Kellakatastroofist

Alustame siis aprilliga. Kõigepealt tuleb vist juhtida (taas kord…) tähelepanu 31. märtsil toimunud „Suurele Paugule”, kui ajaaarvamine löödi meil taas kord tunni võrra nihkesse, ning alustati suveajaga. Kellad, mis jõudsid 31. märtsil näiduni 3 öösel, kuulutati hoobilt hoopis kella 4 näitama. Suveaeg sobib iseenesest küll endistviisi rohkem aastaringseks kasutuseks seoses vene ajal kujunenud ja siiani püsiva harjumusega päevaseid töö- ja äritoimingud tsentraliseerida kindlalt pigem kella 13, mitte kella 12 juurde. Kuid teiselt poolt, veelgi suurem probleem on aga kellakeeramine ise. Kuigi kella keerati äsja tund aega edasi, tähendab see kellakeeramisega kaasaliikunud taustsüsteemis (kus me kõik paratamatult viibime) vaadatuna seda, et hommikust ärkamist ja kõiki teisi päevaseid toiminguid tuleb alustada hoopiski tund aega varem. Ning see aspekt on kindlasti kahjulik (üldine tervis, tähelepanuvõime liikluses jne).

Mida selle jandi kohta öelda?
„Kõige tähtsam kõikide asjade edasisel edenemisel on: lomboküürsus!” „HURR-RAA!” „HJURAA-AA!” „HURRRAA-AA!”… (st kestvad kiiduavaldused saalist). Hiljem küsis keegi kõrvalseisja kelleltki saalis: „Mis see lomboküürsus on, mida te hurraatasite? Kas see on lammaste iga-lõunane pesemine?” „Meie ei pea seda teadma, mis on lomboküürsus! Pole ette nähtud! Mis lambad?! Oot.oot! Kes sina oled? Kas ei pooldagi lomboküürsust? Rahvas, rünnakule! Hurraaa!” Õnneks jõudis õnnetu küsija siiski plehku panna.

Aprillipäikesest ja ilmast

Aprillikuu Päike käib päris juba kõrge kaarega ja päev on ööst pikem. Ometi on aprillikuu õhutmperatuuri mõõdetud miinimum -25 kraadi, seega võib tõeliselt arktilise õhumassi kohaletulek isegi päikeselisel päeval veel kerget miinust hoida, seda vast küll ainult päris kuu alguses. Miskipärast on meid juba päris pikalt ära hellitatud aastaringsete pigem liigsoojade ilmadega ning mõne viimatise aasta aprillis vahel ette tulnud vilusid ja pilvealuseid päevi, kus veidi lundki on riputanud, peetakse ekslikult aprillikuu kohta väga külmadeks.

Aprillikuu Eestis mõõdetud temperatuuride maksimum ja miinimum erinevad üksteisest 52 kraadi võrra. Miinimum on -25, maksimum koguni +27 kraadi. Tundub hirmus suur vahemik, kuid võtame võrdluseks mõne teise kuu, nt jaanuari. Asi pole sugugi parem, jälle saame peaaegu sama, koguni 53-kraadise erinevuse, -43-st +10-ni. Kusjuures ka probleem asjadest arusaamisega on siin sama, kuna nullkraadist lörtsisooja plögailma kiputakse ekslikult juba jaanuari normiks lugema. Suvekuudel on ilmastik siiski stabiilsem, nt juulis on õhutemperatuuri seni teadaolev kõikumise ulatus Eestis peaaegu 20 kraadi väiksem: kasutades ka komakohti, siis +0,5-st +35,2-ni.

Astronoomilises mõttes paikneb Päike aprilli keskpaigani Kalade tähtkujus, 18-ndast aprillist alates aga Jäära tähtkujus.

Apriliööde planeedid

Planeetide vaatlusvõimaluste au kaitseb tänavustel aprilliõhtutel Jupiter. Planeet on vaadeldav õhtutaevas lääne-loodekaares, tähtkujuks on suurema osa kuust Jäär, kuid kuu lõpus liigub Jupiter Sõnni tähtkujju. Nentida tuleb tõsiasja, et kuigi Jupiter on vaadeldav terve kuu vältel, siis vaatlustingimused halvenevad jõudsalt, kuna vähenevad nii planeedi vaatlusaeg kui sellega seoses ka kõrgus horisondist. Kuu alguses on asjad veel päris normaalsed, Jupiter loojub umbes 3.5 tundi pärast Päikest ja paistab probleemideta heledaima tähtobjektina taevas, ületades heleduselt lähima võrdlusobjektina lõuna-edelataevas paistvat kinnistäht Siiriust.
Nii Jupiter kui Siirius (Suure Peni tähtkujus) loojuvad kuu alguses umbes ühel ajal. Edaspidi hakkab aga Jupiter üha enam jõudma heledasse ehavöösse ning muutub kuu teises pooles ka selle aspekti tõttu kehvemini vaadeldavaks. Kuu lõpus loojub Jupiter vaid ligemale veerand tundi rohkem kui tund pärast Päikest ja on leitav väga madalas.

Pikalt on Jupiter nautinud mõne kraadi kaugusel asuva Uraani lähedust (või vastupidi). Kuid aprillis toimub partnerite otsustav lähenemine ja möödaminek. 21. aprillil möödub Jupiter Uraanist 31 kaareminutit lõuna poolt. Selline nurkkaugus vastab täiskuu läbimõõdule, nii et teleskoobis saab planeete mahutada samale vaateväljale. Palja silmaga on Uraan (heledus 5.8 tähesuurust) vaadeldavuse piiril. Mõni inimene peaks Uraani nägema, kuid karta on, et mitte kõik.

Noorkuu sirp asub Jupiteri juures 10. aprillil. Samas kandis pesitseb ka üks komeet (vt allpool).

Mis puutub Siiriusse, siis ka see päris-täht (taeva heledaim) vajub kuu edenedes üha madalamale (edelasse), hakates loojuma enne Jupiteri. Päev-paar peale jüripäeva kaob Siirius ehavalgusse.

Miks tuua mängu Siirius, see pole ju planeet? Põhjusi on kaks. Esiteks võrdlus Jupiteriga. Mõlema heleda „tähe” vaatlustingimused halvenevad ning omavahel võrrelduna neid objekte uurida on sedapuhku päris asjakohane.
Teine põhjus on see, et Merkuur, Veenus, Marss ja Saturn moodustavad sedapuhku nähtamatute planeetide klubi (vähemalt palja silmaga vaadates). Kõik aastad ega ka kuud pole planeetide nähtavuse osas vennad.

8. aprillil on täielik päikesevarjutus, mis Eestis jääb taaskord nägemata. Meil pole varjutus vaadeldav ka osalisena.

Orion „laseb jalga”

Kuulsa Vana-Kreeka mütoloogilise küti järgi nime saanud Orioni tähtkuju näeme kuu alguses õhtuti veel üleni madalas edelataevas; öö kulgedes tähtkuju loojub. Kuid seegi seis ei püsi mitte just eriti kaua. Esimesena lähevad juba õhtutaevast kaotsi Orioni jalgu esindavad tähed: tähtkuju heledaim liige Riigel ning sellest märksa tuhmim, teise suurusjärgu täht Saiph, kadudes mõlemad umbes 14-nda aprilli paiku ehavalgusse. Edasi jääme ilma Orioni vööst, mille liikmed (kõik 2. tähesuurus) kaovad korraga ehavalgusse 20-nda aprilli paiku. Enne seda võime õhtuti vöö liikmeid näha madalas läänetaevas kolme üsna täpselt paralleelselt horisondiga asetseva tähena. Vesiloodi pole siis põranda valamiseks vajagi, piisab ka tähtede vaatamisest… Kui siit edasi veel nädal aega oodata, siis Orioni parem õlg, Bellatriks (2. tähesuurus) kaob ehavalgusse 27-nda aprilli paiku. Ka Orioni pead esindav küllaltki tuhm ning udune mitmiktäht Meissa (või ka Heka) kaob kuu lõpu lähenedes ehavalgusse. Teist õlga esindav hele ja punakas Betelgeuse jääb siiski Orioni õhtuti esindama kuu lõpuni, kuigi vajub üha madalamale läände, ehavööse.

Lääne-edelataevas õhtuti apriili alguses

Teisi tähti õhtuti läänetaevas

Loojangukumasse on kadumas ka Sõnn. Kuu alguses on tähtkuju veel kenasti vaadeldav, kuid mitte enam kuu lõpus. Sõnni heledaim täht Aldebaran on mahlakuu algul näha õhtuti poole ööni, kuid vajub kuu lõpuõhtuteks madalasse loodetaevasse, ehavöösse, Betelgeusest paremale ning loojub mõistagi üha kiiremini. Elnath (beeta Tau) on Aldebaranist tuhmim, teise tähesuuruse täht, kuid soodsama aprilli-asendi tõttu jääb ilusasti nähtavaks kuu lõpuni. Teine Sõnni „ametlik sarv”, Tianguan (tseeta Taau) on eelmisest ligi tähesuuruse jagu tuhmim ning asub umbes 9 kraadi allpool ja vasakul (vaadates kuu lõpus õhtuti läänetaevasse). Tianguan on Elnath-ist tuhmim, kuid peaks siiski ka kuu lõpus leitav olema. Kergemini hakkab kuu lõpuõhtute läänetaevas Sõnni ühe sarve kandidaadina silma ehk hoopiski Veomehe tähtkuju täht Hassaleh (iota Aur), asudes sama kõrgel kui Elnath ja 8 kraadi paremal pool. Aprillikuus kaob nähtavalt ka Taevasõel, pimedas taevas muljetavaldav tähtede hajusparv Sõnni tähtkuju koosseisus; kuigi heledatena need tähed seal ka just ei paista.

Kaksikud asuvad Sõnnist ida pool, aprilliööde kontekstis tähendab see, et ka kõrgemal. Seega Kaksikute tähtkujus on läbi aprillikuu kogu öö vältel vaadeldavad vähemalt selle „juhttähed” Polluks (alumine ja vasakul) ning Kastor (ülemine ja paremal). Terve öö on need tähed paistnud juba alates detsembrikuust. Läänepoolsemad ja tuhmimad tähed Kaksikutes, nt Alhena (gamma Gem), Mebsuta (epsilon Gem), Mekhuda (tseeta Gem), Propos (eeta Gem), samuti ka teised taolised „realiikmed”, aga loojuvad öösel.

Ka Väikese Peni liikmed Prooküon ja Gomeisa paistavd õhtuti ja loojuvad öösel; vaatlusaeg lüheneb.

Juba jutuks olnud Veomehega pole muret: tähtkuju on loojumatu ja selle heleldaim täht Kapella hoiab oma kollast lippu ikka päris kõrgel.

Laiemalt ringi vaadates: Karjasest Kaksikuteni

Aprllis on kogu öö vaadeldav karikakujuline tähtkuju Karjane. Esimene, mis Karjases silma hakkab, on ornazi tooniga Arktuurus (näiv heledus -0.05 tähesuurust). Kuu algul leiab Arktuuruse õhtuti veel (pigem) madalast idakaarest, kuid edaspidi kerkib Karuvalvur (Arktuurus eestikeelses tõlkes) pimeduse saabumise ajaks üha kõrgemale.

Muuseas, kas meist tahaks vabatahtlikult mõnda vabades tingimustes toimetavat karu valvata? Pole probleemi, küllap soovijaid jätkub, sest potentsiaali jääb ülegi. Vaadakem kasvõi mõnd „lääne filmi” viimasest 10 aastast ja tegelikult kuskil 3 korda varasemastki ajast. Ühed põhilistest märulikangelastest, kes kurikaelu ja üldse kõiki ettesattujaid edukalt üle katuseharjade loopima tormavad, on isikud, kelle kõne esindab helisageduspiirkonna skaala kõrgemat osa. Kerge on siit edasi otsekohe veenduda, et kõik on kooskõlas. Kõrgem sagedus tähedab automaatselt ka suuremat energiat (meenutagem energia valemit koos Plancki konstandiga!). Suurem energia omakorda esindab suuremat füüsi(ka)list jõudu. Mott. Karud peaksid aegsasti tegema tagasitõmbuvaid järeldusi.

Teiseks kohustuslikuks ja mõistagi ka positiivseks „võimsuselemendiks” filmides on Maa ekvatoriaalalade ümbrusest ja päris viimasel ajal ka Punasest merest kirdest pärit isikutel. Antud juhul pole kõne sagedusskaala määramine oluline, piisab geograafiliste koordinaatide poolt määratud päritolupiirkonnast. Füüsikalised (kvantitatiivsed) valemid ei anna antud juhul justkui midagi, kuid usun, et teate siiski selle sihtgrupi esindajaid küll ja veel; igal poolt vaatab mõni vastu, vaata kuhu vaid tahad. Siin trügib uksest sisse otsene ja katseline järeldus, et kui polegi kvaliteeti, siis seda võimsam on ometigi kvantiteet! Nii et ikkagi saime järelduseks: Mott. Nii et karud, krokodillid, tiigrid jt, värisegu!

Lõunataevas apriilliõhtutel

Hästi, saime karud võimsa kontrolli alla. Tagasi teema juurde. Kuna Karjane kulgeb aprilliöö vältel üle lõunameridiaani, on igati paslik öelda Karjase kohta: kevadine tähtkuju. Loogiliselt on seega kevadised ka muud lõunakaare tähed ja tähtkujud aprilllikuu öötaevas. Lõunakaarde tõusnud Karjasest paremal (lääne pool) asub Lõvi. Reegulus (heledus 1.35 tähesuurust) on Lõvi heledaim täht. Telekoobiga on ilus vaadata aga Reegulusest tuhmimat, kuid muidu piisavalt heledat Algiebat (gamma Leo), mis asub Reeglusest ülapool ja veidi vasakul, heledus 2.1 tähesuurust. Kui kujutis pole just ülimalt halb, siis näeme teleskoobis kena kahevärvilist kaksiktähte. Lõvi on ilus tähtkuju, mitmed teisedki tähed on seal parajalt heledad. Lõvist omakorda lääne poole jääb Vähk. Vähk ei ole silmatorkav tähtkuju, kuid meelega sinnapoole vaadates muudab uduse laiguna paistev Sõime hajusparv (M44) Vähi siiski huvitavaks. Mõistagi peab taevafoon tume ja ümberringi pime olema. Vähi tuhmide tähtede heledamate esindajate vaatesuunalt kõrgeim liige, Tegmen (ioota Cnc), muutub teleskoobi range pilgu all aga kaksiktäheks, tasub vaadata.

Kui Algieba puhul võib mõnikord liiga halb atmosfääriga seonduv kujutis vaatepilti rikkuda, siis sarnane on lugu Kastoriga Kaksikutest (see jääb omakorda Vähist läände). Kastor on kuuiktäht, detailsemalt on Kastoris kolm kaksiktähte. Neist kolmest kahte kaksiktähte peaks ka läbi teleskoobi eraldi näha olema, st Kastor peaks paistma kokkuvõttes „vaid” kaksiktähena. Kuid mõningates harvades kujutise tingimustes võib Kastor ka tavateleskoobis paista üksiktähena ja algatada advokaadivaba juurdluse kõigi suhtes, kes julgevad selles kahelda.

Lõvi ja Karjase vahele jääb piirkond, kuhu oleks justkui sattunud mingi tuhmide tähtede parv. Nii see tegelikult ongi: tegu on Bereniike Juuste täheparvega Melotte 111. Samasse suunda, kuigi parvest suuremale taevasfääri pindalale on „paigutatud” ka Berniike Juuste tähtkuju. Lisaks jutuksolevale täheparvele selles tähtkujus suurt muud põgusalt peale vaadates ei paistagi.

Jätkame jalutuskäiku: Neitsist Maokandja ja Herkuleseni

Kogu aprillikuu vältel paistavad heledatest tähtedest kogu öö Kaksikute juhtiv, kuigi juhilubadeta tähepaar ja samuti Arktuurus Karjasest, samuti võib ligikaudu sama öelda Reeguluse kohta Lõvist. Lisaks võib umbes sama öelda ka Spiika kohta Neitsi tähtkujust. Aprilli algul tõuseb Spiika veel ehavalguse aegu, edaspidi aga hakkab õhuti silma üha kõrgemal nagu Arktuuruski. Siiski, Arktuurusega võrreldes jääb Spiika märksa madalamale kagu-lõunasuunda. Kulmineeruvad need tähed aga peaaegu üheaegselt (Spiika siiski 50 minutit varem). Neitsi tähtkuju on suur ja ka suhteliselt heledaid tähti seal samuti leidub, kuid Neitsi ei mõju kokkuvõttes siiski väga „veenvalt”.

Kui Neitsi on kagutaevast lõunakaarde siirdumas, tõuseb veel madalamalt kagu poolt Kaalude tähtkuju. Seal pole ka eriti palju vaadata, paari (olgu, kolme, kuid kaks on paremini näha) kolmanda tähesuuruse tähte (2.7, 2.8 tähesuurust) märkame siiski. Kahest madalamat ja parempoolsemat tähte Zuben Elgenubi (alfa Lib) tasub teleskoobi, isegi tavalise binokliga uurida, kuna täht omab kaaslast kaugusel 3 kaaresekundit. Tõsi, kaaslane on tuhmim kui peatäht, palja silmaga meed ei eristu.

Kaaludest kõrgemale tõuseb Madu. Selle tähtkuju tähtedega ei saanuks ka just 20. sajandi Eurovisioonile minna, kuid omapärane küsimärgi või sirbi kuju on siiski tähelepanuväärne. Veel kõrgemale lõunakaarde kerkib pisike, kuid väga ilus tähtkuju Põhjakroon, heledaim täht selles poolkaares on Gemma (alfa CrB:teine tähesuurus). …. Kuidas palun? Ah et selle tähtkujuga läheme siiski eurovisooonile? Nojah. Kuid… 21. sajandi eurovisioon… Noh, kuidas see ansambel Kontor (solist Heino Seljamaa) kunagi lauliski (mitte küll kahjuks Eurovisioonil): „…Ma ei räägi parem edasi…”

Lähemegi siis mitte edasi, vaid hoopis Kaalude juurde tagasi.
Kaalud kulmineeruvad kuu algul hommikupoole ööd, kuu lõpus aga kesköö paiku. Kaalusid on kunagi loetud ka osaks Skorpioni tähtkujust. Kui nii, siis peaks Skorpion ise ka ligidal olema. Tõepoolest. Kaalude järel tõuseb Skorpion, jätkates sodiaagi tähtkujude lõikes traditsiooni „madalam kui eelmine”. Skorpion ilmub nähtavale väga madalas kagu-lõunataevas. Heledaim täht on Antaares, punakas täht (0.89 tähesuurust). Antaaresest peamiselt paremale poole asetub nõrgemate tähtedega Skorpioni sõrg. Pool, õigemini isegi enamus Skorpionist aga on Eestis mittetõusev. Ka nähtavad Skorpioni tähed (v.a Antaares) pole õhtutaevas kunagi, terve aasta vältel, vaadeldavad. Kuid (sarnaselt paarile eelnevale kuule) saab Skorpioni nähtavat osa imetleda aprillikuus, hommikupoole ööd.

Tähtkujud kagu-lõunasuunal aprillikuu hommikutaevas

Laseme taevasfääril pöörduda pisut veel idast lääne poole, nüüd on kenasti mängus kaks tähtkuju- giganti. Kõrgem neist on Herkules, pool sellest tähtkujust on Eestis koguni loojumatu. Tähtkuju prototüüp, Herakles oli Vana-Kreeka mütoloogias vägev vägilane (kuigi kaasaaja femiinsetes löömafilmides löödaks lisaks Orionile temagi kiiresti koos seinaga välja; erandi moodustaks juhtum, kui nad teostaksid eelneva naha intensiivse pruunistamise solaariumis; see oleks heaks filmidopinguks „pahade heledavärviliste „korralekutsumisel””).

Herkulesest lõuna poole ehk madalamale asetub Maokandja, mille lõunapiir ulatub Eestis praktiliselt horisondini (Skorpionist ida pool ehk vasakul). See mütoloogiline mehike oli kange muus mõõdus: tegu oli universaalse arstiga, Asklepiusega, kes muuhulgas tõi rahvast üha vilunumalt ka teispoolsusest tagasi. Zeus, kreeka peajumal, aga konkurentsi ei sallinud ja kõrvaldas rivaali Maa pealt. Nii see Maokandja tähtkuju tekkis, kahele poole temast sattus Madu, mille idapoolse jupikese tähistaevas ära näitamine on üsna kopsakas ülesanne.

Põhja sattumine…

…olla taunitav, teeme Eesti taevas loojumatu tähekambaga siis seekord eriti kiiresti ja laseme kohe jalga. Pea kohalt leiame öösel Suure Vankri, sellest allpool asub Väike Vanker, selles asuv Põhjanael määrab põhjasuuna ja selle järgi muudki ilmakaared. Kassiopeia asub Põhjanaelast madalamal, kuid mitte väga madalas põhjakaares. Kogu moos. Pöördume nüüd uuesti viuhti 180 kraadi ringi ja vaatame jälle „õiges” suunas, vabanedes kiiresti ja kergendusega põhjatähe all seismisest ehk rahvakeeli „paadialuse” staatusest, enne kui mõni eriti tark isiksus seda märkab või sellele koguni viitama hakkab.

Seniiiti

Kuid kes ütles, et seniit ja põhjasuund on samad? Noh, kui ütles, siis paras talle kui ebateadlikule elemendile. Otse lagipea kphal ehk seniidis ja selle ümbruses on aprillis vaadeldav Suur Vanker. See asjaolu suisa sunnib (ehkki pigem horisontaalasendist) Suurt Vankrit lähmalt uurima. Võtame mingi teleskoobi ka ligi. Kombineerinud edulkalt teleskoobi paigutamise ja „häälestamisega”, saame vaatlusega pihta hakata. Püüame uurida ka süvataeva objekte. Igaks juhuks olgu ka hoiatatud, et Suure Vankri öise imetlemise eesmärgil magamistoa lage ja katust minema lõhkuda ka ei maksa, nagu nt Sääriku Seiu aasta tagasi tegi.

Suur Vanker koos Messier’ objektidega

Suur Vanker sisaldab 7 Messier’ kataloogi liiget, neist koguni 6 on galaktikad. Seitsmes objekt, M40, on justkui eksitusena galaktikate vahele sattunud. Ning palun väga: just Messier’ üheks kolmest “eksituseks” seda peetaksegi. Tegu on lihtsalt kahe lähestikku paistva ehk optilise kaksiktähega, ei enamat. M40 asub tähe Megrez (delta UMa) lähedal (1.5 kraadi põhja pool), tähepaari nurkvahekaugus on 50 kaaresekundit, heledused 9. ja 10. tähesuurus. (vt. ka jaanuari loo 1. osa). Komponendid pole omavahel seotud: kaugused on Maast ümmarguselt 1140 ja 450 valgusaastat.

Optillise kaksiktähe M40 asukoht tähe Megrez suhtes. Näha on ka paar nõrka galaktikat.

Optiline kaksiktäht M40 Suures Vankris. Tuntud ka ühena “Messiier’ eksitustest”.

Jaanuaris oli juttu ka galaktikast M51, mida on kasulik otsida Suure Vankri otsmise aisatähe järgi. Sama tähe, Alkaid (eeta UMa), lahkel kaasabil peaks sarnaselt leidma ka spiraalgalaktika M101. Nüüd tuleks appi paluda ka mitmiktäht Miitsar (tseeta UMa), millest koos tuhmi naabri Alcoriga sageli juttu tehakse. Kui võtta Alkaidi ja Miitsari vaheline nurkkaugus, 6 kraadi ja 40 kaareminut, kolmnurga aluseks, siis kujuteldava võrdhaarse kolmnurga tipus, Lohe tähtkuju suunal, paiknebki M101, mis asub Alkaidist 5 ja poole kraadi kaugusel nagu ka Miitsarist. M101 asub ligikaudu 27 miljoni valgusaasta kaugusel.

Messier’ kataloogi liige M101 – spiraalgalaktika hüüdnimega Vankriratas.

Muuseas, Veekeeris (või ka pesumasin…) M51 Jahipenides asub suunalt Alkaidile lähemal kui M101 oma 3 ja poole nurgakraadiga. M101 „aunimetuseks” on Vankriratas, kuid see pole eriti originaalne, kuna sellenimelisi taevaobjete on teisigi, nt hajusparv M36 Veomehes.

Seniidis (mitte segi ajada sõnaga seniilne!) paiknev Suur Vanker paistab muidugi just niipidi nagu vaatleja seda soovib. Kuid võtame siiski eeskujuks sügisese olukorra põhjataevas, kui aisatähtede „taga” olev vanker on justkui “õigetpidi” asendis ja kaks alumist ratast vuravad mööda teed. Eesmine ratas on seega Phekda (gamma Uma) ja tagumine Merak (beeta Uma).

Võttes appi teleskoobi, tekib vist kohe soov trahvikiitung kirjutada: mõlemad rattad on kusagile otsa sõitmas. Eesmine ratas, Phekda hakkab „ületama” galaktikat M109. Tagumise ratta ette on jäänud koguni 2 objekti: galaktika M108 ja planetaarudu M97.

Kaks Messier’ kataloogi objekti ühel pildil – M97 ja M108. Kaadrist välja (alla paremale) jääb täht Merak.

M108 on spiraalgalaktika, paistes meile serviti; asub tähest Merak 1.5 kraadi kaugusel, heledus 10,7 tähesuurust. Kaugus 46 miljonit valgusaastat.

Spiraalgalaktika M108 Suures Vankris

Planetaarne udukogu M97 (Öökull) Suures Vankris

Omakorda mitte suunalt kaugel objektist M108, vaid 48 kaareminutit eemal paiknev planetaarne udukogu M97, Öökull, pole kahjuks kuulsa Lüüra uduga võrreldav, kuid mingi udune tomp peaks teleskoobis paistma. Isiklikult olen seda objekti vahel vaadelnud ainult madalas asendis põhjataevas; kahte tumedamat osa ehk öökullisilma pidi pigem ette kujutama. Peaaegu otse seniidi suunal peaks pilt aga parem olema. M97 jääb tähest Merak 2 kraadi ja 16 kraadi kaugusele. Võrdluseks: alumiste rattatähtede Meraki ja Phekda vahemaa on umbes 8 kraadi. M97 paikneb 2000 valgusaasta kaugusel, näiv heledus 9.9 tähesuurust. Arv 2000 tundub suisa olematu suurus võrreldes 46 miljoniga. Merak omakorda jääb meist 80 valgusaasta „lähedusse”; see on omakorda justkui päris väike arv, seda isegi 2000-ga võrreldes. Nii et liiklusõnnetust Suure Vankriga oodata siiski pole.

Spiraalgalaktika M109 Suures Vankris

M109 on ilus varbspiraalgalaktika, kuigi tsentriosa paistab enam silma. Nii et just seniidi kandis tasub seda galaktikat teleskoobis uurida küll. Heledus on kahjuks siiski tagasihoidlk, 10,8 tähesuurust. Nurkkaugus Pehekdast on 40 kaareminutit. Galaktika ise peaks asuma 60 miljoni valgusaasta kaugusel, kuid on välja pakutud ka suuremaid väärtust, mis asetaksid M109 Messier’ kataloogi kaugeimaks liikmeks, M58 asemel. Täht Phekda (vankri eimene ratas) paikneb aga „vaid” 83 valgusaasta kaugusel. Nii et siingi pole kokkupõrkeohtu.

Siiski saaks siit hea tahtmise korral huvitavaid teemasid ikkagi arendada seoses vankritega. Ka koolides ning lastesaadetes võiks ikkagi esineda mõni „vankritädi” koos sisendav-kisendava veendumusega, et: „Vankrite rattaid saab vahetada ainult sõidu ajal ja maksimumkiirusel; seda enam, et vankrite seismajätmine on ammugi ajale jalgu jäänud nähtus ning mis peamine, otseses vastuolus ka vankrite isiklike valikute vabadusega!”

Suurt Vankrit siiski kindlate kätega edasi juhtides jääb veel „kirss tordil”, kuna kaks Messier’ kataloogi galaktikat on Suures Vankris veel. Nende galaktikate enam vähem konstantsete vaatlustingimuste püsimiseks pole oluline ei kellaaeg ega ka aastaaeg, peaasi vaid, et pime ja selge oleks. Tõsi, seekord on vaja seitsmest heledast vankritähest eemalduda. Võiks teha aga nii. Vankrirataste Phekda ja Dubhe (alfa UMa) vaheline diognaal on 10 ja pool kraadi pikk. Jätkates samas suunas, tuleb 10 kraadi kaugusel vastu galaktikate paar: M81 (koordinaadilt lõuna pool) ja M82 (põhja pool). Galaktikaid lahutab vaid 37 kaareminutit, pisut enam kui täiskuu läbimõõt.

Suure Vankri kaht galaktikat – M81 (ülal) ja M82 (all) – võib näha teleskoobis ühisel vaateväljal

Galaktikad on sedapuhku ka ruumiliselt lähestikku. M82 on mõneti „räsitud” moega. “Sakutamine” on teostatud suurema massiga M81 poolt. M81, spiraalgalaktika, paistab meile pigem pealtvaates, M82 aga külgvaates. M81 paikneb 12 miljoni valgusasta kaugusel, Ka näival heledusel pole viga: 6.9 tähesuurust.

Galaktika M81 Suures Vankris on tore teleskoobiobjekt

Nii et M81 tasub üles otsida küll! Isegi binoklist võib piisata. M81 on peagalaktikaks grupis, mille „turuväärtuselt” teiseks liikmeks on M82, heledus 8.4 tähesuurust, kaugus Maast samuti umbes 12 miljonit valgusaastat. Seda galaktikat loetakse irregulaarseks, kuid siiski on osavad uurijad seda külje pealt uurides ka spiraalharusid leidnud. Irregulaarsus on seesama „räsitud olek”, mille eest tuleb arve saata M81-le. Muuseas, tuleks korrata, et, miks mitte ka meie ei peaks siiski arveid kosmosesse lennutama: (pöörd)väärtuslik rohepööre vajab ju üha uusi finantseerimisi!

Irregulaarseks peetav galaktika M82

M82 puhul väärib märkimist suur tähetekke kiirus, eriti galaktika tsetraalsemas osas. Uusi tähti tekb M82 keskme lähedases piirkonnas ligi 10 korda tempokamalt kui terves Linnutees kokku. Võimalik, et ka siin on „süüdi” M82 naaber,M81. Veel paistab M82 silma väga omapäraste „raadiokõrvadega”. Raadiogalaktikaid teatakse ammu, kuid M82 on selleski aspektis kuidagi iseeäralik. Eks tuleb uurimisi jätkata. M81 ja M82 paari on põhjust veel ka allpool hea sõnaga mainida.

Märkus. Tähtede täpsete nimede kirjapilt on mõneti „vabameelne”. Nt Phekda on sageli tähistatud ka nii: Phecda.

12. aprill…

… on kosmonautikapäev. Sel päeval, 1961. aastal tegi kuulus Juri Gagarin esimese inimesena kiire tiiru ümber Maa. Lend kestis 108 minutit ehk 1 tund ja 48 minutit. Maksimaalne kõrgus maapinnast ulatus 327 kilomeetrini. Kui midagi võrdluseks tuua, siis kuulus rahvusvaheline kosmosejaam ISS „kõigub” kuskil 350 ja 450 km kõrguse vahel ning Hubble kosmoseteleskoop paikneb peaaegu 600 km kõrgusel. Ometi saab Gagarini lendu siiski kosmoselennuks pidada. Tänapäevaks meile ringiga lääne poolt tagasi jõudnud Nõukogude absurdi-propaganda suutis seda sündmust üliaktiivselt kajastades veidi ka irvitamise objektiks muuta, kuid Gagarini lend oli kõigest hoolimata märgiline. Ikkagi esimene inimene, kes osales enneolematus inimeksperimendis ning suutiski raketitehnika abil Maa külgetõmbejõudu osaliselt üle mängida ning lisaks ka kosmosest elusa ja tervena tagasi tulla. Koeraga nimega Laika mõni aasta varem tehtud kosmose-eksperiment isegi ei eeldanud Maale tagasijõudmist. See oli tõesti julm eksperiment. ilma igasuguse naljata.

Jälle ka komeediteemal

Kui mitmes kord see juba on suhteliselt lühikese aja vältel. Jälle loodetakse ühe Päikesele läheneva komeedi peale. Seekordne komeet 12P/Pons-Brooks võib siiski osutada veidi, kuid mitte vist palju tõsisemaks tegijaks.

2024. aasta kevade komeet 12P/Pons-Brooks

12P/Pons-Brooks on lühiperioodiline komeet, perioodiga 71 aastat. Tiirlemisperiood ümber Päikese tundub siiski pikk, kuid komeetide puhul võivad perioodid ulatuda sadade tuhandete aastateni. Sealt edasi on omakorda vaid lühike samm olukorrani, kus paljud komeedid käivad Päikese läheduses ära vaid ühe korra, „tukkudes” enne ja pärast seda nähtamatuna Päikesesüsteemi hõreda perifeeria moodustava Öpik-Oorti pilves. Muidugi ei käi paljud Oorti pilve komeedid üldse Päikest (ja Maal pesitsevat vaatlejat) „narrimas”.

Komeet 12P/Pons-Brooks avastati kuulsal „Prantsuse Muskus käimise” aastal, 12. juulil 1812 avastajaks Pons. Brooks’i nimi lisadus 1883. aastal, kui viimane sama komeedi sõltumatult eelmisest lähenemisest ja selle uurijatest uuesti avastas. Hiljem on sama komeet periheelis käinud veel kahel korral.

Komeedi 12P/Pons-Brooks orbiidi tasand ei ole lähedane ekliptika tasandiga

Komeet on lühiperioodiline ning selliste komeetide orbiidid asuvad sageli ekliptika tasandi läheduses. Käsitletava komeedi puhul seda küll öelda ei saa, kuna orbiidi kaldenurk ekliptika tasandiga on 74 kraadi. Arvatavasti on see komeet suhteliselt hiljuti planeetide (loe: Jupiteri) mõjul lühiperioodilisse lõksu sattunud ja orbiidi kaldumine edaspidi ekliptika tasandi suunas seisab veel ees.

Komeet 12P/Pons-Brooks ja tähistaevas. Komeedi näiv orbiit on kujutaud nõrga rohelise joonega. Rohelisega on märgitud ka komeedi asukohad konkreetetel päevadel ning kuudel. Kollane joon on ekliptika.

Komeet asub kuu esimeses pooles Jäära tähtkujus ja läheneb sellelesamale „paharetist komeedijahtijale” Jupiterile. Nurkvahekaugus komeedi pea ja Jupiteri vahel on minimaalne 13. aprillil (3 kraadi). 11. ja 12. aprillil peaks komeedi saba minema üle Jupiteri (11-ndal lisaks ka tsentraalse täpsusega üle Uraani). Komeedi heledus kasvab ka: kuu algul 1, aprillil, on see ette hinnatud olema 5.1 tähesuurust ja objekt asub õhtul Jäära tähest Hamal (alfa Ari, 2.1 tähesuurust), 1.5 kraadi vasakul.

13-ndaks kuupäevaks, Jupiterist möödumise ajaks peaks komeedi heledus olema 4.5 tähesuurust. Heleduse mõttes peaks komeeti siis palja silmaga nägema küll, ehkki heledus hajub punktallikatega võrreldes rohkem laiali. Kehvaks teeb asja aga see, et komeet loojub 13. aprillil vaid 2 tundi ja 10 minuti pärast Päikest. Seetõttu pole komeedi nägemine madalas taevas ehakuma ligiduses eriti optimistlik. Kuu algul on selles osas asi parem, kuna komeet loojub peaaegu 4 tundi Päikesest hiljem. See-eest aga on heledus madalam. Nokk kinni, saba lahti, nagu tihti juhtub.
Siiski, on ka neid, kes pakuvad komeedile veidi suurmat heledust, maksimumiga 3.7 tähesuurust.

Üks häda lisandub veel; seda kasvava Kuu näol. Kitsas Kuu, komeet ja Jupiter kohtuvad 10. aprillil. Järgnevatel õhtutel küll Kuu eemaldub, kuid muutub üha heledamaks. Jälle on komeet kannatavaks osapooleks.

Edaspidi, peale Jupiterist möödumist loojub komeet üha rutemini ja kaob paraku veelgi kindlamini nähtavalt.

Eks aprilli edenedes saab üht-teist selgemaks, milline selle komeedi nähtavus ehk heledus tegelikult on. Periheeli aeg on 21. aprillil, heledust ennustatakse 4.4 tähesuurust. Selleks ajaks on komeet siirdunud üleni Sõnni tähtkujju. Edaspidi hakkab ka heleldus vaikselt „alla võtma”. Kuu lõpus loojub komeet juba samal ajal kui Päike.

Muuseas, lootusi pannakse komeedi nägemise võimalusele 8. aprilli päeval, päikesevarjutuse ajal. Täisvarju riba kulgeb üle Põhja-Ameeerika, nii et soodsaid kohti vaatlusteks peks leidma (kui need pole just „ära-tule”-piirkondadeks muutuda lubatud „rikastava erinevuse” mõttes püstirikkaks saanud anarhiasaared); ilma osas peab muidugi samuti vedama nagu alati.

Päev pärast ametlikku ning sõbralikku kohtumist Jupiteri ja komeet 12P/Pons-Brooksiga 10. aprillil on Kuu juba järgneval õhtul, 11. aprillil, kenasti näha Taevasõela täheparve kõrval. Samal ajal on Kuu vaid 4 ja poole kraadi kaugusel teisest komeedist 13P/Olbers. Tõsi küll, see komeet on vaid 10. tähesuuruse tuhm tähesarnane objekt, saba ei maksa teleskoobigagi otsida. Antud komeet on perioodi pikkuse osas (kuid ainult selles osas!) peaaegu 12P/Pons-Brooks-i kaksikvend, periood on 69 aastat. Periheeli jõuab see komeet tänavu 30. juunil. Komeet on selleks ajaks loojumatu ja paikneb Ilvese tähtkujus, kuid seda palja silmaga vaadelda pole ikkagi lootust (periheelis pakutakse praegu heledust 7.0 kuni 7.5 tähesuurust), valged ööd sinna juurde.

Muuseas, igal kellaajal ja aastaajal leidub päris mitmetes suundades taevas alati komeete, kuid… Uurisin hiljuti kolme suvaliselt valitud komeedi andmeid ning nende näivateks heledusteks olid kahel juhul 18. ja kord 19. tähesuurus. See asjaolu ei muuda neist objektidest lähemalt rääkimist eriti huvitavaks jututeemaks.

Kui mõni komeet muutubki mõneks ajaks muljeltavaldavalt heledaks, siis pahatihti kaasneb sellega taevasfääril Päikese lähedal paiknemine ja jälle on huvilised narriks tehtud. Sellinegi järjekordne „pesemata lumekobakas”, on Päikesele lähenemas ning eks kevade ja suve edenedes selgub, mis siis temaga saab.

Külastaks mõnda komeeti?

Mehitatud ja isegi mehitamata kosmoselendudega Maast kaugele eemale lendamisega pole just parim hetkeseis. Ei ole meist veel rändajaid isegi lähimate, vaid mõnede valgusaastate mastaabis paiknevate Päikese naabertähtede vahel.

Hulga väiksemate mastaapide tõttu on Päikesesüsteem siiski lootustandvam piirkond seoses mehitamata kosmoseaparaatide jõudmisega isegi Pluutoni ja pisut kaugemalegi. On külastatud ka mõnda komeeti, Kuust rääkimata.

Kuu puhul leidsimegi lõpuks taevakeha, kuhu ka inimene on jõudnud. Kuid kui ootaks komsosevallutamise jätkuteel mõnda lähedalt möödauhavat komeeti? (Siiski poleks vaja 1908. aasta Tunguusi avarii-komeedi taolist, selline tuleks meile liialt lähedale.) Raske ettevõte siiski, arvutused ja raketiehituse peab tegema väga täpselt ning mis veel hullem, päris kiiresti.

Oletame siiski, et kosmoseprogramm on tehtud ja rakett valmis ja läheb sõiduks. Kosmonaut kargab uljalt komeedi pinnale. Nüüd tuleb olla aga ettevaatlik: kiiresti joosta ja pikki hüppeid teha ei tasu, kuna teine kosmiline kiirus komeedil võib ühtäkki ületatud saada. Eksisteerib ka võimalus, et kosmosnaut võib sattuda ise komeedi tehiskaaslaseks. See poleks ikkagi samuti meeldiv väljavaade. Tugev jalgade trampimine komeedil on omakorda selles mõttes ohtlik, et ühtäkki võib maapind, st komeet, mitte ainult pindala, vaid ka ruumala mõttes tükkideks pudeneda. Jällegi osutuks komeedil jalutaja korraga avakomsoses viibijaks. Tõsi, abi oleks nööriga raketi külge sidumisest. Raketi algne maandumine (st komeedindumine) oleks mõistagi ülipeen ja aeganõudev töö. Ning isegi kui komeet jääb selle käigus terveks, on siiski suur probleeem, kuidas käivitada piisavalt reaktiivjõudu tagasi pöördumiseks (kergekaaluline komeet saab siis ju samuti vastassuunas liikumise lisaimpulsi). Nii et isegi laost valmis raketi väljaostmisel tasub komeedi-lennu otstarvet põhjalikult kaaluda.

Siiski, ega me ju ei tea, võib-olla siiski on kellelgi salajasi komeedi-rännu kogemusi. Oleks ju igati vahva, kui keegi astuks kapist välja ning pajataks oma isiklikke kosmosemuljeid nagu nt Vikenti Liblikas naaberkülast, kes kätega igas suunas vehkides ja aeg-ajalt hävituslennuki pikeerimist imiteerides oma hiljutises sisutihedas, kujundlikus ning metafooridest kubisevas kõnes seletas, kuidas ta olla endale vahukulbiga kohvi keedupotist kruusi tõstnud.

Kvasarid

Seal tähises-tähises taevas,
üks salalik- kauge objekt.
Kahtlane kiirgus sealt laekub,
kus spektrijoonest saab mets!

Kuniks ööd on veel kevadiselt pimedad, sobiks veel ühel pikka aega küllalt hämarana püsinud teemal rääkida.

Esiteks hakati otsima optilisi vasteid suhteliselt tugevat kosmilist raadiokiirgust emiteerivatele objektidele. Nii avastati raadiogalaktikad, kus raadiokiirgust lähetav piirkond kippus ulatuma oluliselt suuremale piirkonnale kui optikas leitud vaste. Kuid ärme neile praegu suurt rõhku asetame.

Alates 1960. aastast hakati raadiokiirguse järgi leidma optilises lainealas esmapilgul justkui tavalisi tähti. Esimene avastatu sai katalooginimeks 3C 273. Selliseid tähti spektraalselt edasi uurides hakkas aga kiiresti silma, et taolised, Maalt vaadates küllat tuhmid, kuid siiski tavaliste tähtedena paistvad „raadiotähed” on väga imelike spektritega, mida ei suudetud ühegi aatomi (ega molekuli) laoboratoorse spektriga seostada. (Spekter on uuritava objekti kiirguse jaotus lainepikkuste (või sageduste) järgi.) Selliseid saladuslikkuse loori taha jääma kippuvaid objekte kogunes rohkem kui üks.

Suur samm edasi astuti 1963. aastal, kui ühel sellisel objektil, just sellelsamal esma-avastatul 3C 273, õnnestus M. Schmidti nimelisel uurijal need imelikud heledad jooned ära tuvastada: tegu oli kõige lihtsama ja rikkalikuma aine, vesiniku nn. Lymani seeria joontega. „Viga” oli selles, et need jooned asusid ootamatult hulga „maad” pikematel lainepikkustel kui „tarvis”. Nüüd oli lõng üles võetud ja tundmatud kiirgusjooned (kogu vesiniku Lymani seeria, mõnede muude ainete jooni ka) pandi paika ka teiste vaadeldud, kvasarite aunimetuse saanud objektide, spektrites. Kõigil neil esines ülimalt suurel määral spektrijoonte nihe, nn punanihe. Suur punanihke väärtus viitas omakorda, et kvasarid peavd asuma ülimalt suurtel kaugustel. Kuid mida siit järeldada saab? Võrdlevad vaatlused ja arvutused näitasid, et kvasarite absoluutsed ehk tõelised heledused peavad olema ligi paarkümmend korda suuremad suurimate teadaolevate hiidgalaktikate absoluutsetest koguheledustest!

Kvasarijahist teleskoobiga

Muide, seesama kvasar 3C 273 jäi pikaks ajaks näiva heleduse poolest heledaimaks kvasariks taevas ning arvestades ka selle absoluutset heledust (ikkagi täiesti „ausa” kvasari mõõtu kvasar), võib seda ka praegu heledaimaks pidada. Kvasari näiv heledus on 12.9 tähesuurust ja see paikneb Neitsi tähtkujus, eks sellepärast see teema just nüüd, aprillis, saigi üles võetud.

Püüame siis selle kvasari justkui kuidagi kinni ka. Asub see Porrimast (gamma Vir (3.4 tähesuurust)) 2.6 kraadi loodes (lõunakaares asumise korral ülal ja paremal). Kvasar 3C 273 paikneb 3 kraadi kaugusel kagu pool (allpool vasakul) galaktikast M61. Ega siin tegelikult muud targemat teha pole kui kasutada koordinaate.

Alfa: 12h 29m 06s ; delta: 2º 3´ 9´´

Peab siiski tunnistama, et nii tuhmi objekti otsimine ja vaatlemise proovimine pole eriti suurt kasu toov tegevus. On ju ka Pluuto kui teadaolevalt üpris kehvalt, vaid erinevatelt taevafotodelt otsitava taevakeha heledus vaid alla poolteise tähesuuruse väiksem.

Kvasari 3C 273 asukoht ehk vaatesuund Neitsi tähtkujus

3C 273 on ka ühtlasi meile üks lähemaid kvasareid, asudes „vaid” 2.4 miljardi valgusaasta kaugusel. Kilomeetrites tuleb see „veidi” suurem arv, 2 270 000 000 000 000 000 0000, ehk 2.27 korda 10 astmes 22. Tuleb siiski arvestada, et nii suured kaugused Universumis pole päris lihtlineaarselt määratavad, vaid olenevad kasutamiseks valitud Universumi kosmoloogilse mudeli õigsusest. Arvestades ka äsjatoodud märkust, peaks
3C 273 absoluutheledus olema -26.9 tähesuurust, küllaltki kvasarite „harju keskmise” kandis. Kaugust määrava punanihke väärtus z = 0.158.

Kvasarite heledus pole siiski konstantne, see kehtib ka 3C 273 kohta.

Tuleb siiski märkida, et konkurents nii lähima kvasari kui ka heledaima kvasari tiitlile on olemas. Teisalt kiputakse kvasariteks liigitatama ka mõnda lihtsalt aktiivset galaktikat, mille aktiivsus kvasari mõõtu välja ei anna. Eks see piir olegi tegelikult hägune. Praegu teadaolevalt heledaim kvasar (näiv heledus 12.2 tähesuurust) on
4U 0241+61 Kassiopeia tähtkujus. Absoluutne heledus on sellel objektil -25 tähesuurust (seega tegelikult märksa kesisem kvasar kui eelmine). See objekt peab eelnevat arvestades meile lähemal olema ja ongi. Siit omakorda järeldub kohe, et väiksem peab olema ka punanihe: z =0.044, See objekt on Eestis mitteloojuv, asub aprilliöösiti põhjakaares Kassiopeia tähtkujus, laias laastus vastassuunas Neitsi tähtkuju hallata olevale kvasarile 3C 273.

Kvasari 4U 0241 +61 koordinaadid:

alfa: 2h 44m 58s ; delta: 62º 28’ 7’’

Peab siiski tegema möönduse, et selle objektiga on seotud mitmeid segadusi nii koordinaatide kui heleduse osas.

Lähima kvasari au võiks (ehk) riputada objektile: 3C 465 punanihkega z = 0.030. Näiv heledus 13.3 tähesuurust, absoluutne heledus -23 tähesuurust, seega kvasarite mõistes juba üpris kesine. Objekt paikneb Pegasuse tähtkujus, mis on teatavasti aprilliöödel nähtamatu.

Millega on üldse tegu?

Läheme kvasarite uurimise ajaloo suunas tagasi. Tekkis uus küsimus: mis objektid need sellised ikkagi on?
Väliselt justkui tähed, aga palju heledamad võrreldes isegi võimsaimate, sadu miljardeid päris-tähti sisaldavate galaktikatega. Siit hiiliski sisse ka nimetus kvasar. Edasistel tähistaeva inspekteerimistel avastati suhteliselt ootamatult ka kvasareid, mis raadiokiirguses olid suhteliselt nõrgad. Kuid ka need kvasarid kiirgavad ikkagi peaaegu terves elektromagnetlainete diapasoonis. Nii et kõigil kvasaritel on võimsust väga palju ja jääb ülegi! (Kuid hirmu ei tasu siiski tunda, kuna kvasarid asuvad ju väga kaugel. „No mina küll jõuan neil iga kell eest ära joosta!”, nagu Tiguvälja Teet teisipäeval lahvka juures praalis.)

1973. aastast suudeti mõõta ühe kvasari kui „”tähe” normaalsest mõneti suurem kujutis. Sellest alates tulid astronoomid aegapidi järeldusele, et kvasarite puhul peaks tegu olema hoopiski ülikaugete (ja seega noorte) galaktikate väga heledate tuumadega. Alates 1997. aastast on kvasarite ümber olevaid galaktikaid endid ka otseselt selgelt jäädvustatud. Meile paistavad need galaktikad väga tuhmid vaid väga suurte kauguste tõttu. Galaktikate välised osad ei kippunud varem, kehvemate teleskoopide ja kiirgusvastuvõtjate ajastul, lihtsalt sel põhjusel paistma, et need kiirgavad oluliselt nõrgemini kui nende kvasaritest tuumad. Ning ärme unustame, et suhteliste (mitte absoluutsete) heleduste arvestuses (nagu nad peale vaadates tunduvad) on ju ka kvasarid väga tuhmid objektid. Palja silmaga ja õigupoolest ka läbi tavalise amatöörteleskoobi vaadates pole ju kvasareid näha. (Ka siin korduvalt mainitav kvasar 3C 273 oma ümmardatult 13. tähesuurusega on tuhm mis tuhm).

Hubble teleskoobi foto kvasarist 3C 273. Vasakul on näha ka gaasijuga, mis väljub pildil nähtamatust ümbrisgalaktikast.

Kaugused kvasariteni on tõesti ülimalt suured, ega veelgi kaugemalt palju kraami paistmas polegi, kui välja arvata Universumi mikrolaineline taustakiirgus. Kuna kvasarid asuvad tõesti suisa „maailma alguses” ja seda mitte ainult ruumilises, vaid ka ajalises mõttes, on tegu just nimelt noorte galaktikate heledate tuumadega.

Hubble teleskoobi foto kvasarit 3C 373 ümbritsevast galaktikast. Väga hele kvasarist tuum on varjestatud.

Aga mis „loomad” need kvasarid seal kaugete glaktikate tuumades siis ikkagi on? Üldine seletus on, et kvasareid, neid üliaktiivseid ja seetõttu oma olemuselt väga heledaid objekte „kütab” neid ümbritsev üpris tihe laetud osakestest koosnev plasmamaterjal, mis kvasari päris keskmes oleva tsentraalse (ülimalt massivse ja ka väga suurte väliste mõõtmetega) musta augu suunas ülisuure kiirendusega keereldes ja pööreldes langeb. Protsessiga kaasneb lisaks, magnetväljade lahke abiga, ka dünaamiline hõõrdumine. See aspekt põhjustab kiirgumise „hargnemist” peaaegu kõikidele mõeldavatele lainepikkustele (ehk sagedustele). (Kiirused on mõistagi ka suured, kuid kiirguse põhjustab just osakeste suur kiirendus.) Soodsaimad tingimused, et galaktika tuum paistaks kvasarina, ongi just noortel, alles välja kujunevatel galaktikatel, sest veel mitte tähtedeks koondunud materjali ja ka tähti tervikuna, mida must auk neelab, tuuma läheduses leidub.

Meenutame, et kvasarite kiiratavad spektrijooned asuvad uskumatult „valede” kohtade peal. Mainitud hele Lyman-alfa kiirgusjoone laboratoorne lainepikkus on 121,6 nanomeetrit, seega päris kaugel ultavioletses spektripiirkonnas. Esimestel avastatud kvasaritel ol Lyman-alfa joon küll hulga maad „punasemas piirkonnas”, kuid siiski endiselt UV-alas. Leitud on aga kvasareid, mille Lyman-alfa joon on nihkunud optilisse lainealasse ja isegi sealt edasi lähis-infrapunasesse kanti (olles siis juba jälle optilises kiirgusdiapasoonis nähtamatu). Kaugeima praeguseks avastatud kvasari punanihke indeks z = 10.1, sellele vastab hiigelkaugus 13.2 miljardit valgusaastat.

„Lymani mets”

Lyman-alfa (hääldades: “laimani alfa) kiirgusjoon tekib siis, kui vesiniku aatomis siirdub selle ainus elektron esimeselt ergastatud energiatasemelt põhiolekusse. Võimalik on ka vastassuunaline üleminek, sel juhul tekib samal energeetilisel kohal (121,6 nanomeetrit laboritingimustes) hoopis neeldumisjoon, mis viitab mujalt saabunud kiirguse nõrgenemisele.

Nüüd siis siirdume luuletuses lubatud metsa. Uurime jälle Lymani alfa-joont, mis oma suhtelise tugevuse tõttu on oluline „asitõend” kvasarite spektrite mõistmisel.

Kvasarite spektrite uurimisel tekkis nimelt järjekordne küsimus.
Mida kujutab endast Lyman-alfa kiirgusjoonele lisanduv arvukas neeldumisjoonte rivi, mis jääb kiirgusjoonest lühemate lainepikkuste poole? Pikapeale tuli möönda, et ka need neeldumisjooned on tegelikult Lyman-alfa tekkega jooned, kuid miskipärast viitavad nende asukohta väiksematele ja lisaks ka erinevatele punanihetele. See ongi see „Lymani mets”.

Astronoomid on siiski aegapidi välja peilinud, et mainitud neeldumisjoonte võrgustikku ei tekita mitte kauge kvasar ise, vaid neutraalset vesinikku sisaldavad kosmilised gaasipilved, mis jäävad kvasarilt tulevale valgusele ette. Olenevalt kaugusest Maalt vaadates, neelavad need gaasipilved kvasari kiirgust, tekitades ikka selle Lymani alfa joone, kuid sedapuhku neeldumisjoone. Ühe gaasipilve käest vabalt pääsenud footonid kohtuvad kusagil oma teel järgmise, Maale lähema pilvega, siis tekib uus neeldumisjoone komponent jne.

Sellist „metsa” hoolega uurides, kasutades kvasarite intensiivset kiirgust, saab üha täpsemalt kaardistada vesinikupilvede tihedust ja jaotust maailmaruumis ja nii ka tehakse. Teatavasti aga on vesinik Universumis väga tähtis aine, mille järgi saab ennustada uute tähtede tekkevõimalusi ja võrrelda seda olemasolevate ning juba kustunudki tähtede arvukusega. Kuid see on juba pika ja mitmeastmelise täheteaduse tegemise näide.

Kõige kaugemate avastatud kvasarite korral (punanihkest tulenev kauguse mõõt z = 6 või veelgi rohkem) on lühemalaineline spekter alates Lymani kiirgusjoontest teistsugune kui äsja sai kirjeldatud (õieti nagu „põlegi” teist!), see viitab juba teistele, veel üldisematele kosmoloogilistele põhjustele.

Kvasarite väiksemad vennad

Kas ka meile lähemal esineb kvasareid? Esineb, kuid vaid nende „kergemate versioonidena”. Need on tuntud mikrokvsaritena, aktiivsete galaktikatena, osa neist nimetatakse Seyferti I või Seyferti II tüüpi glaktikateks. Osa aktiivsetest galaktikatest on tuntud suure ruumilise ulatusega raadiogalaktikatena. Nende objektide lähem käsitlus ei paista siiski käesolevasse loosse ära mahtuvat. Muuseas, aktiivsete galaktikate aspektis tuleb jälle kord nimetada galaktikat M81 seoses tuuma piirkonnas toimuvaga, samuti ka selle väga huvitavaks tähetekkepiirkonnaks osutuvat naabergalaktikat M82. Tundub, et need galaktikad on koguni üksteisega kokku põrganud (st üksteisest läbi liikunud) ning selle kokkupõrke „järelkajad” on siiamaani jälgitavad.

Aktiivsetes galaktikates tuumade „põrgukatel” küll keeb, kuid mitte nii intensiivselt kui kvasarite puhul. Galaktikad, need meile lähemad kui kvasar-tuumadega galaktikad, on ühtlasi ka vanemad ja nende keskmete lähedalt on põhiline materjal juba tsentraalsesse musta auku neelatud või ka enne seda „ohutus kauguses” tähtedeks saanud. Tõsi küll, asi oleneb ka vaatesuunast. Kui vastavat galaktikat täpselt külje pealt vaadata, ei paista ka kvasar „päris „kvasarina”. Samas, nii lähedastel kui ka suhteliselt suurematel kaugustel Maast (ühtlasi Päikesest ja ka Linnuteest) ei ole kvasareid siiski avastatud. Ju siis nii lähedases ruumis (ja ajas) kvasareid ikkagi pole.

Kvasari „jäänuk”, must auk, on olemas ka täiesti nn rahulike galaktikate keskmetes, meie Linnutee sealhulgas. Mingil määral toimuvad kvasari-taolised protsessid siiski ka sellistes galaktikates, kuid „intensiivuse nupp” on kõvasti maha keeratud olekus. Ka mõne massivsema tähtede kerasparve keskmes on must auk, ega needki saanud täiesti „näljas olevatena” tekkida..

Uudiseid rohepöörde rinnetelt

Kvasari saaksime aga ise teha küll! Nt Andromeeda galaktika (kuigi aprilliöödel kahjuks kehvas asendis) on niigi ilus, teeksime ta õige tema tuuma (uuesti) kvasariks muutmisega veel oluliselt ilusamaks! Selleks oleks vaja lihtsat tööd: võtame mõne teise galaktika, nt kaks Andromeeda elliptilist kääbuskaaslast M32 ja M110. Vaja on puistata neist esmalt üks, siis kohe sujuvalt ka teine aegamööda Andromeeda põhigalaktika, M31, tsentrilähedase piirkonna suunas laiali. Juurdepuistetava piirkonna valikul tuleb küll päris täpne olla, samuti on oluline ka puistamise kiirus, nii et jukerdamist omajagu oleks, aga lõpptulemus saaks ju uhke! Paar isikut on siiski selle idee kohta öelnud, et „midagi on pildil valesti”, aga ega siis saa ka uskuda kõike, mida sulle räägitakse. „Peaasi, et pipar oleks lahustunud ja pööre oleks roheline!” nagu ütleb alati Poldivälja Paavel, kui ta järjekordse mutri on puruks keeranud ja õigus kah!

Viimati tsiteeritud lause kõikehaarava sügavuse ja ulatuse tõttu võeti Paavel muuseas ka Helsingi Ülikooli audoktorite konkurentsitihedasse järjekorda. Kusjuures on lootust, et lähikuudel võib asi ka asjaks saada. Kuigi see polnud hädavajalik nõue, panime siiski veel omalt poolt külakogukonna otsusega Paavli kindluse mõttes ka põhikooli lõpueksamitele kirja.
Paavel on ju Ilmeni Internaatkodust ka juba ammu väljas, väljakirjutamise ametlike dokumentidega tegeleme samuti hetkel hoolega.

Soovides Poldivälja-mehale tema peatsel akadeemilisel kõrgpilotaažil seiklemisel edu, peaks üldiselt vist tasapisi hakkama jutulõnga kokku sõlmima.

Noppeid ühest tavalisest füüsika tunnist

„Austatud klass, järgmine tunniteema on: „Rasked esemed, allakukkumine ja gravitatsioon”. Vastajaks on õpilane Kiir ja küsimuse esitajaks härra Laur. Palun.”

„Aitäh, lugupeetud köster. Lugupeetud õpilane Kiir. Küsimus. Kas üles tõstetud raske ese kukub gravitatsiooni mõjul alla, kui see lahti lasta? Palun vastake mulle konkreetselt ja selgelt jah või ei ning ma palun, ärge ajage seosetut juttu nagu te seni olete alati ajanud. Aitäh.”

„Aitäh. Vastates teie küsimusele, peame me kõik võimalused laual hoidma. Ma ei saa eseme eest vastata, peate küsimusega eseme enda poole pöörduma. Esemed on muide väga jutukad, olen isiklikult nendega paljudel koosolekutel, veel enam aga omavahel vestelnud. Teie vihje gravitatsioonile on väga kaval ja te püüate mind rünnata, aga me ei tea mitte kunagi, millal gravitatsioon katkeb, ma olen teile sellest juba mitu korda rääkinud ja kas te olete ikka päris kindel, et te lasete eseme lahti või ainult lubate seda? Kas te võite mulle vastata, et te ikka lasete eseme lahti?? Vastake!!! Aitäh!”

Aitäh. „Mul on küsimus tunni toimumise kohta härra kõstrile. Kuulsite ise: Kiir keeldub küsimusele vastamast ja esineb selle asemel täiesti segase jutuga. Ma ei saanud Kiirelt vastust, palun kutsuge ta korrale ja käskige vastata!” Aitäh.

Aitäh. „Härra Laur, ma ei saa sekkuda, kuna küsitav püsis teemas. Mina igatahes kuulsin selgeid vastuseid. Küsisite: „Kas üles tõstetud?” Vastus oli „Jah!” Küsisite: „Lahti lasta?” Vastus oli „Ei!”. Küsisite: „Kukub alla?” Vastus oli: „Vastake!!!” Kiir andis täiesti ammendavad ja täpsed vastused. Ma kutsun hoops teid korrale, teil pole õigust õpilast Kiirt selliste koolikiuslike küsimustega ärritada!”

„Härra köster, ma küsisin ju vaid ühte konkreetset ja seejuures ülilihtsat asja ja vastust ei tulnud. Hinne Kiirele saab olla vaid üks! Asi paistab koguni palju hullem olevat; kõik said praegu ja on varemgi saanud kuulda ja näha, et Kiire esinemine viitab adekvaatsuse täielikule puudumisele, kooliküpsusest on asi hoopiski kaugel! Ma ei tahaks seda küll välja öelda, aga probleemi lähemaks käsitlemiseks tuleks kaaluda õpilase Kiire juhtumi uurimiseks psühhiaatrite konsiiliumi kokkutulekut, kas te ei leia?”

„Seda viimast ettepanekut toetan ma täielikult!”

„Lible, kes sinul lubas veel siin ringi hiilida ja veel ka sõna võtta! Vait! Uks kinni! Härra Laur, nagu ma juba ütlesin, te üha solvate rängalt kõrgestisündinud Kiirt. Lisaks peate te hoopis vastajale tänu avaldama, kuna väga austatud õpilane Kiir väärib hoopis kolme viite korraga! Ta vastas kahele lisaküsimusele koguni ennetavalt! Lisaks püsis ta jälle ka teemas! Mina vist ka. Tänan teid vastamast, lugupeetud Kiir. Palun ärge kurvastage, kohe saate kommi! Kas ma löön kohe uuesti teie saapanööbid läikima? Kuulutan sellega tunni lõppenuks!”
(Sosinal): „Kuule, rentnik, ütle õige, kus me oleme, miks me siin oleme ja kuidas me siia saime ning mine tee Kiirele pai!
(Röögatades): Lible, jälle sina! Mine kohe eemale! Vipper ja Imelik, mida te tahate! Tõnisson ja Kesamaa, te peate otsekohe taanduma! Järveots, ma hoiatan! Toomingas, ma olen köster! Aaaappiiii.ii.i…! Pää-ää-stkee…ee Ki..kik..eri..kii..iiir..!” (kole kisa mitmest suunast, kolin, pikapeale vaikus)

Ruumi üksijäänud rentnik keerutab vuntsi ja ümiseb omaette arusaamatus keeles:
„Kuut pai, tsõu,
juu mast kõu,
mio-maio….”

Veidi hiljem, mõtlikult:
„Diogenes tünni seest (nagu tal mood),
vaid lausub: ”Jajah, või et nõnda on lood!””

…………………………………………………

Kultuurisoovitus peale tunde jäänutele ka. Püsides kõstri ja Kiire eeskuju järgides samuti, ehkki vaid osaliselt, teemas, võiks sedapuhku soovitada ringhäälingu arhviist Vanalinnastuudio etendust „Ei mingit kahtlust” (ETV 1983). Kindlasti vaadake ka teist vaatust.

Nojah, ja igaks juhuks ka see jutuksolnud Kontori lugu:

https://www.youtube.com/watch?v=r1K_TmZ7h1M
ning:

https://www.youtube.com/watch?v=t5ImncN-rQc

(Viimatise loo eestikeelne kokkuvõte juba järgmises osas!)

Kuu faasid

• Viimane veerand: 2-sel kell 6.15;
• Kuuloomine: 8-ndal kell 21.21;
• Esimene veerand: 15-ndal kell 22.13;
• Täiskuu: 24-ndal kell 2.49.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Järgneb (kindlasti veidi lühemana)…

Joonistus. Kunstniku ettekujutus kauguses olevast kvasarist. Pilt: ESO/M.Kornmesser

Kuigi avastatud objekt on väga kaugel, ei ole ta kaugeim nähtud valgus. Praeguse seisuga on veel kaugemal nähtud gammasähvatust, mille punanihe oli 8.6.

Kvasarid on väga heledad objektid, mis saavad oma energia aine kukkumisest musta auku. Arvatakse, et avastatud kvasari musta augu mass on umbes 2 miljardit Päikese massi.

Avastuse teeb eriliseks see, et nii varajases Universumis ei tohiks olla sellise massiga musti auke. Mortlock, teadlane, kes tegi avastuse, pakkus lahenduseks, et esimesed tähed pidid olema kas siis palju massiivsemad või esimeste väikeste mustade aukude kokkupõrgete tihedus oli palju suurem. Täpsema põhjenduse peaks saama hilisematest uurimustest.

Universumi arengus on reionisatsiooni etapp, mille käigus esimeste tähtede valgus ioniseerib suure osa Universumi vesinikust. Arvatakse, et see toimus 150 – 800 miljonit aastat pärast Suurt Pauku. Avastuse teinud astronoomid leidsid kvasari spektrit uurides, et 10 kuni 50% gaasist oli ioniseerimata ajal, mil kvasar valgust kiirgas. 100 miljonit aastat pärast seda oli neutraalse gaasi osakaal 0.1%. Eriliseks teeb leiu just see, et see on esimene objekt, mis on leitud neutraalse gaasiga Universumist.

Tänapäevase arusaama järgi on kvasarid ehk “kvaasi-stellaarsed objektid” aktiivse tuumaga galaktikad, kus kiirgus vabaneb aine akretsioonil galaktika keskel asuvale ülimassiivsele mustale augule. Kompaktne tuumaosa võib heleduselt ületada mitu suurusjärku kogu ülejäänud peremeesgalaktikat, mis tihti polegi vaatlustes nähtav. Kõige rohkem on vaadeldud kvasareid punanihetel 2 kuni 3, varasematel ja hilisematel epohhidel on nende arvukus väiksem. See viitab, et kvasarite nähtus on tõenäoliselt üks võimalikke etappe galaktikate evolutsioonis. Kvasarid tekivad tõenäoliselt galaktikate ühinemisel, kui kokkupõrge vallandab gaasi langemise tsentraalsele mustale augule. Aja jooksul kasvab musta augu mass ja koos sellega ka energiatootlikkus. Kvasar “kustub”, kui musta auku ümbritsev gaas saab otsa või hajutatakse tuumast eralduva kiirguse poolt.

Sloani taevaülevaate 5. versioonist eraldati natuke alla 400000 galaktika ja 80000 kvasari, mis asusid samas ruumiosas (kvasarid kui väga heledad objektid on näha palju suuremate kaugusteni). Ümbrust kirjeldati kolmel eri skaalal: lähimad kvasarit ümbritsevad galaktikad, lähimate galaktikaparvede kaugus ja omadused ning lõpuks globaalne tihedus superparvede mastaabis.

Analüüsi tulemusena leiti, et vaadeldud kvasarid asetsevad pigem hõredates piirkondades. Teiste galaktikate tihedus kvasarite vahetus ümbruses on madalam kui galaktikatel, kusjuures silmatorkav on erinevus heledate galaktikatega. Sama tendentsi võib tähendada ka kvasarite naabruses olevate galaktikaparvede korral, need on keskmisest väiksemad ja sisaldavad nõrgemaid galaktikaid. Kvasarite jaotust suuremastaabilise struktuuriga võrreldes on näha, et kvasarid väldivad kõige tihedamaid regioone nagu superparvede keskosad ning paiknevad pigem superparvede välispiirkondades või neid ühendavates filamentides (vt joonis).

Kvasarite asukohad globaalses tihedusväljas

N-keha simulatsioonid on näidanud, et kõige varem ning kõige kiiremini toimub galaktikate ühinemine tihedates piirkondades, samal ajal kui hõredamates osades on struktuuride areng allasurutud. Võib järeldada, et suurema tihedusega piirkondades on kvasarite etapp juba galaktikate evolutsioonis läbitud ja selle taaskäivitamine on võimatu vaba gaasi puudumise tõttu. Lähedasi kvasareid on aga vaadeldud madalama tihedusega keskkondades, kus galaktikate aktiivsuse tekkeks vajalikud tingimused kujunesid välja hiljem.

Allikas: Lähedaste kvasarite ümbrus Sloani taevaülevaates