Sel korral tutvustab Peeter Tenjes Linnuteed, mis on meile nii kodune, kuid Universumis ometi nii haruldane. Tenjes jutustab, mida põnevat on viimastel aastatel meie kodugalaktika kohta avastatud.

Avatud on lastenurk, Stellaarium, kosmosemissioonide simulatsiooni keskus (kosmosepunker) ja suure teleskoobi torn, kus saab vestelda astronoomide ja kosmoseinseneridega.
Selge ilma korral saab teleskoobiga ka taevast vaadelda.

Üksikpilet maksab 2€ ja perepilet 5€.

Rain Kipper

Miks tumeaine on ikka veel mõistatus?

Astronoomialoengu fookuses on tumeaine.
Rain Kipper annab ülevaate, kuidas käsitletakse tumeainet astronoomia distsipliinis.

Oktoobris tähistatakse rahvusvahelist tumeaine päeva, meie loeng on üks sellele pühendatud üritustest.

Loeng on tasuta.
Kõik huvilised on oodatud!

On alanud september, esimene sügiskuu, kuigi suvist sooja võib ka sekka juhtuda. Sügise ametlik algus ei lange siiski kuu algusega kokku, see toimub 23. septembril kell 9.50. Siis on Päike otse Maa ekvaatori kohal ja peaaegu kogu maakera peal on päev ja öö ühepikkused, 12 tundi. Pooluste piikonnas on eriolukord: põhjapooluse kohal on Päike silmapiiril loojumas; ka lõunapooluselt vaaadates asub Päike silmapiiril, kuid siin on Päike hoopiski tõusmas. Vastavalt on põhjapoolkeral siis algamas polaaröö ja lõunapoolkeral, vastupidi, polaarpäev. Nii polaaröö kui polaarpäev kestavad pool aastat; polaarpäeval on Päike kogu aeg loojumatuna kusagil madalas taevas, kuid silmapiirist kõrgemal, polaaröö puhul aga pidevalt allpool horisonti. Päike asub kuu esimesel poolel Lõvi tähtkujus; 17. septembril liigub Neitsi tähtkujju.

Planeedid septembris

Tänavune septembrikuu pakub vaatlemiseks vähemalt kolme, kuu teises pooles koguni nelja planeeti.

Merkuur ilmub 18-nda paiku nähtavale hommikuhämaruses madalasse koiduvöösse, hakates edaspidi tõusma peaaegu 2 tundi enne Päikest, asukohaks Lõvi tähtkuju. Vaatlusperioodi algul on Merkuur varem tõusvast Reegulusest umbes 8 kraadi kaugusel, edaspidi planeedi ja tähe nurkvahemaa üha kasvab. Võib panna tähele, et Merkuur muutub tasapisi heledamaks. Suurima läänepoolse eemaldumuse aegu Päikesest, 22. septembril, on Merkuuri heledus -0.4 tähesuurust.

Veenus on septembris nähtav samuti hommikuti idakaares, kuid Merkuurist oluliselt heledama Koidutähena. Kuu alates tõuseb Veenus 2 tundi enne Päikest, kuu keskpaiku juba ligemale 3.5 tundi ja kuu lõpus 4 tundi (pisut enamgi) enne Päikest. Veenus asub enamuse ajast Vähi tähtkujus, 25-ndal siirdub Lõvi tähtkujju.
Veenus jõuab septembris ka oma alati suure heleduse tippu, -4.5 tähesuurust. (Veenuse täpne heledus varieerub sageli eri allikates mõne kümnendkoha võrra, ilmselt ei viitsita eriti heledust kontrolliks üle mõõta.) Teleskoobiga tasub samuti Veenust vaadata, siis paistab planeet kena noore Kuu kujuga. Kuu lõpus hakkab Veenus lähenema veidi hiljem tõusvale Reegulusele. Heledused pole muidugi võrreldavad, Reeguluse heledus on +1.35 tähesuurust. Aga mõlemad „tähed” on heledamad kui teine tähesuurus… Vana Kuu sirp on Veenusele lähimas asendis 12. septembri hommikul.

Jupiteri vaatlustingimused on head. Kui kuu alguses peab vist veel märkima, et Jupiter paistab peaaegu kogu öö (hommikupoole), siis kuu keskpaiku ja teises pooles võib nähtavust kommenteerides juba niimoodi „ümardada”, et planeet on näha kogu öö. Jupiter paikneb Jäära tähtkujus. Jupiteril heledust jätkub, -2.5 tähesuurust.
Ööl vastu 5. septembrit on Jupiter päris lähestikku Kuuga (Jupiter on allpool, asub Kuu servast 1.5 kraadi kaugusel).

Saturn„käib” endiselt öösel suhteliselt madalavõitu kaarega üle lõunataeva, asudes Veevalaja tähtkujus. Kuu algul paistab Saturn kogu öö, kuid peatselt hakkab planeet hommikuti üha varem loojuma. Saturni heledus on +0.5 tähesuurust, see paneet on seega märksa tuhmim kui Veenus ja Jupiter, ometi paistab ka Saturn taevavõlvil heleda tähena. Kuu on Saturnile lähimas asendis 26. septembri õhtul.

Nelja planeeti korraga siiski näha ei saa, küll aga võib hommikuti korraga imetleda kolme planeeti. Kuu alguses on siis nähtaval Veenus, Jupiter ja Saturn; idataeva koiduvöös on näha Veenus ja peaaegu vastassuunas, madalas läänetaevas asub Saturn ja Jupiter paistab hästi lõunakaares.

Kuu teises pooles saab korraga hommikutaevas näha omakorda Merkuuri, Veenust ja Jupiteri. Merkuur asub idas madalas koidutaevas ja siis need 2 heledat „laternat”: idakaares Veenus ning edelataevas Jupiter. Kui juba „laternatest” juttu tuli, siis saab ka kolmandast rääkida: madalas kagutaevas särab hommikutaevas ka Siirius, päris-tähtede heledaim esindaja. Siirius ilmub hommikuti nähtavale umbes koos septembrikuu algusega.

Hommikuses septembrikuu taevas on idakaares teisigi heledaid tähti, kuid Merkuur peaks neist kõigist madalamale, koiduvöösse jääma.

Marss on sedapuhku nähtamatu. Nähtamatu, nagu alati paljale silmale, on ka Neptuun. Isegi teleskoobis paistab Neptuun tähekese moodi, ei enamat. Siiski võiks ehk ära märkida, et Kalade tähtkujus asuval Neptuunil on 19. septembril vastasseis Päikesega. Neptuun on seega septembris põhimõtteliselt taevas olemas kogu öö, kuid heledus on +7.8 tähesuurust (ehk siis üldisemalt kaheksas tähesuurus) võtab pakutava nähtavuse „teise käega tagasi”. 19. septembri koordinaadid on Neptuunil järgmised:

otsetõus 23h 47m 8s; kääne -2° 47’ 3’’ .

Paneme võrdluseks kirja ka sama, 19. septembri jaoks Uraani koordinaadid: ka see, 6. tähesuuruse heledusega teleskoobiplaneet paistab samuti kogu öö, asudes Jäära tähtkujus, 8 kraadi Jupiterist vasakul):

otsetõus 3 h 30m 57s; kääne 18º 5’ 55’’ .

Kassiopeia tähtkuju

Septembrikuu öö saabudes saab kõrgel kirde-idataevas nähtavaks siksakiline W-tähte meenutav viie küllaltki heleda tähe kombinatsioon. Tegu on Kassiopeia tähtkujuga. Eestis ja teistes põhjamaades pakub Kassiopeia aastaringselt igal ööl enda vaatlusvõimalusi. Tähtkuju võtab küll osa taeva ööpäevasest pöörlemisest (ümber Põhjanaela), kuid sarnaselt Suurele Vankrile ja veel mõnele tähtkujule aga loojuma ei ulatu. Kusjuures Suur Vanker on võrdluseks päris hea, sest ka Kassiopeia tähed on sarnase heledusega ning teiseks asub kumbki tähtkuju Põhjanaela suhtes alati „teine teisel pool”. Sügisöö edenedes tõusebki Kassiopeia otse seniiti ehk pea kohale, samal ajal võtab Suur Vanker koha sisse põhjakaares, Põhjanaelast madalamal. Hommiku eel liigub Kassiopeia madalamale, loode suunas.

Kassiopeia… mis see on? Esimena tulevad meelde ehk kassid (ülimalt vahvad ja positiivsed, tuju ning tervist parandavad tegelased), aga „opeia” on tundmatu suurus. Mis see on? Oopium? Kasside, eriti nende meesssost isendite „oopium” on teatavasti palderjanijuurikas. Siiski, vist seda ikka ka ei mõelda… Tuleb entsüklopeediad lahti lüüa. Või siis internet. Aga interneti viga on see, et väga palju näivalt ametlikku infot seal on kontrollimata ja seega võimalik, et ka ekslik.

Oletame siiski, et oleme nüüd grammi jagu targemaks saanud ja teame et antud juhul tuleb kassid jätta rahule, omi asju toimetama. Muidu veel mõni neist annab selleks käpaga märkijätvalt märku…

Kassiopeia nimi on vastavale tähtkujule tegelikult tulnud Kreeka mütoloogiast, selline nimi oli müütilisel Etioopia kuningannal. Eesti mütoloogias oli see siksakiline tähtkuju tuntud kui Taevalook, samuti ka kui Vändatähed.

Kassiopeia tähtkuju oma heledamate tähtedega

Heledaid tähti on Kassiopeia viis: Caph (beeta Cas), Scedar (alfa Cas), Tsih (gamma Cas), Ruchbah (delta Cas), Segin(epsilon Cas). Vaatame need kõik nüüd üle.

Caph

Näiv heledus 2.28 tähesuurust. Tegu on F-spektriklassi hiiuga, täpsem tähis on F2 III. Caph on Päikesest umbes 3.5 korda suurem ning umbes 3 korda suurem sama spektriklassi peajada tähtedest. Massi poolest on Caph umbes 1.9 korda Päikesest massiivsem. Võib eeldada, et varem peajadal viibides kuulus Caph kuhugi A-spektriklassi. Värvuselt on Caph kollakasroheline, kuid heledus pole siiski nii suur, et roheline värv silma jaoks esile tõuseks. Kaugus selle täheni on 55 valgusaastat, seega just eriti kauge objektiga tegu ei ole. Tähel Caph on ka nõrk kaaslane, heledusega 13 tähesuurust.

Scedar

Näiv heledus 2.24 tähesuurust. Siin on tegu taas hiiuga, kuid sedapuhku oranzi hiiuga, K0 III. Scedar pole Maalt vaadates siiski piisavalt hele, et oranzi värvsut otse silma jaoks esile tuua. Oranzid hiiud on ka mõõtmetelt päris suured. Scedar hinnatakse olevat Päikesest 42 korda suurem, ületades selliste näitudega ka sama spektriklassi hiidude keskmisi näite. See asjaolu viitab ka II heledusklassi (hele hiid) arvestamise mõttele. Scedari mass on kusagil 4 ja 5 Päikese massi vahel. Näib, et Scedar viibis peajadal olles kusagil B spektriklassi keskel või jahedamas osas. Kaugus 228 valgusaastat.

Tsih

Tuntud mõnedes allikates ka Navi nime all. Heledus ei ole muutumatu, viimasel ajal hinnatakse seda umbes 2.15 tähesuuruga, kuid täht võib mõnikord olla ka sellest näidust heledam või tuhmim. Spektriklass on B0.5 IVe. B0.5 tähendab üpris kõrge pinnatemperatuuriga B-klassi tähte ning heledusklass IV omakorda seda, et olles küll veel peajadale lähedal, päriselt ta seal siiski enam ei ole. Peajada faasis oli see täht veel kuumem, asudes HR diagrammil ilmselt kusagil O-klassi lõpus. Tähis e näitab seda, et spektris leidub emissioonijooni ehk kiirgusjooni (peamiselt vesiniku jooni).

Tsih-tähe puhul on leitud, et ta omab nähtamatut kaaslast, orbitaalse perioodiga 203.5 päeva. Kaaslase olemus pole senimaani selge. Kõige enam on siiski viiteid, et tegu võiks olla neutrontähega. Teine, kaugem kaaslane, 11. tähesuuruse objekt 2 kaaresekundi kaugusel on F6 V, peajada täht. Siin on orbitaalne periood pikk, 480 aastat.

Huvitav on märkida, et tähest Tsih 21 kaareminuti kaugusel asub 5.5 tähesuuruse heledusega kolmiktäht HD 5408 (B7 V + B9 V +A1 IV) , mille ruumiline liikumine on sarnane Tsih-iga. Kuid ruumiline vahekaugus on omakorda liiga suur, et saaks rääkida gamma Cas ja HD 5408 süsteemi kaksiklusest. Siin võib eeldada, et tähed on tekkinud küll ühisest kosmilise gaasi-tolmupilve süsteemist, kuid piisavalt kaugel teineteisest, et edasine otsene gravitatsiooniline seos oleks olemas.

Tsih, kuum ja hele nagu ta on, paneb helendama ka oma ümbrust. Tähelepanuväärseim osa sellest on peegeldusudukogu IC 63, hüüdnimeks Kassiopeia Viirastus. Uduobjekt asub tähest umbes 3-4 valgusaasta kaugusel. Tõsi küll, otse vaadeldav see eriti pole, kuigi kuju piltidel on meeldejääv.

Peegeldusudu Kassiopeia Viirastus. Kuigi teleskoobis raskesti vaadeldav, on pilt muljetavaldav.

Kui keegi siiski soovib üritada otse vaadelda, siis teleskoop peab suur olema, läbimõõdus ligikaudu 30 cm või enam. Udukogu heledus on 10. tähesuurus, kuid tegu pole üldsegi punktobjektiga, vaid ligikaudu 10 x 5 kaareminuti läbimõõduga. Seega pole hea ka ülisuur suurendus. Hele täht Tsih (gamma Cas) ise tuleks teleskoobi vaateväljast eemale saada. Udukogu asub tähest umbes 20-27 kaareminuti kaugusel, ligikaudne läbimõõt on 1 valgusaasta kanti. Umbes samal nurkkaugel Tsih-ist asub ka äsjamainitud HR 5408.

Udukogd Kassiopeia Viirastus (IC 63, alumine) ja selle naaber IC 59 (ülemine) tähe Tsih võimsa kiirguse taustal. Tervikpildi vasak pool meenutab mingit jubeda näo profiili.

Mängime nüüd võsainglasi, tehes nii. Lähtume meie „suurest peatähest” Tsih ja tuginedes ekvatoriaalsetele koordinaatidele („põhi üleval”) ning seda ka, et teleskoop pöörab pildi ümber („põhi alla”), siis sellisel juhul HR 5408 asub Tsih-ist „kella 12 suunas” ja Viirastuse-udu asub „kella nelja suunas”. Püüame, nagu juttu oli, järgmise sammuna liigutada heleda Tsih-tähe teleskoobi vaateväljast välja. Kas udukogu kuidagi näha on, see saabki seepeale selgeks.

Udukogu koordinaadid: otsetõus 0h 59m 5s, kääne: 60º 53’ 42’’.

Läheduses asub ka teine samal põhjusel helenduv udu IC 59, kuid see on eelmisest tuhmim.

Tehes Gamma Cas ehk Tsih kohta lühikokkuvõtte, siis omab see ligikaudu 17, mõndel andmetel 19 Päikese massi ja 10 Päikese raadiust. Kaugus on umbes 550 valgusaastat.

Veidi Be-tähtedest

Tähte Tsih (gamma Cas) tuntakse teatud tüüpi muutlike tähtede, Be tähtede esindajana. Üldiselt on Be tähed väga kiiresti pöörlevad tähed, mille ümber on ka mingi ketas, mis võib olenevalt konkreetsest juhtumist olla erineva stabiilisuse astmega. Ketas Be tähe ümber koosneb tähest endast väljalennanud materjalist. Siiski pole asi liiga lihtne: mõnede Be tähtede pöörlemiskiirus pole väga suur, kuid ketas selle ümber võib ikkagi kuidagi tekkida. Kui tegu on kaksiktähega, võib mõnedel juhtudel kaarte segada ka teine komponent. Millalgi pakuti välja, et kõik Be tähed on kaksiktähtede komponendid, sellest ka ketas B-klassi komponendi ümber, kuid nii see paraku ka ei ole.

Be tähtede seas saab seega eristada ka alamklasse. Tsih, gamma Cas, on lisaks Be staatusele ka gamma Kassiopeia tüüpi muutlike tähtede prototüüp.

Ruchbac

Jätkame Kassiopeia heledate tähtedega. Ruchbac asub Maast umbes 99 valgusaasta kaugusel. (Kui keegi ütleb 100 va, pole see ka eriti vale.) Tähe heledus on 2.66 tähesuurust. Pole oluliselt tuhmim kui eelnevad 3, kuid arvud on armutud: sellise heledusega paistev täht kuulub kolmanda tähesuuruse tähtede hulka.

Spektriklass hinnatakse olevat A5 IV. Ruchbah arvatakse seega olevat parajasti lahkumas peajadalt HR diagrammil. Mass peaks olema 2.5 Päikese massi ja raadius 3.9 Päikese raadiust.

Ruchbah omab ka kaaslast, mis muudab tähe varjutusmuutlikuks, kuigi heleduse muutlikkus on napi mõõduga. Kaaslase olemuse kohta pole veel kuigi palju teada.

Segin

Segin ehk epsilon Cas asub W kujulise tähtkuju kontuuri ühes tipus (teises tipus on Caph). Näiv heledus 3.34 teeb sellest tähest Kassiopeia kontuuri tähistavast viiest tähest kõige tuhmima. Tähesuurus on Seginil seega üldiselt lugedes kolmas. Kaugus Maast 418 valgusaastat. Segin hinnatakse olema 9 Päikese massi ja 6 Päikese raadiusega. Spektriklass on B3 V. Siiski pole antud juhul asja paika panna eriti lihtne, sest spektris ilmneb ka emisoonijooni. Nii et Segin võib olla IV heledusklassis. (kuumade, sh B-spektriklassi tähtede puhul on mõnigi kord päris keeruline teha vahet V (peajada) ja IV (allhiidude) ning isegi ka III (hiidude) heledusklassi vahel, sest vastavate tähtede esindajate parameetrid ei erine oluliselt.) Siiski ei loeta Segin olevat ka klassikaliste Be tähtede esindajaks.

Vahekokkuvõte

Nii et Kassiopeia viiest tunnustähest on kolm tükki kuumad (Tsih ja Segin B spektriklassist, pinnatemperatuuridega vastavalt 25 000 K ja 15 100 K ning Ruchbah A spektriklassist, 8000 K), üks „soojusastmelt” vahepealne (Caph, F spektriklass, 7000 K) ning üks jahedam (Scedar, K spektriklass, 4600 K). Toas ja õues olevate temperatuuridega võrreldes on üleüldse kõigi tähtede pinnatemperatuurid muidugi tohutult kõrged.

Ei aita ka see, kui tähe pinnalt üritada sissepoole kaevuda. See ei aita, sest mida sügavamale jõuda, seda kuumemaks läheb. Tähtede keskmetes jõuaksime kindlasti välja kümnest miljonist kraadist kõrgemate temperatuuriväärtusteni. Hea küll, jätame labidad Maale, kuid ka tähtede pinnatemperatuure arvestades võib siiski antud juhul tõdeda, et kliima on neis paigus kuidagi liiga soe.

Otsene järeldus nii kuuma kliima vastu võitlemiseks on loomulikult see et Maal, iseäranis just piirkonnas, mis piirneb Läänemere, Soome lahe ja Peipsi järvega, tuleb meil kõigil koheselt midagi ette võtta, näiteks lasta endal elekter jäädavalt välja lülitada, makstes üha kasvavaid elektriarveid siiski edasi! Sest me peame ju olema gamma Kassiopeiaga solidaarsed, kas keegi julgeb vaielda?

Teleskoobiobjektidest Kassiopeias

Kassiopeia asub Linnuteel, seega peaks sinna mahtuma ka täheparvi ja udukogusid.
Nii ongi. Viie rikkama riigi, vabandust, viie heledama tähe ümbruses on taevas mitmed tähtede hajusparved. Tuntuimad neist on ehk M52 ja M103, mis on mahtunud kuulsasse Messier’ kataloogi. M52 leiab siis, kui liikuda Scedari (alfa Caph) juurest Caphi (beeta Cas suunas) ja siis veel umbes sama palju samas suunas edasi.

Hajusparv M52

M52 asub Maast umbes 4600 valgusaasta kaugusel, läbimõõt umbes 19 valgusaastat. Parve koguheledust hinnatakse umbes 7 tähesuurust. Arve liikmete arv on paarsaja kandis.

Kui lähtuda aga Ruchbah-tähest (delta Cas) ja hakata liikuma Segin (epsilon Cas) suunas, siis esimesest juba umbes kraadi kaugusel tuleb vastu hajusparv M103.

Hajusparv M103 üldisemas vaates.

Kui aga teleskoobiga M103 vaatlemise käigus ümbruskonnas veidi ringi keerutada, peaks sealt leidma veel päris mitu hajusparve, nt NGC 663, NGC 654 ja NGC 659.

Hajusparv NGC 663

M103 on neist heledaim, kuid siiski ka mitte väga hele, parve heledus on umbes 7.4 tähesuurust, veidi tuhmim kui M52. M103 asub ligemale 10 000 valgusaasta kaugusel, läbimõöt ligikaudu 18 valgusaastat. Kinnitatud liikmeid on üle 170.

Hajusparved on teada kui noorte, mitte väga ammu tekkinud noorte, pigem kuumade peajada tähtede kogumid. Nii on ka M103 puhul, kuid on huvitav märkida parves, suisa tsentris asuva päris punase, M6 spektriklassi hiiu või allhiiu olemasolu.

Hajusparv M103 detailsemalt.

Oleks „parem”, kui tegu oleks punase ülihiiuga, need on samuti noored objektid. „Tavalised” punased hiiud aga peaksid olema märksa vanemad. Võib spekuleerida, et vastasmõju tagajärjel mingi lähinaabriga võttis see täht eemalt vaadates hoopis vanema „näo”, kui ta tegelikult on. Sellist asja juhtub harva, kuid pole päris võimatu.

Kassiopeias seega hajusparvi jätkub! Kerasparvedega on kehvasti, see on ka mõistetav, sest Galaktika sfääriline allsüsteem, mille kerasparved moodustavad, ei kipu Maalt vaadates sinnakanti suunas projekteeruma..

Udukogusid on ka. Kassiopeia Viirastusest oli juba eespool juttu. Kergemini peaks leitav olema Pacmani udukogu, NGC 281. See on üks paljudest Linnutee tähetekke piirkondadest, kus noori kuumi tähti juba ka tekkinud on. Nende kiirgus ülejäänud udu helendama panebki. Udukogu asub mitte kaugel heledast tähest Scedar.

Pacmani uduna tuntud NGC 281.

Märgime ka Pacmani udu koordinaadid:

otsetõus: 0h 52m 59s, kääne: 56º 37’ 19’’ .

Udusid on muidugi veel, kuid eks neid kõiki pea ikka läbi teleskoobigi pildina üles püüdma võtma, vaatamisest üksi pigem ei aita… Nimetame siiski ühe veel, M52 lähedal, umbes poole kraadi kaugusel asub Mulli udukogu, katalooginimega NGC 7635. Udu helendab tsentraalse kuuma O spektriklassi tähe arvel. Sellest taevapiirkonnast on põhjust allpool veelgi juttu teha.

Muide, O-spektriklassi tähtede puhul pole isegi peajada ja ülihiidude esindajate vahel suuri erinevusi. Ei heleduse, massi ega läbimõõdu osas. Detailides muidugi saab eristusi teha. Võrdluseks: „külma” M spektriklassi puhul on peajada tähtede ja ülihiidude erinevused kolossaalselt suured.

Kassiopeia A

Huvitav objekt on Kassiopeia A umbes 11 000 valgusaasta kaugusel. Läbimõõt 11 valgusaaastat. Esmakordselt vaadeldi seda optilises kiirguses 1950. aastal. See on jällegi paraku objekt, mida ei tasu eriti proovida teleskoobiga otsida. Kuid paraja suurusega (läbimõõt 30 cm kanti või enam) teleskoop koos värvifiltritega võib teha imesid… Esmakordselt avastati Kassiopeia A hoopiski raadiokiirguses 1947. aastal. Tegu on Maalt registreerides võimsaima raadiokiirguse allikaga väljastpoolt Päikesesüsteemi, tõsi küll, seda vaid siis, kui kiirgust registreerida sagedusel 1 gigaherts. Pole seega ime, et ilmselt seoses just selle objektiga räägivad mõned esoteerikafännid salapärasest Kassiopeia kiirgusest.

Detailirohke pilt supernoova jäänukist Kassiopeia A, jäädvustatuna läbi uue, Webbi Kosmoseteleskoobi.

Salapära Kasssiopeia A puhul muidugi jätkub. Lähem uurimine on näidanud, et tegu on selgelt supernoova jäänukiga. Ka tekkinud kompaktne tuum on olemas. Vist neutrontäht (kuid mitte pulsar), aga ka must auk võib see olla. Röntgenuuringute jätkamine peaks siin pikapeale selguse andma. Kompaktse objekti olemasolule saadi kinnitus Chandra Röntgenkiirguse Obervatooriumi poolt, mis lennutati kosmosesse 1999. aasta suvel. Kassiopeia A oligi selle aparatuuri esimene uurimisobjekt.

Nii et Kassiopeia A kiirgab rõõmsasti nii raadiokiirgust kui röntgenkiirgust. Siiski ei saa siit kuidagi järeldada, et salapärased „Kassiopeia asukad” meile igatsugu erinevate sagedustega kahtlasi signaale saadavad. Kiirgus on siiski puha looduslik, isegi otse huultelt loetavaid valeväiteid see kiirgus sisaldada ei tohiks. Kuigi lahendamata saladusi Kassiopeia A juures on.

Kõnesolev supernoova pidanuks millalgi XVII sajandi teisel poolel Maal hästi näha olema. Ometi pole selle kohta suurt midagi teada. Siiski midagi nagu oleks. Kõige enam tundub tõenäoline, et supernoovat vaatles inglise asronoom John Flamsteed vähemalt 16. augustil 1680, kes märkis selle kataloogi kui 3 Cassiopeiae. Flamsteedi märgitud positsioon jääb praeguse Cas A asukohast 10 kaareminuti kaugusele. See on praeguste mõõtmisvõimaluste juures suhteliselt suur kaugus, kuid varasematel aegadel ei saanud alati nõuda ka väga vsuurt täpsust. 3 Cassiopeiae on jäänud senimaani nn hüpoteetiliseks täheks. Murekoht on see, et Flamsteed märkis objekti heleduseks kõigest 6 tähesuurust. Kõik oleks korras, kui „uus täht” paistnuks palju-palju tähesuurusi heledam. Kaarte segab veidi ka läheduses asuv täht AR Cas.

Võttes tööhüpoteesiks siiski eeltoodud Flamsteedi vaatlused, siis võis ehk tegu olla erandliku tähega ja seega erandliku supernoovaga. Täht võis olla juba varem väga intensiivse tähetuulega suure osa oma väliskihtidest kaotanud. Seesama hajunud ümbris võis osutuda hiljem plahvatanud supernoova valguse oluliseks neelajaks optilises kiirguses. Infrapunavaatlusi ju sel ajal ei olnud. Sellise supernoova variant viitab muuhulgas sellele, et tekkinud kompaktne objekt peaks olema siiski must auk.

Tegu oli küllalt pikka aega seniteada noorima supernoova jäänukiga Galaktikas, kuid üks veel noorema kandidaat on praeguseks siiski veel.

Paneme koordinaadid ka:

otsetõus 23h 23m 24s, kääne 58º 48’ 54’’ .

Kassiopeia A asub tähest tau Cas (4.9 tähesuurust) umbes 3 kraadi lääne pool. Tau Cas asub Caph-ist (beeta Cas) omakorda 3 kraadi lääne pool.

Märkus: Siin on lähtutud ekvatoriaalsetest koordinaatidest (täpsemini otsetõusust). Seega „lääne pool” tähendaks lõunakaarde vaadates paremal pool olemist. Kassiopeia aga Eestist vaadates lõunakaarde ei satugi. Seniidi piirkonnas on neid „vasak-parem” suundi aga raske paika panna. Kui Kassiopeia asub madalas põhjakaares, allpool Põhjanaela, siis tähendab otsetõusu mõttes „lääne pool” ikka paremal pool, kuid taevasse vaaadates hoopiski ida pool paiknemist. Sellest temaatikast oli juttu ka eelmise aasta septembrikuu loo esimeses osas.

„Tycho Brahe supernoova” ja Kassiopeia B

Kui eelmise (kuigi hiljem juhtunud) supernoova seletamisega oli/on raskusi, siis nüüd on asi palju reeglipärasem, kuna selle, 1572. aasta kuulsa supernoova kohta on palju andmeid. Supernoova plahvatus muutus esmakordselt nähtavaks 6. novembril, kuigi osad andmed justkui viitavad, et seda nähti juba mõni päev varem. See oli veel teleskoobieelne ajastu, heleduse täppismõõtmised olid madalamal tasemel, kuid on mitmeid kindlaid ülestähendusi, et supernoova sai umbes sama heledaks kui Veenus ning seda üritati jälgida isegi päevasel ajal. Niivõrd kuivõrd. Proovida tasus, sest Kassiopeia asub/asus novembrikuu päeviti põhjataevas ja sellele suisa vastassuunas, lõunakaares uitava madalavõitu Päikese otsesed kiired polnud ka eriti selja tagant silma pimestamas. Ning räägitakse ju sedagi, et vanasti olnud lisaks sellele, et rohi oli rohelisem, inimeste meeled erksamad ja silmanägeminegi teravam…

Selle aja kuulsamaid astronoome maailmas Tycho Brache ei olnud supernoovat kaugeltki esimesena märganud, hakates seda vaatlema alates 11. novembrist, kuid tegi kõige rohkem hoolsaid uuringuid. Algul paistnud see umbes Jupiteri heledusega, kuid edaspidi olnud ligi 2 nädalat Veenusega võrreldav. Ka Veenus ise oli sel ajal “võrdlustähena” hommikuses koidutaevas säramas, tõustes üle 4 tunni enne Päikest (varakult enne koitu) ning Jupitergi oli öösiti ilusasti pikalt nähtaval. Brachelt tuli ka üldine nimetus „uus täht” ehk noova, hiljem täpsustati see termin supernoovaks.

Tuhmumise käigus muutunud „valget värvi” täht algul kollaseks, seejärel üha punasemaks, kuni silm juba küllalt tuhmiks muutunud tähel enam värvusi ei eristanud. Supernoova olnud nähtav aegamööda tuhmudes 1574. aasta märtsini, siis kadunud see „uus täht” öötaevast.

Eestis… nojah, polnud siis eriti aega teadust teha, kohapeal võimutsenud võõramaisel Liivimaa ordul ja praktiliselt kõigil naabritel korraga oli siin vaja aastakümnete pikkust Liivi sõda pidada… Eestlaste endi sõnaõigus oli juba enam kui 300 aasta eest kaduma läinud. Nagu nüüdki see jälle kandikul ära on antud…

Nojah. On saanud selgeks, et 1572. aastal pidi Kassioepias tegu olema Ia tüüpi supernoovaga, millistest eriti midagi järele ei jää, ka mitte kompaktset jäänukit. Midagi siiski hoolega otsides avastati, ka seekord kõigepealt raadiokiirguses, 1952. aastal. Ka nõrk optiline udujäänuk on ikkagi fikseeritud, see ongi Kassiopeia B ehk siis SN 1572. Selle objekti amatöörvaatlus on tõesti välistatud. Pole mõtet selle nõrga objekti koordinaate kirjutada, piisab märkest juuresoleval pildil.

Kassiopeia. Märgitud on mõned süvataeva objektid. Hajusparvi tähistavad rohelised ringid, difuusseid udukogusid tähistavad punased ringid ja noovat pisem kollane ring. Kassiopeia supernoovade asukohti märgivad suured kollased ringid.

Alles 2004. aastal avastati ka Ia supernoova käivitamiseks hädavajalik kaksiktähest komponent, Päikesega sarnane peajada täht.

Kassiopeia B ehk kuulsa Tycho supernoova tõenäoseim kaugus on kusagil 9000 valgusaasta kandis, kuid veakoridor on praegu veel päris lai.

Nii et umbes 100 aasta vältel on Galaktikas plahvatanud 3 supernoovat: 1572. aastal, 1604. aastal (sellest pole praegu ruumi rääkida) ja 1680. aastal. Kaks esimest olid heledad ja nende vaatlemise kohta on palju teada, selle viimatise supernoova toimumise täpse fikseerimise kohta on küll teatud reservatsioonid, aga usume ehk siiski 1680. aastat. (Me usume küll ka liiga palju valesid asju, isegi absoluutselt musta keha hämarusastmega e-”valimiste” ausust!)

Ootame aga uut, tõeliselt heledat supernoovat! Oleks juba aeg!

Noova ka!

Kes vanu asju ja supernoovasid ei mäleta, siis olemas on ka noovad; neid esineb oluliselt tihedamini. Mitte nii võimsad kui supernoovad, aga siiski. Kassiopeias esines kõigest 2 aasta eest, 2021. aasta kevadel igati arvestatav noova! Noova ilmus suunalt, mis on päris lähedal hajusparvele M52 (vt kaasasolevat pilti).

2021. aasta noova Kassiopeias. Noova on pildil pandud vilkuma. Üleval hajusparv M52, paremal Mulli udukogu.

Noova lähedal on ka varem mainitud Mulli udukogu. Nimetused sellele noovale on Nova Cassiopeiae 2021 või alternatiivselt V1405 Cas. Noova avastas üks Jaapani amatöörastronoom (!) 18. märtsil 2021. aastal, kui noova heledus oli 9.5 tähesuurust. Hästi vedas sel mehel…

Noova heledus tõusis kiiresti ja jäi „pendeldama” 7.5 j a 8 tähesuuruse vahele. Tegu peaks olema hinnaguliselt klassikalise noovaga, kuid põnevust valmistas esialgu heleduse uus kasv 7. -9. maini, kui heledus tõusis 5.45 tähesuuruseni, nii et noova sai palja silmaga vaadeldavaks. Heleduse kasv oli siiski lühiajaline, sama kiiresti see ka langes. Pikemas ajalises plaanis oli tekkinud siiski heleduse ”platoo”, mille taustal esines lühiajalisi muutusi. Alates novembrikuust hakkas ka keskmine heledus aeglaselt, kuid kindlalt langema.

Sellised need noovad on. Valge kääbus „tirib” oma kaaslaselt, peajada jahedama poole esindajalt endale täheainet juurde, kuni toimub termotuumaplahvatus ja kogutud ümbris lendab laiali. Tähed ise jäävad noova korral alles. Antud kaksiksüsteem paikneb lähestikku, orbitaalse perioodiga kõigest 4.5 tundi. Arvata on, et see noova plahvatab kunagi uuesti. Nii see üldse noovadega enamasti juhtub, nad kipuvad korduma.

Kassiopeias on veel huvitavaid objekte, aga enam tõesti ei mahu…

Lõppsõnaks

Septembrikuu lõpus domineerib päevaga võrreldes pikkuse osas juba öö. Ligikaudu viiest kuust koosneva suvise hooaja lõppu tähistab 29 september, mihklipäev. Sellele vastandub jüripäev 23. aprillil, vähemal määral on samas rollis olnud ka volbripäev 1. mail. Mihklipäeval on läbi aegade olnud väga isesugust ilma. On olnud suisa suvist sooja, tugevaid torme, vihmavalinguid, samuti ka varaseid talve tunnusmärke. Mida ilm tänavu mihklipäevaks toob, seda saab kindlas kõneviisis väita juba alates 30. septembrist!

„Tänavu saavad esimesed õnnelikud mihklipäeva ilmateate kätte juba koguni 29. septembril kell 23.59! Kiirustage tellima, sest niivõrd soodsate tellimuste arv on piiratud! Kõige esimesest tellijast saab kuldklient: täiendava teenusena osaleb ta lisaks koguni kuuajalise vihakõneküttide vastase tasuta immuunsuspaketi loosimisel! Lisatasu eest saab ta veel soovi korral taotleda võimalust tervelt kahe nädala jooksul omada tasuta omaenda isklikku autot ja eluaset! Tähelepanú: tegu on teenusreklaamiga. Kaebuste ilmnemisel, püsimisel või kõrvaltoimete tekkimisel tutvuge meie uute, veelgi soodsamate pakkumistega! Täiendavalt teatame, et me pole tegelikult mitte kunagi mitte ühtegi reklaami, ka mitte äsjaavaldatud reklaami avaldanud! Siiski jätkame me ka edaspidi oma reklaamide avaldamist, kuigi me neid tegelikult ei avalda! Lisaks olgu teil teada, et need tasulised reklaamid on teile kõigile kohustuslikud ning kui te ei…”

Oinalauda uks avanes. „Mnjaa”, ütles talumees mõtlikult, pani käiakivi seina najale ja astus sisse.

Mõne tunni pärast saabus täiskuuöö.

Kuu faasid

• Viimane veerand: 7-ndal kell 1.21
• Kuuloomine: 15-ndal kell 4.40
• Esimene veerand: 22-sel kell 22.32
• Täiskuu: 29-ndal kell 12.57

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Augustis käib Päike juba mõneti madalamalt kui kahel eelmisel suvekuul. Kuu esimesel dekaadil asub Päike tähekaardil Vähi tähtkuju taustal. 11-ndal augustil liigub Päike Lõvi tähtkujju. Kuigi august võib mõnel aastal olla juba küllaltki sügise nägu, on hetkel ülevalolev Eesti absoluutne maksimumtemperatuur +35.6 kraadi mõõdetud just augustis. Kusjuures mitte ka väga kuu alguses, vaid 11-ndal kuupäeval, 1992. aastal. Enne seda aastat jäid absoluutsed aastamaksimumid juulikuuse, mõned kümnendikud kraadi vähem.

Planeedid augustis

Kui arvestada kokku heledust ja vaatlusaega, siis kõige vägevamalt paistab augustikuus Jupiter. Negatiivne aspekt on küll see, et planeet paistab hommikupoole ööd ja kes see väärtuslikku uneaega kulutada tahab. Samas Jupiteri vaatlusaeg üha pikeneb ja kuu lõpupoole paistab Jupiter enamuse ööst, tõustes ka päris kõrgele taevasse. Jupiter asub Jäära tähtkujus, olles heledam kui -2 tähesuurust. Umbes 8 kraadi kaugusel piki ekliptikat Jupiterist ida pool paistab Uraan, asudes ka Jäära tähtkujus, selle idapiiri lähedal. Kuid Uraan on 6. tähesuuruse „täht”, maksimaalne heledus on täpsemalt 5.8 tähesuurust. Sellise objekti palja silmaga kindla nägemise peale ma kihla ei vea. Kuigi Uraani nägemine on võimalik. Teleskoobi kasutamine on palju parem ja kindlam. Ka paari selgelt eristuva tumedama vöödiga Jupiter koos oma 4. suurima kaaslasega on objekt, mida tasub teleskoobiga vaadelda. Võimalik, et näha on ka Suur Punane Laik, kuid selle jaoks on vaja esiteks seda, et Laik on parajasti meie poole suunatud küljel ja kujutis peab ka hea olema.

Kuu on Jupiteri lähistel 7-ndal vastu 8-ndat ja 8-ndal vastu 9-ndat augustit.

Saturn paistab kogu öö, asudes Veevalaja tähtkujus. 27-ndal on Saturnil vastasseis Päikesega. Heledus on Saturnil 0.4 tähesuurust. Saturn liigub öö jooksul suhteliselt madalas kagu-lõuna-edekaares. Siiski on Saturni asend taevasfääril mõneti paranenud võrreldes üpris mitme järjestikuse varasema aastaga.

Saturn on teatavasti ka tuntud kui uhke rõngaga planeet. Tegelikult on asi hoopis nii, et palju erineva heledusega rõngaid on üksteise sees ning ükski osarõngas pole ka tegelikult kompaktne rõngas. Kokku on tegu lugematu hulga Saturni miniatuursete kaaslastega, mis tiirlevad ümber Saturni, selle ekvaatori tasandis. Püüame siis võimalusel ka seda Saturni keerulist, kuid ilusat süsteemi ise teleskoobi abil vaadata! Kuu on Saturni lähistel 2-sel vastu 3-ndat ja 3-ndal vastu 4-ndat augustit, kõige lähemal aga 30-ndal vastu 31-st augustit.

Veenus esialgu ei paista. Planeet on 13. augustil alumises ühenduses Päikesega. Kuid 22. augusti paiku ilmub Veenus hommikuti koidutaevas nähtavale. 10 päevaga, mis kuu lõpuni kulub, pikeneb Veenuse vaatlusaeg 2 tunnini. Teisisõnu, kuu lõpus tõuseb planeet 2 tundi enne Päikest. Veenus on nii hele, et ületab ka Jupiteri heleduse, olles mitu komakohta heledam kui -4 tähesuurust. Nii nagu juuliski, on Veenus teleskoobiga vaadates jälle kena kuusirbi kujuga, kuid sirp on nüüd vastupidise orientatsiooniga. (Tuline tuhat, ka see sõna on vabakäigu-hullude poolt ära rikutud!)

Veenus paikneb Vähi tähtkujus. Kahjuks on vaatlusaeg veel siiski liiga lühike, et palju tuhmimate päris-tähtede taustal tähele panna Veenuse liikumise retrograadsust. See tähendab seda, et Veenus liigub sodiaagivöö taustal aegapidi vastupidises suunas ehk lääne poole. Juulis oli ju Veenus Vähist idapoolsemas, Lõvi tähtkujus.

Oi, see retrograadsus! See on astroloogide „teaduslik põhisammas”, sõna mille tähendust katsutakse hoida salapära loori all. Ka Saturn liigub parajasti retrograadsena, koguni mitu kuud jutti. Kuid Jupiter on tubli poiss, liigub täitsa mitteretrogaadselt.

Kuid olles „Päikesesteemi kontrollikotta saatmiseks mandaadi kätte saanud”, läheb juba järgmises kuus ka Jupiter „astroloogilise ula peale” ehk hakkab retrograadselt liikuma: „juba vastuvõetud toetused oma looduslikele kaaslastele saavad muuhulgas siis kiiresti tagasi võetud!” Alles „näärivana oodates”, 31. detsembril, saab Jupiterist jälle „tore poiss”, hakates päripidi liikuma.

Kuu lõpus, alates. 23. agustist, läheb ka Merkuur „sassi” ehk retrograadseks kätte. Aga stopp! Astroloogide õhin läheb vastupidiselt liikuva Merkuuri puhul erilisse resonantsi! Kasulik on selliselt võnkuva silla pealt eemale hoida! Merkuuri pole terve augusti jooksul ju nähagi, nii et hoiame Merkuursit praegu eemale! Marssi ka augustis ei näe, kuid Marss on praegu eeskujulik: mitte juttugi retrograadsusest. Seega on Marss praegu astroloogilliselt igav ja täidab sabaga närilise osavusega üleliidulise parteikomisjoni nõudeid.

Jupiter, Io ja valguse kiirus

Jupiter paistab tänavu augustis siis hommikutaevas. Jupiteri nime all tunti vanade roomlaste mütoloogias peajumalat, kes oli muidugi väga tähtis tegelane. Rooma riigi ajalugu polegi aga üleni eriti ilus; selle läänepoolse osa kapitaalset allakäiku ja hävingut kiputakse võrdlema ka tänapäeva lääne tsivilisatsiooni täie hooga käimasoleva loojanguprotsessiga. Meiegi oma kodumaal näeme seda viimasel ajal väga tihti täies oma koleduses.

Siiski pole planeet Jupiter väärt, et teda roomlaste süü läbi halvasti koheldaks. Püüame siis veidi rääkida Jupiterist kui abimehest teaduse arengule.

Veebruarikuu loo 3. osa lõpus oli korraks “iseprofessorite ajukapatsiteedi” „ülistamiseks” mainitud ka teemat valguse kiiruse mõõtmisest, õigemini sellest, kuidas seda mõõta ei saa. Peaks ehk siiski ka veidi juttu tegema, kuidas seda ometigi tehtud on.

Esimene, kes proovis valguse kiirust mõõta, oli Galilei, kes 1600. aastal tunnistas, et ainus tulemus oli arusaam, et valguse kiirus on väga suur ja selle väärtuse mõõtmine ebaõnnestus. Kuid tegelikult oli ka see tulemus oluline.

Esimene, kes aga valguse kiirusele konkreetse väärtuse sai, oli taanlane Roemer, 1676. aastal. Roemer vaatles Jupiteri kaaslaste varjutusi, keskendudes Io-le, mis suurima läheduse tõttu Jupiterile liigub oma orbiiidil ümber Jupiteri kõige kiiremini. Õnneks oli siis juba „teleskoobiajastu”, muidu poleks keegi Jupiteri neljast suurimast kaaslasest midagi teadnudki, veel vähem nende liikumist hoolega uurida saanud.

Roemer leidis huvitava asjaolu: Io väljatuleku moment Jupiteri varjust hakkas eeldatust ajahetkest üha hilinema ja hilinema. Seejärel hakkas Io üha varem nähtavale ilmuma. Kogu selle ajalise muutlikkuse edasi-tagasi ulatuseks hindas Roemer 22 minutit. Kui aasta oli täis saanud, klappisid Io taasilmumised uuesti. Roemer tegi õige järelduse, et põhjus on Jupiteri ja Maa vahekauguse perioodilises muutumises. Kui Jupiter on Maast kaugemates asendites, kulub ka valgusel Jupiterilt (ja tema lähiümbrusest, kus asuvad ka kaaslased, sh Io) Maale jõudmiseks rohkem aega. Roemer püüdis selle järgi ka valguse kiiruse väärtust arvutada. Esimene arvestatav, ehkki üpris ligikaudne hinnang valguse kiiruse väärtusele siit ka tuli. Peab muidugi arvestama, et kogu aasta jooksul ei saa Jupiteri ega tema kaaslasi järjepanu jälgida, sest mingil ajavahemikul, sealhulgas suurima vahemaa aegu Maast, kaob Jupiter Päikese kiirtesse ja pole nähtav. Eks siit tulene ka üks põhjustest, miks valguse kiiruse mõõtmine Roemeril tänapäeva mõistes väga täpne ei olnud. Kuid see oli oluline verstapost valguse kiiruse mõõtmisel.

Edaspidi tehti valguse kiiruse mõõtmiseks mitmeid maapealseid katseid, kasutades pöörlevaid hammasrattaid ja peegleid.

1879. aastal sai oma tulemuse kirja A. Michelson, enam küll tuntud eetri olemasolu välistanud katse ühe sooritajana. Michelsoni saadud valguse kiiruse väärtus on juba kaunis lähedane tänapäeval tuntud väärtusega, ümmarguselt 300 tuhat kilomeetrit sekundis.

Edaspidi täpsustati valguse kiiruse väärtust üha täiustatud katseseadamete abiga.

Päris halb õnn aga oleks füüsikatudengil, kes saaks optika praktikumis ülesandeks valguse kiiruse määramise Roemeri meetodil! Ülikoolis on üldjuhul ikka olnud kohustuseks, et iga praktikumitöö tuleb valmiskujul esitada peale tööloa saamist juba nädala – kahe jooksul…

Praeguseks ajaks tunneme valguse kiirust konstandina:
c = 299 792 458 m/s ehk
1 079 252 848.8 km/h . (Seega ligikaudu miljard kilomeetrit tunnis!) Ometi jõuab valgus tähtedelt meieni parimal juhul mõnede aastate jooksul, rõhuval enamusel juhtudest kulub veel oluliselt kauem aega. Seega tähti vaadates vaatame me tegelikult ammumöödunud aegadel kiiratud valgust! Õnneks on maailmaruum ja selle väga arvukad täht-objektid tervikuna üldjuhul väga pikaajalise muutlikkusega, seega tinglikult saame enamikul juhtudest siiski rääkida ka tähtede ja tähesüsteemide hetkeseisu vaatlemisest.

Tähistaevas

Juulitaevas, eriti kuu kahel esimesel kolmadikul, vääris põhiliselt vaid Suvekolmnurga mainimist: ka augustiõhtutel paistvad kõrgel lõunataevas Veega ning Deeneb kõrgel ja Altair neist umbes poole jagu madalamal. Juulikuu lõpp oli siiski juba märksa täherikkam.

Augusti õhtutaevas. Otse allapoole jääb lõunasuund, lääs paremale, ida vasakule.

August on aga tuntud pimeda suvekuuna. Eks pimedus tähendab ka palju tähti; eeldame, et pilvi ei ole. Õhtune tähtkujude paigutus on sisuliselt sama mis juulikuus, nüüd on aga tähtkujud näha kogu nende ilus. Kui hakata lõunakaares suunalt alt ülespoole tulema, siis kuu algul võib lõuna-edelapoolse silmapiiri lähistel näha Antaarest ning tema ümbruses ehk mingit nappi osa ka ülejäänud Skorpioni tähtkujust. See osa on siiski päris kasin ja üha väheneb seegi. Antaares, punaka tooniga Skorpioni „peatäht”, kaob ehavalgusse augusti keskpaiku ning ega peale seda pole enam mõtet Skorpioni otsida.

Ambur

Skorpionist ida poole (vasakule) jääv Ambur on samuti Eestis vaadeldav vaid osaliselt, kuid augustikuu õhtupimeduses on selle vaatlemiseks kõige soodsamad tingimused, septembris ka. Amburi näha olevad tähed on suhteliselt heledad, kuid silmapiiri lähedus teeb vaatlemise raskemaks. Nähtava Amburi osa kohta mingi joonise soovitamine polegi nii lihtne, igaüks leiab sealt vast ise midagi, kui lihtsalt öelda: suhteliselt heledad tähed madalal horisondi kohal. Amburi tähtkuju suunas jääb meie Linnutee ehk Galaktika tsenter. Sellega seoses pole vist raske ette kujutada, et projektsiooniefekti tõttu jääb Amburi kanti ka küllalt palju täheparvi (nii kerasparvi kui hajusparvi) ning udukogusid. Kuid jälle segab see Amburi kehv asend, kui Eestist vaadata. Ligi pool tähtkujust koos sealsete süvataeva objektidega jääb üldse silmapiirist allapoole. Mõned objektid jälle tõusevad küll õige vähe ja lühikeseks ajaks üle silmapiiri, kuid paks atmosfäärikiht mõjub ikkagi vaatlemisele kahjustavalt. Mõni objekt tuleks siiski ära mainida.

Udukogud M20 ja M8. 21. detsembril asub nende vahel Päike.

Päikese “talvepesa” lähedal, nagu varemgi on juttu olnud, paiknevad kaks difuusset udukogu M20 ülalpool ekliptikat) ja M8 (ekliptikast allpool). Augustiööd peaksid võimaldama nende ülesleidmist, kui madalale suunamist võimaldavat teleskoopi kasutada. Üldiselt pole selliste teleskoopide leidmisega suuremat muret, enamus amatöörtelekoope niisugused ongi.

Muuseas vahemärkusena olgu öeldud, et sõna „amatöör” ei tähenda kindlasti midagi, mille üle peaks pahandama. Igaüks, kes tähistaeva vastu huvi tunneb, ei pea loomulikult selleks mitmed aastad ülikooli uksi kulutama. Taevasse vaadata, kas abivahendiga või ilma, saab ju igaüks. Seda on päris raske ka ära keelata, kui just inimesi uute „piirangute” loba katte alle suisa kinniste aknaluukidega tubadesse ei suleta. Kuid me ei luba seda endiga teha, eks ole!

Veel üks difuusne udukogu M17 asub Amburi põhjaservas, seega mõnevõrra kõrgemal kui kaks eelmainitut.

Hajusparv ja udukogu M16. Ülesvõte Hubble kosmoseteleskoobiga.

Veel veidi põhja pool, juba naabertähtkuju Mao (sabaosa) piirides asub M16. Mõnes kataloogis esineb ka M16 difuusse udukoguna, mõnes aga täheparvena. Hea kvaliteediga pildid aga on selle objekti teinud eriti kuulsaks. Hubble kosmoseteleskoobi ülesvõtted andsid võimsad kujutised, veel teravmad pilte samast piirkonnast on saadud uue, Webbi kosomosetelekoobi abiga, mis alustas oma tööd 2022. aastal, seega päris hiljuti. Nende kosmiliste sammaste kujutiste mastaapsust ja võimsust vaadates meenuvad miskipärast kuulsad King Kongi filmid (neidki on tehtud mitmeid).

Fragment eelmiselt pildidlt. Vasakpoolne ülesvõte Hubble kosmoseteleskoobiga, parempoolne Webbi kosmoseteleskoobiga.

Amburis on ka mitmeid hajusparvi, nt M23 ja M25, samuti väärivad märkimist kerasparved M22 ja M28. Need asuvad kahjuks umbes sama madalal kui neist paremale poole jääv M8, kuid leidmise hõlbustamiseks võik fikseerida tähe Kaus Borealis (lambda Saggitarius). M22 asub sellest tähest 2 ja pool kraadi ülal vasakul ning M28 1 kraadi jagu ülal paremal pool.

M75, kerasparv Amburi idaservas.

Amburi idaservas (vasakul ääres) paiknevast kerasparvest M75-st oli juulikuu loos seoses selle läheduses oleva Pluutoga juba juttu. Nüüd on öösiti pime, võib ju proovida Pluuto M75 abiga kätte saada. Vahest läheb korda, kui ilmad mitmel ööl lubavad.

Kaljukits

Amburist veel enam ida poole jääb Kaljukits. Seegi paikneb madalal horisondi ligidal. Õnneks tõuseb see tähkuju meie laiusel tervikuna silmapiirist kõrgemale. Kujund on päris konkreetne, kuid kahjuks on tähed päris tuhmid. Kujund meenutab see kujund mingit anumat, mille põhi pole tasane, vaid on kahest haarast koosnev ja terava tipuga.

Huvitavaid objekte siiski on. Tähtkuju ülal paremas nurgas asub Algedi (alfa Capriorn). Tegu on optilise kaksiktähega, mille komponendid pole füüsikaliselt seotud. Komponentide vahekaugus on 6.6 kaareminutit, nii et terav silm peaks suutma neid ka niisama eristada, lihtsam on seee töö binoklit või teleskoopi kasutades. Kumbki komponent eraldi pole samuti üksiktäht, kuid need aga ka füüsikaliselt seotud süsteemid. Vasakpoolne (teleskoobis parempoolne) komponentidest on kolmktäht: peatäheks on hilise G-klassi hiidtäht, mille valgust me põhiliselt näemegi. Selle ümber tiirutab oranz-punaste kääbuste paar, kaugus peatähest jällegi 6.6, kuid sedapuhku mitte kaareminutit, vaid 6.6 kaaresekundit. Nii et teleskoobis on ühe tähena paistev kaaslaste paar peatähest eristatav, kuid märksa tuhmim. Kääbuste paar ise niisama lihtsalt juba eraldi ei paista.

Algedi teise optilise komponendi peatäht on eelmisest pisut vähem hele, kuid omegi on just see tuntud kui “Algedi nr 1”. Ka see on sa G-klassi täht. Kuid asudes meist märksa kaugemal, peab ta teisest optilisest G-tähest olemuselt heledam olema ning nii ongi: tegu on G3Ib klassi ülihiiuga. Maalt vaadates sellel väga lähedal, 0.65 kaarersekundi kaugusel asub kaaslane, kuid liigse läheduse tõttu pole nad teleskoobis vaadates reaalselt eristatavad. Kolm nõrka komponenti, 10. tähesuurus ja vähem, 1 kaareminuti piires, on siin veel, kuid vähemalt 1 neist on omakorda lihtsalt samas suunas projekteerunud ehk on taaskord lihtsalt optiline, mitte füüsikaline kaaslane.

Algedi suunal, veel täpsemalt nr.1 – komponendi suunal, asub ka alfa-kaprikorniidide meteoorivoolu radiant. Augusti alguses võib veel selle nõrga voo esindajaid märgata, maksimum oli juuli lõpus.

Messier’ objektidest on Kaljukitse sattunud vaid üks, kuid see-eest jällegi kerasparv, M30. See objekt asub Kaljukitse kaguservas, juba kirjeldatud tähtkuju kontuuri vaskpoolsest osast allpool. Fikseerida võiks kontuuri vasakult teise heledama tähe Nashira (gamma Capricornus). Ja sõita teleskoobiga mõned kraadid kraadi lõuna poole ehk siis ligikaudsemalt öeldes otse allapoole.

Maokandja, Madu ja Kilp

Maokandja jääb Amburist paremale poole ja on päris suur, ulatudes oma põhjapoolse osaga täiesti viisakale kõrgusele. Midagi erilist Maoakandja paremale kaardunud tuhmipoolne tähekaar ei kujuta, küll aga on siin mitmeid kerasparvi, mida tasub vaadata: Kõige lõunapoolsemad M19 ja M62 ei kõlba asendi tõttu eriti kuskile, veidi kõrgemal asub M9, kuid veel kõrgemal paiknevad M10, M12 ja M14 on päris heas asendis. Oma viga on siin aga ikkagi – puuduvad head kergesti meeldejäävad tähtedest reeperid, mis neile osutuvad. Madaluselt umbes keskmises asendis olev M107 on ka peaaegu sobival kõrgusel, aga see kerasparv ise on kehvavõitu.

Tuleb ilmselt anda koordinaadid:

M10: otsetõus 16h 57m 9s; kääne -4º 5’ 58’’

M12: otsetõus 16h 47m 14s, kääne -1º 56’ 55’’,

M14: otsetõus 17h 37m 26s kääne -3º 14’ 45’’

M107: otsetõus 16h 32m 32s kääne -13º 3’ 14’’

M9: otsetõus 17h 19m 12s kääne -18º 30’ 59’’

Maokandjast lääne pool (õhtul madalas edelataevas) asub taevasfääri ainsa kaheosalise Mao tähtkuju paremini nähtav osa, mis on püsitise sirbi kujuline. Mingil määral on Mao kuju kaarekujulise Maokandja kuju vähendatud mastaabiga kordusväljaande moodi. Maost tasub otsida kerasparve M5, millest maikuu loos juttu oli.

Amburis on Linnutee väga hele, kuid madal asend ei lase Eestis seda nautida. Meil torkab silma Amburist kõrgemal olev heledam Linnutee tomp, mille piires on moodustatid tähtkuju nimega Kilp. Tähtkuju ise ei torka silma, aga just Linnutee peaks seda kergesti leida aitama. Messier’ kataloogist asuvad Kilbis hajusparved M11 ja M26. Neist viimane (allpool) on üsna kehvake, kuid M11 tasub rohkem vaatamist: peaaegu et kerasparv vaatab teleskoobist vastu.

Herculese, Lüüra ja Luige objekte

Detailid kipuvad juttu ummistama. Tuletame lühidalt meelde, et Maokandjast kõrgemale jääb Herculese tähtkuju. Hercules on suur tähtkuju, mis ulatub juba nii kõrgele, et ülemine pool on Eestis loojumatu. Tähtkuju ise, nagu sageli juhtub, pole eriti silmapaistvate tähtedega. Neist võib moodustada igasuguseid kujndeid, muuhulgas vägeva mehe kuju, kuid isiklikult meenub sinna vaadates halvasti ehitatud kolme pulgaga redel.
Herculest tasub siiski uurida, sest seal on vahvaid asju.

Kuulus Herkulese kerasparv M13.

Kõigepealt muidugi kuulus kerasparv M13. See jääb „redeli” kahe ülemise ja parempoolse „pulgaotsa” vahele. Hea silm võib juba ilma abivahndita midagi märgata, siiki soovitaks ikka telekoopi kasutada. Tähtkuju ülemises osas, ülemisest vasakust „pulgatähest ülalpool, asub M92, ligikaudu sama hea, kuid veidi väiksema heledusega kerasparv.

Nüüd vaatame Herkulese lõunapoolset osa, „redelist” allapoole. Näeme suhteliselt lähestikku kahte tähte. Alumine ja vasakpoolne on heledam. See täht on juba Maokandja liige, Ras Alhague (alpha Oph). Sellest ülalpool ja paremal olev tuhmim täht on aga Herkulese alfa, Ras Algethi.

Kaksiktäht Herkulese lõunaservas: Ras Algethi.

See ei ole küll siski Herkulese heledaim täht. Siiski tasub seda vaadata ka teleskoobi abiga. 4 ja poole kaaresekundi kaugusel teineteisest eristuvad kaks komponenti, mis on ka erinevat värvi.

Ka 95 Her väärib uurimist. Siingi on teleskoobis ilus kaksiksüsteem (nurkkaugus 6.3 kaaresekundit). See kaksiktäht on küll nõrga üksiktähena palja silmaga eristatav, kuid seda leida võib olla raske.

Kaksiktäht 95 Herculis

Paneks hoopis kirja koordinaadid:

otsetõus 18h 1m 30s ja kääne 1kr 35m 44s.

Võtame ühe kaksiku veel: roo Her. See täht on ka tuhm, kuid palja silmaga nähtav. Siin on leidmine parem: leiame „redeli” ülemise vaskpoolse tähe Fudail (pi Her). Leiame nüüd selle lähedal vasakul ja veidi kõrgemal oleva läheduselt teise arvestatava tähe ja see ongi otsitav.

Kaksiktäht roo Herculis. Ei tasu tähele panna kaari antud joonisel.

Teleskoobis peaksime nägema seda kaksikuna, nurkkaugus 4.2 kaaresekundit.

Hoiatus ka: halva kujutise korral võib mõnikord 4 kaaresekundi lähedane nurkkaugus olla kaksiku komponentide jaoks eraldamiseks liiga vähene, kuigi kasutatav aparatuur on üks ja sama. Kuid suveöödel on lootused eduks siiski enamasti head. Muidugi peab ikka selge ka olema…

Kuulus Lüüra Udu. Väga kerge seda leida polegi.

Herkulesest vasakul särab Veega, hele täht Lüürast. Veegast allpool ja vasaku, pisikese vankrikese kahe alumise ratta vahel on kuulus Lüüra udu ehk planetaarudu M57.

Ei tohi unustada neliktähte epsilopn Lyr, Veegast veidi ülal ja vasakul.

Vahva neliktäht Lüüras.

Veel Lüürast vasakule poole jääb Luik, see on kõrge tähtkuju Linnutee taustal, juhttäheks Deeneb. Siirdudes Deenebist alla vasakule, leiame esimese heledama tähe ja sellest veel alla vasakule minnes püüame leida ajalooliselt kuulsa kaksiku 61 Cygni.

Kuulus kaksiktäht, mida uuris Bessel.

Selle tähe kauguse uurimisel võistles kuulus Bessel meie kuulsa Struvega, kes uuris Veeega kaugust. Täht on tuhmike, kuid leitav. Teleskoop eristab kergesti ka komponendid, palun vaadake kui viitsite.

Ning muidugi veel Albireo (beeta Cyg), kirss tordil.
Luige lõunapoolse piiri lähedal asub kergesti leitav päris hele täht, mis teleskoobis jaguneb kauniks kahevärviliseks kaksiktäheks.

Albireo vaade teleskoobis. Heledam komponent varjab veel üht komponeneti.

Umbes poolel vahemaal M57 ja Albireo vahel on leitav veel üks Lüüra tähtkuju objekt, kerasparv M56

Mainida tuleb ka planetaasrudu M27, paikneb Luige piiridest lõunas, nõrkade tähtedega miniatuurse Rebase tähkuju piires. M27 justkui asuks kitsa noolekese turjal, see tähtkuju on tõepoolest Nool. Nool mahutab endas kerasparve M71.

Delta-akvariidid

Juba juuli teises pooles aktiveerus koos ööde pimenemisega suhteliselt tuntud, kuigi mitte just tihe meteoorivool, mille aktiivsuse hinnatav maksimum saabus 30. juuli ööl vastu 31. juulit. Oleksime nagu hiljaks jäänud selle vaatlemisega. Samas pole senised vaatlused näidanud, et see meteoorivool omaks hästi eralduvat maksimumi. Delta-akvariidid on nähtavad päris pikalt, ka veel augusti keskpaiku, pakkudes teatud konkurentsi kuulsale perseiidide meteoorivoole. Radiant asub Veevalaja tähtkujus, see on küll madalal, kuid agustiöö jooksul kogu öö üle horisondi.

Üldiselt avavad delta-akvariidid aasta teise poole heade meteoorivoolude hooaja. Avapoolaasta on selles osas palju vaesem. Augustis on põhjust meteooridest enamgi rääkida. Kuid teeme seda järgmises osas.

Aeg maha!

Augustis on reeglina öösiti suhteliselt soe, seega hea teha vaatlusi. Teeme siin siiski pausi, et jälle liiga pikaks ei läheks, juba ongi läinud.

„See oli kolmene!”, teatas korvpallimängu vilistav riigikohtunik, olles sooritanud vabaviske vastaste korvi.

Kuu faasid

1. Täiskuu: 1-sel kell 21.31
2. Viimane verand: 8-ndal kell 13.28
3. Kuuloomine: 16-ndal kell 12.38
4. Esimene veerand: 24-ndal kell 12.57
5. Täiskuu: 31-sel kell 4.35

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

Selle loo avaldamise hetkest juba üsna ammu, umbes küünlapäevani (2. veebruar) oli ehk madalas läänekaares veel leitav Altair, üldiselt on aga see täht veebruari õhtutaevast kadunud, otsida võib seda tähte hoopiski hommikupoole madalast idakaarest. Altairil (Kotka tähtkujust) on kergelt äratuntav „passipilt”, täht nimega Tarazed, (gamma Aql) koguni kolmandasse tähesuurusse jääv täht. Kuid asudes Altairist vaid 2 kraadi kõrgemal (ja paremal), on selle kombinatsiooni abil Altairi eriti kerge ära tunda.

Küünlakuu ja küünlapäevaga seoses on Eesti rahvaastronoomias nimetud koguni kaht astronoomilist objekti. Küünlapäeva Tähtedena on tuntud praegune ametlik Perseuse tähtkuju, Vana-Kreeka mütoloogilise peajumala Zeusi järeltulija järgi. Meenutame, et Jõulutähed (Veomehe tähtkuju) ja Päris-Jõulutäht (Kapella samast tähtkujust) on oma nimetuse saanud selle järgi, et jõulukuu keskööl asub see seltskond kõrgel lõunakaares.

Küünlapäeva Tähtedega on pisut teisiti. Nimelt oli see tähekamp maksimaalses kõrguses, peaaegu et pea kohal, mitte küünlapäeva keskööl, vaid varaõhtuti, kui pimedaks läheb. (Aga pigem me vaatamegi ju rohkem õhtuti taevasse, kui hommikuti, eks ole?)

Küünlapäeva Tähed vanade eestlaste järgi

Mõtlemisainet pakub aga eestlaste Küünlakuu Täht. Teise, tänapäevase nimega on see Deeneb Luige tähtkujust. Kui meenutada eelmise aasta juulikuu taevalugu, siis see on see sama väga kauge täht (asub meist 1600 valgusaasta kaugusel, kui mitte enamgi), kust pidid lähtuma ühed jubedad tulnukad. Ühena paljudest koledatest asjadest suutsid need hirmsad kujud oma „külastuskohtades” ja nende ümbruses Maal tekitada muuhulgas isetaastuvaid saladuslikke jõuvälju, mis siis omakorda ammusurnud inimesi kalmistutelt päris hirmuäratavate mulaažidena uuesti „käima keerasid”… Tegu on siis vendade Strugatskite ulmelooga. Kas siin võib esineda mingi seos meie esivanemate folklooriga? Veebruarikuu oli ju meie kandis selline kuu, kus väljas vähe teha sai, tuiskude ja pakase eest tuli varjuda toaseinte vahele ja tubaste tööde taustal põnevaid lugusid vesta… Seoste leidmine on siin siiski vist asjatu.

Kauge, kuid hele täht Deeneb. Eesti rahvaastronoomiast aga tuntud kui Küünlakuu Täht.

Kukalt kratsima paneb just see, et veebruarikuus on nii Luik kui Deeneb aasta lõikes just kõige kehvemini öösiti näha. Teleskoobis kauni kahevärvilise kaksiktähena vaadeldav Albireo (beeta Cyg) Luige lõunapoolsest äärest läheb üldse kesköötundideks looja. Ka jaanuaris lühitutvustatud sümbiootiline kaksiktäht CH Cygni Luigest on enne 2012. aastat olnud isikliku praktika järgi just sellises asendis, et selle vaatlusi ei saanud just eriti mugavalt läbi viia ei õhtuti ega hommikuti, samuti ka keskööl. Asendid on praegugi muidugi endised, aga mugavused on kasvanud.

Kujuteldavast astronoomilisest vaatlusest

Tõravere suur teleskoop on juba viimased 11 aastat olnud varustatud varasemast palju enam arvutijuhitava automaatikaga, mis ei karda hunti ega tonti, kui ta just mingil hetkel kuidagi rikkis pole. Teisisõnu: vaatleja astronoom ei pea enamjaolt enam väga hämaras teleskoobiruumis mööda redeleid kõrgele ronima ja poolenisti mälu järgi vajalikke nuppe vajalikul hulgal vajutama ja kruvisid vajalikus suunas kruttima, samuti piisavalt selga sirutama või just hoopiski kuidagi kägaras olema, et oma silma abi kasutades vaadeldav objekt kõigepealt üldse peateleskoobi vaatevälja saada ja seal ka veel täpselt õigesse asukohta rihtida.

Varem oli sageli vaja ka okulaaride juurde üha tagasi ronida ja asi üle kontrollida. Kui kellamehhanism kippus viltu käima ja seda tuli (ikka muidugi ootamatult) päris tihti ette, pidi praktiliselt kogu ekspositsiooniaja ka silmaga läbi teleskoobi vaatama ja sama ajal ühes käes kogu aeg juhtpulti hoidma.

Enne 1990-ndaid oli öösiti lisaks vaatlejale tornis ametis ka valvemehaanik, kes sättis õhtul teleskoobi töökorda ning sulges vaatluse lõppedes teleskoobi ja torni ning oli vajadusel vaatlejale kohe abiks. 1990-ndatel ja sealt edasi rahalised eelarved seda luksust enam ei võimaldanud. Sellest hoolimata on teleskoobimehaanikud edaspidigi olnud ikkagi alati nõus vaatleja mureliku helistamise peale vajadusel ka öösel kodust kohale tulema.

1999. aastast 2006. aastani tuli seoses sellel ajal kasutusel olnud CCD-kaameraga Orbis jännata täiendavalt veel jahutusseadmeks kasutatava vedela lämmastikuga, mida tuli piimanõudega sarnanevatesse püttidesse kuskilt Tartu kandist regulaarselt juurde vedada. Vaatluse ettevalmistusel ja ka vaatluse käigus tuli see „vaatlusõli” mehaanikute poolt teravmeelselt konstrueeritud lehtrite abil vastuvõtja sisemusse valada, loomulikult ainult õige ava kaudu õigesse kohta muidugi. Sissejuhatuseks kulus umbes 3 kannutäit, väga sooja suvepäeva soojuse järel ehk pisut neljandastki. Edaspidisel lisa valamisel oli korraga vaja umbes poolteist kuni kaks kannutäit; täpse koguse vajadus ja millal seda valada tuli, tekkis ajapikku kogemuslikult, „tunde järgi”. Hooga liialt valada ei saanud, siis hakkas lämmastik „üle keema” ja see oli ebasoovitav. Kui aga anum juba peaaegu tühi oli, hakkas käsiloleva ekspositsiooni sisse kiirelt müra tulema ja antud töö läks untsu. Õnneks hakkas ka kaamera ise enne lausa tühjaks saamist endast teatud viisil märku andma.

„Lämmastikuajastu” alguses, 1999. aastal, liikus ringi mõte koguni ülikooli füüsikahoone keldris kasutult seisma jäänud vedela lämmastiku masin Tõraverre nihverdada, kuid see plaan maeti kiiresti maha. Seda enam, et uus järjekordne CCD kaamera Andor lämmastikjahutust enam ei vajanud (nagu seda ei vajanud ka Orbisele eelnenud kaamerad ST-6 ja HPC). Nüüd tuli mängu elektrodünaamikast tuntud Peltier’ jahutusefekt. Eks neid kaameraid tuleb endist viisi aeg-ajalt uuematega asendada.

Nüüd juba tükk aega, alates 2012. aasta algusest, toob mitmest arvutist koosnev armaada kõik vajalikud vaatepildid abiruumi soojade seinte vahele ja ka teleskoopi liigutatakse sealtsamast. Teleskoobiruumi vaatlemise ajal üldse mitte pilku heita muidugi ka ei saa. Midagi tuleb sealgi siiski ka teha. Kes soovib ja oskab, võib kasvõi vahepeal vaadelda ka endisel, varasemal viisil, kuigi objektiivselt võttes on selline tegevus ehk juba kilplaslik, kuid samas see aitab unega võidelda. Nojah, seda lämmastikujanti enam ikkagi teha ei saa.

Näiteks just need veebruarihommikused CH Cygni vaatlused olid ühed sellised, mille puhul oli eelkirjeldatud tüütuid ronimistrikke vaja sooritada, selleks see „näidisprotsess” sai ka ära toodud. Mõnegi teise tähe puhul oli aeg-ajalt sama lugu.

Muidugi leidub ka mitmeid tähtede ja teleskoobi vastastikuseid asendeid, kus kogu see vaatlustehniline tegevus oli teostatav väga mugavas asendist, lihtsalt tugeva põranda peal seistes. Kui siis kellamehhanism ka korras oli, võis üsna palju vaatlusajast ka lihtsalt uut ekspositsiooni või teise tähe vaatlust ette valmistades niisama vilistada või ka lihtsalt ringi käia, mitte aga eriti kaugele (sest mine sa töötavaid masinaid tea), võis sangpommi tõsta (ka see oli tornis vahepeal olemas) või lihtsalt tähistaevast imetleda või üldse mitte midagi teha (inimlik loomulik laiskus eelistab muidugi just seda) ja lihtsalt teatud aja oodata. Magama jäämist tuli vältida – selleks leidis iga vaatleja ise omi viise, kohati päris originaalseid.

Aga ikkagi – Küünlapäeva Täht?

Küsimus üle-eelmises punktis Deenebi kohta jäi aga püsti, täiesti kõrvale sai kaldutud. Antud tähe kõige viletsam vaatluskuu on just veebruar, küünlakuu. Deeneb seikleb siis enda jaoks just kõige madalamas piirkonnas, kuskil põhjakaares. Tõsi, vastu hommikut, on Deeneb kirdesuunalt juba uuesti kõrgemal. Kuid veel kõrgemale kerkib hommikuks Deenebist heledam Veega, mis enne keskööd samuti madalas põhjakaares asub.

Jääb üle arvata, et eestlased olid Deenebi suhtes tähelepanelikud ja viisakad. Täht on küll loojumatu, kuid jämedalt hinnates just veebruarikuu keskööl oma madalaimas asendis. Sedagi võis kunagi miskipärast pidada märgiliseks sündmuseks. Eks siis veebruar ole Deenebi jaoks kuu, millele järgnevatel kuudel see täht hakkab üha suuremal osal ööst üha kõrgemal paistma (hommikutaevas), seega omal moel on veebruar Deenebi tagasipöördumise kuu. Nii et miks ka mitte – Küünlakuu Täht. Teatud salapära aga ikkagi jääb.

Orion

Orion “ametlikus vormis”. Tähtedest tuleb Riigel eesti keeles siiski 2 “i”-ga kirjutada.

Siirdume veebruarikuu õhtusesse lõunakaarde, Orioni tähtkuju uurima. Tähtkuju on seda väärt. Veebruarikuu õhtutaevas oleks ilma Orionita oluliselt viletsam.

Kreeka mütoloogias oli Orion võimas jahimees. Eesti mütoloogia nägi siin küll hoopis muud, talumehe „käsirelvi”: Kooti ja Reha.

Kui vaatame taevasse, siis Orioni vasakpoolne ja heledam kujuteldav õlga kujutab täht Betelgeuse, mis on jällegi üks punastav täht, nagu neid taevas päris mitu tükki on. Parempoolne ja tuhmim õlg aga on omakorda Bellatrix. Selle tähega on omad jamad. Tähtede algsed, enamasti araabiakeelsed nimetuseed on sageli tõlgitud ja siis uuesti kuhugi tõlgitud jne. Moonutused, mis seejuures võivad tekkida, on sagedased. Araabia keeles (kirjapilti toomata) olevat olnud algselt selle tähe nimi „Möirgav vallutaja”. Mitte just hea tõlkimise järel tekkis siis kuidagi Bellatrix ehk „Naissõdalane”. Oh seda pahameelt, kui kunagi ammu sai mingile huviliste grupile ülearuselt veel juurde öeldud, et ega neil kahel nimetusel sisulist vahet ju polegi. Alles siis märkasin, et see grupp koosneski naisterahvastest… Nojah… Õnneks oli see seltskond vähem kui kümneliikmeline…

Orioni pead tähistab nõrk täheke, mis silmi kissitades oleks nagu mitmest osast koosnev. Õige, nii ongi. („Õige, härra inspektor. Uwe Sievers. Poksija. Euroopa ekstšempion. Raskekaalus. Nüüd vanemsanitar Les Cerisiers sanatooriumis”. Kui 2 kuu eest soovitatud „Füüsikud” on hoolega ära vaadatud, peaks see katkend tuttav ette tulema.)

Aga tõepoolest. Orioni kujuteldavas peas paistab tõepoolest tegelikult mitte 1, vaid 3 tähte. Kokku tuntud kui Meissa. Aga ka nimetus Heka pole võõras.

Orioni tähtkuju loomulikumas vormis. Pildi paremale äärde mahub ka osa Orioni kilbist.

Liigume allapoole ja kohtume kuulsa Orioni vööga. Kolmeliikmeline sirge rivi, paremalt vasakule: Mintaka, Alnilam, Alnitak (justkui 3 poisist koosnev ühendkoor ikka neist „Füüsikutest”: „Tere päevast, preili doktor!”) Tähepoisid on siin tõesti kopsakad: sinakad, ülimalt kuumad ja massivsed, 2 äärmist asuvad koguni O-spektriklassis. Suurt rohkem palja silmaga hästi nähtavaid O-tähti taevas polegi.

Kui teleskoop algselt Alnitakile suunata, saab selle lähedusest jäädvustada pildi heledast gaasudust ja tumedast tolmudust selle taustal. Gaasudu on punakat värvi, kuna seda valgustab ikka seesama Alnitak. Miks mitte sinine? Sellepärast, et see ei ole peegeldusudu, vaid kiirgusudu. Keskkond neelab kõigepealt kuuma tähe kiirgust, töötleb seda ümber ja kiirgab siis uuesti, aga juba märksa pikema lainepikkusega, osa energiat kiirguseks tagasi ei muutu.

Udu asub nimelt kuuma tähte ümbritseva nn Strömgreni sfääri sees. Kusjuures see piirkond ei tarvitse üldse sfääri ehk ringi kujuline olla. Selles piirkonnas üldiselt gaas ioniseeritakse (kuuma tähe UV-kiirgus lööb aatomist elektroni minema.) Kui siis elektron uuesti julgeb aatomisse „nina näidata”, hüppab ta aralt energiatasemeid pidi allapoole. Suhteliselt soodsaks astumiseks sel teel jääb eel-eelviimaselt tasemelt eelviimasele langemine (Balmeri H-alfa joon). See annabki udukogu punase värvi. Samal ajal ioniseeritakse muidugi uusi ja uusi udukogu vesiniku aatomeid, sest tähel kiirgust jätkub. Piirkond, kui kaugele HII, ioniseeritud vesiniku ala ulatub, oleneb tsentraaltähe kuumusest, aga ka udukeskkonna tihedusest, suunast samuti.

Punase udu taustal jääb pildile ka teistsuguse keemilise koostisega tume tolmuudu nimega Hobusepea. Teleskoobis, kus pole spetsiaalseid värvifiltreid, on selle otsene silmaga vaatlus siiski raskendatud, sest kiirgusudu pole ka just eriti hele ja kontrastne. Kui kasutada ühe Eesti nurga murdekeelt, siis: võiks siin öelda nii: „Äga paertsel ajal pannasse nende vaatmise massinate külge ju igate moodi vigurissi juure…”

Suur Orioni udukogu M42. Näivalt justkui eraldi jääv, suurt lindu meenutava udukogu “pead” moodustav osa on eraldi nimetusega M43.

Edasi Orioni uurides võib kujutleda, et Orioni vööst allapoole lähtub mõõk. Mõõga juures on kujutlusvõimet vööga võrreldes rohkem vaja. Mõõka moodustavad tähed pole ka nii heledad, ometi paistab keskmine neist kuidagi udune. Binokliga vaadates on udu juba hästi näha. Kui võtta (suurem) teleskoop, näeme pilti veel mastaapsemalt. See on kuulus Orioni Udu, Messier’ kataloogis number 42. Näha on ka kosmilises ajaskaalas küllaltki uhiuus, 6. tähest kogumik, nagu linnumunad pesas. Täheparveke koos uduga kokku siis annavadki lihtsalt silmaga vaadates selle uduse tähe illusiooni.

Kui hoolega teleskoobis vaadata, siis tundub üks osa Orioni udust kuidagi eraldi olevat. See on siis omaette nimetusega M43. Messsier’ tabel muide on leidnud Orioni tähtkujust ühe liikme veel, taaskord difuusse udukogu, M78. Selle leiame teleskoobiga siis, kui jällegi just Alnitakist, vasakpoolsest vöötähest lähtudes, teleskoopi Betelgeuse suunas aeglaselt nihutada.

Udukogu M43 eraldi.

Udusid on Orioni taustal veel mitmeid teisigi, väga „udune” tähtkuju tegelikult. Nt on udukogu ka nt „mõõgas” oleva teise tähe, nüü Ori ümber. Ärme aga unustame, et Orioni läbib Linnutee, Orioni suunda projekteerub isegi üks selle spiraalharudest; see peaks aitama asjast aru saada.

Vasakpoolse jalana (ida pool) pastab Orionis täht Saiph, heledamat ja läänepoolsemat aga tuntakse Riigelina. Riigel on üldse tähtkuju heledaim täht.Riigel on jällegi üks kuum, sinakas täht, mis on lisaks ka ülihiiu staatuses. Sellised tähed on ka peajada sinistest tähtedest suuremad, kuid üldse mitte nii suured kui punased ülihiiud, näiteks Betelgeuse. Termin „ülihiid” tähendabki ennekõike tähe suurt heledust.

Orioni läänepoolses küljes (paremalt) on leitav ka Orioni kilp. Kahjuks on siin tähed suhteliselt tuhmid, kuid hoolega vaadates on kilpi moodustav poolkaar siiski vaadeldav. Juuresolevatest joonistest ühel on osa kilbist siiski näha.

Vist sai Orion lühidalt üle vaadatud. Mis siis muud kui soojalt riidesse ja õue! Vajadusel tasub kaasa võtta tähekaart ja hõõglambi iseloomuga valgust kiirgav tuhmipoolne lambike selle uurimiseks. Arvutiekraan ja nutitelefon pigem ei kõlba, need mõjuvad silmale pimestavalt. Tähistaevas nõuab enda uurimiseks aga pimedaga harjunud silma.

Lõpetame sellega sedapuhku veebruarikuu jutud.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Peeter Tenjes
Tähevoolud Linnutees

Tähevoolud Linnutees on purunenud kääbusgalaktikate ja täheparvede jäänused.
Selliste tähevoolude omaduste ja liikumiste uurimine võimaldab saada teavet Linnutee
lähemas ja kaugemas minevikus toimunud sündmuste kohta ja aidata rekonstrueerida
Linnutee kujunemise lugu.

Loeng on tasuta.
Kõik huvilised on oodatud!

Kosmoseteleskoop Hubble ülimalt detailne pilt kolmest tolmusambast Kotka udukogus (paremal). Vasakul on toodud Hubble originaalpilt samast taevaalast üles võetud 1995 aastal. Foto vasakul: NASA/ESA/STScI/J. Hester ja P. Scowen (Arizona State University); paremal: NASA/ESA/The Hubble Heritage Team (STScI/AURA).

Kosmoseteleskoop Hubble pilt tolmusammastest lähi-infrapunases spektripiirkonnas. Lähis-infrapuna valgus läbib enamuse udukogus olevast gaasist ja tolmust, paljastades seeläbi tähed udukogu tagaplaanil ning ka tolmusammaste sees. Siiski, osad tolmusamba piirkonnad on nii tihedad, et isegi lähis-infrapuna valgus ei suuda neid läbida. Foto: NASA/ESA/The Hubble Heritage Team (STScI/AURA).

Võrreldes 1995 ja 2014 aaste pilte, on võimalik märgata kitsaid joa-laadseid moodustisi, mis paiskuvad eemale äsja tekkinud noortest tähtedest. See on üks väheseid piirkondi universumis, kus on võimalik nii detailselt jälgida protsesse, mis kaasnevad uute tähtede tekkimisega. Tõenäoliselt on ka meie Päike moodustunud analoogses tähetekke piirkonnas. Päike oli kunagi üks täht noores täheparves, mille massiivsemad tähed plahvatasid supernoovana, mille tulemusena ümbritsev gaasipilv laiali puhuti. Ka Kotka udukogu ootab kunagi sama saatus.

Kosmoseteleskoop Hubble detailseim ülesvõte tolmusammastest Kotka udukogus nähtavas valguses. Pildil nähtavad udukogu sambad on ligikaudu 5 valgusaastat kõrged. Foto: NASA/ESA/The Hubble Heritage Team (STScI/AURA).

„Need uued ülikiired tähed on väga erinevad nendest, mis on varasemalt leitud” ütles Vanderbilti Ülikooli doktorant Lauren Palladino, kes on uuringu juhtiv autor. “Kõik seni leitud ülikiired tähed on suured sinised tähed (B spektriklass), mis näivad pärinevat meie galaktika keskmest. Uued leitud ülikiired tähed on aga suhteliselt väikesed, umbes Päikese suurused, ja üllatuslikult ei näi ükski neist pärinevat galaktika keskmest.”

Senised ülikiirete tähtede otsingud on keskendunud ainult suurtele radiaalkiirustele, mis on kiirused, millega objekt meile läheneb või meist kaugeneb. Nüüd on Palladino koos meeskonnaga võtnud lisaks kiirusele arvesse ka tähtede liikumise suuna taevasfääril kasutades selleks andmeid veerandit taevast katvast Sloani digitaalsest taevaülevaatest (Sloan Digital Sky Survey).

„On väga keeruline lüüa täht galaktikast välja“, ütles Palladino juhendaja teadur Kelly Holley-Bockelmann. „Selle kõige tõenäolisemaks ja levinumaks meetodiks peetakse vastastikmõju ülisuure musta auguga, mis asub galaktika keskmes. Seda teooriat kinnitas fakt, et kõik seni leitud ülikiired tähed on tõenäoliselt sündinud meie galaktika keskmes, kust nad on siis välja löödud. Uutest ülikiiretest tähtedest ei pärine aga mitte ükski galaktika keskmest, mis viitab sellele, et on olemas uus klass ülikiireid tähti, millel on teistsugune galaktikast väljaviskamise mehhanism.“

Astrofüüsikud on arvutanud, et täht peab saama kiiruskasvu suurusjärgus 300 km/s, võrreldes galaktika liikumisega, et saavutada määratud väljaviskamise kiirus. Võrdluseks Päike liigub galaktikas kiirusega umbes 220 km/s ja kiiremad ülikiired tähed suurusjärgus 700 km/s (2.5 mln km/h). Nad hindavad ka, et Linnutee keskel oleva musta augu mass on 4 miljonit Päikese massi, mis on piisavalt suur, et gravitatsioonijõuga kiirendada tähti ülisuurte kiirusteni. Tüüpiline olukord on selline, et kaksiktähed satuvad musta augu mõju alla ja sel ajal kui üks täht tõmmatakse musta auku, siis teine kiirendatakse suurte kiirusteni. Seni on leitud ainult 18 suurt sinist (B-klass) ülikiiret tähte, mis võivad olla tekkinud sellise mehhanismi tõttu.

Nüüd on Palladino koos kolleegidega avastanud 20 uut Päikese suurusega tähte mida nad nimetavad potentsiaalseteks ülikiireteks tähtedeks. „Üks võimalik probleem tuleneb tähtede liikumise mõõtmise täpsusest,“ ütles ta. „Tähe kiiruse mõõtmiseks tuleb mõõta tähe asukoht väga täpselt kümnete aastate jooksul. Kui asukohta mõõdetakse ebatäpselt ja ainult mõne korra, siis võib saada palju suuremaid tulemusi kui tegelikult on. Me arvame, et kuigi mõned kandidaadid võivad olla juhused, siis suurem osa on ka tegelikult ülikiired tähed.“

Astronoomid jätkavad edasiste vaatlustega ja analüüsidega. Kuna uued tähed näivad olevat samasugused nagu tavalised G ja K spektriklassi tähed, siis nad ei arva, et need uued ülikiired tähed sündisid galaktika keskmes, halos või kuskil teises eksootilises kohas. „Suur küsimus on nüüd see, et mis kiirendas need tähed nii suurte ektreemsete kiirusteni,“ ütles Holley-Bockelmann. Alternatiivseteks võimalusteks on välja pakutud näiteks kaksik musta augu ja üksiku tähe kokkupõrget või kaksiktähe ühe kaaslase supernoova plahvatust, kus teine kaaslane kiirendatakse ülisuurte kiirusteni.

Kosmoseteleskoop Fermi on tänapäeval kõige moodsam gammakiirguse teleskoop, mille peamine ülesanne on kaardistada kogu taevas. Teleskoop on taevast kaardistanud juba üle nelja aasta ning selle aja jooksul on kogunenud kriitiline kogus andmeid uurimaks kõrgel energial gammakiirguse spektrit. Fermi andmeid kasutades avastatigi 2012. aasta kevadel Linnutee tsentrit ümbritsevast piirkonnast üks “veider” signaal: üldiselt siledas kosmilise gammakiirguse spektris on nähtav suhteliselt terav maksimum. Sellist teravat maksimumi, mille energia on umbes 130 GeV, on tavaliste astrofüüsikaliste objektidega väga raske seletada. Samas kui eeldada, et tumeaine on osakestefüüsika päritolu, siis tumeaine annihilatsioon monokromaatseks gammakiirguseks tekitabki spektris sellise terava tipu.

Uurimuse autorid, Elmo Tempel, Martti Raidal ja Andi Hektor, näitasid esimesena, et gamma-joone signaal tuleneb üsna täpselt Galaktika keskmest ning ei ole seotud ühegi varem teadaoleva astronoomilise objektiga nagu näiteks “Fermi mull“. Lisaks Galaktika keskmele leidsid autorid samasuguse signaali lähedastest galaktikaparvedest.

Kui eeldada, et tegemist on tumeaine annihilatsiooni signaaliga, siis kõige realistlikumad osakestefüüsika mudelid ennustavad kahe lähestikku asuva joone olemasolu. Kui vaadata gamma-joone morfoloogiat lähemalt, siis on tõepoolest näha, et lisaks tugevale 130 GeV joonele on olemas natuke nõrgem 110 GeV joon. Kuna täpselt samasugune joonte dublett on nähtav nii Galaktika keskmes kui galaktikaparvedes, siis kahest sõltumatust kohast leitud täpselt samasugune jaotuse maksimum näitab, et väga suure tõenäosusega signaal pärineb tumeainest.

Kosmoseteleskoop Fermi gammakiirguse spekter. Punktiirjoon tähistab teoreetilist taustkiirgust, must pidevjoon märgib vaadeldud taustkiirgust. Punane joon koos halli alaga näitab Galaktika keskmes mõõdetud gammakiirguse spektrit koos statistiliste vigadega. Vertikaalsed punktiirjooned märgivad 110 ja 130 GeV energiaga maksimumide asukohti.

Tumeaine päritolu küsimus on fundamentaalfüüsika kõige tähtsam küsimus. Fermi mõõtmine võib osutuda esimeseks kindlaks signaaliks tumeaine annihilatsioonidest, mis omakorda võimaldab määrata tumeaine päritolu. Kui avastatud gamma-joon osutub esimeseks tumeaine signaaliks osakestefüüsikas, siis ei ole tegu lihtsalt teadussaavutusega – tegu on inimkonna maailmavaadet muutva avastusega.

Uued uurimused näitavad, et vastus on jah. Mitte ainult põgenik-planeedid ei eksisteeri, vaid nad kihutavad läbi kosmose kiirusel, mis moodustab mõne protsendi valguskiirusest – kuni 48 miljonit km/h (13 000 km/s).

“Need meeletu kiirusega liikuvad planeedid on ilmselt ühed kiirematest objektidest meie galaktikas,” ütles Avi Loeb Massachusetts’i Cambridge’i Astrofüüsika Harvard-Smithsonian Keskusest.

“Kui sa elaksid ühel sellistest planeetidest ootaks sind ees perutav sõit galaktika keskmest, universumi avarusteni.”

“Teisi kui subatomaarseid osakesi ei tea ma eksisteerivat, mis lahkuks meie galaktikast nii kiiresti kui need põgenik-planeedid,” ütles Idan Ginsburg, Dartmouth kolledžist, Hanoveris, New Hampshire’s.

Sellised rutakad maailmad, mida nimetatakse ülikiirusel liikuvateks planeetideks, tekivad samamoodi kui ülikiirusel liikuvad tähed. Kaksiktähe süsteem uitab galaktika keskmes asuvale supermassiivsele mustale augule liiga ligidale ja tugevad gravitatsioonilised jõud rebivad tähed üksteiselt, saates ühe tähe minema suurel kiirusel, samas kui teine täht püütakse orbiidile ümber musta augu.

Selle uurimuse tarbeks, simuleerisid teadlased, mis juhtuks, kui igal tähel oleks üks või kaks planeeti lähedal tiirlemas. Nad leidsid, et täht, mis visatakse välja, saaks planeedid oma reisile kaasa vedada. Teisel tähel, mille must auk kinni püüdis, võidaks planeedid küljest rebida ja heita planeedid külma ja musta tähtedevahelisse alasse kolossaalsete kiirustega.

Tüüpiline ülikiirusel planeet katapulteeruks väljapoole kiirusel 11 kuni 16 miljonit km/h (3000 – 4500 km/s). Kuid väike murdosa neist võib saavutada ideaalsetel tingimustel palju suuremaid kiirusi.

Praegused instrumendid ei suuda üksikuid ülikiirusel liikuvaid planeete leida, sest need on tuhmid, kauged ning haruldased. Samas, astronoomid saaksid märgata planeeti tiirlemas ümber ülikiirusel liikuva tähe, vaadaldes tähe heleduse kerget langust, kui planeet tähe eest läbi sõidab.

Selleks, et ülikiirusel liikuv täht saaks planeedi endaga kaasa vedada, peab planeet omama lühikest orbiiti. Seega tõenäosus, sellise ülemineku nägemiseks oleks suhteliselt kõrge, 50 protsendi ligidal.

“Tõenäosusega üks kahele üleminekut näha, kui ülikiirelt liikuval tähel oleks planeet, oleks mõtekas neid otsida,” ütles Ginsburg.

Selline maailm põgeneb ükskord Linnutee galaktikast ning rändab läbi galaktikatevahelise tühjuse.

“Reisiagentuuride kuulutused rännakutele ülikiirustel liikuvatel planeetidel võivad huvi pakkuda eriti seiklushimulistele üksikisikutele,” ütles Loeb.

Vaata lisaks: Tarmo Kõlli pildialbum

Tehnilised andmed: kaamera Canon 350D, objektiiv Sigma 17-70 mm, fookuskaugus 17 mm, suhteline ava f/2,8, ISO 1600, säriaeg 20 sekundit. Panoraami kokkumonteerimiseks kasutatud tarkvara: Adobe Photoshop.

Linnutee mõhn. Hubble kosmoseteleskoobi komposiitpilt. Roheliste ringidega on märgitud siniste hulkurite asukohad. Pilt: NASA, ESA, W. Clarkson (Indiana University and UCLA), and K. Sahu (STScI).

Sinised hulkurid on objektid, mis asuvad täheparvedes (kerasparved, hajusparved ja nüüdsest ka Linnutee mõhn). Võrreldes teiste parve tähtedega paistavad nad nooremad, kuna niisuguse heledusega tähed oleks selle ajaga oma kütuse ära tarbinud. Tõenäoline põhjendus sellele võiks olla, et tegemist on lähedaste kaksiktähtedega, millest üks annab oma gaasi pidevalt teisele. Seetõttu tähes, mis pidevalt gaasi saab, toimuvad intensiivsemad termotuuma reaktsioonid ning ta paistab heledamana.

Linnutee mõhn, ehk tsentraalne osa, on paik, kus on palju tähti üksteisele väga lähedal. Sellise läheduse ja pideva liikumise tõttu on suur tõenäosus, et tähed nö põrkavad kokku. Kokkupõrke all tuleb antud juhul silmas pidada mitte otsest kokkupõrget, vaid teineteisele piisavalt lähedale sattumist, et nad hakkasid ümber teineteise tiirlema. Kui piisavalt lähedale satutakse, siis on võimalik ka aine ülekanne, millest tekivad sinised hulkurid.

Siniseid hulkureid ei oldud senini leitud, kuna need tähed on haruldased (Hubble kosmoseteleskoobi 180 000 pildistatud tähest ainult 42 võivad olla sobivad) ning seetõttu, et Linnutee ketas varjab osa mõhnast ning lisab omalt poolt heledaid tähti vaatevälja. Avastus võimaldab piirata Linnutee mõhna tähetekke ja evolutsiooni mudeleid.

Hiiglaslikud gamma-kiirguse mullid Linnutees. Pilt: NASA/DOE/Fermi LAT/D. Finkbeiner et al.

Põhjus, miks varem pole nii suurt gammakiirguse allikat nähtud on osaliselt kogu taevast kattev gammakiirguse udu. See udu tekib kui relativistlikel kiirustel liikuvad osakesed interakteeruvad valguse ja tähtedevahelise gaasiga Linnutees. Hinnates udu tugevust suudeti see LAT-i andmetest eemaldata ja avastati kaks gammakiirguse mulli.

Teadlased proovivad nüüd kindlaks teha, kuidas selline struktuur tekkida võis. Struktuuri kuju ja kiirguse põhjal arvatakse, et see on tekkinud suure energiahulga kiirel vabanemisel.

Üheks võimalikuks allikaks võib olla meie galaktika keskel asuva ülimassiivse musta augu juurest pärinevad osakeste joad, mis tekivad, kui musta auku langeb ainet. Praegu ei ole Linnutee mustal augul selliseid jugasid, kuid minevikus võisid nad eksisteerida. Nähtud mullid võis tekitada ka gaaside väljavool plahvatusliku tähtekke tulemusena Linnutee keskosas.

Tartu Observatooriumi vanemteadur Urmas Haud on arendanud uudset meetodit erinevate gaasistruktuuride leidmiseks neutraalse vesiniku poolt raadiodiapasooni lainepikkusel 21 cm kiiratava spektrijoone mahukatest vaatlustest. Selle töödetsükli seni viimase uurimusena proovis ta 2005. aastal valminud Leiden-Argentiina-Bonni vesinikuülevaate andmetest eraldada kõige külmemaid neutraalse vesiniku pilvi, milliseid selle andmestiku alusel oleks võimalik üldse leida. See oli esimene seda tüüpi süstemaatiline otsing maailmas, sest seni on niisuguseid pilvi otsitud vaid vesiniku neeldumisjoonte alusel ning need otsingud on olnud võimalikud ainult Linnutee tasandi ümbruses. Seniste otsingute alusel ongi leitud Linnutee tasandi lähedal märkimisväärne külmade (temperatuur alla 50 K) pilvede populatsioon, kuid olemasolevate andmete kohaselt asuvad need pilved väljaspool Kohalikku Mulli ja seega ka Päikesest suhteliselt kaugel. U. Haua poolt pakutud meetod töötab kõige paremini just Linnuteest kaugele jäävates taevapiirkondades ning nii oli võimalik esmakordselt koostada kogu taevast hõlmav külmade pilvede kaart.

Uus külmade pilvede kaart. Külmem gaas on sinisem, veidi soojem aga punasem. Punased nooled osutavad Verschuuri poolt leitud pilvedele. Linnutee kulgeb piki joonise horisontaalset keskjoont.

Juba põgus saadud kaardi uurimine näitas, et kaardi koostamiseks kasutatud uus meetod oli taasleidnud ka Verschuuri poolt 40 aastat tagasi juhuslikult avastatud pilved, kuid mitte ainult. Kaardilt on selgelt näha, et kaks tuntud pilve moodustavad vaid väikese lõigu märksa pikemast pilvede ahelast. Täpsem uuring näitas, et kõik ahela pilved koonduvad ruumis vähemalt 30° pikkusele ringjoone kaarele. Selle ringi raadius on kuni 350 valgusaastat ja kogu pilvesüsteem liigub ruumis kui üks tervik. Et Päikesele lähimas punktis ei ole pilveahel meist kaugemal kui 100 valgusaastat, siis jäävad kõik ahela pilved Kohaliku Mulli kuuma sisemusse, samas kui mõned ahela osad on tõenäoliselt isegi külmemad kui seni teada olnud Verschuuri poolt leitud pilved.

Kohalikus Mullis leitud pilveahel (vaatluspunktide ruudukesed) ja mudelringi keskjoon (sujuv kõver). Värviga on kodeeritud nii vaadeldud gaasi kui ka mudelist arvutatud kiirused (km/s).

Kaudsemad andmed viitavad, et veel mitmedki ülaltoodud kaardil olevad pilvekompleksid võivad jääda Kohaliku Mulli piiresse, kuid paljude teiste kaugused Päikesest võivad ulatuda enam kui 5000 valgusaastani. Kuidas Kohalikus Mullis olevad külmad pilved sellises kuumas keskkonnas tekkida on saanud ja milline on nende edasine saatus, pole veel selge.

Artikkel: Gaussian decomposition of HI surveys. V. Search for very cold clouds

Allikas: Meie külmad naabrid (Tartu Observatooriumi teadusuudised)

Primitiivsed tähed on tekkinud vahetult pärast Suurt Pauku, umbes 13,7 miljardit aastat tagasi. Tüüpiliselt on nendel tähtedel vesinikust ja heeliumist raskemate elementide sisaldus umbes tuhandik sellest, mis on Päikesel. Kuna astronoomias nimetatakse kõiki vesinikust ja heeliumist raskemaid elemente metallideks, siis selliseid primitiivseid tähti nimetatakse ka väga metallivaesteks tähtedeks. Sellised tähed on väga haruldased ning peamiselt on neid vaadeldud meie Linnutee galaktikas.

Praeguse arusaama järgi tekivad Linuutee-sarnased galaktikad väiksemate galaktikate ühinemisel. Seega Linnutees vaadeldud ekstreemselt metallivaesed tähed tekkisid algselt kääbusgalaktikates, mis hiljem ühinesid meie galaktikaga. Selle teooria kohaselt peaks selliseid primitiivseid tähti esinema ka teistes meie Linnuteed ümbritsevates kääbusgalaktikates. Viimaste aastate aktiivsed otsingud ei ole senini selliseid tähti Linnutee lähiümbrusest leidnud.

Kasutades uusi ESO VLT spektraalseid vaatlusi ning modelleerides tähe spektreid, õnnestus astronoomidel siiski avastada ekstreemselt metallivaesed tähed neljas Linnutee kääbuskaaslases: Fornaxi, Sculptori, Sextansi ja Carina kääbusgalaktikas. Need avastatud tähed kinnitavad meie arusaama esimeste tähtede ja galaktikate tekkest.

Allikas: No Place to Hide: Missing Primitive Stars Outside Milky Way Uncovered