Detsembrikuu päevad on aasta kõige lühemad. Teisisõnu, Päikese silmapiirist kõrgemal asumise aeg on detsembrikuu ööpäevadel minimaalne. Tõsi küll, kuu esimesel dekaadil konkureerib päev oma pikkuse osas jaanuari esimese dekaadiga, kuid ärme sellele „pisiasjale” erilist rõhku asetame. Kõige lühemaks päevaks osutub 21. detsember. Sel päeval kell 11.20 (Ida-Euroopa talveajas) tähistame talve algust. Siis asub Päike täpselt Kaljukitse pöörijoonel ning on ühtlasi suurimas lõunapoolses eemaldumuses taevaekvaatorist. Tähtkujude arvestuses asub Päike kuu esimesel poolel Maokandja tähtkujus, 18-ndal detsembril siirdub Päike Amburi tähtkujju. Kõik klapib: Amburi tähtkujus asub ekliptika talvepunkt. Just seal paikneb Päike, õigemini selle keskpunkt, 21. detsembril kell 11.20.

Planeedid detsembrikuu õõs

Tänavune detsember on päris hea planeetide nähtavuse kuu.

Merkuur ilmub 14-nda detsembri paiku hommikuti madalasse kagutaevasse. Edaspidistel hommikutel stabiliseerub Merkuuri tõusu aeg ligikaudu 2 tunni juurde enne Päikese tõusu. Merkuur muutub “vaikselt” ka heledamaks: +1.2 tähesuuruse juurest vaatlusperioodi algul kuni -0.2 tähesuuruseni jõulupühade saabumisel. Aasta viimasel nädalal jääb Merkuuri heledus stabiilseks, kuid vaatlusaeg tasapisi lüheneb ning umbes täpselt aasta lõpus, 31. paiku kaob Merkuur ehavalgusse. Planeet liigub vaatlusperioodi vältel Skorpioni tähtkujust Maokandja tähtkujju.
24-ndal detsembril möödub Merkuur Antaaresest 7 kraadi põhja poolt. Antaares ise siis näha ei ole; see punakas „päris-täht” saab hommikuti nähtavaks mõned päevad peale uue aasta saabumist.
25-ndal on Merkuuril suurim läänepoolne eemaldumus Päikesest (22 kraadi). Kuu on Merkuurile suhteliselt lähimas asendis 29-nda hommikul, kuid Kuu asub üle 7 kraadi madalamal ja on suisa nähtamatu.

Veenus on nähtav õhtuti madalas, kuid kuu edenedes üha kõrgemal, lõuna-edelataevas Ehatähena. Võiks ära märkida, et lõpuks ometi, pärast umbes 11-kuulist “kehva aega”, astub heledaim planeet täiesti „kapist välja”. Viimati oli Veenus suhteliselt hästi vaadeldav tänavu jaanuaris hommikutaevas. Edasine on olnud „rist ja viletsus”: pool aastat järgemööda oli Veenus vahepeal üldse nähtamatu, seejärel sügiskuudel oli planeedi nähtavus justkui olemas, kuid Veenus paistis ikkagi vaid väga madalas ja/või väga lühikest aega. Ka detsembri algul on Veenuse käändekoordinaat pigem kurvakstegev (-24 kraadi). Varsti peale kuu algust loojub Veenus siiski täpselt 3 tundi pärast Päikest ning sellistes tingimustes on planeet siiski hästi nähtav, kui vaid madalale vaatesuunale miskit ette ei jää.

Edaspidi kasvab Veenuse kääne, st planeet kerkib õhtuti kõrgemale, samuti saab lisa vaatlusaeg. Kuu keskel on Veenuse loojanguaeg lähenemas 4 tunnile pärast Päikese loojumist ning Jõululaupäeval on Veenuse vaatlusaeg juba 4 tundi ja veerand juurdegi. Pühadevahelisel perioodil tuleb vaatlusaega veei lisakski ning kuu ja ühtlasi aasta lõpus loojub Ehatäht juba 4.5 tundi pärast Päikest. Planeet paistab, kordame üle, lõuna-edelataevas ja ei oma heleduse osas „tähelisi” konkurente: heledus on -4.2 tähesuurust.
Veenus liigub detsembris Amburi tähtkujust Kaljukitse tähtkujju.

Kuu on Veenusele lähimas asendis 4. detsembri õhtul. Kuu noore sirbi toredat nähtavust rikub aga madal asend. 5. detsembri õhtuks on Kuu Veenusest möödunud ja nurkkaugus nende vahel suurem kui eelmisel õhtul. Taevakehad paiknevad siis aga veel endiselt suhteliselt lähestikku ja kuna ikka veel sirbi kujuga Kuud on siis märksa paremini näha, on ilmselt seetõttu kunagise riigipüha ja konstitutsioonipäeva õhtul Kuu ja Veenuse kombinatsioon kõige parem tänavu detsembris. (See 5. detsembri „riigipüha” kehtis viimati 1977. aastal. (Tegelikult võib selle asjaolu ka arvestamata jätta.))

Jupiter, planeetide kroonimata kuningas, väärib oma tiitlit. Jupiter on 7-ndal detsembril vastasseisus Päikesega, paistes võimsa Jõulutähena ehk siis tegelikult Jõuluplaneedina kogu pika detsembriöö. Hele planeet tõuseb õhtuti kirdest, kulmineerudes kesköö paiku kõrgel lõunataevas ja vajudes hommikuks loode suunas. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Jupiter saavutab heleduse
-2.6 tähesuurust. Veenuse heleduseni Jupiteri ei küüni, kuid teisalt ei paista ka Veenus kogu öö vältel.

Kuu ja Jupiter paiknevad lähestikku 14-nda detsembri ööl vastu 15-ndat detsembrit. Kuusirpi selleks ööks pakkuda ei ole, see-eest on Kuu, (kuigi mitte ka ülearu), “täis”. Täiskuu faas on 15. detsembri päeval. (Termini „täis” lahti mõtestamisega ei tasu muidugi üle ka pingutada!) Üks öö varem, 13. detsembri õhtutundidel, paikneb Kuu Taevasõela (M45) vahetus läheduses.

M45-st ümmarguselt 7 kraadi edelas paikneb Uraan (5.7 tähesuurust). Uraan ei liigu orbitaalses mõttes eriti kiiresti, nii et enam-vähem kehtib see ligikaudne hinnang kogu detsembri vältel. Palja silmaga vaatamiseks Uraan (eriti) ei sobi. Kui aga Kuud segamas pole, võib teleskoobi abiga Uraani üles otsida. Uraan on teleskoobivaatluse jaoks piisavalt hele ja ilus, samuti paistab seegi planeet teleskoobis tähtedest (pisut) suurem. Seejärel võib püüda Uraani üles leida ka ilma teleskoobi abita. Ei julge just garantiiks mütsi söömist lubada (kui see müts just söögiseene kübar ei ole), aga Uraani võiks ehk niimoodi ära näha.

Marss paistab hommikupoole ööd samuti hästi. Marss tõuseb juba mitu tundi enne keskööd: kuu alguses tõuseb Marss ligemale 4 tundi pärast Päikese loojumist, kuu keskpaiku aga 3 tundi pärast Päikee loojumist. Detsembrikuu ning ühtlasi aasta lõpus paistab Marss juba peaaegu kogu öö. Marss on küllalt kergesti äratuntav. Planeet on punaka tooniga, olles heledam kõigist teistest punakas-oranzidena paiknevatest päris-tähtedest. Kuu algul on Marsi heledus -0.5 tähesuurust, kuu keskel -0.8 tähesuurust ja kuu lõpus, suurte pühade aegu, on Marsi heledus -1.0 kuni -1.1 tähesuurust.

Mitte kogu öö, keskööd ümbritsevate tundide jooksul madalas lõunakaares paistev Siirius jääb siiski heledamaks kui Marss, kuid ei paista punakana. Kõik teised tähed on tuhimad nii Siiriusest kui Marsist. Kuu on Marsile kõige lähemal 17-nda ööl vastu 18-ndat. “Täis olekust” on Kuu selleks ajaks juba eemaldunud.

Kuu algul on Marss lähedal Sõime hajusparvele M44, mis on vaadeldav ka palja silmaga uduse laigukesena. M44 puhul, nagu süvataeva objektidega enamasti juhtub, on tegu objektiga, mida on uhkem läbi teleskoobi uurida. Marsi naabrus teeb täheparve vaatluse kindlasti veelgi huvitavamaks.

Marss ja M44 on kõige rohkem lähestikku 6. ja 7. detsembril.
7. detsembril hakkab aga Marss liikuma vastupidiselt (retrograadselt) ning kaugus M44-st edaspidi tasapisi kasvab. Lähestikkus, nagu taevavõlvil taevakehadega ikka, on seda vaid objektide vaheliste näivate nurkkauguste väiksuse mõttes. Kuigi Marss ja M44 ei satu otse teineteise taustale, siis teatud lähenduses võime ikkagi rääkida ka nende ühendusest ehk peenema nimetusega konjunktsioonist.

Saturn on nähtav õhtupoole ööd lõuna-edelatevas Veevalaja tähtkujus. Vaatlusaega jätkub ka Saturnil: kuu alguses on Saturn näha peaaegu keskööni. Kalendrikuu vältel planeedi vaatluseg siiski veidi lüheneb ning kuu ja aasta lõpus loojub Saturn umbes paar tundi enne keskööd. Siit ka ligikudne juhis 31. detsembriks: kui Saturn veel nähtaval on, siis on kindlasti veel vana aasta lõpuni aega ja rakette lasta ei tohi! Pärast Saturni loojumist tuleb veel umbes paar tundi rakettidega oodata. “Brežnevi kõne” tuleb kah välja kannatada. Saturni heledus detsembris on keskmiselt 0.9 tähesuurust, olles üpris aeglases langustrendis. Alati tasub Saturni vaadelda teleskoobiga, sest uhke rõngas lihtsalt nõuab enda nägemist. Eks seetõttu ongi Saturni vaadet teleleskoobis tihti peetud ka astronoomia sümboliks. Teleskoobi puudumisel võib aga lihtsalt vaadata ka raamatutest või arvutiekraanilt pilte Saturnist. Nii võib ilmselt saada isegi kõige võimsama Saturtni-elamuse… Muidugi, päris õige see piltide asi kah pole. Võib ju ise ka joonistada suure-suure ringi ja suure-suure rõnga selle ümber. Küsimus: kas paberil näeme siis Saturni või hoopiski joonistaja töövaeva?

Kuu paikneb Saturnile kõige lähemal 8. detsembri õhtul. Kuu on siis parajasti 1. veerandis.

Geminiidid ja objekt 3200 Phaethon

Geminiidide meteoorivoolu detsembrikuu keskpaiku on selle loo kirjapanija varemgi kiitnud. Tõepoolest, tegu on aasta ühe võimsaima meteoorivooluga, konkureerides kenasti augustiöödel nähtava „kolleegiga”. Nagu voolu nimetus reedab, asub meteoorivoolu radiant Kaksikute tähtkujus, mitte kaugel eemal kuuiktähest Kastor (alfa Gem), näiv heledus 1.58 tähesuurust. Detsembriöö on pikk, kuid pole muret: radiant on kogu aeg silmapiiri kohal, kerkides praktiliselt kesköö paiku kõrgele ülemisse kulminatsiooni.

Geminiidde meteoorivool peaks olema küllalt erandlikult seotud mitte komeedi, vaid asteroidiga, nimelt 3200 Phaethoniga, mis avastati 1983. aastal,seega mitte eriti ammu. Kuid selle asteroidi orbiit on, kui pilke peale heita, ka pesuehtsa komeedi orbiidi moodi. Tõsi küll, orbiidiellips pole väga kaugele välja veninud. Periheelis on 3200 Phaethoni kaugus Päkesest 0.14 astronoomilist ühikust (aü) ja afeelis 2.4 aü; tiirlemisperiood on 1.4 aastat.
Nii et selle asteroidi Päikesele lähim asend on (kui lugeda Merkuuri orbiit lihtsustatult ringikujuliseks) Päikesele märksa lähemal kui asub Merkuur Päikesest (umbes 0.4 aü). Afeelis on 3200 Phaethon kuskil Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel, asteroidide vöö kandis.

Muuseas, „asteroidide vöö” tähendab ju seda, et sealkandis tiirutavate Päkeseüsteemi väikekehade ehk siis asteroidide enamuse orbiidiellipsid pole väga palju ringkujulisusest erinevad, erinevalt komeetidest.

Leidub ka asteroide, mis Maa orbiidi lähistelt võivad oma orbiidil mööda liikuda, samas mitte eriti kaugele eemaldudes, nt ka 3200 Phaethon. Viimane kuulub nn Apollo tüüpi asteroidie klassi. „Apollod” on siis asteroidid, mille periheel on lähemal kui Maa Päikesele (1 aü), afeel aga sellest kaugemal (üle 1 aü), kusjuures ka orbiidi pikem pooltelg on suurem kui 1 aü.

Asteroidi 3200 Phaethoni läbimõõtu hinnatakse 5.8 km juurde ja massi 140 triljoni kg kanti. Komeedid on mõnede kilomeerite või mõnede kümnete kilomeetrite tuumade läbimõõtude juures. Masse võiks ehk hinnata väiksemate komeetide puhul alla 100 triljoni kg., suuremate puhul üle 100 triljoni kg. Selles ligikaudses hinnagus tundub 3200 Phaethon „keskmisest” komeedist tihedam, kuid samas ka mitte eriti palju. Nii et seda, kes nimetab objekti 3200 Phaethon komeediks, ei tohiks ketserluses süüdistama hakata. Jäädes siiski selle eelduse juurde, et geminiidide meteoorivool on pärit objektist 3200 Phaethon, siis… eks see asteroid võiks siiski samas ka mitteaktiivne komeet olla. Seega on ehk tegu nn dualistliku objektiga, Kuid kui teha kiire kõrvalehüpe, siis teadlaskond on ju ammu omaks võtnud nt valguse dualismi idee ja katki pole ometi midagi! (Kaasaja teadlaste puhul on asjalood palju kehvemad, kuna mõnedki neist on „kurjast vaimust vaevatud” („nagu köster vahel ütelda armastas”). Sellised „teadlased”, muide, polegi tegelikult teadlased. Kuid paljud taolised tegelased „õpetavad” ülikoolides!)

Geminiidide keskmine lennukiirus Maa atmosfääri sisenedes on umbes 35 km/s, seega peaaegu poole väiksem kui nt perseiidide puhul augustis. Objekt 3200 Phaethon ei liigu Päikesest väga kaugele eemale (suhteliselt Päikesele lähedale jääb ka orbiidiellipsi keskpunkt). Selle tulemusena ei saavuta väga suurt kiirust ka enamik meteoore, mis „komeet-asteroidist” välja on trüginud.
Seetõttu on geminiidid vähemalt potentsiaalselt üpris vaatamisväärsed: konkreetsete juhtumite puhul on tihti aega äravalt mõelda ja mõtiskleda, kas „see” meteoor kukub maha või mitte. Sellise põhjusega hirmu võib küll siiski prahina taskust omalt poolt minema visata ja soovida midagi ilusat, nt… no selle peab ikka igaüks ise välja mõtlema! Meteooride suhteliselt väike algkiirus pikendab nende nägemise aega, kuid seevastu hoopiski vähendab võimekust ohtlikuna maapinnani jõuda. Allakukkumisvõimekusega boliidid pärinevad üldjuhul mitte meteoorivooludest, kuigi mõni voolumeteooride esindaja võib (arvatavasti ohutu) boliidina paista küll. Välistada saab looduses harva midagi, kuid pidevalt ainult kõike kartes pole ka ju mõtet vegeteerida, eks ole?

Geminiidide meteoorivoolu lendtähti 2023. aastal

Keskendudes meteooridele, siis geminiidide nähtavusaega on hinnatud 6. kuni 19. detsembrini. Võib kohata ka märksa uhkema kujuga hinnanguid, nt 19. novembrist 24. detsembrini. Eks siin ole statistilist määramatust omajagu, sest ükski konkreetne meteoor ei saa enne nähtavaks, kui ta on Maa atmosfäri sisenenud. Märksa rohkem konsensust on eeldusel, et meteooride esinemise geminiidide maksimum on 13. detsembri ööl vastu 14-ndat. Kesköö paiku ja sellele järgnevail tundidel on arvatavasti tingimused eriti head nii radiandi kõrguse kui ka eeldatava maksimumi konkreetsema aja mõttes. Muidugi võib vaatlustega alustada juba õhtutundidel ja jätkata sama tegevust ka 14. detsembril, kui pimedus uuesti saabub. Näha võiks heal juhul 120-150 meteoori tunnis, kuid rohkem (ja vähem…!) võib ka olla.

Kuid „heal juhul” vist kahjuks ei realiseeru ning jällegi (kui mitmes kord juba, vt hiljutisi oktoobrikuu ja novembrikuu lugusid) on süüdi meie sõber Kuu, mis 15. detsembri päeval jõuab täiskuu faasi. 13. detsembri õhtul tõuseb Kuu juba paar tundi enne Päikese loojumist ja katab ikkagi ära kogu „meteooride öö”. Sarnane lugu kordub ka järgmisel ööl. Noh, Kuu on siiski Lõuna-Eesti suhtes justkui veidi armuline; Kuu loojub 14. detsembril veidi enne Päikese tõusu. Kasu sellest on mõistagi olematu. Mingit ülimalt teoreetilist mängu võib ehk mängida seoses Kuu kõrguse vähenemise ja taeva koiduvalguse kasvu kiiruse kombinatsiooniga; keskendudes üli-ümmarguselt ajale kuskil üks ja kolmveerand tundi enne Päikese tõusu, kuid lootusi ei saa sellelegi asetada.

Kuid siiski leidub alati härjal sarvist haarajaid, kuigi härja sarved on juba ammu maha nuditud ja härg lisaks ninarõngale kümne ketiga seina küljes kinni. Näiteks…
Tartus loojub Kuu 14. detsembril JUBA kell 8.31 ja Päike tõuseb ALLES kell 8.55. Rutta meteoore vaatlema! Pakume KOGUNI 24 minutit Kuust vaba vaatlusaega! Vaatlusplatside broneerimine ON JUBA alanud! Kiirusta, sest vaatlusplatside arv ON piiratud! Seekord ON KOGUNI kõik hinnad SOODUSHINNAD, olenemata ISEGI hinna suurusest! Meteoorid TOOB teieni PETUPALU OÜ! Vaatluste läbiviimist VÕIMALDAB teile SA FOSFORIIDI KAEVUVESI!

Hoidkem siiski arukat joont ja peletagem kõik petturid nii silma-kui riigipiirist kaugele eemale! In corpore!

15. detsembri hommikul loojub täisfaasis Kuu juba kogu Eestis pärast Päikese tõusu. Siiski on geminiidid üldiselt küllalt heledad ja päris „pikka nina” ka ei tohiks saada. Samas, aega, kannatust, sooje riideid, kuuma „0 Vol”-iga jooki ja mõistagi selget ilma läheb vaja.

Ursiidid ja komeet 8P/Tuttle

Ursiidid on teine detsembrikuu meteoorivool, mis kuulutab astronoomilise talve algust ning vähemalt mõnedel aastatel on täiesti arvestatav. Samas on määramatust küllat palju jäänud.

Isiklikult sai ursiiididega täitsa kogemata tuttavaks saadud 21. detsembri ööl vastu 22. detsembrit 1997, „rutiinse” tähtede spektraalvaatluste käigus Tõravere suurt teleskoopi kasutades.
Suhteliselt tihedas tempos ilmus taevalaotusse üks lendtäht teise järel. Pööramata nähtusele põhitöö kõrval mitte eriti suurt tähelepanu (märk professionaalsuse puudumisest!), süvenes järgmistel päevadel nii raamatuid kui internetti kasutades veendumus, et nähtu kujutas endast just ursiidide meteoorivoolu ilmingut. Suunad ju klappisid.

Ursiidide meteoore arvatakse näha olevat 17. kuni 26. detsembrini. 21. detsembri ööl vastu 22. detsembrit eeldatakse maksimumi. Maksmaalaseks tunniarvuks loodetakse 10 meteoori tunnis. Mitte just väga palju, aga rohkem võib ka olla.

Ursiidide puhul pole radiandi asukohas erilist küsimust: väga palju oleneb vaatleja asukoha geograafilisest laiusest. Radiant asub ju Väikeses Vankris, mitte just otse Põhjanaela juures (14 kraadi eemal), kuid kogu tähtkuju, mis pole ka eriti suure pindalaga, pakneb ju maailma põhjapooluse lähistel.

Ursiidide meteoorivoolu radiant

Radiandi asukoht seab piirid ka vaatlusvõimalustele, sest suurel osal lõunapoolkerast pole ursiidid nähtavad. Polegi siis väga imestada, et ursiidid pole endiselt väga hästi uuritud. Siiski on uuringuid tehtud ja isegi jõutud mõnede „meteoorikimpude” avastamiseni.

Ursiididega seonduv komeet on 8P/Tuttle, ilma „asteroidismi” kahtlustuseta. Komeet 8P/Tuttle on lühiperioodiline komeet perioodiga 13.7 aastat. See periood on vähemalt viimastel aegadel küllalt hästi ka püsinud.

Komeet 8P/Tuttle asub praegu Amburi tähtkujus, olles asukoha mõttes detsembrikuu öös mittevaadeldav. Kuid isegi soodsa vaatesuuna korral oleks selle komeedi praegu nägemine korralik vaatluslik ülesanne. Jätame selle ürituse sedapuhku nõuks…

Periheelis on selle komeedi kaugus Päikesest 1.026 aü (veidi rohkem kui Maa kaugus Päikesest) ning afeelis 10.30 aü, ulatudes seega Saturni orbiidist veidi kaugemale. Nagu komeetidele kombeks, ei asu ka 8P/Tuttle Päikeseüsteemi tasandiga eriti suures kooskõlas, kaldenurk on 55 kraadi. Viimati oli komeet periheelis 2021. aastal ning sellest eelmisel korral 2008. aastal ning veel üks ring tagasi juhtus see 1994. aastal.

On tulnud välja, et ursiidide meteoorivoolu maksimaalsed ilmingud ilmnevad 6 aastat hiljem kui komeet 8P/Tuttle läbib periheeli. Samas on need “maksimaalsed aastad” küllalt muutliku olekuga: mõnikord on ursiidid siis hästi ja piisavalt pikalt-laialt näha, mõnikord aga ootamatult lühikest aega ainult mingis maakera küllalt väikeses piirkonnas ning isegi hoolikas etttevalimistus ei pruugi tingimata olla edukas. Mingi aktiivsuse tõus siiski ikkagi aga esineb.

Tasapisi on, osalt ka tagantjärele, märgatud ursiidide aktiivsemaid ilminguid ka komeedi periheelist läbimineku aastate ümbruses. Sellise näitena võiks tuua komeedi periheeli aasta 1994. aastal, samuti esines ursiidide aktiviseerumist 1982. aastal, 2 aastat pärast 1980. aasta komeedi periheeli aastat. Need juhused pole ainsad. Kui siia veel lisada kasvõi täitsa „kogemata kombel” enda poolt nähtu 1997. aastal, siis miks ei võinud seekord „klappida” ka nt kolme aasta “vanune” periheelist kulund aeg 1994. aastast lähtudes.

Tänavu möödub 2021. aastast, komeet 8P/Tuttle viimatisest külaskäigust 3 aastat. Mine sa tea, mis siis seekord saab. Nii, et võtame seekordse astronoomilise talve esimesest ööst kõik, mis võtta annab! Vähemalt ursiidide meteoorivoolu uurimise mõttes.

Milline on „Kuu seis”? Kuu on segavaks faktoriks küll, kuid õnneks ainult osa ööst, hommikupoole. Tartus tõuseb Kuu 21. detsembril kell 22.55, seega pimedat aega siiski jätkub. Kuu faas on pisut suurem kui viimane veerand, seega Kuul heledust jätkub ja hommikupoolne öö on vähemale osaliselt ursiidide seisukohalt rikutud. Samas, kes see ikka aasta ühel pikematest öödest pidevalt taevasse jõuab vaadata…

Kuust veel

Kuud oleme seoses meteooride nähtavusega juba palju kirunud. Kuid Kuu on ju väga ilus öötaeva objekt, mis seda ikka maha teha.

Kuu oskab seekord väga kenasti detsembrikuise kalendrikuu sisse juhatada ja lõpetada: nii 1. detsembril kui 31. detsembril on kuulooomine. Detsembrikuu „taevane dirigent” ise on sealjuures täiesti tagasihoidlik, jäädes neil öödel (ja päevadel) nähtamatuks.

Kuu vähene ööpäevane nähtavusaeg esineb seekord koguni 2 korda kalendrikuu jooksul. Sügavaim” miinimum” esineb 30. detsembril, kuid kuuloomine on siis lähedal ja asjaosaline ise nagunii nähtamatu. Teine „miinimum” on kalendrikuu algul ja jaguneb peaaegu võrdselt 2. ja 3. detsembri vahel. 2. detsembril on Kuu jällegi loomisele lähedal ja meile nähtamatu. Kuigi Kuu loojub 3. detsembri õhtul hiljem kui Päike, võiks Kuud ikkagi ka sel ööpäeval nähtamatuks lugeda. Esimest noorkuu-sirbi õhtut võiks nautida 4. detsembril. Vana Kuu sirpi näeme veel 28. detsembril.
29. detsembril on Kuu juba küllaltki oma madalaima orbiidiasendi läheduses ja jääb nähtamatuks, nagu meil juba varem seoses Merkuuri naabrusega jutuks oli. Seega detsembrikuu kolmel esimesel ja samuti viimasel kolmel ööpäeval peame Kuust vaid unistama.

Kuid mitte igal selgel detsembriööl ei pea me Kuust vaid unistama. Näiteks geminiidide meteooridega seoses tekkis võib-olla juba mõtteid kirkad haarata ja Kuud lammutama lennata… Kõige kõrgemalt ja kauem käib Kuu sedapuhku täiskuuööl, 15-ndal detsembril vastu 16-ndat detsembrit. Tartus tõuseb Kuu siis enam kui tund enne Päikese loojumist ja loojub üle 2 tunni pärast Päikese tõusu, olles vaadeldav kokku 4 minutit vähem kui 21 tundi. Tallinnas on täisfaasis Kuu sel ööl (ja lisaks päevadelt „laenatud” lisaajal) vaadeldav 21 tundi ja 34 minutit. Detsembrikuu ööd on ju maksimaalselt pikad, kuid sedapuhku jääb täiskuule sellest hoolimata tunde vähekski!

Aga see äsjane mõtteidu on siiski kuidagi löövalt meeldejääv ja peaks meie pahupidi pööratud maailmapildiga igati sobima: „Kõik see mees Kuud lammutama! Kuu materjalist teeme läbi ookeanide tammid ja saamegi „rail paltikule” pikenduse igasse maailmajakku, sh Austraaliasse!”

Tähistaevast ka

Pikad detsembriööd peaksid tõelisele taevahuvilisele olema suurimaks kompensatsiooniks valgetele ja lühikestele juuniöödele. Mõnikord on see tõesti nii. Paar „aga” siiski on. Statistiliselt „ründavad” Eesti piirkonda detsembrikuudel sageli tsüklonid, mis toovad kaasa enamasti pilvise taeva. Ka mõnede kõrgrõhulalade puhul võib visalt püsida madal pilvisus (kihtpilved või kihtrünkpilved), nii et ilm võib liigagi sageli olla küllalt halli olekuga ning astronoomilisi vaatlusi mittesoosiv. NB! See ei olnud ilmaennustus, vaid „vaade keskmisse minevikku”. Lootkem siiski ilusatele ilmadele, mida mõndel detsembritel siiski küllalt palju ette tuleb.

Tähistaevas lõunakaares detsembrikuu südaöö aegu

Kui ette kujutada detsembrikuu südaööd ja selle ümbrust, siis on taevapilt väga uhke. Kõrgel lõunakaares on sedapuhku Jõulutähti paistmas koguni kaks! Lisaks „traditsioonilisele” Jõulutähele, Kapellale Veomehe tähtkujus särab samuti küllalt kõrgel taevas hulga heledam objekt, milleks osutub planeet Jupiter. Jupiter asub Kapellast veidi madalamal ja paremal pool. Kuid mida rohkem, seda uhkem! Eks see kehti ka Jõulutähtede suurema valiku korral!
Veomehe tähtkujust võib kuulsast Messier’ objektide kataloogist leida 3 tähtede hajusparve: M36, M37 ja M38.

Jupiterist (ja kõrgemal paistvast Kapellast) tüki „maad” vasemal pool leiame heleda ja punase „tähe”, milleks osutub Marss. Mida enam kuu lõpu poole, seda heledamana Marss paistab. Nagu juba varem juttu oli, siis päris-tähtedest edestab Marssi heleduse poolest vaid Siirius madalas kagu-lõunataevas. Madala asendi ja suure heleduse ning talvises atmosfääris leiduda võivate jääkristallikeste tõttu kipub Siirius tihti kangesti vilkuma. Vilkumist võib tähele panna ka teiste tähtede puhul. Atmosfääri sellises olekus, mis põhjustab „hullemat vilkumist”, võivad vilkuda ka Jupiter ja Marss, mis üldiselt saadavad meile „rahulikuma iseloomuga” kiirgust. Siirius võib siis suisa „tantsima hakata” ja/või kiirelt ka värvi muutma. Enamasti nii ekstreemseid tingimusi atmosfäär siiski ei paku. Otse 4 kraadi Siiriusest allpool asub hajusparv M41. Kui objekt palja silmaga ei eristu, kaasakem siis abiks binokkel või teleskoop.

Siiriusest 13 kraadi vasakul, kehvade tähtedega Ahtri tähtkujus asub hajusparv M47. Ehk näeb silmaga ära? M47-st omakorda 1.3 kraadi vasakule allapoole asub teine hajusparv M46. Seda kindlasti palja silmaga ei näe. Vaadata läbi teleskoobi siiski tasub. Parve alumises ääres (teleskoop pöörab pildi ümber) on ehk leitav teinegi objekt, planetaarudu NGC 2438 (10. tähesuurus). M46 ja NGC 2438 pole omavahel seotud, need projekteeruvad üksteise suunas juhuslikult (planetaarudu asub meile lähemal).

Orioni tähtkuju ja selle ümbrus

Lõunakaare tähtkujudest on kesköö paiku kindlasti mõtet viidata Orionile (Eesti mütoloogias Koot ja Reha). Orioni tähed on heledad; heledaim neist on Riigel tähtkuju all paremas nurgas ning vaid õige pisut tuhmim on punakas Betelgeuse, Riigeliga võrreldes diognaalis tähtkuju ülemises vasakus nurgas. Nende kahe heleda tähe vahelisest piirkonnast leiame kolm „rivistunud” enam-vähem võrdse heledusega tähte, Orioni vöö. Võõ paikneb veidi viltu, paremalt ülaltpoolt vasakule allapoole. Juba binokliga tasub kindlasti lähemalt vaadata Suurt Orioni Udukogu (M42 ning selle vahetu naaber M43). Veel üks Messier’ kataloogi difuusne udu Orionis on M78 (vt joonist).

Orionist otse allpool asub Jänese tähtkuju. Sinna on paiga leidnud kerasparv M79, kahjuks päris madalas asendis.

Tuleme kõrgemal paistvate objektide juurde tagasi. Värvuselt (heleduselt siiski mitte) konkureerib Marsiga ka Jupiteriga samas tähtkujus, Sõnnis, paiknev Aldebaran, asudes Jupiterist veidi allpool paremal. Sõnni läänepoolseimas (paremas) nurga asub Taevasõel (M45), mis meenutab kujult pisikest vankrikest, kuid binokli või teleskoobi kaasamine teeb vaatepildi veelgi vahvamaks.

Kaks Jõulutähte (Kapella ning Jupiter), Marss ja veel üht-teist suuremas plaanis

Sõnni vasakule ulatuva alumise „sarve” tipu (Tianguan, tseeta Tau) lähedal, sellest pisut „ülevalpool”, asub 1054. aastal plahvatanud supernoova jäänuk M1, Krabi Udu. Vaatlemiseks tuleb kasutada teleskoopi. Udu keskel asuv ning ülikiirelt kogu elektromagnetlainete spektri ulatuses vilkuv (sh optiline) pulsar ehk neutrontäht pole kahjuks (isegi „keskmisest veidi parema”) amatöörtehnika abil vaadeldav. Pulsar oleks muidu uhke imetleda küll: valguspulsid heledusega 16.6 tähesuurust vahelduvad iga 0.033 sekundi tagant. Sama lühike on ka selle neutrontähe pöörlemistperiood. Krabi Pulsar on ju veel väga noor neutrontäht ja seega „keskmisest neutrontähest” ka kuumem: pinnatemperatuur ületab miljon Kelvinit (samuti Celsiust). Kusjuures umbes miljonine kraadine pinnatemperatuur mingil „keskmisel” neutrontähel ei tohiks olla eriti valesti pakutud. Küllalt vanad, mittepulsariteks muutunud neutrontähted on jahtunud umbes 700 000 kraadise pinnatemperatuurini.

Sõnnist vasakule (ida poole) jäävad Kaksikud. Kastor ja Polluks, suhtelised heledad tähed, paiknevad tähtkuju idaservas ehk vasakus ääres, Kastor ülalpool, Polluks allpool. Tähtkuju loodeservas paikneb Messier’ kataloogi esindajana hajusparv M35. Kaksikutest allpool ja vasakul asubki juba meile tuttav Marss, Vähi tähtkujus. Marsi (ja planeetide kohta üldse) oli lähemalt juttu juba ka loo alguses.

Hele täht Prooküon paikneb Orioni kõrgemale ulatuvast osast vasakul (ida pool). Samas paikneb see kõrgemal Siiriusest ja ka tõuseb enne Siiriust. Ligikaudselt ja mitte päris „sirget” joont tõmmates, umbes kolmandikul nurkvahemaast Siiriuse ja Prooküoni vahel, asub Ükssarviku tähtujus taas üks hajusparv Messier’ kataloogist, M50. Seda palja silmaga ilmselt ei näe, objekti otsida tuleb binokli või teleskoobi abiga.

Madalas põhjakaares on leitavad täheed Veega ja Deeneb (vasakul). Õhtul paistsid need tähed läänetaevas, hommikuks liiguvad kirde-idakaarde.

Suur Vanker on kesköö paiku „tagurdamas”, „püstises asendis”, rattad ees, kirdetaevas üha kõrgemale. Põhjanael asub ikka põhja suunas; selle leidmiseks pikendame Suure Vankri tagumiste, parajasti kõige kõrgemate rataste, vahekaugust.

Scrödingeri kass ja Brasiilia kass

1. Schrödingeri kass

Mitte ainult geminiidide meteoorivooolu lendtähtede, vaid ka kasside kohta on senistes juttudes nii mõngi kiitev lause kokku pandud. Nagu me kõik teame, on ka kassitõuge päris erinevaid. Siinkohal konkretiseeriks neist kahte. Alustuseks võtame ette Schrödingeri kassi.

Schrödingeri kass ei ole siiski päris ehtne kass; rääkima peaks hoopis Schrödingeri kassi paradoksist. Asja põhiolemus on järgmine.

Tavasuuruses, harjumulike mõõtmete ja massidega objekte ehk makrokehasid ning nende liikumist iseloomustatakse klassikalise füüsikaga ning üldiselt sellest ka piisab. Aatomimaailmas ehk mikroskoopilises skaalas toimuvad protsessid elementaarosakeste vahel on aga kirjeldatavad teistsugusel, kvantmehaanilisel viisil, kus on olulisel kohal toimuvate protsesside tõenäosused. Veidi hoolikamal, kuid siiski liialt kergekujulisel võrdlemisel võib jääda mulje, et kvantmehaanika oma tõenäosuslainetega kirjeldab makroskoopilist maailmapilti valesti.

Schrödingeri kassi paradoks ongi täiesti otsene, samas siiski sügavamas mõttes olemuslikult väär võrdlus mikroosakeste käitumist käsitleva kvantfüüsika ja klassikalise füüsika vahel.

Mainitud paradoksi võib detailides esitada erinevatel viisidel (ka kassi asemel nt mõnda närilist kasutades), kuid näiteks võib seda teha järgmisel viisil. Mingil teaduslikul põhjendusel on mingi kass või muu elusolend paigutatud kasti, kus jätkub piisavalt õhku. Probleem on aga kinnises sinihappepudelis, mida kast samuti sisaldab ja kass seda avada ei saa. Meil on ka mingi väljast juhitav mehhanism, mida „lükates” see mehhanism 50% tõenäosusega purustab karbi sees oleva pudeli. Pudeli purunemine saaks kiiresti kassile saatuslikuks.

Kuid meie, „targad” eksperimentaatorid, viivitame pikalt kasti avamisega. Kui seda viimaks siiski teeme, saame alles siis teada, kuidas kassiga lood on. Otsene võrdlus kvantmehaanikas kasutatava Schrödingeri võrrandi lahendamisega tähendaks seda, et kass oli kuni karbi avamiseni üheaegselt samasugusel määral nii elus kui surnud ning alles karbi avanemine tõi kassi täiel määral ellu tagasi (kuna pudel osutus terveks) või siis muutus asi kahjuks vastupidiseks (kuna pudel osutus katki olevaks).

Loomulikult oli kass tegelikult ka kastis kinni olles ikka kogu aeg täiesti elus või siis hoopis mitte. Kasti avamine ei muutnud tegelikult midagi. Peale selle, et meie saime infot juurde. Viga, mis me Schrödingeri kassi paradoksi puhul oma arutlustes teeme, on see, et me kanname „toore jõuga”, sealjuures valesti, üle kvantmehaanika „keele” klassikalisse füüsikasse.

Schrödingeri kass

Kuid kui me teostaksime asja matemaailiselt-füüsikaliselt korrektselt, siis selguks, et kvantmehaanika keerulistes valemites (Schrödingeri võrrand!) kirjeldatavad tõenäosused kinnistuvad sujuvalt kindlateks veendumusteks, kui uuritavate objektide massid osutuvad piisavalt suurteks (makrokehade, sh antud juhul ka kassi puhul!). Ka Schrödingeri kassi paradoks kaotab niimoodi oma hambad ja küüned. Tuleb veel kord üle korrata, et kass on loomulikult ka enne kasti avamist ikka sama elus (või siis mitte), oluline on ainult see, kas sinihappepudel vahepealse katse aegu kas siis ei purunenud või purunes, vaatamata sellele, et meie seda ei teadnud.

Kui aga elus ja terve kass kastist välja lasta ning see lisaks ka kuidagi aru saab, mis eksperimenti temaga tehti, siis on eksperimentaatoril kasulik otsekohe ja väga kiiresti jooksu pista, sest kassil on ka küüned ja hambad täiesti töökorras! Märkus: puu otsa ronimine siinkohal põgenejat ei aita!

2. Brasiilia kass

Ajasime oma küllalt totra eksperimendiga kassid tigedaks. Sellisest olukorrast on vaid lühike samm järgmise olendi, Brasiilia kassini. Seegi pole tavaline kass, vaid hoopis süsimust puuma, kelle keegi rahahull kurjategija on mingil viisil Brasiiliast Inglismaale vedanud. Puuma on tiigriga võrreldes küll pisut vähem võimas, kuid ikkagi väga ohtlik suur kaslane, kellega inimesel ei tasu küll paljakäsi kaklema minna.

Konkretiseerimist jätkates on siinkohal tegu kuulsa dedektiivi Sherlock Holmesi lugude autori, Arthur Conan Doyle õudusjutu sugemetega põnevuslooga, mille pealkiri on juba välja öeldud: „Brasiillia kass” (1898). Siiski, kuigi juba ainult kunstipärases mõttes, on siin teatud ühisjooni „Schrödingeri kassiga” seotud määramatusega. Nimelt loo peategelane satub oma mõrvarist sugulase („kassiomaniku”) kavala plaani tulemusel terveks ööks puumast kiskjaga samasse puuri, st „Schrödingeri kassi” keskkonnaga analoogilisse kasti. Katseobjektiks sattunud inimese tõenäosus ellu jääda ei jagune antud juhul aga sugugi „50 – 50”-le… Hommik peab tooma selgust, mis öösel juhtus.

Brasiilia kass

Õnneks selgub kiiresti asjaolu, et puuris leidub sopp, olgugi väga kehvake, kuhu kiire varjumise järel „kass” oma ohvrit eriti hästi murdma ei ulatu, kuid veidi siiski. Nii see jube öö kulgeb, kuni kurjategijast peremees tuleb olukorda üle vaatama ja „Schrödingeri kasti” avab. Selgub aga, et koos sellega sulgus uus „Schrödingeri kast”, sedapuhku juba mõrvari enda jaoks. Kui õnnetu ohver elas siiski öö üle, siis sedapuhku on tulemused vastupidised. Eks vähemalt mõnikord peab ju õiglus ka võitma! Kohalikud röövlid, võtke teie kah puhtalt teie endi huvides tagasihoidlikumaid poose!

Detsembriloo lõpetuseks

Jutt hakkas kalduma kuidagi kirjanduse suunas. Lisaks siia juurde veel katkendi Soome kirjaniku Hannu Mäkelä nooremale koolieale (!?) mõeldud raamatust „Härra Huu” (eesti keeles ilmunud 1985)”. Parajasti on kõnet pidamas admiral Õllekõht.

„„Ma haarasin saabli ja otustasin müüa oma hinge nii kallilt, kui vähegi saab.”

Härra Huu ärkas. Admiral karjus jälle. Härra Huu poleks osanud arvatagi, et admiral Õllekõht oli pidanud kaupmeheametit. Härra Huu jäi uuesti tukkuma.”

Nojah…

Tüüpiline kultuurisoovitus ei tahaks ka tulemata jätta. Olgu see sedapuhku lühike (kuigi võõrkeelne) katkend prantsuse väärtfilmist „Sandarm ja tulnukad” (1979). Mullu juunis sai seda filmi juba mainitud, kuid väärtused ei vanane. Probleem on kokkuvõtvalt lihtne, kuid osaliste jaoks üpris keerulisevõitu. Sandarmitel tuleb nimelt mõelda välja, kuidas tuvastada tulnukaid (teisisõnu, kas, kes ja kustkohast täpselt kõmiseb tühjusest või mitte… (Täna näeme ja kuuleme taolisi „tühje tünne” igas infotunnis. Oleks veel, et ainult infotunnis.)

https://www.youtube.com/watch?v=tBR76xk5vKs

Kuu faasid

• Kuuloomine: 1-sel kell 8.21
• Esimene veerand: 8-ndal kell 17.26
• Täiskuu: 15-ndal kell 11.02
• Viimane veerand 23-ndal kell 0.18
• Kuulooomine: 31-sel kell 0.27

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)

Kunstniku nägemus Ceresest (Pilt: ESA/ATG medialab)

Veeauru purskumist pinnasest on täheldatud ka näiteks Saturni kaaslase Enceladuse lõunapoolusel ning vihjeid võimalikule geisrile on ka Jupiteri jäisel kaaslasel Europal. Neist viimane ootab uusi kinnitavaid vaatlusi. Veeaurujugade tekkimise põhjused pole Enceladuse ega Cerese puhul veel täpselt teada.

Teadlased arvavad, et veeaur Ceresel võib tekkida sublimatsiooni käigus. Kui Ceres on oma orbiidil Päikesele lähedal, soojeneb tema pind piisavalt, et jää muutub veeauruks ilma vedeliku faasi läbimata. Teine võimalik seletus on aga geisrid või siis jäävulkaanid, mis purskavad sulanud kivimite asemel vett, ammoniaaki ning metaani.

Ceres on väikseim teadaolev kääbusplaneet Päikesesüsteemis, kuid oma 950 kilomeetrise läbimõõduga (võrdluseks: Pluuto läbimõõt on ca 1160 km ja Kuu läbimõõt on ca 1740 km) on Ceres asteroidivöös suurim objekt. Oma massiga moodustab ta viiendiku kogu asteroidivöö massist, asteroididest erineb ta selle poolest, et on peaaegu sfääriline.

Cereselt vee avastamine on aga esimene sellelaadne saavutus asteroidivöös asuva objekti kohta. Varasemalt on vaid üksikud vaatlused andnud vihjeid vee võimaliku olemasolu kohta Päikesesüsteemi väikekehadel – mõned asteroidid on käitunud komeetide moodi, neil esineb tolmusabasid, aga need on ju omased pigem komeedile.

Veeauru avastamine annab põhjust põnevusega oodata aega, mil Cerese juurde jõuab NASA Dawn’i (“Koit“) missioon. Kõigi eelduste kohaselt saabub kosmoseaparaat kääbusplaneedi lähedusse 2015. aasta kevadel, olles varem külastanud teist suurt objekti asteroidivöös – Vestat.
Dawn’i missiooni eesmärk on uurida lähedalt Cerest ja Vestat. Neid saab vaadelda kui kahte erinevat protoplaneeti, mis on muutumatutena säilinud planeetide tekkimise ajast saati, on nn planeetide ehituskivid. Kuna Ceres on jäine ja Vesta kivine objekt, siis loodetakse saada infot, kuidas on protoplaneetide suurus ja vee olemasolu neil mõjutanud planeetide evolutsiooni. Kindlasti saab aga Dawn näha lähemalt, mis Cerese pinnal toimub.

Ceres oli üks objekt asteroidide ja komeetide uurimise programmist MACH-11, kuhu kuuluvaid objekte on kosmoseaparaadid juba külastanud, või on tulevikus plaanis nendeni jõuda. Näiteks on selle programmi raames vaadeldud Maa-lähedast asteroidi Apophis.
Programmi viisid läbi teadlased eesotsas Michael Küppersiga. Kasutati ESA Herscheli kosmoseteleskoobi HIFI instrumenti, millega on võimalik väga kõrge lahutusega uurida objektide spektreid kauges infrapunakiirguses.

Allikad:

http://www.esa.int/Our_Activities/Space_Science/Herschel/Herschel_discovers_water_vapour_around_dwarf_planet_Ceres

http://www.jpl.nasa.gov/news/news.php?release=2014-020

http://en.wikipedia.org/wiki/Herschel_Space_Observatory

http://en.wikipedia.org/wiki/Dawn_%28spacecraft%29

Potentsiaalselt ohtlikud asteroidid (potentially hazardous asteroids, PHA) moodustavad suure osa Maa lähedastest asteroididest. PHAd ringlevad orbiitidel, mis asuvad Maast kaugustel kuni 8 miljonit kilomeetrit, ning on piisavalt suured, et läbida Maa atmosfääri ja kutsuda esile väiksemaid või suuremaid kahjustusi.

Uusi tulemusi on toonud WISE alammissioon NEOWISE. Projekti käigus uuriti 107 PHAd, mille põhjal tuletati populatsiooni kui terviku omadused. Tulemused näitavad, et on olemas 4700±1500 PHAd, mille diameetrid on suuremad kui 100 meetrit. Senini on nendest leitud 20-30%. Varasemad hinnangud andsid sarnaseid tulemusi, ent ei olnud nii täpsed – NEOWISE andis usaldusväärsemaid väärtusi objektide koguarvule ja suurustele.

Analüüs näitas, et kaks korda rohkem PHAsid asuvad madalama kaldenurkadega orbiitidel Maa orbiidi suhtes kui varem arvati. Selle osa moodustavad asteroidid on mõnevõrra heledamad ja väiksemad kui need, mis viibivad suurema osa ajast Maast kaugemal. Võimalik seletus tulemustele on, et paljud PHAd võisid tekkida Marsi ja Jupiteri vahel asuvast asteroidide vööst pärinevate asteroidide kokkupõrgete tulemusena. Nendest fragmentidest, mis seejärel liikusid Maale lähematele orbiitidele, saidki PHAd.

Uued NEOWISE missiooni tulemused näitavad, et võrreldes varasemate hinnangutega tiirleb palju rohkem potentsiaalselt ohtlikke asteroide orbiitidel, mille tasandid ühtivad Päikese süsteemi tasandiga.

Asjaolu, et paljud PHAd on heledad, annab informatsiooni nende koostise kohta – nad on suurema tõenäosusega kas kivimilised, nagu graniit, või metallilised. See teadmine on oluline, et hinnata PHAde ohtlikkuse määra Maa jaoks. Koostisest sõltub asteroidi põlemise kiirus atmofääris, mis on üheks määrajaks sellele, kas asteroid jõuab Maani või mitte juhul, kui mõni kokkupõrge peaks aset leidma.

WISE missiooni käigus skaneeriti taevast kaks korda. Peale PHAde kaardistati ka väga heledaid galaktikaid, tähtede tekkepiirkondi – kokku tuhandeid miljoneid objekte. Kuna vaatlused olid tehtud infrapuna piirkonnas, olid vaadeldavad nii heledad kui tuhmimad objektid, mis andis palju ülevaatlikuma pildi kogu populatsioonist. Samuti määrati asteroidide peegeldusvõime.

Nendel NASA Dawni kosmoseaparaadi FC-ga(„The Framing Camera“, optiline ja lähisinfrapuna kaamera) tehtud piltidel on kujutatud maastikut, mis hõlmab endas kõrgendikke ja õnarusi Vesta lõunapoolusel asuva Aquilia kraatri lähedal.
Pilt: NASA/JPL-Caltech/UCLA/MPS/DLR/IDA

Pildid, mis on tehtud 680 km ja 210 km kõrguselt Dawni pinnast FC ja infrapuna spektripiirkonnas kaardistava spektromeetriga, näitavad pinnase mineraalide ja kivimite mustrite mitmekülgsust.
Kodeeritud vale-värvidega pildid aitavad teadlastel paremini mõista Vesta koostist ja võimaldavad neil identifitseerida ainet, mis kunagi on sulanud asteroidi pinna alla.

Uurijad näevad asteroidil ka bretšat, mis on kosmoseprügi löökide tagajärjel tekkinud kivim. Paljud Dawni poolt detekteeritud ainetest koosnevad magneesiumi- ja rauarikastest mineraalidest, mida leidub tihti Maal vulkaanilistes kivimites. Saadud piltidel on näha ka tasaseid lombi sarnaseid sadestunud kuhjatisi, mis võivad olla moodustunud kokkupõrgetel madalatesse piirkondadesse settinud peenest tolmust.

Nendel piltide, mis on saadud NASA Dawni kosmoseaparaadi nähtavas ja infrapuna spektri-
piirkonnas kaardistava spektromeetriga, on kujutatud Vesta lõunapooluse lähedal asuvat
Tarpeia kraatrit.
Pilt: NASA/JPL-Caltech/UCLA/INAF

Asteroidi pinnale lähemal olevad kihid annavad tõestust Vesta pinda pommitavate väikekehade poolt tekitatud saastatusest. Sügavamal asuvad kihid on säilitanud rohkem oma algupäraseid tunnuseid. Sagedased maalihked kraatrite nõlvadel on paljastanud veel teisigi peidus olnud mineraalide mustreid.

Sellel NASA Dawni missiooni käigus saadud pildil on kujutatud temperatuuri varieerumist
Vesta lõunapooluse lähedal asuval Tarpeia kraatril.
Pilt: NASA/JPL-Caltech/UCLA/INAF.

Dawn on andnud teadlastele peaaegu 3-D vaate Vesta sisestruktuuri kohta. Mõõtes ülitundlike seadmetega asteroidi gravitatsioonilist mõju kosmoseaparaadile, suudab Dawn detekteerida ebatavalisi tihedusi asteroidi välimistes kihtides. Praeguste andmete kohaselt on Vesta lõunapooluse lähedal ebatavaline piirkond, kus leidub tihedamat ainet asteroidi madalamatest kihtidest, mis on välja paiskunud kokkupõrke tulemusena, mille tagajärjel tekkinud kraatrile on nimeks pandud Rheasilvia häil. Kergemad, nooremad kihid, mis katavad üldiselt Vesta pinnast, on häilist eemale paisatud.

Sellel NASA Dawni missiooni käigus saadud pildil on kujutatud Vesta lõunapoolkera topograafiat ja asteroidi gravitatsioonilise varieeruvuse kaarti, mis on kohandatud Vesta kujuga.
Pilt: NASA/JPL-Caltech/UCLA/MPS/DLR/IDA.

„Nüüdseks rohkem kui 9 kuud ümber Vesta tiirelnud Dawni instrumendid on meil võimaldanud jõuda jälile müsteeriumitele, mis on hiiglaslikku asteroidi varjutanud alates ajast, kui inimkond nägi Vestat esimest korda heleda täpina taevas,“ ütles Carol Raymond, Dawni missiooni juhtiva teadlase asetäitja NASA JPL-ist Californias. “Me jõuame järk-järgult hiiglasliku asteroidi saladusteni.“

Väikeplaneet Ceres. Pilt on tehtud kasutades Hubble kosmoseteleskoopi. Pilt: NASA, ESA, J.-Y.Li (University of Maryland) ja G.Bacon (STScI).

Arvesse võeti arvutustes kõik planeedid, väikeplaneet Ceres, Pluuto ning asteroididest Pallas, Vesta, Iris ja Bamberga.

Märkimisväärne tulemus oli see, et Maa orbiidi ekstsentrilisust, mis mõjutab palju siinset kliimat, ei ole samadel põhjustel võimalik täpselt arvutada ei edasi ega tagasi üle 60 miljoni aasta. See avastus raskendab palju palentoklimaatiliste uuringute tegijate tööd.

Tõnu Tuvikene (1952–2010) töötas pärast ülikooli lõpetamist Tartu Observatooriumis tähtede füüsika alal, hiljem siirdus aga tööle arvutite alal, peamiselt programmeerijana. Päikesesüsteemi uurimise ja kosmonautika asjatundjana kirjutas ta hulgaliselt populaarteaduslikke artikleid, esines raadiosaadetes, astronoomiahuviliste kokkutulekutel ja mitmesugustel teaduspäevadel. Enam kui 20 aastat juhatas ta Tähetorni ringi koosolekuid.

Izold Pustõlnik (1938–2008) oli kauaaegne Tartu Observatooriumi vanemteadur, tegeledes peamiselt lähiskaksiktähtede uurimisega. Ta kaitses füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi 1968. aastal ja doktorikraadi 1994. Lisaks otsesele teadustööle tegeles ta astronoomia populariseerimisega ning osales mitmetes rahvusvahelistes teadusorganisatsioonides.

Asteroidid 11829 Tuvikene (1984 EU1) ja 11832 Pustylnik (1984 SC6) avastas Belgia astronoom Henri Debehogne 1984. aastal. Oma avastatud asteroididele nimede väljapakkumise õiguse pärandas Debehogne oma kolleegile Chris Sterkenile, kelle algatusel saidki asteroidid praegused nimed.

Eesti ja Eesti astronoomid on varemgi asteroidide nimedes äramärkimist leidnud: 1541 Estonia, 2099 Opik (Ernst Julius Öpiku auks) ja 11577 Einasto (Jaan Einasto auks).

Asteroidide andmed Päikesesüsteemi väikekehade andmebaasis:

• 11829 Tuvikene
• 11832 Pustylnik

Asterodide orbiitide kindlaks määramiseks on neid vaja jälgida mitme kuu või isegi aasta jooksul. 2010 SO16 orbiidi määramiseks kasutasid teadlased teist meetodit. Leiti kõik võimalikud orbiidid, millel avastatud asteroid võib liikuda. Seejärel simuleeriti orbiitide ajalist arengut Päikese ja planeetide gravitatsiooniväljas 2 miljoni aasta jooksul tulevikus ja minevikus.

Simuleeritud asteroidid leiti liikuvat hobuseraua kujulisel orbiidil. Sellisel orbiidil liikuv asteroid sarnaneb Maa orbiidiga, aga Maalt vaadatuna moodustub hobuseraua kuju. 2010 SO16-l kulub 175 aastat, et liikuda ühest hobuseraua otsast teiseni. Orbiitide sarnasusest vaatamata on 2010 SO16 maafoobne, s.t. asteroid ei satu Maale väga lähedale. Asteroidi minimaalne kaugus Maast on 50 korda suurem Maa-Kuu kaugusest. Praegu ongi asteroid Maale lähimal kaugusel.

Teadlaste üldeesmärgiks on välja uurida, kust asteroid pärit on. Mitu teooriat on välja pakutud. Üks võimalus on, et objekt on migreerunud Marsi ja Jupiteri vahel asuvast asteroidide vööst, kuid selle omapärase orbiidi saavutamine planeetide gravitatsiooni mõjul on ebatõenäone. Teine võimalus on, et asteroid on Kuust eraldunud, kuid ka siis on praeguse orbiidi saavutamine ebatõenäone. Kolmas teooria pakub, et objekt on pärit teoreetilisest asteroidide grupist nimega Maa troojalased. Troojalased on asteroidid, mis asuvad planeediga samal orbiidil tasakaalupunktides 60 kraadi planeedi asukohast ees- ja tagapool. Jupiteri ja Neptuuni orbiidil on sellised objektid avastatud, kuid Maa orbiidil pole suudetud neid veel jälgida, kuna nende asukoht taevas on liiga lähedal Päikesele.

Hubble fotod asteroidist Vesta. Foto: NASA, ESA.

Allikas: NASA Mission to Asteroid Gets Help from Hubble Space Telescope

Ebatavaline sabaga asteroid P/2010 A2. Pilt: NASA, ESA ja D. Jewitt (UCLA)

Komeeditaoline objekt P/2010 A2 avastati 6. jaanuaril taevaülevaate abil, mis kannab nime LINEAR (Lincoln Near-Earth Asteroid Research). Algselt komeedina klassifitseeritud objekti vaadeldi 25. ja 29. jaanuaril Hubble’i kosmoseteleskoobiga. Hubble’i piltidel on objekti tuuma lähedal näha keerukas X-kujuline struktuur, seejuures paikneb objekt väljaspool iseenda tekitatud tolmupilve, mida pole varem nähtud.

Arvatakse, et kaks seni tundmata väikest asteroidi põrkasid suurel kiirusel kokku ning tolmusaba tekkis kokkupõrkel laialilennanud materjalist, mis eemaldub päikesevalguse rõhu toimel. Kokkupõrke hüpotees on kooskõlas ka maapealsete spektrivaatlustega, millega ei ole õnnestunud leida komeetidele omast gaasilist ainet. Põneva objekti vaatlused Hubble’i kosmoseteleskoobi ning maapealsete teleskoopidega jätkuvad.

Komeeditaoline asteroid P/2010 A2 lähivaates. Pilt: NASA, ESA ja D. Jewitt (UCLA)

Allikad:

• Suspected Asteroid Collision Leaves Odd X-Pattern of Trailing Debris (HubbleSite)
• Suspected asteroid collision leaves trail of destruction (Astronomy Now)
• A “Whodunit” in the Asteroid Belt (Sky & Telescope)

Kui seisneb selles, et “kui te suudate asteroidi Linnuteest üles leida”, asub ta ju Perseuse ja Kassiopeia tähtkujude vahel.

Suurel pildil paistab komeedi tee nii http://neo.jpl.nasa.gov/images/2007tu24.jpg:

Asteroid 2007 TU24. Pilt näitab 2007 TU24 teed tähtkujude taustal. Pöörake tähelepanu orbiidi joonele märgitud kuupäevade vahede ebaühtlusele!

Kuna asteroid liigub tähtede seas üsna kiiresti, tuleks tõsisel huvilisel teha omale vajalikud otsimiskaardid. Hea koht efemeriidide leidmiseks on näiteks Spaceweatheri veebileht. Sealt saab ka andmeid, mis võimaldavad erinevate planetaariumiprogrammide abil asteroidi asukoha arvutada ja kaardil näidata.

Kui on tõsine huvi meie kosmiline naaber taevast üles leida, oleks seda kõige lihtsam teha fotoaparaadi abil. Sobiv varustus on selline:

• mitmekümne sekundilist säriaega võimaldav fotoaparaat, parem kui digipeegelkaamera
• tundlikkuseks võiks olla ISO100-1600, kui te pole kindlad, kui suur on müra erinevate ISO väärtuste korral, proovige erinevaid
• pildiformaadiks RAW (kui on, siis kasutage kindlasti seda), maksimaalsuurusega TIFF või maksimaalsuurusega ja parima kvaliteediga JPG
• umbes 50-300 mm fookuskaugusega objektiiv, millel võimalikult suur ava (avast sõltub kõige nõrgemate nt. 30 sekundiga kättesaadavate tähtede heledus), proovida võib mõistagi igasuguste objektiividega
• mingisugune vahend, millega fotoaparaati tähtedele järgi vedada – põhimõtteliselt siis teleskoop
• kaart, millel näidatud asteroidi asukohad mõne pildistamisele lähedasema tunni jooksul – lühemate fookuskauguste korral sobib ka seesama NASA pilt

Fotokas kinnitage teleskoobi toru või monteeringu külge, teravustate fotoaparaadi mõne kauge objekti või heledama tähe peale ning lülitate teravustamise manuaalrežiimile. Teleskoobi polaartelg võiks enam-vähem olla joondatud Põhjanaelale. Sihite teleskoobi mõne asteroidile lähema lihtsamalt leitava, heledama, tähe suunas ning alustate säritust. Kasulik oleks pildi tegemist alustada automaatavajaga, muidu väristate päästikule vajutamisel teleskoopi sedavõrd, et pilt tuleb udune, värisemisest välja veninud või mitmekordsete tähekujutistega. Tehke taevaalast lühikese aja jooksul mitu pilti, oodake nt. 20 minutit kuni tund ning tehke uued pildid. Sõltuvalt visadusest võib niimoodi jätkata kasvõi terve öö.

Hiljem on teil võimalik ühes grupis tehtud pildid üksteisega liita, tõstes sel viisil efektiivselt säriaega. Erinevatel summeeritud piltidel peaks asteroid olema veidi nihkunud. Nihkumist on kergem märgata teleobjektiiviga tehtud piltidelt. Põhimõtteliselt võib selliseid pilte regulaarselt tehes panna kokku ka väikese videoklipi, mis näitab asteroidi liikumist tähtede suhtes.

Head pealehakkamist ja selget ilma!

Kui osutub, et komeedid ja asteroidid polegi väga erinevad, siis võib asteroidide vöös olla neid rohkemgi. Kõige huvitavam aga, et nii lähedal asuvad komeedid saavad olla maise vee allikaks. Ja ühtlasi ka maise elu tekke “kaassüüdlased”.

Juba ammu on komeete vaadeldud elu võimalike kandjatena, sest peale vee on komeetide koostises lihtsamaid molekule, mis võisid olla elu tekke aluseks Maal.