Hiljuti avastatud kaksiktäht asub umbes 7800 valgusaasta kaugusel Vaala tähtkujus. Süsteemi (SDSS J010657.39-100003.3) kuuluvad tähed on vastavalt 0.17 ja 0.43 Päikese massiga ja tiirlevad üksteisest ca 223 000 km kaugusel. Arvatakse, et mõlemad tähed koosnevad heeliumist.

Nende tähtede tulevik on peaaegu kindel. Kuna nad tiirlevad üksteisele nii lähedal, tekitavad nad gravitatsioonilaineid, mis viivad energiat süsteemist välja ja põhjustavad tähtede lähenemise üksteisele, mis lõpuks viib kokkupõrkeni. 100 miljardist Linnutee tähest on teada vaid käputäis ühinevate valgete kääbuste süsteeme. Vastavastatud süsteem saab olema esimene selline süsteem, kus ühinemisel tekib uus täht.

Mõnede valgete kääbuste kokkupõrkel plahvatab süsteem supernoovana. Selleks peaks süsteemi kogumass olema 1.4 Päikese massi. See valgete kääbuste paar pole selliseks plahvatuseks piisavalt massiivne. Selle asemel moodustub uus täht, mis saab energiat heeliumi ühinemisest.

See valgete kääbuste süsteem avastati osana MMT Observatooriumi ülevaateprogrammist. Praeguseks on avastatud tosin varem teadmata valgete kääbuste süsteemi, neist pooled on ühinemas ja võivad astronoomilises lähitulevikus plahvatada supernoovana.

Jahipenide heledaim täht, Alfa Canum Venaticorum, lühidalt α CVn, kannab ladina keeles veel üht nime – Cor Caroli – mis tõlkes tähendab Karli Süda. Selle nime andis Inglise kuninga Charles I auks Sir Charles Scarborough, kes oli kuningas Charles II arst. Scarborough väitis, et see täht säras erakordselt heledalt 29. mail 1660, kui Charles II naasis Londonisse pärast monarhia taastamist.

Teleskoobiga vaadates lahutub Cor Caroli kergesti kaheks komponendiks, mis paiknevad üksteisest 19 kaaresekundi kaugusel. Komponentidest heledam on 2.9 tähesuurusega A-spektriklassi (A0) kääbustäht, mille teevad eriliseks väga tugev magnetväli ja veider keemiline koostis. Ilmselt aitab tugev magnetväli mõningaid keemilisi elemente tähe pinnale tõsta. Cor Caroli nõrgem komponent on 5.6 tähesuurusega F-spektriklassi (F0) kääbustäht. Värvikontrast ei ole teleskoobis suur, kuid on siiski olemas: heledam komponent paistab nõrgemast komponendist sinakam.

Jahipenide tähtkuju. Tähelepanu väärivad kaksiktäht Cor Caroli ja kerasparv M3.

Cor Caroli ja heleda tähe Arktuuruse vahel on palja silma jaoks tühi tähistaevas, kuid kui õnnestub binokkel või teleskoobi otsijapikksilm suunata üsna täpselt nende kahe tähe vahele, näeme seal ümmargust udust laiku. Lähemal uurimisel selgub, et tegemist on kerasparvega, mis kannab nime Messier 3 ehk lihtsalt M3.

Kerasparved on sadadest tuhandetest tähtedest koosnevad kerakujulised täheparved, mis paiknevad galaktika halos. Kerasparv M3 asub meist umbes 34 tuhande valgusaasta kaugusel ja sisaldab ligikaudu pool miljonit tähte. Väikeses teleskoobis ei õnnestu kersaparve üksikuid tähti eristada, kuid keskmises või suuremas teleskoobis on M3 kaunis vaatepilt. 15-sentimeetrise läbimõõduga teleskoop lahutab tähti välimise kahe kolmandiku ulatuses ja 20-sentimeetrine toob välja tähed kogu parve ulatuses, välja arvatud päris keskosas.

Kerasparv M3. Pildistatud 90 mm refraktoriga, säriaeg kokku 52 minutit. Foto: Mart Stöör.

Teleskoobiga visuaalselt vaadeldes ei näe me tavaliselt küll sellist pilti nagu pika säriajaga astrofotodel, kuid juuresolev foto annab siiski küllalt hästi aimu, mida teleskoobiga näha võib.

Vaata lisaks:

• Alpha Canum Venaticorum (Jeremy Perez)
• Cor Caroli (Jim Kaler)
• Canes Venatici (Ian Ridpath’s Star Tales)
• Astronoomiapilt #15: Kaunis kevadine kerasparv M3
• Messier 3 (The Messier Catalog)

Kaksikute tähtkuju kaks heledamat tähte, Kastor ja Polluks, on paljudele kindlasti tuttavad. Kahekesi moodustavad nad ka Talvekuusnurga ühe tipu. Ehkki Kastor kannab nime Alfa Geminorum, on Kaksikute Beeta-täht Polluks tegelikult ligi pool tähesuurust heledam. Kastor on sellest tähepaarist põhjapoolsem, taevasse vaadates paistab ta Polluksist kõrgemal ja paremal.

Lõvi ja Kaksikud. Kastor (Kaksikute tähtkujus) ja Gamma Leonis (Lõvi tähtkujus) lahutuvad juba väikese teleskoobiga komponentideks.

Vaadates Kastorit teleskoobiga, näeme lähestikku kahte valget tähte. Heledused on A- ja B-komponendil pisut erinevad, vastavalt 1.9 ja 3.0 tähesuurust. A ja B vahekaugus on veidi rohkem kui 4 kaaresekundit ja see suureneb praegu aasta-aastalt. A-B paaril kulub 445 aastat, et teha terve tiir ümber ühise masskeskme. Väikese teleskoobiga, näiteks Galilesoskoobiga vaadeldes on tähtede 4-sekundiline vahekaugus väljakutse, et neid üksteisest täielikult lahutada. Abiks on võimalikult suur suurendus, 80-100 korda. Suurema teleskoobiga ei ole Kastori A ja B lahutamine probleemiks.

Tähelepanelikult vaadates võib heledast AB-paarist 72 kaaresekundi ehk 1.2 kaareminuti kaugusel näha nõrka, 9.8 tähesuurusega kolmandat komponenti – Kastor C. Spektroskoopiliselt uurides on leitud, et kõik kolm komponenti – A, B ja C – on omakorda kaksiktähed, mis teeb Kastorist koguni kolmekordse kaksiktähe ehk kuuiktähe!

Vaadates Kaksikutest ida poole, näeme suurejoonelist kevadist tähtkuju – Lõvi. Ehkki Lõvi tähtkuju oleks väärt põhjalikumat avastamisretke, pöörame seekord tähelepanu vaid ühele tähele: Gamma Leonis (γ Leo), tuntud ka kui Algieba (Lõvi Lakk). Gamma Leonis asub Lõvi tähtkuju heledaimast tähest Reegulusest kõrgemal, jäädes kuuest tähest koosneva Sirbi keskele. Gamma vahetusse lähedusse jääb ka tuntud meteoorivoolu leoniidide radiant.

Teleskoobis paistab Gamma Leonis kauni kaksiktähena: mõlemad komponendid on kollast värvi, heledam A on mõnevõrra oranžikam kui nõrgem komponent B. γ Leo komponentide vahekaugus on 4.6 kaaresekundit, mis on üsna sarnane Kastorile. Suure suurendusega ja hoolikalt vaadeldes ei teki ka Galileoskoobiga raskusi komponente lahutada, isegi õige pisut vaba ruumi jääb kahe tähe vahele.

Gamma Leonis A on K-spektriklassi hiidtäht ja teine komponent (B) on veidi kuumem, G-spektriklassi hiid. Sellised hiidtähtede paarid on küllaltki haruldased. Gamma Leonise komponentidel kulub umbkaudu 500 aastat, et teineteise ümber täistiir teha. Kuna pikast perioodist on tänapäevaks vaadeldud vaid väike osa, on orbiit veel ebatäpne. 2010. aastal avastati A-komponendi ümber tiirlemas planeet, mille mass on vähemalt 8.8 Jupiteri massi ja tiirlemisperiood 1.2 aastat.

Jeremy Perezi joonistused kaksiktähtedest:

• Kastor
• Gamma Leonis

Jim Kaleri kirjutised tähtedest:

• Kastor
• Gamma Leonis

Vähi tähtkuju. Punase rõngaga tähistatud vaateväljad on kahekraadise läbimõõduga. Sinine katkendlik joon kujutab ekliptikat.

Kui taevas on vähegi pime ja segav linnavalgus puudub, näeb hajusparve M44 ka palja silmaga. Abiks on Kaksikute heledad tähed Kastor ja Polluks, mis näitavad taevas enam-vähem õige suuna kätte. M44 ehk Preseepe ehk Sõime täheparv paistab taevas uduse laiguna, vaadates seda aga binokli või teleskoobiga, näeb seal hulgaliselt tähti.

Hajusparv M44 ehk Sõim. Hajusparve tähistav sinine rõngas on 70-kaareminutilise läbimõõduga.

M44 juurest tasub teha väikese põike lääne poole ehk taevasse vaadates paremale. Umbes viie kraadi kaugusel asub kolmiktäht Tseeta (ζ) Cancri, mille lähemaid komponente (A ja B) eraldab vaid 0.9 kaaresekundit. Väikeses teleskoobis sulavad A ja B üheks täheks heledusega 5.1 tähesuurust. Kolmas täht C on tihedast paarist AB 5.9 sekundi kaugusel, C heledus on 6.2 tähesuurust. AB ja C paistavad teleskoobis kollaka värvusega.

M44 ja Tseeta Cancri. Punase rõngaga on kujutatud ühekraadine vaateväli.

Nüüd on aeg vaadata kõrgemale, kus asub Vähi tähtkuju tipmine täht, palja silmaga nähtav Ioota (ι) Cancri. Juba 25-kordse suurendusega on näha imekaunis suure värvikontrastiga kaksiktäht, võisteldes ilu poolest Albireo ja Gamma (γ) Andromedaega. Ioota Cancrit kutsutaksegi mõnikord Kevadiseks Albireoks.

Ioota (ι) Cancri heledam komponent on 4.1 tähesuurusega G-spektriklassi hiid. Sellest 30.7″ kaugusel paikneb ligi kaks tähesuurust nõrgem, 6.0 tähesuurusega A-klassi kääbustäht, mis paistab sinisena. Väikese suurenduse kasutamine aitab siin värvikontrasti võimendamisele kaasa.

Ioota ja Fii-2 Cancri. Punasega tähistatud vaateväljad on kraadise läbimõõduga.

Suunates teleskoobi Iootalt neli kraadi lääne ja ühe kraadi lõuna poole, püüame vaatevälja Fii-2 (φ²) Cancri. Tegemist on üksteisest 5.2 kaaresekundi kaugusel paikneva võrdsete heledustega tähepaariga. Kaksiktähe komponendid on mõlemad heledusega 6.2 tähesuurust ning kuuluvad A-spektriklassi.

Viimaks põikame Vähi tähtkuju lõunapoolsemasse serva, neljanda tähseuuruse tähe Alfa (α) juurde, mis erinevalt ootuspärasest on hoopis tähtkuju heleduselt neljas täht Beeta (β), Ioota (ι) ja Delta (δ) järel. Alfa (α) Cancrist vähem kui kaks kraadi lääne pool asub teine Vähi tähtkuju piiridesse jääv Messier’ objekt, numbrit 67 kandev hajusparv M67. Binokli või Galileoskoobiga paistab M67 kõigest uduse laiguna, kus on aimata nõrku tähti. Veidi suurema apertuuriga teleskoop aga näitab juba kümnete kaupa tähti selles vanas, umbes kahe ja poole miljardi aasta vanuses täheparves.

Vaata ka Jeremy Perezi suurepäraseid joonistusi:

• Tseeta Cancri
• Ioota Cancri

Ükssarviku tähtkuju (ladina keeles Monoceros, lühendina Mon) heledaim täht ei olegi 3.93 tähesuurusega Alfa (α), vaid hoopis sajandiku võrra heledam Beeta (β). Tõsi küll, esikoha napsab ta Alfa eest väikese sohiga, sest tegemist on hoopis kolmiktähega, mille komponendid on ükshaaval mõnevõrra nõrgemad. Teleskoobis on aga tegemist suurepärase vaatepildiga, ühega ilusamatest, mida tähed pakkuda võivad!

β Mon komponente tähistatakse lääne poolt ida poole lugedes A, B ja C, nende heledused on vastavalt 4.6, 5.4 ja 5.6 tähesuurust. Kõik kolm on valge värvusega, mille annab B-spektriklassile vastav temperatuur. Komponentide B ja C vahekaugus on 2.9 kaaresekundit, mis teeb nende lahutamise 5-sentimeetrises teleskoobis raskeks. Komponent A on neist kahest veidi kaugemal – 7.1″.

β Mon leidmiseks võib kasutada Orioni vöö abi. Kui vaadata piki Orioni vööd ida poole ehk vasakule, siis jõuame neljanda tähesuuruse täheni Gamma (γ). Beeta (β) on Gammast veel kolm ja pool kraadi ida pool. Väljaspool suuremat linnavalgust peaks β Mon ka palja silmaga märgatav olema.

Huvitavad mitmiktähed Ükssarviku tähtkujus. Punased rõngad kujutavad 3-kraadist vaatevälja.

Teine kaunis objekt Ükssarviku tähtkujus on kaksiktäht Epsilon (ε) Mon. Selle leidmiseks on jälle abi Orionist, kuid sedapuhku tuleks jälgida mõttelist joont Orioni pea (Lambda ehk λ) ja Betelgeuse vahel. Kui seda joont teist samapalju pikendada, jõuamegi Epsilon (ε) Mon juurde.

Selle kauni kaksiktähe heledam komponent (A) on heledusega 4.4 tähesuurust ja temast 12.1 kaaresekundi kaugusel asub 6.6 tähesuurusega nõrgem komponent (B). A on A-spektriklassi allhiid ning B on F-spektriklassi kääbus. Spektroskoopiliselt on leitud, et A-komponent on omakorda kaksiktäht, seega on siingi tegemist kolmiktähega, ehkki me kolmandat komponenti silmaga ei näe!

Kuidas tähed teleskoobis paistavad? Vaata Jeremy Perezi suurepäraseid joonistusi:

• Beeta Monocerotis
• Epsilon Monocerotis

Vaata lisaks: Top 200 most beautiful Double Stars

Orioni tähtkuju

Ehkki Orion on talvine tähtkuju, kulmineerudes detsembris südaöö paiku, on just veebruar-märts kõige mugavam aeg Orioni tähtkujus asuvate objektide vaatlemiseks, sest ilmad on pisut paremad ja Orion on kõrgeimas asendis lõuna suunas varajastel õhtutundidel. Tõsi küll, märtsi teises pooles, kui õhtud muutuvad valgemaks, jääb Orioni vaatlusaega väga kiiresti vähemaks.

Orioni udu väikeses teleskoobis. Pildi aluseks on Raivo Heina foto. M42 keskel on näha neli Trapetsi tähte.

Õigupoolest eristatakse siin kahte udukogu: suurem ja heledam on M42 ning sellest on tumeda tolmuribaga eraldatud M43. Juuresolev must-valge pilt annab ettekujutuse, kuidas Orioni udu väikeses teleskoobis paistab.

M42 keskel on juba väikeste suurendustega näha neli Trapetsi tähte. Tegemist on noore täheparvega, mis on tekkinud udukogus olevast gaasist. Trapetsi tähti tähistatakse ühiselt kreeka tähega Teeta, millele lisatakse indeks 1.

Järgnevale taevakaardile on mahutatud terve Orioni mõõk. Joonise keskel, ülemises punases rõngas on tähistatud Trapets ehk Teeta-1 ja selle kõrval kaksiktäht Teeta-2.

Orioni mõõk: Teeta-1 Orionis, Teeta-2 Orionis, Ioota Orionis ja Struve 747. Punaste ringidega on kujutatud poolekraadise läbimõõduga (ehk täiskuu-suurused) vaateväljad.

Umbes pool kaarekraadi ehk 30 minutit Trapetsist lõuna pool paikneb kaksiktäht Ioota Orionis. Heledast, 2.8 tähesuurusega tähest 11 kaaresekundi kaugusel asub neli tähesuurust nõrgem täht. Suure heleduste erinevuse tõttu on väikese teleskoobiga Ioota nõrgemat komponenti väga raske eristada.

Vaid 10 kaareminuti kaugusel Iootast asub veel üks kaksiktäht, Struve 747. See tähepaar on tunduvalt laiem, kahe tähe vahekaugus on 35 kaaresekundit.

Nüüd on aeg suunata teleskoop Orioni vöö idapoolseima tähe, Tseeta juurde, millest veidi madalamal asub viiest tähest koosnev mitmiktäht Sigma Orionis. Tõsi küll, teleskoobiga näeme seal vaid kolme komponenti.

Sigma Orionis. Punane rõngas kujutab 30-minutilist vaatevälja.

Orioni vöö pakub meile veel ühe kaksiktähe: vöö kõige läänepoolsem (ehk parempoolsem) täht Delta on kaksiktäht. Heledam komponent on tähesuurusega 2.2 ja sellest 52 sekundit põhja suunas asub 6.3 tähesuurusega nõrgem komponent.

Retke lõpetuseks suuname teleskoobi Orioni õlgadest kõrgemale, kus asub pea ja ühes sellega kaksiktäht Lambda Orionis.

Lambda Orionis. Punane rõngas kujutab 30-minutilist vaatevälja.

Lambda Orionis on väikese teleskoobi jaoks, nagu seda on Galileoskoop, paras proovikivi. Kaksiktähe komponendid on heledusega 3.6 ja 5.5 tähesuurust ja nende vahekaugus on 4.4 kaaresekundit. Kui Galileoskoobiga kasutada lisaokulaari, mis annab 80- kuni 100-kordse suurenduse, õnnestub kaksiktähe komponendid siiski lahutada. Suurema teleskoobiga on komponentide eristamine palju lihtsam.

Saamaks rohkem aimu, kuidas Orioni udu ja nimetatud kaksiktähed teleskoobis paistavad, soovitan vaadata Jeremy Perezi suurepäraseid joonistusi:

• Orioni udukogu
• Teeta-1 Orionis
• Teeta-2 Orionis
• Ioota Orionis
• Struve 747
• Sigma Orionis
• Delta Orionis
• Lambda Orionis

Vaata lisaks:

• Raivo Hein: M42, Orion Nebula, Orioni udukogu
• Top 200 most beautiful Double Stars

Albireo vaatlemiseks tuleb leida Luige tähtkuju, mis sügisõhtutel asub olenevalt kellaajast lõuna- ja läänekaare vahel. Albireo ehk β Cygni on kolmanda tähesuuruse täht Luige pika kaela otsas (vaata juuresolevat taevakaarti). Kes näeb Luige tähtkuju asemel Suurt Risti, siis Albireo on püsti seisva risti alumine täht.

Luige tähtkuju kaart

Üksteisest 35 kaaresekundi kaugusel asetsevad Albireo komponendid on teleskoobis näha juba väikeste suurendustega, näiteks Galileoskoobiga vaadeldes piisab kaasasolevast okulaarist, mis annab 25-kordse suurenduse. Parem on siiski kasutada suuremat suurendust, vahemikus 50–100 korda.

Albireo heledam komponent, kollast värvi Albireo A on omakorda kaksiktäht, mis koosneb K-spektriklassi hiiust ja B-spektriklassi peajada tähest. Kokku paistavad nad heledusega 3.1 tähesuurust. Albireo nõrgem komponent, sinist värvi Albireo B on kiiresti pöörlev Be-täht, paistes heledusega 5.1 tähesuurust.

Kui kollane-sinine Albireo nähtud, on paras aeg vaadelda võrdluseks sarnase heledusega ja sama värvi komponentidega Gamma Andromedaet. Peamine erinevus Albireost seisneb selles, et Gamma Andromedae komponentide vahekaugus on umbes neli korda väiksem, 9.6 kaaresekundit.

Gamma Andromedae otsimist võib alustada Pegasuse Ruudu ülemisest vasakpoolsest tähest, mis on tegelikult Andromeeda tähtkuju heledaim täht ehk α. Sellest vasakule jääb rida heledaid tähti: δ, β ja otsitav γ (vaata taevakaarti). Teine võimalus on orienteeruda Kassiopeia või Perseuse tähtkuju järgi – igal juhul on Gamma Andromedae oma suure heledusega kergesti leitav. Varasügisel on Andromeeda õhtuti madalal idakaares, kuid talve lähenedes paistab ta järjest kõrgemalt ja rohkem lõuna suunas.

Andromeeda tähtkuju kaart

Kui Albireo vaatlemiseks piisab juba 25-kordsest suurendusest, siis Gamma Andromedae jaoks soovitan kindlasti suuremat. Näiteks Galileoskoobi ja Meade 6.4 mm okulaari koostöös saavutatav 78-kordne suurendus tundub väga hästi sobivat.

Gamma Andromedae kollane komponent on hiidtäht näiva heledusega 2.3 tähesuurust ja sinine on sellest nõrgem, 4.8 tähesuurust. Tuleb aga välja, et sinine komponent on omakorda kolmiktäht, koosnedes üsna sarnastest peajada tähtedest. Gamma Andromedae on seega koguni neliktäht!

Juuresoleval pildil on kujutatud Albireod ja Gamma Andromedaet sellisena, nagu nad paistavad Galileoskoobis või mõnes teises pisikeses teleskoobis. Mida väiksem on teleskoobi läbimõõt, seda suurema raadiusega rõngast näeme tähekujutise ümber. Õigupoolest on rõngaid rohkem kui üks, kuid iga järgmise heledus on eelmisest tunduvalt väiksem.

Albireo ja Gamma Andromedae teleskoobis. Tähekujutised vastavad sellele, mida on näha 5-sentimeetrise teleskoobiga, näiteks Galileoskoobiga. Mõlema pildi külje pikkus on 5 kaareminutit.

Ehkki olen Albireod ja Gamma Andromedaet palju kordi vaadelnud, suunan selge ilmaga ikka ja jälle oma Galileoskoobi neile värvilistele tähtedele. Tänu väiksemale vahekaugusele komponentide vahel on ehk Gamma Andromedae põnevam, kuid Albireos ei pea ka kunagi pettuma. Liiatigi peetakse Albireod paljude kaksiktähe-huviliste seas ilusaimaks. Kumb neist Sulle rohkem meeldib?