Detsembrikuu päevad on aasta kõige lühemad. Teisisõnu, Päikese silmapiirist kõrgemal asumise aeg on detsembrikuu ööpäevadel minimaalne. Tõsi küll, kuu esimesel dekaadil konkureerib päev oma pikkuse osas jaanuari esimese dekaadiga, kuid ärme sellele „pisiasjale” erilist rõhku asetame. Kõige lühemaks päevaks osutub 21. detsember. Sel päeval kell 11.20 (Ida-Euroopa talveajas) tähistame talve algust. Siis asub Päike täpselt Kaljukitse pöörijoonel ning on ühtlasi suurimas lõunapoolses eemaldumuses taevaekvaatorist. Tähtkujude arvestuses asub Päike kuu esimesel poolel Maokandja tähtkujus, 18-ndal detsembril siirdub Päike Amburi tähtkujju. Kõik klapib: Amburi tähtkujus asub ekliptika talvepunkt. Just seal paikneb Päike, õigemini selle keskpunkt, 21. detsembril kell 11.20.

Planeedid detsembrikuu õõs

Tänavune detsember on päris hea planeetide nähtavuse kuu.

Merkuur ilmub 14-nda detsembri paiku hommikuti madalasse kagutaevasse. Edaspidistel hommikutel stabiliseerub Merkuuri tõusu aeg ligikaudu 2 tunni juurde enne Päikese tõusu. Merkuur muutub “vaikselt” ka heledamaks: +1.2 tähesuuruse juurest vaatlusperioodi algul kuni -0.2 tähesuuruseni jõulupühade saabumisel. Aasta viimasel nädalal jääb Merkuuri heledus stabiilseks, kuid vaatlusaeg tasapisi lüheneb ning umbes täpselt aasta lõpus, 31. paiku kaob Merkuur ehavalgusse. Planeet liigub vaatlusperioodi vältel Skorpioni tähtkujust Maokandja tähtkujju.
24-ndal detsembril möödub Merkuur Antaaresest 7 kraadi põhja poolt. Antaares ise siis näha ei ole; see punakas „päris-täht” saab hommikuti nähtavaks mõned päevad peale uue aasta saabumist.
25-ndal on Merkuuril suurim läänepoolne eemaldumus Päikesest (22 kraadi). Kuu on Merkuurile suhteliselt lähimas asendis 29-nda hommikul, kuid Kuu asub üle 7 kraadi madalamal ja on suisa nähtamatu.

Veenus on nähtav õhtuti madalas, kuid kuu edenedes üha kõrgemal, lõuna-edelataevas Ehatähena. Võiks ära märkida, et lõpuks ometi, pärast umbes 11-kuulist “kehva aega”, astub heledaim planeet täiesti „kapist välja”. Viimati oli Veenus suhteliselt hästi vaadeldav tänavu jaanuaris hommikutaevas. Edasine on olnud „rist ja viletsus”: pool aastat järgemööda oli Veenus vahepeal üldse nähtamatu, seejärel sügiskuudel oli planeedi nähtavus justkui olemas, kuid Veenus paistis ikkagi vaid väga madalas ja/või väga lühikest aega. Ka detsembri algul on Veenuse käändekoordinaat pigem kurvakstegev (-24 kraadi). Varsti peale kuu algust loojub Veenus siiski täpselt 3 tundi pärast Päikest ning sellistes tingimustes on planeet siiski hästi nähtav, kui vaid madalale vaatesuunale miskit ette ei jää.

Edaspidi kasvab Veenuse kääne, st planeet kerkib õhtuti kõrgemale, samuti saab lisa vaatlusaeg. Kuu keskel on Veenuse loojanguaeg lähenemas 4 tunnile pärast Päikese loojumist ning Jõululaupäeval on Veenuse vaatlusaeg juba 4 tundi ja veerand juurdegi. Pühadevahelisel perioodil tuleb vaatlusaega veei lisakski ning kuu ja ühtlasi aasta lõpus loojub Ehatäht juba 4.5 tundi pärast Päikest. Planeet paistab, kordame üle, lõuna-edelataevas ja ei oma heleduse osas „tähelisi” konkurente: heledus on -4.2 tähesuurust.
Veenus liigub detsembris Amburi tähtkujust Kaljukitse tähtkujju.

Kuu on Veenusele lähimas asendis 4. detsembri õhtul. Kuu noore sirbi toredat nähtavust rikub aga madal asend. 5. detsembri õhtuks on Kuu Veenusest möödunud ja nurkkaugus nende vahel suurem kui eelmisel õhtul. Taevakehad paiknevad siis aga veel endiselt suhteliselt lähestikku ja kuna ikka veel sirbi kujuga Kuud on siis märksa paremini näha, on ilmselt seetõttu kunagise riigipüha ja konstitutsioonipäeva õhtul Kuu ja Veenuse kombinatsioon kõige parem tänavu detsembris. (See 5. detsembri „riigipüha” kehtis viimati 1977. aastal. (Tegelikult võib selle asjaolu ka arvestamata jätta.))

Jupiter, planeetide kroonimata kuningas, väärib oma tiitlit. Jupiter on 7-ndal detsembril vastasseisus Päikesega, paistes võimsa Jõulutähena ehk siis tegelikult Jõuluplaneedina kogu pika detsembriöö. Hele planeet tõuseb õhtuti kirdest, kulmineerudes kesköö paiku kõrgel lõunataevas ja vajudes hommikuks loode suunas. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Jupiter saavutab heleduse
-2.6 tähesuurust. Veenuse heleduseni Jupiteri ei küüni, kuid teisalt ei paista ka Veenus kogu öö vältel.

Kuu ja Jupiter paiknevad lähestikku 14-nda detsembri ööl vastu 15-ndat detsembrit. Kuusirpi selleks ööks pakkuda ei ole, see-eest on Kuu, (kuigi mitte ka ülearu), “täis”. Täiskuu faas on 15. detsembri päeval. (Termini „täis” lahti mõtestamisega ei tasu muidugi üle ka pingutada!) Üks öö varem, 13. detsembri õhtutundidel, paikneb Kuu Taevasõela (M45) vahetus läheduses.

M45-st ümmarguselt 7 kraadi edelas paikneb Uraan (5.7 tähesuurust). Uraan ei liigu orbitaalses mõttes eriti kiiresti, nii et enam-vähem kehtib see ligikaudne hinnang kogu detsembri vältel. Palja silmaga vaatamiseks Uraan (eriti) ei sobi. Kui aga Kuud segamas pole, võib teleskoobi abiga Uraani üles otsida. Uraan on teleskoobivaatluse jaoks piisavalt hele ja ilus, samuti paistab seegi planeet teleskoobis tähtedest (pisut) suurem. Seejärel võib püüda Uraani üles leida ka ilma teleskoobi abita. Ei julge just garantiiks mütsi söömist lubada (kui see müts just söögiseene kübar ei ole), aga Uraani võiks ehk niimoodi ära näha.

Marss paistab hommikupoole ööd samuti hästi. Marss tõuseb juba mitu tundi enne keskööd: kuu alguses tõuseb Marss ligemale 4 tundi pärast Päikese loojumist, kuu keskpaiku aga 3 tundi pärast Päikee loojumist. Detsembrikuu ning ühtlasi aasta lõpus paistab Marss juba peaaegu kogu öö. Marss on küllalt kergesti äratuntav. Planeet on punaka tooniga, olles heledam kõigist teistest punakas-oranzidena paiknevatest päris-tähtedest. Kuu algul on Marsi heledus -0.5 tähesuurust, kuu keskel -0.8 tähesuurust ja kuu lõpus, suurte pühade aegu, on Marsi heledus -1.0 kuni -1.1 tähesuurust.

Mitte kogu öö, keskööd ümbritsevate tundide jooksul madalas lõunakaares paistev Siirius jääb siiski heledamaks kui Marss, kuid ei paista punakana. Kõik teised tähed on tuhimad nii Siiriusest kui Marsist. Kuu on Marsile kõige lähemal 17-nda ööl vastu 18-ndat. “Täis olekust” on Kuu selleks ajaks juba eemaldunud.

Kuu algul on Marss lähedal Sõime hajusparvele M44, mis on vaadeldav ka palja silmaga uduse laigukesena. M44 puhul, nagu süvataeva objektidega enamasti juhtub, on tegu objektiga, mida on uhkem läbi teleskoobi uurida. Marsi naabrus teeb täheparve vaatluse kindlasti veelgi huvitavamaks.

Marss ja M44 on kõige rohkem lähestikku 6. ja 7. detsembril.
7. detsembril hakkab aga Marss liikuma vastupidiselt (retrograadselt) ning kaugus M44-st edaspidi tasapisi kasvab. Lähestikkus, nagu taevavõlvil taevakehadega ikka, on seda vaid objektide vaheliste näivate nurkkauguste väiksuse mõttes. Kuigi Marss ja M44 ei satu otse teineteise taustale, siis teatud lähenduses võime ikkagi rääkida ka nende ühendusest ehk peenema nimetusega konjunktsioonist.

Saturn on nähtav õhtupoole ööd lõuna-edelatevas Veevalaja tähtkujus. Vaatlusaega jätkub ka Saturnil: kuu alguses on Saturn näha peaaegu keskööni. Kalendrikuu vältel planeedi vaatluseg siiski veidi lüheneb ning kuu ja aasta lõpus loojub Saturn umbes paar tundi enne keskööd. Siit ka ligikudne juhis 31. detsembriks: kui Saturn veel nähtaval on, siis on kindlasti veel vana aasta lõpuni aega ja rakette lasta ei tohi! Pärast Saturni loojumist tuleb veel umbes paar tundi rakettidega oodata. “Brežnevi kõne” tuleb kah välja kannatada. Saturni heledus detsembris on keskmiselt 0.9 tähesuurust, olles üpris aeglases langustrendis. Alati tasub Saturni vaadelda teleskoobiga, sest uhke rõngas lihtsalt nõuab enda nägemist. Eks seetõttu ongi Saturni vaadet teleleskoobis tihti peetud ka astronoomia sümboliks. Teleskoobi puudumisel võib aga lihtsalt vaadata ka raamatutest või arvutiekraanilt pilte Saturnist. Nii võib ilmselt saada isegi kõige võimsama Saturtni-elamuse… Muidugi, päris õige see piltide asi kah pole. Võib ju ise ka joonistada suure-suure ringi ja suure-suure rõnga selle ümber. Küsimus: kas paberil näeme siis Saturni või hoopiski joonistaja töövaeva?

Kuu paikneb Saturnile kõige lähemal 8. detsembri õhtul. Kuu on siis parajasti 1. veerandis.

Geminiidid ja objekt 3200 Phaethon

Geminiidide meteoorivoolu detsembrikuu keskpaiku on selle loo kirjapanija varemgi kiitnud. Tõepoolest, tegu on aasta ühe võimsaima meteoorivooluga, konkureerides kenasti augustiöödel nähtava „kolleegiga”. Nagu voolu nimetus reedab, asub meteoorivoolu radiant Kaksikute tähtkujus, mitte kaugel eemal kuuiktähest Kastor (alfa Gem), näiv heledus 1.58 tähesuurust. Detsembriöö on pikk, kuid pole muret: radiant on kogu aeg silmapiiri kohal, kerkides praktiliselt kesköö paiku kõrgele ülemisse kulminatsiooni.

Geminiidde meteoorivool peaks olema küllalt erandlikult seotud mitte komeedi, vaid asteroidiga, nimelt 3200 Phaethoniga, mis avastati 1983. aastal,seega mitte eriti ammu. Kuid selle asteroidi orbiit on, kui pilke peale heita, ka pesuehtsa komeedi orbiidi moodi. Tõsi küll, orbiidiellips pole väga kaugele välja veninud. Periheelis on 3200 Phaethoni kaugus Päkesest 0.14 astronoomilist ühikust (aü) ja afeelis 2.4 aü; tiirlemisperiood on 1.4 aastat.
Nii et selle asteroidi Päikesele lähim asend on (kui lugeda Merkuuri orbiit lihtsustatult ringikujuliseks) Päikesele märksa lähemal kui asub Merkuur Päikesest (umbes 0.4 aü). Afeelis on 3200 Phaethon kuskil Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel, asteroidide vöö kandis.

Muuseas, „asteroidide vöö” tähendab ju seda, et sealkandis tiirutavate Päkeseüsteemi väikekehade ehk siis asteroidide enamuse orbiidiellipsid pole väga palju ringkujulisusest erinevad, erinevalt komeetidest.

Leidub ka asteroide, mis Maa orbiidi lähistelt võivad oma orbiidil mööda liikuda, samas mitte eriti kaugele eemaldudes, nt ka 3200 Phaethon. Viimane kuulub nn Apollo tüüpi asteroidie klassi. „Apollod” on siis asteroidid, mille periheel on lähemal kui Maa Päikesele (1 aü), afeel aga sellest kaugemal (üle 1 aü), kusjuures ka orbiidi pikem pooltelg on suurem kui 1 aü.

Asteroidi 3200 Phaethoni läbimõõtu hinnatakse 5.8 km juurde ja massi 140 triljoni kg kanti. Komeedid on mõnede kilomeerite või mõnede kümnete kilomeetrite tuumade läbimõõtude juures. Masse võiks ehk hinnata väiksemate komeetide puhul alla 100 triljoni kg., suuremate puhul üle 100 triljoni kg. Selles ligikaudses hinnagus tundub 3200 Phaethon „keskmisest” komeedist tihedam, kuid samas ka mitte eriti palju. Nii et seda, kes nimetab objekti 3200 Phaethon komeediks, ei tohiks ketserluses süüdistama hakata. Jäädes siiski selle eelduse juurde, et geminiidide meteoorivool on pärit objektist 3200 Phaethon, siis… eks see asteroid võiks siiski samas ka mitteaktiivne komeet olla. Seega on ehk tegu nn dualistliku objektiga, Kuid kui teha kiire kõrvalehüpe, siis teadlaskond on ju ammu omaks võtnud nt valguse dualismi idee ja katki pole ometi midagi! (Kaasaja teadlaste puhul on asjalood palju kehvemad, kuna mõnedki neist on „kurjast vaimust vaevatud” („nagu köster vahel ütelda armastas”). Sellised „teadlased”, muide, polegi tegelikult teadlased. Kuid paljud taolised tegelased „õpetavad” ülikoolides!)

Geminiidide keskmine lennukiirus Maa atmosfääri sisenedes on umbes 35 km/s, seega peaaegu poole väiksem kui nt perseiidide puhul augustis. Objekt 3200 Phaethon ei liigu Päikesest väga kaugele eemale (suhteliselt Päikesele lähedale jääb ka orbiidiellipsi keskpunkt). Selle tulemusena ei saavuta väga suurt kiirust ka enamik meteoore, mis „komeet-asteroidist” välja on trüginud.
Seetõttu on geminiidid vähemalt potentsiaalselt üpris vaatamisväärsed: konkreetsete juhtumite puhul on tihti aega äravalt mõelda ja mõtiskleda, kas „see” meteoor kukub maha või mitte. Sellise põhjusega hirmu võib küll siiski prahina taskust omalt poolt minema visata ja soovida midagi ilusat, nt… no selle peab ikka igaüks ise välja mõtlema! Meteooride suhteliselt väike algkiirus pikendab nende nägemise aega, kuid seevastu hoopiski vähendab võimekust ohtlikuna maapinnani jõuda. Allakukkumisvõimekusega boliidid pärinevad üldjuhul mitte meteoorivooludest, kuigi mõni voolumeteooride esindaja võib (arvatavasti ohutu) boliidina paista küll. Välistada saab looduses harva midagi, kuid pidevalt ainult kõike kartes pole ka ju mõtet vegeteerida, eks ole?

Geminiidide meteoorivoolu lendtähti 2023. aastal

Keskendudes meteooridele, siis geminiidide nähtavusaega on hinnatud 6. kuni 19. detsembrini. Võib kohata ka märksa uhkema kujuga hinnanguid, nt 19. novembrist 24. detsembrini. Eks siin ole statistilist määramatust omajagu, sest ükski konkreetne meteoor ei saa enne nähtavaks, kui ta on Maa atmosfäri sisenenud. Märksa rohkem konsensust on eeldusel, et meteooride esinemise geminiidide maksimum on 13. detsembri ööl vastu 14-ndat. Kesköö paiku ja sellele järgnevail tundidel on arvatavasti tingimused eriti head nii radiandi kõrguse kui ka eeldatava maksimumi konkreetsema aja mõttes. Muidugi võib vaatlustega alustada juba õhtutundidel ja jätkata sama tegevust ka 14. detsembril, kui pimedus uuesti saabub. Näha võiks heal juhul 120-150 meteoori tunnis, kuid rohkem (ja vähem…!) võib ka olla.

Kuid „heal juhul” vist kahjuks ei realiseeru ning jällegi (kui mitmes kord juba, vt hiljutisi oktoobrikuu ja novembrikuu lugusid) on süüdi meie sõber Kuu, mis 15. detsembri päeval jõuab täiskuu faasi. 13. detsembri õhtul tõuseb Kuu juba paar tundi enne Päikese loojumist ja katab ikkagi ära kogu „meteooride öö”. Sarnane lugu kordub ka järgmisel ööl. Noh, Kuu on siiski Lõuna-Eesti suhtes justkui veidi armuline; Kuu loojub 14. detsembril veidi enne Päikese tõusu. Kasu sellest on mõistagi olematu. Mingit ülimalt teoreetilist mängu võib ehk mängida seoses Kuu kõrguse vähenemise ja taeva koiduvalguse kasvu kiiruse kombinatsiooniga; keskendudes üli-ümmarguselt ajale kuskil üks ja kolmveerand tundi enne Päikese tõusu, kuid lootusi ei saa sellelegi asetada.

Kuid siiski leidub alati härjal sarvist haarajaid, kuigi härja sarved on juba ammu maha nuditud ja härg lisaks ninarõngale kümne ketiga seina küljes kinni. Näiteks…
Tartus loojub Kuu 14. detsembril JUBA kell 8.31 ja Päike tõuseb ALLES kell 8.55. Rutta meteoore vaatlema! Pakume KOGUNI 24 minutit Kuust vaba vaatlusaega! Vaatlusplatside broneerimine ON JUBA alanud! Kiirusta, sest vaatlusplatside arv ON piiratud! Seekord ON KOGUNI kõik hinnad SOODUSHINNAD, olenemata ISEGI hinna suurusest! Meteoorid TOOB teieni PETUPALU OÜ! Vaatluste läbiviimist VÕIMALDAB teile SA FOSFORIIDI KAEVUVESI!

Hoidkem siiski arukat joont ja peletagem kõik petturid nii silma-kui riigipiirist kaugele eemale! In corpore!

15. detsembri hommikul loojub täisfaasis Kuu juba kogu Eestis pärast Päikese tõusu. Siiski on geminiidid üldiselt küllalt heledad ja päris „pikka nina” ka ei tohiks saada. Samas, aega, kannatust, sooje riideid, kuuma „0 Vol”-iga jooki ja mõistagi selget ilma läheb vaja.

Ursiidid ja komeet 8P/Tuttle

Ursiidid on teine detsembrikuu meteoorivool, mis kuulutab astronoomilise talve algust ning vähemalt mõnedel aastatel on täiesti arvestatav. Samas on määramatust küllat palju jäänud.

Isiklikult sai ursiiididega täitsa kogemata tuttavaks saadud 21. detsembri ööl vastu 22. detsembrit 1997, „rutiinse” tähtede spektraalvaatluste käigus Tõravere suurt teleskoopi kasutades.
Suhteliselt tihedas tempos ilmus taevalaotusse üks lendtäht teise järel. Pööramata nähtusele põhitöö kõrval mitte eriti suurt tähelepanu (märk professionaalsuse puudumisest!), süvenes järgmistel päevadel nii raamatuid kui internetti kasutades veendumus, et nähtu kujutas endast just ursiidide meteoorivoolu ilmingut. Suunad ju klappisid.

Ursiidide meteoore arvatakse näha olevat 17. kuni 26. detsembrini. 21. detsembri ööl vastu 22. detsembrit eeldatakse maksimumi. Maksmaalaseks tunniarvuks loodetakse 10 meteoori tunnis. Mitte just väga palju, aga rohkem võib ka olla.

Ursiidide puhul pole radiandi asukohas erilist küsimust: väga palju oleneb vaatleja asukoha geograafilisest laiusest. Radiant asub ju Väikeses Vankris, mitte just otse Põhjanaela juures (14 kraadi eemal), kuid kogu tähtkuju, mis pole ka eriti suure pindalaga, pakneb ju maailma põhjapooluse lähistel.

Ursiidide meteoorivoolu radiant

Radiandi asukoht seab piirid ka vaatlusvõimalustele, sest suurel osal lõunapoolkerast pole ursiidid nähtavad. Polegi siis väga imestada, et ursiidid pole endiselt väga hästi uuritud. Siiski on uuringuid tehtud ja isegi jõutud mõnede „meteoorikimpude” avastamiseni.

Ursiididega seonduv komeet on 8P/Tuttle, ilma „asteroidismi” kahtlustuseta. Komeet 8P/Tuttle on lühiperioodiline komeet perioodiga 13.7 aastat. See periood on vähemalt viimastel aegadel küllalt hästi ka püsinud.

Komeet 8P/Tuttle asub praegu Amburi tähtkujus, olles asukoha mõttes detsembrikuu öös mittevaadeldav. Kuid isegi soodsa vaatesuuna korral oleks selle komeedi praegu nägemine korralik vaatluslik ülesanne. Jätame selle ürituse sedapuhku nõuks…

Periheelis on selle komeedi kaugus Päikesest 1.026 aü (veidi rohkem kui Maa kaugus Päikesest) ning afeelis 10.30 aü, ulatudes seega Saturni orbiidist veidi kaugemale. Nagu komeetidele kombeks, ei asu ka 8P/Tuttle Päikeseüsteemi tasandiga eriti suures kooskõlas, kaldenurk on 55 kraadi. Viimati oli komeet periheelis 2021. aastal ning sellest eelmisel korral 2008. aastal ning veel üks ring tagasi juhtus see 1994. aastal.

On tulnud välja, et ursiidide meteoorivoolu maksimaalsed ilmingud ilmnevad 6 aastat hiljem kui komeet 8P/Tuttle läbib periheeli. Samas on need “maksimaalsed aastad” küllalt muutliku olekuga: mõnikord on ursiidid siis hästi ja piisavalt pikalt-laialt näha, mõnikord aga ootamatult lühikest aega ainult mingis maakera küllalt väikeses piirkonnas ning isegi hoolikas etttevalimistus ei pruugi tingimata olla edukas. Mingi aktiivsuse tõus siiski ikkagi aga esineb.

Tasapisi on, osalt ka tagantjärele, märgatud ursiidide aktiivsemaid ilminguid ka komeedi periheelist läbimineku aastate ümbruses. Sellise näitena võiks tuua komeedi periheeli aasta 1994. aastal, samuti esines ursiidide aktiviseerumist 1982. aastal, 2 aastat pärast 1980. aasta komeedi periheeli aastat. Need juhused pole ainsad. Kui siia veel lisada kasvõi täitsa „kogemata kombel” enda poolt nähtu 1997. aastal, siis miks ei võinud seekord „klappida” ka nt kolme aasta “vanune” periheelist kulund aeg 1994. aastast lähtudes.

Tänavu möödub 2021. aastast, komeet 8P/Tuttle viimatisest külaskäigust 3 aastat. Mine sa tea, mis siis seekord saab. Nii, et võtame seekordse astronoomilise talve esimesest ööst kõik, mis võtta annab! Vähemalt ursiidide meteoorivoolu uurimise mõttes.

Milline on „Kuu seis”? Kuu on segavaks faktoriks küll, kuid õnneks ainult osa ööst, hommikupoole. Tartus tõuseb Kuu 21. detsembril kell 22.55, seega pimedat aega siiski jätkub. Kuu faas on pisut suurem kui viimane veerand, seega Kuul heledust jätkub ja hommikupoolne öö on vähemale osaliselt ursiidide seisukohalt rikutud. Samas, kes see ikka aasta ühel pikematest öödest pidevalt taevasse jõuab vaadata…

Kuust veel

Kuud oleme seoses meteooride nähtavusega juba palju kirunud. Kuid Kuu on ju väga ilus öötaeva objekt, mis seda ikka maha teha.

Kuu oskab seekord väga kenasti detsembrikuise kalendrikuu sisse juhatada ja lõpetada: nii 1. detsembril kui 31. detsembril on kuulooomine. Detsembrikuu „taevane dirigent” ise on sealjuures täiesti tagasihoidlik, jäädes neil öödel (ja päevadel) nähtamatuks.

Kuu vähene ööpäevane nähtavusaeg esineb seekord koguni 2 korda kalendrikuu jooksul. Sügavaim” miinimum” esineb 30. detsembril, kuid kuuloomine on siis lähedal ja asjaosaline ise nagunii nähtamatu. Teine „miinimum” on kalendrikuu algul ja jaguneb peaaegu võrdselt 2. ja 3. detsembri vahel. 2. detsembril on Kuu jällegi loomisele lähedal ja meile nähtamatu. Kuigi Kuu loojub 3. detsembri õhtul hiljem kui Päike, võiks Kuud ikkagi ka sel ööpäeval nähtamatuks lugeda. Esimest noorkuu-sirbi õhtut võiks nautida 4. detsembril. Vana Kuu sirpi näeme veel 28. detsembril.
29. detsembril on Kuu juba küllaltki oma madalaima orbiidiasendi läheduses ja jääb nähtamatuks, nagu meil juba varem seoses Merkuuri naabrusega jutuks oli. Seega detsembrikuu kolmel esimesel ja samuti viimasel kolmel ööpäeval peame Kuust vaid unistama.

Kuid mitte igal selgel detsembriööl ei pea me Kuust vaid unistama. Näiteks geminiidide meteooridega seoses tekkis võib-olla juba mõtteid kirkad haarata ja Kuud lammutama lennata… Kõige kõrgemalt ja kauem käib Kuu sedapuhku täiskuuööl, 15-ndal detsembril vastu 16-ndat detsembrit. Tartus tõuseb Kuu siis enam kui tund enne Päikese loojumist ja loojub üle 2 tunni pärast Päikese tõusu, olles vaadeldav kokku 4 minutit vähem kui 21 tundi. Tallinnas on täisfaasis Kuu sel ööl (ja lisaks päevadelt „laenatud” lisaajal) vaadeldav 21 tundi ja 34 minutit. Detsembrikuu ööd on ju maksimaalselt pikad, kuid sedapuhku jääb täiskuule sellest hoolimata tunde vähekski!

Aga see äsjane mõtteidu on siiski kuidagi löövalt meeldejääv ja peaks meie pahupidi pööratud maailmapildiga igati sobima: „Kõik see mees Kuud lammutama! Kuu materjalist teeme läbi ookeanide tammid ja saamegi „rail paltikule” pikenduse igasse maailmajakku, sh Austraaliasse!”

Tähistaevast ka

Pikad detsembriööd peaksid tõelisele taevahuvilisele olema suurimaks kompensatsiooniks valgetele ja lühikestele juuniöödele. Mõnikord on see tõesti nii. Paar „aga” siiski on. Statistiliselt „ründavad” Eesti piirkonda detsembrikuudel sageli tsüklonid, mis toovad kaasa enamasti pilvise taeva. Ka mõnede kõrgrõhulalade puhul võib visalt püsida madal pilvisus (kihtpilved või kihtrünkpilved), nii et ilm võib liigagi sageli olla küllalt halli olekuga ning astronoomilisi vaatlusi mittesoosiv. NB! See ei olnud ilmaennustus, vaid „vaade keskmisse minevikku”. Lootkem siiski ilusatele ilmadele, mida mõndel detsembritel siiski küllalt palju ette tuleb.

Tähistaevas lõunakaares detsembrikuu südaöö aegu

Kui ette kujutada detsembrikuu südaööd ja selle ümbrust, siis on taevapilt väga uhke. Kõrgel lõunakaares on sedapuhku Jõulutähti paistmas koguni kaks! Lisaks „traditsioonilisele” Jõulutähele, Kapellale Veomehe tähtkujus särab samuti küllalt kõrgel taevas hulga heledam objekt, milleks osutub planeet Jupiter. Jupiter asub Kapellast veidi madalamal ja paremal pool. Kuid mida rohkem, seda uhkem! Eks see kehti ka Jõulutähtede suurema valiku korral!
Veomehe tähtkujust võib kuulsast Messier’ objektide kataloogist leida 3 tähtede hajusparve: M36, M37 ja M38.

Jupiterist (ja kõrgemal paistvast Kapellast) tüki „maad” vasemal pool leiame heleda ja punase „tähe”, milleks osutub Marss. Mida enam kuu lõpu poole, seda heledamana Marss paistab. Nagu juba varem juttu oli, siis päris-tähtedest edestab Marssi heleduse poolest vaid Siirius madalas kagu-lõunataevas. Madala asendi ja suure heleduse ning talvises atmosfääris leiduda võivate jääkristallikeste tõttu kipub Siirius tihti kangesti vilkuma. Vilkumist võib tähele panna ka teiste tähtede puhul. Atmosfääri sellises olekus, mis põhjustab „hullemat vilkumist”, võivad vilkuda ka Jupiter ja Marss, mis üldiselt saadavad meile „rahulikuma iseloomuga” kiirgust. Siirius võib siis suisa „tantsima hakata” ja/või kiirelt ka värvi muutma. Enamasti nii ekstreemseid tingimusi atmosfäär siiski ei paku. Otse 4 kraadi Siiriusest allpool asub hajusparv M41. Kui objekt palja silmaga ei eristu, kaasakem siis abiks binokkel või teleskoop.

Siiriusest 13 kraadi vasakul, kehvade tähtedega Ahtri tähtkujus asub hajusparv M47. Ehk näeb silmaga ära? M47-st omakorda 1.3 kraadi vasakule allapoole asub teine hajusparv M46. Seda kindlasti palja silmaga ei näe. Vaadata läbi teleskoobi siiski tasub. Parve alumises ääres (teleskoop pöörab pildi ümber) on ehk leitav teinegi objekt, planetaarudu NGC 2438 (10. tähesuurus). M46 ja NGC 2438 pole omavahel seotud, need projekteeruvad üksteise suunas juhuslikult (planetaarudu asub meile lähemal).

Orioni tähtkuju ja selle ümbrus

Lõunakaare tähtkujudest on kesköö paiku kindlasti mõtet viidata Orionile (Eesti mütoloogias Koot ja Reha). Orioni tähed on heledad; heledaim neist on Riigel tähtkuju all paremas nurgas ning vaid õige pisut tuhmim on punakas Betelgeuse, Riigeliga võrreldes diognaalis tähtkuju ülemises vasakus nurgas. Nende kahe heleda tähe vahelisest piirkonnast leiame kolm „rivistunud” enam-vähem võrdse heledusega tähte, Orioni vöö. Võõ paikneb veidi viltu, paremalt ülaltpoolt vasakule allapoole. Juba binokliga tasub kindlasti lähemalt vaadata Suurt Orioni Udukogu (M42 ning selle vahetu naaber M43). Veel üks Messier’ kataloogi difuusne udu Orionis on M78 (vt joonist).

Orionist otse allpool asub Jänese tähtkuju. Sinna on paiga leidnud kerasparv M79, kahjuks päris madalas asendis.

Tuleme kõrgemal paistvate objektide juurde tagasi. Värvuselt (heleduselt siiski mitte) konkureerib Marsiga ka Jupiteriga samas tähtkujus, Sõnnis, paiknev Aldebaran, asudes Jupiterist veidi allpool paremal. Sõnni läänepoolseimas (paremas) nurga asub Taevasõel (M45), mis meenutab kujult pisikest vankrikest, kuid binokli või teleskoobi kaasamine teeb vaatepildi veelgi vahvamaks.

Kaks Jõulutähte (Kapella ning Jupiter), Marss ja veel üht-teist suuremas plaanis

Sõnni vasakule ulatuva alumise „sarve” tipu (Tianguan, tseeta Tau) lähedal, sellest pisut „ülevalpool”, asub 1054. aastal plahvatanud supernoova jäänuk M1, Krabi Udu. Vaatlemiseks tuleb kasutada teleskoopi. Udu keskel asuv ning ülikiirelt kogu elektromagnetlainete spektri ulatuses vilkuv (sh optiline) pulsar ehk neutrontäht pole kahjuks (isegi „keskmisest veidi parema”) amatöörtehnika abil vaadeldav. Pulsar oleks muidu uhke imetleda küll: valguspulsid heledusega 16.6 tähesuurust vahelduvad iga 0.033 sekundi tagant. Sama lühike on ka selle neutrontähe pöörlemistperiood. Krabi Pulsar on ju veel väga noor neutrontäht ja seega „keskmisest neutrontähest” ka kuumem: pinnatemperatuur ületab miljon Kelvinit (samuti Celsiust). Kusjuures umbes miljonine kraadine pinnatemperatuur mingil „keskmisel” neutrontähel ei tohiks olla eriti valesti pakutud. Küllalt vanad, mittepulsariteks muutunud neutrontähted on jahtunud umbes 700 000 kraadise pinnatemperatuurini.

Sõnnist vasakule (ida poole) jäävad Kaksikud. Kastor ja Polluks, suhtelised heledad tähed, paiknevad tähtkuju idaservas ehk vasakus ääres, Kastor ülalpool, Polluks allpool. Tähtkuju loodeservas paikneb Messier’ kataloogi esindajana hajusparv M35. Kaksikutest allpool ja vasakul asubki juba meile tuttav Marss, Vähi tähtkujus. Marsi (ja planeetide kohta üldse) oli lähemalt juttu juba ka loo alguses.

Hele täht Prooküon paikneb Orioni kõrgemale ulatuvast osast vasakul (ida pool). Samas paikneb see kõrgemal Siiriusest ja ka tõuseb enne Siiriust. Ligikaudselt ja mitte päris „sirget” joont tõmmates, umbes kolmandikul nurkvahemaast Siiriuse ja Prooküoni vahel, asub Ükssarviku tähtujus taas üks hajusparv Messier’ kataloogist, M50. Seda palja silmaga ilmselt ei näe, objekti otsida tuleb binokli või teleskoobi abiga.

Madalas põhjakaares on leitavad täheed Veega ja Deeneb (vasakul). Õhtul paistsid need tähed läänetaevas, hommikuks liiguvad kirde-idakaarde.

Suur Vanker on kesköö paiku „tagurdamas”, „püstises asendis”, rattad ees, kirdetaevas üha kõrgemale. Põhjanael asub ikka põhja suunas; selle leidmiseks pikendame Suure Vankri tagumiste, parajasti kõige kõrgemate rataste, vahekaugust.

Scrödingeri kass ja Brasiilia kass

1. Schrödingeri kass

Mitte ainult geminiidide meteoorivooolu lendtähtede, vaid ka kasside kohta on senistes juttudes nii mõngi kiitev lause kokku pandud. Nagu me kõik teame, on ka kassitõuge päris erinevaid. Siinkohal konkretiseeriks neist kahte. Alustuseks võtame ette Schrödingeri kassi.

Schrödingeri kass ei ole siiski päris ehtne kass; rääkima peaks hoopis Schrödingeri kassi paradoksist. Asja põhiolemus on järgmine.

Tavasuuruses, harjumulike mõõtmete ja massidega objekte ehk makrokehasid ning nende liikumist iseloomustatakse klassikalise füüsikaga ning üldiselt sellest ka piisab. Aatomimaailmas ehk mikroskoopilises skaalas toimuvad protsessid elementaarosakeste vahel on aga kirjeldatavad teistsugusel, kvantmehaanilisel viisil, kus on olulisel kohal toimuvate protsesside tõenäosused. Veidi hoolikamal, kuid siiski liialt kergekujulisel võrdlemisel võib jääda mulje, et kvantmehaanika oma tõenäosuslainetega kirjeldab makroskoopilist maailmapilti valesti.

Schrödingeri kassi paradoks ongi täiesti otsene, samas siiski sügavamas mõttes olemuslikult väär võrdlus mikroosakeste käitumist käsitleva kvantfüüsika ja klassikalise füüsika vahel.

Mainitud paradoksi võib detailides esitada erinevatel viisidel (ka kassi asemel nt mõnda närilist kasutades), kuid näiteks võib seda teha järgmisel viisil. Mingil teaduslikul põhjendusel on mingi kass või muu elusolend paigutatud kasti, kus jätkub piisavalt õhku. Probleem on aga kinnises sinihappepudelis, mida kast samuti sisaldab ja kass seda avada ei saa. Meil on ka mingi väljast juhitav mehhanism, mida „lükates” see mehhanism 50% tõenäosusega purustab karbi sees oleva pudeli. Pudeli purunemine saaks kiiresti kassile saatuslikuks.

Kuid meie, „targad” eksperimentaatorid, viivitame pikalt kasti avamisega. Kui seda viimaks siiski teeme, saame alles siis teada, kuidas kassiga lood on. Otsene võrdlus kvantmehaanikas kasutatava Schrödingeri võrrandi lahendamisega tähendaks seda, et kass oli kuni karbi avamiseni üheaegselt samasugusel määral nii elus kui surnud ning alles karbi avanemine tõi kassi täiel määral ellu tagasi (kuna pudel osutus terveks) või siis muutus asi kahjuks vastupidiseks (kuna pudel osutus katki olevaks).

Loomulikult oli kass tegelikult ka kastis kinni olles ikka kogu aeg täiesti elus või siis hoopis mitte. Kasti avamine ei muutnud tegelikult midagi. Peale selle, et meie saime infot juurde. Viga, mis me Schrödingeri kassi paradoksi puhul oma arutlustes teeme, on see, et me kanname „toore jõuga”, sealjuures valesti, üle kvantmehaanika „keele” klassikalisse füüsikasse.

Schrödingeri kass

Kuid kui me teostaksime asja matemaailiselt-füüsikaliselt korrektselt, siis selguks, et kvantmehaanika keerulistes valemites (Schrödingeri võrrand!) kirjeldatavad tõenäosused kinnistuvad sujuvalt kindlateks veendumusteks, kui uuritavate objektide massid osutuvad piisavalt suurteks (makrokehade, sh antud juhul ka kassi puhul!). Ka Schrödingeri kassi paradoks kaotab niimoodi oma hambad ja küüned. Tuleb veel kord üle korrata, et kass on loomulikult ka enne kasti avamist ikka sama elus (või siis mitte), oluline on ainult see, kas sinihappepudel vahepealse katse aegu kas siis ei purunenud või purunes, vaatamata sellele, et meie seda ei teadnud.

Kui aga elus ja terve kass kastist välja lasta ning see lisaks ka kuidagi aru saab, mis eksperimenti temaga tehti, siis on eksperimentaatoril kasulik otsekohe ja väga kiiresti jooksu pista, sest kassil on ka küüned ja hambad täiesti töökorras! Märkus: puu otsa ronimine siinkohal põgenejat ei aita!

2. Brasiilia kass

Ajasime oma küllalt totra eksperimendiga kassid tigedaks. Sellisest olukorrast on vaid lühike samm järgmise olendi, Brasiilia kassini. Seegi pole tavaline kass, vaid hoopis süsimust puuma, kelle keegi rahahull kurjategija on mingil viisil Brasiiliast Inglismaale vedanud. Puuma on tiigriga võrreldes küll pisut vähem võimas, kuid ikkagi väga ohtlik suur kaslane, kellega inimesel ei tasu küll paljakäsi kaklema minna.

Konkretiseerimist jätkates on siinkohal tegu kuulsa dedektiivi Sherlock Holmesi lugude autori, Arthur Conan Doyle õudusjutu sugemetega põnevuslooga, mille pealkiri on juba välja öeldud: „Brasiillia kass” (1898). Siiski, kuigi juba ainult kunstipärases mõttes, on siin teatud ühisjooni „Schrödingeri kassiga” seotud määramatusega. Nimelt loo peategelane satub oma mõrvarist sugulase („kassiomaniku”) kavala plaani tulemusel terveks ööks puumast kiskjaga samasse puuri, st „Schrödingeri kassi” keskkonnaga analoogilisse kasti. Katseobjektiks sattunud inimese tõenäosus ellu jääda ei jagune antud juhul aga sugugi „50 – 50”-le… Hommik peab tooma selgust, mis öösel juhtus.

Brasiilia kass

Õnneks selgub kiiresti asjaolu, et puuris leidub sopp, olgugi väga kehvake, kuhu kiire varjumise järel „kass” oma ohvrit eriti hästi murdma ei ulatu, kuid veidi siiski. Nii see jube öö kulgeb, kuni kurjategijast peremees tuleb olukorda üle vaatama ja „Schrödingeri kasti” avab. Selgub aga, et koos sellega sulgus uus „Schrödingeri kast”, sedapuhku juba mõrvari enda jaoks. Kui õnnetu ohver elas siiski öö üle, siis sedapuhku on tulemused vastupidised. Eks vähemalt mõnikord peab ju õiglus ka võitma! Kohalikud röövlid, võtke teie kah puhtalt teie endi huvides tagasihoidlikumaid poose!

Detsembriloo lõpetuseks

Jutt hakkas kalduma kuidagi kirjanduse suunas. Lisaks siia juurde veel katkendi Soome kirjaniku Hannu Mäkelä nooremale koolieale (!?) mõeldud raamatust „Härra Huu” (eesti keeles ilmunud 1985)”. Parajasti on kõnet pidamas admiral Õllekõht.

„„Ma haarasin saabli ja otustasin müüa oma hinge nii kallilt, kui vähegi saab.”

Härra Huu ärkas. Admiral karjus jälle. Härra Huu poleks osanud arvatagi, et admiral Õllekõht oli pidanud kaupmeheametit. Härra Huu jäi uuesti tukkuma.”

Nojah…

Tüüpiline kultuurisoovitus ei tahaks ka tulemata jätta. Olgu see sedapuhku lühike (kuigi võõrkeelne) katkend prantsuse väärtfilmist „Sandarm ja tulnukad” (1979). Mullu juunis sai seda filmi juba mainitud, kuid väärtused ei vanane. Probleem on kokkuvõtvalt lihtne, kuid osaliste jaoks üpris keerulisevõitu. Sandarmitel tuleb nimelt mõelda välja, kuidas tuvastada tulnukaid (teisisõnu, kas, kes ja kustkohast täpselt kõmiseb tühjusest või mitte… (Täna näeme ja kuuleme taolisi „tühje tünne” igas infotunnis. Oleks veel, et ainult infotunnis.)

https://www.youtube.com/watch?v=tBR76xk5vKs

Kuu faasid

• Kuuloomine: 1-sel kell 8.21
• Esimene veerand: 8-ndal kell 17.26
• Täiskuu: 15-ndal kell 11.02
• Viimane veerand 23-ndal kell 0.18
• Kuulooomine: 31-sel kell 0.27

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)

Katse virmalisi ette ennustada läks kuu aja eest osaliselt korda. 5. ja 6. oktoobril, samuti mõnedel järgmistel öödel võis virmalisi näha. Ülivõimsaid virmalisi ei olnud, aga põhjakaare valgussambaid või lihtsalt (kergelt) värvilst kuma võis silma peale vaadtes tähele panna küll. Kui aga keegi virmalisi pildistas, siis sai pilt märksa uhkem: kaasaja kaamerad, kui need üldse virmalisi suudavad tuvastada, tuvastavad automaatselt ka erinevad värvid.
Päikese „rahutud päevad” kestavad, edasi kestavad seega ka virmaliste päris head võimalused.

Päike

Enamus kuust paikneb Päike Kaaludes, 23-ndal siirdub Skorpioni tähtkujuu, 29-ndal liigub aga Maokandja tähtkujju.

Planeedid novembris

Planeetide nähtavus tänavu novembris on päris hea, kuigi pessimist võib ikka öelda, et saaks ka paremini.

Veenus on leitav õhtuti madalas edelataevas. Planeedi vaatlusaeg on kasvamas, oktoobrikuise aeglase tempoga võrreldes ka mõneti kiiremini. Veenus loojub kuu alguses pisut üle tunni pärast Päikest, kuu keskpaiku enam kui poolteist tundi ning kuu lõpus 2 tundi ja kolmveerand pärast Päikese loojumist. Nii et vähemalt kuu viimasel dekaadil peaks Veenus olema piisavalt kaua nähtav, et Ehatähena, nagu kord ja kohus, juba küllalt kergelt leitav olla. Tõsi küll, igati hästi see asi just ka ei ole. Nimelt jääb Veenus endiselt üpris madalasse asendisse ning kui ikka puud või eriti majad ette jäävad, pole ikkagi planeeti näha; samuti koonduvad ka pilved geomeetrilise projektsiooniefekti tõttu sagedamini just vaatesuunalt horisondile lähemale (küllap on kasvõi kahe eelmise kuu katsed Veenust näha seda sageli kinnitanud). Veenus liigub novembrikuus Maokandja tähtkujust Amburi tähtkujju. Veenuse heledus on ümmarguselt -4,0 tähesuurust.

Kuu ja Veenuse lähestikku nägemisega on taas kord kehvad lood. Kuu on Veenusele kõige lähemas asendis (kuigi mitte just lähedal) 4. novembri õhtul. Kuid Kuu loojub juba mõni minut pärast Päikest ning koguni tund enne Veenuse loojumist ja on nähtamatu. Ka järgmisel õhtul, kui Kuu on Veenusest (üpris kaugelt lõuna poolt) möödunud, on taevakehade omavaheline nurkkaugus veel suurem ning Kuu loojub ikkagi märksa varem kui Veenus. 5. novembri Kuu juurde tuleme veel varsti tagasi.

Teine õhtune planeet on Saturn; niimoodi olid lood ka oktoobris. Kui Veenus paistab novembris paremini kui kuu aega varem, siis Saturn paistab novembrikuus lühemat aega kui oktoobris. Ometi võib endiselt julgelt nentida, et Saturni vaatlustingimused on paremad kui Veenusel. Saturn paikneb õhtutaevas lõunakaares Veevalaja tähtkujus ning loojub kuu alguses peale kella 1, edaspidi aga kesköö paiku. Planeedi heledus on 0,9 tähesuurust. Kuu on Saturni lähedal 10. ja 11. novebri õhtutel. Mardipäeva õhtul otsib „peremees sulast”, päev hiljem aga „sulane peremeest”.

Novembrikuu parimad vaatlustingimused on Jupiteril. Kuu esimeses pooles tõuseb Jupiter veel veidi hiljem kui algab öö, kuid kuu teises pooles saab Päikesesüsteemi suurim ja massiivseim planeet nähtavaks kogu öö vältel. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Kes hoolega Jupiteri asendit uurib, märkab Jupiteriliikumist lääne suunas, mitte ööpäevase liikumise mõttes, vaid selles mastaabis, kui tähistaevas kujuteldavalt „seisma panna”. Liikumine on mõistagi väga aeglane, kuid nimetus on liikumise suuna tõttu vahva: retrograadne. Ega see muud ei tähenda, kui et Jupiter on lähenemas vastasseisule Päikesega. Asi klapib: planeet saab ju terve öö jooksul nähtavaks. Retrograadseks muutus Jupiteri liikumine juba 9. oktoobril. Jupiteri heleduseks on -2.6 tähesuurust. Peale Veenuse loojumist on Jupiter heledaim „täht” taevas. Kuu esimesel nädalal heleduse konkurentsi probleemi polegi: Veenus loojub umbes samal ajal või varemgi veel võrreldes Jupiteri tõusu ajaga. Kuu on Jupiterile lähimas asendis 17-nda novembri ööl vastu 18-ndat.

Marss on purjetamas Jupiteri „tuules”, tõustes samuti kirdesuunalt. Marss tõuseb siiski mõni tund hiljem kui Jupiter, asudes Vähi tähtkujus. Seega on Marss hommikutaeva objekt. Planeet loojub alles peale keskpäeva, kuid seda peame mõistagi vaid endale ette kujutama. Tõsi küll, teleskoobiga on Marss päevalgi nähtav, sest planeet on piisavalt hele. Mardi-jooksmise aegu on Marsi heledus 0 tähesuurust, kuid heledus kasvab edaspidi päris jõudsalt: kadripäevaks on Marsi heledus -0.3 tähesuurust; kuu lõpus (andresepäevaks) aga -0.5 tähesuurust. Erinevalt Jupiterist liigub Marss novembris päripidiselt. See viimane märkus (nagu ka Jupiteri puhul) oli peamiselt mõeldud teatud tüüpi tasuliste muinasjuttude vestjatele abisaadetiseks. Sest oma ligimest peavad kõik alati aitama, täpsemalt küll ainult siis, kui ligimene on kelm, röövel või muidu kaabakas, ütleb oravamäärus.
Kuu on Marsi lähedal 20-nda novembri ööl vastu 21 novembrit.
Neist veidi allpool asub Sõime hajusparv M44.

Kuu ja Marss heleda hajusparve M44 läheduses 21. novembri hommikutaevas

Merkuur on nähtamatu. „Kuid seda juhtub tihti”, lohutas audiitor ja andis rahapesu andeks.

„Sellise jutuga ei jõua me kuhugi!”, muutus tavakodaniku järelvalveametnik rangeks.

Järjejutt Kuust: kehv nähtavus

Kuu jätkab ka novembris oma küllalt ekstrmaalseid nähtavuse muudatusi.

Miinimum jõuab sedapuhku kätte 5. novembril. Võttes vaatluse alla Tartu, siis Kuu tõuseb kell 13.12 ja loojub kell 17.01. Kuu nähtavusajaks saab seega 3 tundi ja 49 minutit. Päike loojub samal õhtul kell 16.14. Kuid kuidas on lood Kuu praktilise nähtavusega, ikka selsamal 5. novembril?

Kuuloomine oli juba 1. novembril. Kuid kuna Kuu on liikumas sel ajal oma orbiidi apogee ehk Maast kaugeima punkti lähistel, pole ka Kuu noore faasi kasv kõige kiirem, seda ka mitte 5. novembriks. Tõika kinnitab ka asjaolu, et Kuu esimene veerand saabub alles 9. novembril, tõsi küll, hommikul. Väga madalas asendis taevas asuv Kuu on päevases taevas vaadeldav üpris viletsalt, loomulikult seda enam, mida väiksem on Kuu faas. Ometi on Kuu sirp 5. novembriks nii palju kasvanud, et selle leidmine on võimalik. Päikese loojangu aegu ja selle järel ei tohiks Kuu enam märkamatuks jääda, kuid peame arvestama ikka seda, et Maa kaaslane asub väga madalas lõuna-edelataevas ja loojub peatselt, juba kolmveerand tundi pärast Päikest.

Järgmsel, 6. novembri õhtul on ikka väga madalal paiknev, kuid veidi juba suurem Kuu kauem näha ning edaspidi paraneb Kuu nähtavus õhtust õhtusse päris kiiresti.

Vaatame üle ka Tallinna sündmused 5. novembril. Kuu tõuseb kell 13.41 ja loojub kell 16.48. Kuu (ülemine äär, ärme unustame) on seega nähtav 3 tundi ja 7 minutit. Päike loojub kell 16.17. Tallinnas on seega Kuu veel kehvemini, veel madalamas leitav ja loojub vaid pool tundi pärast Päikest. Siiski peaks Kuu horisondi lähistel (küllaltki lühiajaliselt) nähtavaks saama.

Ka 6. novembri õhtul on võib märkida Kuu kehvemat nähtvaust kui Tartus.
Edasistel õhtutel Kuu nähtavus paraneb, veelgi kiiremini kui Tartus.

Järjejutt Kuust: võimas nähtavus

Otsime ka Kuu kõrgeima käigu päeva. See jääb jällegi, nagu oktoobris, kahe kalendripäeva sisse.
Sedapuhku juhtub nii, et Kuu nähtavus on kahel järjestikusel taevatiirul suhteliselt sarnane, kuid pisut kauem on Kuu nähtaval neist esimesel korral, 17-ndal novembril vastu 18-ndat novembrit.

Kuna täiskuu faas oli vaid 2 ööpäeva varem, 15. novembril kell 23.28, on Kuu veel üsna ümmargune,kuid mitte täiesti, sest Kuu liigub oma orbitaalsel teel perigee ehk Maale lähima punkti piirkonnas, seega suhteliselt kiiresti ning ka Kuu faas muutub suhteliselt kiiremini.

Olles kujuteldava vaatlejana Tartus, siis Päike loojub 17. novembril kell 15.49. Kuu tõuseb juba 15.39, seega 10 minutit enne Päikese loojumist. (Praktilistel kaalutlustel võib siiski ehk ümaralt ette kujutad, et Kuu tõuseb Päikese loojangu aegu). Möödub pikk novembriöö ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.09. Kas Kuu on omakorda loojumas? Oh ei, Kuu loojub alles kell 12.32, pärast keskpäeva.
Kuu austab seega Tartu kandi rahvast oma kohalolekuga 20 tundi ja 53 minutit, seega 7 minutit vähem kui 21 tundi. Tähelepanelik vaatleja võib panna tähele, et hommikuses päevavalguses on Kuu faas juba pisut pisem kui oli tõustes.

Tallinnas on siis Kuud veelgi kauem näha. Alustame 17. novembri õhtust. Päike loojub Tallinnas kell 15.51. Kuu aga tõuseb juba kell 15.29; nende ajamomentide erinevus on seega 20 minuti kanti. Pikk öö saab viimaks otsa isegi Tallinnas ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.23. Kuu „naerab” läänekares veel küllalt kõrgel, loojudes alles kell 13.02. Kuu, nagu näha, austab Tallinnat oma nähtavalolemisega 21 tundi ja 33 minutit.

(Nii et Tallinnas ehk õnnestub heal juhul sama „vana Kuud” isegi 2 päeval järjestikku koos Päikesega näha: 17-nda novembri õhtul pisut enne Päikese loojumist ja siis 18-ndal veel tubli pool päeva (hommikupoole).)

Põhjustest ka

Miks tõuseb Kuu sedapuhku 17. novembril täiskuu kombel, kuskil Päikese loojumisega „segi” ja loojub hoopis pookuu kombel, päeval? Sest 3. veerandi poolkuu peaks ju keskpäeva paiku loojuma, eks ole?

Siin avaldub ilusasti Kuu orbiidi tasandi erinevus ekliptika tasandist, nurk nende vahel on umbes 5.1 kraadi. Kuu on 17. ja 18. novembril oma suurimas põhjapoolses eemaldumuses ekliptika tasandist ja seetõttu põhjapoolkeral väga pikalt vaadeldav. Teise aspektina on ju novembrikuu päev küllalt lühike ning Päikese tõusust keskpäevani pole just väga palju tunde.

Kui võrrelda Kuu nähtavuse ajalisi piire oktoobrikuuga, mille puhul samuti sama teema üleval oli, siis saame veidi teised arvud. Asi on põhiliselt selles, et Kuu liikumise periood(id) orbiidil ei klapi täisarvu päevadega.

Ka oktoobris esitatud Kuu nähtavuse piirid Soomes, vastavalt kohtades, kus Kuu üldse nähtamatuks muutub või siis üldse ei looju, siis ka need kohad on nüüd teised, veidi teistsuguste laiuskraadidega. Mõlemad laiuskraadid on sedapuhku, novembris, Eestist pisut eemal põhja pool.

Tähed õhtuti

Vahel ütleb mõni, et ülikool olla lapsepõlve pikendaja. Kuid pikendada saab ka aastaegu. Seda teeb näiteks õhtuses tähistaevas lõuna-edelakaares näha olev Sügiskolmnurk tähtede Veega, Deenebi ja Altairi esituses. Veega on neist heledaim, Deeneb vaatelt (mitte vaaadetelt!) vasakpoolseim, Altair aga madalaim.

Lõuna-edelataeva kõrgemat osa teeb uhkeks Sügiskolnurk

Kuna nende tähtede kombinatsiooni tunakse ka Suvekolmnurgana, saamegi ehk novembrikuuski ette manada pildi augustiööst, hämarikuvalguses isegi juuliööst. Tõsi küll, tähelepanuta tuleb jätta asjaolu, et ehakuma on nüüd edela-läänetaevas, mitte loode-põhjakaares, nagu oli suvel.

Horiondi lähedale vaadates tundub veel miski justkui tuttavlik, kuid teisalt ei ole ka. Juulis ja augusti alguses oli väga madalas edelataevas õhtuti näha punakas täht nimega Antaares, see on täpselt meeles. Vahepeal polnud Antaarest mitu kuud enam näha. Nüüd on Antaares vist tagasi? Sealsamas, väga madalas edelataevas. Kuid nii hele ta suvel kaugeltki ei olnud. Ning miks ta pole enam punane? On hoopis kollakasvalge nagu enamik tähti. Kuid hirmus hele on ta küll. Hea veel, et aegapidi aina madalamale vajub, muidu ehmataks veel äragi.
Õigus, vaja teleskoop tuua. Huvitav objekt on see seal madalas läbi telekoobi vaadates. Meenutab nagu vananevat Kuud enne kolmandat veerandit. Kas mõni täht vahetab faasi? Õigus! Astronoomia õpikus on ju kirjas, et Merkuur ja Veenus muudavad oma faase. Kumb see siis on? Aga keegi ju kuskil kirjutas, et isegi kuulus Kopernik polevat Merkuuri kunagi näinud. (Kuigi, vaevalt küll see nii on…) Teiselt poolt, Koperniku vastu ikka nii lihtalt ei saa… Selge, see objekt on seega Veenus! Täpselt nii ongi. Veenus seal madalas varaõhtuti paistabki.

Ka alumine taevane lõunakaar on õhtuti huvitav

Kagutaevas, madalalmal kui Altair, kuid Veenusest soodsamas asendis, on samuti näha hele täht; Veenusega ei anna võrrelda, kuid Sügis-Suve-Kolmnurga liikmetega küll. Teleskoopi kasutades osutub see täht aga ootamtult uhkeks: seegi osutub planeedile omaselt kettakeseks, kuid seda ümbritseb ka ilus rõngas. Selgub, et antud objekt on hoopis planeet Saturn. Nii, madalavõitu läänekaares on veel üks hele täht, oranzika tooniga. Äkki on see Marss, see pidavat olema ju punakas või midagi taolist? See täht on justkui ka juba kuude viisi õhtuti näha olnud… Teleskoopi objektile suunates on täht muidugi ilusam ja heledam, kuid jääb siiski täheks. Nii ongi: see on täht nimega Arktuurus.

Ka madalas kirdetaevas olev hele täht ei osutu planeediks. Tegemist on tähega Kapella. Teadlased, muuseas, on siiski välja selgitanud, et Kapella peidab endast teatud saladust, nimelt see täht koosneb kahest komponendist. Mõlemad neist on kollased, mitte väga erinevad meie Päikesest. Eks ka kogu see süsteem kokku ole siis kollane. Kusjuures vahva ongi, et kaks tähte „lihtvaatlustel” ühte sulavad: kui ükskõik kumba komponenti poleks, oleks Kapella märksa vähem hele. Kahtlane on, kas ta oleks siis tuntud vanade eestlaste Jõulutähena. Kahtlane on seegi, et ta ka seda ametlikku, Kapella nime kannaks.

Mõõdub mõni aeg ja kirdetaevas saab nähtavaks midagi judinaid tekitavat. Madalasse taevasse ilmub väga hele täht. Algaja vaatleja ehmatab ehk isegi ära ja suundub lagedalt põllult tubasesse soojusesse tagasi. Kuid oh seda jama! Varsti hakkab see hele täht, osutudes üha kõrgemal olevaks, talle suisa aknasse paistma! Puudel ju enam lehti ei ole, mis nüüd viga objektidel puuvõradestki läbi paista!
Midagi tuleb ette võtta, teleskoop on ju julgestuseks olemas! Hele objekt osutub teleskoobis vöödilise kettakujuliseks. Hea ilma korral on eristatav ka miski punakas plekike või laiguke. Veelgi huvitavam, seda objekti ääristavad neli pisikest täppi, kahtlaselt enamvähem ühel real. Mis on vaatluse järeldus? Ikka see, et hele objekt on planeet Jupiter, Päikeseüsteemi hiiglane planeetide arvestuses koos oma nelja suurima kaaslasega: Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

Nüüd polegi vaatleja enam eriti üllatunud, kui veel mõni tund hiljem, jällegi kirdesuunalt, uus hele objekt silma hakkab, kusjuures üsna vahepeal läände loojunud Arktuuruse moodi, nii värvuselt kui heleduselt. Teleskoop ei valeta: see oranz objekt peab olema planeet Marss!

Tähti hilisöises ehk varajases hommikutaevas

Kaua sa ikka õues külmetada jõuad. Aknast peale Jupiteri ka väga midagi sisse ei paista. Ning vaatleja otustab veidi magada. Siiski, juba kella poole 6 paiku on vaatleja uuesti vaatlemas nagu viis kopikat. Päikese tõusuni on veel aega (eeldame kuu lõpuosa, kadripäeva aega).

Heledaim „täht”, Jupiter, on liikunud läänetaevasse, kuid on siiski veel suhtleliselt kõrgel, umbes 30 kraadi silmapiirist. Otse Jupiteri kohal, ehk kõrgemal, paikneb Kapella. Jupiteri suhtelises läheduses, allpool paremal, asub oranzikas Aldrebaran, asudes nagu ka parjasti Jupiter, Sõnni tähtkujus.

Hommikul vara ärkajat tervitavad edela-läänesuunal paljud heledad tähed. Pildil näeme selle taevaala ülemist osa.

Jupiteril on aga öösel tekkinud hele konkurent, mis paikneb edelas, Jupiterist vasakul allpool, vähem kui 10 kraadi kõrgusel. Täht on tõesti hele, kuid siiski on otseses võrdluses näha, et Jupiter on heledam.

See teine, madal hele täht, on Siirius. Jupiteri ja Siiriuse vahepealse piirkonna keskpaiga lähedal leiame kolm tähte enam-vähem ühel mõttelisel sirgel, kusjuures peaaegu horsiontaalselt. Need tähed, vasakult lugedes Alnitak, Alnilam ja Mintaka moodustavad teatavasti Orioni tähtkuju keskosa. Orioni tähtkuju heledaimad tähed asuvad vöö tähtedest üleval ja allapool. Ülalpool ja pisut vasakul asub punakas Betelgeuse, allpool, pisut paremal ja eriti madalas asub valkjas Riigel. Punakat tooni omavad Betelgeuse (vasakul) ja Aldebaran (paremal) on peaaegu samal kõrgusel, kuid Betelgeuse asub siiski veidi kõrgemal.

Hommikune edela-läänetaevas: see osa, mis jääb horisondile lähemale

Siiriusest kõrgemal asub hele täht nimega Prooküon. Sellest omakorda üleval ja paremal, samas Kapellast vasakul, paiknevad „Kaksikud” Kastor ja Polluks. Kastor on neist kahest kõrgem ja parempoolsem, samas pisut tuhmim.

Prooküonist veel kõrgemal “punetab” aga planeet Marss.

Õhtul madalas läänekaares paistnud ja vahepeal loojunud Arktuurus on uuesti tõusnud ja paikneb nüüd idataevas. Arktuurusest allapool ja paremal asub taas üks hele täht, Spiika. Kõrgel lõunakaares paikneb Reegulus. See on ka küllalt hele täht, kuid nt Arktuurusest ja Spiikast tuhmim.

Sügissuvise kolmnurga liikmed Veega (heledam) ja Deeneb paiknevad nüüd madalas kirdetaevas.

Novemrikuise hommikutaeva täpne kirjeldamine on siiski keeruline, sest koiduvalguse arenemise alguse taevapilt on erinevalt õhtutaevast kuu vältel suhtleliselt kiiresti muutuv.

Leoniidide meteooridest

Iga-aastane leoniidide meteoorivoolu aeg on novembrikuus. Leoniidide langemisvõimalusi hinnatakse küllalt pikalt: 6. novembrist 30. novembrini. Mõned allikad pakuvad veel mõni päev pikemat perioodi. Üldiselt igal aastal rõhutatakse seoses leoniididega aga just 17. ja/või 18. kuupäeva. Nii on seegi kord: leoniidide maksimumi hinnatakse 17. novembri ööle vastu 18. novembrit. Kas sellest ööst ei olnud meil juba juttu? Oli küll, seoses väga kaua ja kõrgelt käiva suure faasiga Kuuga. Kuu, kuigi juba veidi üle täiskuu faasi, paistab siis kogu öö ja pool päeva veel pealegi. Kuna leoniidid on, nagu paljud teisedki meteooorivood juhtuvad olema, radiandi asukoha tõttu hommikupoolse öö meteoorid, siis Kuu rikub suurema osa efektist ära. Asi on väga sarnane orioniidide vooga tänavu oktoobris, kui samuti Kuu platsis oli. Aga siiski: tänavuste orioniidide esindajaga sobib vähemalt ühe täiesti juhusliku öise vaatleja kirjeldus väga heledast, ilmselt boliidi mõõtu objektist, mis vaatamata „heledust irvitavale” Kuule muljetavaldavat vaatepilti oli pakkunud.

Kuuta öö ja kõrge radiandi eeldusel on tänavuste leoniidide intensiivusi pakutud erinevaid, 10 kuni 22 meteoori tunnis. Arvatavasti on leoniidid taas sellised nagu paljudel viimastel aastatel: mitte eriti intensiivsed, kuid midagi ikka.. Kui see Kuu segamas ei oleks…
Kuu allakukkumist pole karta ega loota, samuti mitte ka Kuu raketina minemalendamist, sest Kuule mõjuva Maa gravitatsioonijõu võrdsus tiirutavat Kuud Maast eemalesuruva tsentrifugaaljõuga hoiab Kuud oma orbiidil kinni. Kui kuulus õun, mis väidetavalt Newtonile pähe kukkus, oleks olnud sel ajal samuti ka tsentrifugaaljõu mõju all, oleks õun enam-vähem horisontaalselt üle Newtoni lennanud ja mine tea, kas me siiamaani üldse teaksime, et aknast on ohtlik alla hüpata…

Tagantjärele oktoobrikuu komeedist

Kuidas siis paistis komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)?
Kuigi enamus ennustusi olid komeedi palja silmaga nähtavuse osas pigem tagasihooidlikud, läks seekord paremini neil ennustajatel, kes olid mõõdukalt optimistlikud.

Tuleb uhkusega ja tulevasel veebruarikuul igati õigustatult aumedalit oodates tunnistada, et vähemalt see komeet õnnestus endalgi ära näha. Tundub, et komeet muutus Eestimaa taevas paljale silmale nähtavaks üsna vahetult pärast perigee olukorda 12. oktoobril. Jääb mulje, et parimad vaatlustingimused olid 15. oktoobri õhtul, kuid enda poolt jäi komeet pilvesogase taeva tõttu siis veel nägemata, kuigi koht, kuhu vaadata, paistis õige olevat. Kuid järgmisel õhtul oli ilm parem ja komeet nähtav, kuigi täpselt pidi teadma, kust otsida.

Ajaline mänguruum oli küllalt kitsas, tuli leida paras moment tuhmuva ehakuma ja idahoriondilt üha kõrgemale kerkiva täiskuu valgustusefektide vahel. Umbes kell kolmveerand kaheksa õhtul oli vist parim vaatlusaeg. Komeet võis olla palja silmaga näha veel mitmel õhtul, kuid Kuu võis asja juba nurja ka ajada. Teleskoobi või ka binokli abil nägi komeet muidugi parem välja, samuti oli ka ajaline nähtavus mõistagi siis märksa parem, komeeti võib nii vaadelda praegugi..

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Nagu näha, on komeedil pikk saba, isegi kaheosaline saba.

Mida siis kauge külalise kohta veel öelda on?

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) avastati küllalt hiljuti, 22. veebruaril 2023. aastal. Seega üsna tüüpiline „tulen ja lähen”- komeet.

Komeet (komeedi tuum) oli perigees olles, 12. oktoobril, Maast ligemale 70 miljoni kilomeetri kaugusel, seega pisut vähem kui poolel Päikese kaugusel Maast. Periheelis ehk Päikesele lähimas asendis asus komeet veidi varem, 27. septembril, asudes siis Päikesest 58 miljoni km kaugusel ehl 0.39 astronoomilise ühiku kaugusel. Seda kaugust võib võrrelda Marsi kaugusega Maast Marsi suure vastasseisu aegadel.

Arvatakse, et see komeet asus viimati periheelis umbes 80 000 aasta eest, kuid vaatlused näitavad, et orbiit edaspidi muutub ja Maalt oli kosmiline külaline viimast korda vaadeldav. Tundub isegi võimalik, et komeet sai Päikesest ”mööda kukkudes” sellise hoo, et võib Päikesesüsteemist üldse väljuda. Seegi protsess, kui see siiski teoks saab, on mõistagi väga pika kestvusega.

Kes veel komeeti nägid?

Kuskil olla keegi ammuse paharetina laialt tuntud kohtualune puudutanud avalikul istungil silmanähtavalt liigsuurt energiat rakendades kogu kohtusaali nähes ja kuuldes kohtuniku nina. Kohe seejärel ta tunnistanud tehtu kohta vaid seda: „Vale!” „Vale!” „Vale!” Advokaat kordas üha omalt poolt: „See ei olnud nii nagu see asi paistis!” Ning niimoodi edasi. Kohtualune jäänud oma sõnade juurde kindlaks. Seetõttu tunnistanud värvi muutva ninaga kohtunik, kes omaette nina alla (jälle see nina!) üha vihasemalt vandunud, ka omalt poolt süüaluse valjuhäälselt õigeks. Sest seadus on seadus ja igal isikul on kohustus oma vigu tunnistada. Kui isik aga kinnitab vastupidist, kinnitab see igal juhul, ainsa määrava asjaoluna, ka süüteo puudumist. Kuna süüdistatav oli jäänud antud olukorras süütuks, oli edasise sammuna puhtloogiline järeldada ja järeldatudki, et kohtualune pole ka selles süüdi, milles teda algselt süüdistati.

Kõik osalised läinud, kusjuures viimane kui üks, meedia väitel igati õnnelikena, laiali. Seejärel viidud (igaks juhuks) kohale toodud kassiliivakast ning kraapimis-ronimispost, samuti ka koertele mõeldud nurgapostid ja närimiskondid kohtusaalist sajutiselt minema.

Eksisteeerib puhtteoreetiline võimalus („juhusliku tühipilgu seadus”), et mõni saalisviibinu nägi õhtul ka komeeti. Juhul kui üks neist nägijaist juhtus kogemata olema kohtunik, nägi too vähem kui 12 tunni jooksul koguni kahte komeeti.

Niipalju siis novembrist

Kultuurisoovituseks üks tugitooliteatrike 1987. aasta külmast ja vihmasest juunikuust, kui õunapuud õitsesid alles jaanipäeva aegu. Veenmaks, et füüsika ja füüsikud on kõikvõimsad. Kui keegi uskuma jääb.

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tugitooliteater-automobiil

Mida päris lõpetuseks öelda? Eks tirime lagedale järjekordse tsitaadi.

“Aga vara ta kirjutab minu nimele, kõik. Ja siis ma lasen tal kirjutada veksli, nagu oleks ta minu käest suure laenu saanud”.

Kuu faasid

• Kuuloomine: 1-sel kell 14.47
• Esimene veerand: 9-ndal kell 7.55
• Täiskuu: 15-ndal kell 23.28
• Viimane veerand 23-ndal kell 3.28

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)

Päike on praegusel ajal oma aktiivsuse maksimumi lähedal; aktiivsuse tipp peaks sedapuhku saaabuma 2025. aastal.. Teisisõnu, Päikesel esisneb keskmisest sagedamini laike ja laikude gruppe. Laikude kandis esineb aga tihti võimsaid aine väljapurskeid ehk protuberantse. Kui Maa satub mõne säärase purske väljundproduktide teele ning samal ajal on vaatluskohas selge öö, siis oleme uhke taevase vaatemängu ehk virmaliste tunnistajateks.

Virmalised ja mõned pilved

Järjekordne võimas plahvatus toimus 3. oktoobril kell 15.10 Ida-Euroopa suveaja järgi. Seda hinnatakse koguni käesoleva Päikese aktiivuse tsükli seni võimsaimaks (mida on fikseeritud Päikese nähtaval küljel). Vastav aktiivne piirkond asub Päikese näiva ketta tsentrist mitte eriti kaugel, seega on oodata laetud osakeste ehk prootonite voo jõudmist Maa lähistele, seda tõenäoliselt 4. või 5. oktoobril. Seega eeloleval ööl ja igaks juhuks ka järgneval ööl tasub loota virmalisi, kui veab, siis koguni uhkeid.

Planeedid oktoobris

Veenus on õhtuti leitav päris madalas edelataevas. Võrreldes septembriga hakkab planeedi vaatlusaeg aeglaselt kasvama, kuid pigem seista tahtvate künnihärgade, mitte ratsahobuste vedamisel. Tõepoolest: kuu algul loojub Veenus mõni minut enam kui pool tundi pärast Päikest, kuu keskel kolmveerand tundi, kuu lõpus ligemale tund pärast Päikest. Veenus selle ajaga siiski, tähistaevast reeperiks võtttes, paigal ei püsi, liikudes kuu jooksul Kaalude tähtkujust läbi Skorpoioni Maokandja tähtkujju. Veenus möödub 26-ndal oktoobril Antaaresest 3 kraadi põhja poolt, kuid Antaarest mõistagi siis näha ei ole. Kuu on Veenusele kõige lähemal 5. oktoobri õhtul, kuid nii nagu kuu aega tagasi, loojub Kuu ka seekord enne Veenust ja on nähtamatu.

Teine õhtutaevas näha olev planeet on Saturn. Saturn on Veenusest alati märksa vähem hele, kuid sedapuhku paistab Saturn Veenusest kindlasti paremini. Saturn asub öö alguses küllalt madalas kagutaevas, liigub edaspidi üle lõunataeva ning loojub mõni tund peale keskööd. Tõsi küll, kuu lõpuks on planeedi vaatlusaeg mõneti lühenenud. Heledus on Saturnil umbes 0.7 tähesuurust. Kuu on Saturni lähedal 14. oktoobri õhtul.

Marss paistab punaka tähena heades tingimustes hommikupoole ööd, tõustes juba enne keskööd. Planeet läheb ka heledamaks. Kuu algul on Marsi heledus 0.5 tähesuurust, kuu lõpus aga umbes võrdne kinnistäht Kapella heledusega (0.08 tähesuurust). Marss paikneb enamuse oktoobrikuust Kaksikute tähtkujus, kuu lõpus liigub Vähi tähtkujju. 19-ndal oktoobrul möödub Marss Polluksisit 6 kraadi lõuna poolt. Polluks on värvuselt veidi Marsi moodi, kollakas-oranz, kuid tagasihoidlik heledus (1.13 tähesuurust) ei too seda värvitooni eriti välja. Kuu on Marsi lähedal ööl vastu 24. oktoobrit.

Kõige paremini on tänavu oktoobrikuus näha Jupiter, samuti hommikupoole ööd, kuid vaatlusaeg on pikk ja üha pikeneb, kuna planeet tõuseb aina varem, ka Marsiga võrreldes üha varem. Kuu lõpus on Jupiter näha juba peaaegu kogu öö. Jupiter saavutab heleduse -2.5 tähesuurust, olles kõigist päris-tähtedest märksa heledam. Kuu on Jupiterile kõige lähemal ööl vastu 21.oktoobrit.

Merkuur on sedapuhku nähtamatu.

Nähtamatuks jäi Eestis ka rõngakujuline päikesevarjutus 2. oktoobril.

Päikese ja kellade seisud

Päike asub peaaegu kogu oktoobrikuu vältel Neitsi tähtkujus. 31. oktoobril siirdub Päike Kaalude tähtkujju.

Teatavasti kasutame me igapäevaelus ajavahemikena keskmist päikeseaega. Millega aga seletada igal aastal kahel korral teostavaid „ajahüppeid”? Muidugi ei hüppa aeg ise, vaid öeldakse, et „tuleb”(!) kellasid keerata. Järjekordne selline „suursaavutus” tehakse arvatavasti 27. oktoobril, kui suveajaga harjunud inimestel kästakse („tuleb!”) ajanäitajad kell 4 öösel tund aega tagasi kruttida. Kui aga arvestada, et üha kiirenevas tempos tehakse meil ja mitmes kohas mujalgi üha enam ebanormaalseid asju (neid samal ajal “(uus)normaalusteks”) nimetades, siis polegi suurt midagi ka seoses kellade keeramisega eriliselt imeks panna. Eriliselt mittenormaalne selle kasvava kaose taustal on hoopiski see, et katseobjektiks olev rahvas alati kõigega päri on. Hoopis terve mõistuse kaitseks esitatavad „irisemised” olla need, mis tulevat juttudest ja mõtetestki välja transporteerida. Aga eks seegi kuulub kogu „kompoti” juurde nagu rihmad-traksid pükste juurde, kui pisut järele mõelda. Taolise nähtuse kohta on muide ka ilus nimetus ammuilma välja möeldud: “Stockholmi sündroom”.

Igatahes, ilusaid peatseid pimedaid pärastlõunaid siis! Kevadel on siis omakorda jälle järjekordselt tore ühtäkki tund aega varem ärkama hakata ja uimasena liiklusesse ning mujalegi tormata, eks ole? Muidugi on! Hurraa, seltsimehed!

„Ning …maal jätkus suur segadus”, kui veidi väänatult tsiteerida „Kuldvõtmekest”, rohkem tuntud Buratino loona.

Kuu oktoobrikuu „miinimum”

Septembrikuu loos tuli kõne alla, et Kuu võtab kuu jooksul taeva taustal ette väga erinevaid trajektoore. Eks selline lugu jätkub oktoobriski. Vaatame konkreetsemalt, mis seekord juhtub.

Kuuloomine on 2. oktoobri õhtul. Kitsukest vana Kuu sirpi võis leida veel 1. oktoobri hommikul, mis tõusis ligi 2 tundi enne Päikest. Kuid 3. ega ka 4. oktoobril pole Kuud mõtet otsida, kuna Maa kaaslane loojub ikka veel veidi enne Päikest. Palju parem pole asi ka 5. ja 6. oktoobril, kuid mõni teravsilm võib Kuu enne Päikese loojumist kuskilt üles leida. 7. ja 8. oktoobril on juba paksemaks saanud kuusirp arvatavasti leitav, kui vaatleja paikneb lagedal, kuid tingimused on ikka väga kehvad, Kuukene-noorekene paistab siis lühiajaliselt väga madalas lõuna-edelataevas.

Siis saabub 9. oktoober, juhtumisi kolmapäev, kuid see polegi antud kontekstis oluline. Kuu loojub Tartus 1 tund ja 40 minutit pärast Päikest. Ikka väga ruttu, kuna sirbiks ei saa Kuu enam pidada (juba järgmisel päeval saabub Kuu esimene veerand).
Kuu pole siis ka kaua taevas olnud, olles tõusnud veidi enam kui 2 tundi enne Päikese loojumist. Konkreetrsemalt: Tartus tõuseb Kuu kell 16.19 ning loojub kell 20.05. Vahepeal, kell 18.24 loojub Päike.
Kokku aga saame, et Kuu (täpsemalt selle ülemine serv) asub horisondi kohal 3 tundi ja 46 minutit. Päris vähe!

Umbes sellise kujuga on Kuu 9. oktoobri õhtul, asudes väga madalas

Uurime asja Tallinnas, kujutades ette, et leiame vaatluseks lageda koha, kus parajasti isegi kastjalgrattureid ei seikle. Kuu tõuseb Tallinnas (ikka 9. oktoobrit arvestades) kell 16.50 ning loojub kell 19.51. Päike loojub samas kohas kell 18.30. Päris lihtne on veenuda, et Kuu nähtavus piirdub 3 tunni ja 1 minutiga.
Seda jällegi ülemise serva arvestuses, sest nii neid tõuse-loojanguid defineeritakse. Üleni on Kuu nähtav veel lühemat aega.

Muuseas, Tallinn paikneb Tartust lääne pool. Peaksime teadma, et kõik tõusud-loojangud, mis leiavad aset mingist meridiaanist lääne pool, toimuvad hiljem kui antud meridiaanil. Seega oleks loogiline see, et Kuu tõuseb Tallinnas hiljem kui Tartus. Samuti ka see, et Päike loojub Tallinnas varem. Siiski tekitab kõhklevaid mõtteid asjaolu, et Päikese loojanguaegade vahe on 6 minutit, Kuu tõusuaegade vahe aga hoopis 32 minutit (vt eestpoolt).
Kuid nüüd satume täielkku hämmingusse, kuna Kuu loojub Tartus 14 minutit HILJEM kui lääne pool asuvas Tallinnas!

„Mina tean!” ütleb keegi. „Kuu liigub tähistaeva taustal ju vastupidises suunas, ida poole!” Ega see väide vale ei ole. Kas teeme siis järelduse, et peale Tallinnas loojumist liigub Kuu taevas pika nurkvahemaa ida poole, et saaks Tartus hiljem loojuda? Seega peaks Kuu Tallinnast vaadates kohe peale loojumist uuesti samast kohast tõusma ning seejärel uuesti loojuma?
Ka Tartus peaks siis olema kella 8 paiku õhtul selline olukord, et Kuu loojumine ajutiselt seiskub ja pöörduks korraks koguni suunalt vastupidiseks.

Noh, nagu öeldud, eelmise lõigu alguses esitatud väide iseenesest on õige: Kuu liigub keskelt läbi iga päev 13 kraadi ida poole. Veidi üle 27 päerva läheb aega, et Kuu jõuaks samade tähtede kõrvale tagasi. Siiski peame arvestama, et Kuu ei liigu ekvaatoriga paralleelselt vaid pigem mööda ekliptikat. Tegelikult on Kuu orbiit ka ekliptika tasandiga 5.1 kraadise nurga all. See tähendab, et Kuu liikumine läänest itta, arvestades ekvatoriaalseid koordinaate, pole päevade lõikes võrdsete sammudega. Kuid 27 päevaga (ja pisut üle selle) saab ring ikkagi täis.

Kuid mõnede minutitega ei juhtu siiski eriti midagi, kujutlegem siis Kuu „omaliikumist” ükskõik mis koordinaatides: Kuu asukoht tähtede taustal on nii lühikese ajavahemiku vältel praktiliselt konstantne. Seega eelmises lõigus kirjeldatud „kuuvigurid” ikkagi arvesse ei tule.

Põhjus, miks Kuu nt 9. oktoobril Tartus hiljem loojub kui Tallinnas, seisneb selles, et Tallinn erineb Tartust ka laiuskraadide osas, asudes Tartust põhja pool. Samasse võtmesse asetame Kuu suure lõunapoolse nurkkauguse taevaekvaatorist. Lisaks on ju Maa ümmargune, mitte lame. Tõsi küll, „lamemaalasteks” tahetakse nimetada just neid, kes teavad, et Maa on ümmargune (kuigi mitte päris täpselt kerakujuline), aga see sellega…

Teisiti võib ka nii öelda, et mängus on seesama Kuu kehv ehk madal ja lühiajaline asend vaatlusteks. Mida kaugemal lõunataevas Kuu paikneb, seda lühemat aega on ta põhjapoolkeral vaadeldav. Ehk siis mida enam põhja pool vaatleja paikneb, seda lühemat aega ja madalamal paistab toodud tingmuste puhul Kuu. See on mõistagi üldine reegel, mis kehtib iga taevaeha kohta. Kuid kuna Kuu nähtavustingimuste muutlikkus on märkimisväärne, on ajas muutlikud ka Kuu vaadeldavuse tingimiuste erinevused.

Antud juhul avaldub erisus muuhulgas selles, et Kuu loojub 9. oktoobril Tartus varem kui Tallinnas.

Kuu oktoobrikuu „maksimum”

Kui on miinimum (või miinimumid), siis sümmetriakaalutlustel ei tohiks puududa ka maksimum (või maksimumid). Tõepoolest, oktoobrikuus on olemas ka päev(ad), kui Kuu nähtavus on väga hea. Sümmetrikaalustlustest võib sedagi eeldada, et kui väga madalas asendis on Kuu pisut enne 1. veerandit, siis kõrgeimas asendis paistev Kuu juhtub olema pisut enne viimast, 3. veerandit.

Tõepoolest, nii see ongi. Kuu viimane veerand on 24. oktoobri ennelõunal. Kuu „maksimaalne seis” on paar ööd varem, 21. oktoobri ööl vastu 22. oktoobrit. Võtame jälle kõigepealt Tartu. Päike loojub 21. oktoobril kell 17.51. Vananev, kuid veel siiski „tüsedavüitu” Kuu tõuseb kell 18.46, vähem kui tund peale Päikese loojumist, siis on ju alles hämarik. Täpsemalt, äsja on siis konkreetsemalt õppenud alles tsiviiilne hämarik, kestavad nautiline ja astronoomiline hämarik. Kuu loojub 22. oktoobril kell 15.48. Päike tõuseb 22. oktoobri hommikul kell 8.05 ja loojub kell 17.49, paar tundi hiljem kui loojub Kuu.

Kuu tõusu ja loojangu ajamonentide vahe Tartus on aga 21 tundi ja 2 minutit. Kui võrdleme seda ajavahemikku maksimaalse Kuu nähtavusajaga septembris, siis oktoobris tuleb 6 minutit juurde. Asi on selles, et Kuu liikumine oma orbiidil ei ole samas faasis kellaaegade muutumise ja päevade vaheldmise rütmiga. Lisaks on Kuu täpne orbiit keerulisem kui ellips.

Umbes sellise kujuga on Kuu 22. oktoobri hommikul, asudes kõrgel taevas

Siirdume Tallinna. Päike loojub 21. oktoobril kell 17.56. Kuu tõuseb kell 18.33. Päikese loojumisest on möödas pisut üle poole tunni, seega poolvalge aeg alles. Kuu loojub aga alles 22-sel oktoobril kell 16.17. Päike tõuseb 22. oktoobril Tallinnas kell 8.16 ja loojub kell 17.53, vaid poolteist tundi pärast Kuu loojangut. Paneme tähele, et Kuu pole veel viimases veerandis, kuid ligemale kogu päeva peaks Kuu paistma ju kuuloomise aegu! Võrreldes Kuu tõusu ja loojangu ajamonente Tallinnas, saame, et Kuu on vaadeldav järgemööda 21 tundi ja 44 minutit.

Kuna Kuu asub sedapuhku taevaekvaatorist väga kaugel põhja pool, avaldub see ka selles, et sedapuhku Kuu tõuseb Tallinnas varem kui Tartus. Tähelepanuväärne on aga kindlasti ka see, et Tallinnas on Kuu näha 42 minutit, ligemale kolmveeerand tundi kauem kui Tartus.

Kuu „ekstreemumitest” teisel pool Soome lahte

Tekib mõte, mis juhtuks, kui liiguksime veelgi enam põhja poole. Tõsi küll, kohe tekib looduslik takistus Soome lahe näol. Kuid tublimad mehed olevat suisa üle Soome lahe ujunud. Siiski, jätame sügisese ekstreemspordi kõrvale ja aerutame, purjetame või lihtsalt „laevatame” või koguni lendame Soome välja.

Oleme Helsingis (60 kraadi 10 kaareminutit põhjalaiust), mis muuseas asub Tallinnale märksa lähemal kui Tartu. Tallinna ja Helsingi vahemaaks hinnatakse ümmarguselt 80 kilomeerist. Tallinn-Tartu maanteel näitavad kilomeetripostid vahekauguseks 186 kilomeetrit, kuigi otsejoones on see vahemaa siiski väiksem. Käsitleme endiselt 21. ja 22. oktoobrit.

Päikese loojanguaeg Helsingis on kell 17.53. Kuu tuleb nähtavale kohe varsti, kell 18.15 (22 minutit híljem). 22. oktoobril on Päikese tõusuaeg kell 8.18, Kuu, mõistagi, paistab siis kõrgel-kõrgel taevas, kõrgemal kui Eestis. Kuu loojub kell 16.53 ja Päike loojub kell 17.50. Seega loojub meie „paksuvõitu” Kuu, mitte loomise lähistel olev Kuu, alles tund enne Päikese loojumist!

Kuu on Helsingis (ehk Soome lahe põhjakaldal, siinsamas, Tallinna lähedal…) nähtav 21. opktoobril vastu 22. oktoobrit 22 tundi ja 38 minutit!

Oleme Helsingis ja uurime Kuud varem, 9. oktoobril, veidi enne 1. veerandit. Kuu tõuseb kell 17.08 ja loojub kell 19.30. Vahepeal, kell 16.28, loojub ka Päike. Kuu tõusu ja loojangu ajamomentide vahe on aga 2 tundi ja 22 minutit. Ei ole just palju.

Liikudes Helsingist edasi põhja poole, jämedalt võttes veel kord Tartu ja Tallinna vahemaa jagu, siis põhjalaiusel 61 kraadi ja 16 kaareminutit satume olukorda, kus 9. oktoobril jääb Kuu tõusmata. Eelneval ja järgneval õhtul on Kuu aga veel (juba) vaadeldav.
See pole sugugi põhjapolaarjoon, kus Päike talvisel pööripäeval ei tõuse. Põhjapolaarjoon asub meie käsitletud laiuskraadist palju kaugemal põhja pool; vastav laiuskraad on teatavasti alles 66 kraadi ja 34 kaareminutit.

Vaatame, mis juhtub samal laiuskraadil, 61 kraadi ja 15 kaareminutit, 21. oktoobril vastu 22. oktoobrit. Tuleb välja, et Kuu ei tõuse ka 21. oktoobril! Enamgi veel, Kuu jääb tõusmata ka 22. oktoobril! Vaat nüüd on küll jama lahti. Kuu peaks ju väga hästi paistma! Kuhu kadus Kuu nüüd?

Eks vastus ole analoogiline prillide otsimisega, kui prillid on ees.
Kui Kuu on juba tõusnud, ega ta siis teist korda tõusta saa, sest „kaksikvenda” Kuul ju ei ole. Asi on selles, et sedapuhku on Kuu loojumatu. Seda võiski tegelikult juba eeldada, arvestastades Kuu nähtavust Helsingis. Vana Kuu tõuseb 20. oktoobril kell 17.31, enne Päikese loojumist. Kuid 21. oktoobril Kuu ei loojugi. 22. oktoobril jääb Kuu samuti loojumata, asudes Päikese loojangu ümbruse aegu otse põhjas, kuigi madalas, silmapiiril. Kuu loojumine leiab lõpuks aset 23. oktoobril kell 17.13. Ärme unustame, et asume mängult Soomes, laiuskraadil 61 kraadi ja 16 kaareminutit, Helsingist otse põhja suunas.

Aga… Kuu ei loojunud koguni 2 ööpäeval. 9. oktoobril jäi Kuu tõusmata „vaid” 1 ööpäeva jooksul. Uurime veel asja. Tuleb välja, et Kuu muutub mitteloojuvaks meile veelgi lähemal, põhjalaiusel 60 kraadi 34 kaareminutit. Ega selleks pole muud vajagi kui uuesti Helsingist startides veel kord ligikaudu läbida Tallinna ja Helsingi vahemaa (põhja suunas). Tõepoolest, mainitud laiuskraad on vaid kraadi jagu rohkem põhja pool kui Tallinn. See nurkvahemaa on isegi pisut väiksem kui Tartu ja Tallinna puhul, kui jällegi arvestada laiuskraade.

Miks muutub Kuu mittetõusvaks ja mitteloojuvaks erinevatel laiuskraadidel? Asi on peamiselt selles, et arvestada tuleb Maa atmosfääri keskmist refraktsiooni, mis „tõstab” silmapiiri lähedal olevaid taevakehasid näivalt kõrgemale kui need tegelikult on. Seetõttu kujunevad ka Kuu tõusmise ja loojumise ajamomendid alati Kuu nähtavuse kasuks võrreldes sellega kui refraktsiooni ei esineks. See kehtib kõigi taevakehade kohta. Seetõttu algab nt ka polaarpäev polaarjoontel alati varem ja lõpeb hiljem kui pööripäevade täpsed ajamomendid näitavad (siia lisandub ka Päikese ülemise ääre efekt nagu ka Kuu puhul).

Tähistaevas

Õhtutaevas tervitab meid kõigepealt aastaaegade muutumise tõttu Sügiskolmnurgaks ümber nimetunud Suvekolmnurk kolme heledat tähena: kõrgel lõunataevas paistavad Deeneb (vasakul) ja Veega (paremal, heledam). Neist allapoole jääb kolmas hele täht Altair, olles pisut tuhmim kui Veega ja pisut heledam kui Deeneb. Vastavad tähtkujud, kus tuhmimadki tähed välja ilmuvad, on Luik, Lüüra ja Kotkas. Läbi Luige ja Kotka kulgeb allapoole Linnutee, mis Luiges tundub isegi kaheks hargnevat. Teine haru, tundub, et „lõpeb otsa”. Kotkast allpool leiame heledaima osa Linnuteest, konkreetne, vähe silmatorkav tähtkuju samas kohas on Kilp. Linnutee jätkub veelgi allapoole, hea ilma korral isegi väga madalal asuvate Amburi tähtkuju tähtedeni, kuid päris vastu silmapiiri Linnutee riba siiski ei ulatu.

Kõik pole õige, mida oma silmaga näeme. Linnutee, reaasluses hiigelsuur täheketas meie ümber, sisaldab peale tähtede ka gaasi ja tolmu. Tähtede kiirgust neelavad tolmupilved tekitavadki Luige piirkonnas Linnutee näiva hargnemise ja ühe haru katkemise efekti.
Teine „valede autor” on Maa atmosfäär: maapinnal seisva vaatleja jaoks on silmapiiri lähedastes suundades atmosfäär eriti paks ning seetõttu hajub läbitulev valgus eriti intensiivselt ja tähtede heledus väheneb, ehkki vaid näivalt. Seetõttu ei näe me Eestis ka seda, et tegelikult on Linnutee Amburi suunal mitte „ära kustumas ”, vaid hoopiski kõige heledam, veel heledam kui Kilbi tähtkujus. Amburi tähtkuju kanti jääb suunalt ka Linnutee tsenter.

Varaõhtuses läänetaevas „süttib” oranzikas Arktuurus, Eestis põhimõtteliselt näha olla võivatest tähtedest heleduselt teisel kohal, napilt Veegat heleduselt edestades. Tähtkuju on Karjane, mis läänekaares kenasti püsti seisab, kuid vajub allapoole ja Arktuurus edaspidi loojub. Karjase karikat meenutava kontuuri ülemine osa aga ei koojugi, jäädes Põhjanaelast allpool ka põhjakaarde sattununa nähtavaks. Siiski, üldiselt jääb Karjase loojumatu osa tähele panemata. Mis puutub Arktuurusesse, siis umbkaudu samal ööl (9-ndal vastu 10-ndat oktoobrit), kui õhtul on näha Kuu oma väga madalas asendis, siis vastu hommikut peaks Arktuurus uuesti kirdetaevas nähtavale ilmuma, olles järgnevatel hommikutel üha paremini vaadeldav. Nii et Arktuurusest saab edaspidi mõneks ajaks nii ehatäht kui koidutäht. Suuri tähti sõnade alguses ei julge Veenuse tõttu kirjutada, kuna ka Veenus on madalas paikneva Ehatähena õhtuti vaadeldav.

Kesköö ümbruses asuvad lõunakaares „vesise maitsega” tähtkujud Kalad, Veevalaja ja Vaal. Kuigi Vaalas on ka mõneti heledamaid tähti, on kokkuvüttes tegu taevaalaga, kus puuduvad heledad tähed. Sama lugu, heledate tähtede puudus, on ka Vaalast hiljem tõusva Eriidanuse tähtkujuga. Tõsi küll, Eriidanuse lõunapoolne osa jääb Eestis nähtamatuks ja seal on koguni 1. suurusjärgu täht, Achernar. Aga väga see teadmine vist ei lohuta. Õnneks päästab välja planeet Saturn, mis annab Veevalaja tähtkujus asudes kesisele taevapiirkonna pildile palju juurde.

Nagu planeetide rubriigis juba juttu oli, paistavad öö hommikupoolses osas ka hästi ka planeedid Marss ning eriti Jupiter. Öö kaugemale edenedes tõuseb taevane jahimees Orion, mille vöö tähed on tõusmise aegu alla vasakule kaldu. Kui Orion on ilusasti nähtaval, tõuseb kagust ka Siirius, heledaim kinnistäht nii Eestis nähtavaist kui ka üldse kogu tähistaevas. Siiski, võrdluses Jupiteriga jääb Siirius alla. Küllalt heledaid tähti on hommikutaevas rohkemgi.

Paneme tähele, et Veega ja Deeneb jõuavad kõrgelt lõunataevast hommikuks madalasse põhjakaarde; õhtul madalas kirdetaevas asunud Kapella kerkib hommikuks kõrgele.

Suur Vanker asub õhtuti madalas loode-põhjataevas, Kassiopeia kõrgel kirdetaevas, peatselt seniidis. Edaspidi Suur Vanker kerkib, Kassiopeia vajub omakorda allapoole.

Drakoniidid

Nagu ikka, ootame ka tänavu drakoniidide meteoorivoolu, mille maksimum peaks saabuma 7-nda oktoobri ööl vastu 8-ndat oktoobrit, intensiivseim peaks nähtu olema vastu hommikut. Radiant asub Lohe tähtkujus, suunalt mitte väga kaugel naabertähtkujust Lüüra, heleda tähega Veega. Kuna aga radiant öö jooksul allapoole vajub, siis tasub meteoore vaadelda terve öö, pigem ehk isegi õhtupoole ööd, samuti ka järgneval ööl. Pikalt drakoniidid üldiselt näha ei ole, eeldatakse esinemiskuupäevi 6. kuni 10. oktoober. Maksimumi arvuga pole asi aga üldse lihtne, seegi tuleks ise iga kord kindlaks teha, sel aastal samuti. Drakoniidid võivad küllalt ennustamatult kujuneda vägagi võimsateks, samas, kindel ei saa selles ka kunagi olla…

Drakoniide 2023. aastast

Mida teeb Kuu? Noh, sellest oleme juba rääkinud. Noore Kuu sirp on 7. õhtul vaevu lühiajaliselt leitav ja loojub kiiresti. 8-ndal pole lugu eriti parem. Nii et praktiliselt Kuu drakoniidide vaatlusi üldse ei sega.

Orioniidid

Peale oktoobri keskpaika võime järjekordselt näha ka kuulsa Halley komeedi tükikesi, sest Maa satub järjekordselt selle komeedi orbiidile küllalt ligidale. Orioniide, kuigi hõredalt, võib hinnanguliselt leida päris pikalt, 2. oktoobrist 7. novembrini. Üldiselt tuntakse neid siiski pigem „20. oktoobri kandi” meteooridena. Tõepoolest, maksimum peaks esinema 21. oktoobri ööl vasti 22. oktoobrit. Orioniidid pole samas tuntud eriti suure aktiivsusega. Siiski tasuks taevasse vaadata, kuna mõned lendtähed võivad olla ootamatult heledad. Samuti on vahva efekt see, et oriniiidide meteoorid kihutavad taevas väga kiiresti, isegi kiiremini kui augustikuised kiired perseiidid. Päris ühesugused ei ole siiski ka konkreetse meteoorivoolu meteooride kiirused. Orioniide õhtul otsida ei tasu, kuna radiant tõuseb öösel, seega on tegu hommikuse meteoorivooluga.

21. oktoobri öö vastu 22. oktoobrit on meil ka juba palju mainimist leidnud. Ikka selle Kuu kõrgelt ja pikalt nöhtavuse suhtes. Ning eriti kõrgel on Kuu vastu hommikut… Kuna ka Kuu faas on veel küllalt suur, 2 päeva enne viimast veerandit, siis orioniidide vaatlus on sedapuhku Kuu poolt üsna põhjalikult rikutud. Heledamaid meteoore, kui neid juhtub, muidugi näeb.

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)

12. oktoobril jõuab perigeesse ehk Maale lähimasse asendisse septembris mainitud komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Siis pole ta Eestis ikka veel vaadeldav. Oktoobri teises pooles võib komeet osutuda palja silmaga madalavõitu edelataevas vaadeldavaks. Komeet liigub oktoobrikuu jooksul Lõvi, Neitsi, Mao ja Maokandja tähtkujudes. Lootused komeedi heledusele on küllalt erinevad. Juhtuda võib ju positiiivseid üllatusi, nagu komeedid vahel pakuvad. Eks uurime ja vaatame.

Lõpulauseks

Kuu oma noores faasis paistab sedapuhku õhtuti kehvasti. Orioniidid paistavad omakorda Kuu tõttu kehvasti. Midagi on lahti. Keegi peab olema süüdi.

Võtame loo lõputsitaadi, kasutades taaskord “Kälimeeste” seriaali, veidi muudetud kujul:

„Kui sinu käest välja pressitakse
ja sa sellest ei teata
ja ikkagi teada saadakse,
sind pannakse kinni, jah?
Isegi kui väljapressijat kätte ei saada,
sind pannakse ikka kinni
kuriteo varjamise eest?!”

Kultuurisoovituseks võiks lisada ringhäälingu arhiivist audioloo “Hääl krokodilli kõhust” (1981).

Huvitav lugu…

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/kuuldemang-kuuldemang-haal-krokodilli-kohust

Kuu faasid

• Kuuloomine: 2-sel kell 21.49
• Esimene veerand: 10-ndal kell 21.55
• Täiskuu: 17-ndal kell 14.26
• Viimane veerand 24-ndal kell 11.03

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

Algas septembrikuu. Planeetide koha pealt on septembris, ehkki mõni paremini, mõni halvemini, näha kõik 5 palja silmaga nähtavat planeeti. Siiski mitte korraga; seda lõbu tuleb harva ette.

Juba 1. septembri pühapäevahommikuses ärevuses liiga vara (umbes poole 6 paiku või veidi varemgi) kooli minejad võisid hea õnne korral näha Merkuuri. Merkuur sai nähtavaks kohe kuu algusest peale, seoses ilmumisega hommikuti madalasse koidutaevasse idakaares. Ka päris vana Kuu sirp oli 1. septembri hommikul Merkuurile suhteliselt lähedal; paistes Merkuurist 6 kraadi kõrgemal.

Edaspidi Merkuuri vaatlusaeg veidi pikeneb: planeet hakkab tõusma umbes 2 tundi enne Päikest. Lugedes piki ekliptikat nagu ikka, on Merkuuril 5-ndal septembril suurim läänepoolne eemaldumus Päikesest (18.1 kraadi) ja heledus 0.3 tähesuurust. Merkuur muutub vaatlusperioodi vältel üha heledamaks, kuid vaatlusaeg ei kipu siiski rohkem kasvama. Vastupidi, kalendrikuu „faasi” kasvades hakkab Merkuuri vaatlusaeg lühenema ja 16-nda paiku kaob planeet uuesti koiduvalgusse.

Merkuur asub Lõvi tähkujus. Lõvi tähtkuju „valvab” aga hele täht Reegulus (1.35 tähesuurust). Merkuur ja Reegulus kohtuvadki: 9-ndal möödub Merkuur Reegulusest 0.5 kraadi (täiskuu läbimõõt) põhja poolt. Kuna Merkuur on heledam, võiks luuleliselt öelda, et Merkuur on Lõvi Reeguluselt vallutanud. Asi on piltlikult sarnane sellega, kui omal ajal mongolid, kes tugevat vastupanu kohtamata kaugele Kesk-Euroopasse tungisid, lihtsalt millalgi enam ei viitsinud ja läksid tagasi. (Oluline põhjus oli siiski see, et mongolite sõjakas juht sattus termodünaamilisse tasakaalu.) Ka Merkuur loovutab Lõvi peatselt Reegulusele tagasi ja „kõnnib” ida poole, koiduvalgusse tagasi. Mongolid, muide, kadusid samuti itta, kust nad tulidki.

30-ndal septembril on Merkuuril ülemine ühendus Päikesega.

Veenus, teine Maa suhtes siseplaneet Päikesüsteemis, on samuti kuidagi leitav, kuid Merkuuriga võrredes sedapuhku oluliselt kehvemini. Veenus asub väga madalas õhtutaevas, loojudes vaid ligikaudu pool tundi pärast Päikest. Millalgi selle poole tunni sees saab Veenus selge taeva korral vaatlejale lühiajaliselt nähtavaks, kuid vaatesuunalt läänes kasvavad puud tuleb sedapuhku harvesteriga eelnevalt nii maha võtta, et ka meetrikõrgusi kände järele ei jääks!

Veenuse liikumine 2024. aasta septembris tähistaeva taustal

Veenus asub Neitsi tähtkujus, 30-ndal septembril liigub planeet Kaalude tähtkujju. 18-ndal möödub Veenus kinnistäht Spiikast 2.5 kraadi põhja poolt, kuid seda sündmust näha meil ei õnnestu. Nähtamatuks jääb ka see, et Kuu on 5-nda septembri õhtul Veenuse lähedal. Kuigi kuuloomine oli juba 3. septembri varahommikul, loojub Kuu enne Veenust ja on nähtamatu.

Marss on näha hommikupole ööd, paistes heleda punaka tähena, nagu tal kombeks. Marsi heledus on umbes 0.6 tähesuurust. Marss tõuseb kella 23 paiku, seega juba enne keskööd. Marss liigub (juba kuu alguses) Sõnni tähtkujust Kaksikute tähtkujju. Kuu alguses on Marss veel suhteliselt lähedal Jupiterile, asudes Jupiterist vasakul pool. Hiljem planeetide vahekaugus üha kasvab. Mitte kaugel Marsist asub 25-nda ja 26-nda septembri hommikutel Kuu: Marss asub 25-ndal septembril Kuust madalamal, järgmisel hommikul aga paremal pool.

Jupiter, heledaim „täht” tänavustel septembriöödel, paistab samuti hommikupoole ööd, tõustes Marsist veel varem. Kuu keskpaiku tõuseb Jupiter umbes kella 22 paiku. Jupiter paikneb Sõnni tähtkujus. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 24-nda septembri hommikutaevas (Jupiter paikneb Kuust madalamal).

Saturn jõuab 8-ndal septembril Päikesega vastasseisu. See tähendab, et planeedi vaatlustingimused on head: Saturn paistab kogu öö, tõustes ida-kagusuunalt ning kulmineerudes lõunataevas (kohalikul) keskööl. Saturni heledus on päris sarnane Marsi heledusega: 0.6 tähesuurust, kuid Saturn ei ole punane. Kuu teises pooles Saturn aga enam kogu öö ei paista; Saturnist saab siis õhtutaeva objekt. Saturn, uhke rõnga omanik, nagu me teame, paistab Veevalaja tähtkujus. Kuna Veevalaja tähtkuju on ise, kuigi küllalt suur, kuid üsna silmapaistmatu, on Saturn Veevalaja tähtkujule ning ka lisaks laiemalegi selle kandi taeva-alale tõeliseks kaunistavaks päriliks.

Täiskuuööl, 17-ndal septembril vastu 18-ndat, on Kuu Saturni lähedal (Saturn asub Kuust paremal pool). Samal ööl on Kuu lähedal ka Neptuunile (palja silmaga nähtamatu Neptuun asub Kuust vasakul). Järgneval hommikupoolikul katab äsja varjutuse lõpetanud Kuu Neptuuni, kuid Eestis on mõlemad asjaosalised, nii Kuu kui Neptuun, samuti ka Saturn, selleks ajaks loojunud, ka päev on siis juba alanud.

Vastasseisu Päikesega jõuab ka Neptuun. See leiab aset 21. septembril. Neptuun asub Veevalaja naabri, Kalade tähtkujus. Ka Kalad ei paista sugugi paremini kui Veevalaja, kuid Neptuunist paraku tähtkujudele iluravi tegijat ei ole. Neptuuni heledus on 7.8 tähesuurust (seega on tegu heleduselt 8. tähesuuruse objektiga) ning kuigi Neptuun on teleskoobiga vaadeldav, pole ka sel juhul vähemalt esimese hooga lihtne otsustada, miline neist tuhmipoolsetest „tähtedest” siis tegelikult planeet Neptuuniks peaks osutuma.

Väidetavalt oli 1612/1613. aasta talvel Jupiteri uurimise käigus Neptuuni esimeseks (juhuslikuks) vaatlejaks juba kuulus Galilei, kellel polnud aga põhjust eeldada, et vaadeldu oli planeet ning et see oli koguni senitundmatu… Teatavasti toimus Neptuuni hilisem teaduslik avastamine XIX sajandil ju teoreetikute ja vaatlejate hiilgava ühistööna.

Osaline kuuvarjutus 18. septembril

17/18. septembri hommikupoolne öö pakub meile võimaluse jägida osalist kuuvarjutust. Poolvari ilmub Kuule kell 3.41, kuid see on alles eelmäng ning tõenäoliselt juhtub nii, et vaatlejad ei märka sel ajal Kuud vaadates mingeid muutusi. Täisvarju ilmumine kuuketta äärele ehk siis osalise varjutuse algus on kell 5.12. Maksimaalne faas kell 5.44. Osalise varjutuse lõpp on kell 6.15. Toodud ajad kehtivad ühtemoodi igas Eestimaa nurgas. Poolvari lahkub Kuult kell 7.47, kuid Kuu jõuab enne seda loojuda (Tartus loojub Kuu kell 6.56, Kuressaares kell 7.13, Talllinnas kell 7.04). Paneme tähele, et osaline kuuvarjutus on sedapuhku Eestis küll üleni näha, kuid varjutuse lõpuosa kipub konkureeeima kasvava koidukumaga, ka vajub Kuu juba üpris madalale, õnneks siiski (peaaegu otse) läände, koidukumale vastassuunas. Päike tõuseb Tartus kell 6.49, Kuressaares kell 7.06, Tallinnas kell 6.57.

KUID! Paraku on selleski meepütis ka tõrvatilk. („Edaspidi tuleb igal hommikul iga õis igas aias trahvi ähvardusel puhtaks pesta, sest mesi peab ju ometi puhas olema!”, pidavat ütlema uus koostatav looduskaitseseadus.) Asi on selles, et varjutuse maksimaalne faas on seekord vaid 0.08, seetõttu on varjutuse, eriti just selle lõpuosa jälgimine valgeneva hommikutaeva taustal mitte just eriti soodne, kuid midagi „kahtlast” peaks siiski kuuketta ülemises parempoolses servas paista olema.

Osaline kuuvarjutus

Kes polnud siis veel järjekordse tinavalamisega erilisse hoogu sattunud ning seetõttu juhtumisi mäletab 2009. aasta talvist (!) vana-aastaõhtut, siis juhtus umbes kella 21 ja 22 vahel olema ligikaudu sarnane, „riivav” osaline kuuvarjutus. Kuid vähemalt ehakuma siis segamas ei olnud. Midagi ikka paistis ka. Küllap ka seekord. Kui midagi sellest külmast talveõhtust veel meenutada, siis Võsa Pets muide pidas väga asjaliku aastalõpukõne.

3. kuni 5. juuni 2024 aastal: Päike kattis Veenust

Kirjeldatud kuuvarjutus saab kipakavõitu olema küll, kuid selge ilma korral siiski jälgitav. Nüüd siirdume täieliku ning peaaegu täieliku nähtamatuse radadele; konkreetsemalt teeks nüüd juttu mõnest sündmusest seoses Veenuse ja Päikesega.

3. juunist (meeldejätmise huvides) ligikaudu kella 21-st kuni 5. juunini ümmarguselt kella 18-ni, kattis „meie” täht Päike planeet Veenust. Teisisõnu, Päike asus siis otse Veenuse ees. Antud nähtus ei pakkunud võimalust otseseks vaatlemiseks. Kuid võib-olla on Veenuse kattumine Päikesega huvitav teadmiseks võtta.

Veenus liikumas Päikese taha peitu. Pilt on tehtud autmaatjaamaga SOHO.

Eelmine kord sattus Päike Veenust katma 2016. aasta juunikuus, uuesti juhtub see alles 2032. aastal. Selliste 8-aastaste vahedega on Päike otse Veenuse ees olnud millalgi „noorel suvel” ehk varastel juunikuu päevadel alates 1976. aastast ja nii kestab see veel 8- aastaste vahede järel 2048. aastani. Edaspidi muutub Veenuse katmine Päikese poolt aga märksa haruldasemaks sündmuseks.

Veenuse üleminekutest Päikese kettast

Aeg-ajalt on avalikkuse kõrvu rohkem sattunud analoogiline, kuid vahetatud osapooltega astronoomiline sündmus. Sel juhul satub Maalt vaadates Veenus Päikesest ettepoole, Päikese ketta taustale. Seda nimetatakse Veenuse üleminekuks Päikese kettast. Kuna Veenus on Päikesest suurusjärguliselt 100 korda väiksem, siis planeedi ülemineku ajal Päikesest ei toimu mingit päikesevarjutust, vaid ainult ühe täiendava ümmarguse „laigukese” aeglane liuglemine Päikese taustal. Viimati juhtus see 6. juunil 2012. Vähemalt Tartus Toomemäel, täpsemalt Tähetornis ja Toomkiriku tornis käis tollel varahommikul päris tihe liiklus…

Kui Eestis 6. juunil 2012 Päike tõusis (Tartus kell 4.11, Kuressaares kell 4.28, suveaja järgi) oli Veenus juba Päikese ketta taustale jõudnud. Veenus kadus Päikese kettalt kell 8.09.
See juhtus siis 2012. aastal, 12 aastat tagasi.

Minevikust ning tulevikust

Eelmine Veenuse üleminek Päikesest (Veenus seega Maalt vaadates eespool) toimus 2004. aasta 8. juunil. Mitmete keskpäevaümbruse, vaatluseks väga soodsate tundide vältel, kui üleminek aset leidis, rikkus vähemalt suuremal osal Eestist selle sündmuse vaatlemise aga pidev ja tugev vihmasadu… Väga kahju, et absoluutselt vale ilm rikkus ka ülemineku otsese vaatluse ajalooliselt kuulsa Repsoldi heliomeetri abil Tartus Toomemäel Petzvali teleskoobitornis (nii on seda hoonet kutsutud). Samast heliomeetrist liikunuks läbi otsene elektromagnetiline (konkreetsemalt optiline) info juba järjepanu kolmandast Veenuse üleminekust. Eelmisel kahel korral, 1874. ja 1882. aastal, vaadeldi sama aparaadiga Veenuse üleminekut Päikesest, tõsi küll, eri kohtades kaugel väljaspool Eestit. Edaspidi, alates siis 2004. aasta suvest, jäi Petzvali tornist mahavõetuks ka seal senini paiknenud Petzvali astrograaf, kuid siinkohal tuleb arvestada, et pealetungiv kasvavate puude rinne oli vähendanud juba pikema aja vältel vaba vaatevälja ulatust Petzvali torni ümber ning märksa efektsem Zeissi teleskoop Tähetorni põhihoone ülemisel korrusel oli ju (igas suunas) taevavaatlusteks töökorras.

2004. aasta üleminekule eelnenud Veenuse üleminek Päikese kettast toimus enam kui 120 aastat varem, 6. detsembril 1882. Eestis polnud ometigi seda võimalik vaadelda, kuna oli öö. Järjekorras veel varasem Veenuse üleminek Päikesest toimus 9. detsembril 1874. aastal ja jällegi olid Päike ja Veenus sel ajal Eestis allpool silmapiiri!

Sellele omakorda eelnenud Veenuse üleminekut Päikesest andis jälle „mehemoodi” oodata. See juhtus 3. juunil 1769 ning olgugi et siinkandis on juunis lühikesed suveööd, sattus Veenuse ülemineku sündmus Eesti oludes jällegi öisele ajale…

Veel 8 aastat ajas tagasi minnes toimus eelmine Veenuse üleminek Päikesest 6. juunil 1761. aastal ning siis oli Eestis päevane aeg ja üleminek põhimõtteliselt vaadeldav.

Kordaks veel kord üle: Eestis sattus seega Veenuse üleminek Päikese kettast viimati enne eel-viimatist korda, 2004. aasta 8. juunit, põhimõtteliselt näha olema 6. juunil, aastal 1761! Ning ilm… kes see seda takkajärgi enam teab! Tõsisemad ilmavaatlused Eestis algasid alles 1805. aastal, needki olid algul mõistagi küllalt päris puudulikud.

1761. ja 2004. aasta vahele jääb 243 aastat. Väga vähe polegi. 2004. ja 2012. aasta vahele jäänud 8- aastane „vaheaeg” on sellises ajavõrdluses täiesti tühine.

Kui ajaloost kaasaega tagasi tulla ja sama hooga otse edasi põrutada, siis järgmine Veenuse üleminek Päikesest toimub jällegi alles hea tüki aja pärast: 2117. aasta 11. detsembril ja Eestis pole seegi taas kord vaadeldav. Sama võib öelda ka järgmise, 8. detsembril 2125. aastal toimuva Veenuse Päikese kettast ülemineku kohta. Alles üle-ülejärgmine Veenuse üleminek Päikesest on jälle vaadeldav ka Eestis, kuid see toimub alles 11. juunil 2247. aastal. Veenuse üleminek on siis ilusa ilma korral vaadeldav just nende tundide vältel, kui Päike on kenasti kõrgel. Kahjuks on aga selline ajafaktor meie jaoks karm mis karm…

2012. ja 2247. aasta vahele jääb 235 aastat. Jälle palju mis palju.

Saime siiski huvitava aastate rea, mis paistab silma oma hõredusega: 1761, 2004, 2012, 2247. Neil aastail vastavalt oli või saab olema võimalus Eestis mõne tunni vältel vaadelda Veenuse üleminekut Päikese kettast. Mõistagi, sedagi vaid juhul, kui ilm on olnud või saab olema asjaga päri… Teatavasti 2004. aastal ilm üldse meie poolt ei olnud. 2012. aastal ei nähtud Eestist kogu üleminekut, pilvedki olid siiski samuti kollitamas; ka Toomemäelt vaadates ei olnud üleminekut kogu aeg näha. 1761. aasta juunikuu alguse ilma kohta ei tea me (vist?) tagantjärele midagi ning kaugel ees oleva, 2247. aasta varasuvise juunipäeva ilmast ei tea me päris kindlasti samuti ette mitte midagi.

Mõistagi pole ka Veenuse üleminek Päikesest miski endast uhkesti märku andev taevanähtus, vaid jääb täiesti märkamatuks, kui seda mitte ette teada ja vaatlusseadmeid mitte valmis seada. Palja silmaga EI TOHI Päikesest LÄBI üritada vaadata (nt kui Päike vahel harva, nagu oli tänavu juunis, Veenust kattis). Samuti ei tohi Päikest ka niisama, pilku teritamatagi, vaadata (kiire lühike kõrvalpilk on maksimaalne, mida teha saab). Ammugi mitte EI TOHI Päikest otse läbi binokli, pikksilma ega teleskoobi vaadata; see viiks juba pimedaksjäämiseni. Kuid aparaate tuleb kasutada mõistusega; eks need ju selleks loodud ongi. Kui meil on mingi teleskoop, mille küljes olevale võimalikule raamile saab midagi kinnitada, siis võib selle raami abil projekteerida Päikese kujutise fikseeritud ekraanile või paberilehele. Selle ekraani kaugus teleskoobi okulaari asukohast tuleks valida selline, et pilt ekraanil saaks terav. Terav pilt küll, kuid terav mõnusa vaatamise mõttes, mitte mõõgateraks silmateradele Päikese otsese vaatamise korral.

Mida siis Veenuse kauges minevikus aset leidnud ülemineku ajal Päikesest meie mail ka nähti? See oli siis 6. juunil 1761. Aus vastus on… küllap mitte midagi! Ei ole midagi teada Eestis XVIII sajandil, sel süngel ja sügaval tsaariajastul, teleskoopidest, ekraanidest, ka mitte keevitajamaskidest. Massimeediat ei olnud, fotograafia oli leiutamata, internetist rääkimata. Tahma muidugi suitsutaredes jätkus. Võib-olla sattus kellelegi pihku mingi heledat valgust neelav „tahmaklaasi-taoline” ese ja ta juhtus läbi selle kogemata ka Päikese poole vaatama. Miskit erilist poleks Päike siis ikkagi endast vaataja jaoks kujutanud. Parimal juhul ehk võiski üpris punktikujuline Veenus siiski kirjeldatud viisil kuidagi näha olla, kuid küllap ei teeninud välja isegi õlakehitust…

Nagu juba öeldud sai, on asi nii, et kui Veenus (või Merkuur) Päikese kettale satub, ei kujuta üleminekunähtus muud kui üht täiendavat pisikest, ehkki ilusat ja ümmargust laigukest selle taustal. Laike võib Päikesel aga ikka olla, kord enam, kord rohkem.

Siin aga jõuamegi praktilise kasuni, miks võiks alati ilusa korral Päikese kujutist üritada vaatluskõlbuliseks muuta. Sel juhul on võimalik oma silmaga rahulikult uurida, kas ja kui palju laike Päikese pinnal parajasti on. Laigud on teada piirkondadena, kust võivad sagedasti pärineda Päikese pinnal esinevad plahvatused või pursked. Kui laike esineb Päikese näiva ketta tsentri lähistel, on olukord küllaltki huvitav. See ei ole küll lihtsalt Päikese kujutise amatöörtehnika abil vaatlemise kaudu otseselt fikseeritav, aga kui mõne purske suund on „õigesti” valitud, võib see Maal peatselt põhjustada virmalisi, samuti esinevad häired raadiosides, nähtusi tuntakse ka magnettormidena. Kahjuks ei saa virmalisi pika aja lõikes, nt kuu aega, siiski ette ennustada, piirduma peab mõne päevaga või veelgi lühema ajaga. Kui aga mõni plahvatus on äsja toimunud päikeseketta ääre kandis, on aparaatide abil vaatluskõlbulikuks muudetud vaatepilt veelgi uhkem: Päikesel oleks neis kohtades justkui „juuksed”…

Päike Veenuse ees

Maailmaruumis toimub igasuguseid asju, mida silm otse ei seleta. Miks ei võiks siis hea sõnaga meenutada ka Veenuse katmist Päikese ketta poolt, mis toimus 3. kuni 5. juunini 2024. aastal. Polegi erilist vahet, millal sellest rääkida… Eelmine selline sündmus leidis aset 8 aasta eest, 2016. aastal ja järgmine tuleb 2032. aastal.

Jälle üks komeet ilmumas

Järjekordselt peaks ehk ka ühest komeedist juttu tegema. Vihjamisi sai juba aprillikuu loos mainitud, et üks järjekordne „pesemata lumekamakas” on sügisel Päikesele lähenemas.

Saagem siis tuttavaks: see on komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) isiklikult! On ju uhke nimi! Eesti laste nimesid on mõistagi veel uhkemaid, juba 1990-ndaist pärit kentsakad eesnimed Peeter Esimene ja Okeray on vaid kerged uusimasse aega suundumuse varased näited… Aga keskendugem komeedile.

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) jõuab periheeli 27. septembril; vähim kaugus Päikesest 0.39 astronoomilist ühikut; näiv heledus arvatakse siis olevat +3 tähesuuruse kanti. Kuid septembrikuus on komeet Maa taevas Päikesele suunalt nii lähedal, et vaadata pole veel midagi, vähemalt mitte põhjapoolkeral. Komeet paikneb enamuse septembrist Sekstandi tähtkujus, kuu lõpus liigub Lõvi tähtkujju.

Maalt vaadates peaks komeet maksimaalse heleduse saavutama oktoobri keskpaiku. Võib-olla saame siis komeeti muuhulgas Eestiski palja silmaga näha, kuid ootame oktoobri ära. Komeedi ennustatav maksimumheledus tekitab vaidlusi. Kuid sellised kahtlused on komeetide puhul tavalised.

Impulsi jäävus, detailne tasakaal, termodünaamika, pimedusevõrdsus ning võrdpäevsus

Alanud septembrikuus, juba kuu alguses, võib ainult imestada, et vähem kui pooleteise kuu eest olid valged ööd, kui päris pimedaks ei läinudki.

Nüüd on ööpimedust oi-oi kui palju ning pimeduse saabumine on kiire ja igal õhtul varasem kui enne. Aga meie oleme muidugi optimistid ning rõõmustame kõige üle. Sest on ju seda ka, mille üle rõõmustada: hommikuti saabub ju valgenemise aeg omakorda üha hiljem!

Nii et füüsikast tuntud impulsi jäävuse seadus kehtib täie rauaga: pimedus varem, valgus hiljem. Kokkuvõttes ju täielik tasakaal „varem-hiljem skaalal”, eks ole?

Ka röövli ning ohvri puhul kehtib ju sama; samuti ka statistilise füüsika avarustest pärit detailse tasakaalu printsiiip, lisaks ka võrdluse-vendluse printsiip (igaühele midagi): röövlile vara, ohvrile nuga või siis vaid pisut-pisut metalli. Koguses vähe küll, aga metall ju maksab; kokkuostupunktid rahaga ei koonerdavat. Nii et ohver igal juhul vaid võidab. M.O.T.T. Mis annabki meile nüüd (füüsikat kui ülearust asja juba hüljates) võimaluse väita, et loomulikult on ohver see, kes röövimisest kokkuvõttes rikkamana välja tuleb.

Statistilise füüsika koha pealt on muuseas ka ise oldud peaaegu „käpp”. Selle, tõsi küll, lihtsamat ja „söödavama kujuga” versiooni ehk termodünaamikat, on omalt poolt ka ülikooli IV kursuse füüsikutele loetud. Paber valemite lõputu reaga oli, tõsi küll, igaks juhuks nina all. Algaja asi. Mis andis muuhulgas alust tublide tudengite poolsele paroodiale, kui nad uusi „rebaseid ristisid”. Kuid mis seal ikka, vaid mõni aasta varem sai sama kursust ise ülikoolipingis istudes kuulatud… (Neil, mitte just kaugetel aegadel, oli ülikooliõppes veel 3 kursuse asemel 4.)

Mingil viisil levis mingi info millegi kohta ka ülikoolist väljapoole ning seoses sellega laekus (tava)postkasti mitu „tõeliste teoreetikute” kirja, kus esitati termodünaamika, vähemalt selle mõnede osade kohta omad, uhkete skeemide ehk siis joonistustega kaunistatud variandid.

Üks uhke näide, vähemalt joonistustel, oli pikk vaheseinteta toru, mille ühes otsas pidid toimuma rangelt isotermilised (temperatuur ei muutu), teises aga rangelt adiabaatilised (ei toimu soojusvahetust ümbritseva keskkonnaga) protsessid. Nojah, mõisted „soojus” ja temperatuur” tunduvad ju esmapilgul samade asjadena ning eks neil olegi ka mitmeid ühiseid jooni. Samas võeti siiski aksioomiks, et tegu ON erinevate protsessidega, kuid mis kumbgi EI LEVI (küllalt jämeda) toru sees edasi… Samas püüti kõiki neid püstitatud „alustingimusi” „teooria” edasises arenduses üldsegi mitte arvestada… Laiema analoogia põhjal lõhnab see krempel kõvasti astroloogia ning horoskoobi koostamise järele, eks ole? (vt ka 2023. aasta veebruari loo 3. osa).

Ühtegi neist „õige asja teoreetikutest” ei õnnestunud ümber veenda; üldiselt otsekohe tulid posti teel vastu veel pikemad, endisi mõtteid „kinnitavad” seletused koos veel uhkemate skeem-joonistustega… Kuni mõistagi olin mina see, kes loobus. Või siis vastati vahetus arupidamises umbes nii, et „Nojah, olgu nii, hea et veidike ikka midagi aru ka saite, aga tegelikult on asi siiski nii, et…” Kokkuvõttes mõistagi sama lugu. Küllap ei õnnestu(ks) praegugi mitte kedagi mitte milleski ümber veenda…

Oletame ja eriti just usume me kõik siis nüüd pigem seda, et röövli ja ohvri kohtumine algas ja ka lõppes pidevas vastastikuse mõistmise õhkkonnas viigiga, st vara ja metalltükike(sed) said vahetatud liigseid (sõimu)sõnu kulutamata. Võrdne värk.

Tulles uitmõtetelt tagasi, siis päevade ja ööde osas saabubki septembris ju tegelikult võrdsus.

22-sel septembril on sügisene pööripäev. Siis asub Päike Maa ekvaatori kohal, olles siirdumas Maa põhjapoolkera kohalt lõunapoolkera kohale. Kui meenutada augustikuu loo 1. osast astronoomilisi kliimavöötmeid, siis tähendab see olukord, et edapidised 3 kuud paikneb Päike keskpäeviti seniidis kuskil Maa ekvaatori ja Kaljukitse pöörijoone vahelistes Maa piirkondades.

Tähtkujude arvestuses liigub Päike 16-ndal septembril Lõvi tähtkujust Neitsi tähtkujju.

Kilbi tähtkujust

Pimedas septembrikuu õhtutaevas kulgeb üle pea põhja-lõunasuunaliselt Linnutee. Linuutee taustal paiknevad, kui lõnakaarde vaadata, küllalt suured tähtkujud Luik (ülemine) ja Kotkas (alumine). Nende vahele jäävad väiksemad ja vähem tähelepandavad Rebase ning Noole tähtkujud.

Kotka tähtkuju. Alt paremast nurgast lähtudes asume otsima hajusparve M11, mis asub naabertähtkujus Kilp.

Kotka tähtkujust omakorda pisut madalamal asub Kilbi tähtkuju. Tähtkuju pole suur, ka mitte tähelepanuväärse kontuuriga. Siiski peaks ilusa ilma korral olema märgatav, et Kotka tähtkujust veidi allpool on Linnutee kõige heledam. Umbkaudu samas piirkonnas paikneb ka Kilbi tähtkuju. Ka vanad eestlased panid seda kohta taevas tähele ning nimetasid seda Kerakorvideks. Usukumatu, aga tõsi: olid sellised huvitavad ajad, kui mehed tegid meestetöid ning naised tegid naistetöid, kududes muuhulgas väga palju; kudumisvarustus, sh lõngakerad, olid külas käieski kaasas.

Osa Kotka tähkujust nig tema alumine ehk lõunapoolne naaber Kilp. Hajusparved on märgitud kollaste ringikestega. Ka muutlik täht delta Scuti on ära märgitud.

Osa Kilbi tähtkujust detailsemalt

Kilbi tähtkuju sisaldab kaht objekti Messier’ kataloogist. Kõrgemal paikneb neist hajusparv M11 ning see on juhtumisi ka märkimisväärsem objekt kui teine, mõneti madalamal asuv hajusparv M26. Hajusparv M11 (Metspart) on üldse üks kopsakamaid teadaolevaid hajusparvi. Kaugus Maast on 6200 valgusaastat. Hajusparve kohta päris kaugel. Liikmeid parves hinnatakse üle 2900 kanti, tähtede selline hulk pole hajusparvede hulgas just sagedane. Mõned allikad väidavad sedagi, et M11 on palja silmaga eristatav, kuid näiv heledus 6,3 tähesuursust oleks siiski nagu „veidi vähe”. Kuid iga vaatleja oma silm on mõistagi kuningas.

Hajusparv M11

Ega nende hajusparvede ning kerasparvede vahel väga jäika piiri ei olegi. Vahelduseks võib vaadelda ka Kotkast ülespoole jäävat Noole tähtkujus paiknevat kerasparve M71 (sellest oli augustikuu loo 2. osas juttu). Väga palju vägavam see kerasparv hajusparvest M11 polegi. Seda nii visuaalse pildi kui ka teadaolevate parameetrite osas.

Teine Messier’ kataloogi kuuluv Kilbi tähtkuju hajusparv M26 on seevastu korralikuks argumendiks, et tähtede hajusparved on kerasparvedega võrreldes hoopis midagi muud, „kergekaalulisemat”. Tõsi küll, põhjust selleks annab sedapuhku ka asjaolu, et seegi hajusparv on küllalt kaugel, 5000 valgusaasta kaugusel. M26 ja Maa vahele on tõenäoliselt paigutunud ka „kerge” tolmupilv. M26 heledus on 8.0 tähesuurust; objekt paistab teleskoobis pigem uduse laigukesena ja ei ole eriti pilkupüüdev, aga vaadata võib ikka.

Hajusparv M26

M26 otsimiseks tuleks fikseerida täht delta Scuti. M26 jääb sellest 1 kraadi jagu kagu poole (vasakule ja veidi allapoole). Delta Scuti on ise samanimelist tüüpi muutlike tähtede prototüüp. Delta Scuti tähed on omakorda pulseeruvalt muutlike tähtede üks alltüüpe.

Delta Scuti tähtede heleduste ajaline muulikkus on küllat pidev ja järsk; heleduskõverad eenutavad V-tähte. (Ka hajusparve M11 kuju teleskoobis meenutab (ehk) pisut V-tähte, kuid see on mõistagi hoopis teine asi). Konkreetselt delta Scuti heledus muutub 4.6 ja 4.79 tähesuuruse vahel perioodiga 4.65 tundi.

Kuu esimene ja viimane veerand veerand tänavu septembris

11. septembri hommikul kell 9.05 on Kuu esimeses veerandis. See pole mõistagi teab mis suur uudis. Soovitada võiks aga sama päeva õhtul lihtsalt Kuud vaadata. Ka Kuu vaatamine pole ju mõistagi midagi erilist (kuigi seda tasub alati teha!), kuid paneme tähele, kus Kuu asub!

„Point” on selles, et tõepoolest, kus siis Kuu asub? Siin on mingi analoogia Veenuse sellekuise varaõhtuse otsimisega väga madalast läänetaevast, kuid õnneks on Kuu siiski oluliselt heledam.

Sedapuhku peame kõigepealt leidma sõna otseses mõttes vaba vaatevälja lõunasilmapiiri suunas. Ning seal see Kuu siis peaaegu et horisonti pühibki. Kuigi luuda pole Kuumehel siiski kaasas. Nii madal Kuu asend, isegi suisa lõunameridiaanil ülemises kulminatsioonis asudes, on muljetavaldav. Mõistagi on ka Kuu vaatlusaeg lühike; Kuu paikneb üle silmapiiri kokku vaid mõne tunni vältel. Tartus on aega Kuu tõusust loojanguni 3h 53 min; Kuu tõuseb kell Tartus 17.26 ja loojub kell 21.19. Päike loojub Tartus kell 19.44.

Põhja-Eestis paistab Kuu isegi veelgi madalamal ja veel lühemat aega, olles nähtav 3h 11 min. Kuu tõuseb Tallinnas kell 17.55 ja loojub kell 21.06; Päike loojub Tallinnas kell 19.53.

Muuseas, lisaks peame arvestama, et Kuu (nagu Päikesegi) puhul arvestatakse tõusu ja loojangu momentideks ajahetki, kui Kuu ülemine äär on parajasti horisondil. Seetõttu me näeme parajasti 1. veerandisse jõudnud Kuud tervikuna tänavu 11. septembril kokkuvõttes veelgi lühemat aega kui äsja esitatud ajavahemikud lubavad.

Eks Kuu „istub” seal küllalt madalas mitu õhtut järjepanu, kuid eriti madal on sedapuhku asend 11. septembri õhtul, Kuu on siis parjasti esimeses veerandis.

Põhjus: Kuu orbiit (otseselt mõistagi nähtamatu) on parajasti sellises asendis, et orbiidi lõunapoolne äär Amburi tähtkuju suunal jääb veel üle 5 kraadi madalamale kui sealkandis asuv ekliptika osa (ekliptika on Päikese näiv orbiit ehk aastane teekond). See-eest oma orbiidi vastasküljes, septembris seega viimasel veerandil, on hommikuti paistev Kuu „hiilgevormis”. Maa loodusliku kaaslasena tuntud ning ühtlasi meile lähim taevakeha tõuseb septembrikuisel viimasel faasiveerandil väga kõrgele ja paistab suurema osa ööpäevast. Täiskuu faas jääb kuhugi vahepeale, kuid Kuu paistab ka siis hästi, ikkagi kogu öö! Sedapuhku siis ka koos varjutusega. Head Kuu-uurimist!

Tegelikult on Kuu tänavu juba igal kalendrikuul olnud ja on edaspidigi mõnedel kuupäevadel peaaegu mööda horisonti „roomamas” igal orbiidiringil. Nt mõni päev peale augustikuist lendtähtede langemise maksimumi oli Kuu väga „maadligi” surutud esimese veerandi ja täiskuu faasi vahepeal, 15. augusti õhtul. „Kole suur” Kuu faas küll, aga kuna Kuud peaaegu „areenil” näha polnudki, siis meteooride vaatlust Kuu praktiliselt ikkagi ei seganud!

Kuu jõuab viimasesse veerandisse 24. septembril kell 21.50. Teatavasti on ju viimase veerandi Kuu tuntud vana Kuuna, mis paistab hommikuti. Kuu viimasel veerandil on Kuu Maalt nähtava osa suurus täiesti sümmeetriline esimese veerandiga, ainult Kuu nähtav ning nähtamatu osa ning vaatlusaeg (hommik või õhtu) on kohad vahetanud. Küsime korraks uuesti, kas hommikuse vana Kuu nähtavus on nüüd sama halb kui 1. veerandil, õhtutaevas paistva Kuu aegu? Uurime vastavaid väljaarvutatud arve, kusjuures need ei tohiks valetada.

Päike loojub 24. septembril Tartus kell 19.06. Parajasti viimase veerandi Kuu tõuseb 24. septembril Tartus kell 20.55 ja loojub järgmisel päeval, 25. septembril kell 16.51. Vahepeal, kell 25. septembril kell 7.05 hommikul, tõuseb Päike, mis loojub kell 19.03. Öise taeva vaatleja, kes Kuud näha ei soovi, jõuab 24. septembri õhtul õhtupimeduse ära oodata (pimeneb ju kiiresti, ikkagi september) ning kuskil veerand tunni kanti ka pimedust nautida, siis tõuseb põhja-kirde suunalt juba Kuu, püsides taevas kogu ülejäänud öö ning lisaks ka veel enamuse päevast, kadudes siiski mõni tund enne Päikese loojumist lühiajaliselt, mõneks tunniks, kuskile loode-põhja suunas silmapiiri alla.

Kuu (ülemine äär) on seega Tartus 24/25. septembril silmapiiri kohal kokku 20 tundi ja 56 minutit.

Vana Kuu päevane loojumine ilmselt siiski nähtav ei ole, kuna siis on ju ikkagi päevane taevasina ja olemas on ka paks neelav atmosfäär, eriti kui madalamale vaadata. Nii et vale pole siiski seegi rahvatarkus, et Päike „kustutab” päeval vana Kuu taevast pikapeale ära. Selles mõttes on vana Kuu sarnane varahommikuse „ilusa ilma uduga” (kui see esineb), samuti ka kastega ehk märja rohuga: Päike „kaotab” kõik ära; algul hajub udu, siis kuivab kaste; seejärel kaob millalgi taevast ka Kuu.

Läheme nüüd Anija meeste kombel Tallinnasse ka. (Kusjuures sellega paralleel Vilde romaaniga ka piirdub: me ei lase mitte mingil juhul endid kolkida; kui vaja, siis korraldame asjad hoopis vastupidi!) Päike loojub Tallinnas 24. septembril kell 19.14, Kuu tõuseb kell 20.41. Päike tõuseb 25. septembril kell 7.13; Kuu loojub kell 18.18 ja Päike loojub kell 19.11. Kuu loojub alles vähem kui tund enne Päikese loojumist! Meenutame, et tegu on vana Kuuga, mis siirdus (alles!/juba!) viimasesse veerandisse!

Kokku on Kuu 24/25 septembri ööl Tallinnas üle silmapiiri 21 tundi ja 37 minutit! Kaugel see 24 tundigi enam on… Siiski tuleb nentida, et Kuu oskab hästi JOKK-skeeme kasutada. Me ei saa ju siiski ka antud juhul vaidlustada fakti, et vana Kuu tõuseb millalgi öösel ja loojub millalgi päeval pärast Päikese tõusu. Mis siis, et vana Kuu „ronib” sedapuhku õhtuti juba väga kiiresti kohale ja päeval ei taha kuidagi „ära minna”, olgu see vaatleja Maa peal nii vihane kui tahab.

Samuti on asi klappimas ka noore Kuu juhul, mis tänavu septembris väga kehvasti paistab. Tõuseb ju noor Kuu nüüdki, nagu ka õpikutes kirjas, enne Päikese loojumist ja loojub öösel. Nii ju on! Päikesesüsteemi juhatus on igal juhul soodsa otsuse langetanud ja gravitatsioonikohus siin mingit probleeme ei näe! Kes soovib, süüdistagu Newtonit!

„Möh? Ah või see Newton on nüüdseks juba… Noh, paras teile!”, hirnus Päikesesüsteemi Juhataja naerda; võimsad hirnatusvõnked levisid resonantsi tekitades toolile ning lauale, need ei pidanud vastu ning kogu süsteem lagunes koos Juhatajaga põrandale laiali. Kujunes ligikaudu sarnane olukord nagu siis, kui köster oli äsja ära vihtunud märksa vähem kui 1 sekundi kestnud ägeda tantsutuuri Teele ning Tootsiga.

„Polnaja peredelka”

Mäletatavasti olen kippunud andma ka kultuurisoovitusi. Mõistagi ei pruugi kõigi maitsed klappida, kuigi peale sunnitud pole kellelegi midagi (kindlasti mitte siinse autori poolt). Seekord teeks aga „tarbimise” ülesande keeruliseks ning ainult tõsistele fännidele.

1983. aasta kuumadel ja päikeselistel juulipäevadel võis raadiost, nagu ikka, kuulata järjejutte. Peale 10-15. juuli järjejuttu lastele („Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”) tuli nädal hiljem, 18-22. juulil kuuldavale Zinovi Jurjevi (pseundonüüm) jutustus „Uuestisünd” (tõlge venekeelsest originaalist „Polnaja peredelka”). 10-aastase põnevuslugude huvilisena seda järjejuttu esmakordselt ja siiani ainukest korda kuulates jättis see siiski ootamatult sügava mulje, kõige enam ilmselt seetõttu, et reedene ja ühtlasi viimane osa jäi kuulamata. Kahjuks pole seda lugu korraliku raamatu kujul siiski eesti keeles ilmunud, kuid lugeda võib venekeelset. Siiski, kõik pole kadunud. Siirduge Rahvusraamatukokku ja võtke ette ajalehe „Noorte Hääl” numbrid 12. jaanuarist kuni 19. märtsini 1977, kus teos (vähemalt enam-vähem) on eesti keeles avaldatud. Võib-olla siiski ka meenuvad kuskilt ajusopist kunagised raadiost kuuldud märksõnad nagu nt „Tserero”, „professor Lamont”, „mustajuukseline”, „süstalt kõrgel hoidev mees”, „Audrey villa”, „Mr Wolmut”, „põgenemine”, „kohus” ning kahtlemata ka loo põhisõnum: „uuestisünd”.

Kes läbis otsingute kadalipu ning loo (olenemata keelest) läbi luges (või lihtsalt meelde tuletas), ehk ka taipab, miks selle teosega praegu tutvuda on soovitatud. August lõppes ju kuidagi sünges toonis ning nii ei pea see ju jääma:

Õppeaastal algus uus;
lugudegi autor uus!
Ümbersünd tal tehtud läbi;
meeltest kadund sõna „häbi”…

Lõplikuks kinnituseks eelnevale ka Karavani lugu „Teine mees”; algul kuulete loo võõrkeelset originaali (seda viisi osas; kerge tehniline rike ühes kohas ei sega ehk palju).

https://www.youtube.com/watch?v=QluskC-cfGU

Septembri-loo lõpp pööripäeval.

Kuu faasid

Kuuloomine: 3-ndal kell 4.55;
Esimene veerand: 11-ndal kell 9.05;
Täiskuu: 18-ndal kell 5.34;
Viimane veerand 24-ndal kell 21.50.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

Kuu esimene dekaad sarnaneb maikuule:öötaevas pole planeete näha. Edaspidi tuleb siiski mõningaid muudatusi, kuid väga vara tuleb ärgata. Või siis mitte öösel magama minna. Ka mõned tähed on juunikuu valgete ööde tingimustes ikkagi näha, seda ka suvise pööripäeva aegu.

Marss ilmub kuu lõpus, umbes 27-nda paiku, hommikuti üpris madalale ida-kirdetaevasse, asudes Jäära tähtkujus. Kuna Marss siis juba aasta aega ja pisut peale sellegi olnud nähtamatu, siis tasub Marsi taasilmumist ehk isegi tähistada. Ainus mure on see, et nagu enamasti ikka planeetide vaatlusperioodide alguses või lõpus, on Marsi vaatlustingimused kehvad ja planeet ei pruugi kiirelt silma hakata.

Jupiter, mis tänavusel kevadel viimasena viiest vaateväljast kadus, ilmub juunikuus taas nähtavale, sedapuhku hommikuti väga madalasse koidutaevasse. Jupiter saab nähtavaks aasta kõige lühemate ööde aegu, 20-nda juuni paiku. Kuu lõpus tõuseb Jupiter 1.75 tundi enne Päikest, olles juba „paari grammi” jagu nähtavust parandanud.

Saturn on see planeet, mis tänavuse täieliku (olgugi ajutise) planeedipõua esimesena katkestab. Teise dekaadi algul, 12-nda juuni paiku, ilmub Veevalaja tähtkujus viibiv Saturn madalasse kagutaevasse, samuti hommikuti. Edaspidi planeedi vaatlusaeg kasvab päris jõudsalt: kuu lõpus tõuseb Saturn juba 3.5 tundi enne Päikest. 29-ndal juunil hakkab Saturn liikuma vastupidiselt ehk retrograadselt. Kuu on Saturni lähistel 28.juuni hommikul.

Ega ei tasu muretseda, retrograadselt liikuvad planeedid ei hammusta; ei meid ega üksteist ega üldse mitte midagi. Aga proovi sa seda selgeks teha soolapuhujatest astroloogidele, kes samuti muuhulgas netiavarustel oma teenusi reklaamivad. Istuli kukkuma kipub panema hoopis asjaolu, et need seltsimehed küsivad oma jauburduste eest täitsa soolast hinda. Aga egas sellinegi pakkumine saa muidu kaua püsida, kui poleks nõudlust. Vaat see asjaolu paneb peale esialgset püstitõusmist suisa toolist mööda istuma. Aga noh, egas astroloogia pole see ainus ja kõige hullem hullus, mille peale meil hulginõudlust paistab olema. Muidu sellised asjad üha jätkuda ei saaks. Vahva rätsep oli teatavasti teist laadi mees ja igatahes teadis, mida häiritustega ette võtta: lõi kõik 7 kärbest maha. Et suisa ühe hoobiga, see oli asjale vaid iluline täiendus.

Nii et juunikuu lõpuhommikutel tasub idakaarde vaadata. Püüame mingi olukorra võimaluse piires ka konkretiseerida. Oletame, et asume Tartu kandis ning kell on 8-10 minutit peale kolme. Kuigi mitte kõrvuti, peaks nägema kolme planeeti. Kirdest leiame neist kolmest kõige vasakpoolsema ja madalama (umbes 4 kraadi kõrgusel) Jupiteri. Umbes 20 kraadi Jupiterist paremal ja samas kõrgemal (ligikaudu 10 kraadi kõrgusel) asub tuhmivõitu ja punakas Marss ning Marsist märksa rohkem edasi paremale, päris täpselt kagusuunal ja ka pisut kõrgemal (17 kraadi), on leitav Saturn, umbes sama tuhm kui Marss. Planeedid on tuhmivõitu küllalt heleda taevafooni tõttu. Suurt viga tegemata on tingimused sarnased planeetide vaatllmiseks ka mujal. Läänesaarte lääneosas võiks kirjeldatud tulemuse saamiseks siiski lisada Tartu kohta esitatud kellaaegadele 15 minutit, mujal moidagi vahepealset. Seega teatud ajaline hajuvus esineb, kuid kannatlik vaatleja peaks planeedid ikka üles leidma. Ilus ilm ja vaba vaateväli on muidugi kõige eelduseks.

Muidugi ei tähenda eelnev jutt seda, et planeedid on näha vaid loetud minutite vältel. Tegu oli lihtsalt näitega.

Saatana komeedist

Ei, plaanis polnud avalikult vanduda. Ometi mõned seda teevad, isegi taevakehadele hüüdnime pannes. Internetist võib vastu vaadata huvitavaid asju. Näiteks ka see, et Maale on liginemas Saatana komeet.

Aprillikuu loo 1. osas osas oli muuhulgas juttu komeedist 12P/Pons-Brooks.
Kui palju keegi seda komeeti Eestis nägid, ei tea. Kahtlustada võib, et nende hulk pole suur. Sama tõdemus kehtib arvatavasti ka mitme eelmise komeedi kohta, millest varasema aasta jooksul on siinsetes taevaülevaadetes juttu olnud.

Komeet 12P/Pons-Brooks oli periheelis 2024. aasta 21. aprillil. See tähendab, et komeet oli siis Päikesele lähimas asendis. Maa teeb enda orbiidil oma tiire, neid komeetidega kooskõlastamata. Sedapuhku on asjaolud sellised, et sama komeedi lähim asend Maale saabub alles tänavu 2. juunil. Kuna see komeet on Päikesest juba tükk aega eemaldumas, siis on märksa langenud ka selle objekti niigi kehvapoolne heledus. Ka kaugus Maast jääb isegi 2. juunil ligikaudu 1.5 astronoomilise ühiku kaugusele. See vastab umbkaudu Päikese ja Marsi vahekaugusele. Nii et mingit kasu meil sedapuhku Maa ja komeedi „lähikohtumisest” ei ole.

Ometigi saab alati igasuguseid huvitavaid ideid genereerida. Kui vaadata arvukaid (ja kahjuks üha totramaid) kosmose-retkede filme, võib neist mõni asi meelde jääda. Ühed sellised tuntud filmid kannavad nime „Star trek”. Kuskil olla esinenud ka mingi komeet, mis antud juhul andis miskipärast inspiratsiooni komeedi 12P/Pons-Brooks nimetamine Saatana Komeediks. Sellisel süngel nimetusel on eesti keeles olemas teisigi altenatiive, kuid siinkohal neid üles kirjutama ei hakka.

Tähtedest juuniöös

Juuniööd on lühikesed ja valged. Selle teemani jõuame veel tagasi.
Loendamatutest tähtedest moodustuv tähtkujude muster pimeda taeva taustal on kaudunud. Heledamaid tähti siiski näeb.Enne kui eraldi tähtede juurde asuda, mainime Suurt Vankrit, mis asub kusagil loodetaevas. Suure Vankri tähed on küllalt heledad (enamuses 2. tähesuurus), kuid öö on nii valge, et vankri ülesleidmiseks tuleb selle liikmeid ükshaaval otsida. Siiski on vaadeldav ka umbes sama hele Põhjanael, mis asub Suure Vankri aisatähtedest kõige kaugemal asuvate rataste vahekauguse pikendusel. Põhjanael kuulub Väikesesse Vankrisse, olles selle otsmine aisatäht, kuid tähtkuju tervikuna pole juunikuus vaadeldav.

Tähtedest. Oranzi tooniga Arktuurus „süttib” õhtul juunitaeva heldaima tähena, kui on veel küllalt valge. Kuu alguses juhtub see kella 23 paiku (Eesti lääneservas pisut hiljem, kuna ka hämarus saabub seal hiljem) otse lõunasuunal. Kuu edenedes tuleb Arktuurus nähtavale lõunameridiaanist üha enam pareamal pool. Lühikese öö vältel on Arkutuurus leitav kõrgel edela-läänetaevas. Uus pikk juunipäev saabub enne Arktuuruse loojumist.

Samuti hele Veega tuleb nähtavale kõrgel idataevas, pisut tuhmim Deeneb asub Veegast vasakul pool. Kõrgel taevas on need tähed ka hommikul.

Kapella, Jõulutäht Eesti rahvaastronoomias, on juuniöödel leitav madalas põhjakaares. Taevas on selles piirkonnas juuniöödel kõige heledam, kuid ka Kapella on hele ja suudab jääda nähtavaks. Kapella Eestis üldse ei loojugi, samuti ka Veega ja Deeneb.

Kuu alguses on lühikese öö alguses näha läänekaares tuhmivõitu Reegulust, mis peagi loojub. Kolmandal dekaadil kaob Reegulus üldse vaateväljalt.

Edelataevas on õhtuti, samuti üha madalamal, näha Spiika, mis samuti öösel loojub.

Punakas Antaares, olles olnud äsja Päikesega vastasseisus, tõuseb juunikuu algul umbes Päikese loojangu aegu, kuid jõuab ikkagi juba enne hommikut loojuda. Täht asub päris madalas lõunataevas. Kuu edenedes loojub Antaares üha varem.

Altair on näha ida-kagutaevas, madalamal kui Veega ja Deeneb.

Virmaliste võimalikkusest

10. mai ööl vastu 11-ndat võisime näha vähemalt viimase paarkümne aasta võimsaimad virmalisi. Päike on muutunud väga aktiivseks, tumedaid laike esineb sageli ning nende ümbrusest lähtuvaid laetud osakeste purskeid esineb samuti sageli. Mõistagi ei suundu pursete produktid alati Maa suunas, kuid juunis on siiski virmaliste võimalikkus täiesti reaalne. Kahjuks ei saa neid kuu lõikes ette ennustada. Ainus probleem on suviselt hele öötaevas, millest nõrgemad virmalised läbi ei paista. Virmalistest võiks ka rohkem rääkida, kuid ehk kunagi edaspidi. Siirdume meie sedapuhku hoopis virmaliste põhilisest esinemiskõrgusest,maapinnast umbes 100 km, üha allapoole kuni maapinnani välja.

Pildike virmalistest

Vee olekust ja hulgast Maa atmosfääris – pilves ilm või selge

Juuni on valgete ööde kuu. Põhjuseks on valguse hajumine Maa atmosfääris. Heledamaid objekte siiski näeme nagu juba juttu oli. Nii et Päikese valguse hajumine segab Maalt maailmaruumi uurimist, kuid see on alles selge ilma jutt. Põhjalikult pilves ilma korral on astronoomiliste objektide vaatlus lootusetu, siis küündib verikaalne nähtavus paarisaja meetrini või on veelgi väiksem.

Paras keskmine suvepäev. Jätkub nii Päikest, selget taevast kui pilvi.

Pilved aga seostuvad veega. Gaasilises olekus vesi on teatavasti veeaur, mida alati atmosfääris leidub. Sobivatel tingimustel muundub osa veaurust veepiiskadeks ja jääkristallideks, luues sellega omakorda tingimusi pilvede tekkeks. Kuna veeauru osa atmosfääris koostises pole väga suur, kuid ometigi oluline, võiks sellel teemal ka pikemalt rääkida. Öötaevas on ju käesoleval kuul nähtav vaid vähesel määral ja lühikest aega…

Veeauru osarõhk

Maa atmosfääri üheks iseloomustavaks parameetriks on õhurõhk. Mulluses juulikuu loos oli õhurõhust ja selle erinevatest ühikutest ka pikemalt juttu. Kui kasutada rahvusvahelise mõõtühikute süsteemis kasutatavat rõhu põhiühikut pascal (Pa), siis atmosfääri normaalrõhuks maapinna lähedal loetakse 101 325 Pa. (Päris suur arv see sada tuhat…) Sedasama rõhu väärtust pascalites saab mõistagi teisendada ka teisteks arvudeks (teistes ühikutes), nt 1 atmosfäär (atm), 1013.25 hektopaskalilt (hPa) või 760 millimeetrit elavhõbedasammast (mm Hg).

Õhurõhk on maksimaalne maapinnal ja selle lähedal, kõrguse kasvades rõhk väheneb. Sama lugu on õhu tihedusega. Täpne õhurõhu väärtus (ja seega ka tihedus) on ajas veidi muutuv, nagu me ilmateadetest kuuleme.

Ilmateated raadios sisaldavad enamasti ka juttu õhuniiskusest. „Suhteline õhuniiskus oli…” (70 protsenti, 87 protsenti, 46 protsenti jne). Sajuse ilma korral on õhuniiskus 100 protsendi ligidal. Kuid mida see õieti tähendab? Selleni jõudmiseks teeme ühe pikema ringi.

Niiskus seostub meie argielus veega. Seda teame ka, et vesi esineb vedela vee, tahke oleku ehk jää (või lume) ning gaasilise oleku ehk auru kujul. Õhus on alati mingil määral veeauru, kuid erinevalt teistest õhu koostisosadest on veeauru kogus küllalt muutlik. Enamasti räägitakse õhu koostisest nii: 78 protsenti moodustab lämmastik, 21 protsenti hapnik ja ja ülejäänud 1 protsendi moodustavad teised gaasid. Sellest 1 protsendist moodustab enamuse argoon (0,93 protsenti õhu koostisest) ning praegusel ajal hullumoodi demoniseeritav taimede asendamatu toiteallikas ehk süsihappegaas moodustab vaid 0.04 protsenti.

Paneme tähele, et eeltoodud protsente ehk suhtarve esile tuues veeauru osa õhus ei arvestata. Teisisõnu, äsjakirjeldatud õhu koostis vastab täiesti kuivale atmosfäärile; õhuniiskus on null ühikut ja 0 protsenti. Selline käsitlus on tegelikult sohitegemine, kuid olukorda annab seda just sellega põhjendada, et veeauru osa on muutlik ja kuidagi peavad ju mingid arvud atmosfääri koostise kohta meelde jääma!

Kordame veel üle, et rõhuõhk 1 atm ehk 101 325 Pa ehk 1013.25 hPa on normaalrõhk, tuntud ka ühikutes 760 mm Hg. Oleme juba ka rõhutatnud, et mingi, kuigi ajas muutliku osa õhust moodustab alati ka veeaur. Õhu kogurõhk aga mõjutab sama veeuru hulga juures suhtelise õhuniiskuse protsenti. Samas on õhu kogurõhk samuti muutlik suurus, kuid mitte ka väga suurtes piirides, kui eeldada ikka maapinnalähedast olukorda. Eksisteerivad ju madalrõhkkonnad ja kõrgrõhkkonnad.

Läheme konkreetsete näidete juurde. Veeauru maksimaalne võimalik osarõhk õhurõhust on 20 plusskraadi juures 2.30 protsenti (NB! See ei ole suhtelise õhuniiskuse protsent, selleni veel jõuame!) Absoluutarvudes on veeauru maksimaalne osarõhk sel juhul 2330 Pa ehk 23.3 hPa ehk 17.5 mm Hg. Eriti palju seda justkui polegi. Kuid siiski: see 2.3 protsenti, mille veeauru kogus õhus moodustab, (või mingi muu väärtus, vt allpool) tuleb õhu molekulide koostise 100 protsendi sisse ära mahutada. Seega on veeauru osa arvestades õhus tegelikult lämmastikku vähem kui 78 protsenti, hapnikku vähem kui 21 protsenti jne. Rohepöörajad võivad siinkohal suurest rõõmust senisest veelgi ogaramaks minna: ka süsihappegaasi osakaal õhus on tegelikult seoses veeuru osalusega veelgi veidi väiksem kui „ametlikult” kirjas! Kusjuures mida madalam temperatuur, seda vähem veeauru õhu koostises saab olla! Siiski ei tasu unustada, et veeauru võib õhus küllalt vähe olla ka kõrgetel temperatuuridel.

Siinkohal vüiks vahemärkusena lisada, et käimasolev „rohe-kliima-bolševism” on vaja atmosfääris leiduva süsihappegaasi suhtelise koguse vähendamiseks soodsamate tingimuste loomiseks tagurpidi pöörata: mitte temperatuuri tõusu vastu ei tule võidelda, vaid temperatuuri languse vastu! Kuid asi see neid loosungeid üle värvida ei ole; kiired ja sagedased sildivahetused on ju moes!

„OK!” (nagu ütleb alati ühe teleseriaali intelligentne konstaabel, kellele juba kunagi varem oleme viidatud). Jääme esialgu maalähedase õhukihi temperatuuri väärtuse juurde kindlaks (valisime +20 kraadi Celsiuse järgi, enamasti seostatakse seda temperatuuri normaaltingimustega, kuigi viimasel ajal kasutatakse ka mõnd muud sellele lähedast temperatuuri, nt +15 kraadi.). Muudame siinkohal mängult maapinnalähedast õhurõhku piirides 95 000 Pa (ehk 950 hPa ehk 720 mm Hg) eriti sügava madalrõhkkonna korrral kuni 105 000 Pa (ehk 1050 hPa ehk 787.5 mm Hg) võimsa kõrgrõhuala puhul. Nüüd saame maksimaalseteks võimalikeks veeauru osarõhkude väärtusteks vastavalt 2.45 kuni 2.22 protsenti vastavast õhu kogurõhust maapinnal. Seega suurem veeauru osakaal õhus vastab madalamale õhu kogurõhule. Loogiline ju ka: madal rõhk, madalrõhkkond sajud, tormid (üldse kogu „halva ilma” spekter), on ju „ühe ja sama alagrupi meeskonnad…”

Kui aga õhutemperatuur muutub, hakkab ka maksimaalselt võimalik atmosfääri veeauru osarõhk muutuma (kuigi see võib vastavast maksimumväärtusest muidugi ka väiksem olla). Konkreetsemalt, kui õhutemperatuuri langetada, hakkab veeauru maksimaalne võimalik osarõhk samuti langema. Temperatuuri tõustes veeauru osaõhu võimalik maksimaalne väärtus aga kasvab. Jäädes edasises jutuks truuks täpselt normaalrõhule 1013.25 hPA, siis tooks veel järgmisi näiteid.

Olgu õhutemperatuur 0 kraadi. Sel juhul on veeauru maksimaalne võimalik osarõhk 421 Pa (ehk 4.21 hPa ehk 3.2 mm Hg) See on 0.42 protsenti õhu kogurõhust. Ühtlasi tähendab see, et õhu koostises on siis veeauru molekule 0,42 protsenti (veeauru rõhk hektopaskalites tuleb jagada 10-ga).

Võtame veel sellise näite. Olgu õhutemperatuur -25 kraadi Celsiust. Nüüd on veeauru maksimaalne võimalik osarõhk õhus 68.7 Pa (ehk 0.69 hPa ehk 0.52 mm Hg). Õhu koostises saab sel juhul veeauru olla vaid kuni 0.07 protsenti.

30 plusskraadi juures on aga veeauru maksimaalne võimalik osarõhk atmosfääris 4270 Pa ehk 42.7 hPa ehk 32 mm Hg. Protsentides on see 4.21 protsenti õhu kogurõhust. Arvud jäävad siingi ju küllalt väikesteks, kuid pakasega võrreldes on siin siiski märgatav erinevus olemas. Nii et mida külmem õhk, seda vähem seal veeauru olla saab. Kuid: see ei garanteeri, et kuumas õhus veeuauru ka tegelikult alati märksa rohkem on kui külmas õhus.

Absoluutne õhuniiskus

Senine jutt viitas kogu aeg veeauru maksimaalsele osarõhule atmosfääris erinevatel tingimustel. Nägime, et mida kõrgem temperatuur, seda rohkem võib õhus niiskust ehk veeauru sisalduda. Veeauru suuremat sisaldust võimaldab ka madalam õhurõhk (rõhk, milles avaldub kogu atmosfääri koostise, mitte vaid veeauru kogutoime).

Sai ka rõhutaud, et õhk võib kõigi eeltoodud tingimuste korral ka maksimaalsest vähem niiske olla. Sellisel juhul on mõistagi väiksem ka veeauru osarõhk. Seda, kui palju õhus parajasti veeauru tegelikult leidub, iseloomustab selline suurus nagu absoluutne õhniiskus. Seda võib avaldada kahel viisil. Üks võimalus õhuniiskuse iseloomustamiseks on veeauru tegelik osarõhk (ühikuteks ikka vastavalt isklikule valikule Pa, hPa, mm Hg (on teisigi võimalikke ühikuid)).

Teine ja enam kasutatav võimalus hinnata veeauru hulka õhus on veeauru tihedus. Tiheduse põhiõhik on teatavasti kilogrammi kuupmeetri kohta (kg/m3 ), kuid õhuniiskuse puhul on praktilisem kasutada 1000 korda pisemat ühikut, grammi kuupmeetri kohta. Gaaside tihedus ja rõhk on omavahel võrdelised. Teisisõnu, nii palju kordi kui kasvab või väheneb rõhk, kasvab või väheneb ka tihedus.

Paar näidet siiagi. Nagu eespool kirjas, on +20 kraadi juures maksimaalne võimalik veeuru rõhk 23.30 hPa. Sellisele vearuru rõhule vastab selle tihedus 17.2 g/m3. (Sarnasus rõhuühiku vastava näiduga 17.5 mm Hg on juhuslik.)

0 kraadi juhul on välisõhus sisalduva veeauru suurim võimalik tihedus 3.3. Pakase puhul, -25 kraadi juures on see suurus 0.6. Palava ilma korral, +30 kraadi on vastav näit aga 30.5. Kõik need tihedused on ühikutes grammi kuupmeetri kohta.

Endiselt ei tohi unustada, et õhk võib ka vähem veeauru sisaldada kui eeltoodud numbrid näitavad, olgu siis juttu kas tihedusest või rõhust. Sellest lähemalt veel järgmises punktis.

Toome lõpuks ära ka seosed, kuidas veeuru osarõhult veeauru tihedusele üle minna. Selleks teisendame veeauru rõhu konkreetselt paskalitesse. St, kui veeauru osarõhk on antud hektopaskalites, tuleb sellele vastav arv korrutada sajaga. Edasine toiming on järgmine. Õhutemperatuur Celsiuse kraadides tuleb teisendada kelvinite kraadideks, st kraadiklaasi temperatuurinäidule tuleb liita 273.15 kraadi (ei tee erilist viga ka 273-ga liitmine). Nüüd jagame veeauru osarõhu kelvinitessse teisendatud õhutemperatuuri näiduga. Lõpuks jagame tulemuse 461.5-ga (see arv on gaasi erikonstant veeauru jaoks). Olemegi saanud veeauru tiheduse (ühik kg/m3). Mugavama kuju jaoks korrutame saadu veel tuhandega. Nüüd on meil veeauru tihedus selleks enimkasutatavates ühikutes. (g/m3).

Suhteline õhuniiskus

Veel kord peaks ära märkima, et seni on jutt enamjaolt viidanud maksimaalsetele veeauru võimalikele hulkadele õhus, olenevalt õhu temperatuurist ja õhu kogurõhust. Kuid igal temperatuuril ja rõhul võib õhus ka vähem veeauru olla. Siin tulebki sisse selline mõiste nagu suhteline õhuniiskus.

Jätame taas ülearuse segaduse vältimiseks meie kohal oleva õhusamba kui terviku rõhu konstantseks ja normaalseks (760 mm Hg ehk 1 arm).

Miks aga üldse esinevad sõltuvalt temperatuurist veeauru osarõhu (samuti tiheduse) jaoks piirid, millest suuremaid väärtusi olla ei saa?

Märksõnaks on küllastus. See tähendab olukorda, kus vesi ja veeaur on omavahel tasakaalus: sama palju kui vedel vesi aurab, nii palju seda ka samal ajal omakorda veeks muutub ehk kondenseerub.
See omakorda tähendab, et konkreetsete tingimuste korral ei saagi õhus veeauru teatud maksimalväärtusest rohkem sisalduda: suurem tekkida võiv veeauru kogus kohe ka kondenseerub. Selline olukord tähendab, et õhuniiskus on 100 protsenti. Küllap on selline olukord meile tuttav sügistalvisest hallli ilma ajast: õues on kõik esemed ja maapind niisked, sageli sajab. Mida madalam on õhutemperatuur, seda väiksemast kogusest veeaurust piisab, et see muutuks küllastunuks. Rohkem vett õhk antud temperatuuril „vastu ei võta”. Õhu kondenseerumise heaks näiteks on veepiisakeste kogumid ehk pilved. Kogu troposfääri ulatuses (Eestis ligikaudu 10 km) võib esineda pilvi. Kui piisakesed (ülevalpool ka jääkristallid) aina liituvad ja seega raskemaks muutuvad, hakkab sadama. Siis on peatselt ka maapinna lähedal õhuniiskus ligi 100 protsenti. Kui maapinnalähedane õhk on ilma sajutagi 100% niiskusesisaldusega, tekib udu.

Kui õhus on veeauru selle antud tingimustel maksimaalsest võimalikust kogusest vähem ning enamasti ju nii ongi, siis on suhteline õhuniiskus alla 100 protsendi.

Kastepunkt, kaste, hall ja härmatis

Ilusa selge suvepäeva järel saabub õhtu ning öö. Tähed (vähemalt heledamad) ilmuvad taevasse. Õhutemperatuur aga langeb, sest õhu (ja maapinna) soojendaja, Päike, asub allpool silmapiiri. Tähendab see muuhulgas seda, et suhteline õhuniiskus suureneb. Sageli langeb öösel maapinnale väga lähedal olevas õhukihis temperatuur sellise näiduni, kus suhteline õhuniiskus on 100 protsenti, siis tekib kaste. Seda temperatuuri väärtust tuntakse kastepunkti nime all. Seega juhtub nüüd maapinnal rohuga sama, mis kõrgemal taevas sajupilvede tekke korral, kuna maapind ja selle lähedus jahtuvad sedapuhku kõige kiiremini.

Igale absoluutse õhuniiskuse väärtusele vastab mingi (madalam) temperatuur, mille puhul veeaur osutub küllastunuks ja siis ongi kaste öösel olemas! Lisanduda võib ka madal uduvine. Uue päeva saabudes võib veeauru hulk õhus ehk siis absoluutne õhuniiskus endiselt ligikaudu sama püsida, kuid kuna aga temperatuur päeval tõuseb, siis suhteline õhuniiskus väheneb ja kaste aurub ära.

Kastega sarnane nähtus on hall. Siin on lugu nii, et kastepunktile vastav temperatuur on nullist madalam. Sel juhul toimub veeauru otsene üleminek jääks, vedelat faasi vahele jättes. Päris pakaseliste ilmadega võib analoogsetel põhjustel tekkida puude külge ilus härmatis. Kui härmatist ei teki, kuigi on külm, siis iseloomustab kastepunkt õhu hetketemperatuurist veelgi madalamat õhutemperatuuri, st ka absoluutset niiskust on siis õhus eriti vähe.

Ei tee vist paha veel kord korrata ka seda, et Kõrge õhutemperatuuri korral võib absoluutne õhuniiskus olla märksa kõrgem kui külma õhu korral. Rõhuasetus on ikka sõnal „võib”. Kõrge temperatuur võimaldab, kuid ei taga kõrgemat absoluutset õhuniiskust võrreldes märksa madalama temperatuuriga. Kui õhu absoluutne niiskus on madal, ei teki kaste tekke jaoks piisavaid tingimusi ka selgel vaiksel suveööl, kuigi temperatuur on mõistagi ka siis madalam kui päeval. Sellist olukorda tuleb meil ette nt pikka aega kestnud põuaste ilmade korral. Midagi head on siingi: sääskede regeneratsiooni ehk taasteket see ei soodusta.

Kumb on tihedam: niiske või kuiv õhk?

Meil on palju juttu olnud niiskemast ja kuivemast õhust seoses veeauru erineva hulgaga; niiskemas õhus on veeauru rohkem. Kerge on vist tekkima mulje, et mida enam on veeuru, seda rohkem õhus koostismaterjali on ja õhu tiheduski on seega suurem.

Ometigi ei tähenda veeauru suurem sisaldus seda, et õhk on sel juhul tihedam. Vastupidi, veeaur on õhust kergem (täiesti kuiva õhu molaarmass on 29, veeauru puhul aga 18 grammi mooli kohta). Tuleb välja, et niiskema õhu tihedus on väiksem kui kuivema õhu korral. Vastuolu? Tegelikult ei ole. Veeauru suurema hulga korral õhus on omakorda vähem teiste õhu osakeste molekule (mis on kokkuvõttes veeuru molekulidest raskemad). Kui võtame nt näärivana seljakotist raskemaid pakke vähemaks ja asendame neeed kergematega, on ka terve kott kergem kui enne. Aga… kuhu need ülejäänud õhuosakesed, lämmastik, hapnik jne siis pannakse, kui õhku veeauru juurde koguneb? Midagi mõistmatut siin ei ole. Õhuniiskus on alati maakera eri paikades ja kõrgustes erinev, kusjuures erinevused ei esine ju hirmsuurtes skaalades. Ühes kohas muutub õhk niiskemaks, kuna veeauru hulk kasvab. Kuskil teises kohas muutub õhk omakorda kuivemaks ning sinna need ühes kohas „ülearuseks saanud” lämmastiku, hapniku jm molekulid paigutuvadki.

Kuna nägime, et veeauru tihedusele saab alati vastavasse seada veeauru osarõhu väärtuse, tuleb mõistagi välja see, et suurem veeauru osakaal õhus (muud tingimused olgu samad) on vastavuses suurema veeauru osarõhuga võrreldes õhu kogurõhuga.

Püüame veel veidi edasi mõelda. Kui kuivem ja seega tihedam õhk asendub veidi kergema, enam niiske õhuga, siis kokkuvõttes ju õhurõhk tervikuna langeb. Sellele üldistusele oleme eespool juba varemgi jõudnud: niiskem õhk – madalam õhurõhk – madalrõhualad – pilved ja sajud.

Ometi on konkreetsete ilmanähtuste täpne ette „paikapanek” ehk ilma ennustamine palju-palju keerulisem ning ega seda siiamani päris täpselt teha ei osatagi. Äsjakirjeldatu käis vaid üldiste tendetside kohta.

„Särts” ja õhuniiskus

Teame, et õhk on halb elektrijuht. Puhas vesi samuti, kuid siin tuleb eristada põhimõtet ja praktikat. Igasugust niiskuse sisaldust iseloomustab veeauru hulk, kuid faktiliselt on looduslik vesi siiski elektrit juhtiv elektrolüüt, kuigi elektrolüüdina küllalt nõrk. Teisisõnu, looduslikus vees on muudki peale vee molekulide.
Seetõttu tuleb arvestada üldise niiskuse ehk sellega seoses veega kui elektrit juhtiva keskkonnaga. Õhu niiskusesisalduse kasvades kasvab ka õhu elektrijuhtivus. Esmapilgul tundub nüüd, et mida kuivem õhk, seda vabamad me elektrist oleme. Paraku…

Teeme järgneva katse. Ootame ära pakaselise ilma ning kütame tuba hästi hoolega ning päevade viisi, tuba niisutamata. Soovitavalt katame põrandad ka vaipkattega. Võtame ka kassi tuppa pesitsema. Millalgi otsustame teha kassile pai. Nüüd võib juhtuda midagi ootamatult: kass küünistab või hammustab valusasti, kuid küüsi/hambaid kasutamata. Võib kuulda ka praksatust.

Mis siis juhtus? Mis ikka juhtus: olime kassi kasukaga erinevalt laetud ja käe kokkupuutes või vahetus läheduses kassi karvkattega toimus elektrilahendus, mis osaliselt esines kitsas, kuivas õhukihis läbilöögina ehk sädelahendusena. Kassi pole mõtet süüdistada.

Või siis tuleme, paksud kampsunid seljas, rännakult tuppa ja puutume näpuga mingit nurgelist metalli. Tegelikult… ei soovita. Oleme elektriliselt laetud, elamus on päris ehmatav ja valulik. Mida siis teha? Võiks soovitada laia käega mingit küllalt halvasti, kuid kuidagi siiski juhtivat pinda (kuid mitte kohe kassi!) silitada, pikapeale peaks laeng hajuma. Toa mõningane niisutamine on „särtsu” vastu samuti mõttekas.

Liigniiskus peaks aga olema laialt tuntud probleem. Elekter võib nüüd teisel viisil toimida: kilbid ja juhtmed võivad „valesid käike” mööda, kuigi mitte läbi õhu, elektrit juhtima hakata. Kuigi võrgupinged 230 (või 400) volti on palju madalamad, kui kuivas õhus koguneda võiva staatilise laengu korral (!), siis antud juhul on probleemiks elektrijaama võimsus: „särts” ei kesta mitte imelühikest aega, vaid nii kaua, kui ühendus esineb. Sellist olukorda ei tohi endaga ega kellegi teisega kindlasti juhtuda lasta.

Tulles õhu juurde tagasi, siis kumb rohkem staatilist elektrit ja „särtsu” mõjutab, kas absoluutne või suhteline niiskus? Oleme aru saanud, et talvel, madalama õhutemperatuuriga poolaastal, on absoluutne õhuniiskus üldiselt madalam ja staatilised laengud ning „särtsud” on kerged tekkima. Kuid just talvel (nagu ka sügisel) on ju tihti ka ligi 100 protsenti suhtelist õhuniiskust ja siis on ometigi märjad tingimused. Seega peab mängus olema ka suhteline õhuniiskus. Ning ongi: 100 protsenti ja sellele lähedase suhtelise õhuniiskuse korral toimib pidev ja automaatne elektriline „maaühendus” mitte läbi õhu, vaid esemetele kondenseerunud ja elektrit juhtivate veepiisakeste kaudu. Staatiliste laengute ja „särtsu” tekke jaoks pole seega siis tingimusi, kuigi absoluutne õhuniikskus võib olla küllalt madal.

Õhuniiskuse talumisest

Kui suhteline õhuniiskus on 100% ligidal, talub inimorganism halvemini nii liialt kõrgeid kui ka madalaid temperatuure.
Soe suvepäev on märksa meeldivam, kui ilm pole lämbe. Lämbust põhjustab just suure suhtelise õhuniiskuse ja kõrge temperatuuri koosmõju, Õhk kipub siis rohkem kondenseeruma, seda ka inimese nahale. See omakorda on takistuseks inimese sisemisele temperatuuriregulatsioonile, sh higistamisele.

Külma talvise ilmaga ja kõrge õhuniiskuse protsendiga pole lood paremad. Taas tuleb teemaks õhu kondenseerumine nahale. Kuid märg nahk juhib paremini soojust. Madala temperatuuri juhul tähendab see seda, et organism jahtub kiiremini.
.
Talvise kõrgrõhuala vaikse ilmaga ja madala (nii suhtelise kui absoluutse) õhuniiskusega võib looduses liikumine ja toimetamine täitsa nauditav olla. Suvel samuti. Väldime vüimalusel vaid särtsu saamisi.

Väga madal suhtelise õhuniiskuse protsent pole siiski ka eriti hea, kuigi esimese hooga ei pruugi see tundeliselt avalduda. Kui suhteline õhuniiskus on 50 protsendi kandis, peaksid hundid söönud ja lambad terved olema. Kuigi jah, kaasajal on ju kõik vastupidi, normaalsus ja ebanormaalus on kohad vahetanud. Aga loodusseadused sellest absoluutselt ei hooli! Ärme hoolime meie ka!

Saunas leili visates saame kaela pahvaka kuumust. Osaliselt saame tõesti kerise kuumuses veest moodustunud kuuma veeauru laiali leviku ja jahtumise (!) kaudu leiliruumi temperatuuri tõsta. Põhiline kiire kuumatunne tuleb leiliruumis leili abil aga suhtelise õhuniiskuse kiire kasvu arvel Mõistagi kerkis siis ka absoluutne niikus.

Küllastunud veeauru rõhk saab võrdseks atmosfäärirõhuga temperatuuril 100 kraadi. Selle katseliseks kinnituseks on asjaolu, et veekatel läheb 100 kraadi juures keema. Loodusliku õhutemperatuuri 100 kraadini küündimist (st ilma tehnilise kõrvalabita) pole aga Maal täheldatud. Maksimumtemperatuur õhus ulatub +57 kraadini, siis on veeauru maksimaalne osarõhk ju veel oluliselt madalam kui 100 kraadi puhul. Veetemperatuur meredes ei kerki niigi kõrgele. Siinkohal võib tõdeda, et Maal puuduvad praegu tingimused väga suure veeauru hulga korraga atmosfääri sattumiseks.

Seega on täiesti võimatu, et võiksime näha rohehullu pilti Maa merede keemaminekust, mis mõnede „ekspertide” arvates juba praegu toimuvat!

Selge ja pilves taeva värvus

Kõige enam läbipaastev ja ka ilus on selge taevas siis, kui selle värvus päeval on sügavsinine. Kuid kindlasti oleme märganud, et mõnikord on ka selge taevas kuidagi valkja tooniga.

Päike sügavsinise selge taeva taustal. Paneme tähele, et suunalt Päikese lähiümbruses on taeva toon alati veidi valkjam. Põhjus: sealtkandist lähtub vaataja silma ka muid hajunud värve peale sinise.

Taeva värvid seonduvad valguse hajumisega. Atmosfääris toimuvad pidevalt väga väikestes mastaapides õhu tiheduse muutused ehk peenes keeles fluktuatsioonid. Mida väiksem on Päikeselt saabuva valguse lainepikkus, ehk mida sinisem see on, seda enam see õhu fluktuatsoonide tõttu hajub. Pilvede osakesed (veepiisad, jääkristallid) on aga piisavalt suured, et põhjustada valguse hajumist sõltumata selle värvist. Seetõttu paistavadki pilved valged, või hallid. Lauspilves ilm tekitab üldise „halli olemise”.

Reaalselt leidub õhus ka mingil määral veepiisakesi (so mikroskoopilisi vedela vee koguseid, kõrgemal ka minimõõdus jääkristalle (so vett tahkes olekus). Nende osakeste suhteliselt väikese arvu ja väikeste mõõtmete korral need veel pilvi ei moodusta. Olenevalt õhuniiskuse määrast (nii absoluutsest kui suhtelisest kokku) on aga selliseid piisku ja/või kristalle õhus erineval hulgal, kuigi veeauru hulk õhus ei pruugi vastata küllastunud olekule.

Suurema õhuniiskuse korral on ka veepiisakeste õhus esinemiseks paremad tingimused. Põhjus on omakorda, nagu korduvalt toonitatud, selles, et kõrgema temperatuuuri korral saab õhuniiskuse ehk veeauru hulk õhus olla suurem, seetõttu ka mõnede piisakeste teke ehk veeauru kondenseerumise võimalus on suurem. Nii võibki väga sooja ilma korral taevas olla mitte väga sügavsinine, vaid valkjas. Muidugi ei pruugi tingimata nii olla, õhk võib siiski olla väga kuiv ka väga kõrge temperatuuri korral.

Nüüd jõuame tõdemusele, et suvise kuumalaine korral, kui kuumus eriti vastik tundub, võib päris tihti ka (selge) taeva värv olla mitte ülimalt sügavsinine, vaid mõneti valkjam. Põhjuseks siis nii absoluutse kui suhtelise õhuniiskuse ehk kokkuvõttes veeauru suuurem määr ja selle kaasnähuna ka mõneti suurem veepiisakeste arv atmosfääris. Väga kuum ilm võib muidugi esineda ka väga ilusa sinise taevaga, kui vett (nii auru kui piisku) esneb õhus vähem.

Kuid pika põua korral kipub õhk „rikastuma” ka tolmust.
Tolm ja vesi tunduvad kuidagi „vastasmärgilistena”, kuid taeva „värvimise” osas toimivad need sarnaselt: kipuvad ilusat taevasina valkjamaks muutma.

Mõnikord on selge taevas pigem valkja (piimja) värvitooniga. Siis on õhus lisaks veerurule ka rohkem veepiisakesi.

Talvise pakaseilma korral võivad mõnikord omakorda jääkristallid taeva värvi „rikkuda”, kuigi õhuniiskus pole suur.

Öise tähistaeva pilti päevast piimjat taevast tekitavad tingimused väga ei riku, kui just veepiiskade hulk õhus juba kerget pilvkatet ei meenuta. Samas võivad tähtede kujutised suure suurendusega teleskoobis olla siiski „punktist” märksa suuremad laigud. Eriti just tuhmimate tähtede tõsiteaduslikul uurimisel halvendab selline probleem vaatluse kvaliteeti.

Võiks veel märkida, et polegi jäika piiri väga „sogase” selge taeva ja küllalt hõreda pilvisuse vahel.

Koit ja Hämarik

Lõpuks oleme jõudnud juunikuu ööde juurde tagasi.
Ka ehapuna (või koidupuna) on atmosfääri fluktuatsioonide tulemus. Päike on siis allpool silmapiiri ja Päikeselt kiirguva valguse kõige enam hajuv sinist värvi osa ei ulatu ülespoole silmapiiri. Õhtuse või hommikuse vaatleja jaoks jäävad üle pikalainelisemad värvid – kollane ja punane, mis hajuvad Päikese otsekiirguse suunast vähem eemale. Nii need eha- ja koidukuma tekivadki. Lühikestel valgetel juuniöödel aga Päike Eesti laiuskraadil eriti madalale ei vajugi. Seda ilmestab asjaolu, et loodetaevast lähtuv värviline ehakuma „purjetab” üle põhjakaare kirdesse, muutudes sujuvalt koidukumaks. Seda tuntaksegi Koidu ja Hämariku kohtumistena. Ilus folkloor, eks ole? Kuid folkloor võib ka praktikas realiseeruda. Mõnigi pruudi-peigmehe paar võib teineteist kogu järgnevaks eluks leida just valgetel suveöödel jalutades. Igatahes edu selles kõigile!

Kartulisaak tõhusamaks!

Taas kord väga pikaks veninud lugu peaks lõpetuseks sisaldama ka praktilisi ja elulisi näpunäiteid eluks Maal, konkreetsemalt kuskil 58.5 põhjalaiuskraadi ja 25 kraadi idapikkuse ümbruses.

Juuni on käes, kartul maas, kuid kuidas sumedail suveöil põldu metssigade eest kaitsta? Väga lihtne. Küla peal Juuksuri Juhan leidis ainuõige lahenduse. Ta ehitas elumaja ja kartulipõllu vahele vägeva 4 meetri kõrguse aia, nii et valguski mitte kuskillt läbi ei paista. Okastraadi vedas veel kõige peale. Põllu ülejäänud kolmele, metsapoolsele küljele aga Juhan aeda teha vajalikuks ei pidanud. Neis kolmes küljes kehtib „sigade usaldusprintsiip”: Juhan nimelt usub metssigade aususse. Iga kaasaegne, st euroopalikke väärtusi kandev metssiga pidavat toimima ausalt ja üritama põllule trügida vaid järgmist trajektoori mööda: kõigepealt marsib metsast ringiga mööda põlluveert plangu taha, st maja tagaküljel olevale paraadtrepile (kus valvab ka ketisolev tubli hundikoer) ja alles sealt püüab rõhkija üle kõrge aia põllule ronida. Sellise ,„e-tara” (alternatiivselt „m-tara”, nagu Juhan tähtsalt oma uhket kikkhabet sõjakalt õieli hoides kommenteeris) nime kandva ehitise idee olevat talle andnud keegi tundmatu ja maski kandev tegelane kunagi mullu veebruari-märtsikuus.

Kogu seda uuenduslikku kõnet oma „e-tara” kiituseks ajas Juhan ülientusiastlikult, tihtilugu osutades ka maja kõiki seinu enam-vähem üleni katvatele lugematutele auhinnapaberitele, millega seesama maskiga tundmatu teda kokku tubli 16 puuda (262 kg) kaaluva kastitäiega (kasti korpuse massi arvestamata) kohe ka etteruttavalt olla premeerinud. (Tõsi küll, enamus neist „seinaleht-auhindadest” olid juba loetumatuiks luitunud ja ootasid kastis järge ootavate ja enam endist värskust säilitanud eksemplaride vastu väljavahetamist.) Enda võimsa ettekande lõppakordina hakkas Juuksuri Juhan oma jutu peale kohe ka intensiivselt plaksutama.

Kindlasti saabki Juhan sügisel küla parima kartulisaagi, kuna teised külamehed ei viitsinud niivõrd uuenduslikku laadi „e-aeda” oma maja ja põllu vahele ehitama hakata, vaid vedasid hoopis asjalikud klassikalised elektritarad oma põldudele ümber. „Põld peab ikka aknast näha ka olema,” ütlesid need, „uus-agronoomia” alal Juhanist märksa vähem haritud mehed, teenides niimoodi ära Juhani pikad ja sagedased vägeva vandumisega pikitud sõimuvalingud ning lisaks ka süüdistused „sigade agentideks” olemises.

Karu Kaarliga, kes oma põllu ümber „karjuse” panekut lõpetades endale suunatud sõimumonoloogi taustal vaid laialt naeris ning seejärel asjast omapoolse ja põhjalikult erineva arvamuse esitas (sealhulgas auhindu hullupaberiteks nimetades), läks käbe poiss Juhan kohe ka kaklema, saades kiirelt selles sportlikus vastasseisus auväärse teise ehk hõbemedalikoha. Seejärel siirdus „Juuksuri-Juss” ülikiiresti maanteele; seal õnnestus tal hüpata esimesse mööduvasse autosse ja oht oli sedapuhku möödas. Juhanil vedas, sest oli ju automaksuvaba nädal ja masinaid seega veel vuras.

Päeva sisustamisest ka

Kuigi kultuurisoovitus pole loo kohustuslik osa, pakuks siiski seekordki midagi välja. Juuniöö on küll lühike ja valge, samas ehk just seetõttu ütlemata ilus. Võib-olla just sellega seoses võib öine uneaeg jääda kasutamata. Nagu loo päris alguses sai mainitud, võib unepuudus esineda ka varahommikuse planeetide vaatlemisega seoses. Et aga saabuval uuel päeval eduka eurokolhoosi edendamise huvides ikka selles ärapöördunud rohepöördevormis püsida ning kinnipüütud elektrimolekule kartulikottidega taas keldrisse hoiule viima hakata, tuleb organismi ergutada. Juhatusi andis selleks juba eelmiste kolhooside aegu, ligi 40 aasta eest, härra Ernst Kern isiklikult.
Lugu (etteruttavalt olgu öeldud, et ka teine lugu) on küll pisut juba sügishõnguline, aga meie Eestis käime ju muust maailmast eesrindlikult ees!

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/uduvere-arni-valiklood-hommikuvoimlemine

Tänapäeval on lõunapaus mitte igas asutuses väga soovitatav nähtus, kuna „tasuta lõunaid polevat olemas”, kuid memuaaride mõttes sisutati hoogsat tööpäeva aastakümnete eest siiski ka tubli lõunaga; ka siin pakub juhiseid ikka Ärni ise.

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/uduvere-arni-valiklood-lounavahe-uhel-hoogtookuu-paeval

Päris lõpuks rehabiliteerime ametlikult ka tubli kassi, keda ennist seoses kuiva toaga alusetult agressiivsuses süüdistasime.

Kass-astronoom tööhoos

Kuu faasid

• Kuuloomine: 6-ndal kell 15.38
• Esimene veerand: 14-ndal kell 8.18
• Täiskuu: 22-sel kell 4.08
• Viimane veerand 29-ndal kell 0.53

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Kellakatastroofist

Alustame siis aprilliga. Kõigepealt tuleb vist juhtida (taas kord…) tähelepanu 31. märtsil toimunud „Suurele Paugule”, kui ajaaarvamine löödi meil taas kord tunni võrra nihkesse, ning alustati suveajaga. Kellad, mis jõudsid 31. märtsil näiduni 3 öösel, kuulutati hoobilt hoopis kella 4 näitama. Suveaeg sobib iseenesest küll endistviisi rohkem aastaringseks kasutuseks seoses vene ajal kujunenud ja siiani püsiva harjumusega päevaseid töö- ja äritoimingud tsentraliseerida kindlalt pigem kella 13, mitte kella 12 juurde. Kuid teiselt poolt, veelgi suurem probleem on aga kellakeeramine ise. Kuigi kella keerati äsja tund aega edasi, tähendab see kellakeeramisega kaasaliikunud taustsüsteemis (kus me kõik paratamatult viibime) vaadatuna seda, et hommikust ärkamist ja kõiki teisi päevaseid toiminguid tuleb alustada hoopiski tund aega varem. Ning see aspekt on kindlasti kahjulik (üldine tervis, tähelepanuvõime liikluses jne).

Mida selle jandi kohta öelda?
„Kõige tähtsam kõikide asjade edasisel edenemisel on: lomboküürsus!” „HURR-RAA!” „HJURAA-AA!” „HURRRAA-AA!”… (st kestvad kiiduavaldused saalist). Hiljem küsis keegi kõrvalseisja kelleltki saalis: „Mis see lomboküürsus on, mida te hurraatasite? Kas see on lammaste iga-lõunane pesemine?” „Meie ei pea seda teadma, mis on lomboküürsus! Pole ette nähtud! Mis lambad?! Oot.oot! Kes sina oled? Kas ei pooldagi lomboküürsust? Rahvas, rünnakule! Hurraaa!” Õnneks jõudis õnnetu küsija siiski plehku panna.

Aprillipäikesest ja ilmast

Aprillikuu Päike käib päris juba kõrge kaarega ja päev on ööst pikem. Ometi on aprillikuu õhutmperatuuri mõõdetud miinimum -25 kraadi, seega võib tõeliselt arktilise õhumassi kohaletulek isegi päikeselisel päeval veel kerget miinust hoida, seda vast küll ainult päris kuu alguses. Miskipärast on meid juba päris pikalt ära hellitatud aastaringsete pigem liigsoojade ilmadega ning mõne viimatise aasta aprillis vahel ette tulnud vilusid ja pilvealuseid päevi, kus veidi lundki on riputanud, peetakse ekslikult aprillikuu kohta väga külmadeks.

Aprillikuu Eestis mõõdetud temperatuuride maksimum ja miinimum erinevad üksteisest 52 kraadi võrra. Miinimum on -25, maksimum koguni +27 kraadi. Tundub hirmus suur vahemik, kuid võtame võrdluseks mõne teise kuu, nt jaanuari. Asi pole sugugi parem, jälle saame peaaegu sama, koguni 53-kraadise erinevuse, -43-st +10-ni. Kusjuures ka probleem asjadest arusaamisega on siin sama, kuna nullkraadist lörtsisooja plögailma kiputakse ekslikult juba jaanuari normiks lugema. Suvekuudel on ilmastik siiski stabiilsem, nt juulis on õhutemperatuuri seni teadaolev kõikumise ulatus Eestis peaaegu 20 kraadi väiksem: kasutades ka komakohti, siis +0,5-st +35,2-ni.

Astronoomilises mõttes paikneb Päike aprilli keskpaigani Kalade tähtkujus, 18-ndast aprillist alates aga Jäära tähtkujus.

Apriliööde planeedid

Planeetide vaatlusvõimaluste au kaitseb tänavustel aprilliõhtutel Jupiter. Planeet on vaadeldav õhtutaevas lääne-loodekaares, tähtkujuks on suurema osa kuust Jäär, kuid kuu lõpus liigub Jupiter Sõnni tähtkujju. Nentida tuleb tõsiasja, et kuigi Jupiter on vaadeldav terve kuu vältel, siis vaatlustingimused halvenevad jõudsalt, kuna vähenevad nii planeedi vaatlusaeg kui sellega seoses ka kõrgus horisondist. Kuu alguses on asjad veel päris normaalsed, Jupiter loojub umbes 3.5 tundi pärast Päikest ja paistab probleemideta heledaima tähtobjektina taevas, ületades heleduselt lähima võrdlusobjektina lõuna-edelataevas paistvat kinnistäht Siiriust.
Nii Jupiter kui Siirius (Suure Peni tähtkujus) loojuvad kuu alguses umbes ühel ajal. Edaspidi hakkab aga Jupiter üha enam jõudma heledasse ehavöösse ning muutub kuu teises pooles ka selle aspekti tõttu kehvemini vaadeldavaks. Kuu lõpus loojub Jupiter vaid ligemale veerand tundi rohkem kui tund pärast Päikest ja on leitav väga madalas.

Pikalt on Jupiter nautinud mõne kraadi kaugusel asuva Uraani lähedust (või vastupidi). Kuid aprillis toimub partnerite otsustav lähenemine ja möödaminek. 21. aprillil möödub Jupiter Uraanist 31 kaareminutit lõuna poolt. Selline nurkkaugus vastab täiskuu läbimõõdule, nii et teleskoobis saab planeete mahutada samale vaateväljale. Palja silmaga on Uraan (heledus 5.8 tähesuurust) vaadeldavuse piiril. Mõni inimene peaks Uraani nägema, kuid karta on, et mitte kõik.

Noorkuu sirp asub Jupiteri juures 10. aprillil. Samas kandis pesitseb ka üks komeet (vt allpool).

Mis puutub Siiriusse, siis ka see päris-täht (taeva heledaim) vajub kuu edenedes üha madalamale (edelasse), hakates loojuma enne Jupiteri. Päev-paar peale jüripäeva kaob Siirius ehavalgusse.

Miks tuua mängu Siirius, see pole ju planeet? Põhjusi on kaks. Esiteks võrdlus Jupiteriga. Mõlema heleda „tähe” vaatlustingimused halvenevad ning omavahel võrrelduna neid objekte uurida on sedapuhku päris asjakohane.
Teine põhjus on see, et Merkuur, Veenus, Marss ja Saturn moodustavad sedapuhku nähtamatute planeetide klubi (vähemalt palja silmaga vaadates). Kõik aastad ega ka kuud pole planeetide nähtavuse osas vennad.

8. aprillil on täielik päikesevarjutus, mis Eestis jääb taaskord nägemata. Meil pole varjutus vaadeldav ka osalisena.

Orion „laseb jalga”

Kuulsa Vana-Kreeka mütoloogilise küti järgi nime saanud Orioni tähtkuju näeme kuu alguses õhtuti veel üleni madalas edelataevas; öö kulgedes tähtkuju loojub. Kuid seegi seis ei püsi mitte just eriti kaua. Esimesena lähevad juba õhtutaevast kaotsi Orioni jalgu esindavad tähed: tähtkuju heledaim liige Riigel ning sellest märksa tuhmim, teise suurusjärgu täht Saiph, kadudes mõlemad umbes 14-nda aprilli paiku ehavalgusse. Edasi jääme ilma Orioni vööst, mille liikmed (kõik 2. tähesuurus) kaovad korraga ehavalgusse 20-nda aprilli paiku. Enne seda võime õhtuti vöö liikmeid näha madalas läänetaevas kolme üsna täpselt paralleelselt horisondiga asetseva tähena. Vesiloodi pole siis põranda valamiseks vajagi, piisab ka tähtede vaatamisest… Kui siit edasi veel nädal aega oodata, siis Orioni parem õlg, Bellatriks (2. tähesuurus) kaob ehavalgusse 27-nda aprilli paiku. Ka Orioni pead esindav küllaltki tuhm ning udune mitmiktäht Meissa (või ka Heka) kaob kuu lõpu lähenedes ehavalgusse. Teist õlga esindav hele ja punakas Betelgeuse jääb siiski Orioni õhtuti esindama kuu lõpuni, kuigi vajub üha madalamale läände, ehavööse.

Lääne-edelataevas õhtuti apriili alguses

Teisi tähti õhtuti läänetaevas

Loojangukumasse on kadumas ka Sõnn. Kuu alguses on tähtkuju veel kenasti vaadeldav, kuid mitte enam kuu lõpus. Sõnni heledaim täht Aldebaran on mahlakuu algul näha õhtuti poole ööni, kuid vajub kuu lõpuõhtuteks madalasse loodetaevasse, ehavöösse, Betelgeusest paremale ning loojub mõistagi üha kiiremini. Elnath (beeta Tau) on Aldebaranist tuhmim, teise tähesuuruse täht, kuid soodsama aprilli-asendi tõttu jääb ilusasti nähtavaks kuu lõpuni. Teine Sõnni „ametlik sarv”, Tianguan (tseeta Taau) on eelmisest ligi tähesuuruse jagu tuhmim ning asub umbes 9 kraadi allpool ja vasakul (vaadates kuu lõpus õhtuti läänetaevasse). Tianguan on Elnath-ist tuhmim, kuid peaks siiski ka kuu lõpus leitav olema. Kergemini hakkab kuu lõpuõhtute läänetaevas Sõnni ühe sarve kandidaadina silma ehk hoopiski Veomehe tähtkuju täht Hassaleh (iota Aur), asudes sama kõrgel kui Elnath ja 8 kraadi paremal pool. Aprillikuus kaob nähtavalt ka Taevasõel, pimedas taevas muljetavaldav tähtede hajusparv Sõnni tähtkuju koosseisus; kuigi heledatena need tähed seal ka just ei paista.

Kaksikud asuvad Sõnnist ida pool, aprilliööde kontekstis tähendab see, et ka kõrgemal. Seega Kaksikute tähtkujus on läbi aprillikuu kogu öö vältel vaadeldavad vähemalt selle „juhttähed” Polluks (alumine ja vasakul) ning Kastor (ülemine ja paremal). Terve öö on need tähed paistnud juba alates detsembrikuust. Läänepoolsemad ja tuhmimad tähed Kaksikutes, nt Alhena (gamma Gem), Mebsuta (epsilon Gem), Mekhuda (tseeta Gem), Propos (eeta Gem), samuti ka teised taolised „realiikmed”, aga loojuvad öösel.

Ka Väikese Peni liikmed Prooküon ja Gomeisa paistavd õhtuti ja loojuvad öösel; vaatlusaeg lüheneb.

Juba jutuks olnud Veomehega pole muret: tähtkuju on loojumatu ja selle heleldaim täht Kapella hoiab oma kollast lippu ikka päris kõrgel.

Laiemalt ringi vaadates: Karjasest Kaksikuteni

Aprllis on kogu öö vaadeldav karikakujuline tähtkuju Karjane. Esimene, mis Karjases silma hakkab, on ornazi tooniga Arktuurus (näiv heledus -0.05 tähesuurust). Kuu algul leiab Arktuuruse õhtuti veel (pigem) madalast idakaarest, kuid edaspidi kerkib Karuvalvur (Arktuurus eestikeelses tõlkes) pimeduse saabumise ajaks üha kõrgemale.

Muuseas, kas meist tahaks vabatahtlikult mõnda vabades tingimustes toimetavat karu valvata? Pole probleemi, küllap soovijaid jätkub, sest potentsiaali jääb ülegi. Vaadakem kasvõi mõnd „lääne filmi” viimasest 10 aastast ja tegelikult kuskil 3 korda varasemastki ajast. Ühed põhilistest märulikangelastest, kes kurikaelu ja üldse kõiki ettesattujaid edukalt üle katuseharjade loopima tormavad, on isikud, kelle kõne esindab helisageduspiirkonna skaala kõrgemat osa. Kerge on siit edasi otsekohe veenduda, et kõik on kooskõlas. Kõrgem sagedus tähedab automaatselt ka suuremat energiat (meenutagem energia valemit koos Plancki konstandiga!). Suurem energia omakorda esindab suuremat füüsi(ka)list jõudu. Mott. Karud peaksid aegsasti tegema tagasitõmbuvaid järeldusi.

Teiseks kohustuslikuks ja mõistagi ka positiivseks „võimsuselemendiks” filmides on Maa ekvatoriaalalade ümbrusest ja päris viimasel ajal ka Punasest merest kirdest pärit isikutel. Antud juhul pole kõne sagedusskaala määramine oluline, piisab geograafiliste koordinaatide poolt määratud päritolupiirkonnast. Füüsikalised (kvantitatiivsed) valemid ei anna antud juhul justkui midagi, kuid usun, et teate siiski selle sihtgrupi esindajaid küll ja veel; igal poolt vaatab mõni vastu, vaata kuhu vaid tahad. Siin trügib uksest sisse otsene ja katseline järeldus, et kui polegi kvaliteeti, siis seda võimsam on ometigi kvantiteet! Nii et ikkagi saime järelduseks: Mott. Nii et karud, krokodillid, tiigrid jt, värisegu!

Lõunataevas apriilliõhtutel

Hästi, saime karud võimsa kontrolli alla. Tagasi teema juurde. Kuna Karjane kulgeb aprilliöö vältel üle lõunameridiaani, on igati paslik öelda Karjase kohta: kevadine tähtkuju. Loogiliselt on seega kevadised ka muud lõunakaare tähed ja tähtkujud aprilllikuu öötaevas. Lõunakaarde tõusnud Karjasest paremal (lääne pool) asub Lõvi. Reegulus (heledus 1.35 tähesuurust) on Lõvi heledaim täht. Telekoobiga on ilus vaadata aga Reegulusest tuhmimat, kuid muidu piisavalt heledat Algiebat (gamma Leo), mis asub Reeglusest ülapool ja veidi vasakul, heledus 2.1 tähesuurust. Kui kujutis pole just ülimalt halb, siis näeme teleskoobis kena kahevärvilist kaksiktähte. Lõvi on ilus tähtkuju, mitmed teisedki tähed on seal parajalt heledad. Lõvist omakorda lääne poole jääb Vähk. Vähk ei ole silmatorkav tähtkuju, kuid meelega sinnapoole vaadates muudab uduse laiguna paistev Sõime hajusparv (M44) Vähi siiski huvitavaks. Mõistagi peab taevafoon tume ja ümberringi pime olema. Vähi tuhmide tähtede heledamate esindajate vaatesuunalt kõrgeim liige, Tegmen (ioota Cnc), muutub teleskoobi range pilgu all aga kaksiktäheks, tasub vaadata.

Kui Algieba puhul võib mõnikord liiga halb atmosfääriga seonduv kujutis vaatepilti rikkuda, siis sarnane on lugu Kastoriga Kaksikutest (see jääb omakorda Vähist läände). Kastor on kuuiktäht, detailsemalt on Kastoris kolm kaksiktähte. Neist kolmest kahte kaksiktähte peaks ka läbi teleskoobi eraldi näha olema, st Kastor peaks paistma kokkuvõttes „vaid” kaksiktähena. Kuid mõningates harvades kujutise tingimustes võib Kastor ka tavateleskoobis paista üksiktähena ja algatada advokaadivaba juurdluse kõigi suhtes, kes julgevad selles kahelda.

Lõvi ja Karjase vahele jääb piirkond, kuhu oleks justkui sattunud mingi tuhmide tähtede parv. Nii see tegelikult ongi: tegu on Bereniike Juuste täheparvega Melotte 111. Samasse suunda, kuigi parvest suuremale taevasfääri pindalale on „paigutatud” ka Berniike Juuste tähtkuju. Lisaks jutuksolevale täheparvele selles tähtkujus suurt muud põgusalt peale vaadates ei paistagi.

Jätkame jalutuskäiku: Neitsist Maokandja ja Herkuleseni

Kogu aprillikuu vältel paistavad heledatest tähtedest kogu öö Kaksikute juhtiv, kuigi juhilubadeta tähepaar ja samuti Arktuurus Karjasest, samuti võib ligikaudu sama öelda Reeguluse kohta Lõvist. Lisaks võib umbes sama öelda ka Spiika kohta Neitsi tähtkujust. Aprilli algul tõuseb Spiika veel ehavalguse aegu, edaspidi aga hakkab õhuti silma üha kõrgemal nagu Arktuuruski. Siiski, Arktuurusega võrreldes jääb Spiika märksa madalamale kagu-lõunasuunda. Kulmineeruvad need tähed aga peaaegu üheaegselt (Spiika siiski 50 minutit varem). Neitsi tähtkuju on suur ja ka suhteliselt heledaid tähti seal samuti leidub, kuid Neitsi ei mõju kokkuvõttes siiski väga „veenvalt”.

Kui Neitsi on kagutaevast lõunakaarde siirdumas, tõuseb veel madalamalt kagu poolt Kaalude tähtkuju. Seal pole ka eriti palju vaadata, paari (olgu, kolme, kuid kaks on paremini näha) kolmanda tähesuuruse tähte (2.7, 2.8 tähesuurust) märkame siiski. Kahest madalamat ja parempoolsemat tähte Zuben Elgenubi (alfa Lib) tasub teleskoobi, isegi tavalise binokliga uurida, kuna täht omab kaaslast kaugusel 3 kaaresekundit. Tõsi, kaaslane on tuhmim kui peatäht, palja silmaga meed ei eristu.

Kaaludest kõrgemale tõuseb Madu. Selle tähtkuju tähtedega ei saanuks ka just 20. sajandi Eurovisioonile minna, kuid omapärane küsimärgi või sirbi kuju on siiski tähelepanuväärne. Veel kõrgemale lõunakaarde kerkib pisike, kuid väga ilus tähtkuju Põhjakroon, heledaim täht selles poolkaares on Gemma (alfa CrB:teine tähesuurus). …. Kuidas palun? Ah et selle tähtkujuga läheme siiski eurovisooonile? Nojah. Kuid… 21. sajandi eurovisioon… Noh, kuidas see ansambel Kontor (solist Heino Seljamaa) kunagi lauliski (mitte küll kahjuks Eurovisioonil): „…Ma ei räägi parem edasi…”

Lähemegi siis mitte edasi, vaid hoopis Kaalude juurde tagasi.
Kaalud kulmineeruvad kuu algul hommikupoole ööd, kuu lõpus aga kesköö paiku. Kaalusid on kunagi loetud ka osaks Skorpioni tähtkujust. Kui nii, siis peaks Skorpion ise ka ligidal olema. Tõepoolest. Kaalude järel tõuseb Skorpion, jätkates sodiaagi tähtkujude lõikes traditsiooni „madalam kui eelmine”. Skorpion ilmub nähtavale väga madalas kagu-lõunataevas. Heledaim täht on Antaares, punakas täht (0.89 tähesuurust). Antaaresest peamiselt paremale poole asetub nõrgemate tähtedega Skorpioni sõrg. Pool, õigemini isegi enamus Skorpionist aga on Eestis mittetõusev. Ka nähtavad Skorpioni tähed (v.a Antaares) pole õhtutaevas kunagi, terve aasta vältel, vaadeldavad. Kuid (sarnaselt paarile eelnevale kuule) saab Skorpioni nähtavat osa imetleda aprillikuus, hommikupoole ööd.

Tähtkujud kagu-lõunasuunal aprillikuu hommikutaevas

Laseme taevasfääril pöörduda pisut veel idast lääne poole, nüüd on kenasti mängus kaks tähtkuju- giganti. Kõrgem neist on Herkules, pool sellest tähtkujust on Eestis koguni loojumatu. Tähtkuju prototüüp, Herakles oli Vana-Kreeka mütoloogias vägev vägilane (kuigi kaasaaja femiinsetes löömafilmides löödaks lisaks Orionile temagi kiiresti koos seinaga välja; erandi moodustaks juhtum, kui nad teostaksid eelneva naha intensiivse pruunistamise solaariumis; see oleks heaks filmidopinguks „pahade heledavärviliste „korralekutsumisel””).

Herkulesest lõuna poole ehk madalamale asetub Maokandja, mille lõunapiir ulatub Eestis praktiliselt horisondini (Skorpionist ida pool ehk vasakul). See mütoloogiline mehike oli kange muus mõõdus: tegu oli universaalse arstiga, Asklepiusega, kes muuhulgas tõi rahvast üha vilunumalt ka teispoolsusest tagasi. Zeus, kreeka peajumal, aga konkurentsi ei sallinud ja kõrvaldas rivaali Maa pealt. Nii see Maokandja tähtkuju tekkis, kahele poole temast sattus Madu, mille idapoolse jupikese tähistaevas ära näitamine on üsna kopsakas ülesanne.

Põhja sattumine…

…olla taunitav, teeme Eesti taevas loojumatu tähekambaga siis seekord eriti kiiresti ja laseme kohe jalga. Pea kohalt leiame öösel Suure Vankri, sellest allpool asub Väike Vanker, selles asuv Põhjanael määrab põhjasuuna ja selle järgi muudki ilmakaared. Kassiopeia asub Põhjanaelast madalamal, kuid mitte väga madalas põhjakaares. Kogu moos. Pöördume nüüd uuesti viuhti 180 kraadi ringi ja vaatame jälle „õiges” suunas, vabanedes kiiresti ja kergendusega põhjatähe all seismisest ehk rahvakeeli „paadialuse” staatusest, enne kui mõni eriti tark isiksus seda märkab või sellele koguni viitama hakkab.

Seniiiti

Kuid kes ütles, et seniit ja põhjasuund on samad? Noh, kui ütles, siis paras talle kui ebateadlikule elemendile. Otse lagipea kphal ehk seniidis ja selle ümbruses on aprillis vaadeldav Suur Vanker. See asjaolu suisa sunnib (ehkki pigem horisontaalasendist) Suurt Vankrit lähmalt uurima. Võtame mingi teleskoobi ka ligi. Kombineerinud edulkalt teleskoobi paigutamise ja „häälestamisega”, saame vaatlusega pihta hakata. Püüame uurida ka süvataeva objekte. Igaks juhuks olgu ka hoiatatud, et Suure Vankri öise imetlemise eesmärgil magamistoa lage ja katust minema lõhkuda ka ei maksa, nagu nt Sääriku Seiu aasta tagasi tegi.

Suur Vanker koos Messier’ objektidega

Suur Vanker sisaldab 7 Messier’ kataloogi liiget, neist koguni 6 on galaktikad. Seitsmes objekt, M40, on justkui eksitusena galaktikate vahele sattunud. Ning palun väga: just Messier’ üheks kolmest “eksituseks” seda peetaksegi. Tegu on lihtsalt kahe lähestikku paistva ehk optilise kaksiktähega, ei enamat. M40 asub tähe Megrez (delta UMa) lähedal (1.5 kraadi põhja pool), tähepaari nurkvahekaugus on 50 kaaresekundit, heledused 9. ja 10. tähesuurus. (vt. ka jaanuari loo 1. osa). Komponendid pole omavahel seotud: kaugused on Maast ümmarguselt 1140 ja 450 valgusaastat.

Optillise kaksiktähe M40 asukoht tähe Megrez suhtes. Näha on ka paar nõrka galaktikat.

Optiline kaksiktäht M40 Suures Vankris. Tuntud ka ühena “Messiier’ eksitustest”.

Jaanuaris oli juttu ka galaktikast M51, mida on kasulik otsida Suure Vankri otsmise aisatähe järgi. Sama tähe, Alkaid (eeta UMa), lahkel kaasabil peaks sarnaselt leidma ka spiraalgalaktika M101. Nüüd tuleks appi paluda ka mitmiktäht Miitsar (tseeta UMa), millest koos tuhmi naabri Alcoriga sageli juttu tehakse. Kui võtta Alkaidi ja Miitsari vaheline nurkkaugus, 6 kraadi ja 40 kaareminut, kolmnurga aluseks, siis kujuteldava võrdhaarse kolmnurga tipus, Lohe tähtkuju suunal, paiknebki M101, mis asub Alkaidist 5 ja poole kraadi kaugusel nagu ka Miitsarist. M101 asub ligikaudu 27 miljoni valgusaasta kaugusel.

Messier’ kataloogi liige M101 – spiraalgalaktika hüüdnimega Vankriratas.

Muuseas, Veekeeris (või ka pesumasin…) M51 Jahipenides asub suunalt Alkaidile lähemal kui M101 oma 3 ja poole nurgakraadiga. M101 „aunimetuseks” on Vankriratas, kuid see pole eriti originaalne, kuna sellenimelisi taevaobjete on teisigi, nt hajusparv M36 Veomehes.

Seniidis (mitte segi ajada sõnaga seniilne!) paiknev Suur Vanker paistab muidugi just niipidi nagu vaatleja seda soovib. Kuid võtame siiski eeskujuks sügisese olukorra põhjataevas, kui aisatähtede „taga” olev vanker on justkui “õigetpidi” asendis ja kaks alumist ratast vuravad mööda teed. Eesmine ratas on seega Phekda (gamma Uma) ja tagumine Merak (beeta Uma).

Võttes appi teleskoobi, tekib vist kohe soov trahvikiitung kirjutada: mõlemad rattad on kusagile otsa sõitmas. Eesmine ratas, Phekda hakkab „ületama” galaktikat M109. Tagumise ratta ette on jäänud koguni 2 objekti: galaktika M108 ja planetaarudu M97.

Kaks Messier’ kataloogi objekti ühel pildil – M97 ja M108. Kaadrist välja (alla paremale) jääb täht Merak.

M108 on spiraalgalaktika, paistes meile serviti; asub tähest Merak 1.5 kraadi kaugusel, heledus 10,7 tähesuurust. Kaugus 46 miljonit valgusaastat.

Spiraalgalaktika M108 Suures Vankris

Planetaarne udukogu M97 (Öökull) Suures Vankris

Omakorda mitte suunalt kaugel objektist M108, vaid 48 kaareminutit eemal paiknev planetaarne udukogu M97, Öökull, pole kahjuks kuulsa Lüüra uduga võrreldav, kuid mingi udune tomp peaks teleskoobis paistma. Isiklikult olen seda objekti vahel vaadelnud ainult madalas asendis põhjataevas; kahte tumedamat osa ehk öökullisilma pidi pigem ette kujutama. Peaaegu otse seniidi suunal peaks pilt aga parem olema. M97 jääb tähest Merak 2 kraadi ja 16 kraadi kaugusele. Võrdluseks: alumiste rattatähtede Meraki ja Phekda vahemaa on umbes 8 kraadi. M97 paikneb 2000 valgusaasta kaugusel, näiv heledus 9.9 tähesuurust. Arv 2000 tundub suisa olematu suurus võrreldes 46 miljoniga. Merak omakorda jääb meist 80 valgusaasta „lähedusse”; see on omakorda justkui päris väike arv, seda isegi 2000-ga võrreldes. Nii et liiklusõnnetust Suure Vankriga oodata siiski pole.

Spiraalgalaktika M109 Suures Vankris

M109 on ilus varbspiraalgalaktika, kuigi tsentriosa paistab enam silma. Nii et just seniidi kandis tasub seda galaktikat teleskoobis uurida küll. Heledus on kahjuks siiski tagasihoidlk, 10,8 tähesuurust. Nurkkaugus Pehekdast on 40 kaareminutit. Galaktika ise peaks asuma 60 miljoni valgusaasta kaugusel, kuid on välja pakutud ka suuremaid väärtust, mis asetaksid M109 Messier’ kataloogi kaugeimaks liikmeks, M58 asemel. Täht Phekda (vankri eimene ratas) paikneb aga „vaid” 83 valgusaasta kaugusel. Nii et siingi pole kokkupõrkeohtu.

Siiski saaks siit hea tahtmise korral huvitavaid teemasid ikkagi arendada seoses vankritega. Ka koolides ning lastesaadetes võiks ikkagi esineda mõni „vankritädi” koos sisendav-kisendava veendumusega, et: „Vankrite rattaid saab vahetada ainult sõidu ajal ja maksimumkiirusel; seda enam, et vankrite seismajätmine on ammugi ajale jalgu jäänud nähtus ning mis peamine, otseses vastuolus ka vankrite isiklike valikute vabadusega!”

Suurt Vankrit siiski kindlate kätega edasi juhtides jääb veel „kirss tordil”, kuna kaks Messier’ kataloogi galaktikat on Suures Vankris veel. Nende galaktikate enam vähem konstantsete vaatlustingimuste püsimiseks pole oluline ei kellaaeg ega ka aastaaeg, peaasi vaid, et pime ja selge oleks. Tõsi, seekord on vaja seitsmest heledast vankritähest eemalduda. Võiks teha aga nii. Vankrirataste Phekda ja Dubhe (alfa UMa) vaheline diognaal on 10 ja pool kraadi pikk. Jätkates samas suunas, tuleb 10 kraadi kaugusel vastu galaktikate paar: M81 (koordinaadilt lõuna pool) ja M82 (põhja pool). Galaktikaid lahutab vaid 37 kaareminutit, pisut enam kui täiskuu läbimõõt.

Suure Vankri kaht galaktikat – M81 (ülal) ja M82 (all) – võib näha teleskoobis ühisel vaateväljal

Galaktikad on sedapuhku ka ruumiliselt lähestikku. M82 on mõneti „räsitud” moega. “Sakutamine” on teostatud suurema massiga M81 poolt. M81, spiraalgalaktika, paistab meile pigem pealtvaates, M82 aga külgvaates. M81 paikneb 12 miljoni valgusasta kaugusel, Ka näival heledusel pole viga: 6.9 tähesuurust.

Galaktika M81 Suures Vankris on tore teleskoobiobjekt

Nii et M81 tasub üles otsida küll! Isegi binoklist võib piisata. M81 on peagalaktikaks grupis, mille „turuväärtuselt” teiseks liikmeks on M82, heledus 8.4 tähesuurust, kaugus Maast samuti umbes 12 miljonit valgusaastat. Seda galaktikat loetakse irregulaarseks, kuid siiski on osavad uurijad seda külje pealt uurides ka spiraalharusid leidnud. Irregulaarsus on seesama „räsitud olek”, mille eest tuleb arve saata M81-le. Muuseas, tuleks korrata, et, miks mitte ka meie ei peaks siiski arveid kosmosesse lennutama: (pöörd)väärtuslik rohepööre vajab ju üha uusi finantseerimisi!

Irregulaarseks peetav galaktika M82

M82 puhul väärib märkimist suur tähetekke kiirus, eriti galaktika tsetraalsemas osas. Uusi tähti tekb M82 keskme lähedases piirkonnas ligi 10 korda tempokamalt kui terves Linnutees kokku. Võimalik, et ka siin on „süüdi” M82 naaber,M81. Veel paistab M82 silma väga omapäraste „raadiokõrvadega”. Raadiogalaktikaid teatakse ammu, kuid M82 on selleski aspektis kuidagi iseeäralik. Eks tuleb uurimisi jätkata. M81 ja M82 paari on põhjust veel ka allpool hea sõnaga mainida.

Märkus. Tähtede täpsete nimede kirjapilt on mõneti „vabameelne”. Nt Phekda on sageli tähistatud ka nii: Phecda.

12. aprill…

… on kosmonautikapäev. Sel päeval, 1961. aastal tegi kuulus Juri Gagarin esimese inimesena kiire tiiru ümber Maa. Lend kestis 108 minutit ehk 1 tund ja 48 minutit. Maksimaalne kõrgus maapinnast ulatus 327 kilomeetrini. Kui midagi võrdluseks tuua, siis kuulus rahvusvaheline kosmosejaam ISS „kõigub” kuskil 350 ja 450 km kõrguse vahel ning Hubble kosmoseteleskoop paikneb peaaegu 600 km kõrgusel. Ometi saab Gagarini lendu siiski kosmoselennuks pidada. Tänapäevaks meile ringiga lääne poolt tagasi jõudnud Nõukogude absurdi-propaganda suutis seda sündmust üliaktiivselt kajastades veidi ka irvitamise objektiks muuta, kuid Gagarini lend oli kõigest hoolimata märgiline. Ikkagi esimene inimene, kes osales enneolematus inimeksperimendis ning suutiski raketitehnika abil Maa külgetõmbejõudu osaliselt üle mängida ning lisaks ka kosmosest elusa ja tervena tagasi tulla. Koeraga nimega Laika mõni aasta varem tehtud kosmose-eksperiment isegi ei eeldanud Maale tagasijõudmist. See oli tõesti julm eksperiment. ilma igasuguse naljata.

Jälle ka komeediteemal

Kui mitmes kord see juba on suhteliselt lühikese aja vältel. Jälle loodetakse ühe Päikesele läheneva komeedi peale. Seekordne komeet 12P/Pons-Brooks võib siiski osutada veidi, kuid mitte vist palju tõsisemaks tegijaks.

2024. aasta kevade komeet 12P/Pons-Brooks

12P/Pons-Brooks on lühiperioodiline komeet, perioodiga 71 aastat. Tiirlemisperiood ümber Päikese tundub siiski pikk, kuid komeetide puhul võivad perioodid ulatuda sadade tuhandete aastateni. Sealt edasi on omakorda vaid lühike samm olukorrani, kus paljud komeedid käivad Päikese läheduses ära vaid ühe korra, „tukkudes” enne ja pärast seda nähtamatuna Päikesesüsteemi hõreda perifeeria moodustava Öpik-Oorti pilves. Muidugi ei käi paljud Oorti pilve komeedid üldse Päikest (ja Maal pesitsevat vaatlejat) „narrimas”.

Komeet 12P/Pons-Brooks avastati kuulsal „Prantsuse Muskus käimise” aastal, 12. juulil 1812 avastajaks Pons. Brooks’i nimi lisadus 1883. aastal, kui viimane sama komeedi sõltumatult eelmisest lähenemisest ja selle uurijatest uuesti avastas. Hiljem on sama komeet periheelis käinud veel kahel korral.

Komeedi 12P/Pons-Brooks orbiidi tasand ei ole lähedane ekliptika tasandiga

Komeet on lühiperioodiline ning selliste komeetide orbiidid asuvad sageli ekliptika tasandi läheduses. Käsitletava komeedi puhul seda küll öelda ei saa, kuna orbiidi kaldenurk ekliptika tasandiga on 74 kraadi. Arvatavasti on see komeet suhteliselt hiljuti planeetide (loe: Jupiteri) mõjul lühiperioodilisse lõksu sattunud ja orbiidi kaldumine edaspidi ekliptika tasandi suunas seisab veel ees.

Komeet 12P/Pons-Brooks ja tähistaevas. Komeedi näiv orbiit on kujutaud nõrga rohelise joonega. Rohelisega on märgitud ka komeedi asukohad konkreetetel päevadel ning kuudel. Kollane joon on ekliptika.

Komeet asub kuu esimeses pooles Jäära tähtkujus ja läheneb sellelesamale „paharetist komeedijahtijale” Jupiterile. Nurkvahekaugus komeedi pea ja Jupiteri vahel on minimaalne 13. aprillil (3 kraadi). 11. ja 12. aprillil peaks komeedi saba minema üle Jupiteri (11-ndal lisaks ka tsentraalse täpsusega üle Uraani). Komeedi heledus kasvab ka: kuu algul 1, aprillil, on see ette hinnatud olema 5.1 tähesuurust ja objekt asub õhtul Jäära tähest Hamal (alfa Ari, 2.1 tähesuurust), 1.5 kraadi vasakul.

13-ndaks kuupäevaks, Jupiterist möödumise ajaks peaks komeedi heledus olema 4.5 tähesuurust. Heleduse mõttes peaks komeeti siis palja silmaga nägema küll, ehkki heledus hajub punktallikatega võrreldes rohkem laiali. Kehvaks teeb asja aga see, et komeet loojub 13. aprillil vaid 2 tundi ja 10 minuti pärast Päikest. Seetõttu pole komeedi nägemine madalas taevas ehakuma ligiduses eriti optimistlik. Kuu algul on selles osas asi parem, kuna komeet loojub peaaegu 4 tundi Päikesest hiljem. See-eest aga on heledus madalam. Nokk kinni, saba lahti, nagu tihti juhtub.
Siiski, on ka neid, kes pakuvad komeedile veidi suurmat heledust, maksimumiga 3.7 tähesuurust.

Üks häda lisandub veel; seda kasvava Kuu näol. Kitsas Kuu, komeet ja Jupiter kohtuvad 10. aprillil. Järgnevatel õhtutel küll Kuu eemaldub, kuid muutub üha heledamaks. Jälle on komeet kannatavaks osapooleks.

Edaspidi, peale Jupiterist möödumist loojub komeet üha rutemini ja kaob paraku veelgi kindlamini nähtavalt.

Eks aprilli edenedes saab üht-teist selgemaks, milline selle komeedi nähtavus ehk heledus tegelikult on. Periheeli aeg on 21. aprillil, heledust ennustatakse 4.4 tähesuurust. Selleks ajaks on komeet siirdunud üleni Sõnni tähtkujju. Edaspidi hakkab ka heleldus vaikselt „alla võtma”. Kuu lõpus loojub komeet juba samal ajal kui Päike.

Muuseas, lootusi pannakse komeedi nägemise võimalusele 8. aprilli päeval, päikesevarjutuse ajal. Täisvarju riba kulgeb üle Põhja-Ameeerika, nii et soodsaid kohti vaatlusteks peks leidma (kui need pole just „ära-tule”-piirkondadeks muutuda lubatud „rikastava erinevuse” mõttes püstirikkaks saanud anarhiasaared); ilma osas peab muidugi samuti vedama nagu alati.

Päev pärast ametlikku ning sõbralikku kohtumist Jupiteri ja komeet 12P/Pons-Brooksiga 10. aprillil on Kuu juba järgneval õhtul, 11. aprillil, kenasti näha Taevasõela täheparve kõrval. Samal ajal on Kuu vaid 4 ja poole kraadi kaugusel teisest komeedist 13P/Olbers. Tõsi küll, see komeet on vaid 10. tähesuuruse tuhm tähesarnane objekt, saba ei maksa teleskoobigagi otsida. Antud komeet on perioodi pikkuse osas (kuid ainult selles osas!) peaaegu 12P/Pons-Brooks-i kaksikvend, periood on 69 aastat. Periheeli jõuab see komeet tänavu 30. juunil. Komeet on selleks ajaks loojumatu ja paikneb Ilvese tähtkujus, kuid seda palja silmaga vaadelda pole ikkagi lootust (periheelis pakutakse praegu heledust 7.0 kuni 7.5 tähesuurust), valged ööd sinna juurde.

Muuseas, igal kellaajal ja aastaajal leidub päris mitmetes suundades taevas alati komeete, kuid… Uurisin hiljuti kolme suvaliselt valitud komeedi andmeid ning nende näivateks heledusteks olid kahel juhul 18. ja kord 19. tähesuurus. See asjaolu ei muuda neist objektidest lähemalt rääkimist eriti huvitavaks jututeemaks.

Kui mõni komeet muutubki mõneks ajaks muljeltavaldavalt heledaks, siis pahatihti kaasneb sellega taevasfääril Päikese lähedal paiknemine ja jälle on huvilised narriks tehtud. Sellinegi järjekordne „pesemata lumekobakas”, on Päikesele lähenemas ning eks kevade ja suve edenedes selgub, mis siis temaga saab.

Külastaks mõnda komeeti?

Mehitatud ja isegi mehitamata kosmoselendudega Maast kaugele eemale lendamisega pole just parim hetkeseis. Ei ole meist veel rändajaid isegi lähimate, vaid mõnede valgusaastate mastaabis paiknevate Päikese naabertähtede vahel.

Hulga väiksemate mastaapide tõttu on Päikesesüsteem siiski lootustandvam piirkond seoses mehitamata kosmoseaparaatide jõudmisega isegi Pluutoni ja pisut kaugemalegi. On külastatud ka mõnda komeeti, Kuust rääkimata.

Kuu puhul leidsimegi lõpuks taevakeha, kuhu ka inimene on jõudnud. Kuid kui ootaks komsosevallutamise jätkuteel mõnda lähedalt möödauhavat komeeti? (Siiski poleks vaja 1908. aasta Tunguusi avarii-komeedi taolist, selline tuleks meile liialt lähedale.) Raske ettevõte siiski, arvutused ja raketiehituse peab tegema väga täpselt ning mis veel hullem, päris kiiresti.

Oletame siiski, et kosmoseprogramm on tehtud ja rakett valmis ja läheb sõiduks. Kosmonaut kargab uljalt komeedi pinnale. Nüüd tuleb olla aga ettevaatlik: kiiresti joosta ja pikki hüppeid teha ei tasu, kuna teine kosmiline kiirus komeedil võib ühtäkki ületatud saada. Eksisteerib ka võimalus, et kosmosnaut võib sattuda ise komeedi tehiskaaslaseks. See poleks ikkagi samuti meeldiv väljavaade. Tugev jalgade trampimine komeedil on omakorda selles mõttes ohtlik, et ühtäkki võib maapind, st komeet, mitte ainult pindala, vaid ka ruumala mõttes tükkideks pudeneda. Jällegi osutuks komeedil jalutaja korraga avakomsoses viibijaks. Tõsi, abi oleks nööriga raketi külge sidumisest. Raketi algne maandumine (st komeedindumine) oleks mõistagi ülipeen ja aeganõudev töö. Ning isegi kui komeet jääb selle käigus terveks, on siiski suur probleeem, kuidas käivitada piisavalt reaktiivjõudu tagasi pöördumiseks (kergekaaluline komeet saab siis ju samuti vastassuunas liikumise lisaimpulsi). Nii et isegi laost valmis raketi väljaostmisel tasub komeedi-lennu otstarvet põhjalikult kaaluda.

Siiski, ega me ju ei tea, võib-olla siiski on kellelgi salajasi komeedi-rännu kogemusi. Oleks ju igati vahva, kui keegi astuks kapist välja ning pajataks oma isiklikke kosmosemuljeid nagu nt Vikenti Liblikas naaberkülast, kes kätega igas suunas vehkides ja aeg-ajalt hävituslennuki pikeerimist imiteerides oma hiljutises sisutihedas, kujundlikus ning metafooridest kubisevas kõnes seletas, kuidas ta olla endale vahukulbiga kohvi keedupotist kruusi tõstnud.

Kvasarid

Seal tähises-tähises taevas,
üks salalik- kauge objekt.
Kahtlane kiirgus sealt laekub,
kus spektrijoonest saab mets!

Kuniks ööd on veel kevadiselt pimedad, sobiks veel ühel pikka aega küllalt hämarana püsinud teemal rääkida.

Esiteks hakati otsima optilisi vasteid suhteliselt tugevat kosmilist raadiokiirgust emiteerivatele objektidele. Nii avastati raadiogalaktikad, kus raadiokiirgust lähetav piirkond kippus ulatuma oluliselt suuremale piirkonnale kui optikas leitud vaste. Kuid ärme neile praegu suurt rõhku asetame.

Alates 1960. aastast hakati raadiokiirguse järgi leidma optilises lainealas esmapilgul justkui tavalisi tähti. Esimene avastatu sai katalooginimeks 3C 273. Selliseid tähti spektraalselt edasi uurides hakkas aga kiiresti silma, et taolised, Maalt vaadates küllat tuhmid, kuid siiski tavaliste tähtedena paistvad „raadiotähed” on väga imelike spektritega, mida ei suudetud ühegi aatomi (ega molekuli) laoboratoorse spektriga seostada. (Spekter on uuritava objekti kiirguse jaotus lainepikkuste (või sageduste) järgi.) Selliseid saladuslikkuse loori taha jääma kippuvaid objekte kogunes rohkem kui üks.

Suur samm edasi astuti 1963. aastal, kui ühel sellisel objektil, just sellelsamal esma-avastatul 3C 273, õnnestus M. Schmidti nimelisel uurijal need imelikud heledad jooned ära tuvastada: tegu oli kõige lihtsama ja rikkalikuma aine, vesiniku nn. Lymani seeria joontega. „Viga” oli selles, et need jooned asusid ootamatult hulga „maad” pikematel lainepikkustel kui „tarvis”. Nüüd oli lõng üles võetud ja tundmatud kiirgusjooned (kogu vesiniku Lymani seeria, mõnede muude ainete jooni ka) pandi paika ka teiste vaadeldud, kvasarite aunimetuse saanud objektide, spektrites. Kõigil neil esines ülimalt suurel määral spektrijoonte nihe, nn punanihe. Suur punanihke väärtus viitas omakorda, et kvasarid peavd asuma ülimalt suurtel kaugustel. Kuid mida siit järeldada saab? Võrdlevad vaatlused ja arvutused näitasid, et kvasarite absoluutsed ehk tõelised heledused peavad olema ligi paarkümmend korda suuremad suurimate teadaolevate hiidgalaktikate absoluutsetest koguheledustest!

Kvasarijahist teleskoobiga

Muide, seesama kvasar 3C 273 jäi pikaks ajaks näiva heleduse poolest heledaimaks kvasariks taevas ning arvestades ka selle absoluutset heledust (ikkagi täiesti „ausa” kvasari mõõtu kvasar), võib seda ka praegu heledaimaks pidada. Kvasari näiv heledus on 12.9 tähesuurust ja see paikneb Neitsi tähtkujus, eks sellepärast see teema just nüüd, aprillis, saigi üles võetud.

Püüame siis selle kvasari justkui kuidagi kinni ka. Asub see Porrimast (gamma Vir (3.4 tähesuurust)) 2.6 kraadi loodes (lõunakaares asumise korral ülal ja paremal). Kvasar 3C 273 paikneb 3 kraadi kaugusel kagu pool (allpool vasakul) galaktikast M61. Ega siin tegelikult muud targemat teha pole kui kasutada koordinaate.

Alfa: 12h 29m 06s ; delta: 2º 3´ 9´´

Peab siiski tunnistama, et nii tuhmi objekti otsimine ja vaatlemise proovimine pole eriti suurt kasu toov tegevus. On ju ka Pluuto kui teadaolevalt üpris kehvalt, vaid erinevatelt taevafotodelt otsitava taevakeha heledus vaid alla poolteise tähesuuruse väiksem.

Kvasari 3C 273 asukoht ehk vaatesuund Neitsi tähtkujus

3C 273 on ka ühtlasi meile üks lähemaid kvasareid, asudes „vaid” 2.4 miljardi valgusaasta kaugusel. Kilomeetrites tuleb see „veidi” suurem arv, 2 270 000 000 000 000 000 0000, ehk 2.27 korda 10 astmes 22. Tuleb siiski arvestada, et nii suured kaugused Universumis pole päris lihtlineaarselt määratavad, vaid olenevad kasutamiseks valitud Universumi kosmoloogilse mudeli õigsusest. Arvestades ka äsjatoodud märkust, peaks
3C 273 absoluutheledus olema -26.9 tähesuurust, küllaltki kvasarite „harju keskmise” kandis. Kaugust määrava punanihke väärtus z = 0.158.

Kvasarite heledus pole siiski konstantne, see kehtib ka 3C 273 kohta.

Tuleb siiski märkida, et konkurents nii lähima kvasari kui ka heledaima kvasari tiitlile on olemas. Teisalt kiputakse kvasariteks liigitatama ka mõnda lihtsalt aktiivset galaktikat, mille aktiivsus kvasari mõõtu välja ei anna. Eks see piir olegi tegelikult hägune. Praegu teadaolevalt heledaim kvasar (näiv heledus 12.2 tähesuurust) on
4U 0241+61 Kassiopeia tähtkujus. Absoluutne heledus on sellel objektil -25 tähesuurust (seega tegelikult märksa kesisem kvasar kui eelmine). See objekt peab eelnevat arvestades meile lähemal olema ja ongi. Siit omakorda järeldub kohe, et väiksem peab olema ka punanihe: z =0.044, See objekt on Eestis mitteloojuv, asub aprilliöösiti põhjakaares Kassiopeia tähtkujus, laias laastus vastassuunas Neitsi tähtkuju hallata olevale kvasarile 3C 273.

Kvasari 4U 0241 +61 koordinaadid:

alfa: 2h 44m 58s ; delta: 62º 28’ 7’’

Peab siiski tegema möönduse, et selle objektiga on seotud mitmeid segadusi nii koordinaatide kui heleduse osas.

Lähima kvasari au võiks (ehk) riputada objektile: 3C 465 punanihkega z = 0.030. Näiv heledus 13.3 tähesuurust, absoluutne heledus -23 tähesuurust, seega kvasarite mõistes juba üpris kesine. Objekt paikneb Pegasuse tähtkujus, mis on teatavasti aprilliöödel nähtamatu.

Millega on üldse tegu?

Läheme kvasarite uurimise ajaloo suunas tagasi. Tekkis uus küsimus: mis objektid need sellised ikkagi on?
Väliselt justkui tähed, aga palju heledamad võrreldes isegi võimsaimate, sadu miljardeid päris-tähti sisaldavate galaktikatega. Siit hiiliski sisse ka nimetus kvasar. Edasistel tähistaeva inspekteerimistel avastati suhteliselt ootamatult ka kvasareid, mis raadiokiirguses olid suhteliselt nõrgad. Kuid ka need kvasarid kiirgavad ikkagi peaaegu terves elektromagnetlainete diapasoonis. Nii et kõigil kvasaritel on võimsust väga palju ja jääb ülegi! (Kuid hirmu ei tasu siiski tunda, kuna kvasarid asuvad ju väga kaugel. „No mina küll jõuan neil iga kell eest ära joosta!”, nagu Tiguvälja Teet teisipäeval lahvka juures praalis.)

1973. aastast suudeti mõõta ühe kvasari kui „”tähe” normaalsest mõneti suurem kujutis. Sellest alates tulid astronoomid aegapidi järeldusele, et kvasarite puhul peaks tegu olema hoopiski ülikaugete (ja seega noorte) galaktikate väga heledate tuumadega. Alates 1997. aastast on kvasarite ümber olevaid galaktikaid endid ka otseselt selgelt jäädvustatud. Meile paistavad need galaktikad väga tuhmid vaid väga suurte kauguste tõttu. Galaktikate välised osad ei kippunud varem, kehvemate teleskoopide ja kiirgusvastuvõtjate ajastul, lihtsalt sel põhjusel paistma, et need kiirgavad oluliselt nõrgemini kui nende kvasaritest tuumad. Ning ärme unustame, et suhteliste (mitte absoluutsete) heleduste arvestuses (nagu nad peale vaadates tunduvad) on ju ka kvasarid väga tuhmid objektid. Palja silmaga ja õigupoolest ka läbi tavalise amatöörteleskoobi vaadates pole ju kvasareid näha. (Ka siin korduvalt mainitav kvasar 3C 273 oma ümmardatult 13. tähesuurusega on tuhm mis tuhm).

Hubble teleskoobi foto kvasarist 3C 273. Vasakul on näha ka gaasijuga, mis väljub pildil nähtamatust ümbrisgalaktikast.

Kaugused kvasariteni on tõesti ülimalt suured, ega veelgi kaugemalt palju kraami paistmas polegi, kui välja arvata Universumi mikrolaineline taustakiirgus. Kuna kvasarid asuvad tõesti suisa „maailma alguses” ja seda mitte ainult ruumilises, vaid ka ajalises mõttes, on tegu just nimelt noorte galaktikate heledate tuumadega.

Hubble teleskoobi foto kvasarit 3C 373 ümbritsevast galaktikast. Väga hele kvasarist tuum on varjestatud.

Aga mis „loomad” need kvasarid seal kaugete glaktikate tuumades siis ikkagi on? Üldine seletus on, et kvasareid, neid üliaktiivseid ja seetõttu oma olemuselt väga heledaid objekte „kütab” neid ümbritsev üpris tihe laetud osakestest koosnev plasmamaterjal, mis kvasari päris keskmes oleva tsentraalse (ülimalt massivse ja ka väga suurte väliste mõõtmetega) musta augu suunas ülisuure kiirendusega keereldes ja pööreldes langeb. Protsessiga kaasneb lisaks, magnetväljade lahke abiga, ka dünaamiline hõõrdumine. See aspekt põhjustab kiirgumise „hargnemist” peaaegu kõikidele mõeldavatele lainepikkustele (ehk sagedustele). (Kiirused on mõistagi ka suured, kuid kiirguse põhjustab just osakeste suur kiirendus.) Soodsaimad tingimused, et galaktika tuum paistaks kvasarina, ongi just noortel, alles välja kujunevatel galaktikatel, sest veel mitte tähtedeks koondunud materjali ja ka tähti tervikuna, mida must auk neelab, tuuma läheduses leidub.

Meenutame, et kvasarite kiiratavad spektrijooned asuvad uskumatult „valede” kohtade peal. Mainitud hele Lyman-alfa kiirgusjoone laboratoorne lainepikkus on 121,6 nanomeetrit, seega päris kaugel ultavioletses spektripiirkonnas. Esimestel avastatud kvasaritel ol Lyman-alfa joon küll hulga maad „punasemas piirkonnas”, kuid siiski endiselt UV-alas. Leitud on aga kvasareid, mille Lyman-alfa joon on nihkunud optilisse lainealasse ja isegi sealt edasi lähis-infrapunasesse kanti (olles siis juba jälle optilises kiirgusdiapasoonis nähtamatu). Kaugeima praeguseks avastatud kvasari punanihke indeks z = 10.1, sellele vastab hiigelkaugus 13.2 miljardit valgusaastat.

„Lymani mets”

Lyman-alfa (hääldades: “laimani alfa) kiirgusjoon tekib siis, kui vesiniku aatomis siirdub selle ainus elektron esimeselt ergastatud energiatasemelt põhiolekusse. Võimalik on ka vastassuunaline üleminek, sel juhul tekib samal energeetilisel kohal (121,6 nanomeetrit laboritingimustes) hoopis neeldumisjoon, mis viitab mujalt saabunud kiirguse nõrgenemisele.

Nüüd siis siirdume luuletuses lubatud metsa. Uurime jälle Lymani alfa-joont, mis oma suhtelise tugevuse tõttu on oluline „asitõend” kvasarite spektrite mõistmisel.

Kvasarite spektrite uurimisel tekkis nimelt järjekordne küsimus.
Mida kujutab endast Lyman-alfa kiirgusjoonele lisanduv arvukas neeldumisjoonte rivi, mis jääb kiirgusjoonest lühemate lainepikkuste poole? Pikapeale tuli möönda, et ka need neeldumisjooned on tegelikult Lyman-alfa tekkega jooned, kuid miskipärast viitavad nende asukohta väiksematele ja lisaks ka erinevatele punanihetele. See ongi see „Lymani mets”.

Astronoomid on siiski aegapidi välja peilinud, et mainitud neeldumisjoonte võrgustikku ei tekita mitte kauge kvasar ise, vaid neutraalset vesinikku sisaldavad kosmilised gaasipilved, mis jäävad kvasarilt tulevale valgusele ette. Olenevalt kaugusest Maalt vaadates, neelavad need gaasipilved kvasari kiirgust, tekitades ikka selle Lymani alfa joone, kuid sedapuhku neeldumisjoone. Ühe gaasipilve käest vabalt pääsenud footonid kohtuvad kusagil oma teel järgmise, Maale lähema pilvega, siis tekib uus neeldumisjoone komponent jne.

Sellist „metsa” hoolega uurides, kasutades kvasarite intensiivset kiirgust, saab üha täpsemalt kaardistada vesinikupilvede tihedust ja jaotust maailmaruumis ja nii ka tehakse. Teatavasti aga on vesinik Universumis väga tähtis aine, mille järgi saab ennustada uute tähtede tekkevõimalusi ja võrrelda seda olemasolevate ning juba kustunudki tähtede arvukusega. Kuid see on juba pika ja mitmeastmelise täheteaduse tegemise näide.

Kõige kaugemate avastatud kvasarite korral (punanihkest tulenev kauguse mõõt z = 6 või veelgi rohkem) on lühemalaineline spekter alates Lymani kiirgusjoontest teistsugune kui äsja sai kirjeldatud (õieti nagu „põlegi” teist!), see viitab juba teistele, veel üldisematele kosmoloogilistele põhjustele.

Kvasarite väiksemad vennad

Kas ka meile lähemal esineb kvasareid? Esineb, kuid vaid nende „kergemate versioonidena”. Need on tuntud mikrokvsaritena, aktiivsete galaktikatena, osa neist nimetatakse Seyferti I või Seyferti II tüüpi glaktikateks. Osa aktiivsetest galaktikatest on tuntud suure ruumilise ulatusega raadiogalaktikatena. Nende objektide lähem käsitlus ei paista siiski käesolevasse loosse ära mahtuvat. Muuseas, aktiivsete galaktikate aspektis tuleb jälle kord nimetada galaktikat M81 seoses tuuma piirkonnas toimuvaga, samuti ka selle väga huvitavaks tähetekkepiirkonnaks osutuvat naabergalaktikat M82. Tundub, et need galaktikad on koguni üksteisega kokku põrganud (st üksteisest läbi liikunud) ning selle kokkupõrke „järelkajad” on siiamaani jälgitavad.

Aktiivsetes galaktikates tuumade „põrgukatel” küll keeb, kuid mitte nii intensiivselt kui kvasarite puhul. Galaktikad, need meile lähemad kui kvasar-tuumadega galaktikad, on ühtlasi ka vanemad ja nende keskmete lähedalt on põhiline materjal juba tsentraalsesse musta auku neelatud või ka enne seda „ohutus kauguses” tähtedeks saanud. Tõsi küll, asi oleneb ka vaatesuunast. Kui vastavat galaktikat täpselt külje pealt vaadata, ei paista ka kvasar „päris „kvasarina”. Samas, nii lähedastel kui ka suhteliselt suurematel kaugustel Maast (ühtlasi Päikesest ja ka Linnuteest) ei ole kvasareid siiski avastatud. Ju siis nii lähedases ruumis (ja ajas) kvasareid ikkagi pole.

Kvasari „jäänuk”, must auk, on olemas ka täiesti nn rahulike galaktikate keskmetes, meie Linnutee sealhulgas. Mingil määral toimuvad kvasari-taolised protsessid siiski ka sellistes galaktikates, kuid „intensiivuse nupp” on kõvasti maha keeratud olekus. Ka mõne massivsema tähtede kerasparve keskmes on must auk, ega needki saanud täiesti „näljas olevatena” tekkida..

Uudiseid rohepöörde rinnetelt

Kvasari saaksime aga ise teha küll! Nt Andromeeda galaktika (kuigi aprilliöödel kahjuks kehvas asendis) on niigi ilus, teeksime ta õige tema tuuma (uuesti) kvasariks muutmisega veel oluliselt ilusamaks! Selleks oleks vaja lihtsat tööd: võtame mõne teise galaktika, nt kaks Andromeeda elliptilist kääbuskaaslast M32 ja M110. Vaja on puistata neist esmalt üks, siis kohe sujuvalt ka teine aegamööda Andromeeda põhigalaktika, M31, tsentrilähedase piirkonna suunas laiali. Juurdepuistetava piirkonna valikul tuleb küll päris täpne olla, samuti on oluline ka puistamise kiirus, nii et jukerdamist omajagu oleks, aga lõpptulemus saaks ju uhke! Paar isikut on siiski selle idee kohta öelnud, et „midagi on pildil valesti”, aga ega siis saa ka uskuda kõike, mida sulle räägitakse. „Peaasi, et pipar oleks lahustunud ja pööre oleks roheline!” nagu ütleb alati Poldivälja Paavel, kui ta järjekordse mutri on puruks keeranud ja õigus kah!

Viimati tsiteeritud lause kõikehaarava sügavuse ja ulatuse tõttu võeti Paavel muuseas ka Helsingi Ülikooli audoktorite konkurentsitihedasse järjekorda. Kusjuures on lootust, et lähikuudel võib asi ka asjaks saada. Kuigi see polnud hädavajalik nõue, panime siiski veel omalt poolt külakogukonna otsusega Paavli kindluse mõttes ka põhikooli lõpueksamitele kirja.
Paavel on ju Ilmeni Internaatkodust ka juba ammu väljas, väljakirjutamise ametlike dokumentidega tegeleme samuti hetkel hoolega.

Soovides Poldivälja-mehale tema peatsel akadeemilisel kõrgpilotaažil seiklemisel edu, peaks üldiselt vist tasapisi hakkama jutulõnga kokku sõlmima.

Noppeid ühest tavalisest füüsika tunnist

„Austatud klass, järgmine tunniteema on: „Rasked esemed, allakukkumine ja gravitatsioon”. Vastajaks on õpilane Kiir ja küsimuse esitajaks härra Laur. Palun.”

„Aitäh, lugupeetud köster. Lugupeetud õpilane Kiir. Küsimus. Kas üles tõstetud raske ese kukub gravitatsiooni mõjul alla, kui see lahti lasta? Palun vastake mulle konkreetselt ja selgelt jah või ei ning ma palun, ärge ajage seosetut juttu nagu te seni olete alati ajanud. Aitäh.”

„Aitäh. Vastates teie küsimusele, peame me kõik võimalused laual hoidma. Ma ei saa eseme eest vastata, peate küsimusega eseme enda poole pöörduma. Esemed on muide väga jutukad, olen isiklikult nendega paljudel koosolekutel, veel enam aga omavahel vestelnud. Teie vihje gravitatsioonile on väga kaval ja te püüate mind rünnata, aga me ei tea mitte kunagi, millal gravitatsioon katkeb, ma olen teile sellest juba mitu korda rääkinud ja kas te olete ikka päris kindel, et te lasete eseme lahti või ainult lubate seda? Kas te võite mulle vastata, et te ikka lasete eseme lahti?? Vastake!!! Aitäh!”

Aitäh. „Mul on küsimus tunni toimumise kohta härra kõstrile. Kuulsite ise: Kiir keeldub küsimusele vastamast ja esineb selle asemel täiesti segase jutuga. Ma ei saanud Kiirelt vastust, palun kutsuge ta korrale ja käskige vastata!” Aitäh.

Aitäh. „Härra Laur, ma ei saa sekkuda, kuna küsitav püsis teemas. Mina igatahes kuulsin selgeid vastuseid. Küsisite: „Kas üles tõstetud?” Vastus oli „Jah!” Küsisite: „Lahti lasta?” Vastus oli „Ei!”. Küsisite: „Kukub alla?” Vastus oli: „Vastake!!!” Kiir andis täiesti ammendavad ja täpsed vastused. Ma kutsun hoops teid korrale, teil pole õigust õpilast Kiirt selliste koolikiuslike küsimustega ärritada!”

„Härra köster, ma küsisin ju vaid ühte konkreetset ja seejuures ülilihtsat asja ja vastust ei tulnud. Hinne Kiirele saab olla vaid üks! Asi paistab koguni palju hullem olevat; kõik said praegu ja on varemgi saanud kuulda ja näha, et Kiire esinemine viitab adekvaatsuse täielikule puudumisele, kooliküpsusest on asi hoopiski kaugel! Ma ei tahaks seda küll välja öelda, aga probleemi lähemaks käsitlemiseks tuleks kaaluda õpilase Kiire juhtumi uurimiseks psühhiaatrite konsiiliumi kokkutulekut, kas te ei leia?”

„Seda viimast ettepanekut toetan ma täielikult!”

„Lible, kes sinul lubas veel siin ringi hiilida ja veel ka sõna võtta! Vait! Uks kinni! Härra Laur, nagu ma juba ütlesin, te üha solvate rängalt kõrgestisündinud Kiirt. Lisaks peate te hoopis vastajale tänu avaldama, kuna väga austatud õpilane Kiir väärib hoopis kolme viite korraga! Ta vastas kahele lisaküsimusele koguni ennetavalt! Lisaks püsis ta jälle ka teemas! Mina vist ka. Tänan teid vastamast, lugupeetud Kiir. Palun ärge kurvastage, kohe saate kommi! Kas ma löön kohe uuesti teie saapanööbid läikima? Kuulutan sellega tunni lõppenuks!”
(Sosinal): „Kuule, rentnik, ütle õige, kus me oleme, miks me siin oleme ja kuidas me siia saime ning mine tee Kiirele pai!
(Röögatades): Lible, jälle sina! Mine kohe eemale! Vipper ja Imelik, mida te tahate! Tõnisson ja Kesamaa, te peate otsekohe taanduma! Järveots, ma hoiatan! Toomingas, ma olen köster! Aaaappiiii.ii.i…! Pää-ää-stkee…ee Ki..kik..eri..kii..iiir..!” (kole kisa mitmest suunast, kolin, pikapeale vaikus)

Ruumi üksijäänud rentnik keerutab vuntsi ja ümiseb omaette arusaamatus keeles:
„Kuut pai, tsõu,
juu mast kõu,
mio-maio….”

Veidi hiljem, mõtlikult:
„Diogenes tünni seest (nagu tal mood),
vaid lausub: ”Jajah, või et nõnda on lood!””

…………………………………………………

Kultuurisoovitus peale tunde jäänutele ka. Püsides kõstri ja Kiire eeskuju järgides samuti, ehkki vaid osaliselt, teemas, võiks sedapuhku soovitada ringhäälingu arhviist Vanalinnastuudio etendust „Ei mingit kahtlust” (ETV 1983). Kindlasti vaadake ka teist vaatust.

Nojah, ja igaks juhuks ka see jutuksolnud Kontori lugu:

https://www.youtube.com/watch?v=r1K_TmZ7h1M
ning:

https://www.youtube.com/watch?v=t5ImncN-rQc

(Viimatise loo eestikeelne kokkuvõte juba järgmises osas!)

Kuu faasid

• Viimane veerand: 2-sel kell 6.15;
• Kuuloomine: 8-ndal kell 21.21;
• Esimene veerand: 15-ndal kell 22.13;
• Täiskuu: 24-ndal kell 2.49.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Järgneb (kindlasti veidi lühemana)…

Novembrikuu järjeloos on palju juttu olnud komeetidest ja meteooridest. Las siis minna lisaks trummile ka pulgad ning laseme samamoodi edasi.

1772. märtsis avastasid Jacques Leibax Montaigne ja meile hästituntud Charles Messier teienteisest sõltumatult uue komeedi, hiljem tuntud kui Biela komeet. Suuremat üldist tähelepanu see avastus esialgu ei tekitanud. Uuesti avastati see komeet 1805. aastal. Kuulsad matemaatikud Gauss ja Bessel üritasid olemasolevate nappide vaatlusandmete alusel teha 1905. aasta komeedi orbiidi arvutusi ja märkasid töö käigus teatud sarnasust 1772. aasta komeediga, kuid kindlaks veeendumuseks oli andmeid siiski liiga vähe.

Biela komeet sai oma nime 1826. aastal lisandunud uuringute järgi. Wilhelm Biela vaatles 1826. aastal periheeli läbivat komeeti mitmetel kordadel. Vaatlusandmete hulk võimaldas lõpuks arvutada ka perioodi 6.6 aastat, mis osutuski enam-vähem õigeks.
Komeetidest oli sel ajal veel vähe teada, Biela komeet oli alles kolmas kindlaks tehtud perioodiline komeet Halley ja Encke komeetide järel.

Eks me oleme harjunud, et komeedid saavad esmaavastaja nime. Nagu näha, pole see alati nii olnud. Ka Halley komeedi esmavaatleja polnud kindlasti Halley. Kuid Halley pani komeedi perioodiliselt „paika”, nii nagu tegi ka Biela „oma” komeediga.

Biela komeet ilmus endisena veel 1832. aastal, kusjuures tekitas kahinaid võimalus, et komeet põrkub Maaga kokku. Ennustus osutus peatselt ekslikuks, kuid sellest eriti valjusti ei räägitud. Tekib tänapäevane tunne, eks ole?

1846. aastal aga osutus Biela komeet vähemalt kaheks osaks jagunenud olevat. Osaline selles asjas ilmselt nagu ikka see kuri Jupiter. Jupiter asub Päikesest veidi üle 5 astronoomilise ühiku (aü) kaugusel, Biela komeedi afeel aga on veidi enam kui 6 aü, mitte väga kaugel Jupiteri orbiidist.

Kaheks jagunenud Biela komeet 1846. aastal.

Peale 1852. aastat, kui „kaksikkomeet” uuesti ilmus, jäi Biela komeet aga kadunuks. Kuid olemasolevad orbiidiarvutused näitasid aga, et 1872. aasta novembri lõpus peaks komeet Maale lähenema. Taas kord, sedapuhku juba üsna tõsiselt, kahtlustati sedagi, et komeet võib isegi Maaga kokku põrgata. Komeet jäi nägemata, küll aga pakkus taevavõlv 27. novembril 1872 tiheda, kuigi enamuses tuhmivõitu meteooride „vihma”, 3000 meteoori tunnis, mõnedel hinnangutel isegi kuni 7000 meteoori tunnis. Radiandi asukoht klappis Biela komeedi eeldatud asukohaga. Tegu oli tänapäevase nimetusega andromediidide meteoorivoolu arvatavasti aegade tihedaima tähesajuga.

Kunstiline kujutus 1872. aasta 27. novembri meteooride “vihmast”.

Andromediidid

Tagantjärele on saanud selgeks, et Biela komeediga seotud meteoore nähti sügistaevas ka varasematel aegadel.
Komeedi „pooldamise” käigus on aga Jupiter muutnud ka meteoorivoo orbiiti, sh radiandi suunda Maalt vaaadates. See asus varem Kassiopeia tähtkujus. Hilem „kolis” radiant aga Andromeeda tähtkujju.

Andromeeda tähtkuju oma lahutamatu naabri Pegasusega. Andromeeda suunalt lähtuvad ka andromediidid.

Tänapäeva andromediide on nähtud päris heade meteoorivooludena aastail 1741, 1798, 1835, 1830, 1838 ja 1847, seda detsembri esimesel nädalal. Nagu näha, ei lange need aastad eriti kokku Biela komeedi periheeli aasatega, kuid tegu on ju lühiperioodilise ja seega juba küllalt pikalt ning ajaliselt ebaühtlaselt „kulunud” komeediga, nii et midagi eriti üllatavat selles pole.

Peale 27. novembrit 1772, kui komeedi asemel ilmusid tihedad meteoorid, oli langevaid tähti tihedasti näha ka 1885. aasta novembri lõpus.

Edaspidi on andromediidid päris kiiresti nõrgenenud ja 20. sajandil ning uue sajandi alguses pole mõnedki sellest meteoorivoost kuulnudki. Ning õigusega: mis see mõni meteoor tunnis ikka ära ei ole. Seda enam, et needki mõned on tihtilugu nii nõrgad, et silm neid ei eristagi. Lisaks pole radiant kindlalt paigas: andromeedidid on nii „laiali vajunud”, et mõni võib lähtuda ka Andromeeda naabrusest, Kaladest või Kolmnurgast. Ajame asja veelgi hullemaks: Andromeediidid on osaliselt „kolinud” novembrikuu esimesse poolde, samas osad ilmnevad alles detsembri algul.

Miks siis kogu see jutt? Ikka seesama meteoorivoolu määramatus, mida püütakse siiski kuidagi konkretiseerida. Hoogu selleks andis andromediidide mõningane aktiveerumine 2011. aastal.
Nii ongi nüüd muuhulgas pakutud, et just tänavu, 2023. aastal võivad andromediidid siiski saavutada mingi arvestatava aktiivsuse, ligikaudu 2. detsembri paiku. Kas see nii juhtub ja isegi kui juhtub, siis kui paljud neist piisavalt heledad on, seda peab jällegi… oma silmaga uurima!

Ning üks asi veel: nii palju kui andromediidide kohta on teada saadud, siis nende kogumass paistab olema hulga pisem kui oli Biela komeedil. Nii et vähemalt 1 komeedi kaheks lagunenud tuumast võib ikka veel täitsa olemas olla ja „suitsemise suitsutundi” pidada. Olles väheaktiivne, võib Biela komeet (või komeedid) oma võib-olla osaliselt muutunud orbiidil ikkagi „tumeda kamakana” kuskil maailmaruumis ootel olla, et millegagi kokku põrgata. Loodame siiski, et mitte Maaga. Käigusolevad seiresüsteemid, mis selliseid ohtlikke objekte püüavad leida, pole siiski senimaani häiret andnud.

Pogsoni valem

Ikka on käsil ka see kiirguse mõõtmise teema.
Tähe heleduse tähesuurustes ja registreeritava kiirguse omavaheliseks sidumiseks on kasutusel logaritmi sisaldav Pogsoni valem. Eelnevast tuleb tähele panna, et kuna logaritmitava suuruse arvväärtus võib olla erinevates ühikutes, siis vastavalt on erinev ka arvväärtus ise ning tuleb teisendada ka Pogsoni valemis sisalduvat liidetavat konstanti a. Paneme selle valemi ka kirja:

m = a – 2.5 * log E,

kus

m – näiv heledus, loetakse tähesuurustes (otsene ühik puudub),

a – konstant, mis sõltub E esituse valikust. (Mõistagi on m nullväärtus(ed) samuti kokkuleppeliselt valitud.)

E – valgustatus (luksides) või energeetiline valgustatus ehk intensiivsus (vatti ruutmeetri kohta). Põhimõtteliselt võib E-ks kasutada ka tähelt lähtuvat kiirgusvoogu (vattides) või valgusvoogu (luumenites). Neid suurusi saab üksteisest ümber arvutada, lähtudes reaalselt mõõdetud intensiivusest või valgustatusest.

Kui E tähendab tähe poolt põhjustatud valgustatust (luksides), siis a = -14.18.

Mida heledam objekt, seda väiksema väärtusega tuleb m. Heledamatel objektidel on näiv heledus m väiksem kui 0 (Arktuurus (-0.05), Siirius (-1.46), Jupiter (umbes -2), Veenus (umbes -4), Kuu (täiskuu umbes -12,7) , Päike (umbes – 26,7)).

Praktikas on aga tihti vaja võrrelda ühe tähe heleduse m1 erinevust teise tähe heledusega m2. Kui arvutada vaid heleduste vahe, kaob ära ka vajadus konstandi a kasutamiseks, sest

m1 – m2 = -2.5*log (E1/E2) ,

kusjuures E1 ja E2 annab meile mõõteaparaat (lukside kasutamise korral luksmeeter (mitte seostada seda lukside paraadi luksumisega!)).

Et saada tähe absoluutset heledust tähesuurustes, tuleb teine valem
veel Pogsoni valemile juurde:

M = m + 5 – 5 log D,

kus

M – absoluutne tähesuurus,

m – suhteline ehk näiv tähesuurus,

D – tähe kaugus parsekites (pc). 1 pc kaugusel on Maa ja Päikese nurkvahemaa parajasti 1 kaaresekund. Teisendades:

1 pc = 3.086 * 10 astmes 13 km = 3.26 valgusaastat (va).

10 parseki puhul M = m.

Absoluutne heledus ongi selline taevakeha (tähe) heledus, kui ta asuks 10 pc kaugusel. Kui kõiki objekte kujutada ette ühel ja samal kaugusel, (selleks on siis kokkuleppeliselt valitud kaugus 10 pc), saamegi hinnata objektide tõelisi omadusi, sh heledust.

Kokku saame neist kahest valemist:

M = a + 5 – 2.5 * (log E + 2 log D).

Tähe kaugust võib väljendada muidugi ka kilomeetrites (või meeetrites), kuid siis on ka M-i valemis kasutatav konstant 5-st erinev arv. M väärtus peab ju sama tulema.

Kui ka Päike nagu teisedki tähed „asetada” kokku lepitud 10 parseki kaugusele, saame kasutusele võtta teiste tähtede kiirgusvõimsuste hindamise skaala, võttes ühikuks Päikese kiirgusvõimsuse, mis on juba teada. Siit saame üle minna juba tähe tegelikult kiiratavale kiirgusvõimsusele.

Tegelikult tuleks arvesse võtta ka kiirguse neeldumine pikal teel, kuid jätame selle praegu mängust välja. Asi paistab vist niigi hull juba ammu…

Visuaalsed ja bolomeetrised suurused

Tuleme nüüd tagasi oll 1. osas alustatud HR diagrammi erinevate heledusskaala valikute juurde. Tähe heledusel hindamisel saab eristada erinevaid variante. Kasutusel võib olla visuaalne absoluutne heledus. See on kooskõlas just valgusvooga (luumenites) ja valgustatusega (luksides). Kuid heledus võib vastata ka tähe kogukiirguse voole (vattides) ja intensiivusele (vatti ruutmeetri kohta). Sel juhul on tegu absoluutse bolomeetrilise heledusega. Sellisel viisil hinnates on iga täht loomulikult alati heledam kui vaid visuaalse spektripiirkonna kiirgust arvestades.

Päikese juhul pole erinevus bolomeetrilises ja visuaalses kiirgusskaalas küll väga suur, sest peaaegu pool (45% kiirgusest) kiirgubki nähtavas piirkonnas. Nähtava spektri laius on küll päris kitsas, kuid Päikese kiirguse maksimum just visuaalses piirkonnas paikneb.

Päikese nähtamatust kiirgusest jääb enamus infrapunasesse spektriosa. Nimelt just pikemalainelises suunas venib kiirguse jaotuse „saba”, kuigi üha nõrgenedes, suhteliselt kaugele. Lühemalainelises, ultravioletses suunas nõrgeneb kiirgus palju kiiremini. Tegelikult täiesti vales, kuid siiski mingis piltlikus lähenduses võiks ka Päikese kiirgusenergia jaotust ehk kiirgamisvõimet (vatti ruutmeetri ja lainepikkuse ühiku kohta) iseloomustada maksimumi asukoha mõttes sarnase jaotusega kui on silma tundlikkuse kõver (seda iseloomustavad ühikuta suurused 0 ja 1 vahel; meenuta jälle loo 1. osa). Päikese bolomeetriliseks absoluutseks heleduseks loetakse 4.74 tähesuurust ja visuaalne absoluutne heledus on omakorda 4,83 tähesuurust (algebraliselt suurem number näitab alati väiksemat heledust). Vahe on seega antud juhul mitte eriti suur, kuid siiski peab seda arvestama.

Võib siiski tekkida küsimus, et miks on Päikese tähesuurustes antavate heleduste vahe vaid 0.09, kuid kiirguste erinevus on siiski enam kui 2 korda (meenuta 45% veidi eespool). Vahe, heledustes peaks ju olema umbes 0,88. Asi on selles, et nii nagu U, B, V, R, I jne tähesuuruste nullkohad on defineeritud erinevalt, on see ka bolomeetrilise heleduse korral.

Vaatame nüüd uuesti V-filtrit ehk visuaalseid tähesuurusi. Kui ikkagi mitte hakata luumenite ja luksidega mässama ja soovime kasutada lihtsalt „valgusele vastavaid kiirgusvõimsusi ja intensiivsusi”, siis saame vastavaks kadudeta intensiivsuseks umbes 156 vatti ruutmeetri (W/m2) kohta (samades ühikutes bolomeetrilisele kiirgusele vastavast solaarkonstandist 1361 W/m2 on see umbes vaid 11%. Miks siiski nii vähe, tuletame jälle meelde, et Päike kiirgab ju suure oma kiirgusest just nähtavas valguses?

Peame paraku arvestama ka jälle silma tundlikkuse kõveraga (selle väärtused optilises lainealas muutuvad lühematest lainepikkustest pikemate poole liikudes 0-st (380 nm juures) kuni 1-ni (55 nm juures) ja siis jälle 0-ni (760 nm juures)). See asjaolu lasebki isegi nähtavast kiirgusest suure osa „raisku minna”. Kui toodud „optilise solaarkonstandi” arvväärtus 156 W/m2 siiski luksidesse teisendada (korrutame 683-ga läbi), siis vastavalt saame üle 100 000 luksi; meelespidamise mõttes ligikaudsemalt olgu sada tuhat luksi.

Samasugune nagu on Päikese absoluutse bolomeetrilise ja absoluutse visuaalse heleduse vahe, peab olema ka vastavate näivate heleduse vahe. Visuaalne näiv heledus on Päikesel
-26,74 tähesuurust ning bolomeetriline (suurem heledus) -26,83 tähesuurust.
Ehk oleks viisakas ka see palju kasutusel olnud Päikese kiirgusvõimsus välja kirjutada:

L⨀ = 3.84 *10 astmes 26 W

Päris suur suurus, samas tähtede maailmas üsna keskpärane, aga eks tähed kiirgavadki võimsalt.

Kui seesama suurus Päikese pindalaga läbi jagada, saame Päikese kiirgavuse. Kiirgavus avaldub omakorda teatud konstantse võrdeteguri abiga efektiivse temperatuuri neljanda astme kaudu. Siitkaudu ongi Päikese pinnatemperatuur käes!

Kui võtta aga kiirgavus lainepikkuse ühiku (meetri, kuid praktikas kohasema nanomeetri (0,000000001 m)) kohta), saame veel ühe, tegelikult ka juba mainitud kiirgust iseloomustava suuruse, mida nimetame Päikese kiirgamisvõimeks. Analoogiliselt arutledes jõuame ka teiste tähtede kiirgavuste, temperatuuride ja kiirgamisvõimeteni.

Kiirgamisvõime võib olla esitatud ka sageduse ühiku (Hz = 1/sekund) kohta. Sel juhul tuleb taas kord arvestada, et ka kiirgamisvõime vastavad arvväärtused tulevad erinevad. On ikka hirmus küll see (astro)füüsika!

Tähe pinnatemperatuuri saab avaldada ka tähe kiirguse maksimumile vastava lainepikkuse kaudu, kui kasutada matemaatiliselt väga lihtsat Wieni nihkeseadust (kuid jätame selle rahule).

Kordaks üle ka solaarkonstandi ehk Päikese kogukiirguse intensiivsuse Maani atmosfääri ülapiirini jõudes:

S = 1361 W/m2

See konstant pole siiski väga range konstant, see avaldub paraku ka selle veidi erinevates väärtustes eri allikates.

Tegelikult on asi Päikese kiirguse intensiivsuse ja valgustatusega Maa pinnal veel palju keerulisem. Päikese kiirgus jaguneb otsekiirguseks ja hajunud kiirguseks; sinine hajub kõige enam, seetõttu ongi päevane taevas sinine. Võimsalt on mängus Päikese kõrgus või ka seniitkaugus. Päikese loojumisel ja tõusmisel saavad otsekiirguse intensiivsus ja sellest tulenev valgustatus väärtuseks null. Kui ehakuma on kustunud, võib lugeda kadunuks ka hajunud kiirgust.

Arvestada tuleb ka kiirguse osalist neeldumist Maa atmosfääris. Seegi oleneb lainepikkusest…

”PALUN VÄLJA!”, röögatas Toots ja tormas kohutavat kiirust arendades Kiire jaoks sauna kütma.

Fotomeetriast veel

Eelmise punkti jätkuks võiks siiski lisada, et mingi tähe bolomeetrilise ja visuaalse heleduse erinevus on seda suurem, mida rohkem on täht Päikesest kuumem või ka jahedam. Esimesel juhul jääb palju kiirgust ultravioletsesse, teisel juhul infrapunasse spektriossa.

UBV- fotomeetriline süsteem pole ainus, mida kasutatakse. Mainida võiks siinkohal nt ka Vilniuse fotomeetrilist süsteemi või Strömgreni süsteemi. Fotomeeetrilisi süsteeme on loomulikult veel palju, kuid säästame siinkohal lugejat veidigi.

Muuseas, ammu on ka selgunud, et silma keskmise tundlikkuse kõver nihkub päris hämaras ringi vaadates, nt mahakukkunud naelu (ilmselt asjatult) otsides, mõnevõrra lühemate lainepikkuste poole, kusjuures silmaava suurenemise tõttu kasvab ka luumenite või lukside tajumise tundlikkus. Ometigi on sellest vähe kasu, sest heledate objektide ilmumisel silm seda „ei salli”. Samuti ei erista silm sellises tumedas hämaruses värvusi. „Kõik kassid on öösel hallid ja kõik neiud on kallid,” olevat kunagi öelnud keegi prohvet, ehkki ta seda vist ei öelnud. See väide pole siiski päris õige, sest hall kass on hall ka keset heledat päeva ja saab nii öösel kui päeval samamoodi vihaseks, kui teda sabast tirida. Tõsi küll, muud värvi kassid saavad siis ka tigedaks. Ka eeltoodud „tsitaadi” teine osa kehtib muidugi ööpäevaringselt. Kuigi tigedus pole siingi tundmatu mõiste…

Kuid ega need tähed, isekiirgavad objektid, eriti hallid ei olegi, veendume öösiti selgesse taevasse vaadates. Ka värvid on vähemalt heledamatel tähtedel eristatavad. Tume taevafooni taust on abiks, et tähed on siiski (peaaegu) värvilistena vaadeldavad.. Nii et just päevasele „keskmise” silma valgustundlikkusele baseeruv tähtede V-heledus, olgu see suhteline või absoluutne, sobib tähtede heleduse iseloomustamiseks ikkagi, vähemalt nii on mõõtesüsteemid kasutusele võetud. Muide, hall värv polegi värv, vaid üsna tuhm valge värv (kõik värvid koos), mitte aga siiski ka must, mis tähendaks, et midagi pole näha.

Muud kiirgused

Aga on ju olemas veel raadiokiirgus, röntgenkiirgus ja gammakiirgus! Üldiselt pole tähe bolomeetriline heledus neist eriti sõltuv, sest võib öelda, et tähe fotosfäärist pärit „tavakiirgus” jagunebki infrapuna, optika ja ultravioletse spektripiirkonna vahel. Muidugi on astronoomias väga tähtsal kohal ka ülejäänud, kaugete spektripiirkondade kiirgus ja selle mõõtmine, kuid raadiokiirgus, röntgenkiirgus ja gammakiirgus tähendavad üldiselt juba muid, täiendavaid (keerulisi) protsesse antud tähega või mitmiktähega seoses. Gammakiirgus küll ongi muuseas algne tähe tuumast väljatungiv kiirgus, kuid läbi paksu tähekesta aegapidi „kulgedes” tohutu arv kordi aina neeldudes ja uuesti kiirgudes on see kiirgus lõpuks vabadusse murdes muundunud suurelt jaolt optiliseks kiirguseks, mida meie siis tajumegi. Muidugi ei levi selline, pidevalt kusagile pihta põrkuv, neelduv ja aina ümbertöödeldav kiirgus tähe ulatusliku ja tiheda kesta sees tsentrist pinnale ligilähedaseltki mitte valguse kiirusega c ! Sellise „megakiiruse” omandab kiirgus alles vabaduses, vaakumis!

U-B ja B-V

Tähtede temperatuuri saab põhimõtteliselt hinnata ka eri filtrites mõõdetud heleduste vahe abil. Nii võib HR diagramm olla ka selline: vertikaalteljel on V-heledus (absoluutne tähesuurus silma järgi), horisontaalteljel aga vahe B-V. Kuid kasutusel võib olla ka skaala U-B, seda just kuumemate tähtede korral.

Üldiselt nimetatakse selliseid vahesid värvusindeksiteks või ka lihtsalt värvusteks.

Võib osutuda vajalikuks ka selline diagramm, kus nt ühel teljel on B-V ja teisel U-B. Aga las see praegu olla, liigne tõsiteaduslikkus on ikka liig mis liig.

Kuidas siis tähe heledust mõõta?

Heleduse reaalne mõõtmine teleskoobi ja fotomeetri abil käib siiski läbi võrdlemiste. Pika töö tulemusel on leitud nn standardtähed, mille heledusi võib lugeda konstantseteks. Nende kiirgusega seotud väärtused on teada kõigis sooviks olevais ühikutes. Mõõtes fotomeetris nii võrdlustähte kui uuritavat tähte, saabki teada ka uuritava tähe heleduse.

Oluline on ka vaadeldava tähe kõrgus ja sellega seotud kiirguse nõrgenemine. Siingi on oluline võrdlus, võrdluseks kuluvad ära nii taevafoon kui ka mõni sobiv võrdlustäht suuna mõttes kusagil ligiduses.

1990-ndate keskpaigast tulid astronoomias fotoplaatide asemel võimsa hooga üldkasutusele CCD-kaamerad, kus tööpõhimõtteks on footonite kogumine teatud suuruses kastikestesse ehk pikslitesse. Tänapäeval on CCD- kaamerad igapävased, sellise põhimõttega töötavad nt ka fotoaparaadid. Kus on siinkohal tänusõnad astronooomidele?

HR diagrammist veel veidi

Nii et võimalusi HR diagrammi telgi tähistada on mitmeid, kuigi mõte on üks: horisontaaalteljel tähe temperatuur ja vertikaalteljel kiirgus. Kiirgus või heledus võib olla erinevat „sorti”: kas harilik silmaga nähtav ehk visuaalne, sinine, ultravioletne, mitut tüüpi infrapunane, samuti võib heledus olla summaarne ehk bolomeetriline. Kindlasti peab aga heledus igal juhtumil olema absoluutne heledus.

Horisontaalset, temperatuuriskaalat, tähistatakse väga sageli nii: O B A F G K M. Arvuliselt tähendab see aga mitmekümnetesse tuhandetesse kraadidesse ulatuvat erinevust. Sellistes kuumusemastaapides kaob praktiline erinevus Kelvini ja Celsiuse kraadide vahel. Kuigi teada ju võiks: meile tuttavatele Celsiuse kraadidele tuleb lisada 273, siis saame kraadid kelvinites.

Hakkaks novembrikuu väga pikaks veninud jutuga otsi kokku vedama. Olematuks muutunud maine päästmiseks annan välja lubaduse, et detsembrikuus nii tihedasti (uusi) mõisteid, ühikuid ja valemeid sisse ei tule. Kuigi, võib-olla peaks senises jutus esinenud suuruste põhjal ehk mingi koondtabeli tegema.

Lõpetuseks

Inglise keeles on püütud tähtede pjnnatemperatuuri skaalat nii meelde jätta: (O B A Fine Girl Kiss Me). Eesti keelde tõlkides on see… eh, sõnaraamat unus jälle maha!

Eesti keeles võiks ikkagi samuti mingi jada kasutusel olla. Õnneks on meil selle jaoks meie endi ovatsioonide saatel hulk orgaanilist väetist otse laudast viglaga lõunalauale laotatud: viimatise aasta ülimitmekülgse Aasta Inimese, Aasta Euroooplase, Aasta Naise, Aasta Kodaniku, Aasta „Käbi Ei Kuku” Saatekülalise, Aasta Slaavataja, Aasta Teadmata Kadunu baasil võime meiegi kokku panna omapoolse jada:

Ohhoo! Braavo! Aplaus! Fantastiline! Glamuurne! Kaasakiskuv! Masendav…

„Kui teile orgaaniline väetis ei maitse, siis sobrage veidi: ehk leiate ka paar otse Moskvast pärit saiakest.” kiitles taustal keegi, kes oli ise äsja taolisest ollusest järjekordselt välja kistud ja puhta veega üle pestud. „Ma arvasin, et see on eriline tumedaveeline eurobassein ja mulle ju meeldib ujuda!”, pahandas järjekindel suplusefänn oma tavapärase üleoleva naeratusega ja lisas võidurõõmsalt: „Muuseas Kuu kukkus eile õhtul alla ja plahvatas! Homme ma lähen akadeemiasse neile rumalatele sellest loengut pidama!” Tõepoolest, keegi huligaan oli naabermaja ülemiselt korruselt kollase kõrvitsa alla murule visanud. Ah jah, siis olla olnud ju võõramaalaste mardipäev, 31. oktoober.

Leoniidid

Sellest hiljuti olnud aastast saab juba 24 aastat. 1999. aastal oli iga inimene noorem kui praegu, rohi rohelisem, taevas sinisem, mõnelgi paistis „õige elu” alles ees olevat ning maksimumi saavutas ka novembrikuine leoniidide meteoorivool. Küllalt esinduslikud olid leoniidid juba aasta varemgi ja isegi mõni aasta hiljem oli, mida vaadata. Kirjutatakse ka 1966. aasta eriti efektsest leoniidide vaatemängust, eriti Ameerikas (teadaolev võimsaim meteoorisadu läbi aegade). Kuna selle jutu kirjutaja vanus oli 1966. aastal veel negatiivse väärtusega, puudub ka isiklik kogemus, aga küllap olid leoniidid siis meilgi vägevad. Paraku pole isiklikke super-kogemusi ka isegi 1999. aastast ja selle naaberaastaist. Novembritaevas on ju sageli kiuslikult pilvine, ei säästa need pilved teistest enam ka astronoome…

Ilus leoniid-meteoor

Tihedate leoniidide esinemisperiood peaks aga juba selge olema: 33 aastat. Lahutame 33-st 24 ja saame 9. Liidame selle 2023-le otsa. Nii et polegi enam ülimalt kaugel eeldatav uue maksimumi aasta 2032.

Üldiselt on tõesti teada, et leoniidide intensiivus saavutab maksimumi umbes 33-aastaste vaheaegade järel. Kõige efektsemad teadaolevad sõna otseses mõttes tähesajud või meteooride vihmad läbi aegade ongi pakkunud mitmel korral just leoniidid. Sarnase, 33- aastase perioodiga käib periheelis ära ka leoniide toitev Tempel-Tuttle komeet, veelgi detailsemas kirjapilids 55P/Tempel-Tuttle. Komeet jõuab kohale veidi enne meteoore ja tirib enda järel kaasa varasematel tiirudel maha jäetud meteroosakeste „puntraid”, tekitades samas ka uusi. Periheelis on see komeet Päikesele lähemal kui Maa, afeelis aga on veidi kaugemal kui Uraan Päikesest.

55P/Tempel-Tuttle komeedi orbiit. Piklik nagu komeetidele kombeks.

Kuid komeedi orbiidi tasand on ekliptika suhtes viltu, 18 kraadi. Kui komeedi orbiidi tasand siiski ekliptikale projekteerida, siis saame, et komeet liigub ümber Päikese planeetidele suunalt vastupidselt ehk retrograadselt. Kaugelt Päikesesüsteemi äärealadelt algselt pärit objektide puhul (seda komeedid kõik on) pole siin aga midagi üllatavat. Lühemaperioodilsed komeedid nagu ka Tempel-Tuttle komeet, on lihtsalt aegapidi suurte planeetide, eeskätt Jupiteri poolt jäävalt Päikese suhtelisse lähedusse „taltsutatud”.

Tõrvatilgad meepotis

Siiski pole lugu nii lihtne. On ka andmeid, et mitte päris iga 33 aastase tsükli möödudes pole leoniidid eriti aktiviseerunud. Suure pettumuse tekitas oodatava järjekordse võimsa maksimumi aasta 1899. Leoniidid jäid tagasihoidlikuks ka 1933. aastal. Samuti ei õnnestunud neil kordadel ka komeeti ennast taasavastada. 1966. aastal tulid leoniidid aga võimsalt tagasi

Siit võib juba arglikult arendada omaette korduva tsükli, et kahel järjestikusel 33-aastasel perioodil muutuvad leoniidid väga efektseiks, kahel järgneval aga mitte.

Tulevikuennustustes kiputaksegi kartma, et leoniidid löövad „verest välja” ka järgmisel oodataval maksimumi aastal (2032. aasta kandis) ja võib-olla isegi ka 2065. aastal. Alles 3 perioodi ehk sajand hiljem peale 1999. aastat usutakse päris entusiastlikult leoniidide suure võimsuse taastumist. Probleem siiski jääb: terve sajand ooteaega on selgelt liiga palju! Kuid kuigi üpris vähe, peaks siiski neidki inimesi leiduma, kes 100 aasta järel uuesti vägevaid leoniide näha saavad. Ligikaudne sünniaasta peab muidugi sobima.

„Süüdlane” pauside tekkeks on ka kätte leitud. Ikka see Jupiter! Jupiterist lähedalt möödumist ongi hinnatud põhipõhjuseks, miks 1899. aastal ja takkapihta veel 1933. aasta leoniidid kahvatuks jäid. Ning Jupiter ei jäta jonni: juba 5 aasta pärast, 2028. aastal on Jupiter ja periheelile lähenev Tempel-Tuttle komeet jälle liiga lähestikku ja massiivne Jupiter nihutab nii komeeti kui meteoorosakesi mõnevõrra teise kohta kui nad muidu satuksid olema. Vägevaid tähesadusid võib aga jälle loota 2098. aastal ja ka sellele järgneva 33 aasta pärast.

Optimismi ka

Õnneks pole see päris nõrkadeks jäävate leoniidide idee kindel. Mingisugune leoniidi-meteooride aktiivsuse kasv arvatavasti siiski toimub ka mõnel aastal 2032. aasta ümbruses. Võimalik, et leoniidid saavad siiski augustikuiste perseiididega võrreldavaks või heal juhul enamakski. Leoniide ja Tempel-Tuttle komeeti on püütud küll hoolega uurida ja arvutada, kuid meteooride puhul on alati võimalus, et jänku hüppab kübarast välja. Meteoorosakesed on päris „tume aine”, mis annab endast märku alles siis, kui meteoor(id) Maa atmosfääri sisenevad. NB! Mõistagi ei saa meteoorosakesi „päris” tumeda aine osakesteks pidada nende tühise massi ja siiski väga vähese koguse tõttu.

Pole võimatu leoniidide mõningane ootamatu aktiveerumine ka mõnel täiesti „ootamatul” aastal. Suhteliselt hea aktiivsus veel 2001. ja 2002. aastal oli ka päris huvitav, kuigi need nähtused seostusid veel endise, 1999. maksimumiga.

Mida teevad leoniidid tänavu?

Aga käesoleval, 2023. aastal? Midagi peaks ikka näha olema, kuid siiski vist mitte eriti efektselt. Nii nagu mitmetel viimastel aasta(kümne)tel ikka. Eeldatav tunniarv mitte kümneid ja sadu tuhandeid nagu parimatel aastatel läbi aegade, vaid ehk 15-20 kandis. Aga, nagu öeldud, ootamatused pole välistatud. Lõpliku kindluse annavad muidugi reaalsed vaatlused. Kui vaid ilm on ilus, soovitan mõnel ööl 18. novembril ja selle ümbruses hommikupoole ööd soojalt riidesse panna ja selgesse taevasse vaadata küll. Üksikuid leoniide võib leida isegi kuu aja jooksul. Aga just hommikupoole ööd tasub leoniide vaadelda sellepärast, et siis on üle horisondi tõusnud Lõvi tähtkuju, kus asub leoniidide radiant. Leo on üks ilus poisslapse nimi, kuid see tähendab tõlkes ka Lõvi tähtkuju. Kes mäletab 1980-ndate algust ja varasemaid aegu, siis võisid sel ajal „leoniidid” kuidagi (ilmaaegu muidugi) seostuda ka partei ja riigijuhi Leonid Brezneviga… Seda nime korrutati ja kirjutati neil aegadel kestvate kiiduavalduste saatel ikka väga sageli. Noh, praegu tehakse samamoodi. Nime(de) kõla ja kirjapilt on lihtsalt erinevad…

Leoniidide meteoorivoolu radiant. “Regulus” asemel lugeda “Reegulus”.

Aga leoniidid ja Kuu? Kuu osas on seekord asi korras. Noor sirbikujuline Kuu paistab 17. novembri õhtul väga madalas ja loojub kiiresti. Ka päev-paar enne ja hiljem pole Kuu rohkem segamas. Mida kõrgemale leoniidide radiant hommikutaevas kerkib, seda paremaks vaatlustingimuused muutuvad. Kusjuures ei pea tingimata ida poole vaatama, vaatesuuna võib vabalt valida. Kui hakkab valgenema, võiks põhimõtteliselt just mujale, mitte ida-kagu suunas vaadata (mujal on taevas ju pimedam).

Ning lisaks leoniididele võib ju hommikutaevas kasvõi heledat Veeenust nautida. Pean vajalikuks ette hoiatada, et järgmine aasta on päris kehv Veenuse-aasta. Muidugi tasub vaadata ka läänetaevas end loojuma sättivat, samuti hästi heledat Jupiteri ja vibutada „leoniidide rikkuja” suunas rusikat. Kuigi rusikad võib taskusse jätta, Jupiterist me jagu ei saa! Või mine tea, Jupiter ju läheb „igaks juhuks” poole seitsme paiku looja!

Taevastest Vankritest

Esimeses novembri-loo osas oli juttu Vale-Väike-Vankritest. Üks vist jäi mainimata: ka osa põhjataevas paiknevast Lohe tähtkujust meenutab kokku nelja vankriratast. Aga võib-olla ei panda seda eriti tähele.

Päris Väike Vanker on samuti alati põhjataevas. Enamgi veel, vankri otsmine aisatäht, Põhjanael, on kogu aeg suisa ühel kohal paigal. Mitte küll matemaatilise täpsusega, kuid silmaga vaatamiseks piisab.

Kergem on kohe leida Suurt Vankrit, mis õhtul asub madalas loode-põhjakaares, kuid hommikuks kerkib, tagumised rattad ees, kirdetaevast pea kohale, seniidi kanti. Needsamad 2 tagumist ratast sihivad alati, olenemata nende vaatesuunast, Põhjanaela poole. Sealt edasi pole ka Väikese Vankri kokkupanek eriti raske.

Fotomeetriast

Jätkame nüüd kuu alguses algatatud kiirguse kinnipüüdmise ja kirjeldamise temaatikaga.

Tähed kiirgavad. Astronoomid mõõdavad. Kõige esimene optiline mõõteriist on ajalooliselt kindlasti inimese silm seda nii taevakehade kui maiste esemete heleduse ja värvuse mõõtmiseks. Seejuures teeb inimaju automaatselt ka esmase esemete heleduste (ja värvuste) võrdluse. See annabki meile ju võimaluse maailmapilti „nautida”. Kuigi alati ei pruugi pilt meeldiv olla, ka see arusaam areneb juba varasest east alates seoses inimese võimega luua (automaatseid) võrdlusi. Inimesel on loomulikult väga palju teisigi kaasasündinud ja arenevaid oskusi. On need kõik head või mitte, see ei mahu teemasse.

Üks inimlik omadus on seegi, et võimalusel püütakse mingeid asju täiustada. Silma võimed kiirgust täpselt registrerida on piiratud. Samuti on ju iga inimese silmade tegevuse täpsus indviduaalne ja mitte täpselt ühesugune. Seetõttu ongi kasutusele võetud silmale võimalikult vastavaid, kuid objektiivsemaid mõõteaparaate ja süsteeme. Küllalt suurte jõupingutuste tulemusel on päris paljude erinevate inimeste nägemise (ehkki normaalse nägemise) võimekusi uurides saadud kokku sellised piirid, et „keskmine” inimsilm näeb kiirgavaid (või peegeldavaid) objekte, kui vastavate kiirguste lainepikkused on 380 ja 760 nanomeetri vahel. (1 nanomeeter on meetrites selline arv nagu null koma, siis 8 nulli ja siis 1). 380 nanomeetrit on violetne värvitoon ja 760 nanomeetrit punane, teised vikerkaarevärvid jäävad sinna vahemikku. Ka eri värvi kiirguste nägemine on erinev. Juba mainitud paljude katsete tulemusel on koostatud silma suhtelise tundlikkuse kõver, mille maksimumis on kiirguse (valguse) tajumine kõige tugevam. Kõige heledamini tunnetab inimisilm valgust 555 nanomeetit ehk rohekaskollast värvitooni.

Kiirgustajuritest

Vastavalt „keskmise inimese” nägermisele on püütud ehitada võimalikult analoogseid tehnilisi kiirgustajureid. Tuntuim selline tajur on ehk UBV fotomeetilise süsteemi V- filtrit kasutav fotomeeter. V-filtri kasutamine tähendab siis just inimese silmale võimalikult sarnase kiirgustajuri vastuvõtlikkust ehk siis tundlikkust. Nii mõõdetud tähe heledust tuntaksegi V-heledusena, sagedamini aga on see tuntud (näiva) heledusena, mida tähistatakse m-tähega. Heleduste väärtusi tuntakse tähesuurustena, kuid ühikud puuduvad. Kasutusel on tihti ka tähis mV. Absoluutne, teatud kindlale kaugusele (10 parsekit) üle kantav tähe näiv heledus, millest ka juba novembrikuu esimese osa loos juttu oli, kannab üldiselt tähist M, kasutusel on laialt ka MV.

V-filtri tundlikkuse maksimum on püütud paigutada samuti 555 nm lähedale. Nagu pole identne iga erinev silm „keskmise silmga”, nii ei pruugi ka järeletehtav tehistajur olla sellega kokkuvõttes „igas asendis” identne. Nii püüti heleda tähe Veega näiv heledus valida täpselt väärtusega null, aga sattus siiski 0.03 tähesuurust. Probleem pole muidugi eriti suur, sest heledusskaalade kalibreerimiseks on kasutatud teisi tähti ka. Peame meeles sedagi, et täpselt monokrokmaatilist (ühevärvilist) kiirgust tähed ju ei kiirga, õigupoolest polegi seda kuskil olemas, sest lõpmata täpse lainepikkuse mõiste ise on vaid sümboolne. Täpsuse huvides võiks veel märkida, et soovides saada täpselt nulliseid värvusindkseid, peab Veega heledus ka teistes filtrites pisut nullist erinema ja ni see ongi.

HR diagrammil (millest sai 1. osas veidi rääkima hakatud, aga oleme selle vist juba unustanud) peame muidugi vertikaalteljele asetama alati tähe absoluutse, (mitte suhtelise) V-heleduse, tähis MV.

Aga korraks jooksis läbi mõiste „UBV”. Mis see on? Eks see ole üks mitmetest väljatöötatud üldistest fotomeetrilisest süsteemidest, kus teised filtrid registreeerivad paremini teistsuguste lainepikkustega kiirgusi kui inimsilm.

B-filter võeti kasutusele kui võimalikult vastav varasema aja fototehnika poolt võimaldatud fotograafilise matejali tundlikkusele (1950–1960-ndad aastad ja varem); seda spektripiirkonda kasutades kogub kiirgustajur põhiliselt sinist valgust, mida aga inimsilm fikseerib märksa nigelamalt ja seega keskmist silmanägemist enam aluseks võtta ei saa.

U-filtri läbilaskvuspiirkond on aga juba põhiliselt ultravioletses (UV)-spektripiirkonnas ning lihtsalt silmaga vaadetes ei teaks me sellest kiirgusest üldse midagi. U-filtri valimisel on arvestatud on ka asjaolu, et Maa atmosfäär laseb läbi vaid väikest osa UV kiirgusest; just seda Maa pinnani jüudvat kiirguse osa arvestades siis U-filter ongi määratud.

Näivate tähesuuruste valitud nullpunktid eri filtites (U, B, V) vastavad siiski erinevatele kiirguse intensiivsuste väärtustele. Aluseks on võetud silmaga valgena (esindab kõiki värve) paistvate tähtede spekriklass A0, mille hea esindaja on seesama Veega. B-filtri läbilaskvusele vastavas lainepikkuste piirkonnas on A0 spektriklassi esindavate tähtede kiirguste intensiivsused suuremad kui visuaalsele, V- filtrile vastavas lainepikkuste vahemikus.

Näivale visuaalsele ehk V- heledusele valitud mV = 0 vastab A0-tähtedel seega väiksem kiirgusvoog ja intensiivsus võrreldes B-filtriga seotud kiirgusele, kuid ka„siniste” heleduste skaala on samas ikkagi nii paika pandud, et sealgi mB = 0. Omakorda ultravioletses (UV) spektripiirkonnas mõõdetakse A0-klassi tähe kiirgust U-filtrit kasutades. Seal on valitud heleduse nullpunktiks (mU = 0) võetud samale, A0 spektriklassi tähele vastav UV kiirgus; seda siis selles UV-kiirguse osas, mis pääseb veel läbi Maa atmosfääri. Selle kiirguse intensiivsus vastab A0 spektriklassis aga omakorda juba väiksemale kiirguse intensiivsusele kui B-filtriga mõõdetavas sinises spektripiirkonnas.

NAgu juba eelnevas lõigus juttu oli, toimub A0-spektriklassi tähtede puhul UV-kiirguse kõige pikalainelisemas osas (ehk lähis-UV piirkonnas) tähe kiirguse järsk nõrgenemine. See kiire langus toimub lainepikkuse 365 nm kandis. Sama lainepikkusega on püütud sobitada ka U-filtri läbilaskvuse maksimumi.

Ühelt poolt vastab selline kokkuvõtlik kiirguse jaotus absoluutselt musta keha (vt märtsikuu lugu) mudeli järgi tähe kiirgamisvõime kiirele kukkumisele üldise kiirguse maksimumile vastavast lainepikkustest lühematel lainetel, praktikas aga on tegu nn Balmeri hüppega (või siis kukkumisega) vesiniku spektris lainepikkusel 365 nanomeetrit. A0 spektriklassi tähtedel domineeribki tähe kiirguse jaotuse ehk spektri kujundamisel kõige võimsamalt just vesiniku panus, kuigi vesinik mõjutab mingil määral kõigi tähtede „väljanägemist”, kuumimatest jahedaimateni välja.

UBV süsteem laieneb, ikka A0 spekriklassi tähti (Veega) kiirgust aluseks võttes ka teiste filtrite (R, I jne) abil ka punasesse ja infrapunasesse (IP) spektripiirkonda, mis on samuti silmale nähtamatu. R-filter laseb läbi punast valgust. Punane kiirgus on analoogiliselt sinisega silmale tajumiseks kesisevõitu. Kuid R-filter on päris lai; lisaks registreerib see osaliselt ka nähtamatut IP-kiirgust. Vastavad näivad heledused on aga siiski taas kombineeritud nii, et need on selles spektriklassis nullise väärtusega. Ikka seda A0 tähe (esindajaks Veega) spektriklassi on siin silmas peetud..

Kui aga üle kogu spektri Veega kiirguamisvõime summeerida, saame kätte Veega kiirgavuse. Siit saab omakorda arvutada ka tähe bolomeetrilise heleduse tähesuurustes (kuid ikka ühikuta).

Nullid tulevad ideaalsete A0 spektriklassi tähtede puhul ka kõik heleduste vahed ehk värvusindeksid (B-V, U-B), kuna null miinus null on samuti null. Tähe pinnatemperatuuri saame kiirgavuse kaudu leida, see on Veegal veidi alla 10 000 K.

Kui nüüd mõõdame mõne teise tähe kiirgust ja leiame sealtkaudu nende värvusindeksid, saame siit kasutusele võtta ka järjekordse võimaluse mõõta tähe pinnatemperatuuri. Juba värvusindeksi B-V kaudu saab tähe spektriklassi (sega temperatuuri hinnata. Negatiivne värvusindeks vastab kuumadele B ja O spektriklassi tähtedele, positiivne aga A0-st jahedamatele. Kui arvutame värvusindekseid, polegi oluline, kas nende arvutamisel olid kasutusel näivad või absoluutsed heledused, sest heleduste vahed eri filtrites on mõlemal juhul samad.

Võib üritada ka mõõta tähe kiirguse intensiivust ja sealt edasi bolomeetrilist heledust igas lainealas korraga, seda tehaksegi temperatuuri mõõtmise meetodil. Siiski pole kiirgustajurid üldiselt igale „värvile” ühtviisi tundlikud ja täpse intensiivsuse määramine sellisel „liiga jõulisel” otsemõõtmisel võib osutuda raskeks.
Tihti on kasulikum on kiirgust mõõta „tasa ja targu”, eri filtrite abiga.

Ühikutest veidi veel. Kui me vahetame V-filtri mõne teise, U või B või R või I-filtri vastu välja, siis ei saa enam kasutada silmanägemisega seotud lukse, kuna need kipuvad „otsa saama”. Logaritmitava suuruseńa peaks siis ikkagi kasutaḿa vatte ruutmeetri kohta. Ka V-filtri korral võime registreeritava suurusena mõõta lukside asemel vatte ruutmeetri kohta (nagu juba loo esimeses osas juttu oli, vt ka järgmises osas). Lisaks ühikutele on siis muidugi ka arvväärtused erinevad. Tuleb muudkui teisendada, pole pääsu!

Veel üks vaheaeg tulekul

Arvad: asi ühel pool.
Aga jätk on sellel lool!

Lisame tänase Vikerkaja lõppu veel saate jooksul toodud sõnumeid.

„Sellisete tegude toimepanek oli lisaks kõigele muule ränk põhiseaduse rikkumine!” teatas kohtunik Müller kohtualusele resoluutse tooniga. „Kõiki neid sooritatud tempe saate nüüd pikkade aastate vältel kahetsema, sest selliste asjade eest on ette nähtud karmid karistused ning kõik me oleme alati seaduse ees võrdsed! Karistuseks saate… oot-oot! Valvur, näita paremini valgust!” …

”Ah see oled sina, Stirlitz! No siis on teine asi! Miks sa kohe ei öelnud?” Müller ohkas sügavalt ja lisas sõbramehelikult vabandava tooniga: „Kuule, ole hea, mine vaata kõrvalkabinetti, kas Bormann on piisavalt kaine! Kui ikka kuidagi jalul püsib, lähme kõik koos õllekasse!”

„Tahtsime sind lihtsalt proovile panna, kas su silmanägemine on korras, vana totu,” muigas Stirlitz ja pani rahulikult luba küsimata suitsu ette. „Kuule Müller, me ju mõlemad teame ilma vaatamatagi, et Bormann pole täna eriti suuteline õllekasse jõudma.” Sitirlitz haigutas ja lisas: „Ausalt öeldes mina ise kah ei viitsi koote ligutada. Käi aga ise ära või saada valvur! Anname siinsamas soskudele rivitult!”

„Kui sa just ise võtta ei taha, eks me siis lubame sul ka mujale minna!” irvitas kohtualune Stirlitz mõnuga suitsu puhudes lisaks. „Olgu nii,” soostus vähenõudlik Müller ja viipas valvurile, kes kohe teenistusvalmilt Mülleri kabinetist kadus.

Vaadanuks valvur üle õla tagasi, näinuks ta väljast veel, kuidas Stirlitz võttis topelttaskust paberi allajoonitud nimedega ja viskas selle hooletu liigutusega kohtunikule nina alla.

Veidi hljem kostis raksatus ja mulksatus. Polnudki enam midagi vaadata. Mäda vundamendi viimased jäänused olid otsustavalt järele andnud. Kogu vägeva fassaadiga gestaapokohtu hoone oli silmapiirilt sohu kadunud.

„Ei tea, kuhu ma need õlled nüüd panema pean?” pahandas tagasitulev valvur.

Novembris enam seenemetsa üldjuhul asja ei ole. Ilm on suvega võrreldes päris jahe, vahel isegi talvine. Küllap sellepärast on november ongi teise nimega talvekuu. Päike paikneb kuu algusest alates Kaalude tähtkujus, 24-ndal liigub Skorpioni tähtkujju ja 30-ndal Maokandja tähtkujju. Suure faasiga Kuud, sh täiskuud, saab tänavu novembris nautida kuu lõpunädalal.

Novembriöö on pikk. Äsjane järjekordne seatemp nimega kellakeermine süvendab seda muljet, kuna ka juba pealelõunane osa päevast on pime. Sageli on novembrikuule omane, et tihti sajab midagi. Enamasti vihma, aga ka lumi ja lörts pole haruldased. Ning kui parajasti ei sajagi, siis taevas kipub ikka enamasti pilvevangi jääma. See on omane sügistalvisele ajale üldiselt: isegi kõrgrõhuala tingimustes võib esineda madal kihtpilvisus, seda nii öösel kui ka päeval. Siiski võivad ilmad ka ilusad olla. Selle hinnaks on omakorda öised miinuskraadid, millest mõnikord ka päeval ei pruugi lahti saada.

Planeedid novembris

Novembrikuus teevad pilvedest kõrgemale (kaugemale) jäävat ilma kõige enam endiselt Veenus ja Jupiter.

Veenus paistab väga hästi hommikutaevas. Planeet tõuseb kuu algul peaaegu 5 tundi enne Päikest ning rändab selle käigus Lõvi tähtkujust Neitsi tähtkujju. Planeedi nähtavus ei muutu eriti ka kuu edenedes, siiski tõuseb Veenus kuu lõpus 4.5 tundi enne Päikest, st vaatlusaeg veidike kahaneb ja planeedi asend muutub mõnevõrra madalamaks. 29-ndal möödub Veenus Spiikast 3.9 kraadi põhja poolt. Kuu on Veenus lähedal 9-nda novembri hommikul.

Jupiter on kuu algul „parimas jõus”. 3-ndal on Jupiter Päikesega vastasseisus ning planeet särab vahvasti kogu öö Jäära tähtkujus. Kohaliku kesköö paiku (Tartus umbes kell veerand üks, Kuressaares kell pool üks Ida-Euroopa talveaja järgi) on Jupiter päris kõrgel lõunasuunal kulmineerumas. Pidu võiks kuu lõpuni kesta täie hooga, kuid tegelikult päriselt mitte. Teisesl ja kolamndal novembrikuu dekaadil hakkab Jupiter aegapidi muutuma õhtutaeva objektiks, loojudes enne hmmikut. Siiski on Jupiter ka kuu lõpus enamuse ööst vaadeldav. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 25-ndal novembril.

Saturn koos Veevalaja tähtkujuga on vaadeldav õhtutaevas, paistes umbes pool ööd või veidike vähem. See planeet ei torka nii võimsalt silma kui ülejäänud 2, kuid madalavõitu lõunakaarde pilku heites peaks siiski olema hõlpsasti leitav. Kuu on Saturni lähedal 20. novembri õhtul.

Ka palja silmaga nähtavuse piiril olev Uraan Jäära tähtkujust jõuab 13-ndal novembril Päikesega vastasseisu. Heledus on 5.6 tähesuurust, seega on Uraan 6. tähesuuruse objekt. Jupiterist on Uraan siiski liiga kaugel (vasakul pool), nii et heledat planeeti reeperiks võtta eriti ei saa.

Märgime puudujad ka üles: Merkuur ja Marss. Aga teha pole midagi, isegi Euroopa Komisjon on võimetu. Kuigi nad ise vist oma võimete olematusesse ei usu.

Novembri tähistaevas

Üldiselt oleks mõttekas kõigil inimestel end harjutada sagedase väljas viibimisega, sh tähtede vaatamisega tegelemisega. Sest kui Eurorehvidega Vanem Vend on peatselt rahvamasside valdavate ovatsioonide saatel paigutanud meie tubadesse ja autodesse „turvalisust tagavad” jälgimiskaamerad, on ju kusagil siiski veidi aega vaja end ka omaette tunda. Siinkohal on soovitus siiski ühene: majast (või korterist) tuleb viivitamatult välja pilduda nii kaamerad kui ka nende kohaletoojad!

Varane novembrikuu õhtutaevas tuletab meelde sooje augustiöid, sest taevapilt on sarnane: Suvekolmnurk ilutseb lõunataevas, kuigi on augustiõhtutega võrreldes siiski lääne poole liikunud. Trio tegelased on kõrgel paistvad hele Veega (Lüüras) ja vasakul pool veidi tuhmim Deeneb (Luiges) ning Altair (Kotkas) neist allpool, umbes poolel kõrgusel horisondist. Kuid jahedus ja varajane kellaag tuletavad siiski meelde, et Suvekolmnurka on praegu mõttekas nimetada hoopis Sügiskolmnurgaks. Eks niimoodi tehtagi. Tõsi küll, sedapuhku on lõnakaares hoopis pigem Sügisnelinurk, kuigi mitte ruut. Nimelt juba jutuks olnud Saturn (Veevalajas) on samuti kambas, asudes veelgi märksa madalamal kui Altair ja asudes vasakul pool. Heledus on ka sobiv, ülejäänutega võrreldav. Madalas läänekaares paistab Arktuurus (Karjases) ja kirdetaevas Kapella (Veomehes).

Öö edeneb, peatselt loojub Arktuurus ja Kapella kerkib kõrgemale.
Idakaares kerkib üha kõrgemale ka kõigist eelnevaist hulga heledam „tegija”, loomulikult on see Jupiter! Jupiter esindab siis Jäära tähtkuju.

Kagust kerkib Veevalaja järel Vaal, selle heledaim liige Deeneb Kaitos hakkab ehk eraldi silma. Heledus pole sellel tähel küll teab kui suur, kuid siiski võrreldav Põhjanaela ja Suure Vankri tähtede heledustega. Vaalast Kõrgemal oleva Kalade tähtkuju võib juhusliku uitava pilgu ees suisa märamatuks jääda. Sama lugu oleks Veevalajaga, kui seal Saturni poleks. Ka varaõhtul lõunakaares paistev Kaljukits ei sisalda heledaid tähti. Ka mõned Amburi tähed on „esimese pimeduse” ajal väga madalas lõuna-edelasuunal veel leitavad.

Kui Veevalaja, Kalad ja Vaal on sisustamas madalamat lõunakaart, siis kõrgel taevas näeme ribakujulist Andromeedat ja sellest paremal (lääne pool) Pegasust. Pegasus meenutab esmajärjekorras ruutu, tõsi küll, ülemine vasakpoolne ruudu tipp on „laenatud” Andromeedast. Pegasus ise ulatub oma piirides märksa kaugemale läände.
Pegasuse läänepoolsed, väikesevõitu naabrid on Delfiin (ülalpool) ja Hobu. Viimane neist on kahjuks eriliselt kõike muud kui silmapaistev.
Delfiin seevastu meenutab kujult vankrikest. Kes ei tea, kus on Väike Vanker, võib hoopis Delfiini selleks pidada.

Kuid Vale-Väikesele Vankrile on konkurents. Ida poolt on kerkimas teine taoline „vankrike”, kujult sarnane, kuid pindalalt veel pisem kui Delfiini näiv joonis. Antiud juhul on tegiu Taevasõelaga. See polegi tegelikult eraldi tähtkuju, vaid pisike osa Sõnni tähkujust (ülejäänud tähtkuju tõuseb Sõela järel, heledaim täht Sõnnis on oranzi tooni Aldebaran. Sõel on hoopiski üks parajal kaugusel asuv kena tähtede hajusparv, tasub ka teleskoobis vaadelda. Mude, vankrikese kujuga on ka põhiosa Lüürast, kui heledat Veegat mitte arvestada.

Kui öö on iuba hommikupooles, kerkivad lõunataevasse lisaks Sõnnile ka Orion, Kaksikud, Suur Peni ja Väike Peni. Kõrgel-kõrgel asetseb Veomees, mille hele täht Kapella asendab õhtul samas kandis paistnud Veegat ja Deenebit. Viimase on nüüd omakorda palju madalamal ja läände-loodesse liikunud. Küllaltki madalal paistev Suure Peni juhttäht Siirius on isegi üldise heldatest tähtedest rikka lõunakaare taustal ülejäänud tähtedest märgatavalt heledam.

Hommikupoole ööd ilmub madalas idataevas uuesti nähtavale Arktuurus, mis õhtul loojus ja oli 7 tundi nähtamatu. Märksa enam hakkab muidugi silma aga taevakaunitariks kutsutud Veenus, tõustes koos Neitsi tähtkujuga. Veenus lööb muidugi oma heledusega „platsi puhtaks”, seda enam, et „hõbemedalipoiss” Jupiter loojub üha varem. Nii et feministlikud unistused saavad siin teoks. kuigi nii ei tohi vabas ühiskonnas rääkida. Kuid novmebrikuu öö on tõesti pikk. Isegi Siirius, kuigi nähtav hommikupoole ööd, jõuab kuu lõpus juba omakorda 2 tundi enne Päikese tõusu loojuda. Veel kehvemad on lood heleda tähega Riigel Orioni tähtkuju edelaosast: see loojub Siiriusest pool tundi varemgi.

Komeedijuttu ka

Ühest komeedist võiks ka juttu teha, kuigi taevapilti see objekt arvatavasti segi ei löö. Komeet kannab uhket nimetust C/2023 H2 (Lemmon). Avastati see tänavu 23. aprillil. Eks neid komeedikesi ikka aeg-ajalt ette satub, enamasti jäävad need aga kaugele palja silmaga nähtavusest. Kõnesolev komeet läbis periheeli 29. oktoobril ja arvutuste järgi jõuab Maale lähimassse asendisse 10. novembril. Umbes samaks ajaks peaks ka heledus saavuama maksimumi, mida hinnatakse ette 5.3 tähesuuruse peale. Heledust võivad suurendada ootamatud (pisi)plahvatused, mis komeetidel Päikese suhtelises läheduses ette võivad tulla. Tõsi, teisalt võivad komeedid ka rehkendatust väiksema heledusega „üllatada”, sest lisaks tuumale ei pruugi ka seda ümbritsev nn pea olla eriti sümmeetrilse ehitusega.

Kuu esimesel dekaadil on komeedi liikumine tähistaeva taustal päris kiiresti. 1. novembril asub komeet veidi vasakul Suure Vankri otsmisest aisatähest. Kuid komeet ei paista veel palja silmaga. Edasi liigub komeet üle Karjase tähtkuju loojumatu põhjapoolse serva, olles seega samuti öö jooksul loojumatu. Edasi liigub komeet Herkulese tähtkujju ja muutub just 10. novembri, Mardipäeva paiku juba loojuvaks objektiks.

Komeedi c/2023 H2 (Lemmon) asukoht 10. novembril, märgitud ruuduga.

Komeet asub ka perigee ajal, 10. novembril veel napilt Herkulese tähtkujus (vt üldkaarti). Konkreetselt asub objekt siis Herkulese tähtkuju idaservas. Võiks lähtuda heledast Veegast (ja Lüürast, mis on pisike tähtkuju ning siis otsida sellest paremal ja allpool. Nii et mardisantidel tasub aeg-ajalt ustele kolkimise vaheajal ka läänetaevasse vaadata ja püüda „Komeedi” komme närides komeeti üles otsida. Seda võib umbes sama edukalt teha ka eelmisel õhtul; enamus “marditajaid” just 9. novembri õhtul ringi liigubki. Läheb juba teemast välja, aga järgmine jooksuaeg on juba Kadripäeval, 25. novembril ja õhtul enne seda. Ainult et Kadride puhul pole ilus, kui nad on habemega! Habe on Martide ainuõigus!

Komeedi c/2023 H2 (Lemmon) tee tähistaevas (roheline). Kollane ring kujutab komeedi asukohta 10. novembril. Teine joon kujutab ekliptikat.

Komeet liigub edaspidi Kotka tähtkujju, muutudes jälle paljale silmale nähtamatuks ning sealt Kaljukitse. Heledus üha langeb. Kuu teises pooles liigub c/2023 H2 (Lemmon) edasi lõuna poole ja kaob meie laiuskraadil silmapiirist allapoole.

Komeet c/2023 H2 (Lemmon) on komeetidele omaselt väga väljavenitatud orbiidiga, praegu hinnatakse perioodi 3872 aastale. Õigem on see pigem ümardada umbes 3900 aastale, sest komeedi liikumise edasine jälgmine annab arvatavasti alust täpsustusteks.
Aga kes see ikka 3900 aastat oodata viitsib.

Kuigi jah, kuulusat Hale-Boppi komeeti, kui mälu ei peta, peab ootama veel ligi 24 000 aastat. Aga eelmisest periheelist on juba tervelt 26 aastat möödunud! Päris palju ju! Ka kuulsas Svejki raamatus anti kõrtsmik Palivecile 10 aastat, kuid peatselt oli juba 7 päeva täis!

Hertzprung-Russelli diagrammi suunas

Palju kordi on lugudes olnud juttu Hertzprung-Russelli diagrammist (HR diagrammist). Oleks juba ammu olnud kasulik selle olemust ka otseselt meelde tuletada. Püüaks nüüd vaikselt selles suunas liikuda.

Horisontaalskaala ehk temperatuuriskaala

HR diagramm kajastab igal konkreetsel juhul tähe heleduse sõltuvust tähe pinnatemperatuurist. Horisontalne skaala HR diagrammil ongi temperatuuriskaala. Pinnatemperatuur määrab ära, mis värvi täht eemalt paistab. Nii et tähe „värv” on olemuselt kujuteldava kaugloetava tähe—termomeetri näit.

Tegelikult ei kiirga üksi täht kindlalt vaid üht värvi ehk monokromaatilist kiirgust, kuid kiirguse maksimumi sagedus ehk teise termini kaudu lainepikkus ongi see temperartuuri määraja.

Kiirgamise kui nähtuse üldiseloomustamise jaoks võiks ehk üle vaadata märtsikuu loo. Oluline punkt on siinkohal see, et tähe kiirguse maksimaalväärtusele vastava lainepikkuse ja seda kiirgust kiirgava pinna (seega tähe pinna ehk fotosfääri) temperatuuri korrutis on konstant. Maksimaalse kiirguse lainepikkus määrabki ära ka tähe värvuse. Siit tuletatakse ka temperatuur. Kõik tähed on iseeenesest kuumad: „külmemad”, punased tähed on jahedamad kui 3000 kraadi, kuumimael ulatub see aga mitmekümnete tuhandete, isegi saja tuhande kraadi kanti.

Temperatuuriskaala on ajalooliselt jaotatud ka eri tähistega, kuumiaatest jahedamate suunas: O B A F G K M. Need klassid on hiljem jagatud ka alamklassideks numbritega 0-st 9.5-ni.

Tõsi küll, eelnev jutt käis nn ideaalse ehk musta keha mudeli kohta, mida tähed tegelikult ei ole. Musta keha mudelist oli juttu märtsikuu loos, kus (nagu ka veebrikuu loo 3. osas) sai lisaks hoiatatud mustade jõudude pealetungi eest, aga näib, et tulutult. Tähtede puhul peaks kasutama pigem mõistet värvustemperatuur, aga suurt viga ka ei tee, kui need erisused hetkel arvestamata jätta.

Vertikaalskaala ehk heledusskaala

HR diagrammi vertikaalteljestik kajastab tähe kiirgusvõimsust ehk heledust. Selle erinevad väljendused omavad teatud valikuvabadust (koos erinevate ühikutega). Kui asetada vertikaalteljele nimelt just heledus, on see taevavaatajate jaoks harjunud viisil ilma ühikuta suurus nagu tähtede heledused ikka. Kuid tähe näiv ehk suhteline heledus nagu tavatabelites tihti esitatud, siiski antud juhul ei sobi, tuleb kasutada absoluutset heledust. Asi on selles, et tuleb elimineerida kauguse mõju tähe heledusele. Kaugem täht paistab ju tuhmim võrreldes olukorraga kui seesama täht paikneks Maale lähemal. Tähed aga asuvadki Maast kõikvõimalikes erinevates kaugustes, kuigi kõik need kaugused on nt kilomeetreid kauguse ühikuteks võttes üliväga suured. Nii ongi absoluutse heleduse jaoks kasutusele võetud kokkuleppeline kauguse ühik, 10 parsekit. Kui täht asub 10 parseki kaugusel, siis tema näiv ja absoluutne heledus langevad kokku. Ligikaudse näitena sobib siin Polluks Kaksikute tähkujust (Kaksikute heledaima tähtede paari alumine liige, Kaksikute heledaim täht): näiv heledus 1.14 tähesuurust, absoluutne tähesuurus 1.08 tähesuurust.

Tähe kauguse määramise täpsus oleneb tähe kaugusest (kuigi nii väljenduda tundub naljakas), samuti ka sellest, palju on vaatekiirel valgust neelavat või hajutavat materjali. Nagu võib ette arvata, pole seegi töö üldse kerge ning täpse absoluutse heleduse määramine seega alati samuti mitte.

HR diagrammi vertikaalteljel võib kasutada peale absoluutse heleduse ka muid suurusi, tihti on selleks juba mainitud kiirgusvõimus. Tähiseks on L .

Sageli kasutatakse aga võrdlust Päikese kiirgusvõimsusega (see on siis ühikuks). Sel juhul ei kujune arvud „astronoomiliselt suurteks”, kuid varieeruvus eri tähetüüpide puhul on siiski suur. (Nt pole mingi ime, kui tähe kiirgusvõimsus on tuhat korda suurem või sada korda madalam Päikese kiirgusvõimsusest L⨀).
Tihti on kasutusel ka tähe ja Päikese kiirgusvõimsuste suhe. Siis saame mõistagi ühikuta väärtused.

Ühikuna võib kasutusel olla ka absoluutse koguheleduse nullpunktile vastav kiirgusvõimsus, mis väärtuselt ületab Päikesele vastavat näitu veidi alla 100 korra. Tähistatakse seda L0. Nii et veel ühel põhjusel on vaja olla ettevaatlik: tuleb selgeks teha, kas võrdlevaks ühikuks on Päikese kiirgusvõimsus või hoopis see teine. Jääme aga oma edasises jutus siiski Päikese kui üldlevinud võrdlusobjekti juurde kindlaks. Tasub märkida, et Päikese absoluutne koguheledus ehk bolomeetriline heledus on +4.74 tähesuurust. Nii peabki olema, sest täpselt viiekordsele heleduste erinevusele vastab kiirgusvõimsuste erinevus 100 korda. Selles jutus on siis arvestatud Päikese ja tähtede kogukiirgust, mitte vaid seda osa, mida silm tajub.

Tegelikult ju nähtus ise, millest jutt, ongi iseenesest sama, vaid arvud koos ühikuteskaala eri valikutega on erinevad. Ainult jah, peab aru saama, milline ühikute skaala konkreetselt parajasti kasutusel on.

HR diagramm Horisontaaltelgedel (ülal ja all) erinevad temperatuuri kirjeldavad skaalad. Vasakul vertikaalteljel absoluutne heledus, paremal vertikaalteljel kiirgusvõimsuse ja Päikese kiirgusvõimsuse suhe.

Tähtede kiirgus ja valgus

Tuues taas mängu heleduse termini, jõudsimegi märkamatult ka logaritmilise skaalani. Logaritmitavaks võib sageli olla tähtede (sh Päikese) kiirgusvõimsus vastuvõtja pinnaühiku kohta ehk intensiivsus. Muuseas, Maale jõudva Päikese kiirguse intensiivsust tuntakse solaarkonstandi nimetuse all.

Siit on juba lühike maa astronoomias heleduseks nimetatava suuruseni. Erinevaid tähti iseloomustavad arvud on heleduste kasutamise juhul päris „viisakad”. Samas võib aga just logaritmi kui mitte ehk kõige lihtsama matemaatilise avaldise kasutamine olla eemaletõukav, kuigi kasutamise tulemused on sageli nii meeldivad kui ka vajalikud.

Lisaks kiirgusvõimsusele, intensiivsusele ja neist tuletatavale heledusele kasutatakse astronoomias ka selliseid suurusi nagu kiirgusvoog tähe enda pinnaühiku kohta ehk kiirgavus või siis silmaga tajutav kiirgavus ehk valgsus. Kuid kokkuvõtvalt peetakse mingil kombel silmas ikkagi ju tähe „heledust”, nii on ju suupärane. Kuid rangelt tuleb näpuga järge hoida, et mõisted sassi ei läheks.

Peab ka pidama meeles, et astronoomias tuntud mõiste heledus on ranges füüsikalises süstemaatikas tegelikult valgustatuseks nimetatud suuruse logaritmitud kuju. Valgustatus näitab, kui suurt osa vastuvõtja pinnaühikule langevast kiirguse intensiivsusest silmanägemise abil endale saame. (Heledus iseloomustab füüsikas tegelikult tähe pinnaühikult eraldunud kiirgust mingis valitud suunas, kuid jätame selle eraldi mõistena praegu rahule.)

Kordaks üle: kui soovime mõõta koguenergiat, mis vastuvõtja pinnaühikule langeb, siis on tegu energeetilise valgustatusega ehk intensiivsusega. Millegipärast kiputakse intensiivsust viimasel ajal nimetama ka kiiritustiheduseks (see on kole sõna!).

Aga valgus? Valgus on silmaga tajutav osa kiirgusest. Kogutud valgusenergiat nimetatakse valgustatuseks. Valgustatuse ühikuks on luks (lux) ehk teisisõnu luumenit ruutmeetri kohta (lm/m2). Kogu kiirgust iseloomustaval intensiivsusel on ühik vatti ruutmeetri kohta.

Kui valgustatust teisendada antud loo 3. osas toodava, logaritmi sisaldava Pogsoni valemiga, saamegi esialgu arvutada tähtede näivad heledused tähesuurustes. Kui aga energeetilist valgustatust ehk intensiivsust (vatti ruutmeetri kohta) niimoodi teisendame, saame tähe näiva koguheleduse ehk bolomeetrilise heleduse. Siin läheb arvesse ka infrapunases ja ultravioletses lainealas kiiratud, silmale nähtamatu kiirgus.

Muuseas, ka valgustatust (seda kiirguse osa, mida silm tajub), saab esitada lukside asemel vattides ruutmeetri kohta, kuid mõõteaparaat peab siis olema vastavalt kalibreeritud. Et ikkagi sama, silmaga tajutavat heleduse väärtust saada, peab siis ka Pogsoni valemis sisaduv liidetav a olema teistsuguse väärtusega kui lukse mõõtva luksmeetri kasutamise korral. See konstant on erineva väärtusega ka bolomeetrilse heleduse arvutamise puhul. Kuid vaatame Pogsoni valemit edaspidi edasi, kui just „megaluumeneid” eraldav tuldpurkav vihakõnelohe enne kohale ei tule.

Kiirgusest ja valgusest veel

Miks on aga logaritmide kasutamine kasulik? Asi on selles, et inimene tajubki kiirgust mitte absoluutskaalas, vaid logaritmilises skaalas. Tähtede poolt põhjustatud valgustatus peab tegelikult kõvasti erinema, selleks et inimene tajuks tähe näivas heleduses vaid veidi märgatavat muutust. Nii et kohati on inimese automaatne taju „targem” kui „teadlik” aju, mis püüab arvutada samu asju matemaatiliselt ja peab seda üldjuhul tüütuks ning keeeruliseks..

Muidugi ei seondu valgusnähtused ainult tähtede vaatlemisega. Kiirguse äsjakirjeldatud tajumine valgusena kehtib muidugi ka iga maapealse objekti vaatlemisel.

Tahaks ikka selle ühikute teema ka tagasi tirida, kuigi sellega seoses võib lugeja tabada end valjusti vandumas. Teatavasti on võimsuse põhiühikuks vatt (W). Ka mingilt tähelt lähtuvat kiirgust saab hinnata samades ühikutes. Kiirgusvõimsust tuntakse muuseas ka kiirgusvoona, kuid tuleb jälle olla ettevaatlik. Mõiste kiirgusvoog võib olla kasutusel ka ühikutes vatti ruutmeetri, lisaks veel ka sageduse või lainepikkuse ühiku kohta, seda eriti teoreetilises astrofüüsikas. Astronoomid registreerivad teleskoopide ja vastuvõtjate abil muidugi mitte otseselt kaugelt tähelt lähtuvat kogukiirgust, vaid selle nappi osa, mis Maale, teleskoobini ja/või silmani jõuab. Päikese kui punktist suurema objekti puhul saab veel eristada ka suundi, kust kiirgus pärineb.

Kuid kordaks siin sedagi varem öeldut, et HR diagrammi vertikaalteljel kasutatav füüsikaline suurus iseloomustab just tähelt tegelikult lähtuvat kiirgust. See info saadakse kätte Maal tehtud mõõtmiste teisendamise teel. Üks oluline asi, mida selle jaoks teada vaja, on lisaks tähe kaugusele ka tähe tegelik pindala.

Fotomeetrias on nähtava kiirguse jaoks kasutusel omad ühikud: siin on defineeritud ka üks rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi (SI-süsteemi) seitsmest põhiühikust. Tegu on valgustugevusega, mille SI-ühik on kandela (cd). Valgustugevusena võiks kujutada ette ideaaljuhul punktallikalt, kuid reaalselt mingilt väikeselt kiirgusallikalt lähtuva valguskiirguse voogu konkreetses vaadeldavas suunas. Valgustugevus 1 kandela vastab ligikaudu põlevalt küünlalt lähtuvale valgusele vaatleja suunal. Kandelat saab esitada ka nii: luumenit steradiaani koha. Steradiaan on ruuminurga ühik.

Analoogiliselt kasutatakse veel ka kiirgustugevust, kuid siin uut ühikut ei defineerita, ühikuks on vatti steradiaani kohta.

Kohutavalt palju suurusi ja ühikuid tuleb kokku. Aga kui harjub, siis väga palju polegi.

Kiirgusvoog (või kiirgusvõimsus) (ühik vatt) ja valgusvoog (ühik luumen) on vastavalt kiirgustugevusele ja valgustugevusele lähedased, kuid siiski erinevad mõisted. Voog tähendab, et arvestatakse kiirgusallika kiirgusvoogu või valgusallika valgusvoogu kõigis kiiratavates suundades kokku.

Valgustugevuse kaudu tuletatakse ka silmaga tajutava kiirgusvoo ehk valgusvoo „konkureeriv” ühik vati asemel, selleks on siis ühik luumen (lm). Kandela definitsiooni kaudu (mida siinkohal välja tooma ei hakka) vastab silma tundlikkuse maksimumi kohal, (555 nm) kiirgusvoole 1 vatt arvuliselt valgusvoog 683 luumenit . Kõigis muudes lainepikkustes on 1 vatile (see iseloomustab kiirgust üldiselt) vastavaid luumeneid (see iseloomustab valgust) vähem. Null-luumenid saabuvad kohtadel umbes 380 ja 760 nanomeetit: silm väljaspool seda lainepikkuste vahemikku enam midagi ei taju, olgu kiirgusvõimsust ehk vatte (või vatte ruuutmeetri kohta, kui väljendume intensiivsustes) palju tahes.

Kuna kiirgust kiiratakse reaalselt alati mingis lainepikkuste (kuigi vahel väga kitsas) vahemikus, kehtib kogu vattide hulga teisendamisel luumenite hulgaks mittematemaatiku jaoks üsna tüütu (integraali sisaldav) valem, mis arvestab ka silma tundlikkuse erinevust erinevatel lainepikkustel. Kitsal erijuhul, kui kiirgus kiirgub tõesti praktiliselt ainult 555 nm kandis, kehtib palju lihtsam valem:

valgusvoog (luumenites) = 683 korda energiavoog (vattides).

Mõne teise üpris konkreetse lainepikkusega kiirguse korral tuleb sarnane korrutis läbi korrutada veel antud lainepikkusele vastava, mingi nulli ja ühe vahele jääva konstandiga (555 nm korral on see konstant 1). See konstant on null väiksematel lainepikkustel kui 380 nm ja pikematel kui 760 nm; mõistagi on sellistel lainepikkustel ka luumenite arv ümmargune null ja kiirgus on silmale nähamatu.

Nt küllalt punasele valgusele vastava 680 nm kiirguse puhul on selle konstandi väärtus 0.017 ja

valgusvoog (luumenites) = 683 korda 0.017 korda energiavoog (vattides).

Kui tahame ka valgusvoo puhul siiski vatte kasutada, võime sedagi teha, kuid siis võiks segiajamise vältimiseks need „nähtavad vatid” kuidagi teistest eraldi märgistada. Üks selliseid „märgistamise viise” ongi teostunud just luumenite kasutuselevõtu kaudu. Võrdetegur 683 on kokkuleppeline suurus, see on sisse tulnud omakorda valgustugevuse ühiku kandela kasutuselevõtu kaudu.

Kui aga aparaat suudab mõõta kogu kättesaadavat energiat kõikide sageduste või lainepikkuste kohta kokku (sh silmale mittetajutavat), siis see iseloomustab juba kogu kiirgajale (tähele) omast kiirgusvõimsust. Iseloomustades kogutud energiat vastuvõtja pinnaühiku kohta, tähendab see teatavasti intensiivsust. Ühikuks on vatti ruutmeetri kohta, see sai nüüd mitmendat korda üle korratud..

Paljud kiirgajad (nt hõõglamp) kiirgavad oma energia põhiosa optilisest lainealast väljaspool ning vattide koguhulgale vastavad luumenid on päris tagasihoidlikud.

………………………………………………..
Jätkame siitkohast edasi peale x-päeva (0 < x < 31) kestvat reklaamipausi:

„Hei, kas sa nätakat tahad?” „Muidugi, aga mitte igasugust!”
„Kas „Levi-Elekter-Münt” sobib?” „Suurepärane! See on mulle parim!”
„Näete! On olemas ainult 1 tõeline värskus! See on noolega kapis!”

jne…
…………………………………………………………..

Muust kah

Mitte kuidagi ei saa aru, miks maailm ümberringi aina enam hulluste sohu vajub. Ka astronoomiasse ronib see nähtus sisse. Nüüd olevat vaja muuhulgas ümber nimetada ka Magalhäesi Pilvede nimelised galaktikad! Vale (valge) nahavärviga mees olla avastanud need vales kohas, „selgub” sajandeid hiljem! Omalt poolt kipub nüüd mõtteisse tulema väga „ilusaid” alternatiivseid nimetusi (ise nad alustasid!), aga ei ole tahtmist nende väljakirjutamiseks langeda samale tasemele nagu mõnedki „segast peksvad” väärastunud indiviidid tänapäeval „ruulivad”.

Vaatame hoopis teist küsimust. Kes meist ei teaks keemiatundidest Dimitri Mendelejevit ja tema perioodilisusseadust. Vähemalt kuidagi uduselt on need nimed ja nimetused ehk meeles. Kasvõi nende eest kahe saamine koolis. Kuna see pole aga kindlasti pedagoogiline, on arvatavasti jäänud rahvamassidele teadmata veel üks huvitav järeldus, mida D. Mendelejev olevat(!?) välja öelnud: „40-kraadine viin on inimesele kõige parem!” Pidanud Mendelejev sellega silmas vist küll oma rahvust ehk vene inimesi, kuid eks see kehti siis teiste kohta ka. Et viinal oli vähemalt 1980-ndate alguses mõnigi kord kanguseks ka 45 kraadi, siis oli see selge kõrvalekaldumine suure teadlase näpunäidetest ning korra taastamise huvides põhjustaski see Gorbatšovi kuiva seaduse alates 1. juunist 1985. aaastast. Kokkuvõttes viis see omakorda sellisele suurepärasele sündmusele nagu NSVL hävinemisele. Vaat kuhu viis autoriteedi sõna mittekuulamine! Ka Eesti sai siis jälle vabaks.

Kahjuks küll on see meie vabaduse asi samuti taaskord juba suuresti ajalugu. Siiski, ka praegu peaks poelettidel olema mitme erineva kraadiga viinasid. Seega jälle on erinevusi 40 kraadist. See annab analoogia põhjal omakorda teatud lootusi nii ida- kui läänepoolsete impeerimumite tuleviku lühiajalisuse suhtes. Sealhulgas sialdub ka lootus, et meiegi saame jälle vabaks ja vabaneme protsessi käigus ka hullumeelsetest ja inimvihkajalikest „uusnormaalsustest”.

Arvatavasti tulevad küll enne veel käsulauad Mendelejevi tabelgi ümber nimetada. Pakun siinkohal siis aegsasti alternatiiviks „Tabelejevi mendeli”.

Iseseisva Eesti ja vabade eestlaste tegemiste mõtetesse kinnistamiseks jällegi ka üks kultuurisoovitus. Seekord soovitaks rahvuringhäälingu arhiivist ära vaadata üldse esimese Eesti teatri etenduse, Lydia Koidula „Saaremaa onupoeg”. Esmakordselt kanti see ette Vanemuise seltsis 24. juunil 1870. aastal. Seda originaali pole küll kahjuks pakkuda, kuid väga hea on ka Rakvere Teatri lavastus, esmaeeter ETV-s 16. jaanuaril 1987. Omad Eesti inimesed, olgugi kasvõi Eesti eri nurkadest omi asju ajamas, vahel küll ka liialt kangekaelselt, kuid mitte ühegi võõramaalse käsulaudade järgi! Nii on ja jääb loomulikult kõige Eestisse ja eestlastesse puutuvaga!

Kuu faasid

• Viimane veerand: 5-ndal kell 10.37
• Kuuloomine: 13-ndal kell 11.27
• Esimene veerand: 20-ndal kell 12.50
• Täiskuu: 27-ndal kell 11.16

Arvestatud on Ida-Euroopa TALVEAEGA (GMT+2h).

Planeetide nähtavuse osas on seis eelmise kuuga võrreldes ühe planeedi võrra vaesem – Saturni pole näha. Ka Merkuur ei paista.

Jupiteri vaatlusaeg on õhtuti edela-läänekaares Kalade ja Vaala tähtkujudes. Jupiter paistab kõigist päris-tähtedest heledamana.

Veenus ja Jupiter 7. veebruari õhtul. Veenus on Veevalajas ning Jupiter, kuigi pildilt see ei pasta, asub Vaala tähtkujus.

Veenus ja Jupiter 28. veebruaril. Nüüd on mõlemad neist Kalade tähtkujus.

Veenus on veelgi heledam „täht” kui Jupiter, paistes samuti õhtuti ehataevas. Kuu teises pooles asuvad need 2 „supertähte” lähestikku, kusjuures mida kuu lõpu poole, seda lähemale Veenus Jupiterile liigub (paremalt ja altpoolt). Kui veebruarikuu hakkab läbi saama, lahutab neid praktiliselt vaid täiskuu läbimõõt, kuigi veidike enam. Veenus vaatlusaeg seejuures pikeneb (2.5 tunnilt 3 tunnile pärast Päikese loojumist), Jupiteril aga lüheneb (vastavalt 4.5 tunnilt 3 tunnile). 22. veebruari õhtul särab Veenuse ja Jupiteri vahel noore Kuu sirp.

15. veebruaril, päeval poole kolme paiku, möödub Veenus Neptuunist vaid 47 kaaresekundi kauguselt. Kui see juhtuks pimedal ajal ja heledused oleksid võrreldavad, siis palja silmaga vaadates sulaksid kaks planeeti „üheks täheks” kokku. Väga harvaesinev vaatepilt, mis jääb ka sedapuhku nägemata. Juba väikeses teleskoobis ja binoklis näeb Veenust päevasel ajal hästi (heledus -4 tähesuurust), kuid Neptuuni kindlasti päeval mitte kuidagi ei näe (heledus +8 tähesuurust). Palja silmaga pole mingit lootust Neptuuni ööselgi näha.

Kella 18 paiku võiks teleskoobiga ka Neptuuni leida. Siis on planeetide vahekaugus 10 kaareminutini kasvanud, kuid lähestikune seis on seegi. Kell 19 on nurkkaugus kasvanud ligi 14 kaareminutini.

Veenus on kuu algul Veevalajas, edaspidi aga Kalades ja Vaalas, siis jälle Kalades.

Marss on kõige pikemalt vaadeldav, samuti õhtupoole ööd, asudes kõrgel lõunakaares Sõnni tähtkujus. Marss loojub alles vastu hommikut, 3 tundi enne Päikese tõusu. Heledus on Marsil kahest ülejäänud planeedist aga madalam; Siiriuse (õhtuti madalas lõunakaares) heleduse vastu Marss oma heledusega samuti ei saa.

http://www.astronoomia.ee/maaramata/12081/veebruaritaevas-2023-1-osa-3/

Taevakuusnurk, Betelgeuse ja Marss veebruariõhtuil

See-eest punastab Marss võidu Aldebaraniga (veidi Marsist tuhmim), samuti Sõnni tähtkujust. Kuu on Marsi lähedal 27. ja 28. veebruari õhtutel: neist esimesel õhtul on Marss Kuust vasakul, teisel õhtul aga paremal pool.

Komeet C/2022 E3 (ZTF)

Osa komeedi C/2022 E3 (ZTF) orbiidist. Raske hinnata, kas kogu orbiit on väga piklik ellips või parabool.

Sedapuhku on põhjust rääkida ka ühe komeedi, C/2022 E3 (ZTF) vaatlusvõimalustest. Vaadeldavuse piiril on see udune sabatäht olnud juba jaanuari lõpus, heleduse maksimumi, 5.4 tähesuurust, ennustatakse 1. veebruariks. Sel päeval asub komeet Maale lähimas asendis (perigees).

Komeedi C/2022 E3 (ZTF) lähim asend maale 1. veebruaril 2023. aastal (42.5 miljonit km). Joonisel asub komeet siis Maale suunatud joone pikendusel.

Nähtavuses on siiski „agasid”. Kõigepealt, isegi tuhmid komeedid pole eriti konkreetsete ruumiliste heleduspiiridega, seega hajuvad heledusnäitajad mõneti laiali ning see vähendab leidmise/nägemise teravust. Teisalt ei ole komeetide heledused täpselt ennustatavad. Paremal juhul võib heledus suureneda ja seda mõnikord päris ootamatult, kui komeedi tuumast plahvatab välja suurem hulk materjali, see suurendab ka heledust. Üldiselt aga väheneb komeedi C/2022 E3 (ZTF) heledus veebruarikuu edenedes üha madalamate väärtuste suunas (tähesuuruse arvuline number selle käigus seevastu kasvab).

Komeet C/2022 E3 avastati vähem kui aasta tagasi, 2. märtsil 2022 Palomari Observatooriumis Lõuna-Californias 17.3 tähesuuruse heledusega objektina. Esialgu pakuti, et avastatud on uus asteroid, kuid edasised vaatlused näitasid ka nõrga uduse ümbrise olemasolu. Seega oli avatatud hoopis uus komeet.

Komeedi orbiiti võib ka vastavate abijoonte abil kujutada.

Avastamise ajal asus komeet C/2022 E3 (ZTF) Jupiteri orbiidist veidi Päikesele lähemal, kuid komeedi lähenemine Päikesele jätkus. Periheelis oli komeet 12. jaanuaril (166.4 miljonit kilomeetrit).

Maale aga komeet alles läheneb. Olles esialgu ka veel Päikesele päris lähedal, saavutab C/2022 E3 (ZTF) oma maksimaalse heleduse 1. veebruaril, kui komeet on Maale lähimas asendis (42.5 miljonit kilomeetrit).

Komeedi vaadeldavus Eestis

Komeet C/2022 E3 (ZTF) muudab oma asukohta tähistaeva taustal päris kiiresti.

1. veebruaril asub komeet leitavuse mõttes väga tuhmide tähtedega taevaalas, Kaelkirjaku tähtkujus. Komeedi asukohta 1. veebruari õhtul aitab leida ka kujuteldava joone pikendus Suure Vankri kahe rattatähe vahel. Konkreetsemalt: võttes diagonaali Phecda (gamma UMa) – Dubhe (alfa UMa) ligikaudsel suunal 27 ja pool kraadi edasi. Võrdluseks: Phceda ja Dubhe vaheline nurkkaugus on umbes 10 ja pool kraadi.

Aga pannes lootuse sellele, et komeet on paljale silmale eristatav ja samuti kõrges asendis, siis peaks komeedi leidmine ehk lihtsam olema kui siin sai räägitud.

Lähtestades vaatleja asukoha Tartusse, siis kella 21.50 paiku 1. veebruari õhtul paikneb komeet kõige kõrgemal kohal taevas, asudes seniidist ehk lagipunktist umbes 12 kraadi madalamal (põhjasuunas), Põhjanaelast aga ligi 19 kraadi kõrgemal.

Meenutame ka, kuidas Põhjanaela leida. Vaate Põhjanaela ja seega ka põhjasuuna poole paneb taevavõlvil paika Suur Vanker oma teise tähtedevahelise kujuteldava joonega, Merak (beeta Uma) – Dubhe (alfa Uma) suunalise mõttelise liikumise pikendusega. Vastavad nurkkaugused on 5 ja pool Meraki ja Dubhe vahel ning 29 kraadi jääb Dubhe ja Põhjanaela vahele. Õhtuti asub veebruaris Suur Vanker kirdetaevas, rattad kõrgemal, aisatähed madalamal, hommikutaevas on Suur Vanker seniiti kerkinud.

Kuna komeet pole punktallikas, siis arvestame asukohana tema tuuma masskeskme koordinaate. Enam-vähem langeb masskese kokku ka geomeetrilise keskmega.

Päev hiljem, 2. veebruaril, 21.15 paiku, lahutab komeeti C/2022 E3 (ZTF) seniidist vaid 6 ja pool kraadi! Tallinna lähistel on komeedi tuum taevasfääri lagipunktist vaid ligemale 5 kraadi kaugusel.

Komeedi C/2022 E3 (ZTF) orbiidi ja ekliptika lõigud tähistaeva taustal

3. veebruar kell 20.53. lahutab Tartust vaadates komeedi tuuma keset seniidist vaid 11 kaareminutit, alla poole täiskuu läbimõõdust! Nüüd võime küll öelda, et komeet on praktiliselt seniidis! Komeedi heledust eeldatakse hakkama langema, seega 3. veebruari õhtu jaoks pakutakse see olema 5.5 tähesuurust. Kes näeb objekti (veel) palja silmaga, kes mingi kergelt suurendava abivahendiga.

Kuressaares jõuab komeet 3. veebruaril seniiti umbes veerand tundi hiljem. Komeedi omaliikumise tõttu on siin minimaalne seniitkaugus Tartuga võrreldes „kolossaalselt suur”: 47 kaareminutit (poolteist täiskuu läbimõõtu)!

Tallinnas asub komeedi tuuma keskpunkt samuti peaaegu seniidis, 22 kaareminuti kaugusel, kuid teisel pool, lõunasuunas.

Kokkuvõttes võime üldistada, et 3. veebruari hilisõhtul kuskil kella 20.45 ja 21.15 vahel asub komeet Eestist vaadates seniidis! Komeedi palja silmaga leidmiseks piisavale heledusele lootes saaks siis seda vaadelda isegi oma töö lõpetamisega hilja peale jäänud korstnapühkija, kelle pea alumisel korrusel asuvast korstna tahmaluugist vabalt läbi mahub!

4. veebruaril poole 9 paiku õhtul on komeet Tartu seniidile lähimas asendis, aga juba 5 kraadi eemal, Tallinnas enamgi. Selleks ajaks on komeet juba Kaelkirjakust Veomehe tähtkujju jõudnud. Edaspidistel öödel jääb komeedi maksimaalne kaugus seniidist üha kaugemale ja kaugemale.

5/6 veebruari ööl kell 3 möödub komeedi tuum Kapellast 1.5 kraadi ida poolt, kuid komeedi (mitte just hele) ioonsaba peaks kulgema üle Kapella! Hinnatav komeedi heledus peaks nüüd olema 5.7 tähesuurust. Arvatavasti peab nüüd ja edaspidi juba ainult suurendavatele optikariistadele lootma jääma. Kui just heledus ei osutu suuremaks…

6/7. veebruari ööl kella 4 paiku sisuliselt ühtib komeet C/2022 E3 tähega Haedi (tseeta Aur), mis on teatud lähiskaksiktähtede klassi prototüüp. Teleskoobis paraku see täht komponentideks ikkagi ei eraldu. Komeedi oodatav heledus on 5.9 tähesuurust.

8/9. veebruaril ööl kesköö paiku möödub komeedi tuuma keskpunkt veel ühest Veomehe tähest Hassaleh (ioota Aur 40 kaareminuti kauguselt. See tähendab, et peaaegu langevad need kaks objekti kokku, seda enam, et komeedi saba on nüüdki naabruses olevast tähest üle suunatud. Komeedi heledus peaks nüüd olema 6,1 tähesuurust.

Hassaleh’ puhul väärib ehk märkimist, kuna Eesti rahvaastronoomias on naabertähtkuju Sõnni nimetatud Suureks Odaks, samuti Vibuks, nii et Vibu juhul võetakse Hassaleh teist vibu äärt moodustavaks täheks. Samuti käsitletakse mõnikord seda tähte kui Sõnni ülemise sarve otsa.

Ööl vastu 10. veebruari jõuab üha nõrgenev komeet Sõnni tähtkujju, lähenedes Marsile ja muutudes kella 6 paiku esmakordselt veebruarikuus Eestis tõusvaks ja loojuvaks objektiks.

11. veebruari õhtul asub komeet Marsist 1 kraadi kauguselt kagu pool (Marsist allpool vasakul). Heledus on siis 6.5 tähesuurust. Võrdluseks: eelmisel õhtul 10. veebruaril, on Marsi ja komeedi vahekaugus umbes 2 ja pool kraadi (komeet on ülal vasakul) ja 12. veebruari õhtul on nad juba teine teisel pool 3 ja poole kraadi kaugusel (komeet on Marsist allpool). Nüüd juba muidugi päris mitmenda ööd järjest (aga võib-olla ka kohe kuu algusest vaatamata heleduse maksimumile) peab kasutama binoklit või teleskoopi.

Ööl vastu 15-ndat veebruari asub komeet Aldebaranist 1.5 krtaadi kaugusel (eeldatav heledus 7.1 tähesuurust).

20. veebruaril on sabatäht endiselt Sõnni tähtkujus, Aldebaranist lõuna poole liikunud komeedi heledus 7.8 tähesuurust.

Kuu lõpus, 28. veebruari õhtuks on endiselt Sõnnis, üha aeglasemalt lõuna poole liikuva komeedi eeldatav heledus 8.6 tähesuurust.

AGA: Komeedi parimad vaatlustingimused kuu algul langevad kahjuks kokku Kuu täisfaasi lähedal oleva perioodiaga. Kuigi Kuu peale 7-ndat veebruari hakkab õhtutaevast kiiresti kaduma ja samuti faas vähenema, siis ka komeedi niigi napp heledus on samuti languses ja kokkuvõttes tundub kahjuks, et ilma binoklit või teleskoopi kasutamata me komeeti C/2022 E3 vaadeldes ühelgi ööl ei pääse!

Edaspidi siirdub komeet Eriidanuse tähtkujju, liikumine üha aeglustub ja helduse langus jätkub.

Milline on komeedi C/2022 E3 (ZTF) periood?

Esialgsel perioodi hinnangul saadi tulemuseks, et komeedil orbiit on väga pikergune ellips, varem oli komeet periheelis ja võis seega Maalt näha olla 50 000 viimati aastat tagasi. Edaspidine hinnang on aga pakkunud suisa paraboolset orbiiti, seega ei pruugi komeet C/2022 E3 (ZTF) varem Päikese läheduses käinud olla ja ei pruugi ka tagas tulla. Loodetavasti suudavad edasised vaatlused komeedi orbiiti täpsustada.

Üks seni paremaid ülesvõtteid komeedist C/2022 E3 (ZTF). Komeedi pea “rohetab” molekulaarse süsiniku ja tsüanogeeni molekulide mõjul.

Palja silmaga seda arvatavasti ei erista, kuid piltidel tuleb välja komeedi roheline „pea”. See tuleb molekulaarse süsiniku C2 ja tsüanogeeni (CN)2 molekulidest.

Päikesest ka

Päike käib veebruaris juba kõrgemat rada kui jaanuaris. 16-ndal siirdub Päike Kaljukitse tähtkujust Veevalaja tähtkujju. Veebruaris võib mõnel aasta ette tulla ka nn “märtsiilma” – päeval sula, öösel külm. Väga tihti seda siiski ei juhtu: kui veebruari ka satub selget kõrgrõhkkonnailma, siis üldjuhul tähendab see külmakraade nii päeval kui öösel.

Kuu faasid.

• Täiskuu 5-ndal kell 20.29
• Viimane veerand 13-ndal kell 18.01
• Noorkuu 20-ndal kell 9.06
• Esimene veerand 27-ndal kell 10.06

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.

Käes on jaanuar ehk näärikuu ja 2023. aasta! Jõulupühade traditsioonilised iga-aastased üritused on ära peetud (igaühel enda sisemisest ilust või teistpidi vaadates rikutuse astmest olenevalt kas kaunid, rahulikku meelt sisendavad kirikuteenistused või hoopis „visade hingede” jabur filmimaraton või ka midagi kolmandat).

Idamaa kalendri järgi algab kassiaasta, tuntud ka kui jäneseaasta. Tõsi küll, kasside ja jäneste aastane vägikaikavedu, kelle aasta see siis ikkagi rohkem on, algab veidi hiljem kui 1. jaanuaril, nimelt sedapuhku 22. jaanuaril. Meil siin Eestis on jaanuaris loomulikult südatalv: keskmiselt poolemeetrine tihe lumekiht, kõrged hanged ja sageli paugub 25-35 kraadine pakane. Kuigi arvatavasti on muidugi must või suisa roheline maa, pori ja pidev +5 kraadi. Tegelikult… tont seda teab…

Salapärased kvadrantiidid

Üheks kõige saladuslikumaks ööks aastas on kolmanda jaanuari öö vastu neljandat. Huvipakkuvad on samal põhjusel siiski ka eelmine ning järgnev öö. Küsimus on väga lihtne: kõik ei ole ette teada, mis vaatlushetkel selges taevas näha on. Konkreetsemalt: kas on näha palju „langevaid tähti” või mitte.

Kolmeks võimsaimaks meteoorivooluks aastas, vähemalt Eestis näha olevaist, loetakse kvadrantiide (jaanuaris), perseiide (augustis) ja geminiide (detsembris). Mõnikord loetakse neist kõige tihedamaks just kvadrantiide. Ometi leidub hulk taevahuvilisi, kellel pole just kvadrantiidide metoorivooga eriti mingit isiklikku kogemust. Just see lisabki eelmainitud öösse salapära, sest siis peaks olema kvadrantiidide maksimum. Radiant paikneb Lohe tähtkujus, seega Eestis alaliselt silmapiirist kõrgemal.

Peaks olema – milles siis probleem? Eks lähme siis vaatama! Noh, mõni meteoor ehk on mõne aja jooksul näha ka, kuid nende hulgas võib olla ka juhuslikke ehk sporaadilisi. Kus on siis lubatud tähesadu? Ning arvatavasti juhtub peatselt sügistalvisel ajal eriti sagedane mure – tekib lauspilvisus ja vaadata pole üldse enam midagi, kuigi öö on pikk.

Ometi on efektne kvadrantiidide vool olemas. Nõrku ilminguid avaldab see juba detsembri lõpust, kuid tippaeg satub 3. või 4. jaanuari peale. Tippaeg kestab aga lühikest aega, ainult mõne tunni, kui sedagi. Seepärast ongi kvadrantiidid salapärased ja pole väga kergelt vaadeldavad.

Tänavu ennustatakse kvadrantiidide tippaega millalgi 4. jaanuari öö hommikupoolsele ajale; Eesti ajas ehk kella 6 paiku. Kuna aga ,meteoorivoole täpselt ennustada ei saa, siis jääb meteooride avastamise või mitte avastamise katse igale vaatlejale endale. Tänavu kipub vaatlusi rikkuma täisfaasile lähenev Kuu, mis loojub alles poole kaheksa paiku, kui nagunii juba sätib valgenemisele.

Kuu on muuseas üldse meteoorivaatluste vaenlane number kaks pilves ilma järel. Kvadrantiidide kolmas „viga” on seda näinute hinnangul see, et suurem osa neist pole väga heledad. Nii et seda suurem kahjur see Kuu valgus neile on.

Kvadrantiidide meteoorivoo maksimumi lühiajalisus seletub sellega, et Maa orbiit ja meteoorivoolu orbiit on omavahel peaaegu risti ja Maa ei viibi selles piirkonnas kuigi pikalt.

Aga „kohustuslik” komeet?

Kaua aega polnud teada kvadrantiidide „toitekomeeti”. 2003. aastal siiski midagi avastati. „Midagi” selles mõttes, et parim see kandidaat siiski pole, kuid kehval ajal käib ka. Midagi on siin sarnast geminiide toitva komeediga, millest oli juttu detsembrikuu loos. Ka avastatud objekt 2003 EH1, mida algul peeti komeediks, paistab olema hoopis asteroid. Kuid suhteliselt hiljuti on hakatud kvadrantiididega seostama teistki objekti, komeeti 96P/Machholz. See taevakeha avastati küll juba varem, 1986. aastal.

Nüüd oleks asi nagu hoopis sassis: ühele ja samale meteoorivoolule annavad materjali materjali kaks täiesti erinevat objekti! Kas see „täiesti juhuslik” kokkusattumus on ikka täiesti juhuslik? Vastuse saamise lihtsustamiseks võiks ehk püstitada paralleelse küsimuse, kas tõesti on täiesti juhuslikult kellegi privaatsele eraterritooriumile sattunud ja vahele võetud eriteenistuse nurjatul nuhil ka mikrofon täiesti juhuslikult põue sattunud?

Kvadrantiidide tekitaja puhul esineb põhjendatud kahtlus, et tegu on olnud komeediga, mis ise on tükkideks lagunenud. Selle teooria põhjal on asteroid 2003 EH1, mida algul peeti komeediks, ka tegelikult ikkagi komeet, kuid nn „vaikivas olekus”, parajasti eriti midagi emiteerimata. Kvadrantiididega seoses on seega kindlasti veel avastamata fakte, nii et head ja kannatlikku vaatlemist!

Vaadelgem planeete

Selline tore pealkiri on legendaarse Tartu Tähetorni astronoomi Hugo Raudsaare (1923-2006) poolt kirjutatud vahval raamatul (ilmus 1969. aastal), kus antakse üldisi juhiseid planeetide nägemiseks. Käesolevas piirdume vaid 2023. aasta näärikuuga.

Alustame jälle Marsist. Punaka planeedi vastasseis Päikesega oli juba detsembris ära, kuid Marss paistab ikka veel väga hästi. Taas sobib ka heledusega võrdlemiseks hele kinnistäht Siirius madalas lõunakaares. Ometigi, päris kogu öö Marss enam ei paista, planeet hakkab loojuma 2 kuni 3 tundi enne Päikese tõusu. Arvestades, et jaanuariöö on väga pikk, paistab Marss siiski enamuse ööst (seega õhtupoole). Marss paikneb Sõnni tähtkujus, olles seal asunud juba tükk aega, 2022. aasta augustikuust alates. Kuu on Marsile väga lähedal ööl vastu 4. jaanuari.

Jupiter on heleda tähena nähtaval õhtupoole ööd. Planeet liigub Kalade tähtkujus, olles varaõhtuse lõunataeva praktiliselt ainus hele esindaja, kuid heledust Jupiteril jätkub!

Veenus on nähtav samuti õhtutaevas, olles enamasti Kaljukitses, kuu alguses ja lõpus aga vastavalt Amburi ja Veevalaja tähtkujudes. Planeedi vaatlusaeg aegapidi kasvab: kuu lõpus loojub Veenus peaaegu 2.5 tundi pärast Päikest, nii et Veenuse suur heledus hakkab ehataeva taustal maksvusele pääsema. Veenuse naabriks taevavõlvil on palju tuhmim Saturn.

Saturn on seega ka vaadeldav õhtutaevas (edelasuunal), asudes Kaljukitse tähtkujus. Vahemaa Veenusega aina väheneb (Saturn asub vasakul pool), kuni 22. jaanuaril möödub Veenus Saturnist vähem kui pool kraadi (täiskuu läbimõõt) lõuna poolt. Edaspidi hakkab Veenus Saturnist eemalduma, kuid Saturn ei paista siis enam eriti hästi: kogu kuu vältel Saturni vaatlusaeg (erinevalt Veenusest) üha lüheneb ja kuu lõppedes kaob Saturn ehavalgusse.

Tähistaevast ka

Praktiliselt koos Saturniga on kuu lõppedes läänetaevas ehavalgusse kadumas ka kinnistäht Altair Kotka tähtkujust, tuntud kui osa Suvekolmnurgast. Kuid vastu varast jaanuarihommikut on Saturn uuesti olemas, sedapuhku idataevas, kuigi vaatlusaeg on visa kasvama. Ülejäänud kaks, Veega ja Deeneb, käivad öö jooksul läbi alumise kulminatsiooni põhjakaares ja asuvad hommikupoole kirdest uuesti kõrgemale kerkima.

Aldebaran Sõnni tähtkujus on enam-vähem sarnaste vaatlustingimustega nagu Marss, kuid loojub siiski varem. Tähtkuju loodenurgas (paremal ülal, kui Sõnn asub lõunakaares) paikneb vankrikujuline Plejaadide täheparv, Eestis tuntud Taevasõel. Ka Sõel on pikalt vaadeldav, loojudes hommikul pool tundi enne Marssi, kuid pool tundi hiljem kui Aldebaran.

Kaksikud koos Kastori ja Polluksiga on kindlalt näha kogu öö, samuti nagu ka Veomees koos Kapellaga.

Prooküon Väikesest Penist paistab peaaegu kogu öö, kuigi nii varasel õhtul kui hilisel hommikul jääb sellest pisut puudu. Õhtutaevas tõuseb Prooküon Kastorsit ja Polluksist allpool ning moodustab koos teise, tuhmima tähe Gomeisaga, midagi sarnast Kaksikute tuntud tähepaariga.

Jaanuariöö lõunataevas enne keskööd.

Orioni tähtkuju on see, mis kerkib kuu algul õhtuti idakaarest, kui pimedus alles süveneb. Kõigepealt Betelgeuse, siis tuleb uhke vöö: konkreetseelt Mintaka, Alnilam ja Alnitak ja kohe seejärel ka Riigel. Viimase arvestatavalt heleda tähena Orionis tõuseb Saiph, Riigeli kõrval teine Orioni ”jalg”. Kui anda subjektiivne hinnang, siis Orion on ehk kõige ilusam tähtkuju üldse, vähemalt selles tähistaeva ulatuses, mis Eestist näha on. Kuu edenedes on Orion leitav juba pimenemise käigus. Enne hommikut jõuab see tähtkuju aga siiski loojuda.

Siirius Suurest Penist on teada kui täht, mille tõusu tasub oodata suunast, kuhu näitab Orioni vöö. On ikka ilus pilt küll, kui ka Siirius kagutaevas säramas on. Samal ajal paistavad ka heledad planeedid Jupiter ja Marss.

Lõvi koos Reegulusega paistavad suurema osa ööst (hommikupoole). Lõvi ja Kaksikute vahele jääb Vähk. Kuigi Vähk on tuhmide tähtedega, on tähtkuju asend vaatlemiseks üldiselt hea.

Hommikutaevast kaunistab veel Arktuurus Karjase tähtkujust, samuti ka Spiika Neitsi tähtkujust.

5. jaanuari paiku võib varahommikul hakata madalast kagu-lõunakaarest otsima Antaarest Skorpioni tähtkujust, mis kadus ehataevasse augustikuus. Mitte palju paremini, kuid kuidagi siiski, on Antaares leitav kogu jaanuarikuu.

Sümbiootilistest tähtedest

Lugeja ehk väga ei pahanda, kui pöörame nüüd jutu teatud objektidele, mille vaatlemiseks läheb vaja teleskoopi ja mõnikord mitte just kõige kehvemaid. Tõravere Observatooriumis on aastakümneid uuritud mõningaid sellist tüüpi kaksiktähti, mida tuntakse sümbiootilistena. Üldse on neid teada üle 200, enamjaolt meie Galaktikast, kuid tegelikult võib neid olla meie koduses Linnutees mitmeid tuhandeid. Kuigi Eestis on seda tüüpi tähtede uurimine viimastel aegadel vähemalt mõnevõrra soikunud, pole need objektid tegelikult kaotanud vajadust endid edasi uurida.

Sümbiootilise kaksiku puhul on tegemist tähepaariga, kus üheks komponendiks punane hiid, teiseks aga ülikuum valge kääbus. Punaseks hiiuks võib olla ka pulseeruv, Miira tüüpi täht.(Sellistest tähtedest oli juttu septembrikuu loo 2. osas.) Huvitaval kombel küünib kuuma komponendi heledus sellistel kaksikutel punase hiiuga võrreldavasse suurusesse; et seda edukalt vaadelda, tuleb kaasata ka vaatlused ultravioletse spektripiirkonnas. Valge kääbuse kuumusest sellise heleduse jaoks üksi siiski ei piisa: vaatamata kõrgele temperatuurile on umbkaudu maakera suurune objekt mõõtmetelt liiga väike. Kasulik oleks siinkohal meenutada tuntud võrdlust ahju ja triikrauaga. Triikraud läheb tööolekus väga kuumaks, kuid üldjuhul madalama temperatuuriga, kuid oluliselt suurema pinnaga ahi annab aga toa temperatuurile märksa enam juurde.

Tulles sümbiootiliste tähtede juurde tagasi, siis kuuma komponendi heledusele annab tugevat lisa juurde valgest kääbusest endast oluliselt suuremate mõõtmetega hele gaasiketas, millele annab energiat sinna üha juurde lisanduv materjal, mis pärineb punaselt hiiult. Nähtust nimetatakse akretsiooniks. Kokku nimetatakse valget kääbust ja tema helendavat ümbrist kuumaks komponendiks. Mõnel juhul esinevad kuumal komponendil, akreteeritud materjalis, ka mõningad termotuumareaktsioonid (TD-reaktsioonid). Nagu arvutused näitavad, annavad TD-reaktsioonid täiendavat energeetilist lisa, et kuum komponent oleks just nii hele nagu ta paistab. TD-reaktsioonid on mõnel juhul osalised ka selles, kui gaaskest valge kääbuse ümber kiiresti laguneb, kuid sageli on siin oma roll muuhulgas ka magnetväljadel. Teooria läheb siin aga väga keeruliseks.

Sümbiootiline kaksiksüsteem

Nii kuum komponent kui kogu kaksiktähe süsteem on omakorda enamjaolt läbipaistva „sümbiootilise udu” sees, mis on pärit samuti punaselt hiiult. Sellist tüüpi ainekadu ehk massikadu punaselt hiidtähelt tuntakse tähetuulena. Kuum komponent aga oma võimsa UV-kiirgusega ioniseerib ja ergastab seda materjali. Kõige enam mõjub see protsess kuumale komponendile lähemal olevale osale sellest üldisest gaasümbrisest, kuigi mingil määral toimib see kogu süsteemi ulatuses. Seega hakkab kuuma komponendi spektrit toitma ka helendama pandud tähetuul punaselt hiiult. Mingil määral anmnab see lisa ka kuuma komponendi heledusele. Kokku on see komplekt siis sümbioos ehk vastastikku kasulik „kooselu” kaksiktähe kahe komponendi puhul. Tegelikult pole tingimused sellise olukorra tekkeks eriti lihtsasti realiseeritavad. Muidu võiks peaaegu kõik külma ja kuuma tähe paarid olla sümbiootilised…

Mõnedel juhtudel sisaldab punase hiiu lähiümbrus ka tolmu. See materjal nähtavas valguses ei kiirga, toimub ainult valguse neeldumine, kiirgamine toimub sellises keskkonnas infrapunases spektripiirkonnas.

Tähevikerkaar ehk spekter näitab sümbiootikutel päris keerulist pilti: näha olevad spektrijooned viitavad nii suhteliselt madala pinnatemperatuuriga punasele hiiule kui samas ka ülikuumale objektile. Mängus on erinevad keemiliste elementide poolt tekitatud spektrijooned.

Sümbiootilised tähed ei pruugi sugugi olla varjutusmuutlikud. Enamgi veel, kogu süsteem võib paista suisa pealtvaates, seegi olukord teeb ka spektraalanalüüsi päris raskeks. Kaksikluse olemuse kinnitamist segavad suhtelised suured orbitaalsed perioodid (need on sadades päevades, kuid ette võivad tulla ka mitmed head aastad). Nii pole sugugi otsekohe tuldud kindlale arvamusele, et sümbiootikud üldse ongi kaksiktähed. Teisest küljest pole seletuseks aga ka häid üksiktähe alternatiive leitud.

Juuresoleval joonisel on esitatud ehk lihtsaim üldine sümbiootilise kaksiku skeem, kuid peaaegu iga konkreetne juhtum eraldi on keerulisem ja mingil määral ka unikaalne.

Niipalju siis lühidalt sümbiootilistest kaksiktähtedest. Teema pole sellega sugugi ammendatud, ka hulk küsitavusi on endiselt üleval, kuid piirdugem siin sellega.

Planetaarududest

Teise teemana toome mängu ilusad taevased teleskoobiobjektid nimetusega planetaarudud. Siin on sarnaseid aspekte sümbiootikute kuumade komponentidega. Tegemist on objektidega, mis on järgmine etapp peale Päikese-laadse tähe punase hiiu asümptootilist haru (vt veel kord 2022. aasta septembrikuu loo 2. osa). Tähe ulatuslikud ja pulseeruvad pinnakihid hajuvad üha enam laiali ning muutuvad mingist ajast alates läbipaistvaiks, lastes nähtavale tulla tähe kuumal tuumal. Otseselt vaadelda pole sellise ülikuuma tähe punase hiiu asemel nähtavaletulekut seni õnnestunud.

See väga kõrge pinnatemperatuuriga tähetuum ise, kus enam TD-reaktsioone praktiliselt ei toimu, on muutumas valgeks kääbuseks. Selliste objektide pinnatemperatuur võib ulatuda 100 000 kraadini või enamgi. Kui jätta kõrvale veelgi kuumemad, kuid oma erilise väiksuse tõttu Maalt tavatingimustes nähtamatud ja seega eksootilised neutrontähed, on selline pinnatemperatuur kõrgeim, millega võib mingi täheline objekt kiirata ja nähtav olla. Tähe hajunud väliskest aga helendab oma ülikuuma tuuma UV-kiirguse mõjul veel samuti, karakteerne aeg on 10 000 aastat. Sellised objektid ongi saanud planetaarudude nimetuse. Tsentraalne objekt, nagu öeldud, reeglina pole sel ajal veel päris valgeks kääbuseks kokku tõmbunud, raadiused on enamjaolt veel suhteliselt suured, mõned kümnendikud Päikese läbimõõdust. Päris valgete kääbuste puhul võib märkida, et mida massiivsemad nad on, seda väiksem on nende läbimõõt. Jämedalt võib hinnata valgeid kääbuseid võrreldavaks Maa raadiusega, masse aga Päikese massiga.

Sümbiootikute ja planetaarudude paare

Vaatlustehnika on aga aastatega arenenud. Paljude muutlike tähtede, sealhulgas sümbiootikute, ümber on suudetud samuti „udupilte” tuvastada. Jäädes siiski klassikaliste valikute juurde, võiks näiteks tuua kolme sümbiootilist tähte, millele vaatesuunalt (suhteliselt) ligidal asub mõni vähemalt mingil määral tuntud planetaarudu.

Alustuseks võtame ette jaanuariõhtuti lääne-loodekaares paistva Luige tähtkuju. Liigume Luige läänepoolse (parempoolse) tiiva juurde. Sealkandis, kolme mitte just heleda tähe (teeta Cyg, ioota Cyg, kapa Cyg), lähedal asub Eestis pikalt uuritud täht CH Cygni, mille vaatlustega alustati juba 1968. aastal. Mitte kaugel sellest, alla 3 kraadi ida pool ja teisel pool äsjamainitud 3 tähte, asub planetaarudu NGC 6826. Ida pool selles mõttes, et CH Cygnist tuleb teleskoobiga liikuda otsetõusu koordinaadi kasvava väärtuse suunas. Kui võtta algul sihikule udukogu, siis Ch Cygni juurde liikumiseks tuleb teleskoopi loomulikult vastupidises suunas nihutada.

Luige tähtkuju

Vilkuv Udukogu ehk NGC 6826 ja CH Cygni. Need objektid on märgitud suurte valgete ringidega.

CH Cygni asukohakaart teleskoobis. Paneme tähele, et teleskoop pöörab pildi ümber.. Seda on arvestatud ka teiste objektide asukohakaartidel.

Vilkuv Udukogu (NGC 6826) läbi teleskoobi vaadates.

Vilkuva Udukogu (NGC 6826) fotomeetriline kujutis läbi teleskoobi.

Udukogul NGC 6826 on huvitav hüüdnimi: Vilkuv Udukogu. Kui seda teleskoobis vaadelda, ei vilgu seal muidugi midagi. Siiski on aru saada, et objekt on harilikust tähest suuremate mõõtetega ja udune ka, nagu vaja. Kui aga teha fotomeetriline pilt, siis osutub, et udukogul on märksa suuremad mõõtmed. Juuresolevatel piltidel on püütud see võrdlus esile tuua, kuigi seda, mida näeb teleskoobis inimese silm, ei saa muidugi vahetult kopeerida.

Nüüd siirdume Andromeeda tähtkujju, mis paistab jaanuariõhtutel koos Pegasusega kõrgel lõunakaares. Sedapuhku tuleb vaadata Andromeeda seda osa, mis üldiselt silma ei hakka, see paikneb Pegasuse Ruudust põhja pool ehk siis kõrgemal. Selles piirkonnas saab eristada ühe teatud tuhmipoolse, kuid lähestikuste tähtede valimi. See valim on: psii And, lambda And, kapa And ja ioota And. Nende tähtede lähedal ühelt poolt (ülal paremas nurgas) asub Z Andromeeda (Z And), teine Tõravere Observatooriumis uuritud sümbiootik. Mitte kaugel sellest, veidi üle 4 kraadi lõuna pool (mainitud täherühma all paremas nurgas, kui objektid asuvad kõrgel lõunakaares) on leitav aga planetaarudu NGC 7662.

Jaanuariõhtune lõunataevas koos Andromeeda tähtkujuga

Sinine Lumepall (NGC 7662) ja sümbiootik Z And. Need objektid on märgitud suurte valgete ringidega.

Z And asukohakaart teleskoobis.

Tegelikult paikneb sellele objektile, Z And, veel väga lähedal mitte küll eriti efektset vaatepilti pakkuv hajusarv NGC 7686, mis on aga siiski teleskoobis otsitava tähe leidmisel abiks. Udukogu NGC 7662 omab hüüdnime Sinine Lumepall. Teleskoobiga vaadates on pilt sarnane Vilkuva Udu juhtumiga. Muidugi tasub jällegi udukogust pilti teha, kui tehnilised võimalused seda lubavad: siingi saame siis suurema ja ilusama pildi. Siinkohal ehk ei tasu hakata pilte esile tooma, kuna, nagu juba mainitud, esineb mitmeid sarnasusi Vilkuva Udu juhtumiga.

Kolmandaks siirdume kolmandasse kohta. Nüüd vaatame põhjakaarde, Lohe tähtkujju. Lohe keerdub mitme teise Eestis loojumatu põhjataeva tähtkuju vahel. Lohe tähtkujus aga asub ekliptika põhjapoolus. See punkt asub kindlalt Lohe kaitsvate keerdude vahel. Selle punktile päris lähedal (vaid üheksa ja pool kaareminutit eemal) asub suhteliselt tuntud, kuid samas ehk ka vähetuntud planetarudu NGC 6543, hüüdnimega Kassisilm. Kui väga tahta, saame ka siin tuua täiendavaks naabriks sümbiootilise objekti AG Draconise (AG Dra). AG Dra ja Kassisilma vaheline nurkkaugus on aga siiski juba suurem, ulatudes enam kui 10 kraadini, nii et eriti lähedased need naabrid siiski ei ole, pigem on tegu „ühe küla meestega” ehk ühe tähtkuju liikmetega. Lähestikku asendi ettekujutust aitab siin tekitada see, et objektide käändekoordinaatidel on lähedased väärtused. AG Draconis asub umbkaudu kusagil Väikese Vankri kahe tagumise ratta pikendusel, Kochabist Pherkadi suunas edasi liikudes. Suhteliselt kõrgel taevas aga ei tundugi 10 kraadi ka eriti suur nurkvahemaa. Samas tuleb tunnistada, et siin on see naabruse asi ikkagi päris kunstlik, sest teisalt, Kassisilma NGC 6543 Lohes ja Vilkuvat udu 6826 Luiges lahutab vaid 21 kraadi…

Udukogu Kassisilm (NGC 6543) ja sümbiootik AG Dra Lohe tähtkujus.. Need objektid on märgitud suurte valgete ringidega. Väga lähedal Kassisilma udu keskmele asub ka ekliptika põhjapoolus.

AG Dra asukohakaart teleskoobis. Paneme tähele, et pilt meenutab Väikest Vankrit. Pildi pööramine polegi siin eriti oluline.

Kassisilma udukogu (NGC 6543) pilt, saaduna Hubble kosmoseteleskoobiga. Midagi näeb muidugi ka lihtsalt läbi teleskoobi vaadates.

Udukogu NGC 6543 ilus ja mitmene struktuur tuleb jällegi esile just pilti vaadates, kuid midagi tsentraalsest osast näeb ikka ka antud juhul, kui lihtsalt teleskoobiga vaadata. Väärib märkimist, et NGC 6543 on esimene planetaarudu, millest on saadud spekter.

Planetaarudude spekter tundub kehvemate aparaatidega jäädvustades olevat puhtalt joonspekter. Sellist spektripilti vaadeldes tuldigi õigele järeldusele, et tegu peab olema väga hõredate keskkondadega. Hilisemad täpsemad vaatlused on siiski näidanud ka nõrga pideva spektri olemasolu. Pikka aega jäi see mõistatuseks, kuni Eesti astronoom Aksel Kipper (1907-1984) esitas teooria aatomite ergastusseisunditest kahefootonse ülemineku ehk kiirguse kohta. Lihtsalt öeldes tähendab see seda, et elektronid, siirudes aatomis ergastatud seisundist põhiolekusse, „peatuvad” vahepeal lühiajaliselt näivalt päris suvalistes energeetilistes olekutes, andeski aluse spektrijoonte pideva tausta olemasolule. Lihtsalt saab küll seda öelda, kuid tegelikult on teooria lihtsusest kaugel, „klassikaline” aatomifüüsika selliseid asju ei luba.

Meenutame nüüd vahelduseks seda, millest üldse praegu juttu on tehtud, nimelt mõnede sümbiootiliste ja planetaarudude naabrusele taevasfääril. Loomulikult on esitatud objektipaaride näiv lähestikku asend täiesti juhuslik kokkulangevus, kuid huvitav ehk ikkagi.

Eg Andromeeda ja M31

Lohe tähtkujus kippus objektide lähinaabrusega asi lappama minema. Kuidagi tuleks see kompenseerida. Taevaste lähinaabrite hea näite toomiseks peab nüüd paraku loobuma planetaarududest ja asendama need millegi „kopsakamaga”.

Veel üks Tõraveres uuritud sübiootiline täht, EG Andromeeda (EG And), mahub ilusasti teleskoobi vaatevälja koos meile väga tuntud suurima naabergalaktikaga M31, vahemaa selle keskpaigaga on vaid veidi enam kui pool kraadi; M31 on lõunakaarde vaadates ülalpool (teleskoobi vaateväljas siis allpool). Väga suure suurendusega ei pea teleskoop siiski olema, vaateväli võiks ikka mõni kraad olla. Näiteks sobib selleks Tõravere 1.5 meetrise peateleskoobi väikseim abiteleskoop ehk „otsija”. Praegusel ajal on muidugi teleskoope rohkem käepärast võtta.

Andromeeda tähtkuju ja tema naabrid teist korda. Nüüd keskendume teisele tähtkuju osale.

Lähtume tähest Mirach ja liigume M31 suunas.

Sümbiootiline täht EG And ja meie naabergalaktika M31. EG And on märgitud suure valge ringiga. Pildile jäävad ka M31 kaaslased M32 ja M110.

EG And asukohakaart teleskoobis. M31 nähtav suurus oleneb taeva pimedusest ja silmade hämaraga harjumisest.

Tuletame meelde, et kui M31 juba vaadelda, saab kohe „tasuta” vaadelda ka M31 kaaslasi M32 ja M110, kuigi need ei pruugi kohe meeldegi tulla ega silma hakata. Kusjuures M32 jääb EG Andromeedale kõige lähemale. Lisaks tasub meenutada, et M31 nägemiseks piisab ka lihtsalt palja silmaga õigesse kohta vaatamisest. Fikseerime Andromeedas tähe: Mirach (beeta And), sealt ülespoole lähtudes leiame veel kaks: müü And ja nüü And. Viimasest veel veidi ülal ja paremal on udune täheke, see ongi M31. Muidugi, selle nägemiseks peab olema pime ja selge peab ka olema. Tihe metsapadrik ei sobi samuti.

Võtame nüüd kosmiliste nurknaabrite otsimise hoo maha.

Päike, Kuu ja näärivana

Kuu, meie öine valguseandja, kipub tänavu küll segama kvadrantiidide vaatlemist, kuid muidu on Kuu ju öötaeva lahutamatu osa, kuigi mõnel ööl pole Maa kaaslane vaadeldav. Kuidas siis muidu võtta ette romantilisi jalutuskäike teemal: „Vaata kui ilus on Kuu, aga Sina oled veelgi palju ilusam…” Praktilise meelega füüsik käsitleb asja muidugi teisiti: „Hetkel näeme Kuu suunalt saabumas Päikese poolt kiiratud elektromagnetkiirguse optilise laineala peegeldumist peale Kuu pinnale langemist. Selle objekti ehk Kuu pinna albeedo väärtus on parajasti ligikaudu 0.12. Kõnesolevale nähtusele vastav kiirgusvoog Maa pinnal on siiski Universumi reliktkiirguse voost oluliselt suurem, mistõttu maailmaruum üldiselt paistab Kuuga võrreldes väga tumedana! ”

Päike muidugi paistab päeval, kui on niigi valge. Mis siin ikka teoretiseerida. Päike asub aasta alguses Amburi tähtkujus, 20. jaanuaril liigub aga Kaljukitse tähtkujju. Maa ja Päikese vahekaugus on minimaalne 4. jaanuaril. „Maa on siis periheelis,” teavad öelda astronoomid. Romantilise seletuse variandi väljatöötamine jäägu siin lugeja hooleks.

Lõpuks tuletame uuesti meelde, et jaanuar on siiski näärikuu, näärivana luuletused peavad vähemalt kuu algul veel peas olema. Kasvõi näiteks see:

Näärivana tuppa hopsas,
kossid jättis varba otsa!

Nääritaat siis välja löödi -
läbi suure akna köögis.

Ka moraal on sellel lool:
kossid jalast igal pool!

Kuu faasid

• Täiskuu 7-ndal kell 1.08
• Viimane veerand 15-ndal kell 4.10
• Noorkuu 21-sel kell 22.53
• esimene veerand 28-ndal kell 17.19

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.

Uus info (8. detsember)! Vaatlused toimuvad 9.–11. detsembri (N–L) õhtutel. Praeguse seisuga on kõige parem ilmaprognoos neljapäevaks. Edasine tekst algsel kujul.

Detsembrikuu pakub taevahuvilistele palju põnevat – see on aasta kõige pimedam kuu, mistõttu on öisteks vaatlusteks sobivat aega kõige enam. Peale selle on käesoleva aasta detsembritaevasse sattunud suur hulk põnevaid Päikesesüsteemi objekte: 10. ja 11. detsembri õhtutel saab näha Kuud, tervelt kolme planeeti – Veenust, Jupiteri ja Saturni ning üllatuskülalisena saabunud komeeti C/2021 A1 (Leonard). Tegemist on värskelt avastatud pikaperioodilise komeediga, mis pole Päikese läheduses viibinud ligi 80 000 aastat ning käesolev möödalend jääb talle viimaseks – orbiidi arvutused näitavad, et planeetide raskusjõu mõju heidab komeedi seekord lõplikult Päikesesüsteemist välja.

Vaade AHHAA katuselt 10. detsembri õhtul. Punase ristiga paremal on tähistatud komeet C/2021 A1 (Leonard). Pilt: Stellarium

NB! Veenus ja komeet Leonard loojuvad vastavalt umbes kell 17 ja 17.30, nende vaatlemiseks tuleb sellest varem kohale tulla. Kuna komeetide heledus on väga raskesti ennustatav, siis ei saa Leonardi nägemist neil õhtutel kindla peale lubada, Kuu ja planeedid on aga igal juhul vaadeldavad. Et komeedid on siiski põnevad, hoiame uustulnukal aktiivselt silma peal ning kui selle heledus peaks soosima vaatlust mõnel muul ajal, teeme lisavaatluseid. 10. ja 11. detsembri vaatlused toimuvad igal juhul, kuid võimalike lisavaatluste kohta jooksva info saamiseks jälgige AHHAA Facebooki lehte.

Vaatlusõhtutel on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega läbi teleskoobi pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Osalemine tasuta.
Katusele pääseb Newtoni kohviku trepikoja 3. korruselt, lisainfot saab kohapeal küsida kassast.

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral.
Katusel võib olla jahe ja tuuline, riietuge vastavalt.

Detsembrikuu vaatlusõhtud toimuvad AHHAA keskuse katusel:
7. detsembril kell 17:00–20:00 ning
12.–13. detsembril kell 16:00–19:00,
14.–15. detsembril kell 16:00–20:00.

Detsember on öötaeva vaatlemiseks parim kuu, kuna pimedat aega on kõige pikemalt. Sel kuul saame taevas vaadelda palju põnevat:

07.12: Marss ja Neptuun on teineteisest minimaalselt vaid 2′ kaugusel ning paistavad kergesti korraga teleskoobis. Parim võimalus muidu raskesti leitavat päikesesüsteemi kaugeimat planeeti tabada. Juba vaatlusõhtu kolme tunni jooksul võib näha planeetide omavahelist liikumist.

Marsi ja Neptuuni vähim kaugus 2018. aasta detsembris. Pilt: Stellarium

12.12: ISSi üleminek Kuust. Kell 16:51 lendab rahvusvaheline kosmosejaam Tartust vaadates otse üle Kuu – suurepärane võimalus muidu kiire ja raskesti tabatava kosmosejaama pildile või videole jäädvustamiseks.

ISSi ülelend Kuust 12.12.18 Tartus. Pilt: https://transit-finder.com

16.12: Komeedi 46P/Wirtanen lähim asend Maale. Kuigi sel õhtul enam vaatlust ei toimu, on Wirtanen sama hästi näha eelnevate päevade vaatlustel ja ka järgneval nädalal. Komeedi maksimaalset heledust on raske kindlalt ennustada, kuid on võimalik, et valgusreostuseta taeva korral saab see isegi palja silmaga nähtavaks.

Komeedi 46P/Wirtanen teekond detsembri jooksul. Lähim asend Maale on märgistatud punase markeriga. Pilt: Stellarium

Peale eelnevalt nimetatu saab igal vaatlusõhtul näha punast planeeti Marssi, 12.–15. detsembril kasvavat Kuud ning vastavalt võimalustele ja taevaoludele heledat Plejaadide täheparve (M45) ja Andromeeda galaktikat (M31).

Vaatlusõhtutel on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi vahendusel pilti teha. Canoni peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Vaatlustel osalemine on tasuta. Sissepääs AHHAAsse on peaukse kaudu.

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral. Katusel võib olla jahe ja tuuline, seega soe riietus on soovituslik.

Tõnu Viik

Vladimir Riivese elu ja töö

Loengus räägitakse Vladimir Riivesest kui teadlasest ja isikust. Ettekanne annab ülevaate sellest, kust see eesti astronoomia tippu jõudnud teadlane pärit on ja mida ta oma lühikeseks jäänud eluajal teha jõudis. Juttu tuleb tema uuringutest komeetide ja Päikesesüsteemi väikekehade füüsika alal ja veidi ka sellest, kuidas Tõnu Viik teda oma ülikooliajast mäletab.

Geminiidide meteoorivool, mille maksimum peaks saabuma 14/15 detsembri öösel (14.12 kl 20), on mitmes mõttes tähelepanuväärne. Esiteks on ta käesoleva perioodi kõige aktiivsem vool, teiseks on tegu asteroidi lagunemisel tekkinud vooluga, mille osakesed on tunduvalt „raskemad“ tavalistest komeedipõhistest vooludest. Raskemad (tihedamad) osakesed peavad atmosfääri sattununa kauem vastu, nende jäljed on küll tuhmimad, aga see-eest hästi pikad. Ka on nende kiirus poole väiksem hilissuviste perseiidide kiirusest, nad kulgevad seetõttu aeglasemalt.

Kui ilm välja arvata, on tänavune aasta geminiidide vaatluseks soodne. Esiteks on maksimumi ööd kuuvalguseta, teiseks teeb ka lumetu maapind taeva tumedamaks. Aga mida tumedam on taevas, seda tuhmimaid lendtähti me näeme ning seda rohkem paistab neid olevat. Meteoore on näha üle kogu taeva, aga kõik nad paistavad tulevat idakaarest, kus kogub õhtu edenedes kõrgust nende nimeandja – Kaksikute tähtkuju (lad Gemini).

Kel huvi end teistega võrrelda ja natuke ka teadusele kaasa aidata, vaadake Rahvusvahelise Meteooriorganisatsiooni kodulehte http://www.imo.net/. Seal on meteooridest palju juttu ning ka vaatlusjuhend – http://www.imo.net/visual/major. Kui sealsete instruktsioonidega hakkama saate, võite teele saata ka elektroonilise raporti ning hiljem end võrrelda teiste maade vaatlejatega. (Kuidas läks meie suvine perseiidide vaatlus, võite vaadata aadressil http://www.imo.net/live/perseids2015/).

Foto Michael Schlünder, Saksamaa. Catalina 8. detsembril

Heavens-Above: Catlina taevakaardil 10. detsembril, Tartust vaadatuna.

Praegu hakkab teda nägema öösel kella nelja paiku, parim vaatlusaeg on kella kuuest päikesetõusuni. Ennustuste kohaselt kasvab tema heledus aastavahetuseks kuni neljanda tähesuuruseni (vt graafikut). Kui see jaapanlaste tehtud prognoos paika peab, on ta siis pimeda taeva korral ka palja silmaga nähtav. Päris-komeediuurijate http://cometbase.net/en/observation/getephem/121 arvates saab ta küll paari tähesuuruse jagu tuhmim olema. Elame-näeme.

Catlina üks heleduskõver jaapanlastelt.