Katse virmalisi ette ennustada läks kuu aja eest osaliselt korda. 5. ja 6. oktoobril, samuti mõnedel järgmistel öödel võis virmalisi näha. Ülivõimsaid virmalisi ei olnud, aga põhjakaare valgussambaid või lihtsalt (kergelt) värvilst kuma võis silma peale vaadtes tähele panna küll. Kui aga keegi virmalisi pildistas, siis sai pilt märksa uhkem: kaasaja kaamerad, kui need üldse virmalisi suudavad tuvastada, tuvastavad automaatselt ka erinevad värvid.
Päikese „rahutud päevad” kestavad, edasi kestavad seega ka virmaliste päris head võimalused.

Päike

Enamus kuust paikneb Päike Kaaludes, 23-ndal siirdub Skorpioni tähtkujuu, 29-ndal liigub aga Maokandja tähtkujju.

Planeedid novembris

Planeetide nähtavus tänavu novembris on päris hea, kuigi pessimist võib ikka öelda, et saaks ka paremini.

Veenus on leitav õhtuti madalas edelataevas. Planeedi vaatlusaeg on kasvamas, oktoobrikuise aeglase tempoga võrreldes ka mõneti kiiremini. Veenus loojub kuu alguses pisut üle tunni pärast Päikest, kuu keskpaiku enam kui poolteist tundi ning kuu lõpus 2 tundi ja kolmveerand pärast Päikese loojumist. Nii et vähemalt kuu viimasel dekaadil peaks Veenus olema piisavalt kaua nähtav, et Ehatähena, nagu kord ja kohus, juba küllalt kergelt leitav olla. Tõsi küll, igati hästi see asi just ka ei ole. Nimelt jääb Veenus endiselt üpris madalasse asendisse ning kui ikka puud või eriti majad ette jäävad, pole ikkagi planeeti näha; samuti koonduvad ka pilved geomeetrilise projektsiooniefekti tõttu sagedamini just vaatesuunalt horisondile lähemale (küllap on kasvõi kahe eelmise kuu katsed Veenust näha seda sageli kinnitanud). Veenus liigub novembrikuus Maokandja tähtkujust Amburi tähtkujju. Veenuse heledus on ümmarguselt -4,0 tähesuurust.

Kuu ja Veenuse lähestikku nägemisega on taas kord kehvad lood. Kuu on Veenusele kõige lähemas asendis (kuigi mitte just lähedal) 4. novembri õhtul. Kuid Kuu loojub juba mõni minut pärast Päikest ning koguni tund enne Veenuse loojumist ja on nähtamatu. Ka järgmisel õhtul, kui Kuu on Veenusest (üpris kaugelt lõuna poolt) möödunud, on taevakehade omavaheline nurkkaugus veel suurem ning Kuu loojub ikkagi märksa varem kui Veenus. 5. novembri Kuu juurde tuleme veel varsti tagasi.

Teine õhtune planeet on Saturn; niimoodi olid lood ka oktoobris. Kui Veenus paistab novembris paremini kui kuu aega varem, siis Saturn paistab novembrikuus lühemat aega kui oktoobris. Ometi võib endiselt julgelt nentida, et Saturni vaatlustingimused on paremad kui Veenusel. Saturn paikneb õhtutaevas lõunakaares Veevalaja tähtkujus ning loojub kuu alguses peale kella 1, edaspidi aga kesköö paiku. Planeedi heledus on 0,9 tähesuurust. Kuu on Saturni lähedal 10. ja 11. novebri õhtutel. Mardipäeva õhtul otsib „peremees sulast”, päev hiljem aga „sulane peremeest”.

Novembrikuu parimad vaatlustingimused on Jupiteril. Kuu esimeses pooles tõuseb Jupiter veel veidi hiljem kui algab öö, kuid kuu teises pooles saab Päikesesüsteemi suurim ja massiivseim planeet nähtavaks kogu öö vältel. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Kes hoolega Jupiteri asendit uurib, märkab Jupiteriliikumist lääne suunas, mitte ööpäevase liikumise mõttes, vaid selles mastaabis, kui tähistaevas kujuteldavalt „seisma panna”. Liikumine on mõistagi väga aeglane, kuid nimetus on liikumise suuna tõttu vahva: retrograadne. Ega see muud ei tähenda, kui et Jupiter on lähenemas vastasseisule Päikesega. Asi klapib: planeet saab ju terve öö jooksul nähtavaks. Retrograadseks muutus Jupiteri liikumine juba 9. oktoobril. Jupiteri heleduseks on -2.6 tähesuurust. Peale Veenuse loojumist on Jupiter heledaim „täht” taevas. Kuu esimesel nädalal heleduse konkurentsi probleemi polegi: Veenus loojub umbes samal ajal või varemgi veel võrreldes Jupiteri tõusu ajaga. Kuu on Jupiterile lähimas asendis 17-nda novembri ööl vastu 18-ndat.

Marss on purjetamas Jupiteri „tuules”, tõustes samuti kirdesuunalt. Marss tõuseb siiski mõni tund hiljem kui Jupiter, asudes Vähi tähtkujus. Seega on Marss hommikutaeva objekt. Planeet loojub alles peale keskpäeva, kuid seda peame mõistagi vaid endale ette kujutama. Tõsi küll, teleskoobiga on Marss päevalgi nähtav, sest planeet on piisavalt hele. Mardi-jooksmise aegu on Marsi heledus 0 tähesuurust, kuid heledus kasvab edaspidi päris jõudsalt: kadripäevaks on Marsi heledus -0.3 tähesuurust; kuu lõpus (andresepäevaks) aga -0.5 tähesuurust. Erinevalt Jupiterist liigub Marss novembris päripidiselt. See viimane märkus (nagu ka Jupiteri puhul) oli peamiselt mõeldud teatud tüüpi tasuliste muinasjuttude vestjatele abisaadetiseks. Sest oma ligimest peavad kõik alati aitama, täpsemalt küll ainult siis, kui ligimene on kelm, röövel või muidu kaabakas, ütleb oravamäärus.
Kuu on Marsi lähedal 20-nda novembri ööl vastu 21 novembrit.
Neist veidi allpool asub Sõime hajusparv M44.

Kuu ja Marss heleda hajusparve M44 läheduses 21. novembri hommikutaevas

Merkuur on nähtamatu. „Kuid seda juhtub tihti”, lohutas audiitor ja andis rahapesu andeks.

„Sellise jutuga ei jõua me kuhugi!”, muutus tavakodaniku järelvalveametnik rangeks.

Järjejutt Kuust: kehv nähtavus

Kuu jätkab ka novembris oma küllalt ekstrmaalseid nähtavuse muudatusi.

Miinimum jõuab sedapuhku kätte 5. novembril. Võttes vaatluse alla Tartu, siis Kuu tõuseb kell 13.12 ja loojub kell 17.01. Kuu nähtavusajaks saab seega 3 tundi ja 49 minutit. Päike loojub samal õhtul kell 16.14. Kuid kuidas on lood Kuu praktilise nähtavusega, ikka selsamal 5. novembril?

Kuuloomine oli juba 1. novembril. Kuid kuna Kuu on liikumas sel ajal oma orbiidi apogee ehk Maast kaugeima punkti lähistel, pole ka Kuu noore faasi kasv kõige kiirem, seda ka mitte 5. novembriks. Tõika kinnitab ka asjaolu, et Kuu esimene veerand saabub alles 9. novembril, tõsi küll, hommikul. Väga madalas asendis taevas asuv Kuu on päevases taevas vaadeldav üpris viletsalt, loomulikult seda enam, mida väiksem on Kuu faas. Ometi on Kuu sirp 5. novembriks nii palju kasvanud, et selle leidmine on võimalik. Päikese loojangu aegu ja selle järel ei tohiks Kuu enam märkamatuks jääda, kuid peame arvestama ikka seda, et Maa kaaslane asub väga madalas lõuna-edelataevas ja loojub peatselt, juba kolmveerand tundi pärast Päikest.

Järgmsel, 6. novembri õhtul on ikka väga madalal paiknev, kuid veidi juba suurem Kuu kauem näha ning edaspidi paraneb Kuu nähtavus õhtust õhtusse päris kiiresti.

Vaatame üle ka Tallinna sündmused 5. novembril. Kuu tõuseb kell 13.41 ja loojub kell 16.48. Kuu (ülemine äär, ärme unustame) on seega nähtav 3 tundi ja 7 minutit. Päike loojub kell 16.17. Tallinnas on seega Kuu veel kehvemini, veel madalamas leitav ja loojub vaid pool tundi pärast Päikest. Siiski peaks Kuu horisondi lähistel (küllaltki lühiajaliselt) nähtavaks saama.

Ka 6. novembri õhtul on võib märkida Kuu kehvemat nähtvaust kui Tartus.
Edasistel õhtutel Kuu nähtavus paraneb, veelgi kiiremini kui Tartus.

Järjejutt Kuust: võimas nähtavus

Otsime ka Kuu kõrgeima käigu päeva. See jääb jällegi, nagu oktoobris, kahe kalendripäeva sisse.
Sedapuhku juhtub nii, et Kuu nähtavus on kahel järjestikusel taevatiirul suhteliselt sarnane, kuid pisut kauem on Kuu nähtaval neist esimesel korral, 17-ndal novembril vastu 18-ndat novembrit.

Kuna täiskuu faas oli vaid 2 ööpäeva varem, 15. novembril kell 23.28, on Kuu veel üsna ümmargune,kuid mitte täiesti, sest Kuu liigub oma orbitaalsel teel perigee ehk Maale lähima punkti piirkonnas, seega suhteliselt kiiresti ning ka Kuu faas muutub suhteliselt kiiremini.

Olles kujuteldava vaatlejana Tartus, siis Päike loojub 17. novembril kell 15.49. Kuu tõuseb juba 15.39, seega 10 minutit enne Päikese loojumist. (Praktilistel kaalutlustel võib siiski ehk ümaralt ette kujutad, et Kuu tõuseb Päikese loojangu aegu). Möödub pikk novembriöö ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.09. Kas Kuu on omakorda loojumas? Oh ei, Kuu loojub alles kell 12.32, pärast keskpäeva.
Kuu austab seega Tartu kandi rahvast oma kohalolekuga 20 tundi ja 53 minutit, seega 7 minutit vähem kui 21 tundi. Tähelepanelik vaatleja võib panna tähele, et hommikuses päevavalguses on Kuu faas juba pisut pisem kui oli tõustes.

Tallinnas on siis Kuud veelgi kauem näha. Alustame 17. novembri õhtust. Päike loojub Tallinnas kell 15.51. Kuu aga tõuseb juba kell 15.29; nende ajamomentide erinevus on seega 20 minuti kanti. Pikk öö saab viimaks otsa isegi Tallinnas ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.23. Kuu „naerab” läänekares veel küllalt kõrgel, loojudes alles kell 13.02. Kuu, nagu näha, austab Tallinnat oma nähtavalolemisega 21 tundi ja 33 minutit.

(Nii et Tallinnas ehk õnnestub heal juhul sama „vana Kuud” isegi 2 päeval järjestikku koos Päikesega näha: 17-nda novembri õhtul pisut enne Päikese loojumist ja siis 18-ndal veel tubli pool päeva (hommikupoole).)

Põhjustest ka

Miks tõuseb Kuu sedapuhku 17. novembril täiskuu kombel, kuskil Päikese loojumisega „segi” ja loojub hoopis pookuu kombel, päeval? Sest 3. veerandi poolkuu peaks ju keskpäeva paiku loojuma, eks ole?

Siin avaldub ilusasti Kuu orbiidi tasandi erinevus ekliptika tasandist, nurk nende vahel on umbes 5.1 kraadi. Kuu on 17. ja 18. novembril oma suurimas põhjapoolses eemaldumuses ekliptika tasandist ja seetõttu põhjapoolkeral väga pikalt vaadeldav. Teise aspektina on ju novembrikuu päev küllalt lühike ning Päikese tõusust keskpäevani pole just väga palju tunde.

Kui võrrelda Kuu nähtavuse ajalisi piire oktoobrikuuga, mille puhul samuti sama teema üleval oli, siis saame veidi teised arvud. Asi on põhiliselt selles, et Kuu liikumise periood(id) orbiidil ei klapi täisarvu päevadega.

Ka oktoobris esitatud Kuu nähtavuse piirid Soomes, vastavalt kohtades, kus Kuu üldse nähtamatuks muutub või siis üldse ei looju, siis ka need kohad on nüüd teised, veidi teistsuguste laiuskraadidega. Mõlemad laiuskraadid on sedapuhku, novembris, Eestist pisut eemal põhja pool.

Tähed õhtuti

Vahel ütleb mõni, et ülikool olla lapsepõlve pikendaja. Kuid pikendada saab ka aastaegu. Seda teeb näiteks õhtuses tähistaevas lõuna-edelakaares näha olev Sügiskolmnurk tähtede Veega, Deenebi ja Altairi esituses. Veega on neist heledaim, Deeneb vaatelt (mitte vaaadetelt!) vasakpoolseim, Altair aga madalaim.

Lõuna-edelataeva kõrgemat osa teeb uhkeks Sügiskolnurk

Kuna nende tähtede kombinatsiooni tunakse ka Suvekolmnurgana, saamegi ehk novembrikuuski ette manada pildi augustiööst, hämarikuvalguses isegi juuliööst. Tõsi küll, tähelepanuta tuleb jätta asjaolu, et ehakuma on nüüd edela-läänetaevas, mitte loode-põhjakaares, nagu oli suvel.

Horiondi lähedale vaadates tundub veel miski justkui tuttavlik, kuid teisalt ei ole ka. Juulis ja augusti alguses oli väga madalas edelataevas õhtuti näha punakas täht nimega Antaares, see on täpselt meeles. Vahepeal polnud Antaarest mitu kuud enam näha. Nüüd on Antaares vist tagasi? Sealsamas, väga madalas edelataevas. Kuid nii hele ta suvel kaugeltki ei olnud. Ning miks ta pole enam punane? On hoopis kollakasvalge nagu enamik tähti. Kuid hirmus hele on ta küll. Hea veel, et aegapidi aina madalamale vajub, muidu ehmataks veel äragi.
Õigus, vaja teleskoop tuua. Huvitav objekt on see seal madalas läbi telekoobi vaadates. Meenutab nagu vananevat Kuud enne kolmandat veerandit. Kas mõni täht vahetab faasi? Õigus! Astronoomia õpikus on ju kirjas, et Merkuur ja Veenus muudavad oma faase. Kumb see siis on? Aga keegi ju kuskil kirjutas, et isegi kuulus Kopernik polevat Merkuuri kunagi näinud. (Kuigi, vaevalt küll see nii on…) Teiselt poolt, Koperniku vastu ikka nii lihtalt ei saa… Selge, see objekt on seega Veenus! Täpselt nii ongi. Veenus seal madalas varaõhtuti paistabki.

Ka alumine taevane lõunakaar on õhtuti huvitav

Kagutaevas, madalalmal kui Altair, kuid Veenusest soodsamas asendis, on samuti näha hele täht; Veenusega ei anna võrrelda, kuid Sügis-Suve-Kolmnurga liikmetega küll. Teleskoopi kasutades osutub see täht aga ootamtult uhkeks: seegi osutub planeedile omaselt kettakeseks, kuid seda ümbritseb ka ilus rõngas. Selgub, et antud objekt on hoopis planeet Saturn. Nii, madalavõitu läänekaares on veel üks hele täht, oranzika tooniga. Äkki on see Marss, see pidavat olema ju punakas või midagi taolist? See täht on justkui ka juba kuude viisi õhtuti näha olnud… Teleskoopi objektile suunates on täht muidugi ilusam ja heledam, kuid jääb siiski täheks. Nii ongi: see on täht nimega Arktuurus.

Ka madalas kirdetaevas olev hele täht ei osutu planeediks. Tegemist on tähega Kapella. Teadlased, muuseas, on siiski välja selgitanud, et Kapella peidab endast teatud saladust, nimelt see täht koosneb kahest komponendist. Mõlemad neist on kollased, mitte väga erinevad meie Päikesest. Eks ka kogu see süsteem kokku ole siis kollane. Kusjuures vahva ongi, et kaks tähte „lihtvaatlustel” ühte sulavad: kui ükskõik kumba komponenti poleks, oleks Kapella märksa vähem hele. Kahtlane on, kas ta oleks siis tuntud vanade eestlaste Jõulutähena. Kahtlane on seegi, et ta ka seda ametlikku, Kapella nime kannaks.

Mõõdub mõni aeg ja kirdetaevas saab nähtavaks midagi judinaid tekitavat. Madalasse taevasse ilmub väga hele täht. Algaja vaatleja ehmatab ehk isegi ära ja suundub lagedalt põllult tubasesse soojusesse tagasi. Kuid oh seda jama! Varsti hakkab see hele täht, osutudes üha kõrgemal olevaks, talle suisa aknasse paistma! Puudel ju enam lehti ei ole, mis nüüd viga objektidel puuvõradestki läbi paista!
Midagi tuleb ette võtta, teleskoop on ju julgestuseks olemas! Hele objekt osutub teleskoobis vöödilise kettakujuliseks. Hea ilma korral on eristatav ka miski punakas plekike või laiguke. Veelgi huvitavam, seda objekti ääristavad neli pisikest täppi, kahtlaselt enamvähem ühel real. Mis on vaatluse järeldus? Ikka see, et hele objekt on planeet Jupiter, Päikeseüsteemi hiiglane planeetide arvestuses koos oma nelja suurima kaaslasega: Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

Nüüd polegi vaatleja enam eriti üllatunud, kui veel mõni tund hiljem, jällegi kirdesuunalt, uus hele objekt silma hakkab, kusjuures üsna vahepeal läände loojunud Arktuuruse moodi, nii värvuselt kui heleduselt. Teleskoop ei valeta: see oranz objekt peab olema planeet Marss!

Tähti hilisöises ehk varajases hommikutaevas

Kaua sa ikka õues külmetada jõuad. Aknast peale Jupiteri ka väga midagi sisse ei paista. Ning vaatleja otustab veidi magada. Siiski, juba kella poole 6 paiku on vaatleja uuesti vaatlemas nagu viis kopikat. Päikese tõusuni on veel aega (eeldame kuu lõpuosa, kadripäeva aega).

Heledaim „täht”, Jupiter, on liikunud läänetaevasse, kuid on siiski veel suhtleliselt kõrgel, umbes 30 kraadi silmapiirist. Otse Jupiteri kohal, ehk kõrgemal, paikneb Kapella. Jupiteri suhtelises läheduses, allpool paremal, asub oranzikas Aldrebaran, asudes nagu ka parjasti Jupiter, Sõnni tähtkujus.

Hommikul vara ärkajat tervitavad edela-läänesuunal paljud heledad tähed. Pildil näeme selle taevaala ülemist osa.

Jupiteril on aga öösel tekkinud hele konkurent, mis paikneb edelas, Jupiterist vasakul allpool, vähem kui 10 kraadi kõrgusel. Täht on tõesti hele, kuid siiski on otseses võrdluses näha, et Jupiter on heledam.

See teine, madal hele täht, on Siirius. Jupiteri ja Siiriuse vahepealse piirkonna keskpaiga lähedal leiame kolm tähte enam-vähem ühel mõttelisel sirgel, kusjuures peaaegu horsiontaalselt. Need tähed, vasakult lugedes Alnitak, Alnilam ja Mintaka moodustavad teatavasti Orioni tähtkuju keskosa. Orioni tähtkuju heledaimad tähed asuvad vöö tähtedest üleval ja allapool. Ülalpool ja pisut vasakul asub punakas Betelgeuse, allpool, pisut paremal ja eriti madalas asub valkjas Riigel. Punakat tooni omavad Betelgeuse (vasakul) ja Aldebaran (paremal) on peaaegu samal kõrgusel, kuid Betelgeuse asub siiski veidi kõrgemal.

Hommikune edela-läänetaevas: see osa, mis jääb horisondile lähemale

Siiriusest kõrgemal asub hele täht nimega Prooküon. Sellest omakorda üleval ja paremal, samas Kapellast vasakul, paiknevad „Kaksikud” Kastor ja Polluks. Kastor on neist kahest kõrgem ja parempoolsem, samas pisut tuhmim.

Prooküonist veel kõrgemal “punetab” aga planeet Marss.

Õhtul madalas läänekaares paistnud ja vahepeal loojunud Arktuurus on uuesti tõusnud ja paikneb nüüd idataevas. Arktuurusest allapool ja paremal asub taas üks hele täht, Spiika. Kõrgel lõunakaares paikneb Reegulus. See on ka küllalt hele täht, kuid nt Arktuurusest ja Spiikast tuhmim.

Sügissuvise kolmnurga liikmed Veega (heledam) ja Deeneb paiknevad nüüd madalas kirdetaevas.

Novemrikuise hommikutaeva täpne kirjeldamine on siiski keeruline, sest koiduvalguse arenemise alguse taevapilt on erinevalt õhtutaevast kuu vältel suhtleliselt kiiresti muutuv.

Leoniidide meteooridest

Iga-aastane leoniidide meteoorivoolu aeg on novembrikuus. Leoniidide langemisvõimalusi hinnatakse küllalt pikalt: 6. novembrist 30. novembrini. Mõned allikad pakuvad veel mõni päev pikemat perioodi. Üldiselt igal aastal rõhutatakse seoses leoniididega aga just 17. ja/või 18. kuupäeva. Nii on seegi kord: leoniidide maksimumi hinnatakse 17. novembri ööle vastu 18. novembrit. Kas sellest ööst ei olnud meil juba juttu? Oli küll, seoses väga kaua ja kõrgelt käiva suure faasiga Kuuga. Kuu, kuigi juba veidi üle täiskuu faasi, paistab siis kogu öö ja pool päeva veel pealegi. Kuna leoniidid on, nagu paljud teisedki meteooorivood juhtuvad olema, radiandi asukoha tõttu hommikupoolse öö meteoorid, siis Kuu rikub suurema osa efektist ära. Asi on väga sarnane orioniidide vooga tänavu oktoobris, kui samuti Kuu platsis oli. Aga siiski: tänavuste orioniidide esindajaga sobib vähemalt ühe täiesti juhusliku öise vaatleja kirjeldus väga heledast, ilmselt boliidi mõõtu objektist, mis vaatamata „heledust irvitavale” Kuule muljetavaldavat vaatepilti oli pakkunud.

Kuuta öö ja kõrge radiandi eeldusel on tänavuste leoniidide intensiivusi pakutud erinevaid, 10 kuni 22 meteoori tunnis. Arvatavasti on leoniidid taas sellised nagu paljudel viimastel aastatel: mitte eriti intensiivsed, kuid midagi ikka.. Kui see Kuu segamas ei oleks…
Kuu allakukkumist pole karta ega loota, samuti mitte ka Kuu raketina minemalendamist, sest Kuule mõjuva Maa gravitatsioonijõu võrdsus tiirutavat Kuud Maast eemalesuruva tsentrifugaaljõuga hoiab Kuud oma orbiidil kinni. Kui kuulus õun, mis väidetavalt Newtonile pähe kukkus, oleks olnud sel ajal samuti ka tsentrifugaaljõu mõju all, oleks õun enam-vähem horisontaalselt üle Newtoni lennanud ja mine tea, kas me siiamaani üldse teaksime, et aknast on ohtlik alla hüpata…

Tagantjärele oktoobrikuu komeedist

Kuidas siis paistis komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)?
Kuigi enamus ennustusi olid komeedi palja silmaga nähtavuse osas pigem tagasihooidlikud, läks seekord paremini neil ennustajatel, kes olid mõõdukalt optimistlikud.

Tuleb uhkusega ja tulevasel veebruarikuul igati õigustatult aumedalit oodates tunnistada, et vähemalt see komeet õnnestus endalgi ära näha. Tundub, et komeet muutus Eestimaa taevas paljale silmale nähtavaks üsna vahetult pärast perigee olukorda 12. oktoobril. Jääb mulje, et parimad vaatlustingimused olid 15. oktoobri õhtul, kuid enda poolt jäi komeet pilvesogase taeva tõttu siis veel nägemata, kuigi koht, kuhu vaadata, paistis õige olevat. Kuid järgmisel õhtul oli ilm parem ja komeet nähtav, kuigi täpselt pidi teadma, kust otsida.

Ajaline mänguruum oli küllalt kitsas, tuli leida paras moment tuhmuva ehakuma ja idahoriondilt üha kõrgemale kerkiva täiskuu valgustusefektide vahel. Umbes kell kolmveerand kaheksa õhtul oli vist parim vaatlusaeg. Komeet võis olla palja silmaga näha veel mitmel õhtul, kuid Kuu võis asja juba nurja ka ajada. Teleskoobi või ka binokli abil nägi komeet muidugi parem välja, samuti oli ka ajaline nähtavus mõistagi siis märksa parem, komeeti võib nii vaadelda praegugi..

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Nagu näha, on komeedil pikk saba, isegi kaheosaline saba.

Mida siis kauge külalise kohta veel öelda on?

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) avastati küllalt hiljuti, 22. veebruaril 2023. aastal. Seega üsna tüüpiline „tulen ja lähen”- komeet.

Komeet (komeedi tuum) oli perigees olles, 12. oktoobril, Maast ligemale 70 miljoni kilomeetri kaugusel, seega pisut vähem kui poolel Päikese kaugusel Maast. Periheelis ehk Päikesele lähimas asendis asus komeet veidi varem, 27. septembril, asudes siis Päikesest 58 miljoni km kaugusel ehl 0.39 astronoomilise ühiku kaugusel. Seda kaugust võib võrrelda Marsi kaugusega Maast Marsi suure vastasseisu aegadel.

Arvatakse, et see komeet asus viimati periheelis umbes 80 000 aasta eest, kuid vaatlused näitavad, et orbiit edaspidi muutub ja Maalt oli kosmiline külaline viimast korda vaadeldav. Tundub isegi võimalik, et komeet sai Päikesest ”mööda kukkudes” sellise hoo, et võib Päikesesüsteemist üldse väljuda. Seegi protsess, kui see siiski teoks saab, on mõistagi väga pika kestvusega.

Kes veel komeeti nägid?

Kuskil olla keegi ammuse paharetina laialt tuntud kohtualune puudutanud avalikul istungil silmanähtavalt liigsuurt energiat rakendades kogu kohtusaali nähes ja kuuldes kohtuniku nina. Kohe seejärel ta tunnistanud tehtu kohta vaid seda: „Vale!” „Vale!” „Vale!” Advokaat kordas üha omalt poolt: „See ei olnud nii nagu see asi paistis!” Ning niimoodi edasi. Kohtualune jäänud oma sõnade juurde kindlaks. Seetõttu tunnistanud värvi muutva ninaga kohtunik, kes omaette nina alla (jälle see nina!) üha vihasemalt vandunud, ka omalt poolt süüaluse valjuhäälselt õigeks. Sest seadus on seadus ja igal isikul on kohustus oma vigu tunnistada. Kui isik aga kinnitab vastupidist, kinnitab see igal juhul, ainsa määrava asjaoluna, ka süüteo puudumist. Kuna süüdistatav oli jäänud antud olukorras süütuks, oli edasise sammuna puhtloogiline järeldada ja järeldatudki, et kohtualune pole ka selles süüdi, milles teda algselt süüdistati.

Kõik osalised läinud, kusjuures viimane kui üks, meedia väitel igati õnnelikena, laiali. Seejärel viidud (igaks juhuks) kohale toodud kassiliivakast ning kraapimis-ronimispost, samuti ka koertele mõeldud nurgapostid ja närimiskondid kohtusaalist sajutiselt minema.

Eksisteeerib puhtteoreetiline võimalus („juhusliku tühipilgu seadus”), et mõni saalisviibinu nägi õhtul ka komeeti. Juhul kui üks neist nägijaist juhtus kogemata olema kohtunik, nägi too vähem kui 12 tunni jooksul koguni kahte komeeti.

Niipalju siis novembrist

Kultuurisoovituseks üks tugitooliteatrike 1987. aasta külmast ja vihmasest juunikuust, kui õunapuud õitsesid alles jaanipäeva aegu. Veenmaks, et füüsika ja füüsikud on kõikvõimsad. Kui keegi uskuma jääb.

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tugitooliteater-automobiil

Mida päris lõpetuseks öelda? Eks tirime lagedale järjekordse tsitaadi.

“Aga vara ta kirjutab minu nimele, kõik. Ja siis ma lasen tal kirjutada veksli, nagu oleks ta minu käest suure laenu saanud”.

Kuu faasid

• Kuuloomine: 1-sel kell 14.47
• Esimene veerand: 9-ndal kell 7.55
• Täiskuu: 15-ndal kell 23.28
• Viimane veerand 23-ndal kell 3.28

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)

Sedapuhku on täitunud järjekordne näide sellest, mida praktikas tähendavad tõotused ja lubadused. Pööripäev on juba kolme päeva kaugusel, kuid septembrikuu loo lõpuosa tuleb alles nüüd. Siit moraal: ei tohi kunagi mitte midagi lubada; kui, siis ainult tagantjärele.

Kuu uskumatud tiitlid

18. septembri osaline kuuvarjutus möödus vaikselt. Kuidagi eriti vaikselt. Kuid ehk oli asi seda väärtki: varjutus toimus valgenevas hommikus küllalt madalas taevas ning, mis vist kõige olulisem, esines üpris kasin faas.

Kuu on Maa looduslik kaaslane. Jälgides Kuud ja selle kuju ööpäevaseid ja ka pikemaajalisi muutusi, öeldakse, et Kuu muudab oma faasi.Tegelikult mõistagi ei liimita õhtuti paistvale noorele Kuule laaste juurde, samuti ei hööveldata Kuu-viilakaid hommikuti paistva vana Kuu faasi ajal vähemaks. Kuu faaside vaheldumise “mäng” käib esiteks seetõttu, et Kuu on (vähemalt ligikaudu) kerakujuline taevakeha ning teise asjaoluna muutuvad korrapärase järjepidevusega Päikese, Kuu ja Maa vastastikused asendid.

Kuid Kuu faaside muutlikkusest tundub rahvamassidele olevat vähe. Seal, kus juba ordeneid ees, sinna mahub neid vist alati hulgim ka juurde… Järgnevalt tooks mõningase kommeteeritud loetelu, mis kindlasti ei ole lõplik.

Verekuu nr. 1

Sellise „verekuu” variandi puhul on tegu täieliku kuuvarjutusega. Kuuvarjutuse korral ei kao Kuu vaateväljast täielikult. „Ärakadunud” osa Kuust jääb samuti nõrgalt nähtavaks, omandades punakaspruuni värvuse. Põhjuseks on Maa atmosfäär, millest läbi minnes valguskiirgus hajub. Lühikesed lainepikkused ehk sinisem valgus hajub rohkel määral suvalistes suundades ning Kuuni jõuab sellist kiirgust vähe. Kud mida pikema lainepikkusega ehk mida punasem on valgus, seda suurem on võimalus, et kiirgus ikkagi Kuuni jõuab ja sealt ka tagasi peegeldub. Seda meie siis Maa pealt ka näeme. Suure intensiivsusega tuhkvalguskiirgus muidugi ei ole, kuid selge taeva korral on see siiski vaadeldav. „Verekuu” auimetus siiski miskpärast osalise varjutuse puhul ei paista kehtivat.

Kuu täisvarjutus. Mõnes kohas hüüavad mõned seda verekuuks.

Verekuu nr. 2

Tuleb ette, et mõnikord esineb järjestikku 4 täielikku kuuvarjutust, ilma et vahepeale jääks osalisi kuuvarjutusi. Selliseid varjutuste tsükleid nimetatakse tetraadideks. Tetraadi-siseseid kuuvarjutusi hüütakse mõnede poolt eraldi „verekuudeks”. Nii et sellised täielikud kuuvarjutused on kokkuvõttes kahekordsed „verekuud” või „verekuud” ruudus! Ega siin midagi rohkem kommenteerida ei oskagi…

Sinine Kuu nr. 1

Sünoodilise kuu pikkus, mille järel kordub sama Kuu faas, on umbes 29.5 päeva. Kalendrikuu on omakorda aga 30 või 31 päeva pikkune, erandiks on veebruar 28 või 29 päevaga. Seega on küllalt head võimalused, et mõnikord satub Kuu sama faas ilmnema kahel korral sama kalendrikuu jooksul. Kui selliseks Kuu faasiks satub olema täiskuu, olgem siis kuulekad ja uuendustega kaasaskäivad isikud ning nimetagem sellist, teist täiskuud samal kalendrikuul „siniseks kuuks”. (Kui see juhtub esmaspäevasel päeval, siis võib ehk ka vastavat nädalapäeva nimetada „siniseks”…)

Täiskuu. Mõnikord öeldakse lisaks, et see on sinine Kuu, mõnikord ka superkuu.

Sinine Kuu nr. 2

Tatika Jaanid ja Vesipruuli Salomonid on leidlikud. Selle tõestuseks on kasvõi see selles, et ka Kuu siniseks nimetamiseks on teinegi põhjus leitud.

Aasta jooksul on neli aastaega: kevad suvi, sügis ja talv. Aastaaegade ajalised algused on seotud Maa ja Päikese vastastikuste asenditega. Märtsikuine kevade algus toimub siis, kui Päike satub paistma täpselt Maa ekvaatori kohal, olles siirdumas taeva lõunapoolkeralt põhjapoolkerale. Juunikuus algab suvi, see tähendab, et Päike paikneb ekvaatorist kõige enam põhja pool, asudes Vähi põõrijoone kohal. Septembrikuus, sügisese pööripäeva mpmendil, on Päike taas otse Maa ekvaatori kohal, olle siirdumas lõunapoolkera kohale. Detsembris on talvine pööripäev, selle täpne moment määrab talvise pööripäeva; Päike asub siis ekvaatorist kõige kaugemal lõunapoolses asendis, asudes Kaljukitse pöörijoone kohal. Sellest kõigest on meil varemgi juttu olnud.

Kui mõne aastaaja sisse langeb juhtumisi 4 korda täiskuu, siis järjekorras kolmas neist on sattunud pikeobjektiks nimega „sinine Kuu”, vähemalt mõnede allikate järgi. See on siis „sinise Kuu” teine variant. (Jällegi ei oska esitada takistusi, miks ei võiks selgi juhul vastavat esmaspäevale langevat nimetada „siniseks”!)

Superkuu

Kuna Kuu orbiit meenutab ellipsit, siis igal orbitaalsel tiirul on Kuu Maale kord lähemal, kord kaugemal. Kuu liikumise periood mööda oma orbiiti kannab anomaalse kuu nimetust. See pole aga päris võrdne Kuu faaaside vahetumise perioodiga ehk sünoodilise kuuga. Tulemuseks on see, et nii nagu iga muugi Kuu faas, tuleb ka täiskuu faas mõnikord ette siis, kui Kuu on Maale oma orbiidi perigee lähedal ehk siis Maale kõige ligemal. Selline Kuu faas on miskipärast ära teeninud „superkuu” nimetuse.

Midagi ülimalt erilist pole siiski ka „superkuu”, sest kauguste erinevus pole eriti suur, lisaks peame arvestama, et me tajume ju valgust logaritmina tõelisest kinnipüütavast kiirgusest, seetõttu pole praktikas „superkuuga” eriti suurt ette võtta. „Superkuu” on tõesti ka veidi suurema läbimõõduga kui „mittesuperkuu”, aga kuna etaloni kõrval pole, siis ei hakka ka pisut suurem või väiksem Kuu läbimõõt silma, vähemalt mitte eriti. Siiski üks oluline aspekt on: kui täielik päikesevarjutus satub „superkuu” ajale, siis on varjutus tõepoolest täielik, mitte rõngakujuline. Vähem, kuigi siiski, mängib siin rolli ka Maa pisut muutuv aastane kaugus Päikesest.

Mustad Kuud ja muudki

„Mustad Kuud” olevat samuti olemas. Siingi ei piirduta ühe variandiga. Ühel juhul on asi nii, et „must kuu” tähendab veebruarikuud ilma ühegi täiskuuta selle käigus. Jääbki kuidagi segaseks, kas mustaks tuleks lugeda kalendrikuud veebruari või taevakeha nimega Kuu… Teisel juhul võivat Kuu „must” olla ka juhul, kui kalendrikuusse satub teine kuuloomine.

Esineda võivad ka „märg Kuu” ja „kuiv Kuu”.
„Märja Kuu” esinemine on soodustatud troopikavöötmes; selline olukord vastab loojuma hakkava kuusribi täiesti selili olekule, meenutades veekaussi. „Kuiv” on Kuu mõistagi siis, kui sirp on pigem püstine.

Tuleb veel meeles pidada, et kuna Maal on palju erinevaid ajavööndeid ning samuti on olemas kuupäevaraja, siis igal pool maakeral ei pruugi mõnda sorti Kuu samal kuupäeval esineda.

Kindlasti saab moodustada ja ongi moodustatud Kuust igasugu
muidki kombinatsioone.

Ilus rahvusvaheline folkoloor see kõik, eks ole?

„Kõikvõimas” füüsika

Astronoomilisi protsesse kirjeldatakse üldiselt füüsika kaudu, kuigi mõistagi on mängus ka muud loodusteadused. Füüsika püüab kõige üldisemalt kirjeldada kõiki maailma sündmusi, kuigi, tõsi küll, ka füüsika hambad ei ole lõpmata teravad, vähemalt praeguse seisuga.

Järgnevas püüaks esitada konkreetse näite, kuidas füüsika abil püütakse seletada ka tänapävaseid filmimuinasjutte. Edasine jutt keskendubki ühe taolisele loo lühikokkuvõttele ja selle teadusliku selgituse katse „retsensioonile”.

„Teadmata kadunud” ehk võõrkeeli „Lost”

2005. kuni 2011. aastani näidati ühel Eesti telekanalil seriaali „Teadmata kadunud”. Interneti avarustest leiab prargugi mitmeid võimalusi seriaaal (koos epiloogiga!) ära vaadata, ka subtiitreid leiab, kui veidi otsida. Tõsi, aega ja kannatust tuleb varuda, epiloogiga koos on vaja vaadata ära kokku 122 jagu (iga osa ümmarguselt 40 minutit). Lugu hakkab hargnema peale seda hetke, kui ookeani kohal ära eksinud lennuk mingi saare kohal ootamatult osadeks lagununeb ning alla kukub. Filmis oli juhtumi kuupäevaks märgitud 22. september 2004. aasta. Oleme jõudnud järele ja juba pisut möödagi läinud selle „sündmuse” 20. aastapäevast.

Loo sisust (võib jätta lugemata)

Mingi imelise juhuse läbi pääsevad päris paljud lennureisijad hirmsast avariist siiski vaid väiksemate vigastuste või ainult tühiste kriimustustega ning hakkavad saarel asjatult päästjaid ootama. Päästjate asemel hakkab aga aegsasti ning üha enam ilmnema, et saar varjab endas mingit aeg-ajalt erinevatel viisidel avalduvat salapära ning vaenulikkust. Aegapidi selgub, et algul asustamata tundunud saarel leiduvad ka püsielanikud ehk Teised, kes endid tutvustada ega näidatagi ei soovi, kuid samas siiski sooritavad allakukkunute vastu erinevaid ning ootamatuid vandalismiakte. Lisaks eksisteerivad saart enamuses katva džungli varjus eksootilised, samas väga ohtlikud loomad, kellede „juhtfiguuriks” osutub salapärane „koletis”, kes suudab vajadusel sooritada sellise mastaabiga hirmuäratavaid tempe, mis võiksid jõukohased olla vaid ammu väljasurnud dinosaurustele.

Pikapeale leiavad ellujäänud saarelt üha uusi salapäraseid asju: rohkem või vähem maa alla ehtitatud ning peidetud punkrilaadseid, aga enamikul juhtudel koguni kõrgtehnoloogiat sisaldavaid ehitisi, mille otstarve jääb samuti pikka aega segaseks. Siiski selgub punkrid uurides, et saart on kunagi püüdnud asustada ambitsioonikate kavatsustega teadlaste grupp. Kuid kas, miks ning kus nad nüüd endid peidavad? Tekib küsimus, kas need teadlased ongi salapärased kurjad Teised seal dzunglis? (Aegapidi selgub, et siiski mitte, kuigi teatud seosed on olemas.)

Lisaks ilmub merelt saarele päästjate asemel hoopiski veel üks kahtlane ning kindlasti kuriteglik kamp, kes saarel asuvate Teistega sõdima asuvad. Mõistagi ei salli need „uued pahad” ka lennuõnnetuse rahvast.

Aegamööda siiski karastub (erinevate „juhtumite” tõttu paraku üha väheneva liikmeskonnaga) lennuõnnetuses ellujäänute rühm, kes muide ka omavahel alailma tülli lähevad, võitluses nii Teiste, saare ohtliku fauna ning isegi Koletisega kui ka merelt saabunutega ja hakkavad endidki saarel aegamööda kehtestama.

Esimeses avastatud punkritest vaatab vastu täiendav mõistatus. Kas vajutada mahajäetud juhiste järgi teatud korrapära järel teatud nuppu või oodata-vaadata, mis vastasel juhul saab. Viimaks selgubki (taas mitmeid konflikte sisaldava) praktika käigus, et nupule mittevajutamine toob tõepoolest kaasa jubeda kaose vähemalt saarel ja seda ümbritseval merel, kuid võb-olla isegi (peaaegu?) kogu maailma ulatuses. Õnneks selgub juba totaalse katastroofi käimamineku käigus viimasel hetkel, et kuskil punkrinurgas on olemas veel „tagavaranupp”, mistõttu maailm siiski „õhku ei lenda”. Hakkab selguma, et saare salapära on suuresti seotud kohaliku ekstreemselt võimsa elektromagnetismi ilmingutega saarest allpool sügavas maapõues.

Kuid sellest kõigest on ikka veel vähe. Vähemalt ühe, hiljem leitava punkri sisu on veelgi „kangema kraadiga”. Selle punkri kaudu saab nimelt võimalikuks tekida koguni saare ja ümbritseva mere nihkeid nii ruumis kui ka ajas. Mõistagi hakkavadki sellised sündmused ka juhtuma. Nii et seriaali algul lihtsalt põnev olukord läheb ikka täiesti ulmeliseks (ning kahjuks ka jaburaks) kätte.

Ometi on püstitatud juba seriaali alguses avalik eesmärk, et loo sündmused leiavad teadusliku seletuse. Ning seda siis viimaks ka teha püütakse. Päästerõngaks valitakse füüsikast Casimiri efekt, mis on füüsiku pilguga vaadates käsitletav kvantteooriana. Et aga laiadele vaatajamassidele ikka võimalikult segane ja kokkuvõttes usutav seletus saaks, siis ongi lahenduspaketi sisuks Casimiri efekt…

Mis on Casimiri efekt?

Casimiri efekt on nõrk elektromagnetiline kvantefek, millel puudub klassikaline, igapäevaelus tavaline analoog. Efekti lahtiseletamiseks võib siiski algul ette võtta tavaelus küllap palju rohkem aru saamist leidev klassikaline elektrodünaamika, konkreetesemalt elektrostaatika.

Juulikuu loos oli näiteks juttu hiigelkondensaatoritest seoses atmosfäärielektriga. Teeme nüüd asja lihtsamaks ning kujutame ette tavalist, normaalmõõtmetega konkreetset elektrilist kondensaatorit, mis koosneb kahest väga hea elektrijuhtivusega metallplaadist, mille vahele jääb õhuke kiht materjali, mis elektrit ei juhi (praktikas tähendab see, et vastav keskkond juhib elektrit võimalikult halvasti), selleks sobib ka õhk. Kui kondensaatori plaadid laaduvad (eri märkidega) laengutega, tekib plaatide vahel elektriline tõmbejõud. Lihtne.

Casimiri kvantefekt aga läheb kaugemale. Nimelt selgub kvantväljateoorias, et ülilähestikku paiknevad kaks plaadikest tõmbuvad teineteise poole ka elektrilaengut omamata.

Kvantmehaanika erineb klassikalisest füüsikast päris tublisti. Kvantmehaanika ning sealt edasi kvantväljateooria on ometigi aga välja arendatud, nagu muudki teoreetilise füüsika harud, katseandmete ja matemaatiliste seoste faktiliste kooskõlade abiga. Katseeadmetega sobivate matemaatiliste seoste arendamine võimaldab omakorda ennustada uusi katseandmeid ning nii need füüsikateooriad, kvantteeoria(d) nende hulgas, ongi arenenud.

Teooriad võib ennustada ja ka enustavad (päris) tihti täiesti uusi, seni märkamata jäänud protsesse looduses (nt elementaarosakese spinn) või siis omakorda seletada olemasolevaid nähtusi, millest varasemad teooriad pole jagu saanud. Selliseidki näiteid on mitmeid, nt ülijuhtivus. Taolise rivi liikmeks sobib ka Casimiri efekt, mis on muuseas väga nõrk efekt.

Casimiri efekti kaela on konkreetsel juhul riputatud kogu põnevusmuinasjutu „Teadmata kadunud” „teaduslik seletus”: kõik saare ajalis-ruumilised nihked, samuti saarel olevate inimeste ja ka loomade aegruuminihked (sealhulgas ka väljaspoole saart).

Kas Casimiri efekt on „tõeline ime”?

Siiski pole ka Casimri efekt mingi imerohi. Kvantefekt küll, kusjuures tegemist on efektiga, millel, nagu juba öeldud, puudub klassikaline analoog igapäevaelust. Kuid nii võib öelda paljude mikromaailma seaduste kohta, mida käsitlevad kvantteooriad.

Sissejuhatavalt ning samas kokkuvõtvalt on aatomimaailmas toimuv välja toodud aatomi- ja tuumafüüsika õppprogrammides koolides, samuti ka füüsika kõrgharidusõppe „esimeses ringis” füüsika üldkursuses. Casimiri efekt, tõsi küll, nagu mitmed muudki efektid, võib jääda aatomi- ja tuumafüüsikas siiski esimese hooga käsitlemata, kuna võib-olla ei aita eriti kaasa algse, üldise tervikmaailmapildi kujunemisel. Kuid see viimatine on vaid subjektiivne arvamus, mis ei ole vist eriti õige.

Siiski ei lükka Casimiri efekt nagu mitmed teisedki vähetuntumad efektid, maailmas ega teaduses mitte midagi ümber ega püstita ka uusi teaduse alussambaid.

Kõik siiski kahjuks asjadest olemusest väga aru ei saa; rõhutaks, et nende hulgas on neidki, kes peaksid oma paberil kirjas olevate ametioskuste ning töökohtade tõttu ikkagi aru saama. Ka kuulsas NASA-s ja mujalgi leidub taolisi tainapäid. (Muuseas, ka eeltoodud Kuu erinevate tiitlite puhul käib kirjandusest läbi termin NASA.) Või meenutame kasvõi kunagist Mars Polar Landeri ehitamist, mis tagantjärele meenutas kuulsat lugu Paabeli torni ehitamisest.

Casimiri efekti kaasa kaasates on tekitatud muuhulgas „varpajami idee. Selle abil pidavat saama mingit aegruumi osa „kaasa võttes” ehk siis liikuma pannes liikuda koos sellesama kihutava aegruumi osaga kuitahes suure kiirusega ja kuhu iganes nii ruumis kui ka ajas (valguse kiirus jääks siin täiesti „poisikese” rolli). Seriaalis ”Teadmata kadunud” kohtab samasuguseid asju.

Kuid ära unustatakse või ei osatagi näha, et vastu tuleb triviaalne viga. Nimelt äsjatoodud idee põhjal Casimiri efekti „efektne” rakendamine (mide me teha ei oskagi) nõuaks tingimata täiendavaid ning oluliselt SUUREMAID kasutatavaid energihulkasid, mille sisse pakituna Casimiri efekti loodetav „kasu” olematuks sumbuks. Sest need suuremaid energiaid kasutavad protsessid hävitaksid samal ajal Casimiri efekti loodetud mõju. Nii et väga kasulik on siinkohal meenutada parun Münchhausenit, kes tõmbas enda juukseidpidi soost välja. Teatud võrdlusena, kuigi mitte otsesena, võime ette kujutada ka külmkappi, mis külmetab. Külmkapi töötamine nõuab aga kokkuvõttes suurema soojushulga kasutamist kui see soojushulk, mille väevõimuga ringipaigutamine toob kaasa külmkapi temperatuuri languse.

Makroskoopiline elektromagnetism pole samuti „kõikvõimas”

Ka „Teadmata kadunud” – seriaalis ei ole Casimiri efektiga samamoodi mitte midagi ära teha. Ei suuda see esile kutsuda ega ka juhtida kolossaalselt tugevaid elektromagnetjõude, millel on antud muinasjutus samuti suur osakaal. Samuti pole teada vähimaidki katseandmeid ega teooriaarendusi, kus elektromagnetiline vastastikmõju toimiks nii, nagu juhtub seriaalis „Teadmata kadunud”, nt inimese muutmine hoopis millekski muuks kui inimene… (jutt ei ole „koduparteide” äkilisest vahetamisest…)

Aga mida ühest pikale veninud filmiseeriaalist ikka saab nõuda. Eks seal ole ka kordaminekuid. Näiteks tegelaste perekonnanimed. Nii füüsikud kui filosoofid peaksid palju tuttavaid kohtama… Mõni nimi: Daniel Farady, Eloise Hawking, John Locke alias Jeremy Bentham, Anthony Cooper, Rose Henderson, Danielle ning Alex Rousseau jt.

Tõsine füüsik võib lugemise lõpetada

Jätame füüsika-teoreetilised arutlused nüüd kõrvale. Mis siis „tegelikult” sel salapärasel saarel ikkagi toimub ja mis saab ellujäänud ning üha kokkukuivavast lennuseltskonnast?

Mõnede ellujäänute seltskonna liikmete poolne esimene katse parvega merele minna ning kuskilt abi tuua luhtub Teiste ülijultunud diversiooniakti tõttu praktiliselt kohe.

Vaenuliku laevadessandi, kes hiljem kohale ilmub, kiuste õnnestub mõnel ellujäänul siiski just nende väljastpoolt kohaletuleku tõttu saarelt minema pääseda.
Kuid selgub, et saare müstilised „haarmed” ei jäta ka vabadusse põgenenuid mentaalselt rahule. Üksteise järel jõutakse peale tekkinud hingepiinu otsuseni, et neil tuleb ühiselt saarele tagasi minna. Nüüd juba teadlikult püütakse provotseerida uus lennuõnnetus, mis neid muu maailma jaoks olematule saarele tagasi viiks ning mõistagi satutaksegi viimaks saarele tagasi, ise siiski lõpuni aru saamata, miks ikkagi nii jubedasse kohta naasta taheti ning naasetigi. Peatselt kohtutakse ka varem saarele jäänud kaaslastega ning võivad alata uued keerulised džungliseiklused ja konfliktid, ka omavahel ei suudeta endiselt just sõpradeks saada…

Siiski on tasapisi hakanud ka miskit välja selguma. Mõlemal lennureisijate vaenlaste seltskonnal, kes kõige rohkem siiski omavahel vaenu üleval peavad, on mõistagi ka juhid. Üks on saare püsielanike ehk Teiste praegune juht; teine, laevakamba juht, on aga endine, saarelt kunagi pagendatud Teiste juht, kellel on nüüdseks juhtida oma röövlikari. Tegu on praktiliselt elupõliste rivaalidega, siit ka kauakestnud konflikt nende vahel. Üks rivaalide juht, nüüdne sissetungija, saab lõpuks kismade käigus hukka, teine jääb uusi plaane sepitsema.

Edasi selgub aga, et eelnev oli vaid „sisssejuhatav rivaliteet” madalamal tasandil. Saarel toimuv põhiline ning väga pikaajaline konflikt käib hoopis Teiste kõige kõrgema positsiooniga „juhtoina” nimega Jacob ning tema nimetu kaksikvenna vahel. Need kurjamid sattusid saarele juba väga ammu, olles seal tegelikult ka sündinud. Jacobi „tume vend” on aga kunagi kauges minevikus sattunud saarealuse tugeva elektromagnetvälja vahetu mõju alla ning seetõttu rahvale juba tuntud „Koletiseks” moondunud, olles samas võimeline võtma ka teiste, enamasti juba surnud inimeste kujusid.

Jacob ongi see salapärane põhikavalpea, kes „koob niite” saarel ning koguni ka väljaspool saart, meelitades vahendeid valimata saarele aeg-ajalt uusi inimesi, muuhulgas ka neidsamu, kes sattusid lennuõnnetusse ning vaatab muiates pealt, kui kaua keegi saare vaenulikus keskkonnas hakkama saab. Ka “Koletis” ei ole loomulikult mitte kellegi vastu Jacobist sõbralikum…

Õnneks aga ootavad need kaks kurjuse põhikehastust saarel juba väga pikka aega ka võimalust, millal nad saaksid üksteist hävitada. “Koletise” kavala plaani abil saabki Jacob viimaks hävitatud. Üks suur vaenlane seega vähem ka lennuõnnetuse läbielanute jaoks. Kulub siiski veel tükk aega, enne kui ellujäänutel avaneb võimalus ka “Koletise” likvideerimiseks; lõpuks läheb siiski seegi asi korda.

Nüüd lõpuks on saar muutunud rohkem inimlembeliseks. Lennuõnnetuse üleelanud, kellest on nüüdseks ellu jäänud küllalt vähesed, ning vähemalt mõned Teiste vaenuliku kamba viimastest jäänustest üritavad omavahel leppida. Nüüd saab võimalikuks, kuigi veel väga pingelises olukorras, ka osade inimeste lõplik saarelt pääsemine. Saarele jääjad üritavad hakata korraldama kohapealset paremat tulevikku. Vihjamisi on juttu, et edaspidi siirduvad veel mõned saarelt koju tagasi. Kui nii võib öelda, siis õnnelik lõpp…

Täiendavaid imesid „loob” siiski veel ka Casimiri efekt. „Korduslennuõnnetuse” käigus tekib imelisel kombel ka „elujärgne reaalsus”, kui ilmselt aastasadu või veelgi hiljem, kui kõik lennuõnnetuse osalised on juba elust lahkunud, saab võimalikuks nende uus kokkusaamine, et ühiselt ning nüüd tõesti juba suurte sõpradena, edasi uude tulevikku siirduda. Aga miks ka mitte.

Unistada ju võib… Palju me tegelikult maailma kohta teame? Väga palju on asju, mida me ei tea. Kuid Casimiri efekt, nagu kõik teised senituntud efektid, siiski imesid korda ei saada.

2004. aasta oli 20 aasta eest

Nii palju siis ühest filmismuinasloost. 20 aastat enne 2024. aastast juhtus muidki mitmesuguseid isetsuguseid sündmusi. Näiteks Eestis ilmus siis septembri algul lagedale laserpointeri täiustatud variant: kõrgustesse suunatud pikk punane kraana, mis tänavugi, aastapäeva mõttes peaaegu päevase täpsusega, loomulikult ikka taas taevatähtedele lihtsama osutamise otstarbeks, taaskasutusele võeti. Kuid Jaburjõe Jauram, pointeri maaletooja, vajutas eset demonsteeerides uhkesti valele kangile; punakraana prantsatas täispikkuses vastu maad ning osutus edaspidi kasutuskõlbmatuks. Taevatähtede näitajad otsustasid ühel häälel, et piirduvad edaspidi tavaliste pliiatspointeritega.

Juulikuu planeetide seis on järgmine.

Marss kui punaka tähena paistev planeet on näha vastu hommikut madalas idataevas. Planeet liigub Jäära tähtkujust Sõnni tähtkujju. Marsi vaatlusaeg on pikenemas ja vaatlustingimused kuu jooksul paranemas.

Jupiter on näha samuti hommikutevas Sõnni tähtkujus; vaatlusaeg ja nähtavus on samuti vastavalt pikenemas ja paranemas. 10-ndal juulil möödub Jupiter Aldebaranist 5 kraadi põhja poolt. Tõsi küll, Aldebarani ennast siis veel teleskoobi abita näha ei ole, kuid juba 4-5 päeva hiljem peaks Aldebaran nähtavaks saama. Kuu lõpuks on omakorda Marss Jupiterile paremalt poolt lähemale jõudnud.

Kuu paaril viimasel hommikul moodustub kokkuvõttes võrdhaarse kolmnurga laadne huvitav kujund: kolmnurga aluse moodustavad selle ülemised (!) tipud Jupiter (vasakul) ja Marss (paremal). Kolmanda kolmnurga tipu moodustab Sõnni heledaim täht Aldebaran. Kui hästi tahta, võib seda kolmnurka ka võrdkülgseks pidada. Kuna ka Aldebaran on veidi oranzi tooni, siis on nad Marsiga suhteliselt sarnased, ka nende heledused on võrreldavad (0.9 tähesuurust). Jupiter on aga oluliselt heledam (-2.0 tähesuurust), olles üldse heledaim „täht” juulitaevas. Kuna seltsis olla segasem, siis on igaks juhuks ka Kuu platsis: 30-nda hommikul asub Kuu Marsist ülal ja paremal, 31-sel aga Jupiterist ülalpool ja vasakul. Kuu külastab samu planeete juba ka juuli alguses: 2. juuli hommikul asus vana Kuu sirp Marsi lähedal, 3. hommikul paistab Kuu aga veel kitsama sirbina Jupiteri lähedal (teisele poole jääb Taevasõel).

Saturn on näha kolmanda planeedina juulikuus, samuti hommikutaevas. Saturn paikneb teistest planeetidest eemal, kagu-lõunataevas Veevalaja tähtkujus. Saturni vaatlusaeg on
pikem kui Marsil ja Jupiteril. Kuu lõpus paistab Saturn juba suurema osa ööst, kuid ikkagi hommikupoole. Värvuselt on Saturn sarnane Jupiteriga - kollakasvalge toon nagu enamus tähti meile näivalt paistavad. Saturni heledus on aga üpris sarnane Marsi omaga (0.9 tähesuurust). 25-nda hommikul on Kuu Saturni lähedal (Saturn asub paremal pool).

Merkuur ja Veenus pole sedapuhku nähtavad.

Pluuto, mis ametlikult enam planeet ei ole, jõuab 23. juulil vastasseisu Päikesega. Pluuto asub Kaljukitse tähtkujus, heledus 14.4 tähesuurust. Tõsi küll, ka Pluuto pole nähtav ja pole seda kunagi, vähemalt palja silmaga taevasse vaadates, kuid info mõttes saagu see mainitud, ikka parem kui mitte midagi. Võrdluseks võiks tuua kunagise kujuteldava ajalootunni, kus õpilast pinniti ütlema, mis tähtsat toimus aastal 1882. Poisil ei tulnud suurt midagi meelde, kuid lõpus siiski ütles, et „mägiröövel jossif” sai 4-aastaseks. Mõistagi tuli poisile rasvane „viis” panna! Tänavust, 2024. aastat võiks kaasajal ja lähitulevikus ajupestavad (üli)õpilased „viie” või „A” saamiseks nt meenutada, et abielu kui mõiste visati aasta tagasi kasti. Õnneks on see prügikastiks ümbernimetatud kinkekast siiski veel välja viimata.

Tähed

Tähistaevas kestab umbkaudu kolmel juuli esimesel nädalal valgete ööde periood, kuigi vaikselt siiski üha hämaramaks läheb. Edasi pimenevad ööd üha kiiremini ńing nähaolevaid tähti tuleb aina juurde.

Juuliõhtute tähtede märksõnaks on ulatuslik Suvekolmnurk lõunakaares. Kõrgel üleval särab Veega, sellest vasakul ehk ida pool on leitav Deeneb. Neist kahest märksa madalamal, kuid siiski päris kõrgel asub Altair. Läänekaares on leitav Arktuurus, omades oranzi tooni. Suurema osa kuust, juuli 3-nda dekaadi alguseni, paistab Arktuurus kogu öö, edaspidi hakkab aga üha varem enne hommikut loojuma.

Päris madalas edelataevas on kuu alguses leitav õhtuti Spiika, mis kaob 1. dekaadi lõpupoole ehavalgusse. Väga madalas lõuna-edelataevas on õhtuti nähtav ka Antaares, punakatooniline täht.
Kapella, eestlaste Jõulutäht, asub õhtuti madalas põhjakaares, hommikupoole ööd tõuseb kirde poolt aga kõrgemale. Aldebaranist oli enne juba veidi juttu, see täht tuleb nähtavale hommikuti madalas kirdetaevas kuu keskpaiku.

Juulikuu 3. dekaadil hakkab päris-pimedus öösiti üha enam võimust võtma. Dekaadi keskpaiku saab klassikaline tähine öötaevas, mille maikuu „ära kaotas”, oma endise mustri tagasi. Madalas kirdetaevas saavad siis hommikuti nähtavaks ka taevased kaksikud Kastor (ülapool) ja Polluks (allpool). Miks mitte neid kaksikuteks kutsuda, sest Kaksikute tähtkujus nad ju asuvad.

Suur Vanker asub juuliöödel loode-põhjakaares. Tagumiste kujuteldavate rataste 4-5 kordne pikendus sihib Väikese Vankri aisatipuks olevat Põhjanaela nagu alati. Suurest Vankrist teisel pool Põhjanaela ja umbes sama kaugel (nurgamõõdus loomulikult!) asub Kassiopeia, asudes ajapikku üha kõrgemal. Kassiopeia jälgimiseks, vähemalt õhtupoole, sobib ka avatud või hästi läbipaistev idapoolne aken. Suure Vankri jaoks võiks kasutada põhjapoolset akent; selle tähtkuju joonise moodustavad 7 suhteliselt heledat tähte, Kassiopeia W-kuju aga omakorda 5 tähte. Mõistagi on mõlemas tähtkujus tähti veel. Ning loomulikult on ka tähtkujusid veel.

Veel Maa atmosfääri protsessidest

Juunikuu loos oli juttu õhurõhust, veeauru osast selles ja õhuniiskusest. Kuna ööd on ikka veel valged ja lühikesed (va kuu lõpunädal), siis vaataks seegi kord ka seda, mis toimub taevas, kuid mitte väga kõrgel-kaugel. Püüame alustuseks uurida pilvi, õigemini pilvede erinevaid tüüpilisi klasse. Klassifitseerimise üks põhiparameetreid on pilvede alumise ääre kõrgus. Nii saab jagada pilved nelja põhikategooriasse. Need on ülemise kihi pilved, keskmise kihi pilved ja alumise kihi pilved ning neljandaks vertikaalse arenguga pilved. Hakkame ültpoolt pihta ja arvestame kõrguse hinnagutes muuhulgas Eesti asukohta maakeral.

Pilvede liigid

Ülemise kihi pilved on üldjoontes tuntud erinevate kiudpilvedena, alumine äär enamasti 7-9 km kõrgusel, vahel ka 6 km kõrgusel. Keskmise kihi pilvede alampiir kõigub põhiliselt 3-6 km vahel ning alumise kihi pilvede alumine piir on umbes 2 km ja alla selle, olles sageli ka madalamal kui kilomeeter. Umbes sarnane kui alumistel pilvedel on aluse kõrgus ka vertikaalsetel pilvedel. Tuleks siiski rõhutada, et nii nagu looduses sageli, pole ka pilvede kõrguse ja ka klasside liigitamisel tegemist raudkindlate ning konstantsete piiridega.

Pilvede põhiliike jagatakse omakorda. Ülemisi kihi pilvede üks ja vist ka tuntuim alaliik on lihtsalt kiudpilved. Ilusas sinises taevas meenutavad need mõngi kord midagi kassiküünte sarnast. Kuju ja ulatus võib muidugi ka teistsugune olla, siingi saab eristada omakorda alaliike, aga las need jääda. Tasub märkida, et mõnikord on reaktiivlennukite poolt mahajäetavad taevased valged jooned visad hajuma, kippudes samuti ühe kiudpilvede alaliiigina esinema.

OSa ülemise kihi pilvi on tuntud kiudrünkpilvedena. Maapinnalt vaadates ja ka tegelikult pole kiudrünkpilved eriti paksud, kuid võivad moodstada taevasinaga vaheldudes huvitavaid peeni mustreid.
Kolmas variant ülemise kihi pilvi on kiudkihtpilved, mis moodustavad ühtlase valkja vine, millest vähemalt heledamad taevakehad kenasti läbi paistavad.

Keskmise kihi pilved jagunevad kaheks rühmaks. Üks rühm, kõrgrünkpilved sarnanevad mõneti kiudrünkpilvedele, kuid pilvetükid on suuremad ja paksemad. Mõnikord meenutab pilt lambavilla. Kõrgrünkpilved võivad esineda ka läätsekujulisetna (ei tasu ehmatada, need pilved ei ole UFO-d). Teine keskmiste pilvede liik on kõrgkihtpilved; need moodustavad enam-vähem ühtlase pilvelaama, millest Päike ja Kuu tihti läbi paistavad, vahel rohkem, vahel vähem. Mõnikord need siiski kõrgkihtpilvedest läbi ei paista.

Alumise kihi pilved. Siin on üldiselt olnud „kolmene” põhijaotus Üks alumise kihi pilveliikidest on kihtrünkpilved. Neid võib ehk kõige üldisemalt võrrelda suvalise kuju ja suurusega pankookidega, mis asuvad servapidi üksteise peal, mõnikord esineb pilvede vahel rohkem või vähem ka selge taeva „auke”.
Selline pilveliik katab taevast kõige sagedamini, olenemata kella- ja aastaajast. Teine alumise kihi pilvede liik, kihtpilved, moodustavad üldjuhul mitte just paksu, kuid siiski tiheda ja üsna ühtlase pilvekihi, mis võib just sügistalvisel poolaastal, vaheldudes aeg-ajalt vastastikku kihtrünkpilvedega, pikka aega kestvat halli ilma põhjustada. Suvepoolaastal võib kihtpilvi esineda peamiselt öösiti, harvemini päeval.

Jõuame kihtsajupilvedeni. Alumise piiri järgi peaks neidki liigitama alumise kihi pilvedeks ja nii on seda pikka aega ka tehtud. Kuid viimastel aegadel kiputakse kihtsajupilvi liigitama pigem keskkihi pilvede hulka. Ega see liigitus siin lihtne pole. Kihtsajupilved võivad, kuigi mitte ühtlase massina, ulatuda troposfääri ülemise, kiudpilvede kihini välja. Tihti esinevad kihtsajupilved mitmete erinevate kihtidena, millede vahel esineb tühikuid; pilvekihte esineb nii alumises, keskmises kui kõrgemas kihis. Kokku moodustub sajupilv.

Neljas pilvede põhikategooria on vertikaalse (ülespoole) arenguga pilved ehk rünkpilved. Siingi on kaks põhiklassi: „lihtsalt” rünkpilved ehk nn hea ilma pilved ja rünksajupilved. Kui rääkida “hea ilma rünkpilvedest“, siis on tegemist pilvedega, mille paksus vertikaalsel ehk „alt-üles-skaalal” on võrreldav nende horisontaalse laiusega; paksus võib osutada ka laiustest suuremaks. Rünksajupilvede kõrgus on juba oluliselt suurem kui nende horisontaalne ulatus.
Seega üldiselt> vertikaalsed pilved.

Rünkpilvedele „meeldib” esineda enamasti suvepoolaastal ning päevasel ajal. Seetõttu esineb õhtuti sageli meeldiv vaatepilt: pilved hajuvad. Siiski ei kao ka rünkpilved ööseks tingimata alati ära, kuid sel juhul siiski nende verikaalne ulatus kahaneb ja see, mis üle jääb, saab enamasti kihtrünkpilvede nimetuse. Põhimõtteliselt sama kehtib sageli ka rünksajupilvede kohta. Siiski oleme ju tihti kogenud, et võimsaid vihmahooge esineb ka öösiti. Sageli esineb olukordi (külmad atmosfäärifrondid ja liitunud frondid), kus rünksajupilved (sh äike) võivad esineda ööpäevaringselt, mõnel juhul (soe front) on isegi eelistatud öine, kusjuures päris äge äike.

Enamus loetletud pilvede liike, va kihtsajupilved ja rünksajupilved, on sellised, kust sademeid ei lange, vähemalt mitte eriti. Nii on ka tavaliste, hea ilma rünkpilvedega, kuigi nende paksemate variantide puhul võib esineda üksikuid piisku või ka kerge lühike sajuhoog. Kergeid sademeid võivad anda ka kihtrünkpilved ning kõrgkihtpilved, samuti kihtpilved (viimaste puhul on suurem uduvihma võimalus).

Uurime veel rünksajupilvi. Rünksajupilved on kompaktsed, tihedad pilvemassid, mis ulatuvad alumise äärega umbes kilomeetri, mõnikord mõnesaja meetri kõrgusele, kuid läbivad tihedate pilvetornidena kõrguses ka keskmise ja ülemise kihi, st kogu troposfääri. Sellised pilved annavad tugevaid, kuigi üldjuhul suhteliselt lühiajalisi sajuhooge. Kuna selliste pilvede piir on küllalt konkreetne, võib juhtuda, et ühe naabri õues kallab vihma, teise naabri krundil ei saja aga midagi.

Rünksajupilvede puhul võiks veel esile tuua kaks”alamrühma”.
Tavalised, üldiselt ilma äikeseta rünksajupilved on endi ülemises osas ümarate vormidega, sageli lillkapsa kujuga, ka „kiilaspea” hüüdnimega. Kõige võimsamad rünksajupilved kujunevad aga üldiselt ka äikesepilvedeks. Nende puhul võib tihti, olenevalt muidugi pilve asendist vaateja suhtes, näha pilve ülemise piiri mõningast kiudpilvedeks laialivajumist, sageli meenutab pilv eemalt vaaates sepaalasit.

Korraliku äikesepilve skemaatiline ehitus. Selline pilv läbib kogu troposfääri. Ülemises osas on jääkristallid, alumises veepiisakesed. Keskel on allajahtunud veepiisakeste (temperatuuriga alla 0 kraadi) ja jääkristallide segu.

Samuti võib vahel tunduda, et äikespilvel on „juuksed”. See kõik tähendab, et pilve ülaosa on jõudnud tropopausini ning kõrgemale pilv lihtsalt ei saa areneda. (Vahel võib tropopaus ise koos pilvetipuga kõrgemale kerkida.)

Kuigi sageli on väidetud, et rünksajupilved ei saa esineda koos kihtsajupilvedega, siis tegelikkuses võivad need siiski ka „seguneda”. Nii et stabiilse tugevusega tükk aega kestnud mõõduka tugevusega lausvihm võib korraga sujuvalt või ka päris kiirelt üle minna väga tugevaks sajuks. Tõsi, siis on lootust, et vihm jääb varsti üle. Aga kindel pole seegi.

Niipalju siis pilvedest. Kuid jätame äikesepilved meelde, kuna neid läheb meid veel edaspidi vaja.

Ionosfäär

Maailmaruumist satub Maa atmosfääri alati kosmilise kiirte laetud osakesi ning kõrge sagedusega elektromagnetlaineid. Sellised osakesi “lähetab” meile ka Päike. Need „külalised” muundavad osa õhu molekulidest positiivse laenguga ioonideks, sealjuures vabaneb mõistagi ka negatiivse laenguga elektrone. Elektronid omakorda võivad ühineda mõne neutraalse molekuliga, moodustades negatiivseid ioone. Kokkuvõttes esineb atmosfääri teatud kõrgusest alates päris päris palju elektrilaenguga osakesi (allpool on õhk tihedam ja laengud neutraliseeruvad kiiresti). Sellised, laetud osakesed, juhivad elektrivoolu. Elektrilaenguid sisaldavat piirkonda atmosfääris tuntakse ionosfääri nime all. Ionosfääri piire on siiski rangelt raske kirja panna, kuna piirid on muutlikud. Muutused leiavad aset nii ööpäeva kui aasta vältel. Esineb allikaid, kus mainitakse ionosfääri piirideks kõrgused maapinnast 100 ja 400 km vahel, kuid samuti 80 ja 600 km vahel. Ionosfääri alumise kõrguse piir võib siiski ka 80-st kilomeetrist allapoole „madalduda”.

Ionosfäär toimib muuhulgas kui Maalt saadetud raadiolainete peegeldaja, võimaldades kokkuvõttes nende ulatuselikku levikut kaugete maade ja merede taha. Ionosfääri kõrguse muutumine on ka põhjus, miks raadiolainete levi on erinev valgel ja pimedal ajal, üldismealt ka suvel ja talvel. Öösel on raadiolainete (eriti just lühilainete, ka kesklainete, vähem pikklainete) levi parem kui päeval ja talvel parem kui suvel. Põhjus on selles, et Päikeselt lähtuv elektromagnetkiirgus ja laetud aineosakeste foon ioniseerivad atmosfääri rohkem, „surudes” seega päeval ionosfääri alumist piiri allapoole ja raadiolainete levik kokkuvõttes halveneb. Öösel ionosfäär „kerkib” ja levi paraneb. Tõsi küll, see on kahe otsaga asi. Kui kuuldavaid saatelaineid on liialt tihedasti, siis kokkuvõttes väheneb konkreetse jaama kuuldavus, sest teised jaamad segavad. Nii et kõik oleneb konkreetsest tingimustest. Paljud meist peaksid mäletama vene ajast, et talvel, kui õhtupimedus saabus aegsasti, oli raadiosaadete selge kuulamine sageli palju raskem ku päeval.

Tõsi küll, meie ju läksime 30 aasta eest üle vaid ultralühilainete kasutamisele; need levivad vaid otse ning ionosfäärilt enamjaolt ei peegeldu. Seetõttu võib äsjane jutt raadioside kuuldavuse muutlikkusest eriti just noorevõitu eas inimestes tekitada hämmingut. Lisada tuleks veel juurde, et konkreetsemalt hakati 90-ndail raadio ultralühilainetena kasutama vaid neid „õigeid” ehk „lääne laineid”, mis on pisut lühema lainepikkusega kui olid vene-aegsed Eesti ULL- jaamad. Kuid sellest erinevusest täiesti piisas, et sundida 90-ndate keskel rahvast oma vanu raadioid hülgama ja poodi uute järele minema, kui just mõnda tublit elektroonika-meest käepärast ei olnud. Vahva, eks? Muide, analoogiline „ruttu-poodi”-protsess on nüüdseks juba mitu uut ringi teinud. Kuskil sajandivahetuse aegu jõudis järg (värvi)televiisorite kätte: kes telekastist midagi näha tahtis, pidi uue muretsema või siis endise, SECAM-süsteemi vahetama PAL-süsteemi vastu. Ühtlasi kadusid kasutusest ka mustvalged telerid. Vast tuleb meelde? Edasi, 2009. aasta suvel toimus uus etapp, „digipööre”. Siis tuli jälle uus teler osta või täiendada see digiboksiga. Kaupmehed taas aina mõnulesid. Möödusid jälle mõned aastad ja telekanalite vaatamiseks tuli hakata neid pakettidena „sisse ostma”. Muuseas, võib kindel olla, et see ringprotsess pole sugugi lõppenud. Sama kehtib ka arvutite osas jne. Muuseas, kas on veel mõni, kes pole kuulnud nt plaanist käibelolevad autod keelustada ja kohustulik rämps ehk elektriautod asemele osta? Teine küsimus: kui paljud märkasid äsjast autode „katusemaksu” kehtestamist (olgugi esialgu väikse vahepeatusega), millest meedia ei piiksatanudki, vaid peksis üles suvalist, samas suunatud vahtu nagu alati. ;Mõistagi muutub üha „paremaks”, seda mõistagi vaid hinna osas, ka elekter. Aga me ju vastu sellele kõigele ei hakka ja ei jäta ka ühiselt röövarveid maksmata, eks ole?

Tuleme nüüd igati ausa ja kõike isereguleeriva turumajanduse ja nn „neljanda võimu” ülima objektiivsuse kiitmise juurest juurest teaduse küsimuste juurde tagasi. Niisiis, maailmaruumist lähtuv kiirgus (nii elektromagnetiline kui korpuskulaarne) põhjustavad palju laetud osakesi sisaldava ionosfääri tekke. Oma panuse ioonide tekkeks annab ka Maa sisemusest lähtuv radoon. Ionosfäär, samuti ka maapind, on samas ka küllalt head elektrijuhid (kuigi mitte ülimalt head). Vahepealne atmosfäär (maapinna lähedane, st ilmastikku kujundav troposfäär ja sellest kõrgemal olev stratosfäär, mingil määral ka mesosfäär, on aga elektrit peaaegu mitte juhtivad isolaatorid. Termosfääris esineb aga ka ionosfäär.

Atmosfääri madalama osa läbilõige. Ingliskeelsed atmosfääri erinevate osade nimetused (alt üles) on järgmised: troposfäär, tropopaus, stratosfäär, stratopaus, mesosfäär, mesopaus, termosfäär. Troposfääris toimuvad ilmastikuprotsessid (sh pilvede eksistents). Stratosfääris paikneb osoonikoht (joonisel allpool paremal). Ligikaudu koos termosfääriga saab alguse ka ionosfäär, samuti magnetosfäär (märgitud joonisel ülal paremal). Kollasega on märgitud temperatuuri ligikaudne käik atmosfääris.

Uuringud näitavad aga veel midagi huvitavat. Nimelt ionosfääri ja maapinna vahel eksisteerib küllat kõrge elektriline pinge. Mõneti muutlik see pinge on, kuid keskmine väärtus ulatub 250 000 voldini. Mõnel hinnangul on see keskmine pinge siiski mõneti suurem, ent olgu. Küllalt suur on see igatahes! Nii et Maa pinda ja ionosfääri võiks pidada omalaadse hiiglasuure elektrilise kondenaatori sfäärilisteks plaatideks. Kuid mis selle pinge põhjustab ja miks see ära ei kao?

Maa atmosfääri alumine ja tihedam osa (troposfäär, stratosfäär) on elektrilise isolaatori moodi küll, kuid pole mitte ideaalne isolaator; eks seal esine ka mõningaid ioone ehk elektrilaenguga aatomeid või molekule. Nii et maapinnast ja ionosfäärist moodustuv kondensaaror „lekib”. Sealjuures „lekkevool” toimib just selge taeva korral, pilvede puhul koonduvad ioonid tompudesse ja nende vahel on elektrijuhtivust eriti kesine. Nii et enam-vähem pidev selge ilma elektrivool atmosfääris täiesti eksisteerib, kusjuures see vertikaalne voolutugevus on üle 1000 ampri!

Mis!? Kus!? Mida??? Varjendisse!!! Kõik need ehmatuse pealt tekkinud küsimused ja hüüded on muidugi õigustatud.

Kuid probleem pole siiski suur, tegelikult probleem puudub.. Nimelt takistus oleneb ju takisti mõõtmetest, kujuures mida „paksem” on takisti, seda väiksem osa voolust läbib takisti üht kitsast osa. Nii on lood ka atmosfääri alaosaga: selle kui „takisti paksus” on mitte verikaalne vaid horisontaalne. Ehk siis antud tähenduses on takisti ristlõike pindala ju ligikaudu võrreldav Maa välise pindalaga! Kui käsitleda ühe ruutmeetrise pindalaga õhusammast, siis voolu tihedus selles sambas on vaid ligikaudu 1 pikoamper ehk 10 astmel -12 amprit. Selline tühine vooluke ei sega meid mitte kuidagi ja ega me seda kuidagi ei tunnetagi. Nii et selge taevas välku ei tekita!

Jutuksolnud enam kui 1000 amprine koguvool (täpsemini umbes 1300 A, mõnel hinnagul veidi suurem, ega seda täpselt kerge mõõta pole) ionosfääri ja maapinna vahel peaks ometigi päris kiiresti nende piirkondade vahelise pinge ära kaotama (ja seega seesama voolgi peaks päris kiiresti lakkama). Miks aga see ligi 250 000 voldine pinge püsib? Selgub, et seda pinget hoiavad püsti just… äikesepilved!

Äikesepilved, äike ja tõusvad õhuvoolud

Mis on õigupoolest äikeseilm? Taevas kattub tumeda pilvemassiga, hämardub. Algab tugev hoovihm, lisaks sellele võib esineda tugevaid tuuleiile. Neist mõlemast ohtlikum ilmanähtus on aga välkude löömine ehk sädelahendus. Välgule järgnev müristamine on juba välgu akustiline järelkaja. Sädelahendused ehk välgud võivad esineda pilve eri osade või kahe erineva pilve vahel. Inimese jaoks on aga kõige ohtlikumateks kolmas välkude variant: välgulöögid .pilve ja Maa vahel.

Mis ikkagi on välk? See on lühiajaline väga tugev elektrivool tavaolukorras elektrit mittejuhtivas õhus. Temperatuur tõuseb välgukanalis väga kiirelt kuni 30 000 kraadini, õhk paisub seal ülimalt kiiresti, seejärel omakorda jahtub kiiresti ning tõmbub kiiresti jälle kokku. Need õhu lahku-kokku liikumised põhjustavdki kõuemürina. Mõõtes aega välgulöögi ja müristamise vahel sekundites ning jagades selle kolmega, saame välgu ligikaudse kauguse kilomeetrites. Müristamise hilinemine seostub mõistagi heli väiksema levikukiirusega võrreldes valgusega.

Et neutraalsed õhumolekulid peaaegu korraga suures koguses elektrt juhtivateks ioonideks muutuksid, on vaja väga kõrge pinge tekkimist. Ning tõepoolest: tekkiva välgukanali otste vaheline pinge ulatub sadade miljonite voltideni, isegi miljardite voltideni. Juhtivas kitsas kanalis tekib tugev vool, kuni 100 tuhat amprit.

Välgu puhul saab „hästi otsides” leida ideelist analoogi küllalt kuivas õhus tekkida võiva „särtsuga” (vt juunikuu lugu). Nimelt „välguvoolu” tekkimisel hakkab ülikõrge pinge kiiresti langema; see põhjustabki omakorda välgulöögi lühikese kestuse, kuna ka voolutugevus langeb pinge kiire languse tõttu kiiresti. „Särtsu” puhul toimub ju midagi sarnast. Kuid nii geomeetriline ulatus kui ka võimsuse mastaabid on siiski võrreldamatult erinevad: välgulöögi võimsus küünib triljoni vatini, nii et pinge ja sealt edasi ka voolutugevuse kiire langus ei kompenseeri nende ülisuuri maksimumväärtusi.

Miks tekivad äikesepilved? Märksõnaks on tõusvad õhuvoolud.
Mida kõrgem õhutemperatuur, seda intensiivsem on märjalt aluspinnalt vee aurumine. Kõrgrõhuala korral on aga maapinna lähedal valitsemas laskuvad õhuvoolud ning veeaur eemaldub aluspinna lähedalt pigem horisantaalsuundades ja ilm on ilus (mõni rünkpilveke võib esineda). Madalama rõhu korral aga tekivad soodsamad tingimused niiske õhu kerkimiseks kõrgele. Kõrgemale tõustes õhk jahtub ja moodustuvad esimesed veepiisad, mis omavahel liituvad ning pilvede alged ongi tekkinud. Teisalt aga tähendab aurust vee(piiskade) tekkimine energia ehk sooojuse eraldumist. (Tundub valepidi idee olevat, aga tegelikult ei ole.) See asjaolu võimaldab ka veepiiskade tekkimisel niiske (piisava veeauru sisaldudega) õhu edasist tõusmist. Nii võivad areneda mitut tüüpi pilved: erineva arengustaadimuiga „hea ilma rünkpilved” ning sealt edasi rünksajupilved. Eriti võimsatest rünksajupilvedest saavad äikesepilved.

Külgsuundadelt tungib tõusva niiske õhu asemele omakorda peale kuivem ja külmem õhk. See osa õhust ei tekita veepiisku ja pilvi. Tõusva ja mittetõusva õhu piirid kujunevad tihti päris järskudeks. Seetõttu ongi sageli olukord kokkuvõttes selline, et rünk(saju)pilvede vahelisel alal on õhk klaarilt sinine ja läbipaistev.

Aga ikka need äikesepilved. Suuremale (ligikaudu 6-10 (või enamagi)) km kõrgusele tõusnud veeauru osakesed on kõik muutunud jääkristallideks. Alumistes pilve osades (1-4 km) on koostiseks vaid (peamiselt) veepiisad. Veepiisad ja ka jääkistallid ei püsi siiski omakorda paigal, vaid liiguvad teatud (erinevates) mastaapides omakorda üles-alla ja tekib vastastikune hõõrdumine. Siit omakorda tekivad ja kasvavad ka elektrilaengud. Kokkuvõttes toimuvad äikesepilves erinevad turbulentsed liikumised. Kuid turbulents on teoreetikute öudusunenägu kuna seda on füüsikalis-matemaatilises võtmes kehv kirjeldada; konkreetsetel juhtudel on vaja faktiliselt teada üpris palju konkreetseid tingimusi ning neid pole mõõtmistega alati lihtne kätte saada. Seetõttu tuleb ka äikesepilve detailsetes kirjelduses piirduda olukorda teatud määral lihtsustavate mudelitega.

Kokkuvõtlikult tekib olukord, et äikespilve kõrgesse ülaossa (6-10 km või enamgi) koonduvad positiivsed laengud. Alumises pilvepooles asuvad veepiisad omandavad aga negatiiivseid laenguid. Tõsi küll, täiesti ühene see pole, pilve allosa mõningates piirkondades tekib ka pluss-laenguga piirkondi, kuid üldiselt domineerib pilve alaosas siiski negatiivne laeng.

Meil oli varem juttu kujuteldavast elektrilisest kondensaatorist, mille moodustavad maapind ja ionosfäär, pingega suuurusjärgus 250 000 volti; maapind on sealjuures ionosfääri suhtes negatiivselt laetud. Pinge on suur, kuid looduses saab tekkida ju veel kõrgemaid pingeid! Äikesepilve alaosa ja Maa vahel moodustub teine, ajutine kondensaator, mis on vastupidises suunas laetud (maapind on pilve negatiivse laengu suhtes positiivne). Kogunevad pinged on vägevad: olenevalt kõrgusest kümned ja sajad miljonid voldid. Nagu mainitud, pole välistatud ka ligi miljard volti!

Mõttelisi kondensaatoreid tekib seoses äikespilve(de)ga suisa mitu tükki: ka pilve ülaosa ja alaosa vahel tekivad kõrged pinged, tagajärjeks välkude löömine. Enamus välkudest muuseas just sellised ongi. Võib ka juhtuda, et kaks või enam pilve asuvad piisavalt lähestikku kõrvuti ning siis võib tekkida nn kondensaator ka kahe pilve vahele. Pingete kasvades jõauame selgi juhul õhu läbilöögipingeni ja sädelahendus ehk välk ongi käes.
Pilvesiseste ja pilvede vaheliste välkude järel taastuvad endised pinged pilvedes esineva intensiivse turbulentse konvektsiooni tõttu kiiresti ning suurt mõju ionosfääri ja maapinna laadimise mõttes need ei oma.

Kujutame nüüd jälle ette seda kõige ohtlikumat välku, mis võib tekkida Maa ja pilve vahel. Kõrge pinge ja seega ka suure elektrivälja tugevuse tõttu eraldub pilve veepiisakestest elektrone, need suunduvad suurt kiirendust omades pilve suhtes plusslaenguga maapinna suunas, kuid põrkuvad kiiresti uute veepiisakestega ja löövad ka neist uusi elektrone välja. Selline elekronide liikumine kannab põrkeionisatsiooni nimetust. Kokkuvõttes Benny Hilly šou sagedase jooksuliikumise kombel sik-sakis (allapoole) liikuvad elektronid tekitavad hästi elektrit juhtiva kitsa kanali. Kui elektronid on jõudnud mingi kõrguseni maapinnast, ei kannata ka maapinna positiivsed ioonid enam olukorda välja ja kargavad elektronide joale vastu. Kui kaks vastusööstvat kaskaadi kohtuvad, siis see õige välk sünnibki. Elektronid ja negatiivsed ioonid sööstavad maasse, positiivsed ioonid aga pilvesse.

Maa ja pilve allosa vahelise välgu tagajärjel neutraliseerunud laeng taastub pilves seal toimuvate õhuvoolude ja üha uute tekkivate piiskade vastastikuse hõõrdumise tõttu kiiresti. Maa pinnaga aga asi nii lihtne ei ole, piksesnoolest saadud negatiivne laeng hajub pinnases küllalt kiiresti laiali, kuigi mitte just silmapilkselt, sest maapind pole siiski nii hea elektrijuht kui nt metallid. Sellepärast tekib vahetult välgulöögi järel ohtlik sammupinge (vt allpool).

Äikesepilve ülaosa ja ionosfääri koosmõjus saame ette kujutada veel ühe elektriline kondensaatori moodustumist. Pilve ülaosas on positiivsem laeng kui ionosfääril selle kohal. Ka see kondensaator „lekib” ehk esineb elektrilisi gaaslahendusi. Nende käigus saab ionosfäär positiivset laengut juurde; see hajub omakorda mööda ionosfääri laiali.

Kokkuvõttes on maapinna ja ionosfääri elektrilise laadumise mõttes kõige huvitavamad need elektrilised läbilöögid, mis toimivad äikesepilve alaosa ning maapinna vahel, samuti ka need, mis läbivad pilve kohal oleva stratosfääri ja mesosfääri, kulgedes pilve ülaosa ja ionosfääri vahel.

Äikesepilved moodustavad Maa atmosfääri alaosast (troposfäärist) siiski vaid küllalt väikese osa. Lisaks pole ka ükski konkreetne pilv kuigi püsiv. Seetõttu saamegi rääkida äikesepilvedest kui maapinnast ning ionosfäärist koosneva hiigelkondensaatori sisse ja välja lülituvatest laadijatest, kokkuvõtliku voolu suunaga alt üles. Nõrk ja märkamatu, kuid pidev „tühjenemisvool” kulgeb aga vastupidises suunas, maapjnna suunas ning seda just selge taevaga. Selline olukord tagab kokkuvõttes Maa ja ionosfääri vahelise püsiva, kuigi ajas mõneti muutliku pinge.

Elektrivoolu ringlus ionosfääri ja maapinna vahel. Ionosfäär on laetud maapinna suhtes positiivselt (umbes 250 000 volti). Läbi pilvedeta taeva-alade (läbi selge taeva) kulgeb selle pinge mõjul ionosfääri ja maapinna vahel vool suunaga ülevalt alla. Sellise voolu tihedus on väike ja seetõttu meie seda voolu ei tunneta, Äikesepilvede alaosade ning maapinna vahel tekivad aga veelgi suuremate väärtustega, samas vastupidiste suundadega pnged. Need pinged põhjustavad välgulööke, kus voolu suund on alt üles. Välgulöökide tulemusena satub pilve alaossa positiivseid laenguid ja maapinnale omakorda negatiivseid laengiuid. Pilvesiseste välgulöökide ning konvektsiooni tõttu kanduvad maapinnalt pilve sattunud positiivsed laengud pilve ülaossa, kus tekib omakorda postiivne pinge ionosääri suhtes.. Gaaslahendused äikesepilvede ülaosade ja ionosfääri vahel kannavad ionosfääri plusslaenguid juurde ning pinge ionosfääri ja maapinna vahel kokkuvõttes säilub.
Joonisel on näha pingete jaotus pilve alaosa ja maapinna vahel ENNE välgulööki.

Äikesega seotud ohtudest

Elusolendeil tasub äikesesse suhtuda ettevaatlikkusega. Välgulöögi piires toimib ülitugev vool, ning sellega otsene pihtasaamine on enam kui piisav orgamismi hukkumiseks. Kuid välgu peaharu võib ka hargneda osadeks ning ka sel juhul on asi ülimalt eluohtlik. Selle tõttu ongi soovitav äikese ajal hoiduda suurte puude lähedusest. Teistpidi võttes pole ka lagedal maal püsti seismine eriti hea. Parim, mis teha saaks, oleks vaatamata märjaks saamisele istuda puudest eemale maha, pea maas ja pakkida jäsemed võimalikult kokku.

Kui äike on kuhugi millegi kaudu maasse löönud, tuleb jällegi olla ettevaatlik. Maa juhib elektrit küll, kuid mitte nii hästi kui metallid. Seetõttu äikesetabamuse lähedal tekib maapinnas esialgu negatiivse laengu üleküllus, mis hajub alles veidi aja pärast. Seetõttu pole ka äikese ajal jooksmine ega pika sammuga käimine hea plaan, sest nii võib sattuda sammupinge piirkonda ja sammude tegija saaks kannatada.

Välgulöögi JÄREL tekib maapinnal välgu koondmispunkti lähiümbruses negatiivse laengu üleküllus ja seetõttu ohtlik sammupinge maapinna eri punktide vahel. Selle piirkonna kohale on joonisel seatud hüüumärk. Aegamööda sammupinge kaob.

Kindlasti ei tohiks peos hoida mingeid antenne ega kette, kindlasti mitte ka selliseid, mis mööda maad lohisevad. Ujumine pole ka kasulik. Kuigi ujuja ei ulatu veest eriti palju välja, võime veekogu kujutada eriti tasasena, seda isegi tasase maapinnaga võrreldes. Nüüd võib isegi ujuja pea osutuda piksevardaks. Mõistagi ei pruugi nii minna, aga ei saa ka väita, et see pole võimalik.

Mis puuutub piksevarrastesse, siis õige piksevarras on hoonetele hea kaitsevahend. Piksevardaks sobib hästi elektrit juhtiv, kusjuures mitte tingmata üleni sirge metallvarrras, millel ka paksust parasjagu. Piksevarda ülemine osa võiks ulatuda hoone kõrgematest osadest kõrgemale. Pikesevarras võib vahepeal üle minna sobivalt valitud, hästi isoleeritud juhtmeks ning peab teist otsa pidi ulatuma maasse ning see võiks ulatuda umbes meetri sügavusele või enamgi (kindlasti mitte alla poole meetri!). Alumine ots tuleks maa sees ühendada mingi laia plaadiga või metallist võrguga, et võimalik elektrilaeng paremini hajuks.

„Vale-piksevardaks” võib saada korstnast tulev suits. Seetõttu ei ole ka küttekollete kasutamine äikese ajal üldse hea mõte. Ahjusiibrid (ja tegelikult ka aknad) tuleks ka kütmise puudumisel kinni hoida, sest võimalik läbilöök tabab õhku kergemini kui majaseinte korpusi. Välk võib vastikmõjustuda ka elektriliinidega ning seetõttu võib ühendatud elektrivõrgu kaudu tekkida ebasoovitavid ülepingeid. Näiteks võib väljalülitatud hõõglamp korraks helendama hakata, kuid see polegi kõige kehvem võimalik variant. Klassikaliste glasuurist kaitsekorkidega kasutati vahel sellist trikki, et pöörati korki veidi väljapoole, mitte seda päriselt eemaldades. Nii püüti vähendatda võimaliku parasiitliku sädelahenduse ulatust ja seega ka tekkiva liigvoolu tugevust.

Kaasaegsed kaitsmed on vist juba enamjaolt kõik väga tundlikud ja automaatsed ning koguni digitaalsed: kui satud „pahasse nimekirja”, jäädki hopsti elektrist ilma ning asi polegi seotud äikesega. Ei peagi elektrimehed enam tõstukiga akna alla ronima ja juhtmeid läbi lõikama.
Muuseas, lisaks pingutatakse palehigis, et ka kogu ringlev raha muutuks nummerdatud „digirahaks”: üks näpuliigutus ja rahulolematud, kes oma elu-olu täiesti pahupidi pööramist ei poolda, jääksid hoobilt ühegi sendita!

Nii et äikeseilma tuleb suhtuda tõsidusega, kuid samas ka mitte (kabu)hirmuga. Meil on ka mitte-looduslikke vaenlasi.

Delta-akvariidid

Hakkame maailmaruumi sündmuste suunas tagasi liikuma. Juulikuu juhatab sisse aasta teise poole arvestatavamad meteoorivoolud. Meteoorid saavad lendtähtena nähtavaks, kui pisikesed osakesed maailmaruumist sisenevad Maa atmosfääri ja pidurduvad, põrkudes atmosfääri osakestega. Esimene mainimisväärne sügispoolaasta meteoorivool on delta-akvariidid. Selle meteoorivoolu esinemise ajapiirid on küllat laiad ja kindel piiritlemine raske. Võiks esitada tänavuse kohta sellise hinnagu, et meteoorivool on vaadeldav 18. juulist kuni 21. augustini, seega suisa kuu aega. Maksimum saabub juulikuu lõpus, 29. juulil vastu 30-ndat. On ka hinnguid, et kõige enam delta-akvariide esineb ööl enne seda. Keskmist tunnimaksimumi hinnatakse 25 juhtumi juurde. Meie siin Eestis peame siiski arvestama asjaoluga, et delta-akvariidide radiant jääb küllalt madalale ja see vähendab nähtavate meteooride arvukust.

Hommikupoole ööd paistva vana Kuu viimane veerand on 28. juuli hommikul. Vana Kuu kerkib juuli lõpus juba päris kõrgele, seega segav mõju meteooridele on olemas, kuigi igal järgmisel ööl on Kuu faas väiksem.

Lõpuks

„Mida siis lõpetuseks öelda?” See lause pärineb allakirjutanu (kes siis oli ülikoolis „rebasest” tudengi staatuses) analüütilise geomeetria ja kõrgema algebra õppejõult 16. detsembrist 1991 kella kolmveerand kümne paiku hommikul, kui semestri viimane loeng lõppema hakkas. Ei hakka järgnevat siinkohal tsiteerima, kuna täpselt pole see kõik meeleski, kuid need mõned laused, mis öeldi, olid tuumakad.

Kuid mida nüüd lõpetuseks öelda? Tuumakaid asju just ei öelda ei oska. Paljud peaks mäletama Indiana Joenes’i filmitriloogiat. Võib-olla isegi kõige meeldejäävam ja realistlikum seik oli see, et muuhulgas ka ülikooli õppejõuna tegelev dr. Jones tüdines arvukast, arvestust saada soovijate üliõpilaste massist, põgenedes oma kabinetist akna kaudu ning siirdudes taas kord džungliavarustesse seiklema.

Indiana Jones on leidnud põhimõttelisi järgijaid ka hiljem, 21. sajandil; iseasi kas just tingimata samamoodi, akna abi kasutades. Mõni neist ülikooli-meestest läheb ehk samuti seiklema, mõni miskit muud tegema, mõni siirdub aga mingi uue tähtsa laua taha; etteantud töö-ülesande täitmiseks otsekohe alla kirjutades igale suvalise sisuga paberile, mis talle aga ette antakse; teenistusvalmiduse tipuks küllap igaks juhuks ka allkirju tühjale lauaplaadile üha kribades. Harjutama ju allagi kirjutamist pidevalt peab, kuna harjutamine teeb meistriks! Tõsi küll, selleski töös võib ette tulla äpardusi:

Ükskord pastakas sai tühjaks!
Mis nüüd teha – appi hüüaks?
Laud on uusi papreid täis;
allakirjutamiskäsk on käind!
Mida ometi nüüd teha?
Ei siin nüüd aita loog, ei reha!

Võtaks õige küüned appi,
lootes: mõni kriips ehk klapib!?
„Alla-kiri” jääb nüüd homseks,
kuigi pole see heaks kombeks!
Nii ta vaatas, mõtteis õhk,
tühja pastakaga tõtt!

Teisest küljest on allkiri siiski alati üks kindel asi. Nt ühes ERR-i arhiivis leiduvas 1978. aasta krimi-telelavastuses „Kolm rubiini”, konkreetsemalt selle 5. osas, sunniti kahtlusalune samuti igale lausele alla kirjutama. Mõistagi selgus, et tegu oligi ülimalt hämara isikuga. Küllalt järsu tooniga on lausallakirjutamise hobi võimalikke negatiivseid külgi mainitud ka sama lavastuse 7. osas. (Üldiselt aga on mainitud lavastus siiski liialt suur ideoloogiline jama (selles mõttes siiski väga tänapäevane!), et seda siinkohal kultuurisoovitusena esile tuua.)

Kultuurisoovitusena, kui juba kord tekkinud kriminaalse alatooniga jätkata, pakuks hoopis katkendi ühest Itaalia märulikomöödiast: „Watch out, we’re mad!” (1974), eesti keelde tõlgituna: „Hoidke alt, me oleme vihased!” Tunnuslaul kiidab muuseas mitmel korral ka öise tähistaeva ilu. Tugevalt seda filmi paraku siiski soovitada ei saa, kuna film on võõrkeelne, kuid on siiski ka vaid visuaalses mõttes vaadatav (subtiitrid on internetis siiski leitavad). Mõistagi on kogu seegi film paras kerge meelelahutus, kuid küllalt iseloomulik on ka üks valitud katkend; mõni võõrkeelne lause seal sees ei tohiks asja eriti segaseks ajada. Sedasama katkendit võiks omalt poolt pealkirjastada nt nii: „Kurjategija viperused”. Loo moraalina võiks meeles pidada seda, et kurikaelu ei peetagi igal pool, alati ja kõigi poolt „eliidiks”, nagu nt meie mail praegu kombeks. Tuleb võtta eeskuju ja kurjategijad tõldadest välja tirida ning karmile vastutusele võtta! (Viisi pidada võiks mõistagi ka veidi osata.)

https://www.youtube.com/watch?v=m61KlN_n-ec

Kuu faasid

• Kuuloomine: 6-ndal kell 1.57
• Esimene veerand: 14-ndal kell 1.49
• Täiskuu: 21-sel kell 13.17
• Viimane veerand 28-ndal kell 5.51.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Märts on esimene kevadkuu, kuigi talv jäi järjekordselt vahele. Vist sai juba üheteistkümnes järjestikune kord, kus talveilma osas oli kokkuvõttes liigse soojuse ja lumepuudusega tublisti üle pingutatud. Kuid kõigest hoolimata on nüüd käes märts. Päeva pikkus ja Päikese keskpäevane kõrgus kasvavad jõudsalt. Samas võime tähele panna, et pimedaks ja valgeks mineku protsessid toimuvad küllalt kiiresti. Põhjus on selles, et märtsis (nagu ka septembris) „liguleb” Päike horisondi lähedal kõige vähem, loojudes ja tõustes suhteliselt kiiresti oma kõrgusekoordinaati muutes. Päike asub kuu alguses Veevalaja tähtkujus; 12-ndal kuupäeval liigub meie päevavalguse ja sooja andja Kalade tähtkujju.

Kevad algab 20. märtsil kell 5.07. Seega võib öelda, et 20. märts on kuupäev, kus päev ja öö on ühepikkused ja seda praktiliselt kogu maakera ulatuses. Päike tõuseb (enam-vähem) otse idast ja loojub otse läände. Erinev on aga Päikese liikumise kaar päevases taevas.

Nagu juba jaanuari loo teises osas juttu oli, tõuseb ja loojub Päike ekvaatoril 20. märtsil ristsihis silmapiiriga idast ja kulgeb „otse” tõustes keskpäeval üle seniidi ehk lagipea ning sealt edasi laskub ja loojub sama „otse” läände.

Muudes Maa piirkondades teeb Päike 20. märtsil laugema kaare, olle keskpäevaks tõusnud seda madalamale, mida kaugemal on vaatleja ekvaatorist. Poolustel saavad kõik Maa pikkuskraadid kokku. Seega terkib siin ida- ja läänesuuna, samuti ka kirde, edela, kagu ja loode suhtes määramatus. Põhjasuund on samuti „kadunud”, sest maksimaalsed laiuskraadid paiknevad poolustel. Põhjapoolusel on 90. lauiuskraad, lõunapoolusel on vastavalt -90 kraadi lõunalaiust. Ainus ilmakaar, mis kehtima jääb, on põhjapoolusel lõuna ja lõunapoolusel põhi. Kusjuures olukorra teeb keerulisemaks see, et vaata põhjapoolusel 360 kraadi ulatuses kuhu suunas tahad, ikka on ainus suund… lõunasuund. Lõunapoolusel omakorda jääb üle ainult põhja poole vaadata (või minna).

Olles põhjapoolusele jõudnud, tekib seega piiripealne olukord. Esimese aspektina on Päikese päevase teekonna lauge kaar silampiiri kohal on nüüd suisa selline, et Päikese tõusu ja loojangu sihid on silmapiiriga 0-kraadise nurga all. Ka keskpäeval on Päikese kõrgus ikka null kraadi. Ehk siis… Päike jääb kogu päevaks silmapiirile! Kuna Päike ei paista punktikujulisena, siis on pool Päikest nähtaval, pool aga mitte. Teine aspekt: kuna ida ja lääne suuna määramine osutub poolustel võimatuks, siis kokkuvõttes jääb pool Päikest silmapiiril tiirutama kogu ööpäevaks!

Mis selle olukorda päästaks? Ei midagi muud, kui võtta arvesse uus asjaolu, nimelt ka Maa orbitaalne liikumine ümber Päikese. Seetõttu kerkib Päike põhjapoolusel 20. märtsil siiski, kuigi väga aeglaselt, üleni silmapiiri kohale.

Lõunapoolkeral ja lõunapoolusel toimub kõik sama moodi, ainult pooleaastase hilinemisega.

Edasi võiks taas meenutada jaanuari loo teist osa, kus samuti see teema käsitlusel oli.

Planeedid märtsikuus

Märtsi teises pooles saab õhtuti ehataevas näha Merkuuri. Planeet ilmub nähtavale 17-nda paiku. Merkuur hakkab edaspidi loojuma veidi enam kui 2 tundi pärast Päikest. Kuu lõppedes kaob Merkuur jälle ehavalgusse. 24-ndal märtsil on Merkuuril suurim idapoolne eemaldumus Päikesest (18.7 kraadi), omades siis heledust -0.1 tähesuurust. Merkuur asub Kalade tähtkujus nagu ka Päike. Kuid Kalad on suur tähtkuju, ruumi jagub.

Jupiter on teine planeet, mis tänavustel märtsiõhtutel näha on. Erinevalt Merkuurist on Jupiter nähtav igati hästi ja terve kuu ulatuses. Jupiter paistab parajasti heledaima „tähena” taevas. Siiski on Jupiter vaadeldav üha lühemat aega: kui kuu algul loojub Jupiter umbes 6 tundi pärast Päikest, siis kuu lõpuks on vaatlusaeg enam kui 2 tunni võrra lühenenud. Eriti halvaks see asjaolu Jupiteri vaatlustingimusi siiski ei muuda. Kuningliku säraga Jupiter asub Jäära tähtkujus. Noor Kuu on Jupiterile lähimas asendis 13. märtsi õhtul.

Rohkem planeete märtsis ei paistagi. Juba „traditsioonilise” puudujana esineb nähtamatuna Marss, ka Veenus ja Saturn on nähtamatud.

Tähtedest ja tähtkujudest

Tähistaevas väärib märkimist varaõhtuse pimeda aja taevapildi suhteliselt tõtlik muutlikkus. Seda on hea jälgida nt Orioni tähtkuju jälgides. Kuu algul paikneb Orion õhtu alguses lõunasuunal, kuu lõpus aga juba edelas. Samuti on heaks orientiiriks taeva heledaim päris-täht Siirius, mis samuti oma õhtust asendit kuu vältel hoolega vasakult paremale viib.

Õhtune edelataevas 24. märtsil

Sama lugu on muidugi ka teiste lõunakaares asuvate ja heledaid tähti sisaldavate tähtkujudega: Sõnn (sisaldab oranzi Aldebarani), Kaksikud (Kastori ja Polluksi tähepaariga, üks ülalpool, teine allpool), Väike Peni (põhiliselt on seal näha vaid hele Prooküon ja tuhm Gomeisa, need moodustavad Kaksikute paariga veidi analoogilise kombinatsiooni), Veomees (asub väga kõrgel taevas, heleda kollase Kapellaga). Üha kiiremini hakkavad Riigel, Siirius, Betelgeuse ja Prooküon koos Gomeisaga ka öösiti loojuma. Kastor, Polluks ja Kapella paistavad kogu märtsiöö, kuid vajuvad hommikuks madalamale, loodetaevasse.

Heledatest tähtedest on tähelepanu kõitev Arktuurus Karjase tähtkujust. Kui märtsikuu alguses peab Arktuuruse tõusmist õhtuti veidi ootama, siis peatselt hakkab Arktuurus paistma kogu öö, tõustes õhtul madalast kirdetaevast.

Terve öö paistab ka Reegulus Lõvi tähtkujust, olles Arktuurusest juba varem tõusnud, kuid see täht pole nii hele.

Veel üks päris hele täht, Spiika Neitsi tähtkujust, tõuseb hiljem kui öö saabub ja paistab hommikuni. Kuu lõpus paistab Spiika siiski juba peaaegu kogu öö.

Loojumatud tähed Veega ja Deeneb asuvad õhtul põhja-kirdekaares, kuid kerkivad hommikuks kirde-ida poolt kõrgele.

Hommikupoole ööd tõuseb idataevasse ka Altair Kotka tähtkujust.
Veidi enam kui tund peale Altairi tõusu ilmub väga madalasse kagu-lõunataevasse ka punakas Antaares Skorpioni tähtkujust. Vaadakem siis Antaarest koos ülejäänud osaga Eestis nähtavast Skorpioni tähtkujust, sest kui kevad hakkab suvele lähenema, siis kaovad teised Skorpioni tähed vaateväljalt. Ainsana jääb siis Skorpioni au kaitsma Antaares, aga sinna on veel aega.

Vaadates kõrgele kirdesse, siis Suur Vanker jõuab öösiti üha varem seniiti ehk lagipea kohale, kuid palju kaugemale kui veebruaris ei jõua sealt siiski ära vajuda: öö pikkus ju lüheneb.

Maakera mitut sorti poolused

Nagu teada, on Maal kaks geograafilist pooolust: põhjapooolus ja lõunapoolus. Poolustest maksimaalselt eemalolev suurringjoon on ekvaator. Ekvaator omakorda jagab maakera põhjapoolkeraks ja lõunapoolkeraks. Kõik Maa meridiaanid koonduvad mõlemal Maa poolusel kokku. Eelöeldu tuleneb asjaolust, et maa pöörleb ja just nimelt niimoodi et esineb kujuteldav pöörlemistelg läbi Maa keskme. Pöörlemistelje kaht lõikepunkti Maa pinnaga tuntaksegi geograafiliste poolustena.

Kuid geograafilised poolused pole Maa ainsad poolused. Mängus on ka Maa magnetväli ja sellega seotud poolused. Neid on isegi kaks paari, seega kokku 4 tükki.

Nagu on ka üldiselt teada, saab Maa tervikuna jagada kolmeks osaks: maakoor, vahevöö ja tuum. Tuum on kaheosaline: tahke tsentraalne tuum ja vedel välistuum. Kuna mõlemad tuuma osad koosnevad põhiliselt rauast, räägitakse kokkuvõttes raudtuumast.
Tuumapiirkonnas on kuum: mitu tuhat kraadi. See võimaldabki eksisteerida vedelal tuuma välisosal. Sisemises osas on omakorda rõhk liiga suur, et vedel olek saaks püsida.

Raud on heade magnetiliste omadustega, see asjaolu tingibki selle, et Maad ümbritseb magnetväli, kusjuures magnetvälja „ohje” hoiab Maa tuum. Magnetvälja kujunemisel mängib suurimat rolli just vedel välistuum, kus toimavad keerulised ringvoolud, seotuna Maa pöörlemisega. See asjaolu ei lasegi magnetvälja poolusi mitte just ülimalt kaugele geograafilistest poolustest.

Nagu teada, on olemas püsimagnetid, mis on mingil põhjusel isegi kaua aega tagasi magneetunud ja selle oleku säilitanud. Püsimagnetite magnetvälja hoiavad mikrotasandil alles nn. magnetilised domeenid. Kuid kõrgetel temeratuuridel domeenid lagunevad ja kaob ka püsimagnetite magneetunud olek. Siin tuleb jälle meenutada asjaolu, et Maa välistuum on vedel ja püsimagnetist rääkida ei saa. Ka sisetuum on püsimagneti oleku jaoks liiga kuum. Kuna Maa pöörleb, toimuvad liikumised ka Maa vedelas tuumas. Raua ja lisandite aatomid on positiivelt ioniseeritud, st omavad positiivseid laenguid. Ka negatiivse laenguga elekronid „sebivad ringi”. Kokkuvõttes tekivad juba mainitud ringvoolud ja need kokku omakorda kutsuvad esile globaalse magnetvälja, kusjuures mida kaugemalt Maa pinnalt eemal seda magnetvälja jälgida, seda enam sarnaneb pilt lihtsustatud mudelile, mile järgi paikneks Maa sisemuses justkui tavaline pikliku kujuga tahke püsimagnet.

Kirjeldatud asjaolu tunnetavad hästi Päikelt pärinevad laetud osakesed (ja ka mujalt pärit kosmilised kiired, millel on laeng). Suurtel kõrgustel (Maast eemal) tundub seega Maa magnetväli olevat lihtne, nn „dipooli” kujuga. Magnetväli tõrjub maa-väliseid laetud osakesi üldiselt eemale, kuid magnetvälja pooluste piirkonnas esineb võimalus laetud osakeste spiraalitades langemine Maa atmosfääri. Kohtudes atmosfääri osakestega, toimub vastastikmõju ja sellega seonduvalt saab näha virmalisi. Virmalised esinvad umbes 80 kuni 1000 km kõrgusel.

Virmaliste “mahakukkumist” pole kindlasti karta, siin on üksiti võttes mängus vaid eraldi aatomid või lihtsat tüüpi kerged molekulid.

Kirjeldatud piirkondade keskpunktid, mille ümber virmalised võivad ette tulla, kannavad Maa geomagnetiliste pooluste nimetust. Geomagnetpoolused on analoogiliselt geograafiliste poolustega täpselt üksteise vastas ja kujuteldav magnettelg läbib Maa keskpunkti. Vastavalt Maa geomagnetilise telje ja poolustega seonduvalt kujuneb ka kosmilises mastaabis Maa väline magmetväli.

Kuna Maa välistuuma reaalselt toimuvad sisesed liikumised peavad paratamatult arvestama Maa pöörlemisega, siis asuvad geomagnetilised poolused mitte eriti kaugel geograafilistest poolustest, kuid siiski ei ühti nendega. Aastakümnete jooksul on geomagnetpoolused georaafiliste pooluste suhtes ka aegapidi oma asukohta muutnud. Põhja suunas paiknev geomagnetiline poolus paikneb praegu Kanada Arktika saarestikus. Lõunapoolne poolus paikneb Antarktise mandril, täpselt vastassuunas eelmisega.

Kui vaatleja asub aga Maa pinnal (nagu meiegi), siis tuleb esile Maa magnetvälja reaalne ja keerulisem kuju kui magneeditud varda ehk dipooli mudeli puhul, millest geomagnetpooluste puhul juttu oli. Nüüd tuleb arvestada Maa vedelas välistuumas toimuvate pöörisliikumise ebaühtlast ja keerukat iseloomu. Maast kaugel olles need keerukamad efeketid lihtsalt ei tule eriti esile.

Maa reaalse, “lähedalt tuntava” magnetvälja poolusi nimetatakse magnetpoolusteks. Lihtne, eks ole? Ei mingit „geo”.d seal ees. Magnetvälja reaalse struktuuri keerukuse tõttu ei lange magnetpoolustega kokku ka geomagnetilised poolused. Iseärasusi on veel: magnetiline põhjapoolus ja lõunapoolus ei asu ühel teljel. Kuid eriti kaugel nii Maa geomagnetilistest kui geograafilistest poolustest ei saa olla ka magnetpoolused.

Põhjapoolne Maa magnetpoolus asub praegu geograafilisele põhjapoolusele lähemal kui põhjapoolne geomagnetiline poolus, seevastu lõunapoolne magnetpoolus asub geograafilsest lõunapoolusest praegu üle 20 Maa laiuskraadi võrra eemal, väljaspool Antarktise mannert ja on hetkel napilt isegi lõuna-polaarvöötmest väljaspool.

Magnetpoolusi iseloomustab ka suhteliselt kiire ajaline liikumine. Veel mõnekümne aasta eest olid need arvestatavalt teiste kohtade peal; nt ka lõunapoolne magnetpoolus paiknes polaarvöötme piirides.

Teatud liikumises on ka geomagnetilised poolused, kuid need liiguvad märksa aeglasemalt kui magnetpoolused.

Muuseas, kumbade pooluste sihis näitab meie kompass: kas geomagnetiliste pooluste või magnetpooluse sihis? Pigem siiski magnetiliste pooluste sihis (ilma “geo”-ta), kuid magnetpoolustest eemal olles ei näita kompass ka mitte täpselt nende poole. Sellele viitab juba asjolu, et magnetpoolused ei asetse ju ühel teljel, kompassinõel on aga oma telje ehituses sirge. Magnetvälja maapinnal mõjutavad ka maakoore sees olevate suurema rauasisaldusega lademed; tuntuim selline asub Siberis (Kurski magnetiline anomaalia).

Magnetpoolused (ilma „geo”-ta) saab paika katseliselt: poolus on seal, kus olles kompassinõel võtab vertikaalse asendi. Geomagnetpooluste paikapanek on aga pigem „tagantjärele arvutamise” laadi: jälgida tuleb Maa magnetvälja üldiseloomu maapinnast kaugel ehk kõrgel.

Üks oluline aspekt on seni mainimata jäänud. Geomeetrilise põhjapooluse lähedal asub hoopiski geomagnetiline lõunapoolus. Samuti on geograafilises mõttes põhjapoolne magnetpoolus tegelikult magnetiline lõunapoolus. Magnetiline ning geomagnetiline põhjapoolus asuvad seevastu lõunapoolkeral. Tuletame meelde, et kompassinõel on püsimagnet, mille põhjapoolne otse näitab põhja suunas. Kuna vastasmärgilised poolused tõmbuvad, mitte aga samamärgilised, siis peabki magnetiline lõunapoolus asuma põhja pool.

Poolusi ja muudki kirjeldava joonise kirjeldus

Kokkuvõtlikult on eelnev lugu toodud juuresoleval joonisel. Infot on siin palju koos ja tasub üle kommenteerida. Kõigepealt Maa koos oma siseehitusega. Ääres on õhuke maakoor (tumepruun), siis tuleb vahevöö (valkjaskollane). Maa sisemine osa on kaheosaline tuum. Joonisel on välistuum halli värvi, sisetuum aga valge. Edasi uurime poolusi. Geograafilisi poolusi ühendav pöörlemisetelg A on vertikaalne ning joonistatud rohelisena (Maa siseosas mitte kujutatuna). Põhjapoolust märgib A1 ja täpselt selle vastas olevat lõunapoolust A2.

Maa erinevad poolused ja geomagnetiline väli

Järgmisena vaatleme Maa geomagnetilisi osiseid.
Geomagnetiline telg B läbib (nagu ka pöörlemistelg) Maa keskpunkti, kuid ei ühti pöörlemisteljega. Punktis B1 asub geomagnetiline lõunapoolus ja punktis B2 omakorda geomagnetiline põhjapoolus. Need asuvad täpselt teineteise vastas. Geomegnetiliste koordinaatidega seostub ka Maa suuremastaabiline ja sümmeetriline koondmagnetväli, märgitud joonisel tumedate, miniatuurseid kompassinõelu sisaldavate joontega. Nõelakesed näitavad magnetvälja suundi mõõda neid jooni. Need jooned on tegeikult kinnised jooned, ilma alguse ja lõputa, neid saab nimetada ka magnetvälja jõujoonteks; need kulgevad ka läbi Maa sisemuse. (Siinsel joonisel on kujutatud vaid osa läbi vahevöö kulgevaid jõujooni, kuid need läbivad tegelikult ka tuuma.) Tsentris olev püsimagneti kujutis märgib Maa geomagnetväljale vastava magnetvälja allika lihtsustatud skeemi, mis vastab pildile, kui uurida Maa magnetvälja maapinnast kaugel eemal.

On jäänud veel Maa magnetpoolused. Punkktis C1 asub Maa magnetiline lõunapoolus ja punktis C2 magnetiline põhjapoolus. Neid poolusi ühendav mõtteline (ei ole jooonisel) joon ei kulge läbi Maa tsentri. Lähima magnetpooluse (mitte geomagnetilise ega geograafilise) suunas näitavad (ehkki sedagi veidi ligikaudselt) meie kompassid. Magnetpooluste kohal näitab aga uurija kujutletav kompassinõel (samuti ei esine antud joonisel) vertikaalselt ülevalt alla. Joonisel pole näidatud ka Maa reaalsete magnetjõujoonte keerukat kuju Maa sisemuses (seda olekski väga keeruline teha).

Revolutsioonilisi tulevikuplaane

Magnetpooluste võrdsuse seadus on meil kahjuks veel vastu võtmata. Kahtlemata võiks magnetvõrdsuse seaduse vastu võtta, miks mitte ei võiks Eesti olla siingi laguneva maailma teedrajavaks pioneeriks. Loomulikult ei tohi ka erinevaid elektrilaenguid võrdsustavat seadust vastu võtmata jätta. Elektromagnetilise üldneutraalsuse ja laengute puudumise väljakuulutamine oleks võrdõiguslikkuse seisukohalt enam kui üks samm edasi! Protsessil oleks selles mõttes hea praktiline järelkaja, et magnetpoolused ja elektrilaengud eiraksid neid suva-seadusi nagu igasuguseid muidki reaalsust väänata üritavaid mitte-loodusseadusi 100-protsendiliselt, andes selles osas inimestelegi head eeskuju. Mis teha, oleme absurdimaailmale aina rohelist tuld näidates sinnamaale jõudnud, et seni tavaliste töövahenditena tuntud anorgaanilisest ainest esemed (nt haamer või naelad) peavad kõrgklassi elusolendile (ehk inimesele) normaalset elamist õpetama… Nojah, eks ta ole. Viimati võtabki veel mõni sellegi lõigu sisu tõsiselt, lootes et nii saabki maailma muuta…

Jätkame Messier’ maratoni

Et mitte suuemalt jaolt Maaga seonduvaga piirduda, vaatame siiski vahepeal taevasse ka. Jaanuarikuu loos tekkis miskipärast idee loetleda kuulsa Messier’ „udukogude kataloogi” liikmeid. Veebruaris sai sellega jätkatud. Prooviks veel? See „proovi veel” meenutab lotomängude pika-nina- saamise kuulutamisi, kuid ärme siis mängime neid petturite mänge kaasa, eks ole?

Meie järjekorras viimatine Messier’ objekt oli veebruaris varbspiraalne galaktika M61 Neitsi tähtkujus. Läheme edasi.

M62 on kerasparv Maokandja tähtkujus. Tartu laiuskraadil paikneb see objekt lõunameridiaanile sattudes napilt 2 kraadi kõrgusel, Põhja-eestis veelgi vähem. Seetõttu võtaks õiguse öelda, et see objekt on Eestis vaatlemiseks kõlbmatu. Korraks võiks järjepidevuselt välja hüpata, kuid mitte ruumisuuna mõttes. M62-st ligi 4 kraadi kõrgemale jääb teine Maokandja kerasparv M19, Tartus kuni 6 kraadi kõrgusel. Loeme selle objekti siis teleskoobis vaadeldavaks, kuigi ka pigem kehvades tingimustes.

Järgmine objekt on M63. Nüüd vaatame kõrgele taevasse. Suure Vankri aisatähtedest ekvatoriaalsete taevakoordinaatide mõttes lõuna poole jääv Jahipenide tähtkuju on vaadatavuselt vilets, heledad tähed puuduvad. Ometi sisaldavad Jahipenid mitut küllalt head teleskoobiobjekti galaktikate näol. M51-st oli veebruaris juba juttu. Ka spiraalgalaktika M63, hüüdnimega Päevalill, asub Jahipenides.

Spiraalgalaktika M63 Jahipenide tähtkujus

Jahipenides võib hea tahmse korral siiski leida rea tuhme tähti. Selle rea Suurele Vankrile lähema otsatähe lähistel M63 paiknebki. Galaktika asub 29 miljoni valgusaasta kuagusel.

Järgmisena nimekirjas on M64. Seegi on galaktika, kuid paikneb Jahipenide naaabertähtkujus, Bereniike Juustes. See tähtkuju on Eestis tõusev ja loojuv. Märtsikuu öös on see tähtkuju siiski juba õhtul üle silmapiiri. Kuu alguses võiks ehk siiski selle tähtkuju, sh objetki M64, madala asendi tõttu õhtuti vaatlusega paar-kolm tundi oodata. M64 asub tuhmide tähtedega Bereniike Juuste tähest Diadem (alfa Com) umbes 5 kraadi ülal ja paremal, teisest tähest Aldafirah (beeta Com) ligi 7 kraadi allpool ja paremal. Bereniike Juuste hajusparve keskmest jääb M64 umbes 8 kraadi allapoole ja vasakule. Kehvad juhised, kuid teeviidad ongi kehvad.

Spiraalgalaktika M64 Bereniike Juuste tähtkujus. Näha on ka kerasparv M53 ja trobikond Virgo galaktikaparve liikmeid

Spiraalgalaktika M64 asub 17 miljoni valgusaasta kaugusel. Hüüdnimeks on Tumeda Silma Galaktika. Kui see tundub hirmutav, on teine nimetus veel varaks: Magav Kaunitar. Loodetavasti ei mõju see nimetus hirmutekitavana.

Nüüd siirdume Lõvi tähtkujju ja tabame 2 kärbest 1 hoobiga. Püüame „avastada” galaktikad M65 ja M66.

Spiraalgalaktikad M65 ja M66 Lõvi tähtkujus. Näha on ka teist galaktikate gruppi Messier’ kataloogist.

Leiame Lõvis tähe Chortan (teeta Leo) ja liigume sellest umbes 2 ja pool kraadi allapoole ja pisut vaaakule. Vastu tuleb spiraalgalaktika M65, mis omab mingil määral ka varbspiraalgalaktikaid meenutavat morfoloogiat.
Vaid 20 kaareminutit M65-st vasakul (ida pool) asub teine galaktika M66, eelmisest veidi heledam. Ka see on spiraalgalaktika ja „peaaegu” varbspiraalne. Koos Messier poolt avastamata jäänud (spiraal)galatika NGC 3628-ga moodustavad need Leo Tripleti ehk Lõvi Kolmiku. Kehtib ka nimetus M66 Grupp. Nii M65 kui M66 (kogu see kolmik) paiknevad ligikaudu 35 miljoni valgusaasta kaugusel.

Nüüd tuleb leida M67. Nüüd siirdume Lõvist järgmisse naabertähtkujju Vähk; see asub Lõvi ja Kaksikute vahel.

Heledast Sõime hajusparvest M44 oli jaanuaris juba juttu. See on uduse laiguna kuskil Vähi keskel ka palja silmaga näha. Kuid teine Messier’ objekt on Vähis veel: hajusparv M67. See palja silmaga ei paista, kuid astronoomid vaatlevad seda küllalt sageli, kuna tegemist on hajusparve kohta küllalt vana parvega (keskmine hinnang umbes 4 miljardit aastat).

Hajusparved M44 (Sõim) ja M67 Vähi tähtkujus

M67 asub Vähi tähtkuju vasakul allosas, tähe Acubens (alfa Cnc) läheduses, sellest veidike allpool ja 2 kraadi lääne pool (paremal). Täht on kahjuks jälle tuhm, kuna ka Vähis heledaid tähti ei olegi. M67 on umbes 2600 valgusaasta kaugusel.

Paneme tähele, et paari tuhande ja paarikümne miljoni valgusaasta vahel on oluline erinvus!

Nüüd tuleb järjekorras M68. See objekt on kerasparv ja asub Hüdra tähtkujus. Selle tähtkuju läänepoolses servas, nagu mäletame, asub hajusparv M48. Kuid Hüdra ehk vesimadu on suurima pindalaga tähtkuju ja tõuseb pika veniva „ussina” pikka aega, kuni lõpuks ka idapoolne ja märksa madalamale jääv ots kohal on. Kõige keskmine osa jääb osalt isegi lõunasilmapiiri alla.

Hüdra „turjal” asuvad pisikesed tähtkujud tähtkujud Karikas (paremal, lääne pool, vasakule viltu) ja Kaaren (vasakul ehk ida pool, tähed on heledamad, moodustavad trapetsi).
Kaarna alumisest ja vasakpoolsest tähest Kratz (beeta Crv) 3 ja pool kraadi allapoole ning tsipake vasakule liikudes peaksimegi leidma M68. Kehv on aga asjaolu, et jõudes madalasse lõunataevasse ehk „parimasse asendisse”, on see kerasparv vaid 4-5 kraadi kõrgusel ja see teeb vaatlemise kehvaks.

Kerasparv M68 Hüdra tähtkujus

M68 asub 64 000 valgusaasta kaugusel,

Kerasparved M69 ja M70 Amburi tähtkujus on Eestis paraku mittevaadeldavad. Siiski võiks märkida, et M70 imetlemise käigus avastasti kuulus Hale-Boppi komeet, mis 1997. aastal ka Eestis astronoomiabuumi tekitas. Avastajate nimed said ka juba välja toodud…

Joont alla vedades

Mida öelda lõpetuseks? Sageli näeme, kuidas spordimees, kasvõi algaja, uhkustades muskleid pingutab. Iseasi, kas neid musklid eriti ongi või need ka midagi reaalselt teha suudvad. Kuid väga „vingete vendadena” võivad endid esitleda teisedki, miks mitte ka tähistaeva uurijad. Selle tõestuseks võiks ära kuulata Mati Nuude ja Apelsini esituses loo: „Sisemine ilu”. Paneme tähele, et lugu läbib siiski ka kahtlusenoot, sest kaasata tuleb ka muid oskusi. Seega järeldame, et taevauurijatel on täiendava positiivse omadusena ka kriitikameelt. Koondjäreldus: kas on astronoomidest targemaid? Ei ole! Hm, kogu selles loogikas tekkis siiski mingi vastuolu…

Et astronoomilistel vaatlustel mitte kaelaradikuliiti saada, tuleb siiski ka sporti teha (kuigi tingimata ei pea muskleid publikule demonstreeerima). Õppevideoks võiks kasutada 1985. aastast pärit „animafilmi” „Sports Cartoon” („Spordi karikatuur”):

https://www.youtube.com/watch?v=cRYGSk5YgHc

Mehed, ärme siis unustame, et 8 märts on rahvusvaheline naistepäev. Selle puhul ka siitpoolt vastav tervitus koos kaasasoleva pildiga.

8. märtsi puhul

Tõsi, see pilt pärineb veidi varasemast ajast (1985. aasta Rahva Häälest), kuid olemuselt see ju asja ei muuda. Nädalapäev ju klapib: reede!

Kuu faasid

• Viimane veerand: 3-ndal kell 17.23;
• Kuuloomine: 10-ndal kell 11.00;
• Esimene veerand: 17-ndal kell 6.11;
• Täiskuu: 25-ndal kell 9.00.

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h).

Jätkame jaanuarikuu kirjutisega.

Päike paikneb aasta ja kuu alguses Amburi tähtkujus. 20-ndal jaanuaril liikus Päike aga Kaljukitse tähtkujju. Päike paistab vähe küll ja ei tundu soojendavat, vähemalt mitte eriti. Ometi just jaanauri algul, täpsemini 3-ndal jaanuaril paiknes Maa periheelis ehk Päikesele kõige lähemas asendis aasta vältel. Ehk siis omakorda Päike oli Maale siis kõige lähemal kogu aasta arvestuses. Siiski on põhjapoolkeral sellest vähe kasu, sest meil on käsil talvepoolaasta ja enamusel ööpäevast valitseb öö. Hästi on jaanuaris aga Päikese poole pööratud just Maa lõunapoolekera.

Aastaaegade vaheldumise skeem

Maa tiirlemisest ja pöörlemisest

Maa ümber Päikese tiirlemise orbiit on ringjoonega sarnanev sarnanev ellips ekstsentrilisusega 0,0167. Teatavasti on päris ringjoone ekstsentrilisus samuti ümmargune, nimelt ümmargune null. Seega on Päikese kaugus Maast aasta vältel mitte just palju muutuv. Oluline on aga Maa pöörlemistelje kalle ekliptika telje suhtes, see on 23 kraadi ja 26 kaareminutuit. Või, kui see lahutada 90 kraadist, siis saab kasutada ka pöörlemistelje kallet ekliptika tasandi suhtes, see on 66 kraadi ja 34 kaareminutit.
Tihti on kõne all ka nurk ekliptika tasandi ja Maa ekvaatori tasandi suhtes, see on sama nurk, mis telgede vahel: 23 kraadi ja 26 kaareminutit.

Maa telje kalde tulemusena muutub aasta vältel kindla rütmiga Päikese ööpäevane horisondi kohal paiknemise kestvus ja samuti maksimaalne ööpäevane kõrgus. Enam avalduvad need efektid just ekvaatorist kaugemal, Maa suurtel laiuskraadidel. Ka Eesti asub põhjapoolusele märksa lähemal kui ekvaatorile; meie laiuskraadiks võib keskmiselt lugeda umbes 58 ja pool kraadi põhjalaiust. See asjaolu põhjustabki meil aastaaegade märgatava vaheldumise.

Päike ekvaatorilt vaadates

Ekvaatoril (laiuskraad on null) puuduvad aastaajad täiesti. Kogu aasta paistab Päike 12 tundi, millele järgneb pimeda öö periood, kestes peaaegu teise poole ööpäevast, kuna koit ja eha on lühiajalised ja pimedus ning valgus saabuvad üllatavalt kiiresti. Päikese näiv ööpäevane „orbiit” taevasfääril on siiski teatud määral muutlik. Kevadise ja sügisese pööripäeva aegu liigub Päike ekvaatoril otse idast otse üle seniidi otse läände.

Ka muul ajal tõuseb Päike ekvaatoril „otse” ja ka loojub „otse”, kuid siis mitte täpselt idast ja läänest. Meie mõistes talvepoolaastal paistab Päike lõunapoolkeral, see on näha ka ekvaatoril. 22. detsembril on tõusva ja loojuva Päikese asimuutnurgad ida ja lääne suundadest 23 kraadi ja 26 kaareminutit lõuna pool ning ka keskpäevane Päike jääb seniidist maksimaalselt eemale, samuti 23 kraadi ja 26 kaareminuti võrra lõuna poole. Päikese kulmineerimiskõrgus on sel ajal seega 66 kraadi ja 34 minutit. Võrdluseks: Eestis on suvise pööripäeva aegu Päikese maksimaalne kõrgus 55 kraadi kandis, muul ajal on see nii ööpäeva kui aasta lõikes alati väiksem. Talvisel pööripäeval on Eestis Päike keskpäeval vaid umbkaudu 8 kraadi kõrgusel ja paistab vaid veidi enam kui 6 tundi.

Pool aastat hiljem, juunikuisel pööripäeval, on „nurkade seis” ekvaatorilt vaadates sama,siis on Päike keskpäeval sama palju, 23 kraadi ja 26 kaaresekundit seniidist põhja pool ja tõusu-ning loojangupunktides omakorda 23 kraadi ja 26 kaareminutit vastavalt horiondi idasuunast ja läänesuunast ehk vastavatest asimuutnurkadest põhja pool. Ometigi on öö ja päev ikkagi jagatud ekvaatoril kogu aasta vältel pooleks, kokku loomulikult ikka 24 tundi.

Tundub ehk kuidagi imelik, et Päike teeb Maa ekvaatorilt vaadates sarnaseid, kuid justkui lühemaid tiire detsembris ja juunis sama kaua kui märtsis ja septembris (neil kuudel otse pea). Kuna probleem on tegelikult näiv, siis on ka lahendus näiv. See on selline, et Päike näibki just nimelt juunis ja detsembris ekvaatoril tegevat oma taevaseid tiire aeglasemalt kui märtsis ja septembris.

Kutsume appi Põhjanaela

Siin peaks vist midagi muud võrdluseks tooma. Kujutame endid nüüd Eestimaale tagasi ja uurime pika jaanuariöö vältel põhjataevas asuvat Väikest Vankrit. No ei liigu see tähtkuju ju eriti palju oma paigast ehk vaatesuunast eemale. Põhjanael on suisa paigal. See ongi analoogia Päikese eelkirjeldatud käitumisele. Kui Päike nt satuks Maa põhjapooluse kohale (kuhu ta kunagi ei satu), siis ööpäevase liikumise mõttes oleks ka Päike täiesti paigalseisev , olenemata vaatleja asukohast Maal. Erinevatel Maa laiuskraadidel oleks Päikese kõrgus siis muidugi erinev.

Kui Maa atmosfääri põhjustatud refraktsiooni ehk „tõstmisefekti” (vt 2023. aasta juulikuu lugu) mitte arvestada, siis ekvaatoril oleks pool Päikest siis püsivalt otse põhjahorisondi kohal, teine pool horisondi all. Eestis aga paistaks Päike sel juhul samuti liikumatuna, püsides põhjataevas keskpunktiga umbes 58 ja poole kraadi kõrgusel.

Miks see nii on? Kogu taeva ööpäevane pöörlemine on ju Maa pöörlemise peegeldus. Kuigi Maa pöörlemise nurkkiirus on konstantne iga maapinna punkti kohta, siis joonkiirus oleneb maapinna kaugusest Maa kujuteldavast pöörlemisteljest. Mida suurem on kaugus Maa teljest, seda suurem on maapinna pöörlemiskiirus. Poolused asuvad Maa telje peal, seega maapinnapunktid poolustel ka ei võta pöörlemisest osa. Seetõttu ei liigu taevasse vaadates ka pooluse kohal olevad kohad tähistaevas. Olgu siis juhtumisi seal taevapooluse vaatesuunal paistmas mis tahes. Heaks tegelikuks näiteks on siin peaaegu täpselt põhjapooluse kohal olev Põhjanael. Kuigi Põhjanaela kõrgus oleneb vaatleja asukoha laiuskraadist, ei toimu laiuskraadi fikseerimisel Põhjanaela märgatavat ööpäevast liikumist. Kui sinna kohta oleks paigutunud Päike, siis ei liiguks see ööpäeva jooksul samuti.

Me ei seisa paigal

Ekvaatori kohal pöörleb Maa pind maksimaalse kiirusega. Selleks kiiruseks on 1670 km/h. Kui liikuda ekvaatorilt pooluste suunas, siis maapinna pöörlemiskiirus ümber Maa pöörlemistelje üha langeb. Nii peabki ju olema, sest Maad tuleb pöörlemise kontekstis vaadata jäiga kehana, mille punktid üksteise suhtes ei liigu. (Muuseas, planeetide tiirlemisel ümber Päikese jäiga keha mudel ei kehti, Päikese pöörlemisel samuti mitte.)

Meie siin Eestis peame leppima sellega, et me liigume pidevalt koos pöörleva Maaga umbes 870 km/h. Aga korralik kiirus seegi.

Nii nagu teeb Maa reaalselt pööreldes, peegeldub see pöörlevalt Maalt vaadates ka taevasfääri näivas liikumises. Kokku peab ju pidevalt säiluma taevaskera ja tähtkujude pilt kui tervik, kuigi pilt näib pöörlevat. Nii jõuamegi uuesti selleni, et kõige suurema ringi ja seega näivalt suurimal määral 24 tunni jooksul vaatesuundi muutes ja siis jälle samadesse suundadesse sattudes peavad liikuma Maa ekvaatori kohal olevad punktid ehk siis nendes suundades paiknevad taevakehad.
Kevadisel ja sügisesel pööripäeval ongi Päike taevaekvaatori kohal ja Maa ekvaatorilt vaadates „kimab” päeval suurima 12-tunnise poolringi taevas, otse üle lagipea ehk seniidi.

Mida teeb Kuu ekvaatoril?

Muidugi valgustab Kuu Maa ööd ekvaatorilgi, olenevalt näivast faasist. Kuid ka Kuu, jättes esimeses lähenduses arvestamata Kuu ööpäevase omaliikumise, paistab samuti ekvaatoril alati 12 tundi horisondi kohal ja 12 tundi ei paista. Aga Kuu oma tegelikul liikumisel, orbitaalsel tiirlemisel ümber Maa, liigub selle tõttu tähistaeva taustal suhteliselt kiiresti. Keskmiselt läbib Kuu sel kombel umbes 13 kaarekraadi ööpäevas, vastupidiselt tähistaeva näivale ööpäevasele idast läände pöörlemisele. Seetõttu kestavad nii Kuu nähtavusaeg kui ka nähtamatus 12 tunnist veidi kauem. Automaatselt, otse ja „toore jõuga” ei tasu siiski liitmis – või lahutamistehet teha, sest Kuu liigub oma orbiitdil ekliptika tasandi läheduses, mitte piki Maa ekvaatorit.

Kes ekvaatorile satub ja Kuud näeb, võib ära ehmatada. Tõusev ja loojub Kuu, mis pole täiskuu, on alati mingit pidi kummuli. Pealelõunal ja öö esimesel poolel paistev noor, esimese veerandi Kuu tõuseb, olles täiesti „ninali kukkunud”; öösel loojuma asudes on Kuu aga vaatamata oma noorusele juba omakorda„selili kukkunud”. Vana Kuuga on vastupidi. See tõuseb millalgi öösel „laus-seliliasendis”, keskpäeva paiku loojudes aga jällegi vastupidi; „laus-ninaliasendis”. Miks? Kuu ju teatud aineid ei tarbi. Lahendus on siiski lihtne: meenutame, et Kuu kumer külg on alati Päikese poole pööratud. Päike tõuseb ja loojub ekvaatoril järsult ning paistab päeval väga kõrgel, keskpäeval seniidi lähedal (keskööl aga nadiiri lähedal). Kuul ei jäägi muud üle kui muudkui “selili” ja “ninali” kukkuda ning seda igal ööpäeval! Täiskuu on muidugi alati ümmargune, temal kukkumisohtu ei ole.

Ekvaatoril paistavad ühtemoodi nii õhtune noor Kuu (vasakul) kui ka hommikune vana Kuu (paremal). Tegelikult on neil piltidel valgustatud Kuu erinevad küljed.

Kui aga Kuu on ekvaatoril kulmineerumas, on seegi taevakeha alati kõrgel, enamasti isegi väga kõrgel ja üles vaadates võib siis tekkida nn. suunatajumise probleem. Mis pidi vaadates Kuu siis „õiget pidi” on, polegi eriti kerge selgeks teha.

Muuseas, kirjeldatud „viltu-Kuu” efekti saab tähele panna ka siinsamas Eestis.
Kui Kuu asukoht taevas ei jää liiga madalale lõunasuunda, st Kuu ei oma liialt negatiivset käändekoordinaati, on ekvaatoril näha olevate suundumuse märke veidi ka siin näha. Öösel läänekaarde loojuv noorepoolne kuu on „vajumas selili” ning öösiti idakaarest tõusev vanapoolne kuu on omakorda samuti „tahapoole viltu”.

Päeval paistab Kuu muidugi palju halvemini või üldse mitte, seda viimast eriti just madalas taevas ja lisaks ka kitsa sirbi puhul. Üldiselt, kui Kuu siiski näha on, võib aga siiski tähele panna, et noor, hiljuti tõusnud Kuu hoiab end „ettepoole kummargil”; sama moodi „ette” on viltu ka madalale vajuv vana Kuu.

Pimeduse ja hämariku keskpäevapiirid talvisel pööripäeval

2023. aasta juulikuu jutus olid teemaks valged ööd ja nende piirid. Jaanuarikuus, kui pimedust on palju (oleme ju ikkagi põhjapoolkeral (aga mitte Põhjapoolkera Liidus, kus rahaühikuks oleks „põh-polaarid”), võiks rääkida pimedate ööde piiridest. Põhja-polaaraladel valitseb ju polaaröö, kus paljude ööpäevade jooksul Päikest näha ei olegi. Kuid arvestada oleks vaja ka hämarikuvöönditega, kus Päikest küll ei paista, aga mõneks ajaks valgemaks ööpäeva-perioodiliselt siiski läheb.

Tehes asja võimalikult lihtsaks, meenutame jälle hämariku liike: tsiviilne hämarik, nautiline hämarik ja astronoomiline hämarik.
Tsiviilse hämariku piiril on Päikesese keskpunkt silmapiirist 6 kraadi madalamal. Nautilise hämariku juhul on see piir 12 kraadi ja astronoomilise hämariku juhtumil 18 kraadi. Ka sellest on juttu olnud, et praktikas, palja silmaga hinnates, saabub praktiline pimedus juba siis, kui Päike on vähem kui 18 kraadi allpool silmapiiri, aga „unustame” selle aeg-ajalt ära. See hinnang ongi kõige lohisevam, olles küllaltki subjektiivne.

Võtame nüüd ette talvise pööripäeva, viimati oli see mullu 22. detsembril, täpsem talve alguse moment oli selle päeva hommikul. Sellele, aasta lühimale päevale eelnes seega aasta pikim öö põhjapoolekeral. Millisel Maa põhjalaiuskraadil paiknes siis aga pimeduse piir? Päikese kääne oli siis -23 kraadi ja 26,3 kraadi. Jättes jälle arvestamata refraktsiooni, siis keskpäeval paiknes Päike põhjapooluselt hinnates 23 kraadi ja 26,3 kraadi silmapiirist allpool. Tõepoolest, pime mis pime.

Leiame nüüd koha, kus Päike oli 22.detsembri keskpäeval 18 kraadi silmapiirist allpool. Selleks tuleb põhjapooluselt 5 kraadi ja 26,3 kaareminutit lõuna poole liikuda (muuseas, ükskõik, kas Ameerika, Aasia või Euroopa poole). Seega saame otsitavaks põhjalaiuskraadiks 84 kraadi 34 kaareminutit (sai tehtud veidi ümardamist ka). Sellisel laiuskraadil on veel talvisel pööripäeval ööpäevame pimedus garanteeritud.

Teeme siis nüüd, arvestades praktilisi kogemusi Eesti hämarikke aasta lõikes jälgides, „julge lõike” ja võtame subjektiivselt veel 2 ja pool kraadi maha, saades vajalikuks laiuskraadiks kokku ligemale 82 kraadi põhjalaiust. Veel rohkem lõuna poole liikudes pole vähemalt selge ilmaga kogu ööpäeva jooksul enam ümberringi taevafoon täiesti pime, isegi mitte 22. detsembril.

84 ja pool kraadi või ka isegi 82 kraadi on aga päris kauge põhjapoolne kant. Millega võrelda? Skandinaavia põhjatipust päris tükk maad (vett!) põhja suunas jäävad Teravmäed. See saarestik paikneb ligikaudu 76 ja 81 põhjalaiuse vahel. Nii et juba seal, isegi meie jaoks kaugel põhjas paiknevate Teravmägede põhjapiirilgi „päris pimedat” polaarööd polegi. Tegelikult praktikas muidugi ikkagi on: hämarikuefektid on detsembrikuus seal ikkagi tühiselt nõrgad ja lühiajalised ning pilvigi ju esineb. Pilved teevad aga ümbruse pimedamaks. Teisalt valgustavad polaarööd tihti muidugi virmalised. Neid näeb Eestis harva, aga kaugel põhjas on see taevanähtus tavaline. Seegi teeb raskemaks pingsa uurimise, kas kaugel lõunasilmapiiril on ka mingi nõrk ning küllalt lühiajaline helendus või mitte.

Oleme mängult endiselt 22. detsembris. Üha enam põhja poolt lõuna poole liikudes ilmneb ja tugevneb aga aina kindlamalt olukord, kus ööpäeva jooksul tekib mõneks ajaks lõunakaarde algul lühiajaline, nõrk ja värvitu, veel enam lõuna poole liikudes aga üha kestvam ja väevuselt punakaskollaseks muutuv koidu-ehakuma. See on siis öpäevases mõttes „keskpäeva-aeg” ja selle ümbrus.

Nautilise hämariku piirid on sellised: talvisel pööripäeval 78 kraadi ja 34 põhjalaiust. Seega Teravmägede lõunapiiril on „keskpäeva-efekt” juba rohkem märgatavalt olemas.

Tsiviilne hämarik. Selle ala põhjapoolne piir talvisel pööripäeval on 72 kraadi ja 34 põhjalaiust. Võrdluseks: Nordkapi neeme laiuskraaad Põhja-Skandinaavia tipus on 71 kraadi 10 kaareminutit, seega napilt juba „tsiviilse keskpäeva” piirkonnas.

Jääb liikuda veel laiuskraadini, kus Päike on 22.detsembril parajasti horisondil: 66 kraadi ja 34 kaareminutit. See pole midagi muud kui meile kõigile nimetust pidi tuntud põhjapolaarjoon.
See jääb Botnia lahe põhjaosast mõnevõrra põhja poole, läbides nii Norra, Rootsi kui Soome terriooriumi.

Võtame laiuskraadist veel 8 kraadi maha ja olemegi Eestis. Päike paistab talvisel pööripäeva keskpäeval 8 kraadi kõrgusel lõunasuunal. Tõsi küll, Eesti on väike küll, kuid erinevusi tuleks siingi arvestada. Põhja-Eestis, sh Tallinnas, jääb Päike madalamale ja paistab lühemat aega kui Lõuna-Eestis. Muuseas, pool aastat hiljem, suvel, paikneb Päike Põhja-Eestist vaadates keskpäeval ikka madalamal kui Lõuna-Eestis, seevastu Päikese nähtavuse kestvus on Põhja-Eestis siis pikem kui Lõuna-Eestis. Loogiline, kaugel põhjas on siis ju polaarpäev.

Pime polaaröö ning koit ja eha põhjapoolusel

Kui kaua kestab pime öö põhjapoolusel ja kui kaua kestavad koit ja eha?

Põhja-Jäämeri koos ümbritsevate aladega. Põhjapoolus on märgitud sinise ringikesega. Eesti jääb joonise alaserva.

Nagu teada, tõuseb Päike põhjapoolusel kord aastas, kevadisel pööripäeval märtsis ja loojub sügisesel pööripäeval septembris. Päike on küll pool aastat nähtamatu, kuid päris pime kogu selle aja vältel ei ole. Päikese tõusule eelneb koit ja loojumisele järgneb eha. Kui ekvaatoril on eha ja koit aastaringselt väga lühiajalised, siis poolustel on asi sootuks teist laadi. Meil Eestis on midagi vahepealset.

Otsime algul päeva, kui põhjapoolusel algab astronoomiline koit. Selleks peab Päikese kääne saama võrdseks -18 kraadiga. Selleks päevaks sobib 29. jaanuar. Teeme nüüd jälle tuttavat omaloomingut ja võtame veel 2 ja pool kraadi maha. Nüüd sobib kuupäevaks 6. veebruar või päev siia-sinna.

Nautilise hämariku (ehk nautiline koidu) algus on põhjapoolusel 17. veebruaril. Tsiviilne hämarik (ehk nautiline koit) algab samas 5. märtsil; põhjapoolusel on seega siis juba päris valge.
(Muide, kõik need hämarikud kestavad põhjapoolusel 1 ööpäeva vältel muutumatuna; muutused saavad märgatavaks alles mitmete päevade ja nädalate lõikes. Muutus seisneb vaid heledama vööndi tiirutamises ümber silmapiiri) Edasi ajas liikudes jõuame kevade alguseni, 20. märtsini, kui põhjapoolkeral Päike tõuseb ja algab polaarpäev.

Kuid millal on põhjapoolusel keskpäev? Taevasse vaadates on see määramatu moment, sest põhjapoolusel on ainus ilmakaar… lõuna! Vaata kuhu suunas tahad! Praktikas saab sellest ajaprobleemist siiski üle, kasutades oma tuttavat ajasüsteemi, mida enne poolusele tulekut kasutasime.

Seega on asi nii. 29. jaanuarist alates, inimsilma jaoks pigem kuskil veebruari algul, umbes 6. veebruari paiku, hakkab põhjapoolusel vaikselt silmapiiril näha olema nõrk värvusetu helendus. See peab olema lõunakaares. Kuna aga põhjapoolusel on kõik suunad lõunasuunad, peab kõik suunad ka ära kasutama! Nii hakkabki see valguskuma kellaosuti liikumise suunas ümber silmapiiri tiirutama. Koidukuma aegapidi tugevneb, kuid mitte mõnede kümnete minutite, vaid päevade ja nädalate möödudes, kokku ligi poolteist kuud! Kui siis kevadine pööripäev saabub, hakkab Päike tõusma. Kuid ka see protsess võtab aega suurema osa tervest 24-tunnisest ööpäevast! See tähendab, et peale ülemise serva nähtavale ilmumist jõuab Päike, enne kui ta üleni näha on, ümber silmapiiri peaaegu terve ringi teha!

Tõusnud Päike jääb silmapiiri kohale tiirutama kuueks kuuks. Esimesed kolm kuud kerkib Päike tasapisi kõrgemale, asudes 21. juunil 23 kraadi ja 26 kaareminuti kõrgusel. Edaspidi toimub kõrguse taandareng, kuni sügisesel pööripäeval puudutab tiirutav Päike horionti ja pisut vähem kui ööpäev hiljem on üleni kadunud, seda järgmiseks pooleks aastaks.

Järgneb pikk ehaperiood. Tsiviilne hämarik lõpeb 8. oktoobril, nautiline hämarik omakorda 25. oktoobril. Isiklikul arvamusel tuginev hinnang on pimeduse saabumine 5. novembri paiku, kuid kindel astronooomilise öö algus on 13. novembril.

Olles siiski korrektsed kokkulepitud ametlike hämarikupiiride suhtes, tuleb järelduseks, et pime polaaröö kestab põhjapoolusel ootamatult vähe: 13. novembrist 29. jaanuarini, veidi ümmrgusemalt hinnates novembri keskpaigast jaanuari lõpuni, 2 ja pool kuud. Praktikas ehk annab siiski pimeduse piire pikendada 3 kuuni.

Kaks aspekti jäi välja. Maa atmosfääri refraktsioon mõjub silmapiiril lähedal olevaile taevakehadele „tõstvalt”. See annab võrdse mängu juures siiski päevale öö ees täiendava eelise: Päikese nähtavusaeg ehk polaarpäev on pikem kui polaaröö, pidades siinkohal ka koitu ja eha öö osadeks. Lisaks veel ka see, et Päikese tõusu ja loojangu momendiks on Päikese ülemise serva, mitte keskpunkti sattumine parajasti horiondile.

Nii peaks reaalsem Päikese tõus põhjapoolusel olema umbes 18. märtsi paiku ja loojumine 24. või 25. septembril. Piirid on veidi hägused seetõttu, et võrdpäevsuse momendid mõnevõrra varieeruvad, ikka selle 29. veebruari esinemise või mitte kalendris esinemisega seoses.

Päikese paistmine polaarvööndis ja mujal

Võtame uue lähteasendi polaarjoonel.

Maa kliimavöötmed ja nende piirjooned.

Minnes siiski õige pisut (nurgamõõdus veerand kraadi, mis vastab poolele Päikese näivale läbimõõdule; sellele vastab ligikaudu 28 kilomeetrit piki maapinda) sellest põhja poole, saame siis lihtsustavalt (refraktsiooni jälle mitte arvestades) öelda, et ühel päeval aastas (22. detsembril) jääb Päike tõusmata ja kord aastas (21. juunil) omakorda ei looju. Liikudes nüüd edasi põhja suunas, kasvab ööpäevade arv, kus Päike suvel ei looju ja talvel omakorda Päike ei tõuse. Nii jõuamegi põhjapooluseni välja, kus mitteloojuva Päikese ajastu ehk polaaröö kestab kogu talvepoolaasta ja pidevalt loojumatu Päikese periood ehk polaarpäev kestab kogu suvepoolasta.

Päikese keskpäevane kõrgus varieerub aasta vältel kahekordse Maa orbiidi (ehk ekliptika tasandi) kaldega ekvaatori suhtes. See on 46 kraadi ja 52 kaareminutit. See kehtib tegelikult põhjapoolkeral kuni põhja-pöörijooneni ehk Vähi pöörijooneni, mis kulgeb meist kaugel lõunas, üle Põhja-Aafrika (vt joonisel). Kuna talvel on polaarvööndis polaaröö ja Päike ka keskpäeval seda madalamal allpool silmapiiri, mida enam põhja pool oleme, siis ka suvine keskpäevane Päike „vajub”, mida enam põhja poole liikuda, üha madalamale. Samal ajal suureneb suvepoolaastal põhja poole liikudes üha kaare pikkus, mida Päike horisondi kohal olles ööpäevaga sooritab. Jällegi jõuame viimaks põhjapoolusele ja olukorrani, kus Päikese kõrgusel ööpäevane amplituud puudub ja Päike ainult tiirutab pool aastat ümber silmapiiri. Talvepoolaastal aga Päike ei paistagi.

Kõik senikirjeldatu kehtib ka lõunapoolekeral, kuid pool aastat hiljem ja varem; äsjamainitud Vähi pöörijoone asemel saab seal kasutada Kaljukitse pöörijoone ehk lõuna-pöörijoone abi; see asub ekvaatorist sama kaugel, kuid ekvaatorist lõuna pool.

Vastavad laiuskraadid on jällegi arvuliselt tuttavad: Vähi pöörijoone laiususkraad on 23 kraadi ja 26,3 kraadi põhjalaiust, Kaljukitse pöörijoonel aga 23 kraadi ja 26,3 kraadi lõunalaiust.
Suvisel pööripäeval liigub Päike Vähi pöörijoonel asuva vaatleja jaoks üle seniidi; talvisel pööripäeval juhtub sama Kaljukitse pöörijoonel.

Kus asub lõunapoolkera „Eesti” ja kuidas sinna pääseda?

Lõunapoolkeral paraku Eestiga päris sama laiuskraadiga (lõunalaiuskraadid siis) kuiva maa kohti polegi. Parimaks võrdluskandidaadiks on Tulemaa saarestik, kuigi täpsemalt sobib see siiski võrdluseks Läti ja Leeduga. Kuid ka meie lõunanaabritel käivad suvel valged ööd külas ning tundmatud pole need ka Tulemaal. Tulemaa saar ja selle pisemad naabersaared paiknevad Lõuna-Ameerika lõunatipust pisut lõuna pool. Vahele jääb pikk ja kitsas, kuid praktikas siiski kasulik Magalhaesi väin.
Tulemaal on praegu valged suveööd, kuigi saartestiku „vajalikust” põhjapoolsema asendi tõttu siiski hämaramad kui suviti Eestis. Jaanauar on siirdunud juba teise poolde, seega on Tulemaa kandis saabumas enamuse aaastast kestev pimedate ööde periood.

Aga otse läbi Maa puurides ja läbi Maa keskme hüpates jõuame „vastaspoolele” välja kuskil Vaikse Ookeani edelanurgas, mitte just hirmus kaugel kagu pool Uus-Meremaast (ning see omakorda Austraaliast). Uus-Meremaa saared jäävad laiuskraadilt siiski liialt põhja suunas, et seal saaks valgeid öid nautida.

Muuseas, jättes kõrvale kõik insener-tehnilised augu puurimise probleemid ja samuti suured probleemid seoses Maa keskmes valitseva kuumusega, siis otseminek „alla” ehk läbi Maa keskme vastasküljele oleks iseenesest huvitav. Hüppaja kihutab üha kasvava kiirusega Maa keskmeni, seejärel hooga edasi. Kuna nüüd ei saa Maad enam punktmassina käsitleda, kahaneb keskme suunas kihutades gravitatsioonienergia. Sellega seoses ka vabalangemise kiirendus Maa keskmele lähenedes väheneb (st, kiirus ei kasva siiski nii kiiresti kui nt õunapuu otsast alla kukkudes). Hüppaja kiirus siiski kasvab. Oletame ka, et hüpe toimus turvalisuse mõttes (?) jalad ees otse alla. Maa keskmest edasi vuhisedes hakkab hoog aga kahanema. Lisaks peaks tekkima õigustatud tunne, et polegi see alla hüppmine nii hirmus, hoog ju väheneb. Hüppaja aga satub vist suurde segadusse, kui ta korraga jalad ees, pea alaspidi, maa seest välja, „allpool olevasse ülespoolele” jõuab. Oletame, et ümbritsev meri seal on tammidega eraldatud.

Siiski pole küsimus teisele poole Maad jõudmiseks isegi sellise utoopilise tunneli kaudu nii lihtne. Kui tunnelisse läbi Maa pole täiendavalt just ka vaakumit tekitatud, siis avaldub teel ka õhutakistus. Kokkuvõttes „langeja” teisele poole ei jõuagi, jäädeski Maa sees edasi-tagasi kõikuma kuni lõpuks jääb Maa keskmesse pidama, kaotades siis täielikult taju, kumb suund viib „üles”, kumb „alla”. Sellisete probleemide vältimiseks tuleks „teisele poole” hüppajale anda algne täiendav liikumisenergia.

Teeme arvutused maksimaalselt lihtsateks: eeldame „keskmist vabalangemiskiirendust” ja siiski ei arvesta õhutakistusega. Seetõttu saavad ka tulemused ebatäpsed, aga proovime midagi siiski. Nii saame otse ja vabalt läbi maakera keskme hüppamise (kukkumise?) ajaks ümmarguselt 28 minutit. See oleks üheotsa-reis. Kui sealpool maakera on ümbrus kiirelt ära uudistatud ja otsustame tagasi tulla, siis kokku läheb aega 1 tunni kanti (kui hüppame aega viitmata tagasi, siis mõned minutid vähem). Nii et kui keskpäeva paiku allahüppe sooritame, siis vastassuunda sattudes ja korraks ringi vaadates oleks siis seal parajasti kesköö ja tähistaevas täiesti tundmatu. See vist ehmatab ära küll, ongi paras teha „ümberpöörd ja hopp”!

Kõik see käsitlus on loomulikult siiski utoopia, sest taolise tunneli tekitamine on inimkonna praeguste võimete ja oskuste juures täiesti võimatu. Tuleb ikka lennuki või laevaga ringi minna.
Kuid kohe näeme, et utoopiaid esineb kurvakstegevalt palju mitmel pool mujalgi.

Süsiniku-ja muudest muredest

Nagu välja tuleb, oleks jaanuriuu loo 2. osa pigem sobinud detsembrisse. Kuid polaaröö põhjapoolusel ja sealt mõneti eemal veab ju ka jaanuaris välja. Veebruaris aga enam mitte nii väga.

Laseme siis jaanuaril, sh jaanuariöödel, kulgeda.

Vahelduseks võiks teha ka midagi kasulikku. Näiteks tegeleda trenni mõttes Süsiniku Eemaldamise Valdkonnaga. (Kasvõi mõeldes sellele, et mõne kuu pärast tuleb järjekordne „Teeme ära” – laupäevak. On see kommunistlik või kapitalistlik, raske öelda.)

Süsiniku Eemaldamise Valdkonna Nõunikke tuleb aga tänapäeval koguni suisa tikutulega otsida. Igatahes üks juhtiv asutus selliseid spetsialiste otsib. Mis see naabri-Kaarel ütleski selle olevat… Pliin… Kiim.. ei… ah jaa! Kliima Grimmeerimise Müsteerium! Vist oli nii selle nimetus. Kuigi Kaarel ka täpselt ei mäletanud.

Igatahes fakt on see, et selles asutuses on kangesti Nõunikku vaja. Kogunisti Süsiniku Eemaldamise Valdkonna Nõunikku. Seal Müsteeriumis. Tahaks kangesti aidata. Nõuniku raskesse rolli sisseelamiseks võiks siis ringhälingu arhiivist vaadata igihaljast etendust „Lumekuninganna” (ETV 1986). Loo autor on maailmakuulus kirjanik Hans Christian Andersen. Ehk sattus keegi seda lavastust ka hiljutise aastavahetuse aegu otse-eetrist nägema. Püüame siis sellest loost saada otseseid näitlikke juhiseid, milline üks õige (sh Süsiniku Eemaldamise Valdkonna (lühemalt SEV)) Nõunik olema peab! Samuti peaks sellest telelavastusest leidma otseseid tõendeid maakera kohese keemamineku kohta. Või pidigi see Maa juba keema, ei mäletagi enam; nii palju prahti ka korraga ju pähe ei mahu.

Kui (SEV) Nõuniku-koolitus on edukalt läbi viidud, seame seejärel olenevalt kaugusest kas sammud või autorattad ning kuidas lihtsam on, kas üksi või ühiselt, iganädalastele või igapäevastele reisidele Lätti. Valga elanikel selles mõttes isegi veab! Reiside põhjus on loomulikult puhtalt astronoomilist laadi: Läti on meist ju lõuna pool, Päike paistab seal kõrgemalt, talvised päevad on pikemad ja sooja saada on ju vaja!

Süsiniku Eemaldamise Valdkond annab aga tõsise tööpõllu ette just astronoomidele. Teatavasti ju tähed, mis pole just kõige väiksemate võimalike algmassidega, sünteesivad muu hulgas ka süsinikku. Eks sealt see Universumis, sh Maal leiduv süsinik ju pärit ongi. Kuidas murda probleemi algallikas, st tähtedelt süsinik eemaldada, see on küsimus. Eriline tähelepanu tuleks pühendada suhteliselt süsinikurikastele tähtedele; neid esineb nii kuumade Wolf-Rayet’ tähtede kui ka jahedamate, punaste hiidude hulgas. Igatahes uued järjekordsete ühe-kahe aasta lühiprojektide taotlused, millel vähemalt tänase Eesti täheteadus veel püsti seisab, peaksid hetkeseisuga tuginema just Süsiniku Eemaldamise Valdkonnale.

Lihtsaim variant on esitada projektitaotluses plaan kombineerida teleskoop ümber hiiglapika nõelaga süstlaks. Süstalt tuleks siis sedapuhku kasutada mitte viimastel aastatel pealesunnitud mürkide sissesüstimiseks, vaid vastupidises suunas: konkreetsemalt öeldes tähest süsiniku eemaldamiseks (vt juuresolevat ametlikku skeemi).

Töö-öö Süsiniku Eemaldamise Valdkonnas. Kompaktsuse huvides on osa mastaape joonisel tugevasti kokku surutud; eriti kehtib see süstlanõela pikkuse osas.

Nojah, enamus astronoome vist siiski nii madalalaubalisi kujusid teesklema ei hakka. Kuid tulevase Süsiniku Eemaldamise Valdkonna Nõuniku ehtsa ja ausa motivatsioonikirja osaks sobiks see idee küll.

Kuskil teises tähtsas asutuses (mingid kaks „Põhhi”-ja A-täht selle nimetuses vist olid) on avatud teinegi oluline konkurss, kus otsitav on Massilise Sisserände Võimekuse Ekspert. Täpsemalt pole palju teada; võib-olla on konkreetsemalt vaja meie suurima, 330 kilovoldise kõrgepingeliini alla valvesse seada Elektrimolekulide Massilise Sisserände Võimekuse Eksperti. Sel juhul on siingi olemas tugev ühisosa astronoomiaga: üks ülespoole vaatamine kõik. Vastav teadusnõukogu on igatahes vastava hinnagu andmiseks käsku oodates valmis.

Elektrimolekulide Massilise Sisserände Võimekuse Ekspert tööhoos. Ühtlasi on näha ka rännuhoogu sattunud elektrimolekule endid.

Kõik vaatlema!

Loodame siiski kokkuvõttes vähemalt terve mõistuse üksikute ribade kasvõi museaalset säilumist. Värske ööõhk väljas klaarib loodetavasti meie ülekuumenenud päid. Vaatame maailmaruumi avaruste uhkete objektide suunas. Ilma süstaldeta. Õhtul särab kõrgel lõunakaares Jupiter, muljetavaldavalt kiirgab ka varsti peale öö saabumist madalasse lõunakaarde tõusev Siirius. Hommikut tervitab veelgi madalamas kagutaevas omakorda Veenus. Jaanuari teises pooles on tänavu hästi vaadeldav ka Kuu. Jaanuari Kuu, mis muu! Lisaks palju muud huvitavat! Olgu sellega siis jaanuarikuu looga sedapuhku kõik.

Astronoomilisi reisijutte

Tallinna Tehnikaülikooli teadur ja lektor Harri Lensen räägib oma päikesevarjutuse reisidest – 2023. aasta kevadel toimunud Lääne-Austraalia ringreisist ning planeeritavast reisist Ameerika Ühendriikidesse aprillis 2024.

Tartu Ülikooli muuseumi kuraator Lea Leppik ja haridusprogrammide kuraator Kaarel Nõmmela reflekteerivad muljeid Portugali reisist ja tutvustavad sealseid tähetorne.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud!

Oktoobrikuine planeetide nähtavus

Merkuur saab „linnukese kirja”, kuigi nähtavus on marginaalne. Planeet on näha esimese oktoobri hommikul koiduvöös, kuid juba järgmisel hommikul on Merkuur leitavuse piiril, st kaob koiduvalgusse ja on edaspidi nähtamatu. Tähkujuks Neitsi, kuhu Merkuur just kuuvahetusel Lõvi tähtkujust jõudis.

Veenus ja Jupiter paistavad sedapuhku hästi, lastes kinnistuda muljel, et mõned taevatähed on tõesti väga heledad.

Veenus särab hommikutaevas idakaares Lõvi tähtkujus, juba kuu alguses on vaatlusaeg päris pikk, üle 4 tunni. Varajaste ärkajate rõõmuks aga Veenuse vaatlusaeg pikeneb veelgi: kuu lõpus tõuseb kirgas Koidutäht peaegu 5 tundi enne Päikest; „kodutähtkujuks” on Lõvi. Mitte eriti kaugel asub kinnisäht Reegulus: 9-ndal möödub Veenus Reegulusest 2.3 kraadi lõuna poolt. Reeguluse ja Veenuse heledusi võrreldes tekib ehk võrdlus, et pildile on sattunud kõrvuti Kalevipoeg ja kääbik… Kuu ja Veenus on lähestikku 10. oktoobri ja 11. oktoobri hommikutaevas.

Jupiter on näha kogu öö. Ka Jupiter on väga hele, paistes Jäära tähtkujus: õhtuti idakaares, kesköö paiku kõrgel lõunataevas ja hommikul läänekaares.
Kuu ja Jupiter on lähestikku ööl vastu 2. oktoobrit. Samuti on Kuu ja jupiter lähestikku öödel vastu 29. oktoobrit ja vastu 30. oktoobrit.

Jupiter ja Veenus moodustavad (see oli nii juba septembris) huvitava sümbioosi. Õhtupoole ööd särab idakaares Jupiter. Mitmeid tunde hiljem, hommiku lähenedes, tõuseb veel heledamaks muutunud „Jupiter” samast kandist justkui uuesti. Vahepeal mõnda aega maganuna, vaadates aknast nüüd juba hommikupoole ööd idatavasse, näeb vaatleja sealsuunas ikka jälle heledat tähte. Kui planeetide „seis” pole vaatlejale teada, siis tundubki ehk nii, et see hele täht võttis õhtul tõusmiseks hoogu, kerkiski mõneti, kuid „kukkus alla tagasi”, kogus jõudu ja ka heledust juurde ning nüüd üritab uuel katsel kõrgemale kerkida.

Nii on. Kuid hommikuks on idakaares tegu siiski mitte enam Jupiteri, vaid Veenusega! Päris Jupiter on ka siis täitsa taevas olemas, kuid „kolinud” edelatavasse. Kui aga pimedas öös aknast läbi lehtpuude võrade midagi püüda vaadata, siis väga hästi taevapilt ei paista, puulehed ja oksad kipuvad vaadet varjama ja seega ka objektide heledusi täpselt võrrelda pole kerge. Kuigi selgeks saab see, et tegu on suure heledusega. Siis võib tõesti ehk tekkida ekslik kahtlus, et Jupiter ei saagi millegipärast idataevast minema. Kuu lõpu poole saab Veenuse käändekoordinaat siiski üha rohkem Jupiteri omast erinema. Otsetõusud erinevad muidugi väga suurelt.

Kahes eelnevas lõigus kirjeldatu oli muidugi suuresti kunstlik liialdus…

Saturn on vaadeldav õhtupoole ööd madalavõitu lõuna-edelataevas Veevalaja tähtkujus. Heldus pole üldse nii suur kui Veenusel ja Jupiteril, kuid omaette võttes on ka Saturn täitsa hele „täht” ja selles tuhmis taevapiirkonnas, kus ta asub, lööb teisi, päris-tähti ikkagi pika puuga. Tõsi, õhtuti kõrgel lõunakaares paistva Veega, läänekaarde jääva Arktuuruse ja kirdetaevas asuva Kapellaga ei tasu Saturnil tüli norima minna, neist tähtedest on see planeet praegu pisut tuhmim. Kuu on Saturnile kõige lähemal 24. oktoobri õhtul.

Marss on sedapuhku ikka nähtamatu. Ei usu ka, et noomimine siin abiks on…

Osaline kuuvarjutus

Eelmise aasta oktoobris oli meeldiv võimalus rääkida osalisest päikesevarjutusest, mis oli ka selge taeva korral ka Eestis vaadeldav. Tänavune oktoober pakub välja jälle osalise varjutuse, kuid seekord kuuvarjutuse. Varjutus toimub 28. oktoobri ööl vastu 29-ndat. Eestis on varjutus näha algusest lõpuni. Poolvari ilmub Kuule 28. oktoobril kell 21.02, osalise varjutuse algus kell 22.35. Varjutuse keskmoment on kell 23.14, osalise varjutuse lõpp kell 23.53. Poolvarjutuse lõpp nihkub 29. oktoobrisse, kell 1.26. Muide, ka heleda tähenea paistev Jupiter paikneb samas kandis ja vaatab varjutust pealt.

Üks viga sel varjutusel seekord siiski on: faas jääb väikeseks. Maksimaalne faas on ainult 0.12. Seega eriti efektne nähtus seekord ei ole, kuid „vaese mehe varjutusena” kõlbab ikka.

Varjutus on nähtav Euraasia mandril, Aafrikas, vähemalt mingil määral ka Austraalias ning Ameerika mandrite idaosades, samuti näeb varjutust Põhja-Jäämerel ja Gröönimaal, India ookeanil ja Atlandi ookeanil, samuti mõnes Vaikse Ookeani sopis ja India ookeanist lõunasse jääval Antarktise mandri marginaalsel osal.

Paar nädalat varem, 14. oktoobril esineb ka rõngakujuline päikesevarjutus. Eestis jääb see aga nägemata. Varjutus on justkui tellitud Põhja- ja Lõuna-Ameerika jaoks, kuigi Lõuna-Ameerika lõunasopp jääb nähtusest siiski täiesti ilma. Varjutuse toimumist saab fikseerida suuremal osal Atlandi ookenaist ja Vaikse Ookeani idaosas. Loomulikult on enamuses päikesevarjutuse nähtavuspiirkonnast varjutus vaadeldav osalisena nagu ikka.

Drakoniidid

Oktoobrikuusse jagub ka meteoore ehk lendtähti. Suhteliselt efektne meteoorivool on drakoniidid. Drakoniidid on aktiivsed perioodil 6. oktoobrist kuni 10. oktoobrini, maksimumiga 8. oktoobri ööl vastu 9. oktoobrit. Meteooride maksimumi arvuline täpsus on jäänud pigem halvasti ennustatavaks, kuid üldiselt peaks see jääma alla kvadrantiididele, perseiididele ja geminiididele. Nagu nimetus ütleb, paikneb radiant Draakoni ehk Lohe tähtkujus.

Kuu mõju drakoniididele pole olematu, kuid mitte ka kõige hullem. Kuu viimane veerand on 6. oktoobril, seega 8/9. oktoobri ööl on Kuu juba sirbi kujuga, ehkki sirp on paks. Kuid Kuu käib siis väga kõrgel ja tõuseb kesköö paiku. Siiski pole meteooride osas kõik kadunud ka hommikupoole ööd, sest Kuu heledus pole ikkagi eriti suur.

Orioniidid

Nagu nimetusest aru saada, paikneb selle meteoorivoo radiant Orionis. Orion tõuseb hommikupoole ööd, seega nende lendtähtede vaatlemiseks tuleb öösel üles tõusta. Orioniidide maksimum peaks olema 21. oktoobri ööl vastu 22. oktoobrit ja vähemalt mingil määral peaks see olema võrreldav drakoniidide maksimumiga. Orioniidide nähtavus üldises mõttes hajub aga palju rohkem, seda hinnatakse koguni 2. oktoobrist 7. novembrini. See suur hajuvus tähendab omakorda ka seda, et mainitud perioodi alguses ja lõpus pole orioniide eriti palju märgata…

Kuul on 22. oktoobril esimene veerand. St, siis on õhtupoole ööd taevas poolkuu. Algul ehk näib, et asjad on hullemad kui olid drakoniidide puhul, Kuu faas on nüüd ju suurem. Mis tõsi, see tõsi. „Nii on”, nagu ütleb iga lause alguses ning lõpus „Papade ja mammade” seriaali nn “intelligentne konstaabel”. See konstaabel avaldab muidki põhjapanevaid tõdesid nagu nt: „Tool on istumiseks!”. Siiski on tegu ikkagi tõeliselt intelligentse konstaabliga, kui tuua võrdluseks teise teleseriaali, „Naabriplika” „OK-konstaabel”. Siiski, mõlemat sorti pudrupead sobiksid nt piimamaennerguga kõlistajate jahtimiseks küll…

.Aga vaatame veel veidi seda orioniidide aja Kuud. Ligemale esimene veerand on juba küll, kuid väga madalas olev Kuu loojub 21-sel nt Tartus juba kell 21.17, st vaevu 3 ja pool tundi pärast Päikese loojumist. Öö on siis alles noor, orioniide hommikutaevas pole Kuu kuidagi segamas.

Oktoobrikuu tähed

Oktoobriöö on päris pikk. Õhtutaevas leiab juba suvest saadik tuttava Suvekolmnurga: kõrgel lõunakaares asub juba manitud Veega, temast vasakul (ida pool) asub Deeneb ja neist kahest allpool paistab Altair. Arktuurus, oranzi tooni täht, paistab madalas läänetaevas ja Kapella on kerkimas kirdesuunal. Ka mõnest viimatimainitust oli seoses Saturniga juba juttu.

Kesköö paiku on taevapilt pöördunud. Suvekolmnurk on läände vajunud, Arktuurus loojunud ja Kapella kõrgemale kerkinud. Kuu lõpupoole on ka Altair juba kesköö paiku loojumas.

Kuid ei maksa kurvastada: alates umbes 10. oktoobrist tõuseb Arktuurus hommikuti uuesti ja on edaspid nähtav nii õhtuti kui ka hommikuti. Kui juba hommikutaevasse jõudsime, siis on pilt üldse ilus: lõunakaares on palju heledaid tähti: Kapella Veomehe tähtkujust on kõrgel lõunakaares, Sõnn koos heleda Aldebaraniga Veomehest veidi allpool ja paremal, sellest omakorda vasakule jäävad Kaksikud koos Polluksi (allpool) ja Kastoriga. Sellest tähepaarist allpool on samuti midagi taolist, kuid siin on ülemine täht märksa tuhmim: tegu on Väikese Peni tähtkujuga, hele täht on Prooküon ja tuhmim Gomeisa. Muidugi ei saa jääda märkamatuks Orion, kolm samal kujuteldaval sirgel paiknevat vöötähte (paremalt vasakule) Mintaka, Alnilam, Alnitak on tähtkuju „visiitkaart”. Hele, punakas Betelgeuse üleval ja veel pisut-pisut heledam Riigel allpool Orionis aitavad tõsta nii Orioni tähtkuju kui üldse tähistaeva heledate tähtede arvukust.

Madalas kagutaevas särab hommikuti kõigist eelnevaist märgatavalt veelgi heledam Siirius, üldse heledaim täht taevas. Kui veel lisada ka hommikutaevas säravad planeedid Veenus ja Jupiter, siis on ikka uhke pilt küll!

Hakkaks parem kohe õhtul hommikutaevast vaatama! Aga ei saa! Looduse ja loodusseaduste vastu me ei saa, isegi e-võltsingute proovimine on täiesti kasutu!

Tähistaeva mudeleid muidugi on: lisaks taevakaartidele on olemas ka planetaariumiprogramme, kuid ükski neist pole täiuslik. Siin on isegi teatud oht päris tähistaevast võõranduda.

Põhjataeva tähed ja tähtkujud on vaadeldavad alati kogu öö jooksul ja aastaringselt. Võttes küll osa taevasfääri näivast pöörlemisest, ei ulatu nad looojuma.

Täiendavalt Kassiopeiast

Septembrikuu lugu keskendus suuresti Kassiopeia tähtkujule, mis pika sügisöö jooksul end kenasti vaadelda laseb, kerkides isegi otse seniidi piirkonda. Oktoober on samuti sügiskuu ja Kassiopeia nähtavus pole üldsegi halvem.

Kassiopeias väärivad märkimist muuhulgas kaks kollast ülihiidtähte.

Jämedalt võiks nii asju ette kujutada, et ülihiid-tähtede maailmas on suurimad punased, M-klassi ülihiiud. Need ongi üleüldse suurimad tähed üldse. Läbimõõdud võivad küündida üle paari tuhande Päikese läbimõõdu kanti. K-klaasi ülihiiud on väiksemad, ulatudes suurusjärgus mõnesaja Päikese läbimõõduni. G- klassi ülihiiud peaksid üldiselt läbimõõdus jääma juba sajakonna või vähemagi Päikese läbimõõdu juurde. Veel kuumemate ülihiidude puhul jätkavad keskmised läbimõõdud aeglast vähenemist, kümne-paarikümne Päikese läbimõõdu suunas. Umbes sama suured on ka O-klassi peajada tähed. Kas siinkohal oleks paslik nimetada peajada tähti kääbusteks? Ei vist, eks ole?

G- klassis aga võib leida päris piraka ülihiiu, roo Cas. Läbimõõt üle 500 Päikese läbimõõdu. Mass umbes 40 Päikese massi. Spekriklass G2 Ia; lisatakse veel juurde ka täht „e”. Et nii ekstreemne täht on muutlik, seda ka läbimõõdu ja temperatuuri osas, pole üldse ootamatu. Selliseid tähti peaks Linnutees olema üldse vaid mõnikümmend. Niivõrd vägevaid kollaseid ülihiide hüütakse ka hüperhiidudeks.

Kassiopeia tähtkuju veel kord. Kollaste ringidega on tähistatud kollased ülihiiud roo Cas ja V509 Cas.

Kuid Kassiopeia sisaldab peaaegu teist samasugust tähte veel: V509 Cas. Jällegi on tegu väga suure tähega, 500-600 Päikese läbimõõtu. Seegi täht on lahterdatud G-klassi ülihiiuks.
Teisalt:see objekt on nii muutlik, et oskab „reisida” ülihiidude “laagris” aegapidi ühest spektriklassist teise. Selline erandlik täht väärib samuti enda hoolikat uurimist ja seda muidugi ka tehakse. Ka isiklikult on mitmeid selle tähe spektraalvaatlusi läbi viidud (see viimane aspekt pole muidugi oluline).

Kassiopeias võib päris kergesti leida ka Päikesega üpris sarnase tähe, Achird (eta Cas). Täht jääb Kassiopeia W-kujulise vinkli kahe tähe, Scedar (alfa Caph) ja Tsih (beta Caph) vahele, Scedari lähedale. Tõsi küll, päris täpselt sirge joone peale Scedar, Tsih ja Achird rihitud ei ole, aga käib ka nii küll. Achirdi heledus on 3.44 tähesuurust, olles tähesuuruse jagu tuhmim kui Saph ja Scedar, nii et suhteline tuhmus lausa hüüab meile vastu. Samas, silm kipub nägema seda, mida ta näha tahab. Kassiopeia W-vinkli teises otsa moodustav Segin on heleduselt 3.34 tähesuurust, seega üsna vähe heledam kui Achird, aga kuna Segini ümbruses pole üldse heledavõitu tähti, siis paistab ta esmapilgul meile suhteliselt rohkem hele kui ta Achirdiga võrreldes on.

Siinkohal tuleb meelde vana lugu nudist-keisri uutest rõivastest. Teises võrdluses võiks siin tuua mõne, kes oma valju kisa põhjal oleks justkui „paavstist paavstima” ususekti tegelane, kuid kes aga faktipõhiselt osutub hoopiski vanakurjavaimu sulaseks ja täiesti nõdrameelseks veel pealekauba! Aga ega tähed ole selles süüdi! Selliseid väärnähte külvavad „targad inimesed” meie maailmas ise.

Niisiis, Achrird. Täht siis sarnaneb mõnevõrra Päikesele, spektriklassiks G0 V. Mass päikesega võrreldav, kuid temperatuuri osas veidike Päikesest kuumem (6000 K) ja täht on ka väheke suurem, kuid mitte eriti. Kaugus 19 valgusaastat. Läbi teleskoobi vaadates saab nähtavaks ka tema kaaslane, 7.51 tähesuurust, seega 4 suurusjärku tuhmim. Täpsemalt näpuga järge ajades on küll nii, et peatäht kuulub napilt kolmanda tähesuuruse kampa, kaaslane aga on kaheksanda suuruse täht.

Kassiopeia tähtkuju. Ära on märgitud Achird ehk eeta Cas.

Achiredi peatähe kaaslane on Päikesest igati viletsamate parameetritega, K7 V spektriklassi punakas-oranz kääbustäht HR-diagrammi peajadal. Mass on 0.57 Päikese massi, läbimõõt 0.66 Päikese läbimõõtu ja pinnatemperatuur 4000 K.

Tähtede vanusest

Muuseas, mitte ükski vähemalt üksitähena eksisteeriv K- ja M- spektriklassi peajada täht(punane kääbus) pole kogu Universumi 5-miljardise ajaloo jooksul jõudnud peajada etapist kaugele areneda. Põhiliselt ongi punaste kääbuste puhul tegu päris vanade tähtedega, kuid ikka alles staadiumis, kus nende tuumas muunudb vesinik heeliumiks. „Noorim” vanusepiir, kust alates on mõned vaadeldavad tähed osaliselt peajadast eemale arenenud, asub hinnaguliselt kuskil G-klassi lõpus, G8-G9 spektriklassi kandis. G- tähtede peajada enamus on juba massiivsemad ja arenevad kiiremini. Aabitsatõde on see, et mida suurem on tähe algmass, seda kiirermini ta areneb. Nii juhtubki, et kuumemad tähed, A-, B-, iseäranis O spektriklassi esindajad peaajadal on noored tähed. Siiski, täheteke kestab ka kaasajal; isegi M-kääbuste hulgas võib noori olla, kuid rõhutatult domineerivad on seal vanemaealised tähed. Miks?

Siin võiks tuua meelevaldse näite bioloogiaga seonduvast.
Kujutame ette, et erinevates maailmajagudes elavad erineva elueaega olendid: Euroopas 1000 aastat, Aasias 500 aastat, Aafrikas 100 aastat ja Ameerikas 10 aastat. Huvide konflikti vältimiseks jätame nende olendite olemuse täpsustamata.

Oluline on aga lisatäiendus, et olendeid sünnib igal pool umbes ühesuguse hetketempoga juurde. Sel juhul pole raske panna tähele, et Ameeerikas (meie analoogi põhjal siis O-klass) on see kujuteldav rahvastik sel juhul alati väga noor, kuid seevastu Euroopas (peajada M-spektriklassi analoog) annab noori tikutulega otsida. Muud variandid Aafrikas ja Aasias on domineeriva ea poolest kusagil vahepeal.

Üldiselt ei tohiks olla nii, et O või B klassi (üli)hiiudki kuuluksid väga pikalt arenenud tähtede hulka. Punased K- ja M-hiidtähed on juba üsna „eakad”. Siiski peaksid kõigis spektriklaassides, sh K- ja M klassis, just ülihiiuks arenenud tähed olema ikkagi veel päris noored.

Punaseid kääbuseid võib küll „maha teha” (tuhmid ja jahedad, massilt ning suuruselt on ka viletsad) ”, kuid siin esineb sipelgapesa efekt: neid on väga palju! Tähtede üldarvult spektriklasside järgi „juhib” kindlalt M klass ja just nimelt kääbustähtede arvukuse tõttu! K klass „kubiseb” samuti kääbustähtedest, kuigi absoluutväärtuselt juba vähem. Nii et punased kääbused juhivad maailma! Samas … eks sa katsu mõnda K-kääbust taevast palja silmaga otsida! Üks K-klassi kaksiktähe komponent, kusjuures omaette võttes oleks see päris hele, tuleb meelde, see on meie lähima tähesüsteemi Alfa Kentauri üks heledatest komponentidest, kuid eraldi saab teda vaadelda ikkagi vaid teleskoobis. Paraku on see piirkond Eestist vaadates liiga kaugel lõunas ja nähtamatu.

M-kääbused ja Me tähed

Väga arvukaid punaseid M- kääbuseid pole Maalt palja silmaga näha aga mitte ühtegi! „Ei soole, ei, moole, ei taale, vat soole!” nagu ütles kunagi Ernst Kern (vt rahvusringhäälingu arhiivist „Meie Uduvere”, 1987).

Paljud nähtamatud punased kääbused on meile lähemal kui nii mõnigi taevas heledasti paistev täheke. Lähim punane kääbus (M5.5 Ve) spekriklass) paiknebki samas Alfa Kentauri kolmiksüsteemis, see on meile parajasti kõige lähem täht üldse. Näiv heledus on aga… 11.13 tähesuurust! 3 tähesuurust tuhmim kui Neptuun. Siiski võib tunda rõõmu, et omakorda Pluutost on meile lähim kinnistäht 3 tähesuurust heledam.

Kes täheteadusega esmakordselt kokku puutub, võib siin sattuda segadusse. Sest vastu kumab ju lihtne järeldus,” et kui juba meile lähim täht nii tuhmi heledusega on, siis pole ju loomulikult mitte ükski teine ehk kaugem täht samuti vaadeldav! Ometi aga on kaunilt täherikas ilmaruum selgetel öödel täiesti vaadeldav.

Tähed pole paraku siiski kaugeltki ühesugused nagu elektronid, mida kõrvuti uurides eristada ei saa. Kiirgusvõimsused on tähtedel väga erinevad ning just neid pigem suurema kiirgusvõimsusega ehk suurema absoluutheledusega tähti me öötaevas näemegi. Päris võrdsete mastaapidega pole isegi ühe ja sama spektriklassi ja heledusklassi esindajad. Paneme tähele, et tähed HR diagrammi erinevatel jadadel (sh peajadal) ei moodusta kitsaid jooni, vaid päris arvestatava laiusega ribasid. Eks see olegi üks aspekte, miks täheteadus on huvitav: enamasti pole miskid asjad üksüheselt ja iseenesest mõistetavalt otsekohe selged.

Kujutame nüüd ette, et harutame tähelt saabuva valguse tähevikerkaare ehk spektrina laiali. Enamasti on tähespektri taust pidev, kuigi mitte konstantne, selle taustal omakorda aga eristuvad selgesti tuhmimad „väljalöögid”, mida tuntakse neeldumisjoontena. Kõigis spektriklassides leidub aga ka selliseid tähti, mis sisaldavad pideva spektri taustal ka heledamaid „väljalööke” ehk kiirgusjooni. Põhjused võivad olla erinevad, sageli on selles kuidagi „süüdi” tähe kaksiklus.

Kiirgusjoontega tähti on muidugi püütud klassifitseerida ning nii tuntakse muuhulgas „e”-tähega märgistatud tähtede alamklasse: Oe, Be, Ae ja Me-tähed. F, G ja K-klassides leidub samuti „e”-liikmeid, kuid just „e”-tähte sisaldavaid alamklasside nimetusi juhtumisi ei ole.

Kiirgusjooned ehk emissioonijooned tähe spektris viitavad, et miski selle tähega „pole korras” ja selle atmosfääri väliskihtides esinevad mingid ebatavalisused, millega kaasneb üldjuhul ka eemalt (Maalt) vaadeldav suurem üldheleduse muutlikkus ühes või teises värvis. Mõned muutused võivad olla ka väga kiired. Muutlikkus võib esineda ka kiirgusjooni mitte sisaldavates tähtedes, kuid las see praegu olla.

Üldiselt ja talupoja loogika järgi võttes peaksid suuremad heledused, sh kiirgusjooned, seonduma kuumemate tähtedega. Nii ongi, Oe, Be ja Ae tähed ongi ju kuumad. Be tähtede (keerulisest) olemusest sai pisut juttu tehtud septembrikuu loos.

Aga Me tähed? Need on siiski ka täitsa olemas. Ka Proxima Kentauri omab emisioonijooni.

Mis siis on Me tähed? Täheatmosfäär peab kiirgusjoonte tekkeks olema rahutu, esinevad plahvatuslikud ainetompude liikumised, kusjuures suunad ei pruugi olla radiaalsed. Mängus on (alati keeruline) magnetväli, see alaline tähtede teoreetilise seletamise “õudusunenägu”.

Üheks süüdlaseks Me-fenomeni seletamisel on pakutud asjaolu, et paljud Me tähed … polegi veel päriselt tähed, vaid tegu on väga vanade prototähtedega, mis oma arengu „kohalikus, suhtlelises ajaskaalas” on siiski hoopis väga noored! St vaatamata miljardeid aastaid kestnud kokkutõmbumisele polegi need tähed veel alustanud TD-reaktsioonidega nende keskmeis! Kogu kiiratav energia pärineb ikka veel gravitatsioonilise kokkutõmbumise arvelt! See ei tähenda, et tegu oleks „pruunide kääbustega”: tähtede mass on piisav, et TD reaktsioonid algaksid, aga pole veel jõudnud! See „tõstab” selllised Me kääbused „päris” M kääbustest peajadal veidi kõrgemale ja paremale, kuid parameetrite erinevused on väikesed ja täpset piiri vedada hästi ei saa. Siiski ei saa muidugi väita, et kõik Me kääbused alles ootavad sisemist süttimist.

Ega need „ära süttinud”, „päris” M ja Me kääbuseid ole vastavatest prototähtedest põhjapanevalt erineva käitumisega: esineb ikka see purskeline aineklompide liikumine, segunemine ja vihane magnetväli on mängus. Kui mõne M -klassi peajada tähe ümber ka planeete esineb (ja neid esineb!), pole elu tõenäosus kindlasti tõsiseltvõetav.

Ka Proxima Kentauri juures on leitud kolm planeeti; tegu on lähimate eksoplaneetidega.

Võiks veel mainida üht Me alaliiki, need on protoüübi järgi UV Ceti tähed. Järske muutusi võib esineda mitte ainult optilises, vaid ka palju lühemas ja pikemas elektromanetkiirguse lainealas. Sellistel tähtedel, kuigi need on jahedad, on ebastabiilsus eriti mastaapne ning seetõttu on neist kasulik eriti kaugele eemale hoida! Ka Proxima on selline täht. Meie oleme sellest muidugi ohutus kauguses, mitte aga planeedid Proxima ümber.
Nii et lähimaks „exo-UFO” allikaks väljaspool Päikesesüsteemi ei tohiks Proxima planeedid küll osutuda.

Alfa Kentauri süsteem

Alfa Kentauri tähesüsteem on nii Maale kui Päikesele lähim tähtede kogum; omavahel on need 3 tähte gravitatsiooniliselt seotud. Proxima tiirutab ülejäänud 2 tähe ümber umbes 550 000 aastase perioodiga. See on ka enam-vähem piir, kui pikk võiks olla kaksiktähe orbitaalne periood (võttes siin 2 tähte, mille ümber Proxima tiirleb, ühe tähena kokku). Proxima kaugus massiivsemast alfa Kentauri tähepaarist on umbes 13 000 astronoomilist ühikut. Teiste ühikutes on see peaaegu 0.2 valgusaastat. Päikesesüsteemi analoogia põhjal asuks see objekt kaugel Oorti pilve välimise piirkonna kandis.

Kolmiktähe alfa Kentauri suhtelised mõõtmed võrreldes Päikesega (Sun).

Kui nüüd võtta vaatluse alla süsteemi heledam liikmepaar, siis nende orbitaalne periood on 22 päeva, orbiidi suur pooltelg 23 astronoomilist ühikut, st keskmine vahemaa tähtede keskpunktide vahel on veidi suurem kui Päikese ja Uraani vaheline kaugus. Uraani tiirlemisperiood aga on 84 aastat. Millest selline erinevus?
Asi on massides. Massiivsem komponent on Päikesest ainult 1.1 korda raskem (ja 1.2 korda suurem). K1-klassi komponent aga on 0.97 Päikese massiga (ja 0.86 Päikese diameetrist). Kaksiksüsteemi suur kogumass annab ka küllalt lühikese orbitaalse perioodi. Komponentide ühine masskese, mille ümber tiirlemine toimub, ei asu ju kummagi komponendi sees, vaid kuskil nende vahel. Kumbki „kimab” selle ümber tiirutada, mõlemad liikumised lähevad perioodi leidmisel üsna võrdväärseina arvesse; kiirusi tuleb ka liita. Mitte nii nagu Päikesesüsteemi puhul, kus praktiliselt kogu orbitaalne liikumine jääb madala massiga planeetide „õlgadele” ning liikumine käib ümber Päikese. Selle tulemuseks on ka planeetide pikad orbitaalperioodid.

Alfa Kentauri süsteemis on veelgi planeete. Kaks tükki ümbritsevad K-klassi tähte ja on vihjeid, et vähenalt üks peaks tiirutama ka heledaima komponendi, G-klassi peajada tähe ümber. Tõsi küll, kõigi viimatimainitute suhtes on siiani teatud kahtlusi.

Aga: me ju siin Eestis ei näegi ju üldse Kentauri tähtkuju. Aastaringselt. Mis oktoobritaeva jutt see on? Ega ei ole väga jah… Ühtegi muusse kuusse see ka rohkem ei sobi… Kujutame ehk siiski oktoobrikuu päevases taevas ette, et kuskil allpool lõunasilmapiiri on praegu Kentaur, sh alfa Kentauri (nimed Riigel Kentaurus, Toliman, lisaks Proxima) vaadeldav. Kui see Päike ei segaks ja kui see maakera ees ei oleks…

Puhkuseks peale edukaid vaatlusi…

Vahepealsel paaril kuul on kultuurisoovitused jäänud teenimatult unarusse. Ega kogu aeg saa ainult taevasse vaadata, vältida tuleb ju taevavaatleja väidetava kutsehaiguse, kaelaradikuliidi arengut. Uduvere loole ja mõnele veel sai juba vihjatud. Aga paneme vunki juurde! Seekord võiks appi võtta bulgaaaria kirjanduse baasil tehtud telelavastusi. Süngel oktoobrikuu pilvisel, kuigi võib-olla taevalaotuse mõttes suisa pilvitul ööl või päeval võiks rahvusringhäälingu arhiivist ära vaadata lavastuse „Veluurpintsak”, ETV 1987. Väga kaasajaline lugu, mõjub justkui tasapeegel kõverpeegli raamistuses või hoopiski vastupidi. Kui võhma jätkub, vaadake sama teema jätkuks kasvõi ühe hooga ära veel teinegi bulgaaria päritolu loo järgi kokku pandud telelavastus „Golemanov”, ETV 1981. Siitkandi rahvas ei kipu kahjuks küll olema eriti aldis varem teiste ja ka endi tehtud vigadest õppima, aga ehk mõni inimene siiski lisandub nende klubisse, kes näevad kriitilise ning tegusa pilguga ka seda, mis reaalajas meie endi ümber toimub.

Sünge oktoobripäeva üheks näiteks on kindlasti pärastlõunase pimeduseajastu ehk talveaja algus 29. oktoobril, kui kella 4-st saab ühtäkki uuesti kell 3. Kuidas fikseerida aga mingi tähtis sündmus, nt lapse sünd 29. oktoobril kell 3.30? Ongi meil see kardetud „ajaparadoks” valmis. Selleks ei peagi iseeendaga kohtuma nagu oli pidevalt rõhutatud 1989. aasta filmis „Tagasi tulevikku, 2.”

Kuu faasid

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Juunikuu on aasta päikeseküllaseim kuu. Vähemalt teoreetiliselt, kui võimalikke pilvi ei peaks arvestama. 21-sel kuupäeval on suvine pööripäev, see päev on aasta pikim. Järgmisel kuupäeval, 22. juuni varahommikul, liigub senimaani Sõnni tähtkujus paistnud Päike Kaksikute tähtkujju. Kulub veel poolteist ööpäeva ja saabub jaaniöö, selle järel jaanipäev. Nii et näpuga järge ajades pole jaaniöö aasta lühim öö, kuid seda ei tasu tähele panna: praktikas pole mingit vahet. Veelgi enam: kogu juunikuu jooksul on ööd valged. See on põhjamaa ööde ilu, mille olemasolu lõunamaalased kadestavad. Päris lõunapoolkeral on märksa vähem asustatud piirkondi, kus saab nautida valgeid öid, muidugi pool aastat hiljem.

Soe või külm

Kõige põletavamaks probleemiks võib suvel, sh juunis, olla liigne kuumus. Ikka seoses Päikesega. Kui see ikka 18 tundi järjest on üle silmapiiri ja sellest ka suurema aja kõrgel taevas ning õhk on ka kuum, võivad +30 ja kõrgema välise õhutemperatuuri juures kiiresti ka siseruumid, sh eluruumid, juba mõne päevaga liialt üles soojendada. Kui katus, seinad ja mööbelgi juba „sooja täis” on, ei jõua lühikeste öötundide jooksul tuba eriti jahtuda. Seda enam, et kuumalainete aegu kaob öösiti tihti ka vähene päevane tuuleõhk hoopiski ära.

Siis, nii naljakas kui see ei tundu, on ehk vähemalt aeg-ajalt isegi kasulikum päevasel ajal aknad kinni ja kardinad ees hoida, vältimaks liigset kuuma. Öise aja jaoks peaks mingit õhuvahetust siiski tegema, kasutades (vajadusel) aknaava ees mitte liialt paksu sääsevõrku.

Kuuma vastu on esimeseks abimeheks ventilaator. Kliimaseade ehk konditsioneer on mõistagi etem; see aitab üldjuhul vajadusel ka jaheduse vastu. Kuid see asjandus on päris kulukas ja üha rohkem üritavad ka miskid 0-väärusega ametnikud nende paigaldamist reguleerima tungida. Kui keegi tuleb ja katsub ventilaatoreidki ära keelata, jätke või tõstke see seltsimees lihtsalt kiiresti ukse taha.

Juuni võib ka negatiivselt üllatada. On olnud harvu aastaid, kui toad vajasid juunikuus keskkütte (kus see toimis) uuesti sisselülitamist. Pole nalja, kui järjepidevalt on päeviti +10 kraadi või vaid veidi üle selle, on pilves, sajab ja puhub vilu põhjatuul.

Loodame siiski, et eesootav juuni mõjub ikka värskendavalt ja tervislikult, nagu ühel põhjamaa suvel peakski ju olema: väljas viibimine on mõnus, Päike paistab ja on mõistlikult soe, vahel sajab vihma ja ka toas on paras olla.

Kas ennustada?

Ei riski. Kahjuks on ilma ja kliimaga seonduv üldse väga keeruline pähkel pikalt täpselt ette arvutamise mõttes. Lühidalt ja lihtsustatult võiks öelda, et kuna Maa atmosfäär pole füüsikalises mõttes suletud süsteem, siis ongi paratamatult protsesside ennustamine väga raske. Mida pikema aja peale, seda lootusetumaks asi muutub. Aegamööda on suudetud ilma (pikaajalise) ennustamise taset siiski edasi arendada ja see progress kahtlemata jätkub, aga raskused, mida sel teel tuleb ületada, on päris suured ja prognooside täpsuse areng on kahjuks märksa aeglasem kui kärsitu ilmahuviline nõuab. See on hea näide teaduse tegemisese raskest teest. Päikesesüsteemi planeetide liikumist saab palju täpsemini kaugele ette arvutada, sest siin on vähemalt üldiselt võimalik kasutada vana ja head punktmasside mudelit. Mitte et seegi töö lihtne oleks, kaugel sellest (vt veebruarikuu loo 3. osa).

Iseasi on kodukootud ennustajatega: mõnigi neist on suisa päeva täpsusega eesootavas ilmas kindel kui mitte aasta, siis poole aasta peale kindlasti. Mis siis, et nii arvatavasti kunagi ei satu juhtuma. Looduse märgid on siiski väga huvitavad tähele panna, kuna mingeid seaduspärasusi, kuigi üpris üldjoontes, on siiski ka nende kaudu võimalik välja lugeda.

Mõnikord võib juunikuus ka äikeseilm ette tulla. See ei ole üdini paha nähtus. Peale äikest on värsket õhku suisa rõõm sisse hingata. Siiski peab arvestama välgu löömisega. Toas olles on kasulik elektrilised ühendusjuhtmeid vooluvõrgust lahti ühendada, sest tekkida võib ootamatu ülepinge. Samuti on kasulik ahjusiibrid ja aknad sulgeda. Miks? Nii õhk kui majaseinad ja ka aknaklaasid on ju head elektri-isolaatorid ehk dielektrikud. Probleem on elektrilise läbilöögi võimaluses, kuna õhk võib muutuda kergemini ajutiseks heaks elektrijuhiks kui majaseinte korpused ja aknaklaasid.

Planeedid juunis

Juunikuu öötaeva viga on sama asi, mida sai loo sissejuhatuseks kiidetud: ööd on lühikesed ja valged. Kõige pimedam aeg on Tartu kandis kella 00 ja poole kolme vahel, Kuressaare ümbruses on see umbes veerand tundi hilisema aja suunas nihkes.

Juuniöö on lühike küll, kuid kuu esimesel poolel on sedapuhku näha koguni 4 planeeti, demokraatia huvides kahte õhtul ja kahte hommikul. Õhtutaevas on näha Veenus ja Marss.

Veenus paistab väga heleda tähena (-4.4 tähesuurust) õhtuti läänetaevas. Kuu jooksul liigub Veenus Vähi tähtkujust Lõvi tähtkujju. See pole probleem, kuid probleem on selles, et vaatamata suurele heledusele loojub Veenus üha rutem pärast Päikese loojumist: kuu algul on loojangute vahe 3.5 tundi, siis on kõik veel päris OK. Kuid kuu lõpus loojub planeet juba 1.5 tundi pärast Päikest, see aga pole enam nii OK: planeet ei paista enam ülimalt silmapaistvana; peab juba päris madalal ringi vaatama, et kus see Veenus siis ongi.

Veenus ja Marss juuni alguse õhtutaevas

Kuu esimesel poolel, veel Veenuse „täisvõimsuse” juures, on Veenuse naabruses Marss. Punaka tooniga planeet paistab Vähi tähtkujus. 2. juuni õhtul paikneb Marss enam-vähem Sõime hajusparve (M44) taustal, edaspidi jääb sellest vasakule. Kahjuks ei saa juuniõhtutel täheparve kujutava udulaigu nägemiseks teleskoobita hakkama. Ka võrreldes Veenusega on Marss vasakul, Veenus paremal pool. Marss on Veenusest palju tuhmim. Veenus paikneb M44-le kõige lähemal 13. juuni õhtul, umbes poole kraadi kaugusel. Veenus läheneb Marsile, kuid ei saa seda kätte. Marss kaob ehavalgusse mõni päev enne suvist pööripäeva.

Jupiter ilmub kuu algul, 4-nda paiku madalasse kirde-idataevasse. Planeet asub Jäära tähtkujus. Kuu vältel Jupiteri vaatlusaeg tasapisi pikeneb. Kuu lõpus tõuseb Jupiter umbes 2.5 tundi enne Päikest, asudes siiski veel suhteliselt madalas.

Jupiter ja Saturn juunikuu lõpu hommikutel. Tähed kahjuks nii hästi ei paista kui pilt näitab.

Saturn on ka näha hommikuti, see planeet asub kagutaevas, Veevalaja tähtkujus. Kompensatsiooniks Jupiterist väiksemale heledusele on Saturni vaatlusaeg aga pikem ning pikeneb samuti kuu jooksul. Kuu lõpus tõuseb Saturn 4 tundi enne Päikest. Juuniöö lühidust arvestades pole see sugugi paha näitaja.

Tähistaevas

Mõned tähed on isegi juuniöödel näha. Kuu algul „süttib” otse kõrgel lõunakaares esimese tähena Arktuurus Karjase tähtkujust. Napilt väiksema heledusega Veega tuleb nähtavale suhteliselt kõrgel idataevas. Kodutähtkujuks on Lüüra. Kuu edenedes jääb Arktuurus õhtuti lääne poole, Veega aga üha kõrgemale.

Järgmine, taas õige napilt jääb heleduselt Veegale alla Kapella Veomehes. Seda tähte tuleb siiski kauem oodata, sest vaatluskoht pole hea: täht paikneb suhteliselt madalas põhjakaares ning just see kant jääb kogu öö vältel kõige heledamalt valgustatuks. Rohkem tähti sealkandis peale Kapella polegi lootust näha. Põhjanael on siiski nii kõrgel (umbes 60 kraaadi) ja mitte ka väga tuhm, nii et selle tähe leidmine on siiski võimalik ja ilmakaared saab päris täpselt selge ilmaga paika panna nagu öösiti ikka! Ülejäänud Väikese Vankri leidmiseks tuleb vist aeg maha võtta ja oodata pimedamaid öid.

Suure Vankri peaks loodetaevas siiski saama kokku lappida, kuigi tuleb ehk veidi vaeva näha. Ka see taevaala on päris hele. Kontrolliks tasub alati veenduda, kas tagumiste rataste vahekauguse 4-5 kordne pikendus viib umbes sama heleda tähe, Põhjanaelani. Midagi pole parata, juuniööd ei ole SIIN mustad! Kuid reisides Eestist märksa lõuna poole, tulevad ka mustad ehk pimedad ööd vastu.

Kui Suur Vanker on laskumas loodesuunda, siis umbes sama heledate tähtedega Kassiopeia asub kirdetaevas ja trügib tasahilju kõrgemale.

Tähtede „edetabelis” järgmine on Altair Kotka tähtkujust. See täht „süttib” kuu algul madalas idakaares, kuu edenedes aga üha kõrgemal. Esimese suurusjärgu tähti on mõni veel. Väga madalas lõunakaares paistab Antaares (tähtkuju on Skorpion), mille nähtavus ei kesta isegi terve lühikese juuniöö. Selle tähe vaatlusaeg koondub kuu jooksul üha enam vaid paarile õhtuhämaruse tunnile.

Spiika (Neitsi tähtkujust) asub juunikuu algul Arktuurusest madalamal ning paremal pool lõuna-edelakaares, Reegulus (Lõvis) aga paikneb madalas läänetaevas. Enne hommikut lähevad Reegulus ja Spiika looja, küll aga mitte Arktuurus. Kuu lõpuks kaob Reeglus õhtuti pildilt (juba jaanipäeva paiku); Spiika on leitav ka kuu lõpus.

Kaksikute tähtkuju esindajad Polluks ja Kastor (ülemine ja paremal) paistavad juuni alguse õhtutel veel samuti; madalas lääne-loodetaevas. Kuu edenedes aga on needki tähed näha üha lühemat aega ning kuu lõpuks on nad vaateväljast kadunud.

Mainida tasub muidugi ka Deenebit Luige tähtkujust, mis on Veega kannul kirde-ida suunalt kõrgemale kerkimas.

Näha olevaid tähti on muidugi rohkem, kuid nii vähe vast ka mitte, et neid kõiki siin jõuaks nimepidi kokku lugeda. Kaunis tähtkujude muster pimeda öötaeva taustal jääb juunikuus olemata. Ei paista ka Linnutee hele riba. Olemas Linnutee muidugi on, püüdkem uskuda!

Kuna juuniööd on lühikesed ja valged ning öötaevas palju näha pole, võiks rääkida ehk millestki üldisest. Kuid mis see võiks olla?

Aga UFOd?

Nüüd saab vist teoks rahvatarkus: „Suur tükk ajab suu lõhki!” (Suurtükk muidugi ka.) Tegu on temaatikaga, milles peaaegu kõigil on mingi arvamus, kuigi kõik ei kiirusta seda väljendama.
Kuid ka enda poolt on varasemates lugudes seda tähekombinatsiooni mitu korda kasutatud. Seega tekib moraalne kohustus ka antud teemaringis midagi konkreetsemalt juurde lisada. Kuigi väga ei tahaks.

UFO lahtikirjutamine on lihtne: tundmatu lendav objekt! Aga kas sellest piisab? Ei vist. Peaaegu iga taevas paistev lennuk on ju tavavaatlejale UFO – kelle see lennuk on ja kuhu suundub, ei paista ju peaaegu kunagi alla ära.

UFO all mõeldakse üldiselt siiski taevas paistvaid nähtusi, mis ei tundu igapäevased. Sellised nähtused võivad olla heledate tähtedena paistvad objektid, mis liiguvad ebaharilikul viisil (erijuhul näivalt paigal olles), samuti on ebaharilik nende heleduse muutlikkus ja värvus, mis samuti võib muutuda. Teine üldvariant on teatud nurkläbimõõduga objekt või objektid, mis tihti võivat paista kettakujulistena, mõnikord aga mitte. Mõnigi kord räägitakse sigari kujust, kuid mitte ainult. Juttu on vahel ka justkui mingitest „illuminaatoritest”. Kandev idee on lennumasin(ad), mis on pärit väljastpoolt Maad.

Sellise kujuga pilvi tuleb ette. Kas see on ikka pilv?

Kuid piirduks siis asi vaid sellega! Kui on olemas lennumasinad, kuhu nende juhidki jäävad! Nii on olemas ka kirjeldused (tihtilugu) antennidega mehikesest, kes on sagedasematel juhtudel rohekat värvi, suuresilmsed ja suurepealised, kuid esineb igasuguseid variatsioone. Nende „sisseastumisvõimed” varieeruvad imelisel viisil.

“UFOnaudid” – tüüpiline ettekujutus

Lihtsaim juht on muidugi avali jäetud/tehtud ukse või akna kaudu liikumine. Kuid mõningatel juhutumitel võivat need „sellid” siseneda ka läbi kinniste akende või seinte. Mõnel juhul käivat liiklus ka läbi seinakontaktide! Kasutatav „liiklusvahend” on muidugi ka peegel.

Näib, et enamusel juhtudest piirdub asi vaatlusega. Kuid, kuigi vähem, esineb ka kirjeldusi, kus UFOd või UFOnaudid on vaatlejaga „tööle asunud”. Selleni välja, et inimesi olevat tasuta kosmosesõiduga „premeeritud”. Samuti on jutte ka UFO nägemise järgsest teadvuse kaotusest ja/või ajavahemike kahtlasest „kadumisest”. Millegipärast lennutatavat sageli ka lehmi.

Kõik see värk võib aset leida pigem öösel, kuid ka päeval, selge ilmaga, kuid (NB!) keskeltläbi justkui veidi harvem pilves ilmaga! See võib olla inimliku fantaasialennu mõttes oluline asjaolu, kuid see võib olla ka subjektiivne, käesoleva loo autori puuduliku infokoguse süü. Pilves ilm ei kisu ju nii kiiresti mõtlema sellele, mis nende pilvede taga peidus on! Kuid inimesed on erinevad nagu nende mõttemaailmgi.

Siis veel nn viljaringid. Pole isiklikult neid uurinud, kuid on kostnud pädevaina paistvaid kommentaare, et nende tegemine pole inimestele ja masinatele mingi probleem.

Arvatavasti kõiki võimalikke UFO-koondvariante ei saanudki siin kokku võetud.

Millega siis tegu on?

Probleem ei ole lihtne. Kuna kirjeldatav nähtuste hulk on väga laialivalguv, siis võib eeldada, et puudub ka üks ning lihtne seletus.

Esimese asjaoluna tuleb vist mängu tuua inimese fantaasia. Selgel ööl mõõtmatusse tähistaevasse vaadates tekib õigustatud mõttekäik, et maailmaruumi avarused võimaldavad palju enamat kui seni on suudetud avastada. Analoogilist efekti tekitab, kuigi vist märksa vähem, arvatavasti mingil määral ka päevane hoomamatu taevasina. Teiseks on paljudel inimestel ka soov veidi luisata, oma kujutlusvõimet reaalsena esitades. Täiesti inimlik. See asjaolu moodustab kindlasti paljud UFO-juhtumid. Ometi kindlasti mitte kõik.

Olemas on kindlasti ka juhtumid, mida inimene usub näinud, kuulnud või suisa tundnud olevat. Mida siinkohal öelda? Nüüd saab eraldada juhtumid, kus tarkade meedikute poolt on fikseeritud inimese psüühilise seisundi häire, mille üheks ilminguks võib olla muuseas UFO-taoliste juhtumite näiv fikseerimine. Kuid kas alati on asi lihtsalt näiv? Selleski ei saa lõpuni kindel olla.

Inimese aju toimimist ei oska „pulkadeni lahti võtta” seni mitte keegi. Pole teada seegi „elementaarne asi”, kes/mis ja kus tekitab „minateadvuse”. Nii et siin on selguse osas tume maa. Ka sellel erakordselt keerulisel teemal on siiski püütud midagi ära teha, siinkohal väärivad kindlasti märkimist muuhulgas Eestis ka astrofüüsikutena tuntud teadlased Undo Uus ja Enn Kasak. Kas me saame täielikult kindlalt ja vastu rinda tagudes välistada mingi „paralleel-maailma” sündmuste mingil viisil adumise? Selgub, et ei saa. (Loodan, et siinkohal ei torma usin lugeja kohe „helistama”…) Et „maa peale” tagasi tulla, lisaks lohutuseks, et ka vastupidise variandi kasuks puuduvad samuti igasugused ümberlükkamatud tõendid.

Tulles siiski „reaalsete” juhtumite juurde tagasi, püüaks edaspidi ikkagi probleemi üle kuidagi aru pidada.

UFOde mitmekesisuse probeem

Vaat see juhtumite suur varieeruvus on see, mis kipub suuremalt jaolt kogu UFO-probleemile miini alla seadma. Supp on korralik, vürtsid, soolad, loorberid, kõik on olemas. Olemas on ka suhkur, mesi ja muud magusained. Igaks juhuks ka peotäis rabarbereid ja hapuoblikaid. Kas selline supp on ikka hea supp? Kõikide variantide lubatavus kipub tekitama mõtte, et supi keetsid hoopis Tikk ja Takk („Tikk ja Takk on kokad”, lasteraamatust „Kirju-Mirju II”, koostaja Eno Raud, 1974).

Siin tekib veel teinegi mõte, mõeldud veidi vanemale vanuseklassile. Looduses on nimelt mitu unikaalset seadust. Üks neist on termodünaamika seadus, samuti arvult teine nagu „Kirju-Mirju” osagi. See seadus nimelt ei luba igasuguseid energia muuundamise ehk kasutamise võimalusi ehk siis „universaalseid”, suva masti UFO-sidki ei tohiks siiski maailmas olla! Kuna termodünaamika seadusi pole keegi (vaatamata ülimalt arvukatele katsetele) ümber lükata suutnud, siis on see küllalt tõsine negatiivne argument ka UFO-de olemuse üle aru pidades! Seega tuleks vist ufondus pigem ikkagi nn „null-postkasti” teemadesse liigitada. Kus muuhulgas „elektrimolekulid” kindlalt juba ees istuvad! Muuseas, terminit „energia” kasutatakse UFO-teematikas üldiselt päris valesti. Energia ei ole kõikvõimas ja kõike hõlmav nähtus. Energia on lihtalt… keha võime teha tööd! Ning see võime on alati piiratud! Energia on tugevamini ketis kui Kuri Muri või maruhärg!

Ent ikkagi – mida salapärast me näha võime?

Head Tõravere vanemad kolleegid on muuhulgas maininud järgmisi sündmusi.

Päris mitmel korral anti vene ajal teada kokkuvõttes veidi sarnasest, kuid väga kahtlasest nähtusest. Varahommikust lüpsi teostama suunduvad karjakud märkasid mõnikord kirdetaevas väga kahtlase kujuga liikuvaid objekte, millest muuhulgas lähtusid allapoole, seega maapinnale suunatud kiired. Nähtus pidi olema kaunis muljetavaldav. Pikapeale sai see UFO-fenomen oma seletuse. Eestist kirde pool, Arhangelski piirkonnas paiknes nimelt üks NSVL-i kosmodroomidest. Aeg-ajalt lendas sealt ikka mõni rakett välja; kaugelt eemalt paistiski see seletamatu nähtusena. Maapinnale suunatud lai kiir kujutas endast põleva gaasi juga raketi lennule vastassuunas. Peab märkima, et selline nähtus moodustab ka muudes allikates üle maailma kirjapanduna kõigist juhtumitest üsna tõhusa osa!

Kahtlane tähine kosmosenähtus võib paljudel juhtudel olla mingi tehiskaaslase teekonna jälgimine. Sellisel juhul näeme „tähe liikumist”, kusjuures objekti heledus on muutlik. Kas termin „iriidium” tuleb tuttav ette?

„Tähest” suurem võib paista kõrgel olev raadiosond või õhupall, valgustatuna Päikesest. Oma roll on kahtlemata atmosfääri halonähtustel, nt ebapäikesed, ringid ümber Päikese või Kuu. On muidgi kujundeid. Kes sellist nähtust esmakordselt näeb, võib ära ehmuda küll!

Mitu tähena paistvat satelliiti võivad moodustada “UFO”

Edasi, heledad tähed ja planeedid. Ennekõike on „pahad poisid” Veenus ja Jupiter, ka Marss; samuti Siirius. Pika pilves ilma järel võib taevapilt mingil kellaajal palju pöördunud olla. „Uute tähtedena” paistvad planeedid või tähed võivad olla päris ootamatu vaatepilt! Isiklikult häiris käesoleva loo 13-aastast autorit 1986. aasta juulikuu poolheledas öötaevas idakaares järjekindlalt säranud „liiga hele täht”, mis edaspidi osutus planeet Jupiteriks!
Internet, muuseas, oli siis massidele kättesaamatu!

Observatooriumi endise direktori Tõnu Viigi mälestustes on 1982. aastal Jupiteri ja Saturni lähestikku paistmise üle murega Tõraverre pöördunud ka NSV Liidu sõjaväe või siis KGB tähtsad ninad!

Keravälk on väga salapärane nähtus, olles ehk juba „omaette-UFO” nime väärt, See võib äikese ajal tekkida ja eksisteerida mõnest sekundist mõne minutini. Keravälk võib vaikselt kaduda või kaduda plahvatades, koos sellega mõistagi ka kahju tehes. Keravälgu suurus võib samuti olla erinev. Seda nähtust esineb aga harva. Ka keravälku peetakse sageli UFOks. Isiklikult, tuleb tunnistada, senine keravälgu-kogemus puudub. Julgedes end pidada pisut üle „harju keskmise” looduse ilmingute tähelepanejaks, võtan endale siinkohal õiguse teha järelduse, et keravälk on üldse päris haruldane nähtus. Mis loomulikult on omaette raskusaste selle nähtuse uurimisel.

Nüüd veel paar lugu. Ühe neist rääkis ülikooliõpingute aegu ühika toanaaber. Sõites millalgi 1990-ndatel aastatel rongiga Põlva ja Tartu vahet, jäänud rong peatuste vahel seisma. Põhjus üsna haruldane: viimane vagun haakunud korraga muust rongist lahti ja jäänud maha. Astunud aega parajaks tehes välja, näinud toanaaber kusagil suunas taevas kettakujulist tundmatut objekti, koos näivate „illuminaatoritega! Ega see objekt muud kurja teinud, lõpuks saanud ka rongiga ikkagi edasi sõidetud, aga huvitav lugu ikka.

Tõravere ilmajaama üks vaatlejaid kirjeldas mõned aastad hiljem mingil määral analoogilist lugu: ühel selgel ööl vastu hommikut olnud suur teleskoop juba kinni pandud ja vaatlus lõpetatud. Kuid ilmajaama poolt vaadates paistnud suunalt kupli kohal… suhteliselt hele ketas…

Mõlemal juhul võib süüdistada atmosfäärinähtusi või ka tehisobjekte, saadetuna ikka Maalt, kuid salapära loor on olemas…

Ka AK-s esitati eriti 1989. ja 1990. aastal tihti UFO-de kirjeldusi.
Eriti huvitavat juhtum oli kokkuvõtlikult selline, kus salapärane ufonaut olevat salaja rõdu kaudu kellegi toas käinud ja peremehe laual olnud täis õllepudeli lahti teinud ja tühjaks joonud! Õllemarkide valik oli sel ajal muidugi kehv, ega tavalisest Žigulist etemat enamasti vist polnud. Nii et nii tühja asja pärast võeti selline pikk tähelend ette!

Kas on veel ka mõni isiklik mälestus? Ühe võib ju tuua. Ühel vaatlusööl, vist aastal 2009, sattusin mingi suhteliselt lühikese aja vältel Tõravere suure teleskoobitorni kupli aluses vaateväljas kogemata läänekaares põhja suunas liikumas nägema… nelja mitte just heledast tähest koosneva nelinurkse „tähtkuju” liikumist kupli varju. Suurem kui Väike Vanker (ilma aisatähtedeta), aga väiksem kui Suur Vanker. Veidi hiljem suurema vaateväljaga rõdule vaatama minnes polnud „tähtkujust” enam jälgegi. Kui muidu kipuvad paljud asjad liigagi tihti täpselt meelde jääma, siis sedapuhku pole praeguseks kuupäev meeles, isegi täpselt mitte aasta. Ka vaatluspäevikusse pidasin paljuks seda nähtust mitte märkida. Mitte just eriti professionaalne reaktsioon… Aga äkki oligi see mingi salapärane „mõju”!!! Olgu, nali naljaks. Naljaga ei tohi üle pingutada, võidakse uskuma hakata.

Kõnesolnud juhtumiga isiklikud kentsakad taevanägemised veel päris ei ammendu, ehk esialgu aitab, mõnel teisel korral on jälle millestki juttu teha… Midagi grandioosset nähtud-kogetud aga seni ei ole.

Aga tõepoolest – teised tsivilisatsioonid!

Jälle on temaatika tõsine. Tuleb ausalt tunnistada, et me ikka veel ei tea, kas me oleme Universumis üksi või mitte. Mõlema variandi kasuks räägivad omad argumendid. Ning mida on ikka palju puudu, on vaatlusandmed, vaatlusandmed, vaatlusandmed… Üle 5000 eksoplaneedi on teada, kuid Päikesele sarnanevaid tähti (peaaegu) sobivate planeetidega on alles päris vähe leitud. Orgaanilise elu märke pole aga kuskilt veel leitud. Pole leitud ka tehislikke signaale. Aga otsida tasub muidugi edasi. Eks aeg anna arutust. Väga kahvatu lause on see eelmine lause, ega nii see asi paraku endist viisi on. Igatahes tasub endist viisi unistavalt-lootusrikkalt tähistaevasse vaadata! Kuigi võõrad lennumasinad kusagilt kaugelt eemalt on ausalt öeldes päris kahtlane kaup. Isegi siis, kui kuskil leidubki teisi tsivilisatsioone. Kuid ära iial ütle sõna iial. Seda teab isegi superluuraja James Bond!

Veel veidi folkoloorilaadset

Rahvasuu olevat pajatanud veel mingist inimese kujuga tulnukast või nende grupist. Need aga rääkinud endid millalgi kogemata sisse, lobisedes välja, kuidas nendetaolisi tõrjuda: seemnete söömisega ja fooliumist mütside kandmisega. Üldiselt pole seemned parim osa toidulauale, nii et seda tõrjevahendit ei tasuks väga massivselt kasutada. Seevastu jälle Prantsusmaa rannikulinna Saint Tropezi olla rünnanud kunagi seltskond tulnukaid, kes kaanisid sedapuhku õlle asemel õli ja kelle vastu aitas hästi veejugade kasutamine. Mine võta kinni, võib-olla olnuks või oleks ka seemned asendatavad veejugadega. Ning vähemalt Prantsusmaa juhtumi puhul oli nagu üks asi veel kindel: kui tulnukad võmmu kuklasse said, siis kõlas õõnes kõmin – nende sees oli vaid tühjus. Väga kõnekas!

Saint Tropezi juhu kohta saab lähemalt infot, kui vaadata ära või tuletada meelde 1979. aasta prantsuse film „Sandarm ja tulnukad” (Le gendarme et les extraterrestres”). Konkreetsete viidetega on sedapuhku raskusi, sest erinevate otsingumootorite tegevus internetis ja nn omandiõigused võivad sattuda vastuollu. Kuid vähemalt katkendite leidmine pole eriti keeruline. See-eest on filmis toimuv esitatud nii ilmekalt, et tõlget eriti vaja polegi…

Kui mainitud ekraanilugu ei peaks siiski õnnestuma hästi vaadata, siis sobib ka meie endi elukorralduse hetkeliste „suunamudimiste” lühikokkuvõte. Ameerika kirjanik Edgar Allan Poe on muuhulgas kirjutanud novelli: „Professor Tõrva ja doktor Sule süsteem”. Esmaettekanne raadioeetris 19.-20. jaanuaril 2009. Arhiivis (veel) järelkuulatav.

Kuu faasid

• Täiskuu: 4-ndal kell 6.42
• Viimane veerand: 10-ndal kell 22.31
• Kuuloomine: 18-ndal kell 7.37
• Esimene veerand: 26-ndal kell 10.50

Kaarel Nõmmela

“Suur silm ja tuline ratas”

Selles loengus räägib Tartu tähetorni haridusprogrammide kuraator Kaarel Nõmmela päikesest, sedapuhku peamiselt religioosses võtmes.

Päike on üks levinumaid kultuslikke ja üleloomulikke sümboleid üle kogu maailma. Uurides eri rahvaste uskumusi ja jumalusi, mis selle teemaga seonduvad, saame paremini aru ka inimeste huvitavast suhtest meie kodusüsteemi tähega.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Jaan Pelt

“Aeg ja pöörlemine astronoomias.”

Astronoom Jaan Pelt räägib sellest, kuidas me saame teada, kui kiiresti tähed pöörlevad ja kuidas nende pöörlemine on seotud aja kuluga ning mis on nn gürokronoloogia.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Lea Leppik
“Pilveaugud või tundmatud planeedid? Päikeseplekkide uurimise ajaloost”

Seekord räägib ajaloolane ja Tartu Ülikooli muuseumi kuraator Lea Leppik päikeseplekkide uurimise ajaloost läbi kahe tuhande aasta.

Jätkame alguses neutrontähtede lainelt. Esimene neist avastati 1967. aastal Rebase tähtkuju suunalt
fikseeritud regulaarsete, iga 1.3 sekundi tagant korduvate raadiokiirguse pulsside järgi. Esialgu peeti seda mõistuslike olendite, “väikeste roheliste mehikeste” poolt antavaks tehissignaaliks. Selliseid korrapäraseid signaale hakati aga peagi ka mujalt avastama. Leiti ka nähtuse looduslik põhjus, kiirelt pöörlevad neutrontähed.

Massi kasvamise järjekorras: Maa, valge kääbustäht, neutrontäht, Valge kääbus ja Maa on ligikaudu ühesuurused, neutrontäht näib nende taustal tühise punktina. Valge kääbuse mass on aga lähedane Päikese massile. Kuid neutrontäht on veel suurema massiga: peaaegu 2 Päikese massi!

Siinkohal mõningane korrektuur Sõnni supernoova nähtavuse kohta 1054. aastal. Arvestades Maa telje pretsessiooni, pidi supernoova hommikuhämaral ajal vaatlemiseks aega rohkem jääma, kui eelmises loos sai kirjutatud, kuid põhjapoolkera suuremate laiuste jaoks polnud asi siiski ka väga palju parem.

Meenutame ka, et jaanuarikuu jutus oli juttu sümbioosist, vastastikku kasulikust kooseksisteerimisest tähtede maailmas. Kuid see pole ainuke variant. Esineda võib koguni variant, mida võiks nimetada „musta lese sündroomiks”. Seda võib ette tulla neutrontähe ja peajada tähe vastasmõjus, mis algab üldiselt kunagi hiljem, peale neutrontähe tekkimist. Kogu kasu saab siin endale neutrontäht. Kõigepealt rikastab juba algmassilt väiksem peajada täht aine ülekande kaudu materjali neutrontähe pinnal ja ümbruses. Selle käigus on neutrontäht vaadeldav just röntgenkiirguse pulsarina.

“Mustast lesest” ja selle tavalisest tähest kaaslane: Kaaslane on veel päris terve.

Aine ülekande tulemusel neutrontähele võib see saada lisaks ka palju uut pöörlemisenergiat. Nii (taas)sünnivad eriti kiirelt pöörlevad millisekundilised (raadio)pulsarid, mis pöörlevad ehk veelgi kiiremini kui pöörlesid samad neutrontähed oma eksistentsi alguses. Neutrontähe paariline, isegi kui ta on valgeks kääbuseks jõudnud areneda, võib edaspidi oma väiksema massi ja tiheduse tõttu lähinaabri kalgi lühilainelise kiirguse mõjul „ära keeda. Samuti võib loodeliste jõudude mõjul kaaslane täielikult laguneda. Kaasaegse turumajanduse mudel, eks ole? „Kurgid mulle, raha mulle, kõik mis sul üle jäi, ka mulle!”

“Mustast lesest” neutrontäht ja selle kaaslane. Kaaslase lammutamine on täies hoos.

Teise tähe jäänustest, mis neutrontähe ümber tiirutama jäävad, võivad mõnel juhul edaspidi kokku koonduda moodustised, mida tuntakse kui planeete neutrontähtede ümber. Esimene eksoplaneet avastatigi just sellisena, neutrontähe ümber tiirutava kaaslasena, 1992. aastal. See oli umbes 3 aastat enne kui avastati esimene nn „päris” eksoplaneet.

“Mustast lesest” neutrontäht ja kaaslase jäänused

Kahest tähest võib üks saada ka „tavaliste tähtede” puhul, kui eriti intensiivne massiülekanne muutub kogu süsteemi massikaoks, tähtede nn ühise ümbrise staadiumis.

Siin on sümbioosist asi seega kaugel. Termin sümbioos on võetud kasutusele bioloogiast. Aga ka bioloogia puhul ei pruugi kõik olla sümbiootiline. Selle kohta, kuidas ohjeldamatult sissekanduv võõrliik võib sümbioosi asemel kohapealse elu katastroofiliselt segi paisata, võib täiendavalt tutvuda John Wyndhami ulmelooga „Trifiidide päev” (1986, eestikeelne esmatõlge aastast 1990). Kui kunagi ammu enda vanatädile selle raamatu lühikokkuvõtte jõudumööda ette kandsin, ütles ta selle peale ohates: „Need ju hullemad kui UFOd…” Astronoomilised sugemed trifiidide loos on komeetide ja meteooride temaatika näol muulgi viisil täitsa olemas.

Ulmelugu küll, kuid trifiidide asemel tuleb looduses ette ka täiesti reaalselt eksisteerivaid ekspansiivse bioloogia esindajaid. Meenutame kasvõi endagi maale meetaimena sisse toodud Siberi karuputke, mis hakkas end siin kohe vabalt tundma ja on edaspidi palju pahandust teinud. See on heaks näiteks, mida võib millegi võõrapärase ohjeldamatu sissevedu tuua.

Mida toob 2023. aasta?

See on iseäranis iga kalendriaasta alguses iseloomulik astroloogiline tavaküsimus. Eks hakkame meiegi seda uurima, veebruaris pole aasta algus ju veel kaugele jäänud. Vastuse ühe, kõige hullema variandi äratundmiseks võiks ehk veel kord pöörduda kirjanduse poole. Nagu kahe kuu eest, võtame appi ühe tuntud Šveitsi kirjaniku loomingu. Seekord tutvume teise sama masti kange kirjamehega kui Friedrich Dürrenmatt; nimelt soovitaks nüüd Max Frisch’i loomingu ühte pärlit: „Härra Biedermann ja tulesüütajad”, (esmatrükk 1953, eestikeelne tõlge jällegi Loomingu Raamatukogus, 1961. aastal). Eestikeelsetest järelkuulatavatest lavastusvariantidest on subjektiivsel hinnangul ehk parim samanimeline kuuldemäng aastast 2000, kuid kõlbab ka 1961. aasta variant. Lugege-vaadake lugu ise läbi, eks siis peaks saama selgeks, kas siin on lood sümbiootilised või hoopis midagi muud.

Vahepeal imetleme loomulikult õues tähistaeva ilu edasi, seejuures mitte külmetades. Toaseinte vahele tagasi tulles võiks aga tuleviku ennustamise huvides teha midagi praktilist, miks mitte nt seda, millele kohe keskendume.

Teeme ise horoskoobi!

1. Konkretiseerime tööks vajaliku

Midagi keerulist ei tohiks ju horoskoobi jaoks olla, sest senine praktika näitab, et Päikeseüsteemist kaugemale pole siin vaja vaadata. Sellega langevad ära paljud suured raskused nagu ainuüksi meie Galaktika tähtedelt lähtuva kiirguse levi, tähtede omavaheliste seoste arvutused (teatavasti on Linnutees tubli 200 miljardit tähte), lisaks muidugi ka arvukad planeedid tähtede ümber, ulatuslikud gaasipilved…. Ära langevad küsimused on ka galaktikatevaheliste hetkeseoste leidmise vajadus, viriaaliteoreemi probleemid galaktikate parvedes; tumeaine ja tumeenergia küsimused jne. Eks ka galaktikaid üldse kokku maailmaruumis hinnatakse kuskile 200 või koguni 300 miljardi kanti. Enamus asju, mida horoskoobiks kõike vaja ei ole, ei tulnudki kohe meelde… Seega tohutud lihtsustused, eks ju!

Päikesesüsteemi keskne taevakeha on Päike, seda nii läbimõõdu kui massi osas. Suuremaid ja raskemaid Päikese kaaslasi, planeete on 8, varem oli neid koos kääbusplaneet Pluutoga kokku 9. Horoskoobi koostamine aga rajaneb ka teatud ajavahemiku (mille kestus pole täpselt fikseeritav…) traditsioonidele, seega Pluuto tähtis roll pole kuhugi kadunud. Ning jälle peame horoskoobiasjatundjate maailma lähiajaloo pioneeridele tänu avaldama: ka arvukad asteroidid, komeedid, rääkimata loendamatutest meteoorosakestest, võime jälle välja jätta! Võiks seega hinnanguliselt öelda, et meie aja astroloogia kasutab kogu astronoomiast vaid 1 promilli ülimalt tühist murdosa. (Teatavasti on promill kümnendik protsenti).

Nii. Elektromagnetilise vastasmõju võime minema visata, sest taevakehad, mh Päikesesüsteemis, on elektriliselt neutraalsed. Ka aatomisiseseid tugevat ja nõrka vastasmõju pole meil vaja. Jätame ehk ainult selle meelde, et need jõud hoiavad taevakehi kompaktseina koos. Jääb gravitatsioon, kusjuures piisab tavalisest Newtoni mehaanikast. Seega selgub, et ka astrofüüsika eri harusid üleüldse on meil antud probleemis, horoskoobi koostamise probleemis nimelt, üsna vähe vaja, ühestainsast ja seejuures selle tuntud, lihtsamast osast täiesti piisab!

2. Nüüd aga tööle!

Oletame siiski, et midagi me juba varasemast teame. Nimelt seda, millised on Päikese ja planeetide massid. See on oluline abistav asjaolu.

Esimese asjana paneme nüüd uuesti tähele Päikese suurt massi planeetidega võrreldes. Ei tahaks küll ennast korrata, kuid jälle on meil lihtsustuse mõttes „jackpot”, eesti keeles peavõit (mitmes see nüüd juba on?). Sest me saame arvutada suurt viga tegemata eraldi iga taevakehade paari gravitatsioonilisi seoseid, kusjuures siin on „igas pulmas ühine peigmees”, Päike nimelt. (Peigmees, mitte pruut just sellepärast, et mees peaks ju olema suurem ja tugevam, sest mis kasu tast muidu oleks?)

Veel üks Kukerpillide laulurida ütleb: „Kuid kord iga pidu saab otsa!” Otsa saab viimaks ka meie lihtsustuste lõppematu jada. Tuleb välja, et kõigest hoolimata seisab horoskoobitegijal ees tõsine ja väga mahukas töö. Kõigepealt tuleb fikseerida mingi planeetide algseis, st Päikese kohalt vaadates tuleb kindlaks teha, kus asuvad kõik 9, praegust või endist, planeeti. Seda nimetatakse heliotsentriliseks süsteemiks. Seda on edasiseks tööks hädasti vaja, nii saame arvutusteks fikseerida vähemalt Päikese kui praktiliselt paigalseisva objekti Päikesesüsteemi mõttes. Mingi arvutuste lähteseisu, planeetide algseisu fikseerimine pole aga sugugi mingi naljategemine, vaja on eelnevalt koguda palju vaatlusandmeid, mida me teeme ju Maa pealt, mitte Päikese pealt. Seda viimast, kui tehnilised võimalused ka lubaksid, ei tasuks teha aga isegi mitte öösel… Vajalikud algandmed on seega vaja ka teisendada heliotsentrilisteks, koondada tabelitesse, nii saame ajapikku üha mahukama andmebaasi, mis aitab meil üha täpsemini fikseerida edasisteks arvutusteks vajalikke algandmeid. Eks nii neid kopsakaid tabelid tasapisi tehtud ongi.

3. Ülesannet lahendama!

Nüüd oleme siis viimaks taevakehade mingi algseisu mingil hetkel suutnud fikseerida. Edasi saab dünaamika ja kinemaatika reegleid kasutades asuda arvutama planeetide asukohti mingiks muuks, horoskoobi tellimuse esitajat huvitavaks ajaks. Lihtsat pole siin ikkagi aga midagi. Seda enam, et vaja on ikkagi arvestada ka planeetide omavahelisi gravitatsioonilisi seoseid, ikka jälle paarikaupa, sest keerulisemalt me vähemalt „jõumeetodil” arvutada ei oska! See töö pole seega põhimõtteliselt enam nii täpne, sest tõepoolest, tegelikult tuleks kõik planeedid kui sarnaste massidega objektid, korraga võrranditesse sisse toppida. Aga… kui erijuhud välja arvata, ei ole seni isegi ainult 3 kehast koosneva süsteemi ülesanne täpset lahendust leidnud. Taevaste asjade uurija peab olema aga kaval, kasutama lähendusi, nipitamisi, arendusi ja mida veel. Nii on siiski võimalik mingeid üldisi, kusjuures mitte väga valesid tulemusi saada.

Nagu näha, on meie töö kujunenud väga mahukaks. Ühest inimesest jääb „nullist alustamise” jaoks vist väheks, vaja on teadlaste gruppi ja midagi pole parata, jälle on vaja ka varem nende probleemide kallal töötanute tulemusi kasutada. Nii saab kokkuvõttes ka täiendada neid mahukaid nn efemeriidide tabeleid, millest saab ehk jälle edaspidi lähtuda.

4. Koordinaate teisendama!

Vaat nii! Kujutame siis nüüd ette, et lõpuks oleme saanud, mida tahtsime: planeetide ja Pluuto asetused mingil kindlal ajahetkel. Kuid oh häda – see on ju heliotsentrilises süsteemis. Muuseas, Maad me ei tohtinud ka seniste arvutuste käigus unustada! (Nii ju ei tohi, et „Maa on lihtsalt Maa ja siis on neid planeeete 1, 2, 3, jne. 8 tk koos Pluutoga kokku!”) Kusjuures täpsuse huvides oli kasulik, kui käsitlesime Maa asemel Maad ja Kuud kui kaksikplaneeti. Nagu ka Pluutot ja Charonit.

Nüüd peab aga hakkama teisendama saadud koordinaate geotsentrilisteks. See pole küll enam nii mahukas töö, kuid suisa lihtne ka muidugi mitte. Seda saab teha päris täpselt, kuid eksida ei tohi!

Saime siis lõpuks planeetide asukohad, lähtudes kujuteldavast Maa tsentrist vaadatuna. Päike pole ka loomulikult enam ühe koha peal, vaid on eri aegadel eri kohtades. Hakkab kujunema juba midagi tuttavlikku, eks ole? Ning üks töö on veel hoopis tegemata: arvutused seoses Kuu asukohaga. Kuna Kuu on Maa kaaslane, on see geotsentriline ülesanne, kuid mitte täpselt: Kuu ja Maa ühine raskuskese on Maa keskmest eemal. Ka see korrektuur tuleb ära teha.

Olgu. Ütleme, et seegi asi on tehtud. Aga jälle see „aga”. Ega me tegelikult ju Maa keskmes ole, vaid kuskil kindlas kohas Maa pinnal. Seega… jah, just nii: marss jälle teisendama! Sedapuhku geotsentrilisest topotsentrilisteks, vaatluskohakeskseteks koordinaatideks.

Alles nüüd on töö tehtud. Võime öelda, et sel õhtul kell kaheksa selles asulas (ning selle ümbruses) on Jupiter „vaat nii kõrgel selles suunas”, Veenus jälle „selles teises kohas” jne. Aga meenutame, et see polegi meie hetke-eesmärk, meie peame tegema horoskoopi, kusjuures nüüdseks oleme jõudnud väga otsustavasse etappi. Oleme kasutusele võtnud ekliptilised koordinaadid. Jagame naljapärast ekliptika joone 12 võrdseks osaks ja lähtume seda tehes kevadpunktist ehk taevaekvaatori ja ekliptika ühest kindlast lõikepunktist (kokku on neid kaks).

5. NB! Oluline käänupunkt paradigmas!

Nüüd aga „pöörame ootamatult ära”, UNUSTADES KOGU SENITEHTU! Millekski muuks on seda raske nimetada.
Kasutame siis oma äsja tarvitusele võetud ekliptilisi koordinaate, kuid taevakeha ekliptilise laiuskoordinaadi unustame nüüd ka ära. Ainsa asjana püüame edaspidi vaid meeles pidada, et jagasime teatud punktist (kevadpunktist) lähtudes selle taevasfääri suuringjoone 12 võrdseks osaks. Nüüd anname igale neile 12 osale mingi tähtkuju nimetuse ja väidame, et see on sodiaagimärk või ka päikesemärk. Kusjuures nii tehes satuvad päris tähtkujud samanimelistest märkidest umbes 1 liikme võrra nihkesse, aga seda me kah ei hakka tähele panema. Ka see ei vääri meie ehk siis horoskoobimeistrite tähelepanu, et tähtkujusid mahub ekliptika peale ritta 13, Maokandja lisandub ka (Skorpioni ja Amburi vahele).

Nüüd pühendume vaid ühele aspektile, nimelt… millised on Päikese, Kuu, planeetide ja Pluuto näivad nurkkaugused üksteise suhtes ja millise „märgi” sisse miski neist millalgi satub.

Kui koostame üliprimaarse, kuid levinuima variandi, nn sünnihoroskoobi, arvestame vaid Päikese vaatesuunda sel vajalikul hetkel, jämedamas hinnangus vajalikul päeval.
Siit siis tulevadki need Kalad, Amburid, Kaksikud, Jäärad ja Sõnnid jt. Kust tulevad aga Maokandjad ja kus nad üldse selles üldises „nihkehoroskoobis” peaksid paiknema, sellest ajalugu vaikib…

„Keerulisemal juhul” siis, nagu öeldud, vaatame ka Kuud, planeete, kuid arvestame ikka vaid… nendevahelisi näivaid nurkkaugusi!

Kujuteldav suvaline “planeetide seis” sodiaagimärkide (sisemine ring) ja tähtkujude (välimine ring) taustal.

Arvutuste osas ongi vist kõik. Aga ei oskagi selle töömaratoni üle enam rõõmu tunda, sest tekib põhjendatud küsimus, MIKS me seda üldse tegime. Tekib ka mõte, et kohe võinuks ju alustada sellest käesolevast, alapunktist viis. Arvestades juba ette töö edaspidist iseloomu, võime ju teha ka koguni kasvõi nii, et paigutame ekliptikale hoopis mingid kujuteldavad planeete asendavad objektid, osad võivad „täpsuse huvides” ka reaalsed planeedid olla. Ning miks meil üldse on kasutusel just ekliptika tasand? Ei tea…

Keegi pole ka kusagil öelnud, milline on ekliptika RAADIUS. Päris tühiseks ei tasu seda aga võtta, üldmulje on siis liiga kahtlane.

Punktid 1-5 (alternatiiv)

Esitaks nüüd ühe suvalise alternatiivse näite, kuidas võiks kogu selle eelnevalt kirjeldatud ja antud teemapüstituses päris mõttetuks osutunud hiigelarvutusliku (mõtte)töö asendada suurelt osalt lihtsa „kondimootori” tegevusega.

1. etapp

Ronime selgel ja kuuvalgel ööl kõrge puu otsa. Meil on kaasas võimalikult pikk, ühest otsast äsja külmakindla sordiga värvipotti torgatud latt. Nüüd hindame kiirelt taevapilti ja joonistame seejärel värvist latiotsa kasutades maapinnale horisondi kohal oleva ekliptika osa jätku, piki maapinda. Kuud oli meil selleks vaja, et paremini näha. Latti ja puud kokku oli omakorda vaja selleks, et ekliptika raadius liiga napp ei saaks.

2. etapp

Ronime nüüd kiiresti alla, kahmame labida ja kaevame imekiiresti piki värvitud joont maasse poolkaare. Maksimaalse sügavusulatuse (see vastab taas kord ekliptika meie enda poolt valitavale raadiusele) valime ise, kuid liiga vähe ei ole jällegi kasulik. See kaevatav kaareke järgib muidugi ekliptika tasandit, saades seetõttu viltuse kuju. Mõningate tugede paigutamine kaevatavasse piirkonda on seega hädavajalik. Suurring(joon) on nüüd kokkuvõttes valmis; osa taevas, osa äsja maa sisse kaevatud.

3. etapp

Hüppame äsjavalminud kaevikusse. Seda on siiski raske kiiresti teha, kuna meenutame uuesti, et see kaevatud kaar maa sees pole vertikaalne, vaid viltune, eriti laia ristläbimõõduga ei tohiks see ka olla; see-eest aga peaks saama sealt suhteliselt kerge vaevaga välja ronida!

Harjunud astroloogina paneme nüüd kiirelt kaevikus paika tuntud 12 päikesemärgi maa alla ulatuvad osad ja piiritleme need millegagi, kiireim viis selleks materjali saada on näiteks sellesama pika lati (enne maa sisse hüppamist) lühikesteks juppideks löömine, hoiduda tuleks muidugi värvitud otsast.

4. etapp

Nüüd paigutame nähtamatu Päikese (öö on ju!) ning ka taevas mitte näha olevate planeetide asemele oma „maamärkide” sisse suvalistesse kohtadesse mingid esemed. Juhul, kui on siiski liiga pime, et ikka neidsamu äsja äravisatud latitükke võsast kokku korjata, võib kasutada ka muud kättesattuvat, nt tühju pudeleid (täis pudelitest võib hakata kahju, kuigi keelatud pole kasutada neidki), munakive, vanu saapaid vm, nii et kokku saaks koos Kuu ja võib-olla mõne parajasti paistva päris planeediga 10 liiget. Maakera on teatavasti horoskoopides mängust väljas; Päike meie öisel tööhetkel ka ei paista, ka mitte kaugemad planeedid.

Suvalisse kohta me taome need saapad ja pudelid sellepärast, et kes seda ikka täpselt teab, kus suunas need tegelikult peaksid paiknema! Pealegi pole meil üldse palju aega. Taevapilt muutub ja seega ka meie kaevatud kaeviku asend ja kuju peaks varsti ümber kaevatud saama! Vahepeal tuleks siis ka uuesti puu otsas käia, ka äsjalõhutud latt tuleks (ajutiselt) uuesti kokku liimida… Nii et jama kui palju, kui aega raiskame!

5. etapp – lihtsustused

Meenutame, et meil on ju veebruarikuu, seega oleks kasud sees, kui selleks värvi- ja kaevetööks kasutame kuu alguse või ka lõpu varaõhtust pimedust, sest siis on suurem jagu ekliptikast kena kõrge kaarega silmapiiri kohal ning värvida, kaevata ja märkida on vähem vaja.

Nagu loo 1. osas olnud tekstist võib lugeda, paistavad tänavu veebruaris umbes 2 tundi pärast Päikese loojumist horisondi kohal Marss, Jupiter ja Veenus. Kuu paistmine on meie töö üks põhieeldus, aga nagu juba öeldud, seegi tingimus on veebruarikuu alguses ja lõpus täidetud. Kaevatud kaevikusse tuleb seega kinni lüüa 6 väljavalitud objekti, millest samuti äsja jutu oli.

Nagu näha, saab ka selle töö juures teha lihtsustusi.

Ongi jälle kogu lugu. Läks ju arvutamisega võrreldes ikkagi vähem aega ja vaeva! Pealegi võib kaevamise lihtsustamiseks ja kiirendamiseks kohale tuua trobikonna musklilisi meesterahvaid. Neid mehi saab rakendada ka sellesama pika lati juppideks löömisel. Tõsi küll, töökäsk seoses kaevamisega tuleb neile täpne ette anda.

Kuigi me pole nüüdseks selle „paralleellülituse” järel omadega just täpselt samas kohas, kui eelmise alapunkti 5 lõpus, oleme me siiski põhimõtteliselt ka mitte sealt kuigi kaugel.

Nüüd ja edaspidi on igatahes meie horoskoobitöö kaks „paralleeljuhet” taas „ühe traadina” koos”.

6. „Populaarteaduslik” osa

Järgmise sammuna hakkame siis nende nurkkauguste ja ekliptika äsjajagatud osade ja taevakehade (olgu nad siis tegelikult neis valitud asendeis või mitte!) kohta kokku luuletama mingeid „ennustuslikke” lugusid. Lood ei tohi siiski olla päris suvalised, vaid peavad sisaldama nii palju tõde, et vale koos püsiks ja usin kuulaja-lugeja ikka uskuma jääks. Näited ei hakka siin enam tooma, sellega saab igaüks hakkama!

7. Ongi meil horoskoop valmis!

Kui kogu selle pikaks kujunenud horoskoobi tegemise juhise kirjutamise mõtte juurde naasta, siis on see soovitus igaühel omaenda mõtlemisveski käima panna. Nt võib pahasoovlik „horoskoobiluuletaja” kinnitada, et lood on sul kehvad jah, aga ära loodagi olukorra paranemisele. Mingeid juhiseid võib horoskoobist ka saada: nt seda, et plaanid küll suvel ilusa ilmaga heina teha, aga viimasel hetkel selgub, et “pagan, Kuu on veemärgis”, seega aidaa heinategu! Et heina tea, tuleb oodata sobivamat astroloogilist seisu! Ilm on siin muidugi teisejärguline. Nii võib ka veebruar „osutuda” sobivaks heinakuuks!

Tegelikult siiski horoskoopidesse lausvalesid ei kirjutata, see poleks usutav. Kui panna kirja üpris mitmed tavaelus aset leida võivad sündmused ja miski, olgugi kasvõi pisike osa neist ka realiseerub, siis saabki mõnegi horoskoobilugeja psüühikat mõjutada uskumuse suunas, et horoskoobid ongi tõekuulutajad.
Puha jama muidugi.

Lisamõtteid horoskoobiloole

Tegelikult ei hakka keegi tuntud ega vähe tuntud astroloogidest mitte kunagi neid eelkirjeldatud pikki arvutusi läbi tegema. Puu otsima ronima ja seejärel käbedalt kaevama minna pole samuti vaja, kuigi ka mitte keelatud. Astroloogide õnneks on olemas astronoomid ja nende tööde tulemused, samuti on aastakümneid juba olemas arvutid ja paljud arvutiprogrammid. Selliseidki programme leidub, mis on koostatud astroloogidele abiks. Neis on vajalikud algtingimused juba sees olemas, samuti ka algoritmid arvutuste ning teisenduste jaoks. Astroloog peab sisestama vaid omalt poolt „täpsustavad lähteandmed”: inimese nime ja sünniaja, küla koordinaadid ning kas inimene on (olevat) loru või tubli, vastavalt loodetava honorari suurusele. Varsti „viskabki arvuti vastuse näkku”. Jaani või Jüri sünnihoroskoop ongi valmis.

Aga põhipunktides 1 kuni 4 kirjeldatud arvutustegevus on loomulikult siiski väga vajalik ja oluline. Ega seda tööd tegelikult ju horoskoopide jaoks ole tehtud ega tehtagi. Ei selleski loos märgitud Kuu faasid ega planeetide nähtavus poleks vastasel juhul üldse kirjeldatavad.

Meie eelnevale teoreetilisele horoskoobi-kondikavale (kuigi vähemalt alates viiendas alapunktis mainitud käänupunktist nõuab see jutumärke) tuginedes saame lõpuks anda täpse vastuse juba tükk aega tagasi esitatud küsimusele: mida toob 2023. aasta? Eks ikka seda, mille poole me igaüks ise püüdleme. Horoskoobid ei tee siin midagi. Välisjõudude vastu saab tööd teha vaid omaenda sisemiste jõududega, nii ütleb ka mehaanika üks printsiipidest.

Veel üks katse enne uinumist

Aga mis neist astroloogidest ikka piinata. Nad ka inimesed nagu kõik teisedki. Ka teised teevad oma tegemisi. Siinkohal üks „õpetus”, kuidas kujuteldav erihariduseta juhthumanitaar, äsja edutatud kujuteldavaks juhtfüüsikuks, kirjeldab valguse kiiruse mõõtmise katset.

„Valime välja kaks posti. Ühe posti juurde paneme lambi ja kella. Teise posti juurde paneme vastuvõtja ja teise kella. Läheme esimese posti juurde ja lülitame lambi sisse ning paneme kella käima. Nüüd jookseme kiiresti teise posti juurde ja ootame, kuni valgus ka sinna jõuab. Siis paneme teise kella kinni. Nüüd saame lihtsasti arvutada kella näitude vahe, mis ongi valguse kiirus.”

Kirjeldatud katse õigsuse „tõestus”:
„Katse korrektsust kinnitavad anonüümsed internetiküsitlused, mille järgi eeltoodud katset peab korrektseks väidetavalt koguni üle 30 protsendi väidetavatest füüsikutest!”

Päikesevarjutus algab Tartu kohal kell 12.13 ning saavutab maksimumi kell 13.24. Kuu katab varjutuse tipphetkel veidi üle poole Päikesest.

Tähetorn avatakse alates kella 12. Vaatlus algab kell 12.30 ning kestab kaks tundi.

Päikesevarjutust ei tohi vaadelda ilma nägemiskaitseta! Kodustest vahenditest sobivad varjutuse vaatamiseks näiteks kaks CD-plaati koos, samuti keevitusmask. Päikese vaatlemiseks ei sobi kindlasti tavalised päikeseprillid.

Tartu tähetornis saab osalist päikesevarjutust vaadelda üle saja aasta vana Zeissi ja tähetorni õuel asuva päikeseteleskoobiga.

Õuel asuva päikeseteleskoobiga Päikese vaatlemine on tasuta, tornis asuva suure teleskoobiga vaatlemine on muuseumipiletiga 3 eurot.

Käes on juunikuu, tuues kaasa aasta kõige pikemad päevad, kõige kõrgemalt käiva Päikese ning lühikesed valged suveööd. Koit ja Hämarik kohtuvad igal ööl, eriti ilus on see vaatepilt muidugi selge ilma korral.
Juunis on samuti suvine pööripäev.
Ongi nagu kõik juba öeldud, võiks jutu lõpetada. Aga siiski. Ka detailid räägivad…

Kuna enim vaatlusvõimalusi on juunis just Päikese puhul, siis vaatame esiteks seda taevakeha. Kohe tuleb hoiatada, et Päikese ketas oma väga suure heleduse tõttu ei sobi palja silmaga imetlemiseks (kui, siis vilksamisi ja lühidalt). Päikese hoolikaks vaatlemiseks tuleb kasutada selliseid abivahendeid, mis toimivad valguse nõrgendajatena. Ammust ajast tuntud on tahmaklaasid, keevitaja mask, hilisemast ajast flopi-kettad. On olemas ka spetsiaalsed amatöörteleskoobid Päikese vaatamiseks.

Üks võimalus – hariliku teleskoobi sisendava ette paigutatakse tugev filter (filtrite süsteem). See võib olla ühtlaselt valgust nõrgendav, kuid võib olla eelistatult ühevärviline, kasvõi roheline, sealt läbi vaadates näemegi siis Päikest peaaegu nagu ta päriselt on: rohelisena. Hästi töötavad – coronado-päikeseteleskoobid, millest läbi vaadates paistab Päikese atmosfäär, samuti ka kromosfääri loiteid ja protuberantsid – aine väljapursked, samuti on näha laike.

Võimalik on ka täiesti tavalise teleskoobiga projekteerida Päikese kujutis paberilehele või ekraanile, mille kaugus okulaarist on vaja valida selline, et pilt oleks terav. Selle süsteemi eelis on, et ekraani vaadata saab korraga mitu inimest. See-eest ei tohi nüüd mitte mingil juhul üritada silmaga läbi teleskoobi Päikest vaadata.

Eksisteerib ka nn „tõelisi”, proffide-teadlaste kasutatavaid päikeseteleskoope koos kõrgete tornidega, jälgides siis Päikese pinna detaile tõelise detailsusega, kuid siin sellel aspektil me ei peatu.

Mis see Päike siis on? Astronoomide keeles üks päris harilik ja „harju keskmise” täht: G2V. Teisisõnu, Herzpung-Russelli heal ajaloolisel diagrammil on Päike G klassi täht, täpsemini G2 klassi kuuluv ning heledusklass on V, seega asub Päike nn peajadal, vaat et kõige rahulikumas piirkonnas kogu diagrammil.
Kuidas nii? Sest diagrammi peaaegu kõik muude piirkondade tähed teevad sagedamini läbi kiireid ja sageli ootamatuid muutlikkusi. Eks see asjaolu olegi pannud astronoome juhtima teleskoope (lähemate) Päikese-sarnaste tähtede suunas, et oodata nendest kantidest mõistuslikke raadosignaale. Seni pole lootused täitunud, kuigi eluotsingute piirkondi on laiendatud ja loodetakse ka tehisoptilisi „signaale” või ka miskit muud („elustavat”), eelkõige sobivaid keerulisi keemilisi ühendeid leida, seni ikka asjatult.

Päikese ligikaudne kaugus Maast on peaaegu 150 miljoni kilomeetrit, selle täpne väärtus on üheks astronoomiliseks pikkusühikuks nimetusega astronoomiline ühik.

Lahendaks siinkohal ka ühe näiva paradoksi. Päike on päeval kõrgel. Mäed on justkui ka kõrged. Mida lähemal Päikesele, seda soojem peaks olema. Seega lihtloogika nagu ütleb, et mägedes peaks ka soojem olema kui Maa peal. Ometi on teada-tuntud see, et mägedes on temperatuur madal, tippudel ei sula lumigi ära…

Probleemi lahendus on see, et mäed on LIIGA VÄHE Päikesele lähemal. Ümmardame mäetipud kuni 10 kilomeetrini maapinnast. 150 miljoni kilomeetriga võrreldes on see tühine suurus. Piirdudes ka kaugusega Päikese pinnani, on kasvõi lagipea kohal oleva Päikese kauguse erinevus mäetipult ja merepinnalt ikkagi sisult täiesti olematu. Mägede ja maapinna temperatuuride erinevused määravad ikkagi ära Maa atmosfääri protsessid, seotuna maapinnal ja merel toimuvaga.

Samas on mägedes ohtlik päevitamisega liialdada. Siin on siiski mõnedel kilomeetritel juba suur tähtsus, kuna hõredamast atmosfäärist pääseb enam läbi ka tervisele ohtlikku ultraviolett- ehk UV-kiirgust. Sellega tuleb ometigi arvestada ka merepinna tasemel, kusjuures mõnel päeval on kiirgust rohkem, mõnel vähem. Seda iseloomustab nn UV-indeks: mida kõrgem väärtus, seda lühem aeg on soovitav päevitamisele kulutada. Indeksi väärtusi 1 kuni 3 võib pidada ohutuks, 5 ja enam aga on numbrid, mille puhul (pikalt) päevitamine pole enam eriti soovitav. Näitajaid võib kirjeldada ka nii: UV-kiirguse intensiivsus 25 millivatti ruutmeetri kohta annab UV-indeksi 1, edasi, väärtusele 2 vastab 50 millivatti ruutmeetri kohta ja nii edasi.

Nüüd siirdume tõesti juunikuu öötaevasse, jääme esialgu kuu algusse.

Öötaevast annab õhtuti oodata, sest seegi vähene pimedus, mis tuleb, saabub aegamööda, kui Päike on loodekaarde loojunud. Siiski, kella 23 paiku (seda Tartu meridiaani kandis, nt Kuressaares on samad tingimused veerand tundi hiljem) võib märgata esimest tähte kõrgel lõunakaares, see on kergelt punakat tooni Arktuurus enam-vähem ülemises kulminatsioonis. Tegu ongi hetkel heledaima kinnistähega Eesti taevas (heledus -0.04 tähesuurust). Idataevast, samuti päris kõrgelt, leiame Veega, mille heledus jääb Arktuurusele napilt alla (0.03 tähesuurust). „Pronksmedaliomanik”, kohe heleduselt kahe eelmise kannul, Kapella (0.08 tähesuurust) on leitav madalas loodetaevas.

Aegapidi muutuvad nähtavaks ka teised heledamad tähed: madalas edelakaares asub Spiika (0.98 tähesuurust), Reegulus aga läänekaares (1.35 tähesuurust). Deenebi (1.25 tähesuurust) leiame Veegast vasakul, ida-kirdetaevas, veel üks punakas täht, Antaares (0.96 tähesuurust), on äsja tõusnud (loojub siis, kui valgeks läheb) ja asub väga madalas kagu-lõunataevas. Madalast idataevast leiame heleda tähena ka Altairi. Loodetaevas, samuti madalas, ilmuvad hämaruse süvenedes peaaegu korraga nähtavale nähtavale Polluks (1.14 tähesuurust) ja Kastor. Viimane on juba 2. suurusjärgu täht, aga „ülempiiri” lähedal (1.58 tähesuurust)t. Ka Altair (0.77 tähesuurust) saab endale näiva kaaslase – temast üsna vähe kõrgemal paikneb Tarazed. Viimane on koguni juba 3. tähesuuruse klubis (2.72 tähesuurust), kuid lähedus Altairile teeb tähe leidmise lihtsaks, kuigi heleduste vahe on neil kahel tähel suur.

Eks neid tähti paistab siiski rohkemgi, kõige enam umbkaudu kella 00 ja 2.30 vahel. Kusjuures hoolimata Eesti pisikesest pindalast on ikkagi erinevusi, olenevalt vaatluskohast: Põhja-Eestis on ööd valgemad ja tähti vähem näha. Kuressaares, nagu juba mainitud, algab ja lõpeb Tartuga võrreldes pimedam aeg umbes veerand tundi hiljem. Kuressaare puhul on muuseas huvitav märkida sarnasust Moskvaga – mõlemad linnad asuvad 2. ajavööndi piiril. Seega Kihelkonna ja Lümanda piirkonnad ning Sõrve poolsaar asuvad koguni 1. ajavööndis: näpuga järge ajades peaks Lääne-Saare rahvas ka uut päeva ning uut aastatki tunni võrra hiljem alustama…

Vaatame uuesti öötaevasse. Jätaks vaatlejale koduseks ülesandeks teha kindlaks, palju on taevapilt muutunud umbes 3-4 tunni jooksul, kui jälle päris valgeks läheb. Vihje: väga kardinaalseid muutusi ei saa olla, kuid midagi siiski muutub, eriti kui otsida läänekaares mainitud heledamaid tähti.

Juuni lõpupoole on ööd sama lühikesed, isegi pisut veel lühemad, kuid taevapilt ole ei siiski täpselt sama kui kuu algul. Seda nii õhtul kui hommikul: kogu pilt on teatud määral lääne poole nihkes. Arktuurus pole enam õhtuti lõunasuuna näitajaks, samas on sinnapoole teel Veega, tema järel Deeneb. Mainida võiks ehk, et Kastor ja Polluks on kadunud. Jõulutähte Kapellat tuleb otsida kõige valgemast piirkonnast, madalast põhjataevast.

Räägiks ka midagi neist asjust, mis ehk teatud kaalutlustel näha peaksid olema, aga ei ole.

Kujutame korraks ette hoopis talvist pööripäeva detsembris. Lühike päev, madal Päike… Kuid eriti teadaolev ei pruugi olla asjaolu, et Päike asub siis huvitava koha peal. See on Amburi tähtkujus paiknev madalaim punkt ekliptikal, mis peaaegu samas kohas ristub Linnutee tasandiga. See pole veel kõik, mis on huvitav: Päikese „turvameesteks” nii üleval kui allpool on 2 difuusset udukogu: M20, nimetusega Trifiid (ülalpool) ja M8, Lauguun (allpool).
Keerame aega pool aastat (suund pole hetkel oluline…) ja saame parimaks vaatlusajaks juunikuu südaöö. Vaatame madalasse lõunataevasse, umbes 8 kraadi kõrgusele ja näeme… ei midagi võrreldes muu taevaga. Muidugi, ööd on valged. See on üks põhjus. Aga kujutame sama piirkonna täiesti pimedasse taevasse. Nüüd näeme… palju tähti jah, aga ei mingeid udusid.
Põhjus: loomulikult tuleb arvestada ka sellega, et enamus nn süvataeva objekte on paljale silmaga igas olukorras nähtamatud, kaasa arvatud jutuksolevad udukogud. Ka teleskoobivaatlustele teeb hele taevafoon siiski liiga, samuti pole kasuks objektide madal asend. Seda madalat taevaala ehk Päikese talvist pesa ongi pimedas öötaevas võimalik päris harva tabada: kas paar tundi või veidi enam enne Päikese tõusu märtsis-aprillis või siis sama palju peale Päikese loojumist augustis-septembris.

Planeetidest. Õhtuti planeete näha ei ole. Hommikuks aga on neid madalas idakaares koguni 3, vasakult paremale lugedes Veenus, Jupiter ja Saturn. Heledused on vastavalt -3.8, -2.2 ja 0.6 tähesuurust. Nagu näha, võib Veenuse ja Jupiteri ära tunda nende suure heleduse tõttu. Tõsi, Veenus ja ka Jupiter (vähemalt kuu algul) väga silmapaistvad sedapuhku ei ole, kuid on siiski leitavad, kui on juba üpris valge. Suvise pööripäeva paiku lisandub Veenuse ja Jupiteri vahele veel neljaski, punaka tooniga Marss (0.5 tähesuurust). Kõigi nende vaatlusajad ajapikku pikenevad, kuid kõige viletsam on see asi ehk Veenuse puhul: see planeet tõuseb kuu algul vähem kui tund, kuu lõpuks poolteist tundi enne Päikest. Veenus asub Jäära ja Sõnni tähtkujudes, Marss ja Jupiter on Kalades ning Saturn Kaljukitse tähtkujus. Tähtkujud, kus planeedid paiknevad, ootavad ööde pikenemist ja valgenemist.

Kui veel kord aga lisada objekte, mida näha ei ole (ilusad linnulaulused juunikuu ööd, ehk antakse andeks…), siis on madalas hommikutaevas teiste planeetide vahel veel ka Uraan ja Neptuun, kumbki aga ei sobi vaatlemiseks teleskoobi abita.

Loomulikult paistab enamusel ööpäevadest mingil ajal taevas ka Kuu, kuid see, kes igatseb kõrgel paistvat täiskuud, peab paraku pettuma: juunikuus liigub Kuu täisfaasi aegu just eelkirjeldatud Päikese pesa ümbruses.

Kuu faasid:

Esimene veerand: 7. juuni kell 17.48,
Täiskuu: 14. juuni kell 14.52
Viimane veerand: 21. juuni kell 6.11
Noorkuu: 29. juuni kell 5.52 .

Meie tabel on astronoomia.ee lehelt, andmed on valitud Tartu kohta.

Põhjuse leiate, kui vaatate Päikese teekonda mõnel taevakaardil (astronoomias nimetame seda teed ekliptikaks). Näeme, et talvise (ja ka suvise) pööripäeva aegu on see paralleelne taevaekvaatoriga, mis tähendab, et sel ajal Päikese kulminatsioonikõrgus (kaugus horisondist keskpäeval) ei muutu. Ei muutu ka koht silmapiiril (asimuut), kust Päike tõuseb või loojub. Nii võibki öelda, et Päike asub pesas, puhkab.

Pärast jõule pilt muutub. Päevad hakkavad pikenema, muutub ka Päikese tõusu- ja loojanguasimuut. Päike lahkub oma talvepesalt ja asub teele järgmise, suvepesa poole. Sinna jõuab ta nädal enne jaanipäeva.
Aga kas teate, et praegu on lisaks kõige pikematele öödele ka kõige pikemad ööpäevad?

Vaatame sama tabeli jätku:

Pöörake tähelepanu neljandale veerule (Päikese kulminatsiooniaeg). Kui ööpäevad oleks võrdsed, peaks see olema ühesugune. Aga ta kasvab – seega peab ööpäev (aeg keskpäevast keskpäevani) olema pikem kui 24 tundi. Vahe on 5 minutit 10 päeva kohta, mis tähendab 30 sekundit pikemat ööpäeva.
See pole veel kõik. Kui vaatame tõusu- ja loojanguaegu, näeme, et esimene neist väheneb 4, teine aga kasvab 14 minuti võrra. On, mille üle mõelda. Anname mõned vihjed: Maa on 3. jaanuaril periheelis, kõrgematel laiuskraadidel on meridiaanide vahekaugus väiksem, öö ja päeva vaheline piir ei kulge mitte põhjast lõunasse, vaid sellega pea 45 kraadise nurga all.

Ühesõnaga – need tabelid on põhjatud allikad meie igapäevaste, kõigi silmade all toimuvate loodusnähtuste üle juurdlemiseks. Ja astronoomiaülesannete konstrueerimiseks. Ja miks ka mitte koduõuel mõni astronoomiline eksperiment käima panna. Näiteks talvisest pööripäevast suvise pööripäevani võimalikult palju päikesetõuse (loojanguid) pildistada. See suur töö algab just tabelite uurimisest – kui avara silmapiiriga kohta me selleks vajame.

Ütlesime eelpool, et toodud numbrid käivad Tartu kohta. Aga internet on kõikvõimas: veebilehe https://www.sunearthtools.com/dp/tools/pos_sun.php abiga võite saada kogu info Päikese liikumise kohta oma koduõuelt nähtuna.

Aga ärge unustage ka öösel taevasse vaadata. Näete, kuidas Kuu mööda tähtkujusid rändab. Õppige tundma uusi tähtkujusid. Ja langevad tähed – aastavahetusel pakub huvi kvadrantiidide meteoorivool, maksimumiga 3. jaanuaril.