Tervitused pimedate ööde puhul! Jätkame augustikuu juttudega. Päike on paistnud augusti alguses Vähi tähtkujus. 10-ndal augustil siirdub Päike Lõvi tähtkujju. Meenutame, et Vähi tähtkujju liikus Päike Kaksikute tähtkujust 20-ndal juulil. Siis olid veel ilusad valged ööd. Tuleb välja, et Päikese Vähis viibimise ajal muutusid valged ööd üha tuhmikaks, kuni need (vähemalt praktiliselt) otsa said. Vähi tähtkuju pole muidugi milleski süüdi. Ikka Päike ise on vajunud üha lõuna poole ehk madalamale. Esialgu ei sega see asjaolu siiski veel suveilmade püsimist.

„Täheatlas”

Tänavu suvel on ilmunud „Täheatlase” uustrükk. „Täheatlase” autorid on Eesti astronoomid, kes on hästi teada-tuntud nii oma erialaste tööde-tegemiste kui ka suurte kogemuste poolest: Jaak Jaaniste ja Enn Saar. Esimene kord anti „Täheatlas” samade autorite poolt välja enam kui 30 aastat tagasi. Ei oskagi siin muud juurde lisada kui et asuge lugema!

Mõnest teleskoobiobjektist

Tänavuse augustikuu loo esimeses osas oli pisut juttu õhtuses lõunataevas Luige ja Kotka tähtkujude vahele jäävatest Rebase ja Noole tähtkujudest. Kui meenutada vahelduseks jälle vana hea Messier’ kataloogi olemasolu, siis leiame ühe Messier’ objekti mõlemast tähtkujust, kuigi mõlemal juhul tuleb üles otsida just Nool. Noole tähtkuju tähtede gamma (vaskpoolne nooleots ja delta vahel, nende mõttelisest ühendusjoonest pisut allapool, paikneb kerasparv M71. Mõistagi, nagu kerasparvede puhul üldiselt ikka, on M71 näha vaid teleskoobis. Kerasparv küll, kuid M71 ei kuulu neist kõige uhkemate ja rikkalikumate hulka. Pigem võiks öelda, et kerasparve kohta on M71 päris kääbus ja meenutab teleskoobis pigem hajusparve. M71 asub 13 000 valgusaasta kaugusel. Arv tundub suur, kuid tegelikult on M71 kerasparve kohta ikka Maale küllalt lähedal. Kerasparvede kaugused on üldiselt märksa suuremad. Eks seegi aspekt rõhuta, et M71 on vähemalt mõõdetavate karkteristikute mõttes umbes selline nagu Jaapani korvpallikoondis käimasoleval OM-il. Siiski vanust parvel jätkub, seega kerasparv mis kerasparv!

Kerasparv M71

Nüüd läheme sellesaamast Noole otsatipust, gamma, paar-kolm kraadi kõrgemale ja tsipake vasakule. Nüüd saame päris lihtsalt (vähemalt peaks saama) kätte planetaarudu M27, hüüdnimega Hantel. Eks sellepärast hantel, et objekt on ka hantli moodi. M27 on heledam kui oma kuju poolest kuulus Lüüra udu M57, kuid see-eest on näha ka binoklis, kui see binokkel just väga marginaalne ei ole. M27 asub 1200 valgusaasta kaugusel.

Planetaarudu Hantel, M27

Lüüra udust M57 on varemgi juttu olnud, märgime nüüd ka ära. Leiame kõrgel särava heleda Veega, sellest veidi alla ja vasakule jääb pisike, vankrit meenutav tähtede nelik. Kogemata võib algaja vaatleja seda ka Väikeseks Vankriks pidada. Kahe alumise „ratta” vahel, peaaegu keskel, paiknebki rõngakujuline udu M57.

Lüüra Udu, M57; tuntud ka kui Rõngas läbi teleskoobi vaadates. Võib tekkida kahtlus, et see on märk suitsetavatest tulnukatest.

Kena vaatepilt teleskoobis. M57 asub umbes 2200 valgusaasta kaugusel. Lüüra Udu on umbes 7000 aasta vanune. Üldse on planetaarudud igal konkreetsel juhul kosmoses vaadeldavad vaid 10 000 aasta ringis. Päris vähe aega muide!

Augustiõhtute lõunataevas. Kuu esimeses pooles on leitav ka Antaares. Herkulese “eliitredelist” ülal ja vasakul kujutame ette joonisel nähamatut “tuulelohet” või “torbikut”:

Lüürast lääne pool (paremal) asub suur, kuid kehvapoolselt heledate tähtedega Herkules. Selle kujund kipub meenutama redelit, mille on kokku ehitanud mõni hiljutine või suisa „istuv” minister, mitte aga puusepp. (Kahjuks ei saa sõna „istuv” ümbert siinkohal veel (!) võtta jutumärke.) Nojah. Olgu meil siis redel: vasakul pool kolm pulgaotsa, paremal ka. Vaatame paremal pool olevat kahte ülemist redelipulga otsa ehk tähte. Nende tähtede vahel, kui teleskoopi alumisest „pulgast” ülemise suunas liigutada, on leitav kuulus Herkulese täheparv, kerasparv M13. Vähemalt põhjataeva tingimustes peetakse seda parve oma ilu ja korrapära ning kerasparve kohta küllaltki suure näiva heleduse tõttu kerasparvede kuningaks. M13 asub 25 000 valgusaasta kaugusel.

Kuulus kerasparv M13 Herkulese tähtkujus. Uhke.

Kerasparvede ja galaktikate puhul muidugi seda muret pole, et need kiiresti “kustuvad”. Hajusparved siiski hajuvad aegapidi laiali, kuid siiski võtab selline asi aega.

Herkules sisaldab siiski endas teistki kerasparve Messier’ kataloogist, M92. See on samuti väga korralik kerasparv. M92 asub 27 000 valgusaasta kaugusel.

M92, teine muljetavaldav kerasparv Herkulese tähtkujus.

Nüüd teeme nii. Vaatame jälle seda „eliitredelit” ja keskendume nüüd ülemisele vasakpoolsele pulgaotsale. Nüüd paneme tähele, et veel ülespoole ja vasakule jääb miski „torbik” või „tuulelohe” või midagi sellesarnast. Liigutame teleskoopi selle „tuulelohe” lähima tipus suunas ja pöördume umbes poolel teel veidi paremale. Teine varaint on see, et liigutame teleskoopi meie „eliitredeli” vasakust tipust otse üles, põhja suunas. Mõlemal juhul peaks mitte suurt vaeva nähes leidma kerasparve M92.

Nii et, mehed, kui soovite oma daamile demonstreerida, et „toote tähed taevast alla”, siis nii M13 kui ka M92 on ühed suhteliselt sobivatest esmavariantidest, kui teleskoop kah ligidal on. Muidugi, ka planetaarudud M27 ja eriti M57 on sama „ägedad” või ehk veelgi vahvamad, maitse asi, kuid eriti just see viimane, planetaarudu Rõngas, nõuab pisut suuremat vilumust, ehkki „reepertähed”, Lüüras sisalduva vankrikese kaks alumist ratast, on päris head.

Tähtkujud parimas asendis ehk väga kõrgel – on see parim asend?

Muuseas, see Lüüras „sisalduv” vankrike on kuidagi rööpküliku, mitte ristküliku kujuline. Kuidas sellisega sõita? “Abi ikka leiame!”, nagu ütles ka Zorro Wremjas, kui Nisu Unn temalt kodanik H. Gängi küllatuleku puhul abi ning nõu tuli küsima. Nimelt, vahetame ülemise parema „ratta” Lüüras sisalduval vankrikesel välja! Selle asemel võtame, tõsi küll, tuhmima, tähte, mis jääb vankrikese ülemisest vasakust „rattast” omakorda vasakule. Nüüd sarnaneb see „parandatud” vankrikese kuju rohkem ristkülikuga, kuigi on eestpoolt veidi laiem kui tagantpoolt. Küllap kuidagi veab veidi maad ära ikka!

Tuleme tagasi kerasparve M92 otsimise juurde. Mainitud sai Herkulese “eliitedelist” veidi kõrgemale vasakule jäävat „tuulelohet”, seda siis juba tähtkujude mastaabis palja silmaga vaadates. Ongi see vahest Lohe tähtkuju? On ja ei ole ka. Enamus tähti selles „tuulelohes” või „torbikus” (ka nii võib tunduda) on tõesti Lohe tähtkuju tähed. Kuid just see Herkulese „eliitredeli” ülemisele vasakule pulgaotsale lähim täht „tuulelohes” on siiski Herkulese tähtkuju liige. Vähemalt ametlikult. „tuulelohe” ülejäänd tähed mooodustavad tõelise Lohe tähkuju tuhmivõitu kontuuris aga tõepoolest midagi lohe pea taolist. Ah jaa, mis loom on lohe? Kas see võib metsas matkates või lagedas (lend)tähti vaadates vastu tulla? Noh, vast siiski mitte. Lohe ehk draakon on muinasjutuloom, kes põhiliselt liigub peamiselt lennates ja puhub suust tuld välja. Muinasjutumaailmas on mõistagi tegu ohtliku loomaga. Sageli, muide olevat lohel ühe pea asemel suisa mitu. Ei oska täpsustada, kas lohe-legendidest ongi tulnud ütlus: „kaks pead on ikka kas pead”!

Lohe üldiseks paikapanekuks taevas vaatame õhtutaevas loodesse. Seal asub Suur Vanker, liikudes tasapisi paremale ehk esialgu loodest põhja poole. Leiame Suure Vankri aisatäjhtedest kõige eemal olevavd 2 ratast: Dubhe (ülemine) ja Merak (alumine).
Pikendades nende tähtede vahelist kujuteldavat joont ülespoole, siis viimaks vastutulev umbes sama hele täht on Põhjanael. Kui seisame näoga Põhjanaela suunas, vaatame ühtlasi otse põhja poole. Sellest on ka varem palju juttu olnud, kuid korrata tasub ikka. Kontserttuuridel esitavad lauljad ju ka aina uuesti ja uuesti ühtesid ja samu lugusid ning just sellepärast ju kuulama minnaksegi!

Põhjanael on Väikese Vankri otsmine aisatäht. Meenutame, et kõrgel lõunataevas asuv Lüüra kujund-kombinatsioon on selline, et heledast Veegast veidi allpool ja vasakul asub mingi vankrikese kontuur. Nüüd on asi teatud määral sarnane. Põhjanaelast allpool ja vasakul olevad 4 tähte moodustavad siingi vankrirattad. Nüüd on aga tegu „ausa ja õige” Väikese Vankriga. Alumised, Põhjanaelast kaugeimad rattatähed on kusjuuures heledamad kui ülemised kaks. Tuhmivõitu on ka kaks ülejäänud tähte, mis koos Põhjanaelaga moodustavad Väikese Vankri aisa.

No nii. Olgu siis Suur Vanker loode-põhjataevas ja Väike Vanker sellest kõrgamal, nii nagu just sai kirjeldatud. Kahe vankri vahelt võib leida tuhmipoolsete tähtede rivi, mille parempoolne ots ongi Lohe sabaots. Mõõdunud Vankritest, pöördub-keerdub Lohe kontuur ülespoole, siis, olles ülespoole liikunud, teeb uhke keeru vasakule, liigub siis uues suunas, möödudes niimoodi elegantselt Kefeuse tähtkujust (kah paraku küllalt tuhmipoolne), edasi ka Lüürast ning Lohe kontuur lõpeb peaga, mis koos Herkuleselt saadud tähe abiga moodustab meile juba tuntud „torbiku” ehk „tuulelohe”. Samuti keerdub Lohe oma keerdumise käigus nii, et „tuulelohe” ehk „torbik” asub juba mitte enam põhjataevas, vaid väga kõrgel lõunataevas. Loogiline, Herkules, Lüüra ja Luik paiknevad ju ka lõunasuunal. Kefeuse kõrval moodustub Lohe ühest lüli-osast veel midagi 4 rattaga vankrikese taolist, kuid üsna otse peab üles vaatama, varbad võiks sihtida enne seda loode suunas.

Eeltoodud põhjataeva ja lõunataeva jutt ei tähenda midagi keerulist. Kui seisame pimedal augustiõhtul näoga Põhjanaela suunas ja soovime näha Lohe pead ehk „tuulelohet, peab vaatesuunda kergitama üle 90 kraadi. See on ju ääretult ebamugav. Pöördume vastassunas ja nüüd näeme Luike, Lüürat, Herkulest ikka kõrgel, kuid üle lagipea ehk seniidi ei pea siis vaatama. Jutt sai vist keerulisem kui küsimus ise, aitab vast siinkohal sellest.

Loodame, et kõik said eelnevast aru (kunagi ligi 30 aasta eest küsis mingisse järjekordsesse jaburasse telereklaami veel jaburamate täiskasvanute poolt kaasatud väike Kati kogu aeg: „Kas kõik said aru?”). Sest ka Luige teise „ülakorruse naabri”, Kefeusega on sarnased lood, tähtkuju asub kõrgel taevas. Kefeuse üks tipp, põhjapoolne, ei ole kaugel omakorda Põhjanaelast. Vähemalt õhtupoole ööd võiks nüüdse juhu korral varbad kirde poole seada.

Augustiööde põhjataevas. Kuna pilt on paratamatult tasapinnaline, on siinkohal raske “varvaste gümnastikat” välja joonistada, seda võib ülemiste tähtkujude puhul vaid ette kujutada.

Kui Suur Vanker asub loodes, siis on sellest teisel pool ja nurkkauguse mõttes sama kaugel paiknev Kassiopeia nähtav üha kõrgemal ida-kirdetaevas. Kui Suur Vanker on omadega täiesti põhja jõudnud, asub Kassiopeia pea kohal. Jälle sama asi – kuidas vaadata? Teeme asja võimalikult lihtsaks: Kefeus ja osa Lohest, hiljem öösel Kassiopeia; nende vaatlemiseks tuleb vaadata kõige soodamasse kohta – enam-vähem otse pea kohale ehk seniiti. Kõrgemal ei saagi nurkade mõttes midagi enam asuda. Teisisõnu, silampiirist 90 kraadi kõrgemal asub lagipunkt ehk seniit, kõrgust üle 90 kraadi ei saa olla. Nurka saab muidugi edasi suurendada, kuid kõrguse koordinaat siis juba väheneb alla 90 kraadi. Nimelt siis tuleb taevakeha kõrgust hakata lugema hoopis horisondi vastaspunktist.
Eks sellest ka see „varvaste vaatesuundade” muutmise vajalikkus.

Vaatame nüüd natuke vähem kõrgele ja seame varbad kagu-lõuna suunas. Kui meenutada parandustöid Lüüra vankrikese kallal, siis peaks silma hakkama üks vankrike veel, millisena paistab väikesevõitu Delfiini tähtkuju. Üks ülejääv täht jääb vankrikese parempoolsetest „ratastest” allapoole. Vandel eestlastel oli see tähtkuju tuntud Väikese Ristina. Tõepoolest, kui varbaid (suuna mõttes) mitte liigutada, kuid painutada pead vasakule poole, on tähkuju tõesti ristikujuline. Veelkordne tõendus, et tähtkujud tekitab inimese fantaasia.

Õhurõhkkonnad ekvaatori ja troopika ning subtroopika kandis

Jätame nüüd astronoomiliste vaatlustega seonduva varvaste gümnastika vahelduseks rahule. Augustikuu loo esimeses osas oli algne plaan lühidalt midagi mainida seoses Maa ilmastiku ja kliimaga. Kuid nagu tihti juhtub, hakkas kummipael venima. Vaatame, kas ja millal see katkeb.

Kõige rohkem Päikese kiirgust langeb mailmaruumist Maa pinna suunas ekvaatoril ja selle lähiümbruses. Ekvaatoril on seetõttu väga soe ja soojus omakorda võimaldab vee aurumist atmosfääri.
Ekvaatoril domineerivad seetõttu tõusvad õhuvoolud ja
kokkuvõttes tekib kogu ekvaatori piirkonna ulatuses enav-vähem ühtlane madalrõhuala, samas konkreetseid, tuulerikkaid tsükloneid tekitamata. Kuid sajupilvi loomulikult jätkub, seetõttu on ilm kuum ja väga niiske. Põhjamaalasele on selline ilm vist küllalt kehv taluda .Ekvaatori kandis kasvavadki kuulsad vihmametsad, nt Brasiilias. Mõistagi käib kahjuks ka nende aktiivne hävitamine nagu ka Eesti metsi muudetakse ülehelikiirusel meetrikõrguste „kändudega” songermaaks.

Kõrgele troposfääri ülaossa tõusnud õhk hakkab edaspidi liikuma mõlemat suunda pidi ekvaatorist eemale. Samas jääb ka niiskusevaru aina vähemaks. Kuiv õhk on aga niiskest õhust raskem, nagu juulikuu loos juttu oli. Kaugenenud ekvaatorist, hakkab kõrgele tõusnud õhk laskuma.

Nendes piirkondades tekivad troopilised ja subtroopilised kõrgrõhuvööndid. mõlemal pool ekvaaatorit. Valdavad on kuumad, kuivad ja nõrkade tuultega ilmad.

Troopiliste kõrgrõhualade lemmikpiirkonnad on tuntud ka subtroopiliste körgrõhuvöönditena, kuna need alad laienevad ka mingil määral parasvöötmetesse ning piirkondadesse, kus suvepoolaastal on kliima troopiline, talvepoolaastal aga parasvöötmeline (madalrõhkkondi esineb siis sagedamini).

Kuna ekvaator on ometigi endiselt küllalt ligidal, samas domineerivad aga laskuvad õhuvoolud, siis valitseb neis paigus, Päikese kiirte all, kõrvetavamgi kuumus, kui otse ekvaatoril, kus esinevad sagedased pilved ja tugevad sajud. Sellisteks kõrgrõhualade lemmikpiirkondadeks, kui veidi konkretiseerida, on muuhulgas Sahara kõrbe alad Põhja-Aafrikas, samuti kõrgrõhuvööndid Lõuna-Aafrikas, Austraalias ja Lõuna-Ameerika lõunapoolses osas. Troopilised kõrgrõhualad esinevad ka Vaikse ja Atlandi ookeani kohal, seda nii põhja kui lõuna pool ekvaatorit, samuti ka India ookeani lõunaosas. Atlandi Ookeanis, Pürenee poolsaarest, Vahemerest ja Loode-Aafrikast kaugel lääne pool, tunti vastava troopilise kõrgrõhuala piirkonda “hobulaiustena”. Enne aurulaevade ajastut oli laevadel selle piirkonna läbimine päris problemaatiline: enamjaolt nappis nii tuult kui sademeid. Õnneks on mere kohal õhk siiski niiskem kui kõrbetes ja sademeid esineb sagedamini.

Kõrgrõhuala puhul, nagu nimetuski ütleb, on tegu kõrgema rõhu piirkonnaga, vähemalt maapinna kohal esimestel kilomeetritel mõõtes. Kõrgeim on rõhk kõrgrõhuala keskmes. Kus on suurem rõhk, sealt üritab õhk ka laiemale liikuda. Mängu tuleb aga ka Coriolise jõud, millest oli loo 1. osas juttu. Kokkuvõttes tekib olukord, kus kõrgrõhualades liigub õhk päripäeva. Saagu seegi ära öeldud, et madalrõhualades (tsüklonites) põhjustab sama efekt õhu liikumuse vastupäeva. Seda siis põhjapoolkeral. Lõunapoolkeral on jälle kõik need suunad vastupidised.

Kui jälle kujutada ette Atlandi Ookeani ja „hobulaiusi”, siis neid mingil viisil edukalt ületades jõuab laevarändur kõrgrõhuala lõunaserva, kirdepasaat-tuulte vööndisse. Taoline vöönd esineb ka Vaiksel Ookeanil. Teisel pool ekvatorit puhuvad ookeanidel analoogilised passaadid, kuid need on kagupassaadid. Selliste tuulte vööndid on üsnagi stabiilsed kogu aasta vältel, teatud muutusi muidugi esineb. Passaatide tuule suuna (põhjatuule asemel kirdetuul ja lõunatuule asemel kagutuul) põhjustab Coriolise jõu efekt, nagu juba juttu oli.

Kirdepassaatidest pisut lõuna pool ning kagupassaatidest (lõunapoolkeral) pisut põhja pool, pms ookeanide kohal, asuvad ekvatoriaalse vaikse, kuid sajuse madalrõhuvööndi äärealad, nn. troopillise konvergentsi tsoonid. Need piirkonnad on sagedaste troopiliste tsüklonite (orkaanid, taifuunid) tekke-ja liikumiskohad. Sellised tsüklonid liiguvad enamjaolt põhjapoolkeral lääne-loode või lõunapoolkeral lääne- edela poole. Troopilised tsüklonid on mõõtmetelt väikesed, kuid see-eest on need väga ägedad. Mandrite kohale jõudes kaotavad troopilised tsüklonid oma energia ja hääbuvad. Rannikutele ja saartele sattunud, kuid mõnigi kord ka mandrite kohale jõudes teevad need tsüklonid mõistagi suurt kahju. Muidugi peavad ka laevad ja lennukid neist hoiduma.

Liigume nüüd ekvaatorilt üha enam eemale. Põhjapoolkera (sub)troopiliste kõrgrõhualade põhjaservades valitsevad passaatidele vastassuunalised edela-ja läänetuuled. Õhk, mis ekvaatorilt pärit, on „hobulaiustel” ja kõrbetes allapoole laskunud. See osa laskunud õhust, mis ekvaatori poole (passaatidena) tagasi ei pöördu, hakkab liikuma põhjapoolkeral põhja, lõunapoolkeral lõuna poole. Kuid seltsimees Coriolis avaldab jälle oma jõudu. Nii pöörduvad need tuuled hoopis enam-vähem läänest ida suunas puhuma, lõunapoolkeral on olukord samasugune (kontrolli mõttes kontrolli üle).

Parasvöötmete ning pooluste rõhualad

Kui nüüd liigume põhjapoolkeral veel edasi põhja poole, lõunapoolkeral aga lõuna poole, jõuame uute globaalsete madalrõhuvöönditeni. Sedapuhku saab rääkida parasvöötmete madalrõhualadest. Erinevalt ekvaatori kohal olevast madalrõhuvööndist koosnevad paravöötme madalrõhualad pöörlevatest ja tuulistest tsüklonitest ning nende süsteemidest. Erinevus troopiliste tsüklonitega on suuremad mõõtmed ja suhteliselt väiksem ägedus. Lisaks esinevad parasvöötme tsüklonites enamasti selgelt eristuvad sooja ja külma õhuga sektorid, mis troopilistel tsüklonitel puuudvad. Tsüklonites pöörleb õhk põhjapoolkeral vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva. Seega, kui rääkida põhjapoolkerast, siis parasvöötmelise madalrõhuvööndi lõunaservas, nagu ka lõunapoolse kõrgrõhuala põhjaservas, puhuvad edela- ja läänetuuled. Eks ka Eesti satub üldiselt olema selle madalrõhuvööndi piirkonnas, kus domineerivad läänetuuled. Kuid Eesti asub veel detailsemas lähenduses huvitavas kandis, kus võib ette tulla igasuguseid ilmasid. Sellest hiljem uuesti.

Parasvöötme madarõhualade tekkepõhjuste selgitamisel peaksime vahelduseks liikuma otse poolustele. Poolused saavad, vastupidi ekvaatorile, Päikese poolt lähtuvat soojust kõige vähem. Seega on pooluste piirkonnas õhutemperatuur madal ja õhu niiskusesisaldus väike. Ei ole raske ette kujutada, et sellistes tingimustes valitsevad pooluste piirkonnas aastaringsed külmad kõrgrõhualad oma laskuvate õhuvooludega. Kuna kõrgrõhualades (põhjapoolkeral) liigub õhk päripäeva, siis pooluselt eemaldudes kohe ja kiirelt soojemaks ei lähe, kuna valitsevad külmad kirde-idatuuled (Kas keegi ütles „Coriolis”? Õige!) Selline olukord valitseb arktilise kõrgrõhuala lõunaservas. Kirde-idatuuled puhuvad ka antarktilise kõrgrõhuala ümber, kus õhk pöörleb vastupäeva.

Maa on ümmargune, mitte lame!

Kui me neid „vastupäeva-päripäeva” probleemide põhjusi otsime, siis ärme unustame muuhulgas veel üht asjaolu. Nimelt Maast mõnevõrra eemal maailmaruumis asja jälgides on otseselt näha, et põhjapoolusel ja lõunapoolusel seisjad seisavad „päkad vastamisi”, st ühel on teise suhtes pea alaspidi. Kuid sõbralik Maa gravitatsioon laseb meil kohapeal arvata, et püsti seistes oleme igas maakera paigas ikka „õigetpidi”! (Seda küsimust on käsitletud ka 2022. aasta septembrikuu loo 1. osas.)

Tõe väljaselgitamisel teevad töö kiiresti ära füüsika valemid, kui me neid kasutada oskame. Antud juhul siis on mängus Coriloise jõud (kordame seda juba ei tea mitmendat korda!) koos seda kirjeldava vektorkorrutist (!) sisaldava valemiga, kuid las see jääb siia kirja panemata.

Veel parasvöötme madalrõhuvööndist

Külm õhk niisiis voolab aegapidi poolustelt eemale (kirdetuul). Samas liigub mõlemal poolkeral teise, troopilise kõrgrõhuala vööndist, maapinnalähedane õhk pooluste suuunas (edela-läänetuul). Kuskil saavad aga erinevad õhumassid kokku. Lühidalt kokku võttes tekib atmosfääris teatud segadus, kus säilub siiski teatud korrapära. Segadused ja igasugu pöörised aga meeldivad teineteisele. Olemegi saanud parasvõõtmete tsüklonitest koosnevad parasvöötmete madalrõhualad. Soe õhk sunnitakse tõusma, külm vajub allapoole; vastavad piirkonnad paiknevad küllalt lähestikku. Kõige selle tulemusena tekivad pilved, sajud ja tormituuled.

Loodetavasti ei jäänud kahe silma vahele, et „tekitasime” augusti loo 1. osas loetletuga võrreldes kliimavöötmeid juurde: nimelt palavvööde jagunes märkamatult ekvatoriaalseks ning kaheks troopiliseks vöötmeks, lisaks on ikka olemas ka parasvöötmed ja külmvöötmed, samuti ka vahepealsed “sub”-vöötmealad nende vahel. Kuid nende vööndite piire annab mitmeti sättida, lisaks muutuvad need niigi ning lihtsuse huvidele see kõik mõistagi kasuks ei ole.

Reaalsus on veel keerulisem

Rõhuvööndite, millest äsja juttu oli, peaaegu korrapärane vaheldumine on märksa paremini jälgitav lõunapoolkeral, seda just sealsete mandrite ja ookeanide suhteliselt korrapärase paigutuse tõttu. Antarktikas asub Antarktise manner, mis soodustab kuiva ja külma kõrgrõhuala aastaringset olemasolu. Antaktises ongi mõõdetud Maa kõige madalamad temperatuurid (kuni -89 kraadi!). Tihedalt kõrgrõhuala vastu on Antarktise äärealadel pressitud parasvöötme madalrõhualad. Nende rõhkkondade kokkupuutepiirkondades puhuvad põhiliselt kagu- ja idatuuled, mille tugevus on päris suur.Sellised tingimused on inimese jaoks väga koledad. Lõunapoolkera paravöötmeliste madalrõhualade poolusest kaugemates, põhjapoolsetes servades valitsevad omakorda läänetuuled. Antarktise mandri ümbruses olev vaba vee piirkond suuresti kattub läänetuulte vööndiga, seetõttu on kujunenud ka vastav ookeanivee ringlus Antarktise ümber (läänetuulte hoovus).

Rõhkkondade küllalt stabiilne (kuigi siiski mitte pidev) paigutus lõunapoolkeral talvekuudel (juuli-august). Punasega on märgitud kõlrgrõhualad ning sinisega madalrõhualad. Siin on piirid kaunis konkreetselt vaadeldavad. Antarktiline kõle kõrgrõhuala valitseb suurt osa Antarktise mandrist. Selle ümber asub parasvöötme madalrõhuvöönd. Sellele järgneb omakorda subtroopilise kõrgrõhuala vöönd. Joonisel üleval asub Austraalia, Aafrika vasakul ja Lõuna-Ameerika all paremal. Keskel on lõunapoolus, mis omakorda asub Antarktise mandril.

Edasi üha põhja poole vaadates asuvad lõunapoolkeral troopilised kõrgrõhualad, mis suvepoolaastal on tugevamad ookeanide kohal, talvepoolaastal aga mandrite kohal, kuid päris ära need üldiselt ka ei kao.

Liikudes veelgi põhja poole, satume ookeanide kohal lõunapoolkera orkaanide ja taifuunide piirkonda, mis juhatavad omakorda sisse vaikse, kuid sajuse madalrõhuvööndi piirkonna ekvaatoril ja selle lähedal. Huvitav on see, et mõneti rohkem annab ekvatoriaalne madalrõhuala ennast tunda just mandrite kohal.

Põhjapoolkera erisustest

Põhjapoolkeral on asi tegelikult märksa keerulisem kui lõunapoolkeral.

Seni loetletud kõrgrõhuvööndid ja madalrõhuvööndid pole siiski ühtlased, vaid kipuvad Maa mõlemal poolkeral sageli, kuigi mitte alati, katkema mandrite ja ookeanide piirimail. Ühed rõhkkonnad koonduvad pigem ookenide, teised mandrite kohale. Edasi arvestame soojusmahtuvuste erinevustega maa ja ookeani (merede) kohal: maapind ja samuti õhk selle kohal soojeneb suvel kiiremini kui ookean ja selle kohal olev õhk. Talvel on kõik vastupidi: mandri kohal toimub kiire jahtumine, ookeanide kohal aeglane. Siit saab teha järelduse, et mandrite kohal on suved soojemad ja talved omakorda külmemad. Siit tuleb välja veel üks Maa kliimapiirkondade eristus: mandriline ja mereline kliima.

Püüame ette kujutada gloobust. Põhjapoolkeral asub hiigelsuur Euraasia manner, mis ulatub põhja pool üle ka üle poraarjoone, lõuna pool aga kaugele lõunasse. India Ookeani põhjaserv Aasia ja ekvaatori vahel ei ole küllat ulatuslik, et selle kohal saaks moodustuda korralik troopiline kõrgrõhuala. Küll aga saavad kõrgrõhualad rahulikult tekkida Atlandi ja Vaikse Ookeani kohal. Sellest oli juba juttu ka (meenuta “hobulaiusi”). Kuid ka kitsas Kesk-Ameerika ja Kariibi mere kant on „kahtlase” pinnamoega. Sealgi ei moodustu püsivat kõrgrõhuala, kuigi aeg-ajalt neid muidugi tekib. Seda kanti ähvardavad sageli kagu suunalt saabuvad arvukad orkaanid. Ekvatoriaalset madalrõhuala ääristav troopilise konvergentsi tsoon oma ägedate ja ohtlike troopiliste tsüklonite näol võib siin areneda küllalt laialdaseks. Tsüklonitega seonduv ala „ronib” siis piki Põhja-Ameerika idarannikut põhja poole, muutudes tasapisi piirkonnaks, kus tekivad juba paravöötme tsüklonid, mis üle Põhja-Atlandi ida-kirde suunas, Euroopa poole tõttavad. Väga laias laastus toimub midagi taolist ka Aasia idaranniku lähedal. Lähemal uurimisel ilmnevad siiski märgatavad erinevused, mis ei mahu antud artiklisse.

Põhja-Ameerika edelaosas, kuid Kordiljeeride mäeahelikust ida pool on siiski soodsad tingimused mitte küll väga suuremõõtmelise, kuid väga püsiva troopilise kõrgrõhuala tekkeks. Sealkandis (konkreetselt sünge nimetusega paigas Surmaorg) mõõdetud maksimumtemperatuurid võistlevad Aafrikas Saharas mõõdetavate Maa absoluutsete maksimumtemperatuuridega (58 kraadi).

Aasia puhul on oluline ka arvestada hiiglaslikku mägedemassiivi (kõrgeimate tippudega mäestik on seal Himaalaja), mis eraldab Lõuna-Aasiat Sise-Aasiast. Piki kogu Ameerika lääneserva pidi kulgev Kordiljeeride (Lõuna-Ameerikas tuntud ka Andide nime all) mägede ahel on samuti Ameerika kliima kujundamisel oluline. Mõistagi tuleb arvestada ka hoovusi.

Olles jälle mõttes Euraasia mandril, vaatame olukorda suvepoolaastal. Kui
Lõuna-Aasia ja põhjapoolsed tundra-alad välja arvata, siis asume parasvöötmes. Suvel soojenevad mandri sisealad küllalt tugevasti, andes põhjust tõusvateks õhuvooludeks. Siiski pole veeauru võtta just eriti palju. Seetõttu kujunebki mandri kohal küllaltki ebamäärane olukord, kus aeg-ajalt tekib madalrõhualasid, aeg-ajalt kõrgrõhualasid, rõhkude vahe pole eriti suur, siiski võib kohati vahel korralikult sadada. Mõnikord siiski räägitakse üldisest Aasia madalrõhualast, kuid üldiselt on see nagu vahelduvvool: „kord on, kord ei ole”. Palju ei erine ilm suvel ka Euroopas. Siiski ulatub üldjuhul „hobulaiuste” ehk Assoori kõrgrõhuala Lõuna-Euroopa kohale. Kõrgrõhualade mõju alla võib sattuda ka Eesti, mõistagi on meile tuttavad ka tsüklonid (kuid mitte troopilised tsüklonid). Tsükloneid ja ka antitsükloneid ehk kõrgrõhualasid võib meile tulla igast suunast, kuid eriti just tsükloneid tuleb siiski enim lääne poolt.

Nimelt Atlandi ookeani põhjaosa kohal paikneb nn Islandi miinimum ehk paravöötme madalrõhuala ookeani kohal. Suvel liiguvad tsüklonid tihti ka Gröönimaal ja Põhja-Jäämerel. Arktiline külm kõrgrõhuala põhjapooluse ümbruses on ebapüsiv, püsivam on see Gröönimaa sisealadel. Paravöötme madalrõhuala eksisteerib ka Vaikse Ookeani põhjaosas. Erinevaid rõhkkondi esineb Põhja-Ameerika mandril.

Näide muutlikust õhu-rõhkkondade paigutusest põhjapoolkeral suvel. Keskel on põhjapoolus. Ameerika jääb vasakule ja Euraasia paremale.Allpool näeme Vahemerd. Kõrgrõhualad on punased, madalrõhualad sinised. Näeme arktilist kõrgrõhuala põhjapooluse ümbruse ja Gröönimaa kohal. Seda ümbritsevad Islandi madalrõhuala (allpool) ja Aleuudi madalrõhuala (üleval). Hästi on näha omakorda madalrõhuvööndit ookeanide kohal ümbritsevad subtroopilised kõrgrõhualad Atlandil (laienemas Vahemere kohale) ja Vaiksel ookeanil. Aasias (ja Euroopas) võivad suvel asuda nii kõrg- kui madalrõhualad (hetkel pigem madalrõhualad), sama lugu Põhja-Ameerikas (hetkel pigem kõrgrõhualad).

Mis juhtub talvel? Madalrõhuala Põhja-Atlandil on võimsam kui suvel, sama on olukord ka madalrõhualaga Vaikse Ookeni põhjaosas. Samas on tugevnenud ka kõrgrõhuala Gröönimaal, arktiline kõrgrõhuala liigub ka kusagil Põhja-Jäämerel ringi, kuigi see ei pruugi olla otse keskmega pooluse kohal. Aasia mandril kujuneb aga välja ülimalt võimas, ulatuslik ja pakaseline kõrgrõhuala, tuntud ka Siberi kõrgrõhuala nime all. Selle kõrgrõhuala mõju ulatub isegi Lõuna-Aasiani, kuigi India ja selle naaberriikide piirkonnas, kõrgmägede vööndist lõuna pool, on ilm ikkagi soe. Siberi kõrgrõhuala ei saa aga kuidagi (sub)troopiliseks kõrgrõhualaks nimetada, see asub ju parasvöötmes, otsapidi polaarvöötmes. Ookeanide mõjust kõige kaugemal, Ida-Siberis esinevad ka põhjapoolkera kõige madalamad temperatuurid, võisteldes sarnaste näitudega keset Gröönimaad (kuni -70 kraadi). Üldiselt võtavad kõrgrõhualad võimust ka Põhja-Ameerikas.

Talvel valitseb Aasia (Siberi) kohal ulatuslik ja võimas kõrgrõhuala (H). Kõrgrõhuala piirid võivad teatud määral nihkuda, sh laieneda ja kitseneda, ka rõhk tsentris pole konstantne, kuid üldiselt on see antitsüklon püsiva loomuga. Mõnikord laieneb Siberi kõrgrõhuala kaugele läände, vallutades ka suurema osa Euroopast. Pildil on nooltega näidatud ka talviste kirdemussoonide piirkond India ookeani põhjaosas.
Lõuna pool (allpool) on joonisel näha ka ekvaatori piirkond, joonise allääres algab juba lõunapoolkera kagupassaatide piirkond India ookeanil.

Mussoonid, musoonkliima

Maakeral esineb lisaks küllaltki stabiilsetele passaat-tuulte vöönditele ka piirkondi, kus esinevad mussoonid ehk õhuvoolud sõltuvalt aastaajast. Kõige tuntum mussoonkliimaga piirkond paikneb Aasia lõunaranniku ja India Ookeani põhjaserva kandis. Talvel puhuvad mussoonid Aasiat katva kõrgrõhuala lõunaservas enamasti kirdest ning see on kuiv, kuid soe poolaasta. Suvel puhuvad mussoontuuled aga edelast, kandes ookeani kohalt niisket õhku, seega suvi on päris sajune aastaaaeg, kugi palav on põhjamaalse jaoks seal ikka. Talv on küll kuiv, kuid ikkagi soe, suisa palav: laiuskraadilt asub Lõuna-Aasia ju küllalt ekvaatori lähedal ja põhja poole jäävad kõrgmäed hoiavad külma õhu eeemal. Täpustavalt võiks ka öelda, et tegu on troopilise mussoonkliimaga.

Aasia idaranniku piirkonnas esinevad parasvöötme mussoonid. Kirdevool kannab külma kuiva õhku. Põhjus: mandri kohal asub Siberi (või Aasia) võimas kõrgrõhuala, ookeani kohal aga madalrõhuala. Suvepoolaastal on vastupidi: subtroopiline kõrgrõhuala on ookeanil tugevnenud ja laienenud põhja poole, mandri kohal puudub kõrgrõhuala (vähemalt pole see nii võimas kui kui talvel), kokkuvõttes on õhuvool lõuna poolt, väiksemate laiuskraaide pool, ja õhk merelisem ning niiskem, soe muidugi ka.

Domineeriv lõunavool suvel laieneb ka kaugele Aasia mandri siseossa. See aitab kaasa asjaolule, et talvise suure pakase koldes Ida-Siberis on suvi küll lühike, kuid väga soe, koguni kuum. Ida-Siberi kliima on äärmuslikult mandriline, kuskil mujal maakeral sellist aastast temperatuurikõikumist (-65 kuni +45 kraadi meile tuttaval Celsiuse skaalal) ei leia.

Vahemereline kliima ja Eesti

Maal esineb ka piirkondi, kus suvi on üldiselt kuum ja kuiv, talved aga sajused, kuigi mitte külmad. Sellise piirkonna parim näide on Vahemere ümbrus. Talvepoolaastal „vajub”, vähemalt „peaks vajuma” parasvöötme madarõhuala Atlandi põhjaosast lõuna poole, kandudes osaliselt ka Vahemere piirkonda, muutes sealkandis soodamaks tsüklonaalse tegevuse. Eestimaa jaoks normaalsel, talvisel talvel tähendab see asjaolu üldiselt seda, et ka Lõuna- ja Kesk-Euroopas tegutsevad tsüklonid, Eesti jääb nende põhjaserva. Põhja ning ida poolt avaldavad mõju Siberi kõrgrõhuala, samuti arktiline kõrgrõhuala, mis sageli ka vähemalt osaliselt (koos Grööni kõrgrõhualaga) omavahel ühinevad.

Suvel laieneb (peaks laienema) aga Vahemere kohale subtroopiline Assoori (“hobulaiuste”) kõrgrõhuvöönd ning ilm on üldiselt kuiv ja kindlasti soe, samas ka mitte nii kuum kui kagu poole jääva Punase mere ümbruses. Selline kliima meeldib paljudele, kuigi suvel on siiski palavavõitu. Sellega on seletatav ka pikkade lõunapauside ehk „siesta” pidamine. Kui mõni järjekordne „kliima-aktivistist” hull seletab, et Vahemere lähistel on suvine kuumus enneolematu nähtus, siis võiks tal soovitada seda juttu oma hallile kassile rääkida. Ei, siiski mitte ka seda; kassid on küllalt flegmaatilised loomad, kuid neilgi on oma taluvuspiir!

Eesti ilmastikust

Eesti ilm, nii suvel kui talvel, on muutlik ja talvel tegelikult veelgi märksa muutlikum kui suvel. Meie ilma võivad kujundada nii kõrgrõhualad kui madalrõhualad. Enamik madalrõhualasid tuleb lääne poolt, kõrgrõhualad saaabuvad rohkem eri suundadest. Samuti on erinevad õhumassid, mis meile saabuvad. Kui talvised kõrgrõhualad on üldiselt tuntud kui külma ilma kehastused (suvel toovad sooja ilma), siis madalrõhualad toovad küll üldiselt talvel soojema, suvel külmema ilma, kuid tuleb jälgida konkreetse tsükloni paigutust Eesti suhtes. Talvel on sellest tulenevad kontrastid eriti suured. Tsüklon võib Eesti kohale liiikuda oma lõunaservaga, see aga tähendab edela-läänetuuli ja sooja, üldiselt suisa sulailma. Tsükloni põhjaservas aga puhuvad kirde-idatuuled, valitsevad lumetuisud ja külm. „Päris-talvekuudel”, eriti jaanuaris ja veebruaris, peaksid meid mõjutama pigem tsüklonid oma põhjaservadega, samuti esinevad ka sagedased kõrgrõhualad. Kuid see reegel praksatas järsult katki alates 1987/1988. aasta talvest, seega juba päris ammu. Paljudel talvedel sellest aastast edasi oleme rahuliku suusailma ja külmakraadide asemel saanud sageli ligi pool aastat kestva porihooaja, mida mõnikord korraks katkestavad „talveampsud”.

Muidugi võib vaielda, kes soovib, aga viimati oli Eestis korralik talvine talv 2012/2013. aastal, kuigi aastavahetuse sula kippus sedagi rikkuma. Huvitav oli külmade talveilmade jätkumine kogu märtsikuu jooksul. Kusjuures kevadise pööripäeva ümbruses lisandus kirde poolt üha pakaselisemat õhku, kuid meid päästis seni viimatise tõsiselt külma ilma, 1987. aasta jaanuaripakase kordumisest Päikese tublisti kasvanud kõrgus märtsikuu kolmandal dekaadil, samuti asjaolu, et päev sai juba ööst pikemaks.

Kuid talvine rõhkkondade paigutuse anomaalia, kui Põhja-Euroopat räsivad vihmatsüklonid, võib siiski olla geograafiliselt ulatuslik: Lõuna-Euroopa ja ka Vahemere kohal talvised tsüklonid eriti ei arene, vaid seal laiutab kõrgrõhuala nagu suvelgi kombeks. Kusjuures sealkandis ei olegi siis talv normist soojem, kui mitte pigem vastupidi. Kuid kevadine soe saabub sinna siis siiski liiga vara.

Põhjus „sügisekevadistele talvedele” on lihtne: nn polaarfront koos selle kohal oleva jugavoolu vööndiga, millest ka varsti räägime, asub tihti „vale” koha peal. Miks, seda aga seletada ei osata. Peale isehakanud „tarkade”, muidugi.

Äratuskell

Enamus lugejaid on kindlasti pikaks ilmajutuks kiskunud astronoomialugu, kus siiski hoiduti ilma ennustamisest, lugedes magama jäänud. Äratuseks sobiks ehk lühike looke kunagisest „Meelejahutajast”:

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/humoresk-margus-lepa-roheline-naine

Nüüd aga vaheajakell

„Tund on läbi”, ütles direktor ukse vahelt. Nagu direktor ütleb, nii ka on. Ka teadusasutustes. Iseasi, kas ka tegelikult alati nii on.

Meenutame vaheajal koolimaja või teadusasutuse saalis kahekaupa ja käsikäes sundkorras jalutades ning kindlasti mitte joostes ega paigal seistes, samuti mitte valjusti kisades, veel seda, et alailma korraldatakse mingeid konkursse; kes suudab mingis ääretult jaburas tegevuses kõige edukam olla (meenutame kasvõi „Farmi”, „Baari”, „Naistevahetust” jpm). Albikära vallas olla kah järjekordne konkurss maha peetud. Nimelt selles, kes mida kõige enam usub. Pronksmedali ehk 3. koha saaja usub jäägitult kõiki astrolooge koos nende kallihinnaliste horoskoopidega. Hõbemedal läks sellele, kes usub ja uskus alati teatud tüüpi kirju: 80-ndail aastail uskus ta „Venetsueela ahel-kirju”, hiljem aga „Nigeeria e-kirju”. Võidu saavutas aga see, kes kuulutas uhkelt: „Aga mina usun Aktuaalset Kaamerat!”

Järgneb

Ikka Eesti kliima minevikust ja tulevikust.

Ain Kallis

Juttu tuleb Eesti kliima omapärast ning mudelite kaudu arvutatud tulevikust (selleks sajandiks).

Loeng on tasuta.
Kõik huvilised on oodatud!