Sedapuhku on täitunud järjekordne näide sellest, mida praktikas tähendavad tõotused ja lubadused. Pööripäev on juba kolme päeva kaugusel, kuid septembrikuu loo lõpuosa tuleb alles nüüd. Siit moraal: ei tohi kunagi mitte midagi lubada; kui, siis ainult tagantjärele.

Kuu uskumatud tiitlid

18. septembri osaline kuuvarjutus möödus vaikselt. Kuidagi eriti vaikselt. Kuid ehk oli asi seda väärtki: varjutus toimus valgenevas hommikus küllalt madalas taevas ning, mis vist kõige olulisem, esines üpris kasin faas.

Kuu on Maa looduslik kaaslane. Jälgides Kuud ja selle kuju ööpäevaseid ja ka pikemaajalisi muutusi, öeldakse, et Kuu muudab oma faasi.Tegelikult mõistagi ei liimita õhtuti paistvale noorele Kuule laaste juurde, samuti ei hööveldata Kuu-viilakaid hommikuti paistva vana Kuu faasi ajal vähemaks. Kuu faaside vaheldumise “mäng” käib esiteks seetõttu, et Kuu on (vähemalt ligikaudu) kerakujuline taevakeha ning teise asjaoluna muutuvad korrapärase järjepidevusega Päikese, Kuu ja Maa vastastikused asendid.

Kuid Kuu faaside muutlikkusest tundub rahvamassidele olevat vähe. Seal, kus juba ordeneid ees, sinna mahub neid vist alati hulgim ka juurde… Järgnevalt tooks mõningase kommeteeritud loetelu, mis kindlasti ei ole lõplik.

Verekuu nr. 1

Sellise „verekuu” variandi puhul on tegu täieliku kuuvarjutusega. Kuuvarjutuse korral ei kao Kuu vaateväljast täielikult. „Ärakadunud” osa Kuust jääb samuti nõrgalt nähtavaks, omandades punakaspruuni värvuse. Põhjuseks on Maa atmosfäär, millest läbi minnes valguskiirgus hajub. Lühikesed lainepikkused ehk sinisem valgus hajub rohkel määral suvalistes suundades ning Kuuni jõuab sellist kiirgust vähe. Kud mida pikema lainepikkusega ehk mida punasem on valgus, seda suurem on võimalus, et kiirgus ikkagi Kuuni jõuab ja sealt ka tagasi peegeldub. Seda meie siis Maa pealt ka näeme. Suure intensiivsusega tuhkvalguskiirgus muidugi ei ole, kuid selge taeva korral on see siiski vaadeldav. „Verekuu” auimetus siiski miskpärast osalise varjutuse puhul ei paista kehtivat.

Kuu täisvarjutus. Mõnes kohas hüüavad mõned seda verekuuks.

Verekuu nr. 2

Tuleb ette, et mõnikord esineb järjestikku 4 täielikku kuuvarjutust, ilma et vahepeale jääks osalisi kuuvarjutusi. Selliseid varjutuste tsükleid nimetatakse tetraadideks. Tetraadi-siseseid kuuvarjutusi hüütakse mõnede poolt eraldi „verekuudeks”. Nii et sellised täielikud kuuvarjutused on kokkuvõttes kahekordsed „verekuud” või „verekuud” ruudus! Ega siin midagi rohkem kommenteerida ei oskagi…

Sinine Kuu nr. 1

Sünoodilise kuu pikkus, mille järel kordub sama Kuu faas, on umbes 29.5 päeva. Kalendrikuu on omakorda aga 30 või 31 päeva pikkune, erandiks on veebruar 28 või 29 päevaga. Seega on küllalt head võimalused, et mõnikord satub Kuu sama faas ilmnema kahel korral sama kalendrikuu jooksul. Kui selliseks Kuu faasiks satub olema täiskuu, olgem siis kuulekad ja uuendustega kaasaskäivad isikud ning nimetagem sellist, teist täiskuud samal kalendrikuul „siniseks kuuks”. (Kui see juhtub esmaspäevasel päeval, siis võib ehk ka vastavat nädalapäeva nimetada „siniseks”…)

Täiskuu. Mõnikord öeldakse lisaks, et see on sinine Kuu, mõnikord ka superkuu.

Sinine Kuu nr. 2

Tatika Jaanid ja Vesipruuli Salomonid on leidlikud. Selle tõestuseks on kasvõi see selles, et ka Kuu siniseks nimetamiseks on teinegi põhjus leitud.

Aasta jooksul on neli aastaega: kevad suvi, sügis ja talv. Aastaaegade ajalised algused on seotud Maa ja Päikese vastastikuste asenditega. Märtsikuine kevade algus toimub siis, kui Päike satub paistma täpselt Maa ekvaatori kohal, olles siirdumas taeva lõunapoolkeralt põhjapoolkerale. Juunikuus algab suvi, see tähendab, et Päike paikneb ekvaatorist kõige enam põhja pool, asudes Vähi põõrijoone kohal. Septembrikuus, sügisese pööripäeva mpmendil, on Päike taas otse Maa ekvaatori kohal, olle siirdumas lõunapoolkera kohale. Detsembris on talvine pööripäev, selle täpne moment määrab talvise pööripäeva; Päike asub siis ekvaatorist kõige kaugemal lõunapoolses asendis, asudes Kaljukitse pöörijoone kohal. Sellest kõigest on meil varemgi juttu olnud.

Kui mõne aastaaja sisse langeb juhtumisi 4 korda täiskuu, siis järjekorras kolmas neist on sattunud pikeobjektiks nimega „sinine Kuu”, vähemalt mõnede allikate järgi. See on siis „sinise Kuu” teine variant. (Jällegi ei oska esitada takistusi, miks ei võiks selgi juhul vastavat esmaspäevale langevat nimetada „siniseks”!)

Superkuu

Kuna Kuu orbiit meenutab ellipsit, siis igal orbitaalsel tiirul on Kuu Maale kord lähemal, kord kaugemal. Kuu liikumise periood mööda oma orbiiti kannab anomaalse kuu nimetust. See pole aga päris võrdne Kuu faaaside vahetumise perioodiga ehk sünoodilise kuuga. Tulemuseks on see, et nii nagu iga muugi Kuu faas, tuleb ka täiskuu faas mõnikord ette siis, kui Kuu on Maale oma orbiidi perigee lähedal ehk siis Maale kõige ligemal. Selline Kuu faas on miskipärast ära teeninud „superkuu” nimetuse.

Midagi ülimalt erilist pole siiski ka „superkuu”, sest kauguste erinevus pole eriti suur, lisaks peame arvestama, et me tajume ju valgust logaritmina tõelisest kinnipüütavast kiirgusest, seetõttu pole praktikas „superkuuga” eriti suurt ette võtta. „Superkuu” on tõesti ka veidi suurema läbimõõduga kui „mittesuperkuu”, aga kuna etaloni kõrval pole, siis ei hakka ka pisut suurem või väiksem Kuu läbimõõt silma, vähemalt mitte eriti. Siiski üks oluline aspekt on: kui täielik päikesevarjutus satub „superkuu” ajale, siis on varjutus tõepoolest täielik, mitte rõngakujuline. Vähem, kuigi siiski, mängib siin rolli ka Maa pisut muutuv aastane kaugus Päikesest.

Mustad Kuud ja muudki

„Mustad Kuud” olevat samuti olemas. Siingi ei piirduta ühe variandiga. Ühel juhul on asi nii, et „must kuu” tähendab veebruarikuud ilma ühegi täiskuuta selle käigus. Jääbki kuidagi segaseks, kas mustaks tuleks lugeda kalendrikuud veebruari või taevakeha nimega Kuu… Teisel juhul võivat Kuu „must” olla ka juhul, kui kalendrikuusse satub teine kuuloomine.

Esineda võivad ka „märg Kuu” ja „kuiv Kuu”.
„Märja Kuu” esinemine on soodustatud troopikavöötmes; selline olukord vastab loojuma hakkava kuusribi täiesti selili olekule, meenutades veekaussi. „Kuiv” on Kuu mõistagi siis, kui sirp on pigem püstine.

Tuleb veel meeles pidada, et kuna Maal on palju erinevaid ajavööndeid ning samuti on olemas kuupäevaraja, siis igal pool maakeral ei pruugi mõnda sorti Kuu samal kuupäeval esineda.

Kindlasti saab moodustada ja ongi moodustatud Kuust igasugu
muidki kombinatsioone.

Ilus rahvusvaheline folkoloor see kõik, eks ole?

„Kõikvõimas” füüsika

Astronoomilisi protsesse kirjeldatakse üldiselt füüsika kaudu, kuigi mõistagi on mängus ka muud loodusteadused. Füüsika püüab kõige üldisemalt kirjeldada kõiki maailma sündmusi, kuigi, tõsi küll, ka füüsika hambad ei ole lõpmata teravad, vähemalt praeguse seisuga.

Järgnevas püüaks esitada konkreetse näite, kuidas füüsika abil püütakse seletada ka tänapävaseid filmimuinasjutte. Edasine jutt keskendubki ühe taolisele loo lühikokkuvõttele ja selle teadusliku selgituse katse „retsensioonile”.

„Teadmata kadunud” ehk võõrkeeli „Lost”

2005. kuni 2011. aastani näidati ühel Eesti telekanalil seriaali „Teadmata kadunud”. Interneti avarustest leiab prargugi mitmeid võimalusi seriaaal (koos epiloogiga!) ära vaadata, ka subtiitreid leiab, kui veidi otsida. Tõsi, aega ja kannatust tuleb varuda, epiloogiga koos on vaja vaadata ära kokku 122 jagu (iga osa ümmarguselt 40 minutit). Lugu hakkab hargnema peale seda hetke, kui ookeani kohal ära eksinud lennuk mingi saare kohal ootamatult osadeks lagununeb ning alla kukub. Filmis oli juhtumi kuupäevaks märgitud 22. september 2004. aasta. Oleme jõudnud järele ja juba pisut möödagi läinud selle „sündmuse” 20. aastapäevast.

Loo sisust (võib jätta lugemata)

Mingi imelise juhuse läbi pääsevad päris paljud lennureisijad hirmsast avariist siiski vaid väiksemate vigastuste või ainult tühiste kriimustustega ning hakkavad saarel asjatult päästjaid ootama. Päästjate asemel hakkab aga aegsasti ning üha enam ilmnema, et saar varjab endas mingit aeg-ajalt erinevatel viisidel avalduvat salapära ning vaenulikkust. Aegapidi selgub, et algul asustamata tundunud saarel leiduvad ka püsielanikud ehk Teised, kes endid tutvustada ega näidatagi ei soovi, kuid samas siiski sooritavad allakukkunute vastu erinevaid ning ootamatuid vandalismiakte. Lisaks eksisteerivad saart enamuses katva džungli varjus eksootilised, samas väga ohtlikud loomad, kellede „juhtfiguuriks” osutub salapärane „koletis”, kes suudab vajadusel sooritada sellise mastaabiga hirmuäratavaid tempe, mis võiksid jõukohased olla vaid ammu väljasurnud dinosaurustele.

Pikapeale leiavad ellujäänud saarelt üha uusi salapäraseid asju: rohkem või vähem maa alla ehtitatud ning peidetud punkrilaadseid, aga enamikul juhtudel koguni kõrgtehnoloogiat sisaldavaid ehitisi, mille otstarve jääb samuti pikka aega segaseks. Siiski selgub punkrid uurides, et saart on kunagi püüdnud asustada ambitsioonikate kavatsustega teadlaste grupp. Kuid kas, miks ning kus nad nüüd endid peidavad? Tekib küsimus, kas need teadlased ongi salapärased kurjad Teised seal dzunglis? (Aegapidi selgub, et siiski mitte, kuigi teatud seosed on olemas.)

Lisaks ilmub merelt saarele päästjate asemel hoopiski veel üks kahtlane ning kindlasti kuriteglik kamp, kes saarel asuvate Teistega sõdima asuvad. Mõistagi ei salli need „uued pahad” ka lennuõnnetuse rahvast.

Aegamööda siiski karastub (erinevate „juhtumite” tõttu paraku üha väheneva liikmeskonnaga) lennuõnnetuses ellujäänute rühm, kes muide ka omavahel alailma tülli lähevad, võitluses nii Teiste, saare ohtliku fauna ning isegi Koletisega kui ka merelt saabunutega ja hakkavad endidki saarel aegamööda kehtestama.

Esimeses avastatud punkritest vaatab vastu täiendav mõistatus. Kas vajutada mahajäetud juhiste järgi teatud korrapära järel teatud nuppu või oodata-vaadata, mis vastasel juhul saab. Viimaks selgubki (taas mitmeid konflikte sisaldava) praktika käigus, et nupule mittevajutamine toob tõepoolest kaasa jubeda kaose vähemalt saarel ja seda ümbritseval merel, kuid võb-olla isegi (peaaegu?) kogu maailma ulatuses. Õnneks selgub juba totaalse katastroofi käimamineku käigus viimasel hetkel, et kuskil punkrinurgas on olemas veel „tagavaranupp”, mistõttu maailm siiski „õhku ei lenda”. Hakkab selguma, et saare salapära on suuresti seotud kohaliku ekstreemselt võimsa elektromagnetismi ilmingutega saarest allpool sügavas maapõues.

Kuid sellest kõigest on ikka veel vähe. Vähemalt ühe, hiljem leitava punkri sisu on veelgi „kangema kraadiga”. Selle punkri kaudu saab nimelt võimalikuks tekida koguni saare ja ümbritseva mere nihkeid nii ruumis kui ka ajas. Mõistagi hakkavadki sellised sündmused ka juhtuma. Nii et seriaali algul lihtsalt põnev olukord läheb ikka täiesti ulmeliseks (ning kahjuks ka jaburaks) kätte.

Ometi on püstitatud juba seriaali alguses avalik eesmärk, et loo sündmused leiavad teadusliku seletuse. Ning seda siis viimaks ka teha püütakse. Päästerõngaks valitakse füüsikast Casimiri efekt, mis on füüsiku pilguga vaadates käsitletav kvantteooriana. Et aga laiadele vaatajamassidele ikka võimalikult segane ja kokkuvõttes usutav seletus saaks, siis ongi lahenduspaketi sisuks Casimiri efekt…

Mis on Casimiri efekt?

Casimiri efekt on nõrk elektromagnetiline kvantefek, millel puudub klassikaline, igapäevaelus tavaline analoog. Efekti lahtiseletamiseks võib siiski algul ette võtta tavaelus küllap palju rohkem aru saamist leidev klassikaline elektrodünaamika, konkreetesemalt elektrostaatika.

Juulikuu loos oli näiteks juttu hiigelkondensaatoritest seoses atmosfäärielektriga. Teeme nüüd asja lihtsamaks ning kujutame ette tavalist, normaalmõõtmetega konkreetset elektrilist kondensaatorit, mis koosneb kahest väga hea elektrijuhtivusega metallplaadist, mille vahele jääb õhuke kiht materjali, mis elektrit ei juhi (praktikas tähendab see, et vastav keskkond juhib elektrit võimalikult halvasti), selleks sobib ka õhk. Kui kondensaatori plaadid laaduvad (eri märkidega) laengutega, tekib plaatide vahel elektriline tõmbejõud. Lihtne.

Casimiri kvantefekt aga läheb kaugemale. Nimelt selgub kvantväljateoorias, et ülilähestikku paiknevad kaks plaadikest tõmbuvad teineteise poole ka elektrilaengut omamata.

Kvantmehaanika erineb klassikalisest füüsikast päris tublisti. Kvantmehaanika ning sealt edasi kvantväljateooria on ometigi aga välja arendatud, nagu muudki teoreetilise füüsika harud, katseandmete ja matemaatiliste seoste faktiliste kooskõlade abiga. Katseeadmetega sobivate matemaatiliste seoste arendamine võimaldab omakorda ennustada uusi katseandmeid ning nii need füüsikateooriad, kvantteeoria(d) nende hulgas, ongi arenenud.

Teooriad võib ennustada ja ka enustavad (päris) tihti täiesti uusi, seni märkamata jäänud protsesse looduses (nt elementaarosakese spinn) või siis omakorda seletada olemasolevaid nähtusi, millest varasemad teooriad pole jagu saanud. Selliseidki näiteid on mitmeid, nt ülijuhtivus. Taolise rivi liikmeks sobib ka Casimiri efekt, mis on muuseas väga nõrk efekt.

Casimiri efekti kaela on konkreetsel juhul riputatud kogu põnevusmuinasjutu „Teadmata kadunud” „teaduslik seletus”: kõik saare ajalis-ruumilised nihked, samuti saarel olevate inimeste ja ka loomade aegruuminihked (sealhulgas ka väljaspoole saart).

Kas Casimiri efekt on „tõeline ime”?

Siiski pole ka Casimri efekt mingi imerohi. Kvantefekt küll, kusjuures tegemist on efektiga, millel, nagu juba öeldud, puudub klassikaline analoog igapäevaelust. Kuid nii võib öelda paljude mikromaailma seaduste kohta, mida käsitlevad kvantteooriad.

Sissejuhatavalt ning samas kokkuvõtvalt on aatomimaailmas toimuv välja toodud aatomi- ja tuumafüüsika õppprogrammides koolides, samuti ka füüsika kõrgharidusõppe „esimeses ringis” füüsika üldkursuses. Casimiri efekt, tõsi küll, nagu mitmed muudki efektid, võib jääda aatomi- ja tuumafüüsikas siiski esimese hooga käsitlemata, kuna võib-olla ei aita eriti kaasa algse, üldise tervikmaailmapildi kujunemisel. Kuid see viimatine on vaid subjektiivne arvamus, mis ei ole vist eriti õige.

Siiski ei lükka Casimiri efekt nagu mitmed teisedki vähetuntumad efektid, maailmas ega teaduses mitte midagi ümber ega püstita ka uusi teaduse alussambaid.

Kõik siiski kahjuks asjadest olemusest väga aru ei saa; rõhutaks, et nende hulgas on neidki, kes peaksid oma paberil kirjas olevate ametioskuste ning töökohtade tõttu ikkagi aru saama. Ka kuulsas NASA-s ja mujalgi leidub taolisi tainapäid. (Muuseas, ka eeltoodud Kuu erinevate tiitlite puhul käib kirjandusest läbi termin NASA.) Või meenutame kasvõi kunagist Mars Polar Landeri ehitamist, mis tagantjärele meenutas kuulsat lugu Paabeli torni ehitamisest.

Casimiri efekti kaasa kaasates on tekitatud muuhulgas „varpajami idee. Selle abil pidavat saama mingit aegruumi osa „kaasa võttes” ehk siis liikuma pannes liikuda koos sellesama kihutava aegruumi osaga kuitahes suure kiirusega ja kuhu iganes nii ruumis kui ka ajas (valguse kiirus jääks siin täiesti „poisikese” rolli). Seriaalis ”Teadmata kadunud” kohtab samasuguseid asju.

Kuid ära unustatakse või ei osatagi näha, et vastu tuleb triviaalne viga. Nimelt äsjatoodud idee põhjal Casimiri efekti „efektne” rakendamine (mide me teha ei oskagi) nõuaks tingimata täiendavaid ning oluliselt SUUREMAID kasutatavaid energihulkasid, mille sisse pakituna Casimiri efekti loodetav „kasu” olematuks sumbuks. Sest need suuremaid energiaid kasutavad protsessid hävitaksid samal ajal Casimiri efekti loodetud mõju. Nii et väga kasulik on siinkohal meenutada parun Münchhausenit, kes tõmbas enda juukseidpidi soost välja. Teatud võrdlusena, kuigi mitte otsesena, võime ette kujutada ka külmkappi, mis külmetab. Külmkapi töötamine nõuab aga kokkuvõttes suurema soojushulga kasutamist kui see soojushulk, mille väevõimuga ringipaigutamine toob kaasa külmkapi temperatuuri languse.

Makroskoopiline elektromagnetism pole samuti „kõikvõimas”

Ka „Teadmata kadunud” – seriaalis ei ole Casimiri efektiga samamoodi mitte midagi ära teha. Ei suuda see esile kutsuda ega ka juhtida kolossaalselt tugevaid elektromagnetjõude, millel on antud muinasjutus samuti suur osakaal. Samuti pole teada vähimaidki katseandmeid ega teooriaarendusi, kus elektromagnetiline vastastikmõju toimiks nii, nagu juhtub seriaalis „Teadmata kadunud”, nt inimese muutmine hoopis millekski muuks kui inimene… (jutt ei ole „koduparteide” äkilisest vahetamisest…)

Aga mida ühest pikale veninud filmiseeriaalist ikka saab nõuda. Eks seal ole ka kordaminekuid. Näiteks tegelaste perekonnanimed. Nii füüsikud kui filosoofid peaksid palju tuttavaid kohtama… Mõni nimi: Daniel Farady, Eloise Hawking, John Locke alias Jeremy Bentham, Anthony Cooper, Rose Henderson, Danielle ning Alex Rousseau jt.

Tõsine füüsik võib lugemise lõpetada

Jätame füüsika-teoreetilised arutlused nüüd kõrvale. Mis siis „tegelikult” sel salapärasel saarel ikkagi toimub ja mis saab ellujäänud ning üha kokkukuivavast lennuseltskonnast?

Mõnede ellujäänute seltskonna liikmete poolne esimene katse parvega merele minna ning kuskilt abi tuua luhtub Teiste ülijultunud diversiooniakti tõttu praktiliselt kohe.

Vaenuliku laevadessandi, kes hiljem kohale ilmub, kiuste õnnestub mõnel ellujäänul siiski just nende väljastpoolt kohaletuleku tõttu saarelt minema pääseda.
Kuid selgub, et saare müstilised „haarmed” ei jäta ka vabadusse põgenenuid mentaalselt rahule. Üksteise järel jõutakse peale tekkinud hingepiinu otsuseni, et neil tuleb ühiselt saarele tagasi minna. Nüüd juba teadlikult püütakse provotseerida uus lennuõnnetus, mis neid muu maailma jaoks olematule saarele tagasi viiks ning mõistagi satutaksegi viimaks saarele tagasi, ise siiski lõpuni aru saamata, miks ikkagi nii jubedasse kohta naasta taheti ning naasetigi. Peatselt kohtutakse ka varem saarele jäänud kaaslastega ning võivad alata uued keerulised džungliseiklused ja konfliktid, ka omavahel ei suudeta endiselt just sõpradeks saada…

Siiski on tasapisi hakanud ka miskit välja selguma. Mõlemal lennureisijate vaenlaste seltskonnal, kes kõige rohkem siiski omavahel vaenu üleval peavad, on mõistagi ka juhid. Üks on saare püsielanike ehk Teiste praegune juht; teine, laevakamba juht, on aga endine, saarelt kunagi pagendatud Teiste juht, kellel on nüüdseks juhtida oma röövlikari. Tegu on praktiliselt elupõliste rivaalidega, siit ka kauakestnud konflikt nende vahel. Üks rivaalide juht, nüüdne sissetungija, saab lõpuks kismade käigus hukka, teine jääb uusi plaane sepitsema.

Edasi selgub aga, et eelnev oli vaid „sisssejuhatav rivaliteet” madalamal tasandil. Saarel toimuv põhiline ning väga pikaajaline konflikt käib hoopis Teiste kõige kõrgema positsiooniga „juhtoina” nimega Jacob ning tema nimetu kaksikvenna vahel. Need kurjamid sattusid saarele juba väga ammu, olles seal tegelikult ka sündinud. Jacobi „tume vend” on aga kunagi kauges minevikus sattunud saarealuse tugeva elektromagnetvälja vahetu mõju alla ning seetõttu rahvale juba tuntud „Koletiseks” moondunud, olles samas võimeline võtma ka teiste, enamasti juba surnud inimeste kujusid.

Jacob ongi see salapärane põhikavalpea, kes „koob niite” saarel ning koguni ka väljaspool saart, meelitades vahendeid valimata saarele aeg-ajalt uusi inimesi, muuhulgas ka neidsamu, kes sattusid lennuõnnetusse ning vaatab muiates pealt, kui kaua keegi saare vaenulikus keskkonnas hakkama saab. Ka “Koletis” ei ole loomulikult mitte kellegi vastu Jacobist sõbralikum…

Õnneks aga ootavad need kaks kurjuse põhikehastust saarel juba väga pikka aega ka võimalust, millal nad saaksid üksteist hävitada. “Koletise” kavala plaani abil saabki Jacob viimaks hävitatud. Üks suur vaenlane seega vähem ka lennuõnnetuse läbielanute jaoks. Kulub siiski veel tükk aega, enne kui ellujäänutel avaneb võimalus ka “Koletise” likvideerimiseks; lõpuks läheb siiski seegi asi korda.

Nüüd lõpuks on saar muutunud rohkem inimlembeliseks. Lennuõnnetuse üleelanud, kellest on nüüdseks ellu jäänud küllalt vähesed, ning vähemalt mõned Teiste vaenuliku kamba viimastest jäänustest üritavad omavahel leppida. Nüüd saab võimalikuks, kuigi veel väga pingelises olukorras, ka osade inimeste lõplik saarelt pääsemine. Saarele jääjad üritavad hakata korraldama kohapealset paremat tulevikku. Vihjamisi on juttu, et edaspidi siirduvad veel mõned saarelt koju tagasi. Kui nii võib öelda, siis õnnelik lõpp…

Täiendavaid imesid „loob” siiski veel ka Casimiri efekt. „Korduslennuõnnetuse” käigus tekib imelisel kombel ka „elujärgne reaalsus”, kui ilmselt aastasadu või veelgi hiljem, kui kõik lennuõnnetuse osalised on juba elust lahkunud, saab võimalikuks nende uus kokkusaamine, et ühiselt ning nüüd tõesti juba suurte sõpradena, edasi uude tulevikku siirduda. Aga miks ka mitte.

Unistada ju võib… Palju me tegelikult maailma kohta teame? Väga palju on asju, mida me ei tea. Kuid Casimiri efekt, nagu kõik teised senituntud efektid, siiski imesid korda ei saada.

2004. aasta oli 20 aasta eest

Nii palju siis ühest filmismuinasloost. 20 aastat enne 2024. aastast juhtus muidki mitmesuguseid isetsuguseid sündmusi. Näiteks Eestis ilmus siis septembri algul lagedale laserpointeri täiustatud variant: kõrgustesse suunatud pikk punane kraana, mis tänavugi, aastapäeva mõttes peaaegu päevase täpsusega, loomulikult ikka taas taevatähtedele lihtsama osutamise otstarbeks, taaskasutusele võeti. Kuid Jaburjõe Jauram, pointeri maaletooja, vajutas eset demonsteeerides uhkesti valele kangile; punakraana prantsatas täispikkuses vastu maad ning osutus edaspidi kasutuskõlbmatuks. Taevatähtede näitajad otsustasid ühel häälel, et piirduvad edaspidi tavaliste pliiatspointeritega.

Algas septembrikuu. Planeetide koha pealt on septembris, ehkki mõni paremini, mõni halvemini, näha kõik 5 palja silmaga nähtavat planeeti. Siiski mitte korraga; seda lõbu tuleb harva ette.

Juba 1. septembri pühapäevahommikuses ärevuses liiga vara (umbes poole 6 paiku või veidi varemgi) kooli minejad võisid hea õnne korral näha Merkuuri. Merkuur sai nähtavaks kohe kuu algusest peale, seoses ilmumisega hommikuti madalasse koidutaevasse idakaares. Ka päris vana Kuu sirp oli 1. septembri hommikul Merkuurile suhteliselt lähedal; paistes Merkuurist 6 kraadi kõrgemal.

Edaspidi Merkuuri vaatlusaeg veidi pikeneb: planeet hakkab tõusma umbes 2 tundi enne Päikest. Lugedes piki ekliptikat nagu ikka, on Merkuuril 5-ndal septembril suurim läänepoolne eemaldumus Päikesest (18.1 kraadi) ja heledus 0.3 tähesuurust. Merkuur muutub vaatlusperioodi vältel üha heledamaks, kuid vaatlusaeg ei kipu siiski rohkem kasvama. Vastupidi, kalendrikuu „faasi” kasvades hakkab Merkuuri vaatlusaeg lühenema ja 16-nda paiku kaob planeet uuesti koiduvalgusse.

Merkuur asub Lõvi tähkujus. Lõvi tähtkuju „valvab” aga hele täht Reegulus (1.35 tähesuurust). Merkuur ja Reegulus kohtuvadki: 9-ndal möödub Merkuur Reegulusest 0.5 kraadi (täiskuu läbimõõt) põhja poolt. Kuna Merkuur on heledam, võiks luuleliselt öelda, et Merkuur on Lõvi Reeguluselt vallutanud. Asi on piltlikult sarnane sellega, kui omal ajal mongolid, kes tugevat vastupanu kohtamata kaugele Kesk-Euroopasse tungisid, lihtsalt millalgi enam ei viitsinud ja läksid tagasi. (Oluline põhjus oli siiski see, et mongolite sõjakas juht sattus termodünaamilisse tasakaalu.) Ka Merkuur loovutab Lõvi peatselt Reegulusele tagasi ja „kõnnib” ida poole, koiduvalgusse tagasi. Mongolid, muide, kadusid samuti itta, kust nad tulidki.

30-ndal septembril on Merkuuril ülemine ühendus Päikesega.

Veenus, teine Maa suhtes siseplaneet Päikesüsteemis, on samuti kuidagi leitav, kuid Merkuuriga võrredes sedapuhku oluliselt kehvemini. Veenus asub väga madalas õhtutaevas, loojudes vaid ligikaudu pool tundi pärast Päikest. Millalgi selle poole tunni sees saab Veenus selge taeva korral vaatlejale lühiajaliselt nähtavaks, kuid vaatesuunalt läänes kasvavad puud tuleb sedapuhku harvesteriga eelnevalt nii maha võtta, et ka meetrikõrgusi kände järele ei jääks!

Veenuse liikumine 2024. aasta septembris tähistaeva taustal

Veenus asub Neitsi tähtkujus, 30-ndal septembril liigub planeet Kaalude tähtkujju. 18-ndal möödub Veenus kinnistäht Spiikast 2.5 kraadi põhja poolt, kuid seda sündmust näha meil ei õnnestu. Nähtamatuks jääb ka see, et Kuu on 5-nda septembri õhtul Veenuse lähedal. Kuigi kuuloomine oli juba 3. septembri varahommikul, loojub Kuu enne Veenust ja on nähtamatu.

Marss on näha hommikupole ööd, paistes heleda punaka tähena, nagu tal kombeks. Marsi heledus on umbes 0.6 tähesuurust. Marss tõuseb kella 23 paiku, seega juba enne keskööd. Marss liigub (juba kuu alguses) Sõnni tähtkujust Kaksikute tähtkujju. Kuu alguses on Marss veel suhteliselt lähedal Jupiterile, asudes Jupiterist vasakul pool. Hiljem planeetide vahekaugus üha kasvab. Mitte kaugel Marsist asub 25-nda ja 26-nda septembri hommikutel Kuu: Marss asub 25-ndal septembril Kuust madalamal, järgmisel hommikul aga paremal pool.

Jupiter, heledaim „täht” tänavustel septembriöödel, paistab samuti hommikupoole ööd, tõustes Marsist veel varem. Kuu keskpaiku tõuseb Jupiter umbes kella 22 paiku. Jupiter paikneb Sõnni tähtkujus. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 24-nda septembri hommikutaevas (Jupiter paikneb Kuust madalamal).

Saturn jõuab 8-ndal septembril Päikesega vastasseisu. See tähendab, et planeedi vaatlustingimused on head: Saturn paistab kogu öö, tõustes ida-kagusuunalt ning kulmineerudes lõunataevas (kohalikul) keskööl. Saturni heledus on päris sarnane Marsi heledusega: 0.6 tähesuurust, kuid Saturn ei ole punane. Kuu teises pooles Saturn aga enam kogu öö ei paista; Saturnist saab siis õhtutaeva objekt. Saturn, uhke rõnga omanik, nagu me teame, paistab Veevalaja tähtkujus. Kuna Veevalaja tähtkuju on ise, kuigi küllalt suur, kuid üsna silmapaistmatu, on Saturn Veevalaja tähtkujule ning ka lisaks laiemalegi selle kandi taeva-alale tõeliseks kaunistavaks päriliks.

Täiskuuööl, 17-ndal septembril vastu 18-ndat, on Kuu Saturni lähedal (Saturn asub Kuust paremal pool). Samal ööl on Kuu lähedal ka Neptuunile (palja silmaga nähtamatu Neptuun asub Kuust vasakul). Järgneval hommikupoolikul katab äsja varjutuse lõpetanud Kuu Neptuuni, kuid Eestis on mõlemad asjaosalised, nii Kuu kui Neptuun, samuti ka Saturn, selleks ajaks loojunud, ka päev on siis juba alanud.

Vastasseisu Päikesega jõuab ka Neptuun. See leiab aset 21. septembril. Neptuun asub Veevalaja naabri, Kalade tähtkujus. Ka Kalad ei paista sugugi paremini kui Veevalaja, kuid Neptuunist paraku tähtkujudele iluravi tegijat ei ole. Neptuuni heledus on 7.8 tähesuurust (seega on tegu heleduselt 8. tähesuuruse objektiga) ning kuigi Neptuun on teleskoobiga vaadeldav, pole ka sel juhul vähemalt esimese hooga lihtne otsustada, miline neist tuhmipoolsetest „tähtedest” siis tegelikult planeet Neptuuniks peaks osutuma.

Väidetavalt oli 1612/1613. aasta talvel Jupiteri uurimise käigus Neptuuni esimeseks (juhuslikuks) vaatlejaks juba kuulus Galilei, kellel polnud aga põhjust eeldada, et vaadeldu oli planeet ning et see oli koguni senitundmatu… Teatavasti toimus Neptuuni hilisem teaduslik avastamine XIX sajandil ju teoreetikute ja vaatlejate hiilgava ühistööna.

Osaline kuuvarjutus 18. septembril

17/18. septembri hommikupoolne öö pakub meile võimaluse jägida osalist kuuvarjutust. Poolvari ilmub Kuule kell 3.41, kuid see on alles eelmäng ning tõenäoliselt juhtub nii, et vaatlejad ei märka sel ajal Kuud vaadates mingeid muutusi. Täisvarju ilmumine kuuketta äärele ehk siis osalise varjutuse algus on kell 5.12. Maksimaalne faas kell 5.44. Osalise varjutuse lõpp on kell 6.15. Toodud ajad kehtivad ühtemoodi igas Eestimaa nurgas. Poolvari lahkub Kuult kell 7.47, kuid Kuu jõuab enne seda loojuda (Tartus loojub Kuu kell 6.56, Kuressaares kell 7.13, Talllinnas kell 7.04). Paneme tähele, et osaline kuuvarjutus on sedapuhku Eestis küll üleni näha, kuid varjutuse lõpuosa kipub konkureeeima kasvava koidukumaga, ka vajub Kuu juba üpris madalale, õnneks siiski (peaaegu otse) läände, koidukumale vastassuunas. Päike tõuseb Tartus kell 6.49, Kuressaares kell 7.06, Tallinnas kell 6.57.

KUID! Paraku on selleski meepütis ka tõrvatilk. („Edaspidi tuleb igal hommikul iga õis igas aias trahvi ähvardusel puhtaks pesta, sest mesi peab ju ometi puhas olema!”, pidavat ütlema uus koostatav looduskaitseseadus.) Asi on selles, et varjutuse maksimaalne faas on seekord vaid 0.08, seetõttu on varjutuse, eriti just selle lõpuosa jälgimine valgeneva hommikutaeva taustal mitte just eriti soodne, kuid midagi „kahtlast” peaks siiski kuuketta ülemises parempoolses servas paista olema.

Osaline kuuvarjutus

Kes polnud siis veel järjekordse tinavalamisega erilisse hoogu sattunud ning seetõttu juhtumisi mäletab 2009. aasta talvist (!) vana-aastaõhtut, siis juhtus umbes kella 21 ja 22 vahel olema ligikaudu sarnane, „riivav” osaline kuuvarjutus. Kuid vähemalt ehakuma siis segamas ei olnud. Midagi ikka paistis ka. Küllap ka seekord. Kui midagi sellest külmast talveõhtust veel meenutada, siis Võsa Pets muide pidas väga asjaliku aastalõpukõne.

3. kuni 5. juuni 2024 aastal: Päike kattis Veenust

Kirjeldatud kuuvarjutus saab kipakavõitu olema küll, kuid selge ilma korral siiski jälgitav. Nüüd siirdume täieliku ning peaaegu täieliku nähtamatuse radadele; konkreetsemalt teeks nüüd juttu mõnest sündmusest seoses Veenuse ja Päikesega.

3. juunist (meeldejätmise huvides) ligikaudu kella 21-st kuni 5. juunini ümmarguselt kella 18-ni, kattis „meie” täht Päike planeet Veenust. Teisisõnu, Päike asus siis otse Veenuse ees. Antud nähtus ei pakkunud võimalust otseseks vaatlemiseks. Kuid võib-olla on Veenuse kattumine Päikesega huvitav teadmiseks võtta.

Veenus liikumas Päikese taha peitu. Pilt on tehtud autmaatjaamaga SOHO.

Eelmine kord sattus Päike Veenust katma 2016. aasta juunikuus, uuesti juhtub see alles 2032. aastal. Selliste 8-aastaste vahedega on Päike otse Veenuse ees olnud millalgi „noorel suvel” ehk varastel juunikuu päevadel alates 1976. aastast ja nii kestab see veel 8- aastaste vahede järel 2048. aastani. Edaspidi muutub Veenuse katmine Päikese poolt aga märksa haruldasemaks sündmuseks.

Veenuse üleminekutest Päikese kettast

Aeg-ajalt on avalikkuse kõrvu rohkem sattunud analoogiline, kuid vahetatud osapooltega astronoomiline sündmus. Sel juhul satub Maalt vaadates Veenus Päikesest ettepoole, Päikese ketta taustale. Seda nimetatakse Veenuse üleminekuks Päikese kettast. Kuna Veenus on Päikesest suurusjärguliselt 100 korda väiksem, siis planeedi ülemineku ajal Päikesest ei toimu mingit päikesevarjutust, vaid ainult ühe täiendava ümmarguse „laigukese” aeglane liuglemine Päikese taustal. Viimati juhtus see 6. juunil 2012. Vähemalt Tartus Toomemäel, täpsemalt Tähetornis ja Toomkiriku tornis käis tollel varahommikul päris tihe liiklus…

Kui Eestis 6. juunil 2012 Päike tõusis (Tartus kell 4.11, Kuressaares kell 4.28, suveaja järgi) oli Veenus juba Päikese ketta taustale jõudnud. Veenus kadus Päikese kettalt kell 8.09.
See juhtus siis 2012. aastal, 12 aastat tagasi.

Minevikust ning tulevikust

Eelmine Veenuse üleminek Päikesest (Veenus seega Maalt vaadates eespool) toimus 2004. aasta 8. juunil. Mitmete keskpäevaümbruse, vaatluseks väga soodsate tundide vältel, kui üleminek aset leidis, rikkus vähemalt suuremal osal Eestist selle sündmuse vaatlemise aga pidev ja tugev vihmasadu… Väga kahju, et absoluutselt vale ilm rikkus ka ülemineku otsese vaatluse ajalooliselt kuulsa Repsoldi heliomeetri abil Tartus Toomemäel Petzvali teleskoobitornis (nii on seda hoonet kutsutud). Samast heliomeetrist liikunuks läbi otsene elektromagnetiline (konkreetsemalt optiline) info juba järjepanu kolmandast Veenuse üleminekust. Eelmisel kahel korral, 1874. ja 1882. aastal, vaadeldi sama aparaadiga Veenuse üleminekut Päikesest, tõsi küll, eri kohtades kaugel väljaspool Eestit. Edaspidi, alates siis 2004. aasta suvest, jäi Petzvali tornist mahavõetuks ka seal senini paiknenud Petzvali astrograaf, kuid siinkohal tuleb arvestada, et pealetungiv kasvavate puude rinne oli vähendanud juba pikema aja vältel vaba vaatevälja ulatust Petzvali torni ümber ning märksa efektsem Zeissi teleskoop Tähetorni põhihoone ülemisel korrusel oli ju (igas suunas) taevavaatlusteks töökorras.

2004. aasta üleminekule eelnenud Veenuse üleminek Päikese kettast toimus enam kui 120 aastat varem, 6. detsembril 1882. Eestis polnud ometigi seda võimalik vaadelda, kuna oli öö. Järjekorras veel varasem Veenuse üleminek Päikesest toimus 9. detsembril 1874. aastal ja jällegi olid Päike ja Veenus sel ajal Eestis allpool silmapiiri!

Sellele omakorda eelnenud Veenuse üleminekut Päikesest andis jälle „mehemoodi” oodata. See juhtus 3. juunil 1769 ning olgugi et siinkandis on juunis lühikesed suveööd, sattus Veenuse ülemineku sündmus Eesti oludes jällegi öisele ajale…

Veel 8 aastat ajas tagasi minnes toimus eelmine Veenuse üleminek Päikesest 6. juunil 1761. aastal ning siis oli Eestis päevane aeg ja üleminek põhimõtteliselt vaadeldav.

Kordaks veel kord üle: Eestis sattus seega Veenuse üleminek Päikese kettast viimati enne eel-viimatist korda, 2004. aasta 8. juunit, põhimõtteliselt näha olema 6. juunil, aastal 1761! Ning ilm… kes see seda takkajärgi enam teab! Tõsisemad ilmavaatlused Eestis algasid alles 1805. aastal, needki olid algul mõistagi küllalt päris puudulikud.

1761. ja 2004. aasta vahele jääb 243 aastat. Väga vähe polegi. 2004. ja 2012. aasta vahele jäänud 8- aastane „vaheaeg” on sellises ajavõrdluses täiesti tühine.

Kui ajaloost kaasaega tagasi tulla ja sama hooga otse edasi põrutada, siis järgmine Veenuse üleminek Päikesest toimub jällegi alles hea tüki aja pärast: 2117. aasta 11. detsembril ja Eestis pole seegi taas kord vaadeldav. Sama võib öelda ka järgmise, 8. detsembril 2125. aastal toimuva Veenuse Päikese kettast ülemineku kohta. Alles üle-ülejärgmine Veenuse üleminek Päikesest on jälle vaadeldav ka Eestis, kuid see toimub alles 11. juunil 2247. aastal. Veenuse üleminek on siis ilusa ilma korral vaadeldav just nende tundide vältel, kui Päike on kenasti kõrgel. Kahjuks on aga selline ajafaktor meie jaoks karm mis karm…

2012. ja 2247. aasta vahele jääb 235 aastat. Jälle palju mis palju.

Saime siiski huvitava aastate rea, mis paistab silma oma hõredusega: 1761, 2004, 2012, 2247. Neil aastail vastavalt oli või saab olema võimalus Eestis mõne tunni vältel vaadelda Veenuse üleminekut Päikese kettast. Mõistagi, sedagi vaid juhul, kui ilm on olnud või saab olema asjaga päri… Teatavasti 2004. aastal ilm üldse meie poolt ei olnud. 2012. aastal ei nähtud Eestist kogu üleminekut, pilvedki olid siiski samuti kollitamas; ka Toomemäelt vaadates ei olnud üleminekut kogu aeg näha. 1761. aasta juunikuu alguse ilma kohta ei tea me (vist?) tagantjärele midagi ning kaugel ees oleva, 2247. aasta varasuvise juunipäeva ilmast ei tea me päris kindlasti samuti ette mitte midagi.

Mõistagi pole ka Veenuse üleminek Päikesest miski endast uhkesti märku andev taevanähtus, vaid jääb täiesti märkamatuks, kui seda mitte ette teada ja vaatlusseadmeid mitte valmis seada. Palja silmaga EI TOHI Päikesest LÄBI üritada vaadata (nt kui Päike vahel harva, nagu oli tänavu juunis, Veenust kattis). Samuti ei tohi Päikest ka niisama, pilku teritamatagi, vaadata (kiire lühike kõrvalpilk on maksimaalne, mida teha saab). Ammugi mitte EI TOHI Päikest otse läbi binokli, pikksilma ega teleskoobi vaadata; see viiks juba pimedaksjäämiseni. Kuid aparaate tuleb kasutada mõistusega; eks need ju selleks loodud ongi. Kui meil on mingi teleskoop, mille küljes olevale võimalikule raamile saab midagi kinnitada, siis võib selle raami abil projekteerida Päikese kujutise fikseeritud ekraanile või paberilehele. Selle ekraani kaugus teleskoobi okulaari asukohast tuleks valida selline, et pilt ekraanil saaks terav. Terav pilt küll, kuid terav mõnusa vaatamise mõttes, mitte mõõgateraks silmateradele Päikese otsese vaatamise korral.

Mida siis Veenuse kauges minevikus aset leidnud ülemineku ajal Päikesest meie mail ka nähti? See oli siis 6. juunil 1761. Aus vastus on… küllap mitte midagi! Ei ole midagi teada Eestis XVIII sajandil, sel süngel ja sügaval tsaariajastul, teleskoopidest, ekraanidest, ka mitte keevitajamaskidest. Massimeediat ei olnud, fotograafia oli leiutamata, internetist rääkimata. Tahma muidugi suitsutaredes jätkus. Võib-olla sattus kellelegi pihku mingi heledat valgust neelav „tahmaklaasi-taoline” ese ja ta juhtus läbi selle kogemata ka Päikese poole vaatama. Miskit erilist poleks Päike siis ikkagi endast vaataja jaoks kujutanud. Parimal juhul ehk võiski üpris punktikujuline Veenus siiski kirjeldatud viisil kuidagi näha olla, kuid küllap ei teeninud välja isegi õlakehitust…

Nagu juba öeldud sai, on asi nii, et kui Veenus (või Merkuur) Päikese kettale satub, ei kujuta üleminekunähtus muud kui üht täiendavat pisikest, ehkki ilusat ja ümmargust laigukest selle taustal. Laike võib Päikesel aga ikka olla, kord enam, kord rohkem.

Siin aga jõuamegi praktilise kasuni, miks võiks alati ilusa korral Päikese kujutist üritada vaatluskõlbuliseks muuta. Sel juhul on võimalik oma silmaga rahulikult uurida, kas ja kui palju laike Päikese pinnal parajasti on. Laigud on teada piirkondadena, kust võivad sagedasti pärineda Päikese pinnal esinevad plahvatused või pursked. Kui laike esineb Päikese näiva ketta tsentri lähistel, on olukord küllaltki huvitav. See ei ole küll lihtsalt Päikese kujutise amatöörtehnika abil vaatlemise kaudu otseselt fikseeritav, aga kui mõne purske suund on „õigesti” valitud, võib see Maal peatselt põhjustada virmalisi, samuti esinevad häired raadiosides, nähtusi tuntakse ka magnettormidena. Kahjuks ei saa virmalisi pika aja lõikes, nt kuu aega, siiski ette ennustada, piirduma peab mõne päevaga või veelgi lühema ajaga. Kui aga mõni plahvatus on äsja toimunud päikeseketta ääre kandis, on aparaatide abil vaatluskõlbulikuks muudetud vaatepilt veelgi uhkem: Päikesel oleks neis kohtades justkui „juuksed”…

Päike Veenuse ees

Maailmaruumis toimub igasuguseid asju, mida silm otse ei seleta. Miks ei võiks siis hea sõnaga meenutada ka Veenuse katmist Päikese ketta poolt, mis toimus 3. kuni 5. juunini 2024. aastal. Polegi erilist vahet, millal sellest rääkida… Eelmine selline sündmus leidis aset 8 aasta eest, 2016. aastal ja järgmine tuleb 2032. aastal.

Jälle üks komeet ilmumas

Järjekordselt peaks ehk ka ühest komeedist juttu tegema. Vihjamisi sai juba aprillikuu loos mainitud, et üks järjekordne „pesemata lumekamakas” on sügisel Päikesele lähenemas.

Saagem siis tuttavaks: see on komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) isiklikult! On ju uhke nimi! Eesti laste nimesid on mõistagi veel uhkemaid, juba 1990-ndaist pärit kentsakad eesnimed Peeter Esimene ja Okeray on vaid kerged uusimasse aega suundumuse varased näited… Aga keskendugem komeedile.

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) jõuab periheeli 27. septembril; vähim kaugus Päikesest 0.39 astronoomilist ühikut; näiv heledus arvatakse siis olevat +3 tähesuuruse kanti. Kuid septembrikuus on komeet Maa taevas Päikesele suunalt nii lähedal, et vaadata pole veel midagi, vähemalt mitte põhjapoolkeral. Komeet paikneb enamuse septembrist Sekstandi tähtkujus, kuu lõpus liigub Lõvi tähtkujju.

Maalt vaadates peaks komeet maksimaalse heleduse saavutama oktoobri keskpaiku. Võib-olla saame siis komeeti muuhulgas Eestiski palja silmaga näha, kuid ootame oktoobri ära. Komeedi ennustatav maksimumheledus tekitab vaidlusi. Kuid sellised kahtlused on komeetide puhul tavalised.

Impulsi jäävus, detailne tasakaal, termodünaamika, pimedusevõrdsus ning võrdpäevsus

Alanud septembrikuus, juba kuu alguses, võib ainult imestada, et vähem kui pooleteise kuu eest olid valged ööd, kui päris pimedaks ei läinudki.

Nüüd on ööpimedust oi-oi kui palju ning pimeduse saabumine on kiire ja igal õhtul varasem kui enne. Aga meie oleme muidugi optimistid ning rõõmustame kõige üle. Sest on ju seda ka, mille üle rõõmustada: hommikuti saabub ju valgenemise aeg omakorda üha hiljem!

Nii et füüsikast tuntud impulsi jäävuse seadus kehtib täie rauaga: pimedus varem, valgus hiljem. Kokkuvõttes ju täielik tasakaal „varem-hiljem skaalal”, eks ole?

Ka röövli ning ohvri puhul kehtib ju sama; samuti ka statistilise füüsika avarustest pärit detailse tasakaalu printsiiip, lisaks ka võrdluse-vendluse printsiip (igaühele midagi): röövlile vara, ohvrile nuga või siis vaid pisut-pisut metalli. Koguses vähe küll, aga metall ju maksab; kokkuostupunktid rahaga ei koonerdavat. Nii et ohver igal juhul vaid võidab. M.O.T.T. Mis annabki meile nüüd (füüsikat kui ülearust asja juba hüljates) võimaluse väita, et loomulikult on ohver see, kes röövimisest kokkuvõttes rikkamana välja tuleb.

Statistilise füüsika koha pealt on muuseas ka ise oldud peaaegu „käpp”. Selle, tõsi küll, lihtsamat ja „söödavama kujuga” versiooni ehk termodünaamikat, on omalt poolt ka ülikooli IV kursuse füüsikutele loetud. Paber valemite lõputu reaga oli, tõsi küll, igaks juhuks nina all. Algaja asi. Mis andis muuhulgas alust tublide tudengite poolsele paroodiale, kui nad uusi „rebaseid ristisid”. Kuid mis seal ikka, vaid mõni aasta varem sai sama kursust ise ülikoolipingis istudes kuulatud… (Neil, mitte just kaugetel aegadel, oli ülikooliõppes veel 3 kursuse asemel 4.)

Mingil viisil levis mingi info millegi kohta ka ülikoolist väljapoole ning seoses sellega laekus (tava)postkasti mitu „tõeliste teoreetikute” kirja, kus esitati termodünaamika, vähemalt selle mõnede osade kohta omad, uhkete skeemide ehk siis joonistustega kaunistatud variandid.

Üks uhke näide, vähemalt joonistustel, oli pikk vaheseinteta toru, mille ühes otsas pidid toimuma rangelt isotermilised (temperatuur ei muutu), teises aga rangelt adiabaatilised (ei toimu soojusvahetust ümbritseva keskkonnaga) protsessid. Nojah, mõisted „soojus” ja temperatuur” tunduvad ju esmapilgul samade asjadena ning eks neil olegi ka mitmeid ühiseid jooni. Samas võeti siiski aksioomiks, et tegu ON erinevate protsessidega, kuid mis kumbgi EI LEVI (küllalt jämeda) toru sees edasi… Samas püüti kõiki neid püstitatud „alustingimusi” „teooria” edasises arenduses üldsegi mitte arvestada… Laiema analoogia põhjal lõhnab see krempel kõvasti astroloogia ning horoskoobi koostamise järele, eks ole? (vt ka 2023. aasta veebruari loo 3. osa).

Ühtegi neist „õige asja teoreetikutest” ei õnnestunud ümber veenda; üldiselt otsekohe tulid posti teel vastu veel pikemad, endisi mõtteid „kinnitavad” seletused koos veel uhkemate skeem-joonistustega… Kuni mõistagi olin mina see, kes loobus. Või siis vastati vahetus arupidamises umbes nii, et „Nojah, olgu nii, hea et veidike ikka midagi aru ka saite, aga tegelikult on asi siiski nii, et…” Kokkuvõttes mõistagi sama lugu. Küllap ei õnnestu(ks) praegugi mitte kedagi mitte milleski ümber veenda…

Oletame ja eriti just usume me kõik siis nüüd pigem seda, et röövli ja ohvri kohtumine algas ja ka lõppes pidevas vastastikuse mõistmise õhkkonnas viigiga, st vara ja metalltükike(sed) said vahetatud liigseid (sõimu)sõnu kulutamata. Võrdne värk.

Tulles uitmõtetelt tagasi, siis päevade ja ööde osas saabubki septembris ju tegelikult võrdsus.

22-sel septembril on sügisene pööripäev. Siis asub Päike Maa ekvaatori kohal, olles siirdumas Maa põhjapoolkera kohalt lõunapoolkera kohale. Kui meenutada augustikuu loo 1. osast astronoomilisi kliimavöötmeid, siis tähendab see olukord, et edapidised 3 kuud paikneb Päike keskpäeviti seniidis kuskil Maa ekvaatori ja Kaljukitse pöörijoone vahelistes Maa piirkondades.

Tähtkujude arvestuses liigub Päike 16-ndal septembril Lõvi tähtkujust Neitsi tähtkujju.

Kilbi tähtkujust

Pimedas septembrikuu õhtutaevas kulgeb üle pea põhja-lõunasuunaliselt Linnutee. Linuutee taustal paiknevad, kui lõnakaarde vaadata, küllalt suured tähtkujud Luik (ülemine) ja Kotkas (alumine). Nende vahele jäävad väiksemad ja vähem tähelepandavad Rebase ning Noole tähtkujud.

Kotka tähtkuju. Alt paremast nurgast lähtudes asume otsima hajusparve M11, mis asub naabertähtkujus Kilp.

Kotka tähtkujust omakorda pisut madalamal asub Kilbi tähtkuju. Tähtkuju pole suur, ka mitte tähelepanuväärse kontuuriga. Siiski peaks ilusa ilma korral olema märgatav, et Kotka tähtkujust veidi allpool on Linnutee kõige heledam. Umbkaudu samas piirkonnas paikneb ka Kilbi tähtkuju. Ka vanad eestlased panid seda kohta taevas tähele ning nimetasid seda Kerakorvideks. Usukumatu, aga tõsi: olid sellised huvitavad ajad, kui mehed tegid meestetöid ning naised tegid naistetöid, kududes muuhulgas väga palju; kudumisvarustus, sh lõngakerad, olid külas käieski kaasas.

Osa Kotka tähkujust nig tema alumine ehk lõunapoolne naaber Kilp. Hajusparved on märgitud kollaste ringikestega. Ka muutlik täht delta Scuti on ära märgitud.

Osa Kilbi tähtkujust detailsemalt

Kilbi tähtkuju sisaldab kaht objekti Messier’ kataloogist. Kõrgemal paikneb neist hajusparv M11 ning see on juhtumisi ka märkimisväärsem objekt kui teine, mõneti madalamal asuv hajusparv M26. Hajusparv M11 (Metspart) on üldse üks kopsakamaid teadaolevaid hajusparvi. Kaugus Maast on 6200 valgusaastat. Hajusparve kohta päris kaugel. Liikmeid parves hinnatakse üle 2900 kanti, tähtede selline hulk pole hajusparvede hulgas just sagedane. Mõned allikad väidavad sedagi, et M11 on palja silmaga eristatav, kuid näiv heledus 6,3 tähesuursust oleks siiski nagu „veidi vähe”. Kuid iga vaatleja oma silm on mõistagi kuningas.

Hajusparv M11

Ega nende hajusparvede ning kerasparvede vahel väga jäika piiri ei olegi. Vahelduseks võib vaadelda ka Kotkast ülespoole jäävat Noole tähtkujus paiknevat kerasparve M71 (sellest oli augustikuu loo 2. osas juttu). Väga palju vägavam see kerasparv hajusparvest M11 polegi. Seda nii visuaalse pildi kui ka teadaolevate parameetrite osas.

Teine Messier’ kataloogi kuuluv Kilbi tähtkuju hajusparv M26 on seevastu korralikuks argumendiks, et tähtede hajusparved on kerasparvedega võrreldes hoopis midagi muud, „kergekaalulisemat”. Tõsi küll, põhjust selleks annab sedapuhku ka asjaolu, et seegi hajusparv on küllalt kaugel, 5000 valgusaasta kaugusel. M26 ja Maa vahele on tõenäoliselt paigutunud ka „kerge” tolmupilv. M26 heledus on 8.0 tähesuurust; objekt paistab teleskoobis pigem uduse laigukesena ja ei ole eriti pilkupüüdev, aga vaadata võib ikka.

Hajusparv M26

M26 otsimiseks tuleks fikseerida täht delta Scuti. M26 jääb sellest 1 kraadi jagu kagu poole (vasakule ja veidi allapoole). Delta Scuti on ise samanimelist tüüpi muutlike tähtede prototüüp. Delta Scuti tähed on omakorda pulseeruvalt muutlike tähtede üks alltüüpe.

Delta Scuti tähtede heleduste ajaline muulikkus on küllat pidev ja järsk; heleduskõverad eenutavad V-tähte. (Ka hajusparve M11 kuju teleskoobis meenutab (ehk) pisut V-tähte, kuid see on mõistagi hoopis teine asi). Konkreetselt delta Scuti heledus muutub 4.6 ja 4.79 tähesuuruse vahel perioodiga 4.65 tundi.

Kuu esimene ja viimane veerand veerand tänavu septembris

11. septembri hommikul kell 9.05 on Kuu esimeses veerandis. See pole mõistagi teab mis suur uudis. Soovitada võiks aga sama päeva õhtul lihtsalt Kuud vaadata. Ka Kuu vaatamine pole ju mõistagi midagi erilist (kuigi seda tasub alati teha!), kuid paneme tähele, kus Kuu asub!

„Point” on selles, et tõepoolest, kus siis Kuu asub? Siin on mingi analoogia Veenuse sellekuise varaõhtuse otsimisega väga madalast läänetaevast, kuid õnneks on Kuu siiski oluliselt heledam.

Sedapuhku peame kõigepealt leidma sõna otseses mõttes vaba vaatevälja lõunasilmapiiri suunas. Ning seal see Kuu siis peaaegu et horisonti pühibki. Kuigi luuda pole Kuumehel siiski kaasas. Nii madal Kuu asend, isegi suisa lõunameridiaanil ülemises kulminatsioonis asudes, on muljetavaldav. Mõistagi on ka Kuu vaatlusaeg lühike; Kuu paikneb üle silmapiiri kokku vaid mõne tunni vältel. Tartus on aega Kuu tõusust loojanguni 3h 53 min; Kuu tõuseb kell Tartus 17.26 ja loojub kell 21.19. Päike loojub Tartus kell 19.44.

Põhja-Eestis paistab Kuu isegi veelgi madalamal ja veel lühemat aega, olles nähtav 3h 11 min. Kuu tõuseb Tallinnas kell 17.55 ja loojub kell 21.06; Päike loojub Tallinnas kell 19.53.

Muuseas, lisaks peame arvestama, et Kuu (nagu Päikesegi) puhul arvestatakse tõusu ja loojangu momentideks ajahetki, kui Kuu ülemine äär on parajasti horisondil. Seetõttu me näeme parajasti 1. veerandisse jõudnud Kuud tervikuna tänavu 11. septembril kokkuvõttes veelgi lühemat aega kui äsja esitatud ajavahemikud lubavad.

Eks Kuu „istub” seal küllalt madalas mitu õhtut järjepanu, kuid eriti madal on sedapuhku asend 11. septembri õhtul, Kuu on siis parjasti esimeses veerandis.

Põhjus: Kuu orbiit (otseselt mõistagi nähtamatu) on parajasti sellises asendis, et orbiidi lõunapoolne äär Amburi tähtkuju suunal jääb veel üle 5 kraadi madalamale kui sealkandis asuv ekliptika osa (ekliptika on Päikese näiv orbiit ehk aastane teekond). See-eest oma orbiidi vastasküljes, septembris seega viimasel veerandil, on hommikuti paistev Kuu „hiilgevormis”. Maa loodusliku kaaslasena tuntud ning ühtlasi meile lähim taevakeha tõuseb septembrikuisel viimasel faasiveerandil väga kõrgele ja paistab suurema osa ööpäevast. Täiskuu faas jääb kuhugi vahepeale, kuid Kuu paistab ka siis hästi, ikkagi kogu öö! Sedapuhku siis ka koos varjutusega. Head Kuu-uurimist!

Tegelikult on Kuu tänavu juba igal kalendrikuul olnud ja on edaspidigi mõnedel kuupäevadel peaaegu mööda horisonti „roomamas” igal orbiidiringil. Nt mõni päev peale augustikuist lendtähtede langemise maksimumi oli Kuu väga „maadligi” surutud esimese veerandi ja täiskuu faasi vahepeal, 15. augusti õhtul. „Kole suur” Kuu faas küll, aga kuna Kuud peaaegu „areenil” näha polnudki, siis meteooride vaatlust Kuu praktiliselt ikkagi ei seganud!

Kuu jõuab viimasesse veerandisse 24. septembril kell 21.50. Teatavasti on ju viimase veerandi Kuu tuntud vana Kuuna, mis paistab hommikuti. Kuu viimasel veerandil on Kuu Maalt nähtava osa suurus täiesti sümmeetriline esimese veerandiga, ainult Kuu nähtav ning nähtamatu osa ning vaatlusaeg (hommik või õhtu) on kohad vahetanud. Küsime korraks uuesti, kas hommikuse vana Kuu nähtavus on nüüd sama halb kui 1. veerandil, õhtutaevas paistva Kuu aegu? Uurime vastavaid väljaarvutatud arve, kusjuures need ei tohiks valetada.

Päike loojub 24. septembril Tartus kell 19.06. Parajasti viimase veerandi Kuu tõuseb 24. septembril Tartus kell 20.55 ja loojub järgmisel päeval, 25. septembril kell 16.51. Vahepeal, kell 25. septembril kell 7.05 hommikul, tõuseb Päike, mis loojub kell 19.03. Öise taeva vaatleja, kes Kuud näha ei soovi, jõuab 24. septembri õhtul õhtupimeduse ära oodata (pimeneb ju kiiresti, ikkagi september) ning kuskil veerand tunni kanti ka pimedust nautida, siis tõuseb põhja-kirde suunalt juba Kuu, püsides taevas kogu ülejäänud öö ning lisaks ka veel enamuse päevast, kadudes siiski mõni tund enne Päikese loojumist lühiajaliselt, mõneks tunniks, kuskile loode-põhja suunas silmapiiri alla.

Kuu (ülemine äär) on seega Tartus 24/25. septembril silmapiiri kohal kokku 20 tundi ja 56 minutit.

Vana Kuu päevane loojumine ilmselt siiski nähtav ei ole, kuna siis on ju ikkagi päevane taevasina ja olemas on ka paks neelav atmosfäär, eriti kui madalamale vaadata. Nii et vale pole siiski seegi rahvatarkus, et Päike „kustutab” päeval vana Kuu taevast pikapeale ära. Selles mõttes on vana Kuu sarnane varahommikuse „ilusa ilma uduga” (kui see esineb), samuti ka kastega ehk märja rohuga: Päike „kaotab” kõik ära; algul hajub udu, siis kuivab kaste; seejärel kaob millalgi taevast ka Kuu.

Läheme nüüd Anija meeste kombel Tallinnasse ka. (Kusjuures sellega paralleel Vilde romaaniga ka piirdub: me ei lase mitte mingil juhul endid kolkida; kui vaja, siis korraldame asjad hoopis vastupidi!) Päike loojub Tallinnas 24. septembril kell 19.14, Kuu tõuseb kell 20.41. Päike tõuseb 25. septembril kell 7.13; Kuu loojub kell 18.18 ja Päike loojub kell 19.11. Kuu loojub alles vähem kui tund enne Päikese loojumist! Meenutame, et tegu on vana Kuuga, mis siirdus (alles!/juba!) viimasesse veerandisse!

Kokku on Kuu 24/25 septembri ööl Tallinnas üle silmapiiri 21 tundi ja 37 minutit! Kaugel see 24 tundigi enam on… Siiski tuleb nentida, et Kuu oskab hästi JOKK-skeeme kasutada. Me ei saa ju siiski ka antud juhul vaidlustada fakti, et vana Kuu tõuseb millalgi öösel ja loojub millalgi päeval pärast Päikese tõusu. Mis siis, et vana Kuu „ronib” sedapuhku õhtuti juba väga kiiresti kohale ja päeval ei taha kuidagi „ära minna”, olgu see vaatleja Maa peal nii vihane kui tahab.

Samuti on asi klappimas ka noore Kuu juhul, mis tänavu septembris väga kehvasti paistab. Tõuseb ju noor Kuu nüüdki, nagu ka õpikutes kirjas, enne Päikese loojumist ja loojub öösel. Nii ju on! Päikesesüsteemi juhatus on igal juhul soodsa otsuse langetanud ja gravitatsioonikohus siin mingit probleeme ei näe! Kes soovib, süüdistagu Newtonit!

„Möh? Ah või see Newton on nüüdseks juba… Noh, paras teile!”, hirnus Päikesesüsteemi Juhataja naerda; võimsad hirnatusvõnked levisid resonantsi tekitades toolile ning lauale, need ei pidanud vastu ning kogu süsteem lagunes koos Juhatajaga põrandale laiali. Kujunes ligikaudu sarnane olukord nagu siis, kui köster oli äsja ära vihtunud märksa vähem kui 1 sekundi kestnud ägeda tantsutuuri Teele ning Tootsiga.

„Polnaja peredelka”

Mäletatavasti olen kippunud andma ka kultuurisoovitusi. Mõistagi ei pruugi kõigi maitsed klappida, kuigi peale sunnitud pole kellelegi midagi (kindlasti mitte siinse autori poolt). Seekord teeks aga „tarbimise” ülesande keeruliseks ning ainult tõsistele fännidele.

1983. aasta kuumadel ja päikeselistel juulipäevadel võis raadiost, nagu ikka, kuulata järjejutte. Peale 10-15. juuli järjejuttu lastele („Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”) tuli nädal hiljem, 18-22. juulil kuuldavale Zinovi Jurjevi (pseundonüüm) jutustus „Uuestisünd” (tõlge venekeelsest originaalist „Polnaja peredelka”). 10-aastase põnevuslugude huvilisena seda järjejuttu esmakordselt ja siiani ainukest korda kuulates jättis see siiski ootamatult sügava mulje, kõige enam ilmselt seetõttu, et reedene ja ühtlasi viimane osa jäi kuulamata. Kahjuks pole seda lugu korraliku raamatu kujul siiski eesti keeles ilmunud, kuid lugeda võib venekeelset. Siiski, kõik pole kadunud. Siirduge Rahvusraamatukokku ja võtke ette ajalehe „Noorte Hääl” numbrid 12. jaanuarist kuni 19. märtsini 1977, kus teos (vähemalt enam-vähem) on eesti keeles avaldatud. Võib-olla siiski ka meenuvad kuskilt ajusopist kunagised raadiost kuuldud märksõnad nagu nt „Tserero”, „professor Lamont”, „mustajuukseline”, „süstalt kõrgel hoidev mees”, „Audrey villa”, „Mr Wolmut”, „põgenemine”, „kohus” ning kahtlemata ka loo põhisõnum: „uuestisünd”.

Kes läbis otsingute kadalipu ning loo (olenemata keelest) läbi luges (või lihtsalt meelde tuletas), ehk ka taipab, miks selle teosega praegu tutvuda on soovitatud. August lõppes ju kuidagi sünges toonis ning nii ei pea see ju jääma:

Õppeaastal algus uus;
lugudegi autor uus!
Ümbersünd tal tehtud läbi;
meeltest kadund sõna „häbi”…

Lõplikuks kinnituseks eelnevale ka Karavani lugu „Teine mees”; algul kuulete loo võõrkeelset originaali (seda viisi osas; kerge tehniline rike ühes kohas ei sega ehk palju).

https://www.youtube.com/watch?v=QluskC-cfGU

Septembri-loo lõpp pööripäeval.

Kuu faasid

Kuuloomine: 3-ndal kell 4.55;
Esimene veerand: 11-ndal kell 9.05;
Täiskuu: 18-ndal kell 5.34;
Viimane veerand 24-ndal kell 21.50.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

Tartu tähetornis toimub 23.–29. oktoobril Kuu ja Jupiteri vaatlusnädal.

Igal õhtul kella 21–23 saab Tartu tähetornis selge ilma korral vaadelda Jupiteri ja kasvavat Kuud.
Selge ilma korral on võimalik 28. oktoobri õhtul vaadelda ka osalist kuuvarjutust. Täiskuud näeb samal õhtul kl 23.24, kuuvarjutus algab kl 21.02 ja saavutab maksimumi kl 23.14.
Osalemine vaatlusel tasuta.

Tartu tähetorn on ainulaadne hoone, kus tehtud maailmateadus on muutnud inimkonna arusaama Maast ja universumist. Osana Struve geodeetilisest kaarest kuulub Tartu tähetorn UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Näitusesaalides võib tutvuda lugudega astronoomiast, geodeesiast ja seismoloogiast.

Oktoobrikuine planeetide nähtavus

Merkuur saab „linnukese kirja”, kuigi nähtavus on marginaalne. Planeet on näha esimese oktoobri hommikul koiduvöös, kuid juba järgmisel hommikul on Merkuur leitavuse piiril, st kaob koiduvalgusse ja on edaspidi nähtamatu. Tähkujuks Neitsi, kuhu Merkuur just kuuvahetusel Lõvi tähtkujust jõudis.

Veenus ja Jupiter paistavad sedapuhku hästi, lastes kinnistuda muljel, et mõned taevatähed on tõesti väga heledad.

Veenus särab hommikutaevas idakaares Lõvi tähtkujus, juba kuu alguses on vaatlusaeg päris pikk, üle 4 tunni. Varajaste ärkajate rõõmuks aga Veenuse vaatlusaeg pikeneb veelgi: kuu lõpus tõuseb kirgas Koidutäht peaegu 5 tundi enne Päikest; „kodutähtkujuks” on Lõvi. Mitte eriti kaugel asub kinnisäht Reegulus: 9-ndal möödub Veenus Reegulusest 2.3 kraadi lõuna poolt. Reeguluse ja Veenuse heledusi võrreldes tekib ehk võrdlus, et pildile on sattunud kõrvuti Kalevipoeg ja kääbik… Kuu ja Veenus on lähestikku 10. oktoobri ja 11. oktoobri hommikutaevas.

Jupiter on näha kogu öö. Ka Jupiter on väga hele, paistes Jäära tähtkujus: õhtuti idakaares, kesköö paiku kõrgel lõunataevas ja hommikul läänekaares.
Kuu ja Jupiter on lähestikku ööl vastu 2. oktoobrit. Samuti on Kuu ja jupiter lähestikku öödel vastu 29. oktoobrit ja vastu 30. oktoobrit.

Jupiter ja Veenus moodustavad (see oli nii juba septembris) huvitava sümbioosi. Õhtupoole ööd särab idakaares Jupiter. Mitmeid tunde hiljem, hommiku lähenedes, tõuseb veel heledamaks muutunud „Jupiter” samast kandist justkui uuesti. Vahepeal mõnda aega maganuna, vaadates aknast nüüd juba hommikupoole ööd idatavasse, näeb vaatleja sealsuunas ikka jälle heledat tähte. Kui planeetide „seis” pole vaatlejale teada, siis tundubki ehk nii, et see hele täht võttis õhtul tõusmiseks hoogu, kerkiski mõneti, kuid „kukkus alla tagasi”, kogus jõudu ja ka heledust juurde ning nüüd üritab uuel katsel kõrgemale kerkida.

Nii on. Kuid hommikuks on idakaares tegu siiski mitte enam Jupiteri, vaid Veenusega! Päris Jupiter on ka siis täitsa taevas olemas, kuid „kolinud” edelatavasse. Kui aga pimedas öös aknast läbi lehtpuude võrade midagi püüda vaadata, siis väga hästi taevapilt ei paista, puulehed ja oksad kipuvad vaadet varjama ja seega ka objektide heledusi täpselt võrrelda pole kerge. Kuigi selgeks saab see, et tegu on suure heledusega. Siis võib tõesti ehk tekkida ekslik kahtlus, et Jupiter ei saagi millegipärast idataevast minema. Kuu lõpu poole saab Veenuse käändekoordinaat siiski üha rohkem Jupiteri omast erinema. Otsetõusud erinevad muidugi väga suurelt.

Kahes eelnevas lõigus kirjeldatu oli muidugi suuresti kunstlik liialdus…

Saturn on vaadeldav õhtupoole ööd madalavõitu lõuna-edelataevas Veevalaja tähtkujus. Heldus pole üldse nii suur kui Veenusel ja Jupiteril, kuid omaette võttes on ka Saturn täitsa hele „täht” ja selles tuhmis taevapiirkonnas, kus ta asub, lööb teisi, päris-tähti ikkagi pika puuga. Tõsi, õhtuti kõrgel lõunakaares paistva Veega, läänekaarde jääva Arktuuruse ja kirdetaevas asuva Kapellaga ei tasu Saturnil tüli norima minna, neist tähtedest on see planeet praegu pisut tuhmim. Kuu on Saturnile kõige lähemal 24. oktoobri õhtul.

Marss on sedapuhku ikka nähtamatu. Ei usu ka, et noomimine siin abiks on…

Osaline kuuvarjutus

Eelmise aasta oktoobris oli meeldiv võimalus rääkida osalisest päikesevarjutusest, mis oli ka selge taeva korral ka Eestis vaadeldav. Tänavune oktoober pakub välja jälle osalise varjutuse, kuid seekord kuuvarjutuse. Varjutus toimub 28. oktoobri ööl vastu 29-ndat. Eestis on varjutus näha algusest lõpuni. Poolvari ilmub Kuule 28. oktoobril kell 21.02, osalise varjutuse algus kell 22.35. Varjutuse keskmoment on kell 23.14, osalise varjutuse lõpp kell 23.53. Poolvarjutuse lõpp nihkub 29. oktoobrisse, kell 1.26. Muide, ka heleda tähenea paistev Jupiter paikneb samas kandis ja vaatab varjutust pealt.

Üks viga sel varjutusel seekord siiski on: faas jääb väikeseks. Maksimaalne faas on ainult 0.12. Seega eriti efektne nähtus seekord ei ole, kuid „vaese mehe varjutusena” kõlbab ikka.

Varjutus on nähtav Euraasia mandril, Aafrikas, vähemalt mingil määral ka Austraalias ning Ameerika mandrite idaosades, samuti näeb varjutust Põhja-Jäämerel ja Gröönimaal, India ookeanil ja Atlandi ookeanil, samuti mõnes Vaikse Ookeani sopis ja India ookeanist lõunasse jääval Antarktise mandri marginaalsel osal.

Paar nädalat varem, 14. oktoobril esineb ka rõngakujuline päikesevarjutus. Eestis jääb see aga nägemata. Varjutus on justkui tellitud Põhja- ja Lõuna-Ameerika jaoks, kuigi Lõuna-Ameerika lõunasopp jääb nähtusest siiski täiesti ilma. Varjutuse toimumist saab fikseerida suuremal osal Atlandi ookenaist ja Vaikse Ookeani idaosas. Loomulikult on enamuses päikesevarjutuse nähtavuspiirkonnast varjutus vaadeldav osalisena nagu ikka.

Drakoniidid

Oktoobrikuusse jagub ka meteoore ehk lendtähti. Suhteliselt efektne meteoorivool on drakoniidid. Drakoniidid on aktiivsed perioodil 6. oktoobrist kuni 10. oktoobrini, maksimumiga 8. oktoobri ööl vastu 9. oktoobrit. Meteooride maksimumi arvuline täpsus on jäänud pigem halvasti ennustatavaks, kuid üldiselt peaks see jääma alla kvadrantiididele, perseiididele ja geminiididele. Nagu nimetus ütleb, paikneb radiant Draakoni ehk Lohe tähtkujus.

Kuu mõju drakoniididele pole olematu, kuid mitte ka kõige hullem. Kuu viimane veerand on 6. oktoobril, seega 8/9. oktoobri ööl on Kuu juba sirbi kujuga, ehkki sirp on paks. Kuid Kuu käib siis väga kõrgel ja tõuseb kesköö paiku. Siiski pole meteooride osas kõik kadunud ka hommikupoole ööd, sest Kuu heledus pole ikkagi eriti suur.

Orioniidid

Nagu nimetusest aru saada, paikneb selle meteoorivoo radiant Orionis. Orion tõuseb hommikupoole ööd, seega nende lendtähtede vaatlemiseks tuleb öösel üles tõusta. Orioniidide maksimum peaks olema 21. oktoobri ööl vastu 22. oktoobrit ja vähemalt mingil määral peaks see olema võrreldav drakoniidide maksimumiga. Orioniidide nähtavus üldises mõttes hajub aga palju rohkem, seda hinnatakse koguni 2. oktoobrist 7. novembrini. See suur hajuvus tähendab omakorda ka seda, et mainitud perioodi alguses ja lõpus pole orioniide eriti palju märgata…

Kuul on 22. oktoobril esimene veerand. St, siis on õhtupoole ööd taevas poolkuu. Algul ehk näib, et asjad on hullemad kui olid drakoniidide puhul, Kuu faas on nüüd ju suurem. Mis tõsi, see tõsi. „Nii on”, nagu ütleb iga lause alguses ning lõpus „Papade ja mammade” seriaali nn “intelligentne konstaabel”. See konstaabel avaldab muidki põhjapanevaid tõdesid nagu nt: „Tool on istumiseks!”. Siiski on tegu ikkagi tõeliselt intelligentse konstaabliga, kui tuua võrdluseks teise teleseriaali, „Naabriplika” „OK-konstaabel”. Siiski, mõlemat sorti pudrupead sobiksid nt piimamaennerguga kõlistajate jahtimiseks küll…

.Aga vaatame veel veidi seda orioniidide aja Kuud. Ligemale esimene veerand on juba küll, kuid väga madalas olev Kuu loojub 21-sel nt Tartus juba kell 21.17, st vaevu 3 ja pool tundi pärast Päikese loojumist. Öö on siis alles noor, orioniide hommikutaevas pole Kuu kuidagi segamas.

Oktoobrikuu tähed

Oktoobriöö on päris pikk. Õhtutaevas leiab juba suvest saadik tuttava Suvekolmnurga: kõrgel lõunakaares asub juba manitud Veega, temast vasakul (ida pool) asub Deeneb ja neist kahest allpool paistab Altair. Arktuurus, oranzi tooni täht, paistab madalas läänetaevas ja Kapella on kerkimas kirdesuunal. Ka mõnest viimatimainitust oli seoses Saturniga juba juttu.

Kesköö paiku on taevapilt pöördunud. Suvekolmnurk on läände vajunud, Arktuurus loojunud ja Kapella kõrgemale kerkinud. Kuu lõpupoole on ka Altair juba kesköö paiku loojumas.

Kuid ei maksa kurvastada: alates umbes 10. oktoobrist tõuseb Arktuurus hommikuti uuesti ja on edaspid nähtav nii õhtuti kui ka hommikuti. Kui juba hommikutaevasse jõudsime, siis on pilt üldse ilus: lõunakaares on palju heledaid tähti: Kapella Veomehe tähtkujust on kõrgel lõunakaares, Sõnn koos heleda Aldebaraniga Veomehest veidi allpool ja paremal, sellest omakorda vasakule jäävad Kaksikud koos Polluksi (allpool) ja Kastoriga. Sellest tähepaarist allpool on samuti midagi taolist, kuid siin on ülemine täht märksa tuhmim: tegu on Väikese Peni tähtkujuga, hele täht on Prooküon ja tuhmim Gomeisa. Muidugi ei saa jääda märkamatuks Orion, kolm samal kujuteldaval sirgel paiknevat vöötähte (paremalt vasakule) Mintaka, Alnilam, Alnitak on tähtkuju „visiitkaart”. Hele, punakas Betelgeuse üleval ja veel pisut-pisut heledam Riigel allpool Orionis aitavad tõsta nii Orioni tähtkuju kui üldse tähistaeva heledate tähtede arvukust.

Madalas kagutaevas särab hommikuti kõigist eelnevaist märgatavalt veelgi heledam Siirius, üldse heledaim täht taevas. Kui veel lisada ka hommikutaevas säravad planeedid Veenus ja Jupiter, siis on ikka uhke pilt küll!

Hakkaks parem kohe õhtul hommikutaevast vaatama! Aga ei saa! Looduse ja loodusseaduste vastu me ei saa, isegi e-võltsingute proovimine on täiesti kasutu!

Tähistaeva mudeleid muidugi on: lisaks taevakaartidele on olemas ka planetaariumiprogramme, kuid ükski neist pole täiuslik. Siin on isegi teatud oht päris tähistaevast võõranduda.

Põhjataeva tähed ja tähtkujud on vaadeldavad alati kogu öö jooksul ja aastaringselt. Võttes küll osa taevasfääri näivast pöörlemisest, ei ulatu nad looojuma.

Täiendavalt Kassiopeiast

Septembrikuu lugu keskendus suuresti Kassiopeia tähtkujule, mis pika sügisöö jooksul end kenasti vaadelda laseb, kerkides isegi otse seniidi piirkonda. Oktoober on samuti sügiskuu ja Kassiopeia nähtavus pole üldsegi halvem.

Kassiopeias väärivad märkimist muuhulgas kaks kollast ülihiidtähte.

Jämedalt võiks nii asju ette kujutada, et ülihiid-tähtede maailmas on suurimad punased, M-klassi ülihiiud. Need ongi üleüldse suurimad tähed üldse. Läbimõõdud võivad küündida üle paari tuhande Päikese läbimõõdu kanti. K-klaasi ülihiiud on väiksemad, ulatudes suurusjärgus mõnesaja Päikese läbimõõduni. G- klassi ülihiiud peaksid üldiselt läbimõõdus jääma juba sajakonna või vähemagi Päikese läbimõõdu juurde. Veel kuumemate ülihiidude puhul jätkavad keskmised läbimõõdud aeglast vähenemist, kümne-paarikümne Päikese läbimõõdu suunas. Umbes sama suured on ka O-klassi peajada tähed. Kas siinkohal oleks paslik nimetada peajada tähti kääbusteks? Ei vist, eks ole?

G- klassis aga võib leida päris piraka ülihiiu, roo Cas. Läbimõõt üle 500 Päikese läbimõõdu. Mass umbes 40 Päikese massi. Spekriklass G2 Ia; lisatakse veel juurde ka täht „e”. Et nii ekstreemne täht on muutlik, seda ka läbimõõdu ja temperatuuri osas, pole üldse ootamatu. Selliseid tähti peaks Linnutees olema üldse vaid mõnikümmend. Niivõrd vägevaid kollaseid ülihiide hüütakse ka hüperhiidudeks.

Kassiopeia tähtkuju veel kord. Kollaste ringidega on tähistatud kollased ülihiiud roo Cas ja V509 Cas.

Kuid Kassiopeia sisaldab peaaegu teist samasugust tähte veel: V509 Cas. Jällegi on tegu väga suure tähega, 500-600 Päikese läbimõõtu. Seegi täht on lahterdatud G-klassi ülihiiuks.
Teisalt:see objekt on nii muutlik, et oskab „reisida” ülihiidude “laagris” aegapidi ühest spektriklassist teise. Selline erandlik täht väärib samuti enda hoolikat uurimist ja seda muidugi ka tehakse. Ka isiklikult on mitmeid selle tähe spektraalvaatlusi läbi viidud (see viimane aspekt pole muidugi oluline).

Kassiopeias võib päris kergesti leida ka Päikesega üpris sarnase tähe, Achird (eta Cas). Täht jääb Kassiopeia W-kujulise vinkli kahe tähe, Scedar (alfa Caph) ja Tsih (beta Caph) vahele, Scedari lähedale. Tõsi küll, päris täpselt sirge joone peale Scedar, Tsih ja Achird rihitud ei ole, aga käib ka nii küll. Achirdi heledus on 3.44 tähesuurust, olles tähesuuruse jagu tuhmim kui Saph ja Scedar, nii et suhteline tuhmus lausa hüüab meile vastu. Samas, silm kipub nägema seda, mida ta näha tahab. Kassiopeia W-vinkli teises otsa moodustav Segin on heleduselt 3.34 tähesuurust, seega üsna vähe heledam kui Achird, aga kuna Segini ümbruses pole üldse heledavõitu tähti, siis paistab ta esmapilgul meile suhteliselt rohkem hele kui ta Achirdiga võrreldes on.

Siinkohal tuleb meelde vana lugu nudist-keisri uutest rõivastest. Teises võrdluses võiks siin tuua mõne, kes oma valju kisa põhjal oleks justkui „paavstist paavstima” ususekti tegelane, kuid kes aga faktipõhiselt osutub hoopiski vanakurjavaimu sulaseks ja täiesti nõdrameelseks veel pealekauba! Aga ega tähed ole selles süüdi! Selliseid väärnähte külvavad „targad inimesed” meie maailmas ise.

Niisiis, Achrird. Täht siis sarnaneb mõnevõrra Päikesele, spektriklassiks G0 V. Mass päikesega võrreldav, kuid temperatuuri osas veidike Päikesest kuumem (6000 K) ja täht on ka väheke suurem, kuid mitte eriti. Kaugus 19 valgusaastat. Läbi teleskoobi vaadates saab nähtavaks ka tema kaaslane, 7.51 tähesuurust, seega 4 suurusjärku tuhmim. Täpsemalt näpuga järge ajades on küll nii, et peatäht kuulub napilt kolmanda tähesuuruse kampa, kaaslane aga on kaheksanda suuruse täht.

Kassiopeia tähtkuju. Ära on märgitud Achird ehk eeta Cas.

Achiredi peatähe kaaslane on Päikesest igati viletsamate parameetritega, K7 V spektriklassi punakas-oranz kääbustäht HR-diagrammi peajadal. Mass on 0.57 Päikese massi, läbimõõt 0.66 Päikese läbimõõtu ja pinnatemperatuur 4000 K.

Tähtede vanusest

Muuseas, mitte ükski vähemalt üksitähena eksisteeriv K- ja M- spektriklassi peajada täht(punane kääbus) pole kogu Universumi 5-miljardise ajaloo jooksul jõudnud peajada etapist kaugele areneda. Põhiliselt ongi punaste kääbuste puhul tegu päris vanade tähtedega, kuid ikka alles staadiumis, kus nende tuumas muunudb vesinik heeliumiks. „Noorim” vanusepiir, kust alates on mõned vaadeldavad tähed osaliselt peajadast eemale arenenud, asub hinnaguliselt kuskil G-klassi lõpus, G8-G9 spektriklassi kandis. G- tähtede peajada enamus on juba massiivsemad ja arenevad kiiremini. Aabitsatõde on see, et mida suurem on tähe algmass, seda kiirermini ta areneb. Nii juhtubki, et kuumemad tähed, A-, B-, iseäranis O spektriklassi esindajad peaajadal on noored tähed. Siiski, täheteke kestab ka kaasajal; isegi M-kääbuste hulgas võib noori olla, kuid rõhutatult domineerivad on seal vanemaealised tähed. Miks?

Siin võiks tuua meelevaldse näite bioloogiaga seonduvast.
Kujutame ette, et erinevates maailmajagudes elavad erineva elueaega olendid: Euroopas 1000 aastat, Aasias 500 aastat, Aafrikas 100 aastat ja Ameerikas 10 aastat. Huvide konflikti vältimiseks jätame nende olendite olemuse täpsustamata.

Oluline on aga lisatäiendus, et olendeid sünnib igal pool umbes ühesuguse hetketempoga juurde. Sel juhul pole raske panna tähele, et Ameeerikas (meie analoogi põhjal siis O-klass) on see kujuteldav rahvastik sel juhul alati väga noor, kuid seevastu Euroopas (peajada M-spektriklassi analoog) annab noori tikutulega otsida. Muud variandid Aafrikas ja Aasias on domineeriva ea poolest kusagil vahepeal.

Üldiselt ei tohiks olla nii, et O või B klassi (üli)hiiudki kuuluksid väga pikalt arenenud tähtede hulka. Punased K- ja M-hiidtähed on juba üsna „eakad”. Siiski peaksid kõigis spektriklaassides, sh K- ja M klassis, just ülihiiuks arenenud tähed olema ikkagi veel päris noored.

Punaseid kääbuseid võib küll „maha teha” (tuhmid ja jahedad, massilt ning suuruselt on ka viletsad) ”, kuid siin esineb sipelgapesa efekt: neid on väga palju! Tähtede üldarvult spektriklasside järgi „juhib” kindlalt M klass ja just nimelt kääbustähtede arvukuse tõttu! K klass „kubiseb” samuti kääbustähtedest, kuigi absoluutväärtuselt juba vähem. Nii et punased kääbused juhivad maailma! Samas … eks sa katsu mõnda K-kääbust taevast palja silmaga otsida! Üks K-klassi kaksiktähe komponent, kusjuures omaette võttes oleks see päris hele, tuleb meelde, see on meie lähima tähesüsteemi Alfa Kentauri üks heledatest komponentidest, kuid eraldi saab teda vaadelda ikkagi vaid teleskoobis. Paraku on see piirkond Eestist vaadates liiga kaugel lõunas ja nähtamatu.

M-kääbused ja Me tähed

Väga arvukaid punaseid M- kääbuseid pole Maalt palja silmaga näha aga mitte ühtegi! „Ei soole, ei, moole, ei taale, vat soole!” nagu ütles kunagi Ernst Kern (vt rahvusringhäälingu arhiivist „Meie Uduvere”, 1987).

Paljud nähtamatud punased kääbused on meile lähemal kui nii mõnigi taevas heledasti paistev täheke. Lähim punane kääbus (M5.5 Ve) spekriklass) paiknebki samas Alfa Kentauri kolmiksüsteemis, see on meile parajasti kõige lähem täht üldse. Näiv heledus on aga… 11.13 tähesuurust! 3 tähesuurust tuhmim kui Neptuun. Siiski võib tunda rõõmu, et omakorda Pluutost on meile lähim kinnistäht 3 tähesuurust heledam.

Kes täheteadusega esmakordselt kokku puutub, võib siin sattuda segadusse. Sest vastu kumab ju lihtne järeldus,” et kui juba meile lähim täht nii tuhmi heledusega on, siis pole ju loomulikult mitte ükski teine ehk kaugem täht samuti vaadeldav! Ometi aga on kaunilt täherikas ilmaruum selgetel öödel täiesti vaadeldav.

Tähed pole paraku siiski kaugeltki ühesugused nagu elektronid, mida kõrvuti uurides eristada ei saa. Kiirgusvõimsused on tähtedel väga erinevad ning just neid pigem suurema kiirgusvõimsusega ehk suurema absoluutheledusega tähti me öötaevas näemegi. Päris võrdsete mastaapidega pole isegi ühe ja sama spektriklassi ja heledusklassi esindajad. Paneme tähele, et tähed HR diagrammi erinevatel jadadel (sh peajadal) ei moodusta kitsaid jooni, vaid päris arvestatava laiusega ribasid. Eks see olegi üks aspekte, miks täheteadus on huvitav: enamasti pole miskid asjad üksüheselt ja iseenesest mõistetavalt otsekohe selged.

Kujutame nüüd ette, et harutame tähelt saabuva valguse tähevikerkaare ehk spektrina laiali. Enamasti on tähespektri taust pidev, kuigi mitte konstantne, selle taustal omakorda aga eristuvad selgesti tuhmimad „väljalöögid”, mida tuntakse neeldumisjoontena. Kõigis spektriklassides leidub aga ka selliseid tähti, mis sisaldavad pideva spektri taustal ka heledamaid „väljalööke” ehk kiirgusjooni. Põhjused võivad olla erinevad, sageli on selles kuidagi „süüdi” tähe kaksiklus.

Kiirgusjoontega tähti on muidugi püütud klassifitseerida ning nii tuntakse muuhulgas „e”-tähega märgistatud tähtede alamklasse: Oe, Be, Ae ja Me-tähed. F, G ja K-klassides leidub samuti „e”-liikmeid, kuid just „e”-tähte sisaldavaid alamklasside nimetusi juhtumisi ei ole.

Kiirgusjooned ehk emissioonijooned tähe spektris viitavad, et miski selle tähega „pole korras” ja selle atmosfääri väliskihtides esinevad mingid ebatavalisused, millega kaasneb üldjuhul ka eemalt (Maalt) vaadeldav suurem üldheleduse muutlikkus ühes või teises värvis. Mõned muutused võivad olla ka väga kiired. Muutlikkus võib esineda ka kiirgusjooni mitte sisaldavates tähtedes, kuid las see praegu olla.

Üldiselt ja talupoja loogika järgi võttes peaksid suuremad heledused, sh kiirgusjooned, seonduma kuumemate tähtedega. Nii ongi, Oe, Be ja Ae tähed ongi ju kuumad. Be tähtede (keerulisest) olemusest sai pisut juttu tehtud septembrikuu loos.

Aga Me tähed? Need on siiski ka täitsa olemas. Ka Proxima Kentauri omab emisioonijooni.

Mis siis on Me tähed? Täheatmosfäär peab kiirgusjoonte tekkeks olema rahutu, esinevad plahvatuslikud ainetompude liikumised, kusjuures suunad ei pruugi olla radiaalsed. Mängus on (alati keeruline) magnetväli, see alaline tähtede teoreetilise seletamise “õudusunenägu”.

Üheks süüdlaseks Me-fenomeni seletamisel on pakutud asjaolu, et paljud Me tähed … polegi veel päriselt tähed, vaid tegu on väga vanade prototähtedega, mis oma arengu „kohalikus, suhtlelises ajaskaalas” on siiski hoopis väga noored! St vaatamata miljardeid aastaid kestnud kokkutõmbumisele polegi need tähed veel alustanud TD-reaktsioonidega nende keskmeis! Kogu kiiratav energia pärineb ikka veel gravitatsioonilise kokkutõmbumise arvelt! See ei tähenda, et tegu oleks „pruunide kääbustega”: tähtede mass on piisav, et TD reaktsioonid algaksid, aga pole veel jõudnud! See „tõstab” selllised Me kääbused „päris” M kääbustest peajadal veidi kõrgemale ja paremale, kuid parameetrite erinevused on väikesed ja täpset piiri vedada hästi ei saa. Siiski ei saa muidugi väita, et kõik Me kääbused alles ootavad sisemist süttimist.

Ega need „ära süttinud”, „päris” M ja Me kääbuseid ole vastavatest prototähtedest põhjapanevalt erineva käitumisega: esineb ikka see purskeline aineklompide liikumine, segunemine ja vihane magnetväli on mängus. Kui mõne M -klassi peajada tähe ümber ka planeete esineb (ja neid esineb!), pole elu tõenäosus kindlasti tõsiseltvõetav.

Ka Proxima Kentauri juures on leitud kolm planeeti; tegu on lähimate eksoplaneetidega.

Võiks veel mainida üht Me alaliiki, need on protoüübi järgi UV Ceti tähed. Järske muutusi võib esineda mitte ainult optilises, vaid ka palju lühemas ja pikemas elektromanetkiirguse lainealas. Sellistel tähtedel, kuigi need on jahedad, on ebastabiilsus eriti mastaapne ning seetõttu on neist kasulik eriti kaugele eemale hoida! Ka Proxima on selline täht. Meie oleme sellest muidugi ohutus kauguses, mitte aga planeedid Proxima ümber.
Nii et lähimaks „exo-UFO” allikaks väljaspool Päikesesüsteemi ei tohiks Proxima planeedid küll osutuda.

Alfa Kentauri süsteem

Alfa Kentauri tähesüsteem on nii Maale kui Päikesele lähim tähtede kogum; omavahel on need 3 tähte gravitatsiooniliselt seotud. Proxima tiirutab ülejäänud 2 tähe ümber umbes 550 000 aastase perioodiga. See on ka enam-vähem piir, kui pikk võiks olla kaksiktähe orbitaalne periood (võttes siin 2 tähte, mille ümber Proxima tiirleb, ühe tähena kokku). Proxima kaugus massiivsemast alfa Kentauri tähepaarist on umbes 13 000 astronoomilist ühikut. Teiste ühikutes on see peaaegu 0.2 valgusaastat. Päikesesüsteemi analoogia põhjal asuks see objekt kaugel Oorti pilve välimise piirkonna kandis.

Kolmiktähe alfa Kentauri suhtelised mõõtmed võrreldes Päikesega (Sun).

Kui nüüd võtta vaatluse alla süsteemi heledam liikmepaar, siis nende orbitaalne periood on 22 päeva, orbiidi suur pooltelg 23 astronoomilist ühikut, st keskmine vahemaa tähtede keskpunktide vahel on veidi suurem kui Päikese ja Uraani vaheline kaugus. Uraani tiirlemisperiood aga on 84 aastat. Millest selline erinevus?
Asi on massides. Massiivsem komponent on Päikesest ainult 1.1 korda raskem (ja 1.2 korda suurem). K1-klassi komponent aga on 0.97 Päikese massiga (ja 0.86 Päikese diameetrist). Kaksiksüsteemi suur kogumass annab ka küllalt lühikese orbitaalse perioodi. Komponentide ühine masskese, mille ümber tiirlemine toimub, ei asu ju kummagi komponendi sees, vaid kuskil nende vahel. Kumbki „kimab” selle ümber tiirutada, mõlemad liikumised lähevad perioodi leidmisel üsna võrdväärseina arvesse; kiirusi tuleb ka liita. Mitte nii nagu Päikesesüsteemi puhul, kus praktiliselt kogu orbitaalne liikumine jääb madala massiga planeetide „õlgadele” ning liikumine käib ümber Päikese. Selle tulemuseks on ka planeetide pikad orbitaalperioodid.

Alfa Kentauri süsteemis on veelgi planeete. Kaks tükki ümbritsevad K-klassi tähte ja on vihjeid, et vähenalt üks peaks tiirutama ka heledaima komponendi, G-klassi peajada tähe ümber. Tõsi küll, kõigi viimatimainitute suhtes on siiani teatud kahtlusi.

Aga: me ju siin Eestis ei näegi ju üldse Kentauri tähtkuju. Aastaringselt. Mis oktoobritaeva jutt see on? Ega ei ole väga jah… Ühtegi muusse kuusse see ka rohkem ei sobi… Kujutame ehk siiski oktoobrikuu päevases taevas ette, et kuskil allpool lõunasilmapiiri on praegu Kentaur, sh alfa Kentauri (nimed Riigel Kentaurus, Toliman, lisaks Proxima) vaadeldav. Kui see Päike ei segaks ja kui see maakera ees ei oleks…

Puhkuseks peale edukaid vaatlusi…

Vahepealsel paaril kuul on kultuurisoovitused jäänud teenimatult unarusse. Ega kogu aeg saa ainult taevasse vaadata, vältida tuleb ju taevavaatleja väidetava kutsehaiguse, kaelaradikuliidi arengut. Uduvere loole ja mõnele veel sai juba vihjatud. Aga paneme vunki juurde! Seekord võiks appi võtta bulgaaaria kirjanduse baasil tehtud telelavastusi. Süngel oktoobrikuu pilvisel, kuigi võib-olla taevalaotuse mõttes suisa pilvitul ööl või päeval võiks rahvusringhäälingu arhiivist ära vaadata lavastuse „Veluurpintsak”, ETV 1987. Väga kaasajaline lugu, mõjub justkui tasapeegel kõverpeegli raamistuses või hoopiski vastupidi. Kui võhma jätkub, vaadake sama teema jätkuks kasvõi ühe hooga ära veel teinegi bulgaaria päritolu loo järgi kokku pandud telelavastus „Golemanov”, ETV 1981. Siitkandi rahvas ei kipu kahjuks küll olema eriti aldis varem teiste ja ka endi tehtud vigadest õppima, aga ehk mõni inimene siiski lisandub nende klubisse, kes näevad kriitilise ning tegusa pilguga ka seda, mis reaalajas meie endi ümber toimub.

Sünge oktoobripäeva üheks näiteks on kindlasti pärastlõunase pimeduseajastu ehk talveaja algus 29. oktoobril, kui kella 4-st saab ühtäkki uuesti kell 3. Kuidas fikseerida aga mingi tähtis sündmus, nt lapse sünd 29. oktoobril kell 3.30? Ongi meil see kardetud „ajaparadoks” valmis. Selleks ei peagi iseeendaga kohtuma nagu oli pidevalt rõhutatud 1989. aasta filmis „Tagasi tulevikku, 2.”

Kuu faasid

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Algav maikuu on teadupärast hiliseim, loodust suvesse juhatav kevadkuu. On juba suhteliselt soojad ilmad. Enam ei tohiks olla lumesadusid, ka vana lumi peaks varjulistestki kohtadest olema sulanud. Tärkavad lilled ja rohi ning puud avavad oma pungad nii õitele kui lehtedele. Päeva pikkus ehk Päikese taevas oleku aeg kasvab aina edasi. See viimati mainitud nähtus algas tegelikult juba paar päeva enne jõule, peale talvist pööripäeva.

Öö aga muudkui lüheneb. Sealjuures pikeneb ka hämarikuperiood, kuid see protsess algas kevadise pööripäeva järgselt alles märtsis, kuna võrdpäevsuse aegu pimenes ja valgenes kõige kiiremini. Sama maksimaalselt kiire on pimenemise ja valgenemise protsess ka sügisese pööripäeva aegu septembris. Kuid eha- ja koidukuma kestvus, kui valgete ööde aeg välja arvata, pole siiski aasta lõikes väga muutlik, seetõttu ei pruugi vastav muutlikkus ka väga märgatav olla. Päike paistab mai alguses Jäära tähtkujus, 14. mail siirdub Päike Sõnni tähtkujju, vastavad tähtkujud on siis taevas koos Päikesega ja seega nähtamatud.

Poolvarjuline kuuvarjutus 5. mail

Kuuvarjutus on mitte eriti haruldane taevasündmus. Eestiski on kuuvarjutus, kas osaline või täielik, mõnikord nähtav isegi kahel korral aastal. Igal aastal me kuuvarjutust muidugi ka ei näe. Enamgi veel, kuuvarjutusi võib tervel Maal mõnel aastal üldse mitte esineda, maksimaalselt võib toimuda kuni 3 kuuvarjutust. Nii see üldiselt astronoomiaõpikutes seisab. Õige ka.

Siiski on olemas veel üks kuuvarjutuse liik, mis ei liigitu „päris” kuuvarjutuste hulka, samas aga puudub ka varjutuse täielik puudumine. See nähtus on poolvarjuline kuuvarjutus. Nagu öeldakse, langeb Kuule siis Maa poolvari.

Mis on poolvari? Kahtlemata on väär selline vastus: „Maa lõigatakse pooleks, pooled eraldatakse ja üks pool pannakse Kuud varjutama.” Nii saab väita vaid infotunnis rahvasaadikute arupärimistele vastates.

Tegelikkuses on asi lihtne. Poolvarjulise kuuvarjutuse korral on Kuu pealt vaadates Päike osaliselt Maa varjus, aga mitte üleni. Isegi kitsas Päikesesirbike paistab väga heledalt ja valgustab Kuu pinda, kust see valgus siis peegeldub ja tänu millele me Kuud ka näeme. Maalt vaadates jääb aga poolvarjuline kuuvarjutus silmale praktiliselt tähelepandamatuks. Siiski, kui kasutada mõõtmisaparaate (luksmeetrit), saab kergesti fikseerida Kuult Maale saabuva kiirguse intensiivsuse nõrgenemist.

Poolvarjulise kuuvarjutuse skeem. Kuu peab sattuma joonisel olevale hallile alale.

Poolvarjuline kuuvarjutus juhtub siis sedapuhku 5. mail. Eestis on see vaadeldav, kuid mitte täies ulatuses, sest Kuu tõuseb alles protsessi kestel: Tartus kell 21.13, Tallinnas kell 21.28, Kuressaares kell 21.30. Varjutus lõpeb kell 22.32; siin ei olene aeg enam asukohast.

Tegelikult jagunevad ka poolvarjulised kuuvarjutused osalisteks ja täielikeks, kuid kuna optiline efekt on siis silmale eriti vähe eristatav, seda üldjuhul ära ei märgita. Enamikel juhtudel jääb poolvarjutus osaliseks. Seekord ka.

Mai algusõhtute läänetaevas

Siirdume nüüd maikuu jooksul üha halvemini nähtava öötaeva juurde. Oletame, et on kuu algus. Vaatame läände. Sõnni tähtkuju paari-kolme esindajat seal siiski kohtab. Päris madalas lääne-loodekaares võib mai esimestel õhtutel tabada ehavalguse taustal juba päris nõrka tähekest – see on Aldebaran, heledaim täht Sõnni tähtkujust. Kahte tähte Sõnnist näeb veel: Aldebaranist ülespoole jäävad Sõnni kahe pika sarve otsi tähistavad Elanth (beeta Tau) ja vasakul pool Tianguan (tseeta Tau). Tänavu aastal on mai alguses Sõnni sarvede vahel ka „supertäht” Veenus. Eelmistest paremal leidub veel kolmaski täht, Hassaleh (iota Aur), kuid see kuulub Veomehe tähtkujju.

Mai algusõhtute läänetaevas

Vaadates endiselt päris madalasse läänekaarde, näeme 1. suurusjärgu ehk heledaimate tähtede tähtede arvestuses seal kolme tähte, paremalt vasakule lugedes näeme juba mainitud Aldebarani, edasi tuleb Betelgeuse ja siis Prooküon. Betelgeuse on praktiliselt ainus esindaja, mis on veel nähtavale jäänud Orioni tähtkujust, Prooküon esindab Väikese Peni tähtkuju. Prooküon on ka neist kolmest kõige kõrgemal ja pigem loodesse jäävast ehakumast alles vähe häiritud. Betelgeuse on siis keskmine ja juba madalamal ning Sõnni esindaja Aldebaran, kõige paremal pool, asub veel ka veidike madalamal. Kui väga soovida, saab nende tähtede paigutuse mingis lähenduses ka riviks lugeda. Õhtuhämaruse süvenedes need tähed muidugi peatselt ka loojuvad, Prooküon püsib kõige kauem nähtaval.

Kuu lõikes saabub aeg, kui neid mainitud kolme heledat tähte üldse enam näha pole. Juba mõni õhtu peale kuu algust juhtub see Aldebaraniga, seejärel varsti ka Betelgeusega. Prooküonil kulub nähtamatuks muutumiseks kõige enam õhtuid, see täht kaob ehavalgusse mai 3. dekaadi algul, 22-se mai paiku.

Lääne-loodetaevas ja eelnevatest kõrgemal on näha Polluks ja Kastor (Kastor on kõrgemal ja paremal pool), need on heledaimad tähed Kaksikute tähtkujust. Vähemalt kuu algul saavad õhtuti nähtavaks veel mõned Kaksikute tähed. Kaksikute tähtede Kastorist ja Polluksist alla ja paremale lähtuvad täheread on võtnud läänekaares peaaegu püstiasendi. Hommikuks on siiski kogu Kaksikute tähtkuju silmist kadunud. Niipalju siis „talvetaeva jäänukitest”.

Seniidi ümbrus ja põhjakaar

Vaatame kõrgele ka. Õhtu alguses leiame pea kohalt Suure Vankri, mis hommikuks loodekaarde liigub. Kuu lõpupoole on Suur Vanker juba õhtulgi otse lagipunkti piirkonnast pisut loode poole vajunud. Hommikuse taeva pilt hakkab üldse kuu edenedes õhtusest üha vähem erinema, sest öö pikkus ju üha lüheneb.

Proovime leida ka Väikese Vankri ja selle otsmise aisatähe Põhjanaela (Suure Vankri 2 tagaratta abiga), sealt edasi ka ülejäänud Väikese Vankri. Kui pimedus lubab, püüame leida ka Suurest Vankrist (ehk Suurest Karust) lõunasuunas allapoole jäävat üpris silmapaistmatut Väikest Lõvi. Väikese Lõvi lähipiirkonnas on valvel karu kolm kahetähelist käppa; üks käpp on peidus!

Kirde-põhjakaares on õhtuti leitavad Kefeuse tähtkuju ja Kassiopia (vasakul pool). Kefeuse kahjuks räägib asjaolu, et tähed on seal tuhmivõitu, ööde valgenedes kipub tähtkuju pildilt ära kaduma.

Maiõhtu põhjataevas

Kui oleme leidnud Väikese Vankri koos Põhjanaelaga, siis Põhjanaela tasub läbi teleskoobi vaadata. Siin on näha ilus, kuigi tuhmim kaaslane.

Planeedid maikuus

Vahelduseks uurime planeete ka.

Veenus on planeetidest näha kõige paremini. Kuu algul loojub Veenus 4.5 tundi pärast Päikest ja liigub Sõnni tähtkujust Kaksikute tähtkujju. Kuu teisel poolel Veenuse vaatlusaeg siiski lüheneb ja kuu lõpus loojub Veenus 3.5 tundi pärast Päikest. Aga asi seegi!

Marss paistab samuti maiõhtute ehataevas, Kaksikute ja Vähi tähtkujudes. Kuu lõpupoole võib üha enam panna tähele, et Marsile läheneb paremalt poolt Veenus. Kuid heleduste võrduses on asi võrdsusest kaugel: Veenus on heledam igast teisest planeedist ja tähest, Marss on aga parajasti langenud teise tähesuuruse heledusega „täheks”. Kuna mõnikord seostatakse Marssi meesterahvaga ja Veenust naisterahvaga, on heleduse võrdõiguslikkuse printsiip siin rängalt kannatada saanud ja meeste õigusi tuleb kaitsma hakata! Tuleb ka arvestada, et Marss pole valge, vaid punane ning kõik, mis pole valge, väärivat ju topeltkaitset!

Saturn ilmub kagusuunal madalasse hommikutaevasse, kuid alles kuu lõpuhommikutel. Planeet on näha Veevalaja tähtkujus; See tähtkuju ise küll paraku mitte.

Rohkem planeete maitaevas näha ei paku. Teema on sedapuhku kindlalt lukku pandud, sest kaebuste esitamise tähtaeg lõppes juba tund enne kirjapandu avaldamist ja seega küsimus sisulisele arutamisele ei kuulu.

Eeta-akvariidide meteoorivoolust

Juba tükk aega tagasi, 1986. aasta jaanuari esimesel poolel, oli Eestis võimalik näha kuulsat perioodilist komeeti, Halley komeeti. Kahjuks olid sel ajal vaatlustingimused kehvad, algul tüütas täiskuu ja seejärel üha enam segama hakanud ehavalgus. Komeedi heledus oli ka üpris kehvake. Ka ilmastik polnud eriti soosiv, kuigi sel ajal olid talved veel talvise näoga. Nii et kuuldavasti pole palju inimesi, kes Eestis Halley komeeti nägid. Märksa efektsemalt olevat Halley komeet olevat vaadeldav olnud 1910. aastal, kuid see jääb kahjuks juba liiga kaugesse minevikku. Halley komeedi periood on 76 aastat. 37 aastat on 1986. aastast möödas ja 39 läheb veel aega, kuni komeet jälle Päikesele ja ka Maale lähemale satub.

Ometi on mai alguse öödel võimalik Halley komeedi tükke näha. Nimelt siis esineb eeta- akvariidide meteoorivool maksiumiga 5-nda mai öösel vastu 6-ndat. Radiant paikneb Veevalaja tähtkujus, 1 kraadi jagu taevaekvaatorist lõuna pool. Õhtutaevas see piirkond veel horisondi kohal ei ole, meteoore tasub seega loota hommikupoole ööd. Meteoorivool pole küll eriti aktiivne, kuid kannatlikkuse korral peaks mõnda lendtähte ikka nägema. Ning siis saab panna endale plusspunti vähemalt Halley komeedi osa(de) nägemise eest. Ning kui ka vaatlus jääb sooritamata, on juba sügisel, peale oktoobri keskpaika, teinegi võimalus Halley komeedi osasid jälgida, sest komeedi orbiidi teine Maa orbiidiga lähestikku sattuv osa pakub siis vaatamiseks orioniidide meteoorivoolu.

Vähemalt lüriidide meteoorivool 22. aprilli paiku oli päris kenasti jälgitav. Kahjuks ununes see nähtus aprillkuu loos mainimata…

Lõunataevas

Jätkame tähtede ja tähtkujude uurimist. Väike Lõvi asub omakorda Lõvi turjal, Lõvi ise on vahva heledate tähtedega tähtkuju, heledaim neist on Reegulus, leitav läänekaares. Hommikuks vajub Lõvi madalale läände, hakates hommikuks ka osaliselt loojuma.

Kevadise lõunataeva heleduselt teine täht on Spiika. Tema paraku hiilib suhteliselt madalas lõunataevas: õhtul lõunas, hommikul edelas, hommikuks seab end ka loojuma.

Maikuu kesköö ümbruse tundidel (vähemalt esimesel kolmel nädalal) on vaadeldav ka kogu Neitsi tähtkuju (sinna Spiika kuulub), vähemalt selle heledamate tähtede osas. Tähkuju on suur (suuruselt teine tähtkuju taevas), kuid midagi suurelt silmahakkavat seal siiski ka pole. Suhteliselt heledaid täht mõni on, koos Spiikaga (neist kõige alumine, kuid kõige heledam) moodustub põhiosas mingi ebamäärast rombi või nelinurka meenutav geomeetriline kujund.

Skeem kerasparve M5 leidmiseks

Öeldakse, et Eestis pole tähtede kerasparvi palja silmaga üldse näha. Õnneks pole see päris õige. Lõunakaares võib mai alguse pimedail öil veel tabada sirbikujulise Mao tähtkuju kagunurgas kerasparve M5, mis heade tingimuste korral paistab paljale silmale uduse tähena.

Kerasparv M5 ja täht 5 Ser

Leidmisele aitab kaasa ka lähedasse suunda jääv Mao tähtkuju täht 5 Serpentis. Numbrimaagia, eks ole? 5 Serpentise nurkkaugus parve tsentrist on 22 kaareminutit, parve ligikausest välispiirist veel vähem, alla 20 kaareminuti. Teleskoobis on kerasparve pilt muidugi palju uhkem. Nägemise piiril on ka kuulus kerasparv M13 Herkuleses, mis idakaares paistab. Osa vaatlejaid võiksid nagu midagi siin silmaga eristada, endale nagu paistaks ka seal midagi, kuid kindlalt nähtavaks objektiks ei julge M13 siiski nimetada.

Võimas kevadine täht on Arktuurus, mis juba aprillis
paistis kogu öö ja nii on ka mais. Arktuurus saab nähtavaks õhtuti üha kõrgemal ning kuu lõpus „süttib” Arktuurus juba praktiliselt lõunasuunal. Hommikuks on Arktuurus jõudnud edela-läänetaevasse, olles aga ikka veel päris kõrgel.

Arktuurus kuulub Karjase tähtkujju, mis meenutab karikat. Tõusmise aegu on see „karikas” suisa vasakule külili, kuid maiõhtutel on Karjane juba poolenisti „jalgel”. Väsinuna tunduv Karjane saavutab päris püstiasendi alles läänetaevasse jõudnult. Loodetavasti ei meenuta see „sinise esmaspäeva” sündroomi…

Uhkemad maiõhtu lõunakaare tähed ja tähtkujud said välja toodud, tähematerjali on siiski veel. Kaksikute ja Lõvi vahele jääb pigem pisike nõrkadest tähtedest koosnev Vähi tähtkuju. Ometigi peaks see tähtkuju vähemalt mai algul veel nähtavaks saama, kui kannatlikult oodata tihedamat hämarust. Vähi kõrgeimas osas olev täht Tegmen (kui see üles leitakse…) osutub teleskoobiga vaadates kaksiktäheks.

Taas üks „kahvatu” tähtkuju on Kaalud, mis tõuseb pärast Neitsit ja on seega veelgi madalama kagu-lõunataeva tähtkuju. Paar-kolm selgelt nähtavat tähte seal õieti ongi. Neist alumise ja parempoolse suunas teleskoobiga (isegi binokliga) vaadates näeb jällegi kenasti ka tähe kaaslast. Tähe nimetus on Zugen Elgenubi.

Teleskoobis eristatavaid kaksiktähti on rohkemgi võimalik tabada. Lõvi tähtkujus Reeguluse kohal olev täht Algieba on samuti kaunis kaksiktäht, kuid binoklist sedapuhku ei piisa. Ka Kaksikute Kastor, tegelikult koguni kuuiktäht, hargneb korralikus teleskoobis kaheks komponendiks.

Neitsist kõrgemal paiknevad Bereniike Juuksed ja Jahipenid, muistsetel eestlastel tuntud kokku Hernekahludena. Jahipenid on juba nii kõrgel, et paiknevad Suure Vankri aisatähtedest vaid veidi „allpool” (mis koht on lagipea kohal allpool?) lõunakaares. Tähtkuju on üsna nigel, kuid ka selle heledaim täht Cor Caroli osutub teleskoobiga vaadates kaksiktäheks.

Berniike Juuksed ja parved

Veel Bereniika Juustest (Coma Berenices), mis kuu edenedes, nagu mõni muugi tähtkuju, kipub pildilt kaduma. Sellest oleks pidanud pigem juttu tegema pimedate aprilliööde eel. Seda mitte just suurt tähtkuju katab ülemises parempoolses osas Berniike Juuste täheparv, Melotte 111. See on meist kauguselt kolmas tähtede hajusparv, 260 valgusaasta kaugusel. Tundub siiski päris kauge vahemaa olevat, poole tunniga just ära ei kõnni, aga peatselt selgub, et oleneb, millega võrrelda.

Bereniike Juuste täheparv Melotte 111

Bereniike Juuste hajusparve ehk ka Coma täheparve ei tohiks kogemata segi ajada Coma galaktikaparvega, mida siis samuti Bereniike Juuste tähtkuju nime järgi teatakse. See parv asub tähtkuju põhjapoolses ehk kõrgemas osas, suunalt vasakul pool eelmainitud hajusparvest. Kaugus Coma galaktikaparveni on aga tõsiselt suur, umbes 330 miljonit valgusaastat ehk ligikaudu 100 megaparsekit. Seda vahemaad ei astu isegi tunni ajaga ära!

Coma galaktiparve puhul on aga millegi otseseks nägemiseks vaja suurt ja hea optilise kvaliteediga teleskoopi. Nii et üldjuhul pole siin erilist mõtet oma teleskoobiga vaatama tormata. Ülesvõtted läbi teleskoobi tulevad muidugi palju uhkemad välja. Kuna vaatesuund praktiliselt ühtib Galaktika põhjapooluse vaatesuunaga ja „kohalikku tolmu” on seega vähe segamas, siis paistab Coma galaktikaparv oma kauguse kohta isegi hästi. Galaktikaparv on rikas, sisaldades tuhandeid galaktikaid.

Bereniike Juuste tähtkuju. Ülal paremal näeme hajusat hajusparve Melotte 111. Coma galaktikaprve asukohta tähistab kollane ruut. Virgo-Coma galaktikaparve liikmeid leidub tähtkuju all paremas ääres. Kollane ring tähistab spiraalgalaktikat Nõel.

Kauget Coma galaktikaparve ei tohi samuti segi ajada ühe teise suure galaktikate parvega, Virgo ehk Virgo-Coma parvega. See on meile lähim suur galaktikaparv, keskelt läbi umbes 50 miljoni valgusaasta kaugusel. Selle parve heledamad galaktikad on märksa kergemini eristatavad, siin tasub igatahes teleskoopi silmailu saamiseks kasutada, kuigi vaatlemise taust peab korralikult pime olema. Selle parve põhjapoolsemad liikmed jäävad Bereniike Juuste tähtkuju piiridesse (lõunapoolsesse osasse).

Spiraalgalaktika Nõel, NGC 4565

Bereniike Juustes on „galaktilist materjali” veel muudki, näiteks võiks tuua otse küljelt paistva spiraalgalaktika Nõel, kataloogitähisega NGC 4565. See galaktika paistab Coma hajusparve Melotte 111 idapoolse (vasakpoolse) osa vahetus naabruses.

2 märkust. Esiteks. Melotte kataloog on üks täheparvede kataloogidest. Kataloogis on 245 liiget ja see sisaldab nii kerasparvi kui hajusparvi.

Teiseks. Kui rääkida veidi teaduslikumalt, siis meenutab hajusparv Melotte 111 palja silmaga vaadates mingil määral tähtede kerasparvede HR-diagrammi…

Looduse uurimisest

Tuleb tõdeda, et tähtede uurimine on ju looduse uurimine, õigemini üks looduse uurimise variantidest. Seoses looduse uurimisega tekib taas kiusatus soovitada kirjandusklassikat uurida. Sedapuhku tõdeme, et ka Eesti mehed on olnud head kirjamehed ja näitlejad, vähemalt 20. sajandil ja varemgi. Näiteks tahaks tuua praegu Eduard Bornhöhe ja tema loodud „Kuulsuse narrid” (1892).

Veelgi efektsem, kuigi ühes kohas kisub kurvaks kätte, on ehk samanimeline telelavastus (1982); rahvusringhäälingu arhiiv on päris mahukas. Üks peategelastest „Kuulsuse narrides” ongi „looduse uurija”, kes teatud hetkel etenduse käigus sellest ka igaks juhuks, kuigi veidike veidral kombel, otsesõnu teada annab! Maikuusse see telelevastus sobib, kuna mai on seal ilusasti ära mainitud. Üsna oluline osa tegevusest toimub öisel ajal ja vähemalt kolm Päikesesüsteemi planeeti on samuti mängus! Päike muidugi ka. Lisaks on lavastust jälgides hea võimalus heita otsepilku aparaadiehituse arengu salapärasesse maailma!

Kuu faasid

• Täiskuu: 5-ndal kell 20.34
• Viimane veerand: 12-ndal kell 17.28
• Kuuloomine: 19-ndal kell 18.53
• Esimene veerand: 27-ndal kell 18.22

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

16. juuli ööl vastu 17. juulit saab Eestis jälgida osalist kuuvarjutust. Järgmine osaline kuuvarjutus on vaadeldav 2023. aastal ning täielik alles 2025. aastal. Varjutus algab kell 23:01 ja lõpeb kell 01:59. Varjutuse keskpunkt on kell 00:30, mil Maa vari katab umbes 65% Kuust.

Tipphetkel on Kuu 65% ulatuses varjutatud ning varjutamata osa paistab kausikujuline.

Varjutuse vaatlemine toimub AHHAA keskuse katusel kell 22:45-02:00. Peale varjutatud Kuu saab samal ööl näha ka Päikesesüsteemi suurimaid planeete, Jupiteri ja Saturni.

Kesköine vaade AHHAA katusel, kus on näha nii varjutuses Kuu kui planeedid Jupiter ja Saturn.

Vaatlusel on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi vahendusel pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Vaatlusel osalemine on tasuta. Sissepääs AHHAAsse on peaukse kaudu.

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral. Katusel on jahe ja võib olla tuuline, seega soe riietus on soovituslik.

21. jaanuari varahommikul saab Eestis jälgida täielikku kuuvarjutust. Järgmine täielik kuuvarjutus on vaadeldav alles 2025. aastal. Osaline varjutus algab kell 05:33 ja lõpeb kell 08:50, täpselt Kuu loojumise ajal. Täisvarjutus algab kell 06:41 ja lõpeb kell 07:43.

Varjutuse vaatlemine toimub AHHAA keskuse katusel kell 05:30-08:00. Umbes kell 07:45 kaob Kuu AHHAA planetaariumi kera taha peitu, kuid peale Kuu on sel hommikul näha ka idataevas lähestikku tõusvad Veenus ja Jupiter.

Kuuvarjutus 21.01.19 hommikul AHHAA katusel. Panoraampildil on näha ka hommikused planeedid. Varjutatud Kuu on tegelikust suuremaks tehtud. Pilt: Stellarium

Vaatlustel on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi vahendusel pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Vaatlustel osalemine on tasuta. Sissepääs AHHAAsse on Newtoni kohviku ukse kaudu (spordihoone poolsel küljel).

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral. Katusel on jahe ja võib olla tuuline, seega soe riietus on tungivalt soovituslik.

Erakorraliselt ov võimalus vaadata Kuud kaks korda päevas:
hommikul jälgime kuuvarjutust, õhtul täiskuud.

Vaatlused toimuvad ainult selge ilmaga!

Vaatlused on tasuta.
Kõik huvilised on oodatud,
aga palun pange end hästi soojalt riidesse!

Juulikuu lõpp pakub muljetavaldavat taevast vaatemängu. Korraga toimub 21. sajandi pikim täielik kuuvarjutus ning samal ajal on ka punane planeet Marss meile tavalisest lähemal. Viimane nii lähedane vastasseis oli 2003. aastal, järgmine võrreldav tuleb alles 2035. aastal. Et sellest veel väheks ei jääks, toimub terve öö jooksul üle taeva tõeline planeetide paraad. Alates päikeseloojangust on järgemööda taevas näha Veenus, Jupiter, Saturn ning viimasena Marss.

Varjutatud Kuu ja selle all särav Marss 27. juuli öösel. Kuuvarjutuse täisfaas on just lõppemas. Pilt: Stellarium

Planeetide paraad juulikuu taevas. Palja silmaga nähtavatest planeetidest on vaid Merkuur puudu, kuna asub Päikesele liiga lähedal. Pilt: Stellarium

Selle taevase vaatemängu puhul korraldab AHHAA keskus 27.–31. juuli õhtutel kell 22:00–01:00 avalikud vaatlusõhtud, kus igaüks võib selle suvise taevase vaatemängu oma silmaga ära vaadata ja võimalusel ka teleskoobi abil pildistada. Vaatluste täpne kava on järgmine:

27.07: kuuvarjutus ja Marsi vastasseis.
Täielik kuuvarjutus algab kell 21:24, mil Kuu pole veel Eestis tõusnud. Kuu tõuseb horisondi kohale kell 21:33, varjutuse täisfaas algab kell 22:30 ning kestab tund ja 43 minutit, olles seega käesoleva sajandi pikim varjutus. Varjutuse keskpunkt on kell 23:21 ning Maa täisvari lahkub Kuult kell 01:19.
Üle kolme tunni kestva varjutuse ajal jääb tublisti aega ka muude taevakehade vaatlemiseks. Samal päeval on ka Marss Maaga vastasseisus, st täpselt vastassuunas Päikesele, paistes seega varjutatud Kuule väga lähedal. Segava kuuvalguse puudumisel on hästi vaadeldavad ka teised planeedid.

28.07–30.07: planeetide paraad ja Kuu.
Vaatleme terve öö jooksul järgemööda üle taeva sõudvaid planeete: Marss on endiselt hästi vaadeldav, Jupiteril näeme pilvevööndeid ja planeedi nelja suurt kaaslast, Saturni juures vaatleme planeedi rõngaid ning Veenus näitab end vahetult pärast loojangut pisikese poolkuu koopiana, kuna päikesevalgus langeb planeedi peale küljelt. Maa varjust vabanenud Kuu on neil öödel endiselt suures faasis ning hästi on vaadeldavad Kuu nn mered ja mandrid ning värsked kokkupõrkekraatrid, mille laialipaisatud materjalist moodustunud kiired üle terve Kuu pinna ulatuvad.

31.07: Marsi lähim asend Maale.
Loogiliselt võiks eeldada, et Marsi vastasseis ja planeedi lähim asend Maale võiks olla samal ajal, kuid Marsi elliptilise orbiidi tõttu see nii pole. 31. juuli ööl on Marss Maast 57,6 miljoni kilomeetri kaugusel (võrdluseks: 2003. aasta suure vastaseisu ajal oli kaugus 55,8 mln km). Peale Marsi pole ka teised planeedid taevast kadunud ning teleskoope jätkub neilegi.

Vaatlused toimuvad AHHAA keskuse katusel, sissepääs majja on peauksest ning katusele pääseb elava järjekorra alusel. Üritus on tasuta. Huvilistel on võimalik ka teleskoobi kaudu pildistada, Canoni peegelkaamerate omanikud saavad kaamera otse teleskoobi külge kinnitada, ülejäänutel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest. NB: vaatlused toimuvad vaid selge ilmaga. Et katusel võib olla jahe ja tuuline, soovitame soojemat riietust.

31. jaanuari õhtul saab Eestis vaadelda viimaseid tunde kestvat osalist kuuvarjutust. Täisvarjutus saab paraku otsa pool tundi enne Kuu tõustmist Tartus, kuid pärast Kuu horisondi kohale kerkimist kell 16:38 on osalist varjutust võimalik vaadelda veel pisut üle poole tunni. Täielikult lahkub Maa vari Kuult kella 18-ks ning täiskuu taastub oma tavalises heleduses.

Tegelikult isegi enam kui tavalises heleduses, sest tegu on nn superkuuga – selle täiskuu ajal on Kuu ühtlasi oma orbiidil perigee (Maale lähima punkti) lähedal ning paistab tavalisest pisut suurema ja heledamana.

Kuu tõus Tartus. Ülemine parem serv on Maa varjus. (Joonis tehtud vabavaraprogrammiga Stellarium.)

AHHAA keskuses saab kuuvarjutust ja järgnevat superkuud vaadelda ja läbi teleskoobi pildistada alates kella 16:30-st kuni maja sulgemiseni kell 19:00:
16:33–16:38: Kuu tõuseb;
16:38–17:11: osaline kuuvarjutus;
17:11–18:08: Maa poolvari lahkub Kuult;
18:08–19:00: vaatleme superkuud.

Vaatlus toimub AHHAA keskuse katusel ning osalemine on kõigile tasuta! Katusele pääsemiseks küsi juhiseid kassast või oranži särgiga töötajatelt. Vaatlus toimub vaid selge ilmaga.

NB: kuna katusel on eeldatavasti külm ja tuuline, siis soojad riided on tungivalt soovituslikud!

Päikese kohta siinkohal mainiks kõigepealt seda, et kuu algul on Päike Vähi tähtkujus, 10-ndal kell 21 paiku jõuab Lõvi tähtkujju. Kuna Päike ei paista meile punktallika, vaid kettana, tuleb eelnevas lauses arvestada Päikese keskpunkti.

21. augustil toimub täielik päikesevarjutus, kahjuks Eesti territooriumil jääb see täiesti märkamatuks. Täieliku varjutuse riba kulgeb Vaikselt Ookeanilt üle Põhja-Ameerika keskosa Vaiksele Ookeanile. Loomulikult on märksa suuremal maa-alal varjutus nähtav osalisena.

Põhjuseks, miks täisvarjus Päikese nähtavuspiirkond moodustab Maa peal kitsa riba, on Maa pööremise ja Kuu tiirlemise liitkombinatsioon.

Muuseas, 7. augusti õhtul toimus ka osaline kuuvarjutus, mille teine pool, kui äsjatõusnud Kuult vari tasapisi minema libises, oli vaadeldav ka Eestis.

Paljud ilmselt ei teagi, et igale kuuvarjutusele, olgu siis osaline või täielik, eelneb ja järgneb alati poolvarjuline kuuvarjutus. Selline varjutus võib esineda ka iseseisvana, kusjuures taas võib eristada osalist ja täisfaasi. Poolvarjuline kuuvarjutus on aga väga kehvasti vaadeldav, sest Maa täisvari Kuuni ei ulatu. Siin tuleb eristada mõisteid „täisvari“ ja „täisvarjutus“.

Mis siis õigupoolest toimub, kui kujutleda poolvarjulise kuuvarjutuse protsessi Kuu pealt vaadatuna? Poolvarjutuse korral toimub Kuu pealt vaadates osaline päikesevarjutus (osa Päikesest varjab Maa). Osalise poolvarjulise kuuvarjutuse puhul (Maalt vaadates) sõltub pilt Kuu pinnal vaatleja asukohast seal: teatud piirkonnas (see on siis poolvarju piirkond Maalt vaatamise mõttes) varjab Maa osaliselt Päikest, Kuu teises (loomulikult samuti Maaa poole pööratud) osas osaline päikesevarjutus puudub. Sinna siis Maa poolvari ei ulatu.

Siirdume vahepeal jälle korraks vaatlustega Maale, siis Kuule tagasi. Vaatme juhtu, kui käimas on osaline kuuvarjutus, st Kuu ketas on osaliselt Maa varjus. Mis paistab toimuvat aga siis Kuu pinnalt vaadates? Selles piirkonnas, kuhu Maa täisvari ulatub, on Kuu peal vaadeldav täielik päikesevarjutus. Kuid sellel Kuu osal, kuhu Maa täisvari ei ulatu, on varjutus osaline (see on siis Maa poolvarju piirkond).

Maa pealt vaadates täieliku kuuvarjutuse juhtumil, kui Kuu on üleni sattunud Maa täisvarju, on kogu Maa pooole pööratud kuuketta ulatuses vaadeldav täielik päikesevarjutus! Nagu me maapealsetest vaatluskogemustest teame, võib täielik kuuvarjutus kesta tublisti üle tunni aja.

Põhjustest ka. Maa on Kuust ligi 4 korda suurem ning vastavalt on ka Maa varju ulatus märksa suurem kui Kuul. Seega võib täiskuu ajal Kuu vabalt Maa täisvarju sisse üleni „sukelduda“. Kuu täisvari ulatub aga vaevu maapinnani, kogu Maa katmine Kuu varjuga ehk päikesevarjutus kogu Maa Kuupoolsel pinnal ei tule kõne allagi. Päikesevarjutus Maal (õigemini, selle väga kitsas piirkonnas) on mõistagi võimalik vaid „kuuloomise“ aegu.

Nii et see, kes soovib nautida pikaajalist ja küllalt sageli esinevat täielikku päikesevarjutust, tuleb Kuu peale saata!

Lisame veel siia juurde, et tegelikult mööduvad enamus täiskuid ja kuuloomisi varjutusvõimaluseta. Põhjuseks on Maa ja Kuu orbiitide umbes 5.1- kraadine kalle. Varjutuste võimalikkus ilmneb alles siis, kui Kuu ja Päike on täiskuu või kuuloomise aegu orbiitide lõikepunktide lähedal ehk „sõlmedes“.

Siirdume öötaevasse. Kindlasti on paljud inimesed näinud just augustiöödel nn „langevaid tähti“, sest ilmad on veel soojad ja mainitud nähtus kestab päris mitmeid öid. Teaduslikumalt nimetatatakse „langevaid tähti“ meteoorideks, mis konkreetselt teada päritolusuuna puhul saavad metoorivoolude liikmed. Meteoorivoole ja muuhulgas päris rikkalikke, on tegelikult päris mitu, kuid sobivalt sooje öid kipub nappima. Meteooride voole nimetatakse tähtkuju järgi, mille suunalt need näivad lähtuvat. Nii tuntaksegi enamust augustikuu lendtähti perseiididena, kuna radiant paikneb Perseuse tähtkujus. Kreeka mütoloogiast lähtuvalt tähendab Perseus – „per Zeus“ Zeusi järglast ehk Zeusi poega. Zeus oli teatavasti Kreeka mütoloogias peajumal.

Augustiõhtutel on perseiidide radiant suisa palja silmaga näha, kuigi tegemist on hoopis teemasse mittepuutuva astronoomilise objektiga – kaksiku tähtede hajusparvena, mis paljale silmale tundub kahe kõrvutioleva uduse laiguna. Muuseas, need udused laigud asuvad ühe „üldisema“ uduse piirkonna, nimelt Linnutee taustal. Kuna Linnutee suve lõpul ja sügisel vahetult pimedaks mineku järel kulgeb peaaegu et üle pea põhja-lõunasuunaliselt, siis siit see nimetus, sedapuhku soome-ugri rahvaste poolt on „lendu läinud“. Ametlik nimetus sellele ribale on teatavasti Galaktika, see tuleneb jällegi lõunast, Kreekamaalt, kus tähendas Piimateed. Müütiline põhjus: Jumalanna Hera katkestas oma poja Heraklese imetamise, kuid allesjäänud piim purskus taevasse. Heraklese auks nimetatud tähtkuju, konkreetsetselt Herkules, on augustiõhtutel kõrgel lõuna-edelataevas, jäädes Linnuteest lääne poole ehk paremale. Tõsi, nagu paljude teiste tähtkujude puhul, et ole seal eriti heledaid tähti, kuigi tähtkuju ise on suurepoolne. Kõige enam meenub seda piirkonda vaadeldes valesti valmistatud redel… Herkulesest allapoole jääb samuti suur, tagurpidi C kujulist kaart meenutav Maokandja tähtkuju, mille alumine osa „istub“ suisa horisondil. Kui sinna kaugele madalale lõunasse ja pisut paremale vaadata, peaks silma hakkama üksik punakas täht, see on Antaares Skorpioni tähtkujust. Skorpion üleni pole Eestist kunagi vaadedav, augustis on seegi vähene, mis üle horisondi küünib, parajasti loojumas. Kuu teisel poolel on vaateväljalt kadunud ka Antaares.

Herkulesest edasi lääne poole jääb pisike, kuid meeldejääv pookaarekujuline Põhjakrooni tähtkuju, millest omakorda edasi, lääne suunda jääb kevadööde valitseja Karjane, mis meenutab küll rohkem karikat, mis pealegi veel püstine. Tähtkuju alumises, kujuteldava Karika kitsaimas osas särab Eesti laiuskraadil heleduselt teine täht, oranzikas Arktuurus, mis öö kestel loojub.

Maokandja „seljas“, siiski pigem lääne pool, paikneb sirpi meenutav tähtkuju nimega Madu. Üks osa Maost jääb muuseas veel teisele poole Maokandjat, selle Mao osa, nn saba, leidmine on aga raske, sest põhiliselt hakkab sealkandis silma vahetult kõrvalolev Kotka tähtkuju, mis asub Linnutee taustal. Äratuntav on Kotka puhul tema kolmest tähest koosnev „pikk nokk“ : keskel hele Altair, ülal paremal Tarazed ning all vasakul Alshain.

Mööda Linnuteed allapoole Kotkast leiame Kilbi tähtkuju – hele laik Linnuteel ning silmapiiri kohale jääb veel Ambur – õigemini selle põhjapoolne osa nagu oli ka Skorpioni puhul. Amburist ida poole, samuti madalale silmapiiri kohale jääb Kaljukitse tähtkuju. Paraku jällegi – puuduvad heledad tähed. Kaljukitsest vasakule ehk ida poole hakkab tõusma „vesine taevaala“ , mille üks esindaja – Veevalaja tähtkuju end Kaljukitsest vasakul ja kõrgemal juba enam-vähem kohale on ,,tirinud”. Kõrgemal on platsis on ka nn „Pegasuse ruut“ ehk Pegasuse tähtkuju silmapaistvaim osa, koos Alpheratziga naabertähtkujust <Andromeedast. Viimane on pikliku ribana Peagasuse kõrval (vasakul) vaadeldav. Veel kõrgemale ida-kirdetaevasse jääb Kassiopeia, mille viiest suhteliselt heledast tähest koosnev vinkel on kergesti äratuntav. Muidugi tuleb mainida ka kõrgel lõunakaares paiknevaid Luike (linnutee taustal) ja Lüürat (paremal) oma „juhttähtede” Deenebi ja Veegaga.

Kus on Suur Vanker? Ikka täitsa olemas, asudes loode-põhjataevas. Kaks tagumist „ratast“ Põhjanaela poole sirutumas nagu ikka.

Põhja-kirdetaevas leiame heleda tähe Kapella, mis öö jooksul kõrgemale tõustes on näha Veomehe tähtkujus.

Planeetidest

Jupiter on esialgu leitav väga madalas läänetaevas, kuu keskpaiku kaob planeet ehavalgusse.

Kuigi Saturn on Jupiterist vähem hele, on ta sedapuhku paremini ja kauem leitav. Saturn paistab terve kuu õhtuti madalas lõuna-edelataevas. Kuu on Saturni lähedal 30-ndal.

Kõige paremini on näha Veenus, planeet asub hommikutaevas ja tõuseb 3.5 tundi enne Päikest.
21-sel möödub Veenus Polluksist 7 kraadi lõuna poolt. Kuu on Veenuse naabruses 19-ndal.

Kuu faasid.

• Täiskuu 7. augustil;
• viimane veerand 15. augustil;
• kuuloomine 21. augustil;
• esimene veerand 29. augustil.

Poolvarjuline kuuvarjutus tekib siis, kui Kuu jääb Maa poolvarju piirkonda. Varjutusest annab siis märku kuuketta ebaühtlane heledus, mida on palja silmaga keeruline näha, kuid võimalik märgata fotodel. Teleskoobi ja gloobuste abil teeme lähemat tutvust Kuu kraatrite ja meredega ning avatud on varjutuste teemaline meisterdamistuba.

Tehnilised andmed: Canon PowerShot SX700HS digikaamera, statiiv, säriaeg 1/125 s ja ava f/6.9 osalise faasi ajal ning 1/2 s ja f/6.9 täieliku varjutuse ajal.

Värskendame siis mälu: mida see varjutuste liigitamine siis tegelikult tähendab? Vaatame pilti:

Päike on Maast oluliselt suurem, seetõttu on Maa vari koonusekujuline. Täisvarju piirkond, kus Kuu poolt vaadates Maa katab terve päikeseketta, on joonisel tumedam. Kui Kuu on tervenisti selles varjukoonuses, on tegu täieliku kuuvarjutusega, Maalt näeme siis „pimendatud Kuud“ Kui Maal poleks atmosfääri, ei näeks me täisvarjus olevat kuuketast üldse.. Et aga Maad ümbritsev atmosfäär on olemas, jõuavad Kuuni atmosfääri poolt painutatud valguskiired ja me näeme täiskuud oluliselt tumedamana,värvilt punakaspruunina.

Kui Kuu jääb varjukoonuse piirile, on osa temast Päikese poolt valgustatud ja me näeme täiskuu asemel kuusirpi. Kui hoolikalt vaadata, siis tavaline kuusirp see ei ole – varjujoon ei tarvitse läbida Kuu pooluseid. Taevas näha olev „kuu tükk“ on seetõttu pigem segmendi kui sirbikujuline. Maa varjujoone ei ole nii kõver kui kuuketta serv.

Kui Kuu jääb poolvarju piirkonda, siis me varjujoont ei näe. Varjutusest annab märku vaid kuuketta ebaühtlane heledus: täisvarju poolne serv on tavalisest tumedam. Et Kuu on taevas väga hele, siis me seda tumenemist tavaliselt ei märka, küll aga on tumedam pool selgesti näha fotodel. Aasta 2016 ongi selle poolest omapärane, et mõlemad selle aasta kuuvarjutused on poolvarjulised.

Loomulikult eelneb igale osalisele ja täisvarjutusele poolvarju faas, kus Kuu pole veel täisvarjuni jõudnud. 28. september ongi hea selle poolest, et vaadelda saab kõiki kolme faasi. Muidugi, kui ilm on selge ja te suudate vara tõusta. Poolvarju minek algab kell 03.12 (Eesti suveaeg!) ja täisvarjuni jõuab ta kell 04.07. Seejärel tuleb osalise varjutuse faas, mis kestab kella 05.11-ni. Sealt algab täielik varjutus, see lõpeb kell 6.23.

Kuidas see taevas välja näeb, sellele annab ehk selgitust järgnev joonis.

Viimast poolvarju faasi me ei näe, kuna Kuu on selleks ajaks loojunud (Tartus loojub Kuu kell 7.19, Tallinnas kell 7.28).

Tasub veel märkida, et loojuv Kuu on silmapiiri suhtes kaldu (pööra pilti 30 kraadi paremale).

Kuuvarjutusi on võimalik vaadelda kõikjal maailmas, kus vaid Kuu parajasti loojas ei ole ja ilm lubab. Laupäeval tõuseb Kuu Eestis keskeltläbi kell 15.15 ning sel ajal on tal vasakpoolsest servast juba tükike ära hammustatud – Maa täisvari ilmub Kuule kell 14.46. Kuna Päike loojub Tartus 15.22, siis on täisvari Kuul ka “päevasel ajal”.

Kuu jõuab tervenisti täisvarju kell 16.06, maksimaalne varjutuse faas on kell 16.32. Maksimaalses faasis peaks Kuu olema kõige tumedam, punakat või pruunikat värvi. Kuu parempoolne serv lahkub täisvarjust kell 16.57 ning täisvari lahkub kogu Kuult kell 18.18.

NB! Pildil on kellaajad maailmaajas, meie aja saamiseks tuleb neile liita kaks tundi!

Täielikult varjutatud Kuu heledus võib olla väga erinev, kõige äärmuslikumal juhul võib Kuu varjutuse keskmomendil palja silmaga vaatlejale pea nähtamatuks muutuda. Enamasti on täisvarjus Kuu küll niivõrd hele, et õigesse suunda vaatamisel ei teki tema taevast ülesleidmisega mingeid probleeme. Kuuvarjutuse heleduse hindamiseks kasutavad astronoomid Danjoni skaalat (vt. näiteks http://eclipse.gsfc.nasa.gov/OH/Danjon.html). Ka sel korral on oodata pigem väga heledat varjutust, kuna Kuu läbib Maa varju üsna selle lõunapoolse serva lähedalt. Ka peaks olema hästi märgatav, et Kuu põhjapoolne (ülemine) serv on varjutuse keskmomendi paiku lõunapoolsest servast tunduvalt tumedam.

Tegelikult algab seekordne kuuvarjutus märksa varem, täisvarjule lisaks on Maal olemas ka poolvari, mis hakkab Kuu ketast katma juba kell 13.34. Meil on sel ajal Päike alles “kõrgel taevas”. Peale täisvarjutust on Kuu poolvarjus 18.18 – 19.30. Poolvarju on palja silmaga üsna raske märgata, kuna Kuu ei kaota sel ajal oma tavapärasest heledusest kuigi palju.

Kuu asub varjutuse ajal Sõnni tähtkuju heledaima tähe Aldebarani lähedal. Kuu lähedale jäävad ka Plejaadide täheparv ehk Taevasõel, Hüaadid (Aldebarani juures) ning idapoole Kaksikute tähtkuju.

Loodame, et ehk ei ole kogu Eesti pilves, vaadelge ja pange tähele – Kuu on väga fotogeeniline! Selge ilma korral toimub Tartu Tähetornis Toomemäel kuuvarjutuse avalik vaatlusõhtu.

Detailset inglisekeelset infot kuuvarjutuse kohta saab aadressilt: http://eclipse.gsfc.nasa.gov/OH/OHfigures/OH2011-Fig06.pdf