Detsembrikuu päevad on aasta kõige lühemad. Teisisõnu, Päikese silmapiirist kõrgemal asumise aeg on detsembrikuu ööpäevadel minimaalne. Tõsi küll, kuu esimesel dekaadil konkureerib päev oma pikkuse osas jaanuari esimese dekaadiga, kuid ärme sellele „pisiasjale” erilist rõhku asetame. Kõige lühemaks päevaks osutub 21. detsember. Sel päeval kell 11.20 (Ida-Euroopa talveajas) tähistame talve algust. Siis asub Päike täpselt Kaljukitse pöörijoonel ning on ühtlasi suurimas lõunapoolses eemaldumuses taevaekvaatorist. Tähtkujude arvestuses asub Päike kuu esimesel poolel Maokandja tähtkujus, 18-ndal detsembril siirdub Päike Amburi tähtkujju. Kõik klapib: Amburi tähtkujus asub ekliptika talvepunkt. Just seal paikneb Päike, õigemini selle keskpunkt, 21. detsembril kell 11.20.

Planeedid detsembrikuu õõs

Tänavune detsember on päris hea planeetide nähtavuse kuu.

Merkuur ilmub 14-nda detsembri paiku hommikuti madalasse kagutaevasse. Edaspidistel hommikutel stabiliseerub Merkuuri tõusu aeg ligikaudu 2 tunni juurde enne Päikese tõusu. Merkuur muutub “vaikselt” ka heledamaks: +1.2 tähesuuruse juurest vaatlusperioodi algul kuni -0.2 tähesuuruseni jõulupühade saabumisel. Aasta viimasel nädalal jääb Merkuuri heledus stabiilseks, kuid vaatlusaeg tasapisi lüheneb ning umbes täpselt aasta lõpus, 31. paiku kaob Merkuur ehavalgusse. Planeet liigub vaatlusperioodi vältel Skorpioni tähtkujust Maokandja tähtkujju.
24-ndal detsembril möödub Merkuur Antaaresest 7 kraadi põhja poolt. Antaares ise siis näha ei ole; see punakas „päris-täht” saab hommikuti nähtavaks mõned päevad peale uue aasta saabumist.
25-ndal on Merkuuril suurim läänepoolne eemaldumus Päikesest (22 kraadi). Kuu on Merkuurile suhteliselt lähimas asendis 29-nda hommikul, kuid Kuu asub üle 7 kraadi madalamal ja on suisa nähtamatu.

Veenus on nähtav õhtuti madalas, kuid kuu edenedes üha kõrgemal, lõuna-edelataevas Ehatähena. Võiks ära märkida, et lõpuks ometi, pärast umbes 11-kuulist “kehva aega”, astub heledaim planeet täiesti „kapist välja”. Viimati oli Veenus suhteliselt hästi vaadeldav tänavu jaanuaris hommikutaevas. Edasine on olnud „rist ja viletsus”: pool aastat järgemööda oli Veenus vahepeal üldse nähtamatu, seejärel sügiskuudel oli planeedi nähtavus justkui olemas, kuid Veenus paistis ikkagi vaid väga madalas ja/või väga lühikest aega. Ka detsembri algul on Veenuse käändekoordinaat pigem kurvakstegev (-24 kraadi). Varsti peale kuu algust loojub Veenus siiski täpselt 3 tundi pärast Päikest ning sellistes tingimustes on planeet siiski hästi nähtav, kui vaid madalale vaatesuunale miskit ette ei jää.

Edaspidi kasvab Veenuse kääne, st planeet kerkib õhtuti kõrgemale, samuti saab lisa vaatlusaeg. Kuu keskel on Veenuse loojanguaeg lähenemas 4 tunnile pärast Päikese loojumist ning Jõululaupäeval on Veenuse vaatlusaeg juba 4 tundi ja veerand juurdegi. Pühadevahelisel perioodil tuleb vaatlusaega veei lisakski ning kuu ja ühtlasi aasta lõpus loojub Ehatäht juba 4.5 tundi pärast Päikest. Planeet paistab, kordame üle, lõuna-edelataevas ja ei oma heleduse osas „tähelisi” konkurente: heledus on -4.2 tähesuurust.
Veenus liigub detsembris Amburi tähtkujust Kaljukitse tähtkujju.

Kuu on Veenusele lähimas asendis 4. detsembri õhtul. Kuu noore sirbi toredat nähtavust rikub aga madal asend. 5. detsembri õhtuks on Kuu Veenusest möödunud ja nurkkaugus nende vahel suurem kui eelmisel õhtul. Taevakehad paiknevad siis aga veel endiselt suhteliselt lähestikku ja kuna ikka veel sirbi kujuga Kuud on siis märksa paremini näha, on ilmselt seetõttu kunagise riigipüha ja konstitutsioonipäeva õhtul Kuu ja Veenuse kombinatsioon kõige parem tänavu detsembris. (See 5. detsembri „riigipüha” kehtis viimati 1977. aastal. (Tegelikult võib selle asjaolu ka arvestamata jätta.))

Jupiter, planeetide kroonimata kuningas, väärib oma tiitlit. Jupiter on 7-ndal detsembril vastasseisus Päikesega, paistes võimsa Jõulutähena ehk siis tegelikult Jõuluplaneedina kogu pika detsembriöö. Hele planeet tõuseb õhtuti kirdest, kulmineerudes kesköö paiku kõrgel lõunataevas ja vajudes hommikuks loode suunas. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Jupiter saavutab heleduse
-2.6 tähesuurust. Veenuse heleduseni Jupiteri ei küüni, kuid teisalt ei paista ka Veenus kogu öö vältel.

Kuu ja Jupiter paiknevad lähestikku 14-nda detsembri ööl vastu 15-ndat detsembrit. Kuusirpi selleks ööks pakkuda ei ole, see-eest on Kuu, (kuigi mitte ka ülearu), “täis”. Täiskuu faas on 15. detsembri päeval. (Termini „täis” lahti mõtestamisega ei tasu muidugi üle ka pingutada!) Üks öö varem, 13. detsembri õhtutundidel, paikneb Kuu Taevasõela (M45) vahetus läheduses.

M45-st ümmarguselt 7 kraadi edelas paikneb Uraan (5.7 tähesuurust). Uraan ei liigu orbitaalses mõttes eriti kiiresti, nii et enam-vähem kehtib see ligikaudne hinnang kogu detsembri vältel. Palja silmaga vaatamiseks Uraan (eriti) ei sobi. Kui aga Kuud segamas pole, võib teleskoobi abiga Uraani üles otsida. Uraan on teleskoobivaatluse jaoks piisavalt hele ja ilus, samuti paistab seegi planeet teleskoobis tähtedest (pisut) suurem. Seejärel võib püüda Uraani üles leida ka ilma teleskoobi abita. Ei julge just garantiiks mütsi söömist lubada (kui see müts just söögiseene kübar ei ole), aga Uraani võiks ehk niimoodi ära näha.

Marss paistab hommikupoole ööd samuti hästi. Marss tõuseb juba mitu tundi enne keskööd: kuu alguses tõuseb Marss ligemale 4 tundi pärast Päikese loojumist, kuu keskpaiku aga 3 tundi pärast Päikee loojumist. Detsembrikuu ning ühtlasi aasta lõpus paistab Marss juba peaaegu kogu öö. Marss on küllalt kergesti äratuntav. Planeet on punaka tooniga, olles heledam kõigist teistest punakas-oranzidena paiknevatest päris-tähtedest. Kuu algul on Marsi heledus -0.5 tähesuurust, kuu keskel -0.8 tähesuurust ja kuu lõpus, suurte pühade aegu, on Marsi heledus -1.0 kuni -1.1 tähesuurust.

Mitte kogu öö, keskööd ümbritsevate tundide jooksul madalas lõunakaares paistev Siirius jääb siiski heledamaks kui Marss, kuid ei paista punakana. Kõik teised tähed on tuhimad nii Siiriusest kui Marsist. Kuu on Marsile kõige lähemal 17-nda ööl vastu 18-ndat. “Täis olekust” on Kuu selleks ajaks juba eemaldunud.

Kuu algul on Marss lähedal Sõime hajusparvele M44, mis on vaadeldav ka palja silmaga uduse laigukesena. M44 puhul, nagu süvataeva objektidega enamasti juhtub, on tegu objektiga, mida on uhkem läbi teleskoobi uurida. Marsi naabrus teeb täheparve vaatluse kindlasti veelgi huvitavamaks.

Marss ja M44 on kõige rohkem lähestikku 6. ja 7. detsembril.
7. detsembril hakkab aga Marss liikuma vastupidiselt (retrograadselt) ning kaugus M44-st edaspidi tasapisi kasvab. Lähestikkus, nagu taevavõlvil taevakehadega ikka, on seda vaid objektide vaheliste näivate nurkkauguste väiksuse mõttes. Kuigi Marss ja M44 ei satu otse teineteise taustale, siis teatud lähenduses võime ikkagi rääkida ka nende ühendusest ehk peenema nimetusega konjunktsioonist.

Saturn on nähtav õhtupoole ööd lõuna-edelatevas Veevalaja tähtkujus. Vaatlusaega jätkub ka Saturnil: kuu alguses on Saturn näha peaaegu keskööni. Kalendrikuu vältel planeedi vaatluseg siiski veidi lüheneb ning kuu ja aasta lõpus loojub Saturn umbes paar tundi enne keskööd. Siit ka ligikudne juhis 31. detsembriks: kui Saturn veel nähtaval on, siis on kindlasti veel vana aasta lõpuni aega ja rakette lasta ei tohi! Pärast Saturni loojumist tuleb veel umbes paar tundi rakettidega oodata. “Brežnevi kõne” tuleb kah välja kannatada. Saturni heledus detsembris on keskmiselt 0.9 tähesuurust, olles üpris aeglases langustrendis. Alati tasub Saturni vaadelda teleskoobiga, sest uhke rõngas lihtsalt nõuab enda nägemist. Eks seetõttu ongi Saturni vaadet teleleskoobis tihti peetud ka astronoomia sümboliks. Teleskoobi puudumisel võib aga lihtsalt vaadata ka raamatutest või arvutiekraanilt pilte Saturnist. Nii võib ilmselt saada isegi kõige võimsama Saturtni-elamuse… Muidugi, päris õige see piltide asi kah pole. Võib ju ise ka joonistada suure-suure ringi ja suure-suure rõnga selle ümber. Küsimus: kas paberil näeme siis Saturni või hoopiski joonistaja töövaeva?

Kuu paikneb Saturnile kõige lähemal 8. detsembri õhtul. Kuu on siis parajasti 1. veerandis.

Geminiidid ja objekt 3200 Phaethon

Geminiidide meteoorivoolu detsembrikuu keskpaiku on selle loo kirjapanija varemgi kiitnud. Tõepoolest, tegu on aasta ühe võimsaima meteoorivooluga, konkureerides kenasti augustiöödel nähtava „kolleegiga”. Nagu voolu nimetus reedab, asub meteoorivoolu radiant Kaksikute tähtkujus, mitte kaugel eemal kuuiktähest Kastor (alfa Gem), näiv heledus 1.58 tähesuurust. Detsembriöö on pikk, kuid pole muret: radiant on kogu aeg silmapiiri kohal, kerkides praktiliselt kesköö paiku kõrgele ülemisse kulminatsiooni.

Geminiidde meteoorivool peaks olema küllalt erandlikult seotud mitte komeedi, vaid asteroidiga, nimelt 3200 Phaethoniga, mis avastati 1983. aastal,seega mitte eriti ammu. Kuid selle asteroidi orbiit on, kui pilke peale heita, ka pesuehtsa komeedi orbiidi moodi. Tõsi küll, orbiidiellips pole väga kaugele välja veninud. Periheelis on 3200 Phaethoni kaugus Päkesest 0.14 astronoomilist ühikust (aü) ja afeelis 2.4 aü; tiirlemisperiood on 1.4 aastat.
Nii et selle asteroidi Päikesele lähim asend on (kui lugeda Merkuuri orbiit lihtsustatult ringikujuliseks) Päikesele märksa lähemal kui asub Merkuur Päikesest (umbes 0.4 aü). Afeelis on 3200 Phaethon kuskil Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel, asteroidide vöö kandis.

Muuseas, „asteroidide vöö” tähendab ju seda, et sealkandis tiirutavate Päkeseüsteemi väikekehade ehk siis asteroidide enamuse orbiidiellipsid pole väga palju ringkujulisusest erinevad, erinevalt komeetidest.

Leidub ka asteroide, mis Maa orbiidi lähistelt võivad oma orbiidil mööda liikuda, samas mitte eriti kaugele eemaldudes, nt ka 3200 Phaethon. Viimane kuulub nn Apollo tüüpi asteroidie klassi. „Apollod” on siis asteroidid, mille periheel on lähemal kui Maa Päikesele (1 aü), afeel aga sellest kaugemal (üle 1 aü), kusjuures ka orbiidi pikem pooltelg on suurem kui 1 aü.

Asteroidi 3200 Phaethoni läbimõõtu hinnatakse 5.8 km juurde ja massi 140 triljoni kg kanti. Komeedid on mõnede kilomeerite või mõnede kümnete kilomeetrite tuumade läbimõõtude juures. Masse võiks ehk hinnata väiksemate komeetide puhul alla 100 triljoni kg., suuremate puhul üle 100 triljoni kg. Selles ligikaudses hinnagus tundub 3200 Phaethon „keskmisest” komeedist tihedam, kuid samas ka mitte eriti palju. Nii et seda, kes nimetab objekti 3200 Phaethon komeediks, ei tohiks ketserluses süüdistama hakata. Jäädes siiski selle eelduse juurde, et geminiidide meteoorivool on pärit objektist 3200 Phaethon, siis… eks see asteroid võiks siiski samas ka mitteaktiivne komeet olla. Seega on ehk tegu nn dualistliku objektiga, Kuid kui teha kiire kõrvalehüpe, siis teadlaskond on ju ammu omaks võtnud nt valguse dualismi idee ja katki pole ometi midagi! (Kaasaja teadlaste puhul on asjalood palju kehvemad, kuna mõnedki neist on „kurjast vaimust vaevatud” („nagu köster vahel ütelda armastas”). Sellised „teadlased”, muide, polegi tegelikult teadlased. Kuid paljud taolised tegelased „õpetavad” ülikoolides!)

Geminiidide keskmine lennukiirus Maa atmosfääri sisenedes on umbes 35 km/s, seega peaaegu poole väiksem kui nt perseiidide puhul augustis. Objekt 3200 Phaethon ei liigu Päikesest väga kaugele eemale (suhteliselt Päikesele lähedale jääb ka orbiidiellipsi keskpunkt). Selle tulemusena ei saavuta väga suurt kiirust ka enamik meteoore, mis „komeet-asteroidist” välja on trüginud.
Seetõttu on geminiidid vähemalt potentsiaalselt üpris vaatamisväärsed: konkreetsete juhtumite puhul on tihti aega äravalt mõelda ja mõtiskleda, kas „see” meteoor kukub maha või mitte. Sellise põhjusega hirmu võib küll siiski prahina taskust omalt poolt minema visata ja soovida midagi ilusat, nt… no selle peab ikka igaüks ise välja mõtlema! Meteooride suhteliselt väike algkiirus pikendab nende nägemise aega, kuid seevastu hoopiski vähendab võimekust ohtlikuna maapinnani jõuda. Allakukkumisvõimekusega boliidid pärinevad üldjuhul mitte meteoorivooludest, kuigi mõni voolumeteooride esindaja võib (arvatavasti ohutu) boliidina paista küll. Välistada saab looduses harva midagi, kuid pidevalt ainult kõike kartes pole ka ju mõtet vegeteerida, eks ole?

Geminiidide meteoorivoolu lendtähti 2023. aastal

Keskendudes meteooridele, siis geminiidide nähtavusaega on hinnatud 6. kuni 19. detsembrini. Võib kohata ka märksa uhkema kujuga hinnanguid, nt 19. novembrist 24. detsembrini. Eks siin ole statistilist määramatust omajagu, sest ükski konkreetne meteoor ei saa enne nähtavaks, kui ta on Maa atmosfäri sisenenud. Märksa rohkem konsensust on eeldusel, et meteooride esinemise geminiidide maksimum on 13. detsembri ööl vastu 14-ndat. Kesköö paiku ja sellele järgnevail tundidel on arvatavasti tingimused eriti head nii radiandi kõrguse kui ka eeldatava maksimumi konkreetsema aja mõttes. Muidugi võib vaatlustega alustada juba õhtutundidel ja jätkata sama tegevust ka 14. detsembril, kui pimedus uuesti saabub. Näha võiks heal juhul 120-150 meteoori tunnis, kuid rohkem (ja vähem…!) võib ka olla.

Kuid „heal juhul” vist kahjuks ei realiseeru ning jällegi (kui mitmes kord juba, vt hiljutisi oktoobrikuu ja novembrikuu lugusid) on süüdi meie sõber Kuu, mis 15. detsembri päeval jõuab täiskuu faasi. 13. detsembri õhtul tõuseb Kuu juba paar tundi enne Päikese loojumist ja katab ikkagi ära kogu „meteooride öö”. Sarnane lugu kordub ka järgmisel ööl. Noh, Kuu on siiski Lõuna-Eesti suhtes justkui veidi armuline; Kuu loojub 14. detsembril veidi enne Päikese tõusu. Kasu sellest on mõistagi olematu. Mingit ülimalt teoreetilist mängu võib ehk mängida seoses Kuu kõrguse vähenemise ja taeva koiduvalguse kasvu kiiruse kombinatsiooniga; keskendudes üli-ümmarguselt ajale kuskil üks ja kolmveerand tundi enne Päikese tõusu, kuid lootusi ei saa sellelegi asetada.

Kuid siiski leidub alati härjal sarvist haarajaid, kuigi härja sarved on juba ammu maha nuditud ja härg lisaks ninarõngale kümne ketiga seina küljes kinni. Näiteks…
Tartus loojub Kuu 14. detsembril JUBA kell 8.31 ja Päike tõuseb ALLES kell 8.55. Rutta meteoore vaatlema! Pakume KOGUNI 24 minutit Kuust vaba vaatlusaega! Vaatlusplatside broneerimine ON JUBA alanud! Kiirusta, sest vaatlusplatside arv ON piiratud! Seekord ON KOGUNI kõik hinnad SOODUSHINNAD, olenemata ISEGI hinna suurusest! Meteoorid TOOB teieni PETUPALU OÜ! Vaatluste läbiviimist VÕIMALDAB teile SA FOSFORIIDI KAEVUVESI!

Hoidkem siiski arukat joont ja peletagem kõik petturid nii silma-kui riigipiirist kaugele eemale! In corpore!

15. detsembri hommikul loojub täisfaasis Kuu juba kogu Eestis pärast Päikese tõusu. Siiski on geminiidid üldiselt küllalt heledad ja päris „pikka nina” ka ei tohiks saada. Samas, aega, kannatust, sooje riideid, kuuma „0 Vol”-iga jooki ja mõistagi selget ilma läheb vaja.

Ursiidid ja komeet 8P/Tuttle

Ursiidid on teine detsembrikuu meteoorivool, mis kuulutab astronoomilise talve algust ning vähemalt mõnedel aastatel on täiesti arvestatav. Samas on määramatust küllat palju jäänud.

Isiklikult sai ursiiididega täitsa kogemata tuttavaks saadud 21. detsembri ööl vastu 22. detsembrit 1997, „rutiinse” tähtede spektraalvaatluste käigus Tõravere suurt teleskoopi kasutades.
Suhteliselt tihedas tempos ilmus taevalaotusse üks lendtäht teise järel. Pööramata nähtusele põhitöö kõrval mitte eriti suurt tähelepanu (märk professionaalsuse puudumisest!), süvenes järgmistel päevadel nii raamatuid kui internetti kasutades veendumus, et nähtu kujutas endast just ursiidide meteoorivoolu ilmingut. Suunad ju klappisid.

Ursiidide meteoore arvatakse näha olevat 17. kuni 26. detsembrini. 21. detsembri ööl vastu 22. detsembrit eeldatakse maksimumi. Maksmaalaseks tunniarvuks loodetakse 10 meteoori tunnis. Mitte just väga palju, aga rohkem võib ka olla.

Ursiidide puhul pole radiandi asukohas erilist küsimust: väga palju oleneb vaatleja asukoha geograafilisest laiusest. Radiant asub ju Väikeses Vankris, mitte just otse Põhjanaela juures (14 kraadi eemal), kuid kogu tähtkuju, mis pole ka eriti suure pindalaga, pakneb ju maailma põhjapooluse lähistel.

Ursiidide meteoorivoolu radiant

Radiandi asukoht seab piirid ka vaatlusvõimalustele, sest suurel osal lõunapoolkerast pole ursiidid nähtavad. Polegi siis väga imestada, et ursiidid pole endiselt väga hästi uuritud. Siiski on uuringuid tehtud ja isegi jõutud mõnede „meteoorikimpude” avastamiseni.

Ursiididega seonduv komeet on 8P/Tuttle, ilma „asteroidismi” kahtlustuseta. Komeet 8P/Tuttle on lühiperioodiline komeet perioodiga 13.7 aastat. See periood on vähemalt viimastel aegadel küllalt hästi ka püsinud.

Komeet 8P/Tuttle asub praegu Amburi tähtkujus, olles asukoha mõttes detsembrikuu öös mittevaadeldav. Kuid isegi soodsa vaatesuuna korral oleks selle komeedi praegu nägemine korralik vaatluslik ülesanne. Jätame selle ürituse sedapuhku nõuks…

Periheelis on selle komeedi kaugus Päikesest 1.026 aü (veidi rohkem kui Maa kaugus Päikesest) ning afeelis 10.30 aü, ulatudes seega Saturni orbiidist veidi kaugemale. Nagu komeetidele kombeks, ei asu ka 8P/Tuttle Päikeseüsteemi tasandiga eriti suures kooskõlas, kaldenurk on 55 kraadi. Viimati oli komeet periheelis 2021. aastal ning sellest eelmisel korral 2008. aastal ning veel üks ring tagasi juhtus see 1994. aastal.

On tulnud välja, et ursiidide meteoorivoolu maksimaalsed ilmingud ilmnevad 6 aastat hiljem kui komeet 8P/Tuttle läbib periheeli. Samas on need “maksimaalsed aastad” küllalt muutliku olekuga: mõnikord on ursiidid siis hästi ja piisavalt pikalt-laialt näha, mõnikord aga ootamatult lühikest aega ainult mingis maakera küllalt väikeses piirkonnas ning isegi hoolikas etttevalimistus ei pruugi tingimata olla edukas. Mingi aktiivsuse tõus siiski ikkagi aga esineb.

Tasapisi on, osalt ka tagantjärele, märgatud ursiidide aktiivsemaid ilminguid ka komeedi periheelist läbimineku aastate ümbruses. Sellise näitena võiks tuua komeedi periheeli aasta 1994. aastal, samuti esines ursiidide aktiviseerumist 1982. aastal, 2 aastat pärast 1980. aasta komeedi periheeli aastat. Need juhused pole ainsad. Kui siia veel lisada kasvõi täitsa „kogemata kombel” enda poolt nähtu 1997. aastal, siis miks ei võinud seekord „klappida” ka nt kolme aasta “vanune” periheelist kulund aeg 1994. aastast lähtudes.

Tänavu möödub 2021. aastast, komeet 8P/Tuttle viimatisest külaskäigust 3 aastat. Mine sa tea, mis siis seekord saab. Nii, et võtame seekordse astronoomilise talve esimesest ööst kõik, mis võtta annab! Vähemalt ursiidide meteoorivoolu uurimise mõttes.

Milline on „Kuu seis”? Kuu on segavaks faktoriks küll, kuid õnneks ainult osa ööst, hommikupoole. Tartus tõuseb Kuu 21. detsembril kell 22.55, seega pimedat aega siiski jätkub. Kuu faas on pisut suurem kui viimane veerand, seega Kuul heledust jätkub ja hommikupoolne öö on vähemale osaliselt ursiidide seisukohalt rikutud. Samas, kes see ikka aasta ühel pikematest öödest pidevalt taevasse jõuab vaadata…

Kuust veel

Kuud oleme seoses meteooride nähtavusega juba palju kirunud. Kuid Kuu on ju väga ilus öötaeva objekt, mis seda ikka maha teha.

Kuu oskab seekord väga kenasti detsembrikuise kalendrikuu sisse juhatada ja lõpetada: nii 1. detsembril kui 31. detsembril on kuulooomine. Detsembrikuu „taevane dirigent” ise on sealjuures täiesti tagasihoidlik, jäädes neil öödel (ja päevadel) nähtamatuks.

Kuu vähene ööpäevane nähtavusaeg esineb seekord koguni 2 korda kalendrikuu jooksul. Sügavaim” miinimum” esineb 30. detsembril, kuid kuuloomine on siis lähedal ja asjaosaline ise nagunii nähtamatu. Teine „miinimum” on kalendrikuu algul ja jaguneb peaaegu võrdselt 2. ja 3. detsembri vahel. 2. detsembril on Kuu jällegi loomisele lähedal ja meile nähtamatu. Kuigi Kuu loojub 3. detsembri õhtul hiljem kui Päike, võiks Kuud ikkagi ka sel ööpäeval nähtamatuks lugeda. Esimest noorkuu-sirbi õhtut võiks nautida 4. detsembril. Vana Kuu sirpi näeme veel 28. detsembril.
29. detsembril on Kuu juba küllaltki oma madalaima orbiidiasendi läheduses ja jääb nähtamatuks, nagu meil juba varem seoses Merkuuri naabrusega jutuks oli. Seega detsembrikuu kolmel esimesel ja samuti viimasel kolmel ööpäeval peame Kuust vaid unistama.

Kuid mitte igal selgel detsembriööl ei pea me Kuust vaid unistama. Näiteks geminiidide meteooridega seoses tekkis võib-olla juba mõtteid kirkad haarata ja Kuud lammutama lennata… Kõige kõrgemalt ja kauem käib Kuu sedapuhku täiskuuööl, 15-ndal detsembril vastu 16-ndat detsembrit. Tartus tõuseb Kuu siis enam kui tund enne Päikese loojumist ja loojub üle 2 tunni pärast Päikese tõusu, olles vaadeldav kokku 4 minutit vähem kui 21 tundi. Tallinnas on täisfaasis Kuu sel ööl (ja lisaks päevadelt „laenatud” lisaajal) vaadeldav 21 tundi ja 34 minutit. Detsembrikuu ööd on ju maksimaalselt pikad, kuid sedapuhku jääb täiskuule sellest hoolimata tunde vähekski!

Aga see äsjane mõtteidu on siiski kuidagi löövalt meeldejääv ja peaks meie pahupidi pööratud maailmapildiga igati sobima: „Kõik see mees Kuud lammutama! Kuu materjalist teeme läbi ookeanide tammid ja saamegi „rail paltikule” pikenduse igasse maailmajakku, sh Austraaliasse!”

Tähistaevast ka

Pikad detsembriööd peaksid tõelisele taevahuvilisele olema suurimaks kompensatsiooniks valgetele ja lühikestele juuniöödele. Mõnikord on see tõesti nii. Paar „aga” siiski on. Statistiliselt „ründavad” Eesti piirkonda detsembrikuudel sageli tsüklonid, mis toovad kaasa enamasti pilvise taeva. Ka mõnede kõrgrõhulalade puhul võib visalt püsida madal pilvisus (kihtpilved või kihtrünkpilved), nii et ilm võib liigagi sageli olla küllalt halli olekuga ning astronoomilisi vaatlusi mittesoosiv. NB! See ei olnud ilmaennustus, vaid „vaade keskmisse minevikku”. Lootkem siiski ilusatele ilmadele, mida mõndel detsembritel siiski küllalt palju ette tuleb.

Tähistaevas lõunakaares detsembrikuu südaöö aegu

Kui ette kujutada detsembrikuu südaööd ja selle ümbrust, siis on taevapilt väga uhke. Kõrgel lõunakaares on sedapuhku Jõulutähti paistmas koguni kaks! Lisaks „traditsioonilisele” Jõulutähele, Kapellale Veomehe tähtkujus särab samuti küllalt kõrgel taevas hulga heledam objekt, milleks osutub planeet Jupiter. Jupiter asub Kapellast veidi madalamal ja paremal pool. Kuid mida rohkem, seda uhkem! Eks see kehti ka Jõulutähtede suurema valiku korral!
Veomehe tähtkujust võib kuulsast Messier’ objektide kataloogist leida 3 tähtede hajusparve: M36, M37 ja M38.

Jupiterist (ja kõrgemal paistvast Kapellast) tüki „maad” vasemal pool leiame heleda ja punase „tähe”, milleks osutub Marss. Mida enam kuu lõpu poole, seda heledamana Marss paistab. Nagu juba varem juttu oli, siis päris-tähtedest edestab Marssi heleduse poolest vaid Siirius madalas kagu-lõunataevas. Madala asendi ja suure heleduse ning talvises atmosfääris leiduda võivate jääkristallikeste tõttu kipub Siirius tihti kangesti vilkuma. Vilkumist võib tähele panna ka teiste tähtede puhul. Atmosfääri sellises olekus, mis põhjustab „hullemat vilkumist”, võivad vilkuda ka Jupiter ja Marss, mis üldiselt saadavad meile „rahulikuma iseloomuga” kiirgust. Siirius võib siis suisa „tantsima hakata” ja/või kiirelt ka värvi muutma. Enamasti nii ekstreemseid tingimusi atmosfäär siiski ei paku. Otse 4 kraadi Siiriusest allpool asub hajusparv M41. Kui objekt palja silmaga ei eristu, kaasakem siis abiks binokkel või teleskoop.

Siiriusest 13 kraadi vasakul, kehvade tähtedega Ahtri tähtkujus asub hajusparv M47. Ehk näeb silmaga ära? M47-st omakorda 1.3 kraadi vasakule allapoole asub teine hajusparv M46. Seda kindlasti palja silmaga ei näe. Vaadata läbi teleskoobi siiski tasub. Parve alumises ääres (teleskoop pöörab pildi ümber) on ehk leitav teinegi objekt, planetaarudu NGC 2438 (10. tähesuurus). M46 ja NGC 2438 pole omavahel seotud, need projekteeruvad üksteise suunas juhuslikult (planetaarudu asub meile lähemal).

Orioni tähtkuju ja selle ümbrus

Lõunakaare tähtkujudest on kesköö paiku kindlasti mõtet viidata Orionile (Eesti mütoloogias Koot ja Reha). Orioni tähed on heledad; heledaim neist on Riigel tähtkuju all paremas nurgas ning vaid õige pisut tuhmim on punakas Betelgeuse, Riigeliga võrreldes diognaalis tähtkuju ülemises vasakus nurgas. Nende kahe heleda tähe vahelisest piirkonnast leiame kolm „rivistunud” enam-vähem võrdse heledusega tähte, Orioni vöö. Võõ paikneb veidi viltu, paremalt ülaltpoolt vasakule allapoole. Juba binokliga tasub kindlasti lähemalt vaadata Suurt Orioni Udukogu (M42 ning selle vahetu naaber M43). Veel üks Messier’ kataloogi difuusne udu Orionis on M78 (vt joonist).

Orionist otse allpool asub Jänese tähtkuju. Sinna on paiga leidnud kerasparv M79, kahjuks päris madalas asendis.

Tuleme kõrgemal paistvate objektide juurde tagasi. Värvuselt (heleduselt siiski mitte) konkureerib Marsiga ka Jupiteriga samas tähtkujus, Sõnnis, paiknev Aldebaran, asudes Jupiterist veidi allpool paremal. Sõnni läänepoolseimas (paremas) nurga asub Taevasõel (M45), mis meenutab kujult pisikest vankrikest, kuid binokli või teleskoobi kaasamine teeb vaatepildi veelgi vahvamaks.

Kaks Jõulutähte (Kapella ning Jupiter), Marss ja veel üht-teist suuremas plaanis

Sõnni vasakule ulatuva alumise „sarve” tipu (Tianguan, tseeta Tau) lähedal, sellest pisut „ülevalpool”, asub 1054. aastal plahvatanud supernoova jäänuk M1, Krabi Udu. Vaatlemiseks tuleb kasutada teleskoopi. Udu keskel asuv ning ülikiirelt kogu elektromagnetlainete spektri ulatuses vilkuv (sh optiline) pulsar ehk neutrontäht pole kahjuks (isegi „keskmisest veidi parema”) amatöörtehnika abil vaadeldav. Pulsar oleks muidu uhke imetleda küll: valguspulsid heledusega 16.6 tähesuurust vahelduvad iga 0.033 sekundi tagant. Sama lühike on ka selle neutrontähe pöörlemistperiood. Krabi Pulsar on ju veel väga noor neutrontäht ja seega „keskmisest neutrontähest” ka kuumem: pinnatemperatuur ületab miljon Kelvinit (samuti Celsiust). Kusjuures umbes miljonine kraadine pinnatemperatuur mingil „keskmisel” neutrontähel ei tohiks olla eriti valesti pakutud. Küllalt vanad, mittepulsariteks muutunud neutrontähted on jahtunud umbes 700 000 kraadise pinnatemperatuurini.

Sõnnist vasakule (ida poole) jäävad Kaksikud. Kastor ja Polluks, suhtelised heledad tähed, paiknevad tähtkuju idaservas ehk vasakus ääres, Kastor ülalpool, Polluks allpool. Tähtkuju loodeservas paikneb Messier’ kataloogi esindajana hajusparv M35. Kaksikutest allpool ja vasakul asubki juba meile tuttav Marss, Vähi tähtkujus. Marsi (ja planeetide kohta üldse) oli lähemalt juttu juba ka loo alguses.

Hele täht Prooküon paikneb Orioni kõrgemale ulatuvast osast vasakul (ida pool). Samas paikneb see kõrgemal Siiriusest ja ka tõuseb enne Siiriust. Ligikaudselt ja mitte päris „sirget” joont tõmmates, umbes kolmandikul nurkvahemaast Siiriuse ja Prooküoni vahel, asub Ükssarviku tähtujus taas üks hajusparv Messier’ kataloogist, M50. Seda palja silmaga ilmselt ei näe, objekti otsida tuleb binokli või teleskoobi abiga.

Madalas põhjakaares on leitavad täheed Veega ja Deeneb (vasakul). Õhtul paistsid need tähed läänetaevas, hommikuks liiguvad kirde-idakaarde.

Suur Vanker on kesköö paiku „tagurdamas”, „püstises asendis”, rattad ees, kirdetaevas üha kõrgemale. Põhjanael asub ikka põhja suunas; selle leidmiseks pikendame Suure Vankri tagumiste, parajasti kõige kõrgemate rataste, vahekaugust.

Scrödingeri kass ja Brasiilia kass

1. Schrödingeri kass

Mitte ainult geminiidide meteoorivooolu lendtähtede, vaid ka kasside kohta on senistes juttudes nii mõngi kiitev lause kokku pandud. Nagu me kõik teame, on ka kassitõuge päris erinevaid. Siinkohal konkretiseeriks neist kahte. Alustuseks võtame ette Schrödingeri kassi.

Schrödingeri kass ei ole siiski päris ehtne kass; rääkima peaks hoopis Schrödingeri kassi paradoksist. Asja põhiolemus on järgmine.

Tavasuuruses, harjumulike mõõtmete ja massidega objekte ehk makrokehasid ning nende liikumist iseloomustatakse klassikalise füüsikaga ning üldiselt sellest ka piisab. Aatomimaailmas ehk mikroskoopilises skaalas toimuvad protsessid elementaarosakeste vahel on aga kirjeldatavad teistsugusel, kvantmehaanilisel viisil, kus on olulisel kohal toimuvate protsesside tõenäosused. Veidi hoolikamal, kuid siiski liialt kergekujulisel võrdlemisel võib jääda mulje, et kvantmehaanika oma tõenäosuslainetega kirjeldab makroskoopilist maailmapilti valesti.

Schrödingeri kassi paradoks ongi täiesti otsene, samas siiski sügavamas mõttes olemuslikult väär võrdlus mikroosakeste käitumist käsitleva kvantfüüsika ja klassikalise füüsika vahel.

Mainitud paradoksi võib detailides esitada erinevatel viisidel (ka kassi asemel nt mõnda närilist kasutades), kuid näiteks võib seda teha järgmisel viisil. Mingil teaduslikul põhjendusel on mingi kass või muu elusolend paigutatud kasti, kus jätkub piisavalt õhku. Probleem on aga kinnises sinihappepudelis, mida kast samuti sisaldab ja kass seda avada ei saa. Meil on ka mingi väljast juhitav mehhanism, mida „lükates” see mehhanism 50% tõenäosusega purustab karbi sees oleva pudeli. Pudeli purunemine saaks kiiresti kassile saatuslikuks.

Kuid meie, „targad” eksperimentaatorid, viivitame pikalt kasti avamisega. Kui seda viimaks siiski teeme, saame alles siis teada, kuidas kassiga lood on. Otsene võrdlus kvantmehaanikas kasutatava Schrödingeri võrrandi lahendamisega tähendaks seda, et kass oli kuni karbi avamiseni üheaegselt samasugusel määral nii elus kui surnud ning alles karbi avanemine tõi kassi täiel määral ellu tagasi (kuna pudel osutus terveks) või siis muutus asi kahjuks vastupidiseks (kuna pudel osutus katki olevaks).

Loomulikult oli kass tegelikult ka kastis kinni olles ikka kogu aeg täiesti elus või siis hoopis mitte. Kasti avamine ei muutnud tegelikult midagi. Peale selle, et meie saime infot juurde. Viga, mis me Schrödingeri kassi paradoksi puhul oma arutlustes teeme, on see, et me kanname „toore jõuga”, sealjuures valesti, üle kvantmehaanika „keele” klassikalisse füüsikasse.

Schrödingeri kass

Kuid kui me teostaksime asja matemaailiselt-füüsikaliselt korrektselt, siis selguks, et kvantmehaanika keerulistes valemites (Schrödingeri võrrand!) kirjeldatavad tõenäosused kinnistuvad sujuvalt kindlateks veendumusteks, kui uuritavate objektide massid osutuvad piisavalt suurteks (makrokehade, sh antud juhul ka kassi puhul!). Ka Schrödingeri kassi paradoks kaotab niimoodi oma hambad ja küüned. Tuleb veel kord üle korrata, et kass on loomulikult ka enne kasti avamist ikka sama elus (või siis mitte), oluline on ainult see, kas sinihappepudel vahepealse katse aegu kas siis ei purunenud või purunes, vaatamata sellele, et meie seda ei teadnud.

Kui aga elus ja terve kass kastist välja lasta ning see lisaks ka kuidagi aru saab, mis eksperimenti temaga tehti, siis on eksperimentaatoril kasulik otsekohe ja väga kiiresti jooksu pista, sest kassil on ka küüned ja hambad täiesti töökorras! Märkus: puu otsa ronimine siinkohal põgenejat ei aita!

2. Brasiilia kass

Ajasime oma küllalt totra eksperimendiga kassid tigedaks. Sellisest olukorrast on vaid lühike samm järgmise olendi, Brasiilia kassini. Seegi pole tavaline kass, vaid hoopis süsimust puuma, kelle keegi rahahull kurjategija on mingil viisil Brasiiliast Inglismaale vedanud. Puuma on tiigriga võrreldes küll pisut vähem võimas, kuid ikkagi väga ohtlik suur kaslane, kellega inimesel ei tasu küll paljakäsi kaklema minna.

Konkretiseerimist jätkates on siinkohal tegu kuulsa dedektiivi Sherlock Holmesi lugude autori, Arthur Conan Doyle õudusjutu sugemetega põnevuslooga, mille pealkiri on juba välja öeldud: „Brasiillia kass” (1898). Siiski, kuigi juba ainult kunstipärases mõttes, on siin teatud ühisjooni „Schrödingeri kassiga” seotud määramatusega. Nimelt loo peategelane satub oma mõrvarist sugulase („kassiomaniku”) kavala plaani tulemusel terveks ööks puumast kiskjaga samasse puuri, st „Schrödingeri kassi” keskkonnaga analoogilisse kasti. Katseobjektiks sattunud inimese tõenäosus ellu jääda ei jagune antud juhul aga sugugi „50 – 50”-le… Hommik peab tooma selgust, mis öösel juhtus.

Brasiilia kass

Õnneks selgub kiiresti asjaolu, et puuris leidub sopp, olgugi väga kehvake, kuhu kiire varjumise järel „kass” oma ohvrit eriti hästi murdma ei ulatu, kuid veidi siiski. Nii see jube öö kulgeb, kuni kurjategijast peremees tuleb olukorda üle vaatama ja „Schrödingeri kasti” avab. Selgub aga, et koos sellega sulgus uus „Schrödingeri kast”, sedapuhku juba mõrvari enda jaoks. Kui õnnetu ohver elas siiski öö üle, siis sedapuhku on tulemused vastupidised. Eks vähemalt mõnikord peab ju õiglus ka võitma! Kohalikud röövlid, võtke teie kah puhtalt teie endi huvides tagasihoidlikumaid poose!

Detsembriloo lõpetuseks

Jutt hakkas kalduma kuidagi kirjanduse suunas. Lisaks siia juurde veel katkendi Soome kirjaniku Hannu Mäkelä nooremale koolieale (!?) mõeldud raamatust „Härra Huu” (eesti keeles ilmunud 1985)”. Parajasti on kõnet pidamas admiral Õllekõht.

„„Ma haarasin saabli ja otustasin müüa oma hinge nii kallilt, kui vähegi saab.”

Härra Huu ärkas. Admiral karjus jälle. Härra Huu poleks osanud arvatagi, et admiral Õllekõht oli pidanud kaupmeheametit. Härra Huu jäi uuesti tukkuma.”

Nojah…

Tüüpiline kultuurisoovitus ei tahaks ka tulemata jätta. Olgu see sedapuhku lühike (kuigi võõrkeelne) katkend prantsuse väärtfilmist „Sandarm ja tulnukad” (1979). Mullu juunis sai seda filmi juba mainitud, kuid väärtused ei vanane. Probleem on kokkuvõtvalt lihtne, kuid osaliste jaoks üpris keerulisevõitu. Sandarmitel tuleb nimelt mõelda välja, kuidas tuvastada tulnukaid (teisisõnu, kas, kes ja kustkohast täpselt kõmiseb tühjusest või mitte… (Täna näeme ja kuuleme taolisi „tühje tünne” igas infotunnis. Oleks veel, et ainult infotunnis.)

https://www.youtube.com/watch?v=tBR76xk5vKs

Kuu faasid

• Kuuloomine: 1-sel kell 8.21
• Esimene veerand: 8-ndal kell 17.26
• Täiskuu: 15-ndal kell 11.02
• Viimane veerand 23-ndal kell 0.18
• Kuulooomine: 31-sel kell 0.27

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)

Katse virmalisi ette ennustada läks kuu aja eest osaliselt korda. 5. ja 6. oktoobril, samuti mõnedel järgmistel öödel võis virmalisi näha. Ülivõimsaid virmalisi ei olnud, aga põhjakaare valgussambaid või lihtsalt (kergelt) värvilst kuma võis silma peale vaadtes tähele panna küll. Kui aga keegi virmalisi pildistas, siis sai pilt märksa uhkem: kaasaja kaamerad, kui need üldse virmalisi suudavad tuvastada, tuvastavad automaatselt ka erinevad värvid.
Päikese „rahutud päevad” kestavad, edasi kestavad seega ka virmaliste päris head võimalused.

Päike

Enamus kuust paikneb Päike Kaaludes, 23-ndal siirdub Skorpioni tähtkujuu, 29-ndal liigub aga Maokandja tähtkujju.

Planeedid novembris

Planeetide nähtavus tänavu novembris on päris hea, kuigi pessimist võib ikka öelda, et saaks ka paremini.

Veenus on leitav õhtuti madalas edelataevas. Planeedi vaatlusaeg on kasvamas, oktoobrikuise aeglase tempoga võrreldes ka mõneti kiiremini. Veenus loojub kuu alguses pisut üle tunni pärast Päikest, kuu keskpaiku enam kui poolteist tundi ning kuu lõpus 2 tundi ja kolmveerand pärast Päikese loojumist. Nii et vähemalt kuu viimasel dekaadil peaks Veenus olema piisavalt kaua nähtav, et Ehatähena, nagu kord ja kohus, juba küllalt kergelt leitav olla. Tõsi küll, igati hästi see asi just ka ei ole. Nimelt jääb Veenus endiselt üpris madalasse asendisse ning kui ikka puud või eriti majad ette jäävad, pole ikkagi planeeti näha; samuti koonduvad ka pilved geomeetrilise projektsiooniefekti tõttu sagedamini just vaatesuunalt horisondile lähemale (küllap on kasvõi kahe eelmise kuu katsed Veenust näha seda sageli kinnitanud). Veenus liigub novembrikuus Maokandja tähtkujust Amburi tähtkujju. Veenuse heledus on ümmarguselt -4,0 tähesuurust.

Kuu ja Veenuse lähestikku nägemisega on taas kord kehvad lood. Kuu on Veenusele kõige lähemas asendis (kuigi mitte just lähedal) 4. novembri õhtul. Kuid Kuu loojub juba mõni minut pärast Päikest ning koguni tund enne Veenuse loojumist ja on nähtamatu. Ka järgmisel õhtul, kui Kuu on Veenusest (üpris kaugelt lõuna poolt) möödunud, on taevakehade omavaheline nurkkaugus veel suurem ning Kuu loojub ikkagi märksa varem kui Veenus. 5. novembri Kuu juurde tuleme veel varsti tagasi.

Teine õhtune planeet on Saturn; niimoodi olid lood ka oktoobris. Kui Veenus paistab novembris paremini kui kuu aega varem, siis Saturn paistab novembrikuus lühemat aega kui oktoobris. Ometi võib endiselt julgelt nentida, et Saturni vaatlustingimused on paremad kui Veenusel. Saturn paikneb õhtutaevas lõunakaares Veevalaja tähtkujus ning loojub kuu alguses peale kella 1, edaspidi aga kesköö paiku. Planeedi heledus on 0,9 tähesuurust. Kuu on Saturni lähedal 10. ja 11. novebri õhtutel. Mardipäeva õhtul otsib „peremees sulast”, päev hiljem aga „sulane peremeest”.

Novembrikuu parimad vaatlustingimused on Jupiteril. Kuu esimeses pooles tõuseb Jupiter veel veidi hiljem kui algab öö, kuid kuu teises pooles saab Päikesesüsteemi suurim ja massiivseim planeet nähtavaks kogu öö vältel. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Kes hoolega Jupiteri asendit uurib, märkab Jupiteriliikumist lääne suunas, mitte ööpäevase liikumise mõttes, vaid selles mastaabis, kui tähistaevas kujuteldavalt „seisma panna”. Liikumine on mõistagi väga aeglane, kuid nimetus on liikumise suuna tõttu vahva: retrograadne. Ega see muud ei tähenda, kui et Jupiter on lähenemas vastasseisule Päikesega. Asi klapib: planeet saab ju terve öö jooksul nähtavaks. Retrograadseks muutus Jupiteri liikumine juba 9. oktoobril. Jupiteri heleduseks on -2.6 tähesuurust. Peale Veenuse loojumist on Jupiter heledaim „täht” taevas. Kuu esimesel nädalal heleduse konkurentsi probleemi polegi: Veenus loojub umbes samal ajal või varemgi veel võrreldes Jupiteri tõusu ajaga. Kuu on Jupiterile lähimas asendis 17-nda novembri ööl vastu 18-ndat.

Marss on purjetamas Jupiteri „tuules”, tõustes samuti kirdesuunalt. Marss tõuseb siiski mõni tund hiljem kui Jupiter, asudes Vähi tähtkujus. Seega on Marss hommikutaeva objekt. Planeet loojub alles peale keskpäeva, kuid seda peame mõistagi vaid endale ette kujutama. Tõsi küll, teleskoobiga on Marss päevalgi nähtav, sest planeet on piisavalt hele. Mardi-jooksmise aegu on Marsi heledus 0 tähesuurust, kuid heledus kasvab edaspidi päris jõudsalt: kadripäevaks on Marsi heledus -0.3 tähesuurust; kuu lõpus (andresepäevaks) aga -0.5 tähesuurust. Erinevalt Jupiterist liigub Marss novembris päripidiselt. See viimane märkus (nagu ka Jupiteri puhul) oli peamiselt mõeldud teatud tüüpi tasuliste muinasjuttude vestjatele abisaadetiseks. Sest oma ligimest peavad kõik alati aitama, täpsemalt küll ainult siis, kui ligimene on kelm, röövel või muidu kaabakas, ütleb oravamäärus.
Kuu on Marsi lähedal 20-nda novembri ööl vastu 21 novembrit.
Neist veidi allpool asub Sõime hajusparv M44.

Kuu ja Marss heleda hajusparve M44 läheduses 21. novembri hommikutaevas

Merkuur on nähtamatu. „Kuid seda juhtub tihti”, lohutas audiitor ja andis rahapesu andeks.

„Sellise jutuga ei jõua me kuhugi!”, muutus tavakodaniku järelvalveametnik rangeks.

Järjejutt Kuust: kehv nähtavus

Kuu jätkab ka novembris oma küllalt ekstrmaalseid nähtavuse muudatusi.

Miinimum jõuab sedapuhku kätte 5. novembril. Võttes vaatluse alla Tartu, siis Kuu tõuseb kell 13.12 ja loojub kell 17.01. Kuu nähtavusajaks saab seega 3 tundi ja 49 minutit. Päike loojub samal õhtul kell 16.14. Kuid kuidas on lood Kuu praktilise nähtavusega, ikka selsamal 5. novembril?

Kuuloomine oli juba 1. novembril. Kuid kuna Kuu on liikumas sel ajal oma orbiidi apogee ehk Maast kaugeima punkti lähistel, pole ka Kuu noore faasi kasv kõige kiirem, seda ka mitte 5. novembriks. Tõika kinnitab ka asjaolu, et Kuu esimene veerand saabub alles 9. novembril, tõsi küll, hommikul. Väga madalas asendis taevas asuv Kuu on päevases taevas vaadeldav üpris viletsalt, loomulikult seda enam, mida väiksem on Kuu faas. Ometi on Kuu sirp 5. novembriks nii palju kasvanud, et selle leidmine on võimalik. Päikese loojangu aegu ja selle järel ei tohiks Kuu enam märkamatuks jääda, kuid peame arvestama ikka seda, et Maa kaaslane asub väga madalas lõuna-edelataevas ja loojub peatselt, juba kolmveerand tundi pärast Päikest.

Järgmsel, 6. novembri õhtul on ikka väga madalal paiknev, kuid veidi juba suurem Kuu kauem näha ning edaspidi paraneb Kuu nähtavus õhtust õhtusse päris kiiresti.

Vaatame üle ka Tallinna sündmused 5. novembril. Kuu tõuseb kell 13.41 ja loojub kell 16.48. Kuu (ülemine äär, ärme unustame) on seega nähtav 3 tundi ja 7 minutit. Päike loojub kell 16.17. Tallinnas on seega Kuu veel kehvemini, veel madalamas leitav ja loojub vaid pool tundi pärast Päikest. Siiski peaks Kuu horisondi lähistel (küllaltki lühiajaliselt) nähtavaks saama.

Ka 6. novembri õhtul on võib märkida Kuu kehvemat nähtvaust kui Tartus.
Edasistel õhtutel Kuu nähtavus paraneb, veelgi kiiremini kui Tartus.

Järjejutt Kuust: võimas nähtavus

Otsime ka Kuu kõrgeima käigu päeva. See jääb jällegi, nagu oktoobris, kahe kalendripäeva sisse.
Sedapuhku juhtub nii, et Kuu nähtavus on kahel järjestikusel taevatiirul suhteliselt sarnane, kuid pisut kauem on Kuu nähtaval neist esimesel korral, 17-ndal novembril vastu 18-ndat novembrit.

Kuna täiskuu faas oli vaid 2 ööpäeva varem, 15. novembril kell 23.28, on Kuu veel üsna ümmargune,kuid mitte täiesti, sest Kuu liigub oma orbitaalsel teel perigee ehk Maale lähima punkti piirkonnas, seega suhteliselt kiiresti ning ka Kuu faas muutub suhteliselt kiiremini.

Olles kujuteldava vaatlejana Tartus, siis Päike loojub 17. novembril kell 15.49. Kuu tõuseb juba 15.39, seega 10 minutit enne Päikese loojumist. (Praktilistel kaalutlustel võib siiski ehk ümaralt ette kujutad, et Kuu tõuseb Päikese loojangu aegu). Möödub pikk novembriöö ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.09. Kas Kuu on omakorda loojumas? Oh ei, Kuu loojub alles kell 12.32, pärast keskpäeva.
Kuu austab seega Tartu kandi rahvast oma kohalolekuga 20 tundi ja 53 minutit, seega 7 minutit vähem kui 21 tundi. Tähelepanelik vaatleja võib panna tähele, et hommikuses päevavalguses on Kuu faas juba pisut pisem kui oli tõustes.

Tallinnas on siis Kuud veelgi kauem näha. Alustame 17. novembri õhtust. Päike loojub Tallinnas kell 15.51. Kuu aga tõuseb juba kell 15.29; nende ajamomentide erinevus on seega 20 minuti kanti. Pikk öö saab viimaks otsa isegi Tallinnas ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.23. Kuu „naerab” läänekares veel küllalt kõrgel, loojudes alles kell 13.02. Kuu, nagu näha, austab Tallinnat oma nähtavalolemisega 21 tundi ja 33 minutit.

(Nii et Tallinnas ehk õnnestub heal juhul sama „vana Kuud” isegi 2 päeval järjestikku koos Päikesega näha: 17-nda novembri õhtul pisut enne Päikese loojumist ja siis 18-ndal veel tubli pool päeva (hommikupoole).)

Põhjustest ka

Miks tõuseb Kuu sedapuhku 17. novembril täiskuu kombel, kuskil Päikese loojumisega „segi” ja loojub hoopis pookuu kombel, päeval? Sest 3. veerandi poolkuu peaks ju keskpäeva paiku loojuma, eks ole?

Siin avaldub ilusasti Kuu orbiidi tasandi erinevus ekliptika tasandist, nurk nende vahel on umbes 5.1 kraadi. Kuu on 17. ja 18. novembril oma suurimas põhjapoolses eemaldumuses ekliptika tasandist ja seetõttu põhjapoolkeral väga pikalt vaadeldav. Teise aspektina on ju novembrikuu päev küllalt lühike ning Päikese tõusust keskpäevani pole just väga palju tunde.

Kui võrrelda Kuu nähtavuse ajalisi piire oktoobrikuuga, mille puhul samuti sama teema üleval oli, siis saame veidi teised arvud. Asi on põhiliselt selles, et Kuu liikumise periood(id) orbiidil ei klapi täisarvu päevadega.

Ka oktoobris esitatud Kuu nähtavuse piirid Soomes, vastavalt kohtades, kus Kuu üldse nähtamatuks muutub või siis üldse ei looju, siis ka need kohad on nüüd teised, veidi teistsuguste laiuskraadidega. Mõlemad laiuskraadid on sedapuhku, novembris, Eestist pisut eemal põhja pool.

Tähed õhtuti

Vahel ütleb mõni, et ülikool olla lapsepõlve pikendaja. Kuid pikendada saab ka aastaegu. Seda teeb näiteks õhtuses tähistaevas lõuna-edelakaares näha olev Sügiskolmnurk tähtede Veega, Deenebi ja Altairi esituses. Veega on neist heledaim, Deeneb vaatelt (mitte vaaadetelt!) vasakpoolseim, Altair aga madalaim.

Lõuna-edelataeva kõrgemat osa teeb uhkeks Sügiskolnurk

Kuna nende tähtede kombinatsiooni tunakse ka Suvekolmnurgana, saamegi ehk novembrikuuski ette manada pildi augustiööst, hämarikuvalguses isegi juuliööst. Tõsi küll, tähelepanuta tuleb jätta asjaolu, et ehakuma on nüüd edela-läänetaevas, mitte loode-põhjakaares, nagu oli suvel.

Horiondi lähedale vaadates tundub veel miski justkui tuttavlik, kuid teisalt ei ole ka. Juulis ja augusti alguses oli väga madalas edelataevas õhtuti näha punakas täht nimega Antaares, see on täpselt meeles. Vahepeal polnud Antaarest mitu kuud enam näha. Nüüd on Antaares vist tagasi? Sealsamas, väga madalas edelataevas. Kuid nii hele ta suvel kaugeltki ei olnud. Ning miks ta pole enam punane? On hoopis kollakasvalge nagu enamik tähti. Kuid hirmus hele on ta küll. Hea veel, et aegapidi aina madalamale vajub, muidu ehmataks veel äragi.
Õigus, vaja teleskoop tuua. Huvitav objekt on see seal madalas läbi telekoobi vaadates. Meenutab nagu vananevat Kuud enne kolmandat veerandit. Kas mõni täht vahetab faasi? Õigus! Astronoomia õpikus on ju kirjas, et Merkuur ja Veenus muudavad oma faase. Kumb see siis on? Aga keegi ju kuskil kirjutas, et isegi kuulus Kopernik polevat Merkuuri kunagi näinud. (Kuigi, vaevalt küll see nii on…) Teiselt poolt, Koperniku vastu ikka nii lihtalt ei saa… Selge, see objekt on seega Veenus! Täpselt nii ongi. Veenus seal madalas varaõhtuti paistabki.

Ka alumine taevane lõunakaar on õhtuti huvitav

Kagutaevas, madalalmal kui Altair, kuid Veenusest soodsamas asendis, on samuti näha hele täht; Veenusega ei anna võrrelda, kuid Sügis-Suve-Kolmnurga liikmetega küll. Teleskoopi kasutades osutub see täht aga ootamtult uhkeks: seegi osutub planeedile omaselt kettakeseks, kuid seda ümbritseb ka ilus rõngas. Selgub, et antud objekt on hoopis planeet Saturn. Nii, madalavõitu läänekaares on veel üks hele täht, oranzika tooniga. Äkki on see Marss, see pidavat olema ju punakas või midagi taolist? See täht on justkui ka juba kuude viisi õhtuti näha olnud… Teleskoopi objektile suunates on täht muidugi ilusam ja heledam, kuid jääb siiski täheks. Nii ongi: see on täht nimega Arktuurus.

Ka madalas kirdetaevas olev hele täht ei osutu planeediks. Tegemist on tähega Kapella. Teadlased, muuseas, on siiski välja selgitanud, et Kapella peidab endast teatud saladust, nimelt see täht koosneb kahest komponendist. Mõlemad neist on kollased, mitte väga erinevad meie Päikesest. Eks ka kogu see süsteem kokku ole siis kollane. Kusjuures vahva ongi, et kaks tähte „lihtvaatlustel” ühte sulavad: kui ükskõik kumba komponenti poleks, oleks Kapella märksa vähem hele. Kahtlane on, kas ta oleks siis tuntud vanade eestlaste Jõulutähena. Kahtlane on seegi, et ta ka seda ametlikku, Kapella nime kannaks.

Mõõdub mõni aeg ja kirdetaevas saab nähtavaks midagi judinaid tekitavat. Madalasse taevasse ilmub väga hele täht. Algaja vaatleja ehmatab ehk isegi ära ja suundub lagedalt põllult tubasesse soojusesse tagasi. Kuid oh seda jama! Varsti hakkab see hele täht, osutudes üha kõrgemal olevaks, talle suisa aknasse paistma! Puudel ju enam lehti ei ole, mis nüüd viga objektidel puuvõradestki läbi paista!
Midagi tuleb ette võtta, teleskoop on ju julgestuseks olemas! Hele objekt osutub teleskoobis vöödilise kettakujuliseks. Hea ilma korral on eristatav ka miski punakas plekike või laiguke. Veelgi huvitavam, seda objekti ääristavad neli pisikest täppi, kahtlaselt enamvähem ühel real. Mis on vaatluse järeldus? Ikka see, et hele objekt on planeet Jupiter, Päikeseüsteemi hiiglane planeetide arvestuses koos oma nelja suurima kaaslasega: Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

Nüüd polegi vaatleja enam eriti üllatunud, kui veel mõni tund hiljem, jällegi kirdesuunalt, uus hele objekt silma hakkab, kusjuures üsna vahepeal läände loojunud Arktuuruse moodi, nii värvuselt kui heleduselt. Teleskoop ei valeta: see oranz objekt peab olema planeet Marss!

Tähti hilisöises ehk varajases hommikutaevas

Kaua sa ikka õues külmetada jõuad. Aknast peale Jupiteri ka väga midagi sisse ei paista. Ning vaatleja otustab veidi magada. Siiski, juba kella poole 6 paiku on vaatleja uuesti vaatlemas nagu viis kopikat. Päikese tõusuni on veel aega (eeldame kuu lõpuosa, kadripäeva aega).

Heledaim „täht”, Jupiter, on liikunud läänetaevasse, kuid on siiski veel suhtleliselt kõrgel, umbes 30 kraadi silmapiirist. Otse Jupiteri kohal, ehk kõrgemal, paikneb Kapella. Jupiteri suhtelises läheduses, allpool paremal, asub oranzikas Aldrebaran, asudes nagu ka parjasti Jupiter, Sõnni tähtkujus.

Hommikul vara ärkajat tervitavad edela-läänesuunal paljud heledad tähed. Pildil näeme selle taevaala ülemist osa.

Jupiteril on aga öösel tekkinud hele konkurent, mis paikneb edelas, Jupiterist vasakul allpool, vähem kui 10 kraadi kõrgusel. Täht on tõesti hele, kuid siiski on otseses võrdluses näha, et Jupiter on heledam.

See teine, madal hele täht, on Siirius. Jupiteri ja Siiriuse vahepealse piirkonna keskpaiga lähedal leiame kolm tähte enam-vähem ühel mõttelisel sirgel, kusjuures peaaegu horsiontaalselt. Need tähed, vasakult lugedes Alnitak, Alnilam ja Mintaka moodustavad teatavasti Orioni tähtkuju keskosa. Orioni tähtkuju heledaimad tähed asuvad vöö tähtedest üleval ja allapool. Ülalpool ja pisut vasakul asub punakas Betelgeuse, allpool, pisut paremal ja eriti madalas asub valkjas Riigel. Punakat tooni omavad Betelgeuse (vasakul) ja Aldebaran (paremal) on peaaegu samal kõrgusel, kuid Betelgeuse asub siiski veidi kõrgemal.

Hommikune edela-läänetaevas: see osa, mis jääb horisondile lähemale

Siiriusest kõrgemal asub hele täht nimega Prooküon. Sellest omakorda üleval ja paremal, samas Kapellast vasakul, paiknevad „Kaksikud” Kastor ja Polluks. Kastor on neist kahest kõrgem ja parempoolsem, samas pisut tuhmim.

Prooküonist veel kõrgemal “punetab” aga planeet Marss.

Õhtul madalas läänekaares paistnud ja vahepeal loojunud Arktuurus on uuesti tõusnud ja paikneb nüüd idataevas. Arktuurusest allapool ja paremal asub taas üks hele täht, Spiika. Kõrgel lõunakaares paikneb Reegulus. See on ka küllalt hele täht, kuid nt Arktuurusest ja Spiikast tuhmim.

Sügissuvise kolmnurga liikmed Veega (heledam) ja Deeneb paiknevad nüüd madalas kirdetaevas.

Novemrikuise hommikutaeva täpne kirjeldamine on siiski keeruline, sest koiduvalguse arenemise alguse taevapilt on erinevalt õhtutaevast kuu vältel suhtleliselt kiiresti muutuv.

Leoniidide meteooridest

Iga-aastane leoniidide meteoorivoolu aeg on novembrikuus. Leoniidide langemisvõimalusi hinnatakse küllalt pikalt: 6. novembrist 30. novembrini. Mõned allikad pakuvad veel mõni päev pikemat perioodi. Üldiselt igal aastal rõhutatakse seoses leoniididega aga just 17. ja/või 18. kuupäeva. Nii on seegi kord: leoniidide maksimumi hinnatakse 17. novembri ööle vastu 18. novembrit. Kas sellest ööst ei olnud meil juba juttu? Oli küll, seoses väga kaua ja kõrgelt käiva suure faasiga Kuuga. Kuu, kuigi juba veidi üle täiskuu faasi, paistab siis kogu öö ja pool päeva veel pealegi. Kuna leoniidid on, nagu paljud teisedki meteooorivood juhtuvad olema, radiandi asukoha tõttu hommikupoolse öö meteoorid, siis Kuu rikub suurema osa efektist ära. Asi on väga sarnane orioniidide vooga tänavu oktoobris, kui samuti Kuu platsis oli. Aga siiski: tänavuste orioniidide esindajaga sobib vähemalt ühe täiesti juhusliku öise vaatleja kirjeldus väga heledast, ilmselt boliidi mõõtu objektist, mis vaatamata „heledust irvitavale” Kuule muljetavaldavat vaatepilti oli pakkunud.

Kuuta öö ja kõrge radiandi eeldusel on tänavuste leoniidide intensiivusi pakutud erinevaid, 10 kuni 22 meteoori tunnis. Arvatavasti on leoniidid taas sellised nagu paljudel viimastel aastatel: mitte eriti intensiivsed, kuid midagi ikka.. Kui see Kuu segamas ei oleks…
Kuu allakukkumist pole karta ega loota, samuti mitte ka Kuu raketina minemalendamist, sest Kuule mõjuva Maa gravitatsioonijõu võrdsus tiirutavat Kuud Maast eemalesuruva tsentrifugaaljõuga hoiab Kuud oma orbiidil kinni. Kui kuulus õun, mis väidetavalt Newtonile pähe kukkus, oleks olnud sel ajal samuti ka tsentrifugaaljõu mõju all, oleks õun enam-vähem horisontaalselt üle Newtoni lennanud ja mine tea, kas me siiamaani üldse teaksime, et aknast on ohtlik alla hüpata…

Tagantjärele oktoobrikuu komeedist

Kuidas siis paistis komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)?
Kuigi enamus ennustusi olid komeedi palja silmaga nähtavuse osas pigem tagasihooidlikud, läks seekord paremini neil ennustajatel, kes olid mõõdukalt optimistlikud.

Tuleb uhkusega ja tulevasel veebruarikuul igati õigustatult aumedalit oodates tunnistada, et vähemalt see komeet õnnestus endalgi ära näha. Tundub, et komeet muutus Eestimaa taevas paljale silmale nähtavaks üsna vahetult pärast perigee olukorda 12. oktoobril. Jääb mulje, et parimad vaatlustingimused olid 15. oktoobri õhtul, kuid enda poolt jäi komeet pilvesogase taeva tõttu siis veel nägemata, kuigi koht, kuhu vaadata, paistis õige olevat. Kuid järgmisel õhtul oli ilm parem ja komeet nähtav, kuigi täpselt pidi teadma, kust otsida.

Ajaline mänguruum oli küllalt kitsas, tuli leida paras moment tuhmuva ehakuma ja idahoriondilt üha kõrgemale kerkiva täiskuu valgustusefektide vahel. Umbes kell kolmveerand kaheksa õhtul oli vist parim vaatlusaeg. Komeet võis olla palja silmaga näha veel mitmel õhtul, kuid Kuu võis asja juba nurja ka ajada. Teleskoobi või ka binokli abil nägi komeet muidugi parem välja, samuti oli ka ajaline nähtavus mõistagi siis märksa parem, komeeti võib nii vaadelda praegugi..

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Nagu näha, on komeedil pikk saba, isegi kaheosaline saba.

Mida siis kauge külalise kohta veel öelda on?

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) avastati küllalt hiljuti, 22. veebruaril 2023. aastal. Seega üsna tüüpiline „tulen ja lähen”- komeet.

Komeet (komeedi tuum) oli perigees olles, 12. oktoobril, Maast ligemale 70 miljoni kilomeetri kaugusel, seega pisut vähem kui poolel Päikese kaugusel Maast. Periheelis ehk Päikesele lähimas asendis asus komeet veidi varem, 27. septembril, asudes siis Päikesest 58 miljoni km kaugusel ehl 0.39 astronoomilise ühiku kaugusel. Seda kaugust võib võrrelda Marsi kaugusega Maast Marsi suure vastasseisu aegadel.

Arvatakse, et see komeet asus viimati periheelis umbes 80 000 aasta eest, kuid vaatlused näitavad, et orbiit edaspidi muutub ja Maalt oli kosmiline külaline viimast korda vaadeldav. Tundub isegi võimalik, et komeet sai Päikesest ”mööda kukkudes” sellise hoo, et võib Päikesesüsteemist üldse väljuda. Seegi protsess, kui see siiski teoks saab, on mõistagi väga pika kestvusega.

Kes veel komeeti nägid?

Kuskil olla keegi ammuse paharetina laialt tuntud kohtualune puudutanud avalikul istungil silmanähtavalt liigsuurt energiat rakendades kogu kohtusaali nähes ja kuuldes kohtuniku nina. Kohe seejärel ta tunnistanud tehtu kohta vaid seda: „Vale!” „Vale!” „Vale!” Advokaat kordas üha omalt poolt: „See ei olnud nii nagu see asi paistis!” Ning niimoodi edasi. Kohtualune jäänud oma sõnade juurde kindlaks. Seetõttu tunnistanud värvi muutva ninaga kohtunik, kes omaette nina alla (jälle see nina!) üha vihasemalt vandunud, ka omalt poolt süüaluse valjuhäälselt õigeks. Sest seadus on seadus ja igal isikul on kohustus oma vigu tunnistada. Kui isik aga kinnitab vastupidist, kinnitab see igal juhul, ainsa määrava asjaoluna, ka süüteo puudumist. Kuna süüdistatav oli jäänud antud olukorras süütuks, oli edasise sammuna puhtloogiline järeldada ja järeldatudki, et kohtualune pole ka selles süüdi, milles teda algselt süüdistati.

Kõik osalised läinud, kusjuures viimane kui üks, meedia väitel igati õnnelikena, laiali. Seejärel viidud (igaks juhuks) kohale toodud kassiliivakast ning kraapimis-ronimispost, samuti ka koertele mõeldud nurgapostid ja närimiskondid kohtusaalist sajutiselt minema.

Eksisteeerib puhtteoreetiline võimalus („juhusliku tühipilgu seadus”), et mõni saalisviibinu nägi õhtul ka komeeti. Juhul kui üks neist nägijaist juhtus kogemata olema kohtunik, nägi too vähem kui 12 tunni jooksul koguni kahte komeeti.

Niipalju siis novembrist

Kultuurisoovituseks üks tugitooliteatrike 1987. aasta külmast ja vihmasest juunikuust, kui õunapuud õitsesid alles jaanipäeva aegu. Veenmaks, et füüsika ja füüsikud on kõikvõimsad. Kui keegi uskuma jääb.

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tugitooliteater-automobiil

Mida päris lõpetuseks öelda? Eks tirime lagedale järjekordse tsitaadi.

“Aga vara ta kirjutab minu nimele, kõik. Ja siis ma lasen tal kirjutada veksli, nagu oleks ta minu käest suure laenu saanud”.

Kuu faasid

• Kuuloomine: 1-sel kell 14.47
• Esimene veerand: 9-ndal kell 7.55
• Täiskuu: 15-ndal kell 23.28
• Viimane veerand 23-ndal kell 3.28

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)

Algas septembrikuu. Planeetide koha pealt on septembris, ehkki mõni paremini, mõni halvemini, näha kõik 5 palja silmaga nähtavat planeeti. Siiski mitte korraga; seda lõbu tuleb harva ette.

Juba 1. septembri pühapäevahommikuses ärevuses liiga vara (umbes poole 6 paiku või veidi varemgi) kooli minejad võisid hea õnne korral näha Merkuuri. Merkuur sai nähtavaks kohe kuu algusest peale, seoses ilmumisega hommikuti madalasse koidutaevasse idakaares. Ka päris vana Kuu sirp oli 1. septembri hommikul Merkuurile suhteliselt lähedal; paistes Merkuurist 6 kraadi kõrgemal.

Edaspidi Merkuuri vaatlusaeg veidi pikeneb: planeet hakkab tõusma umbes 2 tundi enne Päikest. Lugedes piki ekliptikat nagu ikka, on Merkuuril 5-ndal septembril suurim läänepoolne eemaldumus Päikesest (18.1 kraadi) ja heledus 0.3 tähesuurust. Merkuur muutub vaatlusperioodi vältel üha heledamaks, kuid vaatlusaeg ei kipu siiski rohkem kasvama. Vastupidi, kalendrikuu „faasi” kasvades hakkab Merkuuri vaatlusaeg lühenema ja 16-nda paiku kaob planeet uuesti koiduvalgusse.

Merkuur asub Lõvi tähkujus. Lõvi tähtkuju „valvab” aga hele täht Reegulus (1.35 tähesuurust). Merkuur ja Reegulus kohtuvadki: 9-ndal möödub Merkuur Reegulusest 0.5 kraadi (täiskuu läbimõõt) põhja poolt. Kuna Merkuur on heledam, võiks luuleliselt öelda, et Merkuur on Lõvi Reeguluselt vallutanud. Asi on piltlikult sarnane sellega, kui omal ajal mongolid, kes tugevat vastupanu kohtamata kaugele Kesk-Euroopasse tungisid, lihtsalt millalgi enam ei viitsinud ja läksid tagasi. (Oluline põhjus oli siiski see, et mongolite sõjakas juht sattus termodünaamilisse tasakaalu.) Ka Merkuur loovutab Lõvi peatselt Reegulusele tagasi ja „kõnnib” ida poole, koiduvalgusse tagasi. Mongolid, muide, kadusid samuti itta, kust nad tulidki.

30-ndal septembril on Merkuuril ülemine ühendus Päikesega.

Veenus, teine Maa suhtes siseplaneet Päikesüsteemis, on samuti kuidagi leitav, kuid Merkuuriga võrredes sedapuhku oluliselt kehvemini. Veenus asub väga madalas õhtutaevas, loojudes vaid ligikaudu pool tundi pärast Päikest. Millalgi selle poole tunni sees saab Veenus selge taeva korral vaatlejale lühiajaliselt nähtavaks, kuid vaatesuunalt läänes kasvavad puud tuleb sedapuhku harvesteriga eelnevalt nii maha võtta, et ka meetrikõrgusi kände järele ei jääks!

Veenuse liikumine 2024. aasta septembris tähistaeva taustal

Veenus asub Neitsi tähtkujus, 30-ndal septembril liigub planeet Kaalude tähtkujju. 18-ndal möödub Veenus kinnistäht Spiikast 2.5 kraadi põhja poolt, kuid seda sündmust näha meil ei õnnestu. Nähtamatuks jääb ka see, et Kuu on 5-nda septembri õhtul Veenuse lähedal. Kuigi kuuloomine oli juba 3. septembri varahommikul, loojub Kuu enne Veenust ja on nähtamatu.

Marss on näha hommikupole ööd, paistes heleda punaka tähena, nagu tal kombeks. Marsi heledus on umbes 0.6 tähesuurust. Marss tõuseb kella 23 paiku, seega juba enne keskööd. Marss liigub (juba kuu alguses) Sõnni tähtkujust Kaksikute tähtkujju. Kuu alguses on Marss veel suhteliselt lähedal Jupiterile, asudes Jupiterist vasakul pool. Hiljem planeetide vahekaugus üha kasvab. Mitte kaugel Marsist asub 25-nda ja 26-nda septembri hommikutel Kuu: Marss asub 25-ndal septembril Kuust madalamal, järgmisel hommikul aga paremal pool.

Jupiter, heledaim „täht” tänavustel septembriöödel, paistab samuti hommikupoole ööd, tõustes Marsist veel varem. Kuu keskpaiku tõuseb Jupiter umbes kella 22 paiku. Jupiter paikneb Sõnni tähtkujus. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 24-nda septembri hommikutaevas (Jupiter paikneb Kuust madalamal).

Saturn jõuab 8-ndal septembril Päikesega vastasseisu. See tähendab, et planeedi vaatlustingimused on head: Saturn paistab kogu öö, tõustes ida-kagusuunalt ning kulmineerudes lõunataevas (kohalikul) keskööl. Saturni heledus on päris sarnane Marsi heledusega: 0.6 tähesuurust, kuid Saturn ei ole punane. Kuu teises pooles Saturn aga enam kogu öö ei paista; Saturnist saab siis õhtutaeva objekt. Saturn, uhke rõnga omanik, nagu me teame, paistab Veevalaja tähtkujus. Kuna Veevalaja tähtkuju on ise, kuigi küllalt suur, kuid üsna silmapaistmatu, on Saturn Veevalaja tähtkujule ning ka lisaks laiemalegi selle kandi taeva-alale tõeliseks kaunistavaks päriliks.

Täiskuuööl, 17-ndal septembril vastu 18-ndat, on Kuu Saturni lähedal (Saturn asub Kuust paremal pool). Samal ööl on Kuu lähedal ka Neptuunile (palja silmaga nähtamatu Neptuun asub Kuust vasakul). Järgneval hommikupoolikul katab äsja varjutuse lõpetanud Kuu Neptuuni, kuid Eestis on mõlemad asjaosalised, nii Kuu kui Neptuun, samuti ka Saturn, selleks ajaks loojunud, ka päev on siis juba alanud.

Vastasseisu Päikesega jõuab ka Neptuun. See leiab aset 21. septembril. Neptuun asub Veevalaja naabri, Kalade tähtkujus. Ka Kalad ei paista sugugi paremini kui Veevalaja, kuid Neptuunist paraku tähtkujudele iluravi tegijat ei ole. Neptuuni heledus on 7.8 tähesuurust (seega on tegu heleduselt 8. tähesuuruse objektiga) ning kuigi Neptuun on teleskoobiga vaadeldav, pole ka sel juhul vähemalt esimese hooga lihtne otsustada, miline neist tuhmipoolsetest „tähtedest” siis tegelikult planeet Neptuuniks peaks osutuma.

Väidetavalt oli 1612/1613. aasta talvel Jupiteri uurimise käigus Neptuuni esimeseks (juhuslikuks) vaatlejaks juba kuulus Galilei, kellel polnud aga põhjust eeldada, et vaadeldu oli planeet ning et see oli koguni senitundmatu… Teatavasti toimus Neptuuni hilisem teaduslik avastamine XIX sajandil ju teoreetikute ja vaatlejate hiilgava ühistööna.

Osaline kuuvarjutus 18. septembril

17/18. septembri hommikupoolne öö pakub meile võimaluse jägida osalist kuuvarjutust. Poolvari ilmub Kuule kell 3.41, kuid see on alles eelmäng ning tõenäoliselt juhtub nii, et vaatlejad ei märka sel ajal Kuud vaadates mingeid muutusi. Täisvarju ilmumine kuuketta äärele ehk siis osalise varjutuse algus on kell 5.12. Maksimaalne faas kell 5.44. Osalise varjutuse lõpp on kell 6.15. Toodud ajad kehtivad ühtemoodi igas Eestimaa nurgas. Poolvari lahkub Kuult kell 7.47, kuid Kuu jõuab enne seda loojuda (Tartus loojub Kuu kell 6.56, Kuressaares kell 7.13, Talllinnas kell 7.04). Paneme tähele, et osaline kuuvarjutus on sedapuhku Eestis küll üleni näha, kuid varjutuse lõpuosa kipub konkureeeima kasvava koidukumaga, ka vajub Kuu juba üpris madalale, õnneks siiski (peaaegu otse) läände, koidukumale vastassuunas. Päike tõuseb Tartus kell 6.49, Kuressaares kell 7.06, Tallinnas kell 6.57.

KUID! Paraku on selleski meepütis ka tõrvatilk. („Edaspidi tuleb igal hommikul iga õis igas aias trahvi ähvardusel puhtaks pesta, sest mesi peab ju ometi puhas olema!”, pidavat ütlema uus koostatav looduskaitseseadus.) Asi on selles, et varjutuse maksimaalne faas on seekord vaid 0.08, seetõttu on varjutuse, eriti just selle lõpuosa jälgimine valgeneva hommikutaeva taustal mitte just eriti soodne, kuid midagi „kahtlast” peaks siiski kuuketta ülemises parempoolses servas paista olema.

Osaline kuuvarjutus

Kes polnud siis veel järjekordse tinavalamisega erilisse hoogu sattunud ning seetõttu juhtumisi mäletab 2009. aasta talvist (!) vana-aastaõhtut, siis juhtus umbes kella 21 ja 22 vahel olema ligikaudu sarnane, „riivav” osaline kuuvarjutus. Kuid vähemalt ehakuma siis segamas ei olnud. Midagi ikka paistis ka. Küllap ka seekord. Kui midagi sellest külmast talveõhtust veel meenutada, siis Võsa Pets muide pidas väga asjaliku aastalõpukõne.

3. kuni 5. juuni 2024 aastal: Päike kattis Veenust

Kirjeldatud kuuvarjutus saab kipakavõitu olema küll, kuid selge ilma korral siiski jälgitav. Nüüd siirdume täieliku ning peaaegu täieliku nähtamatuse radadele; konkreetsemalt teeks nüüd juttu mõnest sündmusest seoses Veenuse ja Päikesega.

3. juunist (meeldejätmise huvides) ligikaudu kella 21-st kuni 5. juunini ümmarguselt kella 18-ni, kattis „meie” täht Päike planeet Veenust. Teisisõnu, Päike asus siis otse Veenuse ees. Antud nähtus ei pakkunud võimalust otseseks vaatlemiseks. Kuid võib-olla on Veenuse kattumine Päikesega huvitav teadmiseks võtta.

Veenus liikumas Päikese taha peitu. Pilt on tehtud autmaatjaamaga SOHO.

Eelmine kord sattus Päike Veenust katma 2016. aasta juunikuus, uuesti juhtub see alles 2032. aastal. Selliste 8-aastaste vahedega on Päike otse Veenuse ees olnud millalgi „noorel suvel” ehk varastel juunikuu päevadel alates 1976. aastast ja nii kestab see veel 8- aastaste vahede järel 2048. aastani. Edaspidi muutub Veenuse katmine Päikese poolt aga märksa haruldasemaks sündmuseks.

Veenuse üleminekutest Päikese kettast

Aeg-ajalt on avalikkuse kõrvu rohkem sattunud analoogiline, kuid vahetatud osapooltega astronoomiline sündmus. Sel juhul satub Maalt vaadates Veenus Päikesest ettepoole, Päikese ketta taustale. Seda nimetatakse Veenuse üleminekuks Päikese kettast. Kuna Veenus on Päikesest suurusjärguliselt 100 korda väiksem, siis planeedi ülemineku ajal Päikesest ei toimu mingit päikesevarjutust, vaid ainult ühe täiendava ümmarguse „laigukese” aeglane liuglemine Päikese taustal. Viimati juhtus see 6. juunil 2012. Vähemalt Tartus Toomemäel, täpsemalt Tähetornis ja Toomkiriku tornis käis tollel varahommikul päris tihe liiklus…

Kui Eestis 6. juunil 2012 Päike tõusis (Tartus kell 4.11, Kuressaares kell 4.28, suveaja järgi) oli Veenus juba Päikese ketta taustale jõudnud. Veenus kadus Päikese kettalt kell 8.09.
See juhtus siis 2012. aastal, 12 aastat tagasi.

Minevikust ning tulevikust

Eelmine Veenuse üleminek Päikesest (Veenus seega Maalt vaadates eespool) toimus 2004. aasta 8. juunil. Mitmete keskpäevaümbruse, vaatluseks väga soodsate tundide vältel, kui üleminek aset leidis, rikkus vähemalt suuremal osal Eestist selle sündmuse vaatlemise aga pidev ja tugev vihmasadu… Väga kahju, et absoluutselt vale ilm rikkus ka ülemineku otsese vaatluse ajalooliselt kuulsa Repsoldi heliomeetri abil Tartus Toomemäel Petzvali teleskoobitornis (nii on seda hoonet kutsutud). Samast heliomeetrist liikunuks läbi otsene elektromagnetiline (konkreetsemalt optiline) info juba järjepanu kolmandast Veenuse üleminekust. Eelmisel kahel korral, 1874. ja 1882. aastal, vaadeldi sama aparaadiga Veenuse üleminekut Päikesest, tõsi küll, eri kohtades kaugel väljaspool Eestit. Edaspidi, alates siis 2004. aasta suvest, jäi Petzvali tornist mahavõetuks ka seal senini paiknenud Petzvali astrograaf, kuid siinkohal tuleb arvestada, et pealetungiv kasvavate puude rinne oli vähendanud juba pikema aja vältel vaba vaatevälja ulatust Petzvali torni ümber ning märksa efektsem Zeissi teleskoop Tähetorni põhihoone ülemisel korrusel oli ju (igas suunas) taevavaatlusteks töökorras.

2004. aasta üleminekule eelnenud Veenuse üleminek Päikese kettast toimus enam kui 120 aastat varem, 6. detsembril 1882. Eestis polnud ometigi seda võimalik vaadelda, kuna oli öö. Järjekorras veel varasem Veenuse üleminek Päikesest toimus 9. detsembril 1874. aastal ja jällegi olid Päike ja Veenus sel ajal Eestis allpool silmapiiri!

Sellele omakorda eelnenud Veenuse üleminekut Päikesest andis jälle „mehemoodi” oodata. See juhtus 3. juunil 1769 ning olgugi et siinkandis on juunis lühikesed suveööd, sattus Veenuse ülemineku sündmus Eesti oludes jällegi öisele ajale…

Veel 8 aastat ajas tagasi minnes toimus eelmine Veenuse üleminek Päikesest 6. juunil 1761. aastal ning siis oli Eestis päevane aeg ja üleminek põhimõtteliselt vaadeldav.

Kordaks veel kord üle: Eestis sattus seega Veenuse üleminek Päikese kettast viimati enne eel-viimatist korda, 2004. aasta 8. juunit, põhimõtteliselt näha olema 6. juunil, aastal 1761! Ning ilm… kes see seda takkajärgi enam teab! Tõsisemad ilmavaatlused Eestis algasid alles 1805. aastal, needki olid algul mõistagi küllalt päris puudulikud.

1761. ja 2004. aasta vahele jääb 243 aastat. Väga vähe polegi. 2004. ja 2012. aasta vahele jäänud 8- aastane „vaheaeg” on sellises ajavõrdluses täiesti tühine.

Kui ajaloost kaasaega tagasi tulla ja sama hooga otse edasi põrutada, siis järgmine Veenuse üleminek Päikesest toimub jällegi alles hea tüki aja pärast: 2117. aasta 11. detsembril ja Eestis pole seegi taas kord vaadeldav. Sama võib öelda ka järgmise, 8. detsembril 2125. aastal toimuva Veenuse Päikese kettast ülemineku kohta. Alles üle-ülejärgmine Veenuse üleminek Päikesest on jälle vaadeldav ka Eestis, kuid see toimub alles 11. juunil 2247. aastal. Veenuse üleminek on siis ilusa ilma korral vaadeldav just nende tundide vältel, kui Päike on kenasti kõrgel. Kahjuks on aga selline ajafaktor meie jaoks karm mis karm…

2012. ja 2247. aasta vahele jääb 235 aastat. Jälle palju mis palju.

Saime siiski huvitava aastate rea, mis paistab silma oma hõredusega: 1761, 2004, 2012, 2247. Neil aastail vastavalt oli või saab olema võimalus Eestis mõne tunni vältel vaadelda Veenuse üleminekut Päikese kettast. Mõistagi, sedagi vaid juhul, kui ilm on olnud või saab olema asjaga päri… Teatavasti 2004. aastal ilm üldse meie poolt ei olnud. 2012. aastal ei nähtud Eestist kogu üleminekut, pilvedki olid siiski samuti kollitamas; ka Toomemäelt vaadates ei olnud üleminekut kogu aeg näha. 1761. aasta juunikuu alguse ilma kohta ei tea me (vist?) tagantjärele midagi ning kaugel ees oleva, 2247. aasta varasuvise juunipäeva ilmast ei tea me päris kindlasti samuti ette mitte midagi.

Mõistagi pole ka Veenuse üleminek Päikesest miski endast uhkesti märku andev taevanähtus, vaid jääb täiesti märkamatuks, kui seda mitte ette teada ja vaatlusseadmeid mitte valmis seada. Palja silmaga EI TOHI Päikesest LÄBI üritada vaadata (nt kui Päike vahel harva, nagu oli tänavu juunis, Veenust kattis). Samuti ei tohi Päikest ka niisama, pilku teritamatagi, vaadata (kiire lühike kõrvalpilk on maksimaalne, mida teha saab). Ammugi mitte EI TOHI Päikest otse läbi binokli, pikksilma ega teleskoobi vaadata; see viiks juba pimedaksjäämiseni. Kuid aparaate tuleb kasutada mõistusega; eks need ju selleks loodud ongi. Kui meil on mingi teleskoop, mille küljes olevale võimalikule raamile saab midagi kinnitada, siis võib selle raami abil projekteerida Päikese kujutise fikseeritud ekraanile või paberilehele. Selle ekraani kaugus teleskoobi okulaari asukohast tuleks valida selline, et pilt ekraanil saaks terav. Terav pilt küll, kuid terav mõnusa vaatamise mõttes, mitte mõõgateraks silmateradele Päikese otsese vaatamise korral.

Mida siis Veenuse kauges minevikus aset leidnud ülemineku ajal Päikesest meie mail ka nähti? See oli siis 6. juunil 1761. Aus vastus on… küllap mitte midagi! Ei ole midagi teada Eestis XVIII sajandil, sel süngel ja sügaval tsaariajastul, teleskoopidest, ekraanidest, ka mitte keevitajamaskidest. Massimeediat ei olnud, fotograafia oli leiutamata, internetist rääkimata. Tahma muidugi suitsutaredes jätkus. Võib-olla sattus kellelegi pihku mingi heledat valgust neelav „tahmaklaasi-taoline” ese ja ta juhtus läbi selle kogemata ka Päikese poole vaatama. Miskit erilist poleks Päike siis ikkagi endast vaataja jaoks kujutanud. Parimal juhul ehk võiski üpris punktikujuline Veenus siiski kirjeldatud viisil kuidagi näha olla, kuid küllap ei teeninud välja isegi õlakehitust…

Nagu juba öeldud sai, on asi nii, et kui Veenus (või Merkuur) Päikese kettale satub, ei kujuta üleminekunähtus muud kui üht täiendavat pisikest, ehkki ilusat ja ümmargust laigukest selle taustal. Laike võib Päikesel aga ikka olla, kord enam, kord rohkem.

Siin aga jõuamegi praktilise kasuni, miks võiks alati ilusa korral Päikese kujutist üritada vaatluskõlbuliseks muuta. Sel juhul on võimalik oma silmaga rahulikult uurida, kas ja kui palju laike Päikese pinnal parajasti on. Laigud on teada piirkondadena, kust võivad sagedasti pärineda Päikese pinnal esinevad plahvatused või pursked. Kui laike esineb Päikese näiva ketta tsentri lähistel, on olukord küllaltki huvitav. See ei ole küll lihtsalt Päikese kujutise amatöörtehnika abil vaatlemise kaudu otseselt fikseeritav, aga kui mõne purske suund on „õigesti” valitud, võib see Maal peatselt põhjustada virmalisi, samuti esinevad häired raadiosides, nähtusi tuntakse ka magnettormidena. Kahjuks ei saa virmalisi pika aja lõikes, nt kuu aega, siiski ette ennustada, piirduma peab mõne päevaga või veelgi lühema ajaga. Kui aga mõni plahvatus on äsja toimunud päikeseketta ääre kandis, on aparaatide abil vaatluskõlbulikuks muudetud vaatepilt veelgi uhkem: Päikesel oleks neis kohtades justkui „juuksed”…

Päike Veenuse ees

Maailmaruumis toimub igasuguseid asju, mida silm otse ei seleta. Miks ei võiks siis hea sõnaga meenutada ka Veenuse katmist Päikese ketta poolt, mis toimus 3. kuni 5. juunini 2024. aastal. Polegi erilist vahet, millal sellest rääkida… Eelmine selline sündmus leidis aset 8 aasta eest, 2016. aastal ja järgmine tuleb 2032. aastal.

Jälle üks komeet ilmumas

Järjekordselt peaks ehk ka ühest komeedist juttu tegema. Vihjamisi sai juba aprillikuu loos mainitud, et üks järjekordne „pesemata lumekamakas” on sügisel Päikesele lähenemas.

Saagem siis tuttavaks: see on komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) isiklikult! On ju uhke nimi! Eesti laste nimesid on mõistagi veel uhkemaid, juba 1990-ndaist pärit kentsakad eesnimed Peeter Esimene ja Okeray on vaid kerged uusimasse aega suundumuse varased näited… Aga keskendugem komeedile.

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) jõuab periheeli 27. septembril; vähim kaugus Päikesest 0.39 astronoomilist ühikut; näiv heledus arvatakse siis olevat +3 tähesuuruse kanti. Kuid septembrikuus on komeet Maa taevas Päikesele suunalt nii lähedal, et vaadata pole veel midagi, vähemalt mitte põhjapoolkeral. Komeet paikneb enamuse septembrist Sekstandi tähtkujus, kuu lõpus liigub Lõvi tähtkujju.

Maalt vaadates peaks komeet maksimaalse heleduse saavutama oktoobri keskpaiku. Võib-olla saame siis komeeti muuhulgas Eestiski palja silmaga näha, kuid ootame oktoobri ära. Komeedi ennustatav maksimumheledus tekitab vaidlusi. Kuid sellised kahtlused on komeetide puhul tavalised.

Impulsi jäävus, detailne tasakaal, termodünaamika, pimedusevõrdsus ning võrdpäevsus

Alanud septembrikuus, juba kuu alguses, võib ainult imestada, et vähem kui pooleteise kuu eest olid valged ööd, kui päris pimedaks ei läinudki.

Nüüd on ööpimedust oi-oi kui palju ning pimeduse saabumine on kiire ja igal õhtul varasem kui enne. Aga meie oleme muidugi optimistid ning rõõmustame kõige üle. Sest on ju seda ka, mille üle rõõmustada: hommikuti saabub ju valgenemise aeg omakorda üha hiljem!

Nii et füüsikast tuntud impulsi jäävuse seadus kehtib täie rauaga: pimedus varem, valgus hiljem. Kokkuvõttes ju täielik tasakaal „varem-hiljem skaalal”, eks ole?

Ka röövli ning ohvri puhul kehtib ju sama; samuti ka statistilise füüsika avarustest pärit detailse tasakaalu printsiiip, lisaks ka võrdluse-vendluse printsiip (igaühele midagi): röövlile vara, ohvrile nuga või siis vaid pisut-pisut metalli. Koguses vähe küll, aga metall ju maksab; kokkuostupunktid rahaga ei koonerdavat. Nii et ohver igal juhul vaid võidab. M.O.T.T. Mis annabki meile nüüd (füüsikat kui ülearust asja juba hüljates) võimaluse väita, et loomulikult on ohver see, kes röövimisest kokkuvõttes rikkamana välja tuleb.

Statistilise füüsika koha pealt on muuseas ka ise oldud peaaegu „käpp”. Selle, tõsi küll, lihtsamat ja „söödavama kujuga” versiooni ehk termodünaamikat, on omalt poolt ka ülikooli IV kursuse füüsikutele loetud. Paber valemite lõputu reaga oli, tõsi küll, igaks juhuks nina all. Algaja asi. Mis andis muuhulgas alust tublide tudengite poolsele paroodiale, kui nad uusi „rebaseid ristisid”. Kuid mis seal ikka, vaid mõni aasta varem sai sama kursust ise ülikoolipingis istudes kuulatud… (Neil, mitte just kaugetel aegadel, oli ülikooliõppes veel 3 kursuse asemel 4.)

Mingil viisil levis mingi info millegi kohta ka ülikoolist väljapoole ning seoses sellega laekus (tava)postkasti mitu „tõeliste teoreetikute” kirja, kus esitati termodünaamika, vähemalt selle mõnede osade kohta omad, uhkete skeemide ehk siis joonistustega kaunistatud variandid.

Üks uhke näide, vähemalt joonistustel, oli pikk vaheseinteta toru, mille ühes otsas pidid toimuma rangelt isotermilised (temperatuur ei muutu), teises aga rangelt adiabaatilised (ei toimu soojusvahetust ümbritseva keskkonnaga) protsessid. Nojah, mõisted „soojus” ja temperatuur” tunduvad ju esmapilgul samade asjadena ning eks neil olegi ka mitmeid ühiseid jooni. Samas võeti siiski aksioomiks, et tegu ON erinevate protsessidega, kuid mis kumbgi EI LEVI (küllalt jämeda) toru sees edasi… Samas püüti kõiki neid püstitatud „alustingimusi” „teooria” edasises arenduses üldsegi mitte arvestada… Laiema analoogia põhjal lõhnab see krempel kõvasti astroloogia ning horoskoobi koostamise järele, eks ole? (vt ka 2023. aasta veebruari loo 3. osa).

Ühtegi neist „õige asja teoreetikutest” ei õnnestunud ümber veenda; üldiselt otsekohe tulid posti teel vastu veel pikemad, endisi mõtteid „kinnitavad” seletused koos veel uhkemate skeem-joonistustega… Kuni mõistagi olin mina see, kes loobus. Või siis vastati vahetus arupidamises umbes nii, et „Nojah, olgu nii, hea et veidike ikka midagi aru ka saite, aga tegelikult on asi siiski nii, et…” Kokkuvõttes mõistagi sama lugu. Küllap ei õnnestu(ks) praegugi mitte kedagi mitte milleski ümber veenda…

Oletame ja eriti just usume me kõik siis nüüd pigem seda, et röövli ja ohvri kohtumine algas ja ka lõppes pidevas vastastikuse mõistmise õhkkonnas viigiga, st vara ja metalltükike(sed) said vahetatud liigseid (sõimu)sõnu kulutamata. Võrdne värk.

Tulles uitmõtetelt tagasi, siis päevade ja ööde osas saabubki septembris ju tegelikult võrdsus.

22-sel septembril on sügisene pööripäev. Siis asub Päike Maa ekvaatori kohal, olles siirdumas Maa põhjapoolkera kohalt lõunapoolkera kohale. Kui meenutada augustikuu loo 1. osast astronoomilisi kliimavöötmeid, siis tähendab see olukord, et edapidised 3 kuud paikneb Päike keskpäeviti seniidis kuskil Maa ekvaatori ja Kaljukitse pöörijoone vahelistes Maa piirkondades.

Tähtkujude arvestuses liigub Päike 16-ndal septembril Lõvi tähtkujust Neitsi tähtkujju.

Kilbi tähtkujust

Pimedas septembrikuu õhtutaevas kulgeb üle pea põhja-lõunasuunaliselt Linnutee. Linuutee taustal paiknevad, kui lõnakaarde vaadata, küllalt suured tähtkujud Luik (ülemine) ja Kotkas (alumine). Nende vahele jäävad väiksemad ja vähem tähelepandavad Rebase ning Noole tähtkujud.

Kotka tähtkuju. Alt paremast nurgast lähtudes asume otsima hajusparve M11, mis asub naabertähtkujus Kilp.

Kotka tähtkujust omakorda pisut madalamal asub Kilbi tähtkuju. Tähtkuju pole suur, ka mitte tähelepanuväärse kontuuriga. Siiski peaks ilusa ilma korral olema märgatav, et Kotka tähtkujust veidi allpool on Linnutee kõige heledam. Umbkaudu samas piirkonnas paikneb ka Kilbi tähtkuju. Ka vanad eestlased panid seda kohta taevas tähele ning nimetasid seda Kerakorvideks. Usukumatu, aga tõsi: olid sellised huvitavad ajad, kui mehed tegid meestetöid ning naised tegid naistetöid, kududes muuhulgas väga palju; kudumisvarustus, sh lõngakerad, olid külas käieski kaasas.

Osa Kotka tähkujust nig tema alumine ehk lõunapoolne naaber Kilp. Hajusparved on märgitud kollaste ringikestega. Ka muutlik täht delta Scuti on ära märgitud.

Osa Kilbi tähtkujust detailsemalt

Kilbi tähtkuju sisaldab kaht objekti Messier’ kataloogist. Kõrgemal paikneb neist hajusparv M11 ning see on juhtumisi ka märkimisväärsem objekt kui teine, mõneti madalamal asuv hajusparv M26. Hajusparv M11 (Metspart) on üldse üks kopsakamaid teadaolevaid hajusparvi. Kaugus Maast on 6200 valgusaastat. Hajusparve kohta päris kaugel. Liikmeid parves hinnatakse üle 2900 kanti, tähtede selline hulk pole hajusparvede hulgas just sagedane. Mõned allikad väidavad sedagi, et M11 on palja silmaga eristatav, kuid näiv heledus 6,3 tähesuursust oleks siiski nagu „veidi vähe”. Kuid iga vaatleja oma silm on mõistagi kuningas.

Hajusparv M11

Ega nende hajusparvede ning kerasparvede vahel väga jäika piiri ei olegi. Vahelduseks võib vaadelda ka Kotkast ülespoole jäävat Noole tähtkujus paiknevat kerasparve M71 (sellest oli augustikuu loo 2. osas juttu). Väga palju vägavam see kerasparv hajusparvest M11 polegi. Seda nii visuaalse pildi kui ka teadaolevate parameetrite osas.

Teine Messier’ kataloogi kuuluv Kilbi tähtkuju hajusparv M26 on seevastu korralikuks argumendiks, et tähtede hajusparved on kerasparvedega võrreldes hoopis midagi muud, „kergekaalulisemat”. Tõsi küll, põhjust selleks annab sedapuhku ka asjaolu, et seegi hajusparv on küllalt kaugel, 5000 valgusaasta kaugusel. M26 ja Maa vahele on tõenäoliselt paigutunud ka „kerge” tolmupilv. M26 heledus on 8.0 tähesuurust; objekt paistab teleskoobis pigem uduse laigukesena ja ei ole eriti pilkupüüdev, aga vaadata võib ikka.

Hajusparv M26

M26 otsimiseks tuleks fikseerida täht delta Scuti. M26 jääb sellest 1 kraadi jagu kagu poole (vasakule ja veidi allapoole). Delta Scuti on ise samanimelist tüüpi muutlike tähtede prototüüp. Delta Scuti tähed on omakorda pulseeruvalt muutlike tähtede üks alltüüpe.

Delta Scuti tähtede heleduste ajaline muulikkus on küllat pidev ja järsk; heleduskõverad eenutavad V-tähte. (Ka hajusparve M11 kuju teleskoobis meenutab (ehk) pisut V-tähte, kuid see on mõistagi hoopis teine asi). Konkreetselt delta Scuti heledus muutub 4.6 ja 4.79 tähesuuruse vahel perioodiga 4.65 tundi.

Kuu esimene ja viimane veerand veerand tänavu septembris

11. septembri hommikul kell 9.05 on Kuu esimeses veerandis. See pole mõistagi teab mis suur uudis. Soovitada võiks aga sama päeva õhtul lihtsalt Kuud vaadata. Ka Kuu vaatamine pole ju mõistagi midagi erilist (kuigi seda tasub alati teha!), kuid paneme tähele, kus Kuu asub!

„Point” on selles, et tõepoolest, kus siis Kuu asub? Siin on mingi analoogia Veenuse sellekuise varaõhtuse otsimisega väga madalast läänetaevast, kuid õnneks on Kuu siiski oluliselt heledam.

Sedapuhku peame kõigepealt leidma sõna otseses mõttes vaba vaatevälja lõunasilmapiiri suunas. Ning seal see Kuu siis peaaegu et horisonti pühibki. Kuigi luuda pole Kuumehel siiski kaasas. Nii madal Kuu asend, isegi suisa lõunameridiaanil ülemises kulminatsioonis asudes, on muljetavaldav. Mõistagi on ka Kuu vaatlusaeg lühike; Kuu paikneb üle silmapiiri kokku vaid mõne tunni vältel. Tartus on aega Kuu tõusust loojanguni 3h 53 min; Kuu tõuseb kell Tartus 17.26 ja loojub kell 21.19. Päike loojub Tartus kell 19.44.

Põhja-Eestis paistab Kuu isegi veelgi madalamal ja veel lühemat aega, olles nähtav 3h 11 min. Kuu tõuseb Tallinnas kell 17.55 ja loojub kell 21.06; Päike loojub Tallinnas kell 19.53.

Muuseas, lisaks peame arvestama, et Kuu (nagu Päikesegi) puhul arvestatakse tõusu ja loojangu momentideks ajahetki, kui Kuu ülemine äär on parajasti horisondil. Seetõttu me näeme parajasti 1. veerandisse jõudnud Kuud tervikuna tänavu 11. septembril kokkuvõttes veelgi lühemat aega kui äsja esitatud ajavahemikud lubavad.

Eks Kuu „istub” seal küllalt madalas mitu õhtut järjepanu, kuid eriti madal on sedapuhku asend 11. septembri õhtul, Kuu on siis parjasti esimeses veerandis.

Põhjus: Kuu orbiit (otseselt mõistagi nähtamatu) on parajasti sellises asendis, et orbiidi lõunapoolne äär Amburi tähtkuju suunal jääb veel üle 5 kraadi madalamale kui sealkandis asuv ekliptika osa (ekliptika on Päikese näiv orbiit ehk aastane teekond). See-eest oma orbiidi vastasküljes, septembris seega viimasel veerandil, on hommikuti paistev Kuu „hiilgevormis”. Maa loodusliku kaaslasena tuntud ning ühtlasi meile lähim taevakeha tõuseb septembrikuisel viimasel faasiveerandil väga kõrgele ja paistab suurema osa ööpäevast. Täiskuu faas jääb kuhugi vahepeale, kuid Kuu paistab ka siis hästi, ikkagi kogu öö! Sedapuhku siis ka koos varjutusega. Head Kuu-uurimist!

Tegelikult on Kuu tänavu juba igal kalendrikuul olnud ja on edaspidigi mõnedel kuupäevadel peaaegu mööda horisonti „roomamas” igal orbiidiringil. Nt mõni päev peale augustikuist lendtähtede langemise maksimumi oli Kuu väga „maadligi” surutud esimese veerandi ja täiskuu faasi vahepeal, 15. augusti õhtul. „Kole suur” Kuu faas küll, aga kuna Kuud peaaegu „areenil” näha polnudki, siis meteooride vaatlust Kuu praktiliselt ikkagi ei seganud!

Kuu jõuab viimasesse veerandisse 24. septembril kell 21.50. Teatavasti on ju viimase veerandi Kuu tuntud vana Kuuna, mis paistab hommikuti. Kuu viimasel veerandil on Kuu Maalt nähtava osa suurus täiesti sümmeetriline esimese veerandiga, ainult Kuu nähtav ning nähtamatu osa ning vaatlusaeg (hommik või õhtu) on kohad vahetanud. Küsime korraks uuesti, kas hommikuse vana Kuu nähtavus on nüüd sama halb kui 1. veerandil, õhtutaevas paistva Kuu aegu? Uurime vastavaid väljaarvutatud arve, kusjuures need ei tohiks valetada.

Päike loojub 24. septembril Tartus kell 19.06. Parajasti viimase veerandi Kuu tõuseb 24. septembril Tartus kell 20.55 ja loojub järgmisel päeval, 25. septembril kell 16.51. Vahepeal, kell 25. septembril kell 7.05 hommikul, tõuseb Päike, mis loojub kell 19.03. Öise taeva vaatleja, kes Kuud näha ei soovi, jõuab 24. septembri õhtul õhtupimeduse ära oodata (pimeneb ju kiiresti, ikkagi september) ning kuskil veerand tunni kanti ka pimedust nautida, siis tõuseb põhja-kirde suunalt juba Kuu, püsides taevas kogu ülejäänud öö ning lisaks ka veel enamuse päevast, kadudes siiski mõni tund enne Päikese loojumist lühiajaliselt, mõneks tunniks, kuskile loode-põhja suunas silmapiiri alla.

Kuu (ülemine äär) on seega Tartus 24/25. septembril silmapiiri kohal kokku 20 tundi ja 56 minutit.

Vana Kuu päevane loojumine ilmselt siiski nähtav ei ole, kuna siis on ju ikkagi päevane taevasina ja olemas on ka paks neelav atmosfäär, eriti kui madalamale vaadata. Nii et vale pole siiski seegi rahvatarkus, et Päike „kustutab” päeval vana Kuu taevast pikapeale ära. Selles mõttes on vana Kuu sarnane varahommikuse „ilusa ilma uduga” (kui see esineb), samuti ka kastega ehk märja rohuga: Päike „kaotab” kõik ära; algul hajub udu, siis kuivab kaste; seejärel kaob millalgi taevast ka Kuu.

Läheme nüüd Anija meeste kombel Tallinnasse ka. (Kusjuures sellega paralleel Vilde romaaniga ka piirdub: me ei lase mitte mingil juhul endid kolkida; kui vaja, siis korraldame asjad hoopis vastupidi!) Päike loojub Tallinnas 24. septembril kell 19.14, Kuu tõuseb kell 20.41. Päike tõuseb 25. septembril kell 7.13; Kuu loojub kell 18.18 ja Päike loojub kell 19.11. Kuu loojub alles vähem kui tund enne Päikese loojumist! Meenutame, et tegu on vana Kuuga, mis siirdus (alles!/juba!) viimasesse veerandisse!

Kokku on Kuu 24/25 septembri ööl Tallinnas üle silmapiiri 21 tundi ja 37 minutit! Kaugel see 24 tundigi enam on… Siiski tuleb nentida, et Kuu oskab hästi JOKK-skeeme kasutada. Me ei saa ju siiski ka antud juhul vaidlustada fakti, et vana Kuu tõuseb millalgi öösel ja loojub millalgi päeval pärast Päikese tõusu. Mis siis, et vana Kuu „ronib” sedapuhku õhtuti juba väga kiiresti kohale ja päeval ei taha kuidagi „ära minna”, olgu see vaatleja Maa peal nii vihane kui tahab.

Samuti on asi klappimas ka noore Kuu juhul, mis tänavu septembris väga kehvasti paistab. Tõuseb ju noor Kuu nüüdki, nagu ka õpikutes kirjas, enne Päikese loojumist ja loojub öösel. Nii ju on! Päikesesüsteemi juhatus on igal juhul soodsa otsuse langetanud ja gravitatsioonikohus siin mingit probleeme ei näe! Kes soovib, süüdistagu Newtonit!

„Möh? Ah või see Newton on nüüdseks juba… Noh, paras teile!”, hirnus Päikesesüsteemi Juhataja naerda; võimsad hirnatusvõnked levisid resonantsi tekitades toolile ning lauale, need ei pidanud vastu ning kogu süsteem lagunes koos Juhatajaga põrandale laiali. Kujunes ligikaudu sarnane olukord nagu siis, kui köster oli äsja ära vihtunud märksa vähem kui 1 sekundi kestnud ägeda tantsutuuri Teele ning Tootsiga.

„Polnaja peredelka”

Mäletatavasti olen kippunud andma ka kultuurisoovitusi. Mõistagi ei pruugi kõigi maitsed klappida, kuigi peale sunnitud pole kellelegi midagi (kindlasti mitte siinse autori poolt). Seekord teeks aga „tarbimise” ülesande keeruliseks ning ainult tõsistele fännidele.

1983. aasta kuumadel ja päikeselistel juulipäevadel võis raadiost, nagu ikka, kuulata järjejutte. Peale 10-15. juuli järjejuttu lastele („Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”) tuli nädal hiljem, 18-22. juulil kuuldavale Zinovi Jurjevi (pseundonüüm) jutustus „Uuestisünd” (tõlge venekeelsest originaalist „Polnaja peredelka”). 10-aastase põnevuslugude huvilisena seda järjejuttu esmakordselt ja siiani ainukest korda kuulates jättis see siiski ootamatult sügava mulje, kõige enam ilmselt seetõttu, et reedene ja ühtlasi viimane osa jäi kuulamata. Kahjuks pole seda lugu korraliku raamatu kujul siiski eesti keeles ilmunud, kuid lugeda võib venekeelset. Siiski, kõik pole kadunud. Siirduge Rahvusraamatukokku ja võtke ette ajalehe „Noorte Hääl” numbrid 12. jaanuarist kuni 19. märtsini 1977, kus teos (vähemalt enam-vähem) on eesti keeles avaldatud. Võib-olla siiski ka meenuvad kuskilt ajusopist kunagised raadiost kuuldud märksõnad nagu nt „Tserero”, „professor Lamont”, „mustajuukseline”, „süstalt kõrgel hoidev mees”, „Audrey villa”, „Mr Wolmut”, „põgenemine”, „kohus” ning kahtlemata ka loo põhisõnum: „uuestisünd”.

Kes läbis otsingute kadalipu ning loo (olenemata keelest) läbi luges (või lihtsalt meelde tuletas), ehk ka taipab, miks selle teosega praegu tutvuda on soovitatud. August lõppes ju kuidagi sünges toonis ning nii ei pea see ju jääma:

Õppeaastal algus uus;
lugudegi autor uus!
Ümbersünd tal tehtud läbi;
meeltest kadund sõna „häbi”…

Lõplikuks kinnituseks eelnevale ka Karavani lugu „Teine mees”; algul kuulete loo võõrkeelset originaali (seda viisi osas; kerge tehniline rike ühes kohas ei sega ehk palju).

https://www.youtube.com/watch?v=QluskC-cfGU

Septembri-loo lõpp pööripäeval.

Kuu faasid

Kuuloomine: 3-ndal kell 4.55;
Esimene veerand: 11-ndal kell 9.05;
Täiskuu: 18-ndal kell 5.34;
Viimane veerand 24-ndal kell 21.50.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

11. augustil 1992 (mitte eriti ammu) mõõdeti Eesti ametlik soojarekord +35.6 kraadi. Küllap on läbi aegade juunis ja juulis siiski veel palavam olnud. Seda tasub uskuda, sest meist põhja pool asuvas Soomeski on rohkem sooja mõõdetud. Teisalt – august üllatab vahel ka sügistormidega. See ei tohiks olla üllatav, kuid on konkreetsetel juhtudel ikkagi nagu harjumatu. Lugege kasvõi läbi jutustus „Külatraagik” Abruka mehe Jüri Tuuliku kogumikust „Mehed ja koerad”. Kirjeldus käib muuseas koera pilgu läbi. Kuid kirjeldus on asjalik.

Augustitormid, nagu tormid ikka, on eriti tüütud mere kohal olevate paatidega sõudjatel. Siiski pole nende eest ka keset maismaad pääsu. Kõige selle kinnituseks ka järgnev laul, Kalmer Tennosaar ja
„Jamaika hällilaul”:

https://www.youtube.com/watch?v=-K1DR4PsTRQ

Veevalaja: kaks Saturni korraga!

Saturn, nagu juba augusti loo 1. osa algul juttu oli, paikneb Veevalaja tähtkujus ja paistab kogiu öö. Alles hommikpoole ööd tõusevad Jupiter ja Marss, kuid neil on silmi vaid teineteise jaoks; planeedid asuvad väga lähestikku. Saturn jääb palju kaugemale. Kuid igav Saturnil siiski vast ei ole.

Ilus planeet teleskoobiga vaadates – Saturn. Rõngas paistab praegu kitsavõitu, kuid on siiski vaadeldav. Ka mõni Saturni kaaslane on siin ära märgitud.

Kunagi ühes Eesti jutuloos oli kirjas, kuidas rehelised neid luurava mõisahärra pimedas pihtide vahele võtsid ja talle füüüsilise noomituse tegid. Härra röökis: “Ärga pekske, ma olen saks!!!”
„Ah teid k.r..deid on veel kaks!” , vastati ning „märkused” läksid omasoodu edasi. Milleks selline jänesehaak? Aga Saturn on nagu see läbiklobitud mõisahärra: neid on samuti Veevalajas praegu kaks. Üks on planeet Saturn, teine aga planetaarudu Saturn. Siiski pole nad suisa kõrvuti, vaid pigem Veevalaja tähtkuju eri külgedel. Planetaarudu Saturn (NGC 7009) paikneb tähtkuju lääneserva lähedal, visuaalselt kuskil madalas lõunakaares paiknevast Kaljukitse tähtkujust pisut kõrgemal. Konkreetsemalt, „udune” Saturn asub tähest nüü Aqr (4.7 tähesuurust) veidi enam kui 1 kraad lääne pool (paremal). Planetaarudust Saturn jäävad omakorda juba mitu kraadi ülespoole paremale tähed müü Aqr (4.8 tähesuurust)ja Albali (epsilon) Aqr, 3.7 tähesuurust.

Planetaarudu NGC 7009 (Saturn) asukoht punaste ringjoonte keskel Veevalaja tähtkuju alumises lääneservas. Ka suur osa Kaljukitse tähtkujust jääb pildile.

„Udu-Saturni” lähedal pesitsevad ka 2 Messier’ kataloogi objekti.

Pisut vähem kui 2 kraadi planetaarudust Saturn (M7009) alla ja paremale leiame ühe „Messier’ eksitustest”: tähtede optiline rühm M73. Teleskoobis on seal näha 4 tähte. Kuna teleskoop pilti ümber pöörab, siis visuaalselt on näha miski kujuteldav nooleke, mis on sihitud vasakule poole (tegelikkuses paremale.) Tähtede heledused pole siiski kiita, 10 ja 12. tähesuuruse vahel, kuid õnneks asuvad nad lähestikku. See asjaolu siis „Messier’ eksituse” tekitaski.

M73 lähinaaber (nurgaühikutes nagu alati) on kerasparv M72.
M72 asub M73-st veidi enam kui kraadi võrra paremal pool (lääne pool). M72 asub enam kui 50 000 valgusaasta kaugusel ja paistab 9. tähesuuruse objektina. Seega mitte eriti vägev vaatepilt teleskoobis, kuid midagi ikka, käib kah kehval ajal. Õigus jah, kõik me peame ju hoopiski demokraatliku sõnavabaduse alustele tuginedes ütlema, et parv on „imeline, uhke ja vägev”, praegusel õitseval imede-ajastul.

Planetaarudu Saturn on teleskoobis vaadates küllalt pisike, kuid hästi näha ja õige pisut meenutab tõesti Saturni. Mõistagi, ka Saturn ise paistab „Saturni moodi” vaid siis, kui Saturni läbi teleskoobi vaadelda.

Troopilise konvergentsi tsoon ja arktiline front

Jätkame ilmarindel, trügides üha kõrgemale atmosfääri..

Ilmatemaatika sisaldab muuhulgas mõisted polaarfront ja arktiline front, samuti on juttu ka troopilisest frondist. Troopilist fronti kirjeldatakse rohkem troopilise konvergentsi tsoonina. Ka siinses loos on viimatine termin kasutusele võetud seoses Maa piirkondadega, kus tekivad ja liiguvad väikesed, aga „vihased” troopilised tsüklonid (lisa-aunimetustega orkaanid ja taifuunid). Sellised tsüklonid tekivad ekvatoriaalse üld-madalrõhuvööndi, kus on aastaringselt umbes ühtemoodi kuum ja sajab samuti aastaringselt palju, kuid samas eriti ei tormitse, piirialadel. Veelgi enam ekvaatorist eemale minnes satub huviline juba kuivematesse, passaat-tuulte piirkondadesse, kus algavad troopilised kõrgrõhuvööndid. Nii et troopilise konvergentsi tsooni saab üsna õigustatult pidada ekvatoriaalsete ja troopiliste õhumasside piirialaks, vahel siis ka troopilise frondi nime all, kuigi klassikalisel, parasvöötmele iseloomulikul kujul troopilist fronti ei eksisteeri.

Kolime nüüd põhjapooluse (või lõunapooluse) lähedale, kus valitsevad külmad ja kuivad arktilised (antarktilised) õhumassid, mis aegamööda lõunasse-edelasse (põhja-loodesse) trügivad. Selgub, et saavad esineda soodsad võimalused arktilise (antarktilise) frondi kujunemiseks: pealetungivast külmast frondist pooluse suunas on väga külm õhk, kuid üle frondi “hüpates” satume märksa soojema õhuga piirkonda. See soojem õhk on paravõõtme õhk. Arktilised frondid, vähemalt põhjapoolkeral, pole siiski kuigi stabiilsed ja ei ulatu üldiselt troposfääri ülaossa.

Nii. Meil peaks olema varem kirjapandu põhjal sellised kliimavöötmed: ekvatoriaalne vööde, troopilised vöötmed, parasvööde ning arktiline ja antarktiline külmvööde. Ekvatoriaalse ning troopiliste vööndite vahel on vähamalt ookeanidel eristatav troopilise konvergntsi tsoon, lihtsustatult troopiline front. Äsja tegime juttu ka arktilisest (antarktilisest) frondist. Ehk on siis olemas kolmaski „üldfront”: see, mis eristab parasvöötme õhku troopilisest õhust. Kui on, on see “parasfrondi“-nimeline?

Polaarfront ja jugavool

Meenutame uuesti üldist skeemi maapinna lähedases atmosfääris (troposfääris), mis pole segatud mandrite ja ookeanide ebakorrapärase vaheldumisega ja Maa pöörlemisega. Pooluste kohal asuvad pakaselised kõrgrõhualad, kus õhk laskub. Ekvaatoril, mis saab enim Päikese poolt soojendatud, tõuseb õhk ülespoole (õhul polegi seal mujale minna) ja seetõttu moodustub madalrõhuvöönd. Troposfääri kõrgematesse kihtidesse tõusnud soe õhk hakkab omakorda pooluste suunas laiali valguma ja jahtuma. Jahtudes vajub õhk mõlemal poolkeral allapoole, põhjustades (sub)troopikavööndite kuivad ja soojad (kuumad) kõrgrõhuala- ilmad. Mis siis, et ekvaatori kandist teele asunud õhk on nüüdseks esialgu veidi jahtunud: Päike kuumutab ju siingi, troopikas, võimsalt maapinda, mis omakorda aitab õhul uuesti soojeneda. Osa allavalgunud õhust liigub troopikast ekvaatori suunas tagasi ja üks õhuringluse ring saab täis. Teine osa troopikas alla laskunud õhust liigub edasi pooluste suunas. Samas liigub sellele õhule vastu polaaralade kõrgrõhualadest pärit külm õhk. Kuigi troopikaõhk põhja poole liikudes jahtub ja (ant)arktiline õhk soojeneb, tekib kokkuvõttes siiski reeglina olukord, kus kusagil parasvöötmes, küllalt kitsas ruumipiirkonnas külm ja soe õhumass kohtuvad. Nendevahelist eralduspiiri tähistab mõlemal poolkeral polaarfrondi nimeline kitsas eralduspiirkond.

Kus on jugavool, sealkandis on ka polaarfront ning sellel arenevad parasvöötme tsüklonid. a): madalrõhuala on “kitsenenud polaarfrondiks, mis võib ka maapinna lähedases õhukihis frondina “näha olla”. b) Polaarfrondil hakkab kujunema häiritus ehk sündimas on tsüklon. Sajudki on juba alanud roheline piirkond). c): Noor äge tsüklon selgelt eristuva sooja sektoriga (allosas). d) ja e): Tsüklon “vananeb”, soe sektor kitseneb ja kaob. f): Tsüklon on vana, kuid ulatub suurtele kõrgustele; polaarfrondi uued tsüklonid tekivad vana tsükloni servas osatüklonitena.

Kõige lihtsamalt võiks käsitleda polaarfonti kui vähem või rohkem looklevat joont mis kulgeb läbi kogu troposfääri ümber Maa pooluste koos siin-seal aeg-ajalt ette tulevate suuremate sopistustega. Kokkuvõttes tekitavadki need sopistused kummalgi poolkeral parasvöötmelised madalröhuvööndid, mis koosnevad eraldi pööristest ehk tsüklonitest.

Parasvöötme tsükolni teke ja areng. Vt eelmise joonise selgitust.

Nende madalrõhualade vööndite tekkel ongi tähtis osa kummagi poolkera polaarfrondil. Polaarfront ulatub kõrgele läbi troposfääri, sealjuures ei ole polaarfrondi kuju päris „püstine”.

Oleme nüüd konkreetsuse mõttes põhjapoolkeral.
Osutub, et kõrgemal kui umbes 5 km on troposfääris üldjuhul tugevamad need tuuled, mis lähtuvad algselt lõuna poolt, pöörates seega kokkuvõttes ka põhja poolt saabuva õhu mitte idast läände, vaid läänest itta liikuma. Kokkuvõttes saab polaarfrondi kandis kogu troposfääris määravaks läänevool. Troposfääri kõrgemas osas paikneb sellega seotult mitte küll verikaalselt eriti paks, kuid oluline tugevate tuulte riba, mida tuntakse jugavoolu nime all. Polaarfrondi ja jugavoolu loogetega koos tekivad neis loogetes tsüklonid, mida jugavool edasi mujale, peamiselt siis ida suunas liigutab.

Polaarfrondiga seotud jugavool Põhja-Ameerika kohal. Päris nõrgalt on pildil esindatud subtroopiline jugavool (pildi paremas ääres).

Jugavool (koos polaarfrondiga) pole siiski päris püsiv ei ajaliselt, tugevuselt ega ka ruumilise paiknemise mõttes. Jugavoolu või siis tema „kolleegi”, polaarfrondi suuremad looked võivad juhtida tsükloneid ka meridionaalselt põhja-lõuna sihis liikuma. Lisaks ei juhindu paravöötmeliste tsüklonite eksistents ainuüksi jugavoolu asukohast. Minnes veidi konkreetsemaks, siis sügistalvisel poolaastal võib nt Islandi piirkonna madarõhuala muutuda ekstreemselt ulatuslikuks, samas väheliikuvaks. Jugavool kipub siis looklema selle kõrgtroposfääri ulatuva madalrõhkkonna lõunaservas. Siis tormavad hoopis suure peatsükloni pisikesed ägedad osatsüklonid (peamiselt) itta-kirdesse, Põhja-Euroopa kohale, püüdes meid panna unustama, et peaks olema talv.

Jälle jugavool. See võib mõnikord ka katkeda või osadeks haruneda, Mida punasem, seda võimsam on selles kohas jugavool. Jugavoolu “küüsis” on pildil tugevasti ka Eesti. Stabiilset ilusat ilma Eestis selline olukord küll ei näita. Märkus. See ei ole tänase päeva seis, vaid suvaline näide.

Talvepoolaastal peaks polaarfront koos jugavooluga liikuma suvega võrreldes lõuna poole, viies lõuna poole kaasa ka tsüklonid ja nende trajektoorid. Põhja-Euroopa, sh Eesti jaoks peaks see tähendama normaalse neljanda aastaaja, talve kehtestumist koos püsiva lumikattega detsembris, jaanuaris ja veebruaris, vähemalt kahel viimasel kuul neist. Kahjuks viimastel aastatel, suisa aastakümnetel, ei pruugi see sugugi nii minna. Kuid selliseid sopatalve-perioode on olnud ennegi ja alati on talviste talvede rida ka viimaks tagasi tulnud. Kindlasti juhtub see millalgi nüüdselgi juhul, kahjuks ei oska keegi täpselt seda ette ennustada.

Siin kasutatakse mõistagi alailma juhust ja rõhutatakse laest võetud ideed, et kliima soojeneb, kusjuures pidevalt ja ühtlaselt, seega lineaarses trendis. Pakuks omalt poolt midagi krõbedamat: las kliima soojeneb eksponentsiaalselt! Siis ju saame juba mõne aasta pärast korraldada soojamaareise Antarktika külmapoolusele, et seal avamaal juulikuus (ehk siis talvel!) kurke ja kõrvitsaid kasvatada!

Jugavool koos polaarfrondiga võib mitte ainult kaarduda, vaid ka nõrgeneda ja kohati ning ajuti enam-vähem äragi kaduda. Siis levivad talvine pakane, samuti suvine kuumus märksa suuremates mastaapides.

Tsüklonid ja nende liikumine ei pruugi siiski tingimata seostuda jugavooluga. Mõni tsüklon võib ka Eestis vaadatuna vahel kasvõi kirdest edelasse liikuda, kuigi suhteliselt harva. Veel vähem liiguvad jugavoolude „soovi järgi” kõrgrõhualad, seda nii suvel kui ka talvel.

Jugavoolud parasvöötmetes seoses polaarfrontidega pole siiski ainsad. Ka subtroopiliste kõrgrõhualade ülapiiride piirkonnas on täheldatav jugavool, samuti ka mõnes muus piirkonnas, nt Jaapani kohal. Subtroopiline jugavool (kuigi märksa vähem võimas kui polaarfrondi jugavool parasvöötmes), asudes ju reeglina selge ilma piirkonnas, võib kogemusteta lendureid ebameeldivalt ehmatada.

Mis front see polaarfront ikkagi on?

Üle-eelmise alapunkti lõpul asusime otsima arktilisele frondile ja nn troopilisele frondile ehk troopilise konvergentsi tsoonile lisaks ka kolmandat klimatoloogilist fronti, mis peaks eraldama parasvöötme õhku troopilisest õhust. Siis tuligi jutuks polaarfront. Kas tegu ongi sellega, mida asusime otsima? On ja ei ole ka.

Segadus ilmneb juba nimetuse puhul. Arktilisi ja antarktilisi alasid tuntakse ju polaaraladena. Polaarfront peaks just seostuma nende, külmade piirkondade lähedusega. Millistel geograafilistel laiustel (kummalgi poolkeral) polaarfrondid aga paiknevad? Kuna polaarfrondid ja jugavoolud ei püsi paigal, siis ei saa ka täpseid laiuskraade nimetada, aga väga ümmarguselt kõneldakse siiski umbes 50-ndatest ja 60-ndatest laiuskraadidest. Sellesse piirkonda sobib ka Eesti keskmine laiuskraad (ligemale 58 ja pool kraadi).
Eesti jääb polaarfrondist vahel lõuna poole, vahel põhja poole, mõnikord kulgeb see suisa üle Eesti. Sel juhul kihutavad Atlandilt pärit läänetsüklonid üle meie ja ilm on väga „halb”.

Polaarfrondi kohta öeldakse muuhulgas tõepoolest, et see eraldab troopilist õhku parasvöötme õhust. Kuid… kuigi Eestis on suveilm mõnikord tõesti palav, kas see ikka alati tähendab, et meil valitseb troopikakuumus, kui polaarfront asub Eestist põhja pool? Ei vist. Kuid tihti ju olukord just selline ongi, et polaarfront asub põhja pool, troopiliselt kuum aga siiski pole.

Ilmakaartidel näidatakse ära konkreetsete tsüklonitega seotud atmosfääriliste frondijoonte sik-sakiline süsteem mida kokkuvõttes nimetataksegi tihti ka polaarfrondiks. Mõne tsükloni kauges loodeservas on polaarfrondist põhja pool ka eriti külma õhu piiriala, arktiline front, millest põhja poole jääb karm kõrgrõhuala.

Kuid polaarfrondi mõiste tuuakse tihti sisse ka, kui külma polaarse ehk arktilise (või antarktilise) õhumassi piiriala. Kus peitub siis tõde?

Polaarpööris

Tuleb panna tähele, et polaarfrondi piirkond on otsesemalt määratav kõrgemates troposfääri kihtides, läheduses toimetab ka jugavool, kus toimub kiire õhu liikumine ümber mõlema pooluse läänest ida poole, seega põhjapoolkeral kellaosuti liikumisele vastassuunas. Jugavoolu ja põhjapooluse asukoha vahele jäävat troposfääri ülemist osa tuntakse polaarpöörisena, kus õhk samuti vastupäeva liigub, kuigi märksa aeglasemalt kui jugavool. Samuti asub polaarpööris lõunapooluse ümber. Nii et kuigi madalamates õhukihtides saab rääkida kõrgrõhualadest pooluste lähistel, siis oluliselt kõrgemates õhukihtides on sageli tegu külma madalrõhualaga.

Polaarpööris troposfääri ülaosas. Jugavool ümbritseb külma õhuga ala, mis moodustab kaugel allpool oleva arktilise kõrgrõhuala kohal külma madalrõhuala. Pildi keskel asub põhjapoolus. Kui polaarpööris (koos jugavooluga) on liiga tugev, takistab see külma õhu liikumist kaugemale lõunasse. Alumises troposfääri osas avaldub see sellena, et külmad kõrgrõhualad “”ei viitsi” lõuna poole liikuda. ja meil on poritalv.

Kui polaarfront, jugavool ning nendega seoses ka polaarpööris on kõrgetes õhukihtides keskmisest tugevamad, ei lasta arktllisel külmal lõuna poole liikuda. Madalamas troposfääri osas tähendab see seda, et läänetsüklonid asuvad talvel liialt põhja pool (enamasti siis ka Eestist põhja pool) ja on peaaegu pidevas rivis suundumas ookeanlt mandrile, tuues kaasa jaanuaripori. Ekstreemseimatel juhtudel, küllalt harva siiski, liiguvad Atlandil ja Vaikse ookeani põhjaosas tekkinud tsüklonid isegi üle kogu Põhja-Siberi ja Põhja-Ameerika põhjaosa, mis talviti on siiski ju enamasti kõrgrõhualade võimu all. Nii et polaarfront on sel juhul ilusasti igal pool tsüklonite näol maapinnal lähedaltki jälgitavaks saanud. Näiteks oli olukord selline 2006. aasta detembrikuus. Siis ei saanud muidugi keegi ilma järgi aru, et oli detsember. +12 kraadi, mis Eestis siis mõõdeti, oli ikka “kole” vaadata küll.

Polaarpöörise eriti tugev variant annab siis meile „vale talveilma”, kus neljas aastaaeg, talv, jääb vahel suisa vahele. Mitte eriti tugev polaarpööris võimaldab ka Eestis normaalset talveilma. Kui polaarpööris suisa laguneb, siis jõuavad arktilised õhumassid Eestist palju rohkemgi lõunasse. On teada juhumeid, kus Aadria meri (Vahemere osa Apenniini ja Balkani poolsaare vahel) on kinni külmunud.

Aga konkreetne front toopilise ja parasvöötme õhu vahel?

Polaarfront on võimas atmosfäärinähtus, kuid see on otseselt tegev pigem kõrgemates õhukihtides, pannes liikuma tsükloneid, mingil määral ka antitsükloneid. Kuid front parasvöötme ja troopilise õhumassi vahel maapinna lähedastes õhukihtides: on seda siis või ei ole? Eks selliseidki fronte esineb ikka. Kui tsüklonite ja kõrgrõhualade paigutus on selline, et meile on lähenemas kaugelt lõuna või kagu poolt soe atmosfääriline front, võib eeldada küll, et selle järel saabub kuum troopiline õhk. Selles mõttes on asi sarnane külmade, arktilise frontidega põhjakaarest. Kuid üldiselt ei ulatu kumbagi tüüpi viimatikirjeldatud frondid, vähemalt mitte pidevalt, väga kõrgetesse õhukihtidesse.

Atmosfäärilised frondid

Püüame „laskuda maa peale” ja vaadata, mis tüüpi frondid meile konkreetseid ilmamuutusi toovad. Sellised, atmosfäärilised frontid, mida nimetatakse ka madalrõhulohkudeks, on enamasti seotud tsüklonitega, kuigi mõnikord võib mõni vähemaktiivne front ka kõrgrõhuala osadeks jagada.
Nagu nimetusedki ütlevad, toob sooja frondi üleminek kaasa soojema õhu, külma frondi üleminek aga külmema õhu.
Tihti esinevad ka okludeerunud frondid, kus tsüklonis esinevad soe ja sellele järel kiiremini liikunud külm front on ühinenud. Okludeerunud frondid võivad mõnikord püsida pikka aega, liikuda ühes või teises suunas, esinedes vastavalt liikumissuunale ja frondi järel kohalesaabuvale õhumassiile praktiliselt ikkagi kas külma või sooja frondina. Mõnikord võib selline front ka samastuda polaarfrondiga.

Tsüklonid ja antitsüklonid

Jätame nüüd mängust välja troopilised tsüklomid ehk orkaanid ja taifuunid. Tsüklonites on üldiselt frontide poolt selgelt eristatavad külma ja sooja õhuga sektorid. Kui suvi välja arvata, siis joonistub selgelt välja selline ligikaudne muster. Kui tsüklon satub keskmega Eestist põhja poole, siis satume selle lõunaserva, kus puhuvad edela-läänetuuled, mis toovad suhteliselt sooja ja sajuse ilma. Tsükloni põhjaserva sattudes toovad aga idakaare tuuled kohale külma õhu. Suvel pole pilt nii mustvalge, olukord võib kujuneda suisa vastupidiseks: läänest tuleb jahedust, idast sooja.

Niinimetatud lõunatsüklonid (need pole kaugel eemal tekkivad troopilised tsüklonid!), mis tekivad Vahemere, Musta mere või koguni Kaspia mere kandis, kannavad ennekõike suvepoolaastal, kui nad juhtumisi põhja suunas liiguvad, sooja sektorit endi idaservas. Lõunatsükloni meist lääne poolt möödudes satume selle sooja idaserva, kus koos lõunakaare tuultega saabub troopiline kuumus ja/või tugevad hoovihmad ning äike. Talviti võib lõunatsükloni soe sektor Eestini jõuides juba kadunud olla. Kui selline tsüklon möödub aga Eestist ida poolt, puhuvad põhjakaare tuuled, mis toovad jaheda õhumassi ja vihmasaju, talvel ,mõistagi lumesaju. Võib-olla on meeles 2008. aasta kaks tõsiseimat lumesadu: 25. märtsil ja 23. novembril. Mõlemal juhul sattusime lõunatsükloni lääneserva. Et lumi mõlemal juhul peatselt kiiresti sulas, polnud enam nende tsüklonite süü…

Nii nagu madalrõhualad, ka antitsüklonid ehk kõrgrõhualad on tekkimas, kadumas ja liikumas igal pool maakeral, paljudes piirkondades on need aga küllalt stabiilsed. Nii kujunevadki need “hobulaiused” ja kõik muud, millest seni juttu on olnud. Eesti piirkonnas aga on rõhkkondade, samuti õhumasside vaheldumine väga kireva spektriga. Kui aga jälle asja maksimaalselt lihtsaks ajada, siis suvel toovad kõrgrõhualad meile sooja ja kuiva, madalrõhualad jahedust ja niiskust. Talvelgi toovad antitsüklonid kuiva ja tsüklonid niiskust, kuid kõrgrõhualdega kaasneb siis ilma külmenemine, tsüklonitega aga soojenemine. Kuid palju oleneb ka sellest, milline on rõhkkondade vastastikune paigutus, kuna see määrab tuule suuna ja seega selle, kustpoolt õhk meieni liigub.

Õhumassid

Lähtume 7 kliimavöötmest: üks ekvtoriaalne ning ülejäänud kahekaupa: troopilised vöötmed, parasvöötmed ning külmvöötmed. Vastavates piirkondades kujunenud õhumasse nimetatakse analoogiliselt. Kui välja arvata ekvatoriaalne vööde, siis ülejäänud piirkondades formeerunud õhumasse jagatakse veel merelisteks ja mandrilisteks. Eestini võivad ulatuda need kõik, va ekvatoriaalne õhumass. Vaatame neid pisut lähemalt.

Kontinentaalne arktiline õhumass. See õhumass on väga külm ja kuiv ning tekib Põhja-Jäämere jääga kaetud aladel ning Gröönimaal. Eestini võib see õhumass liikuda peamiselt kirdesuunalt Kara mere piirkonnast, harvem ka Gröönimaalt, kui see jõuab kohale loode-põhja suunalt üle Barentsi mere kandudes. Kontinentaalne arktiline õhumass on aastaringselt külm. Talvel toob kontinentaalne arktiline õhumass tugeva pakase, kevadel ja sügisel aga vastavalt hilised või varased öökülmad. Kesksuvel tähendab sellise õhumassi saabumine samuti küllaltki jahedat, kuid selle kompensatsiooniks siiski päikeseküllast ilma. Kui pidev arktilise õhu juurdevool katkeb, siis suvel läheb meie ilm selles õhumassis aegapidi soojemaks.

Mereline arktiline õhumass. See formeerub Põhja-Jäämere külmumata osas, Teravmägedest lõuna pool ja Barentsi merel. Eestisse kandub see loode-põhja suunalt ning toob aastaringselt kaasa külma, hoogsadudega ilma. Võib öelda, et mereline arktiline õhumass põhjustab kõige viletsamat suveilma: on külm, põhjakaaretuuline ja sajune.

Mereline paravöötme õhumass tekib Atlandi ookeani põhjaosas ning jõuab Eestini lääne-edela suunalt ning põhjustab pilvist ilma ja sadusid. Suvel läheb ilm läänevoolu korral jahedamaks, talvel aga on asi vastupidine: mereline parasvöötne õhk toob kaasa sajud, tihti vihma kujul ja sooja, tihti siis sulailma.

Kontinentaalne parasvöötme õhumass. Tekkepiirkond on parasvöötme mandrite kohal. Eestisse saabub selline õhumass idakaarest. Talvel on kontinentaalne mandriline õhumass väga külm ja kuiv, see võib olla isegi veel enam jahtunud kui kontinentaalne arktiline õhumass. Suvel on see õhumass aga soe. Kuigi suviti ei ole kõrgrõhualade moodustumine Aasia kohal eriti soodne, neid siiski siin-seal tekib ja kuna mandriliselt maapinnalt pole ka eriti niiskust atmosfääri aurumas, on kontinentaalne parasvöötme õhumass ka suvel siiski kuivapoolne. Eestis on suvised põuaperioodid, samuti kuumalained sageli seotud kontinentaalse parasvöötme õhumassi saabumisega.

Suvised kuumalained esinevad eriti aga siis, kui Eestisse saabub kagu või lõuna poolt kontinentaalne troopiline õhumass. See formeerub Põhja-Aafrikas, Araabia poolsaarel, Kaspia mere ümbruses ja Kesk-Aasias; mõistagi ka Eestist veelgi kaugemates piirkondades. Talvel, kui selline õhumass vahel harva Eestini jõuab, toob see kaasa nullilähedase ja pilvise kõrgrõhualailma, suur suvine soojus on pika tee ja pikkade öödega kaduma läinud.

Mereline troopiline õhumass formeerub Pürenee poolsaarest lääne pool Atlandi ookeani kohal või Euroopast lõunapoolsemate merede (nt Vahemere) kohal. Eestini võib see õhumass kanduda edela või edela-lõuna poolt, kui Atlandi tsüklonid tekivad tavalisest märksa lõuna pool (“hobulaiuste” kandis) ja liiguvad järsult põhja-kirde suunas. Iseäranis suveperioodil võivad troopilist niisket õhku tuua oma idaservas ka lõunatsüklonid. Mereline troopiline õhumass toob talvel tugeva sulailma, suvel aga lämbe ilma ning võimsad hoogsajud koos äikesega.

Ekvatoriaalne õhumass Eestini ei ulatu. Tegu on väga niiske ja kuuma õhuga. Sajud, sh sagedased hoogsajud koos äikesega, on väga intensiivsed. Samas pole ilm ekvaaatori lähistel eriti tormine.

Ka viimati esitatud õhumasside tekkepiirkondade jaotus ei anna siiski täit pilti Maa kliimavöötmetest ja nende eripäradest. Parimaks kliimavöötmete jaotuseks peetakse Köppeni klassifikatsiooni, kuid see sisaldab omakorda nii palju detaile, et võib kogemata mõne koha peal ka eksliku pildi anda. Siin läheks see kirjeldus liialt detailseks.

Sargasso meri

Atlandi ookeani troopilise ja lähistroopilise (subtroopilise) piirkonna (“hobulaiuste”) kohal laiub küllaltki püsiva loomuga kõrgrõhuala, kuigi kõigub mõneti siia-sinna ja tõmbub vahel koomale, vahel laieneb. Kui see antitsüklon vahepeal ka laguneb, moodustub see päris kiiresti uuesti. Seda tuntakse ka Assoori-Bermuda kõrgrõhualana. Eriti just suvepoolaastal kipub see kõrgrõhuala laienema ka Euroopa (eeskätt lõunapoolse osa) ja Vahemere kohale, kuid sellest võib mõni osa tihti liikuda ka Eestisse ilusat ilma tooma.

Assoori kõrgrõhuala „pikaealisuse” tõttu on kujunenud välja ka Atlandi ookeani sisealadel paiknev Sargasso meri. See meri on ümbritsetud hoovustest, mis omakorda on välja kujunenud tuulte mõjul, mis kõrgrõhuala äärealadel puhuvad päripäeva. Sargasso merd piirab lõuna poolt Lääne-Aafrikast Kariibi mere poole liikuv Antilli hoovus.
Kesk-Ameerikast idas paiknevast Kariibi merest lähtub põhja suuunas Golfi hoovus, mis piirab Sargasso merd lääne ja põhja poolt. Kui Golfi hoovus on jõudnud Euroopa lähistele, kaardub osa sellest piki Aafrika lääneserva lõunasse, moodustades külma Kanaari hoovuse, mis paikneb siis Sargasso merest ida pool. „Külm” on muidugi suhteline mõiste; suurem osa Golfi hoovusest liigub ju piki Norra rannikut põhja poole ning kui keegi seda külmaks hoovuseks nimetab, tuleks talt kasvõi tagantjärele kooli lõpudiplom või tunnistus tagasi võtta.

Peame siiski arvestama, et kui Golfi hoovus on üle Atlandi itta-kirdesse liikunud, on see siiski mõnevõrra jahtunud võrreldes lähtepiirkonna, Kariibi mere tingimustega. Kandudes Kanaari hoovusena uuesti lõunasse, tundub Aafrika ligiduses vist tõesti, et hoovus on külm. Sellega seostub muuseas Aafrika looderanniku läheduses paiknevate Kanaari saarte kui puhkusemagnetite fenomen: aastaringselt on ilm suvine ja soe, samas ka mitte nii palav, et seda välja ei kannataks. Erandeid ilma osas muidugi siiski esineb sealgi.

Kanaari saared ja astronoomia

Kanaari saarte ilus ilm (reeglina ulatub sinna ju kõrgrõhuala) on kohale meelitanud ka astronoome. Nii paiknevad observatooriumid koguni kahel sealsel saarel: ühel uhketest suvitussaartest nimega Tenerife asub samanimeline observatoorium. Märksa vähem turistidele tuntud kõige ookeanipoolsemal, La Palma mägisel saarel, asub teine observatoorium. Seda peaks vist eesti keeles nimetama Poiste-Kivi Observatooriumiks. Ah jaa, ega ka Tenerife pole eriti tasane saar, sealne võimas Teide mägi on üldse kogu Hispaania kõrgeim, tipuga üle 5000 meetri (Kanaarid kuuluvad Hispaaniale). La Palma saare teleskoobid on enamjaolt rahvusvaheliseks kasutamiseks, suurim sealne, mitte just eriti ammu valminud 10-meetrise läbimõõduga teleskoop on aukartust äratav: maailmas on nii suuri teleskoope väga vähe: kaks 10-meetrise mosaiikpeegliga teleskoopi olid olemas enne La Palma suurima teleskoobi valmimist vaid ühes teises saarestikus, Hawaiil Vaikses ookeanis.

Nagu mainitud, käivad La Palma saare teleskoopide juures astronoomid oma vaatlusprogramme ellu viimas ka mujalt kui Hispaaniast. Ka nende ridade kirjutaja on La Palma saarel teleskoobivaatlustes veidi kaasa löönud, kuid siiski vaid ühel nädalasel perioodil, 2002. aasta juunikuus. Kanaaridel mõistagi valgeid öid ei tunta. Ka öine taevapilt on juba veidi teistsuguner, nähtavad on ka mõned lõunapoolsemad tähtkujud, mida Eestis kunagi ei näe. Näiteks igavavõitu Kaalude tähtkujust allpool asub märksa muljetavaldavam Hundi tähtkuju.

Mis huntidesse üldiselt puutub, siis veel umbes 35 aasta eest sai hundi küttimise eest preemiat, nüüd on aga hunt „rahvusloom” (!) ja nende laskmine toob võimsad trahvid. Kuigi usun ja loodan, et uhkesti oma arvukust üha kasvatavad ja sellega seoses palju kurja tegevaid võsavõllemeid kütitakse siiski, keelajaid „kukele” saates ja väga õigesti tehakse!

Sargasso meri ja Bermuda kolmnurk

Maailmamere hoovused pole siiski kindlate piiridega. Olekski veider teisiti arvata, kuna torujuhtmete sees hoovused ju ei paikne.
(Mõistagi, kui „üleval pool” hulpivate klounide poolt massimeedia kaudu kuulutatakse, et hoovused voolavad nüüdsest ainult metallist rennide või torude sees, hakkame me seda kohe hoobilt ka uskuma, eks ole?) Ning loomulikult liiguvad teatud määral ka Sargasso mere piirid. Sargasso meres asub Bermuda saarestik, Ameerikast idas, kuid küllaltki mandrile lähedal.

Sargasso mere äärmises lääneservas saab joonistada mõttelise kolmnurga Florida poolsaare lõunatipu, Puerto Rico saare loodetipu ja Bermuda saarestiku vahel. Seda kanti tuntakse Bermuda kolmnurgana. Noh ja mis siis?

Palju kuulujutte põhjustanud Bermuda kolmnurk. Ometi ei paista kohalik rahvas seda kartvat

Bermuda kolmnurka peetakse nüüdseks juba pikki aastakümneid mõnde hindajate poolt üheks Maa kõige salapärasemaks piirkonnaks seal tihti kaduma minevate laevade tõttu. Hullemgi veel, isegi lennukid kaduvat tihti selles kolmnurgas.

Vaatame asja aruka talumehe pilguga. Nii jubedast kohast, igaks juhuks isegi selle ümbrusest, peaks inimesed ju eemale hoidma. Nii Florida poolsaar, Bermuda, kui ka Puerto Rico, samuti selle naabersaared Kuuba ja Haiti (saari on teisigi) peaksid olema enam-vähem inimtühjad. Nii igaks juhuks. Aga kas on? Aga otse vastupidi! Kõik need piirkonnad on tihedasti asustatud ja tuntud turismimagnetitena. Iseasi, kas poliitikute tegevus ja riigis parajasti toimuv turismi alati eriti soosivad (Kuuba, Haiti).

Niisiis, Bermuda kolmnurga tipud kihavad inimesest, kes loomulikult ka laevasõite ette võtavad. Näiteks asub Florida poolsaare lähistel, pisut kagu pool Bahama saarestik (samuti rikaste turistide magnet), kuhu mõnikord Floridast suisa nadidel alustel retki ette võetakse. See pole aga ühelgi merel ohutu tegevus.

Ameerika mandrid koos neid ühendava kitsa Kesk-Ameerika ribaga on kokkuvõttes omapärase kujuga. (Jätame Panama kanali siinkohal arvestamata.) Tekkiva „lohu” sisse jäävad Kariibi meri ja Mehhiko laht loovad kokkuvõttes tingimused, et just sinnakanti ei laiene stabiilne (sub)troopiline kõrgrõhuala, kuigi mõistagi esineb sealgi vahel kõrgrõhualasid. Tihti on lugu hoopis nii, et troopilise konvergentsi tsoon (sellest oli meil varem juttu) koos troopiliste orkaanidega laieneb sealkandis põhja poole (järgides ligikaudu Golfi hoovust) ja ühineb piirkonnaga, kus tekivad juba parasvöötme tsüklonid. Eks ka Bermuda kolmnurga ala kipub jääma selle rahutu ning muutlike tingimustega atmosfääri osa idaserva. Sagedaste orkaanide, mõnikord hoopis udude küüsis pole meresõit, samuti lennundus, sugugi lihtsad ettevõtmised. Mõnikord laieneb aga üle Bermuda kolmnurga hoopis ida poolt Assoori-Bermuda nappide tuultega kõrgrõhuala ning vähemalt purjelaevade ajastul tähendas see seda, et jälle polnud meresõit lihtne ettevõte.

Kui nüüd püüda Bermuda kolmnurga salapäraseid „kangelastegusid” lähemalt uurida, siis on algselt ette võetud paar konkreetset juhtumit 1. ja 2. maailmasõja aegu. Edasi on legend hakanud end ise üha laiemaks harutama… Kuid kahtlasi kadumisi toimub ju sõdade aegu kahjuks ikka. Lisaks veel see ka, et kuigi öeldakse, et kõige jubedam vale on statistika, kehtib see ütlus tõesena vaid väga väikese statistilise valimi korral. Laeva- ja lennuõnnetuste laiem statistika aga pidavat näitama, et Bermuda kolmnurgaks nimetatud piirkond ei eristuvat siis aga kuidagi. Nii et Bermuda kolmnurga kui fenomeni puhul võib kahtlustada tihti esinevat olukorda, et „palju kisa, vähe villa”.

El Niño ja La Niña

Ikka ja jälle jõuame tõdemuseni, et “tegelikkus on veel keerulisem”.
Ega need eespool esitatud kliimatingimused Maa eri kohtades pole paraku ikkagi pidavalt ühesugused, vaid on siia-sinna muutlikud. Näitena võiks tuua El Niño ja La Niña nähtused.

El Niño efekt nõrgendab passaatide tuulte tugevust Vaiksel ookeanil, kus sooja vett transporditakse Ameerikast lääne poole. Omakorda kerkib siis Lõuna-Ameerika lääneranniku lähistel ookeanil vähem külma vett alt ülespoole. Ilmad muutuvad sel juhul Lõuna-Ameerika läänerannikul merelisemaks ja seega oluliselt sajusemaks kui muidu (nt Peruus). Jahedama vee vähenenud tõus sügavustest kõrgemale viib omakorda muidu kalarikkast piirkonnast kalaparved eemale.

Põhja-Ameerika põhjaosas muutub El Niño aegadel aga omakorda kuivemaks.

Kuna miskipärast tekib nähtus sageli detsebrikuus (kestab kuid), on El Niño saanud nii „pisikese poisi” kui „jõululapse” aunimetuse. Kuigi suurt austust ei pruugi nähtus siiski esile kutsuda.

Tegelikult mõjutab El Niño eksisteerimine, ehkki üpris keerulisel viisil, ilmastikku suures osas maailmast.

La Niña on vastupidise mõjuga efekt, muutes tavaolukorra passaat-tuuli veelgi tugevamateks. Pigem põuases Austraalias tekkivad vihmaperioodid, niigi vihmane Okeaania satub võimsate sadude küüsi. Lõuna-Ameerika läänerannikul on omakorda siis eriti põuane. Kuid sealtkandi kalamehed peaks siis rahul olema. Üldiselt esineb La Niña harvem kui El Niño. Võrdõiguslikkus peab siiski valitsema: La Niña tähedab „väikest tüdrukut”. Kui vaadata jälle ka Põhja-Ameerikat, siis nüüd on kuivaperioodid eelistatud selle lõunapoolses osas.

El Niño ja La Niña ei esine perioodiliselt. Miks nad üldse esinevad, vajab ikka veel uurimist. Õnneks või kahjuks on siiski ka sageli olukordi, kus pole kumbagi.

Must ilmahobune – stratosfäär

Meil oli juttu kõrgetest põõristest (nt polaarpööris), mis toimivad troposfääri kõrgemates osades, kandudes kohati üle isegi stratosfääri alaserva, kus pilvi ei ole. Kuid omad pöörised on ka kõrgemal, „päris”-stratosfääris (stratosfääri kõrgus on numbes 12 kuni 51 km). Needki on muutliku iseloomuga. Nt kõrgel põhjapooluse piirkonna kohal asub üks stratosfääri pööristest. Seegi võib tugeveda või nõrgeneda, sellega seoses ka vastava atmosfääripiirkonna temperatuuride muutlikkus.

Teame üldist suundumust, et kui troposfääris temperatuur üldiselt kõrguse kasvades langeb, siis piir langusele saabub tropopausis. Stratosfääris hakkab kõrguse suurenedes temperatuur algul „kikivarvail”, edaspidi juba otsustavalt tõusma, kuni temperatuur umbkaudu 0 Celsiuse kanti jõuab. Palju on siinkohal mängus kolme aatomiga hapniku molekul osoon (O3). Stratosfääris paikneb nimelt osoonikiht, mis kaitseb meid kalkide kiirguste eest.

Ka stratosfääri temperatuur pole igal pool samal kõrgusel samasuguse väärtusega (troposfääris on ju samuti nii). Esineb temperatuuri muutusi, seonduvana stratosfääri pööriste tugevnemise või lagunemisega.

On märgatud huvitavat, kuid vaid statistilise täpsusega seost stratosfääri temperatuuri tõusuga polaaralade kohal ning maapinnalähedase temperatuuri langusega (talveilma tugevnemine). Seda siis polaaralade ja parasvöötmete kandis. Läheb stratosfäär sealkandis soojemaks, siis võib mõne nädala pärast loota “meie” ilma külmenemisele. Aga alati nii ka ei juhtu. On jällegi, mida uurida.

Mesosfäär; helkivad ööpilved, meteoorid ja virmalised

Stratosfäärist kõrgemal asub stratopaus, kus üldine temperatuuri kasv kõrguse suurenedes lõpeb. Edasi tuleb mesosfäär, kus temperatuur kõrguse kasvades jälle langeb. Mesosfääri ülaoas, (umbes 82 km kõrgusel) saavutab atmosfäär tervikuna oma temperatuuri miinimumi (ligikaudu -173 kraadi). Edasi tuleb mesopaus.

Mesosfäär (~52-82 km) ei sisalda muidugi ka pilvi, need jäid ju kaugele alla troposfääri. Ometi osutub, et mingid üliõhukesed pilved on kohati mesosfääris võimalikud. Päevases taevasinas ja ööpimeduses neid näha ei ole.

Kui aga on valged suveööd, võib põhjakaare heleda kuma taustal näha taevafoonist heledamaid „pilvekesi”. Need ongi helkivad ööpilved, mis paistavad siis, kui Päike neid altpoolt horisonti väga suure, 90 kraadile läheneva nurga alt valgustab.

Nähtus sarnaneb kvalitatiivselt kiirte käiguga röntgenteleskoobis, mida samuti võibolla ka kunagi kirjeldame, kui meie põhiseadust ja sõnavabadust uljalt kaitsvad „organid” seda siiski teha lubavad.

Mesosfääri, vähemalt selle ülemisse otsa, ulatuvad meteoorid ehk lendtähed. Võimsamate boliidide korral on ilusasti mängus kogu mesosfäär, isegi stratosfääri ülaosa.

Ka virmalised, mis esinevad keskelt läbi kõrgemal kui meteoorid, ulatuvad veidi siiski ka mesosfääri piiridesse, ikka ülaltpoolt.

Termosfäär ja kineetiline temperatuur

Kui veel kõrgemale kerkida, algab termosfäär. Selle ülapiir arvatakse olevat kuskil 600 km kandis. Termosfääri allosast (~82 km) ülespoole minnes hakkab taas temperatuur tõusma, kusjuures päris otsustavalt, jõudes termosfääri ülaosas üle 2000 Celisuse kraadi. Maapealsed kõrged temperatuurinäidud jäävad siinse kõrguse kasvades juba kaugele maha. Ometi tunneks kujuteldav kosmonaut, et Päike küll kõrvetab, kuid jäiselt külm on samas ikka. Selline ongi väga hõredale keskkonnnale vastav kineetiline temperatuur. Teisiti väljendades on see mittetasakaaluline temperatuur, mille määrab erinevate üksikute molekulide ja/või aatomite soojusliikumine vaba tee suure pikkuse korral.

Kui hüpata võrdluseks Maa pinnale, siis kineetlise temperatuuri hõng on kõige tugevam päikesepaistelisel selgel päeval. Siit need erinevused kraadiklaasi näitudele varjus ja Päikese käes. Seega pole temperatuur siis üliväga tasakaaluline. Ka öine selge taevaga temperatuur on veidi “kineetilises kastmes”, st „vale” ehk „demokraatlikult mittelubatava maailmavaate” näoga: maapinna lähedal on külmem kui kõrgemal. Seevastu (pikalt) pilvealune ilm on „ustav seltsimees” ja „õigete meeste jutu rääkija”: kuna tagab kena küllalt tasakaalulise temperatuuri.

Virmaliste põhiosa on näha termosfääris, virmalisi paistab vahel kuni 1000 km kõrguselt. See kõrgus vastab juba eksosfäärile.

Hajuv eksosfäär

Termosfäärist kõrgemal on piire panna üha raskem; seal asub eksosfäär. Selle ja ühtlasi kogu atmosfääri ülapiiri on eriti raske panna. Tuhandete kilomeetriteni see ulatub. Eksosfääris saab Maa atmosfäärist tasapisi vaakum maailmaruumis. Isegi kineetilise temperatuuriga on nüüd raske mängida, sest osakesi on niivõrd hõredalt. Võiks öelda, et ka termosfääri kõrge (kineetiline) temperatuur hajub eksosfääris maailmaruumi laiali.

Lõpetame sellega sedapuhku augustikuised astronoomilises pakendis esitatud ilmajutud. Alguse said atmosfääri-lood juba juunikuus. Lugudele ei pannud õlga alla „kliimaministeerium”, küll aga esines vastassuunalisi kahtlasi märke. On ju ikkagi augustikuu, tumedate ööde kuu…

Lõpetuseks nekroloog Tähetorni Kalendrile

Augustikuu lood said seega otsa. Ning loo lõpp on kurb. Alates uuest aastast oleme ilma täpselt sada korda ilmunud „Tähetorni Kalendrist”, vähemalt nii nagu seda varem oleme näinud. (Tõsi küll, ma teadsin seda „saladust” juba mitu kuud tagasi…) Ajad on armutud. Mida ei suutnud Vene aeg, seda suutis SEE aeg. Mis SELLE aja nimetuseks täpsemalt on, seda ehk suudavad piisavalt kaua hiljem öelda ajaloolased. Kuid igal juhul juhivad „SEDA” aega uppujad, kes ka kõiki teisi kaasa uppuma sundides vihaselt vannuvad, et ühis-uppumine toimub siiski liialt aeglase tempoga.

Ka kultuurisoovitused on seekord kurvad, nagu vist juba siinse loo alguses märkasite. Võtame eest ära roosade prillide filtrid, mis lasid seni läbi vaid paljude väärate sündmuste kirjelduse allegoorilist-satiirilist, humoorikat osa. Nüüd vaatame elule sügavamalt silma, vaadates (soovitan tõsiselt!) ära Aserbaidžaani kirjanku Anari „Dante juubel” järgi valminud telelavastuse „Tema majesteet komödiant” (1983). Jah, pealkiri on veel naljahõngu tõotav, kuid lugu ise on kõike muud kui naljakas. Peame siis etendust vaadates ühtlasi ka Tähetorni Kalendri ning võib-olla veel millegi peiesid. Vahel me lihtsalt peame, seda ka avalikult tunnistades, kurvad olema, et edaspidi osata uuesti elust ka rõõmsaid hetki otsida, sest isegi SEE aeg saab otsa. Mõni ootamatu kuukiir paistab ka süsipimedates öödes, pakkudes meile lohutust.

Tähetorni Kalendri juubeliväljaanne, mis osutus vaid mõni kuu hiljem millekski muuks.

Kes on see Käbirlinski (ning tema poeg) seal lavastuses? Eks ikka Tähetorni Kalender isiksustunud kujul. Ning… küllap ka käesolevate ridade autor (juhtumisi olnud ka Tähetorni Kalendri kalendaariumiosa kunagine, ehkki küllaltki lühiajaline, koostaja-toimetaja)…

Veel 1 Käbirlinski kandidaat…

https://arhiiv.err.ee/video/tema-majesteet-komodiant

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tema-majesteet-komodiant-2

Tervitused pimedate ööde puhul! Jätkame augustikuu juttudega. Päike on paistnud augusti alguses Vähi tähtkujus. 10-ndal augustil siirdub Päike Lõvi tähtkujju. Meenutame, et Vähi tähtkujju liikus Päike Kaksikute tähtkujust 20-ndal juulil. Siis olid veel ilusad valged ööd. Tuleb välja, et Päikese Vähis viibimise ajal muutusid valged ööd üha tuhmikaks, kuni need (vähemalt praktiliselt) otsa said. Vähi tähtkuju pole muidugi milleski süüdi. Ikka Päike ise on vajunud üha lõuna poole ehk madalamale. Esialgu ei sega see asjaolu siiski veel suveilmade püsimist.

„Täheatlas”

Tänavu suvel on ilmunud „Täheatlase” uustrükk. „Täheatlase” autorid on Eesti astronoomid, kes on hästi teada-tuntud nii oma erialaste tööde-tegemiste kui ka suurte kogemuste poolest: Jaak Jaaniste ja Enn Saar. Esimene kord anti „Täheatlas” samade autorite poolt välja enam kui 30 aastat tagasi. Ei oskagi siin muud juurde lisada kui et asuge lugema!

Mõnest teleskoobiobjektist

Tänavuse augustikuu loo esimeses osas oli pisut juttu õhtuses lõunataevas Luige ja Kotka tähtkujude vahele jäävatest Rebase ja Noole tähtkujudest. Kui meenutada vahelduseks jälle vana hea Messier’ kataloogi olemasolu, siis leiame ühe Messier’ objekti mõlemast tähtkujust, kuigi mõlemal juhul tuleb üles otsida just Nool. Noole tähtkuju tähtede gamma (vaskpoolne nooleots ja delta vahel, nende mõttelisest ühendusjoonest pisut allapool, paikneb kerasparv M71. Mõistagi, nagu kerasparvede puhul üldiselt ikka, on M71 näha vaid teleskoobis. Kerasparv küll, kuid M71 ei kuulu neist kõige uhkemate ja rikkalikumate hulka. Pigem võiks öelda, et kerasparve kohta on M71 päris kääbus ja meenutab teleskoobis pigem hajusparve. M71 asub 13 000 valgusaasta kaugusel. Arv tundub suur, kuid tegelikult on M71 kerasparve kohta ikka Maale küllalt lähedal. Kerasparvede kaugused on üldiselt märksa suuremad. Eks seegi aspekt rõhuta, et M71 on vähemalt mõõdetavate karkteristikute mõttes umbes selline nagu Jaapani korvpallikoondis käimasoleval OM-il. Siiski vanust parvel jätkub, seega kerasparv mis kerasparv!

Kerasparv M71

Nüüd läheme sellesaamast Noole otsatipust, gamma, paar-kolm kraadi kõrgemale ja tsipake vasakule. Nüüd saame päris lihtsalt (vähemalt peaks saama) kätte planetaarudu M27, hüüdnimega Hantel. Eks sellepärast hantel, et objekt on ka hantli moodi. M27 on heledam kui oma kuju poolest kuulus Lüüra udu M57, kuid see-eest on näha ka binoklis, kui see binokkel just väga marginaalne ei ole. M27 asub 1200 valgusaasta kaugusel.

Planetaarudu Hantel, M27

Lüüra udust M57 on varemgi juttu olnud, märgime nüüd ka ära. Leiame kõrgel särava heleda Veega, sellest veidi alla ja vasakule jääb pisike, vankrit meenutav tähtede nelik. Kogemata võib algaja vaatleja seda ka Väikeseks Vankriks pidada. Kahe alumise „ratta” vahel, peaaegu keskel, paiknebki rõngakujuline udu M57.

Lüüra Udu, M57; tuntud ka kui Rõngas läbi teleskoobi vaadates. Võib tekkida kahtlus, et see on märk suitsetavatest tulnukatest.

Kena vaatepilt teleskoobis. M57 asub umbes 2200 valgusaasta kaugusel. Lüüra Udu on umbes 7000 aasta vanune. Üldse on planetaarudud igal konkreetsel juhul kosmoses vaadeldavad vaid 10 000 aasta ringis. Päris vähe aega muide!

Augustiõhtute lõunataevas. Kuu esimeses pooles on leitav ka Antaares. Herkulese “eliitredelist” ülal ja vasakul kujutame ette joonisel nähamatut “tuulelohet” või “torbikut”:

Lüürast lääne pool (paremal) asub suur, kuid kehvapoolselt heledate tähtedega Herkules. Selle kujund kipub meenutama redelit, mille on kokku ehitanud mõni hiljutine või suisa „istuv” minister, mitte aga puusepp. (Kahjuks ei saa sõna „istuv” ümbert siinkohal veel (!) võtta jutumärke.) Nojah. Olgu meil siis redel: vasakul pool kolm pulgaotsa, paremal ka. Vaatame paremal pool olevat kahte ülemist redelipulga otsa ehk tähte. Nende tähtede vahel, kui teleskoopi alumisest „pulgast” ülemise suunas liigutada, on leitav kuulus Herkulese täheparv, kerasparv M13. Vähemalt põhjataeva tingimustes peetakse seda parve oma ilu ja korrapära ning kerasparve kohta küllaltki suure näiva heleduse tõttu kerasparvede kuningaks. M13 asub 25 000 valgusaasta kaugusel.

Kuulus kerasparv M13 Herkulese tähtkujus. Uhke.

Kerasparvede ja galaktikate puhul muidugi seda muret pole, et need kiiresti “kustuvad”. Hajusparved siiski hajuvad aegapidi laiali, kuid siiski võtab selline asi aega.

Herkules sisaldab siiski endas teistki kerasparve Messier’ kataloogist, M92. See on samuti väga korralik kerasparv. M92 asub 27 000 valgusaasta kaugusel.

M92, teine muljetavaldav kerasparv Herkulese tähtkujus.

Nüüd teeme nii. Vaatame jälle seda „eliitredelit” ja keskendume nüüd ülemisele vasakpoolsele pulgaotsale. Nüüd paneme tähele, et veel ülespoole ja vasakule jääb miski „torbik” või „tuulelohe” või midagi sellesarnast. Liigutame teleskoopi selle „tuulelohe” lähima tipus suunas ja pöördume umbes poolel teel veidi paremale. Teine varaint on see, et liigutame teleskoopi meie „eliitredeli” vasakust tipust otse üles, põhja suunas. Mõlemal juhul peaks mitte suurt vaeva nähes leidma kerasparve M92.

Nii et, mehed, kui soovite oma daamile demonstreerida, et „toote tähed taevast alla”, siis nii M13 kui ka M92 on ühed suhteliselt sobivatest esmavariantidest, kui teleskoop kah ligidal on. Muidugi, ka planetaarudud M27 ja eriti M57 on sama „ägedad” või ehk veelgi vahvamad, maitse asi, kuid eriti just see viimane, planetaarudu Rõngas, nõuab pisut suuremat vilumust, ehkki „reepertähed”, Lüüras sisalduva vankrikese kaks alumist ratast, on päris head.

Tähtkujud parimas asendis ehk väga kõrgel – on see parim asend?

Muuseas, see Lüüras „sisalduv” vankrike on kuidagi rööpküliku, mitte ristküliku kujuline. Kuidas sellisega sõita? “Abi ikka leiame!”, nagu ütles ka Zorro Wremjas, kui Nisu Unn temalt kodanik H. Gängi küllatuleku puhul abi ning nõu tuli küsima. Nimelt, vahetame ülemise parema „ratta” Lüüras sisalduval vankrikesel välja! Selle asemel võtame, tõsi küll, tuhmima, tähte, mis jääb vankrikese ülemisest vasakust „rattast” omakorda vasakule. Nüüd sarnaneb see „parandatud” vankrikese kuju rohkem ristkülikuga, kuigi on eestpoolt veidi laiem kui tagantpoolt. Küllap kuidagi veab veidi maad ära ikka!

Tuleme tagasi kerasparve M92 otsimise juurde. Mainitud sai Herkulese “eliitedelist” veidi kõrgemale vasakule jäävat „tuulelohet”, seda siis juba tähtkujude mastaabis palja silmaga vaadates. Ongi see vahest Lohe tähtkuju? On ja ei ole ka. Enamus tähti selles „tuulelohes” või „torbikus” (ka nii võib tunduda) on tõesti Lohe tähtkuju tähed. Kuid just see Herkulese „eliitredeli” ülemisele vasakule pulgaotsale lähim täht „tuulelohes” on siiski Herkulese tähtkuju liige. Vähemalt ametlikult. „tuulelohe” ülejäänd tähed mooodustavad tõelise Lohe tähkuju tuhmivõitu kontuuris aga tõepoolest midagi lohe pea taolist. Ah jaa, mis loom on lohe? Kas see võib metsas matkates või lagedas (lend)tähti vaadates vastu tulla? Noh, vast siiski mitte. Lohe ehk draakon on muinasjutuloom, kes põhiliselt liigub peamiselt lennates ja puhub suust tuld välja. Muinasjutumaailmas on mõistagi tegu ohtliku loomaga. Sageli, muide olevat lohel ühe pea asemel suisa mitu. Ei oska täpsustada, kas lohe-legendidest ongi tulnud ütlus: „kaks pead on ikka kas pead”!

Lohe üldiseks paikapanekuks taevas vaatame õhtutaevas loodesse. Seal asub Suur Vanker, liikudes tasapisi paremale ehk esialgu loodest põhja poole. Leiame Suure Vankri aisatäjhtedest kõige eemal olevavd 2 ratast: Dubhe (ülemine) ja Merak (alumine).
Pikendades nende tähtede vahelist kujuteldavat joont ülespoole, siis viimaks vastutulev umbes sama hele täht on Põhjanael. Kui seisame näoga Põhjanaela suunas, vaatame ühtlasi otse põhja poole. Sellest on ka varem palju juttu olnud, kuid korrata tasub ikka. Kontserttuuridel esitavad lauljad ju ka aina uuesti ja uuesti ühtesid ja samu lugusid ning just sellepärast ju kuulama minnaksegi!

Põhjanael on Väikese Vankri otsmine aisatäht. Meenutame, et kõrgel lõunataevas asuv Lüüra kujund-kombinatsioon on selline, et heledast Veegast veidi allpool ja vasakul asub mingi vankrikese kontuur. Nüüd on asi teatud määral sarnane. Põhjanaelast allpool ja vasakul olevad 4 tähte moodustavad siingi vankrirattad. Nüüd on aga tegu „ausa ja õige” Väikese Vankriga. Alumised, Põhjanaelast kaugeimad rattatähed on kusjuuures heledamad kui ülemised kaks. Tuhmivõitu on ka kaks ülejäänud tähte, mis koos Põhjanaelaga moodustavad Väikese Vankri aisa.

No nii. Olgu siis Suur Vanker loode-põhjataevas ja Väike Vanker sellest kõrgamal, nii nagu just sai kirjeldatud. Kahe vankri vahelt võib leida tuhmipoolsete tähtede rivi, mille parempoolne ots ongi Lohe sabaots. Mõõdunud Vankritest, pöördub-keerdub Lohe kontuur ülespoole, siis, olles ülespoole liikunud, teeb uhke keeru vasakule, liigub siis uues suunas, möödudes niimoodi elegantselt Kefeuse tähtkujust (kah paraku küllalt tuhmipoolne), edasi ka Lüürast ning Lohe kontuur lõpeb peaga, mis koos Herkuleselt saadud tähe abiga moodustab meile juba tuntud „torbiku” ehk „tuulelohe”. Samuti keerdub Lohe oma keerdumise käigus nii, et „tuulelohe” ehk „torbik” asub juba mitte enam põhjataevas, vaid väga kõrgel lõunataevas. Loogiline, Herkules, Lüüra ja Luik paiknevad ju ka lõunasuunal. Kefeuse kõrval moodustub Lohe ühest lüli-osast veel midagi 4 rattaga vankrikese taolist, kuid üsna otse peab üles vaatama, varbad võiks sihtida enne seda loode suunas.

Eeltoodud põhjataeva ja lõunataeva jutt ei tähenda midagi keerulist. Kui seisame pimedal augustiõhtul näoga Põhjanaela suunas ja soovime näha Lohe pead ehk „tuulelohet, peab vaatesuunda kergitama üle 90 kraadi. See on ju ääretult ebamugav. Pöördume vastassunas ja nüüd näeme Luike, Lüürat, Herkulest ikka kõrgel, kuid üle lagipea ehk seniidi ei pea siis vaatama. Jutt sai vist keerulisem kui küsimus ise, aitab vast siinkohal sellest.

Loodame, et kõik said eelnevast aru (kunagi ligi 30 aasta eest küsis mingisse järjekordsesse jaburasse telereklaami veel jaburamate täiskasvanute poolt kaasatud väike Kati kogu aeg: „Kas kõik said aru?”). Sest ka Luige teise „ülakorruse naabri”, Kefeusega on sarnased lood, tähtkuju asub kõrgel taevas. Kefeuse üks tipp, põhjapoolne, ei ole kaugel omakorda Põhjanaelast. Vähemalt õhtupoole ööd võiks nüüdse juhu korral varbad kirde poole seada.

Augustiööde põhjataevas. Kuna pilt on paratamatult tasapinnaline, on siinkohal raske “varvaste gümnastikat” välja joonistada, seda võib ülemiste tähtkujude puhul vaid ette kujutada.

Kui Suur Vanker asub loodes, siis on sellest teisel pool ja nurkkauguse mõttes sama kaugel paiknev Kassiopeia nähtav üha kõrgemal ida-kirdetaevas. Kui Suur Vanker on omadega täiesti põhja jõudnud, asub Kassiopeia pea kohal. Jälle sama asi – kuidas vaadata? Teeme asja võimalikult lihtsaks: Kefeus ja osa Lohest, hiljem öösel Kassiopeia; nende vaatlemiseks tuleb vaadata kõige soodamasse kohta – enam-vähem otse pea kohale ehk seniiti. Kõrgemal ei saagi nurkade mõttes midagi enam asuda. Teisisõnu, silampiirist 90 kraadi kõrgemal asub lagipunkt ehk seniit, kõrgust üle 90 kraadi ei saa olla. Nurka saab muidugi edasi suurendada, kuid kõrguse koordinaat siis juba väheneb alla 90 kraadi. Nimelt siis tuleb taevakeha kõrgust hakata lugema hoopis horisondi vastaspunktist.
Eks sellest ka see „varvaste vaatesuundade” muutmise vajalikkus.

Vaatame nüüd natuke vähem kõrgele ja seame varbad kagu-lõuna suunas. Kui meenutada parandustöid Lüüra vankrikese kallal, siis peaks silma hakkama üks vankrike veel, millisena paistab väikesevõitu Delfiini tähtkuju. Üks ülejääv täht jääb vankrikese parempoolsetest „ratastest” allapoole. Vandel eestlastel oli see tähtkuju tuntud Väikese Ristina. Tõepoolest, kui varbaid (suuna mõttes) mitte liigutada, kuid painutada pead vasakule poole, on tähkuju tõesti ristikujuline. Veelkordne tõendus, et tähtkujud tekitab inimese fantaasia.

Õhurõhkkonnad ekvaatori ja troopika ning subtroopika kandis

Jätame nüüd astronoomiliste vaatlustega seonduva varvaste gümnastika vahelduseks rahule. Augustikuu loo esimeses osas oli algne plaan lühidalt midagi mainida seoses Maa ilmastiku ja kliimaga. Kuid nagu tihti juhtub, hakkas kummipael venima. Vaatame, kas ja millal see katkeb.

Kõige rohkem Päikese kiirgust langeb mailmaruumist Maa pinna suunas ekvaatoril ja selle lähiümbruses. Ekvaatoril on seetõttu väga soe ja soojus omakorda võimaldab vee aurumist atmosfääri.
Ekvaatoril domineerivad seetõttu tõusvad õhuvoolud ja
kokkuvõttes tekib kogu ekvaatori piirkonna ulatuses enav-vähem ühtlane madalrõhuala, samas konkreetseid, tuulerikkaid tsükloneid tekitamata. Kuid sajupilvi loomulikult jätkub, seetõttu on ilm kuum ja väga niiske. Põhjamaalasele on selline ilm vist küllalt kehv taluda .Ekvaatori kandis kasvavadki kuulsad vihmametsad, nt Brasiilias. Mõistagi käib kahjuks ka nende aktiivne hävitamine nagu ka Eesti metsi muudetakse ülehelikiirusel meetrikõrguste „kändudega” songermaaks.

Kõrgele troposfääri ülaossa tõusnud õhk hakkab edaspidi liikuma mõlemat suunda pidi ekvaatorist eemale. Samas jääb ka niiskusevaru aina vähemaks. Kuiv õhk on aga niiskest õhust raskem, nagu juulikuu loos juttu oli. Kaugenenud ekvaatorist, hakkab kõrgele tõusnud õhk laskuma.

Nendes piirkondades tekivad troopilised ja subtroopilised kõrgrõhuvööndid. mõlemal pool ekvaaatorit. Valdavad on kuumad, kuivad ja nõrkade tuultega ilmad.

Troopiliste kõrgrõhualade lemmikpiirkonnad on tuntud ka subtroopiliste körgrõhuvöönditena, kuna need alad laienevad ka mingil määral parasvöötmetesse ning piirkondadesse, kus suvepoolaastal on kliima troopiline, talvepoolaastal aga parasvöötmeline (madalrõhkkondi esineb siis sagedamini).

Kuna ekvaator on ometigi endiselt küllalt ligidal, samas domineerivad aga laskuvad õhuvoolud, siis valitseb neis paigus, Päikese kiirte all, kõrvetavamgi kuumus, kui otse ekvaatoril, kus esinevad sagedased pilved ja tugevad sajud. Sellisteks kõrgrõhualade lemmikpiirkondadeks, kui veidi konkretiseerida, on muuhulgas Sahara kõrbe alad Põhja-Aafrikas, samuti kõrgrõhuvööndid Lõuna-Aafrikas, Austraalias ja Lõuna-Ameerika lõunapoolses osas. Troopilised kõrgrõhualad esinevad ka Vaikse ja Atlandi ookeani kohal, seda nii põhja kui lõuna pool ekvaatorit, samuti ka India ookeani lõunaosas. Atlandi Ookeanis, Pürenee poolsaarest, Vahemerest ja Loode-Aafrikast kaugel lääne pool, tunti vastava troopilise kõrgrõhuala piirkonda “hobulaiustena”. Enne aurulaevade ajastut oli laevadel selle piirkonna läbimine päris problemaatiline: enamjaolt nappis nii tuult kui sademeid. Õnneks on mere kohal õhk siiski niiskem kui kõrbetes ja sademeid esineb sagedamini.

Kõrgrõhuala puhul, nagu nimetuski ütleb, on tegu kõrgema rõhu piirkonnaga, vähemalt maapinna kohal esimestel kilomeetritel mõõtes. Kõrgeim on rõhk kõrgrõhuala keskmes. Kus on suurem rõhk, sealt üritab õhk ka laiemale liikuda. Mängu tuleb aga ka Coriolise jõud, millest oli loo 1. osas juttu. Kokkuvõttes tekib olukord, kus kõrgrõhualades liigub õhk päripäeva. Saagu seegi ära öeldud, et madalrõhualades (tsüklonites) põhjustab sama efekt õhu liikumuse vastupäeva. Seda siis põhjapoolkeral. Lõunapoolkeral on jälle kõik need suunad vastupidised.

Kui jälle kujutada ette Atlandi Ookeani ja „hobulaiusi”, siis neid mingil viisil edukalt ületades jõuab laevarändur kõrgrõhuala lõunaserva, kirdepasaat-tuulte vööndisse. Taoline vöönd esineb ka Vaiksel Ookeanil. Teisel pool ekvatorit puhuvad ookeanidel analoogilised passaadid, kuid need on kagupassaadid. Selliste tuulte vööndid on üsnagi stabiilsed kogu aasta vältel, teatud muutusi muidugi esineb. Passaatide tuule suuna (põhjatuule asemel kirdetuul ja lõunatuule asemel kagutuul) põhjustab Coriolise jõu efekt, nagu juba juttu oli.

Kirdepassaatidest pisut lõuna pool ning kagupassaatidest (lõunapoolkeral) pisut põhja pool, pms ookeanide kohal, asuvad ekvatoriaalse vaikse, kuid sajuse madalrõhuvööndi äärealad, nn. troopillise konvergentsi tsoonid. Need piirkonnad on sagedaste troopiliste tsüklonite (orkaanid, taifuunid) tekke-ja liikumiskohad. Sellised tsüklonid liiguvad enamjaolt põhjapoolkeral lääne-loode või lõunapoolkeral lääne- edela poole. Troopilised tsüklonid on mõõtmetelt väikesed, kuid see-eest on need väga ägedad. Mandrite kohale jõudes kaotavad troopilised tsüklonid oma energia ja hääbuvad. Rannikutele ja saartele sattunud, kuid mõnigi kord ka mandrite kohale jõudes teevad need tsüklonid mõistagi suurt kahju. Muidugi peavad ka laevad ja lennukid neist hoiduma.

Liigume nüüd ekvaatorilt üha enam eemale. Põhjapoolkera (sub)troopiliste kõrgrõhualade põhjaservades valitsevad passaatidele vastassuunalised edela-ja läänetuuled. Õhk, mis ekvaatorilt pärit, on „hobulaiustel” ja kõrbetes allapoole laskunud. See osa laskunud õhust, mis ekvaatori poole (passaatidena) tagasi ei pöördu, hakkab liikuma põhjapoolkeral põhja, lõunapoolkeral lõuna poole. Kuid seltsimees Coriolis avaldab jälle oma jõudu. Nii pöörduvad need tuuled hoopis enam-vähem läänest ida suunas puhuma, lõunapoolkeral on olukord samasugune (kontrolli mõttes kontrolli üle).

Parasvöötmete ning pooluste rõhualad

Kui nüüd liigume põhjapoolkeral veel edasi põhja poole, lõunapoolkeral aga lõuna poole, jõuame uute globaalsete madalrõhuvöönditeni. Sedapuhku saab rääkida parasvöötmete madalrõhualadest. Erinevalt ekvaatori kohal olevast madalrõhuvööndist koosnevad paravöötme madalrõhualad pöörlevatest ja tuulistest tsüklonitest ning nende süsteemidest. Erinevus troopiliste tsüklonitega on suuremad mõõtmed ja suhteliselt väiksem ägedus. Lisaks esinevad parasvöötme tsüklonites enamasti selgelt eristuvad sooja ja külma õhuga sektorid, mis troopilistel tsüklonitel puuudvad. Tsüklonites pöörleb õhk põhjapoolkeral vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva. Seega, kui rääkida põhjapoolkerast, siis parasvöötmelise madalrõhuvööndi lõunaservas, nagu ka lõunapoolse kõrgrõhuala põhjaservas, puhuvad edela- ja läänetuuled. Eks ka Eesti satub üldiselt olema selle madalrõhuvööndi piirkonnas, kus domineerivad läänetuuled. Kuid Eesti asub veel detailsemas lähenduses huvitavas kandis, kus võib ette tulla igasuguseid ilmasid. Sellest hiljem uuesti.

Parasvöötme madarõhualade tekkepõhjuste selgitamisel peaksime vahelduseks liikuma otse poolustele. Poolused saavad, vastupidi ekvaatorile, Päikese poolt lähtuvat soojust kõige vähem. Seega on pooluste piirkonnas õhutemperatuur madal ja õhu niiskusesisaldus väike. Ei ole raske ette kujutada, et sellistes tingimustes valitsevad pooluste piirkonnas aastaringsed külmad kõrgrõhualad oma laskuvate õhuvooludega. Kuna kõrgrõhualades (põhjapoolkeral) liigub õhk päripäeva, siis pooluselt eemaldudes kohe ja kiirelt soojemaks ei lähe, kuna valitsevad külmad kirde-idatuuled (Kas keegi ütles „Coriolis”? Õige!) Selline olukord valitseb arktilise kõrgrõhuala lõunaservas. Kirde-idatuuled puhuvad ka antarktilise kõrgrõhuala ümber, kus õhk pöörleb vastupäeva.

Maa on ümmargune, mitte lame!

Kui me neid „vastupäeva-päripäeva” probleemide põhjusi otsime, siis ärme unustame muuhulgas veel üht asjaolu. Nimelt Maast mõnevõrra eemal maailmaruumis asja jälgides on otseselt näha, et põhjapoolusel ja lõunapoolusel seisjad seisavad „päkad vastamisi”, st ühel on teise suhtes pea alaspidi. Kuid sõbralik Maa gravitatsioon laseb meil kohapeal arvata, et püsti seistes oleme igas maakera paigas ikka „õigetpidi”! (Seda küsimust on käsitletud ka 2022. aasta septembrikuu loo 1. osas.)

Tõe väljaselgitamisel teevad töö kiiresti ära füüsika valemid, kui me neid kasutada oskame. Antud juhul siis on mängus Coriloise jõud (kordame seda juba ei tea mitmendat korda!) koos seda kirjeldava vektorkorrutist (!) sisaldava valemiga, kuid las see jääb siia kirja panemata.

Veel parasvöötme madalrõhuvööndist

Külm õhk niisiis voolab aegapidi poolustelt eemale (kirdetuul). Samas liigub mõlemal poolkeral teise, troopilise kõrgrõhuala vööndist, maapinnalähedane õhk pooluste suuunas (edela-läänetuul). Kuskil saavad aga erinevad õhumassid kokku. Lühidalt kokku võttes tekib atmosfääris teatud segadus, kus säilub siiski teatud korrapära. Segadused ja igasugu pöörised aga meeldivad teineteisele. Olemegi saanud parasvõõtmete tsüklonitest koosnevad parasvöötmete madalrõhualad. Soe õhk sunnitakse tõusma, külm vajub allapoole; vastavad piirkonnad paiknevad küllalt lähestikku. Kõige selle tulemusena tekivad pilved, sajud ja tormituuled.

Loodetavasti ei jäänud kahe silma vahele, et „tekitasime” augusti loo 1. osas loetletuga võrreldes kliimavöötmeid juurde: nimelt palavvööde jagunes märkamatult ekvatoriaalseks ning kaheks troopiliseks vöötmeks, lisaks on ikka olemas ka parasvöötmed ja külmvöötmed, samuti ka vahepealsed “sub”-vöötmealad nende vahel. Kuid nende vööndite piire annab mitmeti sättida, lisaks muutuvad need niigi ning lihtsuse huvidele see kõik mõistagi kasuks ei ole.

Reaalsus on veel keerulisem

Rõhuvööndite, millest äsja juttu oli, peaaegu korrapärane vaheldumine on märksa paremini jälgitav lõunapoolkeral, seda just sealsete mandrite ja ookeanide suhteliselt korrapärase paigutuse tõttu. Antarktikas asub Antarktise manner, mis soodustab kuiva ja külma kõrgrõhuala aastaringset olemasolu. Antaktises ongi mõõdetud Maa kõige madalamad temperatuurid (kuni -89 kraadi!). Tihedalt kõrgrõhuala vastu on Antarktise äärealadel pressitud parasvöötme madalrõhualad. Nende rõhkkondade kokkupuutepiirkondades puhuvad põhiliselt kagu- ja idatuuled, mille tugevus on päris suur.Sellised tingimused on inimese jaoks väga koledad. Lõunapoolkera paravöötmeliste madalrõhualade poolusest kaugemates, põhjapoolsetes servades valitsevad omakorda läänetuuled. Antarktise mandri ümbruses olev vaba vee piirkond suuresti kattub läänetuulte vööndiga, seetõttu on kujunenud ka vastav ookeanivee ringlus Antarktise ümber (läänetuulte hoovus).

Rõhkkondade küllalt stabiilne (kuigi siiski mitte pidev) paigutus lõunapoolkeral talvekuudel (juuli-august). Punasega on märgitud kõlrgrõhualad ning sinisega madalrõhualad. Siin on piirid kaunis konkreetselt vaadeldavad. Antarktiline kõle kõrgrõhuala valitseb suurt osa Antarktise mandrist. Selle ümber asub parasvöötme madalrõhuvöönd. Sellele järgneb omakorda subtroopilise kõrgrõhuala vöönd. Joonisel üleval asub Austraalia, Aafrika vasakul ja Lõuna-Ameerika all paremal. Keskel on lõunapoolus, mis omakorda asub Antarktise mandril.

Edasi üha põhja poole vaadates asuvad lõunapoolkeral troopilised kõrgrõhualad, mis suvepoolaastal on tugevamad ookeanide kohal, talvepoolaastal aga mandrite kohal, kuid päris ära need üldiselt ka ei kao.

Liikudes veelgi põhja poole, satume ookeanide kohal lõunapoolkera orkaanide ja taifuunide piirkonda, mis juhatavad omakorda sisse vaikse, kuid sajuse madalrõhuvööndi piirkonna ekvaatoril ja selle lähedal. Huvitav on see, et mõneti rohkem annab ekvatoriaalne madalrõhuala ennast tunda just mandrite kohal.

Põhjapoolkera erisustest

Põhjapoolkeral on asi tegelikult märksa keerulisem kui lõunapoolkeral.

Seni loetletud kõrgrõhuvööndid ja madalrõhuvööndid pole siiski ühtlased, vaid kipuvad Maa mõlemal poolkeral sageli, kuigi mitte alati, katkema mandrite ja ookeanide piirimail. Ühed rõhkkonnad koonduvad pigem ookenide, teised mandrite kohale. Edasi arvestame soojusmahtuvuste erinevustega maa ja ookeani (merede) kohal: maapind ja samuti õhk selle kohal soojeneb suvel kiiremini kui ookean ja selle kohal olev õhk. Talvel on kõik vastupidi: mandri kohal toimub kiire jahtumine, ookeanide kohal aeglane. Siit saab teha järelduse, et mandrite kohal on suved soojemad ja talved omakorda külmemad. Siit tuleb välja veel üks Maa kliimapiirkondade eristus: mandriline ja mereline kliima.

Püüame ette kujutada gloobust. Põhjapoolkeral asub hiigelsuur Euraasia manner, mis ulatub põhja pool üle ka üle poraarjoone, lõuna pool aga kaugele lõunasse. India Ookeani põhjaserv Aasia ja ekvaatori vahel ei ole küllat ulatuslik, et selle kohal saaks moodustuda korralik troopiline kõrgrõhuala. Küll aga saavad kõrgrõhualad rahulikult tekkida Atlandi ja Vaikse Ookeani kohal. Sellest oli juba juttu ka (meenuta “hobulaiusi”). Kuid ka kitsas Kesk-Ameerika ja Kariibi mere kant on „kahtlase” pinnamoega. Sealgi ei moodustu püsivat kõrgrõhuala, kuigi aeg-ajalt neid muidugi tekib. Seda kanti ähvardavad sageli kagu suunalt saabuvad arvukad orkaanid. Ekvatoriaalset madalrõhuala ääristav troopilise konvergentsi tsoon oma ägedate ja ohtlike troopiliste tsüklonite näol võib siin areneda küllalt laialdaseks. Tsüklonitega seonduv ala „ronib” siis piki Põhja-Ameerika idarannikut põhja poole, muutudes tasapisi piirkonnaks, kus tekivad juba paravöötme tsüklonid, mis üle Põhja-Atlandi ida-kirde suunas, Euroopa poole tõttavad. Väga laias laastus toimub midagi taolist ka Aasia idaranniku lähedal. Lähemal uurimisel ilmnevad siiski märgatavad erinevused, mis ei mahu antud artiklisse.

Põhja-Ameerika edelaosas, kuid Kordiljeeride mäeahelikust ida pool on siiski soodsad tingimused mitte küll väga suuremõõtmelise, kuid väga püsiva troopilise kõrgrõhuala tekkeks. Sealkandis (konkreetselt sünge nimetusega paigas Surmaorg) mõõdetud maksimumtemperatuurid võistlevad Aafrikas Saharas mõõdetavate Maa absoluutsete maksimumtemperatuuridega (58 kraadi).

Aasia puhul on oluline ka arvestada hiiglaslikku mägedemassiivi (kõrgeimate tippudega mäestik on seal Himaalaja), mis eraldab Lõuna-Aasiat Sise-Aasiast. Piki kogu Ameerika lääneserva pidi kulgev Kordiljeeride (Lõuna-Ameerikas tuntud ka Andide nime all) mägede ahel on samuti Ameerika kliima kujundamisel oluline. Mõistagi tuleb arvestada ka hoovusi.

Olles jälle mõttes Euraasia mandril, vaatame olukorda suvepoolaastal. Kui
Lõuna-Aasia ja põhjapoolsed tundra-alad välja arvata, siis asume parasvöötmes. Suvel soojenevad mandri sisealad küllalt tugevasti, andes põhjust tõusvateks õhuvooludeks. Siiski pole veeauru võtta just eriti palju. Seetõttu kujunebki mandri kohal küllaltki ebamäärane olukord, kus aeg-ajalt tekib madalrõhualasid, aeg-ajalt kõrgrõhualasid, rõhkude vahe pole eriti suur, siiski võib kohati vahel korralikult sadada. Mõnikord siiski räägitakse üldisest Aasia madalrõhualast, kuid üldiselt on see nagu vahelduvvool: „kord on, kord ei ole”. Palju ei erine ilm suvel ka Euroopas. Siiski ulatub üldjuhul „hobulaiuste” ehk Assoori kõrgrõhuala Lõuna-Euroopa kohale. Kõrgrõhualade mõju alla võib sattuda ka Eesti, mõistagi on meile tuttavad ka tsüklonid (kuid mitte troopilised tsüklonid). Tsükloneid ja ka antitsükloneid ehk kõrgrõhualasid võib meile tulla igast suunast, kuid eriti just tsükloneid tuleb siiski enim lääne poolt.

Nimelt Atlandi ookeani põhjaosa kohal paikneb nn Islandi miinimum ehk paravöötme madalrõhuala ookeani kohal. Suvel liiguvad tsüklonid tihti ka Gröönimaal ja Põhja-Jäämerel. Arktiline külm kõrgrõhuala põhjapooluse ümbruses on ebapüsiv, püsivam on see Gröönimaa sisealadel. Paravöötme madalrõhuala eksisteerib ka Vaikse Ookeani põhjaosas. Erinevaid rõhkkondi esineb Põhja-Ameerika mandril.

Näide muutlikust õhu-rõhkkondade paigutusest põhjapoolkeral suvel. Keskel on põhjapoolus. Ameerika jääb vasakule ja Euraasia paremale.Allpool näeme Vahemerd. Kõrgrõhualad on punased, madalrõhualad sinised. Näeme arktilist kõrgrõhuala põhjapooluse ümbruse ja Gröönimaa kohal. Seda ümbritsevad Islandi madalrõhuala (allpool) ja Aleuudi madalrõhuala (üleval). Hästi on näha omakorda madalrõhuvööndit ookeanide kohal ümbritsevad subtroopilised kõrgrõhualad Atlandil (laienemas Vahemere kohale) ja Vaiksel ookeanil. Aasias (ja Euroopas) võivad suvel asuda nii kõrg- kui madalrõhualad (hetkel pigem madalrõhualad), sama lugu Põhja-Ameerikas (hetkel pigem kõrgrõhualad).

Mis juhtub talvel? Madalrõhuala Põhja-Atlandil on võimsam kui suvel, sama on olukord ka madalrõhualaga Vaikse Ookeni põhjaosas. Samas on tugevnenud ka kõrgrõhuala Gröönimaal, arktiline kõrgrõhuala liigub ka kusagil Põhja-Jäämerel ringi, kuigi see ei pruugi olla otse keskmega pooluse kohal. Aasia mandril kujuneb aga välja ülimalt võimas, ulatuslik ja pakaseline kõrgrõhuala, tuntud ka Siberi kõrgrõhuala nime all. Selle kõrgrõhuala mõju ulatub isegi Lõuna-Aasiani, kuigi India ja selle naaberriikide piirkonnas, kõrgmägede vööndist lõuna pool, on ilm ikkagi soe. Siberi kõrgrõhuala ei saa aga kuidagi (sub)troopiliseks kõrgrõhualaks nimetada, see asub ju parasvöötmes, otsapidi polaarvöötmes. Ookeanide mõjust kõige kaugemal, Ida-Siberis esinevad ka põhjapoolkera kõige madalamad temperatuurid, võisteldes sarnaste näitudega keset Gröönimaad (kuni -70 kraadi). Üldiselt võtavad kõrgrõhualad võimust ka Põhja-Ameerikas.

Talvel valitseb Aasia (Siberi) kohal ulatuslik ja võimas kõrgrõhuala (H). Kõrgrõhuala piirid võivad teatud määral nihkuda, sh laieneda ja kitseneda, ka rõhk tsentris pole konstantne, kuid üldiselt on see antitsüklon püsiva loomuga. Mõnikord laieneb Siberi kõrgrõhuala kaugele läände, vallutades ka suurema osa Euroopast. Pildil on nooltega näidatud ka talviste kirdemussoonide piirkond India ookeani põhjaosas.
Lõuna pool (allpool) on joonisel näha ka ekvaatori piirkond, joonise allääres algab juba lõunapoolkera kagupassaatide piirkond India ookeanil.

Mussoonid, musoonkliima

Maakeral esineb lisaks küllaltki stabiilsetele passaat-tuulte vöönditele ka piirkondi, kus esinevad mussoonid ehk õhuvoolud sõltuvalt aastaajast. Kõige tuntum mussoonkliimaga piirkond paikneb Aasia lõunaranniku ja India Ookeani põhjaserva kandis. Talvel puhuvad mussoonid Aasiat katva kõrgrõhuala lõunaservas enamasti kirdest ning see on kuiv, kuid soe poolaasta. Suvel puhuvad mussoontuuled aga edelast, kandes ookeani kohalt niisket õhku, seega suvi on päris sajune aastaaaeg, kugi palav on põhjamaalse jaoks seal ikka. Talv on küll kuiv, kuid ikkagi soe, suisa palav: laiuskraadilt asub Lõuna-Aasia ju küllalt ekvaatori lähedal ja põhja poole jäävad kõrgmäed hoiavad külma õhu eeemal. Täpustavalt võiks ka öelda, et tegu on troopilise mussoonkliimaga.

Aasia idaranniku piirkonnas esinevad parasvöötme mussoonid. Kirdevool kannab külma kuiva õhku. Põhjus: mandri kohal asub Siberi (või Aasia) võimas kõrgrõhuala, ookeani kohal aga madalrõhuala. Suvepoolaastal on vastupidi: subtroopiline kõrgrõhuala on ookeanil tugevnenud ja laienenud põhja poole, mandri kohal puudub kõrgrõhuala (vähemalt pole see nii võimas kui kui talvel), kokkuvõttes on õhuvool lõuna poolt, väiksemate laiuskraaide pool, ja õhk merelisem ning niiskem, soe muidugi ka.

Domineeriv lõunavool suvel laieneb ka kaugele Aasia mandri siseossa. See aitab kaasa asjaolule, et talvise suure pakase koldes Ida-Siberis on suvi küll lühike, kuid väga soe, koguni kuum. Ida-Siberi kliima on äärmuslikult mandriline, kuskil mujal maakeral sellist aastast temperatuurikõikumist (-65 kuni +45 kraadi meile tuttaval Celsiuse skaalal) ei leia.

Vahemereline kliima ja Eesti

Maal esineb ka piirkondi, kus suvi on üldiselt kuum ja kuiv, talved aga sajused, kuigi mitte külmad. Sellise piirkonna parim näide on Vahemere ümbrus. Talvepoolaastal „vajub”, vähemalt „peaks vajuma” parasvöötme madarõhuala Atlandi põhjaosast lõuna poole, kandudes osaliselt ka Vahemere piirkonda, muutes sealkandis soodamaks tsüklonaalse tegevuse. Eestimaa jaoks normaalsel, talvisel talvel tähendab see asjaolu üldiselt seda, et ka Lõuna- ja Kesk-Euroopas tegutsevad tsüklonid, Eesti jääb nende põhjaserva. Põhja ning ida poolt avaldavad mõju Siberi kõrgrõhuala, samuti arktiline kõrgrõhuala, mis sageli ka vähemalt osaliselt (koos Grööni kõrgrõhualaga) omavahel ühinevad.

Suvel laieneb (peaks laienema) aga Vahemere kohale subtroopiline Assoori (“hobulaiuste”) kõrgrõhuvöönd ning ilm on üldiselt kuiv ja kindlasti soe, samas ka mitte nii kuum kui kagu poole jääva Punase mere ümbruses. Selline kliima meeldib paljudele, kuigi suvel on siiski palavavõitu. Sellega on seletatav ka pikkade lõunapauside ehk „siesta” pidamine. Kui mõni järjekordne „kliima-aktivistist” hull seletab, et Vahemere lähistel on suvine kuumus enneolematu nähtus, siis võiks tal soovitada seda juttu oma hallile kassile rääkida. Ei, siiski mitte ka seda; kassid on küllalt flegmaatilised loomad, kuid neilgi on oma taluvuspiir!

Eesti ilmastikust

Eesti ilm, nii suvel kui talvel, on muutlik ja talvel tegelikult veelgi märksa muutlikum kui suvel. Meie ilma võivad kujundada nii kõrgrõhualad kui madalrõhualad. Enamik madalrõhualasid tuleb lääne poolt, kõrgrõhualad saaabuvad rohkem eri suundadest. Samuti on erinevad õhumassid, mis meile saabuvad. Kui talvised kõrgrõhualad on üldiselt tuntud kui külma ilma kehastused (suvel toovad sooja ilma), siis madalrõhualad toovad küll üldiselt talvel soojema, suvel külmema ilma, kuid tuleb jälgida konkreetse tsükloni paigutust Eesti suhtes. Talvel on sellest tulenevad kontrastid eriti suured. Tsüklon võib Eesti kohale liiikuda oma lõunaservaga, see aga tähendab edela-läänetuuli ja sooja, üldiselt suisa sulailma. Tsükloni põhjaservas aga puhuvad kirde-idatuuled, valitsevad lumetuisud ja külm. „Päris-talvekuudel”, eriti jaanuaris ja veebruaris, peaksid meid mõjutama pigem tsüklonid oma põhjaservadega, samuti esinevad ka sagedased kõrgrõhualad. Kuid see reegel praksatas järsult katki alates 1987/1988. aasta talvest, seega juba päris ammu. Paljudel talvedel sellest aastast edasi oleme rahuliku suusailma ja külmakraadide asemel saanud sageli ligi pool aastat kestva porihooaja, mida mõnikord korraks katkestavad „talveampsud”.

Muidugi võib vaielda, kes soovib, aga viimati oli Eestis korralik talvine talv 2012/2013. aastal, kuigi aastavahetuse sula kippus sedagi rikkuma. Huvitav oli külmade talveilmade jätkumine kogu märtsikuu jooksul. Kusjuures kevadise pööripäeva ümbruses lisandus kirde poolt üha pakaselisemat õhku, kuid meid päästis seni viimatise tõsiselt külma ilma, 1987. aasta jaanuaripakase kordumisest Päikese tublisti kasvanud kõrgus märtsikuu kolmandal dekaadil, samuti asjaolu, et päev sai juba ööst pikemaks.

Kuid talvine rõhkkondade paigutuse anomaalia, kui Põhja-Euroopat räsivad vihmatsüklonid, võib siiski olla geograafiliselt ulatuslik: Lõuna-Euroopa ja ka Vahemere kohal talvised tsüklonid eriti ei arene, vaid seal laiutab kõrgrõhuala nagu suvelgi kombeks. Kusjuures sealkandis ei olegi siis talv normist soojem, kui mitte pigem vastupidi. Kuid kevadine soe saabub sinna siis siiski liiga vara.

Põhjus „sügisekevadistele talvedele” on lihtne: nn polaarfront koos selle kohal oleva jugavoolu vööndiga, millest ka varsti räägime, asub tihti „vale” koha peal. Miks, seda aga seletada ei osata. Peale isehakanud „tarkade”, muidugi.

Äratuskell

Enamus lugejaid on kindlasti pikaks ilmajutuks kiskunud astronoomialugu, kus siiski hoiduti ilma ennustamisest, lugedes magama jäänud. Äratuseks sobiks ehk lühike looke kunagisest „Meelejahutajast”:

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/humoresk-margus-lepa-roheline-naine

Nüüd aga vaheajakell

„Tund on läbi”, ütles direktor ukse vahelt. Nagu direktor ütleb, nii ka on. Ka teadusasutustes. Iseasi, kas ka tegelikult alati nii on.

Meenutame vaheajal koolimaja või teadusasutuse saalis kahekaupa ja käsikäes sundkorras jalutades ning kindlasti mitte joostes ega paigal seistes, samuti mitte valjusti kisades, veel seda, et alailma korraldatakse mingeid konkursse; kes suudab mingis ääretult jaburas tegevuses kõige edukam olla (meenutame kasvõi „Farmi”, „Baari”, „Naistevahetust” jpm). Albikära vallas olla kah järjekordne konkurss maha peetud. Nimelt selles, kes mida kõige enam usub. Pronksmedali ehk 3. koha saaja usub jäägitult kõiki astrolooge koos nende kallihinnaliste horoskoopidega. Hõbemedal läks sellele, kes usub ja uskus alati teatud tüüpi kirju: 80-ndail aastail uskus ta „Venetsueela ahel-kirju”, hiljem aga „Nigeeria e-kirju”. Võidu saavutas aga see, kes kuulutas uhkelt: „Aga mina usun Aktuaalset Kaamerat!”

Järgneb

Nagu juba aprillikuu loo 1. osast näha oli, on Messier’ maratoni järjepidevus otustatud sedapuhku ühel häälel pooleli jätta, kuna selle järjekorras peale M70-t olevast järgmisest kümnekonnast liikmest on mitmed aprillikuus „komandeeringus” ja ei kvalfitseeru öösiti vaadeldavateks. Teisalt, just aprillis on lisaks Skorpioni nähtava osa suhteliselt headele vaatlusvõimalustele võimalik üleni üle vaadata ka Skorpioni naaber Maokandja. Asi selles, et Maokandja suurt ja paremale kaardu poolkaarekujulist, ehkki tuhmipoolsete tähtedega põhjapoolset, ülemist osa, jätkub pimedal ajal nii kevadesse, suvesse kui sügisesse. Umbes sama lugu on ka Mao läänepoolse osaga. See-eest aga Maokandja tähtkuju lõunapoolne osa küünib Eestis umbes horisondini välja ja on samamoodi vaid talve lõpuosa ja kevadkuude hommikutel (enne valgeid öid) vaadeldav nagu ka Skorpioni üle silmapiiri kerkiv osa seal kõrval paremal. Üle vaatamise vajaduse osas tuleb silmas pidada ennekõike süvataeva objektide uurimist; eks ikka ennekõike seoses Messier’ objektidega. Kõik puha kerasprved, kusjuures.

Skorpion: M4 ja M80

Alustame Skorpioni nähaoleva osaga, see on väiksem ja mahutab sega vähem. Kuid kerasparved mahutavad omakorda ikaagi päris palju tähti. Skorpionis on neid Messier’ kataloogi liikmetena kaks tükki.

Punaka tooniga Antaaresest vaid 1.3 kraadi lääne pool (paremal) paikneb kerasprv M4. Asudes 5600 valgusaasta kaugusel, on M4 puhul tegu Maale lähima kerasparvega, heledus 5,8 tähesuurust. Eestis kerkib M4 sama kõrgele (madalale) kui Antaares. Nii et siinmail pole lootustki püüda seda palja silmaga vaadelda, kuigi heleduse näit viitaks justkui piiripealsele olukorrale. Teisalt, kui üldiselt on kerasparved kümnete tuhandete valgusaastate kaugusel, peab antusd aspektis ikkagi suhteliselt tuhm olev M4 küllalt kesine kerasparv olema. Lähedus Antaaresele lihtsustab M4 teleskoobis leidmist, kuid eks madal asend rikub pidu ka teleskoobivaatluse aspetis. Lõunapoolsemates maades, kus M4 kõrgemale ulatub, on üsna kerge paljusid parve liikmeid üksteisest vaatluslikult eristada, seda tegi ka Messier’.

Teine sama kataloogi kerasparv Skorpionis on M80. See asub juba kerasparvede jaoks „normaalsel” kaugusel, ümmarguselt on see 33 000 valgusaastar. Heledus on 2 tähesuurust väiksem kui M4 puhul. M80 on samui Antaaresele suunalt lähedane, 4 kraadi. Teine orientiir on Akrab (beeta Sco), 2.6 tähesuurust (mitte segi ajada Akrabist allapoole jääva ja pisut heledama tähega Dschubba (delta Sco). Poolel nurkvahemaal Antaarese ja Akrabi vahel (kummagi poolt 4 kraadi) M80 paiknebki. Antud kerasparv kerkib Tartus kuni 9 kraadi kõrgusele.

Aga kui kõrgele tõuseb Antaares? Võttes asukohaks Tartu, siis kulmineerub Antaares 5 ja poole kraadi kõrgusel nagu ka M4.

Maokandja: M19 ja M62

Kui juba Antaares jälle meil külas on ja eeldatavalt umbes otse lõunasuunal, siis nüüd liigume mitte paremale, M4 poole, vaid vastupidi, vasakule ehk itta. Kuskil 7 ja poole kraadi kraadi juures leiame uue kerasparve. Ainult see pole enam Skorpioni, vaid juba Maokandja piirides olev objekt M19. Kui meenutada, siis märtsikuu loos sai seda juba mainitud kui küllalt madalal asuvat kerasparve ja eks see nii ongi. M19 maksimaalne kõrgus (Tartust vaadates küünib 6 kraadi lähedale, pisut.pisut enam kui M4 puhul.
Samuti kuu aja eest mainitud teine Maokandja madalatest kerasparvedest, M62, asub nii Maokandja tähtkuju lõunapiiri kui ka Eesti vaatleja jaoks lõunahorisondi lähedal. M19-ga võrreldes on M62 lõunasuuna korral 4 kraadi madalamal ja tartust vaadates 2 kraadi horisondist kõrgemal. Põhja-eestis on M62 kõrgus 1 kraad. No ei julge anda vekslit, et M62 (heledus 6.5 tähesuurus) pole kindlasti teleskoobis vaadeldav, kuid isiklikult pole kunagi viitsinud seda ka piki silmapiiri otsima hakata. Heledused on M19 korral 6.8 ja M62 puhul 6.5 tähesuurust. M19 kaugus asub 29 000 valgusaasta kaugusel ja M62 kaugus Maast on 22 000 valgusaastat. M62 on üks esimesi kerasparvi, mille keskel mõõdetav suur ainetihedus viitas mustale augule parve tsentris.
M19 jätab kerasparve kohta küllalt lapiku mulje. Järeldus, et parve liikmed pöörlevad kiiresti peamiselt ühes tasandis selle tsentri ümber oleks arvatavsti ennatlik, selle vaatlusliku aprillinalja viskab kosmiline tolm.

Kerasparved Maokandjas ja Skorpionis

Maokandja: M9 ja M107

Võsainglast mängides: „kella 11 suunas” M19-st paikneb järgmine madalale jääv Maokandja kerasparv M9. Parvede nurkvahemaa on umbes 8 ja pool kraadi. M9 on alumises kulminatsioonis veidi vähem kui 15 kraadi kõrgusel, nii et väga hull asi siin polegi. M9 on suunalt suhteliselt lähedal Amburil tähtkuju piiridele ja seega ka Galaktika tsentrile. Polegi väga paha: M9 asub Linnutee tsentraalselt mustast august umbes 5 ja poole tuhande valgusaasta kaugusel, Maast aga on M9 26 000 valgusaastat eemal. M9 näiv koguheledus on lähedane Neptuunile: 7.8 tähesuurust.

Taas pöördume abi saamiseks Antaarese poole. Kui see asub lõunasuunal, siis lükkame teleskoopi temast veidi üle 13 kraadi kõrgemale ja „avastame” järjekordse Maokandja kerasparve M107. M107 pakub kerasparve kohta suhteliselt hõredat vaatepilti. 21 000 valgusaasta kaugusel olev kerasparv asub (teleskoobis) vaatemiseks juba üsnagi sobival kõrgusel. Kui võtta „reeperiks 2.5 tähesuuruse heledusega täht Han (tseeta Oph), siis M107 asub sellest 2.5 kraadi eemal (allpool ja paremal).

Maokandja: veel kolm kerasparve

Veel kõrgemal Maokandjas paiknevad kerasparved M14, (vasakul) ning M10 ja M12 (paremal, viimased kaks on ka suhteliselt lähestikku). Neid objekte saab aga kenasti vaadelda ka edaspidi, isegi sügisõhtuti. Lähtudes Maokandja heldaimast ja kõrgeimast tähest Ras Alhague (alfa Oph), liigume käändekoordinaati mööda ligi 15 kraadi allapoole ja jõuamegi kerasparveni M14, kaugus 29 000 valgusaastat.

Püüame leida kerasparve M10. Selleks fikseerime tähest Ras Allhague 6.5 kraadi eemale (paremale ja veidi allapoole) jääva järgmise heledama tähe kappa Oph. Liikudes nüüd taas umbex 14 kraadi allapoole, leiame kerasparve M10, kaugus 15 000 valgusaastat. Pisut üle 3 kraadi üles ja paremale liikudes peaks edasi leidma kerasparve M12, kaugus 23 000 valgusaastat. Kolmest heledaim on M10.

Lüriidid

Lüriidid on 1 paljudest metepoorivooludest, kuid siiski arvestatavate hulgst. Meteoorid on nähtavad aprilis, maksimumiga 22. aprillil. Lüriidid on seotud komeediga C/1861 G1 (Thatcher). See komeet on parajasti perioodiga 415.5 aastat Päikese ümber tiirutamas ja praegu ta periheeli ligiduses ei ole. Ometi on komeedi laiendatud orbiidi see osa, millega Maa aprillis kokku puutub, piisavalt „prügine”, et muuta üha lühenev aprilliöö ilusamaks. Kas pole huvitav: prügi on ilu allikas!

Siinkohal tasub märkida, et kuigi absoluutsetes võrdlustes mitte väga tihe, on lüriidid siiski tugevaim meteoorivool, mis on seotud selliste, juba küllaltki pikaperioodiliste komeetidega. Tegemist on juba väga ammuse teadaoleva vooluga, esimesed andmed pärinevad juba aastast 687 eKr.

Lüriid aprillitaevas

Lüriidide meteoorivool on mingil määral vaadeldav kogu aprliili teise poole, kuid maksimum peaks esinema 21-se aprilli ööl vastu 22. aprilli. Ennustatav tunniarv on 18 kandis, kuid võimalikud on ka positiivsed üllatused. Mõni lüriidide esindaja võib ka päris hele olla.

Lüriidide radiant paikneb Lüüra ja Herkulese tähtkujude piirimail. Nagu mitmete teiste meteoorivooludega, on ka lüriidid paremini näha hommikupoole ööd, sest radiant kerkib öö edenedes üha kõrgemale. Tõsi küll, väga tihedat meteooride sadu lüriidide puhul ei eeldata, kuid kannatlik vaatleja peaks siiski üht-teist nägema ja prügi peos hoidma, et see soovide soovimise käigus kiirelt minema visata. Umbes nii soovitas igatahes Tõnisson. Lüriidid on küllaltki kiired taevalaotuses liikuma, nii et soovija peab nobe olema.

Jällegi saab teha huvitava vahekokkuvõtte seoses prügiga: oota prügi ilmumist ja viska omalt poolt prügi juurdegi! Kuid kõik peaks olema ju loogiline: läheneb järjekordne „Teeme ära”-propagandalaupäevak!

Aga Kuu, see alaline meteooride vaenlane? Ega seis just parim ei ole. Kuu on lähenemas täisfaasile, mis saabub 24. aprilli varastel tundidel. Kuigi täiskuu ei käi aprillis nii kõrgelt kui talvekuudel, on segav mõju kahjuks täiesti arvestatav. Loota tuleb heledatele meteooridele.

Virmaliste võimalikusest

3. märtsi õhtu oli tänavu üldiselt selge. Taevast vaatepilti täiendasid ka korralikud virmalised. Virmalised on seotud ebastabiilsete protsessidega Päikese pinnal ja selle lähedastes sisekihtides. Päikese diferntsiaalne pöörlemine ja magnetväli põhustavad aeg-ajalt jahedamate piirkondade, laikude tekkimise. Laikude piirkonnas on Päikese fotosfääri ehk nähtava pinna temperatuur ümbritsevast (5800 kraadi) märksa madalam, 4 ja 5 tuhande kraadi vahel. Justkui kompensatsiooniks võib just laikude kandis ette tulla küllaltki võimsaid ehk energgeetilisi plahvatusi, kus peamiselt prootonitest koosnev laetud osakeste pilv Päikesest eemale kihutab. Kui nende osakeste teele jääb ette Maa, siis astub mängu Maa (geo)magnetväli, mis juhib üldiselt osakesi Maa atmosfäärist eemale. Kuid geomanetpooluste ümbruses võimaldab magnetvälja kuju prootonite voo spiraalitades langemise Maa atmosfääri. Nüüd algab vastastikmõjustus Maa atmosääri koostisosakestega. Kuna kusagile peab kaasatoodud energia kuluma, on üks võimalusi valguse eraldumine ehk ergastatud õhumolekulide helendumine. Nähtuse nimetus ongi virmalised.

Päikese laikude ja laikude gruppide suurem arvukus ehk Päikese aktiivsus taastub mitte ülima täpsusega, kuid ligikaudu 11-aastaste perioodidega. Ka käesolev, 2024. aastal ongi Päike aktiivne, seega võinalusi virmalisteks on (sh lähematel aegadel) edaspidigi. Virmalisi saab aga suhteliselt suure tõenäosusega ennustada alles ligikaudu 2 päeva ette, siis kui Päikeselt on juba uus portsjon prootoneid „õiges” suunas välja lennanud. Päris tähelepanuta ei tasu sellega seoses jätta ka lähiöid.

Veel kvasari ehitamisest ehk rohepöörde täienduseks

Aprillikuu loo esimeses osas sisaldas ka törts rohejuttu kvasarite ehitamisest. Vahepeal oleme saanud selle idee kohta arvukalt palavaid toetuskirju. Soovijate arv kvasarit isiklikult tegema minna lausa ummistab postkastid, nii et isegi „näoraaamatu” lehti tuleb sulgeda. Läbivaks murekohaks on aga jäänud käppade küünduvuse küsimus – Andromeeda galaktika suur kaugus ehk kõrgus. Nojah, 2.5 miljonit valgusaastat ikkagi kõrgust; eks need Andromeeda kääbuskaaslased ole kah suurusjärgult sama kaugel ja kõrgel.

Kuid mured on selleks, et neid lahendada: on juba esitatud hanked ja projektid uute ning senisest kõrgemate redelite ning platvormide ehitamiseks ning tulevikus ka massitoodangusse paiskamiseks. Võib öelda, et tegelikult on nende konsruktsioonide ehitustegevusegagi juba alustatud. Nii et esimesed kvasariplatvormid peaksid peatselt töösse rakenduma; kõige esimese ja uhiuue rohekõrgusplatvormi ametlik esitlus on plaanitud juba sügiseks ühel veel täpselt koalitsioonilepingus kokkuleppimata õhtul Võidu väljakul, peale päevast uhket sissejuhatavat europaraadi. Andromeeda asub siis öötaevas soodsas asendis ning rohekosmose arenduse uus etapp võib alata. Seistes kindlalt roheredelite süsteemist koostatud platvormi ülemisel tasemel, on nii M31 kui selle 2 kaaslast väljavalitud isikutel parajasti käeulatuses. Väidetavalt. Kuid pidupäeva ootel tuleb meil kui alatiselt kõigele kuulekal rahvamassil rihma pingutada: nii tulevasel uhiuuel kvasaril kui roheplatvormidel on kahtlemata oma kõrge hind!

Aprillikuu lõpu suunas

Kohe-kohe saabub „kahe habeme tähtpäev” ehk 22. aprill. Kohe järgmine päev on jüripäev, 23. aprill. Edasi tuleb 24. aprill, aprillikuu soojarekordi päev. 25. aprill on markusepäev. 30. aprill on jällegi naljapäev. Ühtlasi ettevalmistuspäev kas volbrinõidumiseks või paraadiks. Aitab kah. Niipalju siis aprillikuust.

Õigus, 1 lubadus oli veel. Võõrkeelse looga seoses. Mis seal ikka. Väsinud linnakärast, suundutakse metsa, kus on ka jõeke. Meesterahva hooleks jääb jalgsi jões sumades paadi vedamine, kala püüdmine, turul käimine ja palju muud. Kodune daam küpsetab hoolega, korraldab üha uhkeid pidusid ja kui mehel aega üle jääb, siis võtab ka tema pidudest osa. Lõpp hea, kõik hea. Kui on.

Johhaidii!

Kellakatastroofist

Alustame siis aprilliga. Kõigepealt tuleb vist juhtida (taas kord…) tähelepanu 31. märtsil toimunud „Suurele Paugule”, kui ajaaarvamine löödi meil taas kord tunni võrra nihkesse, ning alustati suveajaga. Kellad, mis jõudsid 31. märtsil näiduni 3 öösel, kuulutati hoobilt hoopis kella 4 näitama. Suveaeg sobib iseenesest küll endistviisi rohkem aastaringseks kasutuseks seoses vene ajal kujunenud ja siiani püsiva harjumusega päevaseid töö- ja äritoimingud tsentraliseerida kindlalt pigem kella 13, mitte kella 12 juurde. Kuid teiselt poolt, veelgi suurem probleem on aga kellakeeramine ise. Kuigi kella keerati äsja tund aega edasi, tähendab see kellakeeramisega kaasaliikunud taustsüsteemis (kus me kõik paratamatult viibime) vaadatuna seda, et hommikust ärkamist ja kõiki teisi päevaseid toiminguid tuleb alustada hoopiski tund aega varem. Ning see aspekt on kindlasti kahjulik (üldine tervis, tähelepanuvõime liikluses jne).

Mida selle jandi kohta öelda?
„Kõige tähtsam kõikide asjade edasisel edenemisel on: lomboküürsus!” „HURR-RAA!” „HJURAA-AA!” „HURRRAA-AA!”… (st kestvad kiiduavaldused saalist). Hiljem küsis keegi kõrvalseisja kelleltki saalis: „Mis see lomboküürsus on, mida te hurraatasite? Kas see on lammaste iga-lõunane pesemine?” „Meie ei pea seda teadma, mis on lomboküürsus! Pole ette nähtud! Mis lambad?! Oot.oot! Kes sina oled? Kas ei pooldagi lomboküürsust? Rahvas, rünnakule! Hurraaa!” Õnneks jõudis õnnetu küsija siiski plehku panna.

Aprillipäikesest ja ilmast

Aprillikuu Päike käib päris juba kõrge kaarega ja päev on ööst pikem. Ometi on aprillikuu õhutmperatuuri mõõdetud miinimum -25 kraadi, seega võib tõeliselt arktilise õhumassi kohaletulek isegi päikeselisel päeval veel kerget miinust hoida, seda vast küll ainult päris kuu alguses. Miskipärast on meid juba päris pikalt ära hellitatud aastaringsete pigem liigsoojade ilmadega ning mõne viimatise aasta aprillis vahel ette tulnud vilusid ja pilvealuseid päevi, kus veidi lundki on riputanud, peetakse ekslikult aprillikuu kohta väga külmadeks.

Aprillikuu Eestis mõõdetud temperatuuride maksimum ja miinimum erinevad üksteisest 52 kraadi võrra. Miinimum on -25, maksimum koguni +27 kraadi. Tundub hirmus suur vahemik, kuid võtame võrdluseks mõne teise kuu, nt jaanuari. Asi pole sugugi parem, jälle saame peaaegu sama, koguni 53-kraadise erinevuse, -43-st +10-ni. Kusjuures ka probleem asjadest arusaamisega on siin sama, kuna nullkraadist lörtsisooja plögailma kiputakse ekslikult juba jaanuari normiks lugema. Suvekuudel on ilmastik siiski stabiilsem, nt juulis on õhutemperatuuri seni teadaolev kõikumise ulatus Eestis peaaegu 20 kraadi väiksem: kasutades ka komakohti, siis +0,5-st +35,2-ni.

Astronoomilises mõttes paikneb Päike aprilli keskpaigani Kalade tähtkujus, 18-ndast aprillist alates aga Jäära tähtkujus.

Apriliööde planeedid

Planeetide vaatlusvõimaluste au kaitseb tänavustel aprilliõhtutel Jupiter. Planeet on vaadeldav õhtutaevas lääne-loodekaares, tähtkujuks on suurema osa kuust Jäär, kuid kuu lõpus liigub Jupiter Sõnni tähtkujju. Nentida tuleb tõsiasja, et kuigi Jupiter on vaadeldav terve kuu vältel, siis vaatlustingimused halvenevad jõudsalt, kuna vähenevad nii planeedi vaatlusaeg kui sellega seoses ka kõrgus horisondist. Kuu alguses on asjad veel päris normaalsed, Jupiter loojub umbes 3.5 tundi pärast Päikest ja paistab probleemideta heledaima tähtobjektina taevas, ületades heleduselt lähima võrdlusobjektina lõuna-edelataevas paistvat kinnistäht Siiriust.
Nii Jupiter kui Siirius (Suure Peni tähtkujus) loojuvad kuu alguses umbes ühel ajal. Edaspidi hakkab aga Jupiter üha enam jõudma heledasse ehavöösse ning muutub kuu teises pooles ka selle aspekti tõttu kehvemini vaadeldavaks. Kuu lõpus loojub Jupiter vaid ligemale veerand tundi rohkem kui tund pärast Päikest ja on leitav väga madalas.

Pikalt on Jupiter nautinud mõne kraadi kaugusel asuva Uraani lähedust (või vastupidi). Kuid aprillis toimub partnerite otsustav lähenemine ja möödaminek. 21. aprillil möödub Jupiter Uraanist 31 kaareminutit lõuna poolt. Selline nurkkaugus vastab täiskuu läbimõõdule, nii et teleskoobis saab planeete mahutada samale vaateväljale. Palja silmaga on Uraan (heledus 5.8 tähesuurust) vaadeldavuse piiril. Mõni inimene peaks Uraani nägema, kuid karta on, et mitte kõik.

Noorkuu sirp asub Jupiteri juures 10. aprillil. Samas kandis pesitseb ka üks komeet (vt allpool).

Mis puutub Siiriusse, siis ka see päris-täht (taeva heledaim) vajub kuu edenedes üha madalamale (edelasse), hakates loojuma enne Jupiteri. Päev-paar peale jüripäeva kaob Siirius ehavalgusse.

Miks tuua mängu Siirius, see pole ju planeet? Põhjusi on kaks. Esiteks võrdlus Jupiteriga. Mõlema heleda „tähe” vaatlustingimused halvenevad ning omavahel võrrelduna neid objekte uurida on sedapuhku päris asjakohane.
Teine põhjus on see, et Merkuur, Veenus, Marss ja Saturn moodustavad sedapuhku nähtamatute planeetide klubi (vähemalt palja silmaga vaadates). Kõik aastad ega ka kuud pole planeetide nähtavuse osas vennad.

8. aprillil on täielik päikesevarjutus, mis Eestis jääb taaskord nägemata. Meil pole varjutus vaadeldav ka osalisena.

Orion „laseb jalga”

Kuulsa Vana-Kreeka mütoloogilise küti järgi nime saanud Orioni tähtkuju näeme kuu alguses õhtuti veel üleni madalas edelataevas; öö kulgedes tähtkuju loojub. Kuid seegi seis ei püsi mitte just eriti kaua. Esimesena lähevad juba õhtutaevast kaotsi Orioni jalgu esindavad tähed: tähtkuju heledaim liige Riigel ning sellest märksa tuhmim, teise suurusjärgu täht Saiph, kadudes mõlemad umbes 14-nda aprilli paiku ehavalgusse. Edasi jääme ilma Orioni vööst, mille liikmed (kõik 2. tähesuurus) kaovad korraga ehavalgusse 20-nda aprilli paiku. Enne seda võime õhtuti vöö liikmeid näha madalas läänetaevas kolme üsna täpselt paralleelselt horisondiga asetseva tähena. Vesiloodi pole siis põranda valamiseks vajagi, piisab ka tähtede vaatamisest… Kui siit edasi veel nädal aega oodata, siis Orioni parem õlg, Bellatriks (2. tähesuurus) kaob ehavalgusse 27-nda aprilli paiku. Ka Orioni pead esindav küllaltki tuhm ning udune mitmiktäht Meissa (või ka Heka) kaob kuu lõpu lähenedes ehavalgusse. Teist õlga esindav hele ja punakas Betelgeuse jääb siiski Orioni õhtuti esindama kuu lõpuni, kuigi vajub üha madalamale läände, ehavööse.

Lääne-edelataevas õhtuti apriili alguses

Teisi tähti õhtuti läänetaevas

Loojangukumasse on kadumas ka Sõnn. Kuu alguses on tähtkuju veel kenasti vaadeldav, kuid mitte enam kuu lõpus. Sõnni heledaim täht Aldebaran on mahlakuu algul näha õhtuti poole ööni, kuid vajub kuu lõpuõhtuteks madalasse loodetaevasse, ehavöösse, Betelgeusest paremale ning loojub mõistagi üha kiiremini. Elnath (beeta Tau) on Aldebaranist tuhmim, teise tähesuuruse täht, kuid soodsama aprilli-asendi tõttu jääb ilusasti nähtavaks kuu lõpuni. Teine Sõnni „ametlik sarv”, Tianguan (tseeta Taau) on eelmisest ligi tähesuuruse jagu tuhmim ning asub umbes 9 kraadi allpool ja vasakul (vaadates kuu lõpus õhtuti läänetaevasse). Tianguan on Elnath-ist tuhmim, kuid peaks siiski ka kuu lõpus leitav olema. Kergemini hakkab kuu lõpuõhtute läänetaevas Sõnni ühe sarve kandidaadina silma ehk hoopiski Veomehe tähtkuju täht Hassaleh (iota Aur), asudes sama kõrgel kui Elnath ja 8 kraadi paremal pool. Aprillikuus kaob nähtavalt ka Taevasõel, pimedas taevas muljetavaldav tähtede hajusparv Sõnni tähtkuju koosseisus; kuigi heledatena need tähed seal ka just ei paista.

Kaksikud asuvad Sõnnist ida pool, aprilliööde kontekstis tähendab see, et ka kõrgemal. Seega Kaksikute tähtkujus on läbi aprillikuu kogu öö vältel vaadeldavad vähemalt selle „juhttähed” Polluks (alumine ja vasakul) ning Kastor (ülemine ja paremal). Terve öö on need tähed paistnud juba alates detsembrikuust. Läänepoolsemad ja tuhmimad tähed Kaksikutes, nt Alhena (gamma Gem), Mebsuta (epsilon Gem), Mekhuda (tseeta Gem), Propos (eeta Gem), samuti ka teised taolised „realiikmed”, aga loojuvad öösel.

Ka Väikese Peni liikmed Prooküon ja Gomeisa paistavd õhtuti ja loojuvad öösel; vaatlusaeg lüheneb.

Juba jutuks olnud Veomehega pole muret: tähtkuju on loojumatu ja selle heleldaim täht Kapella hoiab oma kollast lippu ikka päris kõrgel.

Laiemalt ringi vaadates: Karjasest Kaksikuteni

Aprllis on kogu öö vaadeldav karikakujuline tähtkuju Karjane. Esimene, mis Karjases silma hakkab, on ornazi tooniga Arktuurus (näiv heledus -0.05 tähesuurust). Kuu algul leiab Arktuuruse õhtuti veel (pigem) madalast idakaarest, kuid edaspidi kerkib Karuvalvur (Arktuurus eestikeelses tõlkes) pimeduse saabumise ajaks üha kõrgemale.

Muuseas, kas meist tahaks vabatahtlikult mõnda vabades tingimustes toimetavat karu valvata? Pole probleemi, küllap soovijaid jätkub, sest potentsiaali jääb ülegi. Vaadakem kasvõi mõnd „lääne filmi” viimasest 10 aastast ja tegelikult kuskil 3 korda varasemastki ajast. Ühed põhilistest märulikangelastest, kes kurikaelu ja üldse kõiki ettesattujaid edukalt üle katuseharjade loopima tormavad, on isikud, kelle kõne esindab helisageduspiirkonna skaala kõrgemat osa. Kerge on siit edasi otsekohe veenduda, et kõik on kooskõlas. Kõrgem sagedus tähedab automaatselt ka suuremat energiat (meenutagem energia valemit koos Plancki konstandiga!). Suurem energia omakorda esindab suuremat füüsi(ka)list jõudu. Mott. Karud peaksid aegsasti tegema tagasitõmbuvaid järeldusi.

Teiseks kohustuslikuks ja mõistagi ka positiivseks „võimsuselemendiks” filmides on Maa ekvatoriaalalade ümbrusest ja päris viimasel ajal ka Punasest merest kirdest pärit isikutel. Antud juhul pole kõne sagedusskaala määramine oluline, piisab geograafiliste koordinaatide poolt määratud päritolupiirkonnast. Füüsikalised (kvantitatiivsed) valemid ei anna antud juhul justkui midagi, kuid usun, et teate siiski selle sihtgrupi esindajaid küll ja veel; igal poolt vaatab mõni vastu, vaata kuhu vaid tahad. Siin trügib uksest sisse otsene ja katseline järeldus, et kui polegi kvaliteeti, siis seda võimsam on ometigi kvantiteet! Nii et ikkagi saime järelduseks: Mott. Nii et karud, krokodillid, tiigrid jt, värisegu!

Lõunataevas apriilliõhtutel

Hästi, saime karud võimsa kontrolli alla. Tagasi teema juurde. Kuna Karjane kulgeb aprilliöö vältel üle lõunameridiaani, on igati paslik öelda Karjase kohta: kevadine tähtkuju. Loogiliselt on seega kevadised ka muud lõunakaare tähed ja tähtkujud aprilllikuu öötaevas. Lõunakaarde tõusnud Karjasest paremal (lääne pool) asub Lõvi. Reegulus (heledus 1.35 tähesuurust) on Lõvi heledaim täht. Telekoobiga on ilus vaadata aga Reegulusest tuhmimat, kuid muidu piisavalt heledat Algiebat (gamma Leo), mis asub Reeglusest ülapool ja veidi vasakul, heledus 2.1 tähesuurust. Kui kujutis pole just ülimalt halb, siis näeme teleskoobis kena kahevärvilist kaksiktähte. Lõvi on ilus tähtkuju, mitmed teisedki tähed on seal parajalt heledad. Lõvist omakorda lääne poole jääb Vähk. Vähk ei ole silmatorkav tähtkuju, kuid meelega sinnapoole vaadates muudab uduse laiguna paistev Sõime hajusparv (M44) Vähi siiski huvitavaks. Mõistagi peab taevafoon tume ja ümberringi pime olema. Vähi tuhmide tähtede heledamate esindajate vaatesuunalt kõrgeim liige, Tegmen (ioota Cnc), muutub teleskoobi range pilgu all aga kaksiktäheks, tasub vaadata.

Kui Algieba puhul võib mõnikord liiga halb atmosfääriga seonduv kujutis vaatepilti rikkuda, siis sarnane on lugu Kastoriga Kaksikutest (see jääb omakorda Vähist läände). Kastor on kuuiktäht, detailsemalt on Kastoris kolm kaksiktähte. Neist kolmest kahte kaksiktähte peaks ka läbi teleskoobi eraldi näha olema, st Kastor peaks paistma kokkuvõttes „vaid” kaksiktähena. Kuid mõningates harvades kujutise tingimustes võib Kastor ka tavateleskoobis paista üksiktähena ja algatada advokaadivaba juurdluse kõigi suhtes, kes julgevad selles kahelda.

Lõvi ja Karjase vahele jääb piirkond, kuhu oleks justkui sattunud mingi tuhmide tähtede parv. Nii see tegelikult ongi: tegu on Bereniike Juuste täheparvega Melotte 111. Samasse suunda, kuigi parvest suuremale taevasfääri pindalale on „paigutatud” ka Berniike Juuste tähtkuju. Lisaks jutuksolevale täheparvele selles tähtkujus suurt muud põgusalt peale vaadates ei paistagi.

Jätkame jalutuskäiku: Neitsist Maokandja ja Herkuleseni

Kogu aprillikuu vältel paistavad heledatest tähtedest kogu öö Kaksikute juhtiv, kuigi juhilubadeta tähepaar ja samuti Arktuurus Karjasest, samuti võib ligikaudu sama öelda Reeguluse kohta Lõvist. Lisaks võib umbes sama öelda ka Spiika kohta Neitsi tähtkujust. Aprilli algul tõuseb Spiika veel ehavalguse aegu, edaspidi aga hakkab õhuti silma üha kõrgemal nagu Arktuuruski. Siiski, Arktuurusega võrreldes jääb Spiika märksa madalamale kagu-lõunasuunda. Kulmineeruvad need tähed aga peaaegu üheaegselt (Spiika siiski 50 minutit varem). Neitsi tähtkuju on suur ja ka suhteliselt heledaid tähti seal samuti leidub, kuid Neitsi ei mõju kokkuvõttes siiski väga „veenvalt”.

Kui Neitsi on kagutaevast lõunakaarde siirdumas, tõuseb veel madalamalt kagu poolt Kaalude tähtkuju. Seal pole ka eriti palju vaadata, paari (olgu, kolme, kuid kaks on paremini näha) kolmanda tähesuuruse tähte (2.7, 2.8 tähesuurust) märkame siiski. Kahest madalamat ja parempoolsemat tähte Zuben Elgenubi (alfa Lib) tasub teleskoobi, isegi tavalise binokliga uurida, kuna täht omab kaaslast kaugusel 3 kaaresekundit. Tõsi, kaaslane on tuhmim kui peatäht, palja silmaga meed ei eristu.

Kaaludest kõrgemale tõuseb Madu. Selle tähtkuju tähtedega ei saanuks ka just 20. sajandi Eurovisioonile minna, kuid omapärane küsimärgi või sirbi kuju on siiski tähelepanuväärne. Veel kõrgemale lõunakaarde kerkib pisike, kuid väga ilus tähtkuju Põhjakroon, heledaim täht selles poolkaares on Gemma (alfa CrB:teine tähesuurus). …. Kuidas palun? Ah et selle tähtkujuga läheme siiski eurovisooonile? Nojah. Kuid… 21. sajandi eurovisioon… Noh, kuidas see ansambel Kontor (solist Heino Seljamaa) kunagi lauliski (mitte küll kahjuks Eurovisioonil): „…Ma ei räägi parem edasi…”

Lähemegi siis mitte edasi, vaid hoopis Kaalude juurde tagasi.
Kaalud kulmineeruvad kuu algul hommikupoole ööd, kuu lõpus aga kesköö paiku. Kaalusid on kunagi loetud ka osaks Skorpioni tähtkujust. Kui nii, siis peaks Skorpion ise ka ligidal olema. Tõepoolest. Kaalude järel tõuseb Skorpion, jätkates sodiaagi tähtkujude lõikes traditsiooni „madalam kui eelmine”. Skorpion ilmub nähtavale väga madalas kagu-lõunataevas. Heledaim täht on Antaares, punakas täht (0.89 tähesuurust). Antaaresest peamiselt paremale poole asetub nõrgemate tähtedega Skorpioni sõrg. Pool, õigemini isegi enamus Skorpionist aga on Eestis mittetõusev. Ka nähtavad Skorpioni tähed (v.a Antaares) pole õhtutaevas kunagi, terve aasta vältel, vaadeldavad. Kuid (sarnaselt paarile eelnevale kuule) saab Skorpioni nähtavat osa imetleda aprillikuus, hommikupoole ööd.

Tähtkujud kagu-lõunasuunal aprillikuu hommikutaevas

Laseme taevasfääril pöörduda pisut veel idast lääne poole, nüüd on kenasti mängus kaks tähtkuju- giganti. Kõrgem neist on Herkules, pool sellest tähtkujust on Eestis koguni loojumatu. Tähtkuju prototüüp, Herakles oli Vana-Kreeka mütoloogias vägev vägilane (kuigi kaasaaja femiinsetes löömafilmides löödaks lisaks Orionile temagi kiiresti koos seinaga välja; erandi moodustaks juhtum, kui nad teostaksid eelneva naha intensiivse pruunistamise solaariumis; see oleks heaks filmidopinguks „pahade heledavärviliste „korralekutsumisel””).

Herkulesest lõuna poole ehk madalamale asetub Maokandja, mille lõunapiir ulatub Eestis praktiliselt horisondini (Skorpionist ida pool ehk vasakul). See mütoloogiline mehike oli kange muus mõõdus: tegu oli universaalse arstiga, Asklepiusega, kes muuhulgas tõi rahvast üha vilunumalt ka teispoolsusest tagasi. Zeus, kreeka peajumal, aga konkurentsi ei sallinud ja kõrvaldas rivaali Maa pealt. Nii see Maokandja tähtkuju tekkis, kahele poole temast sattus Madu, mille idapoolse jupikese tähistaevas ära näitamine on üsna kopsakas ülesanne.

Põhja sattumine…

…olla taunitav, teeme Eesti taevas loojumatu tähekambaga siis seekord eriti kiiresti ja laseme kohe jalga. Pea kohalt leiame öösel Suure Vankri, sellest allpool asub Väike Vanker, selles asuv Põhjanael määrab põhjasuuna ja selle järgi muudki ilmakaared. Kassiopeia asub Põhjanaelast madalamal, kuid mitte väga madalas põhjakaares. Kogu moos. Pöördume nüüd uuesti viuhti 180 kraadi ringi ja vaatame jälle „õiges” suunas, vabanedes kiiresti ja kergendusega põhjatähe all seismisest ehk rahvakeeli „paadialuse” staatusest, enne kui mõni eriti tark isiksus seda märkab või sellele koguni viitama hakkab.

Seniiiti

Kuid kes ütles, et seniit ja põhjasuund on samad? Noh, kui ütles, siis paras talle kui ebateadlikule elemendile. Otse lagipea kphal ehk seniidis ja selle ümbruses on aprillis vaadeldav Suur Vanker. See asjaolu suisa sunnib (ehkki pigem horisontaalasendist) Suurt Vankrit lähmalt uurima. Võtame mingi teleskoobi ka ligi. Kombineerinud edulkalt teleskoobi paigutamise ja „häälestamisega”, saame vaatlusega pihta hakata. Püüame uurida ka süvataeva objekte. Igaks juhuks olgu ka hoiatatud, et Suure Vankri öise imetlemise eesmärgil magamistoa lage ja katust minema lõhkuda ka ei maksa, nagu nt Sääriku Seiu aasta tagasi tegi.

Suur Vanker koos Messier’ objektidega

Suur Vanker sisaldab 7 Messier’ kataloogi liiget, neist koguni 6 on galaktikad. Seitsmes objekt, M40, on justkui eksitusena galaktikate vahele sattunud. Ning palun väga: just Messier’ üheks kolmest “eksituseks” seda peetaksegi. Tegu on lihtsalt kahe lähestikku paistva ehk optilise kaksiktähega, ei enamat. M40 asub tähe Megrez (delta UMa) lähedal (1.5 kraadi põhja pool), tähepaari nurkvahekaugus on 50 kaaresekundit, heledused 9. ja 10. tähesuurus. (vt. ka jaanuari loo 1. osa). Komponendid pole omavahel seotud: kaugused on Maast ümmarguselt 1140 ja 450 valgusaastat.

Optillise kaksiktähe M40 asukoht tähe Megrez suhtes. Näha on ka paar nõrka galaktikat.

Optiline kaksiktäht M40 Suures Vankris. Tuntud ka ühena “Messiier’ eksitustest”.

Jaanuaris oli juttu ka galaktikast M51, mida on kasulik otsida Suure Vankri otsmise aisatähe järgi. Sama tähe, Alkaid (eeta UMa), lahkel kaasabil peaks sarnaselt leidma ka spiraalgalaktika M101. Nüüd tuleks appi paluda ka mitmiktäht Miitsar (tseeta UMa), millest koos tuhmi naabri Alcoriga sageli juttu tehakse. Kui võtta Alkaidi ja Miitsari vaheline nurkkaugus, 6 kraadi ja 40 kaareminut, kolmnurga aluseks, siis kujuteldava võrdhaarse kolmnurga tipus, Lohe tähtkuju suunal, paiknebki M101, mis asub Alkaidist 5 ja poole kraadi kaugusel nagu ka Miitsarist. M101 asub ligikaudu 27 miljoni valgusaasta kaugusel.

Messier’ kataloogi liige M101 – spiraalgalaktika hüüdnimega Vankriratas.

Muuseas, Veekeeris (või ka pesumasin…) M51 Jahipenides asub suunalt Alkaidile lähemal kui M101 oma 3 ja poole nurgakraadiga. M101 „aunimetuseks” on Vankriratas, kuid see pole eriti originaalne, kuna sellenimelisi taevaobjete on teisigi, nt hajusparv M36 Veomehes.

Seniidis (mitte segi ajada sõnaga seniilne!) paiknev Suur Vanker paistab muidugi just niipidi nagu vaatleja seda soovib. Kuid võtame siiski eeskujuks sügisese olukorra põhjataevas, kui aisatähtede „taga” olev vanker on justkui “õigetpidi” asendis ja kaks alumist ratast vuravad mööda teed. Eesmine ratas on seega Phekda (gamma Uma) ja tagumine Merak (beeta Uma).

Võttes appi teleskoobi, tekib vist kohe soov trahvikiitung kirjutada: mõlemad rattad on kusagile otsa sõitmas. Eesmine ratas, Phekda hakkab „ületama” galaktikat M109. Tagumise ratta ette on jäänud koguni 2 objekti: galaktika M108 ja planetaarudu M97.

Kaks Messier’ kataloogi objekti ühel pildil – M97 ja M108. Kaadrist välja (alla paremale) jääb täht Merak.

M108 on spiraalgalaktika, paistes meile serviti; asub tähest Merak 1.5 kraadi kaugusel, heledus 10,7 tähesuurust. Kaugus 46 miljonit valgusaastat.

Spiraalgalaktika M108 Suures Vankris

Planetaarne udukogu M97 (Öökull) Suures Vankris

Omakorda mitte suunalt kaugel objektist M108, vaid 48 kaareminutit eemal paiknev planetaarne udukogu M97, Öökull, pole kahjuks kuulsa Lüüra uduga võrreldav, kuid mingi udune tomp peaks teleskoobis paistma. Isiklikult olen seda objekti vahel vaadelnud ainult madalas asendis põhjataevas; kahte tumedamat osa ehk öökullisilma pidi pigem ette kujutama. Peaaegu otse seniidi suunal peaks pilt aga parem olema. M97 jääb tähest Merak 2 kraadi ja 16 kraadi kaugusele. Võrdluseks: alumiste rattatähtede Meraki ja Phekda vahemaa on umbes 8 kraadi. M97 paikneb 2000 valgusaasta kaugusel, näiv heledus 9.9 tähesuurust. Arv 2000 tundub suisa olematu suurus võrreldes 46 miljoniga. Merak omakorda jääb meist 80 valgusaasta „lähedusse”; see on omakorda justkui päris väike arv, seda isegi 2000-ga võrreldes. Nii et liiklusõnnetust Suure Vankriga oodata siiski pole.

Spiraalgalaktika M109 Suures Vankris

M109 on ilus varbspiraalgalaktika, kuigi tsentriosa paistab enam silma. Nii et just seniidi kandis tasub seda galaktikat teleskoobis uurida küll. Heledus on kahjuks siiski tagasihoidlk, 10,8 tähesuurust. Nurkkaugus Pehekdast on 40 kaareminutit. Galaktika ise peaks asuma 60 miljoni valgusaasta kaugusel, kuid on välja pakutud ka suuremaid väärtust, mis asetaksid M109 Messier’ kataloogi kaugeimaks liikmeks, M58 asemel. Täht Phekda (vankri eimene ratas) paikneb aga „vaid” 83 valgusaasta kaugusel. Nii et siingi pole kokkupõrkeohtu.

Siiski saaks siit hea tahtmise korral huvitavaid teemasid ikkagi arendada seoses vankritega. Ka koolides ning lastesaadetes võiks ikkagi esineda mõni „vankritädi” koos sisendav-kisendava veendumusega, et: „Vankrite rattaid saab vahetada ainult sõidu ajal ja maksimumkiirusel; seda enam, et vankrite seismajätmine on ammugi ajale jalgu jäänud nähtus ning mis peamine, otseses vastuolus ka vankrite isiklike valikute vabadusega!”

Suurt Vankrit siiski kindlate kätega edasi juhtides jääb veel „kirss tordil”, kuna kaks Messier’ kataloogi galaktikat on Suures Vankris veel. Nende galaktikate enam vähem konstantsete vaatlustingimuste püsimiseks pole oluline ei kellaaeg ega ka aastaaeg, peaasi vaid, et pime ja selge oleks. Tõsi, seekord on vaja seitsmest heledast vankritähest eemalduda. Võiks teha aga nii. Vankrirataste Phekda ja Dubhe (alfa UMa) vaheline diognaal on 10 ja pool kraadi pikk. Jätkates samas suunas, tuleb 10 kraadi kaugusel vastu galaktikate paar: M81 (koordinaadilt lõuna pool) ja M82 (põhja pool). Galaktikaid lahutab vaid 37 kaareminutit, pisut enam kui täiskuu läbimõõt.

Suure Vankri kaht galaktikat – M81 (ülal) ja M82 (all) – võib näha teleskoobis ühisel vaateväljal

Galaktikad on sedapuhku ka ruumiliselt lähestikku. M82 on mõneti „räsitud” moega. “Sakutamine” on teostatud suurema massiga M81 poolt. M81, spiraalgalaktika, paistab meile pigem pealtvaates, M82 aga külgvaates. M81 paikneb 12 miljoni valgusasta kaugusel, Ka näival heledusel pole viga: 6.9 tähesuurust.

Galaktika M81 Suures Vankris on tore teleskoobiobjekt

Nii et M81 tasub üles otsida küll! Isegi binoklist võib piisata. M81 on peagalaktikaks grupis, mille „turuväärtuselt” teiseks liikmeks on M82, heledus 8.4 tähesuurust, kaugus Maast samuti umbes 12 miljonit valgusaastat. Seda galaktikat loetakse irregulaarseks, kuid siiski on osavad uurijad seda külje pealt uurides ka spiraalharusid leidnud. Irregulaarsus on seesama „räsitud olek”, mille eest tuleb arve saata M81-le. Muuseas, tuleks korrata, et, miks mitte ka meie ei peaks siiski arveid kosmosesse lennutama: (pöörd)väärtuslik rohepööre vajab ju üha uusi finantseerimisi!

Irregulaarseks peetav galaktika M82

M82 puhul väärib märkimist suur tähetekke kiirus, eriti galaktika tsetraalsemas osas. Uusi tähti tekb M82 keskme lähedases piirkonnas ligi 10 korda tempokamalt kui terves Linnutees kokku. Võimalik, et ka siin on „süüdi” M82 naaber,M81. Veel paistab M82 silma väga omapäraste „raadiokõrvadega”. Raadiogalaktikaid teatakse ammu, kuid M82 on selleski aspektis kuidagi iseeäralik. Eks tuleb uurimisi jätkata. M81 ja M82 paari on põhjust veel ka allpool hea sõnaga mainida.

Märkus. Tähtede täpsete nimede kirjapilt on mõneti „vabameelne”. Nt Phekda on sageli tähistatud ka nii: Phecda.

12. aprill…

… on kosmonautikapäev. Sel päeval, 1961. aastal tegi kuulus Juri Gagarin esimese inimesena kiire tiiru ümber Maa. Lend kestis 108 minutit ehk 1 tund ja 48 minutit. Maksimaalne kõrgus maapinnast ulatus 327 kilomeetrini. Kui midagi võrdluseks tuua, siis kuulus rahvusvaheline kosmosejaam ISS „kõigub” kuskil 350 ja 450 km kõrguse vahel ning Hubble kosmoseteleskoop paikneb peaaegu 600 km kõrgusel. Ometi saab Gagarini lendu siiski kosmoselennuks pidada. Tänapäevaks meile ringiga lääne poolt tagasi jõudnud Nõukogude absurdi-propaganda suutis seda sündmust üliaktiivselt kajastades veidi ka irvitamise objektiks muuta, kuid Gagarini lend oli kõigest hoolimata märgiline. Ikkagi esimene inimene, kes osales enneolematus inimeksperimendis ning suutiski raketitehnika abil Maa külgetõmbejõudu osaliselt üle mängida ning lisaks ka kosmosest elusa ja tervena tagasi tulla. Koeraga nimega Laika mõni aasta varem tehtud kosmose-eksperiment isegi ei eeldanud Maale tagasijõudmist. See oli tõesti julm eksperiment. ilma igasuguse naljata.

Jälle ka komeediteemal

Kui mitmes kord see juba on suhteliselt lühikese aja vältel. Jälle loodetakse ühe Päikesele läheneva komeedi peale. Seekordne komeet 12P/Pons-Brooks võib siiski osutada veidi, kuid mitte vist palju tõsisemaks tegijaks.

2024. aasta kevade komeet 12P/Pons-Brooks

12P/Pons-Brooks on lühiperioodiline komeet, perioodiga 71 aastat. Tiirlemisperiood ümber Päikese tundub siiski pikk, kuid komeetide puhul võivad perioodid ulatuda sadade tuhandete aastateni. Sealt edasi on omakorda vaid lühike samm olukorrani, kus paljud komeedid käivad Päikese läheduses ära vaid ühe korra, „tukkudes” enne ja pärast seda nähtamatuna Päikesesüsteemi hõreda perifeeria moodustava Öpik-Oorti pilves. Muidugi ei käi paljud Oorti pilve komeedid üldse Päikest (ja Maal pesitsevat vaatlejat) „narrimas”.

Komeet 12P/Pons-Brooks avastati kuulsal „Prantsuse Muskus käimise” aastal, 12. juulil 1812 avastajaks Pons. Brooks’i nimi lisadus 1883. aastal, kui viimane sama komeedi sõltumatult eelmisest lähenemisest ja selle uurijatest uuesti avastas. Hiljem on sama komeet periheelis käinud veel kahel korral.

Komeedi 12P/Pons-Brooks orbiidi tasand ei ole lähedane ekliptika tasandiga

Komeet on lühiperioodiline ning selliste komeetide orbiidid asuvad sageli ekliptika tasandi läheduses. Käsitletava komeedi puhul seda küll öelda ei saa, kuna orbiidi kaldenurk ekliptika tasandiga on 74 kraadi. Arvatavasti on see komeet suhteliselt hiljuti planeetide (loe: Jupiteri) mõjul lühiperioodilisse lõksu sattunud ja orbiidi kaldumine edaspidi ekliptika tasandi suunas seisab veel ees.

Komeet 12P/Pons-Brooks ja tähistaevas. Komeedi näiv orbiit on kujutaud nõrga rohelise joonega. Rohelisega on märgitud ka komeedi asukohad konkreetetel päevadel ning kuudel. Kollane joon on ekliptika.

Komeet asub kuu esimeses pooles Jäära tähtkujus ja läheneb sellelesamale „paharetist komeedijahtijale” Jupiterile. Nurkvahekaugus komeedi pea ja Jupiteri vahel on minimaalne 13. aprillil (3 kraadi). 11. ja 12. aprillil peaks komeedi saba minema üle Jupiteri (11-ndal lisaks ka tsentraalse täpsusega üle Uraani). Komeedi heledus kasvab ka: kuu algul 1, aprillil, on see ette hinnatud olema 5.1 tähesuurust ja objekt asub õhtul Jäära tähest Hamal (alfa Ari, 2.1 tähesuurust), 1.5 kraadi vasakul.

13-ndaks kuupäevaks, Jupiterist möödumise ajaks peaks komeedi heledus olema 4.5 tähesuurust. Heleduse mõttes peaks komeeti siis palja silmaga nägema küll, ehkki heledus hajub punktallikatega võrreldes rohkem laiali. Kehvaks teeb asja aga see, et komeet loojub 13. aprillil vaid 2 tundi ja 10 minuti pärast Päikest. Seetõttu pole komeedi nägemine madalas taevas ehakuma ligiduses eriti optimistlik. Kuu algul on selles osas asi parem, kuna komeet loojub peaaegu 4 tundi Päikesest hiljem. See-eest aga on heledus madalam. Nokk kinni, saba lahti, nagu tihti juhtub.
Siiski, on ka neid, kes pakuvad komeedile veidi suurmat heledust, maksimumiga 3.7 tähesuurust.

Üks häda lisandub veel; seda kasvava Kuu näol. Kitsas Kuu, komeet ja Jupiter kohtuvad 10. aprillil. Järgnevatel õhtutel küll Kuu eemaldub, kuid muutub üha heledamaks. Jälle on komeet kannatavaks osapooleks.

Edaspidi, peale Jupiterist möödumist loojub komeet üha rutemini ja kaob paraku veelgi kindlamini nähtavalt.

Eks aprilli edenedes saab üht-teist selgemaks, milline selle komeedi nähtavus ehk heledus tegelikult on. Periheeli aeg on 21. aprillil, heledust ennustatakse 4.4 tähesuurust. Selleks ajaks on komeet siirdunud üleni Sõnni tähtkujju. Edaspidi hakkab ka heleldus vaikselt „alla võtma”. Kuu lõpus loojub komeet juba samal ajal kui Päike.

Muuseas, lootusi pannakse komeedi nägemise võimalusele 8. aprilli päeval, päikesevarjutuse ajal. Täisvarju riba kulgeb üle Põhja-Ameeerika, nii et soodsaid kohti vaatlusteks peks leidma (kui need pole just „ära-tule”-piirkondadeks muutuda lubatud „rikastava erinevuse” mõttes püstirikkaks saanud anarhiasaared); ilma osas peab muidugi samuti vedama nagu alati.

Päev pärast ametlikku ning sõbralikku kohtumist Jupiteri ja komeet 12P/Pons-Brooksiga 10. aprillil on Kuu juba järgneval õhtul, 11. aprillil, kenasti näha Taevasõela täheparve kõrval. Samal ajal on Kuu vaid 4 ja poole kraadi kaugusel teisest komeedist 13P/Olbers. Tõsi küll, see komeet on vaid 10. tähesuuruse tuhm tähesarnane objekt, saba ei maksa teleskoobigagi otsida. Antud komeet on perioodi pikkuse osas (kuid ainult selles osas!) peaaegu 12P/Pons-Brooks-i kaksikvend, periood on 69 aastat. Periheeli jõuab see komeet tänavu 30. juunil. Komeet on selleks ajaks loojumatu ja paikneb Ilvese tähtkujus, kuid seda palja silmaga vaadelda pole ikkagi lootust (periheelis pakutakse praegu heledust 7.0 kuni 7.5 tähesuurust), valged ööd sinna juurde.

Muuseas, igal kellaajal ja aastaajal leidub päris mitmetes suundades taevas alati komeete, kuid… Uurisin hiljuti kolme suvaliselt valitud komeedi andmeid ning nende näivateks heledusteks olid kahel juhul 18. ja kord 19. tähesuurus. See asjaolu ei muuda neist objektidest lähemalt rääkimist eriti huvitavaks jututeemaks.

Kui mõni komeet muutubki mõneks ajaks muljeltavaldavalt heledaks, siis pahatihti kaasneb sellega taevasfääril Päikese lähedal paiknemine ja jälle on huvilised narriks tehtud. Sellinegi järjekordne „pesemata lumekobakas”, on Päikesele lähenemas ning eks kevade ja suve edenedes selgub, mis siis temaga saab.

Külastaks mõnda komeeti?

Mehitatud ja isegi mehitamata kosmoselendudega Maast kaugele eemale lendamisega pole just parim hetkeseis. Ei ole meist veel rändajaid isegi lähimate, vaid mõnede valgusaastate mastaabis paiknevate Päikese naabertähtede vahel.

Hulga väiksemate mastaapide tõttu on Päikesesüsteem siiski lootustandvam piirkond seoses mehitamata kosmoseaparaatide jõudmisega isegi Pluutoni ja pisut kaugemalegi. On külastatud ka mõnda komeeti, Kuust rääkimata.

Kuu puhul leidsimegi lõpuks taevakeha, kuhu ka inimene on jõudnud. Kuid kui ootaks komsosevallutamise jätkuteel mõnda lähedalt möödauhavat komeeti? (Siiski poleks vaja 1908. aasta Tunguusi avarii-komeedi taolist, selline tuleks meile liialt lähedale.) Raske ettevõte siiski, arvutused ja raketiehituse peab tegema väga täpselt ning mis veel hullem, päris kiiresti.

Oletame siiski, et kosmoseprogramm on tehtud ja rakett valmis ja läheb sõiduks. Kosmonaut kargab uljalt komeedi pinnale. Nüüd tuleb olla aga ettevaatlik: kiiresti joosta ja pikki hüppeid teha ei tasu, kuna teine kosmiline kiirus komeedil võib ühtäkki ületatud saada. Eksisteerib ka võimalus, et kosmosnaut võib sattuda ise komeedi tehiskaaslaseks. See poleks ikkagi samuti meeldiv väljavaade. Tugev jalgade trampimine komeedil on omakorda selles mõttes ohtlik, et ühtäkki võib maapind, st komeet, mitte ainult pindala, vaid ka ruumala mõttes tükkideks pudeneda. Jällegi osutuks komeedil jalutaja korraga avakomsoses viibijaks. Tõsi, abi oleks nööriga raketi külge sidumisest. Raketi algne maandumine (st komeedindumine) oleks mõistagi ülipeen ja aeganõudev töö. Ning isegi kui komeet jääb selle käigus terveks, on siiski suur probleeem, kuidas käivitada piisavalt reaktiivjõudu tagasi pöördumiseks (kergekaaluline komeet saab siis ju samuti vastassuunas liikumise lisaimpulsi). Nii et isegi laost valmis raketi väljaostmisel tasub komeedi-lennu otstarvet põhjalikult kaaluda.

Siiski, ega me ju ei tea, võib-olla siiski on kellelgi salajasi komeedi-rännu kogemusi. Oleks ju igati vahva, kui keegi astuks kapist välja ning pajataks oma isiklikke kosmosemuljeid nagu nt Vikenti Liblikas naaberkülast, kes kätega igas suunas vehkides ja aeg-ajalt hävituslennuki pikeerimist imiteerides oma hiljutises sisutihedas, kujundlikus ning metafooridest kubisevas kõnes seletas, kuidas ta olla endale vahukulbiga kohvi keedupotist kruusi tõstnud.

Kvasarid

Seal tähises-tähises taevas,
üks salalik- kauge objekt.
Kahtlane kiirgus sealt laekub,
kus spektrijoonest saab mets!

Kuniks ööd on veel kevadiselt pimedad, sobiks veel ühel pikka aega küllalt hämarana püsinud teemal rääkida.

Esiteks hakati otsima optilisi vasteid suhteliselt tugevat kosmilist raadiokiirgust emiteerivatele objektidele. Nii avastati raadiogalaktikad, kus raadiokiirgust lähetav piirkond kippus ulatuma oluliselt suuremale piirkonnale kui optikas leitud vaste. Kuid ärme neile praegu suurt rõhku asetame.

Alates 1960. aastast hakati raadiokiirguse järgi leidma optilises lainealas esmapilgul justkui tavalisi tähti. Esimene avastatu sai katalooginimeks 3C 273. Selliseid tähti spektraalselt edasi uurides hakkas aga kiiresti silma, et taolised, Maalt vaadates küllat tuhmid, kuid siiski tavaliste tähtedena paistvad „raadiotähed” on väga imelike spektritega, mida ei suudetud ühegi aatomi (ega molekuli) laoboratoorse spektriga seostada. (Spekter on uuritava objekti kiirguse jaotus lainepikkuste (või sageduste) järgi.) Selliseid saladuslikkuse loori taha jääma kippuvaid objekte kogunes rohkem kui üks.

Suur samm edasi astuti 1963. aastal, kui ühel sellisel objektil, just sellelsamal esma-avastatul 3C 273, õnnestus M. Schmidti nimelisel uurijal need imelikud heledad jooned ära tuvastada: tegu oli kõige lihtsama ja rikkalikuma aine, vesiniku nn. Lymani seeria joontega. „Viga” oli selles, et need jooned asusid ootamatult hulga „maad” pikematel lainepikkustel kui „tarvis”. Nüüd oli lõng üles võetud ja tundmatud kiirgusjooned (kogu vesiniku Lymani seeria, mõnede muude ainete jooni ka) pandi paika ka teiste vaadeldud, kvasarite aunimetuse saanud objektide, spektrites. Kõigil neil esines ülimalt suurel määral spektrijoonte nihe, nn punanihe. Suur punanihke väärtus viitas omakorda, et kvasarid peavd asuma ülimalt suurtel kaugustel. Kuid mida siit järeldada saab? Võrdlevad vaatlused ja arvutused näitasid, et kvasarite absoluutsed ehk tõelised heledused peavad olema ligi paarkümmend korda suuremad suurimate teadaolevate hiidgalaktikate absoluutsetest koguheledustest!

Kvasarijahist teleskoobiga

Muide, seesama kvasar 3C 273 jäi pikaks ajaks näiva heleduse poolest heledaimaks kvasariks taevas ning arvestades ka selle absoluutset heledust (ikkagi täiesti „ausa” kvasari mõõtu kvasar), võib seda ka praegu heledaimaks pidada. Kvasari näiv heledus on 12.9 tähesuurust ja see paikneb Neitsi tähtkujus, eks sellepärast see teema just nüüd, aprillis, saigi üles võetud.

Püüame siis selle kvasari justkui kuidagi kinni ka. Asub see Porrimast (gamma Vir (3.4 tähesuurust)) 2.6 kraadi loodes (lõunakaares asumise korral ülal ja paremal). Kvasar 3C 273 paikneb 3 kraadi kaugusel kagu pool (allpool vasakul) galaktikast M61. Ega siin tegelikult muud targemat teha pole kui kasutada koordinaate.

Alfa: 12h 29m 06s ; delta: 2º 3´ 9´´

Peab siiski tunnistama, et nii tuhmi objekti otsimine ja vaatlemise proovimine pole eriti suurt kasu toov tegevus. On ju ka Pluuto kui teadaolevalt üpris kehvalt, vaid erinevatelt taevafotodelt otsitava taevakeha heledus vaid alla poolteise tähesuuruse väiksem.

Kvasari 3C 273 asukoht ehk vaatesuund Neitsi tähtkujus

3C 273 on ka ühtlasi meile üks lähemaid kvasareid, asudes „vaid” 2.4 miljardi valgusaasta kaugusel. Kilomeetrites tuleb see „veidi” suurem arv, 2 270 000 000 000 000 000 0000, ehk 2.27 korda 10 astmes 22. Tuleb siiski arvestada, et nii suured kaugused Universumis pole päris lihtlineaarselt määratavad, vaid olenevad kasutamiseks valitud Universumi kosmoloogilse mudeli õigsusest. Arvestades ka äsjatoodud märkust, peaks
3C 273 absoluutheledus olema -26.9 tähesuurust, küllaltki kvasarite „harju keskmise” kandis. Kaugust määrava punanihke väärtus z = 0.158.

Kvasarite heledus pole siiski konstantne, see kehtib ka 3C 273 kohta.

Tuleb siiski märkida, et konkurents nii lähima kvasari kui ka heledaima kvasari tiitlile on olemas. Teisalt kiputakse kvasariteks liigitatama ka mõnda lihtsalt aktiivset galaktikat, mille aktiivsus kvasari mõõtu välja ei anna. Eks see piir olegi tegelikult hägune. Praegu teadaolevalt heledaim kvasar (näiv heledus 12.2 tähesuurust) on
4U 0241+61 Kassiopeia tähtkujus. Absoluutne heledus on sellel objektil -25 tähesuurust (seega tegelikult märksa kesisem kvasar kui eelmine). See objekt peab eelnevat arvestades meile lähemal olema ja ongi. Siit omakorda järeldub kohe, et väiksem peab olema ka punanihe: z =0.044, See objekt on Eestis mitteloojuv, asub aprilliöösiti põhjakaares Kassiopeia tähtkujus, laias laastus vastassuunas Neitsi tähtkuju hallata olevale kvasarile 3C 273.

Kvasari 4U 0241 +61 koordinaadid:

alfa: 2h 44m 58s ; delta: 62º 28’ 7’’

Peab siiski tegema möönduse, et selle objektiga on seotud mitmeid segadusi nii koordinaatide kui heleduse osas.

Lähima kvasari au võiks (ehk) riputada objektile: 3C 465 punanihkega z = 0.030. Näiv heledus 13.3 tähesuurust, absoluutne heledus -23 tähesuurust, seega kvasarite mõistes juba üpris kesine. Objekt paikneb Pegasuse tähtkujus, mis on teatavasti aprilliöödel nähtamatu.

Millega on üldse tegu?

Läheme kvasarite uurimise ajaloo suunas tagasi. Tekkis uus küsimus: mis objektid need sellised ikkagi on?
Väliselt justkui tähed, aga palju heledamad võrreldes isegi võimsaimate, sadu miljardeid päris-tähti sisaldavate galaktikatega. Siit hiiliski sisse ka nimetus kvasar. Edasistel tähistaeva inspekteerimistel avastati suhteliselt ootamatult ka kvasareid, mis raadiokiirguses olid suhteliselt nõrgad. Kuid ka need kvasarid kiirgavad ikkagi peaaegu terves elektromagnetlainete diapasoonis. Nii et kõigil kvasaritel on võimsust väga palju ja jääb ülegi! (Kuid hirmu ei tasu siiski tunda, kuna kvasarid asuvad ju väga kaugel. „No mina küll jõuan neil iga kell eest ära joosta!”, nagu Tiguvälja Teet teisipäeval lahvka juures praalis.)

1973. aastast suudeti mõõta ühe kvasari kui „”tähe” normaalsest mõneti suurem kujutis. Sellest alates tulid astronoomid aegapidi järeldusele, et kvasarite puhul peaks tegu olema hoopiski ülikaugete (ja seega noorte) galaktikate väga heledate tuumadega. Alates 1997. aastast on kvasarite ümber olevaid galaktikaid endid ka otseselt selgelt jäädvustatud. Meile paistavad need galaktikad väga tuhmid vaid väga suurte kauguste tõttu. Galaktikate välised osad ei kippunud varem, kehvemate teleskoopide ja kiirgusvastuvõtjate ajastul, lihtsalt sel põhjusel paistma, et need kiirgavad oluliselt nõrgemini kui nende kvasaritest tuumad. Ning ärme unustame, et suhteliste (mitte absoluutsete) heleduste arvestuses (nagu nad peale vaadates tunduvad) on ju ka kvasarid väga tuhmid objektid. Palja silmaga ja õigupoolest ka läbi tavalise amatöörteleskoobi vaadates pole ju kvasareid näha. (Ka siin korduvalt mainitav kvasar 3C 273 oma ümmardatult 13. tähesuurusega on tuhm mis tuhm).

Hubble teleskoobi foto kvasarist 3C 273. Vasakul on näha ka gaasijuga, mis väljub pildil nähtamatust ümbrisgalaktikast.

Kaugused kvasariteni on tõesti ülimalt suured, ega veelgi kaugemalt palju kraami paistmas polegi, kui välja arvata Universumi mikrolaineline taustakiirgus. Kuna kvasarid asuvad tõesti suisa „maailma alguses” ja seda mitte ainult ruumilises, vaid ka ajalises mõttes, on tegu just nimelt noorte galaktikate heledate tuumadega.

Hubble teleskoobi foto kvasarit 3C 373 ümbritsevast galaktikast. Väga hele kvasarist tuum on varjestatud.

Aga mis „loomad” need kvasarid seal kaugete glaktikate tuumades siis ikkagi on? Üldine seletus on, et kvasareid, neid üliaktiivseid ja seetõttu oma olemuselt väga heledaid objekte „kütab” neid ümbritsev üpris tihe laetud osakestest koosnev plasmamaterjal, mis kvasari päris keskmes oleva tsentraalse (ülimalt massivse ja ka väga suurte väliste mõõtmetega) musta augu suunas ülisuure kiirendusega keereldes ja pööreldes langeb. Protsessiga kaasneb lisaks, magnetväljade lahke abiga, ka dünaamiline hõõrdumine. See aspekt põhjustab kiirgumise „hargnemist” peaaegu kõikidele mõeldavatele lainepikkustele (ehk sagedustele). (Kiirused on mõistagi ka suured, kuid kiirguse põhjustab just osakeste suur kiirendus.) Soodsaimad tingimused, et galaktika tuum paistaks kvasarina, ongi just noortel, alles välja kujunevatel galaktikatel, sest veel mitte tähtedeks koondunud materjali ja ka tähti tervikuna, mida must auk neelab, tuuma läheduses leidub.

Meenutame, et kvasarite kiiratavad spektrijooned asuvad uskumatult „valede” kohtade peal. Mainitud hele Lyman-alfa kiirgusjoone laboratoorne lainepikkus on 121,6 nanomeetrit, seega päris kaugel ultavioletses spektripiirkonnas. Esimestel avastatud kvasaritel ol Lyman-alfa joon küll hulga maad „punasemas piirkonnas”, kuid siiski endiselt UV-alas. Leitud on aga kvasareid, mille Lyman-alfa joon on nihkunud optilisse lainealasse ja isegi sealt edasi lähis-infrapunasesse kanti (olles siis juba jälle optilises kiirgusdiapasoonis nähtamatu). Kaugeima praeguseks avastatud kvasari punanihke indeks z = 10.1, sellele vastab hiigelkaugus 13.2 miljardit valgusaastat.

„Lymani mets”

Lyman-alfa (hääldades: “laimani alfa) kiirgusjoon tekib siis, kui vesiniku aatomis siirdub selle ainus elektron esimeselt ergastatud energiatasemelt põhiolekusse. Võimalik on ka vastassuunaline üleminek, sel juhul tekib samal energeetilisel kohal (121,6 nanomeetrit laboritingimustes) hoopis neeldumisjoon, mis viitab mujalt saabunud kiirguse nõrgenemisele.

Nüüd siis siirdume luuletuses lubatud metsa. Uurime jälle Lymani alfa-joont, mis oma suhtelise tugevuse tõttu on oluline „asitõend” kvasarite spektrite mõistmisel.

Kvasarite spektrite uurimisel tekkis nimelt järjekordne küsimus.
Mida kujutab endast Lyman-alfa kiirgusjoonele lisanduv arvukas neeldumisjoonte rivi, mis jääb kiirgusjoonest lühemate lainepikkuste poole? Pikapeale tuli möönda, et ka need neeldumisjooned on tegelikult Lyman-alfa tekkega jooned, kuid miskipärast viitavad nende asukohta väiksematele ja lisaks ka erinevatele punanihetele. See ongi see „Lymani mets”.

Astronoomid on siiski aegapidi välja peilinud, et mainitud neeldumisjoonte võrgustikku ei tekita mitte kauge kvasar ise, vaid neutraalset vesinikku sisaldavad kosmilised gaasipilved, mis jäävad kvasarilt tulevale valgusele ette. Olenevalt kaugusest Maalt vaadates, neelavad need gaasipilved kvasari kiirgust, tekitades ikka selle Lymani alfa joone, kuid sedapuhku neeldumisjoone. Ühe gaasipilve käest vabalt pääsenud footonid kohtuvad kusagil oma teel järgmise, Maale lähema pilvega, siis tekib uus neeldumisjoone komponent jne.

Sellist „metsa” hoolega uurides, kasutades kvasarite intensiivset kiirgust, saab üha täpsemalt kaardistada vesinikupilvede tihedust ja jaotust maailmaruumis ja nii ka tehakse. Teatavasti aga on vesinik Universumis väga tähtis aine, mille järgi saab ennustada uute tähtede tekkevõimalusi ja võrrelda seda olemasolevate ning juba kustunudki tähtede arvukusega. Kuid see on juba pika ja mitmeastmelise täheteaduse tegemise näide.

Kõige kaugemate avastatud kvasarite korral (punanihkest tulenev kauguse mõõt z = 6 või veelgi rohkem) on lühemalaineline spekter alates Lymani kiirgusjoontest teistsugune kui äsja sai kirjeldatud (õieti nagu „põlegi” teist!), see viitab juba teistele, veel üldisematele kosmoloogilistele põhjustele.

Kvasarite väiksemad vennad

Kas ka meile lähemal esineb kvasareid? Esineb, kuid vaid nende „kergemate versioonidena”. Need on tuntud mikrokvsaritena, aktiivsete galaktikatena, osa neist nimetatakse Seyferti I või Seyferti II tüüpi glaktikateks. Osa aktiivsetest galaktikatest on tuntud suure ruumilise ulatusega raadiogalaktikatena. Nende objektide lähem käsitlus ei paista siiski käesolevasse loosse ära mahtuvat. Muuseas, aktiivsete galaktikate aspektis tuleb jälle kord nimetada galaktikat M81 seoses tuuma piirkonnas toimuvaga, samuti ka selle väga huvitavaks tähetekkepiirkonnaks osutuvat naabergalaktikat M82. Tundub, et need galaktikad on koguni üksteisega kokku põrganud (st üksteisest läbi liikunud) ning selle kokkupõrke „järelkajad” on siiamaani jälgitavad.

Aktiivsetes galaktikates tuumade „põrgukatel” küll keeb, kuid mitte nii intensiivselt kui kvasarite puhul. Galaktikad, need meile lähemad kui kvasar-tuumadega galaktikad, on ühtlasi ka vanemad ja nende keskmete lähedalt on põhiline materjal juba tsentraalsesse musta auku neelatud või ka enne seda „ohutus kauguses” tähtedeks saanud. Tõsi küll, asi oleneb ka vaatesuunast. Kui vastavat galaktikat täpselt külje pealt vaadata, ei paista ka kvasar „päris „kvasarina”. Samas, nii lähedastel kui ka suhteliselt suurematel kaugustel Maast (ühtlasi Päikesest ja ka Linnuteest) ei ole kvasareid siiski avastatud. Ju siis nii lähedases ruumis (ja ajas) kvasareid ikkagi pole.

Kvasari „jäänuk”, must auk, on olemas ka täiesti nn rahulike galaktikate keskmetes, meie Linnutee sealhulgas. Mingil määral toimuvad kvasari-taolised protsessid siiski ka sellistes galaktikates, kuid „intensiivuse nupp” on kõvasti maha keeratud olekus. Ka mõne massivsema tähtede kerasparve keskmes on must auk, ega needki saanud täiesti „näljas olevatena” tekkida..

Uudiseid rohepöörde rinnetelt

Kvasari saaksime aga ise teha küll! Nt Andromeeda galaktika (kuigi aprilliöödel kahjuks kehvas asendis) on niigi ilus, teeksime ta õige tema tuuma (uuesti) kvasariks muutmisega veel oluliselt ilusamaks! Selleks oleks vaja lihtsat tööd: võtame mõne teise galaktika, nt kaks Andromeeda elliptilist kääbuskaaslast M32 ja M110. Vaja on puistata neist esmalt üks, siis kohe sujuvalt ka teine aegamööda Andromeeda põhigalaktika, M31, tsentrilähedase piirkonna suunas laiali. Juurdepuistetava piirkonna valikul tuleb küll päris täpne olla, samuti on oluline ka puistamise kiirus, nii et jukerdamist omajagu oleks, aga lõpptulemus saaks ju uhke! Paar isikut on siiski selle idee kohta öelnud, et „midagi on pildil valesti”, aga ega siis saa ka uskuda kõike, mida sulle räägitakse. „Peaasi, et pipar oleks lahustunud ja pööre oleks roheline!” nagu ütleb alati Poldivälja Paavel, kui ta järjekordse mutri on puruks keeranud ja õigus kah!

Viimati tsiteeritud lause kõikehaarava sügavuse ja ulatuse tõttu võeti Paavel muuseas ka Helsingi Ülikooli audoktorite konkurentsitihedasse järjekorda. Kusjuures on lootust, et lähikuudel võib asi ka asjaks saada. Kuigi see polnud hädavajalik nõue, panime siiski veel omalt poolt külakogukonna otsusega Paavli kindluse mõttes ka põhikooli lõpueksamitele kirja.
Paavel on ju Ilmeni Internaatkodust ka juba ammu väljas, väljakirjutamise ametlike dokumentidega tegeleme samuti hetkel hoolega.

Soovides Poldivälja-mehale tema peatsel akadeemilisel kõrgpilotaažil seiklemisel edu, peaks üldiselt vist tasapisi hakkama jutulõnga kokku sõlmima.

Noppeid ühest tavalisest füüsika tunnist

„Austatud klass, järgmine tunniteema on: „Rasked esemed, allakukkumine ja gravitatsioon”. Vastajaks on õpilane Kiir ja küsimuse esitajaks härra Laur. Palun.”

„Aitäh, lugupeetud köster. Lugupeetud õpilane Kiir. Küsimus. Kas üles tõstetud raske ese kukub gravitatsiooni mõjul alla, kui see lahti lasta? Palun vastake mulle konkreetselt ja selgelt jah või ei ning ma palun, ärge ajage seosetut juttu nagu te seni olete alati ajanud. Aitäh.”

„Aitäh. Vastates teie küsimusele, peame me kõik võimalused laual hoidma. Ma ei saa eseme eest vastata, peate küsimusega eseme enda poole pöörduma. Esemed on muide väga jutukad, olen isiklikult nendega paljudel koosolekutel, veel enam aga omavahel vestelnud. Teie vihje gravitatsioonile on väga kaval ja te püüate mind rünnata, aga me ei tea mitte kunagi, millal gravitatsioon katkeb, ma olen teile sellest juba mitu korda rääkinud ja kas te olete ikka päris kindel, et te lasete eseme lahti või ainult lubate seda? Kas te võite mulle vastata, et te ikka lasete eseme lahti?? Vastake!!! Aitäh!”

Aitäh. „Mul on küsimus tunni toimumise kohta härra kõstrile. Kuulsite ise: Kiir keeldub küsimusele vastamast ja esineb selle asemel täiesti segase jutuga. Ma ei saanud Kiirelt vastust, palun kutsuge ta korrale ja käskige vastata!” Aitäh.

Aitäh. „Härra Laur, ma ei saa sekkuda, kuna küsitav püsis teemas. Mina igatahes kuulsin selgeid vastuseid. Küsisite: „Kas üles tõstetud?” Vastus oli „Jah!” Küsisite: „Lahti lasta?” Vastus oli „Ei!”. Küsisite: „Kukub alla?” Vastus oli: „Vastake!!!” Kiir andis täiesti ammendavad ja täpsed vastused. Ma kutsun hoops teid korrale, teil pole õigust õpilast Kiirt selliste koolikiuslike küsimustega ärritada!”

„Härra köster, ma küsisin ju vaid ühte konkreetset ja seejuures ülilihtsat asja ja vastust ei tulnud. Hinne Kiirele saab olla vaid üks! Asi paistab koguni palju hullem olevat; kõik said praegu ja on varemgi saanud kuulda ja näha, et Kiire esinemine viitab adekvaatsuse täielikule puudumisele, kooliküpsusest on asi hoopiski kaugel! Ma ei tahaks seda küll välja öelda, aga probleemi lähemaks käsitlemiseks tuleks kaaluda õpilase Kiire juhtumi uurimiseks psühhiaatrite konsiiliumi kokkutulekut, kas te ei leia?”

„Seda viimast ettepanekut toetan ma täielikult!”

„Lible, kes sinul lubas veel siin ringi hiilida ja veel ka sõna võtta! Vait! Uks kinni! Härra Laur, nagu ma juba ütlesin, te üha solvate rängalt kõrgestisündinud Kiirt. Lisaks peate te hoopis vastajale tänu avaldama, kuna väga austatud õpilane Kiir väärib hoopis kolme viite korraga! Ta vastas kahele lisaküsimusele koguni ennetavalt! Lisaks püsis ta jälle ka teemas! Mina vist ka. Tänan teid vastamast, lugupeetud Kiir. Palun ärge kurvastage, kohe saate kommi! Kas ma löön kohe uuesti teie saapanööbid läikima? Kuulutan sellega tunni lõppenuks!”
(Sosinal): „Kuule, rentnik, ütle õige, kus me oleme, miks me siin oleme ja kuidas me siia saime ning mine tee Kiirele pai!
(Röögatades): Lible, jälle sina! Mine kohe eemale! Vipper ja Imelik, mida te tahate! Tõnisson ja Kesamaa, te peate otsekohe taanduma! Järveots, ma hoiatan! Toomingas, ma olen köster! Aaaappiiii.ii.i…! Pää-ää-stkee…ee Ki..kik..eri..kii..iiir..!” (kole kisa mitmest suunast, kolin, pikapeale vaikus)

Ruumi üksijäänud rentnik keerutab vuntsi ja ümiseb omaette arusaamatus keeles:
„Kuut pai, tsõu,
juu mast kõu,
mio-maio….”

Veidi hiljem, mõtlikult:
„Diogenes tünni seest (nagu tal mood),
vaid lausub: ”Jajah, või et nõnda on lood!””

…………………………………………………

Kultuurisoovitus peale tunde jäänutele ka. Püsides kõstri ja Kiire eeskuju järgides samuti, ehkki vaid osaliselt, teemas, võiks sedapuhku soovitada ringhäälingu arhviist Vanalinnastuudio etendust „Ei mingit kahtlust” (ETV 1983). Kindlasti vaadake ka teist vaatust.

Nojah, ja igaks juhuks ka see jutuksolnud Kontori lugu:

https://www.youtube.com/watch?v=r1K_TmZ7h1M
ning:

https://www.youtube.com/watch?v=t5ImncN-rQc

(Viimatise loo eestikeelne kokkuvõte juba järgmises osas!)

Kuu faasid

• Viimane veerand: 2-sel kell 6.15;
• Kuuloomine: 8-ndal kell 21.21;
• Esimene veerand: 15-ndal kell 22.13;
• Täiskuu: 24-ndal kell 2.49.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Järgneb (kindlasti veidi lühemana)…

Märts on esimene kevadkuu, kuigi talv jäi järjekordselt vahele. Vist sai juba üheteistkümnes järjestikune kord, kus talveilma osas oli kokkuvõttes liigse soojuse ja lumepuudusega tublisti üle pingutatud. Kuid kõigest hoolimata on nüüd käes märts. Päeva pikkus ja Päikese keskpäevane kõrgus kasvavad jõudsalt. Samas võime tähele panna, et pimedaks ja valgeks mineku protsessid toimuvad küllalt kiiresti. Põhjus on selles, et märtsis (nagu ka septembris) „liguleb” Päike horisondi lähedal kõige vähem, loojudes ja tõustes suhteliselt kiiresti oma kõrgusekoordinaati muutes. Päike asub kuu alguses Veevalaja tähtkujus; 12-ndal kuupäeval liigub meie päevavalguse ja sooja andja Kalade tähtkujju.

Kevad algab 20. märtsil kell 5.07. Seega võib öelda, et 20. märts on kuupäev, kus päev ja öö on ühepikkused ja seda praktiliselt kogu maakera ulatuses. Päike tõuseb (enam-vähem) otse idast ja loojub otse läände. Erinev on aga Päikese liikumise kaar päevases taevas.

Nagu juba jaanuari loo teises osas juttu oli, tõuseb ja loojub Päike ekvaatoril 20. märtsil ristsihis silmapiiriga idast ja kulgeb „otse” tõustes keskpäeval üle seniidi ehk lagipea ning sealt edasi laskub ja loojub sama „otse” läände.

Muudes Maa piirkondades teeb Päike 20. märtsil laugema kaare, olle keskpäevaks tõusnud seda madalamale, mida kaugemal on vaatleja ekvaatorist. Poolustel saavad kõik Maa pikkuskraadid kokku. Seega terkib siin ida- ja läänesuuna, samuti ka kirde, edela, kagu ja loode suhtes määramatus. Põhjasuund on samuti „kadunud”, sest maksimaalsed laiuskraadid paiknevad poolustel. Põhjapoolusel on 90. lauiuskraad, lõunapoolusel on vastavalt -90 kraadi lõunalaiust. Ainus ilmakaar, mis kehtima jääb, on põhjapoolusel lõuna ja lõunapoolusel põhi. Kusjuures olukorra teeb keerulisemaks see, et vaata põhjapoolusel 360 kraadi ulatuses kuhu suunas tahad, ikka on ainus suund… lõunasuund. Lõunapoolusel omakorda jääb üle ainult põhja poole vaadata (või minna).

Olles põhjapoolusele jõudnud, tekib seega piiripealne olukord. Esimese aspektina on Päikese päevase teekonna lauge kaar silampiiri kohal on nüüd suisa selline, et Päikese tõusu ja loojangu sihid on silmapiiriga 0-kraadise nurga all. Ka keskpäeval on Päikese kõrgus ikka null kraadi. Ehk siis… Päike jääb kogu päevaks silmapiirile! Kuna Päike ei paista punktikujulisena, siis on pool Päikest nähtaval, pool aga mitte. Teine aspekt: kuna ida ja lääne suuna määramine osutub poolustel võimatuks, siis kokkuvõttes jääb pool Päikest silmapiiril tiirutama kogu ööpäevaks!

Mis selle olukorda päästaks? Ei midagi muud, kui võtta arvesse uus asjaolu, nimelt ka Maa orbitaalne liikumine ümber Päikese. Seetõttu kerkib Päike põhjapoolusel 20. märtsil siiski, kuigi väga aeglaselt, üleni silmapiiri kohale.

Lõunapoolkeral ja lõunapoolusel toimub kõik sama moodi, ainult pooleaastase hilinemisega.

Edasi võiks taas meenutada jaanuari loo teist osa, kus samuti see teema käsitlusel oli.

Planeedid märtsikuus

Märtsi teises pooles saab õhtuti ehataevas näha Merkuuri. Planeet ilmub nähtavale 17-nda paiku. Merkuur hakkab edaspidi loojuma veidi enam kui 2 tundi pärast Päikest. Kuu lõppedes kaob Merkuur jälle ehavalgusse. 24-ndal märtsil on Merkuuril suurim idapoolne eemaldumus Päikesest (18.7 kraadi), omades siis heledust -0.1 tähesuurust. Merkuur asub Kalade tähtkujus nagu ka Päike. Kuid Kalad on suur tähtkuju, ruumi jagub.

Jupiter on teine planeet, mis tänavustel märtsiõhtutel näha on. Erinevalt Merkuurist on Jupiter nähtav igati hästi ja terve kuu ulatuses. Jupiter paistab parajasti heledaima „tähena” taevas. Siiski on Jupiter vaadeldav üha lühemat aega: kui kuu algul loojub Jupiter umbes 6 tundi pärast Päikest, siis kuu lõpuks on vaatlusaeg enam kui 2 tunni võrra lühenenud. Eriti halvaks see asjaolu Jupiteri vaatlustingimusi siiski ei muuda. Kuningliku säraga Jupiter asub Jäära tähtkujus. Noor Kuu on Jupiterile lähimas asendis 13. märtsi õhtul.

Rohkem planeete märtsis ei paistagi. Juba „traditsioonilise” puudujana esineb nähtamatuna Marss, ka Veenus ja Saturn on nähtamatud.

Tähtedest ja tähtkujudest

Tähistaevas väärib märkimist varaõhtuse pimeda aja taevapildi suhteliselt tõtlik muutlikkus. Seda on hea jälgida nt Orioni tähtkuju jälgides. Kuu algul paikneb Orion õhtu alguses lõunasuunal, kuu lõpus aga juba edelas. Samuti on heaks orientiiriks taeva heledaim päris-täht Siirius, mis samuti oma õhtust asendit kuu vältel hoolega vasakult paremale viib.

Õhtune edelataevas 24. märtsil

Sama lugu on muidugi ka teiste lõunakaares asuvate ja heledaid tähti sisaldavate tähtkujudega: Sõnn (sisaldab oranzi Aldebarani), Kaksikud (Kastori ja Polluksi tähepaariga, üks ülalpool, teine allpool), Väike Peni (põhiliselt on seal näha vaid hele Prooküon ja tuhm Gomeisa, need moodustavad Kaksikute paariga veidi analoogilise kombinatsiooni), Veomees (asub väga kõrgel taevas, heleda kollase Kapellaga). Üha kiiremini hakkavad Riigel, Siirius, Betelgeuse ja Prooküon koos Gomeisaga ka öösiti loojuma. Kastor, Polluks ja Kapella paistavad kogu märtsiöö, kuid vajuvad hommikuks madalamale, loodetaevasse.

Heledatest tähtedest on tähelepanu kõitev Arktuurus Karjase tähtkujust. Kui märtsikuu alguses peab Arktuuruse tõusmist õhtuti veidi ootama, siis peatselt hakkab Arktuurus paistma kogu öö, tõustes õhtul madalast kirdetaevast.

Terve öö paistab ka Reegulus Lõvi tähtkujust, olles Arktuurusest juba varem tõusnud, kuid see täht pole nii hele.

Veel üks päris hele täht, Spiika Neitsi tähtkujust, tõuseb hiljem kui öö saabub ja paistab hommikuni. Kuu lõpus paistab Spiika siiski juba peaaegu kogu öö.

Loojumatud tähed Veega ja Deeneb asuvad õhtul põhja-kirdekaares, kuid kerkivad hommikuks kirde-ida poolt kõrgele.

Hommikupoole ööd tõuseb idataevasse ka Altair Kotka tähtkujust.
Veidi enam kui tund peale Altairi tõusu ilmub väga madalasse kagu-lõunataevasse ka punakas Antaares Skorpioni tähtkujust. Vaadakem siis Antaarest koos ülejäänud osaga Eestis nähtavast Skorpioni tähtkujust, sest kui kevad hakkab suvele lähenema, siis kaovad teised Skorpioni tähed vaateväljalt. Ainsana jääb siis Skorpioni au kaitsma Antaares, aga sinna on veel aega.

Vaadates kõrgele kirdesse, siis Suur Vanker jõuab öösiti üha varem seniiti ehk lagipea kohale, kuid palju kaugemale kui veebruaris ei jõua sealt siiski ära vajuda: öö pikkus ju lüheneb.

Maakera mitut sorti poolused

Nagu teada, on Maal kaks geograafilist pooolust: põhjapooolus ja lõunapoolus. Poolustest maksimaalselt eemalolev suurringjoon on ekvaator. Ekvaator omakorda jagab maakera põhjapoolkeraks ja lõunapoolkeraks. Kõik Maa meridiaanid koonduvad mõlemal Maa poolusel kokku. Eelöeldu tuleneb asjaolust, et maa pöörleb ja just nimelt niimoodi et esineb kujuteldav pöörlemistelg läbi Maa keskme. Pöörlemistelje kaht lõikepunkti Maa pinnaga tuntaksegi geograafiliste poolustena.

Kuid geograafilised poolused pole Maa ainsad poolused. Mängus on ka Maa magnetväli ja sellega seotud poolused. Neid on isegi kaks paari, seega kokku 4 tükki.

Nagu on ka üldiselt teada, saab Maa tervikuna jagada kolmeks osaks: maakoor, vahevöö ja tuum. Tuum on kaheosaline: tahke tsentraalne tuum ja vedel välistuum. Kuna mõlemad tuuma osad koosnevad põhiliselt rauast, räägitakse kokkuvõttes raudtuumast.
Tuumapiirkonnas on kuum: mitu tuhat kraadi. See võimaldabki eksisteerida vedelal tuuma välisosal. Sisemises osas on omakorda rõhk liiga suur, et vedel olek saaks püsida.

Raud on heade magnetiliste omadustega, see asjaolu tingibki selle, et Maad ümbritseb magnetväli, kusjuures magnetvälja „ohje” hoiab Maa tuum. Magnetvälja kujunemisel mängib suurimat rolli just vedel välistuum, kus toimavad keerulised ringvoolud, seotuna Maa pöörlemisega. See asjaolu ei lasegi magnetvälja poolusi mitte just ülimalt kaugele geograafilistest poolustest.

Nagu teada, on olemas püsimagnetid, mis on mingil põhjusel isegi kaua aega tagasi magneetunud ja selle oleku säilitanud. Püsimagnetite magnetvälja hoiavad mikrotasandil alles nn. magnetilised domeenid. Kuid kõrgetel temeratuuridel domeenid lagunevad ja kaob ka püsimagnetite magneetunud olek. Siin tuleb jälle meenutada asjaolu, et Maa välistuum on vedel ja püsimagnetist rääkida ei saa. Ka sisetuum on püsimagneti oleku jaoks liiga kuum. Kuna Maa pöörleb, toimuvad liikumised ka Maa vedelas tuumas. Raua ja lisandite aatomid on positiivelt ioniseeritud, st omavad positiivseid laenguid. Ka negatiivse laenguga elekronid „sebivad ringi”. Kokkuvõttes tekivad juba mainitud ringvoolud ja need kokku omakorda kutsuvad esile globaalse magnetvälja, kusjuures mida kaugemalt Maa pinnalt eemal seda magnetvälja jälgida, seda enam sarnaneb pilt lihtsustatud mudelile, mile järgi paikneks Maa sisemuses justkui tavaline pikliku kujuga tahke püsimagnet.

Kirjeldatud asjaolu tunnetavad hästi Päikelt pärinevad laetud osakesed (ja ka mujalt pärit kosmilised kiired, millel on laeng). Suurtel kõrgustel (Maast eemal) tundub seega Maa magnetväli olevat lihtne, nn „dipooli” kujuga. Magnetväli tõrjub maa-väliseid laetud osakesi üldiselt eemale, kuid magnetvälja pooluste piirkonnas esineb võimalus laetud osakeste spiraalitades langemine Maa atmosfääri. Kohtudes atmosfääri osakestega, toimub vastastikmõju ja sellega seonduvalt saab näha virmalisi. Virmalised esinvad umbes 80 kuni 1000 km kõrgusel.

Virmaliste “mahakukkumist” pole kindlasti karta, siin on üksiti võttes mängus vaid eraldi aatomid või lihtsat tüüpi kerged molekulid.

Kirjeldatud piirkondade keskpunktid, mille ümber virmalised võivad ette tulla, kannavad Maa geomagnetiliste pooluste nimetust. Geomagnetpoolused on analoogiliselt geograafiliste poolustega täpselt üksteise vastas ja kujuteldav magnettelg läbib Maa keskpunkti. Vastavalt Maa geomagnetilise telje ja poolustega seonduvalt kujuneb ka kosmilises mastaabis Maa väline magmetväli.

Kuna Maa välistuuma reaalselt toimuvad sisesed liikumised peavad paratamatult arvestama Maa pöörlemisega, siis asuvad geomagnetilised poolused mitte eriti kaugel geograafilistest poolustest, kuid siiski ei ühti nendega. Aastakümnete jooksul on geomagnetpoolused georaafiliste pooluste suhtes ka aegapidi oma asukohta muutnud. Põhja suunas paiknev geomagnetiline poolus paikneb praegu Kanada Arktika saarestikus. Lõunapoolne poolus paikneb Antarktise mandril, täpselt vastassuunas eelmisega.

Kui vaatleja asub aga Maa pinnal (nagu meiegi), siis tuleb esile Maa magnetvälja reaalne ja keerulisem kuju kui magneeditud varda ehk dipooli mudeli puhul, millest geomagnetpooluste puhul juttu oli. Nüüd tuleb arvestada Maa vedelas välistuumas toimuvate pöörisliikumise ebaühtlast ja keerukat iseloomu. Maast kaugel olles need keerukamad efeketid lihtsalt ei tule eriti esile.

Maa reaalse, “lähedalt tuntava” magnetvälja poolusi nimetatakse magnetpoolusteks. Lihtne, eks ole? Ei mingit „geo”.d seal ees. Magnetvälja reaalse struktuuri keerukuse tõttu ei lange magnetpoolustega kokku ka geomagnetilised poolused. Iseärasusi on veel: magnetiline põhjapoolus ja lõunapoolus ei asu ühel teljel. Kuid eriti kaugel nii Maa geomagnetilistest kui geograafilistest poolustest ei saa olla ka magnetpoolused.

Põhjapoolne Maa magnetpoolus asub praegu geograafilisele põhjapoolusele lähemal kui põhjapoolne geomagnetiline poolus, seevastu lõunapoolne magnetpoolus asub geograafilsest lõunapoolusest praegu üle 20 Maa laiuskraadi võrra eemal, väljaspool Antarktise mannert ja on hetkel napilt isegi lõuna-polaarvöötmest väljaspool.

Magnetpoolusi iseloomustab ka suhteliselt kiire ajaline liikumine. Veel mõnekümne aasta eest olid need arvestatavalt teiste kohtade peal; nt ka lõunapoolne magnetpoolus paiknes polaarvöötme piirides.

Teatud liikumises on ka geomagnetilised poolused, kuid need liiguvad märksa aeglasemalt kui magnetpoolused.

Muuseas, kumbade pooluste sihis näitab meie kompass: kas geomagnetiliste pooluste või magnetpooluse sihis? Pigem siiski magnetiliste pooluste sihis (ilma “geo”-ta), kuid magnetpoolustest eemal olles ei näita kompass ka mitte täpselt nende poole. Sellele viitab juba asjolu, et magnetpoolused ei asetse ju ühel teljel, kompassinõel on aga oma telje ehituses sirge. Magnetvälja maapinnal mõjutavad ka maakoore sees olevate suurema rauasisaldusega lademed; tuntuim selline asub Siberis (Kurski magnetiline anomaalia).

Magnetpoolused (ilma „geo”-ta) saab paika katseliselt: poolus on seal, kus olles kompassinõel võtab vertikaalse asendi. Geomagnetpooluste paikapanek on aga pigem „tagantjärele arvutamise” laadi: jälgida tuleb Maa magnetvälja üldiseloomu maapinnast kaugel ehk kõrgel.

Üks oluline aspekt on seni mainimata jäänud. Geomeetrilise põhjapooluse lähedal asub hoopiski geomagnetiline lõunapoolus. Samuti on geograafilises mõttes põhjapoolne magnetpoolus tegelikult magnetiline lõunapoolus. Magnetiline ning geomagnetiline põhjapoolus asuvad seevastu lõunapoolkeral. Tuletame meelde, et kompassinõel on püsimagnet, mille põhjapoolne otse näitab põhja suunas. Kuna vastasmärgilised poolused tõmbuvad, mitte aga samamärgilised, siis peabki magnetiline lõunapoolus asuma põhja pool.

Poolusi ja muudki kirjeldava joonise kirjeldus

Kokkuvõtlikult on eelnev lugu toodud juuresoleval joonisel. Infot on siin palju koos ja tasub üle kommenteerida. Kõigepealt Maa koos oma siseehitusega. Ääres on õhuke maakoor (tumepruun), siis tuleb vahevöö (valkjaskollane). Maa sisemine osa on kaheosaline tuum. Joonisel on välistuum halli värvi, sisetuum aga valge. Edasi uurime poolusi. Geograafilisi poolusi ühendav pöörlemisetelg A on vertikaalne ning joonistatud rohelisena (Maa siseosas mitte kujutatuna). Põhjapoolust märgib A1 ja täpselt selle vastas olevat lõunapoolust A2.

Maa erinevad poolused ja geomagnetiline väli

Järgmisena vaatleme Maa geomagnetilisi osiseid.
Geomagnetiline telg B läbib (nagu ka pöörlemistelg) Maa keskpunkti, kuid ei ühti pöörlemisteljega. Punktis B1 asub geomagnetiline lõunapoolus ja punktis B2 omakorda geomagnetiline põhjapoolus. Need asuvad täpselt teineteise vastas. Geomegnetiliste koordinaatidega seostub ka Maa suuremastaabiline ja sümmeetriline koondmagnetväli, märgitud joonisel tumedate, miniatuurseid kompassinõelu sisaldavate joontega. Nõelakesed näitavad magnetvälja suundi mõõda neid jooni. Need jooned on tegeikult kinnised jooned, ilma alguse ja lõputa, neid saab nimetada ka magnetvälja jõujoonteks; need kulgevad ka läbi Maa sisemuse. (Siinsel joonisel on kujutatud vaid osa läbi vahevöö kulgevaid jõujooni, kuid need läbivad tegelikult ka tuuma.) Tsentris olev püsimagneti kujutis märgib Maa geomagnetväljale vastava magnetvälja allika lihtsustatud skeemi, mis vastab pildile, kui uurida Maa magnetvälja maapinnast kaugel eemal.

On jäänud veel Maa magnetpoolused. Punkktis C1 asub Maa magnetiline lõunapoolus ja punktis C2 magnetiline põhjapoolus. Neid poolusi ühendav mõtteline (ei ole jooonisel) joon ei kulge läbi Maa tsentri. Lähima magnetpooluse (mitte geomagnetilise ega geograafilise) suunas näitavad (ehkki sedagi veidi ligikaudselt) meie kompassid. Magnetpooluste kohal näitab aga uurija kujutletav kompassinõel (samuti ei esine antud joonisel) vertikaalselt ülevalt alla. Joonisel pole näidatud ka Maa reaalsete magnetjõujoonte keerukat kuju Maa sisemuses (seda olekski väga keeruline teha).

Revolutsioonilisi tulevikuplaane

Magnetpooluste võrdsuse seadus on meil kahjuks veel vastu võtmata. Kahtlemata võiks magnetvõrdsuse seaduse vastu võtta, miks mitte ei võiks Eesti olla siingi laguneva maailma teedrajavaks pioneeriks. Loomulikult ei tohi ka erinevaid elektrilaenguid võrdsustavat seadust vastu võtmata jätta. Elektromagnetilise üldneutraalsuse ja laengute puudumise väljakuulutamine oleks võrdõiguslikkuse seisukohalt enam kui üks samm edasi! Protsessil oleks selles mõttes hea praktiline järelkaja, et magnetpoolused ja elektrilaengud eiraksid neid suva-seadusi nagu igasuguseid muidki reaalsust väänata üritavaid mitte-loodusseadusi 100-protsendiliselt, andes selles osas inimestelegi head eeskuju. Mis teha, oleme absurdimaailmale aina rohelist tuld näidates sinnamaale jõudnud, et seni tavaliste töövahenditena tuntud anorgaanilisest ainest esemed (nt haamer või naelad) peavad kõrgklassi elusolendile (ehk inimesele) normaalset elamist õpetama… Nojah, eks ta ole. Viimati võtabki veel mõni sellegi lõigu sisu tõsiselt, lootes et nii saabki maailma muuta…

Jätkame Messier’ maratoni

Et mitte suuemalt jaolt Maaga seonduvaga piirduda, vaatame siiski vahepeal taevasse ka. Jaanuarikuu loos tekkis miskipärast idee loetleda kuulsa Messier’ „udukogude kataloogi” liikmeid. Veebruaris sai sellega jätkatud. Prooviks veel? See „proovi veel” meenutab lotomängude pika-nina- saamise kuulutamisi, kuid ärme siis mängime neid petturite mänge kaasa, eks ole?

Meie järjekorras viimatine Messier’ objekt oli veebruaris varbspiraalne galaktika M61 Neitsi tähtkujus. Läheme edasi.

M62 on kerasparv Maokandja tähtkujus. Tartu laiuskraadil paikneb see objekt lõunameridiaanile sattudes napilt 2 kraadi kõrgusel, Põhja-eestis veelgi vähem. Seetõttu võtaks õiguse öelda, et see objekt on Eestis vaatlemiseks kõlbmatu. Korraks võiks järjepidevuselt välja hüpata, kuid mitte ruumisuuna mõttes. M62-st ligi 4 kraadi kõrgemale jääb teine Maokandja kerasparv M19, Tartus kuni 6 kraadi kõrgusel. Loeme selle objekti siis teleskoobis vaadeldavaks, kuigi ka pigem kehvades tingimustes.

Järgmine objekt on M63. Nüüd vaatame kõrgele taevasse. Suure Vankri aisatähtedest ekvatoriaalsete taevakoordinaatide mõttes lõuna poole jääv Jahipenide tähtkuju on vaadatavuselt vilets, heledad tähed puuduvad. Ometi sisaldavad Jahipenid mitut küllalt head teleskoobiobjekti galaktikate näol. M51-st oli veebruaris juba juttu. Ka spiraalgalaktika M63, hüüdnimega Päevalill, asub Jahipenides.

Spiraalgalaktika M63 Jahipenide tähtkujus

Jahipenides võib hea tahmse korral siiski leida rea tuhme tähti. Selle rea Suurele Vankrile lähema otsatähe lähistel M63 paiknebki. Galaktika asub 29 miljoni valgusaasta kuagusel.

Järgmisena nimekirjas on M64. Seegi on galaktika, kuid paikneb Jahipenide naaabertähtkujus, Bereniike Juustes. See tähtkuju on Eestis tõusev ja loojuv. Märtsikuu öös on see tähtkuju siiski juba õhtul üle silmapiiri. Kuu alguses võiks ehk siiski selle tähtkuju, sh objetki M64, madala asendi tõttu õhtuti vaatlusega paar-kolm tundi oodata. M64 asub tuhmide tähtedega Bereniike Juuste tähest Diadem (alfa Com) umbes 5 kraadi ülal ja paremal, teisest tähest Aldafirah (beeta Com) ligi 7 kraadi allpool ja paremal. Bereniike Juuste hajusparve keskmest jääb M64 umbes 8 kraadi allapoole ja vasakule. Kehvad juhised, kuid teeviidad ongi kehvad.

Spiraalgalaktika M64 Bereniike Juuste tähtkujus. Näha on ka kerasparv M53 ja trobikond Virgo galaktikaparve liikmeid

Spiraalgalaktika M64 asub 17 miljoni valgusaasta kaugusel. Hüüdnimeks on Tumeda Silma Galaktika. Kui see tundub hirmutav, on teine nimetus veel varaks: Magav Kaunitar. Loodetavasti ei mõju see nimetus hirmutekitavana.

Nüüd siirdume Lõvi tähtkujju ja tabame 2 kärbest 1 hoobiga. Püüame „avastada” galaktikad M65 ja M66.

Spiraalgalaktikad M65 ja M66 Lõvi tähtkujus. Näha on ka teist galaktikate gruppi Messier’ kataloogist.

Leiame Lõvis tähe Chortan (teeta Leo) ja liigume sellest umbes 2 ja pool kraadi allapoole ja pisut vaaakule. Vastu tuleb spiraalgalaktika M65, mis omab mingil määral ka varbspiraalgalaktikaid meenutavat morfoloogiat.
Vaid 20 kaareminutit M65-st vasakul (ida pool) asub teine galaktika M66, eelmisest veidi heledam. Ka see on spiraalgalaktika ja „peaaegu” varbspiraalne. Koos Messier poolt avastamata jäänud (spiraal)galatika NGC 3628-ga moodustavad need Leo Tripleti ehk Lõvi Kolmiku. Kehtib ka nimetus M66 Grupp. Nii M65 kui M66 (kogu see kolmik) paiknevad ligikaudu 35 miljoni valgusaasta kaugusel.

Nüüd tuleb leida M67. Nüüd siirdume Lõvist järgmisse naabertähtkujju Vähk; see asub Lõvi ja Kaksikute vahel.

Heledast Sõime hajusparvest M44 oli jaanuaris juba juttu. See on uduse laiguna kuskil Vähi keskel ka palja silmaga näha. Kuid teine Messier’ objekt on Vähis veel: hajusparv M67. See palja silmaga ei paista, kuid astronoomid vaatlevad seda küllalt sageli, kuna tegemist on hajusparve kohta küllalt vana parvega (keskmine hinnang umbes 4 miljardit aastat).

Hajusparved M44 (Sõim) ja M67 Vähi tähtkujus

M67 asub Vähi tähtkuju vasakul allosas, tähe Acubens (alfa Cnc) läheduses, sellest veidike allpool ja 2 kraadi lääne pool (paremal). Täht on kahjuks jälle tuhm, kuna ka Vähis heledaid tähti ei olegi. M67 on umbes 2600 valgusaasta kaugusel.

Paneme tähele, et paari tuhande ja paarikümne miljoni valgusaasta vahel on oluline erinvus!

Nüüd tuleb järjekorras M68. See objekt on kerasparv ja asub Hüdra tähtkujus. Selle tähtkuju läänepoolses servas, nagu mäletame, asub hajusparv M48. Kuid Hüdra ehk vesimadu on suurima pindalaga tähtkuju ja tõuseb pika veniva „ussina” pikka aega, kuni lõpuks ka idapoolne ja märksa madalamale jääv ots kohal on. Kõige keskmine osa jääb osalt isegi lõunasilmapiiri alla.

Hüdra „turjal” asuvad pisikesed tähtkujud tähtkujud Karikas (paremal, lääne pool, vasakule viltu) ja Kaaren (vasakul ehk ida pool, tähed on heledamad, moodustavad trapetsi).
Kaarna alumisest ja vasakpoolsest tähest Kratz (beeta Crv) 3 ja pool kraadi allapoole ning tsipake vasakule liikudes peaksimegi leidma M68. Kehv on aga asjaolu, et jõudes madalasse lõunataevasse ehk „parimasse asendisse”, on see kerasparv vaid 4-5 kraadi kõrgusel ja see teeb vaatlemise kehvaks.

Kerasparv M68 Hüdra tähtkujus

M68 asub 64 000 valgusaasta kaugusel,

Kerasparved M69 ja M70 Amburi tähtkujus on Eestis paraku mittevaadeldavad. Siiski võiks märkida, et M70 imetlemise käigus avastasti kuulus Hale-Boppi komeet, mis 1997. aastal ka Eestis astronoomiabuumi tekitas. Avastajate nimed said ka juba välja toodud…

Joont alla vedades

Mida öelda lõpetuseks? Sageli näeme, kuidas spordimees, kasvõi algaja, uhkustades muskleid pingutab. Iseasi, kas neid musklid eriti ongi või need ka midagi reaalselt teha suudvad. Kuid väga „vingete vendadena” võivad endid esitleda teisedki, miks mitte ka tähistaeva uurijad. Selle tõestuseks võiks ära kuulata Mati Nuude ja Apelsini esituses loo: „Sisemine ilu”. Paneme tähele, et lugu läbib siiski ka kahtlusenoot, sest kaasata tuleb ka muid oskusi. Seega järeldame, et taevauurijatel on täiendava positiivse omadusena ka kriitikameelt. Koondjäreldus: kas on astronoomidest targemaid? Ei ole! Hm, kogu selles loogikas tekkis siiski mingi vastuolu…

Et astronoomilistel vaatlustel mitte kaelaradikuliiti saada, tuleb siiski ka sporti teha (kuigi tingimata ei pea muskleid publikule demonstreeerima). Õppevideoks võiks kasutada 1985. aastast pärit „animafilmi” „Sports Cartoon” („Spordi karikatuur”):

https://www.youtube.com/watch?v=cRYGSk5YgHc

Mehed, ärme siis unustame, et 8 märts on rahvusvaheline naistepäev. Selle puhul ka siitpoolt vastav tervitus koos kaasasoleva pildiga.

8. märtsi puhul

Tõsi, see pilt pärineb veidi varasemast ajast (1985. aasta Rahva Häälest), kuid olemuselt see ju asja ei muuda. Nädalapäev ju klapib: reede!

Kuu faasid

• Viimane veerand: 3-ndal kell 17.23;
• Kuuloomine: 10-ndal kell 11.00;
• Esimene veerand: 17-ndal kell 6.11;
• Täiskuu: 25-ndal kell 9.00.

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h).

Saabunud on uus, 2024. aasta. Esimese kuu õiguse saab nagu ikka jaanuar. Päeva pikkuse ja Päikese kõrguse osas kopeerib jaanuar suuresti detsembrit, kuigi päevad venivad aegapidi siiski juba veidi pikemaks. See on märgatav eriti just õhtuti. Kui võrrelda kuu algust ja lõppu, siis kuu lõpu seisuga on õhtune valge aeg veninud tunni jagu pikemaks. Kui vaadata mõnda piisavalt arvufaktidega varustatud kalendrisse (nt Tähetorni Kalendrisse, mis mille 2024. aasta number tähistab sajandat ilmumisaastat!), siis saab kõik üle kinnitatud: Päike loojubki jaanuari lõppedes tund aega hiljem kui nääripäeva õhtul.

Hommikutega ei saa asi aga algul kuidagi vedama: jaanauri keskpaigaks on Päikese tõus isegi jõulupühade ajaga võrreldes vaid kümmekond minutit varasemaks muutunud. Kuu teises pooles hakkab siiski veidi kiirenema ka Päikese hommikuse tõusmise aja saabumise tempo.

Kellel on juhtumisi huvi hiina (idamaa) kalendri vastu, siis siin ei muutu tänavu jaanuaris veel midagi: endiselt kestab kassiaasta või ka jäneseaasta, kuidas kellelegi meeldib. Sellega seoses võiks ringhäälingu arhiivist ära vaadata 1986. aastal valminud „Naeroobika 2” lõpuetteaste. Kuid loomulikult tasub kogu etendus ära vaatamist.

Miks siis Päike „tembutab”?

Tuleme Päikese tõusmiste ja loojumiste juurde tagasi.

Teatavasti kulgeb keskmine päikeseaeg ühtlase tempoga. Päikese tõelise (ehkki tegelikult näiva) liikumisega seonduv tõeline päikeseaeg kestab troopilise aasta ulatuses sama arv füüsika abil defineeritud sekundeid kui keskmises päikeseajas. Kuid tõeline päikeseaeg on aasta kestel veidi muutliku tempoga. Detsembris ja jaanuaris on tõelise päikeseaja muutumise tempo kõige kiirem. Muutlikkus on parajasti selles suunas, et tõeline päikeseaeg jääb keskmisest päikeseajast maha (tõelist päikeseaega näitav kell käib detsembris ja jaanuaris aeglasemalt). See tingibki hommikuste Päikese tõusu aegade muutlikkuse „uimasuse” aasta alguses, seevastu õhtud muutuvad kiiremini valgemaks. Ikka seda meie „keskmist” kella vaadates. Kuid see ju meie igapäevaaega ju näitabki.

Kuna tõelist päikeseaega näitavad kellad peavad olema aasta jooksul ebaühtlase käiguga, on selliste täpsete kellade konstrueerimine küllalt keeruline. Kuid parim kellassepp on antud juhul Päike ise! Selle põhinebki päikesekellade idee. Sellest lähemalt ehk kunagi edaspidi.

Kuid mis on eeltoodud põhjuste põhjuseks? Asjaolud on järgmised. Talvise pööripäeva aegu ja mõnedel nädalatel selle ümbruses on Päikese tõusude ja loojangute muutlikkus objektiivselt päris väike (Päike on „talvepesas”). Teisalt tõstame esile asjaolu, et 3-ndal jaanuaril (mõnel aastal 4-ndal) paikneb Maa periheelis ehk Päikesele lähimas asendis. Teatavasti omab igasugune orbitaalne liikumine elliptilisel orbiidil suurimat kiirustjust periheeli ajal ja selle ümbruses. Maa orbiit pole küll eriti elliptiline ehk piklik, aga veidi siiski.

Kokkuvõttes on asjad nii, et Maa pöörlemisest tingitud efektidele (Päikese tõusu ja loojangu momendid) annab just aasta lõpus (detsembris) ja uue alguses (jaanauris) Maa orbitaalne liikumine maksimaalse lisaefekti. Nimelt sellise, et Päike ei kiirusta peale pööripäeva varem tõusma hakkama, kuid õhtul loojub, isegi kiirendatud korrras, üha hiljem. Muuseas, samal põhjusel saabus õhtune kõige varasem pimedus juba 16. detsembril, kõige hilisem Päikese tõus oli alles 27. detsembril. Kõige lühem päev oli kokkuvõttes siiski pööripäeval, nii et kõik on JOKK. Nii on need asjad igal aastal.

Planeedid jaanuaris

Merkuur ilmub kohe koos uue aastaga nähtavale, sedapuhku hommikuti madalasse koidutaevasse kagusuunal. Merkuur hakkab edaspidi tõusma kuni 1 tund ja 50 minutit enne Päikest. Esimeseks jaanuarikuu dekaadiks Merkuuri paraku jätkubki, 10-nda paiku kaob planeet uuesti koiduvalgusse. Kui mõõta piki eklipitkat, siis alles 12-nda paiku saavutab Merkuur oma suurima läänepoolse kauguse Päikesest (23,5 kraadi). Merkuuri heledus kasvab kuu esimese nädala jooksul mõnevõrra, stabiliserudes umbes nullinda tähesuuruse juures. Planeet asub Maokandja tähtkujus.

Kes otsib hommikuti Merkuuri, leiab koidutaevast kindlasti ka väga heleda tähena paistva Veenuse (-3,9 tähesuurust). Veenus paikneb samutti kagutaevas ja liigub kuu vältel Skorpioni tähtkujust läbi Maokandja Amburi tähtkujju. Veenus tõuseb Merkuuri nähtavusperioodil tund või veidi varem kui Merkuur. Planeedid siiski lausa kõrvuti ei paikne.

Veenuse vaatlustingmused aga jaanuaris halvenevad: kui planeet tõuseb kuu algul enam kui 3 tundi enne Päikest ja paistab särava Koidutähena, siis kuu lõpus tõuseb Veenus vaid poolteist tundi enne Päikest. Nii madalas asendis peab ka Veenust juba otsima hakkama, püüdes vabaneda puude ja majade segavast mõjust.

Kuu on 9-nda hommikul nii Merkuurist kui Veenusest 8 ja poole kraadi kaugusel (Merkuur on siis Veenusest 12 kraadi kaugusel). Kuid ptobleeme valmistab siis just planeetidest allapoole jääv väga vana Kuu sirbike, olles üpris kehvasti, kui üldse, leitav väga madalas idakaares.
Kuu on samas Veenusele suhteliselt lähedal nii 8-nda kui 9-nda jaanuri hommikul.

Jupiter on nähtav õhtupoole ööd, loojudes alles pärast keskööd. Planeet asub Jäära tähtkujus, paistes lõuna-edelasuunal. Heledust Jupiteril jätkub nagu ikka (-2,3 tähesuurust). Ükski päris-täht talle vastu ei saa. Kuu ja Jupiter on kõrvuti 18.jaanuari õhtul.

Saturn paistab õhtuti madalas edelataevas Veevalaja tähtkujus, vaatlustingimused kuu jooksul halvenevad. Kui kuu algul loojub Saturn 5 tundi pärast Päikest, siis kuu lõpus juba 2 ja pool tundi pärast Päikest. Saturni heledus on 1,0 tähesuurust. Noore Kuu sirp ja Saturn on kõrvuti 14. jaanuari õhtul.

Tänavuse aasta jaanuarikuu meile punast planeeti, Marssi, ei näita. Põhjuseks ikka sama nagu juba mitu kuud varemgi: Marss paikneb üle silmapiiri vaid valges; päeval me planeete ja tähti ju ei näe.

„Kuusulase” küsimusest. Eks ole ammu vaadatud, kuidas kohtub aasta esimene noor Kuu esimese heleda tähe või planeediga. Esimene kohtumine leiab 2024. aastal aset Saturniga: Kuu asub vasakul, Saturn paremal. Seega… sulane otsib peremeest. Väga sümboolne praegusele ajastule.

Tõsi küll, Kuu kohtumisel märksa heledama Jupiteriga mõned õhtud hiljem paikneb Kuu Jupiterist ehk kangesti heledast „tähest” paremal. Siis on Kuu jõudnud iuba esimesse veerandi saavutada ehk on juba kosunud. Eks see vist pea iseloomustama veel imekombel heal järjel peremeest, kes otsib sulast – kuid tangusoola-kaupmehest Mäeotsa Peetri kombel ikka omaenda tarkusest – otsides „töölisi” loomulikult ainult umbkeelsete mugavusillegaalide massi hulgast. Loomulikult pole selline peremeeski siis varsti enam peremees.

Kvadrantiidid – kellel seekord veab?

Jaanuari alguse kvadrantiidide meteoorivoolu toimumisajal on kalendriaasta esimese poole suurim langevate tähtede jälgimise eeldatav võimalus. Kas see võimalus on hea? Nii ja naa. Kvadrantiidid on tihedad küll, neid kiputakse üldiselt ja küllap õigustatult isegi aasta tihedaima „tähesajuna” kirja panema. Siin on aga oma „aga”. Kvadrantiide võis näha juba vana aasta viimastel öödel ja võimalus neid näha kestab jaanuari keskpaigani, kuid enamuse ajast pole vool eriti aktiivne. Hoolas tuleb tänavu olla aga 4. jaanuril. Just siis peaks lootma meteoorivoolu maksimumile. Konkreetsemalt oodatakse maksimumi Eesti ajas aga keset valget päeva. See on muidugi mitte just meeldiv väljavaade. Kui mõni meteoor ei esine just täiskuu heledusega võrreldava boliidina (ja see pole eriti tõenäoline), siis ei näe ju midagi. Keskendugem siiski ööpimedusele, lootes edukale vaatlusele ööl vastu 4. jaanuari, eriti selle pimedal hommikul või siis järgmisel ööl, siis ehk pigem õhtupoolses pimeduses.

Kvadrantiidide „viga” on see, et üldiselt kestab tihe lendtähtede maksimum küllalt lühikest aega. Samas ei saa siin esitada väga täpseid ennustusi. Kuid ka üldistel kaalutlustel tasub kvadrantiide otsida pigem hommikupoole ööd, kuna ka radiant paikneb siis väga kõrgel ja suurendab meteooride nähtavust. Veel üks arvestatav murekoht on siiski veel: ikka see Kuu! Kuu viimane veerand on just 4. jaanuaril ja Kuu tõuseb parajasti kesköö paiku. Poolkuul heledust jätkub, seega on tõsisel meteoorihuvilisel põhjust vihaseks saada. Kuid öö esimene pool on ju Kuu osas korras ja meteoorid nägemata jääda siiski ei tohiks, kui ilm lubab.

Iseasi on seegi, kas eeldatav maksimum ikka just päevasele ajale satub. Päev on ju lühike pealegi. Kui ilma ja viitsimist on, tasub ikka vähemalt paaril järjestikusel ööl asja uurida, aeg-ajalt soojaandvaid vaheaegu tehes.

Kvadtrantiidid on nime saanud kunagise, enam mitte kasutatava Kvadrandi tähtkuju järgi. Praeguse ametliku tähtkujude süsteemi järgi asub radiant Lohe ja Karjase tähtkujude piirimail.

Jaanuarikuu tähistaevas

Õhtupimeduse saabudes, vähemalt kuu alguses, valitsevad lõunataevast „vesised” tähtkujud Kalad, Vaal ja Veevalaja. Kõrgemal leiame nn „Pegause Ruudu” ja Andromeeda sellest vasakul. Seniidis asub W-kujuline Kassiopeia. Läänekaarde on vajunud Lüüra, Luik ja Kotkas, mille heledaimad tähed Veega, Deeneb ja Altair on tuntud Suvekolmnurgana. Kuu lõpus on Altair juba väga madalas ja kadumas ehavalgusse.

Lootusrikka pilguga tasub vaadata idakaarde. Kõrgemale kerkivad Veomees kirdest, Sõnn ja Kaksikud ida poolt. Neid tähtkujusid kaunistavad heledad tähed vastavalt Kapella ja Aldebaran ning samuti Kaksikute „juhtiv” tähtede paar Kastor (ülalpool) ja Polluks (allpool).

Tõusmas on Orion. Heledamatest tähtedest tõuseb esmalt teise tähesuuruse täht Bellatriks, seejärel silmapaistev, punakas Betelgeuse; edasi tõuseb vasakule viltu hoidev kolmest tähest vöö: Mintaka, Alnilam ja Alnitak. Järgnevalt tõuseb heledaim tähtkuju täht Riigel ja lõpuks, veel kolmveerand tundi hiljem ka Riigelist vasakule jääv Sapih.

Kuu lõpus on Orion öö saabudes juba tõusnud.

Kui Orion on üleni kohal, hakkame ootama Siiriust, taeva heledaimat tähte. Siiski tõuseb enne Prooküon, Väikese Peni heledaim täht. Kulub veel poolteist tundi, siis saab kannatlikkus tasutud: madalasse kagutaevasse ilmub ka Siirius. Täht on silmanähtavalt heledam kõigist teistest tähtedest, nii et tasus oodata küll. Siiski ei saa Siirius päriselt tähistaeva valitsejaks, sest edela-läänekaares särab veelgi heledam Jupiter. Siiriusel siiski veidi veab ka, kuna Jupiter läheb öösel tunni jagu varem looja ning Siirius saab rahulikult „kuldmedali” korraks rinda panna.

Pika jaanuariöö lõpupoole vajuvad läände ja osaliselt ka loojuvad need äsja mainitud heledate tähtedega talvisele taevale iseloolikud tähtkujud. Vaal, Kalad ja Veevalaja on muidugi juba ammu loojunud, samuti on loojuv ka Pegasus, kuid mitte Andromeeda: see tähtkuju on parajasti just loojumatu. Muidugi on öösel alati näha Kassiopeia, nagu ka Suur Vanker. Viimatimainitu on öö jooksul kirdetaevast „ronimas” kõrgele pea kohale ning jõuab sealt isegi loode suunda allapoole vajuma hakata.

Märkamatult, praktiliselt samal ajal kui Siirius ’(vaid 7 minutit hiljem), tõuseb ida-kirde suunalt ka Reegulus. Reegulus on enam-vähem „sisse juhatamas” Lõvi tähtkuju tõusu. Kuid Reegulus on taasihoidlik, kõige tuhmim esimese suurusjärgu tähtedest. Seega tuleb see täheke meelde üles leida vist alles siis, kui kogu Lõvi on päris kõrgele kerkinud. Sodiagivöös jääb Kaksikute ja Lõvi vahele veel Vähi tähtkuju. See on aga üleni nii tagasihpidlik moodustis, et seda tuleb vist meelde otsima hakata alles siis, kui Lõvi juba hästi näha on. Vähk on muidugi siis juba päris kõrgel. Kui veel Reegulust mainida, siis tema loojumisega pole muret: täht koos kogu Lõviga on näha hommikuni.

Kuu algul veidi enne keskööd, kuu lõpus paar tundi varem tõuseb Arktuurus, paistes loomulikult kogu ülejäänud öö. Täht on korralikult hele ja oranzi tooniga, seega hõlpsasti leitav. Arktuuurus paikneb Karjase tähtkujus, mille karikakujulise kujundi kõrgem, põhjapoolne osa on Eestis loojumatu, kuid ilma Arktuuruse abita madalas põhjakaares nirult leitav. Üks kitsas ja samuti tähelepanu mittepüüdev Karjase osa, nn Karjase piip, paikneb aga suisa Suure vankri otsmise aisatähe, eestlaste Vehmri ehk rahvusvaheliselt nimetades Alkaidi lähedal.

Peale keskööd tõuseb kagust ka päris hele Spiika, Neitsi tähtkuju „kapten”. Neitsi tähtkuju on suur, kuid ilma Spiikata mitte just ülilihtsalt kokku pandav. Neitsi järel kerkib kagust Kaalude tähtkuju. Kaaludest kõrgemal tuleb nähtavale Madu, kena sirbi kujuga tähtkuju. Ainult valmis vilja pole käepärast…

Rohkem põhja poole vaadates kerkib Karjase järel pisike, kuid kompaktne ja ilus Põhjakroon. Heledaim täht selles tähtede poolkaares on Gemma. Edasi saab nähtavaks Herkules. Pole küll eriti heledaid tähti, kuid tugevatega (ikkagi Vana-Kreeka vägimees!) tuleb arvestada. Ka Herkulese põhjapoolne osa on loojumatu, kuid põhjakaares paiknedes on see eraldi päris halvasti leitav. Herkulsest lõuna poole jääb aegapidi tõusva suure ja „kohmaka” Maokandja tähtkuju põhjapoolne osa. Maokandja saab enam-vähem üleni nähtavaks kuu teises pooles, alles päris vastu hommikut.

Mainisime Kaalusid. Kaalude järel, eriti madalas kagu-lõunasuunas, ilmuvad nähtavale mõned Skorpioni tähed, kaasa arvatud Antaares. Päris kuu algul Antaares veel ei paista, kuid edaspidi hakkab see punane täht algul kella 7, hiljem kella 6 paiku näha olema.

Vastu hommikut taasleiame ka Suvekolmnurga täies koosseisus, sedapuhku ida-.kirdekaares. Kui Veega (heledam) ja Deeneb (vasakul) on loojumatud ja paistavad kesköö paiku madalas põhjakaares, siis Altair sab nähtavaks vastu hommikut, tõustes ümmarguselt tunni jagu enne Antaarest.

Pilt 1. Orioni tähtkuju koos udukogudega M42, M43 ja M78.

Süvataeva objektide otsinguil

Otsime teleskoobiobjekte ka. Leiame lõunataevast uhke vööga Orioni. Orioni vööst „ripub” allapoole märksa kehvemini silma hakkav Orioni mõõk. Selle keskmist, udusena paistvat tähte tasub ka teleskoobis vaadelda. Tegu on Suure Orioni Uduga (M42; üks veidi eraldi paistev osa sellest on tähistatud M43).Udu sees leiame ka mõnest tähest koosneva kobara, mis udude süsteemi helendama panevadki.

Pilt 2. Suur Orioni Udu M42. Ülal vasakul olev “peanupp” on eraldi nimetusega M43.

Vaatame edasi. Orioni vasakust vöötähest (Alnitak) 2,5 kraadi ülespoole, Betelgeuse suunas paikneb järgmine Messier’ kataloogis tähistatud difuusne udukogu M78.

Kuulus tume Hobusepea Udu, samuti Alntlaki lähedal (pool kraadi allpool) aga lihtsalt silmaga vaadates ei kipu teleskoobis paistma. Kuid spetsiaalste värvifiltrite ja piisavalt kopsaka teleskobi abil – mine sa tea. Seesama Alnitak, ülikuum O-klassi täht, panebki punase kiirgusuduna helendama ka gaasudu enda läheduses; tolmurikas koht selle sees ongi tume Hobusepea. Piltidel. (Antud lugu Hobusepea pilti ei sisalda.)

Päris madalas lõunakaares,heledast Siirusest binokli abiga 4 kraadi allapoole suundudes peaks üles leidma hajusparve M41. Objekt on heleduse poolest palja silmaga vaadeldav, kuid praktikas selle jaoks ehk liialt madalas; kõrgust on umbes 11 kraadi.

Pilt 3. Hajusparv M41 Suure Peni tähtkujus.

Sõnni loodenurgas paikneb uhke hajusparv M45, mis on, palja silmaga vaadates, tuntud Taevasõel. Samas piirkonnas paikneb parvega juhuslikult kokku saanud peegeldusudu NGC 1432. Taevasõel paikneb keskmiselt 440 valgusaasta kaugusel.

Pilt 4. Sõnni tähtkujus paiknevad supernoova jäänuk M1 ja silmapaistvaim Messier’ kataloogi objekt M45 ehk Taevasõel.

Sõnni alumise „sarve” Tianguan (tzeeta Tau) lähedal, veidi üle 1 kraadi sellest põhja pool (kõrgemal) paikneb 1024. aasta supernoova jäänuk M1, nimetus Krabiudu. Udu tsentris paikneb optilise pulsarina esinev neutrontäht on kahjuks amatöörteleskobi jaoks üldiselt liiga tuhm, Kuid silmaga läbi teleskoobi vaatamisest jääks ikkagi väheks: vaja on suure ajalise lahutusega fotomeetrit, et fikseerida pulsari kiire plinkimine.
Ktabiudu asub päris kaugel, umbes 6500 valgusaasta kaugusel. Nii suurel kaugusel on ka kauguse hindamise veakoridor küllaltki lai.

Pilt 5. Kuulus Krabi udukogu M1.

Kui Sõnni supernoova plahvatanuks küllalt Maale lähedal, oleks sel ajal nähtud täiskuu heledusega või veelgi heledamat objekti.

Õhtul on kõrgel lõunakaares hea otsida Andromeeda Galaktikat M31, mis peaks ka paljale silmale näha olema. Sellele galaktikale kuulub absoluutne silmanägemise kaugusrekord: 2,5 miljonit valgusaastat ehk ligikaudu 24 000 000 000 000 000 000 km ehk 2,4 korda 10 astmel 19 km. Teleskoobis on M31 uhke ja vägev, kuuvalgus muidugi segab nagu ka teiste objektide vaatlemisel. M31 „külje all” on teleskoobis leitavad ka selle galaktika kaaslased M32 ja M110.

Pilt 6. Kohaliku Galaktikagrupi võimsaim galaktika M31 Andromeeda tähtkujus ja “kolmandal kohal” olev M33 Kolmnurga tähtkujus.

Pilt 7. Suur ning massivne spiraalgalaktika M31 ja selle kääbuselliptilised kaaslased M32 ja M110.

Andromeedast lõuna pool, pisikeses Kolmnurga tähtkujus paikneb veel üks suur galaktika M33, mis asub palja silmaga nähtavuse piirimail; siinkohal on ikkagi kindlam teleskoopi plasku asemel põues hoida. Kuigi jah, asjalik teleskoop põue nagu ei mahu.

Hommikutaevas kerkivad kõrgemale koos Herkulesega ka selles sisalduvad kerasparved: peaaegu silmaga nähtav M13 ja teinegi vägev kerasparv: M92.

Pilt 8. Lüüra ja Herkulese tähkujud “harjumatus” asendis – madalas põhjakaares. Sinine joon kujutab silmapiiri. Herkulese kerasparved M13 ja M92 on loojumatud. Napilt loojumatuks osutub ka Lüüras olev planetaarudu Rõngas – M57.

Lüüra tähtkuju, mis samuti hommikutaevas kõrgemale tõuseb, laseb vaadelda meie Päikese väliskihtide kauget tulevikku: see on kaunis uduse rõnga kujuline planetaarudu M57. Kuid seda objekti saab juba õhtul loodetaevas koos Lüüraga leida. Põhimõtteliselt on objekt koguni loojumatu. Väga madalasse põhjasuunda sattununa kesköö paiku võiks kontrollida, kas ja kui hästi kuulus Rõngas 1 kraadi ja 45 kaareminuti kõrgusel (Tartu laiuskraadil) siis välja näeb. Paar tundi varem võib sama proovida M13-ga. Siin on edulootus suurem, sest objekt on heledam ja küünib ka otse põhjasuunal peaaegu 5 kraadi kõrgusele. M92 jääb veel kõrgemale.

Messier’ kataloogi „nooremas keskeas” liikmed

Meil oli juttu mitmest Messier’ kataloogi „40-ndates” liikmetest.
Need olid M41, M42, M43 ja M45. Püüaks äkki kogu „40-ste kamba” kokku saada!

Alustame M40 otsimisega. Selleks „krabame kinni” Suure Vankri; õhtul keskmise kõrgusega (pigem isegi madalas) põhjataevas, hommikupoole aga päris kõrgel. Fikseerime 2 kujuteldavat ratast, mis aisatähtedele kõige lähemale jäävad. Kõike tuhmim täht „seitsmikus” on aisatähtedele lähim rattatäht. Oletades, et vaatame „otse” asetsevat Suurt Vankrit (selleks on parim just vankri asend õhtul põhjakaares), ronime sellest tuhmimast rattast teleskoobi abiga pisut kõrgemale (umbes poolteist kraadi) ja leiamegi M40, mis on üks neljast „Messier’ eksitusest”; osutudes optiliseks kaksiktäheks, mille liikmed pole omavahel seotud. Need on 9. ja 10. tähesuuruse tähed, mille vahekaugus on 50 kaaresekundit.

Jätkame. Kus on M44? Noh, see on hea koha peal. Otsime nüüd üles Vähi tähtkuju. Õhtul on see küll alles tõusmas, kuid edaspidi võib tähtkuju leida kõrgel lõunataevas, Kaksikute Kastorist ja Polluksist vasakul allpool. Õigupoolest, tuhmipoolne udune laik ehk M44 ise ongi ehk esimene nähe, mis Vähki otsides silma hakkab. Vähi nõrgad tähed moodustavad hargi kuju. Joonise keskpaiga läheduses, veidi kõrgemal ja paremal M44 siis ongi. Tegelikult on tegu väga ilusa tähtede hajusparvega, kui teleskoop kasutusele võtta.

Pilt 9. Vähi tähtkujus asub hele hajusparv Sõim – M44.

Nii. Läheme arvudega edasi. Sellel eesmärgil ootame keskööd ja sealt veidi edasigi. Suurest Penist (kus särab Siirius, kuid on teisigi heledaid tähti) vasakul ehk ida pool paikneb Ahter. See tähkuju pakub kahjuks täiesti ilmetut vaatepilti.
Ahtri tähtkuju kuulsaim ja heledaim täht Naos (2,25 tähesuurust), paikneb selle lõunapoolsemas osas, kuid kahjuks on see tähtkuju Eestis vaid poolenisti näha ja Ahtri põhjapoolsemas osas on samasugune silmatorkavate tähtede põud kui nt „eliidil” on „aikjuu-põud”.

Ometigi leiame ka Eestis olles Ahtri tähkujust otsides seda, mida antud juhul otsime: hajusparved M46 ja M47, tähtkuju põhjapiiri läheduses. Objektid paiknevad veidi enam kui 1 kaarekraadi kaugusel üksteisest. M46 paikneb vasakul ning palja silmagagi ehk näha olev M47 paremal pool. Teleskoobis samale vaateväljale mahtudes on pilt muidugi vastupidine (vt pilti 11).

Pilt 10. Neli vähetuntud hajusparve M46, M47, M48 ja M50 asuvad kolmes eri tähtkujus, kuid suunalt suhteliselt lähestikku.

M47 on heledam, kuid M46 on huvitav. Nimelt, teleskoobis uurides peaks parve taustal mingil määral näha olema parvega mitte seotud olev planetaarne udukogu NGC 2438, mis asub meile peaaegu 5 korda lähemal kui umbes 5000 valgusaasta kaugusel olev hajusparv M46. Teine hajusparv, M47, paikneb meist 1600 valgusaasta kaugusel.

Püüame nüüd üles otsida pikalt tõusva Hüdra tähtkuju. Hüdra pea asub Vähist allpool ehk lõuna pool. Sellest päris koledast peast (kuigi tähed pole eriti heledad) kümmekond kraadi lõuna-edelasse vaadates tuleb meile tähtkuju läänepiiri ligidal vastu M48, taaskord on tegu hajusparvega. See parv asub 2500 valgusaasta kaugusel. M48 asukoht piirneb läänes Ükssarviku tähtkujuga, mis paikneb omakorda Ahtri tähkujust veidi kõrgemal lõunakaares. Ükssarvikut läbib Linnutee, kuid heledaid tähti pole ka Ükssarvikus.

Pilt 11. Hajusparved M46 ja M47 ühises teleskoobi vaateväljas. Paneme tähele, et M46 “sisaldab” endas teistki objekti: planetaarudu NGC 2438.

Läheme M50 otsima. Selleks ei tulegi kaugele minna. Ahtrist põhja pool (kõrgemal); Orionist idas ningVäikesest Penist ja Kaksikutest lõuna pool asub Ahtri tähtkuju kombel pilku mittepüüdev juba äsja jutuks olnud Ükssarviku tähtkuju. Kuid meile on ta siiski hetkel vajalik. Ükssarviku lõunaservas M50 paiknebki. Minnes reeperite valikul tähtkuju piiridest siiski väljapoole, arvestagem abinõuna, et M50 paikneb umbe kolmandikul nurkkagusel Siiriusest Prooküoni suunas. M50 puhul on tegu hajusparvega, mis paikneb 2900 valgusaata kaugusel.

M49 jäi esialgu vahele, kuid mitte kogemata. Selle objekti tabamiseks peab jaanuariöös kaua ootama. Kui Spiika kagust viimaks nähtavale ilmub ja veidi ka kõrgust kogub, võib tööga pihta hakata. M49 puhul on tegu kuulsa Virgo (tuntud ka Virgo-Coma) galaktiparve esimese esindajaga, mille (tegelikult põhiliselt komeedikütina tegutsenud) Charles Messier’ avastas.

Pilt 12. Suure ja massiivse elliptilise galaktika M49 asukoht Neitsi tähtkujus.

Pilt 13. M49 – tsentrist heledam, äärtelt tuhmim – nagu elliptilised galaktikad ikka.

Tegu on võimsa elliptilise gaklaktikaga, asudes umbes 60 miljoni valgusaasta kaugusel. Parve tihedamast osast asub M49 lõuna pool. Kuna galaktika (ja üldse Virgo parv) on kaugel, pole ka see galaktika mõistagi eriti hele.

Ühe kuulsa galaktika, M51, peaks Messier’ objektide rivis veel ära mainima Objekt asub Jahipenide tähtkujus, tegemist on vähemalt piltide peal ilusa kujuga spiraalgalaktigaga nimega Veekeeris. M51 spiraalid on hästi välja arenenud, mitte kõik spiraalgalaktikad meile niimoodi vastu ei vaata. Kui veel Veekeerise galaktika süvauurimisest rääkida, siis selle tuum on aktiivne, andes hästi märku tsentraalsest mustast august, mis ainet hoolega juurde kogub. Tähtkuju on küll Jahipenid, kuid otsimise alustamiseks võiks hoopis Suure Vankri otsmist aisatähte, mille vaatesuunalt mitte väga kaugele (3 ja pool kraadi, vt pilti 14) M51 jääb. (Sellest tähest oli seoses Karjase piibuga juba juttu.)

Pilt 14. “Messier’ eksitus” M40 Suures Vankris ja spiraalgalaktika M51 Jahipenides.

Pilt 15. Veekeerise Galaktika – M51. Keerisesse on haaratud ka “naabrimees”.

M51 tegeleb sellega, millest tänapäeva globalistid vist eeskuju on saanud: lammutab teist galaktikat. Selline õilis ja üldist võrdsust kõigi osapoolte vahel tagav printsiip tuleb fotodel reljeefselt esile. Kuigi silmaga läbi teleskoobi vaadates paistab e-valimiste kosmiline analoog siiski märksa tagasihoidlikum, siis kaebusi saab selliste süngete nähtuste kohta esitada ikkagi aga vaid samal kombel kui Kiir „Sügise” filmis ringiratast vallavolikogu ja isehakanud riigijuhist Pätsu vahel tuuritades.

Põhjanaelast keskmiselt sama kaugel kui Suur Vanker, kuid teisele poole jääb Kasssiopeia. Sellest tähtkujust oli sügisel palju juttu.

Pilt 16. Hajusparv M52 Kassiopeias.

Tuletame siinkohal meelde Messier’ kataloogi liikme M52. See tähtede hajusparv paikneb taevasfääril punktis, mille leiame Kassiopeia tähtede Scedari (alfa Cas) ja Caph (beta Cas) vahelise nurkkauguse võrra samas suunas tähest Caph veel edasi liikudes.

Nimekirja võiks pikendada, sest keskiga saab venitada ka 60-ndate aastateni ning vastavalt isikliku vanuse kasvamisele kasvõi kolmekohaliste arvudeni välja. Aga piirdugem hetkel selle valimiga. Vastasel juhul tuleks vist veidi noomida, et olgem ikka mõõdukad. Aga sedagi ei saa teha, sest see on jällegi üks sõnadest, mis on teatud huvigruppide poolt kauaks ajaks ära lörtsitud…

Vanus on muidugi sageli suhteline mõiste. 14-15- aastase inimese jaoks võib ka 20-aastane juba olla üsna kõrges eas, kellega miskit pole pihta hakkata. „40-aastased on ju lausa lubjakad;” nii on kunagi öeldud keskkooli (gümnaasimi) iga omajate poolt.. Samas vist tuntub 6-7-aastasele, et juba 13 aastat, isegi 10 aastat on kõva vanus. Teisalt on kõrvu juhtunud kumu umbes 90-aastaste daamide koosviibimisest, kus muuhulgas olla kritiseeritud umbes 70-aastasi sookaaslasi: „Nende tüdrukutega pole ju millestki eriti rääkida – nemad räägivad ainult poistest…”

Tõmbame poolitusjoone alla

Nii et uus aasta on alanud. Uus rongitiir ümber Päikese saab alguse, kusjuures jällegi seni täiesti tasuta. Kas ikka nii saab, ilma vastavat maksu kehtestamata? Ega ei saa küll! Küllap meiegi kui aktiivsed kodanikud ka selle uuendusprotsessi käigus midagi kritiseerime, kuigi nagu ikka, vaid tumedate tempude ning nende sooritajate tõelisi kritiseerijaid. Selliselt rongilt tahaks paljud maha minna. Kuid kuna teist sama sobivat rongi ei ole kusagil näha ja pole ka perrooni, kuhu astuda, siis tuleb ikka seesama rong ära remontida, eelkõige omaenda kupee. Siin ei tohi olla romufänn! Muidugi ei tohi kuped remontida rohehulluse meetodil (sh „15 minuti linnade” ja nende vahel kõrguvate rästikute, sääskede ja puukide kasvulavade ehk „putukaväiladega” (:DDD)).

Loo lõpetuseks on tihti sattunud ka kultuurisoovitus. Tuletaks meelde, et „Naeroobika 2” oli eespool juba jutuks. Aastavahetuse puhul on igati sobilik ka tsükli 3. osa „Näärinaeroobika”. Kaasajal esile tõstetavate „libedate” tüüpide tase on Naeroobikas esinevate näitlejatega võrreldes miinus lõpmatuse lähedal…

Muuseas, kogu see 5 osast koosnev „Naeroobika” tsükkel on väärt vaatamist. Tõsi, 5. osa tundub kohati veidi väsinuna, kuid suurepäraseid kohti on sealgi.

Ah jaa. Seoses ühe liigvarase ning vaimust vaesekese „jõuluvana” avaliku verbaalse meeltesegadusega 21. detsembril 2023, vahetagem eelmise aasta jaanuari loo lõpus toodud luuletuses sõnad „näärivana” ja „nääritaat” vastavalt „jõuluvana” ja „jõulutaadiga”. Pühendagem selle korrigeeritud luuletuse just sellele konkreetsele „jõuluvanale”!

Kuu faasid

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+2h).

On alanud september, esimene sügiskuu, kuigi suvist sooja võib ka sekka juhtuda. Sügise ametlik algus ei lange siiski kuu algusega kokku, see toimub 23. septembril kell 9.50. Siis on Päike otse Maa ekvaatori kohal ja peaaegu kogu maakera peal on päev ja öö ühepikkused, 12 tundi. Pooluste piikonnas on eriolukord: põhjapooluse kohal on Päike silmapiiril loojumas; ka lõunapooluselt vaaadates asub Päike silmapiiril, kuid siin on Päike hoopiski tõusmas. Vastavalt on põhjapoolkeral siis algamas polaaröö ja lõunapoolkeral, vastupidi, polaarpäev. Nii polaaröö kui polaarpäev kestavad pool aastat; polaarpäeval on Päike kogu aeg loojumatuna kusagil madalas taevas, kuid silmapiirist kõrgemal, polaaröö puhul aga pidevalt allpool horisonti. Päike asub kuu esimesel poolel Lõvi tähtkujus; 17. septembril liigub Neitsi tähtkujju.

Planeedid septembris

Tänavune septembrikuu pakub vaatlemiseks vähemalt kolme, kuu teises pooles koguni nelja planeeti.

Merkuur ilmub 18-nda paiku nähtavale hommikuhämaruses madalasse koiduvöösse, hakates edaspidi tõusma peaaegu 2 tundi enne Päikest, asukohaks Lõvi tähtkuju. Vaatlusperioodi algul on Merkuur varem tõusvast Reegulusest umbes 8 kraadi kaugusel, edaspidi planeedi ja tähe nurkvahemaa üha kasvab. Võib panna tähele, et Merkuur muutub tasapisi heledamaks. Suurima läänepoolse eemaldumuse aegu Päikesest, 22. septembril, on Merkuuri heledus -0.4 tähesuurust.

Veenus on septembris nähtav samuti hommikuti idakaares, kuid Merkuurist oluliselt heledama Koidutähena. Kuu alates tõuseb Veenus 2 tundi enne Päikest, kuu keskpaiku juba ligemale 3.5 tundi ja kuu lõpus 4 tundi (pisut enamgi) enne Päikest. Veenus asub enamuse ajast Vähi tähtkujus, 25-ndal siirdub Lõvi tähtkujju.
Veenus jõuab septembris ka oma alati suure heleduse tippu, -4.5 tähesuurust. (Veenuse täpne heledus varieerub sageli eri allikates mõne kümnendkoha võrra, ilmselt ei viitsita eriti heledust kontrolliks üle mõõta.) Teleskoobiga tasub samuti Veenust vaadata, siis paistab planeet kena noore Kuu kujuga. Kuu lõpus hakkab Veenus lähenema veidi hiljem tõusvale Reegulusele. Heledused pole muidugi võrreldavad, Reeguluse heledus on +1.35 tähesuurust. Aga mõlemad „tähed” on heledamad kui teine tähesuurus… Vana Kuu sirp on Veenusele lähimas asendis 12. septembri hommikul.

Jupiteri vaatlustingimused on head. Kui kuu alguses peab vist veel märkima, et Jupiter paistab peaaegu kogu öö (hommikupoole), siis kuu keskpaiku ja teises pooles võib nähtavust kommenteerides juba niimoodi „ümardada”, et planeet on näha kogu öö. Jupiter paikneb Jäära tähtkujus. Jupiteril heledust jätkub, -2.5 tähesuurust.
Ööl vastu 5. septembrit on Jupiter päris lähestikku Kuuga (Jupiter on allpool, asub Kuu servast 1.5 kraadi kaugusel).

Saturn„käib” endiselt öösel suhteliselt madalavõitu kaarega üle lõunataeva, asudes Veevalaja tähtkujus. Kuu algul paistab Saturn kogu öö, kuid peatselt hakkab planeet hommikuti üha varem loojuma. Saturni heledus on +0.5 tähesuurust, see paneet on seega märksa tuhmim kui Veenus ja Jupiter, ometi paistab ka Saturn taevavõlvil heleda tähena. Kuu on Saturnile lähimas asendis 26. septembri õhtul.

Nelja planeeti korraga siiski näha ei saa, küll aga võib hommikuti korraga imetleda kolme planeeti. Kuu alguses on siis nähtaval Veenus, Jupiter ja Saturn; idataeva koiduvöös on näha Veenus ja peaaegu vastassuunas, madalas läänetaevas asub Saturn ja Jupiter paistab hästi lõunakaares.

Kuu teises pooles saab korraga hommikutaevas näha omakorda Merkuuri, Veenust ja Jupiteri. Merkuur asub idas madalas koidutaevas ja siis need 2 heledat „laternat”: idakaares Veenus ning edelataevas Jupiter. Kui juba „laternatest” juttu tuli, siis saab ka kolmandast rääkida: madalas kagutaevas särab hommikutaevas ka Siirius, päris-tähtede heledaim esindaja. Siirius ilmub hommikuti nähtavale umbes koos septembrikuu algusega.

Hommikuses septembrikuu taevas on idakaares teisigi heledaid tähti, kuid Merkuur peaks neist kõigist madalamale, koiduvöösse jääma.

Marss on sedapuhku nähtamatu. Nähtamatu, nagu alati paljale silmale, on ka Neptuun. Isegi teleskoobis paistab Neptuun tähekese moodi, ei enamat. Siiski võiks ehk ära märkida, et Kalade tähtkujus asuval Neptuunil on 19. septembril vastasseis Päikesega. Neptuun on seega septembris põhimõtteliselt taevas olemas kogu öö, kuid heledus on +7.8 tähesuurust (ehk siis üldisemalt kaheksas tähesuurus) võtab pakutava nähtavuse „teise käega tagasi”. 19. septembri koordinaadid on Neptuunil järgmised:

otsetõus 23h 47m 8s; kääne -2° 47’ 3’’ .

Paneme võrdluseks kirja ka sama, 19. septembri jaoks Uraani koordinaadid: ka see, 6. tähesuuruse heledusega teleskoobiplaneet paistab samuti kogu öö, asudes Jäära tähtkujus, 8 kraadi Jupiterist vasakul):

otsetõus 3 h 30m 57s; kääne 18º 5’ 55’’ .

Kassiopeia tähtkuju

Septembrikuu öö saabudes saab kõrgel kirde-idataevas nähtavaks siksakiline W-tähte meenutav viie küllaltki heleda tähe kombinatsioon. Tegu on Kassiopeia tähtkujuga. Eestis ja teistes põhjamaades pakub Kassiopeia aastaringselt igal ööl enda vaatlusvõimalusi. Tähtkuju võtab küll osa taeva ööpäevasest pöörlemisest (ümber Põhjanaela), kuid sarnaselt Suurele Vankrile ja veel mõnele tähtkujule aga loojuma ei ulatu. Kusjuures Suur Vanker on võrdluseks päris hea, sest ka Kassiopeia tähed on sarnase heledusega ning teiseks asub kumbki tähtkuju Põhjanaela suhtes alati „teine teisel pool”. Sügisöö edenedes tõusebki Kassiopeia otse seniiti ehk pea kohale, samal ajal võtab Suur Vanker koha sisse põhjakaares, Põhjanaelast madalamal. Hommiku eel liigub Kassiopeia madalamale, loode suunas.

Kassiopeia… mis see on? Esimena tulevad meelde ehk kassid (ülimalt vahvad ja positiivsed, tuju ning tervist parandavad tegelased), aga „opeia” on tundmatu suurus. Mis see on? Oopium? Kasside, eriti nende meesssost isendite „oopium” on teatavasti palderjanijuurikas. Siiski, vist seda ikka ka ei mõelda… Tuleb entsüklopeediad lahti lüüa. Või siis internet. Aga interneti viga on see, et väga palju näivalt ametlikku infot seal on kontrollimata ja seega võimalik, et ka ekslik.

Oletame siiski, et oleme nüüd grammi jagu targemaks saanud ja teame et antud juhul tuleb kassid jätta rahule, omi asju toimetama. Muidu veel mõni neist annab selleks käpaga märkijätvalt märku…

Kassiopeia nimi on vastavale tähtkujule tegelikult tulnud Kreeka mütoloogiast, selline nimi oli müütilisel Etioopia kuningannal. Eesti mütoloogias oli see siksakiline tähtkuju tuntud kui Taevalook, samuti ka kui Vändatähed.

Kassiopeia tähtkuju oma heledamate tähtedega

Heledaid tähti on Kassiopeia viis: Caph (beeta Cas), Scedar (alfa Cas), Tsih (gamma Cas), Ruchbah (delta Cas), Segin(epsilon Cas). Vaatame need kõik nüüd üle.

Caph

Näiv heledus 2.28 tähesuurust. Tegu on F-spektriklassi hiiuga, täpsem tähis on F2 III. Caph on Päikesest umbes 3.5 korda suurem ning umbes 3 korda suurem sama spektriklassi peajada tähtedest. Massi poolest on Caph umbes 1.9 korda Päikesest massiivsem. Võib eeldada, et varem peajadal viibides kuulus Caph kuhugi A-spektriklassi. Värvuselt on Caph kollakasroheline, kuid heledus pole siiski nii suur, et roheline värv silma jaoks esile tõuseks. Kaugus selle täheni on 55 valgusaastat, seega just eriti kauge objektiga tegu ei ole. Tähel Caph on ka nõrk kaaslane, heledusega 13 tähesuurust.

Scedar

Näiv heledus 2.24 tähesuurust. Siin on tegu taas hiiuga, kuid sedapuhku oranzi hiiuga, K0 III. Scedar pole Maalt vaadates siiski piisavalt hele, et oranzi värvsut otse silma jaoks esile tuua. Oranzid hiiud on ka mõõtmetelt päris suured. Scedar hinnatakse olevat Päikesest 42 korda suurem, ületades selliste näitudega ka sama spektriklassi hiidude keskmisi näite. See asjaolu viitab ka II heledusklassi (hele hiid) arvestamise mõttele. Scedari mass on kusagil 4 ja 5 Päikese massi vahel. Näib, et Scedar viibis peajadal olles kusagil B spektriklassi keskel või jahedamas osas. Kaugus 228 valgusaastat.

Tsih

Tuntud mõnedes allikates ka Navi nime all. Heledus ei ole muutumatu, viimasel ajal hinnatakse seda umbes 2.15 tähesuuruga, kuid täht võib mõnikord olla ka sellest näidust heledam või tuhmim. Spektriklass on B0.5 IVe. B0.5 tähendab üpris kõrge pinnatemperatuuriga B-klassi tähte ning heledusklass IV omakorda seda, et olles küll veel peajadale lähedal, päriselt ta seal siiski enam ei ole. Peajada faasis oli see täht veel kuumem, asudes HR diagrammil ilmselt kusagil O-klassi lõpus. Tähis e näitab seda, et spektris leidub emissioonijooni ehk kiirgusjooni (peamiselt vesiniku jooni).

Tsih-tähe puhul on leitud, et ta omab nähtamatut kaaslast, orbitaalse perioodiga 203.5 päeva. Kaaslase olemus pole senimaani selge. Kõige enam on siiski viiteid, et tegu võiks olla neutrontähega. Teine, kaugem kaaslane, 11. tähesuuruse objekt 2 kaaresekundi kaugusel on F6 V, peajada täht. Siin on orbitaalne periood pikk, 480 aastat.

Huvitav on märkida, et tähest Tsih 21 kaareminuti kaugusel asub 5.5 tähesuuruse heledusega kolmiktäht HD 5408 (B7 V + B9 V +A1 IV) , mille ruumiline liikumine on sarnane Tsih-iga. Kuid ruumiline vahekaugus on omakorda liiga suur, et saaks rääkida gamma Cas ja HD 5408 süsteemi kaksiklusest. Siin võib eeldada, et tähed on tekkinud küll ühisest kosmilise gaasi-tolmupilve süsteemist, kuid piisavalt kaugel teineteisest, et edasine otsene gravitatsiooniline seos oleks olemas.

Tsih, kuum ja hele nagu ta on, paneb helendama ka oma ümbrust. Tähelepanuväärseim osa sellest on peegeldusudukogu IC 63, hüüdnimeks Kassiopeia Viirastus. Uduobjekt asub tähest umbes 3-4 valgusaasta kaugusel. Tõsi küll, otse vaadeldav see eriti pole, kuigi kuju piltidel on meeldejääv.

Peegeldusudu Kassiopeia Viirastus. Kuigi teleskoobis raskesti vaadeldav, on pilt muljetavaldav.

Kui keegi siiski soovib üritada otse vaadelda, siis teleskoop peab suur olema, läbimõõdus ligikaudu 30 cm või enam. Udukogu heledus on 10. tähesuurus, kuid tegu pole üldsegi punktobjektiga, vaid ligikaudu 10 x 5 kaareminuti läbimõõduga. Seega pole hea ka ülisuur suurendus. Hele täht Tsih (gamma Cas) ise tuleks teleskoobi vaateväljast eemale saada. Udukogu asub tähest umbes 20-27 kaareminuti kaugusel, ligikaudne läbimõõt on 1 valgusaasta kanti. Umbes samal nurkkaugel Tsih-ist asub ka äsjamainitud HR 5408.

Udukogd Kassiopeia Viirastus (IC 63, alumine) ja selle naaber IC 59 (ülemine) tähe Tsih võimsa kiirguse taustal. Tervikpildi vasak pool meenutab mingit jubeda näo profiili.

Mängime nüüd võsainglasi, tehes nii. Lähtume meie „suurest peatähest” Tsih ja tuginedes ekvatoriaalsetele koordinaatidele („põhi üleval”) ning seda ka, et teleskoop pöörab pildi ümber („põhi alla”), siis sellisel juhul HR 5408 asub Tsih-ist „kella 12 suunas” ja Viirastuse-udu asub „kella nelja suunas”. Püüame, nagu juttu oli, järgmise sammuna liigutada heleda Tsih-tähe teleskoobi vaateväljast välja. Kas udukogu kuidagi näha on, see saabki seepeale selgeks.

Udukogu koordinaadid: otsetõus 0h 59m 5s, kääne: 60º 53’ 42’’.

Läheduses asub ka teine samal põhjusel helenduv udu IC 59, kuid see on eelmisest tuhmim.

Tehes Gamma Cas ehk Tsih kohta lühikokkuvõtte, siis omab see ligikaudu 17, mõndel andmetel 19 Päikese massi ja 10 Päikese raadiust. Kaugus on umbes 550 valgusaastat.

Veidi Be-tähtedest

Tähte Tsih (gamma Cas) tuntakse teatud tüüpi muutlike tähtede, Be tähtede esindajana. Üldiselt on Be tähed väga kiiresti pöörlevad tähed, mille ümber on ka mingi ketas, mis võib olenevalt konkreetsest juhtumist olla erineva stabiilisuse astmega. Ketas Be tähe ümber koosneb tähest endast väljalennanud materjalist. Siiski pole asi liiga lihtne: mõnede Be tähtede pöörlemiskiirus pole väga suur, kuid ketas selle ümber võib ikkagi kuidagi tekkida. Kui tegu on kaksiktähega, võib mõnedel juhtudel kaarte segada ka teine komponent. Millalgi pakuti välja, et kõik Be tähed on kaksiktähtede komponendid, sellest ka ketas B-klassi komponendi ümber, kuid nii see paraku ka ei ole.

Be tähtede seas saab seega eristada ka alamklasse. Tsih, gamma Cas, on lisaks Be staatusele ka gamma Kassiopeia tüüpi muutlike tähtede prototüüp.

Ruchbac

Jätkame Kassiopeia heledate tähtedega. Ruchbac asub Maast umbes 99 valgusaasta kaugusel. (Kui keegi ütleb 100 va, pole see ka eriti vale.) Tähe heledus on 2.66 tähesuurust. Pole oluliselt tuhmim kui eelnevad 3, kuid arvud on armutud: sellise heledusega paistev täht kuulub kolmanda tähesuuruse tähtede hulka.

Spektriklass hinnatakse olevat A5 IV. Ruchbah arvatakse seega olevat parajasti lahkumas peajadalt HR diagrammil. Mass peaks olema 2.5 Päikese massi ja raadius 3.9 Päikese raadiust.

Ruchbah omab ka kaaslast, mis muudab tähe varjutusmuutlikuks, kuigi heleduse muutlikkus on napi mõõduga. Kaaslase olemuse kohta pole veel kuigi palju teada.

Segin

Segin ehk epsilon Cas asub W kujulise tähtkuju kontuuri ühes tipus (teises tipus on Caph). Näiv heledus 3.34 teeb sellest tähest Kassiopeia kontuuri tähistavast viiest tähest kõige tuhmima. Tähesuurus on Seginil seega üldiselt lugedes kolmas. Kaugus Maast 418 valgusaastat. Segin hinnatakse olema 9 Päikese massi ja 6 Päikese raadiusega. Spektriklass on B3 V. Siiski pole antud juhul asja paika panna eriti lihtne, sest spektris ilmneb ka emisoonijooni. Nii et Segin võib olla IV heledusklassis. (kuumade, sh B-spektriklassi tähtede puhul on mõnigi kord päris keeruline teha vahet V (peajada) ja IV (allhiidude) ning isegi ka III (hiidude) heledusklassi vahel, sest vastavate tähtede esindajate parameetrid ei erine oluliselt.) Siiski ei loeta Segin olevat ka klassikaliste Be tähtede esindajaks.

Vahekokkuvõte

Nii et Kassiopeia viiest tunnustähest on kolm tükki kuumad (Tsih ja Segin B spektriklassist, pinnatemperatuuridega vastavalt 25 000 K ja 15 100 K ning Ruchbah A spektriklassist, 8000 K), üks „soojusastmelt” vahepealne (Caph, F spektriklass, 7000 K) ning üks jahedam (Scedar, K spektriklass, 4600 K). Toas ja õues olevate temperatuuridega võrreldes on üleüldse kõigi tähtede pinnatemperatuurid muidugi tohutult kõrged.

Ei aita ka see, kui tähe pinnalt üritada sissepoole kaevuda. See ei aita, sest mida sügavamale jõuda, seda kuumemaks läheb. Tähtede keskmetes jõuaksime kindlasti välja kümnest miljonist kraadist kõrgemate temperatuuriväärtusteni. Hea küll, jätame labidad Maale, kuid ka tähtede pinnatemperatuure arvestades võib siiski antud juhul tõdeda, et kliima on neis paigus kuidagi liiga soe.

Otsene järeldus nii kuuma kliima vastu võitlemiseks on loomulikult see et Maal, iseäranis just piirkonnas, mis piirneb Läänemere, Soome lahe ja Peipsi järvega, tuleb meil kõigil koheselt midagi ette võtta, näiteks lasta endal elekter jäädavalt välja lülitada, makstes üha kasvavaid elektriarveid siiski edasi! Sest me peame ju olema gamma Kassiopeiaga solidaarsed, kas keegi julgeb vaielda?

Teleskoobiobjektidest Kassiopeias

Kassiopeia asub Linnuteel, seega peaks sinna mahtuma ka täheparvi ja udukogusid.
Nii ongi. Viie rikkama riigi, vabandust, viie heledama tähe ümbruses on taevas mitmed tähtede hajusparved. Tuntuimad neist on ehk M52 ja M103, mis on mahtunud kuulsasse Messier’ kataloogi. M52 leiab siis, kui liikuda Scedari (alfa Caph) juurest Caphi (beeta Cas suunas) ja siis veel umbes sama palju samas suunas edasi.

Hajusparv M52

M52 asub Maast umbes 4600 valgusaasta kaugusel, läbimõõt umbes 19 valgusaastat. Parve koguheledust hinnatakse umbes 7 tähesuurust. Arve liikmete arv on paarsaja kandis.

Kui lähtuda aga Ruchbah-tähest (delta Cas) ja hakata liikuma Segin (epsilon Cas) suunas, siis esimesest juba umbes kraadi kaugusel tuleb vastu hajusparv M103.

Hajusparv M103 üldisemas vaates.

Kui aga teleskoobiga M103 vaatlemise käigus ümbruskonnas veidi ringi keerutada, peaks sealt leidma veel päris mitu hajusparve, nt NGC 663, NGC 654 ja NGC 659.

Hajusparv NGC 663

M103 on neist heledaim, kuid siiski ka mitte väga hele, parve heledus on umbes 7.4 tähesuurust, veidi tuhmim kui M52. M103 asub ligemale 10 000 valgusaasta kaugusel, läbimõöt ligikaudu 18 valgusaastat. Kinnitatud liikmeid on üle 170.

Hajusparved on teada kui noorte, mitte väga ammu tekkinud noorte, pigem kuumade peajada tähtede kogumid. Nii on ka M103 puhul, kuid on huvitav märkida parves, suisa tsentris asuva päris punase, M6 spektriklassi hiiu või allhiiu olemasolu.

Hajusparv M103 detailsemalt.

Oleks „parem”, kui tegu oleks punase ülihiiuga, need on samuti noored objektid. „Tavalised” punased hiiud aga peaksid olema märksa vanemad. Võib spekuleerida, et vastasmõju tagajärjel mingi lähinaabriga võttis see täht eemalt vaadates hoopis vanema „näo”, kui ta tegelikult on. Sellist asja juhtub harva, kuid pole päris võimatu.

Kassiopeias seega hajusparvi jätkub! Kerasparvedega on kehvasti, see on ka mõistetav, sest Galaktika sfääriline allsüsteem, mille kerasparved moodustavad, ei kipu Maalt vaadates sinnakanti suunas projekteeruma..

Udukogusid on ka. Kassiopeia Viirastusest oli juba eespool juttu. Kergemini peaks leitav olema Pacmani udukogu, NGC 281. See on üks paljudest Linnutee tähetekke piirkondadest, kus noori kuumi tähti juba ka tekkinud on. Nende kiirgus ülejäänud udu helendama panebki. Udukogu asub mitte kaugel heledast tähest Scedar.

Pacmani uduna tuntud NGC 281.

Märgime ka Pacmani udu koordinaadid:

otsetõus: 0h 52m 59s, kääne: 56º 37’ 19’’ .

Udusid on muidugi veel, kuid eks neid kõiki pea ikka läbi teleskoobigi pildina üles püüdma võtma, vaatamisest üksi pigem ei aita… Nimetame siiski ühe veel, M52 lähedal, umbes poole kraadi kaugusel asub Mulli udukogu, katalooginimega NGC 7635. Udu helendab tsentraalse kuuma O spektriklassi tähe arvel. Sellest taevapiirkonnast on põhjust allpool veelgi juttu teha.

Muide, O-spektriklassi tähtede puhul pole isegi peajada ja ülihiidude esindajate vahel suuri erinevusi. Ei heleduse, massi ega läbimõõdu osas. Detailides muidugi saab eristusi teha. Võrdluseks: „külma” M spektriklassi puhul on peajada tähtede ja ülihiidude erinevused kolossaalselt suured.

Kassiopeia A

Huvitav objekt on Kassiopeia A umbes 11 000 valgusaasta kaugusel. Läbimõõt 11 valgusaaastat. Esmakordselt vaadeldi seda optilises kiirguses 1950. aastal. See on jällegi paraku objekt, mida ei tasu eriti proovida teleskoobiga otsida. Kuid paraja suurusega (läbimõõt 30 cm kanti või enam) teleskoop koos värvifiltritega võib teha imesid… Esmakordselt avastati Kassiopeia A hoopiski raadiokiirguses 1947. aastal. Tegu on Maalt registreerides võimsaima raadiokiirguse allikaga väljastpoolt Päikesesüsteemi, tõsi küll, seda vaid siis, kui kiirgust registreerida sagedusel 1 gigaherts. Pole seega ime, et ilmselt seoses just selle objektiga räägivad mõned esoteerikafännid salapärasest Kassiopeia kiirgusest.

Detailirohke pilt supernoova jäänukist Kassiopeia A, jäädvustatuna läbi uue, Webbi Kosmoseteleskoobi.

Salapära Kasssiopeia A puhul muidugi jätkub. Lähem uurimine on näidanud, et tegu on selgelt supernoova jäänukiga. Ka tekkinud kompaktne tuum on olemas. Vist neutrontäht (kuid mitte pulsar), aga ka must auk võib see olla. Röntgenuuringute jätkamine peaks siin pikapeale selguse andma. Kompaktse objekti olemasolule saadi kinnitus Chandra Röntgenkiirguse Obervatooriumi poolt, mis lennutati kosmosesse 1999. aasta suvel. Kassiopeia A oligi selle aparatuuri esimene uurimisobjekt.

Nii et Kassiopeia A kiirgab rõõmsasti nii raadiokiirgust kui röntgenkiirgust. Siiski ei saa siit kuidagi järeldada, et salapärased „Kassiopeia asukad” meile igatsugu erinevate sagedustega kahtlasi signaale saadavad. Kiirgus on siiski puha looduslik, isegi otse huultelt loetavaid valeväiteid see kiirgus sisaldada ei tohiks. Kuigi lahendamata saladusi Kassiopeia A juures on.

Kõnesolev supernoova pidanuks millalgi XVII sajandi teisel poolel Maal hästi näha olema. Ometi pole selle kohta suurt midagi teada. Siiski midagi nagu oleks. Kõige enam tundub tõenäoline, et supernoovat vaatles inglise asronoom John Flamsteed vähemalt 16. augustil 1680, kes märkis selle kataloogi kui 3 Cassiopeiae. Flamsteedi märgitud positsioon jääb praeguse Cas A asukohast 10 kaareminuti kaugusele. See on praeguste mõõtmisvõimaluste juures suhteliselt suur kaugus, kuid varasematel aegadel ei saanud alati nõuda ka väga vsuurt täpsust. 3 Cassiopeiae on jäänud senimaani nn hüpoteetiliseks täheks. Murekoht on see, et Flamsteed märkis objekti heleduseks kõigest 6 tähesuurust. Kõik oleks korras, kui „uus täht” paistnuks palju-palju tähesuurusi heledam. Kaarte segab veidi ka läheduses asuv täht AR Cas.

Võttes tööhüpoteesiks siiski eeltoodud Flamsteedi vaatlused, siis võis ehk tegu olla erandliku tähega ja seega erandliku supernoovaga. Täht võis olla juba varem väga intensiivse tähetuulega suure osa oma väliskihtidest kaotanud. Seesama hajunud ümbris võis osutuda hiljem plahvatanud supernoova valguse oluliseks neelajaks optilises kiirguses. Infrapunavaatlusi ju sel ajal ei olnud. Sellise supernoova variant viitab muuhulgas sellele, et tekkinud kompaktne objekt peaks olema siiski must auk.

Tegu oli küllalt pikka aega seniteada noorima supernoova jäänukiga Galaktikas, kuid üks veel noorema kandidaat on praeguseks siiski veel.

Paneme koordinaadid ka:

otsetõus 23h 23m 24s, kääne 58º 48’ 54’’ .

Kassiopeia A asub tähest tau Cas (4.9 tähesuurust) umbes 3 kraadi lääne pool. Tau Cas asub Caph-ist (beeta Cas) omakorda 3 kraadi lääne pool.

Märkus: Siin on lähtutud ekvatoriaalsetest koordinaatidest (täpsemini otsetõusust). Seega „lääne pool” tähendaks lõunakaarde vaadates paremal pool olemist. Kassiopeia aga Eestist vaadates lõunakaarde ei satugi. Seniidi piirkonnas on neid „vasak-parem” suundi aga raske paika panna. Kui Kassiopeia asub madalas põhjakaares, allpool Põhjanaela, siis tähendab otsetõusu mõttes „lääne pool” ikka paremal pool, kuid taevasse vaaadates hoopiski ida pool paiknemist. Sellest temaatikast oli juttu ka eelmise aasta septembrikuu loo esimeses osas.

„Tycho Brahe supernoova” ja Kassiopeia B

Kui eelmise (kuigi hiljem juhtunud) supernoova seletamisega oli/on raskusi, siis nüüd on asi palju reeglipärasem, kuna selle, 1572. aasta kuulsa supernoova kohta on palju andmeid. Supernoova plahvatus muutus esmakordselt nähtavaks 6. novembril, kuigi osad andmed justkui viitavad, et seda nähti juba mõni päev varem. See oli veel teleskoobieelne ajastu, heleduse täppismõõtmised olid madalamal tasemel, kuid on mitmeid kindlaid ülestähendusi, et supernoova sai umbes sama heledaks kui Veenus ning seda üritati jälgida isegi päevasel ajal. Niivõrd kuivõrd. Proovida tasus, sest Kassiopeia asub/asus novembrikuu päeviti põhjataevas ja sellele suisa vastassuunas, lõunakaares uitava madalavõitu Päikese otsesed kiired polnud ka eriti selja tagant silma pimestamas. Ning räägitakse ju sedagi, et vanasti olnud lisaks sellele, et rohi oli rohelisem, inimeste meeled erksamad ja silmanägeminegi teravam…

Selle aja kuulsamaid astronoome maailmas Tycho Brache ei olnud supernoovat kaugeltki esimesena märganud, hakates seda vaatlema alates 11. novembrist, kuid tegi kõige rohkem hoolsaid uuringuid. Algul paistnud see umbes Jupiteri heledusega, kuid edaspidi olnud ligi 2 nädalat Veenusega võrreldav. Ka Veenus ise oli sel ajal “võrdlustähena” hommikuses koidutaevas säramas, tõustes üle 4 tunni enne Päikest (varakult enne koitu) ning Jupitergi oli öösiti ilusasti pikalt nähtaval. Brachelt tuli ka üldine nimetus „uus täht” ehk noova, hiljem täpsustati see termin supernoovaks.

Tuhmumise käigus muutunud „valget värvi” täht algul kollaseks, seejärel üha punasemaks, kuni silm juba küllalt tuhmiks muutunud tähel enam värvusi ei eristanud. Supernoova olnud nähtav aegamööda tuhmudes 1574. aasta märtsini, siis kadunud see „uus täht” öötaevast.

Eestis… nojah, polnud siis eriti aega teadust teha, kohapeal võimutsenud võõramaisel Liivimaa ordul ja praktiliselt kõigil naabritel korraga oli siin vaja aastakümnete pikkust Liivi sõda pidada… Eestlaste endi sõnaõigus oli juba enam kui 300 aasta eest kaduma läinud. Nagu nüüdki see jälle kandikul ära on antud…

Nojah. On saanud selgeks, et 1572. aastal pidi Kassioepias tegu olema Ia tüüpi supernoovaga, millistest eriti midagi järele ei jää, ka mitte kompaktset jäänukit. Midagi siiski hoolega otsides avastati, ka seekord kõigepealt raadiokiirguses, 1952. aastal. Ka nõrk optiline udujäänuk on ikkagi fikseeritud, see ongi Kassiopeia B ehk siis SN 1572. Selle objekti amatöörvaatlus on tõesti välistatud. Pole mõtet selle nõrga objekti koordinaate kirjutada, piisab märkest juuresoleval pildil.

Kassiopeia. Märgitud on mõned süvataeva objektid. Hajusparvi tähistavad rohelised ringid, difuusseid udukogusid tähistavad punased ringid ja noovat pisem kollane ring. Kassiopeia supernoovade asukohti märgivad suured kollased ringid.

Alles 2004. aastal avastati ka Ia supernoova käivitamiseks hädavajalik kaksiktähest komponent, Päikesega sarnane peajada täht.

Kassiopeia B ehk kuulsa Tycho supernoova tõenäoseim kaugus on kusagil 9000 valgusaasta kandis, kuid veakoridor on praegu veel päris lai.

Nii et umbes 100 aasta vältel on Galaktikas plahvatanud 3 supernoovat: 1572. aastal, 1604. aastal (sellest pole praegu ruumi rääkida) ja 1680. aastal. Kaks esimest olid heledad ja nende vaatlemise kohta on palju teada, selle viimatise supernoova toimumise täpse fikseerimise kohta on küll teatud reservatsioonid, aga usume ehk siiski 1680. aastat. (Me usume küll ka liiga palju valesid asju, isegi absoluutselt musta keha hämarusastmega e-”valimiste” ausust!)

Ootame aga uut, tõeliselt heledat supernoovat! Oleks juba aeg!

Noova ka!

Kes vanu asju ja supernoovasid ei mäleta, siis olemas on ka noovad; neid esineb oluliselt tihedamini. Mitte nii võimsad kui supernoovad, aga siiski. Kassiopeias esines kõigest 2 aasta eest, 2021. aasta kevadel igati arvestatav noova! Noova ilmus suunalt, mis on päris lähedal hajusparvele M52 (vt kaasasolevat pilti).

2021. aasta noova Kassiopeias. Noova on pildil pandud vilkuma. Üleval hajusparv M52, paremal Mulli udukogu.

Noova lähedal on ka varem mainitud Mulli udukogu. Nimetused sellele noovale on Nova Cassiopeiae 2021 või alternatiivselt V1405 Cas. Noova avastas üks Jaapani amatöörastronoom (!) 18. märtsil 2021. aastal, kui noova heledus oli 9.5 tähesuurust. Hästi vedas sel mehel…

Noova heledus tõusis kiiresti ja jäi „pendeldama” 7.5 j a 8 tähesuuruse vahele. Tegu peaks olema hinnaguliselt klassikalise noovaga, kuid põnevust valmistas esialgu heleduse uus kasv 7. -9. maini, kui heledus tõusis 5.45 tähesuuruseni, nii et noova sai palja silmaga vaadeldavaks. Heleduse kasv oli siiski lühiajaline, sama kiiresti see ka langes. Pikemas ajalises plaanis oli tekkinud siiski heleduse ”platoo”, mille taustal esines lühiajalisi muutusi. Alates novembrikuust hakkas ka keskmine heledus aeglaselt, kuid kindlalt langema.

Sellised need noovad on. Valge kääbus „tirib” oma kaaslaselt, peajada jahedama poole esindajalt endale täheainet juurde, kuni toimub termotuumaplahvatus ja kogutud ümbris lendab laiali. Tähed ise jäävad noova korral alles. Antud kaksiksüsteem paikneb lähestikku, orbitaalse perioodiga kõigest 4.5 tundi. Arvata on, et see noova plahvatab kunagi uuesti. Nii see üldse noovadega enamasti juhtub, nad kipuvad korduma.

Kassiopeias on veel huvitavaid objekte, aga enam tõesti ei mahu…

Lõppsõnaks

Septembrikuu lõpus domineerib päevaga võrreldes pikkuse osas juba öö. Ligikaudu viiest kuust koosneva suvise hooaja lõppu tähistab 29 september, mihklipäev. Sellele vastandub jüripäev 23. aprillil, vähemal määral on samas rollis olnud ka volbripäev 1. mail. Mihklipäeval on läbi aegade olnud väga isesugust ilma. On olnud suisa suvist sooja, tugevaid torme, vihmavalinguid, samuti ka varaseid talve tunnusmärke. Mida ilm tänavu mihklipäevaks toob, seda saab kindlas kõneviisis väita juba alates 30. septembrist!

„Tänavu saavad esimesed õnnelikud mihklipäeva ilmateate kätte juba koguni 29. septembril kell 23.59! Kiirustage tellima, sest niivõrd soodsate tellimuste arv on piiratud! Kõige esimesest tellijast saab kuldklient: täiendava teenusena osaleb ta lisaks koguni kuuajalise vihakõneküttide vastase tasuta immuunsuspaketi loosimisel! Lisatasu eest saab ta veel soovi korral taotleda võimalust tervelt kahe nädala jooksul omada tasuta omaenda isklikku autot ja eluaset! Tähelepanú: tegu on teenusreklaamiga. Kaebuste ilmnemisel, püsimisel või kõrvaltoimete tekkimisel tutvuge meie uute, veelgi soodsamate pakkumistega! Täiendavalt teatame, et me pole tegelikult mitte kunagi mitte ühtegi reklaami, ka mitte äsjaavaldatud reklaami avaldanud! Siiski jätkame me ka edaspidi oma reklaamide avaldamist, kuigi me neid tegelikult ei avalda! Lisaks olgu teil teada, et need tasulised reklaamid on teile kõigile kohustuslikud ning kui te ei…”

Oinalauda uks avanes. „Mnjaa”, ütles talumees mõtlikult, pani käiakivi seina najale ja astus sisse.

Mõne tunni pärast saabus täiskuuöö.

Kuu faasid

• Viimane veerand: 7-ndal kell 1.21
• Kuuloomine: 15-ndal kell 4.40
• Esimene veerand: 22-sel kell 22.32
• Täiskuu: 29-ndal kell 12.57

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Augustikuu kohaloleku üle saab rõõmustada veel ühel kentsakal põhjusel. Nimelt „viimase 120 000 aasta kuumim juuli” on edukalt üle elatud, saame kliimahüsteeriaga edukalt edasi minna. Tõsi küll, üks ruudulise soniga kiilakas punapea teatas äsja saladuskatte all, et 112 000 aastat tagasi oli juuli siiski veel tervelt sajandiku kraadi võrra veelgi soojem, ta mäletavat seda täpselt. Noh, mine sa tea.

Luigest Kotkasse

Linnutee paistab augustis kogu oma ilus, selle heledaim piirkond paistab meil Kilbi tähtkujus lõunakaares. Liigume Kilbist piki Linnuteed kõrgemale. Linnuteele jäävad nüüd kaks suurt lind-tähtkuju: kõrgemal Luik (koos Deenebiga) ja Kotkas (koos Altairiga). Midagi on nende kontuurides sarnast: midagi ristikujulist, mille üht sihti võib kujutada suurte linnutiibadena. Samas on need tähtkujud erinevad ka. Süvataeva objektide osas nimelt. Luiges on mitmeid reklaamitavaid (teleskoobi)objekte, kuigi Messier’ kataloog tunneb siingi vaid kaht hajusparve: M29 ja M39, kujuures M29 pole eriti efektse välimusega ka teleskoobis, see hajusparv paikneb tähe Sadr (gamma Cyg) läheduses, sellest tähest veel veidi allpool.. M39 paikneb kõrgemal, tähtkuju kirdeosas, on eristatav ka palja silmaga ja paistab muidugi ka teleskoobis. Kuna Luik on niigi „udune”, võib M39 leidmine siiski harjutamist vajada. Objekti tuleb otsida Deenebist vasakul ja kõrgemal.

„Laskume” Luigest Kotka juurde. Kotkas on küll Linnutee taustal, kuid uhkeid süvataeva objekte nagu polekski. Tegelikult on ka Kotkas neid piisavalt, aga mingi kurja juhuse tõttu ei satu selle päris suure tähtkuju suunas suhteliselt tuntud „uduseid asju”, mida on hea teleskoobiga üles otsida.

Muidugi, aeg läheb edasi ja võimalused koos sellega. Kasutatavaid teleskoope tehakse üha paremaid ja kui need on õigesti paika pandud ja sisaldavad ka piisavalt tarkvara, siis piisab „õigele” nupule vajutamisest ja teleskoop „veerebki” õiges suunas vaatama. Aga kui miski on valesti, siis ei pruugi sellise üli-automaatse teleskoobiga saada üldse suurt midagi vaadata. Kõik oleneb muidugi konkreetsest teleskoobist. Teleskoope on kuuldavasti maailmas kokku ju päris mitu tükki ja tehakse juurde ka…

Aga et asi ei jääks umbmäärase külajutu tasemele, tuleb midagi ikka konkretiseerida ka.

Oleme siis Kotka tähtkuju uurimas. Alustaksime hajusparvega NGC 6709. See asub Kotka tähkuju ülemises parempoolses ääres. Parve heledus on 6.7 tähesuurust, kahjuks on seda siiski Linnutee arvukate tähtede taustal raskevõitu eristada. Võiks alustada väiksematest suurendustest.
Koordinaadid: otsetõus 18h 52m 26s, kääne 10kr 20 min 52sek .

Kotka tähtkuju

Nüüd võtame ette planetaarudu NGC 6781; koordinaadid:

otsetõus 19h 19m 38s, kääne +6kr 34min 58sek.

Udukogu asub Kotka tähtede Deeneb Okab (delta Aql) ja Deeneb (tseeta Aql) umbes kolmandiku nurkvahekauguse kandis vahel, kui Deeneb Okabist minema hakata. Deeneb Okab (või Denebokab?) on Kotkas sarnases positsioonis Luige tähtkuju gammaga, tähega Sadr.
Mõlemad on nimelt vastava tähkuju ristikujulisut meenutava keskpunkti tähisteks. Ning Deenebite puudust Kotkas ei ole: peale äsjamainitud tseeta Aql on sama nimega, Deeneb, ka tema naaber, epsilon Aql!

Mis veel parem, tähtkuju lõunaosas paiknevad kõrvuti kaks tähte, lambda Aql ja iota Aql. Mõlema ühine nimetus on Al Thalimain! Nii et Kotkas on mõnes mõttes kaksikute tähtkuju.

Tuleme tagasi planetaarudu NGC 6781 juurde. Objekti heledus on 11.4 tähesuurust ning nurkläbimõõt on veidi alla 2 kaareminuti. See planetaarudu omab mõneti nii kuulsa Lüüra udu (M57) tunnuseid, kuid rõnga sisemus pole nii selgelt rõngast eraldatud kui M57 puhul.

Nüüd püüame uurida Fantoom-triibu udukogu NGC 6741. Heledus 11 tähesuurust, nurkläbimõõduks on hinnatud 0.1 kaareminutit. Mõlemad asjaolud kokku teevad objekti klassikalisel kombel teleskoobiga otsimise keeruliseks, proovida muidugi tasub, eriti koordinaatide abiga. Need on:

otsetõus: 19h 3m 51s; kääne: -0kr 24min 50sek.

Objekt asub tähtkuju lõunapiiri lähedal, Kilbist veidi põhja pool.

Niipalju hetkel Kotkast.

Perseiidide meteoorivool

Perseiidide meteoorivool ongi parajasti käimas, kohe-kohe saabub maksimum. Seda meteoorivoolu peetakse üldiselt aasta parimaks vooluks. Põhjusi on ka. Perseiidid on aasta-aastalt üsna stabiilsed. Maksimumi öö saabub tänavu 12. augusti öö vastu 13. augustit. Parim aeg vaatlusteks on öö hommikupoolne osa enne valgenemist. Esiteks on radiant hommikul kõrgemal kui õhtul ja ka meteooride maksimumi eeldatakse 13. augusti hommikuks, tõsi küll, see juhtub mõni tund peale Päikese tõusu. Eeldatakse, et näha peaks olema mõnedel hinnangutel ligikaudu kuni 140 meteoori tunnis. Sellinegi arv ei taga siiski „tähesadu”, sest tuhmimad lendtähed ei pruugi saada ära märgatud.
Üldiselt pakutakse, et tänavu on perseiidide meteoorivool vaadeldav 17. juulist 24. augustini. Ligikaudu selline on eeldatud vaatlusvahemik olnud ka varasematel aastatel. Ajavahemik on päris pikk, kuid parimad ööd on ikka tavaliselt 10-13. augustini.

Perseiidide meteoorivoo suhteliselt hea stabiilsus aastate lõikes on ehk siiski veidi ka selili rehaks keset rohtu, kui sellele peale astuda. Nimelt väga tihedateks tähesadudeks arenevad perseiidid harva. Ometigi pole see võimatu. Ka perseiide moodustavad meteoorosakesed esinevad tihedamate ja hõredamate tompudena, nii et üllatusi võib ette tulla. Kui just valesti meeles pole, siis nt 1993. aasta perseiidide maksimum oli suhteliselt võimas, vaatlusaparaadid fikseerisid isegi mõnede kivikeste langemist Kuu pinnale. Maa atmosfäär toimis hea väravavahina: maapinnale jõudnud meteoriite pole sellest ajast nagu teada. Loodetavasti on õigesti meeles. „Kuigi ma seda tegelikult ei tea, mul pole seda paberit kaasas, kuid lugege mu huultelt, mul pole küll neid ka praegu kaasas, aga…” Ah ei, see oli üks teine jutt ühelt hoopis vanalt ja lootusetult rikkis grammafoniplaadilt.

Perseiidide meteoorivoo meteoorid tormavad üldjuhul kiiresti läbi taevalaotuse. Eks põhjus ole meteoorosakeste ja Maa oma orbiidil liikumiste suhtelistes kiirustes. Öeldakse, et langevat tähte nähes peab midagi soovima ja tähe suunas midagi viskama. Vähemalt Tõnisson „Kevades” nii teadis. Selles mõttes on augustikuu lendtähed igavesed kiusupunnid: kole vähe on soovimiseks aega.
Selles osas on palju parem kasutada detsembrikuist geminiidide meteoorivoolu. Siis paistavad meteoorid enamjaolt märksa aeglasemalt. Siis ehk jõuab isegi mõne muu algselt soovitu, nt Jaguar – tüüpi „autologu” korraliku ise kokku pandud sääreväristajaga ehk võrriga asendada.

Augustikuu lendtähtede radiant

Voolumeteoorid liiguvad üksikuna võttes Maa suhtes umbes ühesuguses suunas ja ka kiirused ei erine eri osakestel väga palju. See teebki võimalikuks klassifitseerimise kui „kiire vool” nagu perseiidid või „aeglane vool” nagu geminiididid. Meteoorivoolu üksikosakesed näivad lähtuvat ühest konkreetsest punktist taevas. Augustikuu peamiste lendtähtähede puhul asub see punkt Perseuse tähtkujus, olles suunalt lähedane palja silmaga nähtavale kaksikhajusparvele, katalooiginimetustega NGC 869 ja NGC 884. Tegu on puhtalt geomeetrilise efektiga. Kujutades ette ülipikka sirget maanteed, näib ju ka see koonduvat kauguses ühte punkti, kust „punktautod” välja ilmuvad ja edaspidi auto kuju ning kiiruse omandavad. Vaatleja arvates.

Meteoore võib siiski näha igal pool taevas, nende nähtud liikumsteid mõtteliselt pikendadades saamegi nende lähtumise enam-vähem ühest punktist taevasfääril. Parim vaatesuund polegi ehk radiant ise, vaid sellest eemal. Radiandist nurkkaugusega hinnaguliselt 30 – 40 kraadi eemal on atmosfääris kihutav lendtäht aga piisavalt hästi „külje pealt näha”. Ka radiandi suunas võib muidugi vaadata.

Parim asend vaatluseks on ehk… lamamine, puudub suurem vajadus kaela kangutada ja pead usinasti pöörata, kuigi mõningal määral peab seda ka lesides tegema. Võib-olla polegi vale see rahvajutt, et astronoomi kutsehaigus on kaelaradikuliit. Tõsi küll, isiklikult juhtus kunagi nii, et täpselt samale küsimusele oli aus vastus selline: „Ei, aga minul on hoopis praegu bronhiit”. Läks ju ilusasti riimi. Nii põhjustasin tahtmatult küsijates lõbusa tuju. Ikka tore, kui kaasinimesi aidata saab…

Augustikuu põhimeteoorid on seotud Swift-Tuttle komeediga, mis avastati 1862. aastal. Komeedi orbitaalne periood ümber Päikese liikumisel on ligikaudu 130 aastat, see pole päris konstantne suurus. Järgmisel korral oli komeet Päikese lähedal 1992. aastal, kuid Maalt oli vaadeldavus kehv. See – eest järgmisel korral, 2126. aastal peaks Swift-Tuttle komeet olema uhkesti näha.

2126 on seega vahva aasta: Eesti kirdepoolses osas näeb oktoobris ka täielikku päikesevarjutust.

1867. aastal leidis Itaalia astronoom Schiapparelli, et swift-Tuttle komeedi orbiit langeb küllaltki hästi kokku iga-augustikuise perseiidide meteoorisajuga. Jajah, seesama Schiapparelli, kellelt väidetavalt olevat läinud lendu Marsi „kanalite” idee.

Meteoorid on üldiselt vaadeldavad 75-1000 km kõrgusel atmosfääris, päris hea lendtähena nähtaval olemise kõrgus on 100 km ümbruses. Teatavasti loetakse 100 km riikide piirideks vertikaalsuunal. Nii et meteooride langemist vaadeldes võib iga juhtumi puhul aru pidada, kas see toimus riigipiiri rikkudes või mitte. Aga noh, riigipiir kui selline… See on meil ju isegi piki maismaad praktikas aegunud nähtus, kas pole? Kurb muidugi.

Vana Kuu

Meteooride vaatlemisel on õigel asjatundjal üks esimesi küsimusi: kuidas on Kuuga? Mida vähem Kuu segamas on, seda parem. Sedapuhku satuvad/sattusid metooride maksimumööd, 10-13. august, vana Kuu viimasesse veerandisse. Igal järgmisel ööl on Kuu üha kitsama sirbiga ja tõusu aeg jääb ka aina hiljemaks. Nii et asi pole hull. Siiski „käib” Kuu praegusel ajal öösiti väga kõrgelt, Kuu kääne on suurem kui Päikesel 21. juunil. Seega, vaatamata viimasele veerandile on Kuu olnud öötaevas igal öösel arvestatava kestvusega esindatud. 12. augusti hommikul Kuu tõusis tund peale keskööd ja järgmisel hommikul, kui eeldatatakse meteoorivoo maksmumi, tõsueb Kuu juba märksa hiljem. Kuu on väga sirbikujuline ja selle tõttu on madal ka Kuu heledus. Seega mingit laastamistööd Kuu meteooride vaatlemisel saabuval ööl teha ei tohiks. Kuu asub praegustel öödel väga kõrgelt käivate Sõnni ja Kaksikute tähkujudes, need asuvad mitte just vastassuunas perseiidide radiandile, kuid seegi ei tähenda midagi.

Vanaks saanud Kuu loojub 13-ndal koguni koos Päikesega ja järgmisel paaril päeval isegi veidi hiljem, kuid õhtuse vana Kuu nägemise nali jääb ära: sirp muutub päevases taevasinas nägemiseks liiga tuhmiks ja õhtul lisaks ka liiga madalaks (sirp jääb paksu atmosfääri taha). 15. augusti hommiku ülikitsukese kuusirbi peaks hommikuhämaras veel üles leidma, kuid mitte enam päevasel ajal ja paraku ka mitte 25 minuti jooksul pärast Päikese loojumist ( Kuu loojub alles siis).

51 Pegasi b ja 47 Ursae Majoris b.

Parajasti on käimas järjekordne astronoomiahuviliste kokkutulek.
Eks sellised üritusi ole läbi aegade ikka aeg-ajalt tehtud. Kuid praegu jooksva aegrea esimese numbriga kokkutulek oli 1996. aastal Saaremaal Kaalis. Võib kujutada ette (isiklik kogemus kahjuks puudub), et muuhulgas oli seal juttu ka kahest äsjasest esma-avastatud eksoplaneedist.

Kuigi päris esimesed kaks eksoplaneeti olid avastatud juba 1992. aastal, siis „päris õigete” planeetide kategooriasse neid nagu ka ei taheta lugeda. Küllap õigustatult, sest neutrontähe lähistele saab midagi eemalt planeedina tunduvat kokku koguneda alles varem eksisteerinud neutrontähe eellaseks olnud tavatähe või selle kaaslase jäänustest peale neutrontähe tekkimist.

Esimesed kaks „ehtsat” eksoplaneeti olid avastamise järjekorras 51 Peagasi b (b tähistabki planeeti) ja 47 Ursae Majoris b. Esimene neist avastati 1995. aasta oktoobris, teise avastamisest teatati mõni kuu hiljem, 1996. aasta jaanuaris. Need kaks „pioneeri” olid esialgu kõrvuti kirjas kõigis artiklites ja ajakirjades, kus neist juttu oli. Aeg on aga armutu ja seda ka hõbemedalistide suhtes. Praegusel ajal on juba üsna aeganõudev välja peilida, mis oli see järjekorras teine avastatud eksoplaneet, sest nüüd räägitakse ajaloolises mastaabis alati vaid kõige esimesest, tähe 51 Pegasi juures avastatud planeedist; 47 Ursae Majoris b on sattunud täiesti ebõiglaselt unustuste musta kasti.

Mõlemad uut tüüpi planeedid, eksoplaneedid, põrutasid kohe suure haamrilöögi arusaama pihta, et planeedid, kui neid kuskil veel ka on, peavad paiknema umbkaudu samamoodi nagu planeedid Päikesesüsteemis: kergemad tähele lähemal ja raskemad tähest eemal (mitte eriti lähemal kui Jupiter Päikesele). Kuid et tihti võib tegu olla „suure Jupiteriga” , mis on tähele palju lähemal kui Merkuur Päikesele – seda vist küll ei eeldatud.

Aeg on edasi läinud, eksoplaneete on teada üle 5300, kuid midagi põhjapanevalt kokkuvõtvalt ei saa nende kohta ikkagi öelda.

Augustikuu lõpetuseks

Laseme siis augustikuul veereda. Mõnedki kooliõpilased tunnevad augustis teatud „ei taha kooli minna” – tunnet. Aga sellegi eest kantakse meil hoolega hoolt – mitte igal koolil ei lasta tänavu 1. septembril uksi avada. Kes vastu vaidleb, seda ähvardab vihakõnenui. Aga selle vastu leiame rohtu: metsas parajaid tokke leidub!

Augustis käib Päike juba mõneti madalamalt kui kahel eelmisel suvekuul. Kuu esimesel dekaadil asub Päike tähekaardil Vähi tähtkuju taustal. 11-ndal augustil liigub Päike Lõvi tähtkujju. Kuigi august võib mõnel aastal olla juba küllaltki sügise nägu, on hetkel ülevalolev Eesti absoluutne maksimumtemperatuur +35.6 kraadi mõõdetud just augustis. Kusjuures mitte ka väga kuu alguses, vaid 11-ndal kuupäeval, 1992. aastal. Enne seda aastat jäid absoluutsed aastamaksimumid juulikuuse, mõned kümnendikud kraadi vähem.

Planeedid augustis

Kui arvestada kokku heledust ja vaatlusaega, siis kõige vägevamalt paistab augustikuus Jupiter. Negatiivne aspekt on küll see, et planeet paistab hommikupoole ööd ja kes see väärtuslikku uneaega kulutada tahab. Samas Jupiteri vaatlusaeg üha pikeneb ja kuu lõpupoole paistab Jupiter enamuse ööst, tõustes ka päris kõrgele taevasse. Jupiter asub Jäära tähtkujus, olles heledam kui -2 tähesuurust. Umbes 8 kraadi kaugusel piki ekliptikat Jupiterist ida pool paistab Uraan, asudes ka Jäära tähtkujus, selle idapiiri lähedal. Kuid Uraan on 6. tähesuuruse „täht”, maksimaalne heledus on täpsemalt 5.8 tähesuurust. Sellise objekti palja silmaga kindla nägemise peale ma kihla ei vea. Kuigi Uraani nägemine on võimalik. Teleskoobi kasutamine on palju parem ja kindlam. Ka paari selgelt eristuva tumedama vöödiga Jupiter koos oma 4. suurima kaaslasega on objekt, mida tasub teleskoobiga vaadelda. Võimalik, et näha on ka Suur Punane Laik, kuid selle jaoks on vaja esiteks seda, et Laik on parajasti meie poole suunatud küljel ja kujutis peab ka hea olema.

Kuu on Jupiteri lähistel 7-ndal vastu 8-ndat ja 8-ndal vastu 9-ndat augustit.

Saturn paistab kogu öö, asudes Veevalaja tähtkujus. 27-ndal on Saturnil vastasseis Päikesega. Heledus on Saturnil 0.4 tähesuurust. Saturn liigub öö jooksul suhteliselt madalas kagu-lõuna-edekaares. Siiski on Saturni asend taevasfääril mõneti paranenud võrreldes üpris mitme järjestikuse varasema aastaga.

Saturn on teatavasti ka tuntud kui uhke rõngaga planeet. Tegelikult on asi hoopis nii, et palju erineva heledusega rõngaid on üksteise sees ning ükski osarõngas pole ka tegelikult kompaktne rõngas. Kokku on tegu lugematu hulga Saturni miniatuursete kaaslastega, mis tiirlevad ümber Saturni, selle ekvaatori tasandis. Püüame siis võimalusel ka seda Saturni keerulist, kuid ilusat süsteemi ise teleskoobi abil vaadata! Kuu on Saturni lähistel 2-sel vastu 3-ndat ja 3-ndal vastu 4-ndat augustit, kõige lähemal aga 30-ndal vastu 31-st augustit.

Veenus esialgu ei paista. Planeet on 13. augustil alumises ühenduses Päikesega. Kuid 22. augusti paiku ilmub Veenus hommikuti koidutaevas nähtavale. 10 päevaga, mis kuu lõpuni kulub, pikeneb Veenuse vaatlusaeg 2 tunnini. Teisisõnu, kuu lõpus tõuseb planeet 2 tundi enne Päikest. Veenus on nii hele, et ületab ka Jupiteri heleduse, olles mitu komakohta heledam kui -4 tähesuurust. Nii nagu juuliski, on Veenus teleskoobiga vaadates jälle kena kuusirbi kujuga, kuid sirp on nüüd vastupidise orientatsiooniga. (Tuline tuhat, ka see sõna on vabakäigu-hullude poolt ära rikutud!)

Veenus paikneb Vähi tähtkujus. Kahjuks on vaatlusaeg veel siiski liiga lühike, et palju tuhmimate päris-tähtede taustal tähele panna Veenuse liikumise retrograadsust. See tähendab seda, et Veenus liigub sodiaagivöö taustal aegapidi vastupidises suunas ehk lääne poole. Juulis oli ju Veenus Vähist idapoolsemas, Lõvi tähtkujus.

Oi, see retrograadsus! See on astroloogide „teaduslik põhisammas”, sõna mille tähendust katsutakse hoida salapära loori all. Ka Saturn liigub parajasti retrograadsena, koguni mitu kuud jutti. Kuid Jupiter on tubli poiss, liigub täitsa mitteretrogaadselt.

Kuid olles „Päikesesteemi kontrollikotta saatmiseks mandaadi kätte saanud”, läheb juba järgmises kuus ka Jupiter „astroloogilise ula peale” ehk hakkab retrograadselt liikuma: „juba vastuvõetud toetused oma looduslikele kaaslastele saavad muuhulgas siis kiiresti tagasi võetud!” Alles „näärivana oodates”, 31. detsembril, saab Jupiterist jälle „tore poiss”, hakates päripidi liikuma.

Kuu lõpus, alates. 23. agustist, läheb ka Merkuur „sassi” ehk retrograadseks kätte. Aga stopp! Astroloogide õhin läheb vastupidiselt liikuva Merkuuri puhul erilisse resonantsi! Kasulik on selliselt võnkuva silla pealt eemale hoida! Merkuuri pole terve augusti jooksul ju nähagi, nii et hoiame Merkuursit praegu eemale! Marssi ka augustis ei näe, kuid Marss on praegu eeskujulik: mitte juttugi retrograadsusest. Seega on Marss praegu astroloogilliselt igav ja täidab sabaga närilise osavusega üleliidulise parteikomisjoni nõudeid.

Jupiter, Io ja valguse kiirus

Jupiter paistab tänavu augustis siis hommikutaevas. Jupiteri nime all tunti vanade roomlaste mütoloogias peajumalat, kes oli muidugi väga tähtis tegelane. Rooma riigi ajalugu polegi aga üleni eriti ilus; selle läänepoolse osa kapitaalset allakäiku ja hävingut kiputakse võrdlema ka tänapäeva lääne tsivilisatsiooni täie hooga käimasoleva loojanguprotsessiga. Meiegi oma kodumaal näeme seda viimasel ajal väga tihti täies oma koleduses.

Siiski pole planeet Jupiter väärt, et teda roomlaste süü läbi halvasti koheldaks. Püüame siis veidi rääkida Jupiterist kui abimehest teaduse arengule.

Veebruarikuu loo 3. osa lõpus oli korraks “iseprofessorite ajukapatsiteedi” „ülistamiseks” mainitud ka teemat valguse kiiruse mõõtmisest, õigemini sellest, kuidas seda mõõta ei saa. Peaks ehk siiski ka veidi juttu tegema, kuidas seda ometigi tehtud on.

Esimene, kes proovis valguse kiirust mõõta, oli Galilei, kes 1600. aastal tunnistas, et ainus tulemus oli arusaam, et valguse kiirus on väga suur ja selle väärtuse mõõtmine ebaõnnestus. Kuid tegelikult oli ka see tulemus oluline.

Esimene, kes aga valguse kiirusele konkreetse väärtuse sai, oli taanlane Roemer, 1676. aastal. Roemer vaatles Jupiteri kaaslaste varjutusi, keskendudes Io-le, mis suurima läheduse tõttu Jupiterile liigub oma orbiiidil ümber Jupiteri kõige kiiremini. Õnneks oli siis juba „teleskoobiajastu”, muidu poleks keegi Jupiteri neljast suurimast kaaslasest midagi teadnudki, veel vähem nende liikumist hoolega uurida saanud.

Roemer leidis huvitava asjaolu: Io väljatuleku moment Jupiteri varjust hakkas eeldatust ajahetkest üha hilinema ja hilinema. Seejärel hakkas Io üha varem nähtavale ilmuma. Kogu selle ajalise muutlikkuse edasi-tagasi ulatuseks hindas Roemer 22 minutit. Kui aasta oli täis saanud, klappisid Io taasilmumised uuesti. Roemer tegi õige järelduse, et põhjus on Jupiteri ja Maa vahekauguse perioodilises muutumises. Kui Jupiter on Maast kaugemates asendites, kulub ka valgusel Jupiterilt (ja tema lähiümbrusest, kus asuvad ka kaaslased, sh Io) Maale jõudmiseks rohkem aega. Roemer püüdis selle järgi ka valguse kiiruse väärtust arvutada. Esimene arvestatav, ehkki üpris ligikaudne hinnang valguse kiiruse väärtusele siit ka tuli. Peab muidugi arvestama, et kogu aasta jooksul ei saa Jupiteri ega tema kaaslasi järjepanu jälgida, sest mingil ajavahemikul, sealhulgas suurima vahemaa aegu Maast, kaob Jupiter Päikese kiirtesse ja pole nähtav. Eks siit tulene ka üks põhjustest, miks valguse kiiruse mõõtmine Roemeril tänapäeva mõistes väga täpne ei olnud. Kuid see oli oluline verstapost valguse kiiruse mõõtmisel.

Edaspidi tehti valguse kiiruse mõõtmiseks mitmeid maapealseid katseid, kasutades pöörlevaid hammasrattaid ja peegleid.

1879. aastal sai oma tulemuse kirja A. Michelson, enam küll tuntud eetri olemasolu välistanud katse ühe sooritajana. Michelsoni saadud valguse kiiruse väärtus on juba kaunis lähedane tänapäeval tuntud väärtusega, ümmarguselt 300 tuhat kilomeetrit sekundis.

Edaspidi täpsustati valguse kiiruse väärtust üha täiustatud katseseadamete abiga.

Päris halb õnn aga oleks füüsikatudengil, kes saaks optika praktikumis ülesandeks valguse kiiruse määramise Roemeri meetodil! Ülikoolis on üldjuhul ikka olnud kohustuseks, et iga praktikumitöö tuleb valmiskujul esitada peale tööloa saamist juba nädala – kahe jooksul…

Praeguseks ajaks tunneme valguse kiirust konstandina:
c = 299 792 458 m/s ehk
1 079 252 848.8 km/h . (Seega ligikaudu miljard kilomeetrit tunnis!) Ometi jõuab valgus tähtedelt meieni parimal juhul mõnede aastate jooksul, rõhuval enamusel juhtudest kulub veel oluliselt kauem aega. Seega tähti vaadates vaatame me tegelikult ammumöödunud aegadel kiiratud valgust! Õnneks on maailmaruum ja selle väga arvukad täht-objektid tervikuna üldjuhul väga pikaajalise muutlikkusega, seega tinglikult saame enamikul juhtudest siiski rääkida ka tähtede ja tähesüsteemide hetkeseisu vaatlemisest.

Tähistaevas

Juulitaevas, eriti kuu kahel esimesel kolmadikul, vääris põhiliselt vaid Suvekolmnurga mainimist: ka augustiõhtutel paistvad kõrgel lõunataevas Veega ning Deeneb kõrgel ja Altair neist umbes poole jagu madalamal. Juulikuu lõpp oli siiski juba märksa täherikkam.

Augusti õhtutaevas. Otse allapoole jääb lõunasuund, lääs paremale, ida vasakule.

August on aga tuntud pimeda suvekuuna. Eks pimedus tähendab ka palju tähti; eeldame, et pilvi ei ole. Õhtune tähtkujude paigutus on sisuliselt sama mis juulikuus, nüüd on aga tähtkujud näha kogu nende ilus. Kui hakata lõunakaares suunalt alt ülespoole tulema, siis kuu algul võib lõuna-edelapoolse silmapiiri lähistel näha Antaarest ning tema ümbruses ehk mingit nappi osa ka ülejäänud Skorpioni tähtkujust. See osa on siiski päris kasin ja üha väheneb seegi. Antaares, punaka tooniga Skorpioni „peatäht”, kaob ehavalgusse augusti keskpaiku ning ega peale seda pole enam mõtet Skorpioni otsida.

Ambur

Skorpionist ida poole (vasakule) jääv Ambur on samuti Eestis vaadeldav vaid osaliselt, kuid augustikuu õhtupimeduses on selle vaatlemiseks kõige soodsamad tingimused, septembris ka. Amburi näha olevad tähed on suhteliselt heledad, kuid silmapiiri lähedus teeb vaatlemise raskemaks. Nähtava Amburi osa kohta mingi joonise soovitamine polegi nii lihtne, igaüks leiab sealt vast ise midagi, kui lihtsalt öelda: suhteliselt heledad tähed madalal horisondi kohal. Amburi tähtkuju suunas jääb meie Linnutee ehk Galaktika tsenter. Sellega seoses pole vist raske ette kujutada, et projektsiooniefekti tõttu jääb Amburi kanti ka küllalt palju täheparvi (nii kerasparvi kui hajusparvi) ning udukogusid. Kuid jälle segab see Amburi kehv asend, kui Eestist vaadata. Ligi pool tähtkujust koos sealsete süvataeva objektidega jääb üldse silmapiirist allapoole. Mõned objektid jälle tõusevad küll õige vähe ja lühikeseks ajaks üle silmapiiri, kuid paks atmosfäärikiht mõjub ikkagi vaatlemisele kahjustavalt. Mõni objekt tuleks siiski ära mainida.

Udukogud M20 ja M8. 21. detsembril asub nende vahel Päike.

Päikese “talvepesa” lähedal, nagu varemgi on juttu olnud, paiknevad kaks difuusset udukogu M20 ülalpool ekliptikat) ja M8 (ekliptikast allpool). Augustiööd peaksid võimaldama nende ülesleidmist, kui madalale suunamist võimaldavat teleskoopi kasutada. Üldiselt pole selliste teleskoopide leidmisega suuremat muret, enamus amatöörtelekoope niisugused ongi.

Muuseas vahemärkusena olgu öeldud, et sõna „amatöör” ei tähenda kindlasti midagi, mille üle peaks pahandama. Igaüks, kes tähistaeva vastu huvi tunneb, ei pea loomulikult selleks mitmed aastad ülikooli uksi kulutama. Taevasse vaadata, kas abivahendiga või ilma, saab ju igaüks. Seda on päris raske ka ära keelata, kui just inimesi uute „piirangute” loba katte alle suisa kinniste aknaluukidega tubadesse ei suleta. Kuid me ei luba seda endiga teha, eks ole!

Veel üks difuusne udukogu M17 asub Amburi põhjaservas, seega mõnevõrra kõrgemal kui kaks eelmainitut.

Hajusparv ja udukogu M16. Ülesvõte Hubble kosmoseteleskoobiga.

Veel veidi põhja pool, juba naabertähtkuju Mao (sabaosa) piirides asub M16. Mõnes kataloogis esineb ka M16 difuusse udukoguna, mõnes aga täheparvena. Hea kvaliteediga pildid aga on selle objekti teinud eriti kuulsaks. Hubble kosmoseteleskoobi ülesvõtted andsid võimsad kujutised, veel teravmad pilte samast piirkonnast on saadud uue, Webbi kosomosetelekoobi abiga, mis alustas oma tööd 2022. aastal, seega päris hiljuti. Nende kosmiliste sammaste kujutiste mastaapsust ja võimsust vaadates meenuvad miskipärast kuulsad King Kongi filmid (neidki on tehtud mitmeid).

Fragment eelmiselt pildidlt. Vasakpoolne ülesvõte Hubble kosmoseteleskoobiga, parempoolne Webbi kosmoseteleskoobiga.

Amburis on ka mitmeid hajusparvi, nt M23 ja M25, samuti väärivad märkimist kerasparved M22 ja M28. Need asuvad kahjuks umbes sama madalal kui neist paremale poole jääv M8, kuid leidmise hõlbustamiseks võik fikseerida tähe Kaus Borealis (lambda Saggitarius). M22 asub sellest tähest 2 ja pool kraadi ülal vasakul ning M28 1 kraadi jagu ülal paremal pool.

M75, kerasparv Amburi idaservas.

Amburi idaservas (vasakul ääres) paiknevast kerasparvest M75-st oli juulikuu loos seoses selle läheduses oleva Pluutoga juba juttu. Nüüd on öösiti pime, võib ju proovida Pluuto M75 abiga kätte saada. Vahest läheb korda, kui ilmad mitmel ööl lubavad.

Kaljukits

Amburist veel enam ida poole jääb Kaljukits. Seegi paikneb madalal horisondi ligidal. Õnneks tõuseb see tähkuju meie laiusel tervikuna silmapiirist kõrgemale. Kujund on päris konkreetne, kuid kahjuks on tähed päris tuhmid. Kujund meenutab see kujund mingit anumat, mille põhi pole tasane, vaid on kahest haarast koosnev ja terava tipuga.

Huvitavaid objekte siiski on. Tähtkuju ülal paremas nurgas asub Algedi (alfa Capriorn). Tegu on optilise kaksiktähega, mille komponendid pole füüsikaliselt seotud. Komponentide vahekaugus on 6.6 kaareminutit, nii et terav silm peaks suutma neid ka niisama eristada, lihtsam on seee töö binoklit või teleskoopi kasutades. Kumbki komponent eraldi pole samuti üksiktäht, kuid need aga ka füüsikaliselt seotud süsteemid. Vasakpoolne (teleskoobis parempoolne) komponentidest on kolmktäht: peatäheks on hilise G-klassi hiidtäht, mille valgust me põhiliselt näemegi. Selle ümber tiirutab oranz-punaste kääbuste paar, kaugus peatähest jällegi 6.6, kuid sedapuhku mitte kaareminutit, vaid 6.6 kaaresekundit. Nii et teleskoobis on ühe tähena paistev kaaslaste paar peatähest eristatav, kuid märksa tuhmim. Kääbuste paar ise niisama lihtsalt juba eraldi ei paista.

Algedi teise optilise komponendi peatäht on eelmisest pisut vähem hele, kuid omegi on just see tuntud kui “Algedi nr 1”. Ka see on sa G-klassi täht. Kuid asudes meist märksa kaugemal, peab ta teisest optilisest G-tähest olemuselt heledam olema ning nii ongi: tegu on G3Ib klassi ülihiiuga. Maalt vaadates sellel väga lähedal, 0.65 kaarersekundi kaugusel asub kaaslane, kuid liigse läheduse tõttu pole nad teleskoobis vaadates reaalselt eristatavad. Kolm nõrka komponenti, 10. tähesuurus ja vähem, 1 kaareminuti piires, on siin veel, kuid vähemalt 1 neist on omakorda lihtsalt samas suunas projekteerunud ehk on taaskord lihtsalt optiline, mitte füüsikaline kaaslane.

Algedi suunal, veel täpsemalt nr.1 – komponendi suunal, asub ka alfa-kaprikorniidide meteoorivoolu radiant. Augusti alguses võib veel selle nõrga voo esindajaid märgata, maksimum oli juuli lõpus.

Messier’ objektidest on Kaljukitse sattunud vaid üks, kuid see-eest jällegi kerasparv, M30. See objekt asub Kaljukitse kaguservas, juba kirjeldatud tähtkuju kontuuri vaskpoolsest osast allpool. Fikseerida võiks kontuuri vasakult teise heledama tähe Nashira (gamma Capricornus). Ja sõita teleskoobiga mõned kraadid kraadi lõuna poole ehk siis ligikaudsemalt öeldes otse allapoole.

Maokandja, Madu ja Kilp

Maokandja jääb Amburist paremale poole ja on päris suur, ulatudes oma põhjapoolse osaga täiesti viisakale kõrgusele. Midagi erilist Maoakandja paremale kaardunud tuhmipoolne tähekaar ei kujuta, küll aga on siin mitmeid kerasparvi, mida tasub vaadata: Kõige lõunapoolsemad M19 ja M62 ei kõlba asendi tõttu eriti kuskile, veidi kõrgemal asub M9, kuid veel kõrgemal paiknevad M10, M12 ja M14 on päris heas asendis. Oma viga on siin aga ikkagi – puuduvad head kergesti meeldejäävad tähtedest reeperid, mis neile osutuvad. Madaluselt umbes keskmises asendis olev M107 on ka peaaegu sobival kõrgusel, aga see kerasparv ise on kehvavõitu.

Tuleb ilmselt anda koordinaadid:

M10: otsetõus 16h 57m 9s; kääne -4º 5’ 58’’

M12: otsetõus 16h 47m 14s, kääne -1º 56’ 55’’,

M14: otsetõus 17h 37m 26s kääne -3º 14’ 45’’

M107: otsetõus 16h 32m 32s kääne -13º 3’ 14’’

M9: otsetõus 17h 19m 12s kääne -18º 30’ 59’’

Maokandjast lääne pool (õhtul madalas edelataevas) asub taevasfääri ainsa kaheosalise Mao tähtkuju paremini nähtav osa, mis on püsitise sirbi kujuline. Mingil määral on Mao kuju kaarekujulise Maokandja kuju vähendatud mastaabiga kordusväljaande moodi. Maost tasub otsida kerasparve M5, millest maikuu loos juttu oli.

Amburis on Linnutee väga hele, kuid madal asend ei lase Eestis seda nautida. Meil torkab silma Amburist kõrgemal olev heledam Linnutee tomp, mille piires on moodustatid tähtkuju nimega Kilp. Tähtkuju ise ei torka silma, aga just Linnutee peaks seda kergesti leida aitama. Messier’ kataloogist asuvad Kilbis hajusparved M11 ja M26. Neist viimane (allpool) on üsna kehvake, kuid M11 tasub rohkem vaatamist: peaaegu et kerasparv vaatab teleskoobist vastu.

Herculese, Lüüra ja Luige objekte

Detailid kipuvad juttu ummistama. Tuletame lühidalt meelde, et Maokandjast kõrgemale jääb Herculese tähtkuju. Hercules on suur tähtkuju, mis ulatub juba nii kõrgele, et ülemine pool on Eestis loojumatu. Tähtkuju ise, nagu sageli juhtub, pole eriti silmapaistvate tähtedega. Neist võib moodustada igasuguseid kujndeid, muuhulgas vägeva mehe kuju, kuid isiklikult meenub sinna vaadates halvasti ehitatud kolme pulgaga redel.
Herculest tasub siiski uurida, sest seal on vahvaid asju.

Kuulus Herkulese kerasparv M13.

Kõigepealt muidugi kuulus kerasparv M13. See jääb „redeli” kahe ülemise ja parempoolse „pulgaotsa” vahele. Hea silm võib juba ilma abivahndita midagi märgata, siiki soovitaks ikka telekoopi kasutada. Tähtkuju ülemises osas, ülemisest vasakust „pulgatähest ülalpool, asub M92, ligikaudu sama hea, kuid veidi väiksema heledusega kerasparv.

Nüüd vaatame Herkulese lõunapoolset osa, „redelist” allapoole. Näeme suhteliselt lähestikku kahte tähte. Alumine ja vasakpoolne on heledam. See täht on juba Maokandja liige, Ras Alhague (alpha Oph). Sellest ülalpool ja paremal olev tuhmim täht on aga Herkulese alfa, Ras Algethi.

Kaksiktäht Herkulese lõunaservas: Ras Algethi.

See ei ole küll siski Herkulese heledaim täht. Siiski tasub seda vaadata ka teleskoobi abiga. 4 ja poole kaaresekundi kaugusel teineteisest eristuvad kaks komponenti, mis on ka erinevat värvi.

Ka 95 Her väärib uurimist. Siingi on teleskoobis ilus kaksiksüsteem (nurkkaugus 6.3 kaaresekundit). See kaksiktäht on küll nõrga üksiktähena palja silmaga eristatav, kuid seda leida võib olla raske.

Kaksiktäht 95 Herculis

Paneks hoopis kirja koordinaadid:

otsetõus 18h 1m 30s ja kääne 1kr 35m 44s.

Võtame ühe kaksiku veel: roo Her. See täht on ka tuhm, kuid palja silmaga nähtav. Siin on leidmine parem: leiame „redeli” ülemise vaskpoolse tähe Fudail (pi Her). Leiame nüüd selle lähedal vasakul ja veidi kõrgemal oleva läheduselt teise arvestatava tähe ja see ongi otsitav.

Kaksiktäht roo Herculis. Ei tasu tähele panna kaari antud joonisel.

Teleskoobis peaksime nägema seda kaksikuna, nurkkaugus 4.2 kaaresekundit.

Hoiatus ka: halva kujutise korral võib mõnikord 4 kaaresekundi lähedane nurkkaugus olla kaksiku komponentide jaoks eraldamiseks liiga vähene, kuigi kasutatav aparatuur on üks ja sama. Kuid suveöödel on lootused eduks siiski enamasti head. Muidugi peab ikka selge ka olema…

Kuulus Lüüra Udu. Väga kerge seda leida polegi.

Herkulesest vasakul särab Veega, hele täht Lüürast. Veegast allpool ja vasaku, pisikese vankrikese kahe alumise ratta vahel on kuulus Lüüra udu ehk planetaarudu M57.

Ei tohi unustada neliktähte epsilopn Lyr, Veegast veidi ülal ja vasakul.

Vahva neliktäht Lüüras.

Veel Lüürast vasakule poole jääb Luik, see on kõrge tähtkuju Linnutee taustal, juhttäheks Deeneb. Siirdudes Deenebist alla vasakule, leiame esimese heledama tähe ja sellest veel alla vasakule minnes püüame leida ajalooliselt kuulsa kaksiku 61 Cygni.

Kuulus kaksiktäht, mida uuris Bessel.

Selle tähe kauguse uurimisel võistles kuulus Bessel meie kuulsa Struvega, kes uuris Veeega kaugust. Täht on tuhmike, kuid leitav. Teleskoop eristab kergesti ka komponendid, palun vaadake kui viitsite.

Ning muidugi veel Albireo (beeta Cyg), kirss tordil.
Luige lõunapoolse piiri lähedal asub kergesti leitav päris hele täht, mis teleskoobis jaguneb kauniks kahevärviliseks kaksiktäheks.

Albireo vaade teleskoobis. Heledam komponent varjab veel üht komponeneti.

Umbes poolel vahemaal M57 ja Albireo vahel on leitav veel üks Lüüra tähtkuju objekt, kerasparv M56

Mainida tuleb ka planetaasrudu M27, paikneb Luige piiridest lõunas, nõrkade tähtedega miniatuurse Rebase tähkuju piires. M27 justkui asuks kitsa noolekese turjal, see tähtkuju on tõepoolest Nool. Nool mahutab endas kerasparve M71.

Delta-akvariidid

Juba juuli teises pooles aktiveerus koos ööde pimenemisega suhteliselt tuntud, kuigi mitte just tihe meteoorivool, mille aktiivsuse hinnatav maksimum saabus 30. juuli ööl vastu 31. juulit. Oleksime nagu hiljaks jäänud selle vaatlemisega. Samas pole senised vaatlused näidanud, et see meteoorivool omaks hästi eralduvat maksimumi. Delta-akvariidid on nähtavad päris pikalt, ka veel augusti keskpaiku, pakkudes teatud konkurentsi kuulsale perseiidide meteoorivoole. Radiant asub Veevalaja tähtkujus, see on küll madalal, kuid agustiöö jooksul kogu öö üle horisondi.

Üldiselt avavad delta-akvariidid aasta teise poole heade meteoorivoolude hooaja. Avapoolaasta on selles osas palju vaesem. Augustis on põhjust meteooridest enamgi rääkida. Kuid teeme seda järgmises osas.

Aeg maha!

Augustis on reeglina öösiti suhteliselt soe, seega hea teha vaatlusi. Teeme siin siiski pausi, et jälle liiga pikaks ei läheks, juba ongi läinud.

„See oli kolmene!”, teatas korvpallimängu vilistav riigikohtunik, olles sooritanud vabaviske vastaste korvi.

Kuu faasid

1. Täiskuu: 1-sel kell 21.31
2. Viimane verand: 8-ndal kell 13.28
3. Kuuloomine: 16-ndal kell 12.38
4. Esimene veerand: 24-ndal kell 12.57
5. Täiskuu: 31-sel kell 4.35

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

Juulis on Päike Eestist vaadates peaaegu sama võimsalt nähtav kui juunis. Kuni 23-nda juulini (kaasa arvatud) on Tartu laiuskraadil Päikese kääne ehk nurkkaugus taevaekvaatorist 20 kraadi või enam põhja suunas. (Maksimumis, suvisel pööripäeval 21. juunil oli vastav näitaja 23 kraadi ja 26 minutit.) Nii et suvi jätkub täie hooga! Kahel juulikuu esimesel dekaadil asub Päike Kaksikute tähtkujus, 21-sel juulil liigub aga Vähi tähtkujju.

Planeedid juulis

Kõige pikemalt saab juulis jälgida Saturni. Planeet on nähtav hommikuti madalas kagu-lõunataevas Veevalaja tähtkujus. Vaatlusaeg läheb aga üha pikemaks (öö pikeneb vaikselt samuti) ning kuu lõpus võib öelda, et Saturn paistab juba kogu öö. Kuu ja Saturn on lähestikku 7. juulil.

Jupiter on leitav samuti hommikutaevas, kuid vaatesuunalt Saturnist märksa vasakul, tõustes ida-kirdesuunalt. Jupiter asub Jäära tähtkujus. Heledus on planeedil suur, kuid vaatlusaeg lühem kui Saturnil. Kuu on Jupiteri lähedal 12. juuli hommikutaevas.

Õhtutaevast võib otsida Veenust. Planeet on leitav väga madalas läänetaevas. Kuu alates 1.5 tundi pärast Päikest loojuva Veenuse vaatlusaeg lüheneb paraku edasi. Veenus on väga hele, kuid Päikese poolt valgustatud Maa atmosfääri vastu ei saa ka see planeet. Varsti pärast kuu keskpaika, 18-nda paiku kaob Veenus ehavalgusse. Veenus asub Lõvi tähtkujus.

Veenuse “tegelik pale” tänavu juulikuus.

Kuu ja Veenus tänavuses juulitaevas ei kohtu. Muide, kellel juhtub teleskoop taskus või käekotis või muidu saadaval olema, kasutage seda ka. Veenus on sellises vaates parajasti väga vahva, kitsa kuusirbi kujuline.

Enamus teleskoope pöörab Veenuse “valepidi”.

Veenus on juba mõnda aega tähistaeva taustal Marssi taga ajanud ja sellele ka lähemale jõudnud. Marss jõudis siiski juunis paraku ehavalgusse kaduda ja jääb nähtamatuks ka juulis. 1. juulil jõuab Veenus Marsist 3 kraadi ja 33 kaareminuti kaugusele. Kuid siis saab Veenusel tagaajamise isu otsa, Marsist möödumine jääb toimumata. Edaspidi hakkab Veenus Marsist aeglasemalt liikuma ja jääb maha.

Kui teleskoopi juba Veenuse imetlemiseks kasutada, siis selle aparaadi abil peaks 1. juuli õhtul siiski lisaks Veenusele nägema ka Marssi. Vajadusel (olenevalt vateväljast) peab teleskoopi nihutama Veenusest mõneti vasakule, ehk ka veidi kõrgemale.

Paar päeva enne ehavalgusse kadumist, 16-ndal, jõuab Veenus Reegulusega lähimasse asendisse. Marsist pisut heledam, kuid Veenuse heledusega võrreldes ikkagi väga kahvatu Reegulus pole samuti loomulikult palja silmaga vaadeldav. Kuid siingi ei toimu rangelt võttes möödumist piki ekliptikat, Veenusel saab jälle võhm otsa: edaspidi hakkab Veeenus Reegulusest samuti eemalduma, kuigi algul päris naljakalt: suunaga ekliptikast lõuna poole. Nii et möödub ja ei möödu ka.

Marss küll möödub 10-ndal Reeglusest (põhja poolt), kuid mõlemad on siis paljale silmale nähtamatud ja seega pole suurt mõtet teemat edasi arendada.

Pluuto ka!

Nähtaval mitteolevate objektide teemat võib ka jätkata. 22-sel juulil jõuab ka Pluuto, nii Päikesest kui Maast kaugel olev Päikese kaaslane, Päikesega vastasseisu. Pluuto seikleb Amburi ja Kaljukitse piirialadel. Endine planeet asus aasta alguses Amburi tähkujus, märtsi algusest alates Kaljukitse tähtkujus, nädal peale juuli algust liigub aga jälle Amburi tähtkuju ja jääb sinna aasta lõpuni.

Heledus aga on Pluutol väga kesine: 14.3 tähesuurust ja ta ei paista ka lihtsatel fotomeetrilistel üksikülesvõtetel kuidagimoodi erinevana ümbritsevatest väga nõrkadest taustatähtedest. Läbi teleskoobi Pluutot silmaga vaadata pole mõtet proovidagi. Siiski: kui aga öö on pime ja selge, teleskoop suur ja hea ning telekoobi suurendusele ja vaatevälja suurusele vastava taevaala tähed on eelnevalt viimse kui üheni peas, siis muidugi peaks Pluutot nägema ka! Kadedad keeled räägivad ja neid tuleb vist paraku uskuda, et Pluuto ei paista ka palja silmaga…

Kahvatuvõitu kerasparv M75 kogub kuulsust nähtamatu Pluuto arvel.

22. juulil asub Pluuto 1 kraad ja 6 kaareminutit lõuna pool mitte kõige võimsamat muljet jätvast kerasparvest M75. Tegelikult on Pluuto M75 läheduses kaua, nii juulis kui ka augustis. Enamgi veel, Pluuto hakkab M75-st otsustavamalt eemalduma alles tuleva aasta veebruaris, olles siis uuesti Kaljukitse tähtkuju piirides. Nii et kui hoolega M75 lõunapoolse naabruse taevakaarte uurida ja kui kättesaadav varustus, aeg ja oskused (!) lubavad eri öödel ridamisi fotomeetrilisi ülesvõtteid teha, peaks saadud pilte uurides Pluuto pikapeale ka ära tuvastada saama. Aga jah, Pluuto on väga madalas, see raskendab asja.

Kui Pluuto 1930. aastal avastati, asus ta hea koha peal, põhjapoolkeral kõrgelt käivas Kaksikute tähtkujus. Nüüdseks on Pluutol siis ligikaudu pool ringi ümber Päikese ära tehtud. Vahepealse 93 aasta jooksul läbitud teekonna jooksul läbis Pluuto periheeli (1989. aastal), kus orbitaalne kiirus oli kõige suurem. See avaldus ka (Pluuto kohta) kiiremas liikumises tähistaeva taustal Maalt vaadates. Pluuto orbiit on aga küllalt elliptiline ehk piklik. Uuesti Kaksikute tähtkujju, enda avastamise piirkonda, jõudmiseks läheb endisel täieõiguslikul planeedil mitu aastakümmet rohkem aega. Paha on ka see, et just praegusest ajast edasistel aastakümnetel hälbib Pluuto ekliptikast suhteliselt kaugele lõuna poole ja tema kerkimine oluliselt kõrgemale taevasse kui praegu, olles Amburi tähtkujus, võtab ikka hirmus palju aega. Kokku kulub Pluutol täistiiruks sodiaagivöö ja Päikese suhtes aega 248 aastat.

Vabalt võib juhtuda, et Pluuto on täisringi tehtud saamise ajaks uuesti planeediks ülendatud. Või olla koguni juba teist korda planeetide klubist välja visatud…

Muuseas, kääbusplaneet Pluuto amelik nimetus on praegu 134340 Pluto. Eesti keeli vahest siiski 134340 Pluuto. Puhas jama ikkagi see uus nimi! Ärme meie seda ka kasutame, eks? Slava Pluuto, kui veel võõrsõnu kasutada!

Õhurõhust

Kuna ööd on ikka veel valged, siis pööraks ka seekord jutu ilma suunas. Õigemini räägiks selle ühest iseloomustajast ehk õhurõhust. Ilmateatesse lisatakse sageli ka õhurõhu väärtus ja selle tendents. Mõtet see omab, sest kõrge (ja tõusva) õhurõhu korral on põhjust oodata pigem kuiva ja selget ilma, madala õhurõhu korral aga enamasti sajust ja tuulist ilma. Kuigi ühelegi kindlale õhurõhu näidule ei saa täpset ilma kunagi üksühesesse vastavusse seada.

Ilmateates mainitakse õhurõhku tihti kahel moel. Näiteks: õhurõhk oli kell 11 ajal 775 millimeetrit elavhõbedasammast ehk 1033 hektopaskalit. Noh, selline õhurõhk on nn normrõhust ikka märksa kõrgem ja ilm peaks olema ilus. Aga need ühikud: 775 mm Hg ja 1033 hPa. Kuidas neid ühikuid täpsemalt seostada?

Võtame asjast kergema arusaamise huvides ühe teise õhurõhu võimaliku väärtuse, norm-õhurõhuna tuntud näitaja; see on 760 mm Hg ehk 1013.25 hPa.

Teisendame kõigepealt pisut hektopaskaleid. Eesliide hekto tähendab sajaga korrutamist. Ehk siis 1013.25 hPa tähendab 1013.25 *100 Pa. Kokkuvõttes on normaalse õhurõhu väärtus 101 325 Pa, ligikaudsemalt 1,013 * 10 astmes 5 Pa. Seda väärtust tuntakse ka 1 füüsikalise atmosfäärina (atm). Seega 1013.25 hpa = 1 atm. Õhutõhu reaalsed väärtused kõiguvad selle keskmise väärtuse ümber. (Tulles korraks tagasi algul toodud näite juurde, siis 1033 hPa = 1.02 atm.)

Aga 760 mm Hg – mida selle pujääniga ette võtta? Kõigepealt lihtne teisendamise võte. Teeme sellise arvutuse: 760 * 4/3 = 1013. Olemegi saaanud hektopaskalid. Arv 4/3 sobib siin igasuguse õhurõhu väärtuse teisenduskordajaks. Näiteks 775 * 4/3 = 1033 hPa. Nii et kergema vastupanu teele minnes me korrutame või jagame näidud 4/3-ga ja saamegi ühtedest ühikutest teised. Kes õhurõhust rohkem lugeda ei taha, võibki siit „otse” edasi minna ja järgmised 2 või 3 alapunkti vahele jätta.

Hektopaskalid ja mm Hg.

Aga kas see äsjane teisendus seletas „mm Hg” asja ära? Ei seletanud. Tuleb leida üldisem ja põhimõtteline teisendamise skeem. Siin me seda tegema ei hakka, kuid päris lihtsalt on tuletatav rõhu arvutamise valem, kus omavahel korrutada tuleb tihedus, raskuskiirendus ja kõrgus. Paneme siis valemina ka kirja:

p = r * g * h ,

h – kõrgus.

Enam-vähem automaatselt peaks olema selge, mis on raskuskiirendus. See on see meie tuttav g = 9.8 m/s2.. Aga mille tihedus ja mille kõrgus? Siin tuleb mängu baromeeter – õhurõhumõõtja. Baromeetris kasutatakse elavhõbedat – selle tähis on Hg ja eks tihedus tähendabki siin elavhõbeda tihedust. Hg tiheduse väärtus on kaunis kopsakas: 13 600 kg/m3, olles suurem ka paljude tahkete ainete tihedusest. Kuid toatemperatuuril esineb elavhõbe vedelal kujul. Sellepärast seda materjali baromeetris vaja ongi.

Nii, jääb veel millegi kõrgus. See on elavhõbedasamba kõrgus baromeetris. Aga mis mõttes täpsemalt?

Elavhõbedabaromeetri jaoks on vaja elavhõbedat sisaldavat anumat. See nn vann ehk anum ei pruugi olla eriti suur ja ega tavaliselt ei olegi. Siis võtame ühest otsast õhukindlalt suletud klaastoru ja valame selle ka elavhõbedat täis. Siis katame korraks toru lahtise ava ja asetame selle toru, lahtine ots allapole, elavhõbedanumasse. Kui toru pole liiga lühike, siis elavhõbda (Hg) tase torus mingil määral langeb, kuid jääb kindlale tasemele pidama. Ülemine osa torust saab õhutühjaks. Normaalõhurõhu korral on Hg tase torus 760 mm kõrgem kui ümbritsevas anumas. Tähendab, Hg tase torus oleneb kogu atmosfääri õhusamba rõhust toruga võrdsele pindalale.

Elavhõbeda-baromeetri skeem

Seega toru läbimõõt ja ka anuma suurus pole olulised. Võrdluse all toruga on ainult toru läbimõõduga võrdne anuma pindala osa.

Nüüd siis äsja üleskirjutatud valem. Kasutame seda valemit arvudega: p = 13600 *9,8 *0.76 ja saame 101 325 Pa. Nüüd veel kord 100-ga jagades saamegi 1013.25 hPa.

Arvud peavad aga olema täpsed, 9.8 tuleks täpsuse huvides tegelikult asendada 9.80665-ga ja 13600 asendada 13595.1-ga.

Nii et rõhu mõõtühikuna kasutatav 760 mm Hg tähendab, et oleme rõhu arvutamise valemist kasutanud vaid üht tegurit: 0.76 m ehk 760 mm ja see ju ongi elavhõbedasamba kõrgus, millele vastab normaalrõhk! Ehk siis veel kord: 760 mm Hg tähendab rõhuna 1013.25 hektopaskalit ehk 1013 * 100 paskalit ehk 1.013 korda sada tuhat paskalit.

Veel kord puust ja punaseks ning veel siniseks, mustaks ja valgeks ka: et saada 1013.25 hPa, tuleb 760 mm Hg jagada saja tuhandega, siis korrutada 13595.1-ga ja korrutada ka veel ka 9.80665-ga. Sellise eeskirja järgi tuleb hektopaskaliteks teisendada ükskõik millist õhurõhu väärtust, kui ühikuks on mm Hg. Tagasi teisendamisel tuleb kõik teha vastupidi: korrutamised asendada jagamistega ja jagamine korrutamisega.

Õhurõhu kõikumine kajastub ka Hg samba kõrguse muutumises. Kõrgema õhurõhu korral rõhub õhk anumas olevale elavhõbedale rohkem. Selle võrra surutakse õhutühjas torus olevat Hg taset ülespoole ja saamegi suurema kõrguse näidu, nt 770 mm Hg. Madala õhurõhu korral langeb ka torus oleva Hg tase allapoole; näiduks võime saada nt 740 mm Hg. Teisendusarvutus hektopaskaliteks on ikka endine, toodud eelmises lõigus.

Kõike seda eelnevat „jama” ei pea aga läbi tegema, kui kasutada juba mainitud abikordajat 4/3 või 3/4, oleneb kumba pidi vaja on.
Sellise lihtsa teisenduse täpsus on üldjuhul täiesti piisav.

Muuseas, inglise keeles on elavhõbe mercury. Mitte segi ajada planeet Merkuuriga!

Mis on atmosfäär kui ühik?

Rõhu ühikutena eristatakse ka füüsikalist ja tehnilist atmosfääri.
Füüsikaline atmosfäär (atm) on see, millega kogu senise aja maadlesime: normrõhk 1 atm võrdub 101 325 Pa ehk 1013.25 hPa ehk 760 mm Hg.

Tehniline atmosfäär (at) pannakse paika teisiti. Siin kasutatakse rõhu ühikuna jõukilogrammi (kgf) ruutsentimeetri kohta. Si-süsteemi ühikutes tähendab see: 9.80665 njuutonit kümne tuhandiku ruutmeetri kohta. Ehk siis 1 at võrdub 98066.5 Pa ehk ligikaudu 0.9678 atm. Omakorda 1 atm võrdub 1.0332 at.

„Kahe atmosfääri vahele” jääb veel üks tore rõhuühik, baar (bar).
1 bar = 100 000 Pa. See on veidi väiksem füüsikalisest atmosfäärist ja veidi suurem tehnilisest atmosfäärist. Selles baaris aga alkoholi ei müüda! Isegi tasuta ei anta!

Kuid ligikaudseks meelespidamiseks on atmosfääri rõhk merepinnal (või siis maapinnal, kui me just mägedes pole) ikka ümmarguselt sada tuhat paskalit. Suurt vahet pole, kas see on märgitud kui 1 bar või 1 atm või 1 at. Täpse õhurõhu väärtuse saame baromeetrit vaadates. Mingi üldise hetkehinnangu saab ka uudiseid kuulates või interneti ilmalehekülgi uurides. Siis võib alati eeldada, et kasutusel on füüsikaline atmosfäär (atm) ja selle teisendused, kui meenutada eelnevat juttu.

Kõrguse kasvades atmosfäärirõhk aegapidi väheneb. Peabki vähenema, kuna siis õhk hõreneb. Kuid vastav baromeetriline valem on vaatamata oma suhtelisele lühidusele vist liiga jubeda kujuga, et seda siia kirja panna. Saame ehk ka ilma hakkama.

Vee-baromeeter

Kas keegi ütles, et baromeetri „töömaterjal” peab tingimata olema elavhõbe? Kui ütles, siis viskas villast. Hg on kasutusel sageli küll, kuid just sellepärast, et Hg esineb vedelal kujul ja on väga raske, st suure tihedusega. See aitab minimeerida baromeetri mõõtmeid. Kuid baromeetreis võib kasutada ka muid vedelike, miks mitte ka vett. Vee tihedus on küllalt täpselt 1000 kg/m3. Seega tuleb välja, et vee tihedus on Hg omast 13.6 korda väiksem. Nii et selleks, et saada kokku ikka see tuttav normaalrõhu väärtus 1013.25 hPa, tuleb veebaromeetri korral normaalrõhu juhul veesamba kõrguseks 10.33 meetrit H20! Veel täpsemini: 10.3323 meetrit. Üleminekul Hg-st veele on teisenduseks vaja 760 mm Hg korrutada 13.6-ga (täpsemalt, 13,5951-ga) ja jagada 1000-ga (kokkuvõtlikult tuleb korrutada 0.0135951-ga). Täpsem veesamba normväärtus on 10.3323 meetrit. Tagasi Hg samba kõrguseks teisendades peame veesamaba kõrguse 0,0135951-ga jagama, eks ole?

Madala ja kõrge rõhu näidud kõiguksid veetasemete järgi siis kuskil 9.5 meetri ja 11 meetri H2O samba vahemikus. Nii jube kõrget ehitist oleks baromeetrina ikka päris tüütu kasutada… Tuleks pidevalt loota halvale ilmale ehk madalale rõhule, siis peaks baromeetri näidu vaatamiseks umbes meetri – pooleteise jagu vähem ronima kui ilusa ilma korral. Kuid halva ilma üks tunnuseid, tugev tuul, võib ka 8-meetrise redeliga halbu üllatusi korraldada… Meenutame, et teivashüppe maailmarekord on ainult üle 6 meetri…

Veesamba kõrgust meetrites hektopaskalitesse teisendades kordaja 4/3 veebaromeetri korral muidugi ei kehti. Siin on teine kordaja: selle kordaja saamiseks tuleb juba tuntud arv 9.8 (ehk 9,80665) korrutada 10-ga.. Nii et 10.3323 meetrit veesammast * 98.0665 = 1013,25 hPa. Tagasi veesamba kõrguseks teisendades tuleb hektopaskalid 98.0665-ga jagada.

Muuseas, siia on peidetud ka tõsiasi, et pumbakaevuga vett 10 meetrist (ja mõnedest sentimeetritest) kõrgemale pumbata ei saa. Võib-olla talvel kuskil Siberi kõrgrõhuala keskmes tähevaatluste ajal sooja saamiseks õnnestuks mõnikord vett 11 m kõrgusele pumbata. Kui see tee peal ära ei külmu.

Õhurõhku mõõdetakse muul viisil ka (nt aneroidbaromeetriga), aga vahest aitab praegu.
Lugeja on vist niigi pahane, et kuhu see astronoomia siis jälle kadus. Aga õhusammas meie kohal paikneb ju ka taevas, sh juulitaevas.

Tähistaevas

Kes vahepealse osa lugemise asemel kohvi või mõnd tõsisemat ja mehistavamat jooki proovisid: tuleme astronoomia juurde tagasi. Juuliöö pakub vaatamiseks lõunakaares paistvat tuntud Suvekolmnurka (üleval on vasakul Deeneb, paremal Veega ja allpool Altair.

Ühele kolmnurgale võib juulikuus alati kindel olla -. see on Suvekolmnurk!

Õhtupoole ööd on väga madalas lõunakaares leitav Antaares oma punaka tooniga. Võib ehk tunduda, et vahest on see Marss, kuid sedapuhku mitte. Antaares on ometigi oma nime saanud kui „Vale-Marss” või Marsi võistleja. Ka läänekaares paistev hele täht Arktuurus kiirgab punasele lähedase värvitooniga.
Arktuurus paistab enamuse kuust kogu öö, kuid hakkab 23. juuli paiku vastu hommikut loojuma. Kirdetaevas on leitav Kapella. See täht on kollaka tooniga nagu kord ja kohus.

Kuu algul on madalas edelataevas näha veel Spiikat, edaspidi kaob see täht ehavalgusse (1. dekaadi lõpus). Umbkaudu kuu keskpaigast alates tasub hommikuti kirde-idasuunalt otsida Aldebarani, mõni aeg (kalendrit vaadates) hiljem ka Polluksit ning tema naabrit Kastorit. Kastor on Polluksist pisut tuhmim, kuid asub kompensatsiooniks omakorda kõrgemal.

Nii, need olid 1. suurusjärgu tähed pluss Kastor (see viimane on tuhmim kui 1.5 tähesuurust, täpsemalt näit on 1.58). Planeetidest oli juba juttu.

Tuntumatest tähtkujudest paikneb Suur Vanker loodekaares, Kassiopeia kirdetaevas. Põhjanael näitab Väikese Vankri aisa tipus vankumatu järjekindlusega meile põhjasuuna kätte.

Eks muidugi paista tähti märksa enam ja mida rohkem kuu edasi kulgeb, seda rohkem neid näha ka on. Kolmanda dekaadi keskpaiku ja sealt edasi tiheneb pimedus juba päris otsustavalt ning kogu tähistaeva ja tähtkujude ilu, mis umbes kaheks kuuks ja pisut enamakski „ära kadus”, tuleb kuu lõpuks tagasi.

Päris kottpimedust selge ilmaga tuleb siiski veel veidi oodata.
Tegelikult pole selge öö ju kunagi kottpime, sest kottpimedus tähendab ju, et tähtigi pole näha! Nii et norida saab alati, kui tahtmist on. Ka siis, kui kõik on ideaalne, mida niigi väga harva juhtub…

Kuid kes neid pilvi teab. Tihedad pilved võivad ka valgele ööle tumedust märksa juurde lisada. Rääkimata eriti paksudest äikesepilvedest, mis võivad ka keset päeva päris hämara olukorra tekitada. Kuid astronoomiliste vaatluste puhul on pilved alati sulaselge nuhtlus, selge seegi.

Kui lubada veel kord vahele ilmajuttu, siis võimsad äikesepilved (rünksajupilvede alaliik) on tõelised kogu atmosfääri alaosa ehk kogu troposfääri (paksus Euroopas kuskil 10 km kanti ) läbivad püstised sambad, kui neid kõrvalt lennukiaknast juhtub näha saama. Vaid päris tühine osa, ligi paarsada meetrit maapinnast, jääb sellise pilve alumise serva alla.

Võimsa sambana troposfääri läbiv äikesepilv. Ees taustal mõned väiksemad rünkpilved

Äikesepilve sees löövad välgud, välke esineb ka pilve ja maapinna vahel, see teebki äikese ohtlikuks ilmanähtuseks. Kuid ka äikesepilve kohal, kus jälle on selge ja Päike kiirgab, pole ohutu liuelda. Välku võib ka siin lüüa, pilve ja ionosfääri vahel.

Valged ööd ja nende piirid ning polaarpäev

Kuna juuli ööd on veel valged, aeg kesksuvine ja augustikuised „ei taha kooli minna” – mured paistavad veel kaugel, siis võiks rääkida veel ka valgetest öödest. Et valgete ööde tase jagatakse kolme gruppi, sellest on juba ka juttu olnud. Nimelt eristatakse tsiviilset (kõige valgem), nautilist ja astronoomilist valget ööd. See oleneb sellest, mitu kraadi horisondist maksimaalselt allapoole jõuab öö jooksul Päikese keskpunkt. Tsiviilse valge öö Päikese kõrguse alampiiriks on alumises kulminatsioonis -6 kraadi (ülempiir on Päikese loojangu hetk, kui Päikese ülemine serv on horisondil). Nautiline hämarik kestab, kuni Päikese kõrgus on -12 kraadi või alla selle ja astronoomiline valge öö kestab, kuni Päikese keskpunkt on „sukeldunud” -18 kraadi kõrgusele. Praktilised piirid on muidugi siledamad ja olenevad ka konkreetse inimese silma valgusaistingutest.

Valge öö – põhjamaade suveilu

Kui kaugele ulatub valge öö piir? Põhjas sinnamaani, kus Päike loojuda ei jõuagi. Kõige lähemal on see piir meile, Eestile, suvisel pööripäeval, 21. juunil. Siis otse põhja minnes leiakasime koha, kus päevaks-paariks kehtestub polaarpäev. Seda laiuskraadi tervikuna nimetatakse põhjapolaarjooneks. Eriti kaugel polaarjoon meist ei olegi, see asub laiuskraadil 66 kraadi ja 64 kaareminutit. Eesti keskmine laiuskraad on umbes 58 ja pool kraadi, Põhja-Eestis on 59 kraadi „kopikatega”.

Kuid kui kaugele meist lõuna poole jäävad valgete ööde piirid? Eks seegi olene kuupäevast. Võtame aluseks ikka lõunapoolseimad võimalikud piirid, mis esinevad suvisel pööripäeval. 66 kraadist ja 34 minutist tuleb nüüd 6 kraadi maha võtta. Tsiviilse valge öö piir jääb siis 60 kraadi ja 64 minuti juurde, nii et päris kenasti piki Soome lahe põhjakallast, Eestis tsiviilseid valgeid öid seega ei esine. Nautilise valge öö jaoks lahutame sellestsamast põhjapolaarjoone laiuskraadist veel 6 kraadi ja saame 54 kraadi ja 64 kaareminutit. See piir jääb juba Eestist lõunasse, üle Leedu. Nii valge (või siis pime) kui sel piirijoonel, on vähemalt Kesk-ja Põhja-Eestis umbes 16. mail ja 28. juulil (siis vastavalt algab ja lõpeb meil nautiline valge öö), seega on vastava lõunapoolse piirkonna suvine pööriöö juba märksa hämaram kui meil. Leedu lõnapoolseim osa jääb nautilistest öödest ilma. Napilt nautilise valge öö piirkonna sisse jääb Leedus paiknev Moletai Observatoorium. Ilus kant, kui aega, on võib vaatamas käia.

Leedus (nagu mujalgi) on muidki kohti, mida imetlemas käia.Viisakal vastukülaskäigul leedulastele, kellest mõned juba head mitmed aastad tagasi on üle ärakaotatud riigipiiride harrastanud öiseid romantilisi kaubikuretki üle Läti Lõuna-Eestisse ja tagasi. Veel enne kui hakkasid saabuma üha kaugemad ja samas üha kallimad külalised, keda üldjuhul enam tagasigi ei raatsita saata. Kuid teatavasti ju pidu ei parane, kui võõrad ei vähene! Kuid küll võõrad vähenevad, kui piirid taastada ja lisaks dioodi põhimõttel ainult väljapoolse läbilaskesuunaga, vajadusel füüsilis-füüsikalisi lisajõude rakendades. Sissepoole saab lasta vaid päris omi ja neid, kelle kohalik positiivne meelestatus on faktiliselt teada!

Veepiisk vikerkaart tekitamas. Valguskiir murdub veepiiska sisenedes eri värvi kiirteks. Seejärel kiired peegelduvad piisa tagaseinalt ja murduvad piisast väljudes veel kord.

Ka sellisele ilusale loodusnähtusele nagu vikerkaar – valguse peegeldumise ja murdumise koondsümbolile – tuleb tagastada äsjakirjeldatud ja alati kestnud tähendus, vabastades selle kiireimas korras üha raskemalt väärastuva sundideoloogia majakatulest! Ühtlasi vabanedes ka ise üha süvenevast orjameelsusest!

Nii. Astronoomilise valge öö piir – vaja veel 6 kraadi juba saadud 54 kraadist ja 64 kaareminutist maha lahutada ja saame 48 kraadi ja ikka see 64 kaareminutit. See piir jookseb juba üle Saksamaa ja Poola põhjaosade. Arvestades, et astronoomiline valge öö on on oma „välispiiri” ligidal päris olematu, kerkib pimeda öö praktiline piir veidi rohkem põhja poole. Olgu selle viimase hinnanguga kuidas on, kuid astronoomilise valge öö piirist lõuna pool läheb põhjapoolkeral aastaringselt, igal ööl pimedaks. Kogu Aafrikas on alati pime. Tõsi, ainult öösiti muidugi, päeval on seal valge. Päris kole või samas hoopis lohutav on meil aga päikeseküllase juulitaeva alla mõelda, et suures osas Antarktikast on praegu ööpäevaringselt pime ja kohutavalt külm veel ka. Polaarööst lähemalt ehk kunagi edaspidi.

Valge öö (koos selle kõigi variantidega) on siis teise nurga alt vaaates koidu ja hämariku kestvus enne või pärast igapäevast Päikese tõusu/loojangut. Kestvus oleneb laiuskraadist. Kõige lühem on see nähtus ekvaatoril, kus Päike alati tõuseb ja loojub „otse”. Mujal aga Päike mõningal määral ikka ka liugleb ja hämariku perioodid on pikemad. Siis oleneb asi ka aastaaegadest.

Väga täpselt näpuga järge ajades arvutusi tehes tuleb lisaks arvestada, et Maa pole päris kerakujuline. Kerakujulisuse mudel on aga siiski märksa parem ideest, et Maa on tasane ja veel kolme vaala seljas ka… Või oli nende vaalade asemel hoopis kolm elektrihunniku seest väljakistud molekuli, kes see nii täpselt mäletab!

Aga polaarpäev? Selles piirkonnas on Päike näha ööpäevaringselt: polaarjoonel umbes 1-2 ööpäeva jagu (arvestame ikka suvist pööripäeva, 21. juunit). Kujuteldavalt aina enam põhja pool olles paistab keskööpäike üha rohkem ööpäevi ja üha kõrgemalt. Selle arvel kannatab aga omakorda keskpäevane Päikese kõrgus, mis omakorda muutub aina madalamaks.

Põhjapooluse kohal on 21. juuni ööpäevane Päikese teekond vahvalt omapärane: Päike püsib pidevalt samal, 23 kraadi ja 26.3 kaareminuti kõrgusel ja tiirutab niimoodi ümber silmapiiri.
Kuigi teisalt võttes on midagi vähem ka: Päike paistab üle 31 kraadi madalamal kui nt Tartus sama, 21. juuni keskpäeval.

Eemaldume nüüd ajas 21. juunist. Tiirutava Päikese kõrgus põhjapoolusel aegapidi kahaneb, samas koondub üha enam põhja poole kokku ka piirkond, kus Päike käitub nagu 21. juunil põhjapolaarjoonel – jäädes vaid üheks ööpäevaks pidevalt, loojumatuna nähtavale. Põhjapoolusest lõuna pool ei ole ka Päikese ööpäevane kõrgus ühelgi päeval aastas konstantne. Sügisesel pööripäeval jõuab „polaarjoon” põhjapoolusele – Päike on otse silmapiiril ja loojub, kuigi väga aeglaselt (ise muudkui silmapiiril tiirutades).

Kuid millal on nt Tartus Päike keskpäeval sama kõrgel kui põhjapoolusel suvisel põõripäeval ööpäevaringselt? Osutub, et sobivaimad päevad on 14. oktoober ja 28. veebruar.

Samuti „reisivad”, ajas 21. juunist edasi vaadates, põhja poole ka hämarikuvööndite piirid. Põhja-Eestis, 59. laiuskraadil, lõpeb nautiline valge öö 28. juulil ja astronoomiline valge öö 18. augustil (tegelikult on juba ligi 10 päeva varem täitsa pime).

Lõunapoolkeral on pooleaastase vahega kõik analoogiline.

Päikese keskpunkt ja ülapiir, refraktsioon

Segadust tekitab asjaolu, et Päike ei paista punktallikana, vaid omab umbes poolekraadist (täpsemalt 32 kaareminutit) läbimõõtu ja vastavalt siis umbes veerandi kraadi suurust raadiust. Päikese tõusu ja loojangu momentideks loetakse aga aega, kui Päikese ülemine äär on parajasti horisondil. (Sama lugu on Kuu puhul.) See annab kokkuvõttes päevadele „pikkust juurde” ja nihutab ka reaalse polaarpäeva piiri „päris” polaarjoonest veidi lõuna poole (eeldame siinkohal jälle 21. juunit). Ligikaudu hinnates saame niimoodi 66 kraadi ja 34 kaaremeeinuti asemel 66 kraadi ja 18 minutit põhjalaiust.

Hämarike arvestatakse siiski Päikese keskpunkti koordinaatide järgi.

Kuid täpsuse muresid on veel. Ühe mure nimetuseks on Maa atmosfääris esinev refraktsioon ehk valguskiire suuna muutumine ehk murdumine teekonnal atmosfääri ülapiirist maapinnani. (Vaid seniidist lähtuva valguskiire suund otse alla ei tekita üldse refraktsiooni.) Õhk muutub ju teel läbi atmosfääri üldiselt üha tihedamaks ning õhu murdumisnäitaja muutub (kasvab). Efekt kasvab kiiresti, kui vaatesuund läheneb silmapiirile (horisondile), kus refraktsioonist tingitud keskmine parand on 35 kaareminutit. Seda suurust Päikese tõusu ja loojangu arvutamisel ka reeglina arvestatakse. Ka see lisab Päikesele, kusjuures igal pool ja iga päev, nähtavusaega juurde.

Refraktsiooni efekt. Kui me just seniiti ei vaata, paistab taevakeha meile alati veidi kõrgemal kui ta tegelikult on.

Kuid kahjuks pole antud juhul tegu konstandiga ja seetõttu võib Päike vahel (vähemalt osaliselt) näha olla ka mingist ettemärgitud kellaajast veidi varem või hiljem. Analoogiline lugu on iga objektiga, mis asub kõrgemal-kaugemal kui Maa atmosfäär.

Kuu parallaks

Kuu on Maale lähim astronoomiline objekt. Kuu näib esimese hooga meist küll väga kaugel olevat, keskmiselt 384 000 km Maa tsentrist. Kui siit Maa raadius, ligikaudu 6400 km, maha lahutada, ja eeldame Kuu otse seniidis (lagipea kohal) olevat, saame 377 600 km. Tegelikult tuleks siit veel maha lahutada Kuu raadius (1750 km). Kui Kuu asub (suuna mõttes) seniidist madalamal, asub meie looduslik kaaslane maapinnal olevast vaatlejast tegelikult kaugemal. Eesti laiuskraadil on see alati nii, Kuu otse seniiti kunagi ei ulatu. Päike ka mitte.

Muuseas, üks 1980-ndatel kuskil avaldatud vist mitte väga kindel uuring olevat näidanud, et kui 70-aastase „keskmise inimese” kõik senises elus astutud sammud ühte ritta asetada, siis annaks see teekonna jalgsi Maalt Kuule.

Vaatesuund Kuule sõltub aga asukohast Maa peal. Põhjus: Kuu on Maale siiski piisavalt lähedal, nii et tuleb arvestada ka Maa reaalseid mõõtmeid; Maa pinna punkte ei saa samastada Maa tsentriga. (Siin pole asi ainult selles, et Maa pole läbipaistev!)

Parallaktiline efekt. Kui me vaataksime otse seniidis olevat Kuud, siis parallaksi poleks. Igalt poolt mujalt vaadates näib Kuu olevat madalamal kui tegelikult.

Nii juhtubki, et koos Kuu kõrguse (nurkkaugus silmapiirist seniidi suunas) vähenemisega kasvab parallaktiline efekt: Kuu paistab madalamal kui ta Maa tsentrist vaadates oleks. Maa eri kohtadest vaadates paistab Kuu seega tähistaeva taustal pisut erinevates suundades. Efekti maksimum, nagu ka refraktsiooni puhul, esineb siis, kui Kuu on praktiliselt horisondil. Siis küünib parallaksi väärtus 1 kraadi lähedale (57 kaareminutit). Vastavad parandid on aga vastasmärgilised: refraktsioon „tõstab”, parallaks „langetab” Kuud. Kuud „tõstab” ka eelmainitud ülemise ääre reegel. Nende kolme efekti kokkuvõttes tuleb parandusliige silmapiiri jaoks kokku ootamatult väike, umbes 7 kaareminutit „allapoole”.

Päike, mille puhul parallaksi arvestada pole mõtet (asub liiga kaugel), on koondparandusliige päris suur, 51 kaareminutit („ülespoole”). See on juba päris lähedane 1 kraadile.

Parallaksi mõju on praktiliselt olematu ka planeetide puhul, loomulikult ka tähtede puhul. Neil juhtudel jääb alles ainult refraktsiooni efekt.

Lõpetame pika loo

Jälle läks nii nagu alati, kuigi kavatsused olid head. Lugu sai taas liiga teema-, ja arvurohke. Aga kas see on kindlalt halvem variant, kui pidevalt igalt poolt vastuvaatav nähtus: küsigu inimene ükskõik mis ametlikult asjamehelt ükskõik mida konkreetselt ja see hakkab alati ainult keerutama nagu kass ümber palava pudru. Kusjuures kassi pudru-motiivid on täiesti mõistetavad. Aga eks ka neil ametnikest putukatel on omad toiduahela-motiivid…

Lõpuks siiski ka paar mini-kultuurisoovitust, mis oleksid mõtteliseks järjeks juunikuus soovitatud järjeloole. Sest põhjused ju üha süvenevad. Sedapuhku ei tohiks isegi mõlema loo peale kokku kuluda eriti palju väärtuslikku aega. Püüame kuulata Kuldse Trio esituses lugu: „Kui sa mind ei armasta”. Aus astronoomiline lugu, sisaldab nii Päikest, (langevaid) tähti kui ka Kuud. Teine soovitus oleks jällegi rahvusringhäälingu arhiivist, „Ivar Vigla sou:1” 31. detsembrist 1989. Alustada võiks saate 36. minutist.

Loo päris lõputsitaat olgu „õigeima eestlase” Endel Kellapi poolt: „Aeg on energiahulk, mis jääb põhjuse ja tagajärje vahele!”

Kuu faasid

• Täiskuu: 3-ndal kell 14.39
• Viimane verand: 10-ndal kell 4.48
• Kuuloomine: 17-ndal kell 21.32
• Esimene veerand: 26-ndal kell 1.07

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Juunikuu on aasta päikeseküllaseim kuu. Vähemalt teoreetiliselt, kui võimalikke pilvi ei peaks arvestama. 21-sel kuupäeval on suvine pööripäev, see päev on aasta pikim. Järgmisel kuupäeval, 22. juuni varahommikul, liigub senimaani Sõnni tähtkujus paistnud Päike Kaksikute tähtkujju. Kulub veel poolteist ööpäeva ja saabub jaaniöö, selle järel jaanipäev. Nii et näpuga järge ajades pole jaaniöö aasta lühim öö, kuid seda ei tasu tähele panna: praktikas pole mingit vahet. Veelgi enam: kogu juunikuu jooksul on ööd valged. See on põhjamaa ööde ilu, mille olemasolu lõunamaalased kadestavad. Päris lõunapoolkeral on märksa vähem asustatud piirkondi, kus saab nautida valgeid öid, muidugi pool aastat hiljem.

Soe või külm

Kõige põletavamaks probleemiks võib suvel, sh juunis, olla liigne kuumus. Ikka seoses Päikesega. Kui see ikka 18 tundi järjest on üle silmapiiri ja sellest ka suurema aja kõrgel taevas ning õhk on ka kuum, võivad +30 ja kõrgema välise õhutemperatuuri juures kiiresti ka siseruumid, sh eluruumid, juba mõne päevaga liialt üles soojendada. Kui katus, seinad ja mööbelgi juba „sooja täis” on, ei jõua lühikeste öötundide jooksul tuba eriti jahtuda. Seda enam, et kuumalainete aegu kaob öösiti tihti ka vähene päevane tuuleõhk hoopiski ära.

Siis, nii naljakas kui see ei tundu, on ehk vähemalt aeg-ajalt isegi kasulikum päevasel ajal aknad kinni ja kardinad ees hoida, vältimaks liigset kuuma. Öise aja jaoks peaks mingit õhuvahetust siiski tegema, kasutades (vajadusel) aknaava ees mitte liialt paksu sääsevõrku.

Kuuma vastu on esimeseks abimeheks ventilaator. Kliimaseade ehk konditsioneer on mõistagi etem; see aitab üldjuhul vajadusel ka jaheduse vastu. Kuid see asjandus on päris kulukas ja üha rohkem üritavad ka miskid 0-väärusega ametnikud nende paigaldamist reguleerima tungida. Kui keegi tuleb ja katsub ventilaatoreidki ära keelata, jätke või tõstke see seltsimees lihtsalt kiiresti ukse taha.

Juuni võib ka negatiivselt üllatada. On olnud harvu aastaid, kui toad vajasid juunikuus keskkütte (kus see toimis) uuesti sisselülitamist. Pole nalja, kui järjepidevalt on päeviti +10 kraadi või vaid veidi üle selle, on pilves, sajab ja puhub vilu põhjatuul.

Loodame siiski, et eesootav juuni mõjub ikka värskendavalt ja tervislikult, nagu ühel põhjamaa suvel peakski ju olema: väljas viibimine on mõnus, Päike paistab ja on mõistlikult soe, vahel sajab vihma ja ka toas on paras olla.

Kas ennustada?

Ei riski. Kahjuks on ilma ja kliimaga seonduv üldse väga keeruline pähkel pikalt täpselt ette arvutamise mõttes. Lühidalt ja lihtsustatult võiks öelda, et kuna Maa atmosfäär pole füüsikalises mõttes suletud süsteem, siis ongi paratamatult protsesside ennustamine väga raske. Mida pikema aja peale, seda lootusetumaks asi muutub. Aegamööda on suudetud ilma (pikaajalise) ennustamise taset siiski edasi arendada ja see progress kahtlemata jätkub, aga raskused, mida sel teel tuleb ületada, on päris suured ja prognooside täpsuse areng on kahjuks märksa aeglasem kui kärsitu ilmahuviline nõuab. See on hea näide teaduse tegemisese raskest teest. Päikesesüsteemi planeetide liikumist saab palju täpsemini kaugele ette arvutada, sest siin on vähemalt üldiselt võimalik kasutada vana ja head punktmasside mudelit. Mitte et seegi töö lihtne oleks, kaugel sellest (vt veebruarikuu loo 3. osa).

Iseasi on kodukootud ennustajatega: mõnigi neist on suisa päeva täpsusega eesootavas ilmas kindel kui mitte aasta, siis poole aasta peale kindlasti. Mis siis, et nii arvatavasti kunagi ei satu juhtuma. Looduse märgid on siiski väga huvitavad tähele panna, kuna mingeid seaduspärasusi, kuigi üpris üldjoontes, on siiski ka nende kaudu võimalik välja lugeda.

Mõnikord võib juunikuus ka äikeseilm ette tulla. See ei ole üdini paha nähtus. Peale äikest on värsket õhku suisa rõõm sisse hingata. Siiski peab arvestama välgu löömisega. Toas olles on kasulik elektrilised ühendusjuhtmeid vooluvõrgust lahti ühendada, sest tekkida võib ootamatu ülepinge. Samuti on kasulik ahjusiibrid ja aknad sulgeda. Miks? Nii õhk kui majaseinad ja ka aknaklaasid on ju head elektri-isolaatorid ehk dielektrikud. Probleem on elektrilise läbilöögi võimaluses, kuna õhk võib muutuda kergemini ajutiseks heaks elektrijuhiks kui majaseinte korpused ja aknaklaasid.

Planeedid juunis

Juunikuu öötaeva viga on sama asi, mida sai loo sissejuhatuseks kiidetud: ööd on lühikesed ja valged. Kõige pimedam aeg on Tartu kandis kella 00 ja poole kolme vahel, Kuressaare ümbruses on see umbes veerand tundi hilisema aja suunas nihkes.

Juuniöö on lühike küll, kuid kuu esimesel poolel on sedapuhku näha koguni 4 planeeti, demokraatia huvides kahte õhtul ja kahte hommikul. Õhtutaevas on näha Veenus ja Marss.

Veenus paistab väga heleda tähena (-4.4 tähesuurust) õhtuti läänetaevas. Kuu jooksul liigub Veenus Vähi tähtkujust Lõvi tähtkujju. See pole probleem, kuid probleem on selles, et vaatamata suurele heledusele loojub Veenus üha rutem pärast Päikese loojumist: kuu algul on loojangute vahe 3.5 tundi, siis on kõik veel päris OK. Kuid kuu lõpus loojub planeet juba 1.5 tundi pärast Päikest, see aga pole enam nii OK: planeet ei paista enam ülimalt silmapaistvana; peab juba päris madalal ringi vaatama, et kus see Veenus siis ongi.

Veenus ja Marss juuni alguse õhtutaevas

Kuu esimesel poolel, veel Veenuse „täisvõimsuse” juures, on Veenuse naabruses Marss. Punaka tooniga planeet paistab Vähi tähtkujus. 2. juuni õhtul paikneb Marss enam-vähem Sõime hajusparve (M44) taustal, edaspidi jääb sellest vasakule. Kahjuks ei saa juuniõhtutel täheparve kujutava udulaigu nägemiseks teleskoobita hakkama. Ka võrreldes Veenusega on Marss vasakul, Veenus paremal pool. Marss on Veenusest palju tuhmim. Veenus paikneb M44-le kõige lähemal 13. juuni õhtul, umbes poole kraadi kaugusel. Veenus läheneb Marsile, kuid ei saa seda kätte. Marss kaob ehavalgusse mõni päev enne suvist pööripäeva.

Jupiter ilmub kuu algul, 4-nda paiku madalasse kirde-idataevasse. Planeet asub Jäära tähtkujus. Kuu vältel Jupiteri vaatlusaeg tasapisi pikeneb. Kuu lõpus tõuseb Jupiter umbes 2.5 tundi enne Päikest, asudes siiski veel suhteliselt madalas.

Jupiter ja Saturn juunikuu lõpu hommikutel. Tähed kahjuks nii hästi ei paista kui pilt näitab.

Saturn on ka näha hommikuti, see planeet asub kagutaevas, Veevalaja tähtkujus. Kompensatsiooniks Jupiterist väiksemale heledusele on Saturni vaatlusaeg aga pikem ning pikeneb samuti kuu jooksul. Kuu lõpus tõuseb Saturn 4 tundi enne Päikest. Juuniöö lühidust arvestades pole see sugugi paha näitaja.

Tähistaevas

Mõned tähed on isegi juuniöödel näha. Kuu algul „süttib” otse kõrgel lõunakaares esimese tähena Arktuurus Karjase tähtkujust. Napilt väiksema heledusega Veega tuleb nähtavale suhteliselt kõrgel idataevas. Kodutähtkujuks on Lüüra. Kuu edenedes jääb Arktuurus õhtuti lääne poole, Veega aga üha kõrgemale.

Järgmine, taas õige napilt jääb heleduselt Veegale alla Kapella Veomehes. Seda tähte tuleb siiski kauem oodata, sest vaatluskoht pole hea: täht paikneb suhteliselt madalas põhjakaares ning just see kant jääb kogu öö vältel kõige heledamalt valgustatuks. Rohkem tähti sealkandis peale Kapella polegi lootust näha. Põhjanael on siiski nii kõrgel (umbes 60 kraaadi) ja mitte ka väga tuhm, nii et selle tähe leidmine on siiski võimalik ja ilmakaared saab päris täpselt selge ilmaga paika panna nagu öösiti ikka! Ülejäänud Väikese Vankri leidmiseks tuleb vist aeg maha võtta ja oodata pimedamaid öid.

Suure Vankri peaks loodetaevas siiski saama kokku lappida, kuigi tuleb ehk veidi vaeva näha. Ka see taevaala on päris hele. Kontrolliks tasub alati veenduda, kas tagumiste rataste vahekauguse 4-5 kordne pikendus viib umbes sama heleda tähe, Põhjanaelani. Midagi pole parata, juuniööd ei ole SIIN mustad! Kuid reisides Eestist märksa lõuna poole, tulevad ka mustad ehk pimedad ööd vastu.

Kui Suur Vanker on laskumas loodesuunda, siis umbes sama heledate tähtedega Kassiopeia asub kirdetaevas ja trügib tasahilju kõrgemale.

Tähtede „edetabelis” järgmine on Altair Kotka tähtkujust. See täht „süttib” kuu algul madalas idakaares, kuu edenedes aga üha kõrgemal. Esimese suurusjärgu tähti on mõni veel. Väga madalas lõunakaares paistab Antaares (tähtkuju on Skorpion), mille nähtavus ei kesta isegi terve lühikese juuniöö. Selle tähe vaatlusaeg koondub kuu jooksul üha enam vaid paarile õhtuhämaruse tunnile.

Spiika (Neitsi tähtkujust) asub juunikuu algul Arktuurusest madalamal ning paremal pool lõuna-edelakaares, Reegulus (Lõvis) aga paikneb madalas läänetaevas. Enne hommikut lähevad Reegulus ja Spiika looja, küll aga mitte Arktuurus. Kuu lõpuks kaob Reeglus õhtuti pildilt (juba jaanipäeva paiku); Spiika on leitav ka kuu lõpus.

Kaksikute tähtkuju esindajad Polluks ja Kastor (ülemine ja paremal) paistavad juuni alguse õhtutel veel samuti; madalas lääne-loodetaevas. Kuu edenedes aga on needki tähed näha üha lühemat aega ning kuu lõpuks on nad vaateväljast kadunud.

Mainida tasub muidugi ka Deenebit Luige tähtkujust, mis on Veega kannul kirde-ida suunalt kõrgemale kerkimas.

Näha olevaid tähti on muidugi rohkem, kuid nii vähe vast ka mitte, et neid kõiki siin jõuaks nimepidi kokku lugeda. Kaunis tähtkujude muster pimeda öötaeva taustal jääb juunikuus olemata. Ei paista ka Linnutee hele riba. Olemas Linnutee muidugi on, püüdkem uskuda!

Kuna juuniööd on lühikesed ja valged ning öötaevas palju näha pole, võiks rääkida ehk millestki üldisest. Kuid mis see võiks olla?

Aga UFOd?

Nüüd saab vist teoks rahvatarkus: „Suur tükk ajab suu lõhki!” (Suurtükk muidugi ka.) Tegu on temaatikaga, milles peaaegu kõigil on mingi arvamus, kuigi kõik ei kiirusta seda väljendama.
Kuid ka enda poolt on varasemates lugudes seda tähekombinatsiooni mitu korda kasutatud. Seega tekib moraalne kohustus ka antud teemaringis midagi konkreetsemalt juurde lisada. Kuigi väga ei tahaks.

UFO lahtikirjutamine on lihtne: tundmatu lendav objekt! Aga kas sellest piisab? Ei vist. Peaaegu iga taevas paistev lennuk on ju tavavaatlejale UFO – kelle see lennuk on ja kuhu suundub, ei paista ju peaaegu kunagi alla ära.

UFO all mõeldakse üldiselt siiski taevas paistvaid nähtusi, mis ei tundu igapäevased. Sellised nähtused võivad olla heledate tähtedena paistvad objektid, mis liiguvad ebaharilikul viisil (erijuhul näivalt paigal olles), samuti on ebaharilik nende heleduse muutlikkus ja värvus, mis samuti võib muutuda. Teine üldvariant on teatud nurkläbimõõduga objekt või objektid, mis tihti võivat paista kettakujulistena, mõnikord aga mitte. Mõnigi kord räägitakse sigari kujust, kuid mitte ainult. Juttu on vahel ka justkui mingitest „illuminaatoritest”. Kandev idee on lennumasin(ad), mis on pärit väljastpoolt Maad.

Sellise kujuga pilvi tuleb ette. Kas see on ikka pilv?

Kuid piirduks siis asi vaid sellega! Kui on olemas lennumasinad, kuhu nende juhidki jäävad! Nii on olemas ka kirjeldused (tihtilugu) antennidega mehikesest, kes on sagedasematel juhtudel rohekat värvi, suuresilmsed ja suurepealised, kuid esineb igasuguseid variatsioone. Nende „sisseastumisvõimed” varieeruvad imelisel viisil.

“UFOnaudid” – tüüpiline ettekujutus

Lihtsaim juht on muidugi avali jäetud/tehtud ukse või akna kaudu liikumine. Kuid mõningatel juhutumitel võivat need „sellid” siseneda ka läbi kinniste akende või seinte. Mõnel juhul käivat liiklus ka läbi seinakontaktide! Kasutatav „liiklusvahend” on muidugi ka peegel.

Näib, et enamusel juhtudest piirdub asi vaatlusega. Kuid, kuigi vähem, esineb ka kirjeldusi, kus UFOd või UFOnaudid on vaatlejaga „tööle asunud”. Selleni välja, et inimesi olevat tasuta kosmosesõiduga „premeeritud”. Samuti on jutte ka UFO nägemise järgsest teadvuse kaotusest ja/või ajavahemike kahtlasest „kadumisest”. Millegipärast lennutatavat sageli ka lehmi.

Kõik see värk võib aset leida pigem öösel, kuid ka päeval, selge ilmaga, kuid (NB!) keskeltläbi justkui veidi harvem pilves ilmaga! See võib olla inimliku fantaasialennu mõttes oluline asjaolu, kuid see võib olla ka subjektiivne, käesoleva loo autori puuduliku infokoguse süü. Pilves ilm ei kisu ju nii kiiresti mõtlema sellele, mis nende pilvede taga peidus on! Kuid inimesed on erinevad nagu nende mõttemaailmgi.

Siis veel nn viljaringid. Pole isiklikult neid uurinud, kuid on kostnud pädevaina paistvaid kommentaare, et nende tegemine pole inimestele ja masinatele mingi probleem.

Arvatavasti kõiki võimalikke UFO-koondvariante ei saanudki siin kokku võetud.

Millega siis tegu on?

Probleem ei ole lihtne. Kuna kirjeldatav nähtuste hulk on väga laialivalguv, siis võib eeldada, et puudub ka üks ning lihtne seletus.

Esimese asjaoluna tuleb vist mängu tuua inimese fantaasia. Selgel ööl mõõtmatusse tähistaevasse vaadates tekib õigustatud mõttekäik, et maailmaruumi avarused võimaldavad palju enamat kui seni on suudetud avastada. Analoogilist efekti tekitab, kuigi vist märksa vähem, arvatavasti mingil määral ka päevane hoomamatu taevasina. Teiseks on paljudel inimestel ka soov veidi luisata, oma kujutlusvõimet reaalsena esitades. Täiesti inimlik. See asjaolu moodustab kindlasti paljud UFO-juhtumid. Ometi kindlasti mitte kõik.

Olemas on kindlasti ka juhtumid, mida inimene usub näinud, kuulnud või suisa tundnud olevat. Mida siinkohal öelda? Nüüd saab eraldada juhtumid, kus tarkade meedikute poolt on fikseeritud inimese psüühilise seisundi häire, mille üheks ilminguks võib olla muuseas UFO-taoliste juhtumite näiv fikseerimine. Kuid kas alati on asi lihtsalt näiv? Selleski ei saa lõpuni kindel olla.

Inimese aju toimimist ei oska „pulkadeni lahti võtta” seni mitte keegi. Pole teada seegi „elementaarne asi”, kes/mis ja kus tekitab „minateadvuse”. Nii et siin on selguse osas tume maa. Ka sellel erakordselt keerulisel teemal on siiski püütud midagi ära teha, siinkohal väärivad kindlasti märkimist muuhulgas Eestis ka astrofüüsikutena tuntud teadlased Undo Uus ja Enn Kasak. Kas me saame täielikult kindlalt ja vastu rinda tagudes välistada mingi „paralleel-maailma” sündmuste mingil viisil adumise? Selgub, et ei saa. (Loodan, et siinkohal ei torma usin lugeja kohe „helistama”…) Et „maa peale” tagasi tulla, lisaks lohutuseks, et ka vastupidise variandi kasuks puuduvad samuti igasugused ümberlükkamatud tõendid.

Tulles siiski „reaalsete” juhtumite juurde tagasi, püüaks edaspidi ikkagi probleemi üle kuidagi aru pidada.

UFOde mitmekesisuse probeem

Vaat see juhtumite suur varieeruvus on see, mis kipub suuremalt jaolt kogu UFO-probleemile miini alla seadma. Supp on korralik, vürtsid, soolad, loorberid, kõik on olemas. Olemas on ka suhkur, mesi ja muud magusained. Igaks juhuks ka peotäis rabarbereid ja hapuoblikaid. Kas selline supp on ikka hea supp? Kõikide variantide lubatavus kipub tekitama mõtte, et supi keetsid hoopis Tikk ja Takk („Tikk ja Takk on kokad”, lasteraamatust „Kirju-Mirju II”, koostaja Eno Raud, 1974).

Siin tekib veel teinegi mõte, mõeldud veidi vanemale vanuseklassile. Looduses on nimelt mitu unikaalset seadust. Üks neist on termodünaamika seadus, samuti arvult teine nagu „Kirju-Mirju” osagi. See seadus nimelt ei luba igasuguseid energia muuundamise ehk kasutamise võimalusi ehk siis „universaalseid”, suva masti UFO-sidki ei tohiks siiski maailmas olla! Kuna termodünaamika seadusi pole keegi (vaatamata ülimalt arvukatele katsetele) ümber lükata suutnud, siis on see küllalt tõsine negatiivne argument ka UFO-de olemuse üle aru pidades! Seega tuleks vist ufondus pigem ikkagi nn „null-postkasti” teemadesse liigitada. Kus muuhulgas „elektrimolekulid” kindlalt juba ees istuvad! Muuseas, terminit „energia” kasutatakse UFO-teematikas üldiselt päris valesti. Energia ei ole kõikvõimas ja kõike hõlmav nähtus. Energia on lihtalt… keha võime teha tööd! Ning see võime on alati piiratud! Energia on tugevamini ketis kui Kuri Muri või maruhärg!

Ent ikkagi – mida salapärast me näha võime?

Head Tõravere vanemad kolleegid on muuhulgas maininud järgmisi sündmusi.

Päris mitmel korral anti vene ajal teada kokkuvõttes veidi sarnasest, kuid väga kahtlasest nähtusest. Varahommikust lüpsi teostama suunduvad karjakud märkasid mõnikord kirdetaevas väga kahtlase kujuga liikuvaid objekte, millest muuhulgas lähtusid allapoole, seega maapinnale suunatud kiired. Nähtus pidi olema kaunis muljetavaldav. Pikapeale sai see UFO-fenomen oma seletuse. Eestist kirde pool, Arhangelski piirkonnas paiknes nimelt üks NSVL-i kosmodroomidest. Aeg-ajalt lendas sealt ikka mõni rakett välja; kaugelt eemalt paistiski see seletamatu nähtusena. Maapinnale suunatud lai kiir kujutas endast põleva gaasi juga raketi lennule vastassuunas. Peab märkima, et selline nähtus moodustab ka muudes allikates üle maailma kirjapanduna kõigist juhtumitest üsna tõhusa osa!

Kahtlane tähine kosmosenähtus võib paljudel juhtudel olla mingi tehiskaaslase teekonna jälgimine. Sellisel juhul näeme „tähe liikumist”, kusjuures objekti heledus on muutlik. Kas termin „iriidium” tuleb tuttav ette?

„Tähest” suurem võib paista kõrgel olev raadiosond või õhupall, valgustatuna Päikesest. Oma roll on kahtlemata atmosfääri halonähtustel, nt ebapäikesed, ringid ümber Päikese või Kuu. On muidgi kujundeid. Kes sellist nähtust esmakordselt näeb, võib ära ehmuda küll!

Mitu tähena paistvat satelliiti võivad moodustada “UFO”

Edasi, heledad tähed ja planeedid. Ennekõike on „pahad poisid” Veenus ja Jupiter, ka Marss; samuti Siirius. Pika pilves ilma järel võib taevapilt mingil kellaajal palju pöördunud olla. „Uute tähtedena” paistvad planeedid või tähed võivad olla päris ootamatu vaatepilt! Isiklikult häiris käesoleva loo 13-aastast autorit 1986. aasta juulikuu poolheledas öötaevas idakaares järjekindlalt säranud „liiga hele täht”, mis edaspidi osutus planeet Jupiteriks!
Internet, muuseas, oli siis massidele kättesaamatu!

Observatooriumi endise direktori Tõnu Viigi mälestustes on 1982. aastal Jupiteri ja Saturni lähestikku paistmise üle murega Tõraverre pöördunud ka NSV Liidu sõjaväe või siis KGB tähtsad ninad!

Keravälk on väga salapärane nähtus, olles ehk juba „omaette-UFO” nime väärt, See võib äikese ajal tekkida ja eksisteerida mõnest sekundist mõne minutini. Keravälk võib vaikselt kaduda või kaduda plahvatades, koos sellega mõistagi ka kahju tehes. Keravälgu suurus võib samuti olla erinev. Seda nähtust esineb aga harva. Ka keravälku peetakse sageli UFOks. Isiklikult, tuleb tunnistada, senine keravälgu-kogemus puudub. Julgedes end pidada pisut üle „harju keskmise” looduse ilmingute tähelepanejaks, võtan endale siinkohal õiguse teha järelduse, et keravälk on üldse päris haruldane nähtus. Mis loomulikult on omaette raskusaste selle nähtuse uurimisel.

Nüüd veel paar lugu. Ühe neist rääkis ülikooliõpingute aegu ühika toanaaber. Sõites millalgi 1990-ndatel aastatel rongiga Põlva ja Tartu vahet, jäänud rong peatuste vahel seisma. Põhjus üsna haruldane: viimane vagun haakunud korraga muust rongist lahti ja jäänud maha. Astunud aega parajaks tehes välja, näinud toanaaber kusagil suunas taevas kettakujulist tundmatut objekti, koos näivate „illuminaatoritega! Ega see objekt muud kurja teinud, lõpuks saanud ka rongiga ikkagi edasi sõidetud, aga huvitav lugu ikka.

Tõravere ilmajaama üks vaatlejaid kirjeldas mõned aastad hiljem mingil määral analoogilist lugu: ühel selgel ööl vastu hommikut olnud suur teleskoop juba kinni pandud ja vaatlus lõpetatud. Kuid ilmajaama poolt vaadates paistnud suunalt kupli kohal… suhteliselt hele ketas…

Mõlemal juhul võib süüdistada atmosfäärinähtusi või ka tehisobjekte, saadetuna ikka Maalt, kuid salapära loor on olemas…

Ka AK-s esitati eriti 1989. ja 1990. aastal tihti UFO-de kirjeldusi.
Eriti huvitavat juhtum oli kokkuvõtlikult selline, kus salapärane ufonaut olevat salaja rõdu kaudu kellegi toas käinud ja peremehe laual olnud täis õllepudeli lahti teinud ja tühjaks joonud! Õllemarkide valik oli sel ajal muidugi kehv, ega tavalisest Žigulist etemat enamasti vist polnud. Nii et nii tühja asja pärast võeti selline pikk tähelend ette!

Kas on veel ka mõni isiklik mälestus? Ühe võib ju tuua. Ühel vaatlusööl, vist aastal 2009, sattusin mingi suhteliselt lühikese aja vältel Tõravere suure teleskoobitorni kupli aluses vaateväljas kogemata läänekaares põhja suunas liikumas nägema… nelja mitte just heledast tähest koosneva nelinurkse „tähtkuju” liikumist kupli varju. Suurem kui Väike Vanker (ilma aisatähtedeta), aga väiksem kui Suur Vanker. Veidi hiljem suurema vaateväljaga rõdule vaatama minnes polnud „tähtkujust” enam jälgegi. Kui muidu kipuvad paljud asjad liigagi tihti täpselt meelde jääma, siis sedapuhku pole praeguseks kuupäev meeles, isegi täpselt mitte aasta. Ka vaatluspäevikusse pidasin paljuks seda nähtust mitte märkida. Mitte just eriti professionaalne reaktsioon… Aga äkki oligi see mingi salapärane „mõju”!!! Olgu, nali naljaks. Naljaga ei tohi üle pingutada, võidakse uskuma hakata.

Kõnesolnud juhtumiga isiklikud kentsakad taevanägemised veel päris ei ammendu, ehk esialgu aitab, mõnel teisel korral on jälle millestki juttu teha… Midagi grandioosset nähtud-kogetud aga seni ei ole.

Aga tõepoolest – teised tsivilisatsioonid!

Jälle on temaatika tõsine. Tuleb ausalt tunnistada, et me ikka veel ei tea, kas me oleme Universumis üksi või mitte. Mõlema variandi kasuks räägivad omad argumendid. Ning mida on ikka palju puudu, on vaatlusandmed, vaatlusandmed, vaatlusandmed… Üle 5000 eksoplaneedi on teada, kuid Päikesele sarnanevaid tähti (peaaegu) sobivate planeetidega on alles päris vähe leitud. Orgaanilise elu märke pole aga kuskilt veel leitud. Pole leitud ka tehislikke signaale. Aga otsida tasub muidugi edasi. Eks aeg anna arutust. Väga kahvatu lause on see eelmine lause, ega nii see asi paraku endist viisi on. Igatahes tasub endist viisi unistavalt-lootusrikkalt tähistaevasse vaadata! Kuigi võõrad lennumasinad kusagilt kaugelt eemalt on ausalt öeldes päris kahtlane kaup. Isegi siis, kui kuskil leidubki teisi tsivilisatsioone. Kuid ära iial ütle sõna iial. Seda teab isegi superluuraja James Bond!

Veel veidi folkoloorilaadset

Rahvasuu olevat pajatanud veel mingist inimese kujuga tulnukast või nende grupist. Need aga rääkinud endid millalgi kogemata sisse, lobisedes välja, kuidas nendetaolisi tõrjuda: seemnete söömisega ja fooliumist mütside kandmisega. Üldiselt pole seemned parim osa toidulauale, nii et seda tõrjevahendit ei tasuks väga massivselt kasutada. Seevastu jälle Prantsusmaa rannikulinna Saint Tropezi olla rünnanud kunagi seltskond tulnukaid, kes kaanisid sedapuhku õlle asemel õli ja kelle vastu aitas hästi veejugade kasutamine. Mine võta kinni, võib-olla olnuks või oleks ka seemned asendatavad veejugadega. Ning vähemalt Prantsusmaa juhtumi puhul oli nagu üks asi veel kindel: kui tulnukad võmmu kuklasse said, siis kõlas õõnes kõmin – nende sees oli vaid tühjus. Väga kõnekas!

Saint Tropezi juhu kohta saab lähemalt infot, kui vaadata ära või tuletada meelde 1979. aasta prantsuse film „Sandarm ja tulnukad” (Le gendarme et les extraterrestres”). Konkreetsete viidetega on sedapuhku raskusi, sest erinevate otsingumootorite tegevus internetis ja nn omandiõigused võivad sattuda vastuollu. Kuid vähemalt katkendite leidmine pole eriti keeruline. See-eest on filmis toimuv esitatud nii ilmekalt, et tõlget eriti vaja polegi…

Kui mainitud ekraanilugu ei peaks siiski õnnestuma hästi vaadata, siis sobib ka meie endi elukorralduse hetkeliste „suunamudimiste” lühikokkuvõte. Ameerika kirjanik Edgar Allan Poe on muuhulgas kirjutanud novelli: „Professor Tõrva ja doktor Sule süsteem”. Esmaettekanne raadioeetris 19.-20. jaanuaril 2009. Arhiivis (veel) järelkuulatav.

Kuu faasid

• Täiskuu: 4-ndal kell 6.42
• Viimane veerand: 10-ndal kell 22.31
• Kuuloomine: 18-ndal kell 7.37
• Esimene veerand: 26-ndal kell 10.50

Kuu algus pakub õhtutaevas kahe heledaima planeedi, Veenuse ja Jupiteri lähiasetuse. 2-sel märtsil on planeetide vahemaa minimaalne, pool kraadi (täiskuu läbimõõt). Edaspidi eemaldub Veenus Jupiterist ning võib hinnanguliselt öelda, et kuu keskpaiku ja edaspidi planeedid enam lähestikku pigem ei ole.

1. ja 2. märtsi õhtul on Veenus ja Jupiter ilusasti kõrvuti.

Veenus liigub kuu keskel Kalade tähtkujust Jäära tähtkujju. Heleda Ehatähe vaatlusaeg kasvab kuu vältel umbes tunni võrra: kuu algul loojub Veenus 3 tundi pärast Päikest, kuu lõpus aga 4 tundi pärast Päikest. 30-nda õhtul on Veenus 1 kraadi kaugusel Uraanist, see annab hea võimaluse ka Uraan teleskoobis ära vaadata. Uraani heledus on 5.8 tähesuurust, seega ümmaruselt 6. tähesuurus. Sellised objektid on aga parajasti palja silmaga vaadeldavuse piiril, nii et alles optilise abivahendi kindlate kätega kasutamise korral on Uraani nägemine tagatud.

30. märtsi õhtul on Veenus 1 kraadi kaugusel Uraanist.

15. märtsi õhtul on Veenus 5 kraadi lõuna pool spiraalgalaktikast M74. See galaktika on aga üsna tuhm, 9. tähesuuruse objekt ning mitte punktallikas, vaid mõne kaareminuti läbimõõdus galaktika nn pealtvaates. Kui lisada veel märtsiõhtu ehakuma efekt, selle sumbudes aga objekti madal asend, pole M74 leidmine väga lihtne, kuid katset võib teha.

24. märtsi õhtul on Veenuse lähedal noore Kuu sirp.

15. märtsi õhtul on Veenus 5 kraadi kaugusel objektist M74.

Jupiter, paistes heleduselt teise tähena taevas, asub Kalade tähtkujus. Selle planeedi vaatlusaeg vastupidiselt Veenusele üha lüheneb. Kuu lõpus, 28-nda paiku, kaob Jupiter, tuntud muuhulgas kui roomlaste peajumal ja eestlaste kuusulane, ehavalgusse.

22-se õhtul on parajasti päevavanune noor Kuu Jupiterist madalamal, kuid Kuu leidmine võib olla raske, ometigi proovida võib.

Kuu lõpus toimub õhtutaevas tegelikult „vahtkonna vahetus”; Jupiteri vahetab välja Merkuur. Nähtavale peaks Merkuur ehataevas ilmuma 30-nda paiku. Paar päeva varem, 28-ndal, möödub Merkuur umbes poolteist kraadi Jupiterist põhja poolt, kuid arvatavasti ei ole planeedid koos palja silmaga vaadeldavad. Hea, kui Jupiteri veel ära näeb. Küll võiks aga jällegi kasutada teleskoobi abi. Merkuur asub muidugi samuti Kalade tähtkujus.

Õhtutaevas on vaadeldav ka Marss. Juba üle poole aasta Sõnni tähtkujus viibinud Marss liigub märtsikuu lõpupoole Sõnnist Kaksikute tähtkujju. Nüüd on Marss ja Aldebaran (alfa Taur) enam-vähem võrdse heledusega. Samuti on mõlemad endiselt punakas-oranzid. Enam ei ole nad siiski eriti lähestikku.
Marsi kiituseks peab aga nentima, et planeet paistab endiselt suurema osa ööst, loojudes alles ligikaudu 2.5 tundi enne Päikese tõusu.

30-ndal on Marss umbes kraadi kaugusel hajusparvest M35.

30. märtsil on Marsi lähedal hajusparv M35.

Parv on teleskoobis lihtsasti vaadeldav, parem ongi, kui suurendus pole eriti suur.
Huvitava objektina peaks teleskoobis olema letitav M35-st vahetult üles ja vasakule jääv teine hajusparv NGC 2158. Parve heledus pole küll suur, kuid objekt paistab üsna kompaktsena, väliselt nagu kerasparve moodi. Siinkohal oleks juba parem suurem suurendus. Parved projekteeruvad üksteise lähedale juhuslikult, NGC 2158 on ligi 3 korda kaugemal (9000 valgusaastat) kui M35 (3000 valgusaastat).

28-ndal märtsil on Marsi lähedal esimesele veerandile liginev Kuu.

Vabamees ja Orjatäht

Märtsikuu pakub huvitavat vastasseisu – vabadus ja orjus.
Taevavõlvile vaadates väljendub see õhtusel ajal. Ühel pool, madalas lõunakaares paistab hele Orjatäht. Otse selle vastas, madalas põhjakaares, peab vastu aga teine hele täht, Vabamees. Ametlikult tunneme neid tähti ehk teisi nimesid pidi rohkem: Orjatähena on eesti rahvaastronoomias tuntud praegune Siirius, Vabamehena aga Veega.

Orjatäht Suure Peni rinnal

Orjatäht uhkes üksinduses

Kumb on selles vastasseisus siis kangem? Esimese hooga tundub, et Orjatäht. See on ju tähistaeva heledaim liige. Veenus ja Jupiter säravad õhtuti veel heledamatena, kuid need on ju hoopis planeedid, mis paistavad tähtede moodi. Veega on ka hele, kuid Eesti laiuskraadil paistab päris-tähtede heleduse „edetabelis” kolmandal kohal. Siiski on ka Veegal omad eelised. Nimelt see täht ei looju Eestis kunagi. Märtsikuu hommikuks asub Vabamees juba päris kõrgel ida-kirdetaevas, Orjatäht on aga ammu loojunud. Nii et vabaduse leek ei kustu kunagi!

Vabamees ja Vanad Reinad

Vabamees uhkes üksinduses

Vabamees, Veega, väärib veelgi kiitust. Ikkagi esimene täht, mille kaugus on Maalt ära määratud. Ning seda suisa meil, Eestimaal, Tartu Tähetornis, Suure Fraunhoferi Refraktoriga. Vaatlusi teostas Wilhelm Struve, kes avaldas tulemused 1837. aastal. Vaatlustehnika täpsus polnud muidugi tänapäeva tasemel, kuid õnne oli ka. Hilisemad mõõtmised on kinnitanud, et Veega esimesena mõõdetud kaugus tuli üpris lähedane sellele, nagu me seda praegu teame, 26 valgusaastat.

Veidi detailsemalt

Võrdleme veel Vabameest ja Orjatähte. Objektiivselt võttes on tegu päris sama klassi vastastega: mõlemad on Hertzprung-Russelli (HR) diagrammil peajadal, valgetena paistvate A-spektriklassi kuumemas otsas olevad tähed. Siirius paistab heledamana, kuna „teeb sohki”, paiknedes meile lähemal kui Veega, asudes 8.6 valgusaasta kaugusel. Nagu füüsikast teada, väheneb kiirgava objekti poolt põhjustatud valgustatus (NB! astronoomid nimetavad seda heleduseks) pöördvõrdeliselt kauguse ruuduga. See ongi põhjus, miks kaugemal olevad objektid paistavad tuhmimad kui lähemad.

Üldjuhul aitab muidugi heleduse langusele kaasa ka valgust neelava keskkonna olemasolu ühes või teises vaatesuunas.

Veegal asub veelgi ühel heal positsioonil. Oma A0-spektriklassi ja küllalt vähese ajalise muutlikkuse tõttu on see täht valitud üldiseks tähtede heleduse põhietaloniks. Värvusindeksid B-V ja U-B on Veegal 0. Fotomeetrilise UBV-süsteemi V-heledus, mis on püütud valida nii, et see võimalikult täpselt sarnaneks inimsilma poolt tajutava valgusega, on valitud samuti selline, et Veega heledus vastaks tähesuurusele null. Kuid niimoodi valitud mõõtesüsteemiga sooritatud täpsemate mõõtmiste järgi on Veega V-heledus siiski pisut nullist erinev, 0.03 tähesuurust.

(Absoluutselt) musta keha kiirgus

„Kas sa teed nalja? Kuidas see must keha kiirata saab?”

Küsimus on muidugi õigustatud. Absoluutselt must ju tähendabki sõna otses mõttes valguse puudumist. Sama hästi võiks ju rääkida lisaks valguse levimisele ka pimeduse levimisest. Ülekantud täheduses saabki niimoodi rääkida. Kindlasti kehtib see vaimupimeduse korral; selle nähtuse otsa võib praegu igal sammul komistada…

Kuid füüsika soovib olla konkreetne. Mismoodi see must keha siis ikka kiirgab? Tegelikult saab see kiirata küll, isegi väga heledasti. Siis must keha muidugi enam mustana ei paista. Asi on nimelt selles, et must keha on must selles mõttes, et ei peegelda endale langevat kiirgust, kogu kiirgus neeldub. Absoluutselt must keha ei peegelda absoluutselt mite midagi. Seetõttu absoluutselt must keha absoluutselt mustana paistabki.

Meenutame, miks me üldse asju erinevates värvides näeme. Ikka sellepärast, et vastavat värvi valgus peegeldub sellelt kehalt kõige paremini. Kui kõik värvid peegelduvad hästi, näeme objekti valgena. Kui miski ei peegeldu, jääbki üle must.

Päris absoluutselt musti objekte on raske leida, kuid võime siiski ette kujutada üleni tahmaga (ka seestpoolt) kaetud ja seega musta karpi/kasti, mille külje sees on kuskil üsna pisike auk, mis paistab eriti mustana. Vaat see koht vastabki absoluutselt mustale kehale. Tihti ei viitsita sõna „absoluutselt” kasutada ja räägitakse lihtsalt „mustast kehast”.

Kehtib kindel seaduspära: mida rohkem keha neelab, seda rohkem ta ka kiirgab! Kiiratud kiirguse sagedus võib tihti jääda infrapunasesse, inimsilmale nähtamatusse spektripiirkonda. Seetõttu madalamatel temperatuuridel paistabki must keha mustana.

Musta keha tuntaval kuumutamisel hakkab see üha intensiivsemalt ise kiirgama, seda ka kiirguse nähtavas osas. Nüüd muutub vaatepilt otse vastupidiseks: must karp kiirgab, kõige heledamini aga just auk karbi seinas! Must keha kiirgabki! Must ta siis enam muidugi ei paista, kuid nimetus „must” säilub. Ah jaa, tahma ei ole siiski tingimata vaja kasutada, vältimaks põlemist (süsiniku keemiline ühinemisreaktsioon hapnikuga), mis samuti muidugi kiirgust eraldab.

Vastupidisel piirjuhul, kui kogu kiirgus peegeldub, puudub neeldumine ning seega ei eraldu ju ka energiat, mida peegeldav objekt ise selle olukorraga seoses kiirata saaks.

Musta keha kiirgus, soojuskiirgus ja tähe kiirgus

Musta keha tüüpi kiirgust tuntakse rohkem tasakaalulise soojuskiirguse nime all. See mõiste on arvatavasti rohkem tuttav. Soojuskiirgust kiirgavad kõik objektid; kiirguse lainepikkused, kui kiirgava objekti temperatuur pole eriti kõrge, jäävad infrapunasesse (IR) spektriossa. Siit siis ka IR- kiirguse nimetamine soojuskiirguseks. Soojuskiirgust peetakse tihti „kõige loomulikumaks” kiirguseks, kuid „loomulikele” looduslikele protsessidele allub tegelikult igat sorti kiirgus, ka see mis pole soojuslik.

Kõigile mingi absoluutsest nullist kõrgema temperatuuriga kehadele on iseloomulik soojuskiirgus, kuid arvestada tuleb reeglina ka neeldumist (kui keha pole absoluutselt must).

Võib-olla rohkem elektrivoolu kulgemise kahe reegli järgi tuntud füüsik Kirchoff leidis, et iga soojuskiirgust kiirgava keha kiirgamisvõime ja neelamisvõime suhe on jääv suurus.
Wien avastas seaduspära, et mida kõrgem on kiirgava keha temperatuur, seda lühemal lainepikkusel asub keha kiirguse maksimum.

Väga oluline on Max Plancki tuletatud universaalne valem, mis konkretiseerib Kirchoffi poolt esitatud universaalse seaduspärasuse – seda tunneme Plancki valemina. Kuna musta keha neelamisvõime on 1 (kogu pealelangev kiirgus neeldub), siis Plancki valem määrabki musta keha kiirgusenergia jaotuse lainepikkuste või siis sageduste skaalal. Valguse kiiruse abil saab kergesti ühte skaalat teiseks teisendada, kuid siin tuleb olla tähelepanelik: vaatamata näilisele lihtsusele võib teisenduse esimese hooga siiski teha valesti. Täpsemalt detailidesse siin rohkem ehk ei lasku.

Kõik kehad pole loomullikult musta keha tiitlit väärt, kuid selgub, et ligikaudu saab musta keha kiirguse mudelit tihti kasutada ka päris paljude „vähem mustade” objektide soojuskiirguse puhul.

Ka tähed kiirgavad soojuskiirgust ja sellegi kiirguse iseloomu saab vähemalt mingis lähenduses vaadata musta keha kiirgusena. Siingi oleneb tähe kiirgusenergia maksimum temperatuurist. Jahedatel, punastel M-tähtedel on see maksimum infrapunases, kõige kuumematel, O-klassi tähtedel aga ultravioletis. Seega jääb neil juhtudel päris suur osa kiirgusest silmale tabamatuks. Kõige enam sobivad silmale nähtava kiirgusega valged, A-klassi tähed. Täpsemalt osutub, et kõige „parem” on just A0 spektriklassi tähtede kiirgusenergia jaotus ehk pidevspekter, sellepärast paistavadki need tähed meile valgetena (valge tähendab kõiki värve korraga).

Spektrijoontest

Kuid iga tähe spekter sisaldab ka spektrijooni. Neid ei saa aga otseselt tähe kokkuleppeliselt pinnalt ehk fotosfäärilt lähtuva soojuskiirgusega seostada. Tähe kiirgusenergia „soojuslik kõver” ehk pidevspektri intensiivsuse jaotus lainepikkuste järgi tuleb paika panna spektrijooni arvestamata.

Ometigi tuleb spektrijooni vägagi arvestada ja uurida.
Tähe spektrijooned tekivad pidevspektrist veidi kõrgemal tähe atmosfääris. Olenevalt „altpoolt” tulevale kiirgusele vastavast temperatuurist, tekivad pideva spektri taustale väga erinevate keemiliste elementide spektrijooned, samuti varieeruvad joonte suhtelised intensiivsused ja ka joonte kuju. Kokkuvõtlik pilt moonutab ka pideva spektri kuju.

Nagu näha, on asi paradoksihõnguline: spektrijooned ei määra tähe spektriklassi, ometi just spektrijoonte abil täpset spektriklassi määratakse! Tegelikult on põhjus ja tagajärg ringi keeratud: tähe spektriklass määrab spektrijooned ja neid siis ka spektroskoopia abil ka vaadeldakse. Pideva spektri paikapanek käib teise vaatluse põhitüübi kaudu, fotomeetria abil.

Spektrijooned ei ole siiski aga igal konkreetsel tähel päriselt just sellised nagu võiks senist juttu arvesse võttes eeldada. Erinevad spektrijooned võivad ühel ja samal tähel viidata erinevatele spektriklassidele. Siis on tähe „paikapanek” tuntud Hertzprung-Russelli diagarammil juba raskem töö. Segaduste tekitamises on kõige enam „süüdi„ tähtede magnetväljad.

Veel kord – Vabamees ja Orjatäht

Omavahelises võrdluses sobibki Veega spekter rohkem „raamide sisse” kui Siiriuse oma. Paistab ka nii, et Siirius on pigem siiski A1 kui A0, mis on aga kõige „valgema” spektriklassi standard. Nii ongi just Veega, parajalt hele A0 spektriklasssi täht, etaloniks valitud, mitte veelgi heledam Siirius.

Siiriusel on muidugi ka oma kuulusrikas ajalugu. Vanad egiptlased panid tähele seost Siiriuse esmase hommikuse nähtavaletuleku ja Niiluse jõe iga-aastaste üleujutuste kordumise vahel. Siiriuse taasilmumise perioodi jälgimine viis koguni selleni, et tuntud juuliuse kalender (praegune vana kalender) täpsustati 365.25 pärva pikkuseks, täpselt 365 päeva osutus liialt ebatäpseks. Egiptuse laiuskraadidel on selliseid vaatlusi hea sooritada, sest valgeks ja pimedaks läheb aastaringselt kiiresti, palju kiiremini kui näiteks Eestis.

Meie maal vahelduvad aastaajad, aga mitte täpse ajalise järjekindlusega, nii et Siiriusest meil selles osas suurt kasu pole olnud. Küll aga olevat osades mõisates rehepeksjatest teolisi koju lubatud, kui see täht tõusis. Varasügisesel ajal septembris aga juhtub see alles vastu hommikut, eelmistel sajanditel oli samuti nii. Siit ka see Orjatähe nimetus.

Kui aga Orjatähe asemel oleks taibatud lähtuda hoopis Vabamehest, mis kogu aeg nähaval, olnuks asi ehk hoopis teisiti: polekski vaja olnud mõistegu tegema minna ja mõisasaksad pidanuksid ise endi kontidele valu andma! Enda rahvuse mahasalgamine poleks ehk ka praegu nii levinud. Kindlad need põhjuslikud seosed muidugi ei ole…

Kokkuvõttes võib vist ikkagi taaskord öelda, et vabadus kaalub orjuse üle!

Veel märtsiõhtu taevast

Niisiis, väga heledad Veenus ja Jupiter säravad õhtuti edela-läänekaares. Siirius ehk Orjatäht, heleduselt „pronksmedalil”, aga madalas lõunataevas. Teomehe tööriistu on ka käepärast: Koot ja Reha, uuemal ajal Orion. Muuseas, kolme rehapulka (Orioni vööd) on tuntud ka Sauatähtedena. Orionist kõrgmal ja paremal asub Suur Oda, tuntud ka Vibuna, praegusaja ametlik Sõnni tähtkuju. Sellest kujundist lääne pool asub Taevasõel, praegu Sõnni tähtkuju osa. Sõnni heledaimat tähte Aldebarani ümbritsevad tuhmimad tähed olid Eestis tuntud Vana Sõelana. Tänavu on enamuse märtsist Sõnnis ka üks rändavatest tähtedest, planeet Marss.

Veel enam vasakul, ida pool on kaks päris heledat tähte, eestlaste Kaksikud, praegu tuntud Polluksi ja Kastorina.. Nüüd on ametlike Kaksikutena tuntud mõneti suurem taevaala. Päris kõrgel taevas särab õhtul Jõulutäht, Kapella tänasel päeval. Vändatähed või Taevalook ehk Kassiopeia asub kõrgel läänetaevas, öö edenedes vajaub allapoole. Suur Vanker on omakorda kirdetaevas, see tõuseb aegapidi ülespoole. Kaksikutest kagus võib tuhmivõitu tähti vaadates ette kujutada mingit looma pead, sealt edasi kulgeb tähtede rida allapoole vasakule. See näitab, et tõusmas on Suur Look, tänapäevane Hüdra. Kogu kujundi üle horisondi tõusmine võtab aega.

Hommikutaevas troonib Arktuurus, mis tõuseb õhtuti üha varem peale pimenemist ning asub hommikul kõrgel lõunakaares. Ida pool on Suvekolmnurk – Vabamees Veega, Deeneb ja Altair.

Jälle see kellakeeramine…

Vähemalt üks hull asi tuleb ka veel välja kannatada – taaskordne kellakeeramine 26. märtsil. Kella kolmest öösel saab ühtäkki kell neli. Suveaeg iseenesest passiks aastaringselt palju paremini kui talveaeg, aga kellakeeramine on üks jube tegevus – varem juba mainitud vaimupimeduse üks musternäidiseid. Kella näit lükatakse tund aega edasi, aga viiekuise talveajaga sisseharjutatud hommikuse ärkamise aeg muutub tund aega varasemaks. Ühtäkki tuleb kõiki asju tund aega varem tegema hakata, paljud inimesed liiguvad hommikuti uimastena ringi. Tervises, liikluses ja mujalgi tekkivad probleemid on käsi hõõrudes nurkade taga ootamas. Jääks seekordne keeramine ometi viimaseks!

Päike ikka ka

Päike on märtsi alguses Veevalaja tähtkujus, 12-ndal liigub aga Kalade tähtkujju. Veel toredam on aga see, et 20. märtsil kell 23.25 algab kevad! Päike on siis täpselt Maa ekvaatori kohal. Paar päeva on kogu Maal päev ja öö ühepikkused. Eestis muidugi ka. Tõsi küll, Maa atmosfääris toimuv valguskiirte levikusuuna mõningane muutus ehk valguse murdumine horisondi lähedal toob võrdpäevsuse näivalt paar päeva ettepoole. Aga see pole suur erinevus.

Üks päev tuleb märtsis veel edukalt läbi teha, nimelt siis tuleb kasutuskõlbmatuks osutunud elektrimolekulid prügiämbrisse visata, aga selle kuupäeva mainimine on siin ehk ebakohane. Küll aga esitaks siis Päikese koordinaadid Tartu kohalikul keskmisel keskpäeval: kääne on – 6 kraadi 4.6 kaareminutit ja otsetõus on 23 tundi 2 minutit 50 sekundit.

Kuu faasid
• Täiskuu 7-ndal kell 14.40
• Viimane veerand 15-ndal kell 4.08
• Noorkuu 21-sell kell 19.23
• esimene veerand 29-ndal kell 5.32.

Arvestatud on enamasti Ida-Euroopa talveaega, kuid 29-nda kuufaas on suveajas.