Detsembrikuu päevad on aasta kõige lühemad. Teisisõnu, Päikese silmapiirist kõrgemal asumise aeg on detsembrikuu ööpäevadel minimaalne. Tõsi küll, kuu esimesel dekaadil konkureerib päev oma pikkuse osas jaanuari esimese dekaadiga, kuid ärme sellele „pisiasjale” erilist rõhku asetame. Kõige lühemaks päevaks osutub 21. detsember. Sel päeval kell 11.20 (Ida-Euroopa talveajas) tähistame talve algust. Siis asub Päike täpselt Kaljukitse pöörijoonel ning on ühtlasi suurimas lõunapoolses eemaldumuses taevaekvaatorist. Tähtkujude arvestuses asub Päike kuu esimesel poolel Maokandja tähtkujus, 18-ndal detsembril siirdub Päike Amburi tähtkujju. Kõik klapib: Amburi tähtkujus asub ekliptika talvepunkt. Just seal paikneb Päike, õigemini selle keskpunkt, 21. detsembril kell 11.20.

Planeedid detsembrikuu õõs

Tänavune detsember on päris hea planeetide nähtavuse kuu.

Merkuur ilmub 14-nda detsembri paiku hommikuti madalasse kagutaevasse. Edaspidistel hommikutel stabiliseerub Merkuuri tõusu aeg ligikaudu 2 tunni juurde enne Päikese tõusu. Merkuur muutub “vaikselt” ka heledamaks: +1.2 tähesuuruse juurest vaatlusperioodi algul kuni -0.2 tähesuuruseni jõulupühade saabumisel. Aasta viimasel nädalal jääb Merkuuri heledus stabiilseks, kuid vaatlusaeg tasapisi lüheneb ning umbes täpselt aasta lõpus, 31. paiku kaob Merkuur ehavalgusse. Planeet liigub vaatlusperioodi vältel Skorpioni tähtkujust Maokandja tähtkujju.
24-ndal detsembril möödub Merkuur Antaaresest 7 kraadi põhja poolt. Antaares ise siis näha ei ole; see punakas „päris-täht” saab hommikuti nähtavaks mõned päevad peale uue aasta saabumist.
25-ndal on Merkuuril suurim läänepoolne eemaldumus Päikesest (22 kraadi). Kuu on Merkuurile suhteliselt lähimas asendis 29-nda hommikul, kuid Kuu asub üle 7 kraadi madalamal ja on suisa nähtamatu.

Veenus on nähtav õhtuti madalas, kuid kuu edenedes üha kõrgemal, lõuna-edelataevas Ehatähena. Võiks ära märkida, et lõpuks ometi, pärast umbes 11-kuulist “kehva aega”, astub heledaim planeet täiesti „kapist välja”. Viimati oli Veenus suhteliselt hästi vaadeldav tänavu jaanuaris hommikutaevas. Edasine on olnud „rist ja viletsus”: pool aastat järgemööda oli Veenus vahepeal üldse nähtamatu, seejärel sügiskuudel oli planeedi nähtavus justkui olemas, kuid Veenus paistis ikkagi vaid väga madalas ja/või väga lühikest aega. Ka detsembri algul on Veenuse käändekoordinaat pigem kurvakstegev (-24 kraadi). Varsti peale kuu algust loojub Veenus siiski täpselt 3 tundi pärast Päikest ning sellistes tingimustes on planeet siiski hästi nähtav, kui vaid madalale vaatesuunale miskit ette ei jää.

Edaspidi kasvab Veenuse kääne, st planeet kerkib õhtuti kõrgemale, samuti saab lisa vaatlusaeg. Kuu keskel on Veenuse loojanguaeg lähenemas 4 tunnile pärast Päikese loojumist ning Jõululaupäeval on Veenuse vaatlusaeg juba 4 tundi ja veerand juurdegi. Pühadevahelisel perioodil tuleb vaatlusaega veei lisakski ning kuu ja ühtlasi aasta lõpus loojub Ehatäht juba 4.5 tundi pärast Päikest. Planeet paistab, kordame üle, lõuna-edelataevas ja ei oma heleduse osas „tähelisi” konkurente: heledus on -4.2 tähesuurust.
Veenus liigub detsembris Amburi tähtkujust Kaljukitse tähtkujju.

Kuu on Veenusele lähimas asendis 4. detsembri õhtul. Kuu noore sirbi toredat nähtavust rikub aga madal asend. 5. detsembri õhtuks on Kuu Veenusest möödunud ja nurkkaugus nende vahel suurem kui eelmisel õhtul. Taevakehad paiknevad siis aga veel endiselt suhteliselt lähestikku ja kuna ikka veel sirbi kujuga Kuud on siis märksa paremini näha, on ilmselt seetõttu kunagise riigipüha ja konstitutsioonipäeva õhtul Kuu ja Veenuse kombinatsioon kõige parem tänavu detsembris. (See 5. detsembri „riigipüha” kehtis viimati 1977. aastal. (Tegelikult võib selle asjaolu ka arvestamata jätta.))

Jupiter, planeetide kroonimata kuningas, väärib oma tiitlit. Jupiter on 7-ndal detsembril vastasseisus Päikesega, paistes võimsa Jõulutähena ehk siis tegelikult Jõuluplaneedina kogu pika detsembriöö. Hele planeet tõuseb õhtuti kirdest, kulmineerudes kesköö paiku kõrgel lõunataevas ja vajudes hommikuks loode suunas. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Jupiter saavutab heleduse
-2.6 tähesuurust. Veenuse heleduseni Jupiteri ei küüni, kuid teisalt ei paista ka Veenus kogu öö vältel.

Kuu ja Jupiter paiknevad lähestikku 14-nda detsembri ööl vastu 15-ndat detsembrit. Kuusirpi selleks ööks pakkuda ei ole, see-eest on Kuu, (kuigi mitte ka ülearu), “täis”. Täiskuu faas on 15. detsembri päeval. (Termini „täis” lahti mõtestamisega ei tasu muidugi üle ka pingutada!) Üks öö varem, 13. detsembri õhtutundidel, paikneb Kuu Taevasõela (M45) vahetus läheduses.

M45-st ümmarguselt 7 kraadi edelas paikneb Uraan (5.7 tähesuurust). Uraan ei liigu orbitaalses mõttes eriti kiiresti, nii et enam-vähem kehtib see ligikaudne hinnang kogu detsembri vältel. Palja silmaga vaatamiseks Uraan (eriti) ei sobi. Kui aga Kuud segamas pole, võib teleskoobi abiga Uraani üles otsida. Uraan on teleskoobivaatluse jaoks piisavalt hele ja ilus, samuti paistab seegi planeet teleskoobis tähtedest (pisut) suurem. Seejärel võib püüda Uraani üles leida ka ilma teleskoobi abita. Ei julge just garantiiks mütsi söömist lubada (kui see müts just söögiseene kübar ei ole), aga Uraani võiks ehk niimoodi ära näha.

Marss paistab hommikupoole ööd samuti hästi. Marss tõuseb juba mitu tundi enne keskööd: kuu alguses tõuseb Marss ligemale 4 tundi pärast Päikese loojumist, kuu keskpaiku aga 3 tundi pärast Päikee loojumist. Detsembrikuu ning ühtlasi aasta lõpus paistab Marss juba peaaegu kogu öö. Marss on küllalt kergesti äratuntav. Planeet on punaka tooniga, olles heledam kõigist teistest punakas-oranzidena paiknevatest päris-tähtedest. Kuu algul on Marsi heledus -0.5 tähesuurust, kuu keskel -0.8 tähesuurust ja kuu lõpus, suurte pühade aegu, on Marsi heledus -1.0 kuni -1.1 tähesuurust.

Mitte kogu öö, keskööd ümbritsevate tundide jooksul madalas lõunakaares paistev Siirius jääb siiski heledamaks kui Marss, kuid ei paista punakana. Kõik teised tähed on tuhimad nii Siiriusest kui Marsist. Kuu on Marsile kõige lähemal 17-nda ööl vastu 18-ndat. “Täis olekust” on Kuu selleks ajaks juba eemaldunud.

Kuu algul on Marss lähedal Sõime hajusparvele M44, mis on vaadeldav ka palja silmaga uduse laigukesena. M44 puhul, nagu süvataeva objektidega enamasti juhtub, on tegu objektiga, mida on uhkem läbi teleskoobi uurida. Marsi naabrus teeb täheparve vaatluse kindlasti veelgi huvitavamaks.

Marss ja M44 on kõige rohkem lähestikku 6. ja 7. detsembril.
7. detsembril hakkab aga Marss liikuma vastupidiselt (retrograadselt) ning kaugus M44-st edaspidi tasapisi kasvab. Lähestikkus, nagu taevavõlvil taevakehadega ikka, on seda vaid objektide vaheliste näivate nurkkauguste väiksuse mõttes. Kuigi Marss ja M44 ei satu otse teineteise taustale, siis teatud lähenduses võime ikkagi rääkida ka nende ühendusest ehk peenema nimetusega konjunktsioonist.

Saturn on nähtav õhtupoole ööd lõuna-edelatevas Veevalaja tähtkujus. Vaatlusaega jätkub ka Saturnil: kuu alguses on Saturn näha peaaegu keskööni. Kalendrikuu vältel planeedi vaatluseg siiski veidi lüheneb ning kuu ja aasta lõpus loojub Saturn umbes paar tundi enne keskööd. Siit ka ligikudne juhis 31. detsembriks: kui Saturn veel nähtaval on, siis on kindlasti veel vana aasta lõpuni aega ja rakette lasta ei tohi! Pärast Saturni loojumist tuleb veel umbes paar tundi rakettidega oodata. “Brežnevi kõne” tuleb kah välja kannatada. Saturni heledus detsembris on keskmiselt 0.9 tähesuurust, olles üpris aeglases langustrendis. Alati tasub Saturni vaadelda teleskoobiga, sest uhke rõngas lihtsalt nõuab enda nägemist. Eks seetõttu ongi Saturni vaadet teleleskoobis tihti peetud ka astronoomia sümboliks. Teleskoobi puudumisel võib aga lihtsalt vaadata ka raamatutest või arvutiekraanilt pilte Saturnist. Nii võib ilmselt saada isegi kõige võimsama Saturtni-elamuse… Muidugi, päris õige see piltide asi kah pole. Võib ju ise ka joonistada suure-suure ringi ja suure-suure rõnga selle ümber. Küsimus: kas paberil näeme siis Saturni või hoopiski joonistaja töövaeva?

Kuu paikneb Saturnile kõige lähemal 8. detsembri õhtul. Kuu on siis parajasti 1. veerandis.

Geminiidid ja objekt 3200 Phaethon

Geminiidide meteoorivoolu detsembrikuu keskpaiku on selle loo kirjapanija varemgi kiitnud. Tõepoolest, tegu on aasta ühe võimsaima meteoorivooluga, konkureerides kenasti augustiöödel nähtava „kolleegiga”. Nagu voolu nimetus reedab, asub meteoorivoolu radiant Kaksikute tähtkujus, mitte kaugel eemal kuuiktähest Kastor (alfa Gem), näiv heledus 1.58 tähesuurust. Detsembriöö on pikk, kuid pole muret: radiant on kogu aeg silmapiiri kohal, kerkides praktiliselt kesköö paiku kõrgele ülemisse kulminatsiooni.

Geminiidde meteoorivool peaks olema küllalt erandlikult seotud mitte komeedi, vaid asteroidiga, nimelt 3200 Phaethoniga, mis avastati 1983. aastal,seega mitte eriti ammu. Kuid selle asteroidi orbiit on, kui pilke peale heita, ka pesuehtsa komeedi orbiidi moodi. Tõsi küll, orbiidiellips pole väga kaugele välja veninud. Periheelis on 3200 Phaethoni kaugus Päkesest 0.14 astronoomilist ühikust (aü) ja afeelis 2.4 aü; tiirlemisperiood on 1.4 aastat.
Nii et selle asteroidi Päikesele lähim asend on (kui lugeda Merkuuri orbiit lihtsustatult ringikujuliseks) Päikesele märksa lähemal kui asub Merkuur Päikesest (umbes 0.4 aü). Afeelis on 3200 Phaethon kuskil Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel, asteroidide vöö kandis.

Muuseas, „asteroidide vöö” tähendab ju seda, et sealkandis tiirutavate Päkeseüsteemi väikekehade ehk siis asteroidide enamuse orbiidiellipsid pole väga palju ringkujulisusest erinevad, erinevalt komeetidest.

Leidub ka asteroide, mis Maa orbiidi lähistelt võivad oma orbiidil mööda liikuda, samas mitte eriti kaugele eemaldudes, nt ka 3200 Phaethon. Viimane kuulub nn Apollo tüüpi asteroidie klassi. „Apollod” on siis asteroidid, mille periheel on lähemal kui Maa Päikesele (1 aü), afeel aga sellest kaugemal (üle 1 aü), kusjuures ka orbiidi pikem pooltelg on suurem kui 1 aü.

Asteroidi 3200 Phaethoni läbimõõtu hinnatakse 5.8 km juurde ja massi 140 triljoni kg kanti. Komeedid on mõnede kilomeerite või mõnede kümnete kilomeetrite tuumade läbimõõtude juures. Masse võiks ehk hinnata väiksemate komeetide puhul alla 100 triljoni kg., suuremate puhul üle 100 triljoni kg. Selles ligikaudses hinnagus tundub 3200 Phaethon „keskmisest” komeedist tihedam, kuid samas ka mitte eriti palju. Nii et seda, kes nimetab objekti 3200 Phaethon komeediks, ei tohiks ketserluses süüdistama hakata. Jäädes siiski selle eelduse juurde, et geminiidide meteoorivool on pärit objektist 3200 Phaethon, siis… eks see asteroid võiks siiski samas ka mitteaktiivne komeet olla. Seega on ehk tegu nn dualistliku objektiga, Kuid kui teha kiire kõrvalehüpe, siis teadlaskond on ju ammu omaks võtnud nt valguse dualismi idee ja katki pole ometi midagi! (Kaasaja teadlaste puhul on asjalood palju kehvemad, kuna mõnedki neist on „kurjast vaimust vaevatud” („nagu köster vahel ütelda armastas”). Sellised „teadlased”, muide, polegi tegelikult teadlased. Kuid paljud taolised tegelased „õpetavad” ülikoolides!)

Geminiidide keskmine lennukiirus Maa atmosfääri sisenedes on umbes 35 km/s, seega peaaegu poole väiksem kui nt perseiidide puhul augustis. Objekt 3200 Phaethon ei liigu Päikesest väga kaugele eemale (suhteliselt Päikesele lähedale jääb ka orbiidiellipsi keskpunkt). Selle tulemusena ei saavuta väga suurt kiirust ka enamik meteoore, mis „komeet-asteroidist” välja on trüginud.
Seetõttu on geminiidid vähemalt potentsiaalselt üpris vaatamisväärsed: konkreetsete juhtumite puhul on tihti aega äravalt mõelda ja mõtiskleda, kas „see” meteoor kukub maha või mitte. Sellise põhjusega hirmu võib küll siiski prahina taskust omalt poolt minema visata ja soovida midagi ilusat, nt… no selle peab ikka igaüks ise välja mõtlema! Meteooride suhteliselt väike algkiirus pikendab nende nägemise aega, kuid seevastu hoopiski vähendab võimekust ohtlikuna maapinnani jõuda. Allakukkumisvõimekusega boliidid pärinevad üldjuhul mitte meteoorivooludest, kuigi mõni voolumeteooride esindaja võib (arvatavasti ohutu) boliidina paista küll. Välistada saab looduses harva midagi, kuid pidevalt ainult kõike kartes pole ka ju mõtet vegeteerida, eks ole?

Geminiidide meteoorivoolu lendtähti 2023. aastal

Keskendudes meteooridele, siis geminiidide nähtavusaega on hinnatud 6. kuni 19. detsembrini. Võib kohata ka märksa uhkema kujuga hinnanguid, nt 19. novembrist 24. detsembrini. Eks siin ole statistilist määramatust omajagu, sest ükski konkreetne meteoor ei saa enne nähtavaks, kui ta on Maa atmosfäri sisenenud. Märksa rohkem konsensust on eeldusel, et meteooride esinemise geminiidide maksimum on 13. detsembri ööl vastu 14-ndat. Kesköö paiku ja sellele järgnevail tundidel on arvatavasti tingimused eriti head nii radiandi kõrguse kui ka eeldatava maksimumi konkreetsema aja mõttes. Muidugi võib vaatlustega alustada juba õhtutundidel ja jätkata sama tegevust ka 14. detsembril, kui pimedus uuesti saabub. Näha võiks heal juhul 120-150 meteoori tunnis, kuid rohkem (ja vähem…!) võib ka olla.

Kuid „heal juhul” vist kahjuks ei realiseeru ning jällegi (kui mitmes kord juba, vt hiljutisi oktoobrikuu ja novembrikuu lugusid) on süüdi meie sõber Kuu, mis 15. detsembri päeval jõuab täiskuu faasi. 13. detsembri õhtul tõuseb Kuu juba paar tundi enne Päikese loojumist ja katab ikkagi ära kogu „meteooride öö”. Sarnane lugu kordub ka järgmisel ööl. Noh, Kuu on siiski Lõuna-Eesti suhtes justkui veidi armuline; Kuu loojub 14. detsembril veidi enne Päikese tõusu. Kasu sellest on mõistagi olematu. Mingit ülimalt teoreetilist mängu võib ehk mängida seoses Kuu kõrguse vähenemise ja taeva koiduvalguse kasvu kiiruse kombinatsiooniga; keskendudes üli-ümmarguselt ajale kuskil üks ja kolmveerand tundi enne Päikese tõusu, kuid lootusi ei saa sellelegi asetada.

Kuid siiski leidub alati härjal sarvist haarajaid, kuigi härja sarved on juba ammu maha nuditud ja härg lisaks ninarõngale kümne ketiga seina küljes kinni. Näiteks…
Tartus loojub Kuu 14. detsembril JUBA kell 8.31 ja Päike tõuseb ALLES kell 8.55. Rutta meteoore vaatlema! Pakume KOGUNI 24 minutit Kuust vaba vaatlusaega! Vaatlusplatside broneerimine ON JUBA alanud! Kiirusta, sest vaatlusplatside arv ON piiratud! Seekord ON KOGUNI kõik hinnad SOODUSHINNAD, olenemata ISEGI hinna suurusest! Meteoorid TOOB teieni PETUPALU OÜ! Vaatluste läbiviimist VÕIMALDAB teile SA FOSFORIIDI KAEVUVESI!

Hoidkem siiski arukat joont ja peletagem kõik petturid nii silma-kui riigipiirist kaugele eemale! In corpore!

15. detsembri hommikul loojub täisfaasis Kuu juba kogu Eestis pärast Päikese tõusu. Siiski on geminiidid üldiselt küllalt heledad ja päris „pikka nina” ka ei tohiks saada. Samas, aega, kannatust, sooje riideid, kuuma „0 Vol”-iga jooki ja mõistagi selget ilma läheb vaja.

Ursiidid ja komeet 8P/Tuttle

Ursiidid on teine detsembrikuu meteoorivool, mis kuulutab astronoomilise talve algust ning vähemalt mõnedel aastatel on täiesti arvestatav. Samas on määramatust küllat palju jäänud.

Isiklikult sai ursiiididega täitsa kogemata tuttavaks saadud 21. detsembri ööl vastu 22. detsembrit 1997, „rutiinse” tähtede spektraalvaatluste käigus Tõravere suurt teleskoopi kasutades.
Suhteliselt tihedas tempos ilmus taevalaotusse üks lendtäht teise järel. Pööramata nähtusele põhitöö kõrval mitte eriti suurt tähelepanu (märk professionaalsuse puudumisest!), süvenes järgmistel päevadel nii raamatuid kui internetti kasutades veendumus, et nähtu kujutas endast just ursiidide meteoorivoolu ilmingut. Suunad ju klappisid.

Ursiidide meteoore arvatakse näha olevat 17. kuni 26. detsembrini. 21. detsembri ööl vastu 22. detsembrit eeldatakse maksimumi. Maksmaalaseks tunniarvuks loodetakse 10 meteoori tunnis. Mitte just väga palju, aga rohkem võib ka olla.

Ursiidide puhul pole radiandi asukohas erilist küsimust: väga palju oleneb vaatleja asukoha geograafilisest laiusest. Radiant asub ju Väikeses Vankris, mitte just otse Põhjanaela juures (14 kraadi eemal), kuid kogu tähtkuju, mis pole ka eriti suure pindalaga, pakneb ju maailma põhjapooluse lähistel.

Ursiidide meteoorivoolu radiant

Radiandi asukoht seab piirid ka vaatlusvõimalustele, sest suurel osal lõunapoolkerast pole ursiidid nähtavad. Polegi siis väga imestada, et ursiidid pole endiselt väga hästi uuritud. Siiski on uuringuid tehtud ja isegi jõutud mõnede „meteoorikimpude” avastamiseni.

Ursiididega seonduv komeet on 8P/Tuttle, ilma „asteroidismi” kahtlustuseta. Komeet 8P/Tuttle on lühiperioodiline komeet perioodiga 13.7 aastat. See periood on vähemalt viimastel aegadel küllalt hästi ka püsinud.

Komeet 8P/Tuttle asub praegu Amburi tähtkujus, olles asukoha mõttes detsembrikuu öös mittevaadeldav. Kuid isegi soodsa vaatesuuna korral oleks selle komeedi praegu nägemine korralik vaatluslik ülesanne. Jätame selle ürituse sedapuhku nõuks…

Periheelis on selle komeedi kaugus Päikesest 1.026 aü (veidi rohkem kui Maa kaugus Päikesest) ning afeelis 10.30 aü, ulatudes seega Saturni orbiidist veidi kaugemale. Nagu komeetidele kombeks, ei asu ka 8P/Tuttle Päikeseüsteemi tasandiga eriti suures kooskõlas, kaldenurk on 55 kraadi. Viimati oli komeet periheelis 2021. aastal ning sellest eelmisel korral 2008. aastal ning veel üks ring tagasi juhtus see 1994. aastal.

On tulnud välja, et ursiidide meteoorivoolu maksimaalsed ilmingud ilmnevad 6 aastat hiljem kui komeet 8P/Tuttle läbib periheeli. Samas on need “maksimaalsed aastad” küllalt muutliku olekuga: mõnikord on ursiidid siis hästi ja piisavalt pikalt-laialt näha, mõnikord aga ootamatult lühikest aega ainult mingis maakera küllalt väikeses piirkonnas ning isegi hoolikas etttevalimistus ei pruugi tingimata olla edukas. Mingi aktiivsuse tõus siiski ikkagi aga esineb.

Tasapisi on, osalt ka tagantjärele, märgatud ursiidide aktiivsemaid ilminguid ka komeedi periheelist läbimineku aastate ümbruses. Sellise näitena võiks tuua komeedi periheeli aasta 1994. aastal, samuti esines ursiidide aktiviseerumist 1982. aastal, 2 aastat pärast 1980. aasta komeedi periheeli aastat. Need juhused pole ainsad. Kui siia veel lisada kasvõi täitsa „kogemata kombel” enda poolt nähtu 1997. aastal, siis miks ei võinud seekord „klappida” ka nt kolme aasta “vanune” periheelist kulund aeg 1994. aastast lähtudes.

Tänavu möödub 2021. aastast, komeet 8P/Tuttle viimatisest külaskäigust 3 aastat. Mine sa tea, mis siis seekord saab. Nii, et võtame seekordse astronoomilise talve esimesest ööst kõik, mis võtta annab! Vähemalt ursiidide meteoorivoolu uurimise mõttes.

Milline on „Kuu seis”? Kuu on segavaks faktoriks küll, kuid õnneks ainult osa ööst, hommikupoole. Tartus tõuseb Kuu 21. detsembril kell 22.55, seega pimedat aega siiski jätkub. Kuu faas on pisut suurem kui viimane veerand, seega Kuul heledust jätkub ja hommikupoolne öö on vähemale osaliselt ursiidide seisukohalt rikutud. Samas, kes see ikka aasta ühel pikematest öödest pidevalt taevasse jõuab vaadata…

Kuust veel

Kuud oleme seoses meteooride nähtavusega juba palju kirunud. Kuid Kuu on ju väga ilus öötaeva objekt, mis seda ikka maha teha.

Kuu oskab seekord väga kenasti detsembrikuise kalendrikuu sisse juhatada ja lõpetada: nii 1. detsembril kui 31. detsembril on kuulooomine. Detsembrikuu „taevane dirigent” ise on sealjuures täiesti tagasihoidlik, jäädes neil öödel (ja päevadel) nähtamatuks.

Kuu vähene ööpäevane nähtavusaeg esineb seekord koguni 2 korda kalendrikuu jooksul. Sügavaim” miinimum” esineb 30. detsembril, kuid kuuloomine on siis lähedal ja asjaosaline ise nagunii nähtamatu. Teine „miinimum” on kalendrikuu algul ja jaguneb peaaegu võrdselt 2. ja 3. detsembri vahel. 2. detsembril on Kuu jällegi loomisele lähedal ja meile nähtamatu. Kuigi Kuu loojub 3. detsembri õhtul hiljem kui Päike, võiks Kuud ikkagi ka sel ööpäeval nähtamatuks lugeda. Esimest noorkuu-sirbi õhtut võiks nautida 4. detsembril. Vana Kuu sirpi näeme veel 28. detsembril.
29. detsembril on Kuu juba küllaltki oma madalaima orbiidiasendi läheduses ja jääb nähtamatuks, nagu meil juba varem seoses Merkuuri naabrusega jutuks oli. Seega detsembrikuu kolmel esimesel ja samuti viimasel kolmel ööpäeval peame Kuust vaid unistama.

Kuid mitte igal selgel detsembriööl ei pea me Kuust vaid unistama. Näiteks geminiidide meteooridega seoses tekkis võib-olla juba mõtteid kirkad haarata ja Kuud lammutama lennata… Kõige kõrgemalt ja kauem käib Kuu sedapuhku täiskuuööl, 15-ndal detsembril vastu 16-ndat detsembrit. Tartus tõuseb Kuu siis enam kui tund enne Päikese loojumist ja loojub üle 2 tunni pärast Päikese tõusu, olles vaadeldav kokku 4 minutit vähem kui 21 tundi. Tallinnas on täisfaasis Kuu sel ööl (ja lisaks päevadelt „laenatud” lisaajal) vaadeldav 21 tundi ja 34 minutit. Detsembrikuu ööd on ju maksimaalselt pikad, kuid sedapuhku jääb täiskuule sellest hoolimata tunde vähekski!

Aga see äsjane mõtteidu on siiski kuidagi löövalt meeldejääv ja peaks meie pahupidi pööratud maailmapildiga igati sobima: „Kõik see mees Kuud lammutama! Kuu materjalist teeme läbi ookeanide tammid ja saamegi „rail paltikule” pikenduse igasse maailmajakku, sh Austraaliasse!”

Tähistaevast ka

Pikad detsembriööd peaksid tõelisele taevahuvilisele olema suurimaks kompensatsiooniks valgetele ja lühikestele juuniöödele. Mõnikord on see tõesti nii. Paar „aga” siiski on. Statistiliselt „ründavad” Eesti piirkonda detsembrikuudel sageli tsüklonid, mis toovad kaasa enamasti pilvise taeva. Ka mõnede kõrgrõhulalade puhul võib visalt püsida madal pilvisus (kihtpilved või kihtrünkpilved), nii et ilm võib liigagi sageli olla küllalt halli olekuga ning astronoomilisi vaatlusi mittesoosiv. NB! See ei olnud ilmaennustus, vaid „vaade keskmisse minevikku”. Lootkem siiski ilusatele ilmadele, mida mõndel detsembritel siiski küllalt palju ette tuleb.

Tähistaevas lõunakaares detsembrikuu südaöö aegu

Kui ette kujutada detsembrikuu südaööd ja selle ümbrust, siis on taevapilt väga uhke. Kõrgel lõunakaares on sedapuhku Jõulutähti paistmas koguni kaks! Lisaks „traditsioonilisele” Jõulutähele, Kapellale Veomehe tähtkujus särab samuti küllalt kõrgel taevas hulga heledam objekt, milleks osutub planeet Jupiter. Jupiter asub Kapellast veidi madalamal ja paremal pool. Kuid mida rohkem, seda uhkem! Eks see kehti ka Jõulutähtede suurema valiku korral!
Veomehe tähtkujust võib kuulsast Messier’ objektide kataloogist leida 3 tähtede hajusparve: M36, M37 ja M38.

Jupiterist (ja kõrgemal paistvast Kapellast) tüki „maad” vasemal pool leiame heleda ja punase „tähe”, milleks osutub Marss. Mida enam kuu lõpu poole, seda heledamana Marss paistab. Nagu juba varem juttu oli, siis päris-tähtedest edestab Marssi heleduse poolest vaid Siirius madalas kagu-lõunataevas. Madala asendi ja suure heleduse ning talvises atmosfääris leiduda võivate jääkristallikeste tõttu kipub Siirius tihti kangesti vilkuma. Vilkumist võib tähele panna ka teiste tähtede puhul. Atmosfääri sellises olekus, mis põhjustab „hullemat vilkumist”, võivad vilkuda ka Jupiter ja Marss, mis üldiselt saadavad meile „rahulikuma iseloomuga” kiirgust. Siirius võib siis suisa „tantsima hakata” ja/või kiirelt ka värvi muutma. Enamasti nii ekstreemseid tingimusi atmosfäär siiski ei paku. Otse 4 kraadi Siiriusest allpool asub hajusparv M41. Kui objekt palja silmaga ei eristu, kaasakem siis abiks binokkel või teleskoop.

Siiriusest 13 kraadi vasakul, kehvade tähtedega Ahtri tähtkujus asub hajusparv M47. Ehk näeb silmaga ära? M47-st omakorda 1.3 kraadi vasakule allapoole asub teine hajusparv M46. Seda kindlasti palja silmaga ei näe. Vaadata läbi teleskoobi siiski tasub. Parve alumises ääres (teleskoop pöörab pildi ümber) on ehk leitav teinegi objekt, planetaarudu NGC 2438 (10. tähesuurus). M46 ja NGC 2438 pole omavahel seotud, need projekteeruvad üksteise suunas juhuslikult (planetaarudu asub meile lähemal).

Orioni tähtkuju ja selle ümbrus

Lõunakaare tähtkujudest on kesköö paiku kindlasti mõtet viidata Orionile (Eesti mütoloogias Koot ja Reha). Orioni tähed on heledad; heledaim neist on Riigel tähtkuju all paremas nurgas ning vaid õige pisut tuhmim on punakas Betelgeuse, Riigeliga võrreldes diognaalis tähtkuju ülemises vasakus nurgas. Nende kahe heleda tähe vahelisest piirkonnast leiame kolm „rivistunud” enam-vähem võrdse heledusega tähte, Orioni vöö. Võõ paikneb veidi viltu, paremalt ülaltpoolt vasakule allapoole. Juba binokliga tasub kindlasti lähemalt vaadata Suurt Orioni Udukogu (M42 ning selle vahetu naaber M43). Veel üks Messier’ kataloogi difuusne udu Orionis on M78 (vt joonist).

Orionist otse allpool asub Jänese tähtkuju. Sinna on paiga leidnud kerasparv M79, kahjuks päris madalas asendis.

Tuleme kõrgemal paistvate objektide juurde tagasi. Värvuselt (heleduselt siiski mitte) konkureerib Marsiga ka Jupiteriga samas tähtkujus, Sõnnis, paiknev Aldebaran, asudes Jupiterist veidi allpool paremal. Sõnni läänepoolseimas (paremas) nurga asub Taevasõel (M45), mis meenutab kujult pisikest vankrikest, kuid binokli või teleskoobi kaasamine teeb vaatepildi veelgi vahvamaks.

Kaks Jõulutähte (Kapella ning Jupiter), Marss ja veel üht-teist suuremas plaanis

Sõnni vasakule ulatuva alumise „sarve” tipu (Tianguan, tseeta Tau) lähedal, sellest pisut „ülevalpool”, asub 1054. aastal plahvatanud supernoova jäänuk M1, Krabi Udu. Vaatlemiseks tuleb kasutada teleskoopi. Udu keskel asuv ning ülikiirelt kogu elektromagnetlainete spektri ulatuses vilkuv (sh optiline) pulsar ehk neutrontäht pole kahjuks (isegi „keskmisest veidi parema”) amatöörtehnika abil vaadeldav. Pulsar oleks muidu uhke imetleda küll: valguspulsid heledusega 16.6 tähesuurust vahelduvad iga 0.033 sekundi tagant. Sama lühike on ka selle neutrontähe pöörlemistperiood. Krabi Pulsar on ju veel väga noor neutrontäht ja seega „keskmisest neutrontähest” ka kuumem: pinnatemperatuur ületab miljon Kelvinit (samuti Celsiust). Kusjuures umbes miljonine kraadine pinnatemperatuur mingil „keskmisel” neutrontähel ei tohiks olla eriti valesti pakutud. Küllalt vanad, mittepulsariteks muutunud neutrontähted on jahtunud umbes 700 000 kraadise pinnatemperatuurini.

Sõnnist vasakule (ida poole) jäävad Kaksikud. Kastor ja Polluks, suhtelised heledad tähed, paiknevad tähtkuju idaservas ehk vasakus ääres, Kastor ülalpool, Polluks allpool. Tähtkuju loodeservas paikneb Messier’ kataloogi esindajana hajusparv M35. Kaksikutest allpool ja vasakul asubki juba meile tuttav Marss, Vähi tähtkujus. Marsi (ja planeetide kohta üldse) oli lähemalt juttu juba ka loo alguses.

Hele täht Prooküon paikneb Orioni kõrgemale ulatuvast osast vasakul (ida pool). Samas paikneb see kõrgemal Siiriusest ja ka tõuseb enne Siiriust. Ligikaudselt ja mitte päris „sirget” joont tõmmates, umbes kolmandikul nurkvahemaast Siiriuse ja Prooküoni vahel, asub Ükssarviku tähtujus taas üks hajusparv Messier’ kataloogist, M50. Seda palja silmaga ilmselt ei näe, objekti otsida tuleb binokli või teleskoobi abiga.

Madalas põhjakaares on leitavad täheed Veega ja Deeneb (vasakul). Õhtul paistsid need tähed läänetaevas, hommikuks liiguvad kirde-idakaarde.

Suur Vanker on kesköö paiku „tagurdamas”, „püstises asendis”, rattad ees, kirdetaevas üha kõrgemale. Põhjanael asub ikka põhja suunas; selle leidmiseks pikendame Suure Vankri tagumiste, parajasti kõige kõrgemate rataste, vahekaugust.

Scrödingeri kass ja Brasiilia kass

1. Schrödingeri kass

Mitte ainult geminiidide meteoorivooolu lendtähtede, vaid ka kasside kohta on senistes juttudes nii mõngi kiitev lause kokku pandud. Nagu me kõik teame, on ka kassitõuge päris erinevaid. Siinkohal konkretiseeriks neist kahte. Alustuseks võtame ette Schrödingeri kassi.

Schrödingeri kass ei ole siiski päris ehtne kass; rääkima peaks hoopis Schrödingeri kassi paradoksist. Asja põhiolemus on järgmine.

Tavasuuruses, harjumulike mõõtmete ja massidega objekte ehk makrokehasid ning nende liikumist iseloomustatakse klassikalise füüsikaga ning üldiselt sellest ka piisab. Aatomimaailmas ehk mikroskoopilises skaalas toimuvad protsessid elementaarosakeste vahel on aga kirjeldatavad teistsugusel, kvantmehaanilisel viisil, kus on olulisel kohal toimuvate protsesside tõenäosused. Veidi hoolikamal, kuid siiski liialt kergekujulisel võrdlemisel võib jääda mulje, et kvantmehaanika oma tõenäosuslainetega kirjeldab makroskoopilist maailmapilti valesti.

Schrödingeri kassi paradoks ongi täiesti otsene, samas siiski sügavamas mõttes olemuslikult väär võrdlus mikroosakeste käitumist käsitleva kvantfüüsika ja klassikalise füüsika vahel.

Mainitud paradoksi võib detailides esitada erinevatel viisidel (ka kassi asemel nt mõnda närilist kasutades), kuid näiteks võib seda teha järgmisel viisil. Mingil teaduslikul põhjendusel on mingi kass või muu elusolend paigutatud kasti, kus jätkub piisavalt õhku. Probleem on aga kinnises sinihappepudelis, mida kast samuti sisaldab ja kass seda avada ei saa. Meil on ka mingi väljast juhitav mehhanism, mida „lükates” see mehhanism 50% tõenäosusega purustab karbi sees oleva pudeli. Pudeli purunemine saaks kiiresti kassile saatuslikuks.

Kuid meie, „targad” eksperimentaatorid, viivitame pikalt kasti avamisega. Kui seda viimaks siiski teeme, saame alles siis teada, kuidas kassiga lood on. Otsene võrdlus kvantmehaanikas kasutatava Schrödingeri võrrandi lahendamisega tähendaks seda, et kass oli kuni karbi avamiseni üheaegselt samasugusel määral nii elus kui surnud ning alles karbi avanemine tõi kassi täiel määral ellu tagasi (kuna pudel osutus terveks) või siis muutus asi kahjuks vastupidiseks (kuna pudel osutus katki olevaks).

Loomulikult oli kass tegelikult ka kastis kinni olles ikka kogu aeg täiesti elus või siis hoopis mitte. Kasti avamine ei muutnud tegelikult midagi. Peale selle, et meie saime infot juurde. Viga, mis me Schrödingeri kassi paradoksi puhul oma arutlustes teeme, on see, et me kanname „toore jõuga”, sealjuures valesti, üle kvantmehaanika „keele” klassikalisse füüsikasse.

Schrödingeri kass

Kuid kui me teostaksime asja matemaailiselt-füüsikaliselt korrektselt, siis selguks, et kvantmehaanika keerulistes valemites (Schrödingeri võrrand!) kirjeldatavad tõenäosused kinnistuvad sujuvalt kindlateks veendumusteks, kui uuritavate objektide massid osutuvad piisavalt suurteks (makrokehade, sh antud juhul ka kassi puhul!). Ka Schrödingeri kassi paradoks kaotab niimoodi oma hambad ja küüned. Tuleb veel kord üle korrata, et kass on loomulikult ka enne kasti avamist ikka sama elus (või siis mitte), oluline on ainult see, kas sinihappepudel vahepealse katse aegu kas siis ei purunenud või purunes, vaatamata sellele, et meie seda ei teadnud.

Kui aga elus ja terve kass kastist välja lasta ning see lisaks ka kuidagi aru saab, mis eksperimenti temaga tehti, siis on eksperimentaatoril kasulik otsekohe ja väga kiiresti jooksu pista, sest kassil on ka küüned ja hambad täiesti töökorras! Märkus: puu otsa ronimine siinkohal põgenejat ei aita!

2. Brasiilia kass

Ajasime oma küllalt totra eksperimendiga kassid tigedaks. Sellisest olukorrast on vaid lühike samm järgmise olendi, Brasiilia kassini. Seegi pole tavaline kass, vaid hoopis süsimust puuma, kelle keegi rahahull kurjategija on mingil viisil Brasiiliast Inglismaale vedanud. Puuma on tiigriga võrreldes küll pisut vähem võimas, kuid ikkagi väga ohtlik suur kaslane, kellega inimesel ei tasu küll paljakäsi kaklema minna.

Konkretiseerimist jätkates on siinkohal tegu kuulsa dedektiivi Sherlock Holmesi lugude autori, Arthur Conan Doyle õudusjutu sugemetega põnevuslooga, mille pealkiri on juba välja öeldud: „Brasiillia kass” (1898). Siiski, kuigi juba ainult kunstipärases mõttes, on siin teatud ühisjooni „Schrödingeri kassiga” seotud määramatusega. Nimelt loo peategelane satub oma mõrvarist sugulase („kassiomaniku”) kavala plaani tulemusel terveks ööks puumast kiskjaga samasse puuri, st „Schrödingeri kassi” keskkonnaga analoogilisse kasti. Katseobjektiks sattunud inimese tõenäosus ellu jääda ei jagune antud juhul aga sugugi „50 – 50”-le… Hommik peab tooma selgust, mis öösel juhtus.

Brasiilia kass

Õnneks selgub kiiresti asjaolu, et puuris leidub sopp, olgugi väga kehvake, kuhu kiire varjumise järel „kass” oma ohvrit eriti hästi murdma ei ulatu, kuid veidi siiski. Nii see jube öö kulgeb, kuni kurjategijast peremees tuleb olukorda üle vaatama ja „Schrödingeri kasti” avab. Selgub aga, et koos sellega sulgus uus „Schrödingeri kast”, sedapuhku juba mõrvari enda jaoks. Kui õnnetu ohver elas siiski öö üle, siis sedapuhku on tulemused vastupidised. Eks vähemalt mõnikord peab ju õiglus ka võitma! Kohalikud röövlid, võtke teie kah puhtalt teie endi huvides tagasihoidlikumaid poose!

Detsembriloo lõpetuseks

Jutt hakkas kalduma kuidagi kirjanduse suunas. Lisaks siia juurde veel katkendi Soome kirjaniku Hannu Mäkelä nooremale koolieale (!?) mõeldud raamatust „Härra Huu” (eesti keeles ilmunud 1985)”. Parajasti on kõnet pidamas admiral Õllekõht.

„„Ma haarasin saabli ja otustasin müüa oma hinge nii kallilt, kui vähegi saab.”

Härra Huu ärkas. Admiral karjus jälle. Härra Huu poleks osanud arvatagi, et admiral Õllekõht oli pidanud kaupmeheametit. Härra Huu jäi uuesti tukkuma.”

Nojah…

Tüüpiline kultuurisoovitus ei tahaks ka tulemata jätta. Olgu see sedapuhku lühike (kuigi võõrkeelne) katkend prantsuse väärtfilmist „Sandarm ja tulnukad” (1979). Mullu juunis sai seda filmi juba mainitud, kuid väärtused ei vanane. Probleem on kokkuvõtvalt lihtne, kuid osaliste jaoks üpris keerulisevõitu. Sandarmitel tuleb nimelt mõelda välja, kuidas tuvastada tulnukaid (teisisõnu, kas, kes ja kustkohast täpselt kõmiseb tühjusest või mitte… (Täna näeme ja kuuleme taolisi „tühje tünne” igas infotunnis. Oleks veel, et ainult infotunnis.)

https://www.youtube.com/watch?v=tBR76xk5vKs

Kuu faasid

• Kuuloomine: 1-sel kell 8.21
• Esimene veerand: 8-ndal kell 17.26
• Täiskuu: 15-ndal kell 11.02
• Viimane veerand 23-ndal kell 0.18
• Kuulooomine: 31-sel kell 0.27

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)

Algas septembrikuu. Planeetide koha pealt on septembris, ehkki mõni paremini, mõni halvemini, näha kõik 5 palja silmaga nähtavat planeeti. Siiski mitte korraga; seda lõbu tuleb harva ette.

Juba 1. septembri pühapäevahommikuses ärevuses liiga vara (umbes poole 6 paiku või veidi varemgi) kooli minejad võisid hea õnne korral näha Merkuuri. Merkuur sai nähtavaks kohe kuu algusest peale, seoses ilmumisega hommikuti madalasse koidutaevasse idakaares. Ka päris vana Kuu sirp oli 1. septembri hommikul Merkuurile suhteliselt lähedal; paistes Merkuurist 6 kraadi kõrgemal.

Edaspidi Merkuuri vaatlusaeg veidi pikeneb: planeet hakkab tõusma umbes 2 tundi enne Päikest. Lugedes piki ekliptikat nagu ikka, on Merkuuril 5-ndal septembril suurim läänepoolne eemaldumus Päikesest (18.1 kraadi) ja heledus 0.3 tähesuurust. Merkuur muutub vaatlusperioodi vältel üha heledamaks, kuid vaatlusaeg ei kipu siiski rohkem kasvama. Vastupidi, kalendrikuu „faasi” kasvades hakkab Merkuuri vaatlusaeg lühenema ja 16-nda paiku kaob planeet uuesti koiduvalgusse.

Merkuur asub Lõvi tähkujus. Lõvi tähtkuju „valvab” aga hele täht Reegulus (1.35 tähesuurust). Merkuur ja Reegulus kohtuvadki: 9-ndal möödub Merkuur Reegulusest 0.5 kraadi (täiskuu läbimõõt) põhja poolt. Kuna Merkuur on heledam, võiks luuleliselt öelda, et Merkuur on Lõvi Reeguluselt vallutanud. Asi on piltlikult sarnane sellega, kui omal ajal mongolid, kes tugevat vastupanu kohtamata kaugele Kesk-Euroopasse tungisid, lihtsalt millalgi enam ei viitsinud ja läksid tagasi. (Oluline põhjus oli siiski see, et mongolite sõjakas juht sattus termodünaamilisse tasakaalu.) Ka Merkuur loovutab Lõvi peatselt Reegulusele tagasi ja „kõnnib” ida poole, koiduvalgusse tagasi. Mongolid, muide, kadusid samuti itta, kust nad tulidki.

30-ndal septembril on Merkuuril ülemine ühendus Päikesega.

Veenus, teine Maa suhtes siseplaneet Päikesüsteemis, on samuti kuidagi leitav, kuid Merkuuriga võrredes sedapuhku oluliselt kehvemini. Veenus asub väga madalas õhtutaevas, loojudes vaid ligikaudu pool tundi pärast Päikest. Millalgi selle poole tunni sees saab Veenus selge taeva korral vaatlejale lühiajaliselt nähtavaks, kuid vaatesuunalt läänes kasvavad puud tuleb sedapuhku harvesteriga eelnevalt nii maha võtta, et ka meetrikõrgusi kände järele ei jääks!

Veenuse liikumine 2024. aasta septembris tähistaeva taustal

Veenus asub Neitsi tähtkujus, 30-ndal septembril liigub planeet Kaalude tähtkujju. 18-ndal möödub Veenus kinnistäht Spiikast 2.5 kraadi põhja poolt, kuid seda sündmust näha meil ei õnnestu. Nähtamatuks jääb ka see, et Kuu on 5-nda septembri õhtul Veenuse lähedal. Kuigi kuuloomine oli juba 3. septembri varahommikul, loojub Kuu enne Veenust ja on nähtamatu.

Marss on näha hommikupole ööd, paistes heleda punaka tähena, nagu tal kombeks. Marsi heledus on umbes 0.6 tähesuurust. Marss tõuseb kella 23 paiku, seega juba enne keskööd. Marss liigub (juba kuu alguses) Sõnni tähtkujust Kaksikute tähtkujju. Kuu alguses on Marss veel suhteliselt lähedal Jupiterile, asudes Jupiterist vasakul pool. Hiljem planeetide vahekaugus üha kasvab. Mitte kaugel Marsist asub 25-nda ja 26-nda septembri hommikutel Kuu: Marss asub 25-ndal septembril Kuust madalamal, järgmisel hommikul aga paremal pool.

Jupiter, heledaim „täht” tänavustel septembriöödel, paistab samuti hommikupoole ööd, tõustes Marsist veel varem. Kuu keskpaiku tõuseb Jupiter umbes kella 22 paiku. Jupiter paikneb Sõnni tähtkujus. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 24-nda septembri hommikutaevas (Jupiter paikneb Kuust madalamal).

Saturn jõuab 8-ndal septembril Päikesega vastasseisu. See tähendab, et planeedi vaatlustingimused on head: Saturn paistab kogu öö, tõustes ida-kagusuunalt ning kulmineerudes lõunataevas (kohalikul) keskööl. Saturni heledus on päris sarnane Marsi heledusega: 0.6 tähesuurust, kuid Saturn ei ole punane. Kuu teises pooles Saturn aga enam kogu öö ei paista; Saturnist saab siis õhtutaeva objekt. Saturn, uhke rõnga omanik, nagu me teame, paistab Veevalaja tähtkujus. Kuna Veevalaja tähtkuju on ise, kuigi küllalt suur, kuid üsna silmapaistmatu, on Saturn Veevalaja tähtkujule ning ka lisaks laiemalegi selle kandi taeva-alale tõeliseks kaunistavaks päriliks.

Täiskuuööl, 17-ndal septembril vastu 18-ndat, on Kuu Saturni lähedal (Saturn asub Kuust paremal pool). Samal ööl on Kuu lähedal ka Neptuunile (palja silmaga nähtamatu Neptuun asub Kuust vasakul). Järgneval hommikupoolikul katab äsja varjutuse lõpetanud Kuu Neptuuni, kuid Eestis on mõlemad asjaosalised, nii Kuu kui Neptuun, samuti ka Saturn, selleks ajaks loojunud, ka päev on siis juba alanud.

Vastasseisu Päikesega jõuab ka Neptuun. See leiab aset 21. septembril. Neptuun asub Veevalaja naabri, Kalade tähtkujus. Ka Kalad ei paista sugugi paremini kui Veevalaja, kuid Neptuunist paraku tähtkujudele iluravi tegijat ei ole. Neptuuni heledus on 7.8 tähesuurust (seega on tegu heleduselt 8. tähesuuruse objektiga) ning kuigi Neptuun on teleskoobiga vaadeldav, pole ka sel juhul vähemalt esimese hooga lihtne otsustada, miline neist tuhmipoolsetest „tähtedest” siis tegelikult planeet Neptuuniks peaks osutuma.

Väidetavalt oli 1612/1613. aasta talvel Jupiteri uurimise käigus Neptuuni esimeseks (juhuslikuks) vaatlejaks juba kuulus Galilei, kellel polnud aga põhjust eeldada, et vaadeldu oli planeet ning et see oli koguni senitundmatu… Teatavasti toimus Neptuuni hilisem teaduslik avastamine XIX sajandil ju teoreetikute ja vaatlejate hiilgava ühistööna.

Osaline kuuvarjutus 18. septembril

17/18. septembri hommikupoolne öö pakub meile võimaluse jägida osalist kuuvarjutust. Poolvari ilmub Kuule kell 3.41, kuid see on alles eelmäng ning tõenäoliselt juhtub nii, et vaatlejad ei märka sel ajal Kuud vaadates mingeid muutusi. Täisvarju ilmumine kuuketta äärele ehk siis osalise varjutuse algus on kell 5.12. Maksimaalne faas kell 5.44. Osalise varjutuse lõpp on kell 6.15. Toodud ajad kehtivad ühtemoodi igas Eestimaa nurgas. Poolvari lahkub Kuult kell 7.47, kuid Kuu jõuab enne seda loojuda (Tartus loojub Kuu kell 6.56, Kuressaares kell 7.13, Talllinnas kell 7.04). Paneme tähele, et osaline kuuvarjutus on sedapuhku Eestis küll üleni näha, kuid varjutuse lõpuosa kipub konkureeeima kasvava koidukumaga, ka vajub Kuu juba üpris madalale, õnneks siiski (peaaegu otse) läände, koidukumale vastassuunas. Päike tõuseb Tartus kell 6.49, Kuressaares kell 7.06, Tallinnas kell 6.57.

KUID! Paraku on selleski meepütis ka tõrvatilk. („Edaspidi tuleb igal hommikul iga õis igas aias trahvi ähvardusel puhtaks pesta, sest mesi peab ju ometi puhas olema!”, pidavat ütlema uus koostatav looduskaitseseadus.) Asi on selles, et varjutuse maksimaalne faas on seekord vaid 0.08, seetõttu on varjutuse, eriti just selle lõpuosa jälgimine valgeneva hommikutaeva taustal mitte just eriti soodne, kuid midagi „kahtlast” peaks siiski kuuketta ülemises parempoolses servas paista olema.

Osaline kuuvarjutus

Kes polnud siis veel järjekordse tinavalamisega erilisse hoogu sattunud ning seetõttu juhtumisi mäletab 2009. aasta talvist (!) vana-aastaõhtut, siis juhtus umbes kella 21 ja 22 vahel olema ligikaudu sarnane, „riivav” osaline kuuvarjutus. Kuid vähemalt ehakuma siis segamas ei olnud. Midagi ikka paistis ka. Küllap ka seekord. Kui midagi sellest külmast talveõhtust veel meenutada, siis Võsa Pets muide pidas väga asjaliku aastalõpukõne.

3. kuni 5. juuni 2024 aastal: Päike kattis Veenust

Kirjeldatud kuuvarjutus saab kipakavõitu olema küll, kuid selge ilma korral siiski jälgitav. Nüüd siirdume täieliku ning peaaegu täieliku nähtamatuse radadele; konkreetsemalt teeks nüüd juttu mõnest sündmusest seoses Veenuse ja Päikesega.

3. juunist (meeldejätmise huvides) ligikaudu kella 21-st kuni 5. juunini ümmarguselt kella 18-ni, kattis „meie” täht Päike planeet Veenust. Teisisõnu, Päike asus siis otse Veenuse ees. Antud nähtus ei pakkunud võimalust otseseks vaatlemiseks. Kuid võib-olla on Veenuse kattumine Päikesega huvitav teadmiseks võtta.

Veenus liikumas Päikese taha peitu. Pilt on tehtud autmaatjaamaga SOHO.

Eelmine kord sattus Päike Veenust katma 2016. aasta juunikuus, uuesti juhtub see alles 2032. aastal. Selliste 8-aastaste vahedega on Päike otse Veenuse ees olnud millalgi „noorel suvel” ehk varastel juunikuu päevadel alates 1976. aastast ja nii kestab see veel 8- aastaste vahede järel 2048. aastani. Edaspidi muutub Veenuse katmine Päikese poolt aga märksa haruldasemaks sündmuseks.

Veenuse üleminekutest Päikese kettast

Aeg-ajalt on avalikkuse kõrvu rohkem sattunud analoogiline, kuid vahetatud osapooltega astronoomiline sündmus. Sel juhul satub Maalt vaadates Veenus Päikesest ettepoole, Päikese ketta taustale. Seda nimetatakse Veenuse üleminekuks Päikese kettast. Kuna Veenus on Päikesest suurusjärguliselt 100 korda väiksem, siis planeedi ülemineku ajal Päikesest ei toimu mingit päikesevarjutust, vaid ainult ühe täiendava ümmarguse „laigukese” aeglane liuglemine Päikese taustal. Viimati juhtus see 6. juunil 2012. Vähemalt Tartus Toomemäel, täpsemalt Tähetornis ja Toomkiriku tornis käis tollel varahommikul päris tihe liiklus…

Kui Eestis 6. juunil 2012 Päike tõusis (Tartus kell 4.11, Kuressaares kell 4.28, suveaja järgi) oli Veenus juba Päikese ketta taustale jõudnud. Veenus kadus Päikese kettalt kell 8.09.
See juhtus siis 2012. aastal, 12 aastat tagasi.

Minevikust ning tulevikust

Eelmine Veenuse üleminek Päikesest (Veenus seega Maalt vaadates eespool) toimus 2004. aasta 8. juunil. Mitmete keskpäevaümbruse, vaatluseks väga soodsate tundide vältel, kui üleminek aset leidis, rikkus vähemalt suuremal osal Eestist selle sündmuse vaatlemise aga pidev ja tugev vihmasadu… Väga kahju, et absoluutselt vale ilm rikkus ka ülemineku otsese vaatluse ajalooliselt kuulsa Repsoldi heliomeetri abil Tartus Toomemäel Petzvali teleskoobitornis (nii on seda hoonet kutsutud). Samast heliomeetrist liikunuks läbi otsene elektromagnetiline (konkreetsemalt optiline) info juba järjepanu kolmandast Veenuse üleminekust. Eelmisel kahel korral, 1874. ja 1882. aastal, vaadeldi sama aparaadiga Veenuse üleminekut Päikesest, tõsi küll, eri kohtades kaugel väljaspool Eestit. Edaspidi, alates siis 2004. aasta suvest, jäi Petzvali tornist mahavõetuks ka seal senini paiknenud Petzvali astrograaf, kuid siinkohal tuleb arvestada, et pealetungiv kasvavate puude rinne oli vähendanud juba pikema aja vältel vaba vaatevälja ulatust Petzvali torni ümber ning märksa efektsem Zeissi teleskoop Tähetorni põhihoone ülemisel korrusel oli ju (igas suunas) taevavaatlusteks töökorras.

2004. aasta üleminekule eelnenud Veenuse üleminek Päikese kettast toimus enam kui 120 aastat varem, 6. detsembril 1882. Eestis polnud ometigi seda võimalik vaadelda, kuna oli öö. Järjekorras veel varasem Veenuse üleminek Päikesest toimus 9. detsembril 1874. aastal ja jällegi olid Päike ja Veenus sel ajal Eestis allpool silmapiiri!

Sellele omakorda eelnenud Veenuse üleminekut Päikesest andis jälle „mehemoodi” oodata. See juhtus 3. juunil 1769 ning olgugi et siinkandis on juunis lühikesed suveööd, sattus Veenuse ülemineku sündmus Eesti oludes jällegi öisele ajale…

Veel 8 aastat ajas tagasi minnes toimus eelmine Veenuse üleminek Päikesest 6. juunil 1761. aastal ning siis oli Eestis päevane aeg ja üleminek põhimõtteliselt vaadeldav.

Kordaks veel kord üle: Eestis sattus seega Veenuse üleminek Päikese kettast viimati enne eel-viimatist korda, 2004. aasta 8. juunit, põhimõtteliselt näha olema 6. juunil, aastal 1761! Ning ilm… kes see seda takkajärgi enam teab! Tõsisemad ilmavaatlused Eestis algasid alles 1805. aastal, needki olid algul mõistagi küllalt päris puudulikud.

1761. ja 2004. aasta vahele jääb 243 aastat. Väga vähe polegi. 2004. ja 2012. aasta vahele jäänud 8- aastane „vaheaeg” on sellises ajavõrdluses täiesti tühine.

Kui ajaloost kaasaega tagasi tulla ja sama hooga otse edasi põrutada, siis järgmine Veenuse üleminek Päikesest toimub jällegi alles hea tüki aja pärast: 2117. aasta 11. detsembril ja Eestis pole seegi taas kord vaadeldav. Sama võib öelda ka järgmise, 8. detsembril 2125. aastal toimuva Veenuse Päikese kettast ülemineku kohta. Alles üle-ülejärgmine Veenuse üleminek Päikesest on jälle vaadeldav ka Eestis, kuid see toimub alles 11. juunil 2247. aastal. Veenuse üleminek on siis ilusa ilma korral vaadeldav just nende tundide vältel, kui Päike on kenasti kõrgel. Kahjuks on aga selline ajafaktor meie jaoks karm mis karm…

2012. ja 2247. aasta vahele jääb 235 aastat. Jälle palju mis palju.

Saime siiski huvitava aastate rea, mis paistab silma oma hõredusega: 1761, 2004, 2012, 2247. Neil aastail vastavalt oli või saab olema võimalus Eestis mõne tunni vältel vaadelda Veenuse üleminekut Päikese kettast. Mõistagi, sedagi vaid juhul, kui ilm on olnud või saab olema asjaga päri… Teatavasti 2004. aastal ilm üldse meie poolt ei olnud. 2012. aastal ei nähtud Eestist kogu üleminekut, pilvedki olid siiski samuti kollitamas; ka Toomemäelt vaadates ei olnud üleminekut kogu aeg näha. 1761. aasta juunikuu alguse ilma kohta ei tea me (vist?) tagantjärele midagi ning kaugel ees oleva, 2247. aasta varasuvise juunipäeva ilmast ei tea me päris kindlasti samuti ette mitte midagi.

Mõistagi pole ka Veenuse üleminek Päikesest miski endast uhkesti märku andev taevanähtus, vaid jääb täiesti märkamatuks, kui seda mitte ette teada ja vaatlusseadmeid mitte valmis seada. Palja silmaga EI TOHI Päikesest LÄBI üritada vaadata (nt kui Päike vahel harva, nagu oli tänavu juunis, Veenust kattis). Samuti ei tohi Päikest ka niisama, pilku teritamatagi, vaadata (kiire lühike kõrvalpilk on maksimaalne, mida teha saab). Ammugi mitte EI TOHI Päikest otse läbi binokli, pikksilma ega teleskoobi vaadata; see viiks juba pimedaksjäämiseni. Kuid aparaate tuleb kasutada mõistusega; eks need ju selleks loodud ongi. Kui meil on mingi teleskoop, mille küljes olevale võimalikule raamile saab midagi kinnitada, siis võib selle raami abil projekteerida Päikese kujutise fikseeritud ekraanile või paberilehele. Selle ekraani kaugus teleskoobi okulaari asukohast tuleks valida selline, et pilt ekraanil saaks terav. Terav pilt küll, kuid terav mõnusa vaatamise mõttes, mitte mõõgateraks silmateradele Päikese otsese vaatamise korral.

Mida siis Veenuse kauges minevikus aset leidnud ülemineku ajal Päikesest meie mail ka nähti? See oli siis 6. juunil 1761. Aus vastus on… küllap mitte midagi! Ei ole midagi teada Eestis XVIII sajandil, sel süngel ja sügaval tsaariajastul, teleskoopidest, ekraanidest, ka mitte keevitajamaskidest. Massimeediat ei olnud, fotograafia oli leiutamata, internetist rääkimata. Tahma muidugi suitsutaredes jätkus. Võib-olla sattus kellelegi pihku mingi heledat valgust neelav „tahmaklaasi-taoline” ese ja ta juhtus läbi selle kogemata ka Päikese poole vaatama. Miskit erilist poleks Päike siis ikkagi endast vaataja jaoks kujutanud. Parimal juhul ehk võiski üpris punktikujuline Veenus siiski kirjeldatud viisil kuidagi näha olla, kuid küllap ei teeninud välja isegi õlakehitust…

Nagu juba öeldud sai, on asi nii, et kui Veenus (või Merkuur) Päikese kettale satub, ei kujuta üleminekunähtus muud kui üht täiendavat pisikest, ehkki ilusat ja ümmargust laigukest selle taustal. Laike võib Päikesel aga ikka olla, kord enam, kord rohkem.

Siin aga jõuamegi praktilise kasuni, miks võiks alati ilusa korral Päikese kujutist üritada vaatluskõlbuliseks muuta. Sel juhul on võimalik oma silmaga rahulikult uurida, kas ja kui palju laike Päikese pinnal parajasti on. Laigud on teada piirkondadena, kust võivad sagedasti pärineda Päikese pinnal esinevad plahvatused või pursked. Kui laike esineb Päikese näiva ketta tsentri lähistel, on olukord küllaltki huvitav. See ei ole küll lihtsalt Päikese kujutise amatöörtehnika abil vaatlemise kaudu otseselt fikseeritav, aga kui mõne purske suund on „õigesti” valitud, võib see Maal peatselt põhjustada virmalisi, samuti esinevad häired raadiosides, nähtusi tuntakse ka magnettormidena. Kahjuks ei saa virmalisi pika aja lõikes, nt kuu aega, siiski ette ennustada, piirduma peab mõne päevaga või veelgi lühema ajaga. Kui aga mõni plahvatus on äsja toimunud päikeseketta ääre kandis, on aparaatide abil vaatluskõlbulikuks muudetud vaatepilt veelgi uhkem: Päikesel oleks neis kohtades justkui „juuksed”…

Päike Veenuse ees

Maailmaruumis toimub igasuguseid asju, mida silm otse ei seleta. Miks ei võiks siis hea sõnaga meenutada ka Veenuse katmist Päikese ketta poolt, mis toimus 3. kuni 5. juunini 2024. aastal. Polegi erilist vahet, millal sellest rääkida… Eelmine selline sündmus leidis aset 8 aasta eest, 2016. aastal ja järgmine tuleb 2032. aastal.

Jälle üks komeet ilmumas

Järjekordselt peaks ehk ka ühest komeedist juttu tegema. Vihjamisi sai juba aprillikuu loos mainitud, et üks järjekordne „pesemata lumekamakas” on sügisel Päikesele lähenemas.

Saagem siis tuttavaks: see on komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) isiklikult! On ju uhke nimi! Eesti laste nimesid on mõistagi veel uhkemaid, juba 1990-ndaist pärit kentsakad eesnimed Peeter Esimene ja Okeray on vaid kerged uusimasse aega suundumuse varased näited… Aga keskendugem komeedile.

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) jõuab periheeli 27. septembril; vähim kaugus Päikesest 0.39 astronoomilist ühikut; näiv heledus arvatakse siis olevat +3 tähesuuruse kanti. Kuid septembrikuus on komeet Maa taevas Päikesele suunalt nii lähedal, et vaadata pole veel midagi, vähemalt mitte põhjapoolkeral. Komeet paikneb enamuse septembrist Sekstandi tähtkujus, kuu lõpus liigub Lõvi tähtkujju.

Maalt vaadates peaks komeet maksimaalse heleduse saavutama oktoobri keskpaiku. Võib-olla saame siis komeeti muuhulgas Eestiski palja silmaga näha, kuid ootame oktoobri ära. Komeedi ennustatav maksimumheledus tekitab vaidlusi. Kuid sellised kahtlused on komeetide puhul tavalised.

Impulsi jäävus, detailne tasakaal, termodünaamika, pimedusevõrdsus ning võrdpäevsus

Alanud septembrikuus, juba kuu alguses, võib ainult imestada, et vähem kui pooleteise kuu eest olid valged ööd, kui päris pimedaks ei läinudki.

Nüüd on ööpimedust oi-oi kui palju ning pimeduse saabumine on kiire ja igal õhtul varasem kui enne. Aga meie oleme muidugi optimistid ning rõõmustame kõige üle. Sest on ju seda ka, mille üle rõõmustada: hommikuti saabub ju valgenemise aeg omakorda üha hiljem!

Nii et füüsikast tuntud impulsi jäävuse seadus kehtib täie rauaga: pimedus varem, valgus hiljem. Kokkuvõttes ju täielik tasakaal „varem-hiljem skaalal”, eks ole?

Ka röövli ning ohvri puhul kehtib ju sama; samuti ka statistilise füüsika avarustest pärit detailse tasakaalu printsiiip, lisaks ka võrdluse-vendluse printsiip (igaühele midagi): röövlile vara, ohvrile nuga või siis vaid pisut-pisut metalli. Koguses vähe küll, aga metall ju maksab; kokkuostupunktid rahaga ei koonerdavat. Nii et ohver igal juhul vaid võidab. M.O.T.T. Mis annabki meile nüüd (füüsikat kui ülearust asja juba hüljates) võimaluse väita, et loomulikult on ohver see, kes röövimisest kokkuvõttes rikkamana välja tuleb.

Statistilise füüsika koha pealt on muuseas ka ise oldud peaaegu „käpp”. Selle, tõsi küll, lihtsamat ja „söödavama kujuga” versiooni ehk termodünaamikat, on omalt poolt ka ülikooli IV kursuse füüsikutele loetud. Paber valemite lõputu reaga oli, tõsi küll, igaks juhuks nina all. Algaja asi. Mis andis muuhulgas alust tublide tudengite poolsele paroodiale, kui nad uusi „rebaseid ristisid”. Kuid mis seal ikka, vaid mõni aasta varem sai sama kursust ise ülikoolipingis istudes kuulatud… (Neil, mitte just kaugetel aegadel, oli ülikooliõppes veel 3 kursuse asemel 4.)

Mingil viisil levis mingi info millegi kohta ka ülikoolist väljapoole ning seoses sellega laekus (tava)postkasti mitu „tõeliste teoreetikute” kirja, kus esitati termodünaamika, vähemalt selle mõnede osade kohta omad, uhkete skeemide ehk siis joonistustega kaunistatud variandid.

Üks uhke näide, vähemalt joonistustel, oli pikk vaheseinteta toru, mille ühes otsas pidid toimuma rangelt isotermilised (temperatuur ei muutu), teises aga rangelt adiabaatilised (ei toimu soojusvahetust ümbritseva keskkonnaga) protsessid. Nojah, mõisted „soojus” ja temperatuur” tunduvad ju esmapilgul samade asjadena ning eks neil olegi ka mitmeid ühiseid jooni. Samas võeti siiski aksioomiks, et tegu ON erinevate protsessidega, kuid mis kumbgi EI LEVI (küllalt jämeda) toru sees edasi… Samas püüti kõiki neid püstitatud „alustingimusi” „teooria” edasises arenduses üldsegi mitte arvestada… Laiema analoogia põhjal lõhnab see krempel kõvasti astroloogia ning horoskoobi koostamise järele, eks ole? (vt ka 2023. aasta veebruari loo 3. osa).

Ühtegi neist „õige asja teoreetikutest” ei õnnestunud ümber veenda; üldiselt otsekohe tulid posti teel vastu veel pikemad, endisi mõtteid „kinnitavad” seletused koos veel uhkemate skeem-joonistustega… Kuni mõistagi olin mina see, kes loobus. Või siis vastati vahetus arupidamises umbes nii, et „Nojah, olgu nii, hea et veidike ikka midagi aru ka saite, aga tegelikult on asi siiski nii, et…” Kokkuvõttes mõistagi sama lugu. Küllap ei õnnestu(ks) praegugi mitte kedagi mitte milleski ümber veenda…

Oletame ja eriti just usume me kõik siis nüüd pigem seda, et röövli ja ohvri kohtumine algas ja ka lõppes pidevas vastastikuse mõistmise õhkkonnas viigiga, st vara ja metalltükike(sed) said vahetatud liigseid (sõimu)sõnu kulutamata. Võrdne värk.

Tulles uitmõtetelt tagasi, siis päevade ja ööde osas saabubki septembris ju tegelikult võrdsus.

22-sel septembril on sügisene pööripäev. Siis asub Päike Maa ekvaatori kohal, olles siirdumas Maa põhjapoolkera kohalt lõunapoolkera kohale. Kui meenutada augustikuu loo 1. osast astronoomilisi kliimavöötmeid, siis tähendab see olukord, et edapidised 3 kuud paikneb Päike keskpäeviti seniidis kuskil Maa ekvaatori ja Kaljukitse pöörijoone vahelistes Maa piirkondades.

Tähtkujude arvestuses liigub Päike 16-ndal septembril Lõvi tähtkujust Neitsi tähtkujju.

Kilbi tähtkujust

Pimedas septembrikuu õhtutaevas kulgeb üle pea põhja-lõunasuunaliselt Linnutee. Linuutee taustal paiknevad, kui lõnakaarde vaadata, küllalt suured tähtkujud Luik (ülemine) ja Kotkas (alumine). Nende vahele jäävad väiksemad ja vähem tähelepandavad Rebase ning Noole tähtkujud.

Kotka tähtkuju. Alt paremast nurgast lähtudes asume otsima hajusparve M11, mis asub naabertähtkujus Kilp.

Kotka tähtkujust omakorda pisut madalamal asub Kilbi tähtkuju. Tähtkuju pole suur, ka mitte tähelepanuväärse kontuuriga. Siiski peaks ilusa ilma korral olema märgatav, et Kotka tähtkujust veidi allpool on Linnutee kõige heledam. Umbkaudu samas piirkonnas paikneb ka Kilbi tähtkuju. Ka vanad eestlased panid seda kohta taevas tähele ning nimetasid seda Kerakorvideks. Usukumatu, aga tõsi: olid sellised huvitavad ajad, kui mehed tegid meestetöid ning naised tegid naistetöid, kududes muuhulgas väga palju; kudumisvarustus, sh lõngakerad, olid külas käieski kaasas.

Osa Kotka tähkujust nig tema alumine ehk lõunapoolne naaber Kilp. Hajusparved on märgitud kollaste ringikestega. Ka muutlik täht delta Scuti on ära märgitud.

Osa Kilbi tähtkujust detailsemalt

Kilbi tähtkuju sisaldab kaht objekti Messier’ kataloogist. Kõrgemal paikneb neist hajusparv M11 ning see on juhtumisi ka märkimisväärsem objekt kui teine, mõneti madalamal asuv hajusparv M26. Hajusparv M11 (Metspart) on üldse üks kopsakamaid teadaolevaid hajusparvi. Kaugus Maast on 6200 valgusaastat. Hajusparve kohta päris kaugel. Liikmeid parves hinnatakse üle 2900 kanti, tähtede selline hulk pole hajusparvede hulgas just sagedane. Mõned allikad väidavad sedagi, et M11 on palja silmaga eristatav, kuid näiv heledus 6,3 tähesuursust oleks siiski nagu „veidi vähe”. Kuid iga vaatleja oma silm on mõistagi kuningas.

Hajusparv M11

Ega nende hajusparvede ning kerasparvede vahel väga jäika piiri ei olegi. Vahelduseks võib vaadelda ka Kotkast ülespoole jäävat Noole tähtkujus paiknevat kerasparve M71 (sellest oli augustikuu loo 2. osas juttu). Väga palju vägavam see kerasparv hajusparvest M11 polegi. Seda nii visuaalse pildi kui ka teadaolevate parameetrite osas.

Teine Messier’ kataloogi kuuluv Kilbi tähtkuju hajusparv M26 on seevastu korralikuks argumendiks, et tähtede hajusparved on kerasparvedega võrreldes hoopis midagi muud, „kergekaalulisemat”. Tõsi küll, põhjust selleks annab sedapuhku ka asjaolu, et seegi hajusparv on küllalt kaugel, 5000 valgusaasta kaugusel. M26 ja Maa vahele on tõenäoliselt paigutunud ka „kerge” tolmupilv. M26 heledus on 8.0 tähesuurust; objekt paistab teleskoobis pigem uduse laigukesena ja ei ole eriti pilkupüüdev, aga vaadata võib ikka.

Hajusparv M26

M26 otsimiseks tuleks fikseerida täht delta Scuti. M26 jääb sellest 1 kraadi jagu kagu poole (vasakule ja veidi allapoole). Delta Scuti on ise samanimelist tüüpi muutlike tähtede prototüüp. Delta Scuti tähed on omakorda pulseeruvalt muutlike tähtede üks alltüüpe.

Delta Scuti tähtede heleduste ajaline muulikkus on küllat pidev ja järsk; heleduskõverad eenutavad V-tähte. (Ka hajusparve M11 kuju teleskoobis meenutab (ehk) pisut V-tähte, kuid see on mõistagi hoopis teine asi). Konkreetselt delta Scuti heledus muutub 4.6 ja 4.79 tähesuuruse vahel perioodiga 4.65 tundi.

Kuu esimene ja viimane veerand veerand tänavu septembris

11. septembri hommikul kell 9.05 on Kuu esimeses veerandis. See pole mõistagi teab mis suur uudis. Soovitada võiks aga sama päeva õhtul lihtsalt Kuud vaadata. Ka Kuu vaatamine pole ju mõistagi midagi erilist (kuigi seda tasub alati teha!), kuid paneme tähele, kus Kuu asub!

„Point” on selles, et tõepoolest, kus siis Kuu asub? Siin on mingi analoogia Veenuse sellekuise varaõhtuse otsimisega väga madalast läänetaevast, kuid õnneks on Kuu siiski oluliselt heledam.

Sedapuhku peame kõigepealt leidma sõna otseses mõttes vaba vaatevälja lõunasilmapiiri suunas. Ning seal see Kuu siis peaaegu et horisonti pühibki. Kuigi luuda pole Kuumehel siiski kaasas. Nii madal Kuu asend, isegi suisa lõunameridiaanil ülemises kulminatsioonis asudes, on muljetavaldav. Mõistagi on ka Kuu vaatlusaeg lühike; Kuu paikneb üle silmapiiri kokku vaid mõne tunni vältel. Tartus on aega Kuu tõusust loojanguni 3h 53 min; Kuu tõuseb kell Tartus 17.26 ja loojub kell 21.19. Päike loojub Tartus kell 19.44.

Põhja-Eestis paistab Kuu isegi veelgi madalamal ja veel lühemat aega, olles nähtav 3h 11 min. Kuu tõuseb Tallinnas kell 17.55 ja loojub kell 21.06; Päike loojub Tallinnas kell 19.53.

Muuseas, lisaks peame arvestama, et Kuu (nagu Päikesegi) puhul arvestatakse tõusu ja loojangu momentideks ajahetki, kui Kuu ülemine äär on parajasti horisondil. Seetõttu me näeme parajasti 1. veerandisse jõudnud Kuud tervikuna tänavu 11. septembril kokkuvõttes veelgi lühemat aega kui äsja esitatud ajavahemikud lubavad.

Eks Kuu „istub” seal küllalt madalas mitu õhtut järjepanu, kuid eriti madal on sedapuhku asend 11. septembri õhtul, Kuu on siis parjasti esimeses veerandis.

Põhjus: Kuu orbiit (otseselt mõistagi nähtamatu) on parajasti sellises asendis, et orbiidi lõunapoolne äär Amburi tähtkuju suunal jääb veel üle 5 kraadi madalamale kui sealkandis asuv ekliptika osa (ekliptika on Päikese näiv orbiit ehk aastane teekond). See-eest oma orbiidi vastasküljes, septembris seega viimasel veerandil, on hommikuti paistev Kuu „hiilgevormis”. Maa loodusliku kaaslasena tuntud ning ühtlasi meile lähim taevakeha tõuseb septembrikuisel viimasel faasiveerandil väga kõrgele ja paistab suurema osa ööpäevast. Täiskuu faas jääb kuhugi vahepeale, kuid Kuu paistab ka siis hästi, ikkagi kogu öö! Sedapuhku siis ka koos varjutusega. Head Kuu-uurimist!

Tegelikult on Kuu tänavu juba igal kalendrikuul olnud ja on edaspidigi mõnedel kuupäevadel peaaegu mööda horisonti „roomamas” igal orbiidiringil. Nt mõni päev peale augustikuist lendtähtede langemise maksimumi oli Kuu väga „maadligi” surutud esimese veerandi ja täiskuu faasi vahepeal, 15. augusti õhtul. „Kole suur” Kuu faas küll, aga kuna Kuud peaaegu „areenil” näha polnudki, siis meteooride vaatlust Kuu praktiliselt ikkagi ei seganud!

Kuu jõuab viimasesse veerandisse 24. septembril kell 21.50. Teatavasti on ju viimase veerandi Kuu tuntud vana Kuuna, mis paistab hommikuti. Kuu viimasel veerandil on Kuu Maalt nähtava osa suurus täiesti sümmeetriline esimese veerandiga, ainult Kuu nähtav ning nähtamatu osa ning vaatlusaeg (hommik või õhtu) on kohad vahetanud. Küsime korraks uuesti, kas hommikuse vana Kuu nähtavus on nüüd sama halb kui 1. veerandil, õhtutaevas paistva Kuu aegu? Uurime vastavaid väljaarvutatud arve, kusjuures need ei tohiks valetada.

Päike loojub 24. septembril Tartus kell 19.06. Parajasti viimase veerandi Kuu tõuseb 24. septembril Tartus kell 20.55 ja loojub järgmisel päeval, 25. septembril kell 16.51. Vahepeal, kell 25. septembril kell 7.05 hommikul, tõuseb Päike, mis loojub kell 19.03. Öise taeva vaatleja, kes Kuud näha ei soovi, jõuab 24. septembri õhtul õhtupimeduse ära oodata (pimeneb ju kiiresti, ikkagi september) ning kuskil veerand tunni kanti ka pimedust nautida, siis tõuseb põhja-kirde suunalt juba Kuu, püsides taevas kogu ülejäänud öö ning lisaks ka veel enamuse päevast, kadudes siiski mõni tund enne Päikese loojumist lühiajaliselt, mõneks tunniks, kuskile loode-põhja suunas silmapiiri alla.

Kuu (ülemine äär) on seega Tartus 24/25. septembril silmapiiri kohal kokku 20 tundi ja 56 minutit.

Vana Kuu päevane loojumine ilmselt siiski nähtav ei ole, kuna siis on ju ikkagi päevane taevasina ja olemas on ka paks neelav atmosfäär, eriti kui madalamale vaadata. Nii et vale pole siiski seegi rahvatarkus, et Päike „kustutab” päeval vana Kuu taevast pikapeale ära. Selles mõttes on vana Kuu sarnane varahommikuse „ilusa ilma uduga” (kui see esineb), samuti ka kastega ehk märja rohuga: Päike „kaotab” kõik ära; algul hajub udu, siis kuivab kaste; seejärel kaob millalgi taevast ka Kuu.

Läheme nüüd Anija meeste kombel Tallinnasse ka. (Kusjuures sellega paralleel Vilde romaaniga ka piirdub: me ei lase mitte mingil juhul endid kolkida; kui vaja, siis korraldame asjad hoopis vastupidi!) Päike loojub Tallinnas 24. septembril kell 19.14, Kuu tõuseb kell 20.41. Päike tõuseb 25. septembril kell 7.13; Kuu loojub kell 18.18 ja Päike loojub kell 19.11. Kuu loojub alles vähem kui tund enne Päikese loojumist! Meenutame, et tegu on vana Kuuga, mis siirdus (alles!/juba!) viimasesse veerandisse!

Kokku on Kuu 24/25 septembri ööl Tallinnas üle silmapiiri 21 tundi ja 37 minutit! Kaugel see 24 tundigi enam on… Siiski tuleb nentida, et Kuu oskab hästi JOKK-skeeme kasutada. Me ei saa ju siiski ka antud juhul vaidlustada fakti, et vana Kuu tõuseb millalgi öösel ja loojub millalgi päeval pärast Päikese tõusu. Mis siis, et vana Kuu „ronib” sedapuhku õhtuti juba väga kiiresti kohale ja päeval ei taha kuidagi „ära minna”, olgu see vaatleja Maa peal nii vihane kui tahab.

Samuti on asi klappimas ka noore Kuu juhul, mis tänavu septembris väga kehvasti paistab. Tõuseb ju noor Kuu nüüdki, nagu ka õpikutes kirjas, enne Päikese loojumist ja loojub öösel. Nii ju on! Päikesesüsteemi juhatus on igal juhul soodsa otsuse langetanud ja gravitatsioonikohus siin mingit probleeme ei näe! Kes soovib, süüdistagu Newtonit!

„Möh? Ah või see Newton on nüüdseks juba… Noh, paras teile!”, hirnus Päikesesüsteemi Juhataja naerda; võimsad hirnatusvõnked levisid resonantsi tekitades toolile ning lauale, need ei pidanud vastu ning kogu süsteem lagunes koos Juhatajaga põrandale laiali. Kujunes ligikaudu sarnane olukord nagu siis, kui köster oli äsja ära vihtunud märksa vähem kui 1 sekundi kestnud ägeda tantsutuuri Teele ning Tootsiga.

„Polnaja peredelka”

Mäletatavasti olen kippunud andma ka kultuurisoovitusi. Mõistagi ei pruugi kõigi maitsed klappida, kuigi peale sunnitud pole kellelegi midagi (kindlasti mitte siinse autori poolt). Seekord teeks aga „tarbimise” ülesande keeruliseks ning ainult tõsistele fännidele.

1983. aasta kuumadel ja päikeselistel juulipäevadel võis raadiost, nagu ikka, kuulata järjejutte. Peale 10-15. juuli järjejuttu lastele („Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”) tuli nädal hiljem, 18-22. juulil kuuldavale Zinovi Jurjevi (pseundonüüm) jutustus „Uuestisünd” (tõlge venekeelsest originaalist „Polnaja peredelka”). 10-aastase põnevuslugude huvilisena seda järjejuttu esmakordselt ja siiani ainukest korda kuulates jättis see siiski ootamatult sügava mulje, kõige enam ilmselt seetõttu, et reedene ja ühtlasi viimane osa jäi kuulamata. Kahjuks pole seda lugu korraliku raamatu kujul siiski eesti keeles ilmunud, kuid lugeda võib venekeelset. Siiski, kõik pole kadunud. Siirduge Rahvusraamatukokku ja võtke ette ajalehe „Noorte Hääl” numbrid 12. jaanuarist kuni 19. märtsini 1977, kus teos (vähemalt enam-vähem) on eesti keeles avaldatud. Võib-olla siiski ka meenuvad kuskilt ajusopist kunagised raadiost kuuldud märksõnad nagu nt „Tserero”, „professor Lamont”, „mustajuukseline”, „süstalt kõrgel hoidev mees”, „Audrey villa”, „Mr Wolmut”, „põgenemine”, „kohus” ning kahtlemata ka loo põhisõnum: „uuestisünd”.

Kes läbis otsingute kadalipu ning loo (olenemata keelest) läbi luges (või lihtsalt meelde tuletas), ehk ka taipab, miks selle teosega praegu tutvuda on soovitatud. August lõppes ju kuidagi sünges toonis ning nii ei pea see ju jääma:

Õppeaastal algus uus;
lugudegi autor uus!
Ümbersünd tal tehtud läbi;
meeltest kadund sõna „häbi”…

Lõplikuks kinnituseks eelnevale ka Karavani lugu „Teine mees”; algul kuulete loo võõrkeelset originaali (seda viisi osas; kerge tehniline rike ühes kohas ei sega ehk palju).

https://www.youtube.com/watch?v=QluskC-cfGU

Septembri-loo lõpp pööripäeval.

Kuu faasid

Kuuloomine: 3-ndal kell 4.55;
Esimene veerand: 11-ndal kell 9.05;
Täiskuu: 18-ndal kell 5.34;
Viimane veerand 24-ndal kell 21.50.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

Märts on esimene kevadkuu, kuigi talv jäi järjekordselt vahele. Vist sai juba üheteistkümnes järjestikune kord, kus talveilma osas oli kokkuvõttes liigse soojuse ja lumepuudusega tublisti üle pingutatud. Kuid kõigest hoolimata on nüüd käes märts. Päeva pikkus ja Päikese keskpäevane kõrgus kasvavad jõudsalt. Samas võime tähele panna, et pimedaks ja valgeks mineku protsessid toimuvad küllalt kiiresti. Põhjus on selles, et märtsis (nagu ka septembris) „liguleb” Päike horisondi lähedal kõige vähem, loojudes ja tõustes suhteliselt kiiresti oma kõrgusekoordinaati muutes. Päike asub kuu alguses Veevalaja tähtkujus; 12-ndal kuupäeval liigub meie päevavalguse ja sooja andja Kalade tähtkujju.

Kevad algab 20. märtsil kell 5.07. Seega võib öelda, et 20. märts on kuupäev, kus päev ja öö on ühepikkused ja seda praktiliselt kogu maakera ulatuses. Päike tõuseb (enam-vähem) otse idast ja loojub otse läände. Erinev on aga Päikese liikumise kaar päevases taevas.

Nagu juba jaanuari loo teises osas juttu oli, tõuseb ja loojub Päike ekvaatoril 20. märtsil ristsihis silmapiiriga idast ja kulgeb „otse” tõustes keskpäeval üle seniidi ehk lagipea ning sealt edasi laskub ja loojub sama „otse” läände.

Muudes Maa piirkondades teeb Päike 20. märtsil laugema kaare, olle keskpäevaks tõusnud seda madalamale, mida kaugemal on vaatleja ekvaatorist. Poolustel saavad kõik Maa pikkuskraadid kokku. Seega terkib siin ida- ja läänesuuna, samuti ka kirde, edela, kagu ja loode suhtes määramatus. Põhjasuund on samuti „kadunud”, sest maksimaalsed laiuskraadid paiknevad poolustel. Põhjapoolusel on 90. lauiuskraad, lõunapoolusel on vastavalt -90 kraadi lõunalaiust. Ainus ilmakaar, mis kehtima jääb, on põhjapoolusel lõuna ja lõunapoolusel põhi. Kusjuures olukorra teeb keerulisemaks see, et vaata põhjapoolusel 360 kraadi ulatuses kuhu suunas tahad, ikka on ainus suund… lõunasuund. Lõunapoolusel omakorda jääb üle ainult põhja poole vaadata (või minna).

Olles põhjapoolusele jõudnud, tekib seega piiripealne olukord. Esimese aspektina on Päikese päevase teekonna lauge kaar silampiiri kohal on nüüd suisa selline, et Päikese tõusu ja loojangu sihid on silmapiiriga 0-kraadise nurga all. Ka keskpäeval on Päikese kõrgus ikka null kraadi. Ehk siis… Päike jääb kogu päevaks silmapiirile! Kuna Päike ei paista punktikujulisena, siis on pool Päikest nähtaval, pool aga mitte. Teine aspekt: kuna ida ja lääne suuna määramine osutub poolustel võimatuks, siis kokkuvõttes jääb pool Päikest silmapiiril tiirutama kogu ööpäevaks!

Mis selle olukorda päästaks? Ei midagi muud, kui võtta arvesse uus asjaolu, nimelt ka Maa orbitaalne liikumine ümber Päikese. Seetõttu kerkib Päike põhjapoolusel 20. märtsil siiski, kuigi väga aeglaselt, üleni silmapiiri kohale.

Lõunapoolkeral ja lõunapoolusel toimub kõik sama moodi, ainult pooleaastase hilinemisega.

Edasi võiks taas meenutada jaanuari loo teist osa, kus samuti see teema käsitlusel oli.

Planeedid märtsikuus

Märtsi teises pooles saab õhtuti ehataevas näha Merkuuri. Planeet ilmub nähtavale 17-nda paiku. Merkuur hakkab edaspidi loojuma veidi enam kui 2 tundi pärast Päikest. Kuu lõppedes kaob Merkuur jälle ehavalgusse. 24-ndal märtsil on Merkuuril suurim idapoolne eemaldumus Päikesest (18.7 kraadi), omades siis heledust -0.1 tähesuurust. Merkuur asub Kalade tähtkujus nagu ka Päike. Kuid Kalad on suur tähtkuju, ruumi jagub.

Jupiter on teine planeet, mis tänavustel märtsiõhtutel näha on. Erinevalt Merkuurist on Jupiter nähtav igati hästi ja terve kuu ulatuses. Jupiter paistab parajasti heledaima „tähena” taevas. Siiski on Jupiter vaadeldav üha lühemat aega: kui kuu algul loojub Jupiter umbes 6 tundi pärast Päikest, siis kuu lõpuks on vaatlusaeg enam kui 2 tunni võrra lühenenud. Eriti halvaks see asjaolu Jupiteri vaatlustingimusi siiski ei muuda. Kuningliku säraga Jupiter asub Jäära tähtkujus. Noor Kuu on Jupiterile lähimas asendis 13. märtsi õhtul.

Rohkem planeete märtsis ei paistagi. Juba „traditsioonilise” puudujana esineb nähtamatuna Marss, ka Veenus ja Saturn on nähtamatud.

Tähtedest ja tähtkujudest

Tähistaevas väärib märkimist varaõhtuse pimeda aja taevapildi suhteliselt tõtlik muutlikkus. Seda on hea jälgida nt Orioni tähtkuju jälgides. Kuu algul paikneb Orion õhtu alguses lõunasuunal, kuu lõpus aga juba edelas. Samuti on heaks orientiiriks taeva heledaim päris-täht Siirius, mis samuti oma õhtust asendit kuu vältel hoolega vasakult paremale viib.

Õhtune edelataevas 24. märtsil

Sama lugu on muidugi ka teiste lõunakaares asuvate ja heledaid tähti sisaldavate tähtkujudega: Sõnn (sisaldab oranzi Aldebarani), Kaksikud (Kastori ja Polluksi tähepaariga, üks ülalpool, teine allpool), Väike Peni (põhiliselt on seal näha vaid hele Prooküon ja tuhm Gomeisa, need moodustavad Kaksikute paariga veidi analoogilise kombinatsiooni), Veomees (asub väga kõrgel taevas, heleda kollase Kapellaga). Üha kiiremini hakkavad Riigel, Siirius, Betelgeuse ja Prooküon koos Gomeisaga ka öösiti loojuma. Kastor, Polluks ja Kapella paistavad kogu märtsiöö, kuid vajuvad hommikuks madalamale, loodetaevasse.

Heledatest tähtedest on tähelepanu kõitev Arktuurus Karjase tähtkujust. Kui märtsikuu alguses peab Arktuuruse tõusmist õhtuti veidi ootama, siis peatselt hakkab Arktuurus paistma kogu öö, tõustes õhtul madalast kirdetaevast.

Terve öö paistab ka Reegulus Lõvi tähtkujust, olles Arktuurusest juba varem tõusnud, kuid see täht pole nii hele.

Veel üks päris hele täht, Spiika Neitsi tähtkujust, tõuseb hiljem kui öö saabub ja paistab hommikuni. Kuu lõpus paistab Spiika siiski juba peaaegu kogu öö.

Loojumatud tähed Veega ja Deeneb asuvad õhtul põhja-kirdekaares, kuid kerkivad hommikuks kirde-ida poolt kõrgele.

Hommikupoole ööd tõuseb idataevasse ka Altair Kotka tähtkujust.
Veidi enam kui tund peale Altairi tõusu ilmub väga madalasse kagu-lõunataevasse ka punakas Antaares Skorpioni tähtkujust. Vaadakem siis Antaarest koos ülejäänud osaga Eestis nähtavast Skorpioni tähtkujust, sest kui kevad hakkab suvele lähenema, siis kaovad teised Skorpioni tähed vaateväljalt. Ainsana jääb siis Skorpioni au kaitsma Antaares, aga sinna on veel aega.

Vaadates kõrgele kirdesse, siis Suur Vanker jõuab öösiti üha varem seniiti ehk lagipea kohale, kuid palju kaugemale kui veebruaris ei jõua sealt siiski ära vajuda: öö pikkus ju lüheneb.

Maakera mitut sorti poolused

Nagu teada, on Maal kaks geograafilist pooolust: põhjapooolus ja lõunapoolus. Poolustest maksimaalselt eemalolev suurringjoon on ekvaator. Ekvaator omakorda jagab maakera põhjapoolkeraks ja lõunapoolkeraks. Kõik Maa meridiaanid koonduvad mõlemal Maa poolusel kokku. Eelöeldu tuleneb asjaolust, et maa pöörleb ja just nimelt niimoodi et esineb kujuteldav pöörlemistelg läbi Maa keskme. Pöörlemistelje kaht lõikepunkti Maa pinnaga tuntaksegi geograafiliste poolustena.

Kuid geograafilised poolused pole Maa ainsad poolused. Mängus on ka Maa magnetväli ja sellega seotud poolused. Neid on isegi kaks paari, seega kokku 4 tükki.

Nagu on ka üldiselt teada, saab Maa tervikuna jagada kolmeks osaks: maakoor, vahevöö ja tuum. Tuum on kaheosaline: tahke tsentraalne tuum ja vedel välistuum. Kuna mõlemad tuuma osad koosnevad põhiliselt rauast, räägitakse kokkuvõttes raudtuumast.
Tuumapiirkonnas on kuum: mitu tuhat kraadi. See võimaldabki eksisteerida vedelal tuuma välisosal. Sisemises osas on omakorda rõhk liiga suur, et vedel olek saaks püsida.

Raud on heade magnetiliste omadustega, see asjaolu tingibki selle, et Maad ümbritseb magnetväli, kusjuures magnetvälja „ohje” hoiab Maa tuum. Magnetvälja kujunemisel mängib suurimat rolli just vedel välistuum, kus toimavad keerulised ringvoolud, seotuna Maa pöörlemisega. See asjaolu ei lasegi magnetvälja poolusi mitte just ülimalt kaugele geograafilistest poolustest.

Nagu teada, on olemas püsimagnetid, mis on mingil põhjusel isegi kaua aega tagasi magneetunud ja selle oleku säilitanud. Püsimagnetite magnetvälja hoiavad mikrotasandil alles nn. magnetilised domeenid. Kuid kõrgetel temeratuuridel domeenid lagunevad ja kaob ka püsimagnetite magneetunud olek. Siin tuleb jälle meenutada asjaolu, et Maa välistuum on vedel ja püsimagnetist rääkida ei saa. Ka sisetuum on püsimagneti oleku jaoks liiga kuum. Kuna Maa pöörleb, toimuvad liikumised ka Maa vedelas tuumas. Raua ja lisandite aatomid on positiivelt ioniseeritud, st omavad positiivseid laenguid. Ka negatiivse laenguga elekronid „sebivad ringi”. Kokkuvõttes tekivad juba mainitud ringvoolud ja need kokku omakorda kutsuvad esile globaalse magnetvälja, kusjuures mida kaugemalt Maa pinnalt eemal seda magnetvälja jälgida, seda enam sarnaneb pilt lihtsustatud mudelile, mile järgi paikneks Maa sisemuses justkui tavaline pikliku kujuga tahke püsimagnet.

Kirjeldatud asjaolu tunnetavad hästi Päikelt pärinevad laetud osakesed (ja ka mujalt pärit kosmilised kiired, millel on laeng). Suurtel kõrgustel (Maast eemal) tundub seega Maa magnetväli olevat lihtne, nn „dipooli” kujuga. Magnetväli tõrjub maa-väliseid laetud osakesi üldiselt eemale, kuid magnetvälja pooluste piirkonnas esineb võimalus laetud osakeste spiraalitades langemine Maa atmosfääri. Kohtudes atmosfääri osakestega, toimub vastastikmõju ja sellega seonduvalt saab näha virmalisi. Virmalised esinvad umbes 80 kuni 1000 km kõrgusel.

Virmaliste “mahakukkumist” pole kindlasti karta, siin on üksiti võttes mängus vaid eraldi aatomid või lihtsat tüüpi kerged molekulid.

Kirjeldatud piirkondade keskpunktid, mille ümber virmalised võivad ette tulla, kannavad Maa geomagnetiliste pooluste nimetust. Geomagnetpoolused on analoogiliselt geograafiliste poolustega täpselt üksteise vastas ja kujuteldav magnettelg läbib Maa keskpunkti. Vastavalt Maa geomagnetilise telje ja poolustega seonduvalt kujuneb ka kosmilises mastaabis Maa väline magmetväli.

Kuna Maa välistuuma reaalselt toimuvad sisesed liikumised peavad paratamatult arvestama Maa pöörlemisega, siis asuvad geomagnetilised poolused mitte eriti kaugel geograafilistest poolustest, kuid siiski ei ühti nendega. Aastakümnete jooksul on geomagnetpoolused georaafiliste pooluste suhtes ka aegapidi oma asukohta muutnud. Põhja suunas paiknev geomagnetiline poolus paikneb praegu Kanada Arktika saarestikus. Lõunapoolne poolus paikneb Antarktise mandril, täpselt vastassuunas eelmisega.

Kui vaatleja asub aga Maa pinnal (nagu meiegi), siis tuleb esile Maa magnetvälja reaalne ja keerulisem kuju kui magneeditud varda ehk dipooli mudeli puhul, millest geomagnetpooluste puhul juttu oli. Nüüd tuleb arvestada Maa vedelas välistuumas toimuvate pöörisliikumise ebaühtlast ja keerukat iseloomu. Maast kaugel olles need keerukamad efeketid lihtsalt ei tule eriti esile.

Maa reaalse, “lähedalt tuntava” magnetvälja poolusi nimetatakse magnetpoolusteks. Lihtne, eks ole? Ei mingit „geo”.d seal ees. Magnetvälja reaalse struktuuri keerukuse tõttu ei lange magnetpoolustega kokku ka geomagnetilised poolused. Iseärasusi on veel: magnetiline põhjapoolus ja lõunapoolus ei asu ühel teljel. Kuid eriti kaugel nii Maa geomagnetilistest kui geograafilistest poolustest ei saa olla ka magnetpoolused.

Põhjapoolne Maa magnetpoolus asub praegu geograafilisele põhjapoolusele lähemal kui põhjapoolne geomagnetiline poolus, seevastu lõunapoolne magnetpoolus asub geograafilsest lõunapoolusest praegu üle 20 Maa laiuskraadi võrra eemal, väljaspool Antarktise mannert ja on hetkel napilt isegi lõuna-polaarvöötmest väljaspool.

Magnetpoolusi iseloomustab ka suhteliselt kiire ajaline liikumine. Veel mõnekümne aasta eest olid need arvestatavalt teiste kohtade peal; nt ka lõunapoolne magnetpoolus paiknes polaarvöötme piirides.

Teatud liikumises on ka geomagnetilised poolused, kuid need liiguvad märksa aeglasemalt kui magnetpoolused.

Muuseas, kumbade pooluste sihis näitab meie kompass: kas geomagnetiliste pooluste või magnetpooluse sihis? Pigem siiski magnetiliste pooluste sihis (ilma “geo”-ta), kuid magnetpoolustest eemal olles ei näita kompass ka mitte täpselt nende poole. Sellele viitab juba asjolu, et magnetpoolused ei asetse ju ühel teljel, kompassinõel on aga oma telje ehituses sirge. Magnetvälja maapinnal mõjutavad ka maakoore sees olevate suurema rauasisaldusega lademed; tuntuim selline asub Siberis (Kurski magnetiline anomaalia).

Magnetpoolused (ilma „geo”-ta) saab paika katseliselt: poolus on seal, kus olles kompassinõel võtab vertikaalse asendi. Geomagnetpooluste paikapanek on aga pigem „tagantjärele arvutamise” laadi: jälgida tuleb Maa magnetvälja üldiseloomu maapinnast kaugel ehk kõrgel.

Üks oluline aspekt on seni mainimata jäänud. Geomeetrilise põhjapooluse lähedal asub hoopiski geomagnetiline lõunapoolus. Samuti on geograafilises mõttes põhjapoolne magnetpoolus tegelikult magnetiline lõunapoolus. Magnetiline ning geomagnetiline põhjapoolus asuvad seevastu lõunapoolkeral. Tuletame meelde, et kompassinõel on püsimagnet, mille põhjapoolne otse näitab põhja suunas. Kuna vastasmärgilised poolused tõmbuvad, mitte aga samamärgilised, siis peabki magnetiline lõunapoolus asuma põhja pool.

Poolusi ja muudki kirjeldava joonise kirjeldus

Kokkuvõtlikult on eelnev lugu toodud juuresoleval joonisel. Infot on siin palju koos ja tasub üle kommenteerida. Kõigepealt Maa koos oma siseehitusega. Ääres on õhuke maakoor (tumepruun), siis tuleb vahevöö (valkjaskollane). Maa sisemine osa on kaheosaline tuum. Joonisel on välistuum halli värvi, sisetuum aga valge. Edasi uurime poolusi. Geograafilisi poolusi ühendav pöörlemisetelg A on vertikaalne ning joonistatud rohelisena (Maa siseosas mitte kujutatuna). Põhjapoolust märgib A1 ja täpselt selle vastas olevat lõunapoolust A2.

Maa erinevad poolused ja geomagnetiline väli

Järgmisena vaatleme Maa geomagnetilisi osiseid.
Geomagnetiline telg B läbib (nagu ka pöörlemistelg) Maa keskpunkti, kuid ei ühti pöörlemisteljega. Punktis B1 asub geomagnetiline lõunapoolus ja punktis B2 omakorda geomagnetiline põhjapoolus. Need asuvad täpselt teineteise vastas. Geomegnetiliste koordinaatidega seostub ka Maa suuremastaabiline ja sümmeetriline koondmagnetväli, märgitud joonisel tumedate, miniatuurseid kompassinõelu sisaldavate joontega. Nõelakesed näitavad magnetvälja suundi mõõda neid jooni. Need jooned on tegeikult kinnised jooned, ilma alguse ja lõputa, neid saab nimetada ka magnetvälja jõujoonteks; need kulgevad ka läbi Maa sisemuse. (Siinsel joonisel on kujutatud vaid osa läbi vahevöö kulgevaid jõujooni, kuid need läbivad tegelikult ka tuuma.) Tsentris olev püsimagneti kujutis märgib Maa geomagnetväljale vastava magnetvälja allika lihtsustatud skeemi, mis vastab pildile, kui uurida Maa magnetvälja maapinnast kaugel eemal.

On jäänud veel Maa magnetpoolused. Punkktis C1 asub Maa magnetiline lõunapoolus ja punktis C2 magnetiline põhjapoolus. Neid poolusi ühendav mõtteline (ei ole jooonisel) joon ei kulge läbi Maa tsentri. Lähima magnetpooluse (mitte geomagnetilise ega geograafilise) suunas näitavad (ehkki sedagi veidi ligikaudselt) meie kompassid. Magnetpooluste kohal näitab aga uurija kujutletav kompassinõel (samuti ei esine antud joonisel) vertikaalselt ülevalt alla. Joonisel pole näidatud ka Maa reaalsete magnetjõujoonte keerukat kuju Maa sisemuses (seda olekski väga keeruline teha).

Revolutsioonilisi tulevikuplaane

Magnetpooluste võrdsuse seadus on meil kahjuks veel vastu võtmata. Kahtlemata võiks magnetvõrdsuse seaduse vastu võtta, miks mitte ei võiks Eesti olla siingi laguneva maailma teedrajavaks pioneeriks. Loomulikult ei tohi ka erinevaid elektrilaenguid võrdsustavat seadust vastu võtmata jätta. Elektromagnetilise üldneutraalsuse ja laengute puudumise väljakuulutamine oleks võrdõiguslikkuse seisukohalt enam kui üks samm edasi! Protsessil oleks selles mõttes hea praktiline järelkaja, et magnetpoolused ja elektrilaengud eiraksid neid suva-seadusi nagu igasuguseid muidki reaalsust väänata üritavaid mitte-loodusseadusi 100-protsendiliselt, andes selles osas inimestelegi head eeskuju. Mis teha, oleme absurdimaailmale aina rohelist tuld näidates sinnamaale jõudnud, et seni tavaliste töövahenditena tuntud anorgaanilisest ainest esemed (nt haamer või naelad) peavad kõrgklassi elusolendile (ehk inimesele) normaalset elamist õpetama… Nojah, eks ta ole. Viimati võtabki veel mõni sellegi lõigu sisu tõsiselt, lootes et nii saabki maailma muuta…

Jätkame Messier’ maratoni

Et mitte suuemalt jaolt Maaga seonduvaga piirduda, vaatame siiski vahepeal taevasse ka. Jaanuarikuu loos tekkis miskipärast idee loetleda kuulsa Messier’ „udukogude kataloogi” liikmeid. Veebruaris sai sellega jätkatud. Prooviks veel? See „proovi veel” meenutab lotomängude pika-nina- saamise kuulutamisi, kuid ärme siis mängime neid petturite mänge kaasa, eks ole?

Meie järjekorras viimatine Messier’ objekt oli veebruaris varbspiraalne galaktika M61 Neitsi tähtkujus. Läheme edasi.

M62 on kerasparv Maokandja tähtkujus. Tartu laiuskraadil paikneb see objekt lõunameridiaanile sattudes napilt 2 kraadi kõrgusel, Põhja-eestis veelgi vähem. Seetõttu võtaks õiguse öelda, et see objekt on Eestis vaatlemiseks kõlbmatu. Korraks võiks järjepidevuselt välja hüpata, kuid mitte ruumisuuna mõttes. M62-st ligi 4 kraadi kõrgemale jääb teine Maokandja kerasparv M19, Tartus kuni 6 kraadi kõrgusel. Loeme selle objekti siis teleskoobis vaadeldavaks, kuigi ka pigem kehvades tingimustes.

Järgmine objekt on M63. Nüüd vaatame kõrgele taevasse. Suure Vankri aisatähtedest ekvatoriaalsete taevakoordinaatide mõttes lõuna poole jääv Jahipenide tähtkuju on vaadatavuselt vilets, heledad tähed puuduvad. Ometi sisaldavad Jahipenid mitut küllalt head teleskoobiobjekti galaktikate näol. M51-st oli veebruaris juba juttu. Ka spiraalgalaktika M63, hüüdnimega Päevalill, asub Jahipenides.

Spiraalgalaktika M63 Jahipenide tähtkujus

Jahipenides võib hea tahmse korral siiski leida rea tuhme tähti. Selle rea Suurele Vankrile lähema otsatähe lähistel M63 paiknebki. Galaktika asub 29 miljoni valgusaasta kuagusel.

Järgmisena nimekirjas on M64. Seegi on galaktika, kuid paikneb Jahipenide naaabertähtkujus, Bereniike Juustes. See tähtkuju on Eestis tõusev ja loojuv. Märtsikuu öös on see tähtkuju siiski juba õhtul üle silmapiiri. Kuu alguses võiks ehk siiski selle tähtkuju, sh objetki M64, madala asendi tõttu õhtuti vaatlusega paar-kolm tundi oodata. M64 asub tuhmide tähtedega Bereniike Juuste tähest Diadem (alfa Com) umbes 5 kraadi ülal ja paremal, teisest tähest Aldafirah (beeta Com) ligi 7 kraadi allpool ja paremal. Bereniike Juuste hajusparve keskmest jääb M64 umbes 8 kraadi allapoole ja vasakule. Kehvad juhised, kuid teeviidad ongi kehvad.

Spiraalgalaktika M64 Bereniike Juuste tähtkujus. Näha on ka kerasparv M53 ja trobikond Virgo galaktikaparve liikmeid

Spiraalgalaktika M64 asub 17 miljoni valgusaasta kaugusel. Hüüdnimeks on Tumeda Silma Galaktika. Kui see tundub hirmutav, on teine nimetus veel varaks: Magav Kaunitar. Loodetavasti ei mõju see nimetus hirmutekitavana.

Nüüd siirdume Lõvi tähtkujju ja tabame 2 kärbest 1 hoobiga. Püüame „avastada” galaktikad M65 ja M66.

Spiraalgalaktikad M65 ja M66 Lõvi tähtkujus. Näha on ka teist galaktikate gruppi Messier’ kataloogist.

Leiame Lõvis tähe Chortan (teeta Leo) ja liigume sellest umbes 2 ja pool kraadi allapoole ja pisut vaaakule. Vastu tuleb spiraalgalaktika M65, mis omab mingil määral ka varbspiraalgalaktikaid meenutavat morfoloogiat.
Vaid 20 kaareminutit M65-st vasakul (ida pool) asub teine galaktika M66, eelmisest veidi heledam. Ka see on spiraalgalaktika ja „peaaegu” varbspiraalne. Koos Messier poolt avastamata jäänud (spiraal)galatika NGC 3628-ga moodustavad need Leo Tripleti ehk Lõvi Kolmiku. Kehtib ka nimetus M66 Grupp. Nii M65 kui M66 (kogu see kolmik) paiknevad ligikaudu 35 miljoni valgusaasta kaugusel.

Nüüd tuleb leida M67. Nüüd siirdume Lõvist järgmisse naabertähtkujju Vähk; see asub Lõvi ja Kaksikute vahel.

Heledast Sõime hajusparvest M44 oli jaanuaris juba juttu. See on uduse laiguna kuskil Vähi keskel ka palja silmaga näha. Kuid teine Messier’ objekt on Vähis veel: hajusparv M67. See palja silmaga ei paista, kuid astronoomid vaatlevad seda küllalt sageli, kuna tegemist on hajusparve kohta küllalt vana parvega (keskmine hinnang umbes 4 miljardit aastat).

Hajusparved M44 (Sõim) ja M67 Vähi tähtkujus

M67 asub Vähi tähtkuju vasakul allosas, tähe Acubens (alfa Cnc) läheduses, sellest veidike allpool ja 2 kraadi lääne pool (paremal). Täht on kahjuks jälle tuhm, kuna ka Vähis heledaid tähti ei olegi. M67 on umbes 2600 valgusaasta kaugusel.

Paneme tähele, et paari tuhande ja paarikümne miljoni valgusaasta vahel on oluline erinvus!

Nüüd tuleb järjekorras M68. See objekt on kerasparv ja asub Hüdra tähtkujus. Selle tähtkuju läänepoolses servas, nagu mäletame, asub hajusparv M48. Kuid Hüdra ehk vesimadu on suurima pindalaga tähtkuju ja tõuseb pika veniva „ussina” pikka aega, kuni lõpuks ka idapoolne ja märksa madalamale jääv ots kohal on. Kõige keskmine osa jääb osalt isegi lõunasilmapiiri alla.

Hüdra „turjal” asuvad pisikesed tähtkujud tähtkujud Karikas (paremal, lääne pool, vasakule viltu) ja Kaaren (vasakul ehk ida pool, tähed on heledamad, moodustavad trapetsi).
Kaarna alumisest ja vasakpoolsest tähest Kratz (beeta Crv) 3 ja pool kraadi allapoole ning tsipake vasakule liikudes peaksimegi leidma M68. Kehv on aga asjaolu, et jõudes madalasse lõunataevasse ehk „parimasse asendisse”, on see kerasparv vaid 4-5 kraadi kõrgusel ja see teeb vaatlemise kehvaks.

Kerasparv M68 Hüdra tähtkujus

M68 asub 64 000 valgusaasta kaugusel,

Kerasparved M69 ja M70 Amburi tähtkujus on Eestis paraku mittevaadeldavad. Siiski võiks märkida, et M70 imetlemise käigus avastasti kuulus Hale-Boppi komeet, mis 1997. aastal ka Eestis astronoomiabuumi tekitas. Avastajate nimed said ka juba välja toodud…

Joont alla vedades

Mida öelda lõpetuseks? Sageli näeme, kuidas spordimees, kasvõi algaja, uhkustades muskleid pingutab. Iseasi, kas neid musklid eriti ongi või need ka midagi reaalselt teha suudvad. Kuid väga „vingete vendadena” võivad endid esitleda teisedki, miks mitte ka tähistaeva uurijad. Selle tõestuseks võiks ära kuulata Mati Nuude ja Apelsini esituses loo: „Sisemine ilu”. Paneme tähele, et lugu läbib siiski ka kahtlusenoot, sest kaasata tuleb ka muid oskusi. Seega järeldame, et taevauurijatel on täiendava positiivse omadusena ka kriitikameelt. Koondjäreldus: kas on astronoomidest targemaid? Ei ole! Hm, kogu selles loogikas tekkis siiski mingi vastuolu…

Et astronoomilistel vaatlustel mitte kaelaradikuliiti saada, tuleb siiski ka sporti teha (kuigi tingimata ei pea muskleid publikule demonstreeerima). Õppevideoks võiks kasutada 1985. aastast pärit „animafilmi” „Sports Cartoon” („Spordi karikatuur”):

https://www.youtube.com/watch?v=cRYGSk5YgHc

Mehed, ärme siis unustame, et 8 märts on rahvusvaheline naistepäev. Selle puhul ka siitpoolt vastav tervitus koos kaasasoleva pildiga.

8. märtsi puhul

Tõsi, see pilt pärineb veidi varasemast ajast (1985. aasta Rahva Häälest), kuid olemuselt see ju asja ei muuda. Nädalapäev ju klapib: reede!

Kuu faasid

• Viimane veerand: 3-ndal kell 17.23;
• Kuuloomine: 10-ndal kell 11.00;
• Esimene veerand: 17-ndal kell 6.11;
• Täiskuu: 25-ndal kell 9.00.

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h).

Kuu „hüpetest”

Aprill algab sedapuhku õhtuse üsna kõrgelt käiva Kuuga. Esimene veerand on juba seljataga. Täiskuu on 6-ndal ja viga pole nagu ikka veel midagi. Edasi kaob Kuu õhtutaevast, seegi on loomulik, sest vana Kuu paistab ju hommikuti. Kuid kohe varsti sealt edasi, juba enne, kui Kuu jõuab viimasesse veerandisse, tekib jama: Kuu hakkab paistma lõunakaares nii madalalt ja lühidalt, et mõnigi vaatleja tahaks suisa vanduma hakata.

Tartus tõuseb Kuu 12-ndal aprillil kell 4.13 ja loojub juba kell 8.24, olles seega üle horisondi vaid 4 tundi ja Kuu keskpunkti maksimaalne kõrgus horisondist on 3.5 kraadi. Kuu enda läbimõõt on teatavasti 0.5 kraadi. Tallinnas on asi veelgi hullem: 12-ndal kuupäeval tõuseb Kuu kell 4.40 ja loojub juba kell 8.13, olles näha vaid 3 ja pool tundi. Maksimaalne kõrgus on vaid 2 kraadi kanti, pisut üle selle.
Viimane veerand on 13. aprillil. Edaspidi hakkab Kuu tõusma alles üsna vahetult enne Päikese tõusu ja seega jäävad vana Kuu kitsa sirbi vaatlemise rõõmud arvatavasti sedapuhku nägemata, kuigi Kuu maksimaalne kõrgus horisondist hakkab kasvama.

20. aprillil on kuuloomine ja Kuu muidugi ikka nähtamatu. Nii ju peabki olema. Kuid juba järgmisel päeval on noore Kuu sirp õhtutaevas leitav ja üldse läheb kõik Kuuga seonduv jälle väga ilusaks: noor Kuu paistab kõrgelt ja kaua, olles leitav juba päeval pealõunasel ajal või veelgi varem kõrgel taevas. Kõige uhkem on Kuu seis 25-nda õhtul: esimesele veerandile lähenev Kuu tõuseb Tartus kell 7.26 ja loojub alles järgmisel kuupäeval kell 3.58, juba üsna vastu hommikut. Kokku saame Kuu nähtavuse ajaks ligikaudu 20 ja pool tundi. Tallinnas on sedapuhku asi veelgi parem kui Tartus: Kuu tõuseb kell 25-ndal kell 7.15 ja loojub alles 26-ndal kell 4.23. Kokku 21 tundi ja pisut minuteid peale ka! Esimese veerandi Kuud saab imetleda kaks õhtut hiljem. Õhtune kasvav Kuu on kenasti näha kuu lõpuni.

Sedapuhku satub Kuu esimene veerand ajale, mis taas kord paneb kellakeeramist kiruma. Aprillis on suveaeg ja Kuu esimene veerand on 28-ndal kell 0.20. Kuid talveaja järgi oleks Kuu esimene veerand 27-ndal aprillil kell 23.20. Kes kellaaega ei süvene ja vaatab lihtsalt kuupäeva, võib olenevalt asjameeste suvast sattuda erinevatele kuupäevadele. Sest kui kehtiks 2000. ja 2001. aastal kehtinud aastaringne talveaeg, siis olekski Kuu esimene veerand 27-ndal, mitte 28-ndal märtsil. Ega Kuu sellest ei küsi, selle faas muutub ikka nii nagu ta muutub, aga asja ülesmärkimine saab tekitada palju segadust. Vahva, eks?

Miks nii suured muutused?

Eks ju Päikegi käi aasta jooksul taevas erinevaid ringe. Suvepäevad on pikad ja Päike kõrgel, talvel detsembris ja jaanuaris pole madalast Päikesest suurt midagi kasu. (See, et talviti pole enam talveilma, on hoopis eraldi teema, sellest oli veebruari loo teises osas ka juttu.) Maa ekvaatori ja ekliptika tasandite vahel on 23 kraadi ja 26 kaareminuti suurune nurk. Päike satub Maalt vaadates talvel Amburi ja tema naabertähtkujude piirkonda. Need tähtkujud käivad põhjapoolkeral aga madalat rada. Suvel särab Päike aga põhiliselt Sõnni ja Kaksikute tähtkujude taustal. Need aga liiguvad meie kandis kõrge kaarega.

Kuid äsja võisime näidete varal veenduda, et Kuu teeb veel suuremaid nähtavuse hüppeid. Eks asi ole selles, et kuigi Kuu orbiidi tasand on lähedane ekliptika tasandiga, on nende vahel siiski umbes 5.1 kraadine nurk. Kuu orbiit ei püsi ka paigal, vaid „laperdab” ekliptika ümber perioodiga 18.8 aastat. Tänavu, veelgi enam aga tuleval aastal, tulebki Kuu asendi muutustele kokku veelgi enam kui 10 kraadine koordinaatide muutus. „Heal ajal” on Kuu ülimalt hästi nähtav, „halval ajal” aga üpris kehvasti. Varakevadisel ajal kujuneb just nii, et õhtune noor Kuu paistab suurepäraselt, hommikune vana Kuu aga eriti viletsalt.

Kuskil 9 -10 aastat hiljem on aga erinevused Kuu nähtavuses kuu aja jooksul märksa väiksemateks kulunud. Kuud vaadelda soovija jaoks avaldub see ennekõike „viletsa Kuu” nähtavustingimuste paranemises.

Muuseas, märtsi lõpupoole või aprilli alguspoole taevast kaunistav kasvav noor Kuu kõrgel õhtutaevas viitab lähenevatele ülestõusmispühadele. Teatavasti võib üldiselt öelda nii, et ülestõusmispühade 1. püha satub kevadisele pööripäevale järgnenva täiskuu järgsele esimesele pühapäevale. Neil pühadel on mitu nimetust: lihavõttepühad, munadepühad, kevadpühad. Pühasid on 3: pühapäev, esmaspäev ja teisipäev. Eelnev riigipüha, Suur Reede on siin tihedasti seotud, kuid hoopis teise tähendusega.

Kahjuks on Eesti muu Euroopaga võrreldes jäärapäiselt keeldunud esmaspäeva, teist ülestõusmispüha riigipühaks muutmast. Kuna aga Eestis tegutsevad pangad pole enamikus tegelikult Eesti pangad, siis ainsa „tööpäevana” aastas sel päeval pankadevahelised ülekanded ei liigu. Aga nojah, äsja saime me kõik kinnitust, et Eestil on muidki eripärasid muu tsiviliseeritud maailmaga võrreldes…

Planeedid aprillikuus

Tänavu aprillis saame näha kõiki kolme Maa-tüüpi planeeti: Merkuuri, Veenust ja Marssi. Kaugemate planeetide vaatlemiskvoot on sedapuhku null. Kui vaatlejad edaspidi rohkem allaheitlikult ning ülemusi ja kollast spektrivärvi austades käituvad, võetakse selle kvoodi küsimus ehk kunagi tulevikus uuesti käsitlusele.

Veenus paistab nii hästi nagu ta pole enam peaaegu 2 ja pool aastat näha olnud. Planeet on nähtav õhtuti ehatähena, loojudes kuu algul 4 tundi pärast Päikest, kuid kuu jooksul pikeneb vaatlusaeg veel poole tunni võrra, seega 4 ja poole tunnini. Vaatlusaja saab nende ajavahemikega kenasti samastada, sest seda planeeti võib leida juba kohe, kui Päike on loojunud. Pimeduse süvenedes muutub Veenus üha heledamaks. Paari tunni pärast, päris pimedas, kiirgab planeet läänekaares nii võimsalt, et ühegi teise „tähega” ei tohiks siin segadust tekkida.

Veenus liigub kuu algul Jäära tähtkujus, edaspidi Sõnni tähtkujus. 11-ndal võib panna tähele, et Veenus asub Plejaadide täheparve ehk vankrikesena paistva Taevasõela lähedal, umbes 2 ja pool kraadi sellest lõuna pool. 19-ndal möödub Veenus Aldebarandist 7 kraadi põhja poolt, seega mitte eriti ligidalt. 23-nda aprilli õhtul on Veenuse lähedal ilus sirbikujuline Kuu.

Marss on vaadeldav õhtutaevas Kaksikute tähtkujus. Punakas planeet on oma varatalvise suure heleduse minetanud, kuid paistab ikkagi hästi, loojudes tunduvalt hiljem kui saabub kesköö. Kuu on Marsile kõige lähemal 25.-nda aprilli õhtul (Marss jääb vasakule).

Merkuur on nähtav aprilli esimesel poolel õhtuti Veenust „abistava” teise ehatähena. Kuu alguses päris heledalt paistva planeedi vaatlusaeg pikeneb. Kuu keskpaigale lähenedes ligineb Merkuuri loojumisaeg 2.5 tunnile pärast Päikest. Kuu keskel aga hakkab vaatlusaeg lühenema. Isegi veel suurem probleem aga on see, et Merkuuri heledus kahaneb siis kiiresti; igal õhtuga muutub Merkuur tuntavalt tuhmimaks ja 18-nda paiku kaob Merkuur ehavalgusse. Kui me elaksime troopikavöös, kus ehakuma tõeliselt kiiresti kustub, näeksime Merkuuri veel veidi kauem, ka teise tähesuuruse tähena, kuid ehakuma kestus teeb meil siin oma töö. 11-ndal on Merkuuril suurim idapoolne eemaldumus Päikesest (piki ekliptikat vaadates), siis on planeedi heledus 0.1 tähesuurust. Nähtavusaja jooksul liigub Merkuur Kalade tähtkujust Jäära tähtkuju.

20-ndal aprillil on täielik päikesevarjutus, kuid selle jälgimiseks tuleb minna kaugele, Austraalia ja Okeaania saarestiku kanti. Mõnedes vähestes kohtades on tsentraalne varjutus sedapuhku näha hoopiski rõngakujulisena. Eestis särab Päike nagu alati, ka osalisest varjutusest on asi väga kaugel.

Öö ja hämariku kestusest

Aprilli alguse ja lõpu pimeda taeva kestmise aeg on küllaltki erinev. Kuu algul on olukord veel nagu oli märtsis: läheb suhteliselt kiiresti pimedaks, ööl pikkust jätkub ja hommikul läheb kiiresti valgeks. Kuu lõpuöödel on asi teistmoodi. Muidugi läheb Päike hiljem looja ja tõuseb varem, juba see „õõnestab” öö pikkust. Lisaks sellele võtab ka pimeduse saabumine kauem aega. Hommikupoole ööd hakkab üha peatsemalt ka valgenemine pihta.

Ega imestada pole midagi, sest juba 25. aprillil algab meil teoreetiliselt astronoomiline valge öö, kui Päikese keskpunkti asukoht ei lange öö jooksul madalamale kui 18 kraadi silmapiirist. Praktiliselt saab siiski Eestis kottpimedat keskööilma nautida ka veel aprilli lõpus; Eha ja Koidu kohtumismängud praktikas siiski veel ei alga.

Tähistaevas

Aprillikuu õhtu idapoolne öötaevas on kevadist nägu. Kevadiste heledate tähtedena on tuntud Arkutuurus, Spiika ja Reegulus. Õhtupimeduse saabumisel võib suhteliselt madalast idakaarest kuu algul leida oranzi tooniga Arktuuruse, heleduselt teisel kohal oleva tähe Eesti laiuskraadil. See on meil teine täht lisaks Siiriusele, mille näiv visuaalne heleedus on negatiivne, -0.04 tähesuurust. Mõnes käsiraamatus on selle väärtuseks toodud ka -0.05 tähesuurust. Eks see reaalne näit kuskil seal vahepeal ole ja ega ükski täht pole briljantselt mittemuutlik. Arktuurus tõuseb aina kõrgemale ja tekib soov ka ülejäänud kaks heledat “kevadtähte” ära vaadata. Lõpuks saadab soovi edu: kagutaevasse ilmub ka äsjatõusnud Spiika. See jääb küll Arktuurusest märksa madalamale. Aga kus on Reegulus? See täht on „kaval poiss” ja oskab tihti end päris unikaalsel viisil ära peita.

Aprilliöö lõunataevas

Olles nimelt esimese suurusjärgu tähtede hulgas kõige tuhmim (1.35 tähesuurust) ning asudes Lõvi tähtkujus, kus on ka mitu teist heledat tähte, mis Reegulusest palju tuhmimad ei olegi, ei pruugi Reegulus eriti silma hakatagi. Näha on ta muidugi hästi, aga me ei pruugi kohe õigesti otsida. Õhtupimeduse saabudes on Lõvi juba kõrgel taevas, Reegulus muidugi samuti. Meeldetuletuseks tasub ka mainida, et Arktuurus asub Karajase tähtkujus ning Spiika kodutähtkuju on Neitsi. Kogu see kupatus on kuu edenedes näha õhtupimeduse saabudes üha kõrgemal, Reegulus hakkab viimaks paistma juba edelasuunal.

Õhtune läänekaar on kuu algul veel talviselt tuttav: näha on Taevakuusnurk. Ka tuttavad talvised tähtkujud on näha: uhke Orion (Betelgeuse ja Riigeliga), pikkade sarvedega Sõnn (Aldebaraniga), väänatud hobuseraua kujuga Veomees (Kapellaga) ja kahest tähetede reast koosnev Kaksikud (Polluks ja ka Kastor väärivad mainimist). Korda valvavad Suur Peni (Siiriusega) ja Väike Peni (Prooküoniga). Kuu lõpuks on Riigel ja Siirius silmist kadunud, ka Orioni vöö kaob silmapiirilt. Riigel kaob ehavalgusse umbes täpselt kuu keskpaiku ja Siiriusega juhtub sama kümmekond päeva hiljem, enam-vähem samal ajal kui algab algavad astronoomiliselt valged ööd.

Madalas läänekaares on leitavad Betelgeuse (vasakul) ja Aldebaran. Neist vasakul ja ka teatud määral kõrgemal paistab siis Prooküon. Kaksikute ja Veomehega ei juhtu veel midagi.

Suur Vanker asub aprilliõhtutel otse pea kohal, Kassiopeia asub põhjataevas.

Hommikutaevas ei erine palju märtshommikute taevast, kuigi pisut lääne poole pilt siiski nihkub. Ühtegi planeeti pole ka. Tasub aga mainida, et aprillihommikutel on enne valgeks minekut enam-vähem parim võimalus aastas näha Eestis niigi vaid osalt üle horisondi tõusva Skorpioni tähtkuju teisi tähti peale Antaarese (nn Skorpioni sõrga). Sama kehtib ka Skorpioni naabri, Maokandja lõunapoolsemate ja seega madalamate tähtede kohta. Antaares on madalas ehavöös leitav ka hiljem, valgetel suveöödel, kuid mitte tema tuhmimad naabrid.

Millest nähtav maailm tehtud on?

Teame, et taevakehad, tähed ja planeedid, on elektriliselt neutraalsed. Kõigi objektide piirides muidugi laetud osakesi jätkub. Tähtede puhul on temperatuur nii kõrge, et enamus aineosakesi on laetud: elektronid ja ioonid. Ioonid on elektrone kaotanud ja seega positiivse elektrilaenguga aatomid (kuigi esineda võib ka elektrone juurde saanud negatiivseid ioone). Peamised ainete ehituskivid ehk elementaarosakesed on elektronid ja aatomituumade koostisosad, prootonid ja neutronid. Vesinik, mis moodustab enamuse tähtede juures enamuse ainest, koosneb väga lihtsatest aatomitest: ühest prootonist selle tuum koosnebki ja kõik. Prootoni ümber tiirutab ka üks elektron ning see ongi kogu vesiniku aatom. Kui vesiniku aatom oma elektroni kaotab, jääbki alles vaid üks prooton. Kuskil mujal seikleb ka minema löödud elektron. Teiste ainete aatomid on keerulisemad. Tuumade koostises on rohkem prootoneid, sama palju on tuuma ümber ka elektrone. Kui mõni elektron aatomi koosseisust lahkub, muutubki aatom positiivselt laetud iooniks. Kui vesinik välja arvata, siis aatomite tuumade koosseisus on ka neutroneid, millel puudub elektrilaeng.

Elementaarosakesi on palju rohkem, aga sellest praegu enamat juttu ei teeks. Kõige kergem ja pisem on elektron, prootonid ja neutronid on raskemad ja suuremad, kuid ikkagi üliväikesed igapäevaelu mõistes.

Kuidas neid osakesi uuritakse?

Elementaarosakeste käitumist uurib kvantmehaanika.
Kvantmehaanika (ja selle edasiarendus erirelatiivsusteooriaga põimudes – kvantväljateooria) on kaasaegse fundamentaalfüüsika alusteooria. Meie igapäevaelus harjumuslikud massid on elementaarosakeste mõttes aga väga suured massid. Keerulisevõitu kvantmehaanika valemeid saab sellisel juhul lihtsustada ja saamegi oma klassikalised, juba koolis õpitavad mehaanika ning molekulaarfüüsika seadused tagasi. Ka klassikaline elektrodünaamika (sh optika), mis uurib samuti üldjuhul väga väikeste, kuid vähem või rohkem laetud osakeste liikumisega seoses toimuvat, ei ole kvantteooria. Aatomifüüsika, mis uurib samuti mehaanikat ja elektrodünaamikat, kuid aatomite ja molekulide tasandil, ilma kvantmehaanikata aga enam üldse hakkama ei saa. Üldine, kogu elektrodünaamikat käsitlev kvantteooria arendus on samuti olemas, seda tuntakse kui kvantelektrodünaamikat. Aga see on päris keeruline.

Ülikoolides enamasti aatomifüüsikaga samas kursuses koos esitatav tuumafüüsika käsitleb juba ka kaht täiendavat vastastikmõju, nimelt tugevat ja nõrka vastastikmõju, siingi kõlbab loomulikult ainult kvantteoreetiline käsitlus. Siit on teooriaid edasigi arendatud: elektromagnetilist ja nõrka vastastikmõju kirjeldab ühiselt elektronõrk teooria. Tugeva vastastikmõjuga on olnud veelgi suuremaid raskusi (mängu tulevad raskesti äraseletatava käitumisega kvargid ja gluuonid), kuid päris korralik teooria on siiski olemas, kuigi see vajab veel lisatööd. Elektronõrka teooriat ja tugeva vastastikmõju teooriat (see teine on kvantkromodünaamika) kokku nimetatakse füüsikalise maailmapildi kirjeldamise standardmudeliks. Käivad püüdlused neidki kahte teooriat ühendada suure ühendteooria nime all, kuid praegu pole seda veel üles suudetud ehitada.

Kuid midagi on ju veel – neljas vastastikmõju ehk gravitatsioon. See, millega me igapäevaelus ehk kõige rohkem kokku puutume. Hästi töötab muidugi esimene lähendus ehk Newtoni mehaanika. Väikeste masside puhul tuleb aga käsitlusele võtta kvantmehaanika, nagu juba juttu oli. Kuid selgub, et Newtoni mehaanika tõrgub ka kohutavalt suurte masside korral. Sellest hädast on üle saadud – vastav teooria on üldrelatiivsusteooria, mille matemaatiline kirjeldamine pole taas kord üldse lihtne. Kuid kvantmehaanilises mõttes on ka see teooria puhtalt klassikaline.
Vaja on veel üldisemat teooriat, mis suudaks kokku pakkida nii väga suurte, keskmiste kui üliväikeste massidega seonduva. See peaks olema gravitatsiooni kvantteooria. Vaat seda meil ei ole. Jõudu on selle kallal muidugi palju proovitud ja proovitakse ka edasi. Väikesi edusamme on tasapisi suudetud astuda, kuid seni on kusagil ikka mingi suurem tõrge vastu tulnud. Töö teooria loomiseks käib muidugi aina edasi.

Ning lõpuks – tuleks ühendada nii seni veel samuti tuletamise faasis olev suur ühendteooria ja seesama, veel loomata kvantgravitatsiooni teooria. Ka sellele üldteooriale on ammu nimi juba pandud – supergravitatsioon. See peaks praegust arusaama kogu meie maailma kohta märkimisväärselt arendama.
Millal aga sinnamaani jõutakse – kes seda teab. Isiklikult usun küll, et need probleemid lõpuks lahendatakse, aga ajafaktor on muidugi teadmata.

Neist suurtest teooriatest oli juttu juba detsembrikuu loos, seoses „Füüsikutega”, kui meelde tuleb. Kes enne pole seda vaadanud, vaadake ära! Möbius lahendas seal teatavasti gravitatsiooni probleemi ehk lõi gravitatsiooni kvantteooria ja tuletas ka ühtse välja teooria ehk meie keeli supergravitatsiooni!

Tunnelefektist

Kvantmehaanika lubab toimida huvitaval nähtusel – tunnelefektil. Nimelt osutub, et elementaarosake (parim näide on siin elektron kui väga tühise massi ja ka läbimõõduga objekt) võib õhukeste seintega august läbi pääseda ilma et peaks koguma energiat, et augu seintest üle liikuda. Sellist seina nimetatakse potentsiaalibarjääriks. Näiteks olgu fikseeritud, et elektron on kujuteldava augu põhjas. Mingil järgmisel ajahetkel võib selguda, et elektron ei viibi enam augus, vaid väljaspool selle väga õhukest seina. Kusjuures seina sees ei leia me elektroni kunagi. Siin peitubki asja lahendus. Kvantmehaanika on väärt teooria, kuid sellega tuleb harjuda. Nimelt tunnistab kvantmehaanika kohe alguses ja ausalt, et lõpmata täpselt pole ikkagi võimalik ka elementaarosakeste kõiki omadusi, vähemalt mitte korraga, mõõta. Siia hulka kuulub ka täpne teadmine, kui palju osakesel parajasti tegelikult energiat on. Mõõteriist ise, samuti mõõtmiseks kuluv aeg on juba piisavalt suureks häirivaks faktoriks. Seda kõike tuntakse määramatuse printsiibina. Piisavalt suurema osakese massi korral kaob tunnelefekti tõenäosus lõpmata väikeseks ja seega seda katsetes mitte kunagi ei juhtugi.

Kuid ka elektroni või nt prootoni „võimetel” on piirid. Augu seinte paksenedes väheneb kiiresti tunnelefekti võimalus. Peatselt tuleb vastu piir, mida võib nimetada lõpmatu laiusega potentsiaalbarjääriks. Nüüd ei pääse ka ükski elementaarosake enam sellest kujuteldavast august välja. Loomulikult pole olemas ka ühtegi molekuli, mis suudaks lõpmata paksu barjääri läbida. Molekulide puhul on tunnelfekt üldse vähem tõenäoline, kuna need on juba suuremad ja raskemad objektid.

Kui me mingil meetodil suudame visata mikroosakesed, olgu need elektronid (mille asemel mõni iseprofessor arvab olevat „elektrimolekulid”) või ka aatomid või päris molekulid potentsiaaliauku ehk antud juhul prügikasti, siis peavad need sinna ka jääma. Kui ootamatult selgub, et need on selle praktiliselt lõpmata paksusega barjääri ikkagi läbinud, tunnelleerunud läbi arvutiserverite seinte ja sisenenud lõpuks hoopis teise, kaugesse kasti, siis on midagi valesti. Ainus võimalus on see, et kõrvalised jõud on vahepeal jõudnud paksud potentsiaalibarjäärid väga kitsasteks viilida.

Aprillikatse

Lõpetuseks teeme aprillikuu saabumise puhul järjekordse katse seeriast „enne uinumist”. Lõhume ära ühe aatomi tuuma. See on väga lihtne. Aatomeid on kõik kohad täis, nende puudust ei ole. Võtame ühe aatomi ja eraldame tuuma, pühkides elektronkatte harjakese abil minema. Tuum on väga kerge, meie aga kasutame töö kindla edukuse nimel raskeid vahendeid. Paneme tuuma alasile ja virutame sepahaamriga pihta ning ongi kombes! Nüüd korjame laialilennanud prootonid ja neutronid, samuti ka äsja maha pühitud elektronid põrandalt kokku ja viskame selle prahi aknast välja. Toas niigi kraami palju.

Kuu faasid

• Täiskuu 6-ndal kell 7.35
• Viimane veerand 13-ndal kell 12.11
• Noorkuu 20-ndal kell 7.12
• esimene veerand 28-ndal kell 0.20.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega.

Alusta töö- või koolipäeva teleskoobivaatlusega! Oktoobri keskpaiga varahommikutel on võimalik vaadelda harva- ja raskestinähtavat Päikesesüsteemi kõige väiksemat planeeti Merkuuri, mis ilmub nähtavale vaid tunni-paari jooksul enne päikesetõusu. Lisaks Merkuurile särab kõrgel hommikutaevas punane planeet Marss ning loojuv täiskuu pakub koiduvalguse ja linnavaadete taustal ebamaiseid vaateid.

Vaade oktoobri hommikutaevasse AHHAA katuselt. Tähistatud on Päikesesüsteemi taevakehad ning mõned heledamad tähed ja tähtkujud. Pilt: Stellarium

Vaatlusõhtutel on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega läbi teleskoobi pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Osavõtt tasuta. Toimub ainult selge ilma korral
Katusele pääseb maja küljeukse kaudu Newtoni kohviku trepikojast. Pääs katusele on 3. korrusel, jälgige silte ustel. Katusel võib olla jahe ja tuuline, riietuge vastavalt.

Oktoobrikuu viimasel nädalal pakub hommikutaevas enne tööpäeva algust põnevaid elamusi. Idasuunast piilub harvanähtav Päikesele lähim planeet Merkuur, kõrgel lõunataevas troonib viimase veerandi Kuu ning igal hommikul on õigel hetkel taevasse vaadates enne päikesetõusu võimalik näha Rahvusvahelise kosmosejaama (ISS) ülelendu. Kogu seda vaatemängu saab 25.–29. oktoobri hommikutel kell 6:30–8:30 AHHAA katusel jälgida. Kas saaks veel tööpäeva paremini alustada?

Millal mida näha saab?

• Kuu: igal hommikul kogu aeg, iga järgmise päevaga on kuusirp kitsam.
• Merkuur: alates 6:45 kuni u 7:30 (palja silmaga, olenevalt atmosfääri selgusest), teleskoobis ka hiljem.
• ISS: (NB: kellaajad võivad mõne minuti jagu muutuda)
  • 25.10: 7:15–7:25,
  • 26.10: 6:30–6:37,
  • 27.10: 7:17–7:26,
  • 28.10: 6:33–6:39,
  • 29.10: 7:20–7:29.
• Päikesetõus: 8:20–8:30 (iga päev pisut hiljem).

Merkuur, Kuu ja ISSi ülelend AHHAA katuselt 25. oktoobri hommikul. Klõpsa pildile, et näha ISSi ülelendu videona. Pilt & video: Stellarium

ISSi ülelendude ajal üritame kosmosejaama ka kaamerasse püüda. Et kiiresti liikuvale jaamale on teleskoobiga üpris raske pihta saada, siis selle õnnestumist garanteerida ei saa Muul ajal on kõigil osalejatel võimalik enda nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega läbi teleskoobi pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Osalemine tasuta.
Katusele pääseb Newtoni kohviku trepikoja 3. korruselt (jälgige silte maja ustel).

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral.
Katusel võib olla jahe ja tuuline, riietuge vastavalt.

11. novembri pealelõunal saab AHHAA keskuse katusel vaadelda Merkuuri üleminekut Päikese kettast. Viimane selline sündmus oli Eestist vaadeldav 2016. aasta maikuus, järgmist tuleb oodata aga tervelt 13 aastat – 2032. aasta novembrini.

Kahjuks ei saa Eestist sel korral tervet sündmust näha, sest Päike loojub ülemineku käigus. AHHAA keskuse katusel kestab vaatlus kell 14:30–15:15. Merkuur siseneb Päikese kettale kell 14:35 ning umbes kell 15:15 kaob Päike puude varju.

Vaade Merkuurile AHHAA keskuse katuselt. Juba ülemineku alguses on Päike üpris madalal. Pilt: Stellarium

Vaatlusel osalemine on tasuta. Infot saab keskuse kassast.

11. novembril 2019 toimub Merkuuri üleminek Päikesest, ehk Merkuur liigub Maa ja Päikese vahelt läbi. Merkuur paistab Päikese taustal üsna väikese ümmarguse musta kettakesena, mille nurkläbimõõt on 8,5 kaaresekundit (võrdluseks: Päikesel 1939 kaaresekundit!).

Selge ilma korral on ülemineku algust võimalik peale lõunat ka Eestist näha. Tervet üleminekut, mis kestab ca 5,5 tundi, ei saa Eestist seekord vaadelda, sest Päike läheb tükk aega enne ülemineku lõppu looja.

Esimene kontakt (kui Merkuuri ketta serv puudutab Päikeseketta serva) leiab aset kell 14:34:43. Päike on siis juba madalal taevas, Tartus ca 8 kraadi kõrgusel horisondist. Loojangu ajaks läbib planeet Päikese ketta taustal veidi vähem kui 1/3 oma teest.

Päike loojub Tartus kell 16:03, teiste Eesti linnade jaoks leiab selle info järgnevalt aadressilt:http://www.astronoomia.ee/tahistaevas/.

NB! Kuna tegu on sisuliselt Päikese vaatlusega, saab kasutada kõiki tavapäraseid Päikese ohutuks vaatlemiseks mõteldud meetodeid. KINDLASTI EI TOHI VAADATA PÄIKEST PALJA SILMAGA LÄBI ERIVARUSTUSETA BINOKLI VÕI TELESKOOBI!!!

Vt. ülemineku kohta täpsemalt:
https://www.timeanddate.com/eclipse/in/estonia/tartu
https://www.timeanddate.com/eclipse/transit/2019-november-11

Tõnis Eenmäe

Veebruari lõpus ilmub läänetaevas põgusalt nähtavale palja silmaga nähtavatest planeetidest kõige harvemini nähtav Merkuur. Raskesti nähtav planeet paistab teleskoobis pisikese poolkuuna, olles parasjagu oma suurimal nurkkaugusel Päikesest ning seetõttu vaid ühelt küljelt valgustatud. Sõltuvalt taevaoludest võime üritada vaadelda ka muid seal ajal taevas olevaid objekte. Vaatlused toimuvad kahel järjestikusel õhtul 23. ja 24. veebruaril vaid 1 tunni jooksul vahemikus 18:00–19:00, kuna Merkuuri nägemise ajaaken on üpris lühike.

Vaatlusõhtutel on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi vahendusel pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Osalemine tasuta.
Sissepääs AHHAAsse on peaukse kaudu.

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral. Katusel on jahe ja võib olla tuuline, seega soe riietus on tungivalt soovituslik.

Vaatlused toimuvad püsivalt selgel õhtul Tähetornis Zeissi teleskoobiga.
Pilet 2 euri.

Halvemate ilmaoludega vaatleme Tähetorni õuel väiksemate (aga mitte halvemate) teleskoopidega. Siis on vaatlus tasuta.

Pilves ilmaga vaatlust ei toimu! Operatiivselt saab infot Tartu Tähetorni facebooki lehel.

Märtsis on õhtuti võimalik madalal läänetaevas näha kahte planeeti – Merkuuri ja Veenust.
Veenus jääb õhtutaevasse särama sügiseni, praegu tema vaatlustingimused päev-päevalt paranevad.
Kui Merkuuri nägemine kuu esimesel nädalal on pigem teoreetiline, siis järgmise paari nädala jooksul võiksid kõik soovijad planeedi üles leida. Merkuuri maksimaalne eemaldumine Päikesest on 15.03. Märtsi viimasel nädalal kaob Merkuur jälle ehavalgusesse.

Merkuuri üleminekut Päikese kettast 9. mail saab Tallinnas vaadelda kolmes vaatluspaigas.

• Linnahalli katusel toimub vaatlus kell 14.11 kuni 21.30.
• Tallinna Tehnikaülikooli peaukse ees saab vaadelda kell 14.11–16.00.
• Tallinna Tähetornis toimub vaatlus kell 15.00–18.00.

Kuna Merkuur on üsna pisike, siis inimsilm seda läbi filtri päikesekettal ei erista. Seega ei sobi Merkuuri ülemineku vaatlemiseks sama varustus, millega proovisime eelmise aasta märtsis päikesevarjutust vaadata. Merkuur on Päikesest väga palju väiksem: (nurk)läbimõõtude suhe 12:1800 = 1:150. Mis tähendab, et kui projekteeritud päikeseketta läbimõõt on 30 cm, paistab Merkuur kahemillimeetrise täpina. Appi tuleb võtta binoklid ja teleskoobid!

1. Leia seltskond, kes vaatleb Merkuuri üleminekut päikeseteleskoobi või spetsiaalse filtriga kaetud teleskoobiga. Kindlasti toimuvad avalikud vaatlused Tallinnas, Tartus, Tõraveres ja Pärnus.
2. Kasuta vaatluseks projektsioonimeetodit. Selleks:
   a) kinnita teleskoop või binokkel statiivile.

   b) säti teleskoop või binokkel varju järgi Päikese suunda. Kui vari paistab kõige väiksem, siis on õige suund käes. Kindlasti ära võta teleskoobilt ega binoklilt ettevalmistuste juures katteid eest ära! Kindlasti ärge kasutage Päikese leidmiseks ilma filtrita giidpikksilma!

   c) aseta binokli või teleskoobi taha valge kartong või muu tugevam valge alus, nii et see on teleskoobiga risti selle okulaari otsa pool (see ots, kust sisse vaadatakse) sellest mõnikümmend sentimeetrit eemal. Projektsiooniks on hea kasutada pikema fookuskaugusega okulaari ehk teisisõnu väiksemat suurendust. Ekraan, millele päikeseketas projekteeritakse, ei tohi olla päikesevalguses. Seni on parima tulemuse andnud Newtoni süsteemi peegelteleskoop (näiteks vana Mizar teleskoop). Kui kasutate otsevaate-teleskoopi või tavabinoklit, tuleks selle külge kinnitada varje. Eriti mõnus on, kui varje asub otsija ja okulaari vahel – siis tekitab kujutise ka otsija ja teleskoopi on selle abil mugav suunata.

   d) siis, kui teleskoop või binokkel on valmis seatud võib katiku eest ära võtta. Kui teleskoop on õigesti suunatud, siis paistab juba kartongil või alusel Päike. Pildi teravustamiseks saab kartongi/alust lähemale või kaugemale liigutada.

3. Tee ise oma binoklile või teleskoobile spetsiaalsest filtrist kate. Selleks:
   a) leia kodust või tee sobivas suuruses pappkarp, mis parajalt üle teleskoobitoru või binokli mahuks ilma, et see sealt tuulega lihtsalt ära lendaks.

   b) tee üks külg lahti ja lõika teise külge ümmargune ava, mis tuleb katta filtrikilega (NB! Filtrikilega tuleb ümber käia ettevaatlikult, kriimustatud filter on silmanägemisele ohtlik).

   c) võta katik eest ära ja pane filter teleskoobi toru otsa, mis on suunatud Päikesele.

   d) sea teleskoop varju järgi Päikese suunas. NB! Kindlasti ära kasuta Päikese leidmiseks ilma filtrita giidpikksilma!

   e) Igaks juhuks kontrolli, et filter on ikka õiges otsas, mitte sealt, kust sisse vaatate.

Projektsioonimeetodi jaoks on eriti sobivad kuni ca 8 cm läbimõõduga läätsteleskoobid või binoklid. Kui teleskoobi peegel või lääts on sellest suurem, tuleks projektsiooni jaoks teleskoobi ava väiksemaks teha. Sama tasub teha ka filtrikile kasutades. Kui teleskoobikatik pole selleks spetsiaalselt mõeldud, siis saab teha ava väiksemaks kasutades pappi ja sinna sobiva suurusega ümmarguse ava välja lõigates.

Et tegemist ei ole lihtsa vaatlusega, tuleme tagasi esimese soovituse juurde – ühinege organiseeritud vaatlusega. Kui see ei ole võimalik, siis soovitame päikesepaistelisel päeval teha proovivaatlus. Kui näete oma käsutuses olevate vahenditega päikeseplekke, peaksite nägema ka Merkuuri. Reaalset plekkide seisu saate kontrollida lehelt: http://www.spaceweather.com/.

Merkuuri üleminekul tasub meeles pidada nn nelja kontakti – 1. kontakt kui Merkuur paistab puutuvat Päikese välimist äärt ja hakkab päikese ketta peale liikuma. 2. kontakt, kui Merkuur paistab viimast korda puutuvat päikese ketta äärt ja on üleni ketta peal näha. 3. kontakt kui Merkuur on veel viimast korda täielikult Päikese kettal näha ja üks Merkuuri serv puutub Päikese välimist serva ja 4. kontakt kui Merkuuri ketas viimast korda puutub Päikese serva ja on täielikult kettast möödunud.
1. ja neljas kontakt ei ole projektsiooni meetodi puhul näha, vesinik-alfa filtriga varustatud teleskoobiga võivad need kontaktid olla nähtavad, kui Merkuur siseneb või väljub päikese kettale kohast, kus parajasti paistab mõni protuberants.

Merkuuri üleminek algab Eesti aja järgi kell 14:11:53 (esimene kontakt), Merkuur on täielikult näivalt Päikese ketta peal 14:15 (teine kontakt). Kolmas kontakt on Eesti aja järgi kell 21:37 ja neljas kell 21:40, need kaks ei ole aga Eestis nähtavad, kuna 9. mail loojub Tartus Päike kell 21:22 ja Tallinnas 21:36.

Merkuur paistab Päikese kettale jõudvat idast natuke põhja pool ja ülemineku jooksul paistab liikuvat lõunapoolsele servale. Väga kenasti on üleminek animeeritud lehel: http://www.timeanddate.com/eclipse/transit/2016-may-9

Vaatame Merkuuri üleminekut Päikesest.

Selge ilmaga on teleskoobid õues kl 14-18.

Esmaspäeval, 9. mail alates kella 14.12 kuni päikeseloojanguni on võimalik näha Merkuuri üleminekut Päikese kettast. Seda sündmust saab selge ilma korral vaadelda Tõraveres Tartu Observatooriumi suure teleskoobitorni juurde viiva tee ääres, kuhu seatakse üles päikeseteleskoobid.

Samal ajal on avatud suur teleskoobitorn ja Stellaariumi ruumid. Pilves ilma korral toimub tegevus ainult Stellaariumis, kus saab Merkuuri üleminekut jälgida veebiülekande vahendusel.

Üritus on tasuta. Kõik huvilised on oodatud!

Vaatame Kuud, Veenust, Merkuuri ja Jupiteri

Vaatlused toimuvad ainult selge ilmaga!