Sedapuhku on täitunud järjekordne näide sellest, mida praktikas tähendavad tõotused ja lubadused. Pööripäev on juba kolme päeva kaugusel, kuid septembrikuu loo lõpuosa tuleb alles nüüd. Siit moraal: ei tohi kunagi mitte midagi lubada; kui, siis ainult tagantjärele.

Kuu uskumatud tiitlid

18. septembri osaline kuuvarjutus möödus vaikselt. Kuidagi eriti vaikselt. Kuid ehk oli asi seda väärtki: varjutus toimus valgenevas hommikus küllalt madalas taevas ning, mis vist kõige olulisem, esines üpris kasin faas.

Kuu on Maa looduslik kaaslane. Jälgides Kuud ja selle kuju ööpäevaseid ja ka pikemaajalisi muutusi, öeldakse, et Kuu muudab oma faasi.Tegelikult mõistagi ei liimita õhtuti paistvale noorele Kuule laaste juurde, samuti ei hööveldata Kuu-viilakaid hommikuti paistva vana Kuu faasi ajal vähemaks. Kuu faaside vaheldumise “mäng” käib esiteks seetõttu, et Kuu on (vähemalt ligikaudu) kerakujuline taevakeha ning teise asjaoluna muutuvad korrapärase järjepidevusega Päikese, Kuu ja Maa vastastikused asendid.

Kuid Kuu faaside muutlikkusest tundub rahvamassidele olevat vähe. Seal, kus juba ordeneid ees, sinna mahub neid vist alati hulgim ka juurde… Järgnevalt tooks mõningase kommeteeritud loetelu, mis kindlasti ei ole lõplik.

Verekuu nr. 1

Sellise „verekuu” variandi puhul on tegu täieliku kuuvarjutusega. Kuuvarjutuse korral ei kao Kuu vaateväljast täielikult. „Ärakadunud” osa Kuust jääb samuti nõrgalt nähtavaks, omandades punakaspruuni värvuse. Põhjuseks on Maa atmosfäär, millest läbi minnes valguskiirgus hajub. Lühikesed lainepikkused ehk sinisem valgus hajub rohkel määral suvalistes suundades ning Kuuni jõuab sellist kiirgust vähe. Kud mida pikema lainepikkusega ehk mida punasem on valgus, seda suurem on võimalus, et kiirgus ikkagi Kuuni jõuab ja sealt ka tagasi peegeldub. Seda meie siis Maa pealt ka näeme. Suure intensiivsusega tuhkvalguskiirgus muidugi ei ole, kuid selge taeva korral on see siiski vaadeldav. „Verekuu” auimetus siiski miskpärast osalise varjutuse puhul ei paista kehtivat.

Kuu täisvarjutus. Mõnes kohas hüüavad mõned seda verekuuks.

Verekuu nr. 2

Tuleb ette, et mõnikord esineb järjestikku 4 täielikku kuuvarjutust, ilma et vahepeale jääks osalisi kuuvarjutusi. Selliseid varjutuste tsükleid nimetatakse tetraadideks. Tetraadi-siseseid kuuvarjutusi hüütakse mõnede poolt eraldi „verekuudeks”. Nii et sellised täielikud kuuvarjutused on kokkuvõttes kahekordsed „verekuud” või „verekuud” ruudus! Ega siin midagi rohkem kommenteerida ei oskagi…

Sinine Kuu nr. 1

Sünoodilise kuu pikkus, mille järel kordub sama Kuu faas, on umbes 29.5 päeva. Kalendrikuu on omakorda aga 30 või 31 päeva pikkune, erandiks on veebruar 28 või 29 päevaga. Seega on küllalt head võimalused, et mõnikord satub Kuu sama faas ilmnema kahel korral sama kalendrikuu jooksul. Kui selliseks Kuu faasiks satub olema täiskuu, olgem siis kuulekad ja uuendustega kaasaskäivad isikud ning nimetagem sellist, teist täiskuud samal kalendrikuul „siniseks kuuks”. (Kui see juhtub esmaspäevasel päeval, siis võib ehk ka vastavat nädalapäeva nimetada „siniseks”…)

Täiskuu. Mõnikord öeldakse lisaks, et see on sinine Kuu, mõnikord ka superkuu.

Sinine Kuu nr. 2

Tatika Jaanid ja Vesipruuli Salomonid on leidlikud. Selle tõestuseks on kasvõi see selles, et ka Kuu siniseks nimetamiseks on teinegi põhjus leitud.

Aasta jooksul on neli aastaega: kevad suvi, sügis ja talv. Aastaaegade ajalised algused on seotud Maa ja Päikese vastastikuste asenditega. Märtsikuine kevade algus toimub siis, kui Päike satub paistma täpselt Maa ekvaatori kohal, olles siirdumas taeva lõunapoolkeralt põhjapoolkerale. Juunikuus algab suvi, see tähendab, et Päike paikneb ekvaatorist kõige enam põhja pool, asudes Vähi põõrijoone kohal. Septembrikuus, sügisese pööripäeva mpmendil, on Päike taas otse Maa ekvaatori kohal, olle siirdumas lõunapoolkera kohale. Detsembris on talvine pööripäev, selle täpne moment määrab talvise pööripäeva; Päike asub siis ekvaatorist kõige kaugemal lõunapoolses asendis, asudes Kaljukitse pöörijoone kohal. Sellest kõigest on meil varemgi juttu olnud.

Kui mõne aastaaja sisse langeb juhtumisi 4 korda täiskuu, siis järjekorras kolmas neist on sattunud pikeobjektiks nimega „sinine Kuu”, vähemalt mõnede allikate järgi. See on siis „sinise Kuu” teine variant. (Jällegi ei oska esitada takistusi, miks ei võiks selgi juhul vastavat esmaspäevale langevat nimetada „siniseks”!)

Superkuu

Kuna Kuu orbiit meenutab ellipsit, siis igal orbitaalsel tiirul on Kuu Maale kord lähemal, kord kaugemal. Kuu liikumise periood mööda oma orbiiti kannab anomaalse kuu nimetust. See pole aga päris võrdne Kuu faaaside vahetumise perioodiga ehk sünoodilise kuuga. Tulemuseks on see, et nii nagu iga muugi Kuu faas, tuleb ka täiskuu faas mõnikord ette siis, kui Kuu on Maale oma orbiidi perigee lähedal ehk siis Maale kõige ligemal. Selline Kuu faas on miskipärast ära teeninud „superkuu” nimetuse.

Midagi ülimalt erilist pole siiski ka „superkuu”, sest kauguste erinevus pole eriti suur, lisaks peame arvestama, et me tajume ju valgust logaritmina tõelisest kinnipüütavast kiirgusest, seetõttu pole praktikas „superkuuga” eriti suurt ette võtta. „Superkuu” on tõesti ka veidi suurema läbimõõduga kui „mittesuperkuu”, aga kuna etaloni kõrval pole, siis ei hakka ka pisut suurem või väiksem Kuu läbimõõt silma, vähemalt mitte eriti. Siiski üks oluline aspekt on: kui täielik päikesevarjutus satub „superkuu” ajale, siis on varjutus tõepoolest täielik, mitte rõngakujuline. Vähem, kuigi siiski, mängib siin rolli ka Maa pisut muutuv aastane kaugus Päikesest.

Mustad Kuud ja muudki

„Mustad Kuud” olevat samuti olemas. Siingi ei piirduta ühe variandiga. Ühel juhul on asi nii, et „must kuu” tähendab veebruarikuud ilma ühegi täiskuuta selle käigus. Jääbki kuidagi segaseks, kas mustaks tuleks lugeda kalendrikuud veebruari või taevakeha nimega Kuu… Teisel juhul võivat Kuu „must” olla ka juhul, kui kalendrikuusse satub teine kuuloomine.

Esineda võivad ka „märg Kuu” ja „kuiv Kuu”.
„Märja Kuu” esinemine on soodustatud troopikavöötmes; selline olukord vastab loojuma hakkava kuusribi täiesti selili olekule, meenutades veekaussi. „Kuiv” on Kuu mõistagi siis, kui sirp on pigem püstine.

Tuleb veel meeles pidada, et kuna Maal on palju erinevaid ajavööndeid ning samuti on olemas kuupäevaraja, siis igal pool maakeral ei pruugi mõnda sorti Kuu samal kuupäeval esineda.

Kindlasti saab moodustada ja ongi moodustatud Kuust igasugu
muidki kombinatsioone.

Ilus rahvusvaheline folkoloor see kõik, eks ole?

„Kõikvõimas” füüsika

Astronoomilisi protsesse kirjeldatakse üldiselt füüsika kaudu, kuigi mõistagi on mängus ka muud loodusteadused. Füüsika püüab kõige üldisemalt kirjeldada kõiki maailma sündmusi, kuigi, tõsi küll, ka füüsika hambad ei ole lõpmata teravad, vähemalt praeguse seisuga.

Järgnevas püüaks esitada konkreetse näite, kuidas füüsika abil püütakse seletada ka tänapävaseid filmimuinasjutte. Edasine jutt keskendubki ühe taolisele loo lühikokkuvõttele ja selle teadusliku selgituse katse „retsensioonile”.

„Teadmata kadunud” ehk võõrkeeli „Lost”

2005. kuni 2011. aastani näidati ühel Eesti telekanalil seriaali „Teadmata kadunud”. Interneti avarustest leiab prargugi mitmeid võimalusi seriaaal (koos epiloogiga!) ära vaadata, ka subtiitreid leiab, kui veidi otsida. Tõsi, aega ja kannatust tuleb varuda, epiloogiga koos on vaja vaadata ära kokku 122 jagu (iga osa ümmarguselt 40 minutit). Lugu hakkab hargnema peale seda hetke, kui ookeani kohal ära eksinud lennuk mingi saare kohal ootamatult osadeks lagununeb ning alla kukub. Filmis oli juhtumi kuupäevaks märgitud 22. september 2004. aasta. Oleme jõudnud järele ja juba pisut möödagi läinud selle „sündmuse” 20. aastapäevast.

Loo sisust (võib jätta lugemata)

Mingi imelise juhuse läbi pääsevad päris paljud lennureisijad hirmsast avariist siiski vaid väiksemate vigastuste või ainult tühiste kriimustustega ning hakkavad saarel asjatult päästjaid ootama. Päästjate asemel hakkab aga aegsasti ning üha enam ilmnema, et saar varjab endas mingit aeg-ajalt erinevatel viisidel avalduvat salapära ning vaenulikkust. Aegapidi selgub, et algul asustamata tundunud saarel leiduvad ka püsielanikud ehk Teised, kes endid tutvustada ega näidatagi ei soovi, kuid samas siiski sooritavad allakukkunute vastu erinevaid ning ootamatuid vandalismiakte. Lisaks eksisteerivad saart enamuses katva džungli varjus eksootilised, samas väga ohtlikud loomad, kellede „juhtfiguuriks” osutub salapärane „koletis”, kes suudab vajadusel sooritada sellise mastaabiga hirmuäratavaid tempe, mis võiksid jõukohased olla vaid ammu väljasurnud dinosaurustele.

Pikapeale leiavad ellujäänud saarelt üha uusi salapäraseid asju: rohkem või vähem maa alla ehtitatud ning peidetud punkrilaadseid, aga enamikul juhtudel koguni kõrgtehnoloogiat sisaldavaid ehitisi, mille otstarve jääb samuti pikka aega segaseks. Siiski selgub punkrid uurides, et saart on kunagi püüdnud asustada ambitsioonikate kavatsustega teadlaste grupp. Kuid kas, miks ning kus nad nüüd endid peidavad? Tekib küsimus, kas need teadlased ongi salapärased kurjad Teised seal dzunglis? (Aegapidi selgub, et siiski mitte, kuigi teatud seosed on olemas.)

Lisaks ilmub merelt saarele päästjate asemel hoopiski veel üks kahtlane ning kindlasti kuriteglik kamp, kes saarel asuvate Teistega sõdima asuvad. Mõistagi ei salli need „uued pahad” ka lennuõnnetuse rahvast.

Aegamööda siiski karastub (erinevate „juhtumite” tõttu paraku üha väheneva liikmeskonnaga) lennuõnnetuses ellujäänute rühm, kes muide ka omavahel alailma tülli lähevad, võitluses nii Teiste, saare ohtliku fauna ning isegi Koletisega kui ka merelt saabunutega ja hakkavad endidki saarel aegamööda kehtestama.

Esimeses avastatud punkritest vaatab vastu täiendav mõistatus. Kas vajutada mahajäetud juhiste järgi teatud korrapära järel teatud nuppu või oodata-vaadata, mis vastasel juhul saab. Viimaks selgubki (taas mitmeid konflikte sisaldava) praktika käigus, et nupule mittevajutamine toob tõepoolest kaasa jubeda kaose vähemalt saarel ja seda ümbritseval merel, kuid võb-olla isegi (peaaegu?) kogu maailma ulatuses. Õnneks selgub juba totaalse katastroofi käimamineku käigus viimasel hetkel, et kuskil punkrinurgas on olemas veel „tagavaranupp”, mistõttu maailm siiski „õhku ei lenda”. Hakkab selguma, et saare salapära on suuresti seotud kohaliku ekstreemselt võimsa elektromagnetismi ilmingutega saarest allpool sügavas maapõues.

Kuid sellest kõigest on ikka veel vähe. Vähemalt ühe, hiljem leitava punkri sisu on veelgi „kangema kraadiga”. Selle punkri kaudu saab nimelt võimalikuks tekida koguni saare ja ümbritseva mere nihkeid nii ruumis kui ka ajas. Mõistagi hakkavadki sellised sündmused ka juhtuma. Nii et seriaali algul lihtsalt põnev olukord läheb ikka täiesti ulmeliseks (ning kahjuks ka jaburaks) kätte.

Ometi on püstitatud juba seriaali alguses avalik eesmärk, et loo sündmused leiavad teadusliku seletuse. Ning seda siis viimaks ka teha püütakse. Päästerõngaks valitakse füüsikast Casimiri efekt, mis on füüsiku pilguga vaadates käsitletav kvantteooriana. Et aga laiadele vaatajamassidele ikka võimalikult segane ja kokkuvõttes usutav seletus saaks, siis ongi lahenduspaketi sisuks Casimiri efekt…

Mis on Casimiri efekt?

Casimiri efekt on nõrk elektromagnetiline kvantefek, millel puudub klassikaline, igapäevaelus tavaline analoog. Efekti lahtiseletamiseks võib siiski algul ette võtta tavaelus küllap palju rohkem aru saamist leidev klassikaline elektrodünaamika, konkreetesemalt elektrostaatika.

Juulikuu loos oli näiteks juttu hiigelkondensaatoritest seoses atmosfäärielektriga. Teeme nüüd asja lihtsamaks ning kujutame ette tavalist, normaalmõõtmetega konkreetset elektrilist kondensaatorit, mis koosneb kahest väga hea elektrijuhtivusega metallplaadist, mille vahele jääb õhuke kiht materjali, mis elektrit ei juhi (praktikas tähendab see, et vastav keskkond juhib elektrit võimalikult halvasti), selleks sobib ka õhk. Kui kondensaatori plaadid laaduvad (eri märkidega) laengutega, tekib plaatide vahel elektriline tõmbejõud. Lihtne.

Casimiri kvantefekt aga läheb kaugemale. Nimelt selgub kvantväljateoorias, et ülilähestikku paiknevad kaks plaadikest tõmbuvad teineteise poole ka elektrilaengut omamata.

Kvantmehaanika erineb klassikalisest füüsikast päris tublisti. Kvantmehaanika ning sealt edasi kvantväljateooria on ometigi aga välja arendatud, nagu muudki teoreetilise füüsika harud, katseandmete ja matemaatiliste seoste faktiliste kooskõlade abiga. Katseeadmetega sobivate matemaatiliste seoste arendamine võimaldab omakorda ennustada uusi katseandmeid ning nii need füüsikateooriad, kvantteeoria(d) nende hulgas, ongi arenenud.

Teooriad võib ennustada ja ka enustavad (päris) tihti täiesti uusi, seni märkamata jäänud protsesse looduses (nt elementaarosakese spinn) või siis omakorda seletada olemasolevaid nähtusi, millest varasemad teooriad pole jagu saanud. Selliseidki näiteid on mitmeid, nt ülijuhtivus. Taolise rivi liikmeks sobib ka Casimiri efekt, mis on muuseas väga nõrk efekt.

Casimiri efekti kaela on konkreetsel juhul riputatud kogu põnevusmuinasjutu „Teadmata kadunud” „teaduslik seletus”: kõik saare ajalis-ruumilised nihked, samuti saarel olevate inimeste ja ka loomade aegruuminihked (sealhulgas ka väljaspoole saart).

Kas Casimiri efekt on „tõeline ime”?

Siiski pole ka Casimri efekt mingi imerohi. Kvantefekt küll, kusjuures tegemist on efektiga, millel, nagu juba öeldud, puudub klassikaline analoog igapäevaelust. Kuid nii võib öelda paljude mikromaailma seaduste kohta, mida käsitlevad kvantteooriad.

Sissejuhatavalt ning samas kokkuvõtvalt on aatomimaailmas toimuv välja toodud aatomi- ja tuumafüüsika õppprogrammides koolides, samuti ka füüsika kõrgharidusõppe „esimeses ringis” füüsika üldkursuses. Casimiri efekt, tõsi küll, nagu mitmed muudki efektid, võib jääda aatomi- ja tuumafüüsikas siiski esimese hooga käsitlemata, kuna võib-olla ei aita eriti kaasa algse, üldise tervikmaailmapildi kujunemisel. Kuid see viimatine on vaid subjektiivne arvamus, mis ei ole vist eriti õige.

Siiski ei lükka Casimiri efekt nagu mitmed teisedki vähetuntumad efektid, maailmas ega teaduses mitte midagi ümber ega püstita ka uusi teaduse alussambaid.

Kõik siiski kahjuks asjadest olemusest väga aru ei saa; rõhutaks, et nende hulgas on neidki, kes peaksid oma paberil kirjas olevate ametioskuste ning töökohtade tõttu ikkagi aru saama. Ka kuulsas NASA-s ja mujalgi leidub taolisi tainapäid. (Muuseas, ka eeltoodud Kuu erinevate tiitlite puhul käib kirjandusest läbi termin NASA.) Või meenutame kasvõi kunagist Mars Polar Landeri ehitamist, mis tagantjärele meenutas kuulsat lugu Paabeli torni ehitamisest.

Casimiri efekti kaasa kaasates on tekitatud muuhulgas „varpajami idee. Selle abil pidavat saama mingit aegruumi osa „kaasa võttes” ehk siis liikuma pannes liikuda koos sellesama kihutava aegruumi osaga kuitahes suure kiirusega ja kuhu iganes nii ruumis kui ka ajas (valguse kiirus jääks siin täiesti „poisikese” rolli). Seriaalis ”Teadmata kadunud” kohtab samasuguseid asju.

Kuid ära unustatakse või ei osatagi näha, et vastu tuleb triviaalne viga. Nimelt äsjatoodud idee põhjal Casimiri efekti „efektne” rakendamine (mide me teha ei oskagi) nõuaks tingimata täiendavaid ning oluliselt SUUREMAID kasutatavaid energihulkasid, mille sisse pakituna Casimiri efekti loodetav „kasu” olematuks sumbuks. Sest need suuremaid energiaid kasutavad protsessid hävitaksid samal ajal Casimiri efekti loodetud mõju. Nii et väga kasulik on siinkohal meenutada parun Münchhausenit, kes tõmbas enda juukseidpidi soost välja. Teatud võrdlusena, kuigi mitte otsesena, võime ette kujutada ka külmkappi, mis külmetab. Külmkapi töötamine nõuab aga kokkuvõttes suurema soojushulga kasutamist kui see soojushulk, mille väevõimuga ringipaigutamine toob kaasa külmkapi temperatuuri languse.

Makroskoopiline elektromagnetism pole samuti „kõikvõimas”

Ka „Teadmata kadunud” – seriaalis ei ole Casimiri efektiga samamoodi mitte midagi ära teha. Ei suuda see esile kutsuda ega ka juhtida kolossaalselt tugevaid elektromagnetjõude, millel on antud muinasjutus samuti suur osakaal. Samuti pole teada vähimaidki katseandmeid ega teooriaarendusi, kus elektromagnetiline vastastikmõju toimiks nii, nagu juhtub seriaalis „Teadmata kadunud”, nt inimese muutmine hoopis millekski muuks kui inimene… (jutt ei ole „koduparteide” äkilisest vahetamisest…)

Aga mida ühest pikale veninud filmiseeriaalist ikka saab nõuda. Eks seal ole ka kordaminekuid. Näiteks tegelaste perekonnanimed. Nii füüsikud kui filosoofid peaksid palju tuttavaid kohtama… Mõni nimi: Daniel Farady, Eloise Hawking, John Locke alias Jeremy Bentham, Anthony Cooper, Rose Henderson, Danielle ning Alex Rousseau jt.

Tõsine füüsik võib lugemise lõpetada

Jätame füüsika-teoreetilised arutlused nüüd kõrvale. Mis siis „tegelikult” sel salapärasel saarel ikkagi toimub ja mis saab ellujäänud ning üha kokkukuivavast lennuseltskonnast?

Mõnede ellujäänute seltskonna liikmete poolne esimene katse parvega merele minna ning kuskilt abi tuua luhtub Teiste ülijultunud diversiooniakti tõttu praktiliselt kohe.

Vaenuliku laevadessandi, kes hiljem kohale ilmub, kiuste õnnestub mõnel ellujäänul siiski just nende väljastpoolt kohaletuleku tõttu saarelt minema pääseda.
Kuid selgub, et saare müstilised „haarmed” ei jäta ka vabadusse põgenenuid mentaalselt rahule. Üksteise järel jõutakse peale tekkinud hingepiinu otsuseni, et neil tuleb ühiselt saarele tagasi minna. Nüüd juba teadlikult püütakse provotseerida uus lennuõnnetus, mis neid muu maailma jaoks olematule saarele tagasi viiks ning mõistagi satutaksegi viimaks saarele tagasi, ise siiski lõpuni aru saamata, miks ikkagi nii jubedasse kohta naasta taheti ning naasetigi. Peatselt kohtutakse ka varem saarele jäänud kaaslastega ning võivad alata uued keerulised džungliseiklused ja konfliktid, ka omavahel ei suudeta endiselt just sõpradeks saada…

Siiski on tasapisi hakanud ka miskit välja selguma. Mõlemal lennureisijate vaenlaste seltskonnal, kes kõige rohkem siiski omavahel vaenu üleval peavad, on mõistagi ka juhid. Üks on saare püsielanike ehk Teiste praegune juht; teine, laevakamba juht, on aga endine, saarelt kunagi pagendatud Teiste juht, kellel on nüüdseks juhtida oma röövlikari. Tegu on praktiliselt elupõliste rivaalidega, siit ka kauakestnud konflikt nende vahel. Üks rivaalide juht, nüüdne sissetungija, saab lõpuks kismade käigus hukka, teine jääb uusi plaane sepitsema.

Edasi selgub aga, et eelnev oli vaid „sisssejuhatav rivaliteet” madalamal tasandil. Saarel toimuv põhiline ning väga pikaajaline konflikt käib hoopis Teiste kõige kõrgema positsiooniga „juhtoina” nimega Jacob ning tema nimetu kaksikvenna vahel. Need kurjamid sattusid saarele juba väga ammu, olles seal tegelikult ka sündinud. Jacobi „tume vend” on aga kunagi kauges minevikus sattunud saarealuse tugeva elektromagnetvälja vahetu mõju alla ning seetõttu rahvale juba tuntud „Koletiseks” moondunud, olles samas võimeline võtma ka teiste, enamasti juba surnud inimeste kujusid.

Jacob ongi see salapärane põhikavalpea, kes „koob niite” saarel ning koguni ka väljaspool saart, meelitades vahendeid valimata saarele aeg-ajalt uusi inimesi, muuhulgas ka neidsamu, kes sattusid lennuõnnetusse ning vaatab muiates pealt, kui kaua keegi saare vaenulikus keskkonnas hakkama saab. Ka “Koletis” ei ole loomulikult mitte kellegi vastu Jacobist sõbralikum…

Õnneks aga ootavad need kaks kurjuse põhikehastust saarel juba väga pikka aega ka võimalust, millal nad saaksid üksteist hävitada. “Koletise” kavala plaani abil saabki Jacob viimaks hävitatud. Üks suur vaenlane seega vähem ka lennuõnnetuse läbielanute jaoks. Kulub siiski veel tükk aega, enne kui ellujäänutel avaneb võimalus ka “Koletise” likvideerimiseks; lõpuks läheb siiski seegi asi korda.

Nüüd lõpuks on saar muutunud rohkem inimlembeliseks. Lennuõnnetuse üleelanud, kellest on nüüdseks ellu jäänud küllalt vähesed, ning vähemalt mõned Teiste vaenuliku kamba viimastest jäänustest üritavad omavahel leppida. Nüüd saab võimalikuks, kuigi veel väga pingelises olukorras, ka osade inimeste lõplik saarelt pääsemine. Saarele jääjad üritavad hakata korraldama kohapealset paremat tulevikku. Vihjamisi on juttu, et edaspidi siirduvad veel mõned saarelt koju tagasi. Kui nii võib öelda, siis õnnelik lõpp…

Täiendavaid imesid „loob” siiski veel ka Casimiri efekt. „Korduslennuõnnetuse” käigus tekib imelisel kombel ka „elujärgne reaalsus”, kui ilmselt aastasadu või veelgi hiljem, kui kõik lennuõnnetuse osalised on juba elust lahkunud, saab võimalikuks nende uus kokkusaamine, et ühiselt ning nüüd tõesti juba suurte sõpradena, edasi uude tulevikku siirduda. Aga miks ka mitte.

Unistada ju võib… Palju me tegelikult maailma kohta teame? Väga palju on asju, mida me ei tea. Kuid Casimiri efekt, nagu kõik teised senituntud efektid, siiski imesid korda ei saada.

2004. aasta oli 20 aasta eest

Nii palju siis ühest filmismuinasloost. 20 aastat enne 2024. aastast juhtus muidki mitmesuguseid isetsuguseid sündmusi. Näiteks Eestis ilmus siis septembri algul lagedale laserpointeri täiustatud variant: kõrgustesse suunatud pikk punane kraana, mis tänavugi, aastapäeva mõttes peaaegu päevase täpsusega, loomulikult ikka taas taevatähtedele lihtsama osutamise otstarbeks, taaskasutusele võeti. Kuid Jaburjõe Jauram, pointeri maaletooja, vajutas eset demonsteeerides uhkesti valele kangile; punakraana prantsatas täispikkuses vastu maad ning osutus edaspidi kasutuskõlbmatuks. Taevatähtede näitajad otsustasid ühel häälel, et piirduvad edaspidi tavaliste pliiatspointeritega.

Selle loo avaldamise hetkest juba üsna ammu, umbes küünlapäevani (2. veebruar) oli ehk madalas läänekaares veel leitav Altair, üldiselt on aga see täht veebruari õhtutaevast kadunud, otsida võib seda tähte hoopiski hommikupoole madalast idakaarest. Altairil (Kotka tähtkujust) on kergelt äratuntav „passipilt”, täht nimega Tarazed, (gamma Aql) koguni kolmandasse tähesuurusse jääv täht. Kuid asudes Altairist vaid 2 kraadi kõrgemal (ja paremal), on selle kombinatsiooni abil Altairi eriti kerge ära tunda.

Küünlakuu ja küünlapäevaga seoses on Eesti rahvaastronoomias nimetud koguni kaht astronoomilist objekti. Küünlapäeva Tähtedena on tuntud praegune ametlik Perseuse tähtkuju, Vana-Kreeka mütoloogilise peajumala Zeusi järeltulija järgi. Meenutame, et Jõulutähed (Veomehe tähtkuju) ja Päris-Jõulutäht (Kapella samast tähtkujust) on oma nimetuse saanud selle järgi, et jõulukuu keskööl asub see seltskond kõrgel lõunakaares.

Küünlapäeva Tähtedega on pisut teisiti. Nimelt oli see tähekamp maksimaalses kõrguses, peaaegu et pea kohal, mitte küünlapäeva keskööl, vaid varaõhtuti, kui pimedaks läheb. (Aga pigem me vaatamegi ju rohkem õhtuti taevasse, kui hommikuti, eks ole?)

Küünlapäeva Tähed vanade eestlaste järgi

Mõtlemisainet pakub aga eestlaste Küünlakuu Täht. Teise, tänapäevase nimega on see Deeneb Luige tähtkujust. Kui meenutada eelmise aasta juulikuu taevalugu, siis see on see sama väga kauge täht (asub meist 1600 valgusaasta kaugusel, kui mitte enamgi), kust pidid lähtuma ühed jubedad tulnukad. Ühena paljudest koledatest asjadest suutsid need hirmsad kujud oma „külastuskohtades” ja nende ümbruses Maal tekitada muuhulgas isetaastuvaid saladuslikke jõuvälju, mis siis omakorda ammusurnud inimesi kalmistutelt päris hirmuäratavate mulaažidena uuesti „käima keerasid”… Tegu on siis vendade Strugatskite ulmelooga. Kas siin võib esineda mingi seos meie esivanemate folklooriga? Veebruarikuu oli ju meie kandis selline kuu, kus väljas vähe teha sai, tuiskude ja pakase eest tuli varjuda toaseinte vahele ja tubaste tööde taustal põnevaid lugusid vesta… Seoste leidmine on siin siiski vist asjatu.

Kauge, kuid hele täht Deeneb. Eesti rahvaastronoomiast aga tuntud kui Küünlakuu Täht.

Kukalt kratsima paneb just see, et veebruarikuus on nii Luik kui Deeneb aasta lõikes just kõige kehvemini öösiti näha. Teleskoobis kauni kahevärvilise kaksiktähena vaadeldav Albireo (beeta Cyg) Luige lõunapoolsest äärest läheb üldse kesköötundideks looja. Ka jaanuaris lühitutvustatud sümbiootiline kaksiktäht CH Cygni Luigest on enne 2012. aastat olnud isikliku praktika järgi just sellises asendis, et selle vaatlusi ei saanud just eriti mugavalt läbi viia ei õhtuti ega hommikuti, samuti ka keskööl. Asendid on praegugi muidugi endised, aga mugavused on kasvanud.

Kujuteldavast astronoomilisest vaatlusest

Tõravere suur teleskoop on juba viimased 11 aastat olnud varustatud varasemast palju enam arvutijuhitava automaatikaga, mis ei karda hunti ega tonti, kui ta just mingil hetkel kuidagi rikkis pole. Teisisõnu: vaatleja astronoom ei pea enamjaolt enam väga hämaras teleskoobiruumis mööda redeleid kõrgele ronima ja poolenisti mälu järgi vajalikke nuppe vajalikul hulgal vajutama ja kruvisid vajalikus suunas kruttima, samuti piisavalt selga sirutama või just hoopiski kuidagi kägaras olema, et oma silma abi kasutades vaadeldav objekt kõigepealt üldse peateleskoobi vaatevälja saada ja seal ka veel täpselt õigesse asukohta rihtida.

Varem oli sageli vaja ka okulaaride juurde üha tagasi ronida ja asi üle kontrollida. Kui kellamehhanism kippus viltu käima ja seda tuli (ikka muidugi ootamatult) päris tihti ette, pidi praktiliselt kogu ekspositsiooniaja ka silmaga läbi teleskoobi vaatama ja sama ajal ühes käes kogu aeg juhtpulti hoidma.

Enne 1990-ndaid oli öösiti lisaks vaatlejale tornis ametis ka valvemehaanik, kes sättis õhtul teleskoobi töökorda ning sulges vaatluse lõppedes teleskoobi ja torni ning oli vajadusel vaatlejale kohe abiks. 1990-ndatel ja sealt edasi rahalised eelarved seda luksust enam ei võimaldanud. Sellest hoolimata on teleskoobimehaanikud edaspidigi olnud ikkagi alati nõus vaatleja mureliku helistamise peale vajadusel ka öösel kodust kohale tulema.

1999. aastast 2006. aastani tuli seoses sellel ajal kasutusel olnud CCD-kaameraga Orbis jännata täiendavalt veel jahutusseadmeks kasutatava vedela lämmastikuga, mida tuli piimanõudega sarnanevatesse püttidesse kuskilt Tartu kandist regulaarselt juurde vedada. Vaatluse ettevalmistusel ja ka vaatluse käigus tuli see „vaatlusõli” mehaanikute poolt teravmeelselt konstrueeritud lehtrite abil vastuvõtja sisemusse valada, loomulikult ainult õige ava kaudu õigesse kohta muidugi. Sissejuhatuseks kulus umbes 3 kannutäit, väga sooja suvepäeva soojuse järel ehk pisut neljandastki. Edaspidisel lisa valamisel oli korraga vaja umbes poolteist kuni kaks kannutäit; täpse koguse vajadus ja millal seda valada tuli, tekkis ajapikku kogemuslikult, „tunde järgi”. Hooga liialt valada ei saanud, siis hakkas lämmastik „üle keema” ja see oli ebasoovitav. Kui aga anum juba peaaegu tühi oli, hakkas käsiloleva ekspositsiooni sisse kiirelt müra tulema ja antud töö läks untsu. Õnneks hakkas ka kaamera ise enne lausa tühjaks saamist endast teatud viisil märku andma.

„Lämmastikuajastu” alguses, 1999. aastal, liikus ringi mõte koguni ülikooli füüsikahoone keldris kasutult seisma jäänud vedela lämmastiku masin Tõraverre nihverdada, kuid see plaan maeti kiiresti maha. Seda enam, et uus järjekordne CCD kaamera Andor lämmastikjahutust enam ei vajanud (nagu seda ei vajanud ka Orbisele eelnenud kaamerad ST-6 ja HPC). Nüüd tuli mängu elektrodünaamikast tuntud Peltier’ jahutusefekt. Eks neid kaameraid tuleb endist viisi aeg-ajalt uuematega asendada.

Nüüd juba tükk aega, alates 2012. aasta algusest, toob mitmest arvutist koosnev armaada kõik vajalikud vaatepildid abiruumi soojade seinte vahele ja ka teleskoopi liigutatakse sealtsamast. Teleskoobiruumi vaatlemise ajal üldse mitte pilku heita muidugi ka ei saa. Midagi tuleb sealgi siiski ka teha. Kes soovib ja oskab, võib kasvõi vahepeal vaadelda ka endisel, varasemal viisil, kuigi objektiivselt võttes on selline tegevus ehk juba kilplaslik, kuid samas see aitab unega võidelda. Nojah, seda lämmastikujanti enam ikkagi teha ei saa.

Näiteks just need veebruarihommikused CH Cygni vaatlused olid ühed sellised, mille puhul oli eelkirjeldatud tüütuid ronimistrikke vaja sooritada, selleks see „näidisprotsess” sai ka ära toodud. Mõnegi teise tähe puhul oli aeg-ajalt sama lugu.

Muidugi leidub ka mitmeid tähtede ja teleskoobi vastastikuseid asendeid, kus kogu see vaatlustehniline tegevus oli teostatav väga mugavas asendist, lihtsalt tugeva põranda peal seistes. Kui siis kellamehhanism ka korras oli, võis üsna palju vaatlusajast ka lihtsalt uut ekspositsiooni või teise tähe vaatlust ette valmistades niisama vilistada või ka lihtsalt ringi käia, mitte aga eriti kaugele (sest mine sa töötavaid masinaid tea), võis sangpommi tõsta (ka see oli tornis vahepeal olemas) või lihtsalt tähistaevast imetleda või üldse mitte midagi teha (inimlik loomulik laiskus eelistab muidugi just seda) ja lihtsalt teatud aja oodata. Magama jäämist tuli vältida – selleks leidis iga vaatleja ise omi viise, kohati päris originaalseid.

Aga ikkagi – Küünlapäeva Täht?

Küsimus üle-eelmises punktis Deenebi kohta jäi aga püsti, täiesti kõrvale sai kaldutud. Antud tähe kõige viletsam vaatluskuu on just veebruar, küünlakuu. Deeneb seikleb siis enda jaoks just kõige madalamas piirkonnas, kuskil põhjakaares. Tõsi, vastu hommikut, on Deeneb kirdesuunalt juba uuesti kõrgemal. Kuid veel kõrgemale kerkib hommikuks Deenebist heledam Veega, mis enne keskööd samuti madalas põhjakaares asub.

Jääb üle arvata, et eestlased olid Deenebi suhtes tähelepanelikud ja viisakad. Täht on küll loojumatu, kuid jämedalt hinnates just veebruarikuu keskööl oma madalaimas asendis. Sedagi võis kunagi miskipärast pidada märgiliseks sündmuseks. Eks siis veebruar ole Deenebi jaoks kuu, millele järgnevatel kuudel see täht hakkab üha suuremal osal ööst üha kõrgemal paistma (hommikutaevas), seega omal moel on veebruar Deenebi tagasipöördumise kuu. Nii et miks ka mitte – Küünlakuu Täht. Teatud salapära aga ikkagi jääb.

Orion

Orion “ametlikus vormis”. Tähtedest tuleb Riigel eesti keeles siiski 2 “i”-ga kirjutada.

Siirdume veebruarikuu õhtusesse lõunakaarde, Orioni tähtkuju uurima. Tähtkuju on seda väärt. Veebruarikuu õhtutaevas oleks ilma Orionita oluliselt viletsam.

Kreeka mütoloogias oli Orion võimas jahimees. Eesti mütoloogia nägi siin küll hoopis muud, talumehe „käsirelvi”: Kooti ja Reha.

Kui vaatame taevasse, siis Orioni vasakpoolne ja heledam kujuteldav õlga kujutab täht Betelgeuse, mis on jällegi üks punastav täht, nagu neid taevas päris mitu tükki on. Parempoolne ja tuhmim õlg aga on omakorda Bellatrix. Selle tähega on omad jamad. Tähtede algsed, enamasti araabiakeelsed nimetuseed on sageli tõlgitud ja siis uuesti kuhugi tõlgitud jne. Moonutused, mis seejuures võivad tekkida, on sagedased. Araabia keeles (kirjapilti toomata) olevat olnud algselt selle tähe nimi „Möirgav vallutaja”. Mitte just hea tõlkimise järel tekkis siis kuidagi Bellatrix ehk „Naissõdalane”. Oh seda pahameelt, kui kunagi ammu sai mingile huviliste grupile ülearuselt veel juurde öeldud, et ega neil kahel nimetusel sisulist vahet ju polegi. Alles siis märkasin, et see grupp koosneski naisterahvastest… Nojah… Õnneks oli see seltskond vähem kui kümneliikmeline…

Orioni pead tähistab nõrk täheke, mis silmi kissitades oleks nagu mitmest osast koosnev. Õige, nii ongi. („Õige, härra inspektor. Uwe Sievers. Poksija. Euroopa ekstšempion. Raskekaalus. Nüüd vanemsanitar Les Cerisiers sanatooriumis”. Kui 2 kuu eest soovitatud „Füüsikud” on hoolega ära vaadatud, peaks see katkend tuttav ette tulema.)

Aga tõepoolest. Orioni kujuteldavas peas paistab tõepoolest tegelikult mitte 1, vaid 3 tähte. Kokku tuntud kui Meissa. Aga ka nimetus Heka pole võõras.

Orioni tähtkuju loomulikumas vormis. Pildi paremale äärde mahub ka osa Orioni kilbist.

Liigume allapoole ja kohtume kuulsa Orioni vööga. Kolmeliikmeline sirge rivi, paremalt vasakule: Mintaka, Alnilam, Alnitak (justkui 3 poisist koosnev ühendkoor ikka neist „Füüsikutest”: „Tere päevast, preili doktor!”) Tähepoisid on siin tõesti kopsakad: sinakad, ülimalt kuumad ja massivsed, 2 äärmist asuvad koguni O-spektriklassis. Suurt rohkem palja silmaga hästi nähtavaid O-tähti taevas polegi.

Kui teleskoop algselt Alnitakile suunata, saab selle lähedusest jäädvustada pildi heledast gaasudust ja tumedast tolmudust selle taustal. Gaasudu on punakat värvi, kuna seda valgustab ikka seesama Alnitak. Miks mitte sinine? Sellepärast, et see ei ole peegeldusudu, vaid kiirgusudu. Keskkond neelab kõigepealt kuuma tähe kiirgust, töötleb seda ümber ja kiirgab siis uuesti, aga juba märksa pikema lainepikkusega, osa energiat kiirguseks tagasi ei muutu.

Udu asub nimelt kuuma tähte ümbritseva nn Strömgreni sfääri sees. Kusjuures see piirkond ei tarvitse üldse sfääri ehk ringi kujuline olla. Selles piirkonnas üldiselt gaas ioniseeritakse (kuuma tähe UV-kiirgus lööb aatomist elektroni minema.) Kui siis elektron uuesti julgeb aatomisse „nina näidata”, hüppab ta aralt energiatasemeid pidi allapoole. Suhteliselt soodsaks astumiseks sel teel jääb eel-eelviimaselt tasemelt eelviimasele langemine (Balmeri H-alfa joon). See annabki udukogu punase värvi. Samal ajal ioniseeritakse muidugi uusi ja uusi udukogu vesiniku aatomeid, sest tähel kiirgust jätkub. Piirkond, kui kaugele HII, ioniseeritud vesiniku ala ulatub, oleneb tsentraaltähe kuumusest, aga ka udukeskkonna tihedusest, suunast samuti.

Punase udu taustal jääb pildile ka teistsuguse keemilise koostisega tume tolmuudu nimega Hobusepea. Teleskoobis, kus pole spetsiaalseid värvifiltreid, on selle otsene silmaga vaatlus siiski raskendatud, sest kiirgusudu pole ka just eriti hele ja kontrastne. Kui kasutada ühe Eesti nurga murdekeelt, siis: võiks siin öelda nii: „Äga paertsel ajal pannasse nende vaatmise massinate külge ju igate moodi vigurissi juure…”

Suur Orioni udukogu M42. Näivalt justkui eraldi jääv, suurt lindu meenutava udukogu “pead” moodustav osa on eraldi nimetusega M43.

Edasi Orioni uurides võib kujutleda, et Orioni vööst allapoole lähtub mõõk. Mõõga juures on kujutlusvõimet vööga võrreldes rohkem vaja. Mõõka moodustavad tähed pole ka nii heledad, ometi paistab keskmine neist kuidagi udune. Binokliga vaadates on udu juba hästi näha. Kui võtta (suurem) teleskoop, näeme pilti veel mastaapsemalt. See on kuulus Orioni Udu, Messier’ kataloogis number 42. Näha on ka kosmilises ajaskaalas küllaltki uhiuus, 6. tähest kogumik, nagu linnumunad pesas. Täheparveke koos uduga kokku siis annavadki lihtsalt silmaga vaadates selle uduse tähe illusiooni.

Kui hoolega teleskoobis vaadata, siis tundub üks osa Orioni udust kuidagi eraldi olevat. See on siis omaette nimetusega M43. Messsier’ tabel muide on leidnud Orioni tähtkujust ühe liikme veel, taaskord difuusse udukogu, M78. Selle leiame teleskoobiga siis, kui jällegi just Alnitakist, vasakpoolsest vöötähest lähtudes, teleskoopi Betelgeuse suunas aeglaselt nihutada.

Udukogu M43 eraldi.

Udusid on Orioni taustal veel mitmeid teisigi, väga „udune” tähtkuju tegelikult. Nt on udukogu ka nt „mõõgas” oleva teise tähe, nüü Ori ümber. Ärme aga unustame, et Orioni läbib Linnutee, Orioni suunda projekteerub isegi üks selle spiraalharudest; see peaks aitama asjast aru saada.

Vasakpoolse jalana (ida pool) pastab Orionis täht Saiph, heledamat ja läänepoolsemat aga tuntakse Riigelina. Riigel on üldse tähtkuju heledaim täht.Riigel on jällegi üks kuum, sinakas täht, mis on lisaks ka ülihiiu staatuses. Sellised tähed on ka peajada sinistest tähtedest suuremad, kuid üldse mitte nii suured kui punased ülihiiud, näiteks Betelgeuse. Termin „ülihiid” tähendabki ennekõike tähe suurt heledust.

Orioni läänepoolses küljes (paremalt) on leitav ka Orioni kilp. Kahjuks on siin tähed suhteliselt tuhmid, kuid hoolega vaadates on kilpi moodustav poolkaar siiski vaadeldav. Juuresolevatest joonistest ühel on osa kilbist siiski näha.

Vist sai Orion lühidalt üle vaadatud. Mis siis muud kui soojalt riidesse ja õue! Vajadusel tasub kaasa võtta tähekaart ja hõõglambi iseloomuga valgust kiirgav tuhmipoolne lambike selle uurimiseks. Arvutiekraan ja nutitelefon pigem ei kõlba, need mõjuvad silmale pimestavalt. Tähistaevas nõuab enda uurimiseks aga pimedaga harjunud silma.

Lõpetame sellega sedapuhku veebruarikuu jutud.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Planeetide nähtavuse osas on seis eelmise kuuga võrreldes ühe planeedi võrra vaesem – Saturni pole näha. Ka Merkuur ei paista.

Jupiteri vaatlusaeg on õhtuti edela-läänekaares Kalade ja Vaala tähtkujudes. Jupiter paistab kõigist päris-tähtedest heledamana.

Veenus ja Jupiter 7. veebruari õhtul. Veenus on Veevalajas ning Jupiter, kuigi pildilt see ei pasta, asub Vaala tähtkujus.

Veenus ja Jupiter 28. veebruaril. Nüüd on mõlemad neist Kalade tähtkujus.

Veenus on veelgi heledam „täht” kui Jupiter, paistes samuti õhtuti ehataevas. Kuu teises pooles asuvad need 2 „supertähte” lähestikku, kusjuures mida kuu lõpu poole, seda lähemale Veenus Jupiterile liigub (paremalt ja altpoolt). Kui veebruarikuu hakkab läbi saama, lahutab neid praktiliselt vaid täiskuu läbimõõt, kuigi veidike enam. Veenus vaatlusaeg seejuures pikeneb (2.5 tunnilt 3 tunnile pärast Päikese loojumist), Jupiteril aga lüheneb (vastavalt 4.5 tunnilt 3 tunnile). 22. veebruari õhtul särab Veenuse ja Jupiteri vahel noore Kuu sirp.

15. veebruaril, päeval poole kolme paiku, möödub Veenus Neptuunist vaid 47 kaaresekundi kauguselt. Kui see juhtuks pimedal ajal ja heledused oleksid võrreldavad, siis palja silmaga vaadates sulaksid kaks planeeti „üheks täheks” kokku. Väga harvaesinev vaatepilt, mis jääb ka sedapuhku nägemata. Juba väikeses teleskoobis ja binoklis näeb Veenust päevasel ajal hästi (heledus -4 tähesuurust), kuid Neptuuni kindlasti päeval mitte kuidagi ei näe (heledus +8 tähesuurust). Palja silmaga pole mingit lootust Neptuuni ööselgi näha.

Kella 18 paiku võiks teleskoobiga ka Neptuuni leida. Siis on planeetide vahekaugus 10 kaareminutini kasvanud, kuid lähestikune seis on seegi. Kell 19 on nurkkaugus kasvanud ligi 14 kaareminutini.

Veenus on kuu algul Veevalajas, edaspidi aga Kalades ja Vaalas, siis jälle Kalades.

Marss on kõige pikemalt vaadeldav, samuti õhtupoole ööd, asudes kõrgel lõunakaares Sõnni tähtkujus. Marss loojub alles vastu hommikut, 3 tundi enne Päikese tõusu. Heledus on Marsil kahest ülejäänud planeedist aga madalam; Siiriuse (õhtuti madalas lõunakaares) heleduse vastu Marss oma heledusega samuti ei saa.

http://www.astronoomia.ee/maaramata/12081/veebruaritaevas-2023-1-osa-3/

Taevakuusnurk, Betelgeuse ja Marss veebruariõhtuil

See-eest punastab Marss võidu Aldebaraniga (veidi Marsist tuhmim), samuti Sõnni tähtkujust. Kuu on Marsi lähedal 27. ja 28. veebruari õhtutel: neist esimesel õhtul on Marss Kuust vasakul, teisel õhtul aga paremal pool.

Komeet C/2022 E3 (ZTF)

Osa komeedi C/2022 E3 (ZTF) orbiidist. Raske hinnata, kas kogu orbiit on väga piklik ellips või parabool.

Sedapuhku on põhjust rääkida ka ühe komeedi, C/2022 E3 (ZTF) vaatlusvõimalustest. Vaadeldavuse piiril on see udune sabatäht olnud juba jaanuari lõpus, heleduse maksimumi, 5.4 tähesuurust, ennustatakse 1. veebruariks. Sel päeval asub komeet Maale lähimas asendis (perigees).

Komeedi C/2022 E3 (ZTF) lähim asend maale 1. veebruaril 2023. aastal (42.5 miljonit km). Joonisel asub komeet siis Maale suunatud joone pikendusel.

Nähtavuses on siiski „agasid”. Kõigepealt, isegi tuhmid komeedid pole eriti konkreetsete ruumiliste heleduspiiridega, seega hajuvad heledusnäitajad mõneti laiali ning see vähendab leidmise/nägemise teravust. Teisalt ei ole komeetide heledused täpselt ennustatavad. Paremal juhul võib heledus suureneda ja seda mõnikord päris ootamatult, kui komeedi tuumast plahvatab välja suurem hulk materjali, see suurendab ka heledust. Üldiselt aga väheneb komeedi C/2022 E3 (ZTF) heledus veebruarikuu edenedes üha madalamate väärtuste suunas (tähesuuruse arvuline number selle käigus seevastu kasvab).

Komeet C/2022 E3 avastati vähem kui aasta tagasi, 2. märtsil 2022 Palomari Observatooriumis Lõuna-Californias 17.3 tähesuuruse heledusega objektina. Esialgu pakuti, et avastatud on uus asteroid, kuid edasised vaatlused näitasid ka nõrga uduse ümbrise olemasolu. Seega oli avatatud hoopis uus komeet.

Komeedi orbiiti võib ka vastavate abijoonte abil kujutada.

Avastamise ajal asus komeet C/2022 E3 (ZTF) Jupiteri orbiidist veidi Päikesele lähemal, kuid komeedi lähenemine Päikesele jätkus. Periheelis oli komeet 12. jaanuaril (166.4 miljonit kilomeetrit).

Maale aga komeet alles läheneb. Olles esialgu ka veel Päikesele päris lähedal, saavutab C/2022 E3 (ZTF) oma maksimaalse heleduse 1. veebruaril, kui komeet on Maale lähimas asendis (42.5 miljonit kilomeetrit).

Komeedi vaadeldavus Eestis

Komeet C/2022 E3 (ZTF) muudab oma asukohta tähistaeva taustal päris kiiresti.

1. veebruaril asub komeet leitavuse mõttes väga tuhmide tähtedega taevaalas, Kaelkirjaku tähtkujus. Komeedi asukohta 1. veebruari õhtul aitab leida ka kujuteldava joone pikendus Suure Vankri kahe rattatähe vahel. Konkreetsemalt: võttes diagonaali Phecda (gamma UMa) – Dubhe (alfa UMa) ligikaudsel suunal 27 ja pool kraadi edasi. Võrdluseks: Phceda ja Dubhe vaheline nurkkaugus on umbes 10 ja pool kraadi.

Aga pannes lootuse sellele, et komeet on paljale silmale eristatav ja samuti kõrges asendis, siis peaks komeedi leidmine ehk lihtsam olema kui siin sai räägitud.

Lähtestades vaatleja asukoha Tartusse, siis kella 21.50 paiku 1. veebruari õhtul paikneb komeet kõige kõrgemal kohal taevas, asudes seniidist ehk lagipunktist umbes 12 kraadi madalamal (põhjasuunas), Põhjanaelast aga ligi 19 kraadi kõrgemal.

Meenutame ka, kuidas Põhjanaela leida. Vaate Põhjanaela ja seega ka põhjasuuna poole paneb taevavõlvil paika Suur Vanker oma teise tähtedevahelise kujuteldava joonega, Merak (beeta Uma) – Dubhe (alfa Uma) suunalise mõttelise liikumise pikendusega. Vastavad nurkkaugused on 5 ja pool Meraki ja Dubhe vahel ning 29 kraadi jääb Dubhe ja Põhjanaela vahele. Õhtuti asub veebruaris Suur Vanker kirdetaevas, rattad kõrgemal, aisatähed madalamal, hommikutaevas on Suur Vanker seniiti kerkinud.

Kuna komeet pole punktallikas, siis arvestame asukohana tema tuuma masskeskme koordinaate. Enam-vähem langeb masskese kokku ka geomeetrilise keskmega.

Päev hiljem, 2. veebruaril, 21.15 paiku, lahutab komeeti C/2022 E3 (ZTF) seniidist vaid 6 ja pool kraadi! Tallinna lähistel on komeedi tuum taevasfääri lagipunktist vaid ligemale 5 kraadi kaugusel.

Komeedi C/2022 E3 (ZTF) orbiidi ja ekliptika lõigud tähistaeva taustal

3. veebruar kell 20.53. lahutab Tartust vaadates komeedi tuuma keset seniidist vaid 11 kaareminutit, alla poole täiskuu läbimõõdust! Nüüd võime küll öelda, et komeet on praktiliselt seniidis! Komeedi heledust eeldatakse hakkama langema, seega 3. veebruari õhtu jaoks pakutakse see olema 5.5 tähesuurust. Kes näeb objekti (veel) palja silmaga, kes mingi kergelt suurendava abivahendiga.

Kuressaares jõuab komeet 3. veebruaril seniiti umbes veerand tundi hiljem. Komeedi omaliikumise tõttu on siin minimaalne seniitkaugus Tartuga võrreldes „kolossaalselt suur”: 47 kaareminutit (poolteist täiskuu läbimõõtu)!

Tallinnas asub komeedi tuuma keskpunkt samuti peaaegu seniidis, 22 kaareminuti kaugusel, kuid teisel pool, lõunasuunas.

Kokkuvõttes võime üldistada, et 3. veebruari hilisõhtul kuskil kella 20.45 ja 21.15 vahel asub komeet Eestist vaadates seniidis! Komeedi palja silmaga leidmiseks piisavale heledusele lootes saaks siis seda vaadelda isegi oma töö lõpetamisega hilja peale jäänud korstnapühkija, kelle pea alumisel korrusel asuvast korstna tahmaluugist vabalt läbi mahub!

4. veebruaril poole 9 paiku õhtul on komeet Tartu seniidile lähimas asendis, aga juba 5 kraadi eemal, Tallinnas enamgi. Selleks ajaks on komeet juba Kaelkirjakust Veomehe tähtkujju jõudnud. Edaspidistel öödel jääb komeedi maksimaalne kaugus seniidist üha kaugemale ja kaugemale.

5/6 veebruari ööl kell 3 möödub komeedi tuum Kapellast 1.5 kraadi ida poolt, kuid komeedi (mitte just hele) ioonsaba peaks kulgema üle Kapella! Hinnatav komeedi heledus peaks nüüd olema 5.7 tähesuurust. Arvatavasti peab nüüd ja edaspidi juba ainult suurendavatele optikariistadele lootma jääma. Kui just heledus ei osutu suuremaks…

6/7. veebruari ööl kella 4 paiku sisuliselt ühtib komeet C/2022 E3 tähega Haedi (tseeta Aur), mis on teatud lähiskaksiktähtede klassi prototüüp. Teleskoobis paraku see täht komponentideks ikkagi ei eraldu. Komeedi oodatav heledus on 5.9 tähesuurust.

8/9. veebruaril ööl kesköö paiku möödub komeedi tuuma keskpunkt veel ühest Veomehe tähest Hassaleh (ioota Aur 40 kaareminuti kauguselt. See tähendab, et peaaegu langevad need kaks objekti kokku, seda enam, et komeedi saba on nüüdki naabruses olevast tähest üle suunatud. Komeedi heledus peaks nüüd olema 6,1 tähesuurust.

Hassaleh’ puhul väärib ehk märkimist, kuna Eesti rahvaastronoomias on naabertähtkuju Sõnni nimetatud Suureks Odaks, samuti Vibuks, nii et Vibu juhul võetakse Hassaleh teist vibu äärt moodustavaks täheks. Samuti käsitletakse mõnikord seda tähte kui Sõnni ülemise sarve otsa.

Ööl vastu 10. veebruari jõuab üha nõrgenev komeet Sõnni tähtkujju, lähenedes Marsile ja muutudes kella 6 paiku esmakordselt veebruarikuus Eestis tõusvaks ja loojuvaks objektiks.

11. veebruari õhtul asub komeet Marsist 1 kraadi kauguselt kagu pool (Marsist allpool vasakul). Heledus on siis 6.5 tähesuurust. Võrdluseks: eelmisel õhtul 10. veebruaril, on Marsi ja komeedi vahekaugus umbes 2 ja pool kraadi (komeet on ülal vasakul) ja 12. veebruari õhtul on nad juba teine teisel pool 3 ja poole kraadi kaugusel (komeet on Marsist allpool). Nüüd juba muidugi päris mitmenda ööd järjest (aga võib-olla ka kohe kuu algusest vaatamata heleduse maksimumile) peab kasutama binoklit või teleskoopi.

Ööl vastu 15-ndat veebruari asub komeet Aldebaranist 1.5 krtaadi kaugusel (eeldatav heledus 7.1 tähesuurust).

20. veebruaril on sabatäht endiselt Sõnni tähtkujus, Aldebaranist lõuna poole liikunud komeedi heledus 7.8 tähesuurust.

Kuu lõpus, 28. veebruari õhtuks on endiselt Sõnnis, üha aeglasemalt lõuna poole liikuva komeedi eeldatav heledus 8.6 tähesuurust.

AGA: Komeedi parimad vaatlustingimused kuu algul langevad kahjuks kokku Kuu täisfaasi lähedal oleva perioodiaga. Kuigi Kuu peale 7-ndat veebruari hakkab õhtutaevast kiiresti kaduma ja samuti faas vähenema, siis ka komeedi niigi napp heledus on samuti languses ja kokkuvõttes tundub kahjuks, et ilma binoklit või teleskoopi kasutamata me komeeti C/2022 E3 vaadeldes ühelgi ööl ei pääse!

Edaspidi siirdub komeet Eriidanuse tähtkujju, liikumine üha aeglustub ja helduse langus jätkub.

Milline on komeedi C/2022 E3 (ZTF) periood?

Esialgsel perioodi hinnangul saadi tulemuseks, et komeedil orbiit on väga pikergune ellips, varem oli komeet periheelis ja võis seega Maalt näha olla 50 000 viimati aastat tagasi. Edaspidine hinnang on aga pakkunud suisa paraboolset orbiiti, seega ei pruugi komeet C/2022 E3 (ZTF) varem Päikese läheduses käinud olla ja ei pruugi ka tagas tulla. Loodetavasti suudavad edasised vaatlused komeedi orbiiti täpsustada.

Üks seni paremaid ülesvõtteid komeedist C/2022 E3 (ZTF). Komeedi pea “rohetab” molekulaarse süsiniku ja tsüanogeeni molekulide mõjul.

Palja silmaga seda arvatavasti ei erista, kuid piltidel tuleb välja komeedi roheline „pea”. See tuleb molekulaarse süsiniku C2 ja tsüanogeeni (CN)2 molekulidest.

Päikesest ka

Päike käib veebruaris juba kõrgemat rada kui jaanuaris. 16-ndal siirdub Päike Kaljukitse tähtkujust Veevalaja tähtkujju. Veebruaris võib mõnel aasta ette tulla ka nn “märtsiilma” – päeval sula, öösel külm. Väga tihti seda siiski ei juhtu: kui veebruari ka satub selget kõrgrõhkkonnailma, siis üldjuhul tähendab see külmakraade nii päeval kui öösel.

Kuu faasid.

• Täiskuu 5-ndal kell 20.29
• Viimane veerand 13-ndal kell 18.01
• Noorkuu 20-ndal kell 9.06
• Esimene veerand 27-ndal kell 10.06

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.

Juuni on esimene suvekuu, kuid näiteks juuliga võrreldes võivad ilmad veel olla suhteliselt ebastabiilsed. Seda muidugi mitte igal aastal. Nagu me teame, on Eesti ilmastik väga mitmekesine.
Viimasel paaril aastakümnel on olnud sagedasti nii, et juuni on suhteliselt jahe ja/või vihmane, suvine soe saabub tihti alles juulis, küllalt sageli ka isegi augustis. Mõnikümmend aastat tagasi (nt. 1970-ndail) oli tendents vastupidine: juuni oli sageli ainus tõeliselt soe ja päikeseline suvekuu; juba jaanipäeva paiku (kui viimasel ajal tihti alles suve ootame) pöördus ilm mõnikord jahedaks ja vihmaseks ning ,,korralik suvi” oligi lõppenud. Mida toob kokkuvõttes tänavune juuni, seda peame lihtsalt ootama, sest juba üle 5 päeva pole erilist mõtet ilmaennustusi teha. See paratamatus on muide aastaringne.
Kui lubada veidi füüsikat, siis Maa atmosfäär ei ole suletud süsteem ning juba see asjaolu teeb tema seisu detailse tulevikukirjelduse seda raskemaks, mida kaugemale tulevikku püüda ennustusi teha.

Tähistaeva kirjeldamine on ideeliselt ehk mõneti lihtsam. Siin tuleb toetuda taevamehaanika seadustele (loodetavasti mäletavad lugejad midagi Newtoni seadustest ja ülemaailmsest gravitatsiooniseadusest). Detailidesse laskudes on muidugi siingi väga palju keerulist ja peaaegu lahendamatut (nt kasvõi kolme keha probleem), kuid üldiselt on paljud ülesanded täpselt lahendatavad oluliselt pikema aja peale.

Valgete ööde põhjuseks on asjaolu, et öistel tundidel, kui Päike ei paista, ei vaju ta eriti palju allapoole silmapiiri. Kui Päike juuniõhtutel loojub (Eesti laiuskraadilt vaadates ligikaudu loodesse), jääb temast maha tavapärane ehakuma, mis on kollakaspunase tooniga; olenevalt atmosfääri läbipaistvusest kas pigem punakas (sogasem juhtum) või kollakam (läbipaistvam juhtum).

Enamuse aastast (pimedate ööde aegu, siis loojub Päike läände-edelasse) toimub protsess edasi nii: ehakuma aina nõrgeneb ja selle ulatus väheneb, taevavõlvile ilmuvad algul heledamad, seejärel tuhmimad tähed. Viimaks jääb ehakumast järele vaid nõrgapoolne värvitu kuma madalas loojangutaevas, mis samuti peatselt kustub ja pime öö ongi saabunud. Hommikul tekib idakaares koidukuma, kõik eelkirjeldatud nähtused toimuvad vastupidises suunas, kuni Päike tõuseb ja taevas võtab päevase, sinise tooni.

Kõik mainitud värvidega valgused on päikese poolt kiiratud. Kuid Maad ümbritseva atmosfääri üheks omaduseks on valguse hajutamine sõltuvast värvusest ehk teisisõnu lainepikkusest või siis sagedusest. Mida lühema lainepikkusega ehk mida sinisem valgus on, seda tugevamini ta Maa õhkkonnas hajub. See ongi selge päevase taeva sinise värvuse põhjuseks.

Mingil määral, kuid vähem, hajuvad ka teist värvi kiirguse liigid, jäädes siiski kõige enam sealtkandist kiirgama, kus Päike otse paistab. Seetõttu ongi päeviti taevas Päikese lähiümbruse värv vähem sinise ja rohkem valgema tooniga (ning suurema intensiivsusega), sest päris valge valgus koosneb kõigist värvilistest valgustest.

Kui Päike on allpool silmapiiri, kuid mitte väga ,,sügaval”, jõuabki hajunud päikesekiirgusena Päikese tõusu/loojangu kandis mitte enam sinisena, vaid pikemalainelisema kiirgusena. Sinine valgus hajub silmapiiri all liialt paljudesse suundadesse laiali…

Pöördume tagasi juunikuu öödesse. Antud juhul on jah siis lugu nii, et Päike ei ,,vajugi” eriti sügavale silmapiirist allapoole. Päikese suunda reedab kogu lühikese öö ehakuma (see valgustab, nagu vaatluskogemustest teame, mingil määral kogu taevast), mis ,,purjetab” aegapidi vasakult paremale ehk siis loodest üle põhjakaare kirdesse. Peale kohalikku keskööd, kui Päikese asimuut vastab täpselt põhjasuunale, peaks ehakuma koidukumaks nimetama hakata. Edaspidi hakkab valge öö veelgi valgenema; peatselt tõuseb ligikaudu kirdesuunast Päikese ketas nähtavale ja algab uus päev.
Kirjeldatuga seostuvad ilusad rahvalikud lood Koidu ja Hämariku kohtumisest…

Kas heledavõitu öötaevas midagi näha ka on? On ikka. Heledamad tähed on vaadeldavad igal ööl. Mingiks orientiiriks võiks võtta suhteliselt kõrgel (hommikupoole madalamal) loodetaevas asuva Suure Vankri tähtkuju, mille liikmed (nagu ka Põhjanael Väikeses Vankris) on ka suvise pööripäeva ööl nähtavad. Tuletame nüüd meelde, et põhjapoolne taevaala on valgete ööde aegu kõige heledam (mida madalamal, seda heledam). Kui pigem lõunasuunas ringi vaadata, siis näeme siin-seal tähti kuni kolmanda tähesuuuruseni. Täpne nägemispiir oleneb vaatlejast, kuid kuuenda, viienda ja neljanda (vähemalt enamuses) ning põhjakaares ka paljud kolmanda, madalamal teisegi tähesuuruse tähed on taevast ,,kadunud”. Kuid just selliste, suurema tähesuuruse arvväärtusega ehk tuhmimate tähtede hulk on taevavõlvil tugevas ülekaalus ja nende näival puudumisel jääbki mulje, et ,,tähti nagu eriti ei polegi”. Nähtamatu on muidugi ka Linnutee.

Kuna puuduvad pimeda taeva orientiirid, siis harjumuspäraseid tähtkujusid me reeglina juuniöödel ei näe. Kuu algul leiame õhtuti kõrgel lõunataevas oranzika Arktuuruse, Eesti laiuskraadil heleduselt teise tähe üleüldse. Madalas kagu-lõunataevas paistab punakas Antaares. Idakaares võib leida Suvekolmnurga: Veega (Eestis heleduselt kolmas täht), Deenebi ja Altairi. Põhjakaares, heledaima taeva taustal on leitav Kapella, Eestis heleduselt neljas täht. Madalas loodekaares on leitavad ka Polluks ning Kastor (mitte eriti silmapaistvatena). Suhteliselt madalas lõuna-edelataevas paistab Spiika ja lääne pool, veel veidi madalamal on näha Reegulus ja veel mõni Lõvi tähtkuju liige. Mõne hämarikutunni jooksul liiguvad kõik nähtavad tähed: idakaarest lõuna poole, lõuna poolt lääne poole ning lääne poolt üha madalamale, kuni loojuvad. Mitteloojuvad tähed (praktiliselt on nähtav seal vaid Kapella) siirduvad madalast põhjataevast omakorda kirdetaevasse.

Juuni lõpuosa õhtud (jaanipäeva aegu) on veidi nihkunud taevapildiga. Arktuurus asub päris kõrgel edela-läänetaevas, Suvekolmnurk asub märksa kõrgemal idataevas kui kuu alguses. Kastor ja Polluks on kadunud ehavalgusse. Napilt enne loojumist on näha veel Spiikat ja Reegulust.
Varati saabuvaks hommikuks on viimatinimetatud loojunud, Suvekolmnurk jõudnud meridiaani kanti. Arktuurus paikneb läänetaevas, mitteloojuv Kapella on aga pisut kõrgemal kirdetaevas kui õhtul.

Planeedid juunis.

Väga hästi on vaadeldav sedapuhku Jupiter, mis särab näivalt heledaima tähena taevas lühikese juuniöö õhtupoolsel osal, planeet asub Neitsi tähtkujus Spiikast paremal ja mõnevõrra kõrgemal. Ööl vastu 4. juunit oli Jupiteri kõrval Kuu.

Kogu öö näeme sedapuhku Saturni, mis on leitav madalas lõunataevas (<strong<Maokandja tähtkujus). 15. juunil on Saturnil vastasseis Päikesega. Väiksema heleduse ja ka madala asendi poolest taevas on Saturn siiski veidi raskemini leitav kui Jupiter. Kuu on Saturni lähedal ööl vastu 10. juunit.

Hommikuti näeme ka Veenust. Planeet tõuseb kuu algul 1 tund enne Päikest, kuu lõpus aga 2 tundi enne Päikest, seega vaatlustingimused paranevad. Planeet siirdub Kalade tähtkujust Jäära tähtkujju, sealt edasi Sõnni tähtkujju. 21. juuni hommikul on Veenuse lähedal vana Kuu sirp.

Kuu faasid.

• Esimene veerand 3.juunil,
• täiskuu 11.juunil,
• viimane veerand 19. juunil,
• kuuloomine 26. juunil.

Vaatleme ja pildistame Kuud.

Kogunemine AHHAA fuajees 15 minutit enne esimese vaatluse algust. Osalemine toimub elava järjekorra alusel.
Korraga pääseb katusele 20 inimest.
Vaatluste ajad on 18.00, 18.30 ja 19.30.

AHHAA tähevaatlused on tasuta.

NB! Vaatlused toimuvad ainult selge ilmaga.

Tõnu Viik

Johannes Kepleri elu ja töö. II osa

Kepleri töö pani aluse teoreeetilisele astronoomiale ja rajas tee
gravitatsiooniseaduse avastamisele. Aga ta andis panuse ka integraalarvutusse, kui
ta leidis meetodi pöördkehade ruumala leidmiseks. Kepleri uurimused optika alal,
nagu valguse murdumisseaduste uurimused, teleskoopide optiliste süsteemide teooria
loomine, sh refraktori optilise skeemi kirjeldamine, olid oluliseks sammuks optika
muutumisel tõeliseks teaduseks. Üksiti arvutas ta logaritmide tabeleid ja arendas
logaritmide teooriat.

Juunis võib tõesti juba nõuda suviseid temperatuure. Siiski pole juuni keskmine temperatuur aasta kõige kõrgem, sest veel võivad anda tunda kevadiselt jahedad õhumassid. Reeglina öökülmad juunikuu alguseks lõpevad, kuid esineb aastaid, kus neid esineb peaaegu juuni lõpuni.

Aastad ei ole üldse vennad – viimasel 10 -15 aastal on tihti juhtunud, et tõeline suvesoe saabub alles juuni lõpus või juulis, mõnikord alles augustis.
Samas võib tsiteerida 1982. aasta 1. juunil ilmunud ajalehte Rahva Hääl, kus kirjutati nii: „Üsna sageli juhtub, et juuni on meil ainus tõeliselt soe ja päikeseline suvekuu, juuli-august juba jahedad ja vihmased. Murrang toimub tihti jaanipäeva paiku“. Mainitud, 1982. aasta juuni sattus samuti märkimisväärne: 4 esimest päeva olid väga palavad, siis toimus järsk muutus ja edasi kestsid kuu lõpuni väga jahedad, sajused ja öökülmadega ilmad. Sellega on osaliselt võrreldav nt 2009. aasta juuni: 1 ja 2. juuni kuumusele järgnes pikk vihmane külmaperiood, kuid kuu viimased päevad olid taas kuumad.
Veel ühest küljest asjale vaadates on paljudel kindlasti meeles 1997., 1999., 2002. ja 2011. aasta väga soojad suved, juuni kaasa arvatud. Kokkuvõttes on ilmavariante „seinast seina“.

Juunis on ööd lühikesed ja valged. Seda, kui valge või pime selgel ööl parajasti on, määrab see, kui palju Päike silmapiirist allpool on. Kui Päike pole horisondist madalamal kui 6 kraadi, sellist olukorda tuntakse tsiviilse hämarikuna. Kuni 12 kraadi allpool silmapiiri asuv Päike tähendab nautilist hämarikku ning astronoomiline hämarik tähendab, et Päike on kuni 18 kraadi silmapiirist allpool. Suveperioodil esinevad Eestis astronoomiline ning nautiline valge öö. Tsiviilne hämarik omab meie maal siiski algust ja lõppu isegi suvisel pööripäeval. Termin „tsiviilne hämarik“ tähendab, et sel ajal on veel päris valge, väljas näeb ajada tavalisi argiasju. Nautiline hämarik osutub sellele, et silmapiir on veel eristatav (navigatsioon maiste märkide järgi on veel võimalik), kuigi on juba mõnevõrra pimedam. Astronoomilise hämariku korral on juba päris pime ja taevas tähine, ometi võib põhjakaares tabada nõrka kuma. Praktikas võib siiski märkida, et vastavad piirid ei ole järsud ning nt keskõine selgelt märgatav põhjavalgus on vaadeldav alles ligemale 9-10 päeva peale astronoomiliste valgete ööde algust.

Nii pikalt sai räägitud päevast ja hämarikust seetõttu, et päevad on ju juunikuus aasta pikimad ja ööd vastavalt aasta kõige lühemad.
Heledamad tähed saavad nähtavaks kusagil kella 23 ja 24 vahel, hämaraim aeg on umbes kesköö ja poole kolme vahel, seejärel läheb jälle aegamööda päris valgeks ja algab uus päev. Muuseas, kohalik kesköö Eestis on (suveaega arvestades) Tartus kell 1.13, Tallinnas kell 1.21, Kuressaares kell 1.30.

Kujutame mõttes ette juuni esimesi öid. Suhteliselt madalas lääne-loodetaevas ilmub kohe Päikese loojangu järel nähtavale Veenus, veidi hiljem ka Jupiter. Need 2 planeeti, kui nad paistavad, on alati igast kinnistähest ehk „päris“ tähest heledamad.
Peale kella 23 saab kõrgel lõunakaares nähtavaks Arktuurus, idakaares Veega ja temast madalamasl ja vasakul tuleb veidi hiljem nähtavale Deeneb. Madalamas idataevas paistab Altair. Madalas edelataevas paistab Spiika, põhjakaares Kapella. Madalas loodetaevas tulevad pisut hiljem nähtavale ka Kastor ja Polluks, neist vasemal asub Reegulus. Väga madalas kagutaevas leiame Antaarese, millest lääne pool (paremal) ja kõrgemal paistab kolmas planeet, Saturn.

Ootame veel. Aegamööda tuleb hämarust juurde. Peale kella 24 püüame loodetaevast leida Suure Vankri ja tema abiga Põhjanaela. Ega palju tuhmimad tähed nähtavale tulegi. Kirdetaevas võime püüda tabada Kassiopeia W-kujulist kontuuri.
Mõned tähed lisanduvad ka Luige ja Kotka tähtkujust, mujalt ka, nt. vasakul pool Saturni lähedal
näeme paari-kolme Skorpioni tähtkuju tähte.

Kella poole kolmeks on Suur Vanker madalamale vajunud, ka Arktuuurus on nüüd kõrgel läänetaevas (pisut madalamal kui õhtul), Veega on tõusnud omakorda veel kõrgemale, samuti Deeneb ja Altair. Kastor, Polluks, Reegulus ja Spiika on vastavalt juba loojunud või hakkavad parajasti loojuma. Lõuna-edelakaares näeme ikka veel Saturni ja Antaarest.

Vaatame sama asja jaanipäeva paiku. Õhtul on Veenus ja Jupiter madalamal kui kuu algul, samas on nad üksteisele lähenenud. Arktruurus paistab nüüd edelasuunalt ja Suvekolmnurk (Veega, Deeneb ja Altair) asub kõrgel kagutaevas. Spiika ja Reegulus on juba päris madalas läänetaevas, Kaksikute tähtkuju tähed pole enam vaadeldavad. Mõni tund hiljem, juba valgenedes, on Spiika ja Reegulus loojunud, samuti on Saturn ja Antaares juba loojunud. Suvekolmnurk on tõusnud kõrgele lõunakaarde.

Planeetidest.

Võtame planeetide nähtavuse kokku.
Veenus on vaadeldav õhtuti ehataevas, olles Kaksikute ja Vähi tähtkujudes, kuid vaatlusaeg järjekindlalt lüheneb.

Ka Vähi tähtkujus paiknev Jupiter vajub üha madalamale, kuid mida enam kuu lõpu poole, seda enam kaks planeeti üksteisele lähenevad. Kuu viimastel õhtutel paiknevad Veenus ja Jupiter kõrvuti madalas loodetaevas, loojudes tund ja 40 minutit peale Päikest. Kuu on nii Veenuse kui ka Jupiteri naabruses 20-nda juuni õhtul.

Saturn paikneb madalas lõunataevas Kaalude tähtkujus, on kuu algul vaadeldav kogu öö, kolmandas dekaadis hakkab üha varem loojuma. Kuu oli Saturni lähedal ööl vastu 2. juunit, samuti on Kuu Saturni naabruses 28-nda juuni õhtul.

Kuu faasid.

• Täiskuu 2-sel juunil,
• viimane veerand 9-ndal juunil,
• kuuloomine 16-ndal juunil,
• esimene veerand 24-ndal juunil.

IXV pärast edukat kosmoselendu. Pildi autor: ESA–Tommaso Javidi, 2015

Sel nädalal katsetas Euroopa Kosmoseagentuur oma eksperimentaalset kosmoselaeva IXV (Intermediate eXperimental Vehicle ehk Vahepealne Eksperimentaalsõiduk). Laev on viis meetrit pikk, 1,5 meetrit kõrge ja 2,2 meetrit lai ning kaalub vaid kaks tonni.

Kosmoselaev startis 11. veebruaril kanderaketi Vega pardal Euroopa Kosmoseagentuuri kosmodroomilt Kourou’st ja selle lend kestis 100 minutit. IXV missioon ei viinud seda võrreldes NASA Orioni kapsliga väga kaugele maapinnast, vaid 412 kilomeetri kõrgusele. Langevarjudega varustatud laev kukkus Vaiksesse ookeani, kust see üles korjati ning viiakse laboratooriumi, et uurida, kuidas laev lennule vastu pidas.

Euroopa Kosmoseagentuuri jaoks on tegemist uut tüüpi missiooniga, mis on aluseks mitmetele erinevatele missioonidele, sh ka mehitatud missioonid Euroopa oma kosmoselaevadel ja Rahvusvahelise Kosmosejaama teenindamine. Eesmärk on tagada ka Euroopa Kosmoseagentuurile autonoomne kosmose transpordi võimekus, mis on praeguses päevapoliitilises olukorras olulisem kui kunagi varem.

100-minutise lennu tulemusi kasutatakse järgmise kosmoselaeva Pride kavandamisel, mis stardib samuti kanderaketi Vega küljes, kuid on võimeline maanduma lennurajal nagu Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu kunagised kosmosesüstikud. Kuigi NL kosmosesüstik ei läinud reaalselt kunagi käiku ning ka Ameerika Ühendriigid on tänaseks kosmosesüstikute lennud lõpetanud, sunnib kosmoselendude väga kõrge hind insenere taas mõtlema korduvalt kasutatavatele kosmoseaparaatidele.

Oluline oli missioon ka kanderaketi Vega jaoks. Vega on väike ja võrdlemisi odav kanderakett, mille mitmekülgsus aitab kosmoseagentuuril kulusid kokku hoida. IXV oli siiani raskeim last, mille Vega on orbiidile viinud. Oluline oli ka Vega teine lend ja mitte ainult seetõttu, et see viis orbiidile ESTCube-1, vaid siis näidati võimekust viia ühe kanderakteiga satelliite erineva kõrgusega orbiitidele.

Vaata lisaks:

http://www.esa.int/Our_Activities/Launchers/IXV/ESA_experimental_spaceplane_completes_research_flight

Greeley panoraam Opportunity viiendast Marsi talvest

Elu võimalikkuse üle Marsil on spekuleeritud alates 17. sajandist. Marssi peeti Maale väga sarnaseks nii looduse kui elusolendite poolest. Paljude inimeste kujutluspilti Marsist mõjutas kaart, mille autor oli Itaalia astronoom Giovanni Schiaparelli. Ta nägi läbi oma teleskoobi Marsi pinnal sirgeid jooni, mida ta nimetas canali ja mis tõlgiti inglise keelde selliselt, et jäi mulje kunstlikult loodud ehitistest.

Marsi kanalite idee viis läbi artiklite ja loengute laiade massideni Ameerika Ühendriikide astronoom Percival Lowell. Mitmed astronoomid proovisid kutsuda laiemat avalikkust üles suuremale ettevaatusele, aga see ei õnnestunud. Kanalid jäid Marsi kohustuslikuks osaks pea pooleks sajandiks. Kujutletav Marsi tsivilisatsioon oli enamasti vana ja väljasurev. Marslased ei teinud füüsilist tööd, põdenud haigusi ega pidanud sõdu. Looduse ja olendite kirjeldamisel lähtuti teadaolevatest faktidest – Marsi gravitatsioon on väiksem, õhk hõredam ning pind kuivem, seega Marsi taimed peaksid olema kitsamad, kõrgemad ja taluma hästi kuivust.

20. sajandil muutus meie ettekujutus Marsist päris palju. Ulmekirjaniku Herbert George Wellsi ajal tekkis idee inimkonda ohustavatest tulnukatest. Need ei olnud inimesest paremad elusolendid elamas utoopilises ühiskonnas, vaid võimsad, julmad ja küünilised tulnukad. Robert Heinleini raamatus „Punane planeet“ on Marss aga Maa koloonia, mida asustavad inimesed ja mille loodust nad vastavalt oma vajadustele vormivad. Marss on uus piirimaa (frontier), mida koloniseerida, järgmine samm inimkonna kosmosevallutustes. Ray Bradbury „Marsi kroonikad“ oli ja on jätkuvalt üks populaarsemaid Marsi raamatud, kuid tema Marss on jällegi ebausutav ja fantastiline. Seda meelega, sest Bradbury ei kirjutanud teaduslikku ulmet, vaid kasutas Marsi Maa peeglina.

Veelgi selgemalt tõmbasid piiri uue ja vana kujutluse vahele esimesed Marsile saadetud kosmoseaparaadid. Varajased Mariner missioonid paljastasid Marsi kui tühja ja elutu ning inimese jaoks esialgu elamiskõlbmatu planeedi. Mariner 9 aga näitas Marsi pinnal võimalikke jõesängide jälgi. Esimene õnnestunud pisike marsikulgur Sojourner maandus 1997. aastal ja uuris oma ümbrust umbes kolm kuud.

Alguses ebaõnnestusid pea pooled Marsimissioonid. Aastal 2000 tehti ettepanek ehitada korraga kaks kulgurit, mis maanduksid planeedi vastaskülgedel. Kahe puhul suurenes tõenäosus, et vähemalt üks jõuab õnnelikult pärale.

Kulguritel olevaid aparaate valiti pikalt, lõpuks jäid sõelale kaks panoraamkaamerat, kaks navigatsioonikaamerat, robotkäsi, millel oli mikroskoopkaamera, puur kivimitesse ja pinnasesse aukude puurimiseks ning mitu spektromeetrit, mis tuvastasid keemilisi elemente ja mineraale. Patareid säilitavad vaid vähese hulga energiat, seega peavad kulgurid aeg-ajalt puhkama, et energiat säästa. Probleeme tekitab tolm, mis päikesepaneelidele langeb ning talveperiood, mil Päike on liiga madalal. Õnneks puhuvad Marsi tuuled kulgurite päikesepaneele aeg-ajalt puhtaks, eriti Opportunity omi.

Umbes üks kord päevas saadab kulgur pilte ümbritsevast maastikust ja üks kord päevas saadetakse käsud tagasi kulgurile. Suhtlemine toimub läbi Marsi orbiidil olevate satelliitide ja ajanihe on umbes kümme minutit ühes suunas. Kulguritel on võimalik suhelda Maaga ka otse teise antenni abil, aga selle kasutamine on aja- ja energianõudlik.

Spirit maandus Gusevi kraatris, millest loodeti leida vee jälgi, kuid leiti põhiliselt laavat. Kui missioon oleks kestnud plaanitud kolm kuud, polekski Spirit midagi tõeliselt huvitavat avastanud. Oma ühe olulisima avastuse tegi Spirit läbi õnnetu juhuse. Nimelt murdis kulgur 2006. aastal ratta ja seda enda järel lohistades “kündis” Marsi pinda – see andis teadlastele võimaluse  avastada ränidioksiidirikka kihi ning kivid.

Opportunity maandus Meridiani Planumil, sest seal oli turvaline maanduda. Teadlased ei oodanud maandumispaigast kohe huvitavaid leide, kuid esimesed pildid üllatasid kõiki. Kuigi lõpliku kinnituse andmisega viivitati, et koguda üha rohkem andmeid, siis Opportunity oli meeskonna sõnul leidnud jälgi kunagisest veekogust.

Spirit jõudis uurida kahte mäestikku – Columbia ja Husband Hills ning Opportunity on uurinud kraatreid Eagle, Endurance, Victoria ja Endeavour.

Missioonid ei ole läinud probleemideta. Kommunikatsioonikatkestused, tugevad tolmutormid ja liiva sisse kinni jäämised tekitasid meeskonnas korduvalt tunde, et seekord ongi lõpp. Kuid alati prooviti veel kuni 2010. aastal, olles juba mõnda aega liiva sees kinni, Spirit enam Maaga ei suhelnud.

25. jaanuaril oma 10. sünnipäeva Marsil tähistav Opportunity on hetkel Endeavouri kraatri lähistel. 17. jaanuaril sattus tema kaamerate ette üks huvitav kivi, mida selle koha peal mõned päevad varem ei olnud. Hetkel kõige tõenäolisema teooria kohaselt rappus kivike lahti kui kulgur viimati manööverdas. Loodame, et Opportunity’l on meile Marsi kohta veel palju põnevat öelda.

Kevadisel koolivaheajal vaatleme Tartu Tähetornis Jupiteri ja Kuud
Vaatlused toimuvad 18. märtsist 22. märtsini, õhtuti kell 19 kuni 21.
Pilves ilmaga vaatlusõhtut ei toimu!

Avastatud planeetide suurused algavad 1.5kordsest Maa raadiusest, lõpetades Jupiterist suuremate planeetidega. Viisteist planeeti on suuruselt Maa ja Nepuuni vahel. Hetkel pole veel teada, millised neist on tahked, nagu Maa ja millised paksu gaasist atmosfääriga, nagu Neptuun. Planeedid teevad tähele tiiru peale 6st kuni 143 päevaga ning kõik nad asuvad tähele lähemal, kui Veenus Päikesele.

Täht nimega Kepler-33 omab viite planetaarset kaaslast, mis on kõik Maast veidi suuremad ning on lähemal orbiidil, kui Merkuur Päikesele.

„Enne Kepleri missiooni, teadsime umbes 500st eksoplaneedist,“ teatas Kepleri programmi teadlane Doug Hudgins. „Peale kahte aastat rusikasuurust taevalapi uurimist, on Kepler avastanud üle 60 planeedi ning üle 2300 planeedi kandidaadi. See ütleb meile, et meie galaktika on täis erinevate suuruste ja orbiitidega planeete.“

Kepler on Maad jälitavas orbiidis ümber Päikese ning vaatab oma 0.95meetrise läbimõõduga teleskoobiga Luige ja Lüüra tähtkujude suunas. Ta vaatesse jääb umbes 4.5 miljonit nähtavat tähte, millest uuritakse 156 000. Kepler tuvastab planeedikandidaate, mõõtes korduvalt enam, kui 150 000 tähe heleduse muutust, et leida planeete, mis tähe eest mööduvad. Kui planeet möödub tähe eest, siis heidab ta varju Maa ja Kepleri suunas.

Tihedates tähesüsteemides põhjustab planeetide omavaheline gravitatsiooniline tõmme mõne planeedi kiirenevat või aeglustuvat liikumist ta orbiidil. See kiirendus põhjustab orbitaalperioodi muutust. Kepler tuvastav seda efekti, mõõtes perioodide erinevust. Tänu sellele mõõtmistehnikale, saab planeete tuvastada märksa kiiremini, kui varem.

„Viis, mil kinnitati planeetide olemasolu Kepler-33 ümber, näitab, et meetodi üldine usaldatavus on kõrge,“ ütleb Jack Lissauer NASA uurimiskeskusest.