Augustikuu öödel on kõige paremini (st kõige pikemalt) nähtav Saturm. Kuu algul tõuseb Saturn mõnikümmend minutit pärast Päikese loojangut, edaspidi veelgi varem, kokkuvõttes võib ehk siiski öelda, et Saturn on tänavu augustis näha kogu öö. Planeet paikneb Veevalaja tähtkujus, tõustes küll mitte kõrgele, kuid ei asu ka eriti madalas. Nii et on lõppemas nüüdseks juba pikki aastaid kestnud aeg, kus Saturn, kui ta näha oli, paiknes taevavõlvil vaid küllalt madalas lõunaaares. Saturni heledus on 0.7 tähesuurust, paistes heleda 1. suurusjärgu tähena. Kuu on Saturni lähistel taasiseseisvumispäeva, 20. augusti ööl vastu 21. augustit.

Jupiter ja Marss on samuti nähtavad, kuid mitte õhtuses ööpimeduses.
Planeedid paistavad hommikupoole ööd üksteise lähedal Sõnni tähtkujus.

Marss paikneb kuu algul Jupiterist paremal, kuu lõpus aga vasakul pool. Marss, nagu tal kombeks, paistab punaka tooniga tähena. Heledust on Marsil umbes sama palju kui Saturnil, kuid Saturn on ehk siiski kümnendiku tähesuuruse jagu heledam. Marss möödub 4-ndal augustil teisest punakast objektust, kinnistähest Aldebaran, 5 kraadi põhja poolt. Seega Marss paikneb Aldebaranist kõrgemal. Marss on Aldebaranist ka pisut heledam, kuid sisuliselt on täht ja planeet sarnaste heledustega. Kuu on Marsile kõige lähemal ööl vastu 28-ndat augustit.

Jupiter (heledam) ja Marss (punakas) 14. augusti hommikutaevas

Jupiter paistab, nagu ka Marss, Sõnni tähtkujus. Kuu esimesel poolel liigub Marss Jupiterile üha lähemale ja möödub 14-ndal Jupiterist 18 kaareminuti kauguselt. See tähendab, et Jupiteri ja Marsi (nurk)vahemaa on vaid veidi enam kui pool täiskuu läbimõõdust. Kuu teises pooles jääb Marss Jupiterist vasakule poole ja planeetide vaheline nurkkaugus taevavõlvil aegamööda suureneb. Jupiter on nähtav aga tähesuurusega -2, sellel planeedil on heledust piisavalt, et paista parajasti taeva heledaima „tähena”. Kuu asub Jupiterist üleval ja paremal ööl vastu 27. augustit.

Veenusest ka. Planeet on olnud temale mitteomaselt päris nähtamatu juba tükk aega, augusti lõpus saab juba kokku pool aastat. Ometigi just siis, augusti viimastel päevadel, läheb juba päris kiiresti pimedaks ning ilusa klaarselge läänetaeva korral peaks Veenus saama nähtavaks, paraku vaid umbes kümnekonnaks minutiks, loojudes pool tundi pärast Päikest. Veenus paikneb Neitsi tähtkujus, tähtkuju enda nägemine on sel ajal muidugi võimatu, olles selle täieliku võimatuse taustal ometigi siiski märksa reaalsem kui „kliimaministeeriumi” mõju kliimale. Kuu neil õhtutel Veenusega ei kohtu.

Merkuur pole sedapuhku augustis nähtav. See planeet ongi aga üldtuntud kui argpüks, mis kardab Päikese külje alt kaugele minna.

Augustikuu lendtähed

Nagu augustiöödel ikka, peaksime ka tänavu, kõige enam veidi enne kuu keskpaika, nägema suhteliselt palju “langevaid tähti”.
Mõnedes astonoomiaõpikutes on kirjas, et lendtähti näeb alati 10-12 augusti öödel ning see on ka õige. Siiski võib algaja tähehuviline siit teha järelduse, et augustikuu lendtähtähtede nähtavuse piirid mahuvadki nende kuupäevade piiridesse. Langevaid (või siis lendavaid) „tähti” võib aga näha ka nendest kuupäevadest varem ja ka hiljem, kuid tõenäosus tihedamini esinevateks lendtähtedeks langeb. Väga valed need äsjatoodud kuupäevad aga esile tõstmiseks ka ei ole. Eeldatav maksimum saabub meie jaoks kehvapoolsel kellajal, 12. augusti päeval peale lõunat, kuid 10/11, 11/12 ja 12/13 augusti ööl ning lisaks veel mõnedel ööldel tasub langevaid tähti otsida ikka. Kuna radiant, mis asub Perseuse tähtkuju suunal, tõuseb hommikupoole ööd kõrgemale, siis on vaatlejate paremad võimalused hommikupoole ööd. Perseiidide radiant tõuseb Eestis praktiliselt seniiti, see suurendab meteooride nägemise tõenäosuse arvutuslike maksimumide ligidale. Nagu ikka, loodetakse 12. või 13. augusti paiku umbes 100 meteoori tunnis, aga võib-olla ka rohkem. Eks igaüks peab siinkohal andma oma panuse ja panema oma õla alla… Ei, ei, ei! Ainult mitte jälle seda mürgitamise kampaania õudust! Mõeldud sai ikka oma panust meteooride loendamisel!

Perseiidide meteoorivool laieneb, mõistagi nõrgemal kujul päris laia kuupärvade vahemikku, pakutakse isegi kuupäevi 17. juuli kuni 24. august, veel laiemad piirid on pakutud isegi 14. juulist 1. septembrini. Mõistlikud piirid on siiski kitsamad, aga ei hakka siinkohal huupi oma „ennustust” lisama.

Mida teeb seekord Kuu? Kõige parem justkui asi pole, sest 12-ndal on parajasti Kuu 1. veerand. Ööl vastu 12-ndat aga eeldatakse meteoorivoolu maksimumi,Kuid meteooride vaatlejail siiski üldiselt veab. Kuu oma esimeses veerandis on aga augustikuus, vähemalt tänavu, näha küllaltki madalas ja lühikest aega, loojudes 12-ndal augustil Tartus juba tund ja veerand pärast Päikest, Põhja-Eestis isegi juba tund pärast Päikest. Meteoorid aga saavad eeldatavalt võimsamaks alles hommikupoole ööd. Eelnevatel õhtutel loojub Kuu veel varemgi. Nii et Kuu on suhteliselt suure faasiga küll, aga samas sedapuhku heatahtlik ja eriti ei kiusa..

Perseiidide meteoorivoolu meteoorid sisenevad Maa atmosfääri ligikaudse kiirusega 60 km/s ehk 60 000 m/s ehk 216 000 km/h.

Kiirused on ka mõne teise meteoorivooluga võrreldes küllalt suured, nii et meteoorid liiguvad üle taeva ka silmanähtavalt päris kiiresti. Absoluutarvud, nagu näete, on muidugi samuti suured. Kas teha jälle trahvi? Eks ikka. Kuna meteoore on kinni püüda raske, siis eks ikka meie orjameelne rahvas ole jälle nõus „ära maksma”, eks ole? Kuigi küllap moodustatakse siiski „kliimaministeerimi” juurde ka „Meteooride Kinnipüüdmise Osakond” koos vastava „Nõuniku” ametikohaga. Eduka kandideerimise aluseks on töövestlusele kaasavõetav kotitäis juba kinnipüütud meteoore, ehk praktikas tolmuimeja kotitäis voodite ja kappide alt kogutud tolmu, mis tuleb tulevase tööandja laua peale tõendusmaterjalina välja valada. Loomulikult on oluline ka töövestluse käigus kohapeal tühjaksvalatavate tolmukottide võimalikult suur arv.

Meteoorid muutuvad nähtavaks, kui kosmilised osakesed on jõudnud umbes 80-100 km kõrgusele (vahel siiski ka paarkümmend km kõrgemal või ka pisut madalalamal). Peab tunnistama, et kunagi varem siinses portaalis, täpsemalt mulluse augusti loo 2. osas, toodud meteooride maksimaalne esinemiskõrgus kuni 1000 km sai kirjutatud kogemata valesti, nii kõrgel võivad harva näha olla virmalised, mitte meteoorid.

Teine, delta-akvaraiidide meteoorivool, perseiididest nõrgem, võib samuti pilti rikastada. Delta-akvatiidide meteooride liikumise suund taevavõlvil aga erineb perseidide suunast. Mõistagi võib näha ka mõnda muud meteoori. Sporaadilisi meteoore võib näha igal (vähemalt pimedal ja selgel) ööl.

„Õiged” ja „valed” valged ööd

Kes on juhtumisi valgete ööde absoluutne vaenlane, võib toimida kaheti. Ühel, lihtsamal juhul, piisab kui vältida augusti esimesel nädalal selgetel öödel õueminekut. Nimelt on siis, augusti esimestel selgetel öödel, veel kergelt märgatav nõrk värvitu kuma madalas põhjataevas. Edaspidi on pime küll. Kuid rõhutame sõna „absoluutne”. Kui juhindume täpselt reeglitest, siis astronoomiline valge öö lõpeb alles 18. augustil, alles siis võib kindlameelne pimeda öö austaja öösel tähti uurima minna.

Tõsi küll, Kuu. Kuu, eriti veel suurema faasi korral, muudab ju öö samuti valgeks ning selline sageli esinev “jama” juhtub ju aastaingselt. Kuid kindlameelsus maksab. Ega inimene pole lihtne tavaline luksmeeter, kes mõõdab tuimalt vaid silma valgustatust (vt mulluseid novembrikuu lugusid). Kui tahame (!), siis saame oluliseks pidada hoopis valguse ALLIKAT! Kuna Kuud loetakse üldiselt ju öötaeva objektiks, siis Kuu poolt põhjustatud öise lisavalguse võib ju vajadusel (st soovi korral) jätta arvestamata! Siin võib tuua võrdluse ka meie igapäevaelust. Me pole küll sisimas eriti nõus paljude meile pähemääritavate hullude asjadega ja kirume vaikselt, vaadates eelnevalt kartlikult ringi ja kattes oma suugi mingi paksu, helisid summutava materjaliga, kuid me väldime ju veelgi enam neid, kes neid hulle asju muuta üritavad, sest nende „retoorika” olla vale… Nojah, mis sa teed. Oleme ju tarkade klubi… Ning kui veel miski suvaline näide tuua, siis nt on mehed ju üle maailma läbi aegade arvanud, et rinnapiima tähtsaim osa on pakend…

Kuid kumba liiki valge öö on siis „õige” ja kumb „vale”, kas hämarikust või kuuvalgusest põhjustatu? Kui veidi mõelda, tekib eelnevat juttu arvestades vastuolu. Jätame selle pähkli lugejatele pureda.

Tähistaevas

Õhtupimeduse saabudes võtab vaatlejad kagu-lõunataevas esimesena vastu Suvekolmnurk. Kõrgel lõunataevas särab hele Veega. Pimeduse süvenedes saab nähtavaks ka kogu Lüüra tähtkuju, mille hulgast 4 tähte, kuigi suhteliselt tuhmid, meenutavad kokkuvõttes vankrikest. Lüüra tähtkuju on pindalalt küllaltki tagasihoidlik.

Suvekolmnurga teine liige on samuti väga kõrgel paistev Deeneb, mis jääb Veegast vasakule ehk ida poole. Deeneb on Veegast pisut vähem hele, kuid on ikkagi piisavalt hele, et kuuluda tähistaeva 21 heledaima liikme ehk esimese suurusjärgu tähtede hulka.
Deeneb asub Luige tähkujus, mis on pindalalt Lüürast suurem. Deeneb ja teised heledamad tähed moodustavad kokku luige moodi kujundi küll. Vanade eestlaste tähistaevas oli Luik muuseas tuntud Suure Ristina, Lüürat tunti kaherattalise vankrina, täpsem nimetus Vanad Reinad. Deeneb oli lisaks tuntud Küünlakuu tähena, Veega aga Vabamehena.

Lõunataevas augustiõhtutel

Suvekolmnurk peab kolmnurgana sisaldama ka kolmandat tippu ja oh seda imet, nii see ongi. Veegast ja Deenebist märksa allpool, samas siiski küllalt kõrgel, asub Altair, heleduselt Veega ja Deenebi vahepeal. Pimeduse süvenemine toob esile Kotka tähtkuju, kuhu Altair kuulub, mõneti Luike meenutava kujundina, Altair on Kotka pea tähistaja, kuid Kotka pead võib ka mujal asuvana ette kujutada, kui fantaasiat jätkub (Luiges tähistab Deeneb saba). Kotka ja Altairiga on siiski oma eripära. Nimelt kui Altair on nähtavaks saanud, hakkab enamasti järgmise Kotka tähena peatselt silma vaid 3. tähesuuruse täht Tarazed. Kiire leidmise põhjuseks ongi lähedus teisele, palju heledamale Altairile. Mõneti rohkem kulub aega Altairist alla ja vasakule jääva veel tuhmima tähe, Alshain, leidmiseks. Need 3 tähte, mis moodustavad vaid Kotka tähtkuu üsna napi osa, tunti vanade eestlaste poolt Vanade Sauatätedena, samuti ka lihtsalt Sauatähtedena.

Luige ja Kotka vahele jäävad väikesevõitu tähtkujud Rebane ja veel väiksem Nool. Rebase leidmine on päris kena kunsttükk, kuna heledate tähtede jagamise ajal oli see Reinuvader küllap trennis või siis Riigikogu puhvetis. Küll aga leiab üsna kergesti üles noolekujulise ja väikesemõõdulise Noole tähtkuju, kuigi ka sealsed tähed pole eriti heledad.

Õhtuti särab läänekaares Arktuurus Karjase tähtkujust. Arktuurus öösel loojub, kuid ei looju mitte kogu Karjase tähtkuju. Kuu esimeses pooles on õhtuti väga madalas lõuna-edelataevas näha ka Antaarest, mis kuu keskpaiku kaob ehavalgusse. Antaares on Skorpioni tähtkuju „juhttäht”, kuid Skorpioni üldisemad vaatlusvõimalused on selleks aastaks ammendunud.

Madalas kirdetaevas asub õhtuti Kapella koos Veomehe tähtkujuga. Hommikuks tõusevad need kõrgemale; mida enam kuu lõpu poole, seda rohkem.

Vastu hommikut rikastub idataevas mitmete heledate tähtedega; siingi võib lisada, et mida enam kuu lõpu poole, seda uhkem. Kõigepalt tõuseb kirde poolt Sõnn koos Jupiteri, Marsi ja Aldebaraniga. Sõnnile järgneb Kaksikute tähtkuju koos heledate tähtede paariga Polluks (alumine) ja Kastor (ülemine).

Mõni päev peale kuu algust, 4-nda paiku ilmub idakaares hommikuti nähtavale punakas Betelgeuse. Aegapidi, kuu edenedes, ilmub Orioni tähtkuju tähti vastu hommikut nähtavale juurde. 13-nda paiku saab kagus nähtavaks Riigel. Kuu viimasel nädalal näeme hommikuti kogu Orioni (Saiph kui Orioni teine ja tuhmim jalg kaasa arvatud), vöö muidugi ka, paremalt vasakule lugedes: Mintaka, Alnilam, Alnitak. Kuu viimasel nädalal näeme ära ka heleda Prooküoni ja märksa tuhmima Gomeisa, need tähed kahe peale kokku moodustavadki enam-vähem kogu Väikese Peni tähtkuju.

Pärtlipäeva (24. august) paiku korjatakse kokku humalaid. Mis nendega teha, seda ei ole vist hea avalikult nimetada, kuna mingil määral tuleb mängu keemiline ühend: „tsee-kaks-haa-viis-oo-haa”. Jättes viimatitoodud asjaolu 2 silma vahele, viitame vaid sellele, et kui hommikuti ilmub nähtavale Prooküon, võib õuest humalad tuppa tuua.

Ilmast ja kliimast

Juunikuu ja juulikuulugudes on palju olnud juttu protsessidest Maa atmosfääris. Atmosfääri alumises ja tihedaimas osas, troposfääris, esinevad nähtused määravad ära ilma; kas on soe või külm, pilves või selge, sajab või ei saja. Kuna Maa atmosfääri ei saa pidada füüsikalises mõttes suletud süsteemiks, on see üks põhjusi, miks on teoreetiliste mudelite järgi ilma ikka veel raske ennustada. See paraku tähendab, et ilma pole praeguse ajani võimalik täpselt ennustada. Siiski saab midagi proovida, kuid alati teatud tõenäousega. Praeguse seisuga pole siiski mingit mõtet püüda ennustada ilma enam kui 10 päeva ette. Kui veidi „rihma pingutada”, siis võib piiri vedada juba 5 päeva peale. Eesootava ilma osas ei saa alati kindel olla isegi 1 päeva ulatuses.

Ilma pikaajalist olemust ja aastaringset muutlikkust mingis piirkonnas, üldisemas tähenduses isegi üle kogu Maa tuntakse kliima nime all. Ilmaolude mingites mastaapides muutlikkus pikkade aastate vältel ei tähenda iseenesest veel kliima muutlikkust. Inimkonna osa ilmaprotsesside muutumises on täpselt raske hinnata, küll aga saab nentida, et see on päris väike, kui mitte kaduvväike. Nagu juba vihjamisi jutuks oli, on igasuguste väärmoodustiste nagu nt „kliimaministeerium”, kokkuklopsimise mõju kliimale ja hetkeilmale mõistagi väärtuses, mis arvuliselt võrdub ümmarguse nulliga. Null on tore arv, kuuludes nii reaalarvude kui ka imaginaararvude, kokkuvõttes kompleksarvude mõlema arvtelje hulka! Vaat nii vägevasti mõjutab kliimat kliimaministeerium! Loodetavasti on iga lugeja samale järeldusele jõudnud juba palju varem, otsekohe peale selle kentsaka uudis-või unarsõna käikulaskmist. Huvitavatest ametitest vastavas „suveöö unenäo” asutuses oli veidi juttu ka jaanuarikuu loo 2. osas.

Itaalia kirjaniku Luigi Malerba poolt on kirjutatud vahva raamat „Kodanik Koni”, eesti keeles ilmund 1984. aastal. Kodanik Koni tundus olevat juba ette mures ühe tulevase EL-i põhjaoblasti Kliimaministeeriumi pärast, seetõttu oli Koni väga vihane arvu null peale, võttes teema kokku lühikese lausega: „Null on ülimalt ohtlik!!!” ’Aga muidu oli Koni tubli mees, kohalike kohevsaba-närilliste vastu võitles ta kokkuvõttes päris edukalt. Soovitan lugeda!

Kliimavõõndid

Ilmastiku, sh temperatuuri, määramisel on suur osa selles, kui palju Päikese kiirgust mingi Maa piirkond endale saab. Kõige paremas seisus on selles osas Maa ekvaatori ja selle ümbruse piirkond. Kõige napimalt saavad Päikese kiirgusest osa Maa geograafilised poolused ja nende ümbrus. Nii tuntaksegi ekvaatori ümbrust palavvöötmena, pooluste ümbrusi aga külmvöödetena. Vahepealseid alasid mõlemal poolkeral tuntakse parasvöötmetena.
Selged piirid panevad siin astronoomiliselt paika polaarjooned ja pöörijooned.

Polaarjooonte ja pöörijoonte vahelised piirkonnad moodustavad parasvöötmed. Parasvöötmetes ei esine kunagi poolaaröid ja polaarpäevi, samuti ei paista Päike neis piirkondades mitte kunagi otse lagipea kohalt ehk seniidist. Põhjapoolkeralt vaadates asub Päike parasvõõtmes keskpäeval alati lõunataevas, lõunapoolkera parasvöötmes aga põhjataevas.

Maa kliimavöötmed ja nende astronoomilised piirid

Põhjapolaarjoonest põhja pool ja lõunapolaarjoonest lõuna pool aga esinevad teatud perioodide vältel aastas polaarpäev ja polaaröö. Poolustele lähendes polaaröö ja polaarpäeva kestused üha pikenevad ning poolustel esinevadki vaid poole aasta pikkune polaaröö ja sama pikk polaarpäev.

Põhjapoolse parasvöötme lõunapiir asub Vähi pöörijoonel, lõunapoolse parasvöötme põhjapiir aga Kaljukitse pöörijoonel.
Maakera pöörijoonte kohal asub Päike vastavalt 21. juunil ja 22. detsembril, pööripäevadel, asudes keskpäeval otse seniidis. Pöörijoonte nimetused on seotud sellega, et antiikajal asus Päike pööripäevadel vastavate tähtkujude taustal, tänapäeval on Päike pööripäevade ajaks nihkunud naabertähkujudesse.

Pöörijoonte vahele jääb siis palavvööde, mille keskel asub Maa ekvaator. Otse ekvaatori kohal teeb Päike oma ööpäevased tiirud 20. märtsil ja 22. septembril, kevadisel ja sügisesel pööripäeval.
Tõsi küll, kõik need 4 siin esitatud kuupäeva võivad päeva võrra nihkesse sattuda, seoses gregoriuse kalendri „hüpetega” 29. veebruari ümber.

Palavvööde konkreetsemal kaardil

Palavvöötmes liigub Päike aastaringselt väga kõrge kaarega ja satub aasta vältel vaatlejast nii põhja kui ka lõuna suunas. Nii päevade kui ööde pikkused on kogu aasta üsna võrreldevad, 12 tunni ümber, valgeid öid loomulikult ei esine, pimedaks läheb järsult ja järsult ka valgeneb.

Kliima ja ilmastiku mõttes on aga eeltoodud vöötmeteks jaotamine küllalt ligikaudne ja vajab täpsustamist. Detailsemaid jaotamisi tehakse mitmel erineval viisil. See asjaolu ise näitab, et tegelikult pole asjad lihtsad. Ei tohi unustada Maa pöörlemist, samuti ka seda, et Maa pinda katavad ookeanid, mered, mandrid ja saared ning seegi lisab keerukust juurde, eriti põhjapoolkeral.

Maa pöörlemisest

Elame pöörleval Maal. Maa pöörleb läänest itta nurkkiirusega 0,00007 m/s. Kui minna nurkkiiruselt üle joonkiirustele ehk tavalistele kiirustele, siis pöörleva Maa punktid liiguvad ümber Maa kujuteldava telje aga erineva kiirusega. Kõige kiiremini osalevad selles liikumises maapinna need punktid, mis asuvad ekvaatoril. (Kujutame lihtsuse huvides Maad tahke ja jäiga kehana.) Maa ekvaatori koahal pöölreb Maa pind kiirusega 1676 km/h ehk 466 m/s.
Ekvaatorist eemal olevad Maa pinna pubktid pöörlevad aeglasemalt. Geograafiliste pooluste punktides pöörlemist ei toimu. Kuna Maad võib kujutada ette pöörleva kerana, siis pöörlemiskiiruse vähenemise iseloomustamiseks ekvaatorilt eemaldudes tuleb pöörlemiskiirus ekvaaatoril korrutada koosinusega asukoha laiuskraadist.

Eesti asukoha laiuskraadid jäävad ligikaudu 58 ja 59 põhjalaiuskraadi kanti, nii et koosinust arvestades tiirleme meie koos maapinnaga umbes 2 korda aeglasemalt kui maapind ekvaatori kohal, ümmarguse väärtusena võiks siia kirjutada 800 km/h. Me ju kõik koos maapinnaga liigume sama kiirusega, ise sea tähele panemata. Kiirus ületab aga tugeasti lubatud sõidukiirust, nii et pöörlemismaksu senimaani puudumine on täiesti mõistetmatu.

Nurgaühikutest

Kui minna üle kraadidelt radiaanmmõõdule, siis Eesti ligikaudne laiuskraad on üsna pisut suurem kui 1 radiaan (1 rad = 57 kraadi 17 kaareminutit 45 kaaresekundit) . Radiaanidele üleminekuks on kõigepealt vaja teisendada kraadid, minutid ja sekundid komakohaga kraadideks. Selleks tuleb kõigepealt kaaresekundid jagada 60-ga ja tulemus liita kaareminutitele. Saame komakohaga kaareminutite väärtuse, mis tuleb jällegi jagada 60-ga ning tulemus liita kaarekraadidele.

Minnes nüüd kraadidelt üle radiaanidele, tuleb kraadide (komakohtadega) arv korrutada arvuga „pi” ning jagada 180-ga. Füüsikaliste arvutuste puhul tuleb tingimata veenduda, et nurgad on esitatud just nimelt radiaanmõõdus. Vastasel juhul saame arvutustes vastuseks vaid „aiateibad”, st vale vastuse.

Kui meil on kasutusel astronoomilsed pikkuskraadid (otsetõus, tunninurk) või ka geograafilised pikkuskraadid Maal, on sageli kasutusel aja mõõtmisest tuttavalikud ühikud (tunnid, minutid, sekundid). Siin tuleb kraadide saamise jaoks tundide komakohtadega väärtusted korrutada 15-ga. (vt ka mulluse maikuu loo 2. osa). Sekundite, minutite ja tundide teisendamine komakohtadega tundideks käib samamoodi nagu äsjakirjeldatud teisendamine kraadide puhul.

Maa pöörlemine ja Coriolise jõud

Pöördume tagasi Maa pöörlemise juurtde. Niisiis, Maa ekvaator teeb omi ringe ümber Maa kujuteldava pöörlemistelje kõige kiiremini. Mida enam pooluse pool maapinna punktid asuvad, seda aeglasemalt need punktid ka pöörlevad. Mõistetamatu lugu peaks aga saama kohe selgeks, kui panna tähele, et ekvaatori punktid maapinnal peavad oma pöördliikumise käigus läbima ka kõige pikema teekonna, võrreldes muude maapinna punktidega. Poolustel saavutab maapinna pöörlemiskiirus (joonkiirus) nullväärtuse.

Elame pöörleval Maal, meiegi võtame ka Maa pöörlemisest osa. Ka Maa atmosfäär püüab kaasa pöörelda. Siiski ei saa juba maailmamere kui vedela keskkonna puhul enam rääkida jäiga keha mehaanikast, veelgi vähem aga atmosfääri puhul. Nii tekivadki atmosfääris Maa pöörlemise tulemusel täiendavad liikumised.

Alustame siiski millegi või kellegi liikumisest mööda maapinda, mis ise pöörleb koos kogu Maaga. Esineb huvitav nähtus. Liikumise puhul, olenemata suunast, kipub liikuv keha teatud määral avaldama jõudu liikumissuunast paremale poole. Nii on rohkem uhutud jõgede parempoolsed kaldad, rongirattad suruvad rohkem neist paremale poole jäävaid liipreid jne. Seda kõike juhul, kui liikumine toimub põhjapoolekeral. Lõunapoolkera korral avaldub lisajõud liikumisest vasakule poole. Sellist, keha Maad mööda liikumisel keha poolt avalduvat jõudu liikumissuunast paremale või vasakule poole, olenevalt Maa poolkerast, tuntakse Coriolise jõu nime all.

Kuid Corilise jõud esineb ka atmosfääris õhu liikumise puhul.
Ekvaatori piirkonnast lõunast põhja poole liikuma hakkav õhk kaldub oma teekonnal paremale ehk edela-lääne poolt ida-kirde suunas. Samamoodi on lugu põhjapooluse kandist lõunasse liikuva õhuga: kaldudes paremale poole, hakkav põhjatuule asemel puhuma ida-kirdetuul. Lõunapoolkeral on asjad vastupidsed: ekvaatorilt pooluse ehk lõuna poole liikumine muundub kirdest-idast edelase-läände liikumiseks. Samuti muutub õhu poolusepiirkondadest otse põhja liiikumine pigem kagust loodesse liikumiseks.

Ikka need kliimavöötmed

Palavvööde, parasvöötmed ja külmvöötmed, millest enne juttu oli, on küll astronoomilise täpsusega paika pandud, kuid kirjeldavad praktikas atmosfääriprotsesse küllaltki suure üldistuse astmega.
Tuleb püüda teha täpsustusi. Sellest aga juba loo järgmises osas.

Astronoomiahuviliste ühest eelkokkutulekust ehk kohalikust rajoonivoorust

Aegruumi iga punkt sisaldab mingit sündmust. Mõned neid on ajasarnased, st saavad olla põhjuslikus seoses. Tihtilugu ongi just ajasarnased sündumsed need, mis pakuvad enamat huvi. Läheme konkreetsemaks.

On ju lähenemas tänavuse astronoomiahuviliste kokkutuleku vabariiklik ja otsustav voor. Rajoonivoorud (teisisõnu maakonnavoorud) on aga praeguseks juba maha peetud. Kohaliku mastaabiga kokkutulek oli siingi juba ära. (Valla- ja eriti külavoorud olid juba nii ammu ära, et neid ei maksa mainidagi.) Kuna ilm oli sageli pilves, siis peeti programmiväliselt mitu täiendavat ettekannet.

Näiteks Millisalu Miili rääkis, et tema õetütre ämm valla teisest otsast teadnud rääkida kohaliku mehe, Ossermanni Oskari seiklustest. Ossermanni Oskar oli millalgi saanud mingit euro-reisitoetust. Preemiaks eeskujuliku käitumise eest. Nimelt Oskari peale olla saabunud kõige vähem anonüümseid koputuskaebusi. Ta on neil seal lisaks tuntud sihukese mehena kah, kes ise kõige enam teisi kodanikke jälgib ja vajalikke kõnesid teeb. Nii et auhinnaks reisitoetuse saamine polnud mingi üllatus.

Niisiis, Oskar otsustas ühe lõbusa Aafrika ringreisi kasuks, sihtriikideks Niger ja Nigeeria, sealhulgas paadimatk Nigeri jõel. Maksis rahad ära ja asuski reisile. Järgnev toimus väidetavalt Oskari enda väidete järgi.

Asuski siis Oskar Aafrika poole teele. Reisi vahepeatuses, mingis Lääne-Euroopa riigis, olla lennujaamas asunud endiste aegade ripatsina veel passikontroll. Seal siis küsis luugi taga istuja Oskari reisisihti. „Nigeeria!” vastas Oskar. See vastus võttis niigi kahvanäolise ametniku aga ootamatult täiesti kaameks. Ametnik kordas küsimust. „Nigeeria!” jäi Oskar kindlaks. Seepeale vajutas ametnik kiirelt mingile nupule. Siis tormas kohale mundris tüüpide (osad kahvanäolised, suurem osa mitte) armaada, kes kordasid omakorda justkui ühendkoor passiametniku küsimust. Oskar mõtles, et Nigeeria pole sealkandi rahval vist heas kirjas riik ja proovis siis teise sihtkohaga õnne, öeldes: „Niger!” Vaat siis alles läks põrgu lahti!

Varasemaga võrreldes ootamatult märksa sinisilmsemaks muutunud Oskar löödi otsekohe kolmeks nädalaks kongi. Kui ta siis lõpuks järjekordse pärimise peale püüdis seletada, et üritab Nigeris Nigeri jõel matkata, võttes asja lühimal võimalikul viisil 2 sõnaga kokku: „Niger, Niger!”, kisti kongiuks lahti, nii mundris kui mundrita rahvas tormas ummisjalu sisse ja Oskari seletuse järgi oli rahvamassi kõigi liikmete nägudel kindlad lintšimiskavatsused. (Kolmandat reisisõna, „Nigeeria”, Oskar välja öelda ei jõudnudki.) Kuna suurel massil oli kaasas ka kokkuvõttes eriti suur summaarne viha, lõi see aga liiga kiirelt ja osaliste endi vahel välja. (Füüsikalise analoogia põhjal võiks siinkohal öelda, et pomm plahvatas sissepoole.) Suure löömingu käigus õnnestus Oskaril puurist välja fuajeesse roomata. Sealgi käis armutu lööming; lennujaama „vip-sektorist” pärit kruusid ning pudelid aina lendasid ja toolid raksusid. Oskaril oli nüüd hullumoodi õnne, sest kudagimoodi õnnestus tal end ka sellest ülilärmakast hoonest ohutult välja hiivata.

Täiskuu paistis (Oskari arvates) samuti kurjakuulutava näoga kõrgel öise lennujaama-tollihoone kohal. Kas mõni planeet ka paistis, seda Oskar ei teadnud, sest oli astronoomias nõrgavõitu, vaatamata harjumusele kõike piiluda ja vaadelda. Kõik finantsid ja piletid olid muidugi otsas või „ajutiselt hoiule võetud”. Edasi järgnes Oskaril veel kolm nädalat anonüümset hiilimisajastut mööda kraave ja teepervi. Kuu jõudis vahepealsel ajastul vaid hommikutaevas vaadeldavana vanaks saada, mõneks ööks üldse silmist kaduda ja uue noore Kuuna õhtuti jälle nähtavale ilmuda. Alles siis jõudis Oskar kuidagimoodi, üleni mudasena, räbalais ja näljasena, kodumaile tagasi.

Oskar seletanud lisaks eeltoodule veel, et väga hea, et piirid üldiselt igal pool lahti on, muidu polekski koju tagasi saanud. Lähemal ajal Oskar aga uut ekskursiooni välismaale ette võtta ei kavatse, seda enam, et reisitoetuse korduseraldamise soovi peale Oskar pipramaale saadeti. Vähamalt ei kavatse Oskar enam teha ringreisi Nigerisse ja Nigeeriasse. Sest mis seal kohapeal veel toimuda võib, kui juba keset Euroopat ainult nende riikide nimetamine sellise vihamöllu lahti lööb! Vähemalt esialgu polevat keegi veel märganud ka Ossermanni Oskari varasemaid harjumusi – teiste poolt räägitava salaja pealt kuulamine, akende taga pildistamine ning kompromiteerivate märkmete tegemine. Küllap nii, katse-eksituse meetodil, muutuvadki Saulused Paulusteks tagasi.

See oli siis nope ühest tähehuviliste kokkutuleku eelringist ehk rajoonivoorust. Eks iga soovija saab peatselt kuulda, mida kõike veel sellel astronoomiahuviliste vabariiklikul finaalturniiril ära räägitakse! Kui saite rajoonivoorudest läbi, ärge jääge loorberitele puhkama, vaid võtke aga osa, seda tasub teha! Seda enam, et kuuldavasti olla huvilistel siiski võimalik ka eelvoorude tulemustest mööda minnes sõltumatu otsepääse ehk „wild-kaart” finaalüritusele hankida, aga see polevat päris tasuta, vaja olla kuskil veidi „määrida”. Aga mina pole seda teile öelnud!

Esimesi otsi kokku vedades

Kuidagi ei tahaks ikka ka kultuurisoovituseta läbi saada.
Mulluse oktoobrikuu loos sai muuhulgas soovitatud bulgaaria päritolu televastust „Veluurpintsak”. See on seda tüüpi lugu, et tasub uuesti üle soovitada; lavastus sisaldab mitmeid huvitavaid aspekte, mis esmavaatamisel kõik ei pruugi meelde jäädagi. Sedapuhku on viimaste kuude sündmusi arvetades soovituse rõhuasetus just lavastuse teises pooles, kuid loomulikult hakkame ikka algusest peale!

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/veluurpintsak-147327

Kuu faasid

• Kuuloomine: 4-ndal kell 14.13
• Esimene veerand: 12-ndal kell 18.19
• Täiskuu: 19-ndal kell 21.26
• Viimane veerand 26-ndal kell 12.26

.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Lea Leppik:

“Kes ja kuidas mõõtsid Struve (Balti) kaart (1821-1827)?”

Räägime küll Wilhelm Struve järgi nimetatud Struve kaarest ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Struve kaare punktidest, kuid tegelikult oli Struvel palju abilisi.

Astronoomialoengus räägib Lea Leppik lähemalt, kes nad olid ja milliseid raskusi tuli töö käigus ületada.

Ikka Eesti kliima minevikust ja tulevikust.

Ain Kallis

Juttu tuleb Eesti kliima omapärast ning mudelite kaudu arvutatud tulevikust (selleks sajandiks).

Loeng on tasuta.
Kõik huvilised on oodatud!

Harli Jürgenson

„Moodsad geodeesiaseadmed“

Loengul pööratakse pilk arengutele geodeesia digitaalvaldkonnas.

Loeng on seotud Struve geodeetilise kaare UNESCO maailmapärandi nimekirja kandmise
10. aastapäevaga käesoleva aasta suvel, mida suurejoonelisemalt tähistatakse Tartu
Hansapäevade raames toimuvas Teaduslinnas.

Asterodide orbiitide kindlaks määramiseks on neid vaja jälgida mitme kuu või isegi aasta jooksul. 2010 SO16 orbiidi määramiseks kasutasid teadlased teist meetodit. Leiti kõik võimalikud orbiidid, millel avastatud asteroid võib liikuda. Seejärel simuleeriti orbiitide ajalist arengut Päikese ja planeetide gravitatsiooniväljas 2 miljoni aasta jooksul tulevikus ja minevikus.

Simuleeritud asteroidid leiti liikuvat hobuseraua kujulisel orbiidil. Sellisel orbiidil liikuv asteroid sarnaneb Maa orbiidiga, aga Maalt vaadatuna moodustub hobuseraua kuju. 2010 SO16-l kulub 175 aastat, et liikuda ühest hobuseraua otsast teiseni. Orbiitide sarnasusest vaatamata on 2010 SO16 maafoobne, s.t. asteroid ei satu Maale väga lähedale. Asteroidi minimaalne kaugus Maast on 50 korda suurem Maa-Kuu kaugusest. Praegu ongi asteroid Maale lähimal kaugusel.

Teadlaste üldeesmärgiks on välja uurida, kust asteroid pärit on. Mitu teooriat on välja pakutud. Üks võimalus on, et objekt on migreerunud Marsi ja Jupiteri vahel asuvast asteroidide vööst, kuid selle omapärase orbiidi saavutamine planeetide gravitatsiooni mõjul on ebatõenäone. Teine võimalus on, et asteroid on Kuust eraldunud, kuid ka siis on praeguse orbiidi saavutamine ebatõenäone. Kolmas teooria pakub, et objekt on pärit teoreetilisest asteroidide grupist nimega Maa troojalased. Troojalased on asteroidid, mis asuvad planeediga samal orbiidil tasakaalupunktides 60 kraadi planeedi asukohast ees- ja tagapool. Jupiteri ja Neptuuni orbiidil on sellised objektid avastatud, kuid Maa orbiidil pole suudetud neid veel jälgida, kuna nende asukoht taevas on liiga lähedal Päikesele.