tähega märgistatud tähtede alamklasse: Oe, Be, Ae ja Me-tähed. F, G ja K-klassides leidub samuti „e”-liikmeid, kuid just „e”-tähte sisaldavaid alamklasside nimetusi juhtumisi ei ole.

Kiirgusjooned ehk emissioonijooned tähe spektris viitavad, et miski selle tähega „pole korras” ja selle atmosfääri väliskihtides esinevad mingid ebatavalisused, millega kaasneb üldjuhul ka eemalt (Maalt) vaadeldav suurem üldheleduse muutlikkus ühes või teises värvis. Mõned muutused võivad olla ka väga kiired. Muutlikkus võib esineda ka kiirgusjooni mitte sisaldavates tähtedes, kuid las see praegu olla.

Üldiselt ja talupoja loogika järgi võttes peaksid suuremad heledused, sh kiirgusjooned, seonduma kuumemate tähtedega. Nii ongi, Oe, Be ja Ae tähed ongi ju kuumad. Be tähtede (keerulisest) olemusest sai pisut juttu tehtud septembrikuu loos.

Aga Me tähed? Need on siiski ka täitsa olemas. Ka Proxima Kentauri omab emisioonijooni.

Mis siis on Me tähed? Täheatmosfäär peab kiirgusjoonte tekkeks olema rahutu, esinevad plahvatuslikud ainetompude liikumised, kusjuures suunad ei pruugi olla radiaalsed. Mängus on (alati keeruline) magnetväli, see alaline tähtede teoreetilise seletamise “õudusunenägu”.

Üheks süüdlaseks Me-fenomeni seletamisel on pakutud asjaolu, et paljud Me tähed … polegi veel päriselt tähed, vaid tegu on väga vanade prototähtedega, mis oma arengu „kohalikus, suhtlelises ajaskaalas” on siiski hoopis väga noored! St vaatamata miljardeid aastaid kestnud kokkutõmbumisele polegi need tähed veel alustanud TD-reaktsioonidega nende keskmeis! Kogu kiiratav energia pärineb ikka veel gravitatsioonilise kokkutõmbumise arvelt! See ei tähenda, et tegu oleks „pruunide kääbustega”: tähtede mass on piisav, et TD reaktsioonid algaksid, aga pole veel jõudnud! See „tõstab” selllised Me kääbused „päris” M kääbustest peajadal veidi kõrgemale ja paremale, kuid parameetrite erinevused on väikesed ja täpset piiri vedada hästi ei saa. Siiski ei saa muidugi väita, et kõik Me kääbused alles ootavad sisemist süttimist.

Ega need „ära süttinud”, „päris” M ja Me kääbuseid ole vastavatest prototähtedest põhjapanevalt erineva käitumisega: esineb ikka see purskeline aineklompide liikumine, segunemine ja vihane magnetväli on mängus. Kui mõne M -klassi peajada tähe ümber ka planeete esineb (ja neid esineb!), pole elu tõenäosus kindlasti tõsiseltvõetav.

Ka Proxima Kentauri juures on leitud kolm planeeti; tegu on lähimate eksoplaneetidega.

Võiks veel mainida üht Me alaliiki, need on protoüübi järgi UV Ceti tähed. Järske muutusi võib esineda mitte ainult optilises, vaid ka palju lühemas ja pikemas elektromanetkiirguse lainealas. Sellistel tähtedel, kuigi need on jahedad, on ebastabiilsus eriti mastaapne ning seetõttu on neist kasulik eriti kaugele eemale hoida! Ka Proxima on selline täht. Meie oleme sellest muidugi ohutus kauguses, mitte aga planeedid Proxima ümber.
Nii et lähimaks „exo-UFO” allikaks väljaspool Päikesesüsteemi ei tohiks Proxima planeedid küll osutuda.

Alfa Kentauri süsteem

Alfa Kentauri tähesüsteem on nii Maale kui Päikesele lähim tähtede kogum; omavahel on need 3 tähte gravitatsiooniliselt seotud. Proxima tiirutab ülejäänud 2 tähe ümber umbes 550 000 aastase perioodiga. See on ka enam-vähem piir, kui pikk võiks olla kaksiktähe orbitaalne periood (võttes siin 2 tähte, mille ümber Proxima tiirleb, ühe tähena kokku). Proxima kaugus massiivsemast alfa Kentauri tähepaarist on umbes 13 000 astronoomilist ühikut. Teiste ühikutes on see peaaegu 0.2 valgusaastat. Päikesesüsteemi analoogia põhjal asuks see objekt kaugel Oorti pilve välimise piirkonna kandis.

Kolmiktähe alfa Kentauri suhtelised mõõtmed võrreldes Päikesega (Sun).

Kui nüüd võtta vaatluse alla süsteemi heledam liikmepaar, siis nende orbitaalne periood on 22 päeva, orbiidi suur pooltelg 23 astronoomilist ühikut, st keskmine vahemaa tähtede keskpunktide vahel on veidi suurem kui Päikese ja Uraani vaheline kaugus. Uraani tiirlemisperiood aga on 84 aastat. Millest selline erinevus?
Asi on massides. Massiivsem komponent on Päikesest ainult 1.1 korda raskem (ja 1.2 korda suurem). K1-klassi komponent aga on 0.97 Päikese massiga (ja 0.86 Päikese diameetrist). Kaksiksüsteemi suur kogumass annab ka küllalt lühikese orbitaalse perioodi. Komponentide ühine masskese, mille ümber tiirlemine toimub, ei asu ju kummagi komponendi sees, vaid kuskil nende vahel. Kumbki „kimab” selle ümber tiirutada, mõlemad liikumised lähevad perioodi leidmisel üsna võrdväärseina arvesse; kiirusi tuleb ka liita. Mitte nii nagu Päikesesüsteemi puhul, kus praktiliselt kogu orbitaalne liikumine jääb madala massiga planeetide „õlgadele” ning liikumine käib ümber Päikese. Selle tulemuseks on ka planeetide pikad orbitaalperioodid.

Alfa Kentauri süsteemis on veelgi planeete. Kaks tükki ümbritsevad K-klassi tähte ja on vihjeid, et vähenalt üks peaks tiirutama ka heledaima komponendi, G-klassi peajada tähe ümber. Tõsi küll, kõigi viimatimainitute suhtes on siiani teatud kahtlusi.

Aga: me ju siin Eestis ei näegi ju üldse Kentauri tähtkuju. Aastaringselt. Mis oktoobritaeva jutt see on? Ega ei ole väga jah… Ühtegi muusse kuusse see ka rohkem ei sobi… Kujutame ehk siiski oktoobrikuu päevases taevas ette, et kuskil allpool lõunasilmapiiri on praegu Kentaur, sh alfa Kentauri (nimed Riigel Kentaurus, Toliman, lisaks Proxima) vaadeldav. Kui see Päike ei segaks ja kui see maakera ees ei oleks…

Puhkuseks peale edukaid vaatlusi…

Vahepealsel paaril kuul on kultuurisoovitused jäänud teenimatult unarusse. Ega kogu aeg saa ainult taevasse vaadata, vältida tuleb ju taevavaatleja väidetava kutsehaiguse, kaelaradikuliidi arengut. Uduvere loole ja mõnele veel sai juba vihjatud. Aga paneme vunki juurde! Seekord võiks appi võtta bulgaaaria kirjanduse baasil tehtud telelavastusi. Süngel oktoobrikuu pilvisel, kuigi võib-olla taevalaotuse mõttes suisa pilvitul ööl või päeval võiks rahvusringhäälingu arhiivist ära vaadata lavastuse „Veluurpintsak”, ETV 1987. Väga kaasajaline lugu, mõjub justkui tasapeegel kõverpeegli raamistuses või hoopiski vastupidi. Kui võhma jätkub, vaadake sama teema jätkuks kasvõi ühe hooga ära veel teinegi bulgaaria päritolu loo järgi kokku pandud telelavastus „Golemanov”, ETV 1981. Siitkandi rahvas ei kipu kahjuks küll olema eriti aldis varem teiste ja ka endi tehtud vigadest õppima, aga ehk mõni inimene siiski lisandub nende klubisse, kes näevad kriitilise ning tegusa pilguga ka seda, mis reaalajas meie endi ümber toimub.

Sünge oktoobripäeva üheks näiteks on kindlasti pärastlõunase pimeduseajastu ehk talveaja algus 29. oktoobril, kui kella 4-st saab ühtäkki uuesti kell 3. Kuidas fikseerida aga mingi tähtis sündmus, nt lapse sünd 29. oktoobril kell 3.30? Ongi meil see kardetud „ajaparadoks” valmis. Selleks ei peagi iseeendaga kohtuma nagu oli pidevalt rõhutatud 1989. aasta filmis „Tagasi tulevikku, 2.”

Kuu faasid

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Sügistaeva ülevaade

Üllar Kivila

2023. aasta sügistaevast võib leida kõik Päikesesüsteemi planeedid peale Marsi. Kas sõjajumala puudumine selle aja jooksul midagi Maal paremaks muudab, näitab aeg. 28. oktoobri õhtul ampsab Maa vari täiskuu küljest pisikese tüki ning detsembri keskel vaadeldav geminiidide meteoorivool võiks sel aastal Kuu puudumise tõttu taevast eriti soodne olla. Kui vaid taevas pilves ei ole…

Üht-teist põnevat leiab taevas veel aset ning üha pikenevad ööd pakuvad kuni talve alguseni aina rohkem vaatlusaega.

Loeng on tasuta.
Kõik huvilised on oodatud!

On alanud september, esimene sügiskuu, kuigi suvist sooja võib ka sekka juhtuda. Sügise ametlik algus ei lange siiski kuu algusega kokku, see toimub 23. septembril kell 9.50. Siis on Päike otse Maa ekvaatori kohal ja peaaegu kogu maakera peal on päev ja öö ühepikkused, 12 tundi. Pooluste piikonnas on eriolukord: põhjapooluse kohal on Päike silmapiiril loojumas; ka lõunapooluselt vaaadates asub Päike silmapiiril, kuid siin on Päike hoopiski tõusmas. Vastavalt on põhjapoolkeral siis algamas polaaröö ja lõunapoolkeral, vastupidi, polaarpäev. Nii polaaröö kui polaarpäev kestavad pool aastat; polaarpäeval on Päike kogu aeg loojumatuna kusagil madalas taevas, kuid silmapiirist kõrgemal, polaaröö puhul aga pidevalt allpool horisonti. Päike asub kuu esimesel poolel Lõvi tähtkujus; 17. septembril liigub Neitsi tähtkujju.

Planeedid septembris

Tänavune septembrikuu pakub vaatlemiseks vähemalt kolme, kuu teises pooles koguni nelja planeeti.

Merkuur ilmub 18-nda paiku nähtavale hommikuhämaruses madalasse koiduvöösse, hakates edaspidi tõusma peaaegu 2 tundi enne Päikest, asukohaks Lõvi tähtkuju. Vaatlusperioodi algul on Merkuur varem tõusvast Reegulusest umbes 8 kraadi kaugusel, edaspidi planeedi ja tähe nurkvahemaa üha kasvab. Võib panna tähele, et Merkuur muutub tasapisi heledamaks. Suurima läänepoolse eemaldumuse aegu Päikesest, 22. septembril, on Merkuuri heledus -0.4 tähesuurust.

Veenus on septembris nähtav samuti hommikuti idakaares, kuid Merkuurist oluliselt heledama Koidutähena. Kuu alates tõuseb Veenus 2 tundi enne Päikest, kuu keskpaiku juba ligemale 3.5 tundi ja kuu lõpus 4 tundi (pisut enamgi) enne Päikest. Veenus asub enamuse ajast Vähi tähtkujus, 25-ndal siirdub Lõvi tähtkujju.
Veenus jõuab septembris ka oma alati suure heleduse tippu, -4.5 tähesuurust. (Veenuse täpne heledus varieerub sageli eri allikates mõne kümnendkoha võrra, ilmselt ei viitsita eriti heledust kontrolliks üle mõõta.) Teleskoobiga tasub samuti Veenust vaadata, siis paistab planeet kena noore Kuu kujuga. Kuu lõpus hakkab Veenus lähenema veidi hiljem tõusvale Reegulusele. Heledused pole muidugi võrreldavad, Reeguluse heledus on +1.35 tähesuurust. Aga mõlemad „tähed” on heledamad kui teine tähesuurus… Vana Kuu sirp on Veenusele lähimas asendis 12. septembri hommikul.

Jupiteri vaatlustingimused on head. Kui kuu alguses peab vist veel märkima, et Jupiter paistab peaaegu kogu öö (hommikupoole), siis kuu keskpaiku ja teises pooles võib nähtavust kommenteerides juba niimoodi „ümardada”, et planeet on näha kogu öö. Jupiter paikneb Jäära tähtkujus. Jupiteril heledust jätkub, -2.5 tähesuurust.
Ööl vastu 5. septembrit on Jupiter päris lähestikku Kuuga (Jupiter on allpool, asub Kuu servast 1.5 kraadi kaugusel).

Saturn„käib” endiselt öösel suhteliselt madalavõitu kaarega üle lõunataeva, asudes Veevalaja tähtkujus. Kuu algul paistab Saturn kogu öö, kuid peatselt hakkab planeet hommikuti üha varem loojuma. Saturni heledus on +0.5 tähesuurust, see paneet on seega märksa tuhmim kui Veenus ja Jupiter, ometi paistab ka Saturn taevavõlvil heleda tähena. Kuu on Saturnile lähimas asendis 26. septembri õhtul.

Nelja planeeti korraga siiski näha ei saa, küll aga võib hommikuti korraga imetleda kolme planeeti. Kuu alguses on siis nähtaval Veenus, Jupiter ja Saturn; idataeva koiduvöös on näha Veenus ja peaaegu vastassuunas, madalas läänetaevas asub Saturn ja Jupiter paistab hästi lõunakaares.

Kuu teises pooles saab korraga hommikutaevas näha omakorda Merkuuri, Veenust ja Jupiteri. Merkuur asub idas madalas koidutaevas ja siis need 2 heledat „laternat”: idakaares Veenus ning edelataevas Jupiter. Kui juba „laternatest” juttu tuli, siis saab ka kolmandast rääkida: madalas kagutaevas särab hommikutaevas ka Siirius, päris-tähtede heledaim esindaja. Siirius ilmub hommikuti nähtavale umbes koos septembrikuu algusega.

Hommikuses septembrikuu taevas on idakaares teisigi heledaid tähti, kuid Merkuur peaks neist kõigist madalamale, koiduvöösse jääma.

Marss on sedapuhku nähtamatu. Nähtamatu, nagu alati paljale silmale, on ka Neptuun. Isegi teleskoobis paistab Neptuun tähekese moodi, ei enamat. Siiski võiks ehk ära märkida, et Kalade tähtkujus asuval Neptuunil on 19. septembril vastasseis Päikesega. Neptuun on seega septembris põhimõtteliselt taevas olemas kogu öö, kuid heledus on +7.8 tähesuurust (ehk siis üldisemalt kaheksas tähesuurus) võtab pakutava nähtavuse „teise käega tagasi”. 19. septembri koordinaadid on Neptuunil järgmised:

otsetõus 23h 47m 8s; kääne -2° 47’ 3’’ .

Paneme võrdluseks kirja ka sama, 19. septembri jaoks Uraani koordinaadid: ka see, 6. tähesuuruse heledusega teleskoobiplaneet paistab samuti kogu öö, asudes Jäära tähtkujus, 8 kraadi Jupiterist vasakul):

otsetõus 3 h 30m 57s; kääne 18º 5’ 55’’ .

Kassiopeia tähtkuju

Septembrikuu öö saabudes saab kõrgel kirde-idataevas nähtavaks siksakiline W-tähte meenutav viie küllaltki heleda tähe kombinatsioon. Tegu on Kassiopeia tähtkujuga. Eestis ja teistes põhjamaades pakub Kassiopeia aastaringselt igal ööl enda vaatlusvõimalusi. Tähtkuju võtab küll osa taeva ööpäevasest pöörlemisest (ümber Põhjanaela), kuid sarnaselt Suurele Vankrile ja veel mõnele tähtkujule aga loojuma ei ulatu. Kusjuures Suur Vanker on võrdluseks päris hea, sest ka Kassiopeia tähed on sarnase heledusega ning teiseks asub kumbki tähtkuju Põhjanaela suhtes alati „teine teisel pool”. Sügisöö edenedes tõusebki Kassiopeia otse seniiti ehk pea kohale, samal ajal võtab Suur Vanker koha sisse põhjakaares, Põhjanaelast madalamal. Hommiku eel liigub Kassiopeia madalamale, loode suunas.

Kassiopeia… mis see on? Esimena tulevad meelde ehk kassid (ülimalt vahvad ja positiivsed, tuju ning tervist parandavad tegelased), aga „opeia” on tundmatu suurus. Mis see on? Oopium? Kasside, eriti nende meesssost isendite „oopium” on teatavasti palderjanijuurikas. Siiski, vist seda ikka ka ei mõelda… Tuleb entsüklopeediad lahti lüüa. Või siis internet. Aga interneti viga on see, et väga palju näivalt ametlikku infot seal on kontrollimata ja seega võimalik, et ka ekslik.

Oletame siiski, et oleme nüüd grammi jagu targemaks saanud ja teame et antud juhul tuleb kassid jätta rahule, omi asju toimetama. Muidu veel mõni neist annab selleks käpaga märkijätvalt märku…

Kassiopeia nimi on vastavale tähtkujule tegelikult tulnud Kreeka mütoloogiast, selline nimi oli müütilisel Etioopia kuningannal. Eesti mütoloogias oli see siksakiline tähtkuju tuntud kui Taevalook, samuti ka kui Vändatähed.

Kassiopeia tähtkuju oma heledamate tähtedega

Heledaid tähti on Kassiopeia viis: Caph (beeta Cas), Scedar (alfa Cas), Tsih (gamma Cas), Ruchbah (delta Cas), Segin(epsilon Cas). Vaatame need kõik nüüd üle.

Caph

Näiv heledus 2.28 tähesuurust. Tegu on F-spektriklassi hiiuga, täpsem tähis on F2 III. Caph on Päikesest umbes 3.5 korda suurem ning umbes 3 korda suurem sama spektriklassi peajada tähtedest. Massi poolest on Caph umbes 1.9 korda Päikesest massiivsem. Võib eeldada, et varem peajadal viibides kuulus Caph kuhugi A-spektriklassi. Värvuselt on Caph kollakasroheline, kuid heledus pole siiski nii suur, et roheline värv silma jaoks esile tõuseks. Kaugus selle täheni on 55 valgusaastat, seega just eriti kauge objektiga tegu ei ole. Tähel Caph on ka nõrk kaaslane, heledusega 13 tähesuurust.

Scedar

Näiv heledus 2.24 tähesuurust. Siin on tegu taas hiiuga, kuid sedapuhku oranzi hiiuga, K0 III. Scedar pole Maalt vaadates siiski piisavalt hele, et oranzi värvsut otse silma jaoks esile tuua. Oranzid hiiud on ka mõõtmetelt päris suured. Scedar hinnatakse olevat Päikesest 42 korda suurem, ületades selliste näitudega ka sama spektriklassi hiidude keskmisi näite. See asjaolu viitab ka II heledusklassi (hele hiid) arvestamise mõttele. Scedari mass on kusagil 4 ja 5 Päikese massi vahel. Näib, et Scedar viibis peajadal olles kusagil B spektriklassi keskel või jahedamas osas. Kaugus 228 valgusaastat.

Tsih

Tuntud mõnedes allikates ka Navi nime all. Heledus ei ole muutumatu, viimasel ajal hinnatakse seda umbes 2.15 tähesuuruga, kuid täht võib mõnikord olla ka sellest näidust heledam või tuhmim. Spektriklass on B0.5 IVe. B0.5 tähendab üpris kõrge pinnatemperatuuriga B-klassi tähte ning heledusklass IV omakorda seda, et olles küll veel peajadale lähedal, päriselt ta seal siiski enam ei ole. Peajada faasis oli see täht veel kuumem, asudes HR diagrammil ilmselt kusagil O-klassi lõpus. Tähis e näitab seda, et spektris leidub emissioonijooni ehk kiirgusjooni (peamiselt vesiniku jooni).

Tsih-tähe puhul on leitud, et ta omab nähtamatut kaaslast, orbitaalse perioodiga 203.5 päeva. Kaaslase olemus pole senimaani selge. Kõige enam on siiski viiteid, et tegu võiks olla neutrontähega. Teine, kaugem kaaslane, 11. tähesuuruse objekt 2 kaaresekundi kaugusel on F6 V, peajada täht. Siin on orbitaalne periood pikk, 480 aastat.

Huvitav on märkida, et tähest Tsih 21 kaareminuti kaugusel asub 5.5 tähesuuruse heledusega kolmiktäht HD 5408 (B7 V + B9 V +A1 IV) , mille ruumiline liikumine on sarnane Tsih-iga. Kuid ruumiline vahekaugus on omakorda liiga suur, et saaks rääkida gamma Cas ja HD 5408 süsteemi kaksiklusest. Siin võib eeldada, et tähed on tekkinud küll ühisest kosmilise gaasi-tolmupilve süsteemist, kuid piisavalt kaugel teineteisest, et edasine otsene gravitatsiooniline seos oleks olemas.

Tsih, kuum ja hele nagu ta on, paneb helendama ka oma ümbrust. Tähelepanuväärseim osa sellest on peegeldusudukogu IC 63, hüüdnimeks Kassiopeia Viirastus. Uduobjekt asub tähest umbes 3-4 valgusaasta kaugusel. Tõsi küll, otse vaadeldav see eriti pole, kuigi kuju piltidel on meeldejääv.

Peegeldusudu Kassiopeia Viirastus. Kuigi teleskoobis raskesti vaadeldav, on pilt muljetavaldav.

Kui keegi siiski soovib üritada otse vaadelda, siis teleskoop peab suur olema, läbimõõdus ligikaudu 30 cm või enam. Udukogu heledus on 10. tähesuurus, kuid tegu pole üldsegi punktobjektiga, vaid ligikaudu 10 x 5 kaareminuti läbimõõduga. Seega pole hea ka ülisuur suurendus. Hele täht Tsih (gamma Cas) ise tuleks teleskoobi vaateväljast eemale saada. Udukogu asub tähest umbes 20-27 kaareminuti kaugusel, ligikaudne läbimõõt on 1 valgusaasta kanti. Umbes samal nurkkaugel Tsih-ist asub ka äsjamainitud HR 5408.

Udukogd Kassiopeia Viirastus (IC 63, alumine) ja selle naaber IC 59 (ülemine) tähe Tsih võimsa kiirguse taustal. Tervikpildi vasak pool meenutab mingit jubeda näo profiili.

Mängime nüüd võsainglasi, tehes nii. Lähtume meie „suurest peatähest” Tsih ja tuginedes ekvatoriaalsetele koordinaatidele („põhi üleval”) ning seda ka, et teleskoop pöörab pildi ümber („põhi alla”), siis sellisel juhul HR 5408 asub Tsih-ist „kella 12 suunas” ja Viirastuse-udu asub „kella nelja suunas”. Püüame, nagu juttu oli, järgmise sammuna liigutada heleda Tsih-tähe teleskoobi vaateväljast välja. Kas udukogu kuidagi näha on, see saabki seepeale selgeks.

Udukogu koordinaadid: otsetõus 0h 59m 5s, kääne: 60º 53’ 42’’.

Läheduses asub ka teine samal põhjusel helenduv udu IC 59, kuid see on eelmisest tuhmim.

Tehes Gamma Cas ehk Tsih kohta lühikokkuvõtte, siis omab see ligikaudu 17, mõndel andmetel 19 Päikese massi ja 10 Päikese raadiust. Kaugus on umbes 550 valgusaastat.

Veidi Be-tähtedest

Tähte Tsih (gamma Cas) tuntakse teatud tüüpi muutlike tähtede, Be tähtede esindajana. Üldiselt on Be tähed väga kiiresti pöörlevad tähed, mille ümber on ka mingi ketas, mis võib olenevalt konkreetsest juhtumist olla erineva stabiilisuse astmega. Ketas Be tähe ümber koosneb tähest endast väljalennanud materjalist. Siiski pole asi liiga lihtne: mõnede Be tähtede pöörlemiskiirus pole väga suur, kuid ketas selle ümber võib ikkagi kuidagi tekkida. Kui tegu on kaksiktähega, võib mõnedel juhtudel kaarte segada ka teine komponent. Millalgi pakuti välja, et kõik Be tähed on kaksiktähtede komponendid, sellest ka ketas B-klassi komponendi ümber, kuid nii see paraku ka ei ole.

Be tähtede seas saab seega eristada ka alamklasse. Tsih, gamma Cas, on lisaks Be staatusele ka gamma Kassiopeia tüüpi muutlike tähtede prototüüp.

Ruchbac

Jätkame Kassiopeia heledate tähtedega. Ruchbac asub Maast umbes 99 valgusaasta kaugusel. (Kui keegi ütleb 100 va, pole see ka eriti vale.) Tähe heledus on 2.66 tähesuurust. Pole oluliselt tuhmim kui eelnevad 3, kuid arvud on armutud: sellise heledusega paistev täht kuulub kolmanda tähesuuruse tähtede hulka.

Spektriklass hinnatakse olevat A5 IV. Ruchbah arvatakse seega olevat parajasti lahkumas peajadalt HR diagrammil. Mass peaks olema 2.5 Päikese massi ja raadius 3.9 Päikese raadiust.

Ruchbah omab ka kaaslast, mis muudab tähe varjutusmuutlikuks, kuigi heleduse muutlikkus on napi mõõduga. Kaaslase olemuse kohta pole veel kuigi palju teada.

Segin

Segin ehk epsilon Cas asub W kujulise tähtkuju kontuuri ühes tipus (teises tipus on Caph). Näiv heledus 3.34 teeb sellest tähest Kassiopeia kontuuri tähistavast viiest tähest kõige tuhmima. Tähesuurus on Seginil seega üldiselt lugedes kolmas. Kaugus Maast 418 valgusaastat. Segin hinnatakse olema 9 Päikese massi ja 6 Päikese raadiusega. Spektriklass on B3 V. Siiski pole antud juhul asja paika panna eriti lihtne, sest spektris ilmneb ka emisoonijooni. Nii et Segin võib olla IV heledusklassis. (kuumade, sh B-spektriklassi tähtede puhul on mõnigi kord päris keeruline teha vahet V (peajada) ja IV (allhiidude) ning isegi ka III (hiidude) heledusklassi vahel, sest vastavate tähtede esindajate parameetrid ei erine oluliselt.) Siiski ei loeta Segin olevat ka klassikaliste Be tähtede esindajaks.

Vahekokkuvõte

Nii et Kassiopeia viiest tunnustähest on kolm tükki kuumad (Tsih ja Segin B spektriklassist, pinnatemperatuuridega vastavalt 25 000 K ja 15 100 K ning Ruchbah A spektriklassist, 8000 K), üks „soojusastmelt” vahepealne (Caph, F spektriklass, 7000 K) ning üks jahedam (Scedar, K spektriklass, 4600 K). Toas ja õues olevate temperatuuridega võrreldes on üleüldse kõigi tähtede pinnatemperatuurid muidugi tohutult kõrged.

Ei aita ka see, kui tähe pinnalt üritada sissepoole kaevuda. See ei aita, sest mida sügavamale jõuda, seda kuumemaks läheb. Tähtede keskmetes jõuaksime kindlasti välja kümnest miljonist kraadist kõrgemate temperatuuriväärtusteni. Hea küll, jätame labidad Maale, kuid ka tähtede pinnatemperatuure arvestades võib siiski antud juhul tõdeda, et kliima on neis paigus kuidagi liiga soe.

Otsene järeldus nii kuuma kliima vastu võitlemiseks on loomulikult see et Maal, iseäranis just piirkonnas, mis piirneb Läänemere, Soome lahe ja Peipsi järvega, tuleb meil kõigil koheselt midagi ette võtta, näiteks lasta endal elekter jäädavalt välja lülitada, makstes üha kasvavaid elektriarveid siiski edasi! Sest me peame ju olema gamma Kassiopeiaga solidaarsed, kas keegi julgeb vaielda?

Teleskoobiobjektidest Kassiopeias

Kassiopeia asub Linnuteel, seega peaks sinna mahtuma ka täheparvi ja udukogusid.
Nii ongi. Viie rikkama riigi, vabandust, viie heledama tähe ümbruses on taevas mitmed tähtede hajusparved. Tuntuimad neist on ehk M52 ja M103, mis on mahtunud kuulsasse Messier’ kataloogi. M52 leiab siis, kui liikuda Scedari (alfa Caph) juurest Caphi (beeta Cas suunas) ja siis veel umbes sama palju samas suunas edasi.

Hajusparv M52

M52 asub Maast umbes 4600 valgusaasta kaugusel, läbimõõt umbes 19 valgusaastat. Parve koguheledust hinnatakse umbes 7 tähesuurust. Arve liikmete arv on paarsaja kandis.

Kui lähtuda aga Ruchbah-tähest (delta Cas) ja hakata liikuma Segin (epsilon Cas) suunas, siis esimesest juba umbes kraadi kaugusel tuleb vastu hajusparv M103.

Hajusparv M103 üldisemas vaates.

Kui aga teleskoobiga M103 vaatlemise käigus ümbruskonnas veidi ringi keerutada, peaks sealt leidma veel päris mitu hajusparve, nt NGC 663, NGC 654 ja NGC 659.

Hajusparv NGC 663

M103 on neist heledaim, kuid siiski ka mitte väga hele, parve heledus on umbes 7.4 tähesuurust, veidi tuhmim kui M52. M103 asub ligemale 10 000 valgusaasta kaugusel, läbimõöt ligikaudu 18 valgusaastat. Kinnitatud liikmeid on üle 170.

Hajusparved on teada kui noorte, mitte väga ammu tekkinud noorte, pigem kuumade peajada tähtede kogumid. Nii on ka M103 puhul, kuid on huvitav märkida parves, suisa tsentris asuva päris punase, M6 spektriklassi hiiu või allhiiu olemasolu.

Hajusparv M103 detailsemalt.

Oleks „parem”, kui tegu oleks punase ülihiiuga, need on samuti noored objektid. „Tavalised” punased hiiud aga peaksid olema märksa vanemad. Võib spekuleerida, et vastasmõju tagajärjel mingi lähinaabriga võttis see täht eemalt vaadates hoopis vanema „näo”, kui ta tegelikult on. Sellist asja juhtub harva, kuid pole päris võimatu.

Kassiopeias seega hajusparvi jätkub! Kerasparvedega on kehvasti, see on ka mõistetav, sest Galaktika sfääriline allsüsteem, mille kerasparved moodustavad, ei kipu Maalt vaadates sinnakanti suunas projekteeruma..

Udukogusid on ka. Kassiopeia Viirastusest oli juba eespool juttu. Kergemini peaks leitav olema Pacmani udukogu, NGC 281. See on üks paljudest Linnutee tähetekke piirkondadest, kus noori kuumi tähti juba ka tekkinud on. Nende kiirgus ülejäänud udu helendama panebki. Udukogu asub mitte kaugel heledast tähest Scedar.

Pacmani uduna tuntud NGC 281.

Märgime ka Pacmani udu koordinaadid:

otsetõus: 0h 52m 59s, kääne: 56º 37’ 19’’ .

Udusid on muidugi veel, kuid eks neid kõiki pea ikka läbi teleskoobigi pildina üles püüdma võtma, vaatamisest üksi pigem ei aita… Nimetame siiski ühe veel, M52 lähedal, umbes poole kraadi kaugusel asub Mulli udukogu, katalooginimega NGC 7635. Udu helendab tsentraalse kuuma O spektriklassi tähe arvel. Sellest taevapiirkonnast on põhjust allpool veelgi juttu teha.

Muide, O-spektriklassi tähtede puhul pole isegi peajada ja ülihiidude esindajate vahel suuri erinevusi. Ei heleduse, massi ega läbimõõdu osas. Detailides muidugi saab eristusi teha. Võrdluseks: „külma” M spektriklassi puhul on peajada tähtede ja ülihiidude erinevused kolossaalselt suured.

Kassiopeia A

Huvitav objekt on Kassiopeia A umbes 11 000 valgusaasta kaugusel. Läbimõõt 11 valgusaaastat. Esmakordselt vaadeldi seda optilises kiirguses 1950. aastal. See on jällegi paraku objekt, mida ei tasu eriti proovida teleskoobiga otsida. Kuid paraja suurusega (läbimõõt 30 cm kanti või enam) teleskoop koos värvifiltritega võib teha imesid… Esmakordselt avastati Kassiopeia A hoopiski raadiokiirguses 1947. aastal. Tegu on Maalt registreerides võimsaima raadiokiirguse allikaga väljastpoolt Päikesesüsteemi, tõsi küll, seda vaid siis, kui kiirgust registreerida sagedusel 1 gigaherts. Pole seega ime, et ilmselt seoses just selle objektiga räägivad mõned esoteerikafännid salapärasest Kassiopeia kiirgusest.

Detailirohke pilt supernoova jäänukist Kassiopeia A, jäädvustatuna läbi uue, Webbi Kosmoseteleskoobi.

Salapära Kasssiopeia A puhul muidugi jätkub. Lähem uurimine on näidanud, et tegu on selgelt supernoova jäänukiga. Ka tekkinud kompaktne tuum on olemas. Vist neutrontäht (kuid mitte pulsar), aga ka must auk võib see olla. Röntgenuuringute jätkamine peaks siin pikapeale selguse andma. Kompaktse objekti olemasolule saadi kinnitus Chandra Röntgenkiirguse Obervatooriumi poolt, mis lennutati kosmosesse 1999. aasta suvel. Kassiopeia A oligi selle aparatuuri esimene uurimisobjekt.

Nii et Kassiopeia A kiirgab rõõmsasti nii raadiokiirgust kui röntgenkiirgust. Siiski ei saa siit kuidagi järeldada, et salapärased „Kassiopeia asukad” meile igatsugu erinevate sagedustega kahtlasi signaale saadavad. Kiirgus on siiski puha looduslik, isegi otse huultelt loetavaid valeväiteid see kiirgus sisaldada ei tohiks. Kuigi lahendamata saladusi Kassiopeia A juures on.

Kõnesolev supernoova pidanuks millalgi XVII sajandi teisel poolel Maal hästi näha olema. Ometi pole selle kohta suurt midagi teada. Siiski midagi nagu oleks. Kõige enam tundub tõenäoline, et supernoovat vaatles inglise asronoom John Flamsteed vähemalt 16. augustil 1680, kes märkis selle kataloogi kui 3 Cassiopeiae. Flamsteedi märgitud positsioon jääb praeguse Cas A asukohast 10 kaareminuti kaugusele. See on praeguste mõõtmisvõimaluste juures suhteliselt suur kaugus, kuid varasematel aegadel ei saanud alati nõuda ka väga vsuurt täpsust. 3 Cassiopeiae on jäänud senimaani nn hüpoteetiliseks täheks. Murekoht on see, et Flamsteed märkis objekti heleduseks kõigest 6 tähesuurust. Kõik oleks korras, kui „uus täht” paistnuks palju-palju tähesuurusi heledam. Kaarte segab veidi ka läheduses asuv täht AR Cas.

Võttes tööhüpoteesiks siiski eeltoodud Flamsteedi vaatlused, siis võis ehk tegu olla erandliku tähega ja seega erandliku supernoovaga. Täht võis olla juba varem väga intensiivse tähetuulega suure osa oma väliskihtidest kaotanud. Seesama hajunud ümbris võis osutuda hiljem plahvatanud supernoova valguse oluliseks neelajaks optilises kiirguses. Infrapunavaatlusi ju sel ajal ei olnud. Sellise supernoova variant viitab muuhulgas sellele, et tekkinud kompaktne objekt peaks olema siiski must auk.

Tegu oli küllalt pikka aega seniteada noorima supernoova jäänukiga Galaktikas, kuid üks veel noorema kandidaat on praeguseks siiski veel.

Paneme koordinaadid ka:

otsetõus 23h 23m 24s, kääne 58º 48’ 54’’ .

Kassiopeia A asub tähest tau Cas (4.9 tähesuurust) umbes 3 kraadi lääne pool. Tau Cas asub Caph-ist (beeta Cas) omakorda 3 kraadi lääne pool.

Märkus: Siin on lähtutud ekvatoriaalsetest koordinaatidest (täpsemini otsetõusust). Seega „lääne pool” tähendaks lõunakaarde vaadates paremal pool olemist. Kassiopeia aga Eestist vaadates lõunakaarde ei satugi. Seniidi piirkonnas on neid „vasak-parem” suundi aga raske paika panna. Kui Kassiopeia asub madalas põhjakaares, allpool Põhjanaela, siis tähendab otsetõusu mõttes „lääne pool” ikka paremal pool, kuid taevasse vaaadates hoopiski ida pool paiknemist. Sellest temaatikast oli juttu ka eelmise aasta septembrikuu loo esimeses osas.

„Tycho Brahe supernoova” ja Kassiopeia B

Kui eelmise (kuigi hiljem juhtunud) supernoova seletamisega oli/on raskusi, siis nüüd on asi palju reeglipärasem, kuna selle, 1572. aasta kuulsa supernoova kohta on palju andmeid. Supernoova plahvatus muutus esmakordselt nähtavaks 6. novembril, kuigi osad andmed justkui viitavad, et seda nähti juba mõni päev varem. See oli veel teleskoobieelne ajastu, heleduse täppismõõtmised olid madalamal tasemel, kuid on mitmeid kindlaid ülestähendusi, et supernoova sai umbes sama heledaks kui Veenus ning seda üritati jälgida isegi päevasel ajal. Niivõrd kuivõrd. Proovida tasus, sest Kassiopeia asub/asus novembrikuu päeviti põhjataevas ja sellele suisa vastassuunas, lõunakaares uitava madalavõitu Päikese otsesed kiired polnud ka eriti selja tagant silma pimestamas. Ning räägitakse ju sedagi, et vanasti olnud lisaks sellele, et rohi oli rohelisem, inimeste meeled erksamad ja silmanägeminegi teravam…

Selle aja kuulsamaid astronoome maailmas Tycho Brache ei olnud supernoovat kaugeltki esimesena märganud, hakates seda vaatlema alates 11. novembrist, kuid tegi kõige rohkem hoolsaid uuringuid. Algul paistnud see umbes Jupiteri heledusega, kuid edaspidi olnud ligi 2 nädalat Veenusega võrreldav. Ka Veenus ise oli sel ajal “võrdlustähena” hommikuses koidutaevas säramas, tõustes üle 4 tunni enne Päikest (varakult enne koitu) ning Jupitergi oli öösiti ilusasti pikalt nähtaval. Brachelt tuli ka üldine nimetus „uus täht” ehk noova, hiljem täpsustati see termin supernoovaks.

Tuhmumise käigus muutunud „valget värvi” täht algul kollaseks, seejärel üha punasemaks, kuni silm juba küllalt tuhmiks muutunud tähel enam värvusi ei eristanud. Supernoova olnud nähtav aegamööda tuhmudes 1574. aasta märtsini, siis kadunud see „uus täht” öötaevast.

Eestis… nojah, polnud siis eriti aega teadust teha, kohapeal võimutsenud võõramaisel Liivimaa ordul ja praktiliselt kõigil naabritel korraga oli siin vaja aastakümnete pikkust Liivi sõda pidada… Eestlaste endi sõnaõigus oli juba enam kui 300 aasta eest kaduma läinud. Nagu nüüdki see jälle kandikul ära on antud…

Nojah. On saanud selgeks, et 1572. aastal pidi Kassioepias tegu olema Ia tüüpi supernoovaga, millistest eriti midagi järele ei jää, ka mitte kompaktset jäänukit. Midagi siiski hoolega otsides avastati, ka seekord kõigepealt raadiokiirguses, 1952. aastal. Ka nõrk optiline udujäänuk on ikkagi fikseeritud, see ongi Kassiopeia B ehk siis SN 1572. Selle objekti amatöörvaatlus on tõesti välistatud. Pole mõtet selle nõrga objekti koordinaate kirjutada, piisab märkest juuresoleval pildil.

Kassiopeia. Märgitud on mõned süvataeva objektid. Hajusparvi tähistavad rohelised ringid, difuusseid udukogusid tähistavad punased ringid ja noovat pisem kollane ring. Kassiopeia supernoovade asukohti märgivad suured kollased ringid.

Alles 2004. aastal avastati ka Ia supernoova käivitamiseks hädavajalik kaksiktähest komponent, Päikesega sarnane peajada täht.

Kassiopeia B ehk kuulsa Tycho supernoova tõenäoseim kaugus on kusagil 9000 valgusaasta kandis, kuid veakoridor on praegu veel päris lai.

Nii et umbes 100 aasta vältel on Galaktikas plahvatanud 3 supernoovat: 1572. aastal, 1604. aastal (sellest pole praegu ruumi rääkida) ja 1680. aastal. Kaks esimest olid heledad ja nende vaatlemise kohta on palju teada, selle viimatise supernoova toimumise täpse fikseerimise kohta on küll teatud reservatsioonid, aga usume ehk siiski 1680. aastat. (Me usume küll ka liiga palju valesid asju, isegi absoluutselt musta keha hämarusastmega e-”valimiste” ausust!)

Ootame aga uut, tõeliselt heledat supernoovat! Oleks juba aeg!

Noova ka!

Kes vanu asju ja supernoovasid ei mäleta, siis olemas on ka noovad; neid esineb oluliselt tihedamini. Mitte nii võimsad kui supernoovad, aga siiski. Kassiopeias esines kõigest 2 aasta eest, 2021. aasta kevadel igati arvestatav noova! Noova ilmus suunalt, mis on päris lähedal hajusparvele M52 (vt kaasasolevat pilti).

2021. aasta noova Kassiopeias. Noova on pildil pandud vilkuma. Üleval hajusparv M52, paremal Mulli udukogu.

Noova lähedal on ka varem mainitud Mulli udukogu. Nimetused sellele noovale on Nova Cassiopeiae 2021 või alternatiivselt V1405 Cas. Noova avastas üks Jaapani amatöörastronoom (!) 18. märtsil 2021. aastal, kui noova heledus oli 9.5 tähesuurust. Hästi vedas sel mehel…

Noova heledus tõusis kiiresti ja jäi „pendeldama” 7.5 j a 8 tähesuuruse vahele. Tegu peaks olema hinnaguliselt klassikalise noovaga, kuid põnevust valmistas esialgu heleduse uus kasv 7. -9. maini, kui heledus tõusis 5.45 tähesuuruseni, nii et noova sai palja silmaga vaadeldavaks. Heleduse kasv oli siiski lühiajaline, sama kiiresti see ka langes. Pikemas ajalises plaanis oli tekkinud siiski heleduse ”platoo”, mille taustal esines lühiajalisi muutusi. Alates novembrikuust hakkas ka keskmine heledus aeglaselt, kuid kindlalt langema.

Sellised need noovad on. Valge kääbus „tirib” oma kaaslaselt, peajada jahedama poole esindajalt endale täheainet juurde, kuni toimub termotuumaplahvatus ja kogutud ümbris lendab laiali. Tähed ise jäävad noova korral alles. Antud kaksiksüsteem paikneb lähestikku, orbitaalse perioodiga kõigest 4.5 tundi. Arvata on, et see noova plahvatab kunagi uuesti. Nii see üldse noovadega enamasti juhtub, nad kipuvad korduma.

Kassiopeias on veel huvitavaid objekte, aga enam tõesti ei mahu…

Lõppsõnaks

Septembrikuu lõpus domineerib päevaga võrreldes pikkuse osas juba öö. Ligikaudu viiest kuust koosneva suvise hooaja lõppu tähistab 29 september, mihklipäev. Sellele vastandub jüripäev 23. aprillil, vähemal määral on samas rollis olnud ka volbripäev 1. mail. Mihklipäeval on läbi aegade olnud väga isesugust ilma. On olnud suisa suvist sooja, tugevaid torme, vihmavalinguid, samuti ka varaseid talve tunnusmärke. Mida ilm tänavu mihklipäevaks toob, seda saab kindlas kõneviisis väita juba alates 30. septembrist!

„Tänavu saavad esimesed õnnelikud mihklipäeva ilmateate kätte juba koguni 29. septembril kell 23.59! Kiirustage tellima, sest niivõrd soodsate tellimuste arv on piiratud! Kõige esimesest tellijast saab kuldklient: täiendava teenusena osaleb ta lisaks koguni kuuajalise vihakõneküttide vastase tasuta immuunsuspaketi loosimisel! Lisatasu eest saab ta veel soovi korral taotleda võimalust tervelt kahe nädala jooksul omada tasuta omaenda isklikku autot ja eluaset! Tähelepanú: tegu on teenusreklaamiga. Kaebuste ilmnemisel, püsimisel või kõrvaltoimete tekkimisel tutvuge meie uute, veelgi soodsamate pakkumistega! Täiendavalt teatame, et me pole tegelikult mitte kunagi mitte ühtegi reklaami, ka mitte äsjaavaldatud reklaami avaldanud! Siiski jätkame me ka edaspidi oma reklaamide avaldamist, kuigi me neid tegelikult ei avalda! Lisaks olgu teil teada, et need tasulised reklaamid on teile kõigile kohustuslikud ning kui te ei…”

Oinalauda uks avanes. „Mnjaa”, ütles talumees mõtlikult, pani käiakivi seina najale ja astus sisse.

Mõne tunni pärast saabus täiskuuöö.

Kuu faasid

• Viimane veerand: 7-ndal kell 1.21
• Kuuloomine: 15-ndal kell 4.40
• Esimene veerand: 22-sel kell 22.32
• Täiskuu: 29-ndal kell 12.57

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Augustis käib Päike juba mõneti madalamalt kui kahel eelmisel suvekuul. Kuu esimesel dekaadil asub Päike tähekaardil Vähi tähtkuju taustal. 11-ndal augustil liigub Päike Lõvi tähtkujju. Kuigi august võib mõnel aastal olla juba küllaltki sügise nägu, on hetkel ülevalolev Eesti absoluutne maksimumtemperatuur +35.6 kraadi mõõdetud just augustis. Kusjuures mitte ka väga kuu alguses, vaid 11-ndal kuupäeval, 1992. aastal. Enne seda aastat jäid absoluutsed aastamaksimumid juulikuuse, mõned kümnendikud kraadi vähem.

Planeedid augustis

Kui arvestada kokku heledust ja vaatlusaega, siis kõige vägevamalt paistab augustikuus Jupiter. Negatiivne aspekt on küll see, et planeet paistab hommikupoole ööd ja kes see väärtuslikku uneaega kulutada tahab. Samas Jupiteri vaatlusaeg üha pikeneb ja kuu lõpupoole paistab Jupiter enamuse ööst, tõustes ka päris kõrgele taevasse. Jupiter asub Jäära tähtkujus, olles heledam kui -2 tähesuurust. Umbes 8 kraadi kaugusel piki ekliptikat Jupiterist ida pool paistab Uraan, asudes ka Jäära tähtkujus, selle idapiiri lähedal. Kuid Uraan on 6. tähesuuruse „täht”, maksimaalne heledus on täpsemalt 5.8 tähesuurust. Sellise objekti palja silmaga kindla nägemise peale ma kihla ei vea. Kuigi Uraani nägemine on võimalik. Teleskoobi kasutamine on palju parem ja kindlam. Ka paari selgelt eristuva tumedama vöödiga Jupiter koos oma 4. suurima kaaslasega on objekt, mida tasub teleskoobiga vaadelda. Võimalik, et näha on ka Suur Punane Laik, kuid selle jaoks on vaja esiteks seda, et Laik on parajasti meie poole suunatud küljel ja kujutis peab ka hea olema.

Kuu on Jupiteri lähistel 7-ndal vastu 8-ndat ja 8-ndal vastu 9-ndat augustit.

Saturn paistab kogu öö, asudes Veevalaja tähtkujus. 27-ndal on Saturnil vastasseis Päikesega. Heledus on Saturnil 0.4 tähesuurust. Saturn liigub öö jooksul suhteliselt madalas kagu-lõuna-edekaares. Siiski on Saturni asend taevasfääril mõneti paranenud võrreldes üpris mitme järjestikuse varasema aastaga.

Saturn on teatavasti ka tuntud kui uhke rõngaga planeet. Tegelikult on asi hoopis nii, et palju erineva heledusega rõngaid on üksteise sees ning ükski osarõngas pole ka tegelikult kompaktne rõngas. Kokku on tegu lugematu hulga Saturni miniatuursete kaaslastega, mis tiirlevad ümber Saturni, selle ekvaatori tasandis. Püüame siis võimalusel ka seda Saturni keerulist, kuid ilusat süsteemi ise teleskoobi abil vaadata! Kuu on Saturni lähistel 2-sel vastu 3-ndat ja 3-ndal vastu 4-ndat augustit, kõige lähemal aga 30-ndal vastu 31-st augustit.

Veenus esialgu ei paista. Planeet on 13. augustil alumises ühenduses Päikesega. Kuid 22. augusti paiku ilmub Veenus hommikuti koidutaevas nähtavale. 10 päevaga, mis kuu lõpuni kulub, pikeneb Veenuse vaatlusaeg 2 tunnini. Teisisõnu, kuu lõpus tõuseb planeet 2 tundi enne Päikest. Veenus on nii hele, et ületab ka Jupiteri heleduse, olles mitu komakohta heledam kui -4 tähesuurust. Nii nagu juuliski, on Veenus teleskoobiga vaadates jälle kena kuusirbi kujuga, kuid sirp on nüüd vastupidise orientatsiooniga. (Tuline tuhat, ka see sõna on vabakäigu-hullude poolt ära rikutud!)

Veenus paikneb Vähi tähtkujus. Kahjuks on vaatlusaeg veel siiski liiga lühike, et palju tuhmimate päris-tähtede taustal tähele panna Veenuse liikumise retrograadsust. See tähendab seda, et Veenus liigub sodiaagivöö taustal aegapidi vastupidises suunas ehk lääne poole. Juulis oli ju Veenus Vähist idapoolsemas, Lõvi tähtkujus.

Oi, see retrograadsus! See on astroloogide „teaduslik põhisammas”, sõna mille tähendust katsutakse hoida salapära loori all. Ka Saturn liigub parajasti retrograadsena, koguni mitu kuud jutti. Kuid Jupiter on tubli poiss, liigub täitsa mitteretrogaadselt.

Kuid olles „Päikesesteemi kontrollikotta saatmiseks mandaadi kätte saanud”, läheb juba järgmises kuus ka Jupiter „astroloogilise ula peale” ehk hakkab retrograadselt liikuma: „juba vastuvõetud toetused oma looduslikele kaaslastele saavad muuhulgas siis kiiresti tagasi võetud!” Alles „näärivana oodates”, 31. detsembril, saab Jupiterist jälle „tore poiss”, hakates päripidi liikuma.

Kuu lõpus, alates. 23. agustist, läheb ka Merkuur „sassi” ehk retrograadseks kätte. Aga stopp! Astroloogide õhin läheb vastupidiselt liikuva Merkuuri puhul erilisse resonantsi! Kasulik on selliselt võnkuva silla pealt eemale hoida! Merkuuri pole terve augusti jooksul ju nähagi, nii et hoiame Merkuursit praegu eemale! Marssi ka augustis ei näe, kuid Marss on praegu eeskujulik: mitte juttugi retrograadsusest. Seega on Marss praegu astroloogilliselt igav ja täidab sabaga närilise osavusega üleliidulise parteikomisjoni nõudeid.

Jupiter, Io ja valguse kiirus

Jupiter paistab tänavu augustis siis hommikutaevas. Jupiteri nime all tunti vanade roomlaste mütoloogias peajumalat, kes oli muidugi väga tähtis tegelane. Rooma riigi ajalugu polegi aga üleni eriti ilus; selle läänepoolse osa kapitaalset allakäiku ja hävingut kiputakse võrdlema ka tänapäeva lääne tsivilisatsiooni täie hooga käimasoleva loojanguprotsessiga. Meiegi oma kodumaal näeme seda viimasel ajal väga tihti täies oma koleduses.

Siiski pole planeet Jupiter väärt, et teda roomlaste süü läbi halvasti koheldaks. Püüame siis veidi rääkida Jupiterist kui abimehest teaduse arengule.

Veebruarikuu loo 3. osa lõpus oli korraks “iseprofessorite ajukapatsiteedi” „ülistamiseks” mainitud ka teemat valguse kiiruse mõõtmisest, õigemini sellest, kuidas seda mõõta ei saa. Peaks ehk siiski ka veidi juttu tegema, kuidas seda ometigi tehtud on.

Esimene, kes proovis valguse kiirust mõõta, oli Galilei, kes 1600. aastal tunnistas, et ainus tulemus oli arusaam, et valguse kiirus on väga suur ja selle väärtuse mõõtmine ebaõnnestus. Kuid tegelikult oli ka see tulemus oluline.

Esimene, kes aga valguse kiirusele konkreetse väärtuse sai, oli taanlane Roemer, 1676. aastal. Roemer vaatles Jupiteri kaaslaste varjutusi, keskendudes Io-le, mis suurima läheduse tõttu Jupiterile liigub oma orbiiidil ümber Jupiteri kõige kiiremini. Õnneks oli siis juba „teleskoobiajastu”, muidu poleks keegi Jupiteri neljast suurimast kaaslasest midagi teadnudki, veel vähem nende liikumist hoolega uurida saanud.

Roemer leidis huvitava asjaolu: Io väljatuleku moment Jupiteri varjust hakkas eeldatust ajahetkest üha hilinema ja hilinema. Seejärel hakkas Io üha varem nähtavale ilmuma. Kogu selle ajalise muutlikkuse edasi-tagasi ulatuseks hindas Roemer 22 minutit. Kui aasta oli täis saanud, klappisid Io taasilmumised uuesti. Roemer tegi õige järelduse, et põhjus on Jupiteri ja Maa vahekauguse perioodilises muutumises. Kui Jupiter on Maast kaugemates asendites, kulub ka valgusel Jupiterilt (ja tema lähiümbrusest, kus asuvad ka kaaslased, sh Io) Maale jõudmiseks rohkem aega. Roemer püüdis selle järgi ka valguse kiiruse väärtust arvutada. Esimene arvestatav, ehkki üpris ligikaudne hinnang valguse kiiruse väärtusele siit ka tuli. Peab muidugi arvestama, et kogu aasta jooksul ei saa Jupiteri ega tema kaaslasi järjepanu jälgida, sest mingil ajavahemikul, sealhulgas suurima vahemaa aegu Maast, kaob Jupiter Päikese kiirtesse ja pole nähtav. Eks siit tulene ka üks põhjustest, miks valguse kiiruse mõõtmine Roemeril tänapäeva mõistes väga täpne ei olnud. Kuid see oli oluline verstapost valguse kiiruse mõõtmisel.

Edaspidi tehti valguse kiiruse mõõtmiseks mitmeid maapealseid katseid, kasutades pöörlevaid hammasrattaid ja peegleid.

1879. aastal sai oma tulemuse kirja A. Michelson, enam küll tuntud eetri olemasolu välistanud katse ühe sooritajana. Michelsoni saadud valguse kiiruse väärtus on juba kaunis lähedane tänapäeval tuntud väärtusega, ümmarguselt 300 tuhat kilomeetrit sekundis.

Edaspidi täpsustati valguse kiiruse väärtust üha täiustatud katseseadamete abiga.

Päris halb õnn aga oleks füüsikatudengil, kes saaks optika praktikumis ülesandeks valguse kiiruse määramise Roemeri meetodil! Ülikoolis on üldjuhul ikka olnud kohustuseks, et iga praktikumitöö tuleb valmiskujul esitada peale tööloa saamist juba nädala – kahe jooksul…

Praeguseks ajaks tunneme valguse kiirust konstandina:
c = 299 792 458 m/s ehk
1 079 252 848.8 km/h . (Seega ligikaudu miljard kilomeetrit tunnis!) Ometi jõuab valgus tähtedelt meieni parimal juhul mõnede aastate jooksul, rõhuval enamusel juhtudest kulub veel oluliselt kauem aega. Seega tähti vaadates vaatame me tegelikult ammumöödunud aegadel kiiratud valgust! Õnneks on maailmaruum ja selle väga arvukad täht-objektid tervikuna üldjuhul väga pikaajalise muutlikkusega, seega tinglikult saame enamikul juhtudest siiski rääkida ka tähtede ja tähesüsteemide hetkeseisu vaatlemisest.

Tähistaevas

Juulitaevas, eriti kuu kahel esimesel kolmadikul, vääris põhiliselt vaid Suvekolmnurga mainimist: ka augustiõhtutel paistvad kõrgel lõunataevas Veega ning Deeneb kõrgel ja Altair neist umbes poole jagu madalamal. Juulikuu lõpp oli siiski juba märksa täherikkam.

Augusti õhtutaevas. Otse allapoole jääb lõunasuund, lääs paremale, ida vasakule.

August on aga tuntud pimeda suvekuuna. Eks pimedus tähendab ka palju tähti; eeldame, et pilvi ei ole. Õhtune tähtkujude paigutus on sisuliselt sama mis juulikuus, nüüd on aga tähtkujud näha kogu nende ilus. Kui hakata lõunakaares suunalt alt ülespoole tulema, siis kuu algul võib lõuna-edelapoolse silmapiiri lähistel näha Antaarest ning tema ümbruses ehk mingit nappi osa ka ülejäänud Skorpioni tähtkujust. See osa on siiski päris kasin ja üha väheneb seegi. Antaares, punaka tooniga Skorpioni „peatäht”, kaob ehavalgusse augusti keskpaiku ning ega peale seda pole enam mõtet Skorpioni otsida.

Ambur

Skorpionist ida poole (vasakule) jääv Ambur on samuti Eestis vaadeldav vaid osaliselt, kuid augustikuu õhtupimeduses on selle vaatlemiseks kõige soodsamad tingimused, septembris ka. Amburi näha olevad tähed on suhteliselt heledad, kuid silmapiiri lähedus teeb vaatlemise raskemaks. Nähtava Amburi osa kohta mingi joonise soovitamine polegi nii lihtne, igaüks leiab sealt vast ise midagi, kui lihtsalt öelda: suhteliselt heledad tähed madalal horisondi kohal. Amburi tähtkuju suunas jääb meie Linnutee ehk Galaktika tsenter. Sellega seoses pole vist raske ette kujutada, et projektsiooniefekti tõttu jääb Amburi kanti ka küllalt palju täheparvi (nii kerasparvi kui hajusparvi) ning udukogusid. Kuid jälle segab see Amburi kehv asend, kui Eestist vaadata. Ligi pool tähtkujust koos sealsete süvataeva objektidega jääb üldse silmapiirist allapoole. Mõned objektid jälle tõusevad küll õige vähe ja lühikeseks ajaks üle silmapiiri, kuid paks atmosfäärikiht mõjub ikkagi vaatlemisele kahjustavalt. Mõni objekt tuleks siiski ära mainida.

Udukogud M20 ja M8. 21. detsembril asub nende vahel Päike.

Päikese “talvepesa” lähedal, nagu varemgi on juttu olnud, paiknevad kaks difuusset udukogu M20 ülalpool ekliptikat) ja M8 (ekliptikast allpool). Augustiööd peaksid võimaldama nende ülesleidmist, kui madalale suunamist võimaldavat teleskoopi kasutada. Üldiselt pole selliste teleskoopide leidmisega suuremat muret, enamus amatöörtelekoope niisugused ongi.

Muuseas vahemärkusena olgu öeldud, et sõna „amatöör” ei tähenda kindlasti midagi, mille üle peaks pahandama. Igaüks, kes tähistaeva vastu huvi tunneb, ei pea loomulikult selleks mitmed aastad ülikooli uksi kulutama. Taevasse vaadata, kas abivahendiga või ilma, saab ju igaüks. Seda on päris raske ka ära keelata, kui just inimesi uute „piirangute” loba katte alle suisa kinniste aknaluukidega tubadesse ei suleta. Kuid me ei luba seda endiga teha, eks ole!

Veel üks difuusne udukogu M17 asub Amburi põhjaservas, seega mõnevõrra kõrgemal kui kaks eelmainitut.

Hajusparv ja udukogu M16. Ülesvõte Hubble kosmoseteleskoobiga.

Veel veidi põhja pool, juba naabertähtkuju Mao (sabaosa) piirides asub M16. Mõnes kataloogis esineb ka M16 difuusse udukoguna, mõnes aga täheparvena. Hea kvaliteediga pildid aga on selle objekti teinud eriti kuulsaks. Hubble kosmoseteleskoobi ülesvõtted andsid võimsad kujutised, veel teravmad pilte samast piirkonnast on saadud uue, Webbi kosomosetelekoobi abiga, mis alustas oma tööd 2022. aastal, seega päris hiljuti. Nende kosmiliste sammaste kujutiste mastaapsust ja võimsust vaadates meenuvad miskipärast kuulsad King Kongi filmid (neidki on tehtud mitmeid).

Fragment eelmiselt pildidlt. Vasakpoolne ülesvõte Hubble kosmoseteleskoobiga, parempoolne Webbi kosmoseteleskoobiga.

Amburis on ka mitmeid hajusparvi, nt M23 ja M25, samuti väärivad märkimist kerasparved M22 ja M28. Need asuvad kahjuks umbes sama madalal kui neist paremale poole jääv M8, kuid leidmise hõlbustamiseks võik fikseerida tähe Kaus Borealis (lambda Saggitarius). M22 asub sellest tähest 2 ja pool kraadi ülal vasakul ning M28 1 kraadi jagu ülal paremal pool.

M75, kerasparv Amburi idaservas.

Amburi idaservas (vasakul ääres) paiknevast kerasparvest M75-st oli juulikuu loos seoses selle läheduses oleva Pluutoga juba juttu. Nüüd on öösiti pime, võib ju proovida Pluuto M75 abiga kätte saada. Vahest läheb korda, kui ilmad mitmel ööl lubavad.

Kaljukits

Amburist veel enam ida poole jääb Kaljukits. Seegi paikneb madalal horisondi ligidal. Õnneks tõuseb see tähkuju meie laiusel tervikuna silmapiirist kõrgemale. Kujund on päris konkreetne, kuid kahjuks on tähed päris tuhmid. Kujund meenutab see kujund mingit anumat, mille põhi pole tasane, vaid on kahest haarast koosnev ja terava tipuga.

Huvitavaid objekte siiski on. Tähtkuju ülal paremas nurgas asub Algedi (alfa Capriorn). Tegu on optilise kaksiktähega, mille komponendid pole füüsikaliselt seotud. Komponentide vahekaugus on 6.6 kaareminutit, nii et terav silm peaks suutma neid ka niisama eristada, lihtsam on seee töö binoklit või teleskoopi kasutades. Kumbki komponent eraldi pole samuti üksiktäht, kuid need aga ka füüsikaliselt seotud süsteemid. Vasakpoolne (teleskoobis parempoolne) komponentidest on kolmktäht: peatäheks on hilise G-klassi hiidtäht, mille valgust me põhiliselt näemegi. Selle ümber tiirutab oranz-punaste kääbuste paar, kaugus peatähest jällegi 6.6, kuid sedapuhku mitte kaareminutit, vaid 6.6 kaaresekundit. Nii et teleskoobis on ühe tähena paistev kaaslaste paar peatähest eristatav, kuid märksa tuhmim. Kääbuste paar ise niisama lihtsalt juba eraldi ei paista.

Algedi teise optilise komponendi peatäht on eelmisest pisut vähem hele, kuid omegi on just see tuntud kui “Algedi nr 1”. Ka see on sa G-klassi täht. Kuid asudes meist märksa kaugemal, peab ta teisest optilisest G-tähest olemuselt heledam olema ning nii ongi: tegu on G3Ib klassi ülihiiuga. Maalt vaadates sellel väga lähedal, 0.65 kaarersekundi kaugusel asub kaaslane, kuid liigse läheduse tõttu pole nad teleskoobis vaadates reaalselt eristatavad. Kolm nõrka komponenti, 10. tähesuurus ja vähem, 1 kaareminuti piires, on siin veel, kuid vähemalt 1 neist on omakorda lihtsalt samas suunas projekteerunud ehk on taaskord lihtsalt optiline, mitte füüsikaline kaaslane.

Algedi suunal, veel täpsemalt nr.1 – komponendi suunal, asub ka alfa-kaprikorniidide meteoorivoolu radiant. Augusti alguses võib veel selle nõrga voo esindajaid märgata, maksimum oli juuli lõpus.

Messier’ objektidest on Kaljukitse sattunud vaid üks, kuid see-eest jällegi kerasparv, M30. See objekt asub Kaljukitse kaguservas, juba kirjeldatud tähtkuju kontuuri vaskpoolsest osast allpool. Fikseerida võiks kontuuri vasakult teise heledama tähe Nashira (gamma Capricornus). Ja sõita teleskoobiga mõned kraadid kraadi lõuna poole ehk siis ligikaudsemalt öeldes otse allapoole.

Maokandja, Madu ja Kilp

Maokandja jääb Amburist paremale poole ja on päris suur, ulatudes oma põhjapoolse osaga täiesti viisakale kõrgusele. Midagi erilist Maoakandja paremale kaardunud tuhmipoolne tähekaar ei kujuta, küll aga on siin mitmeid kerasparvi, mida tasub vaadata: Kõige lõunapoolsemad M19 ja M62 ei kõlba asendi tõttu eriti kuskile, veidi kõrgemal asub M9, kuid veel kõrgemal paiknevad M10, M12 ja M14 on päris heas asendis. Oma viga on siin aga ikkagi – puuduvad head kergesti meeldejäävad tähtedest reeperid, mis neile osutuvad. Madaluselt umbes keskmises asendis olev M107 on ka peaaegu sobival kõrgusel, aga see kerasparv ise on kehvavõitu.

Tuleb ilmselt anda koordinaadid:

M10: otsetõus 16h 57m 9s; kääne -4º 5’ 58’’

M12: otsetõus 16h 47m 14s, kääne -1º 56’ 55’’,

M14: otsetõus 17h 37m 26s kääne -3º 14’ 45’’

M107: otsetõus 16h 32m 32s kääne -13º 3’ 14’’

M9: otsetõus 17h 19m 12s kääne -18º 30’ 59’’

Maokandjast lääne pool (õhtul madalas edelataevas) asub taevasfääri ainsa kaheosalise Mao tähtkuju paremini nähtav osa, mis on püsitise sirbi kujuline. Mingil määral on Mao kuju kaarekujulise Maokandja kuju vähendatud mastaabiga kordusväljaande moodi. Maost tasub otsida kerasparve M5, millest maikuu loos juttu oli.

Amburis on Linnutee väga hele, kuid madal asend ei lase Eestis seda nautida. Meil torkab silma Amburist kõrgemal olev heledam Linnutee tomp, mille piires on moodustatid tähtkuju nimega Kilp. Tähtkuju ise ei torka silma, aga just Linnutee peaks seda kergesti leida aitama. Messier’ kataloogist asuvad Kilbis hajusparved M11 ja M26. Neist viimane (allpool) on üsna kehvake, kuid M11 tasub rohkem vaatamist: peaaegu et kerasparv vaatab teleskoobist vastu.

Herculese, Lüüra ja Luige objekte

Detailid kipuvad juttu ummistama. Tuletame lühidalt meelde, et Maokandjast kõrgemale jääb Herculese tähtkuju. Hercules on suur tähtkuju, mis ulatub juba nii kõrgele, et ülemine pool on Eestis loojumatu. Tähtkuju ise, nagu sageli juhtub, pole eriti silmapaistvate tähtedega. Neist võib moodustada igasuguseid kujndeid, muuhulgas vägeva mehe kuju, kuid isiklikult meenub sinna vaadates halvasti ehitatud kolme pulgaga redel.
Herculest tasub siiski uurida, sest seal on vahvaid asju.

Kuulus Herkulese kerasparv M13.

Kõigepealt muidugi kuulus kerasparv M13. See jääb „redeli” kahe ülemise ja parempoolse „pulgaotsa” vahele. Hea silm võib juba ilma abivahndita midagi märgata, siiki soovitaks ikka telekoopi kasutada. Tähtkuju ülemises osas, ülemisest vasakust „pulgatähest ülalpool, asub M92, ligikaudu sama hea, kuid veidi väiksema heledusega kerasparv.

Nüüd vaatame Herkulese lõunapoolset osa, „redelist” allapoole. Näeme suhteliselt lähestikku kahte tähte. Alumine ja vasakpoolne on heledam. See täht on juba Maokandja liige, Ras Alhague (alpha Oph). Sellest ülalpool ja paremal olev tuhmim täht on aga Herkulese alfa, Ras Algethi.

Kaksiktäht Herkulese lõunaservas: Ras Algethi.

See ei ole küll siski Herkulese heledaim täht. Siiski tasub seda vaadata ka teleskoobi abiga. 4 ja poole kaaresekundi kaugusel teineteisest eristuvad kaks komponenti, mis on ka erinevat värvi.

Ka 95 Her väärib uurimist. Siingi on teleskoobis ilus kaksiksüsteem (nurkkaugus 6.3 kaaresekundit). See kaksiktäht on küll nõrga üksiktähena palja silmaga eristatav, kuid seda leida võib olla raske.

Kaksiktäht 95 Herculis

Paneks hoopis kirja koordinaadid:

otsetõus 18h 1m 30s ja kääne 1kr 35m 44s.

Võtame ühe kaksiku veel: roo Her. See täht on ka tuhm, kuid palja silmaga nähtav. Siin on leidmine parem: leiame „redeli” ülemise vaskpoolse tähe Fudail (pi Her). Leiame nüüd selle lähedal vasakul ja veidi kõrgemal oleva läheduselt teise arvestatava tähe ja see ongi otsitav.

Kaksiktäht roo Herculis. Ei tasu tähele panna kaari antud joonisel.

Teleskoobis peaksime nägema seda kaksikuna, nurkkaugus 4.2 kaaresekundit.

Hoiatus ka: halva kujutise korral võib mõnikord 4 kaaresekundi lähedane nurkkaugus olla kaksiku komponentide jaoks eraldamiseks liiga vähene, kuigi kasutatav aparatuur on üks ja sama. Kuid suveöödel on lootused eduks siiski enamasti head. Muidugi peab ikka selge ka olema…

Kuulus Lüüra Udu. Väga kerge seda leida polegi.

Herkulesest vasakul särab Veega, hele täht Lüürast. Veegast allpool ja vasaku, pisikese vankrikese kahe alumise ratta vahel on kuulus Lüüra udu ehk planetaarudu M57.

Ei tohi unustada neliktähte epsilopn Lyr, Veegast veidi ülal ja vasakul.

Vahva neliktäht Lüüras.

Veel Lüürast vasakule poole jääb Luik, see on kõrge tähtkuju Linnutee taustal, juhttäheks Deeneb. Siirdudes Deenebist alla vasakule, leiame esimese heledama tähe ja sellest veel alla vasakule minnes püüame leida ajalooliselt kuulsa kaksiku 61 Cygni.

Kuulus kaksiktäht, mida uuris Bessel.

Selle tähe kauguse uurimisel võistles kuulus Bessel meie kuulsa Struvega, kes uuris Veeega kaugust. Täht on tuhmike, kuid leitav. Teleskoop eristab kergesti ka komponendid, palun vaadake kui viitsite.

Ning muidugi veel Albireo (beeta Cyg), kirss tordil.
Luige lõunapoolse piiri lähedal asub kergesti leitav päris hele täht, mis teleskoobis jaguneb kauniks kahevärviliseks kaksiktäheks.

Albireo vaade teleskoobis. Heledam komponent varjab veel üht komponeneti.

Umbes poolel vahemaal M57 ja Albireo vahel on leitav veel üks Lüüra tähtkuju objekt, kerasparv M56

Mainida tuleb ka planetaasrudu M27, paikneb Luige piiridest lõunas, nõrkade tähtedega miniatuurse Rebase tähkuju piires. M27 justkui asuks kitsa noolekese turjal, see tähtkuju on tõepoolest Nool. Nool mahutab endas kerasparve M71.

Delta-akvariidid

Juba juuli teises pooles aktiveerus koos ööde pimenemisega suhteliselt tuntud, kuigi mitte just tihe meteoorivool, mille aktiivsuse hinnatav maksimum saabus 30. juuli ööl vastu 31. juulit. Oleksime nagu hiljaks jäänud selle vaatlemisega. Samas pole senised vaatlused näidanud, et see meteoorivool omaks hästi eralduvat maksimumi. Delta-akvariidid on nähtavad päris pikalt, ka veel augusti keskpaiku, pakkudes teatud konkurentsi kuulsale perseiidide meteoorivoole. Radiant asub Veevalaja tähtkujus, see on küll madalal, kuid agustiöö jooksul kogu öö üle horisondi.

Üldiselt avavad delta-akvariidid aasta teise poole heade meteoorivoolude hooaja. Avapoolaasta on selles osas palju vaesem. Augustis on põhjust meteooridest enamgi rääkida. Kuid teeme seda järgmises osas.

Aeg maha!

Augustis on reeglina öösiti suhteliselt soe, seega hea teha vaatlusi. Teeme siin siiski pausi, et jälle liiga pikaks ei läheks, juba ongi läinud.

„See oli kolmene!”, teatas korvpallimängu vilistav riigikohtunik, olles sooritanud vabaviske vastaste korvi.

Kuu faasid

1. Täiskuu: 1-sel kell 21.31
2. Viimane verand: 8-ndal kell 13.28
3. Kuuloomine: 16-ndal kell 12.38
4. Esimene veerand: 24-ndal kell 12.57
5. Täiskuu: 31-sel kell 4.35

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

Juulis on Päike Eestist vaadates peaaegu sama võimsalt nähtav kui juunis. Kuni 23-nda juulini (kaasa arvatud) on Tartu laiuskraadil Päikese kääne ehk nurkkaugus taevaekvaatorist 20 kraadi või enam põhja suunas. (Maksimumis, suvisel pööripäeval 21. juunil oli vastav näitaja 23 kraadi ja 26 minutit.) Nii et suvi jätkub täie hooga! Kahel juulikuu esimesel dekaadil asub Päike Kaksikute tähtkujus, 21-sel juulil liigub aga Vähi tähtkujju.

Planeedid juulis

Kõige pikemalt saab juulis jälgida Saturni. Planeet on nähtav hommikuti madalas kagu-lõunataevas Veevalaja tähtkujus. Vaatlusaeg läheb aga üha pikemaks (öö pikeneb vaikselt samuti) ning kuu lõpus võib öelda, et Saturn paistab juba kogu öö. Kuu ja Saturn on lähestikku 7. juulil.

Jupiter on leitav samuti hommikutaevas, kuid vaatesuunalt Saturnist märksa vasakul, tõustes ida-kirdesuunalt. Jupiter asub Jäära tähtkujus. Heledus on planeedil suur, kuid vaatlusaeg lühem kui Saturnil. Kuu on Jupiteri lähedal 12. juuli hommikutaevas.

Õhtutaevast võib otsida Veenust. Planeet on leitav väga madalas läänetaevas. Kuu alates 1.5 tundi pärast Päikest loojuva Veenuse vaatlusaeg lüheneb paraku edasi. Veenus on väga hele, kuid Päikese poolt valgustatud Maa atmosfääri vastu ei saa ka see planeet. Varsti pärast kuu keskpaika, 18-nda paiku kaob Veenus ehavalgusse. Veenus asub Lõvi tähtkujus.

Veenuse “tegelik pale” tänavu juulikuus.

Kuu ja Veenus tänavuses juulitaevas ei kohtu. Muide, kellel juhtub teleskoop taskus või käekotis või muidu saadaval olema, kasutage seda ka. Veenus on sellises vaates parajasti väga vahva, kitsa kuusirbi kujuline.

Enamus teleskoope pöörab Veenuse “valepidi”.

Veenus on juba mõnda aega tähistaeva taustal Marssi taga ajanud ja sellele ka lähemale jõudnud. Marss jõudis siiski juunis paraku ehavalgusse kaduda ja jääb nähtamatuks ka juulis. 1. juulil jõuab Veenus Marsist 3 kraadi ja 33 kaareminuti kaugusele. Kuid siis saab Veenusel tagaajamise isu otsa, Marsist möödumine jääb toimumata. Edaspidi hakkab Veenus Marsist aeglasemalt liikuma ja jääb maha.

Kui teleskoopi juba Veenuse imetlemiseks kasutada, siis selle aparaadi abil peaks 1. juuli õhtul siiski lisaks Veenusele nägema ka Marssi. Vajadusel (olenevalt vateväljast) peab teleskoopi nihutama Veenusest mõneti vasakule, ehk ka veidi kõrgemale.

Paar päeva enne ehavalgusse kadumist, 16-ndal, jõuab Veenus Reegulusega lähimasse asendisse. Marsist pisut heledam, kuid Veenuse heledusega võrreldes ikkagi väga kahvatu Reegulus pole samuti loomulikult palja silmaga vaadeldav. Kuid siingi ei toimu rangelt võttes möödumist piki ekliptikat, Veenusel saab jälle võhm otsa: edaspidi hakkab Veeenus Reegulusest samuti eemalduma, kuigi algul päris naljakalt: suunaga ekliptikast lõuna poole. Nii et möödub ja ei möödu ka.

Marss küll möödub 10-ndal Reeglusest (põhja poolt), kuid mõlemad on siis paljale silmale nähtamatud ja seega pole suurt mõtet teemat edasi arendada.

Pluuto ka!

Nähtaval mitteolevate objektide teemat võib ka jätkata. 22-sel juulil jõuab ka Pluuto, nii Päikesest kui Maast kaugel olev Päikese kaaslane, Päikesega vastasseisu. Pluuto seikleb Amburi ja Kaljukitse piirialadel. Endine planeet asus aasta alguses Amburi tähkujus, märtsi algusest alates Kaljukitse tähtkujus, nädal peale juuli algust liigub aga jälle Amburi tähtkuju ja jääb sinna aasta lõpuni.

Heledus aga on Pluutol väga kesine: 14.3 tähesuurust ja ta ei paista ka lihtsatel fotomeetrilistel üksikülesvõtetel kuidagimoodi erinevana ümbritsevatest väga nõrkadest taustatähtedest. Läbi teleskoobi Pluutot silmaga vaadata pole mõtet proovidagi. Siiski: kui aga öö on pime ja selge, teleskoop suur ja hea ning telekoobi suurendusele ja vaatevälja suurusele vastava taevaala tähed on eelnevalt viimse kui üheni peas, siis muidugi peaks Pluutot nägema ka! Kadedad keeled räägivad ja neid tuleb vist paraku uskuda, et Pluuto ei paista ka palja silmaga…

Kahvatuvõitu kerasparv M75 kogub kuulsust nähtamatu Pluuto arvel.

22. juulil asub Pluuto 1 kraad ja 6 kaareminutit lõuna pool mitte kõige võimsamat muljet jätvast kerasparvest M75. Tegelikult on Pluuto M75 läheduses kaua, nii juulis kui ka augustis. Enamgi veel, Pluuto hakkab M75-st otsustavamalt eemalduma alles tuleva aasta veebruaris, olles siis uuesti Kaljukitse tähtkuju piirides. Nii et kui hoolega M75 lõunapoolse naabruse taevakaarte uurida ja kui kättesaadav varustus, aeg ja oskused (!) lubavad eri öödel ridamisi fotomeetrilisi ülesvõtteid teha, peaks saadud pilte uurides Pluuto pikapeale ka ära tuvastada saama. Aga jah, Pluuto on väga madalas, see raskendab asja.

Kui Pluuto 1930. aastal avastati, asus ta hea koha peal, põhjapoolkeral kõrgelt käivas Kaksikute tähtkujus. Nüüdseks on Pluutol siis ligikaudu pool ringi ümber Päikese ära tehtud. Vahepealse 93 aasta jooksul läbitud teekonna jooksul läbis Pluuto periheeli (1989. aastal), kus orbitaalne kiirus oli kõige suurem. See avaldus ka (Pluuto kohta) kiiremas liikumises tähistaeva taustal Maalt vaadates. Pluuto orbiit on aga küllalt elliptiline ehk piklik. Uuesti Kaksikute tähtkujju, enda avastamise piirkonda, jõudmiseks läheb endisel täieõiguslikul planeedil mitu aastakümmet rohkem aega. Paha on ka see, et just praegusest ajast edasistel aastakümnetel hälbib Pluuto ekliptikast suhteliselt kaugele lõuna poole ja tema kerkimine oluliselt kõrgemale taevasse kui praegu, olles Amburi tähtkujus, võtab ikka hirmus palju aega. Kokku kulub Pluutol täistiiruks sodiaagivöö ja Päikese suhtes aega 248 aastat.

Vabalt võib juhtuda, et Pluuto on täisringi tehtud saamise ajaks uuesti planeediks ülendatud. Või olla koguni juba teist korda planeetide klubist välja visatud…

Muuseas, kääbusplaneet Pluuto amelik nimetus on praegu 134340 Pluto. Eesti keeli vahest siiski 134340 Pluuto. Puhas jama ikkagi see uus nimi! Ärme meie seda ka kasutame, eks? Slava Pluuto, kui veel võõrsõnu kasutada!

Õhurõhust

Kuna ööd on ikka veel valged, siis pööraks ka seekord jutu ilma suunas. Õigemini räägiks selle ühest iseloomustajast ehk õhurõhust. Ilmateatesse lisatakse sageli ka õhurõhu väärtus ja selle tendents. Mõtet see omab, sest kõrge (ja tõusva) õhurõhu korral on põhjust oodata pigem kuiva ja selget ilma, madala õhurõhu korral aga enamasti sajust ja tuulist ilma. Kuigi ühelegi kindlale õhurõhu näidule ei saa täpset ilma kunagi üksühesesse vastavusse seada.

Ilmateates mainitakse õhurõhku tihti kahel moel. Näiteks: õhurõhk oli kell 11 ajal 775 millimeetrit elavhõbedasammast ehk 1033 hektopaskalit. Noh, selline õhurõhk on nn normrõhust ikka märksa kõrgem ja ilm peaks olema ilus. Aga need ühikud: 775 mm Hg ja 1033 hPa. Kuidas neid ühikuid täpsemalt seostada?

Võtame asjast kergema arusaamise huvides ühe teise õhurõhu võimaliku väärtuse, norm-õhurõhuna tuntud näitaja; see on 760 mm Hg ehk 1013.25 hPa.

Teisendame kõigepealt pisut hektopaskaleid. Eesliide hekto tähendab sajaga korrutamist. Ehk siis 1013.25 hPa tähendab 1013.25 *100 Pa. Kokkuvõttes on normaalse õhurõhu väärtus 101 325 Pa, ligikaudsemalt 1,013 * 10 astmes 5 Pa. Seda väärtust tuntakse ka 1 füüsikalise atmosfäärina (atm). Seega 1013.25 hpa = 1 atm. Õhutõhu reaalsed väärtused kõiguvad selle keskmise väärtuse ümber. (Tulles korraks tagasi algul toodud näite juurde, siis 1033 hPa = 1.02 atm.)

Aga 760 mm Hg – mida selle pujääniga ette võtta? Kõigepealt lihtne teisendamise võte. Teeme sellise arvutuse: 760 * 4/3 = 1013. Olemegi saaanud hektopaskalid. Arv 4/3 sobib siin igasuguse õhurõhu väärtuse teisenduskordajaks. Näiteks 775 * 4/3 = 1033 hPa. Nii et kergema vastupanu teele minnes me korrutame või jagame näidud 4/3-ga ja saamegi ühtedest ühikutest teised. Kes õhurõhust rohkem lugeda ei taha, võibki siit „otse” edasi minna ja järgmised 2 või 3 alapunkti vahele jätta.

Hektopaskalid ja mm Hg.

Aga kas see äsjane teisendus seletas „mm Hg” asja ära? Ei seletanud. Tuleb leida üldisem ja põhimõtteline teisendamise skeem. Siin me seda tegema ei hakka, kuid päris lihtsalt on tuletatav rõhu arvutamise valem, kus omavahel korrutada tuleb tihedus, raskuskiirendus ja kõrgus. Paneme siis valemina ka kirja:

p = r * g * h ,

h – kõrgus.

Enam-vähem automaatselt peaks olema selge, mis on raskuskiirendus. See on see meie tuttav g = 9.8 m/s2.. Aga mille tihedus ja mille kõrgus? Siin tuleb mängu baromeeter – õhurõhumõõtja. Baromeetris kasutatakse elavhõbedat – selle tähis on Hg ja eks tihedus tähendabki siin elavhõbeda tihedust. Hg tiheduse väärtus on kaunis kopsakas: 13 600 kg/m3, olles suurem ka paljude tahkete ainete tihedusest. Kuid toatemperatuuril esineb elavhõbe vedelal kujul. Sellepärast seda materjali baromeetris vaja ongi.

Nii, jääb veel millegi kõrgus. See on elavhõbedasamba kõrgus baromeetris. Aga mis mõttes täpsemalt?

Elavhõbedabaromeetri jaoks on vaja elavhõbedat sisaldavat anumat. See nn vann ehk anum ei pruugi olla eriti suur ja ega tavaliselt ei olegi. Siis võtame ühest otsast õhukindlalt suletud klaastoru ja valame selle ka elavhõbedat täis. Siis katame korraks toru lahtise ava ja asetame selle toru, lahtine ots allapole, elavhõbedanumasse. Kui toru pole liiga lühike, siis elavhõbda (Hg) tase torus mingil määral langeb, kuid jääb kindlale tasemele pidama. Ülemine osa torust saab õhutühjaks. Normaalõhurõhu korral on Hg tase torus 760 mm kõrgem kui ümbritsevas anumas. Tähendab, Hg tase torus oleneb kogu atmosfääri õhusamba rõhust toruga võrdsele pindalale.

Elavhõbeda-baromeetri skeem

Seega toru läbimõõt ja ka anuma suurus pole olulised. Võrdluse all toruga on ainult toru läbimõõduga võrdne anuma pindala osa.

Nüüd siis äsja üleskirjutatud valem. Kasutame seda valemit arvudega: p = 13600 *9,8 *0.76 ja saame 101 325 Pa. Nüüd veel kord 100-ga jagades saamegi 1013.25 hPa.

Arvud peavad aga olema täpsed, 9.8 tuleks täpsuse huvides tegelikult asendada 9.80665-ga ja 13600 asendada 13595.1-ga.

Nii et rõhu mõõtühikuna kasutatav 760 mm Hg tähendab, et oleme rõhu arvutamise valemist kasutanud vaid üht tegurit: 0.76 m ehk 760 mm ja see ju ongi elavhõbedasamba kõrgus, millele vastab normaalrõhk! Ehk siis veel kord: 760 mm Hg tähendab rõhuna 1013.25 hektopaskalit ehk 1013 * 100 paskalit ehk 1.013 korda sada tuhat paskalit.

Veel kord puust ja punaseks ning veel siniseks, mustaks ja valgeks ka: et saada 1013.25 hPa, tuleb 760 mm Hg jagada saja tuhandega, siis korrutada 13595.1-ga ja korrutada ka veel ka 9.80665-ga. Sellise eeskirja järgi tuleb hektopaskaliteks teisendada ükskõik millist õhurõhu väärtust, kui ühikuks on mm Hg. Tagasi teisendamisel tuleb kõik teha vastupidi: korrutamised asendada jagamistega ja jagamine korrutamisega.

Õhurõhu kõikumine kajastub ka Hg samba kõrguse muutumises. Kõrgema õhurõhu korral rõhub õhk anumas olevale elavhõbedale rohkem. Selle võrra surutakse õhutühjas torus olevat Hg taset ülespoole ja saamegi suurema kõrguse näidu, nt 770 mm Hg. Madala õhurõhu korral langeb ka torus oleva Hg tase allapoole; näiduks võime saada nt 740 mm Hg. Teisendusarvutus hektopaskaliteks on ikka endine, toodud eelmises lõigus.

Kõike seda eelnevat „jama” ei pea aga läbi tegema, kui kasutada juba mainitud abikordajat 4/3 või 3/4, oleneb kumba pidi vaja on.
Sellise lihtsa teisenduse täpsus on üldjuhul täiesti piisav.

Muuseas, inglise keeles on elavhõbe mercury. Mitte segi ajada planeet Merkuuriga!

Mis on atmosfäär kui ühik?

Rõhu ühikutena eristatakse ka füüsikalist ja tehnilist atmosfääri.
Füüsikaline atmosfäär (atm) on see, millega kogu senise aja maadlesime: normrõhk 1 atm võrdub 101 325 Pa ehk 1013.25 hPa ehk 760 mm Hg.

Tehniline atmosfäär (at) pannakse paika teisiti. Siin kasutatakse rõhu ühikuna jõukilogrammi (kgf) ruutsentimeetri kohta. Si-süsteemi ühikutes tähendab see: 9.80665 njuutonit kümne tuhandiku ruutmeetri kohta. Ehk siis 1 at võrdub 98066.5 Pa ehk ligikaudu 0.9678 atm. Omakorda 1 atm võrdub 1.0332 at.

„Kahe atmosfääri vahele” jääb veel üks tore rõhuühik, baar (bar).
1 bar = 100 000 Pa. See on veidi väiksem füüsikalisest atmosfäärist ja veidi suurem tehnilisest atmosfäärist. Selles baaris aga alkoholi ei müüda! Isegi tasuta ei anta!

Kuid ligikaudseks meelespidamiseks on atmosfääri rõhk merepinnal (või siis maapinnal, kui me just mägedes pole) ikka ümmarguselt sada tuhat paskalit. Suurt vahet pole, kas see on märgitud kui 1 bar või 1 atm või 1 at. Täpse õhurõhu väärtuse saame baromeetrit vaadates. Mingi üldise hetkehinnangu saab ka uudiseid kuulates või interneti ilmalehekülgi uurides. Siis võib alati eeldada, et kasutusel on füüsikaline atmosfäär (atm) ja selle teisendused, kui meenutada eelnevat juttu.

Kõrguse kasvades atmosfäärirõhk aegapidi väheneb. Peabki vähenema, kuna siis õhk hõreneb. Kuid vastav baromeetriline valem on vaatamata oma suhtelisele lühidusele vist liiga jubeda kujuga, et seda siia kirja panna. Saame ehk ka ilma hakkama.

Vee-baromeeter

Kas keegi ütles, et baromeetri „töömaterjal” peab tingimata olema elavhõbe? Kui ütles, siis viskas villast. Hg on kasutusel sageli küll, kuid just sellepärast, et Hg esineb vedelal kujul ja on väga raske, st suure tihedusega. See aitab minimeerida baromeetri mõõtmeid. Kuid baromeetreis võib kasutada ka muid vedelike, miks mitte ka vett. Vee tihedus on küllalt täpselt 1000 kg/m3. Seega tuleb välja, et vee tihedus on Hg omast 13.6 korda väiksem. Nii et selleks, et saada kokku ikka see tuttav normaalrõhu väärtus 1013.25 hPa, tuleb veebaromeetri korral normaalrõhu juhul veesamba kõrguseks 10.33 meetrit H20! Veel täpsemini: 10.3323 meetrit. Üleminekul Hg-st veele on teisenduseks vaja 760 mm Hg korrutada 13.6-ga (täpsemalt, 13,5951-ga) ja jagada 1000-ga (kokkuvõtlikult tuleb korrutada 0.0135951-ga). Täpsem veesamba normväärtus on 10.3323 meetrit. Tagasi Hg samba kõrguseks teisendades peame veesamaba kõrguse 0,0135951-ga jagama, eks ole?

Madala ja kõrge rõhu näidud kõiguksid veetasemete järgi siis kuskil 9.5 meetri ja 11 meetri H2O samba vahemikus. Nii jube kõrget ehitist oleks baromeetrina ikka päris tüütu kasutada… Tuleks pidevalt loota halvale ilmale ehk madalale rõhule, siis peaks baromeetri näidu vaatamiseks umbes meetri – pooleteise jagu vähem ronima kui ilusa ilma korral. Kuid halva ilma üks tunnuseid, tugev tuul, võib ka 8-meetrise redeliga halbu üllatusi korraldada… Meenutame, et teivashüppe maailmarekord on ainult üle 6 meetri…

Veesamba kõrgust meetrites hektopaskalitesse teisendades kordaja 4/3 veebaromeetri korral muidugi ei kehti. Siin on teine kordaja: selle kordaja saamiseks tuleb juba tuntud arv 9.8 (ehk 9,80665) korrutada 10-ga.. Nii et 10.3323 meetrit veesammast * 98.0665 = 1013,25 hPa. Tagasi veesamba kõrguseks teisendades tuleb hektopaskalid 98.0665-ga jagada.

Muuseas, siia on peidetud ka tõsiasi, et pumbakaevuga vett 10 meetrist (ja mõnedest sentimeetritest) kõrgemale pumbata ei saa. Võib-olla talvel kuskil Siberi kõrgrõhuala keskmes tähevaatluste ajal sooja saamiseks õnnestuks mõnikord vett 11 m kõrgusele pumbata. Kui see tee peal ära ei külmu.

Õhurõhku mõõdetakse muul viisil ka (nt aneroidbaromeetriga), aga vahest aitab praegu.
Lugeja on vist niigi pahane, et kuhu see astronoomia siis jälle kadus. Aga õhusammas meie kohal paikneb ju ka taevas, sh juulitaevas.

Tähistaevas

Kes vahepealse osa lugemise asemel kohvi või mõnd tõsisemat ja mehistavamat jooki proovisid: tuleme astronoomia juurde tagasi. Juuliöö pakub vaatamiseks lõunakaares paistvat tuntud Suvekolmnurka (üleval on vasakul Deeneb, paremal Veega ja allpool Altair.

Ühele kolmnurgale võib juulikuus alati kindel olla -. see on Suvekolmnurk!

Õhtupoole ööd on väga madalas lõunakaares leitav Antaares oma punaka tooniga. Võib ehk tunduda, et vahest on see Marss, kuid sedapuhku mitte. Antaares on ometigi oma nime saanud kui „Vale-Marss” või Marsi võistleja. Ka läänekaares paistev hele täht Arktuurus kiirgab punasele lähedase värvitooniga.
Arktuurus paistab enamuse kuust kogu öö, kuid hakkab 23. juuli paiku vastu hommikut loojuma. Kirdetaevas on leitav Kapella. See täht on kollaka tooniga nagu kord ja kohus.

Kuu algul on madalas edelataevas näha veel Spiikat, edaspidi kaob see täht ehavalgusse (1. dekaadi lõpus). Umbkaudu kuu keskpaigast alates tasub hommikuti kirde-idasuunalt otsida Aldebarani, mõni aeg (kalendrit vaadates) hiljem ka Polluksit ning tema naabrit Kastorit. Kastor on Polluksist pisut tuhmim, kuid asub kompensatsiooniks omakorda kõrgemal.

Nii, need olid 1. suurusjärgu tähed pluss Kastor (see viimane on tuhmim kui 1.5 tähesuurust, täpsemalt näit on 1.58). Planeetidest oli juba juttu.

Tuntumatest tähtkujudest paikneb Suur Vanker loodekaares, Kassiopeia kirdetaevas. Põhjanael näitab Väikese Vankri aisa tipus vankumatu järjekindlusega meile põhjasuuna kätte.

Eks muidugi paista tähti märksa enam ja mida rohkem kuu edasi kulgeb, seda rohkem neid näha ka on. Kolmanda dekaadi keskpaiku ja sealt edasi tiheneb pimedus juba päris otsustavalt ning kogu tähistaeva ja tähtkujude ilu, mis umbes kaheks kuuks ja pisut enamakski „ära kadus”, tuleb kuu lõpuks tagasi.

Päris kottpimedust selge ilmaga tuleb siiski veel veidi oodata.
Tegelikult pole selge öö ju kunagi kottpime, sest kottpimedus tähendab ju, et tähtigi pole näha! Nii et norida saab alati, kui tahtmist on. Ka siis, kui kõik on ideaalne, mida niigi väga harva juhtub…

Kuid kes neid pilvi teab. Tihedad pilved võivad ka valgele ööle tumedust märksa juurde lisada. Rääkimata eriti paksudest äikesepilvedest, mis võivad ka keset päeva päris hämara olukorra tekitada. Kuid astronoomiliste vaatluste puhul on pilved alati sulaselge nuhtlus, selge seegi.

Kui lubada veel kord vahele ilmajuttu, siis võimsad äikesepilved (rünksajupilvede alaliik) on tõelised kogu atmosfääri alaosa ehk kogu troposfääri (paksus Euroopas kuskil 10 km kanti ) läbivad püstised sambad, kui neid kõrvalt lennukiaknast juhtub näha saama. Vaid päris tühine osa, ligi paarsada meetrit maapinnast, jääb sellise pilve alumise serva alla.

Võimsa sambana troposfääri läbiv äikesepilv. Ees taustal mõned väiksemad rünkpilved

Äikesepilve sees löövad välgud, välke esineb ka pilve ja maapinna vahel, see teebki äikese ohtlikuks ilmanähtuseks. Kuid ka äikesepilve kohal, kus jälle on selge ja Päike kiirgab, pole ohutu liuelda. Välku võib ka siin lüüa, pilve ja ionosfääri vahel.

Valged ööd ja nende piirid ning polaarpäev

Kuna juuli ööd on veel valged, aeg kesksuvine ja augustikuised „ei taha kooli minna” – mured paistavad veel kaugel, siis võiks rääkida veel ka valgetest öödest. Et valgete ööde tase jagatakse kolme gruppi, sellest on juba ka juttu olnud. Nimelt eristatakse tsiviilset (kõige valgem), nautilist ja astronoomilist valget ööd. See oleneb sellest, mitu kraadi horisondist maksimaalselt allapoole jõuab öö jooksul Päikese keskpunkt. Tsiviilse valge öö Päikese kõrguse alampiiriks on alumises kulminatsioonis -6 kraadi (ülempiir on Päikese loojangu hetk, kui Päikese ülemine serv on horisondil). Nautiline hämarik kestab, kuni Päikese kõrgus on -12 kraadi või alla selle ja astronoomiline valge öö kestab, kuni Päikese keskpunkt on „sukeldunud” -18 kraadi kõrgusele. Praktilised piirid on muidugi siledamad ja olenevad ka konkreetse inimese silma valgusaistingutest.

Valge öö – põhjamaade suveilu

Kui kaugele ulatub valge öö piir? Põhjas sinnamaani, kus Päike loojuda ei jõuagi. Kõige lähemal on see piir meile, Eestile, suvisel pööripäeval, 21. juunil. Siis otse põhja minnes leiakasime koha, kus päevaks-paariks kehtestub polaarpäev. Seda laiuskraadi tervikuna nimetatakse põhjapolaarjooneks. Eriti kaugel polaarjoon meist ei olegi, see asub laiuskraadil 66 kraadi ja 64 kaareminutit. Eesti keskmine laiuskraad on umbes 58 ja pool kraadi, Põhja-Eestis on 59 kraadi „kopikatega”.

Kuid kui kaugele meist lõuna poole jäävad valgete ööde piirid? Eks seegi olene kuupäevast. Võtame aluseks ikka lõunapoolseimad võimalikud piirid, mis esinevad suvisel pööripäeval. 66 kraadist ja 34 minutist tuleb nüüd 6 kraadi maha võtta. Tsiviilse valge öö piir jääb siis 60 kraadi ja 64 minuti juurde, nii et päris kenasti piki Soome lahe põhjakallast, Eestis tsiviilseid valgeid öid seega ei esine. Nautilise valge öö jaoks lahutame sellestsamast põhjapolaarjoone laiuskraadist veel 6 kraadi ja saame 54 kraadi ja 64 kaareminutit. See piir jääb juba Eestist lõunasse, üle Leedu. Nii valge (või siis pime) kui sel piirijoonel, on vähemalt Kesk-ja Põhja-Eestis umbes 16. mail ja 28. juulil (siis vastavalt algab ja lõpeb meil nautiline valge öö), seega on vastava lõunapoolse piirkonna suvine pööriöö juba märksa hämaram kui meil. Leedu lõnapoolseim osa jääb nautilistest öödest ilma. Napilt nautilise valge öö piirkonna sisse jääb Leedus paiknev Moletai Observatoorium. Ilus kant, kui aega, on võib vaatamas käia.

Leedus (nagu mujalgi) on muidki kohti, mida imetlemas käia.Viisakal vastukülaskäigul leedulastele, kellest mõned juba head mitmed aastad tagasi on üle ärakaotatud riigipiiride harrastanud öiseid romantilisi kaubikuretki üle Läti Lõuna-Eestisse ja tagasi. Veel enne kui hakkasid saabuma üha kaugemad ja samas üha kallimad külalised, keda üldjuhul enam tagasigi ei raatsita saata. Kuid teatavasti ju pidu ei parane, kui võõrad ei vähene! Kuid küll võõrad vähenevad, kui piirid taastada ja lisaks dioodi põhimõttel ainult väljapoolse läbilaskesuunaga, vajadusel füüsilis-füüsikalisi lisajõude rakendades. Sissepoole saab lasta vaid päris omi ja neid, kelle kohalik positiivne meelestatus on faktiliselt teada!

Veepiisk vikerkaart tekitamas. Valguskiir murdub veepiiska sisenedes eri värvi kiirteks. Seejärel kiired peegelduvad piisa tagaseinalt ja murduvad piisast väljudes veel kord.

Ka sellisele ilusale loodusnähtusele nagu vikerkaar – valguse peegeldumise ja murdumise koondsümbolile – tuleb tagastada äsjakirjeldatud ja alati kestnud tähendus, vabastades selle kiireimas korras üha raskemalt väärastuva sundideoloogia majakatulest! Ühtlasi vabanedes ka ise üha süvenevast orjameelsusest!

Nii. Astronoomilise valge öö piir – vaja veel 6 kraadi juba saadud 54 kraadist ja 64 kaareminutist maha lahutada ja saame 48 kraadi ja ikka see 64 kaareminutit. See piir jookseb juba üle Saksamaa ja Poola põhjaosade. Arvestades, et astronoomiline valge öö on on oma „välispiiri” ligidal päris olematu, kerkib pimeda öö praktiline piir veidi rohkem põhja poole. Olgu selle viimase hinnanguga kuidas on, kuid astronoomilise valge öö piirist lõuna pool läheb põhjapoolkeral aastaringselt, igal ööl pimedaks. Kogu Aafrikas on alati pime. Tõsi, ainult öösiti muidugi, päeval on seal valge. Päris kole või samas hoopis lohutav on meil aga päikeseküllase juulitaeva alla mõelda, et suures osas Antarktikast on praegu ööpäevaringselt pime ja kohutavalt külm veel ka. Polaarööst lähemalt ehk kunagi edaspidi.

Valge öö (koos selle kõigi variantidega) on siis teise nurga alt vaaates koidu ja hämariku kestvus enne või pärast igapäevast Päikese tõusu/loojangut. Kestvus oleneb laiuskraadist. Kõige lühem on see nähtus ekvaatoril, kus Päike alati tõuseb ja loojub „otse”. Mujal aga Päike mõningal määral ikka ka liugleb ja hämariku perioodid on pikemad. Siis oleneb asi ka aastaaegadest.

Väga täpselt näpuga järge ajades arvutusi tehes tuleb lisaks arvestada, et Maa pole päris kerakujuline. Kerakujulisuse mudel on aga siiski märksa parem ideest, et Maa on tasane ja veel kolme vaala seljas ka… Või oli nende vaalade asemel hoopis kolm elektrihunniku seest väljakistud molekuli, kes see nii täpselt mäletab!

Aga polaarpäev? Selles piirkonnas on Päike näha ööpäevaringselt: polaarjoonel umbes 1-2 ööpäeva jagu (arvestame ikka suvist pööripäeva, 21. juunit). Kujuteldavalt aina enam põhja pool olles paistab keskööpäike üha rohkem ööpäevi ja üha kõrgemalt. Selle arvel kannatab aga omakorda keskpäevane Päikese kõrgus, mis omakorda muutub aina madalamaks.

Põhjapooluse kohal on 21. juuni ööpäevane Päikese teekond vahvalt omapärane: Päike püsib pidevalt samal, 23 kraadi ja 26.3 kaareminuti kõrgusel ja tiirutab niimoodi ümber silmapiiri.
Kuigi teisalt võttes on midagi vähem ka: Päike paistab üle 31 kraadi madalamal kui nt Tartus sama, 21. juuni keskpäeval.

Eemaldume nüüd ajas 21. juunist. Tiirutava Päikese kõrgus põhjapoolusel aegapidi kahaneb, samas koondub üha enam põhja poole kokku ka piirkond, kus Päike käitub nagu 21. juunil põhjapolaarjoonel – jäädes vaid üheks ööpäevaks pidevalt, loojumatuna nähtavale. Põhjapoolusest lõuna pool ei ole ka Päikese ööpäevane kõrgus ühelgi päeval aastas konstantne. Sügisesel pööripäeval jõuab „polaarjoon” põhjapoolusele – Päike on otse silmapiiril ja loojub, kuigi väga aeglaselt (ise muudkui silmapiiril tiirutades).

Kuid millal on nt Tartus Päike keskpäeval sama kõrgel kui põhjapoolusel suvisel põõripäeval ööpäevaringselt? Osutub, et sobivaimad päevad on 14. oktoober ja 28. veebruar.

Samuti „reisivad”, ajas 21. juunist edasi vaadates, põhja poole ka hämarikuvööndite piirid. Põhja-Eestis, 59. laiuskraadil, lõpeb nautiline valge öö 28. juulil ja astronoomiline valge öö 18. augustil (tegelikult on juba ligi 10 päeva varem täitsa pime).

Lõunapoolkeral on pooleaastase vahega kõik analoogiline.

Päikese keskpunkt ja ülapiir, refraktsioon

Segadust tekitab asjaolu, et Päike ei paista punktallikana, vaid omab umbes poolekraadist (täpsemalt 32 kaareminutit) läbimõõtu ja vastavalt siis umbes veerandi kraadi suurust raadiust. Päikese tõusu ja loojangu momentideks loetakse aga aega, kui Päikese ülemine äär on parajasti horisondil. (Sama lugu on Kuu puhul.) See annab kokkuvõttes päevadele „pikkust juurde” ja nihutab ka reaalse polaarpäeva piiri „päris” polaarjoonest veidi lõuna poole (eeldame siinkohal jälle 21. juunit). Ligikaudu hinnates saame niimoodi 66 kraadi ja 34 kaaremeeinuti asemel 66 kraadi ja 18 minutit põhjalaiust.

Hämarike arvestatakse siiski Päikese keskpunkti koordinaatide järgi.

Kuid täpsuse muresid on veel. Ühe mure nimetuseks on Maa atmosfääris esinev refraktsioon ehk valguskiire suuna muutumine ehk murdumine teekonnal atmosfääri ülapiirist maapinnani. (Vaid seniidist lähtuva valguskiire suund otse alla ei tekita üldse refraktsiooni.) Õhk muutub ju teel läbi atmosfääri üldiselt üha tihedamaks ning õhu murdumisnäitaja muutub (kasvab). Efekt kasvab kiiresti, kui vaatesuund läheneb silmapiirile (horisondile), kus refraktsioonist tingitud keskmine parand on 35 kaareminutit. Seda suurust Päikese tõusu ja loojangu arvutamisel ka reeglina arvestatakse. Ka see lisab Päikesele, kusjuures igal pool ja iga päev, nähtavusaega juurde.

Refraktsiooni efekt. Kui me just seniiti ei vaata, paistab taevakeha meile alati veidi kõrgemal kui ta tegelikult on.

Kuid kahjuks pole antud juhul tegu konstandiga ja seetõttu võib Päike vahel (vähemalt osaliselt) näha olla ka mingist ettemärgitud kellaajast veidi varem või hiljem. Analoogiline lugu on iga objektiga, mis asub kõrgemal-kaugemal kui Maa atmosfäär.

Kuu parallaks

Kuu on Maale lähim astronoomiline objekt. Kuu näib esimese hooga meist küll väga kaugel olevat, keskmiselt 384 000 km Maa tsentrist. Kui siit Maa raadius, ligikaudu 6400 km, maha lahutada, ja eeldame Kuu otse seniidis (lagipea kohal) olevat, saame 377 600 km. Tegelikult tuleks siit veel maha lahutada Kuu raadius (1750 km). Kui Kuu asub (suuna mõttes) seniidist madalamal, asub meie looduslik kaaslane maapinnal olevast vaatlejast tegelikult kaugemal. Eesti laiuskraadil on see alati nii, Kuu otse seniiti kunagi ei ulatu. Päike ka mitte.

Muuseas, üks 1980-ndatel kuskil avaldatud vist mitte väga kindel uuring olevat näidanud, et kui 70-aastase „keskmise inimese” kõik senises elus astutud sammud ühte ritta asetada, siis annaks see teekonna jalgsi Maalt Kuule.

Vaatesuund Kuule sõltub aga asukohast Maa peal. Põhjus: Kuu on Maale siiski piisavalt lähedal, nii et tuleb arvestada ka Maa reaalseid mõõtmeid; Maa pinna punkte ei saa samastada Maa tsentriga. (Siin pole asi ainult selles, et Maa pole läbipaistev!)

Parallaktiline efekt. Kui me vaataksime otse seniidis olevat Kuud, siis parallaksi poleks. Igalt poolt mujalt vaadates näib Kuu olevat madalamal kui tegelikult.

Nii juhtubki, et koos Kuu kõrguse (nurkkaugus silmapiirist seniidi suunas) vähenemisega kasvab parallaktiline efekt: Kuu paistab madalamal kui ta Maa tsentrist vaadates oleks. Maa eri kohtadest vaadates paistab Kuu seega tähistaeva taustal pisut erinevates suundades. Efekti maksimum, nagu ka refraktsiooni puhul, esineb siis, kui Kuu on praktiliselt horisondil. Siis küünib parallaksi väärtus 1 kraadi lähedale (57 kaareminutit). Vastavad parandid on aga vastasmärgilised: refraktsioon „tõstab”, parallaks „langetab” Kuud. Kuud „tõstab” ka eelmainitud ülemise ääre reegel. Nende kolme efekti kokkuvõttes tuleb parandusliige silmapiiri jaoks kokku ootamatult väike, umbes 7 kaareminutit „allapoole”.

Päike, mille puhul parallaksi arvestada pole mõtet (asub liiga kaugel), on koondparandusliige päris suur, 51 kaareminutit („ülespoole”). See on juba päris lähedane 1 kraadile.

Parallaksi mõju on praktiliselt olematu ka planeetide puhul, loomulikult ka tähtede puhul. Neil juhtudel jääb alles ainult refraktsiooni efekt.

Lõpetame pika loo

Jälle läks nii nagu alati, kuigi kavatsused olid head. Lugu sai taas liiga teema-, ja arvurohke. Aga kas see on kindlalt halvem variant, kui pidevalt igalt poolt vastuvaatav nähtus: küsigu inimene ükskõik mis ametlikult asjamehelt ükskõik mida konkreetselt ja see hakkab alati ainult keerutama nagu kass ümber palava pudru. Kusjuures kassi pudru-motiivid on täiesti mõistetavad. Aga eks ka neil ametnikest putukatel on omad toiduahela-motiivid…

Lõpuks siiski ka paar mini-kultuurisoovitust, mis oleksid mõtteliseks järjeks juunikuus soovitatud järjeloole. Sest põhjused ju üha süvenevad. Sedapuhku ei tohiks isegi mõlema loo peale kokku kuluda eriti palju väärtuslikku aega. Püüame kuulata Kuldse Trio esituses lugu: „Kui sa mind ei armasta”. Aus astronoomiline lugu, sisaldab nii Päikest, (langevaid) tähti kui ka Kuud. Teine soovitus oleks jällegi rahvusringhäälingu arhiivist, „Ivar Vigla sou:1” 31. detsembrist 1989. Alustada võiks saate 36. minutist.

Loo päris lõputsitaat olgu „õigeima eestlase” Endel Kellapi poolt: „Aeg on energiahulk, mis jääb põhjuse ja tagajärje vahele!”

Kuu faasid

• Täiskuu: 3-ndal kell 14.39
• Viimane verand: 10-ndal kell 4.48
• Kuuloomine: 17-ndal kell 21.32
• Esimene veerand: 26-ndal kell 1.07

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Juunikuu on aasta päikeseküllaseim kuu. Vähemalt teoreetiliselt, kui võimalikke pilvi ei peaks arvestama. 21-sel kuupäeval on suvine pööripäev, see päev on aasta pikim. Järgmisel kuupäeval, 22. juuni varahommikul, liigub senimaani Sõnni tähtkujus paistnud Päike Kaksikute tähtkujju. Kulub veel poolteist ööpäeva ja saabub jaaniöö, selle järel jaanipäev. Nii et näpuga järge ajades pole jaaniöö aasta lühim öö, kuid seda ei tasu tähele panna: praktikas pole mingit vahet. Veelgi enam: kogu juunikuu jooksul on ööd valged. See on põhjamaa ööde ilu, mille olemasolu lõunamaalased kadestavad. Päris lõunapoolkeral on märksa vähem asustatud piirkondi, kus saab nautida valgeid öid, muidugi pool aastat hiljem.

Soe või külm

Kõige põletavamaks probleemiks võib suvel, sh juunis, olla liigne kuumus. Ikka seoses Päikesega. Kui see ikka 18 tundi järjest on üle silmapiiri ja sellest ka suurema aja kõrgel taevas ning õhk on ka kuum, võivad +30 ja kõrgema välise õhutemperatuuri juures kiiresti ka siseruumid, sh eluruumid, juba mõne päevaga liialt üles soojendada. Kui katus, seinad ja mööbelgi juba „sooja täis” on, ei jõua lühikeste öötundide jooksul tuba eriti jahtuda. Seda enam, et kuumalainete aegu kaob öösiti tihti ka vähene päevane tuuleõhk hoopiski ära.

Siis, nii naljakas kui see ei tundu, on ehk vähemalt aeg-ajalt isegi kasulikum päevasel ajal aknad kinni ja kardinad ees hoida, vältimaks liigset kuuma. Öise aja jaoks peaks mingit õhuvahetust siiski tegema, kasutades (vajadusel) aknaava ees mitte liialt paksu sääsevõrku.

Kuuma vastu on esimeseks abimeheks ventilaator. Kliimaseade ehk konditsioneer on mõistagi etem; see aitab üldjuhul vajadusel ka jaheduse vastu. Kuid see asjandus on päris kulukas ja üha rohkem üritavad ka miskid 0-väärusega ametnikud nende paigaldamist reguleerima tungida. Kui keegi tuleb ja katsub ventilaatoreidki ära keelata, jätke või tõstke see seltsimees lihtsalt kiiresti ukse taha.

Juuni võib ka negatiivselt üllatada. On olnud harvu aastaid, kui toad vajasid juunikuus keskkütte (kus see toimis) uuesti sisselülitamist. Pole nalja, kui järjepidevalt on päeviti +10 kraadi või vaid veidi üle selle, on pilves, sajab ja puhub vilu põhjatuul.

Loodame siiski, et eesootav juuni mõjub ikka värskendavalt ja tervislikult, nagu ühel põhjamaa suvel peakski ju olema: väljas viibimine on mõnus, Päike paistab ja on mõistlikult soe, vahel sajab vihma ja ka toas on paras olla.

Kas ennustada?

Ei riski. Kahjuks on ilma ja kliimaga seonduv üldse väga keeruline pähkel pikalt täpselt ette arvutamise mõttes. Lühidalt ja lihtsustatult võiks öelda, et kuna Maa atmosfäär pole füüsikalises mõttes suletud süsteem, siis ongi paratamatult protsesside ennustamine väga raske. Mida pikema aja peale, seda lootusetumaks asi muutub. Aegamööda on suudetud ilma (pikaajalise) ennustamise taset siiski edasi arendada ja see progress kahtlemata jätkub, aga raskused, mida sel teel tuleb ületada, on päris suured ja prognooside täpsuse areng on kahjuks märksa aeglasem kui kärsitu ilmahuviline nõuab. See on hea näide teaduse tegemisese raskest teest. Päikesesüsteemi planeetide liikumist saab palju täpsemini kaugele ette arvutada, sest siin on vähemalt üldiselt võimalik kasutada vana ja head punktmasside mudelit. Mitte et seegi töö lihtne oleks, kaugel sellest (vt veebruarikuu loo 3. osa).

Iseasi on kodukootud ennustajatega: mõnigi neist on suisa päeva täpsusega eesootavas ilmas kindel kui mitte aasta, siis poole aasta peale kindlasti. Mis siis, et nii arvatavasti kunagi ei satu juhtuma. Looduse märgid on siiski väga huvitavad tähele panna, kuna mingeid seaduspärasusi, kuigi üpris üldjoontes, on siiski ka nende kaudu võimalik välja lugeda.

Mõnikord võib juunikuus ka äikeseilm ette tulla. See ei ole üdini paha nähtus. Peale äikest on värsket õhku suisa rõõm sisse hingata. Siiski peab arvestama välgu löömisega. Toas olles on kasulik elektrilised ühendusjuhtmeid vooluvõrgust lahti ühendada, sest tekkida võib ootamatu ülepinge. Samuti on kasulik ahjusiibrid ja aknad sulgeda. Miks? Nii õhk kui majaseinad ja ka aknaklaasid on ju head elektri-isolaatorid ehk dielektrikud. Probleem on elektrilise läbilöögi võimaluses, kuna õhk võib muutuda kergemini ajutiseks heaks elektrijuhiks kui majaseinte korpused ja aknaklaasid.

Planeedid juunis

Juunikuu öötaeva viga on sama asi, mida sai loo sissejuhatuseks kiidetud: ööd on lühikesed ja valged. Kõige pimedam aeg on Tartu kandis kella 00 ja poole kolme vahel, Kuressaare ümbruses on see umbes veerand tundi hilisema aja suunas nihkes.

Juuniöö on lühike küll, kuid kuu esimesel poolel on sedapuhku näha koguni 4 planeeti, demokraatia huvides kahte õhtul ja kahte hommikul. Õhtutaevas on näha Veenus ja Marss.

Veenus paistab väga heleda tähena (-4.4 tähesuurust) õhtuti läänetaevas. Kuu jooksul liigub Veenus Vähi tähtkujust Lõvi tähtkujju. See pole probleem, kuid probleem on selles, et vaatamata suurele heledusele loojub Veenus üha rutem pärast Päikese loojumist: kuu algul on loojangute vahe 3.5 tundi, siis on kõik veel päris OK. Kuid kuu lõpus loojub planeet juba 1.5 tundi pärast Päikest, see aga pole enam nii OK: planeet ei paista enam ülimalt silmapaistvana; peab juba päris madalal ringi vaatama, et kus see Veenus siis ongi.

Veenus ja Marss juuni alguse õhtutaevas

Kuu esimesel poolel, veel Veenuse „täisvõimsuse” juures, on Veenuse naabruses Marss. Punaka tooniga planeet paistab Vähi tähtkujus. 2. juuni õhtul paikneb Marss enam-vähem Sõime hajusparve (M44) taustal, edaspidi jääb sellest vasakule. Kahjuks ei saa juuniõhtutel täheparve kujutava udulaigu nägemiseks teleskoobita hakkama. Ka võrreldes Veenusega on Marss vasakul, Veenus paremal pool. Marss on Veenusest palju tuhmim. Veenus paikneb M44-le kõige lähemal 13. juuni õhtul, umbes poole kraadi kaugusel. Veenus läheneb Marsile, kuid ei saa seda kätte. Marss kaob ehavalgusse mõni päev enne suvist pööripäeva.

Jupiter ilmub kuu algul, 4-nda paiku madalasse kirde-idataevasse. Planeet asub Jäära tähtkujus. Kuu vältel Jupiteri vaatlusaeg tasapisi pikeneb. Kuu lõpus tõuseb Jupiter umbes 2.5 tundi enne Päikest, asudes siiski veel suhteliselt madalas.

Jupiter ja Saturn juunikuu lõpu hommikutel. Tähed kahjuks nii hästi ei paista kui pilt näitab.

Saturn on ka näha hommikuti, see planeet asub kagutaevas, Veevalaja tähtkujus. Kompensatsiooniks Jupiterist väiksemale heledusele on Saturni vaatlusaeg aga pikem ning pikeneb samuti kuu jooksul. Kuu lõpus tõuseb Saturn 4 tundi enne Päikest. Juuniöö lühidust arvestades pole see sugugi paha näitaja.

Tähistaevas

Mõned tähed on isegi juuniöödel näha. Kuu algul „süttib” otse kõrgel lõunakaares esimese tähena Arktuurus Karjase tähtkujust. Napilt väiksema heledusega Veega tuleb nähtavale suhteliselt kõrgel idataevas. Kodutähtkujuks on Lüüra. Kuu edenedes jääb Arktuurus õhtuti lääne poole, Veega aga üha kõrgemale.

Järgmine, taas õige napilt jääb heleduselt Veegale alla Kapella Veomehes. Seda tähte tuleb siiski kauem oodata, sest vaatluskoht pole hea: täht paikneb suhteliselt madalas põhjakaares ning just see kant jääb kogu öö vältel kõige heledamalt valgustatuks. Rohkem tähti sealkandis peale Kapella polegi lootust näha. Põhjanael on siiski nii kõrgel (umbes 60 kraaadi) ja mitte ka väga tuhm, nii et selle tähe leidmine on siiski võimalik ja ilmakaared saab päris täpselt selge ilmaga paika panna nagu öösiti ikka! Ülejäänud Väikese Vankri leidmiseks tuleb vist aeg maha võtta ja oodata pimedamaid öid.

Suure Vankri peaks loodetaevas siiski saama kokku lappida, kuigi tuleb ehk veidi vaeva näha. Ka see taevaala on päris hele. Kontrolliks tasub alati veenduda, kas tagumiste rataste vahekauguse 4-5 kordne pikendus viib umbes sama heleda tähe, Põhjanaelani. Midagi pole parata, juuniööd ei ole SIIN mustad! Kuid reisides Eestist märksa lõuna poole, tulevad ka mustad ehk pimedad ööd vastu.

Kui Suur Vanker on laskumas loodesuunda, siis umbes sama heledate tähtedega Kassiopeia asub kirdetaevas ja trügib tasahilju kõrgemale.

Tähtede „edetabelis” järgmine on Altair Kotka tähtkujust. See täht „süttib” kuu algul madalas idakaares, kuu edenedes aga üha kõrgemal. Esimese suurusjärgu tähti on mõni veel. Väga madalas lõunakaares paistab Antaares (tähtkuju on Skorpion), mille nähtavus ei kesta isegi terve lühikese juuniöö. Selle tähe vaatlusaeg koondub kuu jooksul üha enam vaid paarile õhtuhämaruse tunnile.

Spiika (Neitsi tähtkujust) asub juunikuu algul Arktuurusest madalamal ning paremal pool lõuna-edelakaares, Reegulus (Lõvis) aga paikneb madalas läänetaevas. Enne hommikut lähevad Reegulus ja Spiika looja, küll aga mitte Arktuurus. Kuu lõpuks kaob Reeglus õhtuti pildilt (juba jaanipäeva paiku); Spiika on leitav ka kuu lõpus.

Kaksikute tähtkuju esindajad Polluks ja Kastor (ülemine ja paremal) paistavad juuni alguse õhtutel veel samuti; madalas lääne-loodetaevas. Kuu edenedes aga on needki tähed näha üha lühemat aega ning kuu lõpuks on nad vaateväljast kadunud.

Mainida tasub muidugi ka Deenebit Luige tähtkujust, mis on Veega kannul kirde-ida suunalt kõrgemale kerkimas.

Näha olevaid tähti on muidugi rohkem, kuid nii vähe vast ka mitte, et neid kõiki siin jõuaks nimepidi kokku lugeda. Kaunis tähtkujude muster pimeda öötaeva taustal jääb juunikuus olemata. Ei paista ka Linnutee hele riba. Olemas Linnutee muidugi on, püüdkem uskuda!

Kuna juuniööd on lühikesed ja valged ning öötaevas palju näha pole, võiks rääkida ehk millestki üldisest. Kuid mis see võiks olla?

Aga UFOd?

Nüüd saab vist teoks rahvatarkus: „Suur tükk ajab suu lõhki!” (Suurtükk muidugi ka.) Tegu on temaatikaga, milles peaaegu kõigil on mingi arvamus, kuigi kõik ei kiirusta seda väljendama.
Kuid ka enda poolt on varasemates lugudes seda tähekombinatsiooni mitu korda kasutatud. Seega tekib moraalne kohustus ka antud teemaringis midagi konkreetsemalt juurde lisada. Kuigi väga ei tahaks.

UFO lahtikirjutamine on lihtne: tundmatu lendav objekt! Aga kas sellest piisab? Ei vist. Peaaegu iga taevas paistev lennuk on ju tavavaatlejale UFO – kelle see lennuk on ja kuhu suundub, ei paista ju peaaegu kunagi alla ära.

UFO all mõeldakse üldiselt siiski taevas paistvaid nähtusi, mis ei tundu igapäevased. Sellised nähtused võivad olla heledate tähtedena paistvad objektid, mis liiguvad ebaharilikul viisil (erijuhul näivalt paigal olles), samuti on ebaharilik nende heleduse muutlikkus ja värvus, mis samuti võib muutuda. Teine üldvariant on teatud nurkläbimõõduga objekt või objektid, mis tihti võivat paista kettakujulistena, mõnikord aga mitte. Mõnigi kord räägitakse sigari kujust, kuid mitte ainult. Juttu on vahel ka justkui mingitest „illuminaatoritest”. Kandev idee on lennumasin(ad), mis on pärit väljastpoolt Maad.

Sellise kujuga pilvi tuleb ette. Kas see on ikka pilv?

Kuid piirduks siis asi vaid sellega! Kui on olemas lennumasinad, kuhu nende juhidki jäävad! Nii on olemas ka kirjeldused (tihtilugu) antennidega mehikesest, kes on sagedasematel juhtudel rohekat värvi, suuresilmsed ja suurepealised, kuid esineb igasuguseid variatsioone. Nende „sisseastumisvõimed” varieeruvad imelisel viisil.

“UFOnaudid” – tüüpiline ettekujutus

Lihtsaim juht on muidugi avali jäetud/tehtud ukse või akna kaudu liikumine. Kuid mõningatel juhutumitel võivat need „sellid” siseneda ka läbi kinniste akende või seinte. Mõnel juhul käivat liiklus ka läbi seinakontaktide! Kasutatav „liiklusvahend” on muidugi ka peegel.

Näib, et enamusel juhtudest piirdub asi vaatlusega. Kuid, kuigi vähem, esineb ka kirjeldusi, kus UFOd või UFOnaudid on vaatlejaga „tööle asunud”. Selleni välja, et inimesi olevat tasuta kosmosesõiduga „premeeritud”. Samuti on jutte ka UFO nägemise järgsest teadvuse kaotusest ja/või ajavahemike kahtlasest „kadumisest”. Millegipärast lennutatavat sageli ka lehmi.

Kõik see värk võib aset leida pigem öösel, kuid ka päeval, selge ilmaga, kuid (NB!) keskeltläbi justkui veidi harvem pilves ilmaga! See võib olla inimliku fantaasialennu mõttes oluline asjaolu, kuid see võib olla ka subjektiivne, käesoleva loo autori puuduliku infokoguse süü. Pilves ilm ei kisu ju nii kiiresti mõtlema sellele, mis nende pilvede taga peidus on! Kuid inimesed on erinevad nagu nende mõttemaailmgi.

Siis veel nn viljaringid. Pole isiklikult neid uurinud, kuid on kostnud pädevaina paistvaid kommentaare, et nende tegemine pole inimestele ja masinatele mingi probleem.

Arvatavasti kõiki võimalikke UFO-koondvariante ei saanudki siin kokku võetud.

Millega siis tegu on?

Probleem ei ole lihtne. Kuna kirjeldatav nähtuste hulk on väga laialivalguv, siis võib eeldada, et puudub ka üks ning lihtne seletus.

Esimese asjaoluna tuleb vist mängu tuua inimese fantaasia. Selgel ööl mõõtmatusse tähistaevasse vaadates tekib õigustatud mõttekäik, et maailmaruumi avarused võimaldavad palju enamat kui seni on suudetud avastada. Analoogilist efekti tekitab, kuigi vist märksa vähem, arvatavasti mingil määral ka päevane hoomamatu taevasina. Teiseks on paljudel inimestel ka soov veidi luisata, oma kujutlusvõimet reaalsena esitades. Täiesti inimlik. See asjaolu moodustab kindlasti paljud UFO-juhtumid. Ometi kindlasti mitte kõik.

Olemas on kindlasti ka juhtumid, mida inimene usub näinud, kuulnud või suisa tundnud olevat. Mida siinkohal öelda? Nüüd saab eraldada juhtumid, kus tarkade meedikute poolt on fikseeritud inimese psüühilise seisundi häire, mille üheks ilminguks võib olla muuseas UFO-taoliste juhtumite näiv fikseerimine. Kuid kas alati on asi lihtsalt näiv? Selleski ei saa lõpuni kindel olla.

Inimese aju toimimist ei oska „pulkadeni lahti võtta” seni mitte keegi. Pole teada seegi „elementaarne asi”, kes/mis ja kus tekitab „minateadvuse”. Nii et siin on selguse osas tume maa. Ka sellel erakordselt keerulisel teemal on siiski püütud midagi ära teha, siinkohal väärivad kindlasti märkimist muuhulgas Eestis ka astrofüüsikutena tuntud teadlased Undo Uus ja Enn Kasak. Kas me saame täielikult kindlalt ja vastu rinda tagudes välistada mingi „paralleel-maailma” sündmuste mingil viisil adumise? Selgub, et ei saa. (Loodan, et siinkohal ei torma usin lugeja kohe „helistama”…) Et „maa peale” tagasi tulla, lisaks lohutuseks, et ka vastupidise variandi kasuks puuduvad samuti igasugused ümberlükkamatud tõendid.

Tulles siiski „reaalsete” juhtumite juurde tagasi, püüaks edaspidi ikkagi probleemi üle kuidagi aru pidada.

UFOde mitmekesisuse probeem

Vaat see juhtumite suur varieeruvus on see, mis kipub suuremalt jaolt kogu UFO-probleemile miini alla seadma. Supp on korralik, vürtsid, soolad, loorberid, kõik on olemas. Olemas on ka suhkur, mesi ja muud magusained. Igaks juhuks ka peotäis rabarbereid ja hapuoblikaid. Kas selline supp on ikka hea supp? Kõikide variantide lubatavus kipub tekitama mõtte, et supi keetsid hoopis Tikk ja Takk („Tikk ja Takk on kokad”, lasteraamatust „Kirju-Mirju II”, koostaja Eno Raud, 1974).

Siin tekib veel teinegi mõte, mõeldud veidi vanemale vanuseklassile. Looduses on nimelt mitu unikaalset seadust. Üks neist on termodünaamika seadus, samuti arvult teine nagu „Kirju-Mirju” osagi. See seadus nimelt ei luba igasuguseid energia muuundamise ehk kasutamise võimalusi ehk siis „universaalseid”, suva masti UFO-sidki ei tohiks siiski maailmas olla! Kuna termodünaamika seadusi pole keegi (vaatamata ülimalt arvukatele katsetele) ümber lükata suutnud, siis on see küllalt tõsine negatiivne argument ka UFO-de olemuse üle aru pidades! Seega tuleks vist ufondus pigem ikkagi nn „null-postkasti” teemadesse liigitada. Kus muuhulgas „elektrimolekulid” kindlalt juba ees istuvad! Muuseas, terminit „energia” kasutatakse UFO-teematikas üldiselt päris valesti. Energia ei ole kõikvõimas ja kõike hõlmav nähtus. Energia on lihtalt… keha võime teha tööd! Ning see võime on alati piiratud! Energia on tugevamini ketis kui Kuri Muri või maruhärg!

Ent ikkagi – mida salapärast me näha võime?

Head Tõravere vanemad kolleegid on muuhulgas maininud järgmisi sündmusi.

Päris mitmel korral anti vene ajal teada kokkuvõttes veidi sarnasest, kuid väga kahtlasest nähtusest. Varahommikust lüpsi teostama suunduvad karjakud märkasid mõnikord kirdetaevas väga kahtlase kujuga liikuvaid objekte, millest muuhulgas lähtusid allapoole, seega maapinnale suunatud kiired. Nähtus pidi olema kaunis muljetavaldav. Pikapeale sai see UFO-fenomen oma seletuse. Eestist kirde pool, Arhangelski piirkonnas paiknes nimelt üks NSVL-i kosmodroomidest. Aeg-ajalt lendas sealt ikka mõni rakett välja; kaugelt eemalt paistiski see seletamatu nähtusena. Maapinnale suunatud lai kiir kujutas endast põleva gaasi juga raketi lennule vastassuunas. Peab märkima, et selline nähtus moodustab ka muudes allikates üle maailma kirjapanduna kõigist juhtumitest üsna tõhusa osa!

Kahtlane tähine kosmosenähtus võib paljudel juhtudel olla mingi tehiskaaslase teekonna jälgimine. Sellisel juhul näeme „tähe liikumist”, kusjuures objekti heledus on muutlik. Kas termin „iriidium” tuleb tuttav ette?

„Tähest” suurem võib paista kõrgel olev raadiosond või õhupall, valgustatuna Päikesest. Oma roll on kahtlemata atmosfääri halonähtustel, nt ebapäikesed, ringid ümber Päikese või Kuu. On muidgi kujundeid. Kes sellist nähtust esmakordselt näeb, võib ära ehmuda küll!

Mitu tähena paistvat satelliiti võivad moodustada “UFO”

Edasi, heledad tähed ja planeedid. Ennekõike on „pahad poisid” Veenus ja Jupiter, ka Marss; samuti Siirius. Pika pilves ilma järel võib taevapilt mingil kellaajal palju pöördunud olla. „Uute tähtedena” paistvad planeedid või tähed võivad olla päris ootamatu vaatepilt! Isiklikult häiris käesoleva loo 13-aastast autorit 1986. aasta juulikuu poolheledas öötaevas idakaares järjekindlalt säranud „liiga hele täht”, mis edaspidi osutus planeet Jupiteriks!
Internet, muuseas, oli siis massidele kättesaamatu!

Observatooriumi endise direktori Tõnu Viigi mälestustes on 1982. aastal Jupiteri ja Saturni lähestikku paistmise üle murega Tõraverre pöördunud ka NSV Liidu sõjaväe või siis KGB tähtsad ninad!

Keravälk on väga salapärane nähtus, olles ehk juba „omaette-UFO” nime väärt, See võib äikese ajal tekkida ja eksisteerida mõnest sekundist mõne minutini. Keravälk võib vaikselt kaduda või kaduda plahvatades, koos sellega mõistagi ka kahju tehes. Keravälgu suurus võib samuti olla erinev. Seda nähtust esineb aga harva. Ka keravälku peetakse sageli UFOks. Isiklikult, tuleb tunnistada, senine keravälgu-kogemus puudub. Julgedes end pidada pisut üle „harju keskmise” looduse ilmingute tähelepanejaks, võtan endale siinkohal õiguse teha järelduse, et keravälk on üldse päris haruldane nähtus. Mis loomulikult on omaette raskusaste selle nähtuse uurimisel.

Nüüd veel paar lugu. Ühe neist rääkis ülikooliõpingute aegu ühika toanaaber. Sõites millalgi 1990-ndatel aastatel rongiga Põlva ja Tartu vahet, jäänud rong peatuste vahel seisma. Põhjus üsna haruldane: viimane vagun haakunud korraga muust rongist lahti ja jäänud maha. Astunud aega parajaks tehes välja, näinud toanaaber kusagil suunas taevas kettakujulist tundmatut objekti, koos näivate „illuminaatoritega! Ega see objekt muud kurja teinud, lõpuks saanud ka rongiga ikkagi edasi sõidetud, aga huvitav lugu ikka.

Tõravere ilmajaama üks vaatlejaid kirjeldas mõned aastad hiljem mingil määral analoogilist lugu: ühel selgel ööl vastu hommikut olnud suur teleskoop juba kinni pandud ja vaatlus lõpetatud. Kuid ilmajaama poolt vaadates paistnud suunalt kupli kohal… suhteliselt hele ketas…

Mõlemal juhul võib süüdistada atmosfäärinähtusi või ka tehisobjekte, saadetuna ikka Maalt, kuid salapära loor on olemas…

Ka AK-s esitati eriti 1989. ja 1990. aastal tihti UFO-de kirjeldusi.
Eriti huvitavat juhtum oli kokkuvõtlikult selline, kus salapärane ufonaut olevat salaja rõdu kaudu kellegi toas käinud ja peremehe laual olnud täis õllepudeli lahti teinud ja tühjaks joonud! Õllemarkide valik oli sel ajal muidugi kehv, ega tavalisest Žigulist etemat enamasti vist polnud. Nii et nii tühja asja pärast võeti selline pikk tähelend ette!

Kas on veel ka mõni isiklik mälestus? Ühe võib ju tuua. Ühel vaatlusööl, vist aastal 2009, sattusin mingi suhteliselt lühikese aja vältel Tõravere suure teleskoobitorni kupli aluses vaateväljas kogemata läänekaares põhja suunas liikumas nägema… nelja mitte just heledast tähest koosneva nelinurkse „tähtkuju” liikumist kupli varju. Suurem kui Väike Vanker (ilma aisatähtedeta), aga väiksem kui Suur Vanker. Veidi hiljem suurema vaateväljaga rõdule vaatama minnes polnud „tähtkujust” enam jälgegi. Kui muidu kipuvad paljud asjad liigagi tihti täpselt meelde jääma, siis sedapuhku pole praeguseks kuupäev meeles, isegi täpselt mitte aasta. Ka vaatluspäevikusse pidasin paljuks seda nähtust mitte märkida. Mitte just eriti professionaalne reaktsioon… Aga äkki oligi see mingi salapärane „mõju”!!! Olgu, nali naljaks. Naljaga ei tohi üle pingutada, võidakse uskuma hakata.

Kõnesolnud juhtumiga isiklikud kentsakad taevanägemised veel päris ei ammendu, ehk esialgu aitab, mõnel teisel korral on jälle millestki juttu teha… Midagi grandioosset nähtud-kogetud aga seni ei ole.

Aga tõepoolest – teised tsivilisatsioonid!

Jälle on temaatika tõsine. Tuleb ausalt tunnistada, et me ikka veel ei tea, kas me oleme Universumis üksi või mitte. Mõlema variandi kasuks räägivad omad argumendid. Ning mida on ikka palju puudu, on vaatlusandmed, vaatlusandmed, vaatlusandmed… Üle 5000 eksoplaneedi on teada, kuid Päikesele sarnanevaid tähti (peaaegu) sobivate planeetidega on alles päris vähe leitud. Orgaanilise elu märke pole aga kuskilt veel leitud. Pole leitud ka tehislikke signaale. Aga otsida tasub muidugi edasi. Eks aeg anna arutust. Väga kahvatu lause on see eelmine lause, ega nii see asi paraku endist viisi on. Igatahes tasub endist viisi unistavalt-lootusrikkalt tähistaevasse vaadata! Kuigi võõrad lennumasinad kusagilt kaugelt eemalt on ausalt öeldes päris kahtlane kaup. Isegi siis, kui kuskil leidubki teisi tsivilisatsioone. Kuid ära iial ütle sõna iial. Seda teab isegi superluuraja James Bond!

Veel veidi folkoloorilaadset

Rahvasuu olevat pajatanud veel mingist inimese kujuga tulnukast või nende grupist. Need aga rääkinud endid millalgi kogemata sisse, lobisedes välja, kuidas nendetaolisi tõrjuda: seemnete söömisega ja fooliumist mütside kandmisega. Üldiselt pole seemned parim osa toidulauale, nii et seda tõrjevahendit ei tasuks väga massivselt kasutada. Seevastu jälle Prantsusmaa rannikulinna Saint Tropezi olla rünnanud kunagi seltskond tulnukaid, kes kaanisid sedapuhku õlle asemel õli ja kelle vastu aitas hästi veejugade kasutamine. Mine võta kinni, võib-olla olnuks või oleks ka seemned asendatavad veejugadega. Ning vähemalt Prantsusmaa juhtumi puhul oli nagu üks asi veel kindel: kui tulnukad võmmu kuklasse said, siis kõlas õõnes kõmin – nende sees oli vaid tühjus. Väga kõnekas!

Saint Tropezi juhu kohta saab lähemalt infot, kui vaadata ära või tuletada meelde 1979. aasta prantsuse film „Sandarm ja tulnukad” (Le gendarme et les extraterrestres”). Konkreetsete viidetega on sedapuhku raskusi, sest erinevate otsingumootorite tegevus internetis ja nn omandiõigused võivad sattuda vastuollu. Kuid vähemalt katkendite leidmine pole eriti keeruline. See-eest on filmis toimuv esitatud nii ilmekalt, et tõlget eriti vaja polegi…

Kui mainitud ekraanilugu ei peaks siiski õnnestuma hästi vaadata, siis sobib ka meie endi elukorralduse hetkeliste „suunamudimiste” lühikokkuvõte. Ameerika kirjanik Edgar Allan Poe on muuhulgas kirjutanud novelli: „Professor Tõrva ja doktor Sule süsteem”. Esmaettekanne raadioeetris 19.-20. jaanuaril 2009. Arhiivis (veel) järelkuulatav.

Kuu faasid

• Täiskuu: 4-ndal kell 6.42
• Viimane veerand: 10-ndal kell 22.31
• Kuuloomine: 18-ndal kell 7.37
• Esimene veerand: 26-ndal kell 10.50

Miitsar ja Alcor

Vaatame, mis taevas veel näha on.

Otsime jälle üles Suure Vankri. See asub lagipea kohal. Ka Suure Vankri keskmine aisatäht Miitsar, mille kõrval on tuhmim täht Alcor (Härg ja Hunt olid need tähed vanadel eestlastel), on kaksiktäht, kui sinna teleskoobiga vaadata. Kindlaks on ka tehtud, et kumbki Miitsari komponent on omakorda kaksik, nii et Miitsar on neliktäht! Samas,juba mainitud Alcor (Alcori ja Miitsari eraldi nägemise järgi hinnati inimese nägemisteravust!) on maailamruumis umbes samas piirkonnas, kus Miitsar. Kuid võimaliku kaksikluse üle käivad siiani vaidlused. Eks siingi ole nagu paljude muude küsimustega astronoomias: vaatlusseeria pikenemine peab andma arutust.

Sama tavapiirkond tähendab siin seda, et mõlemad tähed, nii Miitsar kui Alcor, asuvad meile lähimas hajusparves, Suure Karu hajusparves, keskmine kaugus 82 valgusaastat. Suure Karu hajusparve tähtedest koguni 5 on osalised Suurele Vankrile vankrikuju loomisel. Hajusparv on antud juhul Maale nii ligidal, et parv parvena enam ei paistagi! Segaduse tekitamise, kuid samas objektiivsuse mõttes lisame juurde, et Suure Vankri tähtkuju kõige ametlikum nimetus on samuti Suur Karu. Ning Väike Vanker on Väike Karu.

Tähtkujusid on veel

Madalas lõunakaares keerdub väga pikalt suurim tähtkuju taevas, Hüdra. Muide, Neitsi on pindalalt teisel kohal ja Suur Karu ehk Suur Vanker 3. kohal.

Suurim tähtkuju taevas, Hüdra.

Pindalasid meie peade kohal oleval näival taevakuplil mõõdetakse ruutkraadides. Muidugi ei keela keegi ka väiksemaid ühikuid, ruutkaareminuteid ja ruutkaaresekundeid.

Kraadidest ja tundidest

Lihtsalt ruutminutid ja ruutsekundid ei kipu aga ühikuteks sobima, sest siis võib tekkida kiusatus hakata ka ajavahemikke „ruudustama”. Tõepoolest huvitav, mis võiks olla tund ruudus? Siis peaks olema kahedimensionaalne aeg, resultantaeg avaldub „x-aja” ja „y-aja” ruutude suuma ruutjuurena… Ühel ajateljel tegutseb nt indiviid mehena, teises naisena. “Resultantindiviid” on seega “sooneutraalne”… Ei, aitab, paha hakkab!

Mõneti kehv ühikuvalik on siiski juba tehtud, sest üht ekvaatorilstest taevakoordinaatidest, otsetõusu, mõõdetakse sageli ju tundide, minutite ja sekunditega. (Sarnane on asi ekliptiliste koordinaatidega.) Jagades 15-ga, saame ühikuteks kraadid, minutid ja sekundid. Jälle need minutid ja sekundid! Täpsustame siis, et nüüd on need nurgaminutid ja nurgasekundid.

Kuid millega põhjendada lihtsalt tunde, minuteid ja sekundeid kui koordinaate nurgamõõtmiste jaoks? On ju taevakeha otsetõus kui koordinaat pikkade aastate vältel praktiliselt muutumatu suurus, nagu ka taevakeha käändekoordinaat. Õnneks viimasel juhul kraade tundideks ei teisendata.

Olemas on aga ka alternatiivne ekvatotriaalne koordinaat, mida otsetõusu asemel kasutatakse. See on taevakeha tunninurk. See nurksuurus on aga pidevalt muutuv suurus ja muutub kusjuures täpses vastavuses kellaaja muutusega. Siit siis ongi tulnud need tunnid, minutid ja sekundid nurkade mõõõtmisel. Taevakeha tunninurga mõõtmise nullpunkt on punkt taevameridiaanil, kui on taevakeha ülemine kulminatsioon.

24 tundi hiljem on taevakeha samas punktis tagasi. Tehtud on 360-kraadine ring. Kui see 15-ga jagada, saamegi 24 tundi, ehk tunninurgad on siis mõõdetavad ka ajaühikuid meenutavas skaalas.

Täheaeg

Tunninurgaga on seotud ka täheaeg. (Täheajast oli juba juttu novembrikuu loos.) Täheaeg muutub sama kiirusega kui tunninurk. Kuna täheaeg on ju aeg, siis antud juhul on loomulik et ühikud on ajaühikutes. Sisuline vahe tunninurgaga on ainult selles, et täheaja puhul peetakse alati silmas üht ja sama kindlat punkti taevas. Selle punkti nimetus on kevadpunkt. Selles kohas paikneb kevadise pööripäeva hetkel Päikese keskpunkt. Kevadpunkti tunninurka nimetataksegi täheajaks.

Valime nüüd välja ühe tähe, ükskõik millise aga enam meeldib. Valik on vaba. kuid just Põhjanael eriti ei sobi, sest see täht on pidevalt peaaegu ühesama koha peal. Ka planeedid pole siinkohal eriti head, kuid käivad ka kehval ajal…

Valisime siis tähe välja. Ise valisin praegu nt Arktuuruse, hea öösel kõrgel taevas vaadata. Tuleb välja, et kehtib selline seos: täheaeg antud hetkel antud kohas ehk antud vaatlusmeridiaanil võrdub valitud taevakeha tunninurga ja otsetõusu summaga antud ajahetkel antud vaatluskohas.

Ehk siis antud juhul tuleb.. noh, ütleme kella 3 paiku öösel leida kohalik täheaeg. Arktuurus on selleks ajaks üle taevameridiaani (üle lõunasuuna) liikunud. Mõõdame nurga 2 kaare vahel, üks neist on üle meie peade kulgev taeva põhjapoolusest (Põhjanaelast) üle seniidi lõunasse kulgev taevameridiaan ja teine merdiaan läbib taeva Põhjanaela ning Arktuurust. Saadud nurga teisendame ajaühikutesse, korrutades kraadid 15-ga. Saime tunninurga, mõõdetuna samades ühikutes kui täheaeg.

Igal taevakehal on oma otsetõusukoordinaat, mõõdetuna piki taevaekvaatorit ida suunas, lähtuvalt kevadpunktist. Otsetõusu saame võtta tabelitest, valides välja antud juhul Arktuuruse otsetõusu. See on: 14h 16m 44s ehk kompaksemalt: 14.28 tundi. Oletame, et oleme Tartus, meie päikeseajas töötav käekell (“moblakell”) näitab 1.21.39 suveajas.Arktuuruse tunninurk näitab 15kr 28′ 53”. Teisendades saame Arktuuruse tunninurgaks 1.03 tundi. Täheaeg sel hetkel Tartus on eelnevate summana: 15.31 tundi ehk 15h 18m 40s.

Tunninurga ja otsetõusu kokku liitmine annabki siis täheaja antud hetkel antud kohas. Kui summa tuleb üle 24 tunni, siis lahutame summast 24 tundi maha, et saaks öige täheaja, 0 kuni 24 tundi.

Peame veel meeles, et täheaeg ei võrdu päikeseajaga, kuigi ööpäevane erinevus pole suur, 4 (aja)minutit.

Vist tuli jutu sees lõpuks välja, miks kasutatakse ka otsetõusu puhul sageli ajaskaalat. Kasvõi selleks, et tunninurga ja otsetõusu abil leida täheaega! Siis on ju suisa kohustuslik, et ühikud on ühesugused. Nii et Maa pöörlemise uurimisel on nurkade mõõtmine ja ajavahemike määramine väga tihedasti omavahel seotud. Pole ka ime: algne ööpäeva definitsioon oli otseses seoses Maa pöörlemisperioodiga.

Ametlikus kõnepruugis oleks ehk siiski vaja taevasfääri nurkade mõõtmisel rõhutada ka tundide, minutite ja sekundite seotust nurksuurustega. Mis need võiksid olla… näiteks nurkade mõõtmise tunniühikud (NMT), nurkade mõõtmise minutiühikud (NMM) ja nurkade mõõtmise sekundiühikud (NMS). 15-a jagades saaksime siis nurgakraadid, nurgaminutid ja nurgasekundid.

Mis oleks, teeme ära? See oleks midagi muud kui juba 15 aasta eest „ülaltpoolt” sissejuurutatud prügi ühest hunnikust teise tõstmise „teeme ära”!

Tähtkujudega edasi

Vaatame tähistaevast edasi.

Hüdra algab Väikese Peni ja Vähi alt, liigub lõunakaarde, jääb mingis osas isegi allapoole silmapiiri. Hüdra nõrkade tähtedega saba lõpeb alles Kaalude tähtkuju juures. Heledaim täht Hüdras, Alphard, paikneb tähtkuju läänepoolses (parempoolses) osas.

Hüdra „kukil” on 2 märksa väiksemat tähtkuju: paremal pool olev Karikas on, nagu nimi ütleb, karika moodi. See teine karikas kevadtaevas paikneb Karjase eeskujul vasakule viltu, kuid on samuti karikakujulisest Karjasest madalamal, pindalalt väiksem ja kahjuks märksa tuhmimate tähtedega. Siiski, pindala väiksust kompenseerib tähtkuju madal asend. Nimelt tundub inimesele, et horisondile suunalt lähemate taevaobjektide läbimõõt näib olevat suurem kui seniidilähedastel juhtudel. Seda nii kuuketta läbimõõdu kui tähtkujude osas.

Madalas lõunakaares asuvad Kaaren ja Karikas.

Teine pisem tähtkuju Karikast vasakul on Karikast heledamate tähtedega, kuid veel pisem Kaaren. Jälle mingi nelinurk, sedapuhku pigem trapetsikujuline. Aga siiski, suhteliselt heledad tähed.

Vaatame ka madalasse põhjataevasse. Kapella, eestlaste Jõulutäht, rõõmustab meid kuu algul loodetaevas, olles veel suhteliselt kõrgel, edaspidi hommikupoole aga madalamal. Kuu lõpupoole on ka Kapella juba õhtuti rohkem ja rohkem allpool ja suunalt põhjale lähenenud. Hommikuks ongi Kapella umbes põhjasuuna „üles leidnud”. Deeneb, Küünlakuu täht koos Luigega, on õhtuti näha kirdetaevas, kuid öö jooksul tõuseb ta idakaares üha kõrgemale.

Deenebist paremal, kõrgemal ja heledamana paistev Veega Lüüra tähtkujust juba ongi maiõhtutel mitte enam madalas kirdetaevas ja kerkib hommikuks veel palju kõrgemale, lähenedes lõunameridiaanile. Peatselt tõuseb öösel idast ka Altair ning Suvekolmnurga liikmed ongi tõusnud! Vastavad tähtkujud on siis Luik, Lüüra ja Kotkas. Kui hele Deeneb kujutab Luige saba, siis vastassuunas (lõuna suunas), olles muide erinevalt Deenebist tõusev ja loojuv, asub Albireo, mis kujutab Luige pead. Ka see täht osutub teleskoopi kasutades väga kauniks kahevärviliseks kaksiktäheks. Lüüras, Veegast õige veidi kõrgemal ja vasakul, asub Epsilon Lyr, sinna vaadates võime korralikus teleskoobis näha koguni neliktähte!

Linnutee nägemisega on maikuus halvasti. See kulgeb õhtuti just piki põhjakaart ning, kui kuu mõni esimene, veel kesköö ümbruses kottpime öö välja arvata, muutus just sealkandis taevas peatselt üha heledamaks, pimestades Linnutee ja ka paljud eraldi nähtavad tähed ning 3. dekaadist on ööd juba pigem valged ööd.

Hommikutaevas

Hommikul, kui valgeneb, on Arktuurus jõudnud läänekaarde. Spiika ja Reegulus olid kuu alguse hommikutel loojumas parajasti siis, kui valgenes. Kuu edenedes pilt palju ei nihku, sest valgeks läheb üha varem.

Peaaegu võrdkülgne kolmnurk, tippudes Arktuurus, Spiika ja Deneboola.

Siiski hakkavad ka Spiika ja Reegulus loojuma pigem üha enam enne hommikuse valguse saabumist. Väga madalas lõuna-edelataevas paistab Antaares, varaöisel ajal pole ta veel näha. Antaares on Skorpioni tähtkuju heledaim täht, mis jõuab Päikesega vastasseisu parajasti 31. mail. Antaares aga asub nii kaugel lõunataevas, et ka mai lõpus tõuseb täht pool tundi pärast Päikese loojumist ja loojub sama palju enne Päikese tõusu. Kindel on aga see, et kui Skorpion on Päikesega vastasseisus ja näivalt kõige paremini vaadeldav, (mai lõpp, juuni algus) on Antaares ainus täht, mis selles tähtkujus siis näha on. Põhjuseks on loomukult valgeks muutunud ööd.

Valged ööd

Sissemurdvaid valgeid öid sai täiesti ignoreerida umbes 4. maini. Veidi oleneb siin ka, kas olla Põhja-, või Lõuna-Eestis, samuti ka sellest, mis protsessid on toimumas atmosfääri kõrgemates osades. Nõrgad virmalised või ka helkivad ööpilved võivad põhjataeva kuma veidi heledamaks teha. Siiski, helkivad ööpilved esinevad pigem suve edenedes, valgete ööde lõppemise aegu ja nad paistavad küllalt spetsiifilistena.

Virmalised võivad „valge öö” tekitada aga suvalisel ajal aastas.
Alles äsja aprillis, jüripäeva aegu, oli ,meil, nagu pildid näitavad, taas võimalus „põhjavalgust” nautida. Muidugi, pildid virmalistest tulevad alati igati uhked, sest kaasaja kaamerad on värvieralduse asjus inimsilmast võimsamad. Kui virmalised on liiga nõrgad, siis neid lihtsalt kaamerasse ei jäägi. Paljale silmale võivad nõrgad virmalised paista kergelt helendava poolkaarena madalas põhjakaares, horisondi lähedal tundub taevas taas tumenevat.

Võimsamad virmalised on muidugi palja silmagi jaoks värvilised ja tihti ka liiguvad taevas ringi. Mõnikord on pilt ka näivalt staatiline. Vastava näitena ei jätnud virmaliste valgustatud 21/22. jaanuari 2001 kesköö lähedane rohelist värvi ja hele põhjakaar küll kahtlusteks ruumi, et need on virmalised! Need olid väga huvitavad stabiilsed virmalised; kui roheline värvus välja arvata, siis oli pilt täitsa ehakuma moodi.

Kui virmaliste võimalus maha arvata, siis esimestel valgeks minema hakkavail öödel jääb ehavalgusest madalasse põhjakaarde nõrk helendus, mis pikapeale kirdes koiduks areneb. Ööst öösse hakkab see kuma visalt oma võimu kasvatamas. Kuni kuu keskpaigani on muu taevas kesköö ümbruses siiski suhteliselt tume ja tähine, mispeale aga muutub kogu taevas iga ööga heledamaks ja tuhmimaid tähti jääb aina vähemaks, ka heledad tähed ei paista nii heledad kui enne.

16-ndal mail algab nautiline valge öö. Öeldakse, et siis peaks juba silmapiiri öösel eristama. Juhtumisi tuleb meelde nt 16. mai öö vastu 17-ndat 1998. aastal Tõravere suure telekoobi juures töötades. Igaks juhuks sai jälgitud ka öö „valgsust”. Kuma põhjakaares oli juba päris muljetavaldav, olles ka osaliselt juba tuttavat värvust saavutanud, kuid kõrgemad ja lõunakaare tähtkujud paistsid ikka veel üsna kenasti. Kottpime olukord samas ka enam muidugi ei olnud.

Inimese silmal on palju eripärasid. Valge öö saabub muidugi sujuvalt, kuid taeva helenemine mõjutab silma tähtede nägemist eriti peale nautilise valge öö algamist (siis ei lange Päikese keskpunt alla 12 kraadi alla silmapiiri). Kui mai kolmas dekaad on alanud, siis taevas on tähti ikka olemas, kuid nii vahva tähistaeva pilt enam pole kui veel mõned ööd tagasi. Protsess jätkub ka mai kolmandal dekaadil, kuigi silma jaoks taas juba aeglasemalt. Valgeid öid võib lugeda alanuks. See on sissejuhatus veel kaunimatele juuniöödele.

Peaaegu et koos valgete ööde tulekuga tekivad loodusesse ka sääsed. Et kõik liiga ilus ei oleks. Kuid ilu on ju päevases tavaeluski ammu aega aina vähem ja vähem. Pettusi, valesid, väärdogmasid, eriti aga orjameelsust on karjuvalt palju.

II

Archimedese avastuse poole

Eks pettusi on proovitud teha igal pool ja läbi aegade. Kui petetavad on ohmud, siis on pettus kasulik kaup. Kerget kasu lootis saada ka see vana aja meistrimees, kes täitis Sürakuusa kuninga tellimust endale kullast kroon valmistada. Tooraine kulla näol krooni valmistamiseks eraldas kuningas oma suurtest varudest, meister ei pidanud kulda kaevama minema.

Kroon sai valmis ja paistis päris uhke. Kuna aga kas kuningas ise või tema esivanemad olid kõik oma rikkused ja positsiooni kunagi pettuste ja röövimiste teel saanud (igasuguste keisrite ja kuningate olemasolu lahutamatu kaasnähe!), siis oli ta umbusklik ja kahtlustas ka kroonimeistri pettust, et kroon polegi tehtud üleni kullast. Selle kahtluse täiendavaks uurimiseks leidis kuningas kuulsa Vana-Kreeka looduse uurija, Archimedese (287-212 e.Kr).
Sellega seoses sai edaspidi maailmas tuntuks samanimeline seadus. Nii et Archimedes oli märksa tulemuslikum looduse uurija, kui Tatika Jaan, kellest maikuu loo 1. osas vihjamisi juttu oli.

Segadusi Archimedese seadusega

Üldiselt on Archimedese seaduse selgitamisega seoses sisse hiilimas segaseid momente. Kuidagi on mängus mingi üleslükkejõud, kuid sinna juurde lisandub vel muudki: kuidagi kahtlastena tunduvad tihedused, ruumalad, kaalud, nende muutused ning kuidagi toimub veel ka mingi vedeliku kuskilt välja tõrjumine, kusjuures tõrjuja isik jääb ka kindlaks tegemata.

Kas saame lõpuks asjast aru? Eks paista.

Paneme esiteks tähele, et kuigi massi mõõtmist nimetakse kaalumiseks, on keha kaal ja mass erinevad asjad. Iga konkreetse objekti mass on konstantne, kaal aga on muutuv suurus. Massi põhiühikuna on kasutusel kilogramm, samuti on tuttavad ka gramm ja tonn.

Keha kaal on hoopis teatud liiki jõud, millega keha mõjutab riputusvahendit või alust Maa raskusväljas. Jõu põhiühik on njuuton. Võib-olla tuleb tuttav ette ka jõuühik düün.

Keha kaal on jõud, millega keha mõjutab riputusvahendit või alust. Antud juhul siis alust. Selle efekti abil mõõdetakse ka keha massi.

Keha kaal ei ole konstantne suurus. Vabalt langeva eseme kaal on koguni null, olenemata eseme massist! Paigalseisu korral on keha kaal arvuliselt 9.8 korda suurem kui tema mass (ümmarguselt siis 10 korda). 80-kilose massiga seisva inimese kaal on seega ligi 800 njuutonit!

(Justkui selguse saamise raskendamiseks on tehnikas küllalt tihti just jõu ühikuna kasutusel ka jõukilogramm, mis on arvuliselt võrdne 9.8 njuutoniga. Aga see jäägu praegu sellega.)

Asume asja juurde

Sürakuusa kuningas siis andis Archimedesele ülesande uurida, kas tema uhiuus kroon koosneb ikka puhtast kullast. Archimedes hakkas probleemi üle juurdlema.

Kulla tihedus oli Archimedesele teada, kroonimassi sai ka mõõta. Veel oli vaja määrata krooni ruumala, aga me kõik vist oskame mingit krooni vaimusilmas ette kujutada. Kroonil on üks paha omadus: keerulise kuju tõttu on selle ruumala täpne mõõtmine üsna võimatu. Vähemalt Archimedese aegsete tehniliste võimalustega oli see nii.

Väidetavalt vannis sulistades tegi Archimedes aga hiilgava avastuse, mida me praegu tunneme sama mehe nime kandva seadusena. Siit ka sõna: heureka!

Mida siis Archimedes avastas?

Üks võimalus petukrooni teha on selline. Kuldkrooni sisse on jäetud suletud tühje kohti (kus on vaid õhk). Kuid kaaluma (massi määrama) hakates selgub aga kohe, et krooni mass on oluliselt väiksem kui algse kullatüki mass. Siis on aga kohe selge, et osa kullast on kadunud. Mingeid veekatseid pole vajagi.

Kui siiski üritada hirmus õhukese kestaga ja õhuga täidetud krooni vette sokutada, võib see jääda koguni vee pinnale ujuma. Nii ränka pettust otsustas meister mitte teha. Valminud kroon pidanuks siis ikka ka ruumalalt silmanähtavalt liiga suur olema, samas aga kuidagi väga kerge.

Pettust võib teha ka kavalamalt. Osa kulda asendatakse mitte just õhuga, kuid ikkagi millegi muu, odavamaga materjaliga. Kuna kuld on väga suure tihedusega aine, siis üldjuhul on „vale-ained” ka kullast väiksema tihedusega. Selline on ka nt hõbe. Osa kullast pannakse „ämma kappi”, selle asemel võetakse tükk hõbedat. Kulla ja hõbeda segust sulatatakse kroon kokku, kombineerides valmiva krooni massi tooraineks saadud kullatüki massiga võrdseks.

Archimedese seaduse olemus on selles, et vee alla vajunud objekti ruumala võrdub sama protsessi käigus veeanumas algtasemelt kõrgemale tõusnud vee ruumalaga. Kui pettust pole tehtud, tuleb vee abil määratud krooni ruumala võrdne algse kullatüki ruumalaga ja ka krooni tihedus võrdub kulla tihedusega, sest kroon ongi siis üleni kullast. Krooni ja algse kullatüki massid on siis ka muidugi võrdsed; see on aine jäävuse seadus.

Krooni ülekontrollimisel oli vaja seega teostada ka selle ruumala kontrollimine. Krooni tiheduse sai seejärel arvutada, jagades krooni massi tema ruumalaga. Kuna krooni ruumala osutus algse kullatüki ruumalast suuremaks, oli järelikult krooni tihedus kulla tihedusest väiksem ja pettus saigi tuvastatud.

Muuseas, kui krooni ruumala osutunuks väiksemaks ja seega tihedus suuremaks kui eeldatud (kulla tihedusest suurem), tähendanuks see samuti pettust; osa kulla asendamist millegi muuga.

Arcimedese katse võimalik variant

Teeme meie nüüd mõtteliselt väga lihtsa kujuga veeanuma, nt sobiva suurusega ja ruudukujulise põhjaga ning põhaga ristiolevate läbipaistvate seintega, st risttahuka-kujulise anuma. (Eestis on kasutatud taolisi läbipaistvaid anumaid nt kurkide soolamiseks.) Valame vee anumasse ja mõõdame veetaseme kõrguse. Nüüd viskame oma uuritava eseme, antud juhul siis krooni, vette. Mõõdame uuesti anuma veetaseme kõrguse, mis on nüüd kasvanud. Kahe saadud „veenäidu” vahe korrutatuna anuma põhja pindalaga (külje pikkus ruudus) annabki meile vette visatud eseme, antud juhul krooni ruumala. Kui anuma seinad ei paista läbi, saab veetaseme kõrgusi mõõta muidugi vaid seespool anuma seinu. Muu – massi määramine ja tiheduse arvutamine on juba lihtsad.

Archimedesel sai seega selgeks, et meister oligi pettust teinud ja osa kullast „kõrvale pannud”, asendades selle hõbedaga, mis teatavasti on kullast kergem ja mis kõige hullem, ka odavam.

Archimedes oleks võinud ju meistri kasuks kosta, et hõbe on ikkagi väärt materjal kuna on parim elektrijuht, isegi kuld jääb selles osas veidi alla, aga see teadmine tuli välja alles palju hiljem…

Kerge kõrvalepõige

Mis kroonimeistriga edasi juhtus, seda võib oletada, sest mida suurem suli on võimupiruka juures, seda karmimalt karistab ta võimalikke konkurente, väiksema kaliibriga sulisid. Lootes asjatult oma võimu igaveseks kindlustada, represseerivad säärased kroonitud või kroonimatagi kujud ka täiesti tavalisi inimesi, kui viimased seda teha lasevad.

Kuid meie teema pole siiski veel ammendatud.

Aga üleslükkejõud?

Üleslükkejõud on tõesti olemas. Suvalist eset on vee sees kergem tõsta kui kuival maal. Siin pakubki „tõste-abi” üleslükkejõud. See mõjub vette sattunud kehale Maa gravitatsioonile vastassunas ehk ülespoole nagu nimetuski ütleb. Seda jõudu võiks tinglikult vaadelda ka vee elastsusjõuna, mis mõjub sellele kehale. Mis aga üleslükkejõudu tekitab? Kuna Maa külgtõmbejõud ehk raskusjõud mõjutab ka vett veekogu põhja suunas koonduma, siis vee alumised kihid on tihedamad kui ülemised. Suurem tihedus tähendab ka suuremat rõhku. Rõhk aga, ükskõik millises suvalises punktis, mõjub alati igas suunas ühtmoodi, seega muuhulgas nii allapoole kui ülespoole. See on jälle kord üks näivalt „tervele mõistusele” vastu käiv looduse seadus.

Kui vette satub „võõrkeha”, mõjub selle alumisele küljele suurem rõhk kui ülemisele. Just nende rõhkude vahe annabki altpoolt ülespoole suunatud lisarõhu, millest saab arvutada ka jõu, antud juhul üleslükkejõu, suuruse. Kõige lihtsam on kujutada ette vette sattunud kuubikujulist karpi, mille põhja pindala korrutatuna rõhkude vahega alumisele ja ülemisele kuubi pinnale, annabki üleslükkejõu.

Aga kaal?

Vaatame sama asja uuesti, kuid näivalt veidi teistsuguse „nurga alt”. Tasub uuesti meenutada, et keha kaal on olemuselt hoopiski jõud, mitte mass. Ka üleslükkejõud on jõud. Archimedese seaduse üks sõnastustest ütleb, et üleslükkejõud vedeliku sees olevale kehale võrdub keha poolt väljatõrjutud vedeliku kaaluga. Siin tulebki siis see „vee tõrjumine” mängu. Vaat see „väljatõrjutud vedelik” ongi seesama anumas ülespoole tõusnud vee hulk, mille ruumala võrdub vee sisse sattunud objekti ruumalaga. Ning just selle veehulga kaalust ongi jutt. Selle veehulga kaal saadakse vette sattunud keha kaalu vähenemise arvel (vt joonist). Seetõttu ongi vees olevaid asju kergem tõsta! Vette sattunud keha kaalu vähenemist saab aga omakorda vaadelda kui kehale vees mõjuvat üleslükkejõudu.

Keha kaal (mitte mass) vees väheneb. Selle kaalu saab endale üles tõusnud vee hulk. Keha kaalu vähenemine väljendub kehale mõjuva üleslükkejõuna.

Teiste sõnadega võib öelda ka nii, et osa keha algsest kaalust läks üle väljatõrjutud vedeliku kaaluks; keha puudujäänud kaalu tunneme meie üleslõkkejõuna.

Muuseas, ega anumat koos selle seintega polegi vaja. Sama lugu kehtib nt ka maailmameres. Ka maailmere ehk kogu Maad katvate merede ja ookeanide võrgustiku kogutase kerkib nt kivi merre viskamisel pisut kõrgemale, kuid nii ülivähe, et seda on muude veetaset mõjutavate efektide taustal võimatu ära mõõta. Kerkinud ja kerkimata veetasemete vahe (üliväike suurus) korrutatuna maailmamere kogupindalaga (ülisuur suurus) peab ju kokku andma … sellesama kivikese ruumala! Vesi katab Maa pinda ju ümmarguselt 70% ulatuses! Kas viskame kivi ja läheme nüüd ikkagi eri veetasemeid mõõtma? Mina igatahes loobun!

Tuleme jälle mõistlike mõõtmetega veeanuma juurde tagasi. Vaatame algtasemest ülespoole kerkinud veehulka, kui objekti, mis püüab kokku suruda allapoole jäänud veehulka; see ongi selle „ülemise” veekihi kaal. Kuid igale jõule leidub vastujõud, ütleb Newtoni kolmas seadus. Algsest tasemest allapoole jäänud „alumine” veehulk surub omakorda ülespoole tõusnud veehulka, nii et see ei saa tagasi allapoole langeda ega ka ka rohkem ülespoole kerkida. See „ülespoole” jõud ongi üleslükkejõud. Kokku tekib jõudude tasakaal.

Protsessi käigu teeb keerulisemalt mõistetavaks asjaolu, et vesi on vedel, veeosakesed on liikumises ja tegelikult võib iga veemolekul eraldi võetuna kogu veekogu piires samamoodi liikuda kui enne; „ülemine” ja „alumine” vesi pole tegelikult üksteisest „seinaga” eraldatud.

Üleslükkejõud mõjub aga ka vette sattunud „võõrkehale”. Just seda meil ongi vaja teada. Ning see jõud võrdub arvuliselt „ülemise” veekihi kaaluga! Kui selle keha kogutihedus on vee tihedusest väiksem, kerkib see nüüd pinnale tagasi ja vesi langeb ka „ülalt” allapoole tagasi. Kui aga keha kogutihedus on suurem vee tihedusest ja keha pinnale ei kerki, mõjub vee üleslükkejõud talle ikkagi, suunalt vastupidiselt Maa gravitatsioonijõule.

Kavalad ruumalad

Kuid siin tuleb veel ühte elementaarset asja arvestada, mis tihti jäetakse rääkimata. Vette sattunud objekti ruumala võib olla antud kontekstis muutlik. Oletame, et vee sees olevas objektis on ka piirkondi, mis ei sisalda peale õhu mitte midagi, kuid vesi sinna ka ei suuda tungida. Ka selle õhu ruumala läheb siis keha ruumala osana arvesse!

Põhiosa laevast püsib vee pinnal, sest laeva kogutihedus on väiksem kui veel.

Sel põhjusel ei upugi mõni veest näivalt suuremagi tihedusega materjalid (nt laevad), kui nende kuju on selline, et õhku ja teisi kergeid aineid on ka allpool veetaset, kuid vesi sinna sisse ei pääse!

Teistsuguse kujuga laev. Kuid ujumise põhimõte on endine.

Nii võiks isegi väga õhukeseks ja õõnsaks pressitud kullatüki vee peale ujuma panna! Sellest oli ka juba juttu.

Asi muutub aga kardinaalselt, kui see seest õõnes objekt vee sisse sattudes ikkagi veega täitub. Siis langeb algselt rohkem tõusnud vee tase mõneti allapoole ja arvesse läheb ainult vastava eseme aine ruumala. Archimedese katses oli tegu siis ainult krooni materjali ruumalaga (kuigi materjal polnud puhas kuld).

Vesi jääb nüüd vaid nii palju kõrgemale kui on veesoleva krooni materjali reaalne ruumala, (st õhku selles materjalis ei ole). Oletame veel kord ekslikult, et see kroon on siiski puhtast kullast ja kogu kuninga antud materjal läks kasutusse. Kulla kui aine tihedus on jääv suurus. Muidugi on ka krooniks vermitud kulla mass endine. Loomulikult jääb üle tõdeda, et ka kulla ruumala jääb endiseks, kuigi seda on keerulise kuju korral kole raske otse mõõta. Olemegi juba mitmendat korda tagasi seal, kust alustasime: laseme krooni vette ja mõõdame tõusnud veehulga ruumala, see töö on lihtsa kujuga anuma puhul lihtne. Ruumala peab võrduma kullatüki algse ruumalaga. Kuna Archimedese kroonikatses asi nii ei olnud, tegeles probleemiga edasi juba kuningas ise…

Ronime veest välja

Ehk sai siiski veidi selgemaks, mis on üleslükkejõud. See on nimelt jõud, mis muudab vees oleva eseme kõrgemale tõstmise lihtsamaks kui kuival maal. Lihtsamaks aga ei lähe eseme veest väljatirimine; siis tulevad mängu veel pinnajõud. Aga see on juba teine teema.

Kui aga tahame palkidest parve põhja lasta, tuleb parvele kuhjata nt kive või rauda. Nii „Kevade” Tõnisson tegigi. Nagu näha, oli Paunvere kihelkonnakooli tase väga kõrge, sest Tõnisson polnud sugugi kõige lahtisema peaga õpilane; ometigi oskas ta Archimedese seaduse põhimõtteid praktikas hästi rakendada! Kas kõik füüsikatudengid või koguni juba diplomi omanikud praegu seda ikka oskavad? Mõelda võiks bakalaureusetööle: „Kuidas parve põhja lasta?”

Võtaks asja kokku nii. Kuigi valemit üles kirjutama ei hakka, siis üleslükkejõu valemis esineb muuuhulgas vee alla sattunud keha ruumala. Selle ruumala ulatuses võib aga ette tulla täiesti erinevaid tihedusi, näiteks õhk, mille tihedus on väga väike; samuti väikese tihedusega kuivad puud jne, kuid sisalduda võib ka suure tihedusega materjale, näiteks rasked metallid. Keha kogutiheduseks tuleb kõigi nende keskmine. Kui keha keskmine tihedus on ikkagi vee tihedusest suurem, vajub keha vee alla; kui väiksem, tõuseb keha vee pinnale. Võrdsuse korral jääb keha vee sisse ujuma.

Üleslükkejõud esineb ka õhus, sest see pole ju vaakum, aga siin on efekt märksa väiksem, pealegi oleme vist kõik sellega harjunud. Aga ärme unustame, et kiireim transpordivahend on lennuk ja linnudki lendavad! Ka need vastikud säased!

See on muuseas tore, et vee all ei tüüta sääsed. Kroonist aga oleme ilma. Juba alates 2011. aastast.

Kuu ja planeedid; vaade õhust ja veest

Vaatame lõpuks üle ka selle, kuidas on maikuus Kuu ja planeetide naabrusega.

Kuu on Veenusele kõge lähemal 23. mai õhtul. Vaatepilt on siis väga vahva. Juba ööpäev hiljem, 24. mai õhtul, on Kuu umbes sama lähedal Marsile, näivalt punakale tähele. Kuu kohtumine Saturniga jääb selles kuus ära ning ülejäänud kaks heledat planeeti ju tänavu maikuus ei paistagi!

Kuna jutus on olnud palju veega seotut, võiks mõni ujumist ja sukeldumist objektiivselt hästi valdav inimene püüda vaadata, kuidas paistavad Päike, Kuu ja miks mitte ka Veenus ja muu tähistaevas, vaadates altpoolt veepinda. Kuid siinkohal tuleb sõnad peale lugeda: ujumisoskus peab olema väga hea, tervis peab olema korras ja kindlasti peab olema ka täiesti kaine pea. Seda katset sooritama minnes võta kindlasti ka ujuda oskav kaine sõber kaasa!

Rahustuseks võib veel öelda, et tähtede vaatepilt veest on tegelikult hästi nigel. Nii et sukeldumine taeva vaatlemiseks on tegelikult mõttetu.

Maikuu lugude lõpetuseks

Maikuu lood said sedapuhku ühele poole. Väga veekeskne ja pikk kah veel see teine osa sai. Kuid nüüd, nagu ütleb Alo Matiiseni ühe 1994. aastast pärit laululoo lõpuosa: „Tõmbame, tõmbame, tõmbame! Tõmbame joone alla!”

Kuu „hüpetest”

Aprill algab sedapuhku õhtuse üsna kõrgelt käiva Kuuga. Esimene veerand on juba seljataga. Täiskuu on 6-ndal ja viga pole nagu ikka veel midagi. Edasi kaob Kuu õhtutaevast, seegi on loomulik, sest vana Kuu paistab ju hommikuti. Kuid kohe varsti sealt edasi, juba enne, kui Kuu jõuab viimasesse veerandisse, tekib jama: Kuu hakkab paistma lõunakaares nii madalalt ja lühidalt, et mõnigi vaatleja tahaks suisa vanduma hakata.

Tartus tõuseb Kuu 12-ndal aprillil kell 4.13 ja loojub juba kell 8.24, olles seega üle horisondi vaid 4 tundi ja Kuu keskpunkti maksimaalne kõrgus horisondist on 3.5 kraadi. Kuu enda läbimõõt on teatavasti 0.5 kraadi. Tallinnas on asi veelgi hullem: 12-ndal kuupäeval tõuseb Kuu kell 4.40 ja loojub juba kell 8.13, olles näha vaid 3 ja pool tundi. Maksimaalne kõrgus on vaid 2 kraadi kanti, pisut üle selle.
Viimane veerand on 13. aprillil. Edaspidi hakkab Kuu tõusma alles üsna vahetult enne Päikese tõusu ja seega jäävad vana Kuu kitsa sirbi vaatlemise rõõmud arvatavasti sedapuhku nägemata, kuigi Kuu maksimaalne kõrgus horisondist hakkab kasvama.

20. aprillil on kuuloomine ja Kuu muidugi ikka nähtamatu. Nii ju peabki olema. Kuid juba järgmisel päeval on noore Kuu sirp õhtutaevas leitav ja üldse läheb kõik Kuuga seonduv jälle väga ilusaks: noor Kuu paistab kõrgelt ja kaua, olles leitav juba päeval pealõunasel ajal või veelgi varem kõrgel taevas. Kõige uhkem on Kuu seis 25-nda õhtul: esimesele veerandile lähenev Kuu tõuseb Tartus kell 7.26 ja loojub alles järgmisel kuupäeval kell 3.58, juba üsna vastu hommikut. Kokku saame Kuu nähtavuse ajaks ligikaudu 20 ja pool tundi. Tallinnas on sedapuhku asi veelgi parem kui Tartus: Kuu tõuseb kell 25-ndal kell 7.15 ja loojub alles 26-ndal kell 4.23. Kokku 21 tundi ja pisut minuteid peale ka! Esimese veerandi Kuud saab imetleda kaks õhtut hiljem. Õhtune kasvav Kuu on kenasti näha kuu lõpuni.

Sedapuhku satub Kuu esimene veerand ajale, mis taas kord paneb kellakeeramist kiruma. Aprillis on suveaeg ja Kuu esimene veerand on 28-ndal kell 0.20. Kuid talveaja järgi oleks Kuu esimene veerand 27-ndal aprillil kell 23.20. Kes kellaaega ei süvene ja vaatab lihtsalt kuupäeva, võib olenevalt asjameeste suvast sattuda erinevatele kuupäevadele. Sest kui kehtiks 2000. ja 2001. aastal kehtinud aastaringne talveaeg, siis olekski Kuu esimene veerand 27-ndal, mitte 28-ndal märtsil. Ega Kuu sellest ei küsi, selle faas muutub ikka nii nagu ta muutub, aga asja ülesmärkimine saab tekitada palju segadust. Vahva, eks?

Miks nii suured muutused?

Eks ju Päikegi käi aasta jooksul taevas erinevaid ringe. Suvepäevad on pikad ja Päike kõrgel, talvel detsembris ja jaanuaris pole madalast Päikesest suurt midagi kasu. (See, et talviti pole enam talveilma, on hoopis eraldi teema, sellest oli veebruari loo teises osas ka juttu.) Maa ekvaatori ja ekliptika tasandite vahel on 23 kraadi ja 26 kaareminuti suurune nurk. Päike satub Maalt vaadates talvel Amburi ja tema naabertähtkujude piirkonda. Need tähtkujud käivad põhjapoolkeral aga madalat rada. Suvel särab Päike aga põhiliselt Sõnni ja Kaksikute tähtkujude taustal. Need aga liiguvad meie kandis kõrge kaarega.

Kuid äsja võisime näidete varal veenduda, et Kuu teeb veel suuremaid nähtavuse hüppeid. Eks asi ole selles, et kuigi Kuu orbiidi tasand on lähedane ekliptika tasandiga, on nende vahel siiski umbes 5.1 kraadine nurk. Kuu orbiit ei püsi ka paigal, vaid „laperdab” ekliptika ümber perioodiga 18.8 aastat. Tänavu, veelgi enam aga tuleval aastal, tulebki Kuu asendi muutustele kokku veelgi enam kui 10 kraadine koordinaatide muutus. „Heal ajal” on Kuu ülimalt hästi nähtav, „halval ajal” aga üpris kehvasti. Varakevadisel ajal kujuneb just nii, et õhtune noor Kuu paistab suurepäraselt, hommikune vana Kuu aga eriti viletsalt.

Kuskil 9 -10 aastat hiljem on aga erinevused Kuu nähtavuses kuu aja jooksul märksa väiksemateks kulunud. Kuud vaadelda soovija jaoks avaldub see ennekõike „viletsa Kuu” nähtavustingimuste paranemises.

Muuseas, märtsi lõpupoole või aprilli alguspoole taevast kaunistav kasvav noor Kuu kõrgel õhtutaevas viitab lähenevatele ülestõusmispühadele. Teatavasti võib üldiselt öelda nii, et ülestõusmispühade 1. püha satub kevadisele pööripäevale järgnenva täiskuu järgsele esimesele pühapäevale. Neil pühadel on mitu nimetust: lihavõttepühad, munadepühad, kevadpühad. Pühasid on 3: pühapäev, esmaspäev ja teisipäev. Eelnev riigipüha, Suur Reede on siin tihedasti seotud, kuid hoopis teise tähendusega.

Kahjuks on Eesti muu Euroopaga võrreldes jäärapäiselt keeldunud esmaspäeva, teist ülestõusmispüha riigipühaks muutmast. Kuna aga Eestis tegutsevad pangad pole enamikus tegelikult Eesti pangad, siis ainsa „tööpäevana” aastas sel päeval pankadevahelised ülekanded ei liigu. Aga nojah, äsja saime me kõik kinnitust, et Eestil on muidki eripärasid muu tsiviliseeritud maailmaga võrreldes…

Planeedid aprillikuus

Tänavu aprillis saame näha kõiki kolme Maa-tüüpi planeeti: Merkuuri, Veenust ja Marssi. Kaugemate planeetide vaatlemiskvoot on sedapuhku null. Kui vaatlejad edaspidi rohkem allaheitlikult ning ülemusi ja kollast spektrivärvi austades käituvad, võetakse selle kvoodi küsimus ehk kunagi tulevikus uuesti käsitlusele.

Veenus paistab nii hästi nagu ta pole enam peaaegu 2 ja pool aastat näha olnud. Planeet on nähtav õhtuti ehatähena, loojudes kuu algul 4 tundi pärast Päikest, kuid kuu jooksul pikeneb vaatlusaeg veel poole tunni võrra, seega 4 ja poole tunnini. Vaatlusaja saab nende ajavahemikega kenasti samastada, sest seda planeeti võib leida juba kohe, kui Päike on loojunud. Pimeduse süvenedes muutub Veenus üha heledamaks. Paari tunni pärast, päris pimedas, kiirgab planeet läänekaares nii võimsalt, et ühegi teise „tähega” ei tohiks siin segadust tekkida.

Veenus liigub kuu algul Jäära tähtkujus, edaspidi Sõnni tähtkujus. 11-ndal võib panna tähele, et Veenus asub Plejaadide täheparve ehk vankrikesena paistva Taevasõela lähedal, umbes 2 ja pool kraadi sellest lõuna pool. 19-ndal möödub Veenus Aldebarandist 7 kraadi põhja poolt, seega mitte eriti ligidalt. 23-nda aprilli õhtul on Veenuse lähedal ilus sirbikujuline Kuu.

Marss on vaadeldav õhtutaevas Kaksikute tähtkujus. Punakas planeet on oma varatalvise suure heleduse minetanud, kuid paistab ikkagi hästi, loojudes tunduvalt hiljem kui saabub kesköö. Kuu on Marsile kõige lähemal 25.-nda aprilli õhtul (Marss jääb vasakule).

Merkuur on nähtav aprilli esimesel poolel õhtuti Veenust „abistava” teise ehatähena. Kuu alguses päris heledalt paistva planeedi vaatlusaeg pikeneb. Kuu keskpaigale lähenedes ligineb Merkuuri loojumisaeg 2.5 tunnile pärast Päikest. Kuu keskel aga hakkab vaatlusaeg lühenema. Isegi veel suurem probleem aga on see, et Merkuuri heledus kahaneb siis kiiresti; igal õhtuga muutub Merkuur tuntavalt tuhmimaks ja 18-nda paiku kaob Merkuur ehavalgusse. Kui me elaksime troopikavöös, kus ehakuma tõeliselt kiiresti kustub, näeksime Merkuuri veel veidi kauem, ka teise tähesuuruse tähena, kuid ehakuma kestus teeb meil siin oma töö. 11-ndal on Merkuuril suurim idapoolne eemaldumus Päikesest (piki ekliptikat vaadates), siis on planeedi heledus 0.1 tähesuurust. Nähtavusaja jooksul liigub Merkuur Kalade tähtkujust Jäära tähtkuju.

20-ndal aprillil on täielik päikesevarjutus, kuid selle jälgimiseks tuleb minna kaugele, Austraalia ja Okeaania saarestiku kanti. Mõnedes vähestes kohtades on tsentraalne varjutus sedapuhku näha hoopiski rõngakujulisena. Eestis särab Päike nagu alati, ka osalisest varjutusest on asi väga kaugel.

Öö ja hämariku kestusest

Aprilli alguse ja lõpu pimeda taeva kestmise aeg on küllaltki erinev. Kuu algul on olukord veel nagu oli märtsis: läheb suhteliselt kiiresti pimedaks, ööl pikkust jätkub ja hommikul läheb kiiresti valgeks. Kuu lõpuöödel on asi teistmoodi. Muidugi läheb Päike hiljem looja ja tõuseb varem, juba see „õõnestab” öö pikkust. Lisaks sellele võtab ka pimeduse saabumine kauem aega. Hommikupoole ööd hakkab üha peatsemalt ka valgenemine pihta.

Ega imestada pole midagi, sest juba 25. aprillil algab meil teoreetiliselt astronoomiline valge öö, kui Päikese keskpunkti asukoht ei lange öö jooksul madalamale kui 18 kraadi silmapiirist. Praktiliselt saab siiski Eestis kottpimedat keskööilma nautida ka veel aprilli lõpus; Eha ja Koidu kohtumismängud praktikas siiski veel ei alga.

Tähistaevas

Aprillikuu õhtu idapoolne öötaevas on kevadist nägu. Kevadiste heledate tähtedena on tuntud Arkutuurus, Spiika ja Reegulus. Õhtupimeduse saabumisel võib suhteliselt madalast idakaarest kuu algul leida oranzi tooniga Arktuuruse, heleduselt teisel kohal oleva tähe Eesti laiuskraadil. See on meil teine täht lisaks Siiriusele, mille näiv visuaalne heleedus on negatiivne, -0.04 tähesuurust. Mõnes käsiraamatus on selle väärtuseks toodud ka -0.05 tähesuurust. Eks see reaalne näit kuskil seal vahepeal ole ja ega ükski täht pole briljantselt mittemuutlik. Arktuurus tõuseb aina kõrgemale ja tekib soov ka ülejäänud kaks heledat “kevadtähte” ära vaadata. Lõpuks saadab soovi edu: kagutaevasse ilmub ka äsjatõusnud Spiika. See jääb küll Arktuurusest märksa madalamale. Aga kus on Reegulus? See täht on „kaval poiss” ja oskab tihti end päris unikaalsel viisil ära peita.

Aprilliöö lõunataevas

Olles nimelt esimese suurusjärgu tähtede hulgas kõige tuhmim (1.35 tähesuurust) ning asudes Lõvi tähtkujus, kus on ka mitu teist heledat tähte, mis Reegulusest palju tuhmimad ei olegi, ei pruugi Reegulus eriti silma hakatagi. Näha on ta muidugi hästi, aga me ei pruugi kohe õigesti otsida. Õhtupimeduse saabudes on Lõvi juba kõrgel taevas, Reegulus muidugi samuti. Meeldetuletuseks tasub ka mainida, et Arktuurus asub Karajase tähtkujus ning Spiika kodutähtkuju on Neitsi. Kogu see kupatus on kuu edenedes näha õhtupimeduse saabudes üha kõrgemal, Reegulus hakkab viimaks paistma juba edelasuunal.

Õhtune läänekaar on kuu algul veel talviselt tuttav: näha on Taevakuusnurk. Ka tuttavad talvised tähtkujud on näha: uhke Orion (Betelgeuse ja Riigeliga), pikkade sarvedega Sõnn (Aldebaraniga), väänatud hobuseraua kujuga Veomees (Kapellaga) ja kahest tähetede reast koosnev Kaksikud (Polluks ja ka Kastor väärivad mainimist). Korda valvavad Suur Peni (Siiriusega) ja Väike Peni (Prooküoniga). Kuu lõpuks on Riigel ja Siirius silmist kadunud, ka Orioni vöö kaob silmapiirilt. Riigel kaob ehavalgusse umbes täpselt kuu keskpaiku ja Siiriusega juhtub sama kümmekond päeva hiljem, enam-vähem samal ajal kui algab algavad astronoomiliselt valged ööd.

Madalas läänekaares on leitavad Betelgeuse (vasakul) ja Aldebaran. Neist vasakul ja ka teatud määral kõrgemal paistab siis Prooküon. Kaksikute ja Veomehega ei juhtu veel midagi.

Suur Vanker asub aprilliõhtutel otse pea kohal, Kassiopeia asub põhjataevas.

Hommikutaevas ei erine palju märtshommikute taevast, kuigi pisut lääne poole pilt siiski nihkub. Ühtegi planeeti pole ka. Tasub aga mainida, et aprillihommikutel on enne valgeks minekut enam-vähem parim võimalus aastas näha Eestis niigi vaid osalt üle horisondi tõusva Skorpioni tähtkuju teisi tähti peale Antaarese (nn Skorpioni sõrga). Sama kehtib ka Skorpioni naabri, Maokandja lõunapoolsemate ja seega madalamate tähtede kohta. Antaares on madalas ehavöös leitav ka hiljem, valgetel suveöödel, kuid mitte tema tuhmimad naabrid.

Millest nähtav maailm tehtud on?

Teame, et taevakehad, tähed ja planeedid, on elektriliselt neutraalsed. Kõigi objektide piirides muidugi laetud osakesi jätkub. Tähtede puhul on temperatuur nii kõrge, et enamus aineosakesi on laetud: elektronid ja ioonid. Ioonid on elektrone kaotanud ja seega positiivse elektrilaenguga aatomid (kuigi esineda võib ka elektrone juurde saanud negatiivseid ioone). Peamised ainete ehituskivid ehk elementaarosakesed on elektronid ja aatomituumade koostisosad, prootonid ja neutronid. Vesinik, mis moodustab enamuse tähtede juures enamuse ainest, koosneb väga lihtsatest aatomitest: ühest prootonist selle tuum koosnebki ja kõik. Prootoni ümber tiirutab ka üks elektron ning see ongi kogu vesiniku aatom. Kui vesiniku aatom oma elektroni kaotab, jääbki alles vaid üks prooton. Kuskil mujal seikleb ka minema löödud elektron. Teiste ainete aatomid on keerulisemad. Tuumade koostises on rohkem prootoneid, sama palju on tuuma ümber ka elektrone. Kui mõni elektron aatomi koosseisust lahkub, muutubki aatom positiivselt laetud iooniks. Kui vesinik välja arvata, siis aatomite tuumade koosseisus on ka neutroneid, millel puudub elektrilaeng.

Elementaarosakesi on palju rohkem, aga sellest praegu enamat juttu ei teeks. Kõige kergem ja pisem on elektron, prootonid ja neutronid on raskemad ja suuremad, kuid ikkagi üliväikesed igapäevaelu mõistes.

Kuidas neid osakesi uuritakse?

Elementaarosakeste käitumist uurib kvantmehaanika.
Kvantmehaanika (ja selle edasiarendus erirelatiivsusteooriaga põimudes – kvantväljateooria) on kaasaegse fundamentaalfüüsika alusteooria. Meie igapäevaelus harjumuslikud massid on elementaarosakeste mõttes aga väga suured massid. Keerulisevõitu kvantmehaanika valemeid saab sellisel juhul lihtsustada ja saamegi oma klassikalised, juba koolis õpitavad mehaanika ning molekulaarfüüsika seadused tagasi. Ka klassikaline elektrodünaamika (sh optika), mis uurib samuti üldjuhul väga väikeste, kuid vähem või rohkem laetud osakeste liikumisega seoses toimuvat, ei ole kvantteooria. Aatomifüüsika, mis uurib samuti mehaanikat ja elektrodünaamikat, kuid aatomite ja molekulide tasandil, ilma kvantmehaanikata aga enam üldse hakkama ei saa. Üldine, kogu elektrodünaamikat käsitlev kvantteooria arendus on samuti olemas, seda tuntakse kui kvantelektrodünaamikat. Aga see on päris keeruline.

Ülikoolides enamasti aatomifüüsikaga samas kursuses koos esitatav tuumafüüsika käsitleb juba ka kaht täiendavat vastastikmõju, nimelt tugevat ja nõrka vastastikmõju, siingi kõlbab loomulikult ainult kvantteoreetiline käsitlus. Siit on teooriaid edasigi arendatud: elektromagnetilist ja nõrka vastastikmõju kirjeldab ühiselt elektronõrk teooria. Tugeva vastastikmõjuga on olnud veelgi suuremaid raskusi (mängu tulevad raskesti äraseletatava käitumisega kvargid ja gluuonid), kuid päris korralik teooria on siiski olemas, kuigi see vajab veel lisatööd. Elektronõrka teooriat ja tugeva vastastikmõju teooriat (see teine on kvantkromodünaamika) kokku nimetatakse füüsikalise maailmapildi kirjeldamise standardmudeliks. Käivad püüdlused neidki kahte teooriat ühendada suure ühendteooria nime all, kuid praegu pole seda veel üles suudetud ehitada.

Kuid midagi on ju veel – neljas vastastikmõju ehk gravitatsioon. See, millega me igapäevaelus ehk kõige rohkem kokku puutume. Hästi töötab muidugi esimene lähendus ehk Newtoni mehaanika. Väikeste masside puhul tuleb aga käsitlusele võtta kvantmehaanika, nagu juba juttu oli. Kuid selgub, et Newtoni mehaanika tõrgub ka kohutavalt suurte masside korral. Sellest hädast on üle saadud – vastav teooria on üldrelatiivsusteooria, mille matemaatiline kirjeldamine pole taas kord üldse lihtne. Kuid kvantmehaanilises mõttes on ka see teooria puhtalt klassikaline.
Vaja on veel üldisemat teooriat, mis suudaks kokku pakkida nii väga suurte, keskmiste kui üliväikeste massidega seonduva. See peaks olema gravitatsiooni kvantteooria. Vaat seda meil ei ole. Jõudu on selle kallal muidugi palju proovitud ja proovitakse ka edasi. Väikesi edusamme on tasapisi suudetud astuda, kuid seni on kusagil ikka mingi suurem tõrge vastu tulnud. Töö teooria loomiseks käib muidugi aina edasi.

Ning lõpuks – tuleks ühendada nii seni veel samuti tuletamise faasis olev suur ühendteooria ja seesama, veel loomata kvantgravitatsiooni teooria. Ka sellele üldteooriale on ammu nimi juba pandud – supergravitatsioon. See peaks praegust arusaama kogu meie maailma kohta märkimisväärselt arendama.
Millal aga sinnamaani jõutakse – kes seda teab. Isiklikult usun küll, et need probleemid lõpuks lahendatakse, aga ajafaktor on muidugi teadmata.

Neist suurtest teooriatest oli juttu juba detsembrikuu loos, seoses „Füüsikutega”, kui meelde tuleb. Kes enne pole seda vaadanud, vaadake ära! Möbius lahendas seal teatavasti gravitatsiooni probleemi ehk lõi gravitatsiooni kvantteooria ja tuletas ka ühtse välja teooria ehk meie keeli supergravitatsiooni!

Tunnelefektist

Kvantmehaanika lubab toimida huvitaval nähtusel – tunnelefektil. Nimelt osutub, et elementaarosake (parim näide on siin elektron kui väga tühise massi ja ka läbimõõduga objekt) võib õhukeste seintega august läbi pääseda ilma et peaks koguma energiat, et augu seintest üle liikuda. Sellist seina nimetatakse potentsiaalibarjääriks. Näiteks olgu fikseeritud, et elektron on kujuteldava augu põhjas. Mingil järgmisel ajahetkel võib selguda, et elektron ei viibi enam augus, vaid väljaspool selle väga õhukest seina. Kusjuures seina sees ei leia me elektroni kunagi. Siin peitubki asja lahendus. Kvantmehaanika on väärt teooria, kuid sellega tuleb harjuda. Nimelt tunnistab kvantmehaanika kohe alguses ja ausalt, et lõpmata täpselt pole ikkagi võimalik ka elementaarosakeste kõiki omadusi, vähemalt mitte korraga, mõõta. Siia hulka kuulub ka täpne teadmine, kui palju osakesel parajasti tegelikult energiat on. Mõõteriist ise, samuti mõõtmiseks kuluv aeg on juba piisavalt suureks häirivaks faktoriks. Seda kõike tuntakse määramatuse printsiibina. Piisavalt suurema osakese massi korral kaob tunnelefekti tõenäosus lõpmata väikeseks ja seega seda katsetes mitte kunagi ei juhtugi.

Kuid ka elektroni või nt prootoni „võimetel” on piirid. Augu seinte paksenedes väheneb kiiresti tunnelefekti võimalus. Peatselt tuleb vastu piir, mida võib nimetada lõpmatu laiusega potentsiaalbarjääriks. Nüüd ei pääse ka ükski elementaarosake enam sellest kujuteldavast august välja. Loomulikult pole olemas ka ühtegi molekuli, mis suudaks lõpmata paksu barjääri läbida. Molekulide puhul on tunnelfekt üldse vähem tõenäoline, kuna need on juba suuremad ja raskemad objektid.

Kui me mingil meetodil suudame visata mikroosakesed, olgu need elektronid (mille asemel mõni iseprofessor arvab olevat „elektrimolekulid”) või ka aatomid või päris molekulid potentsiaaliauku ehk antud juhul prügikasti, siis peavad need sinna ka jääma. Kui ootamatult selgub, et need on selle praktiliselt lõpmata paksusega barjääri ikkagi läbinud, tunnelleerunud läbi arvutiserverite seinte ja sisenenud lõpuks hoopis teise, kaugesse kasti, siis on midagi valesti. Ainus võimalus on see, et kõrvalised jõud on vahepeal jõudnud paksud potentsiaalibarjäärid väga kitsasteks viilida.

Aprillikatse

Lõpetuseks teeme aprillikuu saabumise puhul järjekordse katse seeriast „enne uinumist”. Lõhume ära ühe aatomi tuuma. See on väga lihtne. Aatomeid on kõik kohad täis, nende puudust ei ole. Võtame ühe aatomi ja eraldame tuuma, pühkides elektronkatte harjakese abil minema. Tuum on väga kerge, meie aga kasutame töö kindla edukuse nimel raskeid vahendeid. Paneme tuuma alasile ja virutame sepahaamriga pihta ning ongi kombes! Nüüd korjame laialilennanud prootonid ja neutronid, samuti ka äsja maha pühitud elektronid põrandalt kokku ja viskame selle prahi aknast välja. Toas niigi kraami palju.

Kuu faasid

• Täiskuu 6-ndal kell 7.35
• Viimane veerand 13-ndal kell 12.11
• Noorkuu 20-ndal kell 7.12
• esimene veerand 28-ndal kell 0.20.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega.

Jätkame alguses neutrontähtede lainelt. Esimene neist avastati 1967. aastal Rebase tähtkuju suunalt
fikseeritud regulaarsete, iga 1.3 sekundi tagant korduvate raadiokiirguse pulsside järgi. Esialgu peeti seda mõistuslike olendite, “väikeste roheliste mehikeste” poolt antavaks tehissignaaliks. Selliseid korrapäraseid signaale hakati aga peagi ka mujalt avastama. Leiti ka nähtuse looduslik põhjus, kiirelt pöörlevad neutrontähed.

Massi kasvamise järjekorras: Maa, valge kääbustäht, neutrontäht, Valge kääbus ja Maa on ligikaudu ühesuurused, neutrontäht näib nende taustal tühise punktina. Valge kääbuse mass on aga lähedane Päikese massile. Kuid neutrontäht on veel suurema massiga: peaaegu 2 Päikese massi!

Siinkohal mõningane korrektuur Sõnni supernoova nähtavuse kohta 1054. aastal. Arvestades Maa telje pretsessiooni, pidi supernoova hommikuhämaral ajal vaatlemiseks aega rohkem jääma, kui eelmises loos sai kirjutatud, kuid põhjapoolkera suuremate laiuste jaoks polnud asi siiski ka väga palju parem.

Meenutame ka, et jaanuarikuu jutus oli juttu sümbioosist, vastastikku kasulikust kooseksisteerimisest tähtede maailmas. Kuid see pole ainuke variant. Esineda võib koguni variant, mida võiks nimetada „musta lese sündroomiks”. Seda võib ette tulla neutrontähe ja peajada tähe vastasmõjus, mis algab üldiselt kunagi hiljem, peale neutrontähe tekkimist. Kogu kasu saab siin endale neutrontäht. Kõigepealt rikastab juba algmassilt väiksem peajada täht aine ülekande kaudu materjali neutrontähe pinnal ja ümbruses. Selle käigus on neutrontäht vaadeldav just röntgenkiirguse pulsarina.

“Mustast lesest” ja selle tavalisest tähest kaaslane: Kaaslane on veel päris terve.

Aine ülekande tulemusel neutrontähele võib see saada lisaks ka palju uut pöörlemisenergiat. Nii (taas)sünnivad eriti kiirelt pöörlevad millisekundilised (raadio)pulsarid, mis pöörlevad ehk veelgi kiiremini kui pöörlesid samad neutrontähed oma eksistentsi alguses. Neutrontähe paariline, isegi kui ta on valgeks kääbuseks jõudnud areneda, võib edaspidi oma väiksema massi ja tiheduse tõttu lähinaabri kalgi lühilainelise kiirguse mõjul „ära keeda. Samuti võib loodeliste jõudude mõjul kaaslane täielikult laguneda. Kaasaegse turumajanduse mudel, eks ole? „Kurgid mulle, raha mulle, kõik mis sul üle jäi, ka mulle!”

“Mustast lesest” neutrontäht ja selle kaaslane. Kaaslase lammutamine on täies hoos.

Teise tähe jäänustest, mis neutrontähe ümber tiirutama jäävad, võivad mõnel juhul edaspidi kokku koonduda moodustised, mida tuntakse kui planeete neutrontähtede ümber. Esimene eksoplaneet avastatigi just sellisena, neutrontähe ümber tiirutava kaaslasena, 1992. aastal. See oli umbes 3 aastat enne kui avastati esimene nn „päris” eksoplaneet.

“Mustast lesest” neutrontäht ja kaaslase jäänused

Kahest tähest võib üks saada ka „tavaliste tähtede” puhul, kui eriti intensiivne massiülekanne muutub kogu süsteemi massikaoks, tähtede nn ühise ümbrise staadiumis.

Siin on sümbioosist asi seega kaugel. Termin sümbioos on võetud kasutusele bioloogiast. Aga ka bioloogia puhul ei pruugi kõik olla sümbiootiline. Selle kohta, kuidas ohjeldamatult sissekanduv võõrliik võib sümbioosi asemel kohapealse elu katastroofiliselt segi paisata, võib täiendavalt tutvuda John Wyndhami ulmelooga „Trifiidide päev” (1986, eestikeelne esmatõlge aastast 1990). Kui kunagi ammu enda vanatädile selle raamatu lühikokkuvõtte jõudumööda ette kandsin, ütles ta selle peale ohates: „Need ju hullemad kui UFOd…” Astronoomilised sugemed trifiidide loos on komeetide ja meteooride temaatika näol muulgi viisil täitsa olemas.

Ulmelugu küll, kuid trifiidide asemel tuleb looduses ette ka täiesti reaalselt eksisteerivaid ekspansiivse bioloogia esindajaid. Meenutame kasvõi endagi maale meetaimena sisse toodud Siberi karuputke, mis hakkas end siin kohe vabalt tundma ja on edaspidi palju pahandust teinud. See on heaks näiteks, mida võib millegi võõrapärase ohjeldamatu sissevedu tuua.

Mida toob 2023. aasta?

See on iseäranis iga kalendriaasta alguses iseloomulik astroloogiline tavaküsimus. Eks hakkame meiegi seda uurima, veebruaris pole aasta algus ju veel kaugele jäänud. Vastuse ühe, kõige hullema variandi äratundmiseks võiks ehk veel kord pöörduda kirjanduse poole. Nagu kahe kuu eest, võtame appi ühe tuntud Šveitsi kirjaniku loomingu. Seekord tutvume teise sama masti kange kirjamehega kui Friedrich Dürrenmatt; nimelt soovitaks nüüd Max Frisch’i loomingu ühte pärlit: „Härra Biedermann ja tulesüütajad”, (esmatrükk 1953, eestikeelne tõlge jällegi Loomingu Raamatukogus, 1961. aastal). Eestikeelsetest järelkuulatavatest lavastusvariantidest on subjektiivsel hinnangul ehk parim samanimeline kuuldemäng aastast 2000, kuid kõlbab ka 1961. aasta variant. Lugege-vaadake lugu ise läbi, eks siis peaks saama selgeks, kas siin on lood sümbiootilised või hoopis midagi muud.

Vahepeal imetleme loomulikult õues tähistaeva ilu edasi, seejuures mitte külmetades. Toaseinte vahele tagasi tulles võiks aga tuleviku ennustamise huvides teha midagi praktilist, miks mitte nt seda, millele kohe keskendume.

Teeme ise horoskoobi!

1. Konkretiseerime tööks vajaliku

Midagi keerulist ei tohiks ju horoskoobi jaoks olla, sest senine praktika näitab, et Päikeseüsteemist kaugemale pole siin vaja vaadata. Sellega langevad ära paljud suured raskused nagu ainuüksi meie Galaktika tähtedelt lähtuva kiirguse levi, tähtede omavaheliste seoste arvutused (teatavasti on Linnutees tubli 200 miljardit tähte), lisaks muidugi ka arvukad planeedid tähtede ümber, ulatuslikud gaasipilved…. Ära langevad küsimused on ka galaktikatevaheliste hetkeseoste leidmise vajadus, viriaaliteoreemi probleemid galaktikate parvedes; tumeaine ja tumeenergia küsimused jne. Eks ka galaktikaid üldse kokku maailmaruumis hinnatakse kuskile 200 või koguni 300 miljardi kanti. Enamus asju, mida horoskoobiks kõike vaja ei ole, ei tulnudki kohe meelde… Seega tohutud lihtsustused, eks ju!

Päikesesüsteemi keskne taevakeha on Päike, seda nii läbimõõdu kui massi osas. Suuremaid ja raskemaid Päikese kaaslasi, planeete on 8, varem oli neid koos kääbusplaneet Pluutoga kokku 9. Horoskoobi koostamine aga rajaneb ka teatud ajavahemiku (mille kestus pole täpselt fikseeritav…) traditsioonidele, seega Pluuto tähtis roll pole kuhugi kadunud. Ning jälle peame horoskoobiasjatundjate maailma lähiajaloo pioneeridele tänu avaldama: ka arvukad asteroidid, komeedid, rääkimata loendamatutest meteoorosakestest, võime jälle välja jätta! Võiks seega hinnanguliselt öelda, et meie aja astroloogia kasutab kogu astronoomiast vaid 1 promilli ülimalt tühist murdosa. (Teatavasti on promill kümnendik protsenti).

Nii. Elektromagnetilise vastasmõju võime minema visata, sest taevakehad, mh Päikesesüsteemis, on elektriliselt neutraalsed. Ka aatomisiseseid tugevat ja nõrka vastasmõju pole meil vaja. Jätame ehk ainult selle meelde, et need jõud hoiavad taevakehi kompaktseina koos. Jääb gravitatsioon, kusjuures piisab tavalisest Newtoni mehaanikast. Seega selgub, et ka astrofüüsika eri harusid üleüldse on meil antud probleemis, horoskoobi koostamise probleemis nimelt, üsna vähe vaja, ühestainsast ja seejuures selle tuntud, lihtsamast osast täiesti piisab!

2. Nüüd aga tööle!

Oletame siiski, et midagi me juba varasemast teame. Nimelt seda, millised on Päikese ja planeetide massid. See on oluline abistav asjaolu.

Esimese asjana paneme nüüd uuesti tähele Päikese suurt massi planeetidega võrreldes. Ei tahaks küll ennast korrata, kuid jälle on meil lihtsustuse mõttes „jackpot”, eesti keeles peavõit (mitmes see nüüd juba on?). Sest me saame arvutada suurt viga tegemata eraldi iga taevakehade paari gravitatsioonilisi seoseid, kusjuures siin on „igas pulmas ühine peigmees”, Päike nimelt. (Peigmees, mitte pruut just sellepärast, et mees peaks ju olema suurem ja tugevam, sest mis kasu tast muidu oleks?)

Veel üks Kukerpillide laulurida ütleb: „Kuid kord iga pidu saab otsa!” Otsa saab viimaks ka meie lihtsustuste lõppematu jada. Tuleb välja, et kõigest hoolimata seisab horoskoobitegijal ees tõsine ja väga mahukas töö. Kõigepealt tuleb fikseerida mingi planeetide algseis, st Päikese kohalt vaadates tuleb kindlaks teha, kus asuvad kõik 9, praegust või endist, planeeti. Seda nimetatakse heliotsentriliseks süsteemiks. Seda on edasiseks tööks hädasti vaja, nii saame arvutusteks fikseerida vähemalt Päikese kui praktiliselt paigalseisva objekti Päikesesüsteemi mõttes. Mingi arvutuste lähteseisu, planeetide algseisu fikseerimine pole aga sugugi mingi naljategemine, vaja on eelnevalt koguda palju vaatlusandmeid, mida me teeme ju Maa pealt, mitte Päikese pealt. Seda viimast, kui tehnilised võimalused ka lubaksid, ei tasuks teha aga isegi mitte öösel… Vajalikud algandmed on seega vaja ka teisendada heliotsentrilisteks, koondada tabelitesse, nii saame ajapikku üha mahukama andmebaasi, mis aitab meil üha täpsemini fikseerida edasisteks arvutusteks vajalikke algandmeid. Eks nii neid kopsakaid tabelid tasapisi tehtud ongi.

3. Ülesannet lahendama!

Nüüd oleme siis viimaks taevakehade mingi algseisu mingil hetkel suutnud fikseerida. Edasi saab dünaamika ja kinemaatika reegleid kasutades asuda arvutama planeetide asukohti mingiks muuks, horoskoobi tellimuse esitajat huvitavaks ajaks. Lihtsat pole siin ikkagi aga midagi. Seda enam, et vaja on ikkagi arvestada ka planeetide omavahelisi gravitatsioonilisi seoseid, ikka jälle paarikaupa, sest keerulisemalt me vähemalt „jõumeetodil” arvutada ei oska! See töö pole seega põhimõtteliselt enam nii täpne, sest tõepoolest, tegelikult tuleks kõik planeedid kui sarnaste massidega objektid, korraga võrranditesse sisse toppida. Aga… kui erijuhud välja arvata, ei ole seni isegi ainult 3 kehast koosneva süsteemi ülesanne täpset lahendust leidnud. Taevaste asjade uurija peab olema aga kaval, kasutama lähendusi, nipitamisi, arendusi ja mida veel. Nii on siiski võimalik mingeid üldisi, kusjuures mitte väga valesid tulemusi saada.

Nagu näha, on meie töö kujunenud väga mahukaks. Ühest inimesest jääb „nullist alustamise” jaoks vist väheks, vaja on teadlaste gruppi ja midagi pole parata, jälle on vaja ka varem nende probleemide kallal töötanute tulemusi kasutada. Nii saab kokkuvõttes ka täiendada neid mahukaid nn efemeriidide tabeleid, millest saab ehk jälle edaspidi lähtuda.

4. Koordinaate teisendama!

Vaat nii! Kujutame siis nüüd ette, et lõpuks oleme saanud, mida tahtsime: planeetide ja Pluuto asetused mingil kindlal ajahetkel. Kuid oh häda – see on ju heliotsentrilises süsteemis. Muuseas, Maad me ei tohtinud ka seniste arvutuste käigus unustada! (Nii ju ei tohi, et „Maa on lihtsalt Maa ja siis on neid planeeete 1, 2, 3, jne. 8 tk koos Pluutoga kokku!”) Kusjuures täpsuse huvides oli kasulik, kui käsitlesime Maa asemel Maad ja Kuud kui kaksikplaneeti. Nagu ka Pluutot ja Charonit.

Nüüd peab aga hakkama teisendama saadud koordinaate geotsentrilisteks. See pole küll enam nii mahukas töö, kuid suisa lihtne ka muidugi mitte. Seda saab teha päris täpselt, kuid eksida ei tohi!

Saime siis lõpuks planeetide asukohad, lähtudes kujuteldavast Maa tsentrist vaadatuna. Päike pole ka loomulikult enam ühe koha peal, vaid on eri aegadel eri kohtades. Hakkab kujunema juba midagi tuttavlikku, eks ole? Ning üks töö on veel hoopis tegemata: arvutused seoses Kuu asukohaga. Kuna Kuu on Maa kaaslane, on see geotsentriline ülesanne, kuid mitte täpselt: Kuu ja Maa ühine raskuskese on Maa keskmest eemal. Ka see korrektuur tuleb ära teha.

Olgu. Ütleme, et seegi asi on tehtud. Aga jälle see „aga”. Ega me tegelikult ju Maa keskmes ole, vaid kuskil kindlas kohas Maa pinnal. Seega… jah, just nii: marss jälle teisendama! Sedapuhku geotsentrilisest topotsentrilisteks, vaatluskohakeskseteks koordinaatideks.

Alles nüüd on töö tehtud. Võime öelda, et sel õhtul kell kaheksa selles asulas (ning selle ümbruses) on Jupiter „vaat nii kõrgel selles suunas”, Veenus jälle „selles teises kohas” jne. Aga meenutame, et see polegi meie hetke-eesmärk, meie peame tegema horoskoopi, kusjuures nüüdseks oleme jõudnud väga otsustavasse etappi. Oleme kasutusele võtnud ekliptilised koordinaadid. Jagame naljapärast ekliptika joone 12 võrdseks osaks ja lähtume seda tehes kevadpunktist ehk taevaekvaatori ja ekliptika ühest kindlast lõikepunktist (kokku on neid kaks).

5. NB! Oluline käänupunkt paradigmas!

Nüüd aga „pöörame ootamatult ära”, UNUSTADES KOGU SENITEHTU! Millekski muuks on seda raske nimetada.
Kasutame siis oma äsja tarvitusele võetud ekliptilisi koordinaate, kuid taevakeha ekliptilise laiuskoordinaadi unustame nüüd ka ära. Ainsa asjana püüame edaspidi vaid meeles pidada, et jagasime teatud punktist (kevadpunktist) lähtudes selle taevasfääri suuringjoone 12 võrdseks osaks. Nüüd anname igale neile 12 osale mingi tähtkuju nimetuse ja väidame, et see on sodiaagimärk või ka päikesemärk. Kusjuures nii tehes satuvad päris tähtkujud samanimelistest märkidest umbes 1 liikme võrra nihkesse, aga seda me kah ei hakka tähele panema. Ka see ei vääri meie ehk siis horoskoobimeistrite tähelepanu, et tähtkujusid mahub ekliptika peale ritta 13, Maokandja lisandub ka (Skorpioni ja Amburi vahele).

Nüüd pühendume vaid ühele aspektile, nimelt… millised on Päikese, Kuu, planeetide ja Pluuto näivad nurkkaugused üksteise suhtes ja millise „märgi” sisse miski neist millalgi satub.

Kui koostame üliprimaarse, kuid levinuima variandi, nn sünnihoroskoobi, arvestame vaid Päikese vaatesuunda sel vajalikul hetkel, jämedamas hinnangus vajalikul päeval.
Siit siis tulevadki need Kalad, Amburid, Kaksikud, Jäärad ja Sõnnid jt. Kust tulevad aga Maokandjad ja kus nad üldse selles üldises „nihkehoroskoobis” peaksid paiknema, sellest ajalugu vaikib…

„Keerulisemal juhul” siis, nagu öeldud, vaatame ka Kuud, planeete, kuid arvestame ikka vaid… nendevahelisi näivaid nurkkaugusi!

Kujuteldav suvaline “planeetide seis” sodiaagimärkide (sisemine ring) ja tähtkujude (välimine ring) taustal.

Arvutuste osas ongi vist kõik. Aga ei oskagi selle töömaratoni üle enam rõõmu tunda, sest tekib põhjendatud küsimus, MIKS me seda üldse tegime. Tekib ka mõte, et kohe võinuks ju alustada sellest käesolevast, alapunktist viis. Arvestades juba ette töö edaspidist iseloomu, võime ju teha ka koguni kasvõi nii, et paigutame ekliptikale hoopis mingid kujuteldavad planeete asendavad objektid, osad võivad „täpsuse huvides” ka reaalsed planeedid olla. Ning miks meil üldse on kasutusel just ekliptika tasand? Ei tea…

Keegi pole ka kusagil öelnud, milline on ekliptika RAADIUS. Päris tühiseks ei tasu seda aga võtta, üldmulje on siis liiga kahtlane.

Punktid 1-5 (alternatiiv)

Esitaks nüüd ühe suvalise alternatiivse näite, kuidas võiks kogu selle eelnevalt kirjeldatud ja antud teemapüstituses päris mõttetuks osutunud hiigelarvutusliku (mõtte)töö asendada suurelt osalt lihtsa „kondimootori” tegevusega.

1. etapp

Ronime selgel ja kuuvalgel ööl kõrge puu otsa. Meil on kaasas võimalikult pikk, ühest otsast äsja külmakindla sordiga värvipotti torgatud latt. Nüüd hindame kiirelt taevapilti ja joonistame seejärel värvist latiotsa kasutades maapinnale horisondi kohal oleva ekliptika osa jätku, piki maapinda. Kuud oli meil selleks vaja, et paremini näha. Latti ja puud kokku oli omakorda vaja selleks, et ekliptika raadius liiga napp ei saaks.

2. etapp

Ronime nüüd kiiresti alla, kahmame labida ja kaevame imekiiresti piki värvitud joont maasse poolkaare. Maksimaalse sügavusulatuse (see vastab taas kord ekliptika meie enda poolt valitavale raadiusele) valime ise, kuid liiga vähe ei ole jällegi kasulik. See kaevatav kaareke järgib muidugi ekliptika tasandit, saades seetõttu viltuse kuju. Mõningate tugede paigutamine kaevatavasse piirkonda on seega hädavajalik. Suurring(joon) on nüüd kokkuvõttes valmis; osa taevas, osa äsja maa sisse kaevatud.

3. etapp

Hüppame äsjavalminud kaevikusse. Seda on siiski raske kiiresti teha, kuna meenutame uuesti, et see kaevatud kaar maa sees pole vertikaalne, vaid viltune, eriti laia ristläbimõõduga ei tohiks see ka olla; see-eest aga peaks saama sealt suhteliselt kerge vaevaga välja ronida!

Harjunud astroloogina paneme nüüd kiirelt kaevikus paika tuntud 12 päikesemärgi maa alla ulatuvad osad ja piiritleme need millegagi, kiireim viis selleks materjali saada on näiteks sellesama pika lati (enne maa sisse hüppamist) lühikesteks juppideks löömine, hoiduda tuleks muidugi värvitud otsast.

4. etapp

Nüüd paigutame nähtamatu Päikese (öö on ju!) ning ka taevas mitte näha olevate planeetide asemele oma „maamärkide” sisse suvalistesse kohtadesse mingid esemed. Juhul, kui on siiski liiga pime, et ikka neidsamu äsja äravisatud latitükke võsast kokku korjata, võib kasutada ka muud kättesattuvat, nt tühju pudeleid (täis pudelitest võib hakata kahju, kuigi keelatud pole kasutada neidki), munakive, vanu saapaid vm, nii et kokku saaks koos Kuu ja võib-olla mõne parajasti paistva päris planeediga 10 liiget. Maakera on teatavasti horoskoopides mängust väljas; Päike meie öisel tööhetkel ka ei paista, ka mitte kaugemad planeedid.

Suvalisse kohta me taome need saapad ja pudelid sellepärast, et kes seda ikka täpselt teab, kus suunas need tegelikult peaksid paiknema! Pealegi pole meil üldse palju aega. Taevapilt muutub ja seega ka meie kaevatud kaeviku asend ja kuju peaks varsti ümber kaevatud saama! Vahepeal tuleks siis ka uuesti puu otsas käia, ka äsjalõhutud latt tuleks (ajutiselt) uuesti kokku liimida… Nii et jama kui palju, kui aega raiskame!

5. etapp – lihtsustused

Meenutame, et meil on ju veebruarikuu, seega oleks kasud sees, kui selleks värvi- ja kaevetööks kasutame kuu alguse või ka lõpu varaõhtust pimedust, sest siis on suurem jagu ekliptikast kena kõrge kaarega silmapiiri kohal ning värvida, kaevata ja märkida on vähem vaja.

Nagu loo 1. osas olnud tekstist võib lugeda, paistavad tänavu veebruaris umbes 2 tundi pärast Päikese loojumist horisondi kohal Marss, Jupiter ja Veenus. Kuu paistmine on meie töö üks põhieeldus, aga nagu juba öeldud, seegi tingimus on veebruarikuu alguses ja lõpus täidetud. Kaevatud kaevikusse tuleb seega kinni lüüa 6 väljavalitud objekti, millest samuti äsja jutu oli.

Nagu näha, saab ka selle töö juures teha lihtsustusi.

Ongi jälle kogu lugu. Läks ju arvutamisega võrreldes ikkagi vähem aega ja vaeva! Pealegi võib kaevamise lihtsustamiseks ja kiirendamiseks kohale tuua trobikonna musklilisi meesterahvaid. Neid mehi saab rakendada ka sellesama pika lati juppideks löömisel. Tõsi küll, töökäsk seoses kaevamisega tuleb neile täpne ette anda.

Kuigi me pole nüüdseks selle „paralleellülituse” järel omadega just täpselt samas kohas, kui eelmise alapunkti 5 lõpus, oleme me siiski põhimõtteliselt ka mitte sealt kuigi kaugel.

Nüüd ja edaspidi on igatahes meie horoskoobitöö kaks „paralleeljuhet” taas „ühe traadina” koos”.

6. „Populaarteaduslik” osa

Järgmise sammuna hakkame siis nende nurkkauguste ja ekliptika äsjajagatud osade ja taevakehade (olgu nad siis tegelikult neis valitud asendeis või mitte!) kohta kokku luuletama mingeid „ennustuslikke” lugusid. Lood ei tohi siiski olla päris suvalised, vaid peavad sisaldama nii palju tõde, et vale koos püsiks ja usin kuulaja-lugeja ikka uskuma jääks. Näited ei hakka siin enam tooma, sellega saab igaüks hakkama!

7. Ongi meil horoskoop valmis!

Kui kogu selle pikaks kujunenud horoskoobi tegemise juhise kirjutamise mõtte juurde naasta, siis on see soovitus igaühel omaenda mõtlemisveski käima panna. Nt võib pahasoovlik „horoskoobiluuletaja” kinnitada, et lood on sul kehvad jah, aga ära loodagi olukorra paranemisele. Mingeid juhiseid võib horoskoobist ka saada: nt seda, et plaanid küll suvel ilusa ilmaga heina teha, aga viimasel hetkel selgub, et “pagan, Kuu on veemärgis”, seega aidaa heinategu! Et heina tea, tuleb oodata sobivamat astroloogilist seisu! Ilm on siin muidugi teisejärguline. Nii võib ka veebruar „osutuda” sobivaks heinakuuks!

Tegelikult siiski horoskoopidesse lausvalesid ei kirjutata, see poleks usutav. Kui panna kirja üpris mitmed tavaelus aset leida võivad sündmused ja miski, olgugi kasvõi pisike osa neist ka realiseerub, siis saabki mõnegi horoskoobilugeja psüühikat mõjutada uskumuse suunas, et horoskoobid ongi tõekuulutajad.
Puha jama muidugi.

Lisamõtteid horoskoobiloole

Tegelikult ei hakka keegi tuntud ega vähe tuntud astroloogidest mitte kunagi neid eelkirjeldatud pikki arvutusi läbi tegema. Puu otsima ronima ja seejärel käbedalt kaevama minna pole samuti vaja, kuigi ka mitte keelatud. Astroloogide õnneks on olemas astronoomid ja nende tööde tulemused, samuti on aastakümneid juba olemas arvutid ja paljud arvutiprogrammid. Selliseidki programme leidub, mis on koostatud astroloogidele abiks. Neis on vajalikud algtingimused juba sees olemas, samuti ka algoritmid arvutuste ning teisenduste jaoks. Astroloog peab sisestama vaid omalt poolt „täpsustavad lähteandmed”: inimese nime ja sünniaja, küla koordinaadid ning kas inimene on (olevat) loru või tubli, vastavalt loodetava honorari suurusele. Varsti „viskabki arvuti vastuse näkku”. Jaani või Jüri sünnihoroskoop ongi valmis.

Aga põhipunktides 1 kuni 4 kirjeldatud arvutustegevus on loomulikult siiski väga vajalik ja oluline. Ega seda tööd tegelikult ju horoskoopide jaoks ole tehtud ega tehtagi. Ei selleski loos märgitud Kuu faasid ega planeetide nähtavus poleks vastasel juhul üldse kirjeldatavad.

Meie eelnevale teoreetilisele horoskoobi-kondikavale (kuigi vähemalt alates viiendas alapunktis mainitud käänupunktist nõuab see jutumärke) tuginedes saame lõpuks anda täpse vastuse juba tükk aega tagasi esitatud küsimusele: mida toob 2023. aasta? Eks ikka seda, mille poole me igaüks ise püüdleme. Horoskoobid ei tee siin midagi. Välisjõudude vastu saab tööd teha vaid omaenda sisemiste jõududega, nii ütleb ka mehaanika üks printsiipidest.

Veel üks katse enne uinumist

Aga mis neist astroloogidest ikka piinata. Nad ka inimesed nagu kõik teisedki. Ka teised teevad oma tegemisi. Siinkohal üks „õpetus”, kuidas kujuteldav erihariduseta juhthumanitaar, äsja edutatud kujuteldavaks juhtfüüsikuks, kirjeldab valguse kiiruse mõõtmise katset.

„Valime välja kaks posti. Ühe posti juurde paneme lambi ja kella. Teise posti juurde paneme vastuvõtja ja teise kella. Läheme esimese posti juurde ja lülitame lambi sisse ning paneme kella käima. Nüüd jookseme kiiresti teise posti juurde ja ootame, kuni valgus ka sinna jõuab. Siis paneme teise kella kinni. Nüüd saame lihtsasti arvutada kella näitude vahe, mis ongi valguse kiirus.”

Kirjeldatud katse õigsuse „tõestus”:
„Katse korrektsust kinnitavad anonüümsed internetiküsitlused, mille järgi eeltoodud katset peab korrektseks väidetavalt koguni üle 30 protsendi väidetavatest füüsikutest!”

Planeetide nähtavuse osas on seis eelmise kuuga võrreldes ühe planeedi võrra vaesem – Saturni pole näha. Ka Merkuur ei paista.

Jupiteri vaatlusaeg on õhtuti edela-läänekaares Kalade ja Vaala tähtkujudes. Jupiter paistab kõigist päris-tähtedest heledamana.

Veenus ja Jupiter 7. veebruari õhtul. Veenus on Veevalajas ning Jupiter, kuigi pildilt see ei pasta, asub Vaala tähtkujus.

Veenus ja Jupiter 28. veebruaril. Nüüd on mõlemad neist Kalade tähtkujus.

Veenus on veelgi heledam „täht” kui Jupiter, paistes samuti õhtuti ehataevas. Kuu teises pooles asuvad need 2 „supertähte” lähestikku, kusjuures mida kuu lõpu poole, seda lähemale Veenus Jupiterile liigub (paremalt ja altpoolt). Kui veebruarikuu hakkab läbi saama, lahutab neid praktiliselt vaid täiskuu läbimõõt, kuigi veidike enam. Veenus vaatlusaeg seejuures pikeneb (2.5 tunnilt 3 tunnile pärast Päikese loojumist), Jupiteril aga lüheneb (vastavalt 4.5 tunnilt 3 tunnile). 22. veebruari õhtul särab Veenuse ja Jupiteri vahel noore Kuu sirp.

15. veebruaril, päeval poole kolme paiku, möödub Veenus Neptuunist vaid 47 kaaresekundi kauguselt. Kui see juhtuks pimedal ajal ja heledused oleksid võrreldavad, siis palja silmaga vaadates sulaksid kaks planeeti „üheks täheks” kokku. Väga harvaesinev vaatepilt, mis jääb ka sedapuhku nägemata. Juba väikeses teleskoobis ja binoklis näeb Veenust päevasel ajal hästi (heledus -4 tähesuurust), kuid Neptuuni kindlasti päeval mitte kuidagi ei näe (heledus +8 tähesuurust). Palja silmaga pole mingit lootust Neptuuni ööselgi näha.

Kella 18 paiku võiks teleskoobiga ka Neptuuni leida. Siis on planeetide vahekaugus 10 kaareminutini kasvanud, kuid lähestikune seis on seegi. Kell 19 on nurkkaugus kasvanud ligi 14 kaareminutini.

Veenus on kuu algul Veevalajas, edaspidi aga Kalades ja Vaalas, siis jälle Kalades.

Marss on kõige pikemalt vaadeldav, samuti õhtupoole ööd, asudes kõrgel lõunakaares Sõnni tähtkujus. Marss loojub alles vastu hommikut, 3 tundi enne Päikese tõusu. Heledus on Marsil kahest ülejäänud planeedist aga madalam; Siiriuse (õhtuti madalas lõunakaares) heleduse vastu Marss oma heledusega samuti ei saa.

http://www.astronoomia.ee/maaramata/12081/veebruaritaevas-2023-1-osa-3/

Taevakuusnurk, Betelgeuse ja Marss veebruariõhtuil

See-eest punastab Marss võidu Aldebaraniga (veidi Marsist tuhmim), samuti Sõnni tähtkujust. Kuu on Marsi lähedal 27. ja 28. veebruari õhtutel: neist esimesel õhtul on Marss Kuust vasakul, teisel õhtul aga paremal pool.

Komeet C/2022 E3 (ZTF)

Osa komeedi C/2022 E3 (ZTF) orbiidist. Raske hinnata, kas kogu orbiit on väga piklik ellips või parabool.

Sedapuhku on põhjust rääkida ka ühe komeedi, C/2022 E3 (ZTF) vaatlusvõimalustest. Vaadeldavuse piiril on see udune sabatäht olnud juba jaanuari lõpus, heleduse maksimumi, 5.4 tähesuurust, ennustatakse 1. veebruariks. Sel päeval asub komeet Maale lähimas asendis (perigees).

Komeedi C/2022 E3 (ZTF) lähim asend maale 1. veebruaril 2023. aastal (42.5 miljonit km). Joonisel asub komeet siis Maale suunatud joone pikendusel.

Nähtavuses on siiski „agasid”. Kõigepealt, isegi tuhmid komeedid pole eriti konkreetsete ruumiliste heleduspiiridega, seega hajuvad heledusnäitajad mõneti laiali ning see vähendab leidmise/nägemise teravust. Teisalt ei ole komeetide heledused täpselt ennustatavad. Paremal juhul võib heledus suureneda ja seda mõnikord päris ootamatult, kui komeedi tuumast plahvatab välja suurem hulk materjali, see suurendab ka heledust. Üldiselt aga väheneb komeedi C/2022 E3 (ZTF) heledus veebruarikuu edenedes üha madalamate väärtuste suunas (tähesuuruse arvuline number selle käigus seevastu kasvab).

Komeet C/2022 E3 avastati vähem kui aasta tagasi, 2. märtsil 2022 Palomari Observatooriumis Lõuna-Californias 17.3 tähesuuruse heledusega objektina. Esialgu pakuti, et avastatud on uus asteroid, kuid edasised vaatlused näitasid ka nõrga uduse ümbrise olemasolu. Seega oli avatatud hoopis uus komeet.

Komeedi orbiiti võib ka vastavate abijoonte abil kujutada.

Avastamise ajal asus komeet C/2022 E3 (ZTF) Jupiteri orbiidist veidi Päikesele lähemal, kuid komeedi lähenemine Päikesele jätkus. Periheelis oli komeet 12. jaanuaril (166.4 miljonit kilomeetrit).

Maale aga komeet alles läheneb. Olles esialgu ka veel Päikesele päris lähedal, saavutab C/2022 E3 (ZTF) oma maksimaalse heleduse 1. veebruaril, kui komeet on Maale lähimas asendis (42.5 miljonit kilomeetrit).

Komeedi vaadeldavus Eestis

Komeet C/2022 E3 (ZTF) muudab oma asukohta tähistaeva taustal päris kiiresti.

1. veebruaril asub komeet leitavuse mõttes väga tuhmide tähtedega taevaalas, Kaelkirjaku tähtkujus. Komeedi asukohta 1. veebruari õhtul aitab leida ka kujuteldava joone pikendus Suure Vankri kahe rattatähe vahel. Konkreetsemalt: võttes diagonaali Phecda (gamma UMa) – Dubhe (alfa UMa) ligikaudsel suunal 27 ja pool kraadi edasi. Võrdluseks: Phceda ja Dubhe vaheline nurkkaugus on umbes 10 ja pool kraadi.

Aga pannes lootuse sellele, et komeet on paljale silmale eristatav ja samuti kõrges asendis, siis peaks komeedi leidmine ehk lihtsam olema kui siin sai räägitud.

Lähtestades vaatleja asukoha Tartusse, siis kella 21.50 paiku 1. veebruari õhtul paikneb komeet kõige kõrgemal kohal taevas, asudes seniidist ehk lagipunktist umbes 12 kraadi madalamal (põhjasuunas), Põhjanaelast aga ligi 19 kraadi kõrgemal.

Meenutame ka, kuidas Põhjanaela leida. Vaate Põhjanaela ja seega ka põhjasuuna poole paneb taevavõlvil paika Suur Vanker oma teise tähtedevahelise kujuteldava joonega, Merak (beeta Uma) – Dubhe (alfa Uma) suunalise mõttelise liikumise pikendusega. Vastavad nurkkaugused on 5 ja pool Meraki ja Dubhe vahel ning 29 kraadi jääb Dubhe ja Põhjanaela vahele. Õhtuti asub veebruaris Suur Vanker kirdetaevas, rattad kõrgemal, aisatähed madalamal, hommikutaevas on Suur Vanker seniiti kerkinud.

Kuna komeet pole punktallikas, siis arvestame asukohana tema tuuma masskeskme koordinaate. Enam-vähem langeb masskese kokku ka geomeetrilise keskmega.

Päev hiljem, 2. veebruaril, 21.15 paiku, lahutab komeeti C/2022 E3 (ZTF) seniidist vaid 6 ja pool kraadi! Tallinna lähistel on komeedi tuum taevasfääri lagipunktist vaid ligemale 5 kraadi kaugusel.

Komeedi C/2022 E3 (ZTF) orbiidi ja ekliptika lõigud tähistaeva taustal

3. veebruar kell 20.53. lahutab Tartust vaadates komeedi tuuma keset seniidist vaid 11 kaareminutit, alla poole täiskuu läbimõõdust! Nüüd võime küll öelda, et komeet on praktiliselt seniidis! Komeedi heledust eeldatakse hakkama langema, seega 3. veebruari õhtu jaoks pakutakse see olema 5.5 tähesuurust. Kes näeb objekti (veel) palja silmaga, kes mingi kergelt suurendava abivahendiga.

Kuressaares jõuab komeet 3. veebruaril seniiti umbes veerand tundi hiljem. Komeedi omaliikumise tõttu on siin minimaalne seniitkaugus Tartuga võrreldes „kolossaalselt suur”: 47 kaareminutit (poolteist täiskuu läbimõõtu)!

Tallinnas asub komeedi tuuma keskpunkt samuti peaaegu seniidis, 22 kaareminuti kaugusel, kuid teisel pool, lõunasuunas.

Kokkuvõttes võime üldistada, et 3. veebruari hilisõhtul kuskil kella 20.45 ja 21.15 vahel asub komeet Eestist vaadates seniidis! Komeedi palja silmaga leidmiseks piisavale heledusele lootes saaks siis seda vaadelda isegi oma töö lõpetamisega hilja peale jäänud korstnapühkija, kelle pea alumisel korrusel asuvast korstna tahmaluugist vabalt läbi mahub!

4. veebruaril poole 9 paiku õhtul on komeet Tartu seniidile lähimas asendis, aga juba 5 kraadi eemal, Tallinnas enamgi. Selleks ajaks on komeet juba Kaelkirjakust Veomehe tähtkujju jõudnud. Edaspidistel öödel jääb komeedi maksimaalne kaugus seniidist üha kaugemale ja kaugemale.

5/6 veebruari ööl kell 3 möödub komeedi tuum Kapellast 1.5 kraadi ida poolt, kuid komeedi (mitte just hele) ioonsaba peaks kulgema üle Kapella! Hinnatav komeedi heledus peaks nüüd olema 5.7 tähesuurust. Arvatavasti peab nüüd ja edaspidi juba ainult suurendavatele optikariistadele lootma jääma. Kui just heledus ei osutu suuremaks…

6/7. veebruari ööl kella 4 paiku sisuliselt ühtib komeet C/2022 E3 tähega Haedi (tseeta Aur), mis on teatud lähiskaksiktähtede klassi prototüüp. Teleskoobis paraku see täht komponentideks ikkagi ei eraldu. Komeedi oodatav heledus on 5.9 tähesuurust.

8/9. veebruaril ööl kesköö paiku möödub komeedi tuuma keskpunkt veel ühest Veomehe tähest Hassaleh (ioota Aur 40 kaareminuti kauguselt. See tähendab, et peaaegu langevad need kaks objekti kokku, seda enam, et komeedi saba on nüüdki naabruses olevast tähest üle suunatud. Komeedi heledus peaks nüüd olema 6,1 tähesuurust.

Hassaleh’ puhul väärib ehk märkimist, kuna Eesti rahvaastronoomias on naabertähtkuju Sõnni nimetatud Suureks Odaks, samuti Vibuks, nii et Vibu juhul võetakse Hassaleh teist vibu äärt moodustavaks täheks. Samuti käsitletakse mõnikord seda tähte kui Sõnni ülemise sarve otsa.

Ööl vastu 10. veebruari jõuab üha nõrgenev komeet Sõnni tähtkujju, lähenedes Marsile ja muutudes kella 6 paiku esmakordselt veebruarikuus Eestis tõusvaks ja loojuvaks objektiks.

11. veebruari õhtul asub komeet Marsist 1 kraadi kauguselt kagu pool (Marsist allpool vasakul). Heledus on siis 6.5 tähesuurust. Võrdluseks: eelmisel õhtul 10. veebruaril, on Marsi ja komeedi vahekaugus umbes 2 ja pool kraadi (komeet on ülal vasakul) ja 12. veebruari õhtul on nad juba teine teisel pool 3 ja poole kraadi kaugusel (komeet on Marsist allpool). Nüüd juba muidugi päris mitmenda ööd järjest (aga võib-olla ka kohe kuu algusest vaatamata heleduse maksimumile) peab kasutama binoklit või teleskoopi.

Ööl vastu 15-ndat veebruari asub komeet Aldebaranist 1.5 krtaadi kaugusel (eeldatav heledus 7.1 tähesuurust).

20. veebruaril on sabatäht endiselt Sõnni tähtkujus, Aldebaranist lõuna poole liikunud komeedi heledus 7.8 tähesuurust.

Kuu lõpus, 28. veebruari õhtuks on endiselt Sõnnis, üha aeglasemalt lõuna poole liikuva komeedi eeldatav heledus 8.6 tähesuurust.

AGA: Komeedi parimad vaatlustingimused kuu algul langevad kahjuks kokku Kuu täisfaasi lähedal oleva perioodiaga. Kuigi Kuu peale 7-ndat veebruari hakkab õhtutaevast kiiresti kaduma ja samuti faas vähenema, siis ka komeedi niigi napp heledus on samuti languses ja kokkuvõttes tundub kahjuks, et ilma binoklit või teleskoopi kasutamata me komeeti C/2022 E3 vaadeldes ühelgi ööl ei pääse!

Edaspidi siirdub komeet Eriidanuse tähtkujju, liikumine üha aeglustub ja helduse langus jätkub.

Milline on komeedi C/2022 E3 (ZTF) periood?

Esialgsel perioodi hinnangul saadi tulemuseks, et komeedil orbiit on väga pikergune ellips, varem oli komeet periheelis ja võis seega Maalt näha olla 50 000 viimati aastat tagasi. Edaspidine hinnang on aga pakkunud suisa paraboolset orbiiti, seega ei pruugi komeet C/2022 E3 (ZTF) varem Päikese läheduses käinud olla ja ei pruugi ka tagas tulla. Loodetavasti suudavad edasised vaatlused komeedi orbiiti täpsustada.

Üks seni paremaid ülesvõtteid komeedist C/2022 E3 (ZTF). Komeedi pea “rohetab” molekulaarse süsiniku ja tsüanogeeni molekulide mõjul.

Palja silmaga seda arvatavasti ei erista, kuid piltidel tuleb välja komeedi roheline „pea”. See tuleb molekulaarse süsiniku C2 ja tsüanogeeni (CN)2 molekulidest.

Päikesest ka

Päike käib veebruaris juba kõrgemat rada kui jaanuaris. 16-ndal siirdub Päike Kaljukitse tähtkujust Veevalaja tähtkujju. Veebruaris võib mõnel aasta ette tulla ka nn “märtsiilma” – päeval sula, öösel külm. Väga tihti seda siiski ei juhtu: kui veebruari ka satub selget kõrgrõhkkonnailma, siis üldjuhul tähendab see külmakraade nii päeval kui öösel.

Kuu faasid.

• Täiskuu 5-ndal kell 20.29
• Viimane veerand 13-ndal kell 18.01
• Noorkuu 20-ndal kell 9.06
• Esimene veerand 27-ndal kell 10.06

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.