Käes on aasta teine kuu, veebruar. Aasta kõige külmem kuu, vähemalt peaks olema. Päike paikneb kuu keskpaigani Kaljukitse tähtkujus, 17-ndal veebruaril liigub aga Veevalaja tähtkujju. Eks see tähenda seda, et Päike on meie kandis ronimas päeviti taevasfääril kõrgemale ja ka päeva pikkus on kasvusuunal.
Uue aasta soovijail tuleks nüüd, veebruaris, ühe teatud eksemplari asemel juba terve kast ühes võtta. Ometi on võimalik teatud tingimistel mitte ainult „kasti”, vaid ka „ühe” kohustusest vabaneda.

Asi on selles, et hiina ehk ühe idamaade kalendri variandi uus aasta, mida ka Eestis, tõsi küll, peamiselt vaid esoteerilistel kaalutlustel, samuti tuntakse, algab tänavu samuti veebruaris. Uus, draakoni aasta algab 2024. aasta 10. veebruaril. Uus aasta algab talvisele pööripäevale järgneval teisel kuuloomise päeval. Seega on loomulikult 10. veebruar ühtlasi ka kuuloomise kuupäev,

Planeedid veebruari öötaevas

Veenus on nähtav hommikuti Koidutähena. Vaatlustingimused pole aga kahjuks eriti kiita. Kuu alates tõuseb Veenus umbes 1 tund ja 20 minutit enne Päikest, kuid see on veel isegi hästi. Veenuse vaatlusaeg kuu edenedes üha lüheneb. Planeet tõuseb peatselt vaid 1 tund enne Päikest, edaspidi juba üha enam alla 1 tunni enne Päikese tõusu. Vabariigi aastapäeva aegu tõuseb Veenus vaid pool tundi enne Päikest ja kaob 25-nda veebruari paiku koiduvalgusse. 22-sel möödub Veenus Marsist umbes pool kraadi (täpsemalt 37 kaareminutit) põhja poolt. Veenus paikneb Amburi ja Kaljukitse tähtkujudes. Kuu suhteline lähedalolek Veenusele 7-nda ja 8-nda veebruari hommikutel jääb Kuu liialt lõunapoolse käändekoordinaadi tõttu nägemata. Nägemata jääb muide ka Antaarese kattumine Kuuga 5. veebruaril, sest Kuu pole siis veel tõusnud.

Jupiter paistab õhtutaevas ja paistab probleemideta Jäära tähtkujus. Jupiteri pole raske leida: tuleb lihtsalt fikseerida heledaim täht taevas. Jupiter see „täht” ongi. On veebruarikuu, seega õhtutaevas on üldse palju heledaid tähti, kuid Jupiteri see ei huvita.
Kui vähemalt jaanuari esimeses pooles oli Jupiter veel õhtu alguses ida pool taevameridiaaani, siis nüüd on asi ühel pool: Jupiter paikneb edela-läänetaevas. Kuu on Jupiteri lähistel 14-nda ja 15-nda veebruari õhtutel.

Saturn paistab kuu algul, samuti õhtutaevas, madalas edelataevas Veevalaja tähtkujus. Kuid Saturni vaatlustingimused on halvad ning peatselt, 8-nda veebruari paiku, kaob Saturn ehavalgusse. Juba 28-ndal kuupäeval on Saturnil ka ühendus Päikesega.

Merkuuri ja Marssi pole sedapuhku näha. Aga alles jaanuari algul oli Merkuur ju vaadeldav! Marsiga on lugu veelgi parem – alles möödunud aasta veebruarikuus see planeet ju paistis! Nagu ütles ühe Tartu Rüütli tänava toidupoe müüja 1991. aasta talongisügisel: „Ega te ju iga päev saia ei osta!” Tuttav olukord, eks ole? Marssi juba alt ei vea!

Muuseas, kuu alguses moodustavad ilusa rivi Pluuto, Merkuur, Marss ja Veenus (rivi pikkus varieerub, kuid on 16-17 kraadi kandis, seega on seltskond küllalt ligistikku). Paraku on ka Päike selle lühikese rivi ühes otsa jätkuks, nii et praktikas näeme vaid Veenust. Pluuto vaatlemise prooovmine madalas taevas oleks muidugi niikuinii naljanumber.

Tähistaevas

Veebruariöödel on huvitav jälgida Suure Vankri asukoha muutust. Pimeduse saabudes leiame selle tähtkuju kirdetaevast kerkimas, rattad eespool ehk kõrgemal. Peale keskööd jõuab tähtkuju seniiti ehk pea kohale.

Veebruarikuust kui külmast tuisukuust, vähemasti varasematel aegadel, on veidi ka varem juttu olnud. Ööd on endiselt päris pikad. No mis sa muud teed kui tubaseid töid. Pidavalt vaikida ka ei viitsi. Nii pajatasidki vanemad inimesed noorematele mõnikord jutuvesteid. Mõnigi kord sattus külajutte kuulama ka naabrirahva noorem generatsioon. Kuid öö otsa ei saanud ju ka jutte rääkida. Igaks juhuks pidi vahepal ka kella vaatama. Tõsi küll, kell oli õues. Seesama Suur Vanker. Peremees läkski vahel ajakontrolliks välja ja teatas tagasi tulles: „Suur Vanker juba katuse kohal, aeg on magama minna!”. Tõsi mis tõsi, veebruariöös otse ülalt alla vaatav Suur Vanke andis teada, et kesköögi oli juba möödas. Nii võime seda, ehkki küllalt ligikaudset, vaid ühest tähtkujust koosnevat ajanäitajat, vaadata ka tänavustel veebruariöödel.

Täpsemalt saab tähekell just 12 millalgi siis, kui Suur Vanker asub pea kohal. Samal ajal paikneb Kassiopeia tähtkuju otse põhjasuunal. Meie tavakellad näitavad siis kuskil kella 2 kanti, kui võtta veebruarikuu kohta üldiselt. (Tähekellast tähtede järgi oli rohkem juttu 2022. aasta novembrikuu loos.)

Hommikuks on Suur Vanker oma kõrge positsiooni juba minetanud ja siirdumas loodetaevasse. Siis on kirdest tõusmas omakorda Kassiopeia. Loomulikult on Põhjanael alati ühes kohas kinni ja eriti palju ei muuda oma asukohta ka Väike Vanker tervikuna.

Lõunataevast esindavad õhtupoolses öös “külmale ilmale omased” tähtkujud. Kõrgel lõunataevas asub Veomees (heleda tähega Kapella), sellest pisut madalamal ja lääne pool asub Sõnn (koos tähega Aldebaran). Samuti kõrgel taevas, Sõnnist vasakul (ida pool) on näha Kaksikud; heledad thed on seal kõrvuti Polluks (allpool) ja Kastor (ülalpool). Pisut heledam neist kahest, Polluks (1.13 tähesuurust), on üks tuhmimaid 1. suurusjärgu tähti, kuid Kastor (1,58 rähesuurust) jääb juba 2. suuurusjärgu tähede seltskonda, olles omakorda selles klassis üks heledamaid.

Kaksikutest hiljem tõusenud Väike Peni (heleda tähega Prooküon) jääb Kaksikutest allapoole ja paremale. Kaksikute ja Sõnni kujuteldavast vahepiirist allpool paikneb Orioni tähtkuju. Orioni heledad tähed on Betelgeuse ja Riigel ning silmapaistev nähtus on muidugi 3-täheline vöö. Veebruari algul tuleb pisut oodata, kuni kagust on tõusmas Suur Peni koos Siiriusega. Siirius (taeva heledaim täht) on veebruari teises pooles aga kohe nähtav, kui pimedus on saabumas.

Hommikul, kui juba valgeneb, kõrgub lõunakaares hele täht Arktuurus; kõrgust umbes 60 kaarekraadi. Peaagu otse Arktuurusest allpool (pisut paremal) paikneb Spiika, umbes 15 kraadi kõrgusel. Reegulus on jõudnud otse läänesuunda ja asub umbes sama kõrgel kui Spiika. Kui ida-kirde poole vaadata, siis hakkavad silma Veega; kuskil 50 kraadi kõrgusel ja Deeneb kümmekond kraadi madalamal. Idas paikneb Altair 21-22 kraadi kõrgusel, kaugel kagus-lõunas näeme Antaares; kõigest ligikaudu 5 kraadi kõrgusel. Loode-põhjakaarde on vajunud Kapella (16-17 kraadi kõrgusel). 12-13 kraadi kõrgusel loodes asuvad Polluks ja Kastor.

Toodud kõrguste väärtused pole konstantsed ei kellaajalises ega kuupäevalises mõttes; need kehtivad kuskil kella 6 ja 7 vahel hommikul. Veenus pole siis veel tõusnudki.

Veenust tasub otsida siis, kui enam eriti pime polegi, väga madalast kagutaevast, kuid kuu viimastel hommikutel planeet enam ei paistagi (vt eestpoolt).

Messier’ kataloogi keskealiste klubi – küpsete 50-liste osakond

Jätkame ka Messier’ kataloogiga. Jaanuaris oli viimati juttu hajusparvest M52 Kassiopeia tähtkujus. Kassiopeia sisaldab üldse päris mitmeid hajusparvi. Kuid läheme nüüd edasi.

Kerasparve M53 asukohakaart

Otsime objekti M53. Siin kohe õhtul jaole ei saa. Kuid kuskil kella 22 paiku ja sealt edasi peaks otsinguid saatma edu. M53 kujutab endast tähtede kerasparve, mis asub Bereniike Juuste tähtkujus. See tähtkuju pole eriti silmapaistev, asub Karjase ja Lõvi vahel, kuid süvataeva objekte seal jagub. Üks neist on M53. Selleks tuleb fikseerida täht Diadem (alfa Com); sellest tähest umbes 1 kraad loode-põhja suunas (kõrgemale) otsitav kerasparv jääbki. Kaugus 58 000 valgusaastat.

Kerasparv M53

Nüüd saab vist selgeks, miks Messier’ kataloog nii hoogsalt jälle käsile sai võetud. Sest kaks järgmist objekti, kerasparved M54 ja M55 Amburi tähtkujus omavad käändekoordinaati -30 kraadi (pisut enamgi) ning Eestis neid näha ei saa.

M56 on järgmine Messier’ objekt. Tegu on suhteliselt vähereklaamitud kerasparvega Lüüra tähtkujus.

M56 ja M57

Lüüra on loojumatu tähtkuju, kuid seda tasub veebruarikuus kõige tulemuslikumalt uurida hommikupoole ööd kirdetaevast. Heaks juhikseks on Eestis heleduselt kolmas täht taevas, Veega. Lüüra on väikesevõitu tähtkuju; teised tähed on palju tuhmimad ja 4 neist meenutavad vankrikese rattaid. Tõmbame „tagumiste rataste” vahelist joont kujuteldavalt vasakule. Millalgi tuleb sellisel teel vastu Luige tähtkuju täht Albireo (beeta Cyg). Vaadates nüüd uuesti ka Lüüra tagumisi „rattaid”, siis fikseerime neist vasakpoolse ja liigume uuesti Albireo suunas. Umbes poolel teel (nurkkauguse mõttes) kohtumegi kerasparvega M56. Väga võimas parv see pole, kuid ega igaühele pole ühepalju antud…

Objekt M57 on tuntud planetaarudu nimetusega Rõngas; sellessamas Lüüra tähtkujus. See objekt on väa kuulus, kuigi ega seda just teatribinokliga ka ei näe! See udukogu asub üsna täpselt ka juba jutuks võetud kahe Lüüra tagumise „rattatähe” vahel. Paremal pool olev „rattatäht” on Sheliak (beeta Lyr) ja vasakpoolne täht on Sulafat (gamma Lyr). Sellest objektist oli muuseas juttu alles hiljuti, jaanuarikuu loo esimeses osas.

Kaunis planetaarudu M57

Lüüra Udu nagu, M57 samuti tuntakse, tuuakse tihti näitena, millisena Päike paistab tulevikus, mitmed miljardid aastad hiljem. Tingimata ei saa küll garanteerida just sellist parajasti valgeks kääbuseks muutuvat Päikest ümbritseva udukogu väliskuju, kuid võimalik see siiski on.

Uute objektide jaoks tuleb kindlasti oodata hommikupoolset ööd. Siis siirdume Neitsi tähtkuju ja hakkame „sobrama” Virgo galaktikaparves. Virgo ehk Neitsi parv on meile lähim suur galaktikaparv, tuntud ka Virgo-Coma parvena.

Orienteeruv Virgo parve asukoht M58 eeskujul

M58 ongi siis üks Virgo parve kuuluv galaktika, täpsemalt varbspiraalne galaktika. Asudes 62 miljoni valgusaaasta kaugusel, peaks M58 olema Messier’ kataloogi kaugeim objekt. (Ega ju Virgo parve erinevad liikmed pole meist ju ka täpselt ühel kaugusel).

M59 on samuti Neitsi tähtkujus paiknev Virgo parve galaktika, sedapuhku on tegu elliptilise galaktikaga. Objekt ei paikne suunalt kaugel M58-st, kuid ruumiliselt on see galaktika meile lähemal, „vaid” 50 miljoni valgusaasta kaugusel.

Järgmise Messier’ objekti, M60, otsimiseks ei pea taas vaatesuunda eriti muutma. M60 on samuti elliptiline galaktika Neitsi tähkujus. Kuulub samuti Virgo parve, 57 miljoni valgusaasta kaugusel. M60-l on ka lähinaaber, spiraalgalaktika NGC 4647, M60-st mõneti tuhmim. Nurkvahemaa galaktikate tsentrite vahel on vaid 2 ja pool kaareminutit. Need galaktikad siiski ruumiliselt nii lähestikku pole, otsest vastasmõju pole ka justkui näha.

Galaktikad M58, M59 ja M60 paremalt vasakule lugedes

Kõik kolm galaktikat, M58, M59 ja M60 asuvad suunalt päris lähestikku: umbes kolmandikul nurkvahemaast Neitsi tähtkuju tähe Vindemiatriks (epsilon Vir) ja Lõvi tähtkuju tähe Deneboola (beeta Leo) vahel. M59 asub M58-st 1 kraadi ja mõne kaareminuti jagu ida pool (vasakul). Omakorda M59 ja M60 lahutab vaid 25 kaareminutit (M60 on ida pool ehk vasakul); see on vähem kui täiskuu läbimõõt. Seega vähemalt M59 ja M60 peaksid ka piisava suurendusega teleskoobis ühte vaatevälja ära mahtuma.
Teleskoop, meenutame, pöörab aga pildi ringi. Nii et teleskoobis jääb hoops M59 vasakule poole.

Otsime üles ka objekti M61. Seegi on galaktika ja asetseb Neitsi tähtkujus. See on Virgo parve Messier’ poolt avastatud liikmetest lõunapoolseim ehk madalam liige (tähtkuju lõunasuunal olles).

Virgo parv ja M61 selle taustal (sinise ringikesega)

M61 paikneb juba mainitud Deneboola (beeta Leo) ja Neitsi tähtkuju tähe Porrima (gamma Vir) vahelise joone kandis (Porrima on lähemal).

Varbspiraalne galaktika M61

M61 puhul on tegu varbspiraalse galaktikaga, kaugus Maast 50,5 miljonit valgusaastat. Galaktika asub Virgo parve seles osas, mis parve põhiosast „ussripikuna” väljapoole ulatub, Selle tõttu on seda parve osa viimasel ajal lahterdatud ka eraldi ühe Virgo „ääreparve” liikmena.

29. veebruari mõistatus

Tänavune kalendriaasta on päris pikk – enamasti ette tuleva 365 päeva asemel on päevi 366. Ning see kuu, kus see lisakuupäev ette tuleb, on veebruar. Kolm aastat järgemööda kestab veebruar 28 päeva, siis neljas aasta sisaldab ka 29. veebruari. Kuigi jah, aasta lühima kuu staatusest see veebruari ei päästa. Kuid miks üldse see 29. veebruar aeg-ajalt „virvendab”?

Põhjus on lihtne – kalendrisüsteemi valik on selline. Erinevaid kokku pandud kalendreid on läbi aegade palju. Aga miks on nii?

Kalendritemaatika oli jutuks juba mainitud 2022. aasta novembrikuu loos. Siseneme siiski jälle sellesse teemasse.

Maa 1 täispööre ümber oma näiva telje kestab 24 tundi. See on 1 ööpäev. Üheks tiiruks ümber Päikese ei kulu aga täisarv ööpäevi, vaid 365,242 ööpäeva. Seda ajavahemikku nimetatakse troopiliseks aastaks. Tõsi küll, see nimetus on eksitav, Maa kliimavöötmetega pole siin mingit pistmist. Troopiline aasta tähendab, et olles fikseerinud mingi stardihetke, laseme Maal pöörelda ning tiirelda. Stardiaegse olukorra taastumine (st Päike paistab samast maapinna vaatekohast vaadates samas suunas ning ka Maa on Päikese ümber ringi teinud) tähendabki troopilist aastat. Kuid siin ongi probleemi tuum: aasta möödudes ei paista Päike täpselt samast suunast.

Kui võtame taustaks kinnistähed, siis on arvud pisut teised. Maa üks täispööre kestab 23 tundi ja 56 minutit. Seda ajavahemikku tuntakse täheööpäevana. Selleks on kasutusel teine ajasüsteem, nimetusega täheaeg; oma sekundite, tundide ja minutitega. Täheaja sekund on lühem kui päikeseaja sekund, sama lugu on muidugi ka täheaja minutite ja tundidega. Täheööpäev täheajas on 24 tundi pikk, päikeseajas aga 23 tundi ja 24 minutit. Füüsikas üldiselt kasutatav sekund vastab päikeseaja sekundile. Siin tuleks veel täpsustada, et selle all mõeldakse keskmist päikeseaega, mitte aga ebaühtlase kuluga tõelist päikeseaega. Päikeseööpäeva pikkus päikeseajas on muidugi 24 tundi (nagu see varem juba kirja sai). Täheaeg päikeseööpäeva jooksul on mõistagi juba veidi pikem kui 24 tundi, täpsemalt 4 minutit pikem. Küllalt lihtne, eks ole?

Kinnistähti reeperiks võttes saame ka aasta pikkuseks veidi erineva väärtuse. Maa täistiir tähtede suhtes kestab 365,256 ööpäeva (päikeseajas). Sellist aastat nimetatakse sideeriliseks aastaks. Kuna elu Maal käib aga Päikese dirigeerimisel, siis praktikas kasutatakse päikeseööpäeva ja troopilist aastat,

Kuid ööpäeva ja aasta pikkused ei klapi ikkagi täisarv-kordselt, võrdle neid omavahel kuidas tahes. See teebki täpse kalendri kasutamise keeruliseks.

Pikka aega kasutati laialdaselt (sh Eestis) Rooma impeerumi aegu kasutusele võetud juuliuse kalendrit. Mingil määral on see kasutusel praegugi, kasvõi ametliku uue kalendri alternatiivina (nt „vana kalender” Venemaal, ka Eestis esineb mingil määral sellekohast nostalgiat). Juuliuse kalendri aasta pikkuseks on 365,25 ööpäeva. Et kalendriaastasse peab mahtuma täisarv ööpäevi, siis ongi siin võetud kasutusele liigaasta lisakuupäevaga. Lisakuupäev hakkas kehtima iga 4 aasta järel. Kuna ka kuude pikkused on kalandrisse saanud ebaühtlased, siis anti lisakuupäeva omamise õigus veebruarile, kui kõige lühemale kuule.

Juuliuse kalender võeti muuseas Venemaal kasutusele ootamatult hilja, alles 1700. aastal.

Eestisse tõid juuliuse kalendri Saksa „vabastajad” 13. sajandil. Eesti „astus siis esimest korda „Euroopa Liitu””. Põimudes edaspidi Rootsi (lisaks Poola ja Taani) ning Venemaa ülemvõimuga, kestis see „saksa-euro lust ja lillepidu” ligikaudu 700 aastat. Varsti järgnes sellele 50 aastaks Venemaa uus ja julm ülemvõim, sedapuhku Eurooopa ehk üldisemalt Lääne vaiksel heakskiidul. Nüüd on käsil „euroetenduse” järgmine, loodetavasti siiski lühike vaatus.

Rääkides juuliuse kalendrist edasi, siis vaatamata lisapäeva kasutuselevõtule vastuolu siiski jäi, sest 365,250 ei võrdu 365,242-ga. Ööpäevane viga tekib juba 128. aastaga. Mis oleks, kui jätaks siis liigaasta ära? Sellele lihtsana tunduva idee pakkus kalendri uuendamiseks välja Tartu astronoom Johann Mädler. Mida veel vaja olnuks? Ei midagi erilist, lihtsalt saavutada kokkulepe vastavaks kalendrireformiks. Aga looda sa! Tõsiseim arutelu selle kohta peeti Venemaal (Eesti oli siis Venemaa külge liidetud) 1899. aastal, kuid kalendrit niimoodi ei reformitud.

Kalendrit tasapisi ja riik-riigilt siiski reformiti. 1582. aastast hakkas tasapisi Euroopa juurduma uus, gregoriuse kalender.

Gregoriuse kalendrit hakati kasutama 1582. aastal

See on märksa täpsem kui juuliuse kalender (aga mitte nii täpne, kui 19. sajandil Mädleri pakutu oleks olnud). Venemaal ja veel selle küljes olnud Eestis tehti vastav kalendrireform
1918. aasta veebruaris. Seekordne, kuigi sündmusterohke veebruar sai meil eriti lühike:
1. veebruari asemel loeti kohe 14. veebruar. Kokku anti 15 päeva. See viimane meenutab eelmise Liidu aegset kinni-istumise-karistust, kui mõni kodanik kehtestatud nõuete vastu kergemal moel eksis. Vahest võeti siingi eeskuju 1918. aasta kalendrireformist?

Gregoriuse kalndri paranduslik idee on selles, et sajandivahetuste aegu jäetakse kolmel aastal neljast lisapäev ehk 29. veebruar kalendrisse lisamata. Viimati, 2000. aastal, oli liigaasta täiesti olemas, sest kaks esimest numbrit arvus 2000 jaguvad neljaga. (20:4=5). Kuid sajand varem, 1900. aastal, gregoriuse kalendris liigaasta ei esinenud. Tavalised, mitte liigaastad, tulevad ka 2100. 2200. ja 2300. aastal. Alles 2400. aasta on jälle liigaasta.
Vahepealsetel aegadel aga esineb liigaasta nagu ikka: iga 4 aasta järel.

Veebruar lühike – jutt olgu ka lühike!

„Kas sa tuled mulle perenaiseks?”
„Ma olen nõus! Aga kas ma tohin peremehe ka kaasa võtta?”

See oli viide stseenile kultuurisoovituse vallast. Siinkohal on jutt „Kälimeeste” seriaalist, tehtud 12-13 aastat tagasi. Parjajalt ühiskonnakriiitiline seriaal, aga siis vist ei osatud arvata, kui leebed lood veel sel ajal olid. Kuid mõni asi on sealtki vägagi kasulik meelde jätta. Konkreetsemalt vihjaks 3. hooaja 11. osale. Tegevusjuhised tavakodanikele ametnike ja „ärimeeste” hämara armee omavoli vastu on seal suurepärased, võtkem eeskuju! Seos astronoomiaga on siingi täiesti ilmne, sest juba „Kälimeeste” järgnev osa on täiesti Maa-lähedane, kosmoseteemasid käsitlev, fantastiline olme-film.

Päris lõpetuseks ja rahunemiseks soovitaks meeleolu loomiseks kaasata aegumatu Benny Hilli abi alljärgneva viitega:

https://www.bilibili.com/video/BV17f4y1N7td/

Kuu faasid

• Viimane veerand: 3-ndal kell 1.18;
• Kuuloomine: 10-ndal kell 0.59;
• Esimene veerand: 16-ndal kell 17.01;
• Täiskuu: 24-ndal kell 14.30.

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h).