Planeetide seis 2024. mais on päris huvitav.

Jupiter on sedapuhku maipühade-planeet. Tesisisõnu, Jupiter on leitav, kusjuures kaunis kehvasti, vaid väga madalas loodetaevas maikuu kahel, tingimisi kolmel esimesel õhtul (Sõnni tähtkujus). Edaspidi on Jupiter tänavu maikuus nähtamatu.

Ongi… kõik! Merkuur, Veenus, Marss ja Saturn tänavu maikuus nähtavad ei ole, vähemalt mitte paljale silmale. Isegi veidi kahju, et Jupiter „sümmeetriat” veidi rikub, kuid eks see mõni üksik nähtavuse õhtu tähenda ka ikkagi vaid arvatavasti päris aeganõudvat vaba silmapiiri otsimist ja siis omakorda Jupiteri otsimist, mis võib vaatlusplatsi otsimise käigus juba kadunud olla. Selline olukord, kus (peaaegu) terve kuu vältel pole ühtki planeeti näha, on päris haruldane. Vastukaaluks võiks tuua nt olukorra, kus kõik planeedid on korraga näha. Seegi juhtus viimati paarikümne aasta eest, 2002. aastal, kah juhtumisi maikuus.

Kuid eks kõik ole alati kõigega kooskõlaline. 4. mail toimub taaskordne „Teeme ära!” – kampaania korras koristamise päev. Asi see siis pole sedapuhku ka taevavõlv sellest ainsast allesjäänud planeedist, Jupiterist, puhastada! Üks küsimus siiski kerkib: kas mõnel muul päeval tohib (veel) ka midagi koristada?

Eeta-akvariidid

Maikuu alguses tekib jälle võimalus näha kuulsa Halley komeedi pisikesi osised. Teisisõnu – vaadeldavaks saab eeta-akvariidide meteoorivool. Üksikuid eeta-akvariide võib mõnedel hinnangutel näha isegi 19. aprillsti 28. maini, kuid tõsisemalt võiks meteoorivoost rääkida ehk vahemikus 3. maist kuni 7. maini. Maksimum peaks saabuma 5-nda öösel vastu 6-ndant. Eeldatav maksimum on 40 meteoori tunnis, seega nt enam kui lüriidel aprllikuus. Meteoore tasub loota hommiikupoole ööd, sest Veevalaja tähkujus paiknev radiant on õhtul veel silmapiiri all. Radiandi kõrguse osas on seega omakorda lüriidid paremas seisus. Hea on siiski see, et eeta-akvariidide aegsed ööd on veel piisaval pimedad. Kuu samuti seekord ei sega, sest läheneb kuuloomine ja kitsas vana Kuu sirp on 6-nda mai hommikul praktiliselt nähtamatu.

Valgete ööde saabumine

Maikuu kõige esimestel öödel läheb veel öösiti üleni pimedaks, kuigi pimeduse saabumine üha venib, selle kestvus seevastu lüheneb. Siis aga saavad nähtavaks valged ööd, alguses tagasihoidliku kesköise helendusega madalas põhjakaares. Teisisõnu, õhtune ehavalgus loodekaares enam päriselt ei kustugi ning hakkab üha sujuvamalt muutuma hommikuseks koiduvalguseks kirdetaevas. Kesköise põhjataeva heleduse intensiivsus aga ööst ööse kasvab ning omandab kuu keskpaiku ka koidule ja ehale omast värvitooni. Edaspidi hakkab kogu taevavõlv üha kiiremini heledamaks muutuma, selle tagajärjel näeme isegi (kohalikul) keskööl üha vähem tähti. Mai kolmandal dekaadil võimegi nentida, et ööd on juba valged. Kui täitsa täpne olla, siis ööd valgenevad aeglaselt edasi kuni suvise pööripöevani välja, kuid maikuu lõpu ööd on juba igati põhjamaa valgete ööde nime väärt.

Heledamatest tähtedest

Väga madalas läänekaares asuvad maikuu algõhtutel pisut punakad tähed Betelgeuse ning sellest paremal pool Aldebaran. Mõlemast omakorda vasakule ja veidi kõrgemale jääb Prooküon. Loomulikult loojuvad need tähed peatselt. Varsti kaovad üldse ehavalgusse kõigepealt Aldebaran, siis Betelguse. Prooküon peab vastu kauem, olles nähtav maikuu kolmel esimesel nädalal.

Heledamatest tähtedest paistavad õhtuti läänekaares Kaksikute tähtkuju tähed Kastor ja Polluks. Viimane neist paistab päris kuu alguses umbes kogu öö, edaspidi hakkab siiski üha varem loojuma. Teoreetiliselt loojumatu Kastor on Polluksist kauem näha kogu öö, kuid maikuu edenedes muutub eriti just põhjataevas üha valgemaks ning ka Kastor kaob nähtavalt enne hommiku saabumist.

Maiöö taevapilt lõunakaares

Laialadase taevaala mõttes on õhtuti lõunakaares leitavad Arktuurus Karjase tähtkujust, Spiika Neitsi tähtkujust ja Reegulus Lõvi tähtkujust. Arktuurus, oranzi tooniga hele täht, asub neist kõige kõrgemal, Spiika madalamal ja Reegulus, läänepoolseim, on kolmest ige tuhmim. Kuu edenedes asuvad nad öö saabudes üha enam lääne pool. Reegulus loojub öösel, kuu kulgedes üha varem. Spiika paistab kuu alguses veel kogu öö, kuid edaspidi loojub ka Spiika öö jooksul. Muuseas, Reegulus loojub Spiikast vaid 40 minutit varem. Arktuurus on aga maiöö heledaimaks pärliks kogu öö.

Altair Korka tähtkujust kuu esimesel poolel õhtuti ei paista, kuid on kenasti näha hommikupoole ööd, kuu keskel ja lõpus on aga näha kogu öö.

Maiöö idataevas

Veega ja Deeneb (vastavalt Lüürast ja Luigest) on loojumatud, paistes öösel kõrgel idakaares. Loojumatuse lugu on ka Kapellaga Veomehest; see täht asub loodetaevas. Veel ühest heldast tähest, Antaaresest, räägime allpool.

Hetzprung-Russelli diagaramm

Poole aasta eest, novembrikuus, sai mõnevõrra räägitud Hertzprung-Russelli (HR) diagrammist, kuid jutu raskuspunkt kaldus kiirguse kirjeldamisele.

Räägime siis nüüd ka diagramimist endast. Alustame selle kõige heledamaid tähti iseloomustavast osast, ülihiidudest.

Nii punased, kollased, valged kui ka sinised ülihiiud on suurusjärguliselt saranaste ja väga suurte absoluutsete heledustega, teistes terminites kiirgusvõimsustega. Siit ongi tulnud ka seliste tähtede iseloomustamine ülihiiu nimetusega. Viimastel aegadel on hakatud eristama ka peamiselt kollast värvi ülihiidude hulgast ka eriti heledaid hüperhiidusid. Ülihiiud on ka geomeetrilises mõttes hiiglasuured tähed, kõige suuremad tähed on aga just punased ülihiiud.

Kõigi ülihiidtähtede üheks omaduseks on ka suur mass. Seetõttu ootab neid ees supernoovana plahvatamine ning tsentraalsete kompaktsete jäänuste, neutrontähtede või mustade aukude tekkmine.

Ülihiidudest vähem heledad, kuid siiski heledad tähed on tuntud hiidudena. Kääbustähtedeks nimetatavad tähed on omakorda juba üpris vähe heledad tähed, kiirgates kõige kesisemalt ning hõlmates HR diagrammi alumise osa. Kääbused on ka ruumala (seega samuti läbimõõdu ja raadiuse) mõttes väikesed. Kõige väiksemad tähed HR diagrammil on valged kääbused (ligemale Päikese massiga, kuid vaid maakera masti ruumala ja läbimõõduga). Kuid tegelikult on valged kääbused juba üks põhiliik tähtede jäänuseid (HR diagrammile mitte mahtuvate veelgi masiivsemate ja veelgi väiksemate neutrontähtede ja suisa eksootiliste mustade aukude kõrval), mida tuleks käsitleda pigem eraldi arvestustes.

Heledusklassid ehk jadad HR diagrammil

Vaatame uuesti, veidi detailsemalt tähtede jaotust HR diagrammil.
Tähtede tuntumad heledusklassid on seega ülihiiud, hiiud, peajada tähed ja kääbused. Punaste ja oranzide, mõnes käsitluses ka kollaste tähtede (sh Päikese puhul) 2 viimast mõistet kattuvad. Klassikaline HR diagramm sisaldab veel mõne heledusklassi. Heledad hiiud on heledamad kui tavalised hiiud, kuid veidi jäävad alla ülihiiudele.

Allhiiud on omakorda vähem heledad kui hiiud, kuid heledamad sama värvi peajada tähtedest. Eriti ilusasti on see heledusklass esindatud kollaste ja oranzide tähtede puhul.

Hertzprung-Russelli diagramm. Esitatud on peajada (keskel), ülihiidude jada (kõige üleval), osa hiidude jadast (ülal keskel) ja valgete kääbuste jada (all vasakul). Punktiirjooned tähistavad tähtede ligikaudseid samaraadiusjooni.

Peajada kulgeb teatud määral loogeldes HR-diagrammil „loodest kagusse”. All ja paremal asuvad siis punased kääbustähed, kõige üleval vasakul olevad peajada tähed ei erine aga palju isegi samas diagrammi piirkonnas paiknevatest ülihiidudest ning nende vahel polegi alati lihtne piire eristada. Samas ei ole selliseid väga kuumi ja üliheledaid ning suuri (samas mitte ülisuuri) sinakaid tähti üldse eriti palju, kuid need vähesed paistavad väga kaugele. Punaseid kääbuseid (väkesed nii heleduselt kui suuruselt), esineb aga tohutul hulgal, kuid smas on need tähed tagasihoidlikud ja kiirgavad nõrgalt.

Peajadast pisut all ja vasakul HR diagrammil paikneb sarnase, kujuga, kuid vähem arvukas jada allkääbuseid. Sellised tähed on peajada tähtedest koostise mõttes vähem „metallilised”.

Ning viimane, juba mainitud jada HR diagrammi all vasakul nurgas, ongi valgete kääbuste jada.

Spektriklassid HR diagrammil

Seni pole jutusse sisse toodud spektriklasse, mis iseloomustavad tähtede värvusi ehk teisisõnu temperatuure. Tundub ehk esmapilgul imelik, kuid kõige jahedamad tähed on punased tähed. Eks me ole sellega igapäevaelus harjunud: kui rauatõkki kuumutada, muutub ta punaseks. Eriti ei õnnestu aga (ja pole vist vajagi) rauda veel kuumemaks ehk kollakas-valgeks-sinakaks ajada. Tuleb ju arvestada ka sellega, et igal ainel, raual kaasa arvatud, on oma sulamistemperatuur ning kes see tahab sellise ohtliku mänguga jännata.

Tulles tähtede juurde tagasi, sis punaseimaid ehk jahedaimaid tähti tuntakse M-spektriklassi tähtedena. Nende temperatuur algab kuskilt 2 ja 3 tuhande kraadi vahelt. M-klassi vasakpoolne naaber, K-spektriklass, iseloomustab veidi kuumema pinnaga tähti. Edasi tuleb kollaste tähtede spektriklass ehk G-klass. Ka meie Päike kuulub siia. Järgmine, veel soojemas suunas minnes, on F-spektriklass. Nende kohta öeldakse rohekakollased, kuid ausalt öeldes, ega rohelisi tähti taevas silma vist ei hakkagi. Kuigi, ei saa unustada, et eri inimesed võivad samu asju näha pisut erinevalt, kui detaile arvestada.

Nüüd jõuame juba kuumade tähtede spektriklassideni. A-klassi tähtede puhul on esindatud silma jaoks päris palju kõiki värve, nii et kokkuvõttes nimetatakse neid tähti valgeteks. Veel kuumemad on sinakasvalged B-klassi tähed ning kõige kuumemad on O-spektriklassi tähed. Peajada O-klassi tähed ulatuvad kuumuselt umbes 50 000 kraadini, kuid peajadalt edasi arenenud tähed võivad oma arengus isegi veel kuumemaks minna. Siin tulevad mängu uued liigitused, kuid mingil ajal nimetati mõnedes allikates kõiki neid ülikuumi objekte kokkuvõtvalt O-tähtedeks. Lihtsuse ja meeldejätmise huvids huvides võib seda teha ka praegu. Sellistest ülikuumadest objektidest moodustati HR-diagrammi vasakus ääres vertikaalne, nn sinivalge jada. Kõige ülemisteks said siniseimad ülihiiud, edasi Wolf-Rayet’ tähed (WR-tähed), edasi allpool planetaarudude tuumad ja päris kõige all kõige kuuemad valged kääbused. Vähemalt kolme viimati nimetatud rühma tähed on selles mõttes ühises klubis, et nende pinnakihtideks on saanud nende varasemad sisekihid. Sest mida enam tähe sisemusse „minna”, seda kuumemaks ju keskkond läheb.

Spektriklassid jagatakse veelgi detailsemalt araabia numbrite järgi alamklassideks 0 kuni 9, mõnes spektripiirkonnas ka 0.5 ühiku kaupa.

Tavalistes tähtedes tomib sisemine „energiakombinaat: termotuumareaktsioonid. Kuid valged kääbused ei genereeri enam TD-energiat. Neil jääb üle ainult aeglaselt jahtuda. Kõik neist polegi enam eriti kuumad: jahedaim valge kääbus kuulub koguni K spektriklassi.

Tähtede mõõtmetest HD diagrammil

Kui võrrelda tähtede reaalseid suurusi, siis HR digagrammil on suurimad tähed ülal paremal ja väikseimad tähed all vasakul. Ülihiiud on sarnase heledusega tähed, samuti on nad küllaltki suured. Nagu juba mainitud sai, on üleüldse suurimad tähed maailmaruumis punased ülihiiud, läbimõõdud küündivad ekstreemseimatel juhtudel enam kui 2000 Päikese läbimõõduga võrreldavaiks. Kui paigutada selline täht mõttes Päikese asemele, ulatuks selle väline äär kaugemale kui Saturni orbiit. Viimase väärtus on teatvasti 19,2 astronoomilst ühikut (aü). 1 aü on omakorda Maa ja Päikese vaheline kaugus, umbes 150 miljonit kilomeetrit. Kõige kuumemad (sinisemad) ülihiiud (heleduse mõttes) küünivad HR diagrammil „vaid” kuskil paarikümne Päikese raadiuseni, saades diagrammil praktiliselt kokku suurimate ja kuumimate peajada tähtedega.

Tähtede asukohti Hertzprung-Russselli diagrammil

Kordame üle: minnes külmematelt (punasematelt) kuumemate (siniste) ülihiidude suunas, keskeltläbi nende läbimõõt aina väheneb, väheneb ka kiirgav pind. Suuruse vähenemise kompenseerib aga siniste tähtede puhul kasvav temperatuur, mis annab omalt poolt tähe kiirgusele jõudu juurde.

Peajada (V heledusklass) asend on HR diagramil teistsugune, mitte horisontaalne, st ei saa kuidagi öelda, et peajada tähtede heledus eri spektriklassides on sarnane.

Ülejäänud heledusklassid on samuti vähemal või rohkemal määral omanäolised. Jämedas võrdluses on need HR diagrammi kuumemas pooles pigem peajada, külmemas pooles pigem ülihidude jadaga sarnase kujuga.

Siiski ei saa üheski HR diagrammi piirkonnas hinnata kõiki tähti juba ette täpselt sama mõõdupuuga. Kõik jadad on ju teatava laiusega, mõni vähem hajuv, mõni rohkem. Sarnaste tähtede parameetrid ei ole ometigi ühesugused; seda ei pruugi olla ka tähtede sisekihtides toimuvad protsessid. See, mida iga konkreetne täht tegelikkkuses endast kujutab, tuleb siiski täpsete ja küllat pikkade vaatlusseeriatega ning teooriate võrdlusega „välja nõiduda”. Üldistusi täheklasside kohta Galaktikas (ja veel suuremates mastaapides) saab teha vaid nn „keskmistatud tasemel”.

Asi on ka selles, et allpool kirjeldatavad eeskirjad tähtede läbimõõtude, kiirgavuste ja temperatuuride seostamiseks kehtivad täpselt vaid nn ideaalse, musta keha mudeli korral (vt mulluse märtsikuu lugu). Tähti saab musta keha mudelitega kirjeldada vaid ligikaudselt, mõnesid rohkem, mõnesid vähem.

Oranz hiidtäht Arktuurus võrrelduna suuruselt Päikese, Siiriuse ja Prooküoniga

Eelmiselt pildilt tuttav Arktuurus, sedapuhku võrdluses punase ülihhiu Antaaresega

HR diagramm tervikuna

Tähe kiirgavus ehk tähe kiirgusvoog tähe pinnaühiku kohta (vt mulluse novembrikuu juttude rida) on pöördvõrdeline tähe raadiuse (samuti läbimõõdu) ruuduga. Teisalt on kiirgavus võrdeline tähe temperatuuri neljanda astmega. Kokku siis tulevadki HR diagrammi liikmete heleduse, temperatuuri ja suuruste paigutused.

Tähtede HR diagrammi jadadest on peajada arvukaim, sest seal viibivad tähed oma eksisteerimisajast kõige pikema osa: vesiniku aatomite tuumad ehk prootonid muunuvad seal kõrge tõhu ja temperatuuri teingimustes heeliumi aatomite tuumadeks. Protsessiga kaasneb täiendava energia eraldumine, teisisõnu soojust ja selle kiirgamist tuleb juurde. Teistes heledusklassides on protsessid juba kiiremad, samas ka keerulisemad kirjeldada.

Logaritmilsest skaalast

Ei ole ka raske märgata, et nii nagu HR diagrammi vertikaalne, kiirgusvõimuse skaala, pole ka teperatuuriskaala lineaarne. Kuumemate tähtede spektriklassid (O, B) võtavad endi alla märksa laiema temperatuurivahemiku kui teises ääres asuvad K ja M klassid. Seetõttu on astronoomide omavahelises „keeles” sageli kasutusel logaritmiline temperatuuriskaala. Sellise skaala näidud mahuvad nüüd enamasti kõik arvude 3 ja 5 vahele. See tundub palju mõnusam kui keksida ringi suurte arvude: tuhandete ja koguni sadade tuhandete vahel. Samas, tõsi küll, logaritm kui matemaatiline protseduur peletab huvilisi eemale.

Mis on logaritm? Igal logaritmill (tähis log) on oma alus, see arv kirjutatakse log tähise kõrval väikeses formaadis alla ja paremale.
Kui aluseseks on 10, siis jäetakse see tavaliselt välja kirjutamata. Selline logaritm ongi üldjuhul kasutusel. Teine väga levinud variant on veel, siis on logaritmi aluseks arv e (ligikaudu 2.718).
Ka see alus jäetakse üldiselt välja kirjutamata, logaritmi tähis ise aga on siis ln.

Logaritmitav suurus kirjutatakse välja alusest edasi paremale poole, nüüd juba jälle tavaformaadis.

Nüüd tuleb kirjutada veel võrdusmärk ja selle järel vastus. Kuid mis on see vastus? Ideeliselt on skeem väga lihtne, vaadates asja teistpidi: logaritmi alus astmel vastus võrdub logaritmitavaga.

Mõni näide:

log 1000 = 3, sest 10 astmel 3 võrdub 1000;

log 10 000 = 4, sest 10 astmel 4 võrdub 10 000;

log 100 000 = 5, sest 10 astmel 5 võrdub 100 000.

(10 kui logaritmi alus jäetakse kirjutamata).

Muuseas, sellega olemegi „leiutanud” HR-diagarammi horiontaalskaala ehk temperatuuriskaala mugavama, kuid esimese hooga võõrapärasema eeskirja.

HR diagrammi vertikaalsest skaalast oli palju juttu novembrikuu lugudes. Suisa nii palju, et diagramm ise jäi lõpuks üldse jutust välja… Aga eks oma vigadest tule õppida. Jälle meenub see eelmises kuus mainitud Kontori laululugu…

Antaares, Skorpioni heledaim täht

31-sel mail jõuab Päikesega vastasseisu Antaares, punane ülihiidtäht Skorpioni tähtkujust. See tähendab, et väga madalas lõunakaares paiknev Antaares jõuab oma „kõrgeimasse asendisse” ehk ülemisse kulminatsiooni parajasti keskööks. Umbes sama peaks siis saama öelda ka Eestis näha oleva Skorpioni ülejääänud osa suhtes. Paraku siiski mitte: valged ööd on selleks ajaks juba võimust võtnud ning peale Antaarese seal madalas lõunakaares (peaaegu) midagi näha ei olegi. Enne maikuu lõppu on Antaares, kuu esimeses pooles ka tema naabertähed, näha hommikupoole ööd.

Antaares on üks kahest punasest ülihiiust (teine on Betelgeuse), mis kuulub näiva helelduse poolest tähistaeva 21 heledaima tähe hulka, mida nimetatakse esimese suurusjärgu tähtedeks. Punased ülihiiud, nagu juba juttu oli, on tõelised ülisuured hiiglased nii endi absoluutsete (ehk tegelike) heleduste osas kui ka läbimõõtude mastaabis. Konkreetselt Antaares kõige suurem teadaolev täht siiski ei ole, kuid täht on siiski suur: ligikaudu 700 korda suurem kui Päike. Päikese kohale asetudes ulatuks Antaars Marsi ja Jupiteri orbiitide vahele, asteroidide vöö kanti.

Antaares on tegelikult kaksiktäht, paari teine komponent on B klassi, täpsemalt
B2.5 V ehk B- klassi peajada täht. Läbimõõtu on hinnatud 5 ja 6 Päikese läbimõõdu vahele. Selle spektriklassi peajada tähed on üldiselt mõnevõrra suuremad, kuid nagu eespool öeldud, eelnevalt „ette öelda” tähtede parameeeterid täpselt ei saa.
Komponendid asuvad üksteisest ligikaudu 220 aü kaugusel.

Komponentide massid polegi aga eriti erinevad: punane ülihiid omab massi ligikaudu 12 Päikese massi, B-klassi täht aga 7 Päikese massi kandis. Siiski on see teatud määral oluline erinevus. B-klassi komponendi mõõdetud spktriklass (M2.5 V) on parajasti sealkandis, kus tähed on algmassi mõttes piirimal, kus nende evolutsiooni lõppetapp võib viia kas valge kääbuse rahulikule tekkele või hoopiski supernoova plahvatusele ja neutrontähe tekkeni. Igaltahes läheb supernoovani aega, kui protsessid peaksid sinnapoole kalduma.

Kuid kindlasti peaks supernoova plahvatus juhtuma punase ülihiiuga, millisena me Antaarest näemegi. B klassi peajada täht on väiksema kiirgusvõimsuse ja heledusega (5.5 tähesuurust vastandina punasele komponendile; 1. tähesuurus). Millal supernoova plahvatus täpselt toimub, seda me paraku ei tea.
Nii et jälgigem Antaarest, plahvatus võib toimuda peatselt! Tõsi küll, teisalt võib ooteaeg siiski veel miljoneid aastaid venida.

Tuleb muidugi rõhutada, et kuna Antaares asub meist sadade valgusaastate kaugusel, ei põhjustaks ka sealt valguse kiirusel Maale jõudev info supernoova plahvatuse kohta mingit keskkonnakatastroofi.

Astronoomilise ööjutu lõpetuseks külaelu päevaseid füüsikauudiseid

Eelmisel ööl läksid astronoomilised vaatlused täielikult aia taha, sest ümbruskonnas olid kõik päevaste sündmuste järel kole väsinud. Nimelt Kastipalu Kalle käis eile oma rohepöörde üldnõuete kohaselt roheliseks värvitud kastijalgrattaga enda lugupeetud ämma külla toomas. Kogu küla elas sündmusele tundide viisi kaasa. Esiteks seetõttu, et ilmnes väga huvitav ja tõenäoliselt kogu seni teadaolevat kaasaegset füüsikalist maailmapilti ümberkujundav nähtus: heli levis oluliselt kiiremini kui valgus. Sest väga kole kisa hakkas kostma tõesti juba kuskil 4 tundi enne kui Kalle koos „kaubaga” vaateväljale ilmus. Lõpuks ometi kord kohale väntamise järel muutusid osaliste koordinaadid küll enam-vähem konstantseteks, kuid jube lärm kestis edasi terve ülejäänud päeva ning vaibus väga aeglaselt alles pärast seda, kui täieliku rohepöörde läbi teinud välimusega „Kasti-Kalle” lähimate naabrite ukse taha ilmus, nõudes Dialoogi Politsei kutsumist ja paludes öömaja.

Kultuurisoovitus ka jälle juurde. Sedapuhku pakuks arhiivist üht audiolugu. Tegu on Ungari kirjaniku Andras Nyergesi looga „Bencsiku meetod” (esmaesitus Eesti Raadios 1978. aastal). Miskipärast tahab selle looga seoses meelde tulla termin: keskmine eestlane. Vabandan, kui eksin, kusjuures sooviksin seda väga. Kuid juttu tuleb selles loos muuhulgas ka kosmonautikast ja Kuust.

Kuu faasid

• Viimane veerand: 1-sel kell 14.27
• Kuuloomine: 8-ndal kell 6.22
• Esimene veerand: 15-ndal kell 14.48
• Täiskuu: 23-ndal kell 16.53
• Viimane veerand 30-ndal kell 20.13.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Novembris enam seenemetsa üldjuhul asja ei ole. Ilm on suvega võrreldes päris jahe, vahel isegi talvine. Küllap sellepärast on november ongi teise nimega talvekuu. Päike paikneb kuu algusest alates Kaalude tähtkujus, 24-ndal liigub Skorpioni tähtkujju ja 30-ndal Maokandja tähtkujju. Suure faasiga Kuud, sh täiskuud, saab tänavu novembris nautida kuu lõpunädalal.

Novembriöö on pikk. Äsjane järjekordne seatemp nimega kellakeermine süvendab seda muljet, kuna ka juba pealelõunane osa päevast on pime. Sageli on novembrikuule omane, et tihti sajab midagi. Enamasti vihma, aga ka lumi ja lörts pole haruldased. Ning kui parajasti ei sajagi, siis taevas kipub ikka enamasti pilvevangi jääma. See on omane sügistalvisele ajale üldiselt: isegi kõrgrõhuala tingimustes võib esineda madal kihtpilvisus, seda nii öösel kui ka päeval. Siiski võivad ilmad ka ilusad olla. Selle hinnaks on omakorda öised miinuskraadid, millest mõnikord ka päeval ei pruugi lahti saada.

Planeedid novembris

Novembrikuus teevad pilvedest kõrgemale (kaugemale) jäävat ilma kõige enam endiselt Veenus ja Jupiter.

Veenus paistab väga hästi hommikutaevas. Planeet tõuseb kuu algul peaaegu 5 tundi enne Päikest ning rändab selle käigus Lõvi tähtkujust Neitsi tähtkujju. Planeedi nähtavus ei muutu eriti ka kuu edenedes, siiski tõuseb Veenus kuu lõpus 4.5 tundi enne Päikest, st vaatlusaeg veidike kahaneb ja planeedi asend muutub mõnevõrra madalamaks. 29-ndal möödub Veenus Spiikast 3.9 kraadi põhja poolt. Kuu on Veenus lähedal 9-nda novembri hommikul.

Jupiter on kuu algul „parimas jõus”. 3-ndal on Jupiter Päikesega vastasseisus ning planeet särab vahvasti kogu öö Jäära tähtkujus. Kohaliku kesköö paiku (Tartus umbes kell veerand üks, Kuressaares kell pool üks Ida-Euroopa talveaja järgi) on Jupiter päris kõrgel lõunasuunal kulmineerumas. Pidu võiks kuu lõpuni kesta täie hooga, kuid tegelikult päriselt mitte. Teisesl ja kolamndal novembrikuu dekaadil hakkab Jupiter aegapidi muutuma õhtutaeva objektiks, loojudes enne hmmikut. Siiski on Jupiter ka kuu lõpus enamuse ööst vaadeldav. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 25-ndal novembril.

Saturn koos Veevalaja tähtkujuga on vaadeldav õhtutaevas, paistes umbes pool ööd või veidike vähem. See planeet ei torka nii võimsalt silma kui ülejäänud 2, kuid madalavõitu lõunakaarde pilku heites peaks siiski olema hõlpsasti leitav. Kuu on Saturni lähedal 20. novembri õhtul.

Ka palja silmaga nähtavuse piiril olev Uraan Jäära tähtkujust jõuab 13-ndal novembril Päikesega vastasseisu. Heledus on 5.6 tähesuurust, seega on Uraan 6. tähesuuruse objekt. Jupiterist on Uraan siiski liiga kaugel (vasakul pool), nii et heledat planeeti reeperiks võtta eriti ei saa.

Märgime puudujad ka üles: Merkuur ja Marss. Aga teha pole midagi, isegi Euroopa Komisjon on võimetu. Kuigi nad ise vist oma võimete olematusesse ei usu.

Novembri tähistaevas

Üldiselt oleks mõttekas kõigil inimestel end harjutada sagedase väljas viibimisega, sh tähtede vaatamisega tegelemisega. Sest kui Eurorehvidega Vanem Vend on peatselt rahvamasside valdavate ovatsioonide saatel paigutanud meie tubadesse ja autodesse „turvalisust tagavad” jälgimiskaamerad, on ju kusagil siiski veidi aega vaja end ka omaette tunda. Siinkohal on soovitus siiski ühene: majast (või korterist) tuleb viivitamatult välja pilduda nii kaamerad kui ka nende kohaletoojad!

Varane novembrikuu õhtutaevas tuletab meelde sooje augustiöid, sest taevapilt on sarnane: Suvekolmnurk ilutseb lõunataevas, kuigi on augustiõhtutega võrreldes siiski lääne poole liikunud. Trio tegelased on kõrgel paistvad hele Veega (Lüüras) ja vasakul pool veidi tuhmim Deeneb (Luiges) ning Altair (Kotkas) neist allpool, umbes poolel kõrgusel horisondist. Kuid jahedus ja varajane kellaag tuletavad siiski meelde, et Suvekolmnurka on praegu mõttekas nimetada hoopis Sügiskolmnurgaks. Eks niimoodi tehtagi. Tõsi küll, sedapuhku on lõnakaares hoopis pigem Sügisnelinurk, kuigi mitte ruut. Nimelt juba jutuks olnud Saturn (Veevalajas) on samuti kambas, asudes veelgi märksa madalamal kui Altair ja asudes vasakul pool. Heledus on ka sobiv, ülejäänutega võrreldav. Madalas läänekaares paistab Arktuurus (Karjases) ja kirdetaevas Kapella (Veomehes).

Öö edeneb, peatselt loojub Arktuurus ja Kapella kerkib kõrgemale.
Idakaares kerkib üha kõrgemale ka kõigist eelnevaist hulga heledam „tegija”, loomulikult on see Jupiter! Jupiter esindab siis Jäära tähtkuju.

Kagust kerkib Veevalaja järel Vaal, selle heledaim liige Deeneb Kaitos hakkab ehk eraldi silma. Heledus pole sellel tähel küll teab kui suur, kuid siiski võrreldav Põhjanaela ja Suure Vankri tähtede heledustega. Vaalast Kõrgemal oleva Kalade tähtkuju võib juhusliku uitava pilgu ees suisa märamatuks jääda. Sama lugu oleks Veevalajaga, kui seal Saturni poleks. Ka varaõhtul lõunakaares paistev Kaljukits ei sisalda heledaid tähti. Ka mõned Amburi tähed on „esimese pimeduse” ajal väga madalas lõuna-edelasuunal veel leitavad.

Kui Veevalaja, Kalad ja Vaal on sisustamas madalamat lõunakaart, siis kõrgel taevas näeme ribakujulist Andromeedat ja sellest paremal (lääne pool) Pegasust. Pegasus meenutab esmajärjekorras ruutu, tõsi küll, ülemine vasakpoolne ruudu tipp on „laenatud” Andromeedast. Pegasus ise ulatub oma piirides märksa kaugemale läände.
Pegasuse läänepoolsed, väikesevõitu naabrid on Delfiin (ülalpool) ja Hobu. Viimane neist on kahjuks eriliselt kõike muud kui silmapaistev.
Delfiin seevastu meenutab kujult vankrikest. Kes ei tea, kus on Väike Vanker, võib hoopis Delfiini selleks pidada.

Kuid Vale-Väikesele Vankrile on konkurents. Ida poolt on kerkimas teine taoline „vankrike”, kujult sarnane, kuid pindalalt veel pisem kui Delfiini näiv joonis. Antiud juhul on tegiu Taevasõelaga. See polegi tegelikult eraldi tähtkuju, vaid pisike osa Sõnni tähkujust (ülejäänud tähtkuju tõuseb Sõela järel, heledaim täht Sõnnis on oranzi tooni Aldebaran. Sõel on hoopiski üks parajal kaugusel asuv kena tähtede hajusparv, tasub ka teleskoobis vaadelda. Mude, vankrikese kujuga on ka põhiosa Lüürast, kui heledat Veegat mitte arvestada.

Kui öö on iuba hommikupooles, kerkivad lõunataevasse lisaks Sõnnile ka Orion, Kaksikud, Suur Peni ja Väike Peni. Kõrgel-kõrgel asetseb Veomees, mille hele täht Kapella asendab õhtul samas kandis paistnud Veegat ja Deenebit. Viimase on nüüd omakorda palju madalamal ja läände-loodesse liikunud. Küllaltki madalal paistev Suure Peni juhttäht Siirius on isegi üldise heldatest tähtedest rikka lõunakaare taustal ülejäänud tähtedest märgatavalt heledam.

Hommikupoole ööd ilmub madalas idataevas uuesti nähtavale Arktuurus, mis õhtul loojus ja oli 7 tundi nähtamatu. Märksa enam hakkab muidugi silma aga taevakaunitariks kutsutud Veenus, tõustes koos Neitsi tähtkujuga. Veenus lööb muidugi oma heledusega „platsi puhtaks”, seda enam, et „hõbemedalipoiss” Jupiter loojub üha varem. Nii et feministlikud unistused saavad siin teoks. kuigi nii ei tohi vabas ühiskonnas rääkida. Kuid novmebrikuu öö on tõesti pikk. Isegi Siirius, kuigi nähtav hommikupoole ööd, jõuab kuu lõpus juba omakorda 2 tundi enne Päikese tõusu loojuda. Veel kehvemad on lood heleda tähega Riigel Orioni tähtkuju edelaosast: see loojub Siiriusest pool tundi varemgi.

Komeedijuttu ka

Ühest komeedist võiks ka juttu teha, kuigi taevapilti see objekt arvatavasti segi ei löö. Komeet kannab uhket nimetust C/2023 H2 (Lemmon). Avastati see tänavu 23. aprillil. Eks neid komeedikesi ikka aeg-ajalt ette satub, enamasti jäävad need aga kaugele palja silmaga nähtavusest. Kõnesolev komeet läbis periheeli 29. oktoobril ja arvutuste järgi jõuab Maale lähimassse asendisse 10. novembril. Umbes samaks ajaks peaks ka heledus saavuama maksimumi, mida hinnatakse ette 5.3 tähesuuruse peale. Heledust võivad suurendada ootamatud (pisi)plahvatused, mis komeetidel Päikese suhtelises läheduses ette võivad tulla. Tõsi, teisalt võivad komeedid ka rehkendatust väiksema heledusega „üllatada”, sest lisaks tuumale ei pruugi ka seda ümbritsev nn pea olla eriti sümmeetrilse ehitusega.

Kuu esimesel dekaadil on komeedi liikumine tähistaeva taustal päris kiiresti. 1. novembril asub komeet veidi vasakul Suure Vankri otsmisest aisatähest. Kuid komeet ei paista veel palja silmaga. Edasi liigub komeet üle Karjase tähtkuju loojumatu põhjapoolse serva, olles seega samuti öö jooksul loojumatu. Edasi liigub komeet Herkulese tähtkujju ja muutub just 10. novembri, Mardipäeva paiku juba loojuvaks objektiks.

Komeedi c/2023 H2 (Lemmon) asukoht 10. novembril, märgitud ruuduga.

Komeet asub ka perigee ajal, 10. novembril veel napilt Herkulese tähtkujus (vt üldkaarti). Konkreetselt asub objekt siis Herkulese tähtkuju idaservas. Võiks lähtuda heledast Veegast (ja Lüürast, mis on pisike tähtkuju ning siis otsida sellest paremal ja allpool. Nii et mardisantidel tasub aeg-ajalt ustele kolkimise vaheajal ka läänetaevasse vaadata ja püüda „Komeedi” komme närides komeeti üles otsida. Seda võib umbes sama edukalt teha ka eelmisel õhtul; enamus “marditajaid” just 9. novembri õhtul ringi liigubki. Läheb juba teemast välja, aga järgmine jooksuaeg on juba Kadripäeval, 25. novembril ja õhtul enne seda. Ainult et Kadride puhul pole ilus, kui nad on habemega! Habe on Martide ainuõigus!

Komeedi c/2023 H2 (Lemmon) tee tähistaevas (roheline). Kollane ring kujutab komeedi asukohta 10. novembril. Teine joon kujutab ekliptikat.

Komeet liigub edaspidi Kotka tähtkujju, muutudes jälle paljale silmale nähtamatuks ning sealt Kaljukitse. Heledus üha langeb. Kuu teises pooles liigub c/2023 H2 (Lemmon) edasi lõuna poole ja kaob meie laiuskraadil silmapiirist allapoole.

Komeet c/2023 H2 (Lemmon) on komeetidele omaselt väga väljavenitatud orbiidiga, praegu hinnatakse perioodi 3872 aastale. Õigem on see pigem ümardada umbes 3900 aastale, sest komeedi liikumise edasine jälgmine annab arvatavasti alust täpsustusteks.
Aga kes see ikka 3900 aastat oodata viitsib.

Kuigi jah, kuulusat Hale-Boppi komeeti, kui mälu ei peta, peab ootama veel ligi 24 000 aastat. Aga eelmisest periheelist on juba tervelt 26 aastat möödunud! Päris palju ju! Ka kuulsas Svejki raamatus anti kõrtsmik Palivecile 10 aastat, kuid peatselt oli juba 7 päeva täis!

Hertzprung-Russelli diagrammi suunas

Palju kordi on lugudes olnud juttu Hertzprung-Russelli diagrammist (HR diagrammist). Oleks juba ammu olnud kasulik selle olemust ka otseselt meelde tuletada. Püüaks nüüd vaikselt selles suunas liikuda.

Horisontaalskaala ehk temperatuuriskaala

HR diagramm kajastab igal konkreetsel juhul tähe heleduse sõltuvust tähe pinnatemperatuurist. Horisontalne skaala HR diagrammil ongi temperatuuriskaala. Pinnatemperatuur määrab ära, mis värvi täht eemalt paistab. Nii et tähe „värv” on olemuselt kujuteldava kaugloetava tähe—termomeetri näit.

Tegelikult ei kiirga üksi täht kindlalt vaid üht värvi ehk monokromaatilist kiirgust, kuid kiirguse maksimumi sagedus ehk teise termini kaudu lainepikkus ongi see temperartuuri määraja.

Kiirgamise kui nähtuse üldiseloomustamise jaoks võiks ehk üle vaadata märtsikuu loo. Oluline punkt on siinkohal see, et tähe kiirguse maksimaalväärtusele vastava lainepikkuse ja seda kiirgust kiirgava pinna (seega tähe pinna ehk fotosfääri) temperatuuri korrutis on konstant. Maksimaalse kiirguse lainepikkus määrabki ära ka tähe värvuse. Siit tuletatakse ka temperatuur. Kõik tähed on iseeenesest kuumad: „külmemad”, punased tähed on jahedamad kui 3000 kraadi, kuumimael ulatub see aga mitmekümnete tuhandete, isegi saja tuhande kraadi kanti.

Temperatuuriskaala on ajalooliselt jaotatud ka eri tähistega, kuumiaatest jahedamate suunas: O B A F G K M. Need klassid on hiljem jagatud ka alamklassideks numbritega 0-st 9.5-ni.

Tõsi küll, eelnev jutt käis nn ideaalse ehk musta keha mudeli kohta, mida tähed tegelikult ei ole. Musta keha mudelist oli juttu märtsikuu loos, kus (nagu ka veebrikuu loo 3. osas) sai lisaks hoiatatud mustade jõudude pealetungi eest, aga näib, et tulutult. Tähtede puhul peaks kasutama pigem mõistet värvustemperatuur, aga suurt viga ka ei tee, kui need erisused hetkel arvestamata jätta.

Vertikaalskaala ehk heledusskaala

HR diagrammi vertikaalteljestik kajastab tähe kiirgusvõimsust ehk heledust. Selle erinevad väljendused omavad teatud valikuvabadust (koos erinevate ühikutega). Kui asetada vertikaalteljele nimelt just heledus, on see taevavaatajate jaoks harjunud viisil ilma ühikuta suurus nagu tähtede heledused ikka. Kuid tähe näiv ehk suhteline heledus nagu tavatabelites tihti esitatud, siiski antud juhul ei sobi, tuleb kasutada absoluutset heledust. Asi on selles, et tuleb elimineerida kauguse mõju tähe heledusele. Kaugem täht paistab ju tuhmim võrreldes olukorraga kui seesama täht paikneks Maale lähemal. Tähed aga asuvadki Maast kõikvõimalikes erinevates kaugustes, kuigi kõik need kaugused on nt kilomeetreid kauguse ühikuteks võttes üliväga suured. Nii ongi absoluutse heleduse jaoks kasutusele võetud kokkuleppeline kauguse ühik, 10 parsekit. Kui täht asub 10 parseki kaugusel, siis tema näiv ja absoluutne heledus langevad kokku. Ligikaudse näitena sobib siin Polluks Kaksikute tähkujust (Kaksikute heledaima tähtede paari alumine liige, Kaksikute heledaim täht): näiv heledus 1.14 tähesuurust, absoluutne tähesuurus 1.08 tähesuurust.

Tähe kauguse määramise täpsus oleneb tähe kaugusest (kuigi nii väljenduda tundub naljakas), samuti ka sellest, palju on vaatekiirel valgust neelavat või hajutavat materjali. Nagu võib ette arvata, pole seegi töö üldse kerge ning täpse absoluutse heleduse määramine seega alati samuti mitte.

HR diagrammi vertikaalteljel võib kasutada peale absoluutse heleduse ka muid suurusi, tihti on selleks juba mainitud kiirgusvõimus. Tähiseks on L .

Sageli kasutatakse aga võrdlust Päikese kiirgusvõimsusega (see on siis ühikuks). Sel juhul ei kujune arvud „astronoomiliselt suurteks”, kuid varieeruvus eri tähetüüpide puhul on siiski suur. (Nt pole mingi ime, kui tähe kiirgusvõimsus on tuhat korda suurem või sada korda madalam Päikese kiirgusvõimsusest L⨀).
Tihti on kasutusel ka tähe ja Päikese kiirgusvõimsuste suhe. Siis saame mõistagi ühikuta väärtused.

Ühikuna võib kasutusel olla ka absoluutse koguheleduse nullpunktile vastav kiirgusvõimsus, mis väärtuselt ületab Päikesele vastavat näitu veidi alla 100 korra. Tähistatakse seda L0. Nii et veel ühel põhjusel on vaja olla ettevaatlik: tuleb selgeks teha, kas võrdlevaks ühikuks on Päikese kiirgusvõimsus või hoopis see teine. Jääme aga oma edasises jutus siiski Päikese kui üldlevinud võrdlusobjekti juurde kindlaks. Tasub märkida, et Päikese absoluutne koguheledus ehk bolomeetriline heledus on +4.74 tähesuurust. Nii peabki olema, sest täpselt viiekordsele heleduste erinevusele vastab kiirgusvõimsuste erinevus 100 korda. Selles jutus on siis arvestatud Päikese ja tähtede kogukiirgust, mitte vaid seda osa, mida silm tajub.

Tegelikult ju nähtus ise, millest jutt, ongi iseenesest sama, vaid arvud koos ühikuteskaala eri valikutega on erinevad. Ainult jah, peab aru saama, milline ühikute skaala konkreetselt parajasti kasutusel on.

HR diagramm Horisontaaltelgedel (ülal ja all) erinevad temperatuuri kirjeldavad skaalad. Vasakul vertikaalteljel absoluutne heledus, paremal vertikaalteljel kiirgusvõimsuse ja Päikese kiirgusvõimsuse suhe.

Tähtede kiirgus ja valgus

Tuues taas mängu heleduse termini, jõudsimegi märkamatult ka logaritmilise skaalani. Logaritmitavaks võib sageli olla tähtede (sh Päikese) kiirgusvõimsus vastuvõtja pinnaühiku kohta ehk intensiivsus. Muuseas, Maale jõudva Päikese kiirguse intensiivsust tuntakse solaarkonstandi nimetuse all.

Siit on juba lühike maa astronoomias heleduseks nimetatava suuruseni. Erinevaid tähti iseloomustavad arvud on heleduste kasutamise juhul päris „viisakad”. Samas võib aga just logaritmi kui mitte ehk kõige lihtsama matemaatilise avaldise kasutamine olla eemaletõukav, kuigi kasutamise tulemused on sageli nii meeldivad kui ka vajalikud.

Lisaks kiirgusvõimsusele, intensiivsusele ja neist tuletatavale heledusele kasutatakse astronoomias ka selliseid suurusi nagu kiirgusvoog tähe enda pinnaühiku kohta ehk kiirgavus või siis silmaga tajutav kiirgavus ehk valgsus. Kuid kokkuvõtvalt peetakse mingil kombel silmas ikkagi ju tähe „heledust”, nii on ju suupärane. Kuid rangelt tuleb näpuga järge hoida, et mõisted sassi ei läheks.

Peab ka pidama meeles, et astronoomias tuntud mõiste heledus on ranges füüsikalises süstemaatikas tegelikult valgustatuseks nimetatud suuruse logaritmitud kuju. Valgustatus näitab, kui suurt osa vastuvõtja pinnaühikule langevast kiirguse intensiivsusest silmanägemise abil endale saame. (Heledus iseloomustab füüsikas tegelikult tähe pinnaühikult eraldunud kiirgust mingis valitud suunas, kuid jätame selle eraldi mõistena praegu rahule.)

Kordaks üle: kui soovime mõõta koguenergiat, mis vastuvõtja pinnaühikule langeb, siis on tegu energeetilise valgustatusega ehk intensiivsusega. Millegipärast kiputakse intensiivsust viimasel ajal nimetama ka kiiritustiheduseks (see on kole sõna!).

Aga valgus? Valgus on silmaga tajutav osa kiirgusest. Kogutud valgusenergiat nimetatakse valgustatuseks. Valgustatuse ühikuks on luks (lux) ehk teisisõnu luumenit ruutmeetri kohta (lm/m2). Kogu kiirgust iseloomustaval intensiivsusel on ühik vatti ruutmeetri kohta.

Kui valgustatust teisendada antud loo 3. osas toodava, logaritmi sisaldava Pogsoni valemiga, saamegi esialgu arvutada tähtede näivad heledused tähesuurustes. Kui aga energeetilist valgustatust ehk intensiivsust (vatti ruutmeetri kohta) niimoodi teisendame, saame tähe näiva koguheleduse ehk bolomeetrilise heleduse. Siin läheb arvesse ka infrapunases ja ultravioletses lainealas kiiratud, silmale nähtamatu kiirgus.

Muuseas, ka valgustatust (seda kiirguse osa, mida silm tajub), saab esitada lukside asemel vattides ruutmeetri kohta, kuid mõõteaparaat peab siis olema vastavalt kalibreeritud. Et ikkagi sama, silmaga tajutavat heleduse väärtust saada, peab siis ka Pogsoni valemis sisaduv liidetav a olema teistsuguse väärtusega kui lukse mõõtva luksmeetri kasutamise korral. See konstant on erineva väärtusega ka bolomeetrilse heleduse arvutamise puhul. Kuid vaatame Pogsoni valemit edaspidi edasi, kui just „megaluumeneid” eraldav tuldpurkav vihakõnelohe enne kohale ei tule.

Kiirgusest ja valgusest veel

Miks on aga logaritmide kasutamine kasulik? Asi on selles, et inimene tajubki kiirgust mitte absoluutskaalas, vaid logaritmilises skaalas. Tähtede poolt põhjustatud valgustatus peab tegelikult kõvasti erinema, selleks et inimene tajuks tähe näivas heleduses vaid veidi märgatavat muutust. Nii et kohati on inimese automaatne taju „targem” kui „teadlik” aju, mis püüab arvutada samu asju matemaatiliselt ja peab seda üldjuhul tüütuks ning keeeruliseks..

Muidugi ei seondu valgusnähtused ainult tähtede vaatlemisega. Kiirguse äsjakirjeldatud tajumine valgusena kehtib muidugi ka iga maapealse objekti vaatlemisel.

Tahaks ikka selle ühikute teema ka tagasi tirida, kuigi sellega seoses võib lugeja tabada end valjusti vandumas. Teatavasti on võimsuse põhiühikuks vatt (W). Ka mingilt tähelt lähtuvat kiirgust saab hinnata samades ühikutes. Kiirgusvõimsust tuntakse muuseas ka kiirgusvoona, kuid tuleb jälle olla ettevaatlik. Mõiste kiirgusvoog võib olla kasutusel ka ühikutes vatti ruutmeetri, lisaks veel ka sageduse või lainepikkuse ühiku kohta, seda eriti teoreetilises astrofüüsikas. Astronoomid registreerivad teleskoopide ja vastuvõtjate abil muidugi mitte otseselt kaugelt tähelt lähtuvat kogukiirgust, vaid selle nappi osa, mis Maale, teleskoobini ja/või silmani jõuab. Päikese kui punktist suurema objekti puhul saab veel eristada ka suundi, kust kiirgus pärineb.

Kuid kordaks siin sedagi varem öeldut, et HR diagrammi vertikaalteljel kasutatav füüsikaline suurus iseloomustab just tähelt tegelikult lähtuvat kiirgust. See info saadakse kätte Maal tehtud mõõtmiste teisendamise teel. Üks oluline asi, mida selle jaoks teada vaja, on lisaks tähe kaugusele ka tähe tegelik pindala.

Fotomeetrias on nähtava kiirguse jaoks kasutusel omad ühikud: siin on defineeritud ka üks rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi (SI-süsteemi) seitsmest põhiühikust. Tegu on valgustugevusega, mille SI-ühik on kandela (cd). Valgustugevusena võiks kujutada ette ideaaljuhul punktallikalt, kuid reaalselt mingilt väikeselt kiirgusallikalt lähtuva valguskiirguse voogu konkreetses vaadeldavas suunas. Valgustugevus 1 kandela vastab ligikaudu põlevalt küünlalt lähtuvale valgusele vaatleja suunal. Kandelat saab esitada ka nii: luumenit steradiaani koha. Steradiaan on ruuminurga ühik.

Analoogiliselt kasutatakse veel ka kiirgustugevust, kuid siin uut ühikut ei defineerita, ühikuks on vatti steradiaani kohta.

Kohutavalt palju suurusi ja ühikuid tuleb kokku. Aga kui harjub, siis väga palju polegi.

Kiirgusvoog (või kiirgusvõimsus) (ühik vatt) ja valgusvoog (ühik luumen) on vastavalt kiirgustugevusele ja valgustugevusele lähedased, kuid siiski erinevad mõisted. Voog tähendab, et arvestatakse kiirgusallika kiirgusvoogu või valgusallika valgusvoogu kõigis kiiratavates suundades kokku.

Valgustugevuse kaudu tuletatakse ka silmaga tajutava kiirgusvoo ehk valgusvoo „konkureeriv” ühik vati asemel, selleks on siis ühik luumen (lm). Kandela definitsiooni kaudu (mida siinkohal välja tooma ei hakka) vastab silma tundlikkuse maksimumi kohal, (555 nm) kiirgusvoole 1 vatt arvuliselt valgusvoog 683 luumenit . Kõigis muudes lainepikkustes on 1 vatile (see iseloomustab kiirgust üldiselt) vastavaid luumeneid (see iseloomustab valgust) vähem. Null-luumenid saabuvad kohtadel umbes 380 ja 760 nanomeetit: silm väljaspool seda lainepikkuste vahemikku enam midagi ei taju, olgu kiirgusvõimsust ehk vatte (või vatte ruuutmeetri kohta, kui väljendume intensiivsustes) palju tahes.

Kuna kiirgust kiiratakse reaalselt alati mingis lainepikkuste (kuigi vahel väga kitsas) vahemikus, kehtib kogu vattide hulga teisendamisel luumenite hulgaks mittematemaatiku jaoks üsna tüütu (integraali sisaldav) valem, mis arvestab ka silma tundlikkuse erinevust erinevatel lainepikkustel. Kitsal erijuhul, kui kiirgus kiirgub tõesti praktiliselt ainult 555 nm kandis, kehtib palju lihtsam valem:

valgusvoog (luumenites) = 683 korda energiavoog (vattides).

Mõne teise üpris konkreetse lainepikkusega kiirguse korral tuleb sarnane korrutis läbi korrutada veel antud lainepikkusele vastava, mingi nulli ja ühe vahele jääva konstandiga (555 nm korral on see konstant 1). See konstant on null väiksematel lainepikkustel kui 380 nm ja pikematel kui 760 nm; mõistagi on sellistel lainepikkustel ka luumenite arv ümmargune null ja kiirgus on silmale nähamatu.

Nt küllalt punasele valgusele vastava 680 nm kiirguse puhul on selle konstandi väärtus 0.017 ja

valgusvoog (luumenites) = 683 korda 0.017 korda energiavoog (vattides).

Kui tahame ka valgusvoo puhul siiski vatte kasutada, võime sedagi teha, kuid siis võiks segiajamise vältimiseks need „nähtavad vatid” kuidagi teistest eraldi märgistada. Üks selliseid „märgistamise viise” ongi teostunud just luumenite kasutuselevõtu kaudu. Võrdetegur 683 on kokkuleppeline suurus, see on sisse tulnud omakorda valgustugevuse ühiku kandela kasutuselevõtu kaudu.

Kui aga aparaat suudab mõõta kogu kättesaadavat energiat kõikide sageduste või lainepikkuste kohta kokku (sh silmale mittetajutavat), siis see iseloomustab juba kogu kiirgajale (tähele) omast kiirgusvõimsust. Iseloomustades kogutud energiat vastuvõtja pinnaühiku kohta, tähendab see teatavasti intensiivsust. Ühikuks on vatti ruutmeetri kohta, see sai nüüd mitmendat korda üle korratud..

Paljud kiirgajad (nt hõõglamp) kiirgavad oma energia põhiosa optilisest lainealast väljaspool ning vattide koguhulgale vastavad luumenid on päris tagasihoidlikud.

………………………………………………..
Jätkame siitkohast edasi peale x-päeva (0 < x < 31) kestvat reklaamipausi:

„Hei, kas sa nätakat tahad?” „Muidugi, aga mitte igasugust!”
„Kas „Levi-Elekter-Münt” sobib?” „Suurepärane! See on mulle parim!”
„Näete! On olemas ainult 1 tõeline värskus! See on noolega kapis!”

jne…
…………………………………………………………..

Muust kah

Mitte kuidagi ei saa aru, miks maailm ümberringi aina enam hulluste sohu vajub. Ka astronoomiasse ronib see nähtus sisse. Nüüd olevat vaja muuhulgas ümber nimetada ka Magalhäesi Pilvede nimelised galaktikad! Vale (valge) nahavärviga mees olla avastanud need vales kohas, „selgub” sajandeid hiljem! Omalt poolt kipub nüüd mõtteisse tulema väga „ilusaid” alternatiivseid nimetusi (ise nad alustasid!), aga ei ole tahtmist nende väljakirjutamiseks langeda samale tasemele nagu mõnedki „segast peksvad” väärastunud indiviidid tänapäeval „ruulivad”.

Vaatame hoopis teist küsimust. Kes meist ei teaks keemiatundidest Dimitri Mendelejevit ja tema perioodilisusseadust. Vähemalt kuidagi uduselt on need nimed ja nimetused ehk meeles. Kasvõi nende eest kahe saamine koolis. Kuna see pole aga kindlasti pedagoogiline, on arvatavasti jäänud rahvamassidele teadmata veel üks huvitav järeldus, mida D. Mendelejev olevat(!?) välja öelnud: „40-kraadine viin on inimesele kõige parem!” Pidanud Mendelejev sellega silmas vist küll oma rahvust ehk vene inimesi, kuid eks see kehti siis teiste kohta ka. Et viinal oli vähemalt 1980-ndate alguses mõnigi kord kanguseks ka 45 kraadi, siis oli see selge kõrvalekaldumine suure teadlase näpunäidetest ning korra taastamise huvides põhjustaski see Gorbatšovi kuiva seaduse alates 1. juunist 1985. aaastast. Kokkuvõttes viis see omakorda sellisele suurepärasele sündmusele nagu NSVL hävinemisele. Vaat kuhu viis autoriteedi sõna mittekuulamine! Ka Eesti sai siis jälle vabaks.

Kahjuks küll on see meie vabaduse asi samuti taaskord juba suuresti ajalugu. Siiski, ka praegu peaks poelettidel olema mitme erineva kraadiga viinasid. Seega jälle on erinevusi 40 kraadist. See annab analoogia põhjal omakorda teatud lootusi nii ida- kui läänepoolsete impeerimumite tuleviku lühiajalisuse suhtes. Sealhulgas sialdub ka lootus, et meiegi saame jälle vabaks ja vabaneme protsessi käigus ka hullumeelsetest ja inimvihkajalikest „uusnormaalsustest”.

Arvatavasti tulevad küll enne veel käsulauad Mendelejevi tabelgi ümber nimetada. Pakun siinkohal siis aegsasti alternatiiviks „Tabelejevi mendeli”.

Iseseisva Eesti ja vabade eestlaste tegemiste mõtetesse kinnistamiseks jällegi ka üks kultuurisoovitus. Seekord soovitaks rahvuringhäälingu arhiivist ära vaadata üldse esimese Eesti teatri etenduse, Lydia Koidula „Saaremaa onupoeg”. Esmakordselt kanti see ette Vanemuise seltsis 24. juunil 1870. aastal. Seda originaali pole küll kahjuks pakkuda, kuid väga hea on ka Rakvere Teatri lavastus, esmaeeter ETV-s 16. jaanuaril 1987. Omad Eesti inimesed, olgugi kasvõi Eesti eri nurkadest omi asju ajamas, vahel küll ka liialt kangekaelselt, kuid mitte ühegi võõramaalse käsulaudade järgi! Nii on ja jääb loomulikult kõige Eestisse ja eestlastesse puutuvaga!

Kuu faasid

• Viimane veerand: 5-ndal kell 10.37
• Kuuloomine: 13-ndal kell 11.27
• Esimene veerand: 20-ndal kell 12.50
• Täiskuu: 27-ndal kell 11.16

Arvestatud on Ida-Euroopa TALVEAEGA (GMT+2h).