Kellakatastroofist

Alustame siis aprilliga. Kõigepealt tuleb vist juhtida (taas kord…) tähelepanu 31. märtsil toimunud „Suurele Paugule”, kui ajaaarvamine löödi meil taas kord tunni võrra nihkesse, ning alustati suveajaga. Kellad, mis jõudsid 31. märtsil näiduni 3 öösel, kuulutati hoobilt hoopis kella 4 näitama. Suveaeg sobib iseenesest küll endistviisi rohkem aastaringseks kasutuseks seoses vene ajal kujunenud ja siiani püsiva harjumusega päevaseid töö- ja äritoimingud tsentraliseerida kindlalt pigem kella 13, mitte kella 12 juurde. Kuid teiselt poolt, veelgi suurem probleem on aga kellakeeramine ise. Kuigi kella keerati äsja tund aega edasi, tähendab see kellakeeramisega kaasaliikunud taustsüsteemis (kus me kõik paratamatult viibime) vaadatuna seda, et hommikust ärkamist ja kõiki teisi päevaseid toiminguid tuleb alustada hoopiski tund aega varem. Ning see aspekt on kindlasti kahjulik (üldine tervis, tähelepanuvõime liikluses jne).

Mida selle jandi kohta öelda?
„Kõige tähtsam kõikide asjade edasisel edenemisel on: lomboküürsus!” „HURR-RAA!” „HJURAA-AA!” „HURRRAA-AA!”… (st kestvad kiiduavaldused saalist). Hiljem küsis keegi kõrvalseisja kelleltki saalis: „Mis see lomboküürsus on, mida te hurraatasite? Kas see on lammaste iga-lõunane pesemine?” „Meie ei pea seda teadma, mis on lomboküürsus! Pole ette nähtud! Mis lambad?! Oot.oot! Kes sina oled? Kas ei pooldagi lomboküürsust? Rahvas, rünnakule! Hurraaa!” Õnneks jõudis õnnetu küsija siiski plehku panna.

Aprillipäikesest ja ilmast

Aprillikuu Päike käib päris juba kõrge kaarega ja päev on ööst pikem. Ometi on aprillikuu õhutmperatuuri mõõdetud miinimum -25 kraadi, seega võib tõeliselt arktilise õhumassi kohaletulek isegi päikeselisel päeval veel kerget miinust hoida, seda vast küll ainult päris kuu alguses. Miskipärast on meid juba päris pikalt ära hellitatud aastaringsete pigem liigsoojade ilmadega ning mõne viimatise aasta aprillis vahel ette tulnud vilusid ja pilvealuseid päevi, kus veidi lundki on riputanud, peetakse ekslikult aprillikuu kohta väga külmadeks.

Aprillikuu Eestis mõõdetud temperatuuride maksimum ja miinimum erinevad üksteisest 52 kraadi võrra. Miinimum on -25, maksimum koguni +27 kraadi. Tundub hirmus suur vahemik, kuid võtame võrdluseks mõne teise kuu, nt jaanuari. Asi pole sugugi parem, jälle saame peaaegu sama, koguni 53-kraadise erinevuse, -43-st +10-ni. Kusjuures ka probleem asjadest arusaamisega on siin sama, kuna nullkraadist lörtsisooja plögailma kiputakse ekslikult juba jaanuari normiks lugema. Suvekuudel on ilmastik siiski stabiilsem, nt juulis on õhutemperatuuri seni teadaolev kõikumise ulatus Eestis peaaegu 20 kraadi väiksem: kasutades ka komakohti, siis +0,5-st +35,2-ni.

Astronoomilises mõttes paikneb Päike aprilli keskpaigani Kalade tähtkujus, 18-ndast aprillist alates aga Jäära tähtkujus.

Apriliööde planeedid

Planeetide vaatlusvõimaluste au kaitseb tänavustel aprilliõhtutel Jupiter. Planeet on vaadeldav õhtutaevas lääne-loodekaares, tähtkujuks on suurema osa kuust Jäär, kuid kuu lõpus liigub Jupiter Sõnni tähtkujju. Nentida tuleb tõsiasja, et kuigi Jupiter on vaadeldav terve kuu vältel, siis vaatlustingimused halvenevad jõudsalt, kuna vähenevad nii planeedi vaatlusaeg kui sellega seoses ka kõrgus horisondist. Kuu alguses on asjad veel päris normaalsed, Jupiter loojub umbes 3.5 tundi pärast Päikest ja paistab probleemideta heledaima tähtobjektina taevas, ületades heleduselt lähima võrdlusobjektina lõuna-edelataevas paistvat kinnistäht Siiriust.
Nii Jupiter kui Siirius (Suure Peni tähtkujus) loojuvad kuu alguses umbes ühel ajal. Edaspidi hakkab aga Jupiter üha enam jõudma heledasse ehavöösse ning muutub kuu teises pooles ka selle aspekti tõttu kehvemini vaadeldavaks. Kuu lõpus loojub Jupiter vaid ligemale veerand tundi rohkem kui tund pärast Päikest ja on leitav väga madalas.

Pikalt on Jupiter nautinud mõne kraadi kaugusel asuva Uraani lähedust (või vastupidi). Kuid aprillis toimub partnerite otsustav lähenemine ja möödaminek. 21. aprillil möödub Jupiter Uraanist 31 kaareminutit lõuna poolt. Selline nurkkaugus vastab täiskuu läbimõõdule, nii et teleskoobis saab planeete mahutada samale vaateväljale. Palja silmaga on Uraan (heledus 5.8 tähesuurust) vaadeldavuse piiril. Mõni inimene peaks Uraani nägema, kuid karta on, et mitte kõik.

Noorkuu sirp asub Jupiteri juures 10. aprillil. Samas kandis pesitseb ka üks komeet (vt allpool).

Mis puutub Siiriusse, siis ka see päris-täht (taeva heledaim) vajub kuu edenedes üha madalamale (edelasse), hakates loojuma enne Jupiteri. Päev-paar peale jüripäeva kaob Siirius ehavalgusse.

Miks tuua mängu Siirius, see pole ju planeet? Põhjusi on kaks. Esiteks võrdlus Jupiteriga. Mõlema heleda „tähe” vaatlustingimused halvenevad ning omavahel võrrelduna neid objekte uurida on sedapuhku päris asjakohane.
Teine põhjus on see, et Merkuur, Veenus, Marss ja Saturn moodustavad sedapuhku nähtamatute planeetide klubi (vähemalt palja silmaga vaadates). Kõik aastad ega ka kuud pole planeetide nähtavuse osas vennad.

8. aprillil on täielik päikesevarjutus, mis Eestis jääb taaskord nägemata. Meil pole varjutus vaadeldav ka osalisena.

Orion „laseb jalga”

Kuulsa Vana-Kreeka mütoloogilise küti järgi nime saanud Orioni tähtkuju näeme kuu alguses õhtuti veel üleni madalas edelataevas; öö kulgedes tähtkuju loojub. Kuid seegi seis ei püsi mitte just eriti kaua. Esimesena lähevad juba õhtutaevast kaotsi Orioni jalgu esindavad tähed: tähtkuju heledaim liige Riigel ning sellest märksa tuhmim, teise suurusjärgu täht Saiph, kadudes mõlemad umbes 14-nda aprilli paiku ehavalgusse. Edasi jääme ilma Orioni vööst, mille liikmed (kõik 2. tähesuurus) kaovad korraga ehavalgusse 20-nda aprilli paiku. Enne seda võime õhtuti vöö liikmeid näha madalas läänetaevas kolme üsna täpselt paralleelselt horisondiga asetseva tähena. Vesiloodi pole siis põranda valamiseks vajagi, piisab ka tähtede vaatamisest… Kui siit edasi veel nädal aega oodata, siis Orioni parem õlg, Bellatriks (2. tähesuurus) kaob ehavalgusse 27-nda aprilli paiku. Ka Orioni pead esindav küllaltki tuhm ning udune mitmiktäht Meissa (või ka Heka) kaob kuu lõpu lähenedes ehavalgusse. Teist õlga esindav hele ja punakas Betelgeuse jääb siiski Orioni õhtuti esindama kuu lõpuni, kuigi vajub üha madalamale läände, ehavööse.

Lääne-edelataevas õhtuti apriili alguses

Teisi tähti õhtuti läänetaevas

Loojangukumasse on kadumas ka Sõnn. Kuu alguses on tähtkuju veel kenasti vaadeldav, kuid mitte enam kuu lõpus. Sõnni heledaim täht Aldebaran on mahlakuu algul näha õhtuti poole ööni, kuid vajub kuu lõpuõhtuteks madalasse loodetaevasse, ehavöösse, Betelgeusest paremale ning loojub mõistagi üha kiiremini. Elnath (beeta Tau) on Aldebaranist tuhmim, teise tähesuuruse täht, kuid soodsama aprilli-asendi tõttu jääb ilusasti nähtavaks kuu lõpuni. Teine Sõnni „ametlik sarv”, Tianguan (tseeta Taau) on eelmisest ligi tähesuuruse jagu tuhmim ning asub umbes 9 kraadi allpool ja vasakul (vaadates kuu lõpus õhtuti läänetaevasse). Tianguan on Elnath-ist tuhmim, kuid peaks siiski ka kuu lõpus leitav olema. Kergemini hakkab kuu lõpuõhtute läänetaevas Sõnni ühe sarve kandidaadina silma ehk hoopiski Veomehe tähtkuju täht Hassaleh (iota Aur), asudes sama kõrgel kui Elnath ja 8 kraadi paremal pool. Aprillikuus kaob nähtavalt ka Taevasõel, pimedas taevas muljetavaldav tähtede hajusparv Sõnni tähtkuju koosseisus; kuigi heledatena need tähed seal ka just ei paista.

Kaksikud asuvad Sõnnist ida pool, aprilliööde kontekstis tähendab see, et ka kõrgemal. Seega Kaksikute tähtkujus on läbi aprillikuu kogu öö vältel vaadeldavad vähemalt selle „juhttähed” Polluks (alumine ja vasakul) ning Kastor (ülemine ja paremal). Terve öö on need tähed paistnud juba alates detsembrikuust. Läänepoolsemad ja tuhmimad tähed Kaksikutes, nt Alhena (gamma Gem), Mebsuta (epsilon Gem), Mekhuda (tseeta Gem), Propos (eeta Gem), samuti ka teised taolised „realiikmed”, aga loojuvad öösel.

Ka Väikese Peni liikmed Prooküon ja Gomeisa paistavd õhtuti ja loojuvad öösel; vaatlusaeg lüheneb.

Juba jutuks olnud Veomehega pole muret: tähtkuju on loojumatu ja selle heleldaim täht Kapella hoiab oma kollast lippu ikka päris kõrgel.

Laiemalt ringi vaadates: Karjasest Kaksikuteni

Aprllis on kogu öö vaadeldav karikakujuline tähtkuju Karjane. Esimene, mis Karjases silma hakkab, on ornazi tooniga Arktuurus (näiv heledus -0.05 tähesuurust). Kuu algul leiab Arktuuruse õhtuti veel (pigem) madalast idakaarest, kuid edaspidi kerkib Karuvalvur (Arktuurus eestikeelses tõlkes) pimeduse saabumise ajaks üha kõrgemale.

Muuseas, kas meist tahaks vabatahtlikult mõnda vabades tingimustes toimetavat karu valvata? Pole probleemi, küllap soovijaid jätkub, sest potentsiaali jääb ülegi. Vaadakem kasvõi mõnd „lääne filmi” viimasest 10 aastast ja tegelikult kuskil 3 korda varasemastki ajast. Ühed põhilistest märulikangelastest, kes kurikaelu ja üldse kõiki ettesattujaid edukalt üle katuseharjade loopima tormavad, on isikud, kelle kõne esindab helisageduspiirkonna skaala kõrgemat osa. Kerge on siit edasi otsekohe veenduda, et kõik on kooskõlas. Kõrgem sagedus tähedab automaatselt ka suuremat energiat (meenutagem energia valemit koos Plancki konstandiga!). Suurem energia omakorda esindab suuremat füüsi(ka)list jõudu. Mott. Karud peaksid aegsasti tegema tagasitõmbuvaid järeldusi.

Teiseks kohustuslikuks ja mõistagi ka positiivseks „võimsuselemendiks” filmides on Maa ekvatoriaalalade ümbrusest ja päris viimasel ajal ka Punasest merest kirdest pärit isikutel. Antud juhul pole kõne sagedusskaala määramine oluline, piisab geograafiliste koordinaatide poolt määratud päritolupiirkonnast. Füüsikalised (kvantitatiivsed) valemid ei anna antud juhul justkui midagi, kuid usun, et teate siiski selle sihtgrupi esindajaid küll ja veel; igal poolt vaatab mõni vastu, vaata kuhu vaid tahad. Siin trügib uksest sisse otsene ja katseline järeldus, et kui polegi kvaliteeti, siis seda võimsam on ometigi kvantiteet! Nii et ikkagi saime järelduseks: Mott. Nii et karud, krokodillid, tiigrid jt, värisegu!

Lõunataevas apriilliõhtutel

Hästi, saime karud võimsa kontrolli alla. Tagasi teema juurde. Kuna Karjane kulgeb aprilliöö vältel üle lõunameridiaani, on igati paslik öelda Karjase kohta: kevadine tähtkuju. Loogiliselt on seega kevadised ka muud lõunakaare tähed ja tähtkujud aprilllikuu öötaevas. Lõunakaarde tõusnud Karjasest paremal (lääne pool) asub Lõvi. Reegulus (heledus 1.35 tähesuurust) on Lõvi heledaim täht. Telekoobiga on ilus vaadata aga Reegulusest tuhmimat, kuid muidu piisavalt heledat Algiebat (gamma Leo), mis asub Reeglusest ülapool ja veidi vasakul, heledus 2.1 tähesuurust. Kui kujutis pole just ülimalt halb, siis näeme teleskoobis kena kahevärvilist kaksiktähte. Lõvi on ilus tähtkuju, mitmed teisedki tähed on seal parajalt heledad. Lõvist omakorda lääne poole jääb Vähk. Vähk ei ole silmatorkav tähtkuju, kuid meelega sinnapoole vaadates muudab uduse laiguna paistev Sõime hajusparv (M44) Vähi siiski huvitavaks. Mõistagi peab taevafoon tume ja ümberringi pime olema. Vähi tuhmide tähtede heledamate esindajate vaatesuunalt kõrgeim liige, Tegmen (ioota Cnc), muutub teleskoobi range pilgu all aga kaksiktäheks, tasub vaadata.

Kui Algieba puhul võib mõnikord liiga halb atmosfääriga seonduv kujutis vaatepilti rikkuda, siis sarnane on lugu Kastoriga Kaksikutest (see jääb omakorda Vähist läände). Kastor on kuuiktäht, detailsemalt on Kastoris kolm kaksiktähte. Neist kolmest kahte kaksiktähte peaks ka läbi teleskoobi eraldi näha olema, st Kastor peaks paistma kokkuvõttes „vaid” kaksiktähena. Kuid mõningates harvades kujutise tingimustes võib Kastor ka tavateleskoobis paista üksiktähena ja algatada advokaadivaba juurdluse kõigi suhtes, kes julgevad selles kahelda.

Lõvi ja Karjase vahele jääb piirkond, kuhu oleks justkui sattunud mingi tuhmide tähtede parv. Nii see tegelikult ongi: tegu on Bereniike Juuste täheparvega Melotte 111. Samasse suunda, kuigi parvest suuremale taevasfääri pindalale on „paigutatud” ka Berniike Juuste tähtkuju. Lisaks jutuksolevale täheparvele selles tähtkujus suurt muud põgusalt peale vaadates ei paistagi.

Jätkame jalutuskäiku: Neitsist Maokandja ja Herkuleseni

Kogu aprillikuu vältel paistavad heledatest tähtedest kogu öö Kaksikute juhtiv, kuigi juhilubadeta tähepaar ja samuti Arktuurus Karjasest, samuti võib ligikaudu sama öelda Reeguluse kohta Lõvist. Lisaks võib umbes sama öelda ka Spiika kohta Neitsi tähtkujust. Aprilli algul tõuseb Spiika veel ehavalguse aegu, edaspidi aga hakkab õhuti silma üha kõrgemal nagu Arktuuruski. Siiski, Arktuurusega võrreldes jääb Spiika märksa madalamale kagu-lõunasuunda. Kulmineeruvad need tähed aga peaaegu üheaegselt (Spiika siiski 50 minutit varem). Neitsi tähtkuju on suur ja ka suhteliselt heledaid tähti seal samuti leidub, kuid Neitsi ei mõju kokkuvõttes siiski väga „veenvalt”.

Kui Neitsi on kagutaevast lõunakaarde siirdumas, tõuseb veel madalamalt kagu poolt Kaalude tähtkuju. Seal pole ka eriti palju vaadata, paari (olgu, kolme, kuid kaks on paremini näha) kolmanda tähesuuruse tähte (2.7, 2.8 tähesuurust) märkame siiski. Kahest madalamat ja parempoolsemat tähte Zuben Elgenubi (alfa Lib) tasub teleskoobi, isegi tavalise binokliga uurida, kuna täht omab kaaslast kaugusel 3 kaaresekundit. Tõsi, kaaslane on tuhmim kui peatäht, palja silmaga meed ei eristu.

Kaaludest kõrgemale tõuseb Madu. Selle tähtkuju tähtedega ei saanuks ka just 20. sajandi Eurovisioonile minna, kuid omapärane küsimärgi või sirbi kuju on siiski tähelepanuväärne. Veel kõrgemale lõunakaarde kerkib pisike, kuid väga ilus tähtkuju Põhjakroon, heledaim täht selles poolkaares on Gemma (alfa CrB:teine tähesuurus). …. Kuidas palun? Ah et selle tähtkujuga läheme siiski eurovisooonile? Nojah. Kuid… 21. sajandi eurovisioon… Noh, kuidas see ansambel Kontor (solist Heino Seljamaa) kunagi lauliski (mitte küll kahjuks Eurovisioonil): „…Ma ei räägi parem edasi…”

Lähemegi siis mitte edasi, vaid hoopis Kaalude juurde tagasi.
Kaalud kulmineeruvad kuu algul hommikupoole ööd, kuu lõpus aga kesköö paiku. Kaalusid on kunagi loetud ka osaks Skorpioni tähtkujust. Kui nii, siis peaks Skorpion ise ka ligidal olema. Tõepoolest. Kaalude järel tõuseb Skorpion, jätkates sodiaagi tähtkujude lõikes traditsiooni „madalam kui eelmine”. Skorpion ilmub nähtavale väga madalas kagu-lõunataevas. Heledaim täht on Antaares, punakas täht (0.89 tähesuurust). Antaaresest peamiselt paremale poole asetub nõrgemate tähtedega Skorpioni sõrg. Pool, õigemini isegi enamus Skorpionist aga on Eestis mittetõusev. Ka nähtavad Skorpioni tähed (v.a Antaares) pole õhtutaevas kunagi, terve aasta vältel, vaadeldavad. Kuid (sarnaselt paarile eelnevale kuule) saab Skorpioni nähtavat osa imetleda aprillikuus, hommikupoole ööd.

Tähtkujud kagu-lõunasuunal aprillikuu hommikutaevas

Laseme taevasfääril pöörduda pisut veel idast lääne poole, nüüd on kenasti mängus kaks tähtkuju- giganti. Kõrgem neist on Herkules, pool sellest tähtkujust on Eestis koguni loojumatu. Tähtkuju prototüüp, Herakles oli Vana-Kreeka mütoloogias vägev vägilane (kuigi kaasaaja femiinsetes löömafilmides löödaks lisaks Orionile temagi kiiresti koos seinaga välja; erandi moodustaks juhtum, kui nad teostaksid eelneva naha intensiivse pruunistamise solaariumis; see oleks heaks filmidopinguks „pahade heledavärviliste „korralekutsumisel””).

Herkulesest lõuna poole ehk madalamale asetub Maokandja, mille lõunapiir ulatub Eestis praktiliselt horisondini (Skorpionist ida pool ehk vasakul). See mütoloogiline mehike oli kange muus mõõdus: tegu oli universaalse arstiga, Asklepiusega, kes muuhulgas tõi rahvast üha vilunumalt ka teispoolsusest tagasi. Zeus, kreeka peajumal, aga konkurentsi ei sallinud ja kõrvaldas rivaali Maa pealt. Nii see Maokandja tähtkuju tekkis, kahele poole temast sattus Madu, mille idapoolse jupikese tähistaevas ära näitamine on üsna kopsakas ülesanne.

Põhja sattumine…

…olla taunitav, teeme Eesti taevas loojumatu tähekambaga siis seekord eriti kiiresti ja laseme kohe jalga. Pea kohalt leiame öösel Suure Vankri, sellest allpool asub Väike Vanker, selles asuv Põhjanael määrab põhjasuuna ja selle järgi muudki ilmakaared. Kassiopeia asub Põhjanaelast madalamal, kuid mitte väga madalas põhjakaares. Kogu moos. Pöördume nüüd uuesti viuhti 180 kraadi ringi ja vaatame jälle „õiges” suunas, vabanedes kiiresti ja kergendusega põhjatähe all seismisest ehk rahvakeeli „paadialuse” staatusest, enne kui mõni eriti tark isiksus seda märkab või sellele koguni viitama hakkab.

Seniiiti

Kuid kes ütles, et seniit ja põhjasuund on samad? Noh, kui ütles, siis paras talle kui ebateadlikule elemendile. Otse lagipea kphal ehk seniidis ja selle ümbruses on aprillis vaadeldav Suur Vanker. See asjaolu suisa sunnib (ehkki pigem horisontaalasendist) Suurt Vankrit lähmalt uurima. Võtame mingi teleskoobi ka ligi. Kombineerinud edulkalt teleskoobi paigutamise ja „häälestamisega”, saame vaatlusega pihta hakata. Püüame uurida ka süvataeva objekte. Igaks juhuks olgu ka hoiatatud, et Suure Vankri öise imetlemise eesmärgil magamistoa lage ja katust minema lõhkuda ka ei maksa, nagu nt Sääriku Seiu aasta tagasi tegi.

Suur Vanker koos Messier’ objektidega

Suur Vanker sisaldab 7 Messier’ kataloogi liiget, neist koguni 6 on galaktikad. Seitsmes objekt, M40, on justkui eksitusena galaktikate vahele sattunud. Ning palun väga: just Messier’ üheks kolmest “eksituseks” seda peetaksegi. Tegu on lihtsalt kahe lähestikku paistva ehk optilise kaksiktähega, ei enamat. M40 asub tähe Megrez (delta UMa) lähedal (1.5 kraadi põhja pool), tähepaari nurkvahekaugus on 50 kaaresekundit, heledused 9. ja 10. tähesuurus. (vt. ka jaanuari loo 1. osa). Komponendid pole omavahel seotud: kaugused on Maast ümmarguselt 1140 ja 450 valgusaastat.

Optillise kaksiktähe M40 asukoht tähe Megrez suhtes. Näha on ka paar nõrka galaktikat.

Optiline kaksiktäht M40 Suures Vankris. Tuntud ka ühena “Messiier’ eksitustest”.

Jaanuaris oli juttu ka galaktikast M51, mida on kasulik otsida Suure Vankri otsmise aisatähe järgi. Sama tähe, Alkaid (eeta UMa), lahkel kaasabil peaks sarnaselt leidma ka spiraalgalaktika M101. Nüüd tuleks appi paluda ka mitmiktäht Miitsar (tseeta UMa), millest koos tuhmi naabri Alcoriga sageli juttu tehakse. Kui võtta Alkaidi ja Miitsari vaheline nurkkaugus, 6 kraadi ja 40 kaareminut, kolmnurga aluseks, siis kujuteldava võrdhaarse kolmnurga tipus, Lohe tähtkuju suunal, paiknebki M101, mis asub Alkaidist 5 ja poole kraadi kaugusel nagu ka Miitsarist. M101 asub ligikaudu 27 miljoni valgusaasta kaugusel.

Messier’ kataloogi liige M101 – spiraalgalaktika hüüdnimega Vankriratas.

Muuseas, Veekeeris (või ka pesumasin…) M51 Jahipenides asub suunalt Alkaidile lähemal kui M101 oma 3 ja poole nurgakraadiga. M101 „aunimetuseks” on Vankriratas, kuid see pole eriti originaalne, kuna sellenimelisi taevaobjete on teisigi, nt hajusparv M36 Veomehes.

Seniidis (mitte segi ajada sõnaga seniilne!) paiknev Suur Vanker paistab muidugi just niipidi nagu vaatleja seda soovib. Kuid võtame siiski eeskujuks sügisese olukorra põhjataevas, kui aisatähtede „taga” olev vanker on justkui “õigetpidi” asendis ja kaks alumist ratast vuravad mööda teed. Eesmine ratas on seega Phekda (gamma Uma) ja tagumine Merak (beeta Uma).

Võttes appi teleskoobi, tekib vist kohe soov trahvikiitung kirjutada: mõlemad rattad on kusagile otsa sõitmas. Eesmine ratas, Phekda hakkab „ületama” galaktikat M109. Tagumise ratta ette on jäänud koguni 2 objekti: galaktika M108 ja planetaarudu M97.

Kaks Messier’ kataloogi objekti ühel pildil – M97 ja M108. Kaadrist välja (alla paremale) jääb täht Merak.

M108 on spiraalgalaktika, paistes meile serviti; asub tähest Merak 1.5 kraadi kaugusel, heledus 10,7 tähesuurust. Kaugus 46 miljonit valgusaastat.

Spiraalgalaktika M108 Suures Vankris

Planetaarne udukogu M97 (Öökull) Suures Vankris

Omakorda mitte suunalt kaugel objektist M108, vaid 48 kaareminutit eemal paiknev planetaarne udukogu M97, Öökull, pole kahjuks kuulsa Lüüra uduga võrreldav, kuid mingi udune tomp peaks teleskoobis paistma. Isiklikult olen seda objekti vahel vaadelnud ainult madalas asendis põhjataevas; kahte tumedamat osa ehk öökullisilma pidi pigem ette kujutama. Peaaegu otse seniidi suunal peaks pilt aga parem olema. M97 jääb tähest Merak 2 kraadi ja 16 kraadi kaugusele. Võrdluseks: alumiste rattatähtede Meraki ja Phekda vahemaa on umbes 8 kraadi. M97 paikneb 2000 valgusaasta kaugusel, näiv heledus 9.9 tähesuurust. Arv 2000 tundub suisa olematu suurus võrreldes 46 miljoniga. Merak omakorda jääb meist 80 valgusaasta „lähedusse”; see on omakorda justkui päris väike arv, seda isegi 2000-ga võrreldes. Nii et liiklusõnnetust Suure Vankriga oodata siiski pole.

Spiraalgalaktika M109 Suures Vankris

M109 on ilus varbspiraalgalaktika, kuigi tsentriosa paistab enam silma. Nii et just seniidi kandis tasub seda galaktikat teleskoobis uurida küll. Heledus on kahjuks siiski tagasihoidlk, 10,8 tähesuurust. Nurkkaugus Pehekdast on 40 kaareminutit. Galaktika ise peaks asuma 60 miljoni valgusaasta kaugusel, kuid on välja pakutud ka suuremaid väärtust, mis asetaksid M109 Messier’ kataloogi kaugeimaks liikmeks, M58 asemel. Täht Phekda (vankri eimene ratas) paikneb aga „vaid” 83 valgusaasta kaugusel. Nii et siingi pole kokkupõrkeohtu.

Siiski saaks siit hea tahtmise korral huvitavaid teemasid ikkagi arendada seoses vankritega. Ka koolides ning lastesaadetes võiks ikkagi esineda mõni „vankritädi” koos sisendav-kisendava veendumusega, et: „Vankrite rattaid saab vahetada ainult sõidu ajal ja maksimumkiirusel; seda enam, et vankrite seismajätmine on ammugi ajale jalgu jäänud nähtus ning mis peamine, otseses vastuolus ka vankrite isiklike valikute vabadusega!”

Suurt Vankrit siiski kindlate kätega edasi juhtides jääb veel „kirss tordil”, kuna kaks Messier’ kataloogi galaktikat on Suures Vankris veel. Nende galaktikate enam vähem konstantsete vaatlustingimuste püsimiseks pole oluline ei kellaaeg ega ka aastaaeg, peaasi vaid, et pime ja selge oleks. Tõsi, seekord on vaja seitsmest heledast vankritähest eemalduda. Võiks teha aga nii. Vankrirataste Phekda ja Dubhe (alfa UMa) vaheline diognaal on 10 ja pool kraadi pikk. Jätkates samas suunas, tuleb 10 kraadi kaugusel vastu galaktikate paar: M81 (koordinaadilt lõuna pool) ja M82 (põhja pool). Galaktikaid lahutab vaid 37 kaareminutit, pisut enam kui täiskuu läbimõõt.

Suure Vankri kaht galaktikat – M81 (ülal) ja M82 (all) – võib näha teleskoobis ühisel vaateväljal

Galaktikad on sedapuhku ka ruumiliselt lähestikku. M82 on mõneti „räsitud” moega. “Sakutamine” on teostatud suurema massiga M81 poolt. M81, spiraalgalaktika, paistab meile pigem pealtvaates, M82 aga külgvaates. M81 paikneb 12 miljoni valgusasta kaugusel, Ka näival heledusel pole viga: 6.9 tähesuurust.

Galaktika M81 Suures Vankris on tore teleskoobiobjekt

Nii et M81 tasub üles otsida küll! Isegi binoklist võib piisata. M81 on peagalaktikaks grupis, mille „turuväärtuselt” teiseks liikmeks on M82, heledus 8.4 tähesuurust, kaugus Maast samuti umbes 12 miljonit valgusaastat. Seda galaktikat loetakse irregulaarseks, kuid siiski on osavad uurijad seda külje pealt uurides ka spiraalharusid leidnud. Irregulaarsus on seesama „räsitud olek”, mille eest tuleb arve saata M81-le. Muuseas, tuleks korrata, et, miks mitte ka meie ei peaks siiski arveid kosmosesse lennutama: (pöörd)väärtuslik rohepööre vajab ju üha uusi finantseerimisi!

Irregulaarseks peetav galaktika M82

M82 puhul väärib märkimist suur tähetekke kiirus, eriti galaktika tsetraalsemas osas. Uusi tähti tekb M82 keskme lähedases piirkonnas ligi 10 korda tempokamalt kui terves Linnutees kokku. Võimalik, et ka siin on „süüdi” M82 naaber,M81. Veel paistab M82 silma väga omapäraste „raadiokõrvadega”. Raadiogalaktikaid teatakse ammu, kuid M82 on selleski aspektis kuidagi iseeäralik. Eks tuleb uurimisi jätkata. M81 ja M82 paari on põhjust veel ka allpool hea sõnaga mainida.

Märkus. Tähtede täpsete nimede kirjapilt on mõneti „vabameelne”. Nt Phekda on sageli tähistatud ka nii: Phecda.

12. aprill…

… on kosmonautikapäev. Sel päeval, 1961. aastal tegi kuulus Juri Gagarin esimese inimesena kiire tiiru ümber Maa. Lend kestis 108 minutit ehk 1 tund ja 48 minutit. Maksimaalne kõrgus maapinnast ulatus 327 kilomeetrini. Kui midagi võrdluseks tuua, siis kuulus rahvusvaheline kosmosejaam ISS „kõigub” kuskil 350 ja 450 km kõrguse vahel ning Hubble kosmoseteleskoop paikneb peaaegu 600 km kõrgusel. Ometi saab Gagarini lendu siiski kosmoselennuks pidada. Tänapäevaks meile ringiga lääne poolt tagasi jõudnud Nõukogude absurdi-propaganda suutis seda sündmust üliaktiivselt kajastades veidi ka irvitamise objektiks muuta, kuid Gagarini lend oli kõigest hoolimata märgiline. Ikkagi esimene inimene, kes osales enneolematus inimeksperimendis ning suutiski raketitehnika abil Maa külgetõmbejõudu osaliselt üle mängida ning lisaks ka kosmosest elusa ja tervena tagasi tulla. Koeraga nimega Laika mõni aasta varem tehtud kosmose-eksperiment isegi ei eeldanud Maale tagasijõudmist. See oli tõesti julm eksperiment. ilma igasuguse naljata.

Jälle ka komeediteemal

Kui mitmes kord see juba on suhteliselt lühikese aja vältel. Jälle loodetakse ühe Päikesele läheneva komeedi peale. Seekordne komeet 12P/Pons-Brooks võib siiski osutada veidi, kuid mitte vist palju tõsisemaks tegijaks.

2024. aasta kevade komeet 12P/Pons-Brooks

12P/Pons-Brooks on lühiperioodiline komeet, perioodiga 71 aastat. Tiirlemisperiood ümber Päikese tundub siiski pikk, kuid komeetide puhul võivad perioodid ulatuda sadade tuhandete aastateni. Sealt edasi on omakorda vaid lühike samm olukorrani, kus paljud komeedid käivad Päikese läheduses ära vaid ühe korra, „tukkudes” enne ja pärast seda nähtamatuna Päikesesüsteemi hõreda perifeeria moodustava Öpik-Oorti pilves. Muidugi ei käi paljud Oorti pilve komeedid üldse Päikest (ja Maal pesitsevat vaatlejat) „narrimas”.

Komeet 12P/Pons-Brooks avastati kuulsal „Prantsuse Muskus käimise” aastal, 12. juulil 1812 avastajaks Pons. Brooks’i nimi lisadus 1883. aastal, kui viimane sama komeedi sõltumatult eelmisest lähenemisest ja selle uurijatest uuesti avastas. Hiljem on sama komeet periheelis käinud veel kahel korral.

Komeedi 12P/Pons-Brooks orbiidi tasand ei ole lähedane ekliptika tasandiga

Komeet on lühiperioodiline ning selliste komeetide orbiidid asuvad sageli ekliptika tasandi läheduses. Käsitletava komeedi puhul seda küll öelda ei saa, kuna orbiidi kaldenurk ekliptika tasandiga on 74 kraadi. Arvatavasti on see komeet suhteliselt hiljuti planeetide (loe: Jupiteri) mõjul lühiperioodilisse lõksu sattunud ja orbiidi kaldumine edaspidi ekliptika tasandi suunas seisab veel ees.

Komeet 12P/Pons-Brooks ja tähistaevas. Komeedi näiv orbiit on kujutaud nõrga rohelise joonega. Rohelisega on märgitud ka komeedi asukohad konkreetetel päevadel ning kuudel. Kollane joon on ekliptika.

Komeet asub kuu esimeses pooles Jäära tähtkujus ja läheneb sellelesamale „paharetist komeedijahtijale” Jupiterile. Nurkvahekaugus komeedi pea ja Jupiteri vahel on minimaalne 13. aprillil (3 kraadi). 11. ja 12. aprillil peaks komeedi saba minema üle Jupiteri (11-ndal lisaks ka tsentraalse täpsusega üle Uraani). Komeedi heledus kasvab ka: kuu algul 1, aprillil, on see ette hinnatud olema 5.1 tähesuurust ja objekt asub õhtul Jäära tähest Hamal (alfa Ari, 2.1 tähesuurust), 1.5 kraadi vasakul.

13-ndaks kuupäevaks, Jupiterist möödumise ajaks peaks komeedi heledus olema 4.5 tähesuurust. Heleduse mõttes peaks komeeti siis palja silmaga nägema küll, ehkki heledus hajub punktallikatega võrreldes rohkem laiali. Kehvaks teeb asja aga see, et komeet loojub 13. aprillil vaid 2 tundi ja 10 minuti pärast Päikest. Seetõttu pole komeedi nägemine madalas taevas ehakuma ligiduses eriti optimistlik. Kuu algul on selles osas asi parem, kuna komeet loojub peaaegu 4 tundi Päikesest hiljem. See-eest aga on heledus madalam. Nokk kinni, saba lahti, nagu tihti juhtub.
Siiski, on ka neid, kes pakuvad komeedile veidi suurmat heledust, maksimumiga 3.7 tähesuurust.

Üks häda lisandub veel; seda kasvava Kuu näol. Kitsas Kuu, komeet ja Jupiter kohtuvad 10. aprillil. Järgnevatel õhtutel küll Kuu eemaldub, kuid muutub üha heledamaks. Jälle on komeet kannatavaks osapooleks.

Edaspidi, peale Jupiterist möödumist loojub komeet üha rutemini ja kaob paraku veelgi kindlamini nähtavalt.

Eks aprilli edenedes saab üht-teist selgemaks, milline selle komeedi nähtavus ehk heledus tegelikult on. Periheeli aeg on 21. aprillil, heledust ennustatakse 4.4 tähesuurust. Selleks ajaks on komeet siirdunud üleni Sõnni tähtkujju. Edaspidi hakkab ka heleldus vaikselt „alla võtma”. Kuu lõpus loojub komeet juba samal ajal kui Päike.

Muuseas, lootusi pannakse komeedi nägemise võimalusele 8. aprilli päeval, päikesevarjutuse ajal. Täisvarju riba kulgeb üle Põhja-Ameeerika, nii et soodsaid kohti vaatlusteks peks leidma (kui need pole just „ära-tule”-piirkondadeks muutuda lubatud „rikastava erinevuse” mõttes püstirikkaks saanud anarhiasaared); ilma osas peab muidugi samuti vedama nagu alati.

Päev pärast ametlikku ning sõbralikku kohtumist Jupiteri ja komeet 12P/Pons-Brooksiga 10. aprillil on Kuu juba järgneval õhtul, 11. aprillil, kenasti näha Taevasõela täheparve kõrval. Samal ajal on Kuu vaid 4 ja poole kraadi kaugusel teisest komeedist 13P/Olbers. Tõsi küll, see komeet on vaid 10. tähesuuruse tuhm tähesarnane objekt, saba ei maksa teleskoobigagi otsida. Antud komeet on perioodi pikkuse osas (kuid ainult selles osas!) peaaegu 12P/Pons-Brooks-i kaksikvend, periood on 69 aastat. Periheeli jõuab see komeet tänavu 30. juunil. Komeet on selleks ajaks loojumatu ja paikneb Ilvese tähtkujus, kuid seda palja silmaga vaadelda pole ikkagi lootust (periheelis pakutakse praegu heledust 7.0 kuni 7.5 tähesuurust), valged ööd sinna juurde.

Muuseas, igal kellaajal ja aastaajal leidub päris mitmetes suundades taevas alati komeete, kuid… Uurisin hiljuti kolme suvaliselt valitud komeedi andmeid ning nende näivateks heledusteks olid kahel juhul 18. ja kord 19. tähesuurus. See asjaolu ei muuda neist objektidest lähemalt rääkimist eriti huvitavaks jututeemaks.

Kui mõni komeet muutubki mõneks ajaks muljeltavaldavalt heledaks, siis pahatihti kaasneb sellega taevasfääril Päikese lähedal paiknemine ja jälle on huvilised narriks tehtud. Sellinegi järjekordne „pesemata lumekobakas”, on Päikesele lähenemas ning eks kevade ja suve edenedes selgub, mis siis temaga saab.

Külastaks mõnda komeeti?

Mehitatud ja isegi mehitamata kosmoselendudega Maast kaugele eemale lendamisega pole just parim hetkeseis. Ei ole meist veel rändajaid isegi lähimate, vaid mõnede valgusaastate mastaabis paiknevate Päikese naabertähtede vahel.

Hulga väiksemate mastaapide tõttu on Päikesesüsteem siiski lootustandvam piirkond seoses mehitamata kosmoseaparaatide jõudmisega isegi Pluutoni ja pisut kaugemalegi. On külastatud ka mõnda komeeti, Kuust rääkimata.

Kuu puhul leidsimegi lõpuks taevakeha, kuhu ka inimene on jõudnud. Kuid kui ootaks komsosevallutamise jätkuteel mõnda lähedalt möödauhavat komeeti? (Siiski poleks vaja 1908. aasta Tunguusi avarii-komeedi taolist, selline tuleks meile liialt lähedale.) Raske ettevõte siiski, arvutused ja raketiehituse peab tegema väga täpselt ning mis veel hullem, päris kiiresti.

Oletame siiski, et kosmoseprogramm on tehtud ja rakett valmis ja läheb sõiduks. Kosmonaut kargab uljalt komeedi pinnale. Nüüd tuleb olla aga ettevaatlik: kiiresti joosta ja pikki hüppeid teha ei tasu, kuna teine kosmiline kiirus komeedil võib ühtäkki ületatud saada. Eksisteerib ka võimalus, et kosmosnaut võib sattuda ise komeedi tehiskaaslaseks. See poleks ikkagi samuti meeldiv väljavaade. Tugev jalgade trampimine komeedil on omakorda selles mõttes ohtlik, et ühtäkki võib maapind, st komeet, mitte ainult pindala, vaid ka ruumala mõttes tükkideks pudeneda. Jällegi osutuks komeedil jalutaja korraga avakomsoses viibijaks. Tõsi, abi oleks nööriga raketi külge sidumisest. Raketi algne maandumine (st komeedindumine) oleks mõistagi ülipeen ja aeganõudev töö. Ning isegi kui komeet jääb selle käigus terveks, on siiski suur probleeem, kuidas käivitada piisavalt reaktiivjõudu tagasi pöördumiseks (kergekaaluline komeet saab siis ju samuti vastassuunas liikumise lisaimpulsi). Nii et isegi laost valmis raketi väljaostmisel tasub komeedi-lennu otstarvet põhjalikult kaaluda.

Siiski, ega me ju ei tea, võib-olla siiski on kellelgi salajasi komeedi-rännu kogemusi. Oleks ju igati vahva, kui keegi astuks kapist välja ning pajataks oma isiklikke kosmosemuljeid nagu nt Vikenti Liblikas naaberkülast, kes kätega igas suunas vehkides ja aeg-ajalt hävituslennuki pikeerimist imiteerides oma hiljutises sisutihedas, kujundlikus ning metafooridest kubisevas kõnes seletas, kuidas ta olla endale vahukulbiga kohvi keedupotist kruusi tõstnud.

Kvasarid

Seal tähises-tähises taevas,
üks salalik- kauge objekt.
Kahtlane kiirgus sealt laekub,
kus spektrijoonest saab mets!

Kuniks ööd on veel kevadiselt pimedad, sobiks veel ühel pikka aega küllalt hämarana püsinud teemal rääkida.

Esiteks hakati otsima optilisi vasteid suhteliselt tugevat kosmilist raadiokiirgust emiteerivatele objektidele. Nii avastati raadiogalaktikad, kus raadiokiirgust lähetav piirkond kippus ulatuma oluliselt suuremale piirkonnale kui optikas leitud vaste. Kuid ärme neile praegu suurt rõhku asetame.

Alates 1960. aastast hakati raadiokiirguse järgi leidma optilises lainealas esmapilgul justkui tavalisi tähti. Esimene avastatu sai katalooginimeks 3C 273. Selliseid tähti spektraalselt edasi uurides hakkas aga kiiresti silma, et taolised, Maalt vaadates küllat tuhmid, kuid siiski tavaliste tähtedena paistvad „raadiotähed” on väga imelike spektritega, mida ei suudetud ühegi aatomi (ega molekuli) laoboratoorse spektriga seostada. (Spekter on uuritava objekti kiirguse jaotus lainepikkuste (või sageduste) järgi.) Selliseid saladuslikkuse loori taha jääma kippuvaid objekte kogunes rohkem kui üks.

Suur samm edasi astuti 1963. aastal, kui ühel sellisel objektil, just sellelsamal esma-avastatul 3C 273, õnnestus M. Schmidti nimelisel uurijal need imelikud heledad jooned ära tuvastada: tegu oli kõige lihtsama ja rikkalikuma aine, vesiniku nn. Lymani seeria joontega. „Viga” oli selles, et need jooned asusid ootamatult hulga „maad” pikematel lainepikkustel kui „tarvis”. Nüüd oli lõng üles võetud ja tundmatud kiirgusjooned (kogu vesiniku Lymani seeria, mõnede muude ainete jooni ka) pandi paika ka teiste vaadeldud, kvasarite aunimetuse saanud objektide, spektrites. Kõigil neil esines ülimalt suurel määral spektrijoonte nihe, nn punanihe. Suur punanihke väärtus viitas omakorda, et kvasarid peavd asuma ülimalt suurtel kaugustel. Kuid mida siit järeldada saab? Võrdlevad vaatlused ja arvutused näitasid, et kvasarite absoluutsed ehk tõelised heledused peavad olema ligi paarkümmend korda suuremad suurimate teadaolevate hiidgalaktikate absoluutsetest koguheledustest!

Kvasarijahist teleskoobiga

Muide, seesama kvasar 3C 273 jäi pikaks ajaks näiva heleduse poolest heledaimaks kvasariks taevas ning arvestades ka selle absoluutset heledust (ikkagi täiesti „ausa” kvasari mõõtu kvasar), võib seda ka praegu heledaimaks pidada. Kvasari näiv heledus on 12.9 tähesuurust ja see paikneb Neitsi tähtkujus, eks sellepärast see teema just nüüd, aprillis, saigi üles võetud.

Püüame siis selle kvasari justkui kuidagi kinni ka. Asub see Porrimast (gamma Vir (3.4 tähesuurust)) 2.6 kraadi loodes (lõunakaares asumise korral ülal ja paremal). Kvasar 3C 273 paikneb 3 kraadi kaugusel kagu pool (allpool vasakul) galaktikast M61. Ega siin tegelikult muud targemat teha pole kui kasutada koordinaate.

Alfa: 12h 29m 06s ; delta: 2º 3´ 9´´

Peab siiski tunnistama, et nii tuhmi objekti otsimine ja vaatlemise proovimine pole eriti suurt kasu toov tegevus. On ju ka Pluuto kui teadaolevalt üpris kehvalt, vaid erinevatelt taevafotodelt otsitava taevakeha heledus vaid alla poolteise tähesuuruse väiksem.

Kvasari 3C 273 asukoht ehk vaatesuund Neitsi tähtkujus

3C 273 on ka ühtlasi meile üks lähemaid kvasareid, asudes „vaid” 2.4 miljardi valgusaasta kaugusel. Kilomeetrites tuleb see „veidi” suurem arv, 2 270 000 000 000 000 000 0000, ehk 2.27 korda 10 astmes 22. Tuleb siiski arvestada, et nii suured kaugused Universumis pole päris lihtlineaarselt määratavad, vaid olenevad kasutamiseks valitud Universumi kosmoloogilse mudeli õigsusest. Arvestades ka äsjatoodud märkust, peaks
3C 273 absoluutheledus olema -26.9 tähesuurust, küllaltki kvasarite „harju keskmise” kandis. Kaugust määrava punanihke väärtus z = 0.158.

Kvasarite heledus pole siiski konstantne, see kehtib ka 3C 273 kohta.

Tuleb siiski märkida, et konkurents nii lähima kvasari kui ka heledaima kvasari tiitlile on olemas. Teisalt kiputakse kvasariteks liigitatama ka mõnda lihtsalt aktiivset galaktikat, mille aktiivsus kvasari mõõtu välja ei anna. Eks see piir olegi tegelikult hägune. Praegu teadaolevalt heledaim kvasar (näiv heledus 12.2 tähesuurust) on
4U 0241+61 Kassiopeia tähtkujus. Absoluutne heledus on sellel objektil -25 tähesuurust (seega tegelikult märksa kesisem kvasar kui eelmine). See objekt peab eelnevat arvestades meile lähemal olema ja ongi. Siit omakorda järeldub kohe, et väiksem peab olema ka punanihe: z =0.044, See objekt on Eestis mitteloojuv, asub aprilliöösiti põhjakaares Kassiopeia tähtkujus, laias laastus vastassuunas Neitsi tähtkuju hallata olevale kvasarile 3C 273.

Kvasari 4U 0241 +61 koordinaadid:

alfa: 2h 44m 58s ; delta: 62º 28’ 7’’

Peab siiski tegema möönduse, et selle objektiga on seotud mitmeid segadusi nii koordinaatide kui heleduse osas.

Lähima kvasari au võiks (ehk) riputada objektile: 3C 465 punanihkega z = 0.030. Näiv heledus 13.3 tähesuurust, absoluutne heledus -23 tähesuurust, seega kvasarite mõistes juba üpris kesine. Objekt paikneb Pegasuse tähtkujus, mis on teatavasti aprilliöödel nähtamatu.

Millega on üldse tegu?

Läheme kvasarite uurimise ajaloo suunas tagasi. Tekkis uus küsimus: mis objektid need sellised ikkagi on?
Väliselt justkui tähed, aga palju heledamad võrreldes isegi võimsaimate, sadu miljardeid päris-tähti sisaldavate galaktikatega. Siit hiiliski sisse ka nimetus kvasar. Edasistel tähistaeva inspekteerimistel avastati suhteliselt ootamatult ka kvasareid, mis raadiokiirguses olid suhteliselt nõrgad. Kuid ka need kvasarid kiirgavad ikkagi peaaegu terves elektromagnetlainete diapasoonis. Nii et kõigil kvasaritel on võimsust väga palju ja jääb ülegi! (Kuid hirmu ei tasu siiski tunda, kuna kvasarid asuvad ju väga kaugel. „No mina küll jõuan neil iga kell eest ära joosta!”, nagu Tiguvälja Teet teisipäeval lahvka juures praalis.)

1973. aastast suudeti mõõta ühe kvasari kui „”tähe” normaalsest mõneti suurem kujutis. Sellest alates tulid astronoomid aegapidi järeldusele, et kvasarite puhul peaks tegu olema hoopiski ülikaugete (ja seega noorte) galaktikate väga heledate tuumadega. Alates 1997. aastast on kvasarite ümber olevaid galaktikaid endid ka otseselt selgelt jäädvustatud. Meile paistavad need galaktikad väga tuhmid vaid väga suurte kauguste tõttu. Galaktikate välised osad ei kippunud varem, kehvemate teleskoopide ja kiirgusvastuvõtjate ajastul, lihtsalt sel põhjusel paistma, et need kiirgavad oluliselt nõrgemini kui nende kvasaritest tuumad. Ning ärme unustame, et suhteliste (mitte absoluutsete) heleduste arvestuses (nagu nad peale vaadates tunduvad) on ju ka kvasarid väga tuhmid objektid. Palja silmaga ja õigupoolest ka läbi tavalise amatöörteleskoobi vaadates pole ju kvasareid näha. (Ka siin korduvalt mainitav kvasar 3C 273 oma ümmardatult 13. tähesuurusega on tuhm mis tuhm).

Hubble teleskoobi foto kvasarist 3C 273. Vasakul on näha ka gaasijuga, mis väljub pildil nähtamatust ümbrisgalaktikast.

Kaugused kvasariteni on tõesti ülimalt suured, ega veelgi kaugemalt palju kraami paistmas polegi, kui välja arvata Universumi mikrolaineline taustakiirgus. Kuna kvasarid asuvad tõesti suisa „maailma alguses” ja seda mitte ainult ruumilises, vaid ka ajalises mõttes, on tegu just nimelt noorte galaktikate heledate tuumadega.

Hubble teleskoobi foto kvasarit 3C 373 ümbritsevast galaktikast. Väga hele kvasarist tuum on varjestatud.

Aga mis „loomad” need kvasarid seal kaugete glaktikate tuumades siis ikkagi on? Üldine seletus on, et kvasareid, neid üliaktiivseid ja seetõttu oma olemuselt väga heledaid objekte „kütab” neid ümbritsev üpris tihe laetud osakestest koosnev plasmamaterjal, mis kvasari päris keskmes oleva tsentraalse (ülimalt massivse ja ka väga suurte väliste mõõtmetega) musta augu suunas ülisuure kiirendusega keereldes ja pööreldes langeb. Protsessiga kaasneb lisaks, magnetväljade lahke abiga, ka dünaamiline hõõrdumine. See aspekt põhjustab kiirgumise „hargnemist” peaaegu kõikidele mõeldavatele lainepikkustele (ehk sagedustele). (Kiirused on mõistagi ka suured, kuid kiirguse põhjustab just osakeste suur kiirendus.) Soodsaimad tingimused, et galaktika tuum paistaks kvasarina, ongi just noortel, alles välja kujunevatel galaktikatel, sest veel mitte tähtedeks koondunud materjali ja ka tähti tervikuna, mida must auk neelab, tuuma läheduses leidub.

Meenutame, et kvasarite kiiratavad spektrijooned asuvad uskumatult „valede” kohtade peal. Mainitud hele Lyman-alfa kiirgusjoone laboratoorne lainepikkus on 121,6 nanomeetrit, seega päris kaugel ultavioletses spektripiirkonnas. Esimestel avastatud kvasaritel ol Lyman-alfa joon küll hulga maad „punasemas piirkonnas”, kuid siiski endiselt UV-alas. Leitud on aga kvasareid, mille Lyman-alfa joon on nihkunud optilisse lainealasse ja isegi sealt edasi lähis-infrapunasesse kanti (olles siis juba jälle optilises kiirgusdiapasoonis nähtamatu). Kaugeima praeguseks avastatud kvasari punanihke indeks z = 10.1, sellele vastab hiigelkaugus 13.2 miljardit valgusaastat.

„Lymani mets”

Lyman-alfa (hääldades: “laimani alfa) kiirgusjoon tekib siis, kui vesiniku aatomis siirdub selle ainus elektron esimeselt ergastatud energiatasemelt põhiolekusse. Võimalik on ka vastassuunaline üleminek, sel juhul tekib samal energeetilisel kohal (121,6 nanomeetrit laboritingimustes) hoopis neeldumisjoon, mis viitab mujalt saabunud kiirguse nõrgenemisele.

Nüüd siis siirdume luuletuses lubatud metsa. Uurime jälle Lymani alfa-joont, mis oma suhtelise tugevuse tõttu on oluline „asitõend” kvasarite spektrite mõistmisel.

Kvasarite spektrite uurimisel tekkis nimelt järjekordne küsimus.
Mida kujutab endast Lyman-alfa kiirgusjoonele lisanduv arvukas neeldumisjoonte rivi, mis jääb kiirgusjoonest lühemate lainepikkuste poole? Pikapeale tuli möönda, et ka need neeldumisjooned on tegelikult Lyman-alfa tekkega jooned, kuid miskipärast viitavad nende asukohta väiksematele ja lisaks ka erinevatele punanihetele. See ongi see „Lymani mets”.

Astronoomid on siiski aegapidi välja peilinud, et mainitud neeldumisjoonte võrgustikku ei tekita mitte kauge kvasar ise, vaid neutraalset vesinikku sisaldavad kosmilised gaasipilved, mis jäävad kvasarilt tulevale valgusele ette. Olenevalt kaugusest Maalt vaadates, neelavad need gaasipilved kvasari kiirgust, tekitades ikka selle Lymani alfa joone, kuid sedapuhku neeldumisjoone. Ühe gaasipilve käest vabalt pääsenud footonid kohtuvad kusagil oma teel järgmise, Maale lähema pilvega, siis tekib uus neeldumisjoone komponent jne.

Sellist „metsa” hoolega uurides, kasutades kvasarite intensiivset kiirgust, saab üha täpsemalt kaardistada vesinikupilvede tihedust ja jaotust maailmaruumis ja nii ka tehakse. Teatavasti aga on vesinik Universumis väga tähtis aine, mille järgi saab ennustada uute tähtede tekkevõimalusi ja võrrelda seda olemasolevate ning juba kustunudki tähtede arvukusega. Kuid see on juba pika ja mitmeastmelise täheteaduse tegemise näide.

Kõige kaugemate avastatud kvasarite korral (punanihkest tulenev kauguse mõõt z = 6 või veelgi rohkem) on lühemalaineline spekter alates Lymani kiirgusjoontest teistsugune kui äsja sai kirjeldatud (õieti nagu „põlegi” teist!), see viitab juba teistele, veel üldisematele kosmoloogilistele põhjustele.

Kvasarite väiksemad vennad

Kas ka meile lähemal esineb kvasareid? Esineb, kuid vaid nende „kergemate versioonidena”. Need on tuntud mikrokvsaritena, aktiivsete galaktikatena, osa neist nimetatakse Seyferti I või Seyferti II tüüpi glaktikateks. Osa aktiivsetest galaktikatest on tuntud suure ruumilise ulatusega raadiogalaktikatena. Nende objektide lähem käsitlus ei paista siiski käesolevasse loosse ära mahtuvat. Muuseas, aktiivsete galaktikate aspektis tuleb jälle kord nimetada galaktikat M81 seoses tuuma piirkonnas toimuvaga, samuti ka selle väga huvitavaks tähetekkepiirkonnaks osutuvat naabergalaktikat M82. Tundub, et need galaktikad on koguni üksteisega kokku põrganud (st üksteisest läbi liikunud) ning selle kokkupõrke „järelkajad” on siiamaani jälgitavad.

Aktiivsetes galaktikates tuumade „põrgukatel” küll keeb, kuid mitte nii intensiivselt kui kvasarite puhul. Galaktikad, need meile lähemad kui kvasar-tuumadega galaktikad, on ühtlasi ka vanemad ja nende keskmete lähedalt on põhiline materjal juba tsentraalsesse musta auku neelatud või ka enne seda „ohutus kauguses” tähtedeks saanud. Tõsi küll, asi oleneb ka vaatesuunast. Kui vastavat galaktikat täpselt külje pealt vaadata, ei paista ka kvasar „päris „kvasarina”. Samas, nii lähedastel kui ka suhteliselt suurematel kaugustel Maast (ühtlasi Päikesest ja ka Linnuteest) ei ole kvasareid siiski avastatud. Ju siis nii lähedases ruumis (ja ajas) kvasareid ikkagi pole.

Kvasari „jäänuk”, must auk, on olemas ka täiesti nn rahulike galaktikate keskmetes, meie Linnutee sealhulgas. Mingil määral toimuvad kvasari-taolised protsessid siiski ka sellistes galaktikates, kuid „intensiivuse nupp” on kõvasti maha keeratud olekus. Ka mõne massivsema tähtede kerasparve keskmes on must auk, ega needki saanud täiesti „näljas olevatena” tekkida..

Uudiseid rohepöörde rinnetelt

Kvasari saaksime aga ise teha küll! Nt Andromeeda galaktika (kuigi aprilliöödel kahjuks kehvas asendis) on niigi ilus, teeksime ta õige tema tuuma (uuesti) kvasariks muutmisega veel oluliselt ilusamaks! Selleks oleks vaja lihtsat tööd: võtame mõne teise galaktika, nt kaks Andromeeda elliptilist kääbuskaaslast M32 ja M110. Vaja on puistata neist esmalt üks, siis kohe sujuvalt ka teine aegamööda Andromeeda põhigalaktika, M31, tsentrilähedase piirkonna suunas laiali. Juurdepuistetava piirkonna valikul tuleb küll päris täpne olla, samuti on oluline ka puistamise kiirus, nii et jukerdamist omajagu oleks, aga lõpptulemus saaks ju uhke! Paar isikut on siiski selle idee kohta öelnud, et „midagi on pildil valesti”, aga ega siis saa ka uskuda kõike, mida sulle räägitakse. „Peaasi, et pipar oleks lahustunud ja pööre oleks roheline!” nagu ütleb alati Poldivälja Paavel, kui ta järjekordse mutri on puruks keeranud ja õigus kah!

Viimati tsiteeritud lause kõikehaarava sügavuse ja ulatuse tõttu võeti Paavel muuseas ka Helsingi Ülikooli audoktorite konkurentsitihedasse järjekorda. Kusjuures on lootust, et lähikuudel võib asi ka asjaks saada. Kuigi see polnud hädavajalik nõue, panime siiski veel omalt poolt külakogukonna otsusega Paavli kindluse mõttes ka põhikooli lõpueksamitele kirja.
Paavel on ju Ilmeni Internaatkodust ka juba ammu väljas, väljakirjutamise ametlike dokumentidega tegeleme samuti hetkel hoolega.

Soovides Poldivälja-mehale tema peatsel akadeemilisel kõrgpilotaažil seiklemisel edu, peaks üldiselt vist tasapisi hakkama jutulõnga kokku sõlmima.

Noppeid ühest tavalisest füüsika tunnist

„Austatud klass, järgmine tunniteema on: „Rasked esemed, allakukkumine ja gravitatsioon”. Vastajaks on õpilane Kiir ja küsimuse esitajaks härra Laur. Palun.”

„Aitäh, lugupeetud köster. Lugupeetud õpilane Kiir. Küsimus. Kas üles tõstetud raske ese kukub gravitatsiooni mõjul alla, kui see lahti lasta? Palun vastake mulle konkreetselt ja selgelt jah või ei ning ma palun, ärge ajage seosetut juttu nagu te seni olete alati ajanud. Aitäh.”

„Aitäh. Vastates teie küsimusele, peame me kõik võimalused laual hoidma. Ma ei saa eseme eest vastata, peate küsimusega eseme enda poole pöörduma. Esemed on muide väga jutukad, olen isiklikult nendega paljudel koosolekutel, veel enam aga omavahel vestelnud. Teie vihje gravitatsioonile on väga kaval ja te püüate mind rünnata, aga me ei tea mitte kunagi, millal gravitatsioon katkeb, ma olen teile sellest juba mitu korda rääkinud ja kas te olete ikka päris kindel, et te lasete eseme lahti või ainult lubate seda? Kas te võite mulle vastata, et te ikka lasete eseme lahti?? Vastake!!! Aitäh!”

Aitäh. „Mul on küsimus tunni toimumise kohta härra kõstrile. Kuulsite ise: Kiir keeldub küsimusele vastamast ja esineb selle asemel täiesti segase jutuga. Ma ei saanud Kiirelt vastust, palun kutsuge ta korrale ja käskige vastata!” Aitäh.

Aitäh. „Härra Laur, ma ei saa sekkuda, kuna küsitav püsis teemas. Mina igatahes kuulsin selgeid vastuseid. Küsisite: „Kas üles tõstetud?” Vastus oli „Jah!” Küsisite: „Lahti lasta?” Vastus oli „Ei!”. Küsisite: „Kukub alla?” Vastus oli: „Vastake!!!” Kiir andis täiesti ammendavad ja täpsed vastused. Ma kutsun hoops teid korrale, teil pole õigust õpilast Kiirt selliste koolikiuslike küsimustega ärritada!”

„Härra köster, ma küsisin ju vaid ühte konkreetset ja seejuures ülilihtsat asja ja vastust ei tulnud. Hinne Kiirele saab olla vaid üks! Asi paistab koguni palju hullem olevat; kõik said praegu ja on varemgi saanud kuulda ja näha, et Kiire esinemine viitab adekvaatsuse täielikule puudumisele, kooliküpsusest on asi hoopiski kaugel! Ma ei tahaks seda küll välja öelda, aga probleemi lähemaks käsitlemiseks tuleks kaaluda õpilase Kiire juhtumi uurimiseks psühhiaatrite konsiiliumi kokkutulekut, kas te ei leia?”

„Seda viimast ettepanekut toetan ma täielikult!”

„Lible, kes sinul lubas veel siin ringi hiilida ja veel ka sõna võtta! Vait! Uks kinni! Härra Laur, nagu ma juba ütlesin, te üha solvate rängalt kõrgestisündinud Kiirt. Lisaks peate te hoopis vastajale tänu avaldama, kuna väga austatud õpilane Kiir väärib hoopis kolme viite korraga! Ta vastas kahele lisaküsimusele koguni ennetavalt! Lisaks püsis ta jälle ka teemas! Mina vist ka. Tänan teid vastamast, lugupeetud Kiir. Palun ärge kurvastage, kohe saate kommi! Kas ma löön kohe uuesti teie saapanööbid läikima? Kuulutan sellega tunni lõppenuks!”
(Sosinal): „Kuule, rentnik, ütle õige, kus me oleme, miks me siin oleme ja kuidas me siia saime ning mine tee Kiirele pai!
(Röögatades): Lible, jälle sina! Mine kohe eemale! Vipper ja Imelik, mida te tahate! Tõnisson ja Kesamaa, te peate otsekohe taanduma! Järveots, ma hoiatan! Toomingas, ma olen köster! Aaaappiiii.ii.i…! Pää-ää-stkee…ee Ki..kik..eri..kii..iiir..!” (kole kisa mitmest suunast, kolin, pikapeale vaikus)

Ruumi üksijäänud rentnik keerutab vuntsi ja ümiseb omaette arusaamatus keeles:
„Kuut pai, tsõu,
juu mast kõu,
mio-maio….”

Veidi hiljem, mõtlikult:
„Diogenes tünni seest (nagu tal mood),
vaid lausub: ”Jajah, või et nõnda on lood!””

…………………………………………………

Kultuurisoovitus peale tunde jäänutele ka. Püsides kõstri ja Kiire eeskuju järgides samuti, ehkki vaid osaliselt, teemas, võiks sedapuhku soovitada ringhäälingu arhviist Vanalinnastuudio etendust „Ei mingit kahtlust” (ETV 1983). Kindlasti vaadake ka teist vaatust.

Nojah, ja igaks juhuks ka see jutuksolnud Kontori lugu:

https://www.youtube.com/watch?v=r1K_TmZ7h1M
ning:

https://www.youtube.com/watch?v=t5ImncN-rQc

(Viimatise loo eestikeelne kokkuvõte juba järgmises osas!)

Kuu faasid

• Viimane veerand: 2-sel kell 6.15;
• Kuuloomine: 8-ndal kell 21.21;
• Esimene veerand: 15-ndal kell 22.13;
• Täiskuu: 24-ndal kell 2.49.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Järgneb (kindlasti veidi lühemana)…

Saabunud on uus, 2024. aasta. Esimese kuu õiguse saab nagu ikka jaanuar. Päeva pikkuse ja Päikese kõrguse osas kopeerib jaanuar suuresti detsembrit, kuigi päevad venivad aegapidi siiski juba veidi pikemaks. See on märgatav eriti just õhtuti. Kui võrrelda kuu algust ja lõppu, siis kuu lõpu seisuga on õhtune valge aeg veninud tunni jagu pikemaks. Kui vaadata mõnda piisavalt arvufaktidega varustatud kalendrisse (nt Tähetorni Kalendrisse, mis mille 2024. aasta number tähistab sajandat ilmumisaastat!), siis saab kõik üle kinnitatud: Päike loojubki jaanuari lõppedes tund aega hiljem kui nääripäeva õhtul.

Hommikutega ei saa asi aga algul kuidagi vedama: jaanauri keskpaigaks on Päikese tõus isegi jõulupühade ajaga võrreldes vaid kümmekond minutit varasemaks muutunud. Kuu teises pooles hakkab siiski veidi kiirenema ka Päikese hommikuse tõusmise aja saabumise tempo.

Kellel on juhtumisi huvi hiina (idamaa) kalendri vastu, siis siin ei muutu tänavu jaanuaris veel midagi: endiselt kestab kassiaasta või ka jäneseaasta, kuidas kellelegi meeldib. Sellega seoses võiks ringhäälingu arhiivist ära vaadata 1986. aastal valminud „Naeroobika 2” lõpuetteaste. Kuid loomulikult tasub kogu etendus ära vaatamist.

Miks siis Päike „tembutab”?

Tuleme Päikese tõusmiste ja loojumiste juurde tagasi.

Teatavasti kulgeb keskmine päikeseaeg ühtlase tempoga. Päikese tõelise (ehkki tegelikult näiva) liikumisega seonduv tõeline päikeseaeg kestab troopilise aasta ulatuses sama arv füüsika abil defineeritud sekundeid kui keskmises päikeseajas. Kuid tõeline päikeseaeg on aasta kestel veidi muutliku tempoga. Detsembris ja jaanuaris on tõelise päikeseaja muutumise tempo kõige kiirem. Muutlikkus on parajasti selles suunas, et tõeline päikeseaeg jääb keskmisest päikeseajast maha (tõelist päikeseaega näitav kell käib detsembris ja jaanuaris aeglasemalt). See tingibki hommikuste Päikese tõusu aegade muutlikkuse „uimasuse” aasta alguses, seevastu õhtud muutuvad kiiremini valgemaks. Ikka seda meie „keskmist” kella vaadates. Kuid see ju meie igapäevaaega ju näitabki.

Kuna tõelist päikeseaega näitavad kellad peavad olema aasta jooksul ebaühtlase käiguga, on selliste täpsete kellade konstrueerimine küllalt keeruline. Kuid parim kellassepp on antud juhul Päike ise! Selle põhinebki päikesekellade idee. Sellest lähemalt ehk kunagi edaspidi.

Kuid mis on eeltoodud põhjuste põhjuseks? Asjaolud on järgmised. Talvise pööripäeva aegu ja mõnedel nädalatel selle ümbruses on Päikese tõusude ja loojangute muutlikkus objektiivselt päris väike (Päike on „talvepesas”). Teisalt tõstame esile asjaolu, et 3-ndal jaanuaril (mõnel aastal 4-ndal) paikneb Maa periheelis ehk Päikesele lähimas asendis. Teatavasti omab igasugune orbitaalne liikumine elliptilisel orbiidil suurimat kiirustjust periheeli ajal ja selle ümbruses. Maa orbiit pole küll eriti elliptiline ehk piklik, aga veidi siiski.

Kokkuvõttes on asjad nii, et Maa pöörlemisest tingitud efektidele (Päikese tõusu ja loojangu momendid) annab just aasta lõpus (detsembris) ja uue alguses (jaanauris) Maa orbitaalne liikumine maksimaalse lisaefekti. Nimelt sellise, et Päike ei kiirusta peale pööripäeva varem tõusma hakkama, kuid õhtul loojub, isegi kiirendatud korrras, üha hiljem. Muuseas, samal põhjusel saabus õhtune kõige varasem pimedus juba 16. detsembril, kõige hilisem Päikese tõus oli alles 27. detsembril. Kõige lühem päev oli kokkuvõttes siiski pööripäeval, nii et kõik on JOKK. Nii on need asjad igal aastal.

Planeedid jaanuaris

Merkuur ilmub kohe koos uue aastaga nähtavale, sedapuhku hommikuti madalasse koidutaevasse kagusuunal. Merkuur hakkab edaspidi tõusma kuni 1 tund ja 50 minutit enne Päikest. Esimeseks jaanuarikuu dekaadiks Merkuuri paraku jätkubki, 10-nda paiku kaob planeet uuesti koiduvalgusse. Kui mõõta piki eklipitkat, siis alles 12-nda paiku saavutab Merkuur oma suurima läänepoolse kauguse Päikesest (23,5 kraadi). Merkuuri heledus kasvab kuu esimese nädala jooksul mõnevõrra, stabiliserudes umbes nullinda tähesuuruse juures. Planeet asub Maokandja tähtkujus.

Kes otsib hommikuti Merkuuri, leiab koidutaevast kindlasti ka väga heleda tähena paistva Veenuse (-3,9 tähesuurust). Veenus paikneb samutti kagutaevas ja liigub kuu vältel Skorpioni tähtkujust läbi Maokandja Amburi tähtkujju. Veenus tõuseb Merkuuri nähtavusperioodil tund või veidi varem kui Merkuur. Planeedid siiski lausa kõrvuti ei paikne.

Veenuse vaatlustingmused aga jaanuaris halvenevad: kui planeet tõuseb kuu algul enam kui 3 tundi enne Päikest ja paistab särava Koidutähena, siis kuu lõpus tõuseb Veenus vaid poolteist tundi enne Päikest. Nii madalas asendis peab ka Veenust juba otsima hakkama, püüdes vabaneda puude ja majade segavast mõjust.

Kuu on 9-nda hommikul nii Merkuurist kui Veenusest 8 ja poole kraadi kaugusel (Merkuur on siis Veenusest 12 kraadi kaugusel). Kuid ptobleeme valmistab siis just planeetidest allapoole jääv väga vana Kuu sirbike, olles üpris kehvasti, kui üldse, leitav väga madalas idakaares.
Kuu on samas Veenusele suhteliselt lähedal nii 8-nda kui 9-nda jaanuri hommikul.

Jupiter on nähtav õhtupoole ööd, loojudes alles pärast keskööd. Planeet asub Jäära tähtkujus, paistes lõuna-edelasuunal. Heledust Jupiteril jätkub nagu ikka (-2,3 tähesuurust). Ükski päris-täht talle vastu ei saa. Kuu ja Jupiter on kõrvuti 18.jaanuari õhtul.

Saturn paistab õhtuti madalas edelataevas Veevalaja tähtkujus, vaatlustingimused kuu jooksul halvenevad. Kui kuu algul loojub Saturn 5 tundi pärast Päikest, siis kuu lõpus juba 2 ja pool tundi pärast Päikest. Saturni heledus on 1,0 tähesuurust. Noore Kuu sirp ja Saturn on kõrvuti 14. jaanuari õhtul.

Tänavuse aasta jaanuarikuu meile punast planeeti, Marssi, ei näita. Põhjuseks ikka sama nagu juba mitu kuud varemgi: Marss paikneb üle silmapiiri vaid valges; päeval me planeete ja tähti ju ei näe.

„Kuusulase” küsimusest. Eks ole ammu vaadatud, kuidas kohtub aasta esimene noor Kuu esimese heleda tähe või planeediga. Esimene kohtumine leiab 2024. aastal aset Saturniga: Kuu asub vasakul, Saturn paremal. Seega… sulane otsib peremeest. Väga sümboolne praegusele ajastule.

Tõsi küll, Kuu kohtumisel märksa heledama Jupiteriga mõned õhtud hiljem paikneb Kuu Jupiterist ehk kangesti heledast „tähest” paremal. Siis on Kuu jõudnud iuba esimesse veerandi saavutada ehk on juba kosunud. Eks see vist pea iseloomustama veel imekombel heal järjel peremeest, kes otsib sulast – kuid tangusoola-kaupmehest Mäeotsa Peetri kombel ikka omaenda tarkusest – otsides „töölisi” loomulikult ainult umbkeelsete mugavusillegaalide massi hulgast. Loomulikult pole selline peremeeski siis varsti enam peremees.

Kvadrantiidid – kellel seekord veab?

Jaanuari alguse kvadrantiidide meteoorivoolu toimumisajal on kalendriaasta esimese poole suurim langevate tähtede jälgimise eeldatav võimalus. Kas see võimalus on hea? Nii ja naa. Kvadrantiidid on tihedad küll, neid kiputakse üldiselt ja küllap õigustatult isegi aasta tihedaima „tähesajuna” kirja panema. Siin on aga oma „aga”. Kvadrantiide võis näha juba vana aasta viimastel öödel ja võimalus neid näha kestab jaanuari keskpaigani, kuid enamuse ajast pole vool eriti aktiivne. Hoolas tuleb tänavu olla aga 4. jaanuril. Just siis peaks lootma meteoorivoolu maksimumile. Konkreetsemalt oodatakse maksimumi Eesti ajas aga keset valget päeva. See on muidugi mitte just meeldiv väljavaade. Kui mõni meteoor ei esine just täiskuu heledusega võrreldava boliidina (ja see pole eriti tõenäoline), siis ei näe ju midagi. Keskendugem siiski ööpimedusele, lootes edukale vaatlusele ööl vastu 4. jaanuari, eriti selle pimedal hommikul või siis järgmisel ööl, siis ehk pigem õhtupoolses pimeduses.

Kvadrantiidide „viga” on see, et üldiselt kestab tihe lendtähtede maksimum küllalt lühikest aega. Samas ei saa siin esitada väga täpseid ennustusi. Kuid ka üldistel kaalutlustel tasub kvadrantiide otsida pigem hommikupoole ööd, kuna ka radiant paikneb siis väga kõrgel ja suurendab meteooride nähtavust. Veel üks arvestatav murekoht on siiski veel: ikka see Kuu! Kuu viimane veerand on just 4. jaanuaril ja Kuu tõuseb parajasti kesköö paiku. Poolkuul heledust jätkub, seega on tõsisel meteoorihuvilisel põhjust vihaseks saada. Kuid öö esimene pool on ju Kuu osas korras ja meteoorid nägemata jääda siiski ei tohiks, kui ilm lubab.

Iseasi on seegi, kas eeldatav maksimum ikka just päevasele ajale satub. Päev on ju lühike pealegi. Kui ilma ja viitsimist on, tasub ikka vähemalt paaril järjestikusel ööl asja uurida, aeg-ajalt soojaandvaid vaheaegu tehes.

Kvadtrantiidid on nime saanud kunagise, enam mitte kasutatava Kvadrandi tähtkuju järgi. Praeguse ametliku tähtkujude süsteemi järgi asub radiant Lohe ja Karjase tähtkujude piirimail.

Jaanuarikuu tähistaevas

Õhtupimeduse saabudes, vähemalt kuu alguses, valitsevad lõunataevast „vesised” tähtkujud Kalad, Vaal ja Veevalaja. Kõrgemal leiame nn „Pegause Ruudu” ja Andromeeda sellest vasakul. Seniidis asub W-kujuline Kassiopeia. Läänekaarde on vajunud Lüüra, Luik ja Kotkas, mille heledaimad tähed Veega, Deeneb ja Altair on tuntud Suvekolmnurgana. Kuu lõpus on Altair juba väga madalas ja kadumas ehavalgusse.

Lootusrikka pilguga tasub vaadata idakaarde. Kõrgemale kerkivad Veomees kirdest, Sõnn ja Kaksikud ida poolt. Neid tähtkujusid kaunistavad heledad tähed vastavalt Kapella ja Aldebaran ning samuti Kaksikute „juhtiv” tähtede paar Kastor (ülalpool) ja Polluks (allpool).

Tõusmas on Orion. Heledamatest tähtedest tõuseb esmalt teise tähesuuruse täht Bellatriks, seejärel silmapaistev, punakas Betelgeuse; edasi tõuseb vasakule viltu hoidev kolmest tähest vöö: Mintaka, Alnilam ja Alnitak. Järgnevalt tõuseb heledaim tähtkuju täht Riigel ja lõpuks, veel kolmveerand tundi hiljem ka Riigelist vasakule jääv Sapih.

Kuu lõpus on Orion öö saabudes juba tõusnud.

Kui Orion on üleni kohal, hakkame ootama Siiriust, taeva heledaimat tähte. Siiski tõuseb enne Prooküon, Väikese Peni heledaim täht. Kulub veel poolteist tundi, siis saab kannatlikkus tasutud: madalasse kagutaevasse ilmub ka Siirius. Täht on silmanähtavalt heledam kõigist teistest tähtedest, nii et tasus oodata küll. Siiski ei saa Siirius päriselt tähistaeva valitsejaks, sest edela-läänekaares särab veelgi heledam Jupiter. Siiriusel siiski veidi veab ka, kuna Jupiter läheb öösel tunni jagu varem looja ning Siirius saab rahulikult „kuldmedali” korraks rinda panna.

Pika jaanuariöö lõpupoole vajuvad läände ja osaliselt ka loojuvad need äsja mainitud heledate tähtedega talvisele taevale iseloolikud tähtkujud. Vaal, Kalad ja Veevalaja on muidugi juba ammu loojunud, samuti on loojuv ka Pegasus, kuid mitte Andromeeda: see tähtkuju on parajasti just loojumatu. Muidugi on öösel alati näha Kassiopeia, nagu ka Suur Vanker. Viimatimainitu on öö jooksul kirdetaevast „ronimas” kõrgele pea kohale ning jõuab sealt isegi loode suunda allapoole vajuma hakata.

Märkamatult, praktiliselt samal ajal kui Siirius ’(vaid 7 minutit hiljem), tõuseb ida-kirde suunalt ka Reegulus. Reegulus on enam-vähem „sisse juhatamas” Lõvi tähtkuju tõusu. Kuid Reegulus on taasihoidlik, kõige tuhmim esimese suurusjärgu tähtedest. Seega tuleb see täheke meelde üles leida vist alles siis, kui kogu Lõvi on päris kõrgele kerkinud. Sodiagivöös jääb Kaksikute ja Lõvi vahele veel Vähi tähtkuju. See on aga üleni nii tagasihpidlik moodustis, et seda tuleb vist meelde otsima hakata alles siis, kui Lõvi juba hästi näha on. Vähk on muidugi siis juba päris kõrgel. Kui veel Reegulust mainida, siis tema loojumisega pole muret: täht koos kogu Lõviga on näha hommikuni.

Kuu algul veidi enne keskööd, kuu lõpus paar tundi varem tõuseb Arktuurus, paistes loomulikult kogu ülejäänud öö. Täht on korralikult hele ja oranzi tooniga, seega hõlpsasti leitav. Arktuuurus paikneb Karjase tähtkujus, mille karikakujulise kujundi kõrgem, põhjapoolne osa on Eestis loojumatu, kuid ilma Arktuuruse abita madalas põhjakaares nirult leitav. Üks kitsas ja samuti tähelepanu mittepüüdev Karjase osa, nn Karjase piip, paikneb aga suisa Suure vankri otsmise aisatähe, eestlaste Vehmri ehk rahvusvaheliselt nimetades Alkaidi lähedal.

Peale keskööd tõuseb kagust ka päris hele Spiika, Neitsi tähtkuju „kapten”. Neitsi tähtkuju on suur, kuid ilma Spiikata mitte just ülilihtsalt kokku pandav. Neitsi järel kerkib kagust Kaalude tähtkuju. Kaaludest kõrgemal tuleb nähtavale Madu, kena sirbi kujuga tähtkuju. Ainult valmis vilja pole käepärast…

Rohkem põhja poole vaadates kerkib Karjase järel pisike, kuid kompaktne ja ilus Põhjakroon. Heledaim täht selles tähtede poolkaares on Gemma. Edasi saab nähtavaks Herkules. Pole küll eriti heledaid tähti, kuid tugevatega (ikkagi Vana-Kreeka vägimees!) tuleb arvestada. Ka Herkulese põhjapoolne osa on loojumatu, kuid põhjakaares paiknedes on see eraldi päris halvasti leitav. Herkulsest lõuna poole jääb aegapidi tõusva suure ja „kohmaka” Maokandja tähtkuju põhjapoolne osa. Maokandja saab enam-vähem üleni nähtavaks kuu teises pooles, alles päris vastu hommikut.

Mainisime Kaalusid. Kaalude järel, eriti madalas kagu-lõunasuunas, ilmuvad nähtavale mõned Skorpioni tähed, kaasa arvatud Antaares. Päris kuu algul Antaares veel ei paista, kuid edaspidi hakkab see punane täht algul kella 7, hiljem kella 6 paiku näha olema.

Vastu hommikut taasleiame ka Suvekolmnurga täies koosseisus, sedapuhku ida-.kirdekaares. Kui Veega (heledam) ja Deeneb (vasakul) on loojumatud ja paistavad kesköö paiku madalas põhjakaares, siis Altair sab nähtavaks vastu hommikut, tõustes ümmarguselt tunni jagu enne Antaarest.

Pilt 1. Orioni tähtkuju koos udukogudega M42, M43 ja M78.

Süvataeva objektide otsinguil

Otsime teleskoobiobjekte ka. Leiame lõunataevast uhke vööga Orioni. Orioni vööst „ripub” allapoole märksa kehvemini silma hakkav Orioni mõõk. Selle keskmist, udusena paistvat tähte tasub ka teleskoobis vaadelda. Tegu on Suure Orioni Uduga (M42; üks veidi eraldi paistev osa sellest on tähistatud M43).Udu sees leiame ka mõnest tähest koosneva kobara, mis udude süsteemi helendama panevadki.

Pilt 2. Suur Orioni Udu M42. Ülal vasakul olev “peanupp” on eraldi nimetusega M43.

Vaatame edasi. Orioni vasakust vöötähest (Alnitak) 2,5 kraadi ülespoole, Betelgeuse suunas paikneb järgmine Messier’ kataloogis tähistatud difuusne udukogu M78.

Kuulus tume Hobusepea Udu, samuti Alntlaki lähedal (pool kraadi allpool) aga lihtsalt silmaga vaadates ei kipu teleskoobis paistma. Kuid spetsiaalste värvifiltrite ja piisavalt kopsaka teleskobi abil – mine sa tea. Seesama Alnitak, ülikuum O-klassi täht, panebki punase kiirgusuduna helendama ka gaasudu enda läheduses; tolmurikas koht selle sees ongi tume Hobusepea. Piltidel. (Antud lugu Hobusepea pilti ei sisalda.)

Päris madalas lõunakaares,heledast Siirusest binokli abiga 4 kraadi allapoole suundudes peaks üles leidma hajusparve M41. Objekt on heleduse poolest palja silmaga vaadeldav, kuid praktikas selle jaoks ehk liialt madalas; kõrgust on umbes 11 kraadi.

Pilt 3. Hajusparv M41 Suure Peni tähtkujus.

Sõnni loodenurgas paikneb uhke hajusparv M45, mis on, palja silmaga vaadates, tuntud Taevasõel. Samas piirkonnas paikneb parvega juhuslikult kokku saanud peegeldusudu NGC 1432. Taevasõel paikneb keskmiselt 440 valgusaasta kaugusel.

Pilt 4. Sõnni tähtkujus paiknevad supernoova jäänuk M1 ja silmapaistvaim Messier’ kataloogi objekt M45 ehk Taevasõel.

Sõnni alumise „sarve” Tianguan (tzeeta Tau) lähedal, veidi üle 1 kraadi sellest põhja pool (kõrgemal) paikneb 1024. aasta supernoova jäänuk M1, nimetus Krabiudu. Udu tsentris paikneb optilise pulsarina esinev neutrontäht on kahjuks amatöörteleskobi jaoks üldiselt liiga tuhm, Kuid silmaga läbi teleskoobi vaatamisest jääks ikkagi väheks: vaja on suure ajalise lahutusega fotomeetrit, et fikseerida pulsari kiire plinkimine.
Ktabiudu asub päris kaugel, umbes 6500 valgusaasta kaugusel. Nii suurel kaugusel on ka kauguse hindamise veakoridor küllaltki lai.

Pilt 5. Kuulus Krabi udukogu M1.

Kui Sõnni supernoova plahvatanuks küllalt Maale lähedal, oleks sel ajal nähtud täiskuu heledusega või veelgi heledamat objekti.

Õhtul on kõrgel lõunakaares hea otsida Andromeeda Galaktikat M31, mis peaks ka paljale silmale näha olema. Sellele galaktikale kuulub absoluutne silmanägemise kaugusrekord: 2,5 miljonit valgusaastat ehk ligikaudu 24 000 000 000 000 000 000 km ehk 2,4 korda 10 astmel 19 km. Teleskoobis on M31 uhke ja vägev, kuuvalgus muidugi segab nagu ka teiste objektide vaatlemisel. M31 „külje all” on teleskoobis leitavad ka selle galaktika kaaslased M32 ja M110.

Pilt 6. Kohaliku Galaktikagrupi võimsaim galaktika M31 Andromeeda tähtkujus ja “kolmandal kohal” olev M33 Kolmnurga tähtkujus.

Pilt 7. Suur ning massivne spiraalgalaktika M31 ja selle kääbuselliptilised kaaslased M32 ja M110.

Andromeedast lõuna pool, pisikeses Kolmnurga tähtkujus paikneb veel üks suur galaktika M33, mis asub palja silmaga nähtavuse piirimail; siinkohal on ikkagi kindlam teleskoopi plasku asemel põues hoida. Kuigi jah, asjalik teleskoop põue nagu ei mahu.

Hommikutaevas kerkivad kõrgemale koos Herkulesega ka selles sisalduvad kerasparved: peaaegu silmaga nähtav M13 ja teinegi vägev kerasparv: M92.

Pilt 8. Lüüra ja Herkulese tähkujud “harjumatus” asendis – madalas põhjakaares. Sinine joon kujutab silmapiiri. Herkulese kerasparved M13 ja M92 on loojumatud. Napilt loojumatuks osutub ka Lüüras olev planetaarudu Rõngas – M57.

Lüüra tähtkuju, mis samuti hommikutaevas kõrgemale tõuseb, laseb vaadelda meie Päikese väliskihtide kauget tulevikku: see on kaunis uduse rõnga kujuline planetaarudu M57. Kuid seda objekti saab juba õhtul loodetaevas koos Lüüraga leida. Põhimõtteliselt on objekt koguni loojumatu. Väga madalasse põhjasuunda sattununa kesköö paiku võiks kontrollida, kas ja kui hästi kuulus Rõngas 1 kraadi ja 45 kaareminuti kõrgusel (Tartu laiuskraadil) siis välja näeb. Paar tundi varem võib sama proovida M13-ga. Siin on edulootus suurem, sest objekt on heledam ja küünib ka otse põhjasuunal peaaegu 5 kraadi kõrgusele. M92 jääb veel kõrgemale.

Messier’ kataloogi „nooremas keskeas” liikmed

Meil oli juttu mitmest Messier’ kataloogi „40-ndates” liikmetest.
Need olid M41, M42, M43 ja M45. Püüaks äkki kogu „40-ste kamba” kokku saada!

Alustame M40 otsimisega. Selleks „krabame kinni” Suure Vankri; õhtul keskmise kõrgusega (pigem isegi madalas) põhjataevas, hommikupoole aga päris kõrgel. Fikseerime 2 kujuteldavat ratast, mis aisatähtedele kõige lähemale jäävad. Kõike tuhmim täht „seitsmikus” on aisatähtedele lähim rattatäht. Oletades, et vaatame „otse” asetsevat Suurt Vankrit (selleks on parim just vankri asend õhtul põhjakaares), ronime sellest tuhmimast rattast teleskoobi abiga pisut kõrgemale (umbes poolteist kraadi) ja leiamegi M40, mis on üks neljast „Messier’ eksitusest”; osutudes optiliseks kaksiktäheks, mille liikmed pole omavahel seotud. Need on 9. ja 10. tähesuuruse tähed, mille vahekaugus on 50 kaaresekundit.

Jätkame. Kus on M44? Noh, see on hea koha peal. Otsime nüüd üles Vähi tähtkuju. Õhtul on see küll alles tõusmas, kuid edaspidi võib tähtkuju leida kõrgel lõunataevas, Kaksikute Kastorist ja Polluksist vasakul allpool. Õigupoolest, tuhmipoolne udune laik ehk M44 ise ongi ehk esimene nähe, mis Vähki otsides silma hakkab. Vähi nõrgad tähed moodustavad hargi kuju. Joonise keskpaiga läheduses, veidi kõrgemal ja paremal M44 siis ongi. Tegelikult on tegu väga ilusa tähtede hajusparvega, kui teleskoop kasutusele võtta.

Pilt 9. Vähi tähtkujus asub hele hajusparv Sõim – M44.

Nii. Läheme arvudega edasi. Sellel eesmärgil ootame keskööd ja sealt veidi edasigi. Suurest Penist (kus särab Siirius, kuid on teisigi heledaid tähti) vasakul ehk ida pool paikneb Ahter. See tähkuju pakub kahjuks täiesti ilmetut vaatepilti.
Ahtri tähtkuju kuulsaim ja heledaim täht Naos (2,25 tähesuurust), paikneb selle lõunapoolsemas osas, kuid kahjuks on see tähtkuju Eestis vaid poolenisti näha ja Ahtri põhjapoolsemas osas on samasugune silmatorkavate tähtede põud kui nt „eliidil” on „aikjuu-põud”.

Ometigi leiame ka Eestis olles Ahtri tähkujust otsides seda, mida antud juhul otsime: hajusparved M46 ja M47, tähtkuju põhjapiiri läheduses. Objektid paiknevad veidi enam kui 1 kaarekraadi kaugusel üksteisest. M46 paikneb vasakul ning palja silmagagi ehk näha olev M47 paremal pool. Teleskoobis samale vaateväljale mahtudes on pilt muidugi vastupidine (vt pilti 11).

Pilt 10. Neli vähetuntud hajusparve M46, M47, M48 ja M50 asuvad kolmes eri tähtkujus, kuid suunalt suhteliselt lähestikku.

M47 on heledam, kuid M46 on huvitav. Nimelt, teleskoobis uurides peaks parve taustal mingil määral näha olema parvega mitte seotud olev planetaarne udukogu NGC 2438, mis asub meile peaaegu 5 korda lähemal kui umbes 5000 valgusaasta kaugusel olev hajusparv M46. Teine hajusparv, M47, paikneb meist 1600 valgusaasta kaugusel.

Püüame nüüd üles otsida pikalt tõusva Hüdra tähtkuju. Hüdra pea asub Vähist allpool ehk lõuna pool. Sellest päris koledast peast (kuigi tähed pole eriti heledad) kümmekond kraadi lõuna-edelasse vaadates tuleb meile tähtkuju läänepiiri ligidal vastu M48, taaskord on tegu hajusparvega. See parv asub 2500 valgusaasta kaugusel. M48 asukoht piirneb läänes Ükssarviku tähtkujuga, mis paikneb omakorda Ahtri tähkujust veidi kõrgemal lõunakaares. Ükssarvikut läbib Linnutee, kuid heledaid tähti pole ka Ükssarvikus.

Pilt 11. Hajusparved M46 ja M47 ühises teleskoobi vaateväljas. Paneme tähele, et M46 “sisaldab” endas teistki objekti: planetaarudu NGC 2438.

Läheme M50 otsima. Selleks ei tulegi kaugele minna. Ahtrist põhja pool (kõrgemal); Orionist idas ningVäikesest Penist ja Kaksikutest lõuna pool asub Ahtri tähtkuju kombel pilku mittepüüdev juba äsja jutuks olnud Ükssarviku tähtkuju. Kuid meile on ta siiski hetkel vajalik. Ükssarviku lõunaservas M50 paiknebki. Minnes reeperite valikul tähtkuju piiridest siiski väljapoole, arvestagem abinõuna, et M50 paikneb umbe kolmandikul nurkkagusel Siiriusest Prooküoni suunas. M50 puhul on tegu hajusparvega, mis paikneb 2900 valgusaata kaugusel.

M49 jäi esialgu vahele, kuid mitte kogemata. Selle objekti tabamiseks peab jaanuariöös kaua ootama. Kui Spiika kagust viimaks nähtavale ilmub ja veidi ka kõrgust kogub, võib tööga pihta hakata. M49 puhul on tegu kuulsa Virgo (tuntud ka Virgo-Coma) galaktiparve esimese esindajaga, mille (tegelikult põhiliselt komeedikütina tegutsenud) Charles Messier’ avastas.

Pilt 12. Suure ja massiivse elliptilise galaktika M49 asukoht Neitsi tähtkujus.

Pilt 13. M49 – tsentrist heledam, äärtelt tuhmim – nagu elliptilised galaktikad ikka.

Tegu on võimsa elliptilise gaklaktikaga, asudes umbes 60 miljoni valgusaasta kaugusel. Parve tihedamast osast asub M49 lõuna pool. Kuna galaktika (ja üldse Virgo parv) on kaugel, pole ka see galaktika mõistagi eriti hele.

Ühe kuulsa galaktika, M51, peaks Messier’ objektide rivis veel ära mainima Objekt asub Jahipenide tähtkujus, tegemist on vähemalt piltide peal ilusa kujuga spiraalgalaktigaga nimega Veekeeris. M51 spiraalid on hästi välja arenenud, mitte kõik spiraalgalaktikad meile niimoodi vastu ei vaata. Kui veel Veekeerise galaktika süvauurimisest rääkida, siis selle tuum on aktiivne, andes hästi märku tsentraalsest mustast august, mis ainet hoolega juurde kogub. Tähtkuju on küll Jahipenid, kuid otsimise alustamiseks võiks hoopis Suure Vankri otsmist aisatähte, mille vaatesuunalt mitte väga kaugele (3 ja pool kraadi, vt pilti 14) M51 jääb. (Sellest tähest oli seoses Karjase piibuga juba juttu.)

Pilt 14. “Messier’ eksitus” M40 Suures Vankris ja spiraalgalaktika M51 Jahipenides.

Pilt 15. Veekeerise Galaktika – M51. Keerisesse on haaratud ka “naabrimees”.

M51 tegeleb sellega, millest tänapäeva globalistid vist eeskuju on saanud: lammutab teist galaktikat. Selline õilis ja üldist võrdsust kõigi osapoolte vahel tagav printsiip tuleb fotodel reljeefselt esile. Kuigi silmaga läbi teleskoobi vaadates paistab e-valimiste kosmiline analoog siiski märksa tagasihoidlikum, siis kaebusi saab selliste süngete nähtuste kohta esitada ikkagi aga vaid samal kombel kui Kiir „Sügise” filmis ringiratast vallavolikogu ja isehakanud riigijuhist Pätsu vahel tuuritades.

Põhjanaelast keskmiselt sama kaugel kui Suur Vanker, kuid teisele poole jääb Kasssiopeia. Sellest tähtkujust oli sügisel palju juttu.

Pilt 16. Hajusparv M52 Kassiopeias.

Tuletame siinkohal meelde Messier’ kataloogi liikme M52. See tähtede hajusparv paikneb taevasfääril punktis, mille leiame Kassiopeia tähtede Scedari (alfa Cas) ja Caph (beta Cas) vahelise nurkkauguse võrra samas suunas tähest Caph veel edasi liikudes.

Nimekirja võiks pikendada, sest keskiga saab venitada ka 60-ndate aastateni ning vastavalt isikliku vanuse kasvamisele kasvõi kolmekohaliste arvudeni välja. Aga piirdugem hetkel selle valimiga. Vastasel juhul tuleks vist veidi noomida, et olgem ikka mõõdukad. Aga sedagi ei saa teha, sest see on jällegi üks sõnadest, mis on teatud huvigruppide poolt kauaks ajaks ära lörtsitud…

Vanus on muidugi sageli suhteline mõiste. 14-15- aastase inimese jaoks võib ka 20-aastane juba olla üsna kõrges eas, kellega miskit pole pihta hakkata. „40-aastased on ju lausa lubjakad;” nii on kunagi öeldud keskkooli (gümnaasimi) iga omajate poolt.. Samas vist tuntub 6-7-aastasele, et juba 13 aastat, isegi 10 aastat on kõva vanus. Teisalt on kõrvu juhtunud kumu umbes 90-aastaste daamide koosviibimisest, kus muuhulgas olla kritiseeritud umbes 70-aastasi sookaaslasi: „Nende tüdrukutega pole ju millestki eriti rääkida – nemad räägivad ainult poistest…”

Tõmbame poolitusjoone alla

Nii et uus aasta on alanud. Uus rongitiir ümber Päikese saab alguse, kusjuures jällegi seni täiesti tasuta. Kas ikka nii saab, ilma vastavat maksu kehtestamata? Ega ei saa küll! Küllap meiegi kui aktiivsed kodanikud ka selle uuendusprotsessi käigus midagi kritiseerime, kuigi nagu ikka, vaid tumedate tempude ning nende sooritajate tõelisi kritiseerijaid. Selliselt rongilt tahaks paljud maha minna. Kuid kuna teist sama sobivat rongi ei ole kusagil näha ja pole ka perrooni, kuhu astuda, siis tuleb ikka seesama rong ära remontida, eelkõige omaenda kupee. Siin ei tohi olla romufänn! Muidugi ei tohi kuped remontida rohehulluse meetodil (sh „15 minuti linnade” ja nende vahel kõrguvate rästikute, sääskede ja puukide kasvulavade ehk „putukaväiladega” (:DDD)).

Loo lõpetuseks on tihti sattunud ka kultuurisoovitus. Tuletaks meelde, et „Naeroobika 2” oli eespool juba jutuks. Aastavahetuse puhul on igati sobilik ka tsükli 3. osa „Näärinaeroobika”. Kaasajal esile tõstetavate „libedate” tüüpide tase on Naeroobikas esinevate näitlejatega võrreldes miinus lõpmatuse lähedal…

Muuseas, kogu see 5 osast koosnev „Naeroobika” tsükkel on väärt vaatamist. Tõsi, 5. osa tundub kohati veidi väsinuna, kuid suurepäraseid kohti on sealgi.

Ah jaa. Seoses ühe liigvarase ning vaimust vaesekese „jõuluvana” avaliku verbaalse meeltesegadusega 21. detsembril 2023, vahetagem eelmise aasta jaanuari loo lõpus toodud luuletuses sõnad „näärivana” ja „nääritaat” vastavalt „jõuluvana” ja „jõulutaadiga”. Pühendagem selle korrigeeritud luuletuse just sellele konkreetsele „jõuluvanale”!

Kuu faasid

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+2h).

Rain Kipper

Miks tumeaine on ikka veel mõistatus?

Astronoomialoengu fookuses on tumeaine.
Rain Kipper annab ülevaate, kuidas käsitletakse tumeainet astronoomia distsipliinis.

Oktoobris tähistatakse rahvusvahelist tumeaine päeva, meie loeng on üks sellele pühendatud üritustest.

Loeng on tasuta.
Kõik huvilised on oodatud!

Algav maikuu on teadupärast hiliseim, loodust suvesse juhatav kevadkuu. On juba suhteliselt soojad ilmad. Enam ei tohiks olla lumesadusid, ka vana lumi peaks varjulistestki kohtadest olema sulanud. Tärkavad lilled ja rohi ning puud avavad oma pungad nii õitele kui lehtedele. Päeva pikkus ehk Päikese taevas oleku aeg kasvab aina edasi. See viimati mainitud nähtus algas tegelikult juba paar päeva enne jõule, peale talvist pööripäeva.

Öö aga muudkui lüheneb. Sealjuures pikeneb ka hämarikuperiood, kuid see protsess algas kevadise pööripäeva järgselt alles märtsis, kuna võrdpäevsuse aegu pimenes ja valgenes kõige kiiremini. Sama maksimaalselt kiire on pimenemise ja valgenemise protsess ka sügisese pööripäeva aegu septembris. Kuid eha- ja koidukuma kestvus, kui valgete ööde aeg välja arvata, pole siiski aasta lõikes väga muutlik, seetõttu ei pruugi vastav muutlikkus ka väga märgatav olla. Päike paistab mai alguses Jäära tähtkujus, 14. mail siirdub Päike Sõnni tähtkujju, vastavad tähtkujud on siis taevas koos Päikesega ja seega nähtamatud.

Poolvarjuline kuuvarjutus 5. mail

Kuuvarjutus on mitte eriti haruldane taevasündmus. Eestiski on kuuvarjutus, kas osaline või täielik, mõnikord nähtav isegi kahel korral aastal. Igal aastal me kuuvarjutust muidugi ka ei näe. Enamgi veel, kuuvarjutusi võib tervel Maal mõnel aastal üldse mitte esineda, maksimaalselt võib toimuda kuni 3 kuuvarjutust. Nii see üldiselt astronoomiaõpikutes seisab. Õige ka.

Siiski on olemas veel üks kuuvarjutuse liik, mis ei liigitu „päris” kuuvarjutuste hulka, samas aga puudub ka varjutuse täielik puudumine. See nähtus on poolvarjuline kuuvarjutus. Nagu öeldakse, langeb Kuule siis Maa poolvari.

Mis on poolvari? Kahtlemata on väär selline vastus: „Maa lõigatakse pooleks, pooled eraldatakse ja üks pool pannakse Kuud varjutama.” Nii saab väita vaid infotunnis rahvasaadikute arupärimistele vastates.

Tegelikkuses on asi lihtne. Poolvarjulise kuuvarjutuse korral on Kuu pealt vaadates Päike osaliselt Maa varjus, aga mitte üleni. Isegi kitsas Päikesesirbike paistab väga heledalt ja valgustab Kuu pinda, kust see valgus siis peegeldub ja tänu millele me Kuud ka näeme. Maalt vaadates jääb aga poolvarjuline kuuvarjutus silmale praktiliselt tähelepandamatuks. Siiski, kui kasutada mõõtmisaparaate (luksmeetrit), saab kergesti fikseerida Kuult Maale saabuva kiirguse intensiivsuse nõrgenemist.

Poolvarjulise kuuvarjutuse skeem. Kuu peab sattuma joonisel olevale hallile alale.

Poolvarjuline kuuvarjutus juhtub siis sedapuhku 5. mail. Eestis on see vaadeldav, kuid mitte täies ulatuses, sest Kuu tõuseb alles protsessi kestel: Tartus kell 21.13, Tallinnas kell 21.28, Kuressaares kell 21.30. Varjutus lõpeb kell 22.32; siin ei olene aeg enam asukohast.

Tegelikult jagunevad ka poolvarjulised kuuvarjutused osalisteks ja täielikeks, kuid kuna optiline efekt on siis silmale eriti vähe eristatav, seda üldjuhul ära ei märgita. Enamikel juhtudel jääb poolvarjutus osaliseks. Seekord ka.

Mai algusõhtute läänetaevas

Siirdume nüüd maikuu jooksul üha halvemini nähtava öötaeva juurde. Oletame, et on kuu algus. Vaatame läände. Sõnni tähtkuju paari-kolme esindajat seal siiski kohtab. Päris madalas lääne-loodekaares võib mai esimestel õhtutel tabada ehavalguse taustal juba päris nõrka tähekest – see on Aldebaran, heledaim täht Sõnni tähtkujust. Kahte tähte Sõnnist näeb veel: Aldebaranist ülespoole jäävad Sõnni kahe pika sarve otsi tähistavad Elanth (beeta Tau) ja vasakul pool Tianguan (tseeta Tau). Tänavu aastal on mai alguses Sõnni sarvede vahel ka „supertäht” Veenus. Eelmistest paremal leidub veel kolmaski täht, Hassaleh (iota Aur), kuid see kuulub Veomehe tähtkujju.

Mai algusõhtute läänetaevas

Vaadates endiselt päris madalasse läänekaarde, näeme 1. suurusjärgu ehk heledaimate tähtede tähtede arvestuses seal kolme tähte, paremalt vasakule lugedes näeme juba mainitud Aldebarani, edasi tuleb Betelgeuse ja siis Prooküon. Betelgeuse on praktiliselt ainus esindaja, mis on veel nähtavale jäänud Orioni tähtkujust, Prooküon esindab Väikese Peni tähtkuju. Prooküon on ka neist kolmest kõige kõrgemal ja pigem loodesse jäävast ehakumast alles vähe häiritud. Betelgeuse on siis keskmine ja juba madalamal ning Sõnni esindaja Aldebaran, kõige paremal pool, asub veel ka veidike madalamal. Kui väga soovida, saab nende tähtede paigutuse mingis lähenduses ka riviks lugeda. Õhtuhämaruse süvenedes need tähed muidugi peatselt ka loojuvad, Prooküon püsib kõige kauem nähtaval.

Kuu lõikes saabub aeg, kui neid mainitud kolme heledat tähte üldse enam näha pole. Juba mõni õhtu peale kuu algust juhtub see Aldebaraniga, seejärel varsti ka Betelgeusega. Prooküonil kulub nähtamatuks muutumiseks kõige enam õhtuid, see täht kaob ehavalgusse mai 3. dekaadi algul, 22-se mai paiku.

Lääne-loodetaevas ja eelnevatest kõrgemal on näha Polluks ja Kastor (Kastor on kõrgemal ja paremal pool), need on heledaimad tähed Kaksikute tähtkujust. Vähemalt kuu algul saavad õhtuti nähtavaks veel mõned Kaksikute tähed. Kaksikute tähtede Kastorist ja Polluksist alla ja paremale lähtuvad täheread on võtnud läänekaares peaaegu püstiasendi. Hommikuks on siiski kogu Kaksikute tähtkuju silmist kadunud. Niipalju siis „talvetaeva jäänukitest”.

Seniidi ümbrus ja põhjakaar

Vaatame kõrgele ka. Õhtu alguses leiame pea kohalt Suure Vankri, mis hommikuks loodekaarde liigub. Kuu lõpupoole on Suur Vanker juba õhtulgi otse lagipunkti piirkonnast pisut loode poole vajunud. Hommikuse taeva pilt hakkab üldse kuu edenedes õhtusest üha vähem erinema, sest öö pikkus ju üha lüheneb.

Proovime leida ka Väikese Vankri ja selle otsmise aisatähe Põhjanaela (Suure Vankri 2 tagaratta abiga), sealt edasi ka ülejäänud Väikese Vankri. Kui pimedus lubab, püüame leida ka Suurest Vankrist (ehk Suurest Karust) lõunasuunas allapoole jäävat üpris silmapaistmatut Väikest Lõvi. Väikese Lõvi lähipiirkonnas on valvel karu kolm kahetähelist käppa; üks käpp on peidus!

Kirde-põhjakaares on õhtuti leitavad Kefeuse tähtkuju ja Kassiopia (vasakul pool). Kefeuse kahjuks räägib asjaolu, et tähed on seal tuhmivõitu, ööde valgenedes kipub tähtkuju pildilt ära kaduma.

Maiõhtu põhjataevas

Kui oleme leidnud Väikese Vankri koos Põhjanaelaga, siis Põhjanaela tasub läbi teleskoobi vaadata. Siin on näha ilus, kuigi tuhmim kaaslane.

Planeedid maikuus

Vahelduseks uurime planeete ka.

Veenus on planeetidest näha kõige paremini. Kuu algul loojub Veenus 4.5 tundi pärast Päikest ja liigub Sõnni tähtkujust Kaksikute tähtkujju. Kuu teisel poolel Veenuse vaatlusaeg siiski lüheneb ja kuu lõpus loojub Veenus 3.5 tundi pärast Päikest. Aga asi seegi!

Marss paistab samuti maiõhtute ehataevas, Kaksikute ja Vähi tähtkujudes. Kuu lõpupoole võib üha enam panna tähele, et Marsile läheneb paremalt poolt Veenus. Kuid heleduste võrduses on asi võrdsusest kaugel: Veenus on heledam igast teisest planeedist ja tähest, Marss on aga parajasti langenud teise tähesuuruse heledusega „täheks”. Kuna mõnikord seostatakse Marssi meesterahvaga ja Veenust naisterahvaga, on heleduse võrdõiguslikkuse printsiip siin rängalt kannatada saanud ja meeste õigusi tuleb kaitsma hakata! Tuleb ka arvestada, et Marss pole valge, vaid punane ning kõik, mis pole valge, väärivat ju topeltkaitset!

Saturn ilmub kagusuunal madalasse hommikutaevasse, kuid alles kuu lõpuhommikutel. Planeet on näha Veevalaja tähtkujus; See tähtkuju ise küll paraku mitte.

Rohkem planeete maitaevas näha ei paku. Teema on sedapuhku kindlalt lukku pandud, sest kaebuste esitamise tähtaeg lõppes juba tund enne kirjapandu avaldamist ja seega küsimus sisulisele arutamisele ei kuulu.

Eeta-akvariidide meteoorivoolust

Juba tükk aega tagasi, 1986. aasta jaanuari esimesel poolel, oli Eestis võimalik näha kuulsat perioodilist komeeti, Halley komeeti. Kahjuks olid sel ajal vaatlustingimused kehvad, algul tüütas täiskuu ja seejärel üha enam segama hakanud ehavalgus. Komeedi heledus oli ka üpris kehvake. Ka ilmastik polnud eriti soosiv, kuigi sel ajal olid talved veel talvise näoga. Nii et kuuldavasti pole palju inimesi, kes Eestis Halley komeeti nägid. Märksa efektsemalt olevat Halley komeet olevat vaadeldav olnud 1910. aastal, kuid see jääb kahjuks juba liiga kaugesse minevikku. Halley komeedi periood on 76 aastat. 37 aastat on 1986. aastast möödas ja 39 läheb veel aega, kuni komeet jälle Päikesele ja ka Maale lähemale satub.

Ometi on mai alguse öödel võimalik Halley komeedi tükke näha. Nimelt siis esineb eeta- akvariidide meteoorivool maksiumiga 5-nda mai öösel vastu 6-ndat. Radiant paikneb Veevalaja tähtkujus, 1 kraadi jagu taevaekvaatorist lõuna pool. Õhtutaevas see piirkond veel horisondi kohal ei ole, meteoore tasub seega loota hommikupoole ööd. Meteoorivool pole küll eriti aktiivne, kuid kannatlikkuse korral peaks mõnda lendtähte ikka nägema. Ning siis saab panna endale plusspunti vähemalt Halley komeedi osa(de) nägemise eest. Ning kui ka vaatlus jääb sooritamata, on juba sügisel, peale oktoobri keskpaika, teinegi võimalus Halley komeedi osasid jälgida, sest komeedi orbiidi teine Maa orbiidiga lähestikku sattuv osa pakub siis vaatamiseks orioniidide meteoorivoolu.

Vähemalt lüriidide meteoorivool 22. aprilli paiku oli päris kenasti jälgitav. Kahjuks ununes see nähtus aprillkuu loos mainimata…

Lõunataevas

Jätkame tähtede ja tähtkujude uurimist. Väike Lõvi asub omakorda Lõvi turjal, Lõvi ise on vahva heledate tähtedega tähtkuju, heledaim neist on Reegulus, leitav läänekaares. Hommikuks vajub Lõvi madalale läände, hakates hommikuks ka osaliselt loojuma.

Kevadise lõunataeva heleduselt teine täht on Spiika. Tema paraku hiilib suhteliselt madalas lõunataevas: õhtul lõunas, hommikul edelas, hommikuks seab end ka loojuma.

Maikuu kesköö ümbruse tundidel (vähemalt esimesel kolmel nädalal) on vaadeldav ka kogu Neitsi tähtkuju (sinna Spiika kuulub), vähemalt selle heledamate tähtede osas. Tähkuju on suur (suuruselt teine tähtkuju taevas), kuid midagi suurelt silmahakkavat seal siiski ka pole. Suhteliselt heledaid täht mõni on, koos Spiikaga (neist kõige alumine, kuid kõige heledam) moodustub põhiosas mingi ebamäärast rombi või nelinurka meenutav geomeetriline kujund.

Skeem kerasparve M5 leidmiseks

Öeldakse, et Eestis pole tähtede kerasparvi palja silmaga üldse näha. Õnneks pole see päris õige. Lõunakaares võib mai alguse pimedail öil veel tabada sirbikujulise Mao tähtkuju kagunurgas kerasparve M5, mis heade tingimuste korral paistab paljale silmale uduse tähena.

Kerasparv M5 ja täht 5 Ser

Leidmisele aitab kaasa ka lähedasse suunda jääv Mao tähtkuju täht 5 Serpentis. Numbrimaagia, eks ole? 5 Serpentise nurkkaugus parve tsentrist on 22 kaareminutit, parve ligikausest välispiirist veel vähem, alla 20 kaareminuti. Teleskoobis on kerasparve pilt muidugi palju uhkem. Nägemise piiril on ka kuulus kerasparv M13 Herkuleses, mis idakaares paistab. Osa vaatlejaid võiksid nagu midagi siin silmaga eristada, endale nagu paistaks ka seal midagi, kuid kindlalt nähtavaks objektiks ei julge M13 siiski nimetada.

Võimas kevadine täht on Arktuurus, mis juba aprillis
paistis kogu öö ja nii on ka mais. Arktuurus saab nähtavaks õhtuti üha kõrgemal ning kuu lõpus „süttib” Arktuurus juba praktiliselt lõunasuunal. Hommikuks on Arktuurus jõudnud edela-läänetaevasse, olles aga ikka veel päris kõrgel.

Arktuurus kuulub Karjase tähtkujju, mis meenutab karikat. Tõusmise aegu on see „karikas” suisa vasakule külili, kuid maiõhtutel on Karjane juba poolenisti „jalgel”. Väsinuna tunduv Karjane saavutab päris püstiasendi alles läänetaevasse jõudnult. Loodetavasti ei meenuta see „sinise esmaspäeva” sündroomi…

Uhkemad maiõhtu lõunakaare tähed ja tähtkujud said välja toodud, tähematerjali on siiski veel. Kaksikute ja Lõvi vahele jääb pigem pisike nõrkadest tähtedest koosnev Vähi tähtkuju. Ometigi peaks see tähtkuju vähemalt mai algul veel nähtavaks saama, kui kannatlikult oodata tihedamat hämarust. Vähi kõrgeimas osas olev täht Tegmen (kui see üles leitakse…) osutub teleskoobiga vaadates kaksiktäheks.

Taas üks „kahvatu” tähtkuju on Kaalud, mis tõuseb pärast Neitsit ja on seega veelgi madalama kagu-lõunataeva tähtkuju. Paar-kolm selgelt nähtavat tähte seal õieti ongi. Neist alumise ja parempoolse suunas teleskoobiga (isegi binokliga) vaadates näeb jällegi kenasti ka tähe kaaslast. Tähe nimetus on Zugen Elgenubi.

Teleskoobis eristatavaid kaksiktähti on rohkemgi võimalik tabada. Lõvi tähtkujus Reeguluse kohal olev täht Algieba on samuti kaunis kaksiktäht, kuid binoklist sedapuhku ei piisa. Ka Kaksikute Kastor, tegelikult koguni kuuiktäht, hargneb korralikus teleskoobis kaheks komponendiks.

Neitsist kõrgemal paiknevad Bereniike Juuksed ja Jahipenid, muistsetel eestlastel tuntud kokku Hernekahludena. Jahipenid on juba nii kõrgel, et paiknevad Suure Vankri aisatähtedest vaid veidi „allpool” (mis koht on lagipea kohal allpool?) lõunakaares. Tähtkuju on üsna nigel, kuid ka selle heledaim täht Cor Caroli osutub teleskoobiga vaadates kaksiktäheks.

Berniike Juuksed ja parved

Veel Bereniika Juustest (Coma Berenices), mis kuu edenedes, nagu mõni muugi tähtkuju, kipub pildilt kaduma. Sellest oleks pidanud pigem juttu tegema pimedate aprilliööde eel. Seda mitte just suurt tähtkuju katab ülemises parempoolses osas Berniike Juuste täheparv, Melotte 111. See on meist kauguselt kolmas tähtede hajusparv, 260 valgusaasta kaugusel. Tundub siiski päris kauge vahemaa olevat, poole tunniga just ära ei kõnni, aga peatselt selgub, et oleneb, millega võrrelda.

Bereniike Juuste täheparv Melotte 111

Bereniike Juuste hajusparve ehk ka Coma täheparve ei tohiks kogemata segi ajada Coma galaktikaparvega, mida siis samuti Bereniike Juuste tähtkuju nime järgi teatakse. See parv asub tähtkuju põhjapoolses ehk kõrgemas osas, suunalt vasakul pool eelmainitud hajusparvest. Kaugus Coma galaktikaparveni on aga tõsiselt suur, umbes 330 miljonit valgusaastat ehk ligikaudu 100 megaparsekit. Seda vahemaad ei astu isegi tunni ajaga ära!

Coma galaktiparve puhul on aga millegi otseseks nägemiseks vaja suurt ja hea optilise kvaliteediga teleskoopi. Nii et üldjuhul pole siin erilist mõtet oma teleskoobiga vaatama tormata. Ülesvõtted läbi teleskoobi tulevad muidugi palju uhkemad välja. Kuna vaatesuund praktiliselt ühtib Galaktika põhjapooluse vaatesuunaga ja „kohalikku tolmu” on seega vähe segamas, siis paistab Coma galaktikaparv oma kauguse kohta isegi hästi. Galaktikaparv on rikas, sisaldades tuhandeid galaktikaid.

Bereniike Juuste tähtkuju. Ülal paremal näeme hajusat hajusparve Melotte 111. Coma galaktikaprve asukohta tähistab kollane ruut. Virgo-Coma galaktikaparve liikmeid leidub tähtkuju all paremas ääres. Kollane ring tähistab spiraalgalaktikat Nõel.

Kauget Coma galaktikaparve ei tohi samuti segi ajada ühe teise suure galaktikate parvega, Virgo ehk Virgo-Coma parvega. See on meile lähim suur galaktikaparv, keskelt läbi umbes 50 miljoni valgusaasta kaugusel. Selle parve heledamad galaktikad on märksa kergemini eristatavad, siin tasub igatahes teleskoopi silmailu saamiseks kasutada, kuigi vaatlemise taust peab korralikult pime olema. Selle parve põhjapoolsemad liikmed jäävad Bereniike Juuste tähtkuju piiridesse (lõunapoolsesse osasse).

Spiraalgalaktika Nõel, NGC 4565

Bereniike Juustes on „galaktilist materjali” veel muudki, näiteks võiks tuua otse küljelt paistva spiraalgalaktika Nõel, kataloogitähisega NGC 4565. See galaktika paistab Coma hajusparve Melotte 111 idapoolse (vasakpoolse) osa vahetus naabruses.

2 märkust. Esiteks. Melotte kataloog on üks täheparvede kataloogidest. Kataloogis on 245 liiget ja see sisaldab nii kerasparvi kui hajusparvi.

Teiseks. Kui rääkida veidi teaduslikumalt, siis meenutab hajusparv Melotte 111 palja silmaga vaadates mingil määral tähtede kerasparvede HR-diagrammi…

Looduse uurimisest

Tuleb tõdeda, et tähtede uurimine on ju looduse uurimine, õigemini üks looduse uurimise variantidest. Seoses looduse uurimisega tekib taas kiusatus soovitada kirjandusklassikat uurida. Sedapuhku tõdeme, et ka Eesti mehed on olnud head kirjamehed ja näitlejad, vähemalt 20. sajandil ja varemgi. Näiteks tahaks tuua praegu Eduard Bornhöhe ja tema loodud „Kuulsuse narrid” (1892).

Veelgi efektsem, kuigi ühes kohas kisub kurvaks kätte, on ehk samanimeline telelavastus (1982); rahvusringhäälingu arhiiv on päris mahukas. Üks peategelastest „Kuulsuse narrides” ongi „looduse uurija”, kes teatud hetkel etenduse käigus sellest ka igaks juhuks, kuigi veidike veidral kombel, otsesõnu teada annab! Maikuusse see telelevastus sobib, kuna mai on seal ilusasti ära mainitud. Üsna oluline osa tegevusest toimub öisel ajal ja vähemalt kolm Päikesesüsteemi planeeti on samuti mängus! Päike muidugi ka. Lisaks on lavastust jälgides hea võimalus heita otsepilku aparaadiehituse arengu salapärasesse maailma!

Kuu faasid

• Täiskuu: 5-ndal kell 20.34
• Viimane veerand: 12-ndal kell 17.28
• Kuuloomine: 19-ndal kell 18.53
• Esimene veerand: 27-ndal kell 18.22

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Kadri Tinn

“Sir Eddingtoni mõju 20. sajandi astronoomias.”

Ettekandes räägin Sir Arthur Stanley Eddingtoni elust ja astronoomia alasest tööst ning sellest, kuidas Eddingtoni populariseeritud teooriad mõjutasid hiljem Ernst Julius Öpiku tööd.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Maret Einasto

“Kohalik superparv – meie kosmiline kodu”

Loengus räägib Tartu Observatooriumi galaktikate füüsika ja kosmoloogia osakonna kaasprofessor Maret Einasto kohalikust galaktikate superparvest ja superparvede tasandist, selle avastamisest ja tähtsusest.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud!

M 101 on hea näide galaktikast, mille välisosad on lopergused. Pilt: Christoph Kaltseis, CEDIC 2019

On analüüsitud, et niisuguseid galaktikaid on ligi kolmandik kõikidest galaktikatest.

Kuid miks see nii on? Mõtleme… Esimene mõte, mis pähe tuleb, on see, et kui mingist galaktikast lendas teine galaktika lähedalt mööda, siis ta võis osa ainest enda poole tõmmata ning taoline tõmme muudaks galaktika loperguseks. See üks võimalus, kuidas galaktikad võivad loperguseks muutuda, kuid probleem on selles, et on palju galaktikaid, mis on lopergused, kuid täiesti üksi: lähedal pole ühtegi teist galaktikat, mis võiks lopergulisust põhjustada. Seega peab olema veel mingi mehhanism, mis suudaks galaktikate kuju mõjutada ja lopergulisust põhjustada. Teadlased on proovinud palju erinevaid võimalusi: galaktikate põrgete jälge on tõlgendatud lopergusena, loodelised jõud galaktikaparvede või muude objektide poolt, ebasümmeetriline tumeaine jaotus või gaasi voolamine galaktikasse teda ümbritsevast ruumist lükkab/paigutab ainet ühele poole. Igal sellisel põhjendusel on omad puudused (liiga kiirelt mööduvad nähtused või nende protsessidega peaks olema muid kaasnevaid kõrvalefekte, mida pole suudetud leida). Selle võib nii kokku võtta, et galaktikate kuju kohta pole täielik tõde veel teada.

On ka võimalus, mille korral lopergulisus tekib dünaamilisest hõõrdest. Dünaamiline hõõre tekib, kui galaktika või mõni muu raskem objekt liigub teiste osakeste vahelt läbi. Kuna ta liigub ning on üsna suure massiga, siis ta hakkab kõiki neid osakesi enda poole tõmbama. Selleks ajaks, kui need osakesed on jõudnud kohta, kuhu nad tõmmati, on galaktika ise sealt juba edasi liikunud. Tulemus on see, et seal, kus galaktika oli, on ainet rohkem. Ehk liikumise mõttes on galaktika taga rohkem ainet kui ees. See galaktika taga olev aine hakkab galaktikat tagasi algse koha poole tõmbama, või aeglustama (kuna see üleliigne tihedus pole eriti suur). Oma töös uurisime, kas niisugune ületihedus suudab tekitada ka loodelisi jõude (nagu Kuu põhjustab tõusu ja mõõna). Kas taolised loodelised jõud on suutelised tekitama ka lopergulisust?

Jõudsime oma arvutustes järeldusele, et kuna Universum on täidetud tumeainega, siis niisugune protsess suudab mingitel juhtudel tõepoolest tekitada galaktika lopergulisust. Seda ka olukorras, kus teisi galaktikaid lähedal ei ole. See mehhanism võimaldab seletada niisuguste lopergute galaktikate olemasolu, millel lähedasi kaaslasi ei ole. Lisaks võimaldab see ühtlasi uurida, kui palju tumeainet Universumi eri piirkondades on (eeldusel, et vastavates piirkondades on lopergusi galaktikaid, mida saab kasutada tumeaine uurimiseks).

Maarja Kruuse

“Galaktikad – nende kauguste määramine”

Kuulajatele tutvustatakse erinevaid meetodeid, mille abil astronoomid määravad objektide kauguseid meist. Põhjalikumalt tuleb juttu galaktikate kauguste määramisest. Galaktika kauguse teadmine on väga oluline, sest seda teades saame määrata tema teisi tunnuseid.

Kadri Tinn

Reisimisest meie Galaktikas pöidlaküüdiga ja ilma.

Kosmoloogia üheks suurimaks läbimurdeks võib pidada avastust, kuidas galaktikad ja aine on Universumis jaotunud. Hoolimata suurtest pingutustest, mis on tehtud meie lähiümbruse kaardistamiseks, ei ole senini detailset ülevaadet suureskaalalisest struktuurist, milles Linnutee galaktika asub. Tully ja kaasautorid ajakirja Nature veergudel analüüsisid just viimast probleemi ning kaardistasid detailselt Universumi meie ümber. Nende analüüs näitab, et Linnutee on osa palju suuremast süsteemist kui senini arvatud. Nad nimetavad seda süsteemi Laniakea superparveks. Tully ja kaasautorite artikliga käib kaasa ilus video, mis annab detailse ülevaate meie superparvest ning teda ümbritsevatest struktuuridest.

Läbilõige Laniakea superparvest. Punase värviga on toodud tihedamad piirkonnad Universumis ning tumesinised alad märgivad kosmilisi tühikuid. Kontuuriga on märigtud Laniakea piirjooned. Joonis: SDvision interactive visualization software by DP at CEA/Saclay, France.

Siiani on mitu ülimassiivse musta augu süsteemi leitud aktiivsete galaktikate tuumadest – neis on mustad augud gaasipilvi enne nende täielikku hävitamist lõhki rebimas. Selle protsessi käigus soojeneb gaas nii palju, et hakkab paljudes lainepikkustes, sealhulgas röntgenkiirguses heledalt kiirgama. Galaktika saab endale eriti eredalt särava keskme, seepärast neid galaktikaid aktiivseteks galaktikateks kutsutaksegi.

Galaktikat SDSS J120136.02+300305.5 (lühemalt J120136) vaadeldi lootuses avastada jälgi sündmusest, kui massiivse keha ümber liikuv gaasipilv või objekt loodejõudude poolt tükkideks tõmmatakse. 10. juunil 2010 avastatigi Pekingis Hiina Ülikoolis Dr Fukun Liu ja tema kolleegide poolt galaktikas tugev röntgenkiirgus. Andmed vaadati läbi leidmaks veel selliseid sündmusi ning juba mõni päev hiljem said nad teha järelvaatlusi XMM-Newtoni ja NASA Swifti satelliidiga.

Ka uued vaatlused näitasid galaktikat tugevasti röntgenkiirguses kiirgavana. Esialgu vähenes kiirgus nii, nagu oli oodatud gaasipilvede loodelise purunemise käigus: röntgenkiirguse tase langes allapoole tuvastatavat 27. päeval pärast esimest vaatlust. Seejärel juhtus aga midagi veidrat – 48. päeval tõusis röntgenikiiruse tase uuesti mõõdetavaks, millele järgnes selle kahanemine tavalises tempos.

Just sellist heleduse muutumist oodatakse kaksik-musta augu puhul, kus kaks ülimassiivset musta auku teineteise ümber tiirlevad.

Dr Liu leidis, et vaatluste seletamiseks sobib kaks võimalikku matemaatilist mudelit:

• Esimeses on süsteemi keskmes must auk massiga kümme miljonit Päikese massi ning selle ümber tiirleb elliptilisel orbiidil must auk ca miljoni Päikese massiga.
• Teiseks lahendiks oleks kahest pea võrdse massiga (ca 1 miljon Päikese massi) musta auku, mis tiirlevad teineteise ümber ringikujulisel orbiidil.

Mõlemal juhul on kahe musta augu vaheline kaugus suhteliselt väike – umbes kaks tuhandikku valgusaastat, mis on võrreldav Päikesesüsteemi mõõtmetega.
Kuna need mustad augud on üksteisele väga lähedal, arvatakse, et nende tulevik on teada – nad kaotavad aja jooksul energiat, aegamööda lähenevad üksteisele veelgi ja umbes kahe miljoni aasta pärast ühinevad üheks mustaks auguks.

Esimene selline avastus mitteaktiivses galaktikas tekitab muidugi astronoomide seas huvi otsida mustade aukude süsteeme ka teistest normaalsetest galaktikatest.

Juba üsna pikka aega on astronoomid kasutanud galaktikate pöörlemise uurimiseks Doppleri efekti. Meie poole liikuva tähe spektrijooned on liikunud spektri lühemalainelise, meist eemalduva tähe spektrijooned aga pikemalainelise otsa poole. Kuid Doppleri efekt võimaldab määrata vaid tähe kiiruse vaatesuunalist komponenti. Hubble’i kosmoseteleskoobiga seitsme aasta jooksul teostatud vaatlused on lubanud määrata ka paljude Suure Magalhãesi pilve tähtede vaatesuunaga ristuva kiiruse komponendi. Tänu Hubble’i vaatlustele ning Doppleri efekti mõõtmistele on astronoomid suutnud välja selgitada naabergalaktika tähtede kolmemõõtmelise liikumise, mille tundmine ütleb üsna palju nii selle struktuuri, ajaloo kui ka massijaotuse kohta.

Hubble’i kosmoseteleskoop vaatles tähti Suure Magalhãesi pilve 22-s erinevas piirkonnas. Igas piirkonnas oli lisaks tähtedele ka kvasar – kauge aktiivse galaktika väga hele tuum. Tähtede liikumine kvasari suhtes lubaski kindlaks teha nende kiiruste vaatesuunaga ristuvad komponendid. Selgus, et Suure Magalhãesi pilve keskosa tähtedel kulub ümber galaktika keskme ühe tiiru tegemiseks umbes 250 miljonit aastat.

Suur Magalhãesi pilv on meie lähinaaber, kuid ainult kosmilises mõõtkavas. Nimelt asub see meist umbes 170 000 valgusaasta kaugusel. Seetõttu on Suure Magalhãesi pilve tähtede omaliikumise nurkkiirused väga väikesed. Nende määramine on võrreldav Kuul seisva inimese juuste kasvukiiruse mõõtmisega.

Suur Magalhãesi pilv annab tänu oma lähedusele suurepärase võimaluse galaktikate struktuuri ja dünaamika tundmaõppimiseks. Meie kodugalaktika Linnutee puhul takistab sarnaste vaatluste tegemist asjaolu, et me peame Linnuteed vaatlema seestpoolt.

Kosmoseteleskoop Fermi on tänapäeval kõige moodsam gammakiirguse teleskoop, mille peamine ülesanne on kaardistada kogu taevas. Teleskoop on taevast kaardistanud juba üle nelja aasta ning selle aja jooksul on kogunenud kriitiline kogus andmeid uurimaks kõrgel energial gammakiirguse spektrit. Fermi andmeid kasutades avastatigi 2012. aasta kevadel Linnutee tsentrit ümbritsevast piirkonnast üks “veider” signaal: üldiselt siledas kosmilise gammakiirguse spektris on nähtav suhteliselt terav maksimum. Sellist teravat maksimumi, mille energia on umbes 130 GeV, on tavaliste astrofüüsikaliste objektidega väga raske seletada. Samas kui eeldada, et tumeaine on osakestefüüsika päritolu, siis tumeaine annihilatsioon monokromaatseks gammakiirguseks tekitabki spektris sellise terava tipu.

Uurimuse autorid, Elmo Tempel, Martti Raidal ja Andi Hektor, näitasid esimesena, et gamma-joone signaal tuleneb üsna täpselt Galaktika keskmest ning ei ole seotud ühegi varem teadaoleva astronoomilise objektiga nagu näiteks “Fermi mull“. Lisaks Galaktika keskmele leidsid autorid samasuguse signaali lähedastest galaktikaparvedest.

Kui eeldada, et tegemist on tumeaine annihilatsiooni signaaliga, siis kõige realistlikumad osakestefüüsika mudelid ennustavad kahe lähestikku asuva joone olemasolu. Kui vaadata gamma-joone morfoloogiat lähemalt, siis on tõepoolest näha, et lisaks tugevale 130 GeV joonele on olemas natuke nõrgem 110 GeV joon. Kuna täpselt samasugune joonte dublett on nähtav nii Galaktika keskmes kui galaktikaparvedes, siis kahest sõltumatust kohast leitud täpselt samasugune jaotuse maksimum näitab, et väga suure tõenäosusega signaal pärineb tumeainest.

Kosmoseteleskoop Fermi gammakiirguse spekter. Punktiirjoon tähistab teoreetilist taustkiirgust, must pidevjoon märgib vaadeldud taustkiirgust. Punane joon koos halli alaga näitab Galaktika keskmes mõõdetud gammakiirguse spektrit koos statistiliste vigadega. Vertikaalsed punktiirjooned märgivad 110 ja 130 GeV energiaga maksimumide asukohti.

Tumeaine päritolu küsimus on fundamentaalfüüsika kõige tähtsam küsimus. Fermi mõõtmine võib osutuda esimeseks kindlaks signaaliks tumeaine annihilatsioonidest, mis omakorda võimaldab määrata tumeaine päritolu. Kui avastatud gamma-joon osutub esimeseks tumeaine signaaliks osakestefüüsikas, siis ei ole tegu lihtsalt teadussaavutusega – tegu on inimkonna maailmavaadet muutva avastusega.

Piiramaks tumeaine massi galaktikas, on vaja teada galaktika nähtava aine jaotust. Selleks kasutati Sloani digitaalse taevaülevaate (vaata teadusuudist 7. veebruaril 2011) ning kosmoseteleskoop Spitzeri andmeid. Vaatlused erinevatel lainepikkustel puhastati esi- ja tagaplaanil olevatest objektidest ning vaatlused korrigeeriti Andromeeda sisesest neeldumisest. Seejärel modelleeriti igas pikslis olev spektraalne energia jaotus, kasutades sünteetilisi tähtede populatsioonide mudeleid. Modelleerimisel kasutati lineaarkombinatsiooni erineva vanusega tähtede spektritest. Tulemuste võrdlus vaatlustega kahes vabalt valitud pikslis on toodud alloleval joonisel ning väljundina saadi kahemõõtmeline täheaine massi jaotus Andromeedas. Rakendades sellele tuumast, mõhnast, ketast, noorte tähtede rõngast ja tähelisest halost koosnevat mudelit, tuletati nähtava aine kolmemõõtmeline jaotus Andromeeda galaktikas.

Vaadeldud (andmepunktid) ja modelleeritud (pidevjooned) spektraalne energia jaotus galaktika mõhnas (ülemine joonis) ja noores kettas (alumine joonis). Erinevate spektrite kombinatsioon annab suurepärase kooskõla vaatlusandmetega.

Galaktika massijaotus võimaldab arvutada gravitatsioonilist potentsiaali, mis omakorda määrab galaktika pöörlemiskõvera. Kui täheliste komponentide juurde lisada gaas ja tumeaine, saab modelleeritud dünaamikat vaatlustega võrrelda ning tumeaine omadusi määrata. Antud juhul vaatlustena kasutati neutraalse vesiniku ning satelliitgalaktikate, täheliste voolude ja kerasparvede dünaamikast saadud ringkiirusi. Gaasi massijaotust lähendati noorte tähtede rõngaga, tõstes vastavalt viimase massi. Tumaine halo puhul kasutati aga nelja enimkasutatavat jaotust. Kuna sünteetilised tähtede populatsioonide mudelid andsid erinevad hinnanud tähelise aine massile, võeti kasutusele minimaalse ja maksimaalse massiga mudelid. Teise puhul tähendas see, et täheliste komponentide mass-heledus suhted olid korrutatud sama konstandiga nii, et vastavad massijaotused koos minimaalse tumeainega oleksid veel kooskõlas vaatlusliku pöörlemiskõveraga. Tulemusd kõige lihtsama kahekomponendilise (mõhn ja ketas) mudeli jaoks on esitatud kõrval oleval joonisel.

M31 pöörlemiskõver sisemise (ülemine graafik) ja välimise (alumine graafik) piirkonna jaoks. Sisemised punktid näitavad Andromeeda gaasi pöörlemiskõverat, välimised pöörlemiskõvera punktid on tuletatud erinevatest massi hinnangutest. Pidevate joontega on toodud galaktika kahekomponendiline (mõhn ja ketas) mudel koos tumeainega.

Tehtud analüüsi tulemusena ei ole võimalik esile tuua ühtegi tumeaine jaotust, samuti tuletatud karakteristlikud raadiused (raadius, mille sees sisaldub pool galaktika massi) ning tumeaine halo tihedused on kõdunud: ühe kasv võib olla kompenseeritud teise vähendamisega. Samas galaktika viriaalmass (säärase sfääri see olev mass, mille keskmine tihedus on 200 korda suurem Universumi kriitilisest tihedusest) on aga hästi piiritletud, vaatamata tumeaine mudeli valikule (vaata joonist). Galaktika viriaalmass on peamiselt määratud välise dünaamika poolt ning sisuliselt ei sõltu tähelise aine massijaotusest. Tumeaine tihedus galaktika tsentris on sarnane suurtel punanihetel olevate galaktikate omadega, viidates sellele, et tumeaine halode kokku tõmbumise protsessid on sarnased sõltumata massidest ning Universumi vanusest.

Andromeeda tumeaine parameetrite tõenäosused (märgitud kontuuriga) erinevate tumeaine jaotuste korral. Galaktika viriaalmass on värviga kodeeritud. Jooniselt on näha, et viriaalmass on suhteliselt sõltumatu kasutatud tumeaine profiilist ja parameetritest.

Käesolev uurimus võttis kokku autorite poolt varem saadud tulemused ning lisades dünaamika vaatlusandmed võimaldas koostada Andromeeda senini täpseim massijaotuse mudel. Töö järgmises etapis on plaanis kasutada Jeansi võrrandeid ning saadud massijaotuse mudelit, et arvutada galaktika täheline kinemaatika. Tähelise kinemaatika kasutamine võimaldab piiritleda kiiruste ellipsoidi jaotust galaktikates, mis on ka kosmosemissiooni GAIA üks eesmärkidest.

Vaadates galaktikate suureskaalalist jaotust, näeme, et galaktikad on koondunud parvedesse, mida omavahel ühendavad galaktikate ahelad ehk filamendid. Galaktikate filamendid on peamised struktuurid galaktikate jaotuses, mille mõõtmed ulatuvad kuni kümnete megaparsekiteni (1 parsek = 3.26 valgusaastat). Olgu võrdluseks toodud, et galaktikate gruppide tüüpiline suurus on üks megaparsek ning galaktikate suurused ulatuvad kuni 100 kiloparsekini. Selline galaktikate filamentide võrgustik moodustab nn Universumi kärgstruktuuri. Kaks kolmandikku tänapäevases Universumis asuvatest galaktikatest on spiraalgalaktikad (ülejäänud kolmandik on suurelt jaolt elliptilised galaktikad), mis pöörlevad ümber oma telje. Galaktikate pöörlemine on galaktikate tekke juures loomulik nähtus. Lahendamata on aga küsimus, kas ja kuidas galaktikate pöörlemisteljed on seotud galaktikate ahelate ehk filamentidega? Kas galaktikate tekkimine on seotud filamentide tekkimisega? Seda probleemi uurimuse autorid püüavadki lahendada.

Galaktikate filamendid Universumi kärgstruktuuris. Sinised täpid tähistavad galaktikaid ning punased jooned märgivad filamente.

Uurimuse autorid leidsid, et spiraalsete ja elliptiliste galaktikate pöörlemisteljed on jaotunud galaktikate filamentide suhtes erinevalt. Spiraalgalaktikate pöörlemisteljed asuvad eelistatult paralleelselt filamentidega, seevastu elliptiliste galaktikate lühemad poolteljed (mis enamasti on ka pöörlemisteljed) on eelistatult risti filamentidega. Antud tulemused sobituvad üsna hästi hiljutistest N-keha simulatsioonidest saadud tulemustega. Nende kohaselt, spiraalgalaktikad tekivad rahuliku arengu käigus, kus gaas langeb pidevalt galaktikatesse, mis eelistatult toimub risti filamentidega. See omakorda tähendab, et galaktikate pöörlemisteljed on eelistatult paralleelsed filamentidega. Elliptilised galaktikad seevastu tekivad galaktikate põrgete tulemusel, mis peamiselt toimuvad piki filamenti. Seega elliptiliste galaktikate pöörlemisteljed on risti filamentidega. Selline pilt galaktikate tekkest on küll tugevalt lihtsustatud, kuid arvestades, et leitud korrelatsiooni signaal on väga nõrk, siis suures plaanis on see lihtsustus korrektne.

Elliptiliste galaktikate pöörlemistelgede jaotus filamentide suhtes. Jaotus näitab, milline on nurk (täpsemalt nurga koosiinus) galaktikate pöörlemistelgede ja filamendi telje vahel. Kui cos(i)=1, siis pöörlemistelg on paralleelne filamendiga ning kui cos(i)=0, siis pöörlemistelg on risti filamendiga. Hall ala joonisel näitab juhuslikku jaotust: kui vaadeldud korrelatsioonisignaal (punane joon) jääb halli ala sisse, siis tulemus ei ole statistiliselt usaldusväärne. Jooniselt on näha, et elliptiliste galaktikate hulgas leidub rohkem selliseid, mille pöörlemisteljed on peaaegu risti filamentidega.