Kellakatastroofist

Alustame siis aprilliga. Kõigepealt tuleb vist juhtida (taas kord…) tähelepanu 31. märtsil toimunud „Suurele Paugule”, kui ajaaarvamine löödi meil taas kord tunni võrra nihkesse, ning alustati suveajaga. Kellad, mis jõudsid 31. märtsil näiduni 3 öösel, kuulutati hoobilt hoopis kella 4 näitama. Suveaeg sobib iseenesest küll endistviisi rohkem aastaringseks kasutuseks seoses vene ajal kujunenud ja siiani püsiva harjumusega päevaseid töö- ja äritoimingud tsentraliseerida kindlalt pigem kella 13, mitte kella 12 juurde. Kuid teiselt poolt, veelgi suurem probleem on aga kellakeeramine ise. Kuigi kella keerati äsja tund aega edasi, tähendab see kellakeeramisega kaasaliikunud taustsüsteemis (kus me kõik paratamatult viibime) vaadatuna seda, et hommikust ärkamist ja kõiki teisi päevaseid toiminguid tuleb alustada hoopiski tund aega varem. Ning see aspekt on kindlasti kahjulik (üldine tervis, tähelepanuvõime liikluses jne).

Mida selle jandi kohta öelda?
„Kõige tähtsam kõikide asjade edasisel edenemisel on: lomboküürsus!” „HURR-RAA!” „HJURAA-AA!” „HURRRAA-AA!”… (st kestvad kiiduavaldused saalist). Hiljem küsis keegi kõrvalseisja kelleltki saalis: „Mis see lomboküürsus on, mida te hurraatasite? Kas see on lammaste iga-lõunane pesemine?” „Meie ei pea seda teadma, mis on lomboküürsus! Pole ette nähtud! Mis lambad?! Oot.oot! Kes sina oled? Kas ei pooldagi lomboküürsust? Rahvas, rünnakule! Hurraaa!” Õnneks jõudis õnnetu küsija siiski plehku panna.

Aprillipäikesest ja ilmast

Aprillikuu Päike käib päris juba kõrge kaarega ja päev on ööst pikem. Ometi on aprillikuu õhutmperatuuri mõõdetud miinimum -25 kraadi, seega võib tõeliselt arktilise õhumassi kohaletulek isegi päikeselisel päeval veel kerget miinust hoida, seda vast küll ainult päris kuu alguses. Miskipärast on meid juba päris pikalt ära hellitatud aastaringsete pigem liigsoojade ilmadega ning mõne viimatise aasta aprillis vahel ette tulnud vilusid ja pilvealuseid päevi, kus veidi lundki on riputanud, peetakse ekslikult aprillikuu kohta väga külmadeks.

Aprillikuu Eestis mõõdetud temperatuuride maksimum ja miinimum erinevad üksteisest 52 kraadi võrra. Miinimum on -25, maksimum koguni +27 kraadi. Tundub hirmus suur vahemik, kuid võtame võrdluseks mõne teise kuu, nt jaanuari. Asi pole sugugi parem, jälle saame peaaegu sama, koguni 53-kraadise erinevuse, -43-st +10-ni. Kusjuures ka probleem asjadest arusaamisega on siin sama, kuna nullkraadist lörtsisooja plögailma kiputakse ekslikult juba jaanuari normiks lugema. Suvekuudel on ilmastik siiski stabiilsem, nt juulis on õhutemperatuuri seni teadaolev kõikumise ulatus Eestis peaaegu 20 kraadi väiksem: kasutades ka komakohti, siis +0,5-st +35,2-ni.

Astronoomilises mõttes paikneb Päike aprilli keskpaigani Kalade tähtkujus, 18-ndast aprillist alates aga Jäära tähtkujus.

Apriliööde planeedid

Planeetide vaatlusvõimaluste au kaitseb tänavustel aprilliõhtutel Jupiter. Planeet on vaadeldav õhtutaevas lääne-loodekaares, tähtkujuks on suurema osa kuust Jäär, kuid kuu lõpus liigub Jupiter Sõnni tähtkujju. Nentida tuleb tõsiasja, et kuigi Jupiter on vaadeldav terve kuu vältel, siis vaatlustingimused halvenevad jõudsalt, kuna vähenevad nii planeedi vaatlusaeg kui sellega seoses ka kõrgus horisondist. Kuu alguses on asjad veel päris normaalsed, Jupiter loojub umbes 3.5 tundi pärast Päikest ja paistab probleemideta heledaima tähtobjektina taevas, ületades heleduselt lähima võrdlusobjektina lõuna-edelataevas paistvat kinnistäht Siiriust.
Nii Jupiter kui Siirius (Suure Peni tähtkujus) loojuvad kuu alguses umbes ühel ajal. Edaspidi hakkab aga Jupiter üha enam jõudma heledasse ehavöösse ning muutub kuu teises pooles ka selle aspekti tõttu kehvemini vaadeldavaks. Kuu lõpus loojub Jupiter vaid ligemale veerand tundi rohkem kui tund pärast Päikest ja on leitav väga madalas.

Pikalt on Jupiter nautinud mõne kraadi kaugusel asuva Uraani lähedust (või vastupidi). Kuid aprillis toimub partnerite otsustav lähenemine ja möödaminek. 21. aprillil möödub Jupiter Uraanist 31 kaareminutit lõuna poolt. Selline nurkkaugus vastab täiskuu läbimõõdule, nii et teleskoobis saab planeete mahutada samale vaateväljale. Palja silmaga on Uraan (heledus 5.8 tähesuurust) vaadeldavuse piiril. Mõni inimene peaks Uraani nägema, kuid karta on, et mitte kõik.

Noorkuu sirp asub Jupiteri juures 10. aprillil. Samas kandis pesitseb ka üks komeet (vt allpool).

Mis puutub Siiriusse, siis ka see päris-täht (taeva heledaim) vajub kuu edenedes üha madalamale (edelasse), hakates loojuma enne Jupiteri. Päev-paar peale jüripäeva kaob Siirius ehavalgusse.

Miks tuua mängu Siirius, see pole ju planeet? Põhjusi on kaks. Esiteks võrdlus Jupiteriga. Mõlema heleda „tähe” vaatlustingimused halvenevad ning omavahel võrrelduna neid objekte uurida on sedapuhku päris asjakohane.
Teine põhjus on see, et Merkuur, Veenus, Marss ja Saturn moodustavad sedapuhku nähtamatute planeetide klubi (vähemalt palja silmaga vaadates). Kõik aastad ega ka kuud pole planeetide nähtavuse osas vennad.

8. aprillil on täielik päikesevarjutus, mis Eestis jääb taaskord nägemata. Meil pole varjutus vaadeldav ka osalisena.

Orion „laseb jalga”

Kuulsa Vana-Kreeka mütoloogilise küti järgi nime saanud Orioni tähtkuju näeme kuu alguses õhtuti veel üleni madalas edelataevas; öö kulgedes tähtkuju loojub. Kuid seegi seis ei püsi mitte just eriti kaua. Esimesena lähevad juba õhtutaevast kaotsi Orioni jalgu esindavad tähed: tähtkuju heledaim liige Riigel ning sellest märksa tuhmim, teise suurusjärgu täht Saiph, kadudes mõlemad umbes 14-nda aprilli paiku ehavalgusse. Edasi jääme ilma Orioni vööst, mille liikmed (kõik 2. tähesuurus) kaovad korraga ehavalgusse 20-nda aprilli paiku. Enne seda võime õhtuti vöö liikmeid näha madalas läänetaevas kolme üsna täpselt paralleelselt horisondiga asetseva tähena. Vesiloodi pole siis põranda valamiseks vajagi, piisab ka tähtede vaatamisest… Kui siit edasi veel nädal aega oodata, siis Orioni parem õlg, Bellatriks (2. tähesuurus) kaob ehavalgusse 27-nda aprilli paiku. Ka Orioni pead esindav küllaltki tuhm ning udune mitmiktäht Meissa (või ka Heka) kaob kuu lõpu lähenedes ehavalgusse. Teist õlga esindav hele ja punakas Betelgeuse jääb siiski Orioni õhtuti esindama kuu lõpuni, kuigi vajub üha madalamale läände, ehavööse.

Lääne-edelataevas õhtuti apriili alguses

Teisi tähti õhtuti läänetaevas

Loojangukumasse on kadumas ka Sõnn. Kuu alguses on tähtkuju veel kenasti vaadeldav, kuid mitte enam kuu lõpus. Sõnni heledaim täht Aldebaran on mahlakuu algul näha õhtuti poole ööni, kuid vajub kuu lõpuõhtuteks madalasse loodetaevasse, ehavöösse, Betelgeusest paremale ning loojub mõistagi üha kiiremini. Elnath (beeta Tau) on Aldebaranist tuhmim, teise tähesuuruse täht, kuid soodsama aprilli-asendi tõttu jääb ilusasti nähtavaks kuu lõpuni. Teine Sõnni „ametlik sarv”, Tianguan (tseeta Taau) on eelmisest ligi tähesuuruse jagu tuhmim ning asub umbes 9 kraadi allpool ja vasakul (vaadates kuu lõpus õhtuti läänetaevasse). Tianguan on Elnath-ist tuhmim, kuid peaks siiski ka kuu lõpus leitav olema. Kergemini hakkab kuu lõpuõhtute läänetaevas Sõnni ühe sarve kandidaadina silma ehk hoopiski Veomehe tähtkuju täht Hassaleh (iota Aur), asudes sama kõrgel kui Elnath ja 8 kraadi paremal pool. Aprillikuus kaob nähtavalt ka Taevasõel, pimedas taevas muljetavaldav tähtede hajusparv Sõnni tähtkuju koosseisus; kuigi heledatena need tähed seal ka just ei paista.

Kaksikud asuvad Sõnnist ida pool, aprilliööde kontekstis tähendab see, et ka kõrgemal. Seega Kaksikute tähtkujus on läbi aprillikuu kogu öö vältel vaadeldavad vähemalt selle „juhttähed” Polluks (alumine ja vasakul) ning Kastor (ülemine ja paremal). Terve öö on need tähed paistnud juba alates detsembrikuust. Läänepoolsemad ja tuhmimad tähed Kaksikutes, nt Alhena (gamma Gem), Mebsuta (epsilon Gem), Mekhuda (tseeta Gem), Propos (eeta Gem), samuti ka teised taolised „realiikmed”, aga loojuvad öösel.

Ka Väikese Peni liikmed Prooküon ja Gomeisa paistavd õhtuti ja loojuvad öösel; vaatlusaeg lüheneb.

Juba jutuks olnud Veomehega pole muret: tähtkuju on loojumatu ja selle heleldaim täht Kapella hoiab oma kollast lippu ikka päris kõrgel.

Laiemalt ringi vaadates: Karjasest Kaksikuteni

Aprllis on kogu öö vaadeldav karikakujuline tähtkuju Karjane. Esimene, mis Karjases silma hakkab, on ornazi tooniga Arktuurus (näiv heledus -0.05 tähesuurust). Kuu algul leiab Arktuuruse õhtuti veel (pigem) madalast idakaarest, kuid edaspidi kerkib Karuvalvur (Arktuurus eestikeelses tõlkes) pimeduse saabumise ajaks üha kõrgemale.

Muuseas, kas meist tahaks vabatahtlikult mõnda vabades tingimustes toimetavat karu valvata? Pole probleemi, küllap soovijaid jätkub, sest potentsiaali jääb ülegi. Vaadakem kasvõi mõnd „lääne filmi” viimasest 10 aastast ja tegelikult kuskil 3 korda varasemastki ajast. Ühed põhilistest märulikangelastest, kes kurikaelu ja üldse kõiki ettesattujaid edukalt üle katuseharjade loopima tormavad, on isikud, kelle kõne esindab helisageduspiirkonna skaala kõrgemat osa. Kerge on siit edasi otsekohe veenduda, et kõik on kooskõlas. Kõrgem sagedus tähedab automaatselt ka suuremat energiat (meenutagem energia valemit koos Plancki konstandiga!). Suurem energia omakorda esindab suuremat füüsi(ka)list jõudu. Mott. Karud peaksid aegsasti tegema tagasitõmbuvaid järeldusi.

Teiseks kohustuslikuks ja mõistagi ka positiivseks „võimsuselemendiks” filmides on Maa ekvatoriaalalade ümbrusest ja päris viimasel ajal ka Punasest merest kirdest pärit isikutel. Antud juhul pole kõne sagedusskaala määramine oluline, piisab geograafiliste koordinaatide poolt määratud päritolupiirkonnast. Füüsikalised (kvantitatiivsed) valemid ei anna antud juhul justkui midagi, kuid usun, et teate siiski selle sihtgrupi esindajaid küll ja veel; igal poolt vaatab mõni vastu, vaata kuhu vaid tahad. Siin trügib uksest sisse otsene ja katseline järeldus, et kui polegi kvaliteeti, siis seda võimsam on ometigi kvantiteet! Nii et ikkagi saime järelduseks: Mott. Nii et karud, krokodillid, tiigrid jt, värisegu!

Lõunataevas apriilliõhtutel

Hästi, saime karud võimsa kontrolli alla. Tagasi teema juurde. Kuna Karjane kulgeb aprilliöö vältel üle lõunameridiaani, on igati paslik öelda Karjase kohta: kevadine tähtkuju. Loogiliselt on seega kevadised ka muud lõunakaare tähed ja tähtkujud aprilllikuu öötaevas. Lõunakaarde tõusnud Karjasest paremal (lääne pool) asub Lõvi. Reegulus (heledus 1.35 tähesuurust) on Lõvi heledaim täht. Telekoobiga on ilus vaadata aga Reegulusest tuhmimat, kuid muidu piisavalt heledat Algiebat (gamma Leo), mis asub Reeglusest ülapool ja veidi vasakul, heledus 2.1 tähesuurust. Kui kujutis pole just ülimalt halb, siis näeme teleskoobis kena kahevärvilist kaksiktähte. Lõvi on ilus tähtkuju, mitmed teisedki tähed on seal parajalt heledad. Lõvist omakorda lääne poole jääb Vähk. Vähk ei ole silmatorkav tähtkuju, kuid meelega sinnapoole vaadates muudab uduse laiguna paistev Sõime hajusparv (M44) Vähi siiski huvitavaks. Mõistagi peab taevafoon tume ja ümberringi pime olema. Vähi tuhmide tähtede heledamate esindajate vaatesuunalt kõrgeim liige, Tegmen (ioota Cnc), muutub teleskoobi range pilgu all aga kaksiktäheks, tasub vaadata.

Kui Algieba puhul võib mõnikord liiga halb atmosfääriga seonduv kujutis vaatepilti rikkuda, siis sarnane on lugu Kastoriga Kaksikutest (see jääb omakorda Vähist läände). Kastor on kuuiktäht, detailsemalt on Kastoris kolm kaksiktähte. Neist kolmest kahte kaksiktähte peaks ka läbi teleskoobi eraldi näha olema, st Kastor peaks paistma kokkuvõttes „vaid” kaksiktähena. Kuid mõningates harvades kujutise tingimustes võib Kastor ka tavateleskoobis paista üksiktähena ja algatada advokaadivaba juurdluse kõigi suhtes, kes julgevad selles kahelda.

Lõvi ja Karjase vahele jääb piirkond, kuhu oleks justkui sattunud mingi tuhmide tähtede parv. Nii see tegelikult ongi: tegu on Bereniike Juuste täheparvega Melotte 111. Samasse suunda, kuigi parvest suuremale taevasfääri pindalale on „paigutatud” ka Berniike Juuste tähtkuju. Lisaks jutuksolevale täheparvele selles tähtkujus suurt muud põgusalt peale vaadates ei paistagi.

Jätkame jalutuskäiku: Neitsist Maokandja ja Herkuleseni

Kogu aprillikuu vältel paistavad heledatest tähtedest kogu öö Kaksikute juhtiv, kuigi juhilubadeta tähepaar ja samuti Arktuurus Karjasest, samuti võib ligikaudu sama öelda Reeguluse kohta Lõvist. Lisaks võib umbes sama öelda ka Spiika kohta Neitsi tähtkujust. Aprilli algul tõuseb Spiika veel ehavalguse aegu, edaspidi aga hakkab õhuti silma üha kõrgemal nagu Arktuuruski. Siiski, Arktuurusega võrreldes jääb Spiika märksa madalamale kagu-lõunasuunda. Kulmineeruvad need tähed aga peaaegu üheaegselt (Spiika siiski 50 minutit varem). Neitsi tähtkuju on suur ja ka suhteliselt heledaid tähti seal samuti leidub, kuid Neitsi ei mõju kokkuvõttes siiski väga „veenvalt”.

Kui Neitsi on kagutaevast lõunakaarde siirdumas, tõuseb veel madalamalt kagu poolt Kaalude tähtkuju. Seal pole ka eriti palju vaadata, paari (olgu, kolme, kuid kaks on paremini näha) kolmanda tähesuuruse tähte (2.7, 2.8 tähesuurust) märkame siiski. Kahest madalamat ja parempoolsemat tähte Zuben Elgenubi (alfa Lib) tasub teleskoobi, isegi tavalise binokliga uurida, kuna täht omab kaaslast kaugusel 3 kaaresekundit. Tõsi, kaaslane on tuhmim kui peatäht, palja silmaga meed ei eristu.

Kaaludest kõrgemale tõuseb Madu. Selle tähtkuju tähtedega ei saanuks ka just 20. sajandi Eurovisioonile minna, kuid omapärane küsimärgi või sirbi kuju on siiski tähelepanuväärne. Veel kõrgemale lõunakaarde kerkib pisike, kuid väga ilus tähtkuju Põhjakroon, heledaim täht selles poolkaares on Gemma (alfa CrB:teine tähesuurus). …. Kuidas palun? Ah et selle tähtkujuga läheme siiski eurovisooonile? Nojah. Kuid… 21. sajandi eurovisioon… Noh, kuidas see ansambel Kontor (solist Heino Seljamaa) kunagi lauliski (mitte küll kahjuks Eurovisioonil): „…Ma ei räägi parem edasi…”

Lähemegi siis mitte edasi, vaid hoopis Kaalude juurde tagasi.
Kaalud kulmineeruvad kuu algul hommikupoole ööd, kuu lõpus aga kesköö paiku. Kaalusid on kunagi loetud ka osaks Skorpioni tähtkujust. Kui nii, siis peaks Skorpion ise ka ligidal olema. Tõepoolest. Kaalude järel tõuseb Skorpion, jätkates sodiaagi tähtkujude lõikes traditsiooni „madalam kui eelmine”. Skorpion ilmub nähtavale väga madalas kagu-lõunataevas. Heledaim täht on Antaares, punakas täht (0.89 tähesuurust). Antaaresest peamiselt paremale poole asetub nõrgemate tähtedega Skorpioni sõrg. Pool, õigemini isegi enamus Skorpionist aga on Eestis mittetõusev. Ka nähtavad Skorpioni tähed (v.a Antaares) pole õhtutaevas kunagi, terve aasta vältel, vaadeldavad. Kuid (sarnaselt paarile eelnevale kuule) saab Skorpioni nähtavat osa imetleda aprillikuus, hommikupoole ööd.

Tähtkujud kagu-lõunasuunal aprillikuu hommikutaevas

Laseme taevasfääril pöörduda pisut veel idast lääne poole, nüüd on kenasti mängus kaks tähtkuju- giganti. Kõrgem neist on Herkules, pool sellest tähtkujust on Eestis koguni loojumatu. Tähtkuju prototüüp, Herakles oli Vana-Kreeka mütoloogias vägev vägilane (kuigi kaasaaja femiinsetes löömafilmides löödaks lisaks Orionile temagi kiiresti koos seinaga välja; erandi moodustaks juhtum, kui nad teostaksid eelneva naha intensiivse pruunistamise solaariumis; see oleks heaks filmidopinguks „pahade heledavärviliste „korralekutsumisel””).

Herkulesest lõuna poole ehk madalamale asetub Maokandja, mille lõunapiir ulatub Eestis praktiliselt horisondini (Skorpionist ida pool ehk vasakul). See mütoloogiline mehike oli kange muus mõõdus: tegu oli universaalse arstiga, Asklepiusega, kes muuhulgas tõi rahvast üha vilunumalt ka teispoolsusest tagasi. Zeus, kreeka peajumal, aga konkurentsi ei sallinud ja kõrvaldas rivaali Maa pealt. Nii see Maokandja tähtkuju tekkis, kahele poole temast sattus Madu, mille idapoolse jupikese tähistaevas ära näitamine on üsna kopsakas ülesanne.

Põhja sattumine…

…olla taunitav, teeme Eesti taevas loojumatu tähekambaga siis seekord eriti kiiresti ja laseme kohe jalga. Pea kohalt leiame öösel Suure Vankri, sellest allpool asub Väike Vanker, selles asuv Põhjanael määrab põhjasuuna ja selle järgi muudki ilmakaared. Kassiopeia asub Põhjanaelast madalamal, kuid mitte väga madalas põhjakaares. Kogu moos. Pöördume nüüd uuesti viuhti 180 kraadi ringi ja vaatame jälle „õiges” suunas, vabanedes kiiresti ja kergendusega põhjatähe all seismisest ehk rahvakeeli „paadialuse” staatusest, enne kui mõni eriti tark isiksus seda märkab või sellele koguni viitama hakkab.

Seniiiti

Kuid kes ütles, et seniit ja põhjasuund on samad? Noh, kui ütles, siis paras talle kui ebateadlikule elemendile. Otse lagipea kphal ehk seniidis ja selle ümbruses on aprillis vaadeldav Suur Vanker. See asjaolu suisa sunnib (ehkki pigem horisontaalasendist) Suurt Vankrit lähmalt uurima. Võtame mingi teleskoobi ka ligi. Kombineerinud edulkalt teleskoobi paigutamise ja „häälestamisega”, saame vaatlusega pihta hakata. Püüame uurida ka süvataeva objekte. Igaks juhuks olgu ka hoiatatud, et Suure Vankri öise imetlemise eesmärgil magamistoa lage ja katust minema lõhkuda ka ei maksa, nagu nt Sääriku Seiu aasta tagasi tegi.

Suur Vanker koos Messier’ objektidega

Suur Vanker sisaldab 7 Messier’ kataloogi liiget, neist koguni 6 on galaktikad. Seitsmes objekt, M40, on justkui eksitusena galaktikate vahele sattunud. Ning palun väga: just Messier’ üheks kolmest “eksituseks” seda peetaksegi. Tegu on lihtsalt kahe lähestikku paistva ehk optilise kaksiktähega, ei enamat. M40 asub tähe Megrez (delta UMa) lähedal (1.5 kraadi põhja pool), tähepaari nurkvahekaugus on 50 kaaresekundit, heledused 9. ja 10. tähesuurus. (vt. ka jaanuari loo 1. osa). Komponendid pole omavahel seotud: kaugused on Maast ümmarguselt 1140 ja 450 valgusaastat.

Optillise kaksiktähe M40 asukoht tähe Megrez suhtes. Näha on ka paar nõrka galaktikat.

Optiline kaksiktäht M40 Suures Vankris. Tuntud ka ühena “Messiier’ eksitustest”.

Jaanuaris oli juttu ka galaktikast M51, mida on kasulik otsida Suure Vankri otsmise aisatähe järgi. Sama tähe, Alkaid (eeta UMa), lahkel kaasabil peaks sarnaselt leidma ka spiraalgalaktika M101. Nüüd tuleks appi paluda ka mitmiktäht Miitsar (tseeta UMa), millest koos tuhmi naabri Alcoriga sageli juttu tehakse. Kui võtta Alkaidi ja Miitsari vaheline nurkkaugus, 6 kraadi ja 40 kaareminut, kolmnurga aluseks, siis kujuteldava võrdhaarse kolmnurga tipus, Lohe tähtkuju suunal, paiknebki M101, mis asub Alkaidist 5 ja poole kraadi kaugusel nagu ka Miitsarist. M101 asub ligikaudu 27 miljoni valgusaasta kaugusel.

Messier’ kataloogi liige M101 – spiraalgalaktika hüüdnimega Vankriratas.

Muuseas, Veekeeris (või ka pesumasin…) M51 Jahipenides asub suunalt Alkaidile lähemal kui M101 oma 3 ja poole nurgakraadiga. M101 „aunimetuseks” on Vankriratas, kuid see pole eriti originaalne, kuna sellenimelisi taevaobjete on teisigi, nt hajusparv M36 Veomehes.

Seniidis (mitte segi ajada sõnaga seniilne!) paiknev Suur Vanker paistab muidugi just niipidi nagu vaatleja seda soovib. Kuid võtame siiski eeskujuks sügisese olukorra põhjataevas, kui aisatähtede „taga” olev vanker on justkui “õigetpidi” asendis ja kaks alumist ratast vuravad mööda teed. Eesmine ratas on seega Phekda (gamma Uma) ja tagumine Merak (beeta Uma).

Võttes appi teleskoobi, tekib vist kohe soov trahvikiitung kirjutada: mõlemad rattad on kusagile otsa sõitmas. Eesmine ratas, Phekda hakkab „ületama” galaktikat M109. Tagumise ratta ette on jäänud koguni 2 objekti: galaktika M108 ja planetaarudu M97.

Kaks Messier’ kataloogi objekti ühel pildil – M97 ja M108. Kaadrist välja (alla paremale) jääb täht Merak.

M108 on spiraalgalaktika, paistes meile serviti; asub tähest Merak 1.5 kraadi kaugusel, heledus 10,7 tähesuurust. Kaugus 46 miljonit valgusaastat.

Spiraalgalaktika M108 Suures Vankris

Planetaarne udukogu M97 (Öökull) Suures Vankris

Omakorda mitte suunalt kaugel objektist M108, vaid 48 kaareminutit eemal paiknev planetaarne udukogu M97, Öökull, pole kahjuks kuulsa Lüüra uduga võrreldav, kuid mingi udune tomp peaks teleskoobis paistma. Isiklikult olen seda objekti vahel vaadelnud ainult madalas asendis põhjataevas; kahte tumedamat osa ehk öökullisilma pidi pigem ette kujutama. Peaaegu otse seniidi suunal peaks pilt aga parem olema. M97 jääb tähest Merak 2 kraadi ja 16 kraadi kaugusele. Võrdluseks: alumiste rattatähtede Meraki ja Phekda vahemaa on umbes 8 kraadi. M97 paikneb 2000 valgusaasta kaugusel, näiv heledus 9.9 tähesuurust. Arv 2000 tundub suisa olematu suurus võrreldes 46 miljoniga. Merak omakorda jääb meist 80 valgusaasta „lähedusse”; see on omakorda justkui päris väike arv, seda isegi 2000-ga võrreldes. Nii et liiklusõnnetust Suure Vankriga oodata siiski pole.

Spiraalgalaktika M109 Suures Vankris

M109 on ilus varbspiraalgalaktika, kuigi tsentriosa paistab enam silma. Nii et just seniidi kandis tasub seda galaktikat teleskoobis uurida küll. Heledus on kahjuks siiski tagasihoidlk, 10,8 tähesuurust. Nurkkaugus Pehekdast on 40 kaareminutit. Galaktika ise peaks asuma 60 miljoni valgusaasta kaugusel, kuid on välja pakutud ka suuremaid väärtust, mis asetaksid M109 Messier’ kataloogi kaugeimaks liikmeks, M58 asemel. Täht Phekda (vankri eimene ratas) paikneb aga „vaid” 83 valgusaasta kaugusel. Nii et siingi pole kokkupõrkeohtu.

Siiski saaks siit hea tahtmise korral huvitavaid teemasid ikkagi arendada seoses vankritega. Ka koolides ning lastesaadetes võiks ikkagi esineda mõni „vankritädi” koos sisendav-kisendava veendumusega, et: „Vankrite rattaid saab vahetada ainult sõidu ajal ja maksimumkiirusel; seda enam, et vankrite seismajätmine on ammugi ajale jalgu jäänud nähtus ning mis peamine, otseses vastuolus ka vankrite isiklike valikute vabadusega!”

Suurt Vankrit siiski kindlate kätega edasi juhtides jääb veel „kirss tordil”, kuna kaks Messier’ kataloogi galaktikat on Suures Vankris veel. Nende galaktikate enam vähem konstantsete vaatlustingimuste püsimiseks pole oluline ei kellaaeg ega ka aastaaeg, peaasi vaid, et pime ja selge oleks. Tõsi, seekord on vaja seitsmest heledast vankritähest eemalduda. Võiks teha aga nii. Vankrirataste Phekda ja Dubhe (alfa UMa) vaheline diognaal on 10 ja pool kraadi pikk. Jätkates samas suunas, tuleb 10 kraadi kaugusel vastu galaktikate paar: M81 (koordinaadilt lõuna pool) ja M82 (põhja pool). Galaktikaid lahutab vaid 37 kaareminutit, pisut enam kui täiskuu läbimõõt.

Suure Vankri kaht galaktikat – M81 (ülal) ja M82 (all) – võib näha teleskoobis ühisel vaateväljal

Galaktikad on sedapuhku ka ruumiliselt lähestikku. M82 on mõneti „räsitud” moega. “Sakutamine” on teostatud suurema massiga M81 poolt. M81, spiraalgalaktika, paistab meile pigem pealtvaates, M82 aga külgvaates. M81 paikneb 12 miljoni valgusasta kaugusel, Ka näival heledusel pole viga: 6.9 tähesuurust.

Galaktika M81 Suures Vankris on tore teleskoobiobjekt

Nii et M81 tasub üles otsida küll! Isegi binoklist võib piisata. M81 on peagalaktikaks grupis, mille „turuväärtuselt” teiseks liikmeks on M82, heledus 8.4 tähesuurust, kaugus Maast samuti umbes 12 miljonit valgusaastat. Seda galaktikat loetakse irregulaarseks, kuid siiski on osavad uurijad seda külje pealt uurides ka spiraalharusid leidnud. Irregulaarsus on seesama „räsitud olek”, mille eest tuleb arve saata M81-le. Muuseas, tuleks korrata, et, miks mitte ka meie ei peaks siiski arveid kosmosesse lennutama: (pöörd)väärtuslik rohepööre vajab ju üha uusi finantseerimisi!

Irregulaarseks peetav galaktika M82

M82 puhul väärib märkimist suur tähetekke kiirus, eriti galaktika tsetraalsemas osas. Uusi tähti tekb M82 keskme lähedases piirkonnas ligi 10 korda tempokamalt kui terves Linnutees kokku. Võimalik, et ka siin on „süüdi” M82 naaber,M81. Veel paistab M82 silma väga omapäraste „raadiokõrvadega”. Raadiogalaktikaid teatakse ammu, kuid M82 on selleski aspektis kuidagi iseeäralik. Eks tuleb uurimisi jätkata. M81 ja M82 paari on põhjust veel ka allpool hea sõnaga mainida.

Märkus. Tähtede täpsete nimede kirjapilt on mõneti „vabameelne”. Nt Phekda on sageli tähistatud ka nii: Phecda.

12. aprill…

… on kosmonautikapäev. Sel päeval, 1961. aastal tegi kuulus Juri Gagarin esimese inimesena kiire tiiru ümber Maa. Lend kestis 108 minutit ehk 1 tund ja 48 minutit. Maksimaalne kõrgus maapinnast ulatus 327 kilomeetrini. Kui midagi võrdluseks tuua, siis kuulus rahvusvaheline kosmosejaam ISS „kõigub” kuskil 350 ja 450 km kõrguse vahel ning Hubble kosmoseteleskoop paikneb peaaegu 600 km kõrgusel. Ometi saab Gagarini lendu siiski kosmoselennuks pidada. Tänapäevaks meile ringiga lääne poolt tagasi jõudnud Nõukogude absurdi-propaganda suutis seda sündmust üliaktiivselt kajastades veidi ka irvitamise objektiks muuta, kuid Gagarini lend oli kõigest hoolimata märgiline. Ikkagi esimene inimene, kes osales enneolematus inimeksperimendis ning suutiski raketitehnika abil Maa külgetõmbejõudu osaliselt üle mängida ning lisaks ka kosmosest elusa ja tervena tagasi tulla. Koeraga nimega Laika mõni aasta varem tehtud kosmose-eksperiment isegi ei eeldanud Maale tagasijõudmist. See oli tõesti julm eksperiment. ilma igasuguse naljata.

Jälle ka komeediteemal

Kui mitmes kord see juba on suhteliselt lühikese aja vältel. Jälle loodetakse ühe Päikesele läheneva komeedi peale. Seekordne komeet 12P/Pons-Brooks võib siiski osutada veidi, kuid mitte vist palju tõsisemaks tegijaks.

2024. aasta kevade komeet 12P/Pons-Brooks

12P/Pons-Brooks on lühiperioodiline komeet, perioodiga 71 aastat. Tiirlemisperiood ümber Päikese tundub siiski pikk, kuid komeetide puhul võivad perioodid ulatuda sadade tuhandete aastateni. Sealt edasi on omakorda vaid lühike samm olukorrani, kus paljud komeedid käivad Päikese läheduses ära vaid ühe korra, „tukkudes” enne ja pärast seda nähtamatuna Päikesesüsteemi hõreda perifeeria moodustava Öpik-Oorti pilves. Muidugi ei käi paljud Oorti pilve komeedid üldse Päikest (ja Maal pesitsevat vaatlejat) „narrimas”.

Komeet 12P/Pons-Brooks avastati kuulsal „Prantsuse Muskus käimise” aastal, 12. juulil 1812 avastajaks Pons. Brooks’i nimi lisadus 1883. aastal, kui viimane sama komeedi sõltumatult eelmisest lähenemisest ja selle uurijatest uuesti avastas. Hiljem on sama komeet periheelis käinud veel kahel korral.

Komeedi 12P/Pons-Brooks orbiidi tasand ei ole lähedane ekliptika tasandiga

Komeet on lühiperioodiline ning selliste komeetide orbiidid asuvad sageli ekliptika tasandi läheduses. Käsitletava komeedi puhul seda küll öelda ei saa, kuna orbiidi kaldenurk ekliptika tasandiga on 74 kraadi. Arvatavasti on see komeet suhteliselt hiljuti planeetide (loe: Jupiteri) mõjul lühiperioodilisse lõksu sattunud ja orbiidi kaldumine edaspidi ekliptika tasandi suunas seisab veel ees.

Komeet 12P/Pons-Brooks ja tähistaevas. Komeedi näiv orbiit on kujutaud nõrga rohelise joonega. Rohelisega on märgitud ka komeedi asukohad konkreetetel päevadel ning kuudel. Kollane joon on ekliptika.

Komeet asub kuu esimeses pooles Jäära tähtkujus ja läheneb sellelesamale „paharetist komeedijahtijale” Jupiterile. Nurkvahekaugus komeedi pea ja Jupiteri vahel on minimaalne 13. aprillil (3 kraadi). 11. ja 12. aprillil peaks komeedi saba minema üle Jupiteri (11-ndal lisaks ka tsentraalse täpsusega üle Uraani). Komeedi heledus kasvab ka: kuu algul 1, aprillil, on see ette hinnatud olema 5.1 tähesuurust ja objekt asub õhtul Jäära tähest Hamal (alfa Ari, 2.1 tähesuurust), 1.5 kraadi vasakul.

13-ndaks kuupäevaks, Jupiterist möödumise ajaks peaks komeedi heledus olema 4.5 tähesuurust. Heleduse mõttes peaks komeeti siis palja silmaga nägema küll, ehkki heledus hajub punktallikatega võrreldes rohkem laiali. Kehvaks teeb asja aga see, et komeet loojub 13. aprillil vaid 2 tundi ja 10 minuti pärast Päikest. Seetõttu pole komeedi nägemine madalas taevas ehakuma ligiduses eriti optimistlik. Kuu algul on selles osas asi parem, kuna komeet loojub peaaegu 4 tundi Päikesest hiljem. See-eest aga on heledus madalam. Nokk kinni, saba lahti, nagu tihti juhtub.
Siiski, on ka neid, kes pakuvad komeedile veidi suurmat heledust, maksimumiga 3.7 tähesuurust.

Üks häda lisandub veel; seda kasvava Kuu näol. Kitsas Kuu, komeet ja Jupiter kohtuvad 10. aprillil. Järgnevatel õhtutel küll Kuu eemaldub, kuid muutub üha heledamaks. Jälle on komeet kannatavaks osapooleks.

Edaspidi, peale Jupiterist möödumist loojub komeet üha rutemini ja kaob paraku veelgi kindlamini nähtavalt.

Eks aprilli edenedes saab üht-teist selgemaks, milline selle komeedi nähtavus ehk heledus tegelikult on. Periheeli aeg on 21. aprillil, heledust ennustatakse 4.4 tähesuurust. Selleks ajaks on komeet siirdunud üleni Sõnni tähtkujju. Edaspidi hakkab ka heleldus vaikselt „alla võtma”. Kuu lõpus loojub komeet juba samal ajal kui Päike.

Muuseas, lootusi pannakse komeedi nägemise võimalusele 8. aprilli päeval, päikesevarjutuse ajal. Täisvarju riba kulgeb üle Põhja-Ameeerika, nii et soodsaid kohti vaatlusteks peks leidma (kui need pole just „ära-tule”-piirkondadeks muutuda lubatud „rikastava erinevuse” mõttes püstirikkaks saanud anarhiasaared); ilma osas peab muidugi samuti vedama nagu alati.

Päev pärast ametlikku ning sõbralikku kohtumist Jupiteri ja komeet 12P/Pons-Brooksiga 10. aprillil on Kuu juba järgneval õhtul, 11. aprillil, kenasti näha Taevasõela täheparve kõrval. Samal ajal on Kuu vaid 4 ja poole kraadi kaugusel teisest komeedist 13P/Olbers. Tõsi küll, see komeet on vaid 10. tähesuuruse tuhm tähesarnane objekt, saba ei maksa teleskoobigagi otsida. Antud komeet on perioodi pikkuse osas (kuid ainult selles osas!) peaaegu 12P/Pons-Brooks-i kaksikvend, periood on 69 aastat. Periheeli jõuab see komeet tänavu 30. juunil. Komeet on selleks ajaks loojumatu ja paikneb Ilvese tähtkujus, kuid seda palja silmaga vaadelda pole ikkagi lootust (periheelis pakutakse praegu heledust 7.0 kuni 7.5 tähesuurust), valged ööd sinna juurde.

Muuseas, igal kellaajal ja aastaajal leidub päris mitmetes suundades taevas alati komeete, kuid… Uurisin hiljuti kolme suvaliselt valitud komeedi andmeid ning nende näivateks heledusteks olid kahel juhul 18. ja kord 19. tähesuurus. See asjaolu ei muuda neist objektidest lähemalt rääkimist eriti huvitavaks jututeemaks.

Kui mõni komeet muutubki mõneks ajaks muljeltavaldavalt heledaks, siis pahatihti kaasneb sellega taevasfääril Päikese lähedal paiknemine ja jälle on huvilised narriks tehtud. Sellinegi järjekordne „pesemata lumekobakas”, on Päikesele lähenemas ning eks kevade ja suve edenedes selgub, mis siis temaga saab.

Külastaks mõnda komeeti?

Mehitatud ja isegi mehitamata kosmoselendudega Maast kaugele eemale lendamisega pole just parim hetkeseis. Ei ole meist veel rändajaid isegi lähimate, vaid mõnede valgusaastate mastaabis paiknevate Päikese naabertähtede vahel.

Hulga väiksemate mastaapide tõttu on Päikesesüsteem siiski lootustandvam piirkond seoses mehitamata kosmoseaparaatide jõudmisega isegi Pluutoni ja pisut kaugemalegi. On külastatud ka mõnda komeeti, Kuust rääkimata.

Kuu puhul leidsimegi lõpuks taevakeha, kuhu ka inimene on jõudnud. Kuid kui ootaks komsosevallutamise jätkuteel mõnda lähedalt möödauhavat komeeti? (Siiski poleks vaja 1908. aasta Tunguusi avarii-komeedi taolist, selline tuleks meile liialt lähedale.) Raske ettevõte siiski, arvutused ja raketiehituse peab tegema väga täpselt ning mis veel hullem, päris kiiresti.

Oletame siiski, et kosmoseprogramm on tehtud ja rakett valmis ja läheb sõiduks. Kosmonaut kargab uljalt komeedi pinnale. Nüüd tuleb olla aga ettevaatlik: kiiresti joosta ja pikki hüppeid teha ei tasu, kuna teine kosmiline kiirus komeedil võib ühtäkki ületatud saada. Eksisteerib ka võimalus, et kosmosnaut võib sattuda ise komeedi tehiskaaslaseks. See poleks ikkagi samuti meeldiv väljavaade. Tugev jalgade trampimine komeedil on omakorda selles mõttes ohtlik, et ühtäkki võib maapind, st komeet, mitte ainult pindala, vaid ka ruumala mõttes tükkideks pudeneda. Jällegi osutuks komeedil jalutaja korraga avakomsoses viibijaks. Tõsi, abi oleks nööriga raketi külge sidumisest. Raketi algne maandumine (st komeedindumine) oleks mõistagi ülipeen ja aeganõudev töö. Ning isegi kui komeet jääb selle käigus terveks, on siiski suur probleeem, kuidas käivitada piisavalt reaktiivjõudu tagasi pöördumiseks (kergekaaluline komeet saab siis ju samuti vastassuunas liikumise lisaimpulsi). Nii et isegi laost valmis raketi väljaostmisel tasub komeedi-lennu otstarvet põhjalikult kaaluda.

Siiski, ega me ju ei tea, võib-olla siiski on kellelgi salajasi komeedi-rännu kogemusi. Oleks ju igati vahva, kui keegi astuks kapist välja ning pajataks oma isiklikke kosmosemuljeid nagu nt Vikenti Liblikas naaberkülast, kes kätega igas suunas vehkides ja aeg-ajalt hävituslennuki pikeerimist imiteerides oma hiljutises sisutihedas, kujundlikus ning metafooridest kubisevas kõnes seletas, kuidas ta olla endale vahukulbiga kohvi keedupotist kruusi tõstnud.

Kvasarid

Seal tähises-tähises taevas,
üks salalik- kauge objekt.
Kahtlane kiirgus sealt laekub,
kus spektrijoonest saab mets!

Kuniks ööd on veel kevadiselt pimedad, sobiks veel ühel pikka aega küllalt hämarana püsinud teemal rääkida.

Esiteks hakati otsima optilisi vasteid suhteliselt tugevat kosmilist raadiokiirgust emiteerivatele objektidele. Nii avastati raadiogalaktikad, kus raadiokiirgust lähetav piirkond kippus ulatuma oluliselt suuremale piirkonnale kui optikas leitud vaste. Kuid ärme neile praegu suurt rõhku asetame.

Alates 1960. aastast hakati raadiokiirguse järgi leidma optilises lainealas esmapilgul justkui tavalisi tähti. Esimene avastatu sai katalooginimeks 3C 273. Selliseid tähti spektraalselt edasi uurides hakkas aga kiiresti silma, et taolised, Maalt vaadates küllat tuhmid, kuid siiski tavaliste tähtedena paistvad „raadiotähed” on väga imelike spektritega, mida ei suudetud ühegi aatomi (ega molekuli) laoboratoorse spektriga seostada. (Spekter on uuritava objekti kiirguse jaotus lainepikkuste (või sageduste) järgi.) Selliseid saladuslikkuse loori taha jääma kippuvaid objekte kogunes rohkem kui üks.

Suur samm edasi astuti 1963. aastal, kui ühel sellisel objektil, just sellelsamal esma-avastatul 3C 273, õnnestus M. Schmidti nimelisel uurijal need imelikud heledad jooned ära tuvastada: tegu oli kõige lihtsama ja rikkalikuma aine, vesiniku nn. Lymani seeria joontega. „Viga” oli selles, et need jooned asusid ootamatult hulga „maad” pikematel lainepikkustel kui „tarvis”. Nüüd oli lõng üles võetud ja tundmatud kiirgusjooned (kogu vesiniku Lymani seeria, mõnede muude ainete jooni ka) pandi paika ka teiste vaadeldud, kvasarite aunimetuse saanud objektide, spektrites. Kõigil neil esines ülimalt suurel määral spektrijoonte nihe, nn punanihe. Suur punanihke väärtus viitas omakorda, et kvasarid peavd asuma ülimalt suurtel kaugustel. Kuid mida siit järeldada saab? Võrdlevad vaatlused ja arvutused näitasid, et kvasarite absoluutsed ehk tõelised heledused peavad olema ligi paarkümmend korda suuremad suurimate teadaolevate hiidgalaktikate absoluutsetest koguheledustest!

Kvasarijahist teleskoobiga

Muide, seesama kvasar 3C 273 jäi pikaks ajaks näiva heleduse poolest heledaimaks kvasariks taevas ning arvestades ka selle absoluutset heledust (ikkagi täiesti „ausa” kvasari mõõtu kvasar), võib seda ka praegu heledaimaks pidada. Kvasari näiv heledus on 12.9 tähesuurust ja see paikneb Neitsi tähtkujus, eks sellepärast see teema just nüüd, aprillis, saigi üles võetud.

Püüame siis selle kvasari justkui kuidagi kinni ka. Asub see Porrimast (gamma Vir (3.4 tähesuurust)) 2.6 kraadi loodes (lõunakaares asumise korral ülal ja paremal). Kvasar 3C 273 paikneb 3 kraadi kaugusel kagu pool (allpool vasakul) galaktikast M61. Ega siin tegelikult muud targemat teha pole kui kasutada koordinaate.

Alfa: 12h 29m 06s ; delta: 2º 3´ 9´´

Peab siiski tunnistama, et nii tuhmi objekti otsimine ja vaatlemise proovimine pole eriti suurt kasu toov tegevus. On ju ka Pluuto kui teadaolevalt üpris kehvalt, vaid erinevatelt taevafotodelt otsitava taevakeha heledus vaid alla poolteise tähesuuruse väiksem.

Kvasari 3C 273 asukoht ehk vaatesuund Neitsi tähtkujus

3C 273 on ka ühtlasi meile üks lähemaid kvasareid, asudes „vaid” 2.4 miljardi valgusaasta kaugusel. Kilomeetrites tuleb see „veidi” suurem arv, 2 270 000 000 000 000 000 0000, ehk 2.27 korda 10 astmes 22. Tuleb siiski arvestada, et nii suured kaugused Universumis pole päris lihtlineaarselt määratavad, vaid olenevad kasutamiseks valitud Universumi kosmoloogilse mudeli õigsusest. Arvestades ka äsjatoodud märkust, peaks
3C 273 absoluutheledus olema -26.9 tähesuurust, küllaltki kvasarite „harju keskmise” kandis. Kaugust määrava punanihke väärtus z = 0.158.

Kvasarite heledus pole siiski konstantne, see kehtib ka 3C 273 kohta.

Tuleb siiski märkida, et konkurents nii lähima kvasari kui ka heledaima kvasari tiitlile on olemas. Teisalt kiputakse kvasariteks liigitatama ka mõnda lihtsalt aktiivset galaktikat, mille aktiivsus kvasari mõõtu välja ei anna. Eks see piir olegi tegelikult hägune. Praegu teadaolevalt heledaim kvasar (näiv heledus 12.2 tähesuurust) on
4U 0241+61 Kassiopeia tähtkujus. Absoluutne heledus on sellel objektil -25 tähesuurust (seega tegelikult märksa kesisem kvasar kui eelmine). See objekt peab eelnevat arvestades meile lähemal olema ja ongi. Siit omakorda järeldub kohe, et väiksem peab olema ka punanihe: z =0.044, See objekt on Eestis mitteloojuv, asub aprilliöösiti põhjakaares Kassiopeia tähtkujus, laias laastus vastassuunas Neitsi tähtkuju hallata olevale kvasarile 3C 273.

Kvasari 4U 0241 +61 koordinaadid:

alfa: 2h 44m 58s ; delta: 62º 28’ 7’’

Peab siiski tegema möönduse, et selle objektiga on seotud mitmeid segadusi nii koordinaatide kui heleduse osas.

Lähima kvasari au võiks (ehk) riputada objektile: 3C 465 punanihkega z = 0.030. Näiv heledus 13.3 tähesuurust, absoluutne heledus -23 tähesuurust, seega kvasarite mõistes juba üpris kesine. Objekt paikneb Pegasuse tähtkujus, mis on teatavasti aprilliöödel nähtamatu.

Millega on üldse tegu?

Läheme kvasarite uurimise ajaloo suunas tagasi. Tekkis uus küsimus: mis objektid need sellised ikkagi on?
Väliselt justkui tähed, aga palju heledamad võrreldes isegi võimsaimate, sadu miljardeid päris-tähti sisaldavate galaktikatega. Siit hiiliski sisse ka nimetus kvasar. Edasistel tähistaeva inspekteerimistel avastati suhteliselt ootamatult ka kvasareid, mis raadiokiirguses olid suhteliselt nõrgad. Kuid ka need kvasarid kiirgavad ikkagi peaaegu terves elektromagnetlainete diapasoonis. Nii et kõigil kvasaritel on võimsust väga palju ja jääb ülegi! (Kuid hirmu ei tasu siiski tunda, kuna kvasarid asuvad ju väga kaugel. „No mina küll jõuan neil iga kell eest ära joosta!”, nagu Tiguvälja Teet teisipäeval lahvka juures praalis.)

1973. aastast suudeti mõõta ühe kvasari kui „”tähe” normaalsest mõneti suurem kujutis. Sellest alates tulid astronoomid aegapidi järeldusele, et kvasarite puhul peaks tegu olema hoopiski ülikaugete (ja seega noorte) galaktikate väga heledate tuumadega. Alates 1997. aastast on kvasarite ümber olevaid galaktikaid endid ka otseselt selgelt jäädvustatud. Meile paistavad need galaktikad väga tuhmid vaid väga suurte kauguste tõttu. Galaktikate välised osad ei kippunud varem, kehvemate teleskoopide ja kiirgusvastuvõtjate ajastul, lihtsalt sel põhjusel paistma, et need kiirgavad oluliselt nõrgemini kui nende kvasaritest tuumad. Ning ärme unustame, et suhteliste (mitte absoluutsete) heleduste arvestuses (nagu nad peale vaadates tunduvad) on ju ka kvasarid väga tuhmid objektid. Palja silmaga ja õigupoolest ka läbi tavalise amatöörteleskoobi vaadates pole ju kvasareid näha. (Ka siin korduvalt mainitav kvasar 3C 273 oma ümmardatult 13. tähesuurusega on tuhm mis tuhm).

Hubble teleskoobi foto kvasarist 3C 273. Vasakul on näha ka gaasijuga, mis väljub pildil nähtamatust ümbrisgalaktikast.

Kaugused kvasariteni on tõesti ülimalt suured, ega veelgi kaugemalt palju kraami paistmas polegi, kui välja arvata Universumi mikrolaineline taustakiirgus. Kuna kvasarid asuvad tõesti suisa „maailma alguses” ja seda mitte ainult ruumilises, vaid ka ajalises mõttes, on tegu just nimelt noorte galaktikate heledate tuumadega.

Hubble teleskoobi foto kvasarit 3C 373 ümbritsevast galaktikast. Väga hele kvasarist tuum on varjestatud.

Aga mis „loomad” need kvasarid seal kaugete glaktikate tuumades siis ikkagi on? Üldine seletus on, et kvasareid, neid üliaktiivseid ja seetõttu oma olemuselt väga heledaid objekte „kütab” neid ümbritsev üpris tihe laetud osakestest koosnev plasmamaterjal, mis kvasari päris keskmes oleva tsentraalse (ülimalt massivse ja ka väga suurte väliste mõõtmetega) musta augu suunas ülisuure kiirendusega keereldes ja pööreldes langeb. Protsessiga kaasneb lisaks, magnetväljade lahke abiga, ka dünaamiline hõõrdumine. See aspekt põhjustab kiirgumise „hargnemist” peaaegu kõikidele mõeldavatele lainepikkustele (ehk sagedustele). (Kiirused on mõistagi ka suured, kuid kiirguse põhjustab just osakeste suur kiirendus.) Soodsaimad tingimused, et galaktika tuum paistaks kvasarina, ongi just noortel, alles välja kujunevatel galaktikatel, sest veel mitte tähtedeks koondunud materjali ja ka tähti tervikuna, mida must auk neelab, tuuma läheduses leidub.

Meenutame, et kvasarite kiiratavad spektrijooned asuvad uskumatult „valede” kohtade peal. Mainitud hele Lyman-alfa kiirgusjoone laboratoorne lainepikkus on 121,6 nanomeetrit, seega päris kaugel ultavioletses spektripiirkonnas. Esimestel avastatud kvasaritel ol Lyman-alfa joon küll hulga maad „punasemas piirkonnas”, kuid siiski endiselt UV-alas. Leitud on aga kvasareid, mille Lyman-alfa joon on nihkunud optilisse lainealasse ja isegi sealt edasi lähis-infrapunasesse kanti (olles siis juba jälle optilises kiirgusdiapasoonis nähtamatu). Kaugeima praeguseks avastatud kvasari punanihke indeks z = 10.1, sellele vastab hiigelkaugus 13.2 miljardit valgusaastat.

„Lymani mets”

Lyman-alfa (hääldades: “laimani alfa) kiirgusjoon tekib siis, kui vesiniku aatomis siirdub selle ainus elektron esimeselt ergastatud energiatasemelt põhiolekusse. Võimalik on ka vastassuunaline üleminek, sel juhul tekib samal energeetilisel kohal (121,6 nanomeetrit laboritingimustes) hoopis neeldumisjoon, mis viitab mujalt saabunud kiirguse nõrgenemisele.

Nüüd siis siirdume luuletuses lubatud metsa. Uurime jälle Lymani alfa-joont, mis oma suhtelise tugevuse tõttu on oluline „asitõend” kvasarite spektrite mõistmisel.

Kvasarite spektrite uurimisel tekkis nimelt järjekordne küsimus.
Mida kujutab endast Lyman-alfa kiirgusjoonele lisanduv arvukas neeldumisjoonte rivi, mis jääb kiirgusjoonest lühemate lainepikkuste poole? Pikapeale tuli möönda, et ka need neeldumisjooned on tegelikult Lyman-alfa tekkega jooned, kuid miskipärast viitavad nende asukohta väiksematele ja lisaks ka erinevatele punanihetele. See ongi see „Lymani mets”.

Astronoomid on siiski aegapidi välja peilinud, et mainitud neeldumisjoonte võrgustikku ei tekita mitte kauge kvasar ise, vaid neutraalset vesinikku sisaldavad kosmilised gaasipilved, mis jäävad kvasarilt tulevale valgusele ette. Olenevalt kaugusest Maalt vaadates, neelavad need gaasipilved kvasari kiirgust, tekitades ikka selle Lymani alfa joone, kuid sedapuhku neeldumisjoone. Ühe gaasipilve käest vabalt pääsenud footonid kohtuvad kusagil oma teel järgmise, Maale lähema pilvega, siis tekib uus neeldumisjoone komponent jne.

Sellist „metsa” hoolega uurides, kasutades kvasarite intensiivset kiirgust, saab üha täpsemalt kaardistada vesinikupilvede tihedust ja jaotust maailmaruumis ja nii ka tehakse. Teatavasti aga on vesinik Universumis väga tähtis aine, mille järgi saab ennustada uute tähtede tekkevõimalusi ja võrrelda seda olemasolevate ning juba kustunudki tähtede arvukusega. Kuid see on juba pika ja mitmeastmelise täheteaduse tegemise näide.

Kõige kaugemate avastatud kvasarite korral (punanihkest tulenev kauguse mõõt z = 6 või veelgi rohkem) on lühemalaineline spekter alates Lymani kiirgusjoontest teistsugune kui äsja sai kirjeldatud (õieti nagu „põlegi” teist!), see viitab juba teistele, veel üldisematele kosmoloogilistele põhjustele.

Kvasarite väiksemad vennad

Kas ka meile lähemal esineb kvasareid? Esineb, kuid vaid nende „kergemate versioonidena”. Need on tuntud mikrokvsaritena, aktiivsete galaktikatena, osa neist nimetatakse Seyferti I või Seyferti II tüüpi glaktikateks. Osa aktiivsetest galaktikatest on tuntud suure ruumilise ulatusega raadiogalaktikatena. Nende objektide lähem käsitlus ei paista siiski käesolevasse loosse ära mahtuvat. Muuseas, aktiivsete galaktikate aspektis tuleb jälle kord nimetada galaktikat M81 seoses tuuma piirkonnas toimuvaga, samuti ka selle väga huvitavaks tähetekkepiirkonnaks osutuvat naabergalaktikat M82. Tundub, et need galaktikad on koguni üksteisega kokku põrganud (st üksteisest läbi liikunud) ning selle kokkupõrke „järelkajad” on siiamaani jälgitavad.

Aktiivsetes galaktikates tuumade „põrgukatel” küll keeb, kuid mitte nii intensiivselt kui kvasarite puhul. Galaktikad, need meile lähemad kui kvasar-tuumadega galaktikad, on ühtlasi ka vanemad ja nende keskmete lähedalt on põhiline materjal juba tsentraalsesse musta auku neelatud või ka enne seda „ohutus kauguses” tähtedeks saanud. Tõsi küll, asi oleneb ka vaatesuunast. Kui vastavat galaktikat täpselt külje pealt vaadata, ei paista ka kvasar „päris „kvasarina”. Samas, nii lähedastel kui ka suhteliselt suurematel kaugustel Maast (ühtlasi Päikesest ja ka Linnuteest) ei ole kvasareid siiski avastatud. Ju siis nii lähedases ruumis (ja ajas) kvasareid ikkagi pole.

Kvasari „jäänuk”, must auk, on olemas ka täiesti nn rahulike galaktikate keskmetes, meie Linnutee sealhulgas. Mingil määral toimuvad kvasari-taolised protsessid siiski ka sellistes galaktikates, kuid „intensiivuse nupp” on kõvasti maha keeratud olekus. Ka mõne massivsema tähtede kerasparve keskmes on must auk, ega needki saanud täiesti „näljas olevatena” tekkida..

Uudiseid rohepöörde rinnetelt

Kvasari saaksime aga ise teha küll! Nt Andromeeda galaktika (kuigi aprilliöödel kahjuks kehvas asendis) on niigi ilus, teeksime ta õige tema tuuma (uuesti) kvasariks muutmisega veel oluliselt ilusamaks! Selleks oleks vaja lihtsat tööd: võtame mõne teise galaktika, nt kaks Andromeeda elliptilist kääbuskaaslast M32 ja M110. Vaja on puistata neist esmalt üks, siis kohe sujuvalt ka teine aegamööda Andromeeda põhigalaktika, M31, tsentrilähedase piirkonna suunas laiali. Juurdepuistetava piirkonna valikul tuleb küll päris täpne olla, samuti on oluline ka puistamise kiirus, nii et jukerdamist omajagu oleks, aga lõpptulemus saaks ju uhke! Paar isikut on siiski selle idee kohta öelnud, et „midagi on pildil valesti”, aga ega siis saa ka uskuda kõike, mida sulle räägitakse. „Peaasi, et pipar oleks lahustunud ja pööre oleks roheline!” nagu ütleb alati Poldivälja Paavel, kui ta järjekordse mutri on puruks keeranud ja õigus kah!

Viimati tsiteeritud lause kõikehaarava sügavuse ja ulatuse tõttu võeti Paavel muuseas ka Helsingi Ülikooli audoktorite konkurentsitihedasse järjekorda. Kusjuures on lootust, et lähikuudel võib asi ka asjaks saada. Kuigi see polnud hädavajalik nõue, panime siiski veel omalt poolt külakogukonna otsusega Paavli kindluse mõttes ka põhikooli lõpueksamitele kirja.
Paavel on ju Ilmeni Internaatkodust ka juba ammu väljas, väljakirjutamise ametlike dokumentidega tegeleme samuti hetkel hoolega.

Soovides Poldivälja-mehale tema peatsel akadeemilisel kõrgpilotaažil seiklemisel edu, peaks üldiselt vist tasapisi hakkama jutulõnga kokku sõlmima.

Noppeid ühest tavalisest füüsika tunnist

„Austatud klass, järgmine tunniteema on: „Rasked esemed, allakukkumine ja gravitatsioon”. Vastajaks on õpilane Kiir ja küsimuse esitajaks härra Laur. Palun.”

„Aitäh, lugupeetud köster. Lugupeetud õpilane Kiir. Küsimus. Kas üles tõstetud raske ese kukub gravitatsiooni mõjul alla, kui see lahti lasta? Palun vastake mulle konkreetselt ja selgelt jah või ei ning ma palun, ärge ajage seosetut juttu nagu te seni olete alati ajanud. Aitäh.”

„Aitäh. Vastates teie küsimusele, peame me kõik võimalused laual hoidma. Ma ei saa eseme eest vastata, peate küsimusega eseme enda poole pöörduma. Esemed on muide väga jutukad, olen isiklikult nendega paljudel koosolekutel, veel enam aga omavahel vestelnud. Teie vihje gravitatsioonile on väga kaval ja te püüate mind rünnata, aga me ei tea mitte kunagi, millal gravitatsioon katkeb, ma olen teile sellest juba mitu korda rääkinud ja kas te olete ikka päris kindel, et te lasete eseme lahti või ainult lubate seda? Kas te võite mulle vastata, et te ikka lasete eseme lahti?? Vastake!!! Aitäh!”

Aitäh. „Mul on küsimus tunni toimumise kohta härra kõstrile. Kuulsite ise: Kiir keeldub küsimusele vastamast ja esineb selle asemel täiesti segase jutuga. Ma ei saanud Kiirelt vastust, palun kutsuge ta korrale ja käskige vastata!” Aitäh.

Aitäh. „Härra Laur, ma ei saa sekkuda, kuna küsitav püsis teemas. Mina igatahes kuulsin selgeid vastuseid. Küsisite: „Kas üles tõstetud?” Vastus oli „Jah!” Küsisite: „Lahti lasta?” Vastus oli „Ei!”. Küsisite: „Kukub alla?” Vastus oli: „Vastake!!!” Kiir andis täiesti ammendavad ja täpsed vastused. Ma kutsun hoops teid korrale, teil pole õigust õpilast Kiirt selliste koolikiuslike küsimustega ärritada!”

„Härra köster, ma küsisin ju vaid ühte konkreetset ja seejuures ülilihtsat asja ja vastust ei tulnud. Hinne Kiirele saab olla vaid üks! Asi paistab koguni palju hullem olevat; kõik said praegu ja on varemgi saanud kuulda ja näha, et Kiire esinemine viitab adekvaatsuse täielikule puudumisele, kooliküpsusest on asi hoopiski kaugel! Ma ei tahaks seda küll välja öelda, aga probleemi lähemaks käsitlemiseks tuleks kaaluda õpilase Kiire juhtumi uurimiseks psühhiaatrite konsiiliumi kokkutulekut, kas te ei leia?”

„Seda viimast ettepanekut toetan ma täielikult!”

„Lible, kes sinul lubas veel siin ringi hiilida ja veel ka sõna võtta! Vait! Uks kinni! Härra Laur, nagu ma juba ütlesin, te üha solvate rängalt kõrgestisündinud Kiirt. Lisaks peate te hoopis vastajale tänu avaldama, kuna väga austatud õpilane Kiir väärib hoopis kolme viite korraga! Ta vastas kahele lisaküsimusele koguni ennetavalt! Lisaks püsis ta jälle ka teemas! Mina vist ka. Tänan teid vastamast, lugupeetud Kiir. Palun ärge kurvastage, kohe saate kommi! Kas ma löön kohe uuesti teie saapanööbid läikima? Kuulutan sellega tunni lõppenuks!”
(Sosinal): „Kuule, rentnik, ütle õige, kus me oleme, miks me siin oleme ja kuidas me siia saime ning mine tee Kiirele pai!
(Röögatades): Lible, jälle sina! Mine kohe eemale! Vipper ja Imelik, mida te tahate! Tõnisson ja Kesamaa, te peate otsekohe taanduma! Järveots, ma hoiatan! Toomingas, ma olen köster! Aaaappiiii.ii.i…! Pää-ää-stkee…ee Ki..kik..eri..kii..iiir..!” (kole kisa mitmest suunast, kolin, pikapeale vaikus)

Ruumi üksijäänud rentnik keerutab vuntsi ja ümiseb omaette arusaamatus keeles:
„Kuut pai, tsõu,
juu mast kõu,
mio-maio….”

Veidi hiljem, mõtlikult:
„Diogenes tünni seest (nagu tal mood),
vaid lausub: ”Jajah, või et nõnda on lood!””

…………………………………………………

Kultuurisoovitus peale tunde jäänutele ka. Püsides kõstri ja Kiire eeskuju järgides samuti, ehkki vaid osaliselt, teemas, võiks sedapuhku soovitada ringhäälingu arhviist Vanalinnastuudio etendust „Ei mingit kahtlust” (ETV 1983). Kindlasti vaadake ka teist vaatust.

Nojah, ja igaks juhuks ka see jutuksolnud Kontori lugu:

https://www.youtube.com/watch?v=r1K_TmZ7h1M
ning:

https://www.youtube.com/watch?v=t5ImncN-rQc

(Viimatise loo eestikeelne kokkuvõte juba järgmises osas!)

Kuu faasid

• Viimane veerand: 2-sel kell 6.15;
• Kuuloomine: 8-ndal kell 21.21;
• Esimene veerand: 15-ndal kell 22.13;
• Täiskuu: 24-ndal kell 2.49.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Järgneb (kindlasti veidi lühemana)…

Astronoomia-aasta 2023

Laurits Leedjärv ja Heleri Ramler

Uue aasta esimeses Tartu tähetorni astronoomialoengus vaatavad möödunud aasta saagile ja saavutustele tagasi kaasprofessor Laurits Leedjärv ja tähefüüsika teadur Heleri Ramler Tartu observatooriumist.

Antakse lühiülevaate suurest kosmilisest plaanist – James Webbi kosmoseteleskoobi edusammudest ning Euclidi stardist.
Räägitakse ka eksoplaneetide uurimisest Tõraveres.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud!

Augustis käib Päike juba mõneti madalamalt kui kahel eelmisel suvekuul. Kuu esimesel dekaadil asub Päike tähekaardil Vähi tähtkuju taustal. 11-ndal augustil liigub Päike Lõvi tähtkujju. Kuigi august võib mõnel aastal olla juba küllaltki sügise nägu, on hetkel ülevalolev Eesti absoluutne maksimumtemperatuur +35.6 kraadi mõõdetud just augustis. Kusjuures mitte ka väga kuu alguses, vaid 11-ndal kuupäeval, 1992. aastal. Enne seda aastat jäid absoluutsed aastamaksimumid juulikuuse, mõned kümnendikud kraadi vähem.

Planeedid augustis

Kui arvestada kokku heledust ja vaatlusaega, siis kõige vägevamalt paistab augustikuus Jupiter. Negatiivne aspekt on küll see, et planeet paistab hommikupoole ööd ja kes see väärtuslikku uneaega kulutada tahab. Samas Jupiteri vaatlusaeg üha pikeneb ja kuu lõpupoole paistab Jupiter enamuse ööst, tõustes ka päris kõrgele taevasse. Jupiter asub Jäära tähtkujus, olles heledam kui -2 tähesuurust. Umbes 8 kraadi kaugusel piki ekliptikat Jupiterist ida pool paistab Uraan, asudes ka Jäära tähtkujus, selle idapiiri lähedal. Kuid Uraan on 6. tähesuuruse „täht”, maksimaalne heledus on täpsemalt 5.8 tähesuurust. Sellise objekti palja silmaga kindla nägemise peale ma kihla ei vea. Kuigi Uraani nägemine on võimalik. Teleskoobi kasutamine on palju parem ja kindlam. Ka paari selgelt eristuva tumedama vöödiga Jupiter koos oma 4. suurima kaaslasega on objekt, mida tasub teleskoobiga vaadelda. Võimalik, et näha on ka Suur Punane Laik, kuid selle jaoks on vaja esiteks seda, et Laik on parajasti meie poole suunatud küljel ja kujutis peab ka hea olema.

Kuu on Jupiteri lähistel 7-ndal vastu 8-ndat ja 8-ndal vastu 9-ndat augustit.

Saturn paistab kogu öö, asudes Veevalaja tähtkujus. 27-ndal on Saturnil vastasseis Päikesega. Heledus on Saturnil 0.4 tähesuurust. Saturn liigub öö jooksul suhteliselt madalas kagu-lõuna-edekaares. Siiski on Saturni asend taevasfääril mõneti paranenud võrreldes üpris mitme järjestikuse varasema aastaga.

Saturn on teatavasti ka tuntud kui uhke rõngaga planeet. Tegelikult on asi hoopis nii, et palju erineva heledusega rõngaid on üksteise sees ning ükski osarõngas pole ka tegelikult kompaktne rõngas. Kokku on tegu lugematu hulga Saturni miniatuursete kaaslastega, mis tiirlevad ümber Saturni, selle ekvaatori tasandis. Püüame siis võimalusel ka seda Saturni keerulist, kuid ilusat süsteemi ise teleskoobi abil vaadata! Kuu on Saturni lähistel 2-sel vastu 3-ndat ja 3-ndal vastu 4-ndat augustit, kõige lähemal aga 30-ndal vastu 31-st augustit.

Veenus esialgu ei paista. Planeet on 13. augustil alumises ühenduses Päikesega. Kuid 22. augusti paiku ilmub Veenus hommikuti koidutaevas nähtavale. 10 päevaga, mis kuu lõpuni kulub, pikeneb Veenuse vaatlusaeg 2 tunnini. Teisisõnu, kuu lõpus tõuseb planeet 2 tundi enne Päikest. Veenus on nii hele, et ületab ka Jupiteri heleduse, olles mitu komakohta heledam kui -4 tähesuurust. Nii nagu juuliski, on Veenus teleskoobiga vaadates jälle kena kuusirbi kujuga, kuid sirp on nüüd vastupidise orientatsiooniga. (Tuline tuhat, ka see sõna on vabakäigu-hullude poolt ära rikutud!)

Veenus paikneb Vähi tähtkujus. Kahjuks on vaatlusaeg veel siiski liiga lühike, et palju tuhmimate päris-tähtede taustal tähele panna Veenuse liikumise retrograadsust. See tähendab seda, et Veenus liigub sodiaagivöö taustal aegapidi vastupidises suunas ehk lääne poole. Juulis oli ju Veenus Vähist idapoolsemas, Lõvi tähtkujus.

Oi, see retrograadsus! See on astroloogide „teaduslik põhisammas”, sõna mille tähendust katsutakse hoida salapära loori all. Ka Saturn liigub parajasti retrograadsena, koguni mitu kuud jutti. Kuid Jupiter on tubli poiss, liigub täitsa mitteretrogaadselt.

Kuid olles „Päikesesteemi kontrollikotta saatmiseks mandaadi kätte saanud”, läheb juba järgmises kuus ka Jupiter „astroloogilise ula peale” ehk hakkab retrograadselt liikuma: „juba vastuvõetud toetused oma looduslikele kaaslastele saavad muuhulgas siis kiiresti tagasi võetud!” Alles „näärivana oodates”, 31. detsembril, saab Jupiterist jälle „tore poiss”, hakates päripidi liikuma.

Kuu lõpus, alates. 23. agustist, läheb ka Merkuur „sassi” ehk retrograadseks kätte. Aga stopp! Astroloogide õhin läheb vastupidiselt liikuva Merkuuri puhul erilisse resonantsi! Kasulik on selliselt võnkuva silla pealt eemale hoida! Merkuuri pole terve augusti jooksul ju nähagi, nii et hoiame Merkuursit praegu eemale! Marssi ka augustis ei näe, kuid Marss on praegu eeskujulik: mitte juttugi retrograadsusest. Seega on Marss praegu astroloogilliselt igav ja täidab sabaga närilise osavusega üleliidulise parteikomisjoni nõudeid.

Jupiter, Io ja valguse kiirus

Jupiter paistab tänavu augustis siis hommikutaevas. Jupiteri nime all tunti vanade roomlaste mütoloogias peajumalat, kes oli muidugi väga tähtis tegelane. Rooma riigi ajalugu polegi aga üleni eriti ilus; selle läänepoolse osa kapitaalset allakäiku ja hävingut kiputakse võrdlema ka tänapäeva lääne tsivilisatsiooni täie hooga käimasoleva loojanguprotsessiga. Meiegi oma kodumaal näeme seda viimasel ajal väga tihti täies oma koleduses.

Siiski pole planeet Jupiter väärt, et teda roomlaste süü läbi halvasti koheldaks. Püüame siis veidi rääkida Jupiterist kui abimehest teaduse arengule.

Veebruarikuu loo 3. osa lõpus oli korraks “iseprofessorite ajukapatsiteedi” „ülistamiseks” mainitud ka teemat valguse kiiruse mõõtmisest, õigemini sellest, kuidas seda mõõta ei saa. Peaks ehk siiski ka veidi juttu tegema, kuidas seda ometigi tehtud on.

Esimene, kes proovis valguse kiirust mõõta, oli Galilei, kes 1600. aastal tunnistas, et ainus tulemus oli arusaam, et valguse kiirus on väga suur ja selle väärtuse mõõtmine ebaõnnestus. Kuid tegelikult oli ka see tulemus oluline.

Esimene, kes aga valguse kiirusele konkreetse väärtuse sai, oli taanlane Roemer, 1676. aastal. Roemer vaatles Jupiteri kaaslaste varjutusi, keskendudes Io-le, mis suurima läheduse tõttu Jupiterile liigub oma orbiiidil ümber Jupiteri kõige kiiremini. Õnneks oli siis juba „teleskoobiajastu”, muidu poleks keegi Jupiteri neljast suurimast kaaslasest midagi teadnudki, veel vähem nende liikumist hoolega uurida saanud.

Roemer leidis huvitava asjaolu: Io väljatuleku moment Jupiteri varjust hakkas eeldatust ajahetkest üha hilinema ja hilinema. Seejärel hakkas Io üha varem nähtavale ilmuma. Kogu selle ajalise muutlikkuse edasi-tagasi ulatuseks hindas Roemer 22 minutit. Kui aasta oli täis saanud, klappisid Io taasilmumised uuesti. Roemer tegi õige järelduse, et põhjus on Jupiteri ja Maa vahekauguse perioodilises muutumises. Kui Jupiter on Maast kaugemates asendites, kulub ka valgusel Jupiterilt (ja tema lähiümbrusest, kus asuvad ka kaaslased, sh Io) Maale jõudmiseks rohkem aega. Roemer püüdis selle järgi ka valguse kiiruse väärtust arvutada. Esimene arvestatav, ehkki üpris ligikaudne hinnang valguse kiiruse väärtusele siit ka tuli. Peab muidugi arvestama, et kogu aasta jooksul ei saa Jupiteri ega tema kaaslasi järjepanu jälgida, sest mingil ajavahemikul, sealhulgas suurima vahemaa aegu Maast, kaob Jupiter Päikese kiirtesse ja pole nähtav. Eks siit tulene ka üks põhjustest, miks valguse kiiruse mõõtmine Roemeril tänapäeva mõistes väga täpne ei olnud. Kuid see oli oluline verstapost valguse kiiruse mõõtmisel.

Edaspidi tehti valguse kiiruse mõõtmiseks mitmeid maapealseid katseid, kasutades pöörlevaid hammasrattaid ja peegleid.

1879. aastal sai oma tulemuse kirja A. Michelson, enam küll tuntud eetri olemasolu välistanud katse ühe sooritajana. Michelsoni saadud valguse kiiruse väärtus on juba kaunis lähedane tänapäeval tuntud väärtusega, ümmarguselt 300 tuhat kilomeetrit sekundis.

Edaspidi täpsustati valguse kiiruse väärtust üha täiustatud katseseadamete abiga.

Päris halb õnn aga oleks füüsikatudengil, kes saaks optika praktikumis ülesandeks valguse kiiruse määramise Roemeri meetodil! Ülikoolis on üldjuhul ikka olnud kohustuseks, et iga praktikumitöö tuleb valmiskujul esitada peale tööloa saamist juba nädala – kahe jooksul…

Praeguseks ajaks tunneme valguse kiirust konstandina:
c = 299 792 458 m/s ehk
1 079 252 848.8 km/h . (Seega ligikaudu miljard kilomeetrit tunnis!) Ometi jõuab valgus tähtedelt meieni parimal juhul mõnede aastate jooksul, rõhuval enamusel juhtudest kulub veel oluliselt kauem aega. Seega tähti vaadates vaatame me tegelikult ammumöödunud aegadel kiiratud valgust! Õnneks on maailmaruum ja selle väga arvukad täht-objektid tervikuna üldjuhul väga pikaajalise muutlikkusega, seega tinglikult saame enamikul juhtudest siiski rääkida ka tähtede ja tähesüsteemide hetkeseisu vaatlemisest.

Tähistaevas

Juulitaevas, eriti kuu kahel esimesel kolmadikul, vääris põhiliselt vaid Suvekolmnurga mainimist: ka augustiõhtutel paistvad kõrgel lõunataevas Veega ning Deeneb kõrgel ja Altair neist umbes poole jagu madalamal. Juulikuu lõpp oli siiski juba märksa täherikkam.

Augusti õhtutaevas. Otse allapoole jääb lõunasuund, lääs paremale, ida vasakule.

August on aga tuntud pimeda suvekuuna. Eks pimedus tähendab ka palju tähti; eeldame, et pilvi ei ole. Õhtune tähtkujude paigutus on sisuliselt sama mis juulikuus, nüüd on aga tähtkujud näha kogu nende ilus. Kui hakata lõunakaares suunalt alt ülespoole tulema, siis kuu algul võib lõuna-edelapoolse silmapiiri lähistel näha Antaarest ning tema ümbruses ehk mingit nappi osa ka ülejäänud Skorpioni tähtkujust. See osa on siiski päris kasin ja üha väheneb seegi. Antaares, punaka tooniga Skorpioni „peatäht”, kaob ehavalgusse augusti keskpaiku ning ega peale seda pole enam mõtet Skorpioni otsida.

Ambur

Skorpionist ida poole (vasakule) jääv Ambur on samuti Eestis vaadeldav vaid osaliselt, kuid augustikuu õhtupimeduses on selle vaatlemiseks kõige soodsamad tingimused, septembris ka. Amburi näha olevad tähed on suhteliselt heledad, kuid silmapiiri lähedus teeb vaatlemise raskemaks. Nähtava Amburi osa kohta mingi joonise soovitamine polegi nii lihtne, igaüks leiab sealt vast ise midagi, kui lihtsalt öelda: suhteliselt heledad tähed madalal horisondi kohal. Amburi tähtkuju suunas jääb meie Linnutee ehk Galaktika tsenter. Sellega seoses pole vist raske ette kujutada, et projektsiooniefekti tõttu jääb Amburi kanti ka küllalt palju täheparvi (nii kerasparvi kui hajusparvi) ning udukogusid. Kuid jälle segab see Amburi kehv asend, kui Eestist vaadata. Ligi pool tähtkujust koos sealsete süvataeva objektidega jääb üldse silmapiirist allapoole. Mõned objektid jälle tõusevad küll õige vähe ja lühikeseks ajaks üle silmapiiri, kuid paks atmosfäärikiht mõjub ikkagi vaatlemisele kahjustavalt. Mõni objekt tuleks siiski ära mainida.

Udukogud M20 ja M8. 21. detsembril asub nende vahel Päike.

Päikese “talvepesa” lähedal, nagu varemgi on juttu olnud, paiknevad kaks difuusset udukogu M20 ülalpool ekliptikat) ja M8 (ekliptikast allpool). Augustiööd peaksid võimaldama nende ülesleidmist, kui madalale suunamist võimaldavat teleskoopi kasutada. Üldiselt pole selliste teleskoopide leidmisega suuremat muret, enamus amatöörtelekoope niisugused ongi.

Muuseas vahemärkusena olgu öeldud, et sõna „amatöör” ei tähenda kindlasti midagi, mille üle peaks pahandama. Igaüks, kes tähistaeva vastu huvi tunneb, ei pea loomulikult selleks mitmed aastad ülikooli uksi kulutama. Taevasse vaadata, kas abivahendiga või ilma, saab ju igaüks. Seda on päris raske ka ära keelata, kui just inimesi uute „piirangute” loba katte alle suisa kinniste aknaluukidega tubadesse ei suleta. Kuid me ei luba seda endiga teha, eks ole!

Veel üks difuusne udukogu M17 asub Amburi põhjaservas, seega mõnevõrra kõrgemal kui kaks eelmainitut.

Hajusparv ja udukogu M16. Ülesvõte Hubble kosmoseteleskoobiga.

Veel veidi põhja pool, juba naabertähtkuju Mao (sabaosa) piirides asub M16. Mõnes kataloogis esineb ka M16 difuusse udukoguna, mõnes aga täheparvena. Hea kvaliteediga pildid aga on selle objekti teinud eriti kuulsaks. Hubble kosmoseteleskoobi ülesvõtted andsid võimsad kujutised, veel teravmad pilte samast piirkonnast on saadud uue, Webbi kosomosetelekoobi abiga, mis alustas oma tööd 2022. aastal, seega päris hiljuti. Nende kosmiliste sammaste kujutiste mastaapsust ja võimsust vaadates meenuvad miskipärast kuulsad King Kongi filmid (neidki on tehtud mitmeid).

Fragment eelmiselt pildidlt. Vasakpoolne ülesvõte Hubble kosmoseteleskoobiga, parempoolne Webbi kosmoseteleskoobiga.

Amburis on ka mitmeid hajusparvi, nt M23 ja M25, samuti väärivad märkimist kerasparved M22 ja M28. Need asuvad kahjuks umbes sama madalal kui neist paremale poole jääv M8, kuid leidmise hõlbustamiseks võik fikseerida tähe Kaus Borealis (lambda Saggitarius). M22 asub sellest tähest 2 ja pool kraadi ülal vasakul ning M28 1 kraadi jagu ülal paremal pool.

M75, kerasparv Amburi idaservas.

Amburi idaservas (vasakul ääres) paiknevast kerasparvest M75-st oli juulikuu loos seoses selle läheduses oleva Pluutoga juba juttu. Nüüd on öösiti pime, võib ju proovida Pluuto M75 abiga kätte saada. Vahest läheb korda, kui ilmad mitmel ööl lubavad.

Kaljukits

Amburist veel enam ida poole jääb Kaljukits. Seegi paikneb madalal horisondi ligidal. Õnneks tõuseb see tähkuju meie laiusel tervikuna silmapiirist kõrgemale. Kujund on päris konkreetne, kuid kahjuks on tähed päris tuhmid. Kujund meenutab see kujund mingit anumat, mille põhi pole tasane, vaid on kahest haarast koosnev ja terava tipuga.

Huvitavaid objekte siiski on. Tähtkuju ülal paremas nurgas asub Algedi (alfa Capriorn). Tegu on optilise kaksiktähega, mille komponendid pole füüsikaliselt seotud. Komponentide vahekaugus on 6.6 kaareminutit, nii et terav silm peaks suutma neid ka niisama eristada, lihtsam on seee töö binoklit või teleskoopi kasutades. Kumbki komponent eraldi pole samuti üksiktäht, kuid need aga ka füüsikaliselt seotud süsteemid. Vasakpoolne (teleskoobis parempoolne) komponentidest on kolmktäht: peatäheks on hilise G-klassi hiidtäht, mille valgust me põhiliselt näemegi. Selle ümber tiirutab oranz-punaste kääbuste paar, kaugus peatähest jällegi 6.6, kuid sedapuhku mitte kaareminutit, vaid 6.6 kaaresekundit. Nii et teleskoobis on ühe tähena paistev kaaslaste paar peatähest eristatav, kuid märksa tuhmim. Kääbuste paar ise niisama lihtsalt juba eraldi ei paista.

Algedi teise optilise komponendi peatäht on eelmisest pisut vähem hele, kuid omegi on just see tuntud kui “Algedi nr 1”. Ka see on sa G-klassi täht. Kuid asudes meist märksa kaugemal, peab ta teisest optilisest G-tähest olemuselt heledam olema ning nii ongi: tegu on G3Ib klassi ülihiiuga. Maalt vaadates sellel väga lähedal, 0.65 kaarersekundi kaugusel asub kaaslane, kuid liigse läheduse tõttu pole nad teleskoobis vaadates reaalselt eristatavad. Kolm nõrka komponenti, 10. tähesuurus ja vähem, 1 kaareminuti piires, on siin veel, kuid vähemalt 1 neist on omakorda lihtsalt samas suunas projekteerunud ehk on taaskord lihtsalt optiline, mitte füüsikaline kaaslane.

Algedi suunal, veel täpsemalt nr.1 – komponendi suunal, asub ka alfa-kaprikorniidide meteoorivoolu radiant. Augusti alguses võib veel selle nõrga voo esindajaid märgata, maksimum oli juuli lõpus.

Messier’ objektidest on Kaljukitse sattunud vaid üks, kuid see-eest jällegi kerasparv, M30. See objekt asub Kaljukitse kaguservas, juba kirjeldatud tähtkuju kontuuri vaskpoolsest osast allpool. Fikseerida võiks kontuuri vasakult teise heledama tähe Nashira (gamma Capricornus). Ja sõita teleskoobiga mõned kraadid kraadi lõuna poole ehk siis ligikaudsemalt öeldes otse allapoole.

Maokandja, Madu ja Kilp

Maokandja jääb Amburist paremale poole ja on päris suur, ulatudes oma põhjapoolse osaga täiesti viisakale kõrgusele. Midagi erilist Maoakandja paremale kaardunud tuhmipoolne tähekaar ei kujuta, küll aga on siin mitmeid kerasparvi, mida tasub vaadata: Kõige lõunapoolsemad M19 ja M62 ei kõlba asendi tõttu eriti kuskile, veidi kõrgemal asub M9, kuid veel kõrgemal paiknevad M10, M12 ja M14 on päris heas asendis. Oma viga on siin aga ikkagi – puuduvad head kergesti meeldejäävad tähtedest reeperid, mis neile osutuvad. Madaluselt umbes keskmises asendis olev M107 on ka peaaegu sobival kõrgusel, aga see kerasparv ise on kehvavõitu.

Tuleb ilmselt anda koordinaadid:

M10: otsetõus 16h 57m 9s; kääne -4º 5’ 58’’

M12: otsetõus 16h 47m 14s, kääne -1º 56’ 55’’,

M14: otsetõus 17h 37m 26s kääne -3º 14’ 45’’

M107: otsetõus 16h 32m 32s kääne -13º 3’ 14’’

M9: otsetõus 17h 19m 12s kääne -18º 30’ 59’’

Maokandjast lääne pool (õhtul madalas edelataevas) asub taevasfääri ainsa kaheosalise Mao tähtkuju paremini nähtav osa, mis on püsitise sirbi kujuline. Mingil määral on Mao kuju kaarekujulise Maokandja kuju vähendatud mastaabiga kordusväljaande moodi. Maost tasub otsida kerasparve M5, millest maikuu loos juttu oli.

Amburis on Linnutee väga hele, kuid madal asend ei lase Eestis seda nautida. Meil torkab silma Amburist kõrgemal olev heledam Linnutee tomp, mille piires on moodustatid tähtkuju nimega Kilp. Tähtkuju ise ei torka silma, aga just Linnutee peaks seda kergesti leida aitama. Messier’ kataloogist asuvad Kilbis hajusparved M11 ja M26. Neist viimane (allpool) on üsna kehvake, kuid M11 tasub rohkem vaatamist: peaaegu et kerasparv vaatab teleskoobist vastu.

Herculese, Lüüra ja Luige objekte

Detailid kipuvad juttu ummistama. Tuletame lühidalt meelde, et Maokandjast kõrgemale jääb Herculese tähtkuju. Hercules on suur tähtkuju, mis ulatub juba nii kõrgele, et ülemine pool on Eestis loojumatu. Tähtkuju ise, nagu sageli juhtub, pole eriti silmapaistvate tähtedega. Neist võib moodustada igasuguseid kujndeid, muuhulgas vägeva mehe kuju, kuid isiklikult meenub sinna vaadates halvasti ehitatud kolme pulgaga redel.
Herculest tasub siiski uurida, sest seal on vahvaid asju.

Kuulus Herkulese kerasparv M13.

Kõigepealt muidugi kuulus kerasparv M13. See jääb „redeli” kahe ülemise ja parempoolse „pulgaotsa” vahele. Hea silm võib juba ilma abivahndita midagi märgata, siiki soovitaks ikka telekoopi kasutada. Tähtkuju ülemises osas, ülemisest vasakust „pulgatähest ülalpool, asub M92, ligikaudu sama hea, kuid veidi väiksema heledusega kerasparv.

Nüüd vaatame Herkulese lõunapoolset osa, „redelist” allapoole. Näeme suhteliselt lähestikku kahte tähte. Alumine ja vasakpoolne on heledam. See täht on juba Maokandja liige, Ras Alhague (alpha Oph). Sellest ülalpool ja paremal olev tuhmim täht on aga Herkulese alfa, Ras Algethi.

Kaksiktäht Herkulese lõunaservas: Ras Algethi.

See ei ole küll siski Herkulese heledaim täht. Siiski tasub seda vaadata ka teleskoobi abiga. 4 ja poole kaaresekundi kaugusel teineteisest eristuvad kaks komponenti, mis on ka erinevat värvi.

Ka 95 Her väärib uurimist. Siingi on teleskoobis ilus kaksiksüsteem (nurkkaugus 6.3 kaaresekundit). See kaksiktäht on küll nõrga üksiktähena palja silmaga eristatav, kuid seda leida võib olla raske.

Kaksiktäht 95 Herculis

Paneks hoopis kirja koordinaadid:

otsetõus 18h 1m 30s ja kääne 1kr 35m 44s.

Võtame ühe kaksiku veel: roo Her. See täht on ka tuhm, kuid palja silmaga nähtav. Siin on leidmine parem: leiame „redeli” ülemise vaskpoolse tähe Fudail (pi Her). Leiame nüüd selle lähedal vasakul ja veidi kõrgemal oleva läheduselt teise arvestatava tähe ja see ongi otsitav.

Kaksiktäht roo Herculis. Ei tasu tähele panna kaari antud joonisel.

Teleskoobis peaksime nägema seda kaksikuna, nurkkaugus 4.2 kaaresekundit.

Hoiatus ka: halva kujutise korral võib mõnikord 4 kaaresekundi lähedane nurkkaugus olla kaksiku komponentide jaoks eraldamiseks liiga vähene, kuigi kasutatav aparatuur on üks ja sama. Kuid suveöödel on lootused eduks siiski enamasti head. Muidugi peab ikka selge ka olema…

Kuulus Lüüra Udu. Väga kerge seda leida polegi.

Herkulesest vasakul särab Veega, hele täht Lüürast. Veegast allpool ja vasaku, pisikese vankrikese kahe alumise ratta vahel on kuulus Lüüra udu ehk planetaarudu M57.

Ei tohi unustada neliktähte epsilopn Lyr, Veegast veidi ülal ja vasakul.

Vahva neliktäht Lüüras.

Veel Lüürast vasakule poole jääb Luik, see on kõrge tähtkuju Linnutee taustal, juhttäheks Deeneb. Siirdudes Deenebist alla vasakule, leiame esimese heledama tähe ja sellest veel alla vasakule minnes püüame leida ajalooliselt kuulsa kaksiku 61 Cygni.

Kuulus kaksiktäht, mida uuris Bessel.

Selle tähe kauguse uurimisel võistles kuulus Bessel meie kuulsa Struvega, kes uuris Veeega kaugust. Täht on tuhmike, kuid leitav. Teleskoop eristab kergesti ka komponendid, palun vaadake kui viitsite.

Ning muidugi veel Albireo (beeta Cyg), kirss tordil.
Luige lõunapoolse piiri lähedal asub kergesti leitav päris hele täht, mis teleskoobis jaguneb kauniks kahevärviliseks kaksiktäheks.

Albireo vaade teleskoobis. Heledam komponent varjab veel üht komponeneti.

Umbes poolel vahemaal M57 ja Albireo vahel on leitav veel üks Lüüra tähtkuju objekt, kerasparv M56

Mainida tuleb ka planetaasrudu M27, paikneb Luige piiridest lõunas, nõrkade tähtedega miniatuurse Rebase tähkuju piires. M27 justkui asuks kitsa noolekese turjal, see tähtkuju on tõepoolest Nool. Nool mahutab endas kerasparve M71.

Delta-akvariidid

Juba juuli teises pooles aktiveerus koos ööde pimenemisega suhteliselt tuntud, kuigi mitte just tihe meteoorivool, mille aktiivsuse hinnatav maksimum saabus 30. juuli ööl vastu 31. juulit. Oleksime nagu hiljaks jäänud selle vaatlemisega. Samas pole senised vaatlused näidanud, et see meteoorivool omaks hästi eralduvat maksimumi. Delta-akvariidid on nähtavad päris pikalt, ka veel augusti keskpaiku, pakkudes teatud konkurentsi kuulsale perseiidide meteoorivoole. Radiant asub Veevalaja tähtkujus, see on küll madalal, kuid agustiöö jooksul kogu öö üle horisondi.

Üldiselt avavad delta-akvariidid aasta teise poole heade meteoorivoolude hooaja. Avapoolaasta on selles osas palju vaesem. Augustis on põhjust meteooridest enamgi rääkida. Kuid teeme seda järgmises osas.

Aeg maha!

Augustis on reeglina öösiti suhteliselt soe, seega hea teha vaatlusi. Teeme siin siiski pausi, et jälle liiga pikaks ei läheks, juba ongi läinud.

„See oli kolmene!”, teatas korvpallimängu vilistav riigikohtunik, olles sooritanud vabaviske vastaste korvi.

Kuu faasid

1. Täiskuu: 1-sel kell 21.31
2. Viimane verand: 8-ndal kell 13.28
3. Kuuloomine: 16-ndal kell 12.38
4. Esimene veerand: 24-ndal kell 12.57
5. Täiskuu: 31-sel kell 4.35

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

Käes on jaanuar ehk näärikuu ja 2023. aasta! Jõulupühade traditsioonilised iga-aastased üritused on ära peetud (igaühel enda sisemisest ilust või teistpidi vaadates rikutuse astmest olenevalt kas kaunid, rahulikku meelt sisendavad kirikuteenistused või hoopis „visade hingede” jabur filmimaraton või ka midagi kolmandat).

Idamaa kalendri järgi algab kassiaasta, tuntud ka kui jäneseaasta. Tõsi küll, kasside ja jäneste aastane vägikaikavedu, kelle aasta see siis ikkagi rohkem on, algab veidi hiljem kui 1. jaanuaril, nimelt sedapuhku 22. jaanuaril. Meil siin Eestis on jaanuaris loomulikult südatalv: keskmiselt poolemeetrine tihe lumekiht, kõrged hanged ja sageli paugub 25-35 kraadine pakane. Kuigi arvatavasti on muidugi must või suisa roheline maa, pori ja pidev +5 kraadi. Tegelikult… tont seda teab…

Salapärased kvadrantiidid

Üheks kõige saladuslikumaks ööks aastas on kolmanda jaanuari öö vastu neljandat. Huvipakkuvad on samal põhjusel siiski ka eelmine ning järgnev öö. Küsimus on väga lihtne: kõik ei ole ette teada, mis vaatlushetkel selges taevas näha on. Konkreetsemalt: kas on näha palju „langevaid tähti” või mitte.

Kolmeks võimsaimaks meteoorivooluks aastas, vähemalt Eestis näha olevaist, loetakse kvadrantiide (jaanuaris), perseiide (augustis) ja geminiide (detsembris). Mõnikord loetakse neist kõige tihedamaks just kvadrantiide. Ometi leidub hulk taevahuvilisi, kellel pole just kvadrantiidide metoorivooga eriti mingit isiklikku kogemust. Just see lisabki eelmainitud öösse salapära, sest siis peaks olema kvadrantiidide maksimum. Radiant paikneb Lohe tähtkujus, seega Eestis alaliselt silmapiirist kõrgemal.

Peaks olema – milles siis probleem? Eks lähme siis vaatama! Noh, mõni meteoor ehk on mõne aja jooksul näha ka, kuid nende hulgas võib olla ka juhuslikke ehk sporaadilisi. Kus on siis lubatud tähesadu? Ning arvatavasti juhtub peatselt sügistalvisel ajal eriti sagedane mure – tekib lauspilvisus ja vaadata pole üldse enam midagi, kuigi öö on pikk.

Ometi on efektne kvadrantiidide vool olemas. Nõrku ilminguid avaldab see juba detsembri lõpust, kuid tippaeg satub 3. või 4. jaanuari peale. Tippaeg kestab aga lühikest aega, ainult mõne tunni, kui sedagi. Seepärast ongi kvadrantiidid salapärased ja pole väga kergelt vaadeldavad.

Tänavu ennustatakse kvadrantiidide tippaega millalgi 4. jaanuari öö hommikupoolsele ajale; Eesti ajas ehk kella 6 paiku. Kuna aga ,meteoorivoole täpselt ennustada ei saa, siis jääb meteooride avastamise või mitte avastamise katse igale vaatlejale endale. Tänavu kipub vaatlusi rikkuma täisfaasile lähenev Kuu, mis loojub alles poole kaheksa paiku, kui nagunii juba sätib valgenemisele.

Kuu on muuseas üldse meteoorivaatluste vaenlane number kaks pilves ilma järel. Kvadrantiidide kolmas „viga” on seda näinute hinnangul see, et suurem osa neist pole väga heledad. Nii et seda suurem kahjur see Kuu valgus neile on.

Kvadrantiidide meteoorivoo maksimumi lühiajalisus seletub sellega, et Maa orbiit ja meteoorivoolu orbiit on omavahel peaaegu risti ja Maa ei viibi selles piirkonnas kuigi pikalt.

Aga „kohustuslik” komeet?

Kaua aega polnud teada kvadrantiidide „toitekomeeti”. 2003. aastal siiski midagi avastati. „Midagi” selles mõttes, et parim see kandidaat siiski pole, kuid kehval ajal käib ka. Midagi on siin sarnast geminiide toitva komeediga, millest oli juttu detsembrikuu loos. Ka avastatud objekt 2003 EH1, mida algul peeti komeediks, paistab olema hoopis asteroid. Kuid suhteliselt hiljuti on hakatud kvadrantiididega seostama teistki objekti, komeeti 96P/Machholz. See taevakeha avastati küll juba varem, 1986. aastal.

Nüüd oleks asi nagu hoopis sassis: ühele ja samale meteoorivoolule annavad materjali materjali kaks täiesti erinevat objekti! Kas see „täiesti juhuslik” kokkusattumus on ikka täiesti juhuslik? Vastuse saamise lihtsustamiseks võiks ehk püstitada paralleelse küsimuse, kas tõesti on täiesti juhuslikult kellegi privaatsele eraterritooriumile sattunud ja vahele võetud eriteenistuse nurjatul nuhil ka mikrofon täiesti juhuslikult põue sattunud?

Kvadrantiidide tekitaja puhul esineb põhjendatud kahtlus, et tegu on olnud komeediga, mis ise on tükkideks lagunenud. Selle teooria põhjal on asteroid 2003 EH1, mida algul peeti komeediks, ka tegelikult ikkagi komeet, kuid nn „vaikivas olekus”, parajasti eriti midagi emiteerimata. Kvadrantiididega seoses on seega kindlasti veel avastamata fakte, nii et head ja kannatlikku vaatlemist!

Vaadelgem planeete

Selline tore pealkiri on legendaarse Tartu Tähetorni astronoomi Hugo Raudsaare (1923-2006) poolt kirjutatud vahval raamatul (ilmus 1969. aastal), kus antakse üldisi juhiseid planeetide nägemiseks. Käesolevas piirdume vaid 2023. aasta näärikuuga.

Alustame jälle Marsist. Punaka planeedi vastasseis Päikesega oli juba detsembris ära, kuid Marss paistab ikka veel väga hästi. Taas sobib ka heledusega võrdlemiseks hele kinnistäht Siirius madalas lõunakaares. Ometigi, päris kogu öö Marss enam ei paista, planeet hakkab loojuma 2 kuni 3 tundi enne Päikese tõusu. Arvestades, et jaanuariöö on väga pikk, paistab Marss siiski enamuse ööst (seega õhtupoole). Marss paikneb Sõnni tähtkujus, olles seal asunud juba tükk aega, 2022. aasta augustikuust alates. Kuu on Marsile väga lähedal ööl vastu 4. jaanuari.

Jupiter on heleda tähena nähtaval õhtupoole ööd. Planeet liigub Kalade tähtkujus, olles varaõhtuse lõunataeva praktiliselt ainus hele esindaja, kuid heledust Jupiteril jätkub!

Veenus on nähtav samuti õhtutaevas, olles enamasti Kaljukitses, kuu alguses ja lõpus aga vastavalt Amburi ja Veevalaja tähtkujudes. Planeedi vaatlusaeg aegapidi kasvab: kuu lõpus loojub Veenus peaaegu 2.5 tundi pärast Päikest, nii et Veenuse suur heledus hakkab ehataeva taustal maksvusele pääsema. Veenuse naabriks taevavõlvil on palju tuhmim Saturn.

Saturn on seega ka vaadeldav õhtutaevas (edelasuunal), asudes Kaljukitse tähtkujus. Vahemaa Veenusega aina väheneb (Saturn asub vasakul pool), kuni 22. jaanuaril möödub Veenus Saturnist vähem kui pool kraadi (täiskuu läbimõõt) lõuna poolt. Edaspidi hakkab Veenus Saturnist eemalduma, kuid Saturn ei paista siis enam eriti hästi: kogu kuu vältel Saturni vaatlusaeg (erinevalt Veenusest) üha lüheneb ja kuu lõppedes kaob Saturn ehavalgusse.

Tähistaevast ka

Praktiliselt koos Saturniga on kuu lõppedes läänetaevas ehavalgusse kadumas ka kinnistäht Altair Kotka tähtkujust, tuntud kui osa Suvekolmnurgast. Kuid vastu varast jaanuarihommikut on Saturn uuesti olemas, sedapuhku idataevas, kuigi vaatlusaeg on visa kasvama. Ülejäänud kaks, Veega ja Deeneb, käivad öö jooksul läbi alumise kulminatsiooni põhjakaares ja asuvad hommikupoole kirdest uuesti kõrgemale kerkima.

Aldebaran Sõnni tähtkujus on enam-vähem sarnaste vaatlustingimustega nagu Marss, kuid loojub siiski varem. Tähtkuju loodenurgas (paremal ülal, kui Sõnn asub lõunakaares) paikneb vankrikujuline Plejaadide täheparv, Eestis tuntud Taevasõel. Ka Sõel on pikalt vaadeldav, loojudes hommikul pool tundi enne Marssi, kuid pool tundi hiljem kui Aldebaran.

Kaksikud koos Kastori ja Polluksiga on kindlalt näha kogu öö, samuti nagu ka Veomees koos Kapellaga.

Prooküon Väikesest Penist paistab peaaegu kogu öö, kuigi nii varasel õhtul kui hilisel hommikul jääb sellest pisut puudu. Õhtutaevas tõuseb Prooküon Kastorsit ja Polluksist allpool ning moodustab koos teise, tuhmima tähe Gomeisaga, midagi sarnast Kaksikute tuntud tähepaariga.

Jaanuariöö lõunataevas enne keskööd.

Orioni tähtkuju on see, mis kerkib kuu algul õhtuti idakaarest, kui pimedus alles süveneb. Kõigepealt Betelgeuse, siis tuleb uhke vöö: konkreetseelt Mintaka, Alnilam ja Alnitak ja kohe seejärel ka Riigel. Viimase arvestatavalt heleda tähena Orionis tõuseb Saiph, Riigeli kõrval teine Orioni ”jalg”. Kui anda subjektiivne hinnang, siis Orion on ehk kõige ilusam tähtkuju üldse, vähemalt selles tähistaeva ulatuses, mis Eestist näha on. Kuu edenedes on Orion leitav juba pimenemise käigus. Enne hommikut jõuab see tähtkuju aga siiski loojuda.

Siirius Suurest Penist on teada kui täht, mille tõusu tasub oodata suunast, kuhu näitab Orioni vöö. On ikka ilus pilt küll, kui ka Siirius kagutaevas säramas on. Samal ajal paistavad ka heledad planeedid Jupiter ja Marss.

Lõvi koos Reegulusega paistavad suurema osa ööst (hommikupoole). Lõvi ja Kaksikute vahele jääb Vähk. Kuigi Vähk on tuhmide tähtedega, on tähtkuju asend vaatlemiseks üldiselt hea.

Hommikutaevast kaunistab veel Arktuurus Karjase tähtkujust, samuti ka Spiika Neitsi tähtkujust.

5. jaanuari paiku võib varahommikul hakata madalast kagu-lõunakaarest otsima Antaarest Skorpioni tähtkujust, mis kadus ehataevasse augustikuus. Mitte palju paremini, kuid kuidagi siiski, on Antaares leitav kogu jaanuarikuu.

Sümbiootilistest tähtedest

Lugeja ehk väga ei pahanda, kui pöörame nüüd jutu teatud objektidele, mille vaatlemiseks läheb vaja teleskoopi ja mõnikord mitte just kõige kehvemaid. Tõravere Observatooriumis on aastakümneid uuritud mõningaid sellist tüüpi kaksiktähti, mida tuntakse sümbiootilistena. Üldse on neid teada üle 200, enamjaolt meie Galaktikast, kuid tegelikult võib neid olla meie koduses Linnutees mitmeid tuhandeid. Kuigi Eestis on seda tüüpi tähtede uurimine viimastel aegadel vähemalt mõnevõrra soikunud, pole need objektid tegelikult kaotanud vajadust endid edasi uurida.

Sümbiootilise kaksiku puhul on tegemist tähepaariga, kus üheks komponendiks punane hiid, teiseks aga ülikuum valge kääbus. Punaseks hiiuks võib olla ka pulseeruv, Miira tüüpi täht.(Sellistest tähtedest oli juttu septembrikuu loo 2. osas.) Huvitaval kombel küünib kuuma komponendi heledus sellistel kaksikutel punase hiiuga võrreldavasse suurusesse; et seda edukalt vaadelda, tuleb kaasata ka vaatlused ultravioletse spektripiirkonnas. Valge kääbuse kuumusest sellise heleduse jaoks üksi siiski ei piisa: vaatamata kõrgele temperatuurile on umbkaudu maakera suurune objekt mõõtmetelt liiga väike. Kasulik oleks siinkohal meenutada tuntud võrdlust ahju ja triikrauaga. Triikraud läheb tööolekus väga kuumaks, kuid üldjuhul madalama temperatuuriga, kuid oluliselt suurema pinnaga ahi annab aga toa temperatuurile märksa enam juurde.

Tulles sümbiootiliste tähtede juurde tagasi, siis kuuma komponendi heledusele annab tugevat lisa juurde valgest kääbusest endast oluliselt suuremate mõõtmetega hele gaasiketas, millele annab energiat sinna üha juurde lisanduv materjal, mis pärineb punaselt hiiult. Nähtust nimetatakse akretsiooniks. Kokku nimetatakse valget kääbust ja tema helendavat ümbrist kuumaks komponendiks. Mõnel juhul esinevad kuumal komponendil, akreteeritud materjalis, ka mõningad termotuumareaktsioonid (TD-reaktsioonid). Nagu arvutused näitavad, annavad TD-reaktsioonid täiendavat energeetilist lisa, et kuum komponent oleks just nii hele nagu ta paistab. TD-reaktsioonid on mõnel juhul osalised ka selles, kui gaaskest valge kääbuse ümber kiiresti laguneb, kuid sageli on siin oma roll muuhulgas ka magnetväljadel. Teooria läheb siin aga väga keeruliseks.

Sümbiootiline kaksiksüsteem

Nii kuum komponent kui kogu kaksiktähe süsteem on omakorda enamjaolt läbipaistva „sümbiootilise udu” sees, mis on pärit samuti punaselt hiiult. Sellist tüüpi ainekadu ehk massikadu punaselt hiidtähelt tuntakse tähetuulena. Kuum komponent aga oma võimsa UV-kiirgusega ioniseerib ja ergastab seda materjali. Kõige enam mõjub see protsess kuumale komponendile lähemal olevale osale sellest üldisest gaasümbrisest, kuigi mingil määral toimib see kogu süsteemi ulatuses. Seega hakkab kuuma komponendi spektrit toitma ka helendama pandud tähetuul punaselt hiiult. Mingil määral anmnab see lisa ka kuuma komponendi heledusele. Kokku on see komplekt siis sümbioos ehk vastastikku kasulik „kooselu” kaksiktähe kahe komponendi puhul. Tegelikult pole tingimused sellise olukorra tekkeks eriti lihtsasti realiseeritavad. Muidu võiks peaaegu kõik külma ja kuuma tähe paarid olla sümbiootilised…

Mõnedel juhtudel sisaldab punase hiiu lähiümbrus ka tolmu. See materjal nähtavas valguses ei kiirga, toimub ainult valguse neeldumine, kiirgamine toimub sellises keskkonnas infrapunases spektripiirkonnas.

Tähevikerkaar ehk spekter näitab sümbiootikutel päris keerulist pilti: näha olevad spektrijooned viitavad nii suhteliselt madala pinnatemperatuuriga punasele hiiule kui samas ka ülikuumale objektile. Mängus on erinevad keemiliste elementide poolt tekitatud spektrijooned.

Sümbiootilised tähed ei pruugi sugugi olla varjutusmuutlikud. Enamgi veel, kogu süsteem võib paista suisa pealtvaates, seegi olukord teeb ka spektraalanalüüsi päris raskeks. Kaksikluse olemuse kinnitamist segavad suhtelised suured orbitaalsed perioodid (need on sadades päevades, kuid ette võivad tulla ka mitmed head aastad). Nii pole sugugi otsekohe tuldud kindlale arvamusele, et sümbiootikud üldse ongi kaksiktähed. Teisest küljest pole seletuseks aga ka häid üksiktähe alternatiive leitud.

Juuresoleval joonisel on esitatud ehk lihtsaim üldine sümbiootilise kaksiku skeem, kuid peaaegu iga konkreetne juhtum eraldi on keerulisem ja mingil määral ka unikaalne.

Niipalju siis lühidalt sümbiootilistest kaksiktähtedest. Teema pole sellega sugugi ammendatud, ka hulk küsitavusi on endiselt üleval, kuid piirdugem siin sellega.

Planetaarududest

Teise teemana toome mängu ilusad taevased teleskoobiobjektid nimetusega planetaarudud. Siin on sarnaseid aspekte sümbiootikute kuumade komponentidega. Tegemist on objektidega, mis on järgmine etapp peale Päikese-laadse tähe punase hiiu asümptootilist haru (vt veel kord 2022. aasta septembrikuu loo 2. osa). Tähe ulatuslikud ja pulseeruvad pinnakihid hajuvad üha enam laiali ning muutuvad mingist ajast alates läbipaistvaiks, lastes nähtavale tulla tähe kuumal tuumal. Otseselt vaadelda pole sellise ülikuuma tähe punase hiiu asemel nähtavaletulekut seni õnnestunud.

See väga kõrge pinnatemperatuuriga tähetuum ise, kus enam TD-reaktsioone praktiliselt ei toimu, on muutumas valgeks kääbuseks. Selliste objektide pinnatemperatuur võib ulatuda 100 000 kraadini või enamgi. Kui jätta kõrvale veelgi kuumemad, kuid oma erilise väiksuse tõttu Maalt tavatingimustes nähtamatud ja seega eksootilised neutrontähed, on selline pinnatemperatuur kõrgeim, millega võib mingi täheline objekt kiirata ja nähtav olla. Tähe hajunud väliskest aga helendab oma ülikuuma tuuma UV-kiirguse mõjul veel samuti, karakteerne aeg on 10 000 aastat. Sellised objektid ongi saanud planetaarudude nimetuse. Tsentraalne objekt, nagu öeldud, reeglina pole sel ajal veel päris valgeks kääbuseks kokku tõmbunud, raadiused on enamjaolt veel suhteliselt suured, mõned kümnendikud Päikese läbimõõdust. Päris valgete kääbuste puhul võib märkida, et mida massiivsemad nad on, seda väiksem on nende läbimõõt. Jämedalt võib hinnata valgeid kääbuseid võrreldavaks Maa raadiusega, masse aga Päikese massiga.

Sümbiootikute ja planetaarudude paare

Vaatlustehnika on aga aastatega arenenud. Paljude muutlike tähtede, sealhulgas sümbiootikute, ümber on suudetud samuti „udupilte” tuvastada. Jäädes siiski klassikaliste valikute juurde, võiks näiteks tuua kolme sümbiootilist tähte, millele vaatesuunalt (suhteliselt) ligidal asub mõni vähemalt mingil määral tuntud planetaarudu.

Alustuseks võtame ette jaanuariõhtuti lääne-loodekaares paistva Luige tähtkuju. Liigume Luige läänepoolse (parempoolse) tiiva juurde. Sealkandis, kolme mitte just heleda tähe (teeta Cyg, ioota Cyg, kapa Cyg), lähedal asub Eestis pikalt uuritud täht CH Cygni, mille vaatlustega alustati juba 1968. aastal. Mitte kaugel sellest, alla 3 kraadi ida pool ja teisel pool äsjamainitud 3 tähte, asub planetaarudu NGC 6826. Ida pool selles mõttes, et CH Cygnist tuleb teleskoobiga liikuda otsetõusu koordinaadi kasvava väärtuse suunas. Kui võtta algul sihikule udukogu, siis Ch Cygni juurde liikumiseks tuleb teleskoopi loomulikult vastupidises suunas nihutada.

Luige tähtkuju

Vilkuv Udukogu ehk NGC 6826 ja CH Cygni. Need objektid on märgitud suurte valgete ringidega.

CH Cygni asukohakaart teleskoobis. Paneme tähele, et teleskoop pöörab pildi ümber.. Seda on arvestatud ka teiste objektide asukohakaartidel.

Vilkuv Udukogu (NGC 6826) läbi teleskoobi vaadates.

Vilkuva Udukogu (NGC 6826) fotomeetriline kujutis läbi teleskoobi.

Udukogul NGC 6826 on huvitav hüüdnimi: Vilkuv Udukogu. Kui seda teleskoobis vaadelda, ei vilgu seal muidugi midagi. Siiski on aru saada, et objekt on harilikust tähest suuremate mõõtetega ja udune ka, nagu vaja. Kui aga teha fotomeetriline pilt, siis osutub, et udukogul on märksa suuremad mõõtmed. Juuresolevatel piltidel on püütud see võrdlus esile tuua, kuigi seda, mida näeb teleskoobis inimese silm, ei saa muidugi vahetult kopeerida.

Nüüd siirdume Andromeeda tähtkujju, mis paistab jaanuariõhtutel koos Pegasusega kõrgel lõunakaares. Sedapuhku tuleb vaadata Andromeeda seda osa, mis üldiselt silma ei hakka, see paikneb Pegasuse Ruudust põhja pool ehk siis kõrgemal. Selles piirkonnas saab eristada ühe teatud tuhmipoolse, kuid lähestikuste tähtede valimi. See valim on: psii And, lambda And, kapa And ja ioota And. Nende tähtede lähedal ühelt poolt (ülal paremas nurgas) asub Z Andromeeda (Z And), teine Tõravere Observatooriumis uuritud sümbiootik. Mitte kaugel sellest, veidi üle 4 kraadi lõuna pool (mainitud täherühma all paremas nurgas, kui objektid asuvad kõrgel lõunakaares) on leitav aga planetaarudu NGC 7662.

Jaanuariõhtune lõunataevas koos Andromeeda tähtkujuga

Sinine Lumepall (NGC 7662) ja sümbiootik Z And. Need objektid on märgitud suurte valgete ringidega.

Z And asukohakaart teleskoobis.

Tegelikult paikneb sellele objektile, Z And, veel väga lähedal mitte küll eriti efektset vaatepilti pakkuv hajusarv NGC 7686, mis on aga siiski teleskoobis otsitava tähe leidmisel abiks. Udukogu NGC 7662 omab hüüdnime Sinine Lumepall. Teleskoobiga vaadates on pilt sarnane Vilkuva Udu juhtumiga. Muidugi tasub jällegi udukogust pilti teha, kui tehnilised võimalused seda lubavad: siingi saame siis suurema ja ilusama pildi. Siinkohal ehk ei tasu hakata pilte esile tooma, kuna, nagu juba mainitud, esineb mitmeid sarnasusi Vilkuva Udu juhtumiga.

Kolmandaks siirdume kolmandasse kohta. Nüüd vaatame põhjakaarde, Lohe tähtkujju. Lohe keerdub mitme teise Eestis loojumatu põhjataeva tähtkuju vahel. Lohe tähtkujus aga asub ekliptika põhjapoolus. See punkt asub kindlalt Lohe kaitsvate keerdude vahel. Selle punktile päris lähedal (vaid üheksa ja pool kaareminutit eemal) asub suhteliselt tuntud, kuid samas ehk ka vähetuntud planetarudu NGC 6543, hüüdnimega Kassisilm. Kui väga tahta, saame ka siin tuua täiendavaks naabriks sümbiootilise objekti AG Draconise (AG Dra). AG Dra ja Kassisilma vaheline nurkkaugus on aga siiski juba suurem, ulatudes enam kui 10 kraadini, nii et eriti lähedased need naabrid siiski ei ole, pigem on tegu „ühe küla meestega” ehk ühe tähtkuju liikmetega. Lähestikku asendi ettekujutust aitab siin tekitada see, et objektide käändekoordinaatidel on lähedased väärtused. AG Draconis asub umbkaudu kusagil Väikese Vankri kahe tagumise ratta pikendusel, Kochabist Pherkadi suunas edasi liikudes. Suhteliselt kõrgel taevas aga ei tundugi 10 kraadi ka eriti suur nurkvahemaa. Samas tuleb tunnistada, et siin on see naabruse asi ikkagi päris kunstlik, sest teisalt, Kassisilma NGC 6543 Lohes ja Vilkuvat udu 6826 Luiges lahutab vaid 21 kraadi…

Udukogu Kassisilm (NGC 6543) ja sümbiootik AG Dra Lohe tähtkujus.. Need objektid on märgitud suurte valgete ringidega. Väga lähedal Kassisilma udu keskmele asub ka ekliptika põhjapoolus.

AG Dra asukohakaart teleskoobis. Paneme tähele, et pilt meenutab Väikest Vankrit. Pildi pööramine polegi siin eriti oluline.

Kassisilma udukogu (NGC 6543) pilt, saaduna Hubble kosmoseteleskoobiga. Midagi näeb muidugi ka lihtsalt läbi teleskoobi vaadates.

Udukogu NGC 6543 ilus ja mitmene struktuur tuleb jällegi esile just pilti vaadates, kuid midagi tsentraalsest osast näeb ikka ka antud juhul, kui lihtsalt teleskoobiga vaadata. Väärib märkimist, et NGC 6543 on esimene planetaarudu, millest on saadud spekter.

Planetaarudude spekter tundub kehvemate aparaatidega jäädvustades olevat puhtalt joonspekter. Sellist spektripilti vaadeldes tuldigi õigele järeldusele, et tegu peab olema väga hõredate keskkondadega. Hilisemad täpsemad vaatlused on siiski näidanud ka nõrga pideva spektri olemasolu. Pikka aega jäi see mõistatuseks, kuni Eesti astronoom Aksel Kipper (1907-1984) esitas teooria aatomite ergastusseisunditest kahefootonse ülemineku ehk kiirguse kohta. Lihtsalt öeldes tähendab see seda, et elektronid, siirudes aatomis ergastatud seisundist põhiolekusse, „peatuvad” vahepeal lühiajaliselt näivalt päris suvalistes energeetilistes olekutes, andeski aluse spektrijoonte pideva tausta olemasolule. Lihtsalt saab küll seda öelda, kuid tegelikult on teooria lihtsusest kaugel, „klassikaline” aatomifüüsika selliseid asju ei luba.

Meenutame nüüd vahelduseks seda, millest üldse praegu juttu on tehtud, nimelt mõnede sümbiootiliste ja planetaarudude naabrusele taevasfääril. Loomulikult on esitatud objektipaaride näiv lähestikku asend täiesti juhuslik kokkulangevus, kuid huvitav ehk ikkagi.

Eg Andromeeda ja M31

Lohe tähtkujus kippus objektide lähinaabrusega asi lappama minema. Kuidagi tuleks see kompenseerida. Taevaste lähinaabrite hea näite toomiseks peab nüüd paraku loobuma planetaarududest ja asendama need millegi „kopsakamaga”.

Veel üks Tõraveres uuritud sübiootiline täht, EG Andromeeda (EG And), mahub ilusasti teleskoobi vaatevälja koos meile väga tuntud suurima naabergalaktikaga M31, vahemaa selle keskpaigaga on vaid veidi enam kui pool kraadi; M31 on lõunakaarde vaadates ülalpool (teleskoobi vaateväljas siis allpool). Väga suure suurendusega ei pea teleskoop siiski olema, vaateväli võiks ikka mõni kraad olla. Näiteks sobib selleks Tõravere 1.5 meetrise peateleskoobi väikseim abiteleskoop ehk „otsija”. Praegusel ajal on muidugi teleskoope rohkem käepärast võtta.

Andromeeda tähtkuju ja tema naabrid teist korda. Nüüd keskendume teisele tähtkuju osale.

Lähtume tähest Mirach ja liigume M31 suunas.

Sümbiootiline täht EG And ja meie naabergalaktika M31. EG And on märgitud suure valge ringiga. Pildile jäävad ka M31 kaaslased M32 ja M110.

EG And asukohakaart teleskoobis. M31 nähtav suurus oleneb taeva pimedusest ja silmade hämaraga harjumisest.

Tuletame meelde, et kui M31 juba vaadelda, saab kohe „tasuta” vaadelda ka M31 kaaslasi M32 ja M110, kuigi need ei pruugi kohe meeldegi tulla ega silma hakata. Kusjuures M32 jääb EG Andromeedale kõige lähemale. Lisaks tasub meenutada, et M31 nägemiseks piisab ka lihtsalt palja silmaga õigesse kohta vaatamisest. Fikseerime Andromeedas tähe: Mirach (beeta And), sealt ülespoole lähtudes leiame veel kaks: müü And ja nüü And. Viimasest veel veidi ülal ja paremal on udune täheke, see ongi M31. Muidugi, selle nägemiseks peab olema pime ja selge peab ka olema. Tihe metsapadrik ei sobi samuti.

Võtame nüüd kosmiliste nurknaabrite otsimise hoo maha.

Päike, Kuu ja näärivana

Kuu, meie öine valguseandja, kipub tänavu küll segama kvadrantiidide vaatlemist, kuid muidu on Kuu ju öötaeva lahutamatu osa, kuigi mõnel ööl pole Maa kaaslane vaadeldav. Kuidas siis muidu võtta ette romantilisi jalutuskäike teemal: „Vaata kui ilus on Kuu, aga Sina oled veelgi palju ilusam…” Praktilise meelega füüsik käsitleb asja muidugi teisiti: „Hetkel näeme Kuu suunalt saabumas Päikese poolt kiiratud elektromagnetkiirguse optilise laineala peegeldumist peale Kuu pinnale langemist. Selle objekti ehk Kuu pinna albeedo väärtus on parajasti ligikaudu 0.12. Kõnesolevale nähtusele vastav kiirgusvoog Maa pinnal on siiski Universumi reliktkiirguse voost oluliselt suurem, mistõttu maailmaruum üldiselt paistab Kuuga võrreldes väga tumedana! ”

Päike muidugi paistab päeval, kui on niigi valge. Mis siin ikka teoretiseerida. Päike asub aasta alguses Amburi tähtkujus, 20. jaanuaril liigub aga Kaljukitse tähtkujju. Maa ja Päikese vahekaugus on minimaalne 4. jaanuaril. „Maa on siis periheelis,” teavad öelda astronoomid. Romantilise seletuse variandi väljatöötamine jäägu siin lugeja hooleks.

Lõpuks tuletame uuesti meelde, et jaanuar on siiski näärikuu, näärivana luuletused peavad vähemalt kuu algul veel peas olema. Kasvõi näiteks see:

Näärivana tuppa hopsas,
kossid jättis varba otsa!

Nääritaat siis välja löödi -
läbi suure akna köögis.

Ka moraal on sellel lool:
kossid jalast igal pool!

Kuu faasid

• Täiskuu 7-ndal kell 1.08
• Viimane veerand 15-ndal kell 4.10
• Noorkuu 21-sel kell 22.53
• esimene veerand 28-ndal kell 17.19

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.

Interakteeruvate galaktikate grupp Arp 273. Foto: NASA, ESA, Hubble Heritage Team (STScI/AURA).

Juuresoleval pildil on grupp interakteeruvaid galaktikaid. Pildil kõige suurem galaktika UGC 1810 on interakteerumas selle all oleva galaktikaga UGC 1813. Pildi ülaservas olevad sinised “juveelid” on noorte ja kuumade tähtede parved, mis eriti heledalt säravad ultravioletses valguses.

Pildil oleva suurima galaktika UGC 1810 spiraalharus (üleval, paremal) on näha ka üks väiksem spiraalgalaktika, mis ka väidetavalt kuulub samasse süsteemi.

Galaktikaparv Abell 383, mille abil tehti avastus. Pilt: NASA, ESA, J. Richard (CRAL) and J.-P. Kneib (LAM), Marc Postman (STScI).

Galaktika avastati Hubble’i kosmoseteleskoobi abil ning hiljem kinnitati avastus Spitzeri kosmoseteleskoobi vaatluste poolt. Saamaks täpsemat hinnangut kauguse kohta, mõõdeti tähe spekter Kecki teleskoopidega. Tulemuseks saadi, et galaktika asub punanihke z=6.027 juures, mis tähendab, et valgus hakkas meie suunas liikuma, kui Universum oli 950 miljonit aastat vana. Vaatlemise juures kasutati ära gravitatsiooniläätse efekti, mis tekib, kui massiivne galaktikaparv (antud juhul Abell 383) satub vaadeldava galaktika ja meie vahele. Niisugusel juhul valgus kõverdub ümber parve ning muudab vaatlusobjekti heledamaks.

Tähtede vanus saadi galaktika mudelist, mis tehti eri filtrites piltide ning spektri põhjal. Spekter oli mõõdetud maa pealt ning ei ole väga suure spektraalse ulatusega atmosfääri mõjude tõttu. Mudelist leiti tähetekke kiirus (u 3 Päikese massi aastas), tähtede keskmine vanus ning kogumass.

Avastus on oluline kosmoloogia ja galaktikate evolutsiooni seisukohast. Kosmoloogid saavad selle põhjal uurida varajase Universumi tingimusi ning reionisatsiooni. Reionisatsioon on ajastu, mille jooksul hajusalt paiknev vesinik ioniseeriti ning Universum muutus läbipaistvaks ultravioletsele valgusele. Galaktikate evolutsiooni uurijatele annab avastus aimu, missugustes tingimustes on võimalik täheparvede teke varajases Universumis.

Hubble Ultra Deep Field. Paremal on toodud väljavõte piirkonnast, kust leiti senini kaugeim galaktika. Foto: NASA, ESA, G. Illingworth (University of California, Santa Cruz), R. Bouwens (University of California, Santa Cruz, and Leiden University) and the HUDF09 Team.

Nõrk avastatud objekt on tõenäoliselt sinistest tähtedest koosnev kompaktne galaktika, mis eksisteeris umbkaudu 480 miljonit aastat pärast Suurt Pauku, ajal, mil Universumi vanus oli ainult 4 protsenti praegusest vanuses. Vaadeldud galaktika on tõesti väike, sest Linnutee suuruse galaktika jaoks oleks vaja sadu selliseid mini-galaktikaid.

Senini kõige kaugem avastatud galaktika lähivaates. Galaktika asub punanihkel 10, see on ajal, mil Universum oli umbkaudu 480 miljonit aastat vana. Foto: NASA, ESA, G. Illingworth (University of California, Santa Cruz), R. Bouwens (University of California, Santa Cruz, and Leiden University) and the HUDF09 Team.

Kui hilisemad vaatlused kinnitavad galaktika kaugust, siis saab sellest senini kõige kaugem avastatud galaktika. Praegusel hetkel asub spektroskoopiliselt kinnitatud kaugeim galaktika punanihekl 8.6, see on ajal, mil Universum oli umbes 600 miljonit aastat vana.

Üheks oluliseks avastuseks selle galaktika juures on asjaolu, et tähetekke kiirus galaktikates muutub väga äkiliselt nii kaugetes galaktikates. Võrreldes punanihel 10 asuvat galaktikat galaktikatega, mis asuvad punanihkel 8 (Universum on umbkaudu 650 miljonit aastat vana), on tähetekke kiirus kasvanud enam kui kümme korda. See on tunduvalt suurem kasv kui senini arvatud.

Veelgi kaugemate galaktikate (protogalaktikate) avastamiseks on vaja juba infrapunases piirkonnas töötavaid teleskoope. Üheks selliseks saab olema James Webb Space Telescope (JWST), mis on Hubble otsene järglane ning mille peamiseks eesmärgiks ongi galaktikate vaatlemine varajases Universumis. JWST on plaanitud üles saata selle kümnendi lõpus ning siis võime loota juba veelgi kaugemate galaktikate avastamisele.

Juuresoleval pildil on näha peaaegu sfäärilise kujuga gaasimull. Gaasimullis nähtavad virvendused on tõenäoliselt tekkinud tänu väikestele tiheduste erinevustele tähtedevahelises gaasis – erineva tihedusega keskkondades paisub gaasi mull erineva kiirusega. Teine võimalus, mis seletab virvendusi, seisneb selles, et täheplahvatus ei olnud homogeenne.

Supernoova jäänus. Pildil olev sfäär, mis kujutab supernoova jäänust, on läbimõõduga 23 valgusaastat ning paisub kiirusega enam kui 5000 kilomeetrit sekundis. Foto: NASA/ESA/Hubble Heritage Team (STScI/AURA).

Pildid elliptilise galaktika NGC 4150 tuumast, mis on tehtud lähis-infrapunases valguses, näitavad, et galaktika tuumas on märkimisväärses koguses tolmu ning gaasi. Samuti on galaktika tsentris näha noorte tähtede kogumeid. Täpsem analüüs näitas, et täheteke galaktika tuumas on põhjustatud hiljuti alla neelatud kääbusgalaktikast. Antud vaatlused näitavad, et ka elliptilistes galaktikates võib tänu põrgetele olla tänasel päeval noori tähti.

Elliptiline galaktika NGC 4150. All paremas nurgas on toodud lähivaade galaktika tsentrist: tumedamad alad on tolm ja gaas ning sinakad alad on hiljuti tekkinud noorte tähtede piirkonnad. Foto: NASA/ESA.

Hubble fotod asteroidist Vesta. Foto: NASA, ESA.

Allikas: NASA Mission to Asteroid Gets Help from Hubble Space Telescope

Hubble'i kosmoseteleskoobi pilt komeedist Hartley 2. Foto: NASA, ESA, H. Weaver (The Johns Hopkins University/Applied Physics Lab)

Allikas: Hubble Probes Comet 103P/Hartley 2 in Preparation for DIXI flyby

Sisuliselt vaadeldakse pikka aega ühte taevapiirkonda ning selle vaatluse ajal liigub plutoid tähtede suhtes. Pildile jäädvustatakse see väikese kriipsuna, mille abil saab objekti tuvastada. Veendumaks objekti tõesuses, on vaja leida see mitmelt kaadrilt. Kuna meetod on lihtne, siis on tehtud automaatne programm, mis hakkab otsima väikekehasid pika säriajaga fotodelt. Arvatakse, et antud meetod on suure potentsiaaliga uurimaks Päikesesüsteemi kaugemaid alasid.

Hubble'i kosmosteleskoobi poolt tehtud 4 ülesvõtet, kust on näha liikumine juuresoleva galaktika suhtes. Pildil on plutoid oma kaaslasega. Foto: Fuentes et al. 2010, arXiv:1008.2209, joonis 3.

Olles vaadanud läbi kuue aasta sobiva piirkonna pildid, on leitud juba 150 niisugust objekti, millest ainult 14 osutusid plutoidideks. Ühe vaatluste käigust leiti ka kaksikobjekt, nagu Pluuto ja Charon, kuid tunduvalt väiksemad. Jäädvustatud kaksikobjekt on toodud ka juuresoleval pildil. Siiani on leitud objekte läbimõõduga 40 kuni 100 km. Kuna uuritud sai alla ühe ruutkraadi suurune ala, mis on natuke suurem kui täiskuu pindala, siis avastamisruumi paistab olevat veel küllalt.

Allikas: Hubble data harvests distant solar system objects

Teadusartikkel: Trans-Neptunian Objects with Hubble Space Telescope ACS/WFC

Ebatavaline sabaga asteroid P/2010 A2. Pilt: NASA, ESA ja D. Jewitt (UCLA)

Komeeditaoline objekt P/2010 A2 avastati 6. jaanuaril taevaülevaate abil, mis kannab nime LINEAR (Lincoln Near-Earth Asteroid Research). Algselt komeedina klassifitseeritud objekti vaadeldi 25. ja 29. jaanuaril Hubble’i kosmoseteleskoobiga. Hubble’i piltidel on objekti tuuma lähedal näha keerukas X-kujuline struktuur, seejuures paikneb objekt väljaspool iseenda tekitatud tolmupilve, mida pole varem nähtud.

Arvatakse, et kaks seni tundmata väikest asteroidi põrkasid suurel kiirusel kokku ning tolmusaba tekkis kokkupõrkel laialilennanud materjalist, mis eemaldub päikesevalguse rõhu toimel. Kokkupõrke hüpotees on kooskõlas ka maapealsete spektrivaatlustega, millega ei ole õnnestunud leida komeetidele omast gaasilist ainet. Põneva objekti vaatlused Hubble’i kosmoseteleskoobi ning maapealsete teleskoopidega jätkuvad.

Komeeditaoline asteroid P/2010 A2 lähivaates. Pilt: NASA, ESA ja D. Jewitt (UCLA)

Allikad:

• Suspected Asteroid Collision Leaves Odd X-Pattern of Trailing Debris (HubbleSite)
• Suspected asteroid collision leaves trail of destruction (Astronomy Now)
• A “Whodunit” in the Asteroid Belt (Sky & Telescope)

Jõulupostkaart Hubble'ilt: tähetekkepiirkond Suures Magalhaesi Pilves. Allikas: NASA, ESA, F. Paresce (INAF-IASF, Bologna, Italy), R. O'Connell (University of Virginia, Charlottesville), and the Wide Field Camera 3 Science Oversight Committee

Allikas: Hubble’s Festive View of a Grand Star-Forming Region

2004. aastal tehti Hubble’i teleskoobiga HUDF (Hubble Ultra Deep Field), mis oli sel ajal sügavaim nähtavas valguses tehtud pilt Universumist. Uue kaameraga WFC3 tehtud pilt on samast taevaalast mis HUDF, aga lähis-infrapunasest piirkonnast. Kuna kosmoloogilise paisumise tõttu näivad kauged galaktikad punasemad, siis nende uurimiseks ja avastamiseks sobib uus WFC3 kaamera paremini.

Hubble HUDF09 pilt Universumist

Pildil on toodud HUDF09 ülesvõte, mida ühtekokku vaadeldi 48 tundi. Kuna infrapunane valgus on inimsilmale nähtamatu, siis pildil toodud värvid on kunstlikud: mida punasem on objekt, seda pikem on lainepikkus. Kõige nõrgemad ja punasemad objektid pildil on tõenäoliselt vanimad galaktikad, mida senini vaadeldud.

Allikas: Hubble’s deepest view of Universe unveils never-before-seen galaxies