Noovade puhul on tegu kaksiktähega, mille üks osapool on “aktiivse elu” lõpetanud valge kääbusena. Kui kaksiktähe komponendid on üksteisele piisavalt lähedal, võib paaris oleva tavalise tähe gaas hakata voolama valgele kääbusele ning selle pinnale koguneda. Valgele kääbusele kogunenud vesinikurikka gaasi kihis tõuseb temperatuur aine lisandudes tasapisi äärmiselt kõrgeks (ca 20 miljoni kraadini) ning ühel hetkel ületab termotuumareaktsioonide algamiseks vajaliku temperatuuri. Siis süttib kogu valgele kääbusele kogunenud vesinik ning toimuva termotuumaplahvatuse ja selle käigus kaksiksüsteemist välja visatava ainekihi paisumise tõttu muutub seni silmapaistmatu tähekene mõneks ajaks väga heledaks. Vahel isegi nii heledaks, et seda on näha palja silmaga. Enamasti hakkab aine kogunemine jälle otsast peale ning uut noovaplahvatust võib oodata mõne (kääbusnoovad), mõnekümne (“korduvad noovad”) kuni mõne tuhande aasta pärast (klassikalised noovad).

14. augustil kell 18:00 maailmaaja järgi (meie ajas siis 21:00) teatas Koichi Itagaki Jaapanist, et on avastanud Delfiini tähtkujus uue noova. Päev varem tehtud piltidel ei olnud selles kohas midagi märgata. Järgneval päeval tuli kinnitusi kõikjalt üle maailma. Nimi pandi ka – vastavalt traditsioonidele Nova Del 2013.

Kes tahaks noovat oma silmaga vaadata, sel tasuks Sky&Telescope artiklist lisainfot vaadata. Igaks juhuks ka noova taevakoordinaadid: otsetõus 20 tundi 23 minutit 30.68 sekundit, kääne +20 kraadi 46 minutit 04 sekundit, asukoht on Delfiini, Rebase ja Noole tähtkujude kokkusaamiskoha lähedal. Binokli või teleskoobiga vaatlejaile võib huvi pakkuda vähem kui kraadi kaugusele jääv planetaarudu NGC 6905. Vaatlemiseks sobib terve öö – pimeduse saabudes on Delfiini tähtkuju Suvekolmnurga külje all kõrgel taevas.

Hetkel on noova silmaga nägemise piiri peal, kuid isegi väikese binokliga on ta lihtsasti leitav. Kui heledaks “uus täht” muutub, ei osata veel täpselt ütelda, kuid binokliobjektiks võiks see aeglaselt nõrgenedes jääda veel mitmeks nädalaks.

Selge taevast.

Noovad on lähiskaksiktähed, kus vesinik kandub sekundaartähelt valgele kääbusele. Kui vesinikku koguneb valgele kääbusele piisavas koguses, käivituvad termotuumareaktsioonid ning toimub noova plahvatus. Korduvnoovad, mida on teada kõigest 10, on sellised noovad, mille plahvatusi on vaadeldud rohkem kui korra. Tüüpiliselt korduvad plahvatused 10-100 aasta tagant. Korduvnoovad pakuvad erakordset huvi selle tõttu, et nad arvatakse olevat Ia tüüpi supernoovade eellasteks: kui valge kääbuse mass kasvab suuremaks kriitilisest piirist, umbes 1.4 Päikese massist, plahvatab täht supernoovana.

Korduvnoova U Sco plahvatust vaadeldi enne käesolevat aastat viimati 1999. aastal. Louisiana State University astronoom Bradley Schaefer, kes on korduvnoovasid põhjalikult uurinud, ennustas, et U Sco plahvatab 2009. aasta kevadel, pluss-miinus üks aasta. Selle ennustuse põhjal innustas Ameerika Muutlike Tähtede Vaatlejate Assotsiatsioon (AAVSO) amatöörastronoome U Sco heledust jälgima. Tavapäraselt on selle tähe heleduseks 18 tähesuurust, kuid maksimumis kasvab heledus 8. tähesuuruseni. Maksimumi järgselt kahaneb U Sco heledus väga kiiresti, langedes päevaga tähesuuruse võrra. Seetõttu on maksimumi jälgimiseks oluline kiiresti reageerida.

28. jaanuari hommikul tehtud avastuse järgselt asusid lisaks amatööridele noovat uurima ka professionaalsed astronoomid. Vaatlusandmeid koguti lisaks maapealsetele teleskoopidele ka kosmoses paiknevate röntgenkiirte teleskoobiga Rossi X-Ray Timing Explorer (RXTE) ning gammakiirgust mõõtva satelliidiga INTErnational Gamma-Ray Astrophysics Laboratory (INTEGRAL). Jätkuvalt ootab AAVSO amatööride vaatlusi, samuti on AAVSO võrgulehel võimalik jälgida andmete laekumist.

Allikad:

• The Amateurs Who Discovered the U Scorpii Eruption (Sky & Telescope)
• Thar She Blows! U Scorpii Erupts As Predicted
• Long Anticipated Eruption of U Scorpii Has Begun (Universe Today)
• Amateur astronomers discover stellar outburst (Astronomy Now)
• Long Term Monitoring of the Recurrent Nova U Scorpii (AAVSO)